(1)

Määruses (EÜ) nr 3223/94 on sätestatud vastavalt mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustele kriteeriumid, mille alusel komisjon kehtestab kindlad impordiväärtused kolmandatest riikidest importimisel käesoleva määruse lisas sätestatud toodete ja ajavahemike puhul.

(2)

Kooskõlas eespool nimetatud kriteeriumidega tuleb kehtestada kindlad impordiväärtused käesoleva määruse lisas sätestatud tasemetel,

(1)

Nõukogu 22. veebruari 2007. aasta määruses (EÜ) nr 733/2007, mis käsitleb Euroopa Ühenduse ja Kanada vahelise kokkuleppe (GATT 1994 XXIV artikli lõike 6 kohaste läbirääkimiste lõpuleviimise kohta) rakendamist ning millega muudetakse ja täiendatakse määruse (EMÜ) nr 2658/87 (tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta) I lisa, (3) on ette nähtud CN-koodi 2309 90 alla kuuluvate teatavate loomasöödana kasutatavate toodete imporditariifikvoot ja 7protsendiline väärtuseline tollimaks.

(2)

Komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruses (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, (4) koondati halduseeskirjad, mida kohaldatakse tollideklaratsioonide esitamise ajalise järjestuse põhjal kasutatavate tariifikvootide suhtes ning sooduskorra alusel toimuva impordi järelevalve suhtes. Selleks et hallata uut tariifikvooti samalaadsete kvootidega kooskõlastatult, peab seda haldama sama korra alusel.

(3)

Seetõttu tuleks komisjoni määrust (EÜ) nr 2133/2001 (5) vastavalt muuta.

(4)

Käesolevas määruses ettenähtud meetmed on kooskõlas teraviljaturu korralduskomitee arvamusega,

(1)

Ajavahemikus 9.–20. juuli 2007 esitati pädevale asutusele määruse (EÜ) nr 950/2006 või komisjoni 13. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1832/2006 (milles sätestatakse suhkrusektori üleminekumeetmed seoses Bulgaaria ja Rumeenia ühinemisega) (3) kohaselt impordilitsentside taotlused, milles taotletud üldkogus on võrdne järjekorranumbri 09.4346 (2006–2007) jaoks saada oleva kogusega või ületab seda.

(2)

Kõnealuseid asjaolusid arvestades peaks komisjon kindlaks määrama jaotuskoefitsiendi, mis võimaldab litsentse välja anda võrdeliselt saada oleva üldkogusega, ning teavitama liikmesriike, et vastav piirmäär on saavutatud,

(1)

Vastavalt Bulgaaria ja Rumeenia ühinemisakti artiklile 42 võib komisjon võtta üleminekumeetmeid, kui need üleminekumeetmed on vajalikud, et lihtsustada üleminekut uutes liikmesriikides kehtivalt korralt ühenduse veterinaar- ja fütosanitaareeskirjade kohaldamisest tulenevale korrale. Kõnealuste eeskirjade hulka kuuluvad metsapaljundusmaterjali turustamisega seotud eeskirjad.

(2)

Nõukogu 22. detsembri 1999. aasta direktiiviga 1999/105/EÜ (metsapaljundusmaterjali turustamise kohta) (1) on ette nähtud, et metsapaljundusmaterjali võib turustada vaid juhul, kui kõnealuse direktiivi artikli 6 lõigete 1 ja 3 nõuded on täidetud.

(3)

Direktiiviga 1999/105/EÜ on lubatud enne 1. jaanuari 2003 kogutud metsapaljundusmaterjali turustamine kuni varude lõppemiseni.

(4)

Bulgaaria ja Rumeenia on teavitanud komisjoni ja teisi liikmesriike ajavahemikul 1. jaanuarist 2003 kuni 31. detsembrini 2006 nende territooriumil toodetud metsapaljundusmaterjali varude olemasolust. Niisuguse materjali turustamine on lubatud ainult juhul, kui tehakse erand direktiivi 1999/105/EÜ sätetest.

(5)

Et võimaldada kõnealustel riikidel turustada ajavahemikul 1. jaanuarist 2003 kuni 31. detsembrini 2006 toodetud metsapaljundusmaterjali varusid, tuleks neil 31. detsembrini 2009 lubada oma territooriumil turustada paljundusmaterjali, mis on toodetud eespool nimetatud ajavahemikus kooskõlas tootmise ajal kehtinud riiklike sätetega.

(6)

Etikettidel ja saatedokumentidel peab olema selgelt märgitud, et sellist materjali võib turustada ainult liikmesriigis, kus see on toodetud.

(7)

Käesoleva otsusega ettenähtud meetmed on kooskõlas põllumajanduse, aianduse ja metsanduse seemnete ja paljundusmaterjali alalise komitee arvamusega,

(1)

Euroopa Ülemkogu võttis 12. detsembril 2003. aastal vastu Euroopa julgeolekustrateegia, milles kutsutakse üles arendama välja tõhusal mitmepoolsusel põhinev rahvusvaheline kord. Ülemaailmseid ohte, ülemaailmseid turge ja ülemaailmset meediat omavas maailmas sõltuvad ELi julgeolek ja heaolu üha rohkem tõhusast mitmepoolsest süsteemist. ELi eesmärk on tugeva rahvusvahelise üldsuse, hästitoimivate rahvusvaheliste institutsioonide ja reeglitepõhise rahvusvahelise korra loomine.

