11.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 102/1

(1)

Autovedude valdkonnas tuleb nõukogu 20. detsembri 1985. aasta määruse (EMÜ) nr 3820/85 (teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamise kohta) (4) kohaselt ühtlustada konkurentsitingimusi sisetranspordi, eriti autoveosektori osas ning parandada töötingimusi ja liiklusohutust. Nendes valdkondades saavutatud edusamme tuleks säilitada ja edasi arendada.

(2)

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiivile 2002/15/EÜ autovedude alase liikuva tegevusega hõivatud isikute tööaja korralduse kohta (5) on liikmesriigid kohustatud võtma meetmeid, mis piiravad autojuhtide maksimaalset nädalast tööaega.

(3)

Määruse (EMÜ) nr 3820/85 sõidukijuhtide sõiduaegu, vaheaegu ja puhkeperioode riigisisesel ja rahvusvahelisel autoveol ühenduse piires käsitlevate teatud sätete ühetaoline tõlgendamine, kohaldamine, jõustamine ja täitmise jälgimine kõikides liikmesriikides on osutunud raskeks, kuna sätted on liiga üldised.

(4)

Et saavutada sätete eesmärke ja vältida negatiivset suhtumist eeskirjade kohaldamisse, on soovitav nimetatud sätete tõhus ja ühetaoline kohaldamine. Seetõttu on vajalikud selgemad ja lihtsamad eeskirjad, mis on nii veoettevõtjatele kui ka kontrolliasutustele kergemini mõistetavad, tõlgendatavad ja kohaldatavad.

(5)

Käesolevas määruses ettenähtud meetmed töötingimuste osas ei tohiks kahjustada tööturu osapoolte õigust leppida kokku töötajate jaoks soodsamates tingimustes kollektiivläbirääkimiste käigus või muul viisil.

(6)

On soovitav selgelt määratleda käesoleva määruse kohaldamisala, määrates kindlaks hõlmatud sõidukite põhikategooriad.

(7)

Käesolevat määrust tuleks kohaldada autoveol, mida teostatakse kas eranditult ühenduse piires või ühenduse, Šveitsi ja Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga ühinenud riikide vahel.

(8)

1. juuli 1970. aasta rahvusvahelisel autoveol töötava sõiduki meeskonna tööalase Euroopa kokkuleppe (AETR) kehtivat redaktsiooni tuleb ka edaspidi kohaldada veose ja sõitjate kohaletoimetamisel sõidukitega, mis on registreeritud ühes liikmesriigis või AETRiga ühinenud riigis, kogu teekonna kestel ühenduse ja kolmanda riigi, välja arvatud Šveitsi ja Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga ühinenud riikide vahel või läbi taolise riigi territooriumi. Oluline on muuta AETRi võimalikult kiiresti, parimal juhul kahe aasta jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist, et selle sätted oleksid kooskõlas käesoleva määrusega.

(9)

Sõitjate või veose kohaletoimetamisel sõidukitega, mis on registreeritud kolmandas riigis, mis ei ole AETRi lepinguosaline, tuleb AETRi sätteid kohaldada teekonna selles osas, mis jääb ühenduse või AETRi lepinguosaliste riikide piiresse.

(10)

Kuna AETRi objekt jääb käesoleva määruse kohaldamisalasse, on läbirääkimiste pidamise ja lepingu sõlmimise õigus ühendusel.

(11)

Kui ühenduse eeskirjade muutmine asjaomases valdkonnas nõuab vastavaid muudatusi AETRi, tegutsevad liikmesriigid ühiselt, et taolised muudatused AETRi selles sätestatud menetluse kohaselt võimalikult kiiresti sisse viia.

(12)

Erandite loetelu tuleks ajakohastada, et arvestada autoveosektoris viimase üheksateistkümne aasta jooksul toimunud arengutendentse.

(13)

Tõlgendamise kergendamiseks ja käesoleva määruse ühetaolise kohaldamise tagamiseks tuleb kõik olulised mõisted täielikult määratleda. Lisaks sellele tuleks teha jõupingutusi tagamaks käesoleva määruse ühetaoline tõlgendamine ja kohaldamine siseriiklike järelevalveasutuste poolt. “Nädala” määratlus käesolevas määruses ei tohiks takistada sõidukijuhti alustamast oma töönädalat mis tahes nädalapäeval.

(14)

Tõhusa rakendamise tagamiseks on äärmiselt oluline, et teedel kontrolli teostavad asjakohased asutused oleksid pärast üleminekuaega võimelised tuvastama, et antud päeva ja sellele eelnenud 28 päeva sõiduaegadest ja puhkeperioodidest on nõuetekohaselt kinni peetud.

(15)

Põhieeskirjad sõiduaja osas tuleb sätestada lihtsamalt ja selgemalt, et võimaldada tõhusat ja ühetaolist rakendamist digitaalse sõidumeeriku abil kooskõlas nõukogu 20. detsembri 1985. aasta määrusega (EMÜ) nr 3821/85 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta (6) ning käesoleva määrusega. Lisaks sellele peaksid liikmesriikide kontrolliasutused püüdma saavutada alalises komitees üksmeelt käesoleva määruse rakendamise osas.

(16)

Määruse (EMÜ) nr 3820/85 sätted lubasid valida ööpäevaseid sõiduperioode ja vaheaegu nii, et sõidukijuhid said ilma sõitu täielikult katkestamata sõita liiga kaua, tuues sellega kaasa liiklusohutuse olukorra ja juhtide töötingimuste halvenemise. Seetõttu tuleks tagada selline vaheaegade jaotus, mis ei võimaldaks kuritarvitusi.

(17)

Käesoleva määruse eesmärgiks on parandada määruse kohaldamisalasse kuuluvate töötajate sotsiaalseid tingimusi ning üldist liiklusohutust. Seda eesmärki teenivad esmajoones sätted maksimaalse ööpäevase, nädalase ja kahenädalase sõiduaja kehtestamise kohta, säte, mis kohustab sõidukijuhte kasutama regulaarset iganädalast puhkeperioodi vähemalt korra kahe järjestikuse nädala jooksul, ning sätted, mille kohaselt ööpäevane puhkeperiood ei tohi mingil juhul olla lühem üheksatunnisest katkematust puhkeperioodist. Kuna nimetatud sätetega on tagatud kohane puhkeaeg, ei ole vähendatud ööpäevaste puhkeperioodide hüvitussüsteem enam vajalik, arvestades sätete praktilise rakendamisega seotud viimaste aastate kogemusi.

(18)

Paljud autoveod ühenduse piires sisaldavad teekonnalõike, mis tuleb läbida parvlaeva või rongiga. Taoliste vedude puhul tuleb seetõttu kehtestada selged ja asjakohased eeskirjad ööpäevaste puhkeperioodide ja vaheaegade osas.

(19)

Piiriülese kauba- või reisijateveo kasvu silmas pidades on liiklusohutuse ning teedel ja ettevõtjate valdustes korraldatavate kontrollide tõhusama rakendamise huvides, et kontrollitakse ka teistes liikmesriikides või kolmandates riikides teostatud vedude sõiduaegu, puhkeperioode ja vaheaegu ning tuvastatakse, kas asjakohastest eeskirjadest peeti täies ulatuses ja nõuetekohaselt kinni.

(20)

Veoettevõtjate vastutust peaks laienema vähemalt nende veoettevõtjate suhtes, kes on juriidilised või füüsilised isikud, välistamata siiski menetlusi füüsiliste isikute suhtes, kes on käesoleva määruse rikkumise puhul täideviijad, kihutajad või kaasaaitajad.

(21)

Sõidukijuhid, kes töötavad mitme veoettevõtja juures, peaksid iga ettevõtjat asjakohaselt teavitama, et võimaldada neil täita käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi.

(22)

Sotsiaalse progressi edendamiseks ja liiklusohutuse parandamiseks peab iga liikmesriik säilitama õiguse teatud otstarbekohaste meetmete võtmiseks.

(23)

Siseriiklikud erandid peavad peegeldama autoveosektoris toimuvaid muudatusi ja piirduma nende elementidega, mis ei jää hetkel konkurentsisurve alla.

(24)

Liikmesriigid peaksid kehtestama eeskirjad sõidukite osas, mida kasutatakse regulaarseks reisijateveoks, kui läbitav teekond ei ole pikem kui 50 km. Need eeskirjad peaksid pakkuma piisavat kaitset lubatud sõiduaegade ning kohustuslike vaheaegade ja puhkeperioodide kujul.

(25)

Määruse tõhusa rakendamise huvides on soovitav, et kõiki riigisiseseid ja piiriüleseid reisijateveoteenuseid kontrollitakse standardse sõidumeerikuga.

(26)

Liikmesriigid peavad kehtestama sanktsioonid, mida tuleb käesoleva määruse rikkumisel kohaldada, ja tagama nende jõustamise. Need sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed, hoiatavad ja mittediskrimineerivad. Liikmesriikide käsutuses olevate võimalike meetmete paketti tuleks lisada võimalus raske rikkumise korral sõiduki kasutamist takistada. Käesolevas määruses sisalduvad sätted sanktsioonide või menetluste kohta ei tohiks mõjutada tõendamiskohust käsitlevaid siseriiklikke eeskirju.

(27)

Selge ja tõhusa rakendamise huvides on soovitav tagada nende sätete ühetaolisus, mis käsitlevad veoettevõtjate ja sõidukijuhtide vastutust käesoleva määruse rikkumise eest. Selline vastutus võib vastavalt liikmesriigile kaasa tuua kriminaal- või halduskaristuse või tsiviilvastutuse.

