I EÜ asutamislepingu / Euratomi asutamislepingu kohaselt vastu võetud aktid, mille avaldamine on kohustuslik

22.6.2007

Euroopa Liidu Teataja

L 161/1

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 700/2007,

11. juuni 2007,

kuni kaheteist kuu vanuste veiste liha turustamise kohta

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 37 lõiget 2,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust,

ning arvestades järgmist:

(1)

Nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1254/1999 (veise- ja vasikalihaturu ühise korralduse kohta) (1) artikli 2 teises lõigus koostoimes kõnealuse artikli esimese lõigu punktiga b sätestatakse, et nõukogu võtab vastu veise- ja vasikaliha tootmis-, töötlemis- ja turustuskorralduse edendamise meetmeid käsitlevad üldeeskirjad.

(2)	Kuni kaheteist kuu vanuste veiste tootmissüsteemid ja loomade omadused nende tapmise hetkel on liikmesriigiti sageli erinevad. Ühenduse peamistel tarbijaturgudel turustatakse eri tootmissüsteeme kasutades saadud liha enamasti ühtse müüginimetuse all.

(3)	Kogemused näitavad, et kõnealune praktika võib häirida kaubavahetust ja soodustada kõlvatut konkurentsi. Seetõttu on sellel otsene mõju siseturu loomisele ja toimimisele.

(4)	Selline tegevus võib tekitada segadust ka tarbijate jaoks ning neid eksitusse viia.

(5)

Et parandada siseturu toimimist, tuleks korraldada kuni kaheteist kuu vanuste veiste liha turustamine võimalikult läbipaistvalt. See võimaldaks ka vastavat tootmist paremini korraldada. Selleks tuleks täpsustada kuni kaheteist kuu vanuste veiste liha turustamisel kasutatavad müüginimetused kõigi liikmesriikide ametlikes keeltes. Seeläbi paraneb ka tarbijate juurdepääs teabele.

(6)

Teatavatel juhtudel on kuni kaheteist kuu vanuste veiste liha kaitstud nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 510/2006 põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta. (2) Liha turustatakse kaitstud tähiste ja nimetuste all ning seetõttu saavad ettevõtjad ja tarbijad selle täpselt tuvastada. Seega ei tohiks käesoleva määruse sätted mõjutada määrusega (EÜ) nr 510/2006 kaitstud nimetusi.

(7)	Mitmesugused uuringud on näidanud, et liha organoleptilised omadused, näiteks pehmus, maitse ja värv, sõltuvad loomade vanusest ja söödast.

(8)	Lähtudes 2005. aastal komisjoni korraldatud avaliku arutelu tulemustest, teatas enamik tarbijaid, et loomade vanus ja neile antud sööt on liha omaduste kindlaksmääramisel olulised kriteeriumid. Loomade tapakaal seevastu tundub olevat vähem oluline.

(9)	Kuni kaheteist kuu vanuste loomade puhul kasutatud tootmissüsteemid ja söödatüübid on seotud loomade tapavanusega. Tapavanust on lihtsam kontrollida kui kasutatud söödatüüpi. Seega peaks nõutava läbipaistvuse saavutamiseks piisama eri müüginimetuste kasutamisest sõltuvalt loomade vanusest.

(10)

Samade arutelude tulemused näitavad, et suurema osa tarbijate arvates kuuluvad kuni kaheksa kuu vanused loomad eraldi kategooriasse. Kõnealust vanusepiiri kasutatakse ka nõukogu 29. septembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1782/2003 (millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks) (3) artiklis 130 kõnealuste loomade tapatoetuse abikõlblikkuse kindlaksmääramiseks. Seega tuleks nimetatud vanusepiiri kasutada selleks, et jagada kuni kaheteist kuu vanuste loomade kategooria kaheks alamkategooriaks.

(11)	Arutelude käigus selgus ka, et eri liikmesriikides võivad tarbijate ootused sama müüginimetuse puhul olla erinevad. Seega tundub mõistlik arvestada müüginimetuste valikul võimalikult palju tavasid ja kultuuritraditsioone, et aidata tarbijatel teha nende ootustele vastav valik.

(12)	Samuti tuleks sätestada kuni kaheteist kuu vanuste veiste liha tähistamine nende kategooriale vastava tähe abil.

(13)

Ettevõtjad, kes soovivad täiendada käesolevas määruses sätestatud müüginimetusi vabatahtliku lisateabega, peaksid tegema seda vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuli 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1760/2000 (veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi loomise, veiseliha ja veiselihatoodete märgistamise) (4) artiklites 16 ja 17 sätestatud menetlusele.

(14)

Selleks et tagada etiketil esitatud teabe korrektne kasutamine vastavalt käesolevale määrusele, tuleks kõikides tootmis- ja turustusetappides registreerida etiketil oleva teabe õigsuse kontrollimist võimaldavad andmed. Selleks võib kohaldada komisjoni 25. augusti 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1825/2000, milles sätestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1760/2000 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses veiseliha ja veiselihatoodete märgistamisega (5) artiklis 1 osutatud registreerimissüsteemi, seda vajaduse korral kohandades.

(15)	Liikmesriigid peaksid nimetama pädevad asutused käesolevas määruses ette nähtud tingimuste täitmise kontrollide läbiviimiseks, ning tuleks sätestada, et komisjon tagab kõnealuste tingimuste täitmise, kasutades vajadusel kohapealseid kontrolle.

(16)	Järjepidevuse kindlustamiseks tuleks ette näha sätted tagamaks, et kolmandatest riikidest imporditud liha vastab käesoleva määruse tingimustele. Seetõttu, kui kontrolli teostab väline sõltumatu organ, peab ta tagama kõik oskused ning täieliku erapooletuse ja objektiivsuse.

(17)	Liikmesriigid peaksid kehtestama käesoleva määruse sätete rikkumise korral kohaldatavaid sanktsioone käsitlevad eeskirjad ja tagama nende rakendamise. Kõnealused sanktsioonid peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(18)	Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused, (6)

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Eesmärk ja reguleerimisala

1. Käesolevas määruses sätestatakse kuni kaheteist kuu vanuste veiste liha turustamise tingimused ühenduses, eelkõige kasutatavad müüginimetused.

Määrust kohaldatakse kas ühenduses toodetud või kolmandatest riikidest imporditud pärast 1. juulit 2008 tapetud kuni kaheteist kuu vanuste veiste liha suhtes.

2. Käesoleva määruse kohaldamine ei piira nõukogu 24. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1183/2006 (ühenduse täiskasvanud veiste rümpade klassifitseerimisskaala kohta) (7) kohaldamist.

3. Käesolevat määrust ei kohaldata veiste liha suhtes, mille kohta on enne 29. juunit 2007 registreeritud kaitstud päritolunimetus või kaitstud geograafiline tähis vastavalt määrusele (EÜ) nr 510/2006.

Artikkel 2

Mõiste

Käesoleva määruse kohaldamisel tähendab mõiste „liha” kuni kaheteist kuu vanuste veiste rümpasid tervikuna, kondiga ja kondita liha ning viilutatud või viilutamata rupsi, mis on ette nähtud inimtoiduks ning mida pakutakse värskelt, külmutatult või sügavkülmutatult ning mis on pakitud või pakkimata.

Artikkel 3

Veiste kategooriatesse liigitamine tapamajas

Tapmise ajal liigitavad ettevõtjad artikli 8 lõikes 1 osutatud pädeva asutuse järelevalve all kõik kuni kaheteist kuu vanused veised ühte I lisas loetletud kategooriatest.

Artikkel 4

Müüginimetused

1. Müüginimetus on nimetus, millega toiduaineid müüakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/13/EÜ (toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta) (8) artikli 5 lõike 1 tähenduses.

Kuni kaheteist kuu vanuste veiste liha turustatakse liikmesriikides üksnes II lisas loetletud kõigi liikmesriikide jaoks kehtestatud müüginimetus(t)e all.

Esimeses lõigus osutatud müüginimetusi võib täiendada, märkides vastava lihatüki või rupsi nime või nimetuse.

2. II lisa A osas loetletud müüginimetusi ning nendest müüginimetustest tuletatud mis tahes uut nime võib kasutada üksnes siis, kui kõik käesolevas määruses sätestatud tingimused on täidetud.

Eelkõige ei kasutata sõnu „veau”, „telecí”, „Kalb”, „μοσχάρι”, „ternera”, „kalv”, „veal”, „vitello”, „vitella”, „kalf”, „vitela” ja „teletina” üle kaheteist kuu vanuste veiste liha müüginimetuses ega etiketil.

Artikkel 5

Kohustuslik teave etiketil

1. Ilma et see piiraks direktiivi 2000/13/EÜ artikli 3 lõike 1 ja määruse (EÜ) nr 1760/2000 artiklite 13, 14 ja 15 kohaldamist, märgistavad ettevõtjad kuni kaheteist kuu vanuste veiste liha igas tootmis- ja turustamisetapis järgmise teabega:

a)	loomade tapavanus, mis on vastavalt konkreetsel juhule esitatud kas kujul „tapavanus: kuni 8 kuud”, kui loomad on 8 kuu vanused või nooremad, või „tapavanus: 8 kuni 12 kuud”, kui loomad on enam kui kaheksa kuu vanused, kuid mitte vanemad kui 12 kuud;

b)	müüginimetus vastavalt käesoleva määruse artiklile 4.

Erandina lõigust a võivad ettevõtjad siiski igas tootmis- ja turustusetapis (välja arvatud lõpptarbijale väljastamise etapp) asendada tapavanuse kategooriat tähistava tähega, mis on määratletud käesoleva määruse I lisas.

2. Kuni kaheteist kuu vanuste veiste liha puhul, mis esitatakse lõpptarbijale müügiks jaemüügikohtades eelnevalt pakendamata kujul, kehtestavad liikmesriigid eeskirjad, mille kohaselt tuleb lõikes 1 osutatud teavet esitada.

Artikkel 6

Vabatahtlik teave etiketil

Ettevõtjad võivad täiendada artiklis 5 osutatud kohustuslikku teavet määruse (EÜ) nr 1760/2000 artiklis 16 või 17 sätestatud menetluse kohaselt heaks kiidetud vabatahtliku teabega.

Artikkel 7

Registreerimine

Artiklites 5 ja 6 sätestatud etiketil esitatava teabe õigsuse tagamiseks registreerivad ettevõtjad igas kuni kaheteist kuu vanuste veiste liha tootmis- ja turustusetapis eelkõige järgmise teabe:

a)	loomade identifitseerimisnumber ja sünniaeg (üksnes tapamaja tasandil);

b)	viitenumber, mis võimaldab tõendada seost ühelt poolt liha päritolu ja teiselt poolt liha etiketil esitatud müüginimetuse, tapavanuse ja kategooriat tähistava tähe vahel;

c)	loomade ja liha ettevõttesse saabumise ja sealt väljumise kuupäev, et tagada seos saabumiste ja väljumiste vahel.

Artikkel 8

Ametlik kontroll

1. Liikmesriigid nimetavad enne 1. juulit 2008 pädeva asutuse või asutused, kes vastutavad käesoleva määruse kohaldamise kontrollimiseks läbi viidava ametliku kontrolli eest ja teavitavad sellest komisjoni.

2. Ametlikke kontrolle viib läbi lõikes 1 nimetatud pädev asutus kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruses (EÜ) nr 882/2004 (ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks) (9) sätestatud üldpõhimõtetega.

3. Komisjon tagab koos pädevate asutustega, et liikmesriigid järgivad käesoleva määruse sätteid.

Komisjoni eksperdid teostavad vajadusel koos asjaomaste pädevate asutustega ja liikmesriikide ekspertidega kohapealseid kontrolle, et veenduda käesoleva määruse rakendamises.

Liikmesriik, kelle territooriumil kontroll toimub, osutab komisjonile tema ülesannete täitmiseks vajalikku abi.

Artikkel 9

Kolmandatest riikidest imporditud liha

1. Kolmandatest riikidest imporditud kuni kaheteist kuu vanuste veiste liha turustatakse ühenduses vastavalt käesolevale määrusele.

2. Kolmanda riigi ettevõtjad, kes soovivad tuua ühenduse turule lõikes 1 osutatud liha, võimaldavad oma tegevust kontrollida asjaomase kolmanda riigi määratud pädeval asutusel või selle puudumisel välisel sõltumatul organil. Sõltumatu organ peab täielikult tagama Euroopa standardis EN 45011 või ISO/IEC juhendis 65 (toodete sertifitseerimise süsteemidega tegelevate asutuste üldnõuded) sätestatud tingimuste järgimise.

Määratud pädev asutus või väline sõltumatu organ tagab käesoleva määruse nõuete täitmise.

Artikkel 10

Sanktsioonid

Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad sanktsioonide kohta, mida rakendatakse käesoleva määruse sätete rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Ettenähtud sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad sanktsioone puudutavatest sätetest komisjonile hiljemalt 1. juuliks 2009 ja annavad viivitamata teada nende edaspidistest muudatustest.

Artikkel 11

Rakendusmeetmed

1. Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed võetakse artikli 12 lõikes 2 sätestatud menetlusega. Need meetmed hõlmavad eelkõige:

a)	I lisas defineeritud kategooriat tähistava tähe märkimise praktilist korda, mis käsitleb kasutatud kirja paigutust ja suurust;

b)	artiklis 9 osutatud liha importi kolmandatest riikidest, mis käsitleb käesoleva määruse järgimise kontrolli korda.

2. II lisa B osas võib teha muudatusi kooskõlas artikli 12 lõikes 2 osutatud menetlusega.

Artikkel 12

Komitee

1. Komisjoni abistab määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 42 alusel moodustatud veise- ja vasikalihaturu korralduskomitee.

2. Käesolevale artiklile viitamisel rakendatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 4 ja 7.

Tähtajaks otsuse 1999/468/EÜ artikli 4 lõike 3 tähenduses kehtestatakse 1 kuu.

Artikkel 13

Üleminekumeetmed

Nende alla kaheteist kuu vanuste loomade liha, kes tapetakse enne 1. juulit 2008, võib jätkuvalt turustada käesolevas määruses sätestatud nõudeid täitmata.

Artikkel 14

Jõustumine

Käeolev määrus jõustub seitsmendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 1. juulist 2008.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Luxembourg, 11. juuni 2007

Nõukogu nimel

eesistuja

H. SEEHOFER

(1) EÜT L 160, 26.6.1999, lk 21. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1913/2005 (ELT L 307, 25.11.2005, lk 2).

(2) ELT L 93, 31.3.2006, lk 12. Määrust on muudetud määrusega (EÜ) nr 1791/2006 (ELT L 363, 20.12.2006, lk 1).

(3) ELT L 270, 21.10.2003, lk 1. Määrust on viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 552/2007 (ELT L 131, 23.5.2007, lk 10).

(4) EÜT L 204, 11.8.2000, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1791/2006.

(5) EÜT L 216, 26.8.2000, lk 8. Määrust on muudetud määrusega (EÜ) nr 275/2007 (ELT L 76, 16.3.2007, lk 12).

(6) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23. Otsust on muudetud otsusega 2006/512/EÜ (ELT L 200, 22.7.2006, lk 11).

(7) ELT L 214, 4.8.2006, lk 1.

(8) EÜT L 109, 6.5.2000, lk 29.

(9) ELT L 165, 30.4.2004, lk 1.

I LISA

Kuni kaheteist kuu vanuste veiste kategooriad

Tapmise hetkel liigitatakse kuni kaheteist kuu vanused veised ühte järgmistest kategooriatest:

A)	V-kategooria: kuni kaheksa kuu vanused veised Kategooriat tähistav täht: V;

B)	Z-kategooria: kaheksa kuni kaheteist kuu vanused veised Kategooriat tähistav täht: Z.

Liikmesriikides teostatakse kõnealune liigitus veisega kaasas olevas passis sisalduva teabe põhjal või selle puudumisel määruse (EÜ) nr 1760/2000 artiklis 5 sätestatud elektroonilises andmebaasis sisalduvate andmete põhjal.

II LISA

Artiklis 4 osutatud müüginimetuste loetelu

V-kategooria veiste liha puhul:

Turustav riik	Kasutatav müüginimetus
Belgia	veau, viande de veau / kalfsvlees / Kalbfleisch
Bulgaaria	месо от малки телета
Tšehhi Vabariik	telecí
Taani	lyst kalvekød
Saksamaa	Kalbfleisch
Eesti	vasikaliha
Kreeka	μοσχάρι γάλακτος
Hispaania	ternera blanca, carne de ternera blanca
Prantsusmaa	veau, viande de veau
Iirimaa	veal
Itaalia	vitello, carne di vitello
Küpros	μοσχάρι γάλακτος
Läti	teļa gaļa
Leedu	veršiena
Luksemburg	veau, viande de veau / Kalbfleisch
Ungari	borjúhús
Malta	vitella
Madalmaad	kalfsvlees
Austria	Kalbfleisch
Poola	cielęcina
Portugal	vitela
Rumeenia	carne de vițel
Sloveenia	teletina
Slovakkia	teľacie mäso
Soome	vaalea vasikanliha / ljust kalvkött
Rootsi	ljust kalvkött
Ühendkuningriik	veal

Z-kategooria veiste liha puhul:

Turustav riik	Kasutatav müüginimetus
Belgia	jeune bovin, viande de jeune bovin / jongrundvlees / Jungrindfleisch
Bulgaaria	телешко месо
Tšehhi Vabariik	hovězí maso z mladého skotu
Taani	kalvekød
Saksamaa	Jungrindfleisch
Eesti	noorloomaliha
Kreeka	νεαρό μοσχάρι
Hispaania	ternera, carne de ternera
Prantsusmaa	jeune bovin, viande de jeune bovin
Iirimaa	rosé Veal
Itaalia	vitellone, carne di vitellone
Küpros	νεαρό μοσχάρι
Läti	jaunlopa gaļa
Leedu	jautiena
Luksemburg	jeune bovin, viande de jeune bovin / Jungrindfleisch
Ungari	növendék marha húsa
Malta	vitellun
Madalmaad	rosé kalfsvlees
Austria	Jungrindfleisch
Poola	młoda wołowina
Portugal	vitelão
Rumeenia	carne de tineret bovin
Sloveenia	meso težjih telet
Slovakkia	mäso z mladého dobytka
Soome	vasikanliha / kalvkött
Rootsi	kalvkött
Ühendkuningriik	beef

22.6.2007

Euroopa Liidu Teataja

L 161/11

KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 702/2007,

21. juuni 2007,

millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 2568/91 oliiviõlide ja pressimisjääkide omaduste ja asjakohaste analüüsimeetodite kohta

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 865/2004 (mis käsitleb oliiviõli- ja lauaoliivide turu ühist korraldust ja millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 827/68), (1) eriti selle artikli 5 lõiget 3,

ning arvestades järgmist:

(1)

Komisjoni määruses (EMÜ) nr 2568/91 (2) on määratletud oliiviõlide ja oliivijääkõlide füüsikalised ja keemilised omadused ning nende hindamise meetodid. Neid meetodeid ning õlide teatavate omaduste piirväärtusi tuleb ajakohastada vastavalt keemiaekspertide seisukohtadele ning lähtudes rahvusvahelise oliiviõlinõukogu raames läbiviidud uurimustest.

