15.5.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 125/1

(1)

Määrusega (EÜ) nr 2007/2000 (1) sätestatakse peaaegu kõikide stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi alusel soodustatud riikidest ja territooriumidelt pärit toodete piiramatu tollivaba sissepääs ELi turule.

(2)

12. juunil 2006. aastal kirjutati Luxembourgis alla ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Albaania Vabariigi vahelisele stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingule. Kuni selle jõustumiseks vajaliku menetluse lõpuleviimiseni allkirjastati ja sõlmiti kaubandust ja kaubandusküsimusi käsitlev vaheleping ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja teiselt poolt Albaania Vabariigi vahel, (2) mis jõustus 1. detsembril 2006.

(3)

Stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingute ning vahelepingutega kehtestatakse lepinguline kauplemiskord ühenduse ja iga soodustatud riigi vahel. Kahepoolsed kaubandussoodustused on ühenduse seisukohast samaväärsed soodustustega, mida kohaldatakse ühepoolsete autonoomsete kaubandusmeetmete raames vastavalt määrusele (EÜ) nr 2007/2000.

(4)

Seetõttu on nimetatud arengut silmas pidades asjakohane muuta määrust (EÜ) nr 2007/2000. Eelkõige on asjakohane jätta Albaania Vabariik välja tariifseid soodustusi saavate riikide loetelust, kui samadele toodetele antakse tariifseid soodustusi lepingulises korras. Lisaks sellele on vaja kohandada selliste konkreetsete toodete üldtariifikvootide mahtusid, millele antakse tariifikvoodid lepingulises korras.

(5)

Albaania Vabariigile, Horvaatia Vabariigile ja endisele Jugoslaavia Makedoonia Vabariigile tehakse edaspidi ainult määruse (EÜ) nr 2007/2000 alusel selliseid ettenähtud soodustusi, mis on lepingulise korra alusel tehtavatest soodustustest soodsamad,

1.

Artikkel 1 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 1

Sooduskord

1.   Artiklitega 3 ja 4 kehtestatud erisätete kohaselt imporditakse ühendusse Bosniast ja Hertsegoviinast, Montenegrost ning Serbia või Kosovo tolliterritooriumidelt pärinevaid tooteid, välja arvatud kaupade kombineeritud nomenklatuuri rubriikidesse 0102, 0201, 0202, 1604, 1701, 1702 ja 2204 kuuluvad kaubad, koguselisi piiranguid või samaväärseid meetmeid rakendamata ning tollimaksuvabalt ja muudest samalaadsetest maksudest vabastatult.

2.   Albaaniast ja Horvaatia Vabariigist või endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigist pärinevate toodete suhtes jäävad jätkuvalt kehtima käesoleva määrusega ettenähtud soodustused, kui nii on osutatud, või mis tahes käesolevas määruses sätestatud meetmed, mis on Euroopa Ühenduse ja kõnealuste riikide vaheliste kahepoolsete lepingutega ettenähtud kaubandussoodustustest soodsamad.

3.   Bosniast ja Hertsegoviinast ning Montenegrost või Serbia või Kosovo tolliterritooriumidelt imporditavate kombineeritud nomenklatuuri rubriikidesse 1701 ja 1702 kuuluvate suhkrutoodete suhtes kohaldatakse artikliga 4 ettenähtud soodustusi.”

2.

Artikli 4 lõige 4 asendatakse järgmisega:

„4.   Bosniast ja Hertsegoviinast ning Montenegrost ja Serbia või Kosovo tolliterritooriumidelt imporditavate kombineeritud nomenklatuuri rubriikidesse 1701 ja 1702 kuuluvate suhkrutoodete suhtes kohaldatakse järgmisi iga-aastaseid tollimaksuvabu tariifikvoote:

3.

I lisa asendatakse käesoleva määruse lisas esitatud tekstiga.

15.5.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 125/5

(1)

Määruses (EÜ) nr 3223/94 on sätestatud vastavalt mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustele kriteeriumid, mille alusel komisjon kehtestab kindlad impordiväärtused kolmandatest riikidest importimisel käesoleva määruse lisas sätestatud toodete ja ajavahemike puhul.

(2)

Kooskõlas eespool nimetatud kriteeriumidega tuleb kehtestada kindlad impordiväärtused käesoleva määruse lisas sätestatud tasemetel,

15.5.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 125/7

(1)

Selleks et mitte ületada mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus sõlmitud põllumajanduslepinguga (2) kindlaksmääratud eksporditoetusega eksporditavaid maksimumkoguseid, on komisjoni määruse (EÜ) nr 1282/2006 (3) artikli 16 lõike 3 teise lõiguga ette nähtud, et saharoosi osa suhkrulisandiga piimatootes ei arvestata, kui toetus kõnealuste toodete piimasisalduse eest on null või kindlaks määramata. Kuigi kõnealuse sätte kohaldamise ajal esines tõsine oht ületada kõnealuseid maksimumkoguseid, on praeguseks selline oht möödas.

(2)

Komisjoni 25. jaanuari 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 61/2007, millega määratakse kindlaks piima ja piimatoodete eksporditoetused, (4) on kaotatud täispiimapulbri ja kondenspiima toetused ning see on kaasa toonud määruse (EÜ) nr 1282/2006 artikli 16 lõike 3 teise lõigu kohaldamise. Nii piima kui ka saharoosi osa toetuse kaotamine võib kaasa tuua suhkrulisandiga piimatoodete turuosa märkimisväärse vähenemise. Seepärast on asjakohane taaskehtestada eksporditoetused suhkrulisandiga piimatoodete saharoosiosale.

(3)

Määruse (EÜ) nr 1282/2006 artikli 24 lõike 1 teise lõiguga on ette nähtud, et kõnealuse määruse artiklis 23 osutatud kvootide alusel Ameerika Ühendriikidesse juustu eksportimise puhul märgitakse ekspordilitsentsi lahtrisse kombineeritud nomenklatuuri kaheksanumbriline tootekood. Kogemused on näidanud, et pärast ekspordilitsentside väljastamist võivad Ameerika Ühendriikide importijad taotleda samasse tooterühma kuuluva teise juustuliigi tarnimist. Sellise paindlikkuse võimaldamiseks on asjakohane määruse (EÜ) nr 1282/2006 artikli 24 lõiget 1 vastavalt kohandada.

(4)

Komisjoni 30. märtsi 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 522/2006 (millega määratakse kindlaks piima ja piimatoodete eksporditoetused) (5) on ette nähtud, et alates 31. märtsist 2006 on kõik eksporditoetused kindlaks määratud eurodes 100 kg kohta. Määruse (EÜ) nr 1282/2006 artikli 16 ja komisjoni määruse (EMÜ) nr 3846/87 (6) I lisa jaotist 9 tuleks vastavalt kohandada.

(5)

Määrusi (EMÜ) nr 3846/87 ja (EÜ) nr 1282/2006 tuleks vastavalt muuta.

(6)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas piima- ja piimatooteturu korralduskomitee arvamusega,

1.

Artiklit 16 muudetakse järgmiselt.

2.

Artikli 24 lõike 1 teisele lõigule lisatakse järgmine lause:

„Litsentsid kehtivad siiski ka kõigi muude CN-koodi 0406 alla kuuluvate koodide puhul.”

15.5.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 125/9

(1)

Maailma Kaubandusorganisatsiooni raames kohustus komisjon avama teatavate linnulihasektori toodete tariifikvoodid. Seetõttu tuleks kehtestada üksikasjalikud eeskirjad nende kvootide haldamiseks.

