Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel on õiguslik toime ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumiskuupäeva tuleb kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni staatust käsitleva dokumendi TRANS/WP.29/343 uusimast versioonist, mis on kättesaadav Internetis: http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html

Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni:

02-seeria muudatused — jõustumiskuupäev: 8. september 2001

SISUKORD

EESKIRI

Reguleerimisala

1.

Mõisted

2.

Tüübikinnituse taotlemine

3.

Märgistus

4.

Tüübikinnituse andmine

5.

Üldised nõuded

6.

Valgustus

7.

Ebamugavuse hindamine

8.

Standardesilatern

9.

Toodangu vastavus nõuetele

10.

Karistused toodangu nõuetele mittevastuse korral

11.

Esilaternatüübi muutmine ja tüübikinnituse laiendamine

12.

Tootmise lõpetamine

13.

Tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ning haldusasutuste nimed ja aadressid

14.

Üleminekusätted

LISAD

1. lisa

Teatis, milles käsitletakse esilaternatüübi tüübikinnituse andmist, tüübikinnituse laiendamist, tüübikinnituse andmisest keeldumist, tüübikinnituse tühistamist või tootmise lõpetamist kooskõlas eeskirjaga nr 1

2. lisa

Põllumajandus- ja metsatraktorite ning muude aeglaste sõidukite spetsiaalsed esilaternad

3. lisa

Toodangu nõuetele vastavuse järelevalvemenetluse miinimumnõuded

4. lisa

Töötavate esilaternate fotomeetriliste näitajate püsivuse katsetamine

5. lisa

Tüübikinnitusmärkide kujunduse näidised

6. lisa

Mõõteekraanid

7. lisa

Plastmaterjalist hajutiklaasidega laternatele esitatavad nõuded – hajutiklaasi või materjalinäidiste ja laternakoostude katsetamine

8. lisa

Näidiste võtmise miinimumnõuded

REGULEERIMISALA (1)

Käesolevat eeskirja kohaldatakse mootorsõidukite klaasist või plastmaterjalist hajutiklaasiga esilaternate suhtes.

1.   MÕISTED

Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.1.    „hajutiklaas” – esilaterna või laterna üksuse kõige välimine osa, mis laseb valguse läbi valgusava;

1.2.    „pinne” – toode või tooted, mis kantakse ühe või mitme kihina hajutiklaasi välispinnale;

erinevat „tüüpi” esilaternad – esilaternad, mis erinevad üksteisest järgmiste oluliste näitajate poolest:

1.3.1.   kaubanimi või kaubamärk;

1.3.2.   optilise süsteemi omadused;

1.3.3.   niisuguste osade lisamine, mis võivad seadmete töötamise ajal esineva peegeldumise, murdumise, neeldumise ja/või moonutuste tõttu muuta optilist mõju;

1.3.4.   sobivus parempoolseks või vasakpoolseks liikluseks või mõlemaks;

1.3.5.   võime toimida lähi- või kaugtulena või mõlemana;

1.3.6.   hajutiklaaside ja võimaliku pinde materjalid;

1.3.7.   ühte järgmistest kategooriatest kuuluva(te) hõõglambi (hõõglampide) pesa: R2 ja/või HS1 (2).

2.   TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

2.1.   Tüübikinnituse taotluse esitab kaubanime või kaubamärgi omanik või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja. Taotluses tuleb ära näidata: andmed selle kohta, kas laternat kavatsetakse kasutada nii lähi- kui ka kaugtules või ainult ühes neist;

kui esilaternat kavatsetakse kasutada lähitule jaoks, siis kas see on projekteeritud nii vasak- kui ka parempoolseks või üksnes vasakpoolseks või üksnes parempoolseks liikluseks;

kui esilatern on varustatud reguleeritava peegeldiga, siis laterna paigaldusasend(id) maapinna ja sõiduki keskmise pikitasapinna suhtes.

Taotlusele lisatakse iga esilaternatüübi kohta:

2.2.1.   kolmes eksemplaris piisavalt üksikasjalikud joonised, mis võimaldavad kindlaks teha laterna tüübi ja millel on kujutatud esilaterna eestvaade, olemasolu korral koos hajutiklaasi rihvelmustriga, ning ristlõige; joonistel peab olema näidatud tüübikinnitusmärgi asukoht.

Kui esilatern on varustatud reguleeritava peegeldiga, siis märge esilaterna paigaldusasendi(te) kohta maapinna ja sõiduki keskmise pikitasapinna suhtes, kui esilaternat kasutatakse ainult selles asendis (nendes asendites);

2.2.2.   tehniline lühispetsifikatsioon;

2.2.3.   esilaternatüübi kaks näidist;

hajutiklaaside valmistamiseks kasutatud plastmaterjali katsetamiseks:

kolmteist hajutiklaasi;

2.2.4.1.1.   kuus klaasi kõnealustest hajutiklaasidest võib asendada kuue, vähemalt 60 mm × 80 mm suuruse materjalinäidisega, mille välispind on lame või kumer ning mille keskel on vähemalt 15 mm × 15 mm suurune põhiliselt lame ala (kõveruse raadiusega vähemalt 300 mm);

2.2.4.1.2.   iga selline hajutiklaas või materjalinäidis peab olema saadud masstoodangu valmistamisel kasutatava meetodi kohaselt;

2.2.4.2.   peegeldi, millele saab hajutiklaasid tootja juhendi kohaselt kinnitada.

2.3.   Hajutiklaaside ja pinnete (olemasolu korral) juba katsetatud materjalidele peab olema lisatud katseprotokoll, milles kirjeldatakse nende materjalide ja pinnete omadusi.

2.4.   Pädev asutus teeb enne tüübikinnituse andmist kindlaks, kas on kehtestatud rahuldav kord, millega tagatakse toodangu nõuetele vastavuse tõhus kontroll.

3.   MÄRGISTUS (3)

3.1.   Tüübikinnituse saamiseks esitatud esilaternatele peab olema kantud taotleja kaubanimi või kaubamärk.

3.2.   Hajutiklaasil ja korpusel (4) peavad olema piisava suurusega alad punktis 4 nimetatud tüübikinnitusmärgi ja lisatähiste jaoks; kõnealused alad näidatakse punktis 2.2.1 nimetatud joonistel.

3.3.   Esilaternate puhul, mis on projekteeritud vastama nii parem- kui ka vasakpoolse liiklusega riikides kehtivatele nõuetele, märgistatakse kaks optilise osa asendit sõidukil või kaks hõõglambi asendit peegeldil trükitähtedega R ja D parempoolse liikluse puhul ning L ja G vasakpoolse liikluse puhul.

4.   TÜÜBIKINNITUSE ANDMINE

4.1.   Üldosa

4.1.1.   Kui kõik punkti 2 kohaselt esitatud esilaternatüübi näidised vastavad käesoleva eeskirja nõuetele, antakse tüübikinnitus.

4.1.2.   Kui grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad vastavad rohkem kui ühe eeskirja nõuetele, võib laternale kanda ühe rahvusvahelise tüübikinnitusmärgi tingimusel, et igaüks nendest grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternatest vastab selle suhtes kohaldatavatele nõuetele. Käesolevat nõuet ei kohaldata kahe hõõgniidiga lambiga esilaternate suhtes, kui tüübikinnitus antakse vaid ühele tulele.

4.1.3.   Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Sama kokkuleppeosaline ei tohi anda sama numbrit teisele käesoleva eeskirja reguleerimisalasse kuuluvale esilaternatüübile, välja arvatud tüübikinnituse laiendamise korral üksnes valguse värvuse poolest erinevale seadmele.

4.1.4.   Käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele esitatakse teade esilaternatüübile käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse andmise, laiendamise, tüübikinnituse andmisest keeldumise, tüübikinnituse tühistamise või tootmise lõpetamise kohta käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud vormi abil, millel on punktiga 2.2.1 ettenähtud teave; kui esilatern on varustatud reguleeritava peegeldiga ja kui esilaternat tohib kasutada ainult punkti 2.2.1 kohasele märgistusele vastavates paigaldusasendites, peab taotleja pärast tüübikinnituse saamist kasutajat nõuetekohasel viisil õige(te)st paigaldusasendi(te)st teavitama.

4.1.5.   Igal esilaternal, mis vastab käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud tüübile, peab lisaks punktiga 3.1 ettenähtud märgistusele olema punktis 3.2 osutatud aladel punktides 4.2 ja 4.3 kirjeldatud tüübikinnitusmärk.

4.2.   Tüübikinnitusmärgi elemendid

Tüübikinnitusmärk koosneb järgmistest elementidest:

rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, mis koosneb:

4.2.1.1.   ringjoonega ümbritsetud E-tähest, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi tunnusnumber (5);

4.2.1.2.   punktiga 4.1.3 ettenähtud tüübikinnitusnumbrist;

järgmine lisatähis (või järgmised lisatähised):

4.2.2.1.   ainult vasakpoolses liikluses kasutatavate esilaternate puhul horisontaalne nool, mille teravik on suunatud näoga esilaterna poole seisva vaataja suhtes paremale, s.o liiklussuuna poole;

4.2.2.2.   esilaternate puhul, mis optilise osa või hõõglambi asjakohaselt reguleeritava asendi tõttu vastavad mõlema liiklussüsteemi nõuetele, horisontaalne nool teravikuga mõlemas otsas, mis näitavad vastavalt paremale ja vasakule;

4.2.2.3.   esilaternate puhul, mis vastavad käesoleva eeskirja nõuetele üksnes seoses lähitulega, C-täht;

4.2.2.4.   esilaternate puhul, mis vastavad käesoleva eeskirja nõuetele üksnes seoses kaugtulega, R-täht;

4.2.2.5.   esilaternate puhul, mis vastavad käesoleva eeskirja nõuetele seoses nii lähi- kui ka kaugtulega, tähed „CR”;

4.2.2.6.   plastmaterjalist hajutiklaasiga varustatud esilaternate puhul kinnitatakse punktidega 4.2.2.3–4.2.2.5 ettenähtud tähiste lähedale tähed „PL”.

4.2.2.7.   Igal juhul peavad katsemenetluse ajal vastavalt 4. lisa punktile 1.1.1.1 kasutatud asjakohane töötamismoodus ning vastavalt 4. lisa punktile 1.1.1.2 lubatud pinge/pinged olema kantud tüübikinnitustunnistusele ja teatisevormile, mis saadetakse kokkuleppe osalisteks olevatele ja käesolevat eeskirja kohaldavatele riikidele.

Vastavatel juhtudel märgistatakse seade järgmiselt.

Käesoleva eeskirja nõuetele vastavate esilaternate puhul, mis on konstrueeritud nii, et lähitule hõõglamp ei sütti samaaegselt ühegi muu valgustusfunktsiooniga, millega see võib olla vastastikku ühendatud, märgitakse tüübikinnitusmärgil oleva lähitulelaterna tähise taha kaldjoon (/).

Käesoleva eeskirja 4. lisa nõuetele vastavate esilaternate puhul ainult juhul, kui nende toitepinge on 6 V või 12 V, märgitakse hõõglambipesa lähedale tähis, mis koosneb pealejoonistatud ristiga (X) numbrist 24.

4.2.2.8.   Tüübikinnitusnumbri kaks numbrit, mis näitavad tüübikinnituse andmise ajal kehtivat muudatuste seeriat, ning vajadusel ka eespool kirjeldatud nool võivad paikneda eespool nimetatud lisatähiste läheduses.

4.2.2.9.   Punktides 4.2.1 ja 4.2.2 osutatud märgid ja tähised peavad olema selgesti loetavad ja kustumatud ka siis, kui seadis on sõidukile paigaldatud.

4.3.   Tüübikinnitusmärgi kujundus

4.3.1.   Sõltumatud laternad

Käesoleva eeskirja 5. lisa joonistel 1–9 on esitatud tüübikinnitusmärkide ja eespool osutatud lisatähiste näidiseid.

4.3.2.   Grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad

Kui grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad vastavad mitme eeskirja nõuetele, võib neile kinnitada ühe rahvusvahelise tüübikinnitusmärgi, millel on E-tähte ümbritsev ringjoon, millele järgneb kinnituse andnud riigi tunnusnumber ja tüübikinnitusnumber. Tüübikinnitusmärk võib paikneda mis tahes kohas grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate peal, tingimusel et:

4.3.2.1.1.   märk on nähtav pärast laternate sõidukile paigaldamist;

4.3.2.1.2.   ühtegi grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate valgust ülekandvat osa ei saa eemaldada, eemaldamata samaaegselt tüübikinnitusmärki.

Iga laterna tunnusmärk, mis vastab tüübikinnituse aluseks olnud eeskirjale, ning tüübikinnituse andmise ajal eeskirja kõige hilisemaid suuri tehnilisi muudatusi hõlmav seeria ja vajadusel nõuetekohane nool märgitakse:

4.3.2.2.1.   asjakohasele valgust kiirgavale pinnale või

4.3.2.2.2.   laternate grupile selliselt, et iga latern grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternatest oleks selgesti identifitseeritav (vt 5. lisas esitatud neli võimalikku näidet).

4.3.2.3.   Tüübikinnitusmärgi osade mõõtmed ei tohi olla väiksemad kui tüübikinnituse aluseks olnud eeskirjas üksikmärkidest väikseima jaoks ettenähtud miinimummõõtmed.

4.3.2.4.   Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Sama kokkuleppeosaline ei tohi anda sama numbrit teisele käesoleva eeskirja reguleerimisalasse kuuluvate grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate tüübile.

4.3.2.5.   Käesoleva eeskirja 5. lisa joonisel 10 on esitatud grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate tüübikinnitusmärkide kujunduse näidised koos kõigi eespool nimetatud lisatähistega.

Laternad, mille hajutiklaase kasutatakse eri esilaternatüüpide puhul ning mis võivad olla muude laternatega vastastikku ühendatud või grupeeritud

Kohaldatakse punkti 4.3.2 sätteid.

4.3.3.1.   Peale selle võivad samade hajutiklaaside kasutamisel olla nendel klaasidel erinevad tüübikinnitusmärgid, mis vastavad esilaternate või laternaüksuste eri tüüpidele, tingimusel, et ka esilaterna hajutiklaasiga lahutamatult ühendatud korpusel on punktis 3.2 kirjeldatud ala ning tegelikule talitlusele vastavad tüübikinnitusmärgid. Kui eri tüüpi esilaternatel on ühine korpus, siis võivad korpusel olla erinevad tüübikinnitusmärgid.

4.3.3.2.   Käesoleva eeskirja 5. lisa joonisel 11 on esitatud eespool nimetatud juhul kasutatavate tüübikinnitusmärkide kujunduse näidised.

5.   ÜLDISED NÕUDED

5.1.   Iga näidis peab vastama punktides 6 ja 7 esitatud nõuetele.

5.2.   Esilaternad tuleb valmistada nii, et tavapärastes kasutustingimustes, vaatamata neile mõjuda võivale vibratsioonile, säiliksid ettenähtud fotomeetrilised omadused ja laternad oleksid heas töökorras.

5.3.   Esilaternate paigaldamisel tuleb kasutada seadet, mis võimaldab sõidukil esilaternate reguleerimist vastavalt kohaldatavatele eeskirjadele. Sellist seadet ei ole vaja osadele, mille puhul peegeldit ja hajutiklaasi ei saa teineteisest eraldada, tingimusel et selliste üksuste kasutamine piirdub sõidukitega, mille puhul esilaternate seadistust saab reguleerida teistmoodi. Kui kaugtuld kiirgav esilatern ja lähituld kiirgav esilatern, mis mõlemad on varustatud eraldi hõõglambiga, on ühtseks seadmeks kokku ühendatud, peab reguleerimisseade võimaldama iga optilist süsteemi eraldi nõuetekohaselt reguleerida.

Nimetatud nõuet ei kohaldata siiski püsivalt kokkuehitatud peegelditega esilaternakoostude suhtes. Seda tüüpi esilaternakoostude suhtes kohaldatakse punkti 6 nõudeid.

5.4.   Osad, mille abil hõõglamp on kinnitatud peegeldi külge, peavad olema valmistatud nii, et hõõglambi saab ka pimedas asetada ainult õigesse asendisse. Hõõglambi pesa mõõtmed peavad vastama Rahvusvahelise Elektrotehnikakomisjoni (IEC) trükise 61-2 järgmistel andmelehtedel esitatud näitajatele.

Hõõglamp	Pesa	Andmeleht
R2	P45t-41	7005-95-1
H51	PX43t	7005-34-1

5.5.   Esilaternad, mis on projekteeritud vastama nii parem- kui ka vasakpoolse liiklusega riikides kehtivatele nõuetele, saab kohandada vastavale liiklussüsteemile kas esmasel reguleerimisel sõidukile monteerimise ajal või reguleerimisel juhi poolt vajaduse korral. Niisugune algseadistus või kasutaja valitud seadistus võib hõlmata näiteks optilise osa kinnitamist sõidukile kindla nurga all või hõõglambi seadmist kindla nurga all optilise osa suhtes. Kõikidel juhtudel on võimalikud ainult kaks teineteisest selgesti eristatavat asendit, üks parempoolse, teine vasakpoolse liikluse jaoks, ning disainilahendus peab välistama esilaterna hooletusest põhjustatud vahetamise ühest asendist teise või keskele. Kui hõõglambi jaoks on kaks erinevat seadistusasendit, peavad hõõglambi peegeldile kinnitamise detailid olema projekteeritud ja valmistatud selliselt, et kummagi seadistuse puhul hoitaks hõõglampi asendis sama täpsusega, nagu on nõutav vaid ühe liiklussüsteemi jaoks ettenähtud esilaternate puhul.

5.6.   Veendumaks, et kasutamisel ei muutu fotomeetrilised tööparameetrid ülemääraselt, tehakse 4. lisa nõuetele vastavad lisakatsed.

5.7.   Punktide 5.2–5.5 nõuete täitmist kontrollitakse visuaalselt ja vajaduse korral katselise paigaldamisega.

5.8.   Kui esilaterna hajutiklaas on plastmaterjalist, tehakse katseid vastavalt 7. lisa nõuetele.

6.   VALGUSTUS

6.1.1.   Esilaternad peavad olema nii valmistatud, et sobiva(te) R2- ja/või HS1-kategooria hõõglambiga (hõõglampidega) varustatult valgustaksid laternad piisavalt ega pimestaks lähitulede puhul ning annaksid hea valgustuse ka kaugtulede puhul.

6.1.2.   Esilaternast saadavat valgustust kontrollitakse vertikaalekraanil, mis asetatakse esilaterna ette 25 m kaugusele ja selle telje suhtes täisnurkselt (vt 6. lisa).

6.1.3.   Esilaternat kontrollitakse standardse(te) (etalon-)hõõglambi (hõõglampide) abil, mis on projekteeritud nimipinge 12 V jaoks; valikkollased filtrid (6) asendatakse geomeetriliselt identsete värvitute filtritega, mille läbipaistvustegur on vähemalt 80 %. Esilaterna kontrollimisel tuleb hõõglambi klemmidele rakendatav pinge reguleerida selliseks, et saavutatakse järgmised näitajad.

Hõõglambi kategooria	Ligikaudne toitepinge (V) mõõtmiseks	Valgusvoog (luumenites)
		Kaugtule hõõgniit	Lähitule Hõõgniit
R2	12	700	450
H51	12	700	450

6.1.4.   Mõõtmed, mis määravad hõõgniidi (hõõgniitide) ja ekraani asukoha standardhõõglambi sees, on näidatud eeskirja nr 37 asjaomasel hõõglambi andmelehel.

6.1.5.   Standardhõõglambi kolb peab olemas sellise optilise kuju ja kvaliteediga, et see ei põhjustaks valguse jaotusele negatiivselt mõjuvat peegeldust ega murdumist. Selle nõude täitmist kontrollitakse standardse (etalon-)hõõglambiga varustatud standardesilaterna valguse jaotuse mõõtmise teel.

Lähitule valgusvihk peab moodustama piisavalt terava varju piiri, et selle abil oleks võimalik esilaternat seadistada. Varju piir peab olema horisontaalne sirgjoon selle liiklussuuna vastaspoolel, mille jaoks esilatern on ette nähtud; teisel poolel peab varju piir olema horisontaalne või jääma horisontaaljoonest 15o kõrgemal asuva nurga sisse.

Esilatern peab olema reguleeritud nii, et:

6.2.1.   parempoolseks liikluseks ettenähtud esilaternate puhul on varju piir horisontaalne ekraani vasakul poolel (7) ning vasakpoolseks liikluseks ettenähtud esilaternate puhul on varju piir horisontaalne ekraani paremal poolel;

6.2.2.   varju piiri horisontaalne osa paikneb ekraanil esilaterna fookust läbiva horisontaaltasandi lõikejoonest 25 cm allpool (vt käesoleva eeskirja 6. lisa);

6.2.3.   ekraan on 6. lisas kirjeldatud asendis (8).

Sellisel viisil reguleeritud esilatern, kui see on mõeldud lähi- ja kaugtule jaoks, peab vastama punktide 6.3 ja 6.5 nõuetele. Kui esilatern on mõeldud eeskätt lähitule jaoks, siis peab see vastama ainult punkti 6.3 nõuetele (9).

Kui nimetatud viisil reguleeritud esilatern ei vasta punktide 6.3 ja 6.4 nõuetele, siis võib seda teisiti reguleerida tingimusel, et valgusvoo telg või käesoleva eeskirja 6. lisas nimetatud lõikumispunkt H ei nihku külgmiselt üle 1o (= 44 cm) paremale ega vasakule (10). Varju piiri reguleerimise hõlbustamiseks võib esilatern olla osaliselt varjatud, mis teravdab varju piiri.

Kui esilatern on projekteeritud üksnes kaugtule jaoks, siis tuleb seda reguleerida nii, et maksimaalse valgustusega ala tsentreeritakse joonte hh ja vv lõikumispunkti. Selline esilatern peab vastama ainult punkti 6.5. nõuetele.

6.3.   Lähitule valgusvihuga ekraanil saavutatav valgustatus peab vastama järgmises tabelis esitatud nõuetele (11).

Punkt mõõteekraanil		Nõutav valgustus luksides
Parempoolseks liikluseks mõeldud esilaternad	Vasakpoolseks liikluseks mõeldud esilaternad
Punkt R 50 L	Punkt H 50 R	≤ 0–4
Punkt 75 R	Punkt 75 L	≥ 6
Punkt 50 R	Punkt 50 L	≥ 6
Punkt 25 L	Punkt 25 R	≥ 1,5
Punkt 25 R	Punkt 25 L	≥ 1,5
Mis tahes punkt III piirkonnas		≤ 0,7
Mis tahes punkt IV piirkonnas		≥ 2
Mis tahes punkt I piirkonnas		≤ 20

Kui mõõtmisteks kasutatava standardhõõglambi valgusvoog ei ole 450 luumenit, tuleb mõõtmistulemusi korrigeerida vastavalt valgusvoo väärtustele. I, II, III ega IV piirkonnas ei tohi esineda nähtavust halvendavaid kõrvalekaldeid külgsuunas.

