7.9.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 244/1

(1)

Määrusega (EÜ) nr 1470/2001 (2) (edaspidi “esialgne määrus”) kehtestas nõukogu Hiina Rahvavabariigist pärit kompaktluminofoorlampide (edaspidi “lambid”) impordi suhtes 0 %–66,1 % suurused lõplikud dumpinguvastased tollimaksud (edaspidi “esialgne uurimine”).

(2)

Määrusega (EÜ) nr 866/2005 (3) laiendas nõukogu pärast algmääruse artikli 13 kohast uurimist esialgse määrusega kehtestatud lõplikud dumpinguvastased meetmed sama toote impordile Vietnami Sotsialistlikust Vabariigist, Pakistani Islamivabariigist ja Filipiini Vabariigist.

(3)

3. augustil 2004 sai komisjon määruse (EÜ) nr 384/96 artikli 11 lõike 3 kohase taotluse, mis käsitles tootevaliku uurimist. Taotluse esitas Hiina Rahvavabariigist kompaktluminofoorlampe importiv äriühing Steca Batterieladesysteme und Präzisionselektronik GmbH (edaspidi “taotleja”). Taotleja importis alalisvoolu pingel töötavaid lampe (edaspidi “AV-lambid”). Taotleja väitis, et AV-lampidel on teistsugused tehnilised ja füüsikalised põhiomadused ning kasutusotstarve kui vahelduvvoolu pingel töötavatel lampidel (edaspidi: “VV-lambid”). Taotleja väitis ka, et kehtivaid dumpinguvastaseid tollimakse tuleks kohaldada ainult VV-lampide suhtes, kuna esialgses uurimises käsitleti ainult neid. Seetõttu taotles importija, et AV-lambid jäetaks dumpinguvastase tollimaksu kohaldamisalast välja ja esialgses määruses sätestatud vaatlusaluse toote määratlust muudetaks vastavalt. Samuti taotles importija, et AV-lampide tootevalikust väljaarvamine mõjuks tagasiulatuvalt.

(4)

Olles pärast nõuandekomiteega konsulteerimist leidnud, et tõendid on piisavad ja esmapilgul usutavad, avaldas komisjon Euroopa Liidu Teatajas teatise meetmete vahepealse osalise läbivaatamise algatamise kohta (edaspidi “algatamisteatis”) (4) algmääruse artikli 11 lõike 3 alusel, mille ulatust piirati tootevaliku uurimisele.

(5)

Komisjon teavitas ametlikult Hiina Rahvavabariigi (edaspidi “Hiina RV”) ametiasutusi, Hiina RV eksportijaid/tootjaid, ühenduse teadaolevaid huvitatud importijaid, ühenduse tootjaid ja ühenduse tootjate liitusid uurimise algatamisest. Huvitatud isikutele anti võimalus esitada oma seisukohad kirjalikult ja taotleda enda ärakuulamist algatamisteatises sätestatud tähtaja jooksul.

(6)

Komisjon palus kõigilt teadaolevatelt huvitatud isikutelt ning kõigilt teistelt äriühingutelt, kes algatamisteatises sätestatud tähtaja jooksul endast teada andsid, põhiteavet kogukäibe, müügiväärtuse ja -mahu kohta Euroopa Ühenduses, tootmisvõimsuse, tegeliku toodangu ning lampide ja eraldi AV-lampide impordiväärtuse ja -mahu kohta. Komisjon kogus kehtivate meetmete kohaldamisala muutmise hindamiseks vajalikku teavet ning veendus selle õigsuses.

(7)

Käesolevas uurimises tegid koostööd ja esitasid põhjenduses 6 nimetatud teabe viis Hiina RV tootjat/eksportijat, üks ühenduse tootja, üks Hiina RV eksportijaga/tootjaga seotud importija ja üksteist ühenduse sõltumatut importijat.

(8)

Uurimine kestis 1. novembrist 2003 kuni 31. oktoobrini 2004.

(9)

Kõiki huvitatud isikuid teavitati peamistest asjaoludest ja kaalutlustest, millel põhinevad käesoleva läbivaatamise järeldused. Asjaomastele isikutele anti algmääruse artikli 20 lõike 5 kohaselt võimalus kindlaksmääratud aja jooksul pärast kõnealust teavitamist esitada oma märkused.

(10)

Huvitatud isikute suuliseid ja kirjalikke märkusi võeti arvesse ja vajaduse korral muudeti varasemaid järeldusi.

(11)

Esialgse määruse artikli 1 kohaselt on vaatlusalune toode kompaktluminofoorlamp, mida praegu deklareeritakse CN-koodi ex 8539 31 90 all. See on sisseehitatud elektronliiteseadisega ja ühe- või mitmekordselt painutatud lahendustoruga luminofoorlamp, mille kõik valguselemendid ja elektroonilised komponendid on kinnitatud lambi sokli külge või ühendatud lambi soklisse. Nagu märgitakse komisjoni 7. veebruari 2001. aasta määruse (EÜ) nr 255/2001 (millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit kompaktluminofoorlampide impordi suhtes ajutine dumpinguvastane tollimaks) (5) (edaspidi “ajutine määrus”), põhjenduses 11 ning mida kinnitasid ka esialgse määruse lõplikud järeldused, on vaatlusalune toode valmistatud selleks, et asendada tavalisi hõõglampe, ja sobib samadesse lambipesadesse kuhu hõõglambidki.

(12)

Esialgse uurimise käigus tuvastati küll erinevat tüüpi tooteid, mis erinesid muu hulgas eluea, võimsuse ja lambikatte poolest, kuid ei uuritud erinevaid sisendpingeid ning esialgse uurimise ajal ei tõstatanud seda küsimust ka ükski huvitatud isik.

(13)

Et hinnata, kas AV-lampe ja VV-lampe tuleks käsitada ühe ja sama tootena või eri toodetena, uuriti, kas neil on samad füüsikalised ja tehnilised põhiomadused ning kasutusotstarve. Samuti hinnati sel eesmärgil ka toodete asendatavust ja nendevahelist konkurentsi.

(14)

Kõik kompaktluminofoorlambid koosnevad kahest peamisest osast: ühest (või mitmest) gaaslahendustorust ja ühest elektronliiteseadisest. Põhimõtteliselt saadab elektronliiteseadis gaaslahendustorusse elektrone, mis aktiveerivad gaasi, mis kiirgab energiat valguse kujul.

(15)

VV-lampidel ja AV-lampidel on aga erinev sisendpinge, st VV-lambid kasutavad vahelduvpinget ja AV-lambid alalispinget. Seetõttu peavad AV-lampides kasutatavatel elektronliiteseadistel olema teistsugused komponendid kui neil, mida kasutatakse VV-lampides, kuna need peavad täitma lisafunktsiooni, nimelt muutma alalisvoolu vahelduvvooluks, et tagada valguse tootmine.

(16)

Ühenduse tootjad väitsid, et esialgses uurimises käsitati samasuguse tootena võrdlusriigis (Mehhiko) valmistatud toodet, kuigi seal toodetud lambid olid mõeldud töötama madalamatel pingetel. Seega tuleks ka madalpingesüsteemides kasutatavaid VV-lampe käsitada AV-lampidega sama tootena. Samas tuleb märkida, et kuigi Mehhiko pingesüsteem erineb ühenduse omast, töötavad nii Mehhikos kui ühenduses toodetud lambid vahelduvvoolul. Neil on täpselt ühesugune funktsioon, s.o asendada asjaomastel turgudel tavalisi hõõglampe.

(17)

Praeguse läbivaatamise puhul ei erine kaks lambitüüpi mitte ainult pinge poolest, nagu eelnimetatud Mehhiko lambid, vaid ka AV-lampide ja VV-lampide puhul kasutatava toiteallika struktuuri poolest, mis nõuab eri komponentide kasutamist ja tagab seega mõlemale lambitüübile erinevad omadused.

(18)

Nagu märgitud põhjenduses (11), on esialgses uurimises käsitletav toode valmistatud selleks, et asendada tavalisi hõõglampe.

(19)

Ühenduse tootjate ja Hiina RV eksportivate tootjate esitatud teabe põhjal moodustab AV-lampide kogutarbimine ühenduse turul vähem kui 2 % kompaktluminofoorlampide kogutarbimisest. Seega on VV-lambid ühenduses enim imporditud ja kasutatud kompaktluminofoorlambi tüüp, st nende import moodustab peaaegu 100 % ühenduse koguimpordist ja -müügist.

(20)

Eelnimetatut arvesse võttes võib sedastada, et VV-lambid on mõeldud asendama enamkasutatavaid hõõglampe ja sobivad samadesse lambipesadesse, kuhu hõõglambidki. Kuna AV-lambid ei kasuta sama sisendvoolu, ei toodaks need valgust, kui neid kasutataks tavaliste hõõglampide pesades. Ka vastupidisel juhul, kui VV-lamp kruvitaks alalisvoolutoitega pesasse, ei toodetaks valgust. Nagu nähtub, on AV-lampidega valguse tootmiseks vaja alalisvoolu ja VV-lampide puhul vahelduvvoolu.

(21)

Lisandub asjaolu, et VV-lampe kasutatakse ajutise määruse põhjenduses 110 loetletud valdkondades, st kodumajapidamistes, tööstuses ja paljudes kaubandus- ja teenindusasutustes, nagu kauplustes ja restoranides, samal ajal kui AV-lampe neis kohtades ei kasutata, v.a erandjuhtudel. VV-lampide kasutajad on enamasti liitunud üldkasutatava elektrivõrguga, samas kui AV-lampe kasutatakse piirkondades, kus üldkasutatava elektrivõrguga liitumise võimalus puudub ja kus seetõttu kasutatakse teisi elektrienergia allikaid (akud, päikeseenergia süsteemid, fotogalvaanilised elemendid). Neid kasutatakse isoleeritud piirkondades või maapiirkondades kaevandustes, varjendite valgustuses, matkavalgustuses, laevadel jne. Selle põhjal leiti, et AV-lambid ei asenda tavalisi hõõglampe ja seetõttu ei ole VV-lambid ja AV-lambid omavahel asendatavad.

(22)

Seega järeldatakse, et esialgse määruse tähenduses on tavalised hõõglambid lambid, mis töötavad vahelduvvoolu toitel.

(23)

Ühenduse tootjad väitsid, et hoolimata eelmainitust on VV-lampidel ja AV-lampidel ühesugune peamine kasutusotstarve, s.o valguse tootmine. Seetõttu tuleks neid käsitada sama tootena. Ühenduse tootjad kõrvutasid VV-lampe ja AV-lampe bensiinimootoriga ja diiselmootoriga autodega. Ühenduse tootjad väitsid, et mõlemat tüüpi autodel on ühesugune funktsioon, s.o inimeste motoriseeritud vedu teedel, ja seetõttu peetakse neid üheks tooteks.

(24)

Lisaks asjaolule, et väide, et bensiinimootoriga ja diiselmootoriga autode näol on tegu ühe ja sama tootega, ei ole käesoleva vahepealse läbivaatamise aluseks, peeti seda võrdlust kohatuks, kuna see keskendus valele parameetrile – mootorile. Käesoleval juhul on asjakohane näitaja see, kas toote füüsikalised ja tehnilised omadused võimaldavad toota valgust siis, kui neid kasutatakse tavaliste hõõglampide pesades.