(2)

Kui käesoleva määrusega ei ole ette nähtud teisiti, kohaldatakse komisjoni 9. juuni 2000. aasta määrust (EÜ) nr 1291/2000, millega sätestatakse põllumajandussaaduste ja -toodete impordi- ja ekspordilitsentside ning eelkinnitussertifikaatide süsteemi kohaldamise ühised üksikasjalikud eeskirjad (2) ning komisjoni 31. augusti 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1301/2006, millega kehtestatakse ühised eeskirjad, et hallata põllumajandussaaduste ja -toodete imporditariifikvoote, mille suhtes kohaldatakse impordilitsentside süsteemi. (3)

(3)

Komisjoni 28. juuni 1996. aasta määrust (EÜ) nr 1251/96, millega avatakse linnulihasektori tariifikvoodid ja sätestatakse nende haldamine, (4) on korduvalt oluliselt muudetud ning tuleks teha täiendavaid muudatusi. Seepärast tuleks määrus (EÜ) nr 1251/96 kehtetuks tunnistada ja asendada uue määrusega.

(4)

Korrapärase impordi tagamiseks tuleks kvoodi kehtivusaeg, mis jääb 1. juuli ja järgmise aasta 30. juuni vahele, jagada mitmeks alaperioodiks. Igal juhul piiratakse määruse (EÜ) nr 1301/2006 kohaselt litsentside kehtivust kvoodi kehtivusaja viimase päevaga.

(5)

Tariifikvootide haldamine peaks põhinema impordilitsentsidel. Selleks tuleks ette näha taotluste esitamise üksikasjalik kord ning andmed, mida taotlused ja litsentsid peavad sisaldama.

(6)

Pidades silmas kodulinnulihalihasektori süsteemis sisalduvat spekulatsiooniohtu, tuleks ettevõtjatele sätestada selged tingimused tariifikvootidesüsteemile juurdepääsuks.

(7)

Tariifikvoodi nõuetekohase haldamise tagamiseks tuleks impordilitsentside puhul sätestada tagatis 20 eurot 100 kg kohta.

(8)

Ettevõtjate huvides peaks komisjon määrama kindlaks taotlemata kogused, mis vastavalt määruse (EÜ) nr 1301/2006 artikli 7 lõikele 4 lisatakse järgmise alaperioodi kvootidele.

(9)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas kodulinnuliha- ja munaturu korralduskomitee arvamusega,

a)

25 % 1. juulist kuni 30. septembrini;

b)

25 % 1. oktoobrist kuni 31. detsembrini;

c)

25 % 1. jaanuarist kuni 31. märtsini;

d)

25 % 1. aprillist kuni 30. juunini.

a)

lahtrisse 8 päritoluriik;

b)

lahtrisse 20 üks II lisa A osas loetletud kannetest.

15.5.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 125/16

(1)

27. jaanuaril ja 28. veebruaril 2006 edastas Itaalia Vabariik komisjonile infrastruktuuri- ja transpordiministeeriumi 29. detsembri 2005. aasta määrused nr 35 ja 36 (avaldatud 11. jaanuaril 2006 Itaalia ametlikus teatajas Gazzetta Ufficiale della Repubblica Italiana, edaspidi „ministri määrused nr 35 ja 36”), millega kehtestati avaliku teenindamise kohustused kokku 16 lennuliinil kolme Sardiinia lennuvälja ja mitme Mandri-Itaalia lennuvälja vahel, ning palus komisjoni avaldada Euroopa Liidu Teatajas teatis vastavalt ühenduse lennuettevõtjate juurdepääsu ühendusesisestele lennuliinidele käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 2408/92 (edaspidi „määrus”) artikli 4 lõike 1 punktile a.

(2)

28. veebruari 2006. aasta kirjas täpsustas Itaalia Vabariik,

(3)

24. märtsil 2006 avaldas komisjon Euroopa Liidu Teatajas teatise ministri määrusega nr 35 kehtestatud avaliku teenindamise kohustuste kohta (2) järgmisel kuuel lennuliinil:

(4)

21. aprillil 2006 avaldas komisjon Euroopa Liidu Teatajas teatise ministri määrusega nr 36 kehtestatud avaliku teenindamise kohustuste kohta (3) järgmisel kümnel lennuliinil:

(5)

22. aprillil 2006 avaldas komisjon Euroopa Liidu Teatajas teate Itaalia poolt ministri määrusega nr 36 kehtestatud avaliku teenindamise kohustuste raames algatatud pakkumismenetluse kohta. Selles teatatakse, et Itaalia Vabariik kehtestab kõigile kümnele ministri määrusega hõlmatud lennuliinile, määruse artikli 4 lõike 1 punktis d sätestatud menetluse kasutamise juhul, kui ükski lennundusettevõtja ei võta vastu avaliku teenindamise kohustusi neil liinidel. (4)

(6)

24. märtsil ja 21. aprillil 2006 avaldatud avaliku teenindamise kohustuste peamised tunnusjooned on järgmised.

(7)

Enne käesolevas otsuses osutatud avaliku teenindamise kohustuste kehtestamist oli Itaalia Vabariik kehtestanud avaliku teenindamise kohustused 1. augusti 2000. aasta ja 21. detsembri 2000. aasta ministri määrustega kuuel lennuliinil Sardiinia, Rooma ja Milano lennujaamade vahel. Need kohustused avaldati 7. oktoobri 2000. aasta Euroopa Liidu Teatajas. (5) Vastavalt määruse (EMÜ) nr 2408/92 artikli 4 lõike 1 punktile d korraldati asjaomaste lennuliinide teenindamiseks pakkumismenetlus, mille eesmärk oli valida välja lennuettevõtjad, kellele antakse ainuõigus neid liine teenindada ja kes saavad rahalist kompensatsiooni. (6)

(8)

Lennuettevõtjad, kellel lubati avaliku teenindamise kohustusega liine teenindada, olid järgmised:

(9)

See teenindamiskord asendati avaliku teenindamise kohustusega, mis kehtestati Itaalia Vabariigi 8. novembri 2004. aasta ministri määrusega ning avaldati Euroopa Liidu Teatajas10. detsembril 2004. (7) Pärast Lazio piirkonnakohtu 17. märtsi 2005. aasta otsust, millega tühistati osaliselt 8. novembri 2004. aasta ministri määrus, teatasid Itaalia ametiasutused komisjonile, et kõnealused kohustused on peatatud. Sellekohane teatis avaldati Euroopa Liidu Teatajas1. juulil 2005. (8)6. detsembril 2005 teatasid Itaalia ametiasutused komisjonile, et 8. novembri 2004. aasta ministri määrus tühistatakse alates 15. novembrist 2004.

(10)

Komisjon saatis Itaalia Vabariigile 9. märtsil 2006 kirja (registreerimisnumber 204756), et teatada oma murest seoses ministri määrustega nr 35 ja 36 kehtestatud avaliku teenindamise kohustustega. Ta palus täpsemat teavet nende kehtestamise põhjuste ja rakendustingimuste kohta. Itaalia Vabariik vastas kõigepealt 22. märtsi 2006. aasta kirjaga, millele oli lisatud vastuse projekt, ja seejärel 4. aprilli 2006. aasta kirjaga.

(11)

Komisjon pöördus 27. aprillil 2006 ENACi poole, et küsida täpsustusi ja teavet kehtiva avaliku teenindamise kohustuse kohta enne uute avaliku teenindamise kohustuste jõustumist.

