6.2.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 32/1

(1)

Pärast seda, kui komisjoni talitused olid saanud teavet selle kohta, et Prantsusmaal on vastu võetud põllumajandusreostuse piiramise programm (edaspidi “programm”), saatis komisjon 24. veebruaril 2000 Prantsuse ametiasutustele kirja, milles palutakse täpsustada nimetatud programmi rakendamisega alates 1994. aastast seonduvaid asjaolusid. 31. mai 2000. aasta kirjaga edastas Prantsusmaa konkreetse teabe, mis kinnitas programmi rakendamist alates 1994. aastast. Oma 11. juuli 2000. aasta kirjaga palus komisjon lisateavet. Prantsuse ametiasutused vastasid 26. detsembri 2000. aasta kirjaga.

(2)

Prantsuse ametiasutused teatasid 13. veebruaril 2001 seakasvatussektoris rakendatavast keskkonnakaitsealasest riigiabist, mis hõlmab üksikinvestoritele suunatud abi. Oma 13. veebruari 2001. aasta kirjaga (2) andis komisjon loa abi anda. Lisaks sellele teatasid Prantsuse ametiasutused 20. aprillil 1993 kaasfinantseeritava struktuuriprogrammi raames ja vastavalt nõukogu 15. juuli 1991. aasta määruse (EMÜ) nr 2328/91 põllumajandusstruktuuride tõhustamise kohta (3) artikli 29 lõikele neli 2. märtsi 1993 ringkirjast DEPSE/SDEE nr 93-7005 ja 5. novembri 1992 ringkirjast nr 7027, mis käsitlevad investeerimisabi veiselihasektoris. Komisjon võttis määruse (EMÜ) nr 2328/91 alusel 29. juulil 1993 vastu otsuse, millega lubatakse ühenduse finantsosalust selles ühismeetmes (4). Samas ei ole komisjonile asutamislepingu (5) artikli 88 lõike 3 kohaselt riigiabist teatatud. Prantsuse ametiasutused leiavad, et sätted, mis eelnevad programmi käivitamisele, on programmi lisatud 22. aprilli 1994. aasta ringkirjaga nr 7016 ning moodustavad seega programmi sea- ja veisekasvatuse osa. Ka viimati nimetatud ringkirjast ei ole komisjonile asutamislepingu artikli 88 lõike 3 kohaselt teatatud.

(3)

Prantsuse ametiasutused teatasid komisjonile 13. juuni 1994. aasta kirjaga riigiabist investeeringute jaoks keskkonnakaitsesse kodulinnukasvatuse alal. 26. aprilli 1995. aasta kirjas (6) lubas komisjon rakendada seda kava, mis hiljem programmi lisati ja mis moodustab selle programmi kodulinnukasvatuse osa.

(4)

Prantsuse ametiasutused ei ole komisjonile asutamislepingu artikli 88 lõike 3 kohaselt teatanud 8. oktoobri 1993. aasta kokkuleppest, millega programm loodi, ega ühestki sellega seonduvast dokumendist, millega täpsustatakse programmi tingimusi, eeskätt programmi rahastamistingimusi (7). Eeskätt ei teatatud komisjonile veevarustuskäitiste osalemisest nimetatud programmi rahastamises.

(5)

Lisaks sellele ei ole Prantsuse ametiasutused komisjonile teatanud veisekasvatussektori jaoks kavandatud investeeringuabist.

(6)

Komisjonile ei ole samuti teatatud ühestki noorte põllumajandustootjatega seotud meetmest.

(7)

11. aprilli 2001. aasta kirjaga teatas komisjon Prantsusmaale oma otsusest algatada programmi suhtes asutamislepingu artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetlus. Käesolev otsus hõlmab üksnes programmi rakendamist ajavahemikul 1994–2000.

(8)

Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas  (8) . Komisjon palus teistel liikmesriikidel ja huvitatud kolmandatel isikutel esitada oma märkused kõnealuste abimeetmete suhtes. Komisjon ei saanud kolmandatelt isikutelt ühtegi märkust. Prantsuse ametiasutused saatsid omapoolsed märkused oma 21. juuni 2001 kirjaga.

(9)

Loa programmi taaskäivitamise kohta alates 2001. aastast andis komisjon 30. oktoobri 2001. aasta kirjaga (9).

(10)

Programmi aluseks on Prantsuse riigi ja Prantsuse põllumajanduslike kutseorganisatsioonide vaheline varasem kokkulepe, mis sõlmiti 8. oktoobril 1993. See kokkulepe jõustus 1. jaanuaril 1994. Programmi eesmärgiks on võimaldada põllumajandustootjatel kohandada oma seadmeid ja töövõtteid keskkonna, eeskätt veeressursside paremaks kaitsmiseks. Programmiga hõlmatav reostus on määratletud kui veeressursside reostamine fütosanitaarsete ainete ja mineraal- ning orgaaniliste väetistega.

(11)

Programm on eeskätt suunatud nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest (10) (edaspidi “nitraadidirektiiv”) järgimise tagamisele ning siseriiklike õigusnormide kehtestamisele hea põllumajandustava eeskirjade rakendamiseks. Programm hõlmab mõlemat põllumajandustootmise viisi: looma- ja taimekasvatust.

(12)

Et saavutada vastavust direktiivile ja selleks, et kaitsta veeressursse loomaväljaheidetega reostumise eest, peeti vajalikuks teha tööd loomakasvatushoonete täiustamiseks ning vedelate farmiheitmete käitlemiseks. Üksnes hoonetega seotud tööde maksumus kuni 2002. aastani oli tolleaegsete hinnangute kohaselt ligikaudu 1 miljard eurot. Koostati investeerimisprogramm, milles sisalduvas üldises rahastamiskavas nähti ette järgmised rahastamisproportsioonid: loomakasvatajad 1/3, riik (põllumajandus- ja kalandusministeerium) ja kohalikud asutused võrdsetes osades kokku 1/3, veevarustuskäitised (11) 1/3. Samas peavad abikõlblikud loomakasvatajad veevarustuskäitistele maksma saastetasu.

(13)

Prantsuse keskkonnakaitse- ja põllumajandusministeerium täpsustasid 24. veebruaril 1994 asjassepuutuvatele haldusasutustele saadetud teatega programmi rakendamise eest vastutava riikliku järelevalvekomitee käivitatud menetluses sisalduvaid küsimusi – ajakava, rahastamispõhimõtteid ja programmi rakendamiskorda loomakasvatajate tasandil.

(14)

Mis puutub programmi sidumisse asjassepuutuvate rajatistega, siis märkisid Prantsuse ametiasutused nimetatud teates, et loomakasvatajate huvides on viia end pärast reostuse piiramise lepinguga või lepingutega hõlmatavate tööde lõpetamist vastavusse ministri 29. veebruari 1992 määrustes loomakasvatuse kohta sisalduvate nõuetega veeressursside kaitse alal.

(15)

Programmi rakendamisel kasutati sektoripõhist lähenemist ning selle aluseks olid Põllumajandus- ja kalandusministeeriumi abimeetmeid käsitlevad ringkirjad regioonide ja departemangude prefektidele. Komisjoni nõudel saatsid Prantsuse ametiasutused komisjonile järgmiste ringkirjade koopiad:

(16)

Abisaajad olid ettevõtjad ning põllumajandusmaa ja -hoonete omanikud, eeskätt veisekasvatus-, seakasvatus- ja kodulinnukasvatussektoris. Investeeringud olid suunatud olemasolevate rajatiste täiustamisele, muu hulgas loomaväljaheidete ladustamisvõimaluste suurendamisele ning laovarustuse uuendamisele, et võimaldada nitraadidirektiiviga kehtestatud nõuete täitmist (12).

(17)

Rahastamine seisnes riigipoolses toetuses 35 % ulatuses kuludest, täpsemalt kapitalitoetuses 30 % ulatuses kuludest, millele võis lisanduda subsideeritud laen, mille toetusekvivalent ulatus 5 %ni kuludest. Veevarustuskäitiste osalust 1/3 ulatuses kuludest ei olnud põhjenduses 15 viidatud ringkirjades ära näidatud.

(18)

Veise- ja seakasvatussektoris anti abi samuti ettevõtjatele, kelle projektid viidi ellu vähem soodsate piirkondade arengukava raames. See abi seisnes kapitalitoetuses 30 % ulatuses ning laenus, mille toetusekvivalent oli 15 %. Noorte põllumajandustootjate puhul olid need protsendimäärad kõrgemad (43,75 % tasandikupiirkondades ja 56,25 % vähem soodsates piirkondades). Kodulinnukasvatussektoris nähti noorte põllumajandustootjate puhul ette suurendada subsideeritud laenu 5 % võrra.

(19)

15. jaanuari 1996. aasta ringkirjaga nr 7001 muudeti protsendimäärasid nende noorte põllumajandustootjate suhtes, kes olid registreeritud alates 1. jaanuarist 1996. Kapitalitoetuse määra vähem soodsates piirkondades ja eelisarendatavates maapiirkondades tõsteti 30 %lt 35 %le. Mingit subsideeritud laenu ette ei nähtud. Muudes piirkondades tõsteti kapitalitoetuse määra 30 %lt 32,5 %le. Sealjuures on võimalik anda subsideeritud laenu, mille toetusekvivalent on 2,5 %.

(20)

Abi saamiseks pidid põllumajandustootjad esitama eelneva uuringu, mille heakskiidetud tehnikud nende kulul tegid ja millest lähtudes töötati välja põllumajandustootja investeerimisprojekt. Uuringus antud hinnang oli aluseks reostuse piiramise lepingu koostamisele (vt põhjendus 21) ning seega ka iga tööde riiklikus rahastamises osaleva isiku abikõlblike kulutuste kindlaksmääramisele. Nimetatud uuringud hõlmasid 2 % investeeringute mahust ning nende koostamist rahastati 50 % ulatuses riigi ja 50 % ulatuses veevarustuskäitiste poolt, kusjuures toetuse ülempiiriks oli 6 000 Prantsuse franki (FRF) ilma maksudeta (seega 914 eurot).

(21)

Reostuse piiramise leping oli loomakasvatajale programmis ettenähtud abi tagatiseks ning võimaliku veevarustuskäitisele makstava saastetasu hüvitiseks. Tegemist on usalduslepinguga, milles tuuakse teravalt välja keskkonnakaitsega seonduvad probleemid loomakasvatuses, ent mille eesmärk on aidata kaasa nende lahendamisele. Lepingule kirjutasid alla kõik finantspartnerid, sealhulgas ka loomakasvataja.

(22)

Komisjon märkis kõigepealt, et veevarustuskäitiste osalemise näol programmis on tegemist riigiabiga asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses. Veevarustuskäitised osalesid programmi raames tekkivates investeerimiskuludes 1/3 ulatuses nendest kuludest. Komisjoni talitused said nimetatud käitiste osalemisest teadlikuks alles pärast rahanduse peainspektsiooni, põllumajandus- ja kalandusministeeriumi alalise koordineerimiskomitee ning maapiirkondade vete ja metsade haldamise üldnõukogu poolt koostatud programmi aasta jooksvate kulude ja bilansi hindamise aruande avaldamist (13).

(23)

Komisjon võttis arvesse asjaolu, et piirkondade rahandusasutusi käsitlevas 14. septembri 1966. aasta määruse nr 66-700 artiklis 2 sätestatakse, et veevarustuskäitised on Prantsuse riigi avalik-õiguslikud ettevõtted, et nad on rahaliselt sõltumatud juriidilised isikud, seega ei jäta Prantsuse õigusaktid mingit kahtlust nende käitiste avalik-õiguslikus iseloomus.

(24)

Komisjon leidis menetluse algatamise otsuses, et Prantsusmaa poolt veevarustuskäitiste ja nende töötamismeetodite kohta vastuvõetud õigusaktidest ning Euroopa Kohtu ja esimese astme kohtu otsustest (14) lähtudes tuleb veevarustuskäitisi vaadelda riigi laiendusena ning et nende käitiste poolt põllumajandusettevõtete investeeringute rahastamine moodustab seega riigiabi (15).

(25)

Komisjon leidis, et veise-, sea- ja kodulinnukasvatajatele eraldatavad summad, kaasa arvatud veevarustuskäitistelt pärinevad summad, andsid nendele põllumajandustootjatele eelise võrreldes teiste tootjatega. Seega on tegemist Prantsusmaa poolt antud abiga, mis kahjustades või ähvardades kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust. Seega on tegemist asutamislepingu artikli 87 lõike 1 alla kuuluva meetmega.

(26)

Komisjon leidis samuti, et Prantsusmaa poolt antud riigiabi kujutab endast uut abi, millest komisjonile ei ole teatatud, ning on seetõttu asutamislepingu tähenduses ebaseaduslik. Komisjon tugines seejuures eeskätt nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega nähakse ette EÜ asutamislepingu artikli 93 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (16), artikli 1 punktile f, milles määratletakse ebaseadusliku abina uus abi, mida antakse asutamislepingu endise artikli 93 (praeguse artikli 88) lõike 3 sätteid rikkudes. Abi mõiste hõlmab mis tahes uut abi, seega mis tahes abikavasid või üksikabi, sealjuures olemasoleva abi muutmist.

(27)

Komisjon tuletas meelde, et mis tahes komisjoni poolt lubatud abikavad, mida hiljem muudetakse – antud juhul avalik-õigusliku asutuse osavõtt komisjonile teatatud abi rahastamisest, millega muudetakse olulisel määral rahastamispõhimõtteid ja seega ka abi ulatust –, kujutavad endast uut abi, millest tuleb komisjonile asutamislepingu artikli 88 kohaselt teatada ning saada viimase luba. Teatamiskohustus on sätestatud määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 1 punktiga c. Komisjoni arvates on abi ulatuse muutmise näol tegemist abi olemust muutva elemendiga, millest tuleb komisjonile asutamislepingu artikli 88 lõike 2 kohaselt teatada.

(28)

Seejärel andis komisjon kõnealusele abile hinnangu, võttes sealjuures arvesse põllumajandussektoris antavat riigiabi käsitlevate ühenduse suuniste (17) (edaspidi “põllumajandussuunised”) punkti 23.3, mille kohaselt tuleb mis tahes määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 1 punkti f kohaselt ebaseaduslikku abi hinnata vastavalt abi osutamise ajal kehtivatele eeskirjadele ja suunistele.

(29)

Mis puudutab toetust saavaid investeeringuid ja abi andmise vormi, siis leidis komisjon seakasvatussektori puhul, et investeeringute iseloom vastab programmi määratlustele ning et investeeringud on valdavalt sellised, nagu komisjonile oli teatatud ja nagu viimase antud luba ette nägi. Veisekasvatussektori puhul leidis komisjon, et kuigi loa andmise ajal ei vaadeldud abi ühenduse konkurentsieeskirjade seisukohalt, on abi eeskirjadega kooskõlas. Kodulinnukasvatuse sektori puhul leidis komisjon, et programmi raames rakendatakse abi täpselt sellistena, nagu komisjon seda lubas. Mis puutub alates 1. jaanuarist 1996 registreeritud noorte põllumajandustootjatega seotud kava, siis leidis komisjon, et nimetatud kavaga ei muudeta kava abikõlblike investeeringute suhtes, vaid et tegemist on üksnes abi andmise vormi muutmisega riigi poolt rahastatava osa raames.

(30)

Seega leidis komisjon Prantsuse ametiasutuste poolt antava abi aluseks olevate investeeringute olemuse ja abi vormi kohta, et kuigi nimetatud abi oli ebaseaduslik, anti abi vastavalt sel ajal kohaldatavatele ühenduse konkurentsieeskirjadele. Seega ei vaidlusta komisjon abi andmise seda külge.

(31)

Abimeetmete rahastamispõhimõtete puhul tuletas komisjon meelde, et vastavalt programmi jõustumise ajal kehtinud õigusraamistikule oli keskkonnakaitsele antava abi ulatuse ülempiiriks 35 % tekkinud kuludest (45 % vähem soodsates piirkondades). Määruse (EMÜ) nr 2328/91 artikli 12 lõike 5 viiendas alapunktis, milles nähakse ette riikliku abi ülevaatamine lähtudes asutamislepingu endistest artiklitest 92 ja 93 (uued artiklid 87 ja 88) ning lähtudes nimetatud määruse artiklist 6, on lubatud anda abi keskkonnakaitsele suunatud investeeringutele, kui selle abiga ei kaasne toodangu suurenemine. Riigiabi nr N 136/91 käsitlevas otsuses võttis komisjon arvesse asjaolu, et ta tavatseb selliste abiliikide puhul pidada ühisturuga kokkusobivaks protsendimäära 35 % abikõlblikest kuludest (45 % vähem soodsate piirkondade puhul nõukogu 28. aprilli 1975. aasta direktiivi nr 75/268/EMÜ mägipiirkondade ja teatavate ebasoodsamate alade põllumajanduse kohta (18) tähenduses). Need protsendimäärad kinnitati veidi pärast programmi jõustumist kehtestatud keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitleva ühenduse raamkava (19) punktis 3.2.3.

(32)

Nimetatud ülempiiride olemasolu ja olemus toodi Prantsuse ametiasutuste poolt välja ka põhjenduses 15 viidatud sektoripõhistes programmi rakendusringkirjades. Neis on kirjas, et Euroopa Liit lubab selliste keskkonnaseisundi parandamisele suunatud investeeringute toetuseks antava riigiabi puhul erandlikku 35 %list määra.

(33)

Võttes arvesse asjaolu, et programmi rahastamispõhimõtte kohaselt osalevad 1/3 ulatuses investeeringute mahust riik ja kohalikud asutused (võrdsetel alustel, seega mõlemad 1/6 ulatuses), 1/3 ulatuses veevarustuskäitised ja 1/3 ulatuses põllumajandusettevõtjad, ning võttes eeskätt arvesse asjaolu, et veevarustuskäitiste osaluse näol on tegemist riigiabiga, leidis komisjon menetluse algatamise otsuses, et abi ulatuse ülempiiri sellelaadsete investeeringute jaoks ei ole järgitud. Veevarustuskäitiste osalusega programmi rahastamises tõuseb riikliku rahastamise osa 2/3ni investeeringute kuludest, seega ligikaudu 66,6 %ni kuludest. Komisjoni arvates ületatakse sellega lubatud ülempiiri 31,6 % võrra (21,6 % võrra vähem soodsates piirkondades) kantud kuludest. Niisama suur abi määra ületamine on täheldatav ka alates 1. jaanuarist 1996 registreeritud noorte põllumajandustootjatega seotud kava puhul, kuivõrd kavas tehtud muudatused puudutavad üksnes abi andmise vormi riigi poolt rahastatava osa piires ning ei too kaasa nendele põllumajandustootjatele antava abi määra üldist suurenemist.

(34)

Komisjon leidis samuti, et alates põllumajandussuuniste rakendamisest 1. jaanuaril 2000 on nende suuniste punkti 4.1.1.2 kohaselt lubatav sellelaadsetele investeeringutele antav abi 40 % kuludest (50 % vähem soodsate piirkondade puhul). Noorte põllumajandustootjate puhul on lubatav määr 45 % (vähem soodsates piirkondades 55 %). See tähendab, et neid soodsamaid tingimusi 2000. aastal antud abi suhtes rakendades ületas antud abi määr vaid 26,6 % võrra (16,6 % võrra vähem soodsates piirkondades) ja noorte põllumajandustootjate puhul 21,6 % võrra (11,6 % võrra vähem soodsates piirkondades) pärast 1. jaanuari 2000 tehtud investeeringuid, ja abi vastas kõikidele põllumajandussuunistes esitatud tingimustele.

(35)

Kuivõrd komisjoni antud luba puudutas nendele investeeringutele antavat abi, mis põhinevad riikliku rahastamise lubatud ülempiiril 35 % (vähem soodsates piirkondades 45 %) nende investeeringute mahust, või vastavalt 40 % ja 55 % alates 1. jaanuarist 2000, siis leidis komisjon ülevaatusmenetluse algatamise otsuses, et seoses programmi rakendamisega antud abi tase võis mitte vastata komisjoni poolt lubatud ulatuse ülempiirile ning et seetõttu moodustab mis tahes riiklik rahastamine üle lubatud ülempiiri asutamislepinguga kokkusobimatu riigiabi.

(36)

Pärast Prantsuse ametiasutuste poolt edastatud teabega tutvumist tekkis komisjonil kahtlus, kas ajavahemikul 1994–2000 programmi raames rahastatud investeeringutele antud abi, eeskätt abi ulatus, mis võis olla suurem kui lubatud 35 % või 45 %, sobib kokku ühisturuga. Seetõttu otsustas komisjon algatada asutamislepingu artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse.

(37)

Komisjon otsustas samuti, et Prantsuse ametiasutuste poolt ettevõtete seisukorra hindamiseks antava abi määr vastas kehtivatele konkurentsieeskirjadele.

(38)

21. juuni 2001 kirjaga esitasid Prantsuse ametiasutused oma märkused komisjoni otsuse kohta algatada teatatud abimeetmete kohta asutamislepingu artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetlus.

(39)

Prantsuse ametiasutused võtsid teadmiseks komisjoni õigusliku lähenemise veevarustuskäitiste poolt antava abi avaliku olemuse kohta. Ametiasutuste väite kohaselt kavatseb Prantsuse valitsus läbi vaadata 16. detsembri 1964. aasta seaduse nr 64/1245 veekasutuse korralduse ja vee jaotamise ning reostuse vastu võitlemise kohta, milles määratakse kindlaks veevarustuskäitiste tegevuse aluspõhimõtted, selles osas, et anda tulevikus veevarustuskäitiste makstavate tasude arvestamise korra ja nende finantssekkumiste suuniste üle otsustamise õigus parlamendile.

(40)

Prantsuse ametiasutused leiavad samas, et abi määrade 35 % ja 45 % ületamiseks annavad võimaluse määruse (EMÜ) nr 2328/91 artikli 12 lõige 5 ja nõukogu 20. mai 1997 määruse (EÜ) nr 950/97 põllumajandusstruktuuride tõhususe parandamise kohta (20) artikli 12 lõike 3 punkt d. Prantsuse ametiasutuste arvates võimaldavad nimetatud sätted mitte rakendada abi keelamist ning nimetatud abi ulatuse ülempiire teatavate investeeringute, sealhulgas keskkonnakaitsele suunatud investeeringute osas.

(41)

Programmi raames veevarustusettevõtete osalemise mõju kohta konkurentsile leiavad Prantsuse ametiasutused, et see ei soodusta põhjendamatult konkreetset riiklikku sektorit järgmistel põhjustel. Tegemist on mittetootlike investeeringutega, mis isegi vaatamata kõrgetele abi ulatuse määradele on raskeks koormaks ettevõtete majandustegevusele ning panevad loomakasvatajad ebasoodsasse olukorda võrreldes nende tootjatega, kes selliseid investeeringuid ei tee. Lisaks sellele on need teised tootjad Prantsusmaal enamuses. Prantsuse ametiasutuste väitel toimub konkurentsi üldine kahjustamine hoopis loomakasvatajate kahjuks ja mitte nende kasuks.

(42)

Prantsuse ametiasutuste väitel võib konkurentsi kahjustamisest asutamislepingu artikli 87 tähenduses rääkida üksnes seoses teiste liikmesriikide loomakasvatajatega, kes samasuguse tegevuse korral võivad saada abi üksnes 35 % ja vähem soodsates piirkondades 45 % ulatuses. Prantsuse ametiasutuste arvates tuleks aga sellist konkurentsi kahjustamist vaadelda igal üksikul juhul eraldi.

(43)

Prantsuse ametiasutuste selliste põhjenduste aluseks on asjaolu, et loomakasvatajatele tegelikult antava abi määr on programmi konkreetsetest rakendamistingimustest tulenevalt väga erinev. Ametiasutuste selgituste kohaselt jääb see määr üldiselt oluliselt alla 60 %, kui seda arvutatakse vastavalt määruse (EMÜ) nr 2328/91 artikli 7 lõikele 2 ja määruse (EÜ) nr 950/97 artikli 7 lõikele 2, võttes aluseks abi määra väljendatuna protsentides koguinvesteeringust.

(44)

Prantsuse ametiasutuste arvates määravad komisjonile teatatud riigi poolt eraldatavate abimeetmete rakendamistingimused kindlaks programmi elluviimise üldraamistiku. Veevarustuskäitised kasutavad küll sama abikõlblike tegevuste loendit, kuid abi ulatuse ülempiirid ei ole alati samad. Lisaks sellele on kohalikul tasandil lisatud tehnilisi piiranguid (näiteks abi rakendamise vabajalutusala kaetud pinna ruutmeetrid) nii käitiste kui riigi või kohalike asutuste abimeetmete suhtes, need piirangud vähendavad tihtipeale abikõlblike tegevuste toetamise ulatust. Ja lõpuks võivad teatavate veevarustuskäitiste korral olla seatud ka täiendavad abi piirmäärad, mis on seotud “arvestusliku lämmastikukogusega looma kohta” (N ühikud).

(45)

Seega tulenevalt nendest erinevatest piirmääradest on loomakasvatajale abikõlblike tegevustega seotud kulutuste puhul antava tegeliku abi ulatus Prantsuse ametiasutuste väitel peaaegu alati madalam programmiga lubatavast maksimaalsest ulatusest.

(46)

Prantsuse ametiasutused selgitasid, et seoses keskkonnaseisundi parandamiseks vajalike töödega moderniseerivad teatavad loomakasvatajad samaaegselt tootmist. Need tööd ei ole abikõlblikud ning loomakasvatajad ei saa seega programmi raames mingit abi.

(47)

Veisekasvatuses, mis moodustab 80 % programmi raames toetatavast loomakasvatusest, on tegelikult antava abi ulatus pigem madal, jäädes tavaliselt vahemikku 25–50 %, ning erinevates tootmissüsteemides väga erinev. See on põhjendatav väga erinevate jäätmetega, mis võivad olla vedelad või tahked, kusjuures tavaliselt on vedelad ja tahked jäätmed segunenud ning nõuavad väga erinevate omaduste ja mahtudega ladustamiskohti (sõnnikuhoidlad, sõnnikukaevud). Samuti tuleb arvesse võtta asjaolu, et investeeringud ladustamisse ning betoneeritud alade pindala ja vabajalutusalade katused on seotud tehniliste piirangutega või eriti madalate rahastamise piirmääradega.

(48)

Sea- ja kodulinnukasvatusmajandites, kus puudub side maaga, on olemasolevad jäätmete ladustamisvõimalused enamasti piisavad, seda ka võttes arvesse ajavahemikke, mil komposteerimine ei ole lubatud. Sel juhul seisnevad tööd olemasolevate ladustamispaikade ja betoneeritud pindade tihendamises, kahefaasilise toitega süsteemide paigaldamises, mis vähendavad allikreostust seakasvatusmajandites, ja linnusõnniku käitlemise parandamises kodulinnukasvatusmajandites. Nagu on näidatud tabelis 1, võib tegeliku abi ulatus sellistel puhkudel ulatuda kuni 60 %ni abikõlblikest töödest. Samas on tööde maksumus enamasti oluliselt väiksem kui veisekasvatuses.

(49)

Prantsuse ametiasutuste väitel näitas Loire-Bretagne’i veevarustuskäitise piirkonnas enam kui 20 000 toimiku uuring, et abi keskmine määr oli 40 %.

(50)

Sealjuures oli osa nendest toimikutest seotud programmi raames ehitatavate uute rajatistega, juhul kui erinevatel põhjustel peeti ebaotstarbekaks tegevuse jätkamist olemasolevates hoonetes. Prantsuse ametiasutuste arvates tuleks selliseid olukordi käsitleda eraldi, kuivõrd abi näol ei ole sel juhul tegemist abiga keskkonnakaitseks, vaid abiga tootmise moderniseerimiseks vastavalt määruse (EMÜ) nr 2328/91 artikli 7 lõike 2 punktile b ja määruse (EÜ) nr 950/97 artikli 12 lõike 4 punktile c. Abi summa ei või sel juhul ületada 35 % või 26,25 % (vähem soodsas piirkonnas vastavalt 45 % või 38,75 %) tööde maksumusest sõltuvalt sellest, kas loomakasvatajal on võimalik rakendada arengukava või mitte. Sel juhul on abi tegelik määr nimetatud piirmääradest oluliselt madalam – vt tabelis 2 esitatud näiteid, kus veerus a on näidatud, kui suur oleks keskkonnatööde maksumus olnud juhul, kui olemasolevad hooned oleks säilitatud.

(51)

Ühes ja samas põllumajandusettevõttes on võimalik teha nii olemasolevate hoonetega seotud töid kui ka ehitada uusi hooneid.

(52)

Lõpuks leiavad Prantsuse ametiasutused, et juhul kui võrdlus toimub igal üksikul juhul eraldi, tuleks igal juhul asutamislepingu artikli 87 alusel toimuvast võrdlusest välja jätta loomakasvatajad, kes maksavad veevarustuskäitistele iga-aastast saastetasu.

Tabel 1

Näited programmi raames eeskirjadele vastavuse saavutamiseks rakendatud tegelikest abimääradest

Tabel 2

Näited tegelikult rakendatud abimääradest uute rajatiste ehituse korral

(53)

Asutamislepingu artikli 87 lõikes 1 sätestatakse, et “kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikedevahelist kaubandust.”

