6.12.2011

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 323/1

---

Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel on õiguslik toime ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumise kuupäeva tuleb kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni staatust käsitleva dokumendi TRANS/WP.29/343 viimasest versioonist, mis on kättesaadav Internetis aadressil

http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 3 – Ühtsed sätted, milles käsitletakse mootorsõidukite ja nende haagiste helkurseadmete tüübikinnitust

Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni:

02-seeria muudatuste 12. täiendus – jõustumise kuupäev: 23. juuni 2011

SISUKORD

EESKIRI

1.	Reguleerimisala

2.

Mõisted

3.	Tüübikinnituse taotlemine

4.

Märgistus

5.	Tüübikinnitus

6.	Üldised nõuded

7.	Erinõuded (katsed)

8.	Tootmise vastavus nõuetele

9.	Karistused tootmise nõuetele mittevastavuse korral

10.	Tootmise lõplik peatamine

11.	Tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ja haldusasutuste nimed ja aadressid

12.	Üleminekusätted

LISAD

1. lisa –

Helkurseadmed, tähised, ühikud

2. lisa –

Teatis helkurseadme tüübikinnituse andmise, tüübikinnituse andmisest keeldumise, tüübikinnituse tühistamise või tootmise lõpliku peatamise kohta kooskõlas eeskirjaga nr 3

3. lisa –

Tüübikinnitusmärkide kujundus

4. lisa –

IA ja IIIA klassi seadmete katsemenetlus

5. lisa –

Kujule ja mõõtmetele esitatavad nõuded

Liide –

Haagiste IIIA ja IIIB klassi helkurid

6. lisa –

Kolorimeetrilised nõuded

7. lisa –

Fotomeetrilised nõuded

8. lisa –

Vastupidavus välismõjudele

9. lisa –

Helkurseadmete optiliste näitajate ajaline stabiilsus

10. lisa –

Kuumuskindlus

11. lisa –

Värvipüsivus

12. lisa –

Katsete ajaline järjestus

13. lisa –

IVA klassi seadmete löögikindlus

14. lisa –

IVA klassi seadmete katsemenetlus

15. lisa –

IVA klassi seadmete katsete ajaline järjestus

16. lisa –

IB ja IIIB klassi seadmete katsemenetlus

17. lisa –

Tootmise nõuetele vastavuse järelevalvemenetluse miinimumnõuded

18. lisa –

Näidiste võtmise miinimumnõuded

1.   REGULEERIMISALA

Käesolevat eeskirja kohaldatakse L-, M-, N-, O- ja T-kategooria (1) sõidukite helkurseadmete (2) suhtes.

2.   MÕISTED (3)

Käesolevas eeskirjas

2.1.	kasutatakse tüübikinnitustaotluse esitamise ajal kehtivas eeskirjas nr 48 ja selle muudatustes sätestatud mõisteid:

2.2.	„tagasipeegeldus” – peegeldus, mille puhul valgus peegeldatakse tagasi tulekusuunale lähedases suunas. See omadus peab säilima valgustusnurga suurte erinevuste puhul;

2.3	„tagasipeegeldav optiline osa” – tagasipeegeldust tekitav optiliste osiste kombinatsioon;

2.4.	„helkurseade” (1) – koost, mis on kasutusvalmis ja koosneb ühest või enamast tagasipeegeldavast optilisest osast;

2.5.	„kõrvalekaldenurk” – nullkeset vastuvõtja keskme ning valgustusallika keskmega ühendavate sirgjoonte vaheline nurk;

2.6.	„valgustusnurk” – nurk nulltelje ja sirgjoone vahel, mis ühendab nullkeset valgustusallika keskmega;

2.7.	„pöördenurk” – nurk, millega helkurseade pöörleb etteantud asendist ümber oma nulltelje;

2.8.	„helkurseadme nähtavusnurk” – nurk, mille all on nähtav suurim osa valgustatud pinnast, vaadatuna valgustusallika või vastuvõtja keskmest;

2.9.	„helkurseadme valgustatus” – lühendatud väljend, mida tavaliselt kasutatakse valgustuse tähistamisel, mida mõõdetakse valguskiirtega risti asetseval ja nullkeset läbival tasapinnal;

2.10.

„valgustugevuse koefitsient” (CIL) – kindlaksmääratud suunas peegelduv valgustugevus, jagatud helkurseadme valgustatusega antud valgustus-, kõrvalekalde- ja pöördenurga juures.

2.11.

Käesolevas eeskirjas kasutusel olevad tähised ja ühikud on esitatud käesoleva eeskirja 1. lisas.

2.12.

Helkurseadme tüüp määratakse kindlaks koos tüübikinnitustaotlusega esitatud näidiste ja kirjeldavate dokumentide abil. Helkurseadmeid võib pidada samasse tüüpi kuuluvaks, kui neil on üks või mitu standardnäidise tagasipeegeldavate optiliste osadega identset osa või kui osad ei ole identsed, aga on sümmeetrilised ja neid saab paigaldada nii sõiduki vasakule kui ka paremale poolele ning kui nende muude osade erinevus standardnäidise muudest osadest ei mõjuta käesolevas eeskirjas ette nähtud omadusi.

2.13.

Helkurseadmed liigitatakse fotomeetriliste näitajate järgi kolme klassi: IA või IB, IIIA või IIIB ja IVA klass.

2.14.

IB ja IIIB klassi helkurseadmed on kombineeritud teiste märgulaternatega, mis ei ole 8. lisa punkti 1.1 kohaselt veekindlad ja on sõidukisse sisse ehitatud.

2.15.

„Seadisest peegelduva valguse värvus” – seadisest peegelduva valguse värvuse määratlused on esitatud eeskirja nr 48 punktis 2.30.

3.   TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

3.1.

Tüübikinnituse taotluse esitab kaubanime või kaubamärgi omanik või vajaduse korral tema nõuetekohaselt volitatud esindaja. Taotleja soovi korral määratakse taotluses kindlaks, kas seadet võib sõidukile paigaldada nullteljest erinevate kallete all sõiduki baastasandite või maapinna suhtes. IA, IB ja IVA klassi helkurite puhul määratakse kindlaks, kas need pöörlevad ümber oma nulltelje; sellised paigaldamise erijuhud tuleb teatises märkida. Taotlusele tuleb lisada: 3.1.1. joonised kolmes eksemplaris, mis on tüübi kindlaksmääramiseks piisavalt üksikasjalikud ja millel näidatakse helkurseadme geomeetriline asend / geomeetrilised asendid sõidukile kinnitamiseks ning mis IB või IIIB klassi helkurite puhul sisaldavad ka paigaldussuuniseid. Joonistel tuleb näidata tüübikinnitusnumbri ja klassitähise kavandatav asukoht tüübikinnitusmärgi ringi suhtes; 3.1.2. tagasipeegeldava optilise osa materjalide tehniliste spetsifikatsioonidega lühikirjeldus; 3.1.3. helkurseadme tootja kindlaksmääratud värvusega näidised, vajaduse korral koos kinnitusvahenditega; esitatavate näidiste arv on sätestatud käesoleva eeskirja 4. lisas; 3.1.4. vajaduse korral kaks muu(de) värvus(t)ega näidist, et laiendada tüübikinnitust samaaegselt või edaspidi muu(de) värvus(t)ega helkurseadmetele; 3.1.5. IVA klassi seadmete puhul helkurseadme näidised, vajaduse korral koos kinnitusvahenditega; esitatavate näidiste arv on sätestatud käesoleva eeskirja 14. lisas.

4.   MÄRGISTUS

4.1.	Igale tüübikinnituse saamiseks esitatud helkurseadmele peab olema kantud: 4.1.1. taotleja kaubanimi või kaubamärk; 4.1.2. sõna „TOP”, mis paikneb horisontaalselt valgustava pinna ülaosas, kui see on vajalik tootja ettenähtud pöördenurga või -nurkade üheseks kindlaksmääramiseks.

4.2.	Igal helkurseadmel peab olema piisavalt suur ala tüübikinnitusmärgi jaoks. See ala näidatakse punktis 3.1.1 nimetatud joonistel.

4.3.	Märgistus tuleb kinnitada helkurseadme valgustavale pinnale või ühele valgustavatest pindadest ning see peab olema väljastpoolt nähtav, kui helkurseade on sõidukile kinnitatud.

4.4.	Märgistus peab olema selgesti loetav ja kustumatu.

5.   TÜÜBIKINNITUS

5.1.	Kui kõik esitatud näidised vastavad käesoleva eeskirja nõuetele, antakse sellele tüübile kinnitus.

5.2.

Kui helkurseadme tüübi kinnitust laiendatakse teistele samasugustele seadmetele, mis erinevad üksnes värvuse poolest, nõutakse käesoleva eeskirja punktis 3.1.4 osutatud kahe ükskõik millise värvusega ning kolorimeetrilistele nõuetele vastava näidise esitamist; muid katseid enam ei nõuta. IVA klassi seadmete puhul käesolevat punkti 5.2 ei kohaldata.

5.3.

Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest numbrit (praegu 02, mis tähistab 02-seeria muudatusi, mis jõustusid 1. juulil 1985) näitavad tüübikinnituse andmise ajaks käesolevasse eeskirja viimati tehtud suurimate tehniliste muudatuste seeriat. Üks ja sama kokkuleppe osaline ei tohi anda sama numbrit teisele käesoleva eeskirja reguleerimisalasse kuuluvale helkurseadme tüübile, välja arvatud tüübikinnituse laiendamise korral üksnes värvuselt erinevale seadmele.

5.4.	Teade helkurseadme tüübile käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse andmise, tüübikinnituse laiendamise või tüübikinnituse andmisest keeldumise kohta esitatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppe osalistele käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud näidisele vastaval vormil.

5.5.

Igale käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud helkurseadme tüübile vastavale helkurseadmele tuleb punktis 4.2 osutatud alale peale punktis 4.1 kirjeldatud märgistuse kinnitada järgmised tähised: 5.5.1. rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, mis koosneb: 5.5.1.1. ringjoonega ümbritsetud E-tähest, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi tunnusnumber (4); 5.5.1.2. tüübikinnitusnumbrist; 5.5.1.3. tähiste rühmast – IA, IB, IIIA, IIIB või IVA –, mis näitab tüübikinnituse saanud helkurseadme klassi.

5.6.

Kui kaks või enam laternat on osa ühest ja samast grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternatest (sh helkurist) koosnevast üksusest, antakse tüübikinnitus ainult juhul, kui mõlemad/kõik asjaomased laternad vastavad käesoleva või mõne muu eeskirja nõuetele. Kui asjaomased laternad ei vasta ühegi eeskirja nõuetele, ei tohi neid sellises grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternatest koosnevas üksuses kasutada. 5.6.1. Kui grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad vastavad mitme eeskirja nõuetele, võib kasutada ainult ühte rahvusvahelist tüübikinnitusmärki, mis koosneb ringjoonega ümbritsetud E-tähest, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi tunnusnumber, tüübikinnitusnumber ja vajaduse korral nõutav nool. Selle tüübikinnitusmärgi võib asetada ükskõik kuhu grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternatel, tingimusel et: 5.6.1.1. märk on pärast paigaldamist nähtav; 5.6.1.2. ühtegi valgust edastavate grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate osa ei ole võimalik eemaldada, eemaldamata samaaegselt ka tüübikinnitusmärki. 5.6.2. Iga laterna tunnusmärk, mis vastab igale tüübikinnituse aluseks olnud eeskirjale, ning tüübikinnituse andmise kuupäevaks käesolevasse eeskirja viimati tehtud suurimate tehniliste muudatuste seeria tuleb märkida: 5.6.2.1. kas asjakohasele valgust kiirgavale pinnale; 5.6.2.2. või laternate grupile sellisel viisil, et kõik grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad oleks selgesti tuvastatavad (vt võimalikke näiteid 3. lisas). 5.6.3. Tüübikinnitusmärgi osade mõõtmed ei tohi olla väiksemad minimaalsetest mõõtmetest, mis on tüübikinnituse aluseks oleva eeskirja kohaselt nõutavad kõige väiksemate tähiste puhul. 5.6.4. Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Üks ja sama kokkuleppe osaline ei tohi anda sama numbrit teisele käesoleva eeskirja reguleerimisalasse kuuluvate grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate tüübile.

5.7.	Tüübikinnitusmärk peab olema selgesti loetav ja kustumatu.

5.8.	Käesoleva eeskirja 3. lisas on esitatud üksiklaternate (joonis 1) ja grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate (joonis 2) tüübikinnitusmärkide kujunduse näidised koos kõikide eespool nimetatud lisatähistega.

6.   ÜLDISED NÕUDED

6.1.	Helkurseadmete ehitus peab võimaldama nende nõuetekohast kasutamist tavapärastes kasutustingimustes. Peale selle ei tohi neil olla konstruktsiooni- ega tootmisvigu, mis kahjustavad nende tõhusat toimimist või takistavad nende töökorras hoidmist.

6.2.	Helkurseadmete osi ei tohi olla kerge lahti monteerida.

6.3.	Tagasipeegeldavad optilised osad ei tohi olla asendatavad.

6.4.	Helkurseadmete välispinda peab olema lihtne puhastada. Seetõttu ei tohi see olla kare; sellel võib olla mügarikke juhul, kui need ei takista puhastamist.

6.5.	IVA klassi seadmete kinnitusvahendid peavad olema sellised, et seadme ja sõiduki vaheline kinnitus oleks stabiilne ja vastupidav.

6.6.	Tavapärastes kasutustingimustes tuleb tagada, et helkurite sisepinnale ei ole võimalik ligi pääseda.

7.   ERINÕUDED (KATSED)

7.1.

Helkurseadmed peavad vastama ka kujule ja mõõtmetele esitatavatele ning kolorimeetrilistele, fotomeetrilistele, füüsikalistele ja mehaanilistele nõuetele, mis on sätestatud käesoleva eeskirja 5.–11. ja 13. lisas. Katsemenetlusi kirjeldatakse 4. lisas (IA ja IIIA klass), 14. lisas (IVA klass) ja 16. lisas (IB ja IIIB klass).

7.2.	Sõltuvalt helkurseadmete ja eelkõige nende optiliste osade valmistamiseks kasutatud materjalist võivad pädevad asutused anda laboritele loa teatavad tarbetud katsed tegemata jätta, tingimusel, et see märgitakse tüübikinnituse teatise märkuste lahtris.

8.   TOOTMISE VASTAVUS NÕUETELE

Tootmise nõuetele vastavust tuleb kontrollida kooskõlas kokkuleppe 2. liitega (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) ning see peab vastama järgmistele nõuetele.

8.1.	Käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse saanud helkurid peavad olema valmistatud nii, et need vastavad kinnitatud tüübile, täites punktides 6 ja 7 sätestatud nõudeid.

8.2.	Käesoleva eeskirja 17. lisas sätestatud miinimumnõuded tootmise nõuetele vastavuse järelevalvemenetluse jaoks peavad olema täidetud.

8.3.	Käesoleva eeskirja 18. lisas sätestatud miinimumnõuded kontrollijapoolse näidiste võtmise jaoks peavad olema täidetud.

8.4.	Tüübikinnituse andnud asutus võib igal ajal kontrollida igas tootmisüksuses rakendatavaid vastavuskontrolli meetodeid. Neid kontrolle tehakse tavaliselt kord kahe aasta jooksul.

9.   KARISTUSED TOOTMISE NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL

9.1.	Helkurseadme tüübile antud tüübikinnituse võib tühistada, kui nõuded ei ole täidetud või kui tüübikinnitusega helkurseade ei vasta tüübikinnituse saanud tüübile.

9.2.	Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppe osaline tühistab tüübikinnituse, mille ta on varem andnud, teatab ta sellest kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppe osalistele, saates neile teatise, mille vorm vastab käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud näidisele.

10.   TOOTMISE LÕPLIK PEATAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud helkurseadme tüübi tootmise, teatab ta sellest tüübikinnituse andnud asutusele. Pärast asjaomase teatise saamist teavitab kõnealune asutus sellest teisi käesolevat eeskirja kohaldavaid 1958. aasta kokkuleppe osalisi teatisega, mille vorm vastab käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud näidisele.

11.   TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE JA HALDUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osalised peavad edastama ÜRO sekretariaadile tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ning nende tüübikinnitusi andvate haldusasutuste nimed ja aadressid, kellele tuleb saata teistes riikides välja antud tunnistused tüübikinnituse andmise, tüübikinnituse laiendamise, tüübikinnituse andmisest keeldumise või tüübikinnituse tühistamise kohta.

12.   ÜLEMINEKUSÄTTED

Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osalised:

12.1.

peavad jätkuvalt tunnustama endise I, II ja III klassi helkurseadmete tüübikinnitusi, mida kavatsetakse paigaldada asendusseadmena kasutuses olevatele sõidukitele;

12.2.

võivad väljastada I ja II klassi seadmetele tüübikinnitusi eeskirja algversiooni alusel (23. septembri 1964. aasta dokument E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Add.2) tingimusel, et seadmed on ette nähtud asendusseadmena kasutuses olevatele sõidukitele paigaldamiseks ning et tehnilistel põhjustel ei vasta kõnealused seadmed IA klassi fotomeetrilistele nõuetele;

12.3.

võivad keelata selliste helkurseadmete paigaldamise, mis ei vasta käesoleva eeskirja nõuetele: 12.3.1. sõidukitele, mille tüübikinnitus või üksiksõiduki kinnitus on väljastatud 20. märtsil 1984 või pärast seda; 12.3.2. sõidukitele, mis võeti esimest korda kasutusele 20. märtsil 1985 või pärast seda.

---

(1)  Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3), (dokument TRANS/WP.29/78/Rev.1/Amend.2, mida on viimati muudetud muudatusega Amend.4) 7. lisas.

(2)  Nimetatakse ka helkuriteks.

(3)  Käesolevas eeskirjas kasutatud tehnilised mõisted (välja arvatud need, mis on esitatud eeskirjas nr 48) on Rahvusvahelises Valgustuskomisjonis (CIE) vastu võetud mõisted.

(4)  1 – Saksamaa, 2 – Prantsusmaa, 3 – Itaalia, 4 – Madalmaad, 5 – Rootsi, 6 – Belgia, 7 – Ungari, 8 – Tšehhi Vabariik, 9 – Hispaania, 10 – Serbia, 11 – Ühendkuningriik, 12 – Austria, 13 – Luksemburg, 14 – Šveits, 15 – (vaba), 16 – Norra, 17 – Soome, 18 – Taani, 19 – Rumeenia, 20 – Poola, 21 – Portugal, 22 – Venemaa Föderatsioon, 23 – Kreeka, 24 – Iirimaa, 25 – Horvaatia, 26 – Sloveenia, 27 – Slovakkia, 28 – Valgevene, 29 – Eesti, 30 – (vaba), 31 – Bosnia ja Hertsegoviina, 32 – Läti, 33 – (vaba), 34 – Bulgaaria, 35 – (vaba), 36 – Leedu, 37 – Türgi, 38 – (vaba), 39 – Aserbaidžaan, 40 – endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 41 – (vaba), 42 – Euroopa Ühendus (tüübikinnitusi annavad selle liikmesriigid, kasutades vastavat Euroopa Majanduskomisjoni sümbolit), 43 – Jaapan, 44 – (vaba), 45 – Austraalia, 46 – Ukraina, 47 – Lõuna-Aafrika, 48 – Uus-Meremaa, 49 – Küpros, 50 – Malta, 51 – Korea Vabariik, 52 – Malaisia, 53 – Tai, 54 – (vaba), 55 – (vaba) ja 56 – Montenegro. Järgmised numbrid antakse teistele riikidele sellises kronoloogilises järjekorras, milles nad ratifitseerivad kokkuleppe, milles käsitletakse ratassõidukitele ning neile paigaldatavatele ja/või neil kasutatavatele seadmetele ja osadele ühtsete tehnonõuete kehtestamist ja kõnealuste nõuete alusel väljastatud tüübikinnituste vastastikuse tunnustamise tingimusi, või ühinevad selle kokkuleppega ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär edastab kõnealused numbrid kokkuleppe osalistele.

---

---

---

---

---

---

---

---

---

---

---

---

---

---

---

---

---

---

---

6.12.2011

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 323/33

---

Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel on õiguslik toime ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumise kuupäeva tuleks kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni staatust käsitleva dokumendi TRANS/WP.29/343 viimasest versioonist, mis on kättesaadav Internetis aadressil:

http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 28 – Helisignaalseadmete tüübikinnituse ja mootorsõidukite helisignalisatsiooniga seotud tüübikinnituse ühtsete sätete kohta

Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni:

eeskirja algversiooni 3. täiendus – jõustumise kuupäev: 28. detsember 2000

SISUKORD

EESKIRI

1.	Reguleerimisala

I.   HELISIGNAALSEADMED

2.

Mõisted

3.	Tüübikinnituse taotlemine

4.

Märgistus

5.	Tüübikinnituse andmine

6.

Nõuded

7.	Helisignaalseadme tüübi muutmine ja tüübikinnituse laiendamine

8.	Toodangu vastavus nõuetele

9.	Karistused toodangu nõuetele mittevastavuse korral

10.	Tootmise lõpetamine

II.   MOOTORSÕIDUKITE HELISIGNALISATSIOON

11.

Mõisted

12.	Tüübikinnituse taotlemine

13.	Tüübikinnituse andmine

14.

Nõuded

15.	Sõidukitüübi muutmine ja tüübikinnituse laiendamine

16.	Toodangu vastavus nõuetele

17.	Karistused toodangu nõuetele mittevastavuse korral

18.	Tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ja haldusasutuste nimed ja aadressid

LISAD

1. lisa

Teatis mootorsõiduki helisignaalseadme tüübikinnituse andmise (või tüübikinnituse andmisest keeldumise, tüübikinnituse tühistamise, tüübikinnituse laiendamise või tootmise lõpetamise) kohta vastavalt eeskirjale nr 28

2. lisa

Teatis sõidukitüübile tüübikinnituse andmise (või tüübikinnituse andmisest keeldumise, tüübikinnituse tühistamise, tüübikinnituse laiendamise või tootmise lõpetamise) kohta seoses selle helisignalisatsiooniga vastavalt eeskirjale nr 28

3. lisa

I. Helisignaalseadme tüübikinnitusmärgi kujundus II. Sõiduki helisignalisatsiooniga seotud tüübikinnitusmärgi kujundus

1.   REGULEERIMISALA

Käesolevat eeskirja kohaldatakse järgmiste seadmete suhtes:

1.1.	alalis- või vahelduvvoolu või suruõhuga töötavad helisignaalseadmed (HSS), (1) mis on mõeldud paigaldamiseks L3–L5-, M- ja N-kategooria mootorsõidukitele, v.a mopeedid (kategooriad L1 ja L2) (2);

1.2.	punktis 1.1 nimetatud mootorsõidukite helisignalisatsioonid (3).

I.   HELISIGNAALSEADMED

2.   MÕISTED

Käesolevas eeskirjas tähendavad „eri tüüpi helisignaalseadmed” seadmeid, mis erinevad üksteisest oluliselt järgmiste näitajate poolest:

2.1.	kaubanimi või -märk;

2.2.	tööpõhimõtted;

2.3.	elektritoite tüüp (alalis- või vahelduvvool);

2.4.	korpuse väliskuju;

2.5.	membraani(de) kuju ja mõõtmed;

2.6.	heliava(de) kuju või tüüp;

2.7.	heli nimisagedus või -sagedused;

2.8.	nimitoitepinge;

2.9.	nimitöörõhk signaalseadmete puhul, mille toide tuleb otse välisest suruõhuallikast.

2.10.

Helisignaalseade on peamiselt ette nähtud: 2.10.1. mootorrataste jaoks, mille võimsus on maksimaalselt 7 kW (I klass); 2.10.2. M- ja N-kategooria sõidukite ning 7 kW-st suurema võimsusega mootorrataste jaoks (II klass).

3.   TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

3.1.   Helisignaalseadme tüübikinnitustaotluse esitab kaubanime või -märgi omanik või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja.

3.2.   Taotlusele tuleb lisada kolmes eksemplaris dokumendid, mis sisaldavad järgmist:

3.2.1.

helisignaalseadme tüübi kirjeldus, pöörates eriti tähelepanu punktis 2 nimetatud tunnustele;

3.2.2.

joonis, millel on kujutatud signaalseade muu hulgas ristlõikes;

3.2.3.

valmistamisel kasutatud osade loetelu, mis hõlmab osade nõuetekohast märgistust ja kasutatud materjale;

3.2.4.

kõigi valmistamisel kasutatud osade üksikasjalikud joonised. Joonistel tuleb näidata tüübikinnitusnumbri jaoks mõeldud koht tüübikinnitusmärgi ringi suhtes.

3.3.   Lisaks tuleb tüübikinnitustaotlusega kaasa panna kaks signaalseadme tüübi näidist.

3.4.   Pädev asutus teeb enne tüübikinnituse andmist kindlaks, kas on sisse seatud rahuldav kord, mis tagab tootmise nõuetele vastavuse tõhusa kontrolli.

4.   MÄRGISTUS

4.1.   Helisignaalseadmete näidistel peab olema valmistaja kaubanimi või -märk; see peab olema selgesti loetav ja kustumatu.

4.2.   Igal näidisel peab olema piisavalt ruumi tüübikinnitusmärgi jaoks; see koht peab olema näidatud punktis 3.2.2 nimetatud joonisel.

5.   TÜÜBIKINNITUSE ANDMINE

5.1.   Kui tüübikinnituse saamiseks esitatud näidised vastavad punktide 6 ja 7 nõuetele, antakse signaalseadme tüübile kinnitus.

5.2.   Igale tüübikinnituse saanud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest numbrit (mis praegu on eeskirja algkuju kohaselt 00) näitavad tüübikinnituse andmise ajaks käesolevasse eeskirja viimati tehtud suurimate tehniliste muudatuste seeriat. Üks ja seesama kokkuleppeosaline ei või anda sama numbrit teisele helisignaalseadme tüübile.

5.3.   Sama tüübikinnitusnumbri võib anda signaalseadme tüüpidele, mis erinevad üksteisest ainult nimitoitepinge, nimisagedus(t)e või punktis 2.8 nimetatud seadmete puhul nimitöörõhu poolest.

5.4.   Teatis signaalseadmele käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse andmise, kinnituse andmisest keeldumise, kinnituse laiendamise, kinnituse tühistamise või signaalseadme tüübi tootmise lõpliku lõpetamise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele vastaval vormil ning koos helisignaalseadme joonistega (mille on esitanud kinnituse taotleja), mille suurim formaat on A4 (210 × 297 mm) või mis on kokku voldituna selles formaadis ja mille mõõtkava on 1:1.

5.5.   Igale käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud tüübile vastavale helisignaalseadmele tuleb kinnitada tüübikinnitusvormil kindlaksmääratud hästi märgatavas ja kergesti juurdepääsetavas kohas rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, millel on:

5.5.1.

ringjoonega ümbritsetud E-täht, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi eraldusnumber (4);

5.5.2.

tüübikinnitusnumber;

5.5.3.

rooma numbrina esitatud lisatähis, mis näitab klassi, millesse helisignaalseade kuulub.

5.6.   Tüübikinnitusmärk ja lisatähis peavad olema selgesti loetavad ja kustumatud.

5.7.   Käesoleva eeskirja 3. lisa I osas on esitatud helisignaalseadme tüübikinnitusmärgi kujunduse näidis.

6.   NÕUDED

6.1.   Üldnõuded

6.1.1.

Helisignaalseade peab tekitama pideva ja ühetaolise heli; selle akustiline spekter ei tohi töötamise ajal oluliselt muutuda. Vahelduvvoolul töötava signaalseadme suhtes kehtib nimetatud nõue ainult generaatori püsikiirusel, kui kiirus jääb punktis 6.2.3.2 ettenähtud vahemikku.

6.1.2.

Signaalseadmete helikarakteristikud (akustilise energia spektraaljaotus, helirõhutase) ja mehaanilised omadused peavad olema sellised, mis võimaldavad seadmetel läbida järgmised katsed esitatud järjekorras.

6.2.   Heliomaduste mõõtmine

6.2.1.

Helisignaalseadmete katsetamisel tuleb eelistada kajavaba keskkonda. Teise võimalusena sobib seadme katsetamiseks poolkajavaba kamber või avatud ruum (5). Sellisel juhul tuleb tarvitusele võtta ettevaatusabinõud, et vältida mõõtepiirkonnas tekkivaid peegeldumisi maapinnalt (seada näiteks üles heli neelavad ekraanid). Tuleb kontrollida, et sfääriline hajumine vähemalt 5meetrise raadiusega hemisfääris kuni maksimaalse mõõdetava sageduseni ei oleks üle 1 dB, seda peamiselt mõõtmise suunas ning seadme ja mikrofoni kõrgusel. Ümbritseva müra tase peab olema vähemalt 10 dB madalam kui mõõdetav helirõhutase. Katsetatav seade ja mikrofon tuleb asetada samale kõrgusele. See kõrgus peab olema vahemikus 1,15–1,25 m. Mikrofoni maksimaalse tundlikkuse suund peab ühtima signaalseadme maksimaalse helitaseme suunaga. Mikrofon peab olema asetatud nii, et selle membraan on 2 ± 0,01 m kaugusel seadmest heli väljumise tasapinnast. Mitme heliavaga seadme puhul määratakse see kaugus mikrofonile kõige lähemal asuva ava suhtes.

6.2.2.

Helirõhutasemete mõõtmisel tuleb kasutada 1. klassi müramõõturit, mis vastab IEC trükise nr 651, esimese väljaande (1979) spetsifikatsioonidele. Kõigil mõõtmistel tuleb kasutada ajakonstanti F. Üldise helirõhutaseme mõõtmisel kogu sagedusvahemikus tuleb kasutada A-sageduskorrektsiooni. Tekitatava heli spektri mõõtmiseks kasutatakse helisignaali Fourier’i teisendust. Teise võimalusena võib kasutada 1/3 oktavriba filtreid, mis vastavad standardile IEC 225:1966. Sellisel juhul määratakse helirõhutase 2 500 Hz riba kesksageduse piires kindlaks, liites helirõhkude ruutkeskmised 2 000, 2 500 ja 3 150 Hz 1/3 kesksagedustel. Kõigil juhtudel tuleb standardmeetodiks lugeda ainult Fourier'i teisendusmeetodit.

6.2.3.

Helisignaalseadme toitepinge peab vastavalt vajadusele olema järgmine: 6.2.3.1. alalisvoolul töötava helisignaalseadme puhul alalisvoolu pinge, mis vooluallika klemmil mõõdetuna vastab 13/12-le nimitoitepingest; 6.2.3.2. vahelduvvoolul töötavaid helisignaalseadmeid toitev vool saadakse elektrigeneraatori tüübi abil, mida tavaliselt kõnealuse helisignaalseadme tüübi puhul kasutatakse. Helisignaalseadme akustilised omadused tuleb registreerida vahelduvvoolugeneraatori kiirustel, mis moodustavad vastavalt 50 %, 75 % ja 100 % vahelduvvoolugeneraatori valmistanud ettevõtte määratud maksimaalsest kiirusest pideval töötamisel. Katsetamise ajal ei tohi vahelduvvoolugeneraatorit muul viisil elektriliselt koormata. Punktis 6.3 kirjeldatud kulumiskatse tehakse seadme valmistanud ettevõtte määratud kiirusel eespool nimetatud kiiruste vahemikus.

6.2.4.

Kui vahelduvvoolul töötavate helisignaalseadmete katsetamisel kasutatakse alaldit, siis ei tohi seadme töötamise ajal klemmiotstel mõõdetud pinge kõikumine tippväärtuste vahel olla üle 0,1 voldi.

6.2.5.

Alalisvoolul töötava helisignaalseadme juhtmete takistus, sealhulgas klemmide ja kontaktide takistus oomides peab olema võimalikult lähedane väärtusele (0,10/12) x nimitoitepinge.

6.2.6.

Signaalseade peab olema jäigalt paigaldatud tootja ettenähtud varustuse abil alusele, mille mass peab olema vähemalt kümme korda suurem katsetatava seadme massist, kuid mitte väiksem kui 30 kg. Peale selle peab see alus olema paigaldatud nii, et selle seinte peegeldus ning vibratsioon ei mõjutaks märgatavalt mõõtmistulemusi.

6.2.7.

Eespool nimetatud tingimustel ei tohi A-sageduskorrektsiooni kasutades tehtud mõõtmisel saadud helirõhutase ületada järgmisi väärtusi: a) 115 dB(A) peamiselt mootorratastele võimsusega kuni 7 kW ette nähtud helisignaalseadmete puhul; b) 118 dB(A) peamiselt M- ja N-kategooria sõidukitele ning mootorratastele võimsusega üle 7 kW ette nähtud helisignaalseadmete puhul.

