(1)

3. detsembril 2002 teatasid (3) Belgia ametiasutused komisjonile Belgia postiettevõtja De Post – La Poste, edaspidi „DPLP” (praegu „bpost”) (4) kapitali suurendamisest. Pärast esialgset uurimist otsustas komisjon 23. juulil 2003 (5) jätta teatatud meetme kohta vastuväited esitamata. Komisjon leidis oma otsuses, et kõnealune kapitali suurendamine ning muud esialgse uurimise käigus käsitletud DPLP toetamiseks võetud meetmetega ei hüvitatud liigselt netokulusid, mida ettevõtja kandis aastatel 1992–2002 avalikku teenust pakkudes.

(2)

27. novembril 2003 vaidlustasid Deutsche Post AG ja selle Belgia tütarettevõtja DHL International komisjoni otsuse Üldkohtus (6). Üldkohus tühistas 10. veebruaril 2009 komisjoni otsuse, leides, et komisjon oli otsustanud jätta vastuväited esitamata, ehkki meetme uurimise käigus oli esile kerkinud tõsiseid probleeme, mille alusel ta oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse.

(3)

2009. aasta aprillis esitas Belgia Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse (7) (C-148/2009) Üldkohtu otsuse kohta tühistada komisjoni 23. juuli 2003. aasta otsus jätta vastuväited esitamata.

(4)

22. septembril 2011 lükkas Euroopa Kohus Belgia apellatsioonkaebuse tagasi, leides, et Üldkohus oli tühistanud komisjoni 2003. aasta otsuse põhjendatult.

(5)

2005. aastal esitas rühm ajakirjandusväljaannete kättetoimetamisega tegelevaid eraõiguslikke Belgia äriühinguid nii kartelli- kui ka riigiabieeskirjade alusel kaebuse (8) Belgia ametiasutuste ja DPLP vahel sõlmitud kokkuleppe kohta, mis käsitleb perioodiliste väljaannete kättetoimetamist. Kokkuleppes pannakse DPLP-le kohustus pakkuda avalikku ajakirjandusväljaannete kättetoimetamise teenust kogu Belgias ning määratakse kindlaks selle teenuse tariifid ja hüvitis, mida DPLP-le makstakse kõnealuse kohustuse täitmisest tulenevate lisakulude katteks. Kaebus hõlmab peamiselt DPLP teenuste tariife, mis on kaebuse esitajate väitel niivõrd madalad, et välistavad igasuguse konkureerimiskatse.

(6)

Komisjoni talitused lükkasid riigiabieeskirjadega seotud kaebuse tagasi, sest esialgses uurimises tuvastati, et kõnealuse avaliku teenuse osutamisega kaasnenud täiendavaid netokulusid ei olnud hüvitatud liigselt. 2009. aasta mais vaidlustasid kaebuse esitajad aga komisjoni talituste esialgse seisukoha, esitasid lisateavet ja taotlesid komisjonilt põhjaliku uurimise algatamist.

(7)

Ajakirjandusväljaannete kättetoimetamise eest makstud hüvitisega seotud kaebuse läbivaatamise käigus avastas komisjon, et Belgia oli sõlminud DPLPga 2005. aastal halduslepingu, millega nähti ette hüvitise maksmine üldist majandushuvi pakkuvate teenuste eest, kuid ei olnud lepingu sõlmimisest teatanud. Seetõttu algatas komisjon 2007. aasta aprillis omaalgatusliku uurimise (9) ja esitas Belgiale järelepärimise.

(8)

Belgia ametiasutused vastasid 2007. aasta detsembris, et nende hinnangul ei ole üldist majandushuvi pakkuvate teenuste hüvitamine riigiabi, sest kõik neli Altmarki kohtuotsuses (10) esitatud tingimust olid täidetud. Hiljem edastasid nad teavet neljanda halduslepingu kohta, täpsemalt riigi makstava hüvitise väljaarvutamiseks kasutatud kuluarvestussüsteemi kohta.

(9)

Seejärel hõlmati omaalgatuslikus uurimises ja kaebustes käsitletud meetmed 23. juulil 2009 algatatud ametlikku uurimismenetlusse C20/09.

(10)

Võttes arvesse seda, et Üldkohus tühistas komisjoni 23. juuli 2003. aasta otsuse, ning olles läbi vaadanud Belgia ametiasutuste edastatud teabe kõnealuste meetmete kohta, otsustas komisjon 13. juulil 2009 algatada ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikega 2 ettenähtud uurimismenetluse (11).

(11)

Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta avaldati Euroopa Liidu Teatajas. Komisjon kutsus huvitatud isikuid üles märkusi esitama.

(12)

Belgia ametiasutused esitasid oma märkused 13. augustil 2009 ja täiendasid neid 10. septembril 2009, 12. oktoobril 2009, 23. aprillil 2010, 26. aprillil 2010, 19. oktoobril 2010, 19. novembril 2010, 21. detsembril 2010, 18. jaanuaril 2011, 17. veebruaril 2011, 2. märtsil 2011, 29. märtsil 2011, 11. aprillil 2011, 10. mail 2011, 27. mail 2011, 14. juunil 2011, 10. augustil 2011, 26. augustil 2011, 7. oktoobril 2011, 14. detsembril 2011, 19. detsembril 2011, 20. detsembril 2011 ja 26. detsembril 2011. Nad teatasid, et esitasid 22. aprillil 2009 Üldkohtu 10. veebruari 2009. aasta otsuse kohta apellatsioonkaebuse, ning andsid täpsustavat teavet avalike teenuste hüvitamise ja teiste DPLP toetamiseks võetud sihtotstarbeliste meetmete kohta.

(13)

Deutsche Post AG ja DHL International N.V./S.A. esitasid märkusi 28. augustil 2009.

(14)

Vlaamse Federatie van Persverspreiders (edaspidi „VFP”, flaami ajakirjanduslevi ettevõtjate liit) ja Prodipresse („Union des professionnels de la diffusion de la presse” – ajakirjanduslevi töötajate liit) esitasid oma märkused 28. augustil 2009.

(15)

Belgische Distributiedienst B.V.B.A (edaspidi „BD”, DPLP konkurent perioodika kättetoimetamise turul) esitas oma märkused 28. augustil 2009.

(16)

Belgia ajalehekirjastajate liit A.S.B.L esitas oma märkused 28. augustil 2009.

(17)

Belgia postiteenistus oli riigiasutus („Régie des postes”), kuni ta sai 1992. aastal iseseisva juriidilise isiku staatuse („iseseisev avalik-õiguslik ettevõtja” – entreprise publique autonome). 2000. aastal muudeti ta „riigi osalusega äriühinguks” (société anonyme de droit public).

(18)

2010. aastal oli DPLP tegevustulu 2 318 miljonit eurot ja tegevuskasum 319 miljonit eurot. 2010. aasta lõpus andis ta tööd 33 616 inimesele. Võrdluseks: 2002. aastal oli töötajaid 42 000. Personalikulu moodustab kõikidest tegevuskuludest 65 %.

(19)

Vähemusosalus 50 % miinus üks osak kuulub erainvestorile CVC Capital Partners. Belgia riik on enamusosanik.

(20)

DPLP-le pandi avaliku teenuse osutamise kohustused postiseadusega (12) ja nelja järjestikuse halduslepinguga, mis hõlmavad tervet menetluses käsitletavat ajavahemikku ehk aastaid 1992–2010.

(21)

Halduslepingutes on sätestatud avalikust huvist tulenevate DPLP ülesannete täitmise eeskirjad ja kord ning Belgia riigi rahaline sekkumine.

(22)

Alates DPLP moodustamisest 1992. aastal on äriühingu ja Belgia riigi vahel sõlmitud neli halduslepingut järgmisteks ajavahemikeks (13):

(23)

Lepingutega on määratud kindlaks osutatavad avalikud teenused. Praegu kehtivas halduslepingus on Belgia riik määranud kindlaks järgmised avalikud teenused (14):

(24)

Riik toetas DPLPd ajavahemikul 1992–2010 erinevate meetmete kaudu:

(25)

1992. aastal muudeti riiklik postiamet seadusega iseseisvaks avalik-õiguslikuks ettevõtjaks (entreprise publique autonome ehk EPA) nimega De Post – La Poste. Postiameti õigusjärglasena võttis DPLP üle ameti varad ja töötajad. Ettevõtte tegevusmudel muutus oluliselt:

(26)

DPLP võttis seega 1992. aastal üle 43 747 ametnikku koos nende õigusliku kaitsega töökohakindluse, pensioni ja töötasu osas (21. märtsi 1991. aasta seaduse artikkel 33).

(27)

2008. aastal töötas DPLPs veel ligikaudu 23 500 ametnikku (kellel oli riigiteenistujatega sarnane staatus), kes moodustasid ligi kaks kolmandikku kõikidest töötajatest, nagu näidatud allpool.

Joonis 1

Tööhõivevormid DPLPs

Allikas: Belgia ametiasutused.

Täistööajale taandatud töötajate arv 2008 (1)

Töötajate arv 2008

Töövõtuvormi kirjeldus

Ametnikest töötajad

20 895

67 %

23 538

67 %

Riigiteenistujate statuudist (edaspidi „statuut”) tulenevate eeskirjade alusel töötavad ja haldusõigusele alluvad töötajad

Töölepinguga töötajad

10 095 (2)

33 %

11 349

33 %

Töölepingu alusel töötavad ja üldistele tööseadustele alluvad töötajad

Kokku

30 990

34 887

(1) 2008. aasta sotsiaalaruande kohaselt (ETP: täistööajale taandatud töötajad)

(2) […] (Ärisaladus.)

(28)

1972–1996 maksti pensione ümberjaotusskeemi alusel. Selle skeemi järgi maksis DPLP riigile tagasi pensionid, mille riik oli maksnud endistele ametnikele (17) ja mis olid kogunenud alates 1972. aastast, mil Belgia postiteenistusest sai iseseisev riigi raamatupidamisüksus (postiamet).

(29)

Pensionide rahastamise skeem püsis muutumatuna kuni pensioniskeemi reformini 1997. aastal. Reformiga viidi DPLP ametnikest töötajate esimese samba pensionide süsteem vastavusse erasektoris kehtiva süsteemiga: alates 1997. aastast pidi DPLP maksma riiklikule sotsiaalkindlustusametile (Office national de sécurité sociale ehk ONSS) pensionikindlustusmaksu, mis moodustab 8,86 % palgast.

(30)

Samal ajal nõustus riik võtma enda kanda DPLP kogunenud pensionikohustused, mis ulatusid 3,8 miljardi euroni.

(31)

Kõikide halduslepingutega oli ette nähtud aastahüvitis, mida riik maksis vastavas lepingus kindlaks määratud avalike teenuste osutamise eest.

(32)

Kolmes esimeses lepingus oli hüvitise arvestamise aluseks tegelik vahe avalike teenuste osutamise kulude ja tulude vahel. Neljanda halduslepinguga on ette nähtud püsiva suurusega hüvitis, mille arvutamise aluseks on eeldatav vahe DPLP kulude ja avalike teenuste kasutajatelt saadavate tulude vahel; hüvitisele on kehtestatud ülempiir, mis on kindlaks määratud halduslepingutes (18).

(33)

Kehtiva halduslepingu kohaselt (19) saab DPLP riigilt hüvitist järgmiste avalike teenuste osutamise eest:

(34)

On oluline märkida, et viimase kolme halduslepinguga ei ole ette nähtud hüvitist universaalse postiteenuse eest (20). Ehkki ajakirjandusväljaannete kättetoimetamine võiks kuuluda universaalteenuse alla vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivile 97/67/EÜ (ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta), (21) on Belgia ametiasutused määranud konkreetsed kohustused (ajalehtede ja perioodikaväljaannete kättetoimetamine), mille eest halduslepingute alusel hüvitist makstakse, kindlaks universaalsest postiteenusest erinevate kriteeriumide alusel. Need kriteeriumid on 1) teenuse eesmärgid, mis jäävad universaalteenuse eesmärkidest väljapoole, 2) kõnealustes lepingutes sätestatud eritingimused ja 3) tariife käsitlevad erisätted, mis erinevad universaalteenuse tariifide suhtes kehtivatest sätetest.

(35)

Teenuse eesmärgid: Belgia ametiasutused peavad väga oluliseks tagada ajakirjandusväljaannete lai levik kogu riigis, et parandada informeeritust ja arvamuste mitmekesisust ning innustada avalikkust poliitilises arutelus osalema.

(36)

Lepingus on kehtestatud eritingimused ettevõtte tegevusele: DPLP-le pandud spetsiaalne ajakirjandusväljaannete kättetoimetamise kohustus, mille eest riik hüvitist maksab, on laiem kui universaalteenuse juurde kuuluv tavaline kättetoimetamisteenus. Selle suhtes kehtib rida kvaliteedi ja tulemustega seotud tingimusi seoses edastamise kellaaja (näiteks enne kella 7.30), sageduse, väljaandjatele erinevate kättetoimetamisvõimaluste pakkumise, väljaandjatele antava vabadusega mahtude osas ja teenuse katkematusega (mis hõlmab vääramatu jõu juhtumite väga ranget määratlust).

(37)

Eritariifid: hüvitatava ajakirjandusväljaannete kättetoimetamise teenuse tariifid kehtestatakse kolmepoolsetel läbirääkimistel (Belgia riigi, DPLP ja ajakirjandussektori vahel) ning ei pea erinevalt universaalteenuse tariifidest saama reguleeriva asutuse heakskiitu. Kui universaalteenuse tariifid on kulupõhised, siis hüvitatava ajakirjandusväljaannete kättetoimetamise teenuse tariifid on oluliselt madalamad, et tagada sellele seatud eesmärkide saavutamine.

(38)

Hüvitist võidakse maksta põhjenduses 33 nimetatud avalike teenuste eest. Avalike teenuste eest tegelikult makstud hüvitised aastate kaupa on järgmised:

Esimene haldusleping

Teine haldusleping

Kolmas haldusleping

Neljas haldusleping

(39)

1997. aasta kapitalisüstid: DPLP sai kaks kapitalisüsti kogusummas 62 miljonit eurot, millest ei teatatud. Hiljem täpsustasid Belgia ametiasutused, et need olid avaliku teenuse eest makstavate hüvitiste edasilükatud väljamaksed, mida ei olnud DPLP-le soovitud ajal tehtud.

(40)

2003. aasta kapitalisüst: Belgia ametiasutused investeerisid DPLPsse 297,5 miljonit eurot. Nende sõnul tehti kõnealune investeering tavapärastes turumajanduse tingimustes tegutsevale erainvestorile vastuvõetavatel tingimustel; turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori põhimõtte kohaselt ei kujutavat seega endast riigiabi.

(41)

2006. aasta kapitalisüst: Belgia ametiasutused tegid veel ühe kapitalisüsti summas 40 miljonit eurot. Nende sõnul oli see kooskõlas turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori põhimõttega, sest oli tehtud erainvesteeringutega samadel tingimustel (pari passu).

(42)

Kuni 31. detsembrini 2005 oli DPLP vabastatud ettevõtlusmaksust.

(43)

Uurimise all oleval ajavahemikul oli DPLP vabastatud kinnisvaramaksust avalike teenuste osutamiseks kasutatud hoonete eest, mis andis talle aastas […] (*2) kuni […] euro suuruse soodustuse. Maksu tasumine oleks suurendanud vastavalt nende toodete (avalike teenuste ja kaubanduslike toodete) kulu, mille jaoks kõnealuseid hooneid kasutati.

(44)

DPLP-l on vabastusi ka muudest kaudsetest ja kohalikest maksudest. Belgia ametiasutused ei oska selle soodustuse täpset suurust hinnata, kuid nende sõnul kuulub see vähese tähtsusega abi eeskirjade alla.

(45)

Maksuvabastused kehtestati enne EÜ asutamislepingu jõustumist 1958. aastal ning neis pole hiljem olulisi muudatusi tehtud. Vabastus ettevõtlusmaksust kaotati 31. detsembril 2005, kuid kaks viimati nimetatud meedet on endiselt jõus.

(46)

1992. aastal andis Belgia riik DPLP-le tasuta üle 63 hoonet (22). Hooned olid juba tema kasutuses, ehkki kuulusid juriidiliselt riigile. Kõnealuse kinnisvara koguväärtus oli hinnanguliselt 112,2 miljonit eurot (23). Need hooned ei olnud osa algsest varast, mis lahutati riigivaradest 1971. aastal, kui postiteenistusest sai omaette riigiamet („la Régie des postes”), vaid need lisati sellele. Postiamet oli juba tema bilanssi kantud varade juriidiline omanik. 1992. aastal täiendavalt üle antud hooned seevastu pidanuksid katma pensionikulu, mis jäi endiselt DPLP kanda pärast seda, kui ta muudeti riigiametist iseseisvaks avalik-õiguslikuks ettevõtjaks.

(47)

Belgia ametiasutused rõhutavad, et hoonete üleandmine oli osa riigile kuuluvate varade sisemisest ümberkorraldusest ega kujutanud endast eelist. Nende sõnul olid kõnealused hooned Belgia postiteenistuse kasutuses juba enne, kui sellest sai 1992. aastal DPLP (ning neid kasutas seega juba postiamet).

(48)

DPLP-le anti võimalus taotleda oma laenudele riigi tagatist 0,25 % suuruse preemia eest.

(49)

Uurimises käsitletaval ajavahemikul kasutati tagatist ainult ühel korral – Euroopa Investeerimispangast (EIP) võetud 100 miljoni euro suuruse laenu puhul. DPLP ja EIP sõlmisid 22. detsembril 2004 lepingu, mille kohaselt DPLP võis kasutada EIP krediidivõimalust 10. juunini 2008. DPLP kasutas seda võimalust ja küsis 8. novembril 2007 laenuks 100 miljonit eurot, mille ta sai kätte 5. detsembril 2007. DPLP kohustus laenu tagasi maksma 11 aastamaksena, mille suurus on ligikaudu 9,09 miljonit eurot. Esimese makse tähtaeg on 5. detsember 2012 ja viimasel 5. detsember 2022. Intresse tasutakse kvartaalselt (5. detsembril, 5. märtsil, 5. juunil, 5. septembril). Intressimäära aluseks on kolme kuu EURIBOR miinus 37 baaspunkti.

(50)

Altmarki kohtuotsusele (24) toetudes leidis komisjon, et alates 1992. aastast avalike teenuste makstud hüvitised ning eespool nimetatud maksuvabastused, kapitalisüstid, riigitagatis ja hoonete üleandmine võisid kujutada endast riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(51)

Riigiabi, mis seisneb universaalteenuse osutamise kohustustega seotud kulude hüvitamises, võib pidada vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 106 lõikele 2 siseturuga kokkusobivaks, kui see on vajalik kõnealuste teenuste osutamiseks ega mõjuta kaubanduse arengut määral, mis oleks vastuolus Euroopa Liidu huvidega.

(52)

2009. aastal tehtud menetluse algatamise otsuses avaldas komisjon kahtlust, kas DPLP-le avaliku teenuse osutamiseks antud abi on vajalik ja proportsionaalne.

(53)

Seoses liigse hüvitise väljaarvutamisega vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 106 lõikele 2 leidis komisjon, et kõik avaliku teenuse osutamisega seotud tulud ja kulud olid arvesse võetud ning avalike teenuste osutamist ei olnud liigselt hüvitatud. Selle arvutuse puhul tuleb kontrollida, kas üldist majandushuvi pakkuvate teenustega seotud kulude kindlaksmääramiseks kasutatud arvestusmeetod on usaldusväärne, ja võtta arvesse kogu avaliku teenuse netokulu ning kõik täiendavad abimeetmed, mida on erinevates vormides võetud.

(54)

Ametnike pensionide riigipoolse rahastamise puhul kahtlustas komisjon, et pensionikohustustest vabastamine seab DPLP sotsiaalkindlustusmaksete osas konkurentide suhtes ebavõrdsesse olukorda.

(55)

Kooskõlas komisjoni otsusega Prantsuse kontsernis La Poste töötavate riigiteenistujate pensionide riigipoolse rahastamise kohta (25) tuleb uurida, kas kõnealune meede oli ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c seisukohast siseturuga kokkusobiv; selleks tuleb kindlaks teha, kas DPLP sotsiaalkindlustuskulud olid pärast neist kohustustest vabastamist võrreldavad konkurentide kuludega.

(56)

VFP ja Prodipresse esitasid 28. augustil 2009 oma märkused DPLP ajakirjandusväljaannete kättetoimetamise süsteemi kohta.

(57)

Kooskõlas oma varasema kaebusega rõhutasid VFP ja Prodipresse, et DPLP madalad tariifid ajakirjandusväljaannete kättetoimetamise valdkonnas moonutavad konkurentsi, võttes teistelt turul tegutsevatelt ettevõtjatelt igasuguse võimaluse konkureerida.

(58)

Nad viitasid sellele, et DPLP hinnad kehtestatakse kolmepoolsetel läbirääkimistel DPLP, väljaandjate ja riigi vahel. Kahju, mida DPLP turuhindadest madalamate hindade tõttu kannab, hüvitab nende sõnul riik üldist majandushuvi pakkuvate teenuste hüvitamise raames. Selle abi otsene saaja on DPLP, kuid kaudselt saavad sellest kasu ka ajalehekirjastajad.

(59)

VFP ja Prodipresse’i hinnangul võib DPLP saada ajakirjandusväljaannete kättetoimetamise eest liiga suurt hüvitist, mida ta kasutavat oma muu tegevuse rahastamiseks.

(60)

Belgia ajalehekirjastajate liit esitas oma märkused 28. augustil 2009. Ta rõhutas, kuivõrd tähtis demokraatia ja võrdsuse seisukohast on tõhus päevalehtede kättetoimetamine kogu Belgia territooriumil ühtlase ja mõistliku hinnaga, tänu millele päevalehed jõuavad tellijateni varahommikul.