(54)

Asutamislepingu artikleid 87 kuni 89 rakendati sealihasektoris nõukogu 29. oktoobri 1975. aasta määruse (EMÜ) nr 2759/75 sealihaturu ühise korralduse kohta (22) artikliga 21. Nimetatud artikleid rakendati veise- ja vasikalihasektoris nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1254/99 veise- ja vasikalihaturu ühise korralduse kohta (23) artikliga 40. Enne viimati nimetatud määruse vastuvõtmist rakendati neid artikleid selles sektoris nõukogu 27. juuni 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 805/68 veise- ja vasikalihaturu ühise korralduse kohta (24) artikli 24 alusel. Nimetatud artikleid rakendati kodulinnuliha sektoris nõukogu 29. oktoobri 1975. aasta määruse (EMÜ) nr 2777/75 kodulinnulihaturu ühise korralduse kohta (25) artikliga 19.

(55)

Kõnealuse abi olemus seisneb asjaolus, et seda peab andma nende põllumajandusettevõtjate tasandil, kes teevad programmi raames investeeringuid. Komisjon leiab, et programmi rahastamine andis Prantsusmaa põllumeestele valikulise eelise.

(56)

Komisjon leiab, et vastupidiselt Prantsuse ametiasutuste märkustes esitatud väidetele ei välista investeeringute mittetootlik iseloom abi majanduslikku eelist tekitavat mõju, kuivõrd abiga kaetakse kulusid, mis vastasel korral tuleks kanda abisaajal, seega pannakse abisaaja eelisolukorda võrreldes tema konkurentidega, kes sellist abi ei saa.

(57)

Lisaks sellele, isegi eeldades, et sellised mittetootlikud investeeringud võivad esialgu olla koormaks ettevõtete majandustegevusele ning asetavad need ettevõtted Prantsuse ametiasutuste väidete kohaselt ebasoodsasse olukorda võrreldes ettevõtetega, kus selliseid investeeringuid ei tehta, on samas teada, et nimetatud investeeringud tulenevad konkreetsest õiguslikust kohustusest ning et kõik asjassepuutuvad ettevõtjad peavad mingil ajal seaduserikkumise vältimiseks vastavad investeeringud tegema.

(58)

Selleks et määrata kindlaks, kas käesoleva otsuse aluseks olev abi kuulub asutamislepingu artikli 87 lõike 1 rakendusalasse, tuleb lõpuks kindlaks määrata, kas nimetatud abi võib kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust.

(59)

Kohus tuvastas, et kui liikmesriigi poolt antud eelis tugevdab ühe ettevõtteliigi positsiooni ühendusesiseses kaubanduses võrreldes teiste konkureerivate ettevõtetega, tuleb eeldada, et nimetatud eelis kahjustab seda kaubandust (26).

(60)

Ilmneb, et käesoleva otsuse aluseks olev abi võib kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust, kuivõrd see soodustab riiklikku tootmist teiste liikmesriikide tootmise kahjuks. Asjassepuutuvate sektorite näol on tegemist ühenduse tasandi konkurentsile äärmiselt avatud sektoritega, mis on seetõttu väga tundlikud kõikide ühe või teise liikmesriigi tootmise kasuks võetud meetmete suhtes.

(61)

Tabelis 3 näidatakse asjassepuutuvate toodete kaubavahetuse taset Prantsusmaa ja teiste liikmesriikide vahel programmi rakendamise esimese aasta jooksul.

Tabel 3

(62)

Käesolevas otsuses vaadeldud meetmed moodustavad riigiabi asutamislepingu tähenduses, kuivõrd nad loovad oma abisaajale majanduseelise, mida teised sektorid ei saa. Komisjon jõudis järeldusele, et need meetmed kuuluvad asutamislepingu artikli 87 lõike 1 reguleerimisalasse.

(63)

Määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 1 punktis f on ebaseaduslik abi määratletud uue abina, mida antakse vastuolus asutamislepingu artikli 88 lõikega 3. Nimetatud määruse artikli 1 punkti c kohaselt hõlmab uus abi kogu abi, see tähendab abikavad ja individuaalne abi, mis ei ole olemasolev abi, sealhulgas olemasoleva abi muudatused.

(64)

Mis tahes komisjoni poolt lubatavaks peetavad abikavad, milles hiljem tehakse muudatusi, – antud juhul komisjonile teatatud abi rahastamises osalev avalik-õiguslik asutus, mistõttu rahastamispõhimõtted, seega ka abi ulatus, muutuvad olulisel määral –kujutavad endast uut abi, millest tuleb komisjoni asutamislepingu artikli 88 kohaselt teavitada ning saada selle jaoks komisjoni luba.

(65)

Euroopa Kohtu seisukoht on, et asutamislepingu artikli 88 lõike 3 esimese lausega sätestatud kohustust informeerida komisjoni kõikidest plaanidest abi määramise või muutmise kohta ei kohaldata mitte üksnes esialgse projekti suhtes, vaid samuti ka selle projekti hilisemate muudatuste suhtes, kusjuures eeldatakse, et komisjonile teatamine võib toimuda esialgse teatamisega seotud konsultatsioonide raames (27).

(66)

Teatamise kohustus tuleneb määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 1 punktist c.

(67)

Sealjuures tuleb täpsustada, et infolehe lisamine Prantsuse põllumajandusministeeriumi poolt välja töötatud abi dokumentatsioonile on üksnes informatiivse väärtusega ning ei ole käsitletav teatamisena asutamislepingu tähenduses. Liiatigi ei viidata nendes infolehtedes veevarustuskäitiste osalemisele programmis, kuid kinnitatakse, et riigi osalus ulatub kuni 35 %ni investeeringute mahust.

(68)

Komisjon ei olnud võimeline hindama veevarustuskäitiste osalemist programmis ning mõju, mida nende osalemise ulatus võis avaldada asjassepuutuvate investeeringute toetamisele avalikest vahenditest. Täpsemalt väljendudes ei olnud komisjonil võimalust vaadelda võimalikke tagasilööke, mida avalik-õigusliku asutuse osalemine abi rahastamises võib anda abi ulatuse osas. Sellest tulenevalt on võimalik, et Prantsuse ametiasutuste poolt tegelikult rakendatud abimeetmed ei vastanud täiel määral komisjoni poolt lubatud meetmetele riigiabide nr N 146/91 ja N 342/94.

(69)

Abi ulatuse muutumine on iseenesest abi olemuslikult muutev faktor ning sellest teatamine on asutamislepingu artikli 88 lõike 2 kohaselt kohustuslik.

(70)

Konkreetselt veisekasvatussektori puhul ei teatanud Prantsuse ametiasutused komisjoni kavandatud investeerimisabist. Selles osas väitsid Prantsuse ametiasutused, et kuivõrd komisjon pidas neid meetmeid ühenduse rahastamiseks abikõlblikeks, oli neil alust sellest järeldada, et see abi sobib seetõttu ühenduse õigusaktidega kokku. Kuid sel ajal kehtinud määruse (EMÜ) nr 2328/91 artikli 12 lõikes 5 on sätestatud, et keskkonnakaitse ja keskkonnaseisundi parandamisega seotud abi on lubatud tingimusel, et selle rakendamisega ei kaasne tootmise kasv, ja tingimusel, et abi vastab asutamislepingu artiklitele 92 kuni 94 (praegused artiklid 87 kuni 89). See tingimus sisaldab ka kohustust teatada kõikidest riigiabi kavadest asutamislepingu endise artikli 93 lõike 3 tähenduses, seda enam, et 1994. aastal abi suhtes rakendatavad tingimused ei ole samad, mis komisjonile 1991. aastal teatatud tingimused.

(71)

Eelnevast tuleneb, et Prantsusmaa poolt kehtestatud riigiabi näol on tegemist uue abiga, millest komisjonile ei ole teatatud ning mis seetõttu on asutamislepingu kohaselt ebaseaduslik.

(72)

Asutamislepingu artikkel 87 sisaldab ka erandeid, kuigi mõnda neist, eeskätt lõikes 2 esitatud erandeid, ei saa antud küsimuses ilmselgelt rakendada. Prantsusmaa ametiasutused nendele eranditele ei viidanud.

(73)

Asutamislepingu artikli 87 lõikes 3 sätestatud erandeid tuleb täpselt tõlgendada iga piirkondliku või sektoripõhise programmi, samuti üldiste abikavade iga konkreetse rakendamise korral. Nimetatud erandeid on võimalik rakendada üksnes juhul, kui komisjon tuvastab, et abi on vajalik mõne kõnealuse eesmärgi saavutamiseks. Nimetatud erandite rakendamine muudes olukordades tähendaks lubada liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamist ja ühenduse huvidega põhjendamatut konkurentsi kahjustamist ning sellega kaasneksid teenimatud eelised teatavate liikmesriikide ettevõtjatele.

(74)

Komisjon leiab, et kõnealune abi ei ole suunatud majandusarengu edendamisele piirkondades, kus elatustase on erakordselt madal või kus valitseb tõsine tööpuudus, nagu on sätestatud asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktis a. Samuti ei ole nimetatud abi suunatud üleeuroopalist huvi pakkuva tähtsa projekti elluviimiseks ega mõne liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks, nagu on sätestatud asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktis b. Niisamuti ei ole abi suunatud kultuuri edendamisele ega kultuuripärandi säilitamisele, nagu on sätestatud asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktis d.

(75)

Asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktis c on sätestatud, et ühisturuga kokkusobivaks võib pidada abi teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega. Selle erandi rakendamiseks peavad abimeetmed soodustama kõnealuse sektori arengut.

(76)

Abi aluseks olevate investeeringute olemuse ja abi vormi puhul leidis komisjon menetluse algatamisel, et kuigi nimetatud abi anti ebaseaduslikult, anti abi siiski selle rakendamise ajal kehtinud ühenduse konkurentsieeskirjade kohaselt. Komisjonil ei ole alust vaidlustada abi andmise seda külge.

(77)

Järgnevas abimeetmete ühisturuga kokkusobivuse vaatluses käsitletakse seega üksnes Prantsuse ametiasutuste poolt rakendatavaid abi ulatuse määrasid.

(78)

Komisjon märkis menetluse algatamisel, et vastavalt programmi jõustumise ajal kehtinud õigusraamistikule oli keskkonnakaitsele antava abi ulatuse ülempiiriks 35 % tekkinud kuludest (45 % vähem soodsates piirkondades).

(79)

Prantsuse ametiasutused leiavad samas, et abimäärade 35 % ja 45 % ületamiseks annavad võimaluse määruse (EMÜ) nr 2328/91 artikli 12 lõige 5 ja nõukogu 20. mai 1997 määruse (EÜ) nr 950/97 artikli 12 lõike 3 punkt d. Prantsuse ametiasutuste arvates võimaldavad nimetatud sätted mitte rakendada abi keelamist ning nimetatud abi ulatuse ülempiire teatavate investeeringute, sealhulgas keskkonnakaitsele suunatud investeeringute suhtes.

(80)

Komisjon märgib kõigepealt, et määruse (EMÜ) nr 2328/91 artikli 12 lõike 5 viiendas alapunktis, milles nähakse ette riigiabi ülevaatamine lähtudes asutamislepingu endistest artiklitest 92 ja 93 (uued artiklid 87 ja 88) ning lähtudes nimetatud määruse artiklist 6, on lubatud anda abi keskkonnakaitsele suunatud investeeringutele, kui selle abiga ei kaasne toodangu suurenemine. Komisjon loeb tõestatuks asjaolu, et investeeringud, millele abi on suunatud, ei too tõepoolest kaasa tootmise kasvu, kuivõrd abi oli ette nähtud üksnes maapiirkondade keskkonna kaitsmiseks (eeskätt ladustamine ja jäätmekäitlus).

(81)

Lubatavate abimäärade puhul tuletas komisjon oma Prantsusmaale adresseeritud otsuses, milles käsitletakse riigiabi nr N 136/91, et ta tavatseb selliste abiliikide puhul pidada ühisturuga kokkusobivaks määra 35 % abikõlblikest kuludest (45 % vähem soodsate piirkondade puhul).

(82)

Nimetatud abimäärad kinnitati ühenduse keskkonnakaitsele antava riigiabi raamistikuga natuke aega pärast programmi käivitamist. Nimetatud raamistiku punktis 3.2.3 sätestatakse, et üldjuhul on keskkonnakaitsealaste investeeringute toetuseks antav abi lubatav, kui abi ulatus ei ületa teatavat taset. Lehekülje joonealuse märkuse nr 14 teises lõigus täpsustatakse, et “nõukogu määruse (EMÜ) nr 2328/91 artikli 12 lõigetes 1 ja 5 käsitletavate investeeringute puhul (…) on abi maksimaalseks tasemeks 35 % või 45 % vähem soodsates (…) piirkondades. Nimetatud maksimaalseid tasemeid rakendatakse sõltumata ettevõtte suurusest. Seetõttu ei ole neid tasemeid võimalik väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete puhul suurendada, erinevalt käesolevas osas järgnevalt esitatud olukordadest. Sihtaladesse nr 1 ja 5 b suunatud investeeringute puhul jätab komisjon endale õiguse lubada pärast konkreetse olukorra vaatlust ka suuremaid abitasandeid, kui liikmesriik esitab vastava põhjenduse.”

(83)

Hilisema määrusega (EÜ) nr 950/97 kuulutati määrus (EÜ) nr 2328/91 kehtetuks. Määruse (EÜ) nr 950/97 artikli 12 lõike 2 punktis e oli täpsustatud, et liikmesriigid võivad anda abi investeeringutele, mis on suunatud “keskkonnakaitsele ja keskkonnaseisundi parandamisele, kui nende investeeringutega ei kaasne tootmisvõimsuse suurenemist”. Nimetatud määruse artikli 12 lõikes 3 oli sätestatud, et “üksik- või ühismajandites, mis vastavad artiklites 5 ja 9 sätestatud abikõlblikkuse tingimustele, ei ole lubatav investeeringuabi, mille ulatus ja summad ületavad artikli 7 lõigetes 2 ja 3 ning artiklis 11 sätestatud piirmäärasid”. Samas ei laiene see keeld nimetatud määruse artikli 12 lõike 3 lõigu 2 punkti d kohaselt abile, mida antakse “keskkonnakaitse ja keskkonnaseisundi parandamisele suunatud investeeringutele”.

(84)

Kuid määruse (EÜ) nr 950/97 artikli 12 lõigete 2 ja 3 kohaselt tuleb sellise abi suhtes kohaldada asutamislepingu artikleid 92 kuni 94 (praegused artiklid 87 kuni 89). See tähendab abi andmise ajal kehtinud konkurentsieeskirjade kohaldamist, seega ühenduse lähenemisviisi, mida on juba mainitud otsuses riigiabi nr N 136/91 kohta. Samuti tähendab see ühenduse keskkonnakaitse raamistiku tingimuste kohaldamist.

(85)

Tuginedes ajavahemikul 1994–1999 kehtinud ja käesolevas otsuses kirjeldatud õigussätetele võib komisjon järeldada üksnes seda, et kõnealuse abi puhul oli suurimaks lubatud määraks 35 % kantud kuludest (45 % vähem soodsates piirkondades) ning et seetõttu neid piirmäärasid ületav abi ei olnud nende sätetega vastavuses.

(86)

Ent mis puudutab aastat 2000, siis sätestatakse alates 1. jaanuarist 2000 kohaldatavate põllumajandussuuniste punktis 4.1.1.2 põllumajandusettevõtete investeeringuabi kohta, et suurimaks lubatavaks riigiabi määraks on 40 % abikõlbliku investeeringu mahust või 50 % vähem soodsates piirkondades. Sealjuures, kui tegemist on noorte põllumajandustootjatega, siis on viie nende registreerimisele järgneva aasta jooksul lubatavaks suurimaks abi määraks 45 % ja vähem soodsates piirkondades 55 % .

(87)

Põllumajandussuuniste punktis 4.1.2.4 nähakse erijuhuna ette, et kui investeeringud toovad kaasa täiendavaid kulusid, mis on eeskätt seotud keskkonnakaitsega ja keskkonnaseisundi parandamisega, siis võib nimetatud suuniste punktis 4.1.1.2 sätestatud lubatava 40 % ja 50 % piirmäära suurendada vastavalt 20 ja 25 protsendipunkti võrra. Sellist piirmäärade tõstmist on võimalik lubada selliste investeeringute korral, mille eesmärgiks on tagada uute kehtestatud miinimumnõuete järgimine, arvestades samas tingimusi, mis on sätestatud nõukogu 23. juuli 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1750/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad nõukogu määruse (EÜ) nr 1257/1999 (Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks) (28), artiklis 2. Nimetatud piirmäärade tõstmine peab toimuma rangelt täiendavate abikõlblike kulude piires, mis on vajalikud püstitatud eesmärgi saavutamiseks ning ei tohi olla seotud investeeringutega, millega kaasneb tootmisvõimsuse suurenemine.

(88)

Komisjoni 23. detsembri 2003. aasta määruse nr (EÜ) 1/2004, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist riigiabi suhtes, mida antakse põllumajandustoodete tootmise, töötlemise ja turustamisega tegelevatele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (29), jõustumine 23. jaanuaril 2004 muutis õiguslikku olukorda kõnealuses küsimuses. Selle määruse kohaselt lubatakse teatud tingimustel abi anda väikestele ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtetele, kohaldamata selle abi suhtes asutamislepingu artikli 66 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustust.

(89)

Prantsuse ametiasutused täpsustasid, et programmi raames investeerimisabi saajateks ajavahemikul 1994–2000 olid väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted määruse (EÜ) nr 1/2004 artikli 2 punkti 4 tähenduses.

(90)

Määruse (EÜ) nr 1/2004 artikli 20 lõikes 2 on sätestatud, et üksiktoetused ja toetuskavad, mida rakendatakse enne nimetatud määruse jõustumist, ning abi, mida antakse nende abikavade kohaselt ilma komisjoni loata ja asutamislepingu artikli 88 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustust järgimata, sobivad ühisturuga kokku asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c tähenduses ning vabastatakse teatamiskohustusest, kui need vastavad artiklis 3 ettenähtud tingimustele, välja arvatud nimetatud artikli lõikes 1 ja lõike 2 punktides b ja c ettenähtud nõuete korral.

(91)

Määruse (EÜ) nr 1/2004 artikli 3 lõikes 3 on sätestatud, et nimetatud artikli lõikes 2 osutatud abikavade alusel antav abi sobib ühisturuga kokku asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c tähenduses ja vabastatakse asutamislepingu artikli 88 lõike 3 kohaselt teatamiskohustusest tingimusel, et antav abi vastab otseselt kõigile nimetatud määruse tingimustele.

(92)

Määruse (EÜ) nr 1/2004 artikkel 4 sisaldab nõudeid, mida kõnealuses küsimuses, st väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavate teatamata investeerimisabi kavade korral tuleb järgida.

(93)

Nii sobib määruse (EÜ) nr 1/2004 artikli 4 lõike 1 kohaselt ühisturuga kokku ja vabastatakse teatamiskohustusest põllumajandusettevõtetele antav abi põllumajanduslike toodete tootmiseks, kui selle abi koguulatus ei ületa 50 % abikõlblikest investeeringutest vähem soodsates piirkondades ja 40 % muudes piirkondades.

(94)

Kuid juhul, kui investeeringud toovad kaasa täiendavaid keskkonnakaitsega ja keskkonnaseisundi parandamisega seotud kulusid, on suurimaid lubatavaid määrasid 50 % ja 40 % lubatud suurendada vastavalt 25 ja 20 protsendipunkti võrra. Selline suurendamine on lubatud üksnes selliste investeeringute korral, mis ületavad ühenduses kehtivaid miinimumnõudeid, või investeeringute korral, mida tehakse selleks, et saavutada vastavus uute kehtestatud miinimumnõuetega. Selline suurendamine on rangelt piiratud vajalike täiendavate abikõlblike kuludega ning seda ei ole võimalik rakendada selliste investeeringute puhul, millega kaasneb tootmisvõimsuse suurenemine.

(95)

Antud konkreetse olukorra puhul on ilmne, et tegemist on investeeringutega, mis on suunatud keskkonnakaitsele ja keskkonnaseisundi parandamisele, kusjuures rakendatavaks keskkonnaeeskirjaks on antud juhul “nitraadidirektiiv”. See õigusakt võeti vastu 1991. aastal ja seetõttu ei saa seda 2000. aastal enam määratleda uute normidena.

(96)

Kuid komisjon on selles küsimuses oma seisukohta juba väljendanud riigiabiga nr N 355/2000 seonduvalt, lubades programmi rakendamise jätkamist alates aastast 2001 kuni aastani 2006. Viidates omaaegsele põhjendusele rõhutab komisjon ka nüüd asjaolu, et ta on teadlik, et esimene Prantsusmaa tegevuskava “nitraadidirektiivi” elluviimiseks võeti vastu alles 1997. aastal ning et esimesed sellest kavast tulenevad tegelikud kohustused maapiirkondade loomakasvatajatele tekkisid veelgi hiljem. Kuigi on ilmne, et Prantsusmaa ei ole vajalikul määral hoolt kandnud direktiivi ülevõtmise eest ning et vajalikud sätted oleksid pidanud olema vastu võetud juba ammu möödunud tähtaegade jooksul (30), on samas samuti ilmne, et esimesed loomakasvatajatele esitatud nõuded on oluliselt hilisemad.

(97)

Lisaks sellele ei hõlma “nitraadidirektiiv” erinevalt teatavatest muudest ühenduse õigusaktidest konkreetseid kohustusi, mida majandusettevõtjad peaksid täitma ilma liikmesriigi eelneva menetlemiseta. See direktiiv ei sätesta samuti tähtaega sisseseade kohandamiseks.

(98)

Seetõttu on komisjon endiselt seisukohal, et “nitraadidirektiiviga” seonduvate eritingimuste tõttu võib loomakasvatajatele pandud kohustusi vaadelda uute normidena määruse (EÜ) nr 1/2004 tähenduses. Mis tahes muu tõlgendus oleks loomakasvatajate karistamine Prantsusmaa madala aktiivsuse eest õiguslikus plaanis.

(99)

Komisjon on seisukohal, et investeeringute puhul, mida tehakse “nitraadidirektiivi” seisukohalt mitteohustatud piirkondades, kus nimetatud direktiivis sätestatud tingimusi ei rakendata, on samuti võimalik kasutada suurendatud piirmäärasid, kuivõrd neis piirkondades rakendatavad nõuded on väiksemad nimetatud direktiivis sätestatutest ning seetõttu ületatakse kavandatavate tööde teostamisega nendes piirkondades kehtestatud miinimumnõuded.

(100)

Ohustatud piirkondades tehtavate investeeringute puhul leiab komisjon, säilitades sidususe loomakasvatajatele esitatavate nõuete uute normidena käsitlemise juba esitatud põhjendustega, et antud küsimuses võib rakendada abi ulatuse määra suurendamist. See määr võib seega ulatuda kuni 60 %ni või vähem soodsates piirkondades 75 %ni investeeringutest.

(101)

Kuivõrd Prantsuse ametiasutuste esitatud arvandmetest ilmneb, et abi määr ei ole tegelikkuses kunagi ületanud 60 % kuludest, leiab komisjon, et programmi raames ajavahemikul 1994–1999 antud abi võib pidada lubatavaks.

(102)

Komisjon leiab esitatud põhjendustest tulenevalt, et teatatud abi on kooskõlas ühenduse konkurentsieeskirjadega ja eeskätt asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktiga c.

(103)

Meetme suhtes, mis seisneb investeerimisabi andmises põllumajandusettevõtetele põllumajandusreostuse piiramise programmi (PMPOA) raames ajavahemikul 1994–2000, võib rakendada asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktis c sätestatud erandit,

6.2.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 32/14

(1)

17. detsembri 1999. a kirjas, mis registreeriti 22. detsembril 1999, teatas Itaalia alaline esindus Euroopa Liidu juures komisjonile meetmest vastavalt asutamislepingu artikli 88 lõikele 3, mis puudutab AIMA (Associazione italiana dei mercati agricoli – riiklik põllumajandusturgude ühendus) sekkumist 1999. aasta dioksiinikriisist tingitud linnuliha tarbimise ja läbimüügi vähenemise tagajärjel nõrgenenud Itaalia kodulinnuturu toetamiseks.

(2)

8. augusti 2000. a kirjas, mis registreeriti 9. augustil 2000, 15. novembri 2000. a kirjas, mis registreeriti 21. novembril 2000, 27 veebruari 2001. a kirjas, mis registreeriti 1. märtsil 2001, ja 23. mai 2001. a kirjas, mis registreeriti 28. mail 2001, andis Itaalia alaline esindus Euroopa Liidu juures komisjonile täiendavat teavet, mida küsiti Itaalia ametiasutustelt 18. veebruari 2000. a (viide AGR 5073), 2. oktoobri 2000. a (viide AGR 25123), 10. jaanuari 2001. a (viide AGR 000449) ja 24. aprilli 2001. a (viide AGR 009825) kirjas.

(3)

30. juuli 2001. a kirjas teatas komisjon Itaaliale oma otsusest alustada nimetatud abi suhtes asutamislepingu artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetlust.

(4)

Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas  (1). Komisjon palus asjaomastel isikutel esitada kõnealuse meetme kohta oma selgitused.

(5)

Itaalia asutused esitasid oma selgitused 24. oktoobri 2001. a kuupäeva kandvas kirjas, mis on registreeritud 26. oktoobril 2001. Teistelt asjaomastelt isikutelt ei ole komisjon selgitusi saanud.

(6)

AIMA riiklik sekkumiskava 1999. aastaks. Väljapakutud abi õiguslik alus on sätestatud seaduse nr 610/82 artikli 3 lõike 1 punktis d, mis lubab AIMA-l “oma juhitavaid rahalisi vahendeid kasutades siseturu arengust ja võimalustest sõltuvalt (...) varustada toiduainetega arengumaid, mis määratakse kokkuleppel välisministeeriumiga ja pärast riikliku toiduinstituudi arvamuse saamist”.

(7)

Itaalia riiklik linnukasvatusliit (L'Unione nazionale dell'avicoltura – UNA) oli AIMA-lt taotlenud turule sekkumist dioksiinikriisi raskete tagajärgede leevendamiseks kodulinnusektoris.

(8)

Kõigepealt (vt 17. detsembri 1999. a kirja), pärast AIMA keeldumist osta ära 17 000 tonni müümata jäänud liha 40 miljardi Itaalia liiri (umbes 20 miljoni euro) väärtuses, tegi UNA ettepaneku turustada osa lihast (11 450 tonni) soodushinnaga arengumaade turgudel; vahe kauba tegeliku kaubandusliku väärtuse ja selle müügihinna vahel (umbes 20 miljardit Itaalia liiri ehk 50 % turuväärtusest) oleks jäänud AIMA kanda.

(9)

Pärast komisjoni talituste märkusi (vt 18. veebruari 2000. a kirja), mille põhjal nimetatud abi kujutab endast pigem eksporditoetust hinnavahe katmiseks linnuliha hinna vahel kolmandas maailmas ja Itaalia turul (abi, mis seega oma olemuselt ei sobi kokku ühisturuga, võttes arvesse ühenduse kohustusi seoses Maailma Kaubandusorganisatsiooni ja turgude ühtse korraldamisega), ei viita Itaalia asutused enam oma 10. augusti 2000. a kirjas abi algsele eesmärgile, vaid väidavad, et Itaalia kodulinnulihatootjatele osaks saanud kaotusi tuleb vaadelda erakorraliste sündmuste tagajärjena (ja mitte tavalise tururiski tagajärjena) ning need kuuluvad seega asutamislepingu artikli 87 lõike 2 punktis b sätestatud erandi alla.

(10)

Kõnealune kava näeb ette hüvitise maksmise kodulinnukasvatajatele, kes on kannatanud dioksiinikriisist ja tarbijate seas levinud hirmutundest tingitud hindade ja läbimüügi languse tõttu. Abi suurus vastab kriisist puutumata jäänud riikides registreeritud keskmiste hindade ning Itaalia hindade vahele ajavahemikul juuni – juuli 1999 (periood, mida hüvitis katma peab). Keskmised hinnad kriisist puutumata jäänud riikides (välja arvatud Itaalia) olid Itaalia asutuste sõnutsi juunikuus 137,89 eurot 100 kg kohta ning juulis 132,35 eurot 100 kg kohta. Hindade erinevus oli seega juunikuus 53,966 eurot 100 kg kohta ning juulikuus 46,218 eurot 100 kg kohta (2). Abi suuruseks on maksimaalselt 21 150 Itaalia liiri 100 kg kohta (ehk 10,92 eurot 100 kg kohta) ja 15 400 Itaalia liiri 100 kg kohta (ehk 7,95 eurot 100 kg kohta). Abi antakse 2001. aasta juunis ja juulis toodetud ja turustatud liha suhtes kogusummas 10 329 138 eurot.

