I LISA

(Artikkel 1)

STANDARDMEETODITE LOETELU

Kasutatud lühendid: Min. = alamväärtus, minimaalselt; maks. = maksimumväärtus; lisa = osutatud määruse lisa; SNF = rasvavaba kuivaine (solids non fat); PV = peroksiidarv (peroxide value); A = välimus (appearance); F = maitse (flavour); C = konsistents (consistency); TBC = bakterite üldarv (total bacterial count); Term = termofiilsete bakterite arv, MS = liikmesriik (Member State), IDF = Rahvusvaheline Piimandusföderatsioon (International Dairy Federation); ISO = Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon (International Standards Organisation); IUPAC = Rahvusvaheline Puhta Keemia ja Rakenduskeemia Liit (International Union of Pure and Applied Chemistry); ADPI = Ameerika Piimatoodete Instituut (American Dairy Products Institute); SCM = suhkruga kondenspiim (sweetened condensed milk); EMC = suhkruta kondenspiim või koor (evaporated milk or cream); SMP = lõssipulber (skimmed milk powder).

A OSA

Komisjoni määrus	Toode	Parameeter	Piirnorm (1)	Standardmeetod	Märkus
Määrus (EÜ) nr 2771/1999 — riiklik ladustamine	Mage või	Rasv	Min. 82 massiprotsenti	ISO 17189:2003|IDF 194:2003
		Vesi	Kuni 16 massiprotsenti	ISO 3727–1:2001|IDF 80–1:2001
		SNF	Kuni 2 massiprotsenti	ISO 3727–2:2001|IDF 80–2:2001
		Rasva happesus	1,2 mmooli 100 g rasva kohta	ISO 1740:2004|IDF 6:2004
		PV (maks.)	0,3 mekv hapnikku 1 000  g rasva kohta	ISO 3976:2006|IDF 74:2006	Märkus 1
		Kolibakterid	1 grammis ei ole avastatavad	X lisa	Märkus 3
		Mittepiimarasv	Triglütsetriidide analüüsiga ei ole avastatav	XX lisa
		Steroolmärgised	Ei ole avastatavad, β-sitosterool ≤ 40 mg/kg	VIII lisa
		Muud märgistusained
		— vanilliin	Ei ole avastatav	VI lisa
		— karoteenhappe etüülester	≤ 6 mg/kg	VII lisa
		— enanthappe triglütseriidid	Ei ole avastatavad	V lisa
		Organoleptilised omadused	A, F ja C puhul vähemalt 4 punkti 5 punktist	IV lisa
		Eraldunud vesi	Vähemalt 4 punkti	ISO 7586:1985 — IDF 112A:1989
Määrus (EÜ) nr 2771/1999 — eraladustamine	Mage või	Rasv	Min. 82 massiprotsenti	ISO 17189:2003|IDF 194:2003
		Vesi	Kuni 16 massiprotsenti	ISO 3727–1:2001|IDF 80–1:2001
		SNF	Kuni 2 massiprotsenti	ISO 3727–2:2001|IDF 80–2:2001
Määrus (EÜ) nr 2771/1999 — eraladustamine	Soolatud või	Rasv	Min. 80 massiprotsenti	ISO 17189:2003|IDF 194:2003
		Vesi	Kuni 16 massiprotsenti	ISO 3727–1:2001|IDF 80–1:2001
		SNF (v.a sool)	Kuni 2 massiprotsenti	ISO 3727–2:2001|IDF 80–2:2001
		Sool	Kuni 2 massiprotsenti	ISO 15648:2004|IDF 179:2004
Määruse (EÜ) nr 1898/2005 II peatükk	Mage või	Rasv	Min. 82 massiprotsenti	ISO 17189:2003|IDF 194:2003
		Mittepiimarasv		XX lisa
		Vesi	Kuni 16 massiprotsenti	ISO 3727–1 2001|IDF 80–1:2001
		SNF	Kuni 2 massiprotsenti	ISO 3727–2:2001|IDF 80–2:2001
		Märgistusained:
		— steroolid	Vt VIII lisa	VIII lisa
		— vanilliin	Vt VI lisa	VI lisa
		— karoteenhappe etüülester	Vt VII lisa	VII lisa
		— enanthappe triglütseriidid	Vt V lisa	V lisa
Määruse (EÜ) nr 1898/2005 II peatükk	Soolatud või	Rasv	Min. 80 massiprotsenti	ISO 17189:2003|IDF 194:2003
		Mittepiimarasv		XX lisa
		Vesi	Kuni 16 massiprotsenti	ISO 3727–1:2001|IDF 80–1:2001
		SNF (v.a sool)	Kuni 2 massiprotsenti	ISO 3727–2:2001|IDF 80–2:2001
		Sool	Kuni 2 massiprotsenti	ISO 15648:2004|IDF 179:2004
		Märgistusained:
		— steroolid	Vt VIII lisa	VIII lisa
		— vanilliin	Vt VI lisa	VI lisa
		— karoteenhappe etüülester	Vt VII lisa	VII lisa
		— enanthappe triglütseriidid	Vt V lisa	V lisa
Määruse (EÜ) nr 1898/2005 II peatükk	Kontsentreeritud või	Rasv	Min. 99,8 massiprotsenti	IDF 24:1964
		Vesi ja SNF	Kuni 0,2 massiprotsenti	ISO 5536:2002|IDF 23:2002 (niiskus) IDF 24:1964 (SNF)
		Rasva happesus	1,2 mmooli 100 g rasva kohta	ISO 1740:2004|IDF 6:2004
		PV (maks.)	0,5 mekv hapnikku 1 000  g rasva kohta	ISO 3976:2006|IDF 74:2006	Märkus 1
		Mittepiimarasv	Puudub	XX lisa
		Maitse	Puhas
		Lõhn	Võõrad lõhnad puuduvad
		Muu	Neutraliseerimisvahendid, antioksüdandid ja säilitusained puuduvad
		Märgistusained:
		— steroolid	Vt VIII lisa	VIII lisa
		— vanilliin	Vt VI lisa	VI lisa
		— karoteenhappe etüülester	Vt VII lisa	VII lisa
		— enanthappe triglütseriidid	Vt V lisa	V lisa
Määruse (EÜ) nr 1898/2005 II peatükk	Koor	Rasv	Min. 35 massiprotsenti	ISO 2450:1999|IDF 16 C:1987
		Mittepiimarasv		XX lisa
		Märgistusained:
		— steroolid	Vt VIII lisa		Märkus 2
		— vanilliin	Vt VI lisa	VI lisa
		— karoteenhappe etüülester	Vt VII lisa		Märkus 2
		— enanthappe triglütseriidid	Vt V lisa	V lisa
Määruse (EÜ) nr 1898/2005 III peatükk	Kontsentreeritud või	Rasv	Min. 96 massiprotsenti		Märkus 2
		Mittepiimarasv		XX lisa
		SNF	Kuni 2 massiprotsenti		Märkus 2
		Märgistusained:
		— stigmasterool (95 massiprotsenti)	15 g 100 kg kontsentreeritud või kohta	VIII lisa
		— stigmasterool (85 massiprotsenti)	17 g 100 kg kontsentreeritud või kohta	VIII lisa
		— enanthappe triglütseriidid	10,34 kg ühe tonni kontsentreeritud või kohta	V lisa
		— võihappe etüülester ja stigmasterool		— võihappe etüülester — stigmasterool: VIII lisa	Märkus 2
		— võihappe etüülester ja enanthappe triglütseriidid		— võihappe etüülester — enanthappe triglütseriidid: V lisa	Märkus 2
		Letsitiin (E 322)	Kuni 0,5 massiprotsenti		Märkus 2
		NaC1	Kuni 0,75 massiprotsenti	ISO 15648:2004|IDF 179:2004
		Rasva happesus	1,2 mmooli 100 g rasva kohta	ISO 1740:2004|IDF 6:2004
		PV (maks.)	Kuni 0,5 mekv hapnikku 1 000  g rasva kohta	ISO 3976:2006|IDF 74:2006	Märkus 1
		Maitse	Puhas
		Lõhn	Võõrad lõhnad puuduvad
		Muu	Neutraliseerimisvahendid, antioksüdandid ja säilitusained puuduvad
Määruse (EÜ) nr 1898/2005 IV peatükk	Mage või	Rasv	Min. 82 massiprotsenti	ISO 17189:2003|IDF 194:2003
		Vesi	Kuni 16 massiprotsenti	ISO 3727–1:2001|IDF 80–1:2001
		SNF	Kuni 2 massiprotsenti	ISO 3727–2:2001|IDF 80–2:2001
Määruse (EÜ) nr 1898/2005 IV peatükk	Soolatud või	Rasv	Min. 80 massiprotsenti	ISO 17189:2003|IDF 194:2003
		Vesi	Kuni 16 massiprotsenti	ISO 3727–1:2001|IDF 80–1:2001
		SNF (v.a sool)	Kuni 2 massiprotsenti	ISO 3727–2:2001|IDF 80–2:2001
		Sool	Kuni 2 massiprotsenti	ISO 15648:2004|IDF 179:2004
Määruse (EÜ) nr 1255/1999 II jaotis ja artikkel 9	Lamba- ja/või kitsepiimast valmistatud juust	Lehmapiim	< 1 massiprotsent	IX lisa
Määrus (EMÜ) nr 2921/90	I lisa — happekaseiin	Vesi	Kuni 12,00 massiprotsenti	ISO 5550:2006|IDF 78:2006
		Rasv	Kuni 1,75 massiprotsenti	ISO 5543:2004|IDF 127:2004
		Vabad rasvhapped	Kuni 0,30 ml 0,1 N NaOH lahust ühe grammi kohta	ISO 5547:1978|IDF 91:1979
Määrus (EMÜ) nr 2921/90	I lisa — laabikaseiin	Vesi	Kuni 12,00 massiprotsenti	ISO 5550:2006|IDF 78:2006
		Rasv	Kuni 1,00 massiprotsenti	ISO 5543:2004|IDF 127:2004
		Tuhk	Min. 7,50 massiprotsenti	ISO 5545:1978|IDF 90:1979
Määrus (EMÜ) nr 2921/90	I lisa — kaseinaadid	Vesi	Kuni 6,00 massiprotsenti	ISO 5550:2006|IDF 78:2006
		Piimavalk	Min. 88,00 massiprotsenti	ISO 5549:1978|IDF 92:1979
		Rasv ja tuhk	Kuni 6,00 massiprotsenti	ISO 5543:2004|IDF 127:2004
		Seotud tuhk		ISO 5544:1978|IDF 89:1979
		Tuhk		ISO 5545:1978|IDF 90:1979
Määrus (EMÜ) nr 2921/90	II lisa — happekaseiin	Vesi	Kuni 10,00 massiprotsenti	ISO 5550:2006|IDF 78:2006
		Rasv	Kuni 1,50 massiprotsenti	ISO 5543:2004|IDF 127:2004
		Vabad rasvhapped	Kuni 0,20 ml 0,1 N NaOH lahust ühe grammi kohta	ISO 5547:1978|IDF 91:1979
		TBC (maks.)	30 000 ühe grammi kohta	ISO 4833:2003	Märkus 3
		Kolibakterid	0,1 grammis puuduvad	X lisa	Märkus 3
		Term (maks.)	5 000 ühe grammi kohta	ISO 4833:2003	Märkused 3 ja 4
Määrus (EMÜ) nr 2921/90	II lisa — laabikaseiin	Vesi	Kuni 8,00 massiprotsenti	ISO 5550:2006|IDF 78:2006
		Rasv	Kuni 1,00 massiprotsenti	ISO 5543:2004|IDF 127:2004
		Tuhk	Min. 7,50 massiprotsenti	ISO 5545:1978|IDF 90:1979
		TBC (maks.)	30 000 ühe grammi kohta	ISO 4833:2003	Märkus 3
		Kolibakterid	0,1 grammis puuduvad	X lisa	Märkus 3
		Term (maks.)	5 000 ühe grammi kohta	ISO 4833:2003	Märkused 3 ja 4
Määrus (EMÜ) nr 2921/90	II lisa — kaseinaadid	Vesi	Kuni 6,00 massiprotsenti	ISO 5550:2006|IDF 78:2006
		Piimavalk	Min. 88,00 massiprotsenti	ISO 5549:1978|IDF 92:1979
		Rasv ja tuhk	Kuni 6,00 massiprotsenti	ISO 5543:2004|IDF 127:2004 ISO 5544:1978|IDF 89:1979 või ISO 5545:1978|IDF 90:1979
		TBC (maks.)	30 000 ühe grammi kohta	ISO 4833:2003	Märkus 3
		Kolibakterid	0,1 grammis puuduvad	X lisa	Märkus 3
		Term (maks.)	5 000 ühe grammi kohta	ISO 4833:2003	Märkused 3 ja 4
Määrus (EMÜ) nr 2921/90	III lisa — kaseinaadid	Vesi	Kuni 6,00 massiprotsenti	ISO 5550:2006|IDF 78:2006
		Piimavalk	Min. 85,00 massiprotsenti	ISO 5549:1978|IDF 92:1979
		Rasv	Kuni 1,50 massiprotsenti	ISO 5543:2004|IDF 127:2004
		Laktoos	Kuni 1,00 massiprotsenti	ISO 5548:2004|IDF 106:2004
		Tuhk	Kuni 6,50 massiprotsenti	ISO 5544:1978|IDF 89:1979 või ISO 5545:1978|IDF 90:1979
		TBC (maks.)	30 000 ühe grammi kohta	ISO 4833:2003	Märkus 3
		Kolibakterid	0,1 grammis puuduvad	X lisa	Märkus 3
		Term (maks.)	5 000 ühe grammi kohta	ISO 4833:2003	Märkused 3 ja 4
Määrus (EÜ) nr 2799/1999	Segasöödad ja lõssipulber (SMP) (söötades kasutamiseks)	Vesi (hapukoorepetipulber)	Kuni 5 massiprotsenti	XIX lisa
		Valk	31,4 massiprotsenti (min.) rasvata kuivainest	ISO 8968–1|2|3:2001|IDF 20–1|2|3:2001
		Vesi (SMP)	Kuni 5 massiprotsenti	ISO 5537:2004|IDF 26:2004
		Rasvad (SMP)	Kuni 11 massiprotsenti	ISO 1736:2000|IDF 9C:1987
		Laabivadak (SMP)	Puudub	XIII lisa	Märkus 6
		Tärklis (SMP)	Puudub	XVII lisa
		Vesi (segudes)	Kuni 5 massiprotsenti rasvata kuivainest	ISO 5537:2004|IDF 26:2004
		Rasv (segudes)		Komisjoni direktiiv 84/4/EMÜ (EÜT L 15, 18.1.1984, lk 29)
		Laabivadak (segudes)	Puudub	XIII lisa
		SMP sisaldus (lõpptootes)	Min. 50 massiprotsenti	XVI lisa
		Rasv (lõpptootes)	Min. 2,5 või 5 massiprotsenti	Komisjoni direktiiv 84/4/EMÜ (EÜT L 15, 18.1.1984, lk 29	Märkus 7
		Tärklis (lõpptootes)	Min. 2 massiprotsenti	XVII lisa	Märkus 8
		Vask (lõpptootes)	25 ppm	Komisjoni direktiiv 78/633/EMÜ (EÜT L 206, 26.7.1987, lk 43)
Määrus (EÜ) nr 214/2001	SMP (valmistatud pihustuskuivatuse meetodil)	Rasv	Kuni 1,0 massiprotsenti	ISO 1736:2000|IDF 9C:1987
		Valk	31,4 massiprotsenti (2)(min.) rasvata kuivainest	ISO 8968–1/2:2001|IDF 20–1/2:2001
		Vesi	Kuni 3,5 massiprotsenti	ISO 5537:2004|IDF 26:2004
		Happesus	Kuni 19,5 ml, 0,1 N NaOH, 10 g rasvavaba kuivainet	ISO 6091:1980|IDF 86:1981
		Laktaadid	Kuni 150 mg 100 g rasvavaba kuivaine kohta	ISO 8069:2005|IDF 69:2005
		Fosfataas	Negatiivne	ISO 11816–1:2006|IDF 155–1:2006
		Mittelahustuvuse indeks	Kuni 0,5 ml temperatuuril 24 °C	ISO 8156:2005|IDF 129:2005
		Kõrbenud osakesed	A või B ketas (15,0 mg)	ADPI (1990)
		TBC	40 000 ühe grammi kohta	ISO 4833:2003	Märkus 3
		Kolibakterid	Negatiivne 0,1 grammis	X lisa	Märkus 3
		Petipiim	Negatiivne	XIV lisa
		Laabivadak	Negatiivne	XII lisa
		Happevadak	Negatiivne		Märkus 2
		Mikroobivastased ained		XV lisa

B OSA

B osas loetletud standardmeetodeid võib kasutada kõikide esimeses veerus nimetatud määrustega hõlmatud toodete analüüsimisel.

