7.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 68/1

(1)

Määruses (EL) nr 543/2011 on sätestatud vastavalt mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustele kriteeriumid, mille alusel kehtestab komisjon kolmandatest riikidest importimisel kõnealuse määruse XVI lisa A osas sätestatud toodete ja ajavahemike kohta kindlad impordiväärtused.

(2)

Iga turustuspäeva kindel impordiväärtus on arvutatud rakendusmääruses (EL) nr 543/2011 artikli 136 lõike 1 kohaselt, võttes arvesse päevaandmete erinevust. Seetõttu peaks käesolev määrus jõustuma selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeval,

7.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 68/3

(1)

Taani ametiasutused teatasid 6. juulil 2010 vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping”) artikli 108 lõikele 3 õiguskindluse tagamise eesmärgil hasartmängumaksu käsitlevast seadusandlikust ettepanekust L 203 (edaspidi „hasartmängumaksuseadus”), (2) mis võeti vastu 25. juunil 2010. Komisjon küsis täiendavat teavet 11. augusti 2010. aasta ja 22. septembri 2010. aasta kirjadega. Taani ametiasutused esitasid nõutud teabe 20. oktoobri 2010. aasta kirjaga.

(2)

Samuti sai komisjon kaks eraldi kaebust seoses kavandatud hasartmängumaksuseadusega. Esimese esitas 23. juulil 2010 Taani mänguautomaaditööstuse ettevõtjate assotsiatsioon (edaspidi „DAB”). Teise kaebuse esitas 6. augustil 2010 traditsiooniline kasiinoettevõtja Royal Casino. Mõlemad kaebused edastati 23. septembril 2010 Taani ametiasutustele nende märkuste saamiseks. Taani ametiasutused esitasid oma märkused 20. oktoobri 2010. aasta kirjas.

(3)

Kohtumine Taani ametiasutustega teatise ja kahe eespool osutatud kaebuse arutamiseks toimus 10. novembril 2010 Brüsselis. Kohtumise ajal esitasid Taani ametiasutused dokumendi „Poolelioleva riigiabijuhtumi tõttu tekkinud dilemma”, milles nad andsid ühtlasi teada oma kavatsusest lükata teatatud seaduse jõustumine edasi seniks, kuni komisjon on vastu võtnud oma otsuse (3).

(4)

Komisjon teavitas 14. detsembri 2010. aasta otsusega Taani ametiasutusi, et ta on otsustanud algatada teatatud meetmega seoses ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikes 2 sätestatud menetluse. Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta (edaspidi „menetluse algatamise otsus”) avaldati Euroopa Liidu Teatajas  (4). Komisjon palus huvitatud isikutel esitada märkused.

(5)

Taani ametiasutused esitasid oma tähelepanekud menetluse algatamise otsuse kohta 14. jaanuari 2011. aasta kirjaga.

(6)

Kokku esitas 11. veebruarist 2011 kuni 22. veebruarini 2011 oma märkused 17 huvitatud kolmandat isikut (5). Need märkused edastati Taani ametiasutustele 16. märtsil 2011, andes ametiasutustele võimaluse vastata. Komisjon sai Taani ametiasutuste märkused 14. aprilli 2011. aasta kirjaga.

(7)

Pärast rikkumismenetluse algatamist ja põhjendatud arvamuse saatmist 23. märtsil 2007 seoses spordikihlveoteenuste vaba liikumise takistamisega Taanis (6) otsustas Taani valitsus reformida hasartmängu- ja kihlveoteenuseid käsitlevaid siseriiklikke õigusakte ning asendada kehtiv monopoolne kord reguleeritud ja osaliselt liberaliseeritud korraga. Liberaliseerimist peeti muu hulgas vajalikuks selleks, et järgida ELi õigust ning reageerida ohule, mida kujutasid endast teistes jurisdiktsioonides paiknevate mänguteenuse pakkujate poolt osutatud ebaseaduslikud interneti hasartmänguteenused.

(8)

Teatatud hasartmängumaksuseadus on üks hasartmängusektori liberaliseerimiseks vastu võetud seadustest (7). Hasartmänguseaduse artikli 1 kohaselt on uue, hasartmänguteenuseid käsitlevate õigusaktide reformi üldine eesmärk:

(9)

Hasartmänguseaduse kohaselt on hasartmängude pakkumiseks või korraldamiseks vajalik litsents, välja arvatud juhul, kui nimetatud seaduses või muus õigusaktis ei ole sätestatud teisiti. Peale selle tuleb hasartmängude pakkumise või korraldamise eest tasuda maksu (hasartmängumaksuseaduse artikkel 1).

(10)

Hasartmänguseaduse artiklis 5 esitatud määratluse kohaselt hõlmavad hasartmängud järgmist: i) loteriid, ii) kombineeritud hasartmängud ning iii) kihlveod.

(11)

Kombineeritud hasartmängud tähendavad tegevusi, kus osalejal on võimalus võita auhind ning kus võidu tõenäosus sõltub nii osavusest kui ka juhusest. Kombineeritud hasartmängud hõlmavad seega sageli kasiinodes pakutavaid mänge (näiteks rulett, pokker, baccarat, blackjack) ning sularahavõite pakkuvaid mänguautomaate.

(12)

Hasartmänguseaduse artiklis 5 määratletakse interneti hasartmängud kui mängud, milles osalevad mängija ja hasartmängu pakkuja ning mille käigus kasutatakse kaugsuhtlust. Samas sättes määratletakse traditsiooniline hasartmäng kui mäng, milles osalevad mängija ja hasartmängu pakkuja või pakkuja esindaja, kes kohtuvad füüsiliselt. Kihlveoteenused on määratletud kui tegevus, mille käigus on osalejal võimalus võita auhind ning tehakse panus tulevikusündmuse tulemuse peale või tulevikusündmuse esinemise peale.

(13)

Hasartmängumaksuseaduse artiklite 2–17 kohaselt kohaldatakse hasartmängumaksu järgmiste mängude suhtes: i) loteriid, sealhulgas klassiloteriid ja mittetulundusühingute pakutavad loteriid; ii) kihlveod, sealhulgas kohalikud kihlveod; iii) traditsioonilised kasiinod; iv) internetikasiinod; v) sularahavõite pakkuvad mänguautomaadid mängusaalides või pubides, baarides jne ning vi) panuseta mängud.

(14)

Hasartmängumaksuseaduses sätestatakse erinevad maksumäärad, mis sõltuvad sellest, kas mänge pakutakse traditsioonilistes või internetikasiinodes.

(15)

Hasartmängumaksuseaduse artikli 10 kohaselt maksustatakse traditsioonilistes kasiinodes mänge pakkuvaid litsentsiomanikke põhimaksuga, mis moodustab 45 % nende hasartmängu brutotuludest (panused miinus võidud), millest on maha arvatud jootraha, ning lisamaksuga, mis moodustab 30 % nende hasartmängu brutotuludest (jootraha maha arvatud), mis on suurem kui 4 miljonit Taani krooni (arvutatakse kuu kohta) (8).

(16)

Hasartmängumaksuseaduse artikli 11 kohaselt maksustatakse internetikasiinos mänge pakkuvaid litsentsiomanikke maksuga, mis moodustab 20 % nende hasartmängu brutotuludest.

(17)

Mängusaalides ja pubides, baarides jne sularahavõite pakkuvatel mänguautomaatidel hasartmänge pakkuvaid litsentsiomanikke maksustatakse maksuga, mis moodustab 41 % nende hasartmängu brutotuludest. Täiendav 30 % makstakse pubides, baarides jne asuvate mänguautomaatide pealt, kui hasartmängu brutotulud on üle 30 000 Taani krooni, ning mängusaalides asuvate mänguautomaatide pealt, kui hasartmängu brutotulud on üle 250 000 Taani krooni (9).

(18)

Litsentsitasuga seoses nähakse hasartmänguseaduses ette, et igaüks, kes taotleb litsentsi kihlvedude korraldamiseks või interneti kasiinomängude pakkumiseks, peab tasuma lõivu 250 000 Taani krooni (350 000 Taani krooni, kui taotletakse litsentsi nii kihlvedude korraldamiseks kui ka interneti kasiinomängude pakkumiseks) ning iga-aastast litsentsitasu, mis võib hasartmängutulu suurusest sõltuvalt ulatuda 50 000 Taani kroonist kuni 1 500 000 Taani kroonini.

(19)

Hasartmänguseaduses nõutakse, et internetihasartmängude pakkujad peavad kas olema registreeritud Taanis või määrama oma heakskiidetud esindaja, kui nad on registreeritud teises ELi või EMP liikmesriigis (artikkel 27).

(20)

Komisjon algatas ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse seoses kõnealuse meetmega põhjusel, et see meede võib hõlmata riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(21)

Eelkõige leidis komisjon, et meedet võib kohtupraktikat arvestades pidada valikuliseks. Komisjon tuletas meelde, et maksumeetme valikulisuse igasuguse hindamise käigus tuleks uurida, kas asjaomase meetmega soodustatakse teatavaid ettevõtjaid võrreldes teiste ettevõtjatega, kes on nimetatud korra eesmärki silmas pidades võrreldavas õiguslikus ja faktilises olukorras (10).

(22)

Võttes arvesse internetis ja traditsioonilistes kasiinodes pakutavate mängude laadi, mõlemat liiki hasartmängutegevusega kaasnevat sotsiaalset kogemust ning tarbijate sotsiaal-majanduslikke profiile, kahtles komisjon, kas internetis ja traditsioonilistes kasiinodes pakutavate hasartmängude vahelised erinevused on piisavalt olulised, et neid mänge võiks pidada õiguslikult ja faktiliselt mittevõrreldavateks nende maksustamisel hasartmängumaksuseaduse kohaselt.

(23)

Peale selle oli komisjon menetluse selles etapis seisukohal, et kui meedet peetakse esmapilgul valikuliseks, ei ole Taani ametiasutustel õnnestunud tõendada, et meede oleks põhjendatud maksusüsteemi loogika alusel.

(24)

Sellega seoses väitsid Taani ametiasutused, et interneti hasartmängude maksumäär peegeldas vajalikku tasakaalu Taani hasartmängualastes õigusaktides sätestatud eesmärkide vahel, et ühelt poolt kaitsta mängijaid ning teiselt poolt suuta konkureerida teistes, madalama maksumääraga riikides asutatud interneti hasartmänguettevõtjatega.

(25)

Peale selle, seoses Taani ametiasutuste viitega hasartmänguseaduse üldistele eesmärkidele (vt põhjendus 8) oli komisjon seisukohal, et need eesmärgid tundusid olevat üldist laadi ega olnud seotud maksusüsteemiga. Kuna kohtupraktikas on sedastatud, et ainult maksusüsteemile omased eesmärgid on asjakohased, leidis komisjon, et Taani ametiasutused ei olnud piisavalt põhjendanud oma väidet, et kõnealuse maksumeetme valikulisus oli vajalik maksusüsteemi loogikast lähtuvalt.

(26)

Lisaks oli komisjon seisukohal, et teatatud seadus hõlmas riigi ressursside kasutamise kaudu antud maksusoodustust, sest eespool nimetatud maksutulu andis interneti hasartmänguettevõtjatele eelise märkimisväärselt madalama maksumäära näol. Peale selle võib meede mõjutada kaubandust siseturul ja moonutada konkurentsi sel määral, mil meede annab valikulise majandusliku eelise Taanis tegutsevatele interneti hasartmänguettevõtjatele.

(27)

Lõpetuseks kahtles komisjon, kas teatatud meede võiks kuuluda mõne ELi toimimise lepingu artikli 107 lõigetes 2 ja 3 sätestatud erandi kohaldamisalasse.

(28)

Taani ametiasutused esitasid 14. jaanuari 2011. aasta kirjaga oma märkused komisjoni menetluse algatamise otsuse kohta.

(29)

Tuginedes oma teates esitatud interneti ja traditsiooniliste hasartmängude faktiliste ja majanduslike erinevuste loetelule, kordasid Taani ametiasutused oma seisukohta, et interneti hasartmänge tuleks käsitada traditsioonilistest hasartmängudest erineva tegevusena.

(30)

Taani ametiasutuste sõnul ei ole traditsiooniliste kasiinode ja internetikasiinode teatavates elektroonilistes mängudes kasutatav tarkvara identne. Peale asjaolu, et platvormid ja pakkujad ei ole samad, väideti, et nende elektrooniliste mängude vahel on suured erinevused, sest nende mängude mängimiseks traditsioonilistes kasiinodes on vajalik mängija füüsiline kohalolek. Füüsilise kohalolekuga kaasnevad erinevad kulud (näiteks transpordikulu, sissepääsu- ja riidehoiutasud ning toidu ja joogiga seotud kulud), mida ei esine interneti hasartmängude puhul.

(31)

Asjaolu, et mitu liikmesriiki on keelustanud interneti hasartmängud, lubades samas traditsiooniliste hasartmänguteenuste osutamist, peegeldas Taani ametiasutuste jaoks kahte liiki hasartmängude pakkumisega kaasnevaid erinevusi.

(32)

Peale selle väitsid Taani ametiasutused, et komisjon ei ole võtnud arvesse oma 2006. aasta uuringu (interneti hasartmängude kohta Euroopa Liidu siseturul) (11) järeldusi, mille kohaselt tuleks traditsioonilisi ja internetikasiinosid käsitada eraldiseisvate turgudena.

(33)

Samuti rõhutasid Taani ametiasutused, et komisjoni hinnangus keskenduti ainult traditsioonilistele kasiinodele ega võetud arvesse mänguautomaate (v.a rulett, blackjack, pokker jne), mis asuvad traditsioonilistes pubides, baarides jne või mängusaalides.

(34)

Seoses meetme põhjendamisega maksusüsteemi loogikaga väidavad Taani ametiasutused, et komisjon on teatatud meetme eesmärki võib-olla valesti tõlgendanud. Kõnealuse meetme eesmärk ei ole säilitada Taani hasartmängusektori rahvusvahelist konkurentsivõimet, vaid pigem püüd saavutada õigusaktis sätestatud neli eesmärki (hoida hasartmängude mängimine mõõdukal tasemel; kaitsta noori ja teisi haavatavaid isikuid ärakasutamise eest või hasartmängudest sõltuvusse sattumise eest; kaitsta mängijaid selle tagamisega, et hasartmänguteenust pakutakse õiglasel, vastutustundlikul ja läbipaistval viisil; tagada avalik kord ja ennetada hasartmängude kasutamist kuritegelikel eesmärkidel).

(35)

Interneti ja traditsioonilistele hasartmängudele kehtestatud erinevate maksumääradega seoses selgitasid Taani ametiasutused, et nad seisid silmitsi õigusliku ja regulatiivse dilemmaga. Ühelt poolt ei saanud nad enam säilitada kehtivat monopolistlikku olukorda ja edasi lükata interneti hasartmängude turu liberaliseerimist. Teiselt poolt kahjustaks interneti ja traditsiooniliste hasartmängutegevuse suhtes ühtse maksustamistaseme kohaldamine poliitikaeesmärke, mida valitsus soovib selles valdkonnas saavutada.

(36)

Eelkõige väitsid Taani ametiasutused, et ühtse maksustamistaseme kehtestamine kõikide hasartmängutegevuste suhtes tooks kaasa ebajärjekindlad lahendused, olenemata valitud maksumudelist. Ühtsel madalamal 20 % maksumääral põhineva mudeli valimine annaks tugeva stiimuli mängida traditsioonilistes kasiinodes, mis oleks vastuolus tarbijakaitse üldise huviga.