6.2.7.1.

Peale selle peab helirõhutase 1 800–3 550 Hz sagedusriba piires olema kõrgem kui mis tahes sageduskomponendil sagedusega üle 3 550 Hz ning igal juhul vähemalt: a) 95 dB(A) peamiselt mootorratastele võimsusega kuni 7 kW ette nähtud helisignaalseadmete puhul; b) 105 dB(A) peamiselt M- ja N-kategooria sõidukitele ning mootorratastele võimsusega üle 7 kW ette nähtud helisignaalseadmete puhul.

6.2.7.2.

Punktis b nimetatud nõuetele vastavaid helisignaalseadmeid võib kasutada punktis a nimetatud sõidukitel.

6.2.8.

Eespool kindlaksmääratud nõuetele peavad vastama ka helisignaalseadmed, millele tehakse punktis 6.3 ettenähtud kulumiskatse. Pinge kõikumine peab alalisvoolul töötavate helisignaalseadmete puhul olema vahemikus 95–115 % nimiväärtusest ning vahelduvvoolul töötavate helisignaalseadmete puhul vahemikus 50–100 % generaatori tootja määratud maksimaalsest kiirusest pideval töötamisel.

6.2.9.

Ajaline viivitus aktiveerimishetke ja hetke vahel, kui heli jõuab punktis 6.2.7 nõutud minimaalse väärtuseni, ei tohi olla pikem kui 0,2 sekundit, mõõdetuna ümbritseva õhu temperatuuril 20 ± 5 °C. Seda nõuet kohaldatakse muuhulgas pneumaatiliste ja elektropneumaatiliste signaalseadmete suhtes.

6.2.10.

Kui pneumaatiliste ja elektropneumaatiliste signaalseadmete puhul on tootja ette näinud toiteallikate kasutamise, peavad need vastama samadele akustilistele nõuetele kui elektrilised helisignaalseadmed.

6.2.11.

Mitmetooniliste seadmete poolt, mille iga signaali tekitav üksikosa võib ka eraldi töötada, väljastatav signaal peab jõudma eespool nimetatud miinimumväärtusteni ka siis, kui iga koostisosa pannakse tööle eraldi. Üldise helitaseme maksimaalne väärtus saavutatakse kõigi koostisosade samaaegsel töötamisel.

6.3.   Kulumiskatse

6.3.1.

Helisignaalseadme toiteks kasutatakse nimitoitepingega voolu, kusjuures ühendusjuhtme takistus peab vastama punktides 6.2.3 ja 6.2.5 nimetatud nõuetele. Seadet käitatakse: — 10 000 korda peamiselt mootorratastele võimsusega kuni 7 kW ette nähtud helisignaalseadmete puhul ning — 50 000 korda peamiselt M- ja N-kategooria sõidukitele ja mootorratastele võimsusega üle 7 kW ette nähtud helisignaalseadmete puhul, kusjuures igale ühe sekundi pikkusele töötamisele peab järgnema paus pikkusega neli sekundit. Katse ajal tuleb helisignaalseadet jahutada õhuvooluga, mille kiirus on umbes 10 m/s.

6.3.2.

Kui katse tehakse kajavabas kambris, peab see kamber olema piisavalt suur, et tagada signaalseadmest kulumiskatse ajal eralduva soojuse normaalne hajumine.

6.3.3.

Ümbritseva õhu temperatuur katsekambris peab olema vahemikus + 15 kuni + 30 °C.

6.3.4.

Kui pool käitamiste ettenähtud arvust on tehtud ning helitaseme karakteristikud on katse-eelsetega võrreldes muutunud, võib signaalseadet reguleerida. Kui ettenähtud arv käitamisi on tehtud, peab helisignaalseade, vajaduse korral pärast uut reguleerimist, edukalt sooritama punktis 6.2 kirjeldatud katse.

6.3.5.

Elektropneumaatilisi helisignaalseadmeid võib iga 10 000 käitamise järel õlitada seadme tootja soovitatud õliga.

7.   HELISIGNAALSEADME TÜÜBI MUUTMINE JA TÜÜBIKINNITUSE LAIENDAMINE

7.1.   Igast helisignaalseadme tüübi muudatusest tuleb teatada tüübikinnituse andnud ametiasutusele. Seejärel võib see asutus:

7.1.1.

otsustada, et tehtud muudatustel tõenäoliselt ei ole olulist negatiivset mõju, või

7.1.2.

nõuda tüübikatsetusi tegevalt tehniliselt teenistuselt täiendavat aruannet.

7.2.   Tüübikinnituse andmise kinnitus koos muudatuste üksikasjadega või teatis kinnituse andmisest keeldumise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele punktis 5.4 ettenähtud korras.

7.3.   Tüübikinnituse laienduse väljastanud pädev asutus lisab igale sellise laienduse kohta koostatud teatisevormile seerianumbri.

8.   TOODANGU VASTAVUS NÕUETELE

Toodangu vastavuse kontrolli kord peab olema kooskõlas kokkuleppe 2. liites (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) kirjeldatuga ja vastama järgmistele nõuetele.

8.1.	Käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud helisignaalseadmed peavad olema valmistatud nii, et need vastaksid kinnitatud tüübile ja punkti 6 nõuetele.

8.2.	Tüübikinnituse andnud asutus võib igas tootmisüksuses kasutatavaid vastavuse kontrollimise meetodeid igal ajal kontrollida. Neid kontrollimisi tehakse tavaliselt kord kahe aasta jooksul.

9.   KARISTUSED TOODANGU NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL

9.1.   Helisignaalseadme tüübile käesoleva eeskirja kohaselt antud kinnituse võib tühistada, kui punktis 8.1 sätestatud nõuded ei ole täidetud või kui seade ei läbi punktis 8.2 kirjeldatud kontrolli.

9.2.   Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline tühistab tema poolt varem antud tüübikinnituse, teatab ta sellest kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele, saates neile tüübikinnituseteatise kuupäevastatud ning allkirjastatud koopia, mille lõppu on suurte tähtedega kirjutatud „TÜÜBIKINNITUS TÜHISTATUD”.

10.   TOOTMISE LÕPETAMINE

Kui käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse omanik lõpetab kinnituse saanud helisignaalseadme tüübi tootmise, peab ta sellest teavitama tüübikinnituse andnud asutust. Asjakohase teate saamise järel teavitab asutus sellest teisi käesolevat eeskirja kohaldavaid kokkuleppeosalisi, saates neile tüübikinnitusteatise kuupäevastatud ning allkirjastatud koopia, mille lõppu on suurte tähtedega kirjutatud „TOOTMINE LÕPETATUD”.

II.   MOOTORSÕIDUKITE HELISIGNALISATSIOON

11.   MÕISTED

Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid.

11.1.   „Mootorsõiduki tüübikinnitus”– sõidukitüübi kinnitus seoses sõiduki helisignalisatsiooniga.

11.2.   „Sõidukitüüp”– sõidukid, mis ei erine üksteisest selliste oluliste tunnuste poolest nagu:

12.   TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

12.1.   Sõiduki helisignalisatsiooni tüübikinnituse taotluse esitab sõiduki tootja või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja.

12.2.   Taotlusele tuleb lisada kolmes eksemplaris dokumendid, mis sisaldavad järgmist:

12.2.1.

sõidukitüübi kirjeldus seoses punktis 11.2 nimetatud tunnustega;

12.2.2.

sõidukile paigaldatava(te) signaalseadme(te) kindlakstegemiseks vajalike osade loetelu;

12.2.3.

joonised, millel on näidatud signaalseadme(te) ja selle (nende) paigaldusvahendi(te) paiknemine sõidukil.

12.3.   Tüübikinnituskatsete eest vastutavale tehnilisele teenistusele esitatakse kinnitatavale sõidukitüübile vastav näidissõiduk.

13.   TÜÜBIKINNITUSE ANDMINE

13.1.   Kui käesoleva eeskirja kohaselt kinnituse saamiseks esitatud sõidukitüüp vastab punktide 14 ja 15 nõuetele, antakse sellele sõidukitüübile kinnitus.

13.2.   Igale kinnituse saanud sõidukitüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest numbrit (mis praegu on eeskirja algkuju kohaselt 00) näitavad tüübikinnituse andmise ajaks käesolevasse eeskirja viimati tehtud peamiste tehniliste muudatuste seeriat. Üks ja seesama kokkuleppeosaline ei või anda sama numbrit teisele sõidukitüübile.

13.3.   Teatis sõidukitüübile käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse andmise, kinnituse andmisest keeldumise, kinnituse laiendamise, kinnituse tühistamise või sõidukitüübi tootmise lõpetamise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud näidisele vastavas vormis ning koos joonistega (mille on esitanud kinnituse taotleja), mille suurim formaat on A4 (210 × 297 mm) või mis on kokku voldituna selles formaadis ja sobivas mõõtkavas.

13.4.   Igale käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud tüübile vastavale sõidukile tuleb kinnitada tüübikinnitusvormil kindlaksmääratud hästi märgatavasse ja kergesti juurdepääsetavasse kohta rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, millel on:

13.4.1.

ringjoonega ümbritsetud E-täht, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi eraldusnumber;

13.4.2.

punktis 13.4.1 kirjeldatud ringjoonest paremal käesoleva eeskirja number.

13.5.   Kui sõidukitüüp vastab ühe või mitme teise kokkuleppele lisatud eeskirja kohaselt kinnitatud sõidukitüübile, ei pea selle eeskirja kohaselt kinnituse andnud riik punktis 13.4 kirjeldatud märki kordama; sellisel juhul paigutatakse sellest sümbolist paremale üksteise alla tulpa kõigi nende eeskirjade numbrid ja tähised, mille kohaselt on antud kinnitus riigis, mis on käesoleva eeskirja kohaselt kinnituse andnud.

13.6.   Tüübikinnitusmärk peab olema selgesti loetav ja kustumatu.

13.7.   Tüübikinnitusmärk tuleb panna tootja kinnitatud sõidukiandmetega plaadi lähedale või selle peale.

13.8.   Käesoleva eeskirja 3. lisa II osas on esitatud tüübikinnitusmärgi kujunduse näidis.

13.9.   Pädev asutus teeb enne tüübikinnituse andmist kindlaks, kas on sisse seatud rahuldav kord, mis tagab tootmise nõuetele vastavuse tõhusa kontrolli.

14.   NÕUDED

Sõiduk peab vastama järgmistele nõuetele.

14.1.

Sõidukile paigaldatav helisignalisatsioon peab vastama käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud tüübile. II klassi helisignaalseadmeid, mis on kinnitatud käesoleva eeskirja algversiooni kohaselt ja mille tüübikinnitusmärgil ei ole seetõttu sümbolit II, võib jätkuvalt käesoleva eeskirja kohase kinnituse saamiseks esitatavatele sõidukitüüpidele paigaldada.

14.2.

Katsepinge peab vastama käesoleva eeskirja punkti 6.2.3 nõuetele.

14.3.

Helirõhutaseme mõõtmised peavad toimuma käesoleva eeskirja punktis 6.2.2 esitatud tingimustes.

14.4.

Sõidukile paigaldatud seadme(te) tekitatavat A-korrigeeritud helirõhutaset tuleb mõõta 7 m sõidukist eespool, kusjuures sõiduk peab asuma lagedal alal, kus maapind on võimalikult tasane; alalisvoolul töötavate seadmete puhul peab sõiduki mootor olema välja lülitatud.

14.5.

Mõõtevahendi mikrofon peab asetsema umbes sõiduki keskpikitasapinnal.

14.6.

Taustamüra ja tuule tekitatud müra tase peab olema vähemalt 10 dB(A) mõõdetavast helirõhutasemest madalam.

14.7.

Maksimaalne helirõhutase määratakse 0,5–1,5 m kõrgusel maapinnast.

14.8.

Mõõdetuna punktides 14.2–14.7 kindlaks määratud tingimustes, peab katsetatava helisignaali maksimaalne helirõhutase (punkt 14.7) olema: a) kuni 7 kW võimsusega mootorrataste signaalide puhul vähemalt 83 dB(A) ja mitte rohkem kui 112 dB(A); b) M- ja N-kategooria sõidukite või 7 kW-st suurema võimsusega mootorrataste signaalide puhul vähemalt 93 dB ja mitte rohkem kui 112 dB(A).

15.   SÕIDUKITÜÜBI MUUTMINE JA TÜÜBIKINNITUSE LAIENDAMINE

15.1.   Igast sõidukitüübi muudatusest tuleb teatada tüübikinnituse andnud ametiasutusele. Seejärel võib see asutus:

15.1.1.

otsustada, et tehtud muudatustel ei ole tõenäoliselt negatiivset mõju ja et sõiduk vastab endiselt igal juhul nõuetele, või

15.1.2.

nõuda tüübikatsetusi tegevalt tehniliselt teenistuselt uut aruannet.

15.2.   Tüübikinnituse andmise kinnitus koos muudatuste üksikasjadega või teatis kinnituse andmisest keeldumise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele punktis 13.3 ettenähtud korras.

15.3.   Tüübikinnituse laienduse andnud pädev asutus lisab igale sellise laienduse kohta koostatud teatisele seerianumbri.

16.   TOODANGU VASTAVUS NÕUETELE

Toodangu vastavuse kontrolli kord peab olema kooskõlas kokkuleppe 2. liites (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) kirjeldatuga ja vastama järgmistele nõuetele.

16.1.

Käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud sõiduk peab olema valmistatud nii, et see vastaks punkti 14 nõuete kohaselt kinnitatud tüübile.

16.2.

Tüübikinnituse andnud asutus võib igas tootmisüksuses kasutatavaid vastavuse kontrollimise meetodeid igal ajal kontrollida. Neid kontrollimisi tehakse tavaliselt kord kahe aasta jooksul.

17.   KARISTUSED TOODANGU NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL

17.1.   Sõidukitüübile käesoleva eeskirja kohaselt antud kinnituse võib tühistada, kui punktis 16.1 sätestatud nõuded ei ole täidetud või kui seade ei läbi punktis 16.2 kirjeldatud kontrolli.

17.2.   Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline tühistab tema poolt varem antud tüübikinnituse, teatab ta sellest kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele, saates neile tüübikinnitusteatise kuupäevastatud ning allkirjastatud koopia, mille lõppu on suurte tähtedega kirjutatud „TÜÜBIKINNITUS TÜHISTATUD”.

18.   TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE NING HALDUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised peavad edastama ÜRO sekretariaadile tüübikatsetuste eest vastutavate tehniliste teenistuste ning nende ametiasutuste nimed ja aadressid, kes annavad kinnitusi ja kellele tuleb saata teistes riikides välja antud kinnituse andmise, kinnituse andmisest keeldumise või kinnituse tühistamise vormikohased teatised.

---

(1)  Mitme heliavaga helisignaalseadet, mida toidab üks energiaallikas, loetakse üheks helisignaalseadmeks.

(2)  Nagu ühisotsuses määratletud (R.E.3).

(3)  Helisignaalseadet, mis koosneb mitmest osast, mis kõik tekitavad helisignaali ning ühe juhtimisseadisega käivitamisel toimivad üheaegselt, loetakse helisignalisatsioonisüsteemiks.

(4)  1 – Saksamaa, 2 – Prantsusmaa, 3 – Itaalia, 4 – Madalmaad, 5 – Rootsi, 6 – Belgia, 7 – Ungari, 8 – Tšehhi Vabariik, 9 – Hispaania, 10 – Jugoslaavia, 11 – Ühendkuningriik, 12 – Austria, 13 – Luksemburg, 14 – Šveits, 15 (vaba), 16 – Norra, 17 – Soome, 18 – Taani, 19 – Rumeenia, 20 – Poola, 21 – Portugal, 22 – Venemaa Föderatsioon, 23 – Kreeka, 24 – Iirimaa, 25 – Horvaatia, 26 – Sloveenia, 27 – Slovakkia, 28 – Valgevene, 29 – Eesti, 30 (vaba), 31 – Bosnia ja Hertsegoviina, 32 – Läti, 33 (vaba), 34 – Bulgaaria, 35-36 (vaba, 37 – Türgi, 38-39 (vaba), 40 – endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 41 (vaba), 42 – Euroopa Ühendus (tüübikinnitusi annavad Euroopa Ühenduse liikmesriigid, kes kasutavad oma EMK tüübikinnitusmärke), 43 – Jaapan, 44 (vaba), 45 – Austraalia, 46 – Ukraina, 47 – Lõuna-Aafrika. Järgmised numbrid antakse muudele riikidele sellises kronoloogilises järjekorras, milles nad ratifitseerivad kokkuleppe, milles käsitletakse ratassõidukitele ning neile paigaldatavatele ja/või neil kasutatavatele seadmetele ja osadele ühtsete tehnonõuete kehtestamist ja kõnealuste nõuete alusel väljastatud tüübikinnituste vastastikuse tunnustamise tingimusi, või ühinevad sellega ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär edastab kõnealused numbrid kokkuleppeosalistele.

(5)  See koht võib olla näiteks 50meetrise raadiusega avatud plats, mille keskosas on vähemalt 20meetrise raadiusega horisontaalne pind, mis on kaetud betooni, asfaldi või samalaadse materjaliga ja millel ei ole lahtist lund, kõrget rohtu, lahtist mulda ega tuhka. Mõõtmised tehakse selge ilmaga. Helisignaalseadme või mikrofoni juures tohib olla ainult mõõdiku näidu lugeja, sest pealtvaatajate olek seadme või mikrofoni juures võib märkimisväärselt mõjutada mõõdiku näitu. Näidu lugemisel ei võeta arvesse tippväärtusi, millel ei paista olevat seost üldise helitasemega.

---

---

---

---

6.12.2011

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 323/46

---

Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel on õiguslik toime ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumise kuupäeva tuleb kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjade staatust käsitleva dokumendi TRANS/WP.29/343 viimasest versioonist, mis on kättesaadav internetis aadressil.

http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html

ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 48 – Sõidukite tüübikinnituse ühtsed sätted seoses valgustus- ja valgussignaalseadmete paigaldamisega

Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni:

04-seeria muudatuste 6. täiendus – jõustumise kuupäev: 30. jaanuar 2011,

05-seeria muudatused – jõustumise kuupäev: 30. jaanuar 2011.

SISUKORD

EESKIRI

1.	Reguleerimisala

2.

Mõisted

3.	Tüübikinnituse taotlemine

4.	Tüübikinnitus

5.

Üldnõuded

6.

Erinõuded

7.	Sõidukitüübi või sellele paigaldatava valgustus- ja valgussignaalseadmete muutmine ja laiendamine

8.	Toodangu vastavus nõuetele

9.	Karistus toodangu nõuetele mittevastavuse korral

10.	Tootmise lõpetamine

11.	Tüübikatsetuste eest vastutavate tehniliste teenistuste ja haldusasutuste nimed ja aadressid

12.	Üleminekusätted

LISAD

1. lisa –

Teatis sõidukitüübile tüübikinnituse andmise, tüübikinnituse andmisest keeldumise, tüübikinnituse laiendamise, tüübikinnituse tühistamise või tootmise lõpetamise kohta seoses valgustus- ja valgussignaalseadmete paigaldamisega eeskirja nr 48 kohaselt

2. lisa –

Tüübikinnitusmärkide paigutus

3. lisa –

Näited laternate pindade, telgede, nullkeskme ning geomeetrilise nähtavuse nurkade kohta

4. lisa –

Punase tule nähtavus eest ja valge tule nähtavus tagant

5. lisa –

Koormusseisundid, mida tuleb lähitulelaternate vertikaalse reguleerituse erinevuste määramisel arvesse võtta

6. lisa –

Koorma raskusest tuleneva lähitule kalde muutuse mõõtmine

7. lisa –

Käesoleva eeskirja punktis 6.2.6.1.1 nimetatud lähitule ahenduse allasuunatud kalde tähis ja käesoleva eeskirja punktis 6.3.6.1.2 nimetatud eesmise udutule ahenduse allasuunatud kalde tähis

8. lisa –

Käesoleva eeskirja punktis 6.2.6.2.2 nimetatud esilaternate reguleerimisseadmete lülitusseadised

9. lisa –

Toodangu nõuetele vastavuse kontrollimine

10. lisa –

Valgusallikate näidised

11. lisa –

Sõidukit nähtavamaks tegeva märgistuse nähtavus sõiduki tagant, eest ja külgedelt

12. lisa

1.   REGULEERIMISALA

Käesolevat eeskirja kohaldatakse M- ja N-kategooria sõidukite ja nende haagiste (kategooria O)  (1) valgustus- ja valgussignaalseadmete paigalduse suhtes.

2.   MÕISTED

Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid.

2.1.   „Sõiduki tüübikinnitus” – sõidukitüübile tüübikinnituse andmine seoses valgustus- ja valgussignaalseadmete arvuga ja paigaldamise viisiga.

2.2.   „Sõidukitüüp seoses valgustus- ja valgussignaalseadmete paigaldamisega” – sõidukid, mis ei erine üksteisest punktides 2.2.1–2.2.4 nimetatud oluliste näitajate poolest.

„Erinevat tüüpi sõidukiteks” ei loeta järgmisi sõidukeid: sõidukid, mis erinevad üksteisest punktide 2.2.1–2.2.4 tähenduses, kuid mitte niivõrd, et see tooks kaasa muutusi laternate tüübis, arvus, asendis ja geomeetrilises nähtavuses ning kõnealuse sõidukitüübi jaoks ette nähtud lähitule kaldes, ning sõidukeid, millele on paigaldatud või millel puuduvad lisalaternad:

2.2.1.

sõiduki mõõtmed ja väliskuju;

2.2.2.

seadmete arv ja asetus;

2.2.3.

esilaternate kõrguse reguleerimise süsteem;

2.2.4.

vedrustussüsteem.

2.3.   „Püsttasapind” – sõiduki keskpikitasapinnaga risti asetsev vertikaaltasapind.

2.4.   „Tühimassiga sõiduk” – juhi, meeskonna, sõitjate ja koormuseta, kuid täis kütusepaagi, varuratta ja tavapäraselt sõiduki varustusse kuuluva tööriistakomplektiga sõiduk.

2.5.   „Täismassiga sõiduk” – sõiduk, mille last vastab tootja kindlaks määratud suurimale tehniliselt lubatud massile; tootja määrab 5. lisas kirjeldatud meetodil kindlaks ka kõnealuse massi jaotumise telgede vahel.

2.6.   „Seade” – osa või osade kombinatsioon, mida kasutatakse ühe või mitme funktsiooni täitmiseks.

2.6.1.   „Valgustusfunktsioon” – seadmest kiirgav valgus, valgustamaks teed ja sõiduki liikumissuunas asuvaid objekte.

2.6.2.   „Valgussignaali funktsioon” – seadmest kiirgav või sellelt peegelduv valgus, andmaks teistele liiklejatele visuaalset teavet sõiduki olemasolu, identifitseerimistunnuste ja/või liikumise muutumise kohta.

2.7.   „Latern” – seade, mida kasutatakse tee valgustamiseks või valgussignaali andmiseks teistele liiklejatele. Laternate hulka loetakse ka tagumise numbritule laternaid ja helkureid. Käesoleva eeskirja tähenduses ei loeta laternate hulka tagumisi helendavaid numbrimärke ning eeskirja nr 107 kohast M2- ja M3-kategooria sõidukite teenindusukse valgustussüsteemi.

2.7.1.   Valgusallikas (2)

2.7.1.1.   „Valgusallikas”– üks või mitu nähtavat kiirgust kiirgavat elementi, mis on ühendatud ühe või mitme läbipaistva mähisega ning mehaanilise ja elektrilise ühenduse alusega.

Sisseehitatud välise hajutiklaasita valgustus- ja valgussignaalseadmete osana võib valgusallikas koosneda ka valgusjuhtme otsast.

2.7.1.1.1.   „Asendatav valgusallikas”– valgusallikas, mida saab paigaldada ja seadme pesast eemaldada ilma tööriistadeta.

2.7.1.1.2.   „Asendamatu valgusallikas”– valgusallikas, mille asendamiseks tuleb asendada seade, mille külge on kõnealune valgusallikas kinnitatud:

2.7.1.1.3.   „Valgusallika moodul”– konkreetse seadme jaoks ette nähtud optiline osa, mis sisaldab ühte või enamat asendamatut valgusallikat ja mida saab seadme küljest eemaldada vaid tööriista(de) abiga. Valgusallika moodul on projekteeritud nii, et ka tööriistu kasutades ei ole seda võimalik mehaaniliselt vahetada ühegi tüübikinnituse saanud asendatava valgusallikaga.

2.7.1.1.4.   „Hõõgniidiga valgusallikas” (hõõglamp)– valgusallikas, kus nähtava kiirguse elemendiks on üks või enam termilist kiirgust tekitavat hõõgniiti.

2.7.1.1.5.   „Gaaslahendusega valgusallikas”– valgusallikas, kus nähtava kiirguse elemendiks on elektroluminestsentsi/fluorestsentsi tekitav lahenduskaar.

2.7.1.1.6.   „Valgusdioodiga (LED) valgusallikas”– valgusallikas, kus nähtavat kiirgust tekitavaks elemendiks on üks või enam injektsiooniluminestsentsi/fluorestsentsi tekitavat tahket ühendust.

2.7.1.1.7.   „LED-moodul”– valgusallika moodul, milles on valgusallikaks ainult LEDid.

2.7.1.2.   „Elektrooniline valgusallika juhtimisseadmestik”– üks või rohkem toite ja valgusallika vahelist osa, mis reguleerivad pinget ja/või valgusallika elektrivoogu.

2.7.1.2.1.   „Liiteseadis”– toite ja valgusallika vahel olev elektrooniline valgusallika juhtimisseadmestik, mis stabiliseerib gaaslahendusega valgusallika elektrivoogu.

2.7.1.2.2.   „Süütur”– elektrooniline valgusallika juhtimisseadmestik gaaslahendusega valgusallika kaare süütamiseks.

2.7.1.3.   „Valgustugevust reguleeriv juhtseade”– seade, mis reguleerib automaatselt tagumisi reguleeritava valgustugevusega valgussignaalseadmeid, et tagada nende signaalide muutumatu nähtavus. Valgustugevust reguleeriv juhtseade on integreeritud laternasse, sõidukisse või mõlemasse.

2.7.2.   „Ekvivalentsed laternad” – sõiduki registreerinud riigis lubatud ja ühesuguse funktsiooniga laternad; selliste laternate näitajad võivad erineda tüübikinnituse saamise ajal sõidukil olnud laternate näitajatest tingimusel, et laternad vastavad käesoleva eeskirja nõuetele.

2.7.3.   „Sõltumatud laternad” – seadmed, millel on eraldi nähtavad pinnad nulltelje suunas, (3) valgusallikad ja korpused.

2.7.4.   „Grupeeritud laternad” – seadmed, millel on eraldi nähtavad pinnad nulltelje suunas (3) ja eraldi valgusallikad, kuid ühine korpus.

2.7.5.   „Kombineeritud laternad” – seadmed, millel on eraldi nähtavad pinnad nulltelje suunas, (3) kuid ühine valgusallikas ja korpus.

2.7.6.   „Vastastikku ühendatud laternad” – seadmed, millel on eraldi valgusallikas või üks erinevatel tingimustel (näiteks optilised, mehaanilised või elektrilised erinevused) töötav valgusallikas, täielikult või osaliselt ühised nähtavad pinnad nulltelje suunas (3) ning ühine korpus (4).

2.7.7.   „Ühe funktsiooniga latern” – seadme osa, mis täidab ühte valgustuse või valgussignaalseadme funktsiooni.

2.7.8.   „Peitlatern” – latern, mis on osaliselt või täielikult peidetav, kui seda ei kasutata. Laternat saab peita liikuva katte abil, laterna ümberpaigutamise teel või mis tahes muul sobival viisil. Mõistet „sissetõmmatav” kasutatakse eelkõige sellise peitlaterna puhul, mille saab ümberpaigutamise teel autokere sisse peita.

2.7.9.   „Eesmine kaugtulelatern” – latern, mida kasutatakse pika teeosa valgustamiseks sõiduki ees.

2.7.10.   „Eesmine lähitulelatern” – latern, mida kasutatakse tee valgustamiseks sõiduki ees, ilma et laterna ere tuli pimestaks vastassuunas liikuvate sõidukite juhte ja teisi liiklejaid ega tekitaks nendele muid ebamugavusi.

2.7.10.1.   „Lihtlähituli”– ilma infrapunakiirgaja ja/või kurvivalgustuseks kasutatavate lisavalgusallikateta lähituli.

2.7.11.   „Suunatulelatern” – latern, mida kasutatakse teiste liiklejate informeerimiseks sõidukijuhi kavatsusest muuta suunda kas paremale või vasakule.

Suunatulelaternat või -laternaid võib kasutada ka eeskirja nr 97 sätete kohaselt.

2.7.12.   „Piduritulelatern” – latern, millega antakse sõiduki taga olevatele liiklejatele teada, et sõiduki pikisuunalise liikumise aeglustumine on tahtlik.

2.7.13.   „Tagumise numbritule valgustusseade” – seade, mida kasutatakse tagumise numbrimärgi jaoks ette nähtud ala valgustamiseks; see võib koosneda mitmest optilisest osast.

2.7.14.   „Eesmine ääretulelatern” – latern, mida kasutatakse sõiduki kohaloleku ja laiuse märkimiseks eestpoolt vaadatuna.

2.7.15.   „Tagumine ääretulelatern” – latern, mida kasutatakse sõiduki kohaloleku ja laiuse märkimiseks tagantpoolt vaadatuna.

2.7.16.   „Helkur” – seade, mis valguse peegeldumise abil sõidukiga ühendamata valgusallikalt näitab sõiduki kohalolekut valgusallika lähedal asuvale vaatlejale.

Käesoleva eeskirja tähenduses ei loeta helkuriteks

2.7.16.1.

valgust tagasi peegeldavaid numbrimärke;

2.7.16.2.

ohtlike veoste rahvusvahelist autoveo Euroopa kokkuleppes (ADR) nimetatud valgust tagasi peegeldavaid märke;

2.7.16.3.

muid märke ja valgust tagasi peegeldavaid märke, mida riigis kehtivate nõuete kohaselt tuleb kasutada teatava kategooria sõidukitel või teatavate kasutusviiside puhul;

2.7.16.4.

eeskirja nr 104 kohaselt D- või E-klassi kuuluvana tüübikinnituse saanud valgust peegeldavaid materjale, mida kasutatakse kooskõlas riiklike nõuetega muul otstarbel, nt reklaamis.

2.7.17.   „Märgistus nähtavamaks tegemiseks” – seade, mis on ette nähtud sõiduki nähtavamaks tegemiseks valguse peegeldumise abil sõidukiga ühendamata valgusallikalt selle lähedal asuva vaatleja jaoks, vaadatuna küljelt või tagantpoolt (ning haagiste puhul ka eest).

2.7.17.1.   „Gabariitide märgistamine”– märgistus nähtavamaks tegemiseks sõiduki horisontaal- ja vertikaalgabariitide (pikkuse, laiuse ja kõrguse) tähistamise abil.

2.7.17.1.1.   „Gabariitide täielik märgistamine”– gabariitide märgistus, mis tähistab sõiduki kontuuri pidevjoonega.

2.7.17.1.2.   „Gabariitide osaline märgistamine”– gabariitide märgistus, kus sõiduki horisontaalmõõde on tähistatud pidevjoonega ning vertikaalmõõde ülemiste nurkade märgistamisega.

2.7.17.2.   „Joonmärgistus”– gabariitide märgistus sõiduki horisontaalmõõtmete (pikkuse ja laiuse) tähistamiseks pidevjoonega.

2.7.18.   „Ohutuli” – sõiduki kõigi suunatulelaternate samaaegne toimimine tähelepanu juhtimiseks asjaolule, et sõiduk kujutab ajutiselt teistele liiklejatele erilist ohtu.

2.7.19.   „Eesmine udutulelatern” – latern, mida kasutatakse tee valgustamiseks sõiduki ees udu või muude sarnaste piiratud nähtavusega olude korral.

2.7.20.   „Tagumine udutulelatern” – latern, mille abil tehakse sõiduk tiheda udu korral tagantpoolt paremini märgatavaks.

2.7.21.   „Tagurdustulelatern” – latern, mida kasutatakse tee valgustamiseks sõiduki taga ja teiste liiklejate hoiatamiseks, et kõnealune sõiduk tagurdab või hakkab tagurdama.

2.7.22.   „Seisutulelatern” – latern, mida kasutatakse tähelepanu juhtimiseks pargitud sõidukile asulas. Sellisel juhul asendab see eesmisi ääretulelaternaid ja tagumisi ääretulelaternaid.

