(1)

Pärast kaebuse saamist selle kohta, et Flaami valitsus maksis põllumajandustootjatele ebaseaduslikku abi seoses väetiste ja sõnniku kasutamisega (edaspidi „meede”), palusid Euroopa Komisjoni talitused oma 4. veebruari 1998. aasta kirjas Belgia ametiasutustel esitada teavet selle kohta, kuidas rakendatakse Flaami valitsuse 20. detsembri 1995. aasta otsust põllumajandustootjatele väetisi käsitlevatest õigusaktidest (edaspidi „sõnnikudekreet”) tulenevate kohustuste eest makstava hüvitise kohta.

(2)

Komisjon sai asjaomase teabe Flaami keskkonna- ja tööhõiveministri 18. märtsi 1998. aasta kirjaga ning Belgia alalise esinduse 31. märtsi 1998. aasta kirjaga.

(3)

15. aprillil 1998 toimus Belgia pädevate asutuste ja Euroopa Komisjoni talituste esindajate kohtumine.

(4)

Komisjon küsis Belgia ametiasutustelt lisateavet 10. juuli 1998. aasta teleksiga, millele Belgia ametiasutused vastasid 7. augusti 1998. aasta kirjas, mis registreeriti 10. augustil 1998.

(5)

Belgia ametiasutuste esitatud teabe kohaselt tehti makseid 1996. aastal. Komisjoni aga ei teavitatud meetmest EÜ asutamislepingu artikli 93 lõike 3 (praegu Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõige 3) kohaselt. Sel põhjusel kanti toimik numbri all NN 45/98 teavitamata abi registrisse. Kuigi kava kehtis aastatel 1996 ja 1997, täheldas komisjon, et oma 7. augusti 1998. aasta kirjas kohustusid Belgia ametiasutused mitte maksma 1997. aasta abi seni, kuni komisjon on teinud otsuse abi kokkusobivuse kohta siseturuga. Belgia ametiasutused teatasid komisjonile, et Flaami valitsus kavatses lisada asjaomase hüvitiste kava Flaami abiprogrammi nõukogu määruse (EMÜ) nr 2078/92 (2) alusel.

(6)

21. jaanuari 1999. aasta kirjas teatas komisjon Belgiale, et on otsustanud algatada meetme suhtes ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikes 2 sätestatud menetluse.

(7)

Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas17. aprillil 1999 (3).

(8)

Komisjon kutsus huvitatud isikuid üles esitama meetme kohta märkusi.

(9)

Komisjon ei saanud märkusi üheltki huvitatud isikult.

(10)

Belgia ametiasutused võtsid tagasi teatised Flaami piirkonna muude sõnnikut käsitlevate juhtumite kohta (C12/1999, N105/1999, N311/99).

(11)

6. märtsil 2012 sai komisjon ühelt põllumajandustootjalt kaebuse sõnnikudekreedi alusel 1996. aasta eest hüvitise maksmise kohta. Belgia (Flaami) ametiasutuste ja Euroopa Komisjoni talituste esindajate kohtumisel 16. aprillil 2012 palus komisjon Belgia ametiasutustel esitada kaebuse kohta oma seisukohad.

(12)

Euroopa Komisjon küsis lisateavet 9. novembril 2012. Belgia ametiasutused vastasid 14. jaanuari 2013. aasta kirjaga.

(13)

Sõnnikudekreedi alusel makstav hüvitis.

(14)

Meetme kogueelarve 1996. aastal oli 427 511 868 Belgia franki, mis jagunes järgmiselt:

(15)

Sõnnikudekreedi alusel maksti hüvitist 1996. aasta eest.

(16)

Kooskõlas sõnnikudekreediga maksti hüvitist põllumajandustootjatele, kelle ettevõte asub osaliselt või täielikult veealal või loodusalal. See kehtib 7,502 ettevõtte puhul, kusjuures kokku on Flaami piirkonnas 40,673 põllumajandusettevõtet, millel on põllumajandusmaad või kariloomi (18,5 %). Pindala arvestuses asub kokku 649,223 hektarist põllumajandus- või karjamaast 47,948 hektarit (7,5 %) veealal ja 21,919 hektarit (3 %) loodusalal.

(17)

Abikava eesmärk on võimaldada põllumajandustootjatel, kelle maa asub keskkonnatundlikel aladel, kohaneda rangemate sõnniku kasutamise normidega ning hüvitada selliste põllumajandustootjate kantud majanduslik kahju. Abi arvutatakse kaotatud sissetuleku põhjal, võttes arvesse tavapäraseid põllumajandustavasid väljaspool asjaomaseid tundlikke piirkondi. Belgia ametiasutuste sõnade kohaselt oli hüvitis vajalik ka sotsiaalsete rahutuste ärahoidmiseks.

(18)

Abi antakse selleks, et hüvitada põllumajandustootjatele kõnealustes tundlikes piirkondades:

(19)

Belgia ametiasutuste esitatud teabe kohaselt põhinesid põllumajandustootjatele tehtavad maksed väetisi käsitlevatest õigusaktidest tulenevate kohustuste hüvitamiseks neljal õigusaktil:

(20)

Ühestki nimetatud õigusaktist ei ole komisjonile kooskõlas EÜ asutamislepingu artikliga 93 (praegu ELi toimimise lepingu artikli 108 lõige 3) teatatud.

(21)

Belgia ametiasutuste sõnade kohaselt põhineb Flaami piirkonna sõnnikupoliitika 20. detsembri 1995. aasta dekreedil, millega muudetakse 23. jaanuari 1991. aasta dekreeti, mis käsitleb keskkonna kaitsmist väetistest tuleneva reostuse eest. Nimetatud dekreedi eesmärk on vähendada keskkonnaprobleeme, mis on põhjustatud pinna- ja põhjavee rikastamisest ning fosfaatide ja nitraatide leostumisest pinnasesse, millega kaasneb nende põhja- ja pinnavette imbumise oht. Flaami piirkonna keskkonda ja loodust käsitleva aruande põhjal langeb põllumajanduse arvele 56 % lämmastiku ja fosfaatide kogusest keskkonnas. Loomakasvatushoonetest ja läga laotamisest tingitud ammoniaagiheide moodustab 21 % saasteainete heitkogustest Flaami piirkonnas.

