27.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 376/1

(1)

28. ja 29. juunil 1991. aastal Luksemburgis toimunud kohtumisel kiitis Euroopa Ülemkogu heaks Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskuse loomise. Antud keskus, nimetusega Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskus (“keskus”), asutati nõukogu 8. veebruari 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 302/93 (3) mida on mitmeid kordi oluliselt muudetud. (4) Kuna kavatsetakse teha täiendavaid muudatusi, tuleks kõnealune määrus selguse huvides uuesti sõnastada.

(2)

Ühenduse tasandil on vajalik narkootikume, narkomaaniat ja selle tagajärgi käsitlev faktitäpne, objektiivne, usaldusväärne ja võrreldav teave, mis võimaldaks anda ühendusele ja liikmesriikidele sellest tervikliku ülevaate ning seega abistada neid nende pädevuse piires meetmete võtmisel ja otsuste tegemisel narkootikumidevastase võitluse meetodite kohta.

(3)

Narkootikumidega seotud küsimused hõlmavad paljusid keerukaid ja tihedalt põimunud aspekte, mida pole lihtne üksteisest lahutada. Seetõttu tuleks keskusele teha ülesandeks sellise üldinformatsiooni hankimine, mis võimaldaks anda ühendusele ja selle liikmesriikidele tervikliku ülevaate narkootikumide ja narkomaaniaga seotud küsimustest. Narkootikumide pakkumist ja nõudlust käsitlevate õigusaktide suhtes ei tohiks eelnimetatud ülesanne piirata volituste jagamist ühenduse ja selle liikmesriikide vahel.

(4)

Euroopa Parlament ja nõukogu kehtestasid oma 16. detsembril 2002. aasta otsusega nr 2367/2002/EÜ. (5) ühenduse statistikaprogrammi aastateks 2003–2007, milles on esitatud ühenduse meetmed seoses tervishoiu- ja ohutuse valdkonna statistikaga.

(5)

Nõukogu 10. mai 2005. aasta otsusega 2005/387/JSK (uusi psühhoaktiivseid aineid käsitleva teabe vahetuse, riski hindamise ja kontrolli kohta) (6) on määratletud keskuse ja selle teaduskomitee roll kiires teabevahetuse süsteemis ja uute ainetega seonduvate ohtude hindamisel.

(6)

Arvesse tuleb võtta uusi tarbimisviise, eelkõige erinevate ainete üheaegset tarbimist, mille puhul ebaseaduslikke narkootilisi aineid tarbitakse koos seaduslike narkootiliste ainete või ravimitega.

(7)

Üks keskuse ülesannetest peaks olema teabe edastamine parimate tavade ja suuniste kohta liikmesriikides ning nendevahelise parimate tavade vahetamise soodustamine.

(8)

Nõukogu 10. detsembri 2001. aasta resolutsiooniga narkootiliste ainete viie peamise epidemioloogilise näitaja kohta õhutatakse tungivalt liikmesriike tagama riiklike teabekeskuste kaudu võrreldava teabe kättesaadavus viie peamise epidemioloogilise näitaja kohta. Käesolevas määruses sätestatud keskuse ülesannete täitmise eeltingimus on, et liikmesriigid rakendavad antud näitajaid.

(9)

Oleks soovitav, et komisjon võiks usaldada otse keskusele ühenduse selliste struktuuriabi projektide rakendamise, mis seonduvad narkootikume käsitlevate infosüsteemidega kolmandates riikides (näiteks kandidaatriigid või Lääne-Balkani riigid), millele Euroopa Ülemkogu on andnud loa ühenduse programmides ja ametites osalemiseks.

(10)

Keskuse töö korraldus ja töömeetodid peaksid olema kooskõlas soovitud tulemuste objektiivse iseloomuga, eelkõige narkootikumidega seotud teabeallikate ning meetodite võrreldavuse ja ühitatavuse osas.

(11)

Keskuse kogutud teave peaks käsitlema selliseid eelisvaldkondi, mille sisu, ulatus ja rakendusmeetmed tuleks määratleda.

(12)

Sellise teabe edastamiseks on riiklikud, Euroopa ja rahvusvahelised organisatsioonid ja asutused juba olemas ning on vajalik, et eelpool nimetatud keskus oleks võimeline täitma oma ülesandeid tihedas koostöös nendega.

(13)

Keskuses tehtava isikuandmete töötlemise suhtes tuleks kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta) (7)

(14)

Keskus peaks samuti kohaldama üldpõhimõtteid ja piiranguid, mis reguleerivad asutamislepingu artiklis 255 sätestatud ligipääsuõigust dokumentidele, mis määratleti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruses (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele). (8)

(15)

Keskus peaks olema juriidiline isik.

(16)

Keskuse haldusnõukogu suurust silmas pidades peaks seda abistama täitevkomitee.

(17)

Euroopa Parlamendi hea informeerituse tagamiseks narkomaania kui nähtuse olukorrast Euroopa Liidus peaks tal olema õigus keskuse direktorilt aru pärida.

(18)

Keskuse töö peaks olema läbipaistev ja keskuse haldamisel tuleks kohaldada kõiki kehtivaid hea valitsemistava ja pettusevastaseid eeskirju, eelkõige aga Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrust (EÜ) nr 1073/1999 (Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta) (9) ja 25. mai 1999. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjoni vahel Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) sisejuurdluste kohta, (10) millega keskus on ühinenud ja mille kõik vajalikud rakendussätted on keskus vastu võtnud.

(19)

Keskuse töö kohta tuleks regulaarselt teostada välishinnanguid ja vajaduse korral tuleks käesolevat määrust asjakohaselt kohandada.

(20)

Kuna käesoleva määruse eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning käesoleva määruse ulatuse või toime tõttu on neid parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(21)

Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja peetakse kinni eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tunnustatud põhimõtetest,

a)

Olemasolevate andmete kogumine ja nende analüüs

b)

Andmevõrdlusmeetodite täiustamine

c)

Andmete levitamine

d)

Koostöö Euroopa ja rahvusvaheliste asutuste ja organisatsioonidega ning kolmandate riikidega

e)

Teavitamiskohustus

Üldjuhul teavitab keskus uute arengute ja muutuvate suundumuste ilmnemisel liikmesriikide pädevaid asutusi.

a)

haldusnõukogus vastuvõetud ostuste ja kavade ettevalmistamine ja ellurakendamine;

b)

igapäevane juhtimistöö;

c)

keskuse töökavade koostamine;

d)

keskuse tulude ja kulude kalkulatsiooni eelnõu ettevalmistamine ning eelarve täitmine;

e)

käesoleva määrusega ettenähtud aruannete koostamine ja avaldamine;

f)

kõigi personaliga seotud küsimuste lahendamine ja eelkõige kõigi ametisse nimetavale asutusele antud volituste kasutamine;

g)

keskuse organisatsiooni struktuuri määratlemine ja selle haldusnõukogule kinnitamiseks andmine;

h)

artiklites 1 ja 2 osutatud ülesannete täitmine;

i)

keskuse töö regulaarne hindamine.

a)

töötajate töötasu, haldus-, infrastruktuuri- ja tegevuskulud;

b)

kulutused Reitoxi teabekeskuste toetamiseks.

27.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 376/14

(1)

Nõukogu 30. oktoobri 1979. aasta direktiivi 79/923/EMÜ karpide elukeskkonna vee nõutava kvaliteedi kohta (2) on oluliselt muudetud (3) Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks kõnealune direktiiv kodifitseerida.

(2)

Keskkonna kaitsmisel ja parandamisel on vaja võtta konkreetseid meetmeid, et kaitsta vett, sealhulgas karpide elukeskkonna vett, reostuse eest.

(3)

Teatavaid karbipopulatsioone on vaja kaitsta saasteainete merevette heitmise mitmesuguste tagajärgede eest.

(4)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuli 2002. aasta otsus nr 1600/2002/EÜ, millega võetakse vastu kuues keskkonnaalane tegevusprogramm (4) sätestab, et kvaliteedieesmärke tuleb seada ühiselt, määrates seejuures kindlaks mitmesugused nõuded, millele keskkond peab vastama, muu hulgas vee ja samuti karpide elukeskkonna vee näitajate määratluse.

(5)

Erinevused sätete vahel, mis mitmes liikmesriigis kehtivad ning mis käsitlevad karpide elukeskkonna vee kvaliteeti, võivad luua ebavõrdseid konkurentsitingimusi ning seega otseselt mõjutada siseturu toimimist.

(6)

Direktiivi eesmärkide saavutamiseks tuleb liikmesriikidel määrata kindlaks veealad, mille suhtes direktiivi kohaldatakse, ning samuti teatavatele näitajatele vastavad piirväärtused. Selliselt kindlaksmääratud veealade vesi tuleks nende väärtustega kooskõlla viia kuue aasta jooksul pärast kindlaksmääramist.

(7)

Karpide elukeskkonna vee nõutava kvaliteedi kontrollimiseks tuleks võtta teatav minimaalne arv proove ning teha I lisas kirjeldatud näitajate suhtes mõõtmisi. Proovide võtmise sagedust võib mõõtmistulemustest tulenevalt vähendada või selle lõpetada.

(8)

Teatavad looduslikud asjaolud ei olene liikmesriikidest ning seepärast tuleb ette näha võimalus teha teatavatel juhtudel käesolevast direktiivist erandeid.

(9)

Teaduse ja tehnika arengu tõttu võib osutuda vajalikuks kohandada kiiresti teatavaid I lisas sätestatud nõudeid. Selleks vajalike meetmete kehtestamise hõlbustamiseks tuleks kehtestada kord, millega luuakse tihe koostöö liikmesriikide ja komisjoni vahel. See koostöö peaks toimuma Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta direktiiviga 2006/44/EÜ (kalade elu tagamiseks kaitset või parandamist vajava magevee kvaliteedi kohta) (5) loodud teaduse ja tehnika arenguga kohandamise komitee raames.

(10)

Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud II lisa B osas esitatud direktiivide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtaegadega,

a)

100 % proovidest näitajate “halogeenorgaanilised ained” ja “metallid” puhul;

b)

95 % proovidest näitajate “soolsus” ja “lahustunud hapnik” puhul;

c)

75 % proovidest muude I lisas loetletud näitajate puhul.

a)

kokkuvõtvalt artikli 4 lõike 1 kohaselt kindlaksmääratud veealade kohta;

b)

nende veealade nimistu muutmise kohta kooskõlas artikli 4 lõikega 2;

c)

õigusnormide kohta, mis on kehtestatud uute näitajate kindlaksmääramiseks kooskõlas artikliga 9.

27.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 376/21

(1)

Nõukogu 10. septembri 1984. aasta direktiivi 84/450/EMÜ eksitava ja võrdleva reklaami kohta (3) on korduvalt oluliselt muudetud. (4) Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks kõnealune direktiiv kodifitseerida.

(2)

Liikmesriikides kehtivad eksitavat reklaami käsitlevad õigusaktid erinevad suuresti. Reklaami mõju ulatub üksikute liikmesriikide piiridest kaugemale ja mõjutab seega otseselt siseturu sujuvat toimimist.

(3)

Eksitav ja lubamatu võrdlev reklaam võib põhjustada konkurentsi moonutamist siseturul.

(4)

Reklaam mõjutab tarbijate ja ettevõtjate heaolu, hoolimata sellest, kas see toob kaasa lepingu sõlmimise või mitte.

(5)

Erinevused liikmesriikide õigusaktides, mis käsitlevad ettevõtlust eksitavat reklaami takistavad reklaamikampaaniate korraldamist väljaspool riigipiire ja mõjutavad seega kaupade vaba ringlust ja teenuste pakkumist.

(6)

Siseturu väljakujundamine tähendab laiasid valikuvõimalusi. Eeldades, et tarbijad ja ettevõtjad saavad ja peavad saama kasutada kõiki siseturu eeliseid ning et reklaam on väga tähtis vahend väljundi loomisel kõigile kaupadele ja teenustele ühenduse kõigis osades, peaksid võrdleva reklaami vormi ja sisu reguleerivad põhisätted olema ühtsed ning võrdleva reklaami kasutamise tingimused liikmesriikides tuleks ühtlustada. Nende tingimuste täitmine aitaks objektiivselt esile tuua võrreldavate toodete omadusi. Võrdlev reklaam suudab elavdada ka kauba ja teenuste tarnijate vahelist konkurentsi tarbija huvides.

(7)

Tuleks kehtestada objektiivsed miinimumkriteeriumid, mille alusel saab määrata, kas reklaam on eksitav.

(8)

Võrdlev reklaam, kui selles võrreldakse peamisi, asjakohaseid, kontrollitavaid ja tüüpilisi omadusi ning kui see ei ole eksitav, võib olla tarbijale nende kasu selgitamise õiguspärane vahend. Võrdleva reklaami mõiste on soovitatav esitada nii üldiselt, et see hõlmaks võrdleva reklaami kõik liigid.

(9)

Tuleks kehtestada lubatud võrdleva reklaami tingimused, niivõrd kui tegemist on võrdlemisega, et kindlaks määrata, millised võrdleva reklaami tavad võivad tekitada konkurentsi moonutamist, kahjustada konkurente ning avaldada kahjulikku mõju tarbija valikule. Lubatud reklaami tingimused peaksid sisaldama kauba ja teenuste omaduste objektiivse võrdlemise kriteeriume.

(10)

Kolmandate isikute tehtud võrdlustestide tulemustele viitamise või nende taasesitamise korral võrdlevas reklaamis tuleks kohaldada rahvusvahelisi autoriõiguse konventsioone ning siseriiklikke õigusnorme lepingulise ja mittelepingulise vastutuse kohta.

(11)

Võrdleva reklaami tingimused peaksid olema kumuleeruvad ning kohaldatavad täies ulatuses. Asutamislepingu kohaselt tuleks jätta kõnealuste tingimuste rakendamise vorm ja viisid liikmesriikide otsustada, niivõrd kui need ei ole juba kindlaks määratud käesoleva direktiiviga.

(12)

Kõnealused tingimused peaksid hõlmama eelkõige seisukohti, mis tulenevad nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 510/2006 (põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta) (5) sätetest, eelkõige artiklist 13, ning muudest põllumajandusvaldkonnas vastuvõetud ühenduse õigusnormidest.

(13)

Esimese nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivi 89/104/EMÜ (kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (6) artikliga 5 antakse registreeritud kaubamärgi omanikule ainuõigused, sealhulgas õigus takistada kolmandatel isikutel kaubandustegevuse käigus kasutada märki, mis on identne või sarnane identse kauba või identsete teenuste või, vastavalt asjaoludele, muu kauba kaubamärgiga.

(14)

Võrdleva reklaami tõhususe seisukohast võib siiski olla tingimata vajalik konkurendi kaupa või teenuseid identifitseerida, viidates konkurendile kuuluvale kaubamärgile või kaubanimele.

(15)

Teisele kuuluva kaubamärgi, kaubanime või muude eraldusmärkide selline kasutamine ei riku kõnealust ainuõigust juhul, kui on täidetud käesoleva direktiiviga kehtestatud tingimused, kusjuures ainsaks eesmärgiks on nende vahel vahet teha ning sellega erisused objektiivselt esile tuua.

(16)

Isikutel ja organisatsioonidel, kellel on siseriiklike õigusaktide kohaselt küsimuse vastu õigustatud huvi, peaks olema võimalus algatada menetlust eksitava ja lubamatu võrdleva reklaami vastu kas kohtus või sellises haldusasutuses, kes on pädev kaebuste üle otsustama või asjakohast kohtumenetlust algatama.

(17)

Kohtutel või haldusasutustel peaks olema volitused, mis võimaldavad neil nõuda või saavutada eksitava ja lubamatu võrdleva reklaami lõpetamist. Teatavatel juhtudel võib olla soovitav keelata eksitav ja lubamatu võrdlev reklaam enne selle avaldamist. See ei tähenda siiski mingil juhul, et liikmesriikidel on kohustus kehtestada eeskirjad, mis nõuavad reklaamide süstemaatilist kontrolli enne nende avaldamist.

(18)

Isereguleeruvate organite vabatahtlik kontroll eksitava ja lubamatu võrdleva reklaami takistamiseks võib haldus- või kohtumenetluse ära hoida ja seepärast tuleks seda toetada.

(19)

Tõendamiskohustus määratakse kindlaks siseriikliku õiguse alusel, kuid kohtutel ja haldusasutustel tuleks võimaldada nõuda ettevõtjatelt tõendite esitamist nende poolt esitatud faktiliste väidete õigsuse kohta.

(20)

Võrdleva reklaami reguleerimist on tarvis siseturu tõrgeteta toimimiseks ning selleks on vaja võtta meetmeid ühenduse tasandil; kõige sobivam vahend on direktiivi vastuvõtmine, sest sellega sätestatakse ühtsed üldpõhimõtted ning antakse liikmesriikidele võimalus valida sobiv vorm ja viis kõnealuste eesmärkide saavutamiseks. See on kooskõlas subsidiaarsuspõhimõttega.

