14.8.2010

Euroopa Liidu Teataja

L 215/1

Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel on õiguslik toime ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumise kuupäeva tuleb kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjade staatust käsitleva dokumendi TRANS/WP.29/343 viimasest versioonist, mis on kättesaadav Internetis:

http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 25 – Sõiduki istmega kokku ehitatud või eraldiseisvate peatugede tüübikinnituse ühtsed sätted

Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni:

04-seeria muudatused — jõustumiskuupäev: 15. jaanuar 1997

eeskirja 1. versiooni 2. parandus — jõustumiskuupäev: 12. november 2008

SISUKORD

EESKIRI

1.	Reguleerimisala

Mõisted

3.	Tüübikinnituse taotlemine

Tähised

5.	Tüübikinnitus

6.	Üldised nõuded

7.	Katsetamine

8.	Toote vastavus kinnitatud tüübile

9.	Karistused toote kinnitatud tüübile mittevastavuse korral

10.	Peatoe tüübikinnituse muutmine ja laiendamine

11.	Kasutusjuhend

12.	Tootmise lõplik lõpetamine

13.	Üleminekusätted

14.	Tüübikatsetuste eest vastutavate tehniliste teenistuste ja haldusasutuste nimed ja aadressid

LISAD

1. lisa

Teade istmega kokku ehitatud või eraldiseisva peatoe tüübi tüübikinnituse andmise, tüübikinnituse andmisest keeldumise, tüübikinnituse laiendamise või tühistamise või tootmise lõpliku peatamise kohta vastavalt eeskirjale nr 25

2. lisa

Tüübikinnitusmärkide paigutus

3. lisa

H-punkti ja mootorsõidukis istuvas asendis juhi või kaassõitja torso tegelikult kaldenurga kindlaksmääramine

4. lisa

Peatoe kõrguse ja laiuse määramine

5. lisa

Katsete käigus tehtavad joonised ja mõõtmised

6. lisa

Energia neeldumise kontrollimise katse läbiviimine

7. lisa

Peatoe ava mõõdu A kindlaksmääramine

1. REGULEERIMISALA

1.1.	Käesolevat eeskirja kohaldatakse peatugede suhtes, mis vastavad ühele punktis 2.2 määratletud tüübile (1).

1.1.1.

Eeskirja ei kohaldata peatugede suhtes, mida saab paigaldada klappistmetele või külje või seljaga sõidu suunas olevatele istmetele.

1.1.2.

Eeskirja kohaldatakse istmete seljatugede suhtes, kui need on loodud täitma ka peatugede otstarvet vastavalt määratlusele punktis 2.2.

2. MÕISTED

Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid.

2.1. „Sõiduki tüüp”– mootorsõidukite kategooria, mis ei erine järgmiste oluliste omaduste poolest:

2.2. „Peatugi”– seade, mille eesmärk on vähendada täiskasvanud sõitja pea tahapoole nihkumist torso suhtes, et vähendada sõitja kaelalülide vigastamise ohtu õnnetuse korral.

2.2.1. „Istmega kokku ehitatud peatugi”: peatugi, mille moodustab istme seljatoe ülemine osa. Käesolevale määratlusele vastavad peatoed, mis vastavad allpool punktide 2.2.2 ja 2.2.3 määratlustele, kuid mida saab istme või sõiduki konstruktsiooni küljest eemaldada ainult tööriistade abil või istmekatte osalise või täieliku eemaldamise teel.

2.2.2. „Mahavõetav peatugi”: peatugi, mille moodustab istmest eraldatav osa ja mis on konstrueeritud nii, et see kinnitatakse püsivalt istme seljatoe külge.

2.2.3. „Eraldiseisev peatugi”: peatugi, mille moodustab istmest eraldi asuv osa ja mis on konstrueeritud nii, et see kinnitatakse püsivalt sõiduki kere külge.

2.3. „Istme tüüp”– istmed, mis ei erine üksteisest mõõtmete, karkassi ega polsterduse poolest, kuid võivad erineda viimistluse või värvuse poolest.

2.4. „Peatoe tüüp”– peatoed, mis ei erine mõõtmete, karkassi ega polsterduse poolest, kuid võivad erineda viimistluse, värvuse või kattematerjali poolest.

2.5. „Istme võrdluspunkt” („H-punkt”) (vt käesoleva eeskirja 3. lisa)– istme suhtes vertikaalsel pikitasandil asuv punkt, mida läbib inimkeha matkiva mannekeeni puusaliigese teoreetiline pöörlemistelg.

2.6. „Võrdlusjoon”– sirgjoon, mis läbib täiskasvanud mehe massist või mõõtmetest poole väiksema katsemannekeeni või sellega võrdsete näitajatega katsemannekeeni jalgade ja vaagna ühenduskoha ning kaela ja rindkere liitumiskoha. Istme H-punkti määramiseks käesoleva eeskirja 3. lisas kirjeldatud mannekeenil on võrdlusjoon kõnealuse lisa liites joonisel 1 näidatud joon.

2.7. „Peajoon”– sirgjoon, mis läbib pea raskuskeskme ning kaela ja rindkere ühenduskoha. Kui pea toetub peatoele, asetseb peajoon võrdlusjoone pikendusel.

2.8. „Klappiste”– vahetevahel kasutamiseks mõeldud lisaiste, mis on tavaliselt üles tõstetud.

2.9. „Reguleerimissüsteem”– seade istme või selle osade reguleerimiseks sõitjale sobivasse asendisse.

See seade võimaldab reguleerida istme asendit:

2.10. „Nihutussüsteem”– seadis, mis võimaldab kindla vaheasendita nihutada või pöörata istet või mõnda istme osa, et hõlbustada pääsu asjaomase istme taha.

3. TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

3.1.	Tüübikinnituse taotluse esitab istme või peatoe kaubanime või -märgi omanik või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja.

3.2.

Taotlusega koos tuleb esitada järgmised dokumendid kolmes eksemplaris:

3.2.1.

peatoe üksikasjalik kirjeldus, milles on eelkõige täpsustatud kasutatud polstrimaterjali või -materjalide omadused ning vajaduse korral ka tugi- ja kinnituselementide asukoht ja tehnilised andmed istmetüübi või istmetüüpide puhul, mille peatoele kinnitust taotletakse.

3.2.2.

Mahavõetava peatoe puhul (vt määratlust punktis 2.2.2):

3.2.2.1.

üksikasjalik kirjeldus istme tüübi või tüüpide kohta, mille peatoele kinnitust taotletakse;

3.2.2.2.

üksikasjalik kirjeldus sõidukitüübi või -tüüpide kohta, millele on ette nähtud paigaldada punktis 3.2.2.1 nimetatud istmed.

3.2.3.

Eraldiseisva peatoe puhul (vt määratlust punktis 2.2.3):

3.2.3.1.

sõiduki konstruktsiooni selle piirkonna üksikasjalik kirjeldus, kuhu peatugi on ette nähtud kinnitada;

3.2.3.2.

üksikasjalikud andmed sõidukitüübi kohta, millele paigaldamiseks peatoed on ette nähtud;

3.2.3.3.

konstruktsiooni ja peatoe iseloomulike osade mõõtjoonised; joonistel tuleb näidata tüübikinnitusnumbri kavandatav asukoht tüübikinnitusmärgi ringi suhtes;

3.2.4.

istme ja peatoe iseloomulike osade mõõtjoonised. Joonistel tuleb näidata tüübikinnitusnumbri kavandatav asukoht tüübikinnitusmärgi ringi suhtes.

3.3.

Tüübikatsetuste eest vastutavale tehnilisele teenistusele tuleb esitada järgmised näidised.

3.3.1.

Kui peatugi on istmega kokku ehitatud (vt määratlust punktis 2.2.1): neli istmekomplekti.

3.3.2.

Kui peatugi on mahavõetav (vt määratlust punktis 2.2.2):

3.3.2.1.

kaks istet igast tüübist, millele peatugi kinnitatakse;

3.3.2.2.

4 + 2N peatuge, kus N on istmetüüpide arv, millele peatugi kinnitatakse.

3.3.3.

Eraldiseisva peatoe (vt määratlust punktis 2.2.3) puhul kolm peatuge ja sõiduki konstruktsiooni vastav osa või terve sõiduk.

3.4.

Tüübikatsetuste eest vastutav tehniline teenistus võib nõuda:

3.4.1.

konkreetsete osade või materjalinäidiste esitamist ja/või

3.4.2.

punktis 3.2.2.2 nimetatud tüüpi sõidukite esitamist.

4. TÄHISED

4.1.

Kinnituse saamiseks esitatud seadmed peavad:

4.1.1.

olema selgelt ja kustutamatult tähistatud taotluse esitaja kaubanime või kaubamärgiga;

4.1.2.

omama punktides 3.2.3.3 ja 3.2.4 nimetatud joonistel näidatud asukohas piisavalt ruumi tüübikinnitusmärgi jaoks.

4.2.	Kui peatugi on istmega kokku ehitatud või mahavõetav (vt määratlusi punktides 2.2.1 ja 2.2.2), võivad punktides 4.1.1 ja 4.1.2 nimetatud tähistused olla siltidel, mis on paigutatud punktis 3.2.4 nimetatud joonisel näidatud kohtadesse.

5. TÜÜBIKINNITUS

5.1.	Kui vastavalt käesolevale eeskirjale tüübikinnituse saamiseks esitatud peatugi vastab punktide 6 ja 7 nõuetele, antakse seda tüüpi peatoele tüübikinnitus.

5.2.

Igale tüübikinnituse saanud peatoele antakse tüübikinnitusnumber. Esimesed kaks numbrit (praegu 03, mis vastavad 20. novembril 1989 jõustunud muudatuste seeriale 03) tähistavad muudatuste seeriat, mis hõlmab kinnituse väljastamise ajal eeskirja tehtud kõige viimaseid olulisi tehnilisi muudatusi. Sama kokkuleppeosaline ei tohi sama numbrit anda teisele peatoe tüübile.

5.3.	Teatis peatoe tüübile käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse andmise, laiendamise või andmisest keeldumise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldatavatele 1958. aasta kokkuleppeosalistele käesoleva eeskirja 1. lisas toodud näidisele vastaval vormil.

5.4.

Igale punktides 2.2.1, 2.2.2 ja 2.2.3 määratletud ja käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse saanud istmega kokku ehitatud või eraldiseisvale peatoele kinnitatakse rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, millel on:

5.4.1.

ringi paigutatud E-täht, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi eraldusnumber (2);

5.4.2.

tüübikinnitusnumber ja

5.4.3.

istmega kokku ehitatud peatoe puhul tüübikinnitusnumbri ees olev käesoleva eeskirja number, R-täht ja sidekriips.

5.5.	Tüübikinnitusmärk kinnitatakse punktis 4.1.2 nimetatud kohta.

5.6.	Tüübikinnitusmärk peab olema selgesti loetav ja kustutamatu.

5.7.	Käesoleva eeskirja 2. lisas on näited tüübikinnitusmärgi paigutuse kohta.

6. ÜLDISED NÕUDED

6.1.

Peatugi ei tohi olla sõitjatele lisaohuallikas sõidukis. Eelkõige ei tohi sellel üheski kasutusasendis olla ohtlikke konarusi ega teravaid ääri, mis võiksid suurendada sõitjate vigastuste ohtu või raskust. Allpool määratletud peaga kokkupõrke tsoonis asuvad peatoe osad peavad suutma hajutada energiat käesoleva eeskirja 6. lisas kirjeldatud viisil.

6.1.1.

Peaga kokkupõrke tsoon peab olema külgedelt piiratud kahe vertikaalse pikitasandiga, üks kummalgi küljel ning kumbki 70 mm kaugusel asjaomase istme sümmeetriatasandist.

6.1.2.

Peaga kokkupõrke tsoon peab olema ülevalt piiratud peatoe osaga, mis asub võrdlusjoonega R ristuva tasandi kohal ning 635 mm kaugusel H-punktist.

6.1.3.

Erandina eespool nimetatud sätetest ei kohaldata energia neeldumise nõudeid nende peatugede tagumise külje suhtes, mis on mõeldud paigaldamiseks istmetele, mille taga ei ole ühtegi istet.

6.2.

Peatoe esi- ja tagakülje osad – välja arvatud nende istmete peatugede tagakülg, mille taga ei ole teisi istekohti, – mis asuvad väljaspool eespool nimetatud püstpikitasandeid, tuleb polsterdada nii, et pea ei puutuks otse vastu sõiduki detaile, mille kõveruse raadius neis kohtades, kus nad ulatuvad 165 mm läbimõõduga alani, on vähemalt 5 mm.