(22)

Sõnnikudekreedis on sätestatud pinnase, vee (pinna- ja põhjavee) ja õhu nõutavate kvaliteedinormide saavutamise ja/või säilitamisega seotud eesmärgid. Sellega nähakse ette sõnniku kasutamise piirangute järkjärguline karmistamine. Seega võimaldab see kohandusi üleminekuperioodi jooksul. Väetiste kasutamist reguleerivaid norme kavatsetakse astmeliselt karmistada, välja arvatud eriti ohualdistes piirkondades, nimelt veealadel ja loodusaladel, kus rangemad eeskirjad jõustuvad viivitamata.

(23)

Ühtlasi nähakse dekreediga ette Flaami piirkonnas sõnniku tootmise ja loomade arvu külmutamine 1992. aasta tasemel. Sel eesmärgil kehtestatakse kohalike lubade poliitika. Samal ajal piiratakse suuremate ettevõtete lubasid nende uuendamisel kuni 25 % võrra. Loomakasvatussektorile anti aega (kuni 2002. aastani) leida võimalusi sõnniku ülejäägi ja selle mõju vähendamiseks.

(24)

Rangemad piirangud jõustusid 1. jaanuaril 1996 viivitamatult järgmistel aladel:

(25)

Belgia ametiasutuste väitel võeti kõnealuste tundlike alade kindlaksmääramisel arvesse nõudeid, mis tulenevad nõukogu direktiivist 91/676/EMÜ (4) veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest ning nõukogu direktiivist 79/409/EMÜ (5) loodusliku linnustiku kaitse kohta.

(26)

Kooskõlas sõnnikudirektiiviga kohaldati 1. jaanuarist 1996 kuni 31. detsembrini 1998 terves Flaami piirkonnas (välja arvatud veealad ja loodusalad) väetiste ja sõnniku kasutamisel järgmisi üldisi piiranguid. Kõnealused piirangud on esitatud kilogrammides fosforpentoksiidi, keemilistest väetistest pärit lämmastiku ja aasta jooksul lubatud lämmastiku koguhulga kohta, nagu on näidatud järgmises tabelis.

(27)

Samuti avaldasid Belgia ametiasutused järgmised piirangud, mis osutavad eesmärkidele, mida nad soovisid täita alates 2003. aastast.

(28)

Lisaks kõnealustele kvantitatiivsetele piirangutele on tavalisel põllumaal keelatud laotada sõnnikut või muid orgaanilisi väetisi järgmisel ajal: 21. septembrist kuni 21. jaanuarini, kõikidel pühapäevadel ja riiklikel pühadel, kõikidel laupäevadel, välja arvatud need, mis jäävad ajavahemikku 1. veebruarist kuni 15. maini, öösiti (kella 22st kuni kella 7ni) ning siis, kui maa on üleujutatud, külmunud või lumega kaetud.

(29)

Veealadel kehtivad rangemad piirangud, võttes arvesse joogivee tootmist või põhjusel, et need on eriti tundlikud lämmastiku leostumise suhtes. Väljend „veeala” tähendab järgmist:

(30)

Alljärgnevas tabelis on esitatud veealadel sõnniku kasutamist reguleerivad normid, mida kohaldatakse alates 1. jaanuarist 1996. Kõnealused eeskirjad põhinevad loetletud põllukultuuride rühmade saagikusnormidel ja asjaomaste alade puhul vastuvõetaval keskkonnakahjul. Kogused on väljendatud P2O5 ja lämmastiku kilogrammides hektari kohta aastas.

(31)

Veealadel on sõnniku laotamine keelatud 1. septembrist kuni 21. jaanuarini (k.a), välja arvatud pinnavee kogumiseks kasutatavate alade A ja B tsoonides, kus keeld kehtib kuni 15. veebruarini (k.a).

(32)

Väljend „loodusala” tähendab järgmist:

(33)

Alljärgnevas tabelis on esitatud loodusaladel sõnniku kasutamist reguleerivad normid, mida kohaldatakse alates 1. jaanuarist 1996. Kõnealused eeskirjad põhinevad loetletud põllukultuuride rühmade saagikusnormidel ja asjaomaste alade puhul vastuvõetaval keskkonnakahjul. Kogused on väljendatud P2O5 ja lämmastiku kilogrammides hektari kohta aastas.

(34)

Loodusaladel on sõnniku laotamine keelatud 1. septembrist kuni 21. jaanuarini (k.a) ning lindude kaitsmiseks olulistel rohumaadel võib sõnniku kasutamine olla keelatud ka 1. aprillist kuni 30. juunini. Peale selle on metsaaladel, looduslikel aladel, looduse arendamise aladel või looduskaitsealadel alates 1. jaanuarist 1998 keelatud kasutada mis tahes liiki väetist, välja arvatud sellistel aladel karjatatavate loomade väljaheited, kusjuures maksimaalne lubatud loomkoormus on kaks loomühikut hektari kohta, mõõdetuna aasta jooksul. Põllumajanduslikud pereettevõtted võib selle keelu kohaldamisest ajutiselt vabastada.

(35)

Sõnnikudekreedi kohaselt makstakse hüvitist automaatselt üksnes seoses rohumaade ja maisiga. Muude põllukultuuride puhul eeldatakse, et väetiste kasutamise taseme vähenemine ei too kaasa tootmise vähenemist. Viimasel juhul võivad aga põllumajandustootjad saada hüvitist juhul, kui nad suudavad kahju saamist tõendada.

(36)

Hüvitis rohumaade saagikuse muutumise eest arvutatakse väljaspool tundlikke alasid asuvatel aladel lubatud väetisenormi ja tundlikel aladel lubatud normi vahe põhjal, eristades veealadel ja loodusaladel asuvat maad. Abi eesmärk on hüvitada kõnealusest vähenemisest tingitud saagikuse ja kasumlikkuse kahanemine.