(11)

Nimetatud abi õigustamiseks täpsustavad Itaalia asutused, et dioksiinikriis ei toonud kaasa mitte üksnes tootmise ja müügi olulist langust (seoses turuhäiretega, mis järgnesid kriisi puhkemisele), vaid ka suure kodulinnutoodete tarbimise vähenemise. Itaalia asutuste esitatud andmete kohaselt müüsid Itaalia tootjad madalate hindadega 1999. aasta juunis 34 700 000 kg liha (1998. aasta juunis müüdud 52 000 000 kg asemel) ja 1999. aasta juulis 30 200 000 kg (1998. aasta juulis müüdud 51 000 000 kg asemel (3). UNA poolt linnuliha ületootmise vältimiseks võetud ennetusmeetmetele (meetmed, mis nägid ette nende tibude hukkamise märtsis, kes pidanuksid järgmise kuu jooksul tapaküpseks saama) vaatamata takistas dioksiinikriis selles sektoris rahuldavate tulemuste saavutamist.

(12)

Oma 21. novembri 2000. a ja 28. mai 2001. a kirjas soovisid Itaalia asutused täpsustada meedia olulist rolli kriisikuudel: meedia tekitatud hirm olevat süvendanud linnuliha tarbimise tugevat langust (võrreldes eelmise aastaga oli vähenemine 29,1 % juunis, 10,1 % juulis, 16,2 % augustis ja 5,9 % kogu aasta lõikes). Nõudluse langus tingis hindade märgatava alanemise, eriti juunis ja juulis (-30 % ja -30,1 % võrreldes eelmise aasta samade kuudega). Lisaks pidid Itaalia tootjad selle olukorraga toimetulekuks jätma ladudesse juunis 4 150 tonni, juulis 9 271 tonni ja augustis 2 595 tonni kanaliha, kuna neid koguseid ei saanud turule saata.

(13)

Abi ei ole ette nähtud loomade ning tarbimiseks või turustamiseks kõlbmatute loomsete toodete hävitamiseks.

(14)

Abi kogusumma ülemmääraks on ette nähtud 20 miljardit Itaalia liiri (ehk 10 329 138 eurot).

(15)

Komisjon algatas asutamislepingu artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse, sest tal olid tekkinud kahtlused abikava kokkusobivuses ühisturuga. Need kahtlused seonduvad võimalusega vaadelda kõnealust abi erakorralistest sündmustest tingitud kaotuste hüvitamiseks määratud abina. Täpsemalt on Itaalia asutused viidanud asutamislepingu artikli 87 lõike 2 punktile b, milles on sätestatud, et erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks antav abi sobib ühisturuga kokku. Teatises viidatakse dioksiinikriisile kui erakorralisele sündmusele.

(16)

Asutamislepingus erakorralise sündmuse mõistet defineeritud ei ole. Komisjon kohaldab seda sätet üksikjuhtumite kaupa pärast asjaomase sündmuse hindamist. Belgias toodetud toiduaineid ja loomatoitusid puudutanud dioksiinikriisi juhtumi puhul jõudis komisjon järeldusele, et tegemist oli erakorralise sündmusega asutamislepingu artikli 87 lõike 2 punkti b tähenduses, arvestades selle riigi inimeste tervise kaitseks seatud vajalike piirangute iseloomu ja ulatust (4).

(17)

On olnud ka teisi erakorralise sündmuse määratlemise pretsedente, eriti seoses Ühendkuningriigi (5) poolt veiste spongioosse entsefalopaatia kriisi puhul antud abiga: komisjon jõudis järeldusele, et tegemist oli erakorralise sündmusega, võttes eriti arvesse loomaliha ekspordiembargot ning ebakindlusest ja veiste spongioosset entsefalopaatiat puudutavast teabest tingitud hirmuga seotud loomaliha tarbimise vähenemist. Seetõttu tuleb rõhutada, et eeltoodud näited ei puuduta riiki, kus turgu häirivad tarbijate hoiakud seoses dioksiiniga, nagu käesoleva juhtumi puhul, vaid riike, mida haigus vahetult puudutas (Ühendkuningriigi puhul veiste spongioosne entsefalopaatia ja Belgia puhul dioksiin).

(18)

Nimetatud juhtudel aktsepteeris komisjon tootjatele nende sissetulekute kaotuse hüvitamiseks hüvitiste maksmist üksnes tingimusel, et turuosaliste kahjud ja tarbimise vähenemine olid lisaks ühiskondlikule hirmule tingitud ka asjassepuutuvate toodete tavalist turustamist takistavatest erakorralistest faktoritest (riiklikud meetmed koos igal juhul ebatavalise tarbijate ja meedia hoiakuga). Eelnimetatud otsustes võis alati näha otsest ja vahetut seost erakorralise sündmusena vaadeldava asjaolude kogumi ja ettevõtjatele kaasnenud kaotuste vahel.

(19)

Itaalia asutused, kellel paluti ära näidata seos põllumajandustootjate sissetulekute kaotuse ja erakorralise sündmuse esinemise vahel, selleks et komisjon saaks kahjude hüvitamist asutamislepingu artikli 87 lõike 2 punkti b tähenduses lubada, ei olnud suutelised veenvat selgitust esitama. Hirmutunde kiire levimine, mis tekitas tugeva häire turgudel, kus Itaalia kodulinnukasvatajad tegutsesid, turuosade kaotus ja sellest tulenev tavalises olukorras loodetud käibe vähenemine ei näi olemasolevate andmete pinnalt olevat erakordseks sündmuseks asutamislepingu tähenduses. Lisaks ei viita miski sellele, et siseriiklikud või ühenduse asutused oleksid võtnud müügi blokeerimise meetmeid.

(20)

Isegi kui oletada, et õnnestub tõestada, et meedia mõju oli Itaalias märkimisväärsem kui teistes Euroopa riikides, arvestades avalikkuse tundlikkusega toiduohutuse küsimustes ja väga kriitilise meelsusega tootmissüsteemidesse loomakasvatussektoris, näib, et tol ajal ei olnud need kaalutlused asjassepuutuva sündmuse erakorralise iseloomu näitamiseks piisavad.

(21)

Komisjonil tekkis pigem küsimus, miks ei suurendanud Itaalia tootjad selles olukorras oma kodulinnutoodete müümist välismaale (isegi riigi territooriumil), arvestades, et Itaalia ei olnud erinevalt Belgiast dioksiinikriisist otseselt puudutatud riikide hulgas.

(22)

Veel on vaja selgitada Itaalia ametiasutuste väidet, et kodulinnukasvatajad olid sunnitud müümata liha sügavkülmutama (4 150,8 tonni juunis, 9 271,3 tonni juulis ja 2 595,9 tonni augustis). Selle väite põhjal ei saa välistada, et selline toimimine võimaldab kriisiperioodil müümata jäänud kodulinnulihatooteid müüa edaspidi. Sellisel juhul oleksid kaotused väiksemad, kui asja uurimise käigus väideti. Lisaks ei olnud komisjonil võimalik hinnata dioksiini kartusega seotud nõudluse langusest tingitud müümata jäänud liha kogust ega suvise nõudluse kohta tehtud valedest prognoosidest tingitud ületootmise ulatust.

(23)

Nende kaalutluste põhjal ei saa komisjon välistada, et tegemist on abiga, mille eesmärk ei ole anda oma panus sektori arengusse, vaid lihtsalt parandada tootjate rahalist olukorda abiga, mida antakse hinna, koguse või tooteühiku alusel, teisisõnu põllumajandussektoris riigiabi käsitlevate ühenduse suuniste (6) (edaspidi “suunised”) punkti 3.5 kohaselt ühisturuga kokkusobimatuna vaadeldava abiga.

(24)

Komisjon väljendas seega kahtlusi sideme olemasolu suhtes Itaalia kodulinnulihasektori tootjate sissetulekute kaotuse ja sündmuse erakorralise iseloomu vahel, nagu ka selle suhtes, kas abi vastab tingimustele, et lubada asutamislepingu artikli 87 lõike 2 punkti b või artikli 87 lõike 3 punkti c kohaldamist (mis puudutab viimati nimetatud lõiget, siis ei näi nimetatud abi olevat suunatud teatava majandustegevuse arendamiseks) või et seda saaks lugeda vastavuses olevaks mõne suuniste punktiga.

(25)

Oma 24. oktoobri 2001. a kuupäeva kandvas ja 26. oktoobril 2001. a registreeritud kirjas tuletavad Itaalia asutused ennekõike meelde, et kodulinnuliha tarbimise vähenemist juuni-, juuli- ja augustikuus, vähemal määral kuni detsembrini 1999. a, ei seatud menetluse algatamise otsuses küsimuse alla.

(26)

Itaalia ametiasutuste sõnutsi tuleb, arvestades, et läbimüügi vähenemist ja hindade langust ei ole komisjon kahtluse alla seadnud, ära näidata üksnes seos kahjude ja dioksiinikriisi vahel. Seda seost saab tõendada selle kaudu, et esimesed teated nn dioksiiniga kanalihast saadeti laiali 28. mail 1999 kell 19.00 ning läbimüügi järsk vähenemine toimus 1999. aasta juunis (läbimüük vähenes võrreldes 1998. aasta juuniga 29 %). Itaalias järgis tarbimistendents täpselt meedia poolt esile kutsutud ühiskondlikku hirmu läbimüügi tugeva vähenemisega dioksiini puudutava teabe esmase levitamisel ajal, taandumisega juulis, kui meedia huvi vähenes, ja uue läbimüügi vähenemisega augustis pärast teate levitamist Euroopa Liidu otsuse kohta mõnedes toodetes lubatavate dioksiinimäärade kahekordistamise kohta. Alates septembrist oli meedia üha vähem sellest sündmusest huvitatud ja kodulinnulihatoodete tarbimine normaliseerus järk-järgult.

(27)

Järelikult ei saa Itaalia ametiasutuste sõnutsi eitada sidet Belgia dioksiini puudutava teabe levitamisest tingitud ühiskondliku hirmu ning tarbimise ja hindade languse vahel.

(28)

Seega jääb üle vaid näidata, et Itaalias tekkinud dioksiinikriisi saab vaadelda kui erakorralist sündmust asutamislepingu artikli 87 lõike 2 punkti b tähenduses. Komisjon on inimeste tervise kaitseks seatud piirangute iseloomu ja ulatust arvestades juba tunnustanud Belgias tekkinud “dioksiinikriisi” erakorralist iseloomu. On tõsi, et Itaaliat dioksiinikriis otseselt ei puudutanud. Sellele vaatamata ei saa eitada, et kriisi mõjud ületasid riigipiire ja raputasid ka ümbruskaudseid riike, nagu Itaalia.

(29)

Itaalia asutuste sõnutsi tuleb asutamislepingu artikli 87 lõike 2 punkti b tähenduses lugeda nn erakorraliseks sündmuseks igasugune sündmus, mis ei ole ettenähtav või on raskesti ettenähtav, nagu loodusõnnetused. Seega tuleks kaaluda sündmust ennast, mitte selle sündmusega toimetulekuks võetud meetmeid, mis on vaid selle sündmuse tagajärjeks. Lisaks nõustus komisjon sündmuse erakorralise iseloomuga Ühendkuningriigi veiste spongioosse entsefalopaatia juhtumi puhul seoses rabava loomaliha ekspordikeeluga, aga peamiselt seoses veiste spongioosset entsefalopaatiat puudutavast teabest tingitud ebakindlusest ja hirmust tulenenud loomaliha tarbimise vähenemisega. Sama olukord oli Itaalias 1999. aastal pärast dioksiinihäiret. Ühendkuningriigile seatud ekspordikeeld ei mõjutanud suuremal määral tarbimise vähenemist, kuna ka isegi ilma selle keeluta oleksid välismaa tarbijad (nagu ka tarbijad Inglismaal) igal juhul vähendanud oma loomalihatarbimist, mis oleks niimoodi mõjutanud iga muud nende toodete turustamist välismaal. 1999. aasta dioksiinijuhtumi puhul on sobiv lisada, et kõik kolmandad riigid on samal perioodil keelanud Euroopa Liidust pärit kodulinnuliha impordi.

(30)

Põhjuseks, miks Itaalia tootjad ei pöördunud ei välismaa turgude ega Itaalia turu poole, on sündmuse riigiülene iseloom, mis suurel määral väljus Belgia piiridest.

(31)

Mitme Itaalia kodulinnuettevõtte sissetulekud vaadeldaval ajal (juuni – august 1999) näitavad Itaalia ametiasutuste sõnutsi selgelt hindade ja läbimüügi taseme langust.

(32)

Artikli 87 lõike 1 kohaselt on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

(33)

Nõukogu 29. oktoobri 1975. aasta määruse (EÜ) nr 2777/75 kodulinnulihaturu ühise korralduse kohta (7) artiklis 19 on sätestatud, et kui nimetatud artiklis ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse nimetatud määruses käsitletud toodete suhtes asutamislepingu artikleid 87, 88 ja 89.

(34)

Kavandatud meede näeb ette avalike vahendite andmise teatud ettevõtetele; kõnealust abi (mis ulatub 20 miljardi Itaalia liirini) antakse valikuliselt kodulinnukasvatajatele, keda peetakse dioksiinikriisi tagajärjel kahjusid kandnuks. Teiselt poolt soodustab see meede tootmist (kodulinnulihasektoris) ja võib, arvestades Itaalia osatähtsust ühenduse kodulinnuliha kogutootmises (13,2 %) häirida kaubavahetust. 2001. aastal kasvas Itaalia kodulinnuliha kogutootmine 1 134 000 tonnini ja EL 15 liikmesriigi oma 9 088 000 tonnini (8).

(35)

Seega vastab kõnealune abi artikli 87 lõikes 1 sätestatud abi mõistele.

(36)

Riigiabi andmise keelust on erandeid. Käesoleval juhul tuginevad Itaalia asutused asutamislepingu artikli 87 lõike 2 punktis b sätestatud erandile, mille kohaselt võib ühisturuga kokkusobivaks pidada loodusõnnetuste ja teiste erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks antavat abi.

(37)

Kuivõrd asutamislepingus ei ole antud mingisugust “erakorralise sündmuse” definitsiooni, tuleb kontrollida, kas Itaalias esinenud dioksiinikriisi saab vaadelda erakorralise sündmusena asutamislepingu artikli 87 lõike 2 punkti b tähenduses.

(38)

Vastavalt põllumajandussektori riigiabi käsitlevatele ühenduse suunistele (9), peab komisjon igati loogiliseks, et hinnates loodusõnnetuste või erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks võetavaid meetmeid, tuleks artikli 87 lõike 2 punktis b kasutatud mõisteid “loodusõnnetus” ja “erakorraline sündmus” tõlgendada kitsendavalt, kuna need kujutavad endast erandit asutamislepingu artikli 87 lõikes 1 sätestatud üldreeglist, et riigiabi andmine on ühisturuga kokkusobimatu. Kuni praeguseni on komisjon aktsepteerinud loodusõnnetustena maavärinaid, laviine, maalihkeid ja üleujutusi. Erakorraliste sündmustena on komisjon kuni praeguseni aktsepteerinud sõda, siserahutusi ja streike, aga teatud mööndustega ja vastavalt nende ulatusele ka raskeid tuuma- ja tööstusõnnetusi ning tulekahjusid, millega on kaasnenud rasked kaotused. Seevastu ei ole komisjon nõustunud erakorralise sündmusena käsitlema tulekahju, mis puhkes tavalise ärikindlustusega kaetud tavalises tööstusettevõttes. Üldreeglina ei käsitle komisjon loomade ja taimede haiguspuhanguid loodusõnnetustena ega erakorraliste sündmustena. Ühel juhul tunnustas komisjon siiski erakorralise sündmusena loomi puudutava haiguse enneolematult ulatuslikku levikut. Arvestades selle valdkonna sätetega kaasnevaid raskusi, jätkab komisjon abi andmise ettepanekute hindamist, uurides neid üksikjuhtumite kaupa vastavalt artikli 87 lõike 2 punktile b, võttes arvesse varasemat praktikat selles valdkonnas. Selline analüüs üksikjuhtumite kaupa on eriti oluline abi andmise puhul tundlikus sektoris, nagu kodulinnulihasektor, kus iga turule sekkumise meede võib põrkuda ühisturu korraldamise meetmetega.

(39)

Üldreeglina ei saa komisjon artikli 87 lõike 2 punkti b tähenduses erakorralise sündmusena aktsepteerida inimestele tarbimiseks määratud toiduainete keemilist nakatumist. Hoopis vastupidi, nakatumise oht on tagajärjeks asjaolule, et kogu toiduahela vältel ei ole tagatud kõige kõrgem kvaliteeditase.

(40)

Belgia dioksiinikriisi puhul tuli enne, kui selle kriisi sai lõplikult erakorraliseks sündmuseks tunnistada, võtta arvesse mitmeid elemente. Esmalt hindas komisjon inimeste tervise kaitsmiseks ja kriisi ohjamiseks võetud meetmete, sealhulgas linnuliha turule saatmise ja jaemüügi keelu, kolmandate riikidega teatud inimestele ja loomadele tarbimiseks mõeldud loomsete toodete kaubavahetus- ja ekspordikeelu ning rea tingimuste seadmise, sealhulgas asjassepuutuvate toodete järelevalve jälgimise ja kontrollile allutamise ulatust (10). Erakorraliseks sündmuseks lugemisel tugineti ka kahele elemendile, see tähendab Belgia ametiasutuste esitatud teatele ning järgnenud kiireloomuliste meetmete rakendamisele ja toodangu turustamise võimatusele, mis pani Belgia tootjad kriisiolukorda. See kriis erines oma iseloomu ja asjassepuutuvatele turuosalistele põhjustatud tagajärgede poolest selgelt tavalistest sündmustest ja väljus turu tavapärase toimimise tingimuste raamest. Tarbijate hulgas tekkinud hirmutunne ja rea kolmandate riikide poolt loomadele ja loomsetele toodetele kehtestatud embargo suurendasid seda veelgi. Sellest tekkisid turgudel, kus Belgia tootjad osalesid, olulised häired, turuosade kaotus ja sellest tulenevalt normaalses turuolukorras loodetud käibe vähenemine.

(41)

Ei toodete keemilisest nakatumisest ega läbimüügi vähenemisest ei saa järeldada, et turustamisele ja ekspordile seatud olulistest piirangutest ja nende toodete läbimüügi vähenemisest tekkinud sündmus oleks erakorralise iseloomuga. Hirm ja tarbijate reaktsioon seoses linnuliha dioksiiniga nakatumisega ainult lisas sellele sündmusele erakorralise sündmuse tunnuseid.

(42)

Itaalia tootjate puhul tuleb tõdeda, et mitte ühtegi turustamis- ega ekspordipiirangut ega ühtegi piirangut tarbijate tervise kaitseks ei ole seatud, kuna kriis riiki otseselt ei puudutanud. Ainsateks ettenägematuteks ja turgu häirivateks elementideks olid ühiskonnas hirmu vallandumine ja nakatumist puudutav tarbijate reaktsioon.

(43)

Itaalia olukorda ei saa samastada olukorraga nendes riikides, mida kriis otseselt puudutas. Dioksiinikriis tunnistati erakorraliseks sündmuseks Belgias, mitte aga erakorraliseks sündmuseks iseenesest. Nagu juba rõhutati põhjendustes 35 kuni 38, ei ole artikli 87 lõike 2 punkti b tähenduses erakorraliseks sündmuseks ei lihtne inimestele tarbimiseks mõeldud toiduainete keemiline nakatumine ega hirmu vallandumine.

(44)

Itaalia asutused on samuti viidanud Ühendkuningriigi esimesele nn veiste spongioosse entsefalopaatia kriisile. Sellel konkreetsel juhul oli erakorraline olukord, millesse loomalihasektor sattus, otseselt seotud elusloomade ja loomaliha Ühendkuningriigist teistesse Euroopa ja kolmandatesse riikidesse eksportimise täieliku keelamisega. Veiste spongioosse entsefalopaatia raames võetud meetmed saavutasid Ühendkuningriigis enneolematu ulatuse. Komisjon tuletab meelde, et sellele kriisile reageerimiseks võetud meetmete hulgas oli täielik embargo briti lihale ning kõigile sellest saadud toodetele, mis võisid sattuda inimeste või loomade toiduahelasse; embargo, mis tõi kaasa liha sisetarbimise enneolematu vähenemise. Sellel juhul oli tarbimise vähenemine seotud oluliste turupiirangutega ning tekitas olukorra, mida võis määratleda erakorralisena.

(45)

Teisalt tuletas komisjon Euroopas esinenud hilisemate spongioosse entsefalopaatia juhtumite puhul (11) meelde, et läbimüügi või sissetulekute vähenemist ei saa käsitleda kui erakorralist sündmust. Läbimüügi vähenemist saab käsitleda kui erakorralise sündmuse tagajärge, mis on tingitud erinevate faktorite haruldasest kokkusattumisest. Nagu eespool vaadeldud juhtumite puhul, kiideti artikli 87 lõike 2 punkti b tähenduses erakorralise sündmusega toimetulekuks ettenähtud abi heaks otseselt seotud riikides, riikides, kus mitu faktorit andsid kriisile erakorralise iseloomu: väga negatiivne vastukaja Euroopa põllumajandustootjatelt, tarbijate hulgas tekkinud hirmutunne, ELst pärit loomade ja lihatoodete suhtes paljude kolmandate riikide poolt kehtestatud embargo, samuti nagu mitmed loomakasvatajate kontrolli alt väljunud juhtumid, mis kriisiolukorda ägedamaks muutsid ja tarbijate hirmu õhutasid. Sellest tulenesid tugevad häired turgudel, kus Euroopa tootjad osalesid, sellest tulenev turuosade kaotus ja sellest tulenevalt normaalses turuolukorras loodetud käibe vähenemine.

(46)

Nimetatud kriisi erakorralise sündmusena tunnustamisel võttis komisjon arvesse ühte olulist elementi, nimelt loomalihaturu stabiilsust ja tasakaalu enne kriisi puhkemist. Kuid nagu on näidatud alljärgnevalt (vt põhjendusi 52 kuni 55) ning nagu Itaalia asutused ka ise märgivad (vt 28. augusti 2000. a ja 15. novembri 2000. a kirja), ei kehti see kodulinnulihaturu kohta Itaalias, mis juba oli ületootmise ja hindade languse olukorras.

(47)

Kõigil eespool vaadeldud juhtudel ja eriti Itaalia asutuste poolt nimetatute puhul leidis erakorraline sündmus aset asjassepuutuvas riigis ning tõi kaasa rea piirangumeetmete, turukontrolli- ja sanitaarmeetmete võtmise, mis aitasid kaasa läbimüügi vähenemisele ja kõnealuste toodete hindade langusele.

(48)

Lisaks peab erakorraline sündmus vastama vähemalt sellise sündmuse tingimustele, mis oma olemuse ja asjassepuutuvatele turuosalistele avaldatava mõju poolest eristub selgelt tavalistest tingimustest ning väljub turu tavapärase toimimise tingimuste raamest. Sündmuse ettenägematu iseloom või sellise sündmuse ettenägemise raskendatus võivad sellele sündmusele erakorralist iseloomu lisada, ent need ei ole piisavad sündmuse kvalifitseerimiseks erakorralise sündmusena artikli 87 lõike 2 punkti b tähenduses.

(49)

Käesoleval juhul ei erine väidetav vähenemine teistest nõudlust mõjutavatest sündmustest, nagu näiteks ekspordituru sulgemine. Selline sündmus on samuti ettenägematu, ent see on osa ettevõtte tavalisest äririskist ning ei ole mingil moel erakorralise iseloomuga asutamislepingu artikli 87 lõike 2 punkti b tähenduses.

(50)

Itaalia asutuste sõnutsi ei olnud Itaalia tootjatel teisi turgusid, kuna kriis levis ka üle Belgia piiride ja linnuliha tarbimise vähenemine puudutas tervet Euroopat.

(51)

Komisjoni käsutuses oleva teabe kohaselt jäi linnuliha ühendusesisene eksport 1999. aasta juunis ja augustis aastase tendentsiga võrreldes samaks ning isegi kasvas võrreldes 1998. aastaga. Ühendusesisene eksport juulikuus oli suurem 1999. aasta jooksul ning eelmise aasta samal kuul registreeritud näitajatest. Kuigi sellest suurenemisest ei piisanud kogu Itaalia asutuste poolt deklareeritud laoülejäägi läbimüümiseks, piiras see kriisi mõjusid tootjatele, võimaldades neil müüa osa toodangust ühenduse turul. Itaalia asutused ei ole esitanud mingeid andmeid, mis näitaksid ühenduse turul teiste müügivõimaluste puudumist, kinnitades üksnes, et kriisi tõttu on ka teised Euroopa riigid oma kodulinnuliha tarbimist vähendanud. Samade asutuste sõnul võib võrdlushindade saamiseks (vt põhjendust 7 eespool) vaadelda kõrvuti siiski mõnesid riike, nagu Taani, Kreeka, Hispaania, Iirimaa, Austria, Portugal, Soome, Rootsi, Ühendkuningriik, kuna neid ei ole see kriis puudutanud. Niisiis oleks sinna võinud suunata vähemalt osa üleliigsest toodangust.

(52)

Lisaks tuleb, võttes arvesse komisjoni seisukohti asutamislepingu artikli 87 lõike 2 punkti b kohaldamisel põllumajandusvaldkonnas, välistada igasugune kahjude ülekompenseerimine.

(53)

Itaalia asutuste väljapakutud hüvitamismehhanism tähendab abi, mida antakse 1999. aasta juunis ja juulis toodetud ja turustatud liha eest ja mida arvutatakse, lähtudes keskmiste hindade erinevusest kriisist puutumata riikide ja Itaalia vahel. See erinevus on Itaalia asutuste sõnul 53,966 eurot 100 kg kohta juunis ning 46,218 eurot 100 kg kohta juulis. Abi suuruseks on maksimaalselt 21 150 Itaalia liiri 100 kg kohta (ehk 10,92 eurot 100 kg kohta) ja 15 400 Itaalia liiri 100 kg kohta (ehk 7,95 eurot 100 kg kohta).

(54)

Sellise arvutusmeetodiga seondub kaks probleemi. Esimene puudutab Itaalia asutuste väidet, et müümata jäänud laovarud on sügavkülmutatud (12). See võimaldaks kriisi ajal müümata jäänud linnulihatooteid müüa edaspidi. Sellisel juhul oleksid kahjud väiksemad, kui asja uurimise käigus väideti. Seda punkti ei ole Itaalia asutused kommenteerinud. Seega ei saa välistada kahjude ülekompenseerimise ohtu seoses osa toodangu hilisema müümisega tõenäoliselt normaliseerunud hindadega. Lisaks on Itaalia asutused väitnud, et kanu on tapetud 43 170,1 tonni 1999. a juunis ja 47 485,9 tonni juulis ehk kokku 90 656 tonni (vt 15. novembri 2000. a kirja), samas kui müüdud kogused on 34 700 000 kg liha 1999. a juunis ja 30 200 000 kg juulis ehk kokku 64 900 tonni. Sügavkülmutatud on juunis 4 150,8 tonni ja juulis 9 271,3 tonni ehk kokku 13 422,1 tonni liha. Mingeid andmeid ei ole esitatud seoses toodetud ja müümata jäänud ning mitte sügavkülmutatud liha kohta, mille puhul ei saa välistada muud ärilist kasutamist.

(55)

Itaalia viitab järgnevalt teiste Euroopa riikide, mida kriis ei puudutanud, keskmistele hindadele, võtmata arvesse asjaolu, et Itaalia hinnad olid langemas juba enne 1999. aasta juunit, ning võtmata arvesse kodulinnuliha hindade muutlikkustendentsi. Alltoodud tabel ilmestab tendentsi Itaalias aastatel 1998, 1999, 2000 (13):

Kogu kanalihaturu igakuised hinnad

(56)

Itaalia asutuste väite kohaselt oli kodulinnulihasektoris juba enne ületootmine ja sellest asjaolust tulenevalt olid tootjad otsustanud juunikuu lihapakkumise vähendamiseks 4,8 % võrra hukata märtsikuus osa tibudest, kes oleksid läinud tapmisele aprillis ja mais. Itaalia asutuste sõnutsi kandus dioksiinikriisi tõttu juunikuu tapmine ja 10 % toodangu turulepaiskamine üle juulisse ja augustisse, tekitades neil kahel kuul pakkumise suurenemise. Komisjoni käsutuses olevate andmete kohaselt oli tibude kasvatamine veebruaris, märtsis ja aprillis kõvasti suurenenud, lootuses tootmise suurendamisele juunis 5,6 % võrra.

(57)

Võrreldes andmeid, mis puudutavad kanade tapmist 1999. aasta maist augustini, andmetega eelmise aasta kohta, tuleb välja, et vähemalt 1999. aasta mais toimus tapamahu suurenemine ja sellest tulenevalt ligi 9 %line kanaliha pakkumise tõus; 1999. a juunis vähenes pakkumine 10 % võrreldes 1998. aasta juuniga ning 1999. aasta juulis oli tapetud kanade arv ligi 10 % võrra suurem 1998. aasta vastavast arvust. Selline pakkumise tõusutendents jätkuks 1999. aasta augustis (+6,5 %). Arvestades, et hinnad järgivad üldiselt pakkumistendentsi, võib sellest tuletada hindade languse võrreldes aprilli hindadega, mis olid juba tulenevalt ületootmisest Euroopa keskmisega võrreldes languse teel. Sestap viiks võrdlus juuni ja juuli kanaliha hinna vahel Itaalias ja riikides, mida dioksiinikriis ei puudutanud, Itaalias loodetud kanaliha väärtuse ülehindamiseni.