(37)

Seevastu ühtsel kõrgemal maksumääral põhinev mudel, mis on sarnane traditsioonilise hasartmängutegevuse suhtes kohaldatavale mudelile, muudaks interneti hasartmänguettevõtjate jaoks ebaatraktiivseks taotleda litsentsi nende teenuste osutamiseks Taanis ning sellega jääks seaduses liberaliseerimisega seoses sätestatud eesmärgid täitmata. See oleks vastuolus ka tarbijakaitse üldise huviga, sest interneti hasartmängude üle ei oleks võimalik teostada tõhusat kontrolli.

(38)

Taani ametiasutused esitasid oma seisukoha toetamiseks Taani parlamendi erakondade esimeestele maksundusministeeriumi 6. märtsi 2010. aasta märgukirja, mis käsitles kehtestatavat maksustamistaset (12). Märgukirjast nähtub, et praegust erinevat maksustamist tuleks vaadelda kui sellise tasakaalustamise tulemust, mille eesmärk on ühelt poolt tagada õigusnormide järgimine ja teiselt poolt maksimeerida maksutulu ja hoida hasartmängude mängimine mõõdukal tasemel.

(39)

Sellega seoses leidsid Taani ametiasutused, et arvesse tuleks võtta ka rahvusvahelist konkurentsi ja interneti hasartmängusektori globaalset laadi. Sellega seoses viitasid Taani ametiasutused ka uuringule interneti hasartmängude kohta Euroopa Liidu siseturul, mille kohaselt ei tohiks tegutsemine kodumaal olla pakkuja jaoks kulukam tegutsemisest välismaal, et tarbijate ja pakkujate jaoks oleks atraktiivsem tegutseda oma piirkonnas, mitte aga teistes riikides (13).

(40)

Peale selle väitsid Taani ametiasutused, et Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas Salzgitter kehtestatud põhimõtet (mille kohaselt ei peaks komisjon selleks, et kindlaks teha, kas teatatud meede kujutab endast riigiabi, võrdlema teatatud maksustamistaset teistes liikmesriikides kohaldatavate maksustamistasemetega) (14) ei kohaldata teatatud seaduse suhtes, sest traditsiooniliste ja interneti hasartmängutegevuste erinev maksustamine põhineb ainult siseriiklikel maksukaalutlustel. Eelkõige ei võtnud Taani valitsus arvesse teistes liikmesriikides kohaldatavaid maksumäärasid mitte selleks, et parandada Taani hasartmängusektori konkurentsivõimet, vaid valitsus soovis lihtsalt leida sobiva tasakaalu eespool nimetatud nelja poliitikaeesmärgi vahel, mis on sätestatud teatatud seaduses.

(41)

Peale selle väitsid Taani ametiasutused, et komisjon oli valesti tõlgendanud kohtuasja Salzgitter, sest komisjon oli kohtuasjale tuginenud mitte selleks, et hinnata teatatud meetme valikulist olemust, vaid selleks, et uurida, kas teatatud meetme valikulisust võiks pidada põhjendatuks.

(42)

Eespool toodud põhjustel leiavad Taani ametiasutused, et kui teatatud maksumeede peaks osutuma valikuliseks, tuleks seda käsitada maksusüsteemi loogika alusel põhjendatud meetmena.

(43)

Komisjon sai märkused, sealhulgas kaebused, 17 huvitatud kolmandalt isikult, kellest seitse olid ühendused, (15) seitse ettevõtjad (16) ja kolm liikmesriigid (17).

(44)

Meetme valikulisusega seoses väitsid mõned huvitatud isikud, et traditsioonilised ja internetikasiinod ei ole õiguslikult ja faktiliselt võrreldavas olukorras, sest need ettevõtjad ei tegutse samal turul ning sellest tulenevalt ei kandu maksumeede kõrvale üldiselt kohaldatavast maksusüsteemist. Sellest tulenevalt ei peaks maksumeedet käsitama valikulisena.

(45)

Selle seisukoha toetuseks väidavad huvitatud kolmandad isikud, et traditsiooniliste ja internetikasiinode pakutavad tooted erinevad üksteisest olulisel määral. Traditsiooniliste kasiinode pakutavate tegevustega kaasneb sotsiaalne kogemus, mille käigus – erinevalt interneti hasartmängudest – on mängukogemuse oluliseks osaks arutelu, välimus ja füüsiline keskkond. Peale selle tuleks traditsioonilist hasartmängutegevust käsitada üldise meelelahutuskogemuse osana, mida täiendavad muud tegevused, näiteks sellised teenused, mida pakuvad restoranid, baarid, konverentsikeskused ja hotellid.

(46)

Lisaks väidavad need huvitatud isikud, et interneti ja traditsiooniliste hasartmängutegevustega ei kaasne sama sõltuvusrisk. Seda seisukohta on toetatud Euroopa Liidu Kohtu praktikas, kus kohus leidis, et „internetis hasartmängude pakkumisele omased tunnused võivad […] sisaldada […] erinevat laadi ja oluliselt suuremaid ohte tarbijate kaitse valdkonnas” (18). Samuti viidatakse hasartmänge käsitlevale uuringule, (19) mille avaldas Institut National de la Santé et de la Recherche Médicale ning mille kohaselt kujutavad interneti hasartmängud tegelikku sõltuvusse sattumise riski, mida peab siiski käsitlema interneti hasartmängude reguleeritud turg.

(47)

Lisaks väitis mõni huvitatud isik, et hasartmänguturg on erinevate turustamiskanalite alusel killustatud, mis on erinevate asjaomaste turgude eristamisel asjakohaseks elemendiks. Sellega seoses viitavad nad Prantsusmaa konkurentsiasutuse 20. jaanuari 2011. aasta arvamusele, milles märgiti, et interneti hasartmänge võib eristada hasartmängudest klubides või laudades (20).

(48)

Mõni huvitatud isik märkis samuti, et traditsiooniliste hasartmänguettevõtjate suhtes kohaldatakse piiratud konkurentsisurvet konkreetsetes geograafilistes piirkondades, kus nad oma mänge pakuvad. Seevastu interneti hasartmänguettevõtjad seisaksid silmitsi raevuka konkurentsiga teiste interneti hasartmänguettevõtjate poolt. Kuna traditsiooniliste kasiinode hasartmängutooted on seotud füüsilise asukohaga, peavad kliendid asjaomasesse asukohta jõudmiseks siiski füüsiliselt liikuma. Näiteks Taanis on ainult kuus asukohta, kus traditsioonilised kasiinod tegutseda võivad. Interneti hasartmänguteenused võimaldavad mängijatel seevastu pääseda juurde suurele arvule mängudele, mida pakuvad erinevad rahvusvahelised hasartmänguettevõtjad. Peale selle muudab internetikasiinode vahelise konkurentsi veelgi tugevamaks selliste spetsialiseerunud veebisaitide olemasolu, kus võrreldakse erinevate interneti hasartmänguettevõtjate pakkumisi, ning selliste arvukate blogide ja foorumite olemasolu, mis võimaldavad mängijatel võrrelda interneti hasartmänguettevõtjate tooteid, hindu ja teenuseid.

(49)

Samal ajal rõhutavad need huvitatud isikud, et interneti hasartmängudega seotud kasumimarginaalid on olulisel määral väiksemad võrreldes traditsiooniliste kasiinode kasumimarginaalidega, sest interneti hasartmänguettevõtjate vaheline konkurents on tugev ja traditsiooniliste kasiinode vahel selline konkurents puudub. Seega on internetikasiinode väljamaksemäär (st protsent panustatud summadest, mis makstakse klientidele tagasi) oluliselt madalam. Peale selle saavad traditsioonilised kasiinod pakkuda muid kõrvaltooteid ja saada seega kasu kõrvaltegevusest – näiteks kasiino hotellidest, baaridest või restoranidest –, mis internetikeskkonnas puudub. Kuna traditsioonilised hasartmänguettevõtjad võivad teenida suuremat hasartmängutulu kui interneti hasartmänguettevõtjad, siis sellest tulenevalt oleks erineva maksumäära kohaldamine põhjendatud finantsvõimekuse põhimõttega, mille kohaselt need, kes suudavad taluda suuremat maksukoormust, peaksid maksma kõrgemaid makse.

(50)

Peale eespool nimetatud argumentide väitsid mõned huvitatud isikud ka seda, et isegi kui Taani meede osutuks valikuliseks, oleks valikulisuse kriteerium põhjendatav maksusüsteemi olemuse ja üldskeemiga. Taani diferentseeritud maksumäära eesmärk oli tagada, et interneti hasartmänguettevõtjad taotleksid Taani litsentsi ja maksaksid seega tulevikus Taani makse, ning samal ajal oleks tagatud ka see, et saavutatakse hasartmänge käsitlevates Taani õigusaktides sätestatud tarbijapoliitika eesmärgid.

(51)

Sellega seoses viitasid mõned huvitatud isikud komisjoni 1998. aasta teatisele riigiabi eeskirjade rakendamise kohta äriühingute maksustamisega seotud meetmete suhtes, (21) mille kohaselt on kogu maksusüsteemi eesmärk koguda tulu riigi kulutuste katmiseks. Selle alusel leiavad nad, et Taani residentidele interneti hasartmänguteenuste osutamisest tuleneva maksutulu optimeerimise eesmärki ei suudeta saavutada, kui maksumäär oleks kõrgem kui teatatud seaduse alusel interneti hasartmängude suhtes kohaldatud määr.

(52)

Vastukaaluks eespool nimetatud argumentidele esitasid teised kolmandad isikud – peamiselt traditsiooniliste hasartmängude pakkujad – märkuseid Taani ametiasutuste seisukoha vastu.

(53)

Põhimõtteliselt väitsid need huvitatud isikud, et Taani maksustamiskorda tuleks käsitada valikulisena, sest sellega kehtestatakse erinev maksukohtlemine kahte rühma kuuluvate ettevõtjate suhtes, mis asuvad meetme eesmärki silmas pidades võrreldavas õiguslikus ja faktilises olukorras. Need isikud väidavad, et traditsioonilised ja internetikasiinod tegelevad konkureeriva tegevusega ühel ja samal turul ning on seetõttu võrreldavas olukorras.

(54)

Selle seisukoha toetamiseks väidavad huvitatud isikud, et traditsioonilistes ja internetikasiinodes pakutavad mängud on samasugused. Kasiinomängude suhtes kohaldatavaid eeskirju tuleks käsitada samasugustena ning virtuaalne suhtlemine krupjeede või teiste mängijatega on võrreldav reaalse suhtlemisega traditsioonilistes kasiinodes. Traditsiooniliste mänguautomaatide valmistajad toodavad veebikeskkonnas kasutamiseks samu mudeleid nagu traditsiooniliseks kasutamiseks. Sellest tulenevalt olid internetis ja traditsioonilistes kasiinodes pakutavad kasiinomängud tehnilisest vaatenurgast identsed tehnoloogilise platvormi, kirjelduse, tunnusjoonte, formaatide ja parameetrite seisukohast.

(55)

Peale selle väidavad huvitatud isikud, et traditsiooniliste ja internetikasiinode tarbijaprofiilid on võrreldavad. Sellest tulenevalt ei tohiks kasutada tarbijaaspekti asjakohase argumendina, et eristada interneti hasartmänge traditsioonilistest hasartmängudest.

(56)

Mõni huvitatud isik ei arvanud, et interneti hasartmänge peaks käsitama traditsioonilistest hasartmängudest erineva tegevusena, vaid lihtsalt alternatiivse kanalina, mille kaudu mängijatele mänge pakutakse.

(57)

Lisaks eespool nimetatud argumentidele on huvitatud isikud seisukohal, et praegust hasartmänguturgu tuleks vaadelda ühtse turuna, mis on läbimas suurt muutust, mis väljendub mängijate laiaulatuslikus suundumises traditsioonilistest kasiinodest internetikasiinodesse. Sellel hiljutisel suundumusel võib olla mitu põhjust, sealhulgas interneti kasutamise pidev kasv, internetikasiinode väikesed käitamiskulud kõikidel tasanditel (rajatised, personal ja püsikulud), asjaolu, et internetikasiinod suudavad pakkuda piiramatut juurdepääsu interneti hasartmängudele ööpäevaringselt igal pool, kui arvesse võtta uute tehnoloogiate pidevat arengut.

(58)

Huvitatud isikud ennustavad, et kui võtta arvesse tehnoloogilise progressi ja äritegevuse kiiret tempot ning e-kaubandusele omast turu hõlvamist, mis on muutnud hasartmängusektori selle valdkonna äärmiselt dünaamiliseks ja muutuvaks, siis tulevikus suureneb interneti hasartmängude turuosa võrreldes traditsiooniliste hasartmängudega veelgi. Sellega seoses viitavad nad ka kohtujurist Boti arvamusele kohtuasjas Liga Portuguesa de Futebol Profissional, (22) mille kohaselt on uute kommunikatsioonivahendite mõju selline, et siiani ainult konkreetsetes ruumides kättesaadavaid õnne- ja hasartmänge on nüüd uute tehnoloogiate, näiteks telefonide, interaktiivse televisiooni ja interneti arengut arvesse võttes võimalik mängida igal ajal ja igal pool.

(59)

Samuti viidatakse siseturu hasartmänguteenuseid käsitlevale komisjoni 2006. aasta uuringule (23). Selle kohaselt muutuvad kasiinohasartmängud tulevikus üha enam serveripõhisteks, sest mänguautomaadid asenduvad kiiresti allalaaditavate mängutarkvaradega (24). Seda arengut tähistaks uute hübriidmängukohtade tekkimine.

(60)

Eespool esitatud argumentide põhjal jõuavad huvitatud isikud järeldusele, et meede on valikuline, sest traditsiooniliste ja internetikasiinode tegevus on õiguslikult ja faktiliselt sarnane. Samuti ei saa sellist valikulisust õigustada maksusüsteemi loogikaga. Peale selle leiavad nad, et kõrgema maksumäära kohaldamine ei heidutaks interneti hasartmänguettevõtjaid taotlemast luba Taanis.

(61)

Samuti ei pea nad asjakohaseks Taani ametiasutuste viidet teiste liikmesriikide riiklikele maksusüsteemidele, et õigustada vajadust meelitada ligi internetikasiinosid, sest väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peaks igasugune põhjendus tuginema vaid riiklikule maksusüsteemile (25). Peale selle on kohtud korduvalt ümber lükanud Taani ametiasutuste väite, mille kohaselt teatavate ettevõtjate suhtes kohaldatava maksumäära alandamine on vajalik selleks, et muuta turg konkurentsivõimelisemaks.

(62)

Jäädes seisukohale, et teatatud meede ei ole valikuline ega kujuta endast riigiabi, juhivad Taani ametiasutused tähelepanu sellele, et kõik sekkuvad valitsused toetavad seisukohta, et regulatiivsest vaatenurgast eksisteerib vajadus eristada traditsioonilisi ja internetikasiinosid.

(63)

Samuti väidavad nad, et ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamisel asjaomase turu määratlemiseks kasutatud metoodika on ette nähtud eraettevõtjatele ning põhineb toote asendatavuse hindamisel nõudluse ja pakkumise vaatenurgast ning seetõttu ei tohiks seda kasutada riigiabi hindamisel. Selle metoodika kasutamisega mindaks kaugemale riigiabi eeskirjadest, mida antud juhul kohaldatakse liikmesriigi suveräänse maksude kehtestamise õiguse suhtes.