(37)

Abi arvutamise lähtepunkt on vastavalt tulumaksuseadustikule hüvitise maksmisele eelneva kolme aasta keskmine poolbrutomarginaal Belgia frankides hektari kohta. Eristatakse piimakarjakasvatuseks kasutatavat maad ja muid rohumaid. Poolbrutomarginaali arvutamiseks on Flaami piirkond jagatud 13 alaks sõltuvalt asjaomaste alade põllumajanduslikest omadustest.

(38)

Piimakarja kasvatamiseks kasutatavatest rohumaadest on poolbrutomarginaal kõige suurem Antwerpenis Campine’is (55 700 Belgia franki / ha) ja kõige madalam luidete piirkonnas (33 167 Belgia franki / ha), samas kui Flaami piirkonna kui terviku puhul on see keskmiselt 44 160 Belgia franki / ha. Muude kui piimakarja kasvatamiseks kasutatavate rohumaade puhul on poolbrutomarginaal kõige suurem Lääne-Flandria liiva-savipinnasega piirkonnas (36 100 Belgia franki / ha) ja kõige madalam luidete piirkonnas (24 633 Belgia franki / ha), samal ajal kui Flaami piirkonna kui terviku puhul on see keskmiselt 31 941 Belgia franki / ha.

(39)

Veealade puhul põhineb hüvitis asjaolul, et lämmastiku kasutamise maksimaalseks lubatud tasemeks on kehtestatud 350 kg/ha võrreldes 450 kg/ha tavaalade puhul. See tähendab 22 % väiksemat kogust. Kooskõlas kahanevaid tulusid käsitleva seadusega on Belgia ametiasutused arvutanud, et saagikus väheneb selle tulemusel 15 %. Mõju põllumajandusettevõtte kasumlikkusele on aga suurem. Pärast püsikulude mahaarvestamist moodustab poolbrutomarginaal Belgia ametiasutuste arvutuste kohaselt keskmiselt 40 % kogu saagist. Seega tähendab saagikuse 15 % vähendamine poolbrutomarginaali 37,5 % vähenemist (15 % × 100/40). Vähenenud saagikuse eest hüvitise maksmise alus asjaomastel aladel on seega poolbrutomarginaal × 37,5 %. Samal ajal tohivad põllumajandustootjad veealadel kasutada hektari kohta 50 kg vähem keemilisi väetisi. See kujutab endast 800 Belgia frangi suurust kokkuhoidu (50 kg N × 16 Belgia franki / kg). Seepärast lahutatakse nimetatud summa makstavast abist.

(40)

Loodusalade puhul arvutatakse hüvitis samade põhimõtete kohaselt. Loodusalal on lämmastiku kasutamise maksimaalne lubatud tase 400 kg/ha võrreldes 450 kg/ha tavalistel aladel, mis vastab 11 % väiksemale kogusele. Belgia ametiasutuste arvutuste kohaselt väheneb saagikus selle tagajärjel 7 %. Saagikuse 7 % vähendamine toob kaasa poolbrutomarginaali 17,5 % vähenemise (7 % × 100/40). Vähenenud saagikuse eest hüvitise maksmise alus asjaomastel aladel on seega poolbrutomarginaal × 17,5 %. Peale selle vähendatakse abi samamoodi 800 Belgia frangi võrra (vt punkt 39 eespool) tulenevalt väiksemast väetise kasutamisest tingitud kokkuhoiust.

(41)

Alljärgnevas tabelis antakse ülevaade makstava abi suurimatest, väikseimatest ja keskmistest määradest.

Piimakarja kasvatamiseks kasutatavad rohumaad	Poolbrutomarginaal	Abi määr veealadel	Abi määr loodusaladel
Antwerpeni Campine	55 700	20 088	8 948
Luidete piirkond	33 167	11 638	5 004
Keskmine	44 160	15 760	9 928
Muud rohumaad	Poolbrutomarginaal	Abi määr veealadel	Abi määr loodusaladel
Lääne-Flandria liiva-savipinnasega piirkond	36 100	12 738	5 518
Luidete piirkond	24 633	8 437	3 511
Keskmine	31 941	11 177	4 789

(42)

Belgia ametiasutused rõhutavad, et tegemist on hüvitise maksimaalsete määradega hektari kohta. Kogu abikõlbliku rohumaa pindala on 31 003 hektarit, millest 17 468 hektarit asub veealadel ja 13 535 hektarit loodusaladel. Maksimaalne teoreetiline hüvitis, mida võidi maksta, on 202 822 411 Belgia franki veealadel ja 65 900 155 Belgia franki loodusaladel. Arvestades aga madalamat abi määra muude kui piimakarja kasvatamiseks kasutatavate rohumaade puhul, maksti rohumaade eest hüvitist kokku tegelikult 250 275 012 Belgia franki aastas, millest 186 505 640 Belgia franki maksti veealade eest ja 63 769 372 Belgia franki loodusalade eest. Belgia ametiasutuste väitel on kõnealune maksimaalse teoreetilise abi määra ja tegelikult makstud abi määra vaheline erinevus tingitud mitmest tegurist, eelkõige asjaolust, et hüvitist maksti üksnes rohumaade eest, mida sama põllumajandusettevõte kasutas rohumaadena juba 1994. aastal.

(43)

Maisi puhul kohaldatakse tootmise vähenemise eest kindlasummalist abi määra – 3 600 Belgia franki hektari kohta – tingimusel, et maisi kasvatatakse jätkuvalt samal maatükil ning seda ei külvata varem rohumaana kasutatud ülesküntud maale. Kõnealune abi põhineb hinnangul, et keskmine kuivaine toodang on maisi puhul 14 500 kg/ha ning rangemate normide tõttu väheneb toodang keskmiselt 900 kg/ha. Võttes aluseks hinnangulise kuivaine hinna 4 Belgia franki / kg, tähendab see 3 600 Belgia frangi suurust sissetuleku vähenemist.