(58)

Itaalias kanaliha hindade muutlikkuse ning juba enne dioksiinikriisi puhkemist märgitud hindade langustendentsi tõttu on kõik 1999. aasta juuni müügihindade võrdlused 1998. aasta juuni omadega ebakorrektsed ning ei peegelda Itaalia kanalihaturgu rõhunud ületootmist ega sellest tingitud juba märgitud hindade langust. Itaalia asutuste väide, et tootjad võtsid eelnevalt turukorrastusmeetmeid, korraldades juuni- ja juulikuu pakkumise vähendamiseks märtsis nende tibude hukkamise, kes oleksid pidanud minema tapmisele aprillis ja mais, on vastuolus andmetega tibude kasvatamise kohta ning sellest tulenevalt tootmisprognoosiga, mis näitab juunis pakkumise suurenemist ja juulis kerget vähenemist (-1,6 %). Nende elementide pinnalt oleks igasugune 1999. aasta juuni- ja juulikuu müügihindade prognoosimine (võrreldes kas 1998. aasta juuni hindade või teistes Euroopa riikides, mida dioksiinikriis ei puudutanud, registreeritud hindadega) kahtlane.

(59)

Seega võib komisjon järeldada, et kuna hirmutunne iseenesest ei ole erakorraline tingimus asutamislepingu artikli 87 lõike 2 punkti b tähenduses ning et Itaalia asutuste poolt väljapakutud kaotuse arvutamise meetod võib viia Itaalia linnulihatootjate poolt kantud kaotuste ülehindamisele, ei saa meedet käsitleda artikli 87 lõike 2 punkti b alusel ühisturuga kokkusobivana.

(60)

Ka asutamislepingu artikli 87 lõike 3 analüüsi kohaselt ei saa seda abi ühisturuga kokkusobivana käsitleda. Artikli 87 lõike 3 punkti a ei kohaldata juhul, kui abi ei ole määratud majandusarengu edendamiseks niisugustes piirkondades, kus elatustase on erakordselt madal või kus valitseb tõsine tööpuudus.

(61)

Viidates artikli 87 lõike 3 punktile b, ei ole abi määratud üleeuroopalist huvi pakkuva tähtsa projekti elluviimiseks ega mõne liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks.

(62)

Tuginedes artikli 87 lõike 3 punktile d, ei taotle see abi ette selles artiklis näidatud eesmärke.

(63)

Mis puudutab artikli 87 lõike 3 punkti c, siis arvestades, et Itaalia asutused olid kõnealusest seadusest asutamislepingu artikli 88 lõikele 3 vastavalt nõuetekohaselt teavitatud, kohaldatakse selle hindamisel põllumajandussektori riigiabi käsitlevate ühenduse suuniste (14) (edaspidi “suunised”) sätteid. Vastavalt suuniste punktile 23.3 kohaldatakse neid suuniseid alates 1. jaanuarist 2000 uue riigiabi suhtes, sealhulgas sellise suhtes, millest liikmesriigid on juba teavitanud, ent mille kohta ei ole komisjon otsust teinud.

(64)

Loomataudidega seotud sissetulekute kaotuse hüvitamiseks antavat abi reguleerib punkt 11.4. Riiklik abi võib hõlmata teenistuse puudumise mõistlikku hüvitamist, arvestades taasistutamisele või karja taasloomisele omaseid raskusi ning enne kõnealuse tootmisvõimekuse taasistutamist või taasloomist haiguse hävitamise võimaldamiseks pädevate ametiasutuste poolt kehtestatud või soovitatud igasugust garantiini- või ooteperioodi. Taudi ennetamise ja likvideerimise raames sanitaar-/veterinaarasutuste korraldusel loomade kohustuslik hukkamine on seega sellise abi andmise vajalikuks tingimuseks.

(65)

Teatatud meetmetest tuleneb selgelt, et ühtegi korraldust taudi ennetamise ja likvideerimise plaani raames loomade hukkamiseks sanitaar-/veterinaarasutused andnud ei ole, arvestades, et keemiline nakatumine Itaalia ettevõtteid ei puudutanud. Järelikult ei vasta planeeritud meede suuniste punktis 11.4 ettenähtud tingimustele.

(66)

Eelnevast tulenevalt ei saa kodulinnulihasektori ettevõtetele antavat abi käsitleda erakorralise sündmusena tekitatud kahju korvamiseks antava abina artikli 87 lõike 2 punkt b tähenduses ega ka abina, mida võiks lubada tulenevalt artikli 87 lõikes 3 sätestatust. Seega on kõnealuse abi kujul vastavalt suuniste punktile 3.5. tegemist ühisturuga kokkusobimatu tegevusabiga (15).

(67)

Rikutud on ka nõukogu 29. oktoobri 1975. aasta määruse nr 2777/75 EÜ (kodulinnulihaturu ühise korralduse kohta) sätteid, mille kohaselt võib selle artikli 1 lõikes 1 nimetatud toodete suhtes võtta ainult järgmisi meetmeid: meetmed tootmis-, töötlemis- ja turustuskorralduse paremaks edendamiseks, meetmed kvaliteedi parandamiseks, meetmed kasutatud tootmisvahenditel põhinevate lühi- ja pikaajaliste prognooside kujundamiseks, meetmed turuhinna dünaamika registreerimise hõlbustamiseks. Teisalt võib loomade haiguste levikuga võitlemiseks võetud meetmete võtmisega kaasneda võivaid kaupade vaba liikumise piiranguid silmas pidades võtta vastavalt artiklis 17 sätestatud menetlusele neist piirangutest puudutatud turgude erakorralisi kaitsemeetmeid. Neid meetmeid võib võtta üksnes sellises ulatuses ja sellise kestusega, mis on selle turu kaitsmiseks vajalik. Käesoleval juhul ei ole Itaalia ühtegi neist meetmetest võtnud. Igasugust muud riiklikku abi võib anda ainult kooskõlas asutamislepingu artiklitega 87 ja 89. Nagu eelnevates kaalutlustes on märgitud, ei ole kõnealune abi riigiabi reguleerivate normidega kooskõlas, seega ei ole see ühisturuga kokkusobiv.

(68)

Eelnevat arvesse võttes järeldab komisjon, et AIMA programmiga kodulinnulihasektorile ettenähtud abi on riigiabi artikli 87 lõike 1 tähenduses, mida ei hõlma ükski artikli 87 lõikes 2 või 3 sätestatud erand.

(69)

Arvestades, et programmist teavitati vastavalt asutamislepingu artikli 88 lõikele 3, mille kohaselt võib abimeetmeid rakendada alles pärast Euroopa Komisjoni heakskiitu, ei ole vajalik nõuda abi tagastamist,

6.2.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 32/23

(1)

Käesolev otsus on adresseeritud Microsoft Corporationile.

(2)

Microsoft Corporation on rikkunud EÜ asutamislepingu artiklit 82 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artiklit 54:

(3)

Operatsioonisüsteem on tarkvaratoode, mis kontrollib arvuti põhifunktsioone. Personaalarvutid on üldotstarbelised arvutid, mis on loodud korraga kasutamiseks ühele inimesele ja mida on võimalik ühendada arvutivõrku.

(4)

Eristada võib i) nn Intel-arhitektuuriga ühilduvate personaalarvutite operatsioonisüsteeme ja ii) Intel-arhitektuuriga mitteühilduvate personaalarvutite operatsioonisüsteeme. Intel-arhitektuuriga ühildumine viitab siinkohal eriomasele riistvara arhitektuuri tüübile. Intel-arhitektuuriga mitteühilduva operatsioonisüsteemi (näiteks Apple'i Macintosh) “portimine” (see tähendab kohandamine) töötamaks Intel-arhitektuuriga ühilduval riistvaral, on pikk ja kulukas protsess. Vaatamata sellele võib küsimuse, kas kaasata Intel-arhitektuuriga ühilduvate ja Intel-arhitektuuriga mitteühilduvate personaalarvutite operatsioonisüsteemid asjakohaste turgude määratlemisse, jätta lahtiseks, sest nendevaheline erinevus ei muuda Microsofti turujõu hindamise tulemust.

(5)

Käsiseadmete, näiteks pihuarvutite või intelligentsete mobiiltelefonide operatsioonisüsteeme ja serverite operatsioonisüsteeme ei või praegu pidada personaalarvutite operatsioonisüsteemidega konkureerivateks asendustoodeteks.

(6)

Tarnete asendamiseks osas tuleks tarkvaratooteid, mis hetkel ei ole esindatud personaalarvuti operatsioonisüsteemide turul, põhjalikult muuta selleks, et neid kohandada kõnealuse turu tarbijate konkreetsetele vajadustele. See hõlmab arendus- ja katseprotsessi, mis võtab palju aega (tihti üle ühe aasta) ja raha ning toob endaga kaasa olulise kommertsriski. Lisaks sellele, nagu tuvastati arutelus, mis käsitles Microsofti valitsevat seisundit asjaomasel turul, oleks sellisel uuel turuletulijal tõsiseid raskusi turule pääsemisega.

(7)

Rühmaserveri teenused on põhiteenused, mida kontoritöötajad igapäevaselt kasutavad, nimelt serverisse talletatud failide jagamine, printerite jagamine ja võrgukasutaja õiguste haldamine organisatsiooni infotehnoloogia osakonna poolt. Rühmaserveri operatsioonisüsteemid on operatsioonisüsteemid, mis on mõeldud ja mida turustatakse selleks, et pakkuda suhteliselt väikesele arvule personaalarvutitele, mis on ühendatud väikese kuni keskmise suurusega võrguks, kollektiivselt kõnealuseid teenuseid.

(8)

Komisjoni uurimise käigus kogutud tõendid kinnitavad, et rühmaserveri teenused kujutavad endast tarbijate jaoks eraldi teenuseid, mida serverid pakuvad. Failide ja printerite jagamine ühest küljest ja rühma ning kasutaja haldamine teisest küljest on omavahel tihedalt seotud – ilma korraliku rühma ja kasutaja haldamiseta ei oleks kasutajatel võimalik tõhusalt ja turvaliselt jagada faile ja printereid.

(9)

Rühmaservereid (serverid, mis töötavad rühmaserveri operatsioonisüsteemiga) tuleb eristada võimsaimatest serveritest, mida on tavaliselt vaja eluliselt tähtsate ülesannete täitmiseks, näiteks kaubavarude kontroll, lennupiletite broneerimine või pangatehingud. Selliste ülesannete puhul võib olla vaja talletada suuri koguseid andmeid ja see nõuab maksimaalset (tihti absoluutseks nimetatud) töökindlust ja käideldavust (2). Neid ülesandeid viivad läbi kallid masinad (mõnikord nimetatakse neid ettevõtteserveriteks) või suurarvutid. Seevastu paigaldatakse rühmaserverite operatsioonisüsteemid tavaliselt odavamatele arvutitele.

(10)

Siiski ei kasutata kõiki odavamaid serverimasinaid kui rühmaservereid. Näiteks võib odavamaid servereid paigaldada ka võrkude “äärtesse”, need võivad keskenduda veebilehtede pakkumisele (3) või veebi vahemällu salvestamisele (4) või tulemüüriteenustele (5) ja neid tuleb eristada põhilistest rühmaserveri teenustest.

(11)

Märkida tuleks ka, et kuigi faili- ja printimisalased teenused ning rühma ja kasutaja haldamine on põhilised rühmaserveri teenused, võib rühmaserverite operatsioonisüsteeme nii nagu teisi operatsioonisüsteeme kasutada ka rakenduste käitamiseks. Kõnealused rakendused on sageli tihedalt seotud rühma ja kasutaja haldamise teenustega. Et tavaliselt kasutatakse rühmaserverite operatsioonisüsteeme odava riistvaraga, ei vaja kõnealused rakendused üldiselt äärmiselt suurt töökindlust.

(12)

Voogpleierid on kasutajapoolsed tarkvararakendused, mille põhiline ülesanne on allalaetud või Interneti (või teiste võrkude) kaudu voogedastatud digitaalsete audio- ja videofailide dekodeerimine, lahtipakkimine ja mängimine (ning täiendava töötluse lubamine). Voogpleierid on võimelised ka uuesti mängima audio- ja videofaile, mis on talletatud füüsilistele kandjatele, näiteks laserplaatidele või DVDdele.

(13)

Nõudluspoolse asendatavuse seisukohast ei ole klassikalised taasesitamise seadmed, nagu laserplaadimängijad ja DVD-mängijad multimeediamängijatele asenduseks, sest need pakuvad vaid väga piiratud hulgal voogpleieri funktsioone. Ei ole tõenäoline, et erinevalt Microsofti programmist Windows Media Player, RealNetworksi programmist RealOne Player ja Apple'i programmist QuickTime Player piiraksid kolmanda osapoole tehnoloogiatest sõltuvad voogpleierid tema käitumist. Multimeediamängijad, mis ei suuda vastu võtta Interneti kaudu voogedastatud audio- ja videofaile, ei saa asendada voogpleiereid, sest need ei suuda rahuldada tarbijate konkreetset nõudlust andmete voogedastuse järele.

(14)

Pakkumisepoolse asendatavuse puhul muudavad oluline vajadus investeerida uurimis- ja arendustegevusse, olemasolevate meediatehnoloogiate kaitsmine intellektuaalse omandi õiguste kaudu ja turgu iseloomustavad kaudsed võrgustike mõjud turule pääsemise keeruliseks teistele tarkvararakenduste, sealhulgas tavaliste multimeediamängijate arendajatele.

(15)

Microsoft on kinnitanud, et tal on personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul valitsev seisund.

(16)

Kõnealust turgu valitsevat seisundit iseloomustavad Microsofti turuosa, mis on püsinud kõrgel tasemel alates 1996. aastast (üle 90 % viimastel aastatel) ja väga kõrged tõkked turule pääsemisel. Kõnealused turule pääsemise tõkked on eriti seotud kaudsete võrgustike mõjuga. Personaalarvutite operatsioonisüsteemide populaarsus kasutajate seas tuleneb operatsioonisüsteemide populaarsusest personaalarvutite rakenduste edasimüüjate hulgas, kes omakorda suunavad oma arendustegevuse operatsioonisüsteemile, mis on kasutajate seas populaarseim. See loob iseend tugevdava dünaamika, mis kaitseb Windowsi kui tegelikku personaalarvutite operatsioonisüsteemide standardit (“tõke rakenduste turulepääsul”).

(17)

Komisjon jõudis järeldusele, et Microsoft on rühmaserverite operatsioonisüsteemide turul saavutanud valitseva seisundi. Käesolev järeledus põhineb eelkõige järgmistel leidudel:

(18)

Otsuses täheldatakse järgmist:

(19)

Need erandlikud asjaolud lubavad järeldada, et Microsofti keeldumine on turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, mis ei sobi kokku artikliga 82, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud.

(20)

Microsofti keeldumise väidetav põhjendus on see, et teabe jagamine ja konkurentidel selle teabe kasutada lubamine ühilduvate toodete loomiseks oleks võrdväärne intellektuaalse omandi õiguste litsentseerimisega. Komisjon ei võtnud seisukohta Microsofti üldiste väidete kohta seoses intellektuaalse omandi õigustega, sest nende õiguse saab igal üksikjuhtumil selgitada välja alles siis, kui Microsoft on esitanud asjaomased spetsifikatsioonid. Sellele vaatamata ei saa vastavalt kohtupraktikale äriühingu huvi teostada oma intellektuaalse omandi õigusi olla objektiivne põhjendus juhul, kui on tõestatud eespool määratletud erandlike asjaolude olemasolu.

(21)

Komisjon uuris uurimise käigus, kas käesoleva juhtumi erandlike asjaolude korral kaalub Microsofti antud põhjendus üles kõnealused erandliku asjaolud. Uurimise käigus jõuti järeldusele, et Microsoft ei ole sellekohaseid tõendeid esitanud. Korraldus avalikustada asjaomast teavet ei viiks Microsofti toote kloonimiseni. Komisjon võttis arvesse ka tõsiasja, et sellist teavet, mille avalikustamisest Microsoft keeldus, avaldatakse tööstusharus iga päev.

(22)

Lisaks sellele sai komisjon inspiratsiooni ka kohustustest, mille IBM võttis komisjoni ees 1984. aastal (IBMi kohustus) (6) ja 1991. aasta tarkvaradirektiivist (7). Microsoft tunnistab tõesti, et käesoleva juhtumi puhul on kasulik juhinduda IBMi kohustustest ja tarkvaradirektiivist. Komisjon jõudis järeldusele, et käesoleval juhul oleks teabe avaldamise korraldus analoogne IBMi kohustusega, sest see oleks seotud ainult liidese spetsifikatsioonidega. Komisjon jõudis ka järeldusele, et teabe avaldamisest keeldumise puhul oli tarkvaradirektiivi tähenduses tegu koostalitusvõimealase teabe andmisest keeldumisega. Selles suhtes märkis komisjon, et tarkvaradirektiiv piirab tarkvara autoriõiguse kasutamist (sealhulgas turul mittevalitsevas seisundis olevate ettevõtjate korral) koostalitusvõime kasuks, millega rõhutatakse koostalitusvõime olulisust tarkvaratööstuses. Komisjon märkis ka, et tarkvaradirektiiv sätestab otseselt, et direktiivi sätted ei piira artikli 82 kohaldamist, eriti juhul, kui valitsevat positsiooni omav ettevõtja keeldub andmast teavet, mis on koostalitusvõime jaoks vajalik.

(23)

Microsoft väitis ka, et tema eesmärk koostalitusvõimealase teabe andmisest keeldudes ei saa olla konkurentsi piiramine rühmaserverite operatsioonisüsteemide turul, sest selline strateegia ei ole Microsofti jaoks majanduslikult põhjendatud. Komisjon lükkas Microsofti väite tagasi ja märkis, et see põhines majandusmudelil, mis ei sobinud kokku käesoleva juhtumiga ja oli vastuolus uurimise käigus Microsofti sisedokumentidest välja tulnud Microsofti tegevjuhtide vaadetega.

(24)

Otsuses leitakse, et Microsoft rikkus programmi Windows Media Player sidumisel Windowsi personaalarvuti operatsioonisüsteemiga (Windows) asutamislepingu artiklit 82. Komisjoni järeldus ebaseadusliku sidumise kohta põhineb neljal järgmisel tõsiasjal: i) Microsoftil on personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul valitsev seisund, ii) Windowsi personaalarvuti operatsioonisüsteem ja programm Windows Media Player on kaks eraldi toodet, iii) Microsoft ei anna tarbijatele võimalust omandada Windowsi ilma programmita Windows Media Player ja iv) kõnealune sidumine kõrvaldab konkurentsi. Lisaks sellele lükatakse otsuses tagasi Microsofti väide programmi Windows Media Player sidumise õigustamiseks.

(25)

Microsoft ei vaidlusta, et tal on personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul valitsev seisund.

(26)

Komisjoni otsuses leitakse, et voogpleierid ja personaalarvutite operatsioonisüsteemid on kaks eraldi toodet (sellega lükatakse tagasi Microsofti väide, et programm Windows Media Player on Windowsi lahutamatu osa). Otsusega sätestatakse kõigepealt, et vaatamata sellele, et Microsoft on voogpleierit Windowsiga sidunud juba mõnda aega, on tänapäeval olemas tarbijapoolne nõudlus eraldiseisvate voogpleierite järele. Seda nõudlust saab eristada nõudlusest personaalarvutite operatsioonisüsteemide järele. Teiseks töötavad mitmed müüjad välja ja tarnivad eraldiseisvaid voogpleiereid. Kolmandaks töötab Microsoft ise välja ja levitab programmi Windows Media Player versioone teistele personaalarvutite operatsioonisüsteemidele. Lõpetuseks soodustab Microsoft programmi Windows Media Player otsest konkurentsi kolmanda osapoole voogpleieritega.

(27)

Otsuses leitakse kolmanda tõendina sidumise kohta, et Microsoft ei anna tarbijatele võimalust omandada operatsioonisüsteem Windows ilma programmita Windows Media Player. Personaalarvutite tootjatel peab olema Windowsi litsents koos programmiga Windows Media Player. Kui nad soovivad Windowsile paigaldada alternatiivset voogpleierit, saavad nad seda teha ainult lisaks programmile Windows Media Player. Sama kehtib ka juhul, kui kasutaja ostab Windowsi jaemüügikauplusest. Otsuses leitakse, et Microsofti väide, et tarbijad ei pea maksma lisatasu programmi Windows Media Player eest ja et nad ei pea seda kasutama, on väheoluline otsustamaks, kas vastavalt asutamislepingu artiklile 82 kasutatakse sundimist.

(28)

Otsuses selgitatakse seejärel, miks sidumine käesoleva konkreetse juhtumi puhul toob kaasa konkurentsi kõrvaldamise. Otsuses sätestatakse, et programmi Windows Media Player sidumise tõttu Windowsiga on Microsofti voogpleier esindatud peaaegu kõikides personaalarvutites üle kogu maailma. Asjaomased tõendid paljastavad, et teised jaotusvahendid ei ole nii edukad. Sidudes programmi Windows Media Player Windowsiga, saab Microsoft pakkuda sisupakkujatele ja tarkvaraarendajatele, kes toetavad Windowsi multimeediatehnoloogiat, võimalust tänu Windowsi monopolile jõuda peaaegu kõikide personaalarvuti kasutajateni maailmas. Tõendid näitavad, et erinevate multimeediatehnoloogiate toetamine toob kaasa lisakulutusi. Programmi Windows Media Player ülemaailmne levik toob endaga kaasa selle, et sisupakkujad ja tarkvaraarendajad toetuvad põhiliselt Windowsi multimeediatehnoloogiale. Tarbijad omakorda eelistavad kasutada programmi Windows Media Player, sest selle toote puhul on saadaval laiem valik täiendavat tarkvara ja sisusaite. Microsofti sidumine tugevdab ja moonutab neid võrgustiku mõjusid enda kasuks, seeläbi tõsiselt õõnestades konkurentsi voogpleierite turul. Tõendid näitavad, et sidumise tõttu suureneb programmi Windows Media Player kasutamine, samal ajal kui kasutajad hindavad teiste voogpleierite kvaliteeti paremaks. Turualased andmed voogpleierite ja vormingute kasutamise ning veebisaitide pakutud sisu kohta viitavad suundumusele, et programmi Windows Media Player ja Windowsi multimeedia vormingut kasutatakse järjest rohkem põhiliste konkureerivate voogpleierite (ja voogpleierite tehnoloogiate) arvelt. Kuigi otsuses tõstetakse esile kõnealust suundumust programmi Windows Media Player ja Windows multimeedia vormingu kasuks, rõhutatakse seal samuti, et kohtu pretsedendiõiguse põhjal ei ole komisjon selleks, et tõendada ebaseadusliku sidumise esinemist, kohustatud tõestama, et konkurentsi takistatakse või et on oht, et konkurents kõrvaldatakse. Vastasel juhul jääks konkurentsipiirangute kontroll hiljaks, sest turumõju tõendeid oleks võimalik näidata alles siis, kui turg on juba moondunud.

(29)

Lõpetuseks arutatakse otsuses Microsofti argumente programmi Windows Media Player sidumise põhjendamiseks, eriti väidetavat programmi Windows Media Player Windowsiga sidumise tõhusust. Levitamistõhususe osas lükkab komisjon ümber Microsofti väite, et sidumine vähendab tarbijate jaoks ostu maksumust, sest ajakulu ja segadus väheneb, kui personaalarvuti on lahtipakkimisel juba eelnevalt seadistatud. See kasu, mis saadakse personaalarvuti operatsioonisüsteemile juba eelnevalt paigaldatud voogpleierist ei nõua aga, et Microsoft võiks tarbijate eest valida kasutatava voogpleieri. Personaalarvutite tootjad on võimelised tagama, et suudetakse täita tarbijate nõudlus nende valitud ja eelnevalt paigaldatud voogpleierite järele. Otsuses leitakse ka, et Microsoft ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tehniline tõhusus nõuab programmi Windows Media Player kaasamist. Programmi Windows Media Player sidumine kaitseb pigem Microsofti tegeliku konkurentsi eest võimalike palju tõhusamate voogpleierite müüjaga, mis võiks ohustada ettevõtja seisundit, ja seega vähendab oskusteabe ja kapitali hulka, mis voogpleierite uuendusse investeeritakse.

(30)

Otsusega antakse Microsoftile korraldus avalikustada teave, millest äriühing on keeldunud, ja lubada selle kasutamist ühildatavate toodete arendamisel. Avalikustamiskorraldus hõlmab ainult protokolli spetsifikatsioone ja koostalituse tagamist tüüpilist rühmavõrgustikku iseloomustavate olulise tunnusjoontega. See ei kehti mitte ainult Suni kohta, vaid ka kõigi teiste ettevõtjate kohta, kellel on huvi arendada tooteid, mis konkureeriksid Microsoftiga rühmaserverite operatsioonisüsteemide turul. Kuigi otsusega nõutakse Microsoftilt osalist loobumist oma intellektuaalse omandi õigustest, on see põhjendatud, et lõpetada valitseva seisundi kuritarvitamine.

(31)

Tingimused, mille puhul Microsoft avalikustab kõnealuse teabe ja lubab selle kasutamist, peavad olema mõistlikud ja mittediskrimineerivad. Microsofti tingimuste mõistlikkuse ja mittediskrimineerimise nõue kehtib eriti tasu kohta, mida Microsoft võib teabega varustamise eest nõuda. Näiteks ei tohi kõnealune tasu kajastada strateegilist väärtust, mis tuleneb Microsofti turujõust personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul või rühmaserverite operatsioonisüsteemide turul. Lisaks sellele ei tohi Microsoft kehtestada piiranguid selles osas, milliste toodete puhul võib kõnealuseid spetsifikatsioone rakendada juhul, kui sellised piirangud kaotavad stiimuli Microsoftiga konkureerimiseks või tarbetult piiravad tulusaajate uuendusvõimet. Lisaks peavad tingimused, mis Microsoft tulevikus kehtestab, olema ennustatavad.

(32)

Microsoft peab avalikustama asjakohase protokolli spetsifikatsioonid õigeaegselt, see tähendab nii kiiresti, kui ta on oma toodetes jõudnud töötava ja piisavalt stabiilse kõnealuste protokollide rakenduseni.

(33)

Seoses ebaseadusliku sidumisega antakse otsuses Microsoftile korraldus pakkuda lõpptarbijatele ja originaalseadmete tootjatele Euroopa majanduspiirkonnas täielikult toimivat Windowsi versiooni ilma integreeritud programmita Windows Media Player. Microsoft säilitab õiguse pakkuda Windowsi koos programmiga Windows Media Player.

(34)

Microsoft peab hoiduma kasutamast viise, millel oleks samasugune mõju kui programmi Windows Media Player sidumisel Windowsiga; näiteks ei tohi Microsoft eelistada parema koostalitusvõime kaudu Windowsiga programmi Windows Media Player, pakkuda valikulist juurdepääsu Windowsi rakendusliidestele, või Windowsi abil edendada programmi Windows Media Player konkurentide toodete ees. Microsoftil keelatakse samuti pakkuda originaalseadmete tootjatele või kasutajatele allahindlust tingimusel, et nad soetavad Windowsi koos programmiga Windows Media Player, või tegelikult, rahaliselt või muul viisil kõrvaldada või piirata originaalseadmete tootjate või kasutajate vabadust valida Windowsi versioon ilma programmita Windows Media Player. Windowsi versioonil ilma programmita Windows Media Player ei tohi olla halvem jõudlus kui Windowsi versioonil, millele on lisatud programm Windows Media Player, välja arvatud programmi funktsioonid, mis ei sisaldu ilma Windows Media Playerita versioonis.

(35)

Komisjon leiab, et rikkumine on oma olemuselt väga tõsine EÜ asutamislepingu artikli 82 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikli 54 rikkumine.

(36)

Lisaks sellele on Microsofti teisi äriühinguid eemale tõrjuval turujõu ärakasutamisel oluline mõju rühmaserverite operatsioonisüsteemide ja voogpleierite turule.

(37)

Kuritarvitamise tõsiduse hindamiseks käsitletakse personaalarvutite operatsioonisüsteemide, rühmaserverite operatsioonisüsteemide ja voogpleierite turge kui EMPd hõlmavaid turge.

(38)

Microsoftile määratud esialgne trahvisumma, mis kajastab rikkumise tõsidust ja arvestab eespool mainitud asjaolusid, peaks olema 165 732 101 eurot. Arvestades Microsofti märkimisväärset majanduslikku suutlikkust (8) ja tagamaks piisavat hoiatuslikku mõju Microsoftile, korrutatakse kõnealune summa kahega, mis annab tulemuseks 331 464 203 eurot.

(39)

Lõpetuseks suurendatakse trahvi põhisummat 50 % võrra selleks, et arvestada rikkumise kestust (viis ja pool aastat). Seetõttu määratakse trahvi põhisummaks 497 196 304 eurot.

(40)

Käesoleva otsuse puhul puuduvad raskendavad või kergendavad asjaolud.