Alternatiivina võib neid detaile pidada sobivaks, kui nad on läbinud käesoleva eeskirja 6. lisas kirjeldatud energia neeldumise katse. Kui eespool nimetatud peatoe ja selle kinnituste osad on kaetud materjaliga, mis on pehmem kui 50 Shore’i kõvadust A, kohaldatakse käesoleva punkti nõudeid, välja arvatud käesoleva eeskirja 6. lisas määratud energia neelduvuse nõuded, ainult jäikade osade suhtes.

6.3.	Peatugi kinnitatakse istme või sõiduki konstruktsiooni külge nii, et peatoe polstrist, kinnitusest või istme seljatoest ei tungiks esile jäiku ja ohtlikke osasid, kui katse käigus rakendatakse peakujulisele katseseadmele survet.

6.4.

Peatoe kõrgus, mõõdetuna punktis 7.2 kirjeldatud viisil, peab vastama järgmistele tingimustele.

6.4.1.

Peatoe kõrgust mõõdetakse punktis 7.2 kirjeldatud viisil.

6.4.2.

Mittereguleeritava kõrgusega peatoe kõrgus peab olema vähemalt 800 mm esiistmetel ja 750 mm muudel istmetel.

6.4.3.

Reguleeritava kõrgusega peatugede:

6.4.3.1.

kõrgus peab olema vähemalt 800 mm esiistmetel ja 750 mm muudel istmetel, seda mõõdetakse kõrgeima ja madalaima võimaliku asendi vahelises asendis;

6.4.3.2.

kasutamisasendis ei tohi kõrgus olla vähem kui 750 mm;

6.4.3.3.

muude istmete puhul, v.a esiistmed, võivad peatoed olla sellised, et neid saab nihutada asendisse, mille kõrgus on alla 750 mm, eeldusel et sõitjale on selge, et see asend ei ole mõeldud peatoe kasutamiseks;

6.4.3.4.

esiistmete puhul võivad peatoed olla sellised, et neid saab tühja istme puhul automaatselt nihutada asendisse, mille kõrgus on alla 750 mm, eeldusel et need lähevad automaatselt kasutusasendisse, kui sõitja istub istmele.

6.4.4.

Punktides 6.4.2 ja 6.4.3.1 nimetatud mõõtmed võivad olla vähem kui 800 mm esiistmete puhul ja vähem kui 750 mm muude istmete puhul, selleks et peatoe ja katuse sisepinna, akende või sõiduki mis tahes kereosa vahel oleks piisav vahemaa; vahe ei tohi olla suurem kui 25 mm. Nihutus- ja/või reguleerimissüsteemiga varustatud istmete puhul kehtib see istme kõikide asendite kohta. Lisaks sellele ei või erandina punktist 6.4.3.2 olla ühegi kasutusasendi kõrgus alla 700 mm.

6.4.5.

Erandina punktides 6.4.2 ja 6.4.3.1 nimetatud kõrgusnõuetest ei tohi peatoed, mis on mõeldud kasutamiseks tagumisel keskmisel istmel või istekohal, olla madalamad kui 700 mm.

6.5.	Seadme selle osa kõrgus, millele toetub pea ja mida mõõdetakse punktis 7.2 kirjeldatud viisil, peab reguleeritava kõrgusega peatoe korral olema vähemalt 100 mm.

6.6.

Mittereguleeritava kõrgusega seadme korral ei tohi vahe seljatoe ja peatoe vahel olla suurem kui 60 mm.

6.6.1.

Kui peatugi on reguleeritava kõrgusega, ei tohi see kõige madalamas asendis olla seljatoe ülemisest servast kaugemal kui 25 mm.

6.6.2.

Mittereguleeritava kõrgusega seadme korral on vaadeldav piirkond:

6.6.2.1.

540 mm kaugusel R-punktist võrdlusjoonega risti olev tasand ja

6.6.2.2.

kummalgi pool võrdlusjoont sellest 85 mm kaugusel kulgev kahe vertikaalse pikitasandi vaheline ala.

Selles alas võib olla üks või mitu ava, mis kujust sõltumata jäävad kaugusele a, mis punkti 7.5 kohaselt mõõdetuna on suurem kui 60 mm, tingimusel et pärast punkti 7.4.3.4 kohaselt tehtud lisakatset säilib vastavus punkti 7.4.3.6 nõuetele.

6.6.3.

Reguleeritava kõrgusega peatugede korral on peatoena toimiva seadme puhul lubatud üks või mitu ava, mis kujust sõltumata jäävad kaugusele a, mis punkti 7.5 kohaselt mõõdetuna on suurem kui 60 mm, tingimusel et pärast punkti 7.4.3.4 kohaselt korraldatud lisakatset säilib vastavus punkti 7.4.3.6 nõuetele.

6.7.

Peatoe laius peab olema selline, et tavalises istumisasendis oleks inimese pea nõuetekohaselt toetatud. Mõõtetasandil, mille laius on määratud punktis 7.3, peab peatoe laius ulatuma vähemalt 85 mm kummalegi poole selle istme sümmeetriatasandit, mille jaoks peatugi on ette nähtud; seda vahemaad mõõdetakse punkti 7.3 kohaselt.

6.8.	Peatugi ja selle kinnitus peavad olema sellised, et punktis 7.4 sätestatud staatilise meetodi kohaselt mõõdetuna on peatoe võimaldatav maksimaalne pea nihkumine tahapoole alla 102 mm.

6.9.	Peatugi ja selle kinnitus peavad olema piisavalt tugevad, et purunemata vastu pidada punktis 7.4.3.7 määratud koormusele.

6.10.

Kui peatugi on reguleeritav, ei tohi olla võimalik ületada selle maksimaalset kasutamiseks ettenähtud kõrgust ilma kasutaja tahtliku reguleerimisele lisanduva tegevuseta.

7. KATSETAMINE

7.1. Võrdluspunkti (H-punkti) määramine istmel, millega on ühendatud peatugi

See punkt määratakse kindlaks vastavalt käesoleva eeskirja 3. lisa nõuetele.

7.2. Peatoe kõrguse määramine

7.2.1. Kõik jooned peavad asetsema kasutatava istme sümmeetriatasandil, mille lõikumine istmega määrab ära peatoe ja seljatoe kontuuri (vt käesoleva eeskirja 4. lisa joonis 1).

7.2.2. Täiskasvanud meestest poole väiksema massi ja mõõtmetega katsemannekeen või käesoleva eeskirja 3. lisas näidatud katsemannekeen tuleb asetada istmele tavalisse istumisasendisse. Kui istme seljatoe kalle on reguleeritav, fikseeritakse see asendisse, mis võimalikult täpselt vastab mannekeeni torso võrdlusjoone tahapoole kaldele 25o vertikaali suhtes.

7.2.3. Seejärel kantakse kõnealusel istmel 3. lisas nimetatud mannekeeni võrdlusjoone projektsioon punktis 7.2.1 määratletud tasandile. Peatoe ülemise ääre puutuja S tõmmatakse võrdlusjoonega risti.

7.2.4. H-punkti ja puutuja S vaheline kaugus h on kõrgus, mida tuleb arvestada punkti 6.4 nõuete rakendamisel.

7.3. Peatoe laiuse määramine (vt käesoleva eeskirja 4. lisa joonis 2)

7.3.1. Võrdlusjoonega ristuv tasand S1, mis asub punktis 7.2.3 määratletud puutujast S 65 mm allpool, määrab peatoe lõike, mida piiritleb kontuur C. Tasandile S1 kantakse lõiget C puutuvad sirged, mis kujutavad tasandi S1 lõikumist vertikaalsete tasanditega P ja P’, mis on kõnealuse istme sümmeetriatasandiga paralleelsed.

7.3.2. Peatoe laius, mida tuleb arvesse võtta punkti 6.7 nõuete rakendamisel, on tasandite P ja P’ projektsioonide vaheline kaugus L tasandil S1.

7.3.3. Peatoe laius tuleb vajaduse korral kindlaks määrata ka 635 mm kõrgusel istme võrdluspunktist piki võrdlusjoont mõõdetuna.

7.4. Seadme tõhususe kindlakstegemine

7.4.1. Peatoe tõhusust kontrollitakse allpool kirjeldatud staatilise katsega.

7.4.2. Katse ettevalmistamine

7.4.2.1.

Kui peatugi on reguleeritav, tuleb see seada kõrgeimasse asendisse.

7.4.2.2.

Pinkistme puhul, kus kogu tugiraam (sealhulgas peatoe tugiraam) või selle osa on mitmele istekohale ühine, tehakse katse samal ajal kõikidel istekohtadel.

7.4.2.3.

Kui iste või tagaiste on sõiduki konstruktsiooni külge kinnitatud peatoe suhtes reguleeritav, tuleb see seada tehnilise teenistuse arvates kõige ebasoodsamasse asendisse.

7.4.3. Katsetamine

7.4.3.1.

Kõik jooned peavad asetsema asjaomase istme vertikaalsel sümmeetriatasandil (vt eeskirja 5. lisa).

7.4.3.2.

Võrdlusjoone R projektsioon kantakse punktis 7.4.3.1 nimetatud tasandile.

7.4.3.3.

Nihutatud võrdlusjoon R1 saadakse nii, et käesoleva eeskirja 3. lisas nimetatud mannekeeni selga matkivale osale rakendatakse algjõudu, mis annab H-punkti suhtes tahapoole suunatud 37,3 daNm suuruse jõumomendi.

7.4.3.4.

165 mm läbimõõduga ümmarguse peakujulise katseseadme abil rakendatakse peatoe ülaservast 65 mm allpool ja nihutatud võrdlusjoonega R1 täisnurga all jõudu, mis tekitab H-punkti suhtes 37,3 daNm jõumomendi, kusjuures võrdlusjoon jääb nihutatud asendisse R1 vastavalt punkti 7.4.3.3 nõuetele.

7.4.3.4.1.

Kui avad takistavad eespool nimetatud jõu rakendamist peatoe ülaservast 65 mm allpool, võib vahemaad vähendada nii, et jõu telg läbib avale kõige lähemal asuva raamiosa keskjoone.

7.4.3.4.2.

Punktides 6.6.2 ja 6.6.3 kirjeldatud juhtudel korratakse katset, rakendades igale avale 165 mm läbimõõduga ümmarguse katseseadme abil jõudu,

mis läbib ava väikseima osa raskuskeskme võrdlusjoonega paralleelsel põikitasandil ja tekitab R-punkti suhtes 37,3 daNm jõumomendi.

7.4.3.5.

Määratakse peakujulise katseseadme puutuja Y, mis on paralleelne nihutatud võrdlusjoonega R1.

7.4.3.6.

Mõõdetakse puutuja Y ja nihutatud võrdlusjoone R1 vaheline kaugus X. Punkti 6.8 nõue loetakse täidetuks, kui kaugus X on vähem kui 102 mm.

7.4.3.7.

Kui punktis 7.4.3.4 määratud jõudu rakendatakse peatoe ülaservast 65 mm või väiksemal kaugusel, siis suurendatakse seda kuni 89 daN ainult juhul, kui iste või istme seljatugi enne seda ei purune.

7.5. Peatoe ava kauguse a määramine (vt eeskirja 7. lisa)

7.5.1. 165 mm läbimõõduga kera abil määratakse iga ava kaugus a peatoe esikülje suhtes.

7.5.2. Kera puudutab ava punktis, mis võimaldab selle maksimaalset sissetungimist jõudu rakendamata.

7.5.3. Kera ja ava kahe kokkupuutepunkti vaheline vahemaa moodustab kauguse a, mida võetakse arvesse punktides 6.6.2 ja 6.6.3 sätestatud hindamisel.

8. TOOTE VASTAVUS KINNITATUD TÜÜBILE

8.1.	Iga 2. lisale vastavat tüübikinnitusmärki kandev peatugi või iste peab vastama peatoe kinnitatud tüübile ning punktides 6 ja 7 ettenähtud tingimustele.

8.2.	Eespool mainitud vastavuse kontrollimiseks tehakse piisaval arvul seeriatoodangu peatugede pistelisi kontrollimisi.

8.3.	Nende katsete puhul kasutatakse müügil olevaid või müüki minevaid peatugesid.

8.4.	Vastavuse kontrollimiseks valitud peatoed peavad läbima käesoleva eeskirja punktis 7 kirjeldatud katsetuse.

9. KARISTUS TOOTE KINNITATUD TÜÜBILE MITTEVASTAVUSE KORRAL

9.1. Tüübikinnitusega peatoed

Peatoe tüübile käesoleva eeskirja kohaselt antud kinnituse võib tühistada, kui punktis 5.4 nimetatud peatoed ei läbi pistelist kontrolli või ei vasta kinnitatud tüübile.