(44)

Peale selle õhutatakse põllumajandustootjaid külvama pärast maisi rohttaimi, vähendades seeläbi nitraatide äravoolu pinnasest ja nitraatide leostumist. Selleks anti täiendavat abi 3 600 Belgia franki / ha. Belgia ametiasutuste sõnade kohaselt katab kõnealune abi üksnes rohttaimede seemne maksumuse.

(45)

Abi antakse veealadel ja loodusaladel asuvatele põllumajandusettevõtetele, et katta täiendavad kulud seoses sõnniku ülejäägi kõrvaldamisega, mis on tingitud sõnniku kasutamise suhtes kehtivatest madalamatest piirmääradest.

(46)

Abi antakse juhul, kui põllumajandusettevõttel on sõnniku kasutamist reguleerivate rangemate normide tagajärjel tekkinud sõnniku ülejäägid. Abi arvutamiseks eristatakse:

(47)

Abi arvutamisel kasutatakse kaalutud keskmist, lähtudes iga liiki loomade (kariloomad, sead, kodulinnud, muud) arvust Flaami piirkonnas ning iga liigi sõnniku tüüpilisest mineraalsest koostisest, st mineraalide sisaldusest.

(48)

Selle põhjal sisaldab iga tonn sõnnikut hinnanguliselt 6,6 kg lämmastikku ja 4,2 kg difosforpentoksiidi.

(49)

Abi makstakse abikõlblike mineraalide ühiku (kilogrammi difosforpentoksiidi (P2O5) ja kilogrammi lämmastiku (N)) kohta. Maksete tase sõltub põllumajandusettevõtte asukohast. Makstava abi summad on järgmised:

(50)

Suurema läbivaadatud väljundiga omavalitsuste puhul on abisummad suuremad seetõttu, et sõnnikut tuleb vedada kaugemale.

(51)

Peale selle makstakse abi ka hüvitisena põllumajandustootjatele, kes ei saa enam kasutada lepinguid naabruses asuvate põllumajandusettevõtetega, mille kohaselt liigne sõnnik laotatakse kõnealuste ettevõtete maadele. Abikõlblikud on need põllumajandusettevõtted, mis on sõlminud lepingu liigse sõnniku kõrvaldamiseks 1995. aastal selliste kasutajatega, kelle maa asub alal, kus kohaldatakse rangemaid norme, ja on registreeritud omavalitsuses, mille läbivaadatud väljund on üle 100 kg P2O5/ha. Hüvitist makstakse mineraalide üksuse, st iga kilogrammi P2O5 ja kilogrammi lämmastiku kohta, mille võrra asjaomaste kasutajate kaudu kõrvaldamine on vähenenud. Maksimaalne kogus, mille eest hüvitist võib maksta, on sõnniku kasutamist reguleerivate tavapäraste normide ja rangemate eeskirjadega piirkondades kohaldatavate normide kohaste kõrvaldamisvõimaluste vahe. Makstavad summad sõltuvad põllumajandusettevõtte asukohast ja on järgmised:

(52)

Loomakasvatusega tegelevad põllumajanduslikud pereettevõtted, millel on sõnniku ülejääk pinnavee kogumiseks kasutataval Kluizeni subhüdrograafilisel valgalal asuvatel maatükkidel või nitraaditundlikul alal Maasi kallastel, võivad tugineda sõnnikuhoidla kohustusele võtta vastu sõnniku kasutamist reguleerivatest rangematest normidest tulenevaid liigseid sõnnikukoguseid. Sellisel juhul vähendatakse sõnniku kõrvaldamise ja ladustamise eest makstavat hüvitist proportsionaalselt mineraalide kogusega, mille puhul kasutati sõnnikuhoidla abi.

(53)

Kuna veealadel ja loodusaladel keelati sõnniku laotamine ajavahemikul, mis algab 1. septembril, mitte 21. septembril nagu muudel aladel, tekkisid teatavatel põllumajandustootjatel probleemid, sest paljudes põllumajandusettevõtetes laotatakse sõnnikut pärast saagikoristust ja mitme põllukultuuri puhul koristatakse saaki pärast keelu (iga-aastast) alguskuupäeva. Veealadel ja loodusaladel ei olnud see enam võimalik. Belgia ametiasutuste hinnangul vajavad asjaomased põllumajandusettevõtted selle tagajärjel kolme kuu jooksul täiendavaid sõnniku ladustamise võimalusi.

(54)

Tavalistel aladel ning veealadel ja loodusaladel sõnniku kasutamist reguleerivate normide vaheline erinevus on ligikaudu 50 kg P2O5/ha. Kuna üks tonn sõnnikut sisaldab keskmiselt 5,2 kg P2O5, tähendab see seda, et 50 kg P2O5/ha puhul on vaja ladustamisvõimalust ligikaudu 10 tonni jaoks.

(55)

Lähtudes eeldusest, et 500 m3 sõnniku ladustamise rajatise ehitamise kulud on 1 263 120 Belgia franki, tuleb vajalike ladustamisvõimaluste tagamiseks Belgia ametiasutuste hinnangul investeerida ühe tonni ladustamiseks ligikaudu 2 500 Belgia franki; see amortiseerub 20 aasta jooksul ja moodustab seega 125 Belgia franki tonni kohta aastas. Seepärast makstakse loomasõnnikut tootvatele põllumajandustootjatele, kelle põllumaa suhtes kohaldatakse rangemaid sõnniku kasutamise ja laotamise eeskirju, igal aastal hüvitist 1 250 Belgia franki hektari kohta.

(56)

Põllumajandustootjad, kes said sõnnikudekreedi alusel 1996. aastal kõnealust hüvitist sõnniku ladustamise eest, ei tohi saada samal aastal loomasõnnikuhoidlate ehitamiseks Flaami Põllumajandusinvesteeringute Fondist (VLF) intressi- ega põhisumma toetust.

