6.12.2007

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 321/1

---

Rahvusvahelises avalikus õiguses on õiguslik toime vaid algupärastel ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni tekstidel. Käesoleva eeskirja olekut ja jõustumise kuupäeva tuleks kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni dokumendi viimasest redaktsioonist TRANS/WP.29/343/Rev. X, mis asub Interneti-aadressil http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html.

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 14 — Ühtsed sätted sõidukite tüübikinnitamise kohta seoses turvavööde kinnituspunktide, ISOFIX kinnitussüsteemide ja ISOFIX ülakinnitustega

Lisand 13: eeskiri nr 14

4. versioon

muudatuste 06 seeria 2. täienduseni — jõustumiskuupäev: 18. jaanuar 2006

SISUKORD

EESKIRI

1.	Kohaldamisala

2.

Mõisted

3.	Kinnituse taotlemine

4.	Tüübikinnitus

5.	Spetsifikatsioonid

6.

Katsed

7.	Vaatlus turvavöö kinnituspunktide staatiliste koormuskatsete ajal ja järel

8.	Muudatused ja sõiduki tüübikinnituse laiendamine

9.	Toodangu nõuetele vastavus

10.	Karistused toodangu mittevastavuse korral

11.	Kasutusjuhend

12.	Tootmise lõplik peatamine

13.	Tüübikinnituskatseid tegevate tehniliste teenistuste ja haldustalituste nimed ja aadressid

14.	Üleminekusätted

LISAD

1. lisa –

Sõiduki tüübi kinnitamise (või laiendamise, keeldumise, tühistamise või tootmise lõpliku peatamise) alane teabevahetus seoses eeskirjast nr 14 tulenevate turvavöö kinnituspunktide ja ISOFIX kinnitussüsteemide ning ISOFIX ülakinnituspunktiga

2. lisa –

Tüübikinnitusmärgi kujundus

3. lisa –

Turvavöö toimivate kinnituspunktide asukoht

4. lisa –

Isteasendi H-punkti ja torso kaldenurga määratlemine mootorsõidukis

1. liide –

Kolmemõõtmelise H-punkti seadme kirjeldus

2. liide –

Kolmemõõtmeline taustsüsteem

3. liide –

Istekohtade võrdlusandmed

5. lisa –

Tõmbeseade

6. lisa –

Kinnituspunktide minimaalne arv ja alumiste kinnituspunktide asukoht

1. liide –

Alumiste kinnituspunktide asukoht — nõuded kaldenurkadele

7. lisa –

Dünaamiline koormuskatse turvavöö kinnituspunktide staatiliste tugevuskatsete alternatiivina

8. lisa –

Mannekeeni spetsifikatsioon

9. lisa –

ISOFIX kinnitussüsteemid ja ISOFIX ülakinnituspunktid

1.   KOHALDAMISALA

Käesolevat eeskirja kohaldatakse turvavööde kinnituspunktide suhtes, mis on ette nähtud täiskasvanud sõitjatele, kes istuvad M- ja N-kategooria sõidukites näoga või seljaga sõidusuunas (1).

Eeskirja kohaldatakse ka ISOFIX kinnitussüsteemide ja ISOFIX ülakinnituspunktide suhtes, mis on ette nähtud M1-kategooria sõidukitesse paigaldatavate ISOFIX lapse turvasüsteemidele. Käesoleva eeskirja sätetele peavad vastama ka ISOFIX kinnituspunktidega varustatud N1-kategooria sõidukid.

2.   MÕISTED

Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid:

2.1.   „sõiduki tüübikinnitus” — kõnealust tüüpi turvavööde kinnituskonstruktsioonidega varustatud sõiduki tüübikinnitus;

2.2.   „sõidukitüüp” — mootorsõidukite kategooriad, mille sõidukid ei erine üksteisest selliste oluliste omaduste poolest nagu mõõdud, kuju ja materjalid sõiduki kere või selle istme konstruktsiooni nende osade puhul, kuhu kinnitatakse turvavööde kinnituspunktid ja ISOFIX kinnitussüsteemid ning ISOFIX ülakinnituspunktid (kui need on olemas), kui kinnituspunktide tugevust katsetatakse vastavuses dünaamiliste koormuskatsetega ja turvasüsteemi kõigi omadustega, eriti vastavuses koormuse piiramise funktsiooniga, mis mõjutab turvavööde kinnituspunktidele rakenduvaid jõude;

2.3.   „turvavöö kinnituspunktid” — sõiduki kere või selle istme või mis tahes muu sõiduki osa konstruktsioon, kuhu kinnitatakse turvavöö seadeldis;

„turvavöö toimiv kinnituspunkt” — koht, mida punkti 5.4 kohaselt kasutatakse turvavöö eri osade ja sõitja vahelise kaldenurga määramiseks; see on koht, kuhu turvavöö tuleks kinnitada, et selle asend ühtiks kasutamise ajal ettenähtud asendiga. Kõnealune punkt võib, aga ei tarvitse olla turvavöö tegelik kinnituspunkt; see oleneb turvavöö kinnituspunktiga ühendatud osade konstruktsioonist;

2.4.1.   näiteks juhul:

2.4.1.1.   kui sõiduki kere või selle istme konstruktsioonis kasutatakse turvavöö juhikut, tuleb turvavöö toimivaks kinnituspunktiks lugeda juhiku keskpunkti kohas, kus vöö väljub sõitjapoolsel küljel juhikust;

2.4.1.2.   kui turvavöö kulgeb üle sõitja otse sõiduki kerele või istmekonstruktsioonile kinnitatud tõmburisse, ilma et nende vahel oleks juhik, siis loetakse turvavöö toimivaks kinnituspunktiks rihma rulli telje ja rullil oleva rihma keskjoont läbiva tasapinna lõikumispunkt;

2.5.   „põhi” — sõiduki seinu ühendav kere alaosa. Selles kontekstis hõlmab see risttalasid, stantse ja muid võimalikke tugevdusi, ka juhul, kui need asuvad põhja all (nt piki- ja põiksuunalised osad);

„iste” — ühele täiskasvanule ette nähtud konstruktsioon koos istmekattega, mis võib, aga ei tarvitse olla sõiduki kerest lahutatav. Mõiste hõlmab nii üksikut istet kui ka ühele isikule ette nähtud pingiosa;

2.6.1.   „kõrvalistuja iste” — mis tahes iste, mille eespoolseim H-punkt asub juhi R-punkti läbival vertikaalsel põiktasapinnal või sellest eespool;

2.7.   „istmerühm” — ühele või mitmele täiskasvanule ette nähtud pinkiste või üksteise kõrval paiknevad eraldi istmed (kinnitatud näiteks nii, et ühe istme eesmised kinnituspunktid on samal joonel teise istme eesmiste või tagumiste kinnituspunktidega või asuvad teise istme kinnituspunktide vahel);

2.8.   „pinkiste” — vähemalt kahele täiskasvanule ette nähtud konstruktsioon koos istmekattega;

2.9.   „klappiste” — aeg-ajalt kasutamiseks ette nähtud lisaiste, mis on tavaliselt kokku klapitud;

„istmetüüp” — istmed, mis ei erine üksteisest järgmiste oluliste tunnuste poolest:

2.10.1.   istmekonstruktsiooni kuju, mõõdud ja materjalid;

2.10.2.   reguleerimissüsteemide ja kõigi lukustussüsteemide tüübid ja mõõdud;

2.10.3.   istme turvavöö kinnituspunktide, istme kinnituspunktide ja asjaomaste sõiduki kere osade tüübid ja mõõdud;

2.11.   „istme kinnituspunkt” — süsteem, mille abil on iste kinnitatud sõiduki kere külge, sh sõiduki kere juurde kuuluvad asjaomased osad;

„reguleerimissüsteem” — seade istme või selle osade reguleerimiseks sõitjale sobivasse asendisse; see seade võimaldab eelkõige reguleerida istme asendit:

2.12.1.   pikisuunas;

2.12.2.   püstsuunas;

2.12.3.   kaldenurga suhtes;

2.13.   „nihutussüsteem” — seade, mis võimaldab istme või selle osa nihutamist või pööramist ilma vahepealses asendis fikseerimiseta, sõitjatele hõlpsa juurdepääsu võimaldamiseks kõnealuse istme taha;

2.14.   „lukustussüsteem” — seade, mis tagab istme ja selle osade kasutusasendi püsimise, hõlmates seadmeid, millega lukustatakse nii seljatoe asend istme suhtes kui ka istme asend sõiduki suhtes;

2.15.   „võrdlusala” — ruum kahe püsttasandi vahel, mis asuvad teineteisest 400 mm kaugusel, on sümmeetrilised H-punkti suhtes ja määratletakse eeskirja nr 21 1. lisa kohaselt peakujulise seadme pööramisega püstasendist rõhtasendisse; seadis tuleb eeskirja nr 21 nimetatud lisas esitatud kirjelduse kohaselt asetada ning reguleerida maksimaalsele pikkusele 840 mm;

2.16.   „rindkere koormuse piiraja” — turvavöö ja/või istme ja/või sõiduki mis tahes osa, mis on ette nähtud sõitja rindkerele rakenduvate jõudude piiramiseks kokkupõrke korral;

2.17.   „ISOFIX” — süsteem lapse turvasüsteemide kinnitamiseks sõidukile; see koosneb kahest jäigast kinnituspunktist sõidukil, kahest vastavast jäigast kinnitusdetailist lapse turvasüsteemil ning vahendist, mis takistab lapse turvasüsteemi ümber rõhttelje pöörlemast;

2.18.   „ISOFIX koht” — süsteem, mis võimaldab paigaldada:

a)	universaalse, ISOFIX tüüpi, eeskirja nr 44 määratlusele vastava näoga sõidusuunas oleva lapse turvasüsteemi,

b)	või pooluniversaalse, ISOFIX tüüpi, eeskirja nr 44 määratlusele vastava näoga sõidusuunas oleva lapse turvasüsteemi,

c)	või pooluniversaalse, ISOFIX tüüpi, eeskirja nr 44 määratlusele vastava seljaga sõidusuunas oleva lapse turvasüsteemi,

d)	või pooluniversaalse, ISOFIX tüüpi, eeskirja nr 44 määratlusele vastava küljega sõidusuunas oleva lapse turvasüsteemi,

e)	või erilise, ISOFIX tüüpi, eeskirja nr 44 määratlusele vastava lapse turvasüsteemi;

2.19.   „ISOFIX alakinnitus” — sõiduki või istme konstruktsioonist väljaulatuv 6 mm läbimõõduga jäik ümar horisontaalvarras ISOFIX lapse turvasüsteemi paigaldamiseks ISOFIX kinnitussüsteemide abil;

2.20.   „ISOFIX kinnitussüsteem” — süsteem, mis koosneb ISOFIX lapse turvasüsteemi kinnitamiseks ette nähtud kahest ISOFIX alakinnitusest koos pöördumisvastase seadmega;

2.21.   „ISOFIX kinnitus” — üks kahest ühendusest, mis lähtub ISOFIX lapse turvasüsteemist, ühildub alumise ISOFIX kinnitusega ja vastab eeskirja nr 44 nõuetele;

2.22.   „ISOFIX lapse turvasüsteem” — ISOFIX kinnitussüsteemi abil kinnitatav lapse turvasüsteem, mis vastab eeskirja nr 44 nõuetele;

2.23.   „staatilise jõu rakendusseade” — katserakis, mis haakub sõiduki ISOFIX kinnitussüsteemidega ja mida kasutatakse sõiduki või istme konstruktsiooni tugevuse ja istme pöördumise piiramisvõime kontrollimiseks staatilisel koormuskatsel. Katserakise kirjeldus on 9. lisa joonistel 1 ja 2.

2.24.   „pöördumisvastane seade”:

a)	universaalse ISOFIX lapse turvasüsteemi pöördumisvastane seade koosneb ISOFIX ülakinnitusest;

b)	pooluniversaalse ISOFIX lapse turvasüsteemi pöördumisvastane seade koosneb kas ülakinnitusest, sõiduki armatuurlauast või jalatoest, mis on ette nähtud istme pöördumise piiramiseks laupkokkupõrke korral;

c)	ei universaalse ega pooluniversaalse ISOFIX lapse turvasüsteemi korral pole sõiduki iste iseenesest pöördumisvastane seade;

2.25.   „ISOFIX ülakinnituspunkt” — paigaldamiseks kavandatud alas asuv komponent (nt varras), mis on ette nähtud ISOFIX ülakinnitusrihma lukusti kinnitamiseks ja jõu ülekandmiseks sõiduki kerele;

2.26.   „ISOFIX ülalukusti” — ISOFIX ülakinnituspunktiga ühendamiseks ette nähtud seade;

2.27.   „ISOFIX ülakinnitushaak” — ISOFIX ülalukusti, mida tavaliselt kasutatakse ISOFIX ülakinnitusrihma kinnitamiseks ISOFIX ülakinnituspunktiga vastavalt määratlusele käesoleva eeskirja 9. lisa joonisel 3;

2.28.   „ISOFIX ülakinnitusrihm” — rihm, mis ulatub ISOFIX lapse turvasüsteemi ülaosast ISOFIX ülakinnituspunktini ja on varustatud reguleerimisseadme, pingeleevendusseadme ja ISOFIX ülalukustiga;

2.29.   „juhikseade” — seade ISOFIX lapse turvasüsteemi paigaldamise hõlbustamiseks, suunates ISOFIX lapse turvasüsteemi ISOFIX kinnitussüsteemid füüsiliselt ISOFIX alakinnitustesse nende lukustumise eesmärgil;

2.30.   „ISOFIX markeerimisrakis” — vahend ISOFIX lapse turvasüsteemi paigaldaja teavitamiseks sõiduki ISOFIX kohtadest ja ISOFIX kinnitussüsteemide vastavatest punktidest;

2.31.   „lapse turvarakis” — vahend, mis vastab ühele seitsmest ISOFIX suurusklassist, mis on määratletud eeskirja nr 16 2. liite 17. lisa 4. punktis ja mille mõõdud on antud kõnealuse 4. punkti joonistel 1–7. Neid rakiseid kasutatakse eeskirjas nr 16, et kontrollida, milliseid ISOFIX lapse turvasüsteemide suurusklasse saab sõiduki ISOFIX kohtadele paigaldada. Ühte eelnimetatud 4. punkti joonisel 2 kirjeldatud turvarakistest (ISO/F2 (B)) kasutatakse käesolevas eeskirjas, et kontrollida mis tahes ISOFIX kinnitussüsteemi asukohta ja juurdepääsu kinnitussüsteemile.