Komisjoni määrus	Toode	CN-kood	Parameeter	Piirnorm	Standardmeetod	Märkus
Määrus (EMÜ) nr 2658/87 Määrus (EÜ) nr 2535/2001 Määrus (EÜ) nr 1282/2006	Piim ja rõõsk koor, kontsentreerimata, suhkru- või muu magusainelisandita	0401	Rasv (≤ 6 massiprotsenti)	Piirnormid on samad, mis on määratletud asjaomase CN-koodi alla kuuluva toote kirjelduses ning vajaduse korral täpsustatud komisjoni määruse (EMÜ) nr 3846/87 (EÜT L 366, 24.12.1987, lk 1) ekspordinomenklatuuri käsitlevas 9. osas või määruses (EÜ) nr 2535/2001 (EÜT L 341, 22.12.2001, lk 29).	ISO 1211:2001|IDF 1D:1996
			Rasv (> 6 massiprotsenti)		ISO 2450:1999|IDF 16C:1987
	Piim ja rõõsk koor, kontsentreeritud või suhkru- või muu magusainelisandiga	0402	Rasv (vedelal kujul)		ISO 1737:1999|IDF 13C:1987
			Rasv (tahkel kujul)		ISO 1736:2000|IDF 9C:1987
			Valk		ISO 8968–1|2|3:2001|IDF 20–1|2|3:2001
			Sahharoos (tavaline sisaldus)		ISO 2911:2004|IDF 35:2004
			Sahharoos (väike sisaldus)			Märkus 2
			Tahked ained (SCM)		ISO 6734:1989|IDF 15B:1991
			Tahked ained (EMC)		ISO 6731:1989|IDF 21B:1987
			Vesi (piimapulber)		ISO 5537:2004|IDF 26:2004
			Vesi (koorepulber)		XVIII lisa
	Petipiim, kalgendatud piim ja koor, kontsentreeritud või kontsentreerimata, suhkru- või muu magusainelisandiga	0403	Rasv		ISO 1211:2001|IDF 1D:1996 ISO 1736:2000|IDF 9C:1987 ISO 2450:1999|IDF 16 C:1987 ISO 7208:1999|IDF 22B:1987 ISO 8262–3:2005|IDF 124–3:2005
			Valk		ISO 8968–1|2|3:2001|IDF 20–1|2|3:2001
			Sahharoos (tavaline sisaldus)		ISO 2911:2004|IDF 35:2004
			Sahharoos (väike sisaldus)			Märkus 2
			Vesi (hapukoorepetipulber)		XIX lisa
			Vesi (rõõsakoorepetipulber)		ISO 5537:2004|IDF26:2004
			Tahked ained (muud tooted)		Pädeva asutuse poolt heakskiidetud meetodid
	Vadak, kontsentreeritud või kontsentreerimata, suhkru- või muu magusainelisandiga või ilma; tooted naturaalsetest piimakomponentidest	0404	Rasv		ISO 1736:2000|IDF 9C:1987 ISO 2450:1999|IDF 16C:1987 ISO 7208:1999|IDF 22B:1987
			Valk		ISO 8968–1|2|3:2001|IDF 20–1|2|3:2001
			Sahharoos (tavaline sisaldus)		ISO 2911:2004|IDF 35:2004
			Sahharoos (väike sisaldus)			Märkus 2
		0404 90	Valk		ISO 8968 1/2 2001|IDF 20–1/2:2001
			Vesi		IDF 21B:1987
			Tahked ained		ISO 6734:1989|IDF 15B:1991
			(Kontsentreeritud tooted)		ISO 6731:1989|IDF 21B:1987
	Või ja muud piimarasvad; piimarasvavõided	0405	Rasv, kui rasvasisaldus on ≤ 85 massiprotsenti		ISO 17189:2003|IDF 194:2003
		Või	Vesi		ISO 3727–1:2001|IDF 80–1:2001
			SNF		ISO 3727–2:2001|IDF 80–2:2001
			NaCl		ISO 15648:2004|IDF 179:2004
			Rasv, kui rasvasisaldus on > 99 massiprotsenti		IDF 24:1964
	Võiõli		Vesi, kui rasvasisaldus on < 99 massiprotsenti		ISO 5536:2002|IDF 23:2002
	Juust ja kohupiim	0406	Rasv		ISO 1735:2004|IDF 5:2004
			Tahked ained		ISO 5534:2004|IDF 4:2004
			Tahked ained (Ricotta)		ISO 2920:2004|IDF 58:2004
			NaCl		ISO 5943:2006|IDF 88:2006
			Laktoos		ISO 5765–1/2:2002|IDF 79–1/2:2002
Määrus (EMÜ) nr 2658/87	Segasöödad	2309	Laktoos		XI lisa

Euroopa Liidu standardmeetodite loetelus sisalduvad märkused.

Märkus 1: Piimarasv eraldatakse ISO standardi 1740:1991 kohaselt (töökohta tuleb kaitsta valguse eest).

Märkus 2: Standardmeetodeid ei ole kindlaks määratud. Pädeva asutuse poolt heaks kiidetud meetodid.

Märkus 3: Proovid tuleb ette valmistada vastavalt standardile ISO 8261:2001|IDF 122:2001.

Märkus 4: Inkubeeritakse 55 °C juures 48 tundi, tuleb hoolikalt jälgida, et sööde ära ei kuivaks.

Märkus 5: SNFi massiprotsent = tahke aine massiprotsent — rasva massiprotsent.

Märkus 6: Komisjoni direktiiv 84/4/EMÜ.

Märkus 7: Komisjoni määrus (EÜ) nr 2799/1999 (EÜT L 340, 31.12.1999, lk 3–27).

Märkus 8: Komisjoni direktiiv 78/633/EMÜ.

---

(1)  Ilma et see piiraks erimääruse nõuete kohaldamist.

(2)  Alates 1. septembrist 2009 on minimaalne valgusisaldus 34 %.

II LISA

(Artikkel 3)

TOOTEPARTII PIIRNORMILE VASTAVUSE HINDAMINE

1.   PÕHIMÕTE

Kui proovi võtmise meetodit on asjakohastes õigusaktides üksikasjalikult kirjeldatud, järgitakse neid juhiseid. Kõikidel muudel juhtudel kontrollitakse esitatud tootepartiid vähemalt 3 juhuslikult valitud prooviühikust koosneva prooviga. Võib teha liitproovi. Saadud tulemuse võrdlemiseks sätestatud piirnormidega arvutatakse 95 % usaldusvahemik välja kahekordse standardhälbena, kusjuures asjakohane standardhälve sõltub sellest, kas 1) meetod on väärtuste σr ja σR osas rahvusvaheliselt valideeritud või 2) on laborisisesel valideerimisel välja arvutatud sisemine reprodutseeritavus. See usaldusvahemik võrdsustatakse tulemuse mõõtemääramatusega.

2.   MEETOD ON RAHVUSVAHELISELT VALIDEERITUD

Sel juhul on korratavuse standardhälve σr ja reprodutseeritavuse standardhälve σR kindlaks määratud ning labor saab tõendada vastavust valideeritud meetodi sobivuskriteeriumidele.

Arvutatakse korratud mõõtmiste arvu n aritmeetiline keskmine

.

laiendmääramatus (k = 2) arvutatakse järgmiselt:

Kui mõõtmise lõpptulemuse x arvutamiseks kasutatakse ühte järgmistest valemitest: x = y 1 + y 2, x = y 1 – y 2, x = y 1 · y 2 või x = y 1 / y 2, tuleb standardhälbed ühendada tavapäraste meetoditega.

Tootepartii loetakse sätestatud ülemisele piirnormile UL mittevastavaks, kui

;

muudel juhtudel loetakse see UL-ile vastavaks.

Tootepartii loetakse sätestatud alumisele piirnormile LL mittevastavaks, kui

;

muudel juhtudel loetakse see LL-ile vastavaks.

3.   LABORISISENE VALIDEERIMINE KOOS REPRODUTSEERITAVUSE SISESTANDARDHÄLBE VÄLJAARVUTAMISEGA

Kui kasutatakse käesolevas määruses määratlemata meetodeid ja täpsuspiirid ei ole kindlaks määratud, tuleb läbi viia laborisisene valideerimine. Selleks tuleb laiendmääramatuse U arvutamise valemis kasutada σr ja σ R asemel korratavuse sisestandardhälvet sir ja reprodutseeritavuse sisestandardhälvet siR .

Juhised otsuse tegemiseks on esitatud punktis 1. Kui leitakse, et tootepartii ei vasta sätestatud piirnormile, tuleb mõõtmist korrata käesolevas määruses kirjeldatud meetodi abil ning teha seejärel otsus vastavalt punktile 1.

III LISA

(Artikkel 4)

HINDAJATE HINDAMINE JA ORGANOLEPTILISTE ANALÜÜSIDE TULEMUSTE USALDUSVÄÄRSUS

Hindamisviiside kasutamise suhtes kohaldatakse järgmisi meetodeid (IDFi standard 99C/1997).

A.   KORRATAVUSINDEKSI MÄÄRAMINE

Hindaja analüüsib 12 kuu jooksul vähemalt kümmet pimedat kordusproovi. Tavaliselt toimub see mitme eri hindamisvooru ajal. Üksiktoodete omadustega seotud tulemusi hinnatakse järgmise valemi abil:

kus:

w1	:	korratavusindeks
xi1	:	proovi xi esimese hindamise tulemused
xi2	:	proovi xi teise hindamise tulemused
N	:	proovide arv

Hinnatavad proovid peaksid olema küllalt erineva kvaliteediga. wI ei tohiks olla suurem kui 1,5 (viiepallisüsteemis).

B.   HÄLBEINDEKSI MÄÄRAMINE

Seda indeksit tuleb kasutada, et kontrollida, kas hindaja kasutab kvaliteedi hindamiseks sama skaalat kui kogenud hindajate rühm. Hindaja antud punkte võrreldakse hindajate rühma antud keskmiste punktidega.

Tulemuste hindamiseks kasutatakse järgmist valemit:

kus:

xi1; xi2	:	vt jaotis A
;	:	hindajate rühma keskmised tulemused vastavalt proovi xi esimesel ja teisel hindamisel
n	:	proovide arv (vähemalt kümme 12 kuu jooksul)

Hinnatavad proovid peaksid olema üsna erineva kvaliteediga. DI ei tohiks olla suurem kui 1,5 (viiepallisüsteemis).

Liikmesriigid peavad teatama kõikidest kõnealuse meetodi kohaldamisega kaasnenud raskustest.

Kui leitakse, et üksikhindajad on ületanud hälbe- või korratavusindeksite piirväärtuse 1,5, peab ametiasutus või ekspert tegema järgnevatel nädalatel nimetatud isikute poolt hinnatud proovile ühe või mitu pistelist järelkontrolli või viima koos nimetatud hindajatega läbi ühe või mitu ühiskontrollimist. Hoolikas järelevalve on vajalik selleks, et otsustada, kas jätkata nende hindajate pakutud teenuse kasutamist. Tulemused tuleb dokumenteerida ja säilitada tõendusmaterjalina järelmeetmete kohta.

C.   LIIKMESRIIGI ERI PIIRKONDADES JA ERI LIIKMESRIIKIDES SAADUD TULEMUSTE VÕRDLEMINE

Vajaduse korral tuleb vähemalt kord aastas teha test eri piirkondade hindajate saadud tulemuste võrdlemiseks. Märkimisväärsete erinevuste ilmnemisel tuleb võtta vajalikud meetmed põhjuste kindlakstegemiseks ning võrreldavate tulemuste saamiseks.

Liikmesriigid võivad korraldada teste oma hindajate ja naaberliikmesriikide hindajate saadud tulemuste võrdlemiseks. Märkimisväärsete erinevuste korral peab läbi viima põhjaliku uurimise, mille eesmärk on võrreldavate tulemuste saamine.

Liikmesriik peab komisjoni teavitama nende võrdlemiste tulemustest.

IV LISA

(Artikkel 4)

VÕI ORGANOLEPTILINE HINDAMINE

1.   KOHALDAMISALA

Käesolev või organoleptilise hindamise menetlus kujutab endast ühtset meetodit, mis on kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Üksikasjalikum teave organoleptilise hindamise kohta on esitatud Rahvusvahelise Piimandusföderatsiooni praegu kehtivas rahvusvahelises standardis piima ja piimatoodete kohta (IDFi standardi 99 osad 1, 2 ja 3).

2.   MÕISTED

„Organoleptiline hindamine” — toote omaduste hindamine meeleorganitega.

„Hindamiskomisjon” — rühm valitud hindajaid, kes hindamise ajal ei suhtle omavahel ega mõjuta üksteist.

„Hindaja” — isik, kes on valitud seetõttu, et ta on suuteline organoleptilist testi läbi viima. Sellist tüüpi hindajate kogemused võivad olla piiratud.

„Eksperthindaja” — isik, kel on kõrgelt arenenud organoleptiline tundlikkus ja suured kogemused organoleptiliste meetodite kasutamise alal ning kes on suuteline andma omavahel kooskõlas olevaid ja usaldusväärseid organoleptilisi hinnanguid mitmesuguste toodete kohta. Sellist tüüpi hindajal peab olema hea pikaaegne organoleptiline mälu.