(57)

Kuna põllumajandustootjad, kelle maa asub veealadel, ei suuda loomasõnniku abil täielikult saavutada hektari kohta lubatud lämmastiku kogust, eeldavad Belgia ametiasutused, et kõnealustel aladel püüavad põllumajandustootjad säilitada tootmise taseme, kasutades eelkõige muude põllukultuuride ja maisi puhul täiendavaid keemilisi väetisi.

(58)

Prognooside kohaselt kasutavad asjaomased põllumajandusettevõtted täiendavalt 60 kg N/ha hinnaga 16 Belgia franki / kg. Seepärast moodustab makstav abi 960 (60 × 16) Belgia franki, mis ümardatakse kindlamääraliseks summaks 1 000 Belgia franki / ha.

(59)

Põllumajandustootjad, kes omasid 1994. aastal veealadel ja loodusaladel paiknevat põllumaad, võivad esitada kõnealuste alade eest hüvitise saamiseks taotluse sõnnikuhoidlale, kes vastutab kava haldamise eest. Nad peavad näitama kaartidel maatükkide kaupa oma põllumajandusmaad koos 1994. aasta ja taotluse esitamise aasta külviplaanidega. Kui põllumajandusmaa asub mitmel alal või mitmes piirkonnas, arvutatakse hüvitis kõige rangemate sõnniku kasutamise ja laotamise normide põhjal. Sõnnikuhoidla vaatab taotlused läbi ja teavitab asjaomaseid isikuid sellest, millist hüvitist makstakse, kasutades kogu talle kättesaadavat teavet. Hüvitist ei maksta, kui summa moodustab kokku vähem kui 1 000 Belgia franki. Taotlejatel on õigus esitada edasikaebus Flaami keskkonnaministrile, kes peab tegema otsuse kuue kuu jooksul, vastasel korral leitakse, et edasikaebus on heaks kiidetud.

(60)

Sõnnikuhoidlal, politseinikel ning keskkonna, looduse, maa ja vee majandamise ameti keskkonnainspektsiooni osakonna ametnikel ning teistel ametnikel on õigus kontrollida, kas põllumajandustootjad täidavad sõnnikudekreedist tulenevaid kohustusi. Kui leitakse rikkumisi, võib põllumajandustootjatelt nõuda abi tagasimaksmist. Sõnnikudekreedi alusel ei tohi anda abi tootmisest kõrvale jäetud maa eest.

(61)

Eespool kirjeldatud meetmed kujutavad endast riigiabi aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Hüvitist makstakse riigi ressurssidest ja teatavat liiki, st veealadel või loodusaladel tegutsevatele põllumajandustootjatele. Kõnealune toetus kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi ning mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, sest sellega parandatakse hüvitist saavate põllumajandustootjate konkurentsivõimet võrreldes Belgia muude osade või teiste liikmesriikide põllumajandustootjatega, kes abi ei saa. Kuivõrd asjaomaste põllumajandustootjate toodetega kaubeldakse ELi-siseselt, mõjutavad meetmed peale selle tõenäoliselt liikmesriikidevahelist kaubandust.

(62)

Oma kirjalikes tähelepanekutes on Belgia ametiasutused rõhutanud abikava keskkonnaalaseid eesmärke ja viidanud sellega seoses nõukogu 30. juuni 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2078/92 keskkonnakaitsenõuete ja paikkondade alalhoiuga kooskõlas olevate põllumajanduslike tootmismeetodite kohta (edaspidi „määrus (EMÜ) nr 2078/92”) (6) ja keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevate ühenduse suuniste (7) sätetele. Keskkonnakaitsealase riigiabi suuniste punktis 2.1 on märgitud, et põllumajandussektoris ei kohaldata suuniseid määrusega (EMÜ) nr 2078/92 hõlmatud valdkonna suhtes. Seepärast on asjakohane kõigepealt kaaluda määruse (EMÜ) nr 2078/92 kohaldamist kõnealuste meetmete suhtes.

(63)

Belgia ametiasutused selgitavad, et loodusaladel ja veealadel võetud meetme osana põllumajandustootjatele makstud hüvitist tuleks käsitada määruse (EMÜ) nr 2078/92 sätete rakendamisena.

(64)

Määrusega (EMÜ) nr 2078/92 kehtestatakse ühenduse abikava, mille eesmärk on edendada muu hulgas põllumajanduse saastavat toimet vähendavate tootmisviiside vabatahtlikku kasutamist, lähtudes põllumajandustootja võetud kohustustest (artikli 2 lõige 1). Liikmesriigid määravad abi andmise tingimused ja makstava abi summa kindlaks abisaaja võetud kohustuste ning sissetulekute vähenemise põhjal, aga ka vajaduse põhjal pakkuda stiimuleid (artikli 5 lõike 1 punktid a ja b). Peale selle võib ka ühendus komisjoni kindlaks määratud tingimustel anda panuse teatavatesse liikmesriikide antavatesse toetustesse, et hüvitada artiklis 2 osutatud piirangute kohustuslikust kohaldamisest tulenev sissetulekute vähenemine seoses ühenduse sätete kohaste meetmete rakendamisega asjaomastes liikmesriikides (määruse (EMÜ) nr 2078/92 artikli 4 lõige 5).

(65)

Peale selle on liikmesriikidel kooskõlas artikli 10 lõikega 1 võimalus kehtestada riiklikult rahastatud lisameetmete kavad, mille puhul abi andmise tingimused erinevad määruse nõuetest või millega seotud summad ületavad määruses sätestatud piire. Kõnealused kavad peavad vastama määruse eesmärkidele ja riigiabi eeskirjadele.

(66)

Kõnealuse kava eesmärk ei ole hüvitada põllumajandustootjate vabatahtlike kohustuste täitmisega seotud kahjusid. Samuti ei kaasne sellega hüvitise ühendusepoolset kaasrahastamist seoses meetmetega, mida Belgia on rakendanud komisjoni kindlaks määratud tingimustel. Pigem hõlmab kava riiklikest väetisi käsitlevatest õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmisest tingitud kahjude hüvitamise (üksnes) riiklikku rahastamist.

