„B.   DIOKSIINIDE (PCDD/PCDF) JA PCBde SISALDUSE MÄÄRAMINE

I   PEATÜKK

Proovivõtumeetodid ja analüüsitulemuste tõlgendamine

1.   Eesmärk ja reguleerimisala

Proovid polüklorodibenso-p-dioksiinide (PCDDd), polüklorodibensofuraanide (PCDFid), dioksiinitaoliste polüklooritud bifenüülide (PCBd) (1) ja mittedioksiinitaoliste PCBde sisalduse ametlikuks kontrolliks söödas võetakse I lisa kohaselt. Kohaldatakse I lisa punktis 5.A sätestatud, söödas ühtlaselt jaotunud ainete või toodete kontrollimisega seotud kvantitatiivseid nõudeid. Selliselt võetud kogumproove käsitatakse representatiivsena partii või osapartii suhtes, millest need on võetud. Direktiivis 2002/32/EÜ sätestatud piirnormidele vastavust kontrollitakse laboriproovides määratud sisalduste põhjal.

V lisa käesolevas osas kasutatakse komisjoni 14. augusti 2002. aasta otsuse 2002/657/EÜ (millega rakendatakse nõukogu direktiivi 96/23/EÜ analüüsimeetodite tulemuslikkuse ja tulemuste tõlgendamise osas) (2) I lisas sätestatud mõisteid.

2.   Partii või osapartii nõuetekohasus

2.1.   Mittedioksiinitaoliste PCBde puhul

Partii vastab nõuetele, kui analüüsitulemus ei ületa direktiivis 2002/32/EÜ sätestatud mittedioksiinitaoliste PCBde piirnormi, võttes arvesse mõõtemääramatust.

Partii ei vasta nõuetele, kui analüüsitulemuse ülemine tõke, (3) mida on kinnitatud kordusanalüüsiga, (4) ületab direktiivis 2002/32/EÜ sätestatud piirnormi, võttes arvesse mõõtemääramatust.

Mõõtemääramatust võetakse arvesse ühel järgmisel viisil:

—	arvutatakse laiendatud mõõtemääramatus, kasutades kattefaktorit 2, mis tagab ligikaudu 95 % suuruse usaldusväärsuse. Partii või osapartii ei vasta nõuetele, kui mõõdetud väärtus, millest lahutatakse U, ületab piirnormi;

—	määratakse otsustuspiir (CCα, decision limit [osutatud otsuse tõlkes „määramispiir”]) vastavalt otsuse 2002/657/EÜ I lisa punktile 3.1.2.5. Partii või osapartii ei vasta nõuetele, kui mõõdetud väärtus võrdub CCα-ga või on sellest suurem.

Käesolevaid tõlgenduseeskirju kohaldatakse ametlikuks kontrolliks võetud proovide analüüsitulemuste suhtes. Kaitse- või vahekohtumenetluse eesmärgil tehtud analüüside suhtes kohaldatakse siseriiklikke eeskirju.

2.2.   PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde puhul

Partii vastab nõuetele, kui ühe analüüsi tulemus,

—	mis on saadud sõelumismeetodiga, mille valenegatiivsete tulemuste määr on alla 5 %, näitab, et sisaldus ei ületa asjaomast direktiivis 2002/32/EÜ sätestatud PCDDde/PCDFide piirnormi ega PCDDde/PCDFide ja dioksiinitaoliste PCBde summa piirnormi;

—	mis on saadud kinnitava meetodiga, näitab, et sisaldus ei ületa asjaomast direktiivis 2002/32/EÜ sätestatud PCDDde/PCDFide piirnormi ega PCDDde/PCDFide ja dioksiinitaoliste PCBde summa piirnormi, kui võetakse arvesse mõõtemääramatust.

Sõeluuringu puhul määratakse kindlaks künnis, mis võimaldab otsustada, kas proov vastab PCDDde/PCDFide jaoks kindlaks määratud huvipakkuvale kontsentratsioonile või PCDDde/PCDFide ja dioksiinitaoliste PCBde summa jaoks kindlaksmääratud huvipakkuvale kontsentratsioonile.

Partii ei vasta nõuetele, kui kinnitava meetodiga saadud analüüsitulemuse ülemine tõke, (5) mida kinnitab kordusanalüüs, on mõõtemääramatust arvesse võttes kõrgem kui direktiivis 2002/32/EÜ sätestatud piirnorm (6).

Mõõtemääramatust võetakse arvesse ühel järgmisel viisil:

—

arvutatakse laiendatud mõõtemääramatus, kasutades kattefaktorit 2, mis tagab ligikaudu 95 % suuruse usaldusväärsuse. Partii või osapartii ei vasta nõuetele, kui mõõdetud väärtus, millest lahutatakse U, ületab piirnormi. Kui PCDDde/PCDFide ja dioksiinitaoliste PCBde sisaldus määratakse eraldi, tuleb PCDDde/PCDFide ja dioksiinitaoliste PCBde summa hinnangulise laiendatud mõõtemääramatusena kasutada PCDDde/PCDFide tulemuse ja dioksiinitaoliste PCBde tulemuse laiendatud mõõtemääramatuste summat;

—	määratakse kindlaks otsustuspiir (CCα) vastavalt otsuse 2002/657/EÜ I lisa punktile 3.1.2.5. Partii või osapartii ei vasta nõuetele, kui mõõdetud väärtus võrdub CCα-ga või on sellest suurem.

Esitatud tõlgenduseeskirju kohaldatakse ametlikuks kontrolliks võetud proovide analüüsitulemuste suhtes. Kaitse- või vahekohtumenetluse eesmärgil tehtud analüüside suhtes kohaldatakse siseriiklikke eeskirju.

3.   Direktiivi 2002/32/EÜ II lisas sätestatud häiretasemeid ületavad tulemused

Häiretasemeid kasutatakse proovide valimiseks juhul, kui on vaja kindlaks teha saasteallikas ning võtta meetmeid saaste vähendamiseks või kõrvaldamiseks. Sõelumismeetoditega määratakse selliste proovide valimiseks sobivad künnised. Saasteallika kindlakstegemiseks ning saaste vähendamiseks või kõrvaldamiseks vajalikke meetmeid võetakse vaid juhul, kui kaks kinnitava meetodiga tehtud analüüsi koos mõõtemääramatuse arvessevõtmisega kinnitavad häiretaseme ületamist (7).

II   PEATÜKK

Proovi ettevalmistamine ja nõuded analüüsimeetoditele, mida kasutatakse dioksiinide (PCDD/PCDFide) ja dioksiinitaoliste PCBde sisalduse ametlikuks kontrolliks

1.   Kohaldamisala

Käesolevas lisas sätestatud nõudeid kohaldatakse sööda analüüsimisel 2,3,7,8-asendatud polüklorodibenso-p-dioksiinide ja polüklorodibensofuraanide (PCDD/Fid) ning dioksiinitaoliste polüklooritud bifenüülide (dioksiinitaolised PCBd) sisalduse ametlikuks kontrolliks ja regulatiivsetel eesmärkidel.

PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde esinemist söödas võib kontrollida kahel eri eesmärgil:

a)

selliste proovide väljaselgitamine, mille PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde sisaldus ületab piirnormi või häirekünnise. Selleks võidakse kasutada kulutõhusaid suure jõudlusega sõelumismeetodeid, mis suurendavad tarbijate jaoks suurt kokkupuute- ja terviseriski kujutavate uute juhtumite avastamise võimalusi. Sõelumismeetodid võivad hõlmata bioanalüütilisi ning GC/MS-meetodeid. Nende kasutamisel tuleks sihiks seada valenegatiivsete tulemuste vältimine. Väljaselgitatud proovides tuleb PCDD/Fide kontsentratsioon ning PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde summa määrata/kinnitada kinnitava meetodi abil;

b)

söödaproovide PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde sisalduse kindlaksmääramine madala foonisisalduse vahemikus. See on oluline, et jälgida ajalisi suundumusi, hinnata elanikkonna kokkupuudet ning koostada andmebaas häiretasemete ja piirnormide võimalikuks ümberhindamiseks. See eesmärk saavutatakse kinnitavate meetoditega, mis võimaldavad PCDD/Fisid ja dioksiinitaoliseid PCBsid üheselt avastada ja koguseliselt määrata huvipakkuval kontsentratsioonil. Selliseid meetodeid saab kasutada sõelumismeetoditega saadud tulemuste kinnitamiseks ja madala foonisisalduse kindlaksmääramiseks sööda kontrollimisel. Need meetodid on olulised ka analoogide kombinatsioonide kindlakstegemiseks, et tuvastada võimalik saasteallikas. Praegu kasutatakse nende meetodite puhul kõrglahutus-kromatomassispektromeetriat (HRGC/HRMS).

2.   Meetodite klassifitseerimine määramistäpsuse järgi  (8)

2.1.   Kvalitatiivsed meetodid annavad vastuse vaatlusaluste analüütide olemasolu või puudumise kohta, näitamata eeldatava analüüdi kontsentratsiooni. Kvalitatiivsed meetodid võivad anda poolkvantitatiivseid tulemusi, kuid neid kasutatakse ainult selleks, et teha kindlaks, kas sisaldus on teatud vahemikust, nt avastamispiirist, mõõtmispiirist või künnisest suurem või väiksem.

PCDD/PCDFide ja dioksiinitaoliste PCBde piirnormide ja häirekünniste kontrollimiseks söödas võib kasutada sõelumismeetodeid, mis põhinevad analüüsitulemuse võrdlemisel künnisega ja näitavad, kas huvipakkuv kontsentratsioon on ületatud või mitte.

2.2.   Poolkvantitatiivsed meetodid on meetodid, mis näitavad eeldatava analüüdi ligikaudset kontsentratsiooni, kuid numbriline tulemus ei vasta kvantitatiivsete meetodite nõuetele. Neid võidakse kasutada analüüdi kontsentratsioonivahemiku kohta teabe saamiseks, et aidata analüüsijal leida kaliibrimisvahemikku järgneva kinnitava analüüsi jaoks ja kvaliteedikontrolliks. Poolkvantitatiivsed meetodid on näiteks järgmised:

a)

bioloogiliste põhimõtete kasutamisele tuginevad meetodid, nagu raku-, retseptor- ja immuunanalüüs (edaspidi „bioanalüütilised meetodid”), mille abil on võimalik avastada vaatlusalused analüüdid, hõlmavad kaliibrimiskõverat, näitavad, kas huvipakkuv kontsentratsioon on ületatud või mitte ning võimaldavad esitada tulemuse bioanalüütilistes ekvivalentides (BEQdes), mis näitavad proovi TEQ väärtust;

b)	füüsikalis-keemiline analüüs (nt gaasikromatograafia-massispektromeetria/massispektromeetria (GC-MS/MS) või gaasikromatograafia/madala lahutusvõimega massispektromeetria (GC/LRMS)), mille puhul mõõdetud meetodi täpsusnäitajad ei vasta kvantitatiivse analüüsi nõuetele.

2.3.   Kvantitatiivsed meetodid vastavad kinnitavate meetoditega samadele mõõtetäpsuse, dünaamilise vahemiku ja kordustäpsuse nõuetele. Kvantitatiivseks määramiseks tuleb meetod kinnitava meetodina valideerida.

3.   Taust

Toksilisusekvivalentides (TEQ) väljendatud kontsentratsioonide arvutamiseks korrutatakse üksikute ainete kontsentratsioonid asjaomases proovis vastava toksilisuse ekvivalentfaktoriga (TEF), mille on kindlaks määranud Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja mis on loetletud käesoleva lisa liites, ning liidetakse seejärel kokku, et saada TEQdes väljendatud dioksiinitaoliste ühendite üldkontsentratsioon.

V lisa B osa kohaldamisel on üksiku analoogi lubatud konkreetne määramispiir analüüdi kontsentratsioon sellises prooviekstraktis, mis tekitab seadmes kahe erineva iooni signaali, mida jälgitakse signaali/müra suhtega 3:1 nõrgema signaali puhul ning mis vastab näiteks standardis prEN 16215 (Sööt – dioksiinide ja dioksiinitaoliste PCBde sisalduse määramine gaasikromatograafia/kõrglahutus-massispektromeetria abil (GC/HRMS) ning indikaator-PCBde sisalduse määramine gaasikromatograafia/kõrglahutus-massispektromeetria abil (GC/HRMS)) ja/või EPA-meetodi 1613 versioonis B kirjeldatud tuvastamiskriteeriumidele.

Bioanalüütilised sõelumismeetodid ei anna tulemusi analoogi tasemel, vaid näitavad (9) TEQ väärtust üksnes väljendatuna bioanalüütilistes ekvivalentides (BEQdes), millega võetakse arvesse asjaolu, et kõik prooviekstraktis leiduvad ühendid, mis analüüsis vastuse annavad, ei tarvitse vastata kõikidele TEQ-põhimõtte nõuetele.

Sõelumis- ja kinnitavaid meetodeid saab teatavas materjalis sisalduse kontrollimiseks kasutada vaid juhul, kui meetodid on piisavalt tundlikud, et ainete sisaldust huvipakkuval kontsentratsioonil (häirekünnis või piirnorm) usaldusväärselt kindlaks teha.

4.   Kvaliteedi tagamise nõuded

4.1.   Igas proovivõtu- ja analüüsietapis tuleb võtta meetmed ristsaastumise vältimiseks.

4.2.   Proove tuleb säilitada ja transportida säilitamiseks sobivates klaas-, alumiinium-, polüpropüleen- või polüetüleennõudes, mis ei mõjuta proovide PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde sisaldust. Paberitolmu jäägid tuleb proovinõust eemaldada.

4.3.   Proove tuleb säilitada ja transportida nii, et söödaproovi koostises ei toimuks muutusi.

4.4.   Vajaduse korral iga laboriproov jahvatatakse ja segatakse põhjalikult meetodil, mis tagab täielikult homogeense proovi (näiteks jahvatatakse proov nii peeneks, et see läheks läbi 1 mm suuruste avadega sõela). Kui proovi niiskusesisaldus on liiga suur, tuleb seda enne jahvatamist kuivatada.

4.5.   Tähtis on kontrollida, et reaktiivid, klaasnõud ja seadmed ei mõjutaks TEQdes või BEQdes väljendatud tulemusi.

4.6.   Tehakse tühikatse, mille puhul läbitakse kõik analüüsietapid ilma proovita.

4.7.   Bioanalüütiliste meetodite puhul tuleb kontrollida, et ükski analüüsis kasutatav klaasnõu või lahusti ei sisaldaks ühendeid, mis segavad sihtühendite avastamist töövahemikus. Klaasnõud tuleb loputada lahustiga või kuumutada temperatuuril, mis sobib PCDDde/PCDFide, dioksiinitaoliste ühendite ja segavate ühendite jääkide eemaldamiseks selle pinnalt.