„Hinde panemine” — organoleptiline hindamine, mille puhul hindamiskomisjon rakendab arvskaalat. Seejuures kasutatakse puuduste nomenklatuuri.

„Kvaliteediastme määramine” — liigitamine kvaliteedi järgi hinnete alusel.

„Hindelehed” — vormid, millele märgitakse igale tootele üksikomaduste eest antud hinded ja kvaliteediaste. (Hindelehele võib märkida ka toote keemilise koostise.)

3.   TÖÖRUUM

Üksikasjalikum teave on esitatud standardis ISO 8589 ja standardi ISO/DIS 22935–2|IDF 99–2 punktis 7.

Tuleb võtta tarvitusele abinõud, et tööruumis ei mõjutaks hindajaid välised tegurid.

Tööruumis ei tohi olla kõrvalisi lõhnu ja seda peab olema kerge hoida puhtana. Seinad peavad olema heledad ja ei tohi läikida.

Tööruum ja selle valgustus ei tohi mõjutada hinnatava toote omadusi.

Tööruumi temperatuuri kontrollimiseks peavad selles olema asjakohased seadmed, mis võimaldavad säilitada või püsivat temperatuuri. Hindamise ajal peab või temperatuur olema 12 ±2 °C.

4.   HINDAJATE VALIMINE

Hindaja peab tundma võitooteid ja olema organoleptilise hindamise alal pädev. Pädev asutus peab hindaja pädevust korrapäraselt (vähemalt kord aastas) kontrollima.

4.1.   Standardi ISO/DIS 22935–1|IDF 99–1 jaotistes 4 (värbamine) ja 5.1 on esitatud teave üldiste nõuete ja lausteimimise kohta, millega tuleb tutvuda enne uue hindaja ametlikku kasutamist.

Oluline on pidev koolitus ja üldised kokkutulekud, mida tuleb korraldada korrapäraste ajavahemike järel. Hindamiskomisjoni koolitamist on käsitletud standardis ISO 8586–1.

4.2.   Esialgne koolitus peab hõlmama järgmist:

—	organoleptilise hindamise üldteooria ja praktiline tähtsus;

—	meetodid, skaalad ja organoleptiliste muljete kirjeldused;

—	organoleptiliste omaduste avastamine ja äratundmine ning organoleptilise hindamise erimõisted;

—	või tootmise kohta taustteadmisi andev koolitus;

—	valideeritud võrdlusained ja proovid, mis aitavad hindajal toote spetsiifilisi maitseid ja maitse tugevust kindlaks teha.

5.   HINDAMISKOMISJONILE ESITATAVAD NÕUDED

Hindamiskomisjonis peab olema paaritu arv hindajaid (mitte vähem kui kolm). Enamiku peavad moodustama pädeva asutuse töötajad või volitatud isikud, kes ei tööta piimatööstuses.

Hindamiskomisjoni esimees vastutab kogu menetluse eest ning ta võib hindamiskomisjoni töös osaleda.

Enne hindamist tuleb arvesse võtta rida tegureid, et hindajate töö tulemus oleks võimalikult hea:

—	hindajad ei tohi põdeda haigusi, mis võiksid nende tegevust mõjutada. Sellisel juhul asendatakse hindaja komisjonis kellegi teisega;

—	hindajad peavad õigeks ajaks kohale tulema ja tagama, et neil on hindamise läbiviimiseks piisavalt aega;

—	hindajad ei tohi kasutada tugevalõhnalisi aineid (näiteks lõhnaõli, habemeajamisvedelikku, desodorante jne) ja võiksid vältida tugevasti maitsestatud (nt väga vürtsist) toitu jne;

—	hindajad ei tohi pool tundi enne hindamist suitsetada ega süüa või juua midagi peale vee.

6.   TÖÖ TULEMUSLIKKUSE TAGAMINE

Oma pädevuse säilitamiseks peavad kõik hindajad korrapäraselt osalema organoleptilise hindamise komisjoni töös. Osalemise sagedus sõltub või kogusest ja komisjoni jõudlusest, võimaluse korral peab hindamiskomisjon hindamiseks kokku tulema vähemalt üks kord kuus.

Ühtlasi peavad ka vanemhindajad igal aastal osalema teatavas arvus hindamistes ja võimaluse korral vähemalt ühes hindamises igas kvartalis.

7.   PROOVI VÕTMINE JA ETTEVALMISTAMINE

Võimaliku erapoolikuse vältimiseks on soovitav hoida proovide päritolu hindamise ajal salajas. Proovid peavad olema tähistatud koodiga.

See tuleb korraldada enne hindamist. Või temperatuur transportimisel proovi võtmise ruumi peab olema kindlaks määratud (6 ±2 °C).

Kui organoleptiline hindamine toimub külmhoones, võetakse proov võipuuriga. Kui organoleptiline hindamine toimub mujal kui külmruumis, tuleb võtta vähemalt 500 g suurune proov. Hindamise ajal peab või temperatuur olema 12 ±2 °C (standardi ISO/DISi 22935–2|IDF 99–2 kohaselt on või hindamisel temperatuur 14 ±2 °C). Suuri kõrvalekaldumisi tuleb igal juhul vältida.

8.   ÜKSIKOMADUSTE HINDAMINE

8.1.   Organoleptiliselt hinnatakse kolme järgmist omadust: välimus, konsistents ning maitse.

„ Välimus ” hõlmab järgmisi tunnusjooni: värvus, nähtav puhtusemäär, füüsilise saastatuse puudumine, hallituse puudumine ning vee jaotumise ühtlus. Vee jaotumist määratakse standardi IDF 112A/1989 kohaselt.

„ Konsistents ” hõlmab järgmisi tunnusjooni: tihkus, tekstuur ja kõvadus. Tarbijate nõuete rahuldamiseks võib üksikliikmesriik, kui ta seda soovib, kasutada füüsilisi vahendeid, et määrata võietavust. Tulevikus võib komisjon teha otsuse meetodite ühtlustamise kohta.

„ Tihkus ” on mõiste, mis viitab toote nidususele selle tarbimisel. Tavaliselt on see seotud kõvaduse ja võietavusega ning peab olema ühetaoline kogu tootes. See on tihedalt seotud tekstuuriga ning toote omadusega säilitada oma kuju oma raskuse juures. Tihkust näitab lõikamisel tekkiv takistus ning seda saab mõõta nii mehhaaniliselt kui ka suu või sõrme abil.

„ Maitse ” on suuga, peamiselt keele maitsmisnäsadega tunnetatud omadus.

„ Lõhn ” on nina ning haistmismeele abil tunnetatud omadus.

Oluline kõrvalekaldumine ettenähtud temperatuurist raskendab konsistentsi ning maitse usaldusväärset hindamist. On väga tähtis, et temperatuur oleks õige.

Kui temperatuur on väljaspool soovitatud vahemikku, tuleb või hindamine edasi lükata.

8.2.   Iga omadust hinnatakse eraldi. Hinnatakse vastavalt tabelile 1.

8.3.   Ühtluse saavutamiseks on soovitatav, et enne hindamise alustamist paneksid hindajad üheskoos hinded välimuse, konsistentsi ning maitse ja lõhna eest ühele või mitmele standardproovile.

8.4.   Hinded, millega või vastu võetakse, on järgmised.

Hinnete panemist käsitletakse 7. osas — „Nomenklatuur ja hinnete suhtes kohaldatavate kriteeriumide kirjeldus”.

	Maksimaalne	Nõutav
Välimus	5	4
Konsistents	5	4
Maitse ja lõhn	5	4

—	Kui pannakse nõutavast madalam hinne, tuleb esitada puuduse kirjeldus.

—	Iga hindaja hinne iga omaduse eest tuleb märkida hindelehele.

—	Toode võetakse vastu või jäetakse vastu võtmata enamuse otsuse alusel.

—	Juhtumeid, mil üksikhindajate hinded iga omaduse eest erinevad rohkem kui ühe punkti võrra, ei tohi esineda sageli (mitte sagedamini kui üks kord 20 proovi kohta). Vastasel korral tuleb komisjoni esimehel kontrollida komisjoni pädevust.

9.   JÄRELEVALVE

Hindamiskomisjoni esimees, kes peab olema pädeva asutuse ametnik ja võib olla hindamiskomisjoni liige, vastutab kogu menetluse eest tervikuna. Ta märgib hindelehele iga hindaja hinde iga omaduse eest ja tõendab toote vastuvõtmist või tagasilükkamist.

10.   NOMENKLATUUR

Vt lisatud tabel 2.

11.   VIITED

FIL-IDF 99C:1997 Sensory evaluation of dairy products by scoring — Reference method.

ISO/DIS 22935|IDF 99 International Standard for Milk and Milk Products — Sensory analysis — Parts 1–3.

ISO 8586–1 Sensory analysis — General guidance for selection, training and monitoring of assessors — Part 1.

ISO 8589 Sensory analysis — General guidance for the design of test rooms.

FIL-IDF 112A:1989 Butter — Determination of water dispersion value.

Tabel 1

Või hindamine

Välimus			Konsistents			Lõhn ja maitse
Punktid	Nr (1)	Märkused	Punktid (kvaliteediklass)	Nr (1)	Märkused	Punktid (kvaliteediklass)	Nr (1)	Märkused
5		Väga hea ideaalne tüüp parim kvaliteet (ühtlaselt kuiv)	5		Väga hea ideaalne tüüp parim kvaliteet (hästi võietav)	5		Väga hea ideaalne tüüp parim kvaliteet (täiesti puhas õrn aroom)
4		Hea  (2) nähtavate puudusteta	4	17 18	Hea  (2) kõva pehme	4		Hea  (2) nähtavate puudusteta
3	1 2 3 4 5 6 7 8	Rahuldav (kerged puudused) vaba vesi, niiskus ebaühtlane, kahevärviline vöödiline laiguline, marmorjas täpiline eraldunud õli liialt värvunud kohev, mittekompaktne	3	14 15 16 17 18	Rahuldav (kerged puudused) rabe, murenev taignane, nätske, rasvane kleepuv kõva pehme	3	21 22 25 27 33 34 35	Rahuldav (kerged puudused) ebapuhas võõrmaitse hapu keedumaitse, kõrbemaitse söödamaitse mõrkjas, kibe maitse ülesoolatud
2	1 3 4 5 6 10 11 12	Halb (märgatavad puudused) vaba vesi, niiskus vöödiline laiguline, marmorjas täpiline eraldunud õli võõrlisandid hallitanud lahustumata sool	2	14 15 16 17 18	Halb (märgatavad puudused) rabe, murenev taignane, nätske, rasvane kleepuv kõva pehme	2	21 22 23 25 32 33 34 35 36 38	Halb (märgatavad puudused) ebapuhas võõrmaitse vanamaitse hapu oksüdeerunud, metallimaitse söödamaitse mõrkjas, kibe maitse ülesoolatud läppunud, roisumaitse kemikaalide maitse
1	1 3 4 5 6 7 9 10 11 12	Väga halb (tugevad puudused) vaba vesi, niiskus vöödiline laiguline, marmorjas täpiline eraldunud õli liialt värvunud teraline võõrlisandid hallitanud lahustumata sool	1	14 15 16 17 18	Väga halb (tugevad puudused) rabe, murenev taignane, nätske, rasvane kleepuv kõva pehme	1	22 24 25 26 28 29 30 31 32 34 35 36 37 38	Väga halb (tugevad puudused) võõrmaitse juustumaitse, juustuhapu hapu pärmimaitse hallitusmaitse rääsunud õli-, kalamaitse rasvamaitse oksüdeerunud, metallimaitse mõrkjas, kibe maitse ülesoolatud läppunud, roisumaitse linnasemaitse kemikaalide maitse

Tabel 2

Või puudused

I. Välimus

1. vaba vesi, niiskus

2. ebaühtlane, kahevärviline

3. vöödiline

4. laiguline, marmorjas

5. täpiline

6. eraldunud õli

7. liialt värvunud

8. kohev, mittekompaktne

9. teraline

10. võõrlisandid

11. hallitanud

12. lahustumata sool

II. Konsistents

14. rabe, murenev

15. taignane, nätske, rasvane

16. kleepuv

17. kõva

18. pehme

III. Lõhn ja maitse

20. maitsetu

21. ebapuhas (3)

22. võõrmaitse

23. vanamaitse

24. juustumaitse, juustuhapu

25. hapu

26. pärmimaitseline

27. a) keedumaitse

b) kõrbemaitse

28. hallitusmaitse

29. rääsunud

30. õli-, kalamaitse

31. rasvamaitse

32. a) oksüdeerunud maitse

b) metallimaitse

33. söödamaitse

34. mõrkjas, kibe maitse

35. ülesoolatud

36. läppunud, roisumaitse

37. linnasemaitse

38. kemikaalide maitse

---

(1)  Tabel 2.

(2)  Hinde „hea” puhul nimetatud puudused on vaid väikesed kõrvalekalded ideaalsest tüübist.

(3)  Seda määratlust tuleks kasutada võimalikult harva ja üksnes siis, kui puudust ei ole võimalik täpsemalt kirjeldada.

V LISA

(Artikkel 5)

ENANTHAPPE TRIGLÜTSERIIDI SISALDUSE MÄÄRAMINE VÕIS, VÕIÕLIS JA KOORES TRIGLÜTSERIIDIDE GAASIKROMATOGRAAFILISE ANALÜÜSI ABIL

1.   RAKENDUSALA

Käesoleva meetodiga määratakse enanthappe triglütseriidi sisaldust võiõlis, võis ja koores.

2.   MÕISTED JA MÄÄRATLUSED

Enanthappesisaldus: enanthappe triglütseriidi sisaldus, mis on määratud kindlaks käesolevas meetodis kirjeldatud menetluse abil.

Märkus: Enanthappesisaldust väljendatakse kilogrammides võiõli ja või ühe tonni kohta ning kilogrammides koore piimarasva ühe tonni kohta.

3.   PÕHIMÕTE

Piimarasv eraldatakse eri toodetest vastavalt standardile ISO 14156 | IDF 172:2001. Enanthappe triglütseriidi sisalduse kvantitatiivne määramine eraldatud rasvas toimub kapillaargaasikromatograafia abil. Proovi jaoks saadud tulemuse hindamisel kasutatakse sisestandardina kapronhappe triglütseriidi.

Märkus: Rahuldavaks sisestandardiks peetakse ka tributüriini.

4.   REAKTIIVID

Kõik reaktiivid peavad olema analüütiliselt puhtad.

4.1.   n-heksaan.

4.2.   Standardaine kapronhappe triglütseriid, puhtusega vähemalt 99 %.

4.3.   Standardaine enanthappe triglütseriid, puhtusega vähemalt 99 %.

4.4.   Veevaba naatriumsulfaat (Na2SO4).

5.   SEADMED

Tavalised laboriseadmed, eelkõige järgmised seadmed.

