16.12.2005

Euroopa Liidu Teataja

L 330/1

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 25 — Sõiduki istmega kokku ehitatud või sellele kinnitatavate peatugede tüübikinnituse ühtsete sätete kohta (1)

1. REGULEERIMISALA

Käesolevat eeskirja kohaldatakse peatugede suhtes, mis vastavad ühele punktis 2.2 määratletud tüübile. (2)

1.1.1. Eeskirja ei kohaldata peatugede suhtes, mida saab paigaldada klappistmetele või külje või seljaga sõidu suunas olevatele istmetele.

1.1.2. Eeskirja kohaldatakse istmete seljatugede suhtes, kui need on loodud täitma ka peatugede otstarvet vastavalt määratlusele punktis 2.2.

2. MÕISTED

Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid.

Sõiduki tüüp – mootorsõidukite kategooria, mis ei erine järgmiste oluliste omaduste poolest:

2.1.1. sõitjateruumi piiritlevad kere kontuurid ja sisemõõtmed,

2.1.2. istmete tüüp ja mõõtmed,

2.1.3. peatoe kinnituse tüüp ja mõõtmed ning otse sõiduki konstruktsiooni külge kinnitatud peatoe puhul konstruktsiooni vastavate osade tüüp ja mõõtmed.

Peatugi – seade, mille eesmärk on vähendada täiskasvanud sõitja pea tahapoole nihkumist torso suhtes, et vähendada sõitja kaelalülide vigastamise ohtu õnnetuse korral.

2.2.1. Istmega kokku ehitatud peatugi – peatugi, mille moodustab istme seljatoe ülemine osa. Käesolevale määratlusele vastavad peatoed, mis vastavad allpool punktide 2.2.2 ja 2.2.3 määratlustele, kuid mida saab istme või sõiduki konstruktsiooni küljest eemaldada ainult tööriistade abil või istmekatte osalise või täieliku eemaldamise teel.

2.2.2. Mahavõetav peatugi – peatugi, mille moodustab istmest eraldatav osa ja mis on konstrueeritud nii, et see kinnitatakse püsivalt istme seljatoe külge.

2.2.3. Eraldiseisev peatugi – peatugi, mille moodustab istmest eraldi asuv osa ja mis on konstrueeritud nii, et see kinnitatakse püsivalt sõiduki kere külge.

2.3. Istme tüüp – istmed, mis ei erine üksteisest mõõtmete, karkassi ega polsterduse poolest, kuid võivad erineda viimistluse või värvuse poolest.

2.4. Peatoe tüüp – peatoed, mis ei erine mõõtmete, karkassi ega polsterduse poolest, kuid võivad erineda viimistluse, värvuse või kattematerjali poolest.

2.5. Istme võrdluspunkt (H-punkt) (vt käesoleva eeskirja 3. lisa) – istme suhtes vertikaalsel pikitasandil asuv punkt, mida läbib inimkeha matkiva mannekeeni puusaliigese teoreetiline pöörlemistelg.

2.6. Võrdlusjoon – sirgjoon, mis läbib täiskasvanud mehe massist või mõõtmetest poole väiksema katsemannekeeni või sellega võrdsete näitajatega katsemannekeeni jalgade ja vaagna ühenduskoha ning kaela ja rindkere liitumiskoha. Istme H-punkti määramiseks käesoleva eeskirja 3. lisas kirjeldatud mannekeenil on võrdlusjoon kõnealuse lisa liites joonisel 1 näidatud joon.

2.7. Peajoon – sirgjoon, mis läbib pea raskuskeskme ning kaela ja rindkere ühenduskoha. Kui pea toetub peatoele, asetseb peajoon võrdlusjoone pikendusel.

2.8. Klappiste – vahetevahel kasutamiseks mõeldud lisaiste, mis on tavaliselt üles tõstetud.

Reguleerimissüsteem – seade istme või selle osade reguleerimiseks sõitjale sobivasse asendisse.

See seade võimaldab reguleerida istme asendit:

2.9.1. pikisuunas,

2.9.2. vertikaalsuunas,

2.9.3. istumisnurga suhtes.

2.10. Nihutussüsteem – seadis, mis võimaldab kindla vaheasendita nihutada või pöörata istet või mõnda istme osa, et hõlbustada pääsu asjaomase istme taha.

3. TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

3.1. Tüübikinnituse taotluse esitab istme või peatoe kaubanime või -märgi omanik või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja.

Taotlusega koos tuleb esitada järgmised dokumendid kolmes eksemplaris:

3.2.1. peatoe üksikasjalik kirjeldus, milles on eelkõige täpsustatud kasutatud polstrimaterjali või -materjalide omadused ning vajaduse korral ka tugi- ja kinnituselementide asukoht ja tehnilised andmed istmetüübi või istmetüüpide puhul, mille peatoele kinnitust taotletakse.

Mahavõetava peatoe puhul (vt määratlust punktis 2.2.2):

3.2.2.1. üksikasjalik kirjeldus istme tüübi või tüüpide kohta, mille peatoele kinnitust taotletakse;

3.2.2.2. üksikasjalik kirjeldus sõidukitüübi või -tüüpide kohta, millele on ette nähtud paigaldada punktis 3.2.2.1 nimetatud istmed.

Eraldiseisva peatoe puhul (vt määratlust punktis 2.2.3):

3.2.3.1. sõiduki konstruktsiooni selle piirkonna üksikasjalik kirjeldus, kuhu peatugi on ette nähtud kinnitada;

3.2.3.2. üksikasjalikud andmed sõidukitüübi kohta, millele paigaldamiseks peatoed on ette nähtud;

3.2.3.3. konstruktsiooni ja peatoe iseloomulike osade mõõtjoonised; joonistel tuleb näidata tüübikinnitusnumbri kavandatav asukoht tüübikinnitusmärgi ringi suhtes;

3.2.4. istme ja peatoe iseloomulike osade mõõtjoonised. Joonistel tuleb näidata tüübikinnitusnumbri kavandatav asukoht tüübikinnitusmärgi ringi suhtes.

Tüübikatsetuste eest vastutavale tehnilisele teenistusele tuleb esitada järgmised näidised.

3.3.1. Kui peatugi on istmega kokku ehitatud (vt määratlust punktis 2.2.1): neli istmekomplekti.

Kui peatugi on mahavõetav (vt määratlust punktis 2.2.2):

3.3.2.1. kaks istet igast tüübist, millele peatugi kinnitatakse;

3.3.2.2. 4 + 2N peatuge, kus N on istmetüüpide arv, millele peatugi kinnitatakse.

3.3.3. Eraldiseisva peatoe (vt määratlust punktis 2.2.3) puhul kolm peatuge ja sõiduki konstruktsiooni vastav osa või terve sõiduk.

Tüübikatsetuste eest vastutav tehniline teenistus võib nõuda:

3.4.1. konkreetsete osade või materjalinäidiste esitamist ja/või

3.4.2. punktis 3.2.2.2 nimetatud tüüpi sõidukite esitamist.

4. TÄHISED

Kinnituse saamiseks esitatud seadmed peavad:

4.1.1. olema selgelt ja kustutamatult tähistatud taotluse esitaja kaubanime või kaubamärgiga;

4.1.2. omama punktides 3.2.3.3 ja 3.2.4 nimetatud joonistel näidatud asukohas piisavalt ruumi tüübikinnitusmärgi jaoks.

4.2. Kui peatugi on istmega kokku ehitatud või mahavõetav (vt määratlusi punktides 2.2.1 ja 2.2.2), võivad punktides 4.1.1 ja 4.1.2 nimetatud tähistused olla siltidel, mis on paigutatud punktis 3.2.4 nimetatud joonisel näidatud kohtadesse.

5. TÜÜBIKINNITUS

5.1. Kui vastavalt käesolevale eeskirjale tüübikinnituse saamiseks esitatud peatugi vastab punktide 6 ja 7 nõuetele, antakse seda tüüpi peatoele tüübikinnitus.

5.2. Igale tüübikinnituse saanud peatoele antakse tüübikinnitusnumber. Esimesed kaks numbrit (praegu 03, mis vastavad 20. novembril 1989 jõustunud muudatuste seeriale 03) tähistavad muudatuste seeriat, mis hõlmab kinnituse väljastamise ajal eeskirja tehtud kõige viimaseid olulisi tehnilisi muudatusi. Sama kokkuleppeosaline ei tohi sama numbrit anda teisele peatoe tüübile.

5.3. Teatis peatoe tüübile käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse andmise, laiendamise või andmisest keeldumise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldatavatele 1958. aasta kokkuleppeosalistele käesoleva eeskirja 1. lisas toodud näidisele vastaval vormil.

Igale punktides 2.2.1, 2.2.2 ja 2.2.3 määratletud ja käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse saanud istmega kokku ehitatud või eraldiseisvale peatoele kinnitatakse rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, millel on:

5.4.1. ringi paigutatud E-täht, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi eraldusnumber (3);

5.4.2. tüübikinnitusnumber ja

5.4.3. istmega kokku ehitatud peatoe puhul tüübikinnitusnumbri ees olev käesoleva eeskirja number, R-täht ja sidekriips.

5.5. Tüübikinnitusmärk kinnitatakse punktis 4.1.2 nimetatud kohta.

5.6. Tüübikinnitusmärk peab olema selgesti loetav ja kustutamatu.

5.7. Käesoleva eeskirja 2. lisas on näited tüübikinnitusmärgi paigutuse kohta.

6. ÜLDISED NÕUDED

Peatugi ei tohi olla sõitjatele lisaohuallikas sõidukis. Eelkõige ei tohi sellel üheski kasutusasendis olla ohtlikke konarusi ega teravaid ääri, mis võiksid suurendada sõitjate vigastuste ohtu või raskust. Allpool määratletud peaga kokkupõrke tsoonis asuvad peatoe osad peavad suutma hajutada energiat käesoleva eeskirja 6. lisas kirjeldatud viisil.

6.1.1. Peaga kokkupõrke tsoon peab olema külgedelt piiratud kahe vertikaalse pikitasandiga, üks kummalgi küljel ning kumbki 70 mm kaugusel asjaomase istme sümmeetriatasandist.

6.1.2. Peaga kokkupõrke tsoon peab olema ülevalt piiratud peatoe osaga, mis asub võrdlusjoonega R ristuva tasandi kohal ning 635 mm kaugusel H-punktist.

6.1.3. Erandina eespool nimetatud sätetest ei kohaldata energia neeldumise nõudeid nende peatugede tagumise külje suhtes, mis on mõeldud paigaldamiseks istmetele, mille taga ei ole ühtegi istet.

6.2. Peatoe esi- ja tagakülje osad – välja arvatud nende istmete peatugede tagakülg, mille taga ei ole teisi istekohti, – mis asuvad väljaspool eespool nimetatud püstpikitasandeid, tuleb polsterdada nii, et pea ei puutuks otse vastu sõiduki detaile, mille kõveruse raadius neis kohtades, kus nad ulatuvad 165 mm läbimõõduga alani, on vähemalt 5 mm.

Alternatiivina võib neid detaile pidada sobivaks, kui nad on läbinud käesoleva eeskirja 6. lisas kirjeldatud energia neeldumise katse. Kui eespool nimetatud peatoe ja selle kinnituste osad on kaetud materjaliga, mis on pehmem kui 50 Shore’i kõvadust A, kohaldatakse käesoleva punkti nõudeid, välja arvatud käesoleva eeskirja 6. lisas määratud energia neelduvuse nõuded, ainult jäikade osade suhtes.

6.3. Peatugi kinnitatakse istme või sõiduki konstruktsiooni külge nii, et peatoe polstrist, kinnitusest või istme seljatoest ei tungiks esile jäiku ja ohtlikke osasid, kui katse käigus rakendatakse peakujulisele katseseadmele survet.

Peatoe kõrgus, mõõdetuna punktis 7.2 kirjeldatud viisil, peab vastama järgmistele tingimustele.

6.4.1. Peatoe kõrgust mõõdetakse punktis 7.2 kirjeldatud viisil.

6.4.2. Mittereguleeritava kõrgusega peatoe kõrgus peab olema vähemalt 800 mm esiistmetel ja 750 mm muudel istmetel.

Reguleeritava kõrgusega peatugede:

6.4.3.1. kõrgus peab olema vähemalt 800 mm esiistmetel ja 750 mm muudel istmetel, seda mõõdetakse kõrgeima ja madalaima võimaliku asendi vahelises asendis;

6.4.3.2. kasutamisasendis ei tohi kõrgus olla vähem kui 750 mm;

6.4.3.3. muude istmete puhul, v.a esiistmed, võivad peatoed olla sellised, et neid saab nihutada asendisse, mille kõrgus on alla 750 mm, eeldusel et sõitjale on selge, et see asend ei ole mõeldud peatoe kasutamiseks;

6.4.3.4. esiistmete puhul võivad peatoed olla sellised, et neid saab tühja istme puhul automaatselt nihutada asendisse, mille kõrgus on alla 750 mm, eeldusel et need lähevad automaatselt kasutusasendisse, kui sõitja istub istmele.

6.4.4. Punktides 6.4.2 ja 6.4.3.1 nimetatud mõõtmed võivad olla vähem kui 800 mm esiistmete puhul ja vähem kui 750 mm muude istmete puhul, selleks et peatoe ja katuse sisepinna, akende või sõiduki mis tahes kereosa vahel oleks piisav vahemaa; vahe ei tohi olla suurem kui 25 mm. Nihutus- ja/või reguleerimissüsteemiga varustatud istmete puhul kehtib see istme kõikide asendite kohta. Lisaks sellele ei või erandina punktist 6.4.3.2 olla ühegi kasutusasendi kõrgus alla 700 mm.

6.4.5. Erandina punktides 6.4.2 ja 6.4.3.1 nimetatud kõrgusnõuetest ei tohi peatoed, mis on mõeldud kasutamiseks tagumisel keskmisel istmel või istekohal, olla madalamad kui 700 mm.

6.5. Seadme selle osa kõrgus, millele toetub pea ja mida mõõdetakse punktis 7.2 kirjeldatud viisil, peab reguleeritava kõrgusega peatoe korral olema vähemalt 100 mm.

Mittereguleeritava kõrgusega seadme korral ei tohi vahe seljatoe ja peatoe vahel olla suurem kui 60 mm.

6.6.1. Kui peatugi on reguleeritava kõrgusega, ei tohi see kõige madalamas asendis olla seljatoe ülemisest servast kaugemal kui 25 mm.

Mittereguleeritava kõrgusega seadme korral on vaadeldav piirkond:

6.6.2.1. 540 mm kaugusel R-punktist võrdlusjoonega risti olev tasand ja

6.6.2.2. kummalgi pool võrdlusjoont sellest 85 mm kaugusel kulgev kahe vertikaalse pikitasandi vaheline ala.

Selles alas võib olla üks või mitu ava, mis kujust sõltumata jäävad kaugusele a, mis punkti 7.5 kohaselt mõõdetuna on suurem kui 60 mm, tingimusel et pärast punkti 7.4.3.4 kohaselt tehtud lisakatset säilib vastavus punkti 7.4.3.6 nõuetele.

6.6.3. Reguleeritava kõrgusega peatugede korral on peatoena toimiva seadme puhul lubatud üks või mitu ava, mis kujust sõltumata jäävad kaugusele a, mis punkti 7.5 kohaselt mõõdetuna on suurem kui 60 mm, tingimusel et pärast punkti 7.4.3.4 kohaselt korraldatud lisakatset säilib vastavus punkti 7.4.3.6 nõuetele.

6.7. Peatoe laius peab olema selline, et tavalises istumisasendis oleks inimese pea nõuetekohaselt toetatud. Mõõtetasandil, mille laius on määratud punktis 7.3, peab peatoe laius ulatuma vähemalt 85 mm kummalegi poole selle istme sümmeetriatasandit, mille jaoks peatugi on ette nähtud; seda vahemaad mõõdetakse punkti 7.3 kohaselt.

6.8. Peatugi ja selle kinnitus peavad olema sellised, et punktis 7.4 sätestatud staatilise meetodi kohaselt mõõdetuna on peatoe võimaldatav maksimaalne pea nihkumine tahapoole alla 102 mm.

6.9. Peatugi ja selle kinnitus peavad olema piisavalt tugevad, et purunemata vastu pidada punktis 7.4.3.7 määratud koormusele.

6.10. Kui peatugi on reguleeritav, ei tohi olla võimalik ületada selle maksimaalset kasutamiseks ettenähtud kõrgust ilma kasutaja tahtliku reguleerimisele lisanduva tegevuseta.

7. KATSETAMINE

7.1. Võrdluspunkti (H-punkti) määramine istmel, millega on ühendatud peatugi

See punkt määratakse kindlaks vastavalt käesoleva eeskirja 3. lisa nõuetele.

Peatoe kõrguse määramine

7.2.1. Kõik jooned peavad asetsema kasutatava istme sümmeetriatasandil, mille lõikumine istmega määrab ära peatoe ja seljatoe kontuuri (vt käesoleva eeskirja 4. lisa joonis 1).

7.2.2. Täiskasvanud meestest poole väiksema massi ja mõõtmetega katsemannekeen või käesoleva eeskirja 3. lisas näidatud katsemannekeen tuleb asetada istmele tavalisse istumisasendisse. Kui istme seljatoe kalle on reguleeritav, fikseeritakse see asendisse, mis võimalikult täpselt vastab mannekeeni torso võrdlusjoone tahapoole kaldele 25° vertikaali suhtes.

7.2.3. Seejärel kantakse kõnealusel istmel 3. lisas nimetatud mannekeeni võrdlusjoone projektsioon punktis 7.2.1 määratletud tasandile. Peatoe ülemise ääre puutuja S tõmmatakse võrdlusjoonega risti.

7.2.4. H-punkti ja puutuja S vaheline kaugus h on kõrgus, mida tuleb arvestada punkti 6.4 nõuete rakendamisel.

Peatoe laiuse määramine (vt käesoleva eeskirja 4. lisa joonis 2)

7.3.1. Võrdlusjoonega ristuv tasand S1, mis asub punktis 7.2.3 määratletud puutujast S 65 mm allpool, määrab peatoe lõike, mida piiritleb kontuur C. Tasandile S1 kantakse lõiget C puutuvad sirged, mis kujutavad tasandi S1 lõikumist vertikaalsete tasanditega P ja P’, mis on kõnealuse istme sümmeetriatasandiga paralleelsed.

7.3.2. Peatoe laius, mida tuleb arvesse võtta punkti 6.7 nõuete rakendamisel, on tasandite P ja P’ projektsioonide vaheline kaugus L tasandil S1.

7.3.3. Peatoe laius tuleb vajaduse korral kindlaks määrata ka 635 mm kõrgusel istme võrdluspunktist piki võrdlusjoont mõõdetuna.

Seadme tõhususe kindlakstegemine

7.4.1. Peatoe tõhusust kontrollitakse allpool kirjeldatud staatilise katsega.

Katse ettevalmistamine

7.4.2.1. Kui peatugi on reguleeritav, tuleb see seada kõrgeimasse asendisse.

7.4.2.2. Pinkistme puhul, kus kogu tugiraam (sealhulgas peatoe tugiraam) või selle osa on mitmele istekohale ühine, tehakse katse samal ajal kõikidel istekohtadel.

7.4.2.3. Kui iste või tagaiste on sõiduki konstruktsiooni külge kinnitatud peatoe suhtes reguleeritav, tuleb see seada tehnilise teenistuse arvates kõige ebasoodsamasse asendisse.

Katsetamine

7.4.3.1. Kõik jooned peavad asetsema asjaomase istme vertikaalsel sümmeetriatasandil (vt eeskirja 5. lisa).

7.4.3.2. Võrdlusjoone R projektsioon kantakse punktis 7.4.3.1 nimetatud tasandile.

7.4.3.3. Nihutatud võrdlusjoon R1 saadakse nii, et käesoleva eeskirja 3. lisas nimetatud mannekeeni selga matkivale osale rakendatakse algjõudu, mis annab H-punkti suhtes tahapoole suunatud 37,3 daNm suuruse jõumomendi.

165 mm läbimõõduga ümmarguse peakujulise katseseadme abil rakendatakse peatoe ülaservast 65 mm allpool ja nihutatud võrdlusjoonega R1 täisnurga all jõudu, mis tekitab H-punkti suhtes 37,3 daNm jõumomendi, kusjuures võrdlusjoon jääb nihutatud asendisse R1 vastavalt punkti 7.4.3.3 nõuetele.

7.4.3.4.1. Kui avad takistavad eespool nimetatud jõu rakendamist peatoe ülaservast 65 mm allpool, võib vahemaad vähendada nii, et jõu telg läbib avale kõige lähemal asuva raamiosa keskjoone.

7.4.3.4.2. Punktides 6.6.2 ja 6.6.3 kirjeldatud juhtudel korratakse katset, rakendades igale avale 165 mm läbimõõduga ümmarguse katseseadme abil jõudu,

mis läbib ava väikseima osa raskuskeskme võrdlusjoonega paralleelsel põikitasandil ja tekitab R-punkti suhtes 37,3 daNm jõumomendi.

7.4.3.5. Määratakse peakujulise katseseadme puutuja Y, mis on paralleelne nihutatud võrdlusjoonega R1.

7.4.3.6. Mõõdetakse puutuja Y ja nihutatud võrdlusjoone R1 vaheline kaugus X. Punkti 6.8 nõue loetakse täidetuks, kui kaugus X on vähem kui 102 mm.

7.4.3.7. Kui punktis 7.4.3.4 määratud jõudu rakendatakse peatoe ülaservast 65 mm või väiksemal kaugusel, siis suurendatakse seda kuni 89 daNm ainult juhul, kui iste või istme seljatugi enne seda ei purune.

Peatoe ava kauguse a määramine (vt eeskirja 7. lisa)

7.5.1. 165 mm läbimõõduga kera abil määratakse iga ava kaugus a peatoe esikülje suhtes.

7.5.2. Kera puudutab ava punktis, mis võimaldab selle maksimaalset sissetungimist jõudu rakendamata.

7.5.3. Kera ja ava kahe kokkupuutepunkti vaheline vahemaa moodustab kauguse a, mida võetakse arvesse punktides 6.6.2 ja 6.6.3 sätestatud hindamisel.

8. TOOTE VASTAVUS KINNITATUD TÜÜBILE

8.1. Iga 2. lisale vastavat tüübikinnitusmärki kandev peatugi või iste peab vastama peatoe kinnitatud tüübile ning punktides 6 ja 7 ettenähtud tingimustele.

8.2. Eespool mainitud vastavuse kontrollimiseks tehakse piisaval arvul seeriatoodangu peatugede pistelisi kontrollimisi.

8.3. Nende katsete puhul kasutatakse müügil olevaid või müüki minevaid peatugesid.

8.4. Vastavuse kontrollimiseks valitud peatoed peavad läbima käesoleva eeskirja punktis 7 kirjeldatud katsetuse.

9. KARISTUS TOOTE KINNITATUD TÜÜBILE MITTEVASTAVUSE KORRAL

9.1. Tüübikinnitusega peatoed

Peatoe tüübile käesoleva eeskirja kohaselt antud kinnituse võib tühistada, kui punktis 5.4 nimetatud peatoed ei läbi pistelist kontrolli või ei vasta kinnitatud tüübile.

9.2. Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline tühistab tema poolt eelnevalt antud tüübikinnituse, teatab ta sellest kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele, kaustades selleks käesoleva eeskirja 1. lisas ettenähtud näidisele vastava teatise vormi.

10. PEATOE TÜÜBIKINNITUSE MUUTMINE JA LAIENDAMINE

Igast peatoe tüübi muutmisest tuleb teatada peatoe tüübi kinnitanud haldusasutusele. Seejärel võib haldusasutus:

10.1.1. võtta seisukoha, et tehtud muudatus ei avalda tõenäoliselt negatiivset mõju ja peatugi vastab igal juhul nõuetele, või

10.1.2. nõuda katsete eest vastutavalt tehniliselt teenistuselt täiendavat katsearuannet.

10.2. Tüübikinnituse andmisest või sellest keeldumisest teatatakse koos muudatuste täpsustustega kõikidele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele punktis 5.3 täpsustatud korras.

10.3. Tüübikinnituse laienduse andnud pädev asutus määrab igale laiendusele seerianumbri ja teatab sellest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele käesoleva eeskirja 1. lisas ettenähtud näidisele vastava teate vormiga.

11. KASUTUSJUHEND

Iga mudeliga, mis vastab kinnituse saanud peatoe tüübile, peab tootja kaasa andma üksikasjalikud andmed nende istmetüüpide ja tehniliste näitajate kohta, mille jaoks see mudel on tüübikinnituse saanud. Kui peatugi on reguleeritav, peab teabeleht sisaldama selgeid reguleerimise ja/või vabastamise juhiseid.

12. TOOTMISE LÕPLIK LÕPETAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab täielikult käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud peatugede tootmise, teatab ta sellest kinnituse andnud asutusele. Asjakohase teate saamise järel teatab asutus sellest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele käesoleva eeskirja 1. lisas ettenähtud näidisele vastava teate vormiga.

13. ÜLEMINEKUSÄTTED

13.1. Alates muudatuste seeria 04 ametliku jõustumise kuupäevast ei tohi käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised keelduda ECE tüübikinnituse andmisest vastavalt käesolevale eeskirjale, mida on muudetud muudatuste seeriaga 04.

13.2. 24 kuud pärast muudatuste seeria 04 jõustumise kuupäeva annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised ECE tüübikinnituse ainult juhul, kui kinnitatav sõidukitüüp vastab käesoleva eeskirja nõuetele, mida on muudetud muudatuste seeriaga 04.

13.3. 48 kuud pärast muudatuste seeria 04 jõustumise kuupäeva kaotavad olemasolevad käesoleva eeskirja kohaselt antud tüübikinnitused kehtivuse, välja arvatud juhul, kui sõiduki tüüp vastab käesoleva eeskirja nõuetelele, mida on muudetud muudatuste seeriaga 04.

14. TÜÜBIKATSETUSTE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE JA HALDUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad 1958. aasta kokkuleppe osalised teatavad ÜRO sekretariaadile tüübikatsetuste eest vastutavate tehniliste teenistuste ja nende haldusasutuste nimed ja aadressid, kes annavad tüübikinnituse ja kellele saadetakse teistes riikides välja antud tõendid tüübikinnituse andmise, laiendamise, andmisest keeldumise või tühistamise kohta.

(1) Millega lisatakse muudatuste seeria 03.

(2) M1 kategooria sõidukite peatoed, mis vastavad eeskirja nr 17 tingimustele, ei pea vastama käeoleva eeskirja tingimustele.

(3) 1 – Saksamaa, 2 – Prantsusmaa, 3 – Itaalia, 4 – Holland, 5 – Rootsi, 6 – Belgia, 7 – Ungari, 8 – Tšehhi Vabariik, 9 – Hispaania, 10 – Jugoslaavia, 11 – Ühendkuningriik, 12 – Austria, 13 – Luksemburg, 14 – Šveits, 15 – (vaba), 16 – Norra, 17 – Soome, 18 – Taani, 19 – Rumeenia, 20 – Poola, 21 – Portugal, 22 – Venemaa Föderatsioon, 23 – Kreeka, 24 – (vaba), 25 – (vaba), 26 – Sloveenia ja 27 – Slovakkia. Teistele riikidele antakse järgmised numbrid selle kronoloogilise järjekorra alusel, milles nad ratifitseerivad kokkuleppe, milles käsitletakse mootorsõidukite seadmete ja osade tüübikinnituse ja selle vastastikuse tunnustamise ühtsete tingimuste vastuvõtmist, või ühinevad sellega, ning ÜRO peasekretär edastab selliselt antud numbrid kokkuleppeosalistele.

1. LISA

TEADE

(Suurim formaat A4 (210 × 297 mm))

2. LISA

TÜÜBIKINNITUSMÄRKIDE PAIGUTUS (1)

Istmega kokku ehitatud või mahavõetava peatoe (vt määratlusi eeskirja punktides 2.2.1 ja 2.2.2) tüübikinnitusmärk.

Ühele või mitmele istmega kokku ehitatud või mahavõetavale peatoele kinnitatud tüübikinnitusmärk näitab, et peatugi on vastavalt eeskirjale nr 25 kinnitatud Hollandis (E4) tüübikinnitusnumbriga 032439. Tüübikinnitusnumbri kaks esimest kohta näitavad, et kinnitus on antud vastavalt eeskirjale nr 25, mida on muudetud muudatuste seeriaga 03.

Eraldiseisva peatoe tüübi (vt määratlust eeskirja punktis 2.2.3) tüübikinnitusmärk.

Peatoele kinnitatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane peatugi on saanud tüübikinnituse, see on eraldiseisev peatugi ja see on kinnitatud Hollandis (E4) tüübikinnitusnumbriga 032439. Tüübikinnitusnumbri kaks esimest kohta näitavad, et tüübikinnitus on antud vastavalt eeskirjale nr 25, mida on muudetud muudatuste seeriaga 03.

(1) Tüübikinnitusnumber peab olema ringi lähedal ja E-tähe kohal, all või kõrval vasemal või paremal.

3. LISA

H-PUNKTI JA MOOTORSÕIDUKIS ISTUVAS ASENDIS JUHI VÕI KAASSÕITJA TORSO TEGELIKU KALDENURGA KINDLAKSMÄÄRAMINE

1. EESMÄRK

Käesolevas lisas kirjeldatud menetlust kasutatakse H-punkti ja mootorsõidukis ühes või mitmes istuvas asendis juhi või kaassõitja torso tegeliku kaldenurga kindlaksmääramiseks ning sõiduki tootja esitatud tehniliste andmete mõõdetud andmetele vastavuse kontrollimiseks. (1)

2. MÕISTED

Käesolevas lisas kasutatakse järgmisi mõisteid.

Võrdlusandmed – üks või mitu järgmistest istumisasendi omadustest:

2.1.1. H-punkt ja R-punkt ning nende suhe;

2.1.2. torso tegelik ja arvutuslik kaldenurk ning nende suhe.

2.2. Kolmemõõtmeline H-punkti aparaat (3-DH-aparaat) – seade, mida kasutatakse H-punkti ja torso tegeliku kaldenurga määramiseks. Seda seadet on kirjeldatud käesoleva lisa 1. liites.

2.3. H-punkt – torso ja reie pöördetsenter 3-DH-aparaadil, mis on paigaldatud sõiduki istmele vastavalt allpool toodud punktile 4. H-punkt asub aparaadi telgjoone keskpunktis. Telgjoon paikneb H-punkti kontrollnuppude vahel, mis asuvad 3-DH-aparaadi kummalgi küljel. Teoreetiliselt vastab H-punkt R-punktile (hälbed on toodud allpool punktis 3.2.2). Kui H-punkt on punktis 4 kirjeldatud menetluse kohaselt kindlaks määratud, loetakse H-punkt fikseerituks istmepolstri suhtes ja koos sellega liikuvaks, kui istet reguleeritakse.

2.4. R-punkt või istme võrdluspunkt – arvutuslik punkt, mis on sõiduki tootja poolt iga istumisasendi jaoks kolmemõõtmelise taustsüsteemi abil kindlaks määratud.

2.5. Torsojoon – 3-DH-aparaadi mõõtepea telgjoon, kui mõõtepea on kõige tagumises asendis.

2.6. Torso tegelik kaldenurk – läbi H-punkti kulgeva vertikaaljoone ja torsojoone vaheline nurk, mille mõõtmiseks on kasutatud 3-DH-aparaadi selja kaldenurga mõõturit. Torso tegelik kaldenurk vastab teoreetiliselt torso arvutuslikule kaldenurgale (vt hälbed punktis 3.2.2 allpool).

2.7. Torso arvutuslik kaldenurk – nurk, mis on mõõdetud läbi R-punkti kulgeva vertikaaljoone ja torsojoone vahel asendis, mis vastab tootja määratud ja projektis ettenähtud seljatoeasendile.

2.8. Sõitja sümmeetriatasand (C/LO) – 3-DH-aparaadi kesktasand iga istekoha puhul, kuhu aparaat on paigutatud; seda tasandit kujutab H-punkti koordinaat Y-teljel. Ühekohalistel istmetel langeb istme sümmeetriatasand kokku sõitja sümmeetriatasandiga. Muudel istmetel määrab sõitja sümmeetriatasandi tootja.

2.9. Kolmemõõtmeline taustsüsteem – süsteem, mida on kirjeldatud käesoleva lisa 2. liites.

2.10. Koordinaatmärgid – füüsilised punktid (avad, pinnad, märgid või süvendid) sõiduki kerel, mis on tootja poolt ette nähtud.

2.11. Sõiduki mõõteasend – sõiduki asend, mis on kindlaks määratud koordinaatmärkide koordinaatidega kolmemõõtmelises taustsüsteemis.

3. NÕUDED

3.1. Andmete esitamine

Iga istekoha kohta, mille puhul on vaja võrdlusandmeid, et tõendada vastavust käesoleva eeskirja sätetele, tuleb esitada kas kõik järgmised andmed või asjakohane valik neist vormis, millele on osutatud käesoleva lisa 3. liites:

3.1.1. R-punkti koordinaadid kolmemõõtmelise taustsüsteemi suhtes;

3.1.2. torso arvutuslik kaldenurk;

3.1.3. kogu teave, mis on vajalik istme reguleerimiseks mõõteasendisse (kui see on reguleeritav), mis on sätestatud allpool punktis 4.3.

3.2. Mõõteandmete ja tootja andmete suhe

3.2.1. H-punkti koordinaate ja torso tegeliku kaldenurga suurust, mis on saadud allpool punktis 4 sätestatud menetluse tulemusel, võrreldakse vastavalt R-punkti koordinaatidega ja sõiduki tootja nimetatud torso arvutusliku kaldenurgaga.

3.2.2. R- ja H-punktide suhtelisi asukohti ning torso arvutusliku kaldenurga ja tegeliku kaldenurga suhet võib antud istumisasendi korral pidada rahuldavaks, kui H-punkt, määratuna oma koordinaatide kaudu, asetseb 50 mm küljepikkusega horisontaalsete ja vertikaalsete külgedega ruudu piirides, mille diagonaalid ristuvad R-punktis, ja kui torso tegeliku kaldenurga erinevus arvutuslikust kaldenurgast jääb 5° piiridesse.

3.2.3. Kui need tingimused on täidetud, kasutatakse käesoleva eeskirja sätetele vastavuse tõendamiseks R-punkti ja torso arvutuslikku kaldenurka.

3.2.4. Kui H-punkt või torso tegelik kaldenurk ei vasta punkti 3.2.2 nõuetele, määratakse H-punkt ja torso tegelik kaldenurk veel kaks korda (kokku kolm korda). Kui nendest toimingutest kahe tulemused kolmest vastavad nõuetele, kohaldatakse eespool punktis 3.2.3 nimetatud tingimusi.

3.2.5. Kui vähemalt kahe eespool punktis 3.2.4 kirjeldatud toimingu tulemused kolmest ei vasta punkti 3.2.2 nõuetele või kui tõendamine pole võimalik, sest sõiduki tootja ei ole esitanud teavet R-punkti asukoha või torso arvutusliku kaldenurga kohta, kasutatakse kolme mõõdetud punkti keset või kolme mõõdetud kaldenurga keskmist ning need arvatakse kohaldatavaks kõigil juhtudel, kui käesolevas eeskirjas viidatakse R-punktile või torso arvutuslikule kaldenurgale.

4. H-PUNKTI JA TORSO TEGELIKU KALDENURGA MÄÄRAMISE KORD

4.1. Sõidukit hoitakse eelnevalt tootja äranägemisel temperatuuril 20 ± 10 °C, tagamaks et istme materjal saavutab toatemperatuuri. Kui kontrollitaval istmel ei ole kunagi varem istutud, peab sellel istuma 70–80 kg kaaluv inimene kaks korda ühe minuti või asetatakse sinna samaks ajaks sama kaaluga seade, et koolutada istmepolstrit ja seljatuge. Tootja nõudel jäävad kõik istme osad koormamata vähemalt 30 minutiks enne 3-DH-aparaadi paigaldamist.

4.2. Sõiduk peab olema punktis 2.11 kirjeldatud mõõteasendis.

4.3. Kui iste on reguleeritav, reguleeritakse see esmalt sõiduki tootja määratud kõige tagumisse tavalisse sõiduasendisse, arvestades ainult istme pikisuunalist reguleerimist ja mitte istme liikumist muul otstarbel kui tavalise sõiduasendi saavutamiseks. Kui istmel on ka muid reguleerimisviise, nt vertikaalsuunaline, kaldenurga või seljatoe asendi suhtes jne, reguleeritakse need seejärel sõiduki tootja määratud asendisse. Vedrustusega istmetel fikseeritakse vertikaalsuunas reguleeritud asend jäigalt vastavalt tootja määratud tavalisele sõiduasendile.

4.4. Istme ala, mis puutub kokku 3-DH-aparaadiga, peab olema kaetud piisava suuruse ja sobiva koega musliin-puuvillkangaga (sile puuvillkangas, millel on 18,9 niiti cm2 kohta ja mis kaalub 0,228 kg/m2) või samaväärsete omadustega kootud või mittekootud kangaga.

Kui istet katsetatakse väljaspool sõidukit, peab põrand, kuhu iste asetatakse, olema samasuguste põhiomadustega (2) kui sõiduki põrand, kus istet kavatsetakse kasutada.

4.5. 3-DH-aparaadi istmiku- ja seljaosa asetatakse nii, et sõitja sümmeetriatasand (C/LO) langeb kokku 3-DH-aparaadi sümmeetriatasandiga. Tootja nõudel võib 3-DH-aparaati nihutada C/LO-tasandi suhtes sissepoole, kui 3-DH-aparaat paikneb nii kaugel küljel, et istme serv takistab 3-DH-aparaadi loodimist.

4.6. Jalalaba- ja sääreosa kinnitatakse istmikuosale kas eraldi või kasutades T-profiili ja sääreosa. Läbi H-punkti kontrollnuppude kulgev joon peab olema maapinnaga paralleelne ja risti istme pikisuunalise sümmeetriatasandiga.

3-DH-aparaadi jalalaba- ja sääreosa reguleeritakse järgmiselt.

Määratud istekohad: juhiiste ja eesmine välimine kaassõitjaiste

4.7.1.1. Nii jalalaba- kui ka sääreosa liigutatakse ettepoole niiviisi, et jalad võtavad põrandal loomuliku asendi – vajaduse korral pedaalide vahel. Vasak jalalaba peab võimaluse korral olema ligikaudu sama kaugel 3-DH-aparaadi sümmeetriatasapinnast vasakul kui parem jalalaba sellest paremal. 3-DH-aparaadi ristkaldelood seatakse horisontaalseks, reguleerides vajadusel uuesti istmikuosa või seades jalalaba- ja sääreosad tahapoole. Läbi H-punkti kontrollnuppude kulgev joon tuleb hoida istme pikisuunalise sümmeetriatasandiga risti.