(25)

Mõned huvitatud isikud väitsid, et väga piiratud arv teatud VV-lampide mudeleid võib töötada nii vahelduv- kui alalisvoolul. Neil lampidel leiti olevat sama kasutusotstarve kui ainult vahelduvvoolul töötavatel VV-lampidel. Seetõttu käsitatakse neid lampidena, mida kasutatakse vahelduvvoolu toitel.

(26)

Eelöeldu põhjal võib järeldada, et VV-lambid ja AV-lambid ei ole omavahel asendatavad ja seega ei ühti ka nende peamine kasutusotstarve.

(27)

Nagu eespool on märgitud, ei ole VV-lampide ja AV-lampide kasutusalad samad ning seega ei ole nad omavahel asendatavad ja neid pakutakse eri turgudel. Peale selle saab AV-lampe nende spetsiifilise kasutusotstarbe tõttu osta ainult spetsiaalsetest kauplustest või otse tootjatelt. VV-lampe saab aga osta enamikust laiale tarbijate ringile mõeldud kauplustest.

(28)

Ainuke koostööd teinud ühenduse tootja väitis, et tarbijad võivad piirkondades, kus vahelduvvool on olemas, endale soetada fotogalvaanilised elemendid või päikesepaneelid, mis toodavad alalisvoolu. Seega hakkavad AV-lambid ja VV-lambid omavahel konkureerima. Tuleb märkida, et kahe energiavarustuse allika vahel valiku tegemine on märksa keerulisem kui pelgalt otsustus, kas kasutada kompaktluminofoorlampe või mitte, sest vajatava investeeringu suurus on erinev ja see mõjutab kõiki elektrivoolu tarbivaid majapidamisseadmeid. Seetõttu on ebatõenäoline, et fotogalvaanilised elemendid soetatakse ainult tänu AV-lampide ja VV-lampide vahelisele konkurentsile. Samuti märgiti, et AV-lambid on VV-lampidest kallimad, mistõttu leiti, et majanduslik loogika ei toeta kõnealust taotlust. Seetõttu tuli kõnealune taotlus tagasi lükata.

(29)

Kuna AV-lampe ja VV-lampe ei saa kasutada sama tüüpi elektrivõrkudes, järeldatakse, et need lambitüübid ei konkureeri üksteisega.

(30)

Väideti, et AV-lampe ja VV-lampe ei saa selgelt eristada. Selle kohta olgu märgitud, et kuigi AV-lambid ja VV-lambid deklareeritakse sama CN-koodi all (ex 8539 31 90), on nende vahel kerge vahet teha. Nimelt saab selleks kasutada järgmist võtet: AV-lambid ei tooda valgust, kui need on asetatud vahelduvvoolu pinget kasutavasse lambipessa ja on sisse lülitatud.

(31)

Peale selle on AV-lambid selgelt märgistatud, s.t tootel on selge märge madala sisendpinge kohta, et tarbijad ei kasutaks neid vahelduvvooluvõrku ühendatud lambipesades ning neid seega ei rikuks.

(32)

Eeltoodud järelduste põhjal võib väita, et AV-lampide ja VV-lampide füüsikalised ja tehnilised põhiomadused ja peamine kasutusotstarve ei ole samad. Need ei ole omavahel asendatavad ega konkureeri üksteisega ühenduse turul. Seetõttu järeldatakse, et AV-lambid ja VV-lambid on kaks eri toodet ning et Hiina RVst pärit kompaktluminofoorlampide impordi suhtes kohaldatavat kehtivat dumpinguvastast tollimaksu ei tohiks kohaldada AV-lampide impordi suhtes. AV-lampe esialgses uurimises ei käsitletud, kuigi esialgses määruses seda sõnaselgelt ei märgitud.

(33)

Eelöeldu põhjal tuleks täpsustada kehtivate meetmete kohaldamisala ja muuta esialgset määrust.

(34)

Kuna määrusega (EÜ) nr 1470/2001 kehtestatud meetmeid laiendati määrusega (EÜ) nr 866/2005 ka Vietnamist, Pakistanist ja/või Filipiinidelt tarnitud kompaktluminofoorlampide impordile, olenemata sellest, kas lambid on deklareeritud Vietnamist, Pakistanist või Filipiinidelt pärinevatena või mitte, tuleb ka seda määrust vastavalt muuta.

(35)

Võttes arvesse põhjendustes (32) ja (33) esitatud järeldusi, et AV-lambid ei kuulunud esialgses, Hiina RVst pärit kompaktluminofoorlampide impordi suhtes dumpinguvastaste meetmete kehtestamisega lõppenud uurimises käsitletud toodete hulka, peaks tootevaliku täpsustamine mõjuma tagasiulatuvalt kuupäevani, mil kehtestati olemasolevad lõplikud dumpinguvastased tollimaksud.

(36)

Seetõttu tuleks nõukogu määruse (EÜ) nr 1470/2001 alusel kompaktluminofoorlampide ühendusse importimisel tasutud lõplik tollimaks AV-lampidega seotud imporditehingutelt tagasi maksta. Enammakstud tollimaksu tagastamise taotlused tuleb esitada liikmesriigi tolliasutusele vastavalt siseriiklikult kehtivatele tolliõigusaktidele ja ilma, et see piiraks ühenduse omavahendeid, eelkõige nõukogu 22. mai 2000. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1150/2000 (millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 94/728/EÜ, Euratom) (6) artikli 7 lõike 1 kohaldamist,

1.

artikli 1 lõige 1 asendatakse järgmisega:

“1.   CN-koodi ex 8539 31 90 (kuni 10. septembrini 2004 TARICi kood 85393190*91 ja alates 11. septembrist 2004 TARICi kood 85393190*95) alla kuuluvate Hiina Rahvavabariigist pärit vahelduvvoolul töötavate (sh nende kompaktluminofoorlampide, mis töötavad nii vahelduv- kui alalisvoolul) sisseehitatud elektronliiteseadisega ja ühe- või mitmekordselt painutatud lahendustoruga kompaktluminofoorlampide, mille kõik valguselemendid ja elektroonilised komponendid on kinnitatud lambi sokli külge või ühendatud lambi soklisse, impordi suhtes kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks.”

2.

artikli 2 lõige 1 asendatakse järgmisega:

“1.   Hiina Rahvavabariigist pärit sisseehitatud elektronliiteseadisega ja ühe- või mitmekordselt painutatud lahendustoruga vahelduvvoolul töötavate kompaktluminofoorlampide (k.a nii vahelduv- kui ka alalisvoolul töötavad kompaktluminofoorlambid), mille kõik valguselemendid ja elektroonilised komponendid on kinnitatud lambi sokli külge või ühendatud lambi soklisse, impordi puhul määruse (EÜ) nr 255/2001 kohaselt ajutise tollimaksuna tagatiseks antud summad nõutakse sisse vastavalt lõplikult kehtestatud tollimaksumäärale. Zhejiang Sunlight Group Co., Ltd valmistatud toodete suhtes määruse (EÜ) nr 255/2001 kohaselt kehtestatud ajutise tollimaksuna tagatiseks antud summad nõutakse sisse vastavalt Zhejiang Yankon Group Co., Ltd valmistatud kaupade (TARICi lisakood A241) impordi suhtes lõplikult kehtestatud tollimaksumäärale.”

7.9.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 244/6

(1)

Määruses (EÜ) nr 3223/94 on sätestatud vastavalt mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustele kriteeriumid, mille alusel komisjon kehtestab kindlad impordiväärtused kolmandatest riikidest importimisel käesoleva määruse lisas sätestatud toodete ja ajavahemike puhul.

(2)

Kooskõlas eespool nimetatud kriteeriumidega tuleb kehtestada kindlad impordiväärtused käesoleva määruse lisas sätestatud tasemetel,

7.9.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 244/8

(1)

Komisjon otsustas oma 13. mai 2003. aasta otsusega, millest teatati Itaaliale kirja teel samal päeval, algatada artikli 88 lõike 2 alusel uurimismenetlus pealkirjas nimetatud juhtumi puhul ja palus Itaalial ning kõigil huvitatud isikutel esitada oma tähelepanekud. (2)

(2)

Itaalia vastas kirja teel 23. juulil 2003.

(3)

Riigiabi saaja ACEA SpA (edaspidi “ACEA”) kirjutas 8. septembril 2003. Kiri saadeti Itaaliale tähelepanekute esitamiseks koos mitmete muude lisateabenõuetega 15. septembril 2003. Paluti esitada järgmised dokumendid või andmed:

(4)

Itaalia vastas 18. märtsil 2004 ja seejärel 29. aprillil 2004.

(5)

Algselt puudutas juhtum kahte energia säästmise projekti, mida rahastas Lazio piirkond, kaugkütteprojekti ja tuuleelektrijaama. Mõlemad projektid loeti ühisturuga vastavuses olevaks, kuid esimese projekti osas otsustati algatada menetlus nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 6 alusel Deggendorfi kohtuasjas (3) tehtud otsuse põhjal. Projekt käsitleb kaugküttevõrku Rooma lähedal Torrino Mezzocamminos. Uue elamurajooni soojusvõrk saab energiat osaliselt renoveeritud ja uuendatud koostootmistehasest. Kaks muud Rooma lähedal asuvat elamurajooni, Torrino Sud ja Mostacciano, on juba ühendatud soojus- ja elektrienergia koostootmisjaama kaugküttevõrgu kaudu. Uus projekt kujutab endast võrgu laiendamist, pikendades torustikku 14 km võrra.

(6)

Projekti investeerimiskulud on 9 500 000 eurot. Investeeringute suurus sõltub sellest, kui palju investeeritakse soojuse jaotussüsteemi, välja arvatud uuendatud turbiin. Toetuse määr on 3 800 000 eurot.

(7)

Meetme õiguslik alus on Lazio piirkondliku valitsuse 6. augusti 1999. aasta otsus nr 4556, millega valiti välja projektid, mida rahastati süsinikdioksiidimaksust. Meedet rahastatakse niisiis summadest, mis saadakse 23. detsembril 1998. aastal vastu võetud eelarveseaduse nr 448/98 artikliga 8 kehtestatud süsinikdioksiidimaksust. Keskkonnaministeerium võttis 20. juulil 2000 vastu määruse nr 337, milles sätestati kriteeriumid ja üksikasjalikud eeskirjad, mida see piirkond peab maksutulude kasutamisel täitma.

(8)

Toetusesaaja oli ACEA, mis oli varem Rooma piirkonnale kuuluv kommunaalettevõte. Pärast mitmeid ümberkorraldusi, mis hõlmas mitmeid muid ettevõtteid ja sealhulgas Electrabelit, on praegu erinev toetusesaaja, AceaElectrabel Produzione (AEP). 50 % AEPst kuulub Electrabel Italiale ja 50 % AceaElectrabelile. Electrabel Italia kuulub täielikult Belgia ettevõttele Electrabel. 40,59 % AceaElectrabelist kuulub Electrabel Italiale ja 59,41 % ACEAle.

(9)

Komisjon leidis, et kontrollitav projekt vastab keskkonnasuuniste asjaomastele sätetele. (4) Komisjon väljendas siiski kahtlusi ja otsustas algatada uurimismenetluse, sest ta arvas, et juhtumi puhul tuleks kohaldada Deggendorfi kohtuotsuses kinnitatud põhimõtteid ja kriteeriume.