9.2. Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline tühistab tema poolt eelnevalt antud tüübikinnituse, teatab ta sellest kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele, kaustades selleks käesoleva eeskirja 1. lisas ettenähtud näidisele vastava teatise vormi.

10. PEATOE TÜÜBIKINNITUSE MUUTMINE JA LAIENDAMINE

10.1.

Igast peatoe tüübi muutmisest tuleb teatada peatoe tüübi kinnitanud haldusasutusele. Seejärel võib haldusasutus:

10.1.1.

võtta seisukoha, et tehtud muudatus ei avalda tõenäoliselt negatiivset mõju ja peatugi vastab igal juhul nõuetele, või

10.1.2.

nõuda katsete eest vastutavalt tehniliselt teenistuselt täiendavat katsearuannet.

10.2.

Tüübikinnituse andmisest või sellest keeldumisest teatatakse koos muudatuste täpsustustega kõikidele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele punktis 5.3 täpsustatud korras.

10.3.

Tüübikinnituse laienduse andnud pädev asutus määrab igale laiendusele seerianumbri ja teatab sellest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele käesoleva eeskirja 1. lisas ettenähtud näidisele vastava teate vormiga.

11. KASUTUSJUHEND

Iga mudeliga, mis vastab kinnituse saanud peatoe tüübile, peab tootja kaasa andma üksikasjalikud andmed nende istmetüüpide ja tehniliste näitajate kohta, mille jaoks see mudel on tüübikinnituse saanud. Kui peatugi on reguleeritav, peab teabeleht sisaldama selgeid reguleerimise ja/või vabastamise juhiseid.

12. TOOTMISE LÕPLIK LÕPETAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab täielikult käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud peatugede tootmise, teatab ta sellest kinnituse andnud asutusele. Asjakohase teate saamise järel teatab asutus sellest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele käesoleva eeskirja 1. lisas ettenähtud näidisele vastava teate vormiga.

13. ÜLEMINEKUSÄTTED

13.1.

Alates muudatuste seeria 04 ametliku jõustumise kuupäevast ei tohi käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised keelduda ECE tüübikinnituse andmisest vastavalt käesolevale eeskirjale, mida on muudetud muudatuste seeriaga 04.

13.2.

24 kuud pärast muudatuste seeria 04 jõustumise kuupäeva annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised ECE tüübikinnituse ainult juhul, kui kinnitatav sõidukitüüp vastab käesoleva eeskirja nõuetele, mida on muudetud muudatuste seeriaga 04.

13.3.

48 kuud pärast muudatuste seeria 04 jõustumise kuupäeva kaotavad olemasolevad käesoleva eeskirja kohaselt antud tüübikinnitused kehtivuse, välja arvatud juhul, kui sõiduki tüüp vastab käesoleva eeskirja nõuetele, mida on muudetud muudatuste seeriaga 04.

14. TÜÜBIKATSETUSTE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE JA HALDUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad 1958. aasta kokkuleppe osalised teatavad ÜRO sekretariaadile tüübikatsetuste eest vastutavate tehniliste teenistuste ja nende haldusasutuste nimed ja aadressid, kes annavad tüübikinnituse ja kellele saadetakse teistes riikides välja antud tõendid tüübikinnituse andmise, laiendamise, andmisest keeldumise või tühistamise kohta.

(1) M1 kategooria sõidukite peatoed, mis vastavad eeskirja nr 17 tingimustele, ei pea vastama käeoleva eeskirja tingimustele.

(2) 1 – Saksamaa, 2 – Prantsusmaa, 3 – Itaalia, 4 – Holland, 5 – Rootsi, 6 – Belgia, 7 – Ungari, 8 – Tšehhi Vabariik, 9 – Hispaania, 10 – Jugoslaavia, 11 – Ühendkuningriik, 12 – Austria, 13 – Luksemburg, 14 – Šveits, 15 – (vaba), 16 – Norra, 17 – Soome, 18 – Taani, 19 – Rumeenia, 20 – Poola, 21 – Portugal, 22 – Venemaa Föderatsioon, 23 – Kreeka, 24 – (vaba), 25 – (vaba), 26 – Sloveenia ja 27 – Slovakkia. Teistele riikidele antakse järgmised numbrid selle kronoloogilise järjekorra alusel, milles nad ratifitseerivad kokkuleppe, milles käsitletakse mootorsõidukite seadmete ja osade tüübikinnituse ja selle vastastikuse tunnustamise ühtsete tingimuste vastuvõtmist, või ühinevad sellega, ning ÜRO peasekretär edastab selliselt antud numbrid kokkuleppeosalistele.

1. LISA

TEADE

(suurim formaat A4 (210 × 297 mm))

2. LISA

TÜÜBIKINNITUSMÄRKIDE PAIGUTUS (1)

Istmega kokku ehitatud või mahavõetava peatoe (vt määratlusi eeskirja punktides 2.2.1 ja 2.2.2) tüübikinnitusmärk.

Eraldiseisva peatoe tüübi (vt määratlust eeskirja punktis 2.2.3) tüübikinnitusmärk.

(1) Tüübikinnitusnumber peab olema ringi lähedal ja E-tähe kohal, all või kõrval vasemal või paremal.

3. LISA

H-punkti ja mootorsõidukis istuvas asendis juhi või kaassõitja torso tegeliku kaldenurga kindlaksmääramine

1. EESMÄRK

Käesolevas lisas kirjeldatud menetlust kasutatakse H-punkti ja mootorsõidukis ühes või mitmes istuvas asendis juhi või kaassõitja torso tegeliku kaldenurga kindlaksmääramiseks ning sõiduki tootja esitatud tehniliste andmete mõõdetud andmetele vastavuse kontrollimiseks. (1)

2. MÕISTED

Käesolevas lisas kasutatakse järgmisi mõisteid.

2.1. „Võrdlusandmed”– üks või mitu järgmistest istumisasendi omadustest:

2.1.1.

„H-punkt” ja „R-punkt” ning nende suhe;

2.1.2.

torso tegelik ja arvutuslik kaldenurk ning nende suhe.

2.2. „Kolmemõõtmeline H-punkti aparaat” (3-DH-aparaat)– seade, mida kasutatakse H-punkti ja torso tegeliku kaldenurga määramiseks. Seda seadet on kirjeldatud käesoleva lisa 1. liites.

2.3. „H-punkt”– torso ja reie pöördetsenter 3-DH-aparaadil, mis on paigaldatud sõiduki istmele vastavalt allpool toodud punktile 4. H-punkt asub aparaadi telgjoone keskpunktis. Telgjoon paikneb H-punkti kontrollnuppude vahel, mis asuvad 3-DH-aparaadi kummalgi küljel. Teoreetiliselt vastab H-punkt R-punktile (hälbed on toodud allpool punktis 3.2.2). Kui H-punkt on punktis 4 kirjeldatud menetluse kohaselt kindlaks määratud, loetakse H-punkt fikseerituks istmepolstri suhtes ja koos sellega liikuvaks, kui istet reguleeritakse.

2.4. „R-punkt” või „istme võrdluspunkt”– arvutuslik punkt, mis on sõiduki tootja poolt iga istumisasendi jaoks kolmemõõtmelise taustsüsteemi abil kindlaks määratud.

2.5. „Torsojoon”– 3-DH-aparaadi mõõtepea telgjoon, kui mõõtepea on kõige tagumises asendis.

2.6. „Torso tegelik kaldenurk”– läbi H-punkti kulgeva vertikaaljoone ja torsojoone vaheline nurk, mille mõõtmiseks on kasutatud 3-DH-aparaadi selja kaldenurga mõõturit. Torso tegelik kaldenurk vastab teoreetiliselt torso arvutuslikule kaldenurgale (vt hälbed punktis 3.2.2 allpool).

2.7. „Torso arvutuslik kaldenurk”– nurk, mis on mõõdetud läbi R-punkti kulgeva vertikaaljoone ja torsojoone vahel asendis, mis vastab tootja määratud ja projektis ettenähtud seljatoeasendile.

2.8. „Sõitja sümmeetriatasand” (C/LO)– 3-DH-aparaadi kesktasand iga istekoha puhul, kuhu aparaat on paigutatud; seda tasandit kujutab H-punkti koordinaat Y-teljel. Ühekohalistel istmetel langeb istme sümmeetriatasand kokku sõitja sümmeetriatasandiga. Muudel istmetel määrab sõitja sümmeetriatasandi tootja.

2.9. „Kolmemõõtmeline taustsüsteem”– süsteem, mida on kirjeldatud käesoleva lisa 2. liites.

2.10. „Koordinaatmärgid”– füüsilised punktid (avad, pinnad, märgid või süvendid) sõiduki kerel, mis on tootja poolt ette nähtud.

2.11. „Sõiduki mõõteasend”– sõiduki asend, mis on kindlaks määratud koordinaatmärkide koordinaatidega kolmemõõtmelises taustsüsteemis.

3. NÕUDED

3.1. Andmete esitamine

Iga istekoha kohta, mille puhul on vaja võrdlusandmeid, et tõendada vastavust käesoleva eeskirja sätetele, tuleb esitada kas kõik järgmised andmed või asjakohane valik neist vormis, millele on osutatud käesoleva lisa 3. liites:

3.1.1.

R-punkti koordinaadid kolmemõõtmelise taustsüsteemi suhtes;

3.1.2.

torso arvutuslik kaldenurk;

3.1.3.

kogu teave, mis on vajalik istme reguleerimiseks mõõteasendisse (kui see on reguleeritav), mis on sätestatud allpool punktis 4.3.

3.2. Mõõteandmete ja tootja andmete suhe

3.2.1.

H-punkti koordinaate ja torso tegeliku kaldenurga suurust, mis on saadud allpool punktis 4 sätestatud menetluse tulemusel, võrreldakse vastavalt R-punkti koordinaatidega ja sõiduki tootja nimetatud torso arvutusliku kaldenurgaga.

3.2.2.

R- ja H-punktide suhtelisi asukohti ning torso arvutusliku kaldenurga ja tegeliku kaldenurga suhet võib antud istumisasendi korral pidada rahuldavaks, kui H-punkt, määratuna oma koordinaatide kaudu, asetseb 50 mm küljepikkusega horisontaalsete ja vertikaalsete külgedega ruudu piirides, mille diagonaalid ristuvad R-punktis, ja kui torso tegeliku kaldenurga erinevus arvutuslikust kaldenurgast jääb 5° piiridesse.

3.2.3.

Kui need tingimused on täidetud, kasutatakse käesoleva eeskirja sätetele vastavuse tõendamiseks R-punkti ja torso arvutuslikku kaldenurka.

3.2.4.

Kui H-punkt või torso tegelik kaldenurk ei vasta punkti 3.2.2 nõuetele, määratakse H-punkt ja torso tegelik kaldenurk veel kaks korda (kokku kolm korda). Kui nendest toimingutest kahe tulemused kolmest vastavad nõuetele, kohaldatakse eespool punktis 3.2.3 nimetatud tingimusi.

3.2.5.

Kui vähemalt kahe eespool punktis 3.2.4 kirjeldatud toimingu tulemused kolmest ei vasta punkti 3.2.2 nõuetele või kui tõendamine pole võimalik, sest sõiduki tootja ei ole esitanud teavet R-punkti asukoha või torso arvutusliku kaldenurga kohta, kasutatakse kolme mõõdetud punkti keset või kolme mõõdetud kaldenurga keskmist ning need arvatakse kohaldatavaks kõigil juhtudel, kui käesolevas eeskirjas viidatakse R-punktile või torso arvutuslikule kaldenurgale.

4. H-PUNKTI JA TORSO TEGELIKU KALDENURGA MÄÄRAMISE KORD

4.1. Sõidukit hoitakse eelnevalt tootja äranägemisel temperatuuril 20 ± 10 °C, tagamaks et istme materjal saavutab toatemperatuuri. Kui kontrollitaval istmel ei ole kunagi varem istutud, peab sellel istuma 70–80 kg kaaluv inimene kaks korda ühe minuti või asetatakse sinna samaks ajaks sama kaaluga seade, et koolutada istmepolstrit ja seljatuge. Tootja nõudel jäävad kõik istme osad koormamata vähemalt 30 minutiks enne 3-DH-aparaadi paigaldamist.