3.   TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

3.1.   Taotluse sõidukitüübile turvavöö kinnituste, ISOFIX kinnitussüsteemide ja ISOFIX ülakinnituste, kui need on olemas, kinnitamiseks peab esitama sõiduki tootja või tootja volitatud esindaja.

Taotlusele lisatakse järgmised dokumendid kolmes eksemplaris ning järgmised üksikasjalikud andmed:

3.2.1.   ettenähtud mõõtkavas sõiduki kere üldjoonised, millel on kujutatud turvavöö kinnituspunktide, turvavöö toimivate kinnituspunktide (kui on asjakohane), ISOFIX kinnitussüsteemide ja ISOFIX ülakinnituste (kui on olemas) asukohad ja üksikasjalikud joonised turvavöö kinnituste, ISOFIX kinnitussüsteemide (kui on olemas), ISOFIX ülakinnituste (kui on olemas) ja nende kinnituspunktide kohta;

3.2.2.   andmed kasutatud materjalide kohta, mis võivad mõjutada turvavööde kinnituspunktide, ISOFIX kinnitussüsteemide ja ISOFIX ülakinnituste (kui on olemas) tugevust;

3.2.3.   turvavöö kinnituspunktide, ISOFIX kinnitussüsteemide ja ISOFIX ülakinnituste (kui on olemas) tehniline kirjeldus;

kui istme konstruktsiooni külge on kinnitatud turvavöö kinnituspunktid, ISOFIX kinnitussüsteemid ja ISOFIX ülakinnitused (kui on olemas), siis lisatakse:

3.2.4.1.   sõidukitüübi üksikasjalik kirjeldus, pidades silmas istmete väliskuju, istmekinnituspunkte ning nende reguleerimis- ja lukustussüsteeme;

3.2.4.2.   istmete, nende kinnituste, reguleerimis- ja lukustussüsteemide joonised ettenähtud mõõtkavas ja piisava detailsusega;

3.2.5.   tõendusmaterjal selle kohta, et kinnituste tüübikinnituskatses kasutatud turvavöö või turvasüsteem vastab eeskirja nr 16 nõuetele, kui sõiduki tootja valib alternatiivse dünaamilise koormuskatse.

3.3.   Tootja esitab tehnilisele talitusele kas kinnitatava sõidukitüübi representatiivsõiduki või sõiduki need osad, mis tüübikinnituskatsete tegemise eest vastutava tehnilise talituse otsuse kohaselt on vajalikud turvavöö kinnituspunktide, ISOFIX kinnitussüsteemide ja ISOFIX ülakinnituste (kui on olemas) katseteks.

4.   TÜÜBIKINNITUS

4.1.   Kui käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnitamiseks esitatav sõiduk vastab käesoleva eeskirja asjaomastele nõuetele, tuleb sellele sõidukile tüübikinnitus anda.

4.2.   Kõigile kinnitatud tüüpidele antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest numbrit (praegusel juhul 06, tulenevalt 06-seeria muudatustest) tähistavad muudatusi, mis hõlmavad kinnituse väljastamise ajal eeskirja tehtud viimaseid olulisemaid tehnilisi muudatusi. Sama lepinguosaline ei saa määrata sama numbrit teisele sõidukitüübile, nagu on määratletud punktis 2.2.

4.3.   Teade käesoleva eeskirja kohase sõiduki tüübikinnituse andmise, selle laiendamise, sellest keeldumise, selle tühistamise või sõiduki tüübi tootmise lõpliku peatamise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud vormi näidise alusel.

Igale käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud sõidukitüübile vastavale sõidukile tuleb kinnitada tüübikinnituse vormil kindlaks määratud hästi märgatavas ja kergesti juurdepääsetavas kohas rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, millel on:

4.4.1.   ringiga ümbritsetud täht E, millele järgneb tüübikinnituse andnud riiki tähistav number (2);

4.4.2.   käesoleva eeskirja number, mis asub punktis 4.4.1 nimetatud ringist paremal;

4.4.3.   täht „e”, mis asub käesoleva eeskirja numbrist paremal, kui tüübikinnitus vastab 7. lisas kirjeldatud dünaamilisele koormuskatsele;

4.5.   Punktis 4.4.1 nimetatud sümbolit ei korrata, kui käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse andnud riigis vastab sõiduk ka lepingule lisatud ühe või mitme eeskirja alusel tüübikinnituse saanud sõiduki tüübile; sellisel juhul lisatakse kõigi eeskirjade numbrid ja sümbolid, mille alusel tüübikinnitus on antud riigis, mis käesoleva määruse kohaselt tüübikinnituse on andnud, vertikaalsetesse tulpadesse punktis 4.4.1 kirjeldatud sümbolist paremale.

4.6.   Tüübikinnitusmärk peab olema selgesti loetav ja kustumatu.

4.7.   Tüübikinnitusmärk tuleb paigutada sõiduki tootja paigaldatud sõidukiandmetega plaadi lähedale või selle peale.

4.8.   Käesoleva eeskirja 2. lisas on esitatud näited tüübikinnitusmärgi kujunduse kohta.

5.   SPETSIFIKATSIOONID

5.1.   Määratlused (vt 3. lisa).

Punkt H on võrdluspunkt, mis määratletakse käesoleva eeskirja 4. lisa punktis 2.3 ettenähtud korra kohaselt.

5.1.1.1.   Punkt H' on punktis 5.1.1 määratletud punktile H vastav võrdluspunkt, mis määratakse istme iga kasutatava tavaasendi jaoks.

5.1.1.2.   Punkt R on käesoleva eeskirja 4. lisa punktis 5.1.1 määratletud istekoha võrdluspunkt.

5.1.2.   Kolmemõõtmelise võrdlussüsteemi määratlus on käesoleva eeskirja 4. lisa 2. liites.

5.1.3.   Punktid L1 ja L2 on turvavöö alumised toimivad kinnituspunktid.

5.1.4.   Punkt C asub punktist R püstsuunas 450 mm kaugusel. Kui punktis 5.1.6 määratletud kaugus S ei ole väiksem kui 280 mm ja kui tootja on valinud punktis 5.4.3.3 määratud alternatiivse valemi BR = 260 mm + 0,8 S, siis peab punktide C ja R püstsuunaline vahekaugus olema 500 mm.

5.1.5.   Nurgad α1 ja α2 on vastavalt nurgad rõhttasapinna ja sõiduki pikisuunalise mediaantasapinnaga risti asuvate tasapindade vahel, mis läbivad punkti H1 ja punkte L1 ja L2.

S on toimiva ülakinnituspunkti kaugus (mm) võrdlustasapinnast P, mis on paralleelne sõiduki pikisuunalise mediaantasapinnaga, mis on määratletud järgmiselt:

5.1.6.1.   kui istekoht on istme kuju tõttu selgelt määratletav, on tasapind P istme mediaantasapind;

täpselt määratlemata istekoha puhul:

5.1.6.2.1.   juhiistme tasapind P on sõiduki keskpikitasapinnaga paralleelne vertikaaltasapind, mis kulgeb läbi rooliratta keskpunkti rooliratta ääre tasapinnal, kui rooliratas (kui see on reguleeritav) on oma keskasendis;

5.1.6.2.2.   välimise esiistme tasapind P on sümmeetriline juhiistme tasapinnaga P;

5.1.6.2.3.   välimise tagaistme tasapinna P määrab tootja tingimusel, et sõiduki keskmise pikitasapinna ja tasapinna P vahelise kauguse A määramisel peetakse kinni järgmistest piirväärtustest:

A ≥ 200 mm, kui pinkiste on ette nähtud ainult kuni kahele sõitjale;

A ≥ 300 mm, kui pinkiste on ette nähtud rohkem kui kahele sõitjale.

5.2.   Üldnõuded

Turvavööde kinnituste konstruktsioon, teostus ja paigutus peavad võimaldama:

5.2.1.1.   sobiva turvavöö paigaldamist. Välimise esiistme turvavöö kinnituspunktid peavad sobima inertsrulliga turvavöödele, pidades silmas eelkõige turvavöö kinnituspunktide tugevusomadusi, välja arvatud juhul, kui tootja on varustanud sõiduki muud tüüpi turvavöödega, mis sisaldavad tõmbureid. Kui kinnituskohad sobivad vaid kindlat tüüpi turvavöödele, peavad need tüübid olema kindlaks määratud punktis 4.3 nimetatud vormil;

5.2.1.2.   vähendada miinimumini õigesti asetatud turvavöö libisemise ohtu;

5.2.1.3.   vähendada miinimumini vöö kahjustumise ohtu, mis tuleneb vöö kokkupuutest sõiduki kere või istmekonstruktsiooni teravate või jäikade osadega;

5.2.1.4.   sõiduki tavakasutamist vastavuses käesoleva eeskirja tingimustega;

5.2.1.5.   kinnituspunktide puhul, mis on eri asendites sõltuvalt sellest, kas võimaldada sõitjatel sõidukisse siseneda või neid tagasi hoida, kohaldatakse käesoleva eeskirja nõudeid kinnituspunktide toimiva asendi suhtes.

Mis tahes ISOFIX kinnitussüsteemi ja mis tahes ISOFIX ülakinnituse, mis on paigaldatud või mida kavatsetakse paigaldada ISOFIX lapse turvasüsteemi jaoks, konstruktsioon, teostus ja paigutus peavad võtma arvesse järgmist:

5.2.2.1.   mis tahes ISOFIX kinnitussüsteem ja mis tahes ülakinnitus peavad võimaldama sõiduki tavakasutust käesoleva eeskirja tingimuste kohaselt.

Mis tahes sõidukile lisatav mis tahes ISOFIX kinnitussüsteem ja ISOFIX ülakinnitus peab samuti vastama käesoleva eeskirja tingimustele. Sellest tulenevalt peavad sellised kinnitused olema kirjeldatud tüübikinnituse taotluses;

5.2.2.2.   ISOFIX kinnitussüsteemide ja ISOFIX ülakinnituste vastupidavus peab sobima eeskirjas nr 44 määratletud massirühma 0, 0+ ja 1 ISOFIX lapse turvasüsteemidele.

5.2.3.   ISOFIX kinnitussüsteemid, nende konstruktsioon ja paigutus.

5.2.3.1.   Mis tahes ISOFIX kinnitussüsteem peab 9. lisa joonise 4 määratluse kohaselt koosnema ühest või enamast kahes samal teljel olevas alas paiknevast jäigast põikvardast, mille toimiv pikkus on vähemalt 25 mm ja läbimõõt 6 ± 0,1 mm.

5.2.3.2.   Sõiduki istmele paigaldatud mis tahes ISOFIX kinnitussüsteem peab paiknema vähemalt 120 mm tagapool käesoleva eeskirja 4. lisas määratletud punktist H. Nimetatud kaugust mõõdetakse rõhtsuunas kuni varda keskkohani.

5.2.3.3.   Sõidukisse paigaldatud mis tahes ISOFIX kinnitussüsteemi puhul tuleb tõestada eeskirjas nr 16 (17. lisa 2. liite joonis 2) kirjeldatud lapse turvarakise ISO/F2 (B) paigaldamise võimalus.

5.2.3.4.   Eeskirjas nr 16 (17. lisa 2. liide, joonis 2) määratletud rakise ISO/F2 (B) aluspinna kaldenurk käesoleva eeskirja 4. lisa 2. liites määratletud võrdlustasapindade suhtes peab olema järgmistes piirides:

a)	kaldenurk 15° ± 10°;

b)	pöördenurk 0° ± 5°;

c)	lengerdusnurk 0° ± 10°.

5.2.3.5.   ISOFIX kinnitussüsteemid peavad olema püsivalt tööasendis või asuma salves. Salves paiknevate kinnituste puhul rakenduvad ISOFIX kinnitussüsteemide nõuded tööasendis kinnitustele.

Kõik tööasendisse viidud või püsivalt tööasendis olevad ISOFIX alakinnituste vardad peavad olema nähtavad ilma istmepadja või seljatoe kokkusurumiseta, nii et varrast või juhikseadet vaadatakse vertikaalses pikitasandis, mis läbib varda või juhikseadme keskkoha piki joont, mis moodustab rõhttasandiga nurga 30° ülespoole.

Selle nõude alternatiivina peab sõidukil olema iga varda või juhikseadme kõrval püsimarkeering. Markeering peab tootja valiku kohaselt sisaldama järgmist:

5.2.3.6.1.   vähemalt 9. lisa joonisel 12 esitatud sümbolit, mis koosneb ringist läbimõõduga vähemalt 13 mm ja sisaldab piktogrammi ning vastab järgmistele tingimustele:

a)	piktogramm peab olema kontrastne ringi taustaga;

b)	piktogramm peab paiknema süsteemi iga varda vahetus läheduses;

5.2.3.6.2.   suurtähtedega sõna ISOFIX, kõrgusega vähemalt 6 mm.

5.2.4.   ISOFIX ülakinnitused, nende konstruktsioon ja paigutus.

Sõiduki tootja soovil võib alternatiivina kasutada punktides 5.2.4.1 ja 5.2.4.2 kirjeldatud meetodeid.

Punktis 5.2.4.1 kirjeldatud meetodit tohib kasutada vaid juhul, kui ISOFIX kinnituskoht paikneb sõiduki istmel.

Tulenevalt punktidest 5.2.4.3 ja 5.2.4.4 peab ISOFIX ülakinnituse lukustusega ühendatav ISOFIX ülakinnituse osa paiknema mitte kaugemal kui 2 000 mm õla võrdluspunktist määratud istumiskohal, mille jaoks ISOFIX kinnitus on paigaldatud, ja asuma 9. lisa joonistel 6–10 näidatud varjutatud alal. Siinjuures on viidatud 1995. aasta juuli dokumendis SAE J 826 kirjeldatud šabloonile ja 9. lisa joonisele 5, vastavalt järgmistele tingimustele:

5.2.4.1.1.   šablooni punkt H asub istme madalaima ja tagapoolseima asendi puhul selle konstruktsiooni kordumatus punktis H, seejuures paikneb šabloon lateraalselt kahe ISOFIX alakinnituse keskjoonel;

5.2.4.1.2.   šablooni rindkerejoon on põiksuunalise püsttasapinnaga sama nurga all kui istme seljatugi kõige kõrgemas asendis;

5.2.4.1.3.   šabloon asub šablooni punkti H läbival vertikaalsel pikitasapinnal.