(64)

Nende arvates peaks interneti hasartmänge käsitama traditsioonilistest hasartmängudest eraldi. Sellega seoses viitavad Taani ametiasutused ka ühinemismenetluse käigus komisjoni poolt võetud seisukohale, mille kohaselt moodustavad mänguautomaadid (peavõitu pakkuvad mänguautomaadid, žetooniga toimivad mänguautomaadid ning sularahal põhinevad mänguautomaadid või auhinda pakkuvad mänguautomaadid (AWPd)) eraldi tooteturu (26). Samuti nimetavad nad muu hulgas Prantsusmaa konkurentsiasutuse vastu võetud otsuseid, mille kohaselt traditsiooniline pokker ei paikne samal turul internetipokkeriga, sest traditsioonilise pokkeri puhul on vaja isiklikku enesevalitsust, teiste mängijate jälgimist ning seda liiki pokkeriga kaasnevad sageli suuremad kulud ja geograafilised piirangud (27). Samuti viidatakse Briti õiglase kaubanduse ameti vastu võetud ühinemisotsusele, milles eristatakse ühelt poolt litsentsi saanud kihlveokontoreid ning teiselt poolt kihlvedude sõlmimist telefoni või interneti teel (28).

(65)

Seoses tooteturgudel valitsevate erinevustega rõhutavad Taani ametiasutused, et paljude sekkujate sõnul pakutakse kasiinodes lisateenuseid – mis on märkimisväärselt kallimad. Sotsioloogilisest vaatenurgast kordavad Taani ametiasutused oma seisukohta, et kaughasartmängude ja traditsiooniliste hasartmängude mängijad moodustavad eri liiki kliendirühmad, nagu on märgitud ka komisjoni hiljutises, 24. märtsi 2011. aasta rohelises raamatus interneti hasartmängude kohta siseturul, milles öeldi, et interneti hasartmängude mängijad paistavad erinevat traditsiooniliste kasiinode või kihlveokontorite klientidest (29).

(66)

Samuti kordavad Taani ametiasutused seisukohta, et väljamakse määr on märkimisväärselt kõrgem interneti hasartmänguettevõtjate puhul, arvestades nende väikeseid tegevuskulusid. Samuti juhivad nad tähelepanu sellele, et erinevusi traditsiooniliste ja internetikasiinode vahel võib leida kasutatava tarkvara tehnilistes aspektides, litsentsi andmist reguleerivates erinevates eeskirjades ning traditsiooniliste kasiinode kohalikus domineerivas positsioonis.

(67)

Samuti seavad Taani ametiasutused kahtluse alla selle, kuidas teatavad huvitatud isikud tõlgendavad eespool nimetatud arvamust, mille kohtujurist Bot esitas kohtuasjas Liga Portuguesa. Nad väidavad, et nimetatud arvamus, mis esitati seoses teenuste osutamise vabadusega, on kooskõlas arusaamaga, et kaughasartmänguteenuse osutajaid tuleks käsitada selliselt, nagu nad oleksid erinevas õiguslikus ja faktilises olukorras võrreldes traditsiooniliste hasartmänguettevõtjatega.

(68)

Taani ametiasutused tunnistavad, et teatavat liiki interneti hasartmänguteenused võivad siiski kujutada endast teist liiki müüki, nagu näiteks kihlveoteenuste puhul.

(69)

Teatatud seaduse eesmärkidega seoses ei nõustu Taani ametiasutused konkreetsete huvitatud isikute seisukohaga, et teatatud akti eesmärk on ligi meelitada välismaised hasartmänguteenuse pakkujaid. Pigem on valitsusel hasartmänguseaduses loetletud eesmärgid. Peale selle ei muutuks uue seaduse üldine eesmärk, st teenida hasartmängudega nagu mis tahes muu samalaadse süsteemiga, et koguda maksutulu riigi eelarve rahastamiseks.

(70)

Samuti nõustuvad Taani ametiasutused mõne huvitatud isiku väljendatud seisukohaga, et maksukohustuslase suutlikkust maksta tuleks käsitada kehtiva põhjendusena. Antud juhul oleks interneti hasartmänguettevõtjate finantsvõimekus tõepoolest märkimisväärselt väiksem.

(71)

Lõpetuseks väidavad Taani ametiasutused, et nende kaughasartmängude suhtes kohaldatav maksusüsteem on kavandatud nii, et oleks tagatud parim võimalik tulumäär. Seega väljendaks interneti hasartmängude suhtes kohaldatav madalam maksumäär vajadust tasakaalustada teatatud seaduses sätestatud neli eesmärki vajadusega maksimeerida maksutulu.

(72)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

(73)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 nõutakse, et meetme peab andma liikmesriik või see peab tulenema riigi ressurssidest. Maksutulud vähenevad niivõrd, kuivõrd riigi ressursse kasutatakse maksustamiskuludeks.

(74)

Antud juhtumi puhul ei ole ükski isik – Taani ametiasutused, kaebuse esitajad ega kolmandad isikud – riigi ressursside olemasolu vaidlustanud.

(75)

Lubades interneti hasartmänguettevõtjate maksustamist suhteliselt madala maksumääraga, nimelt 20 % nende hasartmängu brutotuludest, (30) loobuvad Taani ametiasutused tulust, mis kujutab endast riigi ressursse. Seetõttu on komisjon seisukohal, et asjaomase meetmega kaasneb riigi ressursside kadu ning seetõttu tuleneb see meede riigi ressurssidest.

(76)

Samuti peab meetmega kaasnema abisaajale rahaline eelis. Eelise mõiste hõlmab mitte ainult otsest kasu, vaid ka selliseid sekkumisi, mis erinevates vormides leevendavad tavapäraselt ettevõtja eelarvest kantud kulusid (31).

(77)

Antud juhtumi puhul ei ole ükski isik – Taani ametiasutused, kaebuse esitajad ega kolmandad isikud – eelise olemasolu vaidlustanud.

(78)

Hasartmängumaksuseaduse kohaselt peavad interneti hasartmänguettevõtjad maksma maksu, mis on 20 % nende hasartmängu brutotuludest. See määr on oluliselt madalam traditsiooniliste hasartmänguettevõtjate suhtes kohaldatavast määrast. Sellepärast saavad interneti hasartmänguettevõtjad eelise madalama maksukoormuse kujul. Sellest järeldub, et asjaomane meede hõlmab eelist interneti hasartmänguteenuseid osutavatele ettevõtjatele.

(79)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt peab meede kahjustama EL-sisest kaubandust ning moonutama konkurentsi või ähvardama seda teha. Antud juhtumi puhul peavad interneti hasartmänguettevõtjad, kes registreerivad end Taanis, tegutsema konkurentsitingimustes ning nad on kaasatud ühendusesisesesse kaubandusse. Sellest tulenevalt mõjutab hasartmängumaksuseadus, milles nähakse ette interneti hasartmänguteenuseid osutavatele Taani ettevõtjate soodne maksukohtlemine, kindlasti ühendusesisest kaubandust ning moonutab või ähvardab moonutada konkurentsi.

(80)

Selleks et meedet saaks käsitada riigiabina ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, peaks see meede osutuma valikuliseks sel määral, mil selle meetmega soodustatakse teatavaid ettevõtjaid või teatavate kaupade tootmist.

(81)

Väljakujunenud kohtupraktikas on valikulisust tõlgendatud nii, et meede on valikuline, kui selle meetme eesmärk on osaliselt vabastada need ettevõtjad rahalistest kohustustest, mis tulenevad seadusega kehtestatud kohustuslike maksete üldise süsteemi tavapärast kohaldamisest (32). Sellest järeldub, et meede on valikuline, kui selle puhul kaldutakse kõrvale üldise maksustamisraamistiku kohaldamisest. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb hinnata seda, kas asjaomane meede soodustab teatavaid ettevõtjaid võrreldes teiste ettevõtjatega, kes asuvad nimetatud korra eesmärki silmas pidades võrreldavas õiguslikus ja faktilises olukorras (33).

(82)

Kohtupraktika kohaselt tuleb juhul, kui leitakse, et meede kaldub kõrvale üldisest maksusüsteemist, seda meedet uurida eesmärgiga teha kindlaks, kas erinev kohtlemine tuleneb selle maksusüsteemi olemusest või ülesehitusest, millesse need meetmed kuuluvad (34). Teisisõnu seisneb küsimus selles, kas asjaomane meede, mis tundub esmapilgul olevat valikuline, on põhjendatud maksusüsteemi loogikaga (35).

(83)

Antud juhtumi puhul tuleks võrdlussüsteem määratleda kui Taani hasartmängutegevuste maksustamissüsteem. Hasartmängumaksuseaduse eesmärk on reguleerida maksude maksmist kõikide Taanis teostatavate või korraldatavate hasartmängutegevuste pealt olenemata sellest, kas need tegevused viiakse läbi internetis või traditsioonilistes kasiinodes. Sellepärast tuleks asjaomast meedet (st erineva maksukohtlemise kehtestamine interneti hasartmängutegevuste suhtes) hinnata selle võrdlussüsteemi taustal.

(84)

Kuna teatatud seaduses nähakse ette, et internetikasiinodes mängude pakkumiseks vajaliku litsentsi omanikud peavad maksma maksu, mis moodustab 20 % nende hasartmängu brutotuludest, samas kui traditsioonilistes kasiinodes mängude pakkumiseks vajaliku litsentsi omanikud peavad maksma põhimaksu, mis moodustab 45 % nende hasartmängu brutotuludest, ning lisamaksu kuni 30 % nende hasartmängu brutotuludest, siis tekib küsimus, kas interneti hasartmänguettevõtjaid ja traditsioonilisi hasartmänguettevõtjaid, kelle suhtes kohaldatakse erinevat maksumäära, tuleks käsitada õiguslikult ja faktiliselt võrreldavatena.

(85)

Sellega seoses on Taani ametiasutused järjepidevalt väitnud, et interneti hasartmängutegevused ja traditsioonilised hasartmängutegevused ei ole õiguslikult ja faktiliselt võrreldavad platvormide, kulude, kasumimarginaalide, sotsiaalse kogemuse, pakkujate või toodete poolest.

(86)

Peale selle on Taani ametiasutused sarnaselt teistele huvitatud isikutele rõhutanud olulist erinevust kahte liiki ettevõtjate vahel, viidates internetikasiinode vahel valitsevale tihedale konkurentsile ja konkurentsi puudumisele traditsiooniliste hasartmänguettevõtjate vahel.

(87)

Olenemata mitmetest objektiivsetest erinevustest interneti ja traditsiooniliste hasartmänguettevõtjate vahel (näiteks füüsiline kohaolu vs. virtuaalne kohalolu), leiab komisjon, et eespool nimetatud erinevused traditsiooniliste ja internetikasiinode vahel ei ole piisavad selleks, et kahte liiki ettevõtjaid oleks võimalik sisuliselt ja otsustaval määral õiguslikult ja faktiliselt eristada.

(88)

Sellega seoses märgib komisjon, et traditsiooniliste ja interneti hasartmänguettevõtjate pakutavad mängud on samaväärsed. Nii interneti kui ka traditsiooniliste hasartmänguettevõtjate pakutavad mängud – sealhulgas rulett, baccarat, punto banco, pokker ja mängimine mänguautomaatidel – moodustavad osa samast mängutegevusest olenemata sellest, kas mängimine toimub internetis või traditsioonilistes kasiinodes. Peale selle näivad traditsioonilistes ja internetikasiinodes pakutavad kasiinomängud olevat tehnilisest vaatenurgast võrreldavad tehnoloogiliste platvormide, formaatide ja parameetrite poolest.

(89)

Sellega seoses leiab komisjon, et hasartmängutegevuste maksustamise seiskohast on hasartmänguteenuste osutamine veebikeskkonnas sama liiki mängutegevuste järjekordne turustuskanal. Selle seisukoha toetamiseks märgib komisjon internetikasiinode märkimisväärseid jõupingutusi, et jäljendada traditsiooniliste kasiinode pakutavat kogemust sel viisil, et veebikeskkonnas mängijad tunneksid end nii, nagu nad mängiksid traditsioonilises kasiinos, mitte aga virtuaalses keskkonnas.

(90)

Selleks et toetada oma seisukohta, et interneti ja traditsioonilised hasartmängud ei ole õiguslikult ja faktiliselt võrreldavad tegevused, on Taani ametiasutused muu hulgas viidanud Briti õiglase kaubanduse ameti otsusele, milles eristatakse ühelt poolt litsentsitud kihlveokontoreid ning teiselt poolt kihlvedude sõlmimist telefoni või interneti teel (36). Selline viitamine on siiski vastuolus Taani ametiasutuste seisukohaga, et kihlvedude sõlmimine internetis ja traditsioonilises keskkonnas on identsed teenused (37). Sellega seoses on vastuoluline ka see, et Taani ametiasutused peavad internetis ja traditsioonilises keskkonnas pakutavaid kihlveoteenuseid samalaadseks tegevuseks ning kohaldavad nende tegevuste suhtes sama maksukohtlemist, pidades samas teist liiki interneti ja traditsioonilisi hasartmängutegevusi erinevateks tegevusteks ning kohaldades nende suhtes erinevaid maksumäärasid.

(91)

Taani ametiasutused tuginesid ka juhtumiga Candover-Cinven-Gala seoses tehtud otsusele, (38) milles sätestati, et mänguautomaadid (peavõitu pakkuvad mänguautomaadid, žetooniga toimivad mänguautomaadid ning sularahal põhinevad mänguautomaadid või auhinda pakkuvad mänguautomaadid (AWPd)) moodustavad sõltumatu tooteturu (39). Kuigi selles otsuses ei käsitletud riigiabi eeskirjade kohaldamist ega valikulisuse küsimust, tuleb siiski märkida, et kuigi otsusest sätestatakse, et mänguautomaadid (peavõitu pakkuvad mänguautomaadid, žetooniga toimivad mänguautomaadid ning sularahal põhinevad mänguautomaadid või auhinda pakkuvad mänguautomaadid (AWPd)) moodustavad sõltumatu tooteturu, öeldakse seal ka seda, et neid mänguautomaate võib käsitada hasartmängupaketi osana asjaomases asukohas, kus nad asuvad, st kasiinodes, bingosaalides, mängusaalides, pubides, kihlveokontorites jne (40).

(92)

Tarbijate sotsiaal-majanduslikes profiilides, sõltuvusriskides või turu arengus esinevad väidetavad erinevused on samuti ebapiisavad kinnitamaks, et interneti ja traditsioonilised hasartmängud kujutavad endast kahte eri liiki tegevust, mis ei ole õiguslikult ja faktiliselt võrreldavad. Tundub, et mõned uuringud, millele Taani ametiasutused ja samamoodi ka kaebuse esitajad tuginesid, sisaldavad piisavalt tõendeid vastupidiste järelduste toetamiseks. Seega, pidades silmas siseturu hasartmänguteenuseid käsitlevat komisjoni 2006. aasta uuringut, (41) väidavad Taani ametiasutused, et uuring tundub näitavat, et traditsiooniliste ja internetikasiinode turud on eraldiseisvad (42). Sama aruannet on tsiteerinud ka mõned huvitatud isikud (43) eesmärgiga näidata, et interneti hasartmängude turgu ei tohiks käsitada uue turuna, vaid pigem sama hasartmänguturu edasiarendusena, mis väljendub uute hübriidmängukohtade tekkimises (44).

(93)

Samamoodi leidub vastukäivaid argumente Taani riikliku sotsiaaluuringute keskuse teostatud uuringus, (45) mida tsiteerivad nii Taani ametiasutused kui ka kaebuse esitajad. Kui Taani ametiasutused väidavad, et traditsioonilistes kasiinodes mängijad erinevad internetikasiinodes mängijatest vanuse, soo ja haridustaseme poolest, siis samale uuringule tuginevad kaebuse esitajad jõuavad vastupidisele järeldusele, väites, et uuringust nähtub, et traditsioonilistes või internetikasiinodes mängivate klientide profiilide vahel puuduvad suured erinevused. Nende arvetes nähtub uuringust, et nii traditsioonilistes kui ka internetikasiinodes mängivad inimesed on tavaliselt samad 18–24-aastased noored mehed (46).

