(1)

Prantsusmaa ametiasutused teavitasid komisjoni talitusi 18. juuli 2006. aasta kirjas, mis registreeriti 19. juulil 2006, seoses riigiabi nr C 51/05 (Prantsusmaa abimeetmete kohta ettevõtjale Institut Français du Pétrole (IFP) (4) ametliku uurimismenetlusega, et avalik-õiguslik asutus IFP, mis varem oli ettevõtja 17. novembri 1943. aasta seaduse nr 43-612 (ärihuvide haldamise kohta) tähenduses, muudeti 7. juulil 2006 avalik-õiguslikuks tööstus- ja kaubandusasutuseks. Kõnealune muutmine tuleneb kahest dokumendist, mille Prantsusmaa ametiasutused oma kirjale lisasid: i) 6. juuli 2006. aasta dekreet nr 2006–797, millega kehtestatakse avalik-õigusliku asutuse IFP uus staatus ning ii) 13. juuli 2005. aasta programmseaduse nr 2005–781 (millega määratakse kindlaks energiapoliitika suunitlus) artikkel 95 (mille alusel kõnealune dekreet vastu võeti).

(2)

Komisjon saatis Prantsusmaa ametiasutustele teabetaotluse 3. augusti 2007. aasta ja 7. mai 2008. aasta kirjades, millele viimased vastasid vastavalt 28. septembri 2007. aasta ja 26. juuni 2008. aasta kirjades.

(3)

Komisjon võttis 16. juulil 2008 vastu otsuse (edaspidi „riigiabi C 51/05 käsitlev otsus”) seoses varasema juhtumiga Prantsusmaa esimese kontsernile IFP antud abimeetme kohta (5). Selles otsuses rõhutas komisjon, et täiendava riigiabi olemasolu küsimust seoses võimaliku piiramatu riigipoolse tagatisega, mis tuleneb avalik-õigusliku asutuse IFP avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusest, uuritakse eraldi teise menetluse raames.

(4)

ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 2 kohase teise menetluse kohta seoses piiramatu riigitagatisega, millest võis kasu saada kogu IFP kontsern, tegi komisjon 6. juulil 2008 otsuse (6) (edaspidi „menetluse algatamise otsus”), mis võeti vastu nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (7); edaspidi „menetlusmäärus”) artikli 4 lõike 4 kohaselt.

(5)

Eespool nimetatud menetluse algatamise otsuse avaldamisega Euroopa Liidu Teatajas11. oktoobril 2008 kutsus komisjon üles kolmandaid isikuid esitama kõnealuse meetme kohta märkusi.

(6)

Komisjon sai Prantsusmaa märkused 14. oktoobri 2008. aasta kirjas.

(7)

Äriühingu UOP Limited nõustajad teavitasid komisjoni 6. novembri 2008. aasta kirjas, mille komisjon registreeris samal kuupäeval, oma kliendi soovist esitada kõnealuse meetme kohta märkusi. Võttes arvesse tõlkimiseks vajalikku tähtaega, palusid nad märkuste edastamiseks lisaaega kuni 30. novembrini 2008. 7. novembri 2008. aasta kirjas märkis komisjon, et nõustub selle taotluse põhjendusega ning annab äriühingule UOP Limited vastamiseks lisaaega kuni 30. novembrini 2008. Äriühingu UOP Limited nõustajad edastasid komisjonile oma kliendi märkused menetluse algatamise kohta 28. novembri 2008. aasta kirjas, mille komisjon registreeris samal kuupäeval.

(8)

Samas 28. novembri 2008. aasta kirjas palusid äriühingu UOP Limited nõustajad oma kliendile luba esitada menetluse käigus lisamärkusi. Komisjon vastas sellele taotlusele 17. detsembri 2008. aasta kirjas, nõustudes pikendama äriühingu UOP Limited vastamise tähtaega kuni 23. jaanuarini 2009, et võimaldada tal esitada võimalikke lisamärkusi. Äriühingu UOP Limited nõustajad edastasid oma kliendi lisamärkused 23. jaanuari 2009. aasta kirjas.

(9)

6. mai 2009. aasta kirjas edastas komisjon Prantsusmaa ametiasutustele kõik äriühingu UOP Limited märkused menetluse algatamise otsuse kohta konfidentsiaalse versioonina, kui see oli vajalik. Komisjon kutsus neid üles esitama märkused hiljemalt 8. juuniks 2009. Oma 2. juuni 2009. aasta kirjas palusid Prantsusmaa ametiasutused tähtaja pikendamist kuni 22. juunini 2009, sest nende sõnul oli vaja kolmanda isiku esitatud märkusi üksikasjalikult ja põhjalikult analüüsida ning nõu pidada mitme ministeeriumiüksusega. Komisjon nõustus 9. juuni 2009. aasta kirjas tähtaega pikendama kuni 22. juunini 2009. Prantsusmaa ametiasutused edastasid 22. juuni 2009. aasta kirjas oma kommentaarid äriühingu UOP Limited märkuste kohta.

(10)

29. juuli 2009. aasta kirjas küsis komisjon Prantsusmaa ametiasutustelt lisateavet, paludes neil saata vastus enne 24. augustit 2009. Prantsusmaa ametiasutused palusid 19. augusti 2009. aasta kirjas pikendada vastuse tähtaega kuni 7. septembrini 2009, mida komisjon neile 20. augusti 2009. aasta kirjas võimaldas. 8. septembri 2009. aasta kirjas edastasid Prantsusmaa ametiasutused lõpuks nõutud teabe.

(11)

20. novembri 2009. aasta kirjas küsis komisjon Prantsusmaa ametiasutustelt uut lisateavet, paludes neil saata vastuse kahekümne päeva jooksul. Prantsusmaa ametiasutused palusid 14. detsembri 2009. aasta kirjas pikendada vastuse esitamise tähtaega kuni 22. jaanuarini 2009, mida komisjon neile võimaldas 18. detsembri 2009. aasta kirjas. 13. jaanuari 2010. aasta kirjas edastasid Prantsusmaa ametiasutused lõpuks nõutud teabe.

(12)

Komisjoni talitused korraldasid 20. mail 2010 Brüsselis koosoleku, et arutada Prantsusmaa ametiasutustega, millised tagajärjed on käesolevale juhtumile komisjoni 26. jaanuari 2010. aasta otsusel, milles on käsitletud ettevõtjale La Poste antud riigiabi nr C 56/07 (ex E 15/05) (8) (edaspidi „riigiabi C 56/07 käsitlev otsus”). Kuna ettevõtja La Poste on avalik-õiguslik üksus, kellel on avalik-õiguslik tööstus- ja kaubandusasutusega samastatav staatus (9), sarnaneb teda hõlmav juhtum (edaspidi „juhtum La Poste” või „postiteenuse juhtum”) suuresti kõnealusele meetmele, nii et Prantsusmaa ametiasutused on esitanud oma märkustes mõlema juhtumi puhul samad väited vajalike muudatustega. 4. juunil 2010 saadeti elektronposti teel Prantsusmaale täiendavate küsimuste loetelu, sest komisjoni talitused soovisid Prantsusmaa ametiasutustelt koosolekul käsitletud eri teemade kohta kirjalikku dokumenti. Prantsusmaa ametiasutused edastasid nõutud teabe 16. juulil 2010.

(13)

29. septembri 2010. aasta kirjas küsis komisjon Prantsusmaa ametiasutustelt lisateavet, paludes neil saata vastus kahekümne päeva jooksul. Prantsusmaa ametiasutused palusid 7. oktoobri 2010. aasta kirjas pikendada vastuse tähtaega kuni 26. novembrini 2010, mida komisjon neile võimaldas 8. oktoobri 2010. aasta kirjas. 26. novembri 2010. aasta kirjas edastasid Prantsusmaa ametiasutused lõpuks nõutud teabe.

(14)

Nagu komisjon menetluse algatamise otsuses ning riigiabi C 51/05 käsitlevas otsuses (10) (millele on viidatud eespool) märkis, on avalik-õiguslikul asutusel IFP kolm peamist ülesannet:

Riigiga sõlmitud kokkulepitud eesmärkide lepingus on kindlaks määratud ettevõtja tegevuse üldsuunad viieaastaseks ajavahemikuks.

(15)

Samuti kontrollib avalik-õiguslik asutus IFP otseselt või kaudselt äriühinguid, kellega ta on sõlminud teadustegevust ja litsentse käsitlevad ainuõiguslikud lepingud. Ühtsete tõendite kogumi põhjal, mida on üksikasjalikumalt käsitletud põhjenduses 137, leiab komisjon riigiabi C 51/05 käsitlevas otsuses (millele on viidatud eespool), et aktsiaseltside Axens, Beicip-Franlab, Prosernat ja nende emaettevõtja, avalik-õigusliku asutuse IFP ühendamisel loodi konkurentsiõiguse tähenduses majanduslik kontsern (edaspidi „kontsern IFP”).

(16)

Axens tegutseb katalüsaatorite ning rafineerimis- ja naftakeemiatööstuse tehnoloogiate turul ning tema kogukäive oli 2006. aastal (tema emaettevõtja staatuse muutmise ajal) 308,45 miljonit eurot. Avalik-õiguslikku asutust IFP ja Axensi seovad kaks lepingut: ainuõiguslik üldlitsentsi ning tootelitsentside leping (11) ning rakendusuuringu leping. Tütarettevõtja maksab emaettevõtjale ühelt poolt tasu litsentsilepingute alusel ja teiselt poolt tasu […] (*2) juurdepääsu eest avalik-õigusliku asutuse IFP teadustegevuse vahenditele.

(17)

Ettevõtja Beicip-Franlab on spetsialiseerunud toormeleiukohtade uurimise tarkvara väljaandmisele ja levitamisele ning uuringutele ja nõustamisele. 2006. aastal oli äriühingu käive 42 miljonit eurot. Arendustegevust, turustamist ja kasutamist käsitlevas ainuõiguslikus lepingus, mis sõlmiti 2003. aastal kümneaastaseks ajavahemikuks, on sätestatud, et [IFP pakub Beicip-Franlabile oma teadustegevuse tulemusi] (**), algoritmide, mudelite või metodoloogiate kohta, mille avalik-õiguslik asutus IFP [on välja töötanud] (**) toormeleiukohtade uurimise valdkonnas ning et Beicip-Franlab võib IFP-l paluda sellel alusel tooteid valmistada. Beicip-Franlab katab kõik avalik-õigusliku asutuse IFP toodete väljatöötamise kulud. Lisaks maksab Beicip-Franlab mitmesuguseid lisatasusid […] (*) hoolduse ja kasutusõiguste katmiseks. 2005. aastal allkirjastati kõrvalleping, millega muudeti tasu maksmise korda, kusjuures säilitati põhimõte, et Beicip-Franlab katab täielikult toodete väljatöötamise kulud.

(18)

Prosernat pakub uuringuid ja teenuseid ning gaasitootmise ja väävlitustamise seadmete komplekte. 2006. aastal oli äriühingu käive 49,9 miljonit eurot. Avalik-õigusliku asutuse IFP ja Prosernati vahel sõlmiti 18. augustil 2003 kümneks aastaks üldlitsentsi leping ja rakendusuuringu leping, mis jõustusid tagasiulatuvalt 1. jaanuarist 2002 ning mille kohaselt on Prosernatil avalik-õigusliku asutuse IFP patentide suhtes ainulitsentsileping ning [viimane pakub talle] (**) oma gaasitootmise ja väävlitustamise tehnoloogiate valdkonna teadustegevuse tulemusi. Prosernat maksab emaettevõtjale aastakäibelt tasu nii protsessilitsentsi kui ka seadmete alusel makstava tasu eest, mille suurus määratakse kindlaks iga üksikjuhtumi puhul eraldi. Avalik-õigusliku asutusele IFP Prosernati juurdepääsu eest teadustegevuse tulemustele makstava tasu suurus on […] (*) % Prosernati aastasest kogukäibest.

(19)

Vastavalt riigiabi C 51/05 käsitleva otsuse (millele on viidatud eespool) artiklile 6 lisati 2009. aastal (12) klausel ainuõiguslikesse lepingutesse, mis reguleerivad avalik-õigusliku asutusele IFP selle tütarettevõtjate Axens ja Prosernat makstavat tasu, tagamaks, et emaettevõtjale kantakse uuringute eest, mida avalik-õiguslik asutus IFP teeb tütarettevõtjate tegevusvaldkondades, minimaalne kindlaks määramata summa, mis katab vähemalt 25 % rakendusuuringutele eelnevate teostatavusuuringute maksumusest, 50 % rakendusuuringu maksumusest ja vajaduse korral 75 % konkurentsieelse arendustegevuse maksumusest kooskõlas ühenduse 17. veebruari 1996. aasta uurimis- ja arendustegevusele antavat riigiabi käsitleva ühenduse raamistikuga (13) (edaspidi „uurimis- ja arendustegevuse 1996. aasta raamistik”) (14).

(20)

Kooskõlas menetluse algatamise otsusega tundus uurimise raames olevat kõnealuse meetme suhtes vajalik arvesse võtta, millist võimalikku mõju avaldab riigitagatis, mis tuleneb avalik-õigusliku asutuse IFP avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusest, kontserni IFP üksustele (sealhulgas avalik-õiguslikule asutusele IFP ja sellele kolmele eraõiguslikule tütarettevõtjale) (15).

(21)

Avalik-õiguslik asutus IFP oli 17. novembri 1943. aasta seaduse nr 43-612 (ärihuvide haldamise kohta) tähenduses kuni 2006. aastani eraõiguslik juriidiline isik, ettevõtja, kelle majanduslikku tegevust ja rahastamist kontrollis Prantsusmaa valitsus.

(22)

13. juuli 2005. aasta programmseaduse nr 2005-781 (millega määratakse kindlaks energiapoliitika suunised) artiklis 95 on sätestatud IFP avalik-õiguslikuks tööstus- ja kaubandusasutuseks muutmise põhimõte. Muutmine jõustus 6. juulil 2006, kui Prantsuse Vabariigi ametlikus väljaandes avaldati dekreet nr 2006-797 (avalik-õigusliku asutuse IFP staatuse kohta).

(23)

Avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutusena sai avalik-õiguslik asutusest IFP alates selle staatuse muutmise kuupäevast avalik-õiguslik juriidiline isik (16).

(24)

Avalik-õiguslikuks tööstus- ja kaubandusasutuseks liigitamise õiguslikke tagajärgi on üksikasjalikult selgitatud riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse (millele on viidatud eespool) 2. osas („Meetme kirjeldus”) ning menetluse algatamise otsuse punktis 3.2.1 („Conséquences juridiques du statut d'EPIC de l'IFP” – IFP avalik-õiguslikust tööstus- ja äriasutuse staatuse õiguslikud tagajärjed), millele komisjon viitab vajalike muudatustega.

(25)

Menetluse algatamise otsuses arvas komisjon esiteks, et meede tekitas kahtlusi, sest tavaõigusest kõrvale kalduv kord, mis on sisse seatud avalik-õiguslike tööstus- ja kaubandusasutuste jaoks pankroti korral, on käsitatav riigi piiramatu tagatisena, mis hõlmab riigi ressursse.

(26)

Nagu täpsustatud menetluse algatamise otsuse põhjendustes 65–74, millele komisjon üksikasjalikuma teabe saamiseks viitab, ei tundu Prantsusmaa ametiasutuste selgitused õigusnormide kohta olevat kahtluste kõrvaldamiseks a priori piisavad.

(27)

Komisjon märkis seejärel, et ei või välistada sellest olukorrast tulenevat valikulist majanduslikku eelist, peamiselt teadaolevate soodsamate rahastamistingimuste tõttu, ning seda isegi kui avalik-õiguslik asutuse IFP ja selle tütarettevõtjate puhul ei määra väline reitinguagentuur kindlaks krediidireitingut. Samuti võis IFP kontsern olla eelisolukorras oma klientide ja tarnijatega suhtlemisel, sest viimased võisid oma nõuete puhul loota riigi tagatisele. Seega ei saa esialgses uurimise etapis välistada, et laenu hõlmava tarnimise, kaupade ostmise või teenuste osutamise puhul andsid asjaomased tarnijad, teenuseosutajad või kliendid avalik-õiguslikule asutusele IFP paremad tingimused kui riigitagatiseta ettevõtjale.

(28)

Seega on komisjon esialgse uurimise lõpus kättesaadava teabe põhjal seisukohal, et tagatise piiramatu iseloomu ning eriti selle kestuse, summa ja ulatuse tõttu on äärmiselt keeruline arvutada turuhinna suurust, mida avalik-õiguslik asutus IFP peaks riigile sellise kaitse eest maksma.

(29)

Komisjon kahtles ka riigiabi kokkusobivuses siseturuga, kuna abi ei tundu prima facie olevat ette nähtud teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks.

(30)

Pärast eespool viidatud menetluse algatamise otsuse vastuvõtmist edastasid Prantsusmaa ametiasutused komisjonile 14. oktoobri 2008. aasta kirjaga oma märkused ja ettepanekud. See kiri täiendab Prantsusmaa ametiasutuste varasemates kirjades esitatud märkusi ja seisukohti (23), mis on kokkuvõtvalt esitatud menetluse algatamise otsuses.

(31)

Prantsusmaa ametiasutused tuletasid oma 14. oktoobri 2008. aasta märkustes esiteks meelde, et menetlus IFP kontserni suhtes algatati samal ajal eespool viidatud postiteenuse juhtumiga, ning esitasid seetõttu vajalike muudatustega samad väited, kui nad esitasid seoses nimetatud asja uurimisega (24). Hoolimata neist sarnasustest on Prantsusmaa ametiasutused siiski tuletanud meelde avalik-õigusliku asutuse IFP eripära: tegemist on teadusasutusega, kellele on antud kolmekordne üldhuvi ülesanne (teadustegevus, koolitus ja dokumenteerimine) ning kelle tegevus ei paku suures osas majandushuvi; see õigustab selle riiklikku rahastamist. Lisaks on nad täpsustanud, miks muudeti asutus avalik-õiguslikuks tööstus- ja kaubandusasutuseks: ühest küljest selleks, et viia vastavusse IFP tegevuse laad ja rahastamisviis, ning teisest küljest võib staatuse muutmist põhjendada IFP lähendamisega avalikule sektorile, kaotades eraõigusliku ettevõtja vormi.

(32)

Prantsusmaa ametiasutused on vaidlustanud riigiabi olemasolu, sest nende sõnul ei ole ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 esitatud tingimustest täidetud kaks: kõnealuse meetme puhul ei toimunud riigi ressursside ülekandmist (5.1.1) ning sellega ei antud avalik-õiguslikule asutusele IFP mingisugust eelist (5.1.2).

(33)

Esiteks ei saa Prantsusmaa ametiasutuste arvates avalik-õiguslikud asutused oma staatuse tõttu ühtegi tagatist (A) ja teiseks on komisjoni arutluskäik menetluse algatamise otsuses ekslik (B).

(34)

Nagu täpsustatud riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse põhjendustes 41–45, millele komisjon viitab vajalike muudatustega, esitavad Prantsusmaa ametiasutused oma väidete toetamiseks viis võimalust.

(35)

Esiteks ei ole ühegi õigusakti ega otsusega ette nähtud põhimõtet, mille kohaselt garanteeriks riik põhimõtteliselt lõputult avalik-õiguslike tööstus- ja kaubandusasutuste võlgu.

(36)

Teiseks on riiginõukogu (Conseil d'État) kohtupraktikas tehtud otsused tagatiste puudumise kohta, eelkõige otsus kohtuasjas Société de l'hôtel d'Albe (25) ning kaks otsust kohtuasjas Campoloro (26).

(37)

Kolmandaks on finantsseadusi käsitlevas 1. augusti 2001. aasta alusseaduses (edaspidi „LOLF” – loi organique relative aux lois de finances) sätestatud, et tagatist võib luua ainult ühe finantsseaduste sätte alusel (27), nagu on riiginõukogu oma 2006. aasta aruandes sõnaselgelt väljendanud (28). Seetõttu ei saa selle eksperdi arvates, kelle Prantsusmaa ametiasutused volitasid tegelema eespool viidatud postiteenuse juhtumiga (29), alates LOLFi jõustumisest 1. jaanuaril 2005 anda õiguspäraselt enam ühtegi kaudset tagatist. Seega ei ole alates 1. jaanuarist 2005 tekkinud võlgadel enam kaudset tagatist. Enne 1. jaanuari 2005 tekkinud võlgade kohta leiab ekspert, et vaidlustava otsuse puudumisel ei saa kindlaks teha, kas need enne 1. jaanuari 2005 antud kaudsed tagatised, mille andmine ei olnud finantsseaduses sõnaselgelt lubatud, võivad võlausaldajate põhiseadusega kaitstud õiguste austamist silmas pidades kehtima jääda.

(38)

Neljandaks arvab Prantsusmaa, et kui avalik-õiguslikel tööstus- ja kaubandusasutustel oleks riigitagatis, tuleks nende staatuse muutmisel kehtestada meetmed võlausaldajate õiguste säilitamiseks. Kuna sellist mehhanismi ei ole kunagi kehtestatud (30), järeldavad nad, et seega ei ole avalik-õiguslikel tööstus- ja kaubandusasutustel mitte mingisugust riigitagatist.

(39)

Viiendaks tsiteerivad Prantsusmaa ametiasutused riiginõukogu vaidluste lahendamise koja endise presidendi Labetoulle’i artiklit (31), mille kohaselt: „ei ole selle tagatise [riigitagatise, mida kohaldatakse täieulatuslikult avalik-õiguslike asutuste suhtes] andmises, kasutamises ja ulatuses juriidilises mõttes mingit automaatsust.”

(40)

Prantsusmaa ametiasutused on seisukohal, et avalik-õiguslike tööstus- ja kaubandusasutuste puhul ei ole tagatud üksikute võlanõuete tagasimaksmine (a)) ega avalik-õigusliku asutuse ja selle kohustuste säilimine (b)).

(41)

Nagu selgitatud riigiabi C 46/07 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool) põhjendustes 46 ja 49, millele komisjon viitab vajalike muudatustega, on Prantsusmaa ametiasutused seisukohal, et 16. juuli 1980. aasta seaduse alusel ei anta tagatist: võttes aluseks seaduse ettevalmistustööd, kohtuasjas Campoloro tehtud 10. novembri 1999. aasta (33) ja 18. novembri 2005. aasta (34) otsuste tõlgenduse ning seda küsimust käsitlevad artiklid (35), märgib Prantsusmaa, et tema arvates ei kohustata 16. juuli 1980. aasta seadusega riiki oma ressursse kasutama. Artiklis 1 sätestatud väljendiga „nähakse ette” antakse riigile üksnes õigus „asendada” selle isiku täidesaatvat organit, kelle asemele ta asub ning kelle ülesannet täites „on tal põhimõtteliselt samad pädevused, mis asendataval”. Seoses sellise asendamisega võiks riik kasutada ainult neid täidesaatva organi pädevusi, mis ei hõlma riigieelarve kasutamise võimalust, ning peale selle „ei hõlma asendamise õiguse kasutamine” erakorralist asendamist.

(42)

Nagu märgitud eespool viidatud otsuse C 56/2007 põhjendustes 50–53, millele komisjon viitab vajalike muudatustega, jäävad Prantsusmaa ametiasutused seisukohale, et riigi mittesüülist vastutust ei saa rakendada ainult vara puudujäägi põhjendusel. Prantsusmaa ametiasutuste sõnul eeldab igasugune tagatis seda, et tagatise andja on selle andmisega nõus. Kuna vastutuse puhul on tegemist eksimuse tunnistamisega või mittesüülise vastutuse korral teatava tegevuse tagajärgede eest vastutuse võtmisega, ei saa tegemist olla tagatisega. Prantsusmaa ametiasutuste sõnul ei saa riigi vastutuse kaasamist põhjendada ainult sellega, et prefektil või järelevalveasutusel ei olnud avalik-õigusliku asutuse finants- ja varalise olukorra tõttu võimalik võtta ühtegi meedet, mille kaudu saanuks võla tagasi maksta. Seega tuleks eksimus kõrvale jätta, sest prefekti või järelevalveasutuse tegevusest hoidumine ei ole iseenesest õigusvastane. Prantsusmaa ametiasutused tunnistavad siiski, et riigi esindaja peab 16. juuli 1980. aasta seadusega kehtestatud menetluse täitmisel järgima avaliku teenuse osutamise järjepidevuse nõuet, kuid on seisukohal, et isegi kui kohtunik annaks korralduse maksta võlausaldajale hüvitist, oleks võlausaldaja sellise hüvitamise tagajärjel olukorras, kus ta oleks olnud ka tavaõiguse rakendamise korral, kuna viimasel juhul oleks kõnealune vara võõrandatud ning kõik võlausaldajad oleksid saanud vastava summa. Seega ei tulene sellest võlausaldaja jaoks ühtegi eelist.

(43)

Nagu märgitud eespool nimetatud riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse põhjendustes 54–56, millele komisjon viitab vajalike muudatustega, on Prantsusmaa ametiasutused arvamusel, et asjaolu, et avalik-õiguslike isikute suhtes ei saa kohaldada tavaõigusega ette nähtud saneerimis- ega likvideerimismenetlusi, ei välista avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse pankrotti või tema suhtes pankrotimenetluse algatamist. Nad vaidlustavad komisjoni analüüsi, mis tugineb garantiidena antavat riigiabi käsitlevale 2000. aasta teatisele (36) (edaspidi „tagatisi käsitlev teatis”), ning leiavad, et antud juhul ei ole komisjon tõendanud pankrotimenetluse välistamisest tingitud „soodsamate rahastamistingimuste” olemasolu ega sedastanud, et avalik-õiguslik asutus IFP ei või pankrotti minna ega ka seda, et ükski maksejõuetusmenetlus ei ole võimalik, kuivõrd 1985. aasta seadus on ainult menetlusseadus, ning asjaolu, et avalik-õiguslik tööstus- ja äriasutus ei kuulu selle seaduse kohaldamisalasse, ei tähenda, et selle suhtes ei võiks algatada ad hoc saneerimis-, likvideerimis- või pankrotimenetlust.