5.2.4.2.   ISOFIX ülakinnituse ala võib alternatiivselt asetseda eeskirjas nr 16 (17. lisa 2. liite joonis 2) määratletud rakise ISO/F2 (B) abil ISOFIX alakinnitustega varustatud ISOFIX kohas, nagu on näidatud 9. lisa joonisel 11.

Iste peab olema kõige tagumises ja madalaimas asendis, seljatugi nominaalses või sõiduki tootja soovitatud asendis.

Külgvaates peab ISOFIX ülakinnitus asuma rakise ISO/F2 (B) tagapinnast tagapool.

Rakise ISO/F2 (B) tagapinna ja selle horisontaaljoone lõikepunkt, millel asub seljatoe ülemise otsa kaugeim jäik punkt kõvadusega rohkem kui 50 Shore'i kõvadust A, määratleb rakise ISO/F2 (B) keskjoonel võrdluspunkti 4 (9. lisa joonis 11). Selles võrdluspunktis määrab maksimaalne nurk 45° horisontaaljoonest ülakinnituse ala ülemise piiri.

Pealtvaates määravad võrdluspunktis 4 (9. lisa joonis 11) maksimaalne nurk 90°, mis ulatub tagant küljele, ja tagantvaates maksimaalne nurk 40° ISOFIX ülakinnituse ala kaks piiravat mahtu.

ISOFIX ülakinnitusrihm algab kohast, kus lõikuvad rakis ISO/F2 (B) ja tasapind, mis asub 550 mm kõrgusel rakise ISO/F2 (B) horisontaalpinnast (1), rakise ISO/F2 (B) keskjoonel (6).

Lisaks peab ISOFIX ülakinnitus asuma rohkem kui 200 mm, kuid vähem kui 2 000 mm kaugusel ISOFIX ülakinnitusrihma alguskohast rakise ISOF/2 (B) tagapinnal, mõõdetuna piki rihma, kui see on tõmmatud üle istme seljatoe ISOFIX ülakinnituseni.

Sõiduki ISOFIX ülakinnituse osa, mis on ette nähtud ühendamiseks ISOFIX ülakinnituse lukustiga, võib asuda väljaspool punktides 5.2.4.1 ja 5.2.4.2 viidatud varjutatud võrdlusalasid, kui alas paiknemine pole kohane ja sõiduk on varustatud järgmistele nõuetele vastava suunajaga, mis:

5.2.4.3.1.   tagab, et ISOFIX ülakinnitusrihm toimib ISOFIX ülakinnitusega ühendatava kinnituse osana nii, nagu see asuks varjutatud alas;

5.2.4.3.2.   asub mittejäiga vöösuunaja või tööasendisse viidava suunaja puhul torsojoonest vähemalt 65 mm tagapool või fikseeritud, jäiga suunaja puhul torsojoonest vähemalt 100 mm tagapool;

5.2.4.3.3.   paigaldusjärgsel katsetamisel on seadme tugevus piisav käesoleva eeskirja punktis 6.6 viidatud ISOFIX ülakinnituse koormuse talumiseks.

5.2.4.4.   Ülakinnitus võib paikneda istme seljatoes, tingimusel, et see ei asu sõiduki seljatoe ülaosas, alas, kus rihm üle seljatoe kulgeb.

5.2.4.5.   ISOFIX ülakinnituse mõõdud peavad võimaldama ISOFIX ülahaagi kinnitamist, nagu on näidatud joonisel 3.

Iga ISOFIX ülakinnituse ümber peab olema selle lukustamist ja lukust vabastamist võimaldav vaba ruum. Kattealuste ISOFIX ülakinnituste kate peab olema tähistatud 9. lisa joonisel 13 määratud sümbolitest ühega või selle peegelpildiga ning kate peab olema eemaldatav ilma tööriistadeta.

5.3.   Turvavöö kinnituspunktide vähim arv

Kõik M- või N-kategooria sõidukid (v.a M2- ja M3-kategooria sõidukid, mis kuuluvad eeskirja nr 36 kohaselt I või II klassi, eeskirja nr 52 kohaselt A klassi ning eeskirja nr 107 kohaselt I või II ja A klassi) peavad olema varustatud käesoleva eeskirja nõuetele vastavate turvavöö kinnituspunktidega.

5.3.1.1.   Eeskirja nr 16 kohaste S-tüüpi rihma tüübikinnitusega turvavööde (tõmburi(te)ga või ilma) kinnituspunktid peavad vastama eeskirja nr 14 nõuetele, kuid täiendav(ad) jalgadevahelise rihma kinnituspunkt(id) on käesoleva eeskirja nõuetest tugevuse ja paigutuse kohta vabastatud.

5.3.2.   Kõigi näoga või seljaga sõidusuunas olevate istekohtade turvavöö kinnituspunktide arv peab vastama 6. lisa määratlustele.

5.3.3.   N1-kategooria sõidukite äärmiste istekohtade puhul, mis ei asu ees, (näidatud 6. lisas ja tähistatud sümboliga Ø), on siiski lubatud kaks alumist kinnituspunkti, kui istme ja sõiduki lähima külgseina vahel on läbipääs, mis on ette nähtud sõitjatele juurdepääsu võimaldamiseks sõiduki muudele osadele.

Istme ja külgseina vahelist tühimikku loetakse läbipääsuks, kui kõigi suletud uste korral on külgseina ja kõnealuse istme keskjoont läbiva pikisuunalise püsttasapinna vaheline kaugus, mida mõõdetakse punktis R risti sõiduki pikisuunalise mediaantasapinnaga, suurem kui 500 mm.

5.3.4.   6. lisas näidatud ja sümboliga * tähistatud keskmise esiistme kaks alumist kinnituspunkti tuleb lugeda piisavaks juhul, kui tuuleklaas asub väljaspool eeskirja nr 21 1. lisas määratletud võrdlusala. Kui tuuleklaas asub võrdlusalas, on nõutav kolme kinnituspunkti olemasolu.

Rihma kinnituspunktidega seoses loetakse tuuleklaas võrdlusala osaks juhul, kui sellel võib tekkida staatiline kokkupuude katseaparatuuriga, vastavalt eeskirja nr 21 1. lisas kirjeldatud katsemeetodile.

Kõik 6. lisas sümboliga tähistatud istekohad peavad olema varustatud kolme kinnituspunktiga. Kaks kinnituspunkti võib olla järgmiste tingimuste korral:

5.3.5.1.   kui vahetult ees on iste või muud sõiduki osad, mis vastavad eeskirja nr 80 1. lisa punkti 3.5 nõuetele, või

5.3.5.2.   kui võrdlusalas ei paikne sõiduki liikumisel ükski sõiduki osa ja kui ühelgi sõiduki osal pole võimalust seal paiknemiseks, või

5.3.5.3.   nimetatud võrdlusalas paiknevad sõidukiosad vastavad eeskirja nr 80 6. lisas sätestatud energia neeldumise nõuetele.

5.3.6.   Kõigi klappistmete või üksnes sõiduki paigal seistes kasutatavate istmete, aga ka kõigi istmete puhul, mida ei käsitleta punktides 5.3.1–5.3.4, ei ole turvavöö kinnituspunktid vajalikud. Kui sellised istmed on varustatud turvavöö kinnituspunktidega, peavad need vastama käesoleva eeskirja nõuetele. Sel juhul peab piisama kahest alumisest kinnituspunktist.

5.3.7.   Kahekorruselise sõiduki ülakorrusel kohaldatakse äärmistele esiistekohtadele keskmise esiistekoha nõudeid.

5.3.8.   ISOFIX kohtade vähim arv.

5.3.8.1.   Kõik M1-kategooria sõidukid peavad olema varustatud vähemalt kahe ISOFIX kohaga.

ISOFIX kinnitussüsteemi ja ISOFIX ülakinnitusega peavad olema vähemalt kaks ISOFIX kohta.

Igale ISOFIX kohale paigaldatavate eeskirja nr 16 kohaste ISOFIX rakiste tüüp ja arv on määratletud eeskirjas nr 16.

5.3.8.2.   Punktist 5.3.8.1 olenemata ei pea ühe istmereaga sõidukil olema ühtegi ISOFIX kohta.

5.3.8.3.   Punktist 5.3.8.1 olenemata peab vähemalt üks kahest ISOFIX kohast paiknema teises istmereas.

5.3.8.4.   Kui ISOFIX kinnitussüsteem on paigaldatud eesmise turvapadjaga kaitstud esiistmel, peab olema paigaldatud selle turvapadja desaktiveerimisseade.

5.3.8.5.   Punktist 5.3.8.1 olenemata peab sisseehitatud lapse turvasüsteemi(de) korral ISOFIX kohtade arv olema vähemalt kaks, millest on lahutatud massirühma 0, 0+ või 1 lapse turvasüsteemide arv.

5.3.8.6.   Punktist 5.3.8.1 hoolimata peavad sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) (3) 7. lisa punktis 8.1 määratletud enam kui ühe istmereaga kabriolettsõidukid olema varustatud vähemalt kahe ISOFIX alakinnitusega. Kui selline sõiduk on varustatud ISOFIX ülakinnitusega, peab see vastama käesoleva eeskirja asjakohastele nõuetele.

5.3.9.   Paikses sõidukis kasutamiseks pööratavate või muusse suunda viidavate istmete puhul kohaldatakse käesoleva eeskirja kohaselt punkti 5.3.1 nõudeid vaid neile suundadele, mis on ette nähtud sõiduki tavakasutamiseks sõiduteel. Vastavasisuline märkus peab sisalduma teabedokumendis.

5.4.   Turvavöökinnituste asukoht (vt 3. lisa joonis 1)

5.4.1.   Üldosa

5.4.1.1.   Iga üksiku turvavöö kinnituspunktid võivad paikneda täielikult sõiduki kerel või istme konstruktsioonis või sõiduki mis tahes muus osas või olla jaotatud nende kohtade vahel.

5.4.1.2.   Iga üksikut kinnituspunkti võib kasutada kahe külgneva turvavöö otste kinnitamiseks tingimusel, et nõuded katsele on täidetud.

5.4.2.   Turvavöö toimiva alakinnituspunkti asukoht

5.4.2.1.   M1-kategooria sõiduki esiistmed

M1-kategooria sõidukil peab nurk α1 (pandla vastasküljel) olema vahemikus 30° kuni 80° ja nurk α2 (pandlapoolsel küljel) olema vahemikus 45° kuni 80°. Mõlemad kaldenurgad peavad kehtima esiistmete kõigi tavasõidu asendite puhul. Kui vähemalt üks nurkadest α1 ja α2 on kõigi tavaliselt kasutatavate asendite puhul püsiv (nt istmele paigaldatud kinnituspunkti puhul), peab selle väärtus olema 60 ± 10°. Reguleeritavate istmete puhul, mille reguleerimisseade vastab punkti 2.12 kirjeldusele ja mille seljatoe nurk on väiksem kui 20° (vt 3. lisa joonis 1), võib nurk α1 olla väiksem eespool nõutud miinimumväärtusest (30°) tingimusel, et see pole üheski tavakasutuse asendis väiksem kui 20°.

5.4.2.2.   M1-kategooria sõiduki tagaistmed

M1-kategooria sõiduki kõigi tagaistmete puhul peavad nurgad α1 ja α2 olema vahemikus 30° kuni 80°. Kui tagaistmed on reguleeritavad, peavad nimetatud nurgad kehtima kõigi tavasõiduasendite korral.

5.4.2.3.   M1-kategooriasse mittekuuluva sõiduki esiistmed

M1-kategooriasse mittekuuluvate mootorsõidukite puhul peavad kõigi tavasõiduasendis olevate esiistmete nurgad α1 ja α2 olema vahemikus 30° ja 80°. Sõidukite puhul, mille maksimaalne mass ei ületa 3,5 t ja mille vähemalt üks nurkadest α1 ja α2 on kõigis tavasõidu asendites konstantne (nt istmele paigaldatud kinnituspunkti puhul), peab selle väärtus olema vahemikus 60 ± 10°.

5.4.2.4.   M1-kategooriasse mittekuuluva sõiduki tagaistmed ja erilised esi- või tagaistmed

M1-kategooriasse mittekuuluval sõidukil, millel on:

a)

pinkiste;

b)	punktis 2.12 kirjeldatud seadmega reguleeritavad istmed (ees ja taga) seljatoenurgaga alla 20° (vt 3. lisa joonis 1) või

c)	muu tagaiste,

võivad nurgad α1 ja α2 olla kõigis tavakasutuse asendites vahemikus 20° kuni 80°. Sõidukite puhul, mille maksimaalne mass ei ületa 3,5 t ja mille vähemalt üks nurkadest α1 ja α2 on kõigis tavasõidu asendites konstantne (nt istmele paigaldatud kinnituspunkti puhul), peab selle väärtus olema vahemikus 60 ± 10°.

M2- ja M3-kategooria sõidukite muude istmete kui esiistmete puhul peavad nurgad α1 ja α2 olema kõigis tavakasutuse asendites vahemikus 45° ja 90°.

5.4.2.5.   Pikisuunalise mediaantasapinnaga paralleelse kahe püsttasapinna, mis kumbki läbivad sama turvavöö erinevat alakinnitust L1 ja L2, vaheline kaugus peab olema vähemalt 350 mm. M1- ja N1-kategooria sõidukitel, millel on tagumises istmereas keskmine iste, peab nimetatud kaugus olema vähemalt 240 mm, tingimusel, et keskmist istet pole võimalik vahetada sõiduki ühegi muu istmega. Istme pikisuunaline mediaantasapind peab asuma punktide L1 ja L2 vahel ja neist vähemalt 120 mm kaugusel.

5.4.3.   Turvavöö toimivate ülakinnituspunktide asukoht (vt 3. lisa)

5.4.3.1.   Kui kasutatakse rihmajuhikut või sellele sarnast seadet, mis mõjutab turvavöö toimivate ülakinnituspunktide asukohta, tuleb see asukoht määratleda tavameetodil. Kinnituspunkti asukoht määratakse olukorras, kus vöö pikisuunaline keskjoon läbib punkti J1, mis järgneb punktile R ja on määratletud järgmise kolme segmendiga:

RZ	:	torsojoone segment pikkusega 530 mm, mis ulatub punktist R ülespoole;
ZX	:	sõiduki pikisuunalise mediaantasapinnaga risti olev segment pikkusega 120 mm, mis ulatub punktist Z kinnituskohani;
XJ1	:	segmentidega RZ ja ZX määratud tasapinnaga risti olev segment pikkusega 60 mm, mis ulatub punktist X ettepoole.

Punkt J2 on sümmeetriline kõnealuses istmes paikneva mannekeeni punktis 5.1.2 kirjeldatud torsojoont läbiva pikisuunalise vertikaaltasapinna suhtes punktiga J1.