5.1.   Analüütilised kaalud mõõtetäpsusega 1 mg.

5.2.   Mõõtekolvid mahuga 10 ml ja 20 ml.

5.3.   Tsentrifuugitopsid mahuga 30 ml.

5.4.   Pöördauruti.

5.5.   Kuivatuskapp, mida on võimalik hoida temperatuuril 50 ± 5 °C.

5.6.   Keskmisepooriline filterpaber, läbimõõduga umbes 15 cm.

Gaasikromatograafia seadmed.

5.7.1.   Jaotatud/jaotamata vooluga või kolonnile paigaldatud injektoriga ja leekionisatsioondetektoriga (flame ionization detector — FID) varustatud gaasikromatograaf.

Gaasikromatograafi kolonn, mille statsionaarse faasi abil saab hästi lahutada triglütseriide (100 % dimetüülpolüsiloksaan või 5 % fenüül-95 % metüülpolüsiloksaan). Valitakse statsionaarne faas, kolonni pikkus (4–15 m), siseläbimõõt (0,22–0,50 mm) ja kile paksus (0,12 μm ja rohkem), võttes arvesse labori varasemaid kogemusi ja kasutatavat sisestussüsteemi. Igal juhul peab valitud kolonn täielikult eraldama lahusti piigi kapronhappe triglütseriidi piigist ja ka eraldama kapronhappe ja enanthappe piigid kuni nulljooneni. Järgnevas osas on esitatud näiteid kohaldatavate tingimuste kohta.

5.7.2.1.   Näide kohaldatavate tingimuste kohta, kui kasutatakse jaotatud vooluga injektorit:

—	kandegaas: heelium

—	kolonnipea rõhk: 100 kPa

—	kolonn: kvartsklaasist kolonn pikkusega 12 m, sisediameetriga 0,5 mm, kile paksusega 0,1 μm

—	statsionaarne faas: 100 % dimetüülpolüsiloksaan või 5 % fenüül-95 % dimetüülpolüsiloksaan (nt HT5)

—	kolonni temperatuur: algtemperatuur 130 °C, seda hoitakse 1 minut, siis tõstetakse temperatuur kiirusega 20 °C minutis 260 °C juurde ja seejärel kiirusega 30 °C minutis 360 °C juurde, hoitakse temperatuuril 360 °C 10 minutit

—	detektori temperatuur: 370 °C

—	injektori temperatuur: 350 °C

—	jaotussuhe 1:30

—	sisestatava proovi suurus: 1 μl.

5.7.2.2.   Näide kohaldatavate tingimuste kohta, kui kasutatakse kolonnile paigaldatud injektorit:

—	kandegaas: vesinik (pideva voo süsteem)

—	kolonnipea rõhk: 89 kPa

—	kolonn: kvartsklaasist kolonn pikkusega 4 m, sisediameetriga 0,32 mm, kile paksusega 0,25 μm

—	statsionaarne faas: 5 % fenüül95 % dimetüülpolüsiloksaan

—	kolonni temperatuur: algtemperatuur 60 °C, mida hoitakse 2 minutit, seejärel tõstetakse temperatuur kiirusega 35 °C minutis 340 °C juurde ja hoitakse 5 minutit

—	detektori temperatuur: 350 °C

—	sisestatava proovi suurus: 1 µl.

5.8.   Süstal mahutavusega 5 μl.

6.   PROOVI VÕTMINE

On oluline, et labor saaks proovi, mis on tõeliselt esindav ja mida transportimine ega laos hoidmine ei ole kahjustanud ega muutnud.

Käesolevas rahvusvahelises standardis esitatud meetodis ei täpsustata proovi võtmist. Soovitatav proovi võtmise meetod on esitatud standardis IDF 50C:1995 | ISO 707–1997 — Piim ja piimatooted — Proovivõtumeetodid.

7.   MÄÄRAMISE KÄIK

7.1.   Uuritava proovi ja katsekoguse ettevalmistamine.

Järgitakse standardit ISO 14156 | IDF 172:2001.

7.1.1.   Võiõli, või

7.1.1.1.   Sulatada 50–100 g uuritavat proovi kuivatuskapis (5.5).

7.1.1.2.   Panna 0,5–1,0 g veevaba naatriumsulfaati (5.4) kurdfilterpaberile.

7.1.1.3.   Filtrida rasv läbi veevaba naatriumsulfaadiga filterpaberi ning koguda filtraat kuivatuskapis (5.5) hoitavasse keeduklaasi. Sulatatud või dekanteerimisel filterpaberile tuleb hoolitseda selle eest, et sinna ei satuks vadakut.

7.1.2.   Koor

7.1.2.1.   Proov soojendada temperatuurini 20 ± 2 °C.

7.1.2.2.   Segada või loksutada proovi hoolikalt.

7.1.2.3.   Lahjendada sobiv kogus uuritavat proovi, et saada katsekogus 100 ml, milles rasva massiosa on umbes 4 %.

7.1.2.4.   Jätkata nagu toor- ja homogeniseeritud piima puhul (vt standardi ISO 14156 | IDF 172:2001 lõike 8 punkt 3), et eraldada rasv koorest.

7.1.2.5.   Kaaluda 10 ml mõõtekolbi (5.2) 1 g eraldatud rasva 1 mg täpsusega. Lisada 1 ml punktis 7.2.2 määratletud lahust. Täiendada n-heksaaniga (4.1) 10 ml-ni ja homogeniseerida.

7.1.2.6.   Panna 10milliliitrisesse mõõtekolbi (5.2) 1 ml punktis 7.1.1.2 määratletud lahust ja lahjendada see n-heksaaniga (4.1) 10 milliliitrini.

7.2.   Kalibreerimislahuste valmistamine

7.2.1.   Lahustada 100 mg enanthappe triglütseriidi (4.3) 10 ml n-heksaanis (4.1).

7.2.2.   Lahustada 100 mg kapronhappe triglütseriidi (4.2) 10 ml n-heksaanis (4.1).

7.2.3.   Panna 10 ml mõõtekolbi (5.2) 1 ml punktis 7.2.2 määratletud lahust. Täiendada n-heksaaniga (4.1) 10 ml-ni.

7.2.4.   Panna 10 ml mõõtekolbi (5.2) 1 ml punktis 7.2.1 määratletud lahust ja 1 ml punktis 7.2.2 määratletud lahust. Täiendada n-heksaaniga (4.1) 10 ml-ni.

7.2.5.   Panna 10 ml mõõtekolbi (5.2) 1 ml punktis 7.2.4 määratletud lahust ja täiendada n-heksaaniga (4.1) 10 ml-ni.

7.3.   Kromatograafiline määramine

7.3.1.   Süstida kolonni kaks korda 1 μl punktis 7.2.5 määratletud standardlahust.

7.3.2.   Süstida kolonni 1 µl iga proovi lahust.

Märkus: Kui kasutatakse kolonnile paigaldatud injektorit, tuleb nii standard- kui ka proovilahuseid täiendavalt lahjendada.

7.3.3.   Korrata punktis 7.3.1 kirjeldatud tegevust iga kolme proovi süstimise eel ja järel, nii et nimetatud proovid jäävad standardlahuse kahekordsete süstide vahele. Tulemused saadakse standardkromatogrammide kalibreerimistegurite aritmeetiliste keskmiste põhjal.

8.   TULEMUSTE ARVUTAMINE

Iga kromatogrammi puhul integreeritakse enanthappe ja kapronhappe triglütseriididele vastavate piikide pindala.

Neid juhtnööre tuleb järgida iga järjestatud rühmituse (s.t rühmaks ühendatud proovide kogumi) puhul, millele on vahetult eelnenud kaks standardlahuse süsti (STD1) ja vahetult järgnenud samuti kaks standardsüsti (STD2).

8.1.   Kalibreerimine

8.1.1.   Arvutada STD1 standardlahuse süstide kalibreerimistegurid Rf1(a) ja Rf1(b).

Rf1 (a) või (b) = (kapronhappe triglütseriidi piigi pindala/enanthappe triglütseriidi piigi pindala) × 100

Arvutada välja nende kalibreerimistegurite aritmeetiline keskmine Rf1:

Rf1 = (Rf1(a) + Rf1(b)) / 2

8.1.2.   Samal viisil arvutada välja STD2 kalibreerimistegurite aritmeetiline keskmine Rf2.

8.1.3.   Seejärel arvutada välja kalibreerimistegurite aritmeetiline keskmine Rf.

Rf = (Rf1 + Rf2) /2

8.2.   Uuritavad proovid

Iga proovi kromatogrammi puhul, mis on saadud STD1 ja STD2 vahel, arvutatakse välja enanthappesisaldus C (kilogrammides ühe tonni kohta):

C = (enanthappe triglütseriidi piigi pindala × Rf × 100)/(kapronhappe triglütseriidi piigi pindala × Wt × 1 000)

kus:

—	Wt = võetud rasva kaal (g),

—	100 = proovi lahuse maht,

—	1 000 = ümberarvutuskoefitsient (μg/g — kg/t).

Võiproovide puhul võtta arvesse või rasvasisaldust ja arvutada korrigeeritud kontsentratsiooni väärtus Cvõi (kilogrammides ühe tonni või kohta)

Cvõi = Crasv × F,

kus F on või rasvasisaldus.

9.   TÄPSUS

Või ISO standarditele 5725–1 ja 5725–2 vastava laboritevahelise määramise üksikasjad on esitatud punktis 12.

Korratavuse ja reprodutseeritavuse piirnormide väärtused on väljendatud 95 % usaldusnivoo jaoks ega pruugi olla kohaldatavad muude kontsentratsioonivahemike ja toodete suhtes.

9.1.   Korratavus

Absoluutne erinevus kahe sõltumatu üksikkatse (mis on tehtud lühikese ajavahemiku jooksul sama meetodiga, identse katsematerjaliga, samas laboris, sama katse läbiviija poolt, samu katseseadmeid kasutades) tulemuste vahel ei tohi olla rohkem kui 5 %-l juhtudel suurem kui 0,35 kg/t.

9.2.   Reprodutseeritavus

Absoluutne erinevus kahe sõltumatu üksikkatse (mis on tehtud sama meetodiga, identse katsematerjaliga, erinevates laborites, erinevate katse läbiviijate poolt, erinevaid katseseadmeid kasutades) tulemuste vahel ei tohi olla rohkem kui 5 %-l juhtudel suurem kui 0,66 kg/t.

10.   LUBATUD HÄLBED: ALAMMÄÄRAD (MITTEPIISAVA KOGUSE PUHUL)

10.1.    Toote nõuetekohase märgistamise kontrollimiseks võetakse märgistatud tootest kolm proovi.

10.2.   Või ja kontsentreeritud või

10.2.1.   Lisatakse 11 kg vähemalt 95 % puhtusastmega enanthappe triglütseriidi ühe tonni või kohta (s.t 10,45 kg/t).

10.2.2.   Toote analüüsil kasutatakse kolmest proovist saadud tulemusi lisatud märgistusaine määra ja ühtlase jaotumise kontrollimiseks ning madalaimat saadud tulemust võrreldakse järgmiste piirmääradega:

—	9,51 kg/t (95 % lisandi alammäärast 95 % puhtusastmega enanthappe triglütseriidi puhul, ühekordne määramine);

—	6,89 kg/t (70 % lisandi alammäärast 95 % puhtusastmega enanthappe triglütseriidide puhul, ühekordne määramine);

—	kasutatakse märgistusaine kontsentratsiooni kõige madalama tulemuse andnud proovis ning interpoleerimist 9,51 kg/t ja 6,89 kg/t vahel.

10.3.   Koor

10.3.1.   Lisatakse 10 kg vähemalt 95 % puhtusastmega enanthappe triglütseriidi ühe tonni piimarasva kohta (s.t 9,50 kg ühe tonni märgistatava piimarasva kohta).

10.3.2.   Toote analüüsil kasutatakse kolmest proovist saadud tulemusi lisatud märgistusaine määra ja ühtlase jaotumise kontrollimiseks ning madalaimat saadud tulemust võrreldakse järgmiste piirmääradega:

—	8,60 kg/t (95 % lisamise alammäärast 95 % puhtusastmega enanthappe triglütseriidi puhul, ühekordne määramine);

—	6,23 kg/t (70 % lisamise alammäärast 95 % puhtusastmega enanthappe triglütseriidide puhul, ühekordne määramine);

—	kasutatakse märgistusaine kontsentratsiooni kõige madalama tulemuse andnud proovis ning interpoleerimist 8,60 kg/t ja 6,23 kg/t vahel.

11.   LUBATUD HÄLBED: ÜLEMMÄÄRAD (KOGUSE ÜLETAMISEL ROHKEM KUI 20 %)

11.1.    Toote nõuetekohase märgistamise kontrollimiseks võetakse märgistatud tootest kolm proovi.

11.2.   Või ja kontsentreeritud või

11.2.1.   Toote analüüsimisel saadud kolme proovi tulemusi kasutatakse lisatud märgistusaine määra ja ühtlase jaotumise kontrollimiseks ning nimetatud tulemuste keskmist võrreldakse järgmiste piirmääradega:

—	ülemmäär on 12,96 kg/t.

11.3.   Koor

11.3.1.   Toote analüüsimisel saadud kolme proovi tulemusi kasutatakse lisatud märgistusaine määra ja ühtlase jaotumise kontrollimiseks ning nimetatud tulemuste keskmist võrreldakse järgmiste piirmääradega:

—	ülemmäär on 11,82 kg/t.

12.   TÄIENDAV TEAVE: TRIGLÜTSERIIDIDE ANALÜÜSI ABIL VÕIRASVAS TRIENANTOAADI MÄÄRAMISE TULEMUSTE STATISTILINE ANALÜÜS

Märgistatud või trienantoaadisisalduse määramiseks on läbi viidud neli ühisuuringut.

Esimeses ringtestis osales üheksa laborit ning kasutatavate analüütiliste meetodite spetsifikatsioone ei määratletud.

Teises ringtestis osales kümme laborit ja kohaldati nelja eri meetodit:

—	metüülheptanoaadi kvantitatiivne määramine, kasutades sisestandardina n-nonaani või metüülnonanoaati;

—	trienantoaadi kvantitatiivne määramine, kasutades sisestandardina trikaproaati;

—	metüülheptanoaadi kvantitatiivne määramine, kasutades kalibreerimisproovi/segu;

—	metüülheptanoaadi kvantitatiivne määramine, kasutades kalibreerimissegu.

Lisaks kasutati FAME analüüsimisel kahte erinevat metüülimismeetodit (De Francesco ning Christopherson ja Glass).

Saadud tulemuste põhjal valiti kolmanda ringtesti jaoks välja kaks meetodit:

—	metüülheptanoaadi kvantitatiivne määramine, kasutades sisestandardina n-nonaani või metüülnonanoaati;

—	trienantoaadi kvantitatiivne määramine, kasutades sisestandardina trikaproaati.

Seitsme labori tulemused näitasid, et FAME meetodi puhul oli varieeruvus suurem, ja seepärast otsustati triglütseriidi analüüsil kasutada üksnes trienantoaadi määramist meetodi q kohaselt (trienantoaadi kvantitatiivne määramine, kasutades sisestandardina trikaproaati). Lisaks tuleb läbi viia triglütseriidide analüüs kapillaarkolonni abil.