(28)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt selgeid ühiste sõiduaegu, vaheaegu ja puhkeperioode käsitlevate eeskirjade kehtestamist, ei ole võimalik liikmesriikide tasandil piisaval määral saavutada, mistõttu see on tulenevalt kooskõlastatud tegevuse vajadusest paremini saavutatav ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuspõhimõttega. Nimetatud artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud eesmärgi saavutamiseks.

(29)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (7).

(30)

Kuna juhi vanuse alampiiri käsitlevad sätted on sätestatud direktiivis 2003/59/EÜ (8) ja need tuleb üle võtta 2009. aastaks, on käesolevas määruses vajalikud vaid meeskonna vanuse alampiiri käsitlevad üleminekusätted.

(31)

Määrust (EMÜ) nr 3821/85 tuleks muuta, et väljendada veoettevõtjate ja juhtide eriomaseid kohustusi selgemalt ning edendada õiguskindlust ja maksimaalsete sõiduaegade ja puhkeperioodide piirmäärade jõustamist teedel korraldatavate kontrollide ajal.

(32)

Ühtlasi tuleks muuta määrust (EMÜ) nr 3821/85, et tagada õiguskindlus digitaalsete sõidumeerikute kasutuselevõtu ja juhikaartide kättesaadavuse uute tähtpäevade osas.

(33)

Sõidumeerikute kasutuselevõtt vastavalt määrusele (EÜ) nr 2135/98, mis võimaldab juhi tegevust 28 päeva jooksul elektrooniliselt salvestada tema juhikaardile ja salvestada elektrooniliselt sõiduki kasutamise 365 päevast perioodi, võimaldab tulevikus teha teedel kiiremat ja ulatuslikumat kontrolli.

(34)

Direktiivi 88/599/EMÜ (9) kohaselt kontrollitakse teedel ainult ööpäevast sõiduaega, ööpäevast puhkeperioode ja vaheaegu. Kui kasutatakse digitaalset sõidumeerikut, on juhi ja sõiduki andmed elektrooniliselt salvestatud ja andmeid on võimalik elektrooniliselt kohapeal hinnata. See peaks aja jooksul võimaldama kergemini kontrollida regulaarset ja lühendatud ööpäevast puhkeperioodi, regulaarset ja lühendatud iganädalast puhkeperioodi, ja hüvitavat puhkeaega.

(35)

Kogemused näitavad, et käesoleva määruse sätetest ja eelkõige kahenädalase perioodi maksimaalsest sõiduajast kinnipidamist ei saa tagada ilma teedel kontrollimisele põhineva tõhusa järelevalveta kogu nimetatud perioodi jooksul.

(36)

Digitaalseid sõidumeerikuid käsitlevate õigusnormide kohaldamine peaks olema käesoleva määrusega kooskõlas, et saavutada järelevalve optimaalne tõhusus ja jõustada teatavad autovedusid käsitlevad sotsiaalsätted.

(37)

Selguse ja otstarbekohasuse huvides tuleks määrus (EMÜ) nr 3820/85 kehtetuks tunnistada ja asendada käesoleva määrusega,

a)

kaubaveoks kasutatavate sõidukitega, mille lubatud täismass koos haagise või poolhaagisega ületab 3,5 tonni, või

b)

reisijateveoks kasutatavate sõidukitega, mis on ehitatud või alaliselt ümberkohandatud rohkem kui üheksa inimese veoks, juht kaasa arvatud, ning on selleks otstarbeks ette nähtud.

a)

üksnes ühenduse piires või

b)

ühenduse, Šveitsi ning Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga ühinenud riikide vahel.

a)

sõidukite suhtes, mis on registreeritud ühenduses või AETRiga ühinenud riikides kogu teekonna osas;

b)

kolmandas riigis, mis ei ole AETRi lepinguosaline, registreeritud sõidukite suhtes üksnes ühenduse või AETRi lepinguosaliste riikide piires kulgeva teekonna osas.

a)

sõidukitega, mida kasutatakse regulaarseks reisijateveoks, kui liini pikkus ei ületa 50 km;

b)

sõidukitega, mille suurim lubatud kiirus ei ületa 40 km/h;

c)

sõidukitega, mis kuuluvad relvajõududele, päästeteenistustele ja tuletõrjeteenistustele ning korrakaitseorganitele või on nende käsutuses ilma juhita, kui vedu leiab aset nimetatud teenistuste ametiülesannete täitmiseks ja sõidukite kasutus on nende kontrolli all;

d)

sõidukitega, mida kasutatakse eriolukordade või päästeoperatsioonide korral, sealhulgas humanitaarabi mitteärilisel veol;

e)

meditsiinilistel eesmärkidel kasutatavate erisõidukitega;

f)

sihtotstarbeliste teisaldussõidukitega, mida kasutatakse 100 km raadiuses nende asukohast;

g)

sõidukitega, mis läbivad tehnilise arendamise, remondi või hoolduse eesmärgil teekatsetusi, ning uute ja ümberehitatud sõidukitega, mis pole veel kasutusse võetud;

h)

kaupade mitteäriliseks veoks kasutatavate sõidukite või sõidukite kombinatsioonidega, mille lubatud täismass ei ületa 7,5 tonni;

i)

kaubanduslike sõidukitega, mis on selle liikmesriigi, kus neid kasutatakse, õigusaktide kohaselt ajaloolised, ning mida ei kasutata reisijate- või kaubaveoks.

a)

autovedu – reisijate- või kaubaveoks kasutatava mis tahes koormaga või koormata sõiduki teekond täielikult või osaliselt üldkasutataval maanteel;

b)

sõidukid – mootorsõidukid, traktorid, täishaagised või poolhaagised või nende mootorsõidukite kombinatsioonid, mis on määratletud järgmiselt:

c)

juht – isik, kes juhib sõidukit, isegi lühiajaliselt, või kes oma kohustuste osana sõidab kaasa selleks, et olla vajaduse korral kättesaadav sõiduki juhtimiseks;

d)

vaheaeg – mis tahes ajavahemik, mil juht ei juhi sõidukit ega tegele teiste töödega ning mida kasutatakse üksnes puhkeperioodiks;

e)

teised tööd – kõik direktiivi 2002/15/EÜ artikli 3 punktis a tööajana määratletud tegevused, välja arvatud sõiduki juhtimine, samuti mis tahes töö sama või mõne teise tööandja jaoks transpordisektoris või väljaspool seda;

f)

puhkeaeg – mis tahes katkestamatu ajavahemik, mida juht võib vabalt kasutada;

g)

ööpäevane puhkeperiood – ööpäevane ajavahemik, mida juht võib vabalt kasutada ja mis hõlmab “regulaarset ööpäevast puhkeperioodi” ja “lühendatud ööpäevast puhkeperioodi”:

h)

iganädalane puhkeperiood – iganädalane ajavahemik, mida juht võib vabalt kasutada ja mis hõlmab regulaarset iganädalast puhkeperioodi või lühendatud iganädalast puhkeperioodi:

i)

nädal – ajavahemik alates 00.00 esmaspäeval ja lõpetades 24.00 pühapäeval;

j)

sõiduaeg – juhtimistegevus, mis on salvestatud:

k)

ööpäevane sõiduaeg – ööpäevase puhkeperioodi lõpu ja sellele järgneva ööpäevase puhkeperioodi alguse või ööpäevase ja iganädalase puhkeperioodi vahele jääv summeeritud sõiduaeg;

l)

iganädalane sõiduaeg – ühe nädala piiresse jääv summeeritud sõiduaeg;

m)

lubatud täismass – täiskoormaga sõiduki maksimaalne ekspluatatsiooniks lubatud mass;

n)

regulaarne reisijatevedu – siseriiklik ja rahvusvaheline vedu vastavalt nõukogu 16. märtsi 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 684/92 bussidega toimuva rahvusvahelise reisijateveo ühiseeskirjade kohta (10) artiklis 2 sätestatud mõistele;

o)

mitme juhiga vedu – vedu, kus kahe järjestikuse ööpäevase puhkeperioodi vahele või ööpäevase ja iganädalase puhkeperioodi vahele jääva sõiduaja kestel juhib sõidukit vähemalt kaks juhti. Mitme juhiga veo korral on esimese tunni jooksul teise juhi või teiste juhtide kohalolek vabatahtlik, ülejäänud ajal aga kohustuslik;

p)

veoettevõtja – iga füüsiline isik, iga juriidiline isik, iga tulunduslik või mittetulunduslik ühendus või isikute rühm, mis ei ole juriidiline isik, samuti iga iseseisva õigusvõimega ametiasutus või iseseisva õigusvõimega asutuse alluvuses olev ametiasutus, mis tegeleb autovedudega kas rendi või tasu eest või omal kulul;

q)

sõiduperiood – summeeritud sõiduaeg alates ajahetkest, mil juht pärast puhkeperioodi või vaheaega alustab sõiduki juhtimist, kuni ajahetkeni, mil juht alustab puhkeperioodi või vaheaega. Sõiduperiood võib olla katkematu või katkestatud.

a)

autovedu teostatakse ühes liikmesriigis 50 km raadiuses sõiduki paiknemiskohast, kaasa arvatud kohalikud omavalitsused, mille keskused jäävad nimetatud raadiusse;

b)

vähendamine toimub kutseõppe huvides ja

c)

ei minda vastuollu asjaomase liikmesriigi tööseadusandlusega.