(44)

Nagu on selgitatud eespool viidatud riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse põhjendustes 57–67, millele komisjon viitab vajalike muudatustega, jäävad Prantsusmaa ametiasutused seisukohale, et 16. juuli 1980. aasta seadusega kehtestatud menetluse kohaldamine tavaõigusega ette nähtud ühismenetluse asemel ei anna võlausaldajale mingit eelist. Nad vaidlustavad menetluse algatamise otsuse põhjenduses 81 komisjoni seatud avalikustamise (37) ja võrdväärsuse (38) kriteeriumi järgimise vajadust, et hinnata, kas erimenetluse kohaldamine maksejõuetuse korral annab sellele üksusele, kelle suhtes seda menetlust kohaldatakse, äriõigusele alluvate äriühingutega võrreldes eelise (39), kuid kasutavad ise neid kriteeriume 16. juuli 1980. aasta seadusega kehtestatud menetluse analüüsimiseks. Avalikustamise kriteeriumi puhul leiavad nad, et menetluse kohta on reitinguagentuurid õigesti märkinud, et seda kohaldatakse avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse maksejõuetuse korral, samas aga võrdväärsuse kriteeriumi puhul eristavad nad juhtumeid selle põhjal, kas avaliku teenuse osutamise järjepidevus on nõutav või mitte, märkides, et avalik-õigusliku asutuse IFP ja selle tütarettevõtjate finantsseisundi tõttu on IFP kontserni vara puudujäägi ilmnemine ebatõenäoline, kuna IFP vaba kapital ja investeeringud (150,3 miljonit eurot) ületasid 2007. aasta lõpus ligikaudu viis korda laenude ja võlgade summa (25,2 miljonit eurot).

(45)

Nagu selgitatud riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse põhjenduses 68, millele komisjon viitab vajalike muudatustega, jäävad Prantsusmaa ametiasutused seisukohale, et menetluse algatamise otsuses komisjoni nimetatud õigusaktid, eriti 18. juuli 2002. aasta kodifitseeriva suunise nr 02–060-M95 (avalik-õiguslike tööstus- ja kaubandusasutuste finants- ja raamatupidamiseeskirjade kohta) põhjendus 82 ning 14. novembri 2006. aasta juhend riigi avalik-õiguslike asutuste ja avalikke huve esindavate rühmade loomise ning nende tegevuse muutmise ja lõpetamisega seotud finantskorralduse kohta, ei ole avalik-õigusliku asutuse IFP suhtes kohaldatavad ega sellele ülekantavad.

(46)

Avalik-õigusliku asutuse IFP tütarettevõtjate rekapitaliseerimise osas on Prantsusmaa ametiasutused esiteks seisukohal, et menetluse algatamise otsuse põhjenduses 80 tõstatatud küsimust ei tuleks hinnata võimaliku riigitagatise olemasolu tõendamiseks, vaid pigem selleks, et mõõta sellise tagatise võimalikku mõju, mis asetaks avalik-õigusliku asutuse IFP ja selle tütarettevõtjad soodusolukorda tänu rekapitaliseerimise parematele tingimustele. Seejärel väidavad nad, et komisjoni arutluskäik tugineb kahele ekslikule ideele:

(47)

Prantsusmaa ametiasutused leiavad esiteks, et eespool viidatud teatis tagatiste kohta ei võimalda kõnealusel juhul seoses eelise olemasoluga järeldada, et kui võimalikke eeliseid, millest IFP sai kasu tänu oma avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusele, laiendati avalik-õigusliku asutuse IFP tütarettevõtjatele, kes on aktsiaseltsid, läheks see vastuollu komisjoni otsustuspraktikaga. Samuti ei ole tõendatud avalik-õigusliku asutuse IFP ja selle tütarettevõtjate tegelik majanduslik eelis.

(48)

Prantsusmaa ametiasutused leiavad, et komisjon eksib eespool viidatud tagatisi käsitleva teatise punktis 1.2, väites et „[…] garantii kujul antud abiks on ka soodsamad rahastamistingimused ettevõtjatele, kelle õiguslik vorm välistab pankroti- või muud maksejõuetusmenetlused või tagab selgesõnalise riigigarantii või kahjumi katmise riigi poolt”:

(49)

Pealegi vaatas komisjon menetluse algatamise otsuses mööda oma otsustuspraktikast, kui uuris avalik-õigusliku asutuse IFP tütarettevõtjate tasandil võimalikke eeliseid, mis tulenevad avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusest lähtuva piiramatu tagatise olemasolust. Komisjoni arutluskäik on vastuolus tema arutluskäiguga La Banque Postale’i (postipanga) (44) loomisel: kuigi viimane oli täpselt nagu avalik-õigusliku asutuse IFP tütarettevõtjad aktsiaselts, mis kuulus 100 %-liselt avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutusega samaväärsele üksusele, leidis komisjon (jättes seejuures kõrvale selles toimikus Prantsusmaa võetud kohustused), et aktsiaseltsi õiguslik staatus võimaldas tütarettevõtja tasandil välistada iseenesest igasuguse piiramatu tagatise olemasolu. Sama arutluskäigu põhjal oleks Prantsusmaa ametiasutuste sõnul tulnud järeldada, et avalik-õigusliku asutuse IFP tütarettevõtjatel, kes on samuti aktsiaseltsid, ei ole avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusest tulenevat võimalikku piiramatut riigitagatist.

(50)

Komisjon ei tõenda avalik-õigusliku asutuse IFP ja selle tütarettevõtjate tegeliku majandusliku eelise olemasolu ja piirdub menetluse algatamise otsuses sellega, et tunnistab rahastamistingimused „teadaolevalt” soodsamaks, esitamata ühtegi tegelikku tõendit. Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt peaks komisjon kõnealusel juhul tõendama, et avalik-õiguslik asutus IFP sai soodsamad rahastamistingimused tänu oma avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusele (45). Pealegi on Prantsusmaa ametiasutused esitanud menetluse käigus mitmesuguseid andmeid, mis tõendavad, et avalik-õigusliku asutuse IFP avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatus ei andnud ega saanud anda talle ega ta tütarettevõtjatele majanduslikku eelist. Avalik-õigusliku asutuse IFP staatus muudeti nimelt üldise järjepidevuse põhimõtte järgimiseks ning eelkõige tema tegevuse, korralduse, raamatupidamis- ja finantskorra (ressursid ning raamatupidamise ja finantsarvestuse eeskirjad) ja maksusüsteemi tasandil.

(51)

Prantsusmaa ametiasutused on seisukohal, et eelnevalt esitatu tõendab järgmist:

(52)

Prantsusmaa ametiasutused järeldavad järgmist:

(53)

Komisjoni kahtluste hajutamiseks on Prantsusmaa ametiasutused siiski märkinud, et juhul, kui komisjon on nõus kõnealuse menetluse lõpetama, otsustades kooskõlas menetlusmääruse artikli 7 lõikega 2, et tegemist ei ole abiga, on nad valmis rakendama järgmisi meetmeid:

(54)

Nagu märgitud riigiabi C 56/2007 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool) põhjendustes 94–96, millele komisjon viitab vajalike muudatustega, teevad Prantsusmaa ametiasutused ettepaneku selgitada 16. juuli 1980. aasta seaduse tõlgendust, muutes selle rakendusmääruse artikli 3 lõike 1 neljandat lõiku (46). Selleks et kõrvaldada seoses prefekti või järelevalveasutuse volituste määramisega kahtlused „nähakse ette” ulatuse puhul, hõlmab Prantsusmaa ametiasutuste sõnul kavandatud muudatus seda, et edaspidi eraldavad kõnealused organid ressursse asjaomase omavalitsuse või riigiasutuse eelarvest (47). Prantsusmaa ametiasutuste sõnul välistatakse ettepanekuga see, et riigi esindaja võiks talle antud volituste täitmisel suurendada asjaomase omavalitsuse või avalik-õigusliku asutuse vahendeid riigi toetuse või riigi ressursside abil.

(55)

Nagu täpsustatud riigiabi C 56/2007 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool) põhjendustes 97–100, millele komisjon viitab vajalike muudatustega, vaidlustavad Prantsusmaa ametiasutused komisjoni (48) seisukoha, mille kohaselt võib riigi vastutust rakendada üksnes avalik-õigusliku asutuse IFP maksejõuetuse tõttu. Nad teevad siiski ettepaneku, mis põhineb vastuvõetava riski erandil (riiginõukogu otsused kohtuasjades Sille (49) ja Meunier (50), soovitades postiteenuse juhtumis väljapakutu näitel avalik-õigusliku asutuse IFP võlausaldajatele ametlikult kinnitada, et nende võlanõudel ei ole riigitagatist ning et maksejõuetuse korral ei pea riik asjaomast ettevõtjat võlgade tagasimaksmisel rahalises mõttes asendama. Seetõttu ei ole võimalikel huvitatud isikutel, kes on olukorrast täielikult teadlikud, õigust hüvitisele. Prantsusmaa ametiasutused võtavad seega endale koos avalik-õigusliku asutusega IFP kohustuse lisada iga tehingu puhul rahastamislepingusse järgmine märge (kõikide lepinguga hõlmatud instrumentide kohta):

„ Emissioonil/programmil/laenul ei ole ühtegi otsest ega kaudset riigitagatist. Maksejõuetuse korral ei pea riik IFPd nõude tagasimaksmisel rahaliselt asendama.”

(56)

Nagu täpsustatud riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool) põhjenduses 101, millele komisjon viitab vajalike muudatustega, tegid Prantsusmaa ametiasutused märkuse ka komisjoni väljendatud kahtluste kohta menetluse algatamise otsuse põhjenduses 71, kus komisjon märkis, et esiteks on vastuvõetava riski erand kohtupraktikaga kehtestatud reegel, mis võib muutuda; teiseks toetub vastav reegel konflikti korral hõlpsalt kehtetuks tunnistatavatele teisese õiguse aktidele; ning lõpuks ei hõlma Prantsusmaa ametiasutuste ettepanek kõiki juhtumeid, sest nõuded ei pruugi olla üksnes rahalised, vaid ka ärilised või muud liiki.

(57)

Nagu täpsustatud riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool) põhjendustes 102–104, millele komisjon viitab vajalike muudatustega, on Prantsusmaa ametiasutused pärast meeldetuletust, et nad on vastu komisjoni seisukohas esitatud põhimõttele, mille kohaselt ei saa riigi mittesüülist vastutust rakendada üksnes avalik-õigusliku asutuse IFP vara puudujäägi põhjendusel, esitanud kahtlustele vastuseks järgmised täiendavad andmed:

(58)

Nagu täpsustatud riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool) põhjenduses 106, millele komisjon viitab vajalike muudatustega, märgivad Prantsusmaa ametiasutused, et nad on valmis laiendama tagatise puudumist käsitleva märke lisamise ettepanekut kõikidele laenulepingutele, et välistada igasugune risk rakendada riigi mittesüülist vastutust üksnes avalik-õigusliku asutuse IFP maksejõuetuse tõttu.

(59)

Kavandatava meetme täiendamiseks teevad Prantsusmaa ametiasutused komisjonile lisaettepaneku, mis on sarnane La Banque Postale’i loomise ajal tehtud ettepanekuga ning mille kohaselt lisataks avalik-õigusliku asutuse IFP tütarettevõtjate (Axens, Beicip-Franlab, Prosernat) laenutingimuste puhul lepingutesse iga tehingu kohta järgmine märge (kõikide lepinguga hõlmatud instrumentide kohta): „vastavalt Prantsuse õigusele (eriti tulenevalt õigusaktiga antud sõnaselge loa vajadusest iga tagatise puhul) ei ole käesoleval finantstehingul ühtegi otsest ega kaudset riigitagatist.”

(60)

Nagu märgitud eespool nimetatud riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse põhjendustes 107–110, millele komisjon viitab vajalike muudatustega, on Prantsusmaa ametiasutused arvamusel, et kaks kavandatud selgitavat meedet (mille üksikasjad on meelde tuletatud põhjendustes 55 ja 59), võimaldavad suurendada avalik-õigusliku asutuse IFP ja selle tütarettevõtjate võlausaldajate teadlikkust oma õigustest, nii et ei saa öelda, et Prantsusmaa (nagu komisjon on menetluse algatamise otsuse põhjenduses 87 märkinud) „vastutab IFP võlausaldajates seoses tagatise olemasoluga tekkinud ootuste eest” ning et ta toetab vabatahtlikult sellist „juriidiliselt segast olukorda”, millega „antakse avalik-õiguslikule asutusele IFP eelis ja mis võib kaasa tuua riigi ressursside kasutamise.”

(61)

Prantsusmaa ametiasutused esitasid 16. juuli 2010. aasta ja 26. novembri 2010. aasta kirjades täiendavad andmed, mis nende sõnul tõendavad, et avalik-õigusliku asutus IFP ei ole saanud riigiabi.

(62)

Esmalt tuletavad nad oma 16. juuli 2010. aasta kirjas meelde kohtuasja France Télécom (51) ja rõhutavad, et Euroopa Kohtu kohtunik kinnitas, et komisjonil on abi olemasolu kindlaksmääramiseks kohustus tõendada tegeliku eelise esinemist. Nad on kõnealuse juhtumi puhul arvamusel, et piiramatu tagatisega, mis komisjoni sõnul tulenes IFP avalik-õiguslikust staatusest, ei anta sellele tegelikkuses ühtegi majanduslikku eelist. 26. novembri 2010. aasta kirjas täpsustavad Prantsusmaa ametiasutused, et nende arvates lasub komisjonil tõendamiskohustus. Nad tuletavad meelde Euroopa Kohtu kohtupraktikaga kehtestatud nõudeid tõendamise ja põhjendamise valdkonnas, eriti Üldkohtu eespool viidatud otsust kohtuasjas France Telecom, Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas Krantz (52) ja hiljutist otsust kohtuasjas Deutsche Post AG (53). Prantsusmaa ametiasutused on arvamusel, et komisjoni esitatud analüüsis tuginetakse antud juhul „rohkem oletustele kui konkreetsele analüüsile”.

(63)

Prantsusmaa ametiasutuste arvates eeldab komisjon, et avalik-õiguslik asutus IFP võib eelisest kasu saada kolmel tasandil: i) suhetes pankade ja finantsasutustega, ii) suhetes tarnijatega ja iii) suhetes kolmandatest isikutest tööstuspartneritega, kes kasutavad teadusteenuseid.

(64)

Avalik-õigusliku asutuse IFP suhete osas pankade ja finantsasutustega on Prantsusmaa ametiasutused arvamusel, et avalik-õiguslik asutus IFP ei ole siiani saanud avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatuse tõttu mingisugust majanduslikku eelist. Nad edastavad komisjonile andmed, mis tõendavad järgmist: i) pikaajalises plaanis ei olnud avalik-õiguslikul asutusel IFP võlga aastatel 2005, 2006 ja 2007 (54) ning 2008. ja 2009. aastal, ii) keskpikas plaanis oli avalik-õiguslik asutus IFP eri pankadega kokku leppinud krediidiliinide tühistamises, kuid saavutanud turuhinnaga võrreldava intressimäära ning igal juhul ei olnud ta neid krediidiliine kunagi kasutanud; iii) lühiajalises plaanis oli avalik-õigusliku asutuse IFP võlg peaaegu nullis või oli seda asjaomase ajavahemiku puhul.

(65)

Prantsusmaa ametiasutused leiavad, et avalik-õiguslik asutus IFP pidi suhetes tarnijatega hankijana täitma 6. juuni 2005. aasta määrusest nr 2005-649 (55) tulenevat avalikustamise ja hankemenetluse korraldamise kohustust ning seega ei saanud tal eelist olla. Prantsusmaa ametiasutused kordavad seda analüüsi 26. novembri 2010. aasta kirjas, ning täpsustavad, et kuna avalik-õiguslik asutus IFP peab tellimused täitma hankemenetluse teel vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivile 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (56), on see nende arvates piisav tagatis konkurentsi moonutamise vältimiseks turul. Kuna avalik-õiguslik asutus IFP korraldab oma tarnijate leidmiseks hankemenetluse vastavalt Euroopa Liidu õigusest tulenevatele kohustustele, ei saa teda Prantsusmaa sõnul süüdistada ebaseadusliku eelise saamises, eriti kui puudub konkreetne tõend selle kohta. Nad rõhutavad, et just riikliku tellimuse täiustamiseks lihtsustati elektrooniliste ostusüsteemide kasutamist, näiteks on direktiivi 2004/18/EÜ põhjenduses 13 märgitud: „Kõnealune ostusüsteem võimaldab [hankijal, …] saada […] eriti suures ulatuses pakkumisi ning järelikult kindlustada riiklike vahendite optimaalne kasutamine ulatusliku konkurentsi tingimustes.” Nad nimetavad komisjoni aruannet (57) kus järeldati, et riigihankeid käsitleval määrusel on hinna langusele positiivne mõju; seda langust on nimetatud sotsiaalseks kasuks, mis tuleneb pakkujate vahelisest õiglasemast konkurentsist. Seega ei ühtinud komisjoni arvamus avalik-õigusliku asutuse IFP säästusid selle avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatuse arvele pannes direktiivi põhiideega, mille kohaselt on valikumenetlus parema konkurentsi kandev jõud, mis vähendab riikliku tellimuse kulu.

(66)

Avalik-õigusliku asutuse IFP suhete kohta selle klientidega täpsustavad Prantsusmaa ametiasutused, et asjaomane lepinguline teadustegevus hõlmab avalik-õigusliku asutuse IFP osutatavaid teenuseid kliendi (kolmanda isiku või tütarettevõtja) taotlusel ning teemal, mis kuulub avalik-õigusliku asutuse IFP ülesannete piiridesse, ei paku tulemuste omandi osas avalik-õigusliku asutuse IFP jaoks strateegilist huvi, rikastavad tõenäoliselt avalik-õigusliku asutuse teadmisi ja pädevust tema teostatavate teadus- ja arendustegevuse programmide juhtimisel ning ei kuulu üksnes tütarettevõtjate tegevusvaldkondadesse. Prantsusmaa ametiasutused märgivad, et teadusteenusteks, mida IFP kliendid tellivad, on vaja konkreetseid seadmeid ja eksperditeadmisi.

(67)

Prantsusmaa rõhutab, et isegi kui avalik-õiguslik asutus IFP oleks oma majandustegevuse puhul eelisolukorras tänu tema avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusele, ei avaldaks see eelis turule praktilist mõju. Eelkõige ei saaks see kahjustada konkurentsi ega mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Avalik-õigusliku asutuse IFP staatuse muutmisega (2006. aasta juulis) alanud ajavahemiku kohta tunnistavad Prantsusmaa ametiasutused ometigi, et avalik-õiguslik asutus IFP võis saada kasu maksuvähendustest, sest temalt ei nõutud täitmisgarantiid, mis on siiski väga väike summa võrreldes summaga, mida nõuavad tavaliselt sellist liiki teenuste eest pangad ja kindlustusseltsid. Prantsusmaa ametiasutused järeldavad, et sellise mõju puhul ei ole tegemist eelisega, mis seab kahtluse alla isegi riigiabi olemasolu seoses avalik-õigusliku asutusega IFP.

(68)

Äriühing UOP Limited põhjendab 28. novembri 2008. aasta kirjas esmalt oma huvi sekkuda antud menetlusse kolmanda isikuna (58) ning esitab seejärel mõned üldmärkused ja väidab, et tema arvates saab üksus, keda ta nimetab äriühinguks IFP/Axens, riigiabi:

(69)

Äriühingu UOP Limited sõnul ei saa nõustuda Prantsusmaa ametiasutuste väitega, mille kohaselt Axens ning teised IFP tütarettevõtjad kujutasid endast eri majandusüksusi. Komisjon märgib õigesti, et: i) Axens kuulub 100 %-liselt avalik-õiguslikule ettevõtjale IFP, ii) see, kuidas äriühing Axens rakendas avalik-õigusliku asutuse IFP teadus- ja arendustegevuse programme, peegeldas riigi otsustatud strateegilisi prioriteete, iii) avalik-õigusliku asutuse IFP eest vastutavad isikud osalesid äriühingu Axens juhtimises; iv) äriühingul Axens oli avalik-õigusliku ettevõtjaga IFP ainuõiguslik leping, mis oli tütarettevõtja tegevuses väga oluline; v) olemas olid esmakasutuse ja personali kasutusse andmise lepingud.

(70)

Peale eelmises põhjenduses esitatud andmete lisab äriühing UOP Limited, et ettekujutus, mille andsid IFP ja Axens oma suhetest ning sellest, kuidas neid turul tajuti, kätkes endas ka endas ka järgmisi tähtsaid tegureid:

(71)

Äriühingu UOP Limited sõnul andis asjaolu, et tarnijate ja klientide arvates oli äriühingul Axens oma tegevuse rahastamiseks piiramatu riigitagatis, talle turul märkimisväärse eelise. Isegi kui tegemist on vaid turukuvandiga, oli see ülemaailmse majanduskriisi tõttu tähtis asjaolu.

(72)

Klientide puhul on üksuse IFP/Axens pakutud tagatised erilise tähtsusega turul, kus kliendid võtavad enne vastava tehnoloogia valimist arvesse pikka ajavahemikku hõlmavaid majanduslikke kaalutlusi. Aromaatsete süsivesinike komplekside näitest lähtudes selgitab äriühing UOP Limited, et sisuliselt peavad kliendid enne selliste tehnoloogiate rakendamist olema nõus väga suurte investeeringutega infrastruktuuride väljatöötamisse ja rajamisse, milleks kulub palju tööaastaid. Tööstuskomplekside edu on peamiselt seotud kasutatavate tehnoloogiate toimimisega, mille peab klientide nõudmiste kohaselt üldiselt tagama protsesside müüja (60). Juhul kui nõutavat toimimise taset ei saavutata, ei kõhkle nad rakendamast tehnoloogia üleandja vastutust ja nõudmast taastamisega seoses rangete kohustuste täitmist. Tehnoloogia üleandja pikaajaline maksevõime on seega ostjate jaoks nende valikute tegemisel oluline ja mitte üksnes lepinguliste kohustuste täitmise, vaid ka teadus- ja arendustegevuse valdkonna pakutavate perspektiivide poolest omandatud protsessi toimimise edaspidisel parandamisel. Üksuse IFP/Axens nägemine turul riigist sõltuvana andis võrreldes konkurentidega talle seega eelise, sest ostjatel ei olnud konkreetset põhjust kahelda äriühingu pikaajalises püsimajäämises.

(73)

Tarnijate osas leiab äriühing UOP Limited, et üksuse IFP/Axens puhul võidi kokku leppida soodustingimustes võrreldes selle konkurentidega. Ta viitab äriühingu IFP ja Axensi ühiselt alla kirjutatud lepingutele, mida on mainitud menetluse algatamise otsuses.

(74)

Finantsurgude puhul arvab äriühing UOP Limited, et üksusel IFP/Axens olid kapitaliturgudel soodsamad tingimused ja intressimäär, pidades silmas riigi rolli lõpliku tagatiseandjana. Pealegi võimaldas riigi kohalolu ja sellega seostatav turvalisus investorite jaoks meelitada finantskriisi ajal nappuse tingimustes ligi erakapitali. Konkureerivatel äriühingutel ei olnud vähem huvipakkuvate majanduslike tingimuste tõttu võimalik ligi pääseda võrreldavatele ressurssidele ega neid saada. Äriühingu UOP Limited sõnul suurendasid majandus- ja finantskriis veelgi enam ohtu, et meetme tõttu võib tekkida konkurentsimoonutus.

(75)

UOP Limited viitab 23. jaanuari 2009. aasta kirjas oma eelmistele märkustele, mille ta edastas eespool viidatud riigiabi C 51/2005 käsitleva otsusega seotud menetluse käigus. Ta on arvamusel, et selles teabes oli piisavalt andmeid, mis tõendasid lepinguosaliste maksevõimelisuse tähtsust asjaomasel protsessilitsentside turul. Ta kordab väidet, et üksuse IFP/Axens kliendid eeldasid, et on ärilises suhtes riigiasutusega, mille pikaajaline elujõulisus ei olnud seotud mingisuguse riskiga. Lõpetuseks kutsub äriühing UOP Limited komisjoni üles analüüsima äriühingu Axens ja selle klientide lepinguid ning on enda sõnul veendunud, et neis ei esine ühtegi sätet, mis võiksid äriühingu Axens tasandil vastutust piirata.

(76)

Prantsusmaa ametiasutused on 22. juuni 2009. aasta kirjas seisukohal, et äriühingu UOP Limited märkused „põhinevad ekslikel, st täielikult valedel kinnitustel ning kindlasti mitte sellistel väidetel, mis tõendaksid avalik-õigusliku asutuse IFP või äriühingu Axens puhul riigiabi olemasolu.”

(77)

Prantsusmaa ametiasutused ei pea sisuliselt asjakohaseks esitatud väidet, mille kohaselt nähakse üksust IFP/Axens turul avalik-õigusliku üksusena, kes on eelisolukorras suhetes klientide ja tarnijatega ning finantsturgudel, ning lükkavad ümber kinnituse, mille kohaselt üksus IFP/Axens kujutab endast riigiasutust, kellel ei ole pikaajalise elujõulisusega mingeid probleeme.

(78)

Prantsusmaa ametiasutused esitavad kaks väidet:

(79)

Vastupidiselt äriühingu UOP Limited väitele, ei näinud Prantsusmaa ametiasutuste sõnul üksuse IFP/Axens tarnijad ja kliendid seda ettevõtjat riigiasutusena, kelle päralt on piiramatud riigiressursid.

(80)

Esiteks viitavad Prantsusmaa ametiasutused komisjonile edastatud õiguslikule analüüsile ning oma eelnevatele märkustele, mis nende arvates tõendasid, et avalik-õigusliku asutuse IFP avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusest ei tulenenud mingisugust riigitagatist.

(81)

Teiseks märgivad Prantsusmaa ametiasutused, et äriühing UOP Limited tugineb „väidetavale uskumusele, mille kohaselt on üksuse IFP/Axens puhul olemas piiramatu riigitagatis”, mida õiguslikult ei ole, ning ainuüksi sellest ei piisa riigiabi olemasolu põhjendamiseks.