Neljandas ringtestis pandi ringlema neli proovi (A, B, C, D), mille kohta esitasid tulemused üheksa laborit (tabelid 1–2).

Kaks laborit (DE ja UE) analüüsisid proove FAME meetodiga.

Laborite väiksema arvu tõttu tehti statistiline analüüs nii andmete koguhulga (joonised 1–2) (sealhulgas FAME tulemused) kui ka triglütseriidide analüüsi andmete põhjal.

Võõrväärtuste testid

—	Proov A: Dixoni, Cochrani ja Grubbsi testidega tunnistati 1 % ja 5 % tasemel võõrväärtuseks ühe labori tulemus.

—	Proov B: Grubbsi testiga tunnistati 5 % tasemel võõrväärtuseks ühe labori tulemus.

—	Proov C: Dixoni ja Grubbsi testidega tunnistati 1 % ja 5 % tasemel võõrväärtuseks ühe labori tulemus.

—	Proov D: Dixoni ja Grubbsi testidega tunnistati 1 % ja 5 % tasemel võõrväärtuseks ühe labori tulemus.

Võõrväärtust ei võetud arvutustes arvesse.

Tuleb märkida, et FAME meetodi kasutamisel saadud tulemusi ei tunnistatud kohaldatud testidega ühtegi korda võõrväärtusteks.

Täpsusparameetrid

Tabelites 1 ja 2 on esitatud kõikide laborite tulemused ja tulemuste täpsuse parameetrid, mis on välja arvutatud piisava laborite arvu põhjal (8), kuid kahjuks ei ole nende saamiseks kasutatud ühte ja sama analüüsimeetodit.

Tabelites 3 ja 4 on esitatud üksnes triglütseriidi analüüsimise meetodi abil saadud tulemused ning vastavad täpsuse näitajad. Nende parameetrite vastuvõetavus sõltub sellest, kas pidada laborite väikest arvu (6) piisavaks.

Joonistel 2 ja 3 on näidatud Sr ja SR arengutendents, mis on välja arvutatud kahe eespool kirjeldatud andmekogumi nelja proovi põhjal.

Tabelis 5 on esitatud Sr ja SR väärtused koos vastavate koondväärtustega ning koondparameetrid r ja R.

Lisaks on välja arvutatud kriitiline erinevus usaldusnivool 95 %.

Tabel 1

Triglütseriidide analüüsi meetodi + FAME* meetodi statistilised tulemused

Proov A		R1	R2	Keskmine	Laborite arv pärast võõrväärtuste väljajätmist	8
RENNES	FR1	11,0	11,1	11,1	Võõrväärtuste arv	1
RIKILT	NL	11,2	11,2	11,2	Võõrväärtused	DК
ZPLA	DE*	11,6	11,8	11,7	Keskväärtus	11,3
ADAS	GB	11,4	11,2	11,3	Tegelik väärtus	11,0
CNEVA	FR2	11,4	11,4	11,4	Korratavuse standardhälve (Sr)	0,09
LODI	IT	11,1	11,3	11,2	Korratavuse suhteline standardhälve (RSDr %)	0,80
EELA	FI	11,3	11,2	11,3	Korratavus r (95 %)	0,26
ISPRA	UE*	11,0	11,0	11,0	Suhteline korratavus r %	2,24
D.V.F.A.	DK	13,3	11,8	12,6	Reprodutseeritavuse standardhälve (SR)	0,23
					Reprodutseeritavuse suhteline standardhälve (RSDR %)	2,04
					Reprodutseeritavus R (95 %)	0,84
					Suhteline reprodutseeritavus R %	5,71
Proov B		R1	R2	Keskmine	Laborite arv pärast võõrväärtuste väljajätmist	8
RENNES	FR1	12,7	12,8	12,8	Võõrväärtuste arv	1
RIKILT	NL	13,5	13,3	13,4	Võõrväärtused	DK
ZPLA	DE*	14,0	13,8	13,9	Keskväärtus	13,4
ADAS	GB	13,4	13,5	13,5	Tegelik väärtus	13,5
CNEVA	FR2	13,3	13,4	13,4	Korratavuse standardhälve (Sr)	0,14
LODI	IT	13,9	13,5	13,7	Korratavuse suhteline standardhälve (RSDr %)	1,04
EELA	FI	13,4	13,2	13,3	Korratavuse r (95 %)	0,40
ISPRA	UE*	13,2	13,3	13,3	Suhteline korratavuse r %	2,91
D.V.F.A.	DK	14,1	14,8	14,5	Reprodutseeritavuse standardhälve (SR)	0,35
					Reprodutseeritavuse suhteline standardhälve (RSDR %)	2,61
					Reprodutseeritavus R (95 %)	0,99
					Suhteline reprodutseeritavus R %	7,31

Tabel 2

Triglütseriidide analüüsi meetodi + FAME* meetodi statistilised tulemused

Proov C		R1	R2	Keskmine	Laborite arv pärast võõrväärtuste väljajätmist	8
RENNES	FR1	8,9	9,2	9,1	Võõrväärtuste arv	1
RIKILT	NL	9,2	9,3	9,3	Võõrväärtused	DK
ZPLA	DE*	9,2	9,4	9,3	Keskväärtus	9,3
ADAS	GB	9,5	9,3	9,4	Tegelik väärtus	9,3
CNEVA	FR2	9,4	9,4	9,4	Korratavuse standardhälve (Sr)	0,14
LODI	IT	9,2	9,5	9,4	Korratavuse suhteline standardhälve (RSDr %)	1,50
EELA	FI	9,4	9,6	9,5	Korratavuse r (95 %)	0,40
ISPRA	UE*	9,4	9,3	9,4	Suhteline korratavuse r %	4,20
D.V.F.A.	DK	10,7	10,9	10,8	Reprodutseeritavuse standardhälve (SR)	0,17
					Reprodutseeritavuse suhteline standardhälve (RSDR %)	1,82
					Reprodutseeritavus R (95 %)	0,47
					Suhteline reprodutseeritavus R %	5,10
Proov D		R1	R2	Keskmine	Laborite arv pärast võõrväärtuste väljajätmist	8
RENNES	R1	1,6	1,6	1,6	Võõrväärtuste arv	1
RIKILT	NL	2,1	2,1	2,1	Võõrväärtused	DK
ZPLA	DE*	2,3	2,3	2,3	Keskväärtus	2,1
ADAS	GB	2,1	2,2	2,2	Tegelik väärtus	2,1
CNEVA	FR2	2,1	2,1	2,1	Korratavuse standardhälve (Sr)	0,08
LODI	IT	2,2	1,9	2,1	Korratavuse suhteline standardhälve (RSDr %)	3,81
EELA	FI	2,3	2,3	2,3	Korratavus r (95 %)	0,22
ISPRA	UE*	2,3	2,3	2,3	Suhteline korratavus r %	10,67
D.V.F.A.	DK	3,4	2,9	3,2	Reprodutseeritavuse standardhälve (SR)	0,24
					Reprodutseeritavuse suhteline standardhälve (RSDR %)	11,43
					Reprodutseeritavus R (95 %)	0,67
					Suhteline reprodutseeritavus R %	32,00

Tabel 3

Triglütseriidide analüüsi meetodi + FAME* meetodi statistilised tulemused

Proov A		R1	R2	Keskmine	Laborite arv pärast võõrväärtuste väljajätmist	6
RENNES	FR1	11,0	11,1	11,1	Võõrväärtuste arv	1
RIKILT	NL	11,2	11,2	11,2	Võõrväärtused	DК
ADAS	GB	11,4	11,2	11,3	Keskväärtus	11,2
CNEVA	FR2	11,4	11,4	11,4	Tegelik väärtus	11,0
LODI	IT	11,1	11,3	11,2	Korratavuse standardhälve (Sr)	0,09
EELA	FI	11,3	11,2	11,3	Korratavuse suhteline standardhälve (RSDr %)	0,80
D.V.F.A.	DK	13,3	11,8	12,6	Korratavus r (95 %)	0,25
					Suhteline korratavus r %	2,24
					Reprodutseeritavuse standardhälve (SR)	0,13
					Reprodutseeritavuse suhteline standardhälve (RSDR %)	1,16
					Reprodutseeritavus R (95 %)	0,36
					Suhteline reprodutseeritavus R %	3,25
Proov B		R1	R2	Keskmine	Laborite arv pärast võõrväärtuste väljajätmist	6
RENNES	FR1	12,7	12,8	12,8	Võõrväärtuste arv	1
RIKILT	NL	13,5	13,3	13,4	Võõrväärtused	DК
ADAS	GB	13,4	13,5	13,5	Keskväärtus	13,3
CNEVA	FR2	13,3	13,4	13,4	Tegelik väärtus	13,5
LODI	IT	13,9	13,5	13,7	Korratavuse standardhälve (Sr)	0,15
EELA	FI	13,4	13,2	13,3	Korratavuse suhteline standardhälve (RSDr %)	1,13
D.V.F.A.	DK	14,1	14,8	14,5	Korratavus r (95 %)	0,42
					Suhteline korratavus r %	3,16
					Reprodutseeritavuse standardhälve (SR)	0,33
					Reprodutseeritavuse suhteline standardhälve (RSDR%)	2,48
					Reprodutseeritavus R (95 %)	0,93
					Suhteline reprodutseeritavus R %	6,94

Tabel 4

Triglütseriidide analüüsi meetodi + FAME* meetodi statistilised tulemused

Proov C		R1	R2	Keskmine	Laborite arv pärast võõrväärtuste väljajätmist	6
RENNES	FR1	8,9	9,2	9,1	Võõrväärtuste arv	1
RIKILT	NL	9,2	9,3	9,3	Võõrväärtused	DК
ADAS	GB	9,5	9,3	9,4	Keskväärtus	9,3
CNEVA	FR2	9,4	9,4	9,4	Tegelik väärtus	9,3
LODI	IT	9,2	9,5	9,4	Korratavuse standardhälve (Sr)	0,15
EELA	FI	9,4	9,6	9,5	Korratavuse suhteline standardhälve (RSDr %)	1,61
D.V.F.A.	DK	10,7	10,9	10,8	Korratavus r (95 %)	0,42
					Suhteline korratavus r %	4,51
					Reprodutseeritavuse standardhälve (SR)	0,19
					Reprodutseeritavuse suhteline standardhälve (RSDR %)	2,04
					Reprodutseeritavus R (95 %)	0,53
					Suhteline reprodutseeritavus R %	5,71
Proov D		R1	R2	Keskmine	Laborite arv pärast võõrväärtuste väljajätmist	6
RENNES	FR1	1,6	1,6	1,6	Võõrväärtuste arv	1
RIKILT	NL	2,1	2,1	2,1	Võõrväärtused Keskmine	DK
					Keskväärtus	2,1
ADAS	GB	2,1	2,2	2,2	Tegelik väärtus	2,1
CNEVA	FR2	2,1	2,1	2,1	Korratavuse standardhälve (Sr)	0,09
LODI	IT	2,2	1,9	2,1	Korratavuse suhteline standardhälve (RSDr %)	4,29
EELA	FI	2,3	2,3	2,3	Korratavus r (95 %)	0,26
D.V.F.A.	DK	3,4	2,9	3,2	Suhteline korratavus r %	12,01
					Reprodutseeritavuse standardhälve (SR)	0,25
					Reprodutseeritavuse suhteline standardhälve (RSDR %)	11,90
					Reprodutseeritavus R (95 %)	0,69
					Suhteline reprodutseeritavus R %	33,32

Tabel 5

Korratavus ja reprodutseeritavus (kaasa arvatud FAME)

	Laborite arv	Võõrväärtusi	Korratavus Sr (95 %)	Reprodutseeritavus SR (95 %)
Proov A	8	1	0,09	0,23
Proov B	8	1	0,14	0,35
Proov C	8	1	0,14	0,17
Proov D	8	1	0,08	0,24
Koondväärtus			0,116	0,256
			R	R
Koondväärtus* 2,8			0,324	0,716
Kriitiline erinevus usaldusnivool 95 % on 0,40 Trienantoaadi minimaalne puhtusaste = 95 % Trienantoaadi alammäär võirasvas = 11 kg/t Arvestades kriitilise erinevuse väärtust usaldusnivool 95 %, ei tohi kahe tulemuse keskväärtus olla väiksem kui:   95 %lise puhtusega trienantoaadi lisamisel 10,05 kg/t.

Korratavus ja reprodutseeritavus (välja arvatud FAME)

	Laborite arv	Võõrväärtusi	Korratavus Sr (95 %)	Reprodutseeritavus SR (95 %)
Proov A	6	1	0,09	0,13
Poov B	6	1	0,15	0,33
Proov C	6	1	0,15	0,19
Proov D	6	1	0,09	0,25
Koondväärtus			0,124	0,237
			R	R
Koondväärtus * 2,8			0,347	0,663
Kriitiline erinevus usaldusnivool 95 % on 0,36 Trienantoaadi minimaalne puhtusaste = 95 % Trienantoaadi alammäär võirasvas = 11 kg/t Arvestades kriitilise erinevuse väärtust usaldusnivool 95 %, ei tohi kahe tulemuse keskväärtus olla väiksem kui:   95 %lise puhtusega trienantoaadi lisamisel 10,09 kg/t.

Joonis 1 (*1)

Määramise tulemused: proov A

14,0

võõrväärtus

13,5

13,0

12,5

kg/t

R1

12,0

võõrväärtus

R2

keskväärtus

11,5

tegelik väärtus

11,0

10,5

10,0

FR1

NL

DE (*)

GB

FR2

IT

FI

UE (*)

DK

laborid

Määramise tulemused: proov B

16,0

15,5

võõrväärtus

15,0

võõrväärtus

14,5

kg/t

R1

14,0

R2

keskväärtus

13,5

tegelik väärtus

13,0

12,5

12,0

FR1

NL

DE (*)

GB

FR2

IT

FI

UE (*)

DK

laborid

Määramise tulemused: proov C

12,0

11,5

võõrväärtus

11,0

võõrväärtus

10,5

kg/t

R1

R2

10,0

keskväärtus

9,5

tegelik väärtus

9,0

8,5

8,0

FR1

NL

DE (*)

GB

FR2

IT

FI

UE (*)

DK

laborid

Määramise tulemused: proov D

4,0

võõrväärtus

3,5

võõrväärtus

3,0

2,5

kg/t

R1

2,0

R2

keskväärtus

1,5

tegelik väärtus

1,0

0,5

0,0

FR1

NL

DE (*)

GB

FR2

IT

FI

UE (*)

DK

laborid

Joonis 2

Korratavuse ja reprodutseeritavuse standardhälve mitmesugustel kontsentratsioonidel (triglütseriidide analüüs + FAME)

0,4

0,3

S(r,R)

0,2

Sr

SR

0,1

0

0

2

4

6

8

10

12

14

Keskväärtused (kg/t)

Joonis 3

Korratavuse ja reprodutseeritavuse standardhälve mitmesugustel kontsentratsioonidel (triglütseriidide analüüs)

0,35

0,3

0,25

S(r,R)

0,2

Sr

0,15

SR

0,1

0,05

0

0

2

4

6

8

10

12

14

Keskväärtused (kg/t)

Joonis 4

Näide kolonnile paigaldatud injektori kasutamise kohta

mV

Kapronhappe triglütseriidid

Enanthappe triglütseriidid

2

3

4

5

6

7

8

9

10

min

Aeg

---

(*1)  = FAME meetod.