(94)

Eespool toodut silmas pidades järeldab komisjon, et traditsioonilisi ja internetikasiinosid tuleks käsitada õiguslikult ja faktiliselt võrreldavatena. Kuna nii interneti kui ka traditsioonilised hasartmängud põhjustavad samu riske, käsitletakse teatatud meetmes nii interneti kui ka traditsioonilisi hasartmänge. Asjaomase meetmega nähakse ette erinev maksukohtlemine, millega soodustatakse interneti hasartmänguettevõtjaid võrreldes traditsiooniliste kasiinodega. Sellest tulenevalt peaks asjaomast meedet käsitama esmapilgul valikulisena ELi toimimise lepingu artikli 107 tähenduses, sest selle meetmega kaldutakse kõrvale üldisest maksustamise korrast.

(95)

Seda, kas esmapilgul valikulisena tunduvat meedet on võimalik põhjendada süsteemi olemuse ja üldskeemiga, tuleb hinnata kehtiva kohtupraktika alusel. Meetme valikulisuse põhjendamiseks võib tugineda maksustamissüsteemi aluseks olevatele põhimõtetele või põhjendustele.

(96)

Sellega seoses väitsid Taani ametiasutused, et asjaomase sektori eripära arvesse võttes on interneti hasartmänguettevõtjate soodustamine erineva maksukohtlemise kaudu ainus viis tagada nende maksustamiskava tõhusus. Kõrgema maksumäära kehtestamine võtaks interneti hasartmänguettevõtjatelt motivatsiooni taotleda Taani litsentsi, samas kui madalama maksukoormuse kehtestamine kõikide asjaomaste ettevõtjate suhtes oleks vastuolus üldise eesmärgiga hoida hasartmängude pakkumine mõistlikul tasemel.

(97)

Taani ametiasutused on ka kinnitanud, et interneti hasartmänguettevõtjate finantsvõimekus, mis on väidetavalt väiksem kui traditsiooniliste kasiinoettevõtjate finantsvõimekus, põhjendas erineva maksumäära kehtestamist kahte liiki ettevõtjate suhtes.

(98)

Eelpool nimetatud argumente silmas pidades tuletab komisjon meelde, et kohtupraktika kohaselt (47) ja komisjoni teatise kohaselt, mis käsitleb äriühingute otsese maksustamisega seotud meetmete suhtes riigiabi eeskirjade kohaldamist, (48) peab liikmesriik kindlaks tegema, kas asjaomane meede tuleneb otseselt asjaomase liikmesriigi maksusüsteemi alus- või juhtpõhimõtetest. Asjaomase maksusüsteemi olemusel või üldskeemil rajanev põhjendus kujutab endast erandit põhimõttest, et riigiabi andmine on keelatud. Seetõttu tuleb seda täpselt tõlgendada (49).

(99)

Sellest tuleneb, et Taani ametiasutuste ülesanne on tõendada, et asjaomane maksumeede on põhjendatud maksusüsteemi loogika alusel. Kuid Taani ametiasutused ei esitanud ühtegi piisavat ja veenvat tõendit oma väite kinnitamiseks, et laiema kategooria (hasartmänguettevõtjad) ühe konkreetse segmendi (interneti hasartmänguettevõtjad) maksumäära alandamine eesmärgiga tagada, et viimati nimetatud ettevõtjad taotleksid litsentsi, tuleneb Taani maksusüsteemi aluseks olevatest põhimõtetest ja selle maksusüsteemi loogikast. Eelkõige tuleks eesmärki, mille kohaselt soovitakse meelitada Taanis ligi välismaiseid hasartmänguteenuse pakkujaid ja hakata nende suhtes kohaldama Taanis kehtivaid eeskirju, käsitada riikliku poliitikaeesmärgina, mis jääb väljapoole maksusüsteemi loogikat.

(100)

Samuti ei suutnud Taani ametiasutused seoses interneti hasartmänguettevõtjate väidetava madalama maksevõimekusega tõendada, et interneti ja traditsiooniliste kasiinotegevuste kasumlikkuse vahel eksisteerib erinevus, mis põhjendaks diferentseeritud maksukohtlemist. Ühtlasi ei ole Taani ametiasutused tõendanud, et finantsvõimekus on nende äriühingute otsese maksustamise süsteemist tulenev põhimõte, mida võiks antud juhtumi puhul käsitada kui põhjendust traditsiooniliste ja internetikasiinode suhtes diferentseeritud maksukohtlemise kehtestamisele.

(101)

Eespool esitatust järeldub, et komisjon ei pea teatatud seaduse valikulisust põhjendatuks maksusüsteemi loogikast lähtuvalt.

(102)

Eespool kirjeldatut silmas pidades leiab komisjon, et ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud kriteeriumid on täidetud ning et meede, millega kehtestatakse madalam maksumäär interneti hasartmängude suhtes, kujutab endast riigiabi interneti hasartmänguteenuseid osutavatele Taanis registreeritud ettevõtjatele.

(103)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõigetes 2 ja 3 sätestatakse eeskirjad selle kohta, millal on teatav abimeede kokkusobiv siseturuga ja mis liiki abi võib käsitada siseturuga kokkusobivana.

(104)

Komisjon leiab, et asjaomase meetme võib tunnistada siseturuga kokkusobivaks erandi alusel, mis on sätestatud ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktis c, mille kohaselt on lubatud „abi teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega”.

(105)

Komisjon märgib, et meede ei kuulu ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c kohaldamist käsitlevate kehtivate suuniste reguleerimisalasse. Sellepärast tuleb seda meedet hinnata vahetult nimetatud aluslepingu sätet silmas pidades. Selleks et abimeede oleks kokkusobiv siseturuga ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel, peab sellel meetmel olema ühist huvi pakkuv eesmärk, mida püütakse saavutada vajalikul ja proportsionaalsel viisil. Kui komisjon hindab meetme kokkusobivust siseturuga, kaalub ta selle meetme positiivset mõju ühist huvi pakkuva eesmärgi saavutamisele ning vastukaaluks selle meetme võimalikke negatiivseid kõrvalmõjusid, näiteks kaubanduse ja konkurentsi moonutamine. See test põhineb kolmest etapist koosneval uurimisel. Esimesed kaks etappi käsitlevad riigiabi positiivset mõju ning kolmandas etapis uuritakse negatiivset mõju ning positiivsest ja negatiivsest mõjust tulenevat tasakaalu (50). Test on üles ehitatud järgmiselt:

(106)

Taani ametiasutused selgitasid, et nad otsustasid hasartmängu- ja kihlveoteenuseid käsitlevate kehtivate õigusaktide reformi läbi viia selleks, et asendada kehtiv monopoolne kord reguleeritud ja osaliselt liberaliseeritud korraga. Liberaliseerimist peeti muu hulgas vajalikuks selleks, et järgida ELi õigust pärast rikkumismenetluse algatamist ja põhjendatud arvamuse saatmist 23. märtsil 2007 (51) ning reageerida ohule, mida kujutasid endast teistes jurisdiktsioonides paiknevate mänguteenuse pakkujate poolt osutatud ebaseaduslikud interneti hasartmänguteenused.

(107)

Siiani on Taani hasartmängusektor olnud peamiselt riigi monopol, sest väljastatud on ainult üks litsents riigi kontrolli all olevale ettevõtjale Danske Spil A/S. Olenemata sellest, et õigusraamistikuga on keelatud välismaistel interneti hasartmänguettevõtjatel turustada Taanis oma teenuseid selle riigi residentidest tarbijatele, on paljud teistes liikmesriikides ja ka kolmandates riikides registreeritud interneti hasartmänguettevõtjad pakkunud oma teenuseid kanalite kaudu, mis ei paikne Taanis, näiteks Ühendkuningriigist üle kantavate satelliittelevisioonikanalite kaudu. Taani ametiasutused väitsid oma teates, et praktikas ei saanud nad kehtestada keeldu teiste Taanis oma teenuseid turustavate hasartmänguteenuste osutajate suhtes Taani kohtuasja tõttu, mille raames väideti, et kehtiv Taani hasartmängumonopol kujutab endast teenuste vaba liikumise piirangut. Selle tulemusel säilis ebarahuldav olukord, mille käigus seati eksisteeriva monopoli õiguspärasus küsimuse alla mitte ainult haldus- ja kohtumenetluste raames, vaid ka seeläbi, et teistes jurisdiktsioonides registreeritud ja litsentsi mitteomavad ettevõtjad osutasid interneti hasartmänguteenuseid otse.

(108)

Hasartmänguseadusele lisatud seletuskirja kohaselt oli liberaliseerimisprotsess põhjendatud hiljutiste tehnoloogiliste arengutega, mis tähendas, et Taani kuulus nüüd ülemaailmsesse kommunikatsiooniühiskonda, kus tarbijatel on juurdepääs väga erinevatele teenustele, mida osutavad erinevates piirkondades registreeritud ettevõtjad. Viimase kümne aasta jooksul on hasartmängud muutunud oluliseks müügiartikliks internetis, eelkõige pärast internetipokkeri kasutuselevõttu. Internet on andnud Taani kodanikele võimaluse võrrelda ettevõtja Danske Spil A/S tooteid ja tootevalikut Ühendkuningriigis, Maltal, Gibraltaril ja teistes riikides registreeritud interneti hasartmänguettevõtjate pakutavate toodetega. Viimastel aastatel on üha rohkem taanlasi hakanud mängima rahvusvaheliste hasartmänguteenuste osutajate kaudu. Nagu selgitasid Taani ametiasutused, kartis valitsus, et kui hasartmängude osutamist ei reguleerita ja kontrollita tõhusalt, võidakse seda hakata seostama negatiivse mõjuga ühiskonnale kuritegude ja avaliku korra rikkumiste kujul ning see võib põhjustada haavatavate isikute seas sõltuvust hasartmängudest. Samal ajal on ettevõtja Danske Spil kasum pidevalt langenud. Seepärast vajasid Taani ametiasutused võimalust reguleerida ja kontrollida Taani kodanikele pakutavaid hasartmänge, et suruda hasartmängud kontrollitud raamistikku ja seeläbi ennetada ühiskonnale avalduvaid negatiivseid tagajärgi.

(109)

Sellega seoses tuletab komisjon meelde, et hasartmängusektorit ei ole Euroopa Liidus kunagi mingil viisil ühtlustatud. Teenuste direktiivi artikli 2 kohaselt on hasartmängud sõnaselgelt isegi direktiivi reguleerimisalast välja arvatud (52). Kuid olenemata asjaolust, et selles valdkonnas puuduvad igasugused teisese õiguse aktid, võivad piiriülesed hasartmängudega seotud tegevused kuuluda aluslepingu põhivabaduste, nimelt asutamisvabaduse (ELi toimimise lepingu artikkel 49) ja teenuste osutamise vabaduse (ELi toimimise lepingu artikkel 56) reguleerimisalasse.

(110)

Põhimõtteliselt nõutakse ELi toimimise lepingu artiklis 56 teenuste osutamise vabadusele seatud kõikide piirangute kaotamist, isegi kui neid piiranguid kohaldatakse ühetaoliselt nii kodumaiste kui ka teiste liikmesriikide teenuseosutajate suhtes, kui nendega keelatakse teises liikmesriigis registreeritud ja seal seaduslikult samalaadseid teenuseid osutava teenuseosutaja tegevust või siis takistatakse nende tegevust või muudetakse see tegevus nende jaoks vähem soodsamaks (53). Samuti on kohtupraktikas sedastatud, et liikmesriigi õigusaktidega, millega keelatakse teistes liikmesriikides registreeritud teenuseosutajatel pakkuda teenuseid selle esimese liikmesriigi territooriumil interneti kaudu, piiratakse ELi toimimise lepingu artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabadust (54). Peale selle on teenuste osutamise vabadus kehtestatud nii teenuseosutajate kui ka teenusesaajate heaks (55).

(111)

Kuigi hasartmänguteenuste osutamine kuulub esmalt ELi toimimise lepingu artiklis 56 sätestatud põhivabaduse reguleerimisalasse, siis antud juhtumi puhul mõjutavad Taani õigusaktid ka asutamisvabadust. Hasartmänguseaduse artikli 27 kohaselt nõuab Taani, et interneti hasartmängude pakkujad peavad olema kas registreeritud Taanis või määrama oma heakskiidetud esindaja, kui nad on registreeritud teises ELi või EMP liikmesriigis. Piirangute põhjendused on asutamisvabaduse puhul samad, mis teenuste osutamise vabaduse puhul.

(112)

Piirangud on vastuvõetavad üksnes erakorraliste meetmetena, nagu on selgesõnaliselt sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 52, või kui need on Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt põhjendatud üldhuvidega seotud mõjuvate põhjustega. ELi toimimise lepingu artikli 52 lõikes 1 lubatakse piiranguid, mis on põhjendatud avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervisega seoses.

(113)

Hasartmängudega seotud tegevuste puhul on Euroopa Kohus tunnustanud teatavaid üldhuvidega seotud mõjuvaid põhjuseid, nagu näiteks eesmärgid, mis seonduvad tarbijakaitsega, ning nii pettuste kui ka hasartmängudega seotud kulutamisele õhutamise vältimisega, aga ka avaliku korra säilitamise üldvajadusega. Sellega seoses võivad moraalsed, usulised ja kultuurilised tegurid ning üksikisikutele ja ühiskonnale seoses hasartmängude ja kihlvedudega avalduvad moraalselt ja rahaliselt kahjulikud tagajärjed olla põhjuseks, miks riigi ametiasutustel peaks olema mõningane vabadus, mis võimaldaks neil otsustada, mida on tarbijakaitseks ja avaliku korra kaitseks vaja. Sellest tulenevalt peavad piirangud igal juhul olema põhjendatud avalikes huvides kehtestatud kohustuslike nõuetega, olema sobilikud soovitud eesmärgi saavutamiseks ega tohi minna kaugemale selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust. Samuti tuleb neid kohaldada diskrimineerimiseta (56).

(114)

Tuleks siiski märkida, et maksutulust loobumine ei ole üks ELi toimimise lepingu artiklis 52 loetletud põhjus ega ka aktsepteeritud sellisena kohtupraktika (57) kohaselt ning seetõttu ei saa seda käsitada olulise avaliku huviga seotud õigustava põhjusena, millele võiks tugineda sellise meetme põhjendamisel, mis on põhimõtteliselt vastuolus põhivabadusega.

(115)

Konkreetselt piiriüleste hasartmängude pakkumise piiramise õigustuste osas on Euroopa Kohus sedastanud järgmist (58):

(116)

Hiljutises kohtuotsuses viitas Euroopa Kohus ka üksikasjalikult interneti hasartmängudega seotud riskidele (59):

(117)

Ühtlustamise puudumine hasartmängude valdkonnas ning liikmesriikide erinevad lähenemisviisid lubatud mängude ulatuse ja neid pakkuda võivate ettevõtjatega seoses näitavad, et siseturg on piiriüleste hasartmänguteenuste osutamiseks väga killustunud. Kui osad liikmesriigid piiravad teatavate õnnemängude pakkumist või on selle isegi keelustanud, siis teistel on avatumad turud. Paljud liikmesriigid on ka hiljuti oma hasartmängualased õigusaktid üle vaadanud või on seda tegemas, arvestades interneti hasartmänguteenuste kasvu.

(118)

Taani ametiasutused ei esitanud üksikasjalikke näitajaid selle kohta, kui palju mängivad Taani residendid ebaseaduslikke hasartmänge, vaid väitsid selle asemel, et reguleerimata interneti hasartmängusektori areng oli ühiskondlikust vaatenurgast murettekitav aspekt.

(119)

Seda suundumust kinnitatakse Euroopa Komisjoni 2011. aasta märtsi rohelises raamatus (60). Lisatud komisjoni talituste töödokumendis öeldakse, et Taanis olid interneti hasartmängude puhul hasartmängu brutotulud 2008. aastal kokku 250 miljonit eurot, millest 14 % (st 34 miljonit eurot) oli seotud kasiinomängudega ja 22 % (st 56 miljonit eurot) pokkeriga (61). Määratluse järgi on nii interneti kasiinomängud kui ka internetipokker keelatud tegevused.

(120)

Arvatakse, et need näitajad suurenevad. Rohelises raamatus öeldakse, et interneti hasartmängud on hasartmänguturu kõige kiiremini kasvav osa, mille tulud moodustasid 2008. aastal kogu hasartmänguturu (EL 27) tuludest 7,5 %, ning võib eeldada, et 2013. aastaks selle maht kahekordistub (62). Teiseks, interneti hasartmängude osakaal Taanis hasartmängude mängimises on hinnanguliselt 21,9 %, st Taani on ELis teisel kohal, kusjuures ELi keskmine on 7,5 % (63).

(121)

Võttes arvesse eespool nimetatud kohtupraktikat ning samuti ELi hasartmänguturu üldiseid tunnusjooni, on komisjon seisukohal, et Taani ametiasutuste poolt teatatud meetme vastuvõtmise põhjendamiseks esitatud argumendid on põhjendatud. Eelkõige on komisjon teadlik asjaomaste tegevuste iseärasustest: interneti vahendusel pakutavad hasartmängud on sektorit muutnud, luues ülemaailmse turu, kus füüsilised piirid on laialivalguvad. Sellega seoses märgib ka komisjon – nagu on täheldatud ka 2011. aasta rohelises raamatus (64) – vajadust kontrollida interneti hasartmängude sektorit eesmärgiga ennetada kahjulikke negatiivseid tagajärgi, mida interneti hasartmängud tarbijatele avaldavad. Lisaks interneti hasartmängude sõltuvuse tekkimise märkimisväärsele ohule, mis on erinevates sotsiaaluuringutes kindlaks tehtud, (65) tuleb erilist tähelepanu pöörata alaealistele ja teistele haavatavatele isikutele, sealhulgas madala sissetulekuga mängijatele, varem mängusõltuvuses olnud mängijatele ning noortele täiskasvanutele, kes ei ole teadlikud hasartmänguprobleemidega kaasnevatest riskidest. Selleks et kaitsta nendesse kategooriatesse kuuluvaid potentsiaalseid mängijaid, peaks liikmesriikidel olema võimalus kontrollida interneti hasartmängusektorit, kehtestades muu hulgas vanusepiirangud või litsentsitingimused, kontrollides maksete töötlussüsteeme ning piirates interneti hasartmängude turustamist või propageerimist.

(122)

Taanis kavandatud reform, mille tulemusel teatatud seadus vastu võeti, on seetõttu kooskõlas Euroopa Komisjoni 24. märtsi 2011. aasta rohelise raamatuga interneti hasartmängude kohta siseturul, millega sooviti aidata kaasa interneti hasartmänge käsitleva õigusraamistiku tekkele liikmesriikides, mis tagaks kõigile sidusrühmadele suurema õiguskindluse (66). Roheline raamat koostati vastuseks Euroopa Liidu Nõukogu 2010. aasta detsembris toimunud kohtumisele, kus tervitati Euroopa Komisjoni poolt välja kuulutatud laialdasi konsultatsioone, mis käsitlesid interneti hasartmänge siseturul ning mis võimaldavad läbi viia põhjaliku arutelu küsimustes, mida eelkõige tekitavad interneti hasartmänguteenused, (67) ning Euroopa Parlamendi poolt 10. märtsil 2009 vastu võetud resolutsioonile, milles paluti komisjonil uurida tihedas koostöös riikide valitsustega online-hasartmänguteenuste piiriülese osutamise majanduslikku ja mittemajanduslikku mõju (68). Tuleb rõhutada, et teatatud seadusega ellu viidud õiguslik reform on kooskõlas komisjoni propageeritavate eesmärkidega, mille edendamiseks algatati rikkumismenetlus ja saadeti põhjendatud arvamus Taani ametiasutustele 2007. aasta märtsis (69).

(123)

Neil põhjustel leiab komisjon, et teatatud hasartmängumaksuseadus teenib hästi määratletud ühist huvi pakkuvat eesmärki sel määral, mil selle seadusega liberaliseeritakse turg ning lubatakse Taani ja välismaistel interneti hasartmänguettevõtjatel osutada oma teenust Taani residentidele, tagades samas, et need ettevõtjad täidavad vajalikud tingimused Taani ametiasutustelt litsentsi saamiseks.

(124)

Abimeedet peetakse vajalikuks ja proportsionaalseks, kui see meede kujutab endast asjakohast vahendit ühist huvi pakkuva kindlaksmääratud eesmärgi saavutamiseks, avaldab stimuleerivat mõju abisaajatele ega tekita tarbetuid konkurentsimoonutusi.

(125)

Taani valitsus otsustas liberaliseerida Taani interneti hasartmänguturu ning lubada väljastada piiramatu arvu interneti hasartmänguteenuste osutamise litsentse. Kuid sellise litsentsi väljastamiseks tuleb täita mitmed tingimused, mis on muu hulgas seotud litsentsi taotleva ettevõtja juhtide usaldusväärsusega. Selleks et liberaliseerimine oleks edukas, otsustas Taani valitsus ka alandada interneti hasartmänguteenuste ettevõtjate makse, jättes traditsiooniliste hasartmänguettevõtjate suhtes kohaldatavad maksumäärad muutmata. Sellega seoses väitsid kaebuse esitajad, et interneti hasartmänguettevõtjate maksumäära alandamine ei olnud kõige asjakohasem lahendus. Näiteks oleks liberaliseerimisprotsessi eesmärgid võimalik saavutada maksete ja infovahetuse blokeerimise abil (blokeerimisvahendid), ilma et oleks vaja kehtestada interneti hasartmänguettevõtjate suhtes madalam maksumäär. Kaebuse esitajate sõnul oleks Taani võinud seepärast otsustada, et jõustatakse ebaseaduslike interneti hasartmängude keeld, valides maksete ja infovahetuse blokeerimise (domeeninimede süsteemi filtreerimine, internetiprotokolli blokeerimine ja maksete blokeerimine) või piirates väljastatavate litsentside arvu.

(126)

Blokeerimissüsteemide kasutamise kohta öeldakse komisjoni rohelises raamatus, et blokeerimissüsteemi tõhusus sõltub sellest, kas on olemas blokeeritavate elementide ning ka toimivate tarkvarasüsteemide eelnevalt määratletud ja ajakohastatud loetelu. Kuid nagu Taani ametiasutused rõhutasid, on küsitav, kas nende blokeerimissüsteemidega on võimalik saavutada loodetud tulemusi, sest veebikeskkonnas hasartmängijad võivad interneti blokeeringutest mööda hiilida, muutes kasutatavaid porte, ning teatavate maksete blokeerimisega võidakse blokeerida täiesti seaduslikud äritehingud, mis ei ole seotud maksetega panuste ja auhindade eest.

(127)

Interneti hasartmänguteenuste osutamiseks piiratud arvu litsentside väljastamise puhul sõltub mõju väljastatavate litsentside arvust. Kui väljastatakse vaid mõned litsentsid, vähendab väike konkurentide arv konkurentsi ja mõjutab pakkumist, mis võib tähendada tarbijate jaoks kõrgemaid kulusid väiksema väljamaksete määra kujul võrreldes olukorraga, kus väljastatakse piiramatu arv litsentse. Litsentside piiratud arv piirab ka tarbijate jaoks turul kättesaadavat valikut ja kvaliteeti ning julgustab pakkujaid olema vähem püüdlikud tarbija soovidele ja vajadustele reageerimisel (70). Samuti tõstatab litsentside arvu piiramine küsimuse, milliste kriteeriumide alusel oleks võimalik litsentside arv kindlaks määrata mittemeelevaldsel viisil, kuidas ja millised institutsioonid teostavad järelevalvet litsentsinõuete täitmise üle ning kuidas toimitakse ebaseadusliku teenuse osutamise korral, st kes võtab millised meetmed ebaseaduslikult osutatud hasartmänguteenuste suhtes (71).

(128)

Neid kaalutlusi arvesse võttes leiab komisjon, et interneti hasartmängutegevuste suhtes kohaldatav madalam maksumäär on asjakohane vahend uues hasartmänguseaduses sätestatud liberaliseerimiseesmärkide saavutamiseks. Abimeetmega tagatakse, et Taani residentidele hasartmänguteenuseid osutavad interneti hasartmänguettevõtjad taotlevad litsentsi ja järgivad kohaldatavaid siseriiklikke õigusnorme.

(129)

Komisjon leiab, et abimeetmega suudetakse muuta interneti hasartmänguteenuseid pakkuvate välismaiste ettevõtjate käitumist, sest madalam maksumäär kujutab endast nende ettevõtjate jaoks stiimulit Taanis litsentsi hankimiseks ning seega esimest korda interneti hasartmänguteenuste seaduslikuks pakkumiseks.

(130)

Abi peetakse proportsionaalseks ainult siis, kui sama muutust käitumises ei ole võimalik saavutada väiksema abi ja vähema moonutamisega. Abi suuruse puhul tuleb piirduda minimaalse mahuga, mis on vajalik toetatava tegevuse toimumiseks. Antud juhtumi puhul leiab komisjon, et Taani ametiasutused on kavandanud meetme sellisel moel, et vähendada asjaomase riigiabi võimalikku suurust ja minimeerida meetme tõttu tekkivaid konkurentsimoonutusi.

(131)

Märgukirjas, mille Taani maksundusministeerium esitas 6. märtsil 2010 Taani parlamendi erakondade esimeestele ja milles käsitleti sätestatavat maksumäära, (72) viidati interneti hasartmängude suhtes kohaldatava maksumäära (milleks on 20 % hasartmängu brutotuludest) valikut põhjendades järgmistele kriteeriumidele:

(132)

Nimetatud märgukirjas märgivad Taani ametiasutused, et Ühendkuningriigi õigusnormides – mida tuleks käsitada Taani hasartmängueeskirjadega väga sarnaste õigusnormidena – on interneti hasartmängude suhtes kehtestatud 15 % maksumäär. Taani ametiasutused leidsid, et interneti hasartmängude maksumäära võiks kehtestada kõrgemana Ühendkuningriigis kehtiva määraga võrreldes, sest vastupidiselt Ühendkuningriigile kavatseb Taani kehtestada ka täiendavad blokeerimismeetmed, et muuta mängijate jaoks raskemaks mängida hasartmänge nende välismaiste ettevõtjate veebisaitidel, kes ei ole saanud Taani litsentsi.

(133)

Samamoodi toovad Taani ametiasutused näiteks Prantsusmaa ja Itaalia, kes on oma turud liberaliseerinud ning kehtestanud võrreldes Ühendkuningriigiga kõrgemad määrad. Taani ametiasutused märgivad, et need turud on Taani turust oluliselt suuremad. Turu suurusel võib olla käegakatsutav mõju ettevõtjate soovile turule siseneda, isegi kui kehtestatud on kõrgem maksumäär, sest kulud, mis alati kaasnevad uuel turul tegevuse alustamisega, kipuvad olema väiksematele turgudele sisenemisel suhteliselt kõrgemad.

(134)

Märgukiri sisaldab simulatsioone selle kohta, milline oleks võimalik mõju tulule, kui maksumäär oleks 15 %, 20 % ja 25 %, ning arvesse võetakse ka võimalikke muutusi mängijate mängukäitumises ja ettevõtjate tegevuses. Simulatsioonist nähtub, et 20 % maksumäära puhul on Taani litsentsi taotlemine ning mängijatele atraktiivsete teenuste osutamine hasartmängude pakkujate jaoks ikka veel piisavalt atraktiivne. Kõrgema maksumäära kehtestamine (st 25 %) suurendab tõenäoliselt survet väljamaksemääradele ning selle tulemusel võib 25 % määra positiivne mõju tuludele osutuda väiksemaks kui 20 % määra puhul.

(135)

Sellest tulenevalt jõudis Taani seadusandja järeldusele, et interneti hasartmängude suhtes kõrgema maksumäära kehtestamine tooks tõenäoliselt kaasa sellise hasartmängutoote pakkumise, mis ei oleks mängijatele piisavalt atraktiivne, ning sellega kaasneks omakorda väiksem käive, millega kaoks kohene väljavaade saada kõrgemat maksutulu.

(136)

Järeldusi, millele Taani seadusandja jõudis interneti hasartmängutegevuste maksustamiseks sobiva taseme valimisel, kinnitatakse ka majandusharus konsultatsioone pakkuva ettevõtja aruandes, milles leiti, et 20 % maksumäär ei tähenda, et riik loobuks tulust, mida ta muidu saaks (73). Nimetatud aruande kohaselt oli see kõrgeim majanduslikult elluviidav määr – kõrgema määra puhul tootlus puuduks, st tegemist oleks maksumääraga, mis oleks lihtsalt liiga kõrge, et ettevõtjatel oleks turule sisenemiseks ärilist motivatsiooni. Sellest määrast kõrgema määra puhul hakkaks maksutulu vähenema.

(137)

Eespool nimetatut silmas pidades leiab komisjon, et 20 % maksumäär, mida kohaldatakse interneti hasartmänguettevõtjate hasartmängu brutotulude suhtes, ei ole madalam sellest, mis on vajalik hasartmänguseaduse eesmärkide saavutamise tagamiseks. Seetõttu vastab abimeede Euroopa Kohtu praktikas sätestatud proportsionaalsuse nõudele.

(138)

Pidades silmas abimeetme mõju konkurentsile ja kaubandusele, tuleb eristada liikmesriikidevahelise kaubanduse võimalikku moonutamist ja konkurentsi moonutamist Taanis, eelkõige turul tegutsevate traditsiooniliste hasartmänguettevõtjate vahel.

(139)

Liikmesriikidevahelise kaubanduse puhul negatiivset mõju oodata ei ole. Hasartmänguseadusega võimaldatakse Taani residentidel mängida seaduslikult litsentseeritud interneti hasartmänguettevõtjate veebisaitidel. Need veebisaidid ei ole Taani residentidest kasutajate jaoks keelatud, vaid neile pääsevad ligi kõik ELi liikmesriikide residendid, võttes arvesse nende riikide siseriiklike õigusaktidega kehtestatud piiranguid. Kehtestades interneti hasartmänguettevõtjate suhtes maksumäära, mis on 20 % nende hasartmängu brutotuludest, on Taani abimeede üldjoontes kooskõlas nende teiste liikmesriikide kohaldatud samalaadsete maksude määradega, kes on oma interneti hasartmänge käsitlevaid õigusakte juba reforminud. Näiteks nii Belgias kui ka Ühendkuningriigis kohaldatakse maksumäära, mis on 15 % interneti hasartmängude brutotuludest, samas kui teistes liikmesriikides kohaldatakse veelgi madalamaid määrasid (näiteks Eestis 5 %, Lätis 10 % ja Soomes 8,25 % hasartmängu brutotuludest). Ainult Slovakkias on sätestatud kõrgem maksumäär, nimelt 27 % hasartmängu brutotuludest.

(140)

Seoses konkurentsi moonutamisega Taanis võib öelda, et meede on tõenäoliselt kasulik märkimisväärsele hulgale erinevatele Taani ja välismaistele interneti hasartmänguettevõtjatele, kellel siiani oli keelatud osutada oma teenuseid Taani residentidele. Taani esitas nende interneti hasartmängude pakkujate nimekirja, kes on juba näidanud üles oma soovi luba taotleda. Kuna siiani oli vaid riigi kontrolli all oleval ettevõtjal õigus osutada interneti hasartmänguteenuseid, suurendab liberaliseerimine üldist konkurentsi turul.

(141)

Kuigi meede kujutab endast riigiabi ning selle rakendamisel võib olla negatiivne mõju turul tegutsevate traditsiooniliste hasartmänguettevõtjate jaoks, kelle suhtes kohaldatakse maksumäära, mis on kuni 75 % nende hasartmängu brutotuludest, leiab komisjon, et meetme rakendamisega kaasnev üldine mõju on positiivne.

(142)

Nagu eespool näidatud, oleks interneti hasartmängude suhtes sellise maksumäära kehtestamine, mis oleks samal või sarnasel tasemel traditsiooniliste hasartmänguettevõtjate suhtes kehtestatud määraga, põhjustanud olukorra, kus majandusharu ja selles osalejad ei oleks reageerinud võimalusele osutada Taani turul interneti hasartmänguteenuseid seaduslikult, ning seega oleks hasartmänguseaduses kindlaks määratud ühist huvi pakkuvad eesmärgid jäänud saavutamata.

(143)

Sellest tulenevalt järeldab komisjon, et meede on kokkusobiv siseturuga ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses.

(144)

Komisjon leiab, et teatatud seadusega antakse riigi ressursside kaudu maksueelis interneti hasartmänguettevõtjatele. Meedet võib esmapilgul pidada valikuliseks, sest selle puhul tehakse vahet interneti hasartmänguettevõtjate ja traditsiooniliste kasiinoettevõtjate vahel, kes meetmega saavutada soovitavat eesmärki silmas pidades on faktiliselt ja õiguslikult võrreldavas olukorras. Taani ametiasutused ei ole suutnud tõendada, et teatatud seaduse prima facie valikulisus on põhjendatud maksusüsteemi loogika alusel. Sellest tulenevalt käsitatakse teatatud seadust riigiabina ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(145)

Komisjon leiab siiski, et abi vastab tingimustele, mille kohaselt võib seda abi pidada kokkusobivaks siseturuga ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses,

7.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 68/20

—

lõikes 1 asendatakse sõna „dokumentide” sõnaga „menetlusdokumentide”;

—

[muudatus ei puuduta eestikeelset teksti];

—

lõike 4 teise lõigu tekst asendatakse järgmisega:

—

lõike 5 tekst asendatakse järgmisega:

—

lõikes 6 lisatakse pärast sõnu „kohtukantselei ametnik või teenistuja on menetlusdokumendi vastu võtnud,” sõnad „Üldkohtu 14. septembri 2011. aasta otsuses osutatud kuupäev,”.

—

lõike 2 teine lõik muudetakse lõike 3 esimeseks lõiguks;

—

lõike 2 kolmas lõik muudetakse lõike 3 teiseks lõiguks;

—

lõike 2 neljas lõik muudetakse lõikeks 4;

—

lõige 3 muudetakse lõikeks 5.

—

lõike 1 tekst asendatakse järgmisega:

—

lõikes 2 asendatakse sõnad „ , kas lisada dokument toimikusse” sõnadega „dokumendi toimikusse lisamise”;

—

lõike 4 esimeses lõigus asendatakse sõnad „toimiku originaaliga” sõnaga „toimikuga”;

—

lõike 5 tekst asendatakse järgmisega:

—

lõikes 6 asendatakse sõna „dokumenti” sõnaga „menetlusdokumenti”;

—

lõikes 7 asendatakse sõna „dokumentidest” sõnaga „menetlusdokumentidest”;

—

lõikes 8 asendatakse sõna „dokumentidega” sõnaga „menetlusdokumentidega”.

—

lõikes 1 asendatakse sõnad „andmeid või tõendeid” sõnadega „teatud andmeid”,

—

lõike 2 esimeses lõigus asendatakse sõnad „andmeid või tõendeid” sõnaga „andmeid” ja sõnad „punktid 74–77” sõnadega „punktid 88–91”.

—

pealkirjas asendatakse sõna „Dokumentide” sõnaga „Menetlusdokumentide”;

—

[muudatus ei puuduta eestikeelset teksti];

—

lõike 1 teises lõigus asendatakse sõna „dokumentide” sõnaga „menetlusdokumentide”;

—

lõike 1 kolmandas lõigus asendatakse sõna „dokumendi” sõnaga „menetlusdokumendi” ja sõnad „punktides 55 ja 56” sõnadega „punktis 55”;

—

lõike 1 neljandas lõigus asendatakse sõna „Dokumendi” sõnaga „Menetlusdokumendi” ning sõnad „punktides 57 ja 59” asendatakse sõnadega „punktides 64 ja 66–68”;

—

lõikest 2 jäetakse välja sõnad „avaldusi ja”;

—

lõike 3 esimeses lõigus asendatakse sõna „dokumente” sõnaga „menetlusdokumente”, sõnad „kodukorra artikli 43 lõikes 7 ette nähtud” asendatakse sõnadega „Üldkohtu 14. septembri 2011. aasta”, sõnad „millega määratakse, millistel tingimustel võib elektroonilisi kanaleid pidi kohtukantseleile edastatud menetlusdokumenti pidada dokumendi originaaliks,” jäetakse välja, sõna „originaalallkiri” ette lisatakse sõna „omakäeline”;

—

lõikest 4 jäetakse välja sõnad „Avaldustele või” ja „avaldustele”;

—

lõike 5 esimesest lõigust jäetakse välja sõnad „avaldusi või”;

—

lõike 5 teises lõigus asendatakse sõnad „menetlusdokumendile lisatud tõendile või dokumendile ei ole lisatud tõendi või dokumendi” sõnadega „menetlusdokumendile lisatud tõendile ei ole lisatud”;

—

lõike 5 kolmandas lõigus asendatakse sõnad „sellest pooltele teatab” sõnadega „selle pooltele kätte toimetab”;

—

lõike 6 tekst asendatakse järgmisega:

—

[muudatus ei puuduta eestikeelset teksti];

—

lõike 1 teisest lõigust jäetakse välja viimane lause;

—

lõike 4 teises lõigus asendatakse sõna „Dokumendid” sõnaga „Menetlusdokumendid”;

—

[muudatus ei puuduta eestikeelset teksti];

—

lõike 6 tekst asendatakse järgmisega:

—

[muudatus ei puuduta eestikeelset teksti];

—

[muudatus ei puuduta eestikeelset teksti].

7.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 68/23

I.

A.

A.1.

1)

2)

A.2.

A.3.

A.4.

B.

B.1.

1)

a.

b.

2)

a.

b.

B.2.

a.

b.

C.

D.

D.1.

a.

b.

c.

D.2.

D.3.

E.

F.

G.

a.

b.

H.

H.1.

H.2.

I.

I.1.

I.2.

J.

II.

III.

1.

Menetlusdokumentide esitamine üksnes elektrooniliselt on lubatud e-Curia rakenduse kaudu (https://curia.europa.eu/e-Curia), järgides e-Curia rakenduse kasutustingimusi.

2.

Menetlusdokumendis mainitud lisasid, mida nende laadi tõttu ei ole võimalik e-Curia kaudu esitada, võib esitada eraldi vastavalt kodukorra artikli 43 lõikele 1, tingimusel et e-Curia kaudu esitatud menetlusdokumendi lisade nimekirjas on neid lisasid mainitud. Lisade nimekirjas tuleb ära näidata need lisad, mis esitatakse eraldi. Need lisad peavad jõudma kohtukantseleisse hiljemalt 10 päeva pärast menetlusdokumendi esitamist e-Curia kaudu.

3.

e-Curia kaudu esitatud menetlusdokumentidele kohaldatakse käesolevate juhiste sätteid, ilma et see piiraks erinõuete kohaldamist.

4.

Kodukorra artikli 43 lõikes 6 sätestatud menetlusdokumendi allkirjastatud originaali ärakirja kohtukantseleile esitamine võib toimuda:

5.

Elektronposti teel dokumendi saatmisel arvestatakse vaid skaneeritud allkirjastatud originaali ärakirja. On soovitatav, et skaneeritud dokumentide eraldusvõime oleks 300 dpi ja et need oleks esitatud PDF-formaadis (nii kujutis kui tekst), kasutades sellist tarkvara nagu Acrobat või Readiris 7 Pro. Tavaline elektroonilises vormis esitatud fail, elektronallkirjaga fail või elektronallkirjaga faks ei vasta kodukorra artikli 43 lõikes 6 sätestatud tingimustele. Arvesse ei võeta kohtuasja puudutavat tavalise elektronkirjaga Üldkohtusse saabuvat informatsiooni.

6.

Faksi või elektronposti teel esitatud menetlusdokument loetakse tähtaegselt saabunuks vaid siis, kui selle originaal koos esindaja omakäelise allkirjaga esitatakse kohtukantseleisse hiljemalt kümne päeva pärast, nagu näeb ette kodukorra artikli 43 lõige 6.

7.

Allkirjastatud originaal tuleb ära saata kohe pärast ärakirja saatmist, ilma dokumenti vähimatki parandust või muudatust tegemata. Kui allkirjastatud originaal erineb varem esitatud ärakirjast, loetakse dokument esitatuks allkirjastatud originaali esitamisega. Kodukorra artikli 43 lõike 1 teise lõigu kohaselt tuleb menetlusdokumendi allkirjastatud originaal esitada koos piisava arvu tõestatud ärakirjaga.

8.

Kui pool on vastavalt kodukorra artikli 44 lõikele 2 nõustunud dokumentide kättetoimetamisega faksi või muu tehnilise sidevahendi teel, peab see nõustumus sisaldama faksi numbrit ja/või elektronposti aadressi, millele kohtukantselei dokumendid kätte toimetab. Saaja arvuti peab olema varustatud kohtukantselei poolt PDF-formaadis saadetavate dokumentide vastuvõtuks ja kuvamiseks vajaliku tarkvaraga (näiteks Acrobat või Readiris 7 Pro).

9.

Menetlusdokumendi esimesele lehele tuleb märkida:

10.

Kõik menetlusdokumendi lõigud tuleb nummerdada.

11.

Menetlusdokumentide puhul, mida ei esitata e-Curia kaudu, on nõutav vastava poole esindaja omakäeline allkiri, mis peab olema dokumendi lõpus. Esindajate paljususe korral piisab, kui menetlusdokumendi allkirjastab üks esindaja.

12.

Menetlusdokumendid peavad võimaldama elektroonilist dokumenditöötlust Üldkohtus.

Täidetud peavad olema järgmised nõuded:

13.

Iga sellise menetlusdokumendi allkirjastatud originaali ärakirja esilehele, mida ei ole esitatud e-Curia kaudu ja mida pool on kodukorra artikli 43 lõike 1 teise lõigu kohaselt kohustatud esitama, on poole esindaja kohustatud tegema märke, mis tõestab, et koopia vastab originaalile, ning seda märget oma initsiaalidega kinnitama.

14.

Menetlusdokumendid, mis esitatakse e-Curia kaudu, esitatakse faili kujul. Et hõlbustada nende töötlemist kohtukantseleis, on soovitatav järgida Euroopa Liidu Kohtu internetileheküljel olevas e-Curia kasutusjuhendis antud praktilisi nõuandeid:

15.

Menetlusdokumendi maksimaalne lehekülgede arv (3) on sõltuvalt käsitletavast valdkonnast ja asja asjaoludest kindlaks määratud järgmiselt:

16.

Nimetatud maksimumpikkusi on lubatud ületada vaid juhul, kui tegemist on õiguslikult või faktiliselt eriti keerulise asjaga.

17.

Kodukorras on sätted, mis reguleerivad eraldi intellektuaalomandivaidlusi (artiklid 130–136). Nende vaidluste raames esitatavaid hagiavaldusi ja vastuseid puudutavad sätted (2) on seega eristatud kõigis teistes vaidlustes esitatavatest hagiavaldustest ja kostja vastustest (1).

18.

Hagiavaldus peab sisaldama kodukorra artiklis 44 sätestatud kohustuslikke andmeid.

19.

Hagiavalduse algusesse peavad olema märgitud järgmised andmed:

20.

Hagiavalduse sissejuhatavale osale peaks järgnema lühike kokkuvõte vaidluse aluseks olevatest asjaoludest.

21.

Õiguslik argumentatsioon peaks olema struktureeritud esitatud väidetest lähtudes. Reeglina on kasulik enne argumentatsiooni esitada väidete skemaatiline kirjeldus. Lisaks on tungivalt soovitatav panna pealkiri igale väitele, millele tuginetakse, et need oleksid kergemini eristatavad.

22.

Nõuded peavad olema sõnastatud täpselt ning asuma hagiavalduse alguses või lõpus.

23.

Tühistamishagile peab olema lisatud koopia vaidlustatud aktist, mis peab olema sellena ka tähistatud.

24.

Koos hagiavaldusega tuleb selle tekstis mainitud lisadest eraldi esitada kodukorra artikli 44 lõikes 3 ja lõike 5 punktides a ja b nimetatud dokumendid. Selleks et esitada kodukorra artikli 44 lõikes 3 ette nähtud dokument, võib kohtusekretäri ametijuhendi artikli 8 lõike 2 kohaselt viidata dokumendile, mis on Üldkohtu kohtukantseleisse juba esitatud.

25.

Et hõlbustada kodukorra artikli 24 lõikes 6 ette nähtud teatiste avaldamist, tuleb igale hagiavaldusele lisada kokkuvõte väidetest ja peamistest argumentidest, millel hagi põhineb. Kuna teatis tuleb avaldada Euroopa Liidu Teatajas kõigis ametlikes keeltes, ei tohi see kokkuvõte ületada kahte lehekülge ning tuleb koostada vastavalt Euroopa Liidu Kohtu internetileheküljel toodud näidisele. See tuleb esitada eraldi hagiavalduses mainitud lisadest. Kui kokkuvõtet ei ole esitatud e-Curia kaudu, tuleb see saata elektronpostiga lihtsa elektroonilise failina aadressil GeneralCourt.Registry@curia.europa.eu, märkides ära kohtuasja, mille juurde see kuulub.

26.

Tõendid peavad olema täpsed ja sõnaselged ning sisaldama selgelt asjaolusid, mida nendega tõendada tahetakse:

27.

Kui hagiavaldus on esitatud pärast tasuta õigusabi taotluse esitamist, mille tõttu hagiavalduse esitamise tähtaeg on vastavalt kodukorra artikli 96 lõikele 4 peatunud, tuleb hagiavalduse algusesse teha selle kohta märkus.

28.

Kui hagiavaldus on esitatud pärast tasuta õigusabi andmise määrusest teadaandmist, tuleb hagiavalduses ära märkida kuupäev, mil see määrus hagejale kätte toimetati.

29.

Kostja vastus peab sisaldama kodukorra artikli 46 lõikes 1 sätestatud kohustuslikke andmeid.

30.

Kostja vastuse alguses peavad olema lisaks kohtuasja numbrile ja hagejale ära märgitud järgmised andmed:

31.

Kostja nõuded peavad olema sõnastatud täpselt ning asuma kostja vastuse alguses või lõpus.

32.

Kostja vastusele kohalduvad ka praktiliste juhiste punktid 21, 24 ja 26.

33.

Teise poole esitatud faktide vaidlustamisel tuleb olla sõnaselge ja märkida, milliseid fakte vaidlustatakse.

34.

Hagiavaldus peab sisaldama kodukorra artiklis 44 ja artikli 132 lõikes 1 sätestatud kohustuslikke andmeid.

35.

Hagiavalduse algusesse peavad olema märgitud järgmised andmed:

36.

Hagile peab olema lisatud apellatsioonikoja vaidlustatud otsus.

37.

Intellektuaalomandivaidlustes kohalduvad hagiavaldustele käesolevate praktiliste juhiste punktid 20–22, 24, 26–28.

38.

Vastus peab sisaldama kodukorra artikli 46 lõikes 1 sätestatud kohustuslikke andmeid.

39.

Vastuse alguses peavad olema lisaks kohtuasja numbrile ja hagejale ära märgitud järgmised andmed:

40.

Kostja või menetlusse astuja nõuded peavad olema sõnastatud täpselt ning asuma vastuse alguses või lõpus.

41.

Vastusele kohalduvad ka praktiliste juhiste punktid 21, 24, 26 ja 33. Kui vastusele eelnes apellatsioonikoja menetluse teise poole seisukoha esitamine kohtumenetluse keeles vastavalt kodukorra artikli 131 lõikele 2, lisatakse sellele kodukorra artikli 44 lõikes 3 nimetatud dokument.

42.

Apellatsioonkaebus peab sisaldama kodukorra artikli 138 lõikes 1 sätestatud kohustuslikke andmeid.

43.

Apellatsioonkaebuse alguses peavad olema märgitud järgmised andmed:

44.

Apellatsioonkaebuse alguses või lõpus peavad olema täpselt sõnastatud apellatsioonkaebuse esitaja nõuded (kodukorra artikli 139 lõige 1).

45.

Üldjuhul ei pea vaidluse tausta ja eset kirjeldama, piisab viitest Avaliku Teenistuse Kohtu lahendile.

46.

Apellatsioonkaebuse alguses on soovitatav kokkuvõtlikult ja skemaatiliselt esitada väited. Õiguslik argumentatsioon tuleks üles ehitada lähtudes väidetest, täpsemalt õigusnormi rikkumistest, millega apellatsioonkaebust põhjendatakse.

47.

Apellatsioonkaebusele lisatakse kaebuse esemeks oleva Avaliku Teenistuse Kohtu lahendi ärakiri.

48.

Et hõlbustada kohtukantselei koostatavate, kodukorra artikli 24 lõikes 6 ette nähtud teatiste avaldamist, tuleb igale apellatsioonkaebusele lisada kokkuvõte väidetest ja peamistest argumentidest, millel kaebus põhineb. Kuna teatis tuleb avaldada Euroopa Liidu Teatajas kõigis ametlikes keeltes, ei tohi see kokkuvõte ületada kahte lehekülge ning tuleb koostada vastavalt Euroopa Liidu Kohtu internetileheküljel toodud näidisele. See tuleb esitada eraldi hagiavalduses mainitud lisadest. Kui kokkuvõtet ei ole esitatud e-Curia kaudu, tuleb see saata elektronpostiga lihtsa elektroonilise failina aadressil GeneralCourt.Registry@curia.europa.eu, märkides ära kohtuasja, mille juurde see kuulub.

49.

Koos apellatsioonkaebusega tuleb esitada kodukorra artikli 44 lõikes 3 nimetatud dokument (poole advokaadi pädevust tõendav dokument, mis näitab, et tal on õigus esineda liikmesriigi või muu Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi kohtus), välja arvatud juhul, kui apellatsioonkaebuse esitaja on liidu institutsioon või liikmesriik, keda esindab selle teenistuja. Selleks et esitada kodukorra artikli 44 lõikes 3 ette nähtud dokument, võib kohtusekretäri ametijuhendi artikli 8 lõike 2 kohaselt viidata dokumendile, mis on Üldkohtu kohtukantseleisse juba esitatud.

50.

Vastus peab sisaldama kodukorra artikli 141 lõikes 2 sätestatud kohustuslikke andmeid.

51.

Vastuse alguses peavad olema lisaks kohtuasja numbrile ja apellatsioonkaebuse esitajale ära märgitud järgmised andmed:

52.

Vastuse alguses või lõpus peavad olema täpselt sõnastatud vastuse esitanud poole nõuded (kodukorra artikli 142 lõige 1).

53.

Kui vastuses palutakse Avaliku Teenistuse Kohtu lahendi täielikku või osalist tühistamist väite alusel, mida apellatsioonkaebuses ei ole, tuleb see ära märkida vastuse pealkirjas („vastus ja vastuapellatsioon”).

54.

Õiguslik argumentatsioon tuleb võimalikult suures ulatuses üles ehitada lähtudes apellatsioonkaebuse esitaja väidetest ja/või vajadusel vastuapellatsiooni põhjenduseks esitatud väidetest.

55.

Kuna faktilisi ja õiguslikke asjaolusid on vaidlustatud otsuses juba käsitletud, korratakse neid vastuses vaid erandjuhtudel, kui vaidlustatakse nende esitamist apellatsioonkaebuses või palutakse nende täpsustamist. Vaidlustamine peab olema selgesõnaline ja tuleb täpselt märkida, millist õiguslikku või faktilist asjaolu vaidlustatakse.

56.

Koos vastusega tuleb esitada kodukorra artikli 44 lõikes 3 nimetatud dokument (poole advokaadi pädevust tõendav dokument, mis näitab, et tal on õigus esineda liikmesriigi või muu Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi kohtus), välja arvatud juhul, kui vastuse esitanud pool on liidu institutsioon või liikmesriik, keda esindab selle teenistuja.

57.

Lisadena võib esitada vaid menetlusdokumendis nimetatud ja selle sisu tõendamiseks või näitlikustamiseks vajalikke dokumente.

58.

Lisad on vastuvõetavad vaid siis, kui nad esitatakse koos lisade nimekirjaga. Lisade nimekirjas tuleb iga lisatud dokumendi kohta märkida:

59.

Menetlusdokumendile lisatud dokumentidel peavad olema leheküljenumbrid kasvavas järjestuses; lehekülje number märgitakse iga lehe ülemisse paremasse nurka. Menetlusdokumendi lisade leheküljenumbrid võivad katkematult jätkuda peale menetlusdokumendi lehekülgede numbreid või olla nummerdatud eraldi.

60.

Kui lisadel on omakorda lisad, tuleb need nummerdada ja vormistada nii, et segaduse tekkimine oleks välistatud, kasutades vajadusel vahelehti.

61.

Viidates esitatud dokumendile – sh dokumendile, millega koos lisa esitatakse – tuleb eespool punktis 58 kehtestatud vormis märkida ka selle juurde kuuluva lisa number lisade nimekirjas.

62.

Kohtukantselei ei toimeta hagiavaldust või apellatsioonkaebust kätte ning puuduste kõrvaldamiseks määratakse mõistlik tähtaeg, kui hagiavaldus või apellatsioonkaebus ei vasta järgmistele nõuetele:

63.

Hagiavalduse kättetoimetamisega oodatakse ja puuduste kõrvaldamiseks määratakse mõistlik tähtaeg, kui hagiavaldus ei vasta järgmistele vorminõuetele:

64.

Hagiavaldus toimetatakse kätte, kuid puuduste kõrvaldamiseks määratakse mõistlik tähtaeg, kui hagiavaldus ei vasta järgmistele vorminõuetele:

65.

Hagiavaldus, mille lehekülgede arv ületab käesolevate praktiliste juhiste punktis 15 ette nähtud maksimaalset pikkust 40% võrra, loetakse esitatuks puudustega, mis tuleb kõrvaldada, välja arvatud juhul, kui president otsustab teisiti.

66.

Hagiavaldus, mille lehekülgede arv ei ületa käesolevate praktiliste juhiste punktis 15 ette nähtud maksimaalset pikkust 40% võrra, võidakse lugeda esitatuks puudustega; puudused tuleb kõrvaldada, kui president nii otsustab.

67.

Juhul kui poolel palutakse puudus kõrvaldada, oodatakse mahu tõttu puudulikuna käsitletud hagiavalduse kostjale kättetoimetamisega.

68.

Eespool nimetatud puuduste kõrvaldamise sätted kohalduvad vajadusel ka hagiavaldusest erinevatele menetlusdokumentidele.

69.

Hagiavaldus, mille pool palub lahendada kiirendatud menetluses, ei tohiks üldjuhul olla pikem kui 25 lehekülge. Hagiavaldus peab olema esitatud eespool punktides 18–25 kehtestatud nõuete kohaselt.

70.

Kodukorra artikli 76a kohaselt peab eraldi dokumendina esitatud taotlus, millega palutakse Üldkohtul asi lahendada kiirendatud menetluses, sisaldama lühikest põhjendust kohtuasja erilise kiireloomulisuse ja muude asjassepuutuvate asjaolude kohta. Kohaldatakse eespool olevate peatükkide A.2, A.3 ja C sätteid.

71.

On soovitatav, et kiirendatud menetlust taotlev pool täpsustaks oma taotluses, millised väited, argumendid või asjassepuutuva menetlusdokumendi (hagiavalduse või kostja vastuse) osad on esitatud vaid juhuks, kui asja ei vaadata läbi kiirendatud menetluses. Need täpsustused, millele viidatakse kodukorra artikli 76a lõike 1 teises lõigus, tuleb taotluses välja tuua täpselt, viidates teksti asjassepuutuvate lõikude numbritele.

72.

Samuti on soovitatav, et asja kiirendatud menetluses lahendamise taotlusele, milles on välja toodud eelmises punktis nimetatud viited, oleks lisatud asjassepuutuva menetlusdokumendi lühendatud versioon.

73.

Juhul kui taotlusele on lisatud menetlusdokumendi lühendatud versioon, peab see vastama järgmistele nõuetele:

74.

Selleks et taotlus vaadataks läbi võimalikult kiiresti, peab lühendatud versioon vastama eespool esitatud nõuetele.

75.

Kui Üldkohus palub menetlusdokumendi lühendatud versiooni esitamist kodukorra artikli 76a lõike 4 alusel, tuleb see esitada eespool sätestatud nõuetele vastavana, kui poolele ei anta teisi juhiseid.

76.

Kui hageja ei ole taotluses viidanud hagiavalduse väidetele, argumentidele või lausetele, mida tuleb arvesse võtta vaid siis, kui asja ei vaadata läbi kiirendatud menetluses, tuleb kostjal hagiavaldusele vastata ühe kuu jooksul.

77.

Kui hageja viitab taotluses hagiavalduse väidetele, argumentidele või lausetele, mida tuleb arvesse võtta vaid siis, kui asja ei vaadata läbi kiirendatud menetluses, tuleb kostjal ühe kuu jooksul vastata hagiavalduses esitatud väidetele ja argumentidele kiirendatud menetluse taotluses esitatu seisukohast.

78.

Kui hageja on taotlusele lisanud hagiavalduse lühendatud versiooni, tuleb kostjal ühe kuu jooksul vastata selles hagiavalduse lühendatud versioonis esitatud väidetele ja argumentidele.

79.

Kui Üldkohus otsustab kiirendatud menetluse taotluse rahuldamata jätta enne, kui kostja on jõudnud kostja vastuse esitada, pikeneb selle menetlusdokumendi esitamiseks kodukorra artikli 76a lõike 2 esimeses lõigus ette nähtud ühekuuline tähtaeg ühe kuu võrra.

80.

Kui Üldkohus otsustab kiirendatud menetluse taotluse rahuldamata jätta pärast seda, kui kostja on oma vastuse artikli 76a lõike 2 esimeses lõigus ette nähtud ühekuulise tähtaja jooksul esitanud, antakse poolele uus ühekuuline tähtaeg kostja vastuse täiendamiseks.

81.

Taotlus tuleb esitada eraldi dokumendina. Taotlus peab olema iseenesest arusaadav, ilma et selle juurde peaks vaatama põhikohtuasja hagiavaldust.

82.

Taotluses õigusakti kohaldamise peatamiseks või muude ajutiste meetmete võtmiseks tuleb väga lühidalt ja kokkuvõtlikult märkida vaidluse ese, need fakti- ja õigusväited, mis on põhikohtuasja aluseks ja millest esmapilgul ilmneb hagi põhjendatus (fumus boni iuris), ning asja kiireloomulisust tõendavad asjaolud. Taotletud meede või meetmed tuleb täpselt ära nimetada. Taotlusele kohalduvad ka käesolevate juhiste peatükid A.2, A.3, B ja C.

83.

Kuna ajutiste meetmete võtmise taotluse eesmärk on võimaldada fumus boni iuris’e hindamist kiirendatud menetluses, ei tohi see mingil juhul korrata kogu põhikohtuasja hagiavalduse teksti.

84.

Et ajutiste meetmete taotluse saaks kiiresti läbi vaadata, on maksimaalne lehekülgede arv 25, mida ei tohiks käsitletavast valdkonnast ja kohtuasja asjaoludest lähtudes üldjuhul ületada.

85.

Ilma et see piiraks kodukorra artikli 67 lõike 3 teise ja kolmanda lõigu kohaldamist, võtab Üldkohus arvesse vaid neid dokumente ja tõendeid, mis on tehtud kättesaadavaks poolte esindajatele ja mille kohta neile on antud võimalus avaldada oma arvamust (kodukorra artikli 67 lõike 3 esimene lõik).

86.

Pool võib taotleda, et toimikusse lisatud menetlusdokumentide teatud asjaolusid või nende osasid käsitletaks salajase või konfidentsiaalsena ja et need:

87.

Konfidentsiaalsena käsitlemise taotlus tuleb esitada eraldi dokumendina. Taotlust ei saa esitada konfidentsiaalses versioonis.

88.

Konfidentsiaalsena käsitlemise taotluses tuleb märkida, millise poole suhtes konfidentsiaalsust taotletakse. Taotlus peab piirduma vaid hädavajalikuga ning see ei saa mingil juhul puudutada kogu menetlusdokumenti ja ainult erandjuhul võib see puudutada lisa tervikuna. Enamasti on võimalik vastavaid huve kaitsta nii, et edastatakse menetlusdokumendi mittekonfidentsiaalne versioon, millest on välja jäetud teatud lõigud, sõnad või arvud.

89.

Konfidentsiaalsena käsitlemise taotluses tuleb täpselt märkida vastavad asjaolud või lõigud ja lisada iga asjaolu või lõigu salajase iseloomu või konfidentsiaalsuse kohta väga lühike põhjendus. Selle puudumisel võib Üldkohus taotluse rahuldamata jätta.

90.

Ühe või mitme menetlusdokumendi konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse esitamisel tuleb poolel esitada menetlusdokumendi/menetlusdokumentide mittekonfidentsiaalne versioon, millest on välja jäetud taotluses viidatud asjaolud või lõigud.

91.

Kui kohtuasjas esitatakse menetlusse astumise avaldus, palutakse pooltel kohtusekretäri määratud tähtaja jooksul teatada, kas nad taotlevad, et teatavaid andmeid, mis sisalduvad juba toimikusse võetud dokumentides, käsitletaks konfidentsiaalsena.

92.

Kõigi dokumentide puhul, mis nad hiljem esitavad, peavad pooled eespool punktides 87–90 ette nähtud vormis märkima, milliste andmete konfidentsiaalsena käsitlemist nad taotlevad, ning esitama koos täieliku versiooniga dokumentidest ka versiooni, millest on need andmed välja jäetud. Kui seda ei tehta, antakse esitatud dokumendid tutvumiseks menetlusse astujale.

93.

Kui on kavas mitme kohtuasja liitmine, palutakse pooltel kohtusekretäri määratud tähtaja jooksul teatada, kas nad taotlevad, et teatavaid andmeid, mis sisalduvad juba toimikutesse võetud dokumentides, käsitletaks konfidentsiaalsena.

94.

Kõigi dokumentide puhul, mis nad hiljem esitavad, peavad pooled eespool punktides 88–90 ette nähtud vormis märkima, milliste andmete konfidentsiaalsena käsitlemist nad taotlevad, ning esitama koos täieliku versiooniga dokumentidest ka versiooni, millest on need andmed välja jäetud. Kui seda ei tehta, antakse esitatud dokumendid tutvumiseks teistele pooltele.

95.

Kodukorra artikli 135 lõikes 2 ette nähtud tähtaja jooksul esitatud taotluse alusel võib president vastavalt sellele sättele lubada repliigi või vasturepliigi esitamist, kui see on vajalik, et asjassepuutuv pool saaks kaitsta oma seisukohta.

96.

Välja arvatud erandjuhtudel, ei tohi nimetatud taotlus ületada 2 lehekülge ja see peab piirduma kokkuvõttega nendest konkreetsetest põhjustest, miks asjassepuutuva poole arvates on vastavalt repliik või vasturepliik vajalik. Taotlus ise peab olema nii arusaadav, et selle mõistmiseks ei ole vaja juurde lugeda hagiavaldust või vastust/vastuseid.

97.

Üldkohtu president võib kodukorra artikli 143 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul esitatud taotluse korral anda vastavalt sellele sättele loa repliigi esitamiseks, kui see on vajalik selleks, et apellatsioonkaebuse esitaja saaks kaitsta oma seisukohta või Üldkohus ette valmistada apellatsioonkaebuse kohta tehtavat otsust.

98.

Välja arvatud erandjuhtudel, ei tohi nimetatud taotlus ületada 2 lehekülge ja see peab piirduma kokkuvõttega nendest konkreetsetest põhjustest, miks apellatsioonkaebuse esitaja arvates on repliik vajalik. Taotlus peab olema ise nii arusaadav, et selle mõistmiseks ei ole vaja juurde lugeda apellatsioonkaebust ega vastust apellatsioonkaebusele.

99.

Kui ükski pooltest ei taotle kodukorra artiklis 135a sätestatud tähtaja jooksul ärakuulamist suulises menetluses, võib Üldkohus kohtuasja lahendada suulise menetluseta.

100.

Taotluses tuleb märkida põhjused, miks pool soovib, et teda ära kuulataks. Põhjendus peab lähtuma konkreetsest hinnangust kohtuistungi kasulikkusele selle poole jaoks ja viitama nendele toimiku või argumentatsiooni osadele, mida see pool peab vajalikuks kohtuistungil üksikasjalikumalt täpsustada või ümber lükata. Üldine põhjendus, milles viidatakse kohtuasja või otsustatavate küsimuste tähtsusele, ei ole piisav.

101.

Kui ükski pooltest ei taotle kodukorra artiklis 146 sätestatud tähtaja jooksul ärakuulamist suulises menetluses, võib Üldkohus kohtuasja lahendada suulise menetluseta.

102.

Taotluses tuleb märkida põhjused, miks pool soovib, et teda ära kuulataks. Põhjendus peab lähtuma konkreetsest hinnangust kohtuistungi kasulikkuse kohta selle poole jaoks ja viitama nendele toimiku või argumentatsiooni osadele, mida see pool peab vajalikuks kohtuistungil üksikasjalikumalt täpsustada või ümber lükata. Üldine põhjendus, milles viidatakse kohtuasja või otsustatavate küsimuste tähtsusele, ei ole piisav.

103.

Õigusabitaotluse esitamisel on kohustuslik kasutada selleks ettenähtud vormi. Vorm on kättesaadav Euroopa Liidu Kohtu internetileheküljel aadressil: http://curia.europa.eu.

104.

Vormi võib küsida ka Üldkohtu kohtukantseleist, saates vastava taotluse elektronposti aadressil GeneralCourt.Registry@curia.europa.eu, näidates ära nime ja aadressi, või posti teel kirjaga aadressil:

105.

Õigusabitaotlus, mis ei ole esitatud selleks ettenähtud vormis, jäetakse tähelepanuta; sellele vastatakse kohtukantselei kirjaga, milles tuletatakse meelde vormi kasutamise kohustuslikkust ning millele lisatakse vorm.

106.

Õigusabitaotluse originaalile kirjutab alla õigusabi taotleja ise või tema advokaat. Kui taotleja advokaat esitab õigusabitaotluse e-Curia kaudu, ei ole advokaadi allkiri nõutav.

107.

Kui õigusabitaotluse esitab taotleja advokaat enne hagiavalduse esitamist, peab taotlusele olema lisatud kodukorra artikli 44 lõikes 3 nimetatud dokument (poole advokaadi pädevust tõendav dokument, mis näitab, et tal on õigus esineda liikmesriigi või muu Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi kohtus). Selleks et esitada kodukorra artikli 44 lõikes 3 ette nähtud dokument, võib kohtusekretäri ametijuhendi artikli 8 lõike 2 kohaselt viidata dokumendile, mis on Üldkohtu kohtukantseleisse juba esitatud.

108.

Õigusabitaotluse vormi eesmärk on teha Üldkohtule vastavalt kodukorra artikli 95 lõikele 2 kättesaadavaks informatsioon, mis on vajalik õigusabitaotluse õigeks lahendamiseks. Täpsemalt informatsioon:

109.

Taotleja on kohustatud koos vormikohase taotlusega esitama ka tõendid, mis kinnitavad taotluses väidetut.

110.

Nõuetekohaselt täidetud õigusabitaotuse vorm ja sellele lisatud tõendid peavad olema ise arusaadavad nii, et juurde ei ole vaja lugeda muid taotleja poolt võimalikult Üldkohtule esitatud kirju.

111.

Ilma et see mõjutaks Üldkohtu võimalust paluda kodukorra artikli 64 alusel täiendavat informatsiooni või dokumente, ei ole õigusabitaotlust hiljem esitatavate lisadega lubatud täiendada; kui Üldkohus neid lisasid esitada ei ole palunud, saadetakse need taotlejale tagasi. Erandjuhtudel võib kohus vastu võtta tõendeid, mis näitavad abi vajalikkust taotlejale, kui tõenditega koos esitatakse selgitus nende hilise esitamise kohta.

112.

Vastavalt kodukorra artikli 96 lõikele 4 peatub õigusabitaotluse esitamisega selles viidatud hagiavalduse esitamise tähtaeg kuni selle taotluse üle otsustava määruse kättetoimetamiseni või juhul, kui selles määruses ei ole nimetatud advokaati huvitatud isikut esindama, siis kuni taotleja esindamiseks advokaadi nimetamise määruse kättetoimetamiseni.

113.

Peatumine toimub alates vormikohase õigusabitaotluse esitamisest või juhul, kui õigusabitaotlus ei ole esitatud ettenähtud vormi kasutades, alates taotluse esitamisest, tingimusel et vormikohane taotlus esitatakse eespool punktis 105 nimetatud kirjas kohtukantselei poolt selleks ettenähtud tähtaja jooksul. Juhul kui vormikohast taotlust selle aja jooksul ei esitata, peatub hagi aegumise tähtaeg vormikohase taotluse esitamise kuupäevast.

114.

Kui vormikohane taotlus esitatakse faksi või elektronpostiga, peab faksi või elektronposti saatmise kuupäeva arvessevõtmiseks hagi aegumise peatumise arvutamisel taotluse originaal, millel on advokaadi või taotleja omakäeline allkiri, jõudma Üldkohtu kohtukantseleisse hiljemalt kümnendaks päevaks pärast taotluse sellist esitamist. Juhul kui taotluse originaali selle kümnepäevase tähtaja jooksul ei esitata, peatub hagi aegumise tähtaeg taotluse originaali esitamisest. Kui allkirjastatud originaalis ja eelnevalt esitatud ärakirjades esineb erinevusi, võetakse arvesse vaid allkirjastatud originaal ja hagi aegumise peatumise kuupäevaks loetakse originaali esitamise kuupäev.

115.

Suulise menetluse eesmärk on:

116.

Iga pool hindab eespool määratletud suulise menetluse eesmärki arvestades, kas kohtukõne esitamine on asjas tõesti vajalik või piisab viitest esitatud seisukohtadele või kirjalikele menetlusdokumentidele. Suulises menetluses võidakse sel juhul keskenduda Üldkohtu küsimustele vastamisele. Juhul kui esindaja peab vajalikuks sõna võtta, tuleks tal alati piirduda selgitustega teatud küsimuste kohta ning ülejäänu osas viidata menetlusdokumentidele.

117.

Kohtukõne esitamata jätmist ja vaikimist ei tõlgendata mingil juhul poole nõusolekuna teise poole kohtukõnes esitatuga, kui asjassepuutuv argumentatsioon on kirjalikult juba vaidlustatud. Vaikimine ei takista poolel vastamast teise poole kohtukõnele suulise repliigiga.

118.

Teatud juhtudel võib Üldkohus otsustada, et suulist menetlust on otstarbekas alustada kohtunike küsimustega poolte esindajatele. Esindajatel palutakse seda arvesse võtta, kui nad soovivad pärast ka lühidalt kohtukõnega esineda.

119.

Kohtukõne selguse huvides ja selleks, et Üldkohtu kohtunikud sellest paremini aru saaksid, on üldiselt eelistatavam rääkida peast, juhindudes ülestähendatud märksõnadest, selle asemel et teksti maha lugeda. Samuti palutakse esindajatel oma seisukoht esitada võimalikult arusaadavalt. Lühikesi lauseid tuleks kindlasti eelistada pikkadele ja keerulistele lausetele. Samuti hõlbustavad esindajad Üldkohtu tööd, kui kohtukõne on hästi liigendatud ja see algab kõne ülesehituse kirjeldusega.

120.

Kui kohtukõne on ette valmistatud kirjalikult, on teksti koostamisel soovitatav arvestada sellega, et tekst esitatakse suuliselt ja see peaks sisaldama ka suulist kokkuvõtet räägitavast. Suulise tõlke lihtsustamiseks palutakse poolte esindajatel eelnevalt kohtu tõlketeenistusele saata kohtukõne tekst või selleks tehtud kirjalikud märkmed kas faksi ((+352) 4303-3697) või elektronpostiga (interpret@curia.europa.eu).

121.

Kohtukõne märkmete konfidentsiaalsus on tagatud. Mis tahes eksituste vältimiseks tuleb nendes ära näidata poole nimi. Kohtukõne märkmeid ei lisata toimiku materjalide juurde.

122.

Esindajate tähelepanu juhitakse sellele, et olenevalt arutatavast asjast kuulab vaid osa Üldkohtu kohtunikke kohtukõnet selle esitamise keeles, ülejäänud kuulavad sünkroontõlget. Esindajatel soovitatakse tungivalt suulise menetluse takistusteta kulgemise ja kvaliteetse sünkroontõlke tagamise huvides rääkida aeglaselt ja otse mikrofoni.

123.

Kui esindaja kavatseb tsiteerida teatud tekstide või dokumentide lõike, eriti selliseid lõike, mida kohtuasja toimikus ei ole, tuleks sellest tõlkidele enne kohtuistungi algust teada anda. Samuti võib kasuks tulla, kui tõlkide tähelepanu juhitakse võimalikele raskesti tõlgitavatele mõistetele.

124.

Üldkohtu istungisaalid on varustatud automaatsete valjuhääldisüsteemidega; esindajatel palutakse enne rääkima hakkamist mikrofon vastavale nupule vajutades sisse lülitada ja oodata, kuni märgutuli põlema süttib. Kui räägib kohtunik või mõni teine isik, tuleks mikrofoninupule vajutamist vältida, et mitte tema mikrofoni välja lülitada.

125.

Kohtukõnede kestus võib olla erinev, olenevalt kohtuasja keerukusest ja uute asjaolude puudumisest või ilmsikstulekust. Esindajatel palutakse piirduda 15-minutilise kohtukõnega poole kohta ja 10-minutilise kõnega menetlusse astuja kohta (liidetud kohtuasjades on igal hagejal ja kostjal 15 minutit iga kohtuasja kohta ja igal menetlusse astujal 10 minutit iga kohtuasja kohta), kui kohtukantselei ei ole neid informeerinud teisiti. See piirang puudutab vaid poole enda ettevalmistatud kohtukõnet ning ei hõlma aega, mis kulub kohtuistungil esitatud küsimustele vastamiseks.

126.

Kui olukord seda nõuab, võib kohtukantseleile vähemalt 15 päeva enne kohtuistungi toimumist (või hiljem, kui esinevad põhjendatud erakorralised asjaolud) esitada taotluse kohtukõne normaalaja pikendamiseks; taotlus peab olema põhjendatud ning selles peab olema ära näidatud sõnavõtuks vajalik aeg. Nimetatud taotluse esitamisel antakse esindajale teada, kui palju talle kohtukõne esitamiseks aega antakse.

127.

Kui poolel on mitu esindajat, võivad kohtukõnega reeglina esineda kõige rohkem kaks esindajat ja nende sõnavõttude kogukestus ei tohiks ületada eespool sätestatud aega. Kohtunike küsimustele võivad anda vastuseid ja teiste esindajate sõnavõttudele võivad suulise repliigiga vastata ka need esindajad, kes kohtukõnega ei esinenud.

128.

Kui mitu poolt esitavad Üldkohtule sama väite (mis on tavaline just menetlusse astumisel või kohtuasjade liitmisel), on poolte esindajatel soovitatav sõnavõtud enne kohtuistungit kooskõlastada, et vältida kohtukõnede kordamist.

129.

Kohtuistungi ettekandes, mille valmistab ette ettekandja-kohtunik, tuuakse ära vaid väited ja poolte argumentide lühikokkuvõte.

130.

Üldkohus teeb mõistlikke jõupingutusi, et kohtuistungi ettekanne esitataks poolte esindajatele kolm nädalat enne kohtuistungit. Kohtuistungi ettekannet kasutatakse vaid kohtuistungi ettevalmistamiseks suulises menetluses.

131.

Kui esindajad teevad kohtuistungil kohtuistungi ettekande kohta suulisi märkusi, märgib kohtusekretär või tema kohustusi täitev isik need üles.

132.

Kohtuistungi ettekanne tehakse üldsusele kättesaadavaks kohtuistungi päeval kohtusaali ees.

133.

Esindajatel palutakse Euroopa Kohtu, Üldkohtu või Avaliku Teenistuse Kohtu lahendi tsiteerimisel märkida ära kohtuasja tavaline nimetus, kohtuasja number ja vajadusel täpsustada asjassepuutuv(ad) punkt(id).

134.

Üldkohus võtab kohtuistungil dokumente vastu vaid erandjuhtudel ja pärast poolte ärakuulamist.

135.

Teatud tehniliste vahendite kasutamist oma kõnes tuleb taotleda aegsasti. Selliste vahendite kasutamise kord lepitakse kokku kohtusekretäriga, et arvestataks võimalike tehniliste või praktiliste piirangutega.

136.

Käesolevad praktilised juhised muudavad kehtetuks ja asendavad 5. juuli 2007. aasta praktilised juhised (ELT L 232, lk 7), mida on muudetud 16. juunil 2009 (ELT L 184, lk 8), 17. mail 2010 (ELT L 170, lk 49) ning 8. juunil 2011 (ELT L 180, lk 52).

137.

Käesolevad praktilised juhised avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Juhised jõustuvad avaldamisele järgneval päeval.