(82)

Kolmandaks, isegi kui eeldada, et avalik-õiguslikul asutusel IFP on riigitagatis – millele Prantsusmaa ametiasutused vastu vaidlevad –, on ekslik arvata, et selline tagatis laieneks automaatselt avalik-õigusliku asutuse IFP tütarettevõtjatele põhjendusel, et IFP ja selle tütarettevõtjad moodustavad konkurentsiõiguse tähenduses majandusliku kontserni. Prantsusmaa väidab, et kuna avalik-õigusliku asutuse IFP tütarettevõtjad, eriti Axens, ei ole eraõigusliku üksusena, kelle suhtes kehtib äriühinguõigus, sellise tagatisega kaetud, on tütarettevõtjate autonoomia põhimõte just vastuolus äriühingu UOP Limited väljapakutud teooriaga, et kontserni piires toimub tagatiste automaatne laiendamine. Kontserni mõistet, millel võib olla tähendus konkurentsiõiguses, ei tunnustata äriühinguõiguses ning tagatiste andmisel kontserni piires tuleb seega lähtuda rangetest vormilistest ja sisulistest tingimustest. See kehtibki avalik-õigusliku asutuse IFP suhtes, kes on ette näinud, et on vaja haldusnõukogu luba põhikirja artikli 7 tähenduses. Pealegi leiavad Prantsusmaa ametiasutused, et komisjon on seda juba kinnitanud, kui tunnistas, et „äriühingu Banque Postale õiguslikust staatusest (eraõiguslik juriidiline isik) piisab iseenesest, et välistada äriühingu Banque Postale tasandil piiramatu riigitagatise olemasolu” (61).

(83)

Prantsusmaa ametiasutused on arvamusel, et äriühingu UOP Limited esitatud väide, mille kohaselt turul usuti, et üksus IFP/Axens on piiramatute ressurssidega riigiasutus, kellel on suhetes klientide, tarnijate ja võlausaldajatega eelised, ei tugine „usaldusväärsetele andmetele” ning pealegi saab selle „vaieldamatult faktidega ümber lükata.”

(84)

Prantsusmaa ametiasutused on esitanud äriühingu Axens õigusasjade ja lepingutega tegeleva juhatuse (Direction des Affaires juridiques et des Accords (AJA)) märgukirja pealkirjaga „Äriühingu Axens õiguskindluse põhimõtted” (62), milles on täpsustatud suhteid avalik-õigusliku asutuse IFP ja äriühingu Axens vahel. Nimetatud suhete puhul kehtib üldreegel, mille kohaselt ei nõua Axens mitte mingil põhjusel emaettevõtja tagatist. Prantsusmaa ametiasutused on täpsustanud, et tagatise puudumise eeskirjast ei ole võimalik teha ühtegi erandit. Seda põhimõtet on dokumendis in extenso meelde tuletatud järgmiselt: „IFP ei taga äriühingu Axens tegevust või tegevusetust.” Prantsusmaa ametiasutused on täpsustanud, et see eeskiri kehtib iga lepingu suhtes, mida Axens võib sõlmida, või iga projekti suhtes, mida ta võib koos oma klientide, tarnijatega ja finantsturgudel teostada.

(85)

Prantsusmaa sõnul väidab äriühing UOP Limited ilma igasuguse põhjenduseta, et riiklik tagatis on äriühingu Axens pikaajalisele finantsolukorrale tähtis, nimelt seoses litsentsilepingutes sätestatud tavapäraste lepinguliste tagatiste ja hooldamiskohustustega (63), pealegi ta ei põhjenda, miks on „veendunud, et komisjon ei leia ühtegi vastutuse piiramise sätet äriühingu Axens tasandil.”

(86)

Sellega seoses on Prantsusmaa ametiasutused täpsustanud, et põhjenduses 84 kirjeldatud eeskiri (mille kohaselt tütarettevõtja ei taotle emaettevõtjalt ühtegi tagatist) kehtib ka kõikide tagatiste suhtes, mille üle Axens võiks oma kliendiga läbirääkimisi pidada või lepingu sõlmida. Prantsusmaa ametiasutused on väidet näitlikustanud „aromaatsete süsivesinike komplekside” näitega, mida äriühing UOP Limited on oma märkustes kommenteerinud. Prantsusmaa ametiasutused on selgitanud, et üldreeglina püüab Axens piirata oma vastutuse teatava osaga litsentsitasust […] (*). Selline tagatiste piiramise poliitika, mis on üheks äriühingu Axens õiguskindluse põhimõtteks, eristab teda selgesti selles valdkonnas tegutsevatest teistest ettevõtjatest, kellel on Prantsusmaa ametiasutuste sõnul tavaks anda teatavatel juhtudel piiramatu tagatis.

(87)

Prantsusmaa ametiasutused tuletavad lõpetuseks meelde, et katastroofide korral ei kasutata hooldamise/parandamise kohustuste täitmiseks avalik-õigusliku asutuse IFP rahalist katet:

(88)

Prantsusmaa ametiasutused järeldavad, et äriühingu UOP Limited väited seoses äriühingu Axens väidetava eelisega protsessilitsentside turul on alusetud, eriti seetõttu, et äriühingu Axens poliitika on pikka aega olnud piirata klientidele antava vastutuse tagatist.

(89)

Prantsusmaa ametiasutused täpsustasid oma 8. septembri 2009. aasta kirjas, et vastutuse piiramine seoses klientidega on ette nähtud nii üldlitsentsi lepingu (64) kui ka tootelitsentside lepingutega (65), mis on avalik-õigusliku asutuse IFP ja äriühingu Axens vahel sõlmitud ning mis jõustusid 1. jaanuaril 2001. Nende kahe lepinguga on kindlaks määratud, et kui Axens suudab tõestada, et tema makseviivitus tuleneb avalik-õigusliku asutuse IFP osutatud teenustest, siis piirdub viimase rahaline vastutus protsendiga (66) summast, mida avalik-õiguslik asutus IFP on tegelikult saanud litsentsitasuna pro rata kaebuse põhjustanud müügi eest (tootelitsentsid) ning kaebuse põhjustanud individuaalse all-litsentsi või all-litsentsi müügi eest (üldlitsents). Teisisõnu ei saa avalik-õigusliku asutuse IFP vastutus kunagi olla rohkem kui 100 % saadud summast. Üldlitsentsi lepinguga on lisaks ette nähtud, et Axens vastutab protsesside tehnilise toimimise puhul all-litsentsisaajatele antud finantstagatiste eest. Avalik-õiguslik asutus IFP ei vastuta seega tehniliste tagatiste eest, mida Axens on oma klientidele andnud.

(90)

Lisaks tuleb märkida, et laenulepingutes äriühingu Axens ja tema klientide vahel on järjekindlalt sätestatud, et äriühingu Axens rahaline vastutus piirdub üldjuhul […] (*) %ga iga kaebuse põhjustanud üksuse makstud litsentsitasust. Avalik-õigusliku asutuse IFP vastutus on täielikult sõltumatu äriühingu Axensi omast, sest ärilistel põhjustel ületab tagatis, mille viimane on andnud klientidele, talle avalik-õigusliku asutuse IFP antud tagatise. Sama põhimõte kehtib iga litsentsi puhul, mida avalik-õiguslik asutus IFP annab muudele kolmandatele isikutele kui tema tütarettevõtjad.

(91)

Lõpetuseks on Prantsusmaa ametiasutused lisanud, et avalik-õiguslik asutuse IFP põhimõte on piirata oma vastutust klientide (tütarettevõtjate või kolmandate isikute) ees, kui ta osutab viimaste nimel teenuseid (uuringud, teadustegevus tellimisel, katsed jms). Avalik-õigusliku asutuse IFP vastutus seisneb seega elluviidud tööde parandamises, samas kui rahalises plaanis kehtib põhimõte, et vastutus piirdub […] (*) %ga tegelikult saadud tasust, kusjuures ülemmäär võib vastavalt üksikjuhtumile ulatuda kuni […] (*) %ni. Seega kui avalik-õigusliku asutuse IFP teostatud töö on kliendi hinnangul puudulik, ei või mingil juhul kohustada IFPd tööd täielikult uuesti tegema.

(92)

Prantsusmaa ametiasutuste sõnul ei ole asjakohane äriühingu UOP Limited väide, mille kohaselt annab nii tarnijate seas kui ka finantsturgudel valitsev arvamus äriühingu Axens piiramatutest finantsressurssidest talle soodsamad tingimused. Prantsusmaa sõnul ei esita äriühing UOP Limited kõnealuse väite kinnitamiseks ühtegi tõendit.

(93)

Prantsusmaa ametiasutuste arvates piisab äriühingu UOP Limited väite ümberlükkamiseks põhjenduses 84 kirjeldatud eeskirjast, mille kohaselt ei taotle tütarettevõtja emaettevõtjalt ühtegi tagatist.

(94)

Lisaks tuletavad Prantsusmaa ametiasutused seoses finantsturgudel nii äriühingu Axens kui ka äriühingute Beicip-Franlab ja Prosernat suhtes valitsevate laenutingimustega meelde, et nad on valmis võtma komisjoni ees kohustuse märkida iga tehingu puhul kirjalikult igasse rahastamislepingusse, et „vastatavalt Prantsuse õigusele (eelkõige tulenevalt õigusaktiga antud sõnaselge loa vajadusest iga tagatise puhul) ei anta käesoleva rahastamistehingu puhul mingisugust riigi tagatist, ei otsest ega kaudset” (67).

(95)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 on sätestatud: „Kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.”

(96)

Kõnealusel juhul tuleb riigiabi olemasolu kindlaksmääramiseks esmalt kontrollida, kas meetme puhul, mis seisnes selles, et Prantsusmaa andis avalik-õiguslikule asutusele IFP 7. juulil 2007 avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatuse, kasutati riigi ressursse (7.1.1) majandustegevusele piiramatu avalik-õigusliku tagatise andmiseks (7.1.2). Kuna riigitagatise ulatus ja tagatisega hõlmatud tegevuse laad võimaldavad määratleda käesoleva otsuse reguleerimisala (7.1.3), tuleb järgnevalt uurida, kas kõnealune meede annab kontsernile IFP valikulise eelise (7.1.4), mis võib kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust (7.1.5).

(97)

Pidades silmas konkurentsiõiguse tähenduses majandusliku kontserni eripärast struktuuri, on vaja võtta arvesse, millist mõju võib piiramatu riigitagatis, mis tuleneb avalik-õigusliku asutuse IFP avalik-õiguslik tööstus- ja kaubandusasutuse staatusest, avaldada kontserni IFP kõigile üksustele, st nii avalik-õiguslikule asutusele endale kui ka selle tütarettevõtjatele. Seda tuleb teha seoses kahe aspektiga:

(98)

Riigiabi C 56/07 käsitlevas otsuses (millele on viidatud eespool) on komisjon järeldanud (68), et La Poste’i (69) avalik-õiguslikust staatusest tulenev lahutamatu eripära ning eelkõige tagatise olemasolu üksikute nõuete tagasimaksmiseks ja La Poste’i olemasolu ja/või tema kohustuste säilitamiseks tähendab seda, et riik täidab avalik-õigusliku asutuse majandustegevuse puhul viimase tagatiseandja rolli.

(99)

Kõnealusel juhul arvab komisjon, et riigiabi C 56/07 käsitlevas otsuses (millele on viidatud eespool) esitatud peamisi väiteid saab põhiosas üle kanda avalik-õigusliku asutuse IFP staatusele avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutusena ning et viimasel on ka eriline juriidiline seisund nii seoses selle võlausaldajate nõuete rahuldamisega kui ka selle tegevuse jätkamisega maksejõuetuse korral. Samuti viitab komisjon käesoleva analüüsi puhul riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool) jaotises 4.1 („Abi liigitamine”) esitatud väidetele.

(100)

Esmalt tuleb kontrollida Prantsusmaa ametiasutuste väidet, mille kohaselt on riigitagatis avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse kasuks välistatud õigusaktide või kohtupraktikaga (a), enne kui tõendada, et juhul kui avalik-õiguslik asutus IFP satub maksejõuetuse olukorda, on menetlus tema võlausaldajate puhul soodsam kui nende ettevõtjate võlausaldajate puhul, kelle suhtes kehtib tavaõigus.

(101)

Vastupidiselt Prantsusmaa ametiasutuste kinnitatule saab komisjon teha järelduse, et Prantsuse õiguses tunnistatakse kaudsete tagatiste ning eelkõige avalik-õigusliku asutuse staatusest tuleneva riigitagatise olemasolu. Komisjon lükkab Prantsusmaa ametiasutuste väited tagasi järgmistel põhjustel.

(102)

Esiteksviitab komisjon vajalike muudatustega riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool) põhjendustele 120 ja 121, kus Prantsusmaa ametiasutused kinnitavad, et ühegi õigusakti ega otsusega ei ole kehtestatud põhimõtet, mille kohaselt tagab riik avalik-õiguslike tööstus- ja kaubandusasutuste võlgu. Komisjon aga arvab vastupidi, et kuigi on tõsi, et ei ole õigusakti ega otsust, mis kinnitaks või välistaks sõnaselgelt riigitagatise olemasolu avalik-õiguslike tööstus- ja kaubandusasutuste puhul, ei välista see kaudse tagatise olemasolu.

(103)

Teiseks viitab komisjon vajalike muudatustega riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool) põhjendustele 122 ja 124, kus Prantsusmaa ametiasutused leiavad, et kohtupraktikas on olemas otsused tagatiste puudumise kohta, nimelt otsus kohtuasjas Société de l'hôtel d'Albe (70) ja otsused kohtuasjas Campoloro (71). Nagu on komisjoni ekspert postiteenuse juhtumis rõhutanud, ei käsitletud esimese kohtuasja puhul täpselt sellist olukorda, milles peaks eeldatavalt rakendama tagatist (72). Teisest kohtuasjast (73) nähtub komisjoni arvates aga, et kui avalik-õiguslike asutuste võlgade sissenõudmise menetluses rakendatakse riigi vastutust, on sel olemas kõik tagatismehhanismitunnused.

(104)

Kolmandaks leiab komisjon, et ei ole võimalik kinnitada Prantsusmaa ametiasutuste postiteenuse juhtumis esitatud väidet, mille kohaselt avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse võetud laenudel ei saa pärast LOLFi jõustumist 1. jaanuaril 2005 olla kaudset tagatist.

(105)

Neljandaks lükkab komisjon tagasi Prantsusmaa ametiasutuste väite, mille kohaselt tuleb juhul, kui avalik-õiguslikel tööstus- ja kaubandusasutustel on riigitagatis, rakendada uue avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuste loomisel (sealhulgas staatuse muutmise kaudu) tagatismeetmeid, millega säilitada võlausaldajate enne asjaomase avalik-õigusliku isiku staatuse muutmist tekkinud õigused, ning tuletusreegli modus tollens, mille kohaselt ei rakendatud sellist mehhanismi kunagi (77), mistõttu ei ole avalik-õiguslikule asutusele IFP antud ühtegi tagatist.

(106)

Viimaseks viitab komisjon käesoleva otsuse jaotisele, milles käsitletakse riigi vastutust, ning riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool) jaotise 4.1.1 A osa punkti b alapunktile 3 seoses Labetoulle’i artikliga, mida tsiteerisid Prantsusmaa ametiasutused (79), ning oma analüüsile kohtuasja Camporolo kohta (80).

(107)

Vastupidiselt sellele, mida väidavad Prantsusmaa ametiasutused – nende sõnul on selline tagatis õigusaktidega välistatud –, märgib komisjon, et avalik-õigusliku asutuse staatusega seotud kaudsete tagatiste olemasolu kinnitab riiginõukogu teatis kohtuasjas Crédit Lyonnais, milles tugineti kaudse tagatise kindlakstegemisel üksnes asjaolule, et tegemist oli avalik-õigusliku asutusega (81).

(108)

Nagu selgitatud riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool) põhjendustes 142–145, millele komisjon viitab vajalike muudatustega, ei jaga komisjon Prantsusmaa ametiasutuste tõlgendust, mille kohaselt ei ole riiginõukogu seisukoht avalik-õiguslikule asutusele IFP ülekantav. Ta rõhutab, et selles arvamuses ei osutata mingil moel avalik-õigusliku asutuse ülesannetele ega avaliku sektori raamatupidamisarvestuse olemasolule või selle puudumisele vastavas asutuses. Muu hulgas ei selgita Prantsusmaa ametiasutused, miks on nende arvates kõnealune seisukoht kohaldatav ainult avaliku sektori raamatupidamisarvestusega avalik-õiguslike asutuste suhtes. Komisjon lükkab muu hulgas ümber Prantsusmaa ametiasutuste argumentidega, mille kohaselt ei ole asjaomane seisukoht kohaldatav, kuna see koostati enne LOLFi vastuvõtmist ja on vastuolus riiginõukogu hilisema praktikaga, olles tuletanud põhjenduses 104 ning riigiabi C 56/07 käsitlevas otsuses (mida on nimetatud eespool) meelde, et LOLF ei ole takistuseks avalik-õiguslikule asutusele IFP antud kaudse riigitagatise olemasolule.

(109)

Nagu märgitud riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool) põhjendustes 146 ja 147, millele komisjon viitab vajalike muudatustega, võtab komisjon teadmiseks majandus-, rahandus- ja tööstusministri 22. juuli 2003. aasta teatise, mille teemaks on „Riigi kaudsete või sõnaselgete tagatiste arvelevõtmine” ja mis kinnitab kaudsete tagatiste olemasolu, mis tulenevad haldus- või õigusaktist, „millel on või mis põhjustab riigi jaoks finantstagajärgi”. Selles teatises tõendatakse, et riigitagatis võib tuleneda väga erineva iseloomuga õigusaktidest (82) ning tuletatakse meelde, et avalik-õigusliku asutuse loomine tähendab kaudse riigitagatise andmist selle asutuse võlausaldajatele (83).

(110)

Riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool), millele komisjon viitab vajalike muudatustega, jaotise 4.1.1 A osa punktis b esitatud tutvustuse näitel kavatseb komisjon järgnevalt tõendada, et avalik-õigusliku asutuse IFP maksete tegemise peatamise korral on viimase võlausaldajad soodsamas olukorras kui äriõigusele alluva ettevõtja võlausaldajad.

(111)

Esiteks puuduvad avalik-õigusliku asutuste puhul tavapärased piirangud, mis esinevad eraõigusliku asutuse nõude puhul. Riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool), millele komisjon viitab vajalike muudatustega, põhjendustes 150–154 üksikasjalikumalt esitatud andmetele tuginedes järeldab komisjon esimese punkti kohta järgmist:

(112)

Teiseks on 16. juuli 1980. aasta seaduse (ja eri rakendusmääruste) (84) kohaselt algatatud kohtuotsusega avalik-õigusliku asutuse võlgade sissenõudmise menetlus põhjendustes 113–117 esitatud põhjustel soodsam avalik-õigusliku asutuse IFP võlglastele kui tavaõigusega ettenähtud juriidiliste menetluste puhul, kuivõrd nende puhul ei saa võlausaldaja nõue avalik-õigusliku asutuse IFP vastu kaduda.

(113)

Vastavalt riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool), millele komisjon viitab vajalike muudatustega, põhjendustes 157–161 esitatud analüüsile märgib komisjon esiteks, et 1980. aasta seaduse (85) ja selle rakendusmeetmete (86) kohaselt on avalik-õiguslike asutuste võlgade sissenõudmise puhul pädev instants riik ja sellele antakse olulised eesõigused: ametikohustustest lähtuva makse tegemine ja piisavate vahendite loomine.

(114)

Riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse põhjendustes 162–168, millele komisjon viitab vajalike muudatustega, esitatud kaalutluste näitel leiab komisjon, et 1980. aasta seaduse ja selle rakendusmäärustega kindlaksmääratud konkreetne menetlus on ainult nõuete sissenõudmise menetlus, mitte aga likvideerimismenetlus; selle menetluse kohaldamise tulemusel nõue ei kao, samas kui tavaõiguse kohase likvideerimismenetluse kohaldamise tulemusel toob otsus lõpetada vara puudujäägi tõttu menetlus ilma sanktsioonideta võlausaldajate jaoks kaasa selle, et nad ei saa otsust edasi kaevata. Komisjon märgib ka, et kuna 1980. aasta seaduses ja selle rakendusmäärustes on sätestatud maksekorralduse tähtaja edasilükkamine ning samas ei ole neis mitte ühelgi juhul käsitletud maksete tegemise peatamise võimalust, jätavad need võlausaldajatele mulje, et avalik-õigusliku üksuse vastu esitatud nõude rahuldamiseks on vajalikud vahendid alati olemas. Nende kahe asjaolu põhjal võib järeldada, et vara puudujäägi katab vajaduse korral riik või on selline olukord ainult ajutine. Seevastu ei ole ühegi likvideerimismenetluse puhul võimalust, et maksejõuetu isiku võlgade eest peaks vastutama kolmas isik, välja arvatud juhul, kui tegemist on tagatise andjaga.

(115)

Vastavalt analüüsile, mis on esitatud riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool) põhjendustes 170–180, millele komisjon viitab vajalike muudatustega, arvab komisjon, et Prantsuse õigusaktides on riigil lubatud nõustuda või isegi kutsutakse riiki nõustuma avalik-õiguslikele asutustele likviidsusprobleemide korral abi andmisega, eelistades seda võimalust tavapärastele pangalaenudele; selline toetus võib endast kujutada 16. juuli 1980. aasta seaduses sätestatud lisavahendeid. Samuti arvavad nad, et nendest õigusaktidest on teadlikud võlausaldajad, kes võivad seega põhjendatult eeldada, et järelevalveasutusel on võimalik leida nende nõuete rahuldamiseks vajalikke vahendeid. Seega leiab komisjon, et võimalus, et 16. juuli 1980. aasta seadusega sätestatud menetluse kohaldamise tagajärjel jääb võlausaldaja nõue rahuldamata, on ebatõenäoline.

(116)

Seega väidab komisjon vastupidiselt sellele, mida ta järeldas äriühingu La Poste kohta riigiabi C 56/07 käsitlevas otsuses (mida on nimetatud eespool), et kõnealusel juhul on avalik-õigusliku asutuse kasutada suhteliselt märkimisväärsed omavahendid, arvestades, et – nagu on selgitanud Prantsusmaa ametiasutused põhjenduses 44 – vaba kapital ja investeeringud (150,3 miljonit eurot) ületasid 2007. aasta lõpus ligikaudu viis korda laenude ja võlgade summa (25,2 miljonit eurot). Seega tunnistab komisjon, et praeguses finantsolukorras ei ole eriti tõenäoline, et omavahendite puudumise tõttu ei suudaks avalik-õiguslik asutus IFP lähitulevikus oma kohustustega toime tulla ja vajaks riigi sekkumist.

(117)

Kuigi praegu ei ole avalik-õigusliku asutuse IFP vara puudujäägi olukord võimalik, ei pruugi see aga pikaajalisemas plaanis nii olla. Sellises olukorras tooks võimatus saada vahendeid varade võõrandamise teel kaasa muude tagatismehhanismide (ettemaksed, riigi vastutuse rakendamine jne) kasutamise. Pealegi, kui seadusandja näeb ette vara kaitsmise korra, võib see toetada vaidlusi riigi mittesüülise vastutuse üle avalik-õigusliku asutuse IFP võimaliku makseviivituse korral (87). Selles osas võtab komisjon teadmiseks Prantsusmaa ametiasutuste väite (88), mille kohaselt juhul, kui riik otsustaks, et avalik-õiguslikule asutusel kuuluv vara on avaliku teenuse osutamiseks vajalik ning on selle võõrandamise vastu, ei pea ta siiski vastutama tagatismehhanismide kaudu makstava hüvitise eest. Ta märgib siiski, et Prantsusmaa ametiasutused on tunnistanud (isegi kui nad vaidlevad vastu sellele, et avalik-õiguslik asutus IFP võiks sellest kasu saada), et riigi esindaja peab 16. juuli 1980. aasta seadusega kehtestatud menetluse täitmisel järgima avaliku teenuse osutamise järjepidevuse nõuet (89). Samuti leiab komisjon, et juhul, kui avalik võim otsustab jätta vara võõrandamata avaliku teenuse säilitamiseks, võib see kaasa tuua riigi mittesüülise vastutuse rakendamise võrdsuse põhimõtte rikkumise eest avalik-õiguslike koormiste kandmisel.

(118)

Kolmandaks on komisjon riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool) põhjendustes 185–226, millele komisjon viitab vajalike muudatustega, juba esitatud põhjustel seisukohal, et sellisel ebatõenäolisel juhul, kui 1980. aasta seadusega kindlaksmääratud menetlus ei võimalda võlausaldaja nõuet rahuldada, on tal riigi vastutuse rakendamiseks kasutada jäävatel edasikaebamisvõimalustel tagatismehhanismi omadused.

(119)

Kuigi Prantsusmaa ametiasutuste arvates ei saa riigi vastutust põhimõtteliselt rakendada, olgu see süüline või mitte (90), tunnistavad nad, et avaliku teenuse osutamise järjepidevuse nõude olemasolu korral ning juhul, kui riigi esindaja peab 1980. aasta seadusega kindlaksmääratud menetluse rakendamisel sellise nõudega arvestama, võib kohus anda korralduse maksta võlausaldajale hüvitist. Prantsusmaa ametiasutused on siiski seisukohal, et sellisel juhul ei oleks võlausaldajal mingisugust eelist, kuna tema hüvitis oleks võrreldav tavaõiguse kohaldamisel saadavaga. Selles osas viitab komisjon teatavatele 1980. aasta seadusega kehtestatud eriõiguste eripärale: tavaõiguse kohase likvideerimismenetluse korral ei saa võlausaldajad (eelkõige tagatiseta võlausaldajad) üldiselt tagasi kogu oma võlga ning sageli ei maksa kolmandad isikud likvideerimisele mineva äriühingu võlgu.