4.8.   Ekstraheeritava proovi suurus peab olema piisav, et see vastaks nõuetele, mida kohaldatakse piisavalt madalas kontsentratsioonivahemikus, sealhulgas huvipakkuval kontsentratsioonil töötamise korral.

4.9.   Uuritavatest toodetest võetud proovide ettevalmistamiseks kasutatavate konkreetsete meetodite puhul tuleb järgida rahvusvaheliselt tunnustatud juhiseid.

5.   Nõuded laboritele

5.1.   Vastavalt määrusele (EÜ) nr 882/2004 peavad laborid olema ISO juhendi 58 kohaselt tegutseva tunnustatud asutuse poolt akrediteeritud, millega tagatakse, et nad kohaldavad analüüsimisel kvaliteeditagamissüsteemi. Laborid akrediteeritakse EN ISO/IEC 17025 standardi kohaselt.

5.2.   Labori pädevust tuleb tõendada pideva eduka osalemisega laboritevahelistes uuringutes, mida korraldatakse PCDD/PCDFide ja dioksiinitaoliste PCBde sisalduse määramiseks asjakohastes söötade materjalides ja kontsentratsioonivahemikes.

5.3.   Laborid, kes kasutavad proovide tavakontrolliks sõelumismeetodeid, teevad nii kvaliteedi kontrollimisel kui ka saastekahtlusega proovide analüüsitulemuste kinnitamisel tihedat koostööd kinnitavat meetodit kasutavate laboritega.

6.   Dioksiinide (PCDD/PCDFid) ja dioksiinitaoliste PCBde analüüsi puhul esitatavad põhinõuded

6.1.   Madala kontsentratsiooniga töövahemik ja madalad mõõtmispiirid

PCDD/PCDFide tuvastatavad kogused peavad mõne nimetatud ühendi äärmiselt suure toksilisuse tõttu jääma femtogrammi (10-15 g) ülemisse vahemikku. Enamiku PCBde analoogide puhul piisab nanogrammi (10–9 g) täpsusega määramispiirist. Toksilisemate dioksiinitaoliste PCBde analoogide (eriti orto-asendamata analoogide) mõõtmiseks peab töövahemiku alumine osa ulatuma pikogrammi (10–12 g) madalamatele tasemetele. Kõigi muude PCBde analoogide puhul piisab nanogrammi (10–9 g) täpsusega määramispiirist.

6.2.   Suur selektiivsus (spetsiifilisus)

6.2.1.   PCDD/PCDFisid ja dioksiinitaoliseid PCBsid peab olema võimalik eristada paljudest muudest kaasa ekstraheeruvatest ja segada võivatest ühenditest, mille kontsentratsioon võib vaatlusaluste analüütide kontsentratsiooniga võrreldes olla mitu suurusjärku suurem. GC/MS-meetodite puhul peab olema võimalik eristada eri analooge, näiteks toksilisi analooge (nt seitseteist 2,3,7,8-asendatud PCDD/PCDFi ning kaksteist dioksiinitaolist PCBd), muudest analoogidest.

6.2.2.   Bioanalüütiliste meetoditega peab olema võimalik tuvastada sihtühendeid PCDD/PCDFide ja/või dioksiinitaoliste PCBde summana. Proove tuleb puhastada, et kõrvaldada ühendid, mis põhjustavad valepositiivseid tulemusi, või ühendid, mis võivad tulemust vähendada, põhjustades valenegatiivseid tulemusi.

6.3.   Suur mõõtetäpsus (tõesus ja kordustäpsus, bioanalüüsi näiline saagis)

6.3.1.   GC/MS-meetodite puhul peab määramine andma pädeva hinnangu aine tegeliku kontsentratsiooni kohta proovis. Suur mõõtetäpsus on vajalik, et vältida analüüsitulemuse tagasilükkamist kindlaksmääratud TEQ väärtuse vähese usaldusväärsuse tõttu. Mõõtetäpsust väljendatakse tõesuse (sertifitseeritud aine analüüsimisel mõõdetud analüüdi keskmise väärtuse ja selle sertifitseeritud väärtuse erinevus väljendatuna protsentides) ja kordustäpsusena (RSDR – suhteline standardhälve, mis arvutatakse korratavuse tingimustes saadud tulemuste põhjal).

6.3.2.   Bioanalüütiliste meetodite puhul määratakse kindlaks bioanalüüsi näiline saagis. Bioanalüüsi näiline saagis tähendab BEQ väärtust, mis arvutatakse 2,3,7,8-tetraklorodibenso-paradioksiini (TCDD) või PCB 126 kaliibrimiskõvera alusel, mida korrigeeritakse tühikatse põhjal ja mis jagatakse seejärel GC/HRMS-meetodi abil määratud TEQ väärtusega. Sellega püütakse korrigeerida selliseid tegureid nagu PCDD/PCDFide ja dioksiinitaoliste ühendite kadu ekstraheerimisel ja puhastamisel, kaasa ekstraheeruvad ühendid, mis suurendavad või vähendavad tulemust (agonistlik ja antagonilistlik mõju), kaliibrimiskõvera võimalik vigasus ning toksilisusfaktori (TEF) ja suhtelise potentsuse (REP) väärtuse erinevus. Bioanalüüsi näiline saagis arvutatakse sobivate etalonproovide alusel, milles representatiivsete analoogide sisaldus ligikaudu vastab ainete sisalduse vahekorrale proovis ja on huvipakkuva kontsentratsiooni vahemikus.

6.4.   Valideerimine huvipakkuva kontsentratsiooni vahemikus ja üldised kvaliteedikontrolli meetmed

6.4.1.   Labor tõendab valideerimismenetluse ja tavaanalüüsi käigus meetodi tulemuslikkust huvipakkuva kontsentratsiooni vahemikus, nt 0,5-, 1- ja 2-kordsel huvipakkuval kontsentratsioonil, kusjuures variatsioonikordaja peab kordusanalüüsi puhul olema vastuvõetav.

6.4.2.   Sisemiste kvaliteedikontrolli meetmetena tuleb teha regulaarseid tühi- ja rikastamiskatseid või analüüsida kontrollproove (võimaluse korral tuleb eelistada sertifitseeritud etalonaineid). Tühi- ja rikastamiskatsete ning kontrollproovide analüüsi kohta tuleb koostada kvaliteedikontrolli kaardid, mille alusel kontrollitakse, kas analüüside tulemuslikkus vastab nõuetele.

6.5.   Määramispiir

6.5.1.   Bioanalüütilise sõelumismeetodi puhul ei ole määramispiiri tingimata vaja kindlaks määrata, kuid tuleb tõendada, et meetodiga on võimalik eristada tühikatsel saavutatud väärtust ja künnist. BEQ väärtuse esitamise korral määratakse kindlaks teatamiskünnis, et tegeleda proovidega, mis annavad sellest künnisest madalamal tasemel tulemuse. Tuleb tõendada, et teatamiskünnis on menetluse tühiproovide väärtusest vähemalt kolm korda erinev ja vastus jääb allapoole töövahemikku. Seepärast arvutatakse see proovide alusel, mis sisaldavad sihtühendeid ligikaudu nõutud miinimumtasandil, mitte signaali-müra suhte või tühikatse põhjal.