2.7.23.   „Ülemine ääretulelatern” – külgserva äärmise punkti lähedusse võimalikult kõrgele paigaldatud latern, mis on mõeldud sõiduki kogulaiuse selgeks märgistamiseks. Kõnealune latern on mõeldud täienduseks teatavate sõidukite ja haagiste eesmistele ja tagumistele ääretulelaternatele, juhtides eriti tähelepanu sõiduki suurusele.

2.7.24.   „Küljeääretule latern” – latern, mida kasutatakse sõiduki kohaloleku märkimiseks küljelt vaadatuna.

2.7.25.   „Päevatulelatern” – ettepoole suunatud latern, mis on ette nähtud sõiduki nähtavamaks tegemiseks päevase sõidu ajal.

2.7.26.   „Nurgalatern” – latern, mida kasutatakse selle teeosa, mis asub sõiduki eesmise nurga juures ja sellel küljel, kuhu sõiduk keerama hakkab, täiendavaks valgustamiseks.

2.7.27.   „Objektiivne valgusvoog” – asendatavast valgusallikast või valgusallika moodulist kiirgava valgusvoo ettenähtud väärtus. Määratud hälbe piiridesse jääva väärtuse saavutamiseks tuleb asendatav valgusallikas või valgusallika moodul varustada määratud katsepingega elektrienergiaga, nagu on esitatud valgusallika või valgusallika mooduli andmelehel või valgusallika moodulile lisatud tehnilises spetsifikatsioonis.

2.7.28.   „Kohanduvate esitulede süsteem” (või „AFS”) – eeskirja nr 123 kohase tüübikinnitusega valgustusseade, mis kiirgab erinevate omadustega valgusvihke, kohandudes automaatselt lähitulede ja vajaduse korral ka kaugtulede kasutamise eri tingimustega.

2.7.28.1.   „Valgustusüksus”– valgust kiirgav osa, mille ülesandeks on tekitada osalist või täielikku valgusvihku AFSi ühe või enama esivalgustuse funktsiooni rakendamisel.

2.7.28.2.   „Paigaldusüksus”– osadeks jagamatu korpus (laterna korpus), mis sisaldab üht või enamat valgustusüksust.

2.7.28.3.   „Valgustusrežiim või režiim”– AFSi esivalgustuse funktsioon, mille on kindlaks määranud tootja ning mis on mõeldud kohandamiseks konkreetsele sõidukile ja väliskeskkonna tingimustele.

2.7.28.4.   „Süsteemi juhtseade”– AFSi osa või osad, mis võtavad vastu sõiduki edastatavaid AFSi juhtsignaale ning reguleerivad automaatselt valgustusüksuste tööd.

2.7.28.5.   „AFSi juhtsignaal” (V, E, W, T)– käesoleva eeskirja punktile 6.22.7.4 vastav AFSi sisendsignaal.

2.7.28.6.   „Neutraalasend”– AFSi asend, mille puhul rakendub C-klassi lähitulede (lihtlähituled) või kaugtulede (kui need on kasutusel) määratud režiim ning AFS juhtsignaali ei rakendata.

2.7.29.   „Väline ukse avamisel süttiv latern” – latern, mis annab täiendavat valgust, et aidata juhil või kaassõitjal sõidukisse siseneda või sealt väljuda või valgustab laadimistöödel.

2.7.30.   „Seotud laternasüsteem” – kahest või kolmest sama funktsiooni täitvast laternast koosnev süsteem.

2.7.30.1.   „Seotud latern”– seade, mis töötab seotud laternasüsteemi osana. Seotud laternad töötavad sisselülitatutena koos, neil on nulltelje suunas eraldi nähtavad pinnad ja eraldi korpused ning neil võib olla ka eraldi valgusallikas.

2.8.   „Valgustusseadme, valgussignaalseadme või helkuri valgust kiirgav pind” – valgust läbilaskva materjali pind, nagu selle on joonisel esitanud seadme tootja oma tüübikinnituse taotluses, vt 3. lisa (nt 1. ja 4. osa).

Valgust kiirgav pind peab vastama järgmistele tingimustele:

a)	kui hajutiklaas on tekstuuriga, peab valgust kiirgav pind olema terve hajutiklaasi välispind või osa sellest;

b)	kui hajutiklaas on tekstuurita, võib hajutiklaasi välja jätta ning valgust kiirgav pind on see, mis on näidatud joonisel 3. lisas (vt nt 5. osa).

2.8.1.   „Tekstuuriga hajutiklaas” või „hajutiklaasi tekstuuriga piirkond” – kogu hajutiklaas või osa sellest, mis on konstrueeritud muutma või mõjutama valgusallika(te)st lähtuvat valgust, nii et valguskiired muudavad märgatavalt oma esialgset suunda.

2.9.   „Valgusava” (vt 3. lisa).

2.9.1.   „Valgustusseadme valgusava” (punktid 2.7.9, 2.7.10, 2.7.19, 2.7.21 ja 2.7.26) – peegeldi täisava või ellipsoidpeegeldiga esilaternatel puhul projektsioonihajuti ortogonaalprojektsioon püsttasapinnal. Kui valgustusseadmel ei ole peegeldit, siis kohaldatakse punkti 2.9.2 määratlust. Kui laterna valgust kiirgava pinna osa ulatub ainult üle peegeldi täisava, siis võetakse valgusavana arvesse ainult selle osa projektsioon.

Lähitulelaterna puhul piirneb valgusava valguse ja varju piirjoone projektsiooniga hajutiklaasidel. Teineteise suhtes reguleeritava peegeldi ja laternaklaasi puhul tuleks need reguleerida keskasendisse.

Kui on paigaldatud AFS: kui valgustusfunktsiooni täidavad sõiduki ühel küljel kaks või enam samal ajal töötavat valgustusüksust, moodustavad arvesse võetava valgusava kõik üksikud valgusavad kokku (näiteks punktis 6.22.4 esitatud joonisel moodustavad sõiduki parema külje valgusava valgustusüksuste 8, 9 ja 11 valgusavad kokku, võttes arvesse nende vastavaid asendeid).

2.9.2.   „Valgussignaalseadme (välja arvatud helkurid) valgusava” (punktid 2.7.11–2.7.15, 2.7.18, 2.7.20 ja 2.7.22–2.7.25) – laterna ortogonaalprojektsioon pinnal, mis asetseb risti laterna nullteljega ning on kokkupuutes laterna välise valgust kiirgava pinnaga ning mis piirneb kõnealusel tasandil paiknevate ekraanide servadega, millest igaüks laseb läbi ainult 98 % kogu valgustugevusest nulltelje suunas.

Valgusava alumise ja ülemise piirjoone ning külgmiste piirjoonte määramiseks kasutatakse ainult horisontaalsete ja vertikaalsete servadega ekraane, et teha kindlaks sõiduki kaugeimate servade vaheline kaugus ning kõrgus maapinnast.

Valgusavade muu kasutamise puhul (nt kahe laterna või funktsiooni vaheline kaugus) valgusava piirjoone kuju. Ekraanid peavad olema paralleelsed, kuid kasutada võib muid suundi.

Valgussignaalseadme puhul, mille valgusava on täielikult või osaliselt ümbritsetud mõne muu funktsiooni valgusavaga või valgustamata pinnaga, võib kõnealust valgusava ennast lugeda valgust kiirgavaks pinnaks (vt näiteks 3. lisa, 2., 3., 5. ja 6. osa).

2.9.3.   „Helkuri valgusava” (punkt 2.7.16) – vastavalt helkurite osade tüübikinnitusprotseduuri käigus taotleja esitatud andmetele helkuri ortogonaalprojektsioon pinnal, mis asetseb risti helkuri nullteljega ning mis piirneb helkuri valgustpeegeldava pinna välisservadega kokku puutuvate ja nullteljega paralleelsete pindadega. Seadme valgusava alumise ja ülemise piirjoone ning külgmiste piirjoonte määramiseks kasutatakse ainult vertikaalseid ja horisontaalseid pindu.

2.10.   „Nähtav pind” – määratletud vaatlussuunas – vastavalt tootja või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja soovile:

kas laternaklaasi välispinnale projekteeritud valgusava piirjoone ortogonaalprojektsioon

või valgust kiirgav pind,

vaatlussuunaga risti olevale tasapinnale, mis on kokkupuutes laternaklaaside kõige välimise punktiga. Näiteid nähtava pinna kasutamise kohta leiab käesoleva eeskirja 3. lisast.

Ainult reguleeritava valgustugevusega valgussignaalseadme puhul peetakse selle nähtavaks pinnaks, mis võib olla reguleeritav, nagu on määratletud punktis 2.7.1.3, kõiki variante, mida võimaldab kõigis tingimustes reguleeritava valgustugevuse juhtseade, kui seda rakendatakse.

2.11.   „Nulltelg” – laternale iseloomulik telg, mille määrab kindlaks (laterna) tootja fotomeetrilistel mõõtmistel võrdlussuunana (H = 0°, V = 0°) kasutamiseks ja laterna kinnitamiseks sõidukile.

2.12.   „Nullkese” – lõikepunkt nulltelje ja välise valgustava pinna vahel. Selle määrab kindlaks laterna tootja.

2.13.   „Geomeetrilise nähtavuse nurgad” – nurgad, mis määravad kindlaks miinimumruuminurga välja, mille ulatuses laterna nähtav valgust kiirgav pind on nähtav. See ruuminurga väli määratakse kera segmentide abil, mille kese langeb ühte laterna nullkeskmega ning mille ekvaator on paralleelne maapinnaga. Segmendid määratakse vastavalt nullteljele. Horisontaalnurgad β vastavad pikkusele ja vertikaalnurgad α vastavad laiusele.

Kui mõõtmised tehakse laternale lähemal, peab sama täpsuse saamiseks vaatlussuunda paralleelselt nihutama.

Geomeetrilise nähtavuse nurkade sees olevaid takistusi ei võeta arvesse, kui need olid olemas juba laterna tüübikinnituse saamise ajal.

Kui mõni sõiduki osa varjab paigaldatud laterna nähtava pinna mis tahes osa, siis tuleb tõendada, et takistusest varjamata laterna osa vastab laterna optilise osa tüübikinnitusel ette nähtud fotomeetrilistele väärtustele (vt käesoleva eeskirja 3. lisa). Kui aga geomeetrilise nähtavuse vertikaalset nurka allpool horisontaali võib vähendada kuni 5 kraadini (latern, mis asub maapinnast kuni 750 mm kõrgusel), võib paigaldatud optilise osa fotomeetriliste mõõtmiste välja vähendada kuni 5 kraadini allapoole horisontaaltasapinda.

2.14.   „Kaugeim välisserv” – sõiduki mõlemal küljel – tasapind, mis on paralleelne sõiduki keskpikitasapinnaga ning langeb ühte sõiduki külgmise välisservaga, välja arvatud projektsioon, mille tekitavad

2.14.1.

rehvid maapinnaga kokkupuutumise punkti lähedal ning rehvimanomeetrite ühenduskohad;

2.14.2.

ratastele paigaldatavad libisemisvastased vahendid;

2.14.3.

kaudse nähtavuse seadmed;

2.14.4.

külgmised suunatulelaternad, ülemised ääretulelaternad, eesmised ja tagumised ääretulelaternad ja seisutulelaternad, helkurid ja küljeääretule laternad;

2.14.5.

sõidukile kinnitatud tollitõkendid ning nende kinnitamise ja kaitsmise vahendid;

2.14.6.

punktis 2.7 nimetatud M2- ja M3-kategooria sõidukite teenindusukse valgustussüsteemid.

2.15.   „Gabariitmõõtmed” – kahe punktis 2.14 määratletud vertikaaltasapinna vaheline kaugus.

2.15.1.   „Gabariitlaius” – kahe punktis 2.14 määratletud vertikaaltasapinna vaheline kaugus.

2.15.2.   „Gabariitpikkus” – kaks vertikaaltasapinda, mis on risti sõiduki keskpikitasapinnaga ning langevad ühte sõiduki külgmise välisservaga, välja arvatud projektsioon, mille tekitavad

a)	kaudse nähtavuse seadmed;

b)	küljeääretulelaternad;

c)	haakeseadmed, mootorsõidukite puhul.

Haagiste puhul võetakse gabariitpikkusel ja mis tahes muu pikkuse mõõtmise puhul arvesse haakeseadmeid, kui neid ei ole spetsiaalselt välja arvatud.

2.16.   „Üksik- ja mitmiklaternad”

2.16.1.   „Üksiklatern”:

a)	seade või seadme osa, millel on üks valgustav või valgussignaali funktsioon ja üks või mitu valgusallikat ning üks nulltelje suunas asuv nähtav pind, mis võib olla pidev või koosneda kahest või enamast eraldiseisvast osast, või

b)

koost, mille osadeks on sama funktsiooniga kaks identset või erinevat sõltumatut laternat, mis on saanud tüübikinnituse D-tüüpi laternana ning on paigaldatud nii, et i) nende nähtavate pindade projektsioon nulltelje suunas moodustab vähemalt 60 % kõnealuste nähtavate pindade nulltelje suunas asuvaid projektsioone ümbritseva kõige väiksema ristküliku pindalast või nii, et ii) kahe külgneva/kokkupuutuva eraldi osa vaheline kaugus nullteljega risti mõõdetuna ei ületa 15 mm või

c)

koost, mille osadeks on kaks identset või erinevat sõltumatut helkurit, mis on saanud eraldi tüübikinnituse ning on paigaldatud nii, et i) nende nähtavate pindade projektsioon nulltelje suunas moodustab vähemalt 60 % kõnealuste nähtavate pindade nulltelje suunas asuvaid projektsioone ümbritseva kõige väiksema ristküliku pindalast või nii, et ii) kahe külgneva/kokkupuutuva eraldi osa vaheline kaugus nullteljega risti mõõdetuna ei ületa 15 mm või

d)	mis tahes seotud laternasüsteem, mis koosneb kahest või kolmest sama funktsiooni täitvast seotud laternast, mis on saanud koos tüübikinnituse Y ning on paigaldatud nii, et külgnevate valgust kiirgavate pindade vahe nullteljega risti mõõdetuna ei ületa 75 mm.

2.16.2.   „Kaks laternat” või „paarisarv laternaid” – üks ribakujuline valgust kiirgav pind, kui see asetseb sümmeetriliselt sõiduki keskpikitasapinna suhtes, ulatub mõlemal küljel vähemalt 0,4 m kaugusele sõiduki kaugeimast välisservast ning on vähemalt 0,8 m pikk. Sellise pinna valgustamiseks on vaja vähemalt kahte valgusallikat, mis on paigutatud võimalikult lähedale selle pinna piiridele. Valgust kiirgav pind võib koosneda mitmest kõrvuti asetsevast osast tingimusel, et mitme üksiku valgust kiirgava pinna projektsioonid samal püsttasapinnal hõlmavad vähemalt 60 % nende üksikute valgust kiirgavate pindade projektsioone ümbritseva väikseima ristküliku pindalast.

2.17.   „Kahe samasuunalise laterna vaheline kaugus” – nulltelje suunas asetseva kahe nähtava pinna vaheline lühim kaugus. Kui lampidevaheline kaugus vastab selgelt eeskirja nõuetele, ei ole nähtavate pindade täpseid piire vaja määratleda.

2.18.   „Töökorras oleku märguanne” – nähtav või kuuldav signaal (või mis tahes samaväärne signaal), mis näitab, et seade on sisse lülitatud ja on töökorras või mitte.

2.19.   „Sisselülitatuse märguanne” – nähtav (või mis tahes samaväärne) signaal, mis näitab, et seade on sisse lülitatud, kuid mitte seda, kas see on töökorras või mitte.

2.20.   „Lisalatern” – latern, mille olemasolu on jäetud tootja otsustada.

2.21.   „Maapind” – pind, millel sõiduk seisab, ja mis on põhiliselt horisontaalne.

2.22.   „Liikuvad osad” – sõiduki kere need paneelid või sõiduki osad, mille asendit saab muuta kallutades, pöörates või libistades ilma tööriistu kasutamata. Nende hulka ei kuulu veoautode kallutatavad kabiinid.

2.23.   „Liikuva osa kasutamise tavaasend” – liikuva osa asend(id), mille on sõiduki tavalise kasutamise ja seismise tavaasendiks määranud sõiduki tootja.

2.24.   „Sõiduki kasutamise tavaolek”:

2.24.1.

mootorsõiduki puhul, kui sõiduk on valmis liikuma, selle mootor töötab ja sõiduki liikuvad osad on punktis 2.23 määratletud tavaasendi(te)s,

2.24.2.

ja haagise puhul, kui haagis on ühendatud vedukiga, mis on punktis 2.24.1 kirjeldatud olekus ja selle liikuvad osad on punktis 2.23 määratletud tavaasendis.

2.25.   „Sõiduki seisuasend”:

2.25.1

mootorsõiduki puhul, kui sõiduk seisab paigal ja mootor ei tööta ning liikuvad osad on punktis 2.23 määratletud tavaasendi(te)s,

2.25.2.

ja haagise puhul, kui haagis on ühendatud vedukiga, mis on punktis 2.25.1 kirjeldatud olekus ja selle liikuvad osad on punktis 2.23 määratletud tavaasendi(te)s.

2.26.   „Kurvivalgustus” – valgustuse funktsioon tee paremaks valgustamiseks kurvides.

2.27.   „Paar” – sõiduki vasakul ja paremal küljel asuvate ühesuguse funktsiooniga laternate komplekt.

2.27.1.   „Ühilduv paar” – komplekt sõiduki vasakul ja paremal küljel asuvatest ühesuguse funktsiooniga laternatest, mis vastavad paarina fotomeetrilistele nõuetele.

2.28.   „Hädapidurdustuli” – tuli, millega antakse sõiduki taga asuvatele teistele liiklejatele märku, et sõiduki suhtes on rakendatud valitsevaid teeolusid arvestades suurt pidurdusjõudu.

2.29.   „Valgustusseadme poolt kiiratava valguse värvus”

2.29.1.   „Valge” – kiiratava valguse värvuskoordinaadid (x, y), (5) mis asetsevad vahemikus, mida määratlevad järgmised koordinaadid:

W12	roheline piir:	y = 0,150 + 0,640 x
W23	kollakasroheline piir:	y = 0,440
W34	kollane piir:	x = 0,500
W45	punakaslilla piir:	y = 0,382
W56	violetne piir:	y = 0,050 + 0,750 x
W61	sinine piir:	x = 0,310

Lõikepunktid:

	x	y
W1	0,310	0,348
W2	0,453	0,440
W3	0,500	0,440
W4	0,500	0,382
W5	0,443	0,382
W6	0,310	0,283

2.29.2.   „Valikkollane” – kiiratava valguse värvuskoordinaadid (x, y), (5) mis asetsevad vahemikus, mida määratlevad järgmised koordinaadid:

SY12	roheline piir:	y = 1,290 x – 0,100
SY23	spektraalvärvsusjoon
SY34	punane piir:	y = 0,138 + 0,580 x
SY45	kollakasvalge piir:	y = 0,440
SY51	valge piir:	y = 0,940 – x

Lõikepunktid:

	x	y
SY1	0,454	0,486
SY2	0,480	0,519
SY3	0,545	0,454
SY4	0,521	0,440
SY5	0,500	0,440

2.29.3.   „Merevaigukollane” – kiiratava valguse värvuskoordinaadid (x, y), (5) mis asetsevad vahemikus, mida määratlevad järgmised koordinaadid:

A12	roheline piir:	y = x – 0,120
A23	spektraalvärvsusjoon
A34	punane piir:	y = 0,390
A41	valge piir:	y = 0,790 – 0,670 x

Lõikepunktid:

	x	y
A1	0,545	0,425
A2	0,560	0,440
A3	0,609	0,390
A4	0,597	0,390

2.29.4.   „Punane”– kiiratava valguse värvuskoordinaadid (x, y), (5) mis asetsevad vahemikus, mida määratlevad järgmised koordinaadid:

R12	kollane piir:	y = 0,335
R23	spektraalvärvsusjoon
R34	violetne joon:	(selle lineaarne pikendus violetsete värvuste paletis sinise ja punase spektraalvärvsusjoone piirides)
R41	violetne piir:	y = 0,980 – x

Lõikepunktid:

	x	y
R1	0,645	0,335
R2	0,665	0,335
R3	0,735	0,265
R4	0,721	0,259

2.30.   Seadmelt peegelduva valguse värvus öösel, välja arvatud valgust peegeldavad rehvid vastavalt eeskirjale nr 88.

2.30.1.   „Valge” – peegelduva valguse värvuskoordinaadid (x, y), (5) mis asetsevad vahemikus, mida määratlevad järgmised koordinaadid:

W12	sinine piir:	y = 0,843 – 1,182 x
W23	violetne piir:	y = 0,489 x + 0,146
W34	kollane piir:	y = 0,968 – 1,010 x
W41	roheline piir:	y = 1,442 x – 0,136

Lõikepunktid:

	x	y
W1	0,373	0,402
W2	0,417	0,350
W3	0,548	0,414
W4	0,450	0,513

2.30.2.   „Kollane” – peegelduva valguse värvuskoordinaadid (x, y), (5) mis asetsevad vahemikus, mida määratlevad järgmised koordinaadid:

Y12	roheline piir:	y = x – 0,040
Y23	spektraalvärvsusjoon
Y34	punane piir:	y = 0,200 x + 0,268
Y41	valge piir:	y = 0,970 – x

Lõikepunktid:

	x	y
Y1	0,505	0,465
Y2	0,520	0,480
Y3	0,610	0,390
Y4	0,585	0,385

2.30.3.   „Merevaigukollane” – peegelduva valguse värvuskoordinaadid (x, y), (5) mis asetsevad vahemikus, mida määratlevad järgmised koordinaadid:

A12	roheline piir:	y = 1,417 x – 0,347
A23	spektraalvärvsusjoon
A34	punane piir:	y = 0,390
A41	valge piir:	y = 0,790 – 0,670 x

Lõikepunktid:

	x	y
A1	0,545	0,425
A2	0,557	0,442
A3	0,609	0,390
A4	0,597	0,390

2.30.4.   „Punane” – peegelduva valguse värvuskoordinaadid (x, y), (5) mis asetsevad vahemikus, mida määratlevad järgmised koordinaadid:

R12	kollane piir:	y = 0,335
R23	spektraalvärvsusjoon
R34	violetne joon:
R41	violetne piir:	y = 0,978 – x

Lõikepunktid:

	x	y
R1	0,643	0,335
R2	0,665	0,335
R3	0,735	0,265
R4	0,720	0,258

2.31.   Seadmelt peegelduva valguse värvus päeval

2.31.1.   „Valge” – peegelduva valguse värvuskoordinaadid (x, y), (5) mis asetsevad vahemikus, mida määratlevad järgmised koordinaadid:

W12	violetne piir	y = x – 0,030
W23	kollane piir	y = 0,740 – x
W34	roheline piir	y = x + 0,050
W41	sinine piir	y = 0,570 – x

Lõikepunktid:

	x	y
W1	0,300	0,270
W2	0,385	0,355
W3	0,345	0,395
W4	0,260	0,31

2.31.2.   „Kollane” – peegelduva valguse värvuskoordinaadid (x, y), (5) mis asetsevad vahemikus, mida määratlevad järgmised koordinaadid:

Y12	punane piir	y = 0,534 x + 0,163
Y23	valge piir	y = 0,910 – x
Y34	roheline piir	y =1,342 x – 0,090
Y41	spektraalvärvsusjoon

Lõikepunktid:

	x	y
Y1	0,545	0,454
Y2	0,487	0,423
Y3	0,427	0,483
Y4	0,465	0,534

2.31.3.   „Punane” – peegelduva valguse värvuskoordinaadid (x, y), (5) mis asetsevad vahemikus, mida määratlevad järgmised koordinaadid:

R12	punane piir	y = 0,346 – 0,053 x
R23	violetne piir	y = 0,910 – x
R34	kollane piir	y = 0,350
R41	spektraalvärvsusjoon

Lõikepunktid:

	x	y
R1	0,690	0,310
R2	0,595	0,315
R3	0,560	0,350
R4	0,650	0,350

2.32.   Fluorestseerivalt seadmelt peegelduva valguse värvus päeval

2.32.1.   „Punane” – peegelduva valguse värvuskoordinaadid (x, y), (5) mis asetsevad vahemikus, mida määratlevad järgmised koordinaadid:

FR12	punane piir	y = 0,346 – 0,053 x
FR23	violetne piir	y = 0,910 – x
FR34	kollane piir	y = 0,315 + 0,047 x
FR41	spektraalvärvsusjoon

Lõikepunktid:

	x	y
FR1	0,690	0,310
FR2	0,595	0,315
FR3	0,569	0,341
FR4	0,655	0,345

2.33.   „Tagumine avariiohusignaal” – automaatne signaal, mille annab eessõitev sõiduk järgmisele. See annab märku, et tagumine sõiduk peab kiiresti reageerima kokkupõrke vältimiseks.

3.   TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

3.1.	Sõiduki tüübikinnituse taotluse seoses valgustus- ja valgussignaalseadmete paigaldamisega peab esitama tootja või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja.

3.2.

Sellele tuleb lisada allnimetatud dokumendid ja andmed kolmes eksemplaris: 3.2.1. sõidukitüübi kirjeldus seoses punktides 2.2.1–2.2.4 nimetatud osadega ning koormuse piirang, eeskätt suurim lubatud koormus pakiruumis; 3.2.2. tootja poolt ette nähtud valgustus- ja valgussignaalseadmete loetelu. Loetelu võib sisaldada mitut tüüpi seadmeid iga toimingu jaoks. Iga tüüp peab olema nõuetekohaselt märgistatud (osa, tüübikinnitusmärk, tootja nimi jne). Lisaks sellele võib loetelu sisaldada iga funktsiooni kohta lisamärkust „või samaväärsed seadmed”; 3.2.3. valgustus- ja valgussignaalseadmeid tervikuna kujutav põhijoonis, millel on esitatud eri seadmete asend sõidukil; 3.2.4. käesoleva eeskirja nõuetele vastavuse kontrollimiseks vajaduse korral iga üksiklaterna põhijoonis(ed), millel on kujutatud punktis 2.9 määratletud valgusavad, punktis 2.8 määratletud valgust kiirgav pind, punktis 2.11 määratletud nulltelg ja punktis 2.12 määratletud nullkese. Numbritulelaterna puhul ei ole see teave vajalik (punkt 2.7.13); 3.2.5. taotlusele tuleb lisada nähtava pinna määratlemiseks kasutatava meetodi kirjeldus (vt punkti 2.10); 3.2.6. kui sõidukile on paigaldatud AFS, peab taotleja esitama järgmist teavet sisaldava üksikasjaliku kirjelduse: 3.2.6.1. AFSi tüübikinnitusele vastavad valgustusfunktsioonid ja -režiimid; 3.2.6.2. AFSi vastavad juhtsignaalid ja nende tehnilised omadused vastavalt eeskirja nr 123 10. lisale; 3.2.6.3. käesoleva eeskirja punkti 6.22.7.4 kohased esitulede funktsioonide ja režiimide automaatse kohandumise suhtes kehtivad sätted; 3.2.6.4. valgusallikate kontrollimise ja valgusvihu visuaalse vaatluse erijuhend, kui see on olemas; 3.2.6.5. käesoleva eeskirja punktis 6.22.9.2 nimetatud dokumendid; 3.2.6.6. AFSiga grupeeritud või kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad; 3.2.6.7. valgustusüksused, mis on projekteeritud nii, et need vastaksid käesoleva eeskirja punkti 6.22.5 nõuetele. 3.2.7. M- ja N-kategooria sõidukite puhul eespool punktides 2.7.9, 2.7.10, 2.7.12, 2.7.14 ja 2.7.15 nimetatud seadmete elektritoite tingimused, kaasa arvatud teave spetsiaalse elektritoite / elektroonilise valgusallika juhtimisseadmestiku või reguleeritava valgustugevuse juhtseadme kohta, kui neid kasutatakse.

3.3.	Tüübikinnituskatseid korraldavale tehnilisele teenistusele tuleb esitada tühimassiga ja punkti 3.2.2 kohase valgustus- ja valgussignaalseadmete täiskomplektiga sõiduk, mille tüüp vastab tüübikinnituse saamiseks esitatule.

3.4.	Tüübikinnitusdokumentidele tuleb lisada käesoleva eeskirja 1. lisas ette nähtud dokument.

4.   TÜÜBIKINNITUS

4.1.	Kui käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituseks esitatud sõiduk vastab seoses kõikide loetelus määratletud seadmetega käesoleva eeskirja nõuetele, antakse sellele sõidukitüübile tüübikinnitus.

4.2.

Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest numbrit (praegu 05 vastavalt 05-seeria muudatustele) näitavad tüübikinnituse andmise ajal eeskirjas tehtud värskeimaid olulisi tehnilisi muudatusi hõlmavate muudatuste seeriat. Käesoleva eeskirja 7. punkti kohaselt ei või kokkuleppeosaline anda sama tüübikinnitusnumbrit teisele sõidukitüübile või samale sõidukitüübile, mis esitati varustusega, mida ei ole nimetatud punktis 3.2.2 nimetatud loetelus.

4.3.	Teade sõidukitüübile/osale käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse andmise, selle laiendamise, selle andmisest keeldumise või tootmise lõpetamise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppeosalistele vormis, mis vastab käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele.

4.4.

Igale sõidukile, mis vastab käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse saanud sõidukitüübile, tuleb kinnitada tüübikinnituse vormil kindlaks määratud hästi märgatavasse ja kergesti juurdepääsetavasse kohta rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, millel on 4.4.1. ringjoonega ümbritsetud E-täht, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi eraldusnumber (6); 4.4.2. käesoleva eeskirja number, millele järgneb R-täht, sidekriips ja punktis 4.4.1 ette nähtud ringist paremale jääv tüübikinnitusnumber.

4.5.

Kui sõiduk vastab ühe või mitme teise kokkuleppele lisatud eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud sõiduki tüübile, ei pea selle eeskirja kohaselt kinnituse andnud riik punktis 4.4.1 nimetatud sümbolit kordama; sellisel juhul paigutatakse punktis 4.4.1 ette nähtud sümbolist paremale üksteise alla tulpa eeskirja numbrid ja tüübikinnitusnumbrid ning kõigi nende eeskirjade lisasümbolid, mille kohaselt on antud kinnitus riigis, mis on andnud kinnituse käesoleva eeskirja kohaselt.

4.6.	Tüübikinnitusmärk peab olema selgesti loetav ja kustumatu.

4.7.	Tüübikinnitusmärk tuleb paigutada sõiduki tootja paigaldatud sõidukiandmetega plaadi lähedale või selle peale.

4.8.	Tüübikinnitusmärkide paigutused on esitatud käesoleva eeskirja 2. lisa näidistes.

5.   ÜLDNÕUDED

5.1.   Valgustus- ja valgussignaalseadmed peavad olema paigaldatud nii, et tavapärastes kasutustingimustes, nagu on määratletud punktides 2.24, 2.24.1 ja 2.24.2, olenemata võimalikust vibratsioonist, säiliksid nende käesolevas eeskirjas ette nähtud näitajad nii, et sõiduk vastaks käesoleva eeskirja nõuetele. Eelkõige peab olema välistatud laternate tahtmatu ebaõige reguleerimine.

5.2.   Punktides 2.7.9, 2.7.10 ja 2.7.19 kirjeldatud laternad peavad olema paigaldatud sellisel viisil, et neid oleks kerge õigesti reguleerida.

5.2.1.

Kui paigaldatud esilaternate seadistus, mis aitab vältida ebamugavust teistele liiklejatele riigis, kus liiklus toimub teisel pool teed, kui seal, kus laternad projekteeriti, peavad sellised meetmed rakenduma automaatselt või peab seda saama teha sõiduki kasutaja seisval sõidukil, ilma et vajataks spetsiaalseid tööriistu (muid kui sõidukiga kaasas olevaid (7)). Sõiduki tootja peab sõiduki varustama üksikasjaliku juhendiga.

5.3.   Kõigi, kaasa arvatud sõiduki külgedele paigaldatud valgussignaalseadmete puhul peab laterna nulltelg pärast laterna sõidukile paigaldamist olema paralleelne teel liikuva sõiduki kandetasapinnaga; lisaks sellele peab see külgmiste helkurite ja küljeääretule laternate puhul olema risti sõiduki keskpikitasapinnaga ning muude signaalseadmete puhul kõnealuse tasapinnaga paralleelne. Lubatud hälve igas suunas on ± 3°. Lisaks sellele tuleb järgida kõiki tootjapoolseid paigaldamisega seotud erinõudeid.

5.4.   Erinõuete puudumise korral tuleb laternate kõrgust ja suunda kontrollida sõidukil, mille mass vastab tühimassile ning mis asetseb punktides 2.24, 2.24.1 ja 2.24.2 määratletud olekus tasasel horisontaalsel pinnal ning AFSi olemasolu korral selle neutraalses asendis.

5.5.   Erinõuete puudumise korral peab paarislatern

5.5.1.

olema sõidukile paigaldatud keskpikitasapinnaga sümmeetriliselt (seda hinnatakse laterna välimise geomeetrilise vormi alusel, mitte punktis 2.9 nimetatud valgusava serva alusel);

5.5.2.

asetsema keskpikitasapinnaga võrreldes üksteise suhtes sümmeetriliselt; see nõue ei kehti laterna sisemise ülesehituse suhtes;

5.5.3.

vastama samadele kolorimeetrilistele nõuetele ja olema peamiselt ühesuguste fotomeetriliste näitajatega. See ei kehti klassi F3 kuuluvate eesmiste udutulelaternate ühilduva paari suhtes;

5.5.4.

olema peamiselt ühesuguste fotomeetriliste näitajatega.

5.6.   Ebasümmeetrilise väliskujuga sõidukite puhul tuleb eespool nimetatud nõudeid täita niivõrd, kuivõrd see on võimalik.

5.7   Grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad

5.7.1.

Laternad võivad olla grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud tingimusel, et täidetud on kõik värvi, asendit, suunda, geomeetrilist nähtavust, elektrilisi ühendusi käsitlevad ja muud nõuded (kui neid on). 5.7.1.1. Laterna fotomeetrilised ja kolorimeetrilised nõuded peavad olema täidetud, kui kõik teised funktsioonid, millega latern on grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud, on lülitatud VÄLJA. Kui eesmine või tagumine ääretulelatern on vastastikku ühendatud ühe või enama funktsiooniga, mida saab koos sisse lülitada, peavad kõigi teiste funktsioonide värvusnõuded olema täidetud, kui vastastikku ühendatud funktsioonid ning eesmised ja tagumised ääretulelaternad on SISSE lülitatud. 5.7.1.2. Piduritulelaternad ja suunatulelaternad ei tohi olla vastastikku ühendatud. 5.7.1.3. Kui grupeeritud on aga piduritulelaternad ja suunatulelaternad, peavad järgmised tingimused olema täidetud: 5.7.1.3.1. nullteljega risti asetseval tasandil ei tohi ükski nende laternate nähtavate pindade projektsioone läbiv horisontaalne ega vertikaalne sirge lõikuda enam kui kahe piirjoonega, mis eraldavad külgnevaid erinevat värvi alasid; 5.7.1.3.2. nende nulltelje suunas nähtavad pinnad, mis paiknevad valgust kiirgava pinna piires, ei tohi kattuda.

5.7.2.

Kui üksiklaterna nähtav pind koosneb kahest või enamast eraldi osast, peab see vastama järgmistele nõuetele: 5.7.2.1. kas eraldi osade koguprojektsioon välise hajutiklaasi välispinnaga kokku puutuval tasandil, mis asetseb nullteljega risti, peab moodustama vähemalt 60 % kõnealust projektsiooni ümbritseva kõige väiksema ristküliku pinnast või ei tohi kahe külgneva/kokkupuutuva eraldi osa vaheline kaugus nullteljega risti mõõdetuna ületada 15 mm. Seda nõuet ei rakendata helkurite puhul; 5.7.2.2. või seotud laternate puhul ei tohi külgnevate valgust kiirgavate pindade vahe nullteljega risti mõõdetuna ületada 75 mm.

5.8.   Suurimat kõrgust maapinnast mõõdetakse nähtava pinna kõige kõrgemast punktist ning väikseimat kõrgust nähtava pinna kõige madalamast punktist nulltelje suunas.

Eesmiste lähitulelaternate puhul mõõdetakse minimaalset kõrgust maapinna suhtes optilise süsteemi (nt helkuri, hajutiklaasi, projektsioonihajuti heidetud valguskujundi madalaimast servast), hoolimata vastava süsteemi otstarbest.

Kui (väikseim ja suurim) kõrgus maapinnast vastab selgelt käesoleva eeskirja nõuetele, ei ole ühegi nähtava pinna täpseid piirjooni vaja määrata.

5.8.1.

Laiuse puhul määratakse asend nulltelje suunas nähtava pinna sellest servast, mis on sõiduki keskpikitasapinnast kõige kaugemal, kui viidatakse üldisele laiusele, ja nähtava pinna sisemistest servadest nulltelje suunas, kui viidatakse laternatevahelisele kaugusele. Kui asend vastab laiust silmas pidades selgelt käesoleva eeskirja nõuetele, ei ole ühegi nähtava pinna täpseid servi/piirjooni vaja määrata.

5.9.   Erinõuete puudumise korral ei tohi laterna fotomeetrilisi omadusi (näiteks valgustugevus, värvus, valgusava jne) sel ajal, kui latern on sisse lülitatud, tahtlikult muuta.

5.9.1.

Suunatulelaternad, ohutuled, punkti 6.18.7 kohased merevaikkollased küljeääretule laternad ja hädapidurdustuli peavad olema vilkuvad tuled.

5.9.2.

Laterna fotomeetrilised omadused võivad muutuda a) väliskeskkonna valguse tõttu, b) teiste laternate sisselülitamise tagajärjel või c) kui laternaid kasutatakse muu valgustusfunktsiooni täitmiseks, eeldusel et kõik fotomeetriliste omaduste muutused vastavad asjaomase laterna tehnilistele tingimustele.

5.10.   Sõiduki ees ei tohi olla nähtav punktis 2.7 määratletud laternast lähtuv ja segadust tekitada võiv punane tuli ning sõiduki taga ei tohi olla nähtav punktis 2.7 määratletud laternast lähtuv segadust tekitada võiv valge tuli. Arvesse ei lähe sõiduki salongi paigaldatud valgustusseadmed. Kahtluse korral kontrollitakse kõnealuse nõude täitmist järgmiselt:

5.10.1.

punase tule nähtavuse puhul ei tohi punase laterna nähtav pind, välja arvatud tagumine punane küljeääretuli, olla otse eest nähtav vaatlejale, kes liigub 1. vööndis, nagu on määratletud 4. lisas;

5.10.2.

valge tule puhul ei tohi valge laterna nähtav pind, v.a tagurduslaternad ja sõidukile nähtavuse parandamiseks paigaldatud valge märgistus, olla tagant otse nähtav vaatlejale, kes liigub 2. vööndis 25 m kaugusel sõiduki taga asuval risttasapinnal (vt 4. lisa);

5.10.3.

vaatleja jaoks moodustavad vastavatel tasapindadel 1. ja 2. vööndi 5.10.3.1. maapinnast vastavalt 1 m ja 2,2 m kõrgusel asuvad horisontaaltasapinnad; 5.10.3.2. laiuse kaks vertikaaltasapinda, mis moodustavad sõiduki keskpikitasapinnast väljapoole ees ja taga 15° nurga, läbivad sõiduki keskpikitasapinnaga paralleelsete vertikaaltasapindade kokkupuutepunkti (kokkupuutepunkte) ja piiritlevad sõiduki kogulaiuse; kui kokkupuutepunkte on mitu, vastab kõige eesmine eesmisele tasapinnale ja kõige tagumine tagumisele tasapinnale.

5.11.   Elektriühendused peavad olema sellised, et eesmisi ja tagumisi ääretulelaternaid (kui need on olemas), ülemisi ääretulelaternaid (kui need on olemas) ning numbritulelaternat on võimalik sisse ja välja lülitada ainult korraga.

5.11.1.

Kõnealust tingimust ei kohaldata, 5.11.1.1. kui eesmised ja tagumised ääretulelaternad ja ka nende laternatega kombineeritud või vastastikku ühendatud küljeääretulelaternad on sisse lülitatud seisutulelaternatena või 5.11.1.2. kui küljeääretulelaternad vilguvad koos suunatulelaternatega või 5.11.1.3. kui valgussignaalsüsteem töötab vastavalt punktile 6.2.7.6.2 või

5.11.2.

eesmiste ääretulelaternate suhtes, kui nende funktsioon on asendatud punkti 5.12.1 kohaselt.

5.11.3.

Seotud laternasüsteemi puhul peavad kõik valgusallikad korraga sisse ja välja lülituma.

5.12.   Elektriühendused peavad olema sellised, et kaugtule- ja lähitulelaternaid ning eesmisi udutulelaternaid on võimalik sisse lülitada ainult juhul, kui ka punktis 5.11 nimetatud laternad on sisse lülitatud. See nõue ei kehti siiski kaug- või lähitulelaternate kohta, kui nende hoiatavad valgussignaalid kujutavad endast kaugtulelaternate üksteisele lühikese intervalliga järgnevaid signaale või lähitulelaternate üksteisele lühikese intervalliga järgnevaid signaale või vaheldumisi kaug- ja lähitulelaternate üksteisele lühikese intervalliga järgnevaid signaale.

5.12.1.

Lähituled ja/või kaugtuled ja või eesmised udutulelaternad võivad täita eesmiste ääretulelaternate funktsiooni, eeldusel et 5.12.1.1. nende elektriühendused on sellised, et nende valgustusseadmete rikke korral lülituvad eesmised ääretulelaternad automaatselt sisse; ja 5.12.1.2. ääretulelaternat asendav latern/funktsioon vastab järgmistele nõuetele: a) eesmistele ääretulelaternatele punktis 6.9.5 sätestatud geomeetriline nähtavus ja b) minimaalsed fotomeetrilised väärtused vastavalt valguse jaotumise nurkadele, ja 5.12.1.3. asendavate laternate katsearuanded tõendavad vastavust punktis 5.12.1.2 esitatud nõuetele.

5.13.   Märguanne

Kui käesolevas eeskirjas on ette nähtud sisselülitatuse märguanne, võib selle asendada töökorras oleku märguandega.

5.14.   Peitlaternad

5.14.1.

Laternate peitmine on keelatud. Erandiks on kaugtulelaternad, lähitulelaternad ja eesmised udutulelaternad, mis võivad olla peidetud, kui neid ei kasutata.

5.14.2.

Iga rikke korral, mis mõjutab peiteseadme(te) tööd, peavad laternad nende töötamise ajal jääma tööasendisse või neid peab olema võimalik ilma töövahenditeta tööasendisse viia.

5.14.3.

Laternaid peab olema võimalik tööasendisse viia ja sisse lülitada üheainsa lülitusseadise abil, ilma et see välistaks võimalust viia need tööasendisse ka neid sisse lülitamata. Grupeeritud kaug- ja lähitulelaternate korral peab eespool nimetatud lülitusseadis sisse lülitama ainult lähitulelaternad.

5.14.4.

Sisselülitatud laternate liikumist ei tohi olla võimalik juhi kohalt enne nende kasutusasendisse jõudmist tahtlikult peatada. Laternate liikumisest tuleneva ohu korral pimestada teisi liiklejaid võib need põlema panna alles siis, kui nad on jõudnud kasutusasendisse.

5.14.5.

Peiteseadme temperatuuril –30 °C kuni +50 °C peavad esilaternad jõudma kasutusasendisse kolme sekundi jooksul alates lülitusseadise algsest kasutamisest.

5.15.   Laternate kiiratava valguse värvused on järgmised (8):

Kaugtulelatern	Valge
Lähitulelatern	Valge
Eesmine udutulelatern	Valge või valikkollane
Tagurdustulelatern	Valge
Suunatulelatern	Merevaigukollane
Ohutuli	Merevaigukollane
Piduritulelatern	Punane
Hädapidurdustuli	Merevaigukollane või punane
Tagumine avariiohusignaal	Merevaigukollane
Numbritulelatern	Valge
Eesmine ääretulelatern	Valge
Tagumine ääretulelatern	Punane
Eesmine udutulelatern	Valge või valikkollane
Tagumine udutulelatern	Punane
Seisutulelatern	Ees valge, taga punane, merevaigukollane, kui see on vastastikku ühendatud külgmiste suunatulelaternatega või küljeääretule laternatega.
Küljeääretule latern	Merevaigukollane; kõige tagumine küljeääretule latern võib aga olla ka punane, kui see on grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud tagumise ääretulelaternaga, ülemise ääretulelaternaga taga, tagumise udutulelaternaga, pidurdustulelaternaga või kui see on grupeeritud tagumise helkuriga või moodustab koos tagumise helkuriga osa ühisest valgust kiirgavast pinnast.
Tagumine ääretulelatern	Ees valge, taga punane
Päevatulelatern	Valge
Tagumine helkur, mittekolmnurkne	Punane
Tagumine kolmnurkne helkur	Punane
Eesmine helkur, mittekolmnurkne	Sama, mis pealelangeva valguse korral (9)
Külgmine helkur, mittekolmnurkne	Merevaigukollane; kõige taga asuv külgmine helkur võib aga olla ka punane, kui see on grupeeritud või moodustab osa ühisest valgust kiirgavast pinnast tagumise ääretulelaternaga, ülemise tagumise ääretulelaternaga, tagumise udutulelaternaga, pidurdustulelaternaga, kõige tagumise punase küljeääretulelaternaga või tagumise mittekolmnurkse helkuriga.
Nurgalatern	Valge
Märgistus nähtavuse parandamiseks	Ees valge
	küljel valge või kollane;
	taga punane või kollane (10).
Kohanduvate esitulede süsteem (AFS)	Valge
Väline ukse avamisel süttiv latern	Valge

5.16.   Laternate arv

5.16.1.

Sõidukile paigaldatud laternate arv peab vastama käesoleva eeskirja erinõuetes määratud arvule.

5.17.   Kõiki laternaid võib paigaldada liikuvatele osadele eeldusel, et täidetud on punktides 5.18, 5.19 ja 5.20 määratletud tingimused.

5.18.   Tagumisi ääretulelaternaid, tagumisi suunatulesid ja tagumisi helkureid, nii kolmnurkseid kui ka mittekolmnurkseid, võib paigaldada liikuvatele osadele ainult järgmistel juhtudel:

5.18.1.

kui liikuvatele osadele paigaldatud laternad vastavad kõigis liikuvate osade asendites kõigile asendi ja geomeetrilise nähtavusega seotud nõuetele ning fotomeetrilistele nõuetele, mis on kehtestatud kõnealuste laternate suhtes;

5.18.2.

kui punktis 5.18 sätestatud funktsioonid saavutatakse kahe D-märgistusega laternaga (vt punkt 2.16.1), peab ainult üks latern vastama asendi, geomeetrilise nähtavuse ja fotomeetrilistele nõuetele, mis nende lampide suhtes kehtivad kõikide liikuvate osade asendites, või

5.18.3.

kui eespool nimetatud funktsioone täidavad paigaldatud ja sisse lülitatud lisalaternad, kui liikuv osa on mis tahes avatud asendis ja eeldusel, et kõnealused lisalaternad vastavad kõigile asendi ja geomeetrilise nähtavusega seotud nõuetele ning fotomeetrilistele nõuetele, mis on kehtestatud liikuvatele osadele paigaldatud laternate suhtes;

5.18.4.

kui punktis 5.18 sätestatud funktsioone täidavad seotud laternasüsteemid, peab olema täidetud üks järgmistest tingimustest: a) kui seotud laternasüsteem on paigaldatud liikuvale osale, peavad olema täidetud punktis 5.18.1 esitatud nõuded. Kui eespool nimetatud funktsioone täidavad sisse lülitatud lisalaternad, kui liikuv osa on mis tahes avatud asendis ja eeldusel, et kõnealused lisalaternad vastavad kõigile asendi ja geomeetrilise nähtavusega seotud nõuetele ning fotomeetrilistele nõuetele, mis on kehtestatud liikuvatele osadele paigaldatud laternate suhtes, või b) kui seotud laternasüsteem paikneb osaliselt liikumatul osal ja osaliselt liikuval osal, peavad seotud laternad tüübikinnituse taotlemiseks vastama kõigile asendi, väljapoole geomeetrilise nähtavuse ja fotomeetrilistele nõuetele, mis nende laternate suhtes kehtivad kõigis liikuvate osade asendites. Sissepoole geomeetrilise nähtavuse nõue loetakse täidetuks, kui latern (laternad) vastab (vastavad) fotomeetrilistele väärtustele, mis on ette nähtud tüübikinnituse saamiseks seoses valguse jaotumisega kõikides liikuvate osade asendites.

5.19.   Kui liikuvad osad ei ole tavaasendis, siis ei tohi nendele paigaldatud seadmed põhjustada teistele liiklejatele põhjendamatut ebamugavust.

5.20.   Kui liikuvale osale on paigaldatud latern ja liikuv osa on kasutamise tavaasendis, peab latern pöörduma alati tagasi tootja poolt käesoleva eeskirja kohaselt määratletud asendisse. Lähitulede ja eesmiste udutulelaternate puhul loetakse see nõue täidetuks, kui liikuvaid osi kümme korda tavaasendist ja tavaasendisse liigutades ei erine nende laternate ühegi kaldenurga väärtus tugiosa suhtes, mõõdetuna pärast liikuva osa iga liikumist, rohkem kui 0,15 % kümne mõõdetud väärtuse keskmisest. Kõnealuse väärtuse ületamise korral tuleb punktis 6.2.6.1.1 nimetatud kõiki piirväärtusi ületamise võrra muuta, et vähendada kallete lubatud vahemikku sõiduki kontrollimisel 6. lisa kohaselt.

5.21.   Ükski liikuv osa, olenemata sellest, kas sellele on paigaldatud valgussignaalseade, ei tohi üheski tavaasendist erinevas fikseeritud asendis peita rohkem kui 50 % eesmiste ja tagumiste ääretulede, eesmiste ja tagumiste suunatulede ning helkurite nähtavast pinnast nulltelje suunas.

Kui kõnealune nõue ei ole täidetav, siis

5.21.1.

lülitatakse juhul, kui liikuv osa peidab rohkem kui 50 % kõnealuste laternate nähtavast pinnast nulltelje suunas, sisse lisalaternad, mis vastavad kõigile eespool nimetatud laternate asendit ja geomeetrilist nähtavust käsitlevatele ning fotomeetrilistele nõuetele, või

5.21.2.

teavitatakse teisi asutusi teatise vormile lisatud märkusega (1. lisa punkt 10.1) sellest, et liikuvad osad võivad peita nähtavat pinda nulltelje suunas rohkem kui 50 %, ja teavitatakse sõiduki kasutajat sõidukis sisalduva märkega sellest, et liikuvate osade teatava(te) asendi(te) puhul tuleb teisi liiklejaid sõiduki teelolemise eest hoiatada; näiteks ohukolmnurgaga või riiklike nõuete kohaselt teedel kasutatavate muude vahenditega;

5.21.3.

punkti 5.21.2 ei kohaldata helkurite suhtes.

5.22.   Kui helkurid välja arvata, ei loeta töökorras olevaks isegi tüübikinnitusmärki kandvat laternat, kui see ei hakka tööle pärast valgusallika ja/või kaitsme esimest paigaldamist.

5.23.   Laternad paigaldatakse sõidukile nii, et sõiduki tootja juhendeid järgides oleks valgusallikat võimalik vahetada ilma asjatundjate abita ja ilma spetsiaalsete tööriistadeta, välja arvatud need, mida sõiduki tootja on selleks ette näinud. Sõiduki tootja peab sõiduki varustama valgusallika vahetamise üksikasjaliku kirjeldusega. Kõnealune nõue ei kehti järgmiste seadmete puhul:

a)	asendamatu valgusallikaga tüübikinnituse saanud seadmed;

b)	valgusallikaga seadmed, millele on antud tüübikinnitus eeskirja nr 99 kohaselt.

5.24.   Varuvariandina võib tagumise ääretulelaterna valgussignaalfunktsiooni ajutiselt asendada eeldusel, et uue värvus, peamine valgustugevus ja asend on töötamast lakanuga sama, ning eeldusel, et asendav seade töötab algse ohutusfunktsiooniga. Asenduse ajal peab ajutisest asendusest ning parandamise vajadusest teada andma märguanne armatuurlaual (vt käesoleva eeskirja punkti 2.18).

5.25.   AFSi olemasolu korral võrdsustatakse see eesmiste lähitulelaternate paariga ning kui see täidab ühte või enamat kaugtulefunktsiooni, võrdsustatakse see eesmiste kaugtulelaternate paariga.

5.26.   Reguleeritava valgustugevusega võivad olla tagumised suunatulelaternad, tagumised ääretulelaternad, pidurdustulelaternad (v.a S4-kategooria pidurdustulelaternad) ja tagumised udutulelaternad, mis reageerivad korraga vähemalt ühele järgmistest välismõjudest: väliskeskkonna valgustatus, udu, lumesadu, vihm, sumu, tolmupilved, valgust kiirgava pinna mustus, tingimusel et valgustugevuse ettenähtud suhe valgustugevuse vahetumisel säilib. Üleminekul ei tohi olla valgustugevuse järske kõikumisi. Kategooria S4 pidurdustulelaternad võivad anda reguleeritava valgustugevusega valgust teistest laternatest sõltumatult. Juhil võib olla võimalus seadistada eespool nimetatud valgustugevus stabiilseks ja tagasi isereguleeruvaks.

5.27.   M- ja N-kategooria sõidukite puhul peab taotleja tüübikinnituse andmise eest vastutavale tehnilisele teenistusele tõestama, et punktides 2.7.9, 2.7.10, 2.7.12, 2.7.14 ja 2.7.15 sätestatud seadmete elektritoite tingimused on täidetud, kui sõiduki elektrisüsteem on konstantses pinges töös, mis vastab taotleja esitatud mootorsõiduki kategooriale, järgides järgmisi sätteid:

5.27.1.

seadmete klemmidel olev pinge, mida vastavalt nende tüübikinnituse dokumentidele on katsetatud, rakendades eritoidet / elektroonilise valgusallika juhtimisseadmestikku või sekundaarsel töörežiimil või taotleja poolt nõutud pinget, ei tohi ületada sellistele vastavatele seadmetele ette nähtud pinget või funktsioone, millele on tüübikinnitus saadud;

5.27.2.

ühelgi juhul, mis ei ole sätestatud punktis 5.27.1, ei tohi pinge seadme või funktsiooni klemmidel ületada 6,75 V (6-voldine süsteem), 13,5 V (12-voldine süsteem) või 28 V (24-voldine süsteem) rohkem kui 3 %;

5.27.3.

punktide 5.27.1 ja 5.27.2 sätted ei kohaldu seadmetele, millel on elektrooniline valgusallika juhtimisseadmestik või reguleeritava valgustugevuse juhtseade seadme osana;

5.27.4.

tüübikinnituse dokumentidele lisatakse protokoll, milles kirjeldatakse vastavuse tõendamiseks kasutatud meetodit ja saadud tulemusi.

5.28.   Geomeetrilise nähtavusega seotud üldsätted

5.28.1.

Lõpmatusest vaadatuna ei tohi geomeetrilise nähtavuse nurkade sees olla ühtegi takistust laterna nähtava valgust kiirgava pinna mis tahes osalt lähtuva valguse levikule. Takistusi ei võeta arvesse, kui need olid olemas juba laterna tüübikinnituse saamise ajal.

5.28.2.

Kui mõõtmised tehakse laternale lähemal, peab sama täpsuse saamiseks vaatlussuunda paralleelselt nihutama.

5.28.3.

Kui mõni sõiduki osa varjab paigaldatud laterna nähtava pinna mis tahes osa, siis tuleb tõendada, et takistusest varjamata laterna osa vastab laterna optilise osa tüübikinnitusel ette nähtud fotomeetrilistele väärtustele.

5.28.4.

Kui aga geomeetrilise nähtavuse vertikaalset nurka allpool horisontaali võib vähendada kuni 5 kraadini (latern, mis asub maapinnast kuni 750 mm kõrgusel), võib paigaldatud optilise osa fotomeetriliste mõõtmiste välja vähendada kuni 5 kraadini allapoole horisontaaltasapinda.

5.28.5.

Seotud laternasüsteemi puhul peavad geomeetrilise nähtavuse nõuded olema täidetud, kui kõik seotud laternad on sisse lülitatud.

6.   ERINÕUDED

6.1.   Kaugtulelatern (eeskirjad nr 98 ja 112)

6.1.1.   Olemasolu

Kohustuslik mootorsõidukitel. Haagistel on keelatud.

6.1.2.   Arv

Kaks või neli, eeskirja nr 31, 98 või 112 kohase tüübikinnitusega, v.a A-klassi esilatern.

N3-kategooria sõidukite puhul: võib paigaldada kaks täiendavat kaugtulelaternat.

Kui sõidukile on paigaldatud neli peitesilaternat, siis on kaks täiendavat esitulelaternat lubatud paigaldada vaid lühikese intervalliga valgussignaalide andmiseks päevavalguses (vt punkti 5.12).

6.1.3.   Järjestus

Erinõuded puuduvad.

6.1.4.   Asend

6.1.4.1.   Laius: erinõuded puuduvad.

6.1.4.2.   Kõrgus: erinõuded puuduvad.

6.1.4.3.   Pikkus: sõiduki ees. See nõue loetakse täidetuks, kui kiiratav valgus ei tekita otse ega kaudselt sõidukijuhile sõiduki kaudse nähtavuse seadmete ega muude valgust peegeldavate pindade kaudu ebamugavusi.

6.1.5.   Geomeetriline nähtavus

Valgusava nähtavus, sealhulgas selle nähtavus aladel, mis asjaomases vaatlussuunas on valgustamata, peab olema tagatud laienevas ruumis, mille määratlevad valgusava perimeetrilt lähtuvad ning esilaterna nullteljega vähemalt 5° nurga moodustavad sirged. Geomeetrilise nähtavuse nurkade algpunktiks loetakse valgusava projektsiooni perimeeter püsttasapinnal, mis puutub kokku kaugtulelaterna hajutiklaasi eesmise osaga.

6.1.6.   Reguleeritus

Ettepoole.

Kurvivalgustuseks võib pööratav olla vaid üks peamine kaugtulelatern kummalgi sõiduki küljel.

6.1.7.   Elektriühendused

6.1.7.1.   Välja arvatud juhul, kui neid kasutatakse lühikeste intervallidega hoiatusmärguanneteks, võivad kaugtuled olla SISSE lülitatud ainult juhul, kui esitulede pealüliti on lülitatud SISSE või on asendis AUTO (automaatne) ning lähitulede automaatse sisselülitumise tingimused on täidetud. Viimati nimetatud juhul peavad esituled automaatselt välja lülituma, kui automaatse sisselülitumise tingimus enam ei eksisteeri.

6.1.7.2.   Kaugtulelaternad võivad olla sisse lülitatud kas korraga või paarikaupa. Ainult N3-kategooria sõidukitele punkti 6.1.2 alusel lubatud kahe täiendava kaugtulelaterna puhul ei tohi korraga sisse lülitada rohkem kui kaks paari. Lähitule ümberlülitamisel kaugtuleks peab vähemalt üks paar kaugtulesid olema sisse lülitatud. Kaugtule ümberlülitamisel lähituleks peavad kõik kaugtulelaternad olema samal ajal välja lülitatud.

6.1.7.3.   Lähituled võivad olla sisse lülitatud samal ajal kaugtuledega.

6.1.7.4.   Kui sõidukile on paigaldatud neli peitesilaternat, peab nende tõstetud asend takistama täiendavate paigaldatud esilaternate samaaegset tööd, kui need on ette nähtud valgussignaalide edastamiseks päevavalguses lühikeste intervallidega (vt punkti 5.12).

6.1.8.   Märguanne

Sisselülitatuse märgulamp on kohustuslik.

6.1.9.   Muud nõuded

6.1.9.1.   Korraga sisselülitatavate kaugtulelaternate valgusvihu suurim valgustugevus kokku ei tohi ületada 430 000 cd, mis vastab normväärtusele 100.

6.1.9.2.   Suurim valgustugevus saadakse mitmel esilaternal toodud üksikute kontrollmärkide kokkuliitmise teel. Kontrollmärk 10 antakse kõigile esilaternatele, mis on tähistatud R-tähega või tähtede kombinatsiooniga CR.

6.2.   Lähitulelatern (eeskirjad nr 98 ja 112)

6.2.1.   Olemasolu

Kohustuslik mootorsõidukitel. Haagistel on keelatud.

6.2.2.   Arv

Kaks, eeskirja nr 31, 98 või 112 kohase tüübikinnitusega, v.a. A-klassi esilatern.

6.2.3.   Järjestus

Erinõuded puuduvad.

6.2.4.   Asend

6.2.4.1.   Laius: sõiduki keskmisest pikitasapinnast kõige kaugemal asuv nähtava pinna serv nulltelje suunas ei tohi sõiduki kaugeimast välisservast olla kaugemal kui 400 mm.

Nähtavate pindade siseservade vaheline kaugus nulltelje suunas peab olema vähemalt 600 mm. See ei kehti aga M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul; kõikide teiste kategooriate sõidukite puhul võib selle kauguse vähendada 400 mm-ni, kui sõiduki kogulaius ei ületa 1 300 mm.

6.2.4.2.   Kõrgus: vähemalt 500 mm ja mitte üle 1 200 mm maapinnast. N3G-kategooria (maastiku-) sõidukite puhul (11) võib suurimat kõrgust suurendada 1 500 mm-ni.

6.2.4.3.   Pikkus: sõiduki ees. See nõue loetakse täidetuks, kui kiiratav valgus ei tekita otse ega kaudselt sõidukijuhile sõiduki kaudse nähtavuse seadmete ega muude valgust peegeldavate pindade kaudu ebamugavusi.

6.2.5.   Geomeetriline nähtavus

Määratletakse nurkade α ja ß abil punkti 2.13 kohaselt:

α	=	15° ülespoole ja 10° allapoole,
ß	=	45° väljapoole ja 10° sissepoole.

Kuna lähitulelaternate puhul nõutavad fotomeetrilised näitajad ei kata tervet geomeetrilist nähtavusala, nõutakse tüübikinnituseks ülejäänud alal minimaalse väärtusena 1 cd. Valguse lähedal asuvad paneelid või muud seadmeosad ei tohi tekitada peegeldusi, mis põhjustavad ebamugavusi teistele liiklejatele.

6.2.6.   Reguleeritus

Ettepoole.

6.2.6.1.   Vertikaalne reguleeritus

6.2.6.1.1.   Tühimassiga sõiduki puhul, kus üks isik on juhiistmel, peab lähitule ahenduse allasuunatud algkalde määratlema 0,1 % täpsusega sõiduki tootja ja see peab olema märgitud 7. lisas esitatud sümboliga igale sõidukile esilaterna või tootja andmeplaadi lähedale selgesti loetavalt ja kustumatult.

Allasuunatud kalde väärtus peab olema määratletud punkti 6.2.6.1.2 kohaselt.

6.2.6.1.2.   Olenevalt lähitulelaterna nulltelje suunas nähtava pinna alumise serva paigaldamise kõrgusest meetrites (h), mõõdetuna tühimassiga sõidukil, jääb lähitule vertikaalkalle kõikides 5. lisas määratletud staatilistes tingimustes järgmisesse vahemikku ning algsel suunamisel on järgmised väärtused:

h < 0,8 vahemik : – 0,5 % kuni – 2,5 % algne suunamine : – 1 % kuni – 1,5 %

0,8 ≤ h ≤ 1 vahemik : – 0,5 % kuni – 2,5 % algne suunamine : – 1 % kuni – 1,5 % või, tootja äranägemisel vahemik : – 1 % kuni – 3 % algne suunamine : – 1,5 % kuni – 2 % Sellisel juhul peab sõiduki tüübikinnituse taotlus sisaldama teavet selle kohta, kumba kahest alternatiivist kasutatakse.

h > 1 vahemik : – 1 % kuni – 3 % algne suunamine : – 1,5 % kuni – 2 %

Eespool esitatud vahemikud ja algse suunamise väärtused kokkuvõtlikult esitatud järgmises diagrammis.

N3G-kategooria (maastiku)sõidukite puhul, mille esilaternate kõrgus ületab 1 200 mm, peab ahenduse vertikaalne kalle jääma vahemikku – 1,5 % kuni – 3,5 %.

Algne suunamine peab jääma vahemikku – 2 % kuni – 2,5 %.

6.2.6.2.   Esilaterna reguleerimisseade

6.2.6.2.1.   Kui punktide 6.2.6.1.1 ja 6.2.6.1.2 nõuete täitmiseks vajatakse esilaterna reguleerimisseadet, peab seade olema automaatne.

6.2.6.2.2.   Pidevalt või astmeliselt käsitsi reguleeritavate seadmete kasutamine on aga lubatud tingimusel, et nendel on piirasend, millest on võimalik laternad tagasi viia punktis 6.2.6.1.1 määratletud algkaldesse tavaliste reguleerimiskruvide või samalaadsete vahendite abil.

Kõnealused käsitsi reguleeritavad seadmed peavad olema tööle rakendatavad juhiistmelt.

Pidevalt reguleeritavatel seadmetel peavad olema kontrollmärgid, mille järgi saab kindlaks teha koormustingimused, mis nõuavad lähitule reguleerimist.

Astmeliselt reguleeritavate seadmete astmete arv peab olema piisav, et tagada vastavus punktis 6.2.6.1.2 määratletud väärtuste vahemikule kõikide 5. lisas määratletud koormustingimuste puhul.

Ka nende seadmete 5. lisas määratletud koormustingimused, mis nõuavad lähitule reguleerimist, peavad olema selgesti märgitud nende lülitusseadise lähedale (vt 8. lisa).

6.2.6.2.3.   Punktides 6.2.6.2.1 ja 6.2.6.2.2 kirjeldatud seadme tõrgete korral ei tohi lähituli olla asendis, kus selle kaugus on väiksem kui seadme tõrke tekkimisel.

6.2.6.3.   Mõõtmisprotseduur

6.2.6.3.1.   Pärast algse kalde reguleerimist tuleb lähitule vertikaalkallet protsentides mõõta staatilistes tingimustes ja 5. lisas määratletud koormustel.

6.2.6.3.2.   Lähitule kalde erinevusi kui koormuse funktsiooni peab mõõtma vastavalt 6. lisas sätestatud katsekorrale.

6.2.6.4.   Horisontaalne reguleeritus

Ühe või mõlema lähitulelaterna horisontaalne reguleeritus võib kurvivalgustuse saamiseks erineda eeldusel, et kogu vihu või ahenduse murdekoha liigutamisel ei lõiku ahenduse murdekoht sõiduki raskuskeskme trajektooriga sõiduki esiküljest kaugemal kui vastava lähitulelaterna paigaldamise 100kordne kõrgus.

6.2.7.   Elektriühendused

6.2.7.1.   Lähituledele ümberlülitamisel peab lülitusseade lülitama korraga välja kõik kaugtulelaternad.

6.2.7.2.   Lähitulelaternad võivad olla kaugtulelaternatega samal ajal sisse lülitatud.

6.2.7.3.   Vastavalt eeskirjale nr 98 peavad gaaslahendusega valgusallikad lähitulelaternate puhul olema kaugtule kasutamise ajal sisse lülitatud.

6.2.7.4.   Kurvivalgustuse saamiseks võib sisse lülitada lähitulelaternates või vastava lähitulelaternaga grupeeritud või sellega vastastikku ühendatud laternas (välja arvatud kaugtulelaternas) asuva ühe lisavalgusallika või ühe või mitu LED-moodulit eeldusel, et sõiduki raskuskeskme trajektoori horisontaalne kõverusraadius on kuni 500 m. Seda võib näidata tootja arvutustega või mõnel muul viisil, mille on kiitnud heaks tüübikinnituste eest vastutav asutus.

6.2.7.5.   Lähitulelaternad võib SISSE või VÄLJA lülitada automaatselt. Kuid alati peab kõnealuseid lähitulelaternaid olema võimalik SISSE ja VÄLJA lülitada ka käsitsi.

6.2.7.6.   Kui päevatulelaternad on olemas ja töötavad, peab punkti 6.19 kohaselt, kas

6.2.7.6.1.

lähituli lülituma automaatselt SISSE ja VÄLJA, sõltuvalt ümbritsevast valgusest (nt lülituma sisse pimeduse saabudes, tunnelites jne), 12. lisas esitatud nõuete kohaselt või

6.2.7.6.2.

päevatulelaternad töötavad koos laternatega, mis on loetletud punktis 5.11, kus miinimumnõudena on sätestatud, et vähemalt tagumised ääretuled peavad olema sisse lülitatud, või

6.2.7.6.3.

on olemas selgelt eristatavad vahendid, et teavitada juhti, et esituled, ääretuled ja olemasolu korral ka ääretulelaternad ja ülemised ääretulelaternad ei põle. Sellised vahendid on 6.2.7.6.3.1. kaks selgelt eristatavat armatuurlaua valgustustugevust päeva ja öö jaoks, mis näitavad juhile, et lähituled tuleks sisse lülitada, või 6.2.7.6.3.2. mittevalgustuvad indikaatorid ja käsitsi juhitavate seadmete märgutuled, mis peavad eeskirja nr 121 kohaselt valgustuma, kui esituled on sisse lülitatud, või 6.2.7.6.3.3. nii nähtav kui ka kuuldav märguanne peab aktiveeruma ainult ümbritsevate valgustingimuste vähenedes, nagu on sätestatud 12. lisas, et teavitada juhti, et esituled tuleks SISSE lülitada. Kui märguanne on aktiveeritud, siis tohib see kustuda vaid juhul, kui lähituled sisse lülitatakse, või seade, mis mootori (jõuallika) tööle ja/või seisma paneb, on asendis, mis ei võimalda mootoril (jõuallikal) töötada.

6.2.7.7.   Hoolimata punkti 6.2.7.6.1 nõuetest võivad esituled automaatselt SISSE või VÄLJA lülituda, sõltuvalt teistest faktoritest, nagu aeg või ümbritsevad tingimused (nt kellaaeg, sõiduki paiknemine, vihm, udu jne).

6.2.8.   Märguanne

6.2.8.1.   Märgulamp vabatahtlik.

6.2.8.2.   Vilkuv või mittevilkuv visuaalne märguanne on kohustuslik,

a)	kui kurvivalgustuse loomiseks liigutatakse kogu valgusvihku või ahenduse murdekohta või

b)	kui lihtlähitule loomiseks kasutatakse üht või mitut LED-moodulit.

See peab aktiveeruma

a)	valgusvihu ahenduse murdekoha nihutamise tõrke korral või

b)	lihtlähituld loova mis tahes LED-mooduli tõrke korral.

Märguanne peab jääma sisselülitatuks kuni tõrke kõrvaldamiseni. Selle võib ajutiselt tühistada, kuid see peab korduma alati, kui seadet, mis mootori käivitab või seiskab, sisse või välja lülitatakse.

6.2.9.   Muud nõuded

Punktis 5.5.2 esitatud nõuded ei kehti lähitulelaternate kohta.

Lähitulelaternad, mille lihtlähituld kiirgava valgusallika või LED-mooduli(te) kogu objektiivne valgusvoog ületab 2 000 luumenit, tuleb paigaldada ainult koos eeskirja nr 45 kohas(t)e esitulede puhastusseadme(te)ga (12).

Punkti 6.2.6.2.2 nõuded ei kehti selliste lähitulelaternate vertikaalkalde suhtes,

a)	millel on lihtlähituld kiirgav(ad) LED-moodul(id) või

b)	millel on lihtlähituld kiirgav ja 2 000 luumenit ületava objektiivse valgusvooga valgusallikas.

Kurvivalgustuse saamiseks võib kasutada ainult eeskirjade nr 98 ja 112 kohaseid lähitulelaternaid.

Kui kurvivalgustus saadakse kogu valgusvihu või ahenduse murdepunkti horisontaalse liigutamise teel, tuleb see sisse lülitada ainult sõiduki liikumisel sõidusuunas; see ei kehti kurvi valgustamisel parempöörde jaoks parempoolses liikluses (vasakpöörde jaoks vasakpoolses liikluses).

6.3.   Eesmine udutulelatern (eeskiri nr 19)

6.3.1.   Olemasolu

Mootorsõidukitel ei ole kohustuslik. Haagistel on keelatud.

6.3.2.   Arv

Kaks.

6.3.3.   Järjestus

Erinõuded puuduvad.

6.3.4.   Asend

6.3.4.1.   Laius: sõiduki keskmisest pikitasapinnast kõige kaugema nullteljesuunalise nähtava pinna punkt ei tohi sõiduki kaugeimast välisservast olla kaugemal kui 400 mm.

6.3.4.2.   Kõrgus

Vähim	:	kuni 250 mm maapinnast.
Suurim	:	M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul kuni 800 mm maapinnast. Kõikide teiste kategooriate, v.a N3G-kategooria (maastiku)sõidukite (13) puhul kuni 1 200 mm maapinnast. N3G-kategooria sõidukite puhul võib suurimat kõrgust suurendada kuni 1 500 mm-ni.

Ükski nullteljesuunalise nähtava pinna punkt ei tohi siiski asuda kõrgemal lähitulelaterna nullteljesuunalise nähtava pinna kõrgeimast punktist.

6.3.4.3.   Pikkus: sõiduki ees. See nõue loetakse täidetuks, kui kiiratav valgus ei tekita otse ega kaudselt sõidukijuhile sõiduki kaudse nähtavuse seadmete ega muude valgust peegeldavate pindade kaudu ebamugavusi.

6.3.5.   Geomeetriline nähtavus

Määratletakse nurkade α ja ß abil punkti 2.13 kohaselt:

α	=	5° üles- ja allapoole,
ß	=	45° väljapoole ja 10° sissepoole.

Kuna eesmiste udutulelaternate puhul nõutavad fotomeetrilised väärtused ei kata kogu geomeetrilise nähtavuse ala, siis peab tüübikinnituse saamiseks olema minimaalne väärtus ülejäänud alal 1 cd. Eesmiste udutulelaternate lähedal olevad pinnad või muud seadmed ei tohi tekitada kõrvalmõjusid, mis põhjustavad ebamugavusi teistele liiklejatele (14).

6.3.6.   Reguleeritus

Ettepoole

6.3.6.1.   Vertikaalne reguleeritus

6.3.6.1.1.   B-klassi eesmiste udutulelaternate puhul peab ahenduse vertikaalne kalle olema tühimassiga sõidukil, kus üks isik on juhiistmel, – 1,5 % või väiksem (14).

6.3.6.1.2.   F3-klassi eesmiste udutulelaternate puhul

6.3.6.1.2.1.

peab ahenduse allasuunatud algkalde tühimassiga sõidukil, kus üks isik on juhiistmel, määrama ühe kümnendkoha täpsusega kindlaks sõiduki tootja ning see peab olema selgesti loetavalt ja kustumatult märgitud käesoleva eeskirja 7. lisas esitatud sümboliga igale sõidukile eesmise udutulelaterna või tootja andmeplaadi lähedale või kombineeritud punktis 6.2.6.1.1 nimetatud märgistusega. Allasuunatud kalde väärtus peab olema määratud punkti 6.3.6.1.2.2 kohaselt;

6.3.6.1.2.2.

peab ahenduse vertikaalkalle tühimassiga sõidukis, kus üks isik on juhiistmel, olema sõltuvalt eesmise udutulelaterna nulltelje suunas nähtava pinna alumise serva paigaldamise kõrgusest meetrites (h) järgmine:   h ≤ 0,8 Vahemik : – 1 % kuni – 3 % Algne suunamine : – 1,5 % kuni – 2 %   h > 0,8 Vahemik : – 1,5 % kuni – 3,5 % Algne suunamine : – 2 % kuni – 2,5 %

6.3.6.2.   Eesmise udutulelaterna reguleerimisseade

6.3.6.2.1.   Eesmise udutulelaterna puhul, mille valgusallika(te) kogu objektiivne valgustugevus ületab 2 000 luumenit, peavad punkti 6.3.6.1.2.2 nõuded olema automaatselt täidetud kõigis käesoleva eeskirja 5. lisas nimetatud koormustingimustes.

6.3.6.2.2.   Kui sõltumatule või teiste eesmiste valgustus- või valgussignaalfunktsioonidega grupeeritud eesmisele udutulelaternale on paigaldatud reguleerimisseade, peab see olema niisugune, et vertikaalkalle jääb kõigis käesoleva eeskirja 5. lisas nimetatud staatilistes koormustingimustes punktis 6.3.6.1.2.2 ette nähtud vahemikku.

6.3.6.2.3.   Kui F3-kategooria eesmine udutulelatern on integreeritud lähitulelaterna või AFSiga, kohaldatakse punkti 6.2.6 nõudeid, kui eesmist udutuld kasutatakse lähitule osana.

Sellisel juhul võib punktis 6.2.6 määratud vahemikke kohaldada ka kõnealuse eesmise udutulelaterna kasutamisel udutulelaternana.

6.3.6.2.4.   Reguleerimisseadet võib kasutada ka eesmise udutule kalde automaatseks kohandamiseks valitsevatele väliskeskkonnatingimustele eeldusel, et sel juhul ei ületata punktis 6.3.6.1.2.2 ette nähtud allasuunatud kalde vahemikke.

6.3.6.2.5.   Reguleerimisseadme tõrke korral ei tohi udutuli olla asendis, kus ahenduse kalle on väiksem kui seadme tõrke tekkimisel.

6.3.7.   Elektriühendused

Eesmisi udutulelaternaid peab saama SISSE ja VÄLJA lülitada, sõltumata kaug- või lähitulelaternatest või kaug- või lähitulelaternate kombinatsioonist, v.a juhul, kui eesmisi udutulelaternaid kasutatakse mõne muu AFSi valgustusfunktsiooni osana. Eesmiste udutulelaternate funktsiooni SISSE lülitamine peab olema siiski eelistatud võrreldes udutulelaternate kasutamisega mõne muu valgustusfunktsiooni osana.

6.3.8.   Märguanne

Sisselülitatuse märgulamp on kohustuslik. Sõltumatu mittevilkuv hoiatustuli.

6.3.9.   Muud nõuded

Kui eeskirja nr 19 1. lisas esitatud teatisvormi punktis 10.9 on selgelt määratletud, võib F3-klassi eesmise udutulelaterna suunatust ja valgustugevust kohandada automaatselt väliskeskkonna tingimustele. Valgustugevuse või suunatuse igasugune muutmine peab toimuma automaatselt ja viisil, mis ei põhjusta ebamugavusi ei juhile ega teistele liiklejatele.

6.4.   Tagurdustulelaternad (eeskiri nr 23)

6.4.1.   Olemasolu

Mootorsõidukitel ja O2-, O3- ja O4-kategooria haagistel kohustuslik. O1-kategooria haagistel vabatahtlik.

6.4.2.   Arv

6.4.2.1.   M1-kategooria mootorsõidukitel ja kõigil teistel sõidukitel, mille pikkus ei ületa 6 000 mm, on üks seade kohustuslik ning teine seade vabatahtlik.

6.4.2.2.   Kõigil sõidukitel, mille pikkus ületab 6 000 mm, välja arvatud M1-kategooria sõidukid, on kaks seadet kohustuslikud ja kaks seadet vabatahtlikud.

6.4.3.   Järjestus

Erinõuded puuduvad.

6.4.4.   Asend

6.4.4.1.   Laius: erinõuded puuduvad.

6.4.4.2.   Kõrgus: vähemalt 250 mm ja mitte üle 1 200 mm maapinnast.

6.4.4.3.   Pikkus: sõiduki taga.

Kahe punktis 6.4.2.2 nimetatud lisaseadme paigaldamisel tuleb need aga paigaldada vastavalt punktide 6.4.5 ja 6.4.6 nõuetele sõiduki küljele või taha.

6.4.5.   Geomeetriline nähtavus

Määratletakse nurkade α ja β abil punkti 2.13 kohaselt:

α	=	15° ülespoole ja 5° allapoole,
β	=	45° paremale ja vasakule, kui seadmeid on ainult üks, 45° väljapoole ja 30° sissepoole, kui neid on kaks.

Juhul kui punktis 6.4.2.2 nimetatud kaks vabatahtlikku seadet on paigaldatud sõiduki küljele, peab nende nulltelg asuma horisontaalselt külgsuunas kaldenurgaga 10° ± 5° sõiduki keskpikitasapinna suhtes.

6.4.6.   Reguleeritus

Tahapoole

Juhul kui punktis 6.4.2.2 nimetatud kaks vabatahtlikku seadet on paigaldatud sõiduki küljele, ei kehti nende suhtes punktis 6.4.5 nimetatud nõuded. Kõnealuste seadmete nulltelg peab olema suunatud väljapoole, kuni 15° horisontaalselt sõiduki taha sõiduki keskpikitasapinna suhtes.

6.4.7.   Elektriühendused

6.4.7.1.

Elektriühendused peavad olema sellised, et latern saab süttida vaid siis, kui tagasikäik on sisse pandud ning kui mootori käivitamist ja seiskamist juhtiv seadis on mootori tööd võimaldavas asendis. See ei tohi süttida või jääda põlema, kui üks eespool nimetatud tingimustest on täitmata.

6.4.7.2.

Lisaks sellele peavad punktis 6.4.2.2 nimetatud vabatahtlike seadmete elektriühendused olema sellised, et need seadmed ei saaks valgustada, kui punktis 5.11 nimetatud laternad ei ole sisse lülitatud. Sõiduki küljele paigaldatud seadmeid on lubatud sisse lülitada sõidusuunas tehtavate aeglaste manöövrite jaoks kuni kiirusega 10 km/h liikuval sõidukil, kui on täidetud järgmised tingimused: a) seadmed lülitatakse sisse ja välja käsitsi, kasutades selleks eraldi lülitit; b) selliselt sisselülitatuna võivad nad aktiivseks jääda ka pärast tagasikäigu väljavõtmist; c) kui sõiduki kiirus sõidusuunas ületab aga 10 km/h, peavad seadmed lüliti asendist olenemata automaatselt välja lülituma; sel juhul peavad seadmed jääma väljalülitatuks hetkeni, kui need jälle tahtlikult sisse lülitatakse.

6.4.8.   Märguanne

Märgulamp vabatahtlik.

6.4.9.   Muud nõuded

Puuduvad.

6.5.   Suunatulelatern (eeskiri nr 6)

6.5.1.   Olemasolu (vt joonist allpool)

Kohustuslik. Suunatulelaternate tüübid jagunevad kategooriatesse (1, 1a, 1b, 2a, 2b, 5 ja 6), kusjuures sõidukile paigaldatakse need kindlas järjestuses (A ja B).

Järjestus A kehtib kõigi mootorsõidukite suhtes.

Järjestus B kehtib ainult haagiste suhtes.

6.5.2.   Arv

Vastavalt järjestusele.

6.5.3.   Järjestused (vt joonist allpool)

A: kaks eesmist suunatulelaternat järgmistest kategooriatest:

1 või 1a või 1b,

kui kaugus selle laterna nullteljesuunalise nähtava pinna serva ja lähitulelaterna ja/või eesmise udutulelaterna (kui see on paigaldatud) nullteljesuunalise nähtava pinna serva vahel on vähemalt 40 mm;

1a või 1b,

kui kaugus selle laterna nullteljesuunalise nähtava pinna serva ja lähitulelaterna ja/või eesmise udutulelaterna (kui see on paigaldatud) nullteljesuunalise nähtava pinna serva vahel on suurem kui 20 mm ja väiksem kui 40 mm;

1b,

kui kaugus selle laterna nullteljesuunalise nähtava pinna serva ja lähitulelaterna ja/või eesmise udutulelaterna (kui see on paigaldatud) nullteljesuunalise nähtava pinna serva vahel on 20 mm või väiksem;

kaks tagumist suunatulelaternat (kategooria 2a või 2b);

kaks vabatahtlikku laternat (kategooria 2a või 2b ) kõikidel M2-, M3-, N2-, N3-kategooria sõidukitel.

Kaks 5. või 6. kategooria külgmist suunatulelaternat (miinimumnõuded):

5

kõikidel M1-kategooria sõidukitel;

N1-, M2- ja M3-kategooria sõidukitel, mille pikkus ei ületa 6 meetrit;

6

kõikidel N2- ja N3-kategooria sõidukitel;

N1-, M2- ja M3-kategooria sõidukitel, mille pikkus ületab 6 meetrit.

5. kategooria külgmised suunatulelaternad võib kõikidel juhtudel asendada 6. kategooria külgmiste suunatulelaternatega.

Maksimaalselt kolm 5. kategooria või üks 6. kategooria seade külje kohta M2-, M3-, N2- ja N3- kategooria sõidukitel, mis on pikemad kui 9 m.

Kui paigaldatud on laternad, milles on ühendatud eesmise suunatulelaterna (kategooria 1, 1a ja 1b) ja külgmise suunatulelaterna (5. või 6. kategooria) funktsioonid, siis võib punktis 6.5.5 esitatud nähtavust käsitlevate nõuete täitmiseks paigaldada kaks täiendavat külgmist suunatulelaternat (5. või 6. kategooria).

B: kaks tagumist suunatulelaternat (kategooria 2a või 2b).

Kõikidel O2-, O3- ja O4-kategooria sõidukitel kaks vabatahtlikku laternat (kategooria 2a või 2b).

Maksimaalselt kolm 5. kategooria või üks 6. kategooria seade külje kohta O2-, O3- ja O4- kategooria sõidukitel, mis on pikemad kui 9 m.

AFSi olemasolu korral võetakse kategooria valikul arvesse kaugust eesmise suunatulelaterna ja sellise kõige lähema valgustusüksuse vahel, millest lähituli osaliselt või täielikult lähtub, kui valgustusüksus on lähimas asendis.

6.5.4.   Asend

6.5.4.1.   Laius: sõiduki keskpikitasapinnast kaugeimal asuv nullteljesuunalise nähtava pinna serv ei tohi olla sõiduki kaugeimast välisservast kaugemal kui 400 mm. See nõue ei kehti vabatahtlike tagumiste laternate suhtes.

Kahe nullteljesuunalise nähtava pinna siseservade vaheline kaugus peab olema vähemalt 600 mm.

Kõnealust kaugust võib aga sõidukite puhul, mille kogulaius on väiksem kui 1 300 mm, vähendada 400 mm-ni.

6.5.4.2.   Kõrgus: kõrgus maapinnast

6.5.4.2.1.   Valgust kiirgava pinna kõrgus ei tohi 5. või 6. kategooria külgmiste suunatulelaternate puhul olla

väiksem kui	:	350 mm M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul ning 500 mm kõigi teiste kategooriate sõidukite puhul, mõõdetuna madalaimast punktist, ja
suurem kui	:	1 500 mm, mõõdetuna kõrgeimast punktist.

6.5.4.2.2.   Kategooriate 1, 1a, 1b, 2a ja 2b suunatulelaternate kõrgus, mõõdetuna punkti 5.8 kohaselt, ei tohi olla väiksem kui 350 mm ega suurem kui 1 500 mm.

6.5.4.2.3.   Kui sõiduki ehitus ei võimalda järgida kõnealuseid maksimumväärtusi, mis on mõõdetud vastavalt eespool esitatud nõuetele, ning kui lisatagalaternaid ei ole paigaldatud, võib neid 5. ja 6. kategooria külgmiste suunatulelaternate puhul tõsta 2 300 mm-ni ning kategooriate 1, 1a, 1b, 2a ja 2b suunatulelaternate puhul 2 100 mm-ni.

6.5.4.2.4.   Kui sõidukile on paigaldatud vabatahtlikud tagalaternad, peavad need asuma kõrgusel, mis vastab punkti 6.5.4.1 rakendatavatele nõuetele, sümmeetriliselt ja teineteisest vertikaalselt nii kaugel, kui kere kuju seda võimaldab, kuid vähemalt 600 mm kõrgusel kohustuslikest laternatest.

6.5.4.3.   Pikkus (vt joonist allpool)

Kaugus külgmise suunatulelaterna (5. ja 6. kategooria) valgust kiirgava pinna ja sõiduki kogupikkuse eesmist piirjoont tähistava püsttasapinna vahel ei tohi ületada 1 800 mm.

See kaugus ei tohi siiski ületada 2 500 mm

a)	M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul;

b)	kõigi teiste kategooriate sõidukite puhul, kui sõiduki ehitus ei võimalda nähtavuse miinimumnurki järgida.

Vabatahtlikud 5. kategooria külgmised suunatulelaternad võib paigaldada võrdsete vahedega sõiduki küljele.

Vabatahtliku 6. kategooria külgmise suunatulelaterna võib paigaldada haagise esimese ja viimase veerandi vahele.

6.5.5.   Geomeetriline nähtavus

6.5.5.1.   Horisontaalnurgad (vaata järgmist joonist)

Vertikaalnurgad: kategooriate 1, 1a, 1b, 2a, 2b ja 5 suunatulelaternate puhul horisontaaltasandist 15° ülespoole ja allapoole. Vertikaalnurka horisontaaltasapinnast allpool võib vähendada 5 kraadini, kui laternate kõrgus maapinnast ei ületa 750 mm; 6. kategooria suunatulelaternate puhul horisontaaltasandist 30° ülespoole ja 5° allapoole. Vertikaalnurka horisontaaltasandi kohal võib vähendada 5 kraadini, kui vabatahtlikud laternad asuvad vähemalt 2 100 mm kõrgusel maapinnast.

Joonis

(vt punkti 6.5)

M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul võib väärtust 45° sissepoole vähendada kategooriate 1, 1a või 1b selliste suunatulelaternate puhul, mille nähtava pinna alumine serv on vähem kui 750 mm kõrgusel maapinnast, 20 kraadini horisontaaltasapinna all, mis koosneb kõnealuse laterna nullteljest.

6.5.5.2.   M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul tootja äranägemisel (15)

Eesmised ja tagumised suunatulelaternad ning küljeääretule laternad

Horisontaalnurki vaata järgmiselt jooniselt:

Väärtust 45° sissepoole võib vähendada kategooria 1, 1a või 1b suunatulelaternate puhul, mille nähtava pinna alumine serv on vähem kui 750 mm kõrgusel maapinnast, 20 kraadini horisontaaltasapinna all, mis koosneb kõnealuse laterna nullteljest.

Vertikaalnurgad: horisontaaltasapinnast 15° ülespoole ja allapoole. Vertikaalnurka horisontaaltasapinnast allpool võib vähendada 5 kraadini laternate puhul, mis asuvad maapinnast vähem kui 750 mm kõrgusel.

Selleks et laterna saaks lugeda nähtavaks, peab selle valgusavast olema takistusteta nähtav vähemalt 12,5 ruutsentimeetrit, välja arvatud 5. ja 6. kategooria külgmiste suunatulede puhul. Sinna hulka ei loeta ühegi mittehelendava helkuri valgust kiirgavat pinda.

6.5.6.   Reguleeritus

Vastavalt tootja paigaldusnõuetele, kui need on olemas.

6.5.7.   Elektriühendused

Suunatulelaternad lülituvad sisse muudest laternatest sõltumatult. Kõik sõiduki ühel küljel asuvad suunatulelaternad lülitatakse sisse ja välja ühe lülitusseadise abil ning peavad vilkuma ühe ja sama intervalliga.

Vähem kui 6 m pikkustel M1- ja N1-kategooria sõidukitel, mille järjestus vastab punktile 6.5.5.2, peavad suunatulelaternatega sama sagedusega vilkuma ka merevaikkollased küljeääretule laternad, kui need on paigaldatud.

6.5.8.   Märguanne

Töökorras oleku märguanne on kategooriate 1, 1a, 1b, 2a ja 2b eesmiste ja tagumiste suunatulelaternate puhul kohustuslik. See võib olla optiline või helisignaal või mõlemad. Kui see on optiline, peab see olema vilkuv valgus, mis mõne nimetatud suunatulelaterna talitlushäire korral kas kustub, jääb vilkumata põlema või hakkab vilkuma teistsuguse sagedusega. Kui see on ainult helisignaal, peab see olema selgelt kuuldav ning muutma suunatulelaterna talitlushäire korral selgelt oma sagedust.

See peab aktiveeruma eeskirja nr 6 punkti 6.4.2 kohaselt antava signaaliga või muul sobival viisil (16).

Kui mootorsõiduk on varustatud haagisega, siis peab haagisel olema spetsiaalne optiline töökorras oleku märguanne haagise suunatulelaternate jaoks juhul, kui haagist vedava sõiduki märguanne ei võimalda näha sõiduki suunatulelaternate kombinatsiooni ükskõik millise laterna tõrget.

Mootorsõidukite ja haagiste vabatahtlike suunatulelaternate paari puhul ei ole töökorras oleku märguanne kohustuslik.

6.5.9.   Muud nõuded

Tuli peab olema vilkuv ning vilkuma sagedusega 90 ± 30 korda minutis.

Tuli peab süttima kuni ühe sekundi jooksul ning esimest korda kustuma kuni pooleteise sekundi jooksul pärast valgussignaali lülitusseadise kasutamist. Kui mootorsõidukil on haagis, siis kasutatakse haagist vedava sõiduki suunatulelaternate lülitusseadist ka haagise suunatulelaternate jaoks. Ühe suunatulelaterna tõrke puhul, v.a lühis, peavad teised edasi vilkuma, kuid sellisel juhul võib vilkumissagedus ettenähtust erineda.

6.6.   Ohutuli

6.6.1.   Olemasolu

Kohustuslik.

Signaali edastab suunatulelaternate samaaegne töö vastavalt punkti 6.5 nõuetele.

6.6.2.   Arv

Vastavalt punktile 6.5.2.

6.6.3.   Järjestus

Vastavalt punktile 6.5.3.

6.6.4.   Asend

6.6.4.1.   Laius: vastavalt punktile 6.5.4.1.

6.6.4.2.   Kõrgus: vastavalt punktile 6.5.4.2.

6.6.4.3.   Pikkus: vastavalt punktile 6.5.4.3.

6.6.5.   Geomeetriline nähtavus

Vastavalt punktile 6.5.5.

6.6.6.   Reguleeritus

Vastavalt punktile 6.5.6.

6.6.7.   Elektriühendused

6.6.7.1.   Signaal lülitatakse sisse ja välja eraldiseisva käsilülitusseadise abil, millega pannakse kõik suunatulelaternad sama intervalliga vilkuma.

6.6.7.2.   Ohutulesignaal võib sõiduki kokkupõrkes osalemise korral või pärast punktis 6.22 kirjeldatud hädapidurdustule väljalülitamist automaatselt sisse lülituda. Sellisel juhul võib selle välja lülitada käsitsi.

6.6.7.3.   Vähem kui 6 m pikkustel M1- ja N1-kategooria sõidukitel, mille järjestus vastab punktile 6.5.5.2, peavad suunatulelaternatega sama sagedusega vilkuma ka merevaigukollased küljeääretule laternad, kui need on paigaldatud.

6.6.8.   Märguanne

Sisselülitatuse märgulamp on kohustuslik. Vilkuv ohutuli, mis võib töötada koos punktis 6.5.8 nimetatud märguandega (märguannetega).

6.6.9.   Muud nõuded

Vastavalt punktile 6.5.9. Kui mootorsõiduki varustuses on haagis, siis peab ohutule lülitusseadise abil saama sisse lülitada ka haagise suunatulelaternaid. Ohutuli peab toimima ka juhul, kui mootorit käivitav või seiskav seade on asendis, mis ei võimalda mootorit käivitada.

6.7.   Piduritulelaternad (eeskiri nr 7)

6.7.1.   Olemasolu

S1- või S2-kategooria seadmed	:	kohustuslikud kõigi kategooriate sõidukite puhul.
S3- või S4-kategooria seadmed	:	kohustuslikud M1- ja N1-kategooria sõidukitel, välja arvatud šassiikabiini ja nende N1-kategooria sõidukite puhul, mille lastiruum on avatud; teiste kategooriate sõidukitel vabatahtlik.

6.7.2.   Arv

Kõigi kategooriate sõidukitel kaks S1- või S2-kategooria seadet ja üks S3- või S4-kategooria seade.

6.7.2.1.   Kui M2-, M3-, N2-, N3-, O2-, O3- ja O4-kategooria sõidukitele on paigaldatud S3- või S4-kategooria seade, võib neile vabatahtlikult paigaldada kaks S1- või S2-kategooria seadet.

6.7.2.2.   Ainult juhul, kui sõiduki keskpikitasapind ei asu korpuse fikseeritud paneelil, vaid eraldab ühte või kahte sõiduki liikuvat osa (nt uksed), ning puudub piisav ruum ühtse S3- või S4-kategooria seadme paigaldamiseks keskpikitasapinnale selliste liikuvate osade kohal, võib paigaldada kas

kaks S3- või S4-kategooria D tüüpi seadet või

ühe S3- või S4-kategooria seadme keskmisest pikitasapinnast paremale või vasakule või

võib paigaldada S3- ja S4-kategooriasse kuuluvaid seotud laternasüsteeme.

6.7.3.   Järjestus

Erinõuded puuduvad.

6.7.4.   Asend

6.7.4.1.   Laius

M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul   S1- või S2-kategooria seadmete puhul ei tohi nullteljesuunalise nähtava pinna punkt, mis asub sõiduki keskpikitasapinnast kõige kaugemal, olla sõiduki kaugeimast välisservast kaugemal kui 400 mm.   Nullteljesuunaliste nähtavate pindade siseservade vahelise kauguse suhtes erinõuded puuduvad.

Kõigi teiste kategooriate sõidukite puhul   S1- või S2-kategooria seadmete puhul ei tohi nullteljesuunaliste nähtavate pindade siseservade vaheline kaugus ületada 600 mm. Kui sõiduki kogulaius on väiksem kui 1 300 mm, võib kõnealust kaugust vähendada 400 mm-ni.   S3- või S4-kategooria seadmete puhul: nullkese peab asuma sõiduki keskmisel pikitasapinnal. Kui sõidukile paigaldatakse aga vastavalt punktile 6.7.2 kaks S3- või S4-kategooria seadet, peavad need asuma kummalgi pool keskpikitasapinda ja sellele nii lähedal kui võimalik.   Kui vastavalt punktile 6.7.2 on lubatud üks keskpikitasapinnast eemal asuv S3- või S4-kategooria latern, ei tohi keskpikitasapinna ja laterna nullkeskme vaheline kaugus ületada 150 mm.

6.7.4.2.   Kõrgus

6.7.4.2.1.

S1- või S2-kategooria seadmete puhul   Vähemalt 350 mm ja kuni 1 500 mm (kui kere kuju ei võimalda 1 500 mm ning paigaldatud ei ole vabatahtlikke laternaid, siis 2 100 mm) maapinnast.   Kui vabatahtlikud laternad on paigaldatud, peavad need asetsema kõrgusel, mis on kooskõlas laternate laiuse ja sümmeetriaga, ning kere kuju võimaldataval suurimal vertikaalsel kaugusel, kuid kohustuslikest laternatest vähemalt 600 mm kõrgusel.

6.7.4.2.2.

S3- või S4-kategooria seadmete puhul   Nähtava pinna alumise servaga kokku puutuv horisontaaltasand peab asuma klaasi või tagumise aknaklaasi nähtava pinna alumise serva horisontaalsest puutetasapinnast kuni 150 mm allpool või vähemalt 850 mm kõrgusel maapinnast.   S3- või S4-kategooria seadme nähtava pinna alumise servaga kokku puutuv horisontaaltasand peab aga asuma ülalpool S1- või S2-kategooria seadmete nähtavate pindade ülemise serva horisontaalset puutetasapinda.

6.7.4.3.   Pikkus

6.7.4.4.   S1- või S2-kategooria seadmete puhul: sõiduki taga.

6.7.4.5.   S3- või S4-kategooria seadmete puhul: erinõuded puuduvad.

6.7.5.   Geomeetriline nähtavus

Horisontaalnurk

S1- või S2-kategooria seadmete puhul: 45° sõiduki pikiteljest paremale ja vasakule.

S3- või S4-kategooria seadmete puhul: 10° sõiduki pikiteljest paremale ja vasakule.

Vertikaalnurk

S1- või S2-kategooria seadmete puhul: horisontaaltasapinnast 15o ülespoole ja allapoole. Vertikaalnurka horisontaaltasapinnast allpool võib aga vähendada 5 kraadini laternate puhul, mis on madalamal kui 750 mm. Vertikaalnurka horisontaaltasandist ülalpool võib vähendada 5 kraadini vabatahtlike laternate puhul, mis asuvad vähemalt 2 100 mm kõrgusel maapinnast.

S3- või S4-kategooria seadmete puhul: horisontaaltasapinnast 10° ülespoole ja 5° allapoole.

6.7.6.   Reguleeritus

Sõiduki taha.

6.7.7.   Elektriühendused

6.7.7.1.   Kõik piduritulelaternad peavad korraga süttima, kui pidurdussüsteem annab eeskirjades nr 13 ja 13-H määratletud asjaomase signaali.

6.7.7.2.   Piduritulelaternad ei pea töötama, kui mootorit käivitav ja/või seiskav seade on asendis, mis ei võimalda mootorit käivitada.

6.7.8.   Märguanne

Märgulamp vabatahtlik. Kui see on olemas, peab see olema töökorras olekut näitav mittevilkuv ohutuli, mis süttib piduritulelaternate talitlushäire puhul.

6.7.9.   Muud nõuded

6.7.9.1.   S3- või S4-kategooria seadet ei tohi vastastikku ühendada ühegi teise laternaga.

6.7.9.2.   S3- või S4-kategooria seadme võib paigaldada sõidukist väljapoole või selle sisse.

6.7.9.2.1.   Kui see paigaldatakse sõiduki sisse,

ei tohi kiirgav valgus põhjustada juhile kaudse nähtavuse seadmete ja/või muude sõiduki pindade kaudu (nt tagumine aken) ebamugavusi.

6.8.   Numbritulelatern (eeskiri nr 4)

6.8.1.   Olemasolu

Kohustuslik.

6.8.2.   Arv

Selline, et seade valgustaks numbrimärgi asukoha.

6.8.3.   Järjestus

Selline, et seade valgustaks numbrimärgi asukoha.

6.8.4.   Asend

6.8.4.1.   Laius: selline, et seade valgustaks numbrimärgi asukoha.

6.8.4.2.   Kõrgus: selline, et seade valgustaks numbrimärgi asukoha.

6.8.4.3.   Pikkus: selline, et seade valgustaks numbrimärgi asukoha.

6.8.5.   Geomeetriline nähtavus

Selline, et seade valgustaks numbrimärgi asukoha.

6.8.6.   Reguleeritus

Selline, et seade valgustaks numbrimärgi asukoha.

6.8.7.   Elektriühendused

Vastavalt punktile 5.11.

6.8.8.   Märguanne

Märgulamp vabatahtlik. Selle olemasolu korral täidab selle ülesannet eesmiste ja tagumiste ääretulelaternate puhul ette nähtud märguanne.

6.8.9.   Muud nõuded

Kui numbritulelatern on kombineeritud tagumise ääretulelaternaga, mis on vastastikku ühendatud piduritulelaternaga või tagumise udutulelaternaga, siis võib numbritulelaterna fotomeetrilisi omadusi piduritulelaterna või tagumise udutulelaterna töötamise ajal muuta.

6.9.   Eesmine ääretulelatern (eeskiri nr 7)

6.9.1.   Olemasolu

Kohustuslik kõigil mootorsõidukitel.

Kohustuslik haagistel laiusega üle 1 600 mm.

Ei ole kohustuslik haagistel laiusega kuni 1 600 mm.

6.9.2.   Arv

Kaks.

6.9.3.   Järjestus

Erinõuded puuduvad.

6.9.4.   Asend

6.9.4.1.   Laius: sõiduki keskmisest pikitasapinnast kõige kaugema nullteljesuunalise nähtava pinna punkt ei tohi sõiduki kaugeimast välisservast olla kaugemal kui 400 mm.

Haagise puhul ei tohi keskpikitasapinnast kõige kaugemal asuv nullteljesuunalise nähtava pinna punkt olla sõiduki kaugeimast välisservast kaugemal kui 150 mm.

Kahe nullteljesuunalise nähtava pinna siseservade vaheline kaugus:

M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul: erinõuded puuduvad;

kõigi teiste kategooria sõidukite puhul: vähemalt 600 mm. Kõnealust kaugust võib vähendada 400 mm-ni, kui sõiduki kogulaius ei ületa 1 300 mm.

6.9.4.2.   Kõrgus: maapinnast vähemalt 350 mm või kuni 1 500 mm (2 100 mm O1- ja O2-kategooria sõidukite puhul või teiste kategooriate sõidukite puhul, mille kere kuju ei võimalda 1 500 mm).

6.9.4.3.   Pikkus: erinõuded puuduvad.

6.9.4.4.   Kui eesmine ääretulelatern ja mõni muu latern on vastastikku ühendatud, siis peab asendit käsitlevatele nõuetele vastavuse kontrollimisel kasutama selle teise laterna nullteljesuunalist nähtavat pinda (punktid 6.9.4.1-6.9.4.3).

6.9.5.   Geomeetriline nähtavus

6.9.5.1.   Horisontaalnurk kahe ääretulelaterna puhul

45° sissepoole ja 80° väljapoole.

M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul, mille laternate nähtava pinna alumine serv on vähem kui 750 mm kõrgusel maapinnast, võib väärtust 45o sissepoole vähendada 20 kraadini horisontaaltasapinna all, mis koosneb kõnealuse laterna nullteljest.

Haagistel võib sissepoole suunatud nurka vähendada kuni 5 kraadini.

Vertikaalnurk: horisontaaltasapinnast 15° ülespoole ja allapoole. Vertikaalnurka horisontaaltasapinnast allpool võib vähendada 5 kraadini laternate puhul, mis asuvad maapinnast vähem kui 750 mm kõrgusel.

6.9.5.2.   M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul võib tootja või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja äranägemisel ja ainult juhul, kui sõidukile on paigaldatud eesmine küljeääretule latern, kasutada punktis 6.9.5.1 ette nähtud nurkade asemel:

horisontaalnurk: 45° väljapoole kuni 45° sissepoole;

kui laternate nähtava pinna alumine serv on vähem kui 750 mm kõrgusel maapinnast, võib väärtust 45° sissepoole vähendada 20 kraadini horisontaaltasapinna all, mis koosneb kõnealuse laterna nullteljest;

vertikaalnurk: horisontaaltasapinnast 15° ülespoole ja allapoole. Vertikaalnurka horisontaaltasapinnast allpool võib vähendada 5 kraadini laternate puhul, mis asuvad maapinnast vähem kui 750 mm kõrgusel.

Selleks, et laterna saaks lugeda nähtavaks, peab selle nähtav pind olema takistusteta nähtav vähemalt 12,5 ruutsentimeetrit. Sinna hulka ei loeta ühegi mittehelendava helkuri valgust kiirgavat pinda.

6.9.6.   Reguleeritus

Ettepoole.

6.9.7.   Elektriühendused

Vastavalt punktile 5.11.

Kui eesmine ääretulelatern on vastastikku ühendatud suunatulega, võib sõiduki asjaomasel küljel paikneva eesmise ääretulelaterna või selle vastastikku ühendatud osa elektriühendus olla selline, et see lülitub välja suunatule täielikuks töötsükliks (nii SISSE- kui ka VÄLJALÜLITATUD tsükliks).

6.9.8.   Märguanne

Sisselülitatuse märgulamp on kohustuslik. Kõnealune märguanne peab olema mittevilkuv ning selle olemasolu ei ole vajalik juhul, kui armatuurlaua valgustuse saab sisse lülitada ainult samal ajal eesmiste ääretulelaternatega.

6.9.9.   Muud nõuded

6.9.9.1.   Kui eesmise ääretulelaterna sisse on paigaldatud üks infrapunakiirguse generaator (või mitu infrapunakiirguse generaatorit), võib selle (need) sisse lülitada vaid siis, kui samal sõiduki küljel asuv esilatern lülitatakse sisse ning sõiduk liigub sõidusuunas. Kui eesmisel ääretulelaternal või samal küljel asuval esilaternal ilmneb tõrge, peab infrapunakiirguse generaator automaatselt välja lülituma.

6.9.9.2.   Kurvirežiimi pakkuva AFSi olemasolu korral võib eesmine ääretulelatern olla pööratav koos valgustusüksusega, millega ta on vastastikku ühendatud.

6.10.   Tagumine ääretulelatern (eeskiri nr 7)

6.10.1.   Olemasolu

R-, R1- või R2-kategooria seadmete puhul: kohustuslik.

6.10.2.   Arv

Kaks.

6.10.2.1.   Kui sõidukile ei ole paigaldatud ülemisi ääretulelaternaid, võib kõikidele M2-, M3-, N2-, N3-, O2-, O3- ja O4-kategooria sõidukitele paigaldada kaks vabatahtlikku ääretulelaternat.

6.10.3.   Järjestus

Erinõuded puuduvad.

6.10.4.   Asend

6.10.4.1.   Laius: sõiduki keskmisest pikitasapinnast kõige kaugema nullteljesuunalise nähtava pinna punkt ei tohi sõiduki kaugeimast välisservast olla kaugemal kui 400 mm. See nõue ei kehti vabatahtlike tagumiste laternate suhtes.

Kahe nullteljesuunalise nähtava pinna siseservade vaheline kaugus:

M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul erinõuded puuduvad.

Kõigi teiste kategooria sõidukite puhul: vähemalt 600 mm. Kõnealust kaugust võib vähendada 400 mm-ni, kui sõiduki kogulaius ei ületa 1 300 mm.

6.10.4.2.   Kõrgus: vähemalt 350 mm ja kuni 1 500 mm (kui kere kuju ei võimalda 1 500 mm ning paigaldatud ei ole vabatahtlikke laternaid, siis 2 100 mm) maapinnast. Kui sõidukile on paigaldatud vabatahtlikud laternad peavad need asetsema kõrgusel, mis on kooskõlas punkti 6.10.4.1 rakendatavate nõuete, laternate sümmeetriaga, ning kere kuju võimaldataval suurimal vertikaalsel kaugusel, kuid kohustuslikest laternatest vähemalt 600 mm kõrgusel.

6.10.4.3.   Pikkus: sõiduki taga.

6.10.5.   Geomeetriline nähtavus

6.10.5.1.   Horisontaalnurk: 45° sissepoole ja 80° väljapoole.

Vertikaalnurk: horisontaaltasapinnast 15° ülespoole ja allapoole. Vertikaalnurka horisontaaltasapinnast allpool võib vähendada 5 kraadini laternate puhul, mis asuvad maapinnast vähem kui 750 mm kõrgusel. Vertikaalnurka horisontaaltasapinnast ülalpool võib vähendada 5 kraadini vabatahtlike laternate puhul, mis asuvad maapinnast vähemalt 2 100 mm kõrgusel.

6.10.5.2.   M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul võib tootja või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja äranägemisel ja ainult juhul, kui sõidukile on paigaldatud eesmine küljeääretule latern, kasutada punktis 6.10.5.1 ette nähtud nurkade asemel:

horisontaalnurk: 45° väljapoole kuni 45° sissepoole;

vertikaalnurk: horisontaaltasapinnast 15° ülespoole ja allapoole. Vertikaalnurka horisontaaltasapinnast allpool võib vähendada 5 kraadini laternate puhul, mis asuvad maapinnast vähem kui 750 mm kõrgusel.

Selleks, et laterna saaks lugeda nähtavaks, peab selle nähtav pind olema takistusteta nähtav vähemalt 12,5 ruutsentimeetrit. Sinna hulka ei loeta ühegi mittehelendava helkuri valgust kiirgavat pinda.

6.10.6.   Reguleeritus

Tahapoole.

6.10.7.   Elektriühendused

Vastavalt punktile 5.11.

Kui tagumine ääretulelatern on vastastikku ühendatud suunatulega, võib sõiduki asjaomasel küljel paikneva tagumise ääretulelaterna või selle vastastikku ühendatud osa elektriühendus olla selline, et see lülitub välja suunatule täielikuks töötsükliks (nii SISSE- kui ka VÄLJALÜLITATUD tsükliks).

6.10.8.   Märguanne

Sisselülitatuse märgulamp on kohustuslik. See peab olema kombineeritud eesmiste ääretulelaternate märguandega.

6.10.9.   Muud nõuded

Puuduvad.

6.11.   Tagumine udutulelatern (eeskiri nr 38)

6.11.1.   Olemasolu

F-, F1- või F2-kategooria seadmete puhul: kohustuslik.

6.11.2.   Arv

Üks või kaks.

6.11.3.   Järjestus

Erinõuded puuduvad.

6.11.4.   Asend

6.11.4.1.   Laius: ainult ühe tagumise udutulelaterna olemasolu korral peab see asuma sõiduki keskpikitasapinna suhtes sellel sõiduki küljel, mis on vastupidine sõiduki registreerimisriigis ette nähtud sõidusuunaga, nullkese võib asuda ka sõiduki keskpikitasapinnal.

6.11.4.2.   Kõrgus: vähemalt 250 mm ja mitte üle 1 000 mm maapinnast. N3G-kategooria (maastiku)sõidukite puhul võib suurim kõrgus olla 1 200 mm.

6.11.4.3.   Pikkus: sõiduki taga.

6.11.5.   Geomeetriline nähtavus

Määratletakse nurkade α ja ß abil punkti 2.13 kohaselt:

α	=	5° ülespoole ja 5° allapoole;
ß	=	25° paremale ja vasakule.

6.11.6.   Reguleeritus

Tahapoole.

6.11.7.   Elektriühendused

Need peavad olema sellised, et

6.11.7.1.

tagumist udutulelaternat (tagumisi udutulelaternaid) saaks sisse lülitada ainult juhul, kui kaugtulelaternad, lähitulelaternad või eesmised udutulelaternad on sisse lülitatud;

6.11.7.2.

tagumist udutulelaternat (tagumisi udutulelaternaid) võib sisse lülitada mis tahes laternast sõltumata;

6.11.7.3.

täita tuleb üks kahest allpool esitatud tingimusest: 6.11.7.3.1. tagumine udutulelatern võib (tagumised udutulelaternad võivad) jääda põlema kuni ääretulelaternate väljalülitamiseni ning jääda seejärel väljalülitatuks ajani, kui need uuesti tahtlikult sisse lülitatakse; 6.11.7.3.2. kui tagumise udutulelaterna lüliti on sisselülitatud asendis, sõltumata sellest, kas laternad (punktis 6.11.7.1) on süüdatud või mitte, peab süüte väljalülitamisele või süütevõtme eemaldamisele ja juhiukse avamisele järgnema lisaks kohustuslikule märguandele (punkt 6.11.8) hoiatus, mis peab seisnema vähemalt helisignaalis.

6.11.7.4.

Välja arvatud punktides 6.11.7.1, 6.11.7.3 ja 6.11.7.5 ette nähtud juhtudel, ei tohi tagumise udutulelaterna (tagumiste udutulelaternate) tööd mõjutada ühegi teise laterna sisse- või väljalülitamine.

6.11.7.5.

Veduki tagumine udutulelatern võib automaatselt välja lülituda, kui haagis on ühendatud ja haagise tagumine (tagumised) udutulelatern(ad) on sisse lülitatud.

6.11.8.   Märguanne

Sisselülitatuse märgulamp on kohustuslik. Sõltumatu mittevilkuv hoiatustuli.

6.11.9.   Muud nõuded

Kõikidel juhtudel peab tagumise udutulelaterna ja iga pidurdustulelaterna vaheline kaugus olema suurem kui 100 mm.

6.12.   Seisutulelatern (eeskiri nr 77 või 7)

6.12.1.   Olemasolu

Lubatud mootorsõidukitel, mille pikkus ei ületa 6 m ning laius 2 m.

Kõigil teistel sõidukitel keelatud.

6.12.2.   Arv

Vastavalt järjestusele.

6.12.3.   Järjestus

Kas kaks laternat ees ja kaks taga või üks kummalgi küljel.

6.12.4.   Asend

6.12.4.1.   Laius: sõiduki keskmisest pikitasapinnast kõige kaugema nullteljesuunalise nähtava pinna punkt ei tohi sõiduki kaugeimast välisservast olla kaugemal kui 400 mm.

Kahe laterna olemasolu korral peavad need asuma sõiduki külgedel.

6.12.4.2.   Kõrgus

M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul erinõuded puuduvad.

Kõigi teiste kategooria sõidukite puhul: vähemalt 350 mm või kuni 1 500 mm (2 100 mm, kui kere kuju ei võimalda 1 500 mm).

6.12.4.3.   Pikkus: erinõuded puuduvad.

6.12.5.   Geomeetriline nähtavus

Horisontaalnurk: 45° väljapoole, ettepoole ja tahapoole.

Vertikaalnurk: horisontaaltasapinnast 15° ülespoole ja allapoole. Vertikaalnurka horisontaaltasapinnast allpool võib vähendada 5 kraadini laternate puhul, mis asuvad maapinnast vähem kui 750 mm kõrgusel.

6.12.6.   Reguleeritus

Selline, et laternad vastaksid nõuetele, mis on esitatud nähtavusele eest ja tagant.

6.12.7.   Elektriühendused

Elektriühendused peavad võimaldama sõiduki samal küljel asuva(te) seisutulelaterna(te) sisselülitamist ühestki muust laternast sõltumata.

Seisutulelaternat (seisutulelaternaid) ja vajaduse korral punkti 6.12.9 kohaselt eesmisi ja tagumisi ääretulelaternaid peab saama kasutada ka siis, kui mootorit käivitav ja seiskav seade on asendis, mis ei võimalda mootorit käivitada. Seade, mis lülitab ajalise funktsioonina kõnealused laternad automaatselt välja, on keelatud.

6.12.8.   Märguanne

Sisselülitatuse märguanne on vabatahtlik. Selle olemasolu korral ei tohi seda olla võimalik eesmiste ja tagumiste ääretulelaternate märguandega segi ajada.

6.12.9.   Muud nõuded

Kõnealuse laterna ülesandeid võib täita ka samal sõiduki küljel asuvate eesmiste ja tagumiste ääretulelaternate üheaegne sisselülitamine. Sellisel juhul peetakse eesmiste või tagumiste ääretulelaternate nõuetele vastavaid laternaid seisutulelaternate nõuetele vastavaiks.

6.13.   Ülemine ääretulelatern (eeskiri nr 7)

6.13.1.   Olemasolu

A- või AM-kategooria seadmed (nähtavad eest) R-, R1-, R2-, RM1- ja RM2-kategooria seadmed (nähtavad tagant):

kohustuslik sõidukitel, mille laius ületab 2,10 m. Sõidukitel, mille laius on 1,80-2,10 m, vabatahtlik. Šassiikabiinidel ei ole ülemised ääretulelaternad taga kohustuslikud.

6.13.2.   Arv

Kaks eest nähtavat ja kaks tagant nähtavat.

Ei ole kohustuslik: lisalaternaid võib paigaldada järgmiselt:

a)	kaks eest nähtavat;

b)	kaks tagant nähtavat.

6.13.3.   Järjestus

Erinõuded puuduvad.

6.13.4   Asend

6.13.4.1   Laius

Ees ja taga: sõiduki kaugeimale välisservale võimalikult lähedal. Kõnealune tingimus loetakse täidetuks, kui sõiduki keskpikitasapinnast kõige kaugemal asuv nullteljesuunalise nähtava pinna punkt ei ole sõiduki kaugeimast välisservast kaugemal kui 400 mm.

6.13.4.2.   Kõrgus

Ees: mootorsõidukid – seadme nullteljesuunalise nähtava pinna ülemise ääre horisontaalne puutetasapind ei tohi olla madalamal kui esiklaasi läbipaistva piirkonna ülemise ääre horisontaalne puutetasapind. Haagised ja poolhaagised – suurimale kõrgusele, mis on kooskõlas sõiduki laiuse, konstruktsiooni ja käitamist käsitlevate nõuetega ning laternate sümmeetriaga.

Taga: suurimale kõrgusele, mis on kooskõlas sõiduki laiuse, kere ja käitamist käsitlevate nõuetega ning laternate sümmeetriaga.

Nii vabatahtlikud kui ka kohustuslikud (vastavalt olukorrale) laternad tuleb paigaldada nii kõrgele kui võimalik ning sõiduki konstruktsiooni- ja kasutusnõudeid ja laternate sümmeetriat arvestades.

6.13.4.3.   Pikkuse kohta erinõuded puuduvad.

Punktis 6.13.4.2 nimetatud eest nähtavad lisalaternad paigaldatakse sõiduki tagumisele otsale nii lähedale kui võimalik. Lisalaternate ja sõiduki tagumise otsa vaheline kaugus ei tohi aga ületada 400 mm.

6.13.5.   Geomeetriline nähtavus

Horisontaalnurk: 80° väljapoole.

Vertikaalnurk: horisontaaltasapinnast 5° ülespoole ja 20° allapoole.

6.13.6.   Reguleeritus

Selline, et laternad vastaksid nõuetele, mis on esitatud nähtavusele eest ja tagant.

6.13.7.   Elektriühendused

Vastavalt punktile 5.11.

6.13.8.   Märguanne

Märgulamp vabatahtlik. Selle olemasolu korral täidab selle ülesannet eesmiste ja tagumiste ääretulelaternate puhul ette nähtud märguanne.

6.13.9.   Muud nõuded

Kui kõik muud tingimused on täidetud, võib eest nähtavad kohustuslikud või vabatahtlikud laternad ning tagant nähtavad kohustuslikud või vabatahtlikud laternad, mis asuvad sõiduki ühel ja samal küljel, kombineerida üheks seadmeks.

Kaks tagant nähtavat laternat võib grupeerida, kombineerida või vastastikku ühendada vastavalt punktile 5.7.

Ülemise ääretulelaterna asend vastava ääretulelaterna suhtes peab olema selline, et kaugus mõlema kõnealuse kahe laterna nullteljesuunaliste nähtavate pindade üksteisele kõige lähemal asuvate punktide projektsioonide vahel püsttasapinnal on vähemalt 200 mm.

6.14.   Tagumine mittekolmnurkne helkur (eeskiri nr 3)

6.14.1.   Olemasolu

Kohustuslik mootorsõidukitel.

Haagistel vabatahtlik eeldusel, et need on grupeeritud teiste tagumiste valgussignaalseadmetega.

6.14.2.   Arv

Kaks ja nende talitlus peab vastama IA või IB klassi helkurite suhtes eeskirjas nr 3 kehtestatud nõuetele. Täiendavaid helkurseadmeid ja -materjale (sealhulgas kaht helkurit, mis ei vasta punkti 6.14.4 nõuetele) võib kasutada eeldusel, et need ei kahjusta kohustuslike valgustus- ja valgussignaalseadmete tõhusust.

6.14.3   Järjestus

Erinõuded puuduvad.

6.14.4.   Asend

6.14.4.1.   Laius: sõiduki keskpikitasapinnast kõige kaugemal asuv valgusava punkt ei tohi olla sõiduki kaugeimast välisserva punktist kaugemal kui 400 mm.

Kahe nullteljesuunalise nähtava pinna siseservade vaheline kaugus:

M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul erinõuded puuduvad;

kõigi teiste kategooria sõidukite puhul: vähemalt 600 mm. Kõnealust kaugust võib vähendada 400 mm-ni, kui sõiduki kogulaius ei ületa 1 300 mm.

6.14.4.2.   Kõrgus: maapinnast vähemalt 250 mm või kuni 900 mm (kuni 1 200 mm, kui on grupeeritud mis tahes tagalaternaga), 1 500 mm, kui sõiduki kere kuju ei võimalda vastavalt 900 mm või 1 200 mm.

6.14.4.3.   Pikkus: sõiduki taga.

6.14.5.   Geomeetriline nähtavus

Horisontaalnurk: 30° sissepoole ja väljapoole.

Vertikaalnurk: horisontaaltasapinnast 10° ülespoole ja allapoole. Vertikaalnurka horisontaaltasapinnast allpool võib vähendada 5 kraadini helkurite puhul, mis asuvad maapinnast vähem kui 750 mm kõrgusel.

6.14.6.   Reguleeritus

Tahapoole.

6.14.7.   Muud nõuded

Helkuri valgust kiirgaval pinnal võib olla ühiseid osi mis tahes muu tagalaterna valgusavaga.

6.15.   Tagumine kolmnurkne helkur (eeskiri nr 3)

6.15.1   Olemasolu

Haagistel kohustuslik.

Mootorsõidukitel keelatud.

6.15.2.   Arv

Kaks ja nende talitlus peab vastama IIIA või IIIB klassi helkurite suhtes eeskirjas nr 3 kehtestatud nõuetele. Täiendavaid helkurseadmeid ja -materjale (sealhulgas kaht helkurit, mis ei vasta punkti 6.15.4 nõuetele) võib kasutada eeldusel, et need ei kahjusta kohustuslike valgustus- ja valgussignaalseadmete tõhusust.

6.15.3.   Järjestus

Kolmnurga tipp on suunatud ülespoole.

6.15.4.   Asend

6.15.4.1.   Laius: sõiduki keskpikitasapinnast kõige kaugemal asuv valgusava punkt ei tohi olla sõiduki kaugeimast välisserva punktist kaugemal kui 400 mm.

Helkurite siseservade vaheline kaugus peab olema vähemalt 600 mm. Kui sõiduki kogulaius on väiksem kui 1 300 mm, võib kõnealust kaugust vähendada 400 mm-ni.

6.15.4.2.   Kõrgus: maapinnast vähemalt 250 mm või kuni 900 mm (kuni 1 200 mm, kui on grupeeritud mis tahes tagalaternaga), 1 500 mm, kui sõiduki kere kuju ei võimalda vastavalt 900 mm või 1 200 mm.

6.15.4.3.   Pikkus: sõiduki taga.

6.15.5.   Geomeetriline nähtavus

Horisontaalnurk: 30° sissepoole ja väljapoole.

Vertikaalnurk: horisontaaltasapinnast 15° ülespoole ja allapoole. Vertikaalnurka horisontaaltasapinnast allpool võib vähendada 5 kraadini helkurite puhul, mis asuvad maapinnast vähem kui 750 mm kõrgusel.

6.15.6.   Reguleeritus

Tahapoole.

6.15.7.   Muud nõuded

Helkuri valgust kiirgaval pinnal võib olla ühiseid osi mis tahes muu tagalaterna valgusavaga.

6.16.   Eesmine mittekolmnurkne helkur (eeskiri nr 3)

6.16.1.   Olemasolu

Haagistel kohustuslik.

Kohustuslik mootorsõidukitel, mille kõik peegelditega esilaternad on peitlaternad.

Teistel mootorsõidukitel vabatahtlik.

6.16.2.   Arv

Kaks ja nende talitlus peab vastama IA või IB klassi helkurite suhtes eeskirjas nr 3 kehtestatud nõuetele. Täiendavaid helkurseadmeid ja -materjale (sealhulgas kaht helkurit, mis ei vasta punkti 6.16.4 nõuetele) võib kasutada eeldusel, et need ei kahjusta kohustuslike valgustus- ja valgussignaalseadmete tõhusust.

6.16.3.   Järjestus

Erinõuded puuduvad.

6.16.4.   Asend

6.16.4.1.   Laius: sõiduki keskpikitasapinnast kõige kaugemal asuv valgusava punkt ei tohi olla sõiduki kaugeimast välisserva punktist kaugemal kui 400 mm.

Haagiste puhul ei tohi sõiduki keskmisest pikitasapinnast kõige kaugemal asuv valgusava punkt olla sõiduki kaugeimast välisservast kaugemal kui 150 mm.

Kahe nullteljesuunalise nähtava pinna siseservade vaheline kaugus:

M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul erinõuded puuduvad;

kõigi teiste kategooria sõidukite puhul: vähemalt 600 mm. Kõnealust kaugust võib vähendada 400 mm-ni, kui sõiduki kogulaius ei ületa 1 300 mm.

6.16.4.2.   Kõrgus: maapinnast vähemalt 250 mm või kuni 900 mm (1 500 mm, kui sõiduki kere kuju ei võimalda 900 mm).

6.16.4.3.   Pikkus: sõiduki ees.

6.16.5.   Geomeetriline nähtavus

Horisontaalnurk: 30° sissepoole ja väljapoole. Haagistel võib sissepoole suunatud nurka vähendada kuni 10 kraadini. Kui haagiste konstruktsiooni tõttu kohustuslikud helkurid kõnealuse nurga tingimust täita ei saa, tuleb paigaldada laiusepiiranguteta (punkt 6.16.4.1) täiendavad helkurid, mis koos kohustuslike helkuritega moodustaksid vajaliku nähtavusnurga.

Vertikaalnurk: horisontaaltasapinnast 10° ülespoole ja allapoole. Vertikaalnurka horisontaaltasapinnast allpool võib vähendada 5 kraadini helkurite puhul, mis asuvad maapinnast vähem kui 750 mm kõrgusel.

6.16.6.   Reguleeritus

Ettepoole.

6.16.7.   Muud nõuded

Helkuri valgust kiirgaval pinnal võib olla ühiseid osi mis tahes muu esilaterna nähtava pinnaga.

6.17.   Külgmine mittekolmnurkne helkur (eeskiri nr 3)

6.17.1.   Olemasolu

Kohustuslik	:	kõigil mootorsõidukitel, mille pikkus ületab 6 m. Kõigil haagistel.
Ei ole kohustuslik	:	mootorsõidukitel, mille pikkus ei ületa 6 m.

6.17.2.   Arv

Selline, mis vastaks pikisuunalise asetuse nõuetele. Kõnealuste seadmete talitlus peab vastama IA või IB klassi helkurite suhtes eeskirjas nr 3 kehtestatud nõuetele. Täiendavaid helkurseadmeid ja -materjale (sealhulgas kaht helkurit, mis ei vasta punkti 6.17.4 nõuetele) võib kasutada eeldusel, et need ei kahjusta kohustuslike valgustus- ja valgussignaalseadmete tõhusust.

6.17.3.   Järjestus

Erinõuded puuduvad.

6.17.4.   Asend

6.17.4.1.   Laius: erinõuded puuduvad.

6.17.4.2.   Kõrgus: maapinnast vähemalt 250 mm või kuni 900 mm (kuni 1 200 mm, kui on grupeeritud mis tahes tagalaternaga, 1 500 mm, kui sõiduki kere kuju ei võimalda vastavalt 900 mm või 1 200 mm või kui seadme olemasolu ei ole kohustuslik vastavalt punktile 6.17.1).