6.2.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 32/29

(1)

2. septembri 1997. aasta kirjas, registreeritud 5. septembril 1997. aastal, teavitas Itaalia Alaline Esindus Euroopa Liidu juures EÜ asutamislepingu artikli 88 lõike 3 kohaselt komisjoni Sitsiilia maakonna 1997. aasta maakonna seaduse nr 27 artiklist 6.

(2)

28. oktoobril 1997. aastal saatsid komisjoni talitused pädevatele ametiasutustele teleksi VI/41836 palvega esitada selgitusi 1997. aasta maakonna seaduse nr 27 artikliga 6 ette nähtud abi kohta.

(3)

19. jaanuari 1998. aasta kirjaga esitasid pädevad ametiasutused täiendava teabe ja teatise, et seadus on juba jõustunud. Seetõttu suunati teatis teatatud abi registrisse numbri all NN 36/98, teavitades sellest Itaaliat 3. aprilli 1998. aasta kirjas SG(98)D/32328. Samas märkisid pädevad ametiasutused selgesõnaliselt, et seadusega ette nähtud abi ei anta enne asutamislepingu endise artikli 88 lõikega 3 sätestatud menetluse edukat lõpetamist.

(4)

31. mai 2000. aasta teleksiga VI/13937 (millele eelnes teleksi ingliskeelne versioon 2000/VI/10442 14. aprillist) palusid komisjoni talitused pädevatel ametiasutustel anda selgitusi maakonna seaduse nr 27/1997 sätete kohta ja edastada seaduse teksti koopia.

(5)

31. juuli 2002. aasta kirjas, registreeritud 5. augustil 2002. aastal, edastasid pädevad ametiasutused täiendava teabe seaduse artikli 5 kohta.

(6)

22. oktoobri 2002. aasta teleksiga AGR 024925 kutsusid komisjoni talitused pädevaid ametiasutusi üles esitama selgitusi ja märkusi viimati edastatud täiendava teabe ja maakonna seaduses nr 27/1997 sisalduvate meetmete kohta. Samas kirjas andsid komisjoni talitused pädevatele ametiasutustele teada võimalusest kõnealune teatis tagasi võtta, kui 1997. aasta maakonna seaduse nr 27 artikliga 6 ette nähtud abimeetmed ja teised võimalikud sama seaduse sätted on veel vastu võtmata ja kui pädevad ametiasutused suudavad kinnitada, et nimetatud seaduse raames ei ole abi eraldatud ega hakata eraldama.

(7)

Eespool nimetatud teleksile vastust saamata saatsid komisjoni talitused 20. detsembri 2002. aasta teleksis AGR 30657 Itaalia ametiasutustele meeldetuletuse, paludes neil esitada küsitud teave kuu aja jooksul ja täpsustades, et kui nimetatud kuupäevaks pole kõikidele küsimustele rahuldavat vastust saabunud, kasutavad komisjoni talitused õigust soovitada komisjonil kohaldada teabe edastamise korralduse välja andmist vastavalt nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks) (2) artikli 10 lõikele 3.

(8)

10. juuli 2003. aasta kirjas SG-(2003)-D/230470 teavitas komisjon Itaaliat oma 9. juulil 2003. aastal (EÜ) määruse nr 659/1999 artikli 10 lõike 3 kohaselt vastu võetud otsusest K(2003) 2054 (lõplik) kohaldada teabe esitamise korraldust vastavalt maakonna seaduse nr 27/1997 artiklitele 6 ja 4.

(9)

Nimetatud teabe edastamise korralduses palus komisjon Itaalial esitada 20 tööpäeva jooksul alates otsuse teatavaks tegemisest kõik vajalikud dokumendid, teave ja kuupäevad, mis võimaldaksid komisjonil hinnata, kas seadusega ette nähtud abi on eraldatud ja kokkusobiv ühisturuga. Lisaks palvele edastada eespool nimetatud meetmete hindamiseks vajalikku muud võimalikku teavet, määrati teabe esitamise korralduses kindlaks ka nõutav teave, mis Itaalial esitada tuleb.

(10)

Komisjoni talitused ei saanud vastust ei eespool nimetatud korraldusele ega vastuse esitamise tähtaja pikendamise taotlust.

(11)

17. detsembri 2003. aasta kirjas (SG(2003)D/233550) teavitas komisjon Itaalia ametiasutusi oma 16. detsembri 2003. aasta otsusest K(2003) 4473 (lõplik), millega alustati asutamislepingu artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlust maakonna seaduse 27/1997 artiklis 4 (Sitsiilia toodete propageerimine) ja artiklis 6 (kooperatiivid, veinitootjate ühistud) sätestatud abimeetmete osas.

(12)

Komisjoni otsus menetluse alustamise kohta avaldati Euroopa Liidu Teatajas  (3) . Komisjon kutsus huvitatud pooli üles esitama asjakohaseid tähelepanekuid.

(13)

10. veebruari 2004. aasta kirjas, registreeritud 13. veebruaril 2004. aastal, taotles Itaalia alaline esindus Euroopa Liidu juures komisjonilt Sitsiilia maakonna nimel tähtaja pikendamist 20 tööpäeva võrra, et esitada teave, mida komisjon oli nõudnud oma 16. detsembri 2003. aasta otsuses K(2003) 4473 (lõplik) maakonna seaduse nr 27/1997 artikli 4 (Sitsiilia toodete propageerimine) kohta. Samas kirjas teatasid Itaalia ametiasutused oma kavatsusest tühistada artikliga 6 (kooperatiivid, veinitootjate ühistud) ette nähtud abimeetmete teatis, mida vastavalt kirjas märgitule ei oldud ellu rakendatud.

(14)

23. veebruari 2004. aasta teleksis AGR 05312 kinnitasid komisjoni talitused, et Itaalia poolt taotletud tähtajapikendus rahuldatakse alates 13. veebruarist 2004.

(15)

18. veebruari 2004. aasta kirjas, registreeritud 26. veebruaril 2004. aastal, esitas Itaalia alaline esindus taotluse pikendada tähtaega samade abimeetmete osas 20 tööpäeva võrra.

(16)

24. veebruari 2004. aasta kirjas, registreeritud 1. märtsil 2004. aastal, ja järgnevalt seda kinnitavas 12. märtsi 2003. aasta kirjas, registreeritud 17. märtsil 2003. aastal, teavitasid Itaalia ametiasutused komisjoni maakonna seaduse 27/1997 artikliga 6 (kooperatiivid, veinitootjate ühistud) sätestatud abimeetmete teatise tühistamisest, kuna vastavalt kirjas märgitule ei oldud seda ellu rakendatud ega rakendatagi.

(17)

11. märtsi 2004. aasta teleksis AGR 07074 teavitati Itaalia ametiasutusi asjaolust, et teabe ja/või tähelepanekute esitamise tähtaja pikendamine hiljemaks kui 24. märts 2004. aasta jäetakse rahuldamata, sest menetluse algatamise otsus oli avaldatud Euroopa Liidu Teatajas24. veebruaril 2004. aastal ning kolmandate osapoolte tähelepanekute esitamise tähtaeg oli määratud samale kuupäevale. Samas teleksis võtsid komisjoni talitused teatavaks maakonna seaduse nr 27/1997 artiklit 6 (kooperatiivid, veinitootjate ühistud) käsitleva teatise tühistamise.

(18)

Komisjon sai Itaalia ametiasutuste maakonna seaduse nr 27/1997 artiklit 4 (Sitsiilia toodete propageerimine) käsitlevad tähelepanekud kätte 15. märtsi 2004 aasta kirjaga (registreeritud 18. märtsil 2004. aastal).

(19)

Vastavalt menetluse algatamise otsusele (4) käsitleb käesolev otsus üksnes maakonna seaduse nr 27/1997 artikliga 4 (Sitsiilia toodete propageerimine) EÜ asutamislepingu I lisas loetletud põllumajandustoodetele ette nähtud riigiabi, mis võib olla antud ja mida võidakse anda pärast ühenduse suuniste (EÜ asutamislepingu I lisas loetletud ja teatavate I lisas loetlemata toodete reklaamiks antava riigiabi kohta (5), edaspidi “reklaamialased suunised”) jõustumist 1. jaanuaril 2002. aastal.

(20)

Arvestades, et Itaalia tühistas teatise maakonna seaduse nr 27/1997 artikli 6 (kooperatiivid, veinitootjate ühistud) kohta 2004. aasta 24. veebruari kirjas, registreeritud 1. märtsil 2004. aastal, ei ole vaja artikli 6 kohandamisel ette nähtud abimeetmeid kirjeldada ega neile hinnangut anda.

(21)

Artikliga 4 (Sitsiilia toodete propageerimine) muudetakse maakonna seaduse nr 14/1966 artiklit 17 ja nähakse ette järgmist: “1) reklaamikampaaniatega tegeletakse vahetult maakonna nõukogus või väliskaubanduse instituudis või läbi kvalifitseeritud üksuste või ettevõtte Vahemere Näitused ja ettevõtte Messina Näitused baasil moodustatud konsortsiumite kaudu või nende kahe ja maakonna ühe või mitme kaubanduskoja kaudu eespool nimetatud artiklis 15 esitatud programmide alusel. Nende programmide kestus võib olla kolm aastat. 2) Juhul kui programmide ellurakendamine loovutatakse riiklike või maakondlike omavalitsuste erinevate organite hooleks, eelmises punktis nimetatud konsortsiumid välja arvatud, siis tuleb kohaldada avaliku halduse teenuste üleandmise eeskirju”.

(22)

Vaatamata komisjoni talituste korduvatele pöördumistele ja komisjoni poolt 9. juulil 2003. aastal välja antud otsusele teabe esitamise korralduse kohta, ei esitanud Itaalia ametiasutused ühtegi sellist teavet, mis oleks lubanud komisjonil hajutada kahtlusi artikli 4 vastavuse osas riigiabile vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 87 lõikele 1 ja mille põhjal oleks vajaduse korral saanud hinnata nimetatud abi kokkusobivust ühisturuga. Ka ei olnud selge, kas kõnealust abi on juba jõutud anda.

(23)

Otsuses algatada menetlus kõnealuste vahendite kohta vastavalt asutamislepingu artikli 88 lõikele 2 märkis komisjon, et menetluse selles faasis ei teadnud ta Itaalia ametiasutuste poolse teabe puudumise tõttu, kas maakonna seaduse nr 27/1997 artikliga 4 reguleeriti asutamislepingu I lisas loetletud põllumajandustoodete edendamise ja/või reklaamialase riigiabi kasutuselevõtmist ja muudatusi.

(24)

Lisaks sellele väljendas komisjon kahtlust abimeetmete kokkusobivuse suhtes ühisturuga, sest Itaalia ametiasutuste vastuste puudumise tõttu ei olnud komisjonil selge, kas lepingu artikli 4 järgi rahastatavad meetmed on vastavuses seda tüüpi abimeetmete või normidega, mis on esitatud ühenduse suunistes reklaamiks antava riigiabi kohta.

(25)

Arvestades programmide ning reklaami- ja edendamiskampaaniate elluviimise toiminguid vastavalt põhjenduses 21 kirjeldatud artiklile 4, kahtles komisjon ka selles, kas võimalikud, seal ette nähtud riiklikud abimeetmed viiakse täide vastavalt ühenduse riigihanke eeskirjadele. Reklaamikampaaniateks volitatud ettevõtete ja üksuste otsevaliku puhul kahtles komisjon eriti, kas lepinguliste asutuste ja väljavalitud teenuseosutajate vahel oleks kirjalikult sõlmitud piisava vastuhüvitisega leping, ja kas sellisel juhul oleksid täidetud kohtuotsusega Teckal  (6) sätestatud väga täpsed tingimused. Juhul kui need tingimused jäänuks täitamata, kahtles komisjon, kas vahendajate valik toimunuks vastavalt nõukogu direktiivis 92/50/EMÜ (7) sätestatud kohaldatavatele reeglitele, ja igal juhul vastavalt EÜ asutamislepingus sätestatud põhimõtetele, eriti võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse osas, tagades Euroopa Kohtu nõutud piisava reklaami (8).

(26)

Komisjonile ei saabunud ühtegi kolmandate poolte tähelepanekut.

(27)

Itaalia tähelepanekud Sitsiilia maakonna nimel esitati komisjonile 15. märtsi 2004. aasta kirjas, registreeritud 18. märtsil 2004. aastal.

(28)

Kirjas kinnitasid Itaalia ametiasutused maakonna seaduse nr 27/1997 artiklit 6 käsitleva teatise tagasivõtmist ja edastasid omapoolsed tähelepanekuid artikli 4 kohta.

(29)

Itaalia ametiasutused toonitasid eriti asjaolu, et artikliga 4 (Sitsiilia kaupade propageerimine) maakonna seaduse nr 14/1966 artiklisse 17 sisse viidud muudatused reklaamikampaaniate teostamise kohta ettevõtte Vahemere Näitused ja ettevõtte Messina Näitused baasil moodustatud konsortsiumite poolt või nende mõlema ja maakonna ühe või mitme kaubanduskoja poolt ei leidnud kohaldamist, sest nimetatud konsortsiumeid ei ole kunagi asutatud.

(30)

Vastavalt edastatud teabele tegeletakse edendamisprogrammidega vahetult maakonnanõukogus või väliskaubanduse instituudis (aastatel 1993-1998 ja aastatel 1999-2001-2003 tootmistegevuse ministeeriumi ja maakonna vaheliste kokkulepete raames sõlmitud konventsioonid). Kord aastas teevad vastutavad isikud rahastamiseks esitatud projektide vahel valiku ja tagavad vajalikud teenused nende täideviimiseks vastavalt kohasele, turureegleid arvestavale kehtivale normatiivile, välja arvatud korraldajatega sõlmitud eksklusiivlepingute korral.

(31)

Maakonnanõukogu pädevusse ei kuulu mitte ainult põllumajandussaaduste sektor, vaid ka teised sektorid (käsitöö, kirjastamine, tekstiilitööstus jne). Asjaomase sektori puhul on riiklikest vahenditest 100 % ulatuses rahastatud tegevuskulud järgmised:

(32)

Punktides a ja b loetletud tegevuskulude rahastamise abi saajad on ettevõtetekonsortsiumid ja ettevõtted, mis on nõuetekohaselt registreeritud Sitsiilia kaubanduskodade juures. Abisaajad valitakse iga-aastasele avalikule projektikonkursile osavõtutaotluse esitanute seast Sitsiilia maakonna ametlikus teatajas eelnevalt avaldatud valikukriteeriumite alusel. Vastavalt komisjoni 12. jaanuari 2001. aasta määruse (EÜ) nr 69/2001 (mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes) (9) neljandale põhjendusele ei kuulu punktides a ja b loetletud abi ekspordiabi alla ning alates aastast 2002 kohaldatakse kõnealusele abile vähese tähtsusega abi normid. Põllumajandussaaduste sektori osas võib nimetatud abi vastavalt reklaamialastele suunistele kuuluda vähese tähtsusega abi hulka, mis on reguleeritud põllumajandussektoris antavat riigiabi käsitlevate ühenduse suuniste (10) punktiga 14.1 “konkursside, näituste ja messide korraldamine”. Olgugi, et maakonna seadus ei nimeta otseselt 100 000 euro suurust ülempiiri abisaaja kohta kolme aasta jooksul, jäävad abisaaja-ettevõttele võimaldatud toetused messidel ja õpikodadel osalemiseks nimetatud ülemmäärast kaugelt alla.

(33)

Massimeedia vahendite kaudu teostatava reklaami osas täpsustasid Itaalia ametiasutused asjaolu, et nii siseriiklikult kui ka ühenduse piires teostatud reklaamikampaaniates ei käsitleta konkreetse ettevõtte ega ettevõtetegrupi tooteid, vaid tooteid reklaamitakse üldisel moel, rõhutamata nende päritolu, seda isegi mitte juhul, kui tegemist on regioonile tüüpiliste toodetega. Põllumajandussaaduste sektorit puudutavate toodete reklaamikampaaniates käsitleb tarbijatele suunatud sõnum konkreetset toodet või tooterühma viitamata regioonis tegutsetavatele tootmisettevõtetele. Reklaam on üldist laadi, üleskutseta osta tooteid põhjusel, et need on pärit regioonist ega tohi mõjuda negatiivselt teiste liikmesriikide toodete suhtes. Seetõttu ei ole reklaami näol tegemist asutamislepingu artikli 28 rikkumisega.

(34)

Itaalia ametiasutuste esitatud tähelepanekutes vaadeldakse nii Euroopa Ühenduses kui ka kolmandates riikides elluviidatavaid edendamis- ja reklaamitegevusi, lähtudes nimetatud kriteeriumitest.

(35)

Vastavalt asutamislepingu artikli 87 lõikele 1 on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis moonutab või ähvardab moonutada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

(36)

Vaatlusalused meetmed näevad ette abi võimaldamist riiklike maakondlike ressursside kaudu konkreetsetele Sitsiilia põllumajandusettevõtetele, mis saavad seeläbi selge majandusliku ja rahandusliku eelise, kahjustades teisi ettevõtteid, kes samasugusest toetusest osa ei saa. Vastavalt Euroopa Kohtu kohtulahenditele toob ettevõtte positsiooni paranemine tänu riigiabile tavaliselt kaasa konkurentsi moonutamise konkureerivate ettevõtete osas, mis abi ei saa (11).

(37)

Nagu nähtub järgnevast tabelist (12), milles tuuakse välja Itaalia ja ühenduse vahelise põllumajandustoodete impordi ja ekspordi koguväärtus aastatel 1997-2001 (13), on meetme mõju nii liikmesmaadevahelisele kui ka ühendusesisesele kaubavahetusele põllumajandustoodete alal märkismiväärne. Silmas tuleb pidada asjaolu, et Itaalia maakondade hulgas on Sitsiilia oluline põllumajandustoodete tootja.

(38)

Eespool nimetatule viidates tasub meenutada kohtu väidet, et juhul kui ettevõte konkureerib teistest liikmesriikidest pärinevate toodetega, olemata ise nende eksportija, võib ettevõttele antav abi kahjustada liikmesmaadevahelist kaubavahetust ja moonutada konkurentsi. Kui liikmesriik võimaldab ettevõttele toetust, võib sisetoodang jääda samaks või kasvada, samas kui teistes liikmesmaades tegutsevate ettevõtete võimalused eksportida oma toodangut selle liikmesriigi turule vähenevad. Seetõttu kahjustab selline abi liikmesriikide kaubavahetust ja moonutab konkurentsi (14).

(39)

Seetõttu järeldab komisjon, et vaatlusalune meede käib asutamislepingu artikli 87 lõikes 1 sätestatud keelu alla. Itaalia ametiasutused pole seda punkti kunagi vaidlustanud.

(40)

Vastavalt asutamislepingu artikli 87 lõikele 1 on keelustamine kitsendatud artikli 87 lõikes 2 ja 3 ette nähtud eranditega.

(41)

Artikli 87 lõike 2 punktides a, b ja c loetletud erandid pole selgelt kohaldatavad kõnealuaste abimeetmete olemusele ega eesmärkidele. On tõsi, et Itaalia ametiasutused ei taotlenud artikli 87 lõike 2 punktide a, b ja c kohaldamist.

(42)

Ka artikli 87 lõike 3 punkti a ei saa käesoleval juhul kohaldada, sest tegemist ei ole abiga, mis on suunatud ebatavaliselt madala elatustasemega või raskekujulise vaeghõive käes kannatatavate regioonide majandusliku arengu soodustamisele. Pealegi ei taotlenud Itaalia artikli 87 lõike 3 punkti a kohaldamist.

(43)

Ka artikli 87 lõike 3 punkt b pole kõnealuse abi puhul kohaldatav, sest tegemist ei ole abiga, mis on suunatud Euroopa tähtsa ühishuviprojekti elluviimise edendamiseks või pakub lahendust tõsiselt häiritud Itaalia majandusele. Pealegi ei taotlenud Itaalia artikli 87 lõike 3 punkti b kohaldamist.

(44)

Asjaomane abi ei ole määratud ega sobiv kultuuri edendamiseks ega kultuuripärandi säilitamiseks, mida on mainitud artikli 87 lõike 3 punktis d sätestatud eesmärkides; Itaalia ei ole kunagi ka nimetatud sätte kohaldamist taotlenud.

(45)

Arvestades asjaomase abi olemust ja eesmärke, on ainuke kohaldatav erand ette nähtud asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktis c.

(46)

Põhjenduses 45 käsitletud erandite kohaldatavust tuleb hinnata põllumajandussektori edendamise ja reklaami heaks suunatud riigiabi võimaldamise alaste sätete valguses, täpsemalt reklaamialastes suunistes sätestatud normide valguses (15).

(47)

Vastavalt reklaamialaste suuniste jaotisele 7.1 kohaldab komisjon käesolevaid suuniseid uue riigiabi, sealhulgas liikmesriikide ootel teatiste suhtes, alates 1. jaanuarist 2002. Määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 1 punktis f määratletud õigusvastast abi hinnatakse abi andmise ajal kehtivate eeskirjade ja juhendite kohaselt.

(48)

Kooskõlas menetluse algatamise otsusega, milles komisjon väljendas kahtlust kõnealuste meetmete vastavusest praegu niisugust tüüpi abimeetmetele kohaldatavate normidele (16), käsitleb käesolev otsus ainult juba praegu ja alates 1. jaanuarist 2002 antavale abile asutamislepingu I lisas loetletud põllumajandustoodete edendamise ja reklaami heaks.

(49)

Viidates edendamisabile, öeldakse reklaamialaste suuniste punktis 8, et propageerimistegevust, mis on määratletud teaduslikult põhjendatud teadmiste avaliku levitamisena, messide või näituste organiseerimisena, osalemisena nimetatud ja samalaadsetel avalikkusega suhtlemise tegevustes, sealhulgas uuringutes ja turuanalüüsil, reklaamina ei käsitleta. Riigiabi andmine selliseks propageerimiseks laiemas tähenduses toimub vastavalt põllumajandussektori riigiabi ühenduse suuniste (17) punktidele 13 ja 14. Kuna teatises ei täpsustata, kas asjaomast abi kohaldatakse ainult väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, siis ei kohaldata käesoleva juhtumi puhul komisjoni 23. detsembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 1/2004, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist riigiabi suhtes, mida antakse põllumajandustoodete tootmise, töötlemise ja turustamisega tegelevatele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (18).

(50)

Reklaamialase abi kohta määratakse reklaamialaste suuniste punktis 7, et “reklaami” kontseptsiooni puhul ei peeta silmas üksnes mis tahes massimeedia vahendite (kirjutav press, raadio, televisioon, müürilehed) kaudu toimuvat tegevust, mis on mõeldud ajendama ettevõtjaid või tarbijaid asjakohast toodet ostma, vaid see hõlmab kõiki samal eesmärgil vahetult tarbijatele jagatavaid materjale, sealhulgas tarbijatele suunatud reklaamitegevusi müügikohas.

(51)

Olemasolevast teabest selgub, et põhjenduse 31 punktides a ja b ning käesoleva otsuse punktis 32 kirjeldatud ühendusesisestel ja -välistel messidel ja õpikodades osalemiseks antavat abi võib käsitleda tervenisti edendamisele suunatud abina, kui see ei sisalda tegevust, mis on mõeldud ajendama ettevõtjaid või tarbijaid asjakohast toodet ostma, vaid hõlmab kõiki samal eesmärgil vahetult tarbijatele jagatavaid materjale. Reklaamialaste suuniste punkti 7 alusel vaadeldakse reklaamialase abina abi tegevusele, mis on mõeldud ajendama ettevõtjaid või tarbijaid asjakohast toodet ostma ja hõlmab kõiki samal eesmärgil vahetult tarbijatele jagatavaid materjale.

(52)

Kui meetmeid, mis on ette nähtud ühendusesisestel ja -välistel messidel ja õpikodades osalemiseks, võib tõepoolest lugeda edendamisalaseks riigiabiks ühenduse põllumajandussektori riigiabi suuniste jaotiste 13 ja 14 tähenduses, võib abi anda kuni 100 % ulatuses, kuid ületamata 100 000 euro suurust summat abisaaja kohta kolme aasta vältel. Nimetatud maksimumsummat võib suurendada tingimusel, et see ei ületa 50 % abikõlblikest kuludest ja seda antakse ettevõtetele, mis vastavad väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete määratlusele, mis on sätestatud komisjoni 12. jaanuari 2001. aasta määruses (EÜ) nr 70/2001, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava riigiabi suhtes (19). Abisumma arvestamiseks vaadeldakse teenuste adressaadina abisaajat. Nagu nähtub Itaalia ametiasutuste läkitatud tähelepanekust, toimub vaatlusaluste edendamisvahendite rahastamine nimetatud maksimaalsetest abisummadest lähtuvalt ja vastab seega selles küsimuses kohaldatavatele normidele (20).

(53)

Vastavalt ühenduse põllumajandussektori riigiabi suuniste jaotisele 14 ja selleks, et konkurents ei saaks moonutatud, tuleb kõigile asjaomase valdkonna abikõlblikele subjektidele anda võimalus saada seda laadi abi, tuginedes objektiivselt määratletud kriteeriumitele. Selle otsuse põhjenduses 32 kajastatud Itaalia esitatud teabe põhjal on nimetatud tingimus rahuldatud (21). Abi, mille andmine on piiratud ainult teatud liitudega ja mille eesmärgiks on toetada ainult nende liikmeid, ei soodusta sektori kui terviku arengut ja seda vaadeldakse tegevusabina. Seega, juhul kui kõnealuseid teenuseid pakuvad tootmisliidud või teised vastastikuse abi põllumajandusorganisatsioonid, peavad need olema kättesaadavad kõikidele põllumeestele. Neil juhtudel peavad võimalikud asjaomastele liitudele või organisatsioonide administratiivkulude katmiseks võimaldatavad toetused olema piiritletud teenuse osutamise kuludega.

(54)

Tegevuse raames, mis on mõeldud ajendama ettevõtjaid või tarbijaid asjakohast toodet ostma ja hõlmab kõiki samal eesmärgil vahetult tarbijatele jagatavaid materjale (näiteks reklaam müügipunktis või ettevõtjatele, sealhulgas põllumajandussaaduste ettevõtjatele, hulgi- ja jaemüügiga tegelevatele ettevõtjatele, restoranidele, hotellidele ja teiste toitlustamisettevõtete ärimeestele suunatud reklaam), tuleb eespool nimetatud meetmeid messidel ja õpikodades osalemiseks hinnata vastavalt reklaamialasele abile kohaldatavatele normidele, samamoodi nagu massimeedia vahendite kaudu (kirjutav press, plakatid, raadio, televisioon) teostatud reklaamialased meetmed, mida kirjeldatakse käesoleva otsuse põhjenduse 31 punktis c ja põhjenduses 33.

(55)

Vastavalt reklaamialastele suunistele kannavad reklaamikulud normikohaselt tootjad ja turustajad ise osana nende tavalisest majandustegevusest.

(56)

Käsitlemaks antud abi mitte tegevusabi, vaid EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c kohaselt ühisturuga kokkusobiva reklaami abina, on vajalik, et nimetatud abi ei häiriks kaubandust määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega (negatiivsed kriteeriumid), ning soodustaks teatava majandustegevuse või teatavate majanduspiirkondade arengut (positiivsed kriteeriumid). Lisaks peab riiklik abi vastama ühenduse rahvusvahelistele kohustustele, mis on põllumajanduse suhtes kindlaks määratud 1994. aasta põllumajanduslepingus OMC-GATT.

(57)

Vastavalt reklaamialaste suuniste jaotises 3.1 esitatud negatiivsetele kriteeriumitele ei tohi anda abi asutamislepingu artikliga 28 (punkt 3.1.1) vastuolus olevatele reklaamikampaaniatele, ühenduse teiseseid õigusakte rikkuvatele kampaaniatele (punkt 3.1.2) või teatavate ettevõtetega seotud reklaamile (punkt 3.1.3). Lisaks, juhul kui riiklikult rahastatav reklaamitegevus on usaldatud eraettevõttele, valitakse asjaomane eraettevõte turupõhimõtetest lähtudes mittediskrimineerivalt, kasutades asjakohasuse korral pakkumismenetlusi, mis on vastavuses ühenduse õigusega ja eelkõige pretsedendiõigusega (22), ja kasutades piisavalt reklaami, et asjaomasel teenusteturul tekiks konkurents ning et hanke-eeskirjade erapooletut järgimist oleks võimalik jälgida.

(58)

Toetudes esitatud teabele, vastavad punktis 3.1.1 (asutamislepingu artikliga 28 vastuolus olevad) ja punktis 3.1.3 (teatavate ettevõtetega seotud reklaam) ette nähtud kriteeriumid käesoleva otsuse põhjenduses 30, põhjenduse 31 punktis c ja põhjenduses 33 kirjeldatud reklaamimeetmetele. Itaalia ametiasutused pole aga esitanud ühtegi märkust asjaolu kohta, et ka punktis 3.1.2 (ühenduse teiseseid õigusakte rikkuvad kampaaniad) käsitletud kriteerium on täidetud.

(59)

Lisaks negatiivsete kriteeriumite rahuldamisele peab toetatav reklaam vastavalt reklaamialaste suuniste punktile 3.2 vastama vähemalt ühele positiivsele kriteeriumile, mille eesmärgiks on näidata, et kõnealune abi soodustab reaalselt teatava majandustegevuse või teatavate majanduspiirkondade arengut. Selline positiivne tingimus loetakse täidetuks juhul, kui toetatav reklaam käsitleb ühte järgmistest tegevustest: ülemäärased põllumajandustooted või alakasutatud liigid; uued tooted või asendustooted, mida ei toodeta veel ülemäära; kõrge kvaliteediga tooted, sealhulgas keskkonnasõbraliku tootmisega või püügimeetoditega toodetud või omandatud tooted, näiteks mahepõllundustooted; teatavate piirkondade arendamine; määruses (EÜ) nr 70/2001 määratletud väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete arendamine; projektid, mida teostavad nõukogu 17. detsembri 1999. aasta määruses (EÜ) nr 104/2000 kalastus- ja akvakultuuritooteturu ühise korralduse kohta (23) määratletud tähenduses ametlikult tunnustatud organisatsioonid; projektid, mida teostavad ühiselt riiklike asutuste tunnustatud tootjaorganisatsioonid või muud kalandussektori organisatsioonid.

(60)

Reklaamialase abi kohta ei maini Itaalia ametiasutused oma esitatud tähelepanekutes, kas kõnealused reklaamimeetmed rahuldavad eespool mainitud positiivseid kriteeriume.

(61)

Põllumajandustoodete reklaami riigiabi maksimumtaseme kohta on reklaamialaste suuniste jaotises 5 esitatud, et üldreeglina ei tohi otsene abi üldotstarbelisest riigieelarvest ületada sektori poolt võetud kulukohustusi seoses kõnealuse reklaamikampaaniaga. Seetõttu ei tohiks reklaamiks antava abi korral otsese abi määr ületada 50 % ning sektori võetud kohustused peaksid moodustama vähemalt 50 % kuludest, seda kas vabatahtlike toetustena või maksutaoliste lõivude või kohustuslike toetuste kogumisena. Et arvestada teatavate reklaamialaste suuniste punktis 3.2 nimetatud positiivsete kriteeriumide kaalu, võib komisjon lubada eespool mainitud otsese abi maksimummäära tõstmist kuni 75 %ni kuludest, kui reklaamitakse väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete tooteid, mis on toodetud toetuse andmise nõuetele vastavates piirkondades asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti a alusel.

(62)

Vastavalt esitatud teabele ja käesoleva otsuse põhjenduses 31 märgitule nähtub, et kõik vaatlusaluses abisüsteemis ette nähtud edendamis- ja reklaamimeetmed rahastatakse 100 % ulatuses riiklikest vahenditest. Seega ei ole täidetud teine tingimus, mille kohaselt 50 % (või mõnel juhul 25 %) rahast peab tulema sektorist.

(63)

Lähtuvalt eelnenud hinnangust võib komisjon seega otsustada, et vaatlusealune reklaami abi ei rahulda punkte 3.1.2 (ühenduse teiseseid õigusakte rikkuvad kampaaniad), 3.2 (positiivsed kriteeriumid) ja 5 (riigiabi maksimumtase) kriteeriume.

(64)

Samad järeldused kehtivad nii ühendusesiseselt kui -väliselt võetud meetmete kohta. Arvestades, et ühenduseväliselt teostatud reklaamile suunatud abi ei ole põllumajandussektori riigiabi suunistes selgesõnaliselt välja öeldud, kasutab komisjon nendele hinnangu andmiseks isiklikku otsustusvabadust. Vastavalt komisjoni tavapraktikale, juhul kui vaatlusalused meetmed vastavad kohasele, ühenduse territooriumil kohaldatavale riigiabi normidele, võidakse neid vaadelda ühisturuga kokkusobivatena ja rahastada kuni 80 % ulatuses (24). Erandjuhul, nagu nähtub esitatud teabest ja käesoleva otsuse põhjendustes 31 ja 33 kirjeldatust, on ühendusesiseselt ja -väliselt rakendatud meetmed ühesugused ja neile antav abi on 100 %. Niisiis pole ka siin kinni peetud reklaamialaste suuniste punktides 3.1.2 (ühenduse teiseseid õigusakte rikkuvad kampaaniad) ja 3.2 (positiivsed kriteeriumid) sätestatud kriteeriumidest ega komisjoni poolt riigiabile lubatud maksimumsummast (25). Seega pole ka kõnealune abi ühisturuga kokkusobiv.

(65)

Käesolev otsus käsitleb ainult põllumajandussektori abimeetmeid lepingu I lisas loetletud põllumajandustoodete edendamise ja reklaami heaks. Tegemist ei ole komisjoni ametliku seisukohaga teenuste osutajate valiku vastavuse kohta ühenduse riigihankelepingualaste eeskirjade ja asjakohaste seaduste kohta. Komisjon soovib nimetatud küsimust uurida riigihankelepingute valguses.

(66)

Eespool kirjeldatust tuleneb, et edendamisele suunatud abimeetmeid võib niivõrd, kuivõrd need vastavad põllumajandussektoris antavat riigiabi käsitlevates ühenduse suuniste jaotistes 13 ja 14 esitatule, lugeda ühisturuga kokkusobivaks asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c tähenduses, kui tegemist on abiga, mis peaks soodustama teatud majandustegevuse või teatavate majanduspiirkondade arengut.

(67)

Reklaami abimeetmed, mis ei vasta ühenduse suunistele (EÜ asutamislepingu I lisas loetletud ja teatavate I lisas loetlemata toodete reklaamiks antava riigiabi kohta) ei ole ühisturuga kokkusobivad ja neid võidakse ellu viia ainult pärast nende ühtlustamist nimetatud sätetega.

(68)

Reklaamiks antavad, ühisturuga mittesobivad abimeetmed peavad juhul, kui need on välja jagatud, peavad abisaajad tagastama,

6.2.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 32/37

(1)

23. juuni 2003. aasta kirjaga teatas Prantsusmaa alaline esindus Euroopa Liidu juures komisjonile asutamislepingu artikli 88 lõike 3 kohaselt toetuskavast, millega ta kavatseb anda abi liköörveinide Pineau de Charentes, Floc de Gascogne, Pommeau de Normandie ja Macvin du Jura tootjatele ja turustajatele. Lisateavet saadeti 9. augusti, 24. ja 28. novembri 2003. aasta ning 17. ja 24. veebruari 2004. aasta kirjadega.

(2)

20. aprilli 2004. aasta kirjaga teatas komisjon Prantsusmaale oma otsusest algatada selle abi suhtes EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikes 2 sätestatud uurimismenetlus.

(3)

Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta avaldati Euroopa Liidu Teatajas. (2) Komisjon kutsus huvitatud isikuid esitama märkusi kõnealuse abi kohta.

(4)

Komisjon ei saanud huvitatud isikutelt märkusi.

(5)

Prantsusmaa esitas komisjonile oma märkused 11. juuni 2004. aasta kuupäeva kirjaga, registreeritud 14. juunil 2004. aastal.

(6)

Teatatud abi on jätkuks abile, millest on komisjonile eelnevalt teatatud ja mille komisjon on heaks kiitnud riigiabi nr N 703/95 (3) ja nr N 327/98 (4) raames, ning see on ette nähtud reklaami- ja müügiedendustegevuseks, uurimis- ja katseprogrammideks, tehnilise abi meetmeteks ning meetmeteks, mille eesmärgiks on kvaliteettoodete tootmise edendamine.

(7)

Komisjoni otsus riigiabi nr N 703/95 kohta tühistati Euroopa Kohtu otsusega, mille sisu on esitatud allpool.

(8)

Abid N 703/95 ja 327/98, mis olid esialgu ette nähtud viieks aastaks alates 1995/1996. aastast, maksti välja seitsme osamaksena, millest viimane hõlmas ajavahemikku 2001. aasta maist 2002. aasta aprillini. Valitsuse poolt kehtestatud eelarvepiirangute tõttu on need viimased eelarveeraldised veel tänaseni külmutatud. Eelmise toetuskava tähtaeg lükati edasi 30. aprillini 2002.

(9)

Abisaajate tootmisettevõtete osas on eelmiste toetuskavadega võrreldes toimunud muutused. Nii ei taotlenud viinasektori (Armagnac, Calvados, Cognac) spetsialistid toetuskava pikendamist. Järelikult otsustasid Prantsuse ametiasutused toetuskava pikendamisel piirduda ainult kontrollitud päritolunimetusega liköörveinidega.

(10)

Osutatud tootmisharudevaheliste organisatsioonide jaoks kokku ja allpool kirjeldatud toetusteks tervikuna on viieks aastaks ette nähtud toetuste üldeelarve 12 000 000 eurot, mis jaguneb järgmiselt: Pineau des Charentes, 9 360 000 eurot; Floc de Gascogne, 2 040 000 eurot; Pommeau de Normandie, 360 000 eurot ja Macvin du Jura, 240 000 eurot.

(11)

Uurimistegevust, tehnilist abi ja kvaliteettoodete arendamist rahastab ainult riik eelarvevahenditest. Reklaami- ja müügiedendustegevust rahastab osaliselt riik ja osaliselt asjaomased tootmisharudevahelised organisatsioonid liikmetelt kogutud vabatahtlike kohustuslike maksete (edaspidi VKM) abil. Reklaamitegevuseks Euroopa Liidu territooriumil on riigi panus maksimaalselt 50 %.

(12)

VKM rakendatakse asjaomases kontrollitud päritolunimetusega tootmispiirkonnas asuvate viinamarjakasvatajate, kutseliste piiritusetootjate, turustajate ja hulgimüüjate poolt turustatud kontrollitud päritolunimetusega liköörveinikoguste suhtes.

(13)

2002. aastal moodustas VKM Pineau de Charentes puhul 12,96 eurot hektoliitri kohta; Floc de Gascogne’i puhul 0,25 eurot pudeli kohta; Pommeau de Normandie puhul 30,79 eurot hektroliitri kohta; ja Macvin de Jura puhul maksuvaba 2,75 eurot hektoliitri kohta.

(14)

Prantsuse ametiasutused selgitasid, et kavandatavad programmid teostatakse Euroopa Liidu teatavatel turgudel, sealhulgas Prantsusmaal ja kolmandate riikide turgudel. Kavandatava reklaamitegevuse eesmärk on soodustada ostukavatsuste arengut liköörveinide parema tundmise abil, ilma et reklaam piirduks teatud ettevõtete toodanguga. Kõik reklaamitavad tooted on kontrollitud päritolunimetused: Pineau des Charentes, Floc de Gascogne, Pommeau de Normandie ja Macvin du Jura.

(15)

Sellest tegevusest saavad kasu kõik organiseeritud liköörveinitootjad, kes Prantsuse ametiasutuste sõnul ei suudaks üksi teha samaväärset jõupingutust oma toodete turustamise arendamiseks.

(16)

Jälgitakse, et reklaamitegevuses kasutatavad sõnumid ei veenaks tarbijaid teiste liikmesriikide tooteid mitte ostma ega halvustaks nende tooteid.

(17)

Tegemist on reklaami-, teavitus- ja kommunikatsioonikampaaniatega, mis hõlmavad eri liiki aktsioone, nimelt reklaami teabevahendites, muude müügiedendusmaterjalide loomist ja levitamist, reklaamitegevust kampaaniatega seonduvates müügikohtades. Nendega võib kaasneda müügiedendustegevus, näiteks suhtekorraldus, messidel osalemine, seminaride korraldamine, ürituste korraldamine, infobrošüürid või -dokumendid, kauba tundmise ja kampaaniate otstarbekuse alased uuringud.

(18)

Prantsuse ametiasutused kohustusid esitama nendes kampaaniates kasutatavad reklaammaterjalid või nende koopiad.

(19)

Eespool osutatud tootmisharudevaheliste organisatsioonide poolt kavandatavad reklaamitoetused piirduvad 50 %ga kampaaniate puhul Euroopa Liidus, sealhulgas Prantsusmaal, ja 80 %ga kampaaniate puhul kolmandates riikides.

(20)

Arvestuslikud toetused kavandatavate meetmete jaoks ulatuvad eurodes:

(21)

Prantsuse ametiasutuste väitel on uurimis- ja katseprogrammide toetusmeetmete eesmärgiks ainult kõik sektorile kasulikud üldiseloomuga uuringud, mis toovad kasu kogu tootmisharule.

(22)

Pineau des Charentes’i puhul: mikrobioloogia, bakteriaalsed muudatused ja tagajärjed (piimabakterite arengutegurite kindlaksmääramine Pineau des Charentes’is, saastekontrolli ja tervendamistehnikate väljatöötamine); Pineau des Charentes’i laagerdamise mehhanismid (oksüdeerumisnähtuste tunnuste analüüsikriteeriumide kindlaksmääramine ja laagerdamistegurite väljaselgitamine); analüüside andmepanga koostamine (üldanalüüsid – veinialkoholi määr, suhkrud, pH, võimalikud keemiline või bakteriaalne saastatus, metallid, katioonid, lenduvad ühendid, taimemürgi jäägid).

(23)

Floc de Gascogne’i puhul: viinamarjade ja segude uuringud viinamarjasegude harmoneerimise optimeerimise eesmärgil värskuse ja puuviljamaitse suurendamiseks Floc de Gascogne’i valmistamisel (kõrgete suhkrusisalduste, tugeva värvierksuse ja kokkukuuluva üldhappesuse otsingud); armanjaki uuringud eesmärgiga võimaldada välja töötada Floc de Gascogne’i (analüütiline kontroll – vase-, etanooli-, etüülatsetaadisisaldus, alkoholikraad, kasutatavate armanjakkide täiustamine); sihttarbimise liikidele kohandatud Floc de Gascogne’i uuringud ja väljatöötamine, kvalitatiivsed ja kvantitatiivsete katsed, säilitamine.

(24)

Macvin du Jura puhul: tehniline arendus (Jura viinamarjarühmade küpsuse kontroll küpsusastme määramiseks ja Macvin du Jura valmistamiseks kõige sobivamate viinamarjade kindlakstegemiseks); viinamarjaistanduste sõelumine ja hindamine; virrete ja pressimise kvaliteedi (ekstraheerimismeetodite (fermenteerimine ja jahutamine) ning virde kestadega kääritamise mõju Macvin du Jura aroomi kvaliteedile); SO2 dooside mõju virde puhastamisele; veini selitamine ja töötlemine pudelitesse villimiseks (eri meetodite võrdlus Macvin du Jura läbipaistvuse saavutamiseks ja säilitamiseks pärast selle pudelitesse villimist).

(25)

Kavandatavaid uurimistöid rahastatakse kulude katmisega 100 % ulatuses. Toetuse arvestuslik suunamine sellesse uurimistegevusse, kaasa arvatud infotehnoloogia- ja bibliograafiakulud ning kõik lõpuleviidud tegevuse tulemuste levitamise kulud kõikidele ettevõtjatele, moodustab viie aasta peale: Pineau des Charentes, 912 600 eurot; Floc de Gascogne, 118 000 eurot ja Macvin du Jura, 65 000 eurot.

(26)

Prantsuse ametiasutused kirjeldasid kavandatavaid tehnilise abi programme, mis seisnevad peamiselt tehnilistes koolitustes tootmisprotsesside parandamiseks ja oskuslikuks valdamiseks kõikidel tasanditel (esmatootmine, veini valmistamine, degusteerimine) ning ka teadmiste levitamiseks rahva hulgas.

(27)

Neid töid rahastatakse 100 % ulatuses kuludest eespool nimetatud ülemmäära piires. Sellesse ossa suunamiseks kavandatav toetus on viieks aastaks järgmine: Pineau des Charentes, 280 800 eurot ja Floc de Gascogne, 169 000 eurot.

(28)

Kvaliteettoodete tootmiseks kavandatakse anda abi Pineau des Charentes’i ja Floc de Gascogne’i sektoris. Tegemist on järgmiste tegevustega: HACCP (ohuanalüüs ja kriitilised kontrollpunktid) ja jälgitavus (tehnilistele ja seadusandlike aktide nõuetele vastava standardi kehtestamine ja levitamine); tehnilised ja majanduslikud uuringud kvaliteedi parandamise toetamiseks.

(29)

Toetuste suunamist sellesse tegevusse kavandatakse viieks aastaks järgmiselt: Pineau des Charentes, 210 600 eurot ja Floc de Gascogne, 50 500 eurot.

(30)

Kavandatava abi laadi, abi andmise tingimuste või rahastamismeetodi osas ei tekkinud meetmete esialgsel läbivaatamisel olulisi kahtlusi, kuigi reklaamitoetuste puhul pidas komisjon vajalikuks, et Prantsusmaa lubab selgesõnaliselt, et viited toodete päritoluriigile on teisejärgulised.

(31)

Komisjon algatas asutamislepingu artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse seoses abi kokkusobivusega ühenduse õiguse muude sätetega, nimelt asutamislepingu artikliga 90.

(32)

Siinkohal tuleks meenutada, et Euroopa Kohus (5) tühistas komisjoni otsuse riigiabi nr N 703/95 kohta, mille pikenduseks on teatatud abimeede.

(33)

Oma kohtuotsuses meenutab Euroopa Kohus, et aastatel 1992 ja 1993 (6) kehtestas Prantsuse valitsus liköörveinide ja magusate naturaalveinide (vins doux naturels) astmelise maksustamiskorra. Nii maksustati alates 1993. aasta 1. juulist neid veine aktsiisimaksuga 1 400 FRF (7) hektoliitri kohta liköörveinide puhul ning 350 FRF hektoliitri kohta magusate naturaalveinide puhul.

(34)

1993/1994. aastal olid mõned Prantsuse tootjad keeldunud lisaaktsiisi maksmisest liköörveinide pealt. Kui see “aktsiisistreik” 2004. aasta juunis lõpetati, põhjendas kontrollitud päritolunimetusega liköörveinide tootjate riikliku liidu (Confédération nationale des producteurs vins de liqueur AOC) esimees seda lõpetamist asjaoluga, et tema sõnul kavatseb Prantsuse valitsus hüvitada Prantsuse tootjatele maksustamise vahe aastase hüvitisega ja hüvitisega aastate 1994 kuni 1997 eest.

(35)

1995. aastal oli Associação dos Exportadores de Vinho do Porto (portveini eksportijate liit, edaspidi AEVP) esitanud komisjonile kaks kaebust. AEVP väitis, et liköörveinide ja magusate naturaalveinide maksustamise erinevus ühelt poolt ja Prantsuse liköörveinitootjatele antavad teatavad toetused teiselt poolt on omavahel seotud. AEVP väitel on kõnesolevad toetused ette nähtud nimelt kõrgema maksumäära hüvitamiseks Prantsuse liköörveinitootjatele, mis tähendab, et ainult välisriikide liköörveinitootjad peavad tasuma kõrgemat maksu. See diskrimineeriv maksustamine olevat seega vastuolus asutamislepingu artikliga 95 (muudetud artikliks 90).

(36)

Kohus täheldas, et osa kõnesolevast abist näib soodustavat tootjate kategooriat, mis langeb suures osas kokku Prantsuse liköörveinitootjate kategooriaga, mis on maksustamiskorra poolest ebasoodsas olukorras, ning et võimaliku seose olemasolu maksustamiskorra ja kõnesoleva toetuskava vahel kujutab tõsist raskust abi kokkusobivuse hindamisel asutamislepingu sätetega.

(37)

Kohus rõhutas, et nendel asjaoludel oleks komisjonil ainult asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 (muudetud artikli 88 lõikeks 2) ette nähtud menetlust algatades võimalik käsitleda AEVP poolt esitatud kaebustes tõstatatud küsimusi.

(38)

Lisaks täheldas kohus komisjoni otsuses põhjendatuse puudumist, kuivõrd komisjon ei selgitanud, miks ta järeldas, et AEVP kaebus seoses EÜ asutamislepingu artikli 95 (muudetud 90) võimaliku rikkumisega ei ole põhjendatud.

(39)

Kohus järeldas seega, et vaidlustatud otsus on ebaseaduslik nii asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 (muudetud artikli 88 lõikeks 2) ette nähtud menetluse algatamata jätmise tõttu kui ka asutamislepingu artiklis 190 (muudetud artikliks 253) sätestatud põhjendamise kohustuse rikkumise tõttu.

(40)

Selle kohtuotsuse alusel pidas komisjon hädavajalikuks vaadata asutamislepingu artikli 90 alusel põhjalikumalt läbi teatatud abimeede, mis on kohtu poolt tühistatud otsuse alusel heakskiidetud abi pikendus.

(41)

Abimeetme esialgse läbivaatuse raames küsitles komisjon seega Prantsusmaad, et teada saada, kas kõnesolev riigiabi ei seisne faktiliselt ainult Prantsuse liköörveinitootjatele üldise maksukoodeksi (code général des impôts) artikliga 402a ette nähtud maksu osalises tagastamises.

(42)

Selles esimeses järgus antud vastustes rõhutas Prantsusmaa, et nii minevikus kui tänapäeval puudub igasugune seos kavandatavate toetusmeetmete ja aktsiisimaksude vahel, ning põhjendas seda järgmiste kaalutlustega:

(43)

Prantsusmaa sõnul ei ole abiks suunatud summa (2,4 miljonit eurot aastas, 12 miljonit eurot viie aasta peale) seotud summaga, mida sektor toob sisse tarbimismaksudena (aktsiisina). Nii annavad turustatud 150 000 hektoliitrit kontrollitud päritolunimetusega liköörveini, aktsiisimaksuga 214 eurot/hl, üle 32 miljoni euro aktsiisitulu aastas.

(44)

Seoses selle liköörveinidele kohaldatava spetsiaalse aktsiisimääraga (214 eurot/hl magusatele naturaalveinidele kehtiva 54 euro/hl asemel) kogutakse selles sektoris täiendavalt 24 miljonit eurot aktsiisimaksu. Prantsusmaa sõnul ei ole ka see summa seotud kavandatava abitasemega.

(45)

Prantsusmaa sõnul ei ole kunagi rakendatud ühtegi sätet selleks, et üldise maksukoodeksi artikli 402a alusel kogutud vahendeid kasutataks uuesti riigi liköörveinitootjate kasuks. Nii maksti 1995. aasta 1. jaanuarist kuni 2000. aasta 31. detsembrini saadud tulu “solidaarsuspensioni fondi”. 2001. aasta 1. jaanuari ja 2003. aasta 31. detsembri vahel kasutati neid tulusid tööaja vähendamise rahastamiseks ettenähtud fondi jaoks. Alates 2004. aasta 1. jaanuarist on need tulud riigi eelarvesse tagasi makstud.

(46)

Olles need andmed läbi vaadanud, hindas komisjon, et need ei hajuta täielikult kogutud maksu ja abi vahelise seose olemasolu suhtes väljendatud kahtlusi.

(47)

Komisjon hindas nimelt, et otsese vastavuse puudumine abisumma (2,4 milj eurot) ja liköörveinide aktsiisitulu (32 milj eurot) vahel või abisumma (2,4 milj eurot) ja liköörveinide pealt makstud täiendava aktsiisi vahel, võrreldes magusate naturaalveinidega (24 milj eurot), ei ole piisav tõendus seose puudumise kohta maksu ja abi vahel. Seega ei saa selles menetlusjärgus välistada võimalust, et abi võidi kasvõi osaliselt kasutada Prantsuse liköörveinitootjate hüvitamiseks kompensatsioonina, mida ühenduse teised tootjad ei saanud.

(48)

Lisaks hindab komisjon, et tuleks vastata kohtu väljendatud püüdlusele anda kolmandatele huvitatud isikutele võimalus argumentide esitamiseks asutamislepingu artikli 90 võimaliku rikkumise kohta.

(49)

Asutamislepingu artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse algatamise otsuses palus komisjon seega Prantsusmaal anda lisateavet ja arvulisi andmeid nende väidete põhjendamiseks.

(50)

Esiteks paluti Prantsusmaal täpsustada, kas riik on juba võtnud kohustusi Prantsuse liköörveinitootjatele 1993. aastal kehtestatud maksu tagajärgede kasvõi osaliseks hüvitamiseks või kompenseerimiseks.

(51)

Seejärel palus komisjon Prantsusmaal esitada liköörveini pealt kogutud maksusummade arvandmed vastavalt Prantsuse toodete ja imporditud toodete kohta ning individuaalse toodangu (Prantsuse või ühenduse) pealt kogutud maksusummade arvandmed.

(52)

Olles täheldanud, et Pineau de Charentes on ilmselgelt põhiline teatatud abi saaja 78 %ga summadest, millele järgneb Floc de Gascogne 17 %ga, seejärel Pommeau de Normandie 3 %ga ja lõpuks Macvin du Jura 2 %ga, palus komisjon Prantsusmaal selgitada, kas need suhtarvud langevad kokku iga toote puhul maksutulu suhtarvudega, mida riik saab liköörveini maksudest.

(53)

Kuna enamik abist kontsentreerub reklaamitegevusele, paluti Prantsusmaal selgitada, kas see valik on tüüpiline valikute hulgas, mis Prantsuse riik on teinud teistes põllumajandustoodangu, nimelt kvaliteettoodete sektorites.

(54)

Komisjon palus Prantsusmaal anda Prantsusmaal teostatavatesse reklaamikampaaniatesse suunatud abi eelarve kõigi nelja asjaomase toote kohta.

(55)

Prantsusmaal paluti ka anda selgitusi võimaliku seose kohta VKMst saadud vahendite ja abi rahastamiseks riigieelarvest pärinevate vahendite vahel.

(56)

10. jaanuari 2005. aasta kirjaga edastas Prantsusmaa järgmised andmed ja märkused:

(57)

Seoses reklaamitegevusega (vt põhjendust (30)) võtsid Prantsuse ametiasutused kohustuse mitte rõhutada toodete reklaamimisel asjaomaste liköörveinide Prantsuse päritolu.

(58)

Liköörveinide maksu ja abi vahelise seose kohta rõhutas Prantsusmaa veel kord, et aktsiisitulu ja riigieelarvest tuleva abisumma vahel ei ole seost. Aktsiisitulu, kaasa arvatud liköörveinidelt saadud aktsiisitulu, makstakse riigi üldeelarvesse. Prantsusmaa sõnul võtavad riigivõimud otsuseid abi suhtes teatavate majandussektorite kasuks täiesti sõltumatult. Kõnealusel juhul on abi ette nähtud nende veinide puhul esinevate teatavate struktuuriliste puuduste parandamiseks, nimelt nende puudulik tuntus tarbijate seas, tootmisettevõtete väike suurus ja killustatus turul ning vahendite puudumine turule positsioneerumiseks.

(59)

Prantsusmaa kinnitas, et ei ole ühtegi juriidilist teksti, mis võimaldaks liköörveinitootjate poolt makstud aktsiisi hüvitamist (vt põhjendust(50)).

(60)

Tarbimiseks ringlusse lubatud Prantsuse liköörveinidest ja imporditud liköörveinidest saadud tulu käsitlevate vastavate arvuliste andmete kohta (vt põhjendust(51)) selgitas Prantsusmaa kõigepealt, et maksustatistika (mis koostatakse aktsiisimäärade kaupa) ei võimalda eristada Prantsuse tooteid ühenduse muud päritolu toodetest.

(61)

Tolliteenistustelt saadud arvuliste andmete kohaselt ulatus 2003. aastal kogutud aktsiisimaksude summa igat päritolu magusate naturaalveinide pealt ja liköörveinide pealt 142,5 miljoni euroni, mis jaguneb järgmiselt: 25,2 miljonit eurot 54 eurot/hl aktsiisimääraga maksustatud magusate naturaalveinide kategooria puhul ehk tootemaht 467 000 hl, ning 117,3 miljonit eurot 214 eurot/hl aktsiisimääraga maksustatud liköörveinide puhul ehk tootemaht 548 000 hl.

(62)

Selles viimases kogumis on saagikoristusdeklaratsioonide alusel võimalik eristada Prantsusmaal toodetud liköörveinitoodang, mis kujutab 94 477 hl toodangut Pineau des Charentes’i puhul, 2 091 hl Macvin du Jura puhul, 5 680 hl Pommeau ja 6 057 hl Floc de Gascogne’i puhul.

(63)

Prantsusmaa edastas tabeli, mis näitab kavandatava abi jagunemist nelja tootmisharu vahel ja kõikide asjaomaste liköörveinide tootemahtude jagunemist (vt põhjendust(52)).

(64)

Prantsusmaa täheldab, et iga liköörveini osa kogutoodangus ja kavandatava abi suhtarvud on lähedased, ent ei lange siiski täielikult kokku. Ta rõhutab, et kavandatava abi jagunemine on abisaajate tootmisharude vahelise kooskõlastuse tulemus ja mitte riigivõimude poolt kehtestatud valik.

(65)

Komisjoni küsimuse peale reklaamitegevusele pühendatud eelarve kohta (vt põhjendust(53)) esitas Prantsusmaa arvulised andmed, mis näitavad, et eriti määratletud piirkonnas valmistatud kvaliteetveinide (MPV-kvaliteetveini) sektoris moodustavad reklaamitegevusse suunatud summad 50 % kuni 74 % tootmisharudevaheliste organisatsioonide käsutuses olevatest üldeelarvetest.

(66)

Prantsusmaa edastas kõigi nelja asjaomase tootmisharudevahelise organisatsiooni kohta Prantsusmaal toimuvatesse reklaamikampaaniatesse suunatud eelarve osad. See jagunemine, mis jääb samaks, kui toetuskava heaks kiidetakse, on ka tootmisharudevaheliste organisatsioonide vaba valiku tulemus.

(67)

VKMst saadud vahendite ja abi rahastamiseks riigieelarvest pärinevate vahendite vahelise võimaliku seose kohta esitas Prantsusmaa järgmise tabeli:

(68)

Reklaami suunata võidavat tulu ei vähendata VKM abil kogutud summadeni. Nimelt võivad tootmisharudevahelised organisatsioonid kasutada teisi vahendeid, mis saadakse näiteks teenuste osutamisest, reklaamesemete ja muu müügist. Prantsusmaa kinnitas, et reklaamitegevust rahastatakse osaliselt eravahenditega vähemalt 50 % ulatuses abikõlblikest kuludest.

(69)

Kavandatava abi ja kogutud saagimahtude alusel (8) hinnatava aktsiisitulu võrdlemiseks esitas Prantsusmaa järgmised arvandmed:

(70)

Prantsusmaa rõhutab, et see viimane tabel on eriti tähenduslik, sest sellest ei tulene eesmärk hüvitada aktsiisikoormat abiga, sest puudub koguseline seos.

(71)

Asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kohaselt, kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis moonutab või ähvardab moonutada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

(72)

Selleks, et abimeede jääks asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse, peavad olema kumulatiivselt täidetud neli järgmist tingimust: (1) abimeedet peab rahastama riik või seda rahastatakse riigi ressurssidest, (2) abi peab olema suunatud selektiivselt teatud tootmisettevõtetele või -sektoritele, (3) abimeede peab kujutama majanduslikku eelist abi saavatele ettevõtetele, (4) abi peab mõjutama ühendusesisest kaubandust ja moonutama või ähvardama moonutada konkurentsi.

(73)

Antud juhul hindab komisjon, et need tingimused on täidetud. Nii:

(74)

Uurimistegevust, tehnilist abi ja kvaliteettoodete arendamist rahastab terviklikult riik oma eelarvevahenditest.

(75)

Müügiedendus- ja reklaamitegevust seevastu rahastab osaliselt riik ja osaliselt (minimaalselt 50 %) asjaomased kutseorganisatsioonid peamiselt liikmetelt kogutud kohustuslikest vabatahtlikest maksetest (VKM) saadud vahenditega.

(76)

Komisjon leiab, et müügiedendus- ja reklaamitegevusse suunatud eelarve koosneb täielikult riigi ressurssidest, ning põhjendab seda järgmiselt.

(77)

Komisjoni pideva tava kohaselt võrdsustatakse sektori ettevõtete kohustuslikud maksed, mis suunatakse rahalise abimeetme rahastamisesse, maksutaoliste lõivudega, ja need kujutavad seega riigi ressursse, kui need maksed on kehtestatud riigi poolt või kui nende maksete tulem läbib seadusega asutatud organisatsiooni.

(78)

Antud juhul muutis Prantsuse valitsus kogutud sissemaksed kohustuslikuks tootmisharudevaheliste organisatsioonide lepingute pikendamise menetluse raames. Lepinguid pikendati määruse vastuvõtmise teel, mis avaldati Prantsuse Vabariigi Teatajas. Selleks et nende sissemaksetega kaasneksid vajalikud tagajärjed, peavad need olema kehtestatud riigiasutuse aktiga.

(79)

Euroopa Kohtu kohtupraktika soovitab siiski, et abimeetme riigiabi olemuse hindamisel uuritakse ka, kas nimetatud meedet võib omistada riigile  (9). Hiljutised kohtuotsused (10) sisaldavad elemente, mida tuleks siinkohal uurida.

(80)

Kohus otsustas, et teatud kutseorganisatsioonide poolt liikmetelt kogutud ressursside abil rahastatud meetmed jäävad asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kohaldamisalast välja, eeldusel et (a) sissemaksed suunati kohustuslikult meetme rahastamisesse; (b) organisatsioon või riigivõimud ei võinud ühelgi hetkel neid ressursse vabalt käsutada; (c) abimeede on omistatav eranditult kõnesoleva kutseorganisatsiooni liikmetele, ning ei kuulu riikliku poliitika alla (……)

(81)

Sellest kohtupraktikast näib johtuvat, et kui riigi osa on üksnes vahendaja roll, kuna riik ei osale kutseorganisatsioonide poliitikavalikute määratlemises ja ei või mingil hetkel käsutada kogutud vahendeid, mis suunatakse kohustuslikult kõnesolevatesse abimeetmetesse, ei ole riigile omistatavuse kriteerium täidetud. Meetmeid ei saa seega pidada riigiabiks.

(82)

Antud juhul ei ole siiski Pearle kohtuotsuses sätestatud kriteeriumid täidetud. Nimelt asjaolu, et riik osaleb 50 % ulatuses selles müügiedendus-reklaamitegevuse rahastamises, näitab selgelt, et see tegevus kuulub küll riiklikusse poliitikasse, ning seega tuleb nende rahastamiseks kasutatavaid vahendeid tervikuna pidada riigile omistatavasse tegevusse suunatud riiklikeks ressurssideks.

(83)

Abimeetmed tulevad kasuks eranditult Prantsuse liköörveinitootjatele ning on seega selektiivsed.

(84)

Liköörveinitootjad saavad majandusliku eelise eri tegevuste rahastamise kujul (uuringuprojektid, tehniline abi, kvaliteettoodete arendamine, müügiedendus ja reklaam). See eelis parandab abisaajate konkurentsipositsiooni. Euroopa Kohtu pideva kohtupraktika kohaselt näitab ühe ettevõtte konkurentsipositsiooni paranemine riigiabi tulemusel üldjuhul konkurentsimoonutust teiste ettevõtete suhtes, kes ei saa sama toetust (11).

(85)

Need abid võivad kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust niivõrd, kuivõrd need soodustavad siseriiklikku toodangut teiste liikmesriikide toodangu arvelt. Veinisektor on tegelikult väga avatud konkurentsile ühenduse tasemel, mis tõestab muide väga hästi ühise turukorralduse olemasolu selles sektoris.

(86)

Järgmises tabelis on näiteks toodud ühendusesisene ja Prantsuse veinitoodete kaubandus aastatel 2001, 2002 ja 2003 (12).

(87)

Teatavad abimeetmed kavandatakse teostada väljaspool Euroopa Liitu. Arvestades nende turgude vastastikust sõltuvust, kus ühenduse ettevõtjad tegutsevad, ei ole siiski välistatud, et abi võiks moonutada ühendusesisest konkurentsi ettevõtjate konkurentsipositsiooni tugevdamisega (13), isegi kui abi soosib ühendusest väljapoole eksporditavaid tooteid (14).

(88)

Eespool nimetatust lähtuvalt kuuluvad kõnealusd abimeetmed asutamislepingu artikli 87 lõike 1 alla ning neid saab pidada asutamislepinguga kokkusobivaks ainult siis, kui neile võib kohaldada üht selles lepingus ette nähtud eranditest.

(89)

Ainus selles järgus arvestatav erand on artikli 87 lõike 3 punkti c erand, mis näeb ette, et ühisturuga võib kokkusobivaks pidada teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks antavat abi, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega.

(90)

Selleks et abile võiks kohaldada seda erandit, peab kõnealune abi vastama riigiabi suhtes kehtivatele õigusaktidele. Komisjon kontrollib in primis, kas on kohaldatav komisjoni 23. detsembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1/2004, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist riigiabi suhtes, mida antakse põllumajandustoodete tootmise, töötlemise ja turustamisega tegelevatele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (15). Kui nimetatud määrus ei ole kohaldatav, kontrollib komisjon, kas kohaldada saab muid õiguslikke aluseid, näiteks ühenduse suuniseid või raamistikke.

(91)

Arvestades, et kavandatav abi ei piirdu väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetega, ei ole määrus (EÜ) nr 1/2004 kohaldatav. Komisjon tugines oma hinnangus seega järgmistele õigusaktidele: (a) ühenduse suunised riigiabi kohta põllumajandussektoris (16) (edaspidi: “põllumajandussuunised”); (b) EÜ asutamislepingu I lisasse kuuluvate toodete ja I lisast välja jäävate teatud toodete reklaamiks antava riigiabi suhtes kohaldatavad ühenduse suunised (17) (edaspidi: “reklaamisuunised”) ja (c) ühenduse uurimis- ja arendustegevuseks antava riigiabi raamistik (18) (edaspidi: “raamistik”).

(92)

Eeldusel, et kavandatavat abi rahastatakse vähemalt osaliselt maksutaoliste lõivudega võrdsustatud kohustuslike maksete abil, hindas komisjon ka abi rahastamise korda.

(93)

EÜ asutamislepingu I lisasse kuuluvate toodete reklaamiks antava riigiabi suhtes kohaldatavad ühenduse suunised (19) (edaspidi: reklaamisuunised) näevad ette positiivsed ja negatiivsed kriteeriumid, mida tuleb järgida kõikides riiklikes toetuskavades. Nii ei tohi suuniste punktide 16 kuni 30 järgi tegemist olla reklaamitegevusega, mis on vastuolus asutamislepingu artikliga 28 või ühenduse teisese õigusega, ning seda tegevust ei või suunata teatud kindlatest ettevõtetest lähtuvalt.

(94)

Prantsuse ametiasutused selgitasid, et tegevusega ei soosita konkreetseid ettevõtteid, et reklaam ei halvusta teisi ühenduse tooteid ning et see ei esita ebasoodsaid võrdlusi toodete omamaist päritolu ära kasutades.

(95)

Viited omamaisele päritolule peavad olema teisejärgulised, võrreldes kampaaniaga tarbijaile edastatava põhisõnumiga, ning ei pea moodustama peamist põhjust, mille pärast neil soovitatakse toodet osta. Antud juhul on tähtis, et toodete Prantsuse päritolu ei oleks Prantsuse territooriumil teostatavate kampaaniate puhul esmatähtis sõnum.

(96)

Prantsuse ametiasutuste poolt saadetud näidised ning Prantsusmaa selgesõnaline lubadus selle kohta lubavad järeldada, et rõhuasetus ei ole eriliselt antud toodete omamaisel päritolul, ning et viited päritolule on reklaamikampaaniate põhisõnumi suhtes teisejärgulised.

(97)

Positiivsete kriteeriumide osas peavad reklaamikampaaniates esile toodud tooted reklaamisuuniste punktide 31 kuni 33 kohaselt täitma vähemalt ühte järgmistest tingimustest: tegemist peab olema põllumajandusliku ületootmisega või alatoodetud sortidega, uue toodanguga või mitte ülejäägi asendamisega, teatud piirkondade arendamisega, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete arendamisega seonduvate toodete või kvaliteettoodete, sealhulgas mahepõllundustoodetega.

(98)

Prantsuse ametiasutused selgitasid seoses sellega, et meetmete eesmärgiks on asjaomaste tootmispiirkondade arendamine nende tüüpiliste toodete müügi teel. Meetmed vastavad vajadusele anda tuge osutatud geograafiliste piirkondade väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete võrgule: asjaomaste veinisektorite ettevõtete puhul on tegemist peamiselt väikeste, vähese töötajate arvuga ettevõtetega, sageli ka pereettevõtetega. Meetmete eesmärk on ka arendada kvaliteettooteid (kontrollitud päritolunimetusega).

(99)

Abi osas, mis täpsemalt kujutab endast kaitstud päritolunimetusega või ühenduse poolt registreeritud kaitstud geograafilise tähisega põllumajandustoodete reklaamitoetust (20), kontrollib komisjon, tagamaks, et abi ei anta üksikutele tootjatele, et kõikidel kontrollitud päritolunimetusega hõlmatud toodete tootjatel on võrdne õigus abile. See tähendab, et reklaamimeetmed peavad viitama kontrollitud päritolunimetusele endale ja mitte mis tahes logole või sildile, kui just kõik tootjad ei ole volitatud seda kasutama. Samamoodi, kui praktilistel kaalutlustel makstakse abi tootjate rühmale, nõuab komisjon tagatisi selle kohta, et abist saavad kasu tegelikult kõik tootjad, olenemata sellest, kas nad on rühma liikmed või mitte.

(100)

Prantsuse ametiasutused on võtnud kohustuse tagada, et kõnealusest abist saaksid kollektiivselt teostatud tegevuse teel diskrimineerimiseta kasu kõik tootjad, kelle tooteid reklaamitakse, ning ka nende turustamisse kaasatud spetsialistid.

(101)

Mis puutub suuniste punktis 60 sätestatud abi ülemmäära kehtestamisse, siis võib reklaamitegevust rahastada 50 % ulatuses riigi ressurssidest, ülejäänud osa peavad andma abi saavad kutseorganisatsioonid ja tootmisharudevahelised organisatsioonid.

(102)

Prantsuse ametiasutused võtavad kohustuse, et riigipoolse rahastamise määr piirdub maksimaalselt 50 % reklaamialasest tegevusest Euroopa Liidus. Ülejäänud osa peavad maksma asjaomase põllumajandussektori ettevõtjad.

(103)

Väljaspool Euroopa Liitu teostatavat tegevust võib rahastada 80 % ulatuses. See järgib komisjoni poolt omaks võetud käitumisjoont (21), mille kohaselt on tootjate osalus seda liiki tegevustes mõiste, mis on ära toodud nõukogu 14. detsembri 1999. aasta määruses (EÜ) nr 2702/1999 põllumajandussaaduste ja -toodetega seotud teavitamis- ja müügiedendusmeetmete kohta kolmandates riikides (22), kus käsitletakse kaasrahastatavaid meetmeid. Kuna tegemist on ühenduse poolt kolmandates riikides teostatavate meetmetega, näeb selle määruse artikkel 9 ette, et põllumajandus- ja toiduainetoodete reklaami-, müügiedendus- ja reklaamimeetmete puhul katavad osa rahastamisest ettepaneku teinud organisatsioonid. Nii katavad vähemalt kaks aastat kestvate müügiedendusmeetmete puhul üldjuhul need organisatsioonid vähemalt 20 % kuludest, kusjuures ühendusepoolne maksimaalne osalus on 60 % ja liikmesriikide osalus on 20 %. Sellest tulenevalt näib abisaajate tegelik osalus seda liiki meetmetes vähemalt 20 % ulatuses kuludest sobiv, piiramaks konkurentsimoonutusi ühenduse teiste toodete suhtes.

(104)

Prantsuse ametiasutused saatsid komisjonile teatatud abiga rahastatavate müügiedendus- ja reklaamitegevuse näidised, mis võimaldavad kinnitada nimetatud ametiasutuste poolt võetud kohustusi.

(105)

Komisjon järeldab, et see abi vastab ühenduse tasandil kehtestatud tingimustele.

(106)

Uurimis- ja katsetustegevuse ning ka teaduslike edusammude levitamise osas näeb põllumajandussuuniste punkt 17 ette, et uurimis- ja arendustegevuseks antavat abi tuleb vaadelda vastavalt uurimis- ja arendustegevuse riigiabi ühenduse raamistikus esitatud kriteeriumidele (23). Selles raamistikus täpsustatakse, et abimäär, mis võib ulatuda 100 %ni, on ühisturuga kokkusobiv, isegi juhul, kui uurimis- ja arendustegevust teostavad ettevõtted, tingimusel, et raamistikus toodud neli tingimust on täidetud kõikidel juhtudel:

(107)

Prantsuse ametiasutused kohustusid järgmiseks:

(108)

Komisjon järeldab, et see abi vastab ühenduse tasemel kehtestatud tingimustele.

(109)

Põllumajandussuuniste punktis 14 on sätestatud, et seda liiki abi on lubatav toetusmääraga 100 %, kui abi on kättesaadav kõikidele asjaomases piirkonnas tegutsevatele abikõlblikele isikutele objektiivselt kindlaks määratud tingimustel, ning et antava abi kogusumma ei ületa 100 000 eurot abisaaja kohta kolmeaastase perioodi jooksul või VKE-de puhul 50 % abikõlblikest kuludest (kohaldatakse kõige suuremat summat). Prantsuse ametiasutused kohustusid neid tingimusi täitma.

(110)

Komisjon järeldab, et see abi vastab ühenduse tasemel kehtestatud tingimustele.

(111)

Põllumajandussuuniste punktis 13 on sätestatud, et seda liiki abi on lubatav, toetusmääraga 100 %, kui abi on kättesaadav kõikidele asjaomases piirkonnas tegutsevatele abikõlblikele isikutele, objektiivselt määratud tingimustel ja antava abi kogusumma ei ületa 100 000 eurot abisaaja kohta kolme aasta perioodil või VKE puhul 50 % abikõlblikest kuludest, kusjuures kohaldatakse kõige suuremat summat. Prantsuse ametiasutused kohustuvad neid tingimusi täitma.

(112)

Komisjon järeldab, et see abi vastab ühenduse tasemel kehtestatud tingimustele.

(113)

Vastavalt Euroopa Kohtu kohtupraktikale (25) arvestab komisjon tavaliselt, et riigiabi rahastamine kohustuslikest maksetest võib abi mõjutada, kuna selle protektsionistlik toime võib minna kaugemale abi otsesest ulatusest. Kõnealused maksed (VKM) moodustavadki nimelt kohustuslikud maksed. Sama kohtupraktika kohaselt hindab komisjon, et abi ei või rahastada maksutaoliste lõivudega, mis lasuvad ka teistest liikmesriikidest imporditavatel toodetel.

(114)

VKM rakendatakse asjaomases kontrollitud päritolunimetusega tootmispiirkonnas asuvate viinamarjakasvatajate, kutseliste piiritusetootjate, turustajate ja hulgimüüjate poolt turustatavate kontrollitud päritolunimetusega liköörveinikoguste suhtes. Prantsuse ametiasutused selgitasid ka, et erinevalt alkoholi ja alkohoolsete jookide aktsiisimaksude alaste ühenduse direktiivide põhjal kogutud maksudest võetakse tootmisharudevaheliste organisatsioonide makseid põhimõtteliselt ainult asjaomaste kontrollitud päritolunimetusega liköörveinide pealt, seega eranditult toodetelt määrustega kindlaksmääratud piirkondades, mis eeldab, et teistest liikmesriikidest pärit liköörveinidele seda makset ei kehtestata.

(115)

Konkreetselt hulgimüüjate osas ei ole välistatud, et nad turustavad ka imporditud tooteid. Prantsuse ametiasutused täpsustasid siiski, et tootmisharudevaheliste organisatsioonide makse tasumist nõutakse ainult teatises nimetatud kontrollitud päritolunimetusega liköörveinide, nimelt Pineau des Charentes, Floc de Gascogne, Pommeau de Normandie ja Macvin du Jura hulgimüüjailt. Seega on kõikide imporditud veinikoguste pealt selle makse tasumine välistatud.

(116)

Seega, kuna ainus maksustatav toodang on meetmes osutatud siseriiklik kontrollitud päritolunimetusega liköörveinitoodang, on võimalik järeldada, et ühtegi imporditud toodet ei maksustata.

(117)

Mis puutub maksutaoliste lõivudega rahastatavasse riigiabisse, siis kohus kehtestas ka teisi kriteeriume, mida tuleks siinkohal uurida. Nygard’i (26) kohtuasjas otsustas kohus, et makse tuleb pidada asutamislepingu artiklis 90 sätestatud diskrimineerimiskeelu rikkumiseks, kui maksutulu lõppkasutusest tulenevad eelised tulevad kasuks spetsiaalselt nendele maksustatud kodumaistele toodetele, mida töödeldakse või turustatakse siseriiklikul turul, kompenseerides osaliselt nendele toodetele määratud maksukoormust ja seades halvemasse olukorda eksporditavad siseriiklikud tooted.

(118)

Müügiedendus-ja reklaamiabi, mis on ainus VKM abil rahastatav abi, soodustab turustamissektorit ning võib kujutada eri huvi turustajatele, kes on täielikult suundunud müügile väljaspool Prantsusmaad või väljaspool Euroopa Liitu.

(119)

Prantsuse ametiasutused kinnitasid siiski, et nii Pineau des Charentes’i riiklik komitee kui ka Floc de Gascogne tootmisharudevaheline komitee rahastavad reklaami- ja müügiedendustegevust nii Prantsusmaal, Euroopa Liidus kui ka kolmandates riikides. Nende sellealased valikud on otsustanud täiesti sõltumatult nende haldusnõukogud, kus on esindatud kõik asjaomases tootmisharus osalejad.

(120)

Seevastu siidritootjate tootmisharudevaheline organisatsioon ja Jura veinide tootmisharudevaheline komitee ei kavandanud hetkel tegevuse rahastamist väljaspool Prantsuse turgu. Prantsuse ametiasutuste sõnul kuulub see tegevuse orienteerumine Prantsuse turule siiski tootmisharu poliitikasse, mis peab prioriteetseks kindlustada oma positsiooni siseriiklikul turul, teades, et nende liköörveinide müük välismaal ei ole veel kaubandustavadesse kinnistunud. Prantsuse ametiasutused kinnitavad, et see suund ei ole kahjustav ühelegi teisele turustajale, sest väljaspool Prantsuse turgu toimuva müügi maht jääb marginaalseks, ning ei ole turustajaid, kes on spetsialiseerunud ekspordiks suunatud müügile.

(121)

Igal juhul kohustusid Prantsuse ametiasutused tagama, et eksporditavad tooted ei saa tootmisharudevaheliste organisatsioonide kaudu rahastatud meetmetest vähem kasu kui riigi territooriumil müüdavad tooted.

(122)

Komisjon võtab selle lubaduse teatavaks ja leiab, et Prantsusmaa poolt esitatud teabest ei nähtu elemente, mis näitaksid käesoleval hetkel diskrimineerimist eksporditavate liköörveinide suhtes.

(123)

Komisjon juhib siiski Prantsuse ametiasutuste tähelepanu Nygard’i kohtuotsuse mõjule eksporditud toodete ja riigi territooriumil turustatavate toodete vahelise diskrimineerimise osas. Nimelt otsustas kohus, et toodete võimaliku diskrimineerimise ulatuse kindlaksmääramine kuulub siseriikliku kohtu ülesannete hulka. Selleks peab kohus kontrollima, kas võrdlusperioodil siseriiklikul turul turustatavate kodumaiste toodete pealt üldiselt kogutavad vaatlusaluse maksu summad ja üksnes neile toodetele antud eelised on koguselises vastavuses.

(124)

Tuleks meenutada, et riigiabi, mis oma teatud tingimustega rikub asutamislepingu muid sätteid, ei saa lugeda kokkusobivaks ühisturuga. Antud juhul vaatas komisjon läbi AEVP poolt abi nr N 703/95 vastu esitatud kaebuse põhjendatuse asutamislepingu artikli 90 võimaliku rikkumise osas. Komisjon märgib muuseas, et AEVP ei esitanud ühtegi märkust käesoleva menetluse raames.

(125)

Asutamislepingu artikkel 90 näeb ette, et “ükski liikmesriik ei kehtesta teiste liikmesriikide toodetele mingeid otseseid ega kaudseid riigimakse, mis on suuremad samasugustele kodumaistele toodetele kehtestatud otsestest või kaudsetest maksudest”.

(126)

Antud juhul on Prantsusmaal liköörveinidele rakendatav aktsiisimäär sama Prantsuse veinide ja teistest liikmesriikidest pärinevatele veinidele.

(127)

Tegemist oleks asutamislepingu artikliga 90 vastuolus oleva diskrimineeriva riigimaksega ainult juhul, kus Prantsuse tootjate poolt makstav makse hüvitatakse osaliselt abiga, mis on reserveeritud neile samadele tootjatele selliselt, et ainult teised tootjad peale Prantsuse tootjate peaksid tasuma nimetatud maksu täielikult.

(128)

Kõigepealt tuleks täheldada, et maksud ei kuulu riigiabi käsitlevate asutamislepingu sätete kohaldamisalasse, välja arvatud juhul, kui nad moodustavad abimeetme rahastamisviisi ja on selle abi lahutamatuks osaks.

(129)

Sellest tuleneb, et liköörveinimaks ei mõjuta kavandatava abi kokkusobivuse hinnangut, ning seega tuleb siin uurida ainult, kas on olemas piisav seos nimetatud maksu ja abimeetmete vahel.

(130)

Euroopa Kohtu 13. jaanuari 2005. aasta otsus Streekgewest Westelijk Noord-Brabant’i kohtuasjas (27), mis toimus pärast asutamislepingu artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse algatamist käesolevas otsuses käsitletava abi vastu, selgitas asjaolusid, milles tuleb arvestada, et on olemas piisav seos maksu ja abimeetme vahel, nii et võib arvestada, et maks on abi lahutamatuks osaks.

(131)

Nimetatud kohtuotsuse põhjenduste punktis 26 täpsustatakse nimelt, et selleks, et maksu saaks käsitleda abimeetme olulise osana, peab asjaomase siseriikliku õiguse alusel olema maksu ja antava abi vahel kindlasti selline seos, kus maksutulu mõjutab otseselt abi suurust ja, selle tagajärjel, selle abi ühisturuga kokkusobivuse hindamist.

(132)

Streekgewesti kohtuasjas otsustas Euroopa Kohus, isegi liikmesriigi eelarve hindamise vajadusel, et kui ilmneb tasakaalustamine maksusumma suurendamise ja eelise (abi) vahel, ei ole see asjaolu iseenesest piisav maksu ja eelise vahelise püsiva seose tõendamiseks (28).

(133)

Antud juhul näitas Prantsusmaa, et maksutulu makstakse riigi üldeelarvesse ja et ei ole olemas ühtegi õigusteksti, mis võimaldaks hüvitada liköörveinitootjate poolt tasutud aktsiisi. Mitte mingi komisjoni käsutuses olev teave ei viita ka vastupidisele. Selle tähelduse alusel võib komisjon seega järeldada, et ei ole sellist seost, kus liköörveinide maksutulu on kindlasti määratud samade toodete jaoks antavaks abiks, ning seda ilma et oleks vaja tõendada võimaliku koguselise seose puudumist Prantsusmaa poolt maksuna kogutud summade ja abimeetme raames kulutatud summade vahel.

(134)

Lisaks täheldab komisjon, et Prantsusmaa poolt pärast asutamislepingu artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse algatamist esitatud arvtabelid näitavad, et ei ole mingit koguselist seost eri toodete maksutulu ja nende toodete jaoks antud abi vahel.

(135)

Arvestades, et ei ole piisavat seost maksu ja kavandatava abi vahel, ei tule hinnata selle maksu mõju teatatud abimeetmete kokkusobivusele ühisturuga, nimelt asutamislepingu artikli 90 alusel, asutamislepingu artiklis 88 riigiabi suhtes ette nähtud menetluse raames.

(136)

Eespool nimetatu alusel järeldab komisjon, et Prantsusmaa poolt kavandatavat abi võib lugeda asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktis c ette nähtud erandiks ning seda võib pidada ühisturuga kokkusobivaks.

6.2.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 32/49

(1)

24. märtsil 2003. aastal laekus komisjonile kaebus mitme väidetava Schneider Technologies AG (edaspidi “Schneider AG”) suhtes võetava abimeetme kohta. Kaebuse esitaja Gebrüder Schneider GmbH & Co. KG on valdusettevõtja, kes omas Schneider AG aktsiaid ja mis kuulub kahele vennale, kes on perekond Schneideri liikmed.

(2)

14. juulil 2004 algatas komisjon ametliku uurimismenetluse kolme laenu suhtes, mille andis Bayrischen Landesanstalt für Aufbaufinanzierung (edaspidi “LfA”), ja kahe laenu suhtes, mille andis Bayrischen Forschungsstiftung (edaspidi “BFS”) teadus- ja arendustegevuseks. Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta avaldati 22. veebruaril 2005 (2) Euroopa Liidu Teatajas. Komisjon kutsus kõiki huvitatud isikuid esitama märkusi kõnealuse abi kohta. Komisjon ei saanud huvitatud isikutelt märkusi (3). Saksamaa edastas oma seisukoha ametliku uurimismenetluse algatamise kohta 16. ja 24. septembri 2004. aasta kirjades, mis registreeriti samadel kuupäevadel.

(3)

Komisjon palus 6. septembril 2005 täiendavaid andmeid, mille Saksamaa esitas 5. oktoobri 2005. aasta kirjas (registreeritud 6. oktoobril 2005). Täiendavat teavet esitati 6. veebruari 2006. aasta kirjas (registreeritud 7. veebruaril 2006).

(4)

Schneider AG oli värviteleviisoreid tootev Saksamaa suurettevõtja, kelle asukoht oli Baieri liidumaal Türkheimis. Lisaks televiisorite valmistamisele osales ettevõtja 1990ndatel aastatel ambitsioonikas projektis, et töötada välja lasertehnoloogia, millelt oodati teravamat telepilti, suuremat heledust, piiramatut ekraani suurust ja projektsioonipinna omaduste suuremat paindlikkust. Mõlemad tegevusvaldkonnad anti aastatel 2000–2002 üle kahele Schneider AG uuele tütarettevõtjale Schneider Electronics AG-le (edaspidi “SE”), kes võttis üle televiisorite tootmise, ja Schneider Laser Technologies AG-le (edaspidi “SLT”).

(5)

LfA, kelle ülesanne on piirkonna majanduse edendamine, omas alates 1998. aastast Schneider AG aktsiaid. 1999. ja 2000. aastal oli LfA suurim aktsionär, omades 35,6 % aktsiatest. Eraomanduses olev investeerimispank Lehman Brothers omab 26,6 % aktsiatest, Gebr. Schneider GmbH & Co. KG 14,6 % ja teised erainvestorid 23,2 %.

(6)

Turul peeti sel ajal Schneider AG eduväljavaateid tema juhtiva rolli tõttu lasertehnoloogias väga heaks. javahemikul 1998–2000 tõusis Schneideri aktsia kurss peaaegu kaks korda, 1999–2000 peaaegu kaks ja pool korda; 1999–2000 peaaegu kaks ja pool korda. Ettevõtja tulevikuväljavaateid pidas positiivseks ka suuruselt teine investor Lehman Brothers, nagu selgub aprillis 2000 tehtud uuringust, kus ennustati kasumit tarbeelektroonika valdkonnas alates 2000. aasta lõpust ja lasertehnoloogia valdkonnas alates 2001. aasta viimasest kvartalist. Lehman Brothers ostis 1999. aasta keskpaigast kuni 2000. aasta kekspaigani LfAlt [...] aktsiat.

(7)

Ettevõtjate tulemused ei vastanud aga ootustele. SE toodetud televiisorite kvaliteet oli madal ja need ei suutnud konkureerida eelkõige Aasiast imporditavate odavate toodetega. Televiisorite müük ei olnud aga kasumlik ja seetõttu puudusid Schneider AG-l vahendid, mida SLT vajas, et jätkata lasertehnoloogia alal tööd, mis edenes oodatust oluliselt aeglasemalt. Esimene prototüüp valmis alles 2000. aasta mais ehk kavandatust palju hiljem ja see sobis ainult tööstuslikuks kasutamiseks. 2002. aastaks ei olnud ettevõtjal õnnestunud välja töötada eratarbijale mõeldud toodet, mis oli olnud SLT tegelik majanduslik eesmärk.

(8)

Märtsis 2002 alustati Schneider AG ja tema kahe tütarettevõtja vastu kolme maksejõuetusmenetlust. Pankrotihaldur müüs Schneider AG ja SE varad Hiina elektroonikaettevõtjale TCL ja SLT varad Jenoptik Laser, Optik, Systeme GmbHle (edaspidi “LOS”). TCL ja LOS olid esitanud kõige kõrgemad pakkumised.

(9)

Oma otsuses menetluse alustamse kohta väljendas komisjon kahtlust mõlema allpool nimetatud meetme kokkusobivuse kohta ühisturuga.

(10)

Kolm LfA laenu olid osa 1999. aasta sügisel LfA, Lehman Brothersi, kaebuse esitaja ja pankade ühenduse vahel kokku lepitud lähenemisest. Saksamaa selgitas, et ettevõtja töötas 1998. aastal kahjumiga, olles püüdnud eelnevalt edutult suurendada televiisorite müügimahtu spetsialiseerunud jaemüügi kaudu. Juhatus otsustas seetõttu ettevõtja ümber korraldada ja lõpptootja toodete müüki suurendada. Et rahastada ümberkorraldamist, eelrahastada tootmist suurtellimuste jaoks ja katta kahjusid pidi olema tagatud ettevõtja likviidsus.

(11)

Esimene LfA laen (edaspidi “1. laen”) suurusega 2,1 miljonit eurot anti 1999. aasta septembris intressimääraga [...] %. Teine LfA laen (edaspidi “2. laen”) suurusega 5,1 miljonit eurot anti samuti 1999. aasta septembris intressimääraga [...] %. Kolmas laen (edaspidi “3. laen”) suurusega 5,6 miljonit eurot anti 2000. aasta veebruaris ja selle intressimäär oli [...] %. Kaks esimest laenu anti üheks aastaks, 3. laen tuli tagasi maksta 31. septembriks 2001 ja seega oli laenu tähtaeg peaaegu kaks aastat.

(12)

2000. aasta septembris pikendati kahe esimese laenu tähtaega 30. septembrini 2002, st veel kahe aasta võrra, ja tõsteti intressimäärasid. 1. laenu puhul [...] %-ni ja 2. laenu puhul [...] %-ni võrra. 2000. aasta detsembris pikendati ka 3. laenu tähtaega ja see tuli tagasi maksta 30. septembriks 2002 ning tõsteti intressimäära [...] %-ni.

(13)

1. laenu tagatiseks olid peamiselt kinnisvara tagatisel antavad laenud, nõudeõiguse loovutamine ja kaupade omandiõiguse üleandmine tagatisena. Need tagatised olid aga teisejärgulised võrreldes tagatistega, mida andis pangaliit, kelle laenud olid juba antud. 2. ja 3. laen anti ilma täiendavate tagatisteta. Saksamaa selgitas, et tagatiste asemel lepiti kokku kõrgemas intressimääras. Tagatiste tegelik väärtus oli LfA kui Schneider AG aktsionäri jaoks väga väike, sest vastavalt Saksamaa seadustele (aktsionäride piiratud vastutusega osaühingute seaduse paragrahv 30) peetakse osanikulaenu tõenäoliselt põhikapitali täiendavaks sissemakseks.

(14)

Eraosanikud osalesid järgmiselt:

(15)

1994 ja 1997 andis Bayrische Forschungsstiftung (edaspidi “BFS”) Schneider AGle kaks toetust kogusummaga 9 050 121,88 eurot (4).

(16)

Esimene toetus 6 498 468,68 eurot (5) anti 16. detsembril 1994 projekti “Lasertehnoloogia” (edaspidi “1. projekt”) rahastamiseks. Kõnealune toetus maksti mitme osamaksena välja projekti teostamise jooksul ehk ajavahemikul jaanuarist 1995 kuni juunini 1997. Abikõlblikud kulud olid 12 484 972,74 eurot, abi osatähtsus oli 48,9 %.

(17)

1. projekti eesmärk oli luua alus uutele töömeetoditele erinevates kasutusvalldkondades suurte peeneralduslike värvipiltide projitseerimisel ja töötada välja teaduslik-tehnilised alused tulevase süsteemi üksikkomponentidele.

(18)

Abi andmisel võeti arvesse järgmisi projektikulusid (*1)

(19)

Saksamaa kinnitas, et kulud tekkisid seoses teadusprojektiga.

(20)

Vastavalt toetuse andmisega seotud kokkuleppele tutvustati projekti tulemusi laiemale avalikkusele ja neile tagati üldsuse juurdepääs.

(21)

Lisaks sellele rahastas BFS täies ulatuses Würzburgi Ülikooli teadusprojekti “Sinine laser”. Projektikulud olid 0,26 miljonit eurot. 1. projekt ja projekt “Sinine laser” ühendati teineteisega BFSi palvel, sest see võimaldas edendada teadusliku oskusteabe vahendamist.

(22)

Teine toetus summaga 2 551 653,20 eurot anti 23. juulil 1997. See anti projekti “Lasertehnoloogia – süsteemiintegratsioon ja prototüübid” (edaspidi “2. projekt”) rahastamiseks. Kõnealune toetus maksti mitme osamaksena välja projekti teostamise jooksul ehk ajavahemikul aprillist 1997 kuni septembrini 1999. Abikõlblikud kulud olid 5 103 293,22 eurot ja abi osatähtsus 50 %.

(23)

2. projekti raames oli kavas edasi arendada 1. projekti tulemusi. Lisaks sellele oli kavas proovida ühendada tähtsamaid üksikkomponente terviklikuks süsteemiks. Töö hõlmas ka uuringuid pildi tootmiseks pikosekund-impulsslaseriga, üksikkomponentide laserikindluse uuringuid ja monokroomsete lasersüsteemide miniaturiseerimise uuringuid.

(24)

Abi andmisel võeti arvesse järgmisi projektikulusid:

(25)

Saksamaa kinnitas, et kulud tekkisid seoses teadusprojektiga.

(26)

Vastavalt toetuse andmisega seotud kokkuleppele tutvustati projekti tulemusi laiemale avalikkusele ja neile tagati üldsuse juurdepääs. Taotluse korral tuli kasutusõigused anda turutingimustel.

(27)

Kolme laenu puhul oli komisjon algul seisukohal, et need on tõenäoliselt kooskõlas turumajandusliku investeerimise põhimõttega. Komisjonil puudus aga täpsem teave lõpliku hinnangu andmiseks. Lisaks sellele kahtles komisjon, kas mõlemad lasertehnoloogiaprojektid on kooskõlas ühenduse riigiabi eeskirjadega.

(28)

Komisjon ei saanud huvitatud isikutelt märkusi.

(29)

Oma seisukohas ametliku uurimismenetluse algatamise kohta väitis Saksamaa, et laenud ei ole riigiabi, sest nad on kooskõlas turumajandusliku investeerimise põhimõttega.

(30)

Teadus- ja arendustoetuste kohta väitis Saksamaa, et mõlemat projekti võib pidada rakendusuuringuks ning sellest tulenevalt on teadus- ja arendustegevuseks antava riigiabi eeskirjadega, mis kehtisid toetuste andmise ajal, kooskõlas toetused, mis katavad kuni 50 % abikõlblikest kuludest. 2. projekti kohta selgitas Saksamaa, et projekti nimi “Süsteemiintegratsioon ja prototüübid” on eksitav, sest projekti eesmärk oli projekti üksikkomponentide täpsem uurimine.

(31)

Asutamislepingu artiklis 87 on sätestatud, et igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatavaid ettevõtjaid või teatavate kaupade tootmist, on ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust. Et kindlaks teha, kas riigiasutuse antud osanikulaen on riigiabi EÜ asutamislepingu artikli 87 tähenduses, tuleb kontrollida, kas turumajanduslikult tegutsev investor oleks samas olukorras võrreldavatel tingimustel laenu andnud.

(32)

Komisjon on seisukohal, et kolm laenu ei olnud riigiabi, sest nad olid kooskõlas turumajandusliku investeerimise põhimõttega. Esiteks oli komisjoni teabe kohaselt 1999. ja 2000. aastal majanduslikult otstarbekas anda Schneider AG-le laenud intressimääradega [...] %, [...] % ja [...] % (komisjoni viiteintress: 4,76 %), mis hiljem tõsteti [...] %, [...] % ja [...] %-ni ((komisjoni viiteintress: 5,7 %). Turu usaldus Schneider AG tulevase kasumi vastu – eelkõige tänu juhtpositsioonile lasertehnoloogias – väljendus näiteks selles, et Schneideri aktsiate börsihind tõusis ajavahemikul 1998–2000 peaaegu kümnekordseks ja strateegiline investeerimispank Lehman Brothers ostis pärast väga positiivset uurimust kõnealusel ajavahemikul veel [...]Schneider AG aktsiat. 2000. aasta juulis kuulus umbes 50 % kapitalist umbes 40 strateegilisele investorile. Teiseks, LfA oli palju ettevaatlikum kui eraaktsionär Lehman Brothers. Lehman Brothers suurendas Schneider AG kapitali 1999. aasta detsembris 25 miljoni euro võrra ja oli peamine investor kapitali suurendamisel veel 46 miljoni euro võrra 2000. aasta veebruaris. Vaatamata osalemisele kapitali suurendamisel veebruaris umbes 8,74 miljoni euro võrra (mis oli menetluse alustamise otsuses heaks kiidetud kui turumajandusliku investeerimise põhimõttega kooskõlas olev tegevus) pakkus LfA täiendavalt 12,8 miljonit eurot intressiga tagasimakstava laenuna. Kolmandaks, LfA intressimäärad olid kõrgemad kui pangaliitu kuuluvate pankade intressimäärad, ja seda nii laenude andmise ajal (septembris 1999 ja veebruaris 2000) kui ka laenutähtaja pikendamise ajal (septembris ja detsembris 2002).

(33)

Sellele vaatamata on laenude suhtes veel teatavaid kahtlusi. Arvestades LfA rolli piirkonna majanduse edendajana ja võttes aluseks olemasolevad andmed, ei saa komisjon välistada, et investeeringu eesmärk oli aidata Schneider AG-l raskustest üle saada ja säilitada piirkonnas töökohti. Pealegi on selgusetu, kas kõrgemad intressimäärad olid piisavad puuduvate tagatiste kompenseerimiseks. Laenude andmise ajal oli Schneider AG rahaline olukord oli raske ja ei saanud välistada, et lasertehnoloogia väljatöötamine ebaõnnestub. On raske otsustada, kas kõrgemad intressimäärad olid kõnealuse riski tasakaalustamiseks piisavad.

(34)

Komisjon on seisukohal, et võib jätta lahtiseks, kas LfA laenude puhul on tegemist riigiabiga. Isegi kui laenud liigitataks ühisturuga kokkusobimatu riigiabi hulka, puuduks abi tagasinõudmiseks tehtava negatiivse otsuse objekt, sest ei ole enam ettevõtjaid, kes saaksid väidetavast riigiabist kas otseselt või kaudselt kasu.

(35)

Ametlikult oli laenusaaja Schneider AG. SE ja SLT loodi alles pärast laenude andmist, kuid ei saa välistada, et ka nemad said laenudest kasu. 2002. aasta märtsis alustati kolme Schneideri ettevõtja vastu maksejõuetusmenetlust ja kõik kolm ettevõtjat likvideeriti. Laenuvõlg lisati pankrotivarale.

(36)

Pankrotihaldur müüs kolme ettevõtja varad pankrotikohtute järelevalve all. Komisjon on arvamusel, et vara eest maksti turuhind ja seega ei antud abist tulenevat eelist edasi ostjale.

(37)

Riiklikku rahastamist pakkus BFSi kaudu Baieri liidumaa. Rahastamine toimus seega riigi vahenditest ja on vaadeldav riigi tegevusena. 1. projekti selle osa rahastamine, mille viis ellu SLT, ja 2. projekti rahastamine kujutasid endast abi Schneider AG-le. Meede võib moonutada konkurentsi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, sest liikmesriikide vahel toimub kauplemine tarbeelektroonikaga. Seetõttu kujutab 1. ja 2. projektile antud toetus endast riigiabi.

(38)

Würzburgi Ülikooli projekti “Sinine laser” puhul ei ole riiklik rahastamine komisjoni arvates riigiabi. Projekt hõlmas alusuuringut, mille eesmärk oli teaduslike ja tehniliste teadmiste üldine parandamine. Teadus- ja arendustegevusele antavat riigiabi käsitleva 1986. aastal koostatud ühenduse raamistiku (7) (kehtis toetuste andmise ajal 1994. aastal) punkti 2.2 kohaselt ei käsitleta alusuuringu rahastamist tavaliselt riigiabina. “Komisjon võib erandjuhtudel, kui kõnealuseid uuringuid teevad teatavad ettevõtjad või neid tehakse teatavate ettevõtjate huvides, mitte välistada võimalust, et abi kuulub artikli 92 lõike 1 [nüüd: artikli 87 lõike 1] kohaldamisalasse.” Sellise juhtumiga ei ole tegemist. Projekti ei viidud ellu Schneideri huvides. Rahastamistaotluse esitas Würzburgi Ülikool ja toetused maksti otse ülikoolile. Nagu Saksamaa komisjonile teatas, ei olnud ülikooli teadustöö tulemused Schneider AG-le olulised, kellel oli oma teaduslik lähenemine sinise laseriga seotud probleemide lahendamisele. Schneider AG tegeles sõltumatult projektist “Sinine laser” iseseisva teadus- ja arendustegevusega ja ei kasutanud ülikooli projekti tulemusi tehnilise lahenduse leidmiseks. Mõlemad projektid olid BFSi soovil omavahel seotud ja loodeti kasutada ära tekkivat koostoimet, kuid see ei õnnestunud.

(39)

Teadus- ja arendustoetusi tuleb hinnata vastavalt teadus- ja arendustegevusele antavat riigiabi käsitlevale ühenduse raamistikule (edaspidi “teadus- ja arendustegevuse raamistik”), mis on koostatud 1986 (8). või 1996 (9). aastal, ja mille kohaselt on lubatud anda riigiabi alusuuringutele, rakendusuuringutele (alusuuringud) ja konkurentsieelsele arendustegevusele.

(40)

1. projekt kuulub rakenduslike alusuuringute hulka teadus- ja arendustegevuse 1986 (10). aasta raamistiku 1. lisa tähenduses. Teadustegevuse eesmärk oli saada uute teoreetiliste või eksperimentaalsete tööde kaudu täiesti uusi teadmisi erinevates kasutusvaldkondades suurte peeneralduslike värvipiltide projitseerimisel ning töötada välja teaduslikud ja tehnilised alused tulevase lasersüsteemi üksikkomponentidele.

(41)

BFS toetas projekti 48,98 % ulatuses, mis tähendab, et abi osatähtsus on väiksem kui rakenduslikeks alusuuringuteks ette nähtud piirmäär 50 %.

(42)

Komisjon on seisukohal, et teadus- ja arendustegevuseks antaval abil oli ergutav mõju, sest projekti ei oleks ellu viidud ilma riigi toetuseta. Projektiga oli seotud väga suur tehniline ja majanduslik risk, tehnoloogia oli väga uuenduslik; vaja oli alusuuringut ja suurt toetust. Seda kinnitas välisuurimus, mille lasi teha BFS enne toetuse andmise otsust. Küsitletud eksperdid olid arvamusel, et projekt oli selle keerukuse ja ambitsioonikate eesmärkide tõttu võimalik teostada ainult märkimisväärse toetuse abil. Suurim tehniline risk oli seotud täpse pildiedastusega. Lisaks sellele kinnitasid eksperdid, et täiesti uue tehnoloogia tõttu tekkis arvukalt probleeme, mida sai lahendada ainult tõhusa, kontsentreeritud ja hästi rahastatud teadus- ja arendusprojekti raames.

(43)

2. projekti kohta teatas Saksamaa, et ka selle puhul on tegemist alusuuringuga (11). Saksamaa esitatud andmete kohaselt vastasid kõnealuse projekti raames läbiviidud tööd vaatamata projekti eksitavale nimele (“Süsteemiintegratsioon ja prototüübid”) oma olemuselt eespool esitatud määratlusele. Saksamaa selgitas, et projekti eesmärk oli arendada edasi tehnoloogia üksikkomponente. Nimetatud põhjusel oli BFSi arvates projekti puhul tegemist rakendusuuringuga. Lisaks sellele töötati esimene prototüüp välja mõned kuud pärast 2. projekti lõppu ning see oli mõeldud kasutamiseks tööstuses, mitte ärilistel eesmärkidel nagu algselt kavandatud. Tegelik konkurentsieelne teadustegevus algas alles pärast 2. projekti ja ilma täiendava riikliku rahastamiseta.

(44)

Komisjon kaalub, kas projekt ei kuulu vähemalt osaliselt konkurentsieelse arendustegevuse (12) hulka. Rahastamine piirduks 25 %-ga või see peaks vastama teadus- ja arendustegevuse 1996. aasta raamistiku punktide 5.5 ja 5.9 kohaselt abi lubatud osatähtsuse kaalutud keskmisele. Komisjoni arvates võiks üksikute komponentide ühendamine terviklikuks süsteemiks kuuluda konkurentsieelse arendustegevus määratluse alla. Lisaks sellele valmis esimene prototüüp ainult mõned kuud pärast 2. projekti lõpetamist, mis viitab sellele, et projekti eesmärk oli esimese prototüübi väljatöötamine.

(45)

Küsimuse põhjalikum analüüsimine oleks aga põhjendamatu, sest ühisturuga kokkusobimatu abi ei moonuta enam turgu. Teadus- ja arendustoetused sai Schneider AG. SE ja SLT loodi alles hiljem. On tõenäoline, et televiisoritootja SE sai kasu lasertehnoloogiaga seotud teadustööks mõeldud teadus- ja arendustegevuseks antavast abist, mis kasutati täies ulatuses kokkulepitud viisil. SLT võis saada tänu abile eelise. Ettevõtjate tegevus on vahepeal aga lõpetatud, teadus- ja arendustoetused lisatud pankrotivarale (13) ja ettevõtjate varad müüdud turuhinnaga (vt eespool punkt 36).

(46)

Komisjon on arvamusel, et 2.projektiga seotud tehnoloogiline ja majanduslik risk oli väga suur ja SLT ei oleks suutnud projekti ilma BFSi toetuseta ellu viia. Nii nagu esimene projekt, oli ka teine projekt väga uuenduslik ja vajas seetõttu suurt toetust.

(47)

Komisjon teeb järelduse, et teadus- ja arendustegevuseks antud abi summaga 6 498 468,68 eurot 1. projekti jaoks ja 50 % teadus- ja arendustegevuseks antud abist 2. projekti jaoks ehk 1 275 826,60 eurot on kooskõlas ühenduse riigiabi eeskirjadega.

(48)

Komisjoni arvates ei ole olemasolev teave piisav, et teha lõplik otsus, mis käsitleb kolme laenu kogusummaga 12,8 miljonit eurot ja 50 % teadus- ja arendustegevuseks antud abist 2. projekti jaoks. Keskse küsimuse, kas laenud kujutasid endast riigiabi ja millisel määral oli 2. projekt rakendusuuring, võib jätta lahtiseks. Ühisturuga kokkusobimatut riigiabi ei saa tagasi nõuda, sest abi ei moonuta turgu pärast kõikide tegelike või võimalike abisaajate likvideerimist ja nende vara müüki turuhinnaga.

Komisjon teeb järelduse, et EÜ asutamislepingu artikli 88 lõike 2 alusel algatatud ametlik uurimismenetlus seoses kolme laenu ja teatava osaga 2. projektist ei ole enam põhjendatud,

6.2.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 32/56

(1)

Kõnealusest meetmest teatati 19. aprilli 2001. aasta kirjas, mille komisjon sai vastuseks kirjalikule järelepärimisele. Kuna meede oli selleks ajaks juba rakendatud, kanti riigiabi käsitlevad andmed teatamata riigiabi nimekirja (abi nr NN 32/01).

(2)

Lisateave edastati 13. veebruari 2002. aasta kirjas, mis registreeriti 18. veebruaril 2002, 5. juuli 2002. aasta kirjas, mis registreeriti 9. juulil 2002, ja 5. detsembri 2002. aasta kirjas, mis registreeriti 10. detsembril 2002. Kõnealust meedet arutati 25. juunil 2002. aastal toimunud kohtumisel põllumajanduse peadirektoraadis.

(3)

Komisjon teavitas Saksamaad 2. oktoobri 2003. aasta kirjas SG (2003) D/232035 oma otsusest algatada kõnealuse meetme (abi nr C 60/2003) suhtes menetlus vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikele 2.

(4)

Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta avaldati Euroopa Liidu Teatajas  (2). Komisjon kutsus asjaosalisi üles esitama oma arvamused kõnealuse abikava kohta.

(5)

Komisjon sai asjaosaliste ja abi andnud piirkondlike ametiasutuste arvamused 18. novembri 2003. aasta kirjas, mis registreeriti 25. novembril 2003, 23. detsembri 2003. aasta kirjas, mis registreeriti 5. jaanuaril 2004, ja12. veebruari 2004. aasta kirjas, mis registreeriti 17. veebruaril 2004.

(6)

Saksamaa esitas oma seisukoha komisjonile 5. novembri 2003. aasta kirjaga, mis registreeriti 6. novembril 2003.

(7)

7. märtsi 2005. aasta kirjaga, mis registreeriti 9. märtsil 2005, esitas Saksamaa komisjonile täiendava seisukohavõtu ning taotles meetme hindamist vastavalt komisjoni 6. oktoobri 2004. aasta määrusele (EÜ) nr 1860/2004, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes põllumajandus- ja kalandussektoris (3).

(8)

Abi Rheinland-Pfalzi liidumaa viinamarjakasvatajatele osakute omandamiseks

(9)

Abikava põhineb järgmisel:

suunis abi andmise kohta Bernkastel-Wittlichi kreisi rahalistest vahenditest, et toetada viinamarjakasvatajaid, kes ühinevad viinamarjakasvatajate ühistuga;

suunis abi andmise kohta Cochem-Zelli kreisi rahalistest vahenditest, et toetada viinamarjakasvatajaid, kes ühinevad viinamarjakasvatajate ühistuga/tootjaorganisatsiooniga;

suunis abi andmise kohta Trier-Saarburgi kreisi rahalistest vahenditest, et toetada viinamarjakasvatajaid, kes ühinevad viinamarjakasvatajate ühistuga/tootjaorganisatsiooniga;

Schweichi kohaliku liitomavalitsuse (Verbandsgemeinde Schweich) teatis Trier-Saarburgi kreisi antava abi suurendamise kohta, et toetada viinamarjakasvatajaid, kes ühinevad viinamarjakasvatajate ühistuga/tootjaorganisatsiooniga.

(10)

Bernkastel-Wittlichi kreisivalitsuse suunises nähakse ette abi osakute ostmiseks konkreetselt Mosellandi ühistus. Sama nähakse ette Cochem-Zelli kreisivalitsuse suunises, mis viis selleni, et abi anti ainult Mosellandi ühistu osakute ostmiseks. Trier-Saarburgi kreisivalitsuse ja Schweichi kohaliku liitomavalitsuse suunised ei ole suunatud konkreetsele äriühingule, vaid Saksamaa turustruktuuriseadusega heakskiidetud ühistutele ja tootjaorganisatsioonidele üldiselt.

(11)

Abikava eesmärk oli suurendada tootjaorganisatsioonides töödeldavate viinamarjade osakaalu ja vähendada vabalt, st mitte tootjaorganisatsioonide kaudu müüdava vaadiveini osakaalu. Eesmärk oli aidata stabiliseerida hindu vaadiveini turul. Samal ajal oli pikaajaline eesmärk lõpetada tootmine üksikistanduste veinikeldrites, eriti Mosel-Saar-Ruweri viinamarjakasvatuspiirkonna väikeettevõtetes.

(12)

Abikavaga nähti ette katta osa viinamarjakasvatusettevõtete kuludest seoses ühistute/tootjaorganisatsioonide (edaspidi tootjaorganisatsioonid) osakute ostmisega. Abi anti tingimusel, et viinamarjakasvataja hoiab osakuid viis aastat alates abitaotluse registreerimise kuupäevast. Samuti kohustus iga ettevõte tootjaorganisatsioonile üle andma oma haritava maa ning viinamarjasaagi, viinamarjavirde ja veini. Lisaks pidi ettevõte võtma kohustuse sulgeda oma veinikelder.

(13)

Abi anti otsetoetusena ning kapitalituru laenuintressi toetusena.

(14)

Osakute tavaline ostuhind oli 293,99 eurot. Kui hind oli madalam, vähendati vastavalt toetuse summat.

(15)

Osaku kohta antud toetussummad olid järgmised:

(16)

Schweichi kohaliku liitomavalitsuse väljamaksed lisandusid (kumulatiivselt) Trier-Saarburgi kreisi makstud toetusele.

(17)

Cochem-Zelli kreisis anti osakute ostmiseks võetud laenude puhul maksimaalselt nelja aasta jooksul kuni 4,95-protsendilist intressitoetust.

(18)

2000. aastal tehti tootjaorganisatsioonidele järgmised väljamaksed:

(19)

2000. aastal maksti kokku 155 460 eurot. Abikava rahastati kreisivalitsuste ja Schweichi kohaliku omavalitsuse vahenditest.

(20)

Cochem-Zelli kreisis kestis abikava neli aastat (2000–2003). Muud meetmed kehtisid 2000. aastal.

(21)

Abi anti otse tootjaorganisatsioonile, kes müüs ühinevatele viinamarjakasvatajatele ja viinamarjakasvatusettevõtetele osakuid madalama hinnaga.

(22)

Seetõttu said asjaomase kreisi viinamarjakasvatajad ja viinamarjakasvatusettevõtted omandada tootjaorganisatsiooni osakuid madalama hinnaga.

(23)

Meede võimaldas tootjaorganisatsioonidel suurendada omakapitali ja tagada tooraine ostmine.

(24)

Pärast esialgset uurimist leiti, et kõnealune meede on viinamarjakasvatusettevõtetele ja tootjaorganisatsioonidele antud tegevusabi, mis on ühisturuga kokkusobimatu. Seepärast algatas komisjon ametliku uurimismenetluse.

(25)

Komisjon sai kaebuse kõnealuse abikava rakendamise kohta. Kaebaja osutas sellele, et abi võimaldas viinamarjakasvatajatel omandada kohalike tootjaorganisatsioonide osakuid madalama hinnaga. Lisaks omakapitali suurendamise eelisele võimaldas see tootjaorganisatsioonidel kindlustada viinamarjavirde ja toorveini varumine. See seadis konkurendid viinamarjavirde ja toorveini varumisel ebasoodsamasse olukorda.

(26)

Asjaosaliste ja abi andnud Saksamaa piirkondlike ametiasutuste seisukohavõttudes rõhutati, et abi anti hädavajaliku struktuurimuutuse läbiviimiseks 2000-aastase ajalooga järsunõlvalises viinamarjakasvatuspiirkonnas, mille säilitamine oli turismi ja gastronoomia seisukohalt ülioluline. Meetme rakendamine aitas väidetavalt kaasa tootmise lõpetamisele. Samuti taotleti määruse (EÜ) nr 1860/2004 kohaldamist.