VI LISA

(Artikkel 5)

KONTSENTREERITUD VÕI, VÕI JA RÕÕSA KOORE VANILLIINISISALDUSE MÄÄRAMINE KÕRGSURVEVEDELIKKROMATOGRAAFIA ABIL

1.   RAKENDATAVUS JA RAKENDUSALA

Käesolevas meetodis kirjeldatakse vanilliini kvantitatiivset määramist kontsentreeritud võis, võis ja rõõsas koores.

2.   PÕHIMÕTE

Teatav kogus proovi ekstraheeritakse isopropanooli/etanooli/atsetonitriili seguga (1:1:2). Suurem osa rasvast sadestatakse, jahutades proovi temperatuurini –15 °C kuni –20 °C, seejärel proov tsentrifuugitakse.

Pärast veega lahjendamist määratakse kõrgsurvevedelikkromatograafia (HPLC) abil vanilliinisisaldus.

3.   SEADMED

Tavalised laboriseadmed, eeskätt järgmised;

3.1.   sügavkülmik, töötab temperatuurivahemikus –15 °C kuni –20 °C;

3.2.   2 ml mahuga ühekordsed süstlad;

3.3.   membraanmikrofiltrid poori suurusega 0,45 μm, mis peavad vastu 5 % ekstraheerimislahust (4.4) sisaldavale lahusele;

3.4.   vedelikkromatograaf, mis koosneb pumbast (läbivool 1,0 ml/min), injektorist (sisestatav maht 20 μl, sisestamine käsitsi või automaatselt), UV detektorist (lainepikkus 306 nm, täisskaala ulatus 0,01 Å), isekirjutajast või integraatorist ja 25 °C juures töötavast termostaadiga kolonnist;

3.5.   analüütiline kolonn (250 mm × 4,6 mm (siseläbimõõt)), mis on täidetud LiChrospher RP 18ga (Merck, 5 μm) või samaväärse materjaliga;

3.6.   kaitsekolonn (umbes 20 mm × 3 mm (siseläbimõõt)), mis on täidetud kuivalt LiChrospher RP 18ga (5–10 μm) või samaväärse materjaliga;

3.7.   tsentrifuug, töökiirus 2 000 pööret minutis.

4.   REAKTIIVID

Kõik reaktiivid peavad olema analüütiliselt puhtad.

4.1.   Isopropanool.

4.2.   96mahuprotsendiline etanool.

4.3.   Atsetonitriil.

4.4.   Ekstraheerimislahus.

Segada isopropanool (4.1), etanool (4.2) ja atsetonitriil (4.3) vahekorras 1:1:2 (mahuosad).

Vanilliin (4-hüdroksü-3-metoksübensaldehüüd) ≥ 98 %.

4.5.1.   Vanilliini põhilahus (= 500 μg/ml).

Kaaluda 100 ml mõõtekolbi 0,1 mg täpsusega umbes 50 mg (CM mg) vanilliini (4,5), lisada 25 ml ekstraheerimislahust (4,4) ja täiendada kolb veega kriipsuni.

4.5.2.   Vanilliini standardlahus (= 10 µg/ml).

Pipettida 250 ml mõõtekolbi 5 ml vanilliini põhilahust (4.5.1) ja täiendada kolb veega kriipsuni.

4.5.3.    Metanool, HPLC-puhas.

4.5.4.    Jää-äädikhape.

4.5.5.    Vesi, HPLC-puhas.

4.5.6.   HPLC liikuv faas.

Segada 1 000 ml mõõtekolvis 300 ml metanooli (4.5.3), umbes 500 ml vett (4.5.5) ja 20 ml äädikhapet (4.5.4) ja täiendada mõõtekolb veega (4.5.5) kriipsuni. Filtritakse läbi 0,45 μm filtri (3.3).

5.   MÄÄRAMISE KÄIK

5.1.   Uuritava proovi ettevalmistamine

5.1.1.   Või

Kuumutada proovi kuni sulamise alguseni. Vältida temperatuuri paikset tõusmist üle 30 °C. Või ei pruugi kaheks faasiks eralduda. Kui proov muutub piisavalt plastiliseks, homogeniseerida see raputamisega. Segada võid enne proovi võtmist 15 sekundit. Kaaluda 1 mg täpsusega umbes 5 g (uuritava proovi mass grammides) võid 100 ml mõõtekolbi.

5.1.2.   Kontsentreeritud või

Vahetult enne proovi võtmist panna kontsentreeritud võid sisaldav anum kuivatuskappi, kus temperatuur on 40–50 °C, ja hoida seal kuni või täieliku sulamiseni. Segada proovi ringliigutuste või segajaga, vältides õhumullide tekkimist liiga tugeva segamise tulemusel. Kaaluda 1 mg täpsusega umbes 4 g (uuritava proovi mass grammides) kontsentreeritud võid 100 ml mõõtekolbi.

5.1.3.   Koor

Soojendada proovi vesivannis või kuivatuskapis temperatuuril 35–40 °C. Ringliigutustega või vajaduse korral segaja abiga saavutada rasva ühtlane jaotumine. Jahutada proov kiiresti temperatuurini 20 ± 2 °C. Proov peaks välja nägema homogeensena, vastasel juhul tuleb toimingut korrata. Kaaluda 1 mg täpsusega umbes 10 g (uuritava proovi mass grammides) rõõska koort 100 ml mõõtekolbi.

5.2.   Katselahuse ettevalmistamine

Lisada uuritavale proovile (5.1.1, 5.1.2 või 5.1.3) umbes 75 ml ekstraheerimislahust (4,4), loksutada või raputada tugevasti umbes 15 minutit ja täiendada anum ekstraheerimislahusega (4,4) kriipsuni. Sellest ekstraktist võtta umbes 10 ml ja panna korgiga katseklaasi. Panna katseklaas sügavkülmikusse (3,1) ja hoida seal umbes 30 minutit. Tsentrifuugida külma ekstrakti umbes 5 minutit kiirusel umbes 2 000 pööret minutis ja dekanteerida viivitamatult. Lasta dekanteeritud lahusel jahtuda toatemperatuurini. Pipettida 5 ml dekanteeritud lahust 100 ml mõõtekolbi ja täiendada kolb veega kriipsuni. Filtrida alikvoot läbi membraanmikrofiltri (3.3), kasutades süstalt (3.2). Filtraat on HPLC määramiseks valmis.

5.3.   Kalibreerimine

Pipettida 100 ml mõõtekolbi 5 ml vanilliini standardlahust (4.5.2). Lisada 5 ml ekstraheerimislahust (4.4) ja täiendada veega kuni märgini. See lahus sisaldab 0,5 μg/ml vanilliini.

5.4.   Määramine kõrgsurvevedelikkromatograafia abil

Lasta kromatograafiaseadmel umbes 30 minutit stabiliseeruda. Süstida standardlahust (5.3). Korrata seda seni, kuni kahe järjestikuse süstimise piigipindalade või piigikõrguste erinevus on väiksem kui 2 %. Kirjeldatud tingimustes on vanilliini retentsiooniaeg umbes 9 minutit. Analüüsida standardlahust (5.3) kaks korda, süstides 20 μl. Süstida 20 μl uuritavat lahust(5,2). Määrata saadud vanilliinipiigi pindala või kõrgus. Süstida 3)(5.standardlahust uuesti kaks korda pärast seda, kui uuritavat 2)(5.proovi on süstitud 10 korda.

6.   TULEMUSTE ARVUTAMINE

Arvutada kahekordsete süstimiste vahel iga uuritavate proovide seeria vanilliinipiikide keskmine pindala (või kõrgus) (AC) (kokku neli pindala või kõrgust).

Arvutada kalibreerimistegur (R):

,

kus CM on vanilliini mass milligrammides (4.5.1).

Uuritava proovi vanilliinisisaldus (C mg/kg) saadakse järgmise valemi abi:

kus:

AS	=	uuritava proovi vanilliinipiigi pindala või kõrgus
SM	=	uuritava proovi mass grammides (5.1.1, 5.1.2 või 5.1.3)

Märkus. Kui vanilliini määratakse rõõsas koores, tuleb märgistusaine kontsentratsioon väljendada märgistusaine milligrammides piimarasva kilogrammi kohta. Selleks korrutatakse C teguriga 100/f, kus f on koore rasvasisaldus massiprotsentides.

20	=	tegur, millega võetakse arvesse standardproovi ja uuritava proovi lahjendamist
0,96	=	paranduskoefitsient uuritava proovi esimese lahjendamise rasvasisalduse jaoks

Märkus. Piigipindala asemel võib kasutada piigikõrgusi 3)8.(vt.

7.   MEETODI TÄPSUS

7.1.   Korratavus (r)

Ühe töötaja poolt samade seadmete ja katsematerjalidega läbi viidud kahe teineteisele vahetult järgneva määramise tulemused ei tohi erineda rohkem kui 16 mg/kg.

7.2.   Reprodutseeritavus (R)

Kaks üksiktulemust, mis on saadud kahes eri laboris eri seadmetega, kuid sama katsematerjaliga, ei tohi erineda rohkem kui 27 mg/kg.

8.   LUBATUD HÄLBED

8.1.   Märgistusaine ühtlase jaotumise kontrollimiseks tuleb märgistatud tootest võtta kolm proovi.

Vanillist või sünteetilisest vanilliinist saadud märgistusaine

8.2.1.    4-hüdroksü-3-metoksübensaldehüüdi lisatakse 250 g ühe tonni või ja kontsentreeritud või kohta. Kui märgistatakse koort, lisatakse märgistusainet 250 g piimarasva tonni kohta.

8.2.2.    Toote kolme proovi analüüsimisel saadud tulemusi kasutatakse lisatud märgistusaine määra ja ühtlase jaotumise kontrollimiseks ning madalaimat saadud tulemust võrreldakse järgmiste piirmääradega:

—	220,8 mg/kg (95 % lisamise alammäärast);

—	158,3 mg/kg (70 % lisamise alammäärast).

Kasutatakse märgistusaine kontsentratsiooni kõige madalama tulemuse andnud proovis ning interpoleerimist 220,8 mg/kg ja 158,3 mg/kg vahel.

Üksnes vanillikupardest või nende täisekstraktidest saadud märgistusaine

8.3.1.    4-hüdroksü-3-metoksübensaldehüüdi lisatakse 100 g ühe tonni või ja kontsentreeritud või kohta. Kui märgistatakse koort, lisatakse märgistusainet 100 g piimarasva tonni kohta.

8.3.2.    Toote kolme proovi analüüsimisel saadud tulemusi kasutatakse lisatud märgistusaine määra ja ühtlase jaotumise kontrollimiseks ning madalaimat saadud tulemust võrreldakse järgmiste piirmääradega:

—	78,3 mg/kg (95 % lisamise alammäärast);

—	53,3 mg/kg (70 % lisamise alammäärast).

Kasutatakse märgistusaine kontsentratsiooni kõige madalama tulemuse andnud proovis ning interpoleerimist 78,3 mg/kg ja 53,3 mg/kg vahel.

9.   MÄRKUSED

9.1.   Kui vanilliini on lisatud 250 mg ühe kg võiõli kohta, leitakse vanilliini määramisel 97,0–103,8 % lisatud vanilliinikogusest. Keskmiselt leiti 99,9 % lisatud kogusest ja selle standardhälve 2,7 %.

9.2.   Standardlahus sisaldab 5 % ekstraheerimislahust, et kompenseerida piigi laienemist uuritavas proovis sisalduva 5 % ekstraheerimislahuse tõttu. See võimaldab kvantitatiivset määramist piigi kõrguse põhjal.

9.3.   Analüüs põhineb lineaarsel kalibreerimissirgel, mis läbib nullpunkti.

9.4.   Esimesel analüüsimisel tuleb seda lineaarsust kontrollida standardlahuse (4.5.2) sobivate lahjenduste abil; seejärel kontrollitakse seda korrapäraste ajavahemike järel ning pärast HPLC seadme muutmist või parandamist. Pastöriseerimata koores või sellest valmistatud toodetes võib vanilliin laguneda vanilliinhappeks, divanilliiniks ja muudeks ühenditeks.

VII LISA

(Artikkel 5)

BEETA-APO-8'-KAROTEENHAPPE ETÜÜLESTRI SPEKTROFOTOMEETRILINE MÄÄRAMINE VÕIS JA KONTSENTREERITUD VÕIS

1.   RAKENDATAVUS JA RAKENDUSALA

Käesolev meetod on ette nähtud β-apo-8'-karoteenhappe etüülestri (apokaroteenestri) kvantitatiivseks määramiseks võis ja kontsentreeritud võis. Apokaroteenestriks loetakse kõiki neid aineid kokku, mis esinevad käesolevas meetodis kirjeldatud tingimuste kohaselt eraldatud proovide ekstraktis ja neelavad valgust lainepikkusega 440 nm.

2.   PÕHIMÕTE

Piimarasv lahustatakse petrooleetris ja mõõdetakse valguse neeldumine lahuses 440 nm juures. Apokaroteenestrisisaldus määratakse välise etaloni alusel.

3.   SEADMED

3.1.   Pipetid — gradueeritud, maht 0,25, 0,50, 0,75 ja 1,0 ml.

3.2.   Spektrofotomeeter — võimaldab töötada 440 nm (ja 447–449 nm) juures, on varustatud küvettidega, mille optilise tee pikkus on 1 cm.

3.3.   Mõõtekolvid, 20 ml ja 100 ml.

3.4.   Analüütilised kaalud, tundlikkus 0,1 mg, mõõtetäpsus 1 mg, jaotise väärtus 0,1 mg.

3.5.   Kuivatuskapp, 45 ±1 °C.

3.6.   Tuhavabad kiirfiltrid.

4.   REAKTIIVID

Kõik reaktiivid peavad olema analüütiliselt puhtad.

Apokaroteenestri suspensioon (ligikaudu 20protsendiline).

4.1.1.   Suspensiooni kontsentratsioon määratakse järgmiselt.

Soojendada suspensioon temperatuurini 45–50 °C ja homogeniseerida avamata originaalpakendis. Kaaluda mõõtekolbi (100 ml) umbes 400 mg ainet, lahustada 20 ml kloroformiga (4.4) ja täiendada tsükloheksaaniga (4.5) märgini. Lahjendada 5 ml saadud lahust tsükloheksaaniga 100 milliliitrini (lahus A). Lahjendada 5 ml lahust A tsükloheksaaniga 100 milliliitrini. Mõõta neeldumine 447–449 nm juures (1 cm küvetid, võrdlusküvetis tsükloheksaan, mõõta lainepikkusel, mille puhul neeldumine on suurim).