Esilaternad, mis on projekteeritud vastama nii parem- kui ka vasakpoolse liikluse nõuetele, peavad optilise osa või hõõglambi mõlemas asendis vastama asjaomase liiklussüsteemi nõuetele.

6.4.   Valgustatuse väärtuseid A ja B piirkonnas, nagu näidatud 6. lisa joonisel P1C, tuleb kontrollida selle joonise punktide 1–8 fotomeetriliste väärtuste mõõtmise teel; need väärtused peavad jääma järgmistesse piiridesse:

1 + 2 + 3 ≥ 0,3 luksi ja

4 + 5 + 6 ≥ 0,6 luksi ja

0,7 luksi ≥ 7 ≥ 0,1 luksi ja

0,7 luksi ≥ 8 ≥ 0,2 luksi

Need uued väärtused ei ole nõutavad esilaternate puhul, mis on saanud tüübikinnituse enne käesoleva eeskirja 01-seeria muudatuste 3. täienduse kohaldamiskuupäeva (2. detsember 1992) või mille nii saadud tüübikinnitust on laiendatud.

Reguleeritava peegeldiga esilaternate puhul kohaldatakse iga punkti 2.1 järgi näidatud paigaldusasendi suhtes punktide 6.2–6.4 nõudeid. Kontrollimiseks kasutatakse järgmist menetlust.

6.5.1.   Katsegoniomeetril realiseeritakse iga kasutatav paigaldusasend valgusallika keskpunkti joondusekraani punktiga HV ühendava joone suhtes. Seejärel viiakse reguleeritav peegeldi asendisse, kus valgusmuster ekraanil vastab punktide 6.1, 6.2 ja/või punkti 6.4 joondusettekirjutustele.

6.5.2.   Kui peegeldi on algselt punkti 6.5.1 järgi fikseeritud, peab esilatern vastama punktide 6.2, 6.3 ja 6.4 asjaomastele fotomeetrilistele nõuetele.

6.5.3.   Lisakatsed tehakse pärast peegeldi asendi muutmist esilaterna reguleerimisseadme abil ± 2° võrra vertikaalsuunas või vähemalt maksimumasendisse, kui see on vähem kui 2° oma algasendist. Kogu esilaterna vastava ümberjoonduse järel (nt goniomeetrit kasutades) vastassuunas tuleb kontrollida valgusväljundit järgmistes suundades ja see peab jääma järgmistesse piiridesse: lähituli: punktid HV ja 75 R (või vastavalt 75 L); kaugtuli: punkt HV (% Emax-ist).

6.5.4.   Kui taotleja on ära näidanud rohkem kui ühe paigaldusasendi, tuleb punktides 6.5.1–6.5.3 ettenähtud menetlust korrata kõikide teiste asendite korral.

6.5.5.   Kui taotleja ei ole küsinud konkreetseid paigaldusasendeid, joondatakse esilatern selle reguleerimisseadme abil punktidega 6.2–6.4 ettenähtud mõõtmiseks oma keskmisesse asendisse. Punktiga 6.5.3 ettenähtud lisakatsete tegemisel peab peegeldi olema esilaterna reguleerimisseadme abil liigutatud äärmusasenditesse (± 2° asemel).

6.6.   Kaugtule ekraanile tekitatud valgustuse mõõtmised tehakse samal viisil reguleeritud esilaternaga nagu punkti 6.3 mõõtmiste puhul, või kui tegemist on ainult kaugtule jaoks mõeldud esilaternaga, siis punkti 6.2.3 viimase lõigu kohaselt. Kui kaugtule jaoks on kasutusel rohkem kui üks valgusallikas, kasutatakse maksimaalse valgustuse (Emax) kindlaksmääramiseks kombineeritud talitlusi.

Kaugtule ekraanile tekitatud valgustus peab vastama järgmistele nõuetele:

joonte hh ja vv lõikumispunkt HV asub maksimaalse valgustusega ala 90 % samavalgustustihedusjoone sees.

See maksimumväärtus ei tohi olla väiksem kui 32 luksi.

Lõikumispunktist HV horisontaalsuunas paremale ja vasakule peab valgustatus olema vähemalt 16 luksi 1,125 m kaugusel ja vähemalt 4 luksi 2,25 m kaugusel. (Kui mõõtmistes kasutatud standardhõõglambi valgusvoog ei ole 700 luumenit, tuleb mõõtmistulemusi korrigeerida vastavalt valgusvoo väärtustele.)

6.7.   Punktides 6.3 ja 6.5 nimetatud ekraani valgustust mõõdetakse fotoraku abil, mille valgustundlik ala asub 65 mm küljepikkusega ruudu sees.

7.   EBAMUGAVUSE HINDAMINE

Hinnata tuleb esilaternate lähitule põhjustatavat ebamugavust (12).

8.   STANDARDESILATERN

Esilaternat käsitatakse standardesilaternana, kui see:

8.1.   vastab eespool sätestatud tüübikinnituse saamise nõuetele;

8.2.   on vähemalt 160 mm efektiivse läbimõõduga;

tekitab standardhõõglambiga punktis 6.3 nimetatud eri punktides ja eri aladel valgustuse, mis moodustab:

8.3.1.   kuni 90 % piirväärtustest ja

8.3.2.   vähemalt 120 % punktis 6.3 esitatud tabelis ettenähtud piirväärtustest.

9.   TOODANGU VASTAVUS NÕUETELE

9.1.   Käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse saanud esilaternad peavad olema valmistatud nii, et need vastavad kinnitatud tüübile, täites punkti 6 nõuded.

9.2.   Et veenduda punkti 9.1 nõuete täitmises, tuleb toodangut asjakohaselt kontrollida.

Tüübikinnituse omanik peab eelkõige:

9.3.1.   tagama toodangu kvaliteedi tõhusa kontrollimise korra olemasolu;

9.3.2.   pääsema juurde seadmetele, mis on vajalikud, et kontrollida vastavust igale kinnitatud tüübile;

9.3.3.   tagama katsetulemuste registreerimiste ja sellega seotud dokumentide kättesaadavuse ajavahemikus, mis määratakse kindlaks kokkuleppel haldusasutusega;

9.3.4.   analüüsima igat liiki katsete tulemusi, et kontrollida tootenäitajaid ning tagada nende püsivus, võttes arvesse tööstustoodangu puhul lubatud kõikumisi;

9.3.5.   tagama, et iga tootetüübi puhul tehakse vähemalt käesoleva eeskirja 3. lisas ettenähtud katsed;

9.3.6.   tagama, et kui katse käigus ilmneb mis tahes näidise mittevastavus selle katse tingimustele, võetakse uued näidised ja katset korratakse. Tuleb teha kõik võimalik, et taastada asjaomase toote vastavus tüübikinnitusele.

Tüübikinnituse andnud pädev asutus võib igal ajal kontrollida igas tootmisüksuses kohaldatavaid nõuetele vastavuse kontrollimise meetodeid.

9.4.1.   Iga kontrolli puhul tuleb väliskontrollijale esitada katsetulemused ja tootmise ülevaatuse tulemused.

9.4.2.   Kontrollija võib pisteliselt valida näidiseid katsetamiseks tootja laboris. Näidiste väikseima arvu kindlaksmääramisel võib arvesse võtta tootja tehtud kontrollide tulemusi.

9.4.3.   Kui kvaliteeditase osutub ebarahuldavaks või kui peetakse vajalikuks kontrollida punkti 9.4.2 kohaldamisel tehtud katsete kehtivust, valib kontrollija 8. lisa kriteeriumidest lähtudes näidised, mis saadetakse tüübikinnituskatseid teinud tehnilisele teenistusele.

9.4.4.   Pädev asutus võib teha kõiki käesolevas eeskirjas ettenähtud katseid. Katsed tehakse juhuslikkuse põhimõttel valitud näidistega, häirimata seejuures tootja tarnekohustusi ja lähtudes 8. lisa kriteeriumidest.

9.4.5.   Pädev asutus püüab kontrolli teha kord kahe aasta järel. Kontrolli tehakse aga pädeva asutuse äranägemisel ja sõltuvalt sellest, kuivõrd pädev asutus usaldab tootmise nõuetele vastavuse tõhusa kontrolli tagamiseks võetud meetmeid. Negatiivsete tulemuste korral tagab pädev asutus, et võimalikult kiiresti võetakse toodangu nõuetele vastavuse taastamiseks vajalikud meetmed.

9.5.   Ilmsete defektidega esilaternaid ei võeta arvesse.

9.6.   Viitemärki ei võeta arvesse.

10.   KARISTUSED TOODANGU NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL

10.1.   Esilaternatüübile käesoleva eeskirja kohaselt antud tüübikinnituse võib tühistada, kui eespool sätestatud nõuded ei ole täidetud või kui tüübikinnitusmärki kandev esilatern ei vasta kinnitatud tüübi nõuetele.

10.2.   Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline tühistab tüübikinnituse, mille ta on eelnevalt andnud, teatab ta sellest käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud vormi abil kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele.

11.   ESILATERNATÜÜBI MUUTMINE JA TÜÜBIKINNITUSE LAIENDAMINE

Igast esilaternatüübi muudatusest tuleb teatada esilaternatüübile tüübikinnituse andnud ametiasutusele. Seejärel võib asutus kas:

11.1.1.   võtta seisukoha, et tõenäoliselt ei avalda tehtud muudatused märgatavat ebasoovitavat mõju ning et esilatern vastab igal juhul endiselt nõuetele, või

11.1.2.   nõuda katsete tegemise eest vastutavalt tehniliselt teenistuselt uut katsearuannet.

11.2.   Muudatuste loetelu sisaldav teatis tüübikinnituse andmise või selle andmisest keeldumise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele punktis 4.1.4 sätestatud korras.

11.3.   Tüübikinnituse laienduse andnud pädev asutus annab tüübikinnituse laiendusele seerianumbri ja teatab sellest käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud vormi kohase teatisega käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele.

11.4.   Enne 18. märtsi 1986 antud tüübikinnitused jäävad kehtima.

12.   TOOTMISE LÕPETAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud esilaterna tootmise, teatab ta sellest tüübikinnituse andnud asutusele. Pärast asjaomase teatise saamist teatab kõnealune asutus sellest käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud vormi kohase teatisega teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele.

13.   TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE NING HALDUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad 1958. aasta kokkuleppe osalised peavad edastama ÜRO sekretariaadile tüübikinnituskatsete tegemise eest vastutavate tehniliste teenistuste ja nende haldusasutuste nimed ja aadressid, kes annavad tüübikinnitusi ja kellele tuleb saata vormikohased teatised teistes riikides välja antud tüübikinnituste, tüübikinnituste laiendamise, tüübikinnituste andmisest keeldumise, tüübikinnituste tühistamise või tootmise lõpetamise kohta.

14.   ÜLEMINEKUSÄTTED

14.1.   Kuus kuud pärast eeskirja nr 112 ametlikku jõustumiskuupäeva lõpetavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised käesoleva eeskirja kohaste Euroopa Majanduskomisjoni (ECE) tüübikinnituste andmise.

14.2.   Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised ei tohi keelduda käesoleva eeskirja ja selle varasemate muudatuste seeria kohaste tüübikinnituste laienduste andmisest.

14.3.   Käesoleva eeskirja kohased tüübikinnitused, mis anti enne eeskirja nr 112 jõustumiskuupäeva, ja kõik tüübikinnituste laiendused, sealhulgas need, mis vastavad käesoleva eeskirja varasemale muudatuste seeriale, kehtivad tähtajatult.

14.4.   Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised jätkavad esilaternate tüübikinnituste andmist käesoleva eeskirja ja selle varasemate muudatuste seeriate kohaselt, tingimusel et kõnealused esilaternad on ette nähtud kasutuses olevatele sõidukitele asendusseadmena paigaldamiseks.

14.5.   Alates eeskirja nr 112 ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelata uuele sõidukitüübile sellise esilaterna paigaldamist, mis on saanud tüübikinnituse eeskirja nr 112 alusel.

14.6.   Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised lubavad jätkuvalt paigaldada sõidukitüübile või sõidukile esilaternaid, mis on saanud tüübikinnituse käesoleva eeskirja kohaselt.

14.7.   Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised lubavad jätkuvalt kasutuses olevale sõidukile paigaldada või sõidukil kasutada esilaternat, mis on saanud tüübikinnituse käesoleva eeskirja kohaselt, mida on muudetud varasemate muudatuste seeriatega, tingimusel et esilatern on ette nähtud asendusseadmena paigaldamiseks.

---

(1)  Käesolev eeskiri ei takista seda kohaldaval kokkuleppeosalisel keelata käesoleva eeskirja alusel plastmaterjalist hajutiklaasiga esilaterna tüübikinnituse saanud esilaterna kombinatsiooni esilaterna mehaanilise puhastusseadmega (klaasipuhastitega).

(2)  Hõõglambi tüübikinnituse taotlus: vt eeskiri nr 37. Hõõglambi tüüpi ei tohi segamini ajada hõõglambi kategooriaga. Käesolev eeskiri käsitleb R2- ja/või HS1-kategooria hõõglampidega esilaternaid. Need hõõglampide kategooriad erinevad konstruktsiooni ja eelkõige sokli poolest. Nad ei ole omavahel vahetatavad, kuid üks hõõglampide kategooria hõlmab tavaliselt mitut tüüpi.

(3)  Ühepoolse liikluse (parem- või vasakpoolse liikluse) nõuetele vastavalt projekteeritud esilaternate puhul tuleb hajutiklaasile kustutamatult märkida ala piirjooned, mida võib varjata, et mitte tekitada kasutajale ebamugavust vastupidise liiklussüsteemiga riigis. Sellist märkimist ei ole siiski vaja juhul, kui ala on disainilahenduses selgesti eristatav.

(4)  Kui hajutiklaasi ei saa esilaterna korpusest eraldada, piisab alast hajutiklaasil.

(5)  1 – Saksamaa, 2 – Prantsusmaa, 3 – Itaalia, 4 – Madalmaad, 5 – Rootsi, 6 – Belgia, 7 – Ungari, 8 – Tšehhi Vabariik, 9 – Hispaania, 10 – Jugoslaavia, 11 – Ühendkuningriik, 12 – Austria, 13 – Luksemburg, 14 – Šveits, 15 (vaba), 16 – Norra, 17 – Soome, 18 – Taani, 19 – Rumeenia, 20 – Poola, 21 – Portugal, 22 – Venemaa Föderatsioon, 23 – Kreeka, 24 – (vaba), 25 – Horvaatia, 26 – Sloveenia, 27 – Slovakkia, 28 – Valgevene, 29 – Eesti, 30–36 (vaba) ja 37 – Türgi. Järgmised numbrid antakse teistele riikidele sellises kronoloogilises järjekorras, milles nad ratifitseerivad kokkuleppe, milles käsitletakse mootorsõidukite seadmete ja osade tüübi kinnitamise ühtsete tingimuste vastuvõtmist ning tüübikinnituste vastastikust tunnustamist, või ühinevad selle kokkuleppega ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär edastab kõnealused numbrid kokkuleppeosalistele.

(6)  Need filtrid koosnevad kõigist osadest, sealhulgas hajutiklaasist, mille eesmärk on anda valgusele värvus.

(7)  Reguleerimisekraan peab olema piisavalt lai, et võimaldada varju piiri uurimist vähemalt 5° ulatuses kummalegi poole joont VV.

(8)  Kui käesolevas eeskirjas esitatud nõuete kohaselt ainult lähitule jaoks projekteeritud esilaterna fokaaltelg kaldub märgatavalt kõrvale valguskiire põhisuunast, siis tuleb teha külgreguleerimine viisil, mis kõige paremini vastab valgustusnõuetele punktides 75 ja 50.

(9)  Niisuguse „lähitule” esilaterna juurde võib kuuluda kaugtuli, mille suhtes nõudeid ei sätestata.

(10)  Reguleerimise ebatäpsus piirides 1° paremale või vasakule ei ole vastuolus vertikaalse ebatäpsusega. Viimane on piiratud ainult punkti 6.5 nõuetega.

(11)  Vt 2. lisa, mis käsitleb põllumajandus- ja metsatraktorite ning muude aeglaste sõidukite spetsiaalseid esilaternaid.

(12)  See nõue on ametkondadele soovituslik.

Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel on õiguslik toime ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumise kuupäeva tuleb kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni staatust käsitleva dokumendi TRANS/WP.29/343 viimasest versioonist, mis on kättesaadav Internetis: http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html

Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni:

01-seeria muudatuste 18. täiendus – jõustumise kuupäev: 24. oktoober 2009

18. täienduse 1. parandus – jõustumise kuupäev: 11. november 2009

01-seeria muudatuste 19. täiendus – jõustumise kuupäev: 19. august 2010

SISUKORD

EESKIRI

0.

Reguleerimisala

1.

Mõisted

2.

Tüübikinnituse taotlemine

3.

Märgistus

4.

Tüübikinnitus

5.

Üldnõuded

6.

Valgustugevus

7.

Katsemenetlus

8.

Valguse värvus

9.

Mootorsõidukite ja nende haagiste suunatuletüübi muudatused ning tüübikinnituse laiendamine

10.

Toodangu vastavus nõuetele

11.

Karistused toodangu nõuetele mittevastavuse korral

12.

Tootmise lõplik peatamine

13.

Tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ja haldusasutuste nimed ja aadressid

14.

Üleminekusätted

LISAD

1. lisa

Suunatulede kategooriad: nendesse kategooriatesse kuuluvate suunatulede valguse ruumis jaotumise nõutavad miinimumnurgad

2. lisa

Teatis suunatulede tüübikinnituse andmise, selle laiendamise, tüübikinnituse andmisest keeldumise, tüübikinnituse tühistamise või suunatulede tootmise lõpetamise kohta vastavalt eeskirjale nr 6

3. lisa

Tüübikinnitusmärgi kujundus

4. lisa

Fotomeetrilised mõõtmised

5. lisa

Merevaigukollase valguse määratlus – trikromaatilised koordinaadid

6. lisa

Toodete vastavuskontrolli miinimumnõuded

7. lisa

Näidiste võtmise miinimumnõuded

0.   REGULEERIMISALA

Käesolevat eeskirja kohaldatakse L-, M-, N-, O- ja T-kategooria (1) sõidukite suunatulede suhtes.

1.   MÕISTED

Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.1.    „Suunatuli” – mootorsõidukile või selle haagisele paigaldatud seadis, mille abil juht näitab oma kavatsust muuta sõiduki liikumissuunda. Käesolevat eeskirja kohaldatakse üksnes selliste fikseeritud/paigale kinnitatud vilkuva tulega valgustusseadiste suhtes, mis pannakse vilkuma vahelduva elektrivoolu abil.

1.2.   Käesolevas eeskirjas kasutatakse tüübikinnitustaotluse esitamise ajal kehtivas eeskirjas nr 48 ja selle muudatustes sätestatud mõisteid.

1.3.    „Eri tüüpi suunatuled” – laternad, mis erinevad üksteisest järgmiste oluliste tunnuste poolest:

a)	kaubanimi või kaubamärk;

b)	optilise süsteemi näitajad (valgustugevus, valguse jaotusnurk, hõõglambi tüüp, valgusallika moodul jne);

c)	suunatulelaternate kategooria;

d)	valgustugevust reguleeriv juhtseadis (vajaduse korral).

Laternat ei loeta kuuluvaks teise tüüpi, kui tal on teist värvi hõõglamp või filter.

1.4.   Käesoleva eeskirja viidetega standardhõõglampidele ja eeskirjale nr 37 osutatakse tüübikinnitustaotluse esitamise ajal kehtivale eeskirjale nr 37 ja selle muudatuste seeriale.

2.   TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

2.1.   Suunatule tüübikinnituse taotluse esitab kaubanime või kaubamärgi omanik või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja. Selles tuleb täpsustada, millis(t)esse 1. lisale vastava(te)sse kategooria(te)sse (1, 1a, 1b, 2a, 2b, 5 või 6) suunatuli kuulub; kui see kuulub 2. kategooriasse, siis kas see on muutmatu valgustugevusega (2a kategooria) või muudetava valgustugevusega (2b kategooria) ning kas suunatuld võib kasutada ka kahe sama kategooria laterna üksuses. Taotleja soovi korral määratakse taotluses ka kindlaks, kas seadist saab sõidukile paigaldada nullteljest erinevate kallete all sõiduki baastasandite ja maapinna suhtes või seda saab pöörata ümber nulltelje; sellised paigaldamise erijuhud märgitakse ära teatises.

Iga suunatuletüübi taotlusele tuleb lisada:

2.2.1.   piisavalt üksikasjalikud joonised (kolmes eksemplaris), mis võimaldavad kindlaks määrata suunatule tüübi ja kategooria ning millel on geomeetriliselt kujutatud suunatule sõidukile paigaldamise asend(id); katsetustes nullteljena kasutatav vaatlustelg (horisontaalnurk H = 0o, vertikaalnurk V = 0o) ning punkt, mis võetakse kõnealustes katsetustes nullkeskmeks. Joonistel tuleb näidata tüübikinnituse numbri ja lisatähise paigutus tüübikinnitusmärgi suhtes;

2.2.2.   tehniline lühikirjeldus, milles on esitatud (v.a mitteasendatavate valgusallikatega laternate puhul):

a)	ettenähtud hõõglambi või hõõglampide kategooria(d), milleks on üks tüübikinnitustaotluse esitamise ajal kehtivas eeskirjas nr 37 ja selle muudatuste seerias sisalduvatest kategooriatest, ja/või

b)	valgusallika mooduli tunnuskood;

2.2.3.   2b kategooria suunatule puhul valgustugevust reguleeriva juhtseadise lühikirjeldus, tulede paigutusskeem ja kaherežiimsust võimaldava süsteemi näitajad;

2.2.4.   1., 1a, 1b, 2a ja 2b kategooria suunatulede puhul teave signaali kohta vastavalt punktile 6.2.2;

2.2.5.   kaks näidist. Kui tüübikinnitus hõlmab mitteidentseid, kuid sümmeetrilisi seadiseid, mille üks osa sobib paigaldamiseks sõiduki vasakule ning teine sõiduki paremale küljele, võivad kaks esitatud näidist olla identsed ning kohased paigaldamiseks ainult sõiduki paremale või vasakule küljele;

2b kategooria suunatule puhul tuleb taotlusele lisada valgustugevust reguleeriv juhtseadis või generaator, mis tekitab samasuguseid signaale.