(21)

Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud I lisa B osas esitatud direktiivide siseriiklikusse õigusesse ülevõtmise ja nende kohaldamise tähtaegadega,

a)

reklaam — kaubanduse, äri, käsitöö või kutsealaga seotud teave, mis on esitatud mis tahes vormis selleks, et edendada kaupade või teenuste müüki, sealhulgas kinnisvara, õigused ja kohustused;

b)

eksitav reklaam — iga reklaam, mis ükskõik millisel viisil, kaasa arvatud esitlusviis, petab või tõenäoliselt petab isikuid, kellele see suunatud on või kelleni see jõuab, ja mis võib oma petliku iseloomu tõttu mõjutada nende majanduskäitumist või nimetatud põhjustel kahjustab või võib kahjustada konkurenti;

c)

võrdlev reklaam — reklaam, mis selgesõnaliselt või kaudselt identifitseerib konkurendi või konkurendi pakutavad kaubad või teenused;

d)

ettevõtja – füüsiline või juriidiline isik, kes tegutseb eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus-, käsitöö-, äri- või kutsetegevusega ning ettevõtja nimel või tema huvides tegutsev isik;

e)

käitumiskoodeksi omanik – üksus, sealhulgas ettevõtja või ettevõtjate grupp, kes vastutab käitumiskoodeksi koostamise ja läbivaatamise eest ja/või kontrollib käitumiskoodeksi täitmist seda järgima kohustunud isikute poolt.

a)

kaupade ja teenuste omadused, nagu näiteks nende kättesaadavus, laad, teostus, koostis, valmistamise või kohaletoimetamise viis ja kuupäev, kasutamiskõlblikkus, kasutamisvõimalused, kogus, toote kirjeldus, geograafiline või kaubanduslik päritolu või nende kasutamise oodatavad tulemused või kauba või teenustega seotud katsete või kontrollide tulemused ja põhilised tunnusjooned;

b)

hind või hinna arvutamise viis ja tingimused, mille alusel kaupu või teenuseid müüakse;

c)

reklaami avalikustaja isik, omadused ja õigused, nagu näiteks tema isik ja varad, kvalifikatsioon, tööstus-, kaubandus- ja intellektuaalomandi õigused või saadud auhinnad ja tunnustused.

a)

see ei ole eksitav käesoleva direktiivi artikli 2 punkti b, artikli 3 ja artikli 8 lõike 1 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (7) artiklite 6 ja 7 tähenduses;

b)

võrreldakse kaupu või teenuseid, mis rahuldavad samu vajadusi või on mõeldud samaks otstarbeks;

c)

võrreldakse objektiivselt kõnealuste kaupade või teenuste ühte või mitut peamist, asjakohast, kontrollitavat ja tüüpilist omadust, milleks võib olla ka hind;

d)

reklaam ei halvusta ega solva konkurendi kaubamärke, ärinimesid, muid eristatavaid tunnuseid, kaupu, teenuseid, tegevust ega tingimusi;

e)

päritolunimetusega toodete puhul seostub reklaam alati toodetega, millel on sama päritolunimetus;

f)

reklaamis ei kasutata ebaausalt ära konkurendi kaubamärgi, ärinime või teiste eraldusmärkide mainet või konkureerivate toodete päritolunimetust;

g)

reklaamis ei esitata kaupa või teenuseid, mis imiteerivad või kopeerivad kaitstud kaubamärgi või ärinimega kaupa või teenuseid;

h)

reklaam ei tekita ettevõtjate hulgas segadust reklaami avalikustaja ja konkurendi vahel või reklaami avalikustaja ja konkurendi kaubamärkide, ärinimede, muude eristatavate tunnuste, kauba või teenuste vahel.

a)

võtta sellise reklaami vastu õiguslikke meetmeid,

või

b)

pöörduda sellise reklaami asjus haldusasutuse poole, kes on pädev kaebuste üle otsustama või algatama asjakohase kohtumenetluse.

a)

kas nimetatud õiguslikke meetmeid võib kasutada eraldi või ühiselt sama majandusvaldkonna mitme ettevõtja vastu,

ja

b)

kas nimetatud õiguslikke meetmeid võib kasutada käitumiskoodeksi omaniku vastu, kui asjaomane käitumiskoodeks soodustab õiguslike nõuete rikkumist.

a)

nõuda eksitava reklaami või lubamatu võrdleva reklaami lõpetamist või algatada selle lõpetamiseks asjakohane kohtumenetlus,

või

b)

kui eksitav reklaam või lubamatu võrdlev reklaam ei ole veel avaldatud, kuid seda kavatsetakse peatselt teha, nõuda selle avaldamise keelamist või algatada selle keelamiseks asjakohane kohtumenetlus.

a)

nõuda kõnealuse otsuse avaldamist täielikult või osaliselt nende poolt asjakohaseks peetud vormis;

b)

nõuda lisaks paranduse avaldamist.

a)

olema koosseisult sellised, et nende erapooletus oleks väljaspool kahtlust;

b)

omama kaebuste üle otsustades asjakohaseid volitusi oma otsustest kinnipidamist tõhusalt jälgida ja tagada;

c)

asjakohaselt oma otsuseid põhjendama.

a)

nõuda, et reklaami avalikustaja esitaks tõendid reklaamis esinevate faktiliste väidete täpsuse kohta, kui selline nõue on konkreetse juhtumi asjaolude põhjal reklaami avalikustaja ja menetluses osalevate teiste poolte õigustatud huve arvesse võttes asjakohane, ning võrdleva reklaami korral nõuda, et reklaami avalikustaja esitaks kõnealused tõendid lühikese aja jooksul,

ja

b)

lugeda faktilisi väiteid ebatäpseteks, kui punkti a kohaselt nõutud tõendeid ei ole esitatud või kui kohus või haldusasutus peab neid ebapiisavateks.

27.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 376/28

(1)

Nõukogu 19. novembri 1992. aasta direktiivi 92/100/EMÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas (2) on korduvalt oluliselt muudetud (3) Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks kõnealune direktiiv kodifitseerida.

(2)

Autoriõigusega kaitstud teoste ning autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide rentimine ja laenutamine on muutumas üha olulisemaks fonogrammide ja filmide autorite, esitajate ja tootjate jaoks. Piraatlus on muutumas üha suuremaks ohuks.

(3)

Autoriõigusega kaitstud teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide piisavat kaitset rentimis- ja laenutamisõigusega ning autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kaitset salvestusõiguse, levitamisõigusega ja õigusega kanda neid üle ja edastada üldsusele võib sellest tulenevalt pidada ühenduse majandusliku ja kultuurilise arengu seisukohast äärmiselt oluliseks.

(4)

Autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi tuleb kohandada majanduse arenguga, näiteks uute kasutamisviisidega.

(5)

Autorite ja esitajate järjepidev loometegevus ja kunstiline tegevus eeldab piisavat sissetulekut ning eelkõige fonogrammide ja filmide tootmiseks vajalikud investeeringud on eriti suured ja riskantsed. Sellise sissetuleku ja tehtud investeeringute tagasisaamise saab tulemuslikult kindlustada ainult juhul, kui asjaomaste õiguste omanikele on tagatud piisav õiguskaitse.

(6)

Kõnealuse loomingulise, kunstilise ja ettevõtlusega seotud tegevusega tegelevad valdavalt füüsilisest isikust ettevõtjad. Selliste tegevustega tegelemine tuleb muuta lihtsamaks ühenduses pakutava ühtlustatud õiguskaitse abil. Niivõrd kui selliste toimingute puhul on põhimõtteliselt tegemist teenustega, tuleks nende pakkumise soodustamiseks luua ühenduses ühtne õiguslik raamistik.

(7)

Liikmesriikide õigusnorme tuleks ühtlustada selliselt, et need ei satuks vastuollu rahvusvaheliste konventsioonidega, mis on mitme liikmesriigi autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste aluseks.

(8)

Rentimis- ja laenutamisõigust ja teatavaid autoriõigusega kaasnevaid õigusi käsitlev ühenduse õiguslik raamistik võib piirduda sätetega, mille kohaselt liikmesriigid sätestavad rentimist ja laenutamist käsitlevad õigused teatavate õiguste omanike rühmade jaoks ning mille kohaselt nad kehtestavad lisaks sellele teatavate õiguste omanike rühmadele autoriõigustega kaasnevate õiguste vallas salvestusõiguse, levitamisõiguse ning ülekandeõiguse ja üldsusele edastamise õiguse.

(9)

Käesoleva direktiivi kohaldamiseks tuleb määratleda rentimise ja laenutamise mõisted.

(10)

Selguse huvides on soovitav jätta käesolevas direktiivis kasutatavatest rentimise ja laenutamise mõistetest välja teatavad kättesaadavaks tegemise vormid, näiteks fonogrammide ja filmide avalik näitamine või edastamine, kättesaadavaks tegemine eksponeerimiseks või kättesaadavaks tegemine kohapeal tutvumiseks. Laenutamine käesoleva direktiivi tähenduses ei peaks hõlmama üldsusele avatud asutuste vahelist kättesaadavaks tegemist.

(11)

Kui laenutamine toimub laenutamisega üldsusele avatud asutuses tasu eest, mille summa ei ole suurem, kui on vajalik asutuse tegevuskulude katmiseks, ei ole tegemist otsese ega kaudse majandusliku ega kaubandusliku tuluga käesoleva direktiivi tähenduses.

(12)

Tuleb kehtestada kord, mis tagaks, et autorid ja esitajad saavad neile mõeldud õiglase tasu ning et neil on võimalik usaldada selle õiguse haldamine neid esindavatele kollektiivse esindamise organisatsioonidele.

(13)

Õiglast tasu võib maksta ühes või mitmes osas kas lepingu sõlmimise ajal või pärast seda. Sellisel puhul tuleks võtta arvesse asjaomaste autorite ja esitajate panuse olulisust fonogrammi või filmi puhul.

(14)

Avaliku laenutamise puhul tuleb kehtestatava erikorraga kaitsta ka vähemalt autorite õigusi. Kõik meetmed, mis näevad ette erandi üldsusele laenutamise ainuõigusest peaksid olema kooskõlas eelkõige asutamislepingu artikliga 12.

(15)

Käesoleva direktiivi sätted autoriõigustega kaasnevate õiguste kohta ei peaks takistama liikmesriike laiendamast nendele ainuõigustele käesolevas direktiivis sätestatud eeldust lepingute kohta, mille esitajad sõlmivad filmi tootjaga kas individuaalselt või kollektiivselt filmi tootmise kohta. Lisaks sellele ei peaks need sätted takistama liikmesriike kehtestamast kasutamise lubamise lihteeldust käesoleva direktiivi vastavates sätetes sätestatud esitajate ainuõiguse suhtes, kuivõrd selline eeldus on kooskõlas teose esitaja, fonogrammitootja ja ringhäälinguorganisatsiooni kaitse rahvusvahelise konventsiooniga (edaspidi “Rooma konventsioon”).

(16)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik sätestada üldsusele ülekandmise ja edastamise osas autoriõigusega kaasnevate õiguste omanike ulatuslikum kaitse kui nõutud käesoleva direktiivi sätetes.

(17)

Ühtlustatud rentimis- ja laenutusõigust ning ühtlustatud kaitset autoriõigustega kaasnevate õiguste vallas ei tohiks kasutada viisil, mille puhul oleks tegemist liikmesriikide vahelise kaubanduse varjatud piiramisega, või viisil, mis on vastuolus kohtuasjas Société Cinéthèque v FNCF  (4) tehtud otsuses tunnustatud esitusaegade eeskirjaga.

(18)

Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud I lisa B osas esitatud direktiivide siseriiklikusse õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise ülevõtmise tähtaegadega,

a)

“rentimine” tähendab kasutada andmist piiratud ajaks ja otsese või kaudse majandusliku või kaubandusliku tulu eesmärgil;

b)

“laenutamine” tähendab kasutada andmist piiratud ajaks ja otsese või kaudse majandusliku või kaubandusliku tulu eesmärgita, kui seda teevad üldsusele avatud asutused;

c)

“film” tähendab kinematograafilist või audiovisuaalset teost või liikuvaid pilte, koos heliga või ilma;

a)

autorile tema teose originaalide ja koopiate puhul;

b)

esitajale tema esitatud teose salvestuse puhul;

c)

fonogrammi tootjale tema toodetud fonogrammi puhul;

d)

filmi esmasalvestuse tootjale tema filmi originaali ja koopiate puhul.

a)

esitajatele nende esituste salvestuste osas;

b)

fonogrammitootjatele nende fonogrammide osas;

c)

filmide esmasalvestuste tootjatele nende filmide originaali ja koopiate osas;

d)

ringhäälinguorganisatsioonidele nende ringhäälingusaadete salvestuste osas vastavalt artikli 7 lõike 2 sätetele.

a)

eraotstarbeline kasutamine;

b)

lühikeste katkendite kasutamine uudiste edastamise puhul;

c)

ajutine salvestamine ringhäälinguorganisatsioonis tema oma vahenditega ja oma ringhäälingusaadete jaoks;

d)

kasutamine ainult õpetamiseks või teadustöös.

27.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 376/36

(1)

Euroopa Ühenduse eesmärk on rajada üha tihedamad sidemed Euroopa riikide ja rahvaste vahel ning tagada majanduslik ja ühiskondlik areng. Vastavalt asutamislepingu artikli 14 lõikele 2 hõlmab siseturg sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse teenuste vaba liikumine. Vastavalt asutamislepingu artiklile 43 on tagatud asutamisvabadus. Artikkel 49 annab õiguse osutada ühenduse piires teenuseid. Euroopa rahvaste integratsiooni tugevdamiseks ning tasakaalustatud ja jätkusuutliku majandusliku ja sotsiaalse arengu edendamiseks on oluline kaotada liikmesriikide vahel teenuste osutamise valdkonna arendamist takistavad tõkked. Nende tõkete kaotamisel on oluline tagada, et teenuste osutamise valdkonna arendamine aitaks saavutada asutamislepingu artiklis 2 sätestatud eesmärki edendada ühenduse kõigis osades majandustegevuse harmoonilist, tasakaalustatud ja säästvat arengut, tööhõive ja sotsiaalkaitse kõrget taset, meeste ja naiste võrdõiguslikkust, püsivat ja inflatsioonivaba majanduskasvu, konkurentsivõime ja majandusliku suutlikkuse vastastikuse lähenemise kõrget astet, keskkonna kaitse ja kvaliteedi parandamise kõrget taset, elatustaseme ja elukvaliteedi parandamist ning liikmesriikide majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ja solidaarsust.

(2)

Konkurentsivõimeline teenuste turg on oluline majanduskasvu edendamiseks ja töökohtade loomiseks Euroopa Liidus. Praegu takistavad arvukad tõkked siseturul teenuseosutajatel, eelkõige väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel, laiendada oma tegevust väljapoole oma riigi piire ning kasutada täielikult siseturu eeliseid. See vähendab Euroopa Liidu teenuseosutajate konkurentsivõimet maailmas. Vabaturg, mis sunnib liikmesriike kõrvaldama piirangud piiriüleselt teenuste osutamiselt, suurendades samal ajal läbipaistvust ja tarbijatele edastatava teabe hulka, annaks tarbijatele suurema valikuvõimaluse ja paremad teenused madalama hinnaga.

(3)

Komisjoni aruanne teenuste siseturu olukorra kohta sisaldas ülevaadet arvukatest takistustest, mis tõkestavad või aeglustavad liikmesriikidevaheliste teenuste arendamist, eelkõige selliste teenuste puhul, mida osutavad teenuste valdkonnas valdavalt tegutsevad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad. Aruandes jõutakse järeldusele, et kümme aastat pärast siseturu kavandatud lõpuleviimist eksisteerib eesmärgiks seatud Euroopa Liidu integreeritud majanduse ning Euroopa kodanike ja teenuseosutajate poolt kogetava reaalsuse vahel endiselt suur lõhe. Takistused mõjutavad väga mitmesuguseid teenuste osutamisega seotud tegevusi teenuseosutajate tegevuse kõikides etappides ja neil on arvukalt ühisjooni, muu hulgas eelkõige asjaolu, et nende põhjuseks on sageli halduskoormus, piiriülese tegevusega seonduv õiguskindluse puudumine ning vastastikuse usalduse puudumine liikmesriikide vahel.

(4)

Kuna teenused on majanduskasvu mootoriks ning nende osakaal SKPs ja tööhõives moodustab enamikus liikmesriikides 70 %, avaldab siseturu selline killustatus negatiivset mõju kogu Euroopa majandusele, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate konkurentsivõimele ning töötajate liikumisele, ja takistab tarbijate ligipääsu laiemale valikule konkurentsivõimeliste hindadega teenustele. Oluline on rõhutada, et teenindussfäär on põhiline tööhõivesektor eelkõige naistele ja seetõttu on neil palju võita uutest võimalustest, mida toob kaasa teenuste siseturu väljakujundamine. Euroopa Parlament ja nõukogu on rõhutanud, et tõelise siseturu loomist tõkestavate õiguslike takistuste kõrvaldamine on esmatähtis saavutamaks Lissabonis 23 ja 24. märts 2000. aastal kokku tulnud Euroopa Ülemkogu poolt seatud eesmärki parandada tööhõivet ja sotsiaalset ühtekuuluvust ning saavutada jätkusuutlik majanduskasv, et Euroopa Liidust saaks 2010. aastaks maailma kõige konkurentsivõimelisem ja dünaamilisem teadmistepõhine, rohkemate ja paremate töökohtadega majandus. Nende takistuste kõrvaldamine koos kõrgetasemelise Euroopa sotsiaalse mudeli tagamisega on seega Lissaboni strateegia elluviimisel ilmnenud raskuste ületamise ja Euroopa majanduse taaselustamise põhitingimus, eelkõige tööhõive ja investeeringute seisukohalt. Seetõttu on oluline saavutada teenuste siseturg, kus valitseb õige tasakaal turgude avamise ning avalike teenuste ja sotsiaalsete ja tarbijate õiguste säilitamise vahel.