(67)

Seepärast jääb abi määruse kohaldamisalast välja ja seda tuleb uurida kohaldatavate riigiabi eeskirjade alusel.

(68)

Tuleb kaaluda, kas meedet võib pidada kokkusobivaks 1994. aasta suunistega, mille komisjon kehtestas keskkonnakaitseks antava riigiabi kohta (8) (edaspidi „suunised”), mida meetme võtmise ajal kohaldati (9).

(69)

Sellega seoses tuleb märkida, et rohumaade või maisi saagikuse vähenemise hüvitamiseks võetud abimeetmed, sõnniku ülejäägi kõrvaldamise abi ning kunstväetiste kasutamisega kaasnevate lisakulude hüvitamine kujutab endast tegevusabi. Komisjoni talituste küsimusele vastates selgitasid Belgia ametiasutused, et sõnniku ladustamise kulud on küll võrreldavad täiendavatesse sõnniku ladustamise rajatistesse investeerimise kuludega, ent ei ole otseselt seotud tegelike investeeringutega. Nimetatud selgitusi arvesse võttes leiab komisjon, et asjaomast meedet tuleks käsitada tegevusabina.

(70)

Üldiselt on komisjon seisukohal, et tegevusabi maksmine põllumajandussektoris ei anna tõenäoliselt püsivat panust kõnealuse sektori arendamisse ning sellega võib kaasneda konkurentsitingimuste moonutamine, mis seab halvemasse olukorda need põllumajandustootjad, kes asjaomast abi ei saa. Seepärast hindab komisjon selliseid meetmeid rangelt.

(71)

Keskkonnakaitsemeetmetega seotud tegevusabi maksmist on käsitletud suuniste punktis 3.4. Seal on sätestatud nii:

„Kooskõlas oma pikaajaliste tegevuspõhimõtetega ei kiida komisjon tavaliselt heaks tegevusabi, millega ettevõtjad vabastatakse nende põhjustatud saaste ja häiringute kulude kandmisest. Teatavates konkreetselt määratletud olukordades võib komisjon aga teha selle põhimõtte suhtes erandi. Seni on ta seda teinud jäätmekäitluse valdkonnas ja keskkonnamaksudest vabastamisel. Komisjon hindab jätkuvalt selliste juhtumite asjaolusid, võttes arvesse rangeid kriteeriume, mille ta on kahes nimetatud valdkonnas välja töötanud. Nende kohaselt tuleb abiga hüvitada üksnes täiendavad tootmiskulud võrreldes tavapäraste kuludega ning abi peab olema ajutine ja põhimõtteliselt vähenev, et luua stiimul vähendada saastet või tagada kiiremini ressursside tõhusam kasutamine. Peale selle ei tohi abi olla vastuolus EÜ asutamislepingu muude sätetega, eelkõige kaupade ja teenuste vaba liikumist käsitlevate sätetega.

Jäätmekäitluse valdkonnas võib olmejäätmete valikulise kogumise, taaskasutamise ja käitlemisega seotud lisakulude avalik rahastamine nii ettevõtjate kui ka tarbijate puhul hõlmata riigiabi, kuid seda võib sel juhul lubada tingimusel, et ettevõtjatelt nõutakse tasu proportsionaalselt nendepoolse süsteemi kasutamise või nende ettevõttes toodetava jäätmekogusega. Tööstus- ja põllumajandusjäätmete kogumiseks, taaskasutamiseks ja käitlemiseks antavat abi kaalutakse iga juhtumi puhul eraldi.

Ajutist vabastamist uutest keskkonnamaksudest võib lubada juhul, kui see on vajalik konkurentsivõime kahjustamise tasakaalustamiseks, eelkõige rahvusvahelisel tasandil. Teise tegurina tuleb arvesse võtta seda, mida ettevõtjad peavad omalt poolt saaste vähendamiseks tegema. Seda sätet kohaldatakse ka EÜ õigusaktide kohaselt kehtestatud maksudest vabastamise suhtes, mille puhul liikmesriikidel on kaalutlusõigus seoses maksuvabastuste või nende summaga.”

(72)

Seoses sõnniku ülejäägi ladustamise ja kõrvaldamise kuludega leiab komisjon, et sõnniku ülejääki võib käsitada põllumajandusjäätmete liigina. Kooskõlas eespool tsiteeritud suunistega tuleb selliste jäätmete kõrvaldamiseks antavat abi kaaluda iga juhtumi puhul eraldi, võttes arvesse suuniste punktis 3.4 esitatud kriteeriume.

(73)

Komisjon märgib, et kõnealune meede oli ajutine, sest seda kohaldati ainult 1996. ja 1997. aastal. Peale selle märgib komisjon, et Belgia ametiasutused ei ole teatanud sõnniku ladustamise või kõrvaldamisega seotud otseste abimaksete jätkamisest, kuigi muudetud ei ole korda, mille kohaselt sõnnikuhoidla kogub teatavatelt põllumajandustootjatelt sõnnikut.

(74)

Komisjon peab arvesse võtma ka asjaolu, et abimeetmed ei ole vähenevad, sest mõlemal asjaomasel aastal oli antud abi tase ühesugune (vt punktid 38–40, 49–51).

(75)

Peale selle tundub Belgia ametiasutuste esitatud teabe põhjal, et meetme eesmärk on hüvitada kõik tundlikel aladel kehtestatud piirangutest tulenevad sõnniku ülejäägi ladustamise ja kõrvaldamise kulud. Seega vabastataks põllumajandustootjad jäätmekäitlustasudest. Samuti paistab, et tundlikel aladel ei ole põllumajandustootjatele kehtestatud mingeid nõudeid võtta meetmeid sõnniku koguse vähendamiseks. Seega ei anna põllumajandustootjad abi saamise eest mingit omapoolset panust ning abiga üksnes hüvitatakse neile tundlikel aladel sõnniku kasutamise suhtes kehtestatud rangemate normide täitmine. Sellest tulenevalt ei looda meetmega stiimuleid sõnnikutootmise vähendamiseks.