Kui nii esi- kui ka tagaistmele juurdepääsemiseks kasutatakse kaheukselist kerekonfiguratsiooni ja ülemine kinnitus paigaldatakse B-piilarile, peab süsteemi konstruktsioon mitte takistama sõidukisse juurdepääsu või sellest väljumist.

5.4.3.2.   Toimiv ülakinnituspunkt peab asuma madalamal, kui tasapind FN, mis on risti istme pikisuunalise mediaantasapinnaga ja moodustab torsojoonega nurga 65°. Tagaistmete puhul võib seda nurka vähendada kuni 60°-ni. Tasapind FN peab paiknema nii, et see lõikuks torsojoonega punktis D, nii et DR = 315 mm + 1,8 S. Kui S ≤ 200 mm, siis DR = 675 mm.

5.4.3.3.   Turvavöö toimiv ülakinnituspunkt peab asuma tagapool tasapinda FK, mis on risti istme pikisuunalise mediaantasapinnaga ja moodustab punktis B torsojoonega nurga 120°, nii et BR = 260 mm + S. Kui S ≥ 280 mm, võib tootja kasutada enda äranägemisel väärtust BR = 260 mm + 0,8 S.

5.4.3.4.   Väärtus S peab olema vähemalt 140 mm.

5.4.3.5.   Turvavöö toimiv ülakinnituspunkt peab asuma tagapool vertikaaltasapinnast, mis on risti sõiduki pikisuunalise mediaantasapinnaga ja läbib punkti R, nii nagu on näidatud 3. lisas.

5.4.3.6.   Turvavöö toimiv ülakinnituspunkt peab asuma kõrgemal horisontaaltasapinnast, mis läbib punktis 5.1.4 kirjeldatud punkti C.

Lisaks punktis 5.4.3.1 kirjeldatud ülakinnituspunktile võib sõiduki varustada muude toimivate ülakinnituspunktidega, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest.

5.4.3.7.1.   Lisakinnituspunktid vastavad punktide 5.4.3.1–5.4.3.6 nõuetele.

5.4.3.7.2.   Lisakinnituspunkte saab kasutada tööriistade abita, need vastavad punktide 5.4.3.5 ja 5.4.3.6 nõuetele ja asuvad ühes aladest, mis on määratletud käesoleva eeskirja 3. lisa joonisel 1 näidatud ala nihutamisega vertikaalsuunas 80 mm üles- või allapoole.

Kinnituspunkt(id) on ette nähtud traksvööle, vastab/vastavad punktis 5.4.3.6 kirjeldatud nõuetele, kui selle/nende asukoht on tagapool võrdlusjoont läbivast põiktasapinnast ja selle/nende asukoht on:

5.4.3.7.3.1.   üksikkinnituse korral kahetahulise nurga alas, mille moodustavad punktis 5.4.3.1 määratletud punkte J1 ja J2 läbivad vertikaalid ning mille horisontaalosad on näidatud käesoleva eeskirja 3. lisa joonisel 2;

5.4.3.7.3.2.   kahe kinnituse korral ükskõik kummas eelkirjeldatud kahetahulise nurga sobivas alas, tingimusel, et kumbki kinnitus pole kaugemal kui 50 mm kõnealuse istme punktis 5.1.6 määratletud teise kinnituse sümmeetrilisest peegelasendist tasapinna P suhtes.

5.5.   Keermestatud kinnitusavade mõõdud

5.5.1.   Kinnituspunktide keermestatud ava peab olema suurusega 7/16" (20 UNF 2B).

5.5.2.   Kui tootja on varustanud sõiduki kõigisse kõnealusele istmele ettenähtud kinnituspunktidesse paigaldatud turvavöödega, ei pea need kinnituspunktid vastama punktis 5.5.1 määratud nõudele, tingimusel, et need vastavad käesoleva eeskirja muudele nõuetele. Lisaks ei rakendu punkti 5.5.1 nõue lisakinnituspunktidele, mis vastavad punkti 5.4.3.7.3 nõudele.

5.5.3.   Turvavööd peab olema võimalik eemaldada kinnituspunkti kahjustamata.

6.   KATSED

6.1.   Turvavöö kinnituspunktide üldkatsed

Sõltuvalt punkti 6.2 tingimuste rakendamisest ja tootja nõudel:

6.1.1.1.   tuleb kasutada katsete läbiviimiseks kas sõiduki tarindit või täielikult valmisehitatud sõidukit;

6.1.1.2.   võivad katsed piirneda vaid ühe istme või ühe istmerühmaga seotud kinnituspunktidega, kui on täidetud järgmised tingimused:

a)	asjaomaste kinnituspunktide konstruktsiooni omadused on samad mis muudel istmetel või muul istmerühmal ja

b)	kui sellised kinnituspunktid on täielikult või osaliselt paigaldatud istmele või istmerühmale, on istme või istmerühma konstruktsiooni omadused samad mis muudel istmetel või istmerühmadel;

6.1.1.3.   võivad aknad ja uksed olla paigaldatud või mitte ja suletud või mitte;

6.1.1.4.   võib olla paigaldatud mis tahes tavaline lisavarustus, mis tõenäoliselt mõjutab sõiduki kere jäikust.

6.1.2.   Istmed peavad olema paigaldatud ja asuma sõiduks ettenähtud asendis või tüübikinnituskatsetusi korraldava tehnilise teenistuse valitud asendis, mis loob süsteemi tugevuse suhtes kõige ebasoodsamad tingimused. Istmete asend tuleb registreerida aruandes. Reguleeritava kaldega istme seljatugi peab olema lukustatud tootja kirjeldatud viisil või sellise kirjelduse puudumisel asendis, mis vastab M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul võimalikult täpselt seljatoe toimivale nurgale 25° ja kõigi muude kategooriate puhul nurgale 15°.

6.2.   Sõiduki kinnitamine turvavöö kinnituspunktide katseteks ja ISOFIX kinnituste katseteks

6.2.1.   Sõiduki kinnitamise meetod katseks ei tohi tugevdada turvavöö kinnituspunkte ega ISOFIX kinnitusi ega nende kinnitusalasid või vähendada kere tavalist deformeerumist.

6.2.2.   Kinnitusseade tuleb lugeda küllalt heaks, kui see ei mõjuta ala, mis ulatub kogu kere laiusesse ja kui sõiduk või kere on blokeeritud või kinnitatud eest kohas, mis on vähemalt 500 mm kaugusel katsetatavast kinnituspunktist ja haaratud või kinnitatud tagant kohas, mis on sellest kinnituspunktist vähemalt 300 mm kaugusel.

6.2.3.   Soovitav on paigutada kere tugedele, mis asuvad ligikaudu samal joonel rataste telgedega, või kui see pole võimalik, siis samal joonel vedrustuse kinnituskohtadega.

6.2.4.   Punktides 6.2.1–6.2.3 kirjeldatud meetoditest erineva kinnituse korral tuleb tõendada, et see on samaväärne.

6.3.   Üldnõuded turvavöö kinnituspunktide katsetele

6.3.1.   Kõiki sama istmerühma turvavöö kinnituspunkte tuleb katsetada samaaegselt. Kui on aga oht, et istmete ja/või kinnituspunktide ebasümmeetrilise koormuse tagajärjeks võib olla katse ebaõnnestumine, võib viia läbi ebasümmeetrilise koormusega lisakatse.

6.3.2.   Tõmbejõudu rakendatakse suunas, mis vastab istme asendi suunale 10° ± 5° nurga all sõiduki keskpikitasandiga paralleelsest horisontaaltasapinnast ülevalpool.

Rakendatav eelkoormus peab moodustama sihtkoormusest 10 % lubatud hälbega ± 30 %; koormust suurendatakse 100 %ni kõnealusest sihtkoormusest.

6.3.3.   Täiskoormuse rakendumine peab toimuma võimalikult kiiresti, maksimaalne rakendusaeg on 60 s.

Tootja võib aga nõuda, et koormuse rakendumine saavutatakse 4 s jooksul.

Turvavöö kinnituspunktid peavad taluma määratud koormust vähemalt 0,2 s.

6.3.4.   Punktis 6.4 kirjeldatud katsetes kasutatavad tõmbeseadmed on näidatud 5. lisas. 5. lisa joonisel 1 näidatud seadmed paigaldatakse istmepadjale ja võimaluse korral surutakse seejärel vastu istme seljatuge, tõmmates samal ajal turvavöö tihedalt selle ümber. 5. lisa joonisel 2 näidatud seade paigutatakse kohale, turvavöö pannakse selle ümber ja pingutatakse. Toimingu käigus ei tohi turvavöö kinnituspunktidele rakendatav eelkoormus ületada katseseadme õige asendi saavutamiseks vajalikku minimaalset väärtust.

Iga istekoha puhul kasutatav tõmbeseade mõõduga 254 mm või 406 mm peab olema selline, et selle laius oleks võimalikult lähedane alakinnituspunktide vahekaugusele.

Tõmbeseadme asend peab välistama tõmbekatse ajal mis tahes vastastikused mõjud, mis mõjutavad koormust ja selle jaotust ebasoodsalt.

Ülemiste turvavöökinnituspunktidega varustatud istmete turvavöö kinnituspunkte tuleb katsetada järgmistel tingimustel.

Äärmised esiistmed.

Turvavöö kinnituspunkte tuleb katsetada punktis 6.4.1 ette nähtud viisil, koormates neid seadmega, mis jäljendab ülakinnituspunkti juures paikneva inertsrulli või juhikuga kolmepunktivöö geomeetriat. Lisaks, kui turvavöö kinnituspunktide arv ületab punktis 5.3 ettenähtud arvu, tuleb neid kinnituspunkte katsetada punktis 6.4.5 ette nähtud viisil, koormates kinnituspunkte seadme abil, mis jäljendab nendele kinnituspunktidele ette nähtud turvavöö geomeetriat.

6.3.5.1.1.   Kui tõmbur pole kinnitatud nõutud väljaspoolse vöö alakinnituspunkti külge, või juhul, kui tõmbur on kinnitatud vöö ülakinnituspunkti külge, siis tuleb ka alakinnituspunkte katsetada punktis 6.4.3 ettenähtud katse kohaselt.

6.3.5.1.2.   Eelkirjeldatud juhul võib tootja nõudel teha punktis 6.4.1 ja 6.4.3 ette nähtud katsed kahe erineva tarindiga.

6.3.5.2.   Välimised tagaistmed ja kõik keskmised istmed.

Turvavöö kinnituspunkte tuleb katsetada punktis 6.4.2 kirjeldatud viisil, koormates neid seadmega, mis jäljendab inertsrullita kolmepunktivööd ja punktis 6.4.3 kirjeldatud viisil, koormates kahte alumist kinnituspunkti kahepunktivööd geomeetriat jäljendava seadme abil. Need kaks katset võib tootja nõudel teha kahe erineva tarindiga.

6.3.5.3.   Kui tootja varustab sõiduki turvavöödega, võib vastavaid turvavööde kinnituspunkte katsetada tootja nõudel vaid nendesse kinnituspunktidesse kinnitatavate turvavööde geomeetriat jäljendava seadme abil.

6.3.6.   Kui välimistel ja keskmistel istmetel puuduvad ülemised turvavöö kinnituspunktid, katsetatakse punkti 6.4.3 kohaselt alumisi turvavöö kinnituspunkte, kasutades kahepunktivöö geomeetriat jäljendavat seadet.

6.3.7.   Kui sõiduki kere võimaldab paigaldada muid seadmeid, mis ei võimalda kinnitada vööd vahetult turvavöö kinnituspunktidesse, kasutamata selleks plokke vms, või mis vajavad punktis 5.3 mainitud kinnituspunktidele lisaks täiendavaid kinnituspunkte, tuleb turvavöö, trossid, plokirattad jms turvavöö seadme osad kinnitada sõiduki turvavöö kinnituspunktidesse nende seadmetega ja turvavöö kinnituspunkte tuleb vajadusel katsetada punkti 6.4 kohaselt.

6.3.8.   Kasutada võib punktis 6.3 kirjeldatust erinevat katsemeetodit, kuid selle samaväärsus tuleb tõendada.

6.4.   Erinõuded turvavöö kinnituspunktide katsetele

6.4.1.   Katsetamine turvavöö ülemises kinnituspunktis asuvat plokiratast või rihmajuhikut sisaldava tõmburiga kolmepunktivöö puhul

6.4.1.1.   Turvavöö ülakinnituspunkti tuleb paigaldada tootja hangitud eriline plokiratas, trossi- või rihmajuhik koormuse ülekandmiseks tõmbeseadmelt turvavöö ülakinnituspunkti.

6.4.1.2.   Turvavöö kinnituspunktidesse kinnitatud tõmbeseadmele rakendatakse torso ülaosa turvavöö geomeetriat jäljendava seadme abil katsekoormus 1 350 daN ± 20 daN (vt 5. lisa joonis 2). Muude kui M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul peab katsekoormus olema 675 ± 20 daN, välja arvatud M3- ja N3-kategooria sõidukid, mille puhul peab katsekoormus olema 450 ± 20 daN.

6.4.1.3.   Samal ajal tuleb turvavöö kahte alumisse kinnituspunkti kinnitatud tõmbeseadmele (vt 5. lisa joonis 1) rakendada tõmbejõud 1 350 daN ± 20 daN. Muude kui M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul peab katsekoormus olema 675 ± 20 daN, välja arvatud M3- ja N3-kategooria sõidukid, mille puhul peab katsekoormus olema 450 ± 20 daN.

6.4.2.   Katsetamine turvavöö ülemises kinnituspunktis asuva tõmburiga või tõmburita kolmepunktivöö puhul

6.4.2.1.   Turvavöö ülemisse kinnituspunkti ja selle vastaspoolel olevasse alumisse kinnituspunkti kinnitatud tõmbeseadmele (vt 5. lisa joonis 2) rakendatakse katsekoormus 1 350 daN ± 20 daN, kasutades turvavöö ülemisse kinnituspunkti kinnitatud tõmburit (kui sõiduki tootja on sellise tarninud). M1- ja N1-kategooriasse mittekuuluvate sõidukite puhul peab katsekoormus olema 675 ± 20 daN, välja arvatud M3- ja N3-kategooria sõidukid, mille puhul peab katsekoormus olema 450 ± 20 daN.