(5)

Seepärast tuleks kõrvaldada takistused, mis tõkestavad liikmesriikides tegutsevate teenuseosutajate asutamisvabadust ja teenuste vaba liikumist liikmesriikide vahel, ning tagada teenuse kasutajatele ja teenuseosutajatele õiguskindlus, mis on vajalik nende kahe asutamislepingu põhivabaduse praktiliseks teostamiseks. Kuna teenuste siseturul eksisteerivad takistused mõjutavad ettevõtjaid, kes soovivadasutamise kaudu tegutseda teistes liikmesriikides või osutada teenust teises liikmesriigis, olemata seal asutatud, tuleks teenuseosutajatel võimaldada arendada siseturul teenuste valdkonnas oma tegevust kas mõnes liikmesriigis asutamise või teenuste vaba liikumise kaudu. Teenuseosutajatel peaks olema võimalik valida nende kahe vabaduse vahel vastavalt iga liikmesriigi arengustrateegiale.

(6)

Kõnealuseid takistusi ei ole võimalik kõrvaldada, tuginedes üksnes asutamislepingu artiklite 43 ja 49 otsesele kohaldamisele, sest nende kõrvaldamine asjaomaste liikmesriikide vastu igal konkreetsel juhul algatatavate rikkumismenetluste kaudu oleks siseriiklike ja ühenduse institutsioonide jaoks äärmiselt keerukas, eriti pärast laienemist, samuti eeldab mitmete takistuste kõrvaldamine riiklike õigussüsteemide eelnevat kooskõlastamist, sealhulgas halduskoostöö sisseseadmist. Nagu Euroopa Parlament ja nõukogu on tunnistanud, on tõelise teenuste siseturu saavutamine võimalik ühenduse õigusakti abil.

(7)

Käesoleva direktiiviga luuakse üldine õiguslik raamistik, mis on kasulik paljude erinevate teenuste osutamise seisukohalt ning võtab samas arvesse eri liiki tegevuste ja kutsealade eripära ja reguleerimissüsteeme. See raamistik põhineb dünaamilisel ja valikulisel lähenemisviisil, mille kohaselt esmajärjekorras kõrvaldatakse sellised takistused, mis on võimalik kiiresti kaotada, ning muude takistuste osas algatatakse hindamis-, konsulteerimis- ja konkreetsete küsimuste ühtlustamise protsess, mis võimaldab teenuste osutamisega seotud siseriiklike reguleerimissüsteemide järk-järgulist ja kooskõlastatud ajakohastamist, mis on 2010. aastaks tõelise teenuste siseturu saavutamise seisukohalt keskse tähtsusega. Ette tuleks näha erinevate meetmete tasakaalustatud kogum, mis hõlmab sihtotstarbelist ühtlustamist, halduskoostööd, teenuste osutamise vabaduse sätet ja teatud küsimustes tegevusjuhendite väljatöötamise ergutamist. Selline siseriiklike õigussüsteemide kooskõlastamine peaks tagama ühenduse õigusliku integratsiooni kõrge taseme ja üldise huvi eesmärkide, eelkõige tarbijate kaitse, mis on hädavajalik liikmesriikide vahelise usalduse loomiseks. Käesolevas direktiivis arvestatakse ka teisi üldist huvi pakkuvaid eesmärke, sealhulgas keskkonnakaitset, avalikku julgeolekut ja rahvatervist, samuti vajadust järgida tööõigust.

(8)

Käesoleva direktiivi sätteid asutamisvabaduse ja teenuste vaba liikumise kohta tuleks kohaldada üksnes sel määral, mil kõnealused tegevused on avatud konkurentsile, et need sätted ei kohustaks liikmesriike liberaliseerima üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid, erastama selliseid teenuseid osutavaid avalik-õiguslikke isikuid ega kaotama olemasolevaid monopole muudes tegevusvaldkondades või teatavate jaotusteenuste osutamisel.

(9)

Käesolevat direktiivi kohaldatakse üksnes nõuete suhtes, mis mõjutavad teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemist. Seega ei kohaldata direktiivi järgmiste nõuete suhtes: liikluseeskirjad, kinnisvaraarenduse ja maakasutuse eeskirjad, asulaplaneerimise eeskirjad, ehitusstandardid ja halduskaristused selliste eeskirjade eiramise korral, mis konkreetselt ei reguleeri või konkreetselt ei mõjuta teenuste osutamise valdkonnas tegutsemist, kuid mida teenuseosutajad peavad oma majandustegevuse teostamisel järgima samamoodi nagu isiklikes huvides tegutsevad isikud.

(10)

Käesolevas direktiivis ei käsitleta nõudeid, mis hõlmavad teatavate teenuseosutajate juurdepääsu avalikele vahenditele. Selliste nõuete hulka kuuluvad eelkõige nõuded, millega teenuseosutajatele kehtestatakse tingimused avalikest vahenditest rahastamise saamiseks, kaasa arvatud konkreetsed lepingutingimused, eriti kvaliteedinõuded, mida tuleb avalike vahendite saamise tingimusena järgida, näiteks sotsiaalteenuste puhul.

(11)

Käesolev direktiiviga ei sekkuta liikmesriikide poolt ühenduse õiguse kohaselt võetud meetmetesse, mis on seotud kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse ning meediapluralismi kaitse või edendamisega, sealhulgas nende rahastamisega. See direktiiv ei takista liikmesriike kohaldamast liikmesriikides kehtivaid ajakirjandusvabadust ja sõnavabadust käsitlevaid põhisätteid ja aluspõhimõtteid. Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide seadusi, mis keelavad diskrimineerimise kodakondsuse või asutamislepingu artiklis 13 sätestatu alusel.

(12)

Käesoleva direktiivi eesmärk on luua õiguslik raamistik, et tagada asutamisvabadus ja teenuste vaba liikumine liikmesriikide vahel ning sellega ei ühtlustata kriminaalõigust ega piirata selle kohaldamist. Siiski ei peaks liikmesriikidel olema võimalik piirata teenuste osutamise vabadust kriminaalõiguse neid sätteid kohaldades, mis konkreetselt mõjutavad teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemist, hoidudes kõrvale käesolevas direktiivis sätestatud eeskirjadest.

(13)

On võrdselt tähtis, et käesolevas direktiivis võetaks täielikult arvesse asutamislepingu artiklil 137 põhinevaid ühenduse algatusi, et saavutada asutamislepingu artikli 136 eesmärgid, mis käsitlevad tööhõive edendamist ning paremaid elu- ja töötingimusi.

(14)

Käesolev direktiiv ei mõjuta töötingimusi, kaasa arvatud maksimaalne tööaeg ja minimaalne puhkeaeg, tasulise põhipuhkuse minimaalne pikkus, töötasu miinimummäärad, töötervishoid, -ohutus ja -hügieen, mida liikmesriigid kohaldavad kooskõlas ühenduse õigusega, samuti ei mõjuta direktiiv tööturu osapoolte omavahelisi suhteid, kaasa arvatud õigus pidada läbirääkimisi kollektiivlepingute üle ja neid sõlmida, streigiõigus ja õigus osaleda töövõitlusalases tegevuses vastavalt ühenduse õigust austavatele siseriiklikele õigusaktidele ja tavadele, samuti ei kohaldata käesolevat direktiivi teenuste suhtes, mida osutavad ajutist tööd vahendavad asutused. Käesolev direktiiv ei mõjuta sotsiaalkindlustust käsitlevaid liikmesriikide õigusakte.

(15)

Käesolev direktiiv austab liikmesriikides kohaldatavate põhiõiguste teostamist, nagu neid on tunnustatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning asjakohastes selgitustes, sobitades need asutamislepingu artiklites 43 ja 49 sätestatud põhivabadustega. Nende põhiõiguste hulka kuulub muu hulgas õigus osaleda töövõitlusalases tegevuses vastavalt ühenduse õigust austavatele siseriiklikele õigusaktidele ja tavadele.

(16)

Käesolev direktiiv puudutab ainult liikmesriikides asutatud teenuseosutajaid ega hõlma väliseid aspekte. Selles ei käsitleta teenustekaubandusega seotud läbirääkimisi rahvusvahelistes organisatsioonides, eelkõige teenustekaubanduse üldlepingu (GATSi) raames.

(17)

Käesolev direktiiv hõlmab üksnes neid teenuseid, mida osutatakse majanduslikel kaalutlustel. Asutamislepingu artiklis 50 esitatud määratlus ei hõlma üldhuviteenuseid ja seega ei kuulu need ka käesoleva direktiivi reguleerimisalasse. Üldist majandushuvi pakkuvad teenused on teenused, mida osutatakse majanduslikel kaalutlustel ja seetõttu kuuluvad need käesoleva direktiiv reguleerimisalasse. Siiski on direktiivi reguleerimissalast välja jäetud teatavad üldist majandushuvi pakkuvad teenused, näiteks teatavad transpordivaldkonna teenused, ning teatavate muude üldist majandushuvi pakkuvate teenuste, näiteks teatavate postiteenuste osas on kehtestatud erand käesolevas direktiivis ettenähtud teenuste osutamise vabaduse sättest. Samuti ei käsitle direktiiv üldist majandushuvi pakkuvate teenuste rahastamist ning seda ei kohaldata liikmesriikide antava abi süsteemide suhtes, eelkõige sotsiaalvaldkonnas vastavalt ühenduse konkurentsieeskirjadele. Käesolev direktiiv ei käsitle ka üldhuviteenuseid käsitleva komisjoni valge raamatu järelmeetmeid.

(18)

Käesoleva direktiivi reguleerimisalast tuleks välja jätta finantsteenused, sest kõnealuseid tegevusi käsitletakse praegu eraldi ühenduse õigusaktides, mille eesmärk nagu ka käesoleva direktiivi eesmärk on tõelise teenuste siseturu saavutamine. Seega peaks hõlmama väljajätmine kõiki finantsteenuseid, nagu panga-, krediidi-, kindlustus-, sealhulgas edasikindlustusteenused, ameti- või personaalpensioniteenused, väärtpaberi-, investeerimisfondide, makse- ja investeerimisnõustamisteenused, sealhulgas teenused, mis on loetletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiivi 2006/48/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta (4) I lisas.

(19)

Arvestades et 2002. aastal võeti vastu elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid ning nendega seonduvaid vahendeid ja teenuseid käsitlev õigusaktide kogum, millega kehtestati õiguslik raamistik siseturul kõnealusele valdkonnale juurdepääsu lihtsustamiseks, eelkõige enamiku individuaalsete autoriseerimisskeemide kaotamise kaudu, tuleks nimetatud õigusaktidega reguleeritud küsimused käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jätta.

(20)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiividega Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märts 2002. aasta direktiiv 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (juurdepääsu käsitlev direktiiv), (5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märts 2002. aasta direktiiv 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv), (6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märts 2002. aasta direktiiv 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv), (7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märts 2002. aasta direktiiv 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (8) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (9) hõlmatud elektrooniliste sideteenustega seonduvate küsimuste väljajätmist käesoleva direktiivi reguleerimisalast tuleks kohaldada mitte ainult konkreetselt nendes direktiivides käsitletud küsimuste suhtes, vaid ka küsimustes, milles direktiividega on liikmesriikidele selgesõnaliselt jäetud võimalus võtta teatavad meetmed vastu siseriiklikul tasandil.

(21)

Transporditeenused, sealhulgas linnatransport, takso- ja kiirabiveod, samuti sadamateenused tuleks käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jätta.

(22)

Tervishoiu väljajätmine käesoleva direktiivi reguleerimisalast peaks hõlmama tervishoiu- ja farmaatsiateenuseid, mida tervishoiutöötajad osutavad patsientidele, et hinnata, säilitada või taastada nende tervislikku seisundit, kui asjaomased tegevused on liikmesriigis, kus neid osutatakse, reserveeritud reguleeritud tervishoiuala esindajatele.

(23)

Käesolev direktiiv ei mõjuta tervishoiuteenuste hüvitamist, kui teenust osutatakse muus liikmesriigis kui see, mille elanik ravi saaja on. Küsimust on korduvalt Euroopa Kohtus arutatud ning kohus on tunnistanud patsiendi õigusi. Suurema õiguskindluse ja selguse saavutamiseks on oluline käsitleda antud küsimust mõnes teises ühenduse õigusaktis selles osas, milles seda küsimust ei ole käsitletud nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruses (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (10)

(24)

Käesoleva direktiivi reguleerimisalast tuleks välja jätta audiovisuaalteenused sõltumata nende edastamisviisist, sealhulgas kinodes pakutavad teenused. Lisaks ei kohaldata käesolevat direktiivi audiovisuaalsektoris antava liikmesriikide abi suhtes, mis on hõlmatud ühenduse konkurentsieeskirjadega.

(25)

Käesoleva direktiivi reguleerimisalast tuleks välja jätta hasartmängud, sealhulgas loteriid ja totalisaatori- ning kihlveotehingud nende tegevuste eripära tõttu, mis eeldab, et liikmesriigid rakendavad avaliku korra ja tarbijakaitsega seonduvaid poliitikaid.

(26)

Käesolev direktiiv ei piira asutamislepingu artikli 45 kohaldamist.

(27)

Käesolev direktiiv ei peaks hõlmama sotsiaalteenuseid, mida osutavad riik või riigi volitatud teenuseosutajad või riigi tunnustatud heategevusorganisatsioonid elamuehituse, lastehoolduse ning puudustkannatavate perede ja isikute toetamise valdkondades riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil, et tagada toetus neile, kes seda püsivalt või ajutiselt eelkõige vajavad perekonna ebapiisava sissetuleku, täieliku või osalise sõltumatuse puudumise tõttu ja neile, keda ähvardab marginaliseerumise oht. Need teenused on olulised, et tagada põhiõigus inimväärikusele ja terviklikkusele, need väljendavad sotsiaalse ühtekuuluvuse ja solidaarsuse põhimõtteid ning käesolev direktiiv ei tohiks neid mõjutada.

(28)

Käesolevas direktiivis ei käsitleta sotsiaalteenuste rahastamist ega nendega seotud abisüsteeme. Samuti ei mõjuta direktiiv liikmesriikide kehtestatud kriteeriume ega tingimusi, millega tagatakse, et sotsiaalteenused täidavad tõhusalt avalike huvide ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärke. Lisaks sellele ei peaks mõjutama direktiiv universaalteenuse põhimõtet liikmesriikide sotsiaalteenustes.

(29)

Kuivõrd asutamisleping näeb ette konkreetsed õiguslikud alused maksustamise küsimustele ning nimetatud valdkonnas juba vastuvõetud ühenduse õigusaktidele, tuleks direktiivi reguleerimisalast välja jätta maksustamise valdkond.

(30)

Teenuste osutamise valdkonda reguleerib juba märkimisväärne hulk ühenduse õigusakte. Käesolev direktiiv rajaneb ühenduse acquis'l ning täiendab seda. Direktiivi ja muude ühenduse õigusaktide vahelised vastuolud on kindlaks tehtud ja neid käsitletakse direktiivis, sealhulgas erandite abil. Tuleb siiski reguleerida mis tahes allesjäänud ja erandlikke juhtumeid, mille puhul direktiivi sätted ja muude ühenduse õigusaktide sätted on vastuolus. Sellise vastuolu esinemine tuleks kindlaks määrata kooskõlas asutamisõigust ja teenuste vaba liikumist käsitlevate asutamislepingu sätetega.

(31)

Käesolev direktiiv on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembris 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta. (11) ja ei mõjuta selle kohaldamist. Direktiivis käsitletakse muid küsimusi kui kutsekvalifikatsioonide tunnustamisega seotud küsimused, näiteks kutsealast vastutuskindlustust, kaubanduslikke teadaandeid, multidistsiplinaarseid tegevusi ning halduslikku lihtsustamist. Piiriülese teenuse ajutise osutamise puhul tagab käesolevas direktiivis ettenähtud teenuste osutamise vabaduse sättest tehtav erand, et direktiivi 2005/36/EÜ II jaotist, mis käsitleb teenuste osutamise vabadust, ei mõjutata. Seega ei mõjuta teenuste osutamise vabaduse säte ühtegi kõnealuse direktiivi alusel kohaldatavat meedet selles liikmesriigis, kus teenust osutatakse.