(10)

Uurimise käigus selgus, et toetusesaaja ACEA on üks endistest aziende municipalizzate’st (kohalikule haldusorganile kuuluv kommunaalettevõte) energiasektoris, mis on saanud kasu toetuskavadest, millele anti hinnang komisjoni 5. juuni 2002. aasta otsuses 2003/193/EÜ riigiabi kohta, mida Itaalia on andnud maksuvabastuste ja madala intressimääraga laenudena kommunaalettevõtetele, mille enamusosalus kuulub riigile. (5) Isegi kui see otsus puudutab ainult selliseid kavasid ning selles ei käsitleta toetusesaajate konkreetseid olukordi, oli vähemalt üks kava selline, mis oli ette nähtud kõigile teatavatele tingimustele vastavatele ettevõtetele, ning asjaomasel ajal vastas ACEA neile tingimustele.

(11)

Komisjoni otsuses 2003/193/EÜ väideti, et sellised teatamata toetuskavad ei ole ühisturul sobivad ning need on ebaseaduslikud. Neil põhjustel sätestas komisjon artiklis 3, et Itaalia peab tagasi nõudma kõik toetused, mis olid antud kõnealuste kavade raames. ACEA kaebas selle otsuse edasi esimese astme kohtusse (6) ja on kohtus kinnitanud, et ta sai kõnealusest toetuskavast kasu. ACEA finantsaruannetes osutatakse selgesõnaliselt tagasinõudmise ohule, näiteks poolaastaaruandes septembris 2004. (7)

(12)

Komisjon saatis Itaalia ametiasutusele kaks kirja, milles tuletati meelde kohustust need summad tagasi nõuda. Itaalia ametiasutused on komisjonile teatanud, et rohkem kui kahe aasta möödudes otsuse 2003/193/EÜ tegemisest ei ole nad veel täitnud tagasinõudmiskohustust, sest kohaste haldusmeetmete vastuvõtmine ja elluviimine pole veel lõpule jõudnud. Ametiasutused ei ole veel selgitanud ka seda, kas ACEAle makstud summad on juba tagasi nõutud. Eespool nimetatud teabe põhjal tuleb järeldada, et ACEA on saanud otsuses 2003/193/EÜ ühisturule sobimatuks hinnatud toetuskavade raames nimetatud toetust ega ole seda veel tagasi maksnud.

(13)

Selle põhjal järeldas komisjon, et tal ei ole võimalik kindlaks määrata, kui palju ACEA on juba toetust saanud ja peab tagasi maksma.

(14)

Komisjon järeldas samuti, et tal ei ole võimalik hinnata “vana” ja “uue” toetuse ühistoimet ning selle võimalikku moonutavat mõju ühisturule.

(15)

Itaalia ametiasutuste väited esitatakse punktides 16–27.

(16)

Itaalia on tõstatanud toetusesaaja identiteedi küsimuse, mis on muutunud pärast komisjoni otsust algatada uurimine. Itaalia märgib koguni, et toetusesaaja muutus juba enne kõnealust aega. Itaalia tunnistab siiski, et komisjonile ei ole teatatud sellest asjaolust enne otsuse tegemist käesoleva menetluse algatamise kohta. Itaalia arvates ei saaks toetusesaaja muutuse tõttu Deggendorfi kohtuotsust kohaldada ja käesoleval menetlusel ei ole subjekti.

(17)

Itaalia vaidlustab, et meede on toetus, sest see puudutab kohalikku projekti, mis ei mõjuta kaubandust. Lisaks selle väidab Itaalia, et soojus ei ole kaubeldav ning see ei saa asendada muid energiaallikaid ning seega ei ole ka konkurents moonutatud.

(18)

Itaalia vaidlustab ka Deggendorfi kohtuotsuse kohaldamise ja esitab väiteid, mida selgitatakse punktides 19–23.

(19)

Itaalia väidab, et Deggendorfi kohtuotsust ei saa käesoleva juhtumi puhul kohaldada, sest lähtepunkt on erinev. Uurimisalune toetus on piirkondlik toetus (seda annab Lazio piirkond), kuid kommunaalettevõtetega seotud toetuse korral oli tegemist riigi toetusega.

(20)

Itaalia väidab, et toetusesaajate identiteet ei ole päris selge. Deggendorfi kohtuotsust saaks kohaldada ainult üksikute toetuste suhtes, mitte toetuskavade suhtes.

(21)

Itaalia väidab, et Deggendorfi kohtuotsust võiks kohaldada ainult lõplike otsuste suhtes, kuid komisjoni otsus ei ole lõplik, sest see on edasi kaevatud. Itaalia väidab, et komisjon ei saa avaldada sellist survet liikmesriikide poliitikale enne asutamislepinguga ette nähtud kõigi õiguskaitsevahendite kasutamist.

(22)

Itaalia arvates kasutab komisjon Deggendorfi kohtuotsust liiga laialdaselt, ja märgib, et selle tulemusel võivad liikmesriigid lõpetada toetustest teatamise.

(23)

Lisaks sellele juhib Itaalia tähelepanu kahele uurimisaluse projekti omadusele, mis ei toeta Deggendorfi kohtuotsuse kohaldamist: a) projekti eesmärk – energia säästmine – on kooskõlas komisjoni ja ühenduse poliitikaga; b) ACEAd karistataks teiste kommunaalettevõtetega võrreldes ning komisjon avaldaks ebaseaduslike vahenditega survet ühele subjektile.

(24)

Vastuseks komisjoni küsimustele esitab Itaalia punktides 25–27 oma tähelepanekud.

(25)

Vastastikuse mõistmise memorandumist on näha, et AEP kuulub AEA ja Electrabeli topeltkontrolli alla.

(26)

Ühisettevõtte kokkuleppes ei ole võetud arvesse kõnealust projekti ega tagasinõudmise otsust.

(27)

ACEAl on erinevaid tegevusvaldkondi ning pole võimalik kindlaks määrata, milliseid neist toetuse tagasinõudmine mõjutab.

(28)

Toetusesaaja ACEA esitas mitmeid tähelepanekuid, mis väga suures osas kattusid Itaalia esitatud tähelepanekutega. ACEA on siiski esitanud kolm lisatähelepanekut Deggendorfi kohtuotsuse kohaldamise osas.

(29)

Esimene ACEA lisatähelepanek on, et praegusel juhul, vastupidiselt Deggendorfi juhtumile, ei ole tagasimaksmiseks kiireloomulisi ega tõsiseid põhjuseid, samuti ei ole kulunud palju aega otsuse vastuvõtmisest ebaseadusliku toetuse kohta.

(30)

Teises ACEA tähelepanekus rõhutatakse, et taas vastupidiselt Deggendorfi juhtumile ei ole ACEAl mingeid kohustusi seoses tagasimaksmisega ning ta ei ole tagasimaksmise vastu; vastupidi – ACEA on valmis tagasi maksma ja toonitab, et viivitus ei sõltu temast.

(31)

Kolmandas ACEA lisatähelepanekus väidetakse, et komisjon ei kohalda Deggendorfi kohtuotsust järjekindlalt. ACEA mainib Société française de production’i (edaspidi “SFP”) käsitlevat komisjoni otsust 1998/466/EÜ, (8) kus nimetatakse sama toetusesaaja kohta eelnevalt tehtud negatiivset otsust, kuid kus ei kohaldatud Deggendorfi kohtuotsust.

(32)

Toetusele hinnangut andes uuritakse eelkõige seda, kas kõnealune meede on toetus ja kas seda saab pidada asutamislepinguga vastavuses olevaks.

(33)

Teiseks määratakse kindlaks toetusesaaja ja hinnatakse, kas Deggendorfi kohtuotsust saab kohaldada.

(34)

Mitmed Itaalia ja ACEA esitatud tähelepanekud käsitlevad komisjoni nägemust, et projekt on toetus.

(35)

Projekti rahastatakse piirkondliku valitsuse eelarvest, mis saadakse 1999. aasta eelarveseadusega kehtestatud süsinikdioksiidimaksust. Toetuse olemasolu esimene tingimus on täidetud.

(36)

Meede on valikuline, sest sellest saab kasu vaid üks tootja – algselt ACEA ja nüüd AEP. Toetuse olemasolu teine tingimus on täidetud.

(37)

Menetluse algatamist käsitleva otsuse punktis 3.1 kinnitatakse mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele, sest soojusega ei kaubelda, kuid seda saab asendada muude esmaste või teiseste energiatoodetega, mis on kaubeldavad.

(38)

Seda kinnitavad muud komisjoni otsused. Itaaliaga seoses võib nimetada Piemonte piirkonda käsitlevat otsust heitgaaside vähendamiseks antud toetuse kohta (nr 614/02), (9) milles öeldakse, et kaugkütteprojekti abil võib kodumajapidamistes asendada soojusega muid esmaseid või teiseseid energiaallikaid, näiteks õli või elektrit, millega kaubeldakse liikmesriikide vahel.

(39)

Kaugkütte eesmärk on asendada elamute individuaalsed küttesüsteemid kogu elamurajoonis. Teisiti öeldes asendab kaugkütte jõujaam väikeste katelde toodetava soojuse, mis omakorda kasutavad muid energiaallikaid, nagu õli, gaas või elekter. Õli, gaasi ja elektriga kaubeldakse liikmesriikide vahel. Kuna tegemist on asendusmõjuga, on kõnealusel projektil mõju kaubandusele. Igal juhul tegutsevad nii ACEA kui Electrabel aktiivselt mitmes valdkonnas ning eelkõige energiasektoris ja elektri tootmises, millega toimub ka ühendusesisene kaubandus. Toetuse olemasolu kolmas tingimus on ka täidetud.

(40)

Lisaks on meede ka konkurentsi moonutav, sest sellega soositakse ühte ettevõtjat, kelle positsioon võib energia maailmaturul tugevneda ning see võib omakorda põhjustada muudatusi turutingimustes. Selle põhjal võib kinnitada, et meede mõjutab kaubandust ja moonutab konkurentsi ja need mõjud vastavad muude juhtumite korral komisjoni esitatud järeldustele. (10)

(41)

Seega on täidetud kõik neli toetuse tingimust ja komisjon kinnitab oma järeldust, et kõnealust projekti tuleb ka toetusena käsitleda.

(42)

Esmalt uuris komisjon, kas kõnealune toetus vastab asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktile c, ja tegi järelduse, et projektiga püüti saavutada keskkonnaalaseid eesmärke. Teiseks hindas komisjon, kas meede vastab keskkonnasuunistes sätestatud eeskirjadele. Komisjon uuris eelkõige suuniste punkte 30 ja 37.

(43)

Suuniste punktis 30 on sätestatud, et “punktis 6 määratletud investeeringud energia säästmisse loetakse võrdseks investeeringutega, millega edendatakse keskkonnakaitset. Niisugustel investeeringutel on majanduslikult väga suur osa ühenduse keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisel. Seetõttu võib nendele investeeringutele anda investeeringutoetust, mille põhimäär on 40 % toetuse saamise tingimustele vastavatest kuludest.”