3.   MÄRGISTUS

Kinnituse saamiseks esitatud seadistel peab olema:

3.1.   taotleja kaubanimi või kaubamärk; kõnealune märgistus peab olema selgelt loetav ja kustumatu;

3.2.   selgesti loetav ja kustumatu märgistus (v.a mitteasendatavate valgusallikatega laternate puhul), millel on esitatud:

a)	ettenähtud hõõglambi või hõõglampide kategooria(d) ja/või

b)	valgusallika mooduli tunnuskood;

3.3.   piisava suurusega ala punktiga 4.2 ettenähtud tüübikinnitusmärgi ja lisatähiste jaoks; kõnealune ala esitatakse ka punktis 2.2.1 osutatud joonistel;

3.4.   normpinge või pingevahemiku ja maksimaalse normvõimsuse märgistus (valgusallika elektroonilise juhtseadisega või valgustugevust reguleeriva juhtseadisega ja/või mitteasendatavate valgusallikatega ja/või valgusallika mooduli(te)ga laternate puhul);

valgusallika mooduli(te)ga laternate puhul peab valgusallika mooduli(te)le olema kantud:

3.5.1.   taotleja kaubanimi või kaubamärk; see märgistus peab olema selgesti loetav ja kustumatu;

3.5.2.   mooduli tunnuskood; see märgistus peab olema selgesti loetav ja kustumatu. Tunnuskood algab tähtedega „MD”, mis tähistab sõna „moodul”, millele järgneb punktiga 4.2.1.1 ettenähtud tüübikinnitusmärk ilma ringjooneta. Kui kasutatakse mitut mitteidentset valgusallika moodulit, järgnevad nimetatud tähtedele lisatähised või -märgid. See tunnuskood tuleb esitada punktis 2.2.1 nimetatud joonistel.

Tüübikinnitusmärk ei pea olema sama mis laternal, milles moodulit kasutatakse, kuid mõlemad märgistused peavad olema sama taotleja esitatud;

3.5.3.   normpinge või pingevahemiku ja maksimaalse normvõimsuse märgistus.

3.6.   Valgusallika elektroonilisele juhtseadisele või valgustugevust reguleerivale juhtseadisele, mis kuulub laterna juurde, aga ei sisaldu laterna korpuses, peab olema kantud tootja nimi ja tunnusnumber.

4.   TÜÜBIKINNITUS

4.1.   Üldosa

4.1.1.   Tüübikinnitus antakse, kui punkti 2.2.4 kohaselt tüübikinnituse saamiseks esitatud kaks seadist vastavad käesoleva eeskirja nõuetele.

4.1.2.   Kui grupeeritud, kombineeritud või kokkuühendatud laternad vastavad mitme 1958. aasta kokkuleppele lisatud eeskirja nõuetele, võib neile kinnitada ainult ühe rahvusvahelise tüübikinnitusmärgi, juhul kui need laternad ei ole grupeeritud, kombineeritud või kokku ühendatud selliste laternatega, mis ei vasta mõne nimetatud eeskirja nõuetele.

4.1.3.   Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest numbrit (praegu 01, mis tähistab 01-seeria muudatusi, mis jõustusid 27. juunil 1987) näitavad tüübikinnituse andmise ajaks käesolevasse eeskirja viimati tehtud peamiste tehniliste muudatuste seeriat. Üks ja sama lepinguosaline ei anna ühele tüübile antud numbrit teisele käesoleva eeskirja kohasele seadisetüübile. Eri kategooriate suunatuledele võib anda ainult ühe kinnitusnumbri, juhul kui nad moodustavad üksuse.

4.1.4.   Teatis seadisetüübile käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse andmise, selle laiendamise, tüübikinnituse andmisest keeldumise, tüübikinnituse tühistamise või seadise tootmise lõpetamise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele vormis, mis vastab käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud näidisele.

4.1.5.   Igal seadisel, mis vastab käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud tüübile, peab olema eespool punktis 3.3 osutatud alal (lisaks vastavalt punktides 3.1 ja 3.2 või 3.4 kirjeldatud märgistusele) punktidega 4.2 ja 4.3 ettenähtud tüübikinnitusmärk.

4.2.   Tüübikinnitusmärgi elemendid

Tüübikinnitusmärk koosneb järgmistest elementidest:

rahvusvaheline tüübikinnitusmärgistus, mis hõlmab järgmist:

4.2.1.1.   ringjoonega ümbritsetud E-täht, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi eraldusnumber (2);

4.2.1.2.   punktiga 4.1.3 ettenähtud tüübikinnitusnumber;

lisatähis(ed):

4.2.2.1.   vähemalt üks järgmistest numbritest: 1, 1a, 1b, 2a, 2b, 5 või 6 sõltuvalt seadise kuuluvusest vähemalt ühte kategooriatest 1, 1a, 1b, 2a, 2b, 5 või 6, mille puhul punkti 2.1 alusel tüübikinnitust taotletakse;

4.2.2.2.   seadiste puhul, mis on paigaldatavad ainult sõiduki ühele küljele, seadise asetust näitav horisontaalne nool (noole suund on sõidukist eemale 1., 1.a, 1.b, 2.a ja 2.b kategooria seadiste puhul ning sõiduki esiosa poole 3., 4., 5. ja 6. kategooria seadiste puhul). Peale selle peab 6. kategooria seadistel olema märgis „R” või „L”, mis tähistab vastavalt sõiduki paremat või vasakut külge;

4.2.2.3.   seadiste puhul, mida saab kasutada kahe laternaga üksuse osana, täiendav D-täht punktis 4.2.2.1 nimetatud tähisest paremal;

4.2.2.4.   käesoleva eeskirja 4. lisa punkti 2.1.3 kohaselt peab vähendatud valgusjaotusega seadistele olema kantud horisontaalsegmendist algav vertikaalnool suunaga allapoole;

4.2.2.5.   tüübikinnitusnumbri kaks esimest kohta, mis näitavad tüübikinnituse andmise ajal kehtivat muudatuste seeriat, ja vajaduse korral võib eespool kirjeldatud lisatähiste lähedale märkida nõutud noole;

4.2.2.6.   punktides 4.2.1 ja 4.2.2 osutatud märgid ja tähised peavad olema selgesti loetavad ja kustumatud ka siis, kui seadis on sõidukile paigaldatud.

4.3.   Tüübikinnitusmärgi kujundus

4.3.1.   Sõltumatud laternad

Käesoleva eeskirja 3. lisa joonisel 1 on esitatud tüübikinnitusmärgi kujunduse näidis koos eespool nimetatud lisatähistega.

Kui eri tüüpi laternad, millel on ühesugune sama või eri värvi hajutiklaas, vastavad mitme eeskirja nõuetele, võib kasutada ühtset rahvusvahelist tüübikinnitusmärki, mis koosneb ringjoonega ümbritsetud E-tähest, millele järgnevad kinnituse andnud riigi eraldusnumber ja tüübikinnitusnumber. Tüübikinnitusmärgi võib kinnitada ükskõik kuhu laterna peale, eeldusel et

4.3.1.1.   märk on nähtav pärast laternate sõidukile paigaldamist;

4.3.1.2.   igale laternale märgitakse selle tunnusmärk, mis vastab tüübikinnituse aluseks olnud eeskirjale, ning tüübikinnituse andmise kuupäevaks eeskirja viimati tehtud peamiste tehniliste muudatuste seeria ja vajadusel nõuetekohane nool;

4.3.1.3.   tüübikinnitusmärgi osade mõõtmed ei tohi olla väiksemad kui tüübikinnituse aluseks olnud eeskirjas üksikmärkidest väikseima jaoks ettenähtud miinimummõõtmed;

4.3.1.4.   laterna korpusel on eespool punktis 3.3 kirjeldatud ala ning tegelikule talitusele vastav tüübikinnitusmärk;

4.3.1.5.   käesoleva eeskirja 3. lisa joonisel 4 on esitatud tüübikinnitusmärgi ja eespool nimetatud lisatähiste näidised.

4.3.2.   Grupeeritud, kombineeritud või kokkuühendatud laternad

Kui grupeeritud, kombineeritud või kokkuühendatud laternad vastavad mitme eeskirja nõuetele, võib neile kinnitada ühe rahvusvahelise tüübikinnitusmärgi, millel on ringjoonega ümbritsetud E-täht, millele järgnevad kinnituse andnud riigi eraldusnumber ja kinnitusnumber. Selle tüübikinnitusmärgi võib paigutada mis tahes kohale grupeeritud, kombineeritud või kokkuühendatud laternatel, tingimusel et:

4.3.2.1.1.   see on pärast laternate paigaldamist nähtav;

4.3.2.1.2.   ühtegi grupeeritud, kombineeritud või kokkuühendatud laternate valgust edastavat osa ei saa eemaldada, eemaldamata samaaegselt tüübikinnitusmärki;

iga laterna tunnusmärk, mis vastab tüübikinnituse aluseks olnud eeskirjale, ning tüübikinnituse andmise kuupäevaks eeskirja viimati tehtud peamiste tehniliste muudatuste seeria ja vajaduse korral nõuetekohane nool märgitakse:

4.3.2.2.1.   asjakohasele valgust kiirgavale pinnale või

4.3.2.2.2.   laternate grupile sellisel viisil, et grupeeritud, kombineeritud või kokkuühendatud laternatest iga latern oleks selgesti kindlaksmääratav.

4.3.2.3.   Ühe kinnitusmärgi osade mõõtmed ei tohi olla väiksemad kui tüübikinnituse aluseks olnud eeskirjas üksikmärkidest väikseima jaoks ette nähtud miinimummõõtmed.

4.3.2.4.   Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Sama kokkuleppe osaline ei tohi anda sama numbrit teisele käesoleva eeskirja reguleerimisalasse kuuluvale grupeeritud, kombineeritud või kokkuühendatud laternate tüübile.

4.3.2.5.   Käesoleva eeskirja 3. lisa joonisel 2 on esitatud grupeeritud, kombineeritud või kokkuühendatud laternate kinnitusmärkide kujunduse näidised koos kõigi eespool nimetatud lisatähistega.

4.3.3.   Muude laternatega kokkuühendatud laternate puhul, mille klaase saab kasutada ka muude esilaterna tüüpide juures,

kohaldatakse punkti 4.3.2 sätteid.

4.3.3.1.   Peale selle võivad samade hajutiklaaside kasutamisel olla nendel klaasidel erinevad tüübikinnitusmärgid, mis vastavad esilaternate või laternate üksuste eri tüüpidele, tingimusel, et ka esilaterna klaasidega lahutamatult ühendatud korpusel on punktis 3.3 kirjeldatud ala ning tegelikule talitlusele vastavad tüübikinnitusmärgid.

Kui eri tüüpi esilaternatel on ühine korpus, siis võivad korpusel olla erinevad tüübikinnitusmärgid.

4.3.3.2.   Käesoleva eeskirja 3. lisa joonisel 3 on esitatud tüübikinnitusmärgi näidised laternate jaoks, mis on ühendatud esilaternaga kokku.

4.4.   Tüübikinnitusmärk peab olema selgesti loetav ja kustumatu. Selle võib kinnitada kas seadise läbipaistvale või läbipaistmatule sise- või välisosale, mida ei saa eraldada seadise valgust kiirgavast läbipaistvast osast. Märgistus peab olema nähtav ka siis, kui seadis on sõidukile paigaldatud või kui mõni liikuv osa, näiteks mootorikate või pagasiruumi kaas või sõiduki uks, on avatud.

5.   ÜLDNÕUDED

5.1.   Iga esitatud seadis peab vastama punktides 6–8 esitatud nõuetele.

5.2.   Seadised peavad olema projekteeritud ja ehitatud nii, et tavapärastes tingimustes oleks kindlustatud nende nõuetekohane toimimine ja käesoleva eeskirjaga ettenähtud näitajate säilimine, olenemata võimalikust vibratsioonist kasutamise ajal.

Valgusallika moodulite puhul kontrollitakse, kas:

5.3.1.   valgusallika moodul(id) on projekteeritud vastavalt järgmistele tingimustele:

a)	ühtegi valgusallika moodulit ei saa paigaldada üheski muus asendis peale kindlaksmääratud õige asendi ning seda saab eemaldada üksnes tööriista(de) abil;

b)	kui seadises kasutatakse enam kui ühte valgusallikat, saab ühe ja sama laterna korpuses kasutada ainult ühesuguste näitajatega valgusallika mooduleid;

5.3.2.   valgusallika moodul(id) on avamiskindel (avamiskindlad).

5.4.   Juhul kui 2b kategooria suunatule valgustugevust reguleeriv juhtseadis on rikkis ja laterna valgustugevus ületab 2a kategooria ülempiiri, peavad 2a kategooria muutumatu valgustugevusega laternatele kehtestatud nõuded olema automaatselt täidetud.

Asendatavate hõõglampide puhul:

5.5.1.   võib kasutada kõiki eeskirja nr 37 alusel tüübikinnituse saanud hõõglampide kategooriaid, eeldusel et nende kasutamist ei ole piiratud tüübikinnitustaotluse esitamise ajal kehtiva eeskirjaga nr 37 ega selle muudatuste seeriaga;

5.5.2.   peab seadise ehitus võimaldama hõõglampi paigaldada vaid õiges asendis;

5.5.3.   peab hõõglambi pesa vastama Rahvusvahelise Elektrotehnikakomisjoni (IEC) väljaandes nr 60061 esitatud näitajatele. Sellega seoses kohaldatakse hõõglambi asjaomase kategooria pesa andmelehte.

6.   VALGUSTUGEVUS

Kahest seadisest kummagi kiiratava valguse tugevus peab 1., 1a, 1b, 2a või 2b. kategooria suunatulede puhul nulltelgedel ning 5. ja 6. kategooria suunatulede puhul lisas 1 täpsustatud suunas A olema suurem valgustugevuse miinimumväärtusest ja väiksem järgmistest maksimumväärtustest:

Suunatule kategooria	Valgustugevuse miinimumväärtus (cd)	Valgustugevuse maksimumväärtus (cd), kui kasutatakse
		üksiklaternat	D-ga tähistatud (üksik)laternat (vt punkt 4.2.2.3)
1	175	1 000	500
1a	250	1 200	600
1b	400	1 200	600
2a (muutumatu)	50	500	250
2b (muudetav)	50	1 000	500
5	0,6	280	140
6	50	280	140

6.1.1.   Kahe või enama suunatulelaternaga üksuse puhul ei ületa valgustugevuse koguväärtus maksimumväärtust.

6.1.2.   Kui kahe või enama laternaga üksusel on sama funktsioon, loetakse see üheks laternaks ja see peab vastama järgmistele nõuetele:

a)	valgustugevuse maksimumväärtus, kui kõik laternad on korraga sisse lülitatud (tabeli viimane veerg);

b)	valgustugevuse miinimumväärtus, kui üks latern on rikkis.

Rohkem kui ühest valgusallikast koosneva 1., 1a, 1b, 2a ja 2b kategooria üksiklaterna rikke korral kohaldatakse järgmisi sätteid.

6.2.1.   Kui mitu valgusallikat on juhtmetega kokku ühendatud viisil, et ühe valgusallika rikke puhul ei kiirga valgust neist mitte ükski, loetakse need üheks valgusallikaks.

6.2.2.   Eeskirja nr 48 punktis 6.5.8 ettenähtud märgutule aktiveerimise signaal käivitub:

a)	kui mõni valgusallikas on rikkis,

b)	kui vaid kahe hõõgniidiga valgusallika jaoks projekteeritud laterna puhul on valgustugevuse väärtus nullteljel alla 50 % miinimumväärtusest või

c)	kui ühe või enama valgusallika rikke tõttu jääb valgustugevuse väärtus ühes järgnevatest suundadest, mis on esitatud käesoleva eeskirja 4. lisas, alla nõutud miinimumväärtuse: i) H = 0°, V = 0° ii) H = 20° sõidukist eemale, V = + 5° iii) H = 10° sõiduki poole, V = 0°.

6.3.   Kui kõik valgusallikad on sisse lülitatud, võib üksiklaterna puhul kindlaksmääratud valgustugevuse maksimumväärtust ületada juhul, kui üksiklaternale ei ole märgitud D-tähte ja kui ei ületata kahe või enama laternaga üksuse puhul kindlaksmääratud valgustugevuse maksimumväärtust.

Väljaspool nulltelge ja käesoleva eeskirja 1. lisa joonistel määratletud nurgaväljadel peab kummagi seadise valgustugevus olema järgmine:

igas käesoleva eeskirja 4. lisas esitatud valgustugevuse jaotumise tabeli punktidele vastavas suunas mitte alla punktis 6.1 osutatud miinimumväärtuse, korrutatuna nimetatud tabelis kõnealuse suuna jaoks sätestatud protsendimääraga;

6.4.1.1.   kõrvalekaldena punktidest 6.4 ja 6.4.1 on 5. kategooria tagumiste suunatulede puhul nõutav miinimumväärtus 0,6 cd 1. lisas osutatud väljade kõikides osades;

6.4.2.   üheski suunas, kus suunatulelatern on nähtav, ei tohi ületada punktis 6.1 sätestatud maksimumväärtust.

Lisaks:

6.4.3.1.   kiiratava valguse tugevus päevaste kasutamistingimuste korral peab 1. lisa joonistel määratletud väljade kõikides osades olema 1b kategooria seadiste puhul vähemalt 0,7 cd; 1., 1a, 2a, 2b kategooria seadiste ning 2b kategooria seadiste puhul vähemalt 0,3 cd; öiste kasutamistingimuste korral peab see 2b kategooria seadiste puhul olema vähemalt 0,07 cd;

6.4.3.2.   järgida tuleb käesoleva eeskirja 4. lisa punkti 2.2 sätteid valgustugevuse lokaalsete muutuste kohta.

6.5.   Üldiselt mõõdetakse valgustugevust pidevalt põleva valgusallikaga.

Olenevalt aga seadise konstruktsioonist, näiteks kui kasutatakse valgusdioode (LED) või et vältida ülekuumenemist, lubatakse mõõta laternaid vilkuval režiimil.

Selline mõõtmine peab toimuma siis, kui on saavutatud 95 % maksimaalsest valgustugevusest ja latern plingib sagedusega f = 1,5 ±0,5 Hz ja impulsi kestusega üle 0,3 s.

Asendatavate hõõglampide puhul lastakse hõõglambil teatava aja vältel töötada etalonvalgusvoo juures. Muudel juhtudel tuleb punktis 7.1.1 osutatud pinget tõsta ja langetada alla 0,01 s vahemikus; neid väärtusi ületada ei ole lubatud.

Kui mõõdetakse vilkuval režiimil, väljendab saadud valgustugevust maksimaalne valgustugevus.

6.6.   2b kategooria seadiste puhul mõõdetakse ajavahemikku vooluallika(te) sisselülitamise hetke ja selle hetke vahel, mil nullteljel mõõdetav valgustugevus saavutab 90 % punkti 6.3 kohaselt mõõdetud väärtusest, et saada suunatule valgustugevuse piirväärtused. Minimaalse valgustugevuse saavutamiseks kuluv aeg ei tohi ületada maksimaalse valgustugevuse saavutamiseks kuluvat aega.

Valgustugevust reguleeriv juhtseadis peab takistama selliste signaalide tootmist, mille puhul valgustugevus:

6.7.1.   jääb väljapoole punktis 6.1 nimetatud vahemikku ja

6.7.2.   ületab punktis 6.1 esitatud 2a kategooria maksimumväärtused:

a)	päeva- ja öörežiimiga süsteemide puhul: öistes kasutustingimustes;

b)	muude süsteemide puhul: tootja kirjeldatud normtingimustel (3).

6.8.   Punktis 6.2.1 osutatud 4. lisas esitatakse kasutatavate mõõtmismeetodite üksikasjalikud andmed.

7.   KATSEMENETLUS

Kõik fotomeetrilised ja kolorimeetrilised mõõtmised toimuvad järgmiselt:

7.1.1.   kui tegemist on asendatava valgusallikaga laternaga, mis ei ole varustatud valgusallika elektroonilise juhtseadise ega valgustugevust reguleeriva juhtseadisega, kasutatakse laterna jaoks ettenähtud kategooriasse kuuluvat värvitut või värvilist standardhõõglampi, millele rakendatakse pinget, mis tekitab asjaomase kategooria hõõglambi jaoks nõutava etalonvalgusvoo;

7.1.2.   kui tegemist on mitteasendatava valgusallikaga (hõõglambid jm) laternaga, rakendatakse vastavalt 6,75 V, 13,5 V või 28,0 V;

7.1.3.   kui tegemist on süsteemiga, mille puhul valgusallika elektrooniline juhtseadis või valgustugevust reguleeriv juhtseadis on osa laternast, (4) rakendatakse laterna sisendklemmidele tootja osutatud pinget või, kui pinget ei ole märgitud, vastavalt 6,75 V, 13,5 V või 28,0 V;

7.1.4.   kui tegemist on süsteemiga, mille puhul valgusallika elektrooniline juhtseadis või valgustugevust reguleeriv juhtseadis ei ole osa laternast, rakendatakse laterna sisendklemmidele tootja osutatud pinget.

7.2.   Kui tegemist on 2b kategooria suunatuledega, mille puhul kasutatakse valgustugevuse muutmiseks valgustugevust reguleerivat juhtseadist, teostatakse fotomeetrilised mõõtmised taotleja kirjelduse põhjal.

7.3.   Katselabor võib paluda tootjal edastada talle valgusallika käitamiseks ja talitlemiseks vajaliku valgusallika elektroonilise juhtseadise või valgustugevust reguleeriva juhtseadise.

7.4.   Laternale rakendatav pinge märgitakse käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud vormi kohases teatises.

7.5.   Kindlaks tuleb määrata suunatule nullteljesuunalise nähtava pinna piirid. 5. ja 6. kategooria suunatulede puhul määratakse aga kindlaks valgust kiirgava pinna piirid.

8.   VALGUSE VÄRVUS

4. lisa punktis 2 kujutatud valgusjaotusala ulatuses kiiratava valguse värvus peab olema merevaigukollane. Katsete kohta vaata käesoleva eeskirja 5. lisa. Sellest alast väljaspool ei tohi värvus järsult muutuda. Samad nõuded kehtivad ka 2b kategooria suunatulede muudetava valgustugevuse vahemiku suhtes.

9.   MOOTORSÕIDUKITE JA NENDE HAAGISTE SUUNATULELATERNA TÜÜBI MUUDATUSED NING TÜÜBIKINNITUSE LAIENDAMINE

Igast suunatuletüübi muudatusest tuleb teatada tüübikinnituse andnud ametiasutusele. Seejärel võib kõnealune asutus kas:

9.1.1.   pidada ebatõenäoliseks, et tehtud muudatused põhjustavad märgatavat ebasoovitavat mõju, ja leida, et seadis vastab igal juhul nõuetele, või

9.1.2.   nõuda katsete tegemise eest vastutavalt tehniliselt teenistuselt täiendavat katsearuannet.

9.2.   Tüübikinnituse andmisest või selle andmisest keeldumisest teatatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppe osalistele punktis 4.1.4 kindlaksmääratud korras, täpsustades asjaomaseid muudatusi.

9.3.   Tüübikinnituse laienduse väljastanud pädev asutus määrab kõnealusele laiendusele seerianumbri ning teavitab sellest teisi käesolevat eekirja kohaldavaid 1958. aasta kokkuleppe osalisi teatisega, mille vorm vastab käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud näidisele.

10.   TOODANGU VASTAVUS NÕUETELE

Toodangu nõuetele vastavust tuleb kontrollida kooskõlas kokkuleppe 2. liitega (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) ning see peab vastama järgmistele nõuetele.

10.1.   Käesoleva eeskirja raames kinnituse saanud suunatulesid tuleb toota nii, et need vastaksid kinnitatud tüübile, täites punktides 6 ja 8 sätestatud nõudeid.

10.2.   Käesoleva eeskirja 6. lisas sätestatud miinimumnõuded toodangu vastavuskontrolli menetluse jaoks peavad olema täidetud.