(61)

Deutsche Post AG ja DHL International esitasid oma märkused 28. augustil 2009. Nad rõhutasid vajadust uurida DPLP pensionikohustuste võtmist riigi kanda, eelkõige seda, kas see meede on kooskõlas varasema praktikaga, samuti vajadust kontrollida kapitalisüstide vastavust turule ja kulude jaotamise vastavust Chronoposti otsusele ning uurida hoonete üleandmist.

(62)

28. augustil 2009 esitas oma märkused Belgische Distributiedienst NV / Belgique Diffusion SA (edaspidi „BD”), mis kuulub kontserni TNT. BD, täpsemalt selle ajakirjandusväljaannete kättetoimetamisega tegelev tütarettevõtja Deltamedia, on DPLP konkurent päevalehtede ja perioodika kättetoimetamise turul. Kooskõlas oma varem esitatud kaebusega rõhutas BD, et DPLP hinnad päevalehtede kättetoimetamise valdkonnas on madalamad kui kulud. DPLP kahju kaetakse tema väitel riigitoetustest. Madalad hinnad muudavad raskeks DPLPga konkureerimise.

(63)

BD väitel rikub DPLP nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/50/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord, (26) ning direktiivi 97/67/EÜ artiklit 7. BD kahtlustab ka abi olemasolu ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 seisukohast ja kahtleb, kas üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kulude hüvitamine on ELi toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 seisukohast siseturuga kokkusobiv.

(64)

Ta avaldab kahtlust, kas päevalehtede kättetoimetamist saab pidada üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks, kuivõrd enamikus liikmesriikidest on see teenus avatud konkurentsile ilma postiettevõtjat kaasamata.

(65)

BD kahtleb ka, kas üksnes postiettevõtjale suunatud toetus on parim abinõu päevalehtede kättetoimetamise toetamiseks; abi võidaks hoopis eraldada kirjastajatele, kes võiksid seejärel osta kättetoimetamisteenust vabaturult, kus saaksid konkureerida erinevad teenusepakkujad.

(66)

Isegi juhul, kui päevalehtede kättetoimetamise kohustuse andmine DPLP-le peaks heaks kiidetama, kahtleb BD kulude vajalikkuses. Tema väitel on DPLP kulud tunduvalt suuremad kui teistel ettevõtjatel, mis suurendab vajamineva toetuse määra. Seetõttu ei olevat toetused ei proportsionaalsed ega põhjendatud.

(67)

Viimaks leiab BD, et riigi kaetavad DPLP kulud võivad hõlmata ka selliseid investeeringukulusid, mis ei ole vajalikud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamiseks, sest DPLP võib olla kasutanud muude teenuste tarbeks rajatud infrastruktuuri. Samuti võib riigitoetusest olla rahastatud kaubanduslike toodete sooduspakkumisi.

(68)

Belgia ametiasutused märgivad, et vastavalt Combusi kohtuotsusele (27) ei kujuta pensionikohustuste riigi kanda võtmine endast riigiabi, sest see vabastab Belgia postiteenistuse erilisest maksekoormusest, mitte tavalisest ettevõtte eelarvel lasuvast koormusest.

(69)

Eriline kulu olevat tingitud suuremast palgakulust, mis on seotud ametnikest töötajatega, ja vähesest paindlikkusest juhtimistasandil, mille tõttu DPLP ei saa ametnike hulka töötajaskonnas oma soovi kohaselt vähendada.

(70)

Belgia ametiasutused nimetavad kolm vähese paindlikkuse põhjust:

(71)

Ametnike töökohakindlus: DPLP rõhutab, et tema ametnikest töötajad on de facto tööle võetud piiramata ajaks. DPLP ei saa oma ametnikest töötajate lepinguid lõpetada, välja arvatud tõsise eksimuse või korduvate halbade töötulemuste tõttu. Kuid isegi sellisel juhul kehtivad vallandamise suhtes äärmiselt ranged nõuded.

(72)

Peale selle on riiginõukogu (Conseil d’État – Belgia halduskohus, mille jurisdiktsiooni alla kuuluvad riigiteenistujad, sellal kui töölepingu alusel töötajad alluvad töökohtute jurisdiktsioonile) kaldunud soosima ametnikke, kehtestades ranged normid n-ö piisava põhjenduse kindlaksmääramiseks. Seetõttu ei saa DPLP oma ametnikest töötajaid majanduslikel või tehnilistel kaalutlustel koondada ei individuaalselt ega kollektiivselt.

(73)

Seega ei saa töölepingute lõpetamist kasutada juhtimisvahendina töötajaskonna koosseisu ümberkujundamiseks vastavalt tegelikele majandustegevuse vajadustele. Võimaluse puudumine majanduslikel kaalutlustel töötajaid koondada piirab oluliselt ka DPLP võimalusi selliste probleemide lahendamiseks nagu ebapiisav liikuvus ning ametnike turutasemest suuremad palgad ja soodustused. Peale selle ei ole ametnikest töötajatel õigust taotleda automaatset üleminekut riigiasutusse ning ka DPLP ei saa sellist üleminekut nõuda.

(74)

See tähendab, et ametnikest personali vähenemine toimub peamiselt vabatahtliku töölt lahkumise kaudu, mida tuleb ette harva, ja loomuliku vähenemise teel.

(75)

Ettevõttesisese liikuvuse puudumine: lisaks sellele, et DPLP ei saa vähendada ametnikest personali valdkondades, kus teenuste nõudlus on vähenenud, on rangelt piiratud ka tema võimalused ametnikest töötajaid organisatsiooni sees vastavalt vajadusele ümber paigutada.

(76)

Sellised tegurid nagu keeleline kuuluvus, kvalifikatsioon, staaž ja ametiaste piiravad oluliselt DPLP võimalust paigutada töötajaid valdkondadest, kus personalivajadus väheneb näiteks traditsioonilise postiteenuse taandumise tõttu, sellistesse valdkondadesse, kus on liiga vähe töötajaid näiteks pensionilemineku või nõudluse kasvu tõttu.

(77)

Teiste sõnadega, avaliku teenistuse eeskirjade jäikuse tõttu ei saa DPLP ametnikest personali vastavalt vajadusele ümber paigutada ega tasakaalustada liiga suure ja liiga väikese töötajaskonnaga tegevusvaldkondi. Paradoksaalsel kombel peab DPLP palkama liiga väikese töötajaskonnaga valdkondadesse ajutisi või töölepinguga töötajaid, hoides samal ajal liiga suure töötajaskonnaga valdkondades liigset ametnikest personali.

(78)

Ajutise koondamise võimaluse puudumine: samuti ei saa DPLP ametnikest töötajaid majanduslikel kaalutlustel ajutiselt koondada, nagu saavad teha erasektori ettevõtjad juhul, kui ei ole piisavalt tööd.

(79)

Suurem palgakulu: kui postiamet 1992. aastal iseseisvaks avalik-õiguslikuks ettevõtjaks muudeti ja DPLPks ümber nimetati, olid ametnikest töötajate palgad ja soodustused tunduvalt suuremad kui erasektori töölepinguga töötajatel. Alates 1992. aastast on staažiga seotud automaatsed palgatõusud ja ametiühingute tugev läbirääkimispositsioon seda suhteliselt kõrgemat palkade ja soodustuste taset säilitanud.

(80)

Lisaks töölepinguga töötajatega võrreldes suurematele palkadele ja soodustustele on ametnikest töötajatel ka 4–11 tasulist puhkusepäeva rohkem, (28) mis suurendab DPLP kulusid. Nende ametnikke hõlmavate tegurite tõttu on DPLP-l olnud raske kontrollida ametnikest töötajate ühikukulu, mistõttu see on oluliselt suurem kui töölepinguga töötajate puhul erasektoris.

(81)

Pärast postiameti ametnike ülevõtmist 1992. aastal mõistsid DPLP juhid, et see töötajaskond oma suurema palgakulu ja juhtimispiirangutega kujutab endast struktuurset halvemust, millega oli postituru liberaliseerudes aina raskem toime tulla. Seetõttu lõpetas DPLP 1998. aastal ametnikest töötajate palkamise. Töötajaskonna loomulik vähenemine peamiselt pensionilemineku tõttu tõi kaasa töötajate absoluutarvu vähenemise 23 538 inimesele 2008. aastal.

(82)

Kuna ametnike vähenemine sõltub peamiselt loomulikust vähenemisest tegeliku vanusepüramiidi kontekstis, on see kulgenud aeglaselt ja kulgeb suure tõenäosusega samamoodi kuni 2030. aastani ehk veel pikka aega pärast postituru täielikku liberaliseerimist, nagu on näha järgmisel joonisel.

Joonis 2

DPLP ametnikest töötajaskonna muutumine

Allikas: Belgia ametiasutused.

Ametnikest töötajate senine ja prognoositav arv

DPLP lõpetas ametike palkamise 1998. aastal

Senine arv

Prognoositav arv (1)

43 747

41 982

39 572

35 305

27 705

23 538

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

1992

1995

1997

2000

05

08

10

15

20

25

2030

(1) […]

(83)

Belgia ametiasutused leiavad seega, et DPLP ametnikest töötajaskond kujutab endast juhtimise ja kulude seisukohast tõsist halvemust võrreldes eraettevõtjatega ning riik vabastas DPLP erilisest maksekoormusest, mida tema konkurentidel ei ole.

(84)

Meede ei ole nende väitel riigiabi ning lähenemine, mida komisjon rakendas menetluse algatamise otsuses varasemate pensioniskeeme käsitlevate juhtumite eeskujul (EDF, (29) La Poste (Prantsusmaa), (30) Royal Mail (31)), ei ole seega DPLP puhul vajalik.

(85)

Belgia ametiasutused rõhutavad ühtlasi, et juhul kui sellist meetodit DPLP puhul rakendataks, viiks see järeldusele, et DPLP sotsiaalkindlustuskulude protsent palgakuludest on sama suur kui tema konkurentidel.

(86)

Belgia ametiasutused esitasid DPLP raamatupidamisandmed (32) ja selgitasid DPLP kasutatud kuluarvestuspõhimõtteid.

(87)

Nad väidavad kõigepealt, et avaliku teenuse kulude iga-aastane hüvitamine ei ole riigiabi, kuivõrd see on kooskõlas Altmarki kohtuotsusega.

(88)

Seejärel rõhutavad nad, et isegi kui avaliku teenuse eest makstav hüvitis on riigiabi, on see siseturuga kokkusobiv, sest sellega ei hüvita liigselt DPLP avaliku teenusega seotud netokulu. Belgia ametiasutuste väitel näitavad nende esitatud arvutused hoopis DPLP kulude alahüvitamist.

(89)

Viimaks märgivad Belgia ametiasutused, et mõned meetmed kujutavad endast olemasolevat riigiabi. Seda küsimust käsitletakse punktis olemasoleva abi kohta (põhjendused 224 jj).

(90)

12. augusti 2009. aasta kirjas komisjonile viitavad Belgia ametiasutused sellele, et 1997. aasta kapitalisüste kogusummas 62 miljonit eurot tuleb käsitada avaliku teenuse eest makstava hüvitise edasilükatud väljamaksetena.

(91)

Belgia ametiasutuste sõnul põhinesid 2003. ja 2006. aasta kapitalisuurendamised strateegilisel kaval, (33) mille lõppeesmärk oli ettevõtte konkurentsivõime ja tulususe parandamine postituru järkjärgulise liberaliseerimise kontekstis.

(92)

Strateegilisel kaval oli kaks peamist eesmärki:

(93)

2003. aasta kapitalisüst: Belgia ametiasutuste sõnul oli 2003. aasta kapitalisuurendamise eesmärk tugevdada DPLP omakapitali, kuivõrd ettevõtja oli võtnud olulisi finantskohustusi nelja uue sorteerimiskeskuse ehitamiseks, ühe senise keskuse ajakohastamiseks, tegevuse automatiseerimiseks ja kanderingide optimeerimiseks.

(94)

Belgia ametiasutuste sõnul kaeti investeeritud vahenditest ka personalikulusid, mis olid tingitud töötajate arvu vähenemisest seoses eelpensioni skeemi rakendamisega, tööaja lühendamisest ja uute töötajate palkade tõstmisest.

(95)

Need meetmed olevat andnud põhjendatud kindlustunde, et ettevõtte tulusus suureneb ajavahemikus 2003–2007 erainvestorite ootustele vastavaks. Belgia riik kui DPLP ainuke aktsionär 2003. aastal olevat seega juhindunud investeerimisotsust tehes tulususväljavaadetest, tegutsedes täielikus vastavuses turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori põhimõttega.

(96)

5. augustil 2009 rõhutasid Belgia ametiasutused lisaks, et tulususe prognooside kohaselt vastasid kapitali suurendamise tingimused turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori põhimõttele, kuivõrd oodatav tootlus oli suurem, kui erainvestor oleks nõudnud. Need prognoosid olid realistlikud, sest tegelik tulusus ajavahemikus 2003–2008 oli oodatust märgatavalt suurem.

(97)

Belgia ametiasutused täpsustasid, et 2003. aasta kapitalisuurendamine ei olnud kuidagi seotud riigi võlgade kustutamisega DPLP bilansist 2005. aastal. Kõnealune kustutamine ei toimunud samal ajal ning kujutas endast tavapärast raamatupidamistoimingut, sest riik oli sõnaselgelt teatanud, et DPLP-le neid võlgu ei maksta. 2005. aasta bilansi puhastamise ajal kustutatud summade lõplik suurus ei kattunud 2003. aasta kapitalisüsti summaga ega 2002. aasta lõpuks kogunenud kahjumiga.

(98)

2006. aasta kapitalisüst: Belgia ametiasutused rõhutavad, et see kapitalisüst oli kooskõlas turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori põhimõttega, kuivõrd see toimus samadel tingimustel (pari passu), mida kohaldati erainvestorile Post Invest Europe SA, kes investeeris 300 miljonit eurot. Riik ja erainvestor märkisid uusi aktsiaid, nii et uus investor sai 50 % aktsiatest miinus üks aktsia ja riigile jäi 50 % aktsiatest pluss üks aktsia (34).

(99)

Uute aktsiate hinna määramisel hindas investeerimispank, kelle poole Belgia ametiasutused pöördusid, DPLP koguväärtuseks […]–[…] eurot. Riik määras lõpuks ettevõtte koguväärtuseks enne kapitalisuurendamisi […] eurot. Belgia ametiasutused tunnistavad, et DPLP hilisemad tulemused ületasid hindamise ajal tehtud oletusi.

(100)

Strateegilise kava elluviimine tegi Belgia ametiasutuste väitel DPLPst ühe efektiivseima ettevõtja Euroopas. DPLP olevat teinud olulisi edusamme tulususe, tõhususe (35) ja kvaliteedi osas, säilitades samas klientidele mõistliku hinnataseme.

(101)

Belgia ametiasutused tunnistavad oma 12. augusti 2009. aasta avalduses, et DPLP-le ei kehtinud kuni 27. detsembrini 2005 ettevõtlusmaksu kohustus, vaid kasumimaksu kohustus (st juriidilise isiku tulumaksu kohustus). Nad rõhutavad siiski, et DPLP ei saanud ajavahemikus 2003–2005 sellest maksurežiimist kasu: kui tema suhtes oleks kehtinud ettevõtlusmaks, oleks ta deklareerinud varasema kahjumi ja ei oleks seega pidanud sel perioodil ettevõtlusmaksu tasuma.

(102)

Nad rõhutavad ka, et DPLP pidi ajavahemikul 2003–2005 maksma 2 miljoni euro ulatuses kasumimaksu.

(103)

Alates 2006. aastast pidi DPLP tasuma ettevõtlusmaksu, ilma et oleks saanud deklareerida varasemat kahjumit. Belgia ametiasutuste hinnangul moodustas kaotatud maksukrediit 51,87 miljonit eurot.

(104)

Nad järeldavad seega, et DPLP ei saanud 2006. aastani kehtinud ettevõtlusmaksu vabastusest puhaskasu.

(105)

Belgia ametiasutused täpsustavad, et DPLP on vabastatud kinnisvaramaksust avaliku teenuse osutamiseks kasutatavast kinnisvarast saadava tulu puhul.

(106)

Nad hindasid DPLP netosoodustust, mille summa moodustab nende sõnul üksnes piiratud osa lisakuludest, mida ettevõtja peab kandma seoses rangelt kindlaksmääratud tihedusega postivõrgu töös hoidmise kohustusega, mida ei hüvitata mingil muul viisil.

(107)

Belgia ametiasutused selgitavad, et DPLP on vabastatud mõningatest kaudsetest ja kohalikest maksudest. Nad rõhutavad, et nende maksuvabastuste netomõju on vähese tähtsusega.

(108)

Belgia ametiasutused kinnitasid oma 12. augusti 2009. aasta avalduses, et DPLP muutmisel iseseisvaks avalik-õiguslikuks ettevõtjaks anti talle üle teatud hulk hooneid. Need hooned olid juba DPLP kasutuses alates 1971. aastast ning ta vajas neid postiteenuse osutamiseks.

(109)

Belgia ametiasutused rõhutavad, et hoonete üleandmine ei andnud DPLP-le mingit eelist, sest ta kasutas neid juba avaliku teenuse osutamiseks. Teiste sõnadega oli nende hinnangul tegemist üksnes riigivarade ümberkorraldamisega.

(110)

Belgia ametiasutused rõhutavad oma 12. augusti 2009. aasta avalduses, et DPLP laenudel ei ole automaatset riigi tagatist. Kui DPLP peaks sellist tagatist taotlema, vajab ta Belgia ametiasutuste heakskiitu ja peab maksma riigikassale igal aastal 0,25 % suurust preemiat.

(111)

Vaatlusalusel ajavahemikul kasutas DPLP riigitagatist ainult üks kord.

(112)

Belgia ametiasutused leiavad, et 0,25 % suurune preemia on kohane, arvestades DPLP finantsolukorda ja temapoolse makseviivituse väikest tõenäolisust. Nende hinnangul oleks sellise laenu intressi turumäär ilma riigitagatiseta olnud kuni 40 baaspunkti võrra suurem.

(113)

Belgia ametiasutused leiavad oma 12. oktoobri 2009. aasta avalduses, et üksnes BD ja FVP/Prodipresse’i märkused sisaldavad olulisi argumente. Need argumendid on seotud päevalehtede ja perioodikaväljaannete varase kättetoimetamisega.

(114)

Belgia ametiasutused põhjendavad, et erinevalt BD väitest ei kuulu reserveerimata postiteenuste (nagu ajakirjandusväljaannete kättetoimetamine) osutamise lepingud Euroopa Liidu riigihankealaste õigusnormide (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/18/EÜ) (36) reguleerimisalasse.

(115)

Nad rõhutavad ka, et päevalehtede ja perioodikaväljaannete kättetoimetamine kui üldist majandushuvi pakkuv teenus ei riku liidu reegleid postituru liberaliseerimise vallas.

(116)

Samuti viitavad Belgia ametiasutused sellele, et kõnealuste lepingute sõlmimine ei ole meelevaldne otsus. Nende sõnul on DPLP ainuke ettevõtja, kes suudab täita sellist liiki teenuste osutajale seatud tingimusi ja kohustusi.

(117)

Belgia ametiasutused rõhutavad, et erinevalt BD väidetest ei saanud DPLP ajavahemikul 2002–2008 päevalehtede ja perioodika kättetoimetamise kulude eest liigset hüvitist.

(118)

Nad ei jaga FVP/Prodipresse’i arvamust, et DPLP suurendas oma investeeringuid ja lisakulusid seoses varase kättetoimetamise teenuse laiendamisega 82 %st 100 %ni riigi territooriumist. Kuna kõnealused 18 % hõlmavad peamiselt kaugeid piirkondi, kasvasid DPLP personalikulud ebaproportsionaalselt ja DPLP pidi soetama pikkadeks vahemaadeks sobivad transpordivahendid, millel on suured amortisatsioonikulud.

(119)

Viimaks rõhutavad Belgia ametiasutused, et ajakirjandusväljaannete varase kättetoimetamise teenuse eest makstava hüvitise arvutamisel ei võetud arvesse DPLP reklaamikampaania kulusid.

(120)

BD väitel ei ole DPLP tegevus ilmselgelt kulutõhus. Belgia ametiasutused vaidlustavad selle väite, rõhutades, et see ei võta täiel määral arvesse ajakirjandusväljaannete varase kättetoimetamisega seotud suuri lisakulusid ega arvesta DPLP olulisi pingutusi kulude kontrollimise ja tootlikkuse suurendamise vallas.

(121)

BD sõnul on Deltamedia kulud DPLPst väiksemad. Belgia ametiasutuste kohaselt tuleneb see järgmistest asjaoludest:

(122)

Belgia ametiasutused märgivad 21. detsembri 2010. aasta avalduses, et mõned uurimises käsitletud meetmetest kujutavad endast olemasolevat abi.

(123)

Esiteks toovad Belgia ametiasutused välja, et maksuvabastused anti DPLP-le enne Belgia ühinemist Euroopa Liiduga ja need kujutavad endast seega olemasolevat abi.

(124)

Teiseks väidavad Belgia ametiasutused, et iga-aastast toetust hakati DPLP-le maksma enne 1999. aastat ehk enne postituru liberaliseerimist ning see on seega olemasolev abi. Samuti ei peaks olemasolevaks abiks pidama enne 1999. aastat tehtud kapitalisuurendamisi, juhul kui need kujutavad endast riigiabi.