(2)

ELi julgeolekustrateegias tunnistatakse, et rahvusvaheliste suhete põhimõtteliseks aluseks on ÜRO põhikiri. Euroopa jaoks on esmatähtis ÜRO tugevdamine, andes talle piisava varustuse, et ta saaks täita oma kohustusi ja tõhusalt tegutseda.

(3)

Ülemääraseid kahjustusi tekitavate või valimatu toimega tavarelvade kasutamise keelustamist ja piiramist käsitlev ÜRO konventsioon, mis on sõlmitud 10. oktoobril 1980 Genfis ja mida on muudetud 21. detsembril 2001 ning mida tuntakse ka kui teatavate tavarelvade konventsiooni, reguleerib teatavate tavarelvade kasutamist relvastatud konfliktides, mis usutavalt põhjustavad võitlejatele ülemääraseid kannatusi või kahjustavad valimatult tsiviilelanikke. Teatavate tavarelvade konventsioon tugineb rahvusvahelise õiguse põhimõttele, et relvakonflikti osapoolte õigus valida sõjapidamise meetodeid ja vahendeid ei ole piiramatu, ning põhimõttele, mis keelab relvakonfliktides sellise iseloomuga relvade, laskemoona ja materjalide ning sõjapidamise meetodite kasutamist, mis põhjustavad ülemääraseid vigastusi või asjatuid kannatusi.

(4)

ÜRO Peaassamblee võttis 6. detsembril 2006. aastal vastu resolutsiooni teatavate tavarelvade konventsiooni kohta, milles kutsutakse kõiki riike, kes seda veel teinud ei ole, üles võtma kõik meetmed, et võimalikult kiiresti ühineda teatavate tavarelvade muudetud konventsiooni ja selle protokollidega, eesmärgiga saavutada võimalikult kiiresti võimalikult ulatuslik ühinemine nende instrumentidega ja seega nende ülemaailmne kohaldamine.

(5)

Viimati võeti teatavate tavarelvade konventsiooni juurde kuuluv protokoll, V protokoll sõdadest mahajäänud lõhkekehade kohta, vastu 28. novembril 2003 teatavate tavarelvade konventsiooni osalisriikide kohtumisel („V protokoll”). V protokoll, mis on esimene lõhkemata ja mahajäetud lahingumoona probleemi käsitlev instrument, mille üle peeti mitmepoolseid läbirääkimisi, on mõeldud kõrvaldamaks oht, mida põhjustab selline sõjapärand rahvastikule, kes vajab arengu- ja humanitaarabitöötajate poolt kohapeal nende abistamiseks tehtavat tööd. Alates selle vastuvõtmisest on 32 riiki teavitanud ÜRO peasekretäri, kes on teatavate tavarelvade konventsiooni hoiulevõtja, oma nõusolekust ühineda V protokolliga. Tulenevalt teatavate tavarelvade konventsiooni artikli 5 lõikest 3 jõustus V protokoll 12. novembril 2006. V protokolli jõustumine näitab seda, et teatavate tavarelvade konventsioonil on potentsiaali muutuda dünaamiliseks instrumendiks, mis järgib tehnoloogilist edasiminekut relvastuses ja relvakonfliktide iseloomu ja läbiviimise arengut.

(6)

Vaatamata suurtele edusammudele konventsiooni ülemaailmse kohaldamise suunas, ei ole peaaegu pooled ÜRO liikmesriigid teatavate tavarelvade konventsiooni ega selle lisaprotokolle ratifitseerinud või nendega muul viisil ühinenud. Ühinenuid on vähe Aafrikas, Aasias, eelkõige Kagu-Aasias, ja Lähis-Idas. Ometi on pooled riikidest, kes ei ole veel teatavate tavarelvade konventsiooni osalised, mõjutatud miinidest ja sõdadest mahajäänud lõhkekehadest. Ajavahemikul 2006–2011 on jätkuvalt osalisriikide prioriteediks teatavate tavarelvade konventsiooni ja selle lisaprotokollide ülemaailmne kohaldamine.

(7)

7.–17. novembril 2006 Genfis toimunud teatavate tavarelvade konventsiooni osalisriikide kolmandal läbivaatamiskonverentsil võeti vastu konventsiooni ülemaailmse kohaldamise edendamist käsitlev tegevuskava, milles on kehtestatud eesmärgid tugevdada teatavate tavarelvade konventsiooni ja selle lisaprotokollide rakendamist, edendada konventsiooni ülemaailmset kohaldamist ja tõhusamat koostööd osalisriikide vahel ning millega loodi toetusprogramm.

(8)

Konventsiooni ülemaailmse kohaldamise edendamist käsitlevas tegevuskavas määratakse kindlaks oluline roll, mida täidavad rahu ja desarmeerimise alased ÜRO piirkondlikud keskused ning samuti vajadusel piirkondlikud organisatsioonid piirkondlike tegevuste kooskõlastamisel, võttes arvesse iga piirkonna iseärasusi, peamiselt nendes piirkondades, kus teatavate tavarelvade konventsiooniga ühinenud riike on vähe.

(9)

Finants- ja haldusraamistiku lepingus, mis sõlmiti ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja teiselt poolt ÜRO vahel, sätestatakse raamistik ÜRO ja ühenduse vahelise koostöö, sealhulgas programmidega seotud partnerluse tõhustamiseks,