(120)

Samuti vaidlevad Prantsusmaa ametiasutused vastu sellele, et vastutuse rakendamise teel võlausaldajate jaoks avanenud hüvitise saamise võimalusi saab samastada teatavas vormis tagatisega. Komisjon leiab aga, et riigi (süülise või mittesüülise) vastutuse rakendamine 16. juuli 1980. aasta seaduses viidatud avalik-õiguslike isikute võlgade sissenõudmise menetluse rakendamisel on ELi õiguse tähenduses võrdne tagatismehhanismiga, kuna sellega tagatakse võlausaldajatele nende nõuete tagasimaksmine, kohustades riiki seda tegema avalik-õigusliku asutuse IFP makseviivituse korral. Pealegi tundub Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika kohtuasjas Société de gestion du port de Campoloro ja Société fermière de Campoloro vs. Prantsusmaa (91) (edaspidi „kohtuasi Campoloro”) tunnustavat automaatse tagatise olemasolu.

(121)

Riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool), millele komisjon viitab vajalike muudatustega, põhjendustes 181–184 esitatu näitel leiab komisjon, et Prantsusmaa ametiasutuste ettepanek 1980. seaduse rakendusmääruse selgitamiseks ei ole piisav, et välistada riigi ressurssidest kapitalisüsti tegemise võimalus.

(122)

Komisjon on riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse (millele on viidatud eespool) põhjendustes 204–211, millele ta osutab vajalike muudatustega, juba esitatud põhjustel seisukohal, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest kohtuasjas Campoloro nähtub, et Prantsuse riigi vastutuse rakendamist kõnealusel juhul saab samastada kaudse tagatise andmisega avalik-õiguslike asutuste kohustuste suhtes ning et see ei ole seotud ühegi kahjutingimusega.

(123)

Komisjon on riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool) põhjendustes 212–220, millele ta viitab vajalike muudatustega, juba esitatud põhjustel seisukohal, et Prantsusmaa ametiasutuste esitatud märkused ei lükka seda tõendust ümber. Eelnevat silmas pidades järeldab komisjon, võttes eeskujuks riigiabi C 56/2007 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool) põhjenduses 222 tehtud järelduse postiteenuse juhtumi kohta ning menetluse algatamise otsuses tehtud järelduse, et praegu kehtiva Prantsuse õiguse kohaselt on avalik-õigusliku asutuse IFP võlausaldajal, kelle nõuet ei ole rahuldatud 16. juuli 1980. aasta seaduses sätestatud menetluste teel, õigus saada kogu rahuldamata võlanõudele vastav summa viimse abinõuna riigi vastutuse rakendamise abil, mis on vastupidine tavaõiguse kohase likvideerimismenetluse raames toimuvale, mille puhul võlausaldaja nõuete rahuldamine on piiratud kättesaadava vara väärtusega. Eelnevat arvesse võttes leiab komisjon, et riigi vastutus on käsitatav tagatisena, Prantsuse õiguses ei ole seda ühegi õigusaktiga piiratud ning see on oma põhiolemuselt seotud võlgnikust asutuse avalik-õigusliku staatusega.

(124)

Pealegi võtab komisjon riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool) põhjendustes 223–226, millele komisjon osutab vajalike muudatustega, juba esitatud põhjustel teadmiseks Prantsusmaa ametiasutuste ettepaneku kirjutada kõikidesse avalik-õigusliku asutuse IFP laenulepingutesse klausel, mille kohaselt võiks riigi mittesüülist vastutust rakendada üksnes avalik-õigusliku asutuse IFP maksejõuetuse korral. Ta leiab siiski, et selline õigusraamistik on nõrk ja selle püsivus kahtlane, kuivõrd vastuvõetava riski erand on kohtupraktikaga kehtestatud reegel, mis võib veel muutuda. Seega hindab komisjon, et selline ettepanek ei ole iseenesest piisav, kuna see ei hõlma kõiki võimalusi: see ei võimalda välistada riigitagatise käsitamist igat liiki vastutusena (eelkõige lepinguvälise vastutuse ja kriminaalvastutusena). Pealegi ei ole võimalik võlgnike jaoks lepinguga ette näha, et riik ei ole vastutav avalik-õigusliku asutuse IFP võlgade eest, kuivõrd avalik-õiguslikust asutusest IFP võib näiteks saada kolmanda isiku võlgnik eri õiguslike mehhanismide, nimelt teise üksuse ülevõtmise kaudu (100), mistõttu ei oleks kolmandate isikute nõudeid algusest peale võimalik kindlaks teha. Komisjon on kolmandate isikute üksikute võlanõuete osas seisukohal, et piiramatu tagatise „tühistamine” oleks võimalik ainult üldise ulatusega ning igas olukorras kõikide kolmandate isikute suhtes kohaldatava õigusaktiga, milles sätestatakse, et riik ei anna avalik-õiguslikule asutusele IFP tagatist. Isegi eeldusel, et Prantsusmaa ametiasutuste ettepanekud välistavad avalik-õigusliku võlausaldaja jaoks igasuguse võimaluse rakendada oma võlanõude rahuldamiseks riigi vastutust (eeldus, mis komisjoni arvates ei ole tõendatud), ei võimalda need ettepanekud sõnaselgelt sätestada, mis juhtuks avalik-õigusliku asutuse IFP maksejõuetuse (101) korral.

(125)

Neljandaks, isegi kui avalik-õigusliku võlausaldaja nõuet ei rahuldata, võib tema õiguspärasel eksimusel võlanõude koostamisel olla õigusmõju, millest tulenevalt asjaomane nõue ikkagi rahuldatakse.

(126)

Komisjon on riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool) põhjendustes 227, 228 (esimene ja kolmas lõik) ning 229, millele ta viitab vajalike muudatustega, juba esitatud põhjustel seisukohal, et näilikkuse teooria (102) võimaldab kinnitada, et avalik-õigusliku asutuse IFP võlausaldajatel on rea tegurite kokkusattumise põhjal alust uskuda, et selline tagatis on olemas (ning seda isegi eeldades, quod non, et avalik-õigusliku asutuse IFP staatus avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutusena ei saa talle tegelikult anda Prantsuse riigi piiramatut tagatist). Näilikkuse teooriaga seotud peamised asjakohased tegurid võtavad ühest küljest arvesse asjaolu, et avalik-õiguslikele tööstus- ja kaubandusasutustele antava riigitagatise puhul lubavad eri õigusaktid (1980. aasta seadus ja selle rakendusmeetmed) või ametlikud dokumendid (eelarvedokumendid) võlausaldajal uskuda, et riik võtab avalik-õiguslike tööstus- ja kaubandusasutuste likviidsusprobleemide korral üle selle kohustused või vastutab nende täitmise eest; teisest küljest asjaolu, et võlausaldajate usaldust sellise tagatise olemasolu suhtes suurendab ka see, et pärast kohtuasja Campoloro ja komisjoni algatatud esimesi menetlusi avalik-õiguslike tööstus- ja kaubandusasutuste staatuse kohta ei ole Prantsusmaa ametiasutused õiguslikku olukorda selgitanud; ning lõpuks asjaolu, et seda mõttekäiku toetab samuti sõnaselge märke puudumine avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse maksejõuetuse tagajärgede kohta.

(127)

Kõnealusel juhul soovib komisjon lisada, et enne 7. juulit 2006 olid avalik-õigusliku asutuse IFP võimalikud võlausaldajad lepingulistes suhetes ettevõtjaga 17. novembri 1943. aasta seaduse nr 43-612 (ärihuvide haldamise kohta) tähenduses ja seega eraõigusliku juriidilise isikuga, kelle puhul ei olnud neil mingit põhjust arvata, et tal võiks olla riigitagatis. Seetõttu saab näilikkuse teooria kohaldamine olla vajaduse korral asjakohane üksnes pärast avalik-õigusliku asutuse IFP staatuse muutmist tekkinud võlanõuete puhul.

(128)

Pärast 7. juulit 2006 tekkinud nõuetega seoses järeldab komisjon, tuginedes oma eksperdi seisukohtadele postiteenuse juhtumis, et isegi kui Prantsusmaa ametiasutuste eelduse kohaselt oleks võlausaldaja arvamus, et riik peab tagama avalik-õiguslike asutuste ja eelkõige avalik-õigusliku asutuse IFP võlad, ekslik, oleks see ekslikkus eespool osutatud andmeid silmas pidades õiguspärane ning sellel võiksid olla õiguslikud tagajärjed. Kui võlausaldajal ei õnnestu erandkorras oma nõude rahuldamist saavutada, oleks siiski tagatud see, et nõue ei saa mingil juhul kaduda.

(129)

Komisjon on riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool) põhjendustes 230–250, millele ta viitab vajalike muudatustega, juba esitatud põhjustel seisukohal, et isegi kui avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse võlausaldaja ei suuda mõistliku aja jooksul ja pärast eelmises jaotises kirjeldatud menetluste kasutamist saavutada oma nõude rahuldamist, on ta jätkuvalt kindel selles, et tema nõue ei kao, vastupidiselt likvideerimisel oleva eraõigusliku üksuse võlausaldajale, kellel ei ole oma nõude rahuldamise suhtes mingisugust tagatist.

(130)

Komisjon rõhutab, et ei ole olemas avaliku võimu otsuse kohast avalik-õigusliku asutuse likvideerimise-kaotamise menetlust, millega kaasneks selle asutuse õiguste ja kohustuste kadumine: kui need asutused avaliku võimu otsusega kaovad, kalduvad praktika ja teatavad haldusõiguse aluspõhimõtted näitama, et sel viisil kaduvate avalik-õiguslike asutuste õigused ja kohustused võtab alati üle teine üksus või vajaduse korral riik, ehkki see ei ole ühegi õigusaktiga sõnaselgelt ette nähtud. Teisisõnu kantakse avalik-õiguslike asutuste kohustused alati üle teisele juriidilisele isikule, kes ei saa sellest keelduda, mistõttu on iga võlausaldaja kindel, et võib oma võlanõude esitada mõne teise organi vastu ning et see nõue seega ei kao.

(131)

Komisjon viitab riigiabi C 56/07 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool) põhjendustes 233–250 esitatud sellise analüüsi üksikasjadele, mis põhineb postiteenuse juhtumis komisjoni eksperdi teostatud uuringule avalik-õiguslikke asutusi mõjutava loomuliku arengu kohta ning milles eristatakse avalik-õiguslike asutuste kadumise kolme põhjust (103): avalik-õiguslike asutuste kadumine nende tegevuse lõpetamise tõttu, avalik-õiguslike asutuste kadumine nende missiooni kadumise tõttu ning kõige sagedasem juhtum ehk missiooni ülekandmine, millega kaasneb alati ka õiguste ja kohustuste ülekandmine.

(132)

Tuginedes oma eksperdile postiteenuse juhtumis järeldab komisjon, et praktikas kantakse avalik-õiguslike asutuste võlad alati üle teisele avalik-õiguslikule juriidilisele isikule, juhul kui kaob missiooni täitnud avalik-õiguslik asutus. Nende avalik-õiguslike asutuste, sealhulgas avalik-õigusliku asutuse IFP võlausaldajad on seetõttu veendunud, et nende veel rahuldamata nõuded ei jää sisse nõudmata.

(133)

Tuginedes andmetele, mis on esitatud üksikute võlanõuete hüvitamise tagatise ja avalik-õigusliku asutuse IFP kohustuste olemasolu säilimise tõendamiseks, järeldab komisjon, et alates avalik-õigusliku asutuse IFP staatuse muutmisest 7. juulil 2006 on olukord järgmine:

(134)

Need eripärad on oma põhiolemuselt seotud avalik-õigusliku asutuse IFP avalik-õigusliku asutuse staatusega ning eeldavad, et riik täidab viimase tagatiseandja rolli. Seetõttu võib õiguspäraselt järeldada, et avalik-õiguslikul asutusel IFP on avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusest tulenevalt Prantsuse riigi piiramatu tagatis.

(135)

Avalik-õiguslikule asutusele IFP antud piiramatu riigitagatise puhul on tegemist riigi ressursside ülekandmisega eespool viidatud tagatisi käsitleva teatise punkti 2.1 tähenduses. Avalik-õiguslik asutus IFP ei maksa selle tagatise eest mingit tagatispreemiat. Seega on ühtaegu olemas eelis ettevõtja jaoks ja toimub riigi ressursside raiskamine, sest riik loobub tasust, mis tagatiste andmisega tavaliselt kaasneb. Lisaks tuleneb tagatisest riigi ressursside edaspidise võimaliku kasutamise risk, kui riik on kohustatud tasuma ka avalik-õigusliku asutuse IFP võlad (108).

(136)

Avalik-õiguslikule asutusele IFP antud piiramatu riigitagatis on seostatav riigiga, kuna see tuleneb avalik-õigusliku asutuse IFP avalik-õigusliku staatuse kombineerimisest riigi õiguse ja kahe õigusakti, nimelt 25. jaanuari 1985. aasta seaduse (praegune äriseadustik) ja 16. juuli 1980. aasta seaduse nr 80539 ning selle rakendusmeetmete põhimõtetega.

(137)

Nagu komisjon on juba märkinud oma riigiabi C 51/2005 käsitlevas otsuses (109) (mida on nimetatud eespool), käesoleva uurimismenetluse algatamise otsuses ning jaotises 2 („Kontsern IFP”), moodustavad avalik-õiguslik asutus IFP ning selle tütarettevõtjad Axens, Beicip-Franlab ja Prosernat konkurentsiõiguse kohaselt majandusliku kontserni: avalik-õiguslikule asutuse IFP kuulub otseselt 100 % äriühingu Axens ja 100 % äriühingu Beicip-Franlab kapitalist ning kaudselt 100 % äriühingu Prosernat kapitalist; ta kontrollib oma tütarettevõtjaid selle kaudu, et ta juhtkond kuulub tütarettevõtjate otsuseid vastuvõtvatesse organitesse, avaldab arvamust eelkõige tütarettevõtjate tulevikku käsitlevate strateegiliste suuniste ja põhiliste otsuste kohta ning on seotud oma tütarettevõtjate majandustegevuseks hädavajaliku tehnoloogia üleandmise ainuõiguslike lepingutega (lepingutes on sätestatud vastastikuse esimese valiku õigus) (110) ning lepingutega, mis käsitlevad eelkõige ruumide ja personali kasutusse andmist. Niisiis on avalik-õigusliku asutuse IFP ja selle tütarettevõtjate Axens, Beicip-Franlab ja Prosernat majanduslik lõimumine sellisele järeldusele jõudmiseks piisavalt tugev. Samuti tuleks uurida riigitagatise täpset ulatust, et kontrollida, kas avalik-õigusliku asutuse IFP eraõigusliku tütarettevõtja makseviivituse korral võib võlausaldajate nõuete hüvitamiseks kasutada riigi ressursse (teisisõnu, kas avalik-õigusliku asutuse IFP majandustegevus on hõlmatud piiramatu riigitagatisega või mitte).

(138)

Äriühing UOP Limited ei esita oma märkustes selle küsimuse kohta seisukohta. Tema väited tuginevad turuosaliste arusaamale üksuse IFP/Axens kohta, mis tema arvates andis kontsernile IFP eelise nii tarnijate, klientide kui ka rahastajate ees. Seda seisukohta uuritakse käesoleva otsuse jaotises 7.1.4, mis on pühendatud eelistele, mida kontsern IFP meetme kaudu sai.

(139)

Nagu aga märgitud põhjenduses 47, vaidlustavad Prantsusmaa ametiasutused riigitagatise olemasolu avalik-õigusliku asutuse IFP tütarettevõtjatele, põhjendusel et viimased olid aktsiaseltsid.

(140)

Võttes eeskujuks jaotises 7.1.1.1 esitatud tõenduse avalik-õigusliku asutuse IFP piiramatu tagatise olemasolu kohta, analüüsib komisjon järgnevalt, kas avalik-õigusliku asutuse IFP eraõiguslike tütarettevõtjate võlausaldajatel oli tagatis üksikute võlanõuete rahuldamiseks (A) või tagatis säilitada vara puudujäägi korral tütarettevõtjate kohustused (B).

(141)

Avalik-õigusliku asutuse tütarettevõtjad on aktsiaseltsid. Eraõiguslike juriidiliste isikutena (vastupidiselt nende kontrollivale aktsionärile, kes oli avalik-õiguslik asutus) kuuluvad nad täielikult Prantsusmaa tavaõiguses (111) kehtivate saneerimis- ja likvideerimismenetluste rakendusalasse.

(142)

Enne kui uurida, kas kontrolliva aktsionäri – avalik-õigusliku asutuse IFP – vastutust võib rakendada tema tütarettevõtjate puhul (b), tuleks tutvustada tavaõiguses kehtivat likvideerimismenetlust, mis kehtib nende eraõiguslike tütarettevõtjate suhtes maksete tegemise peatamise korral (a).

(143)

Eeldusel et üks kontserni IFP tütarettevõtja (aktsiaselts) on maksejõuetu (teisisõnu ei suuda ta enam oma likviidsete varadega täita oma jooksvaid kohustusi) ning saneerimine on ilmselgelt võimatu, (112) toob tavaõigus (113) kaasa selle likvideerimismenetluse. Võlgnik taotleb vajaduse korral menetluse algatamist (114) hiljemalt 45 päeva jooksul pärast maksete peatamist (v.a juhul, kui ta on juba taotlenud lepitusmenetluse algatamist). Selline likvideerimismenetlus on ette nähtud ettevõtja tegevuse lõpetamiseks või tema vara realiseerimiseks tema õiguste ja vara üldise või eraldi võõrandamise kaudu (115). Kohus määrab likvideerimismenetluse algatamise otsuses pankrotikohtuniku (116) ning nimetab likvideerijana ametisse halduri või isiku, kes valitakse tema pädevuse tõttu vastavas valdkonnas. Likvideerija koostab kuu aja jooksul alates tema ametisse nimetamisest aruande ettevõtja olukorra kohta ning asub seejärel täitma likvideerimistoiminguid ning kontrollima (117) võlanõudeid (118). Likvideerimisvara jaotatakse seejärel võlausaldajate vahel sõltuvalt nende järgust (kõrgema nõudeõiguse järguga võlausaldajad ja hüpoteeklaenud, võlausaldajad, kellel on tagatis konkreetse vallasvara kujul, tagamata võlanõuded, st allutatud laenud, proportsionaalselt nende nõuetega).

(144)

Kui jooksvaid kohustusi enam ei ole ja kui likvideerijal on piisavad summad võlausaldajate nõuete rahuldamiseks või kui likvideerimistoiminguid ei ole võimalik vara puudujäägi tõttu jätkata, kuulutab kohus likvideerimismenetluse lõppenuks (119). Pärast menetluse lõpetamist kehtib võlgniku suhtes põhimõte, et tema kohta tehtud otsust ei saa enam edasi kaevata. Teisisõnu ei jäta likvideerimismenetluse lõpetamise otsus vara puudujäägi tõttu võlausaldajatele võimalust esitada võlgniku kohta edasikaebust, välja arvatud (120) juhul, kui võlanõue toob kaasa süüdimõistva kohtuotsuse või võlausaldaja isikuga seotud õigused.

(145)

Nagu selgitas komisjoni ekspert postiteenuse juhtumis, ei pea teatavates äriühingutes, nimelt aktsiaseltsides ja piiratud vastutusega äriühingutes, osanikud tagasi maksma selle struktuuriüksuse võlgu, milles neil on osalus, oma esialgsest panusest suuremas ulatuses. Avalik-õigusliku asutuse IFP tütarettevõtjad kuuluvad aktsiaseltsidena just sellesse kategooriasse. Nagu kõikides teistes äriühingute kontsernides, piirdub ka kontsernis IFP piiratud riskiga äriühingu vormis (käesoleval juhul aktsiaseltsina) loodud tütarettevõtja makseviivituse korral kautsjonite, tagatiste, eellepingute või esmahinnangute (121) puudumisel emaettevõtja vastutus sõnaselgelt nende panuste kaotusega (nagu kõikide teiste tavaaktsionäride puhul).

(146)

Võttes arvesse, et konkurentsiõiguse kohaselt kuuluvad avalik-õiguslik asutus IFP ja selle tütarettevõtjad samasse majanduslikku kontserni, tuleks kontrollida, kas Prantsuse äriühinguõiguse kohaselt võib majandusliku sõltuvuse seos tütarettevõtjate ja emaettevõtja vahel eraõiguslike tütarettevõtjate makseviivituse korral automaatselt kaasa tuua avalik-õigusliku asutuse IFP vastutuse rakendamise ning seega riigi ressursside kasutamise, mis tähendab, et riik tagab peamise osa tema rahastamisest ja annab avalik-õiguslikule asutusele kaudse piiramatu tagatise.

(147)

Käesoleva põhjaliku uurimise alusel on komisjonil võimalik järeldada, et Prantsuse tsiviil- ja äriõiguses ei rakendata põhimõtteliselt tütarettevõtjate makseviivituse korral kontrolliva aktsionäri vastutust, välja arvatud selleks, et tõendada kontrolliva aktsionäri eksimust tütarettevõtja juhtimises (i). Tsiviilkoodeksi reformimiseks hiljuti kavandatud ja seejärel kõrvale jäetud eelnõudes, mille eesmärk oli just laiendada teise isiku tegude eest vastutamise põhimõtet ühe kontserni emaettevõtja ja tütarettevõtjate suhetele, kinnitatakse vastupidi, et sellist põhimõtet Prantsuse õiguses praegu ei ole (ii).

(148)

Vastavalt õiguskirjandusele (122) ei ole kontserni korralduse puhul iseenesest kunagi tütarettevõtja vastutus subsidiaarne emaettevõtja vastutuse suhtes. Prantsuse õiguses kehtib individuaalse vastutuse põhimõte, mis on sõnastatud tsiviilkoodeksi artiklis 1382 (123). Üksnes emaettevõtja käitumisele omistatav õigusvastane tegu avaks juurdepääsu tema varale.

(149)

Kuivõrd käesoleval juhul on kontserni IFP emaettevõtja avalik-õiguslik juriidiline isik (avalik-õiguslik asutus IFP), muudab see kõnealuse küsimuse veelgi keerulisemaks: eelnevalt tuleks tegelikult kindlaks teha pädev kohtuorgan (haldusorgan või kohus), kes on Prantsuse õigussüsteemis asjaomasel juhul pädev, et püüda välja selgitada sellise avalik-õigusliku juriidilise isiku võimalik vastutus, kes kontrollib eraõiguslikku juriidilist isikut, kelle suhtes on algatatud likvideerimismenetlus.

(150)

Komisjon märgib, et kahju hüvitamise hagide osas vara puudumisel (124) on pädevuskonfliktide kohus olnud pikka aega seisukohal, et pädevaks asutuseks on kohus, kui avalik-õiguslik isik on juht de jure (125) ja haldusorgan, kui avalik-õiguslik asutus on juht de facto (126). Seetõttu tundub, et kõnealuses valdkonnas peaks pädevuse jaotumine haldusorgani ja kohtu vahel tuginema edaspidi osutatud teenuste laadile: avaliku halduse teenus või tööstuslik või äriline tegevus.

(151)

Aktsiaseltside Axens, Beicip-Franlab ja Prosernat puhul, kes on avalik-õigusliku asutuse IFP kontrollitavad eraõiguslikud tütarettevõtjad, tuleneb toimikus esitatud ja eelkõige põhjenduses 159 meeldetuletatud andmetest, et nende eesmärk on majanduslik (133), mitte halduslik. Lisaks pärinevad nende ettevõtjate ressursid peamiselt nende majandustegevusest saadavast tulust, mitte aga riiklikust rahastamisest. Märkida tuleks, et avalik-õigusliku asutuse IFP tütarettevõtjad on äriühingutena loonud eraõiguslik juriidiline isik (134) (mitte avalik-õiguslik isik; avalik-õiguslik asutus IFP muudeti avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuseks alles 7. juulil 2006). Äriühingute Axens, Beicip-Franlab ja Prosernat tegevuse tööstuslik ja kaubanduslik olemus näib samuti olevat selge ning likvideerimismenetluse korral kuuluks vastutusega seotud hagi avalik-õigusliku asutuse IFP vastu kahtlemata kohtu pädevusse.

(152)

Sellistel asjaoludel tuleks kontrollida kontrolliva aktsionäri vastutuse rakendamise tingimusi, võttes arvesse kassatsioonikohtu kohtupraktikat. Selleks et laiendada kindlaksmääratud isiku (tütarettevõtja) suhtes algatatud likvideerimismenetlust teisele juriidilise isikule (emaettevõtjale), on ette nähtud väga ranged tingimused. Makseviivituse olukorras tütarettevõtja puhul peavad tema rikkumiste ohvrid hüvitise saamiseks tõendama emaettevõtja õigusvastast käitumist, eelkõige seda, et emaettevõtja eitab oma tütarettevõtja juriidilist isikut (α) ja et kontrollitavat äriühingut juhitakse õigusvastaselt (β).

(153)

Kassatsioonikohtu kohtupraktikas on sedastatud võimalus laiendada emaettevõtja vastutust tütarettevõtjate rikkumistele kahel erakorralisel juhul (135): esiteks, juhul kui tütarettevõtjate vara seguneb emaettevõtja omaga („vara segunemise” juhtum) ja teiseks, juhul kui tütarettevõtjad on fiktiivsed juriidilised isikud („fiktiivse füüsilise isiku” juhtum).

(154)

Vara segunemise (136) mõiste hõlmab üldjuhul olukorda, mille puhul on kahe eraldiseisva juriidilise üksuse raamatupidamine selline, et on võimatu kindlaks teha, kellele neist missugused varad või kohustused kuuluvad. Sellise vara segunemise tõendamiseks ei piisa kontserni äriühingute vaheliste suhete, isegi mitte lähedaste suhete olemasolust. Samuti ei ole ainuüksi aktsionäride ja juhtide isiku ega ka asukoha (137) põhjal võimalik välja selgitada vara segunemist. Enamikul juhtudel piisab kontsernisiseste suhete vormistamisest allkirjastatud lepingutega emaettevõtja ja selle tütarettevõtjate vahel, et vältida võimalikku vara segunemist (138).