6.17.4.3.   Pikkus: vähemalt üks helkur tuleb paigaldada sõiduki keskmisele kolmandikule nii, et kõige eesmise helkuri kaugus sõiduki esiosast ei ületa kolme meetrit.

Kahe järjestikuse helkuri vaheline kaugus ei tohi ületada 3 m. See ei kehti aga M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul.

Kui sõiduki ehituse, konstruktsiooni või kasutuse tõttu ei ole seda nõuet võimalik täita, võib kaugust suurendada 4 m-ni. Kaugus kõige tagapoolsema külgmise helkuri ja sõiduki tagaosa vahel ei tohi olla üle ühe meetri.

Mootorsõidukite puhul, mille pikkus ei ületa 6 m, piisab ühest helkurist sõiduki pikkuse esimesel kolmandikul ja/või ühest tagumisel kolmandikul. M1-kategooria sõidukite puhul, mille pikkus jääb vahemikku 6–7 m, piisab ühest helkurist kuni 3 m kaugusel sõiduki esiosast ja ühest sõiduki pikkuse tagumisel kolmandikul.

6.17.5.   Geomeetriline nähtavus

Horisontaalnurk	:	45° ettepoole ja tahapoole.
Vertikaalnurk	:	horisontaaltasapinnast 10° ülespoole ja allapoole. Vertikaalnurka horisontaaltasapinnast allpool võib vähendada 5 kraadini helkurite puhul, mis asuvad maapinnast vähem kui 750 mm kõrgusel.

6.17.6.   Reguleeritus

Külje poole.

6.17.7.   Muud nõuded

Helkuri valgust kiirgaval pinnal võib olla ühiseid osi mis tahes muu küljelaterna nähtava pinnaga.

6.18.   Küljeääretule laternad (eeskiri nr 91)

6.18.1.   Olemasolu

Kohustuslik: kõigil mootorsõidukitel, mille pikkus ületab 6 m, välja arvatud šassiikabiinide puhul.

SM1-tüüpi küljeääretule laternaid tuleb kasutada kõigi kategooriate sõidukitel; SM2-tüüpi küljeääretule laternaid võib aga kasutada M1-kategooria sõidukitel.

Lisaks sellele tuleb küljeääretule laternaid kasutada M1- ja N1-kategooria sõidukitel, mille pikkus on alla 6 m, kui need täiendavad punkti 6.9.5.2 kohaste eesmiste ääretulelaternate ja punkti 6.10.5.2 kohaste tagumiste ääretulelaternate piiratud geomeetrilist nähtavust.

Ei ole kohustuslik: kõigil teistel sõidukitel.

Võib kasutada SM1- või SM2-tüüpi küljeääretule laternaid.

6.18.2.   Miinimumarv ühel küljel

Selline, mis vastaks pikisuunalise asetuse nõuetele.

6.18.3.   Järjestus

Erinõuded puuduvad.

6.18.4.   Asend

6.18.4.1.   Laius: erinõuded puuduvad.

6.18.4.2.   Kõrgus: vähemalt 250 mm või kuni 1 500 mm (2 100 mm, kui kere kuju ei võimalda 1 500 mm).

6.18.4.3.   Pikkus: vähemalt üks küljeääretule latern tuleb paigaldada sõiduki keskmisele kolmandikule nii, et kõige eesmise küljeääretule laterna kaugus sõiduki esiosast ei ületa kolme meetrit. Kahe kõrvuti asetseva küljeääretule laterna vaheline kaugus ei tohi ületada 3 m. Kui sõiduki ehitus, disain või kasutus seda nõuet täita ei võimalda, võib kõnealust kaugust suurendada 4 m-ni.

Kõige tagumise küljeääretule laterna ja sõiduki tagaosa vaheline kaugus ei tohi ületada 1 m.

Mootorsõidukite puhul, mille pikkus ei ületa 6 m, ja šassiikabiinide puhul piisab ühest küljeääretule laternast sõiduki pikkuse esimesel kolmandikul ja/või tagumisel kolmandikul. M1-kategooria sõidukite puhul, mille pikkus jääb vahemikku 6–7 m, piisab ühest küljeääretule laternast, mis on paigaldatud kuni 3 m kaugusele sõiduki esiosast, ja ühest sõiduki pikkuse tagumisel kolmandikul.

6.18.5.   Geomeetriline nähtavus

Horisontaalnurk: 45° ettepoole ja tahapoole; sõidukite puhul, millele küljeääretule laterna paigaldamine on vabatahtlik, võib kõnealust väärtust aga vähendada 30 kraadini.

Kui sõidukile on paigaldatud punkti 6.5.5.2 kohaste eesmiste ja tagumiste suunatulelaternate ja/või punktidele 6.9.5.2 ja 6.10.5.2 kohaste ääretulelaternate piiratud geomeetrilist nähtavust täiendavad küljeääretule laternad, on nurgad sõiduki esi- ja tagaosa poole 45° ja keskosa poole 30° (vt joonist punktis 6.5.5.2).

Vertikaalnurk: horisontaaltasapinnast 10° ülespoole ja allapoole. Vertikaalnurka horisontaaltasapinnast allpool võib vähendada 5 kraadini küljeääretule laternate puhul, mis asuvad maapinnast vähem kui 750 mm kõrgusel.

6.18.6.   Reguleeritus

Külje poole.

6.18.7.   Elektriühendused

M1- ja N1-kategooria sõidukitel, mille pikkus ei ületa 6 m, võivad merevaikkollased küljeääretule laternad vilkuda, eeldusel et vilkumine toimub samal sõiduki küljel asuvate suunatulelaternatega sama intervalli ja sagedusega.

Kõigi teiste kategooria sõidukite puhul: erinõuded puuduvad.

6.18.8.   Märguanne

Märgulamp vabatahtlik. Selle olemasolu korral peab selle ülesannet täitma eesmiste ja tagumiste ääretulelaternate puhul ette nähtud märguanne.

6.18.9.   Muud nõuded

Kui kõige tagumine küljeääretule latern on kombineeritud tagumise ääretulelaternaga, mis on vastastikku ühendatud tagumise udutulelaternaga või piduritulelaternaga, võib küljeääretule laterna fotomeetrilisi karakteristikuid tagumise udutulelaterna ja piduritulelaterna põlemise ajal muuta.

Tagumised küljeääretule laternad peavad olema merevaikkollased, kui nad vilguvad koos tagumise suunatulelaternaga.

6.19.   Päevatulelatern (eeskiri nr 87) (17)

6.19.1.   Olemasolu

Kohustuslik mootorsõidukitel. Haagistel on keelatud.

6.19.2.   Arv

Kaks.

6.19.3.   Järjestus

Erinõuded puuduvad.

6.19.4.   Asend

6.19.4.1.   Laius: nullteljesuunaliste nähtavate pindade siseservade vaheline kaugus peab olema vähemalt 600 mm.

Kõnealust kaugust võib aga sõidukite puhul, mille kogulaius on väiksem kui 1 300 mm, vähendada 400 mm-ni.

6.19.4.2.   Kõrgus: maapinnast vähemalt 250 mm ja mitte üle 1 500 mm.

6.19.4.3.   Pikkus: sõiduki ees. See nõue loetakse täidetuks, kui kiiratav valgus ei tekita otse ega kaudselt sõidukijuhile sõiduki kaudse nähtavuse seadmete ega muude valgust peegeldavate pindade kaudu ebamugavusi.

6.19.5.   Geomeetriline nähtavus

Horisontaalne	:	20° väljapoole ja 20° sissepoole.
Vertikaalne	:	10° ülespoole ja 10° allapoole.

6.19.6.   Reguleeritus

Ettepoole.

6.19.7.   Elektriühendused

6.19.7.1.   Päevatulelaternate olemasolu korral peavad need automaatselt SISSE lülituma, kui mootorit (jõuallikat) käivitav ja/või seiskav seade on asendis, mis võimaldab mootoril töötada. Päevatulelatern võib olla VÄLJA lülitatud, kui on täidetud järgmised tingimused:

6.19.7.1.1.   automaatkäigukast on seisuasendis või

6.19.7.1.2.   seisupidur on peale tõmmatud või

6.19.7.1.3.   enne sõiduki esmakordset liikuma hakkamist pärast iga jõuallika käsitsi käivitamist.

6.19.7.2.   Päevatulelaternad võib käsitsi VÄLJA lülitada, kui sõiduki kiirus on alla 10 km/h, eeldusel et need lülituvad sisse automaatselt, kui kiirus ületab 10 km/h või sõiduk on läbinud 100 m, ning need jäävad SISSE lülitatuks kuni nende tahtliku väljalülitamiseni.

6.19.7.3.   Päevatulelatern peab automaatselt VÄLJA lülituma, kui mootori (jõuallikat) käivitav ja/või peatav seade on asendis, mis ei võimalda mootori (jõuallika) töötamist, või kui eesmised udutulelaternad või esilaternad SISSE lülitatakse, välja arvatud juhul, kui viimaseid kasutatakse lühikeste intervallidega hoiatusmärguandeks (18).

6.19.7.4.   Punktis 5.11 osutatud laternad ei ole sisselülitatud, kui päevatulelaternad on sisse lülitatud, välja arvatud juhul, kui päevatulelaternad töötavad punkti 6.2.7.6.2 kohaselt.

6.19.7.5.   Kui vahemaa eesmise suunatulelaterna ja päevatulelaterna vahel on väiksem või võrdne 40 mm-ga, võib päevatulelaterna elektriühendus sõiduki asjaomasel küljel olla selline, et see on

a)	VÄLJA lülitatud või

b)	selle valgustugevus väheneb eesmise suunatule kogu töötsükli (nii SISSE- kui ka VÄLJALÜLITATUD tsükli) ajaks.

6.19.7.6.   Kui suunatuli on vastastikku ühendatud päevatulelaternaga, võib sõiduki asjaomasel küljel paikneva päevatulelaterna elektriühendus olla selline, et see lülitub välja suunatule täielikuks töötsükliks (nii SISSE- kui ka VÄLJALÜLITATUD tsükliks).

6.19.8.   Märguanne

Sisselülitatuse märguanne on vabatahtlik.

6.19.9.   Muud nõuded

Ettekirjutused puuduvad.

6.20.   Nurgalaternad (eeskiri nr 119)

6.20.1.   Olemasolu

Mootorsõidukitel ei ole kohustuslik.

6.20.2.   Arv

Kaks.

6.20.3.   Järjestus

Erinõuded puuduvad.

6.20.4.   Asend

6.20.4.1.   Laius: üks nurgatulelatern peab asetsema sõiduki keskpikitasapinna kummalgi pool.

6.20.4.2.   Pikkus: eest mitte kaugemal kui 1 000 mm.

Kõrgus

:

vähim : vähemalt 250 mm maapinnast; suurim : kuni 900 mm maapinnast.

Ükski nullteljesuunalise nähtava pinna punkt ei tohi aga asuda kõrgemal kui lähitulelaterna nullteljesuunalise nähtava pinna kõrgeim punkt.

6.20.5.   Geomeetriline nähtavus

Määratletakse nurkade α ja β abil punkti 2.13 kohaselt:

α	=	10° üles- ja allapoole,
β	=	30° kuni 60° väljapoole.

6.20.6.   Reguleeritus

Selline, et laternad vastaksid geomeetrilise nähtavuse nõuetele.

6.20.7.   Elektriühendused

Nurgalaternad peavad olema ühendatud nii, et neid ei saaks sisse lülitada, lülitamata samal ajal SISSE kaug- või lähitulelaternaid.

6.20.7.1.   Sõiduki ühel küljel asuv nurgalatern võib automaatselt SISSE lülituda vaid siis, kui sõiduki samal küljel asuvad suunatulelaternad lülitatakse SISSE ja/või kui roolipööramisnurka muudetakse otseliikumise asendist sõiduki sama külje suunas.

Nurgalatern peab automaatselt VÄLJA lülituma, kui suunatulelaternad VÄLJA lülitatakse ja/või roolipööramisnurk otseliikumise asendisse tagasi viiakse.

6.20.7.2.   Kui tagurdustulelatern on SISSE lülitatud, võivad mõlemad nurgatulelaternad olla samaaegselt sisse lülitatud, olenemata rooliratta või suunatule asendist. Sellisel juhul peavad tagatulelaterna VÄLJA lülitudes nurgatulelaternad VÄLJA lülituma.

6.20.8.   Märguanne

Puudub.

6.20.9.   Muud nõuded

Nurgalaternaid ei tohi sisse lülitada, kui sõiduki kiirus ületab 40 km/h.

6.21.   Nähtavamaks tegemise märgistus (eeskiri nr 104)

6.21.1.   Olemasolu

6.21.1.1.   Keelatud: M1- ja O1-kategooria sõidukitel.

6.21.1.2.   Kohustuslik

6.21.1.2.1.

Taha: gabariitide täielik märgistus järgmiste kategooriate sõidukitel, mille laius ületab 2 100 mm: a) N2-kategooria sõidukid, mille suurim mass ületab 7,5 tonni, ja N3-kategooria sõidukitel (välja arvatud šassiikabiinide ja mittekomplektsete sõidukite puhul ning poolhaagiste vedukite puhul); b) O3- ja O4-kategooria (välja arvatud mittekomplektsed sõidukid).

6.21.1.2.2.

Küljele: 6.21.1.2.2.1. gabariitide osaline märgistus järgmiste kategooriate sõidukitel, mille pikkus ületab 6 000 mm (sealhulgas haagiste haakeseadmed): a) N2-kategooria sõidukid, mille suurim mass ületab 7,5 tonni, ja N3-kategooria sõidukitel (välja arvatud šassiikabiinide ja mittekomplektsete sõidukite puhul ning poolhaagiste vedukite puhul); b) O3- ja O4-kategooria (välja arvatud mittekomplektsed sõidukid).

6.21.1.2.3.

Kui kuju, ehituse, konstruktsiooni või kasutamise eripära teeb kohustusliku gabariitide märgistuse paigaldamise võimatuks, võib paigaldada joonmärgistused.

6.21.1.2.4.

Kui kere välispind on osaliselt painduvast materjalist, tuleb joonmärgistus paigaldada sõiduki jäigale osale (jäikadele osadele). Ülejäänud joonmärgistuse võib paigaldada painduvale materjalile. Kui kere välispind on täielikult painduvast materjalist, tuleb täita punktis 6.21 sätestatud nõudeid.

6.21.1.2.5.

Kui tootja pärast tehnilise teenistusega konsulteerimist suudab tüübikinnitusi andvale asutusele rahuldavalt tõestada, et töönõuete tõttu, mis võivad hõlmata sõiduki kuju, struktuuri või konstruktsiooni, ei ole võimalik täita punktides 6.21.2–6.21.7.5 sätestatud nõudeid, siis on lubatud nende nõuete osaline täitmine. Selle tingimuseks on võimaluse korral osade nõuete täitmine ning osaliselt nõuetele vastava märgistuse kasutamine nii palju, kui sõiduki struktuur võimaldab. See võib hõlmata eeskirjale nr 104 vastavaid materjale sisaldavate täiendavate kronsteinide või plaatide paigaldamist kohtadesse, kus struktuur seda võimaldab, et tagada selge ja ühtne märgistus, mis oleks nähtavaks tegemise eesmärgiga kooskõlas. Kui nõuete osalist täitmist peetakse aktsepteeritavaks, võivad nõutavaid nähtavaks tegemise märgistusi asendada eeskirja nr 3 IV klassi valgust tagasi peegeldavad seadmed või eeskirja nr 104 C-klassi fotomeetriliste nõuete kohased kronsteinid, mis sisaldavad helkurmaterjali. Sellisel juhul peab selline valgust tagasi peegeldav seade olema paigaldatud iga 1 500 mm järel. Nimetatud teave tuleb märkida teatisesse.

6.21.1.3.   Ei ole kohustuslik:

6.21.1.3.1.

taha ja küljele:   kõigil teiste kategooriate sõidukitel, kui punktides 6.21.1.1 ja 6.21.1.2 ei ole teisiti ette nähtud, sealhulgas poolhaagiste vedukite kabiinidel ja šassiikabiinidel;   kohustusliku joonmärgistuse asemel võib kasutada gabariitide osalist või täielikku märgistust ning gabariitide kohustusliku osalise märgistuse asemel võib kasutada gabariitide täielikku märgistust;

6.21.1.3.2.

ette:   joonmärgistus O2-, O3- ja O4-kategooria sõidukitel.   Gabariitide osalist või täielikku märgistamist ei tohi kasutada sõiduki ees.

6.21.2.   Arv

Vastavalt olemasolule.

6.21.3.   Järjestus

Nähtavamaks tegemise märgistus peab olema võimalikult lähedal horisontaal- ja vertikaaltasapinnale ning olema kooskõlas sõiduki kuju, struktuuri, konstruktsiooni ja käitamist käsitlevate nõuetega; kui see ei ole võimalik, peab paigaldatud täielik või osaline gabariitide märgistus järgima sõiduki väliskuju kontuuri nii täpselt kui võimalik.

Lisaks peab nähtavaks tegemise märgistus olema paigatud nii ühtlaselt kui võimalik sõiduki horisontaalsele mõõtmele, et oleks võimalik kindlaks teha sõiduki pikkust ja/või laiust.

6.21.4.   Asend

6.21.4.1.   Laius

6.21.4.1.1.   Nähtavamaks tegemise märgistus peab asuma sõiduki servale võimalikult lähedal.

6.21.4.1.2.   Nähtavamaks tegemise märgistuse elementide kumulatiivne horisontaalne pikkus peab sõidukile paigaldatuna moodustama vähemalt 80 % sõiduki kogulaiusest, arvestamata üksikute elementide horisontaalset kattuvust.

6.21.4.1.3.   Kui aga tootja suudab tüübikinnituste eest vastutavale asutusele rahuldavalt tõestada, et punktis 6.21.4.1.2 nimetatud väärtust ei ole võimalik saavutada, võib kumulatiivset pikkust vähendada 60 protsendini, kui see ei ole mootorsõiduki keerulise konstruktsiooni või seadmete tõttu võimalik, siis 40 protsendini, ning sellest tuleb teatada ning seda peab kajastama ka teatises ning katseprotokollis (19).

6.21.4.2.   Pikkus

6.21.4.2.1.   Nähtavamaks tegemise märgistus peab asuma sõiduki otstele võimalikult lähedal ning ulatuma sõiduki (või poolhaagiste vedukite puhul kabiini) igast otsast kuni 600 mm kaugusele:

6.21.4.2.1.1.

mootorsõidukite puhul sõiduki kõigi otsteni või poolhaagiste vedukite puhul kabiini kõigi otsteni;

6.21.4.2.1.2.

haagiste puhul sõiduki kõigi otsteni (välja arvatud haakeseadmed).

6.21.4.2.2.   Nähtavamaks tegemise märgistuse elementide kumulatiivne horisontaalne pikkus peab sõidukile paigaldatuna moodustama (arvestamata üksikute elementide horisontaalset kattuvust) vähemalt 80 % järgmistest suurustest:

6.21.4.2.2.1.

mootorsõidukite puhul sõiduki pikkusest (kabiini arvestamata) või poolhaagiste vedukite puhul kabiini olemasolu korral kabiini pikkusest;

6.21.4.2.2.2.

haagiste puhul sõiduki pikkusest (haakeseadmeid arvestamata).

6.21.4.2.3.   Kui aga tootja suudab tüübikinnituste eest vastutavale asutusele rahuldavalt tõestada, et punktis 6.21.4.2.2 nimetatud väärtust ei ole võimalik saavutada, võib kumulatiivset pikkust vähendada 60 protsendini, kui see ei ole mootorsõiduki keerulise konstruktsiooni või seadmete tõttu võimalik, siis 40 protsendini, ning sellest tuleb teatada ning seda peab kajastama ka teatises ning katseprotokollis (19).

6.21.4.3.   Kõrgus

6.21.4.3.1.   Joonmärgistuste ja gabariitide märgistuste madalam element (madalamad elemendid)

Nii madalal kui võimalik järgmises vahemikus:

vähim	:	vähemalt 250 mm maapinnast,
suurim	:	kuni 1 500 mm maapinnast.

Kui mootorsõiduki kuju, struktuuri, konstruktsiooni või kasutustingimuste tõttu ei ole suurimast väärtusest (1 500 mm) võimalik kinni pidada või need ei võimalda vajaduse korral punktide 6.21.4.1.2, 6.21.4.1.3, 6.21.4.2.2 ja 6.21.4.2.3 nõudeid või joonmärgistuse horisontaalset paigutust või gabariitmärgistuse madalamat elementi (madalamaid elemente) käsitlevaid nõudeid täita, võib paigaldamise suurim kõrgus olla 2 500 mm.

Nähtavaks tegeva materjali paigutamist kõrgemale kui 1 500 mm peab olema selgitatud teatises.

6.21.4.3.2.   Gabariitide märgistuse kõrgem element (kõrgemad elemendid)

Nii kõrgel kui võimalik, kuid sõiduki ülemisest punktist mitte kõrgemal kui 400 mm.

6.21.5.   Nähtavus

Nähtavamaks tegemise märgistust loetakse nähtavaks, kui mis tahes allpool nimetatud vaatlustasandilt vaadelduna on näha vähemalt 80 % märgistuse nähtavast pinnast:

6.21.5.1.

tagumise ja eesmise nähtavamaks tegemise märgistuse puhul (vt 11. lisa jooniseid 1a ja 1b) asub vaatlustasapind sõiduki otsmisest punktist 25 m kaugusel, sõiduki pikiteljega risti ning: 6.21.5.1.1. maapinnast vastavalt 1 m ja 3 m kõrgusel asuvad horisontaaltasapinnad; 6.21.5.1.2. selle laiuse moodustavad kaks vertikaalset tasapinda, mis moodustavad sõiduki keskmisest pikitasapinnast väljapoole 4o nurga ning läbivad sõiduki keskpikitasapinnaga paralleelsete ja sõiduki kogulaiust määratlevate vertikaaltasapindade lõikepunkte sõiduki pikiteljega risti asetseva tasapinnaga, mis määratleb sõiduki otspunkti;

6.21.5.2.

külgmise nähtavamaks tegemise märgistuse puhul (vt 11. lisa joonist 2) asub vaatlustasapind sõiduki kaugeimast välisservast 25 m kaugusel, on paralleelne sõiduki keskpikitasapinnaga ning: 6.21.5.2.1. selle kõrguse moodustavad kaks horisontaaltasapinda, mis asuvad maapinnast vastavalt 1 m ja 1,5 m kõrgusel; 6.21.5.2.2. selle laiuse moodustavad kaks vertikaalset tasapinda, mis moodustavad sõiduki pikiteljega risti asetsevalt tasapinnalt väljapoole 4° nurga ning läbivad sõiduki pikiteljega risti asetsevate ja sõiduki kogupikkust määratlevate vertikaaltasapindade lõikepunkte sõiduki külgservaga.

6.21.6.   Reguleeritus

6.21.6.1.   Küljele:

võimalikult paralleelne sõiduki keskpikitasapinnaga ja kooskõlas sõiduki kuju, projekti, konstruktsiooni ja käitamist käsitlevate nõuetega; kui see ei ole võimalik, peab märgistus järgima sõiduki väliskuju kontuuri nii täpselt kui võimalik.

6.21.6.2.   Taha ja ette:

võimalikult paralleelne sõiduki risttasapinnaga ja kooskõlas sõiduki kuju, struktuuri, konstruktsiooni ja käitamist käsitlevate nõuetega; kui see ei ole võimalik, peab märgistus järgima sõiduki väliskuju kontuuri nii täpselt kui võimalik.

6.21.7.   Muud nõuded

6.21.7.1.   Nähtavamaks tegemise märgistust loetakse pidevaks, kui kahe külgneva elemendi vaheline kaugus on nii väike kui võimalik ega ületa 50 % lühima sellega külgneva elemendi pikkusest. Kui tootja suudab tüübikinnitusasutusele rahuldavalt tõestada, et 50 protsendi nõuet ei ole võimalik täita, võib külgnevate elementide vahe olla suurem lühima külgneva elemendi pikkusest. Vahe peab olema nii väike kui võimalik ega tohi ületada 1 000 mm.

6.21.7.2.   Gabariitide osalise märgistuse puhul peab kõiki ülemisi nurki tähistama kaks teineteisega 90° nurga moodustavat vähemalt 250 mm pikkust joont; kui see ei ole võimalik, peab märgistus järgima sõiduki väliskuju kontuuri nii täpselt kui võimalik.

6.21.7.3.   Sõiduki taha paigaldatud nähtavamaks tegemise märgistuse ja kõigi kohustuslike piduritulelaternate vaheline kaugus peab olema suurem kui 200 mm.

6.21.7.4.   Kui sõidukile paigaldatakse eeskirja nr 70 01-seeria muudatustele vastavad tagumised märgistusplaadid, võib neid tootja äranägemisel lugeda nähtavuse nähtavamaks tegemise märgistuse pikkuse ja külgserva läheduse arvutamisel osaks tagumisest nähtavamaks tegemise märgistustest.

6.21.7.5.   Nähtavamaks tegemise märgistuse asukohad sõidukil peavad võimaldama paigaldada märgistusi, mille laius on vähemalt 60 mm.

6.22.   Kohanduvate esitulede süsteem (AFS) (eeskiri nr 123)

Kui allpool ei nähta teisiti ette, kohaldatakse AFSi osade suhtes käesolevas eeskirjas kaugtulelaternatele (punkt 6.1) ja lähitulelaternatele (punkt 6.2) esitatavaid nõudeid.

6.22.1.   Olemasolu

Mootorsõidukitel ei ole kohustuslik. Haagistel on keelatud.

6.22.2.   Arv

Üks.

6.22.3.   Järjestus

Erinõuded puuduvad.

6.22.4.   Asend

Enne katsetusi tuleb seada AFS neutraalasendisse.

6.22.4.1.   Laius ja kõrgus

Konkreetse valgustusfunktsiooni või -režiimi puhul peavad need valgustusüksused, mis vastavalt taotleja kirjeldusele selle valgustusfunktsiooni või funktsiooni režiimi jaoks korraga sisse lülitatakse, vastama punktides 6.22.4.1.1–6.22.4.1.4 esitatud nõuetele.

Kõik mõõdud võetakse valgustusüksus(t)e nulltelje suunas vaadeldava(te) nähtava(te) pinna (pindade) lähima ääreni.

6.22.4.1.1.   Kaks sümmeetriliselt paigutatud valgustusüksust peavad asuma kõrgusel, mis vastab punktide 6.1.4 ja 6.2.4 nõuetele, ning kaht sümmeetriliselt paigutatud valgustusüksust tuleb käsitada kui kaht valgustusüksust, üht sõiduki kummalgi poolel, mis on paigutatud nii, et nende nähtavate pindade (geomeetrilised) raskuskeskmed on sõiduki keskpikitasapinnast samal kõrgusel ja samal kaugusel; lubatud hälve on mõlema puhul 50 mm; nende valgust kiirgavad pinnad, valgusavad ja valgustugevus võivad aga erineda.

6.22.4.1.2.   Lisavalgustusüksused sõiduki kummalgi küljel peavad nende olemasolu korral asuma lähimast valgustusüksusest kuni 140 mm (20) kaugusel horisontaalsuunas (vt tähist E joonisel) ja kuni 400 mm kaugusel vertikaalsuunas üleval või allpool (vt tähist D joonisel).

6.22.4.1.3.   Ükski punktis 6.22.4.1.2 kirjeldatud lisavalgustusüksustest ei tohi olla paigutatud maapinnast vähem kui 250 mm kõrgusele (vt tähist F joonisel) ega kõrgemale, kui on sätestatud käesoleva eeskirja punktis 6.2.4.2 (vt tähist G joonisel).

6.22.4.1.4.   Lisanõuded laiusele

Iga lähitulevalgustuse režiimi puhul:

ei tohi vähemalt ühe valgustusüksuse nähtava pinna välisserv sõiduki kummalgi küljel olla kaugemal kui 400 mm sõiduki kaugeimast välisservast (vt tähist A joonisel) ning

nähtavate pindade siseservade vaheline kaugus nulltelje suunas peab olema vähemalt 600 mm. See ei kehti aga M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul; kõikide teiste kategooria sõidukite puhul võib selle kauguse vähendada 400 mm-ni, kui sõiduki kogulaius ei ületa 1 300 mm.

Joonis

AFSi valgustusüksuste 1–11 nähtavad pinnad (näide)

6.22.4.2.   Pikkus

Kõik AFSi valgustusüksused peavad olema paigaldatud ette. See nõue loetakse täidetuks, kui kiiratav valgus ei tekita otse ega kaudselt sõidukijuhile sõiduki kaudse nähtavuse seadmete ega muude valgust peegeldavate pindade kaudu ebamugavusi.

6.22.5.   Geomeetriline nähtavus

Iga täidetava valgustusfunktsiooni ja –režiimi puhul

sõiduki kummalgi küljel peab vähemalt üks taotleja kirjelduse kohaselt konkreetse ülesande täitmiseks või režiimil töötamiseks korraga sisse lülitatavatest valgustusüksustest vastama vastava valgustusfunktsiooni jaoks käesoleva eeskirja punktides 6.1.5 ja 6.2.5 ette nähtud geomeetrilise nähtavuse nurkadele. Eri nurkade suhtes kehtivate nõuete täitmiseks võib kasutada eraldi valgustusüksuseid.

6.22.6.   Reguleeritus

Ettepoole.

Enne katsete tegemist tuleb AFS seada neutraalasendisse, kus see kiirgab lihtlähituld.

6.22.6.1.   Vertikaalne reguleeritus

6.22.6.1.1.

Lihtlähitule ahenduse allasuunatud algkalde peab tühimassiga sõiduki jaoks, kus üks isik on juhiistmel, määrama 0,1 % täpsusega sõiduki tootja ja see peab olema märgitud 7. lisas esitatud sümboliga igale sõidukile esitulede süsteemi või tootja andmeplaadi lähedale selgesti loetavalt ja kustumatult. Kui tootja näeb ette, et lihtlähitule ahendust loovate või selle loomises osalevate eri valgustusüksuste allasuunatud algkalded on erinevad, peab tootja need algkalded määrama 0,1 % täpsusega ning märkima selle selgesti loetavalt ja kustumatult igale sõidukile vastava valgustussüsteemi või tootja andmeplaadi lähedale nii, et kõiki asjaomaseid valgustusüksusi on võimalik üheselt kindlaks teha.

6.22.6.1.2.

Lihtlähitule ahenduse horisontaalse osa allasuunatud kalle peab jääma kõigis käesoleva eeskirja 5. lisas nimetatud sõiduki staatilistes koormustingimustes käesoleva eeskirja punktis 6.2.6.1.2 näidatud vahemikku ning algne suunatus peab jääma ettenähtud vahemikku. 6.22.6.1.2.1. Kui lähitule moodustab mitu eri valgustusüksustest lähtuvat valgusvihku, kehtivad punkti 6.22.6.1.2 nõuded iga sellise nurgatsooni projitseeriva valgusvihu ahenduse (nende olemasolu korral) suhtes, nagu on nimetatud eeskirja nr 123 1. lisa mudelile vastava teatisvormi punktis 9.4.

6.22.6.2.   Esilaterna reguleerimisseade

6.22.6.2.1.   Kui punkti 6.22.6.1.2 nõuete täitmiseks vajatakse esilaterna reguleerimisseadet, peab seade olema automaatne.

6.22.6.2.2.   Selle seadme tõrgete korral ei tohi lähituli olla asendis, kus selle kaugus on väiksem kui seadme tõrke tekkimisel.

6.22.6.3.   Horisontaalne reguleeritus

Iga valgustusüksuse puhul peab võimaliku ahenduse murdekoht ekraanile projitseerituna langema kokku selle valgustusüksuse nulltelge läbiva vertikaaljoonega. Lubatud on 0,5-kraadine hälve liiklussuunas asuva külje suunas. Teised valgustusüksused tuleb reguleerida vastavalt taotleja kirjeldusele, nagu on määratud eeskirja nr 123 10. lisas.

6.22.6.4.   Mõõtmisprotseduur

Pärast valgusvihu suuna algset reguleerimist tuleb lähitule vertikaalset algkallet või vajaduse korral kõigi lihtlähitulest ülalpool vastavalt punktile 6.22.6.1.2.1 ahendust loovate või selle loomises osalevate valgustusüksuste vertikaalseid algkaldeid kontrollida sõiduki kõigis koormustingimustes vastavalt käesoleva eeskirja punktide 6.2.6.3.1 ja 6.2.6.3.2 nõuetele.