4.2. Sõiduk peab olema punktis 2.11 kirjeldatud mõõteasendis.

4.3. Kui iste on reguleeritav, reguleeritakse see esmalt sõiduki tootja määratud kõige tagumisse tavalisse sõiduasendisse, arvestades ainult istme pikisuunalist reguleerimist ja mitte istme liikumist muul otstarbel kui tavalise sõiduasendi saavutamiseks. Kui istmel on ka muid reguleerimisviise, nt vertikaalsuunaline, kaldenurga või seljatoe asendi suhtes jne, reguleeritakse need seejärel sõiduki tootja määratud asendisse. Vedrustusega istmetel fikseeritakse vertikaalsuunas reguleeritud asend jäigalt vastavalt tootja määratud tavalisele sõiduasendile.

4.4. Istme ala, mis puutub kokku 3-DH-aparaadiga, peab olema kaetud piisava suuruse ja sobiva koega musliin-puuvillkangaga (sile puuvillkangas, millel on 18,9 niiti cm2 kohta ja mis kaalub 0,228 kg/m2) või samaväärsete omadustega kootud või mittekootud kangaga.

Kui istet katsetatakse väljaspool sõidukit, peab põrand, kuhu iste asetatakse, olema samasuguste põhiomadustega (2) kui sõiduki põrand, kus istet kavatsetakse kasutada.

4.5. 3-DH-aparaadi istmiku- ja seljaosa asetatakse nii, et sõitja sümmeetriatasand (C/LO) langeb kokku 3-DH-aparaadi sümmeetriatasandiga. Tootja nõudel võib 3-DH-aparaati nihutada C/LO-tasandi suhtes sissepoole, kui 3-DH-aparaat paikneb nii kaugel küljel, et istme serv takistab 3-DH-aparaadi loodimist.

4.6. Jalalaba- ja sääreosa kinnitatakse istmikuosale kas eraldi või kasutades T-profiili ja sääreosa. Läbi H-punkti kontrollnuppude kulgev joon peab olema maapinnaga paralleelne ja risti istme pikisuunalise sümmeetriatasandiga.

4.7. 3-DH-aparaadi jalalaba- ja sääreosa reguleeritakse järgmiselt.

4.7.1. Määratud istekohad: juhiiste ja eesmine välimine kaassõitjaiste

4.7.1.1.

Nii jalalaba- kui ka sääreosa liigutatakse ettepoole niiviisi, et jalad võtavad põrandal loomuliku asendi – vajaduse korral pedaalide vahel. Vasak jalalaba peab võimaluse korral olema ligikaudu sama kaugel 3-DH-aparaadi sümmeetriatasapinnast vasakul kui parem jalalaba sellest paremal. 3-DH-aparaadi ristkaldelood seatakse horisontaalseks, reguleerides vajadusel uuesti istmikuosa või seades jalalaba- ja sääreosad tahapoole. Läbi H-punkti kontrollnuppude kulgev joon tuleb hoida istme pikisuunalise sümmeetriatasandiga risti.

4.7.1.2.

Kui vasakut jalga ei ole võimalik hoida parema jalaga paralleelselt ja vasakut jalalaba ei saa konstruktsioonile toetada, liigutatakse vasakut jalalaba, kuni see on toetatud asendis. Kontrollnupud peavad olema joondatud endist viisi.

4.7.2. Määratud istekoht: välimine tagaiste

Tagaistmete või lisaistmete korral pannakse jalad tootja poolt ettenähtud asendisse. Kui jalalabad on sel juhul erinevatel põrandatasapindadel, kasutatakse jalga, mis puudutab esimesena esiistet, etalonina, ja teine jalalaba asetatakse nii, et seadme istmikuosa ristkaldelood näitab horisontaalasendit.

4.7.3. Teised määratud istekohad

Järgitakse eespool punktis 4.7.1 kirjeldatud üldist korda, v.a asjaolu, et jalalabad tuleb asetada sõiduki tootja poolt ettenähtud viisil.

4.8. Lisatakse sääre- ja reieraskused ning looditakse 3-DH-aparaat.

4.9. Seljapaneel kallutatakse ette kõige eesmisse võimalikku asendisse ja 3-DH-aparaat tõmmatakse T-profiili kasutades istme seljatoest eemale. 3-DH-aparaat asetatakse uuesti istmele, kasutades ühte järgmistest meetoditest.

4.9.1.

Kui 3-DH-aparaat kipub tahapoole libisema, toimitakse järgmiselt: 3-DH-aparaadil lastakse tahapoole libiseda, kuni T-profiilile ei ole enam vaja rakendada horisontaalset ettepoole suunatud hoidejõudu, st kuni istmikuosa läheb vastu istme seljatuge. Vajadusel korrigeeritakse sääreosa asendit.

4.9.2.

Kui 3-DH-aparaat ei kipu tahapoole libisema, toimitakse järgmiselt: 3-DH-aparaati libistatakse tahapoole, rakendades T-profiilile horisontaalset tahapoole suunatud jõudu, kuni istmikuosa puudutab seljatuge (vt käesoleva lisa 1. liite joonis 2).

4.10. 3-DH-aparaadi selja- ja istmikuosale rakendatakse 100 + 10 N suurust jõudu puusa nurga mõõturi ja T-profiili korpuse lõikepunktis. Jõudu rakendatakse joone suunas, mis kulgeb läbi eespool nimetatud lõikepunkti vahetult reieprofiili korpusest ülalpool asuvasse punkti (vt käesoleva lisa 1. liite joonis 2). Seejärel viiakse seljapaneel ettevaatlikult tagasi vastu istme seljatuge. Kogu ülejäänud toimingute ajal tuleb olla ettevaatlik, et vältida 3-DH-aparaadi libisemist ettepoole.

4.11. Paigaldatakse parem- ja vasakpoolne istmikuraskus ja seejärel ükshaaval kaheksa torsoraskust. 3-DH-aparaat hoitakse loodis.

4.12. Istme seljatoe survest vabastamiseks kallutatakse seljapaneeli ettepoole. 3-DH-aparaati õõtsutatakse kolm korda 10-kraadise kaarega küljelt küljele (5° vertikaalsest sümmeetriatasandist kummalegi poole), et kõrvaldada võimalik hõõrdumine 3-DH-aparaadi ja istme vahel.

Õõtsutamise ajal võib 3-DH-aparaadi T-profiil ettenähtud horisontaal- ja vertikaaljoontest kõrvale kalduda. Seepärast tuleb T-profiili paigal hoida, rakendades sellele õõtsutamise ajal piisavat külgsuunalist koormust. T-profiili paigalhoidmise ja 3-DH-aparaadi õõtsutamise juures tuleb olla ettevaatlik, tagamaks et neile ei rakendata tahtmatult vertikaalset või ees- või tagasuunalist välist koormust.

3-DH-aparaadi labajalgu ei tohi selles etapis tõkestada ega kinni hoida. Kui labajalgade asend muutub, tuleb need hetkel sellesse asendisse jätta.

Seljapaneel viiakse ettevaatlikult tagasi vastu istme seljatuge ja kontrollitakse kahe vesiloodiga loodisolekut. Kui jalad on 3-DH-aparaadi õõtsutamisel ükskõik mil viisil liikunud, tuleb need järgmisel viisil uuesti kohale asetada.

Kumbki labajalg tõstetakse kordamööda põrandalt üles ainult niipalju, et see ei pääse rohkem liikuma. Tõstmise ajal võivad jalalabad vabalt pöörduda; neile ei tohi rakendada koormust eest ega küljelt. Kui mõlemad jalad on taas alumises asendis, peab kand puudutama selleks ettenähtud osa.

Vesiloodiga kontrollitakse külgsuunalist loodisolekut; vajadusel rakendatakse seljapaneeli ülemisele osale piisavat külgsuunalist koormust 3-DH-aparaadi istmikuosa loodimiseks istmel.

4.13. T-profiili kinni hoides, et hoida ära 3-DH-aparaadi ettepoole libisemine istmepadjal, toimitakse edasi järgmiselt:

(a)	viiakse seljapaneel tagasi vastu istme seljatuge;

(b)

selja nurkprofiilile rakendatakse umbes torso keskosa kõrgusel tahapoole suunatud koormust kuni 25 N ja vabastatakse koormusest vaheldumisi kuni puusa nurga mõõtur näitab, et pärast koormusest vabastamist on saavutatud stabiilne asend. Tuleb hoolitseda selle eest, et 3-DH-aparaadile ei rakenduks välist ülalt alla suunatud või külgsuunalist koormust. Kui 3-DH-aparaati on vaja uuesti loodida, kallutatakse seljapaneeli ettepoole, korratakse loodimist ja punktis 4.12 kirjeldatud protseduuri.

4.14. Tehakse kõik järgmised mõõtmised.

4.14.1.

Mõõdetakse H-punkti koordinaadid kolmemõõtmelise taustsüsteemi suhtes.

4.14.2.

Torso tegelik kaldenurk loetakse 3-DH-aparaadi selja kaldenurga mõõturilt, kui mõõtepea on kõige tagumises asendis.

4.15. Kui soovitakse 3-DH-aparaadi paigaldust korrata, peab iste enne seda olema koormamata vähemalt 30 minutit. 3-DH-seadet ei tohi istmele jätta kauemaks, kui on vaja katse sooritamiseks.

4.16. Kui sama istmerea istmeid võib käsitleda sarnastena (nt pinkiste, identsed istmed vms), määratakse igal istmereal ainult üks H-punkt ja üks torso tegelik kaldenurk. Sellisel juhul asetatakse käesoleva lisa 1. liites kirjeldatud 3-DH-aparaat kogu rea suhtes representatiivsele kohale. See koht on:

4.16.1.

esimeses reas juhiiste;

4.16.2.

tagumis(t)es reas/ridades välimine iste

(1) Kõikides istumisasendites, v.a esiistmete puhul võib pädeva asutuse äranägemisel kasutada võrdluseks tootja märgitud R-punkti, kui H-punkti ei saa määrata 3-D H-aparaati kasutades või sätestatud korras.

(2) Kaldenurk, istme kinnituse kõrguse erinevus, pinna omadused jne.

1. Liide

Kolmemõõtmelise H-punkti aparaadi (1) kirjeldus

(3-DH-aparaat)

1. Seljapaneel ja istmikuosa

Seljapaneel ja istmikuosa on valmistatud tugevdatud plastist ja metallist; need jäljendavad inimese keret ja reisi ning on H-punktis mehaaniliselt liigendiga ühendatud. Mõõtepeale, mis on liigendiga paigaldatud H-punkti, kinnitatakse torso tegeliku kaldenurga mõõtmiseks nurgamõõtur. Istmikuosa külge kinnitatud reguleeritava reielatiga määratakse reite keskjoon ja seda kasutatakse puusa nurga mõõturi nulljoonena.

2. Kere- ja jalaosad

Sääreosad on istmikuosaga ühendatud põlvedevahelise ühenduslati kaudu, mis on reguleeritava reielati laienduseks külgsuunas. Sääreosadele on põlvede nurga mõõtmiseks kinnitatud nurgamõõturid. Kinga- ja jalalabaosad kalibreeritakse jalalaba nurga mõõtmiseks. Seade orienteeritakse ruumis kahe vesiloodi abil. Kereosa raskused asetatakse vastavatesse raskuskeskmetesse, nii et istmele avaldub 76 kg kaaluvale mehele vastav koormus. Tuleb veenduda, et 3-DH-aparaadi kõik liigendid liiguvad vabalt ilma märgatava hõõrdumiseta.

Aparaat vastab ISO standardis 6549-1980 kirjeldatule.

Joonis 1

3-DH-aparaadi osade nimetused

Joonis 2

3-DH-aparaadi osade mõõtmed ja koormuse jaotus

(1) Üksikasjaliku teabe saamiseks 3-DH-aparaadi konstruktsiooni kohta pöörduge: Society of Automotive Engineers (SAE), 400 Commonwealth Drive, Warrendale, Pennsylvania 15096, USA.

2. liide

KOLMEMÕÕTMELINE TAUSTSÜSTEEM

1.	Kolmemõõtmeline taustsüsteem on määratud kolme ristuva tasandiga, mis on kindlaks määratud sõiduki tootja poolt (vt joonis) (1).

2.	Sõiduki mõõteasendi kindlaksmääramiseks on sõiduk paigutatud toetuspinnale, nii et koordinaatmärkide koordinaadid vastavad tootja antud väärtustele.

3.	R-punkti ja H-punkti koordinaadid määratakse sõiduki tootja antud koordinaatmärkide suhtes.

Joonis

Kolmemõõtmeline taustsüsteem

(1) Võrdlussüsteem vastab ISO standardile 4130-1978.