6.5.2.   Kinnitava meetodi puhul peab määramispiir olema umbes viiendik huvipakkuvast kontsentratsioonist.

6.6.   Analüüsikriteeriumid

Kinnitava või sõelumismeetodi abil usaldusväärsete tulemuste saamiseks peab TEQ või BEQ väärtus vastama järgmistele kriteeriumidele, olenemata sellest, kas see määratakse kindlaks TEQ koguväärtusena (PCDD/PCDFide ja dioksiinitaoliste PCBde summana) või PCDD/PCDFide ja dioksiinitaoliste PCBde kohta eraldi:

	Sõeluuring bioanalüütiliste või füüsikalis-keemiliste meetoditega	Kinnitavad meetodid
Valenegatiivsete tulemuste määr (10)	< 5 %
Tõesus		– 20 % kuni + 20 %
Korduvus (RSDr)	< 20 %
Laborisisene korratavus (RSDR)	< 25 %	< 15 %

6.7.   Sõelumismeetodite kohta esitatavad erinõuded

6.7.1.   Sõeluuringuks võib kasutada nii GC/MS-meetodit kui ka bioanalüütilisi meetodeid. GC/MS-meetodite suhtes kohaldatakse punktis 7 sätestatud nõudeid. Rakupõhistele bioanalüütilistele meetoditele esitatavad erinõuded on sätestatud punktis 8.

6.7.2.   Laborid, kes kasutavad proovide tavakontrolliks sõelumismeetodeid, teevad tihedat koostööd kinnitavat meetodit kasutavate laboritega.

6.7.3.   Tavaanalüüside käigus tuleb kontrollida sõelumismeetodi tulemuslikkust analüüsi kvaliteedikontrolli ja meetodi pideva valideerimise teel. Nõuetele vastavate tulemuste kontrolliks peab olema kehtestatud pidev kava.

6.7.4.   Raku reaktsiooni võimaliku pärssumise ja tsütotoksilisuse kontroll

20 % prooviekstraktidest kontrollitakse tavapärasel sõeluuringul, lisades neile või jättes lisamata huvipakkuvale kontsentratsioonile vastavas koguses 2,3,7,8-TCDDd, et kontrollida, kas prooviekstraktis esinevad segavad ained võivad reaktsiooni pärssida. Rikastatud proovis mõõdetud kontsentratsiooni võrreldakse rikastamata ekstrakti kontsentratsiooni ja rikastava aine kontsentratsiooni summaga. Kui see mõõdetud kontsentratsioon on arvutatud (summaarsest) kontsentratsioonist rohkem kui 25 % väiksem, viitab see signaali võimalikule pärssumisele ja asjaomast proovi tuleb analüüsida GC/HRMSi meetodil tehtava kinnitava analüüsiga. Tulemusi kontrollitakse kvaliteedikontrolli kaartide alusel.

6.7.5.   Nõuetele vastavate proovide kvaliteedikontroll

Ligikaudu 2–10 % nõuetele vastavatest proovidest tuleb olenevalt proovi materjalist ja labori kogemustest kinnitada GC/HRMS-meetodiga.

6.7.6.   Valenegatiivsete tulemuste määra arvutamine kvaliteedikontrolli andmete põhjal

Määratakse, kui suur on valenegatiivsete tulemuste määr, mis on saadud alla- ja ülespoole piirnormi või häiretaset jäävate proovide sõeluuringul. Valenegatiivsete vastuste tegelik määr peab jääma alla 5 %. Kui proovimaterjali/-materjalide rühma kohta on olemas vähemalt 20 nõuetele vastava proovi kvaliteedikontrolliga kinnitatud tulemused, arvutatakse nende andmete põhjal valenegatiivsete tulemuste määr. Valenegatiivsete tulemuste määra hindamiseks vajaliku 20 tulemuse hulka võib arvata ka laboritevahelistes võrdluskatsetes või seoses saastumisega analüüsitud proovide tulemused, milles määratava aine kontsentratsioon ületab piirnormi näiteks kaks korda. Proovid peavad hõlmama levinumaid analoogide kombinatsioone, mis pärinevad eri allikatest.

Kuigi sõeluuringu eelistatav eesmärk on tuvastada häirekünnist ületavad proovid, lähtutakse valenegatiivsete tulemuste määra kindlaksmääramisel piirnormist, võttes arvesse kinnitava meetodi mõõtemääramatust.

6.7.7.   Sõelumismeetodil leitud võimalikke nõuetele mittevastavaid proove kontrollitakse alati kinnitava analüüsimeetodiga (GC/HRMS). Neid proove võib kasutada ka valepositiivsete tulemuste osa hindamiseks. Sõelumismeetodite puhul on valepositiivsete tulemuste määr selliste tulemuste osa, mis tunnistatakse GC/HRMS-meetodi abil tehtud kinnitava analüüsiga nõuetele vastavaks, kuigi varasemal sõeluuringul osutus proov nõuetele mittevastavuse kahtlusega prooviks. Sõelumismeetodi eeliste hindamisel tuleb valepositiivse tulemuse andnud proovide arvu siiski võrrelda kontrollitud proovide koguarvuga. See määr peab olema piisavalt madal, et sõelumismeetodit oleks mõtet kasutada.

6.7.8.   Bioanalüütilised meetodid peavad vähemalt valideerimistingimuste kohaselt näitama usaldusväärselt, milline on BEQdes arvutatud ja väljendatud TEQ väärtus.

Ka korduvuse tingimustel rakendatud bioanalüütiliste meetodite puhul peaks laborisisene RSDr tavaliselt olema väiksem kui korratavuse RSDR.

7.   Gc/ms-meetoditele esitatavad erinõuded, mida tuleb täita sõeluuringu või kinnitava analüüsi puhul

7.1.   Üldnõuded

12 % niiskusesisaldusega sööda puhul, mille saasteainesisaldus on umbes 1 ng WHO-TEQ/kg toote kohta (PCDD/PCDFide ja dioksiinitaoliste PCBde summa alusel), ei tohi ülemise ja alumise tõkke vahe ületada 20 %. Madalama saastetaseme puhul, nt kui saasteainesisaldus on 0,5 ng WHO-TEQ/kg toote kohta, võib ülemise ja alumise tõkke vahe olla 25–40 %.

7.2.   Saagiste kontroll

7.2.1.   Analüüsimeetodi valideerimiseks tuleb analüüsimise alguses, näiteks enne ekstraheerimist, lisada 13C-märgistatud 2,3,7,8-kloorasendatud PCDD/PCDFide sisestandardeid ja 13C-märgistatud dioksiinitaoliste PCBde sisestandardeid. Iga tetra- kuni oktaklooritud PCDD/PCDFi homoloogilise rühma kohta ning iga dioksiinitaolise PCB homoloogilise rühma kohta tuleb lisada vähemalt üks analoog (alternatiivina võib lisada vähemalt ühe analoogi iga massispektromeetriliselt selekteeritud iooni registreerimisfunktsiooni kohta, mida kasutatakse PCDD/PCDFide ja dioksiinitaoliste PCBde sisalduse kontrolliks). Kinnitavate meetodite puhul tuleb kasutada kõiki seitsetteist 13C-märgistatud 2,3,7,8-asendatud PCDD/PCDFide sisestandardit ja kõiki kahtteist 13C-märgistatud dioksiinitaoliste PCBde sisestandardit.

7.2.2.   Suhtelised kaliibrimistegurid tuleb asjakohaseid kaliibrimislahuseid kasutades määrata ka sellistele analoogidele, mille puhul 13C-märgistatud analoogi ei lisata.

7.2.3.   Taimse ja loomse sööda puhul, mille rasvasisaldus on alla 10 %, tuleb sisestandardid lisada enne ekstraheerimist. Kui loomse sööda rasvasisaldus on üle 10 %, lisatakse sisestandardid kas enne või pärast rasva ekstraheerimist. Ekstraheerimise tõhusus valideeritakse sobival viisil olenevalt sellest, millisel analüüsietapil sisestandardid lisatakse ja kas analüüsitulemused esitatakse toote või rasva kohta.