(32)

Käesolev direktiiv on kooskõlas ühenduse tarbijakaitse alaste õigusaktidega, nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul (ebaausate kaubandustavade direktiiv), (12) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoober 2004. aasta määrus (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (tarbijakaitsealase koostöö määrus) (13)

(33)

Teenused, mida käesolev direktiiv hõlmab, on seotud paljude erinevate pidevalt muutuvate tegevustega, sealhulgas ettevõtjatele osutatavate teenustega, nagu juhtimisalane nõustamine, sertifitseerimine ja testimine; kinnisvarahooldus, sealhulgas kontorihooldus; reklaam; värbamisteenused; ning kaubandusagentide teenused. Samuti on hõlmatud teenused, mida osutatakse nii ettevõtjatele kui tarbijatele, näiteks juriidiline ja fiskaalnõustamine; kinnisvarateenused, näiteks kinnisvara vahendus; ehitusteenused, sealhulgas arhitektide teenused; hulgikaubandus; messide korraldamine; autorent ja reisibürood. Samuti on hõlmatud tarbijatele osutatavad teenused, näiteks turismi valdkonnas, sealhulgas reisijuhtide tegevus; vabaajateenused, spordikeskused ja lõbustuspargid; ja niivõrd, kuivõrd need ei ole käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja arvatud, majapidamises osutatavad toetusteenused, nagu vanurite abistamine. Sellisteks tegevusteks võivad olla teenuseosutaja ja teenuse kasutaja lähedal asumist eeldavad teenused, teenuseosutaja või teenuse kasutaja reisimist eeldavad teenused või kaugteenused, sealhulgas Interneti kaudu osutatavad teenused.

(34)

Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt tuleb seda, kas teatud tegevused, eelkõige avaliku sektori rahastatavad tegevused ja avalik-õiguslike isikute tegevused, kuuluvad “teenuse” mõiste alla, hinnata iga juhtumi puhul eraldi, võttes arvesse kõiki nende omadusi, eelkõige seda, kuidas neid asjaomases liikmesriigis osutatakse, korraldatakse ning rahastatakse. Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et tasustamise põhiomadus seisneb asjaolus, et see tähendab kõnealuse teenuse eest maksmist, ning on tunnistanud, et tasustamise aspekt puudub tegevustel, mida riik teostab tasuta oma ülesannete raames sotsiaal-, kultuuri-, haridus- ja õigusvaldkonnas, näiteks riikliku haridussüsteemi raames pakutavate kursuste puhul ning selliste sotsiaalkindlustussüsteemide haldamise puhul, millel ei ole majandustegevusega seotud eesmärke. Teenuse kasutajate poolt tasu maksmine, näiteks õppijate makstavad õppe- ja osavõtumaksud, selleks et süsteemi tegevuskulusid toetada, ei tähenda tasustamist, kuna teenust rahastatakse riigi vahenditest. Asutamislepingu artiklis 50 esitatud teenuse määratlus seega neid tegevusi ei hõlma ja seega ei kuulu need ka käesoleva direktiivi reguleerimisalasse.

(35)

Mittetulunduslik amatöörsporditegevus on olulise sotsiaalse tähtsusega. Sageli on sellel üksnes sotsiaalsed või puhkusega seonduvad eesmärgid. Mainitud tegevus ei tohiks kujutada endast majandustegevust ühenduse õiguse tähenduses ega kuulu seega käesoleva direktiivi reguleerimisalasse.

(36)

“Teenuseosutaja” mõiste peaks hõlmama mis tahes füüsilist isikut, kes on liikmesriigi kodanik, või mis tahes juriidilist isikut, kes tegutseb liikmesriigis teenuste osutamise valdkonnas, ning kes teostab kas asutamisvabadust või kasutab teenuste vaba liikumist. Seega ei peaks piirduma teenuseosutaja mõiste üksnes piiriülese teenuse osutamisega teenuste vaba liikumise raames, vaid hõlmama ka juhtumeid, mil ettevõtja asutatakse mis tahes liikmesriigis asjaomases liikmesriigis teenuste osutamise valdkonnas tegevuse arendamiseks. Siiski ei peaks hõlmama teenuseosutaja mõiste kolmandate riikide äriühingute filiaale liikmesriigis, sest asutamislepingu artikli 48 kohaselt saavad asutamisvabaduse ja teenuste vaba liikumise eelist kasutada ainult äriühingud, mis on loodud vastavalt liikmesriigi seadustele ja millel on ühenduse piires registrijärgne asukoht, juhatuse asukoht või peamine tegevuskoht. “Teenuse kasutaja” mõiste peaks hõlmama ka kolmandate riikide kodanikke, kes kasutavad õigusi, mis on neile antud ühenduse õigusaktidega, nagu määrus (EMÜ) nr 1408/71, nõukogu 25. novembris 2003. aasta direktiiv 2003/109/EÜ, (14) nõukogu 14. mai 2003.aasta määrus (EÜ) nr 859/2003, millega laiendatakse määruse (EMÜ) nr 1408/71 ja määruse (EMÜ) nr 574/72 sätteid kolmandate riikide kodanikele, keda need sätted juba ei hõlma üksnes nende kodakondsuse alusel, (15) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil. (16) Lisaks võivad liikmesriigid laiendada teenuse kasutaja mõistet teistele kolmandate riikide kodanikele, kes nende territooriumil viibivad.

(37)

Koht, kus teenuseosutajal on asutatud, tuleks määrata kindlaks vastavalt Euroopa Kohtu kohtupraktikale, mille kohaselt asutamise mõiste hõlmab majandustegevuse tegelikku teostamist püsivalt asutamise kaudu määramata ajavahemikuks. See nõue võib olla täidetud ka siis, kui äriühing on loodud teatud ajavahemikuks või üürib ehitist või seadeldist, mille kaudu ta oma tegevust teostab. Nõue võib olla täidetud ka siis, kui liikmesriik annab autoriseeringu piiratud ajaks konkreetsete teenuste osutamiseks. Asutamine ei pea toimuma tütarettevõtja, filiaali või esinduse vormis, vaid võib seisneda ainult kontoris, mida haldab teenuseosutaja oma personal või sõltumatu, kuid ettevõtja nimel püsivalt tegutsema volitatud isik, nagu esinduse puhul. Vastavalt sellele määratlusele, mis eeldab majandustegevuse tegelikku teostamist kohas, kus on teenuseosutaja asutamiskoht, ei piisa asutamiseks vaid postkasti olemasolust. Kui teenuseosutajal on mitu asutamiskohta, on oluline kindlaks määrata, millisest asutamiskohast konkreetset asjaomast teenust osutatakse. Kui mitme asutamiskoha tõttu on raske kindlaks määrata, millisest asutamiskohast konkreetset teenust osutatakse, on selleks koht, kus on teenuseosutaja asjaomase teenusega seotud tegevuse keskus.

(38)

“Juriidilise isiku” mõiste asutamisvabadust käsitlevate asutamislepingu sätete kohaselt jätab ettevõtjate otsustada, millises õiguslikus vormis peavad nad sobivaks oma tegevust teostada. Seega on “juriidilised isikud” asutamislepingu tähenduses on kõik isikud, kes on asutatud liikmesriigi õiguse alusel või kelle tegevus on reguleeritud liikmesriigi õigusega, sõltumata nende õiguslikust vormist.

(39)

“Autoriseerimisskeemi” mõiste peaks hõlmama muu hulgas autoriseeringute, litsentside, heakskiidu või kontsessioonide andmisega seotud haldustoiminguid ning samuti kohustust registreerida end tegevuse teostamiseks kutseala esindajana, olla kantud mõnda registrisse, nimistusse või andmebaasi, olla ametlikult kinnitatud mõne organi juurde või omandada asjaomase kutseala esindajaks olemist tõendav kaart. Autoriseering võidakse anda lisaks ametlikule otsusele ka vaikimisi tehtud otsusega, mis võib näiteks tuleneda pädeva asutuse vaikimisest või asjaolust, et huvitatud isik peab ootama taotluse kättesaamise kinnitust, selleks et alustada asjaomase tegevuse teostamist või et selline tegevus oleks seaduslik.

(40)

“Olulise avaliku huviga seotud põhjuste” mõistet, millele viidatakse käesoleva direktiivi teatavates sätetes, on Euroopa Kohus seoses asutamislepingu artiklitega 43 ja 49 oma kohtupraktikas kujundanud ning see võib ka edaspidi muutuda. Euroopa Kohtu kohtupraktikaga tunnustatud mõiste hõlmab vähemalt järgmiseid valdkondi: avalik kord, avalik julgeolek ja rahvatervis asutamislepingu artiklite 46 ja 55 tähenduses; korra säilitamine ühiskonnas; sotsiaalpoliitika eesmärgid; teenuste kasutajate kaitse; tarbijakaitse; töötajate kaitse, sealhulgas töötajate sotsiaalkaitse; loomade heaolu; sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu säilitamine; pettuse vältimine; kõlvatu konkurentsi vältimine; keskkonna- ja linnakeskkonna kaitse, sealhulgas asulaplaneerimine; võlausaldajate kaitse; tõrgeteta õigusemõistmise tagamine; liiklusohutus; intellektuaalomandi kaitse; kultuuripoliitika eesmärgid, sealhulgas sõnavabaduse eri aspektide, eelkõige sotsiaalsete, kultuuriliste, usuliste ja filosoofiliste ühiskonnaväärtuste kaitse; kõrge haridustaseme tagamise vajadus, ajakirjanduse mitmekesisuse kaitse ja riigikeele edendamine; riigi ajaloo- ja kunstipärandi säilitamine; ja veterinaarpoliitika.

(41)

“Avaliku korra” mõiste Euroopa Kohtu tõlgenduses hõlmab kaitset tõelise ja piisavalt tõsise ohu eest, mis kahjustab mõnda ühiskonna põhihuvi, ja võib eelkõige hõlmata inimväärikuse, alaealiste ja nõrgemas olukorras olevate täiskasvanute kaitset ning loomade heaoluga seotud küsimusi. Samamoodi hõlmab avaliku julgeoleku mõiste avaliku ohutusega seotud küsimusi.

(42)

Haldustoiminguid käsitlevate eeskirjade eesmärk ei peaks olema ühtlustada haldustoiminguid, vaid kõrvaldada liialt koormavad autoriseerimisskeemid, -menetlused ja -formaalsused, mis takistavad asutamisvabaduse teostamist ja sellest tulenevalt uute teenuseid osutavate ettevõtjate loomist.

(43)

Teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemise puhul on üks põhiprobleem, eelkõige väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks, haldustoimingute keerukus, pikkus ja õiguskindluse puudumine. Seetõttu tuleks teatud ühenduse ja siseriiklikul tasandil kaasajastamise ja hea haldustavaga seotud algatusi eeskujuks võttes kehtestada haldusliku lihtsustamise põhimõtted, mille kohaselt muu hulgas piirataks eelnevate autoriseeringute saamise kohustus juhtudele, mil see on vältimatu, ning kehtestataks põhimõte, mille kohaselt teatud ajavahemiku möödudes loetakse autoriseering pädevate asutuste poolt vaikimisi antuks. Sellise kaasajastamise puhul säilitatakse läbipaistvusele ja ettevõtjaid puudutava teabe ajakohastamisele esitatavad nõuded ning selle eesmärk on kõrvaldada viivitused, kulud ja tegevust piiravad mõjud, mis tulenevad näiteks ebavajalikest või ülemäära keerukatest ja koormavatest menetlustest, toimingute dubleerimisest, dokumentide esitamisega seotud bürokraatiast, pädevate asutuste volituste meelevaldsest kasutamisest, vastuse andmise ebamäärastest või liiga pikkadest tähtaegadest, antud autoriseeringute piiratud kehtivusajast ning ebaproportsionaalsetest tasudest ja trahvidest. Nimetatud tavadel on eriti piirav mõju ettevõtjatele, kes soovivad arendada oma tegevust teistes liikmesriikides, ning need nõuavad 25 liikmesriiki hõlmaval laienenud siseturul kooskõlastatud kaasajastamist.

(44)

Kui see on asjakohane, peaksid liikmesriigid võtma kasutusele komisjoni kehtestatud, ühenduse tasandil ühtlustatud vormid, mis on samaväärsed sertifikaadi, tõendi, või muu asutamisega seotud dokumendiga.

(45)

Haldustoimingute ja -formaalsuste läbivaatamiseks, et kindlaks teha nende lihtsustamise vajadus, peaksid liikmesriigid võtma arvesse nende toimingute ja nõuete vajadust, hulka, võimalikku dubleerimist, kulusid, selgust ja kättesaadavust, samuti viivitusi ja praktilisi probleeme, mida need võivad asjaomasele teenuseosutajale põhjustada.

(46)

Siseturul teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemise hõlbustamiseks tuleks kehtestada kõikide liikmesriikide jaoks ühine haldusliku lihtsustamise eesmärk ja võtta vastu sätted, mis käsitlevad muu hulgas teabe saamise õigust, elektroonilisi haldustoiminguid ja autoriseerimisskeemide raamistiku loomist. Teised nimetatud eesmärgi saavutamiseks siseriiklikul tasandil võetavad meetmed võivad olla näiteks teenuste osutamise valdkonnas tegutsemise suhtes kohaldatavate haldustoimingute ja -formaalsuste arvu vähendamine ning ainult selliste haldustoimingute ja -formaalsuste kohaldamine, mis on vältimatud üldise huvi eesmärgi saavutamiseks ning ei dubleeri üksteist ei sisu ega eesmärgi osas.

(47)

Haldusliku lihtsustamise eesmärgil ei tohiks kehtestada üldisi vorminõudeid, nagu originaaldokumentide, kinnitatud koopiate või kinnitatud tõlke esitamise nõuet, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusega, näiteks töötajate kaitse, rahvatervise, keskkonnakaitse või tarbijakaitsega. Samuti tuleks tagada, et autoriseering võimaldaks üldjuhul teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemist kogu riigi territooriumil, välja arvatud juhul, kui uue autoriseeringu nõudmine iga asutamise korral, näiteks iga uue hüpermarketi jaoks, või autoriseeringu piiramine konkreetse osaga riigi territooriumist, on objektiivselt põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusega.

(48)

Kindlustamaks igale teenuseosutajale ühe koha, kus tal on võimalik täita kõik haldustoimingud ja -formaalsused, oleks kohane luua ühtsed kontaktpunktid (edaspidi ühtsed kontaktpunktid). Ühes liikmesriigis asuvate ühtsete kontaktpunktide arv võib varieeruda sõltuvalt piirkondlikest ja kohalikest pädevustest ning asjaomastest tegevustest. Ühtsete kontaktpunktide loomine ei peaks mõjutama pädevate asutuste ülesannete jaotust siseriiklikes süsteemides. Kui piirkondlikul või kohalikul tasandil on mitu pädevat asutust, võib üks neist täita ühtse kontaktpunkti ja koordinaatori rolli. Ühtseid kontaktpunkte võivad lisaks haldusasutustele luua ka kaubandus- ja käsitöönduskojad, kutseorganisatsioonid ning eraorganisatsioonid, millele liikmesriik otsustab sellise funktsiooni täita anda. Ühtsetel kontaktpunktidel on teenuseosutajate abistamisel täita oluline roll kas asutustena, mille pädevusse otseselt kuulub teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsuks vajalike dokumentide väljastamine, või teenuseosutaja ja vahetult pädevate asutuste vahelise vahendajana.

(49)

Ühtsete kontaktpunktide poolt võetav tasu peaks olema proportsionaalne nende poolt teostatavate haldustoimingute ja -formaalsuste maksumusega. See ei peaks takistama liikmesriikidel anda ühtsetele kontaktpunktidele õigust koguda muid halduslõive, näiteks tasu järelevalveasutustele.

(50)

Teenuseosutajatele ja teenuse kasutajatele peab teatavat liiki teave olema kergesti kättesaadav. Kuidas teenuseosutajatele ja teenuse kasutajatele teavet edastatakse peaks olema käesoleva direktiivi raames iga liikmesriigi enda otsustada. Liikmesriikide kohustust tagada, et teenusteosutajatele ja teenuse kasutajatele ning üldsusele oleks hõlpsasti kättesaadav asjakohane teave, saab täita kõnealuse teabe kättesaadavaks tegemisega veebilehekülje kaudu. Teave peab olema esitatud selgelt ja ühemõtteliselt.

(51)

Teenuse osutajatele ja teenuse saajatele antav teave peaks eelkõige hõlmama teavet menetluste ja formaalsuste kohta, pädevate asutuste kontaktandmeid, avalikele registritele ja andmebaasidele juurdepääsu tingimusi ning teavet kättesaadavate parandusmeetmete kohta ning nende ühenduste ja organisatsioonide kontaktandmeid, kellelt teenuseosutajad või teenuse kasutajad võivad praktilist abi saada. Nimetatud teave peab olema kergesti kättesaadav, st avalikkusel peab olema sellele lihtne ja takistusteta juurdepääs. Pädevate asutuste kohustus abistada teenuseosutajaid ja teenuse kasutajaid ei peaks hõlmama õigusabi osutamist üksikjuhtudel. Nõuete tavapärast tõlgendamist ja kohaldamist käsitlevat üldteavet tuleks siiski anda.. Liikmesriigid määravad ise kindlaks ka sellised küsimused nagu vastutus ebaõige ja eksitava teabe edastamise korral.