(155)

Kahes hiljutises kohtuasjas, Metaleurop (139) ja AOL Liberté (140), näib kassatsioonikohus olevat veelgi tugevdanud menetluse laiendamise tingimuste kontrolli seoses kontserni emaettevõtjaga. Kontserni äriühingute lõimumine, isegi kui see on väga motiveeritud, ei too ilmtingimata kaasa vara segunemist. Vastavalt õiguskirjandusele (141), „ei ole rahavoogude juhtimist ega vahetust käsitlevad kokkulepped kahe üksuse vahel, ei personalivahetus, emaettevõtja ettemaksed ega ka emaettevõtja võim tütarettevõtja juhtimise üle sellist laadi, mis põhjustaks raamatupidamise üldise korratuse, mis õigustaks vara taasühendamist.” Seetõttu näib olevat erakordselt raske rakendada emaettevõtja vastutust tütarettevõtja rikkumiste puhul nende vara segunemise (142) põhjendusel, sest kassatsioonikohtu nõutav põhjendus selle kinnitamiseks peab vastama väga rangetele nõuetele.

(156)

Käesoleval juhul tuleb märkida, et komisjon on juba väitnud, et „kuna avalik-õiguslik asutus IFP ja asjaomased tütarettevõtjad on juriidiliselt eraldiseisvad üksused, on neil ka eraldi raamatupidamine” (143). Lisaks ei ole avalik-õigusliku asutuse IFP ja selle tütarettevõtjate vahel sõlmitud lepingud, eelkõige tehnoloogia üleandmise ainuõiguslikud lepingud või personali kasutusse andmise lepingud (144) sellist laadi, mille puhul oleks tegemist raamatupidamise üldise korratusega, mis õigustaks vara taasühendamist kassatsioonikohtu kohtupraktika tähenduses, sest iga teenus on konkreetselt kirjendatud IFP kontserni iga üksuse vastavatesse bilanssidesse, nagu nähtub jaotistest 7.1.4 ja 7.3.

(157)

Juriidilise isiku fiktiivsuse osas tuleb iseloomustada tütarettevõtja (affectio societatis) lepingus selliste punktide puudumist viisil, mis tõendaks, et seda tegelikult ei eksisteeri. Kassatsioonikohtu (145) hinnangul on fiktiivse äriühinguga tegemist siis, kui juriidiline isik, kelle suhtes on algatatud menetlus, on olemas üksnes näiliselt, tal ei ole kasusaajast – füüsilisest või juriidilisest isikust – eraldiseisvat tegevust (146).

(158)

Avalikkusele kättesaadava teabe põhjal (147) märgib komisjon ka, et avalik-õiguslikul asutusel IFP ning äriühingutel Axens, Beicip-Franlab ja Prosernat ei olnud samad kontaktandmed ega tegevuskohad.

(159)

Pealegi tegeleb iga tütarettevõtja reaalse majandustegevusega, mistõttu ei saa neid liigitada fiktiivseteks äriühinguteks – seda enam, et kassatsioonikohus on tõendanud end olevat väga nõudlik juriidilise isiku „fiktiivseks liigitamisel” (155).

(160)

Eelnevast järeldub, et kui välja arvata juhtimisviga, mida käsitletakse põhjendustes 161–164, ei ole kõnealusel juhul selgelt tegemist nende väga väheste juhtumitega – tütarettevõtja juriidilise isiku fiktiivsus või tütarettevõtja ja emaettevõtja vara segunemine –, mis on kohtupraktikaga ette nähtud emaettevõtja vastutuse rakendamiseks seoses tema tütarettevõtjatega. Seetõttu on komisjon arvamusel, et avalik-õigusliku asutuse IFP vastutuse automaatse rakendamise tingimused tema tütarettevõtjate Axens, Beicip-Franlab ja Prosernat likvideerimise korral ei ole täidetud.

(161)

Tütarettevõtja kontrollimisel tehtud eksimus võib tavapäraselt kaasa tuua emaettevõtja vastutuse rakendamise (156). Juhul kui viimane on teinud vigu oma tütarettevõtjate juhtimise kontrollimisel, mis kuulub tema ülesannete hulka, „võib kohtupraktikast lähtuvalt rakendada eelkõige äriühingute kontserni puhul emaettevõtja vastutust” (157). Õiguskirjanduse kohaselt võib emaettevõtja, kes tegutses raskustes tütarettevõtja juhina de jure või de facto, juhtimisviga tütarettevõtja likvideerimise korral kaasa tuua emaettevõtja vastutuse rakendamise (158). Emaettevõtjat võidakse tegelikult pidada vastutavaks tütarettevõtja osanikuna (159), juhul kui juhtimisvead, mis põhjustavad kontrollitavale äriühingule raskusi, on võimalik temale omistada. (160)

(162)

Tavaõiguse kohaselt on juhtidel niisiis vastutus oma äriühingute, aktsionäride või võlausaldajate ees (161). Kontserni olemasolu korral püüavad maksejõuetu tütarettevõtja võlausaldajad tõendada, et emaettevõtja on tütarettevõtja juht de jure või de facto (162). Seega on vastutus eksimuse korral, mille emaettevõtja on teinud seoses tütarettevõtjaga, eelkõige sätestatud ühismenetlusi (163) käsitlevas õiguses, täpsemalt vara puudumisega (164) seotud vastutuse puhul võetavate meetmete raames, tingimusel et kõnealune äriühing tegutses oma tütarettevõtja juhina (165). Emaettevõtja süülise vastutuse rakendamiseks tuleb sellist eksimust siiski tõendada, eriti põhjuslikku seost eksimuse ja tütarettevõtja käitumise tagajärjel kannatatud kahju vahel (166).

(163)

Igal juhul järeldub eelnevast, et sellised kolmanda isiku nõuded ei kujuta endast mingil juhul tagatise realiseerimise hagi, sest need põhinevad alati emaettevõtja süülisel vastutusel. Samuti ei saa selliste hagidega kindlaks määrata üldpõhimõtet, et emaettevõtja vastutab tema tütarettevõtjate tegevuse eest, sest see rikuks põhimõtet, mis piirab aktsionäri vastutuse aktsiaseltsidele tehtud esialgse panusega, välja arvatud juhud, kui need aktsiaseltsid on fiktiivsed üksused või kui nende ja emaettevõtja vara on segunenud, mis on praeguse juhtumi puhul välistatud.

(164)

Kassatsioonikohtu kohtupraktikast tuleneb, et vastutuse põhimõtte kasutamine emaettevõtja eksimuse korral tütarettevõtja juhtimises ei näi mingil määral olevat samaväärne tagatissüsteemiga.

(165)

Hiljutise parlamendi teabearuande järelduste (167) põhjal tundub seega, et kehtivas õiguses „kerkib kohtupraktikast tulenevate lahenduste puhul esile takistus, mida kujutab endast juriidiline isik seoses vastutuse omistamisega” (168). (Esiletõst lisatud).

(166)

See takistus näib ümber lükkavat Prantsusmaal hiljuti tekkinud arutelu tsiviilkoodeksi sellise reformi asjakohasuse osas, mis laiendaks teiste isikute tegude eest vastutamise (169) olukordadele, mille puhul on tegemist majandusliku sõltuvusega (nimelt sellistele suhetele, mis on kontserni tütarettevõtjatel seoses oma emaettevõtjaga). Teatavad eespool viidatud parlamendi aruandes märgitud tarbijaorganisatsioonid (170) näivad eriti kurtvat selle üle, et äriühingu jagamine tütarettevõtjateks võimaldab edasise kohtuvaidluse korral teatavatel üksustel seista vastu kontserni äriühingute õiguslikule eristamisele, kui küsimuse all on tütarettevõtja vastutus, isegi kui kaubanduspakkumistes tõstetakse esile täielikult integreeritud äriühingute kontserni, kes pakuvad teenustepaketti.

(167)

Catala (171) esialgse projekti artiklis 1355 on hiljuti tehtud ettepanek kehtestada teiste isikute tegude eest vastutamisele uus alus, mis tõstataks taas küsimuse tütarettevõtjate õigusliku autonoomia põhimõtte kohta:

„Artikkel 1355

Oleme automaatselt vastutavad nende isikute tekitatud kahju eest, kelle eluviisi reguleerime või korraldame, jälgime või kontrollime enda huvides. […]”

(168)

Kõnealuse esialgse projekti koostajate esitatud märkused selgitavad kõnealuse õigusaktiga kavandatavaid uuendusi teiste isikute tegude eest lepinguvälise vastutamise valdkonnas. Selle vastuvõtmine lisaks vastutuse rakendamise võimalikuks aluseks „teiste tegevuse kontrollimise ja korraldamise isiklikes huvides (172)”, mis muudaks põhjalikult praegu kehtivat õigust, seda enam, et need vastutused oleksid edaspidi ranged: nende puhul „ei peaks tõendama vastutava isiku eksimust, vaid tegu, mis võis kaasa tuua tegija isikliku otsese vastutuse, kui ta ei tegutsenud teise kontrolli all” (173).

(169)

Esialgse projekti artikli 1360 teises lõigus lükatakse see põhimõte tagasi äriühingute kontserni emaettevõtja vastutuse puhul seoses selle tütarettevõtjatega:

„Artikkel 1360

[…] Samuti on vastutav see, kes kontrollib elukutse esindaja majandustegevust või vara sõltuvusolukorras, kuigi ta tegutseb enda nimel, kui ohver tõendab, et kahjustav tegu on seotud kontrolliga. Eelkõige kehtib see nende emaettevõtjate suhtes, kes vastutavad tütarettevõtjate põhjustatud kahju eest, või selliste kontsessiooni andjate suhtes, kes vastutavad nende kontsessionääride tekitatud kahju eest.” (Esiletõst lisatud).

(170)

Eelnevast järeldub, et sellele vastupidiselt eeldab praegu kehtivas Prantsuse õiguses emaettevõtja vastutuse rakendamine tütarettevõtja teo eest selgesti seda (nagu väidetud eespool), et tuleb esitada tõend emaettevõtja vea kohta tütarettevõtja olukorras.

(171)

Prantsuse õiguse prognoositava arengu kohta märgib komisjon asjaolu, et kavandatav reform tundub olevat praegu kõrvale jäetud. Eespool viidatud parlamendi aruandega seoses väitis seaduste komisjoni töörühm, et on vastu igasugusele „majandusliku sõltuvuse olukorrast tingitud mittesüülise vastutuse olemasolu sätestamisele” (soovitus 19). Selles suunas kulgev reform ei näi olevat päevakorras: seda ei ole lisatud tsiviilvastutuse reformi käsitleva seaduse nr 657 (174) ettepanekusse, mida tutvustati korralisel istungjärgul 2009–2010 (registreeritud Prantsuse senati kabinetis 9. juulil 2010).

(172)

Kokkuvõtteks tuleks märkida, et vastupidiselt avalik-õiguslike asutuste makseviivituse korral esinevale riigi vastutusele, millel on (eelkõige) selle automaatsuse tõttu tagatismehhanismile iseloomulikud jooned, ei rakendata praegu kehtiva Prantsuse õiguse kohaselt emaettevõtjate vastutust kaudselt ega automaatselt selliste eraõiguslike tütarettevõtjate rikkumiste korral, kelle suhtes on algatatud likvideerimismenetlus.

(173)

Eelneva põhjal saab komisjon järeldada, et likvideerimismenetluse lõppedes kaovad avalik-õigusliku asutuse IFP aktsiaseltsidest tütarettevõtjatega koos nende õigused ja kohustused. Sellistel asjaoludel on nende kontrollival aktsionäril, avalik-õiguslikul asutusel IFP kindlasti võimalus teha eelnevalt kapitalisüst, (175) et hoida ära tütarettevõtjate kadumine ja likvideerimine. Selline kapitalisüst võib siis tagada kolmandate isikute võlanõuete säilimise tütarettevõtjate ees.

(174)

Igal juhul on tegemist avalik-õigusliku asutuse strateegilise valiku, mitte aga tema suhtes automaatselt kehtiva õigusliku kohustusega. Lisaks kuulub selline valik rangelt riigiabiõiguse valdkonda: kui selline kapitali sisenemine ei ole õigustatud turumajandusliku erainvestori käitumisega, peavad Prantsusmaa ametiasutused sellest teavitama Euroopa Komisjoni, kes peab seda eelnevalt kontrollima (ja sellele nõusoleku andma).

(175)

Komisjonil on võimalik ka järeldada, et likvideerimismenetluse korral puudub avalik-õigusliku asutuse IFP tütarettevõtjate võlausaldajatel kindlus, et nende võlanõuded rahuldatakse.

(176)

Eelneva põhjal võib komisjon järeldada, et vastupidi avalik-õigusliku asutuse IFP võlausaldajatele ei ole kontserni IFP eraõiguslike tütarettevõtjate võlausaldajatel tagatist ei üksikute võlanõuete tagasimaksmiseks ega likvideerimise korral oma aktsiaseltside säilimiseks. Sellest tulenevalt ei ole eraõiguslikel tütarettevõtjatel piiramatut riigitagatist, mis on avalik-õiguslikul asutusel IFP tema staatusest lähtuvalt. Komisjon tugineb oma analüüsis asjaolule, et avalik-õigusliku asutuse IFP eraõiguslike tütarettevõtjate

(177)

Komisjon rõhutab, et ta on muudel juhtudel juba võtnud vastu sarnased järeldused, milles ta leidis, et 100 %-liselt avalik-õiguslikule asutusele kuuluval aktsiaseltsil ei olnud piiramatut riigitagatist, mis oli tema aktsionäril. Otseselt riigile kuuluvate äriühingute puhul leidis komisjon 2003. aastal juhtumis EDF (176), et avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse muutmine tavaõiguse kohaseks aktsiaseltsiks ning seega tema allutamine üldkehtivale pankrotiseadusele kaotas piiramatu riigitagatise, mis ettevõtjal senini on olnud. Seda põhimõtet on hiljuti kinnitatud, kui äriühing La Poste muudeti 100 %-liselt riigile kuuluvaks aktsiaseltsiks (177). Komisjon on avalik-õiguslikele asutustele kuuluvate aktsiaseltside puhul eelnevalt viidatud otsuses La Banque Postale’i (postipanga) loomise kohta tunnistanud, et sellise aktsiaseltsist tütarettevõtja õiguslik seisund, kes kuulub täielikult avalik-õiguslikule asutusele (kõnealusel juhul äriühingule La Poste, kellel oli tol ajal avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutusega samaväärne avalik-õiguslik staatus) võimaldab iseenesest välistada piiramatu riigitagatise olemasolu tema tasandil (178).

(178)

Nagu komisjon on avalik-õiguslikku asutust IFP käsitlevates varasemates otsustes juba märkinud, (179) on avalik-õiguslikul asutusel IFP põhikirja kohaselt kolm ülesannet:

(179)

Nagu tuletatud meelde põhjenduses 31, leiavad Prantsusmaa ametiasutused, et avalik-õiguslik asutus IFP on teadusasutus, millel on kolm eesmärki (teadustegevus, koolitus ja dokumenteerimine).

(180)

Komisjon leiab ka, et avalik-õiguslikku asutust IFP võib talle antud ülesannete põhjal liigitada teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antavat riigiabi käsitleva ühenduse raamistiku (180) punkti 2.2 alapunkti d tähenduses: selle peamine eesmärk on teostada alusuuringuid (181), rakendusuuringuid (182) või arendustegevust (183) ja levitada nende tulemusi õpetamise, publikatsioonide või tehnosiirde kaudu.

(181)

Vastavalt Euroopa Kohtu kohtupraktikale (184) võib teadusasutuse tegevuse riiklik rahastamine (sealhulgas piiramatu riigitagatise andmine) (185), sõltumata selle õiguslikust vormist või rahastamisviisist, kaasa tuua riigiabi andmise, sest asjaomane asutus tegeleb majandustegevusega, st tegevusega, mis seisneb kaupade või teenuste pakkumises teataval turul (186).

(182)

Komisjon on oma otsustuspraktikas (187) teadusasutuste majandustegevuse (või mittemajandusliku tegevuse) kohta täpsustanud, mida ta peab ühe või teise kategooria alla kuuluvaks.

(183)

Komisjon arvab, et teadusasutuste peamine tegevus on põhimõtteliselt majandushuvi mittepakkuv, eelkõige:

(184)

Lisaks sellele on komisjon arvamusel, et tehnosiirdega seotud tegevus (litsentsid, järelteadmiste loomine või teadusasutuse loodud teadmiste muu kasutamisviis) on majandushuvi mittepakkuvad juhul, kui kõnealune tegevus toimub asutuse sees (188) ja kogu sissetulek sellest investeeritakse uuesti teadusasutuse esmasesse tegevusesse.

(185)

Komisjoni arvates kuulub aga majandustegevuse mõiste alla teadustegevus, mida teostatakse lepingu alusel majandusharuga, teadustegevuse infrastruktuuri väljarentimine ja nõuandetegevus (189).

(186)

Kõnealusel juhul hõlmab avalik-õiguslikule asutusele IFP tulenevalt tema tööstus- ja kaubandusasutuse staatusest antud piiramatu tagatis üheaegselt nii majandushuvi mittepakkuvat tegevust (mille puhul ei teki iseenesest riigiabiõiguse seisukohast probleemi) kui ka kahte liiki majandustegevust.

(187)

Kuigi Prantsusmaa ametiasutused arvavad – nagu märgitud põhjenduses 31 –, et avalik-õigusliku asutuse IFP tegevus on suuremalt jaolt majandushuvi mittepakkuv, on nad esimest liiki majandustegevuse puhul tunnistanud oma 13. jaanuari ja 16. juuli 2010. aasta kirjades, et väljaspool oma tütarettevõtjate ainuõiguslikku tegevusvaldkonda osutab avalik-õiguslik asutus IFP teenuseid, mis peamiselt seisnevad varustuse ja ruumide rentimises, personali kättesaadavaks tegemises ja õigusteenuste pakkumises tütarettevõtjatele, ning teostab lepingulist teadustegevust kolmandatele isikutele ja oma tütarettevõtjatele. Nagu viidatud põhjenduses 185, on sellisel tegevusel selgelt majanduslik iseloom komisjoni tavapäraselt antud tähenduses.

(188)

Teist liiki majandustegevuse puhul kuuluvad tehnoloogia üleandmisega seotud tegevus (litsentsid, järelteadmiste loomine või teadusasutuse loodud teadmiste muu kasutamisviis) põhimõtteliselt majandushuvi mittepakkuva tegevuse alla, nagu märgitud põhjenduses 184, kui need toimuvad asutuse sees ja sissetulek sellest investeeritakse täies ulatuses uuesti avaliku sektori teadustegevusse. Nagu komisjon on järeldanud riigiabi C 51/05 käsitlevas otsuses (millele on viidatud eespool) on kõnealusel juhul siiski avalik-õigusliku asutuse IFP ja teatavate selle eraõiguslike tütarettevõtjate suhe väga spetsiifiline, st et „[…] mõni IFP tegevus ulatub tema mittemajandusliku tegevuse valdkonnast kaugemale, kuivõrd tema tütarettevõtjad kasutavad neid oma äritegevuses” (190). Komisjon on jõudnud järeldusele, et asjaomaseid tütarettevõtjaid ei saa käsitada oma emaettevõtja suhtes sõltumatute ettevõtjatena, kuivõrd nende tütarettevõtjate tegevus kuulub avalik-õigusliku asutuse IFP arengustrateegiasse, sellel on nende üle nii juriidiline kui ka de facto kontroll, ainuõiguslikud lepingud annavad tunnistust tugevast majanduslikust lõimumisest ning avalik-õiguslikul asutusel IFP ja tema asjaomastel tütarettevõtjatel on kõnealustes valdkondades tegutsevate ettevõtjate silmis ühine kuvand. Eelkõige tuleb majandustegevuseks konkurentsiõiguse tähenduses liigitada rakendusuuringu tulemusel väljatöötatud tehnoloogia (191) üleandmist avalik-õigusliku asutuse IFP ning selle tütarettevõtjate Axens, Beicip-Franlab ja Prosernat vahel.

(189)

Jaotisest 7.1.1 tuleneb, et avalik-õigusliku asutuse IFP otsesel tegevusel on riigitagatis, vastupidiselt selle eraõiguslikele tütarettevõtjatele, kes ei kuulu tagatise rakendusalasse.

(190)

Pealegi on riigiabiga tegemist üksnes avalik-õigusliku asutuse IFP sellise otsese majandustegevuse puhul, mis on hõlmatud riigitagatisega, juhul kui teised ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud tingimused on samuti täidetud.

(191)

Jaotisest 7.1.2 järeldub, et see majandustegevus piirdub ühest küljest avalik-õigusliku asutuse IFP teostatud lepingulise teadustegevusega ning teisest küljest tehnosiirdega tütarettevõtjate Axens, Prosernat ja Beicip-Franlab ainuõiguslikes tegevusvaldkondades, samuti infrastruktuuri rentimise, personali kasutusseandmise ja õigusteenuste pakkumisega.

(192)

Komisjon analüüsib kahes etapis võimalikke eeliseid, mida kontsern IFP võis saada emaettevõtjale – avalik-õiguslikule asutusele IFP – antud piiramatust tagatisest, mis tulenes tema tööstus- ja kaubandusasutuse staatusest: enne tütarettevõtjatele ülekantud võimalike eeliste (7.1.4.2) uurimist analüüsib komisjon esmalt emaettevõtja jaoks tekkinud eeliseid (7.1.4.1).

(193)

Komisjon on eespool viidatud menetluse algatamise otsuses kooskõlas eespool viidatud tagatisi käsitleva teatise punktiga 2.1.3 märkinud, et avalik-õiguslik asutus IFP võis saada eelise tänu avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusele peamiselt soodsamate rahastamistingimuste kaudu (192) kapitaliturgudel; eelis tulenes asjaolust, et avalik-õiguslike juriidiliste isikute suhtes ei kohaldata tavaõigusega ette nähtud saneerimis- ega likvideerimismenetlusi. Lisaks märgib komisjon, et avalik-õigusliku asutuse makseviivituse korral hõlmas tagatis kõiki avalik-õigusliku asutuse IFP võlanõudeid, mis vastavalt menetluse algatamise otsuse põhjenduses 71 täpsustatule „ei pruugi olla üksnes rahalised, vaid ka ärilised või muud liiki”, eelkõige tarnijate võlanõuded (kelle arved ei ole makstud) või klientide omad (kellele teenust ei ole osutatud).

(194)

Komisjon on kõnealuse meetme põhjalikule uurimisele tuginedes samuti arvamusel, et tuleks analüüsida võimaliku eelise olemasolu avalik-õigusliku asutusele IFP tema suhetes pankade ja finantsasutuste (A), tarnijate (B) ja klientidega (C).

(195)

Kuigi komisjon tunnistab eespool viidatud menetluse algatamise otsuses, et reitinguagentuur ei määra avalik-õiguslik asutuse IFP krediidireitingut (193), väidab ta, et võlausaldajad hindavad kindlasti avalik-õiguslikule asutusele IFP antavaid rahalisi vahendeid makseviivituse riski hindamisel (194). Võttes arvesse, et avalik-õiguslik asutus IFP „kasutab oma võla finantseerimiseks laenuturgu”, märgib komisjon, et esialgse uurimise etapis ei saa välistada, et IFP-l võiks olla majanduslik eelis, mis on seotud asjaoluga, et finantsturgudel hindamisel arvestatakse, et riik täidab avalik-õigusliku asutuse IFP viimase tagatiseandja rolli.

(196)

Põhjalikule uurimisele toetudes võtab komisjon arvesse Prantsusmaa edastatud andmeid põhjenduses 64, mis on kokku võetud käesolevas põhjenduses esitatud tabelis 1 (tähis „KEUR” tähendab „miljonit eurot”).

Tabel 1

Avalik-õigusliku asutuse IFP võlg ajavahemikus 2005–2010

(197)

Nendest andmetest nähtub, et avalik-õiguslik asutus IFP ei ole üle üheaastaste maksetähtaegadega laenusid krediidiasutuselt taotlenud alates tema staatuse muutmisest, st ajavahemikus 2006–2009, mille kohta on andmed kättesaadavad. Sama ajavahemiku jooksul pärast avalik-õigusliku asutuse IFP staatuse muutmist kasutas see alla üheaastase tähtajaga laenu ainult ühel korral, 2009. aastal, vaid [ […] (*) euro suuruse summa puhul. Ometi tuleb märkida, et tol ajal [panga nr 3] kasutatud määr (EONIA + […] (*) %) oli […] (*) baaspunkti suurem (kõik muud asjaolud samad) kui avalik-õigusliku asutuse IFP ja [panga nr 1] (**) vahel 2005. aastal kokkulepitud määr (EONIA + […] (*) %), mil IFP oli veel eraõiguslik juriidiline isik ning tal ei olnud seetõttu riigitagatist, mis on tal praegu tänu tema avalik-õiguslikule staatusele.

(198)

Konkreetselt 2010. aasta kohta on Prantsuse ametiasutused täpsustanud, et avalik-õiguslik asutus IFP sai […] (*) euro suuruse krediidiliini kohta neli pakkumist üheaastase intressimääraga, mis erines sõltuvalt pakkumistest: [pank nr 4] (**) pakutav EONIA + […] (*) % (pluss kohustistasu […] (*) % ehk […] (*) eurot) või [pank nr 5] (**) pakutav EONIA + […] (*) % (pluss kohustistasu […] (*) % ehk […] (*) eurot) ning [pank nr 3] (**) pakutav EONIA + […] (*) % (pluss kohustistasu […] (*) % ehk […] (*) eurot) või [pank nr 1] (**) pakutav EONIA + […] (*) % (pluss kohustistasu […] (*) % ehk […] (*) eurot). Avalik-õiguslik asutus IFP sai ka [pangalt nr 3] (**) hetkepakkumise (sõltuvalt vahendite kasutamise kestusest) intressimääraga, mis oli võrdne EURIBORiga + […] (*) %. Komisjon võtab arvesse, et need määrad olid võrdväärsed nendega, milles avalik-õiguslik asutus IFP leppis kokku enne tema staatuse muutmist 2006. aastal, kui see oli veel eraõiguslik juriidiline isik, kellel riigitagatist ei olnud.