6.22.7.   Elektriühendused

6.22.7.1.   Kaugtuli (kui AFS seda pakub)

a)	Kaugtule valgustusüksused võib sisse lülitada kas korraga või paarikaupa. Lähituledelt kaugtuledele ümberlülitumiseks tuleb sisse lülitada vähemalt üks paar kaugtule valgustusüksusi. Kaugtuledelt lähituledele ümberlülitumiseks tuleb korraga välja lülitada kõik kaugtule valgustusüksused.

b)	Lähituled võivad olla kaugtuledega samal ajal sisse lülitatud.

c)	Kui sõidukile on paigaldatud neli peitesilaternat, peab nende tõstetud asend takistama lisaesilaternate samaaegset tööd, kui need on ette nähtud valgussignaalide edastamiseks päevavalguses lühikeste intervallidega (vt punkti 5.12).

6.22.7.2.   Lähituli

a)	Lähituledele ümberlülitumise juhtseadis peab lülitama välja kõik kaugtulelaternad või lülitama korraga välja kõik AFSi kaugtule valgustusüksused.

b)	Lähituled võivad olla kaugtuledega samal ajal sisse lülitatud.

c)	Kui lähitule valgustusüksused on varustatud gaaslahendusvalgusallikatega, peavad gaaslahendusvalgusallikad jääma kaugtule töötamise ajaks sisselülitatuks.

6.22.7.3.   Lähitule SISSE ja VÄLJA lülitamine võib olla automaatne, kui see vastab käesoleva eeskirja punkti 5.12 „Elektriühendus” nõuetele.

6.22.7.4.   AFSi automaatne töö

Vahetused AFSi pakutavate klasside ja nende režiimide sees ja vahel peavad toimuma automaatselt ja viisil, mis ei põhjustata ebamugavusi ei juhile ega teistele liiklejatele.

Lähitule ja kaugtule (selle olemasolu korral) klasside ja nende režiimide sisselülitamise suhtes kehtivad järgmised nõuded.

6.22.7.4.1.   C-klassi lähitule režiim(id) lülitatakse sisse, kui ühegi teise lähitule klassi režiim ei ole sisse lülitatud.

6.22.7.4.2.   V-klassi lähitule režiim(id) võib (võivad) töötada ainult siis, kui automaatselt tuvastatakse üks või mitu järgmistest tingimustest (rakendub V-signaal):

a)	tegemist on asulateega ning sõiduki kiirus ei ületa 60 km/h;

b)	tee on varustatud püsivalgustusega ja sõiduki kiirus ei ületa 60 km/h;

c)	teepinna valgustihedus on 1 cd/m2 ja/või horisontaalne teevalgustus pidevalt suurem kui 10 lx;

d)	sõiduki kiirus ei ületa 50 km/h.

6.22.7.4.3.   E-klassi lähitule režiim(id) võib (võivad) töötada ainult siis, kui sõiduki kiirus ületab 70 km/h ja automaatselt tuvastatakse üks või mitu järgmistest tingimustest:

a)	tee omadused vastavad kiirtee tingimustele (21) ja/või sõiduki kiirus ületab 110 km/h (rakendub E-signaal);

b)

ainult E-klassi lähitule režiimi puhul, mis süsteemi tüübikinnitusdokumentide või teatislehe kohaselt vastab eeskirja nr 123 3. lisa tabeli 6 andmekomplektile.   Andmekomplekt E1: sõiduki kiirus ületab 100 km/h (rakendub E1-signaal).   Andmekomplekt E2: sõiduki kiirus ületab 90 km/h (rakendub E2-signaal).   Andmekomplekt E3: sõiduki kiirus ületab 80 km/h (rakendub E3-signaal).

6.22.7.4.4.   W-klassi lähitule režiim(id) võib (võivad) töötada ainult siis, kui võimalikud eesmised udutuled on VÄLJA lülitatud ja automaatselt tuvastatakse üks või mitu järgmistest tingimustest (rakendub W-signaal):

a)	tee on märg;

b)	klaasipuhasti on SISSE lülitatud ja selle pidev või automaatselt juhitav töö on kestnud vähemalt kaks minutit.

6.22.7.4.5.   C-, V-, E- või W-klassi lähitule režiimi võib muuta vastava klassi kurvivalgustuse režiimiks (rakendub T-signaal koos vastava klassi lähitule signaaliga vastavalt punktidele 6.22.7.4.1–6.22.7.4.4) ainult juhul, kui hinnatakse vähemalt ühte järgmistest omadusest (või võrdväärsetest näitajatest):

a)	roolipööramisnurk;

b)	sõiduki raskuskeskme trajektoor.

Lisaks kehtivad järgmised tingimused:

i)

asümmeetrilise ahenduse horisontaalne ümberpaiknemine sõiduki pikiteljest külgsuunas on lubatud ainult sõiduki liikumisel sõidusuunas (22) ja peab olema selline, et ahenduse murdekohta läbiv vertikaalne pikitasand ei ristu sõiduki raskuskeskme trajektooriga vastava valgustusüksuse 100-kordsest paigalduskõrgusest suurematel kaugustel sõiduki esiotsast;

ii)	lisaks võib ühe või mitu valgustusüksust sisse lülitada ainult siis, kui sõiduki raskuskeskme trajektoori kumerusraadius on kuni 500 m.

6.22.7.6.   Juhil peab alati olema võimalik seada AFS neutraalsesse asendisse ja uuesti tagasi automaatseks.

6.22.8.   Märguanne

6.22.8.1.   AFSi vastavate osade suhtes kohaldatakse käesoleva eeskirja punktide 6.1.8 (kaugtulelaterna kohta) ja 6.2.8 (lähitulelaterna kohta) nõudeid.

6.22.8.2.   AFSi visuaalne tõrkemärguanne on kohustuslik. See ei tohi olla vilkuv. See peab lülituma sisse alati, kui seoses AFSi juhtsignaalidega avastatakse tõrge või kui saadakse eeskirja nr 123 punkti 5.9 kohane tõrkesignaal. Märguanne peab jääma sisselülitatuks kuni tõrke kõrvaldamiseni. Selle võib ajutiselt tühistada, kuid see peab korduma alati, kui seadet, mis mootori käivitab või seiskab, sisse või välja lülitatakse.

6.22.8.3.   Märguanne selle kohta, et juht on seadnud süsteemi eeskirja nr 123 punktis 5.8 ette nähtud olekusse, ei ole kohustuslik.

6.22.9.   Muud nõuded

6.22.9.1.   AFS on lubatud ainult koos eeskirja nr 45 (23) kohas(t)e esilaterna puhastusseadme(te)ga vähemalt nende valgustusüksuste puhul, mis on märgitud eeskirja nr 123 1. lisa mudelile vastava teatisvormi punktis 9.3, kui nende üksuste valgusallikate kogu objektiivne valgustugevus ületab 2 000 lm külje kohta, ning mis osalevad C-klassi (liht)lähitule loomises.

6.22.9.2.   AFSi automaatse töö nõuetele vastavuse kontrollimine

6.22.9.2.1.   Taotleja tõendab lühikirjeldusega või mõnel muul tüübikinnituse eest vastutava asutuse jaoks vastuvõetaval viisil:

a)	AFSi juhtsignaalide vastavust i) käesoleva eeskirja punktis 3.2.6 nõutud kirjeldusele ja ii) AFSi tüübikinnitusdokumentides kirjeldatud AFSi juhtsignaalidele ning

b)	vastavust punktides 6.22.7.4.1–6.22.7.4.5 automaatse töö suhtes esitatud nõuetele.

6.22.9.2.2.   Selleks et kontrollida, ega AFSi automaatne töö ei põhjusta vastavalt punktile 6.22.7.4 ebamugavust, peab tehniline talitus tegema testisõidu, milles kontrollitakse taotleja esitatud kirjelduse põhjal kõiki süsteemi juhtimisega seotud asjakohaseid olukordi; ära tuleb märkida see, kas kõik töörežiimid on taotleja antud kirjeldusele vastavalt aktiveeritud, töökorras või mitteaktiivsed; kõik ilmsed häired (näiteks liiga suur nurk või tulede vilkumine) tuleb samuti ära märkida.

6.22.9.3.   Kaugtulevalgustuse või selle režiimide (nende olemasolu korral) jaoks korraga sisselülitatavate valgustusüksuste kogu maksimaalne valgustugevus ei tohi ületada 430 000 cd, mis vastab normväärtusele 100.

Suurim valgustugevus saadakse, kui liidetakse kokku mitme kaugtule saamiseks korraga sisselülitatava valgustusüksuse võrdlusnäitajad.

6.22.9.4.   Eeskirja nr 123 punkti 5.8 kohaseid vahendeid, mis võimaldavad kasutada sõidukit ajutiselt riikides, kus liiklussuund erineb sellest liiklussuunast, mille jaoks tüübikinnitust taotleti, tuleb kasutaja käsiraamatus üksikasjalikult selgitada.

6.23.   Hädapidurdustuli

6.23.1.   Olemasolu

Vabatahtlik.

Hädapidurdustuli annab märguande kõigi vastavalt punktile 6.22.7 paigaldatud pidurdus- ja suunatulelaternatega samal ajal.

6.23.2.   Arv

Nagu on määratud punkti 6.5.2 või 6.7.2 nõuetes.

6.23.3.   Järjestus

Nagu on määratud punkti 6.5.3 või 6.7.3 nõuetes.

6.23.4.   Asend

Nagu on määratud punkti 6.5.4 või 6.7.4 nõuetes.

6.23.5.   Geomeetriline nähtavus

Nagu on määratud punkti 6.5.5 või 6.7.5 nõuetes.

6.23.6.   Reguleeritus

Nagu on määratud punkti 6.5.6 või 6.7.6 nõuetes.

6.23.7.   Elektriühendused

6.23.7.1.   Kõik hädapidurdustule laternad peavad vilkuma sagedusega 4 ± 1 Hz.

6.23.7.1.1.   Kui mõnes hädapidurdustule laternas sõiduki taga kasutatakse hõõgniidiga valgusallikaid, peab sagedus olema siiski 4 + 0 / – 1 Hz.

6.23.7.2.   Hädapidurdustuli peab töötama teistest laternatest sõltumatult.

6.23.7.3.   Hädapidurdustuli peab lülituma sisse ja välja automaatselt.

6.23.7.3.1.   Hädapidurdustuli peab lülituma sisse ainult siis, kui sõiduki kiirus on üle 50 km/h ja pidurdussüsteem annab eeskirjades nr 13 ja 13-H määratletud hädapidurduse loogilist signaali.

6.23.7.3.2.   Hädapidurdustuli peab lülituma automaatselt välja, kui eeskirjades nr 13 ja 13-H määratletud hädapidurduse loogilist signaali enam ei anta või kui ohutuli sisse lülitatakse.

6.23.8.   Märguanne

Vabatahtlik.

6.23.9.   Muud nõuded

6.23.9.1.   Kui mootorsõiduk on varustatud haagise vedamiseks, peab mootorsõiduki hädapidurdustule juhtseadis suutma juhtida ka haagise hädapidurdustuld, välja arvatud punktis 6.23.9.2 sätestatud juhtudel.

Kui mootorsõiduk on haagisega elektriliselt ühendatud, peab hädapidurdustule töösagedus autorongi puhul piirduma punktis 6.23.7.1.1 sätestatuga. Kui mootorsõiduk on aga võimeline tuvastama, et haagise hädapidurdustules ei kasutata hõõgniidiga valgusallikaid, võib sagedus jääda punktis 6.23.7.1 sätestatud vahemikku.

6.23.9.2.   Kui mootorsõiduk on varustatud eeskirjas nr 13 määratletud pideva või poolpideva sõidupidurisüsteemiga haagise vedamiseks, tuleb tagada, et sõidupiduri rakendamisel antakse sellise haagise piduritulelaternatele elektriühenduse kaudu pidevat toidet.

Iga niisuguse haagise hädapidurdustuli võib töötada vedavast sõidukist sõltumatult ega pea töötama koos vedava sõiduki signaaliga ega sellega sama sagedusega.

6.24.   Väline ukse avamisel süttiv latern

6.24.1.   Olemasolu

Mootorsõidukitel ei ole kohustuslik.

6.24.2.   Arv

Erinõuded puuduvad.

6.24.3.   Järjestus

Erinõuded puuduvad.

6.24.4.   Asend

Erinõuded puuduvad.

6.24.5.   Geomeetriline nähtavus

Erinõuded puuduvad.

6.24.6.   Reguleeritus

Erinõuded puuduvad.

6.24.7.   Elektriühendused

Erinõuded puuduvad.

6.24.8.   Märguanne

Erinõuded puuduvad.

6.24.9.   Muud nõuded

Väline ukse avamisel süttiv tuli ei tohi põleda, kui sõiduk ei seisa või üks või rohkem järgmistest tingimustest on täidetud:

a)	mootor ei tööta või

b)	juhi või kõrvalistuja uks on lahti või

c)	veoseruumi uks on avatud.

Kõikides kasutusasendites peavad olema täidetud punkti 5.10 tingimused.

6.25.   Tagumine kokkupõrkeohu signaal

6.25.1.   Olemasolu

Vabatahtlik.

Tagumine kokkupõrkeohu signaal annab märguande kõigi vastavalt punktile 6.25.7 paigaldatud suunatulelaternatega samal ajal.

6.25.2.   Arv

Vastavalt punktile 6.5.2.

6.25.3.   Järjestus

Vastavalt punktile 6.5.3.

6.25.4.   Asend

Vastavalt punktile 6.5.4.

6.25.5.   Geomeetriline nähtavus

Vastavalt punktile 6.5.5.

6.25.6.   Reguleeritus

Vastavalt punktile 6.5.6.

6.25.7.   Elektriühendused.

Taotleja peab tõestama vastavust nendele nõuetele simulatsiooni abil või muul viisil, mida tüübikinnitusasutus tunnustab.

6.25.7.1.   Kõik tagumise avariiohusignaali laternad peavad vilkuma sagedusega 4 ± 1 Hz.

6.25.7.1.1.   Kui mõnes tagumise avariiohusignaali laternas sõiduki taga kasutatakse hõõgniidiga valgusallikaid, peab sagedus olema siiski 4 + 0 / – 1 Hz.

6.25.7.2.   Tagumine kokkupõrkeohu signaal peab töötama teistest laternatest sõltumatult.

6.25.7.3.   Tagumine kokkupõrkeohu signaal peab lülituma sisse ja välja automaatselt.

6.25.7.4.   Tagumine kokkupõrkeohu signaal ei tohi tööle hakata, kui suunatulelaternad, ohutuled või hädapidurdustuled töötavad.

6.25.7.5.   Tagumine kokkupõrkeohu signaal võib tööle hakata ainult järgmistel tingimustel:

Vr	Aktiveerimine
Vr > 30 km/h	TTC ≤ 1,4
Vr ≤ 30 km/h	TTC ≤ 1,4/30 × Vr

Vr (suhteline kiirus)– tagumise kokkupõrkeohu signaaliga sõiduki ja tema järel samal sõidurajal liikuva sõiduki kiiruste erinevus.

TTC (time to collision – aega kokkupõrkeni)– hinnanguline aeg kokkupõrkeni tagumise kokkupõrkeohu signaaliga sõiduki ja talle järgneva sõiduki vahel, kui suhteline kiirus hinnangu hetkel jääb konstantseks.

6.25.7.6.   Tagumise kokkupõrkeohu signaali töötsükkel ei tohi olla pikem kui 3 sekundit.

6.25.8.   Märguanne

Vabatahtlik.

7.   SÕIDUKITÜÜBI VÕI SELLELE PAIGALDATAVA VALGUSTUS- JA VALGUSSIGNAALSEADMETE TÜÜBIKINNITUSE MUUTMINE JA LAIENDAMINE

7.1.

Kõigist sõidukitüübis või sellele paigaldatavates valgustus- ja valgussignaalseadmetes või punktis 3.2.2 nimetatud loetelus tehtavatest muudatustest tuleb teavitada sõidukitüübile tüübikinnituse andnud haldusasutust. Seejärel võib asutus kas: 7.1.1. võtta seisukoha, et tõenäoliselt ei avalda tehtud muudatused märgatavat ebasoovitavat mõju ning et sõidukitüüp vastab igal juhul endiselt nõuetele, või 7.1.2. nõuda katsete tegemise eest vastutavalt tehniliselt teenistuselt uut katsearuannet.

7.2.	Teade muudatusi käsitleva tüübikinnituse laiendamise või sellest keeldumise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele punktis 4.3 ette nähtud korras.

7.3.	Tüübikinnituse laienduse väljastanud pädev asutus määrab kõnealusele laiendusele seerianumbri ning teavitab sellest teisi käesolevat eekirja kohaldavaid 1958. aasta kokkuleppe osalisi teatisega, mille vorm vastab käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele.

8.   TOODANGU VASTAVUS NÕUETELE

Toodangu vastavust tuleb kontrollida kooskõlas kokkuleppe (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) 2. liitega ja see peab vastama järgmistele nõuetele.

8.1.	Kõik käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse saanud sõidukid peavad vastama tüübikinnituse saanud sõidukitüübile ja punktides 5 ja 6 sätestatud nõuetele.

8.2.

Tüübikinnituse omanik peab eelkõige 8.2.1. tagama sõidukite tõhusa kvaliteedikontrolli korra olemasolu seoses punktides 5 ja 6 sätestatud nõuetele vastavuse kõigi külgedega; 8.2.2. tagama selle, et iga sõidukitüübi suhtes tehakse vähemalt käesoleva eeskirja 9. lisas ette nähtud kontroll või samaväärseid andmeid pakkuv väärtuste kontroll.

8.3.	Pädev asutus võib teha käesolevas eeskirjas ette nähtud mis tahes katseid. Kõnealuseid katseid tehakse juhuslikult valitud näidistel, kahjustamata sellega tootja tarnekohustusi.

8.4.

Pädeva asutuse eesmärk on teha kontrolle korra aastas. Neid tehakse aga pädeva asutuse äranägemisel ja sõltuvalt sellest, kuivõrd nad usaldavad toodangu nõuetele vastavuse tõhusa kontrolli tagamiseks võetud meetmeid. Negatiivsete tulemuste korral tagab pädev asutus selle, et võimalikult kiiresti võetakse toodangu nõuetele vastavuse taastamiseks vajalikud meetmed.

9.   KARISTUSED TOODANGU MITTEVASTAVUSE KORRAL

9.1.	Sõidukitüübile käesoleva eeskirja kohaselt antud tüübikinnituse võib tühistada, kui nõuded ei ole täidetud või kui tüübikinnitusmärki kandev sõiduk ei vasta tüübikinnituse saanud tüübile.

9.2.	Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline tühistab tüübikinnituse, mille ta on varem andnud, teavitab ta sellest kohe teisi käesolevat eeskirja kohaldavaid kokkuleppeosalisi teatisega, mille vorm vastab käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele.

10.   TOOTMISE LÕPETAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse saanud sõidukitüübi tootmise, teavitab ta sellest tüübikinnituse andnud asutust. Asjaomase teatise saamisel teavitab kõnealune asutus sellest teisi käesolevat eeskirja kohaldavaid kokkuleppeosalisi teatisega, mille vorm vastab käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele.

11.   TÜÜBIKATSETUSTE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE JA HALDUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad 1958. aasta kokkuleppe osalised peavad edastama ÜRO sekretariaadile tüübikinnituskatsete tegemise eest vastutavate selliste tehniliste teenistuste ja nende haldusasutuste nimed ja aadressid, kes annavad tüübikinnituse ja kellele tuleb saata vormikohased teated teistes riikides välja antud tüübikinnituste, tüübikinnituste laiendamise, tüübikinnituste andmisest keeldumise või tüübikinnituste tühistamise kohta.

12.   ÜLEMINEKUSÄTTED

12.1.

Üleminekusätetest hoolimata ei ole kokkuleppeosalised, kelle suhtes käesolev eeskiri jõustub pärast viimase seeria muudatuste jõustumist, kohustatud heaks kiitma käesoleva eeskirja varasemate seeriate muudatuste kohaseid tüübikinnitusi.

12.2.

Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised ei tohi keelduda käesoleva eeskirja varasemate seeriate muudatuste kohaste tüübikinnituste laienduste andmisest.

12.3.

Kuni ÜRO peasekretärile ei ole teisiti teatatud, deklareerib Jaapan, et seoses valgustus- ja valgussignaalseadmete paigaldamisega kohustub Jaapan täitma ainult käesolevat eeskirja hõlmava kokkuleppe M1- ja N1-kategooria sõidukitega seotud kohustusi.

12.4.

Alates 03-seeria muudatuste ametliku jõustumise kuupäevast ei saa käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised keelduda tüübikinnituse andmisest käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 03-seeria muudatustega.

12.5.

12 kuud pärast 03-seeria muudatuste jõustumise kuupäeva annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnituse vaid siis, kui kinnitatav sõidukitüüp vastab 03-seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele.

12.6.

36 kuu jooksul pärast käesoleva eeskirja 03-seeria muudatuste jõustumist ei saa ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda riikliku või piirkondliku tüübikinnituse andmisest sõidukitüübile, mis on saanud käesoleva eeskirja varasema seeria muudatuste kohase tüübikinnituse.

12.7.

36 kuud pärast käesoleva eeskirja 03-seeria muudatuste jõustumist võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised keelduda käesoleva eeskirja 03-seeria muudatuste nõuetele mittevastava sõiduki riiklikust või piirkondlikust registreerimisest (esmakordsest kasutuselevõtust).

12.8.

60 kuud pärast käesoleva eeskirja 03-seeria muudatuste jõustumist kaotavad käesoleva eeskirja kohased tüübikinnitused kehtivuse, välja arvatud need, mis on antud käesoleva eeskirja 03-seeria muudatuste nõuetele vastavatele sõidukitüüpidele.

12.9.

Punktide 12.7 või 12.8 sätetest hoolimata jäävad kehtima käesoleva eeskirja varasemate seeriate muudatuste kohased sõidukitüübi tüübikinnitused, mida 03-seeria muudatused ei mõjuta, ning käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised kiidavad need jätkuvalt heaks.

12.10.

Pärast 36 kuu möödumist 03-seeria muudatuste 3. täienduse jõustumisest annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnitusi vaid juhul, kui kinnitatav sõidukitüüp vastab 03-seeria muudatuste 3. täiendusega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele.

12.11.

Alates 04-seeria muudatuste ametliku jõustumise kuupäevast ei saa käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised keelduda tüübikinnituse andmisest käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 04-seeria muudatustega.

12.12.

M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul pärast 30 kuu möödumist ning teiste kategooriate sõidukite puhul pärast 48 kuu möödumist 04-seeria muudatuste ametliku jõustumise kuupäevast annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnituse vaid juhul, kui kinnitatav sõidukitüüp vastab 04-seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele.

12.13.

M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul 30 kuu jooksul ning teiste kategooriate sõidukite puhul 48 kuu jooksul pärast 04-seeria muudatuste ametliku jõustumise kuupäeva jätkavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised käesoleva eeskirja varasema seeria muudatuste nõuetele vastavatele sõidukitüüpidele tüübikinnituse andmist.

12.14.

M1- ja N1-kategooria sõidukitele enne 30 kuu möödumist ja teiste kategooriate sõidukitele enne 48 kuu möödumist 04-seeria muudatuste ametliku jõustumise kuupäevast käesoleva eeskirja alusel antud tüübikinnitused ja kõik selliste tüübikinnituste laiendused, sealhulgas need, mis vastavad varasemale muudatuste seeriale, kehtivad tähtajatult. Kui varasema muudatuste seeria kohaselt tüübikinnituse saanud sõiduk vastab 04-seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele, teatab tüübikinnituse andnud kokkuleppeosaline sellest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele.

12.15.

Ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline ei saa keelduda riikliku või piirkondliku tüübikinnituse andmisest sõidukitüübile, mis on saanud käesoleva eeskirja varasema 04-seeria muudatuste kohase tüübikinnituse.

12.16.

Üleminekusätetest hoolimata ei ole kokkuleppeosalised, kelle jaoks eeskirja nr 112 kohaldamine jõustub pärast käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste jõustumist, kohustatud heaks kiitma tüübikinnitusi, mis seoses eeskirjaga nr 112 ei vasta käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste punktides 6.1.2 ja 6.2.2 kehtestatud nõuetele.

12.17.

Punkt 6.19.7.3 jõustub M1- ja N1-kategooria uute sõidukite puhul 30 kuu jooksul ning teiste kategooriate uute sõidukite puhul 48 kuu jooksul pärast 04-seeria muudatuste ametliku jõustumise kuupäeva.

12.18.

Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised jätkavad tüübikinnituste andmist sõidukitüüpidele, mis ei vasta 04-seeria muudatuste 2. täienduse punktile 5.2.1, kui neile on paigaldatud esituled, mis on tüübikinnituse saanud vastavalt eeskirjale nr 98 (enne 9. täiendust) või eeskirjale nr 112 (enne 8. täiendust).

12.19.

Pärast 36 kuu möödumist 04-seeria muudatuste 3. täienduse jõustumisest annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnitusi vaid juhul, kui kinnitatav sõidukitüüp vastab 04-seeria muudatuste 3. täiendusega muudetud käesoleva eeskirja punktidele 3.2.7 ja 5.27.

12.20.

Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised ei tohi keelduda käesoleva eeskirja varasemate kehtima jäävate versioonide kohaste tüübikinnituste laienduste andmisest.

12.21.

Alates 05-seeria muudatuste ametliku jõustumise kuupäevast ei saa käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised keelduda tüübikinnituse andmisest käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 05-seeria muudatustega.

12.22.

48 kuud pärast 05-seeria muudatuste jõustumise ametlikku kuupäeva annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnituse vaid siis, kui kinnitatav sõidukitüüp vastab 05-seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele.

12.23.

Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised jätkavad 05-seeria muudatuste jõustumise kuupäevale järgneva 48 kuu jooksul tüübikinnituste andmist sõidukitüüpidele, mis vastavad varasema seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele.

12.24.

Ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline ei saa keelduda riikliku või piirkondliku tüübikinnituse andmisest sõidukitüübile, mis on saanud käesoleva eeskirja 05-seeria muudatuste kohase tüübikinnituse.

12.25.

48 kuu jooksul pärast käesoleva eeskirja 05-seeria muudatuste jõustumist ei saa ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda riikliku või piirkondliku tüübikinnituse andmisest sõidukitüübile, mis on saanud käesoleva eeskirja varasema seeria muudatuste kohase tüübikinnituse.

12.26.

Olemasolevad käesoleva eeskirja kohased tüübikinnitused, mis on antud enne käesoleva eeskirja 05-seeria muudatuste jõustumist, jäävad kehtima tähtajatult.

12.27.

M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul pärast 66 kuu möödumist ning teiste kategooriate sõidukite puhul pärast 84 kuu möödumist 05-seeria muudatuste ametliku jõustumise kuupäevast annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnituse vaid juhul, kui kinnitatav sõidukitüüp vastab 05-seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele, välja arvatud punktid 6.2.7.6.2 ja 6.2.7.6.3. Tüübikinnitused, mis on antud enne kõnealust kuupäeva, jäävad kehtima tähtajatult ning tüübikinnituste pikendusi võib anda hiljem.

---

(1)  Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) (dokument TRANS/WP.29/78/Rev.1/Amend.2, mida on viimati muudetud 4. muudatusega) 7. lisas.

(2)  Selgitusi vaata 10. lisast.

(3)  Tagumise numbrimärgi valgustusseadme ja suunatulede (5. ja 6. kategooria) puhul, kasutada „valgust kiirgav pind”.

(4)  Näite, mis võimaldab otsustada vastastikku ühendatud laternate üle, leiate 3. lisa 7. osast.

(5)  CIE Publication 15.2, 1986, Colorimetry, the CIE 1931 standard colorimetric observer.

(6)  1 – Saksamaa, 2 – Prantsusmaa, 3 – Itaalia, 4 – Madalmaad, 5 – Rootsi, 6 – Belgia, 7 – Ungari, 8 – Tšehhi Vabariik, 9 – Hispaania, 10 – Serbia, 11 – Ühendkuningriik, 12 – Austria, 13 – Luksemburg, 14 – Šveits, 15 – (vaba), 16 – Norra, 17 – Soome, 18 – Taani, 19 – Rumeenia, 20 – Poola, 21 – Portugal, 22 – Venemaa Föderatsioon, 23 – Kreeka, 24 – Iirimaa, 25 – Horvaatia, 26 – Sloveenia, 27 – Slovakkia, 28 – Valgevene, 29 – Eesti, 30 – (vaba), 31 – Bosnia ja Hertsegoviina, 32 – Läti, 33 – (vaba), 34 – Bulgaaria, 35 – (vaba), 36 – Leedu, 37 – Türgi, 38 – (vaba), 39 – Aserbaidžaan, 40 – endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 41 – (vaba), 42 – Euroopa Liit (tüübikinnituse annavad liikmesriigid, kasutades oma vastavat Euroopa Majanduskomisjoni sümbolit), 43 – Jaapan, 44 – (vaba), 45 – Austraalia, 46 – Ukraina, 47 – Lõuna-Aafrika, 48 – Uus-Meremaa, 49 – Küpros, 50 – Malta, 51 – Korea Vabariik, 52 – Malaisia, 53 –Tai, 54 ja 55 – (vabad), 56 – Montenegro, 57 – (vaba) ja 58 – Tuneesia. Järgmised numbrid antakse teistele riikidele sellises kronoloogilises järjekorras, nagu nad ratifitseerivad kokkuleppe, milles käsitletakse ratassõidukile ning sellele paigaldatavatele ja/või sellel kasutatavatele seadmetele ja osadele ühtsete tehnonõuete kehtestamist ja nende nõuete alusel väljastatud tunnistuste vastastikust tunnustamist, või ühinevad sellega; määratud numbrid edastab kokkuleppeosalistele Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär.

(7)  Ei kehti spetsiaalsete objektide kohta, mida võib lisada esitule külge.

(8)  Laternate kiiratava valguse värvuskoordinaatide mõõtmine ei kuulu käesoleva eeskirja alla.

(9)  Tuntakse ka valge või värvitu helkurina.

(10)  Käesolevas eekirjas ei välistata, et seda kohaldavad kokkuleppeosalised võivad lubada nähtavust suurendavate tagumiste valgete märgistuste kasutamist oma territooriumil.

(11)  Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) (dokument TRANS/WP.29/78/Rev.1/Amend.2, mida on viimati muudetud 4. muudatusega) 7. lisas.

(12)  Asjaomaste eeskirjade kokkuleppeosalised võivad siiski keelata mehaaniliste puhastusseadmete kasutamise, kui sõidukile on paigaldatud tähekombinatsiooniga PL märgistatud plastist hajutiklaasidega esilaternad.

(13)  Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) (dokument TRANS/WP.29/78/Rev.1/Amend.2, mida on viimati muudetud 4. muudatusega) 7. lisas.

(14)  Uutele sõidukitüüpidele, mis ei vasta käesolevale nõudele, võib anda kinnituse veel kuni 18 kuud pärast 03-seeria muudatuste 4. täienduse jõustumist.

(15)  Nähtavuse surnud nurga maksimaalseks suuruseks külgmise suunatulelaterna taga on 5°. d ≤ 2,50 m

(16)  Vt joonealust märkust 14.

(17)  Kokkuleppeosalised, kes eeskirja nr 87 ei rakenda, võivad siseriiklike eeskirjadega keelata (punktis 5.22 nimetatud) päevatulelaterna.

(18)  Uutele sõidukitüüpidele, mis ei vasta käesolevale nõudele, võib anda kinnituse veel kuni 18 kuud pärast 03-seeria muudatuste 4. täienduse jõustumist.

(19)  Kõnealust sätet kohaldatakse viis aastat pärast käesoleva eeskirja 03-seeria muudatuste jõustumist.

(20)  Kahe sümmeetriliselt asetseva lisavalgustusüksuse puhul võib horisontaalne kaugus olla 200 mm (vt tähist C joonisel).

(21)  Liiklussuunad on tee-ehituslikult eraldatud või nendevaheline kaugus vastab kiirtee omale. See toob kaasa vastassuunas liikuvate sõidukite esilaternatest tuleneva helgi vähenemise.

(22)  Käesolevat sätet ei kohaldata lähitulede suhtes, kui kurvivalgustust tekitatakse parempöördeks parempoolses liikluses (vasakpöördeks vasakpoolses liikluses).

(23)  Asjaomaste eeskirjade kokkuleppeosalised võivad siiski keelata mehaaniliste puhastusseadmete kasutamise, kui sõidukile on paigaldatud tähekombinatsiooniga PL märgistatud plastist hajutiklaasidega esilaternad.

---

---

---

---

---

---

---

---

---

---

---

---

---