(52)

Haldustoimingute ja -formaalsuste täitmiseks elektrooniliste vahendite kasutuselevõtmine mõistlikult lühikese aja jooksul on hädavajalik haldusliku lihtsustamise saavutamiseks teenuste osutamise valdkonnas ning sellest saaksid kasu nii teenuseosutajad, teenuse kasutajad kui ka pädevad asutused. Selle tulemuse saavutamiseks võib olla vajalik teenuste suhtes kohaldatavate siseriiklike seaduste ja muude õigusnormide kohandamine. Nimetatud kohustus ei peaks takistama liikmesriikidel teha lisaks elektroonilistele vahenditele kättesaadavaks ka muid vahendid selliste haldustoimingute ja -formaalsuste täitmiseks. Asjaolu, et kõnealuseid haldustoiminguid ja nõudeid peab olema võimalik täita vahemaa tagant, tähendab eelkõige seda, et liikmesriigid peavad tagama võimaluse nende täitmiseks piiriüleselt. Nimetatud kohustus ei hõlma haldustoiminguid ega nõudeid, mida nende olemusest tulenevalt ei ole võimalik vahemaa tagant täita. Samuti ei mõjuta see keelte kasutamist käsitlevaid liikmesriikide õigusakte.

(53)

Litsentside andmine teatavate teenuste osutamiseks võib eeldada taotleja küsitlemist pädeva asutuse poolt, et hinnata taotleja usaldusväärsust ja sobivust kõnealuse teenuse osutamiseks. Sellistel juhtudel ei ole formaalsuste täitmine elektrooniliste vahendite teel asjakohane.

(54)

Teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu eeltingimuseks võiks olla pädevate asutuste autoriseering ainult juhul, kui selline otsus vastab mittediskrimineerimise, vajalikkuse ja proportsionaalsuse kriteeriumile. See tähendab eelkõige, et autoriseerimisskeemid peaksid olema lubatud ainult juhul, kui järelkontroll poleks asjaomaste teenuste puuduste tagantjärele kindlakstegemise võimatuse tõttu tõhus, võttes kohaselt arvesse eelkontrolli puudumisest tuleneda võivaid riske ja ohte. Käesoleva direktiivi vastavatele sätetele ei saa siiski tugineda selliste autoriseerimisskeemide põhjendamisel, mis on keelatud muude ühenduse õigusaktidega, nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 1999. aasta direktiiv 1999/93/EÜ elektroonilisi allkirju käsitleva ühenduse raamistiku kohta (17) või Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (18) Vastastikuse hindamise protsessi tulemuste põhjal saab ühenduse tasandil määrata kindlaks tegevuse liigid, mille puhul autoriseerimisskeemid tuleks kaotada.

(55)

Käesolev direktiiv ei peaks piirama liikmesriigi võimalust võtta autoriseering pärast selle andmist tagasi, kui autoriseeringu andmise tingimused ei ole enam täidetud.

(56)

Vastavalt Euroopa Kohtu kohtupraktikale moodustavad rahvatervis, tarbijakaitse, loomatervis ja linnakeskkonna kaitse olulise avaliku huviga seotud põhjused. Need olulise avaliku huviga seotud põhjused võivad õigustada autoriseerimisskeemide ja muude piirangute kohaldamist. Mitte ühegi autoriseerimisskeemiga ei tohiks aga kaasneda diskrimineerimist kodakondsuse alusel. Lisaks peaks alati järgima vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet.

(57)

Käesolevas direktiivis sisalduvad autoriseerimisskeeme käsitlevad sätted puudutavad juhtumeid, mille puhul teenuste osutamise valdkonnale juurdepääs või selles valdkonnas tegutsemine ettevõtjate poolt eeldab pädeva asutuse otsust. See ei puuduta pädevate asutuste otsuseid teatud teenuse osutamiseks avalik-õigusliku või eraõigusliku isiku loomise kohta ega ka pädevate asutuste sõlmitavaid lepinguid teatud sellise teenuse osutamiseks, mis on reguleeritud riigihankeid käsitlevate eeskirjadega, kuna käesolevas direktiivis neid eeskirju ei käsitleta.

(58)

Teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu ja selles valdkonnas tegutsemise hõlbustamiseks on oluline autoriseerimisskeeme ja nende põhjendusi hinnata ja neist teavitada. Kõnealune teavitamise kohustus kehtib üksnes autoriseerimisskeemide olemasolu, mitte autoriseeringu andmise kriteeriumide ega tingimuste kohta.

(59)

Autoriseering peaks reeglina võimaldama teenuseosutajal teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutseda kogu riigi territooriumil, kui territooriumi piiramine on põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusega. Näiteks võivad keskkonnakaitsealased kaalutlused õigustada nõuet saada liikmesriigi territooriumi iga ehitise jaoks eraldi autoriseering. See säte ei peaks mõjutama piirkondlikke ja kohalikke pädevusi anda liikmesriikide territooriumil autoriseeringuid.

(60)

Käesolev direktiiv ning eelkõige selle autoriseerimisskeeme ja autoriseerimise territoriaalset kohaldatavust käsitlevad sätted ei mõjuta liikmesriikidesisest piirkondlike või kohalike, kaasa arvatud piirkondliku ja kohaliku omavalitsuse pädevuste jaotust.

(61)

Säte autoriseeringu andmiseks vajalike tingimuste dubleerimise vältimise kohta ei peaks takistama liikmesriike kohaldamast oma tingimusi, nagu need on kindlaks määratud autoriseerimisskeemis. Sel juhul on üksnes vajalik, et kui pädevad asutused otsustavad selle üle, kas autoriseeringu taotleja on nimetatud tingimused täitnud, võtaksid nad arvesse taotleja poolt teises liikmesriigis juba täidetud samaväärseid tingimusi. Kõnealune säte ei peaks nõudma teise liikmesriigi autoriseerimisskeemis ettenähtud autoriseeringu andmiseks nõutavate tingimuste kohaldamist.

(62)

Konkreetseks tegevuseks antavate autoriseeringute arv on loodusressursside või tehnilise võimsuse vähesuse tõttu piiratud, tuleb kasutada mitme võimaliku kandidaadi vahel valimise menetlust eesmärgiga arendada avatud konkurentsi kaudu teenuse kasutajatele osutatavate teenuste kvaliteeti ja tingimusi. Sellise menetluse puhul tuleks tagada läbipaistvus ja erapooletus ning sel viisil antud autoriseeringu kehtivusaeg ei võiks olla ülemäära pikk ega automaatselt uuendatav, samuti ei või see anda mingeid eeliseid teenuseosutajale, kelle autoriseering on just lõppenud. Eelkõige tuleks antava autoriseeringu kehtivusaeg määrata kindlaks viisil, mis ei piira ega takista vaba konkurentsi rohkem, kui on vajalik selleks, et võimaldada teenuseosutajal korvata investeeringuga seotud kulud ja teenida investeeritud kapitalilt õiglast tulu. Käesolev säte ei peaks takistama liikmesriike piiramast antavate autoriseeringute arvu muudel põhjustel kui loodusressursside või tehnilise võimsuse vähesus. Kõnealuste autoriseeringute suhtes kohaldatakse igal juhul käesoleva direktiivi teisi sätteid, mis käsitlevad autoriseerimisskeeme.

(63)

Teistsuguse korra puudumisel, kui vastust ei anta teatud ajavahemiku jooksul, loetakse autoriseering antuks. Teatud tegevuste suhtes võib siiski kehtestada teistsuguse korra, kui see on objektiivselt põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjustega, sealhulgas kolmandate isikute seadusliku huviga. Selline teistsugune kord võiks sisaldada liikmesriikide eeskirju, mille kohaselt loetakse taotlus juhul, kui pädeva asutuse käest pole vastust saadud, tagasilükatuks; taotluse tagasilükkamist peab olema võimalik kohtutes vaidlustada.

(64)

Tõelise teenuste siseturu loomiseks tuleks kaotada mis tahes asutamisvabaduse ja teenuste vaba liikumise piirangud, mis siiani teatud liikmesriikide õigusaktides esinevad ja mis ei ole kooskõlas asutamislepingu artiklitega 43 ja 49. Eelkõige tuleks keelata teenuste siseturgu mõjutavad piirangud ning need võimalikult kiiresti ja süstemaatiliselt kaotada.

(65)

Asutamisvabadus rajaneb eelkõige võrdse kohtlemise põhimõttel, mille kohaselt ei ole keelatud mitte üksnes igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel, vaid ka igasugune kaudne diskrimineerimine, mille aluseks on muud põhjused, ent mis võib tuua kaasa sama tulemuse. Seega ei võiks liikmesriigis peamise või teisese tegevusena teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu ega selles valdkonnas tegutsemise suhtes kohaldada selliseid kriteeriume nagu asutamiskoht, elukoht, alaline asukoht või peamine teenuste osutamise koht. Need kriteeriumid ei peaks hõlmama siiski nõudeid, mille kohaselt teenuseosutaja või mõni tema töötajatest või esindajatest peab viibima oma tegevuse teostamise ajal kohal, kui see on põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusega. Lisaks ei peaks liikmesriik saama piirata selliste äriühingute õigusvõimet ega kohtumenetluste algatamise õigust, kes on registreeritud teise liikmesriigi õigusaktide kohaselt ja kellel on kõnealuse teise liikmesriigi territooriumil peamine asutamiskoht. Lisaks sellele ei peaks liikmesriigid andma mis tahes eeliseid teenuseosutajatele, kellel on sidemed riikliku või kohaliku tasandi sotsiaal-majandusliku keskkonnaga; piirata asutamiskoha alusel teenuseosutaja vabadust omandada, kasutada või võõrandada õigusi ja kaupu või saada mitmesugust krediiti või hankida ruume, kui need valikud on kasulikud teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsuks või selles valdkonnas tegutsemiseks.

(66)

Juurdepääs teenusealasele tegevusele liikmesriigi territooriumil ei peaks sõltuma majandusalalase põhjendatuse testist. Majandusliku põhjendatuse testi kui autoriseeringu andmise ühe eelduse keelamine peaks hõlmama teste kui selliseid, ent mitte nõudeid, mis on objektiivselt põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjustega, näiteks linnakeskkonna kaitse, sotsiaalpoliitika või rahvatervis. See keeld ei peaks mõjutama konkurentsiõiguse kohaldamise eest vastutavate asutuste pädevuse teostamist.

(67)

Finantstagatiste ja kindlustuse osas puudutab nõuete keelustamine üksnes kohustust, et nõutud finantstagatised või kindlustus peavad olema saadud asjaomases liikmesriigis asutatud finantsasutuselt.

(68)

Eelneva registreerimise osas peaks nõuete keelustamine puudutama üksnes kohustust, et teenuseosutaja oleks enne asutamist konkreetsel ajavahemikul olnud registreeritud asjaomase liikmesriigi registris.

(69)

Siseriiklike reeglite ja eeskirjade kaasajastamise koordineerimiseks siseturu nõuetega kooskõlas oleval viisil tuleb hinnata teatavaid mittediskrimineerivaid siseriiklikke nõudeid, mis oma olemusest tulenevalt võivad oluliselt piirata asutamisvabaduse alusel teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemist, või selle koguni välistada. Kõnealuse hindamise puhul hinnatakse üksnes nimetatud nõuete vastavust kriteeriumidele, mis Euroopa Kohus asutamisvabaduse suhtes on juba kehtestanud. See ei peaks puudutama ühenduse konkurentsiõiguse kohaldamist. Kui sellised nõuded on diskrimineerivad, ei ole objektiivselt põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusega või on ebaproportsionaalsed, tuleb need tühistada või neid muuta. Kõnealuse hindamise tulemus on erinev sõltuvalt tegevuse olemusest ning asjaomasest avalikust huvist. Eelkõige sellised nõuded peavad olema täielikult õigustatud siis, kui need on suunatud sotsiaalpoliitika eesmärkide saavutamisele.

(70)

Käesoleva direktiivi tähenduses ja ilma, et see piiraks asutamislepingu artikli 16 kohaldamist, võib teenuseid käsitada üldist majandushuvi pakkuvate teenustena üksnes juhul, kui neid osutatakse avalikku huvi pakkuva eriülesande raames, mille teenuseosutajale on usaldanud asjaomane liikmesriik. Ülesanne tuleks määrata ühe või enama õigusaktiga, mille vormi üle otsustab asjaomane liikmesriik ise ja millega tuleks täpsustada eriülesande täpne olemus.

(71)

Käesolevas direktiivis sätestatud vastastikune hindamine ei peaks mõjutama liikmesriikide vabadust kehtestada oma õigusaktides avalike huvide kaitsmine kõrgel tasemel, eelkõige seoses sotsiaalpoliitika eesmärkidega. Peale selle on vajalik, et vastastikusel hindamisel võetaks täielikult arvesse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste eripära ning neile antud eriülesandeid. Seda võivad õigustada teatud piiranguid asutamisvabadusele, eelkõige juhul, kui selliste piirangute eesmärk on rahvatervise kaitse ja sotsiaalpoliitika eesmärkide saavutamine ning kui need vastavad artikli 15 lõike 3 punktides a, b ja c sätestatud tingimustele. Näiteks seoses kohustusega valida teatud õiguslik vorm teatavate sotsiaalvaldkonda kuuluvate teenuste osutamiseks on kohus juba tunnistanud, et teenuseosutajale mittetulunduslikus vormis tegutsemise nõude esitamine võib olla õigustatud.

(72)

Üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele on antud olulised ülesanded, mis on seotud sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvusega. Käesolevas direktiivis ettenähtud hindamine ei tohiks takistada selliste ülesannete täitmist. Hindamine ei tohiks mõjuta selliste ülesannete täitmiseks vajalikke nõudeid, kuid samas tuleks käsitleda põhjendamatuid piiranguid asutamisvabadusele.

(73)

Läbivaatamisele kuuluvad siseriiklikes eeskirjades sätestatud nõuded, millega muudel kui kutsekvalifikatsiooniga seotud põhjustel antakse juurdepääs tegevustele üksnes teatavatele teenuseosutajatele. Kõnealused nõuded võivad hõlmata teenuseosutaja kohustust kasutada konkreetset õiguslikku vormi, eelkõige nõuet tegutseda juriidilise isikuna, üksikisiku omandis oleva äriühinguna, mittetulundusorganisatsioonina või ainult füüsiliste isikute omandis oleva äriühinguna, ja nõudeid, mis seonduvad äriühingus osaluse omamisega, eelkõige kohustust omada teatavat minimaalset aktsiakapitali teatavate teenuste osutamiseks või kohustust omada teatavat spetsiifilist kutsekvalifikatsiooni, et omada aktsia- või osakapitali teatavates äriühingutes või juhtida teatavaid äriühinguid. Kehtestatud miinimum- ja/või maksimumhindade vastavuse hindamine asutamisvabaduse suhtes hõlmab üksnes pädevate asutuste poolt spetsiaalselt teatavate teenuste osutamiseks kehtestatud hindasid ega hõlma näiteks majade rendihindade kindlaksmääramise üldeeskirju.

(74)

Vastastikune hindamine tähendab seda, et õigusaktide ülevõtmisperioodil peavad liikmesriigid kõigepealt oma õigusaktid üle vaatama, et teha kindlaks, kas eespool nimetatud nõuded on nende õigussüsteemides olemas. Hiljemalt ülevõtmisperioodi lõpuks peaksid liikmesriigid koostama aruande oma ülevaatuse tulemuste kohta. Iga aruanne esitatakse kõikidele liikmesriikidele ja huvitatud isikutele. Seejärel peavad liikmesriigid kuue kuu jooksul esitama oma tähelepanekud kõnealuste aruannete kohta. Hiljemalt ajaks, kui käesoleva direktiivi ülevõtmise kuupäevast on möödunud üks aasta, peaks komisjon koostama kokkuvõtva aruande, vajadusel koos edasisi algatusi käsitlevate ettepanekutega. Vajadusel abistaks neid komisjon koostöös liikmesriikidega, et töötada välja ühine meetod.

(75)

Asjaolu, et käesolevas direktiivis nähakse ette teatud nõuete tühistamine või hindamine liikmesriikide poolt ülevõtmisperioodi jooksul, ei piira mis tahes rikkumismenetluste algatamist liikmesriikide vastu, kes jätavad oma asutamislepingu artiklist 43 või 49 tulenevad kohustused täitmata.

(76)

Käesolev direktiiv ei puuduta kaupade vaba liikumist käsitlevate asutamislepingu artiklite 28–30 kohaldamist. Teenuste osutamise vabaduse sättest tulenevalt keelatud piirangud hõlmavad nõudeid, mida kohaldatakse teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu ja selles valdkonnas tegutsemise suhtes, mitte nõudeid, mida kohaldatakse kaupade kui niisuguste suhtes.

(77)

Kui ettevõtja siirdub teenuste osutamise eesmärgil teise liikmesriiki, tuleb asutamisvabadusega hõlmatud tegevusi eristada tegevustest, mida nende ajutisusest tulenevalt hõlmab teenuste vaba liikumise põhimõte. Asutamisvabaduse ja teenuste vaba liikumise põhimõtte eristamisel on Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt võtmeküsimus, kas ettevõtja on või ei ole asutatud liikmesriigis, kus asjaomast teenust osutatakse. Kui ettevõtjal on asutatud liikmesriigis, kus ta oma teenuseid osutab, peaks ta kuuluma asutamisvabaduse kohaldamisalasse. Kui aga ettevõtja ei ole asutatud liikmesriigis, kus ta oma teenuseid osutab, tuleks kohaldada tema tegevuse suhtes teenuste vaba liikumist. Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule asjaomaste tegevuste ajutisus kindlaks määrata mitte ainult teenuse osutamise kestuse, vaid ka selle regulaarsuse, perioodilisuse või jätkuvuse alusel. Tegevuse ajutisus ei peaks tähendama, et teenuseosutaja ei või liikmesriigis, kus teenust osutatakse, kasutada teatud infrastruktuuri, nagu kontorit, bürood või nõustamisruume, kui selline infrastruktuur on asjaomase teenuse osutamiseks vajalik.