(76)

Samadel põhjustel leiab komisjon, et meetmed ei vasta suunistele ega ole kooskõlas määruse (EMÜ) nr 2078/92 eesmärkidega. Seepärast on komisjon arvamusel, et need ei ole siseturuga kokkusobivad.

(77)

Seoses abiga, mida anti põllumajandustootjatele loomasõnniku kasutamise piirangust tingitud tootmise vähenemise, sealhulgas kunstväetistega seotud lisakulude hüvitamiseks, märgib komisjon, et tootmise vähenemise eest antavale abile ei ole suunistes konkreetselt viidatud. Sellest hoolimata võivad sõnniku kasutamise piirangud sel määral, mil need toovad kaasa saagikuse vähenemise, tõenäoliselt suurendada põllumajandustootjate tootmiskulusid ülejäänud põllukultuuride puhul. Eespool nimetatud suunistes kehtestatud põhimõtete kohaselt tundub, et selline abi võib olla põhjendatud üksnes juhul, kui on täidetud järgmised tingimused (10):

Peale selle järeldub määruse (EMÜ) nr 2078/92 artiklist 10, et abi, mida on antud väljaspool määruse kohaldamisala, ent mille eesmärk on ühe määruse artiklis 2 sätestatud piirangu saavutamine, peab olema kooskõlas määruse eesmärkidega.

(78)

Kuna abi anti ainult kaheaastasel ajavahemikul, tundub see olevat ajutine. 14. jaanuaril 2013 esitatud teabe kohaselt kinnitasid Belgia ametiasutused, et meetmed lõpetati 1998. aastal.

(79)

Meetmete kohaldamise ajal ei olnud abi aga vähenev (vt punktid 38–40, 49–51), mis seega ei loonud stiimulit tagada kiiremini ressursside tõhusam kasutamine.

(80)

Nagu eespool märgitud, arvutatakse rohumaadel tootmise vähendamise eest makstav hüvitis mittetundlikel aladel lubatud kasutatava väetiste koguhulga põhjal, mis on 450 kg N/ha rohumaade puhul ja 325 kg N/ha maisi puhul. Belgia ametiasutuste sõnade kohaselt on kõnealused kogused arvutatud teaduslikel alustel eesmärgiga tagada, et nitraatide kontsentratsioon põhjavees ja pinnavees ei ületa 50 mg NO3-N/l või 11,3 mg NO3-N/l, võttes arvesse keskmist lubatud kadu, mis moodustab 70 kg NO3-N/l hektari kohta aastas. Eesmärk on saavutada optimaalne tootmine koos minimaalse leostumisega. Loodusaladel ja veealadel kehtivad piirmäärad on arvestatud samamoodi, võttes arvesse asjaolu, et need on juba nitraatide suhtes muudest aladest tundlikumad.

(81)

Oma 7. augusti 1998. aasta kirjas selgitasid Belgia ametiasutused, et normide erinevuse eest makstava hüvitise arvutamisel on otsustatud lähtuda seaduslikult kasutatava lämmastiku koguhulgast, mis hõlmab nii kunstväetistest kui ka loomasõnnikust pärit lämmastikku. Belgia ametiasutuste sõnade kohaselt kasutati sellist lähenemisviisi põhjusel, et peeti vajalikuks tagada ühe ja sama piirkonna põllumajandustootjate võrdne kohtlemine, nii et põllumajandustootjad, kelle maa asub rangemate kohalike normidega aladel, ei kannaks kahju võrreldes põllumajandustootjatega, kelle maa suhtes sellised normid ei kehti. Kui normid oleksid kõikide põllumajandustootjate suhtes kõikidel aladel ühesugused, kaoks selline konkurentsieelis ja hüvitist ei oleks vaja maksta. Sel juhul, kui põllumajandustootjad teevad jõupingutusi põhiliste keskkonnakvaliteedi normide ületamiseks, on sellises olukorras võimalik arvutada hüvitismakse tehtud edusammude ja kvaliteedinormi vahelise erinevuse põhjal.

(82)

Tuginedes sellisele võrdsuse põhimõttele ühes ja samas piirkonnas, leidsid Belgia ametiasutused, et kohaldatavate eeskirjade näol ei ole tegemist põllumajandustootjatele liigse hüvitise maksmisega ja/või põllumajandustegevuse lõpetamise hüvitamisega, mis oleks vastuolus ELi määrustega. Nende väite kohaselt on konkurentsihalvemus või -eelis ühes ja samas põllumajanduslikus piirkonnas asjaomases piirkonnas märgatavam kui ELi piires tervikuna. Seepärast hüvitati Flaami piirkonnas kogu kahju, mida kandsid põllumajandustootjad, kelle maa asub rangemate kohalike normidega aladel (tegelikult vähenenud saagikuse eest).

(83)

Peale selle juhtisid Belgia ametiasutused tähelepanu asjaolule, et 1996. ja 1997. aastal kehtisid Flaami piirkonnas juba rangemad kohalikud normid, samal ajal kui nitraatide direktiivi alusel ei nõutud seda kuni 20. detsembrini 1998. Tundlikel veealadel kehtestati rohumaade suhtes piiranguks 200 kg N/ha, maisi ja muude põllukultuuride puhul oli see 170 kg N/ha. Seega oli loomasõnniku lubatud kogus Belgia ametiasutuste sõnade kohaselt alates 1996. aastast juba väiksem, kui oli ette nähtud direktiivi 91/676/EMÜ kohase esimese tegevusprogrammi alusel, ning teatavate põllukultuuride puhul on seda piiratud teise tegevusprogrammi kohaselt täpsustatud tasemeni.