—

kaks regulaarset iganädalast puhkeperioodi või

—

üks regulaarne iganädalane puhkeperiood ja üks vähendatud iganädalane vähemalt 24tunnine puhkeperiood. Seejuures kompenseeritakse vähendatud puhkeperiood samaväärse puhkeperioodiga, mis tuleb võtta tervikuna enne kõnealusele nädalale järgneva kolmanda nädala lõppu.

5.

a)

eraõiguslike veoettevõtjatega mittekonkureerivate asutuste omanduses olevad või nende poolt ilma juhita rendile võetud kauba- või reisijateveoks kasutatavad sõidukid;

b)

sõidukid, mida põllumajandus-, aiandus-, metsandus- või kalandusettevõtjad kasutavad või võtavad ilma juhita rendile kaubaveoks oma äritegevuse raames ettevõtte asukohast kuni 100 km raadiuses;

c)

põllu- ja metsamajanduslikud traktorid, mida kasutatakse põllu- või metsamajanduslikel töödel sõidukit omava, rentiva või liisiva ettevõtte asukohast 100 km raadiuses;

d)

sõidukid või sõidukite kombinatsioon, mille lubatud täismass ei ületa 7,5 tonni ja mida kasutavad:

Neid sõidukeid tohib kasutada ettevõtte asukohast 50 km raadiuses, tingimusel et sõiduki juhtimine ei ole juhi põhitegevus;

e)

sõidukid, mis on käigus ainult saartel, mille pindala ei ületa 2 300 km2 ja mis ei ole riigi ülejäänud territooriumiga ühendatud mootorsõidukitele kasutamiseks avatud silla, koolme ega tunneli kaudu;

f)

ettevõtte asukohast 50 km raadiuses kaubaveoks kasutatavad ning survegaasi, vedelgaasi või elektri jõul liikuvad sõidukid, mille lubatud täismass koos haagise või poolhaagisega ei ületa 7,5 tonni;

g)

sõidukid, mida kasutatakse sõidukoolitusel ja juhiloa või kutsetunnistuse saamiseks vajaliku sõidueksami sooritamiseks, tingimusel et selliseid sõidukeid ei kasutata kauba- või reisijateveoks ärieesmärkidel;

h)

sõidukitega, mida kasutatakse seoses kanalisatsiooniga, üleujutuste vastu kindlustamisega, vee-, gaasi- ja elektrihooldusteenusega, teedehoolduse- ja kontrolliga, olmejäätmete kogumise ja kõrvaldamisega, telegraafi- ja telefoniteenusega, raadio- ja teleleviga ning raadio- või telesaatjate või vastuvõtjate asukoha määramisega;

i)

10- kuni 17kohalised sõidukid, mida kasutatakse ainult mitteäriliseks reisijateveoks;

j)

erisõidukid, mis veavad tsirkuste ja lõbustusparkide varustust;

k)

erivarustusega projektsõidukid mobiilsete projektide jaoks, mida kasutatakse statsionaarselt põhiliselt koolituseesmärkidel;

l)

sõidukid, mida kasutatakse taludest piima kogumiseks ning taludesse piimamahutite tagastamiseks või loomasöödaks mõeldud piimatoodete kohaletoimetamiseks;

m)

sõidukid, mis on spetsiaalselt kohandatud raha ja/väärtasjade vedamiseks;

n)

inimtoiduks mittemõeldud loomsete jäätmete või korjuste vedamiseks kasutatavad sõidukid;

o)

sõidukid, mida kasutatakse üksnes kaupade jaotuskeskustes, näiteks sadamates, ümberlaadimisrajatistes ja raudteeterminaalides asuvatel teedel;

p)

elusloomade põllumajandusettevõttest kohalikule turule ja vastupidi või turult kuni 50 km kaugusel asuvasse kohalikku tapamajja vedamiseks kasutatavad sõidukid.

—

riigisisene regulaarne reisijatevedu, mille sõiduplaan on ametiasutuste poolt kinnitatud (sellisel juhul on lubatud üksnes vaheaegadega seotud erandid), ja

—

sellised riigisisesed autoveod, mille puhul veetakse kaupu enda arvel või rendi või tasu eest ja mis ei avalda mõju ühtsele turule ja on vajalikud teatud majandusharude säilitamiseks riigi territooriumil ja mille puhul käesolevas määruses sätestatud erandid näevad maksimaalse raadiusena ette 100 km.

a)

regulaarne siseriiklik reisijatevedu ja

b)

regulaarne rahvusvaheline reisijatevedu, mille marsruudi lõpp-punktid asuvad linnulennul mitte rohkem kui 50 km kaugusel kahe liikmesriigi vahelisest piirist ja mille liini pikkus ei ületa 100 km.

a)

peab sisaldama kõiki lõikes 2 nimetatud üksikasju ajavahemiku kohta, mis hõlmab eelnenud 28 päeva; nimetatud üksikasju tuleb ajakohastada korrapäraste ajavahemike järel, mis ei ületa ühte kuud;

b)

peab olema alla kirjutatud veoettevõtja juhi või teda esindama volitatud isiku poolt;

c)

peab olema veoettevõtjas säilitatud ühe aasta jooksul alates graafikuga hõlmatud aja möödumisest. Veoettevõtja annab asjassepuutuvatele juhtidele, kes seda nõuavad, töögraafikust väljavõtte; ja

d)

peab olema esitatud ja väljastatud volitatud kontrolliametnikule viimase vastavasisulisel nõudmisel.

—

mida ei pandud toime asjaomase liikmesriigi territooriumil ja

—

mille pani toime veoettevõtja, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis või kolmandas riigis, või juht, kelle töökoht on mõnes teises liikmesriigis või kolmandas riigis,

a)

mitteresidentide poolt toime pandud II peatüki sätete rikkumiste ning nende eest kehtestatud sanktsioonide kohta;

b)

liikmesriigi poolt oma residentide suhtes kehtestatud sanktsioonide kohta rikkumiste eest, mis on toime pandud mõnes teises liikmesriigis.

a)

kontrollib komisjon juhtumeid, mil käesoleva määruse sätteid, eriti sõiduaegade, vaheaegade ja puhkeperioodide osas, kohaldatakse ja jõustatakse erinevalt;

b)

selgitab komisjon ühise lähenemisviisi tagamiseks käesoleva määruse sätteid.

1.

Artikkel 2 asendatakse järgmise tekstiga:

“Artikkel 2

Käesoleva määruse kohaldamisel kehtivad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 561/2006 (teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamise ning nõukogu määruste (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 muutmise kohta) (13) artiklis 4 esitatud mõisted.

2.

Artikli 3 lõikeid 1, 2 ja 3 muudetakse järgmiselt:

“1.   Sõidumeerik paigaldatakse ja seda kasutatakse liikmesriigis registreeritud sõidukites, mida kasutatakse reisijate või kauba autoveol ja mis on registreeritud ühes liikmesriigis, välja arvatud määruse nr 561/2006 artiklis 3 osutatud sõidukid. Määruse nr 561/2006 artikli 16 lõikes 1 osutatud sõidukid ning sõidukid, mille suhtes oli määruse (EMÜ) nr 3820/85 kohaldamisel antud erand, kuid mille suhtes erand määruse (EÜ) nr 561/2006 kohaselt enam ei kehti, peavad nimetatud nõude täitma hiljemalt 31. detsembriks 2007.

2.   Liikmesriigid võivad anda käesoleva määruse kohaldamisel erandi määruse (EÜ) nr 561/2006 artikli 13 lõigetes 1 ja 3 osutatud sõidukite suhtes.

3.   Pärast komisjonilt loa saamist võivad liikmesriigid anda käesoleva määruse kohaldamisel erandi määruse (EÜ) nr 561/2006 artiklis 14 osutatud vedudel kasutatavate sõidukite suhtes”.

3.

Artikli 14 lõige 2 asendatakse järgmisega:

“2.   Ettevõtja säilitab salvestuslehed ja väljatrükid – juhul, kui need artikli 15 lõike 1 kohaselt on olemas – kronoloogilises järjekorras ja loetaval kujul vähemalt aasta pärast nende kasutamist ja väljastab asjaomastele juhtidele nende taotluse korral koopiad. Lisaks sellele väljastab ettevõtja asjaomastele juhtidele nende nõudmisel juhikaartidelt allalaetud andmete koopiad ja koopiate väljatrükid. Salvestuslehed, väljatrükid ja allalaetud andmed esitatakse või antakse üle mis tahes volitatud kontrolliametniku nõudmisel.”

4.

Artiklit 15 muudetakse järgmiselt.

1.

Artikli 2 lõike 1 punkt a asendatakse järgmisega:

2.

Artikli 2 lõige 2 asendatakse järgmisega:

“2.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et nad on suutelised juhikaarte välja andma hiljemalt kahekümnendal päeval pärast määruse (EÜ) nr 561/2006 avaldamist.”

11.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 102/15

(1)

Komisjoni teatises “Ohutu kaevandamine: viimaste kaevandusõnnetuste järelmeetmed” nähakse ühe esmatähtsa meetmena ette kaevandustööstuse jäätmete käitlemise reguleerimist. Selle meetme eesmärk on täiendada algatusi, mis vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2003. aasta direktiivile 2003/105/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 96/82/EÜ ohtlike ainetega seotud suurõnnetuste ohu ohjeldamise kohta, (4) ning kaevandamisel tekkivaid aheraineid ja rikastamisjäätmete käitlemist hõlmava parimat võimalikku tehnikat käsitleva dokumendi koostamist nõukogu 24. septembri 1996. aasta direktiivi 96/61/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (5) egiidi all.