4.7.1.2. Kui vasakut jalga ei ole võimalik hoida parema jalaga paralleelselt ja vasakut jalalaba ei saa konstruktsioonile toetada, liigutatakse vasakut jalalaba, kuni see on toetatud asendis. Kontrollnupud peavad olema joondatud endist viisi.

4.7.2. Määratud istekoht: välimine tagaiste

Tagaistmete või lisaistmete korral pannakse jalad tootja poolt ettenähtud asendisse. Kui jalalabad on sel juhul erinevatel põrandatasapindadel, kasutatakse jalga, mis puudutab esimesena esiistet, etalonina, ja teine jalalaba asetatakse nii, et seadme istmikuosa ristkaldelood näitab horisontaalasendit.

4.7.3. Teised määratud istekohad

Järgitakse eespool punktis 4.7.1 kirjeldatud üldist korda, v.a asjaolu, et jalalabad tuleb asetada sõiduki tootja poolt ettenähtud viisil.

4.8. Lisatakse sääre- ja reieraskused ning looditakse 3-DH-aparaat.

Seljapaneel kallutatakse ette kõige eesmisse võimalikku asendisse ja 3-DH-aparaat tõmmatakse T-profiili kasutades istme seljatoest eemale. 3-DH-aparaat asetatakse uuesti istmele, kasutades ühte järgmistest meetoditest.

4.9.1. Kui 3-DH-aparaat kipub tahapoole libisema, toimitakse järgmiselt: 3-DH-aparaadil lastakse tahapoole libiseda, kuni T-profiilile ei ole enam vaja rakendada horisontaalset ettepoole suunatud hoidejõudu, st kuni istmikuosa läheb vastu istme seljatuge. Vajadusel korrigeeritakse sääreosa asendit.

4.9.2. Kui 3-DH-aparaat ei kipu tahapoole libisema, toimitakse järgmiselt: 3-DH-aparaati libistatakse tahapoole, rakendades T-profiilile horisontaalset tahapoole suunatud jõudu, kuni istmikuosa puudutab seljatuge (vt käesoleva lisa 1. liite joonis 2).

4.10. 3-DH-aparaadi selja- ja istmikuosale rakendatakse 100 + 10 N suurust jõudu puusa nurga mõõturi ja T-profiili korpuse lõikepunktis. Jõudu rakendatakse joone suunas, mis kulgeb läbi eespool nimetatud lõikepunkti vahetult reieprofiili korpusest ülalpool asuvasse punkti (vt käesoleva lisa 1. liite joonis 2). Seejärel viiakse seljapaneel ettevaatlikult tagasi vastu istme seljatuge. Kogu ülejäänud toimingute ajal tuleb olla ettevaatlik, et vältida 3-DH-aparaadi libisemist ettepoole.

4.11. Paigaldatakse parem- ja vasakpoolne istmikuraskus ja seejärel ükshaaval kaheksa torsoraskust. 3-DH-aparaat hoitakse loodis.

4.12. Istme seljatoe survest vabastamiseks kallutatakse seljapaneeli ettepoole. 3-DH-aparaati õõtsutatakse kolm korda 10-kraadise kaarega küljelt küljele (5° vertikaalsest sümmeetriatasandist kummalegi poole), et kõrvaldada võimalik hõõrdumine 3-DH-aparaadi ja istme vahel.

Õõtsutamise ajal võib 3-DH-aparaadi T-profiil ettenähtud horisontaal- ja vertikaaljoontest kõrvale kalduda. Seepärast tuleb T-profiili paigal hoida, rakendades sellele õõtsutamise ajal piisavat külgsuunalist koormust. T-profiili paigalhoidmise ja 3-DH-aparaadi õõtsutamise juures tuleb olla ettevaatlik, tagamaks et neile ei rakendata tahtmatult vertikaalset või ette- või tahasuunalist välist koormust.

3-DH-aparaadi labajalgu ei tohi selles etapis tõkestada ega kinni hoida. Kui labajalgade asend muutub, tuleb need hetkel sellesse asendisse jätta.

Seljapaneel viiakse ettevaatlikult tagasi vastu istme seljatuge ja kontrollitakse kahe vesiloodiga loodisolekut. Kui jalad on 3-DH-aparaadi õõtsutamisel ükskõik mil viisil liikunud, tuleb need järgmisel viisil uuesti kohale asetada.

Kumbki labajalg tõstetakse kordamööda põrandalt üles ainult niipalju, et see ei pääse rohkem liikuma. Tõstmise ajal võivad jalalabad vabalt pöörduda; neile ei tohi rakendada koormust eest ega küljelt. Kui mõlemad jalad on taas alumises asendis, peab kand puudutama selleks ettenähtud osa.

Vesiloodiga kontrollitakse külgsuunalist loodisolekut; vajadusel rakendatakse seljapaneeli ülemisele osale piisavat külgsuunalist koormust 3-DH-aparaadi istmikuosa loodimiseks istmel.

4.13. T-profiili kinni hoides, et hoida ära 3-DH-aparaadi ettepoole libisemine istmepadjal, toimitakse edasi järgmiselt:

(a)	viiakse seljapaneel tagasi vastu istme seljatuge;

(b)

selja nurkprofiilile rakendatakse umbes torso keskosa kõrgusel tahapoole suunatud koormust kuni 25 N ja vabastatakse koormusest vaheldumisi kuni puusa nurga mõõtur näitab, et pärast koormusest vabastamist on saavutatud stabiilne asend. Tuleb hoolitseda selle eest, et 3-DH-aparaadile ei rakenduks välist ülalt alla suunatud või külgsuunalist koormust. Kui 3-DH-aparaati on vaja uuesti loodida, kallutatakse seljapaneeli ettepoole, korratakse loodimist ja punktis 4.12 kirjeldatud protseduuri.

Tehakse kõik järgmised mõõtmised.

4.14.1. Mõõdetakse H-punkti koordinaadid kolmemõõtmelise taustsüsteemi suhtes.

4.14.2. Torso tegelik kaldenurk loetakse 3-DH-aparaadi selja kaldenurga mõõturilt, kui mõõtepea on kõige tagumises asendis.

4.15. Kui soovitakse 3-DH-aparaadi paigaldust korrata, peab iste enne seda olema koormamata vähemalt 30 minutit. 3-DH-seadet ei tohi istmele jätta kauemaks, kui on vaja katse sooritamiseks.

Kui sama istmerea istmeid võib käsitleda sarnastena (nt pinkiste, identsed istmed vms), määratakse igal istmereal ainult üks H-punkt ja üks torso tegelik kaldenurk. Sellisel juhul asetatakse käesoleva lisa 1. liites kirjeldatud 3-DH-aparaat kogu rea suhtes representatiivsele kohale. See koht on:

4.16.1. esimeses reas juhiiste;

4.16.2. tagumis(t)es reas/ridades välimine iste

(1) Kõikides istumisasendites, v.a esiistmete puhul võib pädeva asutuse äranägemisel kasutada võrdluseks tootja märgitud R-punkti, kui H-punkti ei saa määrata 3-D H-aparaati kasutades või sätestatud korras.

(2) Kaldenurk, istme kinnituse kõrguse erinevus, pinna omadused jne.

1. liide

KOLMEMÕÕTMELISE H-PUNKTI APARAADI (1) KIRJELDUS

(3-DH-aparaat)

SELJAPANEEL JA ISTMIKUOSA

Seljapaneel ja istmikuosa on valmistatud tugevdatud plastist ja metallist; need jäljendavad inimese keret ja reisi ning on H-punktis mehaaniliselt liigendiga ühendatud. Mõõtepeale, mis on liigendiga paigaldatud H-punkti, kinnitatakse torso tegeliku kaldenurga mõõtmiseks nurgamõõtur. Istmikuosa külge kinnitatud reguleeritava reielatiga määratakse reite keskjoon ja seda kasutatakse puusa nurga mõõturi nulljoonena.

KERE- JA JALAOSAD

Sääreosad on istmikuosaga ühendatud põlvedevahelise ühenduslati kaudu, mis on reguleeritava reielati laienduseks külgsuunas. Sääreosadele on põlvede nurga mõõtmiseks kinnitatud nurgamõõturid. Kinga- ja jalalabaosad kalibreeritakse jalalaba nurga mõõtmiseks. Seade orienteeritakse ruumis kahe vesiloodi abil. Kereosa raskused asetatakse vastavatesse raskuskeskmetesse, nii et istmele avaldub 76 kg kaaluvale mehele vastav koormus. Tuleb veenduda, et 3-DH-aparaadi kõik liigendid liiguvad vabalt ilma märgatava hõõrdumiseta.

Aparaat vastab ISO standardis 6549-1980 kirjeldatule.

(1) Üksikasjaliku teabe saamiseks 3-DH-aparaadi konstruktsiooni kohta pöörduge: Society of Automotive Engineers (SAE), 400 Commonwealth Drive, Warrendale, Pennsylvania 15096, USA.

2. liide

KOLMEMÕÕTMELINE TAUSTSÜSTEEM

1.	Kolmemõõtmeline taustsüsteem on määratud kolme ristuva tasandiga, mis on kindlaks määratud sõiduki tootja poolt (vt joonis). (1)

2.	Sõiduki mõõteasendi kindlaksmääramiseks on sõiduk paigutatud toetuspinnale, nii et koordinaatmärkide koordinaadid vastavad tootja antud väärtustele.

3.	R-punkti ja H-punkti koordinaadid määratakse sõiduki tootja antud koordinaatmärkide suhtes.

(1) Võrdlussüsteem vastab ISO standardile 4130-1978.

3. liide

ISTEKOHTADE VÕRDLUSANDMED

1. VÕRDLUSANDMETE KODEERIMINE

Kõigi istekohtade võrdlusandmed loetakse järjest üles. Istekohad identifitseeritakse kahekohalise koodiga. Esimesel kohal on araabia number, mis tähistab istmerida, loendatuna sõiduki esiosast tagaosa suunas. Teisel kohal on suurtäht, mis tähistab istekoha asukohta reas sõidusuunas vaadatuna; kasutada tuleks järgmisi tähti:

L	=	vasak
C	=	keskmine
R	=	parem

2. SÕIDUKI MÕÕTEASENDI KIRJELDUS

2.1. Koordinaatmärkide koordinaadid

X …

Y …

Z …

3. VÕRDLUSANDMETE NIMEKIRI

Istekoht: …

3.1.1. R-punkti koordinaadid

X …

Y …

Z …

3.1.2. Torso arvutuslik kaldenurk …

3.1.3. Istme reguleerimise tehnilised andmed (1)

horisontaalselt: …

vertikaalselt: …

istumisnurga suhtes: …

torso kaldenurk: …

Märkus: teiste istekohtade võrdlusandmed on toodud punktides 3.2, 3.3 jne.

(1) Mittevajalik maha tõmmata.

4. LISA

PEATOE KÕRGUSE JA LAIUSE MÄÄRAMINE

5. LISA

KATSETE KÄIGUS TEHTAVAD JOONISED JA MÕÕTMISED

6. LISA

ENERGIA NEELDUMISE KONTROLLIMISE KATSE LÄBIVIIMINE

1. ETTEVALMISTUS, KATSESEADE, SALVESTUSSEADMED JA KATSE LÄBIVIIMINE

1.1. Ettevalmistus

Energiat neelava materjaliga kaetud peatugesid reguleeritakse ja neid katsetatakse sõiduki istmel või konstruktsiooni osal, kuhu nad on paigaldatud. Konstruktsiooni osa kinnitatakse tugevalt katsestendi külge selliselt, et see jääb jõu avaldamise ajal liikumatuks; alus, millel see asetseb, peab eritingimuste puudumisel olema enam-vähem horisontaalne, eritingimusi peab põhjendama. Kui istme seljatugi on reguleeritav, kinnitatakse see käesoleva eeskirja punktis 7.2.2 kirjeldatud asendisse.

Peatugi paigaldatakse istme seljatoele nii, nagu ta asetseb sõidukis. Kui tegemist on eraldiseisva peatoega, kinnitatakse see sõiduki konstruktsiooni osale, kuhu ta tavaliselt on kinnitatud.

Kui tegemist on reguleeritava peatoega, reguleeritakse see kõige ülemisse asendisse, mida reguleerimisseade võimaldab.

1.2. Katseseade

1.2.1. Seade koosneb pendlist, mille telg toetub kuullaagritele ning mille taandatud mass (1) selle löögikeskmes on 6,8 kg. Pendli alumiseks osaks on jäik 165 mm läbimõõduga peakujuline katseseade, mille kese langeb kokku pendli löögikeskmega.

1.2.2. Peakujulise katseseadme külge kinnitatakse kaks kiirendusmõõturit ja kiirusemõõtja, mis on suutelised mõõtma väärtusi löögi suunas.

1.3. Salvestusseadmed

Kasutatavad salvestusseadmed peavad võimaldama mõõta järgmise täpsusega.

1.3.1. Kiirendus:

täpsus = ± 5 % tegelikust väärtusest;

mõõteahela sagedusklass: CFC 600, mis vastab standardile ISO 6487 (1987);

ristsuunaline tundlikkus ≤ 5 % skaala kõige madalamast väärtusest.

1.3.2. Kiirus:

täpsus = ± 2,5 % tegelikust väärtusest;

tundlikkus = 0,5 km/h.

1.3.3. Aja salvestamine

Mõõteriistad peavad võimaldama võtta aega kogu tegevuse jooksul ning anda näitusid tuhandiksekundilise täpsusega:

katse analüüsimiseks kasutataval salvestisel märgitakse ära löögi algusmoment, kui peakujuline katseseade ja katsetatav peatugi esmakordselt kokku puutuvad.

1.4. Katse läbiviimine

Kui peatugi on paigaldatud ja reguleeritud käesoleva lisa punkti 1.1 kohaselt, antakse löök labori valitud punktidesse käesoleva eeskirja punktis 6.1 määratud peaga kokkupõrke tsoonis ja kui võimalik ka punktis 6.2 määratud väljapoole peaga kokkupõrke tsooni jäävates piirkondades pindadel, mille kõveruse raadius on väiksem kui 5 mm.

1.4.1.1. Tagakülje puhul on tagant ettepoole antava löögi suund pikitasapinnal, mis on vertikaalsuunas 45° nurga all.

1.4.1.2. Esikülje puhul on eest tahapoole antava löögi suund pikitasapinnal horisontaalne.

1.4.1.3. Esimesi ja tagumisi alasid piirab peatoe ülemise ääre horisontaalne puutetasapind, mis on kindlaks määratud käesoleva eeskirja punktis 7.2.

1.4.2. Peakujuline katseseade põrkub katsetatava objektiga kiirusel 24,1 km/h; see kiirus saadakse kas ainult pöörlemisenergia abil või kasutatakse pöörduvat lisaseadet.

2. TULEMUSED

Eespool kirjeldatud meetodil teostatud katses ei tohi peakujulise katseseadme aeglustus olla rohkem kui kolme millisekundi jooksul püsivalt suurem kui 80 g. Aeglustusmääraks võetakse kahe aeglustusmõõdiku näitude keskmine.

3. SAMAVÄÄRSED KATSEMEETODID

3.1. Samaväärsed katsemeetodid on lubatud tingimusel, et saavutatakse punktis 2 nõutavad tulemused, eelkõige võib muuta katseseadme suunda tingimusel, et peatoe ja löögi suuna vaheliste suhteliste nurkade suurus on sama.

3.2. Punktis 1 kirjeldatud meetodist erineva meetodi samaväärsuse tõendamise eest vastutab meetodit kasutav isik.

(1) Pendli taandatud massi mr suhet pendli kogumassi m vahemaal a löögikeskme ja pöörlemistelje vahel ning vahemaal l raskuskeskme ja pöörlemistelje vahel väljendab järgmine valem: mr = m (l/a).

7. LISA

PEATOE AVA MÕÕDU A KINDLAKSMÄÄRAMINE

(vt käesoleva eeskirja punktid 6.6.2 ja 6.6.3)

16.12.2005

Euroopa Liidu Teataja

L 330/56

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 44 — Mootorsõidukis kasutatava lapse turvaseadme (lapse turvasüsteemi) tüübikinnituse ühtsed sätted

1. REGULEERIMISALA

1.1. Käesolevat eeskirja kohaldatakse lapse turvasüsteemi suhtes, mis paigaldatakse kolme- või enamarattalisse sõidukisse ja mis ei ole mõeldud kasutamiseks klappistmetel ega küljega sõidu suunas olevatel istmetel.

2. MÕISTED

Käesoleva eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid.

Lapse turvasüsteem (turvasüsteem) tähendab mootorsõidukisse kinnitatavat osadest koosnevat seadet, mis võib olla rihmade või elastsete osade kombinatsioon kinnitusluku, reguleerseadiste, kinnitusdetailide ja mõnel juhul lisavahendi, nagu turvahälli, turvatooli, lisatooli ja/või löögikaitsekilbiga. Seadis on mõeldud kasutaja liikumise piiramiseks ning seega tema vigastamise ohu vähendamiseks kokkupõrke või sõiduki järsu aeglustuse korral.

Lapse turvasüsteemid jagunevad viide kaalurühma:

2.1.1.1. 0 rühm: lastele kaaluga alla 10 kg;

2.1.1.2. 0+ rühm: lastele kaaluga alla 13 kg;

2.1.1.3. I rühm: lastele kaaluga 9–18 kg;

2.1.1.4. II rühm: lastele kaaluga 15–25 kg;

2.1.1.5. III rühm: lastele kaaluga 22–36 kg.

Lapse turvasüsteemid jagunevad nelja kategooriasse:

2.1.2.1. universaalkategooria turvasüsteemid, mida kasutatakse punktides 6.1.1 ja 6.1.3.1 kirjeldatud viisil enamikul sõidukiistmetel ja eelkõige neil, mis sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) 13. lisa 2. liite kohaselt on kokkusobivad laste turvaseadme sellise kategooriaga;

2.1.2.2. piiratud kategooria turvasüsteemid, mida kasutatakse punktides 6.1.1 ja 6.1.3.1 kirjeldatud viisil teatava sõidukitüübi neil istmetel, mille on kindlaks määranud lapse turvaseadme tootja või sõiduki tootja;

2.1.2.3. pooluniversaalkategooria turvasüsteemid, mida kasutatakse punktides 6.1.1 ja 6.1.3.2 kirjeldatud viisil;

erisõidukile mõeldud turvasüsteemid,

2.1.2.4.1. mida kasutatakse teatava sõidukitüübi korral punktide 6.1.2 ja 6.1.3.3 kohaselt või

2.1.2.4.2. mille puhul lapse turvasüsteem on sisse ehitatud.

Lapse turvasüsteemid jagatakse kahte klassi:

integreeritud turvaseadmed, mis koosnevad rihmade kombinatsioonist või painduvatest seadistest, kinnituslukust, reguleerseadisest, kinnitusdetailidest ning mõnel juhul lisatoolist ja/või löögikaitsekilbist ning on kinnitatavad integreeritud rihma või rihmade abil;

mitteintegreeritud seadmed, mis võivad koosneda osalisest turvasüsteemist, mis moodustab lapse täieliku turvasüsteemi, kui seda kasutatakse koos täiskasvanute jaoks ette nähtud turvavööga, mis ümbritseb lapse keha või hoiab paigal seadme, millesse laps on asetatud;

2.1.3.1. osaline turvasüsteem tähendab sellist vahendit nagu istmekõrgendus, mis moodustab lapse täieliku turvasüsteemi, kui seda kasutatakse koos täiskasvanute jaoks ette nähtud turvavööga, mis ümbritseb lapse keha või hoiab paigal seadme, millesse laps on asetatud;

2.1.3.2. istmekõrgendus tähendab tugevat istmepatja, mida võib kasutada koos täiskasvanute jaoks ette nähtud turvavööga;

2.1.3.3. juhik – rihm, mis suunab täiskasvanute jaoks ette nähtud turvavöö õlavöö lapsele sobivasse asendisse, kusjuures kohta, kus õlavöö suunda muudetakse, saab rihma üles- ja allapoole liikuva vahendi abil kohandada olenevalt istuja õla asukohast ning seejärel sellesse asendisse lukustada. Sellele rihmajuhikule ei lange dünaamilise koormuse olulist osa.

2.2. Lapse turvatool – lapse turvasüsteem, mis hõlmab tooli, milles laps istub.

2.3. Turvavöö – lapse turvasüsteem, mis koosneb rihmade kombinatsioonist kinnitusluku, reguleerseadiste ja kinnitusdetailidega.

Tool – konstruktsioon, mis on lapse turvasüsteemi koostisosa ja kuhu laps paigutatakse istuvas asendis.

2.4.1. Turvahäll – lapse turvasüsteem, mis on ette nähtud lapse paigutamiseks lamavasse asendisse selili või kõhuli, kusjuures lapse lülisammas on risti sõiduki keskpikitasapinnaga. See on mõeldud lapse pea ja keha toetamiseks (välja arvatud jäsemed) kokkupõrke korral.

2.4.2. Turvahälli turvasüsteem – seade, mida kasutatakse turvahälli kinnitamiseks sõiduki kere külge.

2.4.3. Turvatool – turvasüsteem, mis on ette nähtud lapse paigutamiseks poollamavasse asendisse seljaga sõidusuunas. See on ette nähtud lapse pea ja keha toetamiseks (välja arvatud jäsemed) kokkupõrke korral.

2.5. Tooli tõsteseade – osa lapse turvasüsteemist, mille abil saab tooli tõsta.

2.6. Lapse tõsteseade – osa lapse turvasüsteemist, mille abil saab last lapse turvasüsteemis tõsta.

2.7. Löögikaitsekilp – seadis, mis paigutatakse lapse ette ning on ette nähtud lapse keha suurema osa toetamiseks laupkokkupõrke korral.

Rihm – painduv seadis, mis on ette nähtud koormuste ülekandmiseks;

2.8.1. vöörihm – eraldiseisev vöö või vöö osa, mis läheb risti üle vaagnavöötme esiosa seda toetades;

2.8.2. õlavöö – vöö osa, mis toetab lapse ülakeha;

2.8.3. jalgadevaheline rihm – lapse turvasüsteemi ja vöörihma külge kinnitatud rihm (või jaotatud rihmad, mis koosnevad kahest või enamast lindist), mis asetseb lapse jalgade vahel; see on ette nähtud lapse vöörihma alt läbilibisemise takistamiseks tavakasutuse puhul ja vöörihma vaagnaosast ülespoole nihkumise takistamiseks kokkupõrke korral;

2.8.4. lapse kinnitusrihm – rihm, mis moodustab osa vööst ja toetab ainult lapse keha;

2.8.5. lapse turvasüsteemi kinnitusrihm – rihm, mis kinnitab lapse turvasüsteemi sõiduki kere külge ja võib olla sõiduki istme kinnitusseadme osa;

2.8.6. traksvöö – vöörihmast ja õlarihmadest ning vajaduse korral jalgadevahelisest rihmast koosnev turvavööseadis;

2.8.7. Y-kujuline vöö – vöö, mis koosneb lapse jalgade vahelt läbi suunatud rihmast ja ühest rihmast kummagi õla kohta.

Lukk – kiiresti avatav seade, mis võimaldab last turvasüsteemis või turvasüsteemi auto kere küljes hoida. Luku sees võib olla turvavöö reguleerseadis;

2.9.1. luku süvendatud avamisnupp – nupp, millele 40 mm diameetriga kera vajutades ei ole võimalik lukku avada;

2.9.2. luku pindmine avamisnupp – nupp, millele 40 mm diameetriga kera vajutades on võimalik lukku avada.

Reguleerseadis – seadis, mis võimaldab turvasüsteemi või selle kinnitusseadmeid kohandada vastavalt kandja kehale, sõiduki kujundusele või neile mõlemale. Reguleerseadis võib olla luku osa, tõmbur või mõni muu turvavöö osa;

2.10.1. kiirreguleerija – reguleerseadis, mida saab kasutada ühe käe ühe kerge liigutusega;

2.10.2. vahetult lapse turvasüsteemile paigaldatud reguleerija – integreeritud trakside reguleerija, mis ei ole paigaldatud lindile, mida ta reguleerib, vaid vahetult lapse turvasüsteemile.

2.11. Kinnitusseadmed – lapse turvasüsteemi osad, sealhulgas kinnitusosad, mis võimaldavad lapse turvasüsteemi kindlalt sõiduki kere või sõiduki istme külge kinnitada.

2.12. Energianeeldur – seadis, mis on ette nähtud energia hajutamiseks rihmast olenemata või koos rihmaga ja moodustab osa lapse turvasüsteemist.

Tõmbur – seadis, mis võimaldab lapse turvasüsteemi rihmal täielikult või osaliselt kokku rulluda. Mõiste hõlmab järgmisi seadiseid:

2.13.1. iselukustuv tõmbur – tõmbur, mis laseb rihma soovitud pikkuses välja tõmmata ning kohandab rihma pärast luku kinnitamist automaatselt kasutaja kehaga ega lase kasutajal rihma tahtliku tegevuseta rohkem välja tõmmata;

hädalukustuv tõmbur – tõmbur, mis tavapärastes sõidutingimustes ei piira turvavöö kasutaja liikumisvabadust. See on varustatud rihma pikkust automaatselt kasutaja kehaga kohandava reguleerseadisega ning lukumehhanismiga, mille käivitab liiklusõnnetuse korral:

2.13.2.1. sõiduki aeglustus, rihma tõmburist väljatõmbamine või muu automaatne mõjutus (lihtne lukustusviis) või

2.13.2.2. nende tegurite mis tahes kombinatsioon (mitmetoimeline lukustusviis).

Turvasüsteemi kinnituspunktid – sõiduki kere või istme konstruktsiooni osad, mille külge lapse turvasüsteemi kinnitusseadmed paigaldatakse;

2.14.1. lisakinnituspunktid – sõiduki kere või istme osad või mõni muu sõidukiosa, mis on ette nähtud lapse turvasüsteemi kinnitamiseks lisaks eeskirjas nr 14 heakskiidetud kinnituspunktidele.

2.15. Näoga sõidu suunas – näoga sõiduki tavapärases liikumissuunas.

2.16. Seljaga sõidu suunas – näoga sõiduki tavapärasele liikumissuunale vastassuunas.

2.17. Tahapoole kallutatud asend – tooli eriline asend, mis võimaldab lapsel tahapoole nõjatuda.

2.18. Lamav/selili/kõhuli asend – asend, kus vähemalt lapse pea ja keha (välja arvatud jäsemed) on turvasüsteemis horisontaalses puhkeasendis.

Lapse turvasüsteemi tüüp – lapse turvasüsteemid, mis ei erine üksteisest järgmistes olulistes punktides:

2.19.1. kategooria, kaalurühma, asendi ja paigutuse (nagu on määratletud punktides 2.15 ja 2.16) poolest, milleks turvasüsteem on ette nähtud;

2.19.2. lapse turvasüsteemi vormi poolest;

2.19.3. istme, polstri ja löögikaitsekilbi mõõtmete, kaalu, materjali ja värvuse poolest;

2.19.4. rihmade materjali, koetüübi, mõõtmete ja värvuse poolest;

2.19.5. jäikade osade (lukk, kinnitusseadmed jne) poolest.

Sõiduki iste – ühele täiskasvanule mõeldud ühes tükis konstruktsioon koos istmekattega, mis võib, aga ei tarvitse olla sõiduki kerega lahutamatult ühendatud. Seoses sellega:

2.20.1. sõiduki istmerühm – ühele või mitmele täiskasvanule mõeldud pinkiste või üksteise kõrval paiknevad eraldi istmed (st kinnitatud nii, et ühe istme eesmised kinnituspunktid on samal joonel teise istme eesmiste või tagumiste kinnituspunktidega või asuvad teise istme kinnituspunktide vahel);

2.20.2. sõiduki pinkiste – enam kui ühele täiskasvanule mõeldud ühes tükis konstruktsioon koos istmekattega;

2.20.3. sõiduki esiistmed – salongi eespoolseim istmerühm, st otse nende ees ei asu enam ühtki istet;

2.20.4. sõiduki tagaistmed – näoga sõidusuunas kinnitatud istmed, mis asuvad sõiduki mõne muu istmerühma taga.

Reguleerimissüsteem – seadis istme või selle osade reguleerimiseks sõitja keha jaoks sobivasse asendisse. See seadis võimaldab eelkõige reguleerida istme asendit:

2.21.1. pikisuunas ja/või

2.21.2. püstsuunas ja/või

2.21.3. kaldsuunas.

2.22. Sõiduki istmete kinnituspunktid – täiskasvanu istme tervikuna sõiduki kere külge kinnitamise süsteem, mis hõlmab sõiduki kere asjaomaseid osi.

Istme tüüp – istmed, mis ei erine üksteisest järgmiste oluliste tunnuste poolest:

2.23.1. istme kuju, mõõtmed ja materjal;

2.23.2. seljatoe reguleerimis- ja lukustussüsteemide tüübid ja mõõtmed ning

2.23.3. istmel asuvate täiskasvanu turvavöö kinnituspunktide, istme kinnituspunktide ja sõiduki kere asjaomaste osade tüüp ja mõõtmed.

2.24. Nihutussüsteem – seadis, mis võimaldab nihutada täiskasvanu istet või mõnda istme osa kindla vaheasendita nurgeti või pikisuunas, et hõlbustada sõitjate sõidukisse sisenemist või väljumist ning esemete sõidukisse panemist ja välja võtmist.

2.25. Lukustussüsteem – seade, mis tagab täiskasvanu istme ja selle osade püsimise kasutusasendis.

Lukustusseadis – seadis, mis lukustab täiskasvanu turvavöö ühe osa ja takistab selle liikumist sama vöö teise osa suhtes. Mõiste hõlmab järgmisi klasse:

2.26.1. A-klassi seadis – seadis, mis takistab lapsel tõmmata vahetult lapse kinnitamiseks kasutatud täiskasvanu vööd tõmburist kuni vöö puusaosani. Kui see kaasneb I grupi turvasüsteemidega, vastab seadis punktis 6.2.9 esitatud nõuetele.

2.26.2. B-klassi seadis – seadis, mis hoiab lapse turvasüsteemi kinnitamiseks kasutatud täiskasvanu vöö puusaosa tõmmet. Seadis on ette nähtud selleks, et takistada vöö libisemist tõmburist läbi seadise, mis lõdvendaks tõmmet ja muudaks turvasüsteemi asendi ebasobivaks.

2.27. Erivajadustega lapse turvasüsteem – füüsilisest või vaimsest puudest tulenevate erivajadustega lapse turvasüsteem; selle seadise puhul võib eeskätt mis tahes lapse kehaosa kinnitamiseks lubada lisakinnitusvahendite kasutamist, kuid need peavad sisaldama vähemalt põhilisi käesoleva eeskirja nõuetele vastavaid kinnitusvahendeid.

3. TÜÜBIKINNITUSE TAOTLUS

3.1. Lapse turvasüsteemi tüübikinnituse taotluse esitab kaubamärgi omanik või omaniku ametlik esindaja.

Igale lapse turvasüsteemi tüübikinnituse taotlusele tuleb lisada:

3.2.1. lapse turvasüsteemi tehniline kirjeldus, milles esitatakse andmed rihmade ja muude kasutatud materjalide kohta, sellele lisatakse muude lapse turvasüsteemi moodustavate osade joonised, tõmburite ja nende sensorite paigaldamise juhend ning andmed toksilisuse (punkt 6.1.5) ja süttivuse (punkt 6.1.6) kohta. Joonistel peab olema näidatud ka tüübikinnitusnumbri ja lisatähis(t)e asukoht tüübikinnitusmärgi ringi suhtes. Kirjelduses tuleb nimetada ka tüübikinnituseks esitatud mudeli värvus;

3.2.2. neli lapse turvasüsteemi näidist;

3.2.3. 10-meetrine tükk igat liiki rihma, mida lapse turvasüsteemis kasutatud on, ning

3.2.4. lisanäidised esitatakse katseid tegevale tehnilisele teenistustele selle taotluse korral;

3.2.5. punkti 14 (allpool) kohased pakendamisjuhised ja -üksikasjad;

3.2.6. turvahällide puhul, mille turvasüsteem sobib mitut tüüpi turvahällidele, peab turvasüsteemi tootja lisama asjaomaste turvahällide tüüpide loetelu.

3.3. Täiskasvanu tüübikinnitusega turvavöö kasutamise korral lapse turvasüsteemi kinnitamiseks tuleb taotlusesse täpselt märkida kasutatava täiskasvanu turvavöö liik, nt staatiline vöörihm.

3.4. Enne tüübikinnituse andmist veendub pädev asutus toodete vastavuse tõhusaks kontrollimiseks vajalike meetmete olemasolus.

4. MÄRGISED

4.1. Punktide 3.2.2 ja 3.2.3 kohaselt tüübikinnituse saamiseks esitatud lapse turvasüsteemi näidistel peab olema selgelt ja kustumatult märgitud tootja nimi, nimetähed või kaubamärk.

4.2. Ühele lapse turvasüsteemi või traksvöö plastosale (kest, löögikaitsekilp, istmekõrgendus jne), välja arvatud turvavöö(d) ja traksvöö, märgitakse selgesti (ja kustumatult) väljalaskeaasta.

4.3. Kui turvasüsteem on ette nähtud kasutamiseks koos täiskasvanu turvavööga, siis peab turvasüsteemi küljes olema püsijoonis, millel on selgesti kujutatud vöö paigutus. Täiskasvanu turvavöö abil fikseeritava turvasüsteemi puhul peab vöö kulg olema tootel tunnusvärvide abil selgesti eristatav. Kui seadis on paigaldatud näoga sõidu suunas, peab turvavöö kulg olema tähistatud punase värviga, ning kui see on seljaga sõidu suunas, siis sinise värviga. Samu värve tuleb kasutada ka seadisele kinnitatud siltidel, millel selgitatakse selle kasutamist.

Turvavöö erisugune kulg puusa- ja õlaosas tuleb mõlemal juhul tootele märgitud värvi ja/või sõnade abil eraldi tähistada.

Käesolevas punktis kindlaks määratud märgistus peab olema nähtav ka juhul, kui turvasüsteem on sõidukile paigaldatud. 0-rühma turvasüsteemidel peab see märgistus olema nähtav ka siis, kui laps on turvasüsteemis.

4.4. Seljaga sõidu suunas paigaldatavatel lapse turvasüsteemidel peab pärast nende paigaldamist olema nähtav püsisilt hoiatusega: “ERITI OHTLIK. Mitte kasutada turvapadjaga varustatud kaassõitja istmetel”; see silt peab olema selle riigi keeles, kus seadis on müügil.

4.5. Lisaks peab seljaga sõidu suunas paigaldatavatel turvasüsteemidel olema turvasüsteemis lapse pea vahetusse lähedusse ning turvasüsteemi nähtavale pinnale kinnitatud järgmine püsisilt (näidisel esitatud teave on minimaalne).

See silt peab olema selle riigi keeles või keeltes, kus seadis on müügil.

Sildi minimaalne suurus on 60 × 120 mm.

4.6. Lapse turvasüsteemide puhul, mida võib kasutada nii näoga kui ka seljaga sõidu suunas, peab hoiatus sisaldama järgmist:

“Tähtis: mitte kasutada näoga sõidu suunas, kui lapse kehakaal on alla… (viide juhendile)”

4.7. Kui lapse turvasüsteemi puhul on turvavöö kulgemiseks mitu eri võimalust, peavad lapse turvasüsteemi ja täiskasvanu turvavöö alternatiivsed kokkupuutepunktid, kuhu koormus langeb, olema tähistatud püsimärgisega. Nimetatud märgisel tuleb osutada sellele, et tegu on turvavöö kulgemise alternatiivse võimalusega, ning märgis peab vastama eespool nimetatud näoga ja seljaga sõidu suunas olevate istmete märgistamise nõuetele.

4.8. Kui lapse turvasüsteem pakub alternatiivseid punkte, kuhu koormus võib langeda, peab punktis 4.3 nõutud märgisel olema viidatud sellele, et turvavöö alternatiivset kulgu on kirjeldatud juhendis.

5. TÜÜBIKINNITUS

5.1. Punktide 3.2.2 ja 3.2.3 kohaselt esitatud näidised peavad enne tüübikinnituse andmist vastama igas suhtes käesoleva eeskirja punktides 6–8 sätestatud tehnilistele tingimustele.

5.2. Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle esimesed kaks kohta (praegu 03, mis vastab 12. septembril 1995. aastal jõustunud muudatuste seeriale 03) näitavad muudatuste seeriat, mis hõlmab kõige hilisemaid tehnilisi näitajaid käsitlevaid muudatusi, mis on eeskirja tehtud kinnituse andmise ajaks. Üks ja sama lepinguosaline ei anna ühele tüübile antud numbrit teisele käesoleva eeskirja kohasele lapse turvasüsteemi tüübile.

5.3. Teade käesoleva eeskirja kohaselt lapse turvasüsteemi tüübikinnituse andmise, laiendamise või selle andmisest keeldumise kohta edastatakse käesolevat eeskirja rakendavatele lepingupooltele käesoleva eeskirja I lisas esitatud näidisele vastaval vormil.

Lisaks punktis 4 ette nähtud märgistusele tuleb igale käesoleva eeskirja alusel heaks kiidetud tüübile vastavale lapse turvasüsteemile kinnitada sobiva koha peale järgmised andmed:

rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, mis koosneb järgmistest osadest:

5.4.1.1. ringiga ümbritsetud täht E, millele järgneb kinnituse andnud riigi eraldusnumber; (1)

5.4.1.2. tüübikinnitusnumber;

järgmised lisatähised:

5.4.2.1. turvasüsteemi kategooriast olenevalt sõna või sõnad “universaalne”, “piiratud”, “pooluniversaalne” või “erisõidukile”;

5.4.2.2. kaaluvahemik, millesse jäävate laste jaoks turvasüsteem ette on nähtud: 0–10 kg, 0–13 kg, 9–18 kg, 15–25 kg, 22–36 kg, 0–18 kg, 9–25 kg, 15–36 kg, 0–25 kg, 9–36 kg, 0–36 kg;

5.4.2.3. jalgadevahelist rihma sisaldava seadise puhul tähis “Y” vastavalt eeskirja 02-seeria muudatuste 3. täienduses esitatud nõuetele;

5.4.2.4. erivajadustega lapse turvasüsteemi puhul tähis “S”.

5.5. Käesoleva eeskirja 2. lisas on toodud näidis tüübikinnitusmärgi asetuse kohta.

5.6. Punktis 5.4 viidatud andmed peavad olema selgelt loetavad ja kustumatud ning võivad olla esitatud vahetult turvasüsteemil või sellele kinnitatud sildil. Silt või märgistus peab olema kulumiskindel.

5.7. Punktis 5.6 viidatud silte võib välja anda tüübikinnituse andnud ametiasutus või tootja, kui ta on saanud selleks kõnealuse ametiasutuse loa.