(2)	Keemiaeksperdid on leidnud, et 2-glütserüülmonopalmitaadi sisalduse määramine on täpsem meetod esterdatud õlide sisalduse iseloomustamiseks. Stigmastadieeni piirväärtuse vähendamine neitsioliiviõlides võimaldab ka paremini eraldada neitsioliiviõlid ja rafineeritud oliiviõlid teineteisest.

(3)

Uute normidega kohanemise võimaldamiseks ja nende rakendusmeetmete kehtestamiseks ning häirimatu kauplemise tagamiseks on otstarbekas lükata käesoleva määruse kohaldamine edasi kuni 1. jaanuarini 2008. Samadel põhjustel tuleks ette näha, et enne nimetatud kuupäeva ühenduses seaduslikult valmistatud ja märgistatud või ühendusse õiguspäraselt imporditud ja vabasse ringlusse lubatud oliiviõli ja oliivijääkõli võib turustada kuni asjaomaste laovarude lõppemiseni.

(4)	Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas oliiviõli ja lauaoliivide korralduskomitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määrust (EMÜ) nr 2568/91 muudetakse järgmiselt.

Artikli 2 lõike 1 kuues taane asendatakse järgmisega:

„—	2-glütserüülmonopalmitaadi protsendiline sisaldus määratakse kindlaks VII lisas sätestatud meetodil.”

2.	Lisasid muudetakse vastavalt käesoleva määruse lisale.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub kolmandal päeval pärast avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolevat määrust kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2008.

Samas võib tooteid, mis on ühenduses õiguspäraselt valmistatud ja märgistatud või mis on ühendusse õiguspäraselt imporditud ja lubatud vabasse ringlusse enne 1. jaanuari 2008, turustada kuni laovarude lõppemiseni.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 21. juuni 2007

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Mariann FISCHER BOEL

(1) ELT L 161, 30.4.2004, lk 97.

(2) EÜT L 248, 5.9.1991, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1989/2003 (ELT L 295, 13.11.2003, lk 57).

LISA

Määruse (EMÜ) nr 2568/91 lisasid muudetakse järgmiselt.

Kokkuvõtet muudetakse järgmiselt:

a)	II lisa pealkiri asendatakse järgmise pealkirjaga: „Vabade rasvhapete määramine külmmeetodil”;

b)	VII lisa pealkiri asendatakse järgmise pealkirjaga: „2-glütserüülmonopalmitaadi protsendilise sisalduse määramine”.

I lisa asendatakse järgmise tekstiga:

„I LISA

OLIIVIÕLIDE OMADUSED

Märkused.

a)	Analüüside tulemused peavad olema väljendatud sama arvu kümnendkohtadega, nagu iga omaduse puhul on ette nähtud. Viimast numbrit tuleb suurendada ühe ühiku võrra, kui järgmine number on suurem kui 4.

b)	Õli kategooriat võib muuta või deklareerida selle käesoleva määruse osas mittepuhtaks, kui ainult üks omadus ei vasta märgitud väärtusele.

Kui omadus on märgistatud tärniga (*), osutades õli kvaliteedile, tähendab see järgmist:

—	lambiõli puhul ei tarvitse kõik asjaomased näitajad korraga vastata märgitud piirmäärale;

—	neitsioliiviõlide puhul muudetakse õli kategooriat, kui kas või ainult üks piirmääradest erineb märgitud väärtusest, olgugi et õli liigitatakse ikkagi ühte neitsioliiviõli kategooriasse.

d)	Kui omadus on tähistatud kahe tärniga (**), osutab see sellele, et kõikide oliivijääkõli liikide puhul ei tarvitse kõik asjaomased näitajad korraga vastata märgitud piirmäärale.”

Liik

Happesus

(%) (*)

Peroksiidid

mekv O2/kg (*)

Vahad

mg/kg (**)

2-glütserüülmonopalmitaat

(%)

Stigmastadieen

mg/kg (1)

ECN42 HPLC ja ECN42

vahe teoreetiline arvutus

K232 (*)

K270 (*)

Δ-K (*)

Organoleptiline hindamine puuduse mediaan

(Md) (*)

Organoleptiline hindamine viljale iseloomulikkuse mediaan

(Mf) (*)

1.	Ekstra neitsioliiviõli

≤ 0,8

≤ 20

≤ 250

≤ 0,9 kui palmitiinhappe % kokku ≤ 14 %

≤ 1,0 kui palmitiinhappe % kokku > 14 %

≤ 0,10

≤ 0,2

≤ 2,50

≤ 0,22

≤ 0,01

Md = 0

Mf > 0

2.	Neitsioliiviõli

≤ 2,0

≤ 20

≤ 250

≤ 0,9 kui palmitiinhappe % kokku ≤ 14 %

≤ 1,1 kui palmitiinhappe % kokku > 14 %

≤ 0,10

≤ 0,2

≤ 2,60

≤ 0,25

≤ 0,01

Md ≤ 2,5

Mf > 0

Lambiõli

> 2,0

—

≤ 300 (3)

≤ 0,9 kui palmitiinhappe % kokku ≤ 14 %

≤ 1,1 kui palmitiinhappe % kokku > 14 %

≤ 0,50

≤ 0,3

—

Md > 2,5 (2)

—

4.	Rafineeritud oliiviõli

≤ 0,3

≤ 5

≤ 350

≤ 0,9 kui palmitiinhappe % kokku ≤ 14 %

≤ 1,1 kui palmitiinhappe % kokku > 14 %

—

≤ 0,3

—

≤ 1,10

≤ 0,16

—

5.	Rafineeritud oliiviõlidest ja neitsioliiviõlidest koosnev oliiviõlisegu

≤ 1,0

≤ 15

≤ 350

≤ 0,9 kui palmitiinhappe % kokku ≤ 14 %

≤ 1,0 kui palmitiinhappe % kokku > 14 %

—

≤ 0,3

—

≤ 0,90

≤ 0,15

—

6.	Töötlemata oliivijääkõli

—

> 350 (4)

≤ 1,4

—

≤ 0,6

—

7.	Rafineeritud oliivijääkõli

≤ 0,3

≤ 5

> 350

≤ 1,4

—

≤ 0,5

—

≤ 2,00

≤ 0,20

—

8.	Oliivijääkõli

≤ 1,0

≤ 15

> 350

≤ 1,2

—

≤ 0,5

—

≤ 1,70

≤ 0,18

—

Liik

Hapete sisaldus (5)

Oleiinhappe transisomeeride summa

(%)

Linool- ja linoleen-happe trans-isomeeride summa

(%)

Teerolide Koostis

Steroolid kokku

(mg/kg)

Erütrodiool ja uvaool

(%) (**)

Müristiinhape

(%)

Linoleenhape

(%)

Arahiinhape

(%)

Eikoseenhape

(%)

Beheenhape

(%)

Lignotseriinhape

(%)

Kolesterool

(%)

Brassikasterool

(%)

Kampesterool

(%)

Stigmasterool

(%)

β-sitosterool

(%) (6)

Δ7-stigmastenool

(%)

1.	Ekstra neitsioliiviõli

≤ 0,05

≤ 1,0

≤ 0,6

≤ 0,4

≤ 0,2

≤ 0,05

≤ 0,5

≤ 0,1

≤ 4,0

< kamp.

≥ 93,0

≤ 0,5

≥ 1 000

≤ 4,5

2.	Neitsioliiviõli

≤ 0,05

≤ 1,0

≤ 0,6

≤ 0,4

≤ 0,2

≤ 0,05

≤ 0,5

≤ 0,1

≤ 4,0

< kamp.

≥ 93,0

≤ 0,5

≥ 1 000

≤ 4,5

Lambiõli

≤ 0,05

≤ 1,0

≤ 0,6

≤ 0,4

≤ 0,2

≤ 0,10

≤ 0,5

≤ 0,1

≤ 4,0

—

≥ 93,0

≤ 0,5

≥ 1 000

≤ 4,5 (7)

4.	Rafineeritud oliiviõli

≤ 0,05

≤ 1,0

≤ 0,6

≤ 0,4

≤ 0,2

≤ 0,20

≤ 0,30

≤ 0,5

≤ 0,1

≤ 4,0

< kamp.

≥ 93,0

≤ 0,5

≥ 1 000

≤ 4,5

5.	Rafineeritud oliiviõlidest ja neitsioliiviõlidest koosnev oliiviõlisegu

≤ 0,05

≤ 1,0

≤ 0,6

≤ 0,4

≤ 0,2

≤ 0,20

≤ 0,30

≤ 0,5

≤ 0,1

≤ 4,0

< kamp.

≥ 93,0

≤ 0,5

≥ 1 000

≤ 4,5

6.	Töötlemata oliivijääkõli

≤ 0,05

≤ 1,0

≤ 0,6

≤ 0,4

≤ 0,3

≤ 0,2

≤ 0,20

≤ 0,10

≤ 0,5

≤ 0,2

≤ 4,0

—

≥ 93,0

≤ 0,5

≥ 2 500

> 4,5 (8)

7.	Rafineeritud oliivijääkõli

≤ 0,05

≤ 1,0

≤ 0,6

≤ 0,4

≤ 0,3

≤ 0,2

≤ 0,40

≤ 0,35

≤ 0,5

≤ 0,2

≤ 4,0

< kamp.

≥ 93,0

≤ 0,5

≥ 1 800

> 4,5

8.	Oliivijääkõli

≤ 0,05

≤ 1,0

≤ 0,6

≤ 0,4

≤ 0,3

≤ 0,2

≤ 0,40

≤ 0,35

≤ 0,5

≤ 0,2

≤ 4,0

< kamp.

≥ 93,0

≤ 0,5

≥ 1 600

> 4,5

1. liidet muudetakse järgmiselt:

esimene taane asendatakse järgmise tekstiga:

„—	Happelisus

II lisa

Vabade rasvhapete määramine külmmeetodil”;

kolmeteistkümnes taane asendatakse järgmise tekstiga:

„—	Küllastunud rasvhapped 2. positsioonis

VII lisa

2-glütserüülmonopalmitaadi protsendilise sisalduse määramine”.

4.	II lisa pealkiri asendatakse järgmise tekstiga:

IV lisa asendatakse järgmiselt:

„

IV LISA

VAHADE SISALDUSE MÄÄRAMINE KAPILLAARGAASIKROMATOGRAAFIA ABIL

1. EESMÄRK

Käesoleva meetodiga määratakse vahade sisaldust oliiviõlides. Vahade eraldamine toimub süsinikuaatomite arvu alusel. Meetodit võib eeskätt kasutada pressimisega saadud oliiviõlide eristamiseks ekstraheerimisega saadud õlidest (oliivijääkõlidest).

2. PÕHIMÕTE

Rasvainele lisatakse sobivat sisestandardit, seejärel fraktsioneeritakse kromatograafiliselt, kasutades hüdrateeritud silikageelkolonni; katse tingimustes esimesena elueeritav fraktsioon ainetega, mis on triglütseriididest vähem polaarsed, eraldatakse ning seda analüüsitakse kapillaargaasikromatograafia abil.

3. SEADMED

3.1. 25milliliitrine Erlenmeyeri kolb.

3.2. Klaasist gaasikromatograafiakolonn sisediameeteriga 15,0 mm ja pikkusega 30–40 cm, mis on varustatud kraaniga.

3.3. Sobiv kapillaarkolonniga gaasikromatograaf, mis on varustatud süsteemiga, mis võimaldab otse kolonni süstimist ja koosneb järgmistest osadest:

3.3.1. programmeeritava temperatuuriga termostaatkapp kolonnide jaoks;

3.3.2. külminjektor proovi viimiseks otse kolonni;

3.3.3. leekionisatsioondetektor ja muundurvõimend;

3.3.4. integraatormeerik, mida saab kasutada koos muundurvõimendiga (3.3.3), mille reageerimisaeg on alla 1 sekundi ning mille paberi kiirust saab muuta; (võib kasutada ka infotehnoloogiasüsteeme, milles gaasikromatograafia andmed edastatakse arvuti vahendusel);

3.3.5. klaasist või sulatatud ränidioksiidist kapillaarkolonn pikkusega 8–12 m ja sisediameetriga 0,25–0,32 mm, mis on seestpoolt kaetud jaotusvedelikuga, mille kihi paksus on ühtlaselt 0,10–0,30 mm (võib kasutada müügilolevaid SE 52 või SE 54 tüüpi jaotusvedelikke).

3.4. 10mikroliitrine mikrosüstal otse kolonni süstimiseks, mille nõelal on tugevdatud pinnakiht.

3.5. Elektriline vibraator.

3.6. Pöördaurusti.

3.7. Muhvelahi.

3.8. Analüütiline kaal, kaalumistäpsus ± 0,1 mg.

3.9. Tavalised klaasist laborinõud.

4. REAKTIIVID

4.1. Silikageel, tera suurus 60–200 μm.

Geel pannakse vähemalt neljaks tunniks ahju temperatuuriga 500 °C. Lastakse jahtuda, seejärel lisatakse vett koguses, mis vastab 2 %le silikageeli massist. Segatakse korralikult ühtlase massi saamiseni. Hoitakse pimedas vähemalt 12 tundi enne kasutamist.

4.2. n-heksaan, kromatograafias kasutamiseks.

4.3. Etüüleeter, kromatograafias kasutamiseks.

4.4. n-heptaan, kromatograafias kasutamiseks.

4.5. Laurüülarahidaadi 0,1 % (m/V) standardlahus heksaanis (sisestandard) (võib kasutada ka palmitüülpalmitaati või müristüülstearaati).

4.5.1. Sudaan 1 (1-fenüül-aso-2-naftool).

4.6. Kandegaas: puhas vesinik või heelium, gaasikromatograafias kasutamiseks.

4.7. Abigaasid:

—	puhas vesinik, gaasikromatograafias kasutamiseks;

—	puhas õhk, gaasikromatograafias kasutamiseks.

5. TÖÖ KÄIK

5.1. Kromatograafiakolonni valmistamine

n-heksaanis (4.2) suspendeeritakse 15 g silikageeli (4.1) ning viiakse kolonni (3.2). Lastakse settida. Homogeensema kromatograafilise kolonni saamiseks töödeldakse settinud kolonni elektrilise vibraatoriga (3.5) ja lisandite eemaldamiseks voolutatakse kolonni 30 ml n-heksaaniga. 25 milliliitrisesse Erlenmeyeri kolbi (3.1) kaalutakse täpselt kaalu (3.8) abil 500 mg proovi ning lisatakse sobiv kogus sisestandardit (4.5), arvestades eeldatavat vahasisaldust; nt oliiviõli puhul lisatakse 0,1 mg ja oliivijääkõli puhul 0,25–0,5 mg laurüülarahidaati. Eelkirjeldatud viisil ettevalmistatud proov kantakse kromatograafiakolonni, kasutades kahte n-heksaani (4.2) kogust mahuga à 2 ml.

Lahustil lastakse voolata, kuni absorbendi ülemise pinna kohale jääb 1 mm vedelikku, seejärel voolutatakse kolonni veel 70 ml n-heksaaniga, et eemaldada proovis tavaliselt sisalduvad n-alkaanid. Seejärel alustatakse voolutamist; kogutakse 180 ml n-heksaani-etüüleetri segu (vahekorras 99:1) voolukiirusel umbes 15 tilka 10 sekundi jooksul. Proovi elueerimine toimub toatemperatuuril 22 ± 4 °C.

NB:

—	n-heksaani-dietüüleetri segu (99:1) tuleb valmistada igal päeval uuesti.

—

Vahade nõuetekohase elueerimise visuaalseks kontrollimiseks võib proovi lahusele lisada 100 μl 1 % sudaani lahust elueerimissegus. Värvaine retentsiooniaeg on vahade ja triglütseriidide retentsiooniaegade vahel; kui värvaine jõuab kromatograafiakolonni põhjani, tuleb elueerimine peatada, sest kõik vahad on elueeritud.

Niimoodi saadud fraktsiooni aurustatakse pöördaurustis (3.6), kuni peaaegu kogu lahusti on eemaldatud. Viimased 2 ml lahustit eemaldatakse nõrga lämmastikuvoolu abil, seejärel lisatakse 2–4 ml n-heptaani.

5.2. Gaasikromatograafiline analüüs

5.2.1. Ettevalmistustööd

Kolonn pannakse gaasikromatograafi (3.3); sisselaskekoht ühendatakse on-column-süsteemiga ja väljalaskekoht detektoriga. Kontrollitakse, et gaasikromatograafiaseade oleks töökorras (gaasijuhtmete lekkekindlus, detektori tundlikkus, meerik jne).