10.3.   Käesoleva eeskirja 7. lisas sätestatud miinimumnõuded kontrollijapoolse näidiste võtmise jaoks peavad olema täidetud.

10.4.   Tüübikinnituse andnud asutus võib igal ajal kontrollida igas tootmisüksuses rakendatavaid vastavuskontrolli meetodeid. Neid kontrollimisi tehakse tavaliselt kord kahe aasta jooksul.

11.   KARISTUSED TOODANGU NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL

11.1.   Seadisele käesoleva eeskirja kohaselt antud tüübikinnituse võib tühistada, kui eespool sätestatud nõudeid ei täideta.

11.2.   Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline tühistab tema poolt varem antud tüübikinnituse, teatab ta sellest kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele, kasutades käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud näidisele vastavat teatise vormi.

12.   TOOTMISE LÕPLIK PEATAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab täielikult käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud seadise tootmise, peab ta sellest teavitama kõnealuse tüübikinnituse andnud asutust. Pärast asjaomase teatise saamist teavitab kõnealune asutus sellest teisi käesolevat eeskirja kohaldavaid 1958. aasta kokkuleppe osalisi teatisega, mille vorm vastab käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud näidisele.

13.   TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE JA HALDUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad 1958. aasta kokkuleppe osalised edastavad ÜRO sekretariaadile tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ja selliste ametiasutuste nimed ja aadressid, kes tüübikinnitusi väljastavad ja kellele tuleb saata vormikohased teated teistes riikides väljastatud tüübikinnituste, tüübikinnituste laiendamise, nende andmisest keeldumise või tühistamise kohta.

14.   ÜLEMINEKUSÄTTED

14.1.   Muudatuste 01-seeria 8. täienduse ametlikust jõustumiskuupäevast alates ei saa käesolevat eeskirja kohaldavad leppeosalised keelduda ECE tüübikinnituse andmisest vastavalt käesolevale eeskirjale, mida on muudetud muudatuste 01-seeria 8. täiendusega.

14.2.   Alates 24 kuu möödumisest jõustumiskuupäevast annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised ECE tüübikinnituse vaid siis, kui kinnitatav suunatuletüüp vastab käesolevale, 01-seeria muudatuste 8. täiendusega muudetud eeskirjale.

14.3.   Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised ei saa keelduda käesoleva eeskirja varasema seeria muudatustele vastava tüübikinnituse laiendamisest.

14.4.   12 kuu jooksul pärast käesoleva eeskirja 01-seeria muudatuste 8. täienduse jõustumist jätkavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnituse andmist suunatuletüüpidele, mis vastavad käesoleva eeskirja varasema seeria muudatuste nõuetele.

14.5.   Käesoleva eeskirja kohased ECE tüübikinnitused, mis anti 12 kuu jooksul pärast jõustumiskuupäeva, ja kõik tüübikinnituste kehtivusaja laiendused, sealhulgas need, mis vastavad varasemale muudatuste seeriale, kehtivad tähtajatult. Kui eeskirja eelmiste versioonide alusel tüübikinnituse saanud suunatuletüüp vastab käesoleva eeskirja nõuetele, mida on muudetud 01-seeria muudatuste 8. täiendusega, peab tüübikinnituse andnud kokkuleppeosaline teavitama sellest teisi käesolevat eeskirja kohaldavaid kokkuleppeosalisi.

14.6.   Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised ei või keelduda tüübikinnituse andmisest suunatuletüübile, mis on saanud kinnituse käesoleva eeskirja 01-seeria muudatuste 8. täienduse alusel.

14.7.   36 kuu jooksul pärast käesoleva eeskirja 01-seeria muudatuste 8. täienduse jõustumist ei saa ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda tüübikinnituse andmisest suunatuletüübile, mis on saanud käesoleva eeskirja varasema muudatuste seeria kohase tüübikinnituse.

14.8.   36 kuu möödumisel eeskirja 01-seeria muudatuste 8. täienduse jõustumiskuupäevast võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised keelduda sellise suunatuletüübi müügist, mis ei vasta eeskirja 01-seeria muudatuste 8. täienduse nõuetele, välja arvatud juhul, kui suunatuli on ette nähtud kasutuses olevatele sõidukitele asendusseadisena paigaldamiseks.

14.9.   Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised jätkavad suunatuledele tüübikinnituste andmist eeskirja mis tahes varasema muudatuste seeria alusel, tingimusel et need suunatuled on ette nähtud kasutuses olevatele sõidukitele asendusseadisena paigaldamiseks.

14.10.   Alates 01-seeria muudatuste 8. täienduse ametlikust jõustumiskuupäevast ei saa ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelata paigaldada sõidukitele suunatulesid, mis on saanud tüübikinnituse käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 01-seeria muudatuste 8. täiendusega.

14.11.   48 kuu jooksul pärast käesoleva eeskirja 01-seeria muudatuste 8. täienduse jõustumist lubavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised jätkuvalt käesoleva eeskirja varasema seeria muudatuste nõuetele vastavate suunatuletüüpidele paigaldamist sõidukitele.

14.12.   48 kuu möödumisel 01-seeria muudatuste 8. täienduse jõustumiskuupäevast võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised keelata suunatulede paigaldamise uutele sõidukitele, millele anti riiklik või individuaalne tüübikinnitus enam kui 24 kuud pärast käesoleva eeskirja 01-seeria muudatuste 8. täienduse jõustumiskuupäeva, kui need suunatuled ei vasta käesoleva eeskirja nõuetele, mida on muudetud 01-seeria muudatuste 8. täiendusega.

14.13.   60 kuu möödumisel 01-seeria muudatuste 8. täienduse jõustumiskuupäevast võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised keelata suunatulede paigaldamise uutele sõidukitele, mis registreeriti esmakordselt hiljem kui 60 kuud pärast eeskirja 01-seeria muudatuste 8. täienduse jõustumiskuupäeva, kui need suunatuled ei vasta käesoleva eeskirja nõuetele, mida on muudetud 01-seeria muudatuste 8. täiendusega.

14.14.   Käesoleva eeskirja alusel enne 01-seeria muudatuste 16. täienduse kehtima hakkamist heakskiidetud 3. ja 4. kategooria suunatulelaternate tüübikinnitused kehtivad tähtajatult.

---

(1)  Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) 7. lisas (dokument TRANS/WP.29/78/1. versioon/2. muudatus, mida on viimati muudetud 4. muudatusega.

(2)  1 – Saksamaa, 2 – Prantsusmaa, 3 – Itaalia, 4 – Madalmaad, 5 – Rootsi, 6 – Belgia, 7 – Ungari, 8 – Tšehhi Vabariik, 9 – Hispaania, 10 – Serbia, 11 – Ühendkuningriik, 12 – Austria, 13 – Luksemburg, 14 – Šveits, 15 – (vaba), 16 – Norra, 17 – Soome, 18 – Taani, 19 – Rumeenia, 20 – Poola, 21 – Portugal, 22 – Vene Föderatsioon, 23 – Kreeka, 24 – Iirimaa, 25 – Horvaatia, 26 – Sloveenia, 27 – Slovakkia, 28 – Valgevene, 29 – Eesti, 30 – (vaba), 31 – Bosnia ja Hertsegoviina, 32 – Läti, 33 – (vaba), 34 – Bulgaaria, 35 – (vaba), 36 – Leedu, 37 – Türgi, 38 – (vaba), 39 – Aserbaidžaan, 40 – endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 41 – (vaba), 42 – Euroopa Ühendus (tüübikinnitusi annavad liikmesriigid, kasutades oma Euroopa Majanduskomisjoni sümbolit), 43 – Jaapan, 44 – (vaba), 45 – Austraalia, 46 – Ukraina, 47 – Lõuna-Aafrika, 48 – Uus-Meremaa, 49 – Küpros, 50 – Malta, 51 – Korea Vabariik, 52 – Malaisia, 53 –Tai, 54 ja 55 – (vabad), 56 – Montenegro, 57 – (vaba) ja 58 – Tuneesia. Järgmised numbrid antakse teistele riikidele sellises kronoloogilises järjekorras, milles nad ratifitseerivad kokkuleppe, milles käsitletakse ratassõidukitele ning neile paigaldatavatele ja/või neil kasutatavatele seadmetele ja osadele ühtsete tehnonõuete kehtestamist ja nende nõuete alusel väljastatud tüübikinnituste vastastikuse tunnustamise tingimusi, või ühinevad selle kokkuleppega, kusjuures Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär teatab kokkuleppe osalistele nendele riikidele antud numbrid.

(3)  Hea nähtavus (MOR (meteorological optical range) > 2 000 m, määratletud vastavalt Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni juhendile: WMO, Guide to Meteorological Instruments and Methods of Observation, kuues väljaanne, ISBN: 92-63-16008-2, lk 1.9.1/1.9.11, Genf 1996) ja puhas hajutiklaas

(4)  Käesolevas eeskirjas tähendab väljend „on osa laternast”, et seadis sisaldub füüsiliselt laterna korpuses või paikneb korpusest väljaspool (sellest eraldi või sellega ühendatuna), kuid kuulub samasse süsteemi, sest tootja on tarninud selle koos laternaga.

Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel on õiguslik toime ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumiskuupäeva tuleb kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni staatust käsitleva dokumendi TRANS/WP.29/343 uusimast versioonist, mis on kättesaadav Internetis: http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html

Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni:

05-seeria muudatused — jõustumiskuupäev: 8. september 2001

Eeskirja 4. versiooni parandus nr 1 — jõustumiskuupäev: 12. märts 2003

SISUKORD

EESKIRI

A.   HALDUSSÄTTED

0.

Reguleerimisala

1.

Mõisted

2.

Esilaterna tüübikinnituse taotlemine

3.

Märgistus

4.

Tüübikinnituse andmine

B.   ESILATERNATELE ESITATAVAD TEHNILISED NÕUDED

5.

Üldised nõuded

6.

Valgustus

7.

Värvilisi hajutiklaase ja filtreid käsitlevad sätted

8.

Ebamugavuse hindamine

9.

Standardesilatern

10.

Märkus värvuse kohta

C.   TÄIENDAVAD HALDUSSÄTTED

11.

Esilaternatüübi muutmine ja tüübikinnituse laiendamine

12.

Toodangu vastavus nõuetele

13.

Karistused toodangu nõuetele mittevastuse korral

14.

Tootmise lõpetamine

15.

Tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ning haldusasutuste nimed ja aadressid

16.

Üleminekusätted

LISAD

1. lisa

Teatis

2. lisa

H1, H2, H3, HB3, HB4, H7, H8, H9, HIR1, HIR2 ja/või H11 hõõglampidega varustatud esilaternate toodangu nõuetele vastavuse kontrollimine

3. lisa

Tüübikinnitusmärkide kujunduse näidised

4. lisa

Mõõteekraanid

5. lisa

Töötavate esilaternate fotomeetriliste näitajate püsivuse katsetamine

6. lisa

Plastmaterjalist hajutiklaasidega laternatele esitatavad nõuded – hajutiklaasi või materjalinäidiste ja laternakoostude katsetamine

7. lisa

Näidiste võtmise miinimumnõuded

A.   HALDUSSÄTTED

0.   REGULEERIMISALA (1)

Käesolevat eeskirja kohaldatakse mootorsõidukite esilaternate suhtes, millel võib olla klaasist või plastmaterjalist hajutiklaas.

1.   MÕISTED

Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.1.    „hajutiklaas” – esilaterna või laterna üksuse kõige välimine osa, mis laseb valguse läbi valgusava;

1.2.    „pinne” – toode või tooted, mis kantakse ühe või mitme kihina hajutiklaasi välispinnale;

„erinevat tüüpi esilaternad” – esilaternad, mis erinevad üksteisest järgmiste oluliste näitajate poolest:

1.3.1.   kaubanimi või kaubamärk;

1.3.2.   optilise süsteemi omadused;

1.3.3.   niisuguste osade lisamine või kõrvaldamine, mis võivad seadmete töötamise ajal esineva peegeldumise, murdumise, neeldumise ja/või moonutuste tõttu muuta optilist mõju. Tüüpi ei muuda selliste filtrite paigaldamine või eemaldamine, mille ainus otstarve on muuta valguse värvust, kuid mitte jaotust;

1.3.4.   sobivus parempoolseks või vasakpoolseks liikluseks või mõlemaks;

1.3.5.   tekitatava valgusvihu laad (lähituli, kaugtuli või mõlemad);

1.3.6.   ühte järgmistest kategooriatest kuuluva(te) hõõglambi (hõõglampide) pesa: H1, H2, H3, HB3, HB4, H7, H8, H9, HIR1, HIR2 ja/või H11 (2), (3);

1.3.7.   hajutiklaaside ja võimaliku pinde materjalid.

2.   ESILATERNA TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE (4)

Esilaterna tüübikinnituse taotluse esitab kaubanime või kaubamärgi omanik või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja. Taotluses tuleb ära näidata:

2.1.1.   andmed selle kohta, kas esilaternas kavatsetakse kasutada nii lähi- kui ka kaugtuld või mõlemat;

kui esilaternat kavatsetakse kasutada lähitule jaoks, siis kas see on projekteeritud nii vasak- kui ka parempoolseks või üksnes vasakpoolseks või üksnes parempoolseks liikluseks;

2.1.2.1.   kui esilatern on varustatud reguleeritava peegeldiga, siis laterna paigaldusasend(id) maapinna ja sõiduki keskmise pikitasapinna suhtes;

2.1.3.   esilaterna kiiratava tule värvus.

Igale taotlusele lisatakse:

kolmes eksemplaris joonised, mis on piisavalt üksikasjalikud, et võimaldada kindlaks teha laterna tüübi, ja millel on kujutatud esilaterna eestvaade, olemasolu korral koos hajutiklaasi rihvelmustriga, ning ristlõige; joonistel peab olema näidatud tüübikinnitusmärgi asukoht;

2.2.1.1.   kui esilatern on varustatud reguleeritava peegeldiga, siis märge esilaterna paigaldusasendi(te) kohta maapinna ja sõiduki keskmise pikitasapinna suhtes, kui esilaternat kasutatakse ainult selles asendis (nendes asendites);

2.2.2.   lühike tehniline kirjeldus;

2.2.3.   esilaternatüübi kaks näidist;

hajutiklaaside valmistamiseks kasutatud plastmaterjali katsetamiseks:

kolmteist hajutiklaasi;

2.2.4.1.1.   kuus klaasi kõnealustest hajutiklaasidest võib asendada kuue, vähemalt 60 mm × 80 mm suuruse materjalinäidisega, mille välispind on lame või kumer ning mille keskel on vähemalt 15 mm × 15 mm suurune põhiliselt lame ala (kõveruse raadiusega vähemalt 300 mm);

2.2.4.1.2.   iga selline hajutiklaas või materjalinäidis peab olema saadud masstoodangu valmistamisel kasutatava meetodi kohaselt;

2.2.4.2.   peegeldi, millele saab hajutiklaasid tootja juhendi kohaselt kinnitada.

2.3.   Hajutiklaaside ja pinnete (olemasolu korral) juba katsetatud materjalidele peab olema lisatud katseprotokoll, milles kirjeldatakse nende materjalide ja pinnete omadusi.

2.4.   Pädev asutus teeb enne tüübikinnituse andmist kindlaks, kas on kehtestatud rahuldav kord, millega tagatakse toodangu nõuetele vastavuse tõhus kontroll.

3.   MÄRGISTUS (5)

3.1.   Tüübikinnituse saamiseks esitatud esilaternatele peab olema kantud taotleja kaubanimi või kaubamärk.

3.2.   Hajutiklaasil ja korpusel (6) peavad olema piisava suurusega alad punktis 4 nimetatud tüübikinnitusmärgi ja lisatähiste jaoks; kõnealused alad näidatakse punktis 2.2.1 nimetatud joonistel.

3.3.   Esilaternad, mis on mõeldud kasutamiseks nii parempoolse kui ka vasakpoolse liikluse tingimustes, peavad kandma märgiseid, mis määravad kindlaks optilise osa kaks paigaldusasendit sõidukil või hõõglambi kaks paigaldusasendit peegeldil; need tähised koosnevad tähtedest „R/D” parempoolse liikluse jaoks ja „L/G” vasakpoolse liikluse jaoks.

4.   TÜÜBIKINNITUSE ANDMINE

4.1.   Üldosa

4.1.1.   Kui kõik punkti 2 kohaselt esitatud esilaternatüübi näidised vastavad käesoleva eeskirja nõuetele, antakse tüübikinnitus.

4.1.2.   Kui grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad vastavad rohkem kui ühe eeskirja nõuetele, võib laternale kanda ühe rahvusvahelise tüübikinnitusmärgi tingimusel, et igaüks nendest grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternatest vastab selle suhtes kohaldatavatele nõuetele.

Käesolevat nõuet ei kohaldata kahe hõõgniidiga lambiga esilaternate suhtes, kui tüübikinnitus antakse vaid ühele tulele.

4.1.3.   Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest numbrit (praegu 04) näitavad muudatuste seeriat, mis hõlmab tüübikinnituse andmise ajal käesoleva eeskirja kõige hilisemaid suuri tehnilisi muudatusi. Sama kokkuleppeosaline ei tohi anda sama numbrit teisele käesoleva eeskirja reguleerimisalasse kuuluvale esilaternatüübile, välja arvatud tüübikinnituse laiendamise korral seadmele, mis erineb juba tüübikinnituse saanud seadmest üksnes kiiratava valguse värvuse poolest.

4.1.4.   Käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele edastatakse teade esilaternatüübi käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse andmise, laiendamise, andmisest keeldumise, tühistamise või tootmise lõpetamise kohta käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud vormi abil, millel on punktiga 2.2.1.1 ettenähtud teave.

4.1.5.   Igal esilaternal, mis vastab käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud tüübile, peab lisaks punktiga 3.1 ettenähtud märgistusele olema punktis 3.2 osutatud aladel punktides 4.2 ja 4.3 kirjeldatud tüübikinnitusmärk.

4.2.   Tüübikinnitusmärgi elemendid

Tüübikinnitusmärk koosneb järgmistest elementidest:

rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, mis koosneb:

4.2.1.1.   ringjoonega ümbritsetud E-tähest, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi tunnusnumber (7);

4.2.1.2.   punktiga 4.1.3 ettenähtud tüübikinnitusnumbrist;

järgmis(t)est lisatähis(t)est:

4.2.2.1.   ainult vasakpoolses liikluses kasutatavate esilaternate puhul horisontaalne nool, mille teravik on suunatud näoga esilaterna poole seisva vaataja suhtes paremale, s.o liiklussuuna poole;

4.2.2.2.   esilaternate puhul, mis optilise osa või hõõglambi asjakohaselt reguleeritava asendi tõttu vastavad mõlema liiklussüsteemi nõuetele, horisontaalne nool teravikuga mõlemas otsas, mis näitavad vastavalt paremale ja vasakule;

4.2.2.3.   esilaternate puhul, mis vastavad käesoleva eeskirja nõuetele üksnes seoses lähitulega, tähed „HC”;

4.2.2.4.   esilaternate puhul, mis vastavad käesoleva eeskirja nõuetele üksnes seoses kaugtulega, tähed „HR”;

4.2.2.5.   esilaternate puhul, mis vastavad käesoleva eeskirja nõuetele seoses nii lähi- kui ka kaugtulega, tähed „HCR”;

4.2.2.6.   plastmaterjalist hajutiklaasiga varustatud esilaternate puhul kantakse punktidega 4.2.2.3–4.2.2.5 ettenähtud tähiste lähedale tähed „PL”;

4.2.2.7.   esilaternate puhul, mis vastavad käesoleva eeskirja nõuetele seoses kaugtulega, maksimaalse valgustugevuse tähis punktis 6.3.2.1.2 nimetatud viitemärgi kujul, mis paigutatakse E-tähte ümbritseva ringjoone lähedale; vastastikku ühendatud esilaternate puhul väljendatakse kaugtulede maksimaalset valgustugevust tervikuna eespool kirjeldatud viisil.

Igal juhul peavad katsemenetluse ajal vastavalt 5. lisa punktile 1.1.1.1 kasutatud asjakohane töötamismoodus ning vastavalt 5. lisa punktile 1.1.1.2 lubatud pinge/pinged olema kantud tüübikinnitustunnistusele ja teatisevormile, mis saadetakse kokkuleppe osalisteks olevatele ja käesolevat eeskirja kohaldavatele riikidele. Vastavatel juhtudel märgistatakse seade järgmiselt.

4.2.3.1.   Käesoleva eeskirja nõuetele vastavate esilaternate puhul, mis on projekteeritud nii, et lähitule hõõglamp ei sütti samaaegselt ühegi muu valgustusfunktsiooniga, millega see võib olla vastastikku ühendatud, märgitakse tüübikinnitusmärgil oleva lähitulelaterna tähise taha kaldjoon (/).

4.2.3.2.   Käesoleva eeskirja 5. lisa nõuetele vastavate esilaternate puhul ainult juhul, kui nende toitepinge on 6 V või 12 V, märgitakse hõõglambipesa lähedale tähis, mis koosneb pealejoonistatud ristiga (×) numbrist 24.

4.2.4.   Tüübikinnitusnumbri kaks esimest numbrit (praegu 04), mis näitavad muudatuste seeriat, mis hõlmab tüübikinnituse andmise ajal käesoleva eeskirja kõige hilisemaid suuri tehnilisi muudatusi, ning vajadusel ka eespool kirjeldatud nool võivad paikneda eespool nimetatud lisatähiste läheduses.

4.2.5.   Punktides 4.2.1 ja 4.2.2 nimetatud märgid ja tähised peavad olema selgelt loetavad ja kustutamatud ka siis, kui esilatern on sõidukile paigaldatud.

4.3.   Tüübikinnitusmärgi kujundus

4.3.1.   Sõltumatud laternad

Käesoleva eeskirja 3. lisa joonistel 1–9 on esitatud tüübikinnitusmärkide ja eespool osutatud lisatähiste näidiseid.

Grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad

Kui grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad vastavad mitme eeskirja nõuetele, võib neile kinnitada ühe rahvusvahelise tüübikinnitusmärgi, millel on E-tähte ümbritsev ringjoon, millele järgneb kinnituse andnud riigi tunnusnumber ja tüübikinnitusnumber. Tüübikinnitusmärk võib paikneda mis tahes kohas grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate peal, tingimusel et:

4.3.2.1.1.   märk on nähtav pärast laternate sõidukile paigaldamist;

4.3.2.1.2.   ühtki grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate valgust edastavat osa ei ole võimalik eemaldada, eemaldamata samaaegselt ka tüübikinnitusmärki.

Iga laterna tunnusmärk, mis vastab tüübikinnituse aluseks olnud eeskirjale, ning tüübikinnituse andmise ajal eeskirja kõige hilisemaid suuri tehnilisi muudatusi hõlmava seeria number ja vajadusel nõuetekohane nool märgitakse:

kas

4.3.2.2.1.   asjakohasele valgust kiirgavale pinnale

või

4.3.2.2.2.   laternate grupile selliselt, et iga latern grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternatest oleks selgesti identifitseeritav (vt 3. lisas esitatud neli näidet).