6. ÜLDNÕUDED

6.1. Sõidukile paigutamine ja kinnitamine

6.1.1. Universaal-, pooluniversaal- ja piiratud kategooria puhul on lapse turvasüsteemi kasutamine esi- ja tagaistmetel lubatud juhul, kui turvasüsteem paigaldatakse vastavalt tootja juhistele.

6.1.2. Erisõidukitele mõeldud turvasüsteemide kategooria puhul on lapse turvasüsteemi kasutamine kõikidel istmetel ning pakiruumi piirkonnas lubatud juhul, kui turvasüsteem paigaldatakse vastavalt tootja juhistele. Seljaga sõidu suunas oleva turvasüsteemi puhul peab selle ehitus pärast paigaldamist tagama toe lapse peale. See tuleb kindlaks määrata silmade kõrgusel oleva joone abil, mis on istme seljatoega risti ja mille lõikepunkt peab asuma vähemalt 40 mm allpool kõnealuse peatoe raadiuse algust.

Olenevalt kategooriast, millesse see kuulub, peab lapse turvasüsteem olema kinnitatud sõiduki kere või istme konstruktsiooni külge;

6.1.3.1. universaal- ja piiratud kategooria puhul ainult eeskirja nr 16 nõuetele vastava (või samaväärse) täiskasvanu (tõmburiga või ilma selleta) turvavöö abil, mis on kinnitatud eeskirja nr 14 nõuetele vastavate (või samaväärsete) kinnituspunktide külge;

6.1.3.2. pooluniversaalkategooria puhul eeskirjas nr 14 ette nähtud alumiste kinnituspunktide ja käesoleva eeskirja 11. lisas esitatud soovitustele vastavate lisakinnituspunktide abil;

6.1.3.3. erisõidukile mõeldud kategooria puhul sõiduki või lapse turvasüsteemi tootja poolt ette nähtud kinnituspunktide abil.

6.1.3.4. Kui lapse kinnitusrihmade või lapse turvasüsteemi kinnitusrihmade kasutamiseks on vaja turvavöö kinnituspunkte, mida kasutatakse juba täiskasvanu turvavöö või -vööde jaoks, peab tehniline teenistus kontrollima, et:

täiskasvanu vöö kinnituspunktide kasutatav asend on eeskirja nr 14 või sellele samaväärse õigusakti alusel heaks kiidetud;

kumbki seadis ei takista teise tõhusat toimimist;

täiskasvanu ja lisaturvasüsteemi lukke ei oleks võimalik omavahel ära vahetada.

Juhul kui lapse turvasüsteemi puhul kasutatakse vardaid või muid eriseadiseid, mis kinnitatakse eeskirja nr 14 kohaselt heakskiidetud kinnituspunktidesse, mille tõttu tegelike kinnituspunktide asend muutub, jäädes eeskirja nr 14 reguleerimisalast välja, tuleb kohaldada järgmisi punkte:

sellised seadised kinnitatakse pooluniversaalsete või erisõidukile mõeldud seadistena;

tehniline teenistus kohaldab käesoleva eeskirja 11. lisas esitatud nõudeid vardale ja kinnitustele;

varrast katsetatakse dünaamilisel koormuskatsel selle keskmises asendis, ja juhul kui see on kohandatav, suurima pikenduse korral;

täiskasvanu turvavöö kinnituspunktide kasutamine varda kinnitamiseks ei tohi kahjustada kinnituspunktide tegelikku asendit ja toimimist.

6.1.4. Istmekõrgendus tuleb kinnitada punktis 8.1.4 nimetatud katsele kehtestatud nõuete kohaselt täiskasvanu turvavöö abil või eraldi vahendite abil.

6.1.5. Lapse turvasüsteemi tootja peab kirjalikult kinnitama, et turvasüsteemide tootmisel kasutatud ja turvasüsteemi kinnitatud lapsele kättesaadavate materjalide toksilisus vastab Euroopa Standardikomitee (CEN) “Mänguasjade ohutus. 3. osa” (juuni 1982) asjakohastele nõuetele. Kinnituse paikapidavust tõendavaid katseid võib teostada katseasutuse äranägemisel. Käesolev punkt ei kehti II ja III rühma turvaseadiste kohta.

6.1.6. Lapse turvasüsteemi tootja peab kirjalikult kinnitama, et turvasüsteemide tootmisel kasutatud materjalide süttivus vastab sõidukite ehitust käsitleva ECE konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) (dokument TRANS/WP.29/78/Rev.1, lõige 1.42) asjakohastele nõuetele. Kinnituse paikapidavust tõendavaid katseid võib teostada katseasutuse äranägemisel.

6.1.7. Seljaga sõidu suunas olevate lapse turvasüsteemide puhul, mis toetuvad sõiduki armatuurlauale, peab armatuurlaud käesolevale eeskirjale vastamiseks olema piisavalt jäik.

6.1.8. Lapse turvasüsteemide universaalkategooria puhul ei tohi turvasüsteemi dünaamilisel katsestendil mõõtes lapse turvasüsteemi ja täiskasvanu turvavöö peamised koormust kandvad kokkupuutepunktid Cr-teljel olla alla 150 mm. See kehtib kõikide kohandatud konfiguratsioonide kohta. Lisaks on lubatud alternatiivne vöö kulg. Kui vöö alternatiivne kulg on olemas, peab tootja vastavalt punktis 14 ettenähtule sellele kasutusjuhendis eraldi viitama. Selliste alternatiivsete vöökulgude katsetamisel peab turvasüsteem vastama eeskirja kõikidele (välja arvatud käesoleva punkti) nõuetele.

6.1.9. Lapse universaalkategooria turvasüsteemi dünaamilisele katsestendile kinnitamiseks kasutatava täiskasvanu turvavöö maksimaalne pikkus on kindlaks määratud käesoleva eeskirja 13. lisas.

Selleks et kontrollida vastavust käesolevale nõudele, tuleb lapse turvasüsteem kinnitada katsestendile 13. lisas kirjeldatud standardse turvavööga. Mannekeen paigaldatakse ainult siis, kui selle paigaldamiseks on vaja vöö pikkust suurendada. Kui lapse turvasüsteem on paigaldatud, ei tohi vöös olla muud pinget peale tavapärasest tõmburist tingitud tõmbe (tõmburi olemasolu korral). Juhul kui kasutatakse tõmburiga varustatud turvavööd, peab käesoleva tingimuse täitmisel jääma vööst vähemalt 150 mm tõmburisse.

6.1.10. 0 ja 0+ rühma lapse turvasüsteeme ei tohi kasutada näoga sõidu suunas.

6.2. Konfiguratsioon

Turvasüsteemi konfiguratsioon on selline, et:

6.2.1.1. kaitseb kõigis ettenähtud turvasüsteemi asendites; erivajadustega lapse turvasüsteemid pakuvad kaitset mis tahes turvasüsteemi asendis lisakinnitusvahendeid (mis võivad olemas olla) kasutamata;

6.2.1.2. lapse saab turvasüsteemi paigutada kergesti ja kiirelt; lapse turvasüsteemi puhul, milles laps kinnitatakse traksvööga või Y-kujulise vööga, millel puudub tõmbur, peavad õlavöö ja vöörihm punktis 7.2.1.4 ette nähtud protseduuri jooksul teineteise suhtes liikuma.

Sellistel juhtudel võib lapse turvasüsteemi turvavööseadis koosneda kahest või enamast ühendatavast osast. Erivajadustega lapse turvasüsteemide puhul tunnistatakse, et lisakinnitusvahendid muudavad lapse turvasüsteemi paigutamise ja sellest eemaldamise aeglasemaks. Kuid lisaseadised tuleb konstrueerida siiski sellised, mis võimaldavad neist vabastamist nii kiiresti kui võimalik.

6.2.1.3. Kui turvasüsteemi asendit on võimalik muuta, ei tohi selle muutmiseks olla vajalik rihmade käsitsi kohandamine. Turvasüsteemi asendi muutmiseks peab piisama tahtlikust käeliigutusest.

6.2.1.4. Kaalurühmade 0, 0+ ja I puhul on lapse asend selline, et ta on kaitstud ka siis, kui ta magab.

6.2.1.5. Löögi või püsimatuse tõttu turvavöö alt väljalibisemise vältimiseks nõutakse integreeritud traksvööga I kaalurühma näoga sõidu suunas olevate turvasüsteemide puhul jalgadevahelise rihma kasutamist. Kui jalgadevaheline rihm on kinnitatud ja kohandatud (võimaluse korral) kõige pikemasse asendisse, ei tohi ei 9 kg ega 15 kg raskuseid lapsi kujutavatel mannekeenidel vöörihm tõusta vaagnapiirkonnast kõrgemale.

6.2.2. I, II ja III rühma turvaseadiste puhul, mis kasutavad vöörihma, peab vöörihm olema sellises asendis, et rihmale langeks vaagnavöötme koormus.

6.2.3. Kõik turvasüsteemide rihmad peavad paiknema nii, et neid oleks tavaolukorras mugav kasutada ning nad ei saaks ohtlikult keerduda. Õlarihmade vaheline kaugus kaelapiirkonnas peab olema vähemalt sama lai kui asjakohase mannekeeni kael.

Seade ei lase lapse õrnadele kehaosadele (allkeha, jalgadevaheline ala jne) liigset koormust langeda. Selle ehitus on selline, et kokkupõrke korral ei langeks survekoormus lapse pealaele.

6.2.4.1. Y-kujulisi vöid võib kasutada ainult seljaga sõidu suunas olevates lapse turvasüsteemides.

Lapse turvasüsteem on konstrueeritud ja paigaldatud nii, et:

6.2.5.1. minimeerida lapse või teiste sõitjate teravate servade või väljaulatuvate osadega vigastamise ohtu (nagu on kindlaks määratud näiteks eeskirjas nr 21);

6.2.5.2. puuduvad teravad servad ja väljaulatuvad osad, mis võivad põhjustada sõiduki istmekatete või sõitjate riiete rikkumist;

6.2.5.3. lapse õrnadele kehaosadele (allkeha, jalgadevaheline ala jne) ei lange täiendav inertsjõud;

6.2.5.4. selle jäikadel osadel ei ole rihmadega kokkupuute punktides teravaid servi, mille tõttu rihm võib kuluda.

6.2.6. Osad, mida on võimalik kinnitada ja eraldada, peavad olema kavandatud selliselt, et takistada niipalju kui võimalik nende valet kokkupanekut ja kasutust. Erivajadustega lapse turvasüsteemidel võib olla lisakinnitusseadmeid, mis peavad olema kavandatud selliselt, et takistada nende valet kokkupanekut ning mille avamise ja toimimise viis on hädaolukorras päästetöötajale kohe arusaadav.

6.2.7. Kui I ja II rühma ning I ja II kombineeritud rühma lapse turvasüsteemi juurde kuulub seljatugi, peab selle sisekõrgus vastavalt 12. lisas esitatud skeemile olema vähemalt 500 mm.

6.2.8. Kasutada võib ainult iselukustuvaid ja hädalukustuvaid tõmbureid.

6.2.9. I rühmas ette nähtud seadiste puhul ei tohi lapsel pärast tema turvasüsteemi paigutamist olla võimalik hõlpsalt lõdvendada seda turvasüsteemi osa, millega kinnitatakse tema vaagnavööde; iga selleks ettenähtud seadis peab olema püsivalt lapse turvasüsteemi külge kinnitatud.

6.2.10. Lapse turvasüsteem võib olla ette nähtud kasutamiseks enam kui ühes kaalurühmas ja/või enam kui ühe lapse jaoks eeldusel, et see vastab kõigi asjakohaste rühmade suhtes kehtestatud nõuetele. Lapse universaalkategooria turvasüsteem peab vastama kõnealuse kategooria kõigi kaalurühmade suhtes kehtestatud nõuetele.

6.2.11. Tõmburiga varustatud lapse turvasüsteem

Tõmburiga varustatud lapse turvasüsteemi puhul peab tõmbur vastama punktis 7.2.3 esitatud nõuetele.

6.2.12. Istmekõrgenduste puhul tuleb kontrollida, kui kergelt liiguvad täiskasvanu turvavöö rihmad ja keel läbi kinnituspunktide. Eeskätt kehtib see istmekõrgenduste kohta, mis on ette nähtud auto esiistmetel kasutamiseks ja millel võivad olla pikad pooljäigad vardad. Kinnitatud lukk ei tohi liikuda läbi istmekõrgenduse kinnituspunktide ning vöö asetus ei tohi olla täiesti erinev katsesõiduki omast.

6.2.13. Kui lapse turvasüsteem on ette nähtud enam kui ühe lapse jaoks, peab iga lapse jaoks mõeldud turvasüsteemi osa olema koormuse ülekandmise ja kohandamise suhtes teisest sõltumatu.

6.2.14. Kui lapse turvasüsteem sisaldab täispuhutavaid osi, ei tohi selle erinevad kasutustingimused (rõhk, temperatuur, niiskus) mõjutada nende vastavust käesoleva eeskirja nõuetele.

7. ERINÕUDED

7.1. Turvasüsteemi suhtes kohaldatavad sätted

7.1.1. Korrosioonikindlus

7.1.1.1. Lapse turvasüsteemile tervikuna või selle osadele, mis on korrosioonile avatud, tuleb punkti 8.1.1 kohaselt teha korrosioonikatse.

7.1.1.2. Punktides 8.1.1.1 ja 8.1.1.2 ette nähtud korrosioonikatse järel ei tohi spetsialist palja silmaga tehtud vaatlusel näha märke kahjustustest, mis võivad raskendada seadme funktsioneerimist, ega märkimisväärset korrosiooni.

7.1.2. Energia neeldumine

7.1.2.1. Kõikide käesoleva eeskirja 18. lisas määratletud seljatugedega seadiste sisepinnad peavad koosnema materjalist, mille maksimaalne kiirendus käesoleva eeskirja 17. lisa kohaselt mõõdetuna ei tohi ületada 60 g. See nõue kehtib ka pea löögipiirkonna suhtes löögikaitsekilbi piirkonnas.

7.1.3. Ümberminek

7.1.3.1. Lapse turvasüsteemi katsetatakse punkti 8.1.2 kohaselt, mannekeen ei tohi kukkuda seadisest välja ning asendis, kus katseiste on tagurpidi, ei tohi mannekeeni pea vertikaalses suunas oma algsest asendist liikuda katseistme suhtes rohkem kui 300 mm.

7.1.4. Dünaamiline koormuskatse

7.1.4.1. Üldnõuded

Lapse turvasüsteemile tuleb teha punkti 8.1.3 kohane dünaamiline koormuskatse.

7.1.4.1.1. Universaal-, piiratud ja pooluniversaalkategooria lapse turvasüsteeme katsetatakse katsesõiduki punktis 6 ette nähtud katseistmel vastavalt punktile 8.1.3.1.

Erisõidukite kategooria lapse turvasüsteeme katsetatakse iga sellise sõiduki mudeliga, mille jaoks turvasüsteem on mõeldud. Katse eest vastutav tehniline teenistus võib vähendada katsetatavate mudelite arvu, kui nad ei erine oluliselt punktis 7.1.4.1.2.3 esitatud näitajate poolest. Lapse turvasüsteeme võib katsetada järgmiselt:

7.1.4.1.2.1. punkti 8.1.3.3 kohaselt komplektsel sõidukil;

7.1.4.1.2.2. punkti 8.1.3.2 kohaselt sõiduki kerel, mis omakorda kinnitatakse katsesõidukile või

7.1.4.1.2.3. katse jaoks olulistel sõiduki kere osi esindavatel osadel ja löögipindadel. Kui lapse turvasüsteem on ette nähtud kasutamiseks tagaistmel, hõlmavad need esiistme seljatuge, tagaistet, põhjapaneeli, B- ja C-tugiposti ning katust. Kui lapse turvasüsteem on ette nähtud kasutamiseks esiistmel, hõlmavad need osad armatuurlauda, A-tugiposte, tuuleklaasi, põrandale või konsoolile paigaldatud kange või nuppe, esiistet, põrandapaneeli ja katust. Kui lapse turvasüsteemi kasutatakse lisaks sellele koos täiskasvanu turvavööga, peavad need osad hõlmama ka asjakohast täiskasvanu turvavööd või turvavöid. Katse korraldamise eest vastutav tehniline teenistus võib lubada mõne osa eemaldamist, kui ta leiab, et need on üleliigsed. Katsetamine toimub punkti 8.1.3.2 kohaselt.

7.1.4.1.3. Dünaamiline koormuskatse korraldatakse nendele lapse turvasüsteemidele, mille suhtes eelnevalt koormust rakendatud ei ole.

7.1.4.1.4. Dünaamilise koormuskatse ajal ei tohi ükski turvasüsteemi osa, mis aitab last tema asendis hoida, puruneda, ükski lukk avaneda ega lukustussüsteem või nihutussüsteem järele anda.

7.1.4.1.5. Mitteintegreeritud tüübi korral tuleb kasutada käesoleva eeskirja 13. lisas ette nähtud standardvööd ja kinnitusklambreid. See ei kehti erisõidukite kohta, milles tuleb kasutada sõidukis olemas olevat vööd.

7.1.4.1.6. Kui erisõidukile mõeldud lapse turvasüsteem paigaldatakse kõige tagumise näoga sõidu suunas oleva täiskasvanuistme taha (näiteks pakiruumi piirkonda), tuleb seda ühe korra suurima mannekeeni või mannekeenidega punkti 8.1.3.3.3 kohaselt komplektsel sõidukil katsetada. Tootja soovi korral võib muud katsed, sealhulgas toodangu vastavuse katse, läbi viia punkti 8.1.3.2 kohaselt.

7.1.4.1.7. Erivajadustega lapse turvasüsteemide puhul tuleb kõikide käesolevas eeskirjas määratletud kaalurühmade iga dünaamiline koormuskatse läbi viia kaks korda: esimest korda turvasüsteemi esmaste vahenditega ja teist korda kõiki kinnitusvahendeid kasutades. Nende katsete puhul tuleb erilist tähelepanu pöörata punktides 6.2.3 ja 6.2.4 esitatud nõuetele.

7.1.4.1.8. Dünaamiliste koormuskatsete ajal ei tohi lapse turvasüsteemi paigaldamiseks kasutatav standardne turvavöö juhikust või lukustusseadmest vabaneda.

7.1.4.2. Rindkere kiirendus (2)

7.1.4.2.1. Rindkere täiskiirendus ei tohi ületada 55 g, välja arvatud ajavahemikel, mille summa ei ületa 3 millisekundit.

7.1.4.2.2. Vertikaalne kiirendus allkehast pea suunas ei tohi ületada 30 g, välja arvatud ajavahemikel, mille summa ei ületa 3 millisekundit.

7.1.4.3. Allkehasse sisselõikumine (3)

7.1.4.3.1. 8. lisa 1. liite punktis 5.3 kirjeldatud kontrollimisel ei tohi kinnitusvahendi lõikumisest allkeha moodustavas modelleerimismaterjalis olla mingeid jälgi.

7.1.4.4. Mannekeeni nihkumine

Universaal-, pooluniversaal- ja piiratud kategooria lapse turvasüsteemid

7.1.4.4.1.1. Näoga sõidu suunas olevate lapse turvasüsteemide puhul ei tohi mannekeeni pea minna kaugemale joonisel 1 esitatud BA ja DA tasapinnast.

Seljaga sõidu suunas olev lapse turvasüsteem

7.1.4.4.1.2.1. Armatuurlauale toetuva lapse turvasüsteemi puhul ei tohi mannekeeni pea minna kaugemale joonisel 2 esitatud AD ja DCr tasapinnast.

7.1.4.4.1.2.2. 0 rühma kuuluvate lapse turvasüsteemide puhul, mis ei toetu armatuurlauale, ja turvahällide puhul ei tohi mannekeeni pea minna kaugemale joonisel 3 esitatud AB, AD ja DE tasapinnast.

7.1.4.4.1.2.3. Muude kui 0 rühma kuuluvate lapse turvasüsteemide puhul, mis ei toetu armatuurlauale, ei tohi mannekeeni pea minna kaugemale joonisel 4 esitatud FD, FG ja DE tasapinnast.

Kui selline lapse turvasüsteem puutub kokku vardaga, mille läbimõõt on 100 mm, ning vastab kõigile tehnilistele tingimustele, tuleb ilma 100 mm läbimõõduga varrast kasutamata korraldada veel üks dünaamiline koormuskatse (laupkokkupõrge), kasutades mannekeeni, mis kujutab selle lapse turvasüsteemi jaoks ettenähtud raskeima kaaluga last; see katse peab vastama kõigile (välja arvatud ettenihkumise) nõuetele.

7.1.4.4.2. Erisõidukile mõeldud lapse turvasüsteemi kategooria puhul ei tohi komplektsel sõidukil või sõiduki kerel katsetades pea sõiduki mis tahes osaga kokku puutuda. Kui pea siiski puutub mõne osaga kokku, ei tohi pea kiirus kokkupõrkel ületada 24 km/h ja osa, millega ta kokku puutub, peab vastama eeskirja nr 21 lisas 4 sätestatud energianeeldumiskatse nõuetele. Pärast katsetamist komplektsel sõidukil peab mannekeenide eemaldamine lapse turvasüsteemist olema võimalik ilma tööriistu kasutamata.

Temperatuuritaluvus

7.1.5.1. Lukkudele, tõmburitele, reguleer- ja lukustusseadistele, millele temperatuur võib mõju avaldada, tuleb teha punktis 8.2.8 täpsustatud temperatuuritaluvuse katse.

7.1.5.2. Punktis 8.2.8.1 ette nähtud temperatuuritaluvuse katse järel ei tohi spetsialist palja silmaga vaatluse käigus näha märke kahjustustest, mis võivad raskendada lapse turvasüsteemi nõuetekohast toimimist.

7.2. Turvasüsteemi üksikosade suhtes kehtivad sätted

7.2.1. Lukk

7.2.1.1. Luku ehitus peab olema selline, mis välistab selle ebaõige käsitsemise. See tähendab muu hulgas, et luku jäämine poolsuletud asendisse ja luku osade tahtmatu äravahetamine luku sulgemisel ei tohi olla võimalik ning lukk peab olema lukustatav alles selle kõikide osade kasutamisel. Luku kokkupuutumisel lapsega ei tohi kokkupuutepind olla kitsam kui punktis 7.2.4.1.1 piiritletud rihma minimaalne laius. Käesolev punkt ei kehti vööde suhtes, mis on juba heaks kiidetud ECE eeskirja nr 16 või samaväärse kehtiva standardi kohaselt. Erivajadustega lapse turvasüsteemide puhul peab turvasüsteemi esmastest vahenditest ainult lukk vastama punktides 7.2.1.1–7.2.1.9 (kaasa arvatud) esitatud nõuetele.

7.2.1.2. Lukk peab asendist olenemata jääma suletuks ka koormuse puudumise korral. Luku ehitus peab võimaldama seda kergesti kasutada ja haarata. Lukk peab avanema nupule või samalaadsele seadisele vajutamisel. Vajutatav pind nupu tegelikus avamisasendis peab olema süvendatud seadiste puhul pindalaga vähemalt 4,5 cm2 ja laiusega vähemalt 15 mm, pindmiste seadiste puhul pindalaga vähemalt 2,5 cm2 ja laiusega vähemalt 10 mm. Laius peab olema selle ala moodustavast kahest mõõtmest väiksem ning seda mõõdetakse nupu avamiseks vajaliku liigutuse suunaga täisnurgaliselt.

7.2.1.3. Luku avamise seadis peab olema punane. Ükski luku muu osa ei tohi olla sama värvi.

Lapse vabastamine turvasüsteemist peab olema võimalik ühe nupulevajutusega. 0 ja 0+ rühma puhul on lapse eemaldamine koos turvatooli, turvahälli või turvahälli turvasüsteemiga lubatud juhul, kui lapse turvasüsteemi saab vabastada kõige enam kahe luku avamisega.

7.2.1.4.1. Traksvöö õlarihmade vahelise kinnituse suhtes ei kehti punktis 7.2.1.4 esitatud ühe liigutuse nõue.

7.2.1.5. II ja III rühma puhul peab luku paigutus olema selline, et lapsreisija sellele ligi pääseks. Lisaks sellele peab luku paigutus kõikide rühmade puhul olema selline, et luku avamise ning toimimise viis on hädaolukorras päästetöötajale kohe arusaadav.

7.2.1.6. Luku avamisel peab olema võimalik laps vabastada toolist, tooli tõsteseadmest või löögikaitsekilbist sõltumatult (nende kasutamise korral), ning kui seadise juurde kuulub jalgadevaheline rihm, peab see olema eemaldatav sama luku avamisega.

7.2.1.7. Lukk peab vastama punktis 8.2.8.1 esitatud temperatuuritaluvuse nõuetele ning olema enne punktis 8.1.3 nimetatud dünaamilist koormuskatset läbinud 5 000 ± 5 avamis- ja sulgemistsüklit tavapärastes kasutustingimustes.

Lukule tehakse järgmised avamiskatsed

7.2.1.8.1. Koormuskatse

7.2.1.8.1.1. See katse tehakse lapse turvasüsteemile, mis on juba punktis 8.1.3 ette nähtud dünaamilise koormuskatse läbinud.

7.2.1.8.1.2. Punktis 8.2.1.1 ette nähtud katses ei tohi luku avamiseks vajalik jõud ületada 80 N.

7.2.1.8.2. Koormuseta katse

7.2.1.8.2.1. See katse tehakse lukule, mida ei ole eelnevalt koormusega katsetatud. Punktis 8.2.1.2 ette nähtud katses peab juhul, kui lukule koormust ei lange, selle avamiseks vajalik jõud jääma vahemikku 40–80 N.

7.2.1.9. Vastupidavus

7.2.1.9.1. Punkti 8.2.1.3.2 kohase katse läbiviimisel ei tohi ükski luku osa ega sellega külgnevad rihmad või reguleerseadised puruneda ega irduda.

7.2.1.9.2. 0 ja 0+ kaalurühma traksvöö lukk peab taluma koormust 4 000 N.

7.2.1.9.3. I ja raskemate kaalurühmade traksvöö lukk peab taluma koormust 10 000 N.

7.2.1.9.4. Kui kättesaadavast teabest järeldub, et katse on ülearune, võib pädev ametiasutus luku tugevuskatse ära jätta.

7.2.2. Reguleerseadis

7.2.2.1. Reguleerimise ulatus peab võimaldama lapse turvasüsteemi reguleerimist selles kaalurühmas, mille jaoks turvaseadis on ette nähtud, ning selle rahuldavat paigaldamist kõikidesse nimetatud sõidukimudelitesse.

7.2.2.2. Kõik reguleerseadised peavad olema kiirreguleerijad, välja arvatud ainult turvasüsteemi algseks paigaldamiseks kasutatavad reguleerseadised, mille tüüp võib olla muu kui kiirreguleerija.

7.2.2.3. Kiirreguleerija tüüpi seadised peavad olema pärast lapse turvasüsteemi õiget paigaldamist ja lapse või mannekeeni sinna asetamist kergelt kättesaadavad.

7.2.2.4. Kiirreguleerija tüüpi seadis peab olema kergelt lapse keha järgi kohandatav. Punkti 8.2.2.1 kohaselt teostataval katsel ei tohi käsireguleerseadise kasutamiseks vajalik jõud ületada 50 N.

Lapse turvasüsteemi reguleerseadise kaht näidist tuleb katsetada vastavalt punktides 8.2.8.1 ja 8.2.3 esitatud temperatuuritaluvuse katse nõuetele.

7.2.2.5.1. Ühe reguleerseadise puhul ei tohi rihma libisemine ületada 25 mm ning kõigi reguleerseadiste puhul 40 mm.

7.2.2.6. Seadis ei tohi punktis 8.2.2.1 ette nähtud katsetamise käigus puruneda ega irduda.

7.2.2.7. Vahetult lapse turvasüsteemile paigaldatud reguleerseadis peab taluma korduvat kasutamist ning olema enne punktis 8.1.3 nimetatud dünaamilist koormuskatset läbinud punktis 8.2.7 nimetatud katse 5 000 ± 5 tsüklit.

7.2.3. Tõmburid

7.2.3.1. Iselukustuvad tõmburid

7.2.3.1.1. Iselukustuva tõmburiga varustatud turvavöö rihm ei tohi tõmburi lukustusasendite vahel liikuda üle 30 mm. Turvavöö peab pärast kasutaja tahapoole liikumist jääma kas algasendisse või pärast kasutaja järgnevat ettepoole liikumist ise algasendise tagasi minema.

7.2.3.1.2. Tõmburi puhul, mis on vöörihma osa, peab rihmale mõjuv sissetõmbejõud olema vähemalt 7 N, mõõdetuna punkti 8.2.4.1 kohaselt vöörihma vabas osas, mis jääb mannekeeni ja tõmburi vahele. Tõmburi puhul, mis on diagonaalrihma osa, ei tohi rihmale mõjuv sissetõmbejõud samalaadse mõõtmise juures olla väiksem kui 2 N, kuid mitte suurem kui 7 N. Kui rihm läbib juhiku või rihmaratta, mõõdetakse sissetõmbejõudu rihma vabas osas, mis jääb mannekeeni ja juhiku või rihmaratta vahele. Turvavööseadise koosseisus olevat käsitsi või automaatselt käivitatavat seadist, mis takistab rihma täielikku kokkurullumist, ei tohi tõmbejõu mõõtmisel kasutada.

7.2.3.1.3. Rihm tõmmatakse punktis 8.2.4.2 kirjeldatud viisil tõmburist välja ja lastakse tõmburisse tagasi rulluda 5 000 korda. Seejärel tehakse tõmburile punktis 8.2.8.1 ette nähtud temperatuuritaluvuse katse ja punktis 8.1.1 ette nähtud korrosioonikatse, millele järgneb punktis 8.2.4.5 kirjeldatud tolmukindluskatse. Seejärel tehakse tõmburile järgmine 5 000 välja- ja sissetõmbetsükliga katse. Pärast eespool nimetatud katsetusi peab tõmbur endiselt nõuetekohaselt funktsioneerima ning vastama punktides 7.2.3.1.1 ja 7.2.3.1.2 esitatud nõuetele.

7.2.3.2. Hädalukustuvad tõmburid

Hädalukustuvad tõmburid peavad punktis 8.2.4.3 ette nähtud katsetamisel vastama järgmistele tingimustele.

7.2.3.2.1.1. Tõmbur peab lukustuma, kui sõiduki aeglustus jõuab väärtuseni 0,45 g.

7.2.3.2.1.2. Tõmbur ei tohi lukustuda väljatõmbesuunas mõõdetud kiirendusel alla 0,8 g.

7.2.3.2.1.3. Tõmbur ei tohi lukustuda, kui sensori kaldenurk mis tahes suunas, võrreldes tootja poolt kindlaks määratud paigaldusasendiga, ei ole üle 12°.

7.2.3.2.1.4. Tõmbur peab lukustuma, kui sensori kalle mis tahes suunas moodustab tootja poolt kindlaks määratud paigaldusasendiga võrreldes vähemalt 27° nurga.

7.2.3.2.2. Tõmburi puhul, mille käivitumine sõltub välisest signaalist või energiaallikast, tagab seadis tõmburi automaatse lukustumise signaali häire või katkemise või energiaallika tegevuse häirumise või katkemise korral.

7.2.3.2.3. Mitmetoimeline hädalukustuv tõmbur peab vastama eespool nimetatud nõuetele. Kui üks tundlikkuse näitajatest on seotud rihma väljatõmbamisega, peab tõmbur lukustuma ka juhul, kui rihma tõmbesuunas mõõdetud kiirendus on 1,5 g.

7.2.3.2.4. Punktides 7.2.3.2.1.1 ja 7.2.3.2.3 viidatud katsete puhul ei tohi väljatõmmatud rihma kogupikkus enne tõmburi lukustumist ületada 50 mm punktis 8.2.4.3.1 kindlaks määratud pikkust aluseks võttes. Punktis 7.2.3.2.1.2 viidatud katse puhul ei tohi lukustumine toimuda rihma väljatõmbamisel 50 mm pikkuses punktis 8.2.4.3.1 kindlaks määratud pikkust aluseks võttes.

7.2.3.2.5. Tõmburi puhul, mis on vöörihma osa, peab rihmale mõjuv sissetõmbejõud olema vähemalt 7 N, mõõdetuna punkti 8.2.4.1 kohaselt vöörihma vabas osas, mis jääb mannekeeni ja tõmburi vahele. Tõmburi puhul, mis on diagonaalrihma osa, ei tohi rihmale mõjuv sissetõmbejõud samalaadse mõõtmise juures olla väiksem kui 2 N, kuid mitte suurem kui 7 N. Kui rihm läbib juhiku või rihmaratta, mõõdetakse sissetõmbejõudu rihma vabas osas, mis jääb mannekeeni ja juhiku või rihmaratta vahele. Turvavööseadise koosseisus olevat käsitsi või automaatselt käivitatavat seadist, mis takistab rihma täielikku kokkurullumist, ei tohi tõmbejõu mõõtmisel kasutada.

7.2.3.2.6. Rihm tõmmatakse punktis 8.2.4.2 kirjeldatud viisil tõmburist välja ja lastakse tõmburisse tagasi rulluda 40 000 korda. Seejärel tehakse tõmburile punktis 8.2.8.1 ette nähtud temperatuuritaluvuse katse ja punktis 8.1.1 ette nähtud korrosioonikatse, millele järgneb punktis 8.2.4.5 kirjeldatud tolmukindluskatse. Seejärel tehakse tõmburile 5 000 välja- ja sissetõmbetsükliga katse (kokku 45 000 tsüklit). Pärast eespool nimetatud katsetusi peab tõmbur endiselt nõuetekohaselt funktsioneerima ning vastama punktides 7.2.3.2.1–7.2.3.2.5 esitatud nõuetele.

7.2.4. Rihmad

7.2.4.1. Laius

7.2.4.1.1. Mannekeeniga kokkupuutuvate lapse turvasüsteemi rihmade vähim laius 0, 0+ ja I kaalurühmas on 25 mm ning II ja III kaalurühmas 38 mm. Neid laiusi mõõdetakse punktis 8.2.5.1 ette nähtud rihmade tugevuskatsel veomehhanismi peatamata koormusel, mis moodustab 75 % rihma katketugevusest.

7.2.4.2. Tugevus pärast konditsioneerimist toatingimustes

7.2.4.2.1. Kahe rihmanäidise punkti 8.2.5.2.1. kohasel konditsioneerimise järel määratakse rihma katketugevus punkti 8.2.5.1.2 kohaselt.

7.2.4.2.2. Erinevus kahe näidise katketugevuse vahel ei tohi moodustada üle 10 % suurema mõõdetud katketugevuse väärtusest.

7.2.4.3. Tugevus pärast konditsioneerimist eritingimustes

7.2.4.3.1. Punkti 8.2.5.2 (punkt 8.2.5.2.1 välja arvatud) ühe tingimuse kohaselt konditsioneeritud rihma katketugevus peab moodustama vähemalt 75 % koormuste keskmisest väärtusest, mis on kindlaks määratud punktis 8.2.5.1 nimetatud katses.

7.2.4.3.2. Lisaks sellele peab 0, 0+ ja I kaalurühma turvasüsteemide puhul katketugevus olema vähemalt 3,6 kN, II kaalurühmas 5 kN ja III kaalurühmas 7,2 kN.

7.2.4.3.3. Pädev asutus võib loobuda ühest või mitmest nimetatud katsest, kui kasutatud materjali koostise või juba olemasoleva info põhjal osutub katse või katsete tegemine ülearuseks.

7.2.4.3.4. Punktis 8.2.5.2.6 määratletud 1. tüübi kulumiskindlusprotseduur tuleb teostada siis, kui punktis 8.2.3 määratletud mikrolibisemiskatse tulemus on rohkem kui 50 % punktis 7.2.2.5.1 ette nähtud määrast.

7.2.4.4. Terve rihma tõmbamine läbi mis tahes reguleerijate, lukkude või kinnituspunktide peab olema võimatu.

7.2.5. Lukustusseadis

7.2.5.1. Lukustusseadis peab olema püsivalt lapse turvasüsteemi külge kinnitatud.

7.2.5.2. Lukustusseadis ei tohi kahjustada täiskasvanu vöö vastupidavust ning peab läbima punktis 8.2.8.1 esitatud temperatuuritaluvuse katse.

7.2.5.3. Lukustusseadis ei tohi takistada lapse kiiret vabastamist.

7.2.5.4. A-klassi seadised

Punktis 8.2.6.1 ette nähtud katsel ei tohi vöö libisemine ületada 25 mm.

7.2.5.5. B-klassi seadised

Punktis 8.2.6.2 ette nähtud katsel ei tohi vöö libisemine ületada 25 mm.

8. KATSETE KIRJELDU (4)

8.1. Turvasüsteemile tehtavad katsed

8.1.1. Korrosioon

8.1.1.1. Lapse turvasüsteemi metallosad asetatakse 4. lisas ette nähtud katsekambrisse. Tõmburiga varustatud lapse turvasüsteemi puhul keritakse rihm lahti täies ulatuses, välja arvatud 100 ± 3 mm. Katse peab kestma 50 ± 0,5 tundi, välja arvatud lühikesed vaheajad, mis võivad olla tarvilikud näiteks soolalahuse kontrollimiseks ja lisamiseks.

8.1.1.2. Pärast katse lõppu pestakse lapse turvasüsteemi metallosad võimalike soolajääkide eemaldamiseks ettevaatlikult puhta jooksva veega, mille temperatuur ei ületa 38 °C, või kastetakse neid sellesse ning lastakse enne punkti 7.1.1.2 kohast kontrollimist toatemperatuuril (18–25 °C) 24 ± 1 tundi kuivada.

8.1.2. Ümberminek

8.1.2.1. Mannekeen paigutatakse käesoleva eeskirja kohaselt paigaldatud turvasüsteemi punktis 8.1.3.6 täpsustatud standardlõtkuga vastavalt tootja juhistele.

8.1.2.2. Turvasüsteem kinnitatakse katseistme või katsesõiduki istme külge. Seejärel pööratakse kogu istet 360° ümber selle keskpikitasapinna horisontaaltelje kiirusega 2–5 kraadi sekundis. Selle katse läbiviimiseks võib erisõidukite jaoks ette nähtud seadised kinnitada 6. lisas kirjeldatud katseistme külge.

8.1.2.3. Seda katset korratakse pärast mannekeeni asetamist selle algsesse asendisse (vajaduse korral), pannes istme pöörlema vastupidises suunas. Seejärel korratakse kahte eelnevat katset, pöörates istet horisontaaltasapinnal asuval pöörlemisteljel 90° mõlemas suunas.

8.1.2.4. Nendel katsetel kasutatakse sellele kaalurühmale või nendele kaalurühmadele, mille jaoks turvasüsteem on ette nähtud, vastavat väikseimat ning suurimat mannekeeni.