Kui kolonni kasutatakse esimest korda, on soovitatav see tasakaalustada. Läbi kolonni hakatakse nõrga joana juhtima gaasi, seejärel lülitatakse gaasikromatograafiaseade sisse. Järk-järgult, 4 tunni jooksul, tõstetakse temperatuur 350 °C-ni. Sellist temperatuuri hoitakse vähemalt kaks tundi, seejärel reguleeritakse seade töörežiimile (reguleeritakse gaasivoolu kiirust, leegi süüdet, ühendatakse elektrilise meerikuga (3.3.4), reguleeritakse kolonni termostaatkapi temperatuuri, detektorit jne). Registreeritakse signaal vähemalt kaks korda suuremal tundlikkusel, kui on vaja analüüsi läbiviimiseks. Saadav nulljoon peaks olema sirge, ilma igasuguste piikideta, ning see ei tohiks kummalegi poole triivida.

Negatiivne sirge triiv näitab, et kolonn ei ole korralikult ühendatud; positiivne triiv osutab kolonni puudulikule tasakaalustamisele.

5.2.2. Töötingimuste valimine

Töötingimused on reeglina järgmised:

—

kolonni temperatuur:

20 °C/min

5 °C/min

20 °C/min

algul 80 °C

(1′)

→

240 °C

→

325 °C

(6′)

→

340 °C

(10′)

—	detektori temperatuur: 350 °C;

—	sisestatava aine kogus: 1 μl lahust n-heptaanis (2–4 ml);

—	kandegaas: heelium või vesinik asjaomase gaasi optimaalsel voolukiirusel (vt liide);

—	seadme tundlikkus peab vastama järgmistele tingimustele:

Olenevalt kolonni ja gaasikromatograafi omadustest võib tingimusi muuta, et saavutada kõikide vahade eraldumine, piikide rahuldav lahutus (vt joonis) ja et C32 sisestandardi retentsiooniaeg oleks 18 ± 3 minutit. Vaha kõige tüüpilisem piik peab olema vähemalt 60 % täisskaalast.

Piigi integreerimisparameetrid määratakse kindlaks nii, et uuritavate piikide pindalasid oleks võimalik õigesti hinnata.

NB: Arvesse võttes kõrget lõpptemperatuuri, on lubatav positiivne triiv, mis ei tohi ületada 10 % skaala ulatusest.

5.3. Analüüsi läbiviimine

10mikroliitrisesse mikrosüstlasse võetakse 1 μl lahust; kolb tõmmatakse tagasi, kuni nõel on tühi. Nõel viiakse injektsioonisüsteemi ning 1–2 sekundi pärast tehakse kiire süst. Umbes 5 sekundi pärast tõmmatakse nõel ettevaatlikult välja.

Detektori signaali registreeritakse seni, kuni vahad on täielikult elueeritud.

Nulljoon peab kogu aeg vastama nõuetele.

5.4. Piikide määramine

Piigid määratakse retentsiooniaja põhjal, võrdlusest samadel tingimustel analüüsitud teadaoleva retentsiooniajaga vahade segudega.

Joonisel on esitatud neitsioliiviõli vahade kromatogramm.

5.5. Kvantitatiivne hindamine

Sisestandardile ja alifaatsetele estritele C40–C46vastavate piikide pindalad arvutatakse integraatori abil.

Iga estri vahasisaldus milligrammides rasvaine kilogrammi kohta arvutatakse järgmiselt:

Formula

kus:

Ax	=	iga estri piigi pindala ruutmillimeetrites;
As	=	sisestandardi piigi pindala ruutmillimeetrites;
ms	=	lisatud sisestandardi mass milligrammides;
m	=	määramisel kasutatud proovi mass grammides.

6. TULEMUSTE VÄLJENDAMINE

Märgitakse erinevate C40- kuni C46-vahade sisalduste summa milligrammides rasva kilogrammi kohta (ppm).

NB. Määratavate koostisosade puhul osutatakse vahade piikidele, mis paiknevad paarisarvulise süsinikuaatomite arvuga estrite C40 ja C46 vahel, vastavalt järgneval joonisel esitatud oliiviõli vahade kromatogrammile. Kui ester C46 esineb kahekordsena, on soovitatav selle identifitseerimiseks analüüsida pressimisjääkide õli vahafraktsiooni, kus C46 piiki on kerge ära tunda, sest see on oluliselt suurem.

Tulemused väljendatakse ühe kümnendkoha täpsusega.

Joonis

Oliiviõli vahade kromatogramm (9)

Liide

Gaasi voolukiiruse määramine

Kui gaasikromatograaf on viidud tavapärasesse töörežiimi, süstitakse kolonni 1–3 μl metaani või propaani ning mõõdetakse stopperiga aeg süstimise hetkest kuni piigi alguseni (tM); selle ajaga läks metaan või propaan läbi kolonni.

Voolukiirus (cm/s) määratakse valemiga L/tM, kus L on kolonni pikkus sentimeetrites ja tM on stopperiga mõõdetud aeg sekundites.

”

VII lisa asendatakse järgmiselt:

„VII LISA

2-GLÜTSERÜÜLMONOPALMITAADI PROTSENDILISE SISALDUSE MÄÄRAMINE

1. EESMÄRK JA RAKENDAMISALA

Käesoleva meetodiga määratakse triglütseriidide 2. positsioonis oleva palmitiinhappe protsendilist sisaldust 2-glütserüülmonopalmitaadi hindamise abil.

Seda meetodit saab kasutada toatemperatuuril (20 °C) vedelate taimeõlide puhul.

2. PÕHIMÕTE

Pärast õliproovi ettevalmistamist lastakse proovil reageerida pankrease lipaasiga – toimub triglütseriidi molekuli spetsiifiline osaline hüdrolüüs 1. ja 3. positsioonis, mille tulemusena tekivad 2-monoglütseriidid. 2-glütserüülmonopalmitaadi sisaldus monoglütseriidi fraktsioonis määratakse pärast silaanimist kapillaarkolonn-gaasikromatograafia abil.

3. KASUTATAVAD SEADMED JA MATERJALID

3.1. 25milliliitrine Erlenmeyeri kolb

3.2. 100-, 250- ja 300milliliitrised keeduklaasid

3.3. Klaasist kromatograafiakolonn sisediameetriga 21–23 mm ja pikkusega 400 mm, mis on varustatud klaasfilterketta ja kraaniga

3.4. Gradueeritud 10-, 50-, 100- ja 200milliliitrised mõõtesilindrid

3.5. 100- ja 250milliliitrised ümarkolvid

3.6. Pöördaurusti

3.7. 10milliliitrised lihvkorgiga tsentrifuugitopsid, millel on kooniline põhi

3.8. Tsentrifuug tööks 10- ja 100milliliitriste tsentrifuugitopsidega

3.9. Termostaat, mis võimaldab hoida temperatuuri 40 ± 0,5 °C

3.10. Gradueeritud 1- ja 2milliliitrised pipetid

3.11. 1milliliitrine hüpodermiline süstal

3.12. 100mikroliitrine mikrosüstal

3.13. 1 000 milliliitrine jaotuslehter

3.14. Kapillaarkolonniga gaasikromatograaf, mis on varustatud süsteemiga, mis võimaldab proovi otse külmalt kolonni süstimist, ja ahjuga, mis hoiab soovitud temperatuuri 1 °C täpsusega

3.15. Külminjektor proovi viimiseks otse kolonni

3.16. Leekionisatsioondetektor ja elektromeeter

3.17. Koos elektromeetriga kasutatav integraatormeerik, mille reageerimisaeg on kuni 1 sekund ning mille paberi kiirust saab muuta

3.18. Klaasist või sulatatud ränidioksiidist kapillaarkolonn pikkusega 8–12 m ja sisediameetriga 0,25–0,32 mm, mis sobib tööks kuni 370 °C juures ja mis on seestpoolt kaetud 5 % metüülpolüsiloksaani või fenüül-metüülpolüsiloksaani kihiga, mille paksus on 0,10–0,30 μm

3.19. Vähemalt 7,5 cm pikkune 10mikroliitrine mikrosüstal otse kolonni süstimiseks, mille nõelal on tugevdatud pinnakiht

4. REAKTIIVID

4.1. Silikageel tera suurusega 0,063–0,200 mm (sõelaava 70–280), mis on ette valmistatud järgmisel viisil. Silikageel pannakse portselankaussi, kuivatatakse kuivatuskapis 160 °C juures 4 tundi, lastakse eksikaatoris jahtuda toatemperatuurini. Lisatakse vett koguses, mis vastab 5 % le silikageeli massist, tehes seda järgmisel viisil: 500milliliitrisesse Erlenmeyeri kolbi kaalutakse 152 g silikageeli ja lisatakse 8 g destilleeritud vett, suletakse korgiga ja segatakse ettevaatlikult, et tagada vee ühtlane jaotumine. Enne kasutamist lastakse seista vähemalt 12 tundi.

4.2. n-heksaan, kromatograafias kasutamiseks

4.3. Isopropanool

4.4. Isopropanooli vesilahus (mahusuhe 1:1)

4.5. Pankrease lipaas. Kasutatava lipaasi aktiivsus peab olema vahemikus 2,0–10 lipaasiühikut mg kohta (müügilolevate lipaaside aktiivsus on 2–10 ühikut ensüümi mg kohta)

4.6. Puhverlahus: 1 M tris-hüdroksümetüülaminometaani lahuse pH reguleeritakse potentsiomeetriga kontrollides väärtusele 8, lisades selleks kontsentreeritud soolhapet (mahusuhe 1:1)

4.7. Naatriumkolaat, ensüümikvaliteediga, 0,1 % vesilahus (lahus tuleb ära kasutada 15 päeva jooksul pärast valmistamist)

4.8. Kaltsiumkloriid, 22 % vesilahus

4.9. Dietüüleeter, kromatograafias kasutamiseks

4.10. Elueerimislahus: n-heksaani ja dietüüleetri segu (mahusuhe 87:13)

4.11. Naatriumhüdroksiid, 12massiprotsendiline lahus

4.12. Fenoolftaleiin, 1 % lahus etanoolis

4.13. Kandegaas: vesinik või heelium gaasikromatograafias kasutamiseks

4.14. Abigaasid: kuiv vesinik, vähemalt 99 % puhtusega, ei tohi sisaldada orgaanilisi aineid; õhk kromatograafias kasutamiseks, sama puhtusastmega

4.15. Silaanimisreaktiiv: püridiini, heksametüüldisilasaani ja trimetüülklorosilaani segu (mahusuhe 9:3:1). (Müügil on vastavad valmissegud. Kasutada võib ka muid silaanimisreaktiive, näiteks bistrimetüülsilüültrifluoroatsetamiid + 1 % trimetüülklorosilaani, mis on lahustatud samas koguses veevabas püridiinis.)

4.16. Standardproovid: puhtad monoglütseriidid või proovile sarnaste mahusuhetega monoglütseriidide segud, mille teadaolevad mahusuhted on samad kui proovil.

5. TÖÖ KÄIK

5.1. Proovi ettevalmistamine

5.1.1. Õlisid, milles vabade hapete sisaldus on alla 3 %, ei ole vaja neutraliseerida enne kromatografeerimist silikageelkolonnis. Õlid, mille vabade hapete sisaldus on suurem kui 3 %, tuleb neutraliseerida vastavalt punktile 5.1.1.1.

5.1.1.1. 1 000 milliliitrisesse jaotuslehtrisse (3.13) kallatakse 50 g õli ja 200 ml n-heksaani. Lisatakse 100 ml isopropanooli ja selline kogus 12 % naatriumhüdroksiidi (4.11), mis on 5 % suurem kui vabade hapete kogus õlis. Loksutatakse tugevasti 1 minuti jooksul. Lisatakse 100 ml destilleeritud vett, loksutatakse uuesti ja lastakse seista.

Pärast kihistumist eemaldatakse alumine kiht, mis sisaldab seepe. Eemaldatakse ka võimalikud vahepealsed kihid (lima ja mittelahustuvad ained). Neutraliseeritud õli lahust heksaanis pestakse järjestikuste 50–60milliliitriste isopropanooli vesilahuse (mahusuhe 1:1) (4.4) kogustega kuni fenoolftaleiini roosa värvuse kadumiseni.

Vaakumdestilleerimisega (näiteks pöördaurusti abil) eemaldatakse suurem osa heksaanist ja õli kantakse üle 100milliliitrisesse ümarkolbi (3.5). Õli kuivatatakse vaakumis kuni lahusti täieliku eemaldamiseni.

Selle toimingu tulemusena peab õli happelisus jääma alla 0,5 %.

5.1.2. 1,0 g eespool kirjeldatud viisil ettevalmistatud õli pannakse 25milliliitrisesse Erlenmeyeri kolbi (3.1) ja lahustatakse 10 ml elueerimislahuses (4.10). Enne kromatografeerimist silikageelkolonnis lastakse lahusel vähemalt 15 minutit seista.

Kui lahus on hägune, tsentrifuugitakse see, et luua optimaalsed tingimused kromatograafia jaoks. (On lubatud kasutada müügilolevaid valmis SPE silikageelipadruneid (500 mg)).

5.1.3. Kromatograafiakolonni valmistamine

Kolonni (3.3) kallatakse ligikaudu 30 ml elueerimislahust (4.10), kolonni alumisse otsa viiakse klaaspulga abil vatitükk ja pressitakse seda õhu eemaldamiseks.

Keeduklaasis valmistatakse suspensioon 25 g silikageelist (4.1) ja ligikaudu 80 ml elueerimislahusest; suspensioon kallatakse lehtri abil kolonni.

Kontrollitakse, et kogu silikageel oleks viidud kolonni, loputatakse seda elueerimislahusega (4.10), avatakse kraan ja lastakse vedelikul voolata, kuni silikageeli kohale jääb ligikaudu 2 mm vedelikku.

5.1.4. Kolonnkromatograafia

25 milliliitrisesse Erlenmeyeri kolbi (3.1) kaalutakse täpselt 1,0 g punkti 5.1 kohaselt ettevalmistatud proovi.

Proov lahustatakse 10 ml elueerimislahuses (4.10). Lahus kantakse üle punkti 5.1.3 kohaselt valmistatud kromatograafiakolonni. Tuleb vältida kolonnitäidise pinna liigutamist.

Avatakse kraan ja proovi lahusel lastakse välja voolata seni, kuni tase jõuab silikageeli tasemeni. Elueeritakse 150 ml elueerimislahusega. Elueerimislahust lisatakse kiirusega 2 ml/min (150 ml lisamine kolonni võtab aega ligikaudu 60–70 min).

Eluaat kogutakse eelnevalt kaalutud 250milliliitrisesse ümarkolbi. Lahusti aurustatakse vaakumis, viimased lahusti jäljed eemaldatakse lämmastikuvoolus.

Ümarkolb kaalutakse ja arvutatakse eraldatud aine kogus.

(Juhul kui kasutatakse müügilolevaid valmis SPE silikageelipadruneid, toimitakse järgmiselt: 1 ml lahust (5.1.2) viiakse padrunitesse, mis on eelnevalt ette valmistatud 3 ml n-heksaaniga.

Pärast lahuse nõrgumist kolonni elueeritakse 4 ml n-heksaani-dietüüleetri lahusega (mahusuhe 9:1).

Eluaat kogutakse 10milliliitrisesse katseklaasi ja aurustatakse lämmastikuvoolus kuivaks.

Kuivaine hüdrolüüsitakse pankrease lipaasiga (5.2). Oluline on kontrollida rasvainete sisaldust enne ja pärast SPE-padruni kasutamist).

5.2. Hüdrolüüs pankrease lipaasiga

5.2.1. Tsentrifuugitopsi kaalutakse 0,1 g punkti 5.1 kohaselt ettevalmistatud proovi. Lisatakse 2 ml puhverlahust (4.6), 0,5 ml naatriumkolaadi lahust (4.7) ja 0,2 ml kaltsiumkloriidi lahust; pärast iga lahuse lisamist segatakse hoolikalt. Tops suletakse lihvkorgiga ja asetatakse termostaati temperatuuriga 40 + 0,5 °C.

5.2.2. Lisatakse 20 mg lipaasi, segatakse hoolikalt (vältides korgi kokkupuutumist lahusega) ning asetatakse tops täpselt 2 minutiks termostaati, seejärel võetakse see termostaadist välja, loksutatakse tugevasti täpselt ühe minuti jooksul ning lastakse jahtuda.

5.2.3. Lisatakse 1 ml dietüüleetrit, suletakse tops korgiga ja loksutatakse tugevasti, seejärel segu tsentrifuugitakse ning eetrilahus kantakse mikrosüstla abil puhtasse ja kuiva topsi.

5.3. Silaanitud ühendite valmistamine ja gaasikromatograafia

5.3.1. Mikrosüstla abil viiakse 100 μl lahust (5.2.3) 10milliliitrisesse koonilise põhjaga topsi.

5.3.2. Lahusti eemaldatakse nõrga lämmastikuvoolu all, lisatakse 200 μl silaanimisreaktiivi (4.15), tops suletakse korgiga ja lastakse seista 20 minuti jooksul.

5.3.3. 20 minuti pärast lisatakse 1–5 ml n-heksaani (sõltuvalt kromatograafia läbiviimise tingimustest) – saadav lahus on valmis gaasikromatograafia läbiviimiseks.

5.4. Gaasikromatograafia

Töö põhitingimused on järgmised:

—	injektori (on-column-injektor) temperatuur on madalam lahusti keemistemperatuurist (68 °C);

—	detektori temperatuur: 350 °C;

—	kolonni temperatuur: ahju temperatuuri muudetakse järgmise programmi kohaselt: 60 °C 1 minuti jooksul, temperatuuri tõstetakse 15 °C minutis kuni temperatuurini 180 °C, seejärel 5 °C minutis kuni temperatuurini 340 °C, 340 °C 13 minuti jooksul;

—

kandegaas: vesinik või heelium, mille lineaarkiirust reguleeritakse nii, et saada joonisel 1 kujutatud lahutus; triglütseriidi C54 retentsiooniaeg peab olema 40 + 5 minutit (vt joonis 2); (Need töö põhitingimused on ligikaudsed. Töö teostaja peab neid soovitud tulemuste saamiseks kohandama. 2-glütserüülmonopalmitaadi piigi kõrgus peab olema vähemalt 10 % registreerimisseadme skaala ulatusest.);

—	kolonni süstitava aine kogus on 0,5–1 μl n-heksaani lahust (5 ml) (5.3.3).