(2)

Euroopa Parlament toetas eespool nimetatud teatise kohta 5. juulil 2001 tehtud resolutsioonis (6) igati vajadust võtta vastu direktiiv kaevandustööstuse jäätmete kohta.

(3)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuli 2002. aasta otsuses nr 1600/2002/EÜ, millega võetakse vastu kuues keskkonnaalane tegevusprogramm, (7) nähakse seoses endiselt tekkivate jäätmetega ette järgmised eesmärgid: selliste jäätmete ohtlikkuse taset tuleks vähendada ja need peaksid olema nii ohutud kui võimalik; eelistada tuleks taaskasutamist ja ringlussevõttu; kõrvaldatavate jäätmete kogust tuleks vähendada miinimumini ja jäätmed tuleks kõrvaldada ohutult; kõrvaldamiseks ette nähtud jäätmed tuleks töödelda nende tekkekohale võimalikult lähedal sellises ulatuses, mis ei vähendaks jäätmekäitlustoimingute tõhusust. Õnnetuste ja katastroofidega seoses nähakse otsuses nr 1600/2002/EÜ esmatähtsa meetmena ette selliste meetmete väljatöötamine, mis aitavad vältida suurõnnetuste ohtusid, eelkõige neid, mis tulenevad kaevandustegevusest, ning kaevandamisjäätmetega seotud meetmete arendamine. Samuti nähakse otsusega nr 1600/2002/EÜ esmatähtsa meetmena ette kaevandustööstuse säästva majandamise edendamine, et vähendada selle mõju keskkonnale.

(4)

Kooskõlas ühenduse keskkonnapoliitika eesmärkidega on vaja kehtestada miinimumnõuded, et vältida või vähendada nii palju kui võimalik kahjulikku mõju, mis tuleneb keskkonnale või inimeste tervisele selliste kaevandustööstuse jäätmete käitlemisest, nagu näiteks rikastamisjäätmed (st tahked või vedelad jäätmed, mis jäävad järele pärast maavara töötlemist erinevate tehnoloogiate abil), aheraine ja katend (st materjal, mis eemaldatakse kaevandamise käigus maavarani jõudmiseks, sealhulgas kaevandamise ettevalmistamise käigus eemaldatud materjal) ja mulla pealiskiht (st pinnase ülemine kiht), tingimusel et need materjalid on jäätmed vastavalt nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiivile 75/442/EMÜ jäätmete kohta. (8)

(5)

ÜRO raames 2002. aasta ülemaailmse säästva arengu tippkohtumisel vastu võetud säästvat arengut käsitleva Johannesburgi rakenduskava punkti 24 kohaselt on vaja kaitsta majandusliku ja sotsiaalse arengu aluseks olevaid loodusvarasid ja pöörata ümber praegune loodusvarade hävitamise tendents, majandades loodusvarasid säästval ja integreeritud viisil.

(6)

Seetõttu peaks käesolev direktiiv hõlmama maismaal tegutsevatest kaevandustööstustest pärit jäätmete käitlemist, see tähendab selliste jäätmete käitlemist, mis tekivad maavarade uuringute käigus, kaevandamisel (sealhulgas ettevalmistav etapp), rikastamisel ja ladustamisel ning karjääride töö tulemusel. Selline käitlemine peaks siiski kajastama põhimõtteid ja prioriteete, mis on määratletud direktiiviga 75/442/EMÜ, mida vastavalt selle artikli 2 lõike 1 punkti b taandele ii kohaldatakse jätkuvalt kõikide käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jäävate kaevandustööstuse jäätmete käitlemise aspektide suhtes.

(7)

Dubleerimise ja liigsete haldusnõuete vältimiseks tuleks käesolevat direktiivi kohaldada ainult selliste tegevuste suhtes, mida peetakse direktiivi eesmärkide saavutamisel esmatähtsateks.

(8)

Seetõttu ei tuleks käesoleva direktiivi sätteid kohaldada jäätmevoogude suhtes, mis on küll tekkinud maavarade kaevandamisel või rikastamisel, kuid ei ole kaevandamise või rikastamisega otseselt seotud, näiteks toidujäätmed, õlijäätmed, kasutuselt kõrvaldatud sõidukid, kasutatud patareid ja akud. Selliste jäätmete käitlemisel tuleks kohaldada direktiivi 75/442/EMÜ või nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiivi 1999/31/EÜ prügilate kohta (9) või muude asjakohaste ühenduse õigusaktide sätteid, mida kohaldatakse maavarade uuringute käigus, kaevandamisel või rikastamisel tekkinud jäätmete suhtes, mis veetakse kohta, mis käesoleva direktiivi tähenduses ei ole jäätmehoidla.

(9)

Samuti ei tuleks käesolevat direktiivi kohaldada avamerel tehtud maavarade uuringute, kaevandamise ja rikastamise tulemusena tekkinud jäätmete suhtes või vee juhtimise ja väljapumbatud põhjavee tagasijuhtimise suhtes, samas kui püsijäätmete, maavarade uuringute tulemusena tekkinud tavajäätmete, saastumata pinnase ning turba kaevandamise, rikastamise ja ladustamise tulemusena tekkinud jäätmete suhtes tuleks kohaldada ainult piiratud hulka nõudeid, kuna selliste jäätmete keskkonnaoht on väiksem. Mittepüsivate tavajäätmete puhul võivad liikmesriigid nõudeid vähendada või selliste nõuete kohaldamisest loobuda. Neid erandeid ei kohaldata siiski A-kategooria jäätmehoidlate suhtes.

(10)

Kuigi käesolev direktiiv hõlmab kaevandustööstuse jäätmeid, mis võivad olla radioaktiivsed, ei hõlma käesolev direktiiv radioaktiivsusega seotud aspekte, mis on Euroopa Aatomienergiaühenduse (Euratom) asutamislepingu alusel käsitletav valdkond.

(11)

Et pidada kinni direktiivi 75/442/EMÜ ja eelkõige selle artiklites 3 ja 4 määratletud põhimõtetest ja prioriteetidest, peaksid liikmesriigid tagama, et kaevandamisega tegelevad ettevõtjad võtaks kõik vajalikud meetmed, et vältida või vähendada nii palju kui võimalik kõiki kaevandustööstuse jäätmete käitlemisest tulenevaid tegelikke või võimalikke negatiivseid mõjusid keskkonnale või inimeste tervisele.

(12)

Need meetmed peaksid muu hulgas põhinema direktiivis 96/61/EÜ määratletud parima võimaliku tehnika käsitlusel ning kui sellist tehnikat kasutatakse, peab liikmesriik kindlaks määrama, kuidas saaks vajaduse korral arvesse võtta jäätmehoidla tehnilisi omadusi, selle geograafilist asukohta ja kohalikke keskkonnatingimusi.

(13)

Liikmesriigid peaksid tagama, et kaevandamisega tegelevad ettevõtjad koostaksid kaevandamisjäätmete ärahoidmiseks või minimeerimiseks, rikastamiseks, taaskasutamiseks ja kõrvaldamiseks asjakohase jäätmekava. Sellised kavad tuleks koostada nii, et tagada jäätmekäitluse võimaluste asjakohane planeerimine eesmärgiga vähendada nii palju kui võimalik jäätmeteket ja jäätmete kahjulikkust ning soodustada jäätmete taaskasutamist. Lisaks sellele tuleks määrata kindlaks kaevandustööstuse jäätmete koostis, et tagada, et sellised jäätmed reageeriksid nii palju kui võimalik ainult ennustataval viisil.

(14)

Õnnetusohu minimeerimiseks ning keskkonna ja inimeste tervise kaitse kõrge taseme tagamiseks peaksid liikmesriigid tagama, et iga A-kategooria jäätmehoidla käitaja võtab vastu jäätmetest tuleneva suurõnnetuse vältimise põhimõtted ning rakendab neid. Ennetusmeetmed peaksid sisaldama ohutuse juhtimise süsteemi vastuvõtmist, õnnetuste korral kasutatavate hädaolukorra lahendamise kavade koostamist ning ohutusalase teabe levitamist isikutele, keda suurõnnetus võib tõenäoliselt mõjutada. Õnnetuse korral peaksid ettevõtjad olema kohustatud esitama pädevatele asutustele kogu asjakohase teabe, mis on vajalik tegeliku või potentsiaalse keskkonnakahju leevendamiseks. Neid erinõudeid ei tuleks kohaldada nende kaevandustööstuse jäätmete hoidlate suhtes, mis kuuluvad direktiivi 96/82/EÜ reguleerimisalasse.

(15)

Jäätmehoidlat ei peaks liigitama A-kategooria alla üksnes ohtude põhjal, mida selline hoidla kujutab kaevandustööstuse töötajate ohutusele ja tervisekaitsele ning mis on hõlmatud muude ühenduse õigusaktidega, eelkõige direktiividega 92/91/EMÜ (10) ja 92/104/EMÜ (11).

(16)

Võttes arvesse kaevandustööstuse jäätmete käitlemise erilist laadi, on selliseid jäätmeid vastu võtvate jäätmehoidlate jaoks vaja kehtestada loa taotlemise ja andmise erikord. Lisaks sellele peaksid liikmesriigid võtma vajalikud meetmed tagamaks, et pädevad asutused vaatavad loatingimused korrapäraselt läbi ja vajaduse korral ajakohastavad neid.