(125)

Kolmandaks väidavad Belgia ametiasutused, et tulenevalt kümneaastasest aegumistähtajast on kõik enne 13. juulit 1999 (ehk kümme aastat enne käesoleva ametliku uurimismenetluse algatamist) võetud meetmed olemasolev abi, sest Üldkohtu varasem tühistamisotsus olevat tühistanud ka kõik komisjoni varasemad uurimistoimingud. Teiselt poolt väidavad nad, et kuna komisjon tegi oma esimese uurimistoimingu 2002. aasta detsembris, ei tohiks uurimine hõlmata enne 1992. aasta detsembrit võetud meetmeid. Nende hulka kuuluvad hoonete üleandmine ja 1992. aastal makstud esimene aastatoetus.

(126)

Direktiivi 97/67/EÜ (mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. veebruari 2008. aasta direktiiviga 2008/6/EÜ, millega muudetakse direktiivi 97/67/EÜ seoses ühenduse postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimisega; (37) kolmas postidirektiiv), artiklis 14 on nõutud, et postiettevõtjad peaksid kuluarvestust, milles tehakse selget vahet universaalteenuse alla kuuluvate ja mittekuuluvate teenuste ja toodete vahel. Nad peavad oma raamatupidamisearvestuses omistama otsesed kulud toodetele otse ning üldkulud kas otse või kaudselt, eelkõige jaotades asjakohases proportsioonis sellised üldkulud, mis on vajalikud nii universaalteenuste kui ka muude teenuste osutamiseks. DPLP kasutab tegevuspõhist kuluarvestust (ABC), mis vastavalt kulude täieliku jaotamise meetodile (FDC) omistab kõik tegevuskulud kuni tuluni ilma intresside ja maksudeta (EBIT) erinevatele toodetele. Kuluarvestus hõlmab kõiki DPLP tegevuskulusid ja organisatsiooniüksusi. 2009. aastal moodustasid kaubanduslikud tooted […] % DPLP käibest ja avalike teenustega seotud tooted […] %.

(127)

Kuluarvestusmeetod hõlmab kolme tasandit: ressursid, tegevusvaldkonnad ja tooted. Selle eesmärgiks on kindlaks määrata iga toote osa kuludes.

(128)

Kulud on jagatud 398 tüübiks ja 3 954 vastutuskeskuseks. Viimased on raamatupidamisearvestuses koondatud 34 ressursikogumiks ja 108 koodigrupiks. Erinevaid tegevusi on 986.

(129)

Ressursikulud omistatakse tegevusele olenevalt selle iseloomust: „otsesed ressursid” on otseselt seotud konkreetse tegevusega, „kaudsed ressursid” aga on seotud mitme tegevusega ja tuleb jaotada viisil, mis kajastab asjaomase ressursi kasutamise määra iga tegevuse puhul. Üldine kulu tegevusele hõlmab üldkulusid, mida ei saa omistada konkreetsele tegevusele; sellised kulud jaotatakse kõikide toodete vahel võrdselt „kulud pluss” meetodil kujundatud hinna alusel.

(130)

986 tegevusvaldkonda on koostisosad, millest moodustuvad kõikide toodete väärtusahelad. Üks osa mingi tegevusega seotud kuludest omistatakse toodetele vastavalt selle tegevuse kasutamisele igas tootes. Muu kui põhitegevuse kulud omistatakse kõigepealt otseselt toodetega seotud majandustegevusele.

(131)

Viimases etapis omistatakse tegevuskulud igale tootele peamiselt mahul põhineva jaotuspõhimõtte alusel. Teiste sõnadega: kõikidele toodetele, mis mingit tegevust kasutavad, omistatakse osa selle tegevuse kuludest vastavalt mahule, milles seda asjaomase toote puhul kasutatakse.

(132)

Komisjoni hinnangul on DPLP praegune kuluarvestusmeetod nõuetekohane, sest see jaotab kõik kulud piisavalt adekvaatselt. Komisjon märgib siiski, et DPLP juurutas selle meetodi järk-järgult, mistõttu on alust arvata, et uurimisaluse ajavahemiku algusest pärinevad raamatupidamisandmed ei ole nii detailsed kui praegused, isegi kui need on üldiselt usaldusväärsed.

(133)

2011. aasta märtsis esitasid Belgia ametiasutused komisjonile DPLP kuluarvestusmeetodi tagasiulatuva muutmise kava, millega nähakse ette mõningate kulude teistsugune jaotamine äritegevuse ja avaliku teenusega seotud tegevusvaldkondade vahel. Belgia ametiasutuste kavandatud muudatus hõlmab kulude jaotamise viimast etappi, milles toodetele omistatakse kulud vastavalt sellele, millises mahus neis iga tegevust kasutatakse.

(134)

Sellega muutuks DPLP senine meetod, mille järgi toodetele tegevuskulusid omistati. Muudatusest tulenevalt omistataks mõningad kaubanduslike toodetega seotud kulud avalikele teenustele, mis laiendaks avalike teenuste kulubaasi. Sellega läheks avalike teenuste arvele aastas keskmiselt […] eurot praegu kaubanduslikele toodetele omistatud kuludest. Muus osas jääks kuluarvestusmeetod samaks.

(135)

Belgia ametiasutused märgivad, et mõningate tegevusvaldkondade kulud on paratamatult kindla suurusega, mille määravad avaliku teenuse vajadused. Teiste sõnadega jääksid nende avalike teenuste osutamiseks vajaliku tegevuse kulud samaks ka siis, kui neid ei kasutataks üheski kaubanduslikus tootes. Kui tegevus ei ole ajendatud kaubanduslikust tootest, ei peaks selle tegevusega seotud kulusid omistama asjaomasele kaubanduslikule tootele, isegi kui seda viimase tarbeks kasutatakse.

(136)

Belgia ametiasutused rõhutavad, et uus meetod on kooskõlas direktiiviga 97/67/EÜ, Chronoposti otsusega (38) ja ühenduse raamistikuga riigiabi jaoks, mida antakse avalike teenuste eest makstava hüvitisena (39) (edaspidi „üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistik”), sest see omistab toodetele nendega otseselt seotud kulud ja osa üldkuludest ning peegeldab paremini avaliku teenuse osutamisega seotud tegelikke kulusid, kuid komisjon leiab, et seda põhjendust ei saa aktsepteerida vormilistel, majanduslikel ja õiguslikel põhjustel.

(137)

Vormiline põhjus seisneb selles, et kavandatud meetodit ei kasutata reaalselt DPLP sisemises raamatupidamisearvestuses, vaid see kujutab endast pigem varasemate andmete tagantjärele muutmist. Reguleeriv asutus ei ole kiitnud uut meetodit tarifitseerimise alusena heaks ning riik ei kasuta seda avalike teenuste eest makstava hüvitise arvutamisel. Seega tundub uue meetodi näol olevat tegemist teoreetilise demonstratsiooniga, mis on töötatud välja käesoleva riigiabimenetluse tarbeks. Majanduslikust aspektist ei ole sisemise siirdehinna määramisel alust eeldada, et kaubanduslikule tootele ei peaks omistama osa selleks kasutatavatest ressursikuludest (näiteks ei omistataks uue meetodi kohaselt kaubanduslikele toodetele osa postiljonide kanderingide kuludest, kuigi postiljonid toimetavad kätte ka kaubanduslikke tooteid). Õiguslikult omakorda ei tundu selline muudatus olevat kooskõlas direktiivi 97/67/EÜ artikli 14 lõike 3 punkti b alapunktiga iv, Chronoposti otsusega (40) ega 2005. aasta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistikuga, (41) milles kõikides on nõutud, et kaubanduslikule tegevusele omistataks asjakohane osa üldkuludest.

(138)

Komisjon ei toetu seetõttu hindamisel muudetud raamatupidamisandmetele, vaid varem edastatud kuluarvestusandmetele, mille kooskõlas direktiiviga 97/67/EÜ on kinnitanud Institut belge des services postaux et des télécommunications (IBPT, st Belgia postisektori reguleeriv asutus) (42) ja mis põhinevad DPLP tegelikult kasutataval kuluarvestusmeetodil.

(139)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 on sätestatud, et „kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.”

(140)

Et meede oleks riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, peavad olema korraga täidetud järgmised neli kumulatiivset tingimust: meede peab

(141)

Combusi kohtuotsuses (43) kasutatud lähenemisele tuginedes rõhutavad Belgia ametiasutused, et pensionikohustused on eriline maksekoormus, mida konkurendid ei oleks pidanud rahastama, mistõttu nende katmine riigi poolt ei ole riigiabi.

(142)

Nad rõhutavad eelkõige, et ametnikest töötajaid käsitlevate eeskirjade jäikuse tõttu ei saanud DPLP selle töötajate kategooria osakaalu vähendada, kuigi nad tähendavad oluliselt rohkem kulusid kui vähem soodustusi andvate lepingutega töötajad.

(143)

Esmalt tuleb üldise meeldetuletusena märkida, et Euroopa Kohus ei ole Combusi kohtuotsust kinnitanud. Vastupidi, Euroopa Kohtu kohtupraktika räägib vastu eeldusele, et struktuurse halvemuse hüvitamine välistab abi olemasolu. Euroopa Kohtu kohtupraktikast ilmneb järjekindlalt, et abi olemasolu tuleb hinnata lähtuvalt riigi sekkumise tagajärgedest, mitte selle põhjustest või eesmärkidest (44). Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et abi mõiste hõlmab riigiasutuste antud eeliseid, mis erineval moel kergendavad ettevõtja eelarvel tavaliselt lasuvaid kohustusi (45).

(144)

Samuti on Euroopa Kohus viidanud sellele, et töötajate tasustamisega seotud kulud lasuvad oma loomult ettevõtja eelarvel, olenemata sellest, kas need tulenevad seadusjärgsetest kohustustest või kollektiivlepingutest või mitte (46). Kohus on selles küsimuses otsustanud, et see, kui riigipoolsete meetmete eesmärgiks on lisakulude hüvitamine, ei välista nende kvalifitseerumist riigiabiks (47).

(145)

Lisaks võib märkida, et Combus tegutses teistsuguses konkurentsiolukorras kui DPLP. Combus pidi pakkuma transporditeenust kaubanduslikel alustel ja tegutsema turul samasugustes konkurentsitingimustes nagu eraõiguslikud bussiettevõtjad. Ühistranspordiettevõtjad annavad oma bussiveoteenuse pakkumismenetluse teel eraõiguslikele ja avalik-õiguslikele ettevõtjatele. Vastavalt hanke-eeskirjadele valitakse välja „majanduslikult kõige soodsam pakkumine”, olenemata sellest, kas pakkuja on eraõiguslik või avalik-õiguslik. DPLP-l oli kogu hinnatud ajavahemiku vältel ulatuslik monopol, mille puhul majanduslik surve oli täiesti teist laadi. Erinevalt Combusi kohtuasjast ei ole Belgia ka kõnealusel juhul vastu võtnud ühtegi seadusesätet DPLPs töötavate ametnike eristaatuse või nende pensioniõiguse kujunemise viisi tühistamiseks või kohandamiseks.

(146)

Seetõttu leiab komisjon, et faktiliste erinevuste tõttu Combusi kohtuasja ja kõnealuse juhtumi vahel on praeguses juhtumis teistsugusele järeldusele jõudmine põhjendatud.

(147)

Et hinnata, kas käsitletavad meetmed sisaldavad riigiabi aspekte, tuleb kindlaks teha, kas need meetmed annavad DPLP-le majandusliku eelise, võimaldades tal mitte kanda kulusid, mille ta tavaolukorras oleks pidanud katma omaenda rahalistest vahenditest, ja takistades sellega olemasolevate turujõudude tavapärase mõju avaldumist. Abi tähendab sellise maksekoormuse vähendamist, mida peaks tavaolukorras kandma ettevõtja eelarvest, võttes arvesse asjaomase kulusüsteemi laadi või ülesehitust. Vastupidiselt võiks defineerida „eriliste maksekohustuste” mõiste, mis lisanduks sellistele tavalistele kohustustele. Kui seadusesättega vabastatakse sellisest erilisest maksekohustust, ei annaks see abisaajale eelist ega oleks seega riigiabi.

(148)

Euroopa Kohtu kohtupraktikas tähendab valikulisuse hindamine mingi võrdlussituatsiooni vaatlemist, et teha kindlaks, kas teatud ettevõtjate ja toodete eri käsitlemine on vastavuses „süsteemi laadi ja ülesehitusega” struktuurilisest seisukohast tavalises turuolukorras; sellest kohtupraktikast lähtudes tuleb maksekohustuse liigitamiseks kas „tavaliseks” või „eriliseks” määratleda võrdlussituatsioon või -objekt, et leida ettevõtjaid, kes oleksid asjaomaste meetmete eesmärgi seisukohast õiguslikult ja faktiliselt võrreldavas olukorras.

(149)

Ei tundu siiski olevat võimalik leida välist võrdlusobjekti, mis võimaldaks kindlaks määrata, milline on asjaomase meetme eesmärgi seisukohast DPLPga võrreldavas õiguslikus ja faktilises olukorras oleva ettevõtja „tavaline” maksekoormus. Põhjus on eelkõige selles, et DPLP konkurendid on eraettevõtjad, kes tegutsevad konkurentsile avatud turgudel, sellal kui DPLP-le kuulus hinnatud ajavahemikul seaduslik monopol kuni turu täieliku liberaliseerimiseni 2011. aastal.

(150)

Selleks et hinnata eelise olemasolu ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, peab komisjon seetõttu uurima DPLP olukorda ja võrdlema sotsiaalkindlustusmakseid enne ja pärast pensionikohustuste ülevõtmist riigi poolt.

(151)

Alates 6. juuli 1971. aasta seaduse jõustumisest kuni 1997. aasta pensionireformini kandis DPLP kõik oma ametnike pensioni- ja sotsiaalkindlustuskulud. Seetõttu lähtub komisjon sellest, et need kulud moodustavad osa tavakulutustest, mida DPLP pidi rahastama omaenda vahenditest, arvestades tema õiguslikku ja faktilist positsiooni Belgia postiturul.

(152)

Kuna uurimise all olev pensionikohustuste riigi kanda võtmine 1997. aastal võimaldas DPLP-l jätta kandmata kulud, mida ta oleks tavaolukorras pidanud rahastama omaenda vahenditest, annab kõnealune meede ettevõtjale eelise ELi toimimislepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(153)

Kõnealune eelis on valikuline, sest see on antud ainult DPLP-le.

(154)

Pensionikohustuste täitmist rahastas riik, kes võttis üle DPLP kohustused pensionide vallas.

(155)

Kuivõrd riik maksab DPLP pensionile jäänud töötajate pensionid välja otse riigieelarvest, kasutatakse selleks ilmselgelt riigi ressursse.

(156)

Eespool kirjeldatud meetmed võivad kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust, sest DPLP tegutseb konkurentsile avatud turgudel nagu postipakkide kättetoimetamise teenused, mida iseloomustab suuremahuline piiriülene kaubandus. Ta konkureerib postipakkide turul teistes liikmesriikides tegutsevate ettevõtjatega, nagu UPS, FedEx ja TNT Express. Samuti tegutseb DPLP ajakirjandusväljaannete kättetoimetamise turul, kus tegutsevad või võivad tegutseda teiste liikmesriikide ettevõtjad. Postipakkide kättetoimetamine ei ole kunagi olnud täielikult DPLP monopol ning teised ettevõtjad pakkusid juba 1990. aastate algul teatavaid teenuseid postipakkide kättetoimetamise vallas (48) ja muid postiteenuseid (49). Peale selle tegutseb DPLP finantsteenuste turul (arvelduskontod, hoiukontod ja makseteenused), kus ta konkureerib finantstooteid pakkuvate ettevõtjatega, nagu pangad ja finantsettevõtjad. Posti arveldus- ja hoiukontod, mida kasutatakse nii maksete tegemiseks kui ka säästmiseks, konkureerivad pankade arveldus- ja hoiukontodega. Pangandussektor oli konkurentsile avatud juba enne 1992. aastat ning seda iseloomustas ulatuslik liikmesriikidevaheline kaubandus. Enne 1992. aastat tulid Belgia turule erinevate liikmesriikide pangad ning Belgia territooriumil tegutses sel ajal üle 70 välismaise finantsasutuse (50).

(157)

Eespool kirjeldatut arvestades on ilmne, et igasugune riiklik meede, mis annab DPLP-le majandusliku eelise, võib kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust.

(158)

Põhjendustes 141–157 väljendatud põhjustel leiab komisjon, et pensionikohustuste riigi kanda võtmine on riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(159)

Skeem, mille kohaselt DPLP maksis pensionide aastase netokulu riigile tagasi, asendati 1997. aasta pensionireformiga hilisematest maksekohustustest vabastava maksega, mis viis DPLP pensionikulud konkurentide omadega samale tasemele. Ilma kõnealuse reformita oleksid pensionikulud järgnevatel aastatel jätkuvalt olulisel määral kasvanud, eelkõige tulenevalt töötavate (makse maksvate) ametnike ja mittetöötavate (pensioni saavate) ametnike suhtarvu halvenemisest, mis oli tingitud DPLP otsusest lõpetada ametnike töölevõtmine.

(160)

Kuivõrd ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikega 2 ja artikli 107 lõike 3 punktidega a ja b ette nähtud erandid ilmselgelt ei kehti ning kuna Belgia ei ole viidanud ELi toimimise lepingu artikli 106 lõikele 2, et põhjendada DPLP pensionikohustuste riigi kanda võtmise kokkusobivust siseturuga, uurib komisjon, kas pensionikohustuste riigi kanda võtmist võib pidada kokkusobivaks vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktile c, mille kohaselt võib pidada siseturuga kokkusobivaks abi teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega.

(161)

Komisjon uurib kõigepealt, mil määral kõikide pensionikulude võtmine riigi kanda täidab ühist huvi pakkuvat eesmärki ning on selleks vajalik; seejärel uurib komisjon, kas meede on proportsionaalne, ning kaalub abi positiivset ja negatiivset mõju.

(162)

Liidu õigus on edendanud postisektori üha suuremat liberaliseerimist alates rohelise raamatu vastuvõtmisest 1992. aastal, millele järgnes kolm direktiivi: i) direktiiv 97/67/EÜ, ii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. juuni 2002. aasta direktiiv 2002/39/EÜ, millega muudetakse direktiivi 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste konkurentsile avamise jätkamise kohta, (51) ja iii) direktiiv 2008/6/EÜ. Samuti ollakse seisukohal, et postiturgude liberaliseerimine ELi tasandil mängib olulist rolli majanduskasvu ja tööhõivet käsitlevas Lissaboni strateegias.

(163)

Seega ei ole oluline mitte ainult tagada põhiliste postiteenuste osutamine, nagu see väljendub universaalteenuse osutamise kohustuse mõistes, vaid luua ka ühetaolised konkurentsitingimused turgu valitsevale postiettevõtjale, juba turul tegutsevatele konkurentidele ja uutele tulijatele.

(164)

Komisjon tunnistas juba Prantsusmaa kontserni La Poste käsitlevas otsuses, et sotsiaalkindlustusmaksete vallas võrdsete tingimuste loomine turgu valitsevale ettevõtjale ja tema konkurentidele on võtmetegur õiglase konkurentsi tagamisel postisektoris. Komisjon hinnangul oli see, et riik võttis enda kanda La Poste’i kohustused ametnike pensionide rahastamise vallas, siseturuga kokkusobiv, sest riigitoetus tagas Prantsusmaal La Poste’ile ja tema konkurentidele võrdsed sotsiaalkindlustusmaksed. Komisjon kavatseb järgida käesoleva juhtumi puhul samasugust loogikat nagu kõnealuse otsuse peatükis 6.3, mida tuleb pidada käesoleva juhtumi suhtes kohaldatavaks niivõrd, kuivõrd see on asjakohane.

(165)

Komisjon leiab, et DPLP staatuse muutmine 1992. aastal oli vajalik postiturul konkurentsi soodustamiseks, sest see võrdsustas DPLP õigusliku staatuse konkurentide omaga (ja võttis sellega DPLP-lt piiramatu garantii, mis tal seni riigiasutusena oli olnud).

(166)

Kuid ei Belgia riik ega postiamet olnud loonud kogunenud pensionikohustustele vastavaid reserve. Kui DPLP 1992. aastal moodustati, jätkas ta pensionikohustuste rahastamist, ilma et tema bilanssi oleks antud selle katteks mingeid varasid.

(167)

Pensionide maksmine oleks seetõttu muutunud aja jooksul DPLP-le liiga koormavaks, sest paljud ametnikud lähenesid pensionieale. Ehkki olukorra parandamiseks võeti meetmeid (tootlikkuse parandamine, personali järkjärguline vähendamine loomuliku vähenemise kaudu, palkade indekseerimine), ei oleks sellest piisanud püsiva tasakaalu loomiseks DPLP rahanduslikus olukorras (vt joonis 3).

(168)

Selle põhjuseks on eelkõige see, et eraõiguslikuks ettevõtjaks muutmine tähendas DPLP jaoks ka ametnike töölevõtmise lõpetamist ja üksnes töölepinguga töötajate palkamist (kelle suhtes kehtib üldine tööleping ja tööõigus). DPLP oleks seega pidanud pärast 1997. aastat rahastama omaenda tuludest nii pensionile jäänud ametnike pensione kui ka töötavate lepinguliste töötajate pensionikindlustusmakseid.

(169)

DPLP rahavoogude negatiivne suundumus oleks aastate jooksul süvenenud, sest suurenevad pensionimaksed oleksid ületanud majandustegevusest saadava tulu (vt joonis 3).

Joonis 3

DPLP rahavoogude simulatsioon, mille koostasid Belgia ametiasutused 1996. aastal

Allikas: Belgia ametiasutused.

Ametnikest töötajate seadusjärgseid pensione hõlmav rahavoogude simulatsioon juhul, kui pensionireformi ei toimu

Miljonites eurodes

Status quo (1)

Parandusmeetmed (2)

200

0

-200

-400

-600

-800

-1000

-1200

1993

95

97

99

2001

03

05

07

09

11

13

15

17

2019

(1) Status quo (praeguse olukorra jätkumine): ametnike arv DPLPs jääb samaks, palku ei indekseerita, tootlikkust ei parandata

(2) Mesures d’ amélioration (parandusmeetmed): tootlikkust parandatakse, personali vähendatakse järk-järgult loomuliku vähenemise kaudu, palgad indekseeritakse

(170)

On väljaspool kahtlust, et DPLP kulud olnuksid oluliselt suuremad, kui ta oleks pidanud pärast 1997. aastat rahastama omaenda vahenditest kõikide oma pensionile jäänud ametnike pensione. Ilma abita oleks üleminek riigiasutuse staatusest eraõigusliku ettevõtja staatusse ilmselgelt ohtu sattunud.

(171)

Pensionikulude täielik refinantseerimine reguleeritud postiteenusest saadava tulu suurendamise teel oleks toonud kaasa väga kõrged postisaadetiste tariifid ja võimalik, et kirisaadetiste arv oleks väga oluliselt vähenenud, mis oleks seadnud ohtu universaalsete postiteenuste pakkumise.

(172)

Peale selle on komisjon seisukohal, et kõnealused meetmed on vastavuses ühist huvi pakkuva eesmärgiga, mida nendega taotletakse. Ükski teine vahend ei oleks saanud lahendada küsimust tõhusamalt. Sektoris, kus on olemas üldist majandushuvi pakkuvad teenused, oleks muidugi võinud avaliku teenuse eest maksta hüvitisi, aga selline lähenemisviis ei oleks probleemi struktuurse olemuse tõttu pikas perspektiivis jätkusuutlik.

(173)

Arvestades postiturgude liberaliseerimise eesmärki, mis hõlmab eelkõige kvaliteetsete ja jõukohase hinnaga universaalsete postiteenuste tagamist, ja õiglase konkurentsi edendamise eesmärki, oli pensionikohustuste riigi kanda võtmine vajalik meede.

(174)

Prantsusmaa kontserni La Poste käsitlevas otsuses hindab komisjon, mil määral on proportsionaalne pensionikulude võtmine riigi kanda turgu valitsevate postiettevõtjate puhul, kuhu võetakse ametnikke jätkuvalt tööle ettevõtja monopoolse seisundi ajal kokku lepitud tingimustel. Proportsionaalsuse hindamisel tuleb võtta arvesse võrdsete tingimuste loomist konkurentsile avatud turgudel (näiteks kirjad, postipakid ja finantsteenused). Turgu valitsev ettevõtja peab tasuma sotsiaalkindlustusmakseid konkurentidega samal tasemel.

(175)

Kuivõrd DPLP töölepinguga töötajad on samasuguse õigusliku staatusega nagu mis tahes eraettevõtte töötajad, erinevalt ametnikest töötajatest, kellel on ametnikega võrreldav staatus, saab kummagi töötajate kategooria eest makstavaid sotsiaalkindlustusmakseid võrreldes kontrollida, kas DPLP on pärast pensionikohustustest vabastamist täitnud tingimust, mille kohaselt ta peab tasuma sotsiaalkindlusmakseid konkurentidega samal tasemel.

(176)

Järgmises kokkuvõtlikus tabelis on üksikasjalikult esitatud DPLP ametnike ja töölepinguga töötajate eest kantavad sotsiaalkindlustuskulud:

(177)

Nagu nähtub eespool esitatud tabelist, on DPLP makse Belgia sotsiaalkindlustussüsteemi (nominaalne protsent palgakuludest) tunduvalt väiksem kui eraettevõtjatel (vastavalt […] % ja […] %).

(178)

Kui aga võtta arvesse tööandja otse kantavad kulud, et võrrelda sotsiaalkindlustusmaksete tegelikke suurusi, on protsendid peaaegu võrdsed ja ametnikest töötajate osas on protsent isegi veidi suurem (vastavalt […] % ja […] %).

(179)

Näha võib ka seda, et töövõtjate maksed on mõlemal juhul sisuliselt samad (vastavalt […] % ja […] %).

(180)

Ametnikest töötajate eest sotsiaalkindlustussüsteemi tehtava makse väiksem nominaalmäär on tingitud maksevabastusest, tänu millele ei kohaldata ametnike suhtes teatavaid sotsiaalkindlustusmakseid (näiteks kutsehaigus-, töötus- ja tööõnnetuskindlustust). Samas kannab DPLP ametnikest töötajate eristaatusest tulenevalt otse nende maksete kulud, mille suhtes vabastus kehtib. Seetõttu on DPLP-l suured otsesed kulud.

(181)

Töötajate endi makse, mida tuleb samuti arvesse võtta, sest töötajad peavad selle tasuma tööandja makstavalt palgalt (nii et see makse on ka tööandja kulu), on ametnikest töötajate puhul veidi suurem kui töölepinguga töötajate puhul.

(182)

Belgia ametiasutused ja DPLP edastasid andmed, millest ilmneb, et otsesed maksed on olnud aja jooksul üldiselt samal tasemel.

(183)

Ehkki DPLP kantavad otsesed kulud ([…] %) ei ole rangelt võttes sotsiaalkindlustusmaksed, tuleb võtta arvesse seda, et need kulud ei ole vabatahtlikud, vaid tulenevad ametnikest töötajate eristaatusest ning on seega DPLP-le kohustuslikud. Seetõttu tundub loogiline võrdsustada need allika ja eesmärgi seisukohast muude kohustuslike sotsiaalkindlustuskuludega.

(184)

DPLP tegelike sotsiaalkindlustusmaksete arvutamisel tuleb seega arvesse võtta ka need otsesed kulud. Sel viisil saadud sotsiaalkindlustusmaksete kogusuurus on DPLP ametnikest töötajate puhul veidi suurem ([…] %) kui eraettevõtete töötajate puhul ([…] %).

(185)

DPLP pensioniskeemi reform oli keskse tähtsusega etapp ettevõtte kohandamisel Belgia postituru järkjärgulise liberaliseerimisega ja pidades silmas selle täielikku liberaliseerimist, mis mängib olulist rolli majanduskasvu ja tööhõivet käsitleva Lissaboni strateegia kontekstis.

(186)

La Poste’i käsitlevas otsuses osutas komisjon, et postisektori liberaliseerimine võiks muutuda raskemaks, kui pensionide reformimise kavu (võrreldav Belgias rakendatuga) heaks ei kiidetaks.

(187)

Komisjon leiab ka, et ehkki kõnealused meetmed ei hõlma pensionide maksmisega seotud eriskeemi, võimaldavad need muuta jätkusuutlikuks rahastamismehhanismi, mis oli aja jooksul toimunud muutuste tõttu iganenud. Ta leiab, et need meetmed kuuluvad seetõttu liikmesriikide pensioniskeemide üldisemasse reformi, mida soovivad nii nõukogu kui ka komisjon.

(188)

Meetme negatiivne mõju tundub väike, sest DPLP ajalugu ja tegevusalasid arvestades on selge, et suur osa tema pensionikohustustest on seotud tegevusaladega, mis kuuluvad reserveeritud sektorisse, kus konkurentsimoonutus on juba oma olemuselt piiratud.

(189)

Kõnealune meede võiks teoreetiliselt võimaldada DPLP-l säilitada valitseva positsiooni turul. Komisjon peab seda ohtu siiski väikeseks, sest meetmed piirduvad DPLP tasutavate maksete konkurentide omadega samale tasemele viimisega.

(190)

Eespool märgitust tuleneb, et DPLP-le antud abi negatiivne mõju on positiivsega võrreldes väike.

(191)

Kuna meetmed piirduvad sotsiaalkindlustusmaksete puhul võrdsete tingimuste kehtestamiseks rangelt vajalikuga ning lõpetavad DPLP halvemusse seadnud konkurentsimoonutuse, ei mõjuta need kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega.

(192)

Seetõttu on komisjon seisukohal, et 1997. aastal võetud meedet pensionikohustuse riigi kanda võtmiseks võib pidada siseturuga kokkusobivaks ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkt c tähenduses, sest DPLP ei ole seoses oma ametnikest töötajate sotsiaalkindlustuskuludega teistest ettevõtjatest paremas olukorras.

(193)

Avaliku teenuse kulude hüvitamise küsimuses on Altmarki kohtuotsus (54) kindlaks määratud kriteeriumid, millele riigi sekkumine peab vastama, et kvalifitseeruda avaliku teenuse kohustuste hüvitamiseks ja mitte riigiabiks ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(194)

Käesoleval juhtumi puhul ei ole need kriteeriumid (eelkõige neljas kriteerium) täidetud: DPLPd ei valitud avalikus hankemenetluses. Veelgi enam, Belgia ametiasutused ei ole tõendanud, et hüvitise tase oleks kindlaks määratud selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmine hästi korraldatud juhtimisega ja vajalike vahenditega varustatud ettevõtja oleks temalt nõutud avaliku teenuse kohustuste täitmiseks kandnud, ning komisjonil ei ole mingeid tõendeid ega teavet, mille alusel võiks arvata, et neljas kriteerium on täidetud.

(195)

Kuna aastahüvitist maksti ainult ühele ettevõtjale ja anti sellega ettevõtja käsutusse lisavahendeid, andis see meede DPLP-le valikulise eelise.

(196)

1997. aasta kapitalisüstid: Belgia ametiasutused tunnistasid, et 1997. aastal 62 miljoni euro suuruses kogusummas tehtud kapitalisüstide puhul oli tegelikult tegemist avaliku teenuse eest viivitusega välja makstud hüvitisega 1996. aasta eest. Seega tuleb kõnealuseid kapitalisüste hinnata samadel alustel nagu aastahüvitisi. Kuna Altmarki kohtuotsuses kindlaksmääratud erinevad tingimused ei ole täidetud, andis meede DPLP-le valikulise eelise.

(197)

2003. aasta kapitalisüst: Belgia ametiasutused teatasid, et 2003. aasta kapitalisüst (297,5 miljonit eurot) vastas turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori põhimõttele ega olnud seega riigiabi. Nende sõnul oli kapitalisuurendamise eesmärk tugevdada DPLP omakapitali sorteerimiskeskuste ehitamiseks ja ajakohastamiseks, automatiseerimiseks ja kanderingide optimeerimiseks. Samuti kaeti investeeritud vahenditest personalikulusid, mis olid tingitud töötajate arvu vähenemisest seoses eelpensioni skeemi rakendamisega, tööaja lühendamisest ja uute töötajate palkade tõstmisest.

(198)

Et tõendada selle kapitalisüsti vastavust turumajanduse tingimustes tegutseva investori põhimõttele, koostasid Belgia ametiasutused oma strateegilise kava raames tulususprognoosid, mis näitasid suuremat tulususmäära, kui oleks erainvestori nõutav tulunorm.

(199)

Belgia ametiasutuste kasumiprognoos ja -arvestus on tulevikku vaatavad, väga üksikasjalikud ja kooskõlas meetodiga, mida kasutaks erainvestor:

Joonis 4

Belgia ametiasutuste koostatud eelnev kasumiprognoos ajavahemikuks 2003–2007

[…]

Allikas: Belgia ametiasutused.

Joonis 5

Belgia ametiasutuste koostatud sisemise tasuvusmäära eelnev arvestus kõige tõenäolisema stsenaariumi kohta

[…]

Allikas: Belgia ametiasutused.

(200)

Märkida võib ka, et prognooside paikapidavus sai üldjoontes kinnitust järgnenud aastate finantstulemustest (vt joonis 6). Tänu tulususe suurenemisele hakkas DPLP alates 2007. aastast dividende maksma.

Joonis 6

Ajavahemikul 2003–2007 tegelikult teenitud kasum

[…]

Allikas: Belgia ametiasutused.

(201)

2003. aasta prognoosidega on kooskõlas ka kümne aasta tulemused, kuivõrd tegelik sisemine tasuvusmäär peaks olema […] % ehk kõrgem kui 2003. aastal prognoositud […] %.

(202)

Ehkki Belgia riigi investeeringu tasuvus tundub piisav, et kinnitada selle vastavust turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori põhimõttele, tuleb siiski märkida, et tulususe hindamise aluseks olnud oodatavad tulud hõlmasid riigiabi, eelkõige DPLP-le makstavaid aastahüvitisi.

(203)

Kõnealune riigiabi oli siiski selgelt antud teistel eesmärkidel ega ole kronoloogiliselt seotud 2003. aasta kapitalisüstiga.

(204)

Kahtlusi, mida erainvestoris oleks võinud tekitada teatamata riigiabi andmine DPLP-le, hajutas ka komisjoni 2003. aasta otsusega antud ametlik luba kapitalisüstide tegemiseks. Investeeringu tegemise ajal oleks tõenäoliselt iga erainvestor pärast komisjoni vastuvõetud heakskiitvat otsust võtnud heade tasuvusväljavaadete korral investeerimisriski, isegi kui vastav otsus polnuks veel lõplik. Erainvestor ei oleks oodanud sellise otsuse tegemisega mitu aastat ehk kuni Üldkohtu ja Euroopa Kohtu otsuseni. Komisjoni otsuse hilisem tühistamine oli seega sündmus, mida ei oleks olnud võimalik investeeringu tegemise ajal ette näha, vaid mis oleks ilmselt tundunud ebatõenäoline, kuivõrd komisjoni otsused on seaduslikud, kuni neid ei ole tühistatud.

(205)

Komisjon on seetõttu seisukohal, et 2003. aasta kapitalisüst vastab turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori põhimõttele ega ole riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(206)

2006. aasta kapitalisüst: Belgia ametiasutused teatasid, et 2006. aasta kapitalisüst (summas 40 miljonit eurot) vastas turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori põhimõttele ega olnud seega riigiabi.

(207)

Kapitalisüst tehti samadel tingimustel, kui need, mis kehtivad erainvestori suhtes: DPLP kapitali suurendamise märkisid riik (summas 40 miljonit eurot) ja Post Invest Europe (summas 300 miljonit eurot) võrdse aktsiahinnaga (pari passu). Post Invest Europe oli sel ajal välisinvestor, kellel ei olnud mingit seost ei DPLP ega Belgia riigiga.

(208)

Ka aktsiate emissioonihind määrati korrektselt. Uute emiteeritud aktsiate hinna määramisel hindas investeerimispank, kelle poole Belgia ametiasutused pöördusid, DPLP koguväärtuseks […]–[…] eurot. Riik määras ettevõtte koguväärtuseks enne kapitali suurendamist […] eurot. Ühise äriplaani põhjal tehtud tasuvus- ja riskitaseme hinnangud põhinesid kaalutlustel, mis olid seotud pikaajalise kasumi optimeerimisega. DPLP tulemused pärast 2006. aasta kapitalisüsti (vt allpool) kinnitavad samuti investeerimisotsuse tegemise ajal arvesse võetud hinnangute ja parameetrite õigsust.

Joonis 7

DPLP tulemused ajavahemikus 2006–2010

[…]

Allikas: Belgia ametiasutused.

(209)

Komisjon leiab, et 2006. aasta kapitalisüst summas 40 miljonit eurot vastab ilmselgelt turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori käitumisele ega ole seega riigiabi.

(210)

Vabastus ettevõtlusmaksust, mis oleks küll võinud anda DPLP-le eelise seeläbi, et oleks võinud vähendada maksusummat, mida ta muidu oleks pidanud tasuma, ei andnud mingit konkreetset eelist, sest ajavahemikul 1992–2005 ehk aastani, mille jooksul kõnealune maksuvabastus tühistati, oli DPLP maksudejärgne kumulatiivne tulem negatiivne. Ehkki mõnel aastal oli tema netotulem positiivne, oleks eelmisest aastast üle kantud maksukrediit võimaldanud DPLP-l maksu mitte maksta, isegi kui ettevõtlusmaks oleks tema suhtes kehtinud. Seetõttu kõnealust maksuvabastust käesolevas otsuses põhjalikumalt ei uurita.

(211)

Seevastu vabastus kinnisvaramaksust ja kohalikust maksust seab DPLP teistest ettevõtjatest soodsamasse olukorda, sest see vabastab ta kohustustest, mida ta oleks pidanud tavaolukorras kandma. Seega annab see talle valikulise eelise.

(212)

Belgia ametiasutused rõhutasid, et hoonete üleandmine kujutas endast riigile kuuluvate varade sisemist ümberkorraldamist, sest DPLP kuulus sel ajal täielikult riigile. Hoonete üleandmine andis siiski DPLP käsutusse uusi varasid, mis kuulusid enne riigile. DPLP kasutas neid hooneid juba siis, kui need kuulusid riigile, ent ta ei olnud nende juriidiline omanik. Juriidilise omanikustaatuse üleandmine andis DPLP-le kui riigist eraldiseisvale ettevõtjale hoonete omandiõiguse. DPLP sai seega üleandmise eelse olukorraga võrreldes uusi ressursse. Seega andis see meede talle valikulise eelise.

(213)

Ilma riigigarantiita ei oleks DPLP samadel tingimustel laenu saanud. Belgia ametiasutuste hinnangul oleks turuintress olnud kuni 40 baaspunkti kõrgem, sellal kui riigile makstud preemia oli 25 baaspunkti.

(214)

Vastavalt komisjoni teatisele EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta garantiidena antava riigiabi suhtes (55) (punkti 3.2 alapunkt d) „tuleks riski võtmine hüvitada asjakohase preemiaga sõltuvalt garantiina või vastugarantiina antavast summast. Kui garantii eest tasutud hind vähemalt võrdub kapitaliturgudelt leitava vastava garantiipreemia viitemääraga, ei ole garantii puhul tegemist abiga. Kui kapitaliturgudelt ei leita vastavat garantiipreemia viitemäära, tuleb garantiiga tagatud laenu kogu maksumust, kaasa arvatud laenu intressimäär ja garantiipreemia, võrrelda samasuguse garanteerimata laenu turuhinnaga”. Kuna preemia ei tundu vastavat turutasemele, võimaldas riigitagatis DPLP-l saada rahastamist väiksema kuluga, kui ta oleks põhimõtteliselt pidanud kandma.

(215)

Seega andis see meede DPLP-le valikulise eelise, mis võrdub selle intressimäära, mida DPLP oleks pidanud maksma riigigarantii puudumise korral, ja tegeliku intressimäära pluss garantiipreemia vahega. Saadud eelis oli igal aastal 15 baaspunkti veel tasumata laenusummalt. Seega võib eelise suuruseks kogu laenuperioodil hinnata 1,5 miljonit eurot.

(216)

Iga-aastast avaliku teenuse eest makstavat hüvitist rahastati Belgia riigieelarvest DPLP ja Belgia riigi vahel sõlmitud järjestikuste halduslepingute alusel. 1997. aasta kapitalisüstid on Belgia riigi edastatud teabe kohaselt de facto avaliku teenuse eest makstav hüvitis, mistõttu neid käsitletakse selles otsuse osas.

(217)

Maksuvabastused vähendasid riigi maksutulu, sest nad vähendasid tulusid, mida riik oleks saanud ilma kõnealuste vabastusteta. Need hõlmavad seega riigi ressursside üleandmist, mis seisneb selles, et Belgia riik jäi ilma maksutulust.

(218)

DPLP-le üle antud hooned kuulusid enne seda riigile. Viimane loovutas nende omandiõiguse DPLP-le, vähendades sellega enda varasid ja suurendades DPLP omi. Kõnealune meede kujutab endast seega riigi ressursside üleandmist.

(219)

Laenutagatise andis riik, võttes omaenda eelarvest ilma vastutasuta enda kanda selle riskid; seega on see riigi ressurss, mis seisneb tuludest loobumises.

(220)

Kooskõlas Preussen Elektra kohtuotsusega (56) ei ole posti kättetoimetamise teenuste tulud riigi tulud, sest kasutajad tasusid nende hinnad omaenda vahenditest, mida ei kontrolli riik.

(221)

Siseturuga kokkusobivuse hindamise seisukohast on need siiski otseselt seotud üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisega postisektoris, mistõttu neid tuleb arvesse võtta hüvitise vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamisel, nagu on ette nähtud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistiku punktiga 17 ja direktiivi 97/67/EÜ artikliga 7.

(222)

Meetmed võivad kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust samadel põhjustel, nagu on esitatud põhjenduses 156.

(223)

Põhjendustes 193–222 viidatud põhjustel kujutavad järgmised meetmed endast riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses:

(224)

Mõningaid käesoleva juhtumiga seoses vaatluse all olevaid meetmeid võiks pidada olemasolevaks abiks ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 1 tähenduses.

(225)

Ettevõtlusmaksu ja kinnisvaramaksu vabastused anti DPLP-le, kui see oli veel riigiamet, ehk enne 1971. aastat, ning need pärinevad Belgia EMÜga liitumise eelsest ajast. Neid ei ole hiljem muudetud. Seega kujutavad need meetmed endast olemasolevat abi.

(226)

Ettevõtlusmaksu vabastus tühistati 2005. aastal, kinnisvaramaksu vabastus kehtib aga praeguseni.

(227)

Belgia ametiasutuste väitel tuleks pidada olemasolevaks abiks kõiki meetmeid, mis on võetud enne postituru liberaliseerimist 1999. aastal. Kõnealused meetmed toetasid siiski kõiki DPLP tegevusalasid ning DPLP tegutses konkurentsile avatud turgudel (nagu postipakkide kättetoimetamise turg ja finantsteenuste turg) ammu enne direktiivi 97/67/EÜ jõustumist 1999. aastal. Kooskõlas Alzetta kohtuotsusega (57) ei saa seega selline abi muutuda olemasolevaks abiks siseturu muutumise tõttu: seda võib pidada olemasolevaks abiks konkreetsele abisaajale niivõrd, kuivõrd viimane tegutses üksnes turgudel, mis ei olnud abi andmise ajal konkurentsile avatud.

(228)

Komisjon ei saa seega seda argumenti aktsepteerida.

(229)

Samuti ei saa aktsepteerida väidet, mille kohaselt kümneaastane aegumistähtaeg peaks jooksma alates käesoleva ametliku uurimismenetluse algatamisest 2009. aastal. Üldkohtu 2009. aasta otsus ei tühistanud kõiki varasemaid uurimistoiminguid. Selles anti üksnes mõista, et komisjon oleks pidanud neist toimingutest ajendatuna algatama ametliku uurimismenetluse (58).

(230)

Küll aga tuleb olemasolevaks abiks pidada enne 23. detsembrit 1992 võetud meetmeid, sest komisjon tegi esimese uurimistoimingu 23. detsembril 2002, mil ta esitas Belgia ametiasutustele esimese järelepärimise.

(231)

Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste hüvitise kokkusobivust siseturuga hinnatakse ELi toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 ja üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistiku alusel. Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistikku kohaldatakse alates selle jõustumisest 29. novembril 2005. Kuivõrd raamistik seisneb suures osas juba enne selle jõustumist kehtinud eeskirjade kodifitseerimises, viidatakse sellele ka enne selle jõustumist võetud meetmete hindamisel.

(232)

Belgia ametiasutused ja DPLP on oma märkustes seisnud jõuliselt vastu sellele, et komisjon kooskõlas oma varasema lähenemisega teiste ebaseadusliku abi juhtumite hindamisel analüüsiks korraga kogu abi, mis on DPLP-le antud terve vaatlusaluse ajavahemiku jooksul, mis eeldab, et sellest abist on rahastatud ühtemoodi kõiki ettevõtjale antud avaliku teenuse osutamise ülesandeid. Belgia ametiasutused ja DPLP rõhutasid, et erinevalt teistest juhtumitest piiritlevad nende sõlmitud halduslepingud täpselt need DPLP tegevusvaldkonnad, mida toetatakse, ning abisummad, millega vastavat tegevust võib toetada (59).

(233)

Komisjon leiab, et kõnealustes halduslepingutes on väga täpselt määratletud riigi ja abisaaja õigused ja kohustused, sätestades põhimõtted, mille alusel arvutatakse välja hüvitis, millele abisaajal on õigus lepingutes nimetatud konkreetsete tegevusvaldkondade ja ajavahemike eest. Seetõttu tugineb komisjon hindamisel erinevates halduslepingutes sätestatule.

(234)

Üldist majandushuvi pakkuvad teenused, mille puhul abi kokkusobivust tuleb kontrollida, on määratletud liikmesriigi antud volitustes. Avalike teenustega seotud ülesanded, mida DPLP peab täitma, on antud talle järjestikuste haldusaktidega, millega kiidetakse heaks halduslepingud, mille ta sõlmib riigiga umbes iga viie aasta tagant. Kõnealused lepingud täpsustavad ja täiendavad riiklikku postiseadust.

(235)

Iga haldusleping on omaette volitus, milles kirjeldatakse avalike teenustega seotud ülesandeid, mida DPLP peab täitma, ja kehtestatakse volituse kestus ning samuti parameetrid, mille alusel arvutatakse välja riigi makstav hüvitis. Halduslepingutes täpsustatakse, milliseid tegevusvaldkondi võetakse arvesse riigi makstava rahalise hüvitise summa arvutamisel.

(236)

Abimeetmete kokkusobivust siseturuga tuleb hinnata ELi toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 seisukohast, sest hüvitist maksti avalike teenustega seotud ülesannete täitmisel tekkinud kulude rahastamiseks. Hüvitis on siseturuga kokkusobiv, kui see ei hüvita liigselt halduslepingutega DPLP-le antud avalike teenustega seotud ülesannete täitmisel kantud lisakulusid koos mõistliku kasumiga. Kogu liigselt makstud hüvitis tuleb tagasi nõuda.

(237)

Liigse hüvitise olemasolu hindamine hõlmab üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid, mille eest järjestikustes halduslepingutes on ette nähtud hüvitis.

(238)

On oluline märkida, et järjestikuste halduslepingute sätted on mõnevõrra erinevad. Seetõttu tuleb liigse hüvitise arvutamisel lähtuda igas lepingus määratletud konkreetsetest parameetritest.

(239)

Esimese halduslepingu (1992–1996) kohaselt hõlmab üldist majandushuvi pakkuvate teenuste hüvitis kõiki avalikke teenuseid. Kõnealuses esimeses haldusepingus ei jagata hüvitist erinevate avalike teenuste vahel selle järgi, kas viimaseid selle lepingu alusel hüvitatakse või mitte.

(240)

Järelikult katab selle lepinguga määratud hüvitis ühtemoodi kõikide avalike teenustega seotud ülesannete täitmisel tekkinud lisakulud. Selle perioodi puhul hõlmab liigse hüvitise olemasolu kontrollimine seega kõiki avalikke teenuseid: universaalset postiteenust (universaalteenuse osutamise kohustust), ajakirjandusväljaannete kättetoimetamist ja teisi DPLP-le pandud ülesandeid.

(241)

Erinevalt esimesest halduslepingust piiravad teine, kolmas ja neljas leping abi teatud avalike teenustega, mis on lepingutes määratletud. Hüvitatavad teenused on päevalehtede ja perioodikaväljaannete kättetoimetamine ning teised põhjenduses 33 loetletud avalikud teenused. Halduslepingutes sisalduvad klauslid, milles määratakse kindlaks toetatavad teenused: teise halduslepingu artikkel 7, kolmanda halduslepingu artikkel 15 ja neljanda halduslepingu artiklid 12 ja 13.

(242)

Universaalse postiteenuse eest seevastu ei maksta halduslepingute alusel (välja arvatud esimene haldusleping) mingit hüvitist.

(243)

Liigse hüvitise arvutamisel ei võeta seega arvesse universaalse postiteenuse kulusid ja tulusid, välja arvatud reserveeritud sektoris teenitud võimalik liigne kasum (60).

(244)

Põhjendustes 239–243 nimetatud erinevuste tõttu avaliku teenuse osutamise volituste vahel arvutatakse võimalikku liigset hüvitist esimese halduslepingu puhul teisiti kui kolme järgneva puhul.

(245)

Lisaks avalike teenustega seotud kohustuste täitmisel tekkinud kulude katmisele nähakse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistikuga ette ka mõistliku tasu hüvitamise määr (61).

(246)

Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistiku punktis 18 on sätestatud, et mõistlik kasum „peaks tähendama omakapitali tootlust, võttes arvesse riski, mis võib ettevõtjatele kaasneda liikmesriigi sekkumisega, eriti kui sellega antakse ettevõtjale ainu- või eriõigusi, või selle riski puudumist. Nimetatud kasum ei tohi tavaliselt ületada asjaomases valdkonnas viimastel aastatel saadud keskmist kasumit. Valdkondades, kus puuduvad võrdväärsed ettevõtjad sellele ettevõtjale, kelle ülesandeks on üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamine, võib kõnealust ettevõtjat võrrelda mõnes teises liikmesriigis asuva ettevõtjaga või vajaduse korral ka mõnes teises valdkonnas tegutseva ettevõtjaga, eeldusel, et arvestatakse iga valdkonna erijoontega. Mõistliku kasumi määratlemisel võib liikmesriik rakendada stimuleerivaid kriteeriume, mis võivad muu hulgas olla seotud osutatud teenuste kvaliteedi ja tootmisefektiivsuse suurenemisega.”

(247)

Mõistliku kasumi kindlaksmääramisel tuleb seega arvesse võtta erinevaid parameetreid, eelkõige asjaomase sektori keskmist kasumimäära, ettevõtja tegevusriske ning asjaomase ettevõtjaga seotud võimalikke stimuleerivaid kriteeriume.

(248)

Mõistliku kasumi kindlaksmääramiseks kasutas komisjon mitut eksperdiuuringut, mida tutvustatakse põhjalikumalt allpool. Nende uuringute ja iga halduslepingu riskitaseme põhjal määratles komisjon DPLP mõistlike kasumimäärade vahemiku iga halduslepingu puhul esiteks posti kättetoimetamise valdkonnas ja teiseks ajakirjandusväljaannete kättetoimetamise valdkonnas. Kõikide uuringute ühisjooneks on püüd piiritleda asjaomase turgu valitseva postiettevõtjaga võimalikult võrreldavate tegevusaladega ja riskiprofiiliga ettevõtjate rühm ja määrata nende ettevõtjate kasumimäärade põhjal kindlaks kasumi võrdlusmäär kõnealuse postiettevõtja kasumi hindamiseks.

(249)

Riski osas rõhutab komisjon, et kogu vaatluslause perioodi vältel tegutses DPLP valdavas enamuses oma tegevusvaldkondadest nõrga või olematu konkurentsi olukorras kas seetõttu, et tal oli seaduslik monopol (see kehtib enamiku posti kättetoimetamisteenuste puhul), või seetõttu, et ta oli turgu valitsevas seisundis, mida iseloomustasid väga suured turuosad ja omahinnast madalamate hindade subsideerimisest tingitud turuletuleku tõkked (näiteks ajakirjandusväljaannete kättetoimetamise valdkonnas). Komisjon leiab, et seda asjaolu tuleb arvestada kõikides võrdlevates uuringutes äriühingutega, mis DPLPga sarnaseid teenuseid pakkudes pidid tegutsema konkurentsi tingimustes.

(250)

Peale selle sõltub turgu valitseva ettevõtja riskitase peaasjalikult riigiasutuste kehtestatud regulatiivsest mehhanismist.

(251)

Posti kättetoimetamise valdkonnas, milles DPLP universaalteenuse osutamise kohustust rahastati peamiselt postmarkide hindade kaudu, (62) sõltub risk komisjoni hinnangul olulisel määral sellest, kas reguleeriv asutus korrigeerib suhteliselt sageli postmarkide hinda (näiteks iga aasta alguses või lihtsalt iga kord, kui vajadus tekib), et katta pidevalt universaalteenuse osutamise kohustuse netokulusid, või määratakse postmarkide hinnad (63) pikaajalise lepinguga pikaks ajaks ette (näiteks neljaks või viieks aastaks) (64). Esimese hindade reguleerimise meetodi puhul on ettevõtja risk pigem üsna väike, kuivõrd postmarkide hinda korrigeeritakse suhteliselt sageli, hoides tulusid ja kulusid pidevalt tasakaalus. Selline meetod kaitseb ettevõtja kasumimarginaale ebakindluse eest. Teise meetodiga kaasneb suurem risk, sest ettevõtjat ohustavad kulude ja tulude pikaajalise varieerumise tagajärjed.

(252)

Ka ajakirjandusväljaannete kättetoimetamise valdkonnas (mis on rahaliste hüvitiste kaudu finantseeritud universaalteenuse osutamise kohustus) on risk väga erinev olenevalt sellest, kas hüvitamise aluseks on tegelikud netokulud (tegelikult kantud netokulud) või pikaks ajaks ette prognoositud netokulud. Pikaks ajaks ette arvestatud netokulude katteks makstava kindla suurusega hüvitise puhul ohustavad ettevõtjat kõik tulude ja kulude varieerumised. Sellises olukorras on ettevõtja risk suurem kui täieliku hüvitamise korral tagantjärele kindlaks tehtud kulude ja tulude alusel.

(253)

Kui ettevõtja ja riigiasutuste vahel sõlmitud leping on selline, et avaliku teenuse osutamisega kaasneb teatud risk, näiteks seetõttu, et turgu valitseva ettevõtja kanda jääb kulude ja tulude olulise varieerumise risk, peab mõistlik kasum, millele turgu valitseval ettevõtjal on õigus, olema vastavuses riskitasemega. Kui aga turgu valitseva ettevõtja ja riigiasutuse vahel sõlmitud leping on selline, et avaliku teenuse osutamisega ei kaasne olulist riski, peab ka lubatav mõistlik kasum olema tagasihoidlik.

(254)

Peale selle märgib komisjon, et ettevõtja riskitase on tihedalt seotud talle tõhususe suurendamise eest makstava hüvitise määraga. Näiteks võivad riigiasutused fikseerida eelnevalt kindla suurusega hüvitise, mis võtab ette arvesse tõhususe suurenemise, mille ettevõtja peaks volituse kestel läbi tegema. Jättes ettevõtja kanda kõik kulude ja tulude varieerumisest tulenevad riskid, ergutatakse lepinguga teda ühtlasi tootlikkust suurendama ning kulutõhusust parandama. Samaaegselt jäetakse ettevõtja kanda suurem risk. Risk ja tõhususe suurendamisele ergutamine käivad seega teataval määral käsikäes. Samamoodi ergutab pikaks ajaks ette kindlaks määratud hinna ülempiir suuremale tõhususele, kuid paneb ettevõtjale ka suurema riski.

(255)

DPLP mõistliku kasumi küsimuse analüüsimisel toetub komisjon mitmele eksperdiuuringule:

(256)

WIKi uuring: juhtumi C 36/07 raames, mis oli Saksa postiettevõtjat Deutsche Post AG (edaspidi „DP”) käsitlev riigiabimenetlus, palus komisjon WIK Consultil uurida turgu valitsevate postiettevõtjate sobilikku kasumimäära (65) (edaspidi „WIKi uuring”). WIK uuringu asjakohased osad edastati Belgiale 25. märtsil 2010 ja 7. veebruaril 2011. Komisjon sai Belgia märkused WIKi uuringu kohta 23. aprillil 2010 ja 1. märtsil 2011.

(257)

Deloitte'i uuring: 23. aprillil 2010 sai komisjon agentuuris Deloitte tehtud uuringu (66) (edaspidi „Deloitte uuring”), milles esitatakse arvamus DP universaalteenuste mõistliku kasumimäära kohta. See uuring edastati Belgiale 9. detsembril 2011. Komisjon sai Belgia märkused Deloitte uuringu kohta 26. detsembril 2011.

(258)

CRA uuring: 1. märtsil 2011 esitas Belgia Charles Rivers Associatesi uuringu, (67) mis vaidlustas WIKi uuringu (edaspidi „CRA uuring”).

(259)

WIKi uuringus määratakse kindlaks mõistliku kasumi võrdlusmäär DP jaoks. Täpsemalt analüüsib WIK kõigepealt DP ülesandeid ja riski ning jõuab järeldusele, et DP täidab peamiselt rutiinseid ülesandeid ja tema ettevõtlusrisk on piiratud (68). Selle analüüsi põhjal valib WIK võrdlusettevõtjad, st fikseerib võrdlusrühmade koosseisu, mille põhjal tuletatakse mõistliku kasumi võrdlusmäär. WIK rõhutab, et valitud hindamismenetlus järgib tavapärast metoodikat, mida kasutatakse tulususe võrdlusväärtuste kindlaksmääramiseks siirdehindade puhul (69). Sellist metoodikat rakendatakse nii siirdehindu käsitlevates siseriiklikes eeskirjades kui OECD juhistes siirdehinna kohta (edaspidi „OECD juhised”) (70).

(260)

WIK kasutab mitut tulususe mõõtmise meetodit ning teeb vahet sisemisel tasuvusmääral, mis põhineb rahavoogudel ja on teoreetiliselt korrektne meetod mingi tegevusvaldkonna tasuvuse mõõtmiseks, ja muudel raamatupidamisandmetel põhinevatel näitajatel (tasuvusmääradel) nagu investeeritud kapitali tootlus, omakapitali tootlus, varade tootlus ja tegevusmarginaal (71). Nagu on selgitatud uuringu 5. peatükis, otsustab WIK kasutada kõnealusel juhul tulususnäitajana tegevusmarginaali. Üks selle eeliseid on, et see põhineb ainult kasumiandmetel (tegevuskasum ehk EBIT) (72) ja müügil – kahel kergesti jälgitaval real ettevõtte raamatupidamisearvestuses. Samuti ei pea tegevusmarginaalile toetudes varasid hindama ja jaotama erinevate teenuste vahel, mida peaks tegema kapitalil põhinevate näitajate (nagu omakapitali tootlus ja investeeritud kapitali tootlus) kasutamisel ja mis on tavaliselt keeruline. WIK märgib ka, et tegevusmarginaalil põhinev näitaja on soovitatav juhul, kui võrdlusettevõtjad ja uuritav ettevõtja tegutsevad samas majandusharus, mis tagab tegevuskasumi ja müügi struktuuri sarnasuse.

(261)

Seoses võrdlusrühma koosseisuga jõuab WIK järeldusele, et tuleb leida kompromiss valimisse kuuluvate ettevõtjate võrreldavuse ja rühma suuruse vahel. WIK ei poolda turgu valitsevate Euroopa postiettevõtjate kaasamist valimisse, sest enamikus riikides olid nende hinnad terve vaatlusaluse perioodi vältel reguleeritud konkurentsile suletud turul. Samal põhjusel on turgu valitsevate postiettevõtjatega otseselt konkureerivate ettevõtjate arv suhteliselt väike. Peamiselt on need väiksemad ettevõtjad. Selleks et moodustada võrreldavatest ettevõtjatest tasakaalustatud rühm, lisab WIK sinna nii otsesed konkurendid siseturgudel kui ka suured hargmaised ettevõtjad nagu rahvusvahelised kiirkullerettevõtjad (UPS, FedEx, DHL), mis tegutsevad kõrgema riskitasemega ja kapitalimahukamas valdkonnas kui valitsev postiettevõtja kaitstud siseturul.

(262)

Valimi võrreldavuse ja suuruse vahelise kompromissina määratleb WIK kolm võrdlusrühma: i) I võrdlusrühm ehk kitsam postipakkide sektor, mis hõlmab peamiselt pakiteenuseid pakkuvaid äriühinguid (10 äriühingut, mis on hinnatud väga hästi võrreldavaks universaalse postiteenuse pakkujatega); ii) II võrdlusrühm ehk laiem postipakkide sektor, mis hõlmab äriühinguid, mille peamiseks tegevusvaldkonnaks võivad olla muud teenused, näiteks posti kättetoimetamisteenused (26 äriühingut, mille võrreldavus on mõnevõrra väiksem); iii) III võrdlusrühm, mis hõlmab ka maismaatranspordi sektori ettevõtjaid (1 163 vähem võrreldavat ettevõtjat) (73). WIKi kohaselt suurendab selline lähenemisviis lõpliku võrdleva uuringu statistilist usaldusväärsust.

(263)

Üks valikukriteerium, mida rakendati kõikide võrdlusrühmade puhul, oli ettevõtja suurus; valimisse võeti üksnes ettevõtjad, kelle tulud ületavad 3 miljonit eurot (74). Andmetega kaetud ajavahemiku osas oli usaldusväärseid andmeid võimalik saada üksnes ajavahemiku 1998–2007 kohta ning ajavahemiku 1990–1997 andmed interpoleeriti tagantjärele (75).

(264)

Peale selle rakendab WIK siirdehindade puhul kasutatavat analüüsimeetodit, toetudes kvartiilide vahe mõistele, (76) et tasandada äärmiste väärtuste mõju ja määrata kindlaks mõistlik kasumimäär.

(265)

WIK saab ajavahemikuks 1998–2007 järgmised tulemused:

(266)

WIK jõudis järeldusele, et laiem postipakkide sektor ehk II võrdlusrühm on kõige sobivam võrdlusrühm, sest saadud tulemused on ajas suhteliselt stabiilsemad võrreldes teise võrdlusrühmaga (kitsama postipakkide sektoriga) ja see sektor on posti- ja pakiteenuse valdkonnale funktsionaalselt sarnasem kui teine võrdlusrühm (maismaatranspordi sektor).

(267)

Tehakse veel üks kohandus selleks, et saada DP mõistliku kasumi ülempiir, toetudes tema ettevõtlusriski analüüsile võrreldes võrdlusrühmaga. Selle põhjal pakub WIK DP mõistliku kasumi ülempiiriks 3,48 %, mis on II võrdlusrühma tegevuskasumi mediaan. Valides mõistliku kasumi ülempiiriks mediaani ja mitte 75. protsentiili, lähtus WIK sellest, et valimisse võetud ettevõtjate risk on suurem kui turgu valitsevatel postiettevõtjatel, sest neil ei ole mingeid eriõigusi.

(268)

Belgia ametiasutused leidsid, et WIKi uuringus kasutatud metoodika ei ole korrektne, ning esitasid 23. aprillil 2010, 1. märtsil 2011, 14. juunil 2011, 5. augustil 2011, 10. augustil 2011, 14. detsembril 2011 ja 19. detsembril 2011 mitu dokumenti (kirjad, seisukohavõtud ja ülevaated), milles lükkavad ümber WIKi uuringu metoodika ja esitavad nende enda meetodi mõistliku kasumi võrdlusmäära leidmiseks.

(269)

5. augustil 2011 saadetud seisukohavõtus rõhutavad Belgia ametiasutused lühidalt kokku võttes seda, et WIKi uuringus kasutatud valim ei ole tegevusvaldkonna, suuruse, riskiprofiili ja võrdlusperioodi osas representatiivne. Belgia väitel on väga raske põhjendada seda valimit üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistiku punktis 18 esitatud kriteeriumide seisukohast.

(270)

Belgia rõhutab samas seisukohavõtus ka seda, et oluliselt erineva riskitasemega tegevusvaldkondade kasumimarginaalid peaksid olema erinevad: kui ajakirjandusväljaannete ja posti kättetoimetamine on erineva riskiprofiiliga valdkonnad, peaks Belgia ametiasutuste kohaselt kasutama nende puhul ka erinevat mõistliku kasumi määra.

(271)

Samuti kinnitavad Belgia ametiasutused, et DPLP tootlikkus on suurenenud ning komisjon peaks seda mõistliku kasumimäära määratlemisel arvesse võtma, nagu on sätestatud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistiku punktis 18. Belgia ametiasutused rõhutavad, et DPLP jõudis kasumisse pärast mitut ümberkorraldust, olles olnud väga pikka aega puudujäägis. DPLP kulud on vähenenud, eelkõige tänu postkontorite sulgemisele. 50 % suuruse osaluse minek erainvestorite kätte 2006. aastal tõi kaasa uue tõhususele suunatud ettevõtluskultuuri. Belgia ametiasutuste arvates tuleks sellist tõhususe suurenemist võtta arvesse DPLP mõistliku kasumi määratlemisel.

(272)

1. märtsil 2011 saatsid Belgia ametiasutused komisjonile Charles River Associatesi (CRA) koostatud raporti, milles kritiseeritakse WIKi uuringut ja pakutakse välja teistsugune meetod DPLP mõistliku kasumi kindlaksmääramiseks.

(273)

Valimi koosseisu osas toob CRA välja, et WIKi kolmes valimis on palju väikeseid ettevõtjaid, kelle riskiprofiilid ei ole võrreldavad suure postiettevõtja omaga. CRA seab seega kahtluse alla WIKi järeldused, mille kohaselt kõnealuse turgu valitseva postiettevõtja kirjateenused on seotud väikese riskiga ning võrdlusrühmadesse valitud ettevõtjad on temaga hästi võrreldavad.

(274)

CRA juhib eelkõige tähelepanu ettevõtja kulude struktuuri (püsi- ja muutuvkulude vahekorra mõttes) ja äririski omavahelisele seosele. CRA rõhutab, et universaalteenuse kohustust täitval postiettevõtjal on suuremad püsikulud, mistõttu nõudluse vähenemine ohustab teda rohkem kui väiksemate püsikuludega ettevõtjat. CRA tõstab esile ka erinevust WIKi võrdlusrühmadesse kuuluvate väikeste ja suurte ettevõtjate tegevuskasumi vahel, (77) mis tema sõnul viitab sellele, et väikeste pakiettevõtjate ja selliste suuremate ettevõtjate nagu UPS ja FedEX vahel on süstemaatilised erinevused, mis võivad tuleneda kulude erinevast struktuurist.

(275)

CRA analüüsib üksikasjalikumalt ka mõningate WIKi I võrdlusrühma valimisse kuuluvate väikeste pakiettevõtjate tunnuseid ja jõuab järeldusele, et nende riskiprofiil ei ole võrreldav suure postiettevõtja omaga. CRA leiab ka, et ei ole mõtet seda juba niigi raskesti võrreldavat valimit suurendada, lisades sellesse DPLPga veel vähem võrreldavaid ettevõtjaid.

(276)

CRA vaidlustab WIKi argumendi, mille kohaselt turgu valitsevaid Euroopa postiettevõtjaid ei peaks valimisse võtma, sest nende kasum ei kujune konkurentsi, vaid hinnaregulatsiooni teel, mille tõttu selliste turgu valitsevate postiettevõtjate kasum võib olla liiga suur. CRA märgib, et loobudes võrdlusest teiste turgu valitsevate postiettevõtjatega, lähtub WIK hüpoteetilisest oletusest, et selliste ettevõtjate hinnad võisid olla liiga kõrged, ilma et ta seda oletust empiiriliselt tõestaks. CRA toob esile, et arvestades paljudes liikmesriikides kasutatavaid hinnaregulatsiooni mehhanisme nagu hindadele ülempiiri kehtestamine, (78) on täheldatavad suured kasumid tingitud pigem tootlikkuse suurendamisest kui kõrgetest hindadest.

(277)

CRA rõhutab, et loomulik viis DPLP avalike teenuste mõistliku kasumimarginaali leidmiseks oleks toetuda kättesaadavatele andmetele teiste Lääne-Euroopa postiettevõtjate postiteenuste pealt teenitava kasumimarginaali kohta. See meetod on seda loomulikum, et asjaomased avalikud teenused on ennekõike kirjateenused ning andmed teiste Lääne-Euroopa postiettevõtjate postiteenuste pealt teenitavate kasumimarginaalide kohta on kergesti kättesaadavad ega viita kuidagi liiga leebele hinnaregulatsioonile.

(278)

CRA täpsustab, et analüüs peaks põhinema intresside ja maksude eelsel kasumil (tegevuskasumil), mida teenivad postiteenuste eest Lääne-Euroopa postiettevõtjad, kes annavad segmendipõhist teavet oma postiteenuse tegevuskasumi kohta, või (kui segmendipõhist teavet tegevuskasumi kohta ei anta) kogu tegevuskasumil, mida teenivad Lääne-Euroopa postiettevõtjad, kes saavad üle 75 % oma tulust postiteenustelt. CRA jätab valimist välja Ida-Euroopa ettevõtjad, sest nende tõhusus on üldiselt väiksem kui Lääne-Euroopa postiettevõtjatel.

(279)

Seega põhineb CRA analüüs 11 Lääne-Euroopa postiettevõtja tegevuskasumil ajavahemikus 2002–2009 (kokku vaadeldi 73 väärtust). Selle valimi keskmine tegevuskasum on […] %, mediaan on […] % ja 75. protsentiil […] % (79). CRA leidis ka kärbitud keskmise ([…] %) ja Winsori meetodil arvutatud keskmise ([…] %), mis nagu mediaangi ei ole mõjutatud äärmistest väärtusest (80).

(280)

Mõistliku kasumimarginaali võrdlusmäära defineerimise küsimuses toob CRA välja, et keskmiste väärtuste kasutamine on metoodika seisukohast problemaatiline. CRA selgitab, et valimis täheldatava kasumimäärade varieeruvuse tõttu peaks kriitiline lävi, mis määrab liigse tulususe, olema kõrgem kui keskmine ja kõik muud keskmise suundumuse näitajad ning võiks võrduda näiteks 75. protsentiiliga. CRA kohaselt oleks selline lähenemine kooskõlas siirdehindade kontrollimisel kasutatava meetodiga, mis põhineb vahede (näiteks kvartiilide või muude protsentiilide vahe) kasutamisel.

(281)

14. detsembril 2011 esitasid Belgia ametiasutused komisjonile dokumendi, milles esitatakse DPLP seisukoht postiettevõtjate riskide kohta ja pakutakse välja metoodika, mis võimaldaks välja töötada viisi, et mõõta riskipreemiat, mis koos riskivaba tegevusmarginaaliga annaks kokku mõistliku tegevuskasumi määra.

(282)

Dokumendis ei selgitata, kuidas võiks kõnealusel juhul kindlaks määrata riskivaba tegevusmarginaali (väljendatuna tegevuskasumina), ega väljendata selgelt, milline täpselt oleks mõistlik tegevuskasum väljapakutud meetodi põhjal. Analüüsis rõhutakse pigem erinevate riskide hindamisele ja kõiki riskitüüpe arvestava riskipreemia arvutamisele.

(283)

Belgia ametiasutused tõstavad esile eelkõige kolm suurt riskikategooriat – sektori risk, teenusega seotud risk ja lepingurisk – ning postiettevõtjate tavapärased riskid igas kategoorias. Riskipreemia hindamise meetod seisneb järgmises: i) „maksimaalse riskipreemia” kindlaksmääramine; (81) ii) vaatlusaluse ajavahemiku jagamine lepinguperioodideks, et teha kindlaks iga lepinguga seotud riskid; iii) iga riski hindamine igal lepinguperioodil lihtsa skaala alusel (väike, keskmine või suur); iv) kõikidele riskidele antud hinnete ümberarvutamine iga suure riskikategooria üldhindeks ja v) üldhinnete ümberarvutamine riskipreemiateks, mille summa annab kogu riskipreemia.

(284)

Lisaks tuuakse näiteid, mis tõendavad, et DPLP tegevusega on seotud suured kuni keskmised riskid. Näiteks väidavad Belgia ametiasutused, et DPLP-l on suurem mahurisk, sest tuluosa, mille ta saab postiteenusest, on suurem ja tema kulude struktuur on jäigem tingituna kõrgest kuni keskmisest püsikulude osakaalust. Teine risk, mida on DPLP puhul suuremaks hinnatud, on turvalisusega seotud risk. Analüüsi kohaselt tuleneb see asjaolust, et DPLP on üks väheseid postiettevõtjaid Euroopas, kes tegeleb sularahas pensionitoetuste kojukandega.

(285)

Erinevate riskide hindamise tulemusena jõuavad Belgia ametiasutused järeldusele, et neljandat halduslepingut iseloomustab kõigi kolme riskitüübi puhul kõrge riskitase, esimest, teist ja kolmandat lepingut aga keskmine riskitase (ainuke erand on sektori risk, mis on esimese lepingu perioodil hinnatud väikeseks). Belgia ametiasutused toovad ka näiteid, kuidas toimub ülalnimetatud riskide klassifikatsiooni ümberarvutamine riskipreemiaks, kasutades erinevaid „maksimaalse riskipreemia” väärtusi.

(286)

Põhjenduses 257 nimetatud Deloitte'i uuring kattub mitmes punktis WIKi uuringuga:

(287)

Võrreldavate ettevõtjate rühm Deloitte'i uuringus erineb WIKi uuringust peamiselt arvesse võetud ettevõtjate suuruse poolest. Deloitte'i valimisse kuuluvad üksnes ettevõtjad, kelle aastatulu on üle 100 miljoni euro (82). Seda piirangut seletab universaalteenuse osutamise ja sellega seotud äri- ja tururiskide eripärade analüüs (83).

(288)

Täpsemalt leiab Deloitte, et DPga on võrreldavad posti- ja pakisektori ettevõtjad, kes haldavad suuri ja keerukaid kogumis- ja jaotusvõrke. Arvestades postivõrkudele omast mastaabi-, mitmekülgsus- ja tihedussäästu ning tegevuskulude suurt osakaalu võrreldes kapitalikuludega, samuti seotud riske (nagu mahtudega seotud riskid, elektronpostiga asendumise risk), sobivad posti- ja pakisektori suured mitut toodet pakkuvad ettevõtjad paremini võrdluseks kui väikesed postiettevõtjad. Kaubaveo- ja logistikaettevõtjad võiksid samuti – vähemal määral – võrdluseks sobida, sest nad kasutavad samasuguseid varasid.

(289)

Et näitlikustada ettevõtjate suuruse olulisust, võrdleb Deloitte oma valimit WIKi II võrdlusrühmaga. Deloitte juhib tähelepanu sellele, et WIK valimi keskmine tegevuskasum on erineva suurusega ettevõtjate rühmades väga erinev (suurus põhineb töötajate arvul) (84). Deloitte rõhutab, et tema valimis (mis põhineb suurematel ettevõtjatel) ei ole tihedat seost suuruse ja tegevuskasumi vahel.

(290)

Valimi moodustamise protsessi lõpptulemusena põhineb Deloitte'i analüüs 7 posti- ja pakiettevõtjal, 18 logistikaettevõtjal ja 19 kaubaveoettevõtjal. Posti- ja pakisektori puhul hõlmab seitsme võrreldava ettevõtja rühm suuri hargmaiseid kiirkullerettevõtjaid, nagu UPS, FedEx ja TNT Express, ning mõningaid postiettevõtjaid peamiselt USAst ja Ühendkuningriigist (85). Andmed katavad põhimõtteliselt ajavahemikku 1990–2007, kuid esimeste aastate kohta käivad andmed on siiski väga napid, mistõttu Deloitte peab nende aastate kohta saadud tulemusi vähem usaldusväärseks (86).

(291)

Deloitte analüüsib ka mitme teise tulususnäitaja eeliseid ja puudusi. Ta välistab kõnealusel juhul sisemise tasuvusmäära kasutamise, sest rahavoogude kohta adekvaatsete andmete saamine on seotud praktiliste raskustega. Ta välistab ka investeeritud kapitali tootluse või omakapitali tootluse kasutamise muu hulgas seetõttu, et ettevõtete raamatupidamisarvestused kajastavad erinevalt kulusid ja kapitali struktuuri (viimane on oluline omakapitali tootluse puhul). Ka varade tootlust ei peeta sobivaks näitajaks, sest see põhineb kõikidel varadel. Deloitte teeb seega ettepaneku valida näitajaks tegevuskasumi, kuid rõhutab, et kuna see ei mõõda otseselt kapitali tootlust, saab seda võrdlevaks uurimiseks kasutada tingimusel, et ettevõtjad, keda võrreldakse, on kapitalimahukuselt sarnased.

(292)

Deloitte arvutab siiski kuuest ettevõtjast koosneva väikese alamvalimi kohta investeeritud kapitali tootluse (ning turuväärtusega investeeritud kapitali tootluse ja varade tootluse), kuid jõuab järeldusele, et investeeritud kapitali tootluse vahemik ja varieerumine võivad peegeldada erinevaid tegureid, mille tõttu on vajalik ettevaatlik tõlgendamine ja mis vähendab selle näitaja kasulikkust võrdlemise puhul. Ühe tegurina rõhutab Deloitte kapitalimahukuse olulisust. Deloitte märgib, et kapitalimahukuselt on DP universaalteenus lähedasem UPSile ja FedExile kui kaubaveoettevõtjatele nagu Kühne&Nagel või Wincanton.

(293)

Deloitte rõhutab ka ettevõtjate tulususe suuri erinevusi aja jooksul ning erinevate sektorite sees ja sektorite vahel. Selliste erinevuste tõttu on Deloitte hinnangul põhjendatud pigem mõistliku kasumi vahemike kui üheainsa keskmise väärtuse kasutamine. Niisugune lähenemine oleks kooskõlas ka vajadusega mitte karistada keskmisest parema tulemuse saamist tänu tõhususe parandamisele.

(294)

Deloitte saadud tulemused sektorite kaupa ja kõikide sektorite kohta kokku on esitatud Deloitte'i uuringu tabelis 22. Need on järgmised:

(295)

Deloitte soovitab võtta võrdlusnäitaja alusväärtuseks kõikide aastate keskmiste tegevuskasumite keskmise, mis on 7,9 %; (88) selleks et kajastada tegevuskasumite puhul täheldatud erinevust, tuletab Deloitte ka mõistliku tegevuskasumi vahemiku, mis põhineb kõikide aastate kvartiilide vahedel (89).

(296)

Võrreldavatest ettevõtjatest hea valimi moodustamine on turgu valitsevate postiettevõtjate puhul keeruline ülesanne. On selge, et kõige hoolikam tuleb olla tegevusvaldkondade ja riski poolest võrdluseks sobivate ettevõtjate rühma valimisel.

(297)

Nii WIKi kui ka Deloitte'i uuringus otsitakse DPLPga võrreldavate tegevusvaldkondade äriühinguid, jättes samal ajal valimist välja turgu valitsevad postiettevõtjad. CRA seevastu kasutab üksnes teistest turgu valitsevatest Euroopa postiettevõtjatest koosnevat valimit.

(298)

Komisjon jagab WIKi ja Deloitte'i seisukohta, et (CRA võrdlevas uuringus kasutatud) turgu valitsevate postiettevõtjate kasumid ei kujune tavalistes turutingimustes, vaid tulenevad suurel osalt teiste liikmesriikide valikutest reguleerimise valdkonnas. Seetõttu ei pruugi need kasumi võrdlusmäära adekvaatselt kajastada. Samal ajal tundub CRA valim olevat DPLP-le kõige lähedasem, kuivõrd see koosneb teiste Euroopa riikide turgu valitsevatest postiettevõtjatest. Seetõttu leiab komisjon, et CRA valimit tuleb täiel määral arvesse võtta, seda eelkõige WIKi ja Deloitte'i uuringute põhjal kindlaks määratud mõistliku kasumi (tegevuskasumi) võrdlusmäärade ristkontrolli eesmärgil.

(299)

Nii WIKi kui ka Deloitte'i uuringus tunnistatakse, et võrdleva uuringu tarbeks tähenduslike järelduste tegemiseks peab olema kasutada piisavalt suur valim. Selleks kasutatakse neis (suhteliselt) väikest valimit, mis koosneb posti- ja pakisektori ettevõtjatest, ja suuremaid valimeid, mis koosnevad logistika- ja kaubaveosektori ettevõtjatest. Komisjon möönab, et statistika huvides on oluline kasutada piisavalt suur valimit. Seoses CRA seisukohaga, et valimi suurendamine vähem võrreldavate ettevõtjate lisamise teel on vaieldava väärtusega, leiab komisjon, et WIKi ja eriti Deloitte'i metoodikaga koostatud suuremad valimid on piisavalt võrreldavad, et kasutada neid tähenduslike võrdlusrühmadena DPLP kasumi hindamisel.

(300)

WIKi uuringus püütakse määrata tegevuskasumi võrdlusmäär kindlaks kolme võrdlusrühma põhjal. Komisjon aga leiab, et WIK uuringut võib kritiseerida kahes punktis, mis on erinevad, ehkki omavahel seotud: (90) i) WIKi kasutatud valimid, mis sisaldavad ka suurt arvu väiksemaid ettevõtjaid, (91) kes ei ole ilmselgelt võrreldavad turgu valitsevate postiettevõtjatega nagu DPLP, ja ii) WIKi hüpoteesid uuritava postiettevõtja riskitaseme kohta.

(301)

Komisjon leiab, et DPLP kui turgu valitseva postiettevõtja tegevusmastaap ja kulustruktuur (koos kasutatava regulatsioonimehhanismiga) on kasumitasemete võrdleva uuringu hindamisel olulised aspektid.

(302)

Esiteks: kui püsikulud on suured (ja hõlmavad näiteks kapitalikulusid või muid postivõrguga seotud püsikulusid), võidavad suurimad ettevõtjad mastaabi- ja tihedussäästust rohkem kui väikesed. Deloitte-II uuring näitab WIKi valimi suurte ja väikeste ettevõtjate tegevuskasumi võrdluse põhjal, et keskmine tegevuskasum kasvab koos ettevõtja suuruse kasvuga (mõõdetuna töötajate arvus) (92). Nimelt on esimese kvartiili (Q1) keskmine väärtus WIKi kõigis kolmes valimis väga väike (näiteks WIKi II valimis ajavahemikul 1998–2007 ainult 0,75 %), (93) mis võib viidata sellele, et (väiksemad) ettevõtjad, kes kannavad kahjumit ja võitlevad turul püsimise nimel, on valimis üleesindatud. Võttes valimitesse nii palju väikesi ettevõtjaid (sealhulgas ka oma peamisse valimisse, II võrdlusrühma), võis WIK hinnata liiga väikeseks tegevuskasumi võrdlusmäära, mida hakatakse kohaldama pigem suuremate ja kindlama positsiooniga ettevõtjate suhtes nagu DP ja DPLP.

(303)

Teiseks mainib WIK küll õigustatult asjaomase ettevõtja väikest riskiprofiili, mis tuleneb selle tegevusvaldkondade monopoolsest iseloomust, kuid ei tundu piisavalt arvesse võtvat universaalteenuse osutamise kohustusest tingitud suuri püsikulusid (võrreldes muutuvkuludega) ega võimalikku riskiprofiili muutumist seoses aja jooksul toimunud muutustega ettevõtja suhtes kohaldatavas reguleerimiskorras, eelkõige seoses erinevate reguleerimiskordade kehtimise perioodidega (DPLP puhul näiteks erinevate halduslepingutega).

(304)

Püsikulude suur osakaal ei pruugi olla tingitud ainult ettevõtte kapitalimahukusest (mis on üks suurte püsikulude tavalisi seletusi), vaid ka sellest, et ettevõte ei saa oma kogukulu korrigeerida, sest ta on kohustatud (seoses universaalteenuse osutamise kohustusega) hoidma käigus suurt jaotusvõrku, ning sellest, et ta ei saa olemasolevate töölepingute tõttu vähendada tööjõukulusid. Püsikulude suur osakaal (94) seab veel enam kahtluse alla väikeste ettevõtjate lisamise valimisse, sest nende kulustruktuur (püsi- ja muutuvkulude suhe) tundub olevat oluliselt teistsugune (95).

(305)

Nagu märgitud sissejuhatuses, leiab komisjon ka, et turgu valitseva postiettevõtja riskitase sõltub suures osas sellest, millise regulatsioonimehhanismi on riigiasutused kehtestanud universaalteenuse kohustuse rahastamiseks. Üleminek süsteemile, millega postmarkide hindadele kehtestatakse pikaajalisem ülempiir (nagu toimus DPLP puhul 2006. aastal), suurendab tunduvalt eelkõige mahtudega seotud riski. Niisuguse riski esinemine seab vähemalt hinnalaesüsteemi kehtimisajal kahtluse alla WIKi hüpoteesi, et DPLPi tegevusega seotud risk on juba oma olemuselt väike.

(306)

Võttes arvesse põhjendustes 286–295 esitatud argumente, leiab komisjon, et Deloitte'i valimid on DPLP kasumi hindamiseks sobivamad kui WIKi omad, sest need on piiratud suurema miinimumsuurusega ettevõtjatega (aastakäive üle 100 miljoni euro).

(307)

Samas tuleb märkida, et ka Deloitte'i uuringus on potentsiaalseid nõrkusi ja selle järeldusi tuleb tõlgendada ettevaatusega.

(308)

Nimelt tundub, et Deloitte'i valimites on palju ettevõtjaid, kelle kapitalimahukus on suurem kui postiettevõtjatel (96). Tegevuskasumi rakendamine kasumi hindamise vahendina eeldab metoodiliselt samasuguse kapitalimahukusega ettevõtjatest koosnevat võrdlusvalimit (kapitalimahukuse all mõistetakse antud juhul kapitali ja müügi suhet). Tööhüpoteesi kohaselt on võrdse tegevuskasumiga ettevõtjate investeeritud kapitali tootlus (97) pöördvõrdeline nende kapitali ja müügi suhtega. Tegevuskasumi rakendamine tulususe võrdlusnäitajana eeldab seega, et võrdlusrühma kuuluksid samasuguse kapitalimahukusega ettevõtjad. Kapitalimahukuse kohta on küll raske saada usaldusväärseid hinnanguid, (98) kuid posti ja ajakirjandusväljaannete kättetoimetamine tundub olevat vähem kapitalimahukas kui suurte hargmaiste ettevõtjate (nagu UPS, TNT, FedEx ja DHL) kiirkullerteenused (99). Seetõttu võib Deloitte'i valimite põhjal määratletud mõistliku kasumi näitaja olla liiga suur võrdlusmäär sellise kapitalistruktuuriga ettevõtjatele nagu DPLP (100).

(309)

Arvestades käesoleva hindamisega kaasnevaid mitmeid ebakindlusi, peab komisjon õigeks määratleda mõistlik tegevuskasum vahemikuna, võttes aluseks Deloitte'i andmed nii kõiki sektoreid hõlmava suurema valimi mediaan-tegevuskasumi (5,4 %) kui posti- ja pakisektori ettevõtjate valimi mediaan-tegevuskasumi (7,4 %) kohta (101). Saadud vahemik (5,4 % – 7,4 %) on komisjoni hinnangul mõistliku kasumi n-ö baasvahemik, vähemalt nendeks perioodideks, mil DPLP kandis kehtivast hüvitamislepingust tulenevalt märkimisväärset riski ning talle kohaldati olulisi efektiivsuse suurendamisele stimuleerivaid meetmeid (102).

(310)

Komisjon leiab, et vahemik (5,4 % – 7,4 %) on sobiv baasväärtus nii DPLP posti kui ka ajakirjandusväljaannete kättetoimetamise valdkonna jaoks, kuivõrd tegemist on tihedalt seotud valdkondadega, mis on äriliselt väga sarnased.

(311)

On tõsi, et asjaomastes DPLP tegevusvaldkondades (kirjade ja ajakirjandusväljaannete kättetoimetamine) oli konkurents väike või olematu. Seetõttu tekib küsimus, kas DPLP kasumit on kohane hinnata tegelikus konkurentsiolukorras tegutsevatest ettevõtjatest koosnevate valimite mediaankasumi alusel või oleks DPLP olukorras ettevõtja puhul piisav väiksem võrdlusväärtus, näiteks esimene kvartiil (25. protsentiil). Komisjon leiab siiski, et selline lähenemine ei võtaks piisavalt arvesse kasumimäärade olulist varieerumist nii erinevate ettevõtjate vahel kui ka ajas. Samuti ei tohi alusetult tühistada võimalikku tõhususe suurendamist, kehtestades ettevõtja hilisemale tegevuskasumile nii range piirmäära.

(312)

Samuti leiab komisjon, et kõnealuse juhtumi puhul ei ole kohane võtta aluseks mediaanist suuremaid näitajaid, näiteks kolmandat kvartiili (103). Kuna valitud lähenemine põhineb juba erinevate valimite vahemikul, ei tundu valimite sees mediaanist üles- ja allapoole jäävate vahemike (siirdehindade puhul laialt kasutatud kvartiilide vahe) kaasamine statistikasse andvat olulist lisaväärtust (104). Komisjon lähtub seega mediaani varieerumisest erinevates võrdlusrühmades, mitte varieerumisest mediaani ümber valimite sees (105).

(313)

Eelkõige aga tundub, et kuivõrd DPLP postiteenus on väiksema kapitalimahukusega kui kiirkullerettevõtjate oma, (106) pakub viimaseid sisaldava valimi mediaani kasutamine juba teatavat manööverdamisruumi, mis võimaldab arvestada väiksema kapitalimahukusega ettevõtjate nagu DPLP kasumimäärade varieerumist mediaani ümber ja hüvitada vajaduse korral piisavalt tõhususe suurendamist.

(314)

Põhjenduses 308 nimetatud baasvahemiku koherentsuse ristkontrolli huvides võib seda võrrelda muude kättesaadavate mõistliku kasumi hinnangutega. Nagu viidatud käesoleva jaotise alguses, tasub ristkontrolliks kasutada CRA uuringus leitud mediaan-tegevuskasumit, mis on […] % (107). Mediaan-tegevuskasum arvutatuna WIKi II võrdlusrühma valimi põhjal, mis on piiratud üle 100 miljoni euro suuruse käibega ettevõtjatega, on 7,1 %. Komisjon nendib, et need arvud jäävad vahemikku (5,4 % – 7,4 %), mis annab kinnitust, et seda vahemikku võib pidada mõistlikuks.

(315)

Kokkuvõttes jõuab komisjon seega järeldusele, et vahemikku (5,4 % – 7,4 %) jääv baasmarginaal tundub olevat kasumi jaoks sobiv võrdlusmarginaal vähemalt nendeks perioodideks, mil DPLP tegevusega oli seotud märkimisväärne risk ning tema suhtes kohaldati olulisi tõhususe suurendamist stimuleerivaid meetmeid.

(316)

Komisjoni üldine seisukoht on, et kui ettevõtja ja riigiasutuste vahel sõlmitud leping on selline, et avaliku teenuse osutamisega kaasneb oluline risk, peab turgu valitseva ettevõtja puhul lubatav mõistlik kasum olema vastavuses riskitasemega. Kui aga lepingust tulenev risk on väike, peab ka mõistlik kasum olema väike.

(317)

Eelmises jaotises selgitas komisjon, mil viisil ta määras kindlaks mõistliku kasumi baasvahemiku (5,4 %–7,4 %), mida loetakse kohaseks olulise riskitasemega lepingute puhul. Sobilikku võrdlusväärtust, väljendatuna mõistliku tegevuskasumi vahemikuna väikese riski korral, on raske arvuliselt määratleda, kuid on selge, et see vahemik peab jääma valimis täheldatud kasumimäärade jaotuses vasakule. Seda arvestades leiab komisjon, et mõistliku kasumi vahemiku aluseks sobib mediaani asemel esimene kvartiil (25. protsentiil).

(318)

25. protsentiili kasutamine võrdlusväärtusena väikese riskiga lepingute puhul annab Deloitte'i erinevate valimite põhjal mõistliku tegevuskasumi vahemikuks (3,6 % – 4,8 %).

(319)

Taas võib ristkontrolliks olla kasulik võrdlus CRA tulemustega turgu valitsevate postiettevõtjate kohta. Komisjoni arvutatud keskmine aastane 25. protsentiil on […] %. Komisjon nendib, et see arv jääb vahemikku (3,6 % – 4,8 %), mis annab kinnitust, et seda vahemikku võib pidada mõistlikuks.

(320)

Komisjon jõuab seega kokkuvõttes järeldusele, et vahemikku (3,6 % – 4,8 %) jääv baasmarginaal tundub olevat adekvaatne kasumi võrdlusmarginaal perioodideks, mil DPLP risk oli väike.

(321)

Nagu selgitatud käesoleva jaotise sissejuhatuses, sõltub DPLP risk Belgia rakendatud hüvitusmehhanismist. See mehhanism on kehtestatud DPLP ja Belgia riigi vahel sõlmitud erinevate halduslepingutega ja on aja jooksul muutunud. Seega on mõistlik kasutada erinevaid n-ö mõistliku tegevuskasumi vahemikke olenevalt kehtivast hüvitusmehhanismist, mis määrab DPLP kanda oleva riski määra ja ka selle, mil määral DPLPd ergutatakse oma tõhusust parandama.

(322)

Sellega seoses peab komisjon vajalikuks rõhutada, et lepingutest tuleneva riski iseloomustus ei sõltu üksnes riski esinemisest DPLP halduslepingutes või ka riski absoluutmäärast, vaid pigem sellest, mil määral see risk on suurem või väiksem kui samades valimirühmades olevatel ettevõtjatel. Sama kehtib nende meetmete osatähtsuse kohta, millega DPLPd ergutatakse tõhusust suurendama. Kuivõrd kõnealustesse valimirühmadesse kuuluvad ettevõtjad tegutsevad konkurentsi olukorras, on nende tegevusega seotud suur risk ja neil on tugev stiimul tõhususe suurendamiseks.

(323)

Komisjon leiab, et neljanda halduslepinguga (2006–2010) nähakse selgelt ette eelnevalt kehtestatud parameetritel põhinevad mehhanismid, sh pikaajalised kokkulepped hindades ja rahastamises. See kehtib nii DPLP posti kui ka ajakirjandusväljaannete kättetoimetamisteenuste kohta.

(324)

Täpsemalt on neljanda halduslepingu artiklis 9 sätestatud seoses ajakirjandusväljaannete kättetoimetamisega et lepingu kestel (standardne viieaastane periood) ei tõuse n-ö väiketarbija paketti kuuluvate teenuste tariifide kaalutud keskmine kiiremini, kui lubab hinnalae määramise mehhanism, mis põhineb terviseindeksil (teatav tarbijahindade indeks) ja kvaliteediboonusel, mis kajastab õigel ajal kättetoimetatud posti protsenti. Komisjon leiab, et selline tariifide fikseerimine terveks lepinguperioodiks vastab kõikidele stimuleeriva lepingu tunnustele, mis jätab ettevõtja kanda olulise riski.

(325)

Ajakirjandusväljaannete kättetoimetamise suhtes on neljanda halduslepingu artiklis 2 täpsustatud, et ajakirjandusväljaannete kättetoimetamise tariifid ei tohi lepinguperioodil tõusta kiiremini kui terviseindeks. Artikli 13 lõikes 2 on kehtestatud kavandatud tõhusust arvestades ajakirjandusväljaannete kättetoimetamise netokulude katteks DPLP-le makstava aastahüvitise suuruseks 290 613 000 eurot (summat korrigeeritakse vastavalt inflatsioonile) (108). Artikli 13 lõikes 5 on sätestatud, et kui üldist majandushuvi pakkuvate teenuste sisu või tingimused muutuvad või kui kuludes toimub oluline muutus, mida DPLP ei suuda kontrollida, kaaluvad pooled hüvitise suuruse kohandamist lähtuvalt kulude muutusest. Kohandamine toimub ministrite nõukogu otsusega. Komisjon tõdeb, et viimatinimetatud klauslit võib tõlgendada vabastusklauslina, mis toob lepingusse tagantjärele tagasi teatud elemendid (mis kaitsevad DPLPd riski eest). Komisjon leiab siiski, et riigiasutuste kasutatud sõnastus on piisavalt ebamäärane, mistõttu DPLP ei saa arvestada selle rakendamisega. Kokkuvõttes leiab komisjon, et ajakirjandusväljaannete kättetoimetamisega seotud DPLP tegevuse suhtes kehtestatud sätted hõlmavad pikaajalist kokkulepet hüvitise määras.

(326)

Seega ei saa neljandat halduslepingut (2006–2010) pidada komisjoni hinnangul väikest riski sisaldavaks, vaid pigem olulist riski kaasa toovaks. Kokkuvõttes tundub baasvahemik (5,4 % – 7,4 %) sobivat mõlema neljanda halduslepinguga ette nähtud tegevusvaldkonna puhul.

(327)

Seevastu eelnevad halduslepingud (kuni 2005. aastani) tunduvad põhinevat suures osas sellistel hinna- ja hüvitusmehhanismidel, millest tuleneb DPLP jaoks väike risk.

(328)

Postmarkide hindade kehtestamisega seoses täheldab komisjon, et kolme esimese halduslepinguga ei rakendata sellist hinnalae määramise mehhanismi nagu neljanda halduslepinguga (milles sätestatakse pikaajaline hinnakohustus). Pigem on neis lepingutes märgitud suhteliselt üldsõnaliselt, et tariifid põhinevad tegelikel kuludel, mis tehakse kindlaks kohaste raamatupidamispõhimõtete alusel (109).

(329)

Samamoodi paneb komisjon tähele ajakirjandusväljaannete kättetoimetamise puhul, et kolme esimese halduslepinguga ei nähta ette tervet lepinguperioodi hõlmavat kindla suurusega eelarvet nagu neljandas halduslepingus (110). Selle asemel on neis viidatud tegelikel kuludel põhinevatele hüvitistele (111). Komisjon nendib, et teises halduslepingus oli kehtestatud ka hüvitise üldine ülempiir, kuid sel perioodil makstud tegelikud hüvitised seavad ülempiiri reaalse kohustuslikkuse kahtluse alla (112). Ka esimeses halduslepingus oli kehtestatud aastane dotatsioonisumma (hüvitis), ent komisjon täheldab, et samal ajal ei olnud lepingus määratud pikaajalist ülempiiri ajakirjandusväljaannete kättetoimetamise tariifidele.

(330)

Seega on komisjon seisukohal, et vahemikku (3,6 % – 4,8 %), mis hinnati mõistlikuks lepingust tuleneva olulise riski puudumise korral, tuleb kohaldada nii ajakirjandusväljaannete kui ka posti kättetoimetamise valdkonna suhtes kolme esimese halduslepingu perioodil.

(331)

Komisjon märgib, et lepingupõhise lähenemise pakkusid välja ka Belgia ametiasutused 14. detsembril 2011 esitatud dokumendis. Ehkki välja pakutud metoodika tõstatab mitu küsimust seoses riskiteguritega ja nende kaalumisviisiga, (113) on lepinguperioodide põhine analüüs, mis liigitab DPLP riski põhimõtteliselt kolmeastmelise skaala alusel (väike, keskmine, suur), on üldiselt vastavuses komisjoni kasutatud lähenemisega. DPLP liigitas lepingud neist tuleneva riski alusel viisil, mis tundub olevat üldjoontes kooskõlas komisjoni analüüsiga, kuivõrd ka Belgia ametiasutused leiavad, et neljanda halduslepinguga kaasneb tervikuna suurem risk kui kolme esimesega.

(332)

Komisjon järeldab, et tegevusmarginaali (tegevuskasumi) baasvahemik (5,4 % – 7,4 %) on sobiv võrdlusvahemik, et määrata mõistlik kasum perioodideks, mil DPLP kanda oli oluline risk, ning võtta arvesse tugevaid stiimuleid tõhususe suurendamiseks.

(333)

Samuti jõuab komisjon järeldusele, et tegevuskasumi vahemik (3,6 % – 4,8 %) on sobiv võrdlusvahemik, et määrata kindlaks mõistlik kasum perioodideks, mil DPLP tegevusega ei olnud seotud olulist riski.

(334)

Et võtta arvesse pingutusi, mida DPLP Belgia ametiasutuste väidete kohaselt tõhususe suurendamiseks tegi, otsustas komisjon ilmutada ettevaatlikkust ja kasutada avaliku teenuse kuludele lisatava mõistliku kasumi kindlaksmääramisel nende kahe vahemiku ülempiire. Seda lähenemist on kajastatud ka Deloitte'i uuringus (vt põhjendus 292), mille kohaselt oleks otstarbekas kasutada vahemikke, et mitte karistada keskmisest parema tulemuse saamist tänu tõhususe parandamisele.

(335)

Komisjon leiab, et kolmest esimesest halduslepingust (1992–1996, 1997–2002 ja 2003–2005) tulenev risk on väike ning et nii posti kui ka ajakirjandusväljaannete kättetoimetamise suhtes võib kohaldada mõistliku kasumi määra, mis vastab 4,8 % suurusele tegevuskasumile. Komisjon leiab ka, et neljanda halduslepinguga (2006–2010) kaasneb oluliselt suurem risk, mistõttu nii posti kui ka ajakirjandusväljaannete kättetoimetamise suhtes võib kohaldada mõistliku kasumi määra, mis vastab 7,4 % suurusele tegevuskasumile.

(336)

Esimeses halduslepingus on täpsustatud, et riigi makstav aastahüvitis on ette nähtud kõikidele avaliku teenuse osutamise ülesannetele.

(337)

Võimaliku liigse hüvitise arvutamiseks tuleb seega liita kõikide avaliku teenuse osutamise ülesannete kõik kulud ja tulud.

(338)

Riigi makstud aastahüvitis avalike teenuste eest tuleb arvata tulude hulka. DPLP sai esimese halduslepingu alusel aastahüvitisi kokku summas 1,5 miljardit eurot.

(339)

Peale selle tuleb võtta arvesse järgmisi abimeetmed.

Hoonete üleandmine

(340)

Esimese halduslepinguga nähti ette ka hoonete üleandmine riigilt DPLP-le. Need hooned väärtuses 112,2 miljonit eurot, mille omandiõiguse üleandmise eest ei makstud mingit vastutasu, tuleb esimese halduslepingu perioodi liigse hüvitise arvutamisel lisada DPLP tulude hulka. DPLP ei olnud maksnud riigile mingit vastutasu hoonete kasutamise eest enne nende üleandmist.

(341)

1997. aastal maksis riik DPLP-le 62 miljonit eurot, mida viimane kajastas oma raamatupidamisarvestuses kapitalisüstina. Belgia ametiasutused tunnistasid hiljem, et see ülekanne oli tegelikult esimese halduslepinguga 1996. aastaks ette nähtud aastahüvitise jäägi edasilükatud väljamakse.

(342)

Kõnealust summat ei olnud DPLP-le 1996. aastal õigel ajal välja makstud, mistõttu riigi hüvitis oli väiksem kui halduslepinguga kõnealuseks aastaks ette nähtud aastasumma.

(343)

Liigse hüvitise kontrollimisel lisatakse makstud 62 miljonit eurot üldist majandushuvi pakkuvate teenuste hüvitiste hulka esimese halduslepingu perioodil.

(344)

Esimese halduslepingu perioodi liigse hüvitise arvutuskäigu võib kokku võtta järgmiselt:

(345)

Järgmise kolme halduslepingu puhul võetakse liigse hüvitise arvutamisel arvesse üksnes nende üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kulusid ja tulusid, mille eest kõnealuste lepingute alusel võidi anda avaliku teenuse eest makstavat hüvitist. Teiste üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kulusid ja tulusid, mille toetamist lepingutega ette ei nähtud, arvesse ei võeta. Kuna universaalne postiteenus ei kuulunud abi saavate tegevusvaldkondade hulka, ei võeta arvesse selle võimalikku netokulu ning DPLP peab rahastama seda täielikult omaenda vahenditest, nagu on ette nähtud halduslepingutes sõnastatud avaliku teenuse osutamise ülesandes. Tegevusvaldkonnad, mille eest halduslepingute kohaselt makstakse lepingutes nimetatud summas hüvitist, on eelkõige ajakirjandusväljaannete (päevalehtede ja perioodika) kättetoimetamine ja teised põhjenduses 33 loetletud avalikud teenused.

(346)

Ajakirjandusväljaannete kättetoimetamisteenuse väikeste tariifide tõttu on abi saavad üldist majandushuvi pakkuvad teenused tervikuna kahjumis.

(347)

Kuivõrd mingi teenuse eest makstavat võimalikku liigset hüvitist võib kasutada teiste, ebapiisavalt hüvitatud avalike teenuste netokulude rahastamiseks, liidetakse liigse hüvitise arvutamiseks kokku kõik selliste üldist majandushuvi pakkuvate teenustega seotud kulud ja tulud, mis halduslepingute kohaselt võivad abi saada.

(348)

Kõnealuse kolme halduslepingu alusel DPLP-le makstud aastahüvitised moodustavad kokku 3,5 miljardit eurot.

(349)

Lisaks halduslepingutega ette nähtud hüvitistele oli DPLP-l kogu vaatlusaluse perioodi vältel riigi antud ainuõigus reserveeritud postiteenuste osutamiseks. Ehkki reserveeritud sektori võimalik liigne netoülejääk ei ole riigiabi kontrollimise seisukohast riigi ressurss ning seega ei saa liigse hüvitamise korral anda korraldust selle sissenõudmiseks, võib ja peab seda riigiabieeskirjade kohaldamisel arvesse võtma muu sellise riigiabi vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamisel, mida asjaomane ettevõtja on saanud avaliku teenuse eest makstava hüvitisena. Seega et hinnata, kas erinevate halduslepingute alusel DPLP-le makstud hüvitis on ELi toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 seisukohast siseturuga kokkusobiv, lahutatakse liigne kasum, mida Belgia postiettevõtja sai reserveeritud sektorist, nende üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kuludest, mille eest võib nimetatud lepingute alusel anda avaliku teenuse eest makstavat hüvitist.

(350)

See põhimõte sisaldub üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistikus, milles on sätestatud, et „kui kõnealusel ettevõtjal on eri- või ainuõigusi, mille alusel osutatakse üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid, millest saadav kasum on suurem kui mõistlik kasum, või kui riik annab sellele ettevõtjale muid eeliseid, siis tuleb need sõltumata nende klassifikatsioonist EÜ asutamislepingu artiklis 87 võtta arvesse ja lisada ettevõtja tuludele” (114). See põhimõte tuleneb ELi toimimise lepingu artikli 106 lõikes 2 sisalduvast vajalikkuse ja proportsionaalsuse tingimusest. Kui üldist majandushuvi pakkuva teenuse eest makstav toetus lisandub liigsele kasumile, mis tuleneb ettevõtjale antud eri- või ainuõigusest ja on piisav teise üldist majandushuvi pakkuva teenuse kulude katmiseks, ei ole see toetus kõnealuse üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamiseks vajalik. Liigset kasumit saav ettevõtja saab juba kasu riiklikust abimeetmest, mis võimaldab tal osutada üldist majandushuvi pakkuvat teenust majandusliku tasakaalu olukorras, mistõttu ei ole vajalik mitte mingisugune täiendav hüvitamine.

(351)

Igasugune reserveeritud sektorist saadav ja ainuõigusest tulenev liigne kasum tuleb seega arvesse võtta, et hinnata, kas DPLP-le makstud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste hüvitised on vajalikud.

(352)

Seega võetakse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste liigse hüvitamise analüüsimisel arvesse kogu reserveeritud sektori kasumit, mis ületab mõistliku kasumi määra.

(353)

Kuna aga reserveeritud sektor on eelkõige ette nähtud universaalteenuse rahastamiseks, vähendab teistes universaalteenuse valdkondades saadud kahjum reserveeritud sektori panust teiste sellega seotud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kulude katmisel.

(354)

Peale selle tuleb reserveeritud sektori tegeliku liigse kasumi kindlaksmääramisel võtta arvesse kulusid, mis tulenevad universaalteenuse osutamise kohustusest, kuid mis kantakse universaalteenusest väljapoole jäävates tegevusvaldkondades. Nimelt kooskõlas Chronoposti kohtuotsusega on jaevõrgu kulud jaotatud DPLP kuluarvestuses võrku kasutavate tegevusvaldkondade vahel, mille hulka kuulub ka muu hulgas universaalteenuse valdkondi. Täpsemalt: DPLP-le pandud kohustus pidada üleval teatud ulatuse ja tihedusega jaevõrku, et osutada Belgia ametiasutuste kindlaks määratud kvaliteeditasemega universaalset postiteenust, toob kaasa kahjusid universaalteenusest väljapoole jäävates ärivaldkondades, sest osa jaevõrgu kuludest on kooskõlas Chronoposti kohtuotsusega omistatud jaevõrku kasutavatele kaubanduslikele toodetele.

(355)

Halduslepingutes kehtestatud postivõrgu nõue: riik on kehtestanud jaevõrgu moodustavate teeninduspunktide kohustusliku tiheduse ja tüübi (postkontor või postipunkt). Kohustused on määratletud järjestikustes halduslepingutes. Näiteks neljandas halduslepingus (2005–2010) on kehtestatud järgmised nõuded:

(356)

Belgia ametiasutused leiavad, et nõuded DPLP jaevõrgu moodustavate teeninduspunktide arvule ja tüübile kujutavad endast riigi kehtestatud eraldiseisvat territoriaalse katvuse kohustust, mis lisandub universaalteenuse osutamise kohustusega seotud nõuetele. Sel põhjusel leiab Belgia, et kõik selle eraldiseisva territoriaalse katvuse kohustusega seotud netokulud peaks hüvitama riik.

(357)

Võrgunõude maksumuse kindlakstegemine: et teha kindlaks, kui suure netokulu- toob DPLP-le kaasa kohustus hoida töös vähemalt 1 300 teeninduspunktist, sh vähemalt 589 postkontorist koosnevat jaevõrku, võrdlesid Belgia ametiasutused tegelikku, riigi kehtestatud teeninduspunktide tiheduse ja tüübiga jaevõrku hüpoteetilise jaevõrguga, mida DPLP hoiaks töös juhul, kui ta ei peaks neid erinõudeid täitma. Teiste sõnadega on hüpoteetiline jaevõrk selline võrk, mida DPLP oleks otsustanud hoida töös äritingimustel, kui riik ei oleks pannud talle avaliku teenuse osutamise kohustusi.

(358)

Belgia ametiasutuste hinnangul koosneks selline hüpoteetiline võrk üksnes postipunktidest. Postkontorid kaoksid. Postipunktide arv peaks siiski olema tunduvalt suurem, et DPLP suudaks teenindada sama suurt hulka kliente.

Võrdlus DPLP praeguse jaevõrgu ja sellise hüpoteetilise võrgu vahel, mida hoitaks töös riigi kehtestatud nõuete puudumise korral

(359)

Nagu nähtub ülalesitatud tabelist, vastab DPLP tegelik jaevõrk riigi kehtestatud nõuetele: nii teeninduspunktide koguarv kui ka postkontorite arv on nõutavast suurem. Seevastu hüpoteetiline võrk, mida DPLP haldaks juhul, kui ta saaks kujundada oma võrgu üksnes ärilistest kaalutlustest lähtudes, oleks hoopis teistsugune: postipunktide koguarv suureneks, kuid DPLP hallatavad postkontorid kaoksid.

(360)

Postivõrgu nõude tegelik olemasolu: oluline on täpsustada, et riigi nõue DPLP-le ei ole selgelt kehtestatud.

(361)

Esiteks on DPLP tegelik võrk riigi nõutavast laiem. Nii teeninduspunktide koguarv kui ka postkontorite arv on riigi nõutud minimaalsest arvust suurem, mis näib viitavat sellele, et DPLP-le pandud kohustused ei ole liiga koormavad, kui ta hoiab vabatahtlikult töös praeguse suurusega võrku.

(362)

Belgia ametiasutused selgitavad postkontorite suuremat arvu 10 km vahemaa tingimusega, DPLP vajadusega omada kindlusvaru postipunktide ootamatute sulgemiste puhuks ja oma kavatsusega tõsta minimaalne nõutav postkontorite arv järgmises halduslepingus 650ni, mistõttu ei oleks majanduslikult otstarbekas lähtuda praegu nõutavast arvust ja hakata postkontoreid sulgema, selleks et need mõne aja pärast uuesti avada. Belgia ametiasutused rõhutavad, et just neil põhjustel ei ole DPLP saanud postkontorite arvu rohkem vähendada ega viia seda lähemale minimaalsele nõutavale arvule (589). Nende sõnul on praegune 713 postkontoriga võrk teeninduspunktide suuremast arvust hoolimata tegelikult tingitud riigi kehtestatud nõuetest.

(363)

Teiseks kasutavad Belgia ametiasutused meetodit, mis põhineb jaevõrgu 2009. aasta kulude retrospektiivsel ekstrapoleerimisel kuni 1992. aastani. Selline retrospektiivne ekstrapoleerimine on paratamatult ebakindel meetod. Postipunktide ärimudel ei pruukinud olla võimalik alates 1992. aastast. Veel enam, DPLP töötajaskond koosnes varasematel aastatel peamiselt ametnikest, kelle palgakulud olid väga kindlalt fikseeritud. Kuivõrd postipunkte ei halda DPLP töötajad, oleks DPLP pidanud jätkama palgamaksmist ametnikele, kes ei oleks enam postkontorites töötanud. Seetõttu on vähe tõenäoline, et postkontorite sulgemine vaatlusaluse perioodi algul oleks saanud kaasa tuua otsese palgakulude vähenemise. Küll aga oleks selline kulude kokkuhoid olnud teataval määral teostatav 2009. aastal, mil töölepinguga töötajate hulk oli suurem. Arvestades järkjärgulist üleminekut paindlikuma staatusega töötajaskonnale ja kuluarvestussüsteemis tehtud parandusi, võib oletada, et hilisemate aastate kohta käivad raamatupidamisandmed on sellistest moonutustest vabad. Siiski töötab bpostis endiselt üle 20 000 ametniku, keda ei saa ei postipunktides rakendada ega koondada, mistõttu kõikide postkontorite asendamine postipunktidega on veel praegugi üksnes teoreetiline ja ebarealistlik võimalus.

(364)

Belgia ametiasutused rõhutavad aga, et varasemate aastate võimalikud koondamiskulud oleks korvanud tegevuskulude kokkuhoid ja kasutuks muutunud hoonete müük. 1992.–2002. aasta andmete usaldusväärsuse küsimuses kinnitavad Belgia ametiasutused, et jaevõrgu kulusid tõenäoliselt hoopis alahinnati, sest mõned kulud, mida oleks võinud pidada postivõrgu kuludeks, paigutati muude kulukeskuste alla. Retrospektiivse ekstrapolatsiooni nõrkusi tasakaalustavat seega teised, ettevaatlikumad hüpoteesid, millest Belgia ametiasutused lähtusid varasemate aastate kulude arvutamisel.

(365)

Eraldiseisva territoriaalse katvuse kohustuse olemasolu: isegi kui oletada, et postivõrgu nõue oli olemas, ei tundu olevat põhjendatud Belgia ametiasutuste väide, et selle nõudega kaasneb eraldiseisev territoriaalse katvuse kohustus. Halduslepingud ei tundu eraldi sätestavat reaalset territoriaalse katvuse kohustust, mis erineks universaalteenuse ja teiste avalike teenuste osutamise kohustustega seotud nõuetest ja jääks neist väljapoole. Vastupidi, DPLP ja Belgia riigi vahel sõlmitud lepingutes on täpsustatud, et postivõrgu nõude ainus eesmärk on tagada universaalteenus ja teised üldist majandushuvi pakkuvad teenused (ajalehtede ja ajakirjade kättetoimetamine, kontod, rahakaardid jne) ning selleks vajaliku postivõrgu kulud on juba arvestatud nende teenuste kuludesse (117). Halduslepingutega ei ole ette nähtud ka mehhanismi territoriaalse katvuse kohustuse kulude hüvitamiseks. Komisjon juhib tähelepanu sellele, et kohustus määrata hüvitise väljaarvutamise parameetrid eelnevalt kindlaks sisaldub 2005. aasta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistikus ning et just 2005. aastale järgneva perioodi puhul tehti kindlaks DPLP üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kulude liigne hüvitamine (vt põhjendus 386).

(366)

On oluline märkida, et direktiivi 97/67/EÜ artikli 3 kohaselt peavad liikmesriigid kohustama turgu valitsevaid postiettevõtjaid osutama universaalteenust, mis on nõuetekohase kvaliteediga eelkõige geograafilise katvuse poolest. Territoriaalne katvus, mis käesoleval Belgiaga seotud juhtumil on olemas, on aga kõigest üks paljudest universaalse teenuse kohustuse aspektidest. Komisjon ei näe halduslepingutes, millega DPLP-le antakse universaalteenuse osutamise ülesanne, mingit märget lisaülesande kohta, mille kohaselt turgu valitsev postiettevõtja peaks hoidma töös universaalteenuse ja teiste avalike teenuste osutamise kohustuses sisalduva territoriaalse katvuse nõudega eeldatust suuremat ja rohkemate postkontoritega võrku, mis täidaks territoriaalse ühtekuuluvuse või arengu eesmärki. Ei ole mingit kahtlust, et iga postkontor, mida DPLP universaalteenuse osutamiseks töös hoiab, aitab kaasa territoriaalsele ühtekuuluvusele, (118) kuid õiguslikult on selle postkontori tööshoidmise kohustus seotud vajadusega tagada piisava kvaliteediga universaalne postiteenus ja muud seotud teenused. Selleks et oleks alust rääkida territoriaalsest lisakohustusest, peaks kehtiva kohtupraktika kohaselt olema DPLP-le antud eraldiseisev ja selgelt määratletud kohustus hoida töös täiendavaid postkontoreid lisaks postivõrgule, mille suurus on kehtestatud universaalteenuse osutamiseks. Ülesande andmisel tuleks täpsustada kohustused, neist tulenevad kulud ja territoriaalse lisakohustuse netokulude rahastamise mehhanism.

(367)

Komisjon ei leia riigi ja DPLP vahel sõlmitud halduslepingutest ühtegi neist elementidest. Tegelikult püüavad Belgia ametiasutused ja DPLP tagantjärele kunstlikult tõendada eraldiseisva territoriaalse ülesande olemasolu, väites, et halduslepingutes kehtestatud territoriaalse katvuse nõue tuleneb kahest eesmärgist: universaalteenuse osutamise ülesandest ja väidetavast territoriaalsest ülesandest, mis jääb universaalteenuse kohustuse piiridest väljapoole. Lepingutes ei sisaldu siiski ühtegi sätet väidetava eraldiseisva territoriaalse ülesande kohta, mis kohustaks DPLP-d hoidma töös suuremat võrku, kui on ette nähtud universaalteenuse osutamiseks.

(368)

Tuleb märkida, et Belgia ametiasutuste ja DPLP väidete kunstlikkus ilmneb ka nende enda argumentatsioonist. Et vähendada võimalikku liigset hüvitist, tahavad Belgia ametiasutused, et komisjon käsitaks iseseisva postkontori reaalse kulu ja seda asendava hüpoteetilise postipunkti kulu vahet kui universaalteenuse kohustusest kaugemale mineva territoriaalse ülesande kulu. Selles argumentatsioonis ei viidata suuremale hüpoteetilisele postivõrgule, mida DPLP peab üleval territoriaalsetel eesmärkidel. Nimetatakse üksnes universaalteenuse territoriaalsest katvusest tulenevat lisakulu, mille katteks ei ole halduslepingutega ette nähtud mingit abi. Territoriaalse eesmärgi puudumist kinnitab asjaolu, et Belgia ametiasutused peaksid suurendama universaalteenuse osutamiseks märkimisväärselt postipunktide arvu, sest praeguse postipunktide arvu juures ei ole võimalik seda tagada.

(369)

Ehkki Belgia ametiasutuste väidet tegeliku ja eraldiseisva territoriaalse katvuse kohustuse kohta ei saa aktsepteerida, võib siiski märkida, et Belgia riigi kehtestatud postivõrgu kohustus, millega nõutakse universaalteenuse ja teiste avalike teenuste osutamiseks vajaliku võrgu tööshoidmist, ei hõlma üksnes nimetatud teenuseid, vaid toob lisakulusid ka äriteenustele.

(370)

Vastavalt tegevuspõhisele kuluarvestusele ja kooskõlas Chronoposti kohtuotsusega osalevad kõik jaevõrku kasutavad teenused selle ühiste kulude tasumises, nagu on selgitatud põhjenduses 354. See tähendab, et kõik tooted, kaasa arvatud kaubanduslikud tooted, on hõlmatud postivõrgu kulude rahastamisse. Kulud, mis tulenevad riigi kehtestatud kohustusest hoida töös postkontoreid, koormavad kaubanduslikke tooteid, mis näivad pidevalt tootvat kahjumit hoolimata sellest, et neid müüakse turuhinnaga. DPLP pakub oma äriteenuseid postivõrgu kaudu, sest nendega rahastatakse osa selle püsikuludest ja panustatakse seega kaudselt universaalteenuse rahastamisse.

(371)

Majanduslikust vaatenurgast tundub mõistlik võtta DPLP liigse hüvitamise hindamisel arvesse kaubanduslike toodete kantud kahjumit, mis on tingitud universaalteenuse ja teiste avalike teenuste osutamise kohustusest. Kui DPLP-l on majanduslik huvi kasutada jaevõrku kaubanduslike toodete müümiseks, toob see kuluarvestuses kaasa selle, et osa võrgu kuludest, mis muidu omistataks avalikule teenusele, omistatakse kaubanduslikele toodetele, mis tunduvad seetõttu olevat puudujäägis.

(372)

Seega võib liigse hüvitise arvutamise käigu kõnealusel juhul kokku võtta järgmiselt:

(373)

1997. aasta kapitalisüsti kokkusobivust tuleb alljärgnevalt hinnata osana üldist majandushuvi pakkuvate teenuste aastahüvitiste kokkusobivuse hindamisest, sest selle näol ei ole tegemist eraldiseisva rekapitaliseerimisega, vaid ajavahemikuks 1992–1996 avaliku teenuse osutamise ülesannete eest ette nähtud hüvitise väljamaksega.

(374)

2003. aasta kapitalisüst ei ole riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, mistõttu küsimust abi kokkusobivusest siseturuga ei kerki.

(375)

2006. aasta kapitalisüst ei ole riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, mistõttu küsimust abi kokkusobivusest siseturuga ei kerki.

(376)

Riigigarantiid ei ole halduslepingus avaliku teenuse eest makstava hüvitisena sätestatud, mistõttu ei saa selle kokkusobivust hinnata ELi toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 alusel. Kuna Belgia ametiasutused ei ole viidanud mingile muule alusele, mille põhjal selle kokkusobivust hinnata, ning kuna komisjon ei ole selleks mingit alust leidnud, on see meede siseturuga kokkusobimatu tegevusabi ja tuleb seetõttu tagasi nõuda.

(377)

Nagu juba märgitud, ei andnud vabastus ettevõtlusmaksust DPLP-le eelist ega ole seega riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(378)

Vabastused kinnisvaramaksust ja kohalikest maksudest on riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, kuid neid tuleb käsitada olemasoleva abina, sest need kehtestati enne aluslepingu jõustumist. Lisaks tuleb märkida, et kõnealuseid maksumeetmeid ei ole halduslepingutes nimetatud hüvitisena avaliku teenuse osutamise kohustuste eest.

(379)

Maksuvabastused ei mõjuta seega liigse hüvitise arvutamise käiku, mis põhineb DPLP tegelikel kuludel (milles juba sisaldub kõneluste maksuvabastuste mõju).

(380)

Maksuvabastusi käsitletakse seega eraldi menetluses, milles tegeletakse olemasolevate abikavadega, vastavalt nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks) (119) artiklitele 17–19.

(381)

Liigse hüvitise summa saab välja arvutada punktis 6.3.3.2 esitatud hinnangu alusel. Kooskõlas avaliku teenuse rahastamise mehhanismiga, mille Belgia ametiasutused on kehtestanud halduslepingutes, arvutatakse liigne hüvitis välja iga lepinguperioodi jaoks eraldi.

Esimene haldusleping: 1992–1996

Teine haldusleping: 1997–2002

Universaalteenuse reserveeritud sektori (UTK R) täiendava liigse kasumi arvutuskäik

Liigse hüvitise arvutuskäik:

Kolmas haldusleping: 2003–2005

Universaalteenuse reserveeritud sektori (UTK R) täiendava liigse kasumi arvutuskäik

Liigse hüvitise arvutuskäik:

Neljas haldusleping: 2006-2010

Universaalteenuse reserveeritud sektori (UTK R) täiendava liigse kasumi arvutuskäik

Liigse hüvitise arvutuskäik:

Muud meetmed

(382)

Nagu leiavad Belgia ametiasutused, (120) on kõnealusel juhul n-ö lepingupõhine lähenemine „kõige objektiivsem ja tasakaalustatum meetod”, et määrata kindlaks liigse hüvitise kogusumma arvutamisel arvesse võetav ajavahemik. Komisjonil ei ole Belgia ametiasutuste taotlusele vastuväiteid. Selline lähenemine tagab pooltele tõepoolest suurema etteaimatavuse ja õiguskindluse ning näib seetõttu vähendavat liigse hüvitamise riski. Seetõttu vaadeldakse iga lepinguperioodi eraldi ning ebapiisavat või liigset hüvitist ei kanta edasi teistesse perioodidesse.

(383)

Belgia ametiasutused märgivad siiski, et enne üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistiku jõustumist 2005. aastal rakendas komisjon järjepidevalt meetodit, millega arvutas ebapiisava või liigse hüvitise terve aasta kohta. Seda aluseks võttes palusid Belgia ametiasutused eraldi just seda, et ebapiisava või liigse hüvitise üldisel arvutamisel käsitletaks 2005. aastale eelnevaid aastaid koos (121).

(384)

Komisjon märgib, et kuna 2005. aastale eelneva kolme halduslepingu perioodil tehti kindlaks ebapiisav hüvitamine, ei mõjutaks kõikide aastate koos käsitlemine mitte kuidagi tagasinõudmisele kuuluva liigse hüvitise summat.

(385)

Peale selle juhib komisjon tähelepanu sellele, et alates üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistiku vastuvõtmisest 2005. aastal tuleb „hüvitise väljaarvutamise, kontrollimise ja läbivaatamise parameetrid” täpsustada eelnevalt aktis või aktides, milles üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise ülesanne antakse (122). Kuna neljandas halduslepingus ei ole määratud hüvitist mitte mingisuguste kulude eest, mis on kantud väljaspool selle kehtivusaega (2006-2010), ei saa DPLP-le makstud võimalik liigne hüvitis korvata ebapiisavat hüvitamist, mis on kindlaks tehtud lepinguga hõlmamata perioodide puhul.

(386)

Komisjon jõuab järeldusele, et DPLP sai avaliku teenuse osutamise ülesande täitmise eest liigset hüvitist summas 415 miljonit eurot; täpsemalt sai ta seda neljanda halduslepingu kehtivusajal. Kuna liigne hüvitis on siseturuga kokkusobimatu riigiabi, tuleb see tagasi nõuda.

(387)

Pensionikohustuste riigi kanda võtmine, iga-aastased riigi tehtud ülekanded, hoonete üleandmine, 1997. aasta kapitalisüst, maksuvabastused ja riigitagatis kujutab endast riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, sest need vabastasid DPLP kuludest, mida eraettevõtjad peavad tavaliselt kandma.

(388)

2003. ja 2006. aasta kapitalisüstid ei ole riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, sest riik toimis kooskõlas turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori põhimõttega.

(389)

Komisjon tõdeb, et Belgia rakendas neid meetmeid ebaseaduslikult, rikkudes ELi toimimise lepingu artikli 108 lõiget 2, välja arvatud 2003. aasta kapitalisüsti puhul, millest teatati ettenähtud korras komisjonile enne meetme rakendamist, ja maksuvabastuste puhul, mis on olemasolev abi.

(390)

Pensionikohustuste riigi kanda võtmine ei pannud DPLPd sotsiaalkindlustusmaksete puhul konkurentidest soodsamasse olukorda. Selle meetme võib seega tunnistada siseturuga kokkusobivaks ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel.

(391)

Neljanda halduslepingu raames makstud aastahüvitised on ELi toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 seisukohast siseturuga kokkusobimatu riigiabi DPLP-le makstud liigse hüvitise ulatuses.

(392)

Riigigarantii on siseturuga kokkusobimatu abi.

(393)

Vabastused kinnisvaramaksust ja kohalikest maksudest on olemasolev abi ning neid käsitletakse eraldi olemasoleva abiga tegeleva menetluse raames kooskõlas määruse (EÜ) nr 659/1999 artiklitega 17–19.

(394)

Vastavalt üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistiku punktile 5 ei piira käesolev otsus riigihangete ja konkurentsi suhtes kehtivate liidu sätete kohaldamist,