(44)

Kõnealuse projekti puhul võib anda toetust üksnes investeeringutele kaugküttesse, mis koosneb soojuse jaotusvõrgust ja selle juurde kuuluvatest seadmetest. Lazio piirkonna ametiasutused on esitanud komisjonile tehnilisi ja majandusolukorda puudutavaid andmeid, mille alusel võib kinnitada, et kavandatav kaugkütte jaotusvõrk tähendaks suurt sammu edasi energia säästmises praeguse, investeerimiseelse olukorraga samadel tingimustel võrreldes. Seetõttu on kohaldatav suuniste punkt 30.

(45)

Suuniste punktis 37 on sätestatud, et “toetuse saamise tingimustele vastavad kulud peavad rangelt piirduma investeerimise lisakuludega, mis on vajalikud keskkonnakaitse eesmärkide saavutamiseks”.

(46)

Võrdlusinvesteeringud puuduvad, sest alternatiiv on elamute individuaalne kütmine. Lisaks sellele ei kaasne võrgu laiendamisega kulude kokkuhoidu. Seetõttu võib kogu investeeringut lugeda toetuse saamise tingimustele vastavaks. Antud toetus vastab maksimaalsele toetusmäärale 40 % bruto.

(47)

Toetuse saamise tingimustele vastavate investeeringukulude ja toetuse osatähtsuse alusel tundub, et kaugkütteprojekt eraldi võetuna vastab suuniste punktidele 30 ja 37.

(48)

Selle analüüsi alusel võib komisjon tõdeda, et eraldi võetuna vastab projekt riigiabi eeskirjadele. Sellist otsust tehes on komisjon nõuetekohaselt tasakaalustanud keskkonnakaitselised aspektid konkurentsipoliitikaga. Nagu on osutatud keskkonnasuuniste punktis 4, “ei tähenda pikaajaliste keskkonnakaitsenõuete arvessevõtmine, et igasugune toetus on lubatud”.

(49)

Kui komisjon nõustuks Itaalia seisukohaga, et kuna projekti eesmärk on keskkonnakaitseliste eesmärkide saavutamine, siis peab komisjon selle heaks kiitma, eirataks asjaolu, et konkurentsieeskirjade osas on kõige tähtsam viis, kuidas eesmärgid saavutatakse. Väljakujunenud kohtuotsuste kohaselt annab komisjon suuniseid, kuidas ta riigiabi teatisi läbi vaatab, ja näitab liikmesriikidele, kuidas saavutada keskkonnakaitselised eesmärgid, moonutades võimalikult vähe konkurentsi. Toetuse keskkonnakaitseline eesmärk ei õigusta erandi tegemist riigiabimeetmete üldeeskirjadest ja põhimõtetest, ükskõik milline on toetuse eesmärk.

(50)

Käesoleval juhul tuleb kindlaks määrata toetusesaaja.

(51)

Mitmed Itaalia poolt esitatud tähelepanekud (11) käsitlevad toetusesaaja vahetumist, projekti teostava ettevõtte tegevuste üleandmise tingimusi ja ACEA ja Electrabeli vahelist vastastikuse mõistmise memorandumit.

(52)

Komisjoni ei teavitatud asjaolust, et enne käesoleva menetluse alustamise otsust oli toetusesaajaks saanud AEP. Sellest teavitasid Itaalia ametiasutused alles käesoleva menetluse käigus.

(53)

Nagu eespool toetusesaaja kirjelduses mainiti, erinevad AEP ja ACEA teineteisest. AEP on eraldiseisev ettevõte, mida kontrollivad ACEA ja Electrabel. Kuid komisjon peab riigiabi tuvastamisel arvestama ka muid asjaolusid peale vormilise eraldatuse. Esimese astme kohus kinnitas hiljuti, viidates nii Euroopa Kohtu kui iseenda laialdasele kohtupraktikale. (12)

(54)

“Tuleb märkida, ET kui õiguslikult eraldiseisev füüsiline või juriidiline isik moodustab majandusüksuse, käsitletakse neid väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ühenduse konkurentsiõiguse kohaldamisel ühe ettevõtjana (vt kohtuasja 170/83 Hydrotherm [1984] EKL 2999, punkt 11, ning analoogia põhjal kohtuasja T-234/95 DSG v. komisjon [2000] EKL II-2603, punkt 124). Riigiabi puhul tekib majandusüksuse olemasolust eelkõige seoses küsimusega, kas on võimalik kindlaks teha toetusesaaja (vt kohtuasja 323/82 Intermills v. komisjon [1984] EKL 3809, punktid 11 ja 12). Sellega seoses on leitud, et komisjonil on laialdased volitused otsustada, kas kontserni kuuluvad ettevõtted moodustavad majandusüksuse või tuleks neid riigiabi käsitlevate eeskirjade kohaldamisel vaadelda juriidiliselt ja finantsiliselt iseseisvatena (vt liidetud kohtuasju T-371/94 ja T-394/94 British Airways jt v. komisjon [1998] EKL II-2405, punktid 313 ja 314, ning analoogia põhjal DSG v. komisjon, punkt 124).”

(55)

Komisjon peab otsustama, kas ACEAd ja ettevõtet, mis endiselt ACEA kontserni kuulub, tuleks vaadelda ühe majandusüksusena. AEP olukorra analüüs kinnitab seda.

(56)

ACEA tunnistab, et kontrollib koos Electrabeliga AEPd. ACEA kinnitab seda selgesti ühes vastuses. (13) Seda kinnitab ka ACEA finantsaruandlus, kus AEP on nimetatud ühena konsolideeritud ettevõtetest. Asjaolu, et ACEA kontrollib AEPd koos Electrabeliga, mitte üksi, ei oma tähtsust.

(57)

AEPd mainitakse ACEA arvepidamises: 2004. aasta esimese poole aruande lk-l 35 on kirjas, et “arvestades määruse 127/91 artiklis 37 sätestatud võimalust, konsolideeritud ettevõtjad ka järgmised ettevõtjad, mida emaettevõtja kontrollib koos teiste partneritega nendega sõlmitud kokkulepete alusel”. See loend sisaldab ka AEPd.

(58)

ACEA ja Electrabeli vahelises vastastikuse mõistmise memorandumis, mis käsitleb ACEA filiaali üleandmist AEPsse, projekti ei mainitagi. Siiski on selge, et AEP sai projekti endale ja muutus toetusesaajaks ACEA kontserni sisemiste ümberkorralduste tulemusel, ning et AEP jätkab mõningaid tegevusi, mida varem tegi ACEA ise. Lisaks sätestab filiaali üleandmist AEPle (mille nimi tol ajal oli GEN.CO) käsitleva kokkuleppe artikkel 4, et kokkulepe ei hõlma mis tahes vaidlusi nimetatud filiaali suhtes ja et vastuvõttev ettevõte ei pea vastust andma, kui vaidlus saab alguse pärast 1. detsembrit 2002 (kokkuleppe jõustumise kuupäev) ja selle aluseks on nimetatud kuupäevale eelnenud asjaolud.

(59)

Kokkulepe kahe osapoole vahel ei vabasta kohustusest tagastada ebaseaduslik ja kokkusobimatu toetus. Sellise kokkuleppe heakskiitmine võib viia ettevõtetepoolse süstemaatilise kõrvalehoidmiseni ebaseadusliku ja kokkusobimatu toetuse tagasimaksmise kohustusest. Lisaks tuleb märkida, et kokkuleppe jõustumise ajal oli komisjon juba vastu võtnud otsuse ACEAle toetuse andmise kohta ning ACEA oli juba esitanud hagi otsuse muutmiseks. Seetõttu olid ACEA kohustused hästi teada, nii et pole võimatu, et eesmärgiks oli kõrvale hoida riikliku toetuse tagasimaksmise kohustusest.

(60)

Seetõttu järeldame, et ACEAd ja AEPd tuleb vaadelda ühe üksusena ning hoolimata ACEA kontsernis toimunud ümberkorraldustest, tuleb kontserni, sealhulgas ka ACEAd käsitleda toetusesaajana. Teistsugune lähenemine võiks võimaldada riigiabi käsitlevate eeskirjade eiramist.

(61)

Rohkem kui kaks aastat pärast komisjoni otsust 2003/193/EÜ ei ole Itaalia kindlaks määranud summasid, mis kommunaalettevõtted tagasi maksma peavad, samuti pole tagasi nõutud toetust, mis on kuulutatud ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks. Seega pole olukord muutunud menetluse algatamisest 2003. aastal. Lisaks otsustas komisjon kaevata Itaalia kohtusse 2002. aasta otsuse (14) mittekohaldamise eest. Viimane areng oli 2004. aastal ühenduse õigusse lisatud säte, mida parlament pole veel heaks kiitnud, kuid milles sisalduvad peamised tagasinõudmisjuhised nagu kohalike omavalitsuste kohustus näidata ära võimalikud toetusesaajad või toetusesaajate kohustus ise avalikustada saadud toetuse summad.

(62)

Seetõttu on komisjon seisukohal, et olukord, mis valitses menetluse algatamise ajal, pole muutunud. Komisjon tunnistab, et ei suuda veel kindlaks teha täpset summat, mille ulatuses ACEA enne uue toetuse saamist toetust sai. Ei Itaalia valitsus ega ACEA pole esitanud mingeid konkreetseid dokumente, mis kinnitaksid, et ACEA puhul ei tuleks ühisturuga kokkusobimatust toetuskava kaudu saadud eeliseid käsitleda riigiabina või tuleks käsitleda olemasoleva abina või ühisturuga kokkusobiva abina toetusesaaja eriomaduste tõttu. Vastupidi, oma suuruse tõttu ja tegevuste (kaasa arvatud energia ja elektri tootmine ja turustamine) tõttu, mida ACEA teostas toetuse eraldamise ajal erinevatel turgudel, tuleb ACEAle antud eeliseid käsitleda ühendusesisest kaubandust mõjutavana ja konkurentsi moonutavana. Lisaks on eelised märkimisväärsed, sest need vastavad Itaalia ettevõtte tulumaksu määrale kolme aasta jooksul. Seega saab ACEA kontsern, kaasa arvatud AEP, ikka ebaseaduslikku ja ühisturuga kokkusobimatud toetust, mis tuleb tagasi nõuda, ning konkurentsi moonutamine toimub jätkuvalt.

(63)

Sellistes tingimustes ja hoolimata sellest, et esimese toetuse täpne summa pole teada, muudavad ACEAle antava kahe toetuse ühistoime ja selle konkurentsi moonutav mõju toetuse, millest teavitati, ühisturuga kokkusobimatuks.

(64)

Itaalia ning ACEA esitavad mitmeid vastuväiteid Deggendorfi kohtuotsuse kohaldamisele käesoleval juhtumil.

(65)

Teatavasti sätestab Euroopa kohtu poolt tehtud Deggendorfi otsus, (15) et komisjon peaks toetuse ühisturuga kokkusobivust hinnates arvestama kõiki asjaomaseid dokumente ja eelkõige uue toetuse ja kokkusobimatuks kuulutatud, kuid veel mitte tagasi nõutud toetuse ühismõju. See kohtuotsus loob võimaluse peatada kokkusobiva toetuse eraldamine nii kauaks, kuni eelmine ebaseaduslik ja kokkusobimatu toetus on tagasi makstud.

(66)

Esiteks tuleks veelkord korrata eespool punktides 51–60 mainitud asjaolusid, mis käsitlevad toetusesaaja identiteeti. Käesoleval juhul vaatleb komisjon eespool toodud väidetele tuginedes AEPd endiselt ACEA kontserni kuuluvana ning peab käesoleval juhtumil toetusesaajat põhimõtteliselt samaks.