8.1.3. Dünaamilised koormuskatsed

8.1.3.1. Katsed katsesõidukil ja katseistmel

8.1.3.1.1. Näoga sõidu suunas olev turvasüsteem

8.1.3.1.1.1. Katsesõidukil ja katseistmel läbiviidavad dünaamilised koormuskatsed peavad vastama käesoleva eeskirja 6. lisas esitatud nõuetele ning paigaldusprotseduur kokkupõrkekatseks peab olema kooskõlas 21. lisaga.

8.1.3.1.1.2. Katsesõiduk peab horisontaalasendisse jääma kogu aeglustuse vältel.

8.1.3.1.1.3. Katsesõiduki aeglustus saadakse käesoleva eeskirja 6. lisas esitatud seadme või mis tahes muu võrdväärseid tulemusi andva seadme abil. Seade peab vastama käesoleva eeskirja punktis 8.1.3.4 ja 7. lisas esitatud tehnilistele nõuetele.

Mõõdetakse:

8.1.3.1.1.4.1. katsesõiduki kiirust vahetult enne kokkupõrget;

8.1.3.1.1.4.2. seiskamisteekonda;

8.1.3.1.1.4.3. I, II ja III rühma puhul mannekeeni pea vertikaalset ja horisontaalset nihkumist ning 0 ja 0+ rühma puhul mannekeeni nihkumist tema jäsemeid arvesse võtmata;

8.1.3.1.1.4.4. rindkere kiirendust kolmes üksteise suhtes risti asetsevas suunas, välja arvatud juhul, kui kasutatakse vastsündinut kujutavat mannekeeni;

8.1.3.1.1.4.5. silmaga nähtavaid lõikumisjälgi allkeha moodustavas modelleerimismaterjalis (vaata punkti 7.1.4.3.1), välja arvatud vastsündinut kujutava mannekeeni puhul.

8.1.3.1.1.5. Pärast kokkupõrget kontrollitakse vaatluse teel lapse turvasüsteem lukku avamata üle, et selgitada välja kõik rikked või murdumiskohad.

8.1.3.1.2. Seljaga sõidu suunas olev turvasüsteem

8.1.3.1.2.1. Katseistet pööratakse katsetamisel tagantlöögi katse nõuete kohaselt 180°.

8.1.3.1.2.2. Esiistme jaoks mõeldud seljaga sõidu suunas oleva lapse turvasüsteemi katsetamisel peab sõiduki armatuurlauda kujutama katsesõidukile paigaldatud jäik varras, mis on paigutatud nii, et kogu energianeeldumine toimub lapse turvasüsteemis.

8.1.3.1.2.3. Aeglustustingimused peavad vastama punktis 8.1.3.4 esitatud nõuetele.

8.1.3.1.2.4. Kohustuslikud mõõtmised on loetletud punktides 8.1.3.1.1.4–8.1.3.1.1.4.5.

8.1.3.1.2.5. Pärast kokkupõrget kontrollitakse vaatluse teel lapse turvasüsteem lukku avamata üle, et selgitada välja kõik rikked või murdumiskohad.

8.1.3.2. Katse katsesõiduki ja sõiduki kerega

8.1.3.2.1. Näoga sõidu suunas olev turvasüsteem

8.1.3.2.1.1. Meetod, mida kasutatakse sõiduki kinnitamiseks katse ajal, ei tohi suurendada istmete, turvavööde või lapse turvasüsteemi kinnitamiseks nõutavate lisakinnituspunktide tugevust ega vähendada kere tavapärast deformeerumist. Katsesõidukil ei tohi olla ühtegi sõiduki osa, mis mannekeeni ettepoole liikumist piirates vähendaksid turvasüsteemile katse ajal rakendatavat koormust. Kere kõrvalejäetud osad võib asendada võrdväärse tugevusega osadega tingimusel, et need ei takista mannekeeni liikumist.

8.1.3.2.1.2. Kinnitusvahendit peetakse nõuetekohaseks, kui see ei avalda mõju kogu kere laiusele alale, ning juhul, kui sõiduk või kere on fikseeritud või kinnitatud eestpoolt vähemalt 500 mm kauguselt katsetatava turvasüsteemi kinnituspunktist. Tagantpoolt kinnitatakse kere kinnituspunktide taga kaugusel, mis on piisav, et tagada punktis 8.1.3.2.1.1 ette nähtud nõuete täitmine.

8.1.3.2.1.3. Sõiduki iste ja lapse turvasüsteem paigaldatakse ja reguleeritakse asendisse, mis tüübikatsetusi tegeva tehnilise teenistuse arvates on mannekeeni asukohta sõidukis arvestades tugevuse seisukohalt kõige ebasoodsam. Sõiduki istme seljatoe ja lapse turvasüsteemi asenditega seotud andmed kantakse protokolli. Reguleeritava seljatoega istme puhul lukustatakse seljatugi tootja nõuete kohaselt või nõuete puudumise korral nii, et tegelik nurk oleks võimalikult lähedane 25° nurgale.

8.1.3.2.1.4. Kui paigaldus- ja kasutusjuhendis ei sätestata teisiti, peab esiiste olema kõige eespoolsemas asendis, mida tavaliselt esiistmele mõeldud lapse turvasüsteemi puhul kasutatakse, ning tagumisel istmel kasutamiseks mõeldud lapse turvasüsteem kõige tagumises tavapärases asendis.

8.1.3.2.1.5. Aeglustustingimused peavad vastama punktis 8.1.3.4 esitatud nõuetele. Katseistmeks on tegeliku sõiduki iste.

Mõõdetakse:

8.1.3.2.1.6.1. katsesõiduki kiirust vahetult enne kokkupõrget;

8.1.3.2.1.6.2. seiskamisteekonda;

8.1.3.2.1.6.3. mannekeeni pea mis tahes kokkupuudet sõiduki kere sisuga;

8.1.3.2.1.6.4. rindkere kiirendust kolmes üksteise suhtes risti asetsevas suunas, välja arvatud juhul, kui kasutatakse vastsündinut kujutavat mannekeeni;

8.1.3.2.1.6.5. silmaga nähtavaid lõikumisjälgi allkeha moodustavas modelleerimismaterjalis (vaata punkti 7.1.4.3.1), välja arvatud vastsündinut kujutava mannekeeni puhul.

8.1.3.2.1.7. Pärast kokkupõrget kontrollitakse vaatluse teel lapse turvasüsteem lukku avamata üle, et selgitada välja kõik rikked või murdumiskohad.

8.1.3.2.2. Seljaga sõidu suunas olev turvasüsteem

8.1.3.2.2.1. Tagantlöögi katsel pööratakse sõiduki kere katsesõidukil 180°.

8.1.3.2.2.2. Nõuded on samad, mis laupkokkupõrke korral.

8.1.3.3. Katse komplektse sõidukiga

8.1.3.3.1. Aeglustustingimused peavad vastama punktis 8.1.3.4 esitatud nõuetele.

8.1.3.3.2. Laupkokkupõrkekatse tuleb korraldada käesoleva eeskirja 9. lisas ette nähtud korra kohaselt.

8.1.3.3.3. Tagantlöögikatse tuleb korraldada käesoleva eeskirja 10. lisas ette nähtud korra kohaselt.

Mõõdetakse:

8.1.3.3.4.1. sõiduki/löökkeha kiirust vahetult enne kokkupõrget;

8.1.3.3.4.2. mannekeeni pea mis tahes kokkupuudet sõiduki kere sisuga (0 kaalurühma kuuluvat last kujutava mannekeeni puhul selle jäsemeid arvesse võtmata);

8.1.3.3.4.3. rindkere kiirendust kolmes üksteise suhtes risti asetsevas suunas, välja arvatud juhul, kui kasutatakse vastsündinut kujutavat mannekeeni;

8.1.3.3.4.4. silmaga nähtavaid lõikumisjälgi allkeha moodustavas modelleerimismaterjalis (vaata punkti 7.1.4.3.1), välja arvatud vastsündinut kujutava mannekeeni puhul.

8.1.3.3.5. Reguleeritava seljatoega esiistme puhul lukustatakse seljatugi nõuete kohaselt või nõuete puudumise korral nii, et tegelik nurk oleks võimalikult lähedane 25° nurgale.

8.1.3.3.6. Pärast kokkupõrget kontrollitakse vaatluse teel lapse turvasüsteem lukku avamata üle, et selgitada välja kõik rikked või murdumiskohad.

8.1.3.4. Dünaamilise koormuskatse tingimused on esitatud allpool asuvas tabelis.

		LAUPKOKKUPÕRGE			TAGANTLÖÖK
Katse	Turvasüsteem	Kiirus (km/h)	Katse impulss	Seiskamisteekond katsel (mm)	Kiirus (km/h)	Katse impulss	Seiskamisteekond katsel (mm)
Katseistmega katsesõiduk	Näoga sõidu suunas olev esi- ja tagaistmetel kasutatav universaal-, pooluniversaal- või piiratud kategooria (5)	50+0 –2	1	650±50	—	—	—
Katseistmega katsesõiduk	Seljaga sõidu suunas olev esi- ja tagaistmetel kasutatav universaal-, pooluniversaal- või piiratud kategooria (6)	50+0 –2	1	650±50	30+2 –0	2	275±25
Katsesõidukil asuv sõiduki kere	Näoga sõidu suunas (5)	50+0 –2	1 või 3	650±50	—	—	—
Katsesõidukil asuv sõiduki kere	Seljaga sõidu suunas (6)	50+2 –2	1 või 3	650±50	30+2 –0	2 või 4	275±25
Komplektse sõidukiga barjääri-katse	Näoga sõidu suunas	50+0 –2	3	Kindlaks määramata	—	—	—
Komplektse sõidukiga barjääri-katse	Seljaga sõidu suunas	50+0 –2	3	Kindlaks määramata	30+2 –0	4	Kindlaks määramata
MÄRKUS: Kõikidele 0 ja 0+ rühma turvasüsteemidele peab seljaga sõidu suunas kasutatavatele turvasüsteemidele kehtestatud tingimuste kohaselt tegema laupkokkupõrke- ja tagantlöögikatse. Selgitus: Katse impulss nr 1. Nagu ette nähtud 7. lisas – laupkokkupõrge. Katse impulss nr 2. Nagu ette nähtud 7. lisas – tagantlöök. Katse impulss nr 3. Aeglustusimpulss sõiduki laupkokkupõrke korral. Katse impulss nr 4. Aeglustusimpulss sõiduki tagantlöögi korral.

Lapse turvasüsteemid, mille puhul kasutatakse lisakinnituspunkte

8.1.3.5.1. Punkti 2.1.2.3 kohaselt kasutatavate ning lisakinnituspunktidega lapse turvasüsteemide puhul peab laupkokkupõrkekatse punktis 8.1.3.4 nimetatud nõuete kohaselt toimuma järgmiselt.

8.1.3.5.2. Lühikeste ülemiste kinnitusrihmadega seadiste korral, nt rihmad on mõeldud kinnitamiseks pagasiruumi katte külge, peab katsesõiduki ülemiste kinnituspunktide paigutus olema selline, nagu 6. lisa 3. liide ette nähtud.

8.1.3.5.3. Pikkade ülemiste kinnitusrihmadega seadiste korral, nt kui jäik pagasiruumi kate puudub ning pikad ülemised kinnitusrihmad on kinnitatud põranda külge, peavad katsesõiduki kinnituspunktid olema sellised, nagu 6. lisa 3. liide ette nähtud.

8.1.3.5.4. Seadiste puhul, mis on mõeldud kasutamiseks mõlema paigutuse korral, tuleb punktides 8.1.3.5.2 ja 8.1.3.5.3 kirjeldatud katsete läbiviimisel arvestada, et katse läbiviimisel punkti 8.1.3.5.3 nõuete kohaselt peab katsel kasutama vaid raskeimat mannekeeni.

8.1.3.5.5. Seljaga sõidu suunas olevate seadiste korral peab alumiste kinnituspunktide paigutus katsesõidukil olema selline nagu 6. lisa 3. liide ette nähtud.

8.1.3.6. Katsemannekeenid

8.1.3.6.1. Lapse turvasüsteemi ja mannekeenid peab paigaldama punkti 8.1.3.6.3 nõuete kohaselt.

8.1.3.6.2. Lapse turvasüsteemi peab katsetama käesoleva eeskirja 8. lisas ette nähtud mannekeene kasutades.

Mannekeeni paigaldamine

8.1.3.6.3.1. Mannekeen pannakse sellisesse asendisse, kus mannekeeni selja ja turvasüsteemi vahele jääb vaba ruum. Turvahälli kasutamisel paigutatakse mannekeen sellesse horisontaalasendis ning võimalikult turvahälli keskele.

8.1.3.6.3.2. Asetage lapse turvasüsteem katseistmele.

Asetage mannekeen lapse turvatooli.

Asetage mannekeeni selja ning tooli seljatoe vahele katsetatava mannekeeni suurusele vastav liigendatud tahvel või sarnane painduv seadis, mille paksus oleks 2,5 cm, laius 6 cm ja pikkus võrduks õlakõrgusega (istudes, 8. lisa), millest on lahutatud puusakeskme kõrgus (istudes, 8. lisas põlveõndla kõrgus istudes pluss pool reiekõrgusest istudes). Tahvel peab järgima nii täpselt kui võimalik tooli kumerusi ning selle alumine serv peab asuma mannekeeni puusaliigendi kõrgusel.

Kohandage turvavööd tootja juhiste kohaselt, rakendades sellele reguleerseadise jõust 250 ± 25 N suuremat tõmmet reguleerseadise ja rihma vahelise 45 ± 5° kaldenurga või tootja poolt ette nähtud nurga all.

Paigaldage lapse turvasüsteem katseistmele vastavalt käesoleva eeskirja 21. lisale.

Eemaldage painduv seadis.

See kehtib ainult traksvööga turvasüsteemide kohta ning turvasüsteemide kohta, kuhu laps kinnitatakse täiskasvanu kolmepunktivööga ja milles kasutatakse lukustusseadet. See ei kehti otse tõmburiga ühendatud lapse kinnitusrihmade kohta.

8.1.3.6.3.3. Mannekeeni keskjoont läbiv pikitasapind peab punkti 8.1.3.2.1.3 arvesse võttes jääma täpselt kahe madalama vöö kinnituspunkti vahele. 10-aastast last kujutava mannekeeniga katsetatavate istmekõrgenduste puhul peab mannekeeni keskjoont läbiv pikitasapind jääma kahe madalama vöö kinnituspunkti vahelise joone keskpunktist 75 ± 5 mm vasakule või paremale.

8.1.3.6.3.4. Kui seadmete puhul on nõutav standardvöö kasutamine, võib õlavöö asetada mannekeenile enne dünaamilist koormuskatset, kasutades piisava laiuse ja pikkusega õhukest kleeplinti. Seljaga sõidu suunas kasutatavate seadmete puhul võib pead hoida vastu turvasüsteemi seljatuge piisava laiuse ja pikkusega õhukese kleeplindi abil. Seljaga sõidu suunas kasutatavate turvasüsteemide puhul on lubatud kasutada õhukest kleeplinti mannekeeni pea ühendamiseks 100 mm vardaga või kelgu kiirendamise ajal turvasüsteemi tagaosaga.

8.1.3.7. Kasutatava mannekeeni liik

0 rühma seade:

katse vastsündinut kujutava mannekeeni ja 9 kg last kujutava mannekeeniga;

0+ rühma seade:

katse vastsündinut kujutava mannekeeni ja 11 kg raskust last kujutava mannekeeniga.

I rühma seade:

katsed vastavalt 9 kg ja 15 kg raskust last kujutava mannekeeniga;

II rühma seade:

katsed vastavalt 15 kg ja 22 kg raskust last kujutava mannekeeniga;

III rühma seade:

katsed vastavalt 22 kg ja 32 kg raskust last kujutava mannekeeniga.

8.1.3.7.6. Kui lapse turvasüsteem sobib kahele või enamale kaalurühmale, tehakse katsed eespool nimetatud kaalurühmadele vastavate kergeimate ja raskeimate mannekeenidega. Kui ühte rühma kuuluva seadme paigutus erineb siiski oluliselt teise rühma kuuluva seadme omast – näiteks traksvöö paigutuse või pikkuse poolest – võib katseid sooritav labor lisada vajadusel katse keskmise raskusega mannekeeniga.

8.1.3.7.7. Kui lapse turvasüsteem on mõeldud kahe või enama lapse jaoks, tehakse üks katse raskeimate mannekeenidega kõikides istmeasendites. Teine katse tehakse kergeimate ja raskeimate eespool määratletud mannekeenidega. Katsed sooritatakse katseistet kasutades, nagu on näidatud 6. lisa 3. liite joonisel 3. Katseid sooritav labor võib lisada vajadusel kolmanda katse mis tahes mannekeenide kombinatsiooniga või tühja istmega.

8.1.4. Istmekõrgenduse turvasüsteem

Laotage katsepingi istumispinnale puuvillane riie. Paigutage istmekõrgendus katsepingile ning asetage kere alumine osa istmele vastavalt 22. lisa joonisele 1, kasutades täiskasvanule mõeldud kolmepunktivööd ja tõmmet, nagu on ette nähtud 21. lisas. Kui istmekõrgendus on 25 mm laiuse vöö või samalaadse paelaga kinnitatud, rakendage koormust 250 ± 5 N istme pinnaga samal joonel oleva noole A suunas (vt 22. lisa joonis 2).

8.2. Üksikute osadega tehtavad katsed

8.2.1. Lukk

Avanemiskatse koormusega

8.2.1.1.1. Selles katses kasutatav lapse turvasüsteem peab olema läbinud punkti 8.1.3 kohase dünaamilise koormuskatse.

8.2.1.1.2. Lapse turvasüsteem eemaldatakse katsesõidukilt või sõidukilt lukku avamata. Lukule rakendatakse otsest tõmbejõudu selle külge seotud rihma abil nii, et kõikidele rihmadele rakendatakse jõudu 80/n daN; “n” tähistab lukustatud lukuga ühendatud rihmade arvu, mida juhul, kui lukk on ühendatud jäiga osaga, on vähemalt kaks. Jäiga osaga ühendatud luku puhul võetakse avamisjõu rakendamisel arvesse nurka, mis moodustub luku ja jäiga osa vahele dünaamilise koormuskatse ajal.

8.2.1.1.3. Luku avamisnupu geomeetrilisele keskmele rakendatakse koormust kiirusega 400 ± 20 mm/min piki fikseeritud telge, mis kulgeb paralleelselt nupu liikumise algsuunaga; geomeetriline kese on luku pinna see osa, millele rakendatakse avamisjõudu. Avamisjõu rakendamise ajal hoitakse lukku paigal jäiga toe abil.

8.2.1.1.4. Luku avamisjõudu rakendatakse dünamomeetri või sarnase mõõteseadme abil luku avamise tavapärasel viisil ja suunas. Kokkupuutepunkt peab olema poleeritud metallist poolkeral raadiusega 2,5 ± 0,1 mm.

8.2.1.1.5. Mõõdetakse luku avamiseks vajalik jõud ning registreeritakse kõik luku talitlushäired.

8.2.1.2. Avanemiskatse nullkoormusega

8.2.1.2.1. Lukuseadis, millele varem ei ole koormust rakendatud, paigaldatakse ilma koormuseta.

8.2.1.2.2. Luku avamisjõu mõõtmiseks tuleb kasutada punktides 8.2.1.1.3 ja 8.2.1.1.4 ette nähtud meetodit.

8.2.1.2.3. Mõõdetakse luku avamiseks vajalik jõud.

8.2.1.3. Tugevuskatse

8.2.1.3.1. Tugevuskatseks tuleb kasutada kahte näidist. Katsetatakse kõiki reguleerseadiseid, välja arvatud vahetult lapse turvasüsteemile paigaldatud reguleerseadised.

8.2.1.3.2. Tüüpiline seade luku tugevuskatse tegemiseks on toodud 20. lisas. Lukk asetatakse reljeefi ülemisele ümmargusele plaadile A. Kõik külgnevad rihmad peavad olema vähemalt 250 mm pikad ja nad pannakse ülemiselt plaadilt rippuma vastavalt nende asendile luku suhtes. Seejärel keeratakse rihma vabad otsad ümber alumise ümmarguse plaadi B, kuni nad väljuvad plaadi siseavast. Kõik rihmad peavad olema A ja B plaadiga risti. Siis kinnitatakse ümmargune kinnitusplaat C kergelt plaadi B alumise osa külge, mis lubab siiski rihmal nende vahel teataval määral liikuda. Väikese jõuga pingutab tõmbemasin plaatide B ja C vahel olevaid rihmasid, kuni kõikide rihmade suhtes rakendatakse nende seadistusele vastavat koormust. Lukk peab jääma plaadist A või selle osadest vabaks kogu selle toimingu ja katse jooksul. Siis kruvitakse plaadid B ja C tugevasti omavahel kokku ning tõmbejõudu suurendatakse teisalduskiirusel 100 ± 20 mm/min, kuni jõutakse soovitud väärtusteni.

8.2.2. Reguleerseadis

8.2.2.1. Reguleerimise mugavus

8.2.2.1.1. Käsireguleerseadise katsetamisel tuleb rihm tavapäraseid kasutustingimusi silmas pidades, kiirusega ligikaudu 100 ± 20 mm/min rahulikult läbi seadise tõmmata ning mõõta maksimaalne jõud N lähima täisarvulise väärtusega pärast rihma esimest 25 ± 5 mm pikkust liikumist.

8.2.2.1.2. Katse tehakse rihma reguleerseadisest läbimineku mõlemal suunal, kusjuures rihmaga on enne mõõtmist sooritatud 10 liikumistsüklit.

8.2.3. Mikrolibisemiskatse (vt 5. lisa joonis 3)

8.2.3.1. Mikrolibisemise suhtes katsetatavaid osi või seadmeid hoitakse vähemalt 24 tundi enne katsetamist õhutemperatuuril 20 ± 5 °C ning suhtelise õhuniiskuse juures 65 ± 5 %. Katse viiakse läbi õhutemperatuuril 15–30 °C.

8.2.3.2. Rihma vaba otsa asend peab vastama selle sõidukis kasutamiseks ette nähtud asendile ning see ei tohi olla kinnitatud mõne muu osa külge.

8.2.3.3. Reguleerseadis asetatakse rihma püstosa ühele otsale, mis kannatab koormust 50 ± 0,5 N (suunatud nii, et koormus ei kõiguks ja rihm ei pöörleks). Reguleerseadisest välja ulatuva rihma vaba ots paigaldatakse vertikaalselt üles- või allapoole nii nagu sõidukis. Teine ots läbib deflektorrulli ja selle horisontaaltelg asub raskust hoidva rihmaosa tasapinna suhtes paralleelselt ning rulli läbiv osa horisontaalselt.

8.2.3.4. Katsetatav seade paigutatakse nii, et selle kõrgeimas võimalikus asendis asub selle kese tugiplaadist 300 ± 5 mm ning 50 N suurune koormus 100 ± 5 mm kaugusel.

8.2.3.5. Enne katset peab olema läbitud 20 ± 2 tsüklit ja 1 000 ± 5 tsüklit sagedusega 30 ± 10 tsüklit minutis, koguamplituudiga 300 ± 20 mm või nii, nagu punktis 8.2.5.2.6.2 on määratud. Koormust 50 N rakendatakse ainult ajavahemiku jooksul, mis vastab 100 ± 20 mm pikkusele nihkele kummagi faasi ajal. Mikrolibisemist mõõdetakse katse-eelse 20 ± 2 tsükli lõpul.

8.2.4. Tõmbur

8.2.4.1. Sissetõmbejõud

8.2.4.1.1. Sissetõmbejõudu mõõdetakse punktis 8.1.3 ette nähtud dünaamilisel koormuskatsel turvavööga kinnitatud mannekeeniga. Rihma tõmmet mõõdetakse mannekeeniga kokkupuute punktis (siiski veidi sellest eemal), kui rihm tõmmatakse sisse kiirusel ligikaudu 0,6 m/min.

Tõmburimehhanismi vastupidavus

8.2.4.2.1. Rihm tõmmatakse välja ja lubatakse sel sisse tõmbuda nõutud arvu tsükleid kiirusel kuni 30 tsüklit minutis. Hädalukustuvate tõmburite puhul võetakse tõmburi lukustuseks kasutusele tõuge iga viienda tsükli juures. Iga viie erineva väljatõmbamise juures, nimelt 90 %, 80 %, 75 %, 70 % ja 65 % rihma kogupikkusest, toimub võrdne arv tõukeid. Kui rihma pikkus ületab siiski 900 mm, kehtivad eespool nimetatud protsendid 900 mm kohta tõmburist väljatõmmatava rihma lõpust.

8.2.4.3. Hädalukustavate tõmburite lukustumine

8.2.4.3.1. Tõmburi lukustumist katsetatakse siis, kui tõmburi rullil olev rihm on täies pikkuses lahti keritud, välja arvatud 300 ± 3 mm.

8.2.4.3.2. Rihma liikumise abil käivituva lukustuva tõmburi puhul peab rihma tõmbesuund vastama sõidukile paigaldatud tõmburi tavapärasele tõmbesuunale.

8.2.4.3.3. Sõiduki kiirendusele reageerivate tõmburite tundlikkuse katsetamisel tuleb tõmbureid katsetada eespool nimetatud pikkusel mõlemas suunas piki kahte teineteise suhtes risti asuvat telge, mis on horisontaalsed, kui tõmbur paigaldatakse lapse turvasüsteemi tootja poolt ette nähtud nõuete kohaselt. Kui asend on määramata, peab katseasutus konsulteerima lapse turvasüsteemi tootjaga. Ühe nendest katsesuundadest valib tüübikatsetuste eest vastutav tehniline teenistus, et katsetada lukustusmehhanismi käivitumist kõige ebasoodsamates tingimustes.

8.2.4.3.4. Iga kasutatava katseseadme ehitus peab tagama, et sobiv kiirendus saavutatakse kiirenduse keskmisel suurendamisel vähemalt 25 g/s. (7)

8.2.4.3.5. Punktides 7.2.3.2.1.3 ja 7.2.3.2.1.4 ette nähtud nõuetele vastavuse katsetamiseks paigaldatakse tõmbur horisontaalsele lauale ning lauda kallutatakse kiirusega kuni 2E sekundis kuni lukustumiseni. Nõuetele vastavuse tagamiseks korratakse katset ka teistes suundades.

8.2.4.4. Korrosioonikatse

8.2.4.4.1. Korrosioonikatset on kirjeldatud eespool punktis 8.1.1.

8.2.4.5. Tolmukindluskatse

8.2.4.5.1. Tõmbur asetatakse katsekambrisse käesoleva eeskirja 3. lisa nõuete kohaselt. Selle asend peab vastama sõidukile paigaldatud tõmburi asendile. Punkti 8.2.4.5.2 kohaselt peab katsekamber sisaldama tolmu. Rihm tõmmatakse 500 mm ulatuses tõmburist välja ning hoitakse väljatõmmatult, kusjuures sellega sooritatakse 10 täielikku sisse- ja väljatõmbetsüklit ühe või kahe minuti jooksul pärast iga kokkupuudet tolmuga. Viie tunni jooksul tekitatakse iga 20 minuti järel viiesekundiline tolmuga kokkupuude kuiva ja määrdeõlivaba suruõhu abil, mis läbib 0,1 mm läbimõõduga ava survega 5,5 × 105 ± 0,5 × 105 Pa.

8.2.4.5.2. Punktis 8.2.4.5.1 kirjeldatud katses kasutatav tolm koosneb umbes 1 kg kuivast kvartsist. Kvartsiosakesed jaotuvad suuruse järgi järgmiselt:

(a)	need, mis läbivad 150 μm ava, traadi läbimõõt 104 μm: 99–100 %;

(b)	need, mis läbivad 105 μm ava, traadi läbimõõt 64 μm: 76–86 %;

(c)	need, mis läbivad 75 μm ava, traadi läbimõõt 52 μm: 60–70 %.

8.2.5. Rihmade staatiline koormuskatse

8.2.5.1. Rihma tugevuskatse

8.2.5.1.1. Katsed tehakse kahe uue rihmanäidisega, mida on punkti 7.2.4 kohaselt konditsioneeritud.

8.2.5.1.2. Rihmad kinnitatakse tõmbemasina kruvide vahele. Kruvid ei tohi rihmaga kokkupuute kohas ega selle lähedal rihma vigastada. Rihma liikumiskiirus peab olema 100 ± 20 mm/min. Katse alguses peab kruvide vahele jääva näidise vaba pikkus olema 200 mm ± 40 mm.

8.2.5.1.3. Tõmmet suurendatakse rihma katkemiseni ning katketugevus registreeritakse.

8.2.5.1.4. Kui rihm libiseb või katkeb kokkupuutekohas ühega kruvidest või neist kuni 10 mm kaugusel, on katse kehtetu ja uus katse tehakse teise näidisega.

Punktis 3.2.3 viidatud rihmade näidised konditsioneeritakse järgmiselt.

8.2.5.2.1. Konditsioneerimine toatingimustes

8.2.5.2.1.1. Rihma hoitakse vähemalt 24 ± 1 tundi õhutemperatuuril 23 ± 5 °C ning suhtelise õhuniiskuse juures 50 ± 10 %. Kui katse ei toimu vahetult pärast konditsioneerimist, hoitakse näidist kuni katse alguseni õhukindlalt suletud anumas. Katketugevus tuleb määrata viie minuti jooksul pärast rihma konditsioneerimist õhu käes või selle anumast väljavõtmist.

8.2.5.2.2. Konditsioneerimine valguse käes

8.2.5.2.2.1. Kohaldatakse soovituse ISO/105-B02 (1978) sätteid. Rihma hoitakse valguse käes, kuni sinine standardvärv nr 7 pleegib vastavaks värviskaala halli tooni neljandale jaotusele.

8.2.5.2.2.2. Seejärel hoitakse rihma vähemalt 24 tundi õhu käes, mille temperatuur on 23 ± 5 °C ning suhteline niiskus on 50 ± 10 %. Rihma katketugevus määratakse kindlaks viie minuti jooksul pärast rihma väljavõtmist konditsioneerimisanumast.

8.2.5.2.3. Konditsioneerimine külmas

8.2.5.2.3.1. Rihma hoitakse vähemalt 24 tundi õhutemperatuuril 23 ± 5 °C ning suhtelise õhuniiskuse juures 50 ± 10 %.

8.2.5.2.3.2. Seejärel hoitakse rihma 90 ± 5 minutit siledal pinnal jahutuskambris õhutemperatuuril –30 ± 5 °C. Siis murtakse rihm kokku ning mõjutatakse murdekohta koormusega, mille mass on 2 ± 0,2 kg ning mis on eelnevalt jahutatud temperatuurini –30 ± 5 °C. Rihma hoitakse koormuse all 30 ± 5 minutit samas jahutuskambris, seejärel eemaldatakse koormus ning mõõdetakse rihma katketugevust viie minuti jooksul pärast jahutuskambrist väljavõtmist.

8.2.5.2.4. Konditsioneerimine kuumas

8.2.5.2.4.1. Rihma hoitakse 180 ± 10 minutit soojenduskambris temperatuuril 60 ± 5 °C ja suhtelise niiskuse juures 65 ± 5 %.

8.2.5.2.4.2. Katketugevus määratakse kindlaks viie minuti jooksul pärast rihma soojenduskambrist väljavõtmist.

8.2.5.2.5. Mõjutamine veega

8.2.5.2.5.1. Rihma hoitakse 180 ± 10 minutit vähese märgava aine lisandiga destilleeritud vees temperatuuriga 20 ± 5 °C. Kasutada võib ükskõik millist katsetatavale kiule sobivat märgavat ainet.

8.2.5.2.5.2. Katketugevus määratakse kindlaks 10 minuti jooksul pärast rihma veest väljavõtmist.

8.2.5.2.6. Konditsioneerimine kulumiskindluse määramiseks

8.2.5.2.6.1. Kulumiskindluse suhtes katsetatavaid osi või seadmeid hoitakse enne katset vähemalt 24 tundi õhutemperatuuril 23 ± 5 °C ning suhtelise õhuniiskuse juures 50 ± 10 %. Ruumi temperatuur katsetamise ajal peab jääma vahemikku 15–30 °C.

8.2.5.2.6.2. Järgmises tabelis esitatakse katsete üldtingimused

	Koormus (N)	Tsükleid minutis	Tsüklite arv
1. tüübi protseduur	10 ± 0,1	30 ± 10	1 000 ± 5
2. tüübi protseduur	5 ± 0,05	30 ± 10	5 000 ± 5

Kui üle 300 mm nihkega katseks jääb rihm lühikeseks, võib katse viia läbi lühema rihmaga (vähemalt 100 mm).

8.2.5.2.6.3. Katsete eritingimused

8.2.5.2.6.3.1. 1. tüübi protseduur: kasutatakse juhul, kui rihm liigub läbi kiirreguleerseadise. Koormusega 10 N mõjutatakse vertikaalselt ja püsivalt ühte rihma. Teine, horisontaalne rihm kinnitatakse seadme külge, mis paneb lindi edasi-tagasi liikuma. Reguleerseadis asetatakse selliselt, et rihma horisontaalosa jääb pinge alla (vt 5. lisa joonis 1).

8.2.5.2.6.3.2. 2. tüübi protseduur: kasutatakse juhul, kui rihm muudab pärast jäiga osa läbimist suunda. Selle katse ajal peavad mõlema rihma nurgad olema 5. lisa joonise 2 kohased. Rakendada tuleb püsikoormust 5 N. Kui rihma suund jäiga osa läbimisel muutub rohkem kui ühel korral, võib koormust 5 N suurendada, kuni rihm liigub läbi jäiga osa ettenähtud 300 mm.

8.2.6. Lukustusseadised

8.2.6.1. A-klassi seadised

Lapse turvasüsteem ja lapse turvasüsteemile mõeldud suurim mannekeen paigaldatakse joonise 5 kohaselt. Kasutatav vöö peab olema käesoleva eeskirja 13. lisa kohane. Lukustusseadist rakendatakse täismahus ja rihma lukustusseadisega ühendamise koht peab olema tähistatud. Jõumõõturid kinnitatakse rihmale rõngaga D ning vähemalt ühe sekundi jooksul rakendatakse jõudu, mis võrdub I rühma raskeima mannekeeni kahekordse massiga (± 5 %). Madalamat asendit kasutatakse lukustamiseks asendis A ja ülemist lukustamiseks asendis B. Jõudu rakendatakse veel 9 korda. Rihmale tuleb teha täiendav tähis kohta, kus ta ühineb lukustusseadisega, ning mõõta vahemaa kahe tähise vahel. Selle katse ajal peab tõmbur olema lukustamata.

8.2.6.2. B-klassi seadised

Lapse turvasüsteem kinnitatakse tugevalt, käesoleva eeskirja 13. lisa kohane vöö peab tootja juhendis kirjeldatud kulgu järgides läbima lukustuse ja raami. Vöö peab läbima katseseadme joonise 6 kohaselt ja see tuleb kinnitada 5,25 ± 0,05 kg raskuse keha külge. Vöö 650 ± 40 mm pikkune vaba osa peab jääma raskuskeha ja punkti vahele, kus vöö raamist väljub. Lukustusseadist rakendatakse täismahus ja rihma lukustusseadisega ühendamise koht peab olema tähistatud. Raskuskeha tõstetakse ja lastakse kukkuda nii, et ta langeb vabalt 25 ± 1 mm. Seda korratakse 100 ± 2 korda sagedusega 60 ± 2 tsüklit minutis autos oleva lapse turvasüsteemi rappumise matkimiseks. Rihmale tuleb teha täiendav tähis kohale, kus ta ühineb lukustusseadisega, ning mõõta vahemaa kahe tähise vahel. Lukustusseadis peab hõlmama 15 kg raskust last kujutavat mannekeeni kinnitava vöö kogu laiust paigaldatud olekus. Käesolev katse tuleb sooritada tavakasutuses moodustuvaid vöö nurki kasutades. Vöörihma vaba ots tuleb fikseerida. Katse tuleb sooritada ümberminekukatses või dünaamilises koormuskatses kasutatava katsepingi külge kindlalt kinnitatud lapse turvasüsteemiga. Koormusrihma võib kinnitada valmendluku külge.

8.2.7. Lapse turvasüsteemile vahetult paigaldatud reguleerseadiste konditsioneerimiskatse

Paigaldage mannekeen, mis kujutab suurimat last, kelle jaoks turvasüsteem ette on nähtud, punktis 8.1.3.6 määratletud standardlõtkuga nagu dünaamilise katse puhul. Tähistage vööl joon, kus lindi vaba ots siseneb reguleerseadisesse.

Eemaldage mannekeen ja asetage turvasüsteem 19. lisa joonisel 1 näidatud konditsioneerimisseadmesse.

Vöö peab ringlema kokku vähemalt 150 mm ulatuses reguleerseadisest läbi. Selle liikumine peab olema selline, et joonest vöö vaba otsa poole jäävast vöölindist vähemalt 100 mm ja ülejäänud integreeritud traksvöö liikuvast osast, mis jääb teisele poole joont, (ligikaudu 50 mm) liigub läbi reguleerseadise.

Kui vöö pikkus joonest vöölindi vaba otsani ei ole eespool kirjeldatud liikumiseks piisav, peab reguleerseadist läbiv 150 mm pikkune liikumine toimuma traksvöö laiemas asendis.

Tsüklite sagedus peab olema 10 ± 1 tsüklit minutis kiirusega B puhul 150 ± 10 mm/s.

Temperatuuritaluvuskatse

8.2.8.1. Punktis 7.1.5.1 määratud osad jäetakse veepinna kohale suletud ruumi temperatuuriga vähemalt 80 °C vähemalt 24 tunniks seisma ning jahutatakse siis keskkonnas, mille temperatuur ei ületa 23 °C. Jahutusperioodile järgneb kohe kolm järjestikust 24-tunnist tsüklit, kus iga tsükkel koosneb järgmistest osadest:

(i)	keskkond, mille temperatuur on vähemalt 100 °C, mida tuleb hoida 6 järjestikuse tunni jooksul ning mis tuleb saavutada 80 minuti jooksul tsükli algusest; siis

(ii)	keskkond, mille temperatuur on alla 0 °C, mida tuleb hoida 6 järjestikuse tunni jooksul ning mis tuleb saavutada 90 minuti jooksul tsükli algusest; siis

(iii)

keskkond, mille temperatuur peab jääma alla 23 °C ning mida hoitakse 24-tunnise tsükli ülejäänud aja jooksul.

8.3. Katsepingi polstri sertifitseerimine

8.3.1. Lõikumise ja suurima aeglustamise algväärtuste tuvastamiseks peab katseistme polster olema selle uuena kinnitamisel sertifitseeritud, seejärel sertifitseeritakse seda pärast iga 50 dünaamilist katset või vähemalt iga kuu (neist kahest varasem) või enne iga katset, kui katseseadet kasutatakse sageli.

8.3.2. Kinnitamis- ja mõõtmisprotseduurid peavad vastama ISO 6487 uuemas versioonis määratutele; mõõteseadmed peavad vastama andmekanali filtriklassi (CFC) 60 tehnilistele tingimustele.