(78)

Selleks et kindlustada teenuste vaba liikumise tõhus rakendamine ning tagada, et teenuse kasutajad ja teenuseosutajad võiksid teenustest kasu saada ning pakkuda teenuseid terves ühenduses riigipiiridest sõltumata, tuleks selgitada, millises ulatuses võib kohaldada selle liikmesriigi nõudeid, kus teenust osutatakse. On vältimatu näha ette, et teenuste osutamise vabaduse säte ei takistaks liikmesriikidel, kus teenust osutatakse, kehtestada kooskõlas artikli 16 lõike 1 punktides a kuni c sätestatud põhimõtetega konkreetseid nõudeid avaliku korra või avaliku julgeolekuga seotud põhjustel või rahvatervise või keskkonna kaitse eesmärkidel.

(79)

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt jääb liikmesriigile õigus võtta meetmeid takistamaks seda, et teenuseosutajad ei kuritarvitaks siseturu põhimõtteid kasusaamise eesmärgil. Teenuseosutajapoolset kuritarvitamist tuleks käsitleda igal üksikjuhtumil eraldi.

(80)

Tuleb tagada, et teenuseosutajal oleks võimalik võtta endaga kaasa oma teenuse osutamiseks vajalikud seadmed, kui ta siirdub teenust osutama teise liikmesriiki. Eelkõige on tähtis vältida juhtumeid, kui teenust ei saa ilma seadmeteta osutada, või olukordi, mis toovad teenuseosutajatele kaasa lisakulutused, mis tulenevad näiteks tavapäraselt kasutatavatest seadmetest erinevate seadmete rentimisest või ostmisest või vajadusest oma tavapärase tegutsemise viisist märkimisväärselt kõrvale kalduda.

(81)

Seadmete mõiste ei osuta füüsilistele esemetele, mis tarnitakse teenuseosutaja poolt kliendile või mis teenuse osutamise tulemusel saavad füüsilise eseme osaks (ehitusmaterjalid ja varuosad) või mis teenuse osutamise käigus kasutatakse ära kohapeal või jäetakse sinna maha (põlevad kütused, lõhkeained, ilutulestikuvahendid, pestitsiidid, mürkained ja ravimid).

(82)

Käesoleva direktiivi sätted ei peaks välistama liikmesriikide poolt töötingimusi käsitlevate eeskirjade kohaldamist. Õigusnormidega sätestatud eeskirjad peavad vastavalt asutamislepingule olema põhjendatud töötajate kaitsega seotud põhjustel ning olema mittediskrimineerivad, vajalikud ja proportsionaalsed, vastavalt Euroopa Kohtu tõlgendusele, ning kooskõlas muude asjakohaste ühenduse õigusaktidega.

(83)

Tuleb tagada, et teenuste osutamise vabaduse sättest oleks võimalik kõrvale kalduda ainult eranditega hõlmatud valdkondades. Nimetatud erandid on vajalikud selleks, et võtta arvesse siseturu integreerimise taset või teatavaid teenuseid käsitlevaid ühenduse õigusakte, mille kohaselt teenuseosutaja suhtes kohaldatakse muu kui asutamiskohaks oleva liikmesriigi õigust. Erandite puhul võidakse võtta teatud üksikjuhtudel ja teatavate rangete menetluslike ja sisuliste tingimuste alusel meetmeid teatud teenuseosutaja vastu. Lisaks peaks teenuste vaba liikumise mis tahes piiramine olema erandkorras lubatud ainult siis, kui see on kooskõlas põhiõigustega, mis moodustavad ühenduse õiguskorras sätestatud õigusalaste üldpõhimõtete lahutamatu osa.

(84)

Postiteenuseid käsitlev erand teenuste osutamise vabaduse sättest peaks hõlmama nii universaalteenuse osutajale reserveeritud tegevust kui ka muid postiteenuseid.

(85)

Teenuste osutamise vabaduse sättest tehtav erand, mis käsitleb võla kohtulikku sissenõudmist, ja viide võimalikule tulevasele ühtlustamisaktile peaks puudutama üksnes selliste teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu ja selles valdkonnas tegutsemist, mis eelkõige seisnevad kohtuasja algatamises seoses võlgade sissenõudmisega.

(86)

Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada töötingimusi, mida kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ kohaselt töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega. (19) nende töötajate suhtes, kes on lähetatud teenuse osutamiseks teise liikmesriigi territooriumile. Niisugustel juhtudel näeb direktiiv 96/71/EÜ ette, et teenuseosutajad peavad järgima töötingimusi, mida kohaldatakse teatavates valdkondades nendes liikmesriikides, kus teenust osutatakse. Need on järgmised: maksimaalne tööaja pikkus ja minimaalne puhkeaja pikkus, tasulise põhipuhkuse minimaalne pikkus, töötasu miinimummäärad, sealhulgas ületunnitöötasud, töötajate vahendamise tingimused, eelkõige ajutist tööjõudu vahendavate ettevõtjate töötajate kaitse, töötervishoiu-, tööohutus- ja tööhügieeni tingimused, rasedate ja hiljuti sünnitanud naiste, laste ja noorukite töötingimustega seotud kaitsemeetmed, meeste ja naiste võrdse kohtlemisega seotud tingimused ja muud mittediskrimineerimist käsitlevad sätted. See ei puuduta ainult seadusega kehtestatud töötingimusi, vaid ka tingimusi, mis on kehtestatud kollektiivlepingutes või vahekohtu otsusega, mis on kas ametlikult teatavaks tehtud või de facto üldiselt kohaldatavad direktiivi 96/71/EÜ tähenduses. Lisaks sellele ei peaks käesolev direktiiv takistama liikmesriike kohaldamast avaliku korra alusel töötingimusi muudes kui direktiivi 96/71/EÜ artikli 3 lõikes 1 loetletud küsimustes.

(87)

Käesolev direktiiv ei tohiks samuti mõjutada töötingimusi juhul, kui piiriülese teenuse osutamiseks palgatud töötaja võetakse tööle liikmesriigis, kus teenust osutatakse. Lisaks ei peaks mõjutama käesolev direktiiv teenuse osutamise kohaks olevate liikmesriikide õigust määrata kindlaks töösuhte olemasolu ja eristada füüsilisest isikust ettevõtjaid ning töötajaid, sealhulgas “ebaõigeid füüsilisest isikust ettevõtjaid”. Töösuhte oluline tunnus peaks olema asutamislepingu artikli 39 tähenduses asjaolu, et teatud ajavahemiku jooksul osutab isik teenuseid teisele isikule tema juhtimisel, mille eest ta saab tasu; isiku mis tahes muud tegevust väljaspool alluvussuhet tuleb pidada asutamislepingu artiklite 43 ja 49 tähenduses tegutsemiseks füüsilisest isikust ettevõtjana.

(88)

Teenuste osutamise vabaduse säte ei peaks kehtima juhtudel, mil liikmesriigis on kooskõlas ühenduse õigusega tegevus reserveeritud kindlale elukutsele, näiteks nõue, mille kohaselt annab õigusnõu jurist.

(89)

Erandi tegemine teenuste osutamise vabaduse sättest kasutamiskohast erinevas liikmesriigis liisitud sõidukite registreerimisega seotud küsimustes tuleneb Euroopa Kohtu kohtupraktikast, milles tunnistatakse, et liikmesriik võib oma territooriumil kasutatavate sõidukite puhul sellise kohustuse kehtestada, tingimusel et see on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Nimetatud väljaarvamine ei hõlma juhuslikku või ajutist rentimist.

(90)

Käesolevat direktiivi ei kohaldata teenuseosutaja ja kliendi, samuti tööandja ja töötaja vaheliste lepinguliste suhete suhtes. Teenuseosutaja lepinguliste või lepinguväliste kohustuste suhtes kohaldatav õigus määratakse kindlaks rahvusvahelise eraõiguse sätetega.

(91)

Liikmesriikidele tuleks anda võimalus võtta teenuste ohutusega seotud põhjustel erandkorras ja üksikjuhtumipõhiselt meetmeid, millega teises liikmesriigis asutatud omava teenuseosutaja suhtes tehakse erand teenuste osutamise vabadusese sättest. Selliste meetmete võtmine peaks olema võimalik üksnes siis, kui ühenduse tasandil ei ole toimunud ühtlustamist.

(92)

Käesoleva direktiiviga vastuolus olevad teenuste vaba liikumise piirangud võivad tuleneda mitte üksnes teenuseosutajate suhtes kohaldatavatest meetmetest, vaid ka mitmetest tõketest, mis takistavad teenuse kasutajate, eelkõige tarbijate poolt teenuste kasutamist. Käesolevas direktiivis on näitena esitatud teatud liiki piirangud, mida kohaldatakse teenuse kasutaja suhtes, kes soovib kasutada teenust, mida osutab teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja. Siia kuuluvad ka juhtumid, mille puhul teenuse kasutajatel lasub kohustus saada kõnealuse liikmesriigi pädevatelt asutustelt autoriseering või esitada neile deklaratsioon, selleks et nad saaks teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja teenust kasutada. See ei puuduta üldisi autoriseerimisskeeme, mida kohaldatakse samuti sellise teenuse kasutamise suhtes, mida osutab samas liikmesriigis asutatud teenuseosutaja.

(93)

Konkreetse teenuse kasutamiseks antava rahalise abi mõistet ei kohaldata liikmesriikide antava abi süsteemide suhtes, eelkõige sotsiaalvaldkonnas või kultuurisektoris, mis on hõlmatud ühenduse konkurentsieeskirjadega, ega üldise rahalise abi suhtes, mis ei ole konkreetse teenuse kasutamisega seotud, näiteks stipendiumid või õppelaenud.

(94)

Teenuste vaba liikumist käsitlevate asutamislepingus sisalduvate reeglite kohaselt on keelatud diskrimineerimine teenuse kasutaja kodakondsuse või elukohaks oleva riigi või piirkonna alusel. Selline diskrimineerimine võib esineda teise liikmesriigi kodanikele kehtestatud kohustusena esitada originaaldokumente, tõestatud koopiaid, kodakondsuse tõendeid või dokumentide ametlikke tõlkeid selleks, et neil oleks võimalik kasutada teenust või saada soodsamate tingimuste või hindadega seotud eeliseid. Samas ei peaks välistama diskrimineerivate nõuete kehtestamise keeld soodustuste, eelkõige tariifsete soodustuste andmist teatavatele teenuse kasutajatele, kui selline soodustuste andmine põhineb õiguspärastel ja objektiivsetel kriteeriumidel.

(95)

Mittediskrimineerimise põhimõte teenuste siseturul tähendab seda, et teenuse kasutaja ja eelkõige tarbija juurdepääsu üldsusele pakutavale teenusele ei tohi välistada ega piirata, kohaldades avalikkusele kättesaadavaks tehtud üldtingimustes sisalduvat kriteeriumi, mis on seotud teenuse kasutaja kodakondsuse või elukohaga. See ei tähenda, et tegemist oleks õigusvastase diskrimineerimisega, kui niisugustes üldtingimustes nähakse ette eri tasumäärade ja tingimuste kohaldamine teenuse osutamise suhtes, kui kõnealuste tasumäärade, hindade ja tingimuste õigustuseks on objektiivsed põhjused, mis võivad olla riigiti erinevad, nagu kaugest vahemaast tingitud lisakulud või teenuse osutamise tehnilised iseärasused, erinevad turutingimused, nagu hooajalisusest, liikmesriikide erinevatest puhkuseperioodidest ja eri konkurentide hinnakujundusest mõjutatud suurem või väiksem nõudlus, või asutamiskoha liikmesriigi reeglitest erinevate reeglitega seotud lisariskid. Samuti ei tähenda see, et tarbijale teenuse osutamata jätmine konkreetsel territooriumil nõutavate intellektuaalomandi õiguste puudumise tõttu tähendaks ebaseaduslikku diskrimineerimist.

(96)

On asjakohane sätestada, et ühe viisina, kuidas teenuseosutaja võib teenuse kasutajale kohustuslikus korras edastatava teabe hõlpsasti kättesaadavaks teha, peab ta teada andma oma elektroonilise aadressi, sealhulgas oma veebilehekülje aadressi. Lisaks ei peaks kohustus esitada teatavat informatsiooni teenuseosutaja teenuseid üksikasjalikult tutvustavates dokumentides hõlmama üldist laadi kaubanduslikke teadaandeid, nagu näiteks reklaam, vaid pigem dokumente, sealhulgas veebileheküljel olevaid dokumente, mis kirjeldavad üksikasjalikult pakutavat teenust.

(97)

On asjakohane sätestada käesolevas direktiivis teatavad eeskirjad kõrge kvaliteedi kohta, tagades eelkõige teavet ja läbipaistvust käsitlevate nõuete täitmise. Neid eeskirju tuleks kohaldada nii teenuste piiriülesel osutamisel liikmesriikide vahel kui ka selliste teenuste puhul, mida osutab liikmesriigis seal asutatud teenuseosutaja, ilma et see põhjustaks väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele asjatut bürokraatiat. Need eeskirjad ei peaks takistama kuidagi liikmesriike kooskõlas käesoleva direktiivi ja muude ühenduse õigusaktidega kohaldamast täiendavaid või erinevaid kvaliteedinõudeid.

(98)

Kui ettevõtja osutab teenuseid, millega kaasnevad teenuse kasutaja või kolmanda isiku jaoks otsesed ja konkreetsed tervise-, ohutus- või finantsriskid, peaks ta üldjuhul olema kaetud asjakohase kutsealase vastutuskindlustuse või mõne muu samaväärse või võrreldava garantiiga, mis tähendab eelkõige seda, et selline ettevõtja peaks reeglina omama piisavat kindlustuskatet selliste teenuste osas, mida osutatakse ühes või mitmes liikmesriigis, milleks ei ole asutamiskoha liikmesriik.

(99)

Kindlustus või garantii peaks olema kooskõlas riski iseloomu ja ulatusega. Seega peaks teenuse osutajatel olema piiriülene kindlustuskate vaid juhul, kui see teenuseosutaja tegelikult osutab teenuseid teistes liikmesriikides. Liikmesriigid ei peaks sätestama täpsemaid eeskirju kindlustuskatte kohta ega määrama kindlustatud summa alammäärasid või piiranguid kindlustuskatte nõude eranditest. Teenuseosutajad ja kindlustusseltsid peaksid säilitama paindlikkuse kindlustuspoliiside sõlmimisel, arvestamaks täpselt riski iseloomu ja ulatust. Lisaks sellele ei ole asjaomase kindlustuse kohustust vaja sätestada seadusega. Peaks piisama sellest, kui kohustus sõlmida kindlustus on sätestatud kutseasutuste poolt kehtestatud eeskirjades. Ka ei peaks kindlustusseltsidel olema kohustust kindlustuskatet pakkuda.

(100)

Vaja on kaotada täielikud keelud, mis on seotud reguleeritud kutsealade kaubanduslike teadaannetega, kusjuures ei ole mõeldud keelde, mis puudutavad kaubanduslike teadaannete sisu, vaid pigem keelde, mis üldisel viisil keelavad teatud kutseala puhul ühe või mitme kaubandusliku teadaande vormi kasutamise, näiteks igasugune kuulutamise keeld ühes või mitmes meediakanalis. Kaubanduslike teadaannete sisu ja meetoditega seoses on vaja julgustada kutsetöötajaid koostama tegevusjuhendeid ühenduse tasandil vastavalt ühenduse õigusaktidele.

(101)

Teenuse kasutajate, eelkõige tarbijate huvidest lähtuvalt on vajalik tagada, et teenuseosutajatel on võimalus pakkuda multidistsiplinaarseid teenuseid ning et asjakohased piirangud oleksid põhjendatud vajadusega tagada reguleeritud kutsealade erapooletus ja sõltumatus ning terviklikkus. See ei mõjuta sõltumatuse tagamise eesmärgil konkreetsetele tegevustele seatud piiranguid ja keelde juhtudel, mil liikmesriik usaldab teenuseosutajale konkreetse ülesande elluviimise, eelkõige linnaarenduse valdkonnas, ning samuti ei peaks mõjutama see konkurentsieeskirjade kohaldamist.

(102)

Et suurendada läbipaistvust ning edendada teenuse kasutajatele pakutavate ja osutatavate teenuste kvaliteeti käsitlevatel kriteeriumidel põhinevate hinnangute andmist, on oluline tagada, et kvaliteedimärkide ja asjaomaste teenuste muude eristusmärkidega seotud teave oleks hõlpsasti kättesaadav. Läbipaistvuse tagamise kohustus on eriti oluline sellistes valdkondades nagu turism, eelkõige hotellindus, kus klassifitseerimise süsteemi kasutamine on laialt levinud. Lisaks on kohane uurida, mil määral võiks standardimine Euroopa tasandil edendada pakutavate teenuste vastavust ja teenuste osutamise kvaliteeti. Euroopa standardid koostatakse Euroopa standardimisasutuste - Euroopa Standardikomitee (CEN), Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee (CENELEC) ja Euroopa Telekommunikatsiooni Standardiinstituudi (ETSI) poolt. Vajadusel võib komisjon kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiiviga 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenustest teatamise kord, (20) anda välja volituse konkreetsete Euroopa standardite koostamiseks.