(67)

Tähtsust ei oma asjaolu, et see kohtuasi on piirkondlik, kuid kommunaalettevõtteid käsitlev kohtuasi on riiklik. (16) Komisjoni jaoks on kõik kohtuasjad seotud siseriikliku tasandiga, seda kinnitab asjaolu, et riiklikud ametiasutused on ainsad, kes ühenduse institutsioonidega otse suhtlevad. Seda tõestab asjaolu, et meetmest teavitas Itaalia ja et Itaalia on otsuse adressaat vastavalt EÜ asutamislepingu artiklitele 87 ja 88. Lisaks on toetusega seotud vahendid samuti riiklikud, hoolimata sellest, kas neid jagab liikmesriigi valitsus või piirkondlik asutus. Seetõttu nimetatud väide ei kehti.

(68)

Deggendorfi kohtuotsust kohaldatakse alati, kui toetusesaaja pole tagasi maksnud komisjoni otsusega määratud toetust, hoolimata asjaolust, kas tegu on ühekordse toetuse või toetuskavaga. (17) Komisjon peab arvestama, et ACEA oli ka kommunaalettevõtetele eraldatud toetuse saajate hulgas, ning et vähemalt osa toetusest anti kõigile selle kategooria ettevõtjatele, seega ka ACEAle.

(69)

Lisaks esitas ACEA menetluse käigus oma tähelepanekud kolmanda huvitatud osapoolena, toetades toetuskavade kokkusobivust ühisturuga. Komisjoni otsuses väideti, et sellised teatamata toetuskavad ei ole ühisturul sobivad ning et need on ebaseaduslikud. Komisjon sätestas, et Itaalia peab tagasi nõudma kõik toetused, mis olid antud kõnealuste kavade raames. (18) ACEA kaebas selle otsuse edasi esimese astme kohtusse (19) ja on kohtus kinnitanud, et ta sai kõnealusest toetuskavast kasu. Nagu eespool selgitatud, ei esitanud ei Itaalia ega ACEA konkreetseid põhjendusi, mis takistaksid või piiraksid tagasi nõudmist antud juhul.

(70)

ACEA finantsaruandluses mainitakse komisjoni otsust ja finantsilist riski, mida see võib kontsernile tekitada. Aruandluses määratakse isegi kindlaks tõenäolised toetuse summad, mis Itaalia ACEAlt tagasi nõudma peaks, vähemalt aastate 1998 ja 1999 eest, sest 1997. aastal deklareeris ACEA kahjumit (seega ei saanud ka maksude vähendamise pealt kasu). ACEA nimetab võimalikke summasid 1998. aasta eest (28 miljonit eurot) ja 1999. aasta eest (290 miljonit eurot seoses erakorraliste meetmetega ettevõtte ümberkorraldamisel).

(71)

Vastupidiselt väitele, et Deggendorfi kohtuotsust peaks kohaldama ainult juhul, kui komisjoni otsus on ümberlükkamatu (nt ainult siis, kui see on saanud lõpliku heakskiidu Euroopa Kohtult), (20) meenutab komisjon, et tema otsused on koheselt jõustuvad ja kehtivad, ning et Itaalia on seda ise tunnistanud. (21) See on kooskõlas ka EÜ asutamislepingu artikli 242 sätetega. Artiklis sätestatakse, et Euroopa Kohtus käsitletavatel kaebustel pole peatavat mõju. Lisaks tuleb mainida, et antud juhtumil pole palutud ajutisi meetmeid.

(72)

Itaalia väidab, et Deggendorfi kohtuotsuse kasutamine on erandlik lähenemisviis ning seda tuleks kohaldada ainult viimasel võimalusel. Vastupidiselt sellele seisukohale arvab komisjon, et riigiabi tõhus kontroll nõuaks Deggendorfi kohtuotsuse pidevat ja vahetut kohaldamist, et tagada süsteemi tõhusus, mille eesmärgiks on pidada arvet kogu riigiabi kohta, mida toetusesaaja veel saab, vähendades seega konkurentsi moonutamise juhtumeid ja tagades komisoni otsuste tõhusa kohaldamise.

(73)

Vastupidiselt Itaalia väitele, nagu tooks Deggendorfi kohtuotsuse kohaldamine Itaalia poolt kaasa liikmesriikidelt vähem teatisi toetuse saamise kohta, (22) märgib komisjon, et toetusest teavitamine pole valik, vaid kohustus vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 88 punktile 3. Toetus, mille saamisest pole teavitatud, muutub ebaseaduslikuks, isegi kui see on ühisturuga kokkusobiv.

(74)

Vastuseks Itaalia väitele, et komisjon avaldab erilist survet, (23) märgib komisjon, et antud juhul on tegemist vaid olemasoleva kohtupraktika kohaldamist. ACEA suhtes rakendatakse sanktsioone ainult juhul, kui ta saab muud toetust.

(75)

Lisaks tuleb märkida, et ACEA suhtes ei rakendata erilisi sanktsioone. Komisjon on heaks kiitnud (punktis 38 nimetatud toetuse andmise otsus N 614/02) mitmeid projekte Piemonte maakonnas. Heakskiidetud projektidest kaks olid sellised, millest ühe pidi läbi viima Torinos asuv kommunaalettevõte AEM ja teise Settimo Torinese kommunaalettevõte ASM. AEM (projekt nr 3) puhul kaaluti, kas Deggendorfi kohtuotsust saaks kohaldada. Vähese tähtsusega abi reegli tõttu jõuti lõpuks eitavale seisukohale, sest toetus piirdus 17 240 euroga. Lisaks võttis kohalik omavalitsus enesele kohustuse teha kindlaks, kas ei ole tegemist muu vähese tähtsusega abi kumuleerumisega, mis kolme aastaga ületaks 100 000 euro piiri. Sellisel juhul oleks tegemist olnud toetusega, mida poleks eraldatud just Deggendorfi kohtuotsusele tuginedes.

(76)

ASM puhul sätestas sama (eespool punktides 38 ja 75 viidatud) toetuse andmist käsitlev otsus N 614/02:

“Itaalia ametiasutused on Deggendorfi kohtuotsust (24) arvesse võttes kohustunud kontrollima, kas Azienda Sviluppo Multiservizi S.p.A ja teised toetusesaajad on tõepoolest toetust saanud ning positiivse vastuse korral neile käesolevat riigiabi mitte andma, enne kui varem antud ebaseaduslik ja ühisturuga kokkusobimatu riigiabi on tagasi makstud kooskõlas eespool mainitud otsusega”.

(77)

Asjaolu, et ACEAl oli mitmeid tegevusvaldkondi ja et ta ei suuda kindlaks määrata, milliseid neist toetuse tagasinõudmine mõjutab, (25) ei ole kõnealusel juhul oluline. Ettevõtetel oleks liiga lihtne tagasinõudmisotsuse kohaldamisest kõrvale hoida, jättes lihtsalt täpsustamata, millise tegevusvaldkonna või filiaali suhtes tagasinõudmist rakendada.

(78)

Võib väita, et kuna osa ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks kuulutatud toetusest oli maksumeetme vormis, said sellest minevikus kasu kõik ACEA filiaalid. Rahaline toetus, mis on tegevustoetus, pole otseselt seostatav ettevõtte ühegi konkreetse tegevusvaldkonnaga. Ebaseaduslik ja kokkusobimatu toetus hõlmas seega kogu ACEA majandustegevust, kaasa arvatud filiaali, mis siis AEPga liideti. See viitab sellele, et osa tagasinõudmata toetusest on saanud ka AEP.

(79)

Vastupidiselt ACEA poolt väidetule (26) on tagasinõudmisotsuse tegemisest möödunud tõesti kaua aega ja Itaalia ametiasutused pole astunud ühtegi tõsist sammu abi tagasinõudmiseks. 2005. aasta jaanuari lõpus oli Itaalial vaja kinnitada veel vaid tagasinõudmise kord. 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (27) artikli 14 lõige 3 sätestab selgelt, et tagasinõudmist tuleb alustada viivitamatult. Nagu eespool mainitud, pole tänaseni kindlaks määratud konkreetset korda toetuse tagasinõudmiseks ja tagasinõudmismenetlust pole veel algatatud.

(80)

ACEA hea tahe (28) ei muuda tegelikku olukorda ehk asjaolu, et toetust pole veel tagasi nõutud. Kõnesoleva küsimuse puhul, milleks on ebaseaduslikuks kuulutatud toetuse tagasinõudmine, lähtutakse tõsiasjust ja mitte osapoolte meelsusest. Lisaks üldisele hea tahte avaldamisele oleks ACEA võinud püüda kiirendada tagasinõudmist, näiteks teavitades komisjoni asjaomastest toetusmääradest ja eelkõige varuma vastavad summad suletud pangakontole.

(81)

Lõpuks tuleb seoses komisjoni väidetava ebajärjekindlusega Deggendorfi kohtuotsuse kohaldamisel, mille näiteks oleks otsus 1998/466/EÜ, (29) märkida, et 1998. aasta otsus (30) põhines Prantsusmaa kohustusel tagastada eelnev toetus, mille suhtes oli vastu võetud negatiivne otsus ja seega polnud Deggendorfi kohtuotsus kohaldatav. 1998. aasta otsus sätestab ka, et lisatoetust võib anda ainult erandkorras. 2002. aastal võttis komisjon vastu uue otsuse, mis käsitles uue meetme algatamist Prantsusmaa poolt SFP kasuks, kuid milles jõuti järeldusele, et kõnealune meede ei kujutanud endast toetust. Seetõttu polnud vajadust Deggendorfi kohtuotsuse kohaldamiseks.

(82)

Eespool nimetatud kaalutlustest lähtuvalt on komisjon seisukohal, et 3,8 miljoni euro suurune toetus, mis kavatsetakse anda AEPle kaugkütteprojekti jaoks Rooma lähedal, oleks eraldi käsitletuna asutamislepinguga kooskõlas.

(83)

Toetuse maksmine AEPle on siiski Deggendorfi kohtuotsusest lähtuvalt peatatud kuni hetkeni, mil Itaalia esitab tõendid, et otsusega 2003/193/EÜ ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks kuulutatud toetus on ACEAlt tagasi nõutud,

7.9.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 244/17

(1)

26. novembril 1998. aastal kiitis komisjon heaks Itaalia laevaehitust toetava garantiisüsteemi, mis on sätestatud 31. juuli 1997. aasta seaduse nr 261 artiklis 5, ning võttis arvesse, et süsteemi alusel antava abi määr on 1 %.

(2)

16. mail 2001 teatas Itaalia komisjonile rakendusmääruse vastuvõtmisest, millega täiendati ja muudeti garantiisüsteemi eeskirju, ning väitis, et tänu tehtud muudatustele ei kujuta garantiisüsteem endast riigiabi. See teatis ongi käesoleva otsuse teemaks.

(3)

Pärast teatise saamist toimus Itaaliaga kirjavahetus täiendavate andmete saamiseks. Lisaks oli komisjonil mitmeid mitteametlikke kontakte Itaalia ametiasutuste ja nende nõustajatega ning komisjon kohtus nendega erineval ajal kaks korda.

(4)

30. aprilli 2003. aasta kirjaga teatas komisjon Itaaliale oma otsusest algatada teatatud meetme suhtes EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetlus.