(17)

Liikmesriigid peaksid tagama, et vastavalt 25. juunil 1998. aastal sõlmitud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioonile (Århusi konventsioon) teavitatakse üldsust jäätmekäitlusloa taotlemisest ning enne kõnealuse loa andmist konsulteeritakse asjaomase üldsusega.

(18)

On vaja selgelt esitada asukoha, haldamise, kontrolli ja sulgemisega seotud nõuded, millele jäätmehoidlad, mida kasutatakse kaevandustööstuse jäätmete ladustamiseks, peaksid vastama, ning ennetus- ja kaitsemeetmed, mis tuleb võtta, et kaitsta keskkonda mis tahes ohu eest lühemas ja pikemas perspektiivis ning täpsemalt kaitsta põhjavett saastumise eest, mida tekitab nõrgvee imbumine pinnasesse.

(19)

On vaja selgelt määratleda A-kategooria jäätmehoidlad, mida kasutatakse kaevandustööstuse jäätmete ladustamiseks, võttes arvesse sellise saastuse tõenäolisi mõjusid, mis tuleneb kõnealuse hoidla käitamisest või õnnetusest, mille puhul jäätmed pääsevad väljapoole hoidlat.

(20)

Jäätmete suhtes, mis paigutatakse tagasi kaeveõõntesse kas kaeveõõnte ülevalhoidmiseks või maapinna taastamiseks või maavarade kaevandamisega seotud ehitustegevuseks, nagu masinatele mõeldud juurdepääsuteede, veorampide, vaheseinte ja kaitsetõkete või pervede ehitamine kaeveõõntesse või nende hooldamine, tuleb samuti kohaldada teatavaid nõudeid, et kaitsta pinna- ja/või põhjavett, kindlustada kaevandamisjäätmete stabiilsus ning tagada asjakohane järelevalve pärast sellise tegevuse lõpetamist. Seetõttu ei tuleks selliste jäätmete suhtes kohaldada käesoleva direktiivi nõudeid, mis käsitlevad eranditult jäätmehoidlaid, välja arvatud tingimuste osas, millele on osutatud kaeveõõsi käsitlevates erisätetes.

(21)

Selleks et tagada kaevandustööstuse jäätmeid vastu võtvate jäätmehoidlate nõuetekohane ehitamine ja hooldus, peaksid liikmesriigid võtma asjakohaseid meetmeid tagamaks, et selliste hoidlate projekteerimisega, neile asukoha määramisega ning nende haldamisega tegelevad tehniliselt pädevad isikud. On vaja tagada, et käitajate ja nende töötajate koolitus ja teadmised annavad neile vajalikud oskused. Lisaks sellele peaksid pädevad asutused ise veenduma, et käitajad võtavad uue jäätmehoidla ehitamiseks ja hooldamiseks või olemasoleva jäätmehoidla igasuguseks laiendamiseks või muutmiseks vastu sobiva korra, sealhulgas jäätmehoidla sulgemise järgseks etapiks.

(22)

On vaja võtta kasutusele kontrollikord, mida kohaldatakse jäätmehoidlate tegutsemise ajal ja pärast hoidla sulgemist. Samuti tuleb A-kategooria jäätmehoidlate puhul kontrolli ja järelevalve eesmärgil näha ette sulgemisjärgne hooldusperiood, mis on vastavuses iga jäätmehoidla poolt kujutatava ohuga, sarnaselt sellega, mida nõutakse direktiivis 1999/31/EÜ.

(23)

On vaja määratleda kaevandustööstuse jäätmeid vastu võtva jäätmehoidla sulgemise aeg ja viis ning näha ette käitaja kohustused ja vastutus jäätmehoidla sulgemise järgsel perioodil.

(24)

Liikmesriigid peaksid nõudma, et kaevanduste käitajad võtavad kasutusele kontrolli- ja haldusmeetmed, et vältida vee ja pinnase saastumist ning teha kindlaks igasugune kahjulik mõju, mis nende jäätmehoidlatel võib olla keskkonnale või inimeste tervisele. Lisaks peaks veereostuse minimeerimiseks olema jäätmete ladustamine igasse suublasse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiviga 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (12). Lisaks sellele tuleks hiivahoidlate tsüaniidi ja tsüaniidühendite kontsentratsioone teatavat liiki kaevandustes nende kahjuliku ja mürgise mõju tõttu alandada madalaima võimaliku tasemeni, kasutades parimat olemasolevat tehnikat. Kontsentratsioonide jaoks tuleks vastavalt ja igal juhul kooskõlas käesoleva direktiivi erinõuetega kehtestada maksimummäärad, et selliseid mõjusid vältida.

(25)

Kaevandustööstuse jäätmeid vastu võtva jäätmehoidla käitaja peaks olema kohustatud esitama liikmesriikide poolt kindlaksmääratavas korras rahalise tagatise või muu samaväärse tagatise, et tagada kõikide loast tulenevate kohustuste täitmine, sealhulgas nende kohustuste täitmine, mis on seotud jäätmehoidla sulgemise ja järelhooldusega. Rahaline tagatis peaks olema piisav, et maksta jäätmehoidla poolt mõjutatud maa-ala (sealhulgas jäätmehoidla ise) taastamise eest, nagu on kirjeldatud artikli 5 kohaselt koostatud jäätmekavas ja nõutud artiklis 7 osutatud loas, mida teeb kvalifitseeritud ja sõltumatu kolmas isik. Selline tagatis tuleb esitada enne, kui jäätmeid hakatakse jäätmehoidlasse ladustama, ning tagatise suurust tuleb korrapäraselt kohandada. Lisaks on kooskõlas põhimõttega “saastaja maksab” ning vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivile 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta (13) oluline selgitada, et kaevandustööstuse jäätmeid vastu võtva jäätmehoidla käitaja vastutab asjakohaselt oma tegevusest tuleneva keskkonnakahju eest või sellise kahju tekkimise ohu eest.

(26)

Kui kaevandustööstuse jäätmete jäätmehoidlatel võivad tõenäoliselt olla keskkonda oluliselt kahjustavad piiriülesed mõjud ja sellest tulenevalt inimtervisele teise liikmesriigi territooriumil, peaks olemas olema ühine kord, et hõlbustada naaberriikide-vahelisi konsultatsioone. Selle meetme eesmärk peaks olema tagada, et ametiasutused vahetaksid piisavalt teavet ning et üldsust teavitataks nõuetekohaselt kõikidest sellistest jäätmehoidlatest, mis võivad selle teise liikmesriigi keskkonda negatiivselt mõjutada.

(27)

Liikmesriikidel on vaja tagada, et pädevad asutused loovad kaevandustööstuse jäätmeid vastu võtvate jäätmehoidlate järelevalve- või samaväärse kontrollisüsteemi. Ilma et see piiraks käitaja loast tulenevate kohustuste täitmist, tuleks enne jäätmete ladustamise alustamist kontrollida, kas loatingimused on täidetud. Peale selle peaksid liikmesriigid tagama, et käitajad ja nende õigusjärglased peavad jäätmehoidlate kohta ajakohastatud registrit ning et käitajad annavad oma õigusjärglastele üle jäätmehoidla olukorda ja tegevusi käsitleva teabe.

(28)

Liikmesriigid peaksid esitama komisjonile korrapäraselt aruanded käesoleva direktiivi rakendamise kohta, sealhulgas teabe õnnetuste või “napilt mööda läinud juhtumite” kohta. Nende aruannete alusel peaks komisjon esitama aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(29)

Liikmesriigid peaksid kehtestama eeskirjad käesoleva direktiivi rikkumiste eest määratavate karistuste kohta ja tagama nende eeskirjade rakendamise. Need karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(30)

On vajalik, et liikmesriigid tagavad nende territooriumil asuvate selliste suletud, sealhulgas maha jäetud jäätmehoidlate inventeerimise, et tuvastada need, mis põhjustavad tõsist negatiivset mõju keskkonnale või mis võivad keskpika või lühikese aja jooksul kujutada tõsist ohtu inimeste tervisele või keskkonnale. Need inventuurid peaksid olema aluseks asjakohaste programmide meetmetele.

(31)

Komisjon peaks tagama, et vahetataks asjakohast teaduslikku ja tehnilist teavet selle kohta, kuidas suletud jäätmehoidlaid liikmesriikides inventeerida, ning metodoloogiate arengu kohta, et aidata liikmesriikidel suletud jäätmehoidlate korrastamisel järgida käesolevat direktiivi. Samuti tuleks tagada parimaid võimalikke tehnikaid käsitleva teabe vahetamine liikmesriikides ja liikmesriikide vahel.

(32)

Asutamislepingu artikli 6 järjekindlaks kohaldamiseks peab ühenduse poliitika ja tegevuse rakendamisse integreerima keskkonnakaitse nõuded, pidades silmas säästva arengu edendamist.

(33)

Käesolev direktiiv võib olla kasulik vahend, mida võtta arvesse selle tõendamisel, et arenguabi raames ühenduse poolt rahastatavad projektid sisaldavad vajalikke meetmeid, et vältida või vähendada nii palju kui võimalik negatiivset mõju keskkonnale. Selline lähenemisviis on kooskõlas asutamislepingu artikliga 6, eriti selles küsimuses, mis puudutab keskkonnakaitse nõuete integreerimist ühenduse arengukoostöö poliitikasse.

(34)

Käesoleva direktiivi eesmärki, milleks on kaevandustööstuse jäätmete käitlemise parandamine, ei suuda liikmesriigid üksinda tegutsedes piisavalt saavutada, kuna selliste jäätmete väärkäitlemine võib põhjustada piiriülest saastust. Põhimõtte “saastaja maksab” kohaselt on muu hulgas oluline võtta arvesse kaevandustööstuse jäätmete põhjustatud igasugust kahju keskkonnale ning kõnealuse põhimõtte erinev siseriiklik rakendamine võib põhjustada märgatavaid erinevusi ettevõtjate finantskohustustes. Lisaks sellele takistavad erinevad kaevandustööstuse jäätmete käitlemist käsitlevad siseriiklikud meetmed saavutamast eesmärki tagada ohutuse ja vastutuse miinimumtase selliste jäätmete käitlemisel ning optimeerida nende jäätmete taaskasutamist kogu ühenduses. Kuna käesoleva direktiivi ulatuse ja mõju tõttu on selle eesmärgid paremini saavutatavad ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Nimetatud artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud eesmärkide saavutamiseks.

(35)

Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused. (14)

(36)

Käesoleva direktiivi ülevõtmise ajal olemas olevate jäätmehoidlate edasise kasutamise tingimusi tuleks reguleerida, et kindlaksmääratud aja jooksul võtta meetmed, mis on vajalikud selliste jäätmehoidlate kohandamiseks käesoleva direktiivi nõuetega.

(37)

Õigusaktide kvaliteedi parandamist käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (15) artikli 34 kohaselt julgustatakse liikmesriike koostama enda jaoks ja ühenduse huvides oma tabelid käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vastavuse kohta ning need avalikustama,

a)

maavarade uuringute, kaevandamise ja rikastamise ning karjääride töö tulemusena tekkinud jäätmed, mis ei teki otseselt nende toimingute tulemusena;

b)

avamerel tehtud maavarade uuringute, kaevandamise ja rikastamise tulemusena tekkinud jäätmed;

c)

direktiivi 2000/60/EÜ artikli 11 lõike 3 punkti j esimeses ja teises taandes määratletud vee suunamine ja väljapumbatud põhjavee tagasijuhtimine kõnealuse artikliga lubatud ulatuses.

1)

jäätmed – nagu määratletud direktiivi 75/442/EMÜ artikli 1 punktis a;

2)

ohtlikud jäätmed – nagu määratletud nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/689/EMÜ ohtlike jäätmete kohta (16) artikli 1 lõikes 4;

3)

püsijäätmed – jäätmed, milles ei toimu olulisi füüsikalisi, keemilisi või bioloogilisi muutusi. Püsijäätmed ei lahustu, põle ega reageeri muul viisil füüsikaliselt või keemiliselt, ei ole biolagundatavad ega mõjuta kahjulikult muid nendega kokkupuutesse sattuvaid aineid viisil, mis võiks põhjustada keskkonna saastumist või kahjustada inimeste tervist. Jäätmete üldleostuvus ja saasteainete sisaldus ning nõrgvee ökotoksilisus peavad olema tähtsusetud ja eelkõige ei tohi need ohustada pinnavee ja/või põhjavee kvaliteeti;

4)

saastumata pinnas – pinnas, mis eemaldatakse maapinna ülemisest kihist kaevandamise käigus ja mida ei loeta saastunuks vastavalt kaevandamise asukoha liikmesriigi siseriiklikule õigusele või ühenduse õigusele;

5)

maavara – maakoores looduslikult leiduva orgaanilise või anorgaanilise aine maardla, nagu näiteks energeetilised kütused, metallimaagid, tööstuslikud mineraalid ja ehitusmaterjalina kasutatavad mineraalid, välja arvatud vesi;

6)

kaevandustööstused – kõik asutused ja ettevõtted, mis tegelevad ärilistel eesmärkidel maavarade pealmaa- või allmaakaevandamisega, sealhulgas puuraukude kaudu toimuva kaevandamisega või kaevandatud materjali rikastamisega;

7)

avameri – mereala ja merepõhi, mis ulatub tavaliste või keskmiste loodete madalaima veetaseme märgist kaugemale;

8)

rikastamine – maavaradega tehtavad mehaanilised, füüsikalised, bioloogilised, termilised või keemilised protsessid või nende protsesside kombinatsioon (sealhulgas karjääride tegevus) maavarade eraldamiseks, sealhulgas materjali tükisuuruse muutmine, sorteerimine, eraldamine ja leostamine ning eelnevalt kõrvale jäetud jäätmete ümbertöötamine, välja arvatud sulatamine, termilised tootmisprotsessid (välja arvatud lubjakivi põletamine) ja metallurgilised tööd;

9)

rikastamisjäätmed – pärast maavara väärtuslikuma osa vähemväärtuslikust kivimist eraldamist (nt purustamine, peenestamine, suuruse järgi sorteerimine, flotatsioon ja muud füüsikalis-keemilised tehnoloogiad) järele jäävad tahked või vedelad jäätmed;

10)

puistang – insenerirajatis tahkete jäätmete ladustamiseks maapinnal;

11)

tamm – inseneriehitis vee ja/või jäätmete hoidmiseks või säilitamiseks hiivahoidlas;

12)

hiivahoidla – looduslik või insenerirajatis, kus hoitakse peenestatud jäätmeid, harilikult rikastamisjäätmeid, ning erinevat veehulka, mis tuleneb maavara rikastamisest ning tööprotsessis kasutatava vee selitamisest ja ringlussevõtust;

13)

nõrga happe dissotsieeruv tsüaniid – tsüaniid ja tsüaniidühend mis dissotsieerub nõrga happega määratud pH tasemel;

14)

nõrgvesi – iga jäätmehoidlasse paigaldatud jäätmetest läbi imbunud ja välja nõrgunud või jäätmehoidlas sisalduv vedelik, sealhulgas saastunud drenaaživesi, mis võib asjakohase töötlemiseta keskkonda kahjulikult mõjutada;

15)

jäätmehoidla – iga ala mis on mõeldud tahkel, vedelal, lahuse või suspensiooni kujul olevate kaevandamisjäätmete kogumiseks või ladustamiseks järgmisteks ajavahemikeks:

Sellised hoidlad hõlmavad ka tamme või muid struktuure, mille eesmärk on hoida, säilitada, piirata või muul viisil toetada sellist hoidlat, ning samuti, kuid mitte ainult, puistanguid ja hiivahoidlaid, aga ei hõlma kaeveõõsi, millesse jäätmed paigutatakse pärast kaevandamist ala taastamise ja ehituse eesmärgil;

16)

suurõnnetus – objektil käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluva käitise kaevandamisjäätmete käitlemistegevuse käigus tekkiv juhtum, mis kujutab inimeste tervisele ja/või keskkonnale viivitamatult või aja jooksul ilmnevat tõsist ohtu objektil või mujal;

17)

ohtlik aine – aine, segu või valmistis, mis on ohtlik direktiivis 67/548/EMÜ (17) või direktiivis 1999/45/EÜ (18) määratletud tähenduses;

18)

parim võimalik tehnika – nagu on määratletud direktiivi 96/61/EÜ artikli 2 lõikes 11;

19)

suubla – pinnaveed, põhjavesi, üleminekuveed ja rannikuvesi, nagu on vastavalt määratletud direktiivi 2000/60/EÜ artikli 2 lõigetes 1, 2, 6 ja 7;

20)

taastamine – jäätmehoidla poolt mõjutatud maapinna töötlemine selliselt, et taastada maapinna rahuldav seisukord, pöörates erilist tähelepanu mulla kvaliteedile, looduslikule loomastikule ja taimestikule, looduslikele elupaikadele, mageveesüsteemidele, maastikule ja asjakohasele kasutamisele;

21)

uuring – majandusliku väärtusega maavaralasundi otsing, sealhulgas proovivõtmine, koondproovi võtmine, puurimine ja kaevamine, kuid välja arvatud kõik maardla kasutuselevõtmiseks vajalikud tööd ja kõik olemasoleva kaevandamisega otseselt seotud toimingud;

22)

üldsus – üks või mitu füüsilist või juriidilist isikut ja vastavalt siseriiklikele õigusaktidele või tavadele selliste isikute ühendused, organisatsioonid või rühmad;

23)

asjaomane üldsus – üldsus, keda käesoleva direktiivi artiklite 6 ja 7 kohaste keskkonnaalaste otsuste tegemine mõjutab või võib mõjutada, või üldsus, kelle huvidega see on seotud; selle mõiste puhul arvestatakse, et selline huvi on keskkonnakaitset edendavatel valitsusvälistel organisatsioonidel, kes vastavad siseriiklike õigusaktidega sätestatud nõuetele;

24)

käitaja – füüsiline või juriidiline isik, kes vastutab kaevandamisjäätmete käitlemise eest kooskõlas selle liikmesriigi siseriiklike õigusaktidega, kus jäätmeid käideldakse, kaasa arvatud kaevandamisjäätmete ajutine ladustamine nii käitise tegutsemise ajal kui ka pärast sulgemist;

25)

jäätmevaldaja – kaevandamisjäätmete tekitaja või füüsiline või juriidiline isik, kelle valduses jäätmed on;

26)

pädev isik – füüsiline isik, kellel on vastavalt tegutsemiskoha liikmesriigi siseriiklikule õigusele määratletud tehnilised teadmised ja kogemus käesolevast direktiivist tulenevate ülesannete täitmiseks;

27)

pädev asutus – asutus või asutused, mille liikmesriik määrab vastutama käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmise eest;

28)

tegevuskoht – kogu käitaja kontrolli all olev selgelt määratletud geograafiline maa-ala;

29)

oluline muutus – muutus jäätmehoidla struktuuris või tegevuses, mis pädeva asutuse arvates võib oluliselt kahjustada inimeste tervist või keskkonda.

a)

vältida või vähendada jäätmete tekitamist ja nende ohtlikkust, võttes eelkõige arvesse

b)

soodustada kaevandamisjäätmete taaskasutamist selliste jäätmete ringlussevõtu, korduskasutamise või parandamise teel, kui see on keskkonnasäästlik kooskõlas ühenduse tasandil olemas olevate keskkonnaalaste standarditega ja käesoleva direktiivi asjakohaste nõuetega;

c)

tagada lähemas ja pikemas perspektiivis kaevandamisjäätmete ohutu kõrvaldamine, võttes eelkõige projekteerimisjärgus arvesse jäätmehoidla haldamist selle tegevuse ajal ja pärast selle sulgemist ning valides projekti, mis

a)

vajaduse korral jäätmehoidla kavandatav liigitus III lisas kindlaks määratud kriteeriumide kohaselt:

b)

jäätmete iseloomustus kooskõlas II lisaga ja teatis tööperioodil tekkivate kaevandamisjäätmete hinnangulise koguhulga kohta;

c)

selliseid jäätmeid tekitava tegevuse ja sellele järgneva jäätmete töötlemise kirjeldus;

d)

kirjeldus, kuidas selliste jäätmete ladustamine võib keskkonda ja inimeste tervist kahjulikult mõjutada, ning ennetusmeetmed, et minimeerida keskkonnamõju jäätmehoidla tegutsemise ajal ja pärast sulgemist, kaasa arvatud artikli 11 lõike 2 punktides a, b, d ja e osutatud aspektid;

e)

kavandatavad kontrolli- ja järelevalvemenetlused vastavalt artiklile 10 (vajaduse korral) ja artikli 11 lõike 2 punktile c;

f)

kavandatav sulgemiskava, sealhulgas taastamiseks, sulgemisjärgseteks toiminguteks ja järelevalveks, nagu on sätestatud artiklis 12;

g)

meetmed vee seisundi halvenemise vältimiseks vastavalt direktiivile 2000/60/EÜ ning õhu ja pinnase saastumise vältimiseks või minimeerimiseks artikli 13 kohaselt;

h)

uurimus jäätmehoidla poolt mõjutatava maa-ala olukorra kohta.

a)

ohjeldada ja kontrollida suurõnnetusi ja muid õnnetusjuhtumeid nii, et nende mõju oleks minimaalne, ja eelkõige piirata inimeste tervisele ja keskkonnale tekitatavat kahju;

b)

rakendada meetmeid, mis on vajalikud inimeste tervise ja keskkonna kaitsmiseks suurõnnetuste ja muude õnnetusjuhtumite mõju eest;

c)

edastada vajalik teave üldsusele ja piirkonna asjaomastele teenistustele või asutustele;

d)

näha ette keskkonna puhastamine, korrastamine ja taastamine pärast suurõnnetust.

a)

käitaja andmed;

b)

jäätmehoidla kavandatav asukoht, sealhulgas mis tahes võimalikud alternatiivsed asukohad;

c)

jäätmekava vastavalt artiklile 5;

d)

piisavad meetmed artiklis 14 nõutava rahalise või samaväärse tagatise jaoks;

e)

käitaja poolt direktiivi 85/337/EMÜ (19) artikli 5 kohaselt esitatud teave selle kohta, kas keskkonnamõju hindamine on selle direktiivi kohaselt vajalik.

a)

käitaja vastab käesoleva direktiivi asjakohastele nõuetele;

b)

jäätmekäitlus ei ole otseses vastuolus direktiivi 75/442/EMÜ artiklis 7 nimetatud asjakohase jäätmekava või -kavadega ega takista muul viisil nimetatud kava või kavade rakendamist.

—

kui on toimunud oluline muutus jäätmehoidla töös või ladustatud jäätmetes;

—

artikli 11 lõike 3 kohaselt käitaja esitatud või artikli 17 kohaselt teostatud järelevalve käigus saadud seiretulemuste alusel;

—

võttes arvesse artikli 21 lõike 3 kohast teabevahetust parima võimaliku tehnika alal toimunud olulisest muutusest.

a)

loataotlus;

b)

vajaduse korral asjaolu, et loataotluse kohta otsuse tegemisel peavad liikmesriigid omavahel konsulteerima vastavalt artiklile 16;

c)

üksikasjad pädevate asutuste kohta, kes vastutavad otsuse tegemise eest, kellelt saab asjakohast teavet, kellele võib esitada märkusi ja küsimusi, ning üksikasjad märkuste ja küsimuste edastamise ajakava koha;

d)

võimalike otsuste laad;

e)

vajaduse korral loa või loatingimuste ajakohastamise ettepaneku üksikasjad;

f)

teadaanne selle kohta, millal, kus või kuidas tehakse asjakohane teave kättesaadavaks;

g)

üksikasjad lõike 7 kohase üldsuse kaasamise korra kohta.

a)

kooskõlas siseriiklike õigusaktidega peamised aruanded ja teave, mis on pädevale asutusele edastatud ajal, mil üldsust lõike 1 kohaselt teavitati;

b)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/4/EÜ keskkonnateabele avaliku juurdepääsu kohta (20) sätete kohaselt mis tahes teave lisaks käesoleva artikli lõikes 1 nimetatule, mis on vajalik otsuse tegemiseks vastavalt käesoleva direktiivi artiklile 7 ja mis saab kättesaadavaks alles pärast seda, kui üldsust on käesoleva artikli lõike 1 kohaselt teavitatud.

a)

otsuse sisu, sealhulgas loa koopia;

b)

põhjused ja kaalutlused, millel otsus põhineb.

1)

kindlustada kaevandamisjäätmete stabiilsus vastavalt artikli 11 lõikele 2 mutatis mutandis;

2)

vältida pinnase, pinna- ja põhjavee saastumist vastavalt artikli 13 lõigetele 1, 3 ja 5 mutatis mutandis;

3)

tagada kaevandamisjäätmete ja kaeveõõnte seire vastavalt artikli 12 lõigetele 4 ja 5 mutatis mutandis.

a)

jäätmehoidla sobiva asukoha, võttes eelkõige arvesse ühenduse või riigi kohustusi seonduvalt kaitstud aladega ja geoloogilisi, hüdroloogilisi, hüdrogeoloogilisi, seismilisi ja geotehnilisi tegureid; jäätmehoidla projekteerimise selliselt, et lühemas ja pikemas perspektiivis täidetakse pinnase, õhu, põhja- või pinnavee saastumise vältimiseks vajalikke tingimusi, võttes eelkõige arvesse direktiive 76/464/EMÜ, (21) 80/68/EMÜ (22) ja 2000/60/EÜ; saastunud vee ja nõrgvee tõhusa kogumise loas sätestatud ajal ja viisil; vee või tuule põhjustatud erosiooni vähendamise niivõrd, kui see on tehniliselt võimalik ja majanduslikult elujõuline;

b)

jäätmehoidla sobiva ehitamise, haldamise ja hooldamise, et tagada selle füüsiline stabiilsus ning vältida lähemas ja pikemas perspektiivis pinnase, õhu, pinna- või põhjavee reostamist või saastumist ning minimeerida nii palju kui võimalik maastiku kahjustamist;

c)

sobivate kavade ja korralduste olemasolu, et pädevad isikud saaksid perioodiliselt teha jäätmehoidla seiret ja kontrolli ning võtta meetmeid juhul, kui tulemused näitavad ebastabiilsust või vee või pinnase saastumist;

d)

sobivate korralduste tegemise maapinna taastamiseks ja jäätmehoidla sulgemiseks;

e)

sobivate korralduste tegemise jäätmehoidla sulgemise järgseks etapiks.

a)

loas nimetatud asjakohased tingimused on täidetud;

b)

käitaja taotlusel on pädevalt asutuselt saadud luba;

c)

pädev asutus teeb sellekohase põhjendatud otsuse.

a)

hoidla kõikide struktuuride järelevalve ja kaitse ning kontrolli- ja mõõteaparatuuri alalise kasutusvalmiduse;

b)

vastavalt vajadusele ülevoolukanalite ja liigveelaskmete puhta ja vabana hoidmise.

a)

hinnata ladustatud jäätmetest nõrgvee tekkimise võimalust, kaasa arvatud saasteainete sisaldust selles nii jäätmehoidla käitamise ajal kui ka sulgemisjärgsel etapil ning määrata jäätmehoidla vee tasakaal;

b)

vältida või minimeerida nõrgvee tekkimist ning jäätmetest tulenevat pinna- või põhjavee ja pinnase saastumist;

c)

koguda ja käidelda jäätmehoidlast saastunud vett ja nõrgvett nende ärajuhtimisele esitatavate asjakohaste standardite kohaselt.

a)

kõik käesoleva direktiivi kohaselt välja antud loa alusel tulenevad kohustused, sealhulgas sulgemisjärgsed sätted, täidetakse;

b)

jäätmehoidla poolt mõjutatud maa-ala taastamiseks, nagu on kirjeldatud artikli 5 kohaselt koostatud jäätmekavas ja nõutud artiklis 7 osutatud loas, on rahalised vahendid igal ajal hõlpsasti kättesaadavad.

a)

jäätmehoidla tõenäolisele keskkonnamõjule, võttes eelkõige arvesse jäätmehoidla kategooriat, jäätmete omadusi ja taastatud maa edasist kasutamist;

b)

eeldusele, et vajalikule taastustööle annavad hinnangu ja selle teevad sõltumatud ja piisava kvalifikatsiooniga kolmandad isikud.

a)

artikli 20 rakendamisega;

b)

taastamisega artikli 20 alusel määratud suletud jäätmehoidlate puhul, et täita artikli 4 nõudeid. Sellised metodoloogiad võimaldavad kehtestada kõige asjakohasemad riskianalüüsi menetlused ja heastavad meetmed, võttes arvesse geoloogilisi, hüdrogeoloogilisi ja klimatoloogilisi iseärasusi üle Euroopa.

a)

artikli 7 lõikes 5 ja artikli 12 lõikes 6 osutatud teabe ühtlustamine ja korrapärane edastamine;

b)

artikli 13 lõike 6 rakendamine, sealhulgas nõrga happe dissotsieeruva tsüaniidi määratlemisega seotud tehnilised nõuded ja selle mõõtmismeetod;

c)

tehnilised juhised rahalise tagatise kehtestamiseks kooskõlas artikli 14 lõike 2 nõuetega;

d)

artikli 17 kohaste kontrollide tehnilised juhised;

e)

II lisas toodud jäätmete iseloomustuse tehniliste nõuete lõpuleviimine;

f)

artikli 3 lõikes 3 toodud mõiste tõlgendamine;

g)

jäätmehoidlate klassifitseerimise kriteeriumide määratlemine III lisa kohaselt;

h)

käesoleva direktiivi tehniliseks rakendamiseks vajaminevate proovivõtu- ja analüüsimeetodite ühtlustatud standardite määratlemine.

—

lõpetasid jäätmete vastuvõtmise enne 1. maid 2006,

—

on lõpetamas sulgemismenetlusi vastavalt kehtivatele ühenduse või siseriiklikele õigusaktidele või programmidele, mille pädev astutus on heaks kiitnud, ning

—

suletakse tegelikult 31. detsembriks 2010.

11.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 102/35

(1)

Nõukogu 20. detsembri 1985. aasta määrus (EMÜ) nr 3820/85 teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamise kohta (3) ja nõukogu 20. detsembri 1985. aasta määrus (EMÜ) nr 3821/85 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta (4) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/15/EÜ autovedude alase liikuva tegevusega hõivatud isikute tööaja korralduse kohta (5) on olulised sisetransporditeenuste ühisturu loomise, liiklusohutuse ja töötingimuste seisukohast.

(2)

Komisjon osutas oma valges raamatus “Euroopa transpordipoliitika kuni aastani 2010: otsuste tegemise aeg” vajadusele tõhustada kontrolle ja karistusi eelkõige autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide täitmise tagamiseks ja esmajoones suurendada kontrollide arvu, edendada süstemaatilist teabevahetust liikmesriikide vahel, koordineerida kontrolltegevusi ja toetada kontrolle teostavate ametiisikute väljaõpet.

(3)

Seetõttu on vajalik tagada autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide nõuetekohane kohaldamine ja ühtlustatud tõlgendamine, sätestades miinimumnõuded asjaomaste nõuete täitmise ühetaoliseks ja tõhusaks kontrolliks liikmesriikide poolt. Nende kontrollide eemärgiks on rikkumiste vähendamine ja ennetamine. Lisaks sellele tuleks luua süsteem, mis tagab kõrge riskipotentsiaaliga ettevõtjate rangema ja sagedasema kontrollimise.

(4)

Juhi väsimusest tekkivate ohtudega tuleb direktiivi 2002/15/EÜ rakendamise kaudu samuti tegeleda.

(5)

Käesolevas direktiivis sätestatud meetmed peaksid lisaks liiklusohutuse suurendamisele teedel aitama kaasa ka töötingimuste ühtlustamisele ühenduses ja looma võrdsed konkurentsitingimused.

(6)

Analoogsõidumeerikute asendamine digitaalsete sõidumeerikutega võimaldab üha enam analüüsida suuri andmemahte kiiremini ja täpsemini, mistõttu liikmesriikide suutlikkus viia läbi rohkem kontrolle järjest kasvab. Kontrollide arvu osas peaks sotsiaalõigusnormide kohaldamisalasse kuuluvate sõidukite juhtide töötatud kontrollitavate päevade osakaal järk-järgult tõusma 4 %ni.

(7)

Kontrollisüsteemide osas peab olema eesmärgiks arendada siseriiklikke süsteeme Euroopa koostalitlusvõime ja praktilisuse suunas.

(8)

Kõik kontrolle teostavad üksused peavad olema varustatud piisava standardvarustusega ja õigusaktidest tulenevate volitustega, et võimaldada neil oma ülesandeid tõhusalt ja efektiivselt täita.

(9)

Ilma et see piiraks käesoleva direktiivi nõuetekohast kohaldamist, peavad liikmesriigid püüdma tagada teel korraldatavate kontrollide tõhusat ja kiiret läbiviimist, eesmärgiga sooritada kontrollid lühima nõutava aja jooksul ja minimaalse ajakaoga juhi jaoks.

(10)

Igas liikmesriigis peaks olema vaid üksainus asutus, kelle pädevuses on ühendusesisesed kontaktid teiste asjaomaste ametkondadega. See asutus peaks koguma ka asjaomast statistikat. Liikmesriigid peaksid enda territooriumil kohaldama ka selget ja arusaadavat siseriiklikku kontrollistrateegiat, kusjuures nad võivad nimetatud strateegia elluviimise teha ülesandeks vaid üheleainsale asutusele.

(11)

Liikmesriikide kontrolliasutuste vahelist koostööd tuleb veelgi soodustada kooskõlastatud kontrollide, ühiste koolitusprojektide, elektroonilise teabevahetuse ning teadmiste ja kogemuste vahetamise kaudu.

(12)

Liikmesriikide kontrolliasutuste foorumi loomise teel tuleks võimaldada ja soodustada autovedude üle teostatava kontrolli häid tavasid, et tagada eelkõige ühtlustatud lähenemisviis sõidukijuhtide põhipuhkuse ja haiguspuhkuse tõendamise osas.

(13)

Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleb vastu võtta kooskõlas nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusega 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (6).

(14)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt selgete, ühiste reeglite sätestamist miinimumtingimuste kohta määruste (EMÜ) nr 3820/85 ja (EMÜ) nr 3821/85 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 561/2006 (mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85 (7)) nõuetekohase ja ühtse kohaldamise kontrollimiseks ei ole võimalik täiel määral saavutada liikmesriikide tasandil ning see on kooskõlastatud piiriüleste meetmete vajalikkuse tõttu paremini saavutatav ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(15)

Nõukogu 23. novembri 1988. aasta direktiiv 88/599/EMÜ standardsete kontrolliprotseduuride kohta määruste (EMÜ) nr 3820/85 ja 3821/85 (8) rakendamiseks tuleks seetõttu kehtetuks tunnistada,

a)

kontrollid teel:

b)

kontrollid ettevõtjate valdustes:

a)

olemasolevatel ja kavandatavatel teedel või nende läheduses piisaval hulgal kontrollpunktide olemasolu ning, et vajadusel saaks tanklaid ja teisi kiirteede ääres asuvaid ohutuid kohti kasutada kontrollpunktidena;

b)

kontrollide korraldamise juhusliku rotatsiooni süsteemi alusel ja nõuetekohast geograafilist tasakaalu arvestades.

a)

sõiduki registreerimisriik;

b)

juhi elukohariik;

c)

ettevõtja asukohariik;

d)

sõidu algus- ja sihtpunkt;

e)

sõidumeeriku liik, analoog- või digitaalne sõidumeerik.

a)

peamiste kontrollitavate asjaolude nimekiri vastavalt I lisa A-osale;

b)

standardkontrollvarustus vastavalt II lisale.

a)

tähtsamate kontrollitavate asjaolude nimekiri vastavalt I lisa A- ja B-osale;

b)

teatud standardkontrollvarustus vastavalt II lisale.

a)

artikli 5 alusel võetavate meetmete teiste liikmesriikide samalaadsete asutustega kooskõlastamise tagamine;

b)

iga kahe aasta tagant statistiliste aruannete edastamine komisjonile määruse (EMÜ) nr 3820/85 artikli 16 lõike 2 alusel;

c)

otsene vastutus teiste liikmesriikide pädevate asutuste abistamise eest vastavalt artikli 4 lõikele 6.

a)

vähemalt üks kord iga kuue kuu jooksul pärast käesoleva direktiivi jõustumist;

b)

üksikjuhtudel liikmesriigi eritaotluse korral.

a)

edendada ühist lähenemist selle direktiivi rakendamiseks;

b)

edendada kontrolliasutuste vahelist ühtset lähenemisviisi ja määruse (EMÜ) nr 3820/85 ühtlustatud tõlgendamist erinevate kontrolliasutuste poolt;

c)

lihtsustada dialoogi transpordisektori ja kontrolliasutuste vahel.