3. liide

ISTEKOHTADE VÕRDLUSANDMED

1. Võrdlusandmete kodeerimine

Kõigi istekohtade võrdlusandmed loetakse järjest üles. Istekohad identifitseeritakse kahekohalise koodiga. Esimesel kohal on araabia number, mis tähistab istmerida, loendatuna sõiduki esiosast tagaosa suunas. Teisel kohal on suurtäht, mis tähistab istekoha asukohta reas sõidusuunas vaadatuna; kasutada tuleks järgmisi tähti:

L	=	vasak
C	=	keskmine
R	=	parem

2. Sõiduki mõõteasendi kirjeldus

2.1. Koordinaatmärkide koordinaadid

X …

Y …

Z …

3. Võrdlusandmete nimekiri

3.1. Istekoht: …

3.1.1. R-punkti koordinaadid

X …

Y …

Z …

3.1.2. Torso arvutuslik kaldenurk …

3.1.3. Istme reguleerimise tehnilised andmed (1)

horisontaalselt: …

vertikaalselt: …

istumisnurga suhtes: …

torso kaldenurk: …

Märkus: teiste istekohtade võrdlusandmed on toodud punktides 3.2, 3.3 jne.

(1) Mittevajalik maha tõmmata.

4. LISA

Peatoe kõrguse ja laiuse määramine

Joonis 1

Kõrgus

Joonis 2

5. LISA

Katsete käigus tehtavad joonised ja mõõtmised

6. LISA

ENERGIA NEELDUMISE KONTROLLIMISE KATSE LÄBIVIIMINE

1. Ettevalmistus, katseseade, salvestusseadmed ja katse läbiviimine

1.1. Ettevalmistus

Energiat neelava materjaliga kaetud peatugesid reguleeritakse ja neid katsetatakse sõiduki istmel või konstruktsiooni osal, kuhu nad on paigaldatud. Konstruktsiooni osa kinnitatakse tugevalt katsestendi külge selliselt, et see jääb jõu avaldamise ajal liikumatuks; alus, millel see asetseb, peab eritingimuste puudumisel olema enam-vähem horisontaalne, eritingimusi peab põhjendama. Kui istme seljatugi on reguleeritav, kinnitatakse see käesoleva eeskirja punktis 7.2.2 kirjeldatud asendisse.

Peatugi paigaldatakse istme seljatoele nii, nagu ta asetseb sõidukis. Kui tegemist on eraldiseisva peatoega, kinnitatakse see sõiduki konstruktsiooni osale, kuhu ta tavaliselt on kinnitatud.

Kui tegemist on reguleeritava peatoega, reguleeritakse see kõige ülemisse asendisse, mida reguleerimisseade võimaldab.

1.2. Katseseade

1.2.1.

Seade koosneb pendlist, mille telg toetub kuullaagritele ning mille taandatud mass (1) selle löögikeskmes on 6,8 kg. Pendli alumiseks osaks on jäik 165 mm läbimõõduga peakujuline katseseade, mille kese langeb kokku pendli löögikeskmega.

1.2.2.

Peakujulise katseseadme külge kinnitatakse kaks kiirendusmõõturit ja kiirusemõõtja, mis on suutelised mõõtma väärtusi löögi suunas.

1.3. Salvestusseadmed

Kasutatavad salvestusseadmed peavad võimaldama mõõta järgmise täpsusega.

1.3.1.

Kiirendus:

täpsus = ± 5 % tegelikust väärtusest;

mõõteahela sagedusklass: CFC 600, mis vastab standardile ISO 6487 (1987);

ristsuunaline tundlikkus ≤ 5 % skaala kõige madalamast väärtusest.

1.3.2.

Kiirus:

täpsus = ± 2,5 % tegelikust väärtusest;

tundlikkus = 0,5 km/h.

1.3.3.

Aja salvestamine

Mõõteriistad peavad võimaldama võtta aega kogu tegevuse jooksul ning anda näitusid tuhandiksekundilise täpsusega:

katse analüüsimiseks kasutataval salvestisel märgitakse ära löögi algusmoment, kui peakujuline katseseade ja katsetatav peatugi esmakordselt kokku puutuvad.

1.4. Katse läbiviimine

1.4.1.

Kui peatugi on paigaldatud ja reguleeritud käesoleva lisa punkti 1.1 kohaselt, antakse löök labori valitud punktidesse käesoleva eeskirja punktis 6.1 määratud peaga kokkupõrke tsoonis ja kui võimalik ka punktis 6.2 määratud väljapoole peaga kokkupõrke tsooni jäävates piirkondades pindadel, mille kõveruse raadius on väiksem kui 5 mm.

1.4.1.1.

Tagakülje puhul on tagant ettepoole antava löögi suund pikitasapinnal, mis on vertikaalsuunas 45° nurga all.

1.4.1.2.

Esikülje puhul on eest tahapoole antava löögi suund pikitasapinnal horisontaalne.

1.4.1.3.

Esimesi ja tagumisi alasid piirab peatoe ülemise ääre horisontaalne puutetasapind, mis on kindlaks määratud käesoleva eeskirja punktis 7.2.

1.4.2.

Peakujuline katseseade põrkub katsetatava objektiga kiirusel 24,1 km/h; see kiirus saadakse kas ainult pöörlemisenergia abil või kasutatakse pöörduvat lisaseadet.

2. Tulemused

Eespool kirjeldatud meetodil teostatud katses ei tohi peakujulise katseseadme aeglustus olla rohkem kui kolme millisekundi jooksul püsivalt suurem kui 80 g. Aeglustusmääraks võetakse kahe aeglustusmõõdiku näitude keskmine.

3. Samaväärsed katsemeetodid

3.1.	Samaväärsed katsemeetodid on lubatud tingimusel, et saavutatakse punktis 2 nõutavad tulemused, eelkõige võib muuta katseseadme suunda tingimusel, et peatoe ja löögi suuna vaheliste suhteliste nurkade suurus on sama.

3.2.	Punktis 1 kirjeldatud meetodist erineva meetodi samaväärsuse tõendamise eest vastutab meetodit kasutav isik.

(1) Pendli taandatud massi mr suhet pendli kogumassi m vahemaal a löögikeskme ja pöörlemistelje vahel ning vahemaal l raskuskeskme ja pöörlemistelje vahel väljendab järgmine valem: mr = m (l/a).

7. LISA

Peatoe ava mõõdu A kindlaksmääramine

(vt käesoleva eeskirja punktid 6.6.2 ja 6.6.3)

Joonis 1

Horisontaalse ava näidis

Joonis 2

Vertikaalavade näidis

14.8.2010

Euroopa Liidu Teataja

L 215/27

Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel on õiguslik toime ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumise kuupäeva tuleks kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni staatust käsitleva dokumendi TRANS/WP.29/343 viimasest versioonist, mis on kättesaadav Internetis aadressil:

http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 26 – Sõiduki välispinnast väljaulatuvate osadega seotud tüübikinnituse ühtsete sätete kohta

Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni:

03-seeria muudatuste 1. täiendus – jõustumiskuupäev: 11. juuni 2007

SISUKORD

EESKIRI

1.	Reguleerimisala ja eesmärk

Mõisted

3.	Tüübikinnituse taotlemine

4.	Tüübikinnitus

Üldnõuded

Erinõuded

7.	Sõidukitüübi muutmine ja tüübikinnituse laiendamine

8.	Toodangu vastavus nõuetele

9.	Karistused toodangu nõuetele mittevastavuse korral

10.	Tootmise lõplik peatamine

11.	Tüübikinnituskatseid tegevate tehniliste teenistuste ja haldustalituste nimed ja aadressid

12.	Üleminekusätted

LISAD

1. lisa –

Teatis sõiduki tüübikinnituse andmise või tüübikinnituse laiendamise või tüübikinnituse andmisest keeldumise või tüübikinnituse tühistamise või sõidukitüübi tootmise lõpetamise kohta seoses välispinnast väljaulatuvate osadega

2. lisa –

Tüübikinnituse märkide kujundus

3. lisa –

Väljaulatuvate osade ja vahede mõõtmete kindlaksmääramise meetodid

4. lisa –

Teatis eraldi varustuse, nagu pakiraam, suusaraam või raadio vastuvõtu- või saateantenn, tüübikinnituse andmise või tüübikinnituse laiendamise või tüübikinnituse andmisest keeldumise või tüübikinnituse tühistamise või tootmise lõpetamise kohta.

1. REGULEERIMISALA JA EESMÄRK

1.1.	Käesolevat eeskirja kohaldatakse M1-kategooria sõidukite (1) välispinnast väljaulatuvate osade suhtes. Seda ei kohaldata välimiste tahavaatepeeglite ega pukseerimisseadiste kuulide suhtes.

1.2.	Käesoleva eeskirja eesmärgiks on vähendada kokkupõrke korral kehavigastuste tekkimise ohtu või nende raskust inimese puhul, kes saab sõiduki kerelt löögi või põrkab vastu seda. See kehtib nii seisva kui ka liikuva sõiduki kohta.

2. MÕISTED

Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid.

2.1. „Sõiduki tüübikinnitus”– sõiduki tüübikinnitus seoses sõiduki välispinnast väljaulatuvate osadega.

2.2. „Sõiduki tüüp”– mootorsõidukikategooria, mille sõidukid ei erine üksteisest selliste oluliste tunnuste poolest nagu välispinna kuju ja materjalid.

2.3. „Välispind”– sõiduki välised osad, sealhulgas kapott, pagasiruumi kaas, uksed, poritiivad, katus, valgustus- ja valgussignaalseadmed ning nähtavad tugevdusosad.

2.4. „Põrandajoon”– joon, mis määratletakse järgmiselt.

Koormatud sõidukit ümbritseb määramata kõrgusega vertikaaltelje ja 30° poolnurgaga koonus, mis puutub katkematult ja võimalikult madalal kokku sõiduki välispinnaga. Põrandajoon on nende puutepunktide geomeetrilisel ühendamisel moodustuv joon. Põrandajoone kindlaksmääramisel jäetakse arvesse võtmata tungraua tõstekohad, heitgaasitorustik ja rattad. Rattakoobaste tühimikud arvatakse täidetuks kujuteldava pinnaga, mis moodustab külgneva välispinnaga katkematu terviku. Põrandajoone kindlaksmääramisel võetakse arvesse sõiduki mõlemad kaitserauad. Olenevalt konkreetsest sõidukist võib põrandajoon ulatuda kaitseraua välisservani või kaitseraua all oleva kerepaneelini. Kahe või enama kokkupuutepunkti korral kasutatakse põrandajoone kindlaksmääramisel alumist puutepunkti.

2.5. „Kumerusraadius”– sellise ringjoonekaare raadius, mis vastab kõige täpsemini vaadeldava osa kerakujulisele vormile.

2.6. „Koormatud sõiduk”– suurima tehniliselt lubatud massini koormatud sõiduk. Hüdropneumaatilise, hüdraulilise või pneumaatilise vedrustusega või koormusele vastava automaatse loodimisseadmega varustatud sõidukite katsetamine toimub sõiduki tootja poolt kindlaksmääratud kõige ebasoodsamates tavakasutuse tingimustes.

2.7. „Sõiduki kõige äärmine serv”– tasapind sõiduki kummalgi küljel, mis on paralleelne sõiduki keskmise pikitasapinnaga ning langeb ühte selle külgserva äärmise punktiga, ning risti asetsev püsttasapind sõiduki eesmises ja tagumises osas, mis langeb ühte eesmise ja tagumise serva äärmiste punktidega, välja arvatud projektsioon, mille tekitavad:

2.8. „Väljaulatuva osa mõõtmed”– paneelile monteeritud osa puhul käesoleva eeskirja 3. lisa punktis 2 kirjeldatud viisil määratud mõõtmed.

2.9. „Paneeli tingjoon”– joon, mis kulgeb läbi kera keskpunkti ning kahe punkti kera pinnal, kui kera pind puutub 3. lisa punktis 2.2 kirjeldatud mõõtmise ajal esimest ja viimast korda osaga kokku.

2.10. „Antenn”– seade, mida kasutatakse elektromagnetsignaalide edastamiseks ja/või vastuvõtmiseks

3. TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

3.1.	Sõiduki tüübikinnituse taotlemine seoses sõiduki välispinnast väljaulatuvate osadega

3.1.1.

Sõiduki tüübikinnituse taotluse seoses sõiduki väljaulatuvate osadega esitab sõiduki tootja või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja.

3.1.2.