(103)

Võimalike probleemide lahendamiseks kohtuotsuse täitmisel on kohane sätestada, et liikmesriigid tunnustavad teises liikmesriigis asutatud selliste asutuste või organite nagu pankade, kindlustajate või muude finantsteenuste osutajate poolt antud samaväärseid garantiisid.

(104)

Liikmesriikide tarbijakaitsega tegelevate ametiasutuste võrgustiku väljaarendamine, mida käsitletakse määruses (EÜ) nr 2006/2004, täiendab käesolevas direktiivis sätestatud koostööd. Tarbijakaitset käsitlevate õigusaktide kohaldamine piiriülese tegevuse juhtudel, eelkõige uute turundus- ja müügitavade osas, aga ka vajadus kõrvaldada teatud selles valdkonnas koostööd tõkestavad takistused, tingib vajaduse suurema liikmesriikidevahelise koostöö järele. Eelkõige tuleb kõnealuses valdkonnas tagada, et liikmesriigid nõuaksid nende territooriumitel tegutsevate ettevõtjate, kelle tegevus on suunatud teise liikmesriigi tarbijatele, ebaseadusliku tegevuse lõpetamist.

(105)

Siseturu teenuste nõuetekohaseks toimimiseks on oluline halduskoostöö. Liikmesriikide vahelise koostöö puudumise tulemusena vohab teenuseosutajatele kohaldavate eeskirjade arv või dubleeritakse piiriülese tegevuse kontrollimisi ning koostöö puudumist võivad ära kasutada ka petturitest ettevõtjad järelevalvest hoidumiseks või siseriiklikest teenuste osutamise eeskirjadest möödahiilimiseks. Seetõttu on oluline sätestada liikmesriikidele tõhusaks koostööks selged õiguslikult siduvad kohustused.

(106)

Halduskoostööd käsitlevas peatükis tähenduses peaks “järelevalve” hõlmama selliseid tegevusi nagu jälgimine ja faktide kogumine, küsimuste lahendamine, karistuste jõustamine ja rakendamine ning asjakohaseid järelmeetmeid.

(107)

Tavatingimustes peaks toimuma vastastikuse abi andmine otse pädevate asutuste vahel. Liikmesriikide määratud koostööpunktidelt nõutakse sellise tegevuse hõlbustamist vaid esile kerkinud raskuste korral, näiteks kui abi vajatakse pädeva asutuse väljaselgitamiseks.

(108)

Teatud vastastikuse abi kohustusi kohaldatakse kõigile käesoleva direktiiviga hõlmatud küsimustele, sealhulgas neile juhtudele, mil teenuseosutaja on asutatud teises liikmesriigis. Muid vastastikuse abi kohustusi kohaldatakse vaid piiriüleste teenuste osutamisel teenuste osutamise vabaduse sätte kohaldamisel. Täiendavaid kohustusi kohaldatakse kõigil piiriülese teenuse osutamise juhtudel, sealhulgas valdkondades, mis ei ole hõlmatud teenuste osutamise vabaduse sättega. Piiriüleste teenuste osutamise säte peaks hõlmama juhtumeid, mil teenuseid osutatakse vahemaa tagant ning kui teenuse kasutaja siirdub teenuse saamiseks teenuse osutaja asutamiskoha liikmesriiki.

(109)

Juhul kui teenuseosutaja siirdub ajutiselt asutamiskoha liikmesriigist teise liikmesriiki, tuleb sätestada vastastikuse abi osutamise kord nende kahe liikmesriigi vahel, et kõnealusel teisel liikmesriigil oleks võimalik viia läbi kontrollimisi, ülevaatusi ja uurimisi asutamiskoha liikmesriigi taotlusel või teostada kontrollimisi omal algatusel, kui tegemist on üksnes faktiliste kontrollimistega.

(110)

Liikmesriikidel ei tohiks olla võimalik hoiduda kõrvale käesoleva direktiiviga kehtestatud eeskirjadest, sealhulgas teenuste osutamise vabaduse sättest, korraldades kontrollimisi, ülevaatusi ja uurimisi, mis on diskrimineerivad ja ebaproportsionaalsed.

(111)

Käesoleva direktiivi sätted, milles käsitletakse teabevahetust teenuseosutaja hea maine kohta, ei peaks välistama algatusi politseivaldkonnas ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö alal, eelkõige teabevahetust liikmesriikide õiguskaitseorganite vahel ja karistusregistrite kohta.

(112)

Liikmesriikide vaheline koostöö nõuab hästi toimivat elektroonilist teabevahetussüsteemi, mis võimaldaks pädevatel asutustel hõlpsalt kindlaks teha asjaomased koostööpartnerid teistes liikmesriikides ja nendega tõhusal viisil suhelda.

(113)

On vajalik sätestada, et liikmesriigid koostöös komisjoniga ergutaksid huvitatud isikuid koostama ühenduse tasandil tegevusjuhendid, mille eesmärgiks on eelkõige edendada teenuste kvaliteeti ja milles võetakse arvesse iga kutseala eripära. Need tegevusjuhendid peaksid olema kooskõlas ühenduse õigusega, eelkõige konkurentsialaste õigusaktidega. Need peaks olema kooskõlas kutse-eetikat ja ametialast käitumist reguleerivate õiguslikult siduvate eeskirjadega liikmesriikides.

(114)

Liikmesriigid peaksid julgustama koostama tegevusjuhendeid, eelkõige ühenduse tasandi kutseühingute, -organisatsioonide ja -liitude poolt. Need tegevusjuhendid peaksid iga kutseala eripärast tulenevalt sisaldama reguleeritud kutsealadega seotud ärisuhtluse eeskirju ning reguleeritud kutsealade kutse-eetika eeskirju ja käitumisreegleid eelkõige eesmärgiga tagada sõltumatus, erapooletus ja ametisaladuste hoidmine. Samuti peaksid sellised tegevusjuhendid sisaldama kinnisvaramaaklerite tegevust reguleerivaid tingimusi. Liikmesriigid peaksid võtma kaasnevaid meetmeid, et julgustada kutseühinguid, -organisatsioone ja -liite rakendama ühenduse tasandil vastuvõetud tegevusjuhendeid siseriiklikul tasandil.

(115)

Ühenduse tasandi tegevusjuhendite eesmärk on kehtestada tegutsemise miinimumnõuded ning need täiendavad liikmesriikide õigusaktides kehtestatud nõudeid. Need ei takista liikmesriikidel võtta ühenduse õiguse kohaselt vastu rangemaid õiguslikke meetmeid ega kutseühendustel sätestada nende siseriiklikes tegevusjuhendites suuremat kaitset.

(116)

Kuna liikmesriigid ei suuda piisaval määral saavutada käesoleva direktiivi eesmärke, milleks on liikmesriikides teenuseosutajate asutamisvabadust ja liikmesriikide vahel teenuste vaba osutamise õigust piiravate tõkete kõrvaldamine, ning seetõttu võib neid selle meetme ulatuse tõttu paremini saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus vastu võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Vastavalt nimetatud artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele ei lähe käesolev direktiiv kaugemale sellest, mis on vajalik nende eesmärkide saavutamiseks.

(117)

Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks võtta vastu vastavalt nõukogu 28.juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (21)

(118)

Paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe. (22) artikli 34 kohaselt julgustatakse liikmesriike koostama enda jaoks ja ühenduse huvides käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vastavustabelid ning need avaldama,

a)

mittemajanduslikel kaalutlustel osutatavad üldhuviteenused;

b)

finantsteenused, nagu panga-, krediidi-, kindlustus- ja edasikindlustusteenused, ameti- või personaalpensioniteenused, väärtpaberi-, investeerimisfondide, makse- ja investeerimisnõustamisteenused, sealhulgas teenused, mis on loetletud direktiivi 2006/48/EÜ I lisas;

c)

elektroonilised sideteenused ja -võrgud ning nendega seotud vahendid ja teenused küsimuste puhul, mis on reguleeritud direktiividega 2002/19/EÜ, 2002/20/EÜ, 2002/21/EÜ, 2002/22/EÜ ja 2002/58/EÜ;

d)

transpordi valdkonna teenused, sealhulgas sadamateenused, mis kuuluvad asutamislepingu V jaotise reguleerimisalasse;

e)

ajutist tööd vahendavate tööbüroode teenused;

f)

tervishoiuteenused, olenemata sellest, kas neid osutatakse tervishoiuasutuste kaudu või mitte, samuti olenemata sellest, kuidas neid riigi tasandil korraldatakse ja rahastatakse ning kas tegemist on avaliku või eratervishoiuasutusega;

g)

audiovisuaalteenused, sealhulgas kinoteenused, olenemata nende tootmis-, jaotus- ja edastamisviisist, ja raadioringhäälinguteenused;

h)

hasartmängudega seotud tegevused, sealhulgas rahalise panusega õnnemängud, kaasa arvatud loteriid, kasiinod ja kihlveotehingud;

i)

asutamislepingu artiklis 45 sätestatud avaliku võimu teostamisega seotud tegevused;

j)

sotsiaalteenused, mis on seotud sotsiaalkorterite, lastehoolduse ning püsivalt või ajutiselt puudustkannatavate perede ja isikute toetamisega ning mida osutavad riik või riigi volitatud teenuseosutajad või riigi tunnustatud heategevusorganisatsioonid;

k)

eraturvateenused;

l)

valitsuse otsusega ametisse nimetatud notarite ja kohtutäiturite osutatavad teenused.

a)

direktiiv 96/71/EÜ;

b)

määrus (EMÜ) nr 1408/71;

c)

nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiiv 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta; (23)

d)

direktiiv 2005/36/EÜ.

1)

“teenus” – asutamislepingu artiklis 50 osutatud mis tahes iseseisev majandustegevus, mida tavaliselt osutatakse tasu eest;

2)

“teenuseosutaja” – mis tahes füüsiline isik, kes on liikmesriigi kodanik, või asutamislepingu artiklis 48 osutatud mis tahes juriidiline isik, kes on asutatud mõnes liikmesriigis ning kes pakub või osutab mõnda teenust;

3)

“teenuse kasutaja” – mis tahes füüsiline isik, kes on liikmesriigi kodanik või kellele on ühenduse õigusaktidega antud teatavad õigused, või asutamislepingu artiklis 48 osutatud mis tahes juriidiline isik, kes on asutatud mõnes liikmesriigis, ning kes kutsealastel või muudel eesmärkidel kasutab või soovib kasutada mõnda teenust;

4)

“asukoha liikmesriik” – liikmesriik, mille territooriumil on asjaomane teenuseosutaja asutatud;

5)

“asutamine” – asutamislepingu artiklis 43 osutatud majandustegevuse tegelik teostamine teenuseosutaja poolt määramata ajavahemiku jooksul ja püsiva infrastruktuuri abil, mille kaudu teenuste osutamine tegelikult toimub;

6)

“autoriseerimisskeem” – igasugune menetlus, mille alusel teenuseosutaja või teenuse kasutaja on kohustatud astuma samme, et saada pädevalt asutuselt teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemist käsitlev ametlik otsus või vaikimisi tehtud otsus;

7)

“nõue” – mis tahes kohustus, keeld, tingimus või piirang, mis on kehtestatud liikmesriikide õigus- ja haldusnormidega või mis tuleneb kohtupraktikast, haldustavast, kutseühingute eeskirjadest või kutseliitude või muude kutseorganisatsioonide kollektiivsetest eeskirjadest, mis on vastu võetud nende iseseisva õigusvõime teostamise kontekstis; tööturu osapoolte läbirääkimiste tulemusel sõlmitud kollektiivlepingute eeskirju ei käsitata käesoleva direktiivi tähenduses nõuetena;

8)

“olulise avaliku huviga seotud põhjus” – Euroopa Kohtu kohtupraktikaga tunnustatud mõiste, mis hõlmab järgmisi valdkondi: avalik kord; avalik julgeolek, avalik ohutus; rahvatervis; sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu säilitamine; tarbijate, teenuste kasutajate ja töötajate kaitse; kaubandustehingute ausus; pettusevastane võitlus; keskkonna- ja linnakeskkonna kaitse; loomatervis; intellektuaalomand; rahvusliku ajaloo- ja kunstipärandi säilitamine; sotsiaal- ja kultuuripoliitika eesmärgid;

9)

“pädev asutus” – mis tahes organ või asutus, millel on liikmesriigis teenuste osutamise alal kontrolli- või järelevalvealane või reguleeriv roll, sealhulgas eelkõige haldusasutused, sealhulgas kohtud, kutseühingud ning sellised kutseliidud või muud kutseorganisatsioonid, kes oma iseseisva õigusvõime teostamise kontekstis kontrollivad või reguleerivad kollektiivselt teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemist või teostavad sellise juurdepääsu või tegutsemise üle järelevalvet;

10)

“liikmesriik, kus teenust osutatakse” – liikmesriik, kus teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja teenust osutab;

11)

“reguleeritud kutseala” - direktiivi 2005/36/EÜ artikli 3 lõike 1 punktis a osutatud kutsetegevus või -tegevuste hulk;

12)

“kaubanduslik teadaanne” – mis tahes teadaanne, mille eesmärk on otseselt või kaudselt edendada kaubanduse, tööstuse või käsitööndusega tegeleva või reguleeritud kutsealal tegutseva äriühingu, organisatsiooni või isiku kaupu, teenuseid või mainet. Kaubanduslikuks teadaandeks ei loeta:

a)

kõik teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsuks vajalikud menetlused ja -formaalsused, eelkõige kõik pädevatelt asutustelt autoriseeringu saamiseks vajalikud deklaratsioonid, teated või taotlused, sealhulgas registrisse, nimistusse või andmebaasi kandmise taotlused või kutseühingu või -liidu liikmeks registreerimise taotlused;

b)

mis tahes taotlused teenuste osutamiseks vajaliku autoriseeringu saamiseks.

a)

liikmesriigi territooriumil asutatud teenuseosutajate suhtes kohaldatavad nõuded, eelkõige menetlused ja formaalsused, mida tuleb täita teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsuks ja selles valdkonnas tegutsemiseks;

b)

pädevate asutuste kontaktandmed, mille abil nendega saab vahetult ühendust võtta, seahulgas teenuste osutamise valdkonnas tegutsemisega seotud küsimuste eest vastutavate asutuste andmed;

c)

teenuseosutajaid ja teenuseid käsitlevate riiklike registrite ja andmebaaside kasutamise võimalused ja tingimused;

d)

pädevate asutuste ja teenuseosutaja või teenuse kasutaja vahel ning teenuseosutaja ja teenuse kasutaja vahel või teenuseosutajate vahel tekkinud vaidluste korral üldkasutatavad õiguskaitsevahendid;

e)

kontaktandmed ühenduse võtmiseks liitude ja organisatsioonidega, mis ei ole pädevad asutused ja millelt teenuseosutajad või teenuse kasutajad võivad saada praktilist abi.

a)

autoriseerimisskeem ei diskrimineeri asjaomast teenuseosutajat;

b)

vajadus autoriseerimisskeemi järele on põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusega;

c)

taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada vähem piirava meetmega, eelkõige põhjusel, et tagantjärele tehtav kontroll toimuks liiga hilja selleks, et olla tõeliselt tõhus.

a)

mittediskrimineerivad;

b)

põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusega;

c)

proportsionaalsed selle avaliku huvi eesmärgiga;

d)

selged ja ühemõttelised;

e)

objektiivsed;

f)

eelnevalt avalikustatud;

g)

läbipaistvad ja kättesaadavad.

a)

autoriseeringut uuendatakse automaatselt või üksnes jätkuva nõuetele vastavuse korral;

b)

antavate autoriseeringute arv on piiratud olulise avaliku huviga seotud põhjuse tõttu;

või

c)

autoriseeringu piiratud kehtivusaeg on põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjuse tõttu.

a)

selliste tütarettevõtjate asutamine, mille tegevus kuulub autoriseerimisskeemi kohaldamisalasse;

b)

muutused teenuseosutaja seisundis, mille tulemusena autoriseerimistingimused ei ole enam täidetud.

a)

lõikes 3 osutatud tähtaeg;

b)

olemasolevad õiguskaitsevahendid;

c)

vajadusel kinnitus, et kui taotlusele kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul ei vastata, loetakse autoriseering antuks.