Apokaroteenestrisisaldus P (%) = (Abs maks × 40 000)/(Msusp × 2 550) ehk teisiti kirjutatult: (Absmaks /2 550) × (100/5) × (100/5) × (100/Msusp)

Absmaks	=	mõõdetava lahuse neeldumine neeldumismaksimumis
Msusp	=	suspensiooni mass (g)
2 550	=	standardaine Abs (1 %, 1 cm)
P	=	suspensiooni puhtus (sisaldus) protsentides

Märkus. Apokaroteenestri suspensioon on tundlik õhu, soojuse ja valguse suhtes. Avamata originaalpakendis (mis on suletud lämmastiku atmosfääris) ja jahedas võib seda säilitada ligikaudu 12 kuud. Pärast avamist tuleb sisu lühikese aja jooksul ära kasutada.

4.1.2.   Apokaroteenestri standardlahus kontsentratsiooniga ligikaudu 0,2 mg/ml

Kaaluda täpsusega 1 mg ligikaudu 0,100 g apokaroteenestri suspensiooni (4.1.1) (W), lahustada see petrooleetris(4,2), kanda kvantitatiivselt üle 100 ml mõõtkolbi ja täiendada petrooleetriga märgini.

Saadud lahus sisaldab (W × P)/10 mg/ml apokaroteenestrit.

Märkus. Lahust tuleb säilitada jahedas ja pimedas. Lahuse säilimisaeg on 1 kuu.

4.2.   Petrooleeter (40–60 °C).

4.3.   Naatriumsulfaat, veevaba, granuleeritud, enne kasutamist kuivatatud 102 °C juures kaks tundi.

4.4.   Kloroform.

4.5.   Tsükloheksaan.

5.   MÄÄRAMISE KÄIK

5.1.   Uuritava proovi ettevalmistamine

5.1.1.   Kontsentreeritud või

Proov sulatatakse kuivatuskapis ligikaudu 45 °C juures.

5.1.2.   Või

Sulatada proov kuivatuskapis ligikaudu 45 °C juures ja filtrida esindav osa sellest 45 °C juures läbi filtri, millel on ligikaudu 10 g veevaba naatriumsulfaati(4,3); töökoha temperatuur hoida 45 °C juures ning varjata seda tugeva päeva- ja tehisvalguse eest. Koguda sobiv kogus piimarasva.

5.2.   Määramine

Kaaluda 1 mg täpsusega ligikaudu 1 g kontsentreeritud või (või punkti 5.1.2 kohaselt eraldatud piimarasva) kaalutis (M). Kanda see petrooleetri(4,2) abil kvantitatiivselt üle 20 ml mõõtekolbi (V), täiendada märgini ja segada hoolikalt.

Panna 1 cm küvetti alikvoot ja mõõta valguse neeldumine lainepikkusel 440 nm võrdlusküveti suhtes, milles on puhas petrooleeter. Leida kalibreerimisgraafiku abil (C μg/ml) apokaroteenestri kontsentratsioon uuritavas lahuses.

5.3.   Kalibreerimine

Pipettida viide 100 ml mahuga mõõtkolbi 0, 0,25, 0,5, 0,75 ja 1,0 ml apokaroteenestri standardlahust (4.1.2). Lahjendada petrooleetriga(4,2) märgini ja segada.

Saadud lahuste kontsentratsioonid on vahemikus 0–2 μg/ml; need arvutatakse täpselt välja, lähtudes standardlahuse (4.1.2) kontsentratsioonist (W × P)/10 mg/ml. Mõõta valguse neeldumine nendes lahustes lainepikkusel 440 nm võrdlusküveti suhtes, milles on puhas petrooleeter(4,2).

Koostada kalibreerimisgraafik, mille y-teljel on neeldumise ja x-teljel apokaroteenestri kontsentratsiooni väärtused. Arvutatakse kalibreerimisgraafiku võrrand.

6.   TULEMUSTE ARVUTAMINE

6.1.   Apokaroteenestrisisaldus (milligrammides ühe kilogrammi toote kohta) leitakse järgmiselt:

kontsentreeritud või: (C × V)/M;

või: 0,82 (C × V)M,

kus:

C	=	kalibreerimisgraafiku(5,3) abil leitud apokaroteenestrisisaldus (μg/ml)
V	=	uuritava lahuse(5,2) maht milliliitrites
M	=	uuritava proovikoguse(5,2) mass grammides
0,82	=	parandustegur, mis võtab arvesse piimarasvasisaldust võis

7.   MEETODI TÄPSUS

7.1.   Korratavus

7.1.1.   Või analüüs

Ühe töötaja poolt samade seadmete ja katsematerjalidega läbi viidud kahe teineteisele vahetult järgneva määramise tulemuste erinevus ei tohi olla suurem kui 1,4 mg/kg.

7.1.2.   Kontsentreeritud või analüüs

Ühe töötaja poolt samade seadmete ja katsematerjalidega läbi viidud kahe teineteisele vahetult järgneva määramise tulemuste erinevus ei tohi olla suurem kui 1,6 mg/kg.

7.2.   Reprodutseeritavus

7.2.1.   Või analüüs

Kaks üksiktulemust, mis on saadud kahes eri laboris eri seadmetega, kuid sama katsematerjaliga, ei tohi erineda rohkem kui 4,7 mg/kg.

7.2.2.   Kontsentreeritud või analüüs

Kaks üksiktulemust, mis on saadud kahes eri laboris eri seadmetega, kuid sama katsematerjaliga, ei tohi erineda rohkem kui 5,3 mg/kg.

7.3.   Täpsust iseloomustavate andmete päritolu

Täpsust iseloomustavad andmed on saadud katsega, mis tehti 1995. aastal 11 laboris 12 märgistatud võiprooviga (kuus pimekatset) ja 12 märgistatud kontsentreeritud või prooviga (kuus pimekatset).

8.   LUBATUD HÄLBED

8.1.   Märgistusaine ühtlase jaotumise kontrollimiseks tuleb märgistatud tootest võtta kolm proovi.

8.2.   Või

8.2.1.   Apokaroteenestri lisamise määr (arvestades taustneeldumist) on 22 mg/kg.

8.2.2.   Toote analüüsil kasutatakse kolmest proovist saadud tulemusi lisatud märgistusaine määra ja ühtlase jaotumise kontrollimiseks ning madalaimat saadud tulemust võrreldakse järgmiste piirmääradega:

—	17,7 mg/kg (95 % lisamise alammäärast);

—	12,2 mg/kg (70 % lisamise alammäärast).

Kasutatakse märgistusaine kontsentratsiooni kõige madalama tulemuse andnud proovis ning interpoleerimist 17,7 mg/kg ja 12,2 mg/kg vahel.

8.3.   Kontsentreeritud või

8.3.1.   Apokaroteenestri lisamise määr (arvestades taustneeldumist) on kontsentreeritud või puhul 24 mg/kg.

Toote analüüsil kasutatakse kolmest proovist saadud tulemusi lisatud märgistusaine määra ja ühtlase jaotumise kontrollimiseks ning madalaimat saadud tulemust võrreldakse järgmiste piirmääradega:

—	19,2 mg/kg (95 % lisamise alammäärast);

—	13,2 mg/kg (70 % lisamise alammäärast).

Kasutatakse märgistusaine kontsentratsiooni kõige madalama tulemuse andnud proovis ning interpoleerimist 19,2 mg/kg ja 13,2 mg/kg vahel.

VIII LISA

(Artikkel 5)

SITOSTEROOLI VÕI STIGMASTEROOLI MÄÄRAMINE KAPILLAARGAASIKROMATOGRAAFIA ABIL VÕIS VÕI KONTSENTREERITUD VÕIS

1.   RAKENDATAVUS JA RAKENDUSALA

Käesoleva meetodiga määratakse sitosterooli või stigmasterooli kogus võis ja kontsentreeritud võis. Sitosteroolisisalduse all peetakse silmas β-sitosterooli- ja 22-dihüdro-β-sitosteroolisisalduse summat võis; muude sitosteroolide sisaldust peetakse tähtsusetuks.

2.   PÕHIMÕTE

Või või kontsentreeritud või seebistatakse etanoolilahuses kaaliumhüdroksiidiga ja mitteseebistuvad komponendid ekstraheeritakse dietüüleetriga.

Steroolid viiakse üle trimetüülsilüüleetriteks ja määratakse kapillaarkolonn-gaasikromatograafia abil, kasutades sisestandardina betuliini.

3.   SEADMED

3.1.   Püstjahutiga varustatud lihvklaasühendustega 150 ml seebistamiskolb.

3.2.   500 ml jaotuslehtrid.

3.3.   250 ml kolvid.

3.4.   Ülerõhu kõrvaldamise süsteemiga ligikaudu 250 ml lehtrid dietüüleetri jääkide kogumiseks.

3.5.   Klaasfilterpõhjaga 350 mm × 20 mm klaaskolonn.

3.6.   Vesivann või soojendusümbris.

3.7.   2 ml reaktsiooninõud.

Gaasikromatograaf, millel saab töötada kapillaarkolonniga ja mis on varustatud järgmistest seadistest koosneva jaotussüsteemiga:

3.8.1.   termostateeritud kolonnikamber, mis hoiab nõutavat temperatuuri täpsusega ±1 °C;

3.8.2.   reguleeritava temperatuuriga aurustamisseadis;

3.8.3.   leekionisatsioondetektor ja muundurvõimendi;

3.8.4.   integraator-isekirjutaja, mida saab kasutada koos muundurvõimendiga (3.8.3.).

3.9.   Kvartsklaasist kapillaarkolonn, täielikult kaetud BP1 ühtlase paksusega (0,25 μm) kihiga või samaväärse materjaliga (või mis tahes muu vähemalt samaväärse lahutusvõimega kolonn); kolonn peab võimaldama lahutada lanosterooli ja sitosterooli trimetüül-silüülderivaate. Sobib kolonn pikkusega 12 m ja sisediameetriga 0,2 mm.

3.10.   Karastatud nõelaga l μl mahuga gaasikromatograafias kasutatav mikrosüstal.

4.   REAKTIIVID

Kõik reaktiivid peavad olema analüütiliselt puhtad. Kasutada tuleb destilleeritud või vähemalt samaväärse puhtusastmega vett.

4.1.   Etanool, vähemalt 95 % puhtusega.

4.2.   Kaaliumhüdroksiid, 60 % lahus: lahustada vees 600 g kaaliumhüdroksiidi (vähemalt 85protsendilist) ja täiendada veega ühe liitrini.

Betuliin, vähemalt 99 % puhtusastmega.

Betuliini lahused dietüüleetris (4.4.).

4.3.1.1.   Sitosterooli määramisel peab betuliinilahuse kontsentratsioon olema 1,0 mg/ml.

4.3.1.2.   Stigmasterooli määramisel peab betuliinilahuse kontsentratsioon olema 0,4 mg/ml.

4.4.   Dietüüleeter, analüütiliselt puhas (ei sisalda peroksiide ega peroksiidijääke).

4.5.   Naatriumsulfaat, veevaba, granuleeritud, enne kasutamist kuivatatud 102 °C juures kaks tundi.

4.6.   Silüüliv reaktiiv, näiteks TRI-SIL (Pierce Chemical Co, kataloogi nr 49001) või sellega samaväärne reaktiiv. (Hoiatus! On tuleohtlik, mürgine, söövitav ja tõenäoliselt kantserogeenne! Labori personal peab tundma TRI-SILi kasutamise ohutustingimusi ja võtma vajalikud meetmed.)

4.7.   Lanosterool.

Sitosterool, vähemalt 90 % puhtusega (P).

Märkus 1. Kalibreerimiseks vajalike standardainete puhtuse määramisel tuleb kasutada normaliseerimismeetodit. Eeldatakse, et kromatogrammil ilmuvad kõik proovis olevad steroolid, piikide kogupindala vastab 100 %le steroolkomponentidele ja detektor reageerib kõikidele steroolidele ühte moodi. Tuleb kontrollida, et määratavate kontsentratsioonide vahemikus on süsteem lineaarne.

4.8.1.   Sitosterooli standardlahus: valmistada sitosterooli (4.8.) lahus dietüüleetris (4.4.) kontsentratsiooniga ligikaudu 0,5 mg/ml (W1) täpsusega 0,001 mg/ml.

Stigmasterool, vähemalt 90 % puhtusastmega (P).

4.9.1.   Stigmasterooli standardlahus: valmistada stigmasterooli (4.9.) lahus dietüüleetris (4.4.) kontsentratsiooniga ligikaudu 0,2 mg/ml (W1) täpsusega 0,001 mg/ml.

4.10.   Lahutusvõime kontrollimise segu. Valmistada lahus, mis sisaldab 0,05 mg/ml lanosterooli (4.7.) ja 0,5 mg/ml sitosterooli (4.8.) dietüüleetris (4.4.).

5.   MEETOD

5.1.   Kromatograafia standardlahuste valmistamine

Uuritava sterooli standardlahusele tuleb lisada sisestandardi lahus (4.3.1.) samal ajal, kui see lisatakse seebistatud proovile (vt 5.2.2.).

5.1.1.   Sitosterooli standardlahus kromatograafiliseks määramiseks: kummassegi reaktsiooninõusse (3.7.) kanda 1 ml sitosterooli standardlahust (4.8.1.) ja kõrvaldada sellest dietüüleeter lämmastikuvoolu abil. Lisada 1 ml sisestandardi lahust (4.3.1.1.) ja kõrvaldada uuesti dietüüleeter lämmastikuvoolu abil.

5.1.2.   Stigmasterooli standardlahus kromatograafiliseks määramiseks: kummassegi reaktsioonipudelisse (3.7.) kanda 1 ml stigmasterooli standardlahust (4.9.1.) ja kõrvaldada sellest dietüüleeter lämmastikuvoolu abil. Lisada 1 ml sisestandardi lahust (4.3.1.2.) ja kõrvaldada uuesti dietüüleeter lämmastikuvoolu abil.

5.2.   Mitteseebistuvate komponentide ettevalmistamine

5.2.1.   Võiproov sulatatakse temperatuuril kuni 35 °C ja segatakse põhjalikult läbi.

Kaaluda 150 ml kolbi (3.1.) 1 mg täpsusega ligikaudu 1 g võid (W2) või kontsentreeritud võid (W2). Lisada 50 ml etanooli (4.1.) ja 10 ml kaaliumhüdroksiidi lahust (4.2.). Kolb ühendada püstjahutiga ja soojendada 30 minutit ligikaudu 75 °C juures. Eemaldada püstjahuti ja jahutada kolb ligikaudu toatemperatuurini.

5.2.2.   Lisada kolbi 1,0 ml standardlahust (4.3.1.1. või 4.3.1.2.) vastavalt sellele, kas määratakse sitosterooli või stigmasterooli. Segada hoolikalt. Kolvi sisu viia kvantitatiivselt üle 500 ml jaotuslehtrisse (3.2.), pestes kolbi kõigepealt 50 ml veega ja siis 250 ml dietüüleetriga (4.4.). Jaotuslehtrit loksutada energiliselt kaks minutit ja lasta faasidel eralduda. Seejärel lasta alumine veekiht välja ja pesta eetrikihti, loksutades seda järjest neli korda 100 milliliitriste veekogustega.

Märkus 2. Emulsiooni tekkimise vältimiseks tuleb esimesel kahel veega pesemisel olla ettevaatlik, pöörates jaotuslehtrit ettevaatlikult 10 korda tagurpidi ja tagasi. Kolmandal pesemisel võib jaotuslehtri sisu 30 sekundit energiliselt loksutada. Kui tekib emulsioon, võib selle lõhkuda 5–10 ml etanooli lisamisega. Pärast etanooli lisamist tuleb kindlasti teha veel kaks energilist lisapesemist veega.

5.2.3.   Lasta selge seebivaba eetrikiht läbi 30 g veevaba naatriumsulfaadiga (4.5.) täidetud klaaskolonni (3.5.). Koguda eeter 250 ml kolbi (3.3.). Lisada üks graanul tormilise keemise vältimiseks ja aurustada vesivannis või soojendusümbrises peaaegu kuivaks, kogudes lenduvad lahustijäägid.

Märkus 3. Kui proovi ekstrakti kuivaks aurustamine toimub liiga kõrgel temperatuuril, võib osa steroole minna kaotsi.

5.3.   Trimetüülsilüüleetrite valmistamine

5.3.1.   Kanda kolbi jäänud eetrilahus 2 ml dietüüleetri abil 2 ml reaktsiooninõusse (3.7.) ja kõrvaldada eeter lämmastikuvoolu abil. Pesta kolbi veel kaks korda 2 ml dietüüleetriga, kandes iga kord pesemiseks kasutatud lahustikoguse reaktsiooninõusse ja kõrvaldades eetri lämmastikuvooluga.

5.3.2.   Silüülida proov 1 ml TRI-SILi (4.6.) lisamise abil. Sulgeda nõu ja lahustamiseks loksutada proovi energiliselt. Kui lahustumine ei ole täielik, soojendada proov temperatuurini 65–70 °C. Enne süstimist gaasikromatograafi lasta seista vähemalt viis minutit. Silüülida standardid samuti nagu proovid. Silüülida ka lahutusvõime kontrollimise segu (4.10.) samuti nagu proovid.

Märkus 4: Silüülimine peab toimuma veevabas keskkonnas. Betuliini ebatäieliku silüülimise tunnuseks on teise piigi ilmumine betuliini piigi lähedal.

Silüülimist segab etanooli olemasolu keskkonnas. See võib olla põhjustatud ebatäielikust pesemisest ekstraheerimisel. Sel juhul võib ekstraheerimisel kasutada veel lisaks viiendat pesemist, loksutades energiliselt 30 sekundit.

5.4.   Gaasikromatograafiline analüüs

5.4.1.   Töötingimuste valimine

Gaasikromatograaf seatakse töökorda tootja juhendite kohaselt.

Töö põhitingimused on järgmised:

—	kolonni temperatuur: 265 °C;

—	injektori temperatuur: 265 °C;

—	detektori temperatuur: 300 °C;

—	kandegaasi voolu kiirus: 0,6 ml/min;

—	vesiniku rõhk: 84 kPa;

—	õhurõhk: 155 kPa;

—	proovi jaotussuhe: 10:1–50:1; jaotussuhe optimeeritakse tootja juhendite kohaselt ja seejärel kontrollitakse kontsentratsiooni määramise vahemikus detektori näitude lineaarsust. Märkus 5: On väga oluline, et aurustamiskambrit puhastataks regulaarselt.

—	sissesüstitav ainekogus: 1 μl TMSE lahust.

Enne analüüside alustamist lasta süsteemil tasakaalustuda, kuni saavutatakse rahuldavalt püsivad näidud.

Kolonni ja gaasikromatograafi omadusi arvestades võib neid tingimusi muuta, nii et kromatogrammid vastaksid järgmistele nõuetele:

—	sitosterooli piik peab olema lanosterooli piigist piisavalt eraldunud. Joonisel 1 on esitatud näidiskromatogramm, mille peab andma silüülitud lahutusvõime testimise segu (4.10.) analüüs;

—	steroolide suhtelised retentsiooniajad peavad olema järgmised: — kolesterool: 1,0 — stigmasterool: 1,3 — sitosterool: 1,5 — betuliin: 2,5;

—	betuliini retentsiooniaeg peab olema ligikaudu 24 minutit.

5.4.2.   Analüüsi käik

Süstida 1 μl stigmasterooli või sitosterooli silüülitud standardlahust ja reguleerida välja integraatori kalibreerimisparameetrid.

Süstida veel kord 1 μl silüülitud standardlahust, et määrata retentsiooniajad betuliini suhtes.

Süstida 1 μl silüülitud proovi lahust ja mõõta piikide pindalad. Iga kromatograafilise analüüsi eel ja järel tuleb süstida standardid.

Tavaliselt tehakse kahe standardisüsti vahel kuus proovisüsti.

Märkus 6: Stigmasterooli piigi integreerimisel tuleb arvesse võtta ka kõiki joonise 2b punktidega 1, 2 ja 3 piiritletud „sabasid”.

Kui hinnatakse kogu sitosteroolisisaldust, tuleb sitosterooli piigi integreerimisel arvesse võtta ka 22-dihüdro-β-sitosterooli (stigmastanooli) piiki, mis elueerub vahetult pärast sitosterooli (vt joonis 3b).

6.   TULEMUSTE ARVUTAMINE

6.1.   Määrata kummaski enne ja pärast proove süstitud standardis sisalduva sterooli piigi ja betuliini piigi pindala ning arvutada R1:

R1 = (standardi steroolipiigi keskmine pindala)/(standardi betuliinipiigi keskmine pindala).

Määrata proovis sisalduva sterooli (stigmasterooli ja sitosterooli) piigi ja betuliini piigi pindala ning arvutada R2:

R2 = (proovi steroolipiigi pindala)/(proovi betuliinipiigi pindala).

W1	=	standardi steroolisisaldus milligrammides 1 ml standardlahuses (4.8.1. või 4.9.1.)
W2	=	proovi mass grammides (5.2.1.)
P	=	standardsterooli (4.8. või 4.9.) puhtusaste

Proovi steroolisisaldus (mg/kg) = ((R 2)/(R 1)) × ((W 1)/(W 2)) × P × 10.

7.   MEETODI TÄPSUS

7.1.   Või

7.1.1.   Korratavus

7.1.1.1.   Stigmasterool

Ühe töötaja poolt samade seadmete ja katsematerjalidega läbi viidud kahe teineteisele vahetult järgneva määramise tulemused ei tohi erineda rohkem kui 19,3 mg/kg.

7.1.1.2.   Sitosterool

Ühe töötaja poolt samade seadmete ja katsematerjalidega läbi viidud kahe teineteisele vahetult järgneva määramise tulemused ei tohi erineda rohkem kui 23,0 mg/kg.

7.1.2.   Reprodutseeritavus

7.1.2.1.   Stigmasterool

Kaks üksiktulemust, mis on saadud kahes eri laboris eri seadmetega, kuid sama katsematerjaliga, ei tohi erineda rohkem kui 31,9 mg/kg.

7.1.2.2.   Sitosterool

Kaks üksiktulemust, mis on saadud kahes eri laboris eri seadmetega, kuid sama katsematerjaliga, ei tohi mõõdetud väärtuste keskväärtusest erineda rohkem kui 8,7 %.

7.1.3.   Täpsust iseloomustavate andmete päritolu

Täpsust iseloomustavad andmed on saadud katsetes, mis tehti 1992. aastal kaheksas laboris kuue stigmasterooli prooviga (kolm pimekatset) ja kuue sitosterooli prooviga (kolm pimekatset).

7.2.   Kontsentreeritud või

7.2.1.   Korratavus

7.2.1.1.   Stigmasterool

Ühe töötaja poolt samade seadmete ja katsematerjalidega läbi viidud kahe teineteisele vahetult järgneva määramise tulemused ei tohi erineda rohkem kui 10,2 mg/kg.

7.2.1.2.   Sitosterool

Ühe töötaja poolt samade seadmete ja katsematerjalidega läbi viidud kahe teineteisele vahetult järgneva määramise tulemused ei tohi keskväärtusest erineda rohkem kui 3,6 %.

7.2.2.   Reprodutseeritavus

7.2.2.1.   Stigmasterool

Kaks üksiktulemust, mis on saadud kahes eri laboris eri seadmetega, kuid sama katsematerjaliga, ei tohi erineda rohkem kui 25,3 mg/kg.

7.2.2.2.   Sitosterool

Kaks üksiktulemust, mis on saadud kahes eri laboris eri seadmetega, kuid sama katsematerjaliga, ei tohi mõõdetud väärtuste keskväärtusest erineda rohkem kui 8,9 %.

7.2.3.   Täpsust iseloomustavate andmete päritolu

Täpsust iseloomustavad andmed on saadud katsetes, mis tehti 1991. aastal üheksas laboris kuue stigmasterooli prooviga (kolm pimekatset) ja kuue sitosterooli prooviga (kolm pimekatset).

8.   LUBATUD HÄLBED

8.1.   Selleks et kindlaks teha, kas toode on korrektselt märgistatud, tuleb märgistatud tootest võtta kolm proovi.

8.2.   Või

8.2.1.   Stigmasterool

8.2.1.1.   Stigmasterooli lisamise määraks on 150 g vähemalt 95 % puhtusastmega stigmasterooli ühe tonni või kohta (s.t 142,5 mg/kg) või 170 g vähemalt 85 % puhtusastmega stigmasterooli tonni või kohta (s.t 144,5 mg/kg).

8.2.1.2.   Toote analüüsimisel saadud kolme proovi tulemusi kasutatakse lisatud märgistusaine määra ja ühtlase jaotumise kontrollimiseks ning madalaimat saadud tulemust võrreldakse järgmiste piirmääradega:

—	115,8 mg/kg (95 % lisamise alammäärast 95 % puhtusastmega stigmasterooli puhul);

—	117,7 mg/kg (95 % lisamise alammäärast 85 % puhtusastmega stigmasterooli puhul);

—	80,1 mg/kg (70 % lisamise alammäärast 95 % puhtusastmega stigmasterooli puhul);

—	81,5 mg/kg (70 % lisamise alammäärast 85 % puhtusastmega stigmasterooli puhul).

Kasutatakse märgistusaine kontsentratsiooni kõige madalama tulemuse andnud proovis ning interpoleerimist 115,8 mg/kg ja 80,1 mg/kg või 117,7 mg/kg ja 81,5 mg/kg vahel.

8.2.2.   Sitosterool

8.2.2.1.   Sitostrerooli lisamise määr on 600 g vähemalt 90 % puhtusastmega stigmasterooli ühe tonni või kohta (s.t 540 mg/kg).

8.2.2.2.   Toote analüüsimisel saadud kolme proovi tulemusi kasutatakse lisatud märgistusaine määra ja ühtlase jaotumise kontrollimiseks ning madalaimat saadud tulemust võrreldakse järgmiste piirmääradega:

—	482,6 mg/kg (95 % lisamise alammäärast 90 % puhtusastmega sitosterooli puhul);

—	347,6 mg/kg (70 % lisamise alammäärast 90 % puhtusastmega sitosterooli puhul).

Kasutatakse märgistusaine kontsentratsiooni kõige madalama tulemuse andnud proovis ning interpoleerimist 482,6 mg/kg ja 347,6 mg/kg vahel.

8.3.   Kontsentreeritud või

8.3.1.   Stigmasterool

8.3.1.1.   Stigmastrerooli lisamise määr on 150 g vähemalt 95 % puhtusastmega stigmasterooli ühe tonni või kohta (s.t 142,5 mg/kg) või 170 g vähemalt 85 % puhtusastmega stigmasterooli tonni või kohta (s.t 144,5 mg/kg).

8.3.1.2.   Toote analüüsimisel saadud kolme proovi tulemusi kasutatakse lisatud märgistusaine määra ja ühtlase jaotumise kontrollimiseks ning madalaimat saadud tulemust võrreldakse järgmiste piirmääradega:

—	118,5 mg/kg (95 % lisamise alammäärast 95 % puhtusastmega stigmasterooli puhul);

—	120,4 mg/kg (95 % lisamise alammäärast 85 % puhtusastmega stigmasterooli puhul);

—	82,9 mg/kg (70 % lisamise alammäärast 95 % puhtusastmega stigmasterooli puhul);

—	84,3 mg/kg (70 % lisamise alammäärast 85 % puhtusastmega stigmasterooli puhul).

Kasutatakse märgistusaine kontsentratsiooni kõige madalama tulemuse andnud proovis ning interpoleerimist 118,5 mg/kg ja 82,9 mg/kg või 120,4 mg/kg ja 84,3 mg/kg vahel.

8.3.2.   Sitosterool

8.3.2.1.   Sitostrerooli lisamise määr on 600 g vähemalt 90 % puhtusastmega stigmasterooli ühe tonni või kohta (s.t 540 mg/kg).

8.3.2.2.   Toote analüüsil kasutatakse kolmest proovist saadud tulemusi lisatud märgistusaine määra ja ühtlase jaotumise kontrollimiseks ning madalaimat saadud tulemust võrreldakse järgmiste piirmääradega:

—	480,9 mg/kg (95 % lisamise alammäärast 90 % puhtusastmega sitosterooli puhul);

—	345,9 mg/kg (70 % lisamise alammäärast 90 % puhtusastmega sitosterooli puhul).

Kasutatakse märgistusaine kontsentratsiooni kõige madalama tulemuse andnud proovis ning interpoleerimist 480,9 mg/kg ja 345,9 mg/kg vahel.

Joonis 1

Lahutusvõime kontrollimise segu kromatogramm

Eelistatav on piikide täielik eraldumine, s.t lanosterooli piigi joon peaks jõudma enne sitosterooli piigi algust tagasi nulljooneni, kuid ka piikide mittetäielik eraldumine on lubatud.

β-sitosterool

Lanosterool

Stigmastanool

Leekionisatsioondetektori signaal

0

4

8

12

16

20

Aeg (minutid)

Joonis 2a	Joonis 2b
Stigmasterooli standard	Stigmasterooliga denatureeritud võiproov
Märkus. Stigmasterooli piigi integreerimisel tuleb arvesse võtta kõiki punktides 1, 2 ja 3 piiritletud pindasid. Stigmasterooli piigi integreerimisel tuleb arvesse võtta ka kõiki punktidega 1, 2 ja 3 piiritletud „sabasid”.

Joonis 3a	Joonis 3b
Sitosterooli standard	β-sitosterooliga denatureeritud võiproov
Märkus. β-sitosterool sisaldab sageli lisandit (mis on tuvastatud kui stigmastanool), mis elueerub kohe pärast β-sitosterooli. Kogu β-sitosterooli sisalduse hindamiseks tuleb nende kahe piigi pindalad liita.