(12)

ENAC vastas 9. mai 2006. aasta kirjaga ja kinnitas, et kuni 2. maini 2006 kohaldatav avaliku teenindamise kohustuste kord Sardiiniast Rooma ja Milanosse on endiselt kehtiv 2000. aasta kord, kuna 2004. aasta ministri määrus, millega seda muuta kavatseti, tunnistati kehtetuks. Alates 2. maist 2006 kohaldatakse uut, ministri määrusega nr 35 kehtestatud korda. Vastuses selgitati ka, et avaliku teenindamise kohustused hõlmavad täielikult 2000. aasta teatises sätestatud Milano lennujaamasüsteemi.

(13)

4. augustil 2006 vastas Itaalia Vabariik uuesti komisjoni 9. märtsi kirjale, esitades täiendavaid asjaolusid, mis ei andnud siiski märkimisväärselt uut teavet.

(14)

1. augustil 2006 võttis komisjon omal algatusel vastu otsuse algatada määruse artikli 4 lõikes 3 ettenähtud uurimine. (9) Otsusest teatati Itaalia Vabariigile 1. augustil 2006 (dokumendi number K(2006) 3516). Samas komisjoni otsuses paluti Itaalia ametiasutustel esitada vastused mitmele küsimusele ja anti neile vastamiseks ühekuuline tähtaeg.

(15)

Itaalia ametiasutused vastasid 31. augusti 2006. aasta kirjaga. Vastus hõlmas olulist osa esitatud küsimustest.

(16)

Siiski pöördus komisjon 2. oktoobril 2006 Itaalia alalise esinduse poole, et paluda täiendavat teavet.

(17)

Itaalia Vabariik esitas 6. oktoobril 2006 komisjoni täiendavatele küsimustele paljude üksikasjadega pika vastuse.

(18)

Brüsselis toimus 17. oktoobril 2006 komisjoni (üksus TREN.F.1) ja Itaalia ametiasutuste (transpordiministeerium, alaline esindus, Sardiinia valitsus ja ENAC) kohtumine.

(19)

See vastus kinnitas eelkõige, et järgmisi liine teenindatakse juba kooskõlas määruse artikli 4 lõike 1 punkti a alusel kehtestatud avaliku teenindamise kohustustega:

Kuid kuuel ülejäänud liinil ei nõustunud ükski lennuettevõtja määruse artikli 4 lõike 1 punktis a sätestatud korra kohaselt tegutsema. Itaalia Vabariik kavatseb seega läbi viia pakkumismenetluse kooskõlas artikli 4 lõike 1 punktiga d. Praeguseks valitud lennuettevõtjad on:

Siiski selgitas Itaalia valitsus, et ta ei ole neid liine komisjoni käimasoleva uurimise tõttu veel kellelegi määranud.

(20)

Avaliku teenindamise kohustuste eeskirjad on sätestatud määruses (EMÜ) nr 2408/92, milles on määratletud teenuste vaba osutamise põhimõtte rakendamise tingimused lennuliikluse valdkonnas.

(21)

Avaliku teenindamise kohustused määratletakse erandina määruse põhimõttest, mille kohaselt „lubab asjaomane liikmesriik/lubavad asjaomased liikmesriigid ühenduse lennuettevõtjatel kasutada liiklusõigusi ühendusesisestel lennuliinidel”. (11)

(22)

Kohustuste kohaldamistingimused on määratletud artiklis 4. Kohustusi tõlgendatakse rangelt ning vastavalt mittediskrimineerimise ning proportsionaalsuse põhimõtetele. Kohustused peavad olema kõnealuse artikli kriteeriumide alusel piisavalt põhjendatud.

(23)

Avaliku teenindamise kohustuste eeskirjas on ette nähtud, et liikmesriik võib seda kohaldada „regulaarlendude suhtes, mis suunduvad perifeerset või arengupiirkonda teenindavasse lennujaama või väheste lendudega lennuliinil piirkondlikku lennujaama, tingimusel, et neid lennuliine peetakse lennujaama piirkonna majandusliku arengu seisukohalt oluliseks, ning määral, mis on vajalik, et tagada sellel lennuliinil regulaarlendude asjakohane teenindamine, mis vastab pidevuse, regulaarsuse, veomahu ja hinnakujunduse kindlaksmääratud standarditele, millest lennuettevõtja üksnes kaubandushuvidest lähtudes kinni ei peaks”. (12)

(24)

Liikmesriigid hindavad regulaarlendude piisavust, „võttes arvesse avalikku huvi, võimalust hakata uuesti kasutama teisi transpordiliike ja seda, kuivõrd need transpordiliigid suudavad vastata käsitletavatele transpordivajadustele, ning kõigi lennuliini teenindavate või teenindada kavatsevate lennuettevõtjate ühismõju”. (13)

(25)

Artikliga 4 on ette nähtud kaheosaline süsteem: esiteks (artikli 4 lõike 1 punkt a) võib asjaomane liikmesriik kehtestada avaliku teenindamise kohustuse ühel või mitmel lennuliinil, mis jäävad avatuks kõikidele ühenduse lennuettevõtjatele tingimusel, et kõnealustest kohustustest peetakse kinni. Juhul kui ükski lennuettevõtja ei taotle avaliku teenindamise kohustustega lennuliini teenindamist, võib liikmesriik järgmise sammuna (artikli 4 lõike 1 punkt d) piirata juurdepääsu kõnealusele lennuliinile, andes selle vaid ühele lennuettevõtjale kuni kolmeaastaseks ajavahemikuks, mida võib pikendada. Lennuettevõtja valitakse ühendusesisese pakkumismenetluse teel. Väljavalitud lennuettevõtja võib sel juhul saada rahalist hüvitist avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest.

(26)

Vastavalt artikli 4 lõikele 3 võib komisjon otsustada uurimise tulemusena liikmesriigi taotlusel või omal algatusel, kas avaldatud avaliku teenindamise kohustuse kohaldamist tuleb jätkata. Komisjon peab edastama oma otsuse nõukogule ja liikmesriikidele.

(27)

Itaalia Vabariik põhjendas avaliku teenindamise kohustuse kehtestamist Sardiinia arendamise vajadusega, et kompenseerida piirkonna saarelisest asendist põhjustatud probleeme.

(28)

Lisaks on Sardiinia kohalik valitsus võtnud eesmärgiks soodustada oma elanike liikuvust. Tõepoolest, ühendus Sardiinia ja Itaalia mandriosa vahel on hooaegade lõikes ebaühtlane, samal ajal kui liikuvuse põhimõte peaks andma Sardiinia elanikele kogu aasta jooksul piisavad liikumisvõimalused. Lisaks rõhutab Itaalia valitsus Sardiinia eri lennujaamade vahelisi nii kilomeetrite kui läbimisaja poolest suuri vahemaid piirkonna infrastruktuuriliste puudujääkide tõttu. Sellega põhjendab valitsus, miks peavad avaliku teenindamise kohustused hõlmama Sardiinia kolme lennujaama.

(29)

Komisjon on seisukohal, et Sardiiniat võib vaadelda perifeerse piirkonnana seoses tema saarelise asukoha ja alternatiivsete transpordivõimaluste puudumisega.

(30)

Samuti on Sardiinia mahajäämus võrreldes teiste Itaalia piirkondadega dokumentaalselt tõendatud: Sardiinia eraldatus, väike elanike arv ja suur väljaränne selgitavad saare majanduslikku mahajäämust, mis on võrreldav Mezzogiorno piirkonnaga.

(31)

Komisjoni käsutuses oleva teabe põhjal ei sea analüüs kahtluse alla asjaomaste lennuliinide olulisust, mida Itaalia ametiasutused rõhutavad.