4.3.2.3.   Tüübikinnitusmärgi osade mõõtmed ei tohi olla väiksemad kui tüübikinnituse aluseks olnud eeskirjas üksikmärkidest väikseima jaoks ettenähtud miinimummõõtmed.

4.3.2.4.   Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Sama kokkuleppeosaline ei tohi anda sama numbrit teisele käesoleva eeskirja reguleerimisalasse kuuluvate grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate tüübile.

4.3.2.5.   Käesoleva eeskirja 3. lisa joonisel 10 on esitatud grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate kinnitusmärkide kujunduse näidised koos kõigi eespool nimetatud lisatähistega.

Laternad, mille hajutiklaase kasutatakse eri esilaternatüüpide puhul ning mis võivad olla muude laternatega vastastikku ühendatud või grupeeritud

Kohaldatakse punkti 4.3.2 sätteid.

4.3.3.1.   Peale selle võivad samade hajutiklaaside kasutamisel olla nendel klaasidel erinevad tüübikinnitusmärgid, mis vastavad esilaternate või laternaüksuste eri tüüpidele, tingimusel et ka esilaterna hajutiklaasiga lahutamatult ühendatud korpusel on punktis 3.2 kirjeldatud ala ning tegelikule talitlusele vastavad tüübikinnitusmärgid.

Kui eri tüüpi esilaternatel on ühine korpus, siis võivad korpusel olla erinevad tüübikinnitusmärgid.

4.3.3.2.   Käesoleva eeskirja 3. lisa joonisel 11 on esitatud eespool nimetatud juhul kasutatavate tüübikinnitusmärkide kujunduse näidised.

B.   ESILATERNATELE ESITATAVAD TEHNILISED NÕUDED (8)

5.   ÜLDISED NÕUDED

5.1.   Iga näidis peab vastama punktides 6–8 esitatud nõuetele.

Esilaternad tuleb valmistada nii, et tavapärastes kasutustingimustes, olenemata neile mõjuda võivast vibratsioonist, säiliksid ettenähtud fotomeetrilised omadused ja laternad oleksid heas töökorras.

5.2.1.   Esilaternad peavad olema varustatud seadmega, mis võimaldab sõidukil esilaternate reguleerimist vastavalt kohaldatavatele eeskirjadele. Sellist seadet ei ole vaja osadele, mille puhul peegeldit ja hajutiklaasi ei saa teineteisest eraldada, tingimusel et selliste osade kasutamine piirdub sõidukitega, mille puhul esilaterna seadistust saab reguleerida teistmoodi. Kui kaugtuld kiirgav esilatern ja lähituld kiirgav esilatern, mis mõlemad on varustatud eraldi hõõglambiga, on ühtseks seadmeks kokku ühendatud, peab reguleerimisseade võimaldama iga optilist süsteemi eraldi nõuetekohaselt reguleerida. Nimetatud nõuet ei kohaldata siiski püsivalt kokkuehitatud peegelditega esilaternakoostude suhtes. Seda tüüpi esilaternakoostude suhtes kohaldatakse punkti 6 nõudeid.

5.3.   Osad, mille abil hõõglamp on kinnitatud peegeldi külge, peavad olema valmistatud nii, et hõõglambi saab ka pimedas asetada ainult õigesse asendisse (9).

Hõõglambi pesa mõõtmed peavad vastama Rahvusvahelise Elektrotehnikakomisjoni (IEC) trükise 61-2 järgmistel andmelehtedel esitatud näitajatele.

Hõõglambid	Pesa	Andmelehed
H1	P 14,5s	7005-46-3
H2	X 5111	7005-99-2
H3	PK 22s	7005-47-1
HB3	P 20d	7005-31-1
HB4	P 22d	7005-32-1
H7	PX 26d	7005-5-1
H8	PG 17	7005-110-1
HIR1	PX 20d	7005-…-1
HIR2	PX 22d	7005-…-.
H9	PGJ 19-5	7005-110-1
H11	PGJ 19-2	7005-110-1

5.4.   Esilaternaid, mis on projekteeritud kasutamiseks nii parem- kui ka vasakpoolse liikluse tingimustes, saab kohandada vastavale liiklussüsteemile kas esmasel reguleerimisel sõidukile monteerimise ajal või kasutaja valitava seadistusega. Niisugune algseadistus või kasutaja valitud seadistus võib hõlmata näiteks optilise osa kinnitamist sõidukile kindla nurga all või hõõglambi seadmist kindla nurga all optilise osa suhtes. Kõikidel juhtudel on võimalikud ainult kaks teineteisest selgesti eristatavat asendit, üks parempoolse, teine vasakpoolse liikluse jaoks, ning disainilahendus peab välistama esilaterna hooletusest põhjustatud vahetamise ühest asendist teise või keskele. Kui hõõglambi jaoks on kaks erinevat seadistusasendit, peavad hõõglambi peegeldile kinnitamise detailid olema projekteeritud ja valmistatud selliselt, et kummagi seadistuse puhul hoitaks hõõglampi asendis sama täpsusega, nagu on nõutav vaid ühe liiklussüsteemi jaoks ettenähtud esilaternate puhul. Käesoleva punkti nõuete täitmist tuleb kontrollida visuaalselt ja vajadusel katselise paigaldamisega.

Vaheldumisi kaug- ja lähituld andvatel esilaternatel peab esilaternaga kokkuehitatud mehaaniline, elektromehaaniline või muu ühelt tulelt teisele ümberlülitamise seade (10) olema projekteeritud nii, et:

5.5.1.   seade on piisavalt tugev normaalsetes tingimustes 50 000 korda kasutamiseks, ilma et seadmel tekiks vaatamata esineda võivale vibratsioonile kahjustusi;

5.5.2.   tööhäire korral on võimalik lähitule automaatne sisselülitamine;

5.5.3.   kas lihtlähituld või kaugtuld saab alati sisse lülitada, välistades mehhanismi seiskumise kahe asendi vahel;

5.5.4.   kasutaja ei saa liikuvate detailide kuju ega asendit tavaliste tööriistadega muuta.

5.6.   Veendumaks, et kasutamisel ei muutu fotomeetrilised tööparameetrid ülemääraselt, tehakse 5. lisa nõuetele vastavad lisakatsed.

5.7.   Kui esilaterna hajutiklaas on plastmaterjalist, tehakse katseid vastavalt 6. lisa nõuetele.

6.   VALGUSTUS

6.1.   Üldosa

6.1.1.   Esilaternad tuleb valmistada nii, et sobiva H1, H2, H3, HB3, HB4, H7, H8, H9, HIR1, HIR2 ja/või H11 hõõglambiga valgustaksid need piisavalt ja pimestamata lähitulerežiimis ning hästi kaugtulena.

6.1.2.   Esilaternast saadavat valgustust kontrollitakse vertikaalekraanil, mis asetatakse esilaterna ette 25 m kaugusele ja selle telje suhtes täisnurkselt (vt 4. lisa).

6.1.3.   Esilaternat kontrollitakse standardse(te) (võrdlus-)hõõglambi (hõõglampide) abil, mis on projekteeritud nimipinge 12 V jaoks; kui esilatern on varustatud valikkollaste filtritega, (11) asendatakse need geomeetriliselt identsete värvitute filtritega, mille läbipaistvustegur on vähemalt 80 %. Esilaterna kontrollimisel tuleb hõõglambi klemmidele rakendatav pinge reguleerida selliseks, et saavutatakse järgmised näitajad.

Hõõglambid	Ligikaudne toitepinge (voltides) mõõtmiseks	Valgusvoog (luumenites)
H1	12	1 150
H2	12	1 300
H3	12	1 100
HB3	12	1 300
HB4	12	825
H7	12	1 100
H8	12	600
HIR1	12	1 840
HIR2	12	1 355
H9	12	1 500
H11	12	1 000

Esilatern loetakse vastuvõetavaks, kui vähemalt üks koos esilaternaga esitatud standardne (võrdlus-)hõõglamp vastab fotomeetriliste nõuetele.

6.1.4.   Mõõtmed, mis määravad hõõgniidi asukoha standardhõõglambi sees, on näidatud eeskirja nr 37 asjaomasel andmelehel.

6.1.5.   Standardhõõglambi kolb peab olemas sellise optilise kuju ja kvaliteediga, et see ei põhjustaks valguse jaotusele negatiivselt mõjuvat peegeldust ega murdumist. Selle nõude täitmist kontrollitakse standardse (võrdlus-)hõõglambiga varustatud standardesilaterna valguse jaotuse mõõtmise teel.

6.2.   Lähituledele esitatavad nõuded

6.2.1.   Lähitule valgusvihk peab moodustama piisavalt terava varju piiri, et selle abil oleks võimalik esilaternat seadistada. Varju piir peab olema horisontaalne sirgjoon selle liiklussuuna vastaspoolel, mille jaoks esilatern on ette nähtud; teisel poolel peab ei tohi varju piir ulatuda kaugemale ei horisontaaljoone suhtes 45° nurga all oleva sirgjoone HV H1 ja sirgjoonest hh 25 cm kõrgemal asuva sirgjoone H1 H4 moodustatud katkendjoonest HV H1 H4 ega sirgjoonest HV H3, mis paikneb 15° nurga all horisontaaljoonest kõrgemal (vt 4. lisa). Varju piir ei tohi kahe eespool kirjeldatud võimaluse kombinatsiooni tõttu mitte mingil juhul ulatuda kaugemale nii joonest HV H2 kui ka joonest H2 H4.

Esilatern peab olema suunatud nii, et:

6.2.2.1.   parempoolseks liikluseks ettenähtud esilaternate puhul on varju piir horisontaalne ekraani vasakul poolel (12) ning vasakpoolseks liikluseks ettenähtud esilaternate puhul on varju piir horisontaalne ekraani paremal poolel;

6.2.2.2.   varju piiri horisontaalne osa paikneb ekraanil tasandist hh 25 cm allpool (vt 4. lisa);

6.2.2.3.   varju piiri „küünarnukiosa” on joonel vv (13).

6.2.3.   Kui tüübikinnitust taotletakse üksnes lähitulele, (14) peab sel moel suunatud esilatern vastama ainult punktide 6.2.5–6.2.7 nõuetele; kui esilatern on mõeldud kiirgama nii lähi- kui ka kaugtuld, peab see vastama punktides 6.2.5–6.2.7 ja 6.3 osutatud nõuetele.

6.2.4.   Kui sel moel suunatud esilatern ei vasta punktide 6.2.5–6.2.7 ja 6.3 nõuetele, võib seda reguleerida teisiti, tingimusel et valgusvihu telg ei nihku külgsuunas rohkem kui 1° (= 44 cm) paremale ega vasakule (15). Varju piiri reguleerimise hõlbustamiseks võib esilatern olla osaliselt varjatud, mis teravdab varju piiri.

6.2.5.   Kaugtule poolt ekraanile tekitatav valgustus peab vastama järgmistele nõuetele.

Punkt mõõteekraanil				Nõutav valgustus luksides
Parempoolseks liikluseks mõeldud esilaternad		Vasakpoolseks liikluseks mõeldud esilaternad
Punkt B	50 L	Punkt B	50 R	≤ 0,4
Punkt 75	R	Punkt 75	L	≥ 12
Punkt 75	L	Punkt 75	R	≤ 12
Punkt 50	L	Punkt 50	R	≤ 15
Punkt 50	R	Punkt 50	L	≥ 12
Punkt 50	V	Punkt 50	V	≥ 6
Punkt 25	L	Punkt 25	R	≥ 2
Punkt 25	R	Punkt 25	L	≥ 2
Mis tahes punkt III piirkonnas				≤ 0,7
Mis tahes punkt IV piirkonnas				≥ 3
Mis tahes punkt piirkonnas I ≤ 2 x (E50R või E50L) (*1)

6.2.6.   I, II, III ega IV piirkonnas ei tohi esineda nähtavust halvendavaid kõrvalekaldeid külgsuunas.

6.2.7.   Valgustatuse väärtuseid A ja B piirkonnas, nagu näidatud 4. lisa joonisel C, tuleb kontrollida selle joonise punktide 1–8 fotomeetriliste väärtuste mõõtmise teel; need väärtused peavad jääma järgmistesse piiridesse:

1 + 2 + 3 ≥ 0,3 luksi ja

4 + 5 + 6 ≥ 0,6 luksi ja

0,7 luksi ≥ 7 ≥ 0,1 luksi ja

0,7 luksi ≥ 8 ≥ 0,2 luksi.

Need uued väärtused ei ole nõutavad esilaternate puhul, mis on saanud tüübikinnituse enne käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste 4. täienduse kohaldamiskuupäeva (13. jaanuar 1993) või mille nii saadud tüübikinnitust on laiendatud (16).

6.2.8.   Esilaternad, mis on projekteeritud vastama nii parem- kui ka vasakpoolse liikluse nõuetele, peavad optilise osa või hõõglambi mõlemas asendis vastama asjaomase liiklussüsteemi nõuetele.

6.3.   Kaugtuledele esitatavad nõuded

6.3.1.   Kui esilatern on projekteeritud kiirgama nii kaug- kui ka lähituld, tehakse kaugtule poolt ekraanil tekitatava valgustuse mõõtmised sama esilaterna joondusega, nagu punktide 6.2.5–6.2.7 mõõtmiste puhul; kui esilatern kiirgab ainult kaugtuld, reguleeritakse see nii, et maksimaalse valgustuse ala keskendub joonte hh ja vv ristumiskohta; selline esilatern peab vastama ainult punkti 6.3 nõuetele.

Kaugtule poolt ekraanile tekitatav valgustus peab vastama järgmistele nõuetele.

Joonte hh ja vv lõikumispunkt HV peab asuma samavalgustustiheduskõvera piires, mis vastab 80 protsendile kaugtulede maksimaalsest valgustusest. See maksimumväärtus (EM) peab olema vähemalt 48 luksi. Maksimumväärtus ei tohi ühelgi juhul olla suurem kui 240 luksi; kombineeritud lähi- ja kaugtulega esilaterna korral ei tohi maksimumväärtus ületada lähitule punktis 75 R (või 75 L) mõõdetud valgustust, mida on korrutatud koefitsiendiga 16.

6.3.2.1.1.   Kaugtule maksimaalne valgustugevus (IM), mida väljendatakse tuhandetes kandelates, arvutatakse järgmise valemi abil:

6.3.2.1.2.   Punktis 4.2.2.7 osutatud maksimaalse valgustugevuse viitemärk (I'M) leitakse järgmise valemi abil:

Arvutuslik väärtus ümardatakse lähima väärtuseni väärtuste hulgast 7,5, 10, 12,5, 17,5, 20, 25, 27,5, 30, 37,5, 40, 45, 50.

6.3.2.2.   Alates punktist HV ei tohi valgustus piki horisontaaljoont paremal ega vasakul olla alla 24 luksi kuni kauguseni 1,125 m ning alla 6 luksi kuni kauguseni 2,25 m.

Reguleeritava peegeldiga esilaternate puhul kohaldatakse iga punkti 2.1.3 järgi näidatud paigaldusasendi suhtes punktide 6.2 ja 6.3 nõudeid. Kontrollimiseks kasutatakse järgmist menetlust.

6.4.1.   Katsegoniomeetril realiseeritakse iga kasutatav paigaldusasend valgusallika keskpunkti joondusekraani punktiga HV ühendava joone suhtes. Seejärel viiakse reguleeritav peegeldi asendisse, kus valgusmuster ekraanil vastab punktide 6.2.1–6.2.2.3 ja/või punkti 6.3.1 joondusettekirjutustele.

6.4.2.   Kui peegeldi on algselt punkti 6.4.1 järgi fikseeritud, peab esilatern vastama punktide 6.2 ja 6.3 asjaomastele fotomeetrilistele nõuetele.

6.4.3.   Lisakatsed tehakse pärast peegeldi asendi muutmist esilaterna reguleerimisseadme abil ± 2° võrra vertikaalsuunas või vähemalt maksimumasendisse, kui see on vähem kui 2° oma algasendist. Kogu esilaterna vastava ümberjoonduse järel (nt goniomeetrit kasutades) vastassuunas tuleb kontrollida valgusväljundit järgmistes suundades ja see peab jääma järgmistesse piiridesse:

lähituli: punktid HV ja 75 R (või vastavalt 75 L);

kaugtuli: IM ja punkt HV (% IM-st).

6.4.4.   Kui taotleja on ära näidanud rohkem kui ühe paigaldusasendi, tuleb punktides 6.4.1–6.4.3 ettenähtud menetlust korrata kõikide teiste asendite korral.

6.4.5.   Kui taotleja ei ole küsinud konkreetseid paigaldusasendeid, joondatakse esilatern selle reguleerimisseadme abil punktidega 6.2 ja 6.3 ettenähtud mõõtmiseks oma keskmisesse asendisse. Punktiga 6.4.3 ettenähtud lisakatsete tegemisel peab peegeldi olema esilaterna reguleerimisseadme abil liigutatud äärmusasenditesse (± 2° asemel).

6.5.   Punktides 6.2.5–6.2.7 ja 6.3 nimetatud valgustatuse väärtusi ekraanil mõõdetakse fotoretseptori abil, mille tegelik tajupind asub 65 mm küljepikkusega ruudu sees.

7.   VÄRVILISI HAJUTIKLAASE JA FILTREID KÄSITLEVAD SÄTTED

7.1.   Tüübikinnitust võib taotleda hõõglambiga esilaternatele, mis kiirgavad kas valget või valikkollast valgust.

Rahvusvahelise Valgustuskomisjoni (CIE) värvsuskoordinaatidena väljendatud asjaomased kolorimeetrilised näitajad peavad olema järgmised:

Valikkollane filter (ekraan või hajutiklaas)

Piir punase suunas	y ≥ 0,138 + 0,580 x
Piir rohelise suunas	y ≤ 1,29 x – 0,100
Piir valge suunas	y ≥ – x + 0,966
Piir spektrivärvi suunas	y ≤ – x + 0,992

mida võib väljendada ka järgmiselt:

dominantlainepikkus:	575–585 nm
puhtusetegur:	0,90–0,98

Läbipaistvustegur peab olema ≥ 0,78; see määratakse kindlaks valgusallika abil, mille värvustemperatuur on 2 856 K (17).

7.2.   Filter peab olema esilaterna osa ning olema kinnitatud esilaterna külge nii, et kasutaja ei saaks seda kogemata ega tavaliste tööriistadega tahtlikult eemaldada.

8.   EBAMUGAVUSE HINDAMINE

Hinnata tuleb esilaternate lähitule põhjustatavat ebamugavust (18).

9.   STANDARDESILATERN (19)

Esilaternat käsitatakse standardse (võrdlus-)esilaternana, kui see:

9.1.   vastab eespool sätestatud tüübikinnituse saamise nõuetele;

9.2.   on vähemalt 160 mm efektiivse läbimõõduga;

tekitab standardhõõglambiga punktis 6.2.5 nimetatud eri punktides ja eri aladel valgustuse, mis moodustab:

9.3.1.   kuni 90 % ülemmääradest ja

9.3.2.   vähemalt 120 % punktis 6.2.5 esitatud tabelis ettenähtud alammääradest.

10.   MÄRKUS VÄRVUSE KOHTA

Et käesoleva eeskirja alusel antakse tüübikinnitusi vastavalt punktile 7.1 kas valget või valikkollast valgust kiirgavale esilaternatüübile, ei takista kokkuleppe, millele käesolev eeskiri on lisatud, artikkel 3 kokkuleppeosalisi keelustamast nende registreeritud sõidukitel esilaternaid, mis kiirgavad valget või valikkollast valgust.

C.   TÄIENDAVAD HALDUSSÄTTED

11.   ESILATERNATÜÜBI MUUTMINE JA TÜÜBIKINNITUSE LAIENDAMINE

Igast esilaternatüübi muudatusest tuleb teatada esilaternatüübile tüübikinnituse andnud ametiasutusele. Seejärel võib asutus kas:

11.1.1.   võtta seisukoha, et tõenäoliselt ei avalda tehtud muudatused märgatavat ebasoovitavat mõju ning et esilatern vastab igal juhul endiselt nõuetele, või

11.1.2.   nõuda katsete tegemise eest vastutavalt tehniliselt teenistuselt uut katsearuannet.

11.2.   Muudatuste loetelu sisaldav teatis tüübikinnituse andmise või selle andmisest keeldumise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele punktis 4.1.4 sätestatud korras.

11.3.   Tüübikinnituse laienduse andnud pädev asutus annab tüübikinnituse laiendusele seerianumbri ja teatab sellest käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud vormi kohase teatisega käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele.

12.   TOODANGU VASTAVUS NÕUETELE

12.1.   Käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse saanud esilaternaid tuleb toota nii, et need vastaksid kinnitatud tüübile, täites punktides 6 ja 7 sätestatud nõudeid.

12.2.   Et veenduda punkti 12.1 nõuete täitmises, tuleb toodangut asjakohaselt kontrollida.

Tüübikinnituse omanik peab eelkõige:

12.3.1.   tagama toodangu kvaliteedi tõhusa kontrollimise korra olemasolu;

12.3.2.   pääsema juurde seadmetele, mis on vajalikud, et kontrollida vastavust igale kinnitatud tüübile;

12.3.3.   tagama katsetulemuste registreerimiste ja sellega seotud dokumentide kättesaadavuse ajavahemikus, mis määratakse kindlaks kokkuleppel haldusasutusega;

12.3.4.   analüüsima igat liiki katsete tulemusi, et kontrollida tootenäitajaid ning tagada nende püsivus, võttes arvesse tööstustoodangu puhul lubatud kõikumisi;

12.3.5.   tagama, et iga tootetüübi puhul tehakse vähemalt käesoleva eeskirja 2. lisas ettenähtud katsed;

12.3.6.   tagama, et kui katse käigus ilmneb mis tahes näidise mittevastavus selle katse tingimustele, võetakse uued näidised ja katset korratakse. Tuleb teha kõik võimalik, et taastada asjaomase toote vastavus tüübikinnitusele.

Tüübikinnituse andnud pädev asutus võib igal ajal kontrollida igas tootmisüksuses kohaldatavaid nõuetele vastavuse kontrollimise meetodeid.

12.4.1.   Iga kontrolli puhul tuleb väliskontrollijale esitada katsetulemused ja tootmise ülevaatuse tulemused.

12.4.2.   Kontrollija võib pisteliselt valida näidiseid katsetamiseks tootja laboris. Näidiste väikseima arvu kindlaksmääramisel võib arvesse võtta tootja tehtud kontrollimise tulemusi.

12.4.3.   Kui kvaliteeditase osutub ebarahuldavaks või kui peetakse vajalikuks kontrollida punkti 12.4.2 kohaldamisel tehtud katsete kehtivust, valib kontrollija 7. lisa kriteeriumidest lähtudes näidised, mis saadetakse tüübikinnituskatseid teinud tehnilisele teenistusele.

12.4.4.   Pädev asutus võib teha kõiki käesoleva eeskirjaga ettenähtud katseid. Katsed tehakse juhuslikkuse põhimõttel valitud näidistega, häirimata seejuures tootja tarnekohustusi ja lähtudes 7. lisa kriteeriumidest.