Käesoleva eeskirja 17. lisas nimetatud katseseadet kasutades korraldage 3 katset 150 ± 5 mm kaugusel istmepadja esiservast keskjoonel ja 150 ± 5 mm kaugusel keskjoonest igas suunas.

Asetage seade vertikaalselt siledale jäigale pinnale. Laske löökkehal langeda, kuni see puudutab pinda ja viige lõikumistähis nullasendisse. Asetage seade vertikaalselt katsetatava koha kohale, tõstke raskuskeha 500 ± 5 mm kõrgusele ja laske sel vabalt langeda, nii et see annab istmepinnale löögi. Registreerige lõikumine ja aeglustuskõver.

8.3.3. Registreeritud maksimumväärtused ei tohi algväärtustest erineda rohkem kui 15 %.

8.4. Kiirendatud filmid ja videod

8.4.1. Mannekeeni käitumise ja nihete määramiseks filmitakse kõiki dünaamilisi koormuskatseid filmikaameraga või võetakse videosse sagedusel vähemalt 400 kaadrit/sekundis.

8.4.2. Nõuetekohased kalibreerimistähised paigaldatakse katsesõidukile või sõiduki kerele kindlalt, et oleks võimalik määrata mannekeeni nihet.

8.5. Elektrilised mõõtmised

Mõõtmistoimingud peavad vastama ISO 6487 viimases väljaandes määratletule. Kanali sagedusklassid on järgmised.

Mõõtmistüüp	CFC (Hz)
Rihma koormused	60
Pea (vormi) kiirendus	1 000
Rindkere kiirendus	180
Katsesõiduki kiirendus	60

Proovisagedus peaks olema vähemalt kaheksakordne FH (st klassi 1 000 proovieelsete filtrite paigaldamisel vastab see vähemalt võttekiirusele ligikaudu 8 000 proovi sekundis kanali kohta).

9. KATSEPROTOKOLL

9.1. Katseprotokoll kajastab kõigi katsete ja mõõtmiste tulemusi ning katsesõiduki kiirust, luku asukohta katse ajal, kui see võib erineda, ning mis tahes tõrkeid või katkemisi.

9.2. Kui käesoleva eeskirja 6. lisa 3. liites sisalduvaid kinnituspunkte käsitlevaid sätteid ei ole arvestatud, peab katseprotokoll kirjeldama, kuidas lapse turvasüsteem on paigaldatud ja täpsustama olulised nurgad ja mõõtmed.

9.3. Kui lapse turvasüsteemi katsetatakse sõidukis või sõiduki kerel, täpsustatakse katseprotokollis, kuidas sõiduki kere katsesõiduki külge kinnitati, samuti lapse turvasüsteemi ja sõiduki istme asend ning sõiduki istme seljatoe kalle.

10. LAPSE TURVASÜSTEEMI TÜÜBIKINNITUSE MUUDATUSED JA LAIENDAMINE

Kõigist muudatustest lapse turvasüsteemis teatatakse lapse turvasüsteemi kinnitanud ametiasutusele. Asutus võib siis kas:

10.1.1. leida, et tõenäoliselt ei kahjusta tehtud muudatused märgatavalt nõuetele vastavust ning et lapse turvasüsteem vastab endiselt nõuetele; või

10.1.2. nõuda katse sooritamise eest vastutavalt tehniliselt teenistuselt täiendavat katseprotokolli.

10.2. Muudatusi käsitlevast tüübikinnitusest või sellest keeldumisest teavitatakse punktis 5.3 kindlaksmääratud korras käesolevat eeskirja kohaldavaid lepinguosalisi.

10.3. Tüübikinnituse laiendust väljastav pädev asutus määrab sellisele laiendusele seerianumbri ning teavitab sellest käesolevat eeskirja kohaldavaid 1958. aasta lepingu osalisi käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud vormi kohase teatisega.

11. TOODANGU VASTAVUS

Toodangu vastavust tagavad menetlused vastavad lepingu 2. liites (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) sätestatule koos järgmiste nõuetega.

11.1. Käesoleva eeskirjaga kinnitatud lapse turvasüsteemid valmistatakse nii, et nad vastaksid punktides 6–8 kinnitatud tüübinõuetele.

11.2. Järgitakse käesoleva eeskirja 16. lisas sätestatud toodangu vastavuse kontrollimenetluste miinimumnõudeid.

11.3. Tüübikinnituse andnud asutus võib igal ajal kontrollida tootmisasutustes toote vastavuse kontrollimiseks kasutatavaid meetodeid. Selliseid kontrollimisi korraldatakse tavaliselt kaks korda aastas.

12. KARISTUSED TOODANGU MITTEVASTAVUSE KORRAL

12.1. Käesolevast eeskirjast lähtuva lapse turvasüsteemi tüübikinnituse võib tühistada, kui punktis 5.4 viidatud andmetega lapse turvasüsteem ei läbi punktis 11 ette nähtud pistelist kontrolli või ei vasta kinnitatud tüübile.

12.2. Kui käesolevat eeskirja kohaldav lepinguosaline tühistab varem antud kinnituse, teavitab ta seejärel teisi käesolevat eeskirja kohaldavaid lepinguosalisi käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud vormi kohase teatisega.

13. TOOTMISE LÕPLIK LÕPETAMINE

13.1. Kui tüübikinnituse omanik lõpetab täielikult käesolevas eeskirjas toodud lapse turvasüsteemi konkreetse tüübi valmistamise, teavitab ta sellest kinnituse andnud asutust. Asjakohase teabe saamise järel teavitab see asutus teisi käesolevat eeskirja kohaldavaid lepinguosalisi käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud vormi kohase teatisega.

14. JUHENDID

14.1. Igal lapse turvasüsteemil peab olema kaasas juhend selle riigi keeles, kus seda müüakse; juhend sisaldab järgmist teavet.

Paigaldamisjuhend peab hõlmama järgmisi punkte.

14.2.1. Universaalkategooria lapse turvasüsteemide puhul on järgmine silt müügikohas selgesti nähtav ilma pakendit avamata:

1.	Käesolev lapse turvasüsteem on universaalne. See on kinnitatud eeskirja nr 44 muudatustesarjaga 03 üldiseks kasutamiseks sõidukites, sobides enamikule (kuid mitte kõikidele) autoistmetele.

2.	See on sobiv, kui sõiduki tootja on sõiduki käsiraamatus kinnitanud, et vastavale sõidukile sobib käesoleva vanuserühma jaoks mõeldud universaalne lapse turvasüsteem.

3.	Käesolev lapse turvasüsteem on liigitatud universaalkategooriasse kuuluvaks rangematel tingimustel kui varasemad mudelid, millel see teatis puudub.

4.	Kahtluse korral pidage nõu lapse turvasüsteemi tootja või jaemüüjaga.

14.2.2. Piiratud ja pooluniversaalkategooria lapse turvasüsteemide puhul on alljärgnev teave müügikohas selgesti nähtav ilma pakendit avamata:

Käesolev lapse turvasüsteem on kasutuse poolest liigitatud (piiratud/pooluniversaalseks) ja on sobiv järgmiste autode järgmistele istmetele kinnitamiseks:

Formula

Teiste autode istmed võivad samuti sobida käesoleva lapse turvasüsteemi kinnitamiseks. Kahtluse korral pidage nõu lapse turvasüsteemi tootja või jaemüüjaga.

14.2.3. Erisõidukile mõeldud lapse turvasüsteemide kategooria jaoks sobiva sõiduki kohta on teave müügikohas selgesti nähtav ilma pakendit avamata.

14.2.4. Kui seade vajab täiskasvanu turvavööd, peaks alljärgnev tekst samuti olema müügikohas selgesti nähtav ilma pakendit avamata:

“Sobib üksnes siis, kui heaks kiidetud sõidukid on varustatud vöörihmaga/3-punkti/staatilise/tõmburiga turvavöödega, mis on kinnitatud UN/ECE eeskirjaga nr 16 või teiste samaväärsete normidega.” (Mittevajalik läbi kriipsutada.)

Turvahälli turvasüsteemi puhul tuleks lisada seadmega sobivate turvahällide loetelu.

14.2.5. Lapse turvasüsteemi tootja varustab pakendikasti kontaktaadressiga, kuhu kliendil on võimalik pöörduda lisateabe saamiseks eriautodesse lapse turvasüsteemi paigaldamise kohta.

14.2.6. Fotode ja/või väga selgete joonistega illustreeritud paigaldusviis.

14.2.7. Kasutajal soovitatakse lapse turvasüsteemi jäigad ja plastosad asetada ja paigaldada nii, et need sõiduki igapäevasel kasutamisel ei jääks kinni liikuva istme või sõiduki ukse külge.

14.2.8. Kasutajal tuleks soovitada turvahälli kasutamist sõiduki pikiteljega risti.

14.2.9. Seljaga sõidu suunas kasutatavate süsteemide puhul soovitatakse kliendil neid mitte kasutada turvapadjaga istekohal. Käesolev teave on müügikohas selgesti nähtav ilma pakendit avamata.

14.2.10. Erivajadustega lapse turvasüsteemide puhul on alljärgnev teave müügikohas selgesti nähtav ilma pakendit avamata:

Käesolev erivajadustega lapse turvasüsteem on loodud lisatoe andmiseks lastele, kellel on raskusi tavaistmetel istumisega. Pidage alati nõu oma arstiga, veendumaks, et käesolev turvasüsteem on teie lapse jaoks sobiv.

Kasutamisjuhend peab hõlmama järgmisi punkte.

14.3.1. Kaalurühmad, kellele seade on mõeldud.

14.3.2. Kui seadet kasutatakse koos täiskasvanu turvavööga, siis järgmine sõnastus: “Sobiv üksnes siis, kui heaks kiidetud sõidukid on varustatud vöörihma/3-punkti/staatilise/tõmburiga turvavöödega, mis on kinnitatud ECE eeskirjaga nr 16 või mõne muu samaväärse standardiga.” (Mittevajalik läbi kriipsutada.)

14.3.3. Kasutusviis peab olema näidatud fotodel ja/või väga selgetel illustratsioonidel. Istmete puhul, mida võib kasutada nii näo kui ka seljaga sõidu suunas, peab juhendis olema selge hoiatus, mille kohaselt tuleb turvasüsteemi hoida seljaga sõidu suunas, kuni lapse kaal ületab määratletud piiri või mingi muu mõõtmelise kriteeriumi.

14.3.4. Luku ja reguleerseadiste toimimine peab olema arusaadavalt selgitatud.

14.3.5. See peab sisaldama soovitust, mille kohaselt peavad kõik turvasüsteemi sõiduki külge kinnitavad rihmad olema pingul, kõik last kinnitavad rihmad kohandatud lapse kehale ning rihmad ei tohi olla keerdus.

14.3.6. Oluline on rõhutada, et vöörihma kantakse selliselt, et vaagnakoht oleks tugevasti kinnitatud.

14.3.7. Kasutajal peab soovitama seade vahetada, kui see on liiklusõnnetuses tugevasti kannatada saanud.

14.3.8. Antakse juhendid selle puhastamiseks.

14.3.9. Kasutajat hoiatatakse pädeva asutuse kinnituseta tehtavate seadme muutmise või täiendamisega kaasnevate üldiste ohtude eest ning lapse turvasüsteemi tootja lisatud paigaldamisjuhendi ebatäpse järgimisega kaasnevate ohtude eest.

14.3.10. Katteriide puudumisel peab soovitama hoida tooli päikesevalgusest eemal, vastasel korral võib see lapse naha jaoks liiga kuum olla.

14.3.11. See peab sisaldama soovitust, et lapsi ei jäetaks turvasüsteemidesse järelevalveta.

14.3.12. See peab sisaldama soovitust, et pagas või muud esemed, mis võivad kokkupõrke korral vigastusi põhjustada, oleksid korralikult kinnitatud.

14.3.13. See peab sisaldama soovitust, et:

(a)	lapse turvasüsteemi ei kasutataks ilma katteta;

(b)	istmekate asendataks ainult tootja poolt soovitatuga, sest kattel on lahutamatu osa turvasüsteemi toimimises.

14.3.14. Teksti või skeemiga tuleb kasutajale selgitada, millal täiskasvanu turvavöö luku asend turvasüsteemi peamiste koormustkandvate punktide suhtes on puudulik. Kasutajal soovitatakse kahtluste korral võtta ühendust lapse turvasüsteemi tootjaga.

14.3.15. Kui lapse turvasüsteemil on alternatiivne koormuse kandmise punkt, peab see olema arusaadavalt kirjeldatud. Kasutajat tuleb teavitada, mille järgi otsustada, kas alternatiivse viisi kasutamine on otstarbekas. Kasutajal tuleb soovitada kahtluste korral võtta ühendust lapse turvasüsteemi tootjaga. Kasutajal tuleb arusaadavalt soovitada alustada lapse turvasüsteemi paigaldamist sõidukiomaniku juhendis nimetatud universaalsele istmele esmast vöökulgu kasutades.

14.3.16. Lisaks peab olema korraldatud, et juhend jääks lapse turvasüsteemile kogu selle kasutuseaks või sisseehitatud turvasüsteemide korral sõiduki käsiraamatusse.

14.3.17. See peab sisaldama hoiatust, mille kohaselt koormus ei tohi langeda muudele kui juhendis kirjeldatud ja lapse turvasüsteemis märgistatud kohtadele.

15. TÜÜBIKATSETUSTE LÄBIVIIMISE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE JA HALDUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID

15.1. Käesolevat eeskirja kohaldavad lepinguosalised teatavad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadile tüübikatsetuste läbiviimise eest vastutavate tehniliste teenistuste nimed ja aadressid ning nende tüübikinnitust andvate haldusasutuste nimed ja aadressid, kellele tuleb saata teistes riikides välja antud tüübikinnitust tõendav teade või tüübikinnituse laiendamise, sellest keeldumise või selle tühistamise teated.

(1) 1 – Saksamaa, 2 – Prantsusmaa, 3 – Itaalia, 4 – Madalmaad, 5 – Rootsi, 6 – Belgia, 7 – Ungari, 8 – Tšehhi Vabariik, 9 – Hispaania, 10 – Jugoslaavia, 11 – Ühendkuningriik, 12 – Austria, 13 – Luksemburg, 14 – Šveits, 15 – (vaba), 16 – Norra, 17 – Soome, 18 – Taani, 19 – Rumeenia, 20 – Poola, 21 – Portugal, 22 – Venemaa Föderatsioon, 23 – Kreeka, 24 – Iirimaa, 25 – Horvaatia, 26 – Sloveenia, 27 – Slovakkia, 28 – Valgevene, 29 – Eesti, 30 – (vaba), 31 – Bosnia ja Hertsegoviina, 32 – Läti, 33 – (vaba), 34 – Bulgaaria, 35 – (vaba), 36 – Leedu, 37 – Türgi, 38 – (vaba), 39 – Aserbaidžaan, 40 – endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 41 – (vaba), 42 – Euroopa Ühendus (kinnitusi annavad selle liikmesriigid, kasutades oma vastavat ECE sümbolit), 43 – Jaapan, 44 – (vaba), 45 – Austraalia, 46 – Ukraina, 47 – Lõuna-Aafrika ja 48 – Uus-Meremaa. Edasised numbrid määratakse riikidele kokkuleppega (milles käsitletakse ratassõidukile ning sellele paigaldatavale ja/või sellel kasutatavale varustusele ja osadele ühtsete tehnonõuete kehtestamist ning nende nõuete alusel väljastatud tunnistuste vastastikust tunnustamist) liitumise või selle ratifitseerimise kronoloogilises järjestuses. Määratud numbrid edastab lepinguosalistele Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär.

(2) Vastsündinut kujutava mannekeeni kasutamisel rindkere kiirenduse piirangud ei kehti, sest see ei ole selleks seadistatud.

(3) Vastsündinut kujutaval mannekeenil allkeha sisemus puudub. Seepärast saab sisselõikumist allkehasse hinnata vaid subjektiivse analüüsi käigus.

(4) Mõõtmete lubatud kõrvalekalle ei kehti vahemike piiril, kui ei ole sätestatud teisiti.

Mõõtmed (mm)	Kuni 6	6–30	30–120	120–315	315–1 000	Üle 1 000
Kõrvalekalle (mm)	± 0,5	± 1	± 1,5	± 2	± 3	± 4

Nurga lubatud kõrvalekalle juhul, kui ei ole sätestatud teisiti, on ± 1

(5) Kalibreerimisel peab seiskamisteekond olema 650 ± 30 mm.

(6) Kalibreerimisel peab seiskamisteekond olema 275 ± 20 mm.

MÄRKUS: Kõikidele 0 ja 0+ rühma turvasüsteemidele peab seljaga sõidu suunas kasutatavatele turvasüsteemidele kehtestatud tingimuste kohaselt tegema laupkokkupõrke- ja tagantlöögikatse.

Selgitus:

Katse impulss nr 1. Nagu ette nähtud 7. lisas – laupkokkupõrge.

Katse impulss nr 2. Nagu ette nähtud 7. lisas – tagantlöök.

Katse impulss nr 3. Aeglustusimpulss sõiduki laupkokkupõrke korral.

Katse impulss nr 4. Aeglustusimpulss sõiduki tagantlöögi korral.

(7) g = 9,81 m/s2

1. LISA

TEATIS

(Suurim formaat A4 (210 × 297 mm))

2. LISA

TÜÜBIKINNITUSMÄRGI ASETUS

Lapse turvasüsteem, millele on kinnitatud eespool toodud tähis, sobib igasse sõidukisse ning seda saab kasutada 9–36 kg raskuse lapse puhul (rühmad I–III); see on kinnitatud Madalmaades (E4) numbriga 032439. Tüübikinnitusnumber näitab, et kinnitus on antud mootorsõidukites kasutatavate lapssõitjate kinnitusvahendite tüübikinnitust käsitleva eeskirja nõuete kohaselt (lapse turvasüsteem), mida on muudetud 03-seeriaga.

Lapse turvasüsteem, millele on kinnitatud eespool toodud tähis, ei sobi igasse sõidukisse ning seda saab kasutada 9–25 kg raskuse lapse puhul (rühmad I–III); see on kinnitatud Madalmaades (E4) numbriga 032439. Tüübikinnitusnumber näitab, et kinnitus on antud mootorsõidukites kasutatavate lapssõitjate kinnitusvahendite tüübikinnitust käsitleva eeskirja nõuete kohaselt (lapse turvasüsteem), mida on muudetud 03-seeriaga. Tähis “Y” näitab, et süsteemil on jalgadevaheline rihm.

NB: Tüübikinnitusnumber ja lisatähis(ed) tuleb paigutada ringi lähedale tähe E kohale, alla, sellest vasakule või paremale. Tüübikinnitusnumbri numbrikohad peavad asuma tähe E ühel küljel ja ühes suunas. Lisatähis(ed) peavad olema diametraalselt tüübikinnitusnumbri vastas. Tuleks vältida rooma numbrite kasutamist tüübikinnitusnumbrites, et vältida segiajamist teiste tähistega.

3. LISA

TOLMUKINDLUSKATSE SEADME EHITUS

(mõõtmed millimeetrites)

4. LISA

KORROSIOONIKATSE

1. KATSESEADE

1.1. Seade koosneb udukambrist, soolalahuse mahutist, nõuetekohaselt konditsioneeritud suruõhu etteandmisseadisest, ühest või mitmest peenpiiskpihustist, näidisetugedest, kambri soojendusseadisest ja vajalikest kontrollseadistest. Seadme mõõtmed ja konstruktsioonidetailid ei ole kohustuslikud, kui katsetingimused on täidetud.

1.2. Oluline on tagada, et kambri lakke või kattele kogunenud lahusetilgad ei kukuks katsenäidistele.

1.3. Lahusetilgad, mis kukuvad uuritavatelt proovidelt, ei tohi sattuda tagasi mahutisse ega pihustuda uuesti.

1.4. Seadme valmistamisel ei tohi kasutada udu sööbivust mõjutavaid materjale.

2. KATSENÄIDISTE PAIGUTUS UDUKAMBRIS

2.1. Näidised, välja arvatud tõmburid, tuleb kinnitada või riputada 15–30° nurga all vertikaaljoone suhtes ning võimaluse korral paralleelselt kambrit läbiva horisontaalse uduvoo põhisuunaga, mis määratakse kindlaks suurima katsetatava pinna järgi.

2.2. Tõmburid kinnitatakse või riputatakse üles nii, et rihma hoidvate rullide teljed on risti kambrit läbiva horisontaalse uduvoo põhisuunaga. Tõmburi rihmaava peab samuti olema pööratud selle põhisuuna poole.

2.3. Näidised asetatakse nii, et udu saaks vabalt kõikidele näidistele langeda.

2.4. Iga näidis tuleb asetada nii, et soolalahus ei saaks tilkuda ühelt näidiselt teisele.

3. SOOLALAHUS

3.1. Soolalahus valmistatakse 5 ± 1 kaaluosa naatriumkloriidi lahustamise teel 95 kaaluosas destilleeritud vees. Kasutatakse võimalikult vähese nikli- ja vasesisaldusega naatriumkloriidi, mis ei tohi kuivainena sisaldada üle 0,1 % naatriumjodiidi ning kokku mitte rohkem kui 0,3 % lisandeid.

3.2. Lahus peab olema selline, et pihustatuna 35 °C juures on kogutud lahuse pH väärtus 6,5–7,2.

4. SURUÕHK

4.1. Soolalahuse pihustamiseks pihustusdüüsi(desse) juhitav suruõhk peab olema õli- ja mustusevaba ning survega 70–170 kN/m2.

5. TINGIMUSED UDUKAMBRIS

5.1. Udukambri ekspositsioonialal tuleb hoida temperatuuri 35 ± 5 °C. Ekspositsioonialale tuleb asetada vähemalt kaks puhast udukogujat, mis takistavad katsenäidistelt ja mis tahes muudest allikatest pärit lahusetilkade kogunemist. Udukogujad asetatakse katsenäidiste lähedale, üks võimalikult pihustusdüüside juurde ja teine pihustusdüüsidest võimalikult kaugele. Udu peab olema selline, et vähemalt 16tunnise ajavahemiku jooksul koguneb igasse kogujasse keskmiselt 1,0–2,0 ml lahust tunnis horisontaalse kogumisala iga 80 cm2 kohta.

5.2. Pihustusdüüs(id) on suunatud või reguleeritud nii, et udujuga ei langeks otse katsenäidistele.

5. LISA

KULUMISKINDLUS- JA MIKROLIBISEMISKATSE

Näide a

Näide b

Reguleerseadise tüübile vastavate katseseadmete näidised.

Katseseadme koormus 50 N on vertikaalselt suunatud nii, et koormus ei kõiguks ja rihm ei keerduks.

Kinnitusseade fikseeritakse raskusega 50 N samal viisil kui sõidukil.

6. LISA

KATSESÕIDUKI KIRJELDUS

1. KATSESÕIDUK

1.1. Turvavööde katsetamiseks mõeldud ainult istet sisaldav katsesõiduk peab kaaluma 400 ± 20 kg. Turvasüsteemide katsetamiseks mõeldud, sõidukikerega katsesõiduk peab kaaluma 400 kg. Vajaduse korral võib katsesõiduki ja sõiduki kere kogumassi lisade abil siiski 200 kg võrra suurendada. Kogumass ei tohi ühelgi juhul erineda nimiväärtusest enam kui ± 40 kg.

2. KALIBREERIMISEKRAAN

2.1. Kalibreerimisekraan koos selgelt tähistatud liikumispiirjoonega kinnitatakse tugevasti katsesõiduki külge, et vastavus edasiliikumise kriteeriumidele oleks võimalik kindlaks määrata ülesvõtete järgi.

3. ISTE

Iste ehitatakse järgmiselt.

3.1.1. Jäik fikseeritud seljatugi, mille mõõtmed on esitatud käesoleva lisa 1. liites. Alumine ja ülemine osa tehakse 20 mm läbimõõduga torust.

3.1.2. Jäik iste, mille mõõtmed on esitatud käesoleva lisa 1. liites. Istme tagaosa tehakse jäigast lehtmetallist, mille ülaserv on 20 mm läbimõõduga toru. Istme esiosa tehakse samuti 20 mm läbimõõduga torust.

3.1.3. Kinnitusklambritele juurde pääsemiseks tehakse istmepadja tagaossa avad, nagu näidatud käesoleva lisa 1. liites.

3.1.4. Istme laius on 800 mm.

3.1.5. Selja- ja istmeosa kaetakse vahtpolüuretaaniga, mille omadused on esitatud tabelis 1. Istmepadja mõõtmed on esitatud käesoleva lisa 1. liites.

Tabel 1

Tihedus ISO 485 järgi (kg/m3)

Kandetugevus ISO 2 439B järgi (N)

p –25 %

125

p –40 %

155

Kandetugevusfaktor ISO 3386 järgi (kPa)

Katkevenivus ISO 1798 järgi (%)

180

Katketugevus ISO 1798 järgi (kPa)

100

Jäävdeformatsioon kokkusurumisel ISO 1856 järgi (%)

3.1.6. Vahtpolüuretaan kaetakse päikese eest varjava polüakrüülkiust riidega, mille omadused on esitatud tabelis 2.

Tabel 2

Erikaal (g/m2)

290

Katketugevus DIN 53 587 järgi, katsekeha laius 50 mm

pikuti (kg):

120

laiuti (kg):

Istme ja leeni kattekiht (1)

3.1.7.1. Istme vahtpadi on valmistatud nelinurksest vahtplokist (800 × 575 × 135 mm) selliselt (vt käesoleva lisa 1. liite joonis 1), et selle kuju sarnaneb käesoleva lisa 1. liite joonisel 2 kujutatud alumiiniumist alusplaadiga.

3.1.7.2. Alusplaati on puuritud kuus auku katsesõiduki külge kinnitamiseks. Augud on puuritud piki plaadi kõige pikemat külge, kolm auku igal küljel, nende asukoht sõltub katsesõiduki ehitusest. Aukudesse paigaldatakse kuus polti. On soovitatav liimida poldid plaadi külge sobiva liimiga. Peale seda kinnitatakse poldid mutriga.

3.1.7.3. Katteriie (1 250 × 1 200 mm, vt käesoleva lisa 1. liite joonis 3) lõigatakse laiuti läbi selliselt, et materjal ei kattuks pärast kihi pealepanekut. Katteriide äärte vahele peab jääma umbes 100 mm vahemik. Seetõttu tuleb materjal lõigata umbes 1 200 mm juures.

3.1.7.4. Katteriie on märgistatud laiuti kahe joonega. Märgistus asub katteriide keskjoonest 375 mm kaugusel (vt käesoleva lisa 1. liite joonis 3).

3.1.7.5. Istme vahtpadi paikneb katteriidel kummuli, peal on alumiiniumist alusplaat.

3.1.7.6. Katteriiet pinguldatakse mõlemalt poolt, kuni sellele märgitud jooned puutuvad alumiiniumist alusplaadi äärtega kokku. Iga poldi asukohas tehakse väike sisselõige ja katteriie tõmmatakse poltidest üle.

3.1.7.7. Alusplaadi ja vahu õnaruste kohal tuleb katteriidesse teha sisselõige.

3.1.7.8. Kattekiht liimitakse elastse liimiga alumiiniumplaadi külge. Enne liimimist tuleb eemaldada mutrid.

3.1.7.9. Lapid äärtel volditakse plaadi järgi kokku ja liimitakse samuti plaadi külge.

3.1.7.10. Lapid õnarustes volditakse sissepoole ja kinnitatakse tugeva kleeplindiga.

3.1.7.11. Elastne liim peab kuivama vähemalt 12 tundi.

3.1.7.12. Leeni polster kaetakse samal viisil kui istme polster, kuid katteriide (1 250 × 850 mm) jooned märgitakse materjali keskjoonest 320 mm kaugusele.

3.1.8. Joon Cr langeb istme ülemise tasapinna ja leeni eesjoone vahelise ristjoonega kokku.

Seljaga sõidu suunas oleva lapse turvaseadise katse

3.2.1. Katsesõidukile tuleb paigaldada lapse turvasüsteemi toetamiseks spetsiaalne raam, nagu on näidatud joonisel 1.

3.2.2. Terastoru ühendatakse püsivalt katsesõidukiga selliselt, et terastoru keskele horisontaalselt rakendatav 5 000 ± 50 N suurune koormus ei põhjusta suuremat liikumist kui 2 mm.

3.2.3. Terastoru mõõtmed on: 500 × 100 × 90 mm.

4. SEISKAMISSEADIS

4.1. Seadis koosneb kahest identsest ning paralleelselt paigaldatud energianeeldurist.

Vajaduse korral kasutatakse täiendavat energianeeldurit nimimassi iga lisanduva 200 kg kohta. Iga energianeelduri koosseisus on:

4.2.1. terastorust väliskate;

4.2.2. energianeelduri polüuretaantoru;

4.2.3. energianeeldurisse ulatuv oliivikujuline poleeritud terasnupp ning

4.2.4. telg ja löögiplaat.

4.3. Selle energianeelduri eri osade mõõtmed on esitatud käesoleva lisa 2. liite skeemil.

4.4. Energiat neelavate materjalide omadused on esitatud käesoleva lisa tabelites 3 ja 4.

4.5. Vahetult enne käesoleva eeskirja 7. lisas kirjeldatud kalibreerimiskatset tuleb seiskamisseadise osi konditsioneerida vähemalt 12 tundi temperatuuril 15–25 °C. Seiskamisseadis peab igat tüüpi katse läbima 7. lisa 1. ja 2. liites sätestatud nõuete kohaselt. Lapse turvasüsteemi dünaamilise katse ajal peab seiskamisseadise temperatuur olema sama mis kalibreerimiskatse ajal, lubatud on kõikumine ± 2 °C. Kasutada on lubatud ka ükskõik millist muud, samaväärseid tulemusi andvat seadet.

Tabel 3

ENERGIAT NEELAVA MATERJALI A OMADUSED

(ASTM meetod D 735, kui ei ole teisiti ette nähtud)

Shore’i kõvadus A:

95 ± 2 temperatuuril 20 ± 5 °C

Katketugevus:

Ro 350 kg/cm2

Minimaalne venivus:

Ao 400 %

Moodul:

Venivuse juures 100 %:

110 kg/cm2

Venivuse juures 300 %:

240 kg/cm2

Külmarabedus (ASTM meetod D 736):

viis tundi temperatuuril –55 °C

Jäävdeformatsioon kokkusurumisel (B meetod):

22 tundi temperatuuril 70 °C = 45 %

Tihedus temperatuuril 25 °C:

1,05–1,10

Katsetamine õhu käes (ASTM meetod D 573)

70 tundi temperatuuril 100 °C:

—	Shore’i kõvadus: maksimaalne varieerumine ± 3

—	katketugevus: vähenemine < 10 % Ro

—	venivus: vähenemine < 10 % Ao

—	mass: vähenemine < 1 %

Sukeldamine õlis (ASTM meetod õli nr 1):

70 tundi temperatuuril 100 °C:

—	Shore’i kõvadus: maksimaalne varieerumine ± 4

—	katketugevus: vähenemine < 15 % Ro

—	venivus: vähenemine < 10 % Ao

—	maht: paisumine < 5 %

Sukeldamine õlis (ASTM meetod õli nr 3):

70 tundi temperatuuril 100 °C:

—	katketugevus: vähenemine < 15 % Ro

—	venivus: vähenemine < 15 % Ao

—	maht: paisumine < 20 %

Sukeldamine destilleeritud vees:

katketugevus: vähenemine < 35 % Ro

üks nädal temperatuuril 70 °C:

venivus: suurenemine < 20 % Ao

Tabel 4

ENERGIAT NEELAVA MATERJALI B OMADUSED

(ASTM meetod 2000 (1980), kui ei ole teisiti ette nähtud)

Shore’i kõvadus A:

88 ± 2 temperatuuril 20 ± 5 °C

Katketugevus:

Ro 300 kg/cm2

Minimaalne venivus:

Ao 400 %

Moodul:

Venivuse juures 100 %:

70 kg/cm2

Venivuse juures 300 %:

130 kg/cm2

Külmarabedus (ASTM meetod D 736):

viis tundi temperatuuril –55 °C

Jäävdeformatsioon kokkusurumisel (B meetod):

22 tundi temperatuuril 70 °C = 45 %

Tihedus temperatuuril 25 °C:

1,08–1,12

Katsetamine õhu käes (ASTM meetod D 573 (1981)):

70 tundi temperatuuril 100 °C:

—	Shore’i kõvadus: maksimaalne varieerumine ± 3

—	katketugevus: vähenemine < 10 % Ro

—	venivus: vähenemine < 10 % Ao

—	mass: vähenemine < 1 %

Sukeldamine õlis (ASTM meetod D 471 (1979) õli nr 1)::

70 tundi temperatuuril 100 °C:

—	Shore’i kõvadus: maksimaalne varieerumine ± 4

—	katketugevus: vähenemine < 15 % Ro

—	venivus: vähenemine < 10 % Ao

—	maht: paisumine < 5 %

Sukeldamine õlis (ASTM meetod D 471 (1979) õli nr 3):

70 tundi temperatuuril 100 °C:

—	katketugevus: vähenemine < 15 % Ro

—	venivus: vähenemine < 15 % Ao

—	maht: paisumine < 20 %

Sukeldamine destilleeritud vees:

katketugevus: vähenemine < 35 % Ro

üks nädal temperatuuril 70 °C:

venivus: suurenemine < 20 % Ao

(1) Kõnesoleva protseduuri käigus kasutatud materjalide üksikasjad on saadaval TNOs (Maanteesõidukite Uurimisinstituut), Schoemakerstraat 97, 2628 VK Delft, Madalmaad.

6. LISA

1. liide

2. liide

Seiskamisseadis

laupkokkupõrge, mõõtmed millimeetrites

Seiskamisseadis (monteeritud)

Tagantlöök

Seiskamisseadise polüuretaantoru

tagantlöögi korral

3. liide

KINNITUSPUNKTIDE ASETUS JA KASUTAMINE KATSESÕIDUKIL

1. Kinnituspunktide asetus peab vastama allpool toodud joonisele.

Universaal- ja piiratud kategooriates lapse turvasüsteemides kasutatakse järgmisi kinnituspunkte:

2.1. lapse turvasüsteemide puhul, mida on lubatud kasutada vöörihmaga, punkte A ja B;

2.2. lapse turvasüsteemide puhul, mida on lubatud kasutada vöörihma ja diagonaalvööga, punkte A, B0 ja C.

3. Kinnituspunkte A, B ja D kasutatakse lapse pooluniversaalkategooria turvasüsteemide puhul, millel on ainult üks ülemine lisakinnituspunkt.

4. Kinnituspunkte A, B, E ja F kasutatakse lapse pooluniversaalkategooria turvasüsteemide puhul, millel on kaks ülemist lisakinnituspunkti.

5. Kinnituspunktid R1, R2, R3, R4 ja R5 on lisakinnituspunktid seljaga sõidu suunas olevate pooluniversaalkategooria lapse turvaseadistele, millel on üks või rohkem lisakinnituspunkt (vt punkt 8.1.3.5.3).

6. Kinnituspunktidele vastavad punktid tähistavad turvavöö otste katsesõiduki või koormusanduri külge kinnitamise kohta, välja arvatud kinnituspunkt C (mis tähistab posti silmuse kohta). Kinnituspunktide alus peab olema jäik. Ülemine kinnituspunkt ei tohi koormuse 980 N pikisuunalise rakendamise korral nihkuda selles suunas üle 0,2 mm. Katsesõiduki ehitus peab olema selline, et katse ajal ei teki kinnituspunkte kandvate osade jäävdeformatsiooni.

7. Kinnituspunkte A1 ja/või B1 võib valikuliselt kasutada 0-rühma turvahällide puhul, nagu on kindlaks määranud turvasüsteemide tootja. Punktid A1 ja B1 asuvad R1 läbival ristjoonel, R1-st 350 mm kaugusel.

8. Universaal- ja piiratud kategooria lapse turvasüsteemide katsetamiseks paigaldatakse katseistmele standardne tõmburiga turvavöö, nagu on sätestatud 13. lisas.

7. LISA

KATSESÕIDUKI AEGLUSTUSKÕVER AJAÜHIKUS

1. Katsesõiduki aeglustuskõver peab laupkokkupõrke puhul jääma käesoleva lisa 1. liite joonisel viirutatud ala piiridesse ning tagantlöögi puhul käesoleva lisa 2. liite joonisel viirutatud ala piiridesse, kui lapse turvasüsteemi katsetamisel vastavalt käesoleva eeskirja punktile 8.1.3.1 on katsesõidukile rakendatavate liikumatute koormuste üldmass 455 ± 20 kg ning turvasüsteemi katsetamisel vastavalt käesoleva eeskirja punktile 8.1.3.2 on üldmass 910 ± 40 kg ning katsesõiduki ja sõiduki kere nimimass on 800 kg.

2. Vajaduse korral võib katsesõiduki ja sellele kinnitatud sõiduki kere nimimassi suurendada 28 kg inertmassi võrra iga 200 kg lisakoormuse kohta. Katsesõiduki, sõiduki kere ja inertmassi kogumass ei tohi kalibreerimiskatsete nimiväärtusest ühelgi juhul erineda rohkem kui ± 40 kg võrra. Seiskamisseadise kalibreerimisel peab seiskamisteekond olema 650 ± 30 mm laupkokkupõrke ning 275 ± 20 mm tagantlöögi korral.

3. Kalibreerimis- ja mõõtmistoimingud vastavad rahvusvahelises standardis ISO 6487 (1980) sätestatud toimingutele, mõõteseade vastab sagedusklassi (CFC) 60 andmekanali spetsifikatsioonile.

1. liide

Katsesõiduki aeglustuskõver ajaühikus

(seiskamisseadise kalibreerimiseks)

Laupkokkupõrge

2. liide

Katsesõiduki aeglustuskõver ajaühikus

(seiskamisseadise kalibreerimiseks)

Tagantlöök

8. LISA

MANNEKEENI KIRJELDUS

1. ÜLDOSA

1.1. Käesoleva eeskirjaga ette nähtud mannekeene on kirjeldatud käesoleva lisa 1.–3. liites ja TNO (Research Institute for Road Vehicles – Maanteeõidukite Uurimisinstituut, Schoemakerstraat 97, 2628 VK Delft, Madalmaad) valmistatud tehnilistel joonistel.

Võib kasutada ka asendusmannekeene, tingimusel et:

1.2.1. nende võrdväärsust saab pädevale asutusele tõendada ja

1.2.2. nende kasutus on kantud katseprotokolli ja käesoleva eeskirja 1. lisas kirjeldatud teatisele.

1. liide

9 KUU NING 3, 6 JA 10 AASTA VANUSEID LAPSI KUJUTAVATE MANNEKEENIDE KIRJELDUS

1. ÜLDOSA

1.1. Allpool kirjeldatud mannekeenide mõõtmed ja mass põhinevad 50. protsentiilil vastavalt 9 kuu ning 3, 6 ja 10 aasta vanuste laste antropomeetrial.