7.2.4.   Enne GC/MS analüüsi tuleb lisada üks või kaks saagisestandardit (surrogaatstandardit).

7.2.5.   Saagist tuleb kontrollida. Kinnitava meetodi puhul peab individuaalse sisestandardi saagis olema vahemikus 60–120 %. Individuaalsete analoogide, eriti mõne hepta- ja oktaklooritud dibensodioksiini ja dibensofuraani puhul on lubatud väiksemad või suuremad saagised, kui nende osa TEQ väärtuses ei ületa 10 % TEQ koguväärtusest (PCDD/PCDFide ja dioksiinitaoliste PCBde summa alusel). GC/MS-sõelumismeetodite puhul peab saagis olema vahemikus 30–140 %.

7.3.   Segavate ainete eraldamine

—	PCDD/PCDFid eraldatakse segavatest klooritud ühenditest, näiteks muudest kui dioksiinitaolistest PCBdest ja klooritud difenüüleetritest, sobiva kromatograafilise meetodiga (eelistada tuleks florisil-, alumiiniumoksiid- ja/või süsinikkolonne).

—	Isomeeride gaasikromatograafiline lahutus peab olema selline, et 1,2,3,4,7,8-HxCDFi ja 1,2,3,6,7,8-HxCDFi piikide kattuvus on alla 25 %.

7.4.   Kaliibrimine standardkõveraga

Kaliibrimiskõvera vahemik peab hõlmama asjakohast huvipakkuvate kontsentratsioonide vahemikku.

8.   Bioanalüütiliste meetodite kohta esitatavad erinõuded

Bioanalüütilised meetodid on bioloogilistele põhimõtetele tuginevad meetodid, nagu rakupõhine, retseptor- ja immuunanalüüs. Käesolevas punktis 8 sätestatakse bioanalüütilistele meetoditele esitatavad üldnõuded.

Sõelumismeetodiga liigitatakse proov põhimõtteliselt nõuetele vastavaks või nõuetele mittevastavuse kahtlusega prooviks. Selleks võrreldakse arvutatud BEQ väärtust läviväärtusega (vt punkt 8.3). Allapoole künnist jäävad proovid tunnistatakse nõuetele vastavaks, künnisega võrdsete või seda ületavate proovide puhul kahtlustatakse nõuetele mittevastavust ja neid tuleb analüüsida kinnitava meetodiga. Praktikas võib kõige sobivamaks künniseks olla BEQ väärtus, mis vastab 2/3 piirnormist ja tagab, et valenegatiivsete tulemuste määr jääb alla 5 % ja valepositiivsete tulemuste määr on vastuvõetav. Kuna PCDD/Fide piirnorm ning PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde summa piirnorm on erinevad, on proovide nõuetelevastavuse kontrollimiseks ilma fraktsioneerimiseta vaja PCDD/Fide jaoks asjakohaseid bioanalüüsi künniseid. Häiretaset ületavate proovide kontrollimisel sobib künniseks asjakohane protsent vastavast huvipakkuvast kontsentratsioonist.

Lisaks võidakse teatavate bioanalüütiliste meetodite puhul määrata töövahemikku jäävatele ja teatamiskünnise ületavatele proovidele BEQdes väljendatud soovituslik sisaldus (vt punktid 8.1.1 ja 8.1.6).

8.1.   Analüüsitulemuse hindamine

8.1.1.   Üldnõuded

—

Kui kontsentratsioone arvutatakse TCDD kaliibrimiskõvera alusel, iseloomustab kõvera alumise ja ülemise osa väärtusi suur varieeruvus (suur variatsioonikoefitsient CV). Töövahemik on ala, kus CV on väiksem kui 15 %. Töövahemiku alumine piir (teatamiskünnis) peab olema oluliselt (vähemalt kolm korda) suurem tühikatse tulemusest. Töövahemiku ülemine piir esitatakse tavaliselt EC70 väärtusena (70 % suurimast toimet avaldavast kontsentratsioonist), kuid see on väiksem, kui CV on selles vahemikus suurem kui 15 %. Töövahemik määratakse kindlaks valideerimise käigus. Ka künnised (punkt 8.3) peavad kindlalt jääma töövahemikku.

—

Standardlahuseid ja prooviekstrakte analüüsitakse vähemalt kaks korda. Kahekordse analüüsimise korral annab analüüsitav standardlahus või kontrollekstrakt, mida analüüsitakse neljas kuni kuues üle plaadi jaotatud süvendis, vastuse või kontsentratsiooni suuruse (võimalik ainult töövahemikus), mis põhineb CV-l, mis on väiksem kui 15 %.

8.1.2.   Kaliibrimine

8.1.2.1.    Kaliibrimine standardkõveraga

—	Proovide dioksiinisisaldust võib hinnata, võrreldes analüüsitulemust TCDD (või PCB 126 või PCDD/PCDFi/dioksiinitaolise PCB standardsegu) kaliibrimiskõveraga, et arvutada ekstrakti ja seejärel proovi BEQ väärtus.

—

Kaliibrimiskõver peavad hõlmama 8–12 kontsentratsiooni (vähemalt kahe paralleelmõõtmisega), nii et kõvera alumises osas (töövahemikus) on piisavalt kontsentratsioone. Erilist tähelepanu tuleb pöörata regressioonikõvera kvaliteedile töövahemikus. Mittelineaarse regressiooni korral ei ole R2 väärtusest kui sellisest regressiooni kvaliteedi hindamisel eriti või üldse abi. Parem regressioonikõver kõvera töövahemikus saavutatakse arvutatud ja mõõdetud sisalduste vahede minimeerimisega (nt ruuthälvete summa minimeerimisega).

—

Seejärel korrigeeritakse proovi ekstrakti hinnangulist dioksiinisisaldust uuritava materjali/lahusti tühikatse alusel arvutatud BEQ väärtuse põhjal (et võtta arvesse kasutatud lahustites ja kemikaalides esinevaid lisandeid) ning näilise saagise põhjal (arvutatakse sellise sobiva etalonproovi BEQ väärtuse alusel, mille representatiivne analoogikombinatsioon vastab umbkaudu huvipakkuvale kontsentratsioonile). Saagise korrigeerimiseks peab näiline saagis alati olema nõutavas vahemikus (vt punkt 8.1.4). Saagise korrigeerimiseks kasutatavad etalonproovid peavad vastama punktis 8.2 sätestatud nõuetele.

8.1.2.2.    Kaliibrimine etalonproovide abil

Teise võimalusena võib kasutada vähemalt nelja huvipakkuvale kontsentratsioonile ligikaudu vastava etalonproovi alusel (vt punkt 8.2.4: üks proovimaterjali tühikatse ning kolm etalonproovi 0,5-, 1,0- ja 2,0-kordsel huvipakkuval kontsentratsioonil) koostatud kaliibrimiskõverat, mis kõrvaldab vajaduse teha parandid tühikatse ja saagise arvestamiseks. Sellisel juhul võib otse nende proovide alusel arvutada analüüsitulemuse, mis vastab 2/3 piirnormist (vt punkt 8.3), ja kasutada seda künnisena. Häirekünnist ületavate proovide kontrollimisel on sobivaks künniseks asjakohane protsent neist häirekünnistest.