12.4.5.   Pädev asutus püüab kontrolli teha kord kahe aasta järel. Kontrolli tehakse aga pädeva asutuse äranägemisel ja sõltuvalt sellest, kuivõrd pädev asutus usaldab tootmise nõuetele vastavuse tõhusa kontrolli tagamiseks võetud meetmeid. Negatiivsete tulemuste korral tagab pädev asutus selle, et võimalikult kiiresti võetakse toodangu nõuetele vastavuse taastamiseks vajalikud meetmed.

12.5.   Ilmsete defektidega esilaternaid ei võeta arvesse.

12.6.   Viitemärki ei võeta arvesse.

13.   KARISTUSED TOODANGU NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL

13.1.   Esilaternatüübile käesoleva eeskirja kohaselt antud tüübikinnituse võib tühistada, kui nõuded ei ole täidetud või kui tüübikinnitusmärki kandev esilatern ei vasta kinnitatud tüübi nõuetele.

13.2.   Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline tühistab tüübikinnituse, mille ta on eelnevalt andnud, teatab ta sellest käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud vormi abil kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele.

14.   TOOTMISE LÕPETAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud esilaternatüübi tootmise, teatab ta sellest tüübikinnituse andnud asutusele. Pärast asjaomase teatise saamist teatab kõnealune asutus sellest käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud vormi kohase teatisega teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele.

15.   TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE NING HALDUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad 1958. aasta kokkuleppe osalised peavad edastama ÜRO sekretariaadile tüübikinnituskatsete tegemise eest vastutavate tehniliste teenistuste ja nende haldusasutuste nimed ja aadressid, kes annavad tüübikinnitusi ja kellele tuleb saata vormikohased teatised teistes riikides välja antud tüübikinnituste, tüübikinnituste laiendamise, tüübikinnituste andmisest keeldumise, tüübikinnituste tühistamise või tootmise lõpetamise kohta.

16.   ÜLEMINEKUSÄTTED

16.1.   Kuus kuud pärast eeskirja nr 112 ametlikku jõustumiskuupäeva lõpetavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised käesoleva eeskirja kohaste Euroopa Majanduskomisjoni (ECE) tüübikinnituste andmise.

16.2.   Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised ei tohi keelduda käesoleva eeskirja ja selle varasemate muudatuste seeria kohaste tüübikinnituste laienduste andmisest.

16.3.   Käesoleva eeskirja kohased tüübikinnitused, mis anti enne eeskirja nr 112 jõustumiskuupäeva, ja kõik tüübikinnituste laiendused, sealhulgas need, mis vastavad käesoleva eeskirja varasemale muudatuste seeriale, kehtivad tähtajatult.

16.4.   Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised jätkavad esilaternate tüübikinnituste andmist käesoleva eeskirja ja selle varasemate muudatuste seeriate kohaselt, tingimusel et kõnealused esilaternad on ette nähtud kasutuses olevatele sõidukitele asendusseadmena paigaldamiseks.

16.5.   Alates eeskirja nr 112 ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelata uuele sõidukitüübile sellise esilaterna paigaldamist, mis on saanud tüübikinnituse eeskirja nr 112 alusel.

16.6.   Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised lubavad jätkuvalt paigaldada sõidukitüübile või sõidukile esilaternaid, mis on saanud tüübikinnituse käesoleva eeskirja kohaselt.

16.7.   Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised lubavad jätkuvalt kasutuses olevale sõidukile paigaldada või sõidukil kasutada esilaternat, mis on saanud tüübikinnituse käesoleva eeskirja kohaselt, mida on muudetud varasemate muudatuste seeriatega, tingimusel et esilatern on ette nähtud asendusseadmena paigaldamiseks.

---

(1)  Käesolev eeskiri ei takista seda kohaldaval kokkuleppeosalisel keelata käesoleva eeskirja alusel plastmaterjalist hajutiklaasiga esilaterna tüübikinnituse saanud esilaterna kombinatsiooni esilaterna mehaanilise puhastusseadmega (klaasipuhastitega).

(2)  Laternatüüpi ei tohiks segamini ajada lambikategooriaga. Käesolevas eeskirjas käsitletakse H1-, H2-, H3-, HB3-, HB4-, H7-, H8-, H9-, HIR1-, HIR2- ja/või H1-kategooria hõõglampidega esilaternaid. Need hõõglampide kategooriad erinevad konstruktsiooni ja eelkõige sokli poolest. Nad ei ole omavahel vahetatavad, kuid üks hõõglampide kategooria hõlmab tavaliselt mitut tüüpi.

(3)  HIR1 ja/või H9 lamp tohib kiirata lähituld ainult juhul, kui sellele on paigaldatud esilaterna puhasti, mis vastab eeskirjale nr 45. Lisaks kohaldatakse selliste esilaternate paigaldamisel seoses vertikaalkaldega 01-seeria muudatustega muudetud eeskirja nr 48 punkti 6.2.6.2.2. Kõnealust piirangut kohaldatakse seni, kuni puudub üldine kokkulepe reguleerimisseadmete ja esilaternate puhastite kasutamise kohta seoses esilaterna valgustugevusega.

(4)  Hõõglambi tüübikinnituse taotlemine: vt eeskirja nr 37.

(5)  Ühepoolse liikluse (parem- või vasakpoolse liikluse) nõuetele vastavalt projekteeritud esilaternate puhul on peale selle soovitatav esiklaasile kustutamatult märkida ala piirjooned, mida võib varjata, et mitte tekitada kasutajale ebamugavust vastupidise liiklussüsteemiga riigis. Sellist märkimist ei ole siiski vaja juhul, kui ala on disainilahenduses selgesti eristatav.

(6)  Kui hajutiklaasi ei saa esilaterna korpusest eraldada, piisab alast hajutiklaasil või korpusel.

(7)  1 Saksamaa, 2 Prantsusmaa, 3 Itaalia, 4 Madalmaad, 5 Rootsi, 6 Belgia, 7 Ungari, 8 Tšehhi Vabariik, 9 Hispaania, 10 Jugoslaavia, 11 Ühendkuningriik, 12 Austria, 13 Luksemburg, 14 Šveits, 15 (vaba), 16 Norra, 17 Soome, 18 Taani, 19 Rumeenia, 20 Poola, 21 Portugal, 22 Venemaa Föderatsioon, 23 Kreeka, 24 Iirimaa, 25 Horvaatia, 26 Sloveenia, 27 Slovakkia, 28 Valgevene, 29 Eesti, 30 (vaba), 31 Bosnia ja Hertsegoviina, 32 Läti, 33 (vaba), 34 Bulgaaria, 35 (vaba), 36 Leedu, 37 Türgi, 38 (vaba), 39 Aserbaidžaan, 40 Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 41 (vaba), 42 Euroopa Ühendus (tüübikinnituse annavad liikmesriigid, kasutades vastavat Euroopa Majanduskomisjoni sümbolit), 43 Jaapan, 44 (vaba), 45 Austraalia, 46 Ukraina, 47 Lõuna-Aafrika ja 48 Uus-Meremaa. Järgmised numbrid antakse teistele riikidele sellises kronoloogilises järjekorras, milles nad ratifitseerivad kokkuleppe, milles käsitletakse ratassõidukitele ning neile paigaldatavatele ja/või neil kasutatavatele seadmetele ja osadele ühtsete tehnonõuete kehtestamist ja kõnealuste nõuete alusel väljastatud tüübikinnituste vastastikuse tunnustamise tingimusi, või ühinevad selle kokkuleppega ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär edastab kõnealused numbrid kokkuleppeosalistele.

(8)  Hõõglampidele esitatavad tehnilised nõuded: vt eeskiri nr 37.

(9)  Esilatern loetakse käesoleva punkti nõuetele vastavaks, kui hõõglampi saab esilaternale ja paigaldusliiste õigetesse paigaldusavadesse paigaldada ka pimedas.

(10)  Käesolevaid nõudeid ei kohaldata juhtimislüliti suhtes.

(11)  Need filtrid koosnevad kõigist osadest, sealhulgas hajutiklaasist, mille eesmärk on anda valgusele värvus.

(12)  Katseekraan peab olema piisavalt lai, et võimaldada varju piiri uurimist vähemalt 5° ulatuses kummalegi poole joont vv.

(13)  Kui käesolevas eeskirjas esitatud nõuete kohaselt ainult lähitule jaoks projekteeritud esilaterna fokaaltelg kaldub märgatavalt kõrvale valguskiire põhisuunast või kui mis tahes liiki (üksnes lähituld või nii lähi- kui ka kaugtuld kiirgava) esilaterna valgusvihu varju piiril ei ole selget „küünarnukki”, tehakse külgreguleerimine viisil, mis kõige paremini vastab valgustusnõuetele punktides 75 R ja 50 R parempoolse liikluse puhul ning 75 L ja 50 L vasakpoolse liikluse puhul.

(14)  Lähitule jaoks projekteeritud esilatern võib kiirata ka kaugtuld, mis ei pea käesolevatele nõuetele vastama.

(15)  Reguleerimise ebatäpsus piirides 1° paremale või vasakule ei ole vastuolus vertikaalse ebatäpsusega. Viimane on piiratud ainult punkti 6.3 nõuetega. Varju piiri horisontaalne osa ei tohiks aga ulatuda kaugemale joonest hh (punkti 6.3 nõudeid ei kohaldata esilaternate suhtes, mis peavad käesoleva eeskirja nõuetele vastama üksnes seoses lähitulega).

(*1)  E50R ja E50L on tegelikult mõõdetud valgustus.

(16)  Valgustuse väärtused mis tahes A ja B piirkonna punktis, mis asub ka III piirkonnas, ei tohi ületada 0,7 luksi.

(17)  Vastavalt Rahvusvahelise Valgustuskomisjoni (CIE) valgusliigile A.

(18)  See nõue on ametkondadele soovituslik.

(19)  Esialgu võib aktsepteerida erinevaid väärtusi. Lõplike nõuete puudumisel on soovitatav kasutada tüübikinnituse saanud esilaternat.

Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel on õiguslik toime ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumise kuupäeva tuleb kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjade staatust käsitleva dokumendi TRANS/WP.29/343 viimasest versioonist, mis on kättesaadav Internetis aadressil http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html.

Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni:

03-seeria muudatuste 2. täiendus — jõustumiskuupäev: 19. august 2010

SISUKORD

EESKIRI

Sissejuhatus

0.

Reguleerimisala

1.

Mõisted

2.

Tüübikinnituse taotlemine

3.

Märgistus

4.

Tüübikinnitus

5.

Üldnõuded

6.

Valgustus

7.

Värvus

8.

Diskomfordi (pimestuse) kindlaksmääramine

9.

Eesmise udutulelaterna tüübi muutmine ja tüübikinnituse laiendamine

10.

Toodangu vastavus nõuetele

11.

Karistused toodangu nõuetele mittevastavuse korral

12.

Tootmise lõplik peatamine

13.

Tüübikinnituskatsete tegemise eest vastutavate tehniliste teenistuste ja haldusasutuste nimed ja aadressid

14.

Üleminekusätted

LISAD

1. lisa

Teatise vorm

2. lisa

Lubatud hälbed toodangu vastavuskontrolli menetluses

3. lisa

B- ja F3-klassi eesmiste udutululaternate tüübikinnitusmärkide kujundus

4. lisa

Mõõteekraani geomeetria ja mõõtevõrgustik

5. lisa

Töötavate eesmiste udutululaternate fotomeetriliste tööparameetrite püsivuse katsed

6. lisa

Plastist hajutiga eesmiste udutulelaternatega seotud nõuded

7. lisa

Toodete vastavuskontrolli miinimumnõuded

8. lisa

Näidiste võtmise miinimumnõuded

9. lisa

Eesmiste udutulelaternate valguse ja varju piirjoone määratlus ja teravus ning valguse ja varju piirjoone abil reguleerimise menetlus

10. lisa

Ülevaade fotomeetriliste tööparameetrite püsivuse katsetamisega seotud tööperioodidest

11. lisa

Nullkese

12. lisa

LED-mooduli(te) või valgusgeneraatorite kasutamise korral kohaldatavad nõuded

SISSEJUHATUS

Käesolevat eeskirja (1) kohaldatakse klaasist või plastist hajutiga eesmiste udutulelaternate suhtes. See hõlmab kahte eri klassi laternaid.

Algseid eesmisi udutulelaternaid, mis kuulusid algusest peale B-klassi, on ajakohastatud: kasutusele on võetud nurkkoordinaadistik ning on muudetud asjakohases fotomeetrilises tabelis esitatud väärtusi. Selle klassi puhul on lubatud üksnes eeskirjas nr 37 nimetatud valgusallikad.

F3-klass on projekteeritud fotomeetriliste tööparameetrite parandamiseks. Eelkõige on suurendatud valgusvihu laiust ja minimaalset valgustugevust sirgest H-H allpool (punkt 6.4.3), kuid samal ajal on kehtestatud maksimaalse valgustugevuse piirangud esiplaanil. Nähtavuse parandamiseks on vähendatud loorvalguse tugevust sirgest H-H allpool. Lisaks sellele võivad selle klassi laternatel olla kohastuvad valguslaigud, mille puhul näitajad muutuvad vastavalt nähtavusele.

F3-klassi kasutuselevõtmisel muudetakse nõudeid nii, et need sarnaneksid esilaternate suhtes kohaldatavate nõuetega:

a)	fotomeetrilised väärtused esitatakse nurkkoordinaadistiku abil valgustugevusena;

b)	valgusallika võib valida eeskirja nr 37 (hõõgniidiga valgusallikad) ja eeskirja nr 99 (gaaslahendusvalgusallikad) sätete kohaselt. Kasutada võib ka valgusdioodiga (LED) mooduleid ja hajusvalgustussüsteeme;

c)	valguse ja varju piirjoone ning kalde määratlused;

d)	fotomeetrilised nõuded lubavad kasutada valgusvihu asümmeetrilist jaotust.

0.   REGULEERIMISALA

Käesolevat eeskirja kohaldatakse L3-, L4-, L5-, L7-, M-, N- ja T-kategooria sõidukite eesmiste udutulelaternate suhtes (2).

1.   MÕISTED

Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid.

1.1.   Käesolevas eeskirjas kasutatakse tüübikinnitustaotluse esitamise ajal kehtivas eeskirjas nr 48 ja selle muudatustes sätestatud mõisteid.

1.2.    „Hajuti” – eesmise udutulelaterna või laterna üksuse välimine osa, mis laseb valgust läbi valgustava pinna.

1.3.    „Kate” – toode või tooted, mis kantakse ühe või mitme kihina hajuti välispinnale.

„Eri tüüpi eesmised udutulelaternad” – eesmised udutulelaternad, mis erinevad järgmiste oluliste tunnuste poolest:

1.4.1.   kaubanimi või -märk;

1.4.2.   eri „klass” (B või F3), mis määratakse kindlaks teatavate fotomeetriliste omaduste järgi:

1.4.3.   optilise süsteemi näitajad (optiline põhiehitus, valgusallika tüüp/kategooria, LED-moodul, DLS jne);

1.4.4.   selliste osade lisamine, mis võivad seadise töötamise ajal esineva peegeldumise, murdumise, neeldumise ja/või moonutuste teel muuta optilist toimet ja valgustugevust reguleeriva juhtseadise olemasolu;

1.4.5.   kasutatava(te) hõõglambi (hõõglampide) kategooria vastavalt eeskirjadele nr 37 ja 99, ja/või LED-mooduli või valgusgeneraatori tunnuskood(id) (vajaduse korral);

1.4.6.   hajutite materjal, ja olemasolu korral ka katte materjal.

1.4.7.   Sõiduki vasakule küljele paigaldamiseks ettenähtud seadist ja vastavat sõiduki paremale küljele paigaldamiseks ettenähtud seadet käsitatakse siiski üht ja sama tüüpi seadistena.

1.5.    „Seadise kiiratava valguse värvus”. Käesolevas eeskirjas kohaldatakse kiiratava valguse värvuse määratlusi, mis on sätestatud tüübikinnitustaotluse esitamise ajal kehtivas eeskirjas nr 48 ja selle muudatustes.

1.6.   Käesolevas eeskirjas sisalduvaid viiteid standardsetele (etalon-) valgusallikatele ning eeskirjadele nr 37 ja 99 käsitatakse viidetena tüübikinnitustaotluse esitamise ajal kehtivatele eeskirjadele nr 37 ja 99 ja nende muudatustele.

2.   TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

2.1.   Tüübikinnituse taotluse esitab kaubanime või -märgi omanik või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja.

Kummagi eesmise udutulelaterna tüübiga seotud taotlusele tuleb lisada:

piisavalt üksikasjalikud joonised (kolmes eksemplaris), mis võimaldavad kindlaks määrata laterna tüübi ja millel on kujutatud eesmise udutulelaterna eestvaade koos optiliste detailide asjakohaste üksikasjadega, kui need on olemas, ning ristlõige; joonistel peab olema näidatud tüübikinnitusmärgi asukoht;

2.2.1.1.   kui eesmine udutulelatern on varustatud reguleeritava peegeldiga, siis eesmise udutulelaterna paigaldamise asend(id) maapinna ja sõiduki keskpikitasapinna suhtes, kui eesmist udutulelaternat kasutatakse ainult selles asendis (nendes asendites);

et katsetada plastmaterjali, millest on valmistatud hajutid:

kolmteist hajutit;

2.2.2.1.1.   kuus neist hajutitest võib asendada kuue vähemalt 60 × 80 mm suuruse materjalinäidisega, mille välispind on lame või kumer ning mille keskel on vähemalt 15 × 15 mm suurune praktiliselt lame ala (kõverusraadiusega mitte alla 300 mm);

2.2.2.1.2.   iga selline hajuti või materjalinäidis peab olema valmistatud seeriatootmisel kasutatava meetodi abil;

2.2.2.1.3.   peegeldi, millele saab hajutid tootja juhendi kohaselt kinnitada;

2.2.3.   hajutite ja katete (olemasolu korral) juba katsetatud materjalidele peab olema lisatud katsearuanne, milles kirjeldatakse nende materjalide ja katete näitajaid.

B-klassi eesmiste udutulelaternate puhul:

2.3.1.   tehniline lühikirjeldus, milles on märgitud kasutatava hõõglambi kategooria vastavalt tüübikinnitustaotluse esitamise ajal kehtivale eeskirjale nr 37 ja selle muudatustele, isegi kui hõõglamp ei ole asendatav;

2.3.2.   kaks kummagi eesmise udutulelaterna tüübi näidist, millest üks on ette nähtud paigaldamiseks sõiduki vasakule küljele ja teine paigaldamiseks sõiduki paremale küljele.

F3-klassi eesmiste udutulelaternate puhul:

2.4.1.   tehniline lühikirjeldus, milles on märgitud kasutatavate valgusallikate kategooriad; nende valgusallikate kategooriad peavad vastama tüübikinnitustaotluse esitamise ajal kehtivale eeskirjale nr 37 või nr 99 ja nende muudatuste seeriatele, isegi kui valgusallikas ei ole asendatav;

2.4.2.   LED-mooduli(te) või valgusgeneraatori puhul tuleb märkida mooduli tunnuskood. Joonis peab olema piisavalt üksikasjalik, et oleks võimalik kindlaks teha tunnuskood ning tunnuskoodi ja taotleja kaubamärgi kavandatud asukoht;

vajaduse korral tuleb märkida liiteseadiste ja/või valgusallika juhtseadise mark ja tüüp:

2.4.3.1.   kohanduva eesmise udutulelaterna puhul valgustugevust reguleeriva juhtseadise lühikirjeldus;

2.4.3.2.   kui kasutatakse valgusallika juhtseadist, mis ei ole seadise osa – pinge koos lubatud hälbega või pingevahemik kõnealuse valgusallika juhtseadise klemmidel;

2.4.4.   kui eesmine udutulelatern on varustatud LED-mooduli(te)ga või hajusvalgustussüsteemiga, tuleb esitada tehniline lühikirjeldus. See peab sisaldama osa numbrit, mille on määranud valgusallika tootja, joonist mõõtude ning elektriliste ja fotomeetriliste põhiväärtuste kohta, märget selle kohta, kas valgusallikas vastab käesoleva eeskirja 12. lisa punktis 4.6 sätestatud ultraviolettkiirgust käsitlevatele nõuetele, käesoleva eeskirja punktiga 5.9 seotud ametlikku katsearuannet ja objektiivse valgusvoo väärtust;

2.4.5.   kui kasutatakse hajusvalgustussüsteemi, tuleb märkida, millised selle süsteemi osad on kavandatud eesmise udutule valgusvihu tekitamiseks. Lisaks tehniline lühikirjeldus, sealhulgas valgusjuhtmete ja nendega seotud optiliste komponentide loetelu ja valgusgeneraatori(te) kirjeldus, mis võimaldavad kindlaksmääramist. Nimetatud teave peab sisaldama osa numbrit, mille on määranud valgusgeneraatori tootja, mõõtmete ning elektriliste ja fotomeetriliste põhiväärtustega joonist ja käesoleva eeskirja punktiga 5.9 seotud ametlikku katsearuannet;

kui kasutatakse gaaslahendusvalgusallikat:

2.4.6.1.   üks liiteseadis, mis võib olla eesmisse udutulelaternasse täielikult või osaliselt integreeritud;

2.4.6.2.   sellise hajusvalgustussüsteemi tüübikinnituse saamiseks, mis kasutab mitteasendatavat gaaslahendusvalgusallikat, mis ei ole saanud eeskirja nr 99 kohast tüübikinnitust, tuleb esitada kaks süsteemi näidist, sealhulgas valgusgeneraator ja üks liiteseadis igast kasutatavast tüübist, kui see on asjakohane;

2.4.7.   LED-mooduli(te) või hajusvalgustussüsteemi puhul ja kui ei võeta meetmeid asjakohase eesmise udutulelaterna või hajusvalgustussüsteemi plastosade kaitsmiseks (gaaslahendusega) valgusallikate ultraviolettkiirguse eest (nt ultraviolettkiirgust tõkestavate klaasfiltrite abil):

üks iga asjaomase materjali näidis. Materjal peab olema katsetatava eesmise udutulelaterna või hajusvalgustussüsteemiga geomeetriliselt sarnane. Iga materjalinäidis peab välimuse ja pinnatöötluse (kui pinda töödeldakse) poolest olema selline, nagu kavatsetakse kasutada eesmise udutulelaterna puhul, millele tüübikinnitust taotletakse;

2.4.8.   kui eesmisele udutulelaternale, millel on plastist hajuti ja/või plastist sisemised optilised osad, mida on juba katsetatud, antakse tüübikinnitus punkti 2.4.8 ja/või 5.9 kohaselt:

hajutite, katete või sisemiste optiliste osade (olemasolu korral) materjalidele tuleb lisada katsearuanded materjalide ultraviolettkiirgusele vastupidavuse katsete kohta;

2.4.9.   kaks kummagi eesmise udutulelaterna tüübi näidist, millest üks on ette nähtud paigaldamiseks sõiduki vasakule küljele ja teine paigaldamiseks sõiduki paremale küljele, või eesmiste udutulelaternate ühilduv paar;

2.4.10.   vajaduse korral üks juhtseadis;

2.4.11.   vajaduse korral üks valgustugevust reguleeriv juhtseadis või samu signaale edastav generaator.