1.2. Mannekeenid koosnevad metallist ja polüestrist skeletist ja polüuretaanist valatud kehaosadest.

1.3. Mannekeeni koostejoonist vaata jooniselt 9.

2. EHITUS

2.1. Pea

2.1.1. Pea on valmistatud polüuretaanist ja tugevdatud terasribadega. Pea raskuskeskmesse polüamiidplokile on võimalik paigaldada mõõteseade.

2.2. Selgroolülid

Kaelalülid

2.2.1.1. Kael koosneb viiest polüuretaankettast, millel on polüamiidosadest südamik. Kandelüli ja telglüli plokk on valmistatud polüamiidist.

Nimmelülid

2.2.2.1. Viis nimmelüli on valmistatud polüamiidist.

2.3. Rindkere

2.3.1. Rindkere skelett koosneb torukujulisest teraskonstruktsioonist, kuhu on paigaldatud käeliigendid. Selgroog koosneb terastrossist nelja keermestatud otsaga.

2.3.2. Skelett on kaetud polüuretaaniga. Mõõteseadme saab paigaldada rindkeresse.

2.4. Jäsemed

2.4.1. Käed ja jalad on samuti valmistatud polüuretaanist ja tugevdatud teraselementidega, milleks võivad olla neljakandilised torud või ribad ja plaadid. Põlved ja küünarnukid on varustatud reguleeritavate plokkliigenditega. Õlavarre ja reie liigendid koosnevad reguleeritavatest kuulliigenditest ja liigendühendustest.

2.5. Vaagen

2.5.1. Vaagen on valmistatud klaaskiuga sarrustatud polüestervaigust ja kaetud polüuretaaniga.

2.5.2. Vaagna ülemise osa kuju, mis on tähtis allkeha koormustundlikkuse kindlaksmääramisel, on modelleeritud lapse vaagna sarnaseks.

2.5.3. Puusaliigendid asuvad kohe vaagnast allpool.

2.6. Mannekeeni monteerimine

Kael-rindkere-vaagen

2.6.1.1. Nimmelülid ja vaagen keeratakse terastrossi külge ning pingutatakse mutriga. Kaelaliigendid paigaldatakse ja neid pingutatakse samal viisil. Kuna terastross ei pea rindkeres vabalt liikuma, ei ole vaja ka nimmelülide kaelast või teiselt poolt pingutamise võimalust.

Pea-kael

2.6.2.1. Pea saab paigaldada ja reguleerida poldi ja mutri abil kandelüli ja telglüli ploki kaudu.

Torso-jäsemed

2.6.3.1. Käsi ja jalgu saab paigaldada torso külge ja reguleerida kuulliigendite ja liigendühenduste abil.

2.6.3.2. Käeliigendite kuulid on ühendatud torsoga, jalaliigendite kuulid on ühendatud jalgadega.

3. PÕHIOMADUSED

3.1. Mass

Tabel 1

Osad	Mass kilogrammides vanuserühmade kaupa
Osad	9 kuud		3 aastat		6 aastat		10 aastat
Pea +	2,20	± 0,10	2,70	± 0,10	3,45	± 0,10	3,60	± 0,10
Torso	3,40	± 0,10	5,80	± 0,15	8,45	± 0,20	12,30	± 0,30
Ülaosa	0,70	± 0,05	1,10	± 0,05	1,85	± 0,10	2,00	± 0,10
Allosa	0,45	± 0,05	0,70	± 0,05	1,15	± 0,05	1,60	± 0,10
Ülaosa	1,40	± 0,05	3,00	± 0,10	4,10	± 0,15	7,50	± 0,15
Allosa	0,85	± 0,05	1,70	± 0,10	3,00	± 0,10	5,00	± 0,15
Kokku	9,00	± 0,20	15,00	± 0,30	22,00	± 0,50	32,00	± 0,70

3.2. Põhimõõtmed

3.2.1. Põhimõõtmed, mille aluseks on käesoleva lisa joonis 1, on esitatud tabelis 2.

Tabel 2

Nr	Mõõtmed	Mõõtmed vanuserühma kohta (mm)
Nr	Mõõtmed	9 kuud	3 aastat	6 aastat	10 aastat
1	Istmiku tagant põlve esipooleni	195	334	378	456
2	Istmiku tagant põlveõndlani, istudes	145	262	312	376
3	Raskuskese istmel	180	190	190	200
4	Rinnaümbermõõt	440	510	580	660
5	Rinna sügavus	102	125	135	142
6	Abaluude vaheline kaugus	170	215	250	295
7	Pea laius	125	137	141	141
8	Pea pikkus	166	174	175	181
9	Puusaümbermõõt, istudes	510	590	668	780
10	Puusaümbermõõt, seistes (ei ole joonisel näidatud)	470	550	628	740
11	Puusa sügavus, istudes	125	147	168	180
12	Puusa laius, istudes	166	206	229	255
13	Kaela laius	60	71	79	89
14	Istmest küünarnukini	135	153	155	186
15	Õla laius	216	249	295	345
16	Silmade kõrgus, istudes	350	460	536	625
17	Pikkus, istudes	450	560	636	725
18	Õla kõrgus, istudes	280	335	403	483
19	Jalatallast põlveõndlani, istudes	125	205	283	355
20	Kasv (ei ole joonisel näidatud)	708	980	1 166	1 376
21	Reie kõrgus, istudes	70	85	95	106

4. LIIGENDITE REGULEERIMINE

4.1. Üldosa

4.1.1. Mannekeeni kasutamisel on oluline reprodutseeritavate tulemuste saavutamiseks määrata kindlaks ja reguleerida eri liigendite hõõrdumine, pinge kaelas ja nimmetrossides ning allkeha sisemuse jäikus.

4.2. Kaelatrossi reguleerimine

4.2.1. Asetage torso horisontaalsele pinnale selili.

4.2.2. Paigaldage kogu kaelaosa ilma peata.

4.2.3. Pingutage pingutusmutri kandelüli ja telglüli plokis.

4.2.4. Asetage sobiv kang või polt läbi kandelüli ja telglüli ploki.

4.2.5. Kui kangile või poldile rakendub kandelüli ja telglüli ploki kaudu allapoole suunatud 50 N koormus (vt joonis 2), lõdvendage pingutusmutrit kuni kandelüli ja telglüli ploki madaldamiseni 10 ± 1 mm võrra.

4.3. Kandelüli ja telglüli liigend

4.3.1. Asetage torso horisontaalsele pinnale selili.

4.3.2. Paigaldage kogu kaela- ja peaosa.

4.3.3. Pingutage polti ja reguleerimismutrit kogu peas ning kogu kandelüli ja telglüli plokis, pea on horisontaalasendis.

4.3.4. Lõdvendage reguleerimismutrit, kuni pea hakkab liikuma (vt joonis 3).

4.4. Puusaliigend

4.4.1. Asetage vaagen esiküljega horisontaalsele pinnale.

4.4.2. Paigaldage reis ilma sääreta.

4.4.3. Pingutage reguleerimismutrit reie horisontaalasendis.

4.4.4. Lõdvendage reguleerimismutrit, kuni reis hakkab liikuma.

4.4.5. Puusaliigendit tuleb alguses pidevalt kontrollida “sissetöötamisel” esinevate probleemide tõttu (vt joonis 4).

4.5. Põlveliigend

4.5.1. Asetage reis horisontaalselt.

4.5.2. Paigaldage säär.

4.5.3. Pingutage säärega põlveliigendi reguleerimismutrit horisontaalasendis.

4.5.4. Lõdvendage reguleerimismutrit, kuni säär hakkab liikuma (vt joonis 5).

4.6. Õlaliigend

4.6.1. Tõstke torso püstasendisse.

4.6.2. Paigaldage õlavars ilma küünarvarreta.

4.6.3. Pingutage õla reguleerimismutrit õlavart horisontaalasendis hoides.

4.6.4. Lõdvendage reguleerimismutreid, kuni õlavars hakkab liikuma (vt joonis 6).

4.6.5. Õlaliigendeid tuleb alguses pidevalt kontrollida “sissetöötamisel” esinevate probleemide tõttu.

4.7. Küünarliigend

4.7.1. Tõstke õlavars vertikaalasendisse.

4.7.2. Paigaldage küünarvars.

4.7.3. Pingutage küünarnuki reguleerimismutrit küünarvart horisontaalasendis hoides.

4.7.4. Lõdvendage reguleerimismutrit, kuni küünarvars hakkab liikuma (vt joonis 7).

4.8. Nimmetross

4.8.1. Ühendage torso ülemine osa, nimmelüli, torso alumine osa, allkeha sisemus, tross ja vedru.

4.8.2. Pingutage torso alumise osa trossi reguleerimismutrit, kuni vedru on kokku surutud 2/3-ni koormamata vedru pikkusest (vt joonis 8).

4.9. Allkeha sisemuse kalibreerimine

Üldosa

4.9.1.1. Katse viiakse läbi sobiva pinguti abil.

4.9.2. Allkeha sisemus asetatakse jäigale plokile, mille pikkus ja laius vastavad selgroo nimmeosa mõõtmetele. Plokk peab olema selgroo nimmeosast vähemalt kaks korda paksem (vt joonis 9).

4.9.3. Rakendatakse esialgset koormust 20 N.

4.9.4. Rakendatakse püsikoormust 50 N.

4.9.5. Allkeha sisemuse sissepaine peab pärast kahte minutit olema:

9 uu vanust last kujutaval mannekeenil	11,5 ± 2,0 mm;
3 asta vanust last kujutaval mannekeenil	11,5 ± 2,0 mm;
6 asta vanust last kujutaval mannekeenil	13,0 ± 2,0 mm;
10 asta vanust last kujutaval mannekeenil	13,0 ± 2,0 mm.

5. MÕÕTESEADMED

5.1. Üldosa

5.1.1. Kalibreerimis- ja mõõtmisprotseduurid põhinevad rahvusvahelisel standardil ISO 6487 (1980).

5.2. Kiirendusmõõturi paigaldamine rindkeresse

Kiirendusmõõtur paigaldatakse rindkeres olevasse kaitstud süvendisse.

5.3. Märgid allkehasse sisselõikumisest

5.3.1. Modelleerimismaterjalist näidis ühendatakse vertikaalselt nimmelüli esiotsaga õhukese kleeplindi abil.

5.3.2. Modelleerimismaterjali sissepaine ei tähenda ilmtingimata lõikumist.

5.3.3. Modelleerimismaterjalist näidiste pikkus ja laius peavad vastama selgroo nimmeosa mõõtmetele, vormide paksus on 25 ± 2 mm.

5.3.4. Kasutatakse ainult neid modelleerimismaterjalist näidiseid, mis on mannekeenide varustusega kaasas.

5.3.5. Modelleerimismaterjali temperatuur katsetel on 30 ± 5 °C.

2. liide

VASTSÜNDINUT KUJUTAVA MANNEKEENI KIRJELDUS

Mannekeeni pea, torso, käed ja jalad moodustavad ühtse osa. Torso, käed ja jalad on valatud ühtsesse sorbotaanist vormi, mis on kaetud PVCst nahaga ning mille sees on terasest vedruselgroog. Pea on valmistatud polüuretaanvahust, kaetud PVCst nahaga ning on ühendatud püsivalt torsoga. Mannekeen on varustatud liibuva venitatava puuvillast/polüestrist kostüümiga.

Mannekeeni mõõtmed ja massi jaotumine põhinevad 50. protsentiilil vastsündinu kehamõõtmetel ja on esitatud tabelites 1 ja 2 ning joonisel 1.

Tabel 1

Vastsündinut kujutava mannekeeni põhimõõtmed

Mõõde		mm
A	Istmik–pealagi	345
B	Istmik–jalatald (siru–tatud jalaga)	250
C	Pea laius	105
D	Pea sügavus	125
E	Õla laius	150
F	Rinna laius	105
G	Rinna sügavus	100
H	Puusa laius	105
I	C–G pealaest	235

Tabel 2

Vastsündinut kujutava mannekeeni massi jaotumine (1)

Pea ja kael	0,7 kg
Torso	1,1 kg
Käed	0,5 kg
Jalad	1,1 kg
Kogumass	3,4 kg

Last kujutava mannekeeni kalibreerimine

1. ÕLA JÄIKUS

1.1. Mannekeen asetatakse horisontaalsele pinnale selili, liikumise vältimiseks hoitakse torsot ühest küljest kinni (joonis 2).

1.2. Lamedale 40 mm läbimõõduga lamedale varbkolbile rakendatakse mannekeeni ülemise-sisemise teljega ristsuunas horisontaalset koormust 150 N. Varbkolbi telg peab olema mannekeeni õla keskel ning õlal asuva punkti A kõrval (vt joonis 2). Varbkolbi külgmine läbipaine punkti suhtes, kus asub esimene kontakt käega, peab olema 30 ja 50 mm vahel.

1.3. Protseduuri korratakse teise õlaga, torsot hoitakse teisest küljest kinni.

2. JALALIIGENDI JÄIKUS

2.1. Mannekeen asetatakse horisontaalsele pinnale selili (joonis 3), sääred kinnitatakse rihmaga kokku nii, et põlved puutuksid teineteise vastu.

2.2. Põlvedele rakendatakse vertikaalset koormust lameda, 35 × 95 mm varbkolbiga, mille keskjoon asub põlvede ülemise punkti kohal.

2.3. Varbkolbile rakendatakse piisavat jõudu, et painutada puusi, kuni varbkolbi esiosa ja tugipinna vahe on 85 mm. See jõud peaks olema 30 ja 70 N vahel. Veenduge, et katse ajal ei puuduta jalad muud pinda.

3. TEMPERATUUR

Kalibreerimine peab toimuma temperatuuril 15–30 °C.

(1) PVCst naha paksus peab olema 1 ± 0,5 mm.

Suhteline tihedus peab olema 0,865 ± 0,1.

3. liide

18 KUU VANUST LAST KUJUTAVA MANNEKEENI KIRJELDUS

1. ÜLDOSA

1.1. Mannekeeni mõõtmed ja kaal põhinevad 50. protsentiili 18 kuu vanuse lapse antropomeetrial.

2. EHITUS

2.1. Pea

2.1.1. Pea koosneb keskmise jäikusega plastist koljust, mis on kaetud peanaha imitatsiooniga. Koljus on olemas süvend, kuhu saab paigaldada seadmeid (paigaldamine ei ole kohustuslik).

2.2. Kael

2.2.1. Kael koosneb kolmest osast:

2.2.2. tahke kummist selgroog;

2.2.3. kummist selgroo tipus asuv reguleeritav eelliigend, mis võimaldab reguleeritava hõõrdumisega pöörlemist külgtelje ümber;

2.2.4. mittereguleeritav kerakujuline liigend kaela allosas.

2.3. Torso

2.3.1. Torso koosneb plastskeletist, mis on kaetud lihaseid ja nahka imiteeriva kogumiga. Torso skeleti eesosas on süvend, mida saab täita vahuga rindkere õige jäikuse saavutamiseks. Torso tagaosas on süvend, kuhu saab paigaldada seadmeid.

2.4. Allkeha

2.4.1. Mannekeeni allkeha koosneb deformeeritavast ainest, mis sisestatakse rindkere ja vaagna vahelisse avasse.

2.5. Selgroo nimmeosa

2.5.1. Selgroo nimmeosa koosneb kummist selgroost, mis paigaldatakse rindkere skeleti ja vaagna vahele. Selgroo nimmeosa jäikuse seadistamiseks kasutatakse kummist selgroo õõnessüdamikku läbivat terastrossi.

2.6. Vaagen

2.6.1. Vaagen on valmistatud keskmise jäikusega plastist ning valatud lapse vaagna vormi järgi. Vaagen on kaetud lihaseid ja nahka imiteeriva kogumiga, mis jäljendab lihaseid/nahka vaagna ja istmiku ümber.

2.7. Puusaliigend

2.7.1. Puusaliigendid paigaldatakse vaagna alumisse ossa. Liigend võimaldab pöörlemist külgtelje ümber ning kardaanliigendi kaudu – telje ümber külgtelje suhtes paremast nurgast. Mõlemal teljel on võimalik reguleerida hõõrdumist.

2.8. Põlveliigend

2.8.1. Reguleeritava hõõrdumisega põlveliigend võimaldab sääre painutamist ja väljasirutamist.

2.9. Õlaliigend

2.9.1. Õlaliigend paigaldatakse rindkere skeleti külge. Käe saab fikseerida kahes lähteasendis reguleerseadise abil.

2.10. Küünarliigend

2.10.1. Küünarliigend võimaldab küünarvarre painutamist ja väljasirutamist. Küünarvarre saab fikseerida kahes lähteasendis reguleerseadise abil.

2.11. Mannekeeni monteerimine

2.11.1. Selgrootross paigaldatakse selgroo nimmeossa.

2.11.2. Selgroo nimmeosa paigaldatakse skeletis vaagna ja rinnakorvi vahele.

2.11.3. Allkeha sisemus paigaldatakse rindkere ja vaagna vahele.

2.11.4. Kael paigaldatakse rindkere ülemisse ossa.

2.11.5. Pea paigaldatakse terasplaadi abil kaela ülemisse ossa.

2.11.6. Paigaldatakse käed ja jalad.

3. PÕHIOMADUSED

3.1. Mass

Tabel 1.

18 kuu vanust last kujutava mannekeeni massi jaotumine

Osa	Mass (kg)
Pea+kael	2,73
Torso	5,06
Õlavars	0,27
Küünarvars	0,25
Reis	0,61
Säär	0,48
Kogumass	11,01

3.2. Põhimõõtmed

3.2.1. Põhimõõtmed, mille aluseks on käesoleva lisa joonis 1 (vt allpool), on esitatud tabelis 2.

Tabel 2

Nr	Mõõde	mm
1	Istmiku tagant põlve esipooleni	239
2	Istmiku tagant põlveõndlani, istudes	201
3	Raskuskese istmel	193
4	Rinnaümbermõõt	474
5	Rinna sügavus	113

Nr	Mõõde	mm
7	Pea laius	124
8	Pea pikkus	160
9	Puusaümbermõõt, istudes	510
10	Puusaümbermõõt, seistes (ei ole joonisel näidatud)	471
11	Puusa sügavus, istudes	125
12	Puusa laius, istudes	174
14	Istmest küünarnukini	125
15	Õla laius	224
17	Pikkus, istudes	495 (1)
18	Õla kõrgus, istudes	305
19	Jalatallast põlveõndlani, istudes	173
20	Kasv (ei ole joonisel näidatud)	820 (1)
21	Reie kõrgus, istudes	66

4. LIIGENDITE REGULEERIMINE

4.1. Üldosa

4.1.1. Mannekeenide kasutamisel on reprodutseeritavate tulemuste saavutamiseks oluline reguleerida eri liigendite hõõrdumist, selgroo nimmeosa pinget ja allkeha sisemuse jäikust.

Kahjustuste kindlaksmääramiseks tuleb kontrollida kõiki osi vastavalt käesolevatele juhistele.

4.2. Selgroo nimmeosa

4.2.1. Selgroo nimmeosa kalibreeritakse enne selle paigaldamist mannekeeni.

4.2.2. Selgroo nimmeosa alumine kinnitusplaat ühendatakse seadmega sellisel viisil, et selgroo nimmeosa esikülg on allpool (joonis 2).

4.2.3. Ülemisele kinnitusplaadile rakendatakse allapoole suunatud jõudu 250 N. Tulemuseks on nihe allapoole, mis tuleb registreerida ajavahemikus üks/kaks sekundit pärast jõu rakendamise algust, nihe peab jääma 9 ja 12 mm vahele.

4.3. Allkeha

4.3.1. Allkeha sisemus paigaldatakse jäigale, selgroo nimmeosa laiuse ja pikkusega plokile. See plokk on selgroo nimmeosast vähemalt kaks korda paksem (joonis 3).

4.3.2. Rakendatakse esialgset koormust 20 N.

4.3.3. Rakendatakse püsikoormust 50 N.

4.3.4. Allkeha sisemuse sissepaine peab pärast kahte minutit olema 12 ± 2 mm.

4.4. Kaela reguleerimine

4.4.1. Kogu kaelaosa, mis koosneb kummist selgroost, kerakujulisest alusliigendist ja eelliigendist, paigaldatakse vertikaalsel tasapinnal sellisel viisil, et esikülg on suunatud allapoole (joonis 4).

4.4.2. Eelliigendi teljele rakendatakse vertikaalsuunas jõudu 100 N. Eelliigend peaks nihkuma allapoole 22 ± 2 mm võrra.

4.5. Eelliigend

4.5.1. Paigaldage kogu kaela- ja peaosa.

4.5.2. Asetage torso horisontaalsele tasapinnale selili.

4.5.3. Pingutage dünamomeetrilist võtit kasutades polti ja reguleerimismutrit peas ja eelliigendis, kuni pea liikumine raskusjõu tõttu on välistatud.

4.6. Puus

4.6.1. Paigaldage reis vaagnale ilma sääreta.

4.6.2. Reis asetage horisontaalselt.

4.6.3. Suurendage külgtelje hõõrdumist, kuni jala liikumine raskusjõu tõttu on välistatud.

4.6.4. Asetage reis horisontaalsesse asendisse suunaga külgtelje poole.

4.6.5. Suurendage kardaanliigendi hõõrdumist, kuni reie liikumine raskusjõu tõttu on välistatud.

4.7. Põlv

4.7.1. Paigaldage säär reie külge.

4.7.2. Tõstke reis ja säär reit toetades horisontaalasendisse.

4.7.3. Pingutage põlves reguleerimismutrit, kuni sääre liikumine raskusjõu tõttu on välistatud.

4.8. Õlad

4.8.1. Sirutage küünarvars välja ja paigaldage õlavars kõrgeimasse reguleeritavasse asendisse.

4.8.2. Kui käsi ei püsi selles asendis, tuleb õla fikseerimisseadis parandada või asendada.

4.9. Küünarnukk

4.9.1. Õlavars paigaldatakse madalaimasse reguleeritavasse asendisse ja küünarvars ülemisse reguleeritavasse asendisse.

4.9.2. Kui küünarvars selles asendis ei püsi, tuleb küünarnuki fikseerimisseadis parandada või asendada.

5. MÕÕTESEADMED

5.1. Üldosa

5.1.1. Kuigi 18 kuu vanust last kujutav mannekeen plaaniti varustada mõnede anduritega, on selle standardvarustuses võrdse suuruse ja massiga asendused.

5.1.2. Kalibreerimis- ja mõõtmisprotseduurid põhinevad rahvusvahelisel standardil ISO 6487:1980.

5.2. Kiirendusmõõturi paigaldamine rindkeresse

5.2.1. Kiirendusmõõtur paigaldatakse rindkere süvendisse. Seda tehakse mannekeeni selja poolt.

5.3. Märgid allkehasse sisselõikumisest

5.3.1. Allkehasse sisselõikumise esinemine või puudumine tuleb kindlaks määrata kiirfotografeerimise teel.

(1) Mannekeeni istmik, selg ja pea toetuvad vertikaalsele pinnale.

9. LISA

LAUPKOKKUPÕRKE KATSE VASTU TÕKET

1. SEADELDISED, KATSEKORD JA MÕÕTEVAHENDID

1.1. Katsetusala

Katsetusala peab olema piisavalt suur, et sinna mahuks kiirendusrada, tõke ja katsete jaoks vajalikud tehnilised seadeldised. Raja viimane osa vähemalt 5 m enne tõket peab olema horisontaalne, tasane ja sile.

1.2. Tõke

Tõke on raudbetoonplokk, mis on esiküljest vähemalt 3 m lai ja vähemalt 1,5 m kõrge. Tõke peab olema nii paks, et selle mass oleks vähemalt 70 tonni. Esikülg peab olema vertikaalne, kiirendusraja teljega risti ning kaetud heas seisukorras 20 ± 1 mm paksuste vineertahvlitega. Tõke peab olema kas kinnitatud katseala külge või paigutatud katsealale, vajaduse korral koos lisakinnitusseadmetega nihke piiramiseks. Kasutada võib ka teistsuguste omadustega tõket, millega saadakse vähemalt samaväärseid tulemusi.

1.3. Sõiduki liikumine

Kokkupõrke ajal ei tohi sõidukit mõjutada enam ükski juhtiv ega liikumapanev lisaseade või lisaseadmed. Sõiduk peab jõudma tõkkeni kokkupõrkeseinaga risti; sõiduki esiosa keskvertikaaljoone ja kokkupõrkeseina keskvertikaaljoone vaheline maksimaalne lubatud põikihälve on ± 30 cm.

1.4. Sõiduki seisukord

1.4.1. Katse ajal peavad sõidukil olema kas kõik selle tavaosad ja varustus, mis on arvatud selle koormata ekspluatatsioonimassi hulka, või see peab olema sellises seisukorras, mis rahuldab nõudeid sõitjateruumi osade ja varustuse ning sõiduki kui terviku ekspluatatsioonimassi jaotuse osas.

1.4.2. Kui sõiduk liigub väliste vahendite abil, tuleb kütusetoitesüsteem täita vähemalt 90 % ulatuses kas kütuse või süttimatu vedelikuga, mille tihedus ja viskoossus on ligilähedane tavapärasele kütusele. Kõik muud süsteemid (pidurivedeliku mahutid, radiaator jne) peavad olema tühjad.

1.4.3. Kui sõiduk sõidab oma mootori jõul, peab kütusepaak olema vähemalt 90 % ulatuses täis. Kõik muud vedelikumahutid peavad olema täis.

1.4.4. Kui tootja soovib, võib katsete korraldamise eest vastutav tehniline teenistus lubada muude eeskirjadega ette nähtud katseteks (sealhulgas katsed, mis võivad mõjuda sõiduki konstruktsioonidele) kasutatavat sõidukit kasutada ka käesoleva eeskirjaga ette nähtud katsete tegemiseks.

1.5. Kokkupõrkekiirus

Kokkupõrkekiirus peab olema 50 +0/-2 km/h. Kuid kui katse on tehtud suurema kokkupõrkekiirusega ning sõiduk vastab sätestatud nõuetele, loetakse katse rahuldavalt sooritatuks.

1.6. Mõõtevahendid

Punktis 1.5 kirjeldatud kiiruse salvestamiseks kasutatava vahendi täpsus peab olema 1 %.

10. LISA

TAGANTLÖÖGIKATSE LÄBIVIIMINE

1. SEADELDISED, KATSEKORD JA MÕÕTEVAHENDID

1.1. Katsetusala

Katsetusala peab olema piisavalt suur, et sinna mahuks löökkeha tõukesüsteem ning oleks ruumi kokku põrganud sõiduki põrkejärgseks nihkeks ja katsevarustuse paigaldamiseks. Osa, kus toimub sõiduki kokkupõrge ja nihe, peab olema horisontaalne (kallak vähem kui 3 % iga meetri kohta).

1.2. Löökkeha

1.2.1. Löökkeha on terasest ja jäiga konstruktsiooniga.

1.2.2. Põrkepind on tasane, vähemalt 2 500 mm lai ja 800 mm kõrge. Äärte ümardusraadius on 40 ja 50 mm vahel. Põrkepind peab olema kaetud 20 ± 1 mm paksuse vineerikihiga.

Kokkupõrke hetkel peavad olema täidetud järgmised tingimused:

1.2.3.1. põrkepind peab olema vertikaalne, kokku põrganud sõiduki keskpikitasapinnaga risti;

1.2.3.2. löökkeha liikumise suund peab olema täiesti horisontaalne ja kokku põrganud sõiduki keskpikitasapinnaga paralleelne;

1.2.3.3. maksimaalne lubatud kõrvalekalle külgsuunas löökkeha pinna keskvertikaaljoone ja kokku põrganud sõiduki keskpikitasapinna vahel on 300 mm. Lisaks sellele peab põrkepind ulatuma kokku põrganud sõiduki kogu laiusele;

1.2.3.4. põrkepinna alumise ääre kliirens on 175 ± 25 mm.

1.3. Löökkeha liikumine

Löökkeha võib kas kinnitada alusele (liikuv tõke) või moodustada sellega pendli osa.

1.4. Liikuva tõkke kasutamise korral kohaldatavad erisätted

1.4.1. Kui löökkeha on kinnitatud alusele (liikuv tõke), peab kinnitusmaterjal olema jäik ja selle deformeerimine kokkupõrkes välistatud; alus peab kokkupõrke hetkel olema võimeline vabalt liikuma ja liikumisseade ei tohi enam mõjutada aluse liikumist.

1.4.2. Aluse ja löökkeha kogumass peab olema 1 100 ± 20 kg.

1.5. Pendli kasutamise korral kohaldatavad erisätted

1.5.1. Kaugus löögipinna keskpunktist pendli pöörlemisteljeni on vähemalt 5 m.

1.5.2. Löökkeha peab vabalt rippuma tugevalt kinnitatud jäikadel varrastel. Pendel peab olema valmistatud nii, et oleks täielikult välistatud selle deformeerumine kokkupõrkes.

1.5.3. Pendliga ühendatakse seiskamisseadis, et vältida pendli korduvat kokkupõrget katsesõidukiga.

1.5.4. Kokkupõrke hetkel peab pendli löögikeskme kiirus olema 30 ja 32 km/h vahel.

1.5.5. Pendli vähendatud mass löögikeskmes “mr” on määratud kui kogumassi “m”, löögikeskme ja pööramistelje vahelise kauguse “a” (1) ning raskuskeskme ja pöörlemistelje vahelise kauguse “l” funktsioon järgmise valemiga:

mr.m.(l/a)

1.5.6. Vähendatud mass “mr” peab olema 1 100 ± 20 kg.

1.6. Üldsätted löökkeha massi ja kiiruse kohta

Kui katse on tehtud suurema kokkupõrkekiirusega, kui on sätestatud punktis 1.5.4, ja/või suurema massiga, kui on sätestatud punktides 1.5.3 ja 1.5.6, ning sõiduk vastab sätestatud nõuetele, loetakse katse rahuldavalt sooritatuks.

1.7. Sõiduki seisund katse jooksul

Katse ajal peavad sõidukil olema kas kõik selle tavaosad ja varustus, mis on arvatud selle koormata ekspluatatsioonimassi hulka, või peab see olema sellises seisukorras, mis rahuldab nõudeid sõiduki kui terviku ekspluatatsioonimassi jaotuse osas.

1.8. Kogu sõiduk koos juhiste kohaselt paigaldatud lapse turvasüsteemiga asetatakse kindlale, tasasele ja ühtlasele pinnale, käsipidur väljas ja käik neutraalasendis. Ühel kokkupõrkekatse jooksul võib katsetada mitut lapse turvasüsteemi.

(1) Kaugus a võrdub kõnealuse sünkroonpendli pikkusega.

11. LISA

LISAKINNITUSPUNKTID POOLUNIVERSAALKATEGOORIA LAPSE TURVASÜSTEEMIDE MOOTORSÕIDUKISSE KINNITAMISEKS

1. Käesolev lisa kehtib ainult pooluniversaalkategooria lapse turvasüsteemide lisakinnituspunktide, varraste või muude punktide suhtes, mida kasutatakse lapse turvaseadmete sõiduki kere külge kinnitamiseks, sõltumata sellest, kas kasutatakse eeskirjas nr 14 sätestatud kinnituspunkte või mitte.

2. Kinnituspunktid määrab kindlaks lapse turvasüsteemi tootja, üksikasjad esitatakse kinnitamiseks katseid korraldavale tehnilisele teenistusele.

Tehnilised teenistused võivad võtta arvesse sõiduki tootjalt saadud teavet.

3. Lapse turvasüsteemi tootja lisab kinnituspunktide monteerimise kohad ning iga sõiduki jaoks eraldi joonise nende täpse asukohaga.

4. Lapse turvasüsteemi tootja peab märkima, kas turvasüsteemi sõiduki kere külge kinnitamiseks vajalikud kinnituspunktid vastavad asukoha ja tugevuse nõuetele, mis on sätestatud valitsustele antud soovituse (eesmärgiga võtta tarvitusele sõiduautodes kasutatavate lapse turvasüsteemide kinnituspunktide erinõuded (1) punktis 3 jj.

(1) Vt sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) (TRANS/WP.29/78/Rev.1) punkti 1.13 ja 10. lisa.

12. LISA

13. LISA

STANDARDNE TURVAVÖÖ

1. Dünaamilise koormuskatse ja maksimumpikkuse nõuete kohaselt valmistatakse turvavöö ühe joonisel 1 esitatud väliskuju järgi. Joonisel on tõmburiga varustatud kolmepunktivöö ja staatiline kahepunktivöö.

2. Tõmburiga varustatud kolmepunktivööl on järgmised jäigad osad:

tõmbur (R), posti silmus (P), kaks kinnituspunkti (A1 ja A2, vt joonis 2) ning keskosa (C, vt joonis 3). Tõmbur peab vastama eeskirja nr 16 tõmbejõu nõuetele. Tõmburi rulli läbimõõt on 33 ± 0,5 mm.

3. Tõmburiga varustatud vöö paigaldatakse 6. lisa 1. ja 4. liites kirjeldatud katseistme kinnituspunktidesse järgmiselt.

Vöö kinnituspunkt A1 paigaldatakse katsesõiduki kinnituspunkti B0 (välimine).

Vöö kinnituspunkt A2 paigaldatakse katsesõiduki kinnituspunkti A (sisemine).

Vöö posti silmus P paigaldatakse katsesõiduki kinnituspunkti C.

Vöö tõmbur R paigaldatakse katsesõiduki kinnituspunkti Re.

X-i väärtus allpool esitatud joonisel 1 on 200 ± 5 mm. Universaal- ja pooluniversaalkategooria turvasüsteemide väärtus P–A1 on 2 220 ± 5 mm, mõõdetuna paralleelselt tõmburi rullil asuva 150 ± 5 mm rihma keskjoonega. Väärtus P–A1 erisõidukitele mõeldud turvasüsteemide kategoorias on vähemalt 2 220 ± 5 mm, mõõdetuna paralleelselt tõmburi rullil asuva 150 ± 5 mm rihma keskjoonega.

4. Vöörihmale esitatavad nõuded on järgmised.

Materjal	:	ust lõimitud polüester
— laius	:	48 ± 2 mm koormusel 10 000 N
— paksus	:	1,0 ± 0,2 mm
— venivus	:	8 ± 2 % koormusel 10 000 N

5. Joonisel 1 esitatud staatiline kahepunktivöö koosneb kahest standardsest kinnitusplaadist, mis on esitatud joonisel 2, ning rihmast, mis vastab punktis 4 sätestatud nõuetele.

6. Kahepunktivöö kinnitusplaadid paigaldatakse katsesõiduki kinnituspunktidesse A ja B. Y-i väärtus joonisel 1 on 1 300 ± 5 mm. See on maksimumpikkus universaalkategooria lapse turvasüsteemi kinnitamiseks kahepunktivööga (vt punkt 6.1.9).

14. LISA

(Ei kehti – endise 14. lisa sisu on esitatud 8. lisa 2. liites.)

15. LISA

SELGITAVAD MÄRKUSED

Selgitavad märkused on mõeldud katseid tegevatele tehnilistele teenistustele juhtnööridena.

Punkt 2.10.1	Kiirreguleerijaks võib samuti olla seade, millel on manuaalse vabastusega tõmburiga sarnane võll ja vedru. Reguleerijat tuleb katsetada, et see vastaks punktides 7.2.2.5 ja 7.2.3.1.3 esitatud nõuetele.
Punkt 2.19.2	Nii sedaan- kui ka universaalauto tagaistmele paigaldamiseks ette nähtud pooluniversaalkategooria turvasüsteem, kus kogu turvavööseadis märgistatakse üheks tüübiks.
Punkt 2.19.3	Uue tüübi loomise üle otsustamisel tuleb võtta arvesse istme mõõtmete ja/või massi muutuse tähtsust, polstri või löögikaitsekilbi ning energianeelduri omadusi ja materjali värvi.
Punktid 2.19.4 ja 2.19.5	Need punktid ei kehti eraldi heakskiidetud turvavööde suhtes vastavalt eeskirjale nr 16, mis on vajalik lapse turvasüsteemi sõidukisse kinnitamise ja lapse turvalisuse tagamise puhul.
Punkt 6.1.2	Seljaga sõidu suunas olevate lapse turvasüsteemide puhul tagatakse lapsmannekeeni pea suhtes turvasüsteemi ülemise osa õige asukoht suurima mannekeeni paigaldamisega, milleks seadis on ette nähtud, see paigutatakse võimalikult tahapoole kallutatud asendis ning tehakse kindlaks, et horisontaaljoon silmade kõrgusel on istme ülemisest osast allpool.
Punkt 6.1.8	150 mm nõue kehtib ka turvahällide suhtes, välja arvatud juhul, kui turvahälli ja turvavöö ühendamiseks kasutatakse eriseadist.
Punkt 6.2.4	Õlavöö vastuvõetava liikumise piir on selline, et standardse õlavöö õlaosa alumine äär ei tohi olla madalamal kui mannekeeni küünarnukk mannekeeni maksimaalse nihke korral.
Punkt 6.2.9	Üldise arusaama järgi kehtib see ka seadiste suhtes, millel on selline lukustus, isegi kui nad ei ole kõnesoleva rühma jaoks ette nähtud. Järelikult 2. rühma katsetel kasutatakse ainult seda seadist, kuid ettenähtud jõuga, st 1. rühma mannekeeni kahekordse massiga.
Punkt 7.1.2.1 ning 17. ja 18. lisa	17. ja 18. lisa järgimist ei saa kontrollida selliste energiat neelavate või lapse turvasüsteemi osade koostismaterjalide suhtes, mis ei ole ühtlase koosseisuga, või kui on tõenäoline lapse turvasüsteemi osade erinev toimimine, määrab katsetav asutus halvima olukorra nende vastavuse kontrollimisel. Lapse turvasüsteemi kate võib kas osaliselt või täielikult olla energiat neelavast materjalist.
Punkt 7.1.3	Ümberminekukatse tehakse sama paigalduskorra järgi ja samade parameetritega kui dünaamilise koormuskatse.
Punkt 7.1.3.1	Seadise peatamine ümberminekukatse ajal on keelatud.
Punkt 7.1.4.2.2	Selle punkti sõnastus viitab kiirenduste tõmbejõule mannekeeni selgroos.
Punkt 7.1.4.3.1	Lõikumisjäljed tähendavad lõikumist mannekeeni allkehasse kinnitusvahendi surve tõttu, kuid mitte mannekeeni horisontaalsuunas surveta kallutuse tõttu, nagu näiteks selgroo kallutuse puhul. Vaata ka punkti 6.2.4 selgitust.
Punkt 7.2.1.5	Esimene lause kehtib juhul, kui mannekeeni käsi ulatub lukuni.
Punkt 7.2.2.1	Seda kasutatakse kindlustamaks, et eraldi heakskiidetud juhikud ühendatakse raskusteta.
Punkt 7.2.4.1.1	On vaja kahte rihma. Mõõtke esimese rihma katkemisjõudu. Mõõtke teise rihma laiust 75 % katkemisjõu rakendumisel.
Punkt 7.2.4.4	Ei ole lubatud osad, mida on võimalik demonteerida või lahti võtta ja mida väljaõppeta kasutaja võib valesti kokku panna ning see võib põhjustada ohtu.
Punkt 8.1.2.2	“Kinnitatud istme külge” tähendab 6. lisas ette nähtud katseistet. “Eriseadised võivad” tähendab, et eriturvasüsteemi ümberminekukatse tehakse tavaliselt nii, et turvasüsteem on paigaldatud istmele, aga katsetamine sõiduki istmel on lubatud.
Punkt 8.2.2.1.1	“Arvestades kasutuse tavatingimustega” tähendab, et see katse tuleb teha katse- või sõidukiistmele paigaldatud turvasüsteemiga, kuid ilma mannekeenita. Mannekeeni kasutatakse ainult reguleerseadise kohale asetamiseks. Alguses tuleb reguleerida rihmad vastavalt punktile 8.1.3.6.3.2 või 8.1.3.6.3.3 (ükskõik kumb sobib). Katse viiakse läbi pärast mannekeeni eemaldamist.
Punkt 8.2.5.2.6	See punkt ei kehti juhikute kohta, mis kiidetakse käesoleva eeskirja alusel eraldi heaks.

16. LISA

TOODANGU NÕUETELE VASTAVUSE KONTROLL

1. KATSED

Lapse turvasüsteemid peavad vastama nõuetele, millel põhinevad järgmised katsed.

1.1. Lukustusläve ja hädalukustuvate tõmburite vastupidavuse kontrollimine

Punkti 8.2.4.3 alusel kõige ebasoodsamas suunas, pärast punktides 8.2.4.2, 8.2.4.4 ja 8.2.4.5 üksikasjalikult käsitletud kulumiskindluskatset punkti 7.2.3.2.6 nõude kohaselt.

1.2. Iselukustuvate tõmburite kuluvuskindluse kontrollimine

Punkti 8.2.4.2 kohaselt, mida täiendavad punktides 8.2.4.4 ja 8.2.4.5 ette nähtud katsed vastavalt punktis 7.2.3.1.3 sisalduvale nõudele.

1.3. Rihmade konditsioneerimisele järgnev tugevuskatse

Punktis 7.2.4.2 kirjeldatud protseduuri kohaselt pärast konditsioneerimist vastavalt punktide 8.2.5.2.1–8.2.5.2.5 nõuetele.

1.3.1. Rihmade hõõrdumisele järgnev tugevuskatse

Punktis 7.2.4.2 kirjeldatud protseduuri kohaselt pärast konditsioneerimist vastavalt punktis 8.2.5.2.6 kirjeldatud nõuetele.

1.4. Mikrolibisemiskatse

Käesoleva eeskirja punktis 8.2.3 kirjeldatud protseduuri kohaselt.

1.5. Energia neeldumine

Käesoleva eeskirja punkti 7.1.2 kohaselt.

1.6. Lapse turvasüsteemi talitlusnõuete kontrollimine dünaamilises koormuskatses

Punkti 8.1.3 kohaselt vastavalt punktis 7.2.1.7 ette nähtud nõuetele iga eelnevalt konditsioneeritud lukk, mis vastab punktides 7.1.4 (lapse turvasüsteemi üldise toimimise kohta) ja 7.2.1.8.1 (iga luku toimimise kohta koormuse all) sisalduvatele nõuetele.

1.7. Temperatuurikatse

Käesoleva eeskirja punkti 7.1.5 kohaselt.

2. KATSE SAGEDUS JA TULEMUSED

Punktide 1.1–1.5 nõuetele vastava katsetamise sagedus määratakse kindlaks pisteliselt ja statistilisel alusel vastavalt regulaarsele kvaliteedikontrollile.

Peale selle, kui lapse turvasüsteemis on olemas hädalukustuvad tõmburid, kontrollitakse kõiki selliseid seadmeid:

2.1.1.1. käesoleva eeskirja punktides 8.2.4.3.1, 8.2.4.3.2, 8.2.4.3.3 ja 8.2.4.3.4 ette nähtud nõuetele kõige ebasoodsamas suunas, nagu on kindlaks määratud punktis 8.2.4.3.3. Katse tulemused peavad vastama käesoleva eeskirja punktide 7.2.3.2.1.1 ja 7.2.3.2.4 nõuetele; või

2.1.1.2. vastavalt käesoleva eeskirja punktile 8.2.4.3.5 kõige ebasoodsamas suunas. Sellest olenemata võib kaldekiirus olla ettenähtud kiirusest suurem, kui see ei mõjuta katse tulemusi. Katse tulemused peavad vastama käesoleva eeskirja punkti 7.2.3.2.1.4 nõuetele.

2.2. Universaal-, piiratud ja pooluniversaalkategooria seadiste puhul kontrollitakse punktile 1.6 vastava dünaamilise koormuskatse käigus ühte igast 5 000 toodetud turvasüsteemist. Igal juhul tuleb teha vähemalt üks katse iga nelja tootmisnädala kohta.

Käesoleva eeskirja punktides 7.1.4.1.4 ja 7.2.1.8.1.2 ette nähtud nõuded kehtivad iga katse kohta. Lisaks sellele kohaldatakse ühele katsele kahest ka punktides 7.1.4 ja 7.2.1.8.1 ette nähtud muid nõudeid.

Minimaalne sagedus, mis on üks katse aasta kohta, on siiski lubatud, kui lapse turvasüsteemide aastatoodang on 1 000 või vähem.

Sellisel juhul kohaldatakse punktides 7.1.4 ja 7.2.1.8.1 ette nähtud nõudeid.

Erisõidukisse sisseehitatud seadmete suhtes rakendatakse järgmisi katsesagedusi:

lapse turvasüsteemid, v.a istmekõrgendused:	kord 8 nädala jooksul;
istmekõrgendused:	kord 12 nädala jooksul.

Igal katsel peavad olema täidetud kõik punktides 7.1.4 ja 7.2.1.8.1 ette nähtud nõuded. Kui ühe aasta jooksul on kõigi katsete tulemused rahuldavad, võib tootja pärast kokkulepet pädeva asutusega vähendada sagedusi alljärgnevalt:

lapse turvasüsteemid, v.a istmekõrgendused:	kord 16 nädala jooksul;
istmekõrgendused:	kord 24 nädala jooksul.

Minimaalne sagedus, milleks on üks katse aasta kohta, on siiski lubatud, kui lapse turvasüsteemide aastatoodang on 1 000 või vähem.

2.3.1. Lapse turvasüsteemi tootja võib valida punktis 2.1.2.4.1 ette nähtud erisõiduki seadmete puhul toodete nõuetele vastavuse kontrolli kas katseistmel punkti 2.2 alusel või sõiduki kere suhtes punkti 2.3 alusel.

Kui katsenäidis ei läbi ettenähtud katset, tuleb samadele nõuetele vastavat katset korrata vähemalt kolme uue näidisega. Kui mõni dünaamiline katse ühega kolmest näidisest ebaõnnestub, peab tüübikinnituse omanik või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja:

2.4.1. teavitama tüübikinnituse andnud pädevat asutust meetmetest, mis on võetud toodangu vastavuse taastamiseks;

2.4.2. suurendama katsete sagedust, kui väiksemat sagedust kasutati vastavalt punktile 2.3.

2.5. Tootja annab pädevale asutusele kord kvartalis teada, kui palju tooteid iga tüübikinnitusnumbri kohta toodeti, lisades identifitseerimisandmed selle kohta, mis tooted vastavad sellele tüübikinnitusnumbrile.

17. LISA

ENERGIAT NEELAVATE MATERJALIDE KATSE

1. PEAKUJULINE MUDEL

1.1. Peakujuline mudel koosneb tahkest puitpoolkerast, millega on ühendatud väiksem sfääriline osa, nagu on esitatud joonisel A allpool. See on ehitatud nii, et mudel saab vabalt langeda piki märgitud telge ning sellel on olemas koht kiirendusmõõturi paigaldamiseks, et mõõta langemise suunas kiirendust.

1.2. Peakujulise mudeli kogumass koos kiirendusmõõturiga on 2,75 ± 0,05 kg.

2. MÕÕTESEADMED

Kiirendust mõõdetakse katse ajal, kasutades seadmeid kanali sagedusklassiga 1 000 vastavalt ISO 6487 viimasele versioonile.

3. PROTSEDUUR

3.1. Ühest või enamast lapse turvasüsteemist võetakse igast materjalist kolm näidist.

3.2. Näidis peab olema kokkupõrke kohas täielikult kinnitatud välispinnale ja toetatud otse kokkupõrkepunkti all siledale jäigale alusele, näiteks tahkele betoonist alusplaadile sellisel viisil, et mõõdetakse ainult konstruktsiooni energiat neelavate materjalide omadusi.

3.3. Peakujuline mudel tõstetakse kõrgusele 100 -0/+5 mm näidise ülemisest tasapinnast peakujulise mudeli alumise punktini ja lastakse langeda. Mõõdetakse peakujulise mudeli kiirendust kokkupõrke ajal. Protseduuri korratakse teiste näidistega.

18. LISA

SELJATUGEDEGA SEADMETE PEAGA KOKKUPÕRKE TSOONI NING SELJAGA SÕIDU SUUNAS OLEVATE SEADMETE KÜLGSERVADE MIINIMUMSUURUSE KINDLAKSMÄÄRAMISE MEETOD

1. Asetage seade 6. lisas kirjeldatud katseistmele. Tahapoole kallutatavad seadmed tuleb sättida kõige ülemisse asendisse. Asetage seadmesse väikseim mannekeen vastavalt tootja juhistele. Märkige seljatoel punkt A, mis on väikseima mannekeeni õlaga samal horisontaaltasandil ja käe äärmisest punktist 2 cm võrra seespool. Kõik horisontaaltasandist ülalpool asuvad sisepinnad, mis läbivad punkti A, peavad sisaldama 17. lisa kohaselt katsetatud energiat neelavat materjali. See materjal katab seljatoe ja külgservade sisepinnad, sealhulgas külgservade siseservad (raadiusse jääv tsoon). Energiat neelav materjal võib moodustada lapse istme lahutamatu osa. Turvahälli puhul tuleb 17. lisale vastavat materjali kasutada kõikides piirkondades, mis on väikseima mannekeeni tagapoolsest õlast eespool, kui mannekeen asub turvahällis ja turvahäll katsepingil.

2. Seljaga sõidu suunas olevatel seadmetel peavad olema külgservad, mille minimaalne sügavus on 90 mm mõõdetuna seljatoe tasapinna keskjoonest. Külgservad algavad horisontaaltasapinnast, läbivad punkti A ja lõppevad leeni ülemises osas. Külgserva sügavust võib järk-järgult vähendada, alustades punktist, mis on 90 mm allpool leeni ülemist osa.

3. Eelnevas punktis 2 sätestatud külgservade miinimumsuuruse nõue ei kehti erisõiduki kategooria II ja III kaalurühma lapse turvasüsteemide suhtes, mida kasutatakse vastavalt käesoleva eeskirja punktile 6.1.2 pakiruumi piirkonnas.

19. LISA

VAHETULT LAPSE TURVASÜSTEEMIDELE PAIGALDATUD REGULEERSEADISETE KOHANDAMISE KIRJELDUS

1. MEETOD

1.1. Tõmmake punktis 8.2.7 kirjeldatud kohas paigaldatud lindiga integreeritud traksvöö vabast otsast tõmmates välja vähemalt 50 mm.

1.2. Ühendage traksvöö reguleeritud osa tõmbeseadisega A.

1.3. Aktiveerige reguleerseadis ja tõmmake linti vähemalt 150 mm traksvöösse. Sellega on läbitud pool tsüklist ja tõmbeseadis A on seatud lindi maksimaalse väljatõmbamise asendisse.

1.4. Ühendage lindi vaba ots tõmbeseadisega B.

Tsükli osad

2.1. Tõmmake tõmbeseadisega B vähemalt 150 mm samal ajal, kui tõmbeseadis A ei pinguta traksvööd.

2.2. Aktiveerige reguleerseadised ja tõmmake tõmbeseadisega A samal ajal, kui tõmbeseadis B ei pinguta lindi vaba otsa.

2.3. Tõmbe lõpus deaktiveerige reguleerseadis.

2.4. Korrake tsüklit punkti 7.2.2.7 kohaselt.

20. LISA

LUKU TUGEVUSKATSE TÜÜPSEADE

21. LISA

PAIGALDUS DÜNAAMILISE KOKKUPÕRKEKATSE KORRAL

1. MEETOD

1.1. Ainult vöörihm

Paigaldage koormusandur 1 välimisele kohale, nagu on näidatud eespool. Paigaldage lapse turvasüsteem ja pingutage vastav vöö välimises asendis, et saavutada välimises asendis koormus 75 N ± 5 N.

1.2. Vöörihm ja diagonaalvöö

1.2.1. Paigaldage koormusandur 1 välimisele kohale, nagu on näidatud eespool. Paigaldage lapse turvasüsteem õigesse asendisse. Kui lapse turvasüsteemi on sisse ehitatud lukustusseadis, mis toimib diagonaalvöö peal, paigaldage koormusandur 2 sobivale kohale lapse turvasüsteemi taga lukustusseadise ja luku vahele, nagu on näidatud nimetatud joonisel. Kui lukustusseadis ei ole sisse ehitatud või lukustusseadis on paigaldatud luku juurde, paigaldage koormusandur sobivale kohale posti silmuse ja lapse turvasüsteemi vahel.

1.2.2. Reguleerige vastava turvavöö vöörihm nii, et saavutada koormusanduris 1 koormus 50 N ± 5 N. Märkige lindil kriidiga ära koht, kus see läbib valmendlukku. Hoides vööd selles asendis, reguleerige diagonaalvööd nii, et saavutada koormusanduris 2 koormus 50 N ± 5 N, kas siis kinnitades lindi lapse turvasüsteemi lindikinnitajas või tõmmates rihmast standardse tõmburi juures.

1.2.3. Tõmmake kogu lint tõmburi rullikust välja, vöö pinge tõmburi ja posti silmuse vahel peab jääma tõmburi pinge tasemele. Rullik lukustatakse enne dünaamilist koormuskatset. Korraldage dünaamiline kokkupõrkekatse.

1.2.4. Enne häälestamise alustamist kontrollige lapse turvasüsteemi vastavust punktile 6.2.1.3. Kui nurga funktsiooni muutuse tõttu muutus seadme pinge, katsetage, millises asendis on seade kõige lõdvemalt, häälestage ja seadke kõige pinguldunumasse asendisse ning seejärel paigutage lapse turvasüsteem ümber halvimasse olukorda, ilma et täiskasvanu turvavööd uuesti pingutataks. Korraldage dünaamiline koormuskatse.

MÄRKUS

1.	Paigaldamine toimub pärast mannekeeni turvasüsteemi sobitamist.

Kuna katseistme vahtpadi on pärast lapse turvasüsteemi paigaldamist kokku surutud, tuleb dünaamiline koormuskatse võimaluse korral läbi viia 10 minuti jooksul pärast turvasüsteemi paigaldamist. Katseistme vahtpadja algseisundi taastamiseks peab kahe sama katseistme vahtpadjaga katse vahel olema vähemalt 20-minutiline paus.

3.	Vahetult lindile paigaldatud koormusandureid võib lülitada välja elektrooniliselt, kuid need tuleb dünaamilise koormuskatse ajaks jätta oma kohale. Iga koormusanduri mass ei tohi ületada 250 grammi. Teise võimalusena võib lindi koormusanduri asendada kinnituspunkti kinnitatud koormusanduriga.

Katsemeetod täiskasvanu turvavöö pinge suurendamiseks ettenähtud seadistega varustatud turvasüsteemide puhul on järgmine: paigaldage lapse turvasüsteem käesoleva lisa nõuete kohaselt, seejärel kasutage pingutit vastavalt tootja juhendile. Kui seadist ei saa kasutada liigse pinge tõttu, on arvatavasti tegemist vastuvõetamatu seadisega.

22. LISA

MANNEKEENI TORSO ALLOSA LÖÖGIKATSE

16.12.2005

Euroopa Liidu Teataja

L 330/169

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 112 — Ühtsed sätted mootorsõidukite selliste esilaternate tunnustamise kohta, mis kiirgavad asümmeetrilist lähituld või kaugtuld või mõlemat ja on varustatud hõõglampidega (1)

A. RAKENDUSSÄTTED

0. REGULEERIMISALA (2)

Käesolevat määrust kohaldatakse mootorsõidukite esilaternate suhtes, mis kiirgavad asümmeetrilist lähituld ja/või kaugtuld, millel võivad olla klaasist või plastmaterjalist hajutiklaasid ning mis on varustatud asendatavate hõõglampidega.

1. MÕISTED

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.1. hajutiklaas – esilaterna või laterna üksuse välimine osa, mis kannab valgust läbi valgustava pinna;

1.2. kate – toode või tooted, mis paigaldatakse ühes või mitmes kihis esilaterna välispinnale;

erinevat “tüüpi” esilaternad – esilaternad, mis erinevad üksteisest järgmiste oluliste näitajate poolest:

1.3.1. kaubanimi või -märk;

1.3.2. optilise süsteemi omadused;

1.3.3. niisuguste osade lisamine või kõrvaldamine, mis võivad seadmete töötamise ajal esineva peegeldumise, murdumise, neeldumise ja/või moonutuste tõttu muuta optilist mõju;

1.3.4. sobivus parempoolseks või vasakpoolseks liikluseks või mõlemaks;

1.3.5. tekitatava valgusvihu laad (lähituli, kaugtuli või mõlemad);

1.3.6. olemasolul hajutiklaaside ja võimaliku katte materjalid;

1.3.7. kasutatavate hõõglampide kategooria;

1.4. erineva “klassi” (A või B) esilaternad – teatavate fotomeetriliste omaduste järgi määratletavad esilaternad.

1.5. Käesoleva määruse suhtes kohaldatakse määruses nr 48 ja muudatuste seerias esitatud mõistete määratlusi, mis kehtiavd tüübikinnituse taotlemise ajal.

2. ESILATERNA TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

Tüübikinnituse taotluse peab esitama kaubanime või -märgi omanik või tema ametlik esindaja. Selles tuleb märkida:

2.1.1. andmed selle kohta, kas laternat kavatsetakse kasutada nii lähi- kui kaugtuledes või ainult ühes neist;

2.1.2. kui esilatern on mõeldud kiirgama ainult lähituld, siis kas see on projekteeritud nii vasak- kui parempoolseks liikluseks, ainult vasakpoolseks liikluseks või ainult parempoolseks liikluseks;

2.1.3. kui esilatern on varustatud reguleeritava peegeldiga, laterna paigaldusasend(id) maapinna ja sõiduki keskmise pikitasapinna suhtes;

2.1.4. kas taotluses käsitletakse A või B klassi esilaternat;

2.1.5. kasutatava(te) hõõglambi(-lampide) kategooria määruse nr 37 loetelu järgi.

Igale tüübikinnitustaotlusele tuleb lisada:

kolmes eksemplaris piisavalt üksikasjalikud joonised, mis võimaldavad kindlaks teha laterna tüübi ja millel on kujutatud esilaterna eestvaade, olemasolu korral koos klaaside rihvelmustriga, ning ristlõige; joonistel peab olema näidatud tüübikinnitusmärgi asukoht;

2.2.1.1. kui esilatern on varustatud kohaldatava peegeldiga, märge esilaterna paigaldusasendi(te) kohta maapinna ja sõiduki keskmise pikitasapinna suhtes, kui esilaternat kasutatakse ainult selles asendi/nendes asendites;

2.2.2. tehniliste omaduste lühikirjeldus, sh juhul, kui esilaternaid kasutatakse pöörduva tule jaoks, punkti 6.2.9 kohased äärmusasendid;

2.2.3. esilaterna tüübi kaks näidist.

Hajutiklaaside valmistamiseks kasutatud plastmaterjali katsetamiseks:

kolmteist hajutiklaasi;

2.2.4.1.1. kuus klaasi kõnealustest hajutiklaasidest võib asendada kuue, vähemalt 60 mm × 80 mm suuruse materjalinäidisega, mille välispind on lame või kumer ning mille keskel on vähemalt 15 mm × 15 mm suurune põhiliselt lame ala (kõveruse raadiusega vähemalt 300 mm);

2.2.4.1.2. iga selline hajutiklaas või materjalinäidis peab olema saadud masstoodangu valmistamisel kasutatava meetodi kohaselt;

2.2.4.2. peegeldi, millele saab hajutiklaasid tootja juhendi kohaselt kinnitada.

2.3. Hajutiklaaside ja katete (olemasolu korral) juba katsetatud materjalide juures peab olema katseprotokoll, milles kirjeldatakse nende materjalide ja katete omadusi.

3. MÄRGISTUSED (3)

3.1. Tüübikinnituse saamiseks esitatud esilaternatel peab olema taotleja kaubanimi või -märk.

3.2. Hajutiklaasil ja korpusel (4) peavad olema piisava suurusega alad punktis 4 nimetatud tüübikinnitusmärgi jaoks; kõnealused alad märgitakse punktis 2.2.1 nimetatud joonistele.

3.3. Esilaternatel, mis on projekteeritud vastama nii parem- kui vasakpoolse liikluse nõuetele, peab olema märgistatud kaks optilise osa asendit sõidukil või kaks valgusallika asendit peegeldil; kõnealused märgised koosnevad trükitähtedest R/D parempoolse liikluse puhul ning L/G vasakpoolse liikluse puhul.

4. KINNITUS

4.1. Üldosa

4.1.1. Kui kõik vastavalt eespool toodud punktile 2 esitatud esilaterna tüübi näidised vastavad käesoleva määruse sätetele, antakse sellele tüübile kinnitus.

4.1.2. Kui grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad vastavad enam kui ühe määruse nõuetele, võib laternale kanda ühe rahvusvahelise tüübikinnitusmärgi tingimusel, et igaüks nendest grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternatest vastab selle suhtes kohaldatavatele nõuetele.

4.1.3. Igale kinnituse saanud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest numbrit (praegu 00) näitavad kinnituse andmise ajaks käesolevasse määrusesse viimati tehtud peamisi tehnilisi muudatusi hõlmavat muudatuste seeriat. Sama kokkuleppeosaline ei või anda sama numbrit teisele käesoleva määrusega hõlmatud esilaternatüübile.

Käesolevat määrust kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistle esitatakse teade esilaternatüübile käesoleva määruse kohase tüübikinnituse andmise, laiendamise, kinnituse andmisest keeldumise, kinnituse tühistamise või tootmise lõpliku lõpetamise kohta käesoleva määruse 1. lisa vormi kasutades, millel on punktiga 2.2.1.1 ettenähtud teave;

4.1.4.1. kui esilatern on varustatud reguleeritava peegeldiga ja kui seda tohib kasutada ainult punkti 2.2.1.1 kohasele märgistusele vastavates paigaldusasendites, kohustub kinnituse taotleja kasutajat nõuetekohasel viisil õige(te)st paigaldusasendi(te)st teavitama.

4.1.5. Peale punktis 3.1 kirjeldatud märgi peab igale käesoleva määruse kohaselt kinnitatud esilaternale kandma punktis 3.2 nimetatud aladele punktides 4.2 ja 4.3 kirjeldatud tüübikinnitusmärgi.

4.2. Tüübikinnitusmärgi sisu

Tüübikinnitusmärgil on:

rahvusvaheline tüübikinnitusmärgistus, millel on:

4.2.1.1. e-tähte ümbritsev ringjoon, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi eraldusnumber; (5)

4.2.1.2. punktiga 4.1.3 ettenähtud tüübikinnitusnumber;

järgmine lisatähis (või -tähised):

4.2.2.1. ainult vasakpoolses liikluses kasutatavate esilaternate puhul horisontaalne nool, mille teravik on suunatud näoga esilaterna poole seisva vaataja suhtes paremale, st liiklussuuna poole;

4.2.2.2. esilaternate puhul, mis optilise osa või hõõglambi asjakohaselt reguleeritava asendi tõttu vastavad mõlema liiklussüsteemi nõuetele, horisontaalne nool teravikuga mõlemas otsas, mis näitavad vastavalt paremale ja vasakule;

4.2.2.3. esilaternate puhul, mis vastavad ainult käesolevas määruses lähitule kohta kehtestatud nõuetele, täht “C” A klassi esilaterna puhul või tähed “HC” B klassi esilaterna puhul;

4.2.2.4. esilaternate puhul, mis vastavad ainult käesolevas direktiivis kaugtule kohta kehtestatud nõuetele, täht “R” A klassi esilaterna puhul või tähed “HR” B klassi esilaterna puhul;

4.2.2.5. esilaternate puhul, mis vastavad käesolevas direktiivis lähi- ja kaugtule kohta kehtestatud nõuetele, tähed “CR” A klassi esilaterna puhul või tähed “HCR” B klassi esilaterna puhul;

4.2.2.6. plastist laternaklaasiga varustatud esilaternate puhul kinnitatakse punktidega 4.2.2.3 ja 4.2.2.5 ettenähtud tähiste lähedale tähed “PL”;

4.2.2.7. esilaternate puhul, mis vastavad käesolevas määruses kaugtule kohta kehtestatud nõuetele, maksimaalse valgustugevuse tähis edaspidi punktis 6.3.2.1.2 nimetatud viitemärgi kujul, mis asetatakse e-tähte ümbritseva ringjoone lähedale.

Grupeeritud või vastastikku ühendatud kaugtule esilaternate puhul märgitakse eespool kirjeldatud viisil kaugtulede valgustugevus kokku.

Igal juhul peavad katsemenetluse ajal vastavalt 4. lisa punktile 1.1.1.1 kasutatud asjakohane töötamismoodus ning vastavalt 4. lisa punktile 1.1.1.2 lubatud pinge/pinged olema kantud tüübikinnitusvormidele ja teatistele, mis saadetakse kokkuleppe osalisteks olevatele ja käesolevat määrust kohaldavatele riikidele.

Vastavatel juhtudel märgistatakse seade järgmiselt:

4.2.3.1. käesolevas määruse nõuetele vastavate esilaternate puhul, mis on konstrueeritud nii, et lähitulelaterna hõõgniit ei sütti samaaegselt mis tahes muu valgustusseadme hõõgniidiga, millega see võib olla vastastikku ühendatud, märgitakse kaldjoon (/) tüübikinnitusmärgil oleva lähitulelaterna tähise taha;

4.2.3.2. käesoleva määruse 4. lisa nõuetele vastavate esilaternate puhul ainult juhul, kui nende toitepinge on 6 V või 12 V, märgitakse hõõglambipesa lähedale tähis, mis koosneb pealejoonistatud ristiga (×) numbrist 24.

4.2.4. Ülalkirjeldatud lisatähiste lähedale võib märkida tüübikinnitusnumbri need kaks numbrit (praegu 00), mis näitavad tüübikinnituse andmise ajaks käesolevasse määrusesse tehtud viimast peamisi tehnilisi muudatusi hõlmavat muudatuste seeriat, ja vajadusel nõutava noole.

4.2.5. Punktides 4.2.1–4.2.3 nimetatud märgid ja tähised peavad olema selgelt loetavad ja kustutamatud. Neid võib kinnitada esilaterna sisemisele või välimisele osale (pole tähtis, kas see on läbipaistev või mitte), mida ei saa esilaterna läbipaistvast valgust kiirgavast osast eraldada. Igal juhul peavad need olema nähtavad, kui esilatern on sõidukile paigaldatud või kui liikuv osa, nt kapott, on avatud.

4.3. Tüübikinnitusmärgi kujundus

4.3.1. Sõltumatud laternad

Käesoleva määruse 2. lisa joonistes 1–10 on esitatud tüübikinnitusmärgi kujunduse näited koos eespool nimetatud lisatähistega.

4.3.2. Grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad

Kui grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate kohta on leitud, et need vastavad mitme määruse nõuetele, võib neile kanda ühe rahvusvahelise tüübikinnitusmärgi, millel on e-tähte ümbritsev ringjoon, millele järgneb kinnituse andnud riigi eraldusnumber ja tüübikinnitusnumber. See kinnitusmärk võib asuda ükskõik kus grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternatel, tingimusel et:

4.3.2.1.1. tüübikinnitusmärk on punktis 4.2.5 kirjeldatud olukorras nähtav;

4.3.2.1.2. ühtegi grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate valgust ülekandvat osa ei saa eemaldada, eemaldamata samaaegselt tüübikinnitusmärki.

Iga laterna tunnusmärk, mis on tüübikinnituse andmise aluseks olnud määruse suhtes asjakohane, nagu ka vastava kinnituse andmise ajaks määrusesse viimasena tehtud peamisi tehnilisi muudatusi hõlmav muudatuste seeria ning vajaduse korral nõuetekohane nool märgitakse kas:

4.3.2.2.1. asjakohasele valgustavale pinnale või

4.3.2.2.2. laternarühmale selliselt, et grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternatest oleks iga latern selgesti kindlaksmääratav (vt 2. lisas esitatud neli võimalikku näidet).

4.3.2.3. Ühe tüübikinnitusmärgi osade mõõtmed ei tohi olla väiksemad kui tüübikinnituse aluseks olnud määruses üksikmärkidest väikseima jaoks ette nähtud miinimummõõtmed.

4.3.2.4. Igale kinnitatud tüübile antakse kinnitusnumber. Sama kokkulepeosaline ei tohi anda sama numbrit käesoleva määrusega hõlmatud grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud teist tüüpi laternatele.

4.3.2.5. Käesoleva määruse 2. lisa joonisel 11 esitatakse grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate tüübikinnitusmärkide näited koos kõigi eespool nimetatud lisatähistega.

4.3.3. Laternate suhtes, mille klaase saab kasutada ka muude esilaternatüüpide juures ja mis võivad olla muude laternatega vastastikku ühendatud või kombineeritud

kohaldatakse punkti 4.3.2 sätteid.

4.3.3.1. Peale selle võivad samade hajutiklaaside kasutamisel olla nendel klaasidel erinevad tüübikinnitusmärgid, mis vastavad esilaternate või laternaüksuste eri tüüpidele, tingimusel et ka esilaterna klaasidega lahutamatult ühendatud korpusel on punktis 3.2. kirjeldatud ala ning tegelikule talitlusele vastavad tüübikinnitusmärgid.

Kui eri tüüpi esilaternatel on ühine korpus, siis võivad korpusel olla erinevad tüübikinnitusmärgid.

4.3.3.2. 2. lisa joonisel 12 esitatakse eespool nimetatud juhtumiga seotud tüübikinnitusmärkide näited.

B. ESILATERNATELE ESITATAVAD TEHNILISED NÕUDED (6)

5. ÜLDNÕUDED

5.1. Iga näidis peab vastama punktides 6–8 esitatud nõuetele.

Esilaternad tuleb valmistada nii, et tavapärastes kasutustingimustes, vaatamata neile mõjuda võivale vibratsioonile, säiliksid ettenähtud fotomeetrilised omadused ja need oleksid heas töökorras.

5.2.1. Esilaternate paigaldamisel tuleb kasutada seadet, mis võimaldab sõidukil esilaternate reguleerimist vastavalt kohaldatavatele eeskirjadele. Sellist seadet ei ole vaja üksustele, mille puhul peegeldit ja hajutiklaasi ei saa teineteisest eraldada, tingimusel et selliste üksuste kasutamine piirdub sõidukitega, mille puhul esilaterna seadistust saab reguleerida teistmoodi.

Kui lähituld kiirgav esilatern ja kaugtuld kiirgav esilatern, mis mõlemad on varustatud eraldi hõõglambiga, on ühtseks seadmeks kokku ühendatud, peab reguleerimisseade võimaldama iga optilist süsteemi eraldi nõuetekohaselt reguleerida.

5.2.2. Nimetatud nõudeid ei kohaldata siiski püsivalt kokkuehitatud peegelditega esilaternakoostude suhtes. Seda tüüpi esilaternakoostude suhtes kohaldatakse käesoleva määruse punkti 6.3 nõudeid.

5.3. Esilatern peab olema varustatud vastavalt määrusele nr 37 kinnitatud hõõglambiga (-lampidega). Kasutada võib kõiki määruses nr 37 esitatud hõõglampe, tingimusel et määruse nr 37 sisukorras ei ole nende kasutamise kohta tehtud mingit piirangut. (7)

5.4. Osad, mille abil hõõglamp on kinnitatud peegeldi külge, peavad olema valmistatud nii, et hõõglambi saab ka pimedas asetada ainult õigesse asendisse. (8)

5.5. Hõõglambi pesa peab vastama IEC trükises 61-2 (kolmas trükk, 1969) nimetatud omadustele. Kohaldatakse asjakohast kasutatava hõõglambikategooria pesa andmelehte.

5.6. Esilaternaid, mis on konstrueeritud nii parem- kui vasakpoolse liikluse nõuetele vastavalt, võib reguleerida konkreetsele liiklussüsteemile sobivaks kas sobiva algseadistusega sõidukile paigaldamisel või kasutaja valitava seadistusega. Niisugune algseadistus või kasutaja valitud seadistus võib hõlmata näiteks valgusti kinnitamist sõidukile kindla nurga all või hõõglambi seadmist kindlanurgaliselt valgusti suhtes. Kõigil juhtudel tohib olla ainult kaks võimalikku erinevat ja selgelt eristuvat seadistusasendit, üks parempoolse ja üks vasakpoolse liikluse jaoks, ning konstruktsioon peab välistama soovimatu ümberasetuse ühelt seadistuselt teisele või vahepealsesse asendisse. Kui hõõglambi jaoks on kaks erinevat seadistusasendit, peavad hõõglambi peegeldile kinnitamise detailid olema projekteeritud ja valmistatud selliselt, et kummagi seadistuse puhul hoitaks hõõglampi asendis sama täpsusega, nagu on nõutav vaid ühe liiklussüsteemi jaoks ettenähtud esilaternate puhul. Käesoleva punkti nõuete täitmist tuleb kontrollida visuaalse vaatlusega ja vajadusel katselise paigaldamisega.

5.7. Veendumaks et kasutamisel ei muutu fotomeetrilised tööparameetrid ülemääraselt, viiakse läbi 4. lisa nõuetele vastavad lisakatsed.

5.8. Kui esilaterna klaas on plastmaterjalist, tehakse katseid vastavalt 6. lisa nõuetele.

Vaheldumisi kaug- ja lähituld andvatel esilaternatel või lähituld ja/või pöörduvaks tuleks lülituma projekteeritud kaugtuld andvatel esilaternatel peab esilaternaga kokkuehitatud mehaaniliste, elektromehaaniliste või muude nende eesmärkide jaoks ettenähtud seade olema konstrueeritud niisugusel viisil, et:

5.9.1. seade on piisavalt tugev normaalsetes tingimustes 50 000 lülituseks, ilma et seadmel tekiks esineda võivale vibratsioonile vaatamata kahjustusi;

5.9.2. rikke korral ei tohi valgustugevus joonest H-H kõrgemal ületada punktis 6.2.5 kaugtule jaoks ettenähtud väärtuseid; lisaks peab esilaternate puhul, mis on mõeldud andma lähituld ja/või pöörduvaks tuleks lülituma projekteeritud kaugtuld, olema täidetud 5 luksi miinimumnõue katsepunktis 25 V (joon VV, D 75 cm);

5.9.3. nii lähi- kui kaugtuld saaks alati sisse lülitada, välistades mehhanismi seiskumise kahe asendi vahel;

5.9.4. kasutaja ei saaks tavaliste tööriistadega liikuvate detailide kuju või asendit muuta.

6. VALGUSTATUS

6.1. Üldnõuded

6.1.1. Esilaternad tuleb valmistada nii, et need valgustavad piisavalt ja pimestamata lähitulerežiimis ning hästi kaugtulena. Pöörduva tule võib tekitada, aktiveerides ühe täiendava valgusallika, mis on osa lähitule esilaternast.

6.1.2. Esilaterna antavat valgustatust tuleb kontrollida vertikaalekraanil, mis paigaldatakse esilaterna ette 25 m kaugusele ja selle telje suhtes täisnurkselt, nagu on näidatud käesoleva määruse 3. lisas.

6.1.3. Esilaternaid tuleb kontrollida värvitu standardse (võrdlus-)hõõglambi abil, mis on projekteeritud nimipinge 12 V jaoks. Esilaterna kontrollimisel tuleb hõõglambi klemmidele rakendatav pinge reguleerida niisuguseks, et saavutatakse määruse nr 37 asjakohasel andmelehel näidatud etalonvalgusvoog.

6.1.4. Esilatern loetakse nõuetekohaseks, kui see vastab lõike 6 nõuetele vähemalt ühe standardse (võrdlus-)hõõglambi kasutamisel, mille võib esitada koos esilaternaga.

6.2. Lähitulele esitatavad nõuded

6.2.1. Lähitule valgusvihk peab moodustama piisavalt terava valgustatud ja valgustamata ala piiri, et selle abil oleks võimalik esilaternat seadistada. Valgustatud ja valgustamata ala piir peab olema horisontaalne sirgjoon sellel poolel, mis on vastupidine liiklussuunale, mille jaoks esilatern mõeldud on; teisel pool ei tohi see ületada kas horisontaalse sirgjoonega H1 H4 45°-se nurga all oleva sirgjoone HV H1 moodustatavat murtud joont HV H1 H4, mis on 25 cm kõrgemal joonest HH, või sirgjoont HV H3, mis moodustab horisontaaliga 15° nurga (vt 3. lisa). Valgustatud ja valgustamata ala piir, mis ületab nii jooni HV H2 kui H2 H4 ja tuleneb kahe ülalkirjeldatud võimaluse kombinatsioonist, ei ole mingil juhul lubatud.

Esilatern tuleb joondada järgmiselt:

6.2.2.1. parempoolseks liikluseks ettenähtud esilaternate puhul on valgustatud ja valgustamata ala piir horisontaalne ekraani vasakul poolel (9) ning vasakpoolseks liikluseks ettenähtud esilaternate puhul on valgustatud ja valgustamata ala piir horisontaalne ekraani paremal poolel;

6.2.2.2. valgustatud ja valgustamata ala piiri horisontaalne osa asub ekraanil 25 cm tasemest HH allpool (vt 3. lisa);

6.2.2.3. valgustatud ja valgustamata ala piiri paindumiskoht on joonel VV. (10)

6.2.3. Selliselt joondatud esilatern peab, juhul kui kinnitust soovitakse ainult lähitulele, (11) vastama ainult punktides 6.2.5–6.2.7 ja punktis 6.2.9. esitatud nõuetele; kui latern on aga mõeldud kiirgama nii lähi- kui kaugtuld, peab see vastama punktides 6.2.5–6.2.7 ja punktis 6.3 esitatud nõuetele.

6.2.4. Kui eespool kirjeldatud viisil joondatud esilatern ei vasta punktides 6.2.5, 6.2.7 ja 6.3 esitatud nõuetele, võib seadistust muuta tingimusel, et valgusvihu telge ei viida külgsuunas paremale ega vasakule rohkem kui 1° (= 44 cm) võrra. (12)

Valgustatud ja valgustamata ala piiri abil teostatava reguleerimise lihtsustamiseks on lubatud selle piiri teravamaks muutmiseks esilatern osaliselt kinni katta.

6.2.5. Lähitule valgusvihuga ekraanil saavutatav valgustatus peab vastama järgmistele valgustatuse nõuetele:

Punkt mõõteekraanil		Nõutav valgustatus luksides
Parempoolseks liikluseks mõeldud esilaternad	Vasakpoolseks liikluseks mõeldud esilaternad	A klassi esilatern	B klassi esilatern
Punkt B 50 L	Punkt B 50 R	≤ 0,4	≤ 0,4
Punkt 75 R	Punkt 75 L	≥ 6	≥ 12
Punkt 75 L	Punkt 75 R	≤ 12	≤ 12
Punkt 50 L	Punkt 50 R	≤ 15	≤ 15
Punkt 50 R	Punkt 50 L	≥ 6	≥ 12
Punkt 50 V	Punkt 50 V	—	≥ 6
Punkt 25 L	Punkt 25 R	≥ 1,5	≥ 2
Punkt 25 R	Punkt 25 L	≥ 1,5	≥ 2
Mis tahes punkt III piirkonnas		≤ 0,7	≤ 0,7
Mis tahes punkt IV piirkonnas		≥ 2	≥ 3
Mis tahes punkt I piirkonnas		≤ 20	≤ 2E (13)

6.2.6. Mitte üheski I, II, III ega IV piirkonnas ei tohi esineda nähtavust halvendavaid kõrvalekaldeid külgsuunas.

6.2.7. Valgustatuse väärtuseid A ja B piirkonnas, nagu näidatud 3. lisa joonisel C, tuleb kontrollida selle joonise punktide 1–8 mõõtmise teel; need väärtused peavad jääma järgmistesse piiridesse: (14)

1 + 2 + 3 ≥ 0,3 lx, ja

4 + 5 + 6 ≥ 0,6 lx, ja

0,7 lx ≥ 7 ≥ 0,1 lx ja

0,7 lx ≥ 8 ≥ 0,2 lx.

6.2.8. Nii parem- kui vasakpoolse liikluse nõuete kohaseiks projekteeritud esilaternad peavad valgusti või hõõglambi kummagi seadistuse puhul täitma vastava liiklussuuna jaoks eespool näidatud nõudeid.

Punkti 6.2.5 nõudeid kohaldatakse ka pöörduva valgustuse andmiseks projekteeritud esilaternate suhtes.

Kui pöörduv valgustus saavutatakse:

6.2.9.1. lähitule pööramisega või valgustatud ja valgustamata ala piiri paindumiskoha väände horisontaalse ümberasetamisega, tuleb mõõtmised läbi viia kogu esilaternakoostu horisontaalse goniomeetri abil teostatava ümberjoondamise järel;

6.2.9.2. ühe või mitme esilaterna optilise osa liigutamisega ilma valgustatud ja valgustamata ala piiri paindumiskoha väände horisontaalse liigutamiseta, tuleb mõõtmised läbi viia nii, et need detailid on oma äärmusasendites;

6.2.9.3. ühe või mitme valgusallika liigutamisega ilma valgustatud ja valgustamata ala piiri paindumiskoha väände horisontaalse liigutamiseta, tuleb mõõtmised läbi viia nii, et see valgusallikas on aktiveeritud.

6.3. Kaugtulele esitatavad nõuded

6.3.1. Kui esilatern on projekteeritud andma nii kaug- kui lähituld, tehakse kaugtule poolt ekraanil tekitatava valgustatuse mõõtmised sama esilaterna joondusega kui punktide 6.2.5–6.2.7 tingimuste puhul; kui esilatern annab ainult kaugtuld, reguleeritakse see nii, et maksimaalse valgustatuse ala keskendub joonte H-H ja V-V ristumiskohta; niisugune esilatern peab vastama ainult punkti 6.3 nõuetele. Kui kaugtule jaoks on kasutusel rohkem kui 1 valgusallikas, kasutatakse maksimaalse valgustugevuse (EM) kindlaksmääramiseks kombineeritud talitlusi.

Kaugtule poolt ekraanile tekitatav valgustatus peab vastama järgmistele tingimustele.

Joonte H-H ja V-V lõikumispunkt HV peab asuma alal, kus isoluks on 80 % maksimumvalgustusest. See maksimumväärtus (EM) ei tohi olla alla 32 luksi A klassi esilaternate puhul ja alla 48 luksi B klassi esilaternate puhul. Maksimumväärtus ei tohi mingil juhul ületada 240 luksi; lisaks ei tohi kombineeritud lähi- ja kaugtule esilaterna puhul see maksimumväärtus ületada rohkem kui 16 korda lähitule puhul punktis 75 R (või 75 L) mõõdetud valgustugevust.

6.3.2.1.1. See kaugtule maksimaalne valgustugevus (IM) väljendatuna 1 000 cd-s arvutatakse järgmise valemi abil:

IM = 0,625 EM

6.3.2.1.2. Selle maksimumtugevuse viitemärk (I'M), mida nimetatakse punktis 4.2.2.7, leitakse järgmise suhte abil:

Formula

See väärtus ümardatakse üheni järgmistest väärtustest: 7,5 — 10 — 12,5 — 17,5 — 20 — 25 — 27,5 — 30 — 37,5 — 40 — 45 — 50.

6.3.2.2. Alates punktist HV ei tohi valgustatus piki horisontaaljoont paremal ega vasakul olla A klassi esilaterna puhul alla 16 luksi ja B klassi esilaterna puhul alla 24 luksi kuni kauguseni 1,125 m ning A klassi esilaterna puhul alla 4 luksi ja B klassi esilaterna puhul alla 6 luksi kuni kauguseni 2,250 m.

Reguleeritava peegeldiga esilaternate puhul kohaldatakse iga punkti 2.1.3 järgi näidatud paigaldusasendi suhtes punktide 6.2 ja 6.3 nõudeid. Kontrollimiseks tuleb kasutada järgmist menetlust:

6.4.1. Katsegoniomeetril realiseeritakse iga kasutatav paigaldusasend valgusallika keskpunkti joondusekraani punkti HV-ga ühendava joone suhtes. Seejärel viiakse reguleeritav peegeldi asendisse, kus valgusmuster ekraanil vastab punktide 6.2.1–6.2.2.3. ja/või punkti 6.3.1 joondusettekirjutustele;

6.4.2. kui peegeldi on algselt punkti 6.4.1 järgi fikseeritud, peab esilatern täitma asjaomaseid punktide 6.2 ja 6.3 fotomeetrilisi nõudeid;

6.4.3. teha tuleb lisakatseid pärast peegeldi asendi muutmist selle reguleerimisseadme abil ± 2° võrra vertikaalsuunas või vähemalt maksimumasendisse, kui see on vähem kui 2° oma algasendist. Kogu esilaterna vastava ümberjoonduse järel (nt goniomeetrit kasutades) vastassuunas tuleb kontrollida valgusväljundit järgmistes suundades ja see peab jääma järgmistesse piiridesse:

lähituli: punktid HV ja 75 R (75 L);

kaugtuli: EM ja punkt HV (% EM-ist).

6.4.4. kui taotleja ei ole märkinud rohkem kui ühte paigaldusasendit, korratakse punktide 6.4.1–6.4.3 menetlust kõigi teiste asenditega;

6.4.5. kui taotleja ei ole küsinud konkreetseid paigaldusasendeid, joondatakse esilatern selle reguleerimisseadme abil punktide 6.2 ja 6.3 mõõtmiseks oma keskmisesse asendisse. Punktiga 6.4.3 ettenähtud lisakatsed tuleb läbi viia, kui peegeldi on esilaterna reguleerimisseadme abil liigutatud äärmusasenditesse (± 2° asemel).

6.5. Punktides 6.2.5–6.2.7 ja punktis 6.3 nimetatud valgustusväärtusi ekraanil mõõdetakse fotoretseptori abil, mille tõhus ala asub 65 mm küljepikkusega ruudu sees.

7. VÄRVUS

7.1. Kiiratava valguse värvus peab olema valge. Rahvusvahelise Valgustuskomisjoni (CIE) trikromaatilistes koordinaatides väljendatult peab tulede valgus jääma järgmistesse piiridesse:

piirväärtus sinise suunas	x ≥ 0,310
piirväärtus kollase suunas	x ≤ 0,500
piirväärtus rohelise suunas	y ≤ 0,150 + 0,640 x
piirväärtus rohelise suunas	y ≤ 0,440
piirväärtus punakaslilla suunas	y ≥ 0,050 + 0,750 x
piirväärtus punase suunas	y ≥ 0,382

8. EBAMUGAVUSE HINDAMINE

Hinnata tuleb esilaternate lähitule põhjustatavat ebamugavust. (15)

C. TÄIENDAVAD HALDUSSÄTTED

9. ESILATERNA TÜÜBI MUUTMINE JA KINNITUSE LAIENDAMINE

Igast esilaternatüübi muutmisest tuleb teatada esilaternatüübi kinnitanud ametiasutusele. Kõnealune asutus võib:

9.1.1. leida, et tehtud muudatused tõenäoliselt ei avalda märgatavat kõrvaltoimet ja et esilatern vastab igal juhul nõuetele, või

9.1.2. nõuda tüübikinnituskatseid tegevalt tehniliselt teenistuselt täiendavat katsearuannet.

9.2. Tüübimuutmist lubav või keelav teade edastatakse käesolevat määrust kohaldavatele kokkuleppe osalistele punktiga 4.1.4 ettenähtud korras.

9.3. Tüübikinnituse laienduse andnud asutus määrab igale sellise laienduse puhul koostatud teatisevormile seerianumbri ja teatab sellest teistele käesolevat määrust kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele käesoleva määruse 1. lisa nõuetele vastava teatisevormiga.

10. TOODETE VASTAVUS NÕUETELE

Toodete nõuetele vastavuse menetlused peavad olema kooskõlas kokkuleppe 2. liites (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) kehtestatuga järgmistel tingimustel:

10.1. Käesoleva määruse raames tüübikinnituse saanud esilaternaid tuleb toota nii, et need vastaksid kinnitatud tüübile, täites punktides 6 ja 7 nimetatud nõudeid.

10.2. Täita tuleb käesoleva määruse 5. lisaga ettenähtud tootmise vastavuskontrolli miinimumnõudeid.

10.3. Täita tuleb käesoleva määruse 7. lisaga ettenähtud kontrollijapoolse proovivõtu miinimumnõudeid.

10.4. Tüübikinnituse andnud asutus võib igal ajal kontrollida kõikides tooteüksustes kasutatavaid vastavuskontrolli meetodeid. Kõnealuste kontrollide tavaline sagedus on kord kahe aasta jooksul.

10.5. Ilmsete defektidega esilaternaid ei võeta arvesse.

10.6. Viitemärki ei võeta arvesse.

11. KARISTUSED TOODETE NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL

11.1. Esilaternatüübile käesoleva määruse kohaselt antud tüübikinnituse võib tühistada, kui nõudeid ei täideta või kui tüübikinnitusmärki kandev esilatern ei vasta kinnitatud tüübi nõuetele.

11.2. Kui käesolevat määrust kohaldav kokkuleppeosaline tühistab varem antud tüübikinnituse, teatab ta sellest kohe teistele käesolevat määrust kohaldavatele kokkuleppeosalistele, kasutades selleks käesoleva määruse 1. lisa vastavat teatisevormi.

12. TOOTMISE LÕPLIK LÕPETAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab täielikult käesoleva määruse kohaselt kinnituse saanud esilaternatüübi tootmise, peab ta tüübikinnituse andnud asutustele sellest kohe teatama. Asjakohase teatise saamisel teatab asutus sellest kohe teistele käesolevat määrust kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele, kasutades selleks käesoleva määruse 1. lisa vastavat teatisevormi.

13. TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TALITUSTE NING HALDUSTALITUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat määrust kohaldavad 1958. a kokkuleppe osalised peavad edastama ÜRO sekretariaadile tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste talituste ning nende haldustalituste, kes annavad tüübikinnitusi ja kellele tuleb saata teistes riikides väljaantud tüübikinnituse andmise või laiendamise, selle andmisest keeldumise, tühistamise või tootmise lõpliku lõpetamise teatised, nimed ja aadressid.

(1) millega inkorporeeritakse

Määruse algversiooni 1. täiendus — jõustumise kuupäev:11. august 2002.

Määruse algversiooni 2. täiendus — jõustumise kuupäev:10. detsember 2002.

Määruse algversiooni 3. täiendus — jõustumise kuupäev:30. oktoober 2003

(2) Käesolev määrus ei takista määrust kohaldaval kokkuleppe osalisel keelata käesolevas määruses kinnitatud esilaterna kombinatsiooni, mis on varustatud plastist hajutiklaasiga ning mehaanilise esilaterna puhastusseadmega (klaasipuhastitega).

(3) Ühepoolse liikluse (parem- või vasakpoolse liikluse) nõuetele vastavalt projekteeritud esilaternate puhul soovitatakse esiklaasile kustutamatult märkida ala piirjooned, mida võib varjata, et mitte tekitada kasutajatele ebamugavusi vastupidise liiklussüsteemiga riigis. Sellist märkimist ei ole siiski vaja juhul, kui ala on disainilahenduses selgesti eristatav.

(4) Kui hajutiklaasi ei saa korpusest eraldada, piisab punkti 4.2.5 kohasest ühisest märgistusest.

(5) 1 – Saksamaa, 2 – Prantsusmaa, 3 – Itaalia, 4 – Madalmaad, 5 – Rootsi, 6 – Belgia, 7 – Ungari, 8 – Tšehhi Vabariik, 9 – Hispaania, 10 – Jugoslaavia, 11 – Ühendkuningriik, 12 – Austria, 13 – Luksemburg, 14 – Šveits, 15 – (vaba), 16 – Norra, 17 – Soome, 18 – Taani, 19 – Rumeenia, 20 – Poola, 21 – Portugal, 22 – Venemaa Föderatsioon, 23 – Kreeka, 24 – Iirimaa, 25 – Horvaatia, 26 – Slovenia, 27 – Slovakkia, 28 – Valgevene, 29 – Eesti, 30 – (vaba), 31 – Bosnia ja Hertsegoviina, 32 – Läti, 33 – (vaba), 34 – Bulgaaria, 35 – (vaba), 36 – Leedu, 37 – Türgi, 38 – (vaba), 39 – Aserbaidžaan, 40 – endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 41 – (vaba), 42 – Euroopa Ühendus (tüübikinnitusi annavad liikmesriigid, kasutades oma ECE sümboleid), 43 – Jaapan, 44 – (vaba), 45 – Austraalia, 46 – Ukraina, 47 – Lõuna-Aafrika Vabariik ja 48 – Uus-Meremaa. Teistele riikidele antakse järgmised numbrid selle kronoloogilise järjekorra alusel, milles nad ratifitseerivad kokkuleppe, milles käsitletakse ratassõidukitele ning nendele paigaldatavatele ja/või nendel kasutatavatele seadmetele ja osadele ühtsete tehnonõuete kehtestamist ja kõnealuste nõuete alusel väljastatud tüübikinnituste vastastikust tunnustamist, või ühinevad sellega, ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär edastab nii antud numbrid kokkuleppe osalistele.

(6) Hõõglampidele esitatavad tehnilised nõuded: vt määrust nr 37.

(7) HIR1 ja/või H9 hõõglambid on lubatud ainult koos määruse nr 45 nõuetele vastava(te) esilaterna puhastusseadme(te) paigaldamisega. Lisaks kohaldatakse selliste laternate paigaldamisel vertikaalkalde osas määruse nr 48 muudatuste seeriaga 01muudetud versiooni punkti 6.2.6.2.2. sätet.

(8) Esilatern loetakse käesoleva punkti nõuetele vastavaks, kui ka pimedas saab hõõglampi esilaternale ja paigaldusotsikud õigesti avadesse paigaldada.

(9) Katseekraan peab olema piisavalt lai, et võimaldada valgustatud ja valgustamata ala piiri uurimist vähemalt 5° ulatuses kummalegi poole joont VV.

(10) Kui valgusvihul ei ole selge paindumiskohaga valgustatud ja valgustamata ala piiri, tuleb külgsuunaline reguleerimine teostada sellisel viisil, mis rahuldab kõige paremini punktide 75 R ja 50 R (parempoolse liikluse puhul) ja punktide 75 L ja 50 L (vasakpoolse liikluse puhul) valgustatuse nõudeid.

(11) Niisuguse spetsiaalse “lähitule” esilaterna juurde võib kuuluda kaugtuli, mille suhtes nõudeid ei kohaldata.

(12) Reguleerimise piir 1° paremale või vasakule ei ole vastuolus vertikaalse üles- ja allasuunalise reguleerimisega. Viimane on piiratud ainult punkti 6.3 nõuetega. Valgustatud ja valgustamata ala piiri horisontaalne osa ei tohiks aga minna üle joone HH (punkti 6.3 sätteid ei kohaldata esilaternate suhtes, mis peavad vastama käesoleva määrusega ainult lähitule kiirgamiseks esitatavatele nõuetele).

(13) E on tegelikult mõõdetud väärtus vastavalt punktides 50 R ja 50 L.

(14) Valgustatuse näitajad A või B piirkonna mis tahes punktis, mis asub ka III piirkonnas, ei tohi ületada 0,7 lx.

(15) See nõue on ametkondadele soovituslik.

1. LISA

TEATIS

(maksimumformaat: A4 (210 × 297 mm))

2. LISA

KINNITUSMÄRKIDE KUJUNDUSE NÄITED

Üht eespool kujutatud tüübikinnitusmärke kandev esilatern on saanud Madalmaades (E4) määruse nr XXX kohase kinnituse tüübikinnitusnumbriga 243 ja see vastab kõnealuse määruse algversiooni (00) nõuetele. Lähituli on projekteeritud ainult parempoolse liikluse jaoks. Tähed CR (joonis 1) näitavad, et tegemist on A klassi lähi- ja kaugtulega, ja tähed HCR (joonis 2) näitavad, et tegemist on B klassi lähi- ja kaugtulega.

Arv 30 näitab, et kaugtule maksimaalne valgustugevus on vahemikus 86 250–101 250 cd.

Märkus: Tüübikinnitusnumber ja lisatähised paigutatakse ringjoone lähedale ja E-tähe kohale või alla või E-tähest paremale või vasakule. Tüübikinnitusnumbri numbrid peavad olema E-tähe suhtes samal pool ja tähega samas suunas.

Rooma numbrite kasutamist tüübikinnitusnumbrites tuleks vältida, et vältida segiajamist teiste tähistega.

Eespool kujutatud tüübikinnitusmärgiga esilatern vastab käesoleva määruses lähi- ja kaugtule suhtes kehtestatud nõuetele ning on projekteeritud järgmiseks seadmeks:

Joonis 3: A klass, ainult vasakpoolseks liikluseks.

Joonised 4a ja 4b: B klass, mõlema liiklussüsteemi jaoks, kasutades valgusti või hõõglambi sobivat seadistuse reguleerimist sõidukil.

Eespool kujutatud tüübikinnitusmärgiga esilatern on varustatud plastist hajutiga, vastab ainult käesolevas määruses lähitule kohta kehtestatud nõuetele ja on projekteeritud järgmiseks seadmeks:

Joonis 5: A klass, mõlema liiklussüsteemi jaoks.

Joonis 6: B klass, ainult parempoolse liikluse jaoks.

Eespool kujutatud tüübikinnitusmärgiga esilatern vastab käesoleva määruse nõuetele:

Joonis 7: B klass, ainult seoses lähitulega ja on projekteeritud ainult vasakpoolse liikluse jaoks.

Joonis 8: A klass, ainult seoses kaugtulega.

Märgistus esilaternal, mis on varustatud plastist hajutiga ja vastab käesoleva määruse nõuetele:

Joonis 9: B klass, seoses lähi- ja kaugtulega ning on projekteeritud ainult parempoolse liikluse jaoks.

Joonis 10: B klass; ainult seoses lähitulega ja on projekteeritud ainult parempoolse liikluse jaoks.

Lähituld ei tohi kasutada samaaegselt kaugtulega ega muu vastastikku ühendatud esilaternaga.

Lihtsustatud märgistus grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate jaoks

(Vertikaal- ja horisontaaljooned näitavad valgussignaalseadme kuju. Need ei ole tüübikinnitusmärgi osa).

Näide A
Näide B
Näide C
Näide D

Märkus: Neli ülalkujutatud näidet vastavad järgmistele tüübikinnitusmärgiga valgustusseadmetele:

Määruse nr 7 muudatuste seeriaga 02 muudetud versiooni kohaselt kinnitatud eesmine ääretulelatern,

Käesoleva määruse algversiooni (00) kohaselt kinnitatud plastist hajutiklaasiga, lähitulega, mis on projekteeritud parem- ja vasakpoolse liikluse jaoks, ning kaugtulega B klassi esilatern maksimaalse valgustugevusega vahemikus 86 250–101 250 cd (nagu näitab nr 30),

Määruse nr 19 muudatuste seeriaga 02 muudetud versiooni kohaselt kinnitatud eesmine udutulelatern, mis on varustatud plastist hajutiklaasiga,

Määruse nr 6 muudatuste seeriaga 01 muudetud versiooni kohaselt kinnitatud kategooria 1a esisuunatulelatern.

Eespool toodud näide vastab eri esilaternatüüpidel kasutamiseks mõeldud plastist hajutiklaaside märgistustele, nimelt:

Kas B klassi esilatern lähitulega, mis on projekteeritud mõlema liiklussüsteemi jaoks, ning kaugtulega, maksimaalse valgustugevusega vahemikus 86 250–101 250 cd (nagu näitab nr 30), mis on saanud käesoleva määruse algversiooni (00) kohase tüübikinnituse Saksamaalt (E1),

mis on vastastikku ühendatud

määruse nr 7 muudatuste seeriaga 02 muudetud versiooni kohaselt kinnitatud eesmise ääretulelaternaga;

või A klassi esilatern lähitulega, mis on projekteeritud mõlema liiklussüsteemi jaoks, ning kaugtulega, maksimaalse valgustugevusega vahemikus 33 750–45 000 cd (nagu näitab nr 12.5), mis on saanud käesoleva määruse algversiooni (00) kohase tüübikinnituse Saksamaalt (E1),

mis on vastastikku ühendatud

samasuguse eesmise ääretulelaternaga, nagu ülal kirjeldatud;

või kumbki ülalmainitud esilaternatest, mis on saanud kinnituse ühe laternana.

Esilaterna korpusel peab olema ainus kehtiv tüübikinnitusnumber, näiteks:

Näide ülal vastab Prantsusmaal (E2) kinnitusnumbri 81151 all antud kahest esilaternast koosnevas koostus kasutatud plastist hajutiklaasi märgistusele, ja need laternad on:

B klassi esilatern, mis kiirgab lähi- ja kaugtuld maksimaalse valgustugevusega vahemikus x kuni y cd, ja vastab käesoleva määruse nõuetele, ning

B klassi esilatern, mis kiirgab mõlema liiklussüsteemi jaoks projekteeritud kaugtuld, maksimaalse valgustugevusega vahemikus w kuni z cd, ja vastab käesoleva määruse nõuetele, kusjuures kaugtulede maksimaalsed valgustugevused kokku jäävad vahemikku 86 250–101 250 cd.

3. LISA

MÕÕTEEKRAAN

A. Esilatern parempoolse liikluse jaoks

(mõõdud mm-s ja ekraan 25 m kaugusel)

B. Esilatern vasakpoolse liikluse jaoks

(mõõdud mm-s ja ekraan 25 m kaugusel)

Märkus: Joonis C näitab mõõtepunkte parempoolse liikluse jaoks. Vasakpoolse liikluse puhul asuvad punktid 7 ja 8 vastavates kohtades pildi paremal poolel.

4. LISA

TÖÖTAVATE ESILATERNATE FOTOMEETRILISTE NÄITAJATE PÜSIVUSE KATSETAMINE

ESILATERNAKOOSTUDE KATSETAMINE

Pärast fotomeetriliste näitajate mõõtmist käesoleva määruse ettekirjutuste kohaselt kaugtule puhul väärtusele Emax vastavas punktis ja lähitule puhul punktides HV, 50 R, 50 L ja B 50 (või HV, 50 L, B 50 R vasakpoolseks liikluseks määratud esilaternate puhul) katsetatakse töötava esilaternakoostu fotomeetriliste näitajate püsivust. Esilaternakoostu all mõeldakse valgustikoostu koos seda ümbritsevate korpuse osade ja laternatega, mis võivad mõjutada selle soojust hajutavaid omadusi.

1. FOTOMEETRILISTE NÄITAJATE PÜSIVUSE KATSETAMINE

Katsed viiakse läbi kuivas ja tuuletus keskkonnas temperatuuril 23 °C ± 5 °C, kusjuures komplektne esilatern asetatakse statiivile viisil, mis vastab esilaterna õigele paigutusele sõidukil.

1.1. Puhas esilatern

Esilaternal lastakse töötada 12 tundi, nagu kirjeldatud punktis 1.1.1, ning seda kontrollitakse vastavalt punktile 1.1.2.

1.1.1. Katse käik (1)

Esilaternal lastakse töötada ettenähtud aja järgmisel viisil:

a)	kui tüübikinnitus tuleb anda ainult ühele valgustusfunktsioonile (lähi- või kaugtulele või eesmisele udutulelaternale), lülitatakse vastav hõõgniit ettenähtud ajaks sisse, (2)

lähitule ja ühe või mitme kaugtule puhul või lähitulega ja eesmise udutulega esilaterna puhul:

i)	lastakse esilaternal töötada ettenähtud aja vältel järgmise tsükli järgi: 15 minutit on sisse lülitatud lähitule hõõgniit; 5 minutit on sisse lülitatud kõik hõõgniidid;

ii)

kui esilaternakoostu kuulub eesmine udutulelatern ja üks või mitu kaugtuld:

i)	lastakse esilaternal töötada ettenähtud aja vältel järgmise tsükli järgi: 15 minutit on sisse lülitatud udutuli; 5 minutit on sisse lülitatud kõik hõõgniidid;

ii)

kui taotleja teatab, et esilatern on mõeldud kasutamiseks nii, et samaaegselt on sisse lülitatud ainult eesmine udutulelatern või ainult kaugtuli(-tuled), (3) viiakse katse läbi sellele tingimusele vastavalt, aktiveerides (2) vaheldumisi eesmist udutulelaternat ning kaugtuld (või kaugtulesid, samaaegselt) ajavahemiku jooksul, mis moodustab poole punktis 1.1. ettenähtust;

kui esilaternakoostu kuulub lähituli, üks või mitu kaugtuld ja eesmine udutuli:

i)	lastakse esilaternal töötada ettenähtud aja vältel järgmise tsükli järgi: 15 minutit on sisse lülitatud lähitule hõõgniit; 5 minutit on sisse lülitatud kõik hõõgniidid;

ii)

kui taotleja teatab, et esilatern on mõeldud kasutamiseks nii, et samaaegselt on sisse lülitatud ainult lähituli või ainult kaugtuli(-tuled), (3) viiakse katse läbi sellele tingimusele vastavalt, aktiveerides (2) vaheldumisi lähituld ja kaugtuld (või kaugtulesid, samaaegselt) ajavahemiku jooksul, mis moodustab poole punktis 1.1. ettenähtust, ning eesmisel udutulel lastakse töötada kogu ajast poole vältel – kaugtule töötamise ajal, sellise tsükli järgi, kus see on 15 minutit välja lülitatud ja 5 minutit sisse lülitatud;

iii)

kui taotleja teatab, et esilatern on mõeldud kasutamiseks nii, et samaaegselt on sisse lülitatud ainult lähituli või ainult eesmine udutuli, (3) viiakse katse läbi sellele tingimusele vastavalt, aktiveerides (2) vaheldumisi lähituld ja eesmist udutuld ajavahemiku jooksul, mis moodustab poole punktis 1.1. ettenähtust, ning lastakse kaugtule(de)l töötada kogu ajast poole vältel – lähitule töötamise ajal, sellise tsükli järgi, kus see on 15 minutit väljalülitatud ja 5 minutit sisselülitatud;

iv)

kui taotleja teatab, et esilatern on mõeldud kasutamiseks nii, et samaaegselt on sisse lülitatud ainult lähituli või ainult kaugtuli(-tuled) (3) või ainult eesmine udutuli, viiakse katse läbi sellele tingimusele vastavalt, aktiveerides (2) vaheldumisi lähituld, kaugtuld (või kaugtulesid, samaaegselt) ja eesmist udutuld, igaühte ajavahemikul, mis moodustab kolmandiku punktis 1.1 ettenähtust;

e)	kui lähituli on projekteeritud andma pöörduvat valgustust lisavalgusallika abil, peab see allikas olema ainult lähitule aktiveerimise ajal sisse lülitatud 1 minuti vältel ja välja lülitatud 9 minuti vältel (vt 4. lisa 1. liide).

1.1.1.2. Testimispinge

Pinge reguleeritakse selliseks, et see annaks 90 % kasutatava(te) hõõglambi(-lampide) jaoks määruses nr 37 ettenähtud võimsusest.

Tarbitav võimsus peab kõikidel juhtudel olema kooskõlas 12 V nimipingega hõõglambi vastava väärtusega, välja arvatud juhul, kui tüübikinnituse taotleja toonitab, et esilaternat võidakse kasutada teistsugusel pingel. Viimasel juhul viiakse katse läbi hõõglambiga, millel on maksimaalne võimsus, mida tohib kasutada.

1.1.2. Katsetulemused

1.1.2.1. Visuaalne ülevaatus

Kui esilaterna temperatuur on ühtlustunud ümbritseva keskkonna temperatuuriga, tuleb esilaterna hajutit ja välimist hajutit (kui see on olemas) puhastada puhta niiske puuvillase lapiga. Seejärel tuleb esilatern visuaalselt üle vaadata; esilaternahajutil või välimisel hajutil ei tohi olla märgata moonutusi, deformatsioone, pragunemist ega värvuse muutusi.

1.1.2.2. Fotomeetriline katse

Käesoleva määruse nõuete kohaselt tuleb fotomeetrilisi väärtusi kontrollida järgmistes punktides:

Lähitule puhul:

50 R — B 50 L — HV parempoolseks liikluseks projekteeritud esilaternatel,

50 L — B 50 R — HV vasakpoolseks liikluseks projekteeritud esilaternatel.

Kaugtule puhul: väärtusele Emax vastav punkt

Esilaterna aluse võimaliku kuumusdeformatsiooni arvessevõtmiseks võib joondada teist korda (valgustatud ja valgustamata ala piiri asukoha muutumist käsitletakse käesoleva lisa punktis 2).

Lubatav erinevus fotomeetriliste näitajate ja enne testi mõõdetud väärtuste vahel on 10 %, mis sisaldab ka fotomeetriliste mõõtmiste lubatud viga.

1.2. Määrdunud esilatern

Pärast esilaterna katsetamist punkti 1.1 kohaselt tuleb lasta sel pärast punktis 1.2.1 ettenähtud viisil ettevalmistamist töötada 1 tunni vältel punktis 1.1.1 kirjeldatud viisil ning seejärel kontrollida seda punktis 1.1.2 ettenähtud viisil.

1.2.1. Esilaterna ettevalmistamine

1.2.1.1. Katsesegu

1.2.1.1.1. Esilaterna puhul, mille välimine hajuti on klaasist,

peab esilaternale kantav vee ja saasteaine segu koosnema:

9-st osast (kaalu järgi) kvartsliivast osakese suurusega 0–100 μm, 1-st osast (kaalu järgi) taimsest söetolmust (pöök) osakese suurusega 0–100 μm, 0,2 osast (kaalu järgi) NaCMC-st, (4) ja sobivast kogusest destilleeritud veest maksimaalse elektrijuhtivusega 1 mS/m. Segu ei tohi olla vanem kui 14 päeva.

1.2.1.1.2. Esilaterna puhul, mille välimine hajuti on plastist,

peab esilaternale kantav vee ja saasteaine segu peab koosnema:

9-st osast (kaalu järgi) kvartsliivast osakese suurusega 0–100 μm, 1-st osast (kaalu järgi) taimsest söetolmust (pöök) osakese suurusega 0–100 μm, 0,2 osast (kaalu järgi) NaCMC-st, (4) 13 osast (kaalu järgi) destilleeritud veest maksimaalse elektrijuhtivusega 1 mS/m, ja 2 ± 1 osast (kaalu järgi) pindaktiivsest ainest. (5) Segu ei tohi olla vanem kui 14 päeva.

1.2.1.2. Katsesegu kandmine esilaternale

Katsesegu kantakse ühtlaselt tervele esilaterna valgust kiirgavale pinnale ja lastakse siis kuivada. Menetlust korratakse seni, kuni valgustugevuse väärtus on langenud 15–20 %-ni käesolevas lisas kirjeldatud tingimustes mõõdetud väärtustest igas järgmises punktis:

lähi- ja kaugtule ning ainult kaugtule puhul väärtusele Emax vastav punkt,

ainult lähitule puhul parempoolse liikluse jaoks projekteeritud laternal 50 R ja 50 V, (6)

ainult lähitule puhul vasakpoolse liikluse jaoks projekteeritud laternal 50 L ja 50 V. (6)

1.2.1.3. Mõõteseadmed

Mõõteseadmed peavad olema samaväärsed esilaterna tüübikinnituse katsetel kasutatutega. Fotomeetrilise katse läbiviimisel tuleb kasutada standardset (võrdlus-)hõõglampi.

2. SOOJUSE MÕJUL TOIMUVA VALGUSTATUD JA VALGUSTAMATA ALA PIIRI VERTIKAALASENDI MUUTUMISE KATSE

Käesoleva katsega kontrollitakse, kas valgusvihu valgustatud ja valgustamata ala piiri kuumuse mõjul toimuv vertikaalasendist kõrvalenihkumine ei ületa töötavale lähitule esilaternale ettenähtud väärtust.

Esilaternaga, mida katsetati vastavalt punktile 1, teostatakse katse nii, nagu on kirjeldatud punktis 2.1, eemaldamata esilaternat katseseadmelt ega muutmata selle asendit katseseadme suhtes.

2.1. Katse

Katse tuleb teostada kuivas ja tuulevaikses kohas, õhutemperatuuril 23 °C ± 5 °C.

Masstoodanguna valmistatud, vähemalt ühe tunni jooksul vanandatud hõõglampi kasutades lülitatakse esilaterna lähituli sisse, esilaternat katseseadmest eemaldamata ega laterna asendit katseseadme suhtes muutmata. (Käesolevaks katseks reguleeritakse pinge niisuguseks, nagu on ette nähtud punktiga 1.1.1.2). Valgustatud ja valgustamata ala piiri horisontaalse osa (joone VV ja punkti B 50 L (parempoolne liiklus) või punkti B 50 R (vasakpoolne liiklus) läbiva vertikaaljoone vahel) asendit tuleb kontrollida vastavalt 3 minutit (r3) ja 60 minutit (r60) pärast esilaterna sisselülitamist.

Eespool kirjeldatud valguse ja varju piirjoone asukohamuutust mõõdetakse mis tahes meetodil, mis tagab piisava täpsuse ja reprodutseeritavad tulemused.

2.2. Katsetulemused

2.2.1. Milliradiaanides väljendatud tulemused loetakse lähitulelaterna puhul vastuvõetavaks, kui esilaterna kohta registreeritud absoluutväärtus ΔrI = |r3 – r60| ei ületa 1,0 mrad (ΔrI ≤ 1,0 mrad).

2.2.2. Kui eelnimetatud väärtus ületab 1,0 mrad, kuid ei ületa 1,5 mrad (1,0 mrad < ΔrI ≤ 1,5 mrad), viiakse punktis 2.1 kirjeldatud viisil läbi uus katse teise esilaternaga, mille puhul on eelnevalt kolm korda järjest rakendatud allpool kirjeldatud tsüklit, et stabiliseerida laterna mehaanilised osad statiivil asendis, mis kajastab esilaterna korrektset paigutust sõidukil:

lähitulel lastakse töötada 1 tunni vältel (pinge tuleb reguleerida punktis 1.1.1.2 ettenähtud viisil),

latern lülitatakse 1 tunniks välja.

Esilaterna tüüp loetakse vastuvõetavaks, kui esimese proovilaterna kohta mõõdetud absoluutväärtuse ΔrI ja teise proovilaterna puhul mõõdetud absoluutväärtuse ΔrII aritmeetiline keskmine ei ületa 1,0 mrad.

Formula

(1) Katsetamise ajakava kohta vaata käesoleva määruse 8. lisa.

(2) Kui katsetatavas esilaternakoostus on ka signaallaternaid, tuleb need katse ajaks sisse lülitada. Suunatulelaterna puhul peab see olema vilkuvas režiimis, kus põlemise ja mittepõlemise kestuste suhe on umbes üks ühele.

(3) Kui esilaterna vilgutamisel peaks põlema korraga mitu hõõgniiti, ei loeta seda hõõgniitide normaalseks samaaegseks kasutamiseks.

(4) NaCMC on karboksümetüültselluloosi naatriumsool, mida tavaliselt tähistatakse lühendiga CMC. Segus kasutataval NaCMC-l peab temperatuuri 20 °C juures olema asendatud rühmade määr 0,6–0,7 ja viskoossus 200–300 cP 2 % lahuse puhul.

(5) Koguse lubatud hälve tuleneb vajadusest saavutada määrdumine, mis valgub õigesti laiali kõigil plasthajutitel.

(6) Punkt 50 V asub 375 mm punktist HV allpool vertikaaljoonel VV, kui ekraan on 25 m kaugusel.

1. LIIDE

Fotomeetriliste tööparameetrite püsivuse katsetamisega seotud tööperioodide ülevaade

Lühendid:	P:	lähitulelatern
	D:	kaugtulelatern (D1 + D2 tähendab kahte kaugtuld)
	F:	eesmine udutulelatern
		tähendab tsüklit, kus tuli on 15 minutit välja lülitatud ja 5 minutit sisse lülitatud.
		Tähendab tsüklit, kus tuli on 9 minutit välja lülitatud ja 1 minut sisse lülitatud

Kõik järgmised grupeeritud esilaternad ja eesmised udutulelaternad koos lisatud märgistuse tähistega on esitatud näidetena ega ole ammendavad.

1.	P või D või F (HC või HR või B)

2.	P+F (HC B) või P+D (HCR)

3.	P+F (HC B/) või HC/B või P+D (HC/R)

5. LISA

Tootmise nõuetelevastavuse järelevalvemenetlusele esitatavad miinimumnõuded

1. ÜLDSÄTTED

1.1. Vastavusnõuded loetakse mehaaniliselt ja geomeetriliselