30.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 94/1

(1)

Vastavalt nõukogu 16. oktoobri 2001. aasta otsusele 2001/748/EÜ, mis käsitleb rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise konventsioonile lisatud tulirelvade, nende osade, lisaseadiste ja laskemoona ebaseadusliku valmistamise ja nendega kauplemise vastu võitlemise ÜRO protokolli allakirjutamist Euroopa Ühenduse nimel, (2) kirjutas komisjon kõnealusele protokollile (edaspidi „ÜRO tulirelvade protokoll”) ühenduse nimel alla 16. jaanuaril 2002.

(2)

ÜRO tulirelvade protokoll, mille eesmärk on edendada, hõlbustada ja tugevdada protokolliosaliste koostööd, et ära hoida tulirelvade, nende osade ja laskemoona ebaseaduslikku valmistamist ja nendega kauplemist, jõustus 3. juulil 2005.

(3)

Tulirelvade liikumise jälgimise hõlbustamiseks ja tõhusaks võitluseks tulirelvade, nende osade, oluliste osade ja laskemoonaga ebaseadusliku kauplemise vastu on vaja parandada teabevahetust liikmesriikide vahel, eelkõige olemasolevate sidekanalite tõhusama kasutamise abil.

(4)

Isikuandmeid tuleb töödelda kooskõlas eeskirjadega, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivis 95/46/EÜ (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta) (3) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruses (EÜ) nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta) (4).

(5)

Oma 18. juuli 2005. aasta teatises meetmetest lõhkeainete, detonaatorite, pommide valmistamiseks vajalike seadmete ja tulirelvade julgeoleku tõhustamiseks (5) teatas komisjon kavatsusest rakendada ÜRO tulirelvade protokolli artiklit 10 osana meetmetest, mis tuleb võtta selleks, et liidul oleks võimalik kõnealune protokoll sõlmida.

(6)

ÜRO tulirelvade protokolliga nõutakse protokolliosalistelt haldusmenetluste või -süsteemide kehtestamist või parandamist tulirelvade valmistamise, märgistamise, impordi ja ekspordi tõhusaks kontrollimiseks.

(7)

ÜRO tulirelvade protokolli järgimine nõuab ka tulirelvade, nende osade, oluliste osade ja laskemoona ebaseadusliku valmistamise või nendega ebaseadusliku kauplemise kriminaliseerimist ning meetmete võtmist, mille alusel on võimalik konfiskeerida esemeid, mis on ebaseaduslikult valmistatud või millega kaubeldi ebaseaduslikult.

(8)

Käesolevat määrust ei kohaldata spetsiaalselt sõjaliseks otstarbeks mõeldud tulirelvade, nende osade, oluliste osade ja laskemoona suhtes. ÜRO tulirelvade protokolli artikli 10 nõuete täitmiseks võetud meetmeid tuleks kohandada, et näha ette tsiviilkasutuseks mõeldud tulirelvade suhtes kohaldatav lihtsustatud menetlus. Seetõttu tuleks tagada kaupade saatmiseks mitmekordse loa andmise, transiiti käsitlevate meetmete ja seaduslikel eesmärkidel toimuva ajutise ekspordi teatav lihtsustamine.

(9)

Käesolev määrus ei mõjuta liikmesriikide olulisi julgeolekuhuve käsitleva Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 346 kohaldamist, samuti ei ole käesoleval määrusel mingit mõju Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiivile 2009/43/EÜ (kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo tingimuste lihtsustamise kohta) (6) ega nõukogu 18. juuni 1991. aasta direktiivile 91/477/EMÜ (relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta) (7). Lisaks ei kohaldata ÜRO tulirelvade protokolli ja sellest tulenevalt ka käesolevat määrust riikidevaheliste tehingute ega riiklike vedude suhtes juhtudel, mil protokolli kohaldamine rikuks osalisriigi õigust võtta kooskõlas ÜRO hartaga meetmeid riikliku julgeoleku huvides.

(10)

Direktiivis 91/477/EMÜ käsitletakse tsiviilkasutuseks mõeldud tulirelvade vedu liidu territooriumil, samas kui käesolevas määruses keskendutakse meetmetele, mis käsitlevad tulirelvade eksporti liidu tolliterritooriumilt kolmandatesse riikidesse või nende territooriumi kaudu.

(11)

Kolmandatest riikidest imporditud tulirelvade, nende osade, oluliste osade ja laskemoona suhtes kehtib liidu õigus, eelkõige direktiivi 91/477/EMÜ nõuded.

(12)

Tuleks tagada kooskõla liidu õigusaktide alusel kehtivate andmete säilitamist käsitlevate sätetega.

(13)

Käesoleva määruse nõuetekohase kohaldamise tagamiseks peaks liikmesriigid võtma meetmeid, mis annavad pädevatele asutustele asjakohased volitused.

(14)

Selleks et hallata nimekirja tulirelvadest, nende osadest, olulistest osadest ja laskemoonast, milleks käesoleva määruse alusel on nõutav luba, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et viia käesoleva määruse I lisa vastavusse nõukogu 23. juuli 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 2658/87 (tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta) (8) I lisaga ja direktiivi 91/477/EMÜ I lisaga. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(15)

Liit on vastu võtnud tollieeskirjad, mis on sätestatud nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruses (EMÜ) nr 2913/92 (millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik) (9) ja selle rakendussätetes, mis on kehtestatud komisjoni määrusega (EMÜ) nr 2454/93 (10). Arvesse tuleks võtta ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta määrust (EÜ) nr 450/2008 (millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (ajakohastatud tolliseadustik)), (11) mille sätteid kohaldatakse vastavalt nimetatud määruse artiklile 188 etapikaupa. Käesoleva määrusega ei kitsendata mingil viisil ühenduse tolliseadustiku ja selle rakendussätetega ettenähtud ega neist tulenevaid volitusi.

(16)

Liikmesriigid peaksid kehtestama eeskirjad käesoleva määruse rikkumiste eest kohaldatavate karistuste kohta ja tagama nende rakendamise. Karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(17)

Käesolev määrus ei piira nõukogu määrusega (EÜ) nr 428/2009 (12) kehtestatud liidu korda kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi, edasitoimetamise, vahendamise ja transiidi kontrollimiseks.

(18)

Käesolev määrus on kooskõlas muude asjakohaste sätetega, mis käsitlevad sõjaliseks otstarbeks kasutatavaid tulirelvi, nende osi, olulisi osi ja laskemoona, julgeolekustrateegiaid, väike- ja kergrelvadega ebaseaduslikku kauplemist ning sõjatehnoloogia eksporti, sealhulgas nõukogu 8. detsembri 2008. aasta ühise seisukohaga 2008/944/ÜVJP (millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad) (13).

(19)

Komisjon ja liikmesriigid peaksid teatama üksteisele käesoleva määruse alusel võetud meetmetest ja edastama üksteisele muu nende käsutuses oleva käesoleva määrusega seotud asjakohase teabe.

(20)

Käesolev määrus ei takista liikmesriike rakendamast oma põhiseaduslikke norme, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu ametlikele dokumentidele, võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele) (14),

a)

ekspordiprotseduur määruse (EMÜ) nr 2913/92 artikli 161 tähenduses;

b)

reeksport määruse (EMÜ) nr 2913/92 artikli 182 tähenduses, mis ei hõlma kaupu, mis liiguvad välistransiidiprotseduuri alusel, nagu on osutatud kõnealuse määruse artiklis 91, kui ükski nimetatud määruse artikli 182 lõikes 2 osutatud reekspordi formaalsus ei ole täidetud;

a)

ühekordne luba või litsents, mis antakse ühele kindlale eksportijale ühe või enama tulirelva, selle osade, oluliste osade ja laskemoona ühekordseks saatmiseks ühele tuvastatud lõppsaajale või kaubasaajale kolmandas riigis, või

b)

mitmekordne luba või litsents, mis antakse ühele kindlale eksportijale ühe või enama tulirelva, selle osade, oluliste osade ja laskemoona mitmekordseks saatmiseks ühele tuvastatud lõppsaajale või kaubasaajale kolmandas riigis, või

c)

koondluba või -litsents, mis antakse ühele kindlale eksportijale ühe või enama tulirelva, selle osade, oluliste osade ja laskemoona mitmekordseks saatmiseks mitmele tuvastatud lõppsaajale või kaubasaajale ühes või mitmes kolmandas riigis;

a)

riikidevahelised tehingud ja riiklikud veod;

b)

tulirelvad, nende osad, olulised osad ja laskemoon, mis on mõeldud spetsiaalselt sõjaliseks otstarbeks, ning igal juhul täisautomaatsed tulirelvad;

c)

tulirelvad, nende osad, olulised osad ja laskemoon, mis on mõeldud liikmesriikide relvajõududele, politseile või riigiasutustele;

d)

käesoleva määruse mõistes asukohaliikmesriigi tunnustatud kollektsionäärid ja organid, keda huvitab tulirelvade, nende osade, oluliste osade ja laskemoona kultuuriline või ajalooline külg, tingimusel et tagatud on relvade jälgimise meetmed;

e)

laskekõlbmatuks muudetud tulirelvad;

f)

antiiksed tulirelvad ja nende koopiad siseriiklikes õigusaktides määratletud tähenduses, tingimusel et antiiksed tulirelvad on valmistatud aastal 1899 või enne seda.

a)

importiv kolmas riik on asjaomaseks impordiks loa andnud ning

b)

transiidiriikideks olevad kolmandad riigid, kui neid on, on hiljemalt enne vedu kirjalikult teatanud, et neil ei ole transiidile vastuväiteid. Sätet ei kohaldata, kui tegemist on

a)

väljaandmise ja aegumise kuupäevad;

b)

väljaandmise koht;

c)

ekspordiriik;

d)

impordiriik;

e)

transiidiriigiks olev kolmas riik või transiidiriikideks olevad kolmandad riigid, kui neid on;

f)

kaubasaaja;

g)

lõppsaaja, kui see on saatmise ajal teada;

h)

tulirelvade, nende osade, oluliste osade ja laskemoona identifitseerimiseks vajalikud andmed ja nende kogus, sealhulgas hiljemalt enne vedu tulirelvadele tehtud märgistus.

a)

ekspordiluba ei ole nõutav järgmistel juhtudel:

b)

väljudes liidu tolliterritooriumilt muu kui oma elukohaks oleva liikmesriigi kaudu, esitavad jahimehed ja laskesportlased pädevale asutusele Euroopa tulirelvapassi, nagu on sätestatud direktiivi 91/477/EMÜ artiklites 1 ja 12. Lennureisi korral esitatakse Euroopa tulirelvapass pädevale asutusele, kui esemed antakse üle lennuettevõtjale transpordiks väljapoole liidu tolliterritooriumi.

Väljudes liidu tolliterritooriumilt oma elukohaks oleva liikmesriigi kaudu, võivad jahimehed ja laskesportlased esitada Euroopa tulirelvapassi asemel kõnealuse liikmesriigi pädeva asutuse jaoks muu asjakohase kehtiva dokumendi;

c)

liikmesriigi pädev asutus peatab ekspordi ajavahemikuks, mis ei ületa 10 tööpäeva või vajaduse korral takistab muul viisil tulirelvade, nende osade, oluliste osade või laskemoona väljaviimist liidu tolliterritooriumilt kõnealuse liikmesriigi kaudu, kui on põhjust kahtlustada, et jahimeeste või laskesportlaste esitatud põhjendused ei vasta artiklis 10 sätestatud asjakohastele kaalutlustele ega kohustustele. Erandlikel asjaoludel ja nõuetekohaselt põhjendatud asjaoludel võib käesolevas punktis osutatud ajavahemikku pikendada 30 tööpäevani.

a)

tulirelvade reeksport pärast ajutise loa saamist hindamiseks, müügita näitusel väljapanekuks või pärast seestöötlemist tulirelvade parandamise eesmärgil, tingimusel et tulirelvad jäävad väljaspool liidu tolliterritooriumi asuva isiku omandisse ja need reeksporditakse kõnealusele isikule;

b)

tulirelvade, nende osade, oluliste osade ja laskemoona reeksport juhul, kui neid ladustatakse ajutiselt, alates nende sisenemisest liidu tolliterritooriumile kuni nende sealt väljaviimiseni;

c)

tulirelvade ajutine eksport hindamise, parandamise ja müügita näitusel väljapaneku eesmärgil, tingimusel et eksportija tõendab tulirelvade valduse seaduslikkust ja ekspordib neid välistöötlemise või ajutise ekspordi tolliprotseduuri kohaselt.

a)

oma ülesandeid ja kohustusi asjakohaste rahvusvaheliste ekspordikontrolli kokkulepete poolena või asjakohaste rahvusvaheliste lepingute raames;

b)

riikliku välis- ja julgeolekupoliitika kaalutlusi, sealhulgas neid, mida hõlmab ühine seisukoht 2008/944/ÜVJP;

c)

kavandatud lõppkasutuse, kaubasaaja, tuvastatud lõppsaaja ja sihtkohast kõrvalekaldumise ohuga seotud kaalutlusi.

a)

keeldub andmast ekspordiluba, kui taotlejat on kriminaalkorras karistatud teo eest, mis sisaldub nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK (Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta) (15) artikli 2 lõikes 2 esitatud kuritegude loetelus, või muu teo eest, mida käsitatakse kuriteona, mille eest on karistuseks ette nähtud vähemalt nelja-aastase maksimummääraga vabadusekaotus või rangem karistus;

b)

tühistab, peatab või tunnistab kehtetuks ekspordiloa või muudab seda, kui loa andmise tingimused ei ole täidetud.

a)

koguda teavet kõigi tellimuste ja tehingute kohta, mis hõlmavad tulirelvi, nende osi, olulisi osi ja laskemoona, ning

b)

teha kindlaks, et ekspordikontrolli meetmeid rakendatakse nõuetekohaselt, mis võib eelkõige seisneda õiguses siseneda eksporditoiminguga seotud isikute valduses olevatesse ruumidesse.

a)

loa andmisel ei arvestatud asjakohast teavet või

b)

asjaolud on pärast loa väljaandmist oluliselt muutunud.

a)

üksikasju eksportijate kohta, kellele on loa andmisest keeldutud, ja eksportijate kohta, kelle kohta liikmesriigid on teinud artikli 11 kohase otsuse;

b)

andmeid kahtlases tegevuses osalevate kaubasaajate ja teiste isikute kohta ning teabe olemasolu korral nende poolt kasutatavate marsruutide kohta.

30.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 94/16

(1)

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 648/2004 (3) hindas komisjon oma 4. mai 2007. aasta aruandes nõukogule ja Euroopa Parlamendile fosfaatide kasutamist detergentides. Edasise analüüsi järel on jõutud järeldusele, et fosfaatide kasutamist kodumajapidamises kasutatavates pesupesemisvahendites ja kodumajapidamises kasutatavates nõudepesumasinate pesuvahendites tuleks piirata, vähendamaks detergentides sisalduvate fosfaatide mõju eutrofeerumisriskile ning fosfori eemaldamise kulusid reoveepuhastusjaamades. Need kulusäästud kaaluvad oluliselt üles kodumajapidamises kasutatavate pesupesemisvahendite koostise fosfaatide asendajatega muutmise kulud.

(2)

Fosfaatidel põhinevate kodumajapidamises kasutatavate pesupesemisvahendite tõhusates asendajates on vaja kasutada väikeses koguses teisi fosforiühendeid, nimelt fosfonaate, mis võivad olla keskkonnaohtlikud, kui neid kasutatakse üha suuremates kogustes. Kuna on oluline julgustada kodumajapidamises kasutatavate pesupesemisvahendite ja kodumajapidamises kasutatavate nõudepesumasinate pesuvahendite tootmisel selliste alternatiivsete ainete kasutamist, mis on soodsama keskkonnaprofiiliga kui fosfaadid ja muud fosforiühendid, peaksid sellised ained tavalistel kasutamistingimustel kujutama inimestele ja/või keskkonnale väiksemat riski või peaks selline risk täiesti puuduma. Seepärast tuleks selliste ainete hindamiseks kasutada REACH-süsteemi, (4) kui see on asjakohane.

(3)

Fosfaatide ja muude fosforiühendite vahelise vastastikuse mõju tõttu on vaja kaalutletult otsustada kodumajapidamises kasutatavates pesupesemisvahendites ja kodumajapidamises kasutatavates nõudepesumasinate pesuvahendites fosfaatide kasutamise piirangu kohaldamisala ja taseme üle. Piirang tuleks kehtestada nii fosfaatidele kui ka kõikidele fosforiühenditele, et välistada fosfaatide asendamist muude fosforiühenditega. Fosforisisalduse piirmäär peaks olema piisavalt madal, et tõhusalt ära hoida fosfaatidel põhineva koostisega kodumajapidamises kasutatavate pesupesemisvahendite turustamist, kuid samas peab see olema piisavalt kõrge, et võimaldada vajaliku vähima koguse fosfonaatide sisaldust alternatiivsetes koostistes.

(4)

Praegu ei ole asjakohane laiendada liidu tasandil kodumajapidamises kasutatavates pesupesemisvahendites ja kodumajapidamises kasutatavates nõudepesumasinate pesuvahendites sisalduvate fosfaatide ja muude fosforiühendite kasutamise piirangut tööstuslikele ja asutustes kasutatavatele detergentidele, kuna sobivaid tehniliselt ja majanduslikult otstarbekaid fosfaatide asendajaid nende detergentide jaoks veel ei ole. Kodumajapidamises kasutatavate nõudepesumasinate pesuvahendite osas on alternatiivid lähitulevikus tõenäoliselt laialdasemalt saadaval. Seepärast on asjakohane sätestada piirang fosfaatide kasutamisele kõnealustes detergentides. Sellist piirangut tuleks kohaldada tulevikus ajast, mil fosfaatide alternatiivid on eeldatavasti laialdaselt kättesaadavad, et soodustada uute toodete väljatöötamist. Samuti on asjakohane määrata kindlaks maksimaalne lubatud fosforisisaldus, tuginedes tõendusmaterjalidele, sealhulgas kehtivatele siseriiklikele piirangutele fosforisisalduse kohta kodumajapidamises kasutatavate nõudepesumasinate pesuvahendites. Siiski tuleb ka ette näha, et komisjon viiks enne, kui see piirang kogu liidus kehtima hakkab, läbi põhjaliku piirmäära hindamise, tuginedes uusimatele kättesaadavatele andmetele, ja kui see on põhjendatud, esitaks seadusandliku akti ettepaneku. Kõnealune hindamine peaks käsitlema VIa lisas sätestatud piirmäärast üles- ja allapoole jääva fosforisisaldusega kodumajapidamises kasutatavate nõudepesumasinate pesuvahendite ja nende alternatiivide mõju keskkonnale, tööstusele ja tarbijatele, võttes arvesse selliseid aspekte nagu hind, kättesaadavus, pesemistõhusus ja mõju reoveepuhastusele.

(5)

Käesoleva määruse üks eesmärke on kaitsta keskkonda, vähendades kodumajapidamistes kasutatavates pesuvahendites sisalduvast fosforist tulenevat eutrofeerumist. Seepärast ei oleks asjakohane nõuda, et liikmesriigid, kes on juba kehtestanud piirangud fosforisisaldusele kodumajapidamises kasutatavates nõudepesumasinate pesuvahendites, kõnealuseid piiranguid enne liidupoolse piirangu kohaldamise alguskuupäeva kohandaksid. Lisaks on soovitatav, et liikmesriikidel lubataks käesolevas määruses sätestatud piirangud võimalikult vara järk-järgult kasutusele võtta.

(6)

Viite asemel asjakohasele ISO standardile tuleks loetavuse hõlbustamiseks „puhastamise” mõiste lisada määrusesse (EÜ) nr 648/2004, samuti nagu „kodumajapidamises kasutatava pesupesemisvahendi” ja „kodumajapidamises kasutatava nõudepesumasina pesuvahendi” mõisted. Lisaks on asjakohane täpsustada „turule laskmise” mõistet ja lisada „turul kättesaadavaks tegemise” mõiste.

(7)

Et anda täpset teavet võimalikult lühikese aja jooksul, tuleks ajakohastada viisi, kuidas komisjon avaldab pädevate asutuste ja heakskiidetud laborite nimekirjad.

(8)

Et viia määrus (EÜ) nr 648/2004 vastavusse teaduse ja tehnika arenguga, lisada sätted lahustitel põhinevate detergentide kohta ja kehtestada lõhnaainetest allergeenide jaoks individuaalsed riskil põhinevad kontsentratsioonipiirid, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte nimetatud määruse lisade muutmiseks, kui see on vajalik kõnealuste eesmärkide saavutamiseks. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(9)

Liikmesriigid peaksid kehtestama eeskirjad määruse (EÜ) nr 648/2004 rikkumiste eest kohaldatavate karistuste kohta ja tagama nende rakendamise. Kõnealused karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(10)

On asjakohane ette näha käesolevas määruses sätestatud piirangute kohaldamise edasilükkamine, et võimaldada ettevõtjatel, eelkõige väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel, muuta fosfaatidel põhinevate kodumajapidamises kasutatavate pesupesemisvahendite ja kodumajapidamises kasutatavate nõudepesumasinate pesuvahendite koostist, kasutades asendajaid, tehes seda tavapärase tootearendustsükli jooksul, et vähendada selle kulusid.

(11)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt vähendada kodumajapidamises kasutatavates detergentides sisalduvate fosfaatide mõju eutrofeerumisriskile, vähendada fosfaatide eemaldamise kulusid reoveepuhastusjaamades ja tagada kodumajapidamises kasutatavate pesupesemisvahendite ning kodumajapidamises kasutatavate nõudepesumasinate pesuvahendite siseturu sujuv toimimine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, sest erinevate tehniliste spetsifikatsioonidega siseriiklike meetmetega ei ole võimalik tagada riigipiire ületava vee kvaliteedi ulatuslikku paranemist, ning seetõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmed kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(12)

Seetõttu tuleks määrust (EÜ) nr 648/2004 vastavalt muuta,

1)

Artikli 1 lõike 2 kolmas ja neljas taane asendatakse ning lisatakse viies taane järgmiselt:

2)

Artiklit 2 muudetakse järgmiselt:

3)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 4a

Fosfaatide ja muude fosforiühendite sisalduse piiramine

VIa lisas loetletud detergente, mis ei vasta kõnealuses lisas sätestatud fosfaatide ja muude fosforiühendite sisalduse piirangutele, ei tohi turule lasta alates kõnealuses lisas sätestatud kuupäevadest.”

4)

Artikli 8 lõige 4 asendatakse järgmisega:

„4.   Komisjon teeb avalikkusele kättesaadavaks lõikes 1 nimetatud pädevate asutuste nimekirjad ja lõikes 2 nimetatud heakskiidetud laborite nimekirjad.”

5)

Artikli 11 lõige 4 asendatakse järgmisega:

„4.   Lisaks sellele märgitakse kodumajapidamises kasutatavate pesupesemisvahendite ja kodumajapidamises kasutatavate nõudepesumasinate pesuvahendite pakenditele VII lisa punktis B ette nähtud teave.”

6)

Artikli 12 lõige 3 jäetakse välja.

7)

Artiklid 13 ja 14 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 13

Lisade kohandamine

1.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 13a vastu delegeeritud õigusakte, et teha muudatusi, mis on vajalikud I–IV, VII ja VIII lisa kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga. Komisjon kasutab igal võimalusel Euroopa standardeid.

2.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 13a vastu delegeeritud õigusakte, et teha käesoleva määruse lisades muudatusi lahustitel põhinevate detergentide kohta.

3.   Kui tarbijaohutuse komitee on kehtestanud lõhnaainetest allergeenide jaoks individuaalsed riskil põhinevad kontsentratsioonipiirmäärad, võtab komisjon kooskõlas artikliga 13a vastu delegeeritud õigusaktid, et kohandada vastavalt VII lisa punktis A kehtestatud 0,01-protsendilist piirmäära.

Artikkel 13a

Delegeeritud volituste rakendamine

1.   Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.   Artiklis 13 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 19. aprilliks 2012. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt 19. juuliks 2016. Volituste delegeerimist uuendatakse automaatselt täiendavaks viie aasta pikkuseks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite, tehes seda hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3.   Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 13 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses osutatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.   Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.   Artikli 13 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 14

Vaba liikumise klausel

1.   Liikmesriigid ei keela, piira ega takista käesoleva määruse nõuetele vastavate detergentide ja/või detergentide pindaktiivsete ainete turul kättesaadavaks tegemist käesolevas määruses käsitletud alustel.

2.   Liikmesriigid võivad säilitada või kehtestada siseriiklikke eeskirju fosfaatide ja muude fosforiühendite sisalduse piirangute kohta detergentides, mille suhtes ei ole VIa lisas piiranguid sätestatud, kui see on põhjendatud eeskätt rahva tervise või keskkonna kaitsega ning on olemas tehniliselt ja majanduslikult otstarbekad alternatiivid.

3.   Liikmesriigid võivad säilitada siseriiklikke eeskirju, mis kehtisid 19. märtsil 2012 fosfaatide ja muude fosforiühendite sisalduse piirangute kohta detergentides, mille suhtes VIa lisas sätestatud piirangud ei ole veel kohaldatavaks muutunud. Sellistest kehtivatest siseriiklikest meetmetest teavitatakse komisjoni hiljemalt 30. septembriks 2012 ja need võivad jääda jõusse kuni kuupäevani, mil kohaldatakse VIa lisas sätestatud piiranguid.

4.   Alates 19. märtsist 2012 kuni 31. detsembrini 2016 võivad liikmesriigid vastu võtta siseriiklikke eeskirju, millega rakendatakse VIa lisa punktis 2 sätestatud piiranguid fosfaatide ja muude fosforiühendite sisalduse kohta, kui see on põhjendatud eeskätt rahva tervise või keskkonna kaitsega ning on olemas tehniliselt ja majanduslikult otstarbekad alternatiivid. Liikmesriigid teatavad sellistest meetmetest komisjonile kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiiviga 98/34/EÜ (millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord) (5).

5.   Komisjon teeb lõigetes 3 ja 4 osutatud siseriiklike meetmete nimekirja avalikkusele kättesaadavaks.

8)

Artikli 15 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Kui liikmesriigil on alust arvata, et teatav käesoleva määruse nõuetele vastav detergent kujutab siiski riski inimeste või loomade ohutusele või tervisele või keskkonnale, võib ta võtta kõik asjakohased riski laadile vastavad ajutised meetmed tagamaks, et asjaomane detergent ei kujutaks enam kõnealust riski, kõrvaldataks turult või võetaks mõistliku aja jooksul tagasi, või piirataks selle kättesaadavust muul moel.

Liikmesriik teatab sellest viivitamata teistele liikmesriikidele ja komisjonile ning põhjendab oma otsust.”

9)

Artikkel 16 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 16

Aruanne

1.   Võttes arvesse liikmesriikidelt saadud teavet fosforisisalduse kohta nende territooriumil turule lastud kodumajapidamises kasutatavates nõudepesumasinate pesuvahendites ja arvestades kõiki olemasolevaid või uusi teaduslikke andmeid ainete kohta, mida kasutatakse fosfaadisisaldusega või alternatiivsetes koostistes, analüüsib komisjon hiljemalt 31. detsembriks 2014 põhjaliku hindamise abil, kas VIa lisa punktis 2 sätestatud piiranguid tuleks muuta. Kõnealune hindamine hõlmab VIa lisas sätestatud piirmäärast üles- ja allapoole jääva fosforisisaldusega kodumajapidamises kasutatavate nõudepesumasinate pesuvahendite mõju keskkonnale, tööstusele ja tarbijatele, võttes arvesse selliseid aspekte nagu hind, kättesaadavus, pesemistõhusus ja mõju reoveepuhastusele. Komisjon esitab kõnealuse põhjaliku hindamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

2.   Lisaks, kui komisjon otsustab lõikes 1 osutatud põhjaliku hindamise põhjal, et kodumajapidamises kasutatavates nõudepesumasinate pesuvahendites kasutatavate fosfaatide ja muude fosforiühendite piirangud on vaja läbi vaadata, esitab ta hiljemalt 1. juuliks 2015 asjakohase seadusandliku akti ettepaneku. Sellise ettepaneku eesmärk peab olema viia miinimumini kodumajapidamises kasutatavate nõudepesumasinate pesuvahendite kahjulik mõju keskkonnale laiemalt, võttes samal ajal arvesse kõiki kõnealuses põhjalikus hindamises välja toodud majanduslikke kulusid. Kui Euroopa Parlament ja nõukogu ei otsusta sellise ettepaneku põhjal 31. detsembriks 2016 teisiti, hakkab VIa lisa punktis 2 sätestatud piirmäär kehtima kodumajapidamises kasutatavate nõudepesumasinate pesuvahendite fosforisisalduse piiranguna alates kõnealuses punktis sätestatud kuupäevast.”

10)

Artikkel 18 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 18

Karistused

Liikmesriigid sätestavad eeskirjad käesoleva määruse rikkumise eest kohaldatavate karistuste kohta ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Siia võivad kuuluda ka asjakohased meetmed, mis võimaldavad liikmesriikide pädevatel asutustel takistada selliste detergentide või detergentide pindaktiivsete ainete turul kättesaadavaks tegemist, mis ei vasta käesoleva määruse nõuetele. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad komisjonile viivitamata kõnealustest sätetest ja kõigist kõnealuste sätetega seotud edasistest muutustest.

Kõnealused eeskirjad sisaldavad meetmeid, mis võimaldavad liikmesriikide pädevatel asutustel kinni pidada selliste detergentide kaubasaadetisi, mis ei vasta käesolevale määrusele.”

11)

Käesoleva määruse lisas esitatud tekst lisatakse määruse (EÜ) nr 648/2004 VIa lisana.

12)

VII lisa muudetakse järgmiselt:

30.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 94/22

(1)

Siseturu nõuetekohaseks toimimiseks on vaja luua eurodes tehtavate elektrooniliste maksete integreeritud turg, kus ei tehta vahet riigisisestel ja piiriülestel maksetel. Selle saavutamiseks on ühtse euromaksete piirkonna (edaspidi „SEPA”) projekti eesmärk välja töötada kogu liidus ühtsed makseteenused, millega asendatakse praegused riigisisesed makseteenused. Üldkasutatavate ja ühtsete maksestandardite, eeskirjade ja tavade kehtestamise ning maksete integreeritud töötlemisega peaks SEPA tagama liidu kodanikele ja ettevõtjatele turvalised, konkurentsivõimelise hinnaga, kasutajasõbralikud ja usaldusväärsed eurodes osutatavad makseteenused. Seda tuleks kohaldada SEPA-maksetele nii liikmesriikide territooriumil kui ka liikmesriikide vahel samadel põhitingimustel ning samade õiguste ja kohustustega, olenemata nende asukohast liidus. SEPA tuleks lõpule viia viisil, mis soodustaks uute tegijate juurdepääsu turule ja uute toodete väljatöötamist ning looks soodsad tingimused suuremaks konkurentsiks makseteenuste turul, samuti maksetega seotud uuenduste takistusteta väljatöötamiseks ja sujuvaks rakendamiseks kogu liidus. Seega peaks suurem mastaabisääst, toimingute kasvanud efektiivsus ja tihedam konkurents parimast pakkumisest lähtuvalt avaldama eurodes osutatavate elektrooniliste makseteenuste hindadele alanemissurvet. Selle mõju peaks olema märkimisväärne eelkõige liikmesriikides, kus maksed on võrreldes teiste liikmesriikidega suhteliselt kallid. Seepärast ei tohiks üleminekuga SEPA-le kaasneda makseteenuse kasutajatele, eelkõige tarbijatele, üldist hinnatõusu. Vastupidi, kui makseteenuse kasutaja on tarbija, tuleks soodustada põhimõtte järgimist, et kõrgemaid tasusid ei kehtestata. Komisjon jätkab maksesektori hindade arengu jälgimist ja tal palutakse esitada igal aastal sellekohane analüüs.

(2)

SEPA õnnestumine on majanduslikult ja poliitiliselt väga oluline. SEPA on täielikult kooskõlas Euroopa 2020. aasta strateegiaga, mille eesmärk on edendada teadmistel põhinevat majandust, kus heaolu sõltub innovatsioonist ja olemasolevate ressursside tõhusamast kasutamisest. SEPA-le kiire ülemineku olulisust on rõhutatud nii Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta (4) ja 10. märtsi 2010. aasta (5) resolutsioonides SEPA rakendamise kohta kui ka nõukogu 2. detsembri 2009. aasta järeldustes.

(3)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiiviga 2007/64/EÜ (makseteenuste kohta siseturul) (6) on loodud ajakohane õiguslik alus sellise makseteenuste siseturu loomiseks, mille oluline osa on SEPA.

(4)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 924/2009 (piiriüleste maksete kohta ühenduses) (7) nähakse ette ka mitmed SEPA edukat toimimist hõlbustavad meetmed, nagu võrdsete tasude põhimõtte laiendamine piiriülestele otsekorraldustele ning juurdepääs otsekorraldustele.

(5)

Euroopa pangandussektori poolt SEPA algatuse raames tehtud isereguleerimise alastest jõupingutustest ei ole piisanud, et edendada üleminekut kreedit- ja otsekorralduste kogu liitu hõlmavatele skeemidele nii pakkumise kui ka nõudluse poolel. Eelkõige ei ole võetud piisavalt ja läbipaistvalt arvesse tarbijate ja muude kasutajate huve. Kuulda tuleks võtta kõiki asjaomaseid sidusrühmi. Peale selle ei ole kõnealuses isereguleerimise protsessis rakendatud asjakohaseid juhtimismehhanisme, mis võib osaliselt põhjendada seda, miks üleminek on olnud nõudluse poolel aeglane. Kuigi SEPA nõukogu hiljutine asutamine on SEPA projekti juhtimises märkimisväärne edusamm, tegeleb selle põhimõttelise ja formaalse juhtimisega siiski veel Euroopa Maksenõukogu. Seetõttu peaks komisjon enne 2012. aasta lõppu läbi vaatama kogu SEPA projekti juhtimiskorra ja esitama vajaduse korral ettepaneku. Kõnealuse läbivaatamise käigus tuleks muu hulgas vaadelda Euroopa Maksenõukogu koosseisu, Euroopa Maksenõukogu ja üldise juhtimisstruktuuri (nagu SEPA nõukogu) vastastikusi mõjutusi ning kõnealuse üldise struktuuri rolli.

(6)

Ainult kiire ja tervikliku üleminekuga kogu liitu hõlmavatele kreedit- ja otsekorraldustele saadakse integreeritud makseturust täit kasu ning kõrvaldatakse pärandmaksevahendite ja SEPA toodete samaaegsest kasutamisest tulenevad ülemäärased kulud. Seepärast tuleks kehtestada eeskirjad, mis reguleeriksid kõiki liidusiseseid eurodes tehtavaid kreedit- ja otsekorraldusi. Samas ei peaks praeguses etapis reguleerima kaarditehinguid, kuna liidu kaardimaksete ühtsed standardid on veel väljatöötamisel. Rahasiirded, siseselt töödeldavad maksed, suurmaksed, makseteenuse pakkujate vahel oma arvel tehtavad maksed ja mobiiltelefoni või mis tahes muu telekommunikatsiooni-, digitaal- või IT-seadme abil tehtavad maksed tuleks kõnealuste eeskirjade reguleerimisalast välja jätta, kuna kõnealused makseteenused ei ole võrreldavad kreedit- ega otsekorraldustega. Kui maksetehingu algatamiseks kasutatakse müügikohas maksekaarti või mõnda muud seadet, nt mobiiltelefoni, kas müügikohas või eemal, ja selle otseseks tulemuseks on kreedit- või otsekorraldus olemasoleva riigisisese pangakonto numbriga (BBAN) või rahvusvahelise pangakonto numbriga (IBAN) maksekontole või maksekontolt, siis peaks asjaomane maksetehing siiski kuuluma kõnealuste eeskirjade reguleerimisalasse. Lisaks, võttes arvesse suurmaksete arveldussüsteemi kaudu arveldatavate maksete iseärasusi, nimelt nende esmatähtsust, kiireloomulisust ja eelkõige suurt summat, ei ole asjakohane selliseid makseid käesoleva määrusega reguleerida. Reguleerimisalast ei tohiks välja jätta otsekorraldusi, välja arvatud juhul, kui maksja on selgelt taotlenud seda, et makse liiguks suurmaksete arveldussüsteemi kaudu.

(7)

Praegu on olemas mitu makseteenust (peamiselt maksete tegemiseks Internetis), mille puhul samuti kasutatakse IBANit ja makseteenuse pakkuja tunnuskoodi (BIC) ning mis põhinevad kreedit- või otsekorraldustel, kuid mis sisaldavad lisaelemente. On oodata, et kõnealuste teenuste kasutusulatust laiendatakse kaugemale praegustest riigipiiridest ning nendega võidakse rahuldada tarbijate vajadusi uuenduslike, turvaliste ja odavate makseteenuste järele. Selleks et mitte jätta selliseid teenuseid turult välja, tuleks käesoleva määrusega ette nähtud kreedit- ja otsekorralduste tähtpäevi kohaldada ainult kõnealuste tehingute aluseks olevate kreedit- või otsekorralduste suhtes.

(8)

Valdava enamiku liidus tehtavate maksetehingute puhul on võimalik konkreetne maksekonto kindlaks teha üksnes IBANit kasutades, märkimata täiendavalt BICi. Selle olukorra kajastamiseks on pangad mitmes liikmesriigis juba loonud kataloogi, andmebaasi või muud tehnilised vahendid konkreetsele IBANile vastava BICi kindlakstegemiseks. BICi nõutakse ainult ülejäänud väga harvadel juhtudel. Näib põhjendamatu ja ülemääraselt koormav kohustada kõiki maksjaid ja makse saajaid kogu liidus esitama lisaks IBANile alati ka BICi nende väheste juhtude jaoks, mille puhul see praegu on vajalik. Palju lihtsam lahendus oleks see, kui makseteenuse pakkujad ja teised isikud lahendaksid ja kõrvaldaksid need juhud, mille korral ei saa maksekontot üheselt kindlaks teha esitatud IBANi abil. Seetõttu tuleks välja töötada vajalikud tehnilised vahendid selleks, et võimaldada kõikidel kasutajatel maksekonto üheselt kindlaks teha vaid IBANi abil.

(9)

Kreeditkorralduse täitmiseks peab olema juurdepääs makse saaja maksekontole. Selleks et edendada kogu liitu hõlmavate kreedit- ja otsekorraldusteenuste kasutuselevõttu, tuleks kogu liidus kehtestada juurdepääsetavuse kohustus. Läbipaistvuse parandamiseks on lisaks asjakohane koondada kõnealune nõue ja otsekorraldustele juba määrusega (EÜ) nr 924/2009 kehtestatud juurdepääsetavuse kohustus ühte õigusakti. Kõik makse saajate maksekontod, mis on juurdepääsetavad riigisisesteks kreeditkorraldusteks, peaksid olema juurdepääsetavad ka kogu liitu hõlmava kreeditkorralduste skeemi kaudu. Kõik maksjate maksekontod, mis on juurdepääsetavad riigisisesteks otsekorraldusteks, peaksid olema juurdepääsetavad ka kogu liitu hõlmava otsekorralduste skeemi kaudu. Seda tuleks kohaldada sõltumata sellest, kas makseteenuse pakkuja otsustab osaleda konkreetses kreedit- või otsekorralduste skeemis või mitte.

(10)

Tehniline koostalitlusvõime on eeltingimus konkurentsi tagamiseks. Selleks et luua eurodes tehtavate elektrooniliste maksete integreeritud turg, on esmatähtis tagada, et kreedit- ja otsekorralduste töötlemist ei takista ärireeglid ega tehnilised tõkked, nagu rohkem kui ühe piiriüleste maksete arveldussüsteemi kohustuslik järgimine. Kreedit- ja otsekorraldusi tuleks teha skeemide alusel, mille põhieeskirju järgivad makseteenuse pakkujad, kes moodustavad makseteenuse pakkujate enamuse enamikus liikmesriikides ja liidu piires makseteenuse pakkujate valdava enamuse ning mis on samad nii riigisiseste kui ka piiriüleste kreedit- ja otsekorralduste puhul. Kui selliste maksete töötlemiseks kasutatakse mitut maksesüsteemi, peaksid kõnealused maksesüsteemid olema koostalitlusvõimelised kogu liitu hõlmavate ja rahvusvaheliste standardite kasutamise kaudu, nii et kõik makseteenuse kasutajad ja makseteenuse pakkujad saaksid kasu ühtsetest liidu piires eurodes tehtavatest jaemaksetest.

(11)

Arvestades äriklientide eripära, on vaja, et ettevõtjatevaheline kreedit- või otsekorralduste skeem vastaks küll kõigile muudele käesoleva määruse sätetele, kaasa arvatud samade eeskirjade rakendamine piiriüleste ja riigisiseste tehingute puhul, kuid nõue, et osalejad esindaksid makseteenuse pakkujate enamust enamikus liikmesriikides, peaks olema täidetud üksnes sel määral, et makseteenuse pakkujad, kes pakuvad ettevõtjatevahelise kreedit- või otsekorralduse teenust, peaksid moodustama makseteenuse pakkujate enamuse enamikus liikmesriikides, kus niisuguseid teenuseid pakutakse, ning liidu piires selliseid teenuseid pakkuvate makseteenuse pakkujate valdava enamuse.

(12)

Esmatähtis on määratleda tehnilised nõuded, millega määratakse üheselt kindlaks elemendid, mida maksesüsteemide koostalitlusvõime tagamiseks peaksid järgima asjakohase juhtimiskorra kohaselt välja töötatavad liidu makseskeemid. Sellised tehnilised nõuded ei tohiks piirata paindlikkust ega innovatsiooni, vaid peaksid olema neutraalsed ja avatud võimalikele uuendustele makseturul. Tehniliste nõuete väljatöötamisel tuleks võtta arvesse kreedit- ja otsekorralduste eriomadusi, eelkõige seoses maksesõnumis sisalduvate andmetega.

(13)

Oluline on võtta meetmeid, mille eesmärk on suurendada makseteenuse kasutajate usaldust selliste teenuste, eelkõige otsekorralduste kasutamise vastu. Sellised meetmed peaksid maksjal võimaldama nõuda, et tema makseteenuse pakkuja piiraks otsekorraldusnõuete täitmist teatud summa või teatud perioodilisusega ning koostaks makse saajate kohta spetsiaalsed nn positiivsed ja negatiivsed nimekirjad. Kogu liitu hõlmavate otsekorralduste skeemide loomise raames on asjakohane, et tarbijad saaksid sellistest kontrollidest kasu. Sellise makse saajate kontrolli praktilise rakendamise seisukohast on siiski oluline, et makseteenuse pakkujad saaksid kontrolle teha IBANi alusel, ning üleminekuperioodi jooksul, kuid üksnes vajaduse korral, BICi või konkreetse makse saaja muu kordumatu kreeditori tunnuse alusel. Kasutajate muud asjakohased õigused on juba sätestatud direktiivis 2007/64/EÜ ja peaksid olema täielikult tagatud.

(14)

Tehniline standardimine on võrgustike (nagu liidu makseturg) lõimumise nurgakivi. Rahvusvaheliste või Euroopa standardiasutuste välja töötatud standardid peaksid alates teatavast kuupäevast olema kohustuslikud kõigi asjakohaste tehingute puhul. Maksete puhul hõlmaksid sellised kohustuslikud standardid IBANi, BICi ja finantstehinguid käsitlevate sõnumite standardit (ISO 20022 XML). Täieliku koostalitlusvõime tagamiseks kogu liidus on seepärast oluline, et kõik makseteenuse pakkujad kasutaksid kõnealuseid standardeid. Eelkõige peaksid liikmesriigid vajaduse korral laiaulatuslike teavitamis- ja lihtsustamismeetmete abil edendama IBANi ja BICi kohustuslikku kasutamist, et soodustada sujuvat ja probleemideta üleminekut kogu liitu hõlmavatele kreedit- ja otsekorraldustele, eelkõige tarbijate puhul. Makseteenuse pakkujatel peaks olema võimalik kahe- või mitmepoolselt kokku leppida ladina põhimärgistiku laiendamises nii, et see toetaks SEPA standardsõnumite piirkondlikke erinevusi.

(15)

On äärmiselt oluline, et kõiki osalejaid ja eelkõige liidu kodanikke teavitataks nõuetekohaselt ja õigel ajal, et nad oleksid SEPAga kaasnevateks muutusteks täiesti valmis. Peamised sidusrühmad, nagu makseteenuse pakkujad, ametiasutused, liikmesriikide keskpangad ja muud tavamaksete tegijad peaksid seetõttu korraldama konkreetseid ja ulatuslikke teabekampaaniaid, mis oleksid proportsioonis vajadusega ja kohandatud sihtrühmale vastavalt vajadusele, et suurendada avalikkuse teadlikkust ja valmistada kodanikke ette SEPA-le üleminekuks. Eelkõige on vaja kodanikele tutvustada üleminekut BBANilt IBANile. Selliste teabekampaaniate kooskõlastamiseks on kõige sobilikumad riiklikud SEPA koordineerimiskomisjonid.

(16)

Selleks et võimaldada tarbijate jaoks selguse ja lihtsuse huvides kooskõlastatud üleminekut, on asjakohane kehtestada ühtne üleminekutähtpäev, mil kõik kreedit- ja otsekorraldused peaksid vastama kõnealustele tehnilistele nõuetele, ja jätta turg samas avatuks edasiarendustele ja uuendustele.

(17)

Üleminekuperioodil peaks liikmesriikidel olema võimalik lubada, et makseteenuse pakkujad võimaldavad tarbijatel jätkata BBANi kasutamist riigisiseste maksetehingute puhul tingimusel, et asjaomane makseteenuse pakkuja tagab koostalitlusvõime, konverteerides BBANi tehniliselt ja turvaliselt vastavaks kordumatuks maksekonto tunnuseks. Makseteenuse pakkuja ei tohiks kehtestada selle teenusega seoses mingeid otseseid ega kaudseid tasusid.

(18)

Kuigi liikmesriigiti on kreedit- ja otsekorraldusteenuste arengutase erinev, aitaks ühtne piisavalt pikk rakendusperiood, mis laseb toimuda kõigil vajalikel protsessidel, kaasa sellele, et SEPA-le minnakse üle koordineeritult ja järjepidevalt, ning hoiaks ära kahe eri kiirusega SEPA toimimise, mis põhjustaks tarbijates suuremat segadust.

(19)

Makseteenuse pakkujatel ja makseteenuse kasutajatel peaks olema piisavalt aega tehniliste nõuetega kohanemiseks. Kohanemisperiood ei tohiks siiski põhjendamatult edasi lükata tarbijate saadavat kasu ega karistada aktiivseid ettevõtjaid, kes on juba üle läinud SEPA-le. Riigisiseste ja piiriüleste maksetehingute jaoks peaksid makseteenuse pakkujad oma jaeklientidele tagama vajalikud tehnilised võimalused, et kindlustada sujuv ja turvaline üleminek käesoleva määrusega ette nähtud tehniliste nõuete järgimisele.

(20)

Maksesektorile on oluline, et otsekorralduste ärimudelite osas on õiguskindlus tagatud. Otsekorralduste puhul on esmatähtis reguleerida mitmepoolset vahendustasu, et luua makseteenuse pakkujatele neutraalsed konkurentsitingimused ja seega aidata kaasa otsekorralduste ühtse turu tekkele. Sellised tasud võiksid tehingute puhul, mis lükatakse tagasi, mille tegemisest keeldutakse, mis saadetakse tagasi või pööratakse tagasi, kuna neid ei saa nõuetekohaselt täita, või mida töödeldakse erandina (nn R-tehingud, mille puhul „R” võib tähistada tagasilükkamist, keeldumist, tagasisaatmist, tagasipööramist, tagasivõtmist või tühistamistaotlust), aidata siseturul kulusid tõhusalt jaotada. Seepärast oleks kasulik luua tõhus üleeuroopaline otsekorralduste turg, et keelustada tehingu pealt mitmepoolse vahendustasu võtmine. Sellest hoolimata tuleks lubada R-tehingute tasude võtmist, kui need vastavad teatavatele tingimustele. Makseteenuse pakkujad peavad läbipaistvuse ja tarbijakaitse huvides tarbijatele esitama selget ja mõistetavat teavet R-tehingute tasude kohta. Igal juhul ei tohiks R-tehingute eeskirjad piirata Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklite 101 ja 102 kohaldamist. Lisaks tuleks märkida, et üldiselt on otsekorraldustel ja kaardimaksetel erinevad omadused, eelkõige seoses sellega, et makse saajatel on suurem võimalus ergutada maksjaid kasutama otsekorraldusi makse saaja ja maksja vahel eelnevalt sõlmitud lepinguga, samal ajal kui kaardimaksete puhul sellist eelnevat lepingut ei ole ja maksetehing on sageli ühekordne ja ebaregulaarne tehing. Seetõttu ei piira otsekorralduste mitmepoolseid vahendustasusid käsitlevad sätted maksekaarditehingute mitmepoolsete vahendustasude analüüsi liidu konkurentsieeskirjade raames. Käesolevas määruses sätestatud keeld ei hõlma vabatahtlikke lisateenuseid, kui need erinevad selgelt ja ühemõtteliselt otsekorralduse põhiteenusest ja kui makseteenuse pakkujad võivad vabast tahtest selliseid teenuseid osutada ja makseteenuse kasutajad neid kasutada. Sellegipoolest kohaldatakse nende suhtes ka edaspidi liidu ja liikmesriikide konkurentsieeskirju.

(21)

Seepärast tuleks ajaliselt piirata võimalust võtta riigisiseste ja piiriüleste otsekorralduste puhul mitmepoolset tehingupõhist vahendustasu ning sätestada R-tehingutelt võetava vahendustasu kohaldamise üldtingimused.

(22)

Komisjon peaks jälgima R-tehingute tasude taset kogu liidus. Siseturul peaksid R-tehingute tasud lähenema üksteisele aja jooksul nii, et need ei erineks liikmesriigiti sel määral, mis ohustaks võrdseid tingimusi.

(23)

Mõnes liikmesriigis kasutatakse teatavaid nn pärandmakseteenuseid, mis on kreedit- või otsekorraldused, kuid millel on sageli ajaloolistel või õiguslikel põhjustel teatavad eriomadused. Selliste teenustega tehtavate tehingute maht on tavaliselt väga väike. Selliseid teenuseid võib seepärast liigitada nišitoodeteks. Selliste nišitoodete puhul kohaldatav üleminekuperiood, mis on piisavalt pikk, et minimeerida ülemineku mõju makseteenuse kasutajatele, peaks aitama turu mõlemal poolel keskenduda eelkõige kreedit- ja otsekorralduste põhiosale ning seega saada liidu integreeritud makseturust võimalikult palju kasu varem. Mõnes liikmesriigis on kasutusel eriomased otsekorralduse vormid, mis näivad kaardimaksetega väga sarnased, sest maksja kasutab müügikohas maksetehingu algatamiseks kaarti, kuid maksetehingu aluseks on otsekorraldus. Sellise maksetehingu puhul kasutatakse kaarti ainult andmete lugemiseks, et võimaldada elektrooniliselt koostada volitus, millele maksja peab müügikohas alla kirjutama. Selliseid makseteenuseid ei saa küll liigitada nišitooteks, kuid märkimisväärse tehingute mahu tõttu vajatakse selliste makseteenuste jaoks sellegipoolest üleminekuperioodi. Üleminekuperiood peaks olema piisavalt pikk, et võimaldada sidusrühmadel võtta nende asemel kasutusele asjakohane SEPA makse.

(24)

Maksete siseturu praktiliseks toimimiseks on oluline tagada, et maksjatel (nagu tarbijad, ettevõtjad või ametiasutused) on võimalik saata kreeditkorraldusi makse saajate maksekontodele, mis on avatud makseteenuse pakkujate juures, kes asuvad teises liikmesriigis, ja mis on käesoleva määruse kohaselt juurdepääsetavad.

(25)

Selleks et kindlustada sujuv üleminek SEPA-le, peaks makse saaja kehtiv volitus nn pärandskeemi raames korduvaid otsekorraldusi vastu võtta jääma kehtima pärast käesolevas määruses sätestatud üleminekutähtpäeva. Sellist volitust tuleks käsitada nõusolekuna, et maksja makseteenuse pakkuja täidab nimetatud makse saaja poolt vastu võetavad korduvad otsekorraldused kooskõlas käesoleva määrusega, kui puudub volituste kehtivuse pikendamist käsitlev siseriiklik õigus või kliendileping, millega muudetakse otsekorraldusvolitusi, et võimaldada nende kehtivuse pikendamist. Siiski peaksid tarbijate õigused olema kaitstud ja kui kehtivas otsekorraldusvolituses on tingimusteta õigus tagasimaksele, tuleks sellised õigused säilitada.

(26)

Pädevatel asutustel peaksid olema volitused võtta oma järelevalvekohustuste tõhusaks täitmiseks kõik vajalikud meetmed, sealhulgas kaebuste käsitlemine, et tagada käesoleva määruse järgimine makseteenuse pakkujate poolt. Lisaks peaksid liikmesriigid tagama, et kaebusi makseteenuse kasutajate suhtes, kes ei täida käesolevat määrust, saab esitada ning et käesoleva määruse rakendamist saab tulemuslikult ja tõhusalt tagada haldusõiguslike või kohtulike vahenditega. Selleks et edendada käesoleva määruse täitmist, peaksid eri liikmesriikide pädevad asutused tegema koostööd omavahel ning, kui see on asjakohane, ka Euroopa Keskpanga, liikmesriikide keskpankade ja teiste asjaomaste pädevate asutustega, nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1093/2010 (8) asutatud Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve) (edaspidi „Euroopa Pangandusjärelevalve”), mis on määratud makseteenuse pakkujate suhtes kohaldatavate liidu või siseriiklike õigusaktide alusel.

(27)

Liikmesriigid peaksid kehtestama sätted käesoleva määruse rikkumise eest kohaldatavate karistuste kohta ning tagama, et need karistused oleksid tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning et neid kohaldatakse. Kõnealuseid karistusi ei tohiks kohaldada tarbijate suhtes.

(28)

Selleks et tagada käesoleva määruse ebaõigest kohaldamisest tingitud kahju hüvitamine, või kui makseteenuse kasutajate ja makseteenuse pakkujate vahel tekivad vaidlused käesolevast määrusest tulenevate õiguste ja kohustuste suhtes, peaksid liikmesriigid kehtestama asjakohased ja tõhusad kohtuvälised kaebuste lahendamise ja kahju hüvitamise menetlused. Liikmesriikidel peaks olema võimalik otsustada, et neid menetlusi kohaldatakse ainult tarbijatele või ainult tarbijatele ja mikroettevõtjatele.

(29)

Komisjon peaks esitama Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Euroopa Pangandusjärelevalvele ning Euroopa Keskpangale aruande käesoleva määruse kohaldamise kohta. Aruandele tuleks vajaduse korral lisada käesoleva määruse muutmise ettepanek.

(30)

Tagamaks, et eurodes tehtavate kreedit- ja otsekorralduste suhtes kohaldatavad tehnilised nõuded püsiksid ajakohased, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte kõnealuste tehniliste nõuete kohta. Lissaboni lepingu vastu võtnud valitsustevahelise konverentsi lõppaktile lisatud deklaratsioonis (nr 39) Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 kohta võttis konverents arvesse komisjoni kavatsust jätkata finantsteenuste alal delegeeritud õigusaktide eelnõude ettevalmistamisel konsulteerimist liikmesriikide määratud asjatundjatega vastavalt oma väljakujunenud tavale. On eriti oluline, et komisjon korraldaks ettevalmistava töö käigus asjakohaseid ja läbipaistvaid konsultatsioone, sealhulgas Euroopa Keskpanga ja kõigi asjaomaste sidusrühmadega. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(31)

Kuna nendes liikmesriikides, mille rahaühik ei ole euro, asuvad makseteenuse pakkujad peaksid tegema spetsiaalset ettevalmistustööd väljaspool oma riigi vääringu makseturgu, peaks sellistel makseteenuse pakkujatel olema võimalik kõnealuste tehniliste nõuete kohaldamine teatavaks perioodiks edasi lükata. Liikmesriigid, mille rahaühik ei ole euro, peaksid siiski tehnilised nõuded täitma, et luua tõeline Euroopa maksepiirkond, mis tugevdab siseturgu.

(32)

Selleks et kindlustada üldsuse laialdane toetus SEPA-le, on väga oluline tagada maksjate tõhus kaitse, eriti otsekorralduste puhul. Euroopa Maksenõukogu välja töötatud praeguse ja ainsa tarbijatele mõeldud üleeuroopalise otsekorralduste skeemiga nähakse ette „küsimusi esitamata” ja tingimusteta õigus autoriseeritud maksete tagasimaksele kaheksa nädala jooksul alates kuupäevast, mil rahalised vahendid debiteeriti, samas kohaldatakse kõnealuse tagasimakseõiguse suhtes mitmeid direktiivi 2007/64/EÜ artiklite 62 ja 63 kohaseid tingimusi. Arvestades valitsevat turuolukorda ja vajadust tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse, tuleks nende sätete mõju hinnata aruandes, mille komisjon esitab 1. novembriks 2012 vastavalt direktiivi 2007/64/EÜ artiklile 87 Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Euroopa Keskpangale, lisades aruandele vajaduse korral ettepaneku selle läbivaatamiseks.

(33)

Käesoleva määruse alusel isikuandmete töötlemise suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta) (9). SEPA-le üleminek ning ühtsete maksestandardite ja -eeskirjade kehtestamine peaks põhinema liikmesriikides tundlike isikuandmete kaitset reguleerivast siseriiklikust õigusest kinnipidamisel ja kaitsma liidu kodanike huve.

(34)

SEPA makseid ja ülekandeid käsitlevad sõnumid ei kuulu Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelise 28. juuni 2010. aasta lepingu (mis käsitleb finantstehinguid käsitlevate sõnumiandmete töötlemist ja edastamist Euroopa Liidust Ameerika Ühendriikidesse terroristide rahastamise jälgimise programmi raames) (10) reguleerimisalasse.

(35)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehniliste ja äriliste nõuete kehtestamine, ei suuda liikmesriigid täielikult saavutada ning meetme ulatuse ja toime tõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(36)

Vastavalt määruse (EÜ) nr 924/2009 artikli 5 lõikele 1 tuleb liikmesriikidel vabastada makseteenuse pakkujad riigisisesest arvelduspõhisest aruandluskohustusest esitada oma klientide kuni 50 000 euro suuruste maksetehingute kohta maksebilansistatistikat. Arvelduspõhise maksebilansistatistika kogumist alustati pärast valuutakontrolli süsteemi lõppu ja see on olnud otseuuringute kõrval üks peamisi andmeallikaid, mis on aidanud tagada hea kvaliteediga statistikat. Mõned liikmesriigid on alates 1990ndatest aastatest otsustanud tugineda rohkem ettevõtjatelt ja majapidamistelt otse kogutud teabele, selle asemel, et tugineda pankade kaudu nende klientide nimel edastatud andmetele. Kuigi arvelduspõhine aruandlus kujutab endast lahendust, mis ühiskonna kui terviku seisukohast vähendab maksebilansi koostamise kulusid, tagades samas hea kvaliteediga statistika, võib üksnes piiriüleste maksete seisukohast vaadatuna sellise aruandluse säilitamine mõnes liikmesriigis vähendada tõhusust ja suurendada kulusid. Kuna SEPA üks eesmärk on vähendada piiriüleste maksete kulusid, tuleks arvelduspõhine maksebilansiaruandlus täielikult kaotada.

(37)

Tugevdamaks õiguskindlust, on asjakohane ühtlustada määruse (EÜ) nr 924/2009 artikli 7 kohased vahendustasu suhtes kohaldatavad tähtajad käesoleva määruse sätetega.

(38)

Seepärast tuleks määrust (EÜ) nr 924/2009 vastavalt muuta,

a)

makseteenuse pakkujate, sealhulgas nende agentide või filiaalide vahel ja siseselt oma arvel tehtavad maksetehingud;

b)

suurmaksete arveldussüsteemide kaudu töödeldud ja arveldatud maksetehingud, välja arvatud otsekorraldused, mille puhul maksja ei ole selgelt taotlenud seda, et makse liiguks suurmaksete arveldussüsteemi kaudu;

c)

maksetehingud, mis tehakse maksekaardi või samalaadse abivahendiga, sealhulgas sularaha väljavõtmine, välja arvatud juhul, kui maksekaarti või samalaadset abivahendit kasutatakse üksnes vajaliku teabe saamiseks, et teha vahetult kreedit- või otsekorraldus BBANi või IBANi tunnusega maksekontole ja maksekontolt;

d)

mis tahes telekommunikatsiooni-, digitaal- või IT-seadme abil tehtavad maksetehingud, kui nende maksetehingute tulemuseks ei ole kreedit- või otsekorraldus, mis tehakse BBANi või IBANi tunnusega maksekontole ja maksekontolt;

e)

rahasiirdetehingud direktiivi 2007/64/EÜ artikli 4 punkti 13 tähenduses;

f)

maksetehingud, millega kantakse üle e-raha Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/110/EÜ (mis käsitleb e-raha asutuste asutamist ja tegevust ning usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet) (11) artikli 2 punkti 2 tähenduses, välja arvatud juhul, kui sellised tehingud toovad kaasa kreedit- või otsekorralduse BBANi või IBANi tunnusega maksekontole ja maksekontolt.

a)

nende eeskirjad on samad nii riigisiseste kui ka liidusiseste piiriüleste kreeditkorralduste puhul ning nii riigisiseste kui ka liidusiseste piiriüleste otsekorralduste puhul ja

b)

makseskeemi osalised moodustavad makseteenuse pakkujate enamuse enamikus liikmesriikides ja liidu piires selliste makseteenuse pakkujate valdava enamuse, kes osutavad kreedit- või otsekorralduse teenust.

a)

maksekontode tuvastamiseks peavad nad kasutama olenemata asukohast lisa punkti 1 alapunktis a täpsustatud maksekonto tunnust;

b)

makse edastamisel mõnele teisele makseteenuse pakkujale või makse tegemiseks jaemaksesüsteemi kaudu peavad nad kasutama lisa punkti 1 alapunktis b täpsustatud sõnumivormingut;

c)

sõltumata sellest, kas maksja makseteenuse pakkuja ja makse saaja makseteenuse pakkuja või ainus maksetehingus osalev makseteenuse pakkuja asuvad ühes ja samas liikmesriigis või kas mõni makseteenuse pakkujatest asub mõnes teises liikmesriigis, peavad nad tagama, et makseteenuse kasutaja kasutab maksekontode tuvastamiseks lisa punkti 1 alapunktis a täpsustatud maksekonto tunnust;

d)

makseteenuse pakkuja peab tagama, et sellise makseteenuse kasutaja puhul, kes ei ole ei tarbija ega mikroettevõtja, kuid kes algatab või saab kreedit- või otsekorralduse alusel üksikülekandeid, mida ei kanta üle üksikult, vaid mis on ülekandmiseks kokku koondatud, kasutatakse lisa punkti 1 alapunktis b täpsustatud sõnumivormingut.

a)

maksja makseteenuse pakkuja peab tagama, et maksja esitab lisa punkti 2 alapunktis a täpsustatud andmed;

b)

maksja makseteenuse pakkuja peab esitama makse saaja makseteenuse pakkujale lisa punkti 2 alapunktis b täpsustatud andmed;

c)

makse saaja makseteenuse pakkuja peab esitama või tegema makse saajale kättesaadavaks lisa punkti 2 alapunktis d täpsustatud andmed.

a)

makse saaja makseteenuse pakkuja peab tagama, et:

b)

makse saaja makseteenuse pakkuja peab esitama maksja makseteenuse pakkujale lisa punkti 3 alapunktis b täpsustatud andmed;

c)

maksja makseteenuse pakkuja peab esitama või teeb maksjale kättesaadavaks lisa punkti 3 alapunktis c täpsustatud andmed;

d)

maksjal peab olema õigus nõuda oma makseteenuse pakkujalt, et ta:

a)

kokkuleppe eesmärk on tõhusalt tagada, et kulud kannab selle makseteenuse pakkuja või sellise makseteenuse pakkuja makseteenuse kasutaja, kes R-tehingu põhjustas, võttes samas arvesse tehingukulusid, ja et tasu võtmine maksjalt ei toimu automaatselt ning et makseteenuse pakkuja ei võta makseteenuse kasutajalt konkreetse R-tehingu liigiga seoses tasu, mis ületab kulu, mis makseteenuse pakkujal selliste tehingutega seoses tekkis;

b)

tasu on rangelt kulupõhine;

c)

R-tehingutelt võetav tasu ei ületa R-tehingute käitlemise tegelikke kulusid, mida kannab kõige kulutõhusam võrreldav makseteenuse pakkuja, kes on kokkuleppes osalejate hulgas representatiivne tehingumahu ja teenuste laadi osas;

d)

tasu kohaldamisel vastavalt punktidele a, b ja c ei nõua makseteenuse pakkuja oma makseteenuse kasutajalt lisatasu kulude puhul, mis on kaetud kõnealuse vahendustasuga;

e)

kokkuleppele ei ole praktilist ega majanduslikult põhjendatud alternatiivi, mis võimaldaks samaväärset või tõhusamat R-tehingute käitlemist ning millega kaasneksid kliendi jaoks madalamad või võrdsed kulud.

1)

Artikli 2 punkt 10 asendatakse järgmisega:

„10.   „raha”– pangatähed ja mündid, elektroonsel kujul edastatav raha ja e-raha, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/110/EÜ (mis käsitleb e-raha asutuste asutamist ja tegevust ning usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet) (15) artikli 2 punktis 2;

2)

Artikli 3 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Makseteenuse pakkuja võtab makseteenuse kasutajalt piiriüleste maksete eest sama suurt tasu kui see, mida ta võtab makseteenuse kasutajatelt sama väärtusega ja samas vääringus riigisiseste maksete eest.”

3)

Artiklit 4 muudetakse järgmiselt:

4)

Artikli 5 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Liikmesriigid vabastavad 1. veebruarist 2016 makseteenuse pakkujad riigisisesest arvelduspõhisest aruandluskohustusest esitada oma klientide maksetehingute kohta maksebilansistatistikat.”

5)

Artiklit 7 muudetakse järgmiselt:

6)

Artikkel 8 jäetakse välja.

30.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 94/38

(1)

Ühise turukorralduse järjestikused reformid piima ja piimatoodete valdkonnas, mis on nüüd esitatud nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määruses (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus), (4) keskendusid turule suunatusele, st lastes põllumajandustootjatel otsustada hinnasignaalide alusel, mida ja kui palju toota, et tugevdada piimasektori konkurentsiolukorda ja selle jätkusuutlikkust ülemaailmse kaubanduse kontekstis. Seetõttu otsustati kvoote järk-järgult suurendada, võttes vastu nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 72/2009, milles käsitletakse ühise põllumajanduspoliitika muudatusi, muutes määrusi (EÜ) nr 247/2006, (EÜ) nr 320/2006, (EÜ) nr 1405/2006, (EÜ) nr 1234/2007, (EÜ) nr 3/2008 ja (EÜ) nr 479/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 1883/78, (EMÜ) nr 1254/89, (EMÜ) nr 2247/89, (EMÜ) nr 2055/93, (EÜ) nr 1868/94, (EÜ) nr 2596/97, (EÜ) nr 1182/2005 ja (EÜ) nr 315/2007, (5) (ühise põllumajanduspoliitika läbivaatamise reform 2008–2009), et tagada piimakvootide süsteemi sujuv kaotamine 2015. aastaks.

(2)

Ajavahemikul 2007–2009 toimusid piima ja piimatootesektori turgudel erandlikud arengud, mis viisid lõpuks hindade järsu languseni 2008/2009. aastal. Esiteks tingisid äärmuslikud ilmastikuolud Okeaanias tarnete märkimisväärse kahanemise, mis viis hindade kiire ja märkimisväärse tõusuni. Kuigi maailma tarned hakkasid taastuma ja hinnad normaalsete tasemeteni jõudma, mõjus järgnenud finants- ja majanduskriis liidu piimatootjatele negatiivselt, süvendades hinna volatiilsust. Kõrgemad toorainehinnad tõid kaasa sööda ja muude sisendite, sealhulgas energia, märkimisväärse kallinemise. Seejärel tõi nii kogu maailma kui ka liidu nõudluse, sealhulgas nõudluse piima ja piimatoodete järele, vähenemine perioodil, mil liidu tootmine püsis stabiilsena, kaasa liidu hindade langemise madalamale tasemele kui stabiilsuse tagamiseks vajalik. Piima toorainehindade järsk langus ei kajastunud täielikult madalamates piimahindades tarbijate jaoks, vaid suurendas enamikes riikides enamike piimatoodete puhul brutomarginaali tootmisahela järgmistes sektorites ning takistas nõudluse kohandumist madalate toorainehindadega, aeglustades nii hindade taastumist ja süvendades madalate hindade mõju piimatootjatele, kelle tegevuse jätkumine sattus tõsisesse ohtu.

(3)

Vastuseks piima jaoks raskele turuolukorrale loodi 2009. aasta oktoobris piimandusküsimustega tegelev kõrgetasemeline eksperdirühm (edaspidi „kõrgetasemeline eksperdirühm”), eesmärgiga leida piima- ja piimatootesektorile keskpikki ja pikaajalisi lahendusi, mis seoses piimakvootide kaotamisega 2015. aastal aitaks stabiliseerida turgu ja piimatootjate sissetulekuid ning parandaks läbipaistvust sektoris.

(4)

Euroopa piimatoodete tarneahela suuremad sidusrühmad, mis esindavad põllumajandustootjaid, piimatöötlejaid, hulgimüüjaid, jaemüüjaid ja tarbijaid, esitasid kõrgetasemelisele eksperdirühmale suuliselt ja kirjalikult oma seisukohad. Lisaks sellele tegid kõrgetasemelisele eksperdirühmale ettepanekuid kutsutud akadeemilised eksperdid, kolmandate riikide esindajad, riikide konkurentsiametid ja komisjoni talitused. Piimasektori sidusrühmade konverents toimus 26. märtsil 2010 ning seal esitas oma seisukohad tarneahelas tegutsejate laiem ring. Kõrgetasemeline eksperdirühm esitas 15. juunil 2010 aruande. Aruanne sisaldas piimasektori hetkeolukorra analüüsi ja mitmeid soovitusi, milles keskenduti lepingulistele suhetele, tootjate läbirääkimisjõule, kutsealadevahelistele või tootmisharudevahelistele organisatsioonidele, läbipaistvusele (sealhulgas Euroopa hindade jälgimise vahendi edasisele täiendamisele), turumeetmetele ja turufutuuridele, turustusnormidele ja päritolumärgistusele ning innovatsioonile ja teadusuuringutele. Esimese sammuna käsitletakse käesolevas määruses neist teemadest nelja esimest.

(5)

Kõrgetasemeline eksperdirühm märkis, et piima tootmis- ja töötlemissektorid on liikmesriigiti väga erinevad. Selgelt eristatavad erinevused on ka ettevõtjate ja ettevõtjate liikide vahel ühe liikmesriigi piires. Paljudel juhtudel on pakkumise koondumine siiski väike, mille tõttu ei ole põllumajandustootjate ja meiereide vahelised läbirääkimispositsioonid tarneahelas tasakaalus. See võib kaasa tuua ebaõiglased kaubandustavad; sageli ei pruugi just põllumajandustootjad tarnimise hetkel teada, millist hinda nad piima eest saavad, sest meiereid määravad sageli hinna saadud lisandväärtuse alusel palju hiljem ja põllumajandustootjatel ei ole selle üle mingit kontrolli.

(6)

Probleeme on seega hindade ülekandumisega tarneahelas, eelkõige põllumajandustootja hindu silmas pidades, mille tase üldiselt ei kerki kooskõlas kasvavate tootmiskuludega. Vastupidi, 2009. aastal ei kohandunud piima pakkumine kohe väiksema nõudlusega. Mõnes suuremas tootjaliikmesriigis reageerisid põllumajandustootjad madalamatele hindadele, tootes rohkem piima kui aasta varem. Lisandväärtus koondub üha enam piimaahela järgnevatesse sektoritesse, eelkõige meiereide ja jaemüüjate tasandile, mille tõttu lõplik tarbijahind ei kajastu piimatootjatele makstavas hinnas. Piimatoodete tarneahela kõiki osalisi, sealhulgas turustussektorit, tuleks julgustada tegema koostööd selle tasakaalustamatuse lahendamiseks.

(7)

Hooaja jooksul meiereidele tarnitavad piimakogused ei ole nende seisukohalt alati hästi planeeritavad. Isegi piimaühistute puhul (58 % liidu toorpiimast töödeldakse piimaühistutes, mille omanikeks on põllumajandustootjad ja millele kuuluvad töötlusrajatised) on võimalik, et pakkumine ei kohandu nõudlusega, sest põllumajandustootjad on kohustatud tarnima kogu piima ühistutele ja ühistud on kohustatud selle piima vastu võtma.

(8)

Enne tarnimist sõlmitud kirjalike tüüplepingute kasutamine, kus on sätestatud peamised tingimused, ei ole levinud. Sellised lepingud võivad siiski aidata tõsta piimaahelas osalejate vastutust ning tõsta teadlikkust, mis väljendub suuremas arvestamises turusignaalidega, hindade ülekandumise parandamises ja pakkumise kohandamises nõudlusega, ning võivad aidata ära hoida teatavaid ebaõiglasi kaubandustavasid.

(9)

Nimetatud lepinguid käsitlevate liidu õigusaktide puudumisel võivad liikmesriigid otsustada teha oma lepinguõiguse raames selliste lepingute kasutamise kohustuslikuks tingimusel, et ei rikuta liidu õigust ning tagatakse siseturu ja ühise turukorralduse nõuetekohane toimimine. Arvestades lepinguõiguse valdkonnas valitseva olukorra ebaühtlust liidus, peaks selliste otsuste tegemine jääma subsidiaarsuse huvides liikmesriikide pädevusse. Ühe territooriumi piires peaksid kõigi toorpiima tarnete suhtes kehtima võrdsed tingimused. Kui mõni liikmesriik otsustab, et tema territooriumil peab iga toorpiima tarne põllumajandustootjalt töötlejale põhinema pooltevahelisel kirjalikul lepingul, siis tuleks seda nõuet kohaldada ka teistest liikmesriikidest saabuvate toorpiima tarnete suhtes, kuid selle kohaldamine ei ole vajalik tarnete suhtes teistesse liikmesriikidesse. Subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt tuleks jätta liikmesriikide otsustada kas nõuda, et esmaostja teeb põllumajandustootjale kirjaliku pakkumise niisuguse lepingu sõlmimiseks.

(10)

Lepingute asjakohaste miinimumnõuete ning siseturu ja ühise turukorralduse nõuetekohase toimimise tagamiseks tuleb liidu tasandil siiski kehtestada lepingute kasutamise põhitingimused. Kõik need põhitingimused peaksid siiski olema osapoolte vahel vabalt kokkulepitavad. Et kindlustada piimaturu stabiilsust ja piimatootjate turustusvõimalusi teatud liikmesriikides, kus äärmiselt lühiajalised lepingud on väga levinud, peaks liikmesriikidel siiski olema lubatud kehtestada lepingu miinimumtähtaeg, mis tuleb niisugustele lepingutele ja/või pakkumistele lisada. Seda miinimumtähtaega tuleks aga kohaldada ainult esmaostja ja piimatootja vahelistele lepingutele või esmaostja poolt piimatootjale tehtud pakkumistele. Lisaks ei tohiks see kahjustada siseturu nõuetekohast toimimist ja piimatootjatele peab jääma võimalus soovi korral loobuda niisuguse miinimumkestuse kohaldamisest. Mis puudutab põhitingimusi, on oluline, et tarne eest makstav hind võib olla osapoolte valikul lepingus sätestatud kas püsiva hinnana või hinnana, mis sõltub kindlaksmääratud teguritest nagu tarnitava toorpiima kogused, kvaliteet või koostis; välistada ei tuleks ka võimalust kasutada samas lepingus nende kahe variandi kombinatsiooni – püsiv hind teatud koguste eest ja valemi järgi arvutatav hind tarnitava toorpiima täiendavate koguste eest.

(11)

Piimaühistu, mille põhikirjas või sellel põhinevates eeskirjades ja otsustes on käesolevas määruses sätestatud lepingute põhitingimustega samaväärse mõjuga sätted, peaks olema lihtsuse huvides kirjaliku lepingu sõlmimise nõudest vabastatud.

(12)

Nimetatud lepingutepõhise süsteemi tulemuslikkuse tugevdamiseks juhtudel, kus vahendajad koguvad põllumajandustootjatelt piima ja viivad selle töötlejale, peaks liikmesriikidele olema antud võimalus kohaldada seda süsteemi ka nende vahendajate suhtes.

(13)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklis 42 on sätestatud, et liidu konkurentsieeskirju kohaldatakse põllumajandussaaduste tootmise ja nendega kauplemise suhtes ainult ulatuses, mille määravad Euroopa Parlament ja nõukogu vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 43 lõikele 2, milles nähakse ette ühise põllumajanduse turukorralduse kehtestamine.

(14)

Tootmise elujõulise arengu ja piimatootjatele rahuldava elatustaseme tagamiseks tuleks parandada nende läbirääkimispositsiooni meiereidega, mille tulemusel jaguneks lisandväärtus tarneahelas ühtlasemalt. Seega tuleks ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide saavutamiseks võtta ELi toimimise lepingu artikli 42 ja artikli 43 lõike 2 alusel vastu säte, mis võimaldaks ainult piimatootjatest või nende ühendustest koosnevatel tootjaorganisatsioonidel pidada meiereidega oma liikmete toodangu või selle osa suhtes ühiselt läbirääkimisi lepingutingimuste, sealhulgas hinna üle. Nimetatud sätet tuleks siiski kohaldada vaid tootjaorganisatsioonide suhtes, kes taotlevad tunnustamist või on tunnustatud määruse (EÜ) nr 1234/2007 artikli 122 alusel. Lisaks ei tuleks kõnealust sätet kohaldada tunnustatud tootjaorganisatsioonide, sealhulgas ühistute suhtes, kes töötlevad kogu oma liikmete toorpiima, kuna see ei mõjuta toorpiima tarneid muudele töötlejatele. Lisaks tuleks sätestada võimalus, et käesoleva määrusega tunnustataks de facto tootjaorganisatsioone, mida on tunnustatud liikmesriigi õiguse alusel.

(15)

Et mitte kahjustada ühistute tõhusat toimimist ning selguse huvides tuleks täpsustada, et kui põllumajandustootja kuulumisega ühistusse kaasnevad kohustused selle tootja kas osa või kogu piimatoodangu kohta, kohustades teda tarnima toorpiima ühistu põhikirjas või sellel põhinevates eeskirjades või otsustes kehtestatud tingimustel, siis ei toimu nende tingimuste üle läbirääkimisi tootjaorganisatsiooni kaudu.

(16)

Piimaturul tõhusa konkurentsi säilitamiseks tuleks selle võimaluse suhtes lisaks kohaldada asjakohaseid piirnorme, mida väljendatakse osakaaluna liidu piimatoodangust ja selliste läbirääkimistega hõlmatud liikmesriigi piimatoodangust. Piirnormi, mis on väljendatud osakaaluna liikmesriigi toodangust, tuleks esmalt kohaldada tootjaliikmesriigis või eraldi kõigis tootjaliikmesriikides toodetud toorpiima koguste suhtes. Sama protsentuaalset piirnormi tuleks kohaldada ka toorpiima koguse suhtes, mis tarnitakse teatud konkreetsesse sihtliikmesriiki.

(17)

Arvestades kaitstud päritolunimetuse ja kaitstud geograafilise tähise olulisust eeskätt kehvemate tingimustega maapiirkondades, samuti selleks, et tagada lisandväärtus ja säilitada teatud juustude kvaliteeti, millel on kaitstud päritolunimetus või kaitstud geograafiline tähis, ja arvestades piimakvootide kaotamist, peaks liikmesriikidel olema lubatud kohaldada eeskirju, et reguleerida niisuguste määratletud geograafilises piirkonnas toodetud juustude tarnet. Need eeskirjad peaksid hõlmama kogu asjaomase juustu tootmist ja neid peaks taotlema tootmisharudevaheline organisatsioon, tootjaorganisatsioon või nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määruses (EÜ) nr 510/2006 põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (6) määratletud rühm. Taotlust peaks toetama suur enamik piimatootjatest, kes toodavad suurema osa kõnealuse juustu tootmiseks kasutatavast piimast, ning tootmisharudevaheliste organisatsioonide ja rühmade puhul suur enamik kõnealuse juustu tootmist esindavatest juustutootjatest. Lisaks tuleks neile eeskirjadele kohaldada rangeid tingimusi, eeskätt selleks, et mitte kahjustada kauplemist toodetega teistel turgudel ja et kaitsta vähemuste õigusi. Liikmesriigid peaksid vastuvõetud eeskirjad kohe avaldama ja teavitama neist komisjoni, tagama regulaarse kontrolli ning mittevastavuse korral eeskirjad kehtetuks tunnistama.

(18)

Mõnes sektoris on tootmisharudevaheliste organisatsioonide eeskirjad liidu tasandil juba kehtestatud. Nendel organisatsioonidel võib olla oluline tähtsus tarneahelas osalejate vahelise dialoogi algatamisel, parimate tavade edendamisel ja turu läbipaistvuse suurendamisel. Selliseid eeskirju tuleks kohaldada ka piima- ja piimatootesektoris võrdselt sätetega, milles selgitatakse nende organisatsioonide konkurentsiõigusejärgset seisundit, eeldusel et nimetatud organisatsioonide tegevusega ei moonutataks konkurentsi ega siseturgu ega halvendataks ühise põllumajanduse turukorralduse sujuvat toimimist. Liikmesriigid peaksid ergutama kõiki asjaomaseid osalisi osalema tootmisharudevahelistes organisatsioonides.

(19)

Turu arengu jälgimiseks vajab komisjon aegsasti teavet tarnitava toorpiima koguse kohta. Seepärast tuleks tagada, et esmaostja edastaks sellist teavet liikmesriikidele korrapäraselt ja et liikmesriik teavitaks sellest komisjoni.

(20)

Komisjon vajab samuti liikmesriikide teatisi seoses läbirääkimistega lepingute sõlmimiseks, tootjaorganisatsioonide ja nende liitude ning tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamise ning piima- ja piimatootesektori lepinguliste suhetega käesoleva määruse kohaldamise järelevalveks ja analüüsimiseks, eeskätt pidades silmas raportite koostamist, mida komisjon peaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule piimaturu arengu kohta esitama.

(21)

Käesolevas määruses sätestatud meetmed on piimaturu praegustes majandustingimustes ja tarneahela praeguse struktuuri puhul õigustatud. Selleks et meetmete mõju oleks täielik, tuleks neid kohaldada piisavalt pika aja jooksul. Kuna meetmed on oma olemuselt siiski ulatuslikud, peaksid need olema ajutised ja kuuluma läbivaatamisele, et hinnata nende toimet ja kohaldamise jätkamise vajalikkust. Seda tuleks käsitleda komisjoni kahes aruandes piimaturu arengu kohta ning nimetatud aruanded peaksid hõlmama võimalikke ettepanekuid põllumajandustootjate julgustamiseks sõlmida ühistootmislepinguid; esimene aruanne esitatakse 30. juuniks 2014 ja teine aruanne 31. detsembriks 2018.

(22)

Liidu teatud ebasoodsates tingimustes olevate piirkondade majandus sõltub suuresti piimatoodangust. Nende piirkondade eripära tõttu tuleb üldist poliitikat kohandada, et see vastaks paremini nende vajadustele. Ühine põllumajanduspoliitika juba hõlmab nendele ebasoodsatele piirkondadele suunatud erimeetmeid. Käesolevas määruses sätestatud täiendavad poliitikameetmed võivad aidata nende piirkondade piimatootjate seisundit tugevdada. Neid meetmeid tuleks nimetatud aruannetes siiski hinnata ning nende põhjal peaks komisjonil vajaduse korral olema võimalik esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepanekuid.

(23)

Et tagada piima- ja piimatootesektori tootjaorganisatsioonide ja nende liitude eesmärkide ja kohustuste selge määratlemine, tuleks komisjonile delegeerida õigus vastu võtta õigusakte vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 290 sellistes küsimustes nagu tingimused riikidevaheliste tootjaorganisatsioonide ja riikidevaheliste tootjaorganisatsioonide liitude tunnustamiseks, riikidevahelise koostöö korral haldusabi andmist ja selle tingimusi käsitlevad eeskirjad ning tootjaorganisatsiooni poolt läbirääkimistega hõlmatud toorpiima koguse arvutamine. Seega on eriti tähtis, et komisjon korraldaks ettevalmistustöö tegemise ajal asjakohase arutelu, sh eksperditasandil. Komisjon peaks delegeeritud õigusaktide ettevalmistamise ja koostamise ajal tagama asjakohaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(24)

Et tagada ühetaolised tingimused käesoleva määruse rakendamiseks, tuleks komisjonile anda rakendusvolitused. Tootjaorganisatsioonide ja nende liitude ning tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamise tingimusi käsitlevaid rakendamisvolitusi, nende organisatsioonide teatisi läbiräägitavate toorpiima koguste kohta, liikmesriikide kohustust teavitada komisjoni nendest organisatsioonidest, samuti eeskirjadest kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega juustu tarne reguleerimise kohta, üksikasjalikest eeskirjadest kokkulepete, otsuste ja kooskõlastatud tegevuse kohta piima- ja piimatootesektoris, selle sektori kohustuslike deklaratsioonide sisu, vormi ja esitamise aja kohta, toorpiima tarnet põllumajandustootjalt käsitlevate lepingute teatud aspektide kohta ja komisjoni teavitamist liikmesriigi valikutest selles osas tuleks teostada vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusele (EL) nr 182/2011 (millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes) (7).

(25)

Võttes arvesse komisjoni volitusi liidu konkurentsipoliitika alal ja arvestades nende õigusaktide eripära, peaks komisjon otsustama ilma määrust (EL) nr 182/2011 kohaldamata, kas teatavad lepingud ja kooskõlastatud tegevus piima- ja piimatoodete sektoris on kooskõlas liidu konkurentsieeskirjadega, kas tootjaorganisatsioon võib pidada läbirääkimisi rohkem kui ühe liikmesriigiga ja kas liikmesriikides kehtestatud teatud eeskirjad, millega reguleeritakse kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega juustu tarnet, tuleks tunnistada kehtetuks.

(26)

Seetõttu tuleks määrust (EÜ) nr 1234/2007 vastavalt muuta,

1)

Artikli 122 punkti a esimesse lõiku lisatakse järgmine alapunkt:

2)

Artiklisse 123 lisatakse järgmine lõik:

„4.   Liikmesriigid võivad tunnustada tootmisharudevahelisi organisatsioone, mis:

3)

II osa II jaotise II peatükki lisatakse järgmine jagu:

„IIA   jagu

Piima- ja piimatootesektori tootjaorganisatsioone ja tootmisharudevahelisi organisatsioone käsitlevad eeskirjad

Artikkel 126a

Tootjaorganisatsioonide ja nende liitude tunnustamine piima- ja piimatootesektoris

1.   Liikmesriik tunnustab tootjaorganisatsioonidena piima- ja piimatootesektoris kõiki juriidilisi isikuid või juriidilise isiku selgelt määratletud osi, mis taotlevad sellist tunnustamist, tingimusel et:

2.   Vastuseks taotlusele võib liikmesriik piima- ja piimatootesektori tunnustatud tootjaorganisatsioonide liitu tunnustada, kui asjaomane liikmesriik on seisukohal, et nimetatud liit suudab tunnustatud tootjaorganisatsiooni tegevust tõhusalt ellu viia ning et see vastab lõikes 1 sätestatud tingimustele.

3.   Liikmesriik võib otsustada, et enne 2. aprilli 2012 siseriikliku õiguse alusel tunnustatud tootjaorganisatsioone, mis vastavad käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud tingimustele, peetakse artikli 122 esimese lõike punkti a punkti iiia kohaselt tunnustatud tootjaorganisatsioonideks.

Enne 2. aprilli 2012 siseriikliku õiguse alusel tunnustatud tootjaorganisatsioonid, mis ei vasta käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud tingimustele, võivad jätkata oma tegevust siseriikliku õiguse kohaselt kuni 3. oktoobrini 2012.

4.   Liikmesriigid:

Artikkel 126b

Piima- ja piimatootesektori tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamine

1.   Liikmesriik võib tunnustada piima- ja piimatootesektori tootmisharudevahelisi organisatsioone, kui nimetatud organisatsioonid:

2.   Liikmesriik võib otsustada, et enne 2. aprilli 2012 siseriikliku õiguse alusel tunnustatud tootmisharudevahelisi organisatsioone, mis vastavad lõikes 1 sätestatud tingimustele, peetakse artikli 123 lõike 4 kohaselt tunnustatud tootmisharudevahelisteks organisatsioonideks.

3.   Kasutades võimalust tunnustada tootmisharudevahelist organisatsiooni vastavalt lõigetele 1 ja 2, liikmesriik:

Artikkel 126c

Läbirääkimised lepingute sõlmimiseks piima- ja piimatootesektoris

1.   Artikli 122 alusel tunnustatud piima- ja piimatootesektori tootjaorganisatsioonid võivad pidada põllumajandustootjatest liikmete nimel kogu ühise toodangu või selle osa suhtes läbirääkimisi lepingute üle, mis käsitlevad toorpiima tarnet põllumajandustootjalt toorpiima töötlejale või kogujale artikli 185f lõike 1 teise lõigu tähenduses.

2.   Tootjaorganisatsioon võib pidada läbirääkimisi:

3.   Piiramata lõike 2 punkti c alapunktides ii ja iii sätestatud tingimusi, võib tootjaorganisatsioon lõike 1 kohaselt läbi rääkida tingimusel, et selle tootjaorganisatsiooni läbiräägitav toorpiima kogus, mida toodetakse või tarnitakse liikmesriigis, mille toorpiima aastane kogutoodang on alla 500 000 tonni, ei ületa 45 % selle liikmesriigi kogutoodangust.

4.   Käesoleva artikli kohaldamisel tõlgendatakse viidet tootjaorganisatsioonidele ka viitena tootjaorganisatsioonide liitudele.

5.   Lõike 2 punkti c ja lõike 3 kohaldamisel avaldab komisjon talle sobival viisil liidus ja liikmesriikides toodetud toorpiima kogused, kasutades kõige ajakohasemat olemasolevat teavet.

6.   Erandina lõike 2 punktist c ja lõikest 3, isegi kui selles sätestatud künniseid ei ületata, võib käesoleva lõike teises lõigus osutatud konkurentsiasutus üksikjuhtudel otsustada, et tootjaorganisatsioon peaks uuesti või üldse mitte konkreetseid läbirääkimisi pidama, kui asjaomane asutus leiab, et see on vajalik konkurentsi välistamise vältimiseks või selleks, et ära hoida VKE toorpiima töötlejate tõsist kahjustamist liikmesriigis.

Rohkem kui ühte liikmesriiki hõlmavate läbirääkimiste korral teeb komisjon esimeses lõigus osutatud otsuse, ilma et ta kohaldaks artikli 195 lõikes 2 või artikli 196b lõikes 2 osutatud menetlust. Muudel juhtudel teeb selle otsuse läbirääkimistega hõlmatud liikmesriigi riiklik konkurentsiasutus.

Käesolevas lõikes osutatud otsuseid ei kohaldata enne asjaomastele ettevõtjatele teatamise tähtpäeva saabumist.

7.   Käesolevas artiklis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   „riiklik konkurentsiasutus”– nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 (Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 101 ja 102 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta) (8) artiklis 5 osutatud asutus;

b)   „VKE”– mikro-, väikese või keskmise suurusega ettevõte komisjoni 6. mai 2003. aasta soovituse 2003/361/EÜ (mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete määratluse kohta) (9) tähenduses.

8.   Liikmesriik, kus peetakse käesoleva artikli kohaseid läbirääkimisi, teatab komisjonile lõike 2 punkti f ja lõike 6 kohaldamisest.

Artikkel 126d

Kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega juustu pakkumise reguleerimine

1.   Artikli 122 esimese lõigu punkti a alusel tunnustatud tootjaorganisatsiooni, artikli 123 lõike 4 alusel tunnustatud tootmisharudevahelise organisatsiooni või määruse (EÜ) 510/2006 artikli 5 lõikes 1 osutatud ettevõtjate rühma taotlusel võivad liikmesriigid kehtestada piiratud ajavahemikuks siduvad eeskirjad määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a ja b kohase kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega juustu tarne reguleerimise kohta.

2.   Lõikes 1 osutatud eeskirjad peavad vastama lõikes 4 sätestatud tingimustele ja määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 4 lõike 2 punktis c osutatud geograafilisest piirkonnast pärinevad osalised peavad nende suhtes eelnevalt kokku leppima. Nimetatud kokkulepe sõlmitakse vähemalt kahe kolmandiku piimatootjate või nende esindajatega, kes kasutavad vähemalt kahte kolmandikku toorpiimast, millest toodetakse lõikes 1 osutatud juustu, ja vajaduse korral vähemalt kahe kolmandiku selle juustu tootjatega, kes toodavad vähemalt kaks kolmandikku juustust määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 4 lõike 2 punktis c osutatud geograafilises piirkonnas.

3.   Lõike 1 kohaldamisel seoses kaitstud geograafilise tähisega juustuga on juustu spetsifikaadis märgitud toorpiima geograafiline päritolupiirkond sama kui selle juustu geograafiline piirkond, millele on osutatud määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 4 lõike 2 punktis c.

4.   Lõikes 1 osutatud eeskirjad:

5.   Lõikes 1 osutatud eeskirjad avaldatakse asjaomase liikmesriigi ametlikus väljaandes.

6.   Liikmesriigid viivad läbi kontrolle, et tagada lõikes 4 sätestatud tingimuste järgimine, ja juhul kui pädevad riiklikud asutused avastavad, et neid tingimusi ei ole järgitud, tühistavad lõikes 1 osutatud eeskirjad.

7.   Liikmesriigid teatavad komisjonile viivitamata lõikes 1 osutatud eeskirjade vastuvõtmisest. Komisjon teavitab liikmesriike eelnimetatud eeskirjadest teatamistest.

8.   Komisjon võib igal ajal võtta vastu rakendusakte kus nõutakse, et liikmesriik peab kehtetuks tunnistama lõike 1 kohaselt vastu võetud eeskirjad, kui komisjon jõuab järeldusele, et need eeskirjad ei vasta lõikes 4 sätestatud tingimustele, takistavad või moonutavad konkurentsi olulisel osal siseturust või takistavad vaba kaubandust või seavad ohtu ELi toimimise lepingu artikli 39 eesmärkide saavutamise. Need rakendusaktid võetakse vastu ilma artikli 195 lõikes 2 või artikli 196b lõikes 2 osutatud menetlust kasutamata.

Artikkel 126e

Komisjoni volitused seoses piima- ja piimatootesektori tootjaorganisatsioonide ja tootmisharudevaheliste organisatsioonidega

1.   Selle tagamiseks, et piima- ja piimatootesektori tootjaorganisatsioonide ja tootjaorganisatsioonide liitude eesmärgid ja vastutusvaldkonnad oleksid selgelt kindlaks määratud ning et aidata kaasa selliste organisatsioonide tegevuse tõhususele ilma neid liigselt koormamata, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 196a vastu delegeeritud õigusakte, millega sätestatakse:

2.   Komisjon võib vastu võtta rakendusakte, millega nähakse ette üksikasjalikud eeskirjad:

Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 196b lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.

4)

Artiklis 175 asendatakse tekst „vastavalt käesoleva määruse artiklitele 176–177” tekstiga „vastavalt käesoleva määruse artiklitele 176–177a”.

5)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 177a

Kokkulepped, otsused ja kooskõlastatud tegevus piima- ja piimatootesektoris

1.   ELi toimimise lepingu artikli 101 lõiget 1 ei kohaldata tunnustatud tootmisharudevaheliste organisatsioonide kokkulepete, otsuste ja kooskõlastatud tegevuse suhtes, mille eesmärk on käesoleva määruse artikli 123 lõike 4 punktis c osundatud tegevuse teostamine.

2.   Lõiget 1 kohaldatakse ainult juhul, kui:

3.   Kokkuleppeid, otsuseid ega kooskõlastatud tegevust ei või rakendada enne lõike 2 punktis b osutatud tähtaja lõppu.

4.   Igal juhul tunnistatakse liidu eeskirjadega vastuolus olevaks kokkulepped, otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis:

5.   Kui komisjon leiab pärast lõike 2 punktis b osutatud ajavahemiku lõppu, et lõike 1 kohaldamise tingimused ei ole täidetud, teeb ta ilma artikli 195 lõikes 2 või artikli 196b lõikes 2 osutatud menetlust kohaldamata otsuse ELi toimimise pingu artikli 101 lõike 1 kohaldamise kohta kõnealuse kokkuleppe, otsuse või kooskõlastatud tegevuse suhtes.

Kõnealust komisjoni otsust ei kohaldata enne sellest asjaomasele tootmisharudevahelisele organisatsioonile teatamise kuupäeva, välja arvatud juhul, kui tootmisharudevaheline organisatsioon on esitanud ebaõigeid andmeid või kuritarvitanud käesoleva artikli lõikes 1 ette nähtud erandit.

6.   Mitmeaastaste lepingute puhul kehtib esimese aasta kohta teatamise kohustus ka järgnevatel lepingu kehtimise aastatel. Sel juhul võib komisjon siiski igal ajal omal algatusel või mõne muu liikmesriigi taotlusel teha avalduse mittevastavuse tuvastamise kohta.

7.   Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse käesoleva artikli ühtseks kohaldamiseks vajalikud meetmed. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 196b lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.”

6)

Artiklit 184 muudetakse järgmiselt:

7)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 185e

Piima- ja piimatootesektori kohustuslikud deklaratsioonid

Alates 1. aprillist 2015 deklareerivad toorpiima esmaostjad pädevatele riiklikele ametiasutustele igal kuul neile tarnitud toorpiima kogused.

Käesoleva artikli ja artikli 185f kohaldamisel tähendab „esmaostja” ettevõtet või ettevõtete rühma, kes ostavad piimatootjatelt piima, et:

Liikmesriigid teatavad komisjonile esimeses lõigus osutatud toorpiima koguse.

Komisjon võib võtta vastu rakendusakte, millega kehtestatakse eeskirjad selliste deklaratsioonide sisu, vormi ja esitamise aja ning meetmete kohta, mis on seotud liikmesriikidepoolse teavitamisega vastavalt käesolevale artiklile. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 196b lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.

Artikkel 185f

Lepingulised suhted piima- ja piimatootesektoris

1.   Kui liikmesriik otsustab, et iga oma territooriumil toimuva toorpiima tarne kohta oma põllumajandustootjalt toorpiima töötlejale tuleb sõlmida poolte vahel kirjalik leping, ja/või, et esmaostja peab tegema kirjaliku pakkumise lepingu sõlmimiseks toorpiima tarnimiseks põllumajandustootjalt, peab selline leping ja/või lepingu pakkumine vastama lõikes 2 sätestatud tingimustele.

Kui liikmesriik otsustab, et toorpiima tarne kohta põllumajandustootjalt toorpiima töötlejale tuleb sõlmida kirjalik leping, määrab ta kindlaks ka selle, millise tarneetapi või -etappide kohta tuleb poolte vahel sõlmida kirjalik leping, kui piima tarnitakse ühe või mitme koguja kaudu. Käesoleva artikli mõistes on koguja ettevõtja, kes transpordib toorpiima põllumajandustootjalt või teiselt kogujalt toorpiima töötlejale või teisele kogujale, kusjuures toorpiima omandiõigus antakse iga kord üle.

2.   Leping ja/või lepingu pakkumine:

3.   Erandina lõikest 1 ei ole leping ja/või lepingu pakkumine nõutav, kui põllumajandustootja tarnib toorpiima ühistule, mille liige põllumajandustootja on ja kui ühistu põhikirjas või põhikirja alusel sätestatud eeskirjades ja otsustes sisalduvad sätted, millel on lõike 2 punktides a, b ja c sätestatutega sarnane mõju.

4.   Põllumajandustootjate, kogujate või toorpiima töötlejate sõlmitud toorpiima tarnimist käsitlevate lepingute kõik punktid, sealhulgas lõike 2 punktis c sätestatu, on poolte vahel vabalt kokkulepitavad.

Piiramata esimest lõiku:

Teine lõik ei piira põllumajandustootja õigust keelduda sellisest miinimumkestusest, juhul kui ta teeb seda kirjalikult. Sel puhul on osalistel õigus pidada läbirääkimisi kõigi lepingu aspektide üle, mis hõlmavad ka lõike 2 punktis c osutatud aspekte.

5.   Liikmesriik, kes kasutab käesolevas artiklis osutatud võimalusi, teatab komisjonile nende kohaldamise viisist.

6.   Komisjon võib vastu võtta rakendusaktid, millega kehtestatakse meetmed, mis on vajalikud käesoleva artikli lõike 2 punktide a ja b ning lõike 3 ühtseks kohaldamiseks, ning meetmed, mis on seotud käesolevas artiklis sätestatud liikmesriikide teavitamiskohustusega. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 196b lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.”

8)

VII osa I peatükile lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 196a

Delegeeritud volituste rakendamine

1.   Komisjonile delegeeritakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.   Artikli 126e lõikes 1 osutatud volitused võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 2. aprillist 2012. Komisjon esitab volituste delegeerimise kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist uuendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab uuendamisele vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppu.

3.   Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 126e lõikes 1 osutatud volituste delegeerimise tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. Otsus ei mõjuta juba kehtivate delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.   Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teatab ta sellest viivitamata Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.   Artikli 126e lõike 1 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist esitanud selle kohta vastuväiteid või kui mõlemad institutsioonid on enne selle tähtaja möödumist teatanud komisjonile, et neil ei ole õigusakti kohta vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 196b

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab komitee, millele osutatakse kui põllumajandusturgude ühise korralduse komiteele. Kõnealune komitee on komitee Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 182/2011 (millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes) (10) tähenduses.

2.   Käesolevale lõikele osutamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

9)

Artiklile 204 lisatakse järgmine lõige:

„7.   Piima- ja piimatootesektori puhul kohaldatakse artikli 122 esimese lõigu punkti a alapunkti iiia, artikli 123 lõiget 4 ning artikleid 126a, 126b, 126e ja 177a alates 2. aprillist 2012 kuni 30. juunini 2020 ja artikleid 126c, 126d, 185e ja 185f alates 3. oktoobrist 2012 kuni 30. juunini 2020.”