(199)

Eelnevat arvesse võttes tunnistab komisjon, et avalik-õiguslikul asutusel IFP ei olnud suhetes pankade ja finantsasutustega tema staatuse muutmisest kuni 2010. aastani avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusest tulenevalt tegelikku majanduslikku eelist. Teisisõnu näib, et vaatlusaluse ajavahemiku jooksul ei saanud ettevõtja piiramatust tagatisest tuleneda võivat eelist turutingimustest soodsamate laenu intressimäärade näol.

(200)

Selline järeldus kehtib üksnes mineviku kohta ning komisjon ei saa prognoosida turuosaliste käitumist tulevikus ega seda, kuidas muutub nende kujutlus riigitagatise mõjust avalik-õigusliku asutuse IFP makseviivituse riskile. Samuti peavad Prantsusmaa ametiasutused edastama iga-aastastes aruannetes, mida nad on kohustatud edaspidi komisjonile esitama, avalik-õigusliku asutuse IFP laenu suuruse, laenutingimustega seotud teabe ning tõendi, et need laenud vastavad turutingimustele või lisama vastava brutotoetusekvivalendi, kui hindavad tagatise mõju maksimumsummasid vastavalt analoogsetele meetoditele, mida on kirjeldatud põhjenduses 300 esitatud tabelis 6.

(201)

Lõpuks võtab komisjon arvesse Prantsusmaa ametiasutuste ettepanekut märkida rahastamislepingusse iga tehingu puhul (kõikide lepinguga hõlmatud instrumentide kohta) järgmine märge:

„ Emissioonil/programmil/laenul ei ole ühtegi otsest ega kaudset riigitagatist. Maksejõuetuse korral ei pea riik IFPd nõuete tagasimaksmisel rahaliselt asendama.”

(202)

Seetõttu, isegi kui see ei võimalda iseenesest lahendada tagatise olemasolu küsimust, võimaldab see kohustus koos kõikide teiste Prantsusmaal lasuvate kohustustega vajaduse korral kasutada vastuvõetava riski erandit ning piirata märkimisväärselt tagatise võimalikku negatiivset vastukaja.

(203)

Vastupidi sellele, mida väidavad Prantsusmaa ametiasutused (vt põhjendus 65), ei piisa tarnijatega seoses avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusest tuleneva igasuguse eelise välistamiseks sellest, et avalik-õiguslikul asutusel IFP on kas ELi õiguse või siseriikliku õigusega kohustus korraldada hankemenetlus: riigihangete korraldamise raames võib iga kandidaadist pakkuja pakkumiskutsele vastates eeldada, et avalik-õigusliku asutuse IFP pankrotti jäämine on võimatu. Riigihanke valdkonnas tuleks eristada suurema tõhususega seotud hinnaalandust, mida võimaldab pakkujate konkureerimine hankemenetluses – mis kujutab endast tõelist „sotsiaalset kasu”, nagu komisjon on väitnud Prantsusmaa ametiasutuste osundatud aruandes –, ning hinnaalandust, mis tuleneb asjaolust, et lepinguosalised peavad väiksemaks sellise üksuse makseviivituse riski, kes on teadaolevalt oma avalik-õigusliku staatuse tõttu likvideerimisriski eest kaitstud. Kuigi need kaks tegurit aitavad mõlemad kaasa avaliku tarnimise hinna alandamisele, on need põhiolemuselt erinevad, nii et komisjoni jaoks ei saa olla küsimust teise teguri mõju omistamises esimesele.

(204)

Selleks et hinnata hinnaalandust, mis tuleneb asjaolust, et tarnijad peavad avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse makseviivituse riski väiksemaks, kavatseb komisjon käsitleda võrdväärse riski tagatise kulu. Riigitagatise puudumisel võib avalik-õigusliku asutuse IFP tarnija, kes soovib saada võrreldavat tagatist (st olla täielikult kindlustatud lepingupartneri makseviivituse vastu), kasutada konkreetse krediiti- või kindlustusasutuse teenuseid. Makseviivituse riski vastu kaitset pakuvad üldiselt faktooringettevõtjad (195).

(205)

Komisjon märgib, et tasu faktooringuteenuse eest hõlmab kahte osa:

(206)

Prantsusmaa ametiasutused on märkinud oma 26. novembri 2010. aasta kirjas, et nende arvates on komisjon faktooringu osatähtsust käsitledes hinnanud puudulikult põhjuseid, miks ettevõtja võib sellist liiki teenust kasutada. Prantsusmaa ametiasutused tunnistavad, et faktooringettevõtjad võivad osutada kolme teenust, milleks on ettemaksete tegemine, nõude sissenõudmine ja tagamine, kuid täpsustavad, et nad võivad neid teenuseid osutada koos või eraldi. Nad lisavad Prantsuse keskpanga (Banque de France) (197) 2009. aastal teostatud uuringu põhjal, et nende eri teenuste hulgas on delegeeritud haldamine (st finantstehing ilma võlanõuete sissenõudmiseta) muutunud faktooringettevõtjate pakutavate teenuste hulgas valdavaks, kuivõrd faktooringu kasutamine on üha enam muutunud tarnija jaoks lihtsaks sularahatehinguks. Komisjon võtab seda märkust arvesse.

(207)

Lisaks on Prantsusmaa ametiasutused esitanud avalik-õigusliku asutuse IFP poolt alates 2004. aastast faktooringettevõtjatele (198) makstud summad (vajalike tarnete eest tasumiseks seoses kahte liiki tegevusega – majandushuvi pakkuva ja majandushuvi mittepakkuvaga):

Tabel 2

Faktooringu kasutamine avalik-õigusliku asutuse IFP tarnijate poolt ajavahemikus 2004–2010

(208)

Prantsusmaa ametiasutused sedastavad, et alates avalik-õigusliku asutuse IFP staatuse muutmisest 2006. aastal on suurenenud selle maksete arv faktooringettevõtjatele. Nad järeldavad sellest, et see areng muudab kehtetuks komisjoni mõttekäigu selle kohta, kuidas kolmandad isikud tajuvad avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse makseviivituse riski. Nad leiavad, et kui avalik-õiguslikul asutusel IFP oli alates 2006. aastast makseviivituse korral riigitagatis, oleks faktooringuteenuseid sellest kuupäevast alates kasutatud harvemini või üldse mitte.

(209)

Nagu märgivad Prantsusmaa ametiasutused ise põhjenduses 206, kuivõrd faktooringu kasutamine on üha enam seotud ettemakse vajadusega (delegeeritud juhtimise teenuse suurem kasutamine) ning üha vähem võla tasumata jätmise riski eest vastutuse võtmisega (sissenõudmis-, rahastamis- ja tagatisteenuste vähenemine), ning kuna avalik-õigusliku asutuse IFP raamatupidamiskontodel ei ole võimalik eristada selle tarnijate poolt faktooringu kasutamist teenuseliikide kaupa, on komisjon arvamusel, et avalik-õigusliku asutuse IFP kirjeldatud areng ei võimalda ümber lükata komisjoni mõttekäiku ning veelgi vähem näidata seda, et avalik-õigusliku asutuse IFP tarnijad seostasid IFP staatuse muutmist IFP makseviivituse riski kasvuga.

(210)

Komisjon tunnistab, et tal ei ole võimalik täpselt hinnata tagatispreemiat, mis oleks vajalik tarnijate kaitsmiseks avalik-õigusliku asutuse IFP makseviivituse riski vastu, kui sellel juba ei oleks riigitagatist. Komisjon märgib siiski, et kuivõrd põhjenduse 205 punktis b märgitud faktooringutasu hõlmab tegelikult kolme eri teenust (sissenõudmine, rahastamine ja tagatis võla tasumatajätmise riski vastu), siis sisaldab märgitud maksimumsumma 2,5 % tagatud käibest igal juhul juba tagatispreemiat, mis on vajalik üksnes makseviivituse riski katmiseks.

(211)

Igal juhul jääb Prantsusmaa ametiasutustele võimalus teavitada täpsemast meetodist, kuidas hinnata avalik-õiguslikule asutusele antud tagatist selle suhetes oma tarnijatega. Põhinedes majanduslikel eksperditeadmistel, mis on uurimise käigus vastuolulisi arutelusid tekitanud, võib komisjon selle meetodi heaks kiita ning Prantsusmaa võib seda kasutada käesoleva otsusega seotud konkreetsete teabevajaduste rahuldamiseks.

(212)

Kõnealuste summade kohta on Prantsusmaa ametiasutused 26. novembri 2010. aasta kirjas märkinud, et nende varade ja teenuste soetusmaksumuses on otseselt arvesse võetud nende töötajate väärtuse hindamise määra, keda mõjutavad kõnealuse vara ja teenuste omandamisega seotud tegevus (200). Pealegi ei too lähetatud personali ja ruumide kohta arvete esitamine kaasa märkimisväärset erikulu, sest kõik seonduvad kulud on juba lisatud ettevõtja struktuurikulude alla.

(213)

Konkreetselt majandustegevuseks soetatud vara ja tellitud teenustega seotud vajaliku varustuse aastane keskmine kogusumma on Prantsusmaa ametiasutuste sõnul vaid murdosa (201) avalik-õigusliku asutuse IFP keskmisest käibest. Lepingulise teadustegevuse puhul on avalik-õigusliku asutuse IFP analüütilise raamatupidamissüsteemi kaudu kogutud teabe põhjal sellise varustuse aasta keskmine summa, mida avalik-õiguslik asutus IFP on soetanud oma teenuste osutamiseks ajavahemikus 2006 ja 2009, […] (*) eurot aastas.

(214)

Komisjon on seisukohal, et avalik-õiguslik asutus IFP sai oma majandustegevuse teostamisel kasu tegelikust majanduslikust eelisest, mis seisneb tarnijate pakutavates hinnaalandustes ning tuleneb sellest, et tarnijad hindavad ettevõtja makseviivituse riski leebemalt. Kuigi komisjonil ei ole võimalik kindlaks määrata sellise eelise täpset summat, arvab ta, et igal juhul ei saa selle keskmine summa asjaomase ajavahemiku (2006–2009) puhul ületada ligikaudu […] (*) eurot aastas (202).

(215)

Lõpuks märgib komisjon, et eelis avalik-õigusliku asutuse IFP ja selle tarnijate suhetes on valikuline, kuivõrd tema konkurentidel, kelle puhul kehtivad jätkuvalt tavaõigusega ette nähtud saneerimis- ja likvideerimismenetlused, ei ole võrreldavat tagatist, mille on andnud riik ning mis on põhiolemuselt seotud avalik-õigusliku asutuse IFP avalik-õigusliku staatusega.

(216)

Avalik-õigusliku asutuse IFP osutatud teadustegevusega seotud teenuste suhtes võtab komisjon arvesse äriühingu UOP Limited märkusi, et tehnoloogia võõrandamise valdkonnas, mis on oma olemuselt suure riskiga, on soetajatele iseäranis olulised tagatised, mida teenuseosutajad on võimelised neile pakkuma, nii lepingulise kui ka lepinguvälise vastutuse osas.

(217)

Lepinguvälise vastutuse osas on Prantsusmaa ametiasutused 13. jaanuari 2010. aasta kirjas siiski täpsustanud, et eraõiguslike äriühingute ja avalik-õiguslike asutuste suhtes kehtib Prantsusmaal eranditult tavaõigus (tsiviilkoodeksi artikkel 1382, eriti lepinguvälise vastutuse korra kohta (203). Nad on lisanud, et avalik-õigusliku asutuse IFP tegevusel on eriomased tunnused, kuna need on seotud laboratooriumi tööriistade ja tuleohtlike, plahvatusohtlike või mürgiste toodete kasutamisega, mida kindlustajad tavaliselt peavad märkimisväärse tööstusriski (204) võimalikeks allikateks. Avalik-õiguslik asutus IFP on seetõttu allkirjastanud eri kindlustuslepingud, mitte üksnes tavapärase riski (tsiviilvastutuse), vaid ka selliste eri riskide vastu kaitsmiseks, nagu ioniseerivate allikatega seotud risk või seadmete purunemisega seotud risk hoidlates. Tsiviilvastutuse puhul katab avalik-õigusliku asutuse IFP kindlustusleping neli riski: tegevuskindlustus, tarnimisjärgne kindlustus, ametikindlustus ja keskkonnakahju kindlustus.

(218)

Eelnevast nähtub, et avalik-õiguslik asutus IFP ei ole mingil juhul oma lepinguvälist vastutust pannud riigile, võttes riski lootusega kahju tekkimise korral kasutada oma avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusest tulenevat tagatist, vaid hoopiski allkirjastas kaitseks selle riski vastu vajalikud kindlustuslepingud.

(219)

Lepingulise vastutuse osas nähtub Prantsusmaa ametiasutuste esitatud teabest vastuseks äriühingu UOP Limited märkustele, eelkõige põhjenduses 91 uuesti esitatud märkustele, et teenuste osutamise valdkonnas piirdub avalik-õigusliku asutuse IFP vastutus oma klientide (kas tütarettevõtjate või kolmandate isikute) ees „[…] (*) %-ga tegelikult saadud tasust, kusjuures ülemmäär võib vastavalt olukorrale ulatuda kuni […] (*) %-ni,” nii et kui klient hindab avalik-õigusliku asutuse IFP töö puudulikuks, ei saa viimast mingil juhul kohustada tööd lõputult ümber tegema. Komisjon võtab teadmiseks Prantsusmaa ametiasutuste märkuse, milles sedastatakse, et kui tugineda põhimõttele, mille kohaselt ei või vastutused kuhjuda, ei tohi lepingupartner taotleda lepinguvälise vastutuse rakendamist lepinguliste suhete raames kannatatud kahju hüvitamise taotlemiseks (205).

(220)

Võttes arvesse avalik-õiguslikule asutusele IFP antud riigitagatist, on tema kliendid siiski kindlustatud selles suhtes, et IFP suhtes ei algatata kunagi likvideerimismenetlust ning ta suudab seega alati oma lepingulised kohustused täita või juhul, kui ta seda ei tee, saada tema rikkumise korral alati hüvitist.

(221)

Komisjon on põhjendustes 204 jj esitatud arutluskäigu näitel tarnijatega seotud suhete puhul seisukohal, et riigitagatise puudumise korral peaks klient, kes soovib saada samal tasandil kaitset, sõlmima finantsvahendajaga (nt pank või kindlustusselts) täitmisgarantii (inglise keeles performance bond), et tagada lepingu sõlmimine, mis seob teda avalik-õigusliku asutusega IFP. Sellise kaitse eesmärk on tagada kliendile lepingu (täielikust või osalisest) täitmata jätmisest tuleneva kahju korral rahaline hüvitis.

(222)

Komisjon võtab selles osas arvesse, et Prantsusmaa tunnistab teatavate reservatsioonidega ning nagu märgitud põhjenduses 66, et „avalik-õigusliku asutuse IFP puhul võis ainsa eeldatava mõjuna kindlaks määrata kasu, mida ta võis saada maksuvähendustest, kuna temalt ei nõutud täitmisgarantiid.” Prantsusmaa ametiasutused järeldavad seega ilma täiendavaid üksikasju esitamata, et „pankade ja kindlustusseltside poolt tavaliselt sellist liiki teenuste eest nõutava summaga võrreldes näib selline maksuvähendus olevat siiski väga väike summa.”

(223)

Komisjon märgib, et täitmisgarantii hinna arvutamisel võetakse arvesse mitut tegurit, eelkõige lepinguliiki ja tagatud summat, töötajaid, finantsseisundit, makseviivituse riski ja ettevõtja, kelle teenust kindlustatakse, võimalikku kahjumit. Samuti võetakse arvesse muid tegureid, mis on puhtalt rahalised, nagu nt tasud või vahendustasud. Avalikkusele kättesaadava teabe põhjal (206) hindab komisjon, et kasutatav määr kõigub tavaliselt 1 % ja 5 % vahel tagatisega hõlmatud käibest.

(224)

Kutselised vahendajad määravad tagatise tariifid kindlaks, tuginedes statistilistele meetoditele, mida on täiustatud vastavalt riskiliigile, nii et täitmisgarantii kindlat määra ei ole võimalik kehtestada a priori. Tagatise lõplik hind sõltub in fine võimaliku kahjumi summast ja kahjumi realiseerumise tõenäosusest. Kuigi teatavates sektorites (nt tsiviilehitus ja rahvusvaheline kaubandus) võidakse välja pakkuda „töö täieliku lõpuleviimise” tagatis, ei näi lepinguliste teadustegevusega seotud teenuste puhul olevat võimalik pakkuda „parimast võimalikust” suuremat tagatist, sest teadus- ja arendustegevus on loomult riskantne valdkond, mille puhul ei ole rakendusuuringute soetajal mingisugust kindlust, kas ta rakendusuuringud annavad kasutatavaid tulemusi või mitte. Komisjon märgib, et avalik-õigusliku asutuse IFP (sealhulgas tütarettevõtjate) klientidele lepingujärgselt tagatud summa piirdub tehtud rakendusuuringute ühekordse hinnaga.

(225)

Komisjon tunnistab, et tal ei ole võimalik täpselt hinnata tagatissummat, mis oleks vajalik, et anda klientidele (sealhulgas tütarettevõtjatele) avalik-õigusliku asutuse IFP teadustegevusega seotud teenuste osas „parim võimalik tagatis”. Prantsusmaa ametiasutustele esitati sellekohane küsimus, millele nad vastasid 26. novembri 2010. aasta kirjas, väites, et neil ei olnud enam andmeid tagatissummade kohta, mida küsiti turul arendus- ja teadustegevuse valdkonna konkreetsete riskide vastu kindlustamiseks. Komisjon arvab siiski, et turul sellise riski (mis piirdub teadustegevuse parima võimaliku tagatisega ning on seega väiksem riskist, mis on lepingus seotud töö täieliku lõpuleviimisega) vastu kindlustamiseks nõutav tagatissumma peaks igal juhul olema väiksem põhjenduses 223 esitatud prognoositavast maksimumsummast. Samuti leiab komisjon, et selline maksimummäär, milleks on 5 % käibest, mis tuleneb tagatisega hõlmatud teenuste osutamisest, sisaldab igal juhul tagatissummat, mis on vajalik sellise riski vastu kindlustamiseks.

(226)

Sellise majandustegevuse summa osas, millel võib olla kõnealune tagatis, tuletab komisjon meelde, et esineb kaht liiki majandustegevust: esiteks infrastruktuuri rentimine, teadustöötajate kättesaadavaks tegemine ja õigusteenuste pakkumine, samuti avalik-õigusliku asutuse IFP osutatav lepinguline teadustegevus (nii kolmandatele isikutele kui ka oma tütarettevõtjatele); teiseks avalik-õigusliku asutuse IFP tehnoloogia ülekandmine tütarettevõtjatele Axens ja Prosernat ainuõiguslikes tegevusvaldkondades. Avalik-õigusliku asutuse IFP tegevuse kohta Beicip-Franlab (207) ainuõiguslikes tegevusvaldkondades on komisjon juba sedastanud, et seda rahastatakse täielikult naftaväljade kasutamise alase nõustamise ja geoinfosüsteemide turul saadud tulust. Komisjon on riigiabi C 51/05 käsitlevas otsuses (millele on viidatud eespool) kindlaks teinud, et ei toimu riiklike rahaliste vahendite kontsernisisest ülekandmist avalik-õiguslikult asutuselt IFP tema tütarettevõtjale Beicip-Franlab ning ärisuhted kahe üksuse vahel kulgevad normaalsetes turutingimustes. Äriühingu Beicip-Franlab poolt avalik-õiguslikule asutusele IFP makstud tasu hõlmab suures osas (208) viimase teostatud töö kulu tema tütarettevõtja ainuõiguslikus tegevusvaldkonnas. Komisjon saab järeldada, et kasutatud tariifid on sellised, et Beicip-Franlab on igal juhul juba võtnud enda kanda võimaliku täiendava mõju, mis riigitagatisel võib olla IFP toetatud teadustegevuse kulule. Sellistel tingimustel ei ole riigitagatise olemasolu tütar- ja emaettevõtja kaubandussuhetes sellise iseloomuga, mis annaks konkurentsieelise avalik-õigusliku asutuse IFP tegevusele oma tütarettevõtja Beicip-Franlab ainuõiguslikes teadusvaldkondades. Seega ei kujuta nende võimalik hõlmamine riigitagatisega endast riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(227)

Avalik-õigusliku asutuse IFP esimest liiki tegevuse kohta nii kolmandate isikute kui ka tütarettevõtjate heaks on Prantsusmaa ametiasutused esitanud 26. novembri 2010. aasta kirjas summa, mida avalik-õiguslik asutus IFP sai majandustegevusest ajavahemikus 2006–2009. Esitatud teabest nähtub, et teadustegevusega seotud teenuste aasta keskmine summa kõnealuse ajavahemiku kohta oli ligikaudu […] (*) eurot, millest […] (*) eurot kolmandatele isikutele ja […] (*) eurot tütarettevõtjatele osutatud teenuste eest.

(228)

Prantsusmaa ametiasutused on esitanud ka andmed haldusteenuste kohta, mida avalik-õiguslik asutus IFP osutas sama ajavahemiku jooksul oma tütarettevõtjatele. Teabe põhjal on alates 2006. aastast keskmine iga-aastane summa, mille kohta avalik-õiguslik asutus IFP on esitanud arve oma tütarettevõtjatele, ligikaudu […] (*) eurot lähetatud personali ja […] (*) eurot majutuskulude eest (209).

(229)

Teist liiki tegevuse, st avalik-õigusliku asutuse IFP tehnoloogia üleandmise kohta tütarettevõtjatele äriühingute Axens ja Prosernat ainuõiguslikes tegevusvaldkondades, tuleks esiteks märkida, et riigiabi C 51/05 käsitlevas otsuses olid juba esitatud tegevussummad 2006. aasta kohta:

(230)

Vastavalt riigiabi C 51/05 käsitleva otsuse (millele on viidatud eespool) artikli 5 lõikele 1 peab Prantsusmaa kuni ainuõiguslike lepingute lõppkuupäevani „esitama komisjonile üksikasjaliku aastaaruande projektidest, mida IFP on teostanud oma tütarettevõtjate Axens ja Prosernat ainuõiguslikes tegevusvaldkondades.” Neis iga-aastastes aruannetes esitatud teave võimaldab täpselt välja arvutada selliste teadustegevusega seotud teenuste summa aasta kohta, mida avalik-õiguslik asutus IFP teostas oma tütarettevõtjate jaoks nende ainuõiguslikus tegevusvaldkonnas.

(231)

Prantsusmaa on praeguseks edastanud komisjonile 2007., 2008. ja 2009. aasta aruande. Võttes arvesse raamatupidamisandmete töötlemiseks vajalikku aega, edastatakse 2010. aasta aruanne 2011. aasta jooksul.

(232)

Äriühingu Axens ainuõiguslike tegevusvaldkondade majandustegevuse kokkuvõte aastate 2007–2009 kohta on esitatud tabelis 3, mis asub käesolevas põhjenduses (andmed esitatud tuhandetes eurodes).

Tabel 3

Avalik-õigusliku asutuse IFP tegevus äriühingu Axens ainuõiguslikes tegevusvaldkondades ajavahemikus 2007–2009

(233)

Selliste teadustegevusega seotud teenuste osa, mida avalik-õiguslik asutus IFP osutas äriühingu Axens ainuõiguslikus tegevusvaldkonnas, oli majandustegevuses 2007. aastal […] (*) eurot, 2008. aastal […] (*) eurot ja 2009. aastal […] (*) eurot, mis on võrreldav sellega, mida komisjon sedastas riigiabi C 51/05 käsitlevas otsuses 2006. aasta kohta ([…] (*) eurot)

(234)

Äriühingu Prosernat ainuõiguslike tegevusvaldkondade majandustegevuse kokkuvõte aastate 2007–2009 kohta on esitatud tabelis 4, mis asub käesolevas põhjenduses (tuhandetes eurodes).

Tabel 4

Avalik-õigusliku asutuse IFP tegevus äriühingu Prosernat ainuõiguslikes tegevusvaldkondades ajavahemikus 2007–2009

(235)

Selliste teadustegevusega seotud teenuste osa, mida avalik-õiguslik asutus IFP osutas äriühingu Prosernat ainuõiguslikus tegevusvaldkonnas, oli majandustegevuses 2007. aastal […] (*) eurot, 2008. aastal […] (*) eurot ja 2009. aastal […] (*) eurot, mis on võrreldav sellega, mida komisjon sedastas riigiabi C 51/05 käsitlevas otsuses 2006. aasta kohta ([…] (*) eurot).

(236)

Eelnevat arvesse võttes leiab komisjon, et avalik-õiguslikul asutusel IFP oli oma majandustegevuse teostamisel tegelik majanduslik eelis, sest ta ei pidanud maksma tagatissummat, mis vastab täitmisgarantiile või vähemalt „parimale võimalikule” tagatisele, mida ta sai teadustegevuses pakkuda oma klientidele, sealhulgas oma tütarettevõtjate Axens ja Prosernat ainuõiguslikes tegevusvaldkondades. Kuigi komisjonil ei ole tagatisega hõlmatud riski eripära arvesse võttes võimalik eelise summat täpselt kindlaks määrata, on ta seisukohal, et igal juhul ei saa see ületada summasid, mis on esitatud käesolevas põhjenduses tabelis 5 teenuste ja aastate kaupa („EUR” tähistab „eurot”).

Tabel 5

Avalik-õigusliku asutuse IFP majandusliku eelise võimendus suhetes klientidega piiramatu tagatise tõttu ajavahemikus 2006–2009

(237)

Igal juhul jääb Prantsusmaa ametiasutustele võimalus teavitada täpsemast meetodist, kuidas hinnata eelist, mis on avalik-õiguslikul asutusel tagatise tõttu suhetes klientidega. Põhinedes majanduslikul eksperditeadmistel, võib komisjon selle uurimise ajal vastuväiteid tekitanud meetodi heaks kiita ning Prantsusmaa võib seda kasutada käesoleva otsusega seotud konkreetsete teabevajaduste rahuldamiseks.