(5)

Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta avaldati Euroopa Liidu Teatajas. (1) Komisjon kutsus huvitatud isikuid esitama oma märkused abi kohta.

(6)

Komisjon ei saanud huvitatud isikutelt ühtegi märkust.

(7)

4. juuni ja 22. juuli 2003. aasta ning 3. juuni 2004. aasta kirjas esitasid Itaalia ametiasutused oma tähelepanekud komisjoni 30. aprilli 2003. aasta otsuse kohta. Itaalia ametiasutused ja komisjon kohtusid 27. jaanuaril 2004.

(8)

3. novembri 2004. aasta kirjas palusid Itaalia ametiasutused, et komisjon määraks kindlaks oma seisukoha antud juhtumi puhul. Komisjon vastas kirjaga 22. detsembril 2004. Pärast seda ei ole komisjon saanud Itaalialt ühtegi kirja.

(9)

“Fondo speciale di garanzia per il credito navale” (edaspidi “fond”) loomisel toetuti 31. juuli 1997. aasta seaduse nr 261 artiklile 5. Sellele järgnev pakkumismenetlus ja fondi finants-, administratiiv- ja tehniline juhtimine usaldati Mediocredito Centrale SpA-le (“Mediocredito”). Fond on mõeldud juhuks, kui Itaalia ja välismaised laevaomanikud ei suuda Itaalia laevatehastes tehtavate laevaehitus- ja -ümberehitustööde kuludeks võetud laenu pangale tagasi maksta. Selleks annab fond ülalnimetatud omanikele teisese tähtsusega lõppfinantseerimise garantiid. Itaalia ametiasutused kinnitasid, et kuna fond veel ei toimi, ei anta praegu ka garantiisid.

(10)

Finantseerimislaenu tähtaeg ei tohi olla üle kaheteist aasta ja laenu summa mitte üle 80 % lepinguhinnast; intressimäär ei tohi olla OECD nõukogu 3. augusti 1981. aasta resolutsioonis ja selle muudatustes märgitust madalam või madalam turukursist tingimusel, et rahastamist ei toeta muud riiklikud kontsessioonid eesmärgiga vähendada huvitatud kolmandate osapoolte koormust. Lisaks on finantseerimine garanteeritud laevale tehtud esimese hüpoteegiga, mis on finantseerimise objektiks.

(11)

Garantiisüsteem tagab laevaomanikele garantiid. Garantii saamiseks hindab Mediocredito seaduses määratud kriteeriumide alusel, kas laevaomanikud on majanduslikult ja finantsiliselt usaldatavad.

(12)

Garantii ei tohi olla üle 40 % laenust ja võib selles ulatuses katta kuni 90 % panga poolt kantud lõplikust kahjust seoses kapitali, lepingujärgsete intresside ja tasumata intressidega, mille määr ei tohi olla kõrgem võrdlusväärtusest (viitemäärast), mis kehtis võla ametliku sissenõudemenetluse kuupäeval, samuti muud kulud, sealhulgas kohtu- ja kohtuvälised kulud.

(13)

Fondi soodustatud ettevõtjate poolt makstav ühekordne garantiitasu on fikseeritud ja see oli algselt 1,6 % garanteeritud summast, sõltumata garanteeritud laenu tähtajast. Järgnevalt teatasid Itaalia ametiasutused komisjonile oma kavatsusest muuta ühekordse garantiitasu määra, kehtestades selleks 12-aastase laenu puhul 2,3 % garanteeritud summast (vähendades seda proportsionaalselt lühema tähtajaga laenude puhul). See ühekordne garantiitasu võrdub 0,5 %-lise aastase garantiitasuga 12-aastase garanteeritud laenu maksmata summa pealt.

(14)

Itaalia ametiasutused kaalusid riski diferentseerimise kasutamist, mis võimaldaks eri projektidele määrata eri garantiitasu vastavalt projekti finantseerimisega seotud riskile. Kuid süsteem oli üldjooneline ning komisjonile ei esitatud üksikasju ega andmeid selle toimimise kohta.

(15)

Uurimismenetluse algatamisotsuses väljendas komisjon kahtlust, kas Itaalia laevaehituse finantseerimise garantiisüsteem täidab kõiki tingimusi vastavalt komisjoni 11. märtsi 2000. aasta teatise (EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta garantiidena antava riigiabi suhtes) lõike 4 punktile 3 (“teatis garantiide kohta”). (2)

(16)

Muuhulgas kahtles komisjon, kas riigipoolne garantiisüsteem ikka on isefinantseeriv, kui kõigile kasutajatele, sõltumata finantseeritava projekti individuaalsest riskist, määratakse ühesugune garantiitasu. Pealegi on siin tegemist sektoriga, kus selliste garantiide pakkumiseks on olemas turg.

(17)

Samuti kahtles komisjon, kas soodustatud ettevõtjate garantiitasud on kooskõlas turuga ja on piisavad süsteemi kõigi kulude katmiseks.

(18)

Lõpuks ei saa komisjon välistada võimalust, et 10 %-line laenaja jaoks kõige riskantsem, hüpoteegi alla mittekuuluv laenuosa, võib osutuda ebapiisavaks, et laenuandja saaks korralikult hinnata laenuvõtja krediidivõimet ja minimeerida tehinguga seotud riske.

(19)

Itaalia ametiasutused teatasid, et fond ei kujuta endast riigiabi järgmistel põhjustel:

(20)

3. juuni 2004. aasta kirjaga teatasid Itaalia ametivõimud oma valmisolekust võtta vastu riski diferentseerimissüsteem, mille alusel määratakse projektidele erinevad garantiitasud vastavalt finantsriskile. Süsteem võimaldab algsest aastasest garantiitasust 0,5 %-list kõrvalekaldumist. Loomulikult erinevad garantiitasud olenevalt laenu kestusest ja projektiga seotud riskidest. Kehtestatud on kolm erinevat riskiprofiili. 12-aastase laenu korral peaks soodustatud ettevõtja maksma väikese riskikategooria järgi garantiitasu 2,065 %, keskmise riskikategooria järgi 2,603 % ja suure riskikategooria järgi 3,142 %. See vastab garantiitasule, mis väikese riskiga projektide puhul on 0,4563 % aastas ja suure riskiga projektide puhul 0,6562 % aastas.

(21)

Ametiasutused peaksid abiskeemis osaleda soovivate potentsiaalsete soodustatud ettevõtjate hindamiseks kehtestama eri väärtused vastavalt kuuele finantsparameetrile. Taotleja üldiste tulemuste (näitajate) põhjal paigutatakse ta ühte kolmest riskikategooriast. Selline süsteem on siiski jäänud lõplikult välja töötamata ja Itaalia ametivõimud ei ole esitanud ka muid üksikasjalikke andmeid selle teostatavuse kohta.

(22)

EÜ asutamislepingu artikli 87 lõikes 1 sätestatu põhjal on igasugune riigi ressurssidest teatavatele ettevõtetele antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kui see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

(23)

Hinnatav meede kujutab endast garantiifondi, mis tagab pankade poolt laevaomanikele Itaalia dokkides tehtavate ehitus- või ümberehitustööde eest antavate laenude finantseerimise. Komisjon väljendas oma seisukohti selliste garantiide kohta oma teatises EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta garantiidena antava riigiabi suhtes (“teatis garantiide kohta”). (3)

(24)

Teatises garantiide kohta selgitatakse, miks võib riigi garantii teatud tingimistel kujutada endast riigiabi: “Riigigarantii võimaldab laenusaajal saada kapitaliturgudel tavaliselt kehtivatest paremate finantstingimustega laenu. Tavaliselt õnnestub laenusaajal riigigarantii abil kokku leppida madalamates intressimäärades ja/või pakkuda väiksemat tagatist. Mõnel juhul ei õnnestu laenusaajal ilma riigigarantiita leida mis tahes tingimustel laenu andvat rahaasutust. (…). Riigigarantii eelis on see, et garantiiga seotud riski kannab riik. Riigi riskivalmidus tuleks tavapäraselt hüvitada asjakohase garantiitasuga. Kui riik loobub nimetatud tasust, siis on see ühtaegu eelis ettevõtjale ja riigi ressursside raiskamine. Isegi kui riik ei tee ühtegi garantiiga seotud väljamakset, võib ikkagi olla tegemist riigiabiga artikli 87 lõike 1 kohaselt.” (4)

(25)

Peamiseks küsimuseks käesoleval juhul on see, kas garantiitasu kajastab adekvaatset turuhinda. Riigiabi põhiprintsiipe ja ülaltoodud sätteid silmas pidades on ilmne, et teatise kohaselt on turg peamine kriteerium, mille abil saab hinnata, kas garantii kujutab endast riigiabi. Riik saab tõepoolest tasu garantii eest, mis on võrdne tasuga, mida eraõiguslik turuoperaator nõuaks sisse samaväärsetelt soodustatud ettevõtjatelt, mis omakorda tähendab, et viimane ei saa mingeid eeliseid ning et riik toimib nagu mis tahes rahaturgudel tegutsev erainvestor või kreeditor. Kui aga soodustatud ettevõtjate poolt makstav tasu ja garantii suhtes kohaldatud tingimused oleksid turul kehtivatest soodsamad, oleks see soodustatud ettevõtjale majanduslikult kasulik ja kujutaks seega EÜ asutamislepingu mõistes riigiabi (kui muud tingimused on täidetud).

(26)

Teatises garantiide kohta (punkt 4.3) on sätestatud kuus tingimust, mis võimaldavad komisjonil hinnata, kas riigi garantiisüsteem kujutab endast riigiabi. Komisjon peab seega kõigepealt kaaluma, kas nimetatud süsteem täidab neid tingimusi, see aga välistaks otsekohe võimaluse, et süsteem sisaldab abi elemente.

(27)

Vastavalt punktile 4.3 ei kujuta riigi garantiisüsteem endast riigiabi artikli 87 lõike 1 kohaselt, kui see vastab järgmistele tingimustele:

(28)

Komisjon märkis, et käesoleval juhul on tingimused a), b), c) ja e) täidetud, tingimused d) ja f) aga täitmata, sest riigi kantav risk ei ole hüvitatud asjakohase garantiitasuga.

(29)

Garantiisid käsitleva teatise punkti 4.3 lõiked d ja f nõuavad, et süsteemi tingimused rajaneksid realistlikul riskihinnangul, nii et tõenäoliselt muudavad soodustatud ettevõtjate makstud garantiitasud süsteemi isefinantseerivaks ning et garantiitasud katavad nii garantii andmisega seotud tavalised riskid kui ka süsteemi halduskulud ning juhul, kui riik annab algkapitali süsteemi käivitamiseks, siis ka normaaltulu kõnealuselt kapitalilt. Itaalia ei suutnud komisjonile tõestada, et süsteemis ettenähtud garantiitasu on piisav süsteemi omafinantseerimiseks ja halduskulude katmiseks.

(30)

Rahaturgudel tegutsevad krediidiasutused võtavad oma klientidelt samade garantiide eest suuremat garantiitasu arvestades, et 2,3 %-line ühekordne garantiitasu (või garantiitasu vahemikus 2,065–2,603 %) ei ole tõenäoliselt piisav kohustuste täitmatajätmisest tulenevate kulude ning halduskulude katmiseks. Nagu Itaalia ametiasutused märkisid oma 3. juuni 2004. aasta kirjas, on see nii ka garantiitasude puhul, mis jäävad vahemikku 2,065–2,603 %.