2.5.   Pädev asutus kontrollib enne tüübikinnituse andmist, kas on olemas piisavad meetmed tõhusa kontrollimise tagamiseks toodangu nõuetele vastavuse üle.

3.   MÄRGISTUS

3.1.   Tüübikinnituse saamiseks esitatud eesmise udutulelaterna tüübi või hajusvalgustussüsteemi näidised peavad olema selgelt, loetavalt ja kustumatult märgistatud:

a)	tüübikinnituse taotleja kaubanime või -märgiga;

b)	eesmise udutulelaterna klassi tähisega;

ja F3-klassi eesmiste udutulelaternate puhul:

a)	olemasolu korral LED-mooduli või valgusgeneraatori tunnuskoodiga.

3.2.   Näidiste hajutil ja korpusel (3) peab olema piisava suurusega ala tüübikinnitusmärgi ja punktis 3 nimetatud lisatähiste jaoks; kõnealused alad peavad olema märgitud punktis 2.2.1 nimetatud joonisele.

3.3.   Tüübikinnitusmärk kinnitatakse seadise läbipaistvale või läbipaistmatule sise- või välisosale, mida ei saa eraldada seadise valgust kiirgavast läbipaistvast osast; kui tegemist on hajusvalgustussüsteemiga, mille väline hajuti on valgusjuhtmega kokku ehitatud, loetakse see tingimus täidetuks, kui tüübikinnitusmärk kinnitatakse vähemalt valgusgeneraatorile ja valgusjuhtmele või selle kaitsekilbile. Märgistus peab igal juhul olema nähtav ka siis, kui seadis on paigaldatud sõidukile, vähemalt juhul, kui mõni liikuv osa, näiteks mootorikate, pagasiruumi kaas või sõiduki uks, on avatud.

F3-klassi eesmiste udutulelaternate puhul:

3.4.1.   hajusvalgustussüsteemi puhul märgitakse valgusgeneraatoritele nimipinge ja -võimsus ning kui elektrooniline juhtseadis ei ole seadise osa, peab valgusgeneraatoritele olema märgitud tootja kaubanimi või -märk ja osa number;

3.4.2.   LED-mooduli(te)ga laternate puhul märgitakse laternale nimipinge, -võimsus ja valgusallika mooduli tunnuskood.

Laterna tüübikinnituse taotlusega koos esitatavad LED-moodulid:

3.5.1.   peavad olema tähistatud tüübikinnituse taotleja kaubanime või -märgiga; see märgistus peab olema selgesti loetav ja kustumatu;

3.5.2.   peavad olema tähistatud mooduli tunnuskoodiga; see märgistus peab olema selgesti loetav ja kustumatu.

Tunnuskood algab tähtedega „MD”, mis tähistab sõna „moodul”, millele järgneb punktiga 4.2.1 ettenähtud tüübikinnitusmärk ilma ringjooneta; see tunnuskood tuleb märkida punktis 2.2.1 nimetatud joonistele ja kui kasutatakse mitut mitteidentset LED-moodulit, järgnevad nimetatud tähtedele lisatähised või -märgid. Tüübikinnitusmärk ei pea olema sama mis laternal, milles moodulit kasutatakse, kuid mõlemad märgid peavad olema sama tüübikinnituse taotleja esitatud.

3.6.   Kui kasutatakse valgusallika juhtseadist, mis ei ole LED-mooduli osa, peab sellele olema märgitud selle tunnuskood(id), sisendnimipinge ja -võimsus.

4.   TÜÜBIKINNITUS

4.1.   Üldosa

4.1.1.   Tüübikinnitus antakse, kui kõik punkti 2 kohaselt esitatud eesmise udutulelaterna näidised vastavad käesoleva eeskirja sätetele.

4.1.2.   Kui grupeeritud, kombineeritud või kokkuühendatud laternad vastavad mitme eeskirja nõuetele, võib kasutada ainult ühte rahvusvahelist tüübikinnitusmärki, juhul kui kõik grupeeritud, kombineeritud või kokkuühendatud laternad vastavad nende puhul kohaldatavatele nõuetele.

4.1.3.   Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest numbrit (praegu 03) näitavad tüübikinnituse andmise kuupäevaks käesolevasse eeskirja viimati tehtud oluliste tehniliste muudatuste seeriat. Üks ja sama kokkuleppeosaline ei või anda sama tüübikinnitusnumbrit teisele käesoleva eeskirja reguleerimisalasse kuuluvale eesmise udutulelaterna tüübile, välja arvatud juhul, kui tüübikinnitust laiendatakse kiiratava valguse värvuse poolest erinevale seadisele.

4.1.4.   Teatis eesmise udutulelaterna tüübile käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse andmise, selle laiendamise, selle andmisest keeldumise, selle tühistamise või tootmise lõpetamise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele vormis, mis vastab käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele, millel on käesoleva eeskirja punktiga 2.2 ettenähtud teave.

4.1.5.   Lisaks punktis 3.1 kirjeldatud märgistusele tuleb iga käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud tüübile vastava udutulelaterna punktiga 3.2 ettenähtud alale kinnitada punktides 4.2 ja 4.3 kirjeldatud tüübikinnitusmärk.

4.2.   Tüübikinnitusmärgi sisu

Tüübikinnitusmärgil on:

rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, mis koosneb

4.2.1.1.   ringjoonega ümbritsetud E-tähest, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi eraldusnumber (4);

4.2.1.2.   punktiga 4.1.3 ettenähtud tüübikinnitusnumbrit;

järgmist lisatähist (või järgmisi lisatähiseid):

4.2.2.1.   käesoleva eeskirja nõuetele vastavatel eesmistel udutulelaternatel:

a)	B-klassi puhul B-täht;

b)	F3-klassi puhul tähis „F3”;

4.2.2.2.   plastist hajutiga eesmiste udutulelaternate puhul kinnitatakse punktiga 4.2.2.1 ettenähtud tähiste lähedale tähed „PL”;

kõigil juhtudel tuleb tüübikinnitustunnistustel ning käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppe osalisriikidele edastavates teatistes märkida katsemenetluse ajal 5. lisa punkti 1.1.1 kohaselt kasutatud asjakohane töörežiim ning 5. lisa punkti 1.1.2 kohaselt lubatud pinged.

Vastavatel juhtudel märgistatakse seadis järgmiselt:

4.2.2.3.1.   käesoleva eeskirja nõuetele vastavate üksuste puhul, mille korral on välistatud ühe funktsiooni hõõgniidi (hõõgniitide) süttimine samaaegselt selle funktsiooniga vastastikku ühendatud mis tahes muu funktsiooni hõõgniidi (hõõgniitidega), tuleb pärast kõnealuse funktsiooni tähist tüübikinnitusmärgil lisada kaldkriips (/).

4.2.2.3.2.   Kui aga samaaegselt ei sütti üksnes eesmine udutulelatern ja lähitulelatern, siis lisatakse kaldkriips pärast udutulelaterna tähist, kusjuures see tähis paikneb eraldi või tähiste kombinatsiooni lõpus.

4.2.2.3.3.   Üksuste puhul, mis vastavad käesoleva eeskirja 5. lisa nõuetele üksnes sel juhul, kui neile rakendatakse 6- või 12-voldist toitepinget, tuleb hõõglambi pesa lähedusse lisada tähis, mis koosneb numbrist 24, mis on diagonaalristiga (×) läbi kriipsutatud.

4.2.2.4.   Lähitulelaterna ja eesmise udutulelaterna vastastikune ühendamine on võimalik ainult juhul, kui see on kooskõlas eeskirjaga nr 48.

4.2.2.5.   Asümmeetrilise valgusjaotusega F3-klassi eesmistele udutulelaternatele, mida ei tohi valimatult ükskõik kummale sõiduki küljele paigaldada, märgitakse sõiduki välisküljele osutav nool.

4.2.2.6.   Tüübikinnitusnumbri kaks esimest numbrit (praegu 03), mis näitavad tüübikinnituse andmise ajaks käesolevasse eeskirja viimati tehtud oluliste tehniliste muudatuste seeriat, võib märkida eespool nimetatud lisatähiste lähedusse.

4.2.2.7.   Punktides 4.2.1 ja 4.2.2 osutatud märgid ja tähised peavad olema selgelt loetavad ja kustumatud ka siis, kui eesmine udutulelatern paigaldatakse sõidukile.

4.3.   Tüübikinnitusmärgi kujundus

4.3.1.   Sõltumatud laternad

Käesoleva eeskirja 3. lisas on esitatud tüübikinnitusmärgi kujunduse näidised koos eespool osutatud lisatähistega.

4.3.2.   Grupeeritud, kombineeritud või kokkuühendatud laternad

Kui grupeeritud, kombineeritud või kokkuühendatud laternad vastavad mitme eeskirja nõuetele, võib kasutada ainult ühte rahvusvahelist tüübikinnitusmärki, mis koosneb ringjoonega ümbritsetud E-tähest, millele järgnevad tüübikinnituse andnud riigi eraldusnumber ja tüübikinnitusnumber. Selle tüübikinnitusmärgi võib paigutada ükskõik kuhu grupeeritud, kombineeritud või kokkuühendatud laternate peale, tingimusel et:

4.3.2.1.1.   märk on pärast laternate paigaldamist nähtav;

4.3.2.1.2.   ühtegi valgust edastavat grupeeritud, kombineeritud või kokkuühendatud laternate osa ei saa eemaldada, eemaldamata samal ajal ka tüübikinnitusmärki.

Iga laterna tunnusmärk, mis vastab igale tüübikinnituse andmise aluseks olnud eeskirjale ning tüübikinnituse andmise ajaks käesolevasse eeskirja viimati tehtud oluliste tehniliste muudatuste seeriale, ja vajaduse korral märgitakse nõutav nool:

4.3.2.2.1.   asjakohasele valgust kiirgavale pinnale

4.3.2.2.2.   või laternate grupile sellisel viisil, et kõik grupeeritud, kombineeritud või kokkuühendatud laternad oleks selgesti tuvastatavad.

4.3.2.3.   Tüübikinnitusmärgi osade mõõtmed ei tohi olla väiksemad miinimummõõtmetest, mis on tüübikinnituse aluseks oleva eeskirja kohaselt nõutavad kõige väiksemate üksiktähiste puhul.

4.3.2.4.   Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Üks ja sama kokkuleppeosaline ei tohi anda sama numbrit teisele käesoleva eeskirja reguleerimisalasse kuuluvale grupeeritud, kombineeritud või kokkuühendatud laternate tüübile.

4.3.2.5.   Käesoleva eeskirja 3. lisa joonisel 3 on esitatud grupeeritud, kombineeritud või kokkuühendatud laternate tüübikinnitusmärkide kujunduse näidised koos kõikide eespool nimetatud lisatähistega.

Laternate suhtes, mille hajuteid kasutatakse eri tüüpi eesmistel udutulelaternatel ja mis võivad olla teiste laternatega vastastikku ühendatud või grupeeritud, kohaldatakse punkti 4.3.2 sätteid.

4.3.3.1.   Peale selle võib üks ja sama hajuti, kui seda kasutatakse eri tüüpi laternatel, kanda erinevaid tüübikinnitusmärke, mis vastavad eesmiste udutulelaternate või laternate üksuste eri tüüpidele, tingimusel et eesmise udutulelaterna korpusel on punktis 3.2 kirjeldatud ala ja tegelikule funktsioonile vastavad tüübikinnitusmärgid isegi siis, kui seda ei saa hajutist eraldada.

Kui eri tüüpi eesmistel udutulelaternatel on ühine korpus, võivad korpusel olla erinevad tüübikinnitusmärgid.

4.3.3.2.   Nimetatud juhul kasutatava tüübikinnitusmärgi kujunduse näidised on esitatud käesoleva eeskirja 3. lisa joonisel 4.

5.   ÜLDNÕUDED

5.1.   Iga punkti 2.2 kohaselt esitatud eesmise udutulelaterna näidis peab vastama käesoleva eeskirja punktides 6 ja 7 sätestatud tingimustele.

Eesmised udutulelaternad peavad olema projekteeritud ja ehitatud nii, et tavapärastes kasutustingimustes oleks vaatamata võimalikule vibratsioonile tagatud nende nõuetekohane toimimine ja käesoleva eeskirjaga ettenähtud näitajate säilimine. Hajuti õige asend peab olema selgesti märgitud ning hajutid ja peegeldi kinnitatud viisil, mis välistab igasuguse pöörlemise kasutamise ajal. Käesoleva punkti nõuetele vastavust kontrollitakse visuaalselt ja vajaduse korral katseseadiste abil.

5.2.1.   Eesmised udutulelaternad peavad olema varustatud seadisega, mis võimaldab neid pärast sõidukile paigaldamist reguleerida vastavalt nende suhtes kohaldatavatele eeskirjadele. Sellist seadist ei ole vaja üksuste puhul, mille peegeldit ja hajutit ei saa teineteisest eraldada, tingimusel et sellist üksust võib kasutada üksnes selliste sõidukite puhul, mille eesmise udutulelaterna seadistust saab reguleerida muul viisil. Kui eesmine udutulelatern ja mõni muu eesmine latern, mis kumbki on varustatud oma valgusallikaga, on ühtseks seadmeks kokku ühendatud, peab reguleerimisseadis võimaldama iga optilist süsteemi eraldi reguleerida.

5.2.2.   Neid sätteid ei kohaldata püsivalt kokku ehitatud peegelditega eesmiste laternate üksuste suhtes. Seda tüüpi üksuste suhtes kohaldatakse punkti 6.3.4 või 6.4.3 (vastavalt vajadusele) nõudeid.

5.3.   Selleks et veenduda, et fotomeetrilised tööparameetrid oluliselt ei muutu, tuleb teha 5. lisa nõuete kohased täiendavad katsed.

5.4.   Kui eesmise udutulelaterna hajuti on plastist, tuleb teha 6. lisa nõuete kohased katsed.

5.5.   Asendatavate valgusallikate kasutamise korral:

a)	peab valgusallika pesa vastama Rahvusvahelise Elektrotehnikakomisjoni (IEC) väljaandes nr 60061 nimetatud näitajatele. Sellega seoses kohaldatakse kasutatava valgusallika kategooria puhul asjakohast pesa andmelehte;

b)	valgusallikas peab eesmisesse udutulelaternasse hõlpsasti sobituma;

c)	seadise ehitus peab võimaldama valgusallikat (valgusallikaid) paigaldada üksnes õiges asendis.

B-klassi puhul peab eesmine udutulelatern olema varustatud ühe hõõglambiga, mis on saanud tüübikinnituse eeskirja nr 37 kohaselt, isegi kui hõõglampi ei saa asendada. Kasutada võib kõiki eeskirja nr 37 kohaseid hõõglampe, kui tüübikinnitustaotluse esitamise ajal kehtivas eeskirjas nr 37 ja selle muudatuste seerias ei ole seatud mingeid kasutuspiiranguid.

5.6.1.   Hõõglamp peab vastama punkti 5.6 nõuetele, isegi kui seda ei saa asendada.

F3-klassi puhul peavad valgusallikad olema järgmised:

5.7.1.   üks või mitu asendatavat valgusallikat, mis on saanud tüübikinnituse vastavalt tüübikinnitustaotluse esitamise ajal kehtivale eeskirjale nr 37 või eeskirjale nr 99 ja nende muudatustele,

5.7.2.   ja/või üks või mitu LED-moodulit, mille suhtes kohaldatakse käesoleva eeskirja 12. lisa nõudeid. Nõuetele vastavust tuleb kontrollida katsetamise teel;

5.7.3.   ja/või valgusgeneraatorid, mille suhtes kohaldatakse käesoleva eeskirja 12. lisa nõudeid. Nõuetele vastavust tuleb kontrollida katsetamise teel.

5.8.   Nimetatud valgusallikad peavad vastama punkti 5.7 nõuetele, isegi kui neid valgusallikaid ei saa asendada.

LED-mooduli või valgusgeneraatori puhul kontrollitakse, kas:

5.9.1.   LED-mooduli(te) või valgusgeneraatori(te) ehitus võimaldab neid paigaldada üksnes õiges asendis;

5.9.2.   mitteidentsed valgusallika moodulid, kui need on olemas, ei ole sama laternakorpuse sees vahetatavad.

5.9.3.   LED-moodul(id) või valgusgeneraator(id) on võltsimiskindel (võltsimiskindlad).

5.10.   Eesmiste udutulelaternate puhul, mille valgusallika(te) kogu objektiivne valgusvoog ületab 2 000 luumenit, tuleb teha sellekohane märge 1. lisas esitatud teatise vormi punkti 10.

Kui eesmise udutulelaterna hajuti on plastist, tuleb teha 6. lisa nõuete kohased katsed.

5.11.1.   Eesmise udutulelaterna sisemiste valgust edastavate plastosade ultraviolettkiirgusele vastupidavust katsetatakse 6. lisa punkti 2.7 kohaselt.

5.11.2.   Punktis 5.11.1 nimetatud katse ei ole vajalik, kui kasutatakse eeskirjas nr 99 või käesoleva eeskirja 12. lisas nimetatud madala ultraviolettkiirguse tasemega valgusallikaid või kui võetakse meetmeid asjakohaste laternaosade kaitsmiseks ultraviolettkiirguse eest, näiteks klaasfiltrite abil.

5.12.   Eesmine udutulelatern ja selle liiteseadise süsteem või valgusallika juhtseadis ei tohi põhjustada kiirguslikke ega toiteahela häireid, mis tekitavad sõiduki muude elektri- või elektrooniliste süsteemide tõrkeid (5).

5.13.   Eesmised udutulelaternad, mis on projekteeritud töötama alaliselt koos kiiratava valguse tugevust reguleeriva lisasüsteemiga või mis on ühendatud kokku mõne teise süsteemiga, millega neil on ühine valgusallikas, ja mis on projekteeritud töötama alaliselt koos kiiratava valguse tugevust reguleeriva lisasüsteemiga, on lubatud.

5.14.   F3-klassi puhul katsetatakse valguse ja varju piirjoone teravust ja lineaarsust 9. lisa nõuete kohaselt.

6.   VALGUSTUS

6.1.   Eesmised udutulelaternad peavad olema projekteeritud nii, et tekiks piiratud eredusega valgus.

6.2.   Eesmise udutulelaterna valgustugevust mõõdetakse 25 m kauguselt sellise fotoelemendi abil, mille kasulik pind koosneb 65 mm küljepikkusega ruudust.

Punkt HV on vertikaalse polaarteljega koordinaadistiku keskpunkt. Sirge h on punkti HV läbiv horisontaaljoon (vt käesoleva eeskirja 4. lisa).

B-klassi eesmiste udutulelaternate puhul:

kasutatakse tootja määratud kategooriasse kuuluvat ja tootja või tüübikinnituse taotleja tarnitud värvitut standardset (etalon-) hõõglampi, nagu on sätestatud eeskirjas nr 37.

6.3.1.1.   Eesmise udutulelaterna katsetamisel reguleeritakse selle hõõglambi toidet nii, et saavutatakse eeskirja nr 37 asjakohasel andmelehel osutatud etalonvalgusvoog.

6.3.1.2.   Mitteasendatava hõõglambiga eesmiste udutulelaternate katsetamisel peab pinge eesmise udutulelaternate klemmidel olema 12,0 V.

6.3.2.   Eesmist udutulelaternat peetakse nõuetele vastavaks, kui fotomeetrilised nõuded on täidetud vähemalt ühe standardse hõõglambi puhul.

Visuaalseks reguleerimiseks kasutatav mõõteekraan (vt käesoleva eeskirja 4. lisa) asetatakse 10 m või 25 m kaugusele eesmise udutulelaterna ette.

6.3.3.1.   Valgusvihk peab tekitama mõõteekraanil sümmeetrilise ja praktiliselt horisontaalse valguse ja varju piirjoone, mille laius on kummalgi pool sirget v vähemalt 5,0 kraadi, et oleks võimalik visuaalne vertikaalne reguleerimine.

6.3.3.2.   Eesmist udutulelaternat reguleeritakse nii, et valguse ja varju piirjoon oleks mõõteekraanil 1,15 kraadi allpool sirget h.

6.3.4.   Sel viisil reguleeritud eesmine udutulelatern peab vastama punkti 6.3.5 nõuetele.

6.3.5.   Valgustus (vt 4. lisa punkt 2.1) peab vastama järgmistele nõuetele:

Määratud sirged või vööndid	Vertikaalne asend (*1)	Horisontaalne asend (*1)	Valgustugevus	Nõuded
Sirge 1	15° U kuni 60° U	0°	kuni 100 cd	Kogu sirge
Vöönd A	0° kuni 1,75° U	5° L kuni 5° R	vähemalt 62 cd	Kogu vöönd
Vöönd B	0° kuni 3,5° U	26° L kuni 26° R	kuni 400 cd	Kogu vöönd
Vöönd C	3,5° U kuni 15° U	26° L kuni 26° R	kuni 250 cd	Kogu vöönd
Vöönd D	1,75° D kuni 3,5° D	12° L kuni 12° R	vähemalt 1 250  cd kuni 8 000  cd	Vähemalt üks punkt kummalgi vertikaaljoonel
Vöönd E	1,75° D kuni 3,5° D	12° L kuni 22° L ja 12° R kuni 22° R	vähemalt 600 cd kuni 8 000  cd	Vähemalt üks punkt kummalgi vertikaaljoonel

Valgustust mõõdetakse kas valge või valikkollase valgusega vastavalt sellele, kumma on tootja eesmise udutulelaterna tavakasutuse puhul ette näinud.

Vööndites B ja C ei tohi esineda nõuetekohast nähtavust halvendavaid kõrvalekaldeid.

6.3.6.   Punktis 6.3.5 esitatud tabeli kohase valgusjaotuse korral on 15 kraadist väljapoole jääval alal lubatud üksikud väiksed täpid või kitsad triibud valgustugevusega kuni 160 cd, kui need ei ulatu kaugemale koonusnurgast, mille ava on 2° või laius 1°. Kui täppe või triipe on mitu, peab nende vahel olema vähemalt 10kraadine nurk.

6.4.   F3-klassi eesmiste udutulelaternate puhul:

olenevalt valgusallikast kohaldatakse järgmisi tingimusi.

Asendatavate hõõgniidiga valgusallikate puhul:

6.4.1.1.1.   eesmine udutulelatern peab vastama käesoleva eeskirja punkti 6.4.3 nõuetele vähemalt ühe tootja või taotleja tarnitava asjakohase standardse (etalon-) lambi puhul.

Otseselt sõiduki elektrisüsteemi nimipingel töötavate hõõglampide puhul:

eesmist udutulelaternat kontrollitakse eeskirja nr 37 kohase värvitu standardse (etalon-) hõõglambi abil.

Eesmise udutulelaterna katsetamisel reguleeritakse hõõglambi (hõõglampide) toidet nii, et saavutatakse eeskirja nr 37 asjakohasel andmelehel märgitud etalonvalgusvoog.

6.4.1.1.2.   Laterna osaks olevat valgusallika juhtseadist kasutava süsteemi puhul tuleb taotleja nimetatud pinget rakendada laterna sisendklemmidele. Mõõdetud fotomeetriline väärtus korrutatakse enne nõuetele vastavuse kontrolli koefitsiendiga 0,7.