Tüübikinnituse taotlusega peavad kaasas olema järgmised dokumendid kolmes eksemplaris:

3.1.2.1.

sõiduki esi-, taga- ja küljeosa fotod, võetuna nurga all 30°–45° sõiduki vertikaalse keskpikitasapinna suhtes;

3.1.2.2.

joonised kaitseraudade mõõtmetega; ning vajaduse korral

3.1.2.3.

teatavate sõiduki välispinnast väljaulatuvate osade joonised ja vajaduse korral punktis 6.9.1 nimetatud teatavate välispinnaosade joonised.

3.1.3.

Tüübikatsetuste eest vastutavale tehnilisele teenistusele esitatakse kinnitatavale sõidukitüübile vastav näidissõiduk. Tehnilise teenistuse nõudel tuleb samamoodi esitada ka konkreetsed osad või kasutatud materjalide näidised.

3.2.	Tüübikinnituse taotlemine pakiraamide, suusaraamide ning raadio vastuvõtu- ja saateantennidele, mida peetakse eraldi tehniliseks varustuseks

3.2.1.

Tüübikinnituse taotluse paki- ja suusaraamide ning raadio vastuvõtu- või saateantennide suhtes, mida peetakse eraldi tehniliseks varustuseks, peab esitama sõiduki tootja, nimetatud lisavarustuse tootja või tootjate nõuetekohaselt volitatud esindaja.

3.2.2.

Punktis 3.2.1 nimetatud varustuse iga tüübi tüübikinnitustaotlusega peavad kaasas olema:

3.2.2.1.

eraldi varustuse tehnilisi omadusi kirjeldavad dokumendid kolmes eksemplaris ning iga müüdava varustuse paigaldamise juhend;

3.2.2.2.

eraldi tehnilise varustuse tüübi näidis. Kui pädev asutus peab seda vajalikuks, võib ta nõuda lisanäidiseid.

4. TÜÜBIKINNITUS

4.1.	Sõiduki tüübikinnitus seoses sõiduki välispinnast väljaulatuvate osadega

4.1.1.

Kui käesoleva eeskirja kohaselt kinnituse saamiseks esitatud sõidukitüüp vastab punktide 5 ja 6 nõuetele, antakse sellele sõidukitüübile kinnitus.

4.1.2.

Igale kinnituse saanud sõidukitüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest numbrit (praegu 03, mis vastab muudatuste seeriale 03) näitavad kinnituse andmise ajaks käesolevasse eeskirja kõige viimasena tehtud olulisi tehnilisi muudatusi sisaldavat muudatuste seeriat. Üks ja seesama kokkuleppeosaline ei või anda sama numbrit teisele sõidukitüübile.

4.1.3.

Teade sõidukitüübile käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse andmise, kinnituse laiendamise, kinnituse andmisest keeldumise, kinnituse tühistamise või sõidukitüübi tootmise lõpetamise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalisriikidele, kasutades käesoleva eeskirja 1. lisas toodud vormi.

4.1.4.

Igale käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud sõidukitüübile vastavale sõidukile tuleb kinnitada tüübikinnituse vormil kindlaksmääratud hästi märgatavas ja kergesti juurdepääsetavas kohas rahvusvaheline tüübikinnituse märk, millel on:

4.1.4.1.

ringi paigutatud täht E, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi eraldusnumber;

4.1.4.2.

punktis 4.1.4.1 nimetatud ringist paremal käesoleva eeskirja number, millele järgneb täht R, tühik ja tüübikinnitusnumber.

4.1.5.

Kui sõidukitüüp vastab ühe või mitme teise kokkuleppele lisatud eeskirja kohaselt kinnitatud sõidukitüübile, ei pea selle eeskirja kohaselt kinnituse andnud riik punktis 4.1.4.1 kirjeldatud sümbolit kordama; sellisel juhul paigutatakse sellest sümbolist paremale üksteise alla tulpa kõigi eeskirjade numbrid ja sümbolid, mille kohaselt on antud kinnitus riigis, mis on käesoleva eeskirja kohaselt kinnituse andnud.

4.1.6.

Tüübikinnituse märk peab olema selgelt loetav ja kustumatu.

4.1.7.

Tüübikinnituse märk tuleb kinnitada sõiduki tootja poolt kinnitatud sõiduki andmetega plaadi lähedale või selle peale.

4.1.8.

Käesoleva eeskirja 2. lisa pakub tüübikinnituse märkide kujundamise näiteid.

4.1.9.

Pädev asutus peab enne kinnituse andmist kontrollima toodangu vastavuse tõhusaks kontrollimiseks sobiva korra olemasolu.

4.2.	Tüübikinnitus pakiraamide, suusaraamide ning raadio vastuvõtu- ja saateantennide puhul, mida peetakse eraldi tehniliseks varustuseks

4.2.1.

Kui käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saamiseks esitatud eraldi tehniline varustus vastab punktide 6.16, 6.17 ja 6.18 nõuetele, antakse sellele tüübikinnitus.

4.2.2.

Igale kinnituse saanud eraldi tehnilise varustuse tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest numbrit (praegu 02, mis vastab 13. detsembril 1996 jõustunud muudatuste seeriale 02) näitavad kinnituse andmise ajaks käesolevasse eeskirja kõige viimati tehtud peamisi tehnilisi muudatusi sisaldavat muudatuste seeriat. Üks ja seesama kokkuleppeosaline ei või anda sama numbrit teisele sõidukitüübile.

4.2.3.

Teade eraldi tehnilise varustuse tüübile käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse andmise, kinnituse laiendamise, kinnituse andmisest keeldumise, kinnituse tühistamise või tüübi tootmise lõpetamise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalisriikidele, kasutades käesoleva eeskirja 4. lisas toodud vormi.

4.2.4.

Igale käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud tüübile vastavale eraldi tehnilisele varustusele tuleb kinnitada tüübikinnituse vormil kindlaksmääratud hästi märgatavas ja kergesti juurdepääsetavas kohas rahvusvaheline tüübikinnituse märk, millel on:

4.2.4.1.

Ringi paigutatud täht E, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi eraldusnumber (2);

4.2.4.2.

punktis 4.2.4.1 nimetatud ringist paremal käesoleva eeskirja number, millele järgneb täht R, tühik ja tüübikinnitusnumber.

4.2.5.

Tüübikinnituse märk peab olema selgelt loetav ja kustumatu.

4.2.6.

Tüübikinnituse märk tuleb kinnitada tootja kinnitatud eraldi tehnilise varustuse andmetega plaadi lähedale või selle peale.

4.2.7.

Käesoleva eeskirja 2. lisa pakub tüübikinnituse märkide kujundamise näiteid.

4.2.8.

Pädev asutus peab enne kinnituse andmist kontrollima toodangu tüübikinnitusele vastavuse tõhusaks kontrollimiseks sobiva korra olemasolu.

5. ÜLDNÕUDED

5.1.

Käesoleva eeskirja nõudeid ei kohaldata nende välispinna osade suhtes, mis koormatud sõiduki, mille kõik uksed, aknad, pakiruumi kaas, kapott jne on suletud, puhul on:

5.1.1.

rohkem kui 2 meetri kõrgusel,

5.1.2.

põrandajoonest madalamal või

5.1.3.

asendis, mis ei võimalda neid ei staatilistes ega töötingimustes puudutada 100 mm läbimõõduga kuuliga.

5.2.

Sõiduki välispinnal ei tohi olla väljapoole suunatud terava otsaga või muidu teravaid osi ega sellise kuju, mõõtmete, suuna või kõvadusega väljaulatuvaid osi, mis võivad suurendada kehavigastuste tekkimise ohtu või nende raskust isiku puhul, kes kokkupõrke korral saab löögi sõiduki välispinnalt või põrkab selle vastu.

5.3.	Sõiduki välispinnal ei tohi olla väljaulatuvaid osi, mis võivad haakuda jalakäijate, jalgratturite või mootorratturite külge.

5.4.	Ühegi välispinnast välja ulatuva osa kumerusraadius ei tohi olla alla 2,5 mm. See nõue ei kehti välispinna vähem kui 5 mm eendite suhtes, kuid selliste osade väljapoole suunatud nurgad peavad olema tömbid, välja arvatud juhul, kui selliste osade eendumine on väiksem kui 1,5 mm.

5.5.

Nende välispinnast välja ulatuvate osade puhul, mis on valmistatud materjalist, mille Shore’i kõvadus A ei ületa 60, võib kumerusraadius olla alla 2,5 mm.

Kõvaduse mõõtmised tehakse sõidukile paigaldatud osal. Kui kõvadust ei saa määrata Shore’i A meetodil, siis antakse hinnang võrreldavate mõõtmiste põhjal.

5.6.	Punktide 5.1–5.5 nõudeid kohaldatakse lisaks punkti 6 erinõuetele, kui need erinõuded ei näe otsesõnu ette teisiti.

6. ERINÕUDED

6.1. Dekoratiivelemendid

6.1.1.

Kerepinnalt üle 10 mm eenduvad lisadekoratiivelemendid peavad sisse tõmbuma, irduma või kõrvale painduma, kui nende kõige esileulatuvamat punkti mõjutatakse jõuga 10 daN paigalduspinnaga peaaegu paralleelse tasapinna igas suunas. Neid nõudeid ei kohaldata radiaatorivõrede dekoratiivelementide suhtes; nende suhtes kehtivad punktis 5 ettenähtud üldnõuded. Jõu 10 daN rakendamiseks kasutatakse kuni 50 mm läbimõõduga tasapinnalise otsaga tõukurit. Kui see ei ole võimalik, siis kasutatakse samaväärset meetodit. Pärast dekoratiivelementide sisse- või tagasitõmbumist, irdumist või paindumist ei tohi ükski allesjäänud väljaulatuv osa olla pikem kui 10 mm. Kõnealused väljaulatuvad osad peavad igal juhul vastama punkti 5.2 nõuetele. Kui dekoratiivelement on paigaldatud alusele, siis loetakse alust dekoratiivelemendi, mitte aluspinna osaks.

6.1.2.

Välispinnal asetsevate kaitseribade või -katte suhtes ei kehti punkti 6.1.1 nõuded. Need peavad siiski olema sõidukile tugevasti kinnitatud.

6.2. Esilaternad

6.2.1.

Esilaternatel on lubatud kasutada eenduvaid võrusid ja äärikuid, kui väljaulatuv osa, mõõdetuna esilaterna läbipaistva välispinna suhtes, ei ole üle 30 mm ning kumerusraadius on vähemalt 2,5 mm. Kui esilatern on paigaldatud täiendava läbipaistva pinna taha, siis mõõdetakse väljaulatuvat osa alates kõige äärepoolsemast läbipaistvast pinnast. Väljaulatuvate osade määramiseks kasutatakse käesoleva eeskirja 3. lisa punktis 3 kirjeldatud meetodit.

6.2.2.

Peitlaternad peavad vastama nii töö- kui ka peiteasendis punkti 6.2.1 nõuetele.

6.2.3.

Punkti 6.2.1 nõudeid ei kohaldata keresse peidetavate või kere osa alla jäävate esilaternate suhtes, kui kere vastab punkti 6.9.1 nõuetele.

6.3. Võred ja avad

6.3.1.

Punkti 5.4 nõudeid ei kohaldata liikumatute ja liikuvate osade vaheliste avade suhtes, sealhulgas õhu sisse- või väljalaskeava võre ja radiaatorivõre osad, kui järjestikku asetsevate osade kaugus üksteisest ei ole üle 40 mm ning kui võredel ja avadel on talituslik otstarve. 25–40 mm avade kumerusraadius peab olema 1 mm või suurem. Kui kahe üksteise kõrval asetseva osa vaheline kaugus on siiski alla 25 mm, ei tohi nende väljaulatuvate osade kumerusraadius olla väiksem kui 0,5 mm. Võrede ja avade kahe kõrvuti osa vaheline kaugus määratakse käesoleva eeskirja 3. lisa punktis 4 kirjeldatud meetodil.

6.3.2.

Võre või ava osade esipoole ja külgpindade ühenduskoht peab olema tömp.

6.4. Klaasipuhastid

6.4.1.

Klaasipuhasti peab olema paigaldatud nii, et klaasipuhasti võlli ümbritseks punkti 5.4 nõuetele vastava kumerusraadiuse ning vähemalt 150 mm2 pindalaga kaitsekate. Ümarate katete väljaulatuv pind peab olema vähemalt 150 mm2, mõõdetuna kuni 6,5 mm kauguselt väljaulatuva osa kõige enam eenduvast punktist. Nendele nõuetele peavad vastama ka tagaklaasi- ja esilaternapuhastid.

6.4.2.

Punkti 5.4 ei kohaldata klaasipuhastiharjade ja tugielementide suhtes. Nendel seadistel ei tohi siiski olla teravaid nurki ega teravaotsalisi või lõikavaid osi.