(238)

Lõpuks märgib komisjon, et eelis avalik-õigusliku asutuse IFP ja selle tarnijate suhtes on valikuline, kuivõrd tema konkurentidel, kelle suhtes kehtivad jätkuvalt tavaõigusega ette nähtud saneerimis- ja likvideerimismenetlused, ei ole võrreldavat tagatist, mille on andnud riik ning mis on põhiolemuselt seotud avalik-õigusliku asutuse IFP avalik-õigusliku staatusega.

(239)

Menetluse algatamise otsuses märkis komisjon avalik-õigusliku asutuse IFP tütarettevõtjate kohta, et esialgse uurimise etapis ei ole võimalik välistada, et „kolm tütarettevõtjat võisid kasu saada avalik-õigusliku asutuse IFP avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusest tulenevast eelisest, nt soodsamatest laenutingimustest” (212).

(240)

Käesolevale põhjalikule uurimisele tuginedes ei saa jaotises 7.1.1.2 loetletud põhjustel ning võttes arvesse, et Prantsuse õiguses puudub aktsionäri üldine vastutus tütarettevõtjate tegude eest äriühingute kontsernis, väita, et avalik-õiguslikku asutust IFP ja seega Prantsuse riiki võiks pidada vastutavaks võlanõuete eest, mis kolmandatel isikutel on seoses äriühingu Axens ja Prosernat majandustegevusega, eelkõige juhul, kui viimaste suhtes on algatatud likvideerimismenetlus.

(241)

Siiski tuleks märkida vastavalt põhjenduses 177 meenutatule, et kuigi komisjon otsustas riigiabi N 531/05 käsitlevas otsuses, millele on viidatud eespool, et aktsiaseltsina kehtib La Banque Postale’i (postipanga) suhtes tavaõigus äriühingute saneerimise ja likvideerimise küsimuses ning seega ei ole tal riigi piiramatut tagatist, pidas komisjon siiski vajalikuks käsitleda seda, millist mõju võis avaldada ainuaktsionärile antud riigitagatise ülekandmine tütarettevõtjatele (213).

(242)

Täpsemalt hindas (214) komisjon, et kontserni toimimise struktuur põhjustab aktsionäri (La Poste) ja tütarettevõtja (La Banque Postale) vahel vahendite ülekandmist, kuna ühendatud on järgmiste tegurite mõju: i) tütarettevõtja kasutab inimressursse ja vahendeid, mida emaettevõtja on kättesaadavaks teinud ning ii) nende vahendite eest tasutakse emaettevõtja toetatud hinda, mistõttu juhul, kui majanduslik eelis on La Poste’i kulu vähendav, väheneks postipanga makstud tasu emaettevõtjale konkurentsi tõttu, tuues kaasa majandusliku eelise (vähemalt osalise) ülekandmise tütarettevõtjale.

(243)

Komisjon leiab samamoodi kui riigiabi C 51/05 käsitlevas otsuses (millele on viidatud eespool), et teatav ülekandmine toimus ja nimelt tariifide valikul, mida avalik-õiguslik asutus IFP kasutas äriühingutele Axens ja Prosernat nende ainuõiguslikus tegevusvaldkonnas osutatud teenuste puhul, nii et kontsernisisesed ärisuhted ei allunud turuloogikale, vaid pakkusid hoopis tütarettevõtjate majandustegevuse ristsubsideerimise võimalust emaettevõtja kasutusse antud riiklike vahendite kaudu. Vastavalt põhjendusele 226 on komisjon lisaks järeldanud, et avalik-õigusliku asutuse IFP ja selle tütarettevõtja Beicip-Prosernat (*5) suhted kulgesid normaalsetes turutingimustes.

(244)

Komisjon pidas eespool viidatud La Banque Postale’i juhtumis vajalikuks, et Prantsusmaa ametiasutused võtavad kohustuse seada sisse süsteem, mis ei võimalda emaettevõtja võimalikku eelist kasutada tütarettevõtjate tasandil. Rahastamistingimuste puhul seisnes see kohustus „iga tehingu puhul laenulepingutesse (kõikide lepinguga hõlmatud instrumentide kohta) kirjaliku märke lisamises selle kohta, et vastavalt Prantsusmaa õigusele (eriti tulenevalt õigusaktiga antud sõnaselge loa vajadusest iga tagatise puhul) ei ole käesoleval finantstehingul ühtegi otsest ega kaudset riigitagatist. See lepinguline säte tuleb märkida iga tehingu prospekti” (215).

(245)

Prantsusmaa ametiasutused on kõnealusel juhul võtnud avalik-õigusliku asutuse IFP tütarettevõtjate (Axens, Beicip-Franlab ja Prosernat) laenutingimuste osas kohustuse teha laenulepingutesse (kõikide lepinguga hõlmatud instrumentide kohta) iga tehingu puhul järgmine kirjalik märge: „vastavalt Prantsusmaa õigusele (eriti tulenevalt õigusaktiga antud sõnaselge loa vajadusest iga tagatise puhul) ei ole käesoleval finantstehingul ühtegi otsest ega kaudset riigitagatist.”

(246)

Komisjon on märkinud riigiabi C 51/05 käsitlevas otsuses (millele on viidatud eespool) seoses inimressursside ja materiaalsete vahenditega, mida emaettevõtja on tütarettevõtjate kasutusse andnud, et „juhul kui majandustegevust subsideeritakse, tuleneb see asjaomaste tütarettevõtete poolt emaettevõttele makstavate tasude suurusest ning kajastub IFP raamatupidamises” (216). Avalik-õigusliku asutuse IFP raamatupidamist analüüsides ei ole komisjon riigiabi C 51/05 käsitlevas otsuses (millele on viidatud eespool) 2006. aasta puhul ning Prantsusmaa ametiasutuste esitatud iga-aastastes aruannetes järgnevate aastate puhul ainsate kuluelementidena veel arvesse võtnud neid, mis on seotud avalik-õigusliku asutuse IFP poolt tütarettevõtjatele osutatud teenuste hõlmamisega piiramatu tagatisega. Riigile ei makstud täitmisgarantiile vastavat tagatissummat ega kindlasti mitte ka parimat võimalikku tagatist, samuti ei olnud võimalik seda tarifitseerida tütarettevõtjatele osutatud teenustes.

(247)

Seetõttu tuleks asuda seisukohale, et avalik-õigusliku asutuse staatusest tulenev majanduslik eelis kanti antud juhul üle selle eraõiguslikele tütarettevõtjatele Axens ja Prosernat.

(248)

Prantsusmaa ametiasutused on kinnitanud selliste lepingute olemasolu, mida avalik-õiguslik asutus IFP ja selle tütarettevõtjad Axens, Prosernat ja Beicip-Franlab on ühiste tarnijatega ühiselt allkirjastanud, mida komisjon on nimetanud menetluse algatamise otsuses ning millele äriühing UOP Limited on viidanud oma märkustes, nagu esitatud põhjenduses 73, kuid täpsustanud, et need hõlmasid peamiselt transporti (lennu- ja raudteetransporti) seoses eri üksuste töötajate ametireisidega. Komisjon arvab, et kui tütarettevõtjad võisid kasu saada kontsernile IFP antud soodsamatest ostutingimustest, mis asjaomaste tarnete puhul ei ole tõendatud, siis oli põhjuseks pigem tarnijate kehtestatud põhimõte anda ühisostude puhul suurtelt tellimuskogustelt allahindlust, mitte aga tagatise võimalik mõju. Isegi kui eeldada, et jaotise 7.1.4.1 B osas esitatud analüüsi avalik-õigusliku asutuse IFP kohta võib tütarettevõtjatele seoses ühiste tarnetega üle kanda ning et viimased said odavamaid teenuseid tänu sellisele eelise ülekandemehhanismile, mis oli avalik-õiguslikul asutusel IFP tagatise tõttu, on kõnealused summad igal juhul nii väikesed, et komisjon kahtleb tegeliku majandusliku eelise olemasolus.

(249)

Vastavalt järeldustele riigiabi C 51/05 käsitlevas otsuses (millele on viidatud eespool) on tütarettevõtjate ainuõiguslikes tegevusvaldkondades teostatud teadustegevuse puhul ainus tegevus, mille puhul võis olla olemas eelis emaettevõtjale antud riigitagatise tõttu, seotud „[avalik-õigusliku asutuse IFP panusega] tegevusse äriühingute Axens ja Prosernat tegevusvaldkondades”. (217) Kuigi komisjonil ei ole võimalik täpselt kindlaks määrata äriühingutele Axens ja Prosernat antud eeliste summat, on ta tagatisega hõlmatud riski eripära arvesse võttes seisukohal, et igal juhul ei saa see ületada summasid, mis on esitatud põhjenduses 236 tabelis 5 teenuste ja aastate kaupa.

(250)

Komisjon leiab, et selline majanduslik eelis, mille avalik-õiguslik asutus IFP on üle kandnud oma eraõiguslikele tütarettevõtjatele, on valikuline, sest viimaste konkurentidel ei ole nii soodsatel tingimustel juurdepääsu avalik-õigusliku asutuse IFP tehnoloogiale, inimressurssidele ja materiaalsetele vahenditele.

(251)

Vaatluse all olnud meetme mõjul võivad väheneda avalik-õigusliku asutuse IFP tegevuskulud kolmandatele isikutele osutatud teenuste puhul (lepinguline teadustegevus) ning äriühingute Axens ja Prosernat tegevuskulud teenuste puhul (teadustegevus nende ainuõiguslikes tegevusvaldkondades, lepinguline teadustegevus, inimressursside ja materiaalsete vahendite kasutusse andmine, haldusteenuste osutamine), mida emaettevõtja neile osutab. See võib soosida kontserni IFP ja kahjustada konkurentsi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(252)

Kuivõrd turud, millel on tegev kontsern IFP – eelkõige lepingulise teadustegevuse valdkond, kus tegutseb konkreetselt avalik-õiguslik asutus IFP, katalüsaatorite ning rafineerimis- ja naftakeemiatööstuse tehnoloogiate turg, kus on tegev äriühing Axens, ning gaasitootmise ja väävlitustamise seadmete uurimise, teenuste osutamise ja tootmise valdkond, kus tegutseb äriühing Prosernat –, on suuresti avatud kaubavahetusele ELi piires, võib sellisel meetmel olla ebasoodne mõju ettevõtjatele, kes arendavad või sooviksid arendada asjaomastel turgudel samasugust majandustegevust.

(253)

Neil tingimustel võib avalik-õiguslikule asutusele IFP antud piiramatu riigitagatis kahjustada konkurentsi ja mõjutada kaubandust ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(254)

Avalik-õiguslikule asutusele IFP antud riigitagatis hõlmab seega riigi ressursside ülekandmist ning kahjustab või ähvardab kahjustada liikmesriikidevahelist konkurentsi ja kaubandust, andes kontsernile IFP eelise.

(255)

Komisjon järeldab, et tagatis on riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(256)

IFP oli enne oma staatuse muutmist eraõiguslik juriidiline isik, ta oli ettevõtja 17. novembri 1943. aasta seaduse nr 43-612 (ärihuvide haldamise kohta) tähenduses. Seega kehtisid IFP suhtes tavaõigusega ette nähtud saneerimis- ja likvideerimismenetlused ning tal ei olnud avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusest tulenevat eelist.

(257)

13. juuli 2005. aasta seaduse nr 2005-781 alusel vastuvõetud 6. juuli 2006 määrusega muudeti IFP 7. juulil 2006 avalik-õiguslikuks tööstus- ja kaubandusasutuseks. Staatuse muutmisega sai avalik-õiguslik asutus IFP piiramatu riigitagatise. Kõnealune meede tuleb seega menetlusmääruse artikli 1 punkti c tähenduses liigitada uueks abiks.

(258)

Vastavalt menetlusmääruse artikli 2 punktile 1 on liikmesriikidel kohustus teatada „kõikidest uue abi andmise plaanidest” piisavalt aegsasti. Kuivõrd Prantsusmaa ei teavitanud ametlikult avalik-õigusliku asutuse IFP staatuse muutmisest, vaid lihtsalt märkis seda teise menetluse käigus, ning kuna komisjon ei olnud meetme rakendamist eelnevalt heaks kiitnud, siis andis Prantsusmaa valitsus kõnealust riigiabi, rikkudes ELi toimimise lepingu artikli 108 lõiget 3.

(259)

Komisjon leiab seetõttu, et meede kujutab endast ebaseaduslikku abi vastavalt rakendusmääruse artikli 1 punktile f.

(260)

Osutatud teenusteks olid teadusuuringute infrastruktuuri rentimine, teadustöötajate kasutusse andmine või õigusteenuste pakkumine (tütarettevõtjatele).

(261)

Lepingulise teadustegevusega seotud teenused hõlmavad üldjuhul avalik-õigusliku asutuse IFP toetust kliendile (kolmandale isikule või tütarettevõtjale (218), kes soovib teostada teadustegevust, mis võimaldab paremini mõista ja kasutada teatavat teaduslikku või tehnilist nähtust (219). Taotlus ei pruugi olla täpne ja see võib jätta avalik-õiguslikule asutusele IFP eri ulatuses tegutsemisvabaduse, näiteks kliendi rangelt määratletud spetsifikaatide järgimisest kuni täieliku teadusteenuse pakkumiseni koos soovitustega. […] (*) Avalik-õiguslik asutus koostab iga taotluse põhjal tehnilis-kaubandusliku ettepaneku, millele on lisatud projekti teostamise lepingulised tingimused, mille üle peetakse seejärel kliendiga läbirääkimisi. Prantsusmaa ametiasutused on esitanud näiteid lepingulise teadustegevusega seotud ja avalik-õigusliku asutuse IFP osutatud teenuste kohta kolmes pädevusvaldkonnas (CREP, CRRP, CRME).

(262)

CREP (Centre de Résultat Exploration – Production) tasandil on teenuste eesmärk valideerida ja/või parandada teaduskeskuse väljatöötatud meetodeid, tehnoloogiat ja tarkvara. Teatavate teenuste elluviimiseks annab CREP tööstuspartnerite käsutusse seadmed ja algoritmid, mis kuuluvad avalik-õiguslikule asutusele IFP, või harukordsed eksperdihinnangud, mis ei ole kättesaadavad eraõigusliku osaleja osutavate kaubandusteenuste puhul. Teenuseid võib liigitada järgmiste kategooriate põhjal:

(263)

CRRP (Centre de Résultat Raffinage-Pétrochimie) tasandil on lepingulise teadustegevusega seotud teenuste näideteks abi, mida välisülikool (224) kasutas IFP konkreetsesse tegevusvaldkonda kuuluva tegevuse rakendamiseks katalüsaatorite valdkonnas; tööd (225), mis on seotud „[…] (*)”, et mõista […] (*) nähtust; või uuring (226) […] (*) kohta.

(264)

CRME (Centre de Résultat Moteurs – Énergie) tasandil on lepingulise teadustegevuse teenuste näideteks teenus autotootjatele […] (*) alates […] (*), avalik-õigusliku asutuse IFP […] (*) meetodid (227) ning uuring […] (*) (228) avalik-õigusliku asutuse IFP teadustegevuse […] (*) või […] (*) katsete põhjal tootega […] (*), mille avalik-õiguslik asutus IFP on välja töötanud (229).

(265)

Kirjeldatust nähtub, et avalik-õigusliku asutuse IFP poolt kolmandate isikute jaoks elluviidud lepingulise teadustegevuse eesmärk on kas tehnilise teostatavuse uuringud enne teadustegevusega alustamist, uute teadmiste ja suutlikkuse omandamine instituudi pädevusvaldkondades või avalik-õigusliku asutuse IFP teadmiste ja tehnoloogia kasutamine uute toodete, protsesside või teenuste arendamiseks.

(266)

Prantsusmaa ametiasutused on esitanud sellise lepingulise teadustegevuse ja osutatud teenuste kulu, mida avalik-õiguslik asutus IFP teostas kolmandate isikute jaoks ajavahemikus 2004–2009. Edastatud teabest nähtub, et teadustegevusega seotud teenused on avalik-õigusliku asutuse IFP kogueelarvest aastas ligikaudu [0-5] (**) % osa (ehk […] (*) eurot teenustele ligikaudu 300 miljoni euro suuruses eelarves), mistõttu võib seda majandustegevuse osa pidada avalik-õigusliku asutuse tegevuses väikeseks.

(267)

Teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antavat riigiabi käsitleva raamistiku punktis 3.1.2 on sätestatud, et kui mittetulunduslik teadusasutus tegeleb majandustegevusega, näiteks infrastruktuuri väljaüürimise, ettevõtjatele teenuste pakkumise või lepingulise teadustegevusega, siis sellise majandustegevuse riiklikku rahastamist võib tavaliselt pidada riigiabiks. Kui on siiski võimalik tõendada, et kõik riiklikud vahendid on täies ulatuses edastatud lõplikule saajale ning vahendaja ei ole saanud sellega seoses mingit eelist, võib väita, et vahendaja ei ole riigiabi saaja.

(268)

Kuivõrd kõnealusel juhul teostab teadusasutus ehk avalik-õiguslik asutus IFP lepingulist teadustegevust, olles kaetud piiramatu riigitagatisega, tuleks arvata, et ta saab riigiabi, välja arvatud juhul, kui nende teenuste müügihind võimaldas kanda riigiabi täies ulatuses üle tema klientidele.

(269)

Avalik-õigusliku asutuse IFP lepingulise teadustegevuse osutamise tariifid määratakse kindlaks, võttes aluseks nende kogumaksumuse (230), mille suhtes kohaldatakse marginaali, mille määr kõigub sõltuvalt tulemustest, mis saadakse põhjenduses 261 nimetatud läbirääkimistel kliendiga. See näib olevat ainus kuluelement, mida avalik-õiguslik asutus ei ole arvesse võtnud ja mis vastab täpselt avalik-õigusliku asutuse IFP täitmisgarantii (või parima võimaliku tagatise) summale.

(270)

Avalik-õigusliku IFP asutuse poolt äriühingute Axens ja Prosernat nimel teostatud lepingulise teadustegevusega seotud teenuste puhul leiab komisjon, et tagatisest tulenevast majanduslikust eelisest võib kasu saada avalik-õiguslik asutus IFP, kes saab seda vajaduse korral kasutada muul otstarbel, või – kui võtta arvesse emaettevõtja ja tütarettevõtjate vaheliste suhete eripära – võidi see tütarettevõtjatele tariifide kaudu üle kanda:

(271)

Samuti kui kolmandatest isikutest klientide puhul on võimalik kindlaks teha, et täiendavale kuluelemendile vastav summa kanti kasutatud tariifide kaudu järjepidevalt üle kolmandatele isikutele, tuleks ülekantud abi põhjalikust uurimisest selgelt esile, et tegemist oli vähese tähtsusega abi summadega (231). Prantsusmaa ametiasutuste esitatud teabest nähtub, et enamik teenuseid, mille eest arved esitatakse, toovad sisse […] (*) euro suuruse käibe (ehk maksimumsumma makseviivituse riski vastu kindlustamiseks, milleks on […] (*) eurot), kusjuures kõige tähtsam leping oli üksnes […] (*) euro suurune (ehk maksimumsumma makseviivituse riski vastu kindlustamiseks, milleks on […] (*) eurot).

(272)

Ei saa siiski välistada, et avalik-õigusliku asutuse IFP vastuvõetud marginaali tõttu ei oleks alati olnud võimalik kanda kogu riigiabi summa üle lepingulise teadustegevusega seotud teenuste klientidele. Sellisel juhul kujutas asjaolu, et riigile ei makstud tagatissummat lepingulise teadustegevusega seotud teenuste osutamiseks kolmandate isikutega sõlmitud lepingute eest, endast täiendavat riiklikku rahastamist, mida riik võimaldas avalik-õiguslikule asutusele.

(273)

Riiklikke vahendeid võidi seega kasutada kolmel otstarbel:

(274)

Enne asjaomase juhtumi eripära uurimist kavatseb komisjon korrata oma otsustuspraktikas vastuvõetud põhimõttelist seisukohta, mille kohaselt kujutab majandustegevust hõlmav piiramatu riigitagatis põhimõtteliselt siseturuga kokkusobimatut riigiabi (232). Üldiselt on komisjon seisukohal, et piiramatud tagatised konkurentsile avatud majandussektoris ei sobi kokku ELi toimimise lepinguga, eelkõige seetõttu, et sellise tagatisega võtab riik enda kanda kõik majandustegevusega seotud riskid, ilma et tagatise saanud asutus toetaks selle katte kulu, ning sellest ilmneb moraalse ohu olukord, mis õhutab igasuguse pankrotiohu eest kaitstud tagatist saavat asutust võtma suuremat riski, kui ta teeks seda olukorras, mil peaks oma tegude negatiivsete tagajärgede eest ise täielikult vastutama. Vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele ei saa selliseid piiramatuid tagatisi sageli õigustada üldist majandushuvi pakkuvate ülesannetega, kuivõrd piiramatu tagatise puhul on võimatu kontrollida, et abisumma ei ületa avaliku teenuse osutamise netokulu (233).

(275)

Kõnealuse juhul tuleks väita, et Prantsuse õigusaktidega on avalik-õiguslikule asutusele IFP määratud sellise avaliku teenuse osutamise kohustused, millel on kolm eesmärki: teadustegevus, koolitus ja dokumenteerimine, mis vastupidi üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele (234) ei ole Euroopa Liidu õiguse tähenduses majandustegevus. Põhiseaduslik riigitagatise andmine majandushuvi mittepakkuvaks tegevuseks ei tähenda mingil juhul riigiabi andmist. Suurem osa avalik-õigusliku asutuse IFP tegevusest on siiski majandushuvi mittepakkuv. Seega on tema staatusest tuleneva riigitagatise mõju peamiselt seotud majandushuvi mittepakkuva tegevusega ning mitte lepingulise teadustegevuse kõrvalteenuste ega muude lisateenustega.

(276)

Kui aga selline tagatis hõlmab teadusasutuse majandustegevust, näiteks lepingulist teadustegevust või teenuste osutamist, ilma et määrataks kindlaks turuhinnaga tariifid, antakse sellega teadusasutusele riigiabi, mida (nagu selgitatud eespool) võib lisada üldist majandushuvi mittepakkuva tegevuse (avaliku sektori sõltumatu teadustegevus) riiklikule rahastamisele, muu majanduslikku huvi pakkuva lepingulise teadustegevuse ja teenuste osutamise riiklikule rahastamisele või äriühingutele Axens ja Prosernat tehnosiirete rahastamisele (235).

(277)

Kahe esimese juhtumi puhul tuleb seetõttu nentida, et hoolimata sellest, et riigitagatis on a priori piiramatu, on 2006.–2009. aasta puhul võimalik erandkorras a posteriori hinnata selle tagatise mõju brutoekvivalendi võimendust (riigile ei maksta riskipreemiat), mis täiendab (kuivõrd see jääb avalik-õiguslikule asutusele IFP) riigi poolt IFPle juba makstud riiklikke vahendeid, et katta avaliku sektori sõltumatu ja lepingulise teadustegevuse või teenuste osutamise netokulu.

(278)

Komisjon soovib sellega seoses rõhutada, et piiramatu riigitagatis hõlmab lepingulise teadustegevuse või teenuste osutamise puhul siiski üksnes põhilise sõltumatu riikliku teadustegevuse kõrvalteenuseid, st majandustegevust,

(279)

Kõrvalteenusteks võivad olla lepinguline teadustegevus, eksperdihinnangute andmine, tehnilised või teaduslikud konsultatsioonid, mis võivad vajaduse korral hõlmata selliste infrastruktuuride, seadmete, varustuse või uuendusliku tehnoloogia kasutusse andmist, mida rahastatakse seoses avaliku sektori sõltumatu teadustegevusega ning mis on selleks vajalikud; millesarnaseid on mujal maailmas (236) vähe või ei leidu üldse ja mida ei paku teised võrreldavad teadusasutused; mille kasutamine nõuab selliste uurijate, teadlaste, inseneride, projekteerijate või tehnikute eksperditeadmisi ja pädevust, kelle teadusasutus on tööle võtnud peamiselt selleks, et nad aitaksid kaasa avaliku sektori sõltumatule teadustegevusele.

(280)

Need teenused võimaldavad ka levitada teaduslikult põhjendatud teadmisi avaliku sektori teadustegevuse ja tööstussektori vahel, pakkudes klientidele võimalust juurde pääseda avalik-õigusliku asutuse IFP katsevõimalustele, tehnoloogiale ja personali oskusteabele ning võimaldades nimetatud asutusel koguda kogemusi algupärase töö ja avaliku sektori sõltumatu teadustegevuse parandamise võimaluste kohta tulevikus. Selline vastastikune mõju ülekandmine teaduslikult põhjendatud teadmiste valdkonnas on vastastikku kasulik eri osalejatele ja Euroopa Liidule tervikuna.

(281)

Nagu märgitud põhjenduses 266, oli lepinguline teadustegevus ja teenuste osutamine ajavahemikus 2004–2009 üksnes [0–5] (**) % avalik-õigusliku asutuse IFP kogueelarvest, mis on väga väike osa.

(282)

Lisaks on igale kliendile osutatud selliste teenuste summa, mille eest on esitatud arve, sageli alla […] (*) euro käibest, mistõttu abi hinnatud maksimaalne summa on enamasti väike, ligikaudu […] (*) eurot lepingu kohta. Seega hindab komisjon, et kõnealune abi on proportsionaalne üldhuvi eesmärgiga levitada teaduslikult põhjendatud teadmisi Euroopa Liidus.

(283)

Kuna kõrvalteenusteks on jätkuvalt eraldatud väga väike murdosa IFP peamise tegevuse avaliku sektori sõltumatute teadustegevuse – eelarvest ning võttes arvesse kõrvaltegevuse positiivset mõju üldhuvi eesmärgile, on komisjon arvamusel, et nende hõlmamine riigitagatisega ei saa mingil juhul mõjutada kaubandustingimusi ebasoovitavalt määral, mis oleks vastuolus ELi huvidega ELi toimimislepingu artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses.