6.4.2.2.   Samal ajal tuleb turvavöö alumistesse kinnituspunktidesse kinnitatud tõmbeseadmele (vt 5. lisa joonis 1) rakendada tõmbejõud 1 350 daN ± 20 daN. M1- ja N1-kategooriasse mittekuuluvate sõidukite puhul peab katsekoormus olema 675 ± 20 daN, välja arvatud M3- ja N3-kategooria sõidukid, mille puhul peab katsekoormus olema 450 ± 20 daN.

6.4.3.   Katsetamine kahepunktivöö puhul

Turvavöö kahte alumisse kinnituspunkti kinnitatud tõmbeseadmele (vt 5. lisa joonis 1) tuleb rakendada katsekoormus 2 225 daN ± 20 daN. Muude kui M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul peab katsekoormus olema 1 110 ± 20 daN, välja arvatud M3- ja N3-kategooria sõidukid, mille puhul peab katsekoormus olema 740 ± 20 daN.

6.4.4.   Katsetamine täielikult sõiduki keresiseste või sõiduki kere ja istmekonstruktsiooni vahel hajutatud turvavöö kinnituspunktide puhul

6.4.4.1.   Vajadusel tehakse punktides 6.4.1, 6.4.2 ja 6.4.3 kirjeldatud katsed, rakendades iga istme ja istmerühma puhul allpool määratud koormused.

6.4.4.2.   Punktides 6.4.1, 6.4.2 ja 6.4.3 näidatud koormustele tuleb lisada jõud, mis vastab iga tervikliku istme 20kordsele massile. Istmele või selle asjakohastele osadele peab rakenduma inertskoormus, mis vastab kõnealuse istme massi füüsilisele mõjule istme kinnituspunktidele. Täiendavalt rakenduva koormuse või koormuste ja nende jaotuse määrab tootja kokkuleppel tehnilise teenistusega.

M2- ja N2-kategooria sõidukite puhul peab see jõud võrduma tervikliku istme kümnekordse massiga, M3- ja N3-kategooria sõidukite puhul tervikliku istme 6,6kordse massiga.

6.4.5.   Katsetamine eritüüpi vöö puhul

6.4.5.1.   Turvavöö kinnituspunktidesse kinnitatud tõmbeseadmele rakendatakse torso ülaosa turvavöö geomeetriat jäljendava seadme abil katsekoormus 1 350 daN ± 20 daN (vt 5. lisa joonis 2);

6.4.5.2.   Samal ajal tuleb turvavöö kahte alumisse kinnituspunkti kinnitatud tõmbeseadmele (vt 5. lisa joonis 3) rakendada tõmbejõud 1 350 ± 20 daN.

6.4.5.3.   Muude kui M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul peab katsekoormus olema 675 ± 20 daN, välja arvatud M3- ja N3-kategooria sõidukid, mille puhul peab katsekoormus olema 450 ± 20 daN.

6.4.6.   Katsetamine seljaga sõidusuunas olevate istmete puhul

6.4.6.1.   Vajadusel katsetatakse kinnituspunkte punktides 6.4.1, 6.4.2 ja 6.4.3 määratud jõududega. Kõigil juhtudel peab katsekoormus vastama M3- ja N3-kategooria sõidukitele määratud koormustele.

6.4.6.2.   Katsekoormus peab vastavalt punktis 6.3 kirjeldatud toimingule olema suunatud kõnealuse istme suhtes ettepoole.

6.5.   7. lisa punktis 1 kirjeldatud istmerühma puhul võib tootja valikul punktides 6.3 ja 6.4 kirjeldatud staatilise katse asemel viia läbi 7. lisas kirjeldatud dünaamilise katse.

6.6.   Nõuded staatilisele katsele

6.6.1.   ISOFIX kinnitussüsteemide tugevuse katsetamiseks rakendatakse neile staatilise jõu rakendusseadme abil punktis 6.6.4.3 määratud jõud, kusjuures ISOFIX kinnitused peavad olema korralikult lukustatud.

ISOFIX ülakinnituste olemasolu korral tuleb teha punktis 6.6.4.4 ettenähtud lisakatse.

Kõiki sama istmerea ISOFIX kohti, mida saab kasutada samaaegselt, tuleb katsetada samaaegselt.

6.6.2.   Katsete läbiviimiseks tuleb kasutada kas täielikult valmisehitatud sõidukit või selle osi, mille tugevus ja jäikus vastavad sõiduki kerele.

Aknad ja uksed võivad olla paigaldatud või mitte ja suletud või mitte.

Mis tahes tavaline lisavarustus, mis tõenäoliselt mõjutab sõiduki kere jäikust, võib olla paigaldatud.

Katsed võivad piirneda vaid ühe istme või ühe istmerühmaga seotud kinnituspunktidega, kui on täidetud järgmised tingimused:

a)	asjaomaste ISOFIX kohtade konstruktsiooni omadused on samad, kui muudel istmete või muu istmerühma ISOFIX kohtadel ja

b)	juhul, kui sellised ISOFIX kohad on täielikult või osaliselt paigaldatud istmele või istmerühmale, on istme või istmerühma konstruktsiooni omadused samad kui muudel istmetel või istmerühmadel.

6.6.3.   Kui istmed ja peatoed on reguleeritavad, tuleb neid katsetada tehnilise teenistuse määratud asendis, mis jääb eeskirja nr 16 17. lisa 3. liite kohaselt sõiduki tootja määratud piiridesse.

6.6.4.   Jõud, suunad ja kõrvalekalde piirid.

6.6.4.1.   Staatilise jõu rakendusseadme tagumise laienduse pikisuunalise asendi reguleerimiseks seadme ja selle toendi vahelise lõtku või pinge eemaldamiseks rakendatakse seadme alumise eesmise ristvarda keskpunktile jõud 135 N ± 15 N.

6.6.4.2.   Jõud rakendatakse tabeli 1 kohaselt staatilise jõu rakendusseadmele ette- ja kaldsuunas.

Tabel 1

Katsejõudude suunad

Ette	0° ± 5°	8 kN ± 0,25 kN
Kaldu	75° ± 5° (ettesuunast mõlemale küljele või olemasolu korral halvimates tingimustes küljele või sümmeetriliste külgede korral ainult ühele küljele)	5 kN ± 0,25 kN

Tootja nõudmise korral võib igal katsel kasutada erinevat tarindit.

Ettesuunalisi jõude tuleb rakendada algjõu nurgaga 10 ± 5° horisontaaltasapinna suhtes. Kaldsuunalisi jõude tuleb rakendada horisontaalselt 0° ± 5°. 9. lisa joonisel 2 ettenähtud punkti X rakendatakse eelkoormuse jõud 500 N ± 25 N. Täiskoormus tuleb saavutada 2 s või lühema aja jooksul. Jõudu tuleb rakendada vähemalt 0,2 s jooksul.

Kõik mõõtmised tuleb teha standardi ISO 6487 kohaselt kanali sagedusklassiga 60 Hz või mis tahes samaväärse meetodiga.

Ainult ISOFIX kinnituspunktide katsetamine.

6.6.4.3.1.   Katse ettesuunalise jõuga.

Staatilise jõu rakendusseadme punkti X horisontaalne pikisuunaline liikumine eelkoormuse järgselt jõu 8 kN ± 0,25 kN rakendamisel ei tohi ületada 125 mm ja mis tahes ISOFIX alakinnituse või selle ümbruse jäävdeformatsioon, sealhulgas osaline rebenemine või murdumine ei tähenda katse nurjumist, kui nõutud jõudu rakendati määratud aja jooksul.

6.6.4.3.2.   Katse kaldsuunalise jõuga.

Staatilise jõu rakendusseadme jõu rakendamise suunaline liikumine eelkoormuse järgselt jõu 5 kN ± 0,25 kN ei tohi ületada 125 mm ja mis tahes ISOFIX alakinnituse või selle ümbruse jäävdeformatsioon, sealhulgas osaline rebenemine või murdumine ei tähenda katse nurjumist, kui nõutud jõudu rakendati määratud aja jooksul.

6.6.4.4.   ISOFIX kinnitussüsteemide ja ISOFIX ülakinnituspunktide katsetamine.

Staatilise jõu rakendusseadme ja ülakinnituspunkti vahel peab olema staatiline eelkoormus 50 N ± 5 N. Staatilise jõu rakendusseadme punkti X horisontaalsuunaline liikumine eelkoormuse järgselt jõu 8 kN ± 0,25 kN rakendamisel ei tohi ületada 125 mm ja mis tahes ISOFIX alakinnituse ja ülakinnituse või selle ümbruse jäävdeformatsioon, sealhulgas osaline rebenemine või murdumine ei tähenda katse nurjumist, kui nõutud jõudu rakendati määratud aja jooksul.

Tabel 2

Liikumispiirid

Jõu suund	Staatilise jõu rakendusseadme punkti X maksimaalne liikumine
Ette	125 mm pikisuunas
Kaldu	125 mm jõu suunas

6.6.5.   Lisajõud.

6.6.5.1.   Istme inertsjõud.

Selliste paigalduste korral, kus jõud kandub sõiduki istmele, mitte vahetult sõiduki kerele, tuleb teha katse, et veenduda sõiduki istme kinnituste piisavas tugevuses. Katses rakendatakse kõnealusele istmele või selle asjakohastele osadele horisontaalne pikisuunaline jõud (istuja suhtes ettepoole), mis vastab istme või selle asjakohaste osade 20kordsele massile ning istme massi füüsilisele mõjule selle kinnituste suhtes. Täiendavalt rakenduva koormuse või koormuste ja nende jaotuse määrab tootja kokkuleppel tehnilise teenistusega.

Tootja nõudmise korral võib lisakoormuse rakendada eelkirjeldatud staatilise katse ajal staatilise koormuse rakendusseadme punktile X.

Kui ülakinnitus moodustab terviku sõiduki istmega, tuleb katse teha koos ISOFIX ülakinnitusvööga.

Purunemisi ei tohi ilmneda ja tabelis 2 esitatud nõuded liikumisele peavad olema täidetud.

MÄRKUS. Katset ei pea tegema, kui sõiduki turvavöösüsteemi mis tahes kinnitus moodustab sõiduki istmega terviku ning sõiduki iste on juba katsetatud ning vastab käesoleva eeskirja kohastele täiskasvanud sõitja turvasüsteemi kinnituste koormuskatsete nõuetele.

7.   VAATLUS TURVAVÖÖ KINNITUSPUNKTIDE STAATILISTE KOORMUSKATSETE AJAL JA JÄREL

Kõik kinnitused peavad pidama vastu punktides 6.3 ja 6.4 kirjeldatud katsetele. Mis tahes kinnituse või selle ümbruse jääv deformatsioon, osaline rebenemine või murdumine ei tähenda katse nurjumist kui nõutud jõudu rakendati määratud aja jooksul. Katse ajal tuleb kinni pidada punktis 5.4.2.5 määratud turvavöö toimivate alakinnituspunktide vähimatest vahekaugustest ja punktis 5.4.3.6 määratud nõuetest toimivatele ülakinnituspunktidele.

7.1.1.   M1-kategooria sõidukite puhul, mille lubatud kogumass ei ületa 2,5 t, ei tohi juhul, kui turvavöö ülakinnitus moodustab terviku istmekonstruktsiooniga, turvavöö toimiv ülakinnituspunkt nihkuda ettepoole põiktasapinnast, mis läbib kõnealuse istme punkte R ja C (vt käesoleva eeskirja 3. lisa joonist 1).

Muude sõidukite puhul ei tohi turvavöö toimiv ülakinnituspunkt nihkuda katse ajal ettepoole põiktasapinnast, mis läbib istme punkti R ja on ettepoole kaldu 10°.

Katse ajal mõõdetakse toimiva ülakinnituspunkti maksimaalne nihe.

Kui toimiva ülakinnituspunkti maksimaalne nihe ületab eelnimetatud piiranguid, peab tootja tõestama tehnilisele teenistusele, et reisija on väljaspool ohtu. Näiteks võib piisava päästeruumi olemasolu tõestamiseks teha eeskirja nr 94 kohase katse või vastava impulsiga kelgukatse.

7.2.   Kui sõidukis on kasutusel kõigil reisijatel sõidukist lahkumist võimaldavad nihutus- ja lukustusseadmed, peavad need pärast tõmbejõu eemaldamist olema endiselt käsitsi kasutatavad.

7.3.   Pärast katsetamist tuleb registreerida kõik kinnituste ja koormuse tugikonstruktsioonide kahjustused.

7.4.   Mööndusena ei pea M3-kategooria ja eeskirja nr 80 nõuete kohaste alla 3,5tonniste M2-kategooria sõidukite ühele või mitmele istmele paigaldatud ülemised kinnituspunktid vastama punkti 7.1 nõudele punktile 5.4.3.6 vastavuse osas.

8.   MUUDATUSED JA SÕIDUKI TÜÜBIKINNITUSE LAIENDAMINE

Sõidukitüübi igast muudatusest tuleb teavitada sõidukile tüübikinnituse andnud haldusüksust. Haldusüksus võib seejärel teha järgmist:

8.1.1.   otsustada, et muudatusel puudub tõenäoliselt arvestatav ebasoodus mõju ja sõiduk vastab siiski igal juhul nõuetele või

8.1.2.   nõuda katsetamise eest vastutavalt tehniliselt teenistuselt täiendavat katsearuannet.

8.2.   Tüübikinnituse andmise kinnitus või teade kinnituse andmisest keeldumise kohta koos muudatuste kirjeldusega edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele lepinguosalistele punktis 4.3 ettenähtud korras.

8.3.   Tüübikinnituse laienduse andnud pädev asutus määrab igale laiendusele seerianumbri ja teatab sellest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele käesoleva eeskirja 1. lisas ettenähtud näidisele vastava teate vormiga.

9.   TOODANGU NÕUETELE VASTAVUS

Toodangu nõuetele vastavuse menetlused peavad vastama kokkuleppe 2. lisa (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) määratlustele ja järgmistele nõuetele.

9.1.   Kõik käesolevas eeskirjas kirjeldatud tüübikinnitusmärgiga sõidukid peavad turvavööde kinnituspunktide, ISOFIX kinnitussüsteemide ja ISOFIX ülakinnituste omadusi puudutavate üksikasjade suhtes vastama tüübikinnituse saanud sõiduki tüübile.

9.2.   Punktis 9.1 ettenähtud tüübikinnituse nõuetele vastavuse kontrollimiseks katsetatakse pisteliselt küllaldasel arvul käesoleva eeskirjaga nõutava tüübikinnitusmärgiga seeriatootmises toodetud sõidukeid.

9.3.   Üldreeglina piirduvad katsed mõõtmistega. Vajaduse korral katsetatakse sõidukeid mõne punktis 6 kirjeldatud katse kohaselt, mille valib tüübikinnituskatseid läbi viiv tehniline teenistus.

10.   KARISTUSED TOODANGU NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL

10.1.   Käesolevat eeskirja järgiva sõidukitüübi tüübikinnitust saab võtta tagasi, kui punktis 9.1 kirjeldatud nõuded pole täidetud või kui sõidukitüübi turvavöö kinnituspunktid või ISOFIX kinnitussüsteem ja ISOFIX ülakinnitused ei läbi punkti 9 kohast kontrolli.

10.2.   Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline tühistab tema poolt varem antud tüübikinnituse, teatab ta sellest kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele, kasutades käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele vastavat teatise vormi.

11.   KASUTUSJUHEND

Riiklikud asutused võivad nõuda nende poolt riigis registreeritud sõidukite tootjatelt, et kasutusjuhendis oleks selgelt määratud:

11.1.   kinnituskohtade asukohad ja

11.2.   kinnituskohtadega sobivate turvavööde tüübid (vt 1. lisa punkt 5).

12.   TOOTMISE LÕPLIK PEATAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab täielikult käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud turvavöö kinnituspunktide või ISOFIX kinnitussüsteemi ja ISOFIX ülakinnituse tootmise, peab ta sellest teavitama tüübikinnituse andnud asutust. Vastavasisulise teabe saamisel peab see asutus teavitama sellest käesolevat eeskirja rakendavaid 1958. aasta kokkuleppe teisi osapooli, kasutades eeskirja 1. lisas esitatud näidisele vastavat teatise vormi.

13.   TÜÜBIKINNITUSKATSEID TEGEVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE JA HALDUSTALITUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad 1958. aasta kokkuleppe osalised peavad edastama ÜRO sekretariaadile tüübikinnituskatsete tegemise eest vastutavate tehniliste teenistuste ja nende haldusasutuste nimed ja aadressid, kes annavad tüübikinnituse ja kellele tuleb saata vormikohased teatised teistes riikides välja antud tüübikinnituste, tüübikinnituste laiendamise, tüübikinnituste andmisest keeldumise, tüübikinnituste tühistamise või tootmise lõpetamise kohta.

14.   ÜLEMINEKUSÄTTED

14.1.   Alates 06-seeria muudatuste ametlikust jõustumiskuupäevast ei saa ükski käesolevat eeskirja rakendav kokkuleppe osapool keelduda Euroopa Majanduskomisjoni 06-seeria muudatustega täiendatud käesoleva eeskirja kohasest tüübikinnituste andmisest.

14.2.   Pärast kahe aasta möödumist käesoleva eeskirja 06-seeria muudatuste jõustumiskuupäevast saavad eeskirja rakendavad kokkuleppe osapooled anda Euroopa Majanduskomisjoni tüübikinnitusi vaid juhul, kui 06-seeriaga muudatustega täiendatud käesoleva eeskirja nõuded on täidetud.

14.3.   Pärast seitsme aasta möödumist käesoleva eeskirja 06-seeria muudatuste jõustumiskuupäevast saavad eeskirja rakendavad kokkuleppe osapooled keelduda selliste tüübikinnituste tunnustamisest, mis pole antud vastavuses käesoleva eeskirja 06-seeria muudatustega.

14.4.   Käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste kohaselt väljaspool punkti 7.1.1 mõjuala olevatele sõidukitele antud tüübikinnitused jäävad kehtima.

14.5.   Väljaspool käesoleva eeskirja 05-seeria muudatuste 4. täienduse mõjuala olevatele sõidukitele antud tüübikinnitused jäävad kehtima, kui need on antud vastavuses 05-seeria muudatustega kuni selle 3. täienduseni.

14.6.   Alates 05-seeria muudatuste 5. täienduse ametlikust jõustumiskuupäevast ei saa ükski käesolevat eeskirja rakendav kokkuleppe osapool keelduda Euroopa Majanduskomisjoni 05-seeria muudatuste 5. täiendusega muudetud käesoleva eeskirja kohasest tüübikinnituste andmisest.

14.7.   Väljaspool käesoleva eeskirja 05-seeria muudatuste 5. täienduse mõjuala olevatele sõidukitele antud tüübikinnitused jäävad kehtima, kui need on antud vastavuses 05-seeria muudatustega, kuni selle 3. täienduseni.

14.8.   Alates 20. veebruarist 2005 saavad käesolevat eeskirja rakendavad kokkuleppe osapooled anda Euroopa Majanduskomisjoni tüübikinnitusi vaid juhul, kui 05-seeria muudatuste 5. täiendusega muudetud käesoleva eeskirja nõuded on täidetud.

14.9.   Alates 20. veebruarist 2007 võivad käesolevat eeskirja rakendavad kokkuleppe osalised keelduda M1-kategooria sõidukite tüübikinnituse tunnustamisest, kui tüübikinnitus pole antud vastavuses käesoleva eeskirja 05-seeria muudatuste 5. täiendusega.

14.10.   Alates 16. juulist 2006 saavad käesolevat eeskirja rakendavad kokkuleppe osalised anda N-kategooria sõidukite tüübikinnitusi vaid juhul, kui sõiduki tüüp vastab 05-seeria muudatuste 5. täiendusega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele.

14.11.   Alates 16. juulist 2008 võivad käesolevat eeskirja rakendavad kokkuleppe osapooled keelduda N-kategooria sõidukite tüübikinnituse tunnustamisest, kui need pole antud vastavuses käesoleva eeskirja 05-seeria muudatuste 5. täiendusega.

---

(1)  Nagu on määratletud koondresolutsiooni (R.E.3 7. lisa) dokumendis TRANS/WP29/78/Rev.1/Amend.2, mida on viimati muudetud 4. muudatusega.

(2)  1 — Saksamaa, 2 — Prantsusmaa, 3 — Itaalia, 4 — Madalmaad, 5 — Rootsi, 6 — Belgia, 7 — Ungari, 8 –Tšehhi Vabariik, 9 — Hispaania, 10 — Serbia ja Montenegro, 11 — Ühendkuningriik, 12 — Austria, 13 — Luksemburg, 14 — Šveits, 15 — (vaba) 16 — Norra, 17 — Soome, 18 — Taani, 19 — Rumeenia, 20 — Poola, 21 — Portugal, 22 — Vene Föderatsioon, 23 — Kreeka, 24 — Iirimaa, 25 — Horvaatia, 26 — Sloveenia, 27 — Slovakkia, 28 — Valgevene, 29 — Eesti, 30 — (vaba), 31 — Bosnia ja Hertsegoviina, 32 — Läti, 33 — (vaba), 34 — Bulgaaria, 35 — (vaba), 36 — Leedu, 37 — Türgi, 38 — (vaba), 39 — Aserbaidžaan, 40 — endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 41 — (vaba), 42 — Euroopa Ühendus (selle liikmesriigid annavad oma vastava ECE-sümboliga tüübikinnitusi), 43 — Jaapan, 44 — (vaba), 45 — Austraalia, 46 — Ukraina, 47 — Lõuna-Aafrika, 48 — Uus-Meremaa, 49 — Küpros, 50 — Malta, 51 — Korea Vabariik, 52 — Malaisia ja 53 — Tai. Edasised numbrid antakse teistele riikidele kronoloogilises järjekorras vastavalt sellele, millal nad ratifitseerivad kokkuleppe, milles käsitletakse ratassõidukitele ning nendele paigaldatavatele ja/või nendel kasutatavatele seadmetele ja osadele ühtsete tehnonõuete kehtestamist ja nende nõuete alusel väljastatud tunnistuste vastastikust tunnustamist, või liituvad sellega, ning ÜRO peasekretär teavitab kokkuleppe osalisriike sel viisil määratud numbritest.

(3)  Dokument TRANS/WP29/78/Rev.1./Amend 2, mida on viimati muudetud 4. muudatusega.

---

---

---

---

---

---

---

---

---

---

6.12.2007

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 321/55

---

Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel omavad õiguslikku toimet ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstid. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumise kuupäeva tuleb kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni staatust käsitleva dokumendi TRANS/WP.29/343 viimasest versioonist, mis on kättesaadav Internetis: http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (ÜRO/EMK) eeskiri nr 66 — Suurte reisijateveo sõidukite tüübikinnituse ühtsed tehnonõuded seoses nende sõidukite pealisehitise tugevusega

Lisand 65: eeskiri nr 66

Versioon 1

1. täiendus eeskirja esialgsele versioonile — jõustumiskuupäev: 3. september 1997

01-seeria muudatused — jõustumiskuupäev: 9. november 2005

SISUKORD

EESKIRI

1.	Reguleerimisala

2.	Mõisted ja määratlused

3.	Tüübikinnituse taotlemine

4.	Tüübikinnitus

5.	Üldised spetsifikatsioonid ja nõuded

6.	Sõiduki tüübikinnituse muutmine ja laiendamine

7.	Toodangu vastavus nõuetele

8.	Karistused nõuetele mittevastavuse korral

9.	Tootmise lõplik lõpetamine

10.	Üleminekusätted

11.	Tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ja tüübikinnitusasutuste nimed ja aadressid

LISAD

1. lisa —

Teatis sõidukitüübi pealisehitise tugevuse nõuete kohta kooskõlas eeskirjaga nr 66

2. lisa —

Tüübikinnitusmärgi kujundus

3. lisa —

Sõiduki raskuskeskme määramine

4. lisa —

Pealisehitise konstruktsiooni kirjeldust käsitlevad seisukohad

5. lisa —

Ümberminekukatse kui tüübikinnituse põhimeetod

6. lisa —

Keresektsioone rakendav ümberminekukatse kui võrdväärne tüübikinnitusmeetod

7. lisa —

Keresektsioonide kvaasistaatiline koormuskatse kui võrdväärne tüübikinnitusmeetod

1. liide —

Sõiduki raskuskeskme püstsuunalise liikumise määramine ümbermineku käigus

8. lisa —

Komponentide katsetamisel põhinevad kvaasistaatilised arvutused kui võrdväärne tüübikinnitusmeetod

1. liide —

Plastsete liigendite karakteristikud

9. lisa

Komplektse sõiduki ümberminekukatse arvutisimulatsioon kui võrdväärne tüübikinnitusmeetod

1.   REGULEERIMISALA

Käesolev eeskiri käsitleb ühekorruselisi liigendamata või liigendatud sõidukeid, mis on projekteeritud ja ehitatud enam kui 22 istuva või seisva reisija veoks lisaks juhile ning personalile.

2.   MÕISTED JA MÄÄRATLUSED

Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid ja määratlusi.

2.1.   Mõõtühikud

Kasutatakse järgmisi mõõtühikuid:

mõõtmed ja lineaarsed vahemaad	meetrid (m) või millimeetrid (mm)
mass või koormus	kilogrammid (kg)
jõud (ja kaal)	njuutonid (N)
moment	njuutonmeetrid (Nm)
energia	džaulid (J)
gravitatsioonikonstant	9,81 (m/s2)

2.2.   „Sõiduk” — buss või reisibuss, mis on mõeldud ja kohandatud reisijate veoks. Sõiduk on sõidukitüübi üksikesindaja;

2.3.   „sõidukitüüp” — niisuguste sõidukite kategooria, mida toodetakse sama konstruktsioonilis-tehnilise spetsifikatsiooni, põhimõõtmete ja konstruktsioonilise lahenduse alusel. Sõidukitüübi määratleb sõiduki tootja;

2.4.   „sõiduki tüüpkond” — niisugused tulevikus kavandatavad ja praegu olemasolevad sõidukitüübid, mille puhul rakendatakse vastavalt käesolevale eeskirjale halvima juhtumi kinnitamismenetlust;

2.5.   „halvim juhtum” — selline sõidukitüüp sõidukitüüpide rühmas, mille korral võib kõige vähem eeldada, et see vastab käesoleva eeskirja nõuetele pealisehitise tugevuse osas. Halvima juhtumi määratlemiseks rakendatakse kolme parameetrit: konstruktsioonitugevust, etalonenergiat ja jääkruumi;

2.6.   „sõiduki tüübikinnitus” — kogu ametlik menetlus, mille käigus sõidukitüüpi kontrollitakse ja katsetatakse, et tõendada selle vastavust kõigile käesolevas eeskirjas sätestatud nõuetele;

2.7.   „tüübikinnituse laiendamine” — ametlik menetlus, mille käigus modifitseeritud sõidukitüüp kinnitatakse varasema kinnitatud sõidukitüübi põhjal nende konstruktsiooni, potentsiaalse energia ning jääkruumi kriteeriumidest lähtuva võrdlemise teel;

2.8.   „liigendsõiduk” — sõiduk, mis koosneb kahest või enamast jäigast sektsioonist, mis on üksteisega kokku liigendatud, kusjuures iga sektsiooni reisijate salongid on omavahel ühendatud nii, et reisijad saavad nende vahel vabalt liikuda; jäigad sektsioonid on püsivalt kokku ühendatud nii, et neid saab üksteisest lahutada vaid niisuguste vahendite abil läbiviidavate toimingute abil, mis on üldjuhul teostatavad üksnes töökojas;

2.9.   „reisijate salong” — reisijatele kasutamiseks mõeldud ruum, välja arvatud võimalike püsipaigaldiste (näiteks baarikapp, kööginurk, WC) poolt hõivatud ruum;

2.10.   „juhiruum” — ainult juhile kasutamiseks mõeldud ruum, kus asuvad juhiiste, rooliratas, juhtseadised, näidikud ning muu sõiduki juhtimiseks vajalik varustus;

2.11.   „sõitja turvavarustus” — mis tahes seadis, mis hoiab reisijat, juhti või personali liiget sõiduki ümbermineku korral istme peal kinni;

2.12.   „vertikaalne pikisuunaline kesktasapind” (VLCP) — vertikaalne tasapind, mis läbib esitelje rööpme ja tagatelje rööpme keskpunkte;

2.13.   „jääkruum” — ruum, mis peab reisijate-, personali- ja juhiruumi(de)s säilima reisijatele, juhile ning personalile paremate ellujäämisvõimaluste tagamiseks liiklusõnnetuse korral, millega kaasneb sõiduki ümberminek;

2.14.   „tühimass” (Mk) — sõidukorras, reisijateta ja koormata sõiduki mass, millele on lisatud juhi mass 75 kg, tootja poolt osutatud kütusepaagi mahu 90 % täitetasemele vastav kütuse mass ning jahutusvedeliku, määrdeainete, tööriistade ja varuratta (vajaduse korral) massid;

2.15.   „sõitjate täismass” (Mm) — kõigi sõitja turvavarustusega varustatud istmetel istuvate reisijate ja personali kogumass;

2.16.   „sõiduki tegelik täismass” (Mt) — sõiduki tühimass (Mk), millele on lisatud sõitjate täismassi (Mm) see osa (k = 0,5), mida peetakse sõidukiga lahutamatult seotuks;

2.17.   „üksiku sõitja mass” (Mmi) — üksiku sõitja mass. Selle massi väärtus on 68 kg;

2.18.   „etalonenergia” (ER) — kinnitatava sõidukitüübi potentsiaalne energia, mis on mõõdetud kraavi horisontaalse alumise tasapinna suhtes ja alates ümberminekuprotsessi ebastabiilsest lähteasendist;

2.19.   „komplektse sõiduki ümberminekukatse” — komplektse, täismõõdus pealisehitisega sõidukiga tehtav katse nõutava tugevuse tõendamiseks;

2.20.   „kallutusstend” — tehniline seade, mis kujutab endast kallutusplatvormi, kraavi ja betoonpinna kooslust, mida kasutatakse komplektse sõiduki või keresektsioonide ümberminekukatsete läbiviimiseks;

2.21.   „kallutusplatvorm” — jäik tasapind, mida saab pöörata horisontaaltelje ümber komplektse sõiduki või keresektsiooni kallutamiseks;

2.22.   „kere” — töökorras sõiduki komplektne konstruktsioon, sealhulgas kõik konstruktsioonielemendid, mis moodustavad reisijate salongi, juhiruumi, pagasiruumi ning kohad mehhaaniliste üksuste ja komponentide jaoks;

2.23.   „pealisehitis” — kere tootja poolt määratletud kandvad komponendid, mille alla kuuluvad need ühtsed osad ja elemendid, mis aitavad tõhustada kere tugevust ning energianeelamisvõimet ja säilitavad jääkruumi ümberminekukatse korral;

2.24.   „kerelahter” — pealisehitise konstruktsiooniline sektsioon, mis moodustab suletud silmuse kahe tasapinna vahele, mis on perpendikulaarsed sõiduki vertikaalse pikisuunalise kesktasapinna suhtes. Kerelahter koosneb ühest aknapostist (või uksepostist) sõiduki mõlemal küljel, külgseina elementidest, katusekonstruktsiooni ühest sektsioonist ning põranda- ja aluspõrandakonstruktsiooni ühest sektsioonist;

2.25.   „keresektsioon” — konstruktsiooni üksus, mis esindab tüübikinnituskatsete läbiviimisel pealisehitise üht osa. Keresektsioon koosneb vähemalt kahest kerelahtrist, mida ühendavad esindavad ühenduselemendid (külje-, katuse- ja aluspõrandakonstruktsioonid);

2.26.   „originaal-keresektsioon” — keresektsioon, mis koosneb kahest või enamast kerelahtrist, mille vorm ja paigutus on täpselt samad kui tegelikus sõidukis. Kõik ühenduselemendid kerelahtrite vahel on samuti paigutatud täpselt nagu tegelikus sõidukis;

2.27.   „tehislik keresektsioon” — keresektsioon, mis koosneb kahest või enamast kerelahtrist, mille paigutus ei ole sama ja mis ei paikne üksteisest sama kaugel kui tegelikus sõidukis. Ühenduselemendid nende kerelahtrite vahel ei pruugi olla identsed tegeliku kerekonstruktsiooniga, kuid peavad olema konstruktsiooniliselt võrdväärsed;

2.28.   „jäik osa” — konstruktsiooniosa või -element, mis ümberminekukatse käigus oluliselt ei deformeeru ega neela energiat;

2.29.   „plastne tsoon” (PZ) — pealisehitise eriline, geomeetriliselt piiratud osa, milles dünaamiliste löögijõudude tulemusena:

—	kontsentreeruvad ulatuslikud plastsed deformatsioonid;

—	leiab aset originaalkuju oluline moondumine (ristlõikes, pikkuses vms geomeetrilises aspektis);

—	leiab lokaalse nõtkumise tulemusena aset stabiilsuse kadu;

—	leiab deformeerumise tulemusena aset kineetilise energia neeldumine;

2.30.   „plastne liigend” (PH) — lihtne plastne tsoon, mis on kujundatud vardataolise elemendina (üksik toru, aknapost jne);

2.31.   „kaldrööbas” — kere pikisuunaline konstruktsiooniline osa külgakende kohal, sh. kaarjas üleminek katusekonstruktsioonidele. Ümberminekukatse korral on kaldrööbas esimeseks maapinnaga kokkupõrkavaks osaks;

2.32.   „vöörööbas” — kere pikisuunaline konstruktsiooniline osa külgakende all. Ümberminekukatse korral võib vöörööbas olla teiseks alaks, mis sõiduki algse ristlõikelise deformeerumise järel maapinnaga kokkupuutesse satub.

3.   TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

3.1.   Sõiduki tüübikinnitustaotluse seoses selle pealisehitise tugevusega peab vastavale tüübikinnitusasutusele esitama sõiduki tootja või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja.

Taotlusega peavad olema kaasas kolm eksemplari igast allpool nimetatud dokumendist ning järgmised üksikasjad:

sõidukitüübi või sõidukitüüpide rühma peamised identifitseerimisandmed ja -parameetrid;

3.2.1.1.   sõidukitüübi, selle kere ja siselahenduse üldised skeemjoonised koos põhimõõtmetega. Sõitja turvavarustusega varustatud istmed peavad olema selgelt tähistatud ja nende paiknemine sõidukis peab olema täpselt mõõdus;

3.2.1.2.   sõiduki tühimass ja selle korral kehtivad teljekoormused;

3.2.1.3.   sõiduki raskuskeskme täpne asukoht tühimassi korral, koos mõõtmisaruandega. Raskuskeskme asukoha kindlaks määramiseks tuleb kasutada 3. lisas kirjeldatud mõõte- ja arvutusmeetodeid;

3.2.1.4.   sõiduki tegelik täismass ja selle korral kehtivad teljekoormused;

3.2.1.5.   raskuskeskme täpne asukoht sõiduki tegeliku täismassi korral, koos mõõtearuandega. Raskuskeskme asukoha kindlaks määramiseks tuleb kasutada 3. lisas kirjeldatud mõõte- ja arvutusmeetodeid;

kõik andmed ja teave, mis on vajalikud halvima juhtumi kriteeriumi hindamiseks sõidukitüüpide rühmas:

3.2.2.1.   etalonenergia (ER) väärtus, mis kujutab endast sõiduki massi (M), gravitatsioonikonstandi (g) ja sõiduki raskuskeskme kõrguse (h1) korrutist sõiduki ebastabiilse tasakaaluasendi seisu juures ümberminekukatse alguses (vt joonis 3),

kus:

M	=	Mk, sõidukitüübi tühimass juhul, kui puudub sõitja turvavarustus, või Mt, sõiduki tegelik täismass juhul, kui sõitja turvavarustus on paigaldatud, ja
Mt	=	Mk + k × Mm, kus k = 0,5,
h0	=	sõiduki raskuskeskme kõrgus (meetrites) valitud massiväärtuse (M) korral
t	=	sõiduki raskuskeskme perpendikulaarne kaugus (meetrites) pikisuunalisest vertikaalsest kesktasapinnast
B	=	perpendikulaarne vahemaa (meetrites) sõiduki pikisuunalise vertikaalse kesktasapinna ja pöörlemistelje vahel ümberminekukatse korral
g	=	gravitatsioonikonstant
h1	=	sõiduki raskuskeskme kõrgus (meetrites) sõiduki ebastabiilse lähteasendi korral kraavi horisontaalse alumise tasapinna suhtes;

3.2.2.2.   sõidukitüübi või sõidukitüüpide rühma pealisehitiste joonised ja üksikasjalik kirjeldus vastavalt 4. lisale;

3.2.2.3.   iga kinnitamiseks esitatud sõidukitüübi jääkruumi üksikasjalikud joonised vastavalt punktile 5.2;

3.2.3.   muu üksikasjalik dokumentatsioon, parameetrid ja andmed, vastavalt tootja poolt valitud tüübikinnituse katsemeetodile, nagu seda on kirjeldatud 5., 6., 7., 8. ja 9. lisas;

3.2.4.   liigendatud sõidukite korral tuleb kogu ülaltoodud teave esitada sõidukitüübi iga sektsiooni kohta eraldi, välja arvatud punktis 3.2.1.1 osutatud teave, mida nõutakse komplektse sõiduki puhul.

3.3.   Tehnilise teenistuse taotluse korral tuleb esitada komplektne sõiduk (või üks sõiduk iga sõidukitüübi kohta, kui tüübikinnitust taotletakse sõidukitüüpide rühmale) selle tühimassi, teljekoormuste, raskuskeskme asukoha ja kogu muude pealisehituse tugevuse seisukohast tähtsust omavate andmete ning teabe kontrollimiseks.

3.4.   Vastavalt tootja poolt valitud tüübikinnituse katsemeetodile tuleb tehnilisele teenistusele vastava taotluse esitamise korral üle anda kohased teimikud. Nende teimikute vorm ja arv lepitakse kokku tehnilise teenistusega. Varem katsetatud teimikute kohta tuleb esitada katsearuanded.

4.   TÜÜBIKINNITUS

4.1.   Kui käesoleva eeskirja alusel kinnitamiseks esitatud sõidukitüüp või sõidukitüüpide rühm vastab allpool punktis 5 esitatud nõuetele, antakse sellele sõidukitüübile kinnitus.

4.2.   Igale kinnitatud sõidukitüübile antakse tüübikinnitusnumber. Tüübikinnitusnumbri esimesed kaks numbrit (hetkel 01, osutades 01-seeria muudatustele) näitavad muudatuste seeriat, mis kajastavad eeskirja uusimaid olulisi tehnilisi muudatusi tüübikinnituse andmise kuupäeva seisuga. Kokkuleppe osapooled ei või anda sama tüübikinnitusnumbrit muule sõidukitüübile.

4.3.   Teade sõidukile tüübikinnituse andmise, kinnitamisest keeldumise või tüübikinnituse laiendamise kohta vastavalt käesolevale eeskirjale edastatakse seda eeskirja kohaldavatele leppeosalistele teatise vormi (vt 1. lisa) ja taotleja poolt kinnitamiseks esitatud jooniste ning skeemide vahendusel, tootja ja tehnilise teenistuse vahel kokkulepitud vormingus. Paberdokumendid peavad olema kokkuvolditavad A4 formaadi (210 mm × 297 mm) suuruseks.

Igale sõidukile, mis vastab käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud sõidukitüübile, tuleb kinnitada tüübikinnitusvormis osutatud hästi juurdepääsetavas kohas selgesti nähtav rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, mis koosneb järgmistest elementidest:

4.4.1.   ringiga ümbritsetud E-täht, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi eraldusnumber (1);

4.4.2.   punktiga 4.4.1 ette nähtud ringist paremal — käesoleva eeskirja number, millele järgneb R-täht, kriips ja tüübikinnitusnumber.

4.5.   Tüübikinnitusmärk peab olema selgesti loetav ja mittekustuv.

4.6.   Tüübikinnitusmärk peab asuma tootja paigaldatud sõiduki andmeplaadi läheduses või selle peal.

4.7.   Käesoleva eeskirja 2. lisas on esitatud tüübikinnitusmärgi näide.

5.   ÜLDISED SPETSIFIKATSIOONID JA NÕUDED

5.1.   Nõuded

Sõiduki pealisehitis peab olema piisavalt tugev tagamaks, et jääkruum ei saaks komplektse sõiduki ümberminekukatse käigus ja pärast seda kahjustada. See tähendab järgmist:

5.1.1.   sõiduki ükski osa, mis katse alguses asub väljaspool jääkruumi (nt postid, turvarõngad, pagasiriiulid), ei tohi katse käigus jääkruumi tungida. Ükskõik millised konstruktsiooniosad, mis algusest peale jääkruumis asuvad (nt püstkäsitoed, vaheseinad, kööginurgad, WCd), tuleb jääkruumi tungimise hindamisel jätta kõrvale;

jääkruumi ükski osa ei tohi ulatuda deformeerunud konstruktsiooni kontuurist väljapoole. Deformeerunud konstruktsiooni kontuur määratletakse järk-järgult, iga külgneva aknaposti ja/või ukseposti vahel. Kahe deformeerunud posti vaheline kontuur on teoreetiline pind, mida piiravad sirgjooned, mis ühendavad nende postide sisemisi kontuuripunkte, mis paiknesid enne ümberminekukatset samal kõrgusel põrandapinna kohal (vt joonis 1).

Joonis 1

Deformeerunud konstruktsiooni kontuuri spetsifikatsioon

5.2.   Jääkruum

Sõiduki jääkruumi ulatuse kindlaks määramiseks luuakse sõidukis vertikaalne põigitine tasapind, millel on joonistel 2.a ja 2.c kirjeldatud välispiirid, ning seda tasapinda liigutatakse kogu sõiduki pikkuse ulatuses (vt joonis 2.b) järgmisel viisil:

5.2.1.   punkt SR asub iga välimise edasi- või tagasisuunas paigutatud istme seljatoel (või istme eeldatavale asendile vastavas kohas), 500 mm kõrgusel istmealusest põrandast ja 150 mm kaugusel külgseina sisepinnast. Rattakoopaid ja põrandakõrguse muid variatsioone ei võeta arvesse. Samu mõõtmeid tuleb kasutada ka sissepoole suunatud istmete korral nende kesktasapindade suhtes;

5.2.2.   kui sõiduki kaks külge pole põrandalahenduse suhtes sümmeetrilised ja SR punktide kõrgus on seetõttu erinev, tuleb astet jääkruumi kahe põrandajoone vahel käsitleda sõiduki pikisuunalise vertikaalse kesktasapinnana (vt joonis 2.c);

5.2.3.   jääkruumi tagumiseks piiriks on vertikaalne tasapind 200 mm kõige tagumise välimise istme SR punktist tagapool või sõiduki tagaseina sisekülg, juhul kui see on alla 200 mm kõnealusest SR punktist tagapool.

Jääkruumi eesmiseks piiriks on vertikaalne tasapind 600 mm sõiduki eespoolsesse lõppasendisse reguleeritud kõige eesmise istme (reisija, personali või juhi) SR punktist eespool.

Kui kõige tagumine ja kõige eesmine iste sõiduki kahel küljel ei paikne samal põiksuunalisel tasapinnal, on jääkruumi pikkus külgedel erinev;

5.2.4.   jääkruum paikneb katkematult reisijate-, personali- ja juhiruumi(de) jääkruumi tagumise ning eesmise piirtasapinna vahel ja see määratakse kindlaks eespool nimetatud püstsuunalise põigitise tasapinna liigutamisega sõiduki pikkuse ulatuses mööda sirgjooni läbi SR punktide sõiduki mõlemal küljel. Kõige tagumise istme Sr punkti taga ja kõige eesmise istme Sr punkti ees on sirgjooned horisontaalsed;

5.2.5.   tootja võib halvima juhtumi simuleerimiseks sõidukitüüpide rühmas määrata jääkruumi, mis on konkreetse istmelahenduse korral nõutavast suurem, jätmaks varu kujunduslahenduste väljatöötamiseks tulevikus.

Joonis 2

Jääkruumi spetsifikatsioon

5.3.   Spetsifikatsioon: komplektse sõiduki ümberminekukatse kui tüübikinnituse põhimeetod

Ümberminekukatse on külgsuunalise kallutamise katse (vt joonis 3), mis seisneb järgmises:

5.3.1.   blokeeritud vedrustusega komplektne sõiduk seisab kallutusplatvormil, seda kallutatakse aeglaselt ebastabiilsesse tasakaaluasendisse. Kui sõidukitüüp ei ole varustatud sõitja turvavarustusega, katsetatakse seda tühimassi juures. Kui sõidukitüüp on varustatud sõitja turvavarustusega, katsetatakse seda sõiduki tegeliku täismassi juures;

5.3.2.   ümberminekukatse algab sõiduki ebastabiilse asendi juures, nurkkiirus on null ja pöörlemistelg kulgeb läbi ratta ja maapinna puutepunktide. Sellel hetkel on sõidukile iseloomulik etalonenergia ER (vt punkt 3.2.2.1 ning joonis 3);

5.3.3.   sõiduk läheb ümber ja kukub kraavi, millel on horisontaalne, kuiv ja sile betoonpõhi ning mille nimisügavuseks on 800 mm;

5.3.4.   komplektse sõiduki ümberminekukatse kui põhilise tüübikinnituskatse üksikasjalik tehniline spetsifikatsioon on esitatud 5. lisas.

Joonis 3

Komplektse sõiduki ümberminekukatse spetsifikatsioon; kujutatud on raskuskeskme kulgemisteed lähteasendist (ebastabiilsest tasakaaluasendist) alates

5.4.   Võrdväärsete tüübikinnituskatsete spetsifikatsioonid

Komplektse sõiduki ümberminekukatse asemel võib tootja omal äranägemisel valida ühe järgmistest võrdväärsetest tüübikinnituse katsemeetoditest:

5.4.1.   komplektse sõiduki suhtes esindavate keresektsioonide ümberminekukatse, vastavalt spetsifikatsioonidele 6. lisas;

5.4.2.   keresektsioonide kvaasistaatilised koormuskatsed vastavalt spetsifikatsioonidele 7. lisas;

5.4.3.   komponendikatsete tulemustel põhinevad kvaasistaatilised arvutused vastavalt spetsifikatsioonidele 8. lisas;

5.4.4.   komplektse sõiduki ümberminekukatse arvutisimulatsioon dünaamiliste arvutuste kaudu, vastavalt spetsifikatsioonidele 9. lisas;

5.4.5.   põhimõtteliselt tuleb võrdväärset tüübikinnituse katsemeetodit rakendada nii, et see oleks esindav 5. lisas määratletud põhilise ümberminekukatse suhtes. Kui tootja poolt valitud võrdväärne tüübikinnituse katsemeetod ei võimalda sõiduki mõne eriomaduse või -konstruktsiooni arvessevõtmist (nt katusele paigaldatud õhukonditsioneer, vöörööpa kõrgusemuudatused, katusekõrguse muudatused), võib tehniline teenistus nõuda 5. lisas määratletud ümberminekukatse läbiviimist komplektse sõidukiga.

5.5.   Liigendbusside katsetamine

Liigendsõiduki korral peab sõiduki iga liigendamata sektsioon vastama punktis 5.1 esitatud üldnõuetele. Liigendsõiduki iga liigendamata sektsiooni võib katsetada eraldi või koos, nagu kirjeldatud 5. lisa punktis 2.3 või 3. lisa punktis 2.6.7.

5.6.   Ümberminekukatse suund

Ümberminekukatse viiakse läbi sõiduki sellel küljel, mis on jääkruumi seisukohast ohtlikum. Otsuse võtab vastu tehniline teenistus tootja ettepaneku põhjal, pöörates tähelepanu vähemalt järgmisele:

5.6.1.   raskuskeskme külgsuunaline ekstsentrilisus ja selle mõju etalonenergiale sõiduki ebastabiilse lähteasendi korral (vt punkt 3.2.2.1);

5.6.2.   jääkruumi asümmeetria (vt punkt 5.2.2);

5.6.3.   sõiduki kahe külje erinevad, asümmeetrilised konstruktsioonilised omadused ja vaheseinte või sisebokside (nt garderoob, WC, kööginurk) poolt pakutav tugi. Ümberminekukatse suunaks valitakse külg, mille tugi on väiksem.

6.   SÕIDUKI TÜÜBIKINNITUSE MUUTMINE JA LAIENDAMINE

Igast kinnitatud sõidukitüübi muudatusest tuleb teatada tüübikinnituse andnud ametiasutusele. Seejärel võib see ametiasutus:

6.1.1.   nõustuda, et tehtud muudatustega ei kaasne märgatavat mõju ning et muudetud sõidukitüüp vastab jätkuvalt käesoleva eeskirja nõuetele ja kujutab endast koos kinnitatud sõidukitüübiga sõiduki tüüpkonna osa, või

6.1.2.   nõuda katsetuste eest vastutavalt tehniliselt teenistuselt katsete protokolli, tõendamaks et uus sõidukitüüp vastab käesoleva eeskirja nõuetele ja kujutab endast koos kinnitatud sõidukitüübiga sõiduki tüüpkonna osa, või

6.1.3.   keelduda tüübikinnituse laiendamisest ja nõuda uue tüübikinnitusmenetluse läbiviimist.

Tüübikinnitusasutuse ja tehnilise teenistuse otsused peavad põhinema halvima juhtumi kolmikkriteeriumil:

6.2.1.   konstruktsiooni kriteerium tähendab seda, kas pealisehitist on muudetud või mitte (vt 4. lisa). Kui muudatusi ei ole või kui uus pealisehitis on tugevam, on see positiivne;

6.2.2.   energiakriteerium tähendab seda, kas etalonenergiat on muudetud või mitte. Kui uuel sõidukitüübil on kinnitatud sõidukitüübiga võrdne või sellest väiksem etalonenergia, on see positiivne;

6.2.3.   jääkruumi kriteerium põhineb jääkruumi välispiiridel. Kui uue sõidukitüübi jääkruum mahub tervenisti kinnitatud sõidukitüübi jääkruumi piiridesse, on see positiivne.

6.3.   Kui kõigi kolme punktis 6.2 kirjeldatud kriteeriumi muudatused on positiivsed, võetakse tüübikinnituse laiendus vastu edasise uurimiseta.

Kui kõik kolm vastust on negatiivsed, tuleb läbi viia uus tüübikinnitusmenetlus.

Kui osa vastustest on positiivsed ja osa negatiivsed, on tarvis täiendavat uurimist (nt katsed, arvutused, struktuurianalüüs). Nõutavad uurimistoimingud määrab kindlaks tootjaga koostööd tegev tehniline teenistus.

6.4.   Tüübikinnituse andmisest või sellest keeldumisest (märkides soovitavad muudatused) tuleb käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppe pooltele teada anda punktis 4.3 kindlaks määratud korras.

6.5.   Tüübikinnituse laienduse andnud pädev asutus annab igale laiendusega seoses väljastatud teatisele seerianumbri.

7.   TOODANGU VASTAVUS NÕUETELE

7.1.   Toodangu vastavust kinnitava menetluse läbiviimisel järgitakse kokkuleppe 2. liitega (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) kehtestatud korda.

7.2.   Iga käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse saanud sõiduk peab olema toodetud nii, et ta vastaks tüübikinnitusele ja eespool punktis 5. esitatud nõuetele. Kontrollitakse vaid neid elemente, mis tootja on nimetanud pealisehitise osaks.

7.3.   Tüübikinnitusasutused teevad kontrollkäike üldiselt kord kahe aasta jooksul. Kui mõne niisuguse külastuse käigus avastatakse mittevastavusi, võib tüübikinnitusasutus kontrollkäikude sagedust suurendada, et taastada tootmise vastavus nõuetele nii kiiresti kui võimalik.

8.   KARISTUSED NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL

8.1.   Kui punktis 7. kehtestatud nõudeid ei järgita, võidakse sõidukitüübile käesoleva eeskirja kohaselt antud tüübikinnitus tühistada.

8.2.   Kui käesolevat eeskirja kohaldav leppeosaline tühistab tüübikinnituse, mille ta on varem andnud, teavitab ta sellest viivitamata teisi käesolevat eeskirja kohaldavaid leppeosalisi, kasutades selleks allkirja ja kuupäevaga varustatud tüübikinnitusvormi, mille lõppu on suurte tähtedega kirjutatud märge „TÜÜBIKINNITUS TÜHISTATUD”.

9.   TOOTMISE LÕPLIK LÕPETAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse saanud sõidukitüübi tootmise, peab ta sellest teavitama tüübikinnituse andnud asutust. Pärast asjaomase teatise saamist teavitab kõnealune asutus sellest teisi käesolevat eeskirja kohaldavaid leppeosalisi, kasutades selleks allkirja ja kuupäevaga varustatud tüübikinnitusvormi, mille lõppu on suurte tähtedega kirjutatud märge „TOOTMINE LÕPLIKULT LÕPETATUD”.

10.   ÜLEMINEKUSÄTTED

10.1.   01-seeria muudatuste ametlikust jõustumiskuupäevast alates ei saa käesolevat eeskirja kohaldavad leppeosalised keelduda EMK tüübikinnituse andmisest käesoleva eeskirja alusel, mis sisaldab 01-seeria muudatusi.

10.2.   60 kuud pärast nimetatud jõustumiskuupäeva annavad käesolevat eeskirja kohaldavad leppeosalised uutele sõidukitüüpidele EMK tüübikinnituse käesolevas eeskirjas sätestatud kujul vaid siis, kui kinnitatav sõidukitüüp vastab käesoleva eeskirja nõuetele, mis sisaldab 01-seeria muudatusi.

10.3.   Käesolevat eeskirja kohaldavad leppeosalised ei saa keelduda tüübikinnituste laiendamisest käesoleva eeskirja eelmiste muudatuste seeria alusel.

10.4.   Eeskirja esialgse versiooni kohased EMK tüübikinnitused ja kõikide tüübikinnituste laiendused, mis anti enne 60 kuu möödumist muudatuste seeria jõustumiskuupäevast, säilitavad kehtivuse vastavalt punktile 10.6. Kui eeskirja eelmise versiooni — kuni 01-seeria muudatusteni — alusel tüübikinnituse saanud sõidukitüüp vastab käesoleva eeskirja nõuetele, mis sisaldab 01-seeria muudatusi, peab tüübikinnituse andnud leppeosaline teavitama sellest teisi käesolevat eeskirja kohaldavaid leppeosalisi.

10.5.   Käesolevat eeskirja kohaldavad leppeosalised ei saa keelduda riikliku tüübikinnituse andmisest sõidukitüübile, mis on saanud kinnituse käesoleva eeskirja alusel, mis sisaldab 01-seeria muudatusi.

10.6.   Käesolevat eeskirja kohaldavad leppeosalised võivad 144 kuud pärast 01-seeria muudatuste jõustumiskuupäeva keelduda niisuguse sõiduki esmakordsest riiklikust registreerimisest (esmakordsest kasutuselevõtust), mis ei vasta käesoleva 01-seeria muudatusi sisaldava eeskirja nõuetele.

11.   TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE JA TÜÜBIKINNITUSI ANDVATE AMETIASUTUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad leppeosalised peavad edastama Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadile tüübikinnituskatsete läbiviimise eest vastutavate tehniliste teenistuste ja tüübikinnitusi andvate ametiasutuste nimed ja aadressid. Teistes riikides välja antud tüübikinnituste, tüübikinnituse laiendamise, keeldumise või tüübikinnituste tühistamise kohta tuleb saata vormikohased teated kõigile käesolevas leppes osalevatele haldusasutustele.

---

(1)  1 — Saksamaa, 2 — Prantsusmaa, 3 — Itaalia, 4 — Madalmaad, 5 — Rootsi, 6 — Belgia, 7 — Ungari, 8 — Tšehhi Vabariik, 9 — Hispaania, 10 — Serbia ja Montenegro, 11 — Ühendkuningriik, 12 — Austria, 13 — Luksemburg, 14 — Šveits, 15 — (vaba), 16 — Norra, 17 — Soome, 18 — Taani, 19 — Rumeenia, 20 — Poola, 21 — Portugal, 22 — Venemaa Föderatsioon, 23 — Kreeka, 24 — Iirimaa, 25 — Horvaatia, 26 — Sloveenia, 27 — Slovakkia, 28 — Valgevene, 29 — Eesti, 30 — (vaba), 31 — Bosnia ja Hertsegoviina, 32 — Läti, 33 — (vaba), 34 — Bulgaaria, 35 — (vaba), 36 — Leedu, 37 — Türgi, 38 — (vaba), 39 — Aserbaidžaan, 40 — endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 41 — (vaba), 42 — Euroopa Ühendus (tüübikinnitusi annavad selle liikmesriigid, kasutades oma vastavat Euroopa Majanduskomisjoni sümbolit), 43 — Jaapan, 44 — (vaba), 45 — Austraalia, 46 — Ukraina, 47 — Lõuna-Aafrika, 48 — Uus-Meremaa, 49 — Küpros, 50 — Malta ja 51 — Korea Vabariik. Järgmised numbrid antakse teistele riikidele sellises kronoloogilises järjekorras, nagu nad ratifitseerivad kokkuleppe, milles käsitletakse ratassõidukitele ning nendele paigaldatavatele ja/või nendel kasutatavatele seadmetele ja osadele ühtsete tehnonõuete kehtestamist ja kõnealuste nõuete alusel väljastatud tüübikinnituste vastastikust tunnustamist, või ühinevad sellega ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär edastab antud numbrid leppeosalistele.

---

---

---

---

---

---

---

---

---

---