6.5. Kaitserauad

6.5.1.

Kaitseraua otsad peavad kokkupõrkeohu vähendamiseks olema välispinna suhtes sissepoole pööratud. See nõue loetakse täidetuks, kui kaitserauda on võimalik keresse sisse tõmmata või kui kaitseraud on kerega ühendatud või kui kaitseraua ots on sissepoole pööratud nii, et seda ei saa puudutada 100 mm läbimõõduga kuuliga ning vahe kaitseraua otsa ja ümbritseva kere vahel ei ole üle 20 mm.

6.5.2.

Kui kaitseraua joon, mis on ühtlasi auto vertikaalse projektsiooni väline kontuur, on jäigal pinnal, peab selle pinna kumerusraadius olema vähemalt 5 mm kõigis punktides kontuurjoonest kuni 20 mm sissepoole ja vähemalt 2,5 mm kõigil muudel juhtudel. See nõue kehtib kontuurjoonest kuni 20 mm seespool paikneva piirkonna selle osa suhtes, mis asub kontuurjoone ja kahe vertikaaltasapinna, mis kumbki moodustavad sõiduki sümmeetrilise pikitasapinnaga 15° nurga, puutepunktide vahel või neist eespool (või tagumise kaitseraua puhul tagapool) (vt joonist 1).

6.5.3.

Punkti 6.5.2 nõudeid ei kohaldata kaitseraua osade või kaitserauale paigaldatud osade või kaitseraua süvendite suhtes, mille eendumine on alla 5 mm, eelkõige liigendite katete ja esilaternapesurite pihustite suhtes; kuid selliste osade väljaulatuvad nurgad peavad olema tömbid, välja arvatud juhul, kui eendumine on alla 1,5 mm.

6.6. Uste käepidemed, hinged ja surunupud, pagasiruumid ja kapotid; kütusepaagi korgid ja kaaned

6.6.1.

Uste ja pagasiruumi käepidemete väljaulatuvus võib olla kuni 40 mm, kõigil muudel juhtudel võib väljaulatuvus olla kuni 30 mm.

Joonis 1

6.6.2.

Külgukse pööratavate käepidemete puhul peab olema täidetud üks kahest järgmisest nõudest.

6.6.2.1.

Ukse tasapinnaga paralleelselt pöörduva käepideme pööratav ots peab olema suunatud taha. Sellise käepideme ots peab olema pööratud ukse tasapinna poole ning paiknema kaitseümbrises või süvendis.

6.6.2.2.

Käepidemed, mis pöörduvad väljapoole suunas, mis ei ole paralleelne ukse tasapinnaga, peavad suletud asendis olema ümbritsetud kaitseümbrisega või paiknema süvendis. Vaba ots peab olema suunatud kas taha või alla.

Sellest hoolimata võidakse pidada viimati nimetatud tingimusele mittevastavaid käepidemeid vastuvõetavaks, kui:

a)	neil on spetsiaalne tagasipöördemehhanism,

b)	nende eendumine tagasipöördemehhanismi võimaliku rikke korral ei ole üle 15 mm,

c)	nad vastavad avatud asendis punkti 5.4 nõuetele ning

d)	käepideme otsa pindala, mõõdetuna kuni 6,5 mm kaugusel kõige väljaulatuvamast punktist, ei ole väiksem kui 150 mm2.

6.7. Rattad, rattamutrid, laagri kaitsekapslid ja rattakilbid

6.7.1.

Punkti 5.4 nõudeid ei kohaldata.

6.7.2.

Ratastel, rattamutritel, laagrite kaitsekapslitel ja rattakilpidel ei tohi olla üle rattavelje ulatuvaid teravaid või lõikavaid eendeid. Tiibmutreid ei ole lubatud kasutada.

6.7.3.

Sirgjooneliselt liikuval sõidukil ei tohi ükski rataste pöörlemistelgi läbivast horisontaaltasapinnast ülalpool paiknev rattaosa, välja arvatud rehvid, horisontaaltasandil ulatuda üle välispinna või konstruktsiooni vertikaalprojektsiooni. Kui talitlusnõuded seda nõuavad, võivad rattakilbid, mis katavad rattaid ja kaitsekapsleid, siiski ulatuda üle välispinna või konstruktsiooni vertikaalprojektsiooni tingimusel, et nende väljaulatuva osa kumerusraadius on vähemalt 30 mm ning et üle välispinna või konstruktsiooni vertikaalprojektsiooni ulatuv eend ei ole ühelgi juhul suurem kui 30 mm.

6.8. Lehtmetallist servad

6.8.1.

Lehtmetallist servad, nagu need on vihmaveerennidel ja lükanduste liugurteedel, on lubatud ainult juhul, kui need on tagasi painutatud või paigaldatud koos kaitsega, mis vastab käesolevas eeskirjas ettenähtud nõuetele.

Kaitseta serva loetakse tagasipainutatuks, kui tagasipaine on umbes 180° või kui see on sõiduki kere poole painutatud nii, et seda ei saa puudutada 100 mm läbimõõduga kuuliga.

Punkti 5.4 nõuet ei kohaldata järgmiste lehtmetallist servade suhtes: kapoti tagumine serv ja tagumise pakiruumi esiserv.

6.9. Kere paneelid

6.9.1.

Kere paneelide niverdused võivad olla kumerusraadiusega alla 2,5 mm, kuid mitte alla ühe kümnendiku väljaulatuva osa kõrgusest H, mõõdetuna 3. lisa punktis 1 kirjeldatud viisil.

6.10. Külgmised õhusuunajad ja vihmaveerennid

6.10.1.

Külgmiste õhusuunajate ja vihmaveerennide väljapoole painutatud servade kumerusraadius peab olema vähemalt 1 mm.

6.11. Tungraua tõstekohad ja heitgaasitorustik

6.11.1.

Tungraua tõstekohad ja heitgaasitorustik ei tohi ulatuda üle 10 mm üle vertikaalselt nende kohal paikneva põrandajoone vertikaalprojektsiooni. Erandina sellest nõudest võib kaugemale kui 10 mm üle põrandajoone vertikaalprojektsiooni ulatuda heitgaasitoru, mille ots on ümardatud, kusjuures minimaalne kumerusraadius on 2,5 mm.

6.12. Õhu sisse- ja väljalaskeavad

6.12.1.

Õhu sisse- ja väljalaskeavad peavad igas kasutusasendis vastama punktide 5.2, 5.3 ja 5.4 nõuetele.

6.13. Katus

6.13.1.

Avatavat katust kontrollitakse suletud asendis.

6.13.2.

Lahtisi sõidukeid kontrollitakse nii ülestõstetud kui ka allalastud katusega.

6.13.2.1.

Kui kokkupandav katus on alla lastud, siis ei kontrollita sõidukit seespool kujuteldavat pinda, mille moodustab kokkupandav katus ülestõstetud asendis.

6.13.2.2.

Kui sõiduki standardvarustuses on kokkuvolditud asendis katuse kaitsekate, siis peab kontrollimine toimuma kaitsekattega.

6.14. Aknad

6.14.1.

Sõiduki välispinnast väljapoole liikuvad aknad peavad kõigis kasutusasendites vastama järgmistele tingimustele:

6.14.1.1.

ükski vaba serv ei tohi olla ettepoole suunatud;

6.14.1.2.

ükski akna osa ei tohi ulatuda kaugemale sõiduki kõige äärmisest servast.

6.15. Registreerimismärgi kinnitusdetailid

6.15.1.

Sõiduki tootja ettenähtud registreerimismärgi kinnitusdetailid peavad vastama käesoleva eeskirja punkti 5.4 nõuetele, kui neid saab sõiduki tootja soovituste kohaselt paigaldatud registreerimismärgi korral puudutada 100 mm läbimõõduga kuuliga.

6.16. Pakiraamid ja suusaraamid

6.16.1.

Pakiraamid ja suusaraamid peavad olema sõidukile kinnitatud nii, et need on vähemalt ühes suunas sundlukustusega ning peavad vastu horisontaal-, piki- ja ristisuunaliste jõudude mõjule, mis on vähemalt võrdne raami tootja määratud vertikaalse kandevõimega. Tootja juhiste kohaselt sõidukile paigaldatud paki- või suusaraami katsetades ei tohi koormust rakendada ainult ühes punktis.

6.16.2.

Pindadel, mida pärast raami paigaldamist saab puudutada 165 mm läbimõõduga kuuliga, ei tohi olla osi, mille kumerusraadius on alla 2,5 mm, välja arvatud juhul, kui saab kohaldada punkti 6.3 nõudeid.

6.16.3.

Kinnitusdetailid, näiteks tööriistade abita kinni või lahti keeratavad poldid, ei tohi ulatuda kaugemale kui 40 mm üle punktis 6.16.2 nimetatud pindade, kusjuures eend määratakse kindlaks 3. lisa punktis 2 ettenähtud meetodil, kuid kõnealuse lisa punktis 2.2 ettenähtud meetodi rakendamise juhtudel kasutatakse kuuli läbimõõduga 165 mm.

6.17. Antennid

6.17.1.

Raadio vastuvõtu- või saateantennid peavad olema sõidukile paigaldatud nii, et juhul kui mõnes antennitootja määratud kasutusasendis on antenni vaba otsa kõrgus teepinnast alla 2 m, peab see asuma alal, mis piirneb punktis 2.7 määratletud sõiduki kõige äärmisest servast 10 cm seespool asuvate vertikaaltasapindadega.

6.17.2.

Lisaks sellele tuleb antennid sõidukile paigaldada ning vajaduse korral nende vaba otsa liikuvust piirata nii, et ükski antenni osa ei ulatuks üle sõiduki kõige äärmise serva, nagu see on määratletud punktis 2.7.

6.17.3.

Antennitorude kumerusraadius võib olla alla 2,5 mm. Liikuvatel otstel peavad aga olema liikumatult kinnitatud katted kumerusraadiusega mitte alla 2,5 mm.

6.17.4.

Antenni aluste eendumine ei tohi olla üle 40 mm, mõõdetuna 3. lisa punktis 2 ettenähtud viisil.

6.17.4.1.

Juhul kui painduva toru või osa puudumise tõttu ei ole võimalik kindlaks teha, mis on antenni alus, loetakse nõue täidetuks, kui pärast seda, kui kuni 50 mm läbimõõduga tasapinnalise otsaga tõukuriga on antenni kõige esileulatuvamas punktis rakendatud 50 daN tugevusega horisontaalset jõudu ees- ja tagasuunas,

a)	paindub antenn kinnituspinna suunas ega eendu rohkem kui 40 mm või

b)	antenn murdub ning antenni allesjäänud osal ei ole teravaid ega ohtlikke servi, mida saaks puudutada 100 mm läbimõõduga kuuliga, ning antenn ei eendu rohkem kui 40 mm.

6.17.4.2.

Punkte 6.17.4. ja 6.17.4.1. ei kohaldata antennide suhtes, mis asuvad juhi R-punkti läbivast vertikaalsest risttasandist tagapool, tingimusel et antenn koos korpusega ei eendu rohkem kui 70 mm mõõdetuna 3. lisa punktis 2 ettenähtud viisil.

Kui vertikaalsest risttasandist tagapool paiknev antenn eendub rohkem kui 70 mm, kohaldatakse punkti 6.17.4.1., võttes eendumispiiriks 70 mm, mitte 40 mm.

6.18. Paigaldamisjuhend

6.18.1.

Eraldi varustusena tüübikinnituse saanud pakiraame, suusaraame ning raadio vastuvõtu- ja saateantenne ei tohi müüki panna, müüa ega osta, kui nendega ei ole kaasas paigaldamisjuhendit. Paigaldamisjuhend peab sisaldama piisavalt teavet, võimaldamaks tüübikinnituse saanud osa sõidukile paigaldada punktide 5 ja 6 asjaomaste nõuete kohaselt. Eelkõige tuleb ära näidata teleskoopantenni kasutusasendid.

7. SÕIDUKITÜÜBI MUUTMINE JA TÜÜBIKINNITUSE LAIENDAMINE

7.1.	Igast sõidukitüübi muutmisest tuleb teatada tüübi kinnitanud ametiasutusele. Kõnealune asutus võib:

7.1.1.

otsustada, et tehtud muudatustel tõenäoliselt ei ole märgatavat kahjulikku mõju; või

7.1.2.

nõuda tüübikatsetusi tegevalt tehniliselt teenistuselt täiendavat aruannet.