(84)

14. jaanuaril 2013 esitasid Belgia ametiasutused üksikasjalikku teavet arvutusmeetodi kohta, et tõendada selle kooskõla põllumajandustavade ja meetme võtmise ajal kehtinud ELi õigusnormidega.

(85)

Kättesaadava teabe põhjal ei tundu aga, et veealade ja loodusalade suhtes kehtivad sätted läheksid oluliselt kaugemale direktiivis 91/676/EMÜ sätestatud kohustustest. Sellega seoses märgib komisjon, et Belgia ametiasutused on oma kirjalikes tähelepanekutes ise viidanud, et nad on kindlaks teinud veealade ja loodusalade erilise tundlikkuse nitraadireostusele ning seepärast pidasid nad vajalikuks madalamaid piirmäärasid, et tagada eesmärgi saavutamine, st 50 mg/l nitraate magedas pinnavees, eelkõige joogivee võtmiseks kasutatavas pinnavees, ja põhjavees. See oli direktiivi 91/676/EMÜ kohaselt 1995. aasta lõpul kohustuslik tase.

(86)

Seoses hüvitise arvutamise meetodiga palus komisjon Belgia ametiasutustel peale selle esitada kinnitatud uuringud, mis näitaksid arvutustes kasutatud eelduste paikapidavust. Eelkõige paluti Belgia ametiasutustel esitada uuringute tulemused, mis tõendavad, et kasutatava väetise koguhulga vähendamine 450 kg-lt N/ha 350 kg-ni N/ha toob tõepoolest kaasa saagikuse 15 % vähenemise ning et selle vähendamine 450 kg-lt N/ha 400 kg-ni N/ha toob kaasa saagikuse vähenemise 7 %. Belgia ametiasutused tõendasid arvutuste aluseks olevate eelduste paikapidavust oma 14. jaanuari 2013. aasta vastuses.

(87)

Peale selle paluti Belgia ametiasutustel esitada täiendavat teavet eelduste kohta, mida kasutati sellise tootmise vähenemise mõju arvutamisel põllumajandusettevõtte üldisele kasumlikkusele, kasutades mitmesuguseid hüpoteese, mis hõlmasid üksnes põllukultuuride tootmist ning nii põllukultuuride kui ka kariloomade tootmist. Eelkõige palus komisjon Belgia ametiasutustel üksikasjalikult selgitada, miks leitakse, et rohttaimede tootmise 15 % vähenemine nii põllukultuure kui ka kariloomi tootva põllumajandusettevõtte puhul toob kaasa põllumajandusettevõtte kasumlikkuse 40 % kahanemise, võttes arvesse kariloomade tootmise eri liike. Belgia ametiasutused esitasid kõnealuse teabe oma 14. jaanuari 2013. aasta vastuses.

(88)

Samuti paluti Belgia ametiasutustel esitada hüvitiste andmise alternatiivsetel meetoditel põhinevad arvutused, näiteks asendussööda ostmise kulud vähenenud toodangu asendamiseks. Oma 14. jaanuari 2013. aasta vastuses kinnitasid Belgia ametiasutused, et kuna meetme võtmise ajal kõnealuseid arvutusi ei tehtud, ei ole neid ka praegu enam võimalik teha.

(89)

Seepärast ei ole Belgia ametiasutused komisjoni arvamuse kohaselt tõendanud, et abi piirdus üksnes täiendavate tootmiskuludega. Peale selle, nagu on kirjeldatud eespool (punkt 79), ei olnud abi vähenev.

(90)

Seega ei vasta tootmise vähenemise eest abi andmine suuniste tingimustele. Nendel põhjustel leiab komisjon, et kõnealused abimeetmed ei ole aluslepinguga kooskõlas.

(91)

Komisjon leiab, et Belgia on ebaseaduslikult rakendanud hüvitisi sõnnikudekreedi alusel, rikkudes EÜ asutamislepingu artikli 93 lõiget 3 (praegu ELi toimimise lepingu artikli 108 lõige 3).

(92)

Meetmed jäävad määruse (EMÜ) nr 2078/92 kohaldamisalast välja.

(93)

Sõnniku ülejäägi ladustamise ja kõrvaldamise ning tootmise vähenemise hüvitamise meetmed kujutavad endast tegevusabi, mida võib pidada siseturuga kokkusobivaks üksnes erandjuhtudel. Selleks nähakse suuniste range lähenemisviisiga ette, et ladustamiseks ja kõrvaldamiseks antava abi võib lugeda kokkusobivaks, kui see on ajutine ja vähenev ning kui sellega nõutakse põllumajandustootjalt omapoolset panust. Tootmise vähenemise eest antav abi peaks olema ajutine ja vähenev ning sellega tuleks hüvitada üksnes täiendavad tootmiskulud. Nagu eespool analüüsiti, ei olnud need tingimused täidetud.

(94)

Kuna abisaajad ei andnud abi saamise eest mingit omapoolset panust ning kuivõrd abimeetmed ei tundu hõlmavat mingeid stiimuleid selleks, et abisaajad võtaksid keskkonnakaitse parandamiseks täiendavaid meetmeid, ei aita kõnealune abimeede komisjoni arvamuse kohaselt arendada teatavat majandustegevust ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses.

(95)

Sõnnikudekreet tühistati 1998. aastal ja kõik meetmed lõpetati.

(96)

Eespool kirjeldatud põhjustel leiab komisjon, et meetme kohaldamise ajal 1996. ja 1997. aastal kujutas see endast ebaseaduslikku ja siseturuga kokkusobimatut abi, mis põhimõtteliselt tuleb tagasi nõuda.

(97)

Tulenevalt asjaolust, et komisjonil on õigus ebaseaduslikku abi tagasi nõuda kümne aasta jooksul, (11) ei ole asjaomase ebaseadusliku abi tagasinõudmine võimalik.

(98)

Igasugune üksikabi, mis andmise ajal vastas grupierandi või heakskiidetud kava tingimustele, on siseturuga kokkusobiv asjaomase abi liigi suhtes kohaldatava abi ülemmäära ulatuses,