8.1.3.   PCDD/PCDFide ja dioksiinitaoliste PCBde eraldi määramine

Ekstraktid võib jaotada PCDD/PCDFisid ja dioksiinitaoliseid PCBsid sisaldavateks osadeks, mis võimaldab eraldi kindlaks määrata PCDDde/PCDFide ja dioksiinitaoliste PCBde TEQ väärtused (BEQdes). Dioksiinitaoliseid PCBsid sisaldava osa analüüsimise tulemuste hindamiseks tuleks eelistatavalt kasutada standardi PCB 126 kaliibrimiskõverat.

8.1.4.   Bioanalüüsi näilised saagised

„Bioanalüüsi näiline saagis” arvutatakse sobivate etalonproovide alusel, mille representatiivne analoogide kombinatsioon vastab ligikaudu huvipakkuvale kontsentratsioonile ja seda väljendatakse BEQ väärtuse protsendina TEQ väärtusest. Olenevalt analüüsi liigist ja TEFist (11) võib dioksiinitaoliste PCBde TEF- ja REP-kordajate erinevuse tulemusel dioksiinitaoliste PCBde näiline saagis olla PCDD/PCDFide näilise saagisega võrreldes madal. Seepärast peab PCDD/PCDFide ja dioksiinitaoliste PCBde sisalduse eraldi määramise korral bioanalüüsi näiline saagis olema dioksiinitaoliste PCBde puhul 25–60 % ja PCDD/PCDFide puhul 50–130 % (vahemik kehtib TCDD kaliibrimiskõvera kasutamisel). Dioksiinitaoliste PCBde osa PCDDde/PCDFide ja dioksiinitaoliste PCBde summas võib eri proovimaterjalide ja proovide puhul olla erinev; need vahemikud kajastuvad PCDDde/PCDFide ja dioksiinitaoliste PCBde summa bioanalüüsi näilises saagises, mis peab olema 30–130 %. Kui PCDD/PCDFide ja dioksiinitaoliste PCBde TEFide väärtusi Euroopa Liidu õiguses oluliselt muudetakse, tuleb need vahemikud läbi vaadata.

8.1.5.   Saagiste kontroll puhastamisel

Valideerimisel kontrollitakse ühendite kadu puhastamisel. Eri analoogide seguga rikastatud tühiproov (paralleelkatsete arv n on vähemalt 3) puhastatakse ning saagist ja varieeruvust kontrollitakse GC/HRMS-analüüsiga. Saagis peab olema vahemikus 60–120 %, eelkõige nende analoogide puhul, mis moodustavad eri segude TEQ väärtusest rohkem kui 10 %.

8.1.6.   Teatamiskünnis

BEQ väärtustest teatamisel tuleb teatamiskünnis kindlaks määrata tüüpiliste analoogide kombinatsioonidega asjakohasest materjalist proovide alusel, mitte standardite kaliibrimiskõvera alusel, kuna kõvera alumises osas on täpsus väike. Ekstraheerimise ja puhastamise mõju tuleb arvesse võtta. Teatamiskünnis peab olema tühikatse väärtusest oluliselt (vähemalt kolm korda) suurem.

8.2.   Etalonproovide kasutamine

8.2.1.   Etalonproovid peavad esindama proovi materjali, analoogide kombinatsioone ning PCDD/PCDFide ja dioksiinitaoliste PCBde kontsentratsioonivahemikke, mis umbes vastavad huvipakkuvale kontsentratsioonile.

8.2.2.   Igas katseseerias tuleb kasutada tühikatset, eelistatavalt uuritava proovi materjaliga tühikatset ja huvipakkuva kontsentratsiooniga etalonproovi. Neid proove tuleb ekstraheerida ja analüüsida samal ajal ja samades tingimustes. Etalonproovi dioksiinisisaldus peab olema selgelt suurem tühiproovi dioksiinisisaldusest, mis tõendab, et analüüs on tehtud õigesti. Neid proove võib kasutada tühikatset ja saagist arvestava parandi tegemisel.

8.2.3.   Saagiseparandi tegemiseks valitud etalonproovid peavad olema analüüsitava proovi suhtes representatiivsed, st analoogide kombinatsioonid ei tohi põhjustada sisalduse alahindamist.

8.2.4.   Selleks et tõendada analüüsi nõuetekohast tulemuslikkust huvipakkuva kontsentratsiooni kontrollimisel huvipakkuva kontsentratsiooni vahemikus, võib lisaks kasutada näiteks 0,5- ja 2-kordsele huvipakkuvale kontsentratsioonile vastavaid etalonproove. Üheskoos võib neid proove kasutada analüüsitavate proovide BEQ väärtuste arvutamiseks (vt punkt 8.1.2.2).

8.3.   Künniste määramine

Tehakse kindlaks BEQdes väljendatud bioanalüütiliste tulemuste ja TEQ väärtustes väljendatud GC/HRMS-analüüsi tulemuste suhe (nt asjakohase proovimaterjaliga tehtud kaliibrimiskatsetega, milles kasutatakse etalonproove, mille rikastustasemed on 0, 0,5-, 1- ja 2-kordne piirnorm ja mida korratakse igal tasemel kuus korda (n = 24)). Selle sõltuvuse alusel saab hinnata (tühiproovi ja saagise) parandid, kuid neid tuleb kontrollida punkti 8.2.2 kohaselt.

Künnised määratakse kindlaks selleks, et otsustada, kas proov vastab piirnormile, või vajaduse korral häirekünniste kontrolliks, kusjuures asjaomased huvipakkuvad kontsentratsioonid on kehtestatud kas PCDD/PCDFide ja dioksiinitaoliste PCBde jaoks või PCDD/PCDFide ja dioksiinitaoliste PCBde summa jaoks. Künnisteks on bioanalüüsi tulemuste (mida on parandatud tühikatse ja saagise arvestamiseks) jaotuse alumine piir, mis vastab 95 % usaldusväärsusega GC/HRMC-analüüsi (eeldades, et valenegatiivsete tulemuste määr on < 5 % ja RSDR < 25 %) otsustuspiirile. GC/HRMS otsustuspiir on piirnorm, võttes arvesse mõõtemääramatust.

Praktikas võib künnise (BEQdes) arvutada, kasutades üht punktides 8.3.1, 8.3.2 ja 8.3.3 sätestatud lähenemisviisidest (vt joonis 1).

8.3.1.

Künnise määramine 95 % usaldusvahemiku alumise piiri kasutamisega GC/HRMS-analüüsi jaoks kindlaksmääratud otsustuspiiri puhul: kus: BEQDL BEQ, mis vastab GC/HRMS-analüüsi jaoks kindlaksmääratud otsustuspiirile ja on piirnorm, mille puhul on arvesse võetud mõõtemääramatust sy,x jääkstandardhälve t α,f = m-2 Studenti tegur (α = 5 %, f = vabadusastmete arv, ühepoolse piiranguga) m kaliibrimispunktide koguarv (indeks j) n korduste arv igal tasemel xi kaliibrimispunkti i GC/HRMS proovi kontsentratsioon (TEQdes) kõikide kaliibrimisproovide keskmine kontsentratsioon (TEQdes) ruutude summa parameeter, i = kaliibrimispunkti i indeks

8.3.2.

Künnise arvutamine GC/HRMS-analüüsi jaoks kindlaksmääratud otsustuspiiril saastatud proovide korduval analüüsimisel (n ≥ 6) saadud (tühikatse ja saagise arvestamiseks parandatud) bioanalüütiliste tulemuste alusel; künnis on andmete jaotuse alumine piir asjaomase keskmise BEQ väärtuse juures: künnis = BEQDL – 1,64 × SDR kus SDR bioanalüüsi tulemuste standardhälve BEQDL tasemel, mõõdetud laborisisese korratavuse tingimustes

8.3.3.

Künnise arvutamine bioanalüütiliste tulemuste keskväärtusena (BEQdes, parandatud tühikatse ja saagise arvestamiseks) 2/3 huvipakkuva kontsentratsiooni ulatuses saastatud proovide mitmekordse analüüsimise (n ≥ 6) alusel (põhineb tähelepanekul, et kõnealune tase vastab umbkaudu punkti 8.3.1 või 8.3.2 alusel kindlaks määratud künnisele): Joonis 1

8.3.4.

Künnistele kehtestatud piirangud BEQ-põhised künnised, mis on arvutatud valideerimise käigus saadud RSDR alusel, kasutades piiratud arvu eri proovimaterjalide/analoogide kombinatsioonidega proove, võivad olla kõrgemad kui TEQ-põhised huvipakkuvad kontsentratsioonid, kuna valideerimisel saavutatakse suurem kordustäpsus kui tavaolukorras (kus tuleb kontrollida võimalike analoogide kombinatsioonide tundmatut spektrit). Sellisel juhul võetakse künnise arvutamisel aluseks RSDR = 25 % või eelistatakse 2/3 huvipakkuvast kontsentratsioonist.

8.4.   Tulemuslikkuse näitajad

8.4.1.   Katseseeriasisese ja katseseeriatevahelise standardhälbe kohta andmete saamiseks tuleb teha bioanalüütiliste meetodite korduvuskatseid. Korduvus peab olema alla 20 % ja laborisisene korratavus alla 25 %. See peab põhinema arvutatud BEQ väärtustel pärast tühikatse- ja saagiseparandi arvessevõtmist.

8.4.2.   Valideerimise käigus tõendatakse, et analüüs võimaldab eristada tühiproovi ja künnisele vastavat kontsentratsiooni, mis võimaldab kindlaks teha proovid, milles asjaomane künnis on ületatud (vt punkt 8.1.2).

8.4.3.   Määratakse kindlaks sihtühendid, võimalikud segavad tegurid ja suurimad lubatud tühikatse väärtused.

8.4.4.   Ühe prooviekstrakti kolmekordsel määramisel saadud tulemuse (võimalik üksnes töövahemikus) alusel arvutatud standardhälve ei tohi analüüsitulemuses või kontsentratsioonis ületada 15 %.

8.4.5.   Bioanalüütilise meetodi tulemuslikkuse hindamiseks kindlal ajavahemikul kasutatakse etalonproovi(de) (tühikatse ja huvipakkuv kontsentratsioon) korrigeerimata tulemusi, mis on väljendatud BEQdes

8.4.6.   Määramismeetodi tühikatsete ja iga tüüpi etalonproovide kohta tuleb koostada kvaliteedikontrolli kaardid ja kontrollida, kas analüüsi tulemuslikkus vastab nõuetele; eelkõige on nõutav teatava miinimumerinevuse olemasolu määramismeetodi tühikatsete ja töövahemiku alumise piiri vahel ning etalonproovide puhul on nõutav laborisisene korratavus. Määramismeetodi tühikatseid tuleb põhjalikult kontrollida, et vältida valenegatiivsete tulemuste saamist pärast lahutamist.

8.4.7.   Nõuetele mittevastavuse kahtlusega proovide ja 2–10 % nõuetekohaste proovide (vähemalt 20 proovi iga uuritava materjali kohta) GC/HRMSi analüüsi tulemused tuleb koondada ja kasutada sõelumismeetodi tulemuslikkuse ja BEQ ning TEQ suhte hindamiseks. Neid andmeid võib kasutada tavaproovide suhtes kohaldatavate künniste ümberhindamiseks valideeritud proovimaterjalide jaoks.

8.4.8.   Meetodi tulemuslikkust võib tõendada ka laboritevahelises võrdluskatsetes osalemisega. Võrdluskatsete käigus analüüsitud proovid hõlmavad nt kuni kahekordse piirnormini ulatuvat kontsentratsioonivahemikku ja nende tulemusi võib kasutada valenegatiivsete tulemuste määra hindamisel, kui labor suudab tõendada oma suutlikkust. Proovid peavad hõlmama levinumaid analoogide kombinatsioone, mis pärinevad eri allikaist.

8.4.9.   Saastumisjuhtumite korral võidakse künnised ümber hinnata, võttes arvesse asjaomase juhtumi materjali ja analoogide kombinatsioone.

9.   Tulemuste esitamine

9.1.   Kinnitavad meetodid

9.1.1.   Selleks et tulemuste aruanne sisaldaks võimalikult palju andmeid ja võimaldaks tulemuste tõlgendamist erinõuete kohaselt, peavad analüüsitulemused, kui kasutatud analüüsimeetod seda võimaldab, hõlmama individuaalsete PCDD/PCDFi ja PCB analoogide sisaldust ning olema esitatud alumise ja ülemise tõkke ning vaheväärtusena.

9.1.2.   Aruandesse tuleb märkida PCDD/PCDFide, dioksiinitaoliste PCBde ja lipiidide ekstraheerimiseks kasutatud meetod.

9.1.3.   Individuaalsete sisestandardite saagised tuleb esitada juhul, kui saagis jääb väljapoole punktis 7.2.5 nimetatud vahemikku, kui on ületatud piirnormi ja kui sellest teatamist nõutakse.

9.1.4.   Kuna proovi nõuetelevastavuse hindamisel tuleb arvesse võtta mõõtemääramatust, tuleb esitada ka see näitaja. Seega esitatakse analüüsitulemus järgmisel kujul: x +/- U, kus x on analüüsitulemus ja U on laiendatud mõõtemääramatus, kusjuures arvutamisel kasutatakse kattetegurit 2, mis annab usaldusväärsuse tasemeks ligikaudu 95 %. Kui PCDD/PCDFid ja dioksiinitaolised PCBd määratakse eraldi, tuleb PCDD/PCDFide ja dioksiinitaoliste PCBde summa kohta kasutada PCDD/PCDFide ja dioksiinitaoliste PCBde eraldi analüüsitulemuste hinnanguliste laiendatud mõõtemääramatuste summat.

9.1.5.   Kui mõõtemääramatust võetakse arvesse CCα kaudu (nagu on kirjeldatud punktis 2.2), tuleb see näitaja esitada.

9.1.6.   Tulemused esitatakse samades ühikutes ja (vähemalt) sama täpsusega nagu on esitatud direktiivis 2002/32/EÜ sätestatud piirnormid.

9.2.   Bioanalüütilised sõelumismeetodid

9.2.1.   Sõeluuringu tulemus esitatakse järgmisel kujul: „nõuetele vastav” või „nõuetele mittevastavuse kahtlusega” („kahtlane”).

9.2.2.   Lisaks sellele võib PCDDde/PCDFide ja/või dioksiinitaoliste PCBde sisalduse esitada BEQdes, mitte TEQdes.

9.2.3.   Kui arvutatud BEQ taseme mõõtemääramatus esitatakse näiteks standardhälbena, peab see põhinema vähemalt proovi kolmekordsel analüüsil, mis iga kord hõlmab ekstraheerimist, puhastamist ja katsetulemuse kindlaksmääramist.

9.2.4.   Allapoole teatamispiiri jääva tulemusega proovi kohta märgitakse „allpool teatamispiiri”.

9.2.5.   Aruandes tuleb iga proovimaterjali tüübi kohta esitada huvipakkuv kontsentratsioon, millel hindamine põhineb.

9.2.6.   Aruandes esitatakse kasutatud analüüsi liik, peamised analüüsimise põhimõtted ja kaliibrimise viis.

9.2.7.   Aruandes esitatakse PCDD/PCDFide, dioksiinitaoliste PCBde ja lipiidide ekstraheerimiseks kasutatud meetod.

III   PEATÜKK

Proovide ettevalmistamine ja nõuded analüüsimeetodite kohta, mida kasutatakse mittedioksiinitaoliste PCBde (PCB nr 28, 52, 101, 138, 153, 180) sisalduse ametlikuks kontrolliks)

1.   Kohaldatavad tuvastamismeetodid

Gaasikromatograafia ja elektronhaarde detekteerimine (GC/ECD), gaasikromatograafia ja madala lahutusvõimega massispektromeetria (GC/LRMS), kromatomassispektromeetria (GC/MS-MS), gaasikromatograafia ja kõrglahutus-massispektromeetria (GC/HRMS) või samaväärne meetod.

2.   Vaatlusaluste analüütide tuvastamine ja kinnitamine

2.1.   Suhteline retentsiooniaeg, mis vastab sisestandarditele või etalonstandarditele (lubatud hälve +/- 0,25 %).

2.2.   Kinnitada tuleb kõigi kuue indikaator-PCB (PCB 28, PCB 52, PCB 101, PCB 138, PCB 153 ja PCB 180) gaasikromatograafiline eraldamine segavatest ainetest, eelkõige koos elueeruvatest PCBdest, ennekõike kui proovides leiduvad sisaldused on seadusliku piirnormi piires ning kui tuleb kinnitada nõuetele mittevastavust.

Märkus:

sageli koos elueeruvad analoogid on nt PCB 28/31, PCB 52/69 ja PCB 138/163/164. GC/MS-meetodi korral tuleb arvesse võtta tugevamalt klooritud analoogide osakeste võimalikku segavat mõju.

2.3.   GC/MSi meetodite nõuded

Kontrollida tuleb vähemalt:

a)	HRMSi korral kaht konkreetset iooni;

b)	LRMSi korral kaht konkreetset iooni, mille puhul m/z > 200, või kolme konkreetset iooni, mille puhul m/z > 100;

c)	MS-MS korral üht eellas- ja kaht järglasiooni.

Valitud massifragmentide isotoopkoguste suhte suurimad lubatud hälbed:

valitud massifragmentide isotoopkoguste suhte suhteline hälve teoreetilisest isotoopide kogusest või sihtiooni (kõige levinum kontrollitav ioon) ja iseloomuliku iooni (iseloomulike ioonide) kaliibrimisstandardist:

Iseloomuliku iooni (iseloomulike ioonide) suhteline intensiivsus võrreldes sihtiooniga	GC-EI-MS (suhteline hälve)	GC-CI-MS, GC-MSn (suhteline hälve)
> 50 %	± 10 %	± 20 %
> 20 % – 50 %	± 15 %	± 25 %
> 10 % – 20 %	± 20 %	± 30 %
≤ 10 %	± 50 % (12)	± 50 % (12)

2.4.   Nõuded GC/ECD-meetoditele

Tolerantsi ületavaid tulemusi tuleb kinnitada kahe eri polaarsusega statsionaarse faasiga GC kolonniga.

3.   Meetodi tulemuslikkuse tõendamine

Meetodi tulemuslikkus valideeritakse huvipakkuva kontsentratsiooni vahemikus (0,5- kuni 2-kordsel huvipakkuval kontsentratsioonil); tõendatakse, et korduvanalüüsi variatsioonikordaja on vastuvõetav (vt vahetäpsuse nõuded, punkt 8).

4.   Määramispiir

Tühikatse väärtused ei tohi ületada 30 % piirnormile vastavast saastetasemest (13).

5.   Kvaliteedikontroll

Korrapärased tühikatsed, rikastatud proovide analüüs, kvaliteedikontrolli proovid, osalemine asjaomaste materjalide laboritevahelistes uuringutes.

6.   Saagiste kontroll

6.1.   Kasutatakse sobivaid sisestandardeid, mille füüsikalis-keemilised omadused on võrreldavad vaatlusaluste analüütide omadega.

6.2.   Sisestandardite lisamine

Lisamine toodetele (enne ekstraheerimist ja puhastamist).

6.3.   Nõuded meetoditele, mille puhul kasutatakse kõiki kuut isotoopmärgistatud indikaator-PCB analoogi:

a)	tulemustesse viiakse sisse sisestandardite saagiseid arvestav parand;

b)	isotoopmärgistatud sisestandardi saagis peab olema 50–120 %;

c)	individuaalsetel analoogidel, mille osatähtsus kuue indikaator-PCB summas on alla 10 %, võivad olla madalamad või kõrgemad saagised.

6.4.   Nõuded meetoditele, mille puhul ei kasutata kõiki kuut isotoopmärgistatud sisestandardit või kasutatakse muid sisestandardeid:

a)	iga proovi sisestandardi(te) saagise kontroll,

b)	sisestandardi(te) saagis peab olema 60–120 %,

c)	tulemustesse viiakse sisse sisestandardite saagiseid arvestav parand.

6.5.   Märgistamata analoogide saagiseid kontrollitakse rikastatud proovide või kvaliteedikontrolli proovidega, mille kontsentratsioonid on huvipakkuva kontsentratsiooni vahemikus. Nende analoogide aktsepteeritavad saagised on 70–120 %.

7.   Nõuded laboritele

Vastavalt määrusele (EÜ) nr 882/2004 peavad laborid olema ISO juhendi 58 kohaselt tegutseva tunnustatud asutuse poolt akrediteeritud, millega tagatakse, et laborid kohaldavad analüüsimisel kvaliteeditagamissüsteemi. Laborid akrediteeritakse EN ISO/IEC 17025 standardi kohaselt.

8.   Tulemuslikkuse näitajad: kuue huvipakkuvale kontsentratsioonile vastava indikaator-pcb summa suhtes kohaldatavad kriteeriumid

Tõesus	– 30 kuni + 30 %
Vahetäpsus (RSD %)	≤ 20 %
Ülemise ja alumise tõkke erinevus	≤ 20 %

9.   Tulemuste esitamine

9.1.   Selleks et tulemuste aruanne sisaldaks võimalikult palju andmeid ja võimaldaks tulemuste tõlgendamist erinõuete kohaselt, peavad analüüsitulemused, kui kasutatud analüüsimeetod seda võimaldab, hõlmama üksikute PCB analoogide sisaldust ning olema esitatud alumise ja ülemise tõkke ning vaheväärtusena.

9.2.   Aruandesse tuleb märkida PCBde ja lipiidide ekstraheerimiseks kasutatud meetod.

9.3.   Individuaalsete sisestandardite saagised tuleb esitada juhul, kui need jäävad väljapoole punktis 6 nimetatud vahemikku, kui on ületatud piirnormi ja kui neist teatamist nõutakse.

9.4.   Kuna proovi nõuetelevastavuse hindamisel tuleb arvestada mõõtemääramatust, tuleb esitada ka see näitaja. Seega esitatakse analüüsitulemus järgmisel kujul: x +/- U, kus x on analüüsitulemus ja U on laiendatud mõõtemääramatus, kusjuures arvutamisel kasutatakse kattetegurit 2, mis annab usaldusväärsuse tasemeks ligikaudu 95 %.

9.5.   Kui mõõtemääramatust võetakse arvesse CCα kohaldamisega (nagu on kirjeldatud I peatüki punktis 2.1), tuleb see näitaja esitada.

9.6.   Tulemused tuleb esitada samades ühikutes ja vähemalt sama täpsusega, nagu on esitatud direktiivis 2002/32/EÜ sätestatud piirnormid.”