5.4.1. Piikide määramine

Piigid määratakse retentsiooniaja põhjal, võrdlusest samadel tingimusel analüüsitud monoglütseriidide standardsegude puhul saadud tulemustega.

5.4.2. Kvantitatiivne hindamine

Elektroonilise integraatori abil leitakse iga piigi pindala.

6. TULEMUSTE VÄLJENDAMINE

Glütserüülmonopalmitaadi protsendiline sisaldus arvutatakse vastava piigi pindala ja monoglütseriidide piikide kogupindala suhtena (vt joonis 2) vastavalt järgmisele valemile:

Gycéril monopalmitate (%): Formula

kus:

Ax	=	glütserüülmonopalmitaadi piigi pindala;
ΣA	=	monoglütseriidide piikide kogupindala.

Tulemus esitatakse ühe kümnendkoha täpsusega.

7. ANALÜÜSI PROTOKOLL

Analüüsi protokollis tuleb esitada järgmine teave:

—	viide käesolevale meetodile;

—	kogu teave, mis on vajalik proovi täielikuks identifitseerimiseks;

—	analüüsi tulemus;

—	kõik kõrvalekaldumised käesolevast meetodist, kas asjaomaste poolte kokkuleppe tõttu või muudel põhjustel;

—	andmed laboratooriumi kohta, analüüsi läbiviimise kuupäev ja analüüsi läbiviimise eest vastutavate isikute allkirjad.

Joonis 1

Silaanimisreaktsiooni saaduste kromatogramm (rafineeritud oliiviõlile on lisatud 20 % täielikult esterdatud õli, segu on töödeldud lipaasiga ja reaktsioonisaadused on silaanitud)

Joonis 2

Kromatogramm:

A) esterdamata oliiviõli pärast lipaasiga töötlemist; pärast silüülimist; kõnealuste tingimuste juures (kapillaarkolonni pikkus 8–12 m) elueeritakse vahafraktsioon samaaegselt diglütseriidi fraktsiooniga või veidi hiljem.

Pärast lipaasiga töötlemist ei tohi triglütseriidide sisaldus ületada 15 %.

Kromatogramm:

B) esterdatud õli pärast lipaasiga töötlemist; pärast silaanimist; kõnealuste tingimuste juures (kapillaarkolonni pikkus 8–12 m) elueeritakse vahafraktsioon samaaegselt diglütseriidi fraktsiooniga või veidi hiljem.

Pärast lipaasiga töötlemist ei tohi triglütseriidide sisaldus ületada 15 %.

8. MÄRKUSED

Märkus 1. LIPAASI VALMISTAMINE

Müügil on rahuldava aktiivsusega lipaase. Lipaasi saab valmistada ka laboris järgmisel viisil:

5 kg värsket seapankreast jahutatakse temperatuurini 0 °C. Eemaldatakse tahke rasvkude ja seda ümbritsev sidekude ning pankreas peenestatakse lõikenugadega peenestajas kuni ühtlase vedela massi saamiseni. Saadud massi segatakse 4–6 tunni jooksul 2,5 liitri veevaba atsetooniga, seejärel tsentrifuugitakse. Saadud jääki ekstraheeritakse veel kolm korda sama koguse veevaba atsetooniga, seejärel kaks korda sama koguse atsetooni/dietüüleetri seguga (mahusuhe 1:1) ning veel kaks korda dietüüleetriga.

Saadud jääki kuivatatakse 48 tunni jooksul vaakumis; tulemusena saadakse stabiilne pulber, mida on võimalik külmkapis kuivas pikemaajaliselt hoida.

Märkus 2. LIPAASI AKTIIVSUSE KONTROLLIMINE

Valmistatakse oliiviõli emulsioon järgmisel viisil:

Mikseris segatakse 10 minuti jooksul järgmist segu: 165 ml kummiaraabiku lahust kontsentratsiooniga 100 g/l, 15 g purustatud jääd ja 20 ml eelnevalt neutraliseeritud oliiviõli.

50milliliitrisesse keeduklaasi viiakse 10 ml saadud emulsiooni, seejärel 0,3 ml naatriumkolaadi lahust kontsentratsiooniga 0,2 g/ml ja 20 ml destilleeritud vett.

Keeduklaas asetatakse termostaati temperatuuriga 37 °C, lahusesse viiakse pH-meetri elektroodid ja spiraalsegaja.

Büreti abil lisatakse tilkhaaval naatriumhüdroksiidi 0,1 N lahust, kuni pH saavutab väärtuse 8,3.

Lisatakse teatav kogus lipaasi suspensiooni vees (0,1 g/ml lipaasi). Kui pH-meeter näitab pH väärtust 8,3, käivitatakse stopper ja hakatakse tilkhaaval lisama naatriumhüdroksiidi lahust sellise kiirusega, et hoida pH-d väärtusel 8,3. Iga minuti möödudes märgitakse üles selleks kulunud lahuse kogus.

Andmed kantakse graafikule, võttes abstsissteljeks ajatelje ja kandes ordinaatteljele 0,1 N leelise lahuse kogused milliliitrites, mis on kulunud pH väärtuse hoidmiseks konstantsena. Graafik peab olema lineaarne.

Lipaasi aktiivsus, mida väljendatakse lipaasi ühikutes mg kohta, arvutatakse järgmise valemi abil:

Formula

kus:

A	aktiivsus lipaasi ühikutes mg kohta;
V	0,1 N naatriumhüdroksiidi lahuse kulu milliliitrites minuti kohta (arvutatud graafiku alusel);
N	naatriumhüdroksiidi lahuse normaalsus;
m	prooviks võetud lipaasi mass, mg.

Lipaasi ühik on määratletud kui ensüümi kogus, mis vabastab 10 mikroekvivalenti hapet ühe minuti jooksul.”

XA lisa punkt 6.2 asendatakse järgmisega:

„6.2.

Metüülestrid valmistatakse XB lisas kirjeldatud meetodi B kohaselt. Rasvained, milles vaba happe sisaldus on suurem kui 3 %, tuleb eelnevalt neutraliseerida VII lisa punkti 5.1.1 kohaselt.”

(1) Isomeeride summa, mida on (või ei ole) võimalik eraldada kapillaarkolonni abil.

(2) Või kui puuduse mediaan on kuni 2,5 ning viljale iseloomulikkuse mediaan on 0.

(3) Õlisid, mille vahasisaldus on 300–350 mg/kg, käsitletakse lambiõlidena juhul, kui alifaatsete alkoholide üldsisaldus on kuni 350 mg/kg või kui erütrodiooli ja uvaooli sisaldus on kuni 3,5 %.

(4) Õlisid, mille vahasisaldus on 300–350 mg/kg, käsitletakse töötlemata oliivijääkõlidena juhul, kui alifaatsete alkoholide üldsisaldus on suurem kui 350 mg/kg ja kui erütrodiooli ja uvaooli sisaldus on suurem kui 3,5 %.

(5) Muud sisalduvad rasvhapped (%): palmitiinhape: 7,5–20,0; palmitoleiinhape: 0,3–3,5; heptadekaanhape: ≤ 0,3; heptadetseenhape: ≤ 0,3; steariinhape: 0,5–5,0; oleiinhape: 55,0–83,0; linoolhape: 3,5–21,0

(6) Δ5-23-stigmastadienool + klerosterool + β-sitosterool + sitostanool + Δ5-avenasterool + Δ5-24-stigmastadienool.

(7) Õlisid, mille vahasisaldus on 300–350 mg/kg, käsitletakse lambiõlidena juhul, kui alifaatsete alkoholide üldsisaldus on kuni 350 mg/kg või kui erütrodiooli ja uvaooli sisaldus on suurem kui 3,5 %.

(8) Õlisid, mille vahasisaldus on 300–350 mg/kg, käsitletakse töötlemata oliivijääkõlidena juhul, kui alifaatsete alkoholide üldsisaldus on suurem kui 350 mg/kg ja kui erütrodiooli ja uvaooli sisaldus on suurem kui 3,5 %.

(9) Pärast steroolestrite väljumist ei tohi kromatogrammil enam ilmuda märkimisväärseid piike (triglütseriide).

22.6.2007

Euroopa Liidu Teataja

L 161/33

KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 706/2007,

21. juuni 2007,

millega sätestatakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2006/40/EÜ sõidukite EÜ tüübikinnitust käsitlevad haldusnormid ja teatavatest kliimaseadmetest pärit lekke kindlaksmääramise ühtlustatud katsemenetlus

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiivi 2006/40/EÜ, mis käsitleb mootorsõidukite kliimaseadmetest pärit heitkoguseid ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 70/156/EMÜ, (1) eriti selle artikli 7 lõiget 1,

ning arvestades järgmist:

(1)	Direktiiv 2006/40/EÜ on üks üksikdirektiive, mis on seotud nõukogu direktiiviga 70/156/EMÜ (2) kehtestatud ühenduse tüübikinnitusmenetlusega.

(2)

Direktiiv 2006/40/EÜ nõuab sõidukite puhul, millele on paigaldatud kliimaseadmed, mis näevad ette fluoritud kasvuhoonegaaside kasutamist, mille globaalse soojenemise potentsiaal on üle 150, tüübikinnitust seoses neist kliimaseadmetest pärit heitega. Direktiivis on sätestatud ka kliimaseadme lekkekiiruse piirmäärad. Seega on vaja kindlaks määrata nimetatud gaaside lekkekiiruse kindlaksmääramise ühtlustatud katsemenetlus ja võtta vastu direktiivi 2006/40/EÜ rakendamiseks vajalikud normid.

(3)

Direktiiviga 2006/40/EÜ keelustatakse alates teatavast kuupäevast uute sõidukite turuleviimine, mille kliimaseadmed näevad ette fluoritud kasvuhoonegaaside kasutamist, mille globaalse soojenemise potentsiaal on üle 150. Praeguse seisuga on HFC-134a ainus teadaolev mobiilsetes kliimaseadmetes külmutusagensina kasutatav fluoritud kasvuhoonegaas, mille globaalse soojenemise potentsiaal on üle 150. Seetõttu tuleb kõnealuse gaasi puhul kasutusele võtta lekke kindlaksmääramise katsemenetlus.

(4)	Käesolevas määruses sätestatud meetmed on kooskõlas tehnika arengule kohandamise komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Sisu

Käesoleva määrusega sätestatakse teatavad meetmed direktiivi 2006/40/EÜ artikli 4 ja 5 rakendamiseks.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.	„sõidukitüüp, pidades silmas kliimaseadmetest pärit heiteid” – niisugused sõidukid, mis ei erine üksteisest kasutatava külmutusagensi või teiste kliimaseadme peamiste tunnuste või aurusti süsteemi (ühe- või kaheastmeline) poolest;

2.	„kliimaseadme tüüp” – selliste kliimaseadmete rühm, mis ei erine üksteisest tootja kaubanime või kaubamärgi või neis sisalduvate lekkivosade poolest;

„lekkivosa” – kõik järgmised kliimaseadme osad või selliste osade koostud:

a)	pressliidesega toru,

b)	üksikud liidesed (kas kernid või muhvid),

c)	klapid, lülitid ja sensorid,

d)	liidestega termopaisuventiilid,

e)	välisliidestega aurusti,

f)	liidestega kompressor,

g)	sisseehitatud töötava kuivatiga kondensaator,

h)	liidestega vastuvõtja/kuivati,

i)	liidestega aku;

4.	„lekkivosa tüüp” – lekkivosad, mis ei erine üksteisest tootja kaubanime või kaubamärgi või oma põhifunktsiooni poolest.

Eri materjalidest valmistatud lekkivosad või eri lekkivosade kombinatsioonid peetakse samasse esimese lõigu punktis 4 nimetatud lekkivosade tüüpi kuuluvaks, kui nad ei suurenda lekkekiirust.

Artikkel 3

Osa EÜ tüübikinnitus

Liikmesriigid ei tohi keelduda andmast lekkivosa või kliimaseadme tüübile osa EÜ tüübikinnitust kliimaseadmetest pärit heidete põhjal, kui seade vastab käesoleva määruse sätetele.

Artikkel 4

Osa EÜ tüübikinnituse haldussätted

1. Osa EÜ tüübikinnituse saamiseks lekkivosa või kliimaseadme tüübile esitab tootja või tema esindaja tüübikinnitust andvale asutusele taotluse.

Taotlus tuleb koostada vastavalt I lisa 1. osas esitatud teatise näidisele.

2. Tüübikinnituse saamiseks esitab tootja või tema esindaja katsete tegemise eest vastutavale tehnilisele teenistusele kinnitatava lekkivosa või kliimaseadme.

Selleks kasutatakse suurimat lekkekiirust esindavat näidist (edaspidi „halvima võimaliku lekkivosa või kliimaseadme näidis”).

3. Kui asjakohased nõuded on täidetud, antakse vastavalt direktiivi 70/156/EMÜ VII lisas esitatud numeratsioonile välja osa EÜ tüübikinnitus ja osa tüübikinnitusnumber.

Liikmesriik ei tohi anda sama numbrit teisele lekkivosa või kliimaseadme tüübile.

4. Lõike 3 kohaldamisel peab tüübikinnitusasutus väljastama osa EÜ tüübikinnitustunnistuse, mis on koostatud vastavalt I lisa 2. osas esitatud näidisele.

Artikkel 5

Osa EÜ tüübikinnitusmärk

Iga lekkivosa või kliimaseade, mis vastab tüübile, millele on vastavalt käesolevale määrusele antud osa EÜ tüübikinnitus, kannab I lisa 3. osas esitatud osa EÜ tüübikinnitusmärki.

Artikkel 6

Sõiduki EÜ tüübikinnitust käsitlevad haldussätted seoses kliimaseadmetest pärit heitega

1. Tootja või tema esindaja esitab tüübikinnitust andvale asutusele taotluse sõiduki EÜ tüübikinnituse saamiseks seoses kliimaseadmetest pärit heitega.

Taotlus tuleb koostada vastavalt I lisa 4. osas esitatud teatise näidisele.

2. Sõiduki tüübikinnituse saamiseks esitab tootja või tema esindaja tüübikinnituskatsele koos tüübikinnitustaotlusega halvimat võimalikku sõidukit esindava näidise ja osa tüübikinnituse saamiseks halvimat võimalikku lekkivosa või kliimaseadet esindava näidise.

3. Kui asjakohased nõuded on täidetud, antakse vastavalt direktiivi 70/156/EMÜ VII lisas esitatud numeratsioonile välja sõiduki EÜ tüübikinnitus ja tüübikinnitusnumber.

Liikmesriik ei tohi anda sama numbrit teisele sõidukitüübile.

4. Lõike 3 kohaldamisel peab tüübikinnitusasutus väljastama osa EÜ tüübikinnitustunnistuse, mis on koostatud vastavalt I lisa 5. osas esitatud näidisele.

Artikkel 7

Lekke kindlaksmääramise ühtlustatud katsemenetlus

Lekke kindlaksmääramise ühtlustatud katsemenetlus on sätestatud käesoleva määruse II lisas. See võimaldab kontrollida, kas ei ole ületatud direktiivi 2006/40/EÜ artikli 5 lõigetes 2 ja 3 nimetatud maksimaalseid lubatud lekkekiirusi.

Artikkel 8

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolevat määrust kohaldatakse alates 5. jaanuarist 2008.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 21. juuni 2007

Komisjoni nimel

asepresident

Günter VERHEUGEN

(1) ELT L 161, 14.6.2006, lk 12.

(2) EÜT L 42, 23.2.1970, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2006/96/EÜ (ELT L 363, 20.12.2006, lk 81).

Lisade loetelu

I lisa

EÜ tüübikinnituseks vajalikud haldusdokumendid

1. osa:

Teatis – Osa EÜ tüübikinnitus

2. osa:

EÜ tüübikinnitustunnistus (osa kohta)

3. osa:

Osa EÜ tüübikinnitusmärk

4. osa:

Teatis – Sõiduki EÜ tüübikinnitus

5. osa:

EÜ tüübikinnitustunnistus (sõiduki kohta)

II lisa

Kliimaseadmete lekke määramise tehnilised tingimused

Liide:

Seadmete kalibreerimine lekke katsetamiseks

I LISA

EÜ TÜÜBIKINNITUSEKS VAJALIKUD HALDUSDOKUMENDID

1. OSA

NÄIDIS

Teatis nr…. kliimaseadme või selle osa EÜ tüübikinnituse kohta

Allpool toodud teave esitatakse vajaduse korral kolmes eksemplaris ja sellele lisatakse sisukord. Kõik joonised tuleb esitada sobivas mõõtkavas ja piisavalt üksikasjalikuna A4-formaadis lehel või A4-formaadis voldikul. Võimalikud fotod peavad olema piisavalt üksikasjalikud.

Kui osad sisaldavad elektroonilisi häälestusseadmeid, tuleb esitada andmed nende töötamise kohta.

0. ÜLDOSA

0.1. Mark (tootja kaubanimi): …

0.2. Tüüp: …

0.2.1. Vajaduse korral kaubanimi (-nimed): …

0.2.2. Osa materjal: …

0.2.3. Osa joonis või skeem: …

0.2.4. Osa number: …

0.5. Tootja nimi ja aadress: …

0.7. EÜ tüübikinnitusmärgi asukoht ja kinnitusviis: …

0.8. Koostetehas(t)e aadress(id): …

9. KERE

9.10.8. Lekkivosa/kliimaseadme leke grammides aasta kohta (kui katse tegi tootja) (1):

2. OSA

NÄIDIS

EÜ TÜÜBIKINNITUSTUNNISTUS

(suurim formaat: A4 (210 × 297 mm))

AMETIASUTUSE TEMPEL

Teave sõidukitüübi / osa tüübi / eraldi seadmestiku (2) tüübi

—	tüübikinnituse

—	tüübikinnituse laiendamise (2)

—	tüübikinnituse andmisest keeldumise (2)

—	tüübikinnituse tühistamise (2)

kohta, võttes arvesse direktiivi 2006/40/EÜ, mida rakendatakse määrusega (EÜ) nr 706/2007.