(32)

Vastavalt määruse artikli 4 lõike 1 punktile a võivad liikmesriigid kehtestada avaliku teenindamise kohustusi vaid „määral, mis on vajalik, et tagada sellel lennuliinil regulaarlendude asjakohane teenindamine, mis vastab jätkuvuse, regulaarsuse, veomahu ja hinnakujunduse kindlaksmääratud standarditele, millest lennuettevõtja üksnes kaubandushuvidest lähtudes kinni ei peaks”.

(33)

Teenuste piisavust hinnatakse, võttes arvesse määruse artikli 4 lõike 1 punktis b osutatud kriteeriume:

(34)

Lisaks peavad avaliku teenindamise kohustused vastama proportsionaalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtetele (vt näiteks Euroopa Kohtu 20. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C-205/99, Asociación Profesional de Empresas Navieras de Líneas Regulares (Analir) jt versus Administración General del Estado, EKL 2001, lk I-01271).

(35)

Käesoleval juhul on komisjon seisukohal, et Itaalia ametiasutuste esitatud teabe põhjal võib avaliku teenindamise kohustuse kehtestamine sageduse, lennumahu ja hindade osas osutuda vajalikuks, et tagada piisav teenusepakkumine asjaomastel liinidel.

(36)

Siiski leiab komisjon, et mõned ministri määrustega nr 35 ja 36 kehtestatud tingimused on alusetult piiravad või ebaproportsionaalsed.

(37)

Ministri määrustes 35 ja 36 kehtestatud avaliku teenindamise kohustuste punkt 8 sätestab, et „lennuettevõtjad, kes kavatsevad käesolevas lisas esitatud avaliku teenindamise kohustused vastu võtta, peavad esitama ENACile asjakohase ametliku nõusoleku 30 päeva jooksul pärast kõnealuste kohustuste kehtestamist käsitleva komisjoni teatise avaldamist Euroopa Liidu Teatajas”. Tegelikkuses osutus see kohustus tingimuseks, mille alusel jätta välja isegi selline lennuettevõtja, kes esitas kõnealuse nõusoleku üks päev hiljem. Seega lennuettevõtja, kes ei teatanud selleks tähtajaks oma nõusolekust kõigi avaliku teenindamise kohustuse tingimustega, riskis sellest välja jäämisega kogu perioodiks.

(38)

Komisjon on seisukohal, et sellel tingimusel ei ole määruse artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt mingit õiguslikku alust ja see on põhjendamatult kitsendav. Määruse artikli 4 lõike 1 punkt a ei anna liikmesriikidele õigust piirata nende lennuettevõtjate arvu, kes võivad saada juurdepääsu lennuliinidele, vaid ainult kehtestada üldiselt avaliku teenindamise kohustused, mida kohaldatakse kõigi ettevõtjate suhtes, kes neil liinidel tegutsevad või soovivad tegutseda. Selline lennuettevõtjate arvu piiramine on võimalik ainult artikli 4 lõike 1 punkti d kohaselt.

(39)

Seega peab iga lennuettevõtja, kes soovib järgida määruse artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt kehtestatud avaliku teenindamise kohustusi, saama sellel liinil tegutseda, sõltumata sellest, millal ta kavatseb teenuseid pakkuma hakata. Juhul kui ükski lennuettevõtja ei ole kindlaksmääratud tähtajaks alustanud liinil regulaarseid lende kooskõlas määruse artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt kehtestatud avaliku teenindamise kohustustega, võib liikmesriik piirata juurdepääsu sellele liinile kooskõlas artikli 4 lõike 1 punktiga d. Kuid kui üks või mitu lennuettevõtjat on tähtaja jooksul tegevust alustanud, ei või liikmesriik sellel liinil tegutsemist keelata teistel lennuettevõtjatel, kes teatavad ükskõik millal pärast tähtaega oma kavatsusest tegevust alustada. Uute ettevõtjate lisandumine võib siiski nõuda igale lennuettevõtjale pandud avaliku teenindamise kohustuste kohandamist (vt jaotis 3.4).

(40)

Ministri määrustega nr 35 ja 36 kehtestatud avaliku teenindamise kohustuste punktis 5 on sätestatud, et „vastavalt määruse (EMÜ) nr 2408/92 artikli 4 lõike 1 punktile c tagab lennuettevõtja, kes võtab vastu avaliku teenindamise kohustused, teenuse osutamise vähemalt 36 järjestikuse kuu jooksul ega tohi teenuse osutamist katkestada, ilma ENACi ja Sardiinia autonoomse piirkonna ametiasutusi sellest vähemalt kuus kuud ette teatamata”.

(41)

Minimaalse teenindamise perioodi nõue on käesoleval juhul kooskõlas artikli 4 lõike 1 punktiga c, milles on sätestatud, et „juhul kui teised transpordiliigid ei saa tagada piisavat ja katkematut teenindust, võivad asjaomased liikmesriigid panna avaliku teenindamise kohustusse nõude, et iga lennuliini teenindada kavatsev lennuettevõtja annab garantii, et ta teenindab lennuliini kindla ajavahemiku jooksul, mis täpsustatakse vastavalt avaliku teeninduse kohustuse teistele tingimustele”. Komisjon on seisukohal, et Sardiinia saarelise asendi ja kauguse tõttu mandrist ei taga teised transpordiliigid piisavat alternatiivset teenindust.

(42)

Siiski leiab komisjon, et ministri määrustega nr 35 ja 36 kehtestatud kolmeaastane minimaalne ajavahemik on ülemäärane ja ebaproportsionaalne.

(43)

Komisjon võib mõista vajadust tagada teenuse järjepidevus ja saada lennuettevõtjatelt lubadus osutada teenust teatava aja jooksul. Siiski, nagu eespool märgitud, ei või avaliku teenindamise kohustuse rakendamise eest vastutavad asutused võimalikke kandidaate kõrvale jätta: avaliku teenindamise kohustused ilma ainukontsessiooni või hüvitiseta ei saa mingil juhul tuua kaasa lõplikku või pikaajalist turu sulgumist.

(44)

Võib olla õigustatud, et suure hooajalise kõikumisega liinide teenindamise kohustus kehtestatakse aasta teatavateks perioodideks. Sellistel liinidel võib lennuettevõtjatel olla kalduvus piirata või koondada oma pakkumine teatavatele nädalatele, mille kestel on sagedus teenuse tasuvuse tagamiseks piisav ja loobuda teenuse pakkumisest aasta teistel perioodidel. Komisjon leiab siiski, et sellises olukorras peaks proportsionaalsuse põhimõtte järgimine tooma kaasa selle, et ajavahemik, mille jooksul tuleb tagada katkematu teenindus artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt kehtestatud avaliku teenindamise kohustuse raames, ei tohiks ületada ühte aastat.

(45)

Lisaks on komisjon seisukohal, et see ajavahemik ei vabasta avaliku teenindamise kohustuse rakendamise eest vastutavat ametit teenindamise piisavuse perioodilise ümberhindamise vajadusest. Nagu allpool märgitud, peab selline ümberhindamine toimuma igal juhul siis, kui uus lennuettevõtja alustab või kavatseb alustada asjaomase liini teenindamist.

(46)

Ministri määruste nr 35 ja 36 punkt 1 alapunktis 6 on sätestatud, et „eesmärgiga vältida liigset veomahtu, mis võib tekkida juhul, kui lennuliini teenindamise kohustuse võtavad vastu mitu lennuettevõtjat, ning võttes arvesse asjaomaste lennujaamade infrastruktuuriga seonduvaid piiranguid ja kohustusi, võtab ENAC pärast Sardiinia autonoomse piirkonna ametiasutustega konsulteerimist endale ülesande viia asjaomaste lennuettevõtjate tegevuskavad üldsuse huvides täielikku vastavusse avaliku teenindamise kohustustes lennuliikluse jaoks sätestatud tingimustega. Kõnealune tegevus peab põhinema liinide ja lendude jaotamisel asjaomaste lennuettevõtjate vahel ning võtma arvesse ka kõnealustel liinidel (või liinikooslustel) kahel eelmisel aastal korraldatud lendude arvu”.

(47)

Nende volituste kohaselt võib ENAC võtta vastu otsuse ja toetada kokkulepet mitme sama liini teenindava lennuettevõtja vahel. Sardiinia puhul jälgis ENAC teatavatest liinidest huvitatud ettevõtjate ümarlauda ja määras koos nendega kindlaks liikluse jaotumise.

(48)

Itaalia Vabariik kaitseb seda sekkumisvolitust, mis tema hinnangul tagab teenuse järjepidevuse, kaitstes avaliku teenindamise kohustusi ettenägematute olukordade eest seoses teiste ettevõtjate turuletuleku ja lahkumisega, kes võivad olla vähem huvitatud avaliku teenindamise kohustuste vastuvõtmisest ilma igasuguse hüvitiseta. Ta viitab eelkõige Lazio piirkonnakohtu 17. märtsi 2005. aasta otsusele, millele vastavalt oli „täiesti õiguspärane, et (2004. aasta) ministri määrus võib määrata stsenaariumi, mille kohaselt teenindab kõiki liine, mille kohta on kehtestatud avaliku teenindamise kohustus, mitu lennuettevõtjat, kes ei ole koondunud ja konkureerivad omavahel. Selline võimalus peab siiski olema selgelt sätestatud ja samal ajal peab olema minimaalne objektiivne kriteerium teenindusaegade eraldamiseks sõltuvalt avaliku teenindamise kohustuse vastu võtnud lennuettevõtjate arvust (üks, kaks või rohkem), et vältida pakkumist kahjustavat liigset veomahtu ja eelkõige selleks, et teenindusaegade eraldamine ei lõpeks suvalise kehtestamisega ja seega teenindamise ainuõigusega, mille ministri määrus on sõnaselgelt tagasi lükanud”. (14)

(49)

Artikli 4 lõike 1 punkti a alusel kehtestatud avaliku teenindamise kohustustes tuleb arvestada kõiki lennuettevõtjaid, kes teenindavad või kavatsevad teenindada asjaomaseid liine. Seda kinnitab artikli 4 lõike 1 punkt b, mille kohaselt „liikmesriigid hindavad regulaarlendude piisavust, võttes arvesse kõigi lennuliini teenindavate või teenindada kavatsevate lennuettevõtjate ühismõju”.

(50)

Komisjon on seisukohal, et seda põhimõtet tuleb järgida mitte ainult avaliku teenindamise kohustuse kehtestamisel, vaid kogu selle kestuse jooksul. Iga kord, kui uus lennuettevõtja alustab või kavatseb alustada liini teenindamist, tuleb kohandada igale ettevõtjale avaliku teenindamise kohustusega kehtestatud lennumahtu ja sagedusi, nii et igal liinil pakutav lennumaht ja sagedused kokku ei ületaks piisava teenuse pakkumiseks rangelt vajalikku.

(51)

Kui tegemist on määruse artikli 4 lõike 1 punkti a alusel kehtestatud avaliku teenindamise kohustustega, ei ole lennuettevõtjad kohustatud tagama sagedusi või lennumahtu individuaalselt, vaid minimaalset teenindust võivad tagada kõik ettevõtjad kokku.

(52)

Komisjon tunnistab, et avaliku teenindamise kohustuste eest vastutaval asutusel võib olla vaja tagada, et sageduste ja lennumahtude koosmõju võimaldab avaliku teenindamise kohustusi rahuldada. Siiski ei tohi kõnealune asutus mingil juhul piirata asjaomaste lennuettevõtjate võimalusi, kui nad soovivad osutada teenust avaliku teenindamise kohustustes nõutud sagedustest või lennumahust suuremas ulatuses, kuna need on vaid minimaalsed kohustused. Seega kuivõrd ENACi võetud eeskirjade eesmärk on takistada lennuettevõtjal täiendavate teenuste osutamist, on need alusetult piiravad ja määrusega vastuolus.

(53)

Siinkohal tervitab komisjon asjaolu, et Itaalia Vabariik kinnitas 15. novembri 2006. aasta kirjas, et tema ametiasutused hindavad korrapäraselt igal aastal olukorda uuesti ja analüüsivad nende ettevõtjate taotlusi, kes soovivad avaliku teenindamise kohustuse raames liine teenindada. (15) Komisjon märgib, et Itaalia Vabariik kinnitas, et „miski ei keela liikmesriigil kontrollida (sealhulgas avaliku teenindamise kohustuste kohaldamise perioodil) avaliku teenindamise kohustuste piisavust ja vajalikkust ja neid muuta või tühistada, kui nende vajalikkust või õigustatust hiljem ei tunnistata”. (16)

(54)

Itaalia Vabariik põhjendab ühelt poolt Alghero–Rooma ja Alghero–Milano ja teiselt poolt Olbia–Rooma ja Olbia–Milano liinide ühendamist pakettidesse asjaoluga, et need liinid täiendavad üksteist ja on omavahel sõltuvad. Itaalia ametiasutuste sõnul iseloomustab neid liine liikluse väga suure hooajalisuse tõttu 2/3 aastast vähene liiklus. Arvestades, et liinidel ei ole ette nähtud mingit rahalist hüvitist, peavad ametiasutused lennuettevõtjatele tagama, et nende ettevõtmine on jätkusuutlik, vastasel juhul ei ole see majanduslikult atraktiivne. Seega tuleks rakendada „tegevuse omavahelise seotuse kasulikku mõju”, mis võimaldab „talvehooajal napi nõudluse tõttu masinate tagasipöördumist lähtepunkti”, samal ajal kui „liinide pakettideks ühendamine aitab äratada neid liine teenindada võivate lennuettevõtjate huvi”. Lisaks leiab Itaalia valitsus, et suveperioodiks vajalikku pakkumist saab paremini täita, teenindades korraga üht liinide gruppi. Lõpuks väidab Itaalia Vabariik, et määrus sätestab ise võimaluse nõudluse kõikumise korral kasutada ühendamist, näiteks ühe nädala raames. See ühendamine võimaldab seega kulutusi tagasi hoida ja võimsust optimeerida, vastates samal ajal täpselt nõudlusele. Seega ei ole kõnealune ühendamine turu piirang, vaid võib vastupidi ligi tõmmata rohkem ettevõtjaid.

(55)

Komisjon on seisukohal, et liinide ühendamine ei ole kooskõlas määruse artikli 4 lõike 1 punktidega a, b ja c. Neis sätetes ettenähtud avaliku teenindamise kohustuste sobivuse ja piisavuse kriteeriumid märgivad sõnaselgelt iga kord „lennuliini” ning mitte kordagi liinide ühendamist. Sellest tuleb järeldada, et iga kriteeriumi peab hindama eraldi iga individuaalse lennuliini puhul.

(56)

Lisaks on selline tõlgendus kooskõlas proportsionaalsuse põhimõtte nõudmistega. Selline liinide ühendamine võimaldaks liikmesriikidel kehtestada avaliku teenindamise kohustusi liinidel, kus need ei ole piisava teenindamise tagamiseks vajalikud. Võimalus lennuliine ühendada esineb ainult artikli 4 lõike 1 punktis d, kus on märgitud, et õigus teenindada sellist lennuliini antakse avaliku pakkumise teel „kas ühe või mitme sellise lennuliini jaoks”. See sõnaselge märge artikli 4 lõike 1 punktis d välistab aga sellise ühendamise kohaldamise võimaluse artikli 4 lõike 1 punktide a, b ja c raames. Just seetõttu, et ükski lennuettevõtja ei ole alustanud ega alustamas regulaarlende vastavalt avaliku teenindamise kohustusele, mis on sellel lennuliinil kehtestatud, võib liikmesriik piirata juurdepääsu kõnealusele lennuliinile ühe lennuettevõtjaga kuni kolmeks aastaks ja algatada pakkumismenetluse, mis võib hõlmata lennuliinide rühma. Kokkuvõtteks võib mitme lennuliini ühendamist vaadelda kui vastust selgele turukrahhile ja kaudset hüvitist, mis nagu ka otsene hüvitis on vastuvõetav vaid artikli 4 lõike 1 punkti d raames. Mingil juhul ei või artikli 4 lõike 1 punkti a alusel kehtestatud avaliku teenindamise kohustuste puhul olla ühendamise eesmärk kahe eraldi lennuliini tasuvaks muutmine, et soodustada ühe või mitme lennuettevõtja tegevust.

(57)

Lisaks ei toetu Itaalia ametiasutuste esitatud selgitused konkreetsetele tehnilistele või majanduslikele arvulistele andmetele, mis võimaldaksid nende analüüsi kinnitada.

Neile võib vastuväidetena välja tuua järgmised asjaolud:

Piirav mõju on seda olulisem, kui arvestada asjaomaste turgude ulatust (reisijate arv kokku aastal 2005 – Itaalia Vabariigi andmed)

Sellises olukorras on ebatõenäoline, et lennuliinid Itaalia kahe kõige suurema linna ning Olbia ja Alghero lennujaamade vahel Sardiinias oleksid nii ebaatraktiivsed, et need tuleks atraktiivsuse saavutamiseks ühendada.

(58)

Seetõttu leiab komisjon, et teatavate liinide pakettideks koondamine on määrusega kokkusobimatu ja alusetult piirav.

(59)

Ministri määrustes nr 35 ja 36 on nõutud, et lennuettevõtjad kohaldaksid soodushindu isikutele, kes on Sardiinias sündinud, kuid ei ela seal. Itaalia Vabariigi hinnangul hõlmab nende sätete kohaldamine maksimaalselt 220 000 isikut, ja reaalselt umbes 110 000 isikut, kui arvestada, et 50 % neist teeb ühe reisi aastas.

(60)

Praktikas soodustab selline meede peamiselt itaalia rahvusest Euroopa kodanikke võrreldes teistest rahvustest kodanikega. Seega võib seda käsitleda ilmse diskrimineerimisena rahvuse alusel ja seega asutamislepinguga vastuolus olevana. Selline meede võiks avaliku teenindamise kohustuse raames olla vastuvõetav üksnes juhul, kui erinev kohtlemine põhineks asjaomase isiku rahvusest sõltumatutel kaalutlustel, mis oleksid objektiivsed ja proportsionaalsed riigisisese õigusega õiguspäraselt taotletava eesmärgiga.

(61)

Itaalia Vabariik aga selgitab, et meede on vajalik peamiselt selleks, et võimaldada Sardiinia väljarändajatel säilitada side oma päritolukoha kultuurilise kogukonnaga. (17) Isegi kui sellist eesmärki saaks pidada avaliku huvi õiguspäraseks eesmärgiks määruse artikli 4 lõike 1 punkti b alapunkti i tähenduses, on kõnealune meede siiski ilmselt ebaproportsionaalne. Esiteks kohaldatakse meedet kõigi Sardiinias sündinud, kuid seal mitte elavate isikute suhtes, ilma et oleks vaja tõendada näiteks olemasolevat perekondlikku sidet asjaomase isiku ja päritolupiirkonna vahel. Teiseks kohaldatakse meedet sõltumata iga väljarändaja rahalistest vahenditest. Kolmandaks, erinevalt Sardiinia elanikest, kes peavad teatavate põhiteenuste (haridus, tervishoid) saamiseks või Sardiinia arendamiseks vajalikeks majandustegevusteks suhteliselt sageli mandrile reisima, sõidavad väljarändajad Sardiiniasse vaid erandjuhul (maksimaalselt 50 % asjaomastest isikutest teevad Itaalia ametiasutuste andmetel ühe reisi aastas). Seega on nende juhuslike reiside kogukulu suhteliselt väike võrreldes Sardiinia elanike kuludega ja selle võiks enamikul juhtudel kergesti katta väljarändajate poolt, ilma et oleks vaja kasutada ministri määrustega nr 35 ja 36 ettenähtud vähendamist. Ning lõpuks, kuivõrd osal väljarändajatest ei ole vajalikke vahendeid, et maksta iga-aastase lennu eest Sardiiniasse, oleks sobivam ja vähem piirav meede pakkuda abi just sellistele väljarändajatele.

(62)

Neid asjaolusid arvestades leiab komisjon, et see säte on ebaproportsionaalne ja määrusega kokkusobimatu.

(63)

Ministri määrustes nr 35 ja 36 on nähtud ette, et avaliku teenindamise kohustuste kohaldamine Rooma ja Milano suunal hõlmab määruse II lisas esitatud vastavaid lennujaamade süsteeme tervikuna, nimelt:

(64)

Meenutuseks, 2000. aasta avaliku teenindamise kohustused hõlmasid Rooma (Fiumicino) ja Milano lennujaamu. Milano lennujaamasüsteemi loomisel määruse artikli 8 ja II lisa kohaselt laiendas Itaalia avaliku teenindamise kohustuste rakendamist tervele asjaomasele lennujaamasüsteemile.

(65)

Itaalia Vabariik põhjendas oma otsust vaid tehniliste asjaoludega, mis sundisid teda võtma automaatselt üle kõik lennujaamasüsteemid tervikuna. Siiski kinnitas ta, et avaliku teenindamise kohustused hõlmavad peamiselt Rooma–Fiumicino ja Milano–Linate lennujaamu, mida avaliku teenindamise kohustused vastuvõtnud ettevõtjad eelistavad nende läheduse tõttu asjaomase linnastu kesklinnale, mistõttu oli avaliku teenindamise kohustustes sätestatud, et „kooskõlas kehtivate teenindusaegadega tuleb vähemalt 50 % Sardiinia, Rooma ja Milano lennujaamade vahelistest lendudest korraldada Fiumicino ja Linate lennujaamade kaudu”. (18)

(66)

Itaalia Vabariik väitis, et oli „objektiivselt tõendatud, et Fiumicino lennujaam Roomas ja Linate lennujaam Milanos on kasutajate jaoks kõige mugavamad, paremini teenindatavad ja atraktiivsemad sihtkohad, kuna need on kesklinnale kõige lähemad ja kõige parema ühendusega lennujaamad”. Samuti selgitas ta, et „selleks, et tagada parem ja enamiku kasutajate nõudmistele vastav teenindus, peeti asjakohaseks vältida võimalust, et avaliku teenindamise kohustused vastu võtnud lennuettevõtjad saaksid need lennujaamad täielikult kõrvale jätta, eelistades teisi (kasutajatele vähem mugavaid ja huvipakkuvaid) lennujaamu, mis kuuluvad samasse lennujaamasüsteemi.”. (19)

(67)

Lisaks selgub, et tegelikkuses toimuvad talvehooajal lennud ainult Fiumicino ja Linate lennujaamade kaudu.

(68)

Käesoleval juhul kahtleb komisjon sellise meetme vajalikkuses, kuna peab seda ebaproportsionaalseks taotletavate eesmärkidega võrreldes, milleks on tagada liikuvus mandri suunal ja territoriaalne ühtekuuluvus. Kõnealuse meetme otseseks tagajärjeks on võimalike lennuettevõtjate kõrvalejätmine, mõjutamata avaliku teenindamise kohustuste põhimõtet, ja see aitab kaasa turu lõplikule sulgemisele uutele ettevõtjatele kõige populaarsematel liinidel, eelkõige suvehooajal.

(69)

Itaalia Vabariik tunnistas siiski, et Malpensa suurlennujaam mängib olulist rolli rahvusvahelises lennuühenduses, samal ajal kui Ciampino ja Bergame lennujaamad odavlende pakkuvate lennuettevõtjate keskustena võimaldavad vastata ühenduse sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse põhimõttele ning viia ellu Sardiinia sarnase saare puhul territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärk kõigi Euroopa piirkondadega. Seetõttu kohustus Itaalia Vabariik muutma ministri määrust nr 35, et mitte kohaldada avaliku teenindamise kohustusi Malpensa, Bergame ja Ciampino lennujaamadele. (20)

(70)

Komisjon on seisukohal, et see lubadus annab vastuse kahtlustele, mis võivad kerkida, ja et selline ministri määruse muudatus võimaldab vähendada olulisel määral avaliku teenindamise kohustustega pandud põhjendamatuid piiranguid, vastates Sardiinia liikuvuse vajadusele, kehtestamata samas asjaomastele turgudele ebaproportsionaalseid piiranguid.

(71)

Arvestades seda Itaalia Vabariigi lubadust, ei kavatse komisjon edasi arendada oma analüüsi kogu Rooma ja Milano lennujaamasüsteemide suhtes kohaldamise ebaproportsionaalsuse kohta, jättes endale võimaluse vajaduse korral käesolevate ja tulevaste avaliku teenindamise kohustuste puhul selle aspekti juurde tagasi pöörduda.

(72)

Itaalia Vabariigi esitatud andmete põhjal ei sea komisjon kahtluse alla avaliku teenindamise kohustuste kohaldamise põhimõtet Sardiinia ja Itaalia mandriosa vahel, mis nii sageduse, lennumahu kui hindade osas võib osutuda vajalikuks, et tagada piisav teenusepakkumine asjaomastel liinidel.

(73)

Siiski on komisjon seisukohal, et mõned Itaalia Vabariigi ministri määrustega nr 35 ja 36 kehtestatud tingimused on alusetult piiravad või ebaproportsionaalsed.

(74)

Komisjon leiab, et määruse artikli 4 lõike 1 punkti a alusel kehtestatud avaliku teenindamise kohustuste puhul eeldatakse, et igal lennuettevõtjal, kes kavatseb avaliku teenindamise kohustusi järgida, peab olema võimalus asjaomast liini teenindada, sõltumata sellest, millal ta kavatseb teenust osutama hakata. Seega on kandidatuuri esitamise tähtaja kasutamine, et välistada automaatselt kõik ettevõtjad, kes esitavad oma kandidatuuri pärast seda tähtaega, alusetult piirav ja määrusega kokkusobimatu.

(75)

Kuigi võib tunduda õiguspärane näha ette teenuse osutamise kestus, leiab komisjon, et proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peab see kestus olema mõistlikes piirides ning et artikli 4 lõike 1 punkti a alusel kehtestatud avaliku teenindamise kohustuste puhul ei tohi see ületada üht aastat.

(76)

Komisjon on seisukohal, et ENACile antud pädevused ettevõtjate tegevuse kooskõlastamisel liigse veomahu vältimiseks on alusetult piiravad ja määrusega kokkusobimatud.

(77)

Komisjon märgib, et ühelt poolt Olbia–Rooma ja Olbia–Milano ja teiselt poolt Alghero–Rooma ja Alghero–Milano lennuliinide ühendamine pakettidesse on alusetult piirav ja määrusega kokkusobimatu.

(78)

Komisjon on seisukohal, et soodushindade kohaldamine Sardiinias sündinud, kuid seal mitte elavate isikute suhtes on ebaproportsionaalne ja määrusega kokkusobimatu.

(79)

Komisjon kahtleb avaliku teenindamise kohustuste kohaldamise vajalikkuses kogu Rooma ja Milano lennujaamasüsteemide suhtes, mida ta peab ebaproportsionaalseks võrreldes taotletavate eesmärkidega, milleks on tagada liikuvus mandri suunal ja territoriaalne ühtekuuluvus. Siiski, arvestades Itaalia Vabariigi lubadust muuta ministri määrust nr 35, et mitte kohaldada avaliku teenindamise kohustusi Malpensa, Bergame ja Ciampino lennujaamadele, ei jätka komisjon oma analüüsi, jättes endale siiski võimaluse vajaduse korral praeguste ja tulevaste avaliku teenindamise kohustuste puhul selle aspekti juurde tagasi pöörduda,

a)

igal lennuettevõtjal, kes kavatseb avaliku teenindamise kohustusi järgida, peab olema võimalus asjaomast liini teenindada, sõltumata sellest, millal ta teatab oma kavatsusest neid teenuseid osutama hakata ja sellest, kas see teatamine toimub ministri määrustes määratud 30päevase ajavahemiku sees või pärast seda;

b)

lennuettevõtjatele ei tohi avaliku teenindamise kohustuste raames ette näha teenuse osutamise kestust, mis ületab üht aastat;

c)

Itaalia ametiasutused peavad ümber hindama avaliku teenindamise kohustuse säilitamise vajadust konkreetsel liinil ning igale lennuettevõtjale pandud kohustuste taset alati, kui uus lennuettevõtja alustab liini teenindamist või teatab oma kavatsusest seda liini teenindada, ja igal juhul kord aastas;

d)

Itaalia ametiasutused ei tohi takistada lennuettevõtjatel asjaomaste liinide teenindamist avaliku teenindamise kohustustega sageduse ja lennumahu osas sätestatud miinimumnõuetest suuremas ulatuses;

e)

lennuettevõtjatel ei tohi olla kohustust pakkuda soodustariife Sardiinias sündinud isikutele, kes seal ei ela;

f)

Itaalia ametiasutused ei tohi seada õigust teenindada üht kahe linna vahelist lennuliini sõltuvusse kohustusest teenindada mõnda teist kahe linna vahelist lennuliini.

15.5.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 125/27

(1)

2002. aasta veebruaris sai Portugal kooskõlas direktiivi 91/414/EMÜ artikli 6 lõikega 2 taotluse firmalt Isagro toimeaine benalaksüül-M lisamiseks direktiivi 91/414/EMÜ I lisasse. Komisjoni otsusega 2003/35/EÜ (2) kinnitati, et toimik on täielik ja seda võib lugeda põhimõtteliselt vastavaks kõnealuse direktiivi II ja III lisas loetletud andmete ja teabe esitamise nõuetele.

(2)

2002. aasta märtsis sai Ühendkuningriik firmalt Bayer CropScience taotluse fluoksastrobiini kohta. Otsusega 2003/35/EÜ kinnitati, et toimik on täielik ja seda võib lugeda põhimõtteliselt vastavaks kõnealuse direktiivi II ja III lisas loetletud andmete ja teabe esitamise nõuetele.

(3)

2002. aasta märtsis sai Ühendkuningriik firmalt Bayer CropScience taotluse protiokonasooli kohta. Otsusega 2003/35/EÜ kinnitati, et toimik on täielik ja seda võib lugeda põhimõtteliselt vastavaks kõnealuse direktiivi II ja III lisas loetletud andmete ja teabe esitamise nõuetele.

(4)

2001. aasta augustis said Madalmaad firmalt Bayer AG taotluse spirodiklofeeni kohta. Komisjoni otsusega 2002/593/EÜ (3) kinnitati, et toimik on täielik ja seda võib lugeda põhimõtteliselt vastavaks kõnealuse direktiivi II ja III lisas loetletud andmete ja teabe esitamise nõuetele.

(5)

2002. aasta aprillis sai Ühendkuningriik firmalt Bayer AG taotluse spiromesifeeni kohta. Komisjoni otsusega 2003/105/EÜ (4) kinnitati, et toimik on täielik ja seda võib lugeda põhimõtteliselt vastavaks kõnealuse direktiivi II ja III lisas loetletud andmete ja teabe esitamise nõuetele.

(6)

2002. aasta juulis sai Ühendkuningriik firmalt Dow AgroSciences Ltd. taotluse sulfurüülfluoriidi kohta. Komisjoni otsusega 2003/305/EÜ (5) (kus kasutati ingliskeelses tekstis nimetust sulphuryl fluoride) kinnitati, et toimik on täielik ja seda võib lugeda põhimõtteliselt vastavaks kõnealuse direktiivi II ja III lisas loetletud andmete ja teabe esitamise nõuetele.

(7)

Toimikute täielikkuse kinnitamine oli vajalik selleks, et võimaldada nende detailset uurimist ja luua liikmesriikidele võimalus anda nimetatud toimeaineid sisaldavate taimekaitsevahendite jaoks ajutised load kuni kolmeks aastaks, järgides direktiivi 91/414/EMÜ artikli 8 lõikes 1 sätestatud tingimusi, eelkõige tingimust, mis on seotud toimeainete ja taimekaitsevahendi detailse hindamisega nimetatud direktiivis sätestatud nõudmiste valguses.

(8)

Vastavalt direktiivi 91/414/EMÜ artikli 6 lõigetele 2 ja 4 on hinnatud nimetatud toimeainete mõju inimeste tervisele ja keskkonnale taotleja esitatud kasutusviiside puhul. Referentliikmesriigid esitasid komisjonile hindamisaruannete projektid vastavalt 4. detsembril 2003 (benalaksüül-M), 14. oktoobril 2003 (fluoksastrobiin), 20. oktoobril 2004 (protiokonasool), 18. mail 2004 (spirodiklofeen), 16. aprillil 2004 (spiromesifeen) ja 9. novembril 2004 (sulfurüülfluoriid).

(9)

Kui referentliikmesriigid olid esitanud hindamisaruande projektid, leiti, et taotlejatelt on vaja nõuda täiendavat teavet, millega referentliikmesriigid peavad tutvuma ja mille kohta nad peavad oma hinnangu esitama. Seetõttu pole toimikute läbivaatamine veel lõppenud ja hindamist pole võimalik lõpetada direktiivis 91/414/EMÜ ette nähtud aja jooksul.

(10)

Kuna senisel hindamisel ei ole leitud otsest põhjust muretsemiseks, tuleks liikmesriikidele anda võimalus pikendada asjaomaseid toimeaineid sisaldavate taimekaitsevahendite jaoks antud ajutisi lubasid 24 kuuks vastavalt direktiivi 91/414/EMÜ artikli 8 sätetele, et toimikute läbivaatamine saaks jätkuda. Võib eeldada, et hindamis- ja otsustamisprotsess, mis on vajalik benalaksüül-Mi, fluoksastrobiini, protiokonasooli, spirodiklofeeni, spiromesifeeni ja sulfurüülfluoriidi I lisasse kandmise otsuse tegemiseks, lõpetatakse 24 kuu jooksul.

(11)

Käesoleva otsusega ette nähtud meetmed on kooskõlas toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee arvamusega,

15.5.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 125/29

(1)

Nõukogu võttis 10. aprillil 2006 vastu ühismeetme 2006/304/ÜVJP, millega asutatakse ELi planeerimisrühm (EUPT Kosovo) seoses ELi võimaliku kriisiohjamise operatsiooniga Kosovos õigusriigi alal ja teistes võimalikes valdkondades. (1)

(2)

Nõukogu võttis 11. detsembril 2006 vastu ühismeetme 2006/918/ÜVJP, millega muudetakse ühismeedet 2006/304/ÜVJP ning pikendatakse selle kehtivust 31. maini 2007.

(3)

Poliitika- ja julgeolekukomitee soovitas 27. märtsil 2007 pikendada EUPT Kosovot veel üheks perioodiks, põhimõtteliselt kuni 1. septembrini 2007, kuid täpne kuupäev sõltub Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis käimasoleva töö tulemustest.

(4)

Kosovos läbi viidava ÜRO ajutise missiooni (UNMIKi) ja Kosovos läbi viidava ELi kriisiohjamise operatsiooni vahelise sujuva ülemineku tagamiseks päeval, kui UNMIKi valitud ülesanded pärast ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni vastuvõtmist antakse üle ELi kriisiohjamise operatsioonile, tuleks EUPT Kosovot üleminekuperioodil kasutada abivahendina Kosovos läbi viidava ELi kriisiohjamise operatsiooni ülesehitamiseks. Sellega seoses tuleks kõnealusel perioodil tagada tihe koostöö EUPT Kosovo juhi ja Kosovos läbi viidava ELi kriisiohjamise operatsiooni juhi vahel.

(5)

Ühismeedet 2006/304/ÜVJP tuleks vastavalt pikendada ja muuta,

1.

Artiklit 5 muudetakse järgmiselt:

2.

Artikkel 7 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 7

Kolmandate riikide osalemine

Ilma et see piiraks ELi sõltumatust otsuste vastuvõtmisel ja ühtset institutsioonilist raamistikku, võidakse pärast Kosovos läbi viidava ELi kriisiohjamise operatsiooni loomist kutsuda kolmandaid riike toetama EUPT Kosovot tingimusel, et nad katavad enda lähetatud isikkoosseisu liikmete kulud, sealhulgas töötasu, tervisekindlustuse, toetused, kõrge riskiga õnnetusjuhtumikindlustuse ning sõidukulud missiooni läbiviimise piirkonda ja sealt tagasi, ning osalevad vastavalt vajadusele EUPT Kosovo jooksvate kulude katmisel.

Nõukogu volitab käesolevaga poliitika- ja julgeolekukomiteed tegema asjakohased otsused pakutava toetuse vastuvõtmise kohta.”

3.

Artikkel 14 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 14

Ülevaatamine

Nõukogu hindab 15. juuliks 2007, kas EUPT Kosovot tuleks pärast 1. septembrit 2007 jätkata, võttes sealjuures arvesse vajadust sujuvaks üleminekuks võimalikule ELi kriisiohjamise operatsioonile Kosovos.”

4.

Artikli 15 lõige 2 asendatakse järgmise tekstiga:

„2.   Ühismeede kehtib kuni 1. septembrini 2007.”

15.5.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 125/31