(31)

Itaalia ametiasutused ei ole varem samalaadseid garantiisüsteeme kasutanud. Neil ei ole seega ka vastavaid andmeid või muid kogemustel põhinevaid andmeid (nt kohustuste mittetäitmine tööstusettevõtete poolt, süsteemi tuluallikad, tegelikud halduskulud süsteemi käigushoidmiseks), mis aitaksid neil tõestada garantiisüsteemi omafinantseerimist.

(32)

Seetõttu Itaalia ametiasutused väidavadki, et pakutud garantiitasu põhineb lähedasel turukriteeriumil ja peaks seega olema piisav. Kuid see ei vasta komisjoni käsutuses olevatele andmetele.

(33)

Esiteks väitsid Itaalia ametiasutused oma 7. oktoobril 1998. aastal saadetud kirjas, et nende arvates on panga garantiitasu keskmine turuhind 0,915 % aastas. See on tunduvalt kõrgem Itaalia ametiasutuste pakutud ühekordsest garantiitasust (3. juuni 2004. aasta kiri).

(34)

Teiseks tõestasid pakutud garantiitasu ebapiisavust Itaalia ametiasutuste poolt komisjonile hiljuti saadetud andmed. Itaalia ametiasutused viisid 2003. aastal läbi turu-uuringu eesmärgiga välja selgitada, kui palju võtaksid krediidiasutused oma klientidelt samasuguste garantiide eest. Komisjonile esitatud Itaalia pankadest saabunud kirjad tõestasid, et kõik küsitletud pangad võtaksid garantiitasu, mis on üle 0,5 % aastas ehk kõrgem vahemikust, mida Itaalia ametivõimud pakkusid oma 3. juuni 2004. aasta kirjas. Pankade soovitatud garantiitasud on järomised:

(35)

Kolmandaks kinnitavad pakutud garantiitasude mittevastavust komisjoni kogemused Saksamaa laevaehituse finantseerimissüsteemide hindamisel, mis vastupidiselt käesolevale juhtumile töötavad juba mitu aastat. Komisjon kiitis 2003. aasta detsembris heaks Saksamaa liidumaade garantiisüsteemid (Riigiabi nr N 512/03 (5)), sest nimetatud meetmed ei kujutanud endast EÜ asutamislepingu mõistes riigiabi.

(36)

Saksamaa juhtum näitas, et nii makseriskide kui ka halduskulude tõenäoliseks katmiseks on vaja suuremaid garantiitasusid: Saksamaa kasutas soodustatud ettevõtja krediidivõimele vastavaid garantiitasusid, mis langesid vahemikku 0,8–1,5 % aastas.

(37)

Arvestades sellega, et Saksamaa ja Itaalia garantiisüsteemid olid põhimõtteliselt sarnased ja tõstatasid samu küsimusi, soovitas komisjon Itaalia ametimeestel tutvuda Saksamaa liidumaade garantiisüsteemide kohta vastuvõetud otsusega, sest Saksamaa liidumaad olid laevaehitusega seotud garantiisüsteeme kasutanud ka varem. Samal ajal kui Itaalia ametiasutustel polnud ühtegi elementi määramaks, milline garantiitasu tagab süsteemi omafinantseerimise, põhinesid Saksamaa ametiasutuste kalkulatsioonid pikaajalistel ja usaldusväärsetel andmetel. (6)

(38)

Seetõttu andis komisjon Itaaliale Saksamaa liidumaade garantiiskeemide kohta vastuvõetud otsuse mitteametliku koopia. Kui Itaalia ametnikud avaldasid soovi saada Saksamaa juhtumi kohta rohkem üksikasjalikku teavet otse Saksamaa ametiasutustelt, saatis komisjon Itaalia ametiasutustele ja nende nõustajatele vastavate Saksamaa ametnike ja nõustajate kontaktandmed.

(39)

Lisaks arvestas komisjon, et fond ei rajane realistlikul riskihinnangul ja ei oleks seega tõenäoliselt ka isefinantseeritav.

(40)

Komisjoni käsutuses olevate andmete põhjal on laevaehituse finantseerimise sektoris võimalik üksikriske hinnata ja turg finantsgarantiide andmiseks laevaehitajatele on samuti olemas. Sellest nähtub, et laevaehituse finantseerimise garantiisüsteemi ei saa tõenäoliselt pidada isefinantseeritavaks, kui ta võtab ühesugust garantiitasu kõigilt kasutajatelt ning tegutseb turuoperaatoritega samade tingimuste ja piirangute alusel. Sest maksujõulised soodustatud ettevõtjad (rectius, keskmisest madalama riskiga ettevõtjad) leiavad endale alati käendaja, kes on nõus nende riske katma keskmisest madalama garantiitasu eest. Kohustusliku süsteemi puhul osutuks riiklike asutuste pakutud garantiiskeem keskmisest riskantsemaks, mistõttu ta ei oleks võimeline süsteemi piisavalt finantseerima.

(41)

Saadud andmed näitavad, et Itaalia esitatud laevaehituse finantseerimise garantiisüsteemis kasutatakse fikseeritud garantiitasu ja süsteemi kasutamine ei ole kohustuslik. Samal ajal kinnitab Itaalia, et üksikriske on võimalik hinnata ja turg selliste garantiide jaoks on olemas. Selle alusel ei ole tõenäoline, et nimetatud garantiisüsteem oleks isefinantseeriv.

(42)

Oma 3. juuni 2004. aasta kirjas avaldasid Itaalia ametiasutused valmisolekut süsteemi vastuvõtmiseks, kus eri riskiga projektidelt võetakse eri suurusega garantiitasu. Kuid konkreetset ettepanekut pole senini tehtud. Kirjas esitatud uus süsteem oli üldjooneline ning senini pole esitatud üksikasju ega andmeid selle toimimise kohta, kuigi ametiasutustele teatati, et see on komisjoni otsuse jaoks oluline küsimus.

(43)

Ka siis, kui sellist üldjoonelist süsteemi pidada asjakohaseks riskide realistliku hindamise seisukohalt, näitab pakutud garantiitasude madal tase igal juhul, et meede võimaldab süsteemi kasutavatel laevaehitajatel majanduslikku tulu saada.

(44)

Itaalia ametivõimud ei ole esitanud komisjonile usaldusväärseid ja üksikasjalikke hinnanguid süsteemi kavandamise, käivitamise ja töötamisega seotud halduskulude kohta. Kuigi komisjon tõstatas selle küsimuse oma 30. aprilli 2003. aasta otsuses, ei ole Itaalia täiendavaid andmeid seni esitanud.

(45)

Samuti arvab komisjon, et kui saadud garantiitasud ei ole piisavad kohustuste täitmatajätmisest tulenevate kahjude katmiseks, ei kata need tõenäoliselt ka kõiki halduskulusid.

(46)

Lõpuks teatasid Itaalia ametivõimud komisjonile, et võeti vastu seadus ja riik eraldas fondi töö tagamiseks oma eelarvest 258 228 449,54 eurot (500 triljonit litti). Kuid kapitalilt saadavat tulu pole ette nähtud.

(47)

Kõik ülalnimetatud elemendid näitavad, et Itaalia ametiasutuste esitatud garantiitasu (või garantiitasude vahemik) ei taga süsteemi isefinantseerimist ja halduskulude katmist. Samuti ei põhine süsteem riskide realistlikul hindamisel. Pealegi ei ole eraettevõtjaid testitud.

(48)

Selle alusel arvab komisjon, et pakutav meede võib osutuda majanduslikult tulusaks fondi kasutavatele soodustatud ettevõtjatele.

(49)

Kuna nimetatud meede kujutab endast riigi garantiiga kaetud süsteemi ja raha tuleb riigi eelarvest on selge, et tegemist on riigi ressurssidega. Kui riik võtab enda kanda finantsriski ja loobub soodustatud ettevõtjate poolt makstavast asjakohasest garantiitasust, võib riigi garantii kujutada endast riigi ressursside raiskamist.

(50)

Meede on ilmselt selektiivne, sest riigi garantiist saavad tulu üksnes laevaomanikud, kes kavatsevas laevu ehitada ja ümber ehitada Itaalia dokkides vastavalt Itaalia seadusandlusele.

(51)

Fondist tulenev majanduskasu teatud soodustatud ettevõtjatele on oma olemuselt konkurentsi moonutav, kui riigi garantii võimaldab neile teatavaid tegevusi, mida neil oleks muidu raske saada. Riigi garantii ilma soodustatud ettevõtjatelt võetava asjakohase tasuta võib anda nendele ettevõtjatele ja Itaalia laevaehitussektorile konkurentsieelise Euroopa ja muude riikide konkurentide ees, kes ei saa samasuguste meetmete puhul tulu.

(52)

Kuna laevaehitus on globaalne turusektor, toimub ka intensiivne ühendusesisene kaubavahetus. Seega võib kõnealune meede mõjuta kaubavahetust liikmesriikide vahel.

(53)

Järelikult kujutab pakutud meede endast riigiabi EÜ asutamislepingu mõistes, kuna artikli 87 lõike 1 kõik elemendid on täidetud.

(54)

Artikli 87 lõigetes 2 ja 3 toodud tingimuste järgi saab hinnata, kas abi on ühisturuga kokkusobiv või kas seda võib pidada ühisturuga kokkusobivaks. Vastavalt artiklile 89 võib ühisturuga kokkusobivaks pidada abiliiki, mida komisjoni ettepaneku põhjal kvalifitseeritud häälteenamusega võib kindlaks määrata nõukogu.

(55)

Teatamise ajal kuulus laevaehitussektor nõukogu 29. juuni 1998. aasta määruse (EÜ) nr 1540/98 reguleerimisalasse, milles kehtestati uued eeskirjad laevaehitusele antavale abile (7) (laevaehituse määrus). Laevaehituse määruse kohaselt antakse selles sektoris abi ainult neis õigusaktides määratud tingimuste ja eesmärkide alusel. Pealegi ei antud põhitegevuseks abi nendele laevaehituslepingutele, mis sõlmiti pärast 31. detsembrit 2000.

(56)

1. jaanuaril 2004. aastal jõustus laevaehituse riigiabi raamistik (laevaehituse raamistik), (8) mis keelustas igasuguse põhitegevusalase abi selles sektoris. Järelikult loetakse ühisturuga kokkusobivaks üksnes abi, mis vastab raamistikus toodud nõuetele ja eesmärkidele.

(57)

Vastavalt kehtivale pretsedendiõigusele (9) ja kui üleminekueeskirjades ei ole määratud teisiti, hinnatakse teatatud riigiabi eeskirjade alusel, mis kehtisid abi sobivuse kohta tehtud otsuse vastuvõtmise ajal. Antud juhul oleks abi tulnud hinnata vastavalt laevaehituse raamistikule.

(58)

Otsus menetluse algatamise kohta võeti vastu laevaehituse määruse kehtimise ajal ja see põhineb laevaehituse määrusel. Sellele vaatamata ei ole haldusmenetluse taasavamine vajalik, kui kahe konsekutiivse õigusliku teksti asjakohased sätted oluliselt ei erine. See nõue on antud juhtumil täidetud. (10)

(59)

Vastavalt laevaehituse raamistikule ja laevaehituse määrusele sisaldab otseselt või kaudselt antav abi kõiki laevade ehitamiseks või ümberehitamiseks laevatehastele, laevaomanikele või kolmandatele osapooltele antavaid abivorme, näiteks laenuvõimalused, garantiid ja maksusoodustused. (11)

(60)

Menetluse algatamise otsus põhines asjaolul, et selline abi kujutab endast põhitegevusabi, mis vastavalt laevaehituse määrusele on alates 1. jaanuarist 2001 põhimõtteliselt ühisturuga kokkusobimatu. (12) Ka laevaehituse raamistikus on säte, mis ei luba anda põhitegevusabi.

(61)

Menetluse algatamise otsuses hinnati abi kokkusobivust ühisturuga täpsemalt, võttes arvesse kolmandatele osapooltele laevade ehitamiseks antavaid laenusoodustusi puudutavad sätted. (13) Nenditi, et kuigi OECD kokkulepe ja valdkondlik lepe sisaldavad garantiisid puudutavaid eeskirju, ei rakendata OECD kokkuleppe sätteid abi ülempiiri osas nendele laevadele, mida käsitletakse valdkondlikus leppes. Nii on see ka praegu. (14)

(62)

Kuna oli selge, et tegemist ei ole sulgemis- ja restruktureerimisabi, innovatsiooniks antava abi, regionaalse investeerimisabi, uurimis- ja arendusabi, keskkonnaabi või arenguabiga, ei hinnatud abi kokkusobivust laevaehituse määruse muude sätetega. Ilmselt ei taotleta abiga neid eesmärke, kuigi laevaehituse raamistiku sätted erinevad selles osas veidi. Ilmne on ka see, et abi ei taotle muid horisontaalseid eesmärke (koolitus, tööhõive, VKEde edendamine), mis on nüüd laevaehituse raamistiku alusel lubatud.

(63)

Tuleks ka rõhutada, et Itaalia ametiasutused pole kunagi väitnud, et kõnealust meedet tuleks pidada ühisturuga kokkusobivaks abiks. Ka ei esitanud nad komisjonile mingeid andmeid, et viimane saaks kaaluda, kas see abi võiks kuuluda mõne EÜ asutamislepingu artikli 87 lõikes 1 sätestatud erandi rakendamisalasse.

(64)

Arvestades ülaltoodut otsustas komisjon, et antud juhul ei ole laevaehitussektorile antava riigiabi suhtes ükski erand kohaldatav ning kuna komisjoni arvates kujutab meede endast riigiabi, siis järelikult on see ühisturuga kokkusobimatu.

(65)

Ülaltoodu põhjal järeldab komisjon, et Fondo speciale di garanzia per il credito navale alusel antav garantii kujutab endast riigiabi ning on ühisturuga kokkusobimatu,

7.9.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 244/24

(1)

Direktiiviga 89/106/EMÜ on ette nähtud, et ehitiste erinevate kaitsetasemete arvestamiseks riigi, piirkondlikul või kohalikul tasandil võib olla vaja kehtestada tõlgendusdokumentides iga olulise nõude puhul toodete toimivusklassid. Kõnealused dokumendid on avaldatud pealkirja all “Komisjoni teatised nõukogu direktiivi 89/106/EMÜ tõlgendusdokumentide kohta”. (2)

(2)

Tuleohutuse olulise nõude puhul loetletakse tõlgendusdokumendis nr 2 mitu omavahel seotud meedet, mis koostoimes määratlevad liikmesriikides mitmel viisil väljatöötatavad tuleohutusstrateegiad.

(3)

Tõlgendusdokumendis nr 2 täpsustatakse üht neist meetmetest kui tule ja suitsu tekke ja leviku piiramist konkreetsel alal tulekahju arengut soodustavate ehitustoodete omaduste piiramise abil.

(4)

Kõnealuse piiramise ulatust saab väljendada ainult ehitustoodete erinevate tulele vastupidavuse astmete kaudu lõppkasutuse tingimustes.

(5)

Klasside süsteem on ühtlustatud lahendusena vastu võetud komisjoni 21. augusti 2001. aasta otsusega 2001/671/EÜ, millega rakendatakse nõukogu direktiivi 89/106/EMÜ katuste ja katusekatete liigitamise suhtes välisele tulele vastupidavuse järgi. (3)

(6)

Teatavate ehitustoodete puhul tuleb kasutada otsusega 2001/671/EÜ kehtestatud klassifikatsiooni.

(7)

Otsuses 2001/671/EÜ sätestatud klassifikatsiooniga on teatavate katuste ja katusekatete välisele tulele vastupidavus selgelt määratletud ja see on liikmesriikide tuleohutust reguleerivate õigusaktide väljatöötajatele nii hästi teada, et nad ei nõua kõnealuse toimivusnäitaja katsetamist.

(8)

Käesoleva otsusega ettenähtud meetmed on kooskõlas alalise ehituskomitee arvamusega,

7.9.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 244/27

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1829/2003 (geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta) artikli 4 lõikes 2 ja artikli 16 lõikes 2 on sätestatud, et geneetiliselt muundatud toitu ega sööta (2) ei tohi viia ühenduse turule, kui selle jaoks ei ole vastavalt nimetatud määrusele antud luba. Sama määruse artikli 4 lõikes 3 ja artikli 16 lõikes 3 on sätestatud, et geneetiliselt muundatud toidu ja sööda jaoks ei või anda luba, kui ei ole asjakohaselt ja piisavalt tõendatud, et kõnealune toit või sööt ei avalda kahjulikku mõju inimeste või loomade tervisele ega keskkonnale, ei eksita tarbijaid ega kasutajaid ja ei erine asendatavast toidust või söödast niisugusel määral, et selle tavapärane tarbimine võiks põhjustada inimestele või loomadele toitainevaegust.

(2)

18. augustil 2006. aastal teatasid Ameerika Ühendriikide ametiasutused komisjonile, et geneetiliselt muundatud riisiga “LL RICE 601” saastunud riisitooteid (edaspidi “saastunud tooted”), mille jaoks ei ole antud luba ühenduse turule viimiseks, on leitud USA turult võetud pikateralise riisi proovidest, mis on pärit 2005. aasta lõikusest. Toodete saastumisest teatas 31. juulil 2006 USA ametiasutustele Bayer Crop Science, kes on geneetiliselt muundatud riisi “LL RICE 601” arendanud äriühing. USA ametiasutused teatasid hiljem komisjonile, et siiani ei ole teada, millisel määral on turustusahel saastunud, ning et praegu ei ole võimalik edastada teavet ühendusse eksporditud toodete võimaliku saastumise kohta. Lisaks teatasid need ametiasutused komisjonile, et kõnealustele toodetele ei ole antud luba ka Ameerika Ühendriikide turule viimiseks.

(3)

Ilma et see piiraks liikmesriikide kontrollikohustust tuleks saastunud toodete tõenäolise impordi suhtes võetavatele täiendavatele meetmetele kohaldada järjekindlat ja ühtset lähenemisviisi, mis võimaldaks kiiret ja tõhusat tegutsemist ning hoiaks ära liikmesriikide vahelised erinevused olukorra lahendamisel.

(4)

Määruse (EÜ) nr 178/2002 artiklis 53 on sätestatud võimalus asjakohaste erakorraliste ühenduse meetmete võtmiseks kolmandast riigist imporditud toidu või sööda suhtes, et kaitsta inimeste ja loomade tervist ja keskkonda, kui asjaomaste liikmesriikide võetavate meetmetega ei ole riski võimalik rahuldavalt vaos hoida.

(5)

Kuna geneetiliselt muundatud riisile “LL RICE 601” ei ole ühenduse õigusaktide kohaselt luba antud, ja võttes arvesse eeldatavat ohtu toodete puhul, mille jaoks ei ole antud luba vastavalt määrusele (EÜ) nr 1829/2003, millega arvestatakse ka määruse (EÜ) nr 178/2002 artiklis 7 sätestatud ettevaatuspõhimõtet, on asjakohane võtta erakorralised meetmed, et vältida kõnealuste toodete turuleviimist ühenduses.

(6)

Vastavalt määruses (EÜ) nr 178/2002 sätestatud üldnõuetele on toidu- ja söödakäitlejatel juriidiline esmavastutus tagada nende käideldava toidu ja sööda vastavus toidualaste õigusnormide nõuetele ning kontrollida nende nõuete täitmist. Seepärast on toidu ja sööda esmase turuleviimise eest vastutaval ettevõtjal kohustus tõestada, et need ei sisalda saastunud tooteid. Selleks tuleks käesolevas otsuses sätestatud meetmetega ette näha, et teatavate Ameerika Ühendriikidest pärit toodete saadetisi võib turule viia ainult juhul, kui esitatakse analüüsiaruanne, mis näitab, et tooted ei ole saastunud riisiga “LL RICE 601”. Heakskiidetud laborid peaksid esitama rahvusvaheliselt tunnustatud standarditele vastava analüüsiaruande.

(7)

Kontrolli hõlbustamiseks tuleks kogu turuleviidava geneetiliselt muundatud toidu ja sööda suhtes kohaldada valideeritud määramismeetodit. Äriühingul Bayer Crop Science on palutud esitada riisi “LL RICE 601” tekkepõhine määramismeetod ja kontrollproovid. On tehtud kättesaadavaks kaks meetodit, mis on valideeritud Ühendriikide põllumajandusministeeriumi Grain Inspection, Packers and Stockyards Administration (GIPSA) poolt koostöös määruse (EÜ) nr 1829/2003 artiklis 32 osutatud ühenduse referentlaboriga.

(8)

Käesoleva otsusega ettenähtud meetmed peavad olema proportsionaalsed ega tohi piirata kaubandust rohkem kui vaja ning seetõttu tuleks neid kohaldada ainult selliste toodete suhtes, mis võivad olla tõenäoliselt saastunud riisiga “LL RICE 601”, mida saadud teadete kohaselt on Ühendriikidest ühendusse imporditud.

(9)

Komisjoni taotlustele vaatamata ei suuda USA ametiasutused anda mingeid garantiisid, et Ühendriikidest imporditud riisitooted ei sisalda edaspidi riisi “LL RICE 601”.

(10)

Söötade või muude toiduainete puhul, mis ei ole hõlmatud käesolevas otsuses sätestatud meetmetega, peaksid liikmesriigid jälgima, kas kõnealused tooted on saastatud riisiga “LL RICE 601”. Liikmesriikide esitatud teabe põhjal kaalub komisjon asjakohaste lisameetmete võtmise vajadust.

(11)

Komisjoni 23. augusti 2006. aasta otsus 2006/578/EÜ erakorraliste meetmete kohta, mis käsitlevad turuleviimisloata geneetiliselt muundatud organismi “LL RICE 601” riisitoodetes, (3) on vastu võetud, et ajutiselt keelata saastunud toodete turuleviimine.

(12)

Neid ajutisi meetmeid tuleks kinnitada.

(13)

Seetõttu on asjakohane tunnistada otsus 2006/578/EÜ kehtetuks ning see asendada.

(14)

Käesolevas otsuses sätestatud meetmed tuleks kuue kuu jooksul uuesti läbi vaadata, et otsustada, kas need on veel vajalikud.

(15)

Käesoleva otsusega ettenähtud meetmed on kooskõlas toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee arvamusega,