Tüübikinnitusnumber: …

Laiendamise põhjus: …

I JAGU

0.1. Mark (tootja kaubanimi): …

0.2. Tüüp: …

0.2.1. Vajaduse korral kaubanimi (-nimed): …

0.3. Tüübi tunnusandmed, kui need on märgitud sõidukile / osale / eraldiseisvale seadmestikule (2) …

0.5. Tootja nimi ja aadress: …

0.7. Osade või eraldiseisvate seadmestike puhul EÜ tüübikinnitusmärgi asukoht ja kinnitusviis: …

0.8. Koostetehas(t)e aadress(id): …

II JAGU

1. Lisateave (vajaduse korral): (vt lisand)

2. Katsete tegemise eest vastutav tehniline teenistus: …

3. Katsearuande kuupäev: …

4. Katsearuande number: …

5. Märkused (kui on): (vt lisand)

6. Koht: …

7. Kuupäev: …

8. Allkiri: …

9. Lisatud on loetelu tüübikinnitusasutusele esitatud teabest, mida on võimalik taotluse korral saada.

Lisand

EÜ tüübikinnitustunnistusele nr…

kliimaseadme või lekkivosa tüübikinnituse kohta seoses direktiiviga 2006/40/EÜ

1. Lisateave

1.1. Kliimaseadme või lekkiva osa lühikirjeldus: …

1.2. Leke grammides aasta kohta (3): …

1.3. Märkused: (nt kehtib vasakpoolse või parempoolse rooliga sõidukite puhul): …

3. OSA

OSA EÜ TÜÜBIKINNITUSMÄRK

1. ÜLDOSA

1.1. EÜ tüübikinnitusmärk koosneb järgmisest:

1.1.1. ristkülik, mille sees on väike e-täht, millele järgneb osa tüübikinnituse andnud liikmesriigi eraldusnumber või -tähed:

1 – Saksamaa

2 – Prantsusmaa

3 – Itaalia

4 – Madalmaad

5 – Rootsi

6 – Belgia

7 – Ungari

8 – Tšehhi Vabariik

9 – Hispaania

11 – Ühendkuningriik

12 – Austria

13 – Luksemburg

17 – Soome

18 – Taani

19 – Rumeenia

20 – Poola

21 – Portugal

23 – Kreeka

24 – Iirimaa

26 – Sloveenia

27 – Slovakkia

29 – Eesti

32 – Läti

34 – Bulgaaria

36 – Leedu

49 – Küpros

50 – Malta,

1.1.2. direktiivi 70/156/EMÜ VII lisas osutatud tüübikinnitusnumbri 4. osas sisalduv baaskinnitusnumber, mis asub ristküliku lähedal ning mille ees on kaks numbrit tähistamaks EÜ tüübikinnituse andmise kuupäevaks direktiivi 2006/40/EÜ või käesoleva määrusega tehtud viimase olulise tehnilist laadi muudatuse järjekorranumbrit. Käesolevas määruses on järjekorranumber 00.

1.2. EÜ tüübikinnitusmärk peab olema selgesti loetav ja kustutamatu.

2. EÜ TÜÜBIKINNITUSMÄRGI NÄIDIS

4. OSA

NÄIDIS

Teatis nr.… sõiduki EÜ tüübikinnituse kohta seoses kliimaseadmest pärit heitega

Alltoodud teave esitatakse vajaduse korral kolmes eksemplaris ja sellele lisatakse sisukord. Kõik joonised tuleb esitada sobivas mõõtkavas ja piisavalt üksikasjalikuna A4-formaadis lehel või A4-formaadis voldikul. Võimalikud fotod peavad olema piisavalt üksikasjalikud.

Kui osad sisaldavad elektroonilisi häälestusseadmeid, tuleb esitada andmed nende töötamise kohta.

0. ÜLDOSA

0.1. Mark (tootja kaubanimi): …

0.2. Tüüp: …

0.2.1. Vajaduse korral kaubanimi (-nimed): …

0.3. Tüübi tunnusandmed, kui need on märgitud sõidukile / osale / eraldiseisvale seadmestikule (4): …

0.3.1. Nimetatud märgistuse asukoht: …

0.4. Sõiduki kategooria: …

0.5. Tootja nimi ja aadress: …

0.7. Osade või eraldiseisvate seadmestike puhul EÜ tüübikinnitusmärgi asukoht ja kinnitusviis: …

0.8. Koostetehas(t)e aadress(id): …

9. KERE

9.10.8. Kliimaseade näeb ette fluoritud kasvuhoonegaasi kasutamist, mille globaalse soojenemise potentsiaal on üle 150: JAH/EI (4)

Külmutusagensina kasutatav gaas: …

Kui JAH, täitke järgmised punktid

9.10.8.1. Kliimaseadme joonis ja lühikirjeldus, sealhulgas osa number ja lekkivosa materjal: …

9.10.8.2. Kliimaseadme leke grammides aasta kohta: …

9.10.8.2.1. Lekkivosa katsetamise korral: lekkivosade loetelu, sealhulgas vastav osa number ja materjal, ning iga osa lekkekiirus aastas ja andmed katse kohta (nt katsearuande nr, tüübikinnituse nr jm): …

9.10.8.2.2. Kliimaseadme katsetamise korral: kliimaseadme osade number ja materjal ning andmed katse kohta (nt katsearuande nr, tüübikinnituse nr jm): …

5. OSA

NÄIDIS

EÜ TÜÜBIKINNITUSTUNNISTUS

(suurim formaat: A4 (210 × 297 mm))

AMETIASUTUSE TEMPEL

Teave sõidukitüübi / osa tüübi / eraldi seadmestiku (5) tüübi

—	tüübikinnituse

—	tüübikinnituse laiendamise (5)

—	tüübikinnituse andmisest keeldumise (5)

—	tüübikinnituse tühistamise (5)

kohta, võttes arvesse direktiivi 2006/40/EÜ, mida rakendatakse määrusega (EÜ) nr 706/2007.

Tüübikinnitusnumber: …

Laiendamise põhjus: …

I JAGU

0.1. Mark (tootja kaubanimi): …

0.2. Tüüp: …

0.2.1. Vajaduse korral kaubanimi (-nimed): …

0.3. Tüübi tunnusandmed, kui need on märgitud sõidukile / osale / eraldiseisvale seadmestikule (5) …

0.3.1. Nimetatud märgistuse asukoht: …

0.4. Sõiduki kategooria: …

0.5. Tootja nimi ja aadress: …

0.7. Osade või eraldiseisvate seadmestike puhul EÜ tüübikinnitusmärgi asukoht ja kinnitusviis: …

0.8. Koostetehas(t)e aadress(id): …

II JAGU

1. Lisateave (vajaduse korral): (vt lisand)

2. Katsete tegemise eest vastutav tehniline teenistus: …

3. Katsearuande kuupäev: …

4. Katsearuande number: …

5. Märkused (kui on): (vt lisand)

6. Koht: …

7. Kuupäev: …

8. Allkiri: …

9. Lisatud on loetelu tüübikinnitusasutusele esitatud teabest, mida on võimalik taotluse korral saada.

Lisand

EÜ tüübikinnitustunnistusele nr …

sõiduki tüübikinnituse kohta seoses direktiiviga 2006/40/EÜ

1. Lisateave

1.1. Lühikirjeldus sõidukitüübi kliimaseadme kohta: …

1.2. Kliimaseadmes kasutatakse fluoritud kasvuhoonegaasi, mille globaalse soojenemise potentsiaal on üle 150: JAH/EI

Külmutusagensina kasutatav gaas:

Kui JAH, täitke järgmised punktid

1.3. Üldine leke grammides aasta kohta: …

1.4. Märkused: (nt kehtib vasakpoolse või parempoolse rooliga sõidukite puhul): …

(1) Mittevajalik maha tõmmata. Täita üksnes siis, kui osa/kliimaseade näeb ette fluoritud kasvuhoonegaasi kasutamist, mille globaalse soojenemise potentsiaal on üle 150.

(2) Mittevajalik maha tõmmata.

(3) Täita üksnes siis, kui kliimaseade näeb ette fluoritud kasvuhoonegaasi kasutamist, mille globaalse soojenemise potentsiaal on üle 150.

(4) Mittevajalik maha tõmmata.

(5) Mittevajalik maha tõmmata.

II LISA

KLIIMASEADMETE LEKKE MÄÄRAMISE TEHNILISED TINGIMUSED

1. SISSEJUHATUS

Käesolev lisa on kohaldatav jahutusvedeliku atmosfääriheite hindamisel sõidukite puhul, mille kliimaseadmetes tuleb projektikohaselt kasutada fluoritud kasvuhoonegaase, mille globaalsoojenemispanuse potentsiaal on üle 150. Selles lisas käsitletakse järgmisi teemasid:

1.	Katseseadmetele esitatavad nõuded

2.	Katsetingimused

3.	Katseprotseduur ja katseandmetele esitatavad nõuded

2. KATSE KIRJELDUS

2.1. Kliimaseadme lekkekatse on mõeldud kliimaseadmetega varustatud sõidukitest atmosfääri heidetavate fluorosüsivesinike (HFC-134a) koguse määramiseks kliimaseadmete tavapärastes kasutustingimustes.

2.2. Võib katsetada kas kogu sõidukit, selle kliimaseadet või üksikuid lekkivosi.

2.3. Lekkivosade katsetamisel ei tohi kasutada lisaõli. Tootmisprotsessi jääkõli võib jätta katsetatavasse lekkivosasse. Kompressoris tuleb kasutada standardset õlivaru.

2.4. Iga lekkivosa otsad peavad olema ühendatud või ümbritsetud metalltoruga. Liitekohad tuleb tihedalt kinni keevitada või kinni joota. Vajaduse korral võib katsetatava lekkivosa ühe otsa ühendada kahefaasilist külmutusagensit sisaldava sobiva mahutavusega metallkonteineriga.

2.5. Selleks et soojendusseadme abil oleks võimalik hoida vajaliku temperatuuri juures püsivat rõhku, täidetakse külmutusagensi konteiner ja lekkivosa kahefaasilise (vedelik ja aur) külmutusagensiga HFC-134a. Eelkonditsioneeritav või katsetatav lekkivosa paigaldatakse hermeetilisse kambrisse. Lekkivosa temperatuur hoitakse vajalikul eelkonditsioneerimise temperatuuril või katsetemperatuuril, nii et lekkivosa sees esineks HFC-134a ainult aurufaasis. Kogu kliimaseadme puhul tuleb kasutada tegelikku nominaalset täitevaru. Kasutatakse valmistaja poolt soovitatud tüüpi õli ja kontsentratsiooni.

2.6. Kliimaseadme iga lekkivosa tuleb katsetada; osi, mida peetakse lekketa osadeks, ei katsetata.

2.6.1. Lekketa osadeks peetakse järgmisi kliimaseadme osi:

—	Liideteta aurusti

—	Liideteta metalltorud

—	Liideteta ja sisseehitatud töötava kuivatita kondensaator

—	Liideteta kogur/kuivati

—	Liideteta kogumispaak.

2.7. Katsetamiseks tuleb valida halvima võimaliku kliimaseadme või lekkivosa näidis.

2.8. Katse üldtulemuse saamiseks liidetakse kõikidest lekkivosadest pärinevad lekkekogused.

3. KATSESEADMED

Katse tehakse hermeetilises kambris, milles asuvad homogeense gaasikontsentratsiooni tagamiseks ning gaasianalüüsi meetodi rakendamiseks vajalikud seadmed.

Kõik katses kasutatavad seadmed kalibreeritakse etalonseadmete suhtes.

3.1. Mõõtekamber

3.1.1. Kogu eelkonditsioneerimise etapi jooksul peab temperatuuri reguleeriv süsteem tagama vajaliku sisetemperatuuri lubatud hälbega ± 3 K.

3.1.2. Mõõtmise etapil kasutatakse lekke mõõtmiseks hermeetilist mõõtekambrit, millesse saab mahutada katsetatava kliimaseadme või lekkivosa. Kooskõlas 1. liitega peab suletud kamber olema hermeetiline. Kambri sisepind peab olema kliimaseadmes kasutatavale külmutusagensile läbitungimatu ja ei tohi sellega reageerida. Kogu katse jooksul peab temperatuuri reguleeriv süsteem tagama vajaliku kambri sisetemperatuuri lubatud keskmise hälbega ± 1 K.

3.1.3. Mõõtekamber peab olema valmistatud jäikadest tahvlitest, mis tagavad kambri püsiva mahutavuse.

3.1.4. Mõõtekambri sisemõõtmed peavad nõutava täpsusega sobima katsetatavate lekkivosade või kliimaseadmete mahutamiseks.

3.1.5. Gaasi kontsentratsiooni ja temperatuuri homogeensus mõõtekambris tuleb tagada vähemalt ühe retsirkulatsiooniventilaatori või mõne muu meetodi abil, kui saab tõendada, et see võimaldab saavutada ühtlase temperatuuri ja gaasi kontsentratsiooni.

3.2. Mõõteseadmed

3.2.1. Eraldunud HFC-134a kogust tuleb mõõta gaasikromatograafiliselt, infrapunaspektrofotomeetriliselt, massispektromeetriliselt või infrapunafoto-akustospektroskoopiliselt (vt liidet).

3.2.2. Kui kasutatakse mõnda muud määramismeetodit, tuleb tõestada, et see meetod on samaväärne eespool kirjeldatud meetodiga, ja mõõteseadmed tuleb kalibreerida liites kirjeldatud meetodiga samalaadse meetodi abil.

3.2.3. Kogu kliimaseadme katsetamise puhul kasutatavate mõõteseadmete mõõtmistäpsus peab olema ± 2 g/aasta.

3.2.4. Kliimaseadme osa katsetamise puhul peab gaasianalüüsiseadmete ja võimalike muude mõõteseadmete üldine täpsus olema 0,2 g/aasta.

3.2.5. Juhul kui teatava osa puhul on eespool kindlaksmääratud täpsust väga raske saavutada, tuleb igal katsetamisel suurendada uuritavate näidiste arvu.

3.2.6. Mõõteseadme korratavus, mis väljendatakse ühe standardhälbena, peab 0-mõõtepiirkonnas olema parem kui 1 % skaalaväärtusest ja kõikides kasutatud mõõtepiirkondades 80 ± 20 % skaalaväärtusest.

3.2.7. Enne katset tuleb gaasianalüsaatori nullväärtus ja mõõtevahemik kalibreerida vastavalt valmistaja antud juhendile.

3.2.8. Analüsaatori tööpiirkonnad tuleb valida nii, et mõõtmisel, kalibreerimisel ja lekke kontrollimisel oleks tagatud suurim eristusvõime.

3.3. Gaasianalüsaatori andmetalletussüsteem

3.3.1. Gaasianalüsaator peab olema varustatud seadmega, mis võimaldab registreerida elektrilisi signaale väljundil kas lintkirjuti või mõne muu andmetöötlussüsteemi abil sagedusega vähemalt üks kord 60 minuti jooksul. Registreerimissüsteemi töökarakteristikud peavad olema registreeritava signaaliga vähemalt samaväärsed ja tagama andmete püsiva talletamise. Salvestusel peab olema osutatud katse algusele ja lõpule (kaasa arvatud proovivõtuperioodi algus ja lõpp ning iga katse alguse ja lõpu vaheline ajavahemik).

3.4. Lisaseadmed

3.4.1. Temperatuuri registreerimine.

3.4.1.1. Temperatuur mõõtekambri sees registreeritakse ühes või kahes punktis temperatuurisensorite abil, mis ühendatakse nii, et need näitavad keskväärtust. Mõõtepunktid peavad olema mõõtekambri sisetemperatuuri suhtes representatiivsed.

3.4.1.2. Kogu HFC-134a lekke mõõtmise käigus tuleb temperatuuriandmed registreerida või sisestada andmetöötlussüsteemi sagedusega vähemalt üks kord minutis.

3.4.1.3. Temperatuuri registreerimise seadme täpsus peab olema ± 1,0 K.

3.4.2. Rõhu mõõtmise seade.

3.4.2.1. Mõõtekambri siserõhu Pshed registreerimise seadme täpsus peab olema ± 2 hPa ja mõõteseadme eristusvõime peab olema ± 0,2 hPa.

3.4.3. Ventilaatorid

3.4.3.1. Mõõtekambris peab olema võimalik ühe või mitme ventilaatori, puhuri või muu sobiva meetodi abil (nt N2 läbipuhumine) vähendada HFC-134a kontsentratsiooni atmosfäärikontsentratsiooni tasemele.

3.4.3.2. Mõõtekambris katsetatavat lekkivosa või kliimaseadet ei tohi paigutada töötava ventilaatori või puhuri poolt tekitatud otsese õhuvoolu teele.

3.4.4. Gaasid

3.4.4.1. Juhul kui gaasianalüsaatori valmistaja on nende kasutamise ette näinud, peavad kalibreerimiseks ja mõõtmiseks olemas olema järgmised gaasid:

—	puhastatud sünteetiline õhk, mille hapnikusisaldus on 18–21 mahuprotsenti,

—	HFC-134a puhtusega vähemalt 99,5 %.

3.4.4.2. Kalibreerimiseks ja mõõtevahemiku reguleerimiseks peab olemas olema gaas, mis kujutab endast HFC-134a ja puhastatud sünteetilise õhu või mõne muu sobiva inertgaasi segu. Kalibreerimisgaasi tegelik kontsentratsioon peab vastama deklareeritud väärtusele täpsusega ± 2 %.