6.4.1.1.3.   Süsteemi puhul, mis kasutab valgusallika juhtseadist, mis ei ole laterna osa, tuleb taotleja nimetatud pinget rakendada valgusallika juhtseadise sisendklemmidele. Katselabor palub tüübikinnituse taotlejal edastada talle valgusallika ja asjakohaste funktsioonide töölerakendamiseks vajalik spetsiaalse valgusallika juhtseadis. Kõnealuse valgusallika juhtseadise tunnusandmed ja/või rakendatud pinge (sh lubatud hälve) märgitakse käesoleva eeskirja 1. lisas sätestatud teatise vormile. Mõõdetud fotomeetriline väärtus korrutatakse enne nõuetele vastavuse kontrolli koefitsiendiga 0,7.

6.4.1.2.   Gaaslahendusvalgusallika puhul:

Kasutatakse eeskirja nr 99 kohast standardset valgusallikat, mida on eeskirja nr 99 4. lisa punkti 4 kohaselt vanandatud vähemalt 15 tsükli jooksul.

Eesmise udutulelaterna katsetamisel rakendatakse liiteseadise klemmidele 13,5 V suurust pinget, kui süsteemi nimipinge on 12 V, või sõiduki elektrisüsteemi pinget, mille on määranud tüübikinnituse taotleja, ning lubatud hälve on ±0,1 V.

Mõõdetud valgustugevuse väärtused korrutatakse enne nõuetele vastavuse kontrollimist koefitsiendiga 0,7.

Gaaslahendusvalgusallika objektiivne valgusvoog võib erineda eeskirjas nr 99 esitatud valgusvoost. Sel juhul tuleb valgustugevuse väärtusi vastavalt korrigeerida.

6.4.1.3.   Mitteasendatavate valgusallikate puhul:

Kõik mitteasendatavate valgusallikatega eesmiste udutulelaternate mõõtmised tehakse pingel 6,3 V, 13,2 V või 28,0 V või muul sõiduki elektrisüsteemi pingel, mille on määranud tüübikinnituse taotleja. Katselaboratoorium võib nõuda tüübikinnituse taotlejalt valgusallikate toitega varustamiseks vajaliku spetsiaalse toiteseadme esitamist. Katsepinget rakendatakse laterna sisendklemmidele. Mõõdetud valgustugevuse väärtused korrutatakse enne nõuetele vastavuse kontrollimist koefitsiendiga 0,7.

6.4.1.4.   LED-moodulite puhul:

Kõik LED-mooduli(te)ga eesmiste udutulelaternate mõõtmised tehakse pingel 6,3 V, 13,2 V või 28,0 V, kui käesoleva eeskirjaga ei ole ette nähtud teisiti. LED-mooduleid, mida käitatakse valgusallika elektroonilise juhtseadisega, mõõdetakse vastavalt tüübikinnituse taotleja esitatud teabele.

Mõõdetud valgustugevuse väärtused korrutatakse enne nõuetele vastavuse kontrollimist koefitsiendiga 0,7.

6.4.1.5.   Punktis 5.9.1 nimetatud nõudele vastavust kontrollitakse vähemalt punktis 6.4.3 toodud tabelis esitatud sirgete 3 ja 4 väärtuste suhtes.

Fotomeetriline reguleerimine ja mõõtmistingimused

6.4.2.1.   Visuaalseks reguleerimiseks kasutatav mõõteekraan (vt käesoleva eeskirja 4. lisa punkt 2.2) asetatakse 10 m või 25 m kaugusele eesmise udutulelaterna ette.

6.4.2.2.   Valgusvihk peab tekitama nimetatud mõõteekraanil sümmeetrilise ja praktiliselt horisontaalse valguse ja varju piirjoone, mille laius on kummalgi pool sirget v vähemalt 5,0°, et võimaldada visuaalset vertikaalset reguleerimist. Kui visuaalne seadmine põhjustab probleeme või asendite ebaselgust, kohaldatakse pärast punkti 6.4.2.3 kohast valguse ja varju piirjoone kvaliteedi kontrollimist 9. lisa punktis 5 kirjeldatud instrumentaalmeetodit.

6.4.2.3.   Valguse ja varju piirjoone teravust katsetatakse 9. lisa punkti 4.1.2 nõuete kohaselt. G väärtus ei tohi olla alla 0,08.

Valguse ja varju piirjoone lineaarsust katsetatakse 9. lisa punkti 4.1.3 nõuete kohaselt ning vertikaalse reguleerimise jaoks kasutatav valguse ja varju piirjoone osa peab olema horisontaalne ja ulatuma sirgest v-v 3° vasakule ja 3° paremale. Lineaarsust peetakse rahuldavaks, kui 9. lisa punktis 3.2 kirjeldatud meetodil kindlaksmääratud murdepunktide vertikaalsete asendite kõrvalekalle sirgest v-v 3° vasakul ja paremal ei ületa ± 0,20°.

6.4.2.4.   Eesmist udutulelaternat reguleeritakse nii, et valguse ja varju piirjoon oleks mõõteekraanil 9. lisa punkti 2 nõuete kohaselt 1 kraadi võrra sirgest h allpool.

6.4.3.   Fotomeetrilised nõuded

Sel viisil reguleeritud eesmine udutulelatern peab vastama järgmises tabelis esitatud fotomeetrilistele nõuetele (vt ka käesoleva eeskirja 4. lisa punkt 2.2).

Määratud sirged või vööndid	Vertikaalne asend (*2) sirgest h ülalpool: + sirgest h allpool: –	Horisontaalne asend (*2) sirgest v vasakul: – sirgest v paremal: +	Valgustugevus (cd)	Nõuded
Punkt 1, 2 (*3)	+60 °	±45 °	kuni 60	Kõik punktid
Punkt 3, 4 (*3)	+40 °	±30 °
Punkt 5, 6 (*3)	+30 °	±60 °
Punkt 7, 10 (*3)	+20 °	±40 °
Punkt 8, 9 (*3)	+20 °	±15 °
Sirge 1 (*3)	+8 °	–26 ° kuni +26 °	kuni 90	Kogu sirge
Sirge 2 (*3)	+4 °	–26 ° kuni +26 °	kuni 105	Kogu sirge
Sirge 3	+2 °	–26 ° kuni +26 °	kuni 170	Kogu sirge
Sirge 4	+1 °	–26 ° kuni +26 °	kuni 250	Kogu sirge
Sirge 5	0°	–10 ° kuni +10 °	kuni 340	Kogu sirge
Sirge 6 (*4)	–2,5 °	5° sissepoole kuni 10° väljapoole	vähemalt 2 000	Kogu sirge
Sirge 7 (*4)	–6,0 °	5° sissepoole kuni 10° väljapoole	< 50 % sirge 6 maksimumist	Kogu sirge
Sirged 8L ja R (*4)	–1,5 ° kuni –3,5 °	–22 ° ja +22 °	vähemalt 800	Üks või mitu punkti
Sirged 9L ja R (*4)	–1,5 ° kuni –4,5 °	–35 ° ja +35 °	vähemalt 320	Üks või mitu punkti
Vöönd D	–1,5 ° kuni –3,5 °	–10 ° kuni +10 °	kuni 8 400	Kogu vöönd

6.4.3.1.   Valgustust mõõdetakse kas valge või värvilise valgusega vastavalt udutulelaterna tootja poolt ettenähtud tavapärasele kasutusele. Homogeensuse kõikumine, mis halvendab nõuetekohast nähtavust vööndis, mis ulatub sirge 5 kohal 10 kraadi vasakule kuni 10 kraadi paremale, ei ole lubatud.

6.4.3.2.   Tüübikinnituse taotleja taotluse korral võib kahte eesmist udutulelaternat, mis moodustavad punkti 4.2.2.5 kohase ühilduva paari, katsetada eraldi. Sellisel juhul tuleb punktis 6.4.3 toodud tabelis sirgete 6, 7, 8, 9 ja vööndi D suhtes esitatud nõudeid kohaldada poolele parempoolse ja vasakpoolse eesmise udutulelaterna näitude summast. Siiski peavad mõlemad eesmised udutulelaternad vastama vähemalt 50 protsendile sirge 6 puhul nõutud miinimumväärtusest.

6.4.3.3.   Valguslaik peab olema 4. lisa joonisel 3 kujutatud sirgete 1–5 vahelisel väljal praktiliselt ühtlane. Valgustugevuse kõikumine, mis halvendab nõuetekohast nähtavust sirgete 6, 7, 8 ja 9 vahel, ei ole lubatud.

6.4.3.4.   Punktis 6.4.3 esitatud tabeli kohase valgusjaotuse korral on alal, kuhu jäävad mõõtepunktid 1–10 ja sirge 1 või sirged 1 ja 2, lubatud üksikud väiksed täpid või kitsad triibud valgustugevusega kuni 120 cd, kui need ei ulatu kaugemale koonusnurgast, mille ava on 2° või laius 1°. Kui täppe või triipe on mitu, peab nende vahel olema vähemalt 10kraadine nurk.

6.4.3.5.   Kui valgustugevuse nõuded ei ole täidetud, on lubatud valguse ja varju piirjoont vertikaalsuunas ± 0,5 kraadi võrra ja/või horisontaalsuunas ± 2 kraadi võrra nihutada. Uues asendis peavad kõik fotomeetrilised nõuded olema täidetud.

Muud fotomeetrilised nõuded

6.4.4.1.   Gaaslahendusvalgusallikatega eesmiste udutulelaternate puhul peab vähemalt 30 minutit väljalülitatud olekus olnud eesmise udutulelaterna valgustugevus mõõtepunktis koordinaatidega 0° horisontaalteljel ja 2° D vertikaalteljel olema neli sekundit pärast sisselülitamist üle 800 cd.

Tiheda udu või muude selliste piiratud nähtavusega oludega kohanemiseks on lubatud valgustugevuse automaatsed muutused, tingimusel et:

a)	eesmise udutulelaterna funktsioonisüsteemi on paigaldatud aktiivne valgusallika elektrooniline juhtseadis;

b)	kõik valgustugevused muutuvad proportsionaalselt.

Süsteemi, mille nõuetele vastavust kontrollitakse punkti 6.4.1.1.2 kohaselt, peetakse nõuetele vastavaks, kui valgustugevus on 60–100 % punkti 6.4.3 tabelis esitatud väärtustest.

6.4.4.2.1.   Teatise vormile lisatakse vastav märge (1. lisa punkt 10).

6.4.4.2.2.   Tüübikinnituste eest vastutav tehniline teenistus kontrollib, kas süsteem võimaldab valgusvihu automaatseid muutusi, nii et saavutatakse tee hea valgustatus, häirimata autojuhti või teisi liiklejaid.

6.4.4.2.3.   Fotomeetrilised mõõtmised tehakse tüübikinnituste taotleja kirjelduse kohaselt.

7.   VÄRVUS

Eesmise udutulelaterna kiiratav valgus on taotleja valikul kas valge või valikkollase värvusega. Valgusvihu valikkollase värvuse võib saavutada valgusallika värvuse, eesmise udutulelaterna hajuti abil või mis tahes muul sobival viisil.

7.1.   Eesmise udutulelaterna kolorimeetrilisi näitajaid mõõdetakse punktides 6.3 ja 6.4 nimetatud pinge juures.

8.   DISKOMFORDI (PIMESTUSE) KINDLAKSMÄÄRAMINE

Tuleb kindlaks määrata eesmise udutulelaterna tekitatud diskomfort (pimestus) (6).

9.   EESMISE UDUTULELATERNA TÜÜBI MUUTMINE JA TÜÜBIKINNITUSE LAIENDAMINE

Igast eesmise udutulelaterna muudatusest tuleb teatada eesmise udutulelaterna tüübi kinnitanud haldusasutusele. Haldusasutus võib seejärel:

9.1.1.   võtta seisukoha, et tõenäoliselt ei avalda tehtud muudatused märkimisväärset negatiivset mõju ja et eesmine udutulelatern vastab igal juhul endiselt nõuetele,

või

9.1.2.   nõuda katsete tegemise eest vastutavalt tehniliselt teenistuselt täiendava katsearuande esitamist.

9.2.   Tüübikinnituse andmisest või sellest keeldumisest teavitatakse käesolevat eeskirja kohaldavaid kokkuleppeosalisi punktis 4.1.4 kindlaks määratud korra kohaselt, täpsustades tehtud muudatused.

9.3.   Tüübikinnitust laiendav pädev asutus määrab laiendusele seerianumbri ja teatab sellest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele, kasutades käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele vastavat teatise vormi.

10.   TOODANGU VASTAVUS NÕUETELE

10.1.   Käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud eesmised udutulelaternad peavad olema valmistatud nii, et need vastavad kinnitatud tüübile, täites käesoleva eeskirja punktides 6 ja 7 ning 7. lisas esitatud nõuded.

10.2.   Selleks et veenduda, et punkti 10.1 nõuded on täidetud, tuleb toodangut sobival viisil kontrollida.

Tüübikinnituse omanik peab eelkõige:

10.3.1.   tagama toodangu kvaliteedi tõhusa kontrollimise korra olemasolu;

10.3.2.   pääsema ligi kontrollseadmetele, mis on vajalikud igale kinnitatud tüübile vastavuse kontrollimiseks;

10.3.3.   tagama katsetulemuste registreerimise ning nendega seotud dokumentide kättesaadavuse ajavahemikus, mis määratakse kindlaks kooskõlas haldusteenistusega;

10.3.4.   analüüsima igat liiki katsete tulemusi, et kontrollida toote näitajaid ning tagada nende püsivus, võttes arvesse tööstustoodangu puhul lubatud kõikumisi;

10.3.5.   tagama, et iga tootetüübi puhul tehakse vähemalt käesoleva eeskirja 6. lisas nimetatud katsed, mille puhul arvestatakse käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud lubatud hälbeid;

10.3.6.   tagama, et kui teatavat liiki katse puhul ilmneb, et näidis ei vasta nõuetele, valitakse uued näidised ja tehakse uus katse. Asjaomase toodangu vastavuse taastamiseks tuleb võtta kõik vajalikud meetmed.

Tüübikinnituse andnud pädev asutus võib igal ajal kontrollida igas tootmisüksuses kohaldatavaid nõuetele vastavuse kontrollimise meetodeid.

10.4.1.   Iga kontrollimise puhul tuleb väliskontrollijale esitada katsetulemused ja tootmise ülevaatuse tulemused.

10.4.2.   Kontrollija võib pisteliselt valida näidised tootja laboris katsetamiseks. Näidiste väikseima arvu kindlaksmääramisel võib arvesse võtta tootja tehtud kontrollimiste tulemusi.

10.4.3.   Kui kvaliteeditase osutub mitterahuldavaks või kui peetakse vajalikuks kontrollida punkti 10.4.2 kohaldamisel tehtud katsete kehtivust, peab kontrollija valima välja näidised, mis saadetakse tehnilisele teenistusele, kes tegi tüübikinnituskatseid käesoleva eeskirja 7. lisa kriteeriumide kohaselt käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud lubatud hälvete piires.

10.4.4.   Pädev asutus võib teha kõiki käesoleva eeskirjaga ettenähtud katseid. Nimetatud katseid tehakse pisteliselt valitud näidistega, kahjustamata sellega tootja tarnekohustusi, järgides käesoleva eeskirja 7. lisa kriteeriume ja arvestades käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud lubatud hälbeid.

10.4.5.   Pädev asutus püüab tagada, et kontrollimine toimuks kord kahe aasta jooksul. Kontrollimise sagedus sõltub siiski pädeva asutuse äranägemisest ja sellest, kuivõrd ta usaldab korda, mida kohaldatakse toodangu nõuetele vastavuse tõhusa kontrollimise tagamiseks. Kui kontrollimise käigus saadakse negatiivseid tulemusi, peab pädev asutus tagama, et võetaks kõik vajalikud meetmed toodangu nõuetele vastavuse võimalikult kiireks taastamiseks.

10.5.   Ilmsete defektidega eesmisi udutulelaternaid ei võeta arvesse.

11.   KARISTUSED TOODANGU NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL

11.1.   Eesmise udutulelaterna tüübile käesoleva eeskirja kohaselt antud tüübikinnituse võib tühistada, kui eespool nimetatud nõuded ei ole täidetud või kui tüübikinnitusmärki kandev eesmine udutulelatern ei vasta kinnitatud tüübi nõuetele.

11.2.   Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline tühistab tüübikinnituse, mille ta on enne andnud, teatab ta sellest kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele, kasutades käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele vastavat teatise vormi.

12.   TOOTMISE LÕPLIK PEATAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud eesmise udutulelaterna tüübi tootmise, teatab ta sellest tüübikinnituse andnud asutusele. Asjakohase teatise saanud asutus teavitab sellest teisi käesolevat eeskirja kohaldavaid 1958. aasta kokkuleppe osalisi, kasutades käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele vastavat teatise vormi.

13.   TÜÜBIKINNITUSKATSETE TEGEMISE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE JA HALDUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad 1958. aasta kokkuleppe osalised peavad edastama ÜRO sekretariaadile tüübikinnituskatsete tegemise eest vastutavate tehniliste teenistuste ning nende tüübikinnitusi andvate haldusasutuste nimed ja aadressid, kellele tuleb saata teistes riikides välja antud tunnistused tüübikinnituse andmise, tüübikinnituse laiendamise, tüübikinnituse andmisest keeldumise, tüübikinnituse tühistamise või tootmise lõpliku peatamise kohta.

14.   ÜLEMINEKUSÄTTED

B-klassi eesmiste udutulelaternate puhul:

14.1.1.   Pärast käesoleva eeskirja 03-seeria muudatuste jõustumise kuupäeva ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda tüübikinnituse andmisest vastavalt käesolevale eeskirjale, mida on muudetud 03-seeria muudatustega.

14.1.2.   24 kuud pärast 03-seeria muudatuste jõustumise kuupäeva annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnituse üksnes siis, kui B-klassi eesmised udutulelaternad vastavad 03-seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele.

14.1.3.   36 kuud pärast 03-seeria muudatuste jõustumise kuupäeva annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised uut tüüpi eesmistele udutulelaternatele tüübikinnituse üksnes siis, kui eesmised udutulelaternad vastavad 03-seeria muudatusega muudetud käesolevas eeskirjas sätestatud F3-klassi laternate nõuetele.

14.1.4.   Käesoleva eeskirja kohased eesmiste udutulelaternate tüübikinnitused, mis on antud juba enne 03-seeria muudatuste jõustumise kuupäeva, jäävad jõusse. Pärast 03-seeria muudatuste jõustumise kuupäeva võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised siiski keelata hõõglambiga eesmiste udutulelaternate paigaldamise, kui need ei vasta eeskirja nr 37 nõuetele.

Käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline võib keelata käesoleva eeskirja nõuetele mittevastavate seadmete paigaldamise:

14.1.5.1.   sõidukitele, millele anti tüübikinnitus või üksiksõiduki kinnitus hiljem kui 24 kuud pärast punktis 14.1.1 nimetatud jõustumiskuupäeva.

14.1.5.2.   sõidukitele, mis registreeriti esmakordselt hiljem kui 60 kuud pärast punktis 14.1.1 nimetatud jõustumiskuupäeva.

60 kuud pärast 03-seeria muudatuste jõustumise kuupäeva peavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnituse laiendamisest keelduma, kui eesmised udutulelaternad ei vasta 03-seeria muudatustega muudetud käesolevas eeskirjas sätestatud F3-klassi laternate nõuetele.

14.1.6.1.   Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised jätkavad tüübikinnituste andmist eesmistele udutulelaternatele käesoleva eeskirja 03- ja 02-seeria muudatuste kohaselt, tingimusel et eesmised udutulelaternad on ette nähtud asendusseadisena kasutuses olevatele sõidukitele paigaldamiseks.

F3-klassi eesmiste udutulelaternate puhul:

14.2.1.   puuduvad.

---

(1)  Käesolev eeskiri ei takista käesolevat eeskirja kohaldaval kokkuleppeosalisel keelata käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud plastist hajutiga eesmise udutulelaterna kasutamist koos esilaterna mehaanilise puhastamise seadmega (klaasipuhastitega).

(2)  Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) 7. lisas (dokument TRANS/WP.29/78/1. versioon/2. muudatus, mida on viimati muudetud 4. muudatusega).

(3)  Kui hajutit ei saa eesmise udutulelaterna korpusest eraldada, piisab alast hajutil või korpusel.

(4)  1 – Saksamaa, 2 – Prantsusmaa, 3 – Itaalia, 4 – Madalmaad, 5 – Rootsi, 6 – Belgia, 7 –Ungari, 8 – Tšehhi Vabariik, 9 – Hispaania, 10 – Serbia, 11 – Ühendkuningriik, 12 – Austria, 13 – Luksemburg, 14 – Šveits, 15 – (vaba), 16 – Norra, 17 – Soome, 18 – Taani, 19 – Rumeenia, 20 –Poola, 21 – Portugal, 22 – Venemaa Föderatsioon, 23 – Kreeka, 24 – Iirimaa, 25 – Horvaatia, 26 – Sloveenia, 27 – Slovakkia, 28 – Valgevene, 29 – Eesti, 30 – (vaba), 31 – Bosnia ja Hertsegoviina, 32 – Läti, 33 – (vaba), 34 – Bulgaaria, 35 – (vaba), 36 – Leedu, 37 – Türgi, 38 – (vaba), 39 – Aserbaidžaan, 40 – endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 41 – (vaba), 42 – Euroopa Ühendus (tüübikinnitusi annavad liikmesriigid, kes kasutavat vastavat Euroopa Majanduskomisjoni sümbolit), 43 – Jaapan, 44 – (vaba), 45 – Austraalia, 46 – Ukraina, 47 – Lõuna-Aafrika, 48 – Uus-Meremaa, 49 – Küpros, 50 – Malta, 51 – Korea Vabariik, 52 – Malaisia, 53 – Tai, 54 ja 55 – (vabad), 56 – Montenegro, 57 – (vaba) ja 58 – Tuneesia. Järgmised numbrid antakse teistele riikidele sellises kronoloogilises järjekorras, milles nad ratifitseerivad kokkuleppe, milles käsitletakse ratassõidukitele ning neile paigaldatavatele ja/või neil kasutatavatele seadmetele ja osadele ühtsete tehnonõuete kehtestamist ja nende nõuete alusel väljastatud tüübikinnituste vastastikuse tunnustamise tingimusi, või ühinevad selle kokkuleppega, kusjuures Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär teatab kokkuleppe osalistele nendele riikidele antud numbrid.

(5)  Elektromagnetilise ühilduvuse nõuetele vastavus sõltub sõidukitüübist.

(*1)  Koordinaadid on esitatud kraadides vertikaalse polaarteljega nurkkoordinaadistikul.

(*2)  Koordinaadid on esitatud kraadides vertikaalse polaarteljega nurkkoordinaadistikul.

(*3)  Vt punkt 6.4.3.4.

(*4)  Vt punkt 6.4.3.2.

(6)  Selle kindlaksmääramine on asutustele soovituslik.