7.2.	Tüübikinnituse andmise kinnitus koos muudatuste kirjeldusega või teade kinnituse andmisest keeldumise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele punktis 4.3 ettenähtud korras.

7.3.	Tüübikinnituse laienduse andnud asutus määrab laiendusele seerianumbri ja teavitab sellest teisi käesolevat eeskirja kohaldavaid 1958. aasta kokkuleppe osalisi, kasutades käesoleva eeskirja 1. lisa näidisele vastavat teatise vormi.

8. TOODANGU NÕUETELE VASTAVUS

8.1.	Käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud sõiduk (või eraldi tehniline varustus) tuleb valmistada nii, et see vastaks kinnitatud tüübile eespool toodud punktide 5 ja 6 nõuete kohaselt.

8.2.	Punkti 8.1 nõuete täitmises veendumiseks tuleb korraldada toodangu nõuetekohaseid kontrolle.

8.3.

Eelkõige peab tüübikinnituse omanik:

8.3.1.

tagama toodangu kvaliteedi tõhusa kontrollimise korra olemasolu;

8.3.2.

pääsema juurde seadmetele, mis on vajalikud igale kinnitatud tüübile vastavuse kontrollimiseks;

8.3.3.

tagama katsetulemuste registreerimise ning sellega seotud dokumentide kättesaadavuse ajavahemikus, mis määratakse kindlaks kokkuleppel ametiasutusega;

8.3.4.

analüüsima igat liiki katsete tulemusi, et kontrollida ja tagada toote omaduste stabiilsust, võttes arvesse tööstustoodangu puhul lubatud varieerumist;

8.3.5.

tagama, et iga tootetüübi puhul tehakse vähemalt käesoleva eeskirja 3. lisas ettenähtud katsed;

8.3.6.

tagama, et kui sellises katses ilmneb mis tahes näidise või katseeksemplari mittevastavus, valitakse uued näidised ja katset korratakse. Tuleb astuda kõik vajalikud sammud, et taastada asjaomase toote vastavus tüübikinnitusele.

8.4.	Tüübikinnituse andnud pädev asutus võib igas tooteüksuses kasutatavaid tüübikinnitusele vastavuse kontrollimise meetodeid igal ajal kontrollida.

8.4.1.

Iga kontrolli puhul tuleb väliskontrollijale esitada katsetulemused ja tootmise ülevaatuse tulemused.

8.4.2.

Kontrollija võib pisteliselt valida näidiseid katsetamiseks tootja laboris. Näidiste miinimumarvu võib kindlaks määrata tootja enda tehtud kontrollide tulemuste alusel.

8.4.3.

Kui kvaliteedi tase osutub ebarahuldavaks või kui on vaja kontrollida punkti 8.4.2 alusel tehtud katsete paikapidavust, valib kontrollija näidised, mis saadetakse tüübikatsetusi teinud tehnilisele teenistusele.

8.4.4.

Pädev asutus võib korraldada mis tahes käesoleva eeskirjaga ettenähtud katseid.

8.4.5.

Pädeva asutuse ülesandel toimuvate kontrollide tavapärane sagedus on kord kahe aasta jooksul. Kui sellise kontrolli käigus saadakse negatiivseid tulemusi, peab pädev asutus tagama, et toote nõuetelevastavuse võimalikult kiireks taastamiseks astutakse kõik vajalikud sammud.

9. KARISTUS TOODANGU NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL

9.1.	Sõidukitüübile käesoleva eeskirja kohaselt antud kinnituse võib tühistada, kui punktis 8.1 sätestatud nõuded ei ole täidetud.

9.2.	Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline tühistab tema poolt varem antud tüübikinnituse, teatab ta sellest kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele, kasutades käesoleva eeskirja 1. lisas toodud näidisele vastavat teatise vormi.

10. TOOTMISE LÕPETAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab täielikult käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud tüübi tootmise, teatab ta sellest kohe kinnituse andnud asutusele. Asjakohase teate saamise järel teatab asutus sellest kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele, kasutades käesoleva eeskirja 1. lisas toodud näidisele vastavat teatise vormi.

11. TÜÜBIKATSETUSTE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE NING AMETIASUTUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised peavad edastama ÜRO sekretariaadile tüübikatsetuste eest vastutavate tehniliste teenistuste ning nende ametiasutuste nimed ja aadressid, kes annavad tüübikinnitusi ja kellele tuleb saata teistes riikides välja antud tüübikinnituse andmise, kinnituse laiendamise, kinnituse andmisest keeldumise või tüübikinnituse tühistamise teated.

12. ÜLEMINEKUSÄTTED

12.1.

Alates 02-seeria muudatuste jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda andmast ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (EMK) tüübikinnitusi käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 02-seeria muudatustega.

12.2.

Alates 24 kuu möödumisest 02-seeria muudatuste ametlikust jõustumiskuupäevast annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised EMK tüübikinnitusi ainult juhul, kui sõidukitüüp vastab 02-seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele.

12.3.

Alates 36 kuu möödumisest 02-seeria muudatuste ametlikust jõustumiskuupäevast kaotavad olemasolevad käesoleva eeskirja kohased tüübikinnitused kehtivuse, kui sõidukitüübid ei vasta 02-seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele.

12.4.

Alates 03-seeria muudatuste ametliku jõustumise kuupäevast ei saa käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised keelduda tüübikinnituse andmisest käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 03-seeria muudatustega.

12.5.

24 kuud pärast 03-seeria muudatuste jõustumise kuupäeva annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnituse vaid siis, kui kinnitatav sõidukitüüp vastab 03-seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele.

12.6.

48 kuu jooksul pärast käesoleva eeskirja muudatuste seeria 03 jõustumist ei saa ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda riikliku tüübikinnituse andmisest sõidukitüübile, mis on saanud käesoleva eeskirja varasema muudatuste seeria kohase tüübikinnituse.

12.7.

48 kuud pärast käesoleva eeskirja muudatuste seeria 03 jõustumist võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised keelduda käesoleva eeskirja muudatuste seeria 03 nõuetele mittevastava sõiduki esmasest registreerimisest (esmakordsest kasutuselevõtust).

(1) Nagu on määratletud sõidukite tootmist käsitleva konsolideeritud resolutsiooni 7. lisas (R.E.3) (dokument TRANS/SC1/WP29/78/Amend.3).

(2) 1 – Saksamaa, 2 – Prantsusmaa, 3 – Itaalia, 4 – Madalmaad, 5 – Rootsi, 6 – Belgia, 7 – Ungari, 8 Tšehhi Vabariik, 9 – Hispaania, 10 – Serbia ja Montenegro, 11 – Ühendkuningriik, 12 – Austria, 13 – Luksemburg, 14 – Šveits, 15 (vaba), 16 – Norra, 17 – Soome, 18 – Taani, 19 – Rumeenia, 20 – Poola, 21 – Portugal, 22 – Venemaa Föderatsioon, 23 – Kreeka, 24 – Iirimaa, 25 – Horvaatia, 26 – Sloveenia, 27 – Slovakkia, 28 – Valgevene, 29 – Eesti, 30 (vaba), 31 – Bosnia ja Hertsegoviina, 32 – Läti, 33 (vaba), 34 – Bulgaaria, 35 (vaba), 36 – Leedu, 37 – Türgi, 38 (vaba), 39 – Aserbaidžaan, 40 – endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, 41 (vaba), 42 – Euroopa Ühendus (tüübikinnitusi annavad selle liikmesriigid, kasutades oma ECE sümbolit), 43 – Jaapan, 44 (vaba), 45 – Austraalia, 46 – Ukraina, 47 – Lõuna-Aafrika ja 48 – Uus-Meremaa, 49 – Küpros, 50 – Malta ja 51 – Korea Vabariik. Teistele riikidele antakse järgmised numbrid sellises kronoloogilises järjekorras, nagu nad ratifitseerivad kokkuleppe, milles käsitletakse ratassõidukile ning sellele paigaldatavatele ja/või sellel kasutatavatele seadmetele ja osadele ühtsete tehnonõuete kehtestamist ja nende nõuete alusel väljastatud tunnistuste vastastikust tunnustamist, või ühinevad sellega, ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär edastab nii antud numbrid kokkuleppeosalistele.

1. LISA

TEATIS

(suurim formaat: A4 (210 × 297 mm))

2. LISA

TÜÜBIKINNITUSMÄRGI KUJUNDUS

NÄIDIS A

(vt käesoleva eeskirja punkte 4.1.4 ja 4.2.4)

NÄIDIS B

(vt käesoleva eeskirja lõige 4.1.5)

(1) Teine eeskirjanumber on toodud vaid näiteks; korrigeeritud neeldumistegur on 1,30 m-1.

3. LISA

Väljaulatuvate osade ja vahede mõõtmete kindlaksmääramise meetodid

1. KEREPANEELIDE PINNAST VÄLJAULATUVATE NIVERDUSTE KÕRGUSE MÄÄRAMISE MEETOD

1.1.	Väljaulatuva osa kõrgus H määratakse graafiliselt kontrollitava ala välispinna piirjoonega seestpoolt kokkupuutuva 165 mm läbimõõduga ringi piirjoone suhtes.

1.2.	H on eespool mainitud 165 mm läbimõõduga ringjoone ja väljaulatuva osa välimise piirjoone vahelise kauguse maksimaalne väärtus, mõõdetuna piki selle ringi keskpunkti läbivat sirgjoont (vaata joonist 1).

1.3.	Kui 100 mm läbimõõduga ringi ja kontrollitava ala välispinna välimise piirjoone mingi osa väline kokkupuude ei ole võimalik, siis loetakse pinna piirjoon sellel alal vastavaks kaarele, mille moodustab 100 mm läbimõõduga ring osa välimise piirjoone puutepunktide vahel (vaata joonist 2).

1.4.

Väljaulatuvate osade kõrguse mõõtmiseks esitab tootja välispinna vajalike osade ristlõikeid kujutavad joonised.

Joonis 1	Joonis 2

2. VÄLISPINNALE PAIGALDATUD VÄLJAULATUVA OSA MÕÕTMETE MÄÄRAMISE MEETOD

2.1.	Kumerale pinnale paigaldatud väljaulatuva osa mõõtmed saab kindlaks määrata kas vahetult või sõidukile paigaldatud väljaulatuva osa asjakohase lõike joonise põhjal.

2.2.

Kui muule kui kumerale pinnale paigaldatud väljaulatuva osa mõõtmeid ei ole võimalik kindlaks määrata lihtsa mõõtmise abil, siis määratakse see kindlaks 100 mm läbimõõduga kuuli keskme ja paneeli tingjoone vahelise kauguse maksimaalse erinevuse abil, kui kuul liigub üle kõnealuse osa pinna ning on sellega pidevas kokkupuutes. Kirjeldatud toimingud on näitlikustatud joonisel 3.

3. ESILATERNATE ÄÄRIKUTE JA EHISVÕRUDE EENDUMISE MÄÄRAMISE MEETOD

3.1.	Esilaterna eendumist välispinnast mõõdetakse horisontaalsuunas 100 mm läbimõõduga kuuli puutepunktist, nagu on kujutatud joonisel 4.

4. VAHE MÕÕTMETE VÕI VÕREELEMENTIDE VAHELISE KAUGUSE MÄÄRAMISE MEETOD

4.1.

Vahe mõõtmed või võreelementide vaheline kaugus määratakse kindlaks kahe sellise tasapinna vahelise kauguse abil, mis läbivad kuuli puutepunkte ning on risti puutepunkte ühendava joonega. Kirjeldatud toimingud on näitlikustatud joonistel 5 ja 6.

Joonis 3.	Joonis 4.

Joonis 5.	Joonis 6.

Selgitus Dia.= diameeter measured projection= väljaulatuv osa, mida mõõdetakse visor= ehisvõru Headlamp glass= esilaterna klaas measured gap= ava, mida mõõdetakse

4. LISA

TEATIS

(suurim formaat: A4 (210 x 297 mm))

		ISSN 1725-5082 doi:10.3000/17255082.L_2010.215.est
Euroopa Liidu Teataja		L 215

Eestikeelne väljaanne	Õigusaktid	53. köide 14. august 2010

Sisukord		II Muud kui seadusandlikud aktid	Lehekülg
		RAHVUSVAHELISTE LEPINGUTEGA LOODUD ORGANITE VASTUVÕETUD ÕIGUSAKTID
	*	Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 25 – Sõiduki istmega kokku ehitatud või eraldiseisvate peatugede tüübikinnituse ühtsed sätted	1
	*	Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 26 – Sõiduki välispinnast väljaulatuvate osadega seotud tüübikinnituse ühtsete sätete kohta	27