4. EELKONDITSIONEERIMINE

4.1. Üldised nõuded

4.1.1. Enne eelkonditsioneerimist ja lekke mõõtmist tuleb kliimaseade evakueerida ja täita kindlaksmääratud HFC-134a nominaalvaruga.

4.1.2. Selleks et kogu katse, kaasa arvatud eelkonditsioneerimisetapi vältel tagada küllastatuse tingimused, tuleb iga lekkivosa koos lisakonteineriga või ilma selleta evakueerida ja täita küllaldase HFC-134a varuga, mis ei tohi siiski olla suurem kui 0,65 g lekkivosa või konteineri üldmahutavuse ühe kuupsentimeetri kohta.

4.2. Eelkonditsioneerimise tingimused

4.2.1. Tüübikinnituse taotleja võib ise valida, kas teha eelkonditsioneerimine ühes etapis 40 °C juures või lühema kaheetapilise protseduuri abil. Kaheetapilisel protseduuril peab olema kaks järjestikust etappi: esimesel etapil on temperatuur 50 °C, sellele järgneb vahetult teine etapp 40 °C juures. Eelkonditsioneerimise ajarežiim on järgmine:

	1. võimalus	2. võimalus
Kliimaseadme osa	40 °C Aeg [h]	1. etapp – 50 °C Aeg [h]	2. etapp – 40 °C Aeg [h]
Kogu kliimaseade	480	240	24
Kompressor	144	72	24
Torustik	480	240	24
Kõik muud lekkivosad	96	48	24

Kui saab tõendada, et läbitungimisest tingitud kadude kineetika on statsionaarne (kao kiirus on konstantne), võib kasutada lühemaid eelkonditsioneerimise aegu.

4.2.2. 4 tunni jooksul pärast eelkonditsioneerimist tuleb lekkivosad või kogu kliimaseade asetada mõõtekambrisse lekkekatse tegemiseks.

4.3. Kompressor

4.3.1. Kui see on määrimiseks ja tihendite sissetöötamiseks vajalik, võib eelkonditsioneerimise ja katse vahelisel ajal kompressorit sisse töötada kiirusel vähemalt 200 pööret minutis vähemalt ühe minuti jooksul.

4.3.2. Selleks et mitte kaotada eelkonditsioneerimise mõju, ei tohi lekkivosas või kliimaseadmes olevat HFC-134a varu eelkonditsioneerimise ja katse vahelisel ajal häirida. Järelikult tuleb nii eelkonditsioneerimisel kui ka mõõtmistel kasutada ühte ja sama seadmekomplekti, mida vahepeal ei monteerita lahti ja kokku.

5. KATSEPROTSEDUUR

5.1. Üldised nõuded

Katsetamisel tuleb järgida joonisel esitatud katseetappide järjestust.

5.2. Lekkekatse

5.2.1. Katse tehakse staatilistes ja statsionaarsetes tingimustes temperatuuril 313 K (40 °C). Katseaja jooksul leitud HFC-134a kontsentratsioonide vahe alusel arvutatakse aastane külmutusagensi kadu.

5.2.2. Mõõtekambrist puhutakse mõne minuti jooksul läbi puhastusgaasi püsiva taustkontsentratsiooni saavutamiseni.

5.2.3. Enne katset mõõdetakse külmutusagensi taustkontsentratsioon mõõtekambris, gaasianalüsaator nullitakse ja reguleeritakse välja mõõtevahemik.

5.2.4. Juhul kui seadmekomplekt paigutatakse ümber eelkonditsioneerimise kambrist teise mõõtekambrisse, tuleb mõõtmisperioodi alustada alles siis, kui mõõtekambri sulgemisest, hermetiseerimisest ja katsetemperatuuri saavutamisest on möödunud vähemalt 4 tundi.

5.2.5. Seejärel asetatakse lekkivosa või kliimaseade mõõtekambrisse.

5.2.6. Mõõtekamber suletakse ja hermetiseeritakse. Katsekamber täidetakse atmosfäärirõhul täielikult etalongaasiga (nt puhas õhk).

Joonis

5.2.7. Katseperiood algab hetkest, kui mõõtekamber on hermetiseeritud ja mõõtekambris on saavutanud temperatuur 313 K (40 °C). Temperatuuri hoitakse sellel väärtusel kuni katseaja lõpuni. Kui punktis 5.2.4 sätestatu kohaselt on mõõtekambri sulgemisest ja katsetemperatuuri saavutamisest möödunud vähemalt 4 tundi, mõõdetakse HFC-134a kontsentratsioon, temperatuur ja baromeetriline rõhk, mille tulemusena saadakse katseperioodi algväärtused CHFC-134ai, Pshed ja Tshed. Neid väärtusi kasutatakse lekke arvutamiseks vastavalt punktile 5.3.

5.2.8. Nominaalne mõõteperiood peab olema 24 tundi. Kui saab näidata, et tulemused on piisavalt täpsed, võib kasutada ka lühemat mõõteperioodi.

5.2.9. Vahetult pärast katseperioodi lõppu gaasianalüsaator nullitakse ja reguleeritakse välja mõõtevahemik.

5.2.10. Mõõdetakse katseperioodi lõpus mõõtekambris leiduva HFC-134a kontsentratsioon, temperatuur ja baromeetriline rõhk. Saadakse lõppväärtused CHFC134af, Pshed ja Tshed, mida kasutatakse lekke arvutamiseks vastavalt punktile 5.3.

5.3. Arvutamine

5.3.1. Punktis 5.2 kirjeldatud katse võimaldab välja arvutada HFC-134a heite. Leke arvutatakse mõõtekambris katse alguses ja lõpus mõõdetud HFC-134a kontsentratsioonide, temperatuuride ja rõhkude alusel, võttes arvesse mõõtekambri netomahutavust.

Kogu HFC-134a leke arvutatakse järgmise valemi abil:

Formula

kus:

HFC-134a	= HFC-134a lekkekiirus	[kg/s]
nHFC-134a	= HFC-134a moolide arv	[mol]
Vshed	= Mõõtekambri netomahutavus	[m3]
VAC	= Kliimaseadme või lekkivosa üldmaht	[m3]
Tshed	= Temperatuur mõõtekambris	[K]
Pshed	= Rõhk mõõtekambris	[kPa]
CHFC-134ae	= HFC-134a lõppkontsentratsioon	[ppmv]
CHFC-134ai	= HFC-134a algkontsentratsioon	[ppmv]
te	= Katseperioodi lõpu aeg	[s]
ti	= Katseperioodi alguse aeg	[s]
MHFC-134a	= HFC-134a molaarmass (= 102 kg/kmol)	[kg/kmol]
R	= Gaasikonstant (= 8,314 kJ/(kmol*K))	[kJ/(kmol*K)]

Märkused: CHFC-134a kajastab HFC-134a moolide arvu (nHFC-134a) ja õhu moolide arvu (nair+HFC-134a) suhet:

Formula

ppmv: mahuosade arv miljoni mahuosa kohta, mis on ekvivalentne moolide arvuga miljoni mooli kohta.

5.3.2. Ajast sõltuv mass grammides tuleb väljendada grammides ühe aasta kohta (g/aasta).

5.4. Katse üldtulemused

Kogu kliimaseadme summaarne leke arvutatakse katsetatud lekkivosade puhul leitud lekke osaväärtuste liitmise teel.

1.	Kogu kliimaseadme katsetamine Kliimaseadme leke, L(g/aasta) = CF * HFC-134a(g/aasta)

2.	Lekkivosade katsetamine Kliimaseadme leke, L(g/aasta) = CF * Σ HFC-134a(g/aasta) kus CF (korrelatsioonitegur) = 0,277.

6. TÜÜBIKINNITUS

Kooskõlas direktiiviga 2006/40/EÜ tuleb anda katsetatud kliimaseadmele tüübikinnitus juhul, kui L (g/aasta) on väiksem kui järgmises tabelis nimetatud väärtused:

L (g/aasta)	Kliimaseadme külmutusagens
40/60 (1)	HFC-134a

2.	Lekkivosale tuleb anda tüübikinnitus juhul, kui seda on katsetatud vastavalt punktide 2–5.3 nõuetele.

(1) Kaheastmelise aurustussüsteemi korral

Liide

Seadmete kalibreerimine lekke katsetamiseks

1. KALIBREERIMISE SAGEDUS JA MEETODID

1.1. Kõiki seadmeid kalibreeritakse enne esimest kasutamist ja seejärel nii sageli, kui vaja, kusjuures vähemalt üks kalibreerimine tuleb igal juhul teha 6 kuu jooksul enne tüübikinnituskatseid. Käesolevas liites kirjeldatakse kalibreerimismeetodeid, mida tuleb kasutada (käesoleva määruse II lisa punktis 3.2.1 loetletud seadmete puhul).

2. MÕÕTEKAMBRI KALIBREERIMINE

2.1. Mõõtekambri mahutavuse esmane määramine

2.1.1. Enne esmakordset kasutamist määratakse mõõtekambri mahutavus järgmiselt. Mõõdetakse hoolikalt mõõtekambri sisemõõtmed, arvestades võimalikke ebakorrapärasusi nagu sõrestikuribid. Mõõtekambri mahutavust hinnatakse nende mõõteväärtuste alusel.

2.1.2. Mõõtekambri netomahutavuse määramiseks lahutatakse mõõtekambri mahutavusest lekkivosa või kliimaseadme maht.

2.1.3. Mõõtekambri lekkekindlust kontrollitakse punkti 2.3 kohaselt. Kui arvutatud gaasi mass ei vasta ± 2 %-lise hälbe piires mõõtekambrisse lastud gaasi massile, tuleb võtta korrigeerivaid meetmeid.

2.2. Taustheite määramine mõõtekambris

Selle tööoperatsiooni abil tehakse kindlaks, kas mõõtekambris ei leidu märkimisväärseid HFC-134a koguseid eraldavaid materjale. See kontroll tehakse mõõtekambri kasutussevõtmisel, pärast iga mõõtekambris tehtud tööoperatsiooni, mis võib mõjutada taustheidet, ning lisaks sellele tuleb teha regulaarset kontrolli sagedusega vähemalt üks kord aastas.

2.2.1. Allpool nimetatud neljatunnilise perioodi jooksul hoitakse mõõtekambris temperatuur 313 ± 1 K (40 ± 1 °C) juures.

2.2.2. Enne neljatunnilise taustheiteproovivõtu perioodi algust võib mõõtekambri hermetiseerida ja lasta retsirkulatsiooniventilaatoril töötada kuni 2 tundi.

2.2.3. Analüsaator (kui seda on vaja kasutada) kalibreeritakse, nullitakse ja reguleeritakse välja mõõtevahemik.

2.2.4. Mõõtekambrist puhutakse läbi puhastusgaasi kuni püsiva näidu saavutamiseni ja lülitatakse sisse retsirkulatsiooniventilaator, kui seda ei ole tehtud varem.

2.2.5. Seejärel hermetiseeritakse mõõtekamber ning mõõdetakse taustkontsentratsioon, temperatuur ja baromeetriline rõhk. On eelistatav, et mõõtekambri läbipuhumise või evakueerimise abil oleks HFC-134a kontsentratsioon reguleeritud nullväärtusele. Saadakse algväärtused CHFC-134a, Pshed ja Tshed, mida kasutatakse mõõtekambri tausttingimuste arvutamiseks.

2.2.6. Mõõtekambril lastakse sisselülitatud retsirkulatsiooniventilaatoriga segamatult seista neli tundi.

2.2.7. Pärast seda mõõdetakse sama analüsaatori abil HFC-134a kontsentratsioon mõõtekambris. Mõõdetakse ka temperatuur ja baromeetriline rõhk. Saadakse lõppväärtused CHFC-134a, Pshed ja Tshed.

2.3. Mõõtekambri kalibreerimine ja HFC-134a retentsioonikatse

Mõõtekambri kalibreerimine ja HFC-134a gaasi retentsioonikatse võimaldavad kontrollida punkti 2.1 kohaselt arvutatud mahutavust ja mõõta võimaliku lekke kiirust. Mõõtekambri lekkekiirus määratakse mõõtekambri kasutussevõtmisel, pärast iga mõõtekambris tehtud tööoperatsiooni, mis võib rikkuda mõõtekambri terviklikkust, ning lisaks sellele tuleb teha regulaarseid mõõtmisi sagedusega üks kord kvartalis.

2.3.1. Mõõtekambrist puhutakse läbi puhastusgaasi kuni püsiva kontsentratsiooni saavutamiseni. Lülitatakse sisse retsirkulatsiooniventilaator, kui seda ei ole tehtud varem. Analüsaator nullitakse, kalibreeritakse vajaduse korral ja reguleeritakse välja mõõtevahemik.

2.3.2. Seejärel lülitatakse sisse temperatuurikontrolliseade ja reguleeritakse see temperatuurile 313 K (40 °C).

2.3.3. Kui mõõtekambri temperatuur on 313 ± 1 K (40 ± 1 °C) juures stabiliseerunud, hermetiseeritakse mõõtekamber ning mõõdetakse taustkontsentratsioon, temperatuur ja baromeetriline rõhk. Saadakse algväärtused CHFC-134a, Pshed ja Tshed, mida kasutatakse mõõtekambri kalibreerimiseks.

2.3.4. Mõõtekambrisse süstitakse teadaolev kogus HFC-134a. Mõõtekambrisse süstitav mass oleneb mõõtekambri mahutavusest vastavalt järgmisele valemile:

Formula

kus:

mHFC-134a	= HFC-134a mass	[kg]
Vshed	= Mõõtekambri mahutavus	[m3]
Tshed	= Temperatuur mõõtekambris	[K]
Pshed	= Rõhk mõõtekambris	[kPa]
C	= HFC-134a kontsentratsioon	[ppmv]
MHFC-134a	= HFC-134a molaarmass (= 102 kg/kmol)	[kg/kmol]
R	= Gaasikonstant (= 8,314 kJ/(kmol*K))	[kJ/(kmol*K)]

Märkused: CHFC-134a kajastab HFC-134a moolide arvu (nHFC-134a) ja õhu moolide arvu (nair+HFC-134a)

Formula

Järgmises tabelis on esitatud selle valemi abil arvutatud HFC-134a kogused, mis tuleb süstida mõõtekambrisse teatavate mahutavuse väärtuste korral. On tehtud järgmised eeldused: rõhk mõõtekambris vastab normaalsele atmosfäärirõhule (101,3 kPa) ja temperatuur mõõtekambris on 40 °C.

Mõõtekambri mahutavus (L)	Mõõtekambrisse süstitav mass (g)
5	6,0E-04
10	1,2E-03
50	6,0E-03
100	1,2E-02
500	6,0E-02
1 000	1,2E-01
2 000	2,4E-01
3 000	3,6E-01
4 000	4,8E-01

Väga väikeste süstekoguste puhul võib kasutada standardse koostisega HFC-134a ja lämmastiku segusid. Mõõtekamber evakueeritakse ja täidetakse uuesti mittestandardse kontsentratsioonini.

2.3.5. Mõõtekambri sisul lastakse viis minutit seguneda ning seejärel mõõdetakse gaasi kontsentratsioon, temperatuur ja baromeetriline rõhk. Saadakse lõppväärtused CHFC-134af, Pshed ja Tshed, mida kasutatakse mõõtekambri kalibreerimiseks, ning algväärtused CHFC-134ai, Pshed ja Tshed, mida kasutatakse retentsiooni kontrollimiseks.

2.3.6. Arvutatakse mõõtekambris oleva HFC-134a mass, kasutades punktide 2.3.3 ja 2.3.5 kohaselt saadud väärtusi ning punktis 2.3.4 esitatud valemit.

2.3.7. Seejärel algab protsess, mille puhul hoitakse 24 tunni vältel temperatuuri 313 ± 1 K (40 °C ± 1 °C) juures.

2.3.8. 24tunnilise perioodi lõpus mõõdetakse ja registreeritakse HFC-134a lõppkontsentratsioon, temperatuur ja baromeetriline rõhk. Saadakse lõppväärtused CHFC-134af, Tshed ja Pshed, mida kasutatakse HFC-134a retentsiooni kontrollimiseks.

2.3.9. HFC-134a mass arvutatakse punkti 2.3.8 kohaselt saadud väärtuse alusel, kasutades punktis 2.3.4 esitatud valemit. Leitud massi väärtus ei tohi erineda punktis 2.3.6 esitatud massi väärtusest üle 5 %.

3. FLUOROSÜSIVESINIKE ANALÜSAATORI KALIBREERIMINE

3.1. Analüsaator tuleb seadistada mõõteseadme valmistaja poolt kindlaksmääratud viisil.

3.2. Analüsaator kalibreeritakse sobivate etalongaaside abil.

3.3. Kalibreerimiskõvera ehitamiseks kasutatakse vähemalt viit kalibreerimispunkti, mis peavad olema jaotunud mõõtevahemikus võimalikult ühtlaselt. Suurima kontsentratsiooniga kalibreerimisgaasi nominaalne kontsentratsioon peab olema vähemalt 80 % mõõteväärtustest.

3.4. Kalibreerimiskõver arvutatakse vähimruutude meetodil. Kui saadud polünoomi aste on suurem kui 3, peab kalibreerimispunktide arv olema polünoomi aste pluss 2.

3.5. Kalibreerimiskõvera kontsentratsiooniväärtused ei tohi erineda iga kalibreerimisgaasi nominaalsest kontsentratsiooni väärtusest üle 2 %.

3.6. Kasutades punkti 3.4 kohaselt saadud polünoomi kordajaid, koostatakse analüsaatori näitudele vastavate tegelike kontsentratsioonide tabel, mille intervallid ei tohi ületada 1 % kogu skaalast. Seda tuleb teha analüsaatori iga kalibreeritava tööpiirkonna puhul. Tabelis tuleb esitada ka muud olulised andmed nagu:

—	kalibreerimise kuupäev,

—	mõõtevahemiku ja nullpotentsiomeetri näidud (kui neid kasutatakse),

—	nominaalne skaala ulatus,

—	iga kasutatud kalibreerimisgaasi referentsandmed,

—	tegelik ja näidikult loetud kontsentratsiooni väärtus ning nende väärtuste erinevus protsentides iga kasutatud kalibreerimisgaasi korral.

3.7. Kui tüübikinnitusasutusele esitatakse tõendid selle kohta, et teatava alternatiivse tehnika (nt arvuti või elektrooniliselt juhitava mõõtevahemiku ümberlülitamise) abil võib saavutada samaväärse täpsuse, võib seda tehnikat kasutada.

22.6.2007

Euroopa Liidu Teataja

L 161/53

KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 707/2007,

21. juuni 2007,

millega avatakse pakkumismenetlus bioetanoolina ühenduses kasutamiseks ette nähtud veinialkoholi müügiks

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 17. mai 1999. aasta määrust (EÜ) nr 1493/1999 veinituru ühise korralduse kohta, (1) eriti selle artiklit 33,

ning arvestades järgmist:

(1)

Komisjoni 25. juuli 2000. aasta määruses (EÜ) nr 1623/2000, milles sätestatakse veinituru ühist korraldust käsitleva määruse (EÜ) nr 1493/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad turumehhanismide osas, (2) sätestatakse muu hulgas nõukogu 16. märtsi 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 822/87 (veinituru ühise korralduse kohta) (3) artiklites 35, 36 ja 39 osutatud destilleerimisel saadud ja määruse (EÜ) nr 1493/1999 artiklites 27, 28 ja 30 osutatud ning sekkumisameti valduses oleva alkoholi müügi üksikasjalikud rakenduseeskirjad.

(2)

Seetõttu tuleks vastavalt määruse (EÜ) nr 1623/2000 artiklile 92 korraldada ainult bioetanoolina ühenduse kütusesektoris kasutamiseks ette nähtud veinialkoholi pakkumismenetlus, et vähendada ühenduse veinialkoholi varusid ja tagada tarnete järjepidevus määruse (EÜ) nr 1623/2000 artikli 92 kohaselt heaks kiidetud äriühingutele.

(3)	Vastavalt nõukogu 15. detsembri 1998. aasta määrusele (EÜ) nr 2799/98, millega kehtestatakse põllumajanduse eurol põhinev valuutakord, (4) tuleb alates 1. jaanuarist 1999 väljendada müügihind ja tagatised ning teha maksed eurodes.

(4)	Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas veinituru korralduskomitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

1. Avatakse pakkumismenetlus nr 10/2007 EÜ ühenduses bioetanoolina kasutamiseks ette nähtud veinialkoholi müügiks.

Asjaomane alkohol on saadud määruse (EÜ) nr 1493/1999 artiklite 27, 28 ja 30 kohasel destilleerimisel ning on liikmesriikide sekkumisametite valduses.

2. Müüki pannakse 693 375,74 hektoliitrit 100 % alkoholi, mis jaotatakse järgmiselt:

a)	partii nr 109/2007 EÜ kogusega 50 000 hektoliitrit 100 % alkoholi;

b)	partii nr 110/2007 EÜ kogusega 50 000 hektoliitrit 100 % alkoholi;

c)	partii nr 111/2007 EÜ kogusega 50 000 hektoliitrit 100 % alkoholi;

d)	partii nr 112/2007 EÜ kogusega 50 000 hektoliitrit 100 % alkoholi;

e)	partii nr 113/2007 EÜ kogusega 50 000 hektoliitrit 100 % alkoholi;

f)	partii nr 114/2007 EÜ kogusega 50 000 hektoliitrit 100 % alkoholi;

g)	partii nr 115/2007 EÜ kogusega 50 000 hektoliitrit 100 % alkoholi;

h)	partii nr 116/2007 EÜ kogusega 50 000 hektoliitrit 100 % alkoholi;

i)	partii nr 117/2007 EÜ kogusega 39 995 hektoliitrit 100 % alkoholi;

j)	partii nr 118/2007 EÜ kogusega 50 000 hektoliitrit 100 % alkoholi;

k)	partii nr 119/2007 EÜ kogusega 50 000 hektoliitrit 100 % alkoholi;

l)	partii nr 120/2007 EÜ kogusega 50 000 hektoliitrit 100 % alkoholi;

m)	partii nr 121/2007 EÜ kogusega 50 000 hektoliitrit 100 % alkoholi;

n)	partii nr 122/2007 EÜ kogusega 53 380,74 hektoliitrit 100 % alkoholi.

3. Käesoleva määruse I lisas on sätestatud partiisid moodustavate vaatide asukoht ja viited, igas vaadis sisalduv alkoholikogus, alkoholisisaldus ning alkoholi omadused.

4. Pakkumismenetlusest saavad osa võtta ainult määruse (EÜ) nr 1623/2000 artikli 92 kohaselt heaks kiidetud asutused.

Artikkel 2

Müük toimub vastavalt määruse (EÜ) nr 1623/2000 artiklitele 93, 94, 94b, 94c, 94d, 95–98, 100 ja 101 ning vastavalt määruse (EÜ) nr 2799/98 artiklile 2.

Artikkel 3

1. Pakkumised tuleb esitada II lisas osutatud sekkumisametitele, kelle valduses on asjaomane alkohol, või saata tähitud kirja teel kõnealuste sekkumisametite postiaadressil.

2. Pakkumised esitatakse kahekordses pitseeritud ümbrikus, sisemisele ümbrikule tehakse märge „Pakkumine vastavalt menetlusele nr 10/2007 EÜ ühenduses bioetanoolina ette nähtud kasutamiseks”, välimisele ümbrikule kirjutatakse asjaomase sekkumisameti aadress.

3. Pakkumised peavad asjaomasesse sekkumisametisse jõudma hiljemalt 5. juulil 2007. aastal kell 12.00 (Brüsseli aja järgi).

Artikkel 4

1. Selleks et pakkumisi saaks arvesse võtta, peavad need vastama määruse (EÜ) nr 1623/2000 artiklitele 94 ja 97.

2. Selleks et pakkumist saaks arvesse võtta, peab sellega koos olema esitatud

a)	tõend selle kohta, et asjaomasele sekkumisametile, kelle valduses alkohol on, on esitatud pakkumistagatis 4 eurot 100 % alkoholi hektoliitri kohta;

b)	pakkuja nimi ja aadress, viide pakkumismenetluse teatele, pakutav hind eurodes 100 % alkoholi hektoliitri kohta;

c)	pakkuja kohustus pidada kinni asjaomast pakkumismenetlust hõlmavatest eeskirjadest;

pakkuja avaldus, milles ta kinnitab, et

i)	loobub kõikidest nõuetest talle määratud toote kvaliteedi ja omaduste suhtes;

ii)	nõustub kõikide alkoholi sihtkoha ja alkoholi kasutust käsitlevate kontrollidega;

iii)	tunnistab oma kohustust tõendada, et alkoholi kasutatakse pakkumismenetluse teates määratud otstarbel.

Artikkel 5

Määruse (EÜ) nr 1623/2000 artiklis 94a sätestatud teatised seoses käesoleva määrusega avatud pakkumiskutsega edastatakse komisjonile käesoleva määruse III lisas osutatud aadressil.

Artikkel 6

Proovide võtmise vorminõuded on sätestatud määruse (EÜ) nr 1623/2000 artiklis 98.

Sekkumisamet esitab kogu vajaliku teabe müüki mineva alkoholi omaduste kohta.

Kõik huvitatud isikud võivad saada asjaomaselt sekkumisametilt müüki mineva alkoholi proove, mille on võtnud asjaomase sekkumisameti esindaja.

Artikkel 7

1. Nende liikmesriikide sekkumisametid, kus müüki pandavat alkoholi ladustatakse, kontrollivad alkoholi liiki selle lõppkasutuse ajal. Seetõttu võivad nad

a)	kohaldada määruse (EÜ) nr 1623/2000 artikli 102 sätteid mutatis mutandis;

b)	kontrollida proove tuumamagnetresonantsanalüüsi abil, et teha kindlaks alkoholi liik selle lõppkasutusel.

2. Lõikes 1 osutatud kontrollimistega kaasnevad kulud jäävad alkoholi ostnud äriühingu kanda.

Artikkel 8

Käesolev määrus jõustub Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 21. juuni 2007

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Mariann FISCHER BOEL

(1) EÜT L 179, 14.7.1999, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1791/2006 (ELT L 363, 20.12.2006, lk 1).

(2) EÜT L 194, 31.7.2000, lk 45. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 2016/2006 (ELT L 384, 29.12.2006, lk 38).

(3) EÜT L 84, 27.3.1987, lk 1. Määrus on tühistatud määrusega (EÜ) nr 1493/1999.

(4) EÜT L 349, 24.12.1998, lk 1.

I LISA

Liikmesriik ja partii number

Asukoht

Vaadi nr

100 % alkoholi kogus hektoliitrites

Viide määrusele (EÜ) nr 1493/1999

(artiklid)

Alkoholi liik

Hispaania

Partii nr 109/2007 EÜ

Tarancón

B-4

17 271

Toorpiiritus

B-5

8 667

Toorpiiritus

B-6

24 062

Toorpiiritus

Kokku

50 000

Hispaania

Partii nr 110/2007 EÜ

Tarancón

A-5

24 837

Toorpiiritus

A-9

9 594

Toorpiiritus

B-4

7 569

Toorpiiritus

B-5

8 000

Toorpiiritus

Kokku

50 000

Hispaania

Partii nr 111/2007 EÜ

Tarancón

A-9

14 771

Toorpiiritus

A-10

24 457

Toorpiiritus

B-5

8 000

Toorpiiritus

B-1

2 772

Toorpiiritus

Kokku

50 000

Hispaania

Partii nr 112/2007 EÜ

Tarancón

A-6

24 823

Toorpiiritus

C-7

24 883

Toorpiiritus

C-8

294

Toorpiiritus

Kokku

50 000

Prantsusmaa

Partii nr 113/2007 EÜ

Viniflhor — Longuefuye

Mme Bretaudeau

F-53200 Longuefuye

22 550

Toorpiiritus

6 385

Toorpiiritus

4 645

Toorpiiritus

5BIS

16 420

Toorpiiritus

Kokku

50 000

Prantsusmaa

Partii nr 114/2007 EÜ

Viniflhor — Longuefuye

Mme Bretaudeau

F-53200 Longuefuye

22 915

Toorpiiritus

4 600

Toorpiiritus

22 485

Toorpiiritus

Kokku

50 000

Prantsusmaa

Partii nr 115/2007 EÜ

Viniflhor — Port-la-Nouvelle

M. Mortefon

Entrepôt d’alcool

Av. Adolphe-Turrel

BP 62

F-11210 Port-la-Nouvelle

25 715

Toorpiiritus

1 870

Toorpiiritus

13 345

Toorpiiritus

7 990

Toorpiiritus

1 080

Toorpiiritus

Kokku

50 000

Prantsusmaa

Partii nr 116/2007 EÜ

Viniflhor — Port-la-Nouvelle

M. Mortefon

Entrepôt d’alcool

Av. Adolphe-Turrel

BP 62

F-11210 Port-la-Nouvelle

11 710

Toorpiiritus

2 360

Toorpiiritus

640

Toorpiiritus

2 200

Toorpiiritus

23B

1 895

Toorpiiritus

7 790

Toorpiiritus

2 645

Toorpiiritus

1 525

Toorpiiritus

3 985

Toorpiiritus

15 250

Toorpiiritus

Kokku

50 000

Prantsusmaa

Partii nr 117/2007 EÜ

DEULEP — PSL

F-13230 Port-Saint-Louis-du-Rhône

39 995

Toorpiiritus

Kokku

39 995

Itaalia

Partii nr 118/2007 EÜ

Cipriani — Chizzola d'Ala (TN)

27a-21a-25a

6 500

Toorpiiritus

Dister — Faenza (RA)

127a

4 700

Toorpiiritus

I.C.V. — Borgoricco (PD)

2 200

Toorpiiritus

Mazzari — S. Agata sul Santerno (RA)

4a-15a

27 800

Toorpiiritus

Tampieri — Faenza (RA)

6a-7a-16a

1 500

Toorpiiritus

Villapana — Faenza (RA)

4a-2a-10a

7 300

Toorpiiritus

Kokku

50 000

Itaalia

Partii nr 119/2007 EÜ

Bonollo — Paduni (FR)

35a-37a-39a

9 900

27/30

Toorpiiritus

D'Auria — Ortona (CH)

22a-62a-76a-66a-80a-81a

10 900

Toorpiiritus

Di Lorenzo-Ponte Valleceppi (PG) — Pontenuovo di Torgiano (PG)

19a-5b-6b-7b

19 000

27/30

Toorpiiritus

S.V.A. — Ortona (CH)

19a

1 900

Toorpiiritus

Balice S.n.c. — Valenzano (BA)

1a-13a-14a-15a-16a-45a

8 300

Toorpiiritus

Kokku

50 000

Itaalia

Partii nr 120/2007 EÜ

Bonollo — Paduni (FR)

35a-37a-39a

24 800

27/30

Toorpiiritus

Caviro — Faenza (RA)

15a-6a-8a-5a

22 800

Toorpiiritus

Deta — Barberino Val d'Elsa (FI)

2 400

Toorpiiritus

Kokku

50 000

Itaalia

Partii nr 121/2007 EÜ

De Luca — Novoli (LE)

1a-8a-9a

3 400

Toorpiiritus

Bertolino — Partinico (PA)

24a-27a

25 000

Toorpiiritus

Balice Distill. — San Basilio Mottola (TA)

3 400

Toorpiiritus

S.V.M. — Sciacca (AG)

2a-3a-4a-8a-21a-30a-35a-36a-37

4 200

27/30

Toorpiiritus

GE.DIS. — Marsala (TP)

14b

12 000

Toorpiiritus

Trapas — Petrosino (TP)

2 000

Toorpiiritus

Kokku

50 000

Kreeka

Partii nr 122/2007 EÜ

Οινοποιητικός συνεταιρισμός Μεσσηνίας

Πύργος Τριφυλίας

(Oinopoiitikos Sinetairismos Messinias)

454,96

Toorpiiritus

432,94

Toorpiiritus

1 782,89

Toorpiiritus

1 684,51

Toorpiiritus

1 756,59

Toorpiiritus

1 753,86

Toorpiiritus

873,44

Toorpiiritus

444,79

Toorpiiritus

904,89

Toorpiiritus

463,46

Toorpiiritus

387,14

Toorpiiritus

27,72

Toorpiiritus

1 747,04

Toorpiiritus

1 713,67

Toorpiiritus

853,18

Toorpiiritus

427,35

Toorpiiritus

1 743,76

Toorpiiritus

887,65

Toorpiiritus

1 786,52

Toorpiiritus

439,47

Toorpiiritus

908,63

Toorpiiritus

1 795,78

Toorpiiritus

1 758,86

Toorpiiritus

1 800,87

Toorpiiritus

1 744,16

Toorpiiritus

1 707,83

Toorpiiritus

1 788,73

Toorpiiritus

827,49

Toorpiiritus

1 805,07

Toorpiiritus

1 800,04

Toorpiiritus

915,07

Toorpiiritus

908,96

Toorpiiritus

911,94

Toorpiiritus

905,06

Toorpiiritus

108

432,18

Toorpiiritus

107

432,77

Toorpiiritus

105

448,22

Toorpiiritus

106

441,22

Toorpiiritus

897,73

Toorpiiritus

579,19

Toorpiiritus

667,69

Toorpiiritus

901,65

Toorpiiritus

892,07

Toorpiiritus

900,28

Toorpiiritus

899,54

Toorpiiritus

882,32

Toorpiiritus

653,58

Toorpiiritus

847,09

Toorpiiritus

880,83

Toorpiiritus

856,22

Toorpiiritus

878,23

Toorpiiritus

100

745,61

Toorpiiritus

Kokku

53 380,74

II LISA

Sekkumisametid, kelle valduses on artiklis 3 osutatud alkohol

Viniflhor – Libourne	Délégation nationale, 17 avenue de la Ballastière, BP 231, F-33505 Libourne Cedex (Tél. (33–5) 57 55 20 00; télex 57 20 25; fax (33) 557 55 20 59)
FEGA	Beneficencia, 8, E-28004 Madrid (Tél. (34–91) 347 64 66; fax (34–91) 347 64 65)
AGEA	Via Torino, 45, I-00184 Rome (Tél. (39) 06 49 49 97 14; fax (39) 06 49 49 97 61)
Ο.Π.Ε.Κ.Ε.Π.Ε.	Αχαρνών (Aharnon) 241, 10446 Athènes, Grèce (Tél. 210 212 4799; fax (30–210) 212 4791)

III LISA

Artiklis 5 osutatud aadress

Commission européenne

Direction générale de l’agriculture et du développement rural, unité D-2

B-1049 Bruxelles

Faks: (32-2) 292 17 75

E-post: agri-market-tenders@ec.europa.eu

II EÜ asutamislepingu / Euratomi asutamislepingu kohaselt vastu võetud aktid, mille avaldamine ei ole kohustuslik

22.6.2007

Euroopa Liidu Teataja

L 161/66

KOMISJONI OTSUS,

18. juuni 2007,

ajutiste erakorraliste meetmete kohta kahjuliku organismi Gibberella circinata Nirenberg & O’Donnell ühendusse sissetoomise ja seal levimise vältimiseks

(teatavaks tehtud numbri K(2007) 2496 all)

(2007/433/EÜ)

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 8. mai 2000. aasta direktiivi 2000/29/EÜ taimedele või taimsetele saadustele kahjulike organismide ühendusse sissetoomise ja seal levimise vastu võetavate kaitsemeetmete kohta, (1) eriti selle artikli 16 lõike 3 kolmandat lauset,

ning arvestades järgmist:

(1)

Vastavalt direktiivile 2000/29/EÜ, kui liikmesriik leiab, et on olemas oht käesoleva direktiivi I või II lisas loetlemata kahjuliku organismi sissetoomiseks või levimiseks asjaomase liikmesriigi territooriumile, võib ta oma territooriumi kaitsmiseks selle ohu eest võtta ajutiselt mis tahes lisameetmeid.