(284)

Seoses käesolevat meedet käsitlevate iga-aastaste aruannetega on Prantsusmaa ametiasutustel kohustus tõendada, et see tingimus on täidetud ka edaspidi. Juhul kui tekivad kahtlused lepingulise teadustegevuse või teenuste osutamisega seotud kõrvalteenuste laadi osas, tuleks komisjoni sellest loomulikult viivitamata teavitada ning vajaduse korral teavitada võimalikust riigiabist, võttes arvesse riigitagatise mõju.

(285)

Komisjon võtab sellega seoses arvesse ka Prantsusmaa ametiasutuste seisukohta lisada igasse lepingusse, mis on konkreetselt seotud avalik-õigusliku asutuse IFP majandustegevusega ja seega tema lepingulise teadustegevuse või teenuste osutamisega, säte riigi vastutuse välistamise kohta, et vajaduse korral kasutada vastuvõetava riski erandit ning piirata märkimisväärselt tagatise võimalikku negatiivset vastukaja.

(286)

Avalik-õigusliku asutuse IFP teadus- ja arendustegevuse toetamiseks antud riigiabi siseturuga kokkusobivuse uurimisel kohaldatakse teadus- ja arendustegevuseks antavat riigiabi käsitlevaid eeskirju.

(287)

Kuna 7. juulil 2006 muudeti avalik-õigusliku asutuse IFP staatust, on kõnealuse piiramatu riigiabi andmise kuupäev 1. jaanuar 2007 ehk kuupäev, mil jõustus eespool viidatud teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antavat riigiabi käsitlev raamistik. Kõnealuse meetme siseturuga kokkusobivuse uurimiseks kohaldab komisjon vastavalt komisjoni teatisele ebaseadusliku riigiabi hindamisel kohaldatavate sätete kohta (237) selle teavitamata abi suhtes uurimis- ja arendustegevusele antavat riigiabi käsitlevat ühenduse 1996. aasta raamistikku, mis oli jõus abi andmise ajal.

(288)

Seetõttu, võttes arvesse asjaolu, et avalik-õiguslikule asutusele IFP tulenevalt tema tööstus- ja kaubandusasutuse staatusest antud piiramatu tagatis tema majandustegevuse tagamiseks on antud piiramatuks ajaks, ning võttes arvesse, et erandkorras on (nagu selgitatud põhjenduses 277) asjaomasel juhul võimalik hinnata tagatise maksimaalset mõju, uurib komisjon ka seda, kuidas sobis siseturuga kokku piiramatu tagatis avalik-õigusliku asutuse tegevuses, mida ta teostas äriühingute Axens ja Prosernat ainuõiguslikes tegevusvaldkondades, võttes aluseks teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antavat riigiabi käsitleva raamistiku sätted alates 1. jaanuarist 2007 ehk selle jõustumise kuupäevast. Hoolimata sellest, milliseid suuniseid kasutatakse, jäävad abi siseturuga kokkusobivuse analüüsi järeldused igal juhul samaks.

(289)

Riigiabi C 51/05 (238) käsitlevas otsuses (millele on viidatud eespool) leidis komisjon, et avalik-õigusliku asutuse IFP tegevus koostöös tütarettevõtjatega Axens ja Prosernat nende ainuõiguslikes tegevusvaldkondades kuulus teadus- ja arendustegevuse valdkonda, kuivõrd pöördemomendid määrati iga projekti puhul kindlaks koostisosade tasandil, omavahelistes seostes ja/või sihtprotsesside või -toodete tunnusjoontes. Enne sertifitseerimise etappi teostasid tööd peamiselt teadustöötajad ja tehniline personal, meetodid põhinesid katsetamisel, tõlgendamisel ja mudeldamisel ning tulemused olid laiaulatuslikud ja patenditud. Komisjon on ka sedastanud, et teiste kõnealuses valdkonnas tegutsevate ettevõtjate sama liiki tegevus on tavaliselt liigitatud teadustegevuseks (239). Teadustegevuse uuenduslike aspektide analüüs teostati rahvusvaheliselt tunnustatud Frascati käsiraamatu põhjal (240).

(290)

2006. aasta puhul uuris komisjon riigiabi C 51/05 (241) käsitlevas otsuses (millele on viidatud eespool) avalik-õigusliku asutuse IFP ja äriühingu Axens ning avalik-õigusliku asutuse IFP ja äriühingu Prosernat vahel sõlmitud teadustegevust käsitlevate lepingute alusel teostatud töid. Komisjon on järeldanud, et need tööd hõlmasid ühest küljest rakendusuuringuid ning teisest küljest rakendusuuringuprojektidele eelnevaid tehnilise teostatavuse uuringuid uurimis- ja arendustegevuse 1996. aasta raamistiku tähenduses. Teadustegevuse sellisel liigitamisel võeti aluseks Frascati käsiraamatus esitatud konkreetseid näiteid ja selgitusi iga avalik-õigusliku asutuse IFP ja äriühingu Axens ning avalik-õigusliku asutuse IFP ja äriühingu Prosernat teadustegevuse puhul.

(291)

Prantsusmaa ametiasutused on vastavalt riigiabi C 51/05 käsitlevale otsusele esitatud aruannetes liigitanud äriühingute Axens ja Prosernat ainuõiguslikes tegevusvaldkondades 2007., 2008 ja 2009. aastal teostatud projektid kahe järgmise kategooria põhjal: vastavalt uurimis- ja arendustegevuse 1996. aasta raamistikule või teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antavat riigiabi käsitleva 2006. aasta raamistiku punkti 2.2 alapunktile f rakendusuuringuteks ning vastavalt teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antavat riigiabi käsitleva raamistiku punktile 5.2 rakendusuuringutele eelnevateks tehnilisteks teostatavusuuringuteks. Kõnealused tööd seisnesid uute sünteesimisviiside või nende täiustamise uurimises, ilma et see hõlmaks tööstuslikku rakendamist. Nende eesmärk oli kontseptsioonide valideerimine ning need kuulusid vastavalt uurimis- ja arendustegevuse 1996. aasta raamistikule ning teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antavat riigiabi käsitlevale raamistikule rakendusuuringute alla. Iga-aastased kokkuvõtted esitati projektide kaupa komisjonile koos iga-aastaste aruannetega, mis tuleb edastada seoses riigiabi C 51/05 käsitleva otsusega (millele on viidatud eespool).

(292)

Komisjon tuletab järgmiste aastate puhul meelde, et vastavalt riigiabi C 51/05 käsitlevale otsusele (millele on viidatud eespool) on Prantsusmaal kohustus esitada komisjonile iga-aastane aruanne, kus on esitatud avalik-õigusliku asutuse IFP teostatud projektide üksikasjad teadustegevuse kategooriate kaupa.

(293)

Riigiabi C 51/05 käsitlevas otsuses, (242) millele on viidatud eespool (2006. aasta kohta) ning iga-aastastes aruannetes (2007,. 2008. ja 2009. aasta kohta) on äriühingute Axens ja Prosernat ainuõiguslikes tegevusvaldkondades teostatud projektide kulu kooskõlas nii uurimis- ja arendustegevuse 1996. aasta raamistiku II lisas kui ka teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antavat riigiabi käsitleva raamistiku punktis 5.1.4 kindlaksmääratud abikõlblike kuludega.

(294)

Tuleks meelde tuletada, et avalik-õigusliku asutuse IFP teadustegevuse arvelduskulud äriühingutele Axens ja Prosernat sisaldavad projektiga otseselt seotud kulusid ning hõlmavad allhankelepinguid, lähetusi, kindlustusi ja dokumente, samuti varustust ja tarvikuid. Need hõlmavad ka muid projektidega seotud kulusid, nagu teadustöötajate kulud, materiaalse ja immateriaalse vara amortiseerumine ning muud üldkulud. Need kulud tulenevad vahetult teadustegevusest ning jagunevad eri teadusprojektide vahel selle põhjal, kui palju aega teadustöötajad igale projektile kulutavad. Lisaks arvestatakse muudes teadus- ja arendustegevuse projektides kasutatavate meetodite ja varustusega seotud horisontaalsete teadus- ja arendustegevuse projektide kulud proportsionaalselt iga teadus- ja arendustegevuse projekti kuludega.

(295)

Need kulud kuuluvad järgmistesse kategooriatesse: konsultatsiooni- ja samaväärsete teenuste kulud, personalikulud, vahendite, varustuse, maa ja ruumide kulud, täiendavad üldkulud ja muud tegevuskulud vastavalt uurimis- ja arendustegevuse 1996. aasta raamistikus ning teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antavat riigiabi käsitlevas raamistikus esitatud abikõlblike kulude kategooriatele.

(296)

Järgmiste aastate puhul peab see teave olema esitatud Prantsusmaa ametiasutuste edastatavates iga-aastastes aruannetes.

(297)

Uurimis- ja arendustegevuse 1996. aasta raamistikust tulenevalt on abi suurim lubatud osatähtsus rakendusuuringutele eelnevate tehnilise teostatavuse uuringute puhul 75 % (punkt 5.4) ja rakendusuuringuprojektide puhul 50 % (punkt 5.3).

(298)

Teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antavat riigiabi käsitleva raamistiku kohaselt ei või abi osatähtsus, mis on arvutatud projekti abikõlblike kulude põhjal, ületada rakendusuuringu puhul 50 % (punkti 5.1.2 alapunkt b) ja suurettevõtjate teostatud rakendusuuringutele eelnevate uuringute puhul 65 % (punkti 5.2 alapunkt b). Tuleks meelde tuletada, et riigitagatisega on hõlmatud üksnes avalik-õigusliku asutuse IFP teostatud rakendusuuringud ja tehnilised teostatavusuuringud, samas kui konkurentsieelset arendustegevust vastavalt uurimis- ja arendustegevuse 1996. aasta raamistikule (või tootearendust vastavalt teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antavat riigiabi käsitlevale raamistikule) rahastavad äriühingud Axens ja Prosernat täielikult omavahenditest, mis pärinevad turgudelt saadud tulust.

(299)

Komisjon on koostanud tabeli 6, mis on esitatud põhjenduses 300, lähtudes nii projektide loeteludest, milles on üksikasjalikult esitatud iga-aastased kulud projektide ja uurimisetappide kaupa, kui ka avalik-õigusliku asutuse IFP vahendite ülevaatest.

(300)

Seejuures järgis komisjon konservatiivset lähenemisviisi, võttes arvesse kõik kulud, mis otseselt või kaudselt seostuvad äriühingute Axens ja Prosernat ainuõiguslike tegevusvaldkondadega, ning jättes välja kõik muud tulud peale Axensi ja Prosernati makstud tasude (243). Komisjon on igaks juhuks lisanud sellese tabelisse piiramatu riigitagatise kogu võimaliku mõju, vähetõenäolisel eeldusel, et avalik-õiguslik asutus IFP kasutas selle täies ulatuses teadustegevuse rahastamiseks äriühingute Axens ja Prosernat ainuõiguslikes tegevusvaldkondades (tagatise mõju suhetes tarnijate ja klientidega, kelleks ei ole üksnes tütarettevõtjad, vaid ka kolmandad isikud).

Tabel 6

Avalik-õiguslik asutuse IFP poolt äriühingute Axens ja Prosernat ainuõiguslikes tegevusvaldkondades 2006.–2009. aastal kasutatud riikliku rahastamise maksimaalse kogusumma hinnang

(301)

Komisjon kontrollis abi lubatavast osatähtsusest kinnipidamist uurimisetappide kaupa, tuginedes aastatel 2006–2009 teostatud projektide iga-aastastele loeteludele, võttes arvesse avalik-õigusliku asutuse IFP avalik-õiguslikust staatusest tuleneva piiramatu riigitagatise maksimaalset võimalikku mõju ning lisades abi täiendava osana eri riskide maandamiseks ettenähtud lisatasu põhjal hinnatud võimenduse. Isegi kui võtta arvesse tagatise kõikvõimalikku mõju suhetes klientide ja tarnijatega, jääb abi osatähtsuse võimendus ikkagi kaugelt alla abi suurima lubatud osatähtsuse. Kokkuvõtteks järeldab komisjon, et uurimis- ja arendustegevuse 1996. aasta raamistikuga ning teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antava riigiabi raamistikuga lubatud abi osatähtsusest on kinni peetud.

(302)

Komisjon on järgmiste aastate puhul meelde tuletanud, et vastavalt riigiabi C 51/05 käsitlevale otsusele (millele on viidatud eespool) on Prantsusmaal kohustus esitada komisjonile iga-aastane aruanne, kinnitamaks, et on kinni peetud ka abi osatähtsusest uurimisetappide ning projektide kaupa. Alates 2010. aastast peab selles aruandes olema esitatud kõik äriühingute Axens ja Prosernat tegevusvaldkondades rakendatud projektid, need tuleb liigitada teadustegevuse kategooriate kaupa ning täpsustada nende projektide hind uurimisetappide kaupa, riiklike vahendite suurus ning IFP ja selle tütarettevõtete omavahenditest makstav summa, täitmisgarantii summa võimendus, mida on tänu käesolevas otsuses kirjeldatud meetodile hinnatud, sealhulgas võimalik mõju avalik-õigusliku asutuse IFP laenutingimustele vastavalt põhjenduses 200 esitatud arutluskäigule.

(303)

Järgitud on nii uurimis- ja arendustegevuse 1996. aasta raamistiku punktiga 5.12 kui ka teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antavat riigiabi käsitleva raamistiku punktiga 8 ette nähtud kumulatsiooni käsitlevaid sätteid. Komisjon on 2006.–2009. aasta kohta arvutanud riikliku rahastamise kogusumma, sõltumata selle päritolust, sealhulgas piiramatu tagatise suurim mõju.

(304)

Alates 2010. aastast on Prantsusmaa ametiasutused kasutanud sama meetodit komisjonile edastatavates iga-aastastes aruannetes.

(305)

Vastavalt uurimis- ja arendustegevuse 1996. aasta raamistikule ning teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antavat riigiabi käsitlevale raamistikule peab riigiabil olema ergutav mõju, st selle tulemusena peab abisaaja muutma oma käitumist nii, et abisaaja teadus- ja arendustegevus (ning innovatsioon) intensiivistuks. Selliste projektide ergutava mõju tõendamiseks, millele antakse riigiabi alla põhjalikku uurimist eeldava künnise, piisab üldiselt järgmistest kriteeriumidest: projekti suurenemine, ulatuse laienemine, kiiruse suurenemine ning teadus- ja arendustegevusele ning innovatsioonile kulutatava kogusumma suurenemine. Kui on võimalik näidata vähemalt ühele kõnealusele elemendile avaldatavat märkimisväärset mõju, võttes arvesse ettevõtja tavakäitumist vastavas sektoris, teeb komisjon tavaliselt järelduse, et abi saamise ettepanekul on ergutav mõju (247).

(306)

Komisjon viitab riigiabi C 51/05 käsitleva otsuse (mida on nimetatud eespool) põhjendustele 196–198 seoses strateegilise huviga, mida on järginud ja valideerinud tehnilised komiteed avalik-õigusliku asutuse IFP ja selle tütarettevõtjate teostatavaks teadustegevuseks pikaajalises perspektiivis energiaga varustamise kindluse valdkonnas, eriti seoses nafta- ja gaasitootmise uuendamise ja suurendamisega (leiukohtade uurimise edukuse määra ja saagise määra suurendamine, mittetavapäraste allikate kasutamise lubamine jne), rafineerimisprotsesside loomine, ümbertöötlemistehnoloogiad, uudsete kütuste ja mootoritehnoloogiate väljatöötamine, kütuste tootmises kasutatavate energiaallikate mitmekesistamine. Mitu neist on ELi teadustegevuse, energia- ja keskkonnapoliitika prioriteedid.

(307)

2006. aasta puhul kordab komisjon oma analüüsi, mis on esitatud riigiabi C 51/05 käsitleva otsuse (millele on viidatud eespool) põhjenduses 199, mille kohaselt said avalik-õiguslik asutus IFP ja selle tütarettevõtjad teha tänu riigi toetusele, mille lahutamatu osa on piiramatu tagatis, täiendavaid uurimistöid, mida neil muidu ei oleks olnud võimalik teha tehnoloogiliste riskide või investeeringutasuvuse äärmise ebakindluse tõttu.

(308)

Komisjon nendib Prantsusmaa ametiasutuste iga-aastaste aruannete põhjal, et sama loogikat järgitakse 2007., 2008. ja 2009. aasta puhul. Prantsusmaa ametiasutused on oma aruannetes esitanud projekti kaupa tänu abile saavutatud ergutava mõju, eriti seoses projekti ulatuse, kiiruse ning teadus- ja arendustegevusele kulutatud kogusumma suurenemisega.

(309)

Näiteks teostas kontsern IFP 2007. aastal äriühingu Axens ainuõiguslikus tegevusvaldkonnas juhtprojekte, […] (*) (248) […] (*). Riigi abita oleks nende toodete turule laskmises tekkinud paus: teadus- ja arendustegevuse projektide käivitamine oleks viibinud, nende areng oleks olnud aeglasem ja […] (*).

(310)

Äriühingu Prosernat ainuõiguslikus tegevusvaldkonnas võimaldas riigiabi pealegi alustada projektiga […] (*), mis on seotud […] (*) algupäraste protsesside […] (*) (249) väljatöötamise ja patentimisega […] (*). [Sellise projektiga] (**) kaasnevad keerulised ja rasked operatsioonid, mistõttu on tarvis ka investeeringuid inimressurssidesse, tehnilisi ja rahalisi investeeringuid, mida äriühing Prosernat ei suudaks üksinda ellu viia. Seega oli avalik-õigusliku asutuse IFP pakutav riiklik toetus hädavajalik. Üksnes avalik-õiguslikul asutusel IFP olid erimeeskonnad, kellel oli suutlikkus sisse seada vajalikud mudelid protsesside arendamiseks ja tervisele kahjulike ainete käsitsemiseks kohandatud laboritarvikud.

(311)

2008. aastal võimaldas riigiabi äriühingu Axens ainuõiguslikus tegevusvaldkonnas teha teaduslikke ja tehnilisi avastusi […] (*). Samuti tehti märkimisväärseid edusamme projektis […] (*) (250). Riigiabi võimaldas avalik-õiguslikul asutusel IFP töötada koos tööstuspartneritega välja protsessi […] (*), mis tehakse turul kättesaadavaks litsentsi omandamise kaudu. Sellist liiki protsessi arendamiseks oli vaja üheaegselt nii […] (*) kui ka […] (*).

(312)

Äriühingu Prosernat ainuõiguslikus valdkonnas rakendati projekti […] (*), mis oli seotud süsinikdioksiidi kogumisega suitsugaasides. Süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine (251) on üks kindlakstehtud võimalusi kliima soojenemise vähendamiseks. Võttes arvesse suitsugaaside koostist ja nende nõrka survet, lahendas avalik-õiguslik asutus IFP uue tehnoloogilise väljakutse. Äriühingul Prosernat ei oleks olnud võimalik seda protsessi arendada omavahenditega, võttes arvesse ebakindlust seoses süsinikdioksiidi kogumise struktuuri, ulatuse, kasutuselevõtu ja selle tulevast turgu käsitleva õigusraamistikuga.

(313)

2009. aasta puhul võib äriühingu Axens ainuõiguslikus tegevusvaldkonnas näitena tuua […] (*) projekti […] (*) protsesside kohta. Selle eesmärk oli arendada […] (*) ning parandada teatavaid […] (*) protsesse. Tänu riiklikele vahenditele oli võimalik uurida […] (*), mis võimaldas tunduvalt parandada […] (*). […] (*) projekt võimaldas tänu riiklikule rahastamisele uurida praegustest tehnoloogiatest erinevaid lahendusi, […] (*). Samuti jätkati projekt […] (*) seoses katalüsaatoritega, mis pärast ekstrapoleerimist võimaldas mitmekesistada pakkumist jõuliselt kasvaval […] (*) turul. Riigi abita oleks katalüsaatorite arendamine olnud palju tsüklilisem ning toimete parandamine oluliselt aeglasem. […] (*) valdkonna […] (*) projekt, mis hõlmas uuenduslikke katalüsaatoreid […] (*), sai tänu riiklikule abile uurida uusi võimalusi, samas kui […] (*) projekt, mille eesmärk oli uurida tehnoloogia piire (eelkõige koormuse muutused), et saada […] (*), võimaldas laiendada käsitlusala olemasolevate toimetest kaugemale.

(314)

Lisaks võimaldas riigiabi äriühingu Prosernat ainuõiguslikus tegevusvaldkonnas taaskäivitada ja jätkata teadus- ja arendustegevust, mida oli alustatud […] (*) valdkonnas, kuid tasapisi kõrvale jäetud. Riiklik toetus võimaldas seega vältida varasemate tehnoloogiliste saavutuste kaotsiminekut ning säilitada […] (*) valiku turul. Samuti jätkati tänu riigiabile projekti […] (*) seoses süsinikdioksiidi kogumisega […] (*).

(315)

Komisjon märgib veel, et avalik-õigusliku asutuse IFP ja selle tütarettevõtjate Axens ja Prosernat teostatud teadus- ja arendustegevuse jõupingutusi mõõtvad näitajad jätkasid positiivset arengut 2007.–2009. aastal, mida komisjon oli nentinud ka riigiabi C 51/05 käsitleva otsuse (millele on viidatud eespool) põhjenduses 200.

Tabel 7

Avalik-õigusliku asutuse IFP ja selle tütarettevõtjate Axens ja Prosernat jõupingutusi mõõtvate näitajate areng 2007., 2008. ja 2009. aastal.

(316)

Komisjon kordab märkusi, mille ta võttis kokku riigiabi C 51/05 käsitleva otsuse (millele on viidatud eespool) põhjendustes 201–203: teadus- ja arendustegevuse kulude osakaal kontserni IFP käibes on erakordselt suur, samas kui viimane on arenenud oludes, mil kehtivad paljud pidevalt arenevad riiklikud eeskirjad, eriti keskkonnaalased normid või intellektuaalomandi kaitsmise kord.

(317)

Nagu komisjon juba märkis riigiabi C 51/05 käsitleva otsuse (millele on viidatud eespool) põhjenduses 204, võtab ta arvesse tarne mitmekesisust ja struktuuri ning konkurentsi (252) toimimist rafineerimise ja naftakeemia protsesside turul. Selles suhtes märgib komisjon, et teatavate konkurentide konkurentsipositsioon on parem kontserni IFP omast, näiteks on äriühingu UOP Limited ülemaailmne turuosa ligikaudu 57 %, samas kui kontsernil IFP ainult 7 %. Komisjon hindab ka, et kontserni IFP teostatavatele teadus- ja arendustegevuse projektidele antud riigi toetus ei ähvarda oma iseloomu või proportsioonidega takistada rafineerimistehnoloogiate turu dünaamilisi stiimuleid. Lisaks tuleb märkida, et Euroopa Liidu kaubanduspartnerid, eelkõige Ameerika Ühendriigid, eraldavad samuti suuri eelarvevahendeid teadustegevuse rahastamisele energeetikavaldkonnas, mis on võimaldanud toetada kontserni IFP konkurentide teadus- ja arendustegevuse projekte. Teatavad kontserni IFP konkurendid, nimelt äriühing UOP Limited, on saanud märkimisväärset riigitoetust (253) või kaudset riigitoetust tänu mitmele partnerlusele teadusinstituutide ja kõrgkoolidega.

(318)

Komisjon järeldab lõpetuseks, et kontsernile IFP antud riigiabil oli tema tütarettevõtjate Axens ja Prosernat ainuõiguslikus tegevusvaldkonnas ergutav mõju 2006., 2007., 2008. ja 2009. aastal.

(319)

Alates 2010. aastast tuleb abi ergutavat mõju endiselt tõendada aruannetes, mida Prantsusmaa peab komisjonile igal aastal esitatama kuni IFP ja selle tütarettevõtjate Axens ja Prosernat vaheliste ainuõiguslike lepingute kehtivuse lõppemiseni.

(320)

Kõike eelnevat arvesse võttes järeldab komisjon, et kontsernile IFP antud riigiabi tegevuseks tema tütarettevõtjate Axens ja Prosernat ainuõiguslikus tegevusvaldkonnas, sealhulgas avalik-õigusliku asutuse IFP piiramatu tagatise mõjuga seotud abi, on kooskõlas uurimis- ja arendustegevuse 1996. aasta raamistiku ning teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antavat riigiabi käsitleva raamistikuga, kui on täidetud neis sätestatud tingimused.

(321)

Komisjon on arvamusel, et kõnealune meede on kooskõlas siseturuga, kui on täidetud jaotistes 7.3.1 ja 7.3.2 sätestatud tingimused.

(322)

Komisjon soovib rõhutada, et ta ei sea mingil viisil kahtluse alla avalik-õigusliku asutuse IFP kuulumist riigile ega vaidlusta ka avalik-õigusliku juriidilise isiku staatust kui sellist.

(323)

ELi toimimise lepingu artikli 345 kohaselt on ühendus liikmesriikide omandi õigusliku režiimi suhtes neutraalne ning ükski selle lepingu säte ei takista ettevõtjate kuulumist (tervenisti või osaliselt) riigile. Samas tuleb konkurentsieeskirju kohaldada ühtsel viisil nii eraõiguslike kui ka avalik-õiguslike ettevõtjate suhtes. Kumbagi ettevõtjate kategooriat ei tohi nende eeskirjade kohaldamisel seada soodsamasse või ebasoodsamasse olukorda.

(324)

Käesoleval juhul ei tulene avalik-õiguslikule asutusele IFP antud tagatis mitte omandivormist, vaid ettevõtja õiguslikust staatusest. Liikmesriigid võivad ettevõtjate õigusliku vormi vabalt valida, kuid peavad seejuures kinni pidama ELi toimimise lepingu konkurentsieeskirjadest. Eelkõige ei takista pelk asjaolu, et riigitagatis on automaatselt seotud konkreetse õigusliku staatusega, tagatise käsitamist riigiabina ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, kui selles loetletud tingimused on täidetud (254),