1)

diskrimineerivad nõuded, mis põhinevad otseselt või kaudselt kodakondsusel või äriühingute puhul registrijärgsel asukohal, sealhulgas eelkõige:

2)

keeld olla asutatud enam kui ühes liikmesriigis, olla kantud enam kui ühe liikmesriigi registritesse või olla registreeritud enam kui ühe liikmesriigi kutseühingu või -liidu liikmeks;

3)

piirangud teenuseosutaja vabadusele valida peamise ja teisese asutamiskoha vahel, eelkõige teenuseosutaja kohustus omada peamist asutamiskohta liikmesriigi territooriumil, või piirangud vabadusele valida esinduse, filiaali või tütarettevõtja vormis asutamise vahel;

4)

vastastikkuse tingimused liikmesriigiga, mille territooriumil teenuseosutaja juba on asutatud, välja arvatud energeetikat käsitlevates ühenduse õigusaktides sätestatud vastastikkuse tingimused;

5)

majandusliku põhjendatuse testi üksikjuhtumipõhine rakendamine, mille tõttu autoriseeringu andmine sõltub majandusliku vajaduse või turul eksisteeriva nõudluse olemasolu tõestamisest, tegevuse potentsiaalsete või olemasolevate majanduslike mõjude hindamisest või hinnangust selle kohta, kas tegevus on kooskõlas pädeva asutuse majanduslike planeerimiseesmärkidega; see keeld ei puuduta planeerimisnõudeid, millel ei ole majanduslikku eesmärki, kuid mis on seotud olulise avaliku huviga seotud põhjustega;

6)

konkureerivate ettevõtjate otsene või kaudne kaasamine autoriseeringu andmisse, sealhulgas nõuandvate organite koosseisus, või pädevate asutuste muude otsuste vastuvõtmisse, välja arvatud juhul, kui pädeva asutusena tegutsevad kutseühingud ja -liidud või muud kutseorganisatsioonid; see keeld ei puuduta selliste organisatsioonidega nagu kaubanduskojad või tööturu osapooled konsulteerimist küsimustes, mis ei ole seotud konkreetsete taotlustega autoriseeringu saamiseks või konsulteerimist laiema üldsusega;

7)

kohustus esitada finantsgarantii, osaleda finantsgarantii andmises või sõlmida kõnealusel territooriumil asutatud teenuseosutaja või asutusega kindlustusleping. See ei mõjuta liikmesriikide võimalust nõuda kindlustust või finantstagatist kui sellist, samuti ei mõjuta see nõudeid, mis on seotud kollektiivses hüvitusfondis osalemisega, näiteks kutseühingute või kutseorganisatsioonide liikmete puhul;

8)

kohustus olla teatud perioodi jooksul eelnevalt registreeritud nende territooriumil peetavas registris või kohustus olla varem asjaomast tegevust nende territooriumil teostanud.

a)

kvantitatiivsed või territoriaalsed piirangud, eelkõige rahvaarvust või teenuseosutajate vahelisest minimaalsest geograafilisest vahemaast tulenevate piirmäärade kujul;

b)

teenuseosutaja kohustus valida teatud õiguslik vorm;

c)

äriühingus osaluse omamisega seonduvad nõuded;

d)

nõuded, millega juurdepääs teenuste osutamise valdkonnale on teatavatele teenuseosutajatele reserveeritud selle teenuse olemuse tõttu, välja arvatud nõuded, mis käsitlevad direktiiviga 2005/36/EÜ hõlmatud küsimusi või mis on sätestatud muudes ühenduse õigusaktides;

e)

keeld omada sama riigi territooriumil rohkem kui ühte asutamiskohta;

f)

töötajate minimaalset arvu sätestavad nõuded;

g)

kehtestatud miinimum- ja/või maksimumhinnad, millest teenuseosutaja peab kinni pidama;

h)

teenuseosutaja kohustus osutada koos oma teenusega teisi spetsiifilisi teenuseid.

a)

mittediskrimineerimine: nõuded ei või olla otseselt ega kaudselt diskrimineerivad kodakondsuse alusel ega äriühingute puhul registrijärgse asukoha alusel;

b)

vajadus: nõuded peavad olema põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusega;

c)

proportsionaalsus: nõuded peavad olema sobivad taotletava eesmärgi saavutamise tagamiseks; nõuded ei või minna nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale; samuti ei tohi olla võimalik asendada neid nõudeid muude, vähem piiravate meetmetega, millega saavutataks sama tulemus.

a)

nõuded, mida nad kavatsevad säilitada, ja põhjendus selle kohta, miks need nõuded nende arvates vastavad lõikes 3 sätestatud tingimustele;

b)

nõuded, mis on kaotatud või muudetud vähem rangeks.

a)

mittediskrimineerimine: nõuded ei või olla otseselt ega kaudselt diskrimineerivad kodakondsuse alusel või juriidilise isiku puhul asutamiskoha liikmesriigi alusel;

b)

vajadus: nõue peab olema põhjendatud avaliku korra, avaliku julgeoleku, rahvatervise või keskkonnakaitse seisukohast;

c)

proportsionaalsus: nõuded peavad olema sobivad taotletava eesmärgi saavutamise tagamiseks ega või minna nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

a)

teenuseosutaja kohustus olla asutatud kõnealuse liikmesriigi territooriumil;

b)

teenuseosutaja kohustus saada asjaomase liikmesriigi pädevalt asutuselt autoriseering, kaasa arvatud registrisse kandmine või registreerimine kõnealuse liikmesriigi territooriumil asuvas kutseühingus või -liidus, välja arvatud käesolevas direktiivis või muudes ühenduse õigusaktides sätestatud juhtudel;

c)

teenuseosutajale kehtestatud keeld seada kõnealuse liikmesriigi territooriumil sisse teatavas vormis või teatavat tüüpi infrastruktuur, sealhulgas kontor või büroo, mida teenuseosutaja vajab asjaomaste teenuste osutamiseks;

d)

teenuseosutaja ja teenuse kasutaja vahel teatava lepingulise korra kohaldamine, mis välistab teenuse osutamise füüsilisest isikust ettevõtja poolt või piirab seda;

e)

teenuseosutaja kohustus omada isikut tõendavat dokumenti, mille kõnealuse liikmesriigi pädevad asutused on spetsiaalselt välja andnud teatava teenuse osutamiseks;

f)

nõuded, mis mõjutavad selliste seadmete ja materjalide kasutamist, mis on osutatava teenuse lahutamatuks osaks, välja arvatud töötervishoiu ja tööohutuse seisukohalt vajalikud nõuded;

g)

artiklis 19 osutatud teenuste osutamise vabaduse piirangud.

1)

üldist majandushuvi pakkuvad teenused, mida osutatakse mõnes teises liikmesriigis, sealhulgas:

2)

direktiiviga 96/71/EÜ hõlmatud küsimused;

3)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiviga 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (31) hõlmatud küsimused;

4)

nõukogu 22. märtsi 1977. aasta direktiiviga 77/249/EMÜ õigusteenuste osutamise vabaduse tulemuslikuma elluviimise kohta (32) hõlmatud küsimused;

5)

võlgade kohtuliku sissenõudmisega seotud tegevus;

6)

Direktiivi 2005/36/EÜ II jaotisega hõlmatud küsimused, samuti teenuse osutamise kohaks olevas liikmesriigis kehtivad nõuded, kui teenuse osutamine on reserveeritud üksnes teatud kutseala esindajatele;

7)

määrusega (EMÜ) nr 1408/71 hõlmatud küsimused;

8)

isikute vaba liikumise ja nende elukoha suhtes kohaldatavate haldusformaalsuste puhul direktiivi 2004/38/EÜ sätetega hõlmatud küsimused, millega kehtestatakse selle liikmesriigi, kus teenust osutatakse, pädevate asutuste haldusformaalsused, mida kasusaajad peavad järgima;

9)

kolmandate riikide kodanike puhul, kes siirduvad teise liikmesriiki seoses teenuse osutamisega, liikmesriikide võimalus nõuda viisat või elamisluba kolmandate riikide kodanikelt, kelle suhtes ei kehti ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta 14. juunil 1985. aastal sõlmitudSchengeni lepingu rakenduskonventsiooni (33) artiklis 21 sätestatud vastastikuse tunnustamise kord, ja võimalus kohustada kolmandate riikide kodanikke teavitama selle liikmesriigi pädevaid asutusi, kus teenust osutatakse, riiki saabumise ajal või hiljem;

10)

jäätmeveo puhul nõukogu 1. veebruari 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 259/93 jäätmesaadetiste järelevalve ja kontrolli kohta Euroopa Ühenduses, ühendusse sisseveo ning ühendusest väljaveo korral, (34) hõlmatud küsimused;

11)

autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused, nõukogu 16. detsembri 1986. aasta direktiiviga 87/54/EMÜ pooljuhttoodete topoloogia õiguskaitse kohta (35) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 1996. aasta direktiiviga 96/9/EÜ andmebaaside õiguskaitse kohta (36) hõlmatud õigused, samuti tööstusomandi õigused;

12)

toimingud, millesse seaduste kohaselt tuleb kaasata notar;

13)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiiviga 2006/43/EÜ, mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslikku auditit, (37) hõlmatud küsimused;

14)

teises liikmesriigis liisitud sõidukite registreerimine;

15)

lepingulisi ja lepinguväliseid kohustusi käsitlevad sätted, sealhulgas lepingute vorm, mis on kindlaks määratud rahvusvahelise eraõiguse eeskirjade kohaselt.

a)

siseriiklikke sätteid, mille kohaselt meede võetakse, ei ole ühenduse tasandil teenuste ohutuse valdkonnas ühtlustatud;

b)

meetmed tagavad teenuse kasutajale kõrgemal tasemel kaitse võrreldes asutamiskoha liikmesriigi poolt tema siseriiklike sätete kohaselt võetava meetmega;

c)

asutamiskoha liikmesriik ei ole võtnud ühtegi meedet või on võtnud meetmeid, mis on artikli 35 lõikes 2 osutatud meetmetega võrreldes ebapiisavad;

d)

meetmed on proportsionaalsed.

a)

kohustus hankida kõnealuse liikmesriigi pädevatelt asutustelt autoriseering või esitada neile deklaratsioon;

b)

rahalise abi andmise suhtes kehtivad diskrimineerivad piirangud, mis on seotud asjaoluga, et teenuseosutaja on asutatud mõnes teises liikmesriigis, või teenuse osutamise koha tõttu.

a)

üldine teave teises liikmesriigis kohaldatavate nõuete kohta, mis on seotud teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu ja selles valdkonnas tegutsemisega, eelkõige tarbijakaitset käsitlevate nõuete kohta;

b)

üldine teave teenuseosutaja ja teenuse kasutaja vahel tekkinud vaidluse korral kättesaadavate õiguskaitsevahendite kohta;

c)

selliste liitude või organisatsioonide kontaktandmed, sealhulgas Euroopa tarbijate nõustamise keskuste võrgustiku kontaktpunktide kontaktandmed, kust teenuseosutajad või teenuse kasutajad võivad saada praktilist abi.

a)

teenuseosutaja nimi, õiguslik seisund ja vorm, geograafiline aadress, kus on ta asutamiskoht, ning andmed, mille abil on temaga võimalik kiiresti ühendust võtta ja temaga otse või vajadusel elektrooniliste vahendite abil suhelda;

b)

kui teenuseosutaja on registreeritud äriregistris või mõnes muus sarnases riiklikus registris, kõnealuse registri nimi ja teenuseosutaja registrinumber või sellega samaväärne identifitseerimistunnus kõnealuses registris;

c)

kui kõnealuse tegevuse suhtes kohaldatakse autoriseerimisskeemi, asjaomase pädeva asutuse või ühtse kontaktpunkti andmed;

d)

kui teenuseosutaja tegutseb teenuse osutamise valdkonnas, mille tõttu ta on käibemaksukohuslane, siis nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiivi 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta — ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas (38) artikli 22 lõikes 1 osutatud identifitseerimisnumber;

e)

reguleeritud kutsealade puhul iga kutseühing või sarnane asutus, mille juures teenuseosutaja on registreeritud, kutsenimetus ja liikmesriik, kus kõnealune nimetus on antud;

f)

teenuseosutaja poolt kasutatavad üldtingimused ja -sätted, kui neid on;

g)

lepingu suhtes kohaldatava õiguse ja/või pädevate kohtute alaste lepingusätete olemasolu, juhul kui teenuseosutaja neid kasutab;

h)

müügijärgne garantii, kui see on olemas, mida ei ole ette nähtud seadusega;

i)

teenuse hind, kui hinna teatud teenuseliigile määrab eelnevalt kindlaks teenuse osutaja;

j)

teenuse peamised omadused, kui need ei selgu kontekstist;

k)

artikli 23 lõikes 1 osutatud kindlustus või garantiid, eelkõige kindlustaja või garandi kontaktandmed ning andmed nende tegutsemise territoriaalse ulatuse kohta.

a)

esitatakse teenuseosutaja poolt tema enda algatusel;

b)

on teenuse kasutajale hõlpsasti kättesaadav teenuse osutamise või lepingu sõlmimise kohas;

c)

on teenuse kasutajale hõlpsasti kättesaadav elektrooniliselt, teenuseosutaja antud aadressil;

d)

on toodud teenuseosutaja poolt teenuse kasutajale esitatud mis tahes teabedokumendis, mis sisaldab teenuseosutaja poolt osutatava teenuse üksikasjalikku kirjeldust.

a)

kui teatud teenuseliigi hind ei ole teenuseosutaja poolt eelnevalt kindlaks määratud, teenuse hind või juhul, kui täpset hinda ei saa teatada, hinna arvutamise meetod, et teenuse kasutaja saaks seda kontrollida, või piisavalt üksikasjalik hinnaprognoos;

b)

reguleeritud kutsealade puhul viide asutamiskoha liikmesriigis kohaldatavatele kutse-eeskirjadele ja nendega tutvumise võimalusele;

c)

teave oma multidistsiplinaarsete tegevuste ja partnerluste kohta, mis on asjaomase teenusega otseselt seotud, ning huvide konfliktide vältimiseks võetud meetmete kohta. Nimetatud teave esitatakse mis tahes teabedokumendis, milles teenuseosutajad kirjeldavad üksikasjalikult nende poolt osutatavaid teenuseid;

d)

mis tahes tegevusjuhendid, mida nad peavad järgima, ning aadress, kus selliste tegevusjuhenditega saab elektroonilisel teel tutvuda, täpsustades olemasoleva keeleversiooni;

e)

kui teenuseosutaja peab järgima mõnda tegevusjuhendit või kui tal on mõne kaubandusliidu või kutseühingu liikme staatus, mis võimaldab vaidluste lahendamist kohtuväliselt, sellekohane teave. Teenuseosutaja täpsustab, kuidas on võimalik saada üksikasjalikku teavet kohtuvälise vaidluste lahendamise süsteemi ja selle kasutamise tingimuste kohta.

—

“otsene ja konkreetne risk” – otseselt teenuse osutamisest tulenev risk;

—

“tervis ja ohutus” – teenuse kasutaja või kolmanda isiku surma või raske kehavigastuse ennetamine;

—

“finantsturvalisus” – teenuse kasutajale tuleneva märkimisväärse rahalise või vara väärtuse kaotuse ennetamine;

—

“kutsealane vastutuskindlustus” – teenuseosutaja võetud kindlustus teenuse osutamisest tulenevate võimalike kohustuste osas teenuse kasutaja ja vajadusel kolmandate isikute suhtes.

a)

teenuseosutajad reguleeritud kutsealadel, kui selliste nõuete kehtestamine on põhjendatud vajadusega tagada vastavus kutse-eetikat ja ametialast käitumist reguleerivatele eeskirjadele, mis on iga kutseala laadist tulenevalt erinevad, ning kui see on vajalik nende sõltumatuse ja erapooletuse tagamiseks;

b)

sertifitseerimise, akrediteerimise, tehnilise järelevalve, testimise või katsetamise teenuste osutajad, kui selliste nõuete kehtestamine on põhjendatud vajadusega tagada teenuseosutajate sõltumatus ja erapooletus.

a)

huvide konfliktid ja vastuolud erinevate tegevuste vahel on välistatud;

b)

mitmete tegevuste puhul nõutav sõltumatus ja erapooletus on tagatud;

c)

erinevate tegevuste kutse-eetikat ja ametialast käitumist reguleerivad eeskirjad on üksteisega kooskõlas, eriti ametisaladust puudutavate küsimuste osas.

a)

tegevuste sertifitseerimine või hindamine sõltumatute või akrediteeritud asutuste poolt,

b)

oma kvaliteedipõhimõtete koostamine või ühenduse tasandil kutseühingute poolt koostatud kvaliteedipõhimõtetes või kvaliteedimärkides osalemine.

a)

võtab kõik vajalikud meetmed tagamaks, et teenuseosutajad järgivad teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsul ja selles valdkonnas tegutsemisel kõnealuseid nõudeid;

b)

viib läbi kontrollimised, inspekteerimised ja uurimised, mis on vajalikud järelevalveks osutatava teenuse üle.

a)

põhjused, miks ta arvab, et asutamiskoha liikmesriigi poolt võetud või kavandatud meetmed on ebapiisavad;

b)

põhjused, miks ta arvab, et tema poolt kavandatavad meetmed on kooskõlas artiklis 18 sätestatud tingimustega.

a)

juurdepääs võlgade kohtuliku sissenõudmise valdkonnas tegutsemisele;

b)

eraturvateenused ning sularaha ja väärtasjade vedu.

a)

artikli 9 lõige 2, autoriseerimisskeemid;

b)

artikli 15 lõige 5, hindamisele kuuluvad nõuded;

c)

artikli 25 lõige 3, multidistsiplinaarsed tegevused.