(2)

Kuna Ibeeria poolsaare põhjaosas esines metsapaljundusmaterjalis seene Gibberella circinata Nirenberg & O’Donnell anamorfne vorm, mida tuntakse ka nime all Fusarium circinatum Nirenberg & O’Donnell, teavitas Hispaania 16. juunil 2006 liikmesriike ja komisjoni, et ta on 26. mail 2006 võtnud ametlikud meetmed vältimaks riikliku likvideerimis- ja tõrjeprogrammi abil kõnealuse organismi sissetoomist oma territooriumile ja seal levimist.

(3)

Seent Gibberella circinata Nirenberg & O’Donnell (edaspidi „kõnealune organism”) ei ole direktiivi 2000/29/EÜ I või II lisa loetelus nimetatud. Siiski nähtub kahjulike organismide riskianalüüsi aruandest, mis põhineb kättesaadaval piiratud teaduslikul teabel, et kõnealune organism võib põhjustada liigi Pinus spp. märkimisväärset suremust ja tekitada liigi Pseudotsuga menziesii puudele raskeid kahjustusi. Neid taimi levitatakse Euroopas laialdaselt ning mõned liigid on väga tundlikud. Seepärast on vaja võtta ajutisi meetmeid kõnealuse organismi ühendusse sissetoomise ja seal levimise vältimiseks.

(4)

Käesolevas otsuses sätestatud meetmeid tuleks kohaldada kõnealuse organismi sissetoomisele või levikule, ühenduse nakatunud piirkondade piiritlemisele ja kõnealuse organismi tõrjele nendes piirkondades, määratletud taimede (sealhulgas seemnete) impordile, tootmisele ja liikumisele ühenduses ning kõnealuse organismi esinemise või jätkuva puudumise seirele liikmesriikides.

(5)	Nimetatud meetmete tulemusi on asjakohane korrapäraselt hinnata 2007. ja 2008. aastal eelkõige liikmesriikide edastatava teabe põhjal. Võimalike täiendavate meetmete võtmist kaalutakse nimetatud hindamise tulemusi silmas pidades.

(6)	Käesoleva otsuse järgimiseks peaksid liikmesriigid vajaduse korral kohandama oma õigusakte.

(7)	Kõnealuste meetmete tulemused tuleks üle vaadata 1. aprilliks 2008.

(8)	Käesoleva otsusega ettenähtud meetmed on kooskõlas alalise taimetervise komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Mõisted

Käesolevas otsuses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.	kõnealune organism – seen Gibberella circinata Nirenberg & O’Donnell;

2.	määratletud taimed – perekonna Pinus L. ja liigi Pseudotsuga menziesii istutamiseks ettenähtud taimed, sealhulgas paljundamiseks kasutatavad seemned ja käbid;

tootmiskoht:

—	mis tahes ruumid või maatükkide süsteem, mida kasutatakse taimede ühe tootmisüksusena; sellesse võivad kuuluda tootmiskohad, mida fütosanitaarsetel eesmärkidel hallatakse eraldi, või

—	piiritletud metsa puistu.

Artikkel 2

Meetmed kõnealuse organismi vastu

Kõnealuse organismi ühendusse sissetoomine ja seal levimine tuleb keelata.

Artikkel 3

Määratletud taimede import

Määratletud taimi võib ühendusse tuua ainult juhul, kui

a)	need vastavad käesoleva otsuse I lisa I osas sätestatud meetmetele ja

b)	ühendusse sissetoomisel neid kontrollitakse ja vajaduse korral analüüsitakse kõnealuse organismi esinemise suhtes vastavalt direktiivi 2000/29/EÜ artikli 13 lõike 1 punktile a ning tunnistatakse sellest vabaks.

Artikkel 4

Määratletud taimede liikumine ühenduses

Ilma et see piiraks käesoleva otsuse II lisa II osa sätete kohaldamist, võib ühendusest pärit või käesoleva otsuse artikli 3 kohaselt ühendusse imporditud määratletud taimi ühenduse piires vedada üksnes juhul, kui need vastavad I lisa II osas sätestatud tingimustele.

Artikkel 5

Uuringud ja teavitamine

1. Liikmesriigid teevad iga-aastasi ametlikke uuringuid, et kindlaks teha, kas on tõendeid kõnealuse organismi või selle põhjustatud kahjustuste esinemise kohta nende territooriumil.

Ilma et see piiraks direktiivi 2000/29/EÜ artikli 16 lõike 2 kohaldamist, edastatakse nende uuringute tulemused koos artiklis 6 osutatud piiritletud tsoonide loeteluga ja II lisa II osas osutatud meetmetega komisjonile ja teistele liikmesriikidele iga aasta 15. detsembriks.

2. Kõnealuse organismi esinemise igast kahtlusest või sellele kinnituse leidmisest tuleb viivitamata teatada vastutavatele ametiasutustele.

Artikkel 6

Piiritletud tsoonide kehtestamine

Kui artikli 5 lõikes 1 viidatud uuringute tulemused või artikli 5 lõikes 2 viidatud teatamine kinnitavad kõnealuse organismi esinemist mingis piirkonnas või on organismi esinemine kindlaks tehtud muude vahenditega, siis peavad liikmesriigid määratlema piiritletud tsoonid ja võtma ametlikud meetmed vastavalt II lisa I või II osale.

Artikkel 7

Vastavus

Vajaduse korral kohandavad liikmesriigid meetmeid, mille nad on võtnud enda kaitseks kõnealuse organismi sissetoomise ja leviku vastu, nii et need vastaksid käesolevale otsusele, ning teavitavad viivitamata nendest meetmetest komisjoni.

Artikkel 8

Läbivaatamine

Käesolev otsus vaadatakse uuesti läbi hiljemalt 31. märtsiks 2008.

Artikkel 9

Adressaadid

Käesolev otsus on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 18. juuni 2007

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Markos KYPRIANOU

(1) EÜT L 169, 10.7.2000, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud komisjoni direktiiviga 2006/35/EÜ (ELT L 88, 25.3.2006, lk 9).

LISA I

KÄESOLEVA OTSUSE ARTIKLITES 3 JA 4 OSUTATUD ERAKORRALISED MEETMED

I. Impordi erinõuded

Ilma et see piiraks direktiivi 2000/29/EÜ III lisa A osa punktis 1, IV lisa A osa I jao punktides 8.1, 8.2, 9 ja 10 ning IV lisa B osa punktides 7, 8, 9, 10, 11, 12, 16 ja 17 loetletud sätete kohaldamist, peab kolmandatest riikidest pärit määratletud taimedega olema kaasas direktiivi 2000/29/EÜ artikli 13 lõikes 1 osutatud sertifikaat, mille lahtris „Lisadeklaratsioon” kinnitatakse, et määratletud taimed on pärit tootmiskohast, mille päritoluriigi taimekaitseorganisatsioon on registreerinud ja hoiab oma järelevalve all, ning kui

a)	need taimed on kogu oma eluaja kasvanud riikides, kus kõnealust organismi teadaolevalt ei esine, või

need taimed on kogu oma eluaja kasvanud kahjulikust organismist vabas piirkonnas, mille päritoluriigi taimekaitseorganisatsioon on kehtestanud vastavalt fütosanitaarmeetmete asjakohastele rahvusvahelistele standarditele; kahjulikust organismist vaba piirkonna nimi tuleb märkida lahtrisse „Päritolukoht”, või

c)	need taimed on pärit tootmiskohast, kus ekspordile eelnenud viimase kahe aasta jooksul ei ole ametlike kontrollide käigus täheldatud mingeid märke kõnealusest organismist, ning taimedele on vahetult enne eksporti tehtud analüüsid.

II. Liikumise tingimused

Ilma et see piiraks käesoleva otsuse II lisa II osas ning direktiivi 2000/29/EÜ IV lisa A osa II jao punktides 4 ja 5, IV lisa B osa punktides 7, 8, 9, 10, 11, 12, 16 ja 17 ning V lisa A osa I jao punktis 2.1 ja II jao punktis 1.1 loetletud sätete kohaldamist, võib kõiki määratletud taimi, mis on pärit ühendusest või käesoleva otsuse artikli 3 kohaselt ühendusse imporditud (välja arvatud väikesed taimede kogused omanikule või saajale mitteäriliseks kasutamiseks tingimusel, et ei ole ohtu kõnealuse organismi levimiseks), ühenduse piires vedada üksnes juhul, kui nendega on kaasas vastavalt direktiivile 92/105/EMÜ (1) koostatud ja väljaantud taimepass, ning kui:

a)	need taimed on kogu oma eluaja või ühendusse toomisest saadik kasvanud liikmesriigi tootmiskohas, kus kõnealust organismi teadaolevalt ei esine;

b)	need taimed on kogu oma eluaja või ühendusse toomisest saadik kasvanud tootmiskohas, mis asub kahjurivabas piirkonnas, mille liikmesriigi vastutav ametiasutus on kehtestanud vastavalt fütosanitaarmeetmete asjakohastele rahvusvahelistele standarditele, või

c)	need taimed on pärit tootmiskohast, kus liikumisele eelnenud viimase kahe aasta jooksul ei ole ametlike kontrollide käigus täheldatud mingeid märke kõnealusest organismist, ning taimedele on vahetult enne vedamist tehtud analüüsid.

(1) EÜT L 4, 8.1.1993, lk 22. Direktiivi on muudetud direktiiviga 2005/17/EÜ (ELT L 57, 3.3.2005, lk 23).

II LISA

KÄESOLEVA OTSUSE ARTIKLIS 6 OSUTATUD ERAKORRALISED MEETMED

I. Piiritletud tsoonide kehtestamine

Artiklis 6 osutatud piiritletud tsoonid koosnevad järgmistest osadest:

a)	nakatunud tsoon, kus kõnealuse organismi esinemine on kinnitust leidnud ja kus kõigil määratletud taimedel esinevad kõnealuse organismi poolt põhjustatud sümptomid, ja

b)	vähemalt 1 km laiune puhvervöönd ümber nakatunud tsooni.

Juhul kui mitu puhvervööndit kattuvad või on geograafiliselt lähedased, määratletakse laiem piiritletud tsoon, mis hõlmab asjaomased piiritletud tsoonid ja nendevahelised alad.

2.	Lõikes 1. osutatud tsoonide täpne piiritlemine põhineb usaldusväärsetel teaduslikel põhimõtetel, kõnealuse organismi ja tema vektorite bioloogial, nakatumise tasemel, aastaajal ja määratletud taimede täpsel levikul asjaomases liikmesriigis.

3.	Kui leiab kinnitust organismi esinemine väljaspool nakatatud tsooni, tuleb piiritletud tsoonide piire vastavalt muuta.

4.	Kui artikli 5 lõikes 1 viidatud uuringute tulemusel ei leita mõnes piiritletud tsoonis kõnealust organismi vähemalt kahe järjestikuse aasta jooksul, lõppeb selle tsooni kehtivus ja käesoleva lisa II osas osutatud meetmeid ei ole enam vaja rakendada.

II. Meetmed piiritletud tsoonides

Artiklis 6 osutatud ametlikud meetmed, mis tuleb võtta piiritletud tsoonides, hõlmavad vähemalt järgmist:

—	asjakohaseid meetmeid kõnealuse organismi hävitamiseks;

—	kõnealuse organismi esinemise intensiivseiret, kasutades asjakohaseid kontrolle.

		ISSN 1725-5082
Euroopa Liidu Teataja		L 161

Eestikeelne väljaanne	Õigusaktid	50. köide 22. juuni 2007

Sisukord		I EÜ asutamislepingu / Euratomi asutamislepingu kohaselt vastu võetud aktid, mille avaldamine on kohustuslik	Lehekülg
		MÄÄRUSED
	*	Nõukogu määrus (EÜ) nr 700/2007, 11. juuni 2007, kuni kaheteist kuu vanuste veiste liha turustamise kohta	1
		Komisjoni määrus (EÜ) nr 701/2007, 21. juuni 2007, millega kehtestatakse kindlad impordiväärtused, et määrata kindlaks teatava puu- ja köögivilja hind piiril	9
	*	Komisjoni määrus (EÜ) nr 702/2007, 21. juuni 2007, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 2568/91 oliiviõlide ja pressimisjääkide omaduste ja asjakohaste analüüsimeetodite kohta	11
	*	Komisjoni määrus (EÜ) nr 703/2007, 21. juuni 2007, millega muudetakse nõukogu määruse (EMÜ) nr 2377/90 (milles sätestatakse ühenduse menetlus veterinaarravimijääkide piirnormide kehtestamiseks loomsetes toiduainetes) I lisa seoses dihüdrostreptomütsiini ja streptomütsiiniga ( 1 )	28
	*	Komisjoni määrus (EÜ) nr 704/2007, 21. juuni 2007, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2707/2000, milles sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1255/1999 rakenduseeskirjad seoses haridusasutuste õpilaste piima ja teatavate piimatoodetega varustamise puhul antava ühenduse abiga	31
	*	Komisjoni määrus (EÜ) nr 705/2007, 21. juuni 2007, millega määratakse kindlaks töötlemiseks ette nähtud pirnide toetussummad 2007/2008. turustusaastaks	32
	*	Komisjoni määrus (EÜ) nr 706/2007, 21. juuni 2007, millega sätestatakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2006/40/EÜ sõidukite EÜ tüübikinnitust käsitlevad haldusnormid ja teatavatest kliimaseadmetest pärit lekke kindlaksmääramise ühtlustatud katsemenetlus ( 1 )	33
		Komisjoni määrus (EÜ) nr 707/2007, 21. juuni 2007, millega avatakse pakkumismenetlus bioetanoolina ühenduses kasutamiseks ette nähtud veinialkoholi müügiks	53
		DIREKTIIVID
	*	Komisjoni direktiiv 2007/37/EÜ, 21. juuni 2007, millega muudetakse nõukogu direktiivi 70/156/EMÜ (liikmesriikide mootorsõidukite ja nende haagiste tüübikinnitusega seotud õigusaktide ühtlustamise kohta) I ja III lisa ( 1 )	60

(EUR/100 kg)
CN-kood	Kolmanda riigi kood (1)	Kindel impordiväärtus
0702 00 00	MA	31,6
	TR	81,1
	ZZ	56,4
0707 00 05	TR	148,5
0707 00 05	ZZ	148,5
0709 90 70	TR	86,6
0709 90 70	ZZ	86,6
0805 50 10	AR	53,4
	TR	92,6
	UY	68,9
	ZA	58,2
	ZZ	68,3
0808 10 80	AR	92,0
	BR	84,0
	CA	102,7
	CL	86,0
	CN	88,0
	CO	90,0
	NZ	98,0
	US	109,3
	UY	78,0
	ZA	98,5
	ZZ	92,7
0809 10 00	TR	201,3
0809 10 00	ZZ	201,3
0809 20 95	TR	288,0
	US	341,9
	ZZ	315,0
0809 30 10, 0809 30 90	CL	101,4
	US	149,4
	ZA	88,5
	ZZ	113,1
0809 40 05	IL	164,9
	US	222,0
	ZZ	193,5

Farmakoloogilised toimeained	Markerjääk	Loomaliigid	Jääkide piirnormid	Sihtkude
„Dihüdrostreptomütsiin	Dihüdrostreptomütsiin	Kõik mäletsejalised	500 μg/kg	Lihaskude
			500 μg/kg	Rasv
			500 μg/kg	Maks
			1 000 μg/kg	Neer
			200 μg/kg	Piim
		Sead	500 μg/kg	Lihaskude
			500 μg/kg	Nahk ja rasvkude
			500 μg/kg	Maks
			1 000 μg/kg	Neer
		Küülikud	500 μg/kg	Lihaskude
			500 μg/kg	Rasv
			500 μg/kg	Maks
			1 000 μg/kg	Neer
Streptomütsiin	Streptomütsiin	Kõik mäletsejalised	500 μg/kg	Lihaskude
			500 μg/kg	Rasv
			500 μg/kg	Maks
			1 000 μg/kg	Neer
			200 μg/kg	Piim
		Sead	500 μg/kg	Lihaskude
			500 μg/kg	Nahk ja rasvkude
			500 μg/kg	Maks
			1 000 μg/kg	Neer
		Küülikud	500 μg/kg	Lihaskude
			500 μg/kg	Rasv
			500 μg/kg	Maks
			1 000 μg/kg	Neer”

	II EÜ asutamislepingu / Euratomi asutamislepingu kohaselt vastu võetud aktid, mille avaldamine ei ole kohustuslik
	OTSUSED
	Nõukogu
	2007/431/EÜ
*	Nõukogu otsus, 7. juuni 2007, millega volitatakse liikmesriike ratifitseerima Euroopa Ühenduse huvides Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2006. aasta konsolideeritud meretöönormide konventsiooni	63
	Komisjon
	2007/432/EÜ
*	Komisjoni otsus, 18. juuni 2007, millega pikendatakse liikidesse Chamaecyparis Spach, Juniperus L. ja Pinus L. kuuluvate Korea Vabariigist pärit taimede looduslikke või aretatud kääbusvorme käsitleva otsuse 2002/499/EÜ kehtivusaega (teatavaks tehtud numbri K(2007) 2495 all)	65
	2007/433/EÜ
*	Komisjoni otsus, 18. juuni 2007, ajutiste erakorraliste meetmete kohta kahjuliku organismi Gibberella circinata Nirenberg & O’Donnell ühendusse sissetoomise ja seal levimise vältimiseks (teatavaks tehtud numbri K(2007) 2496 all)	66
	2007/434/EÜ
*	Komisjoni otsus, 21. juuni 2007, millega muudetakse otsust 2006/415/EÜ, milles käsitletakse teatavaid kaitsemeetmeid seoses alatüüpi H5N1 kuuluva kõrge patogeensusega linnugripiga Tšehhi Vabariigis (teatavaks tehtud numbri K(2007) 3120 all) ( 1 )	70


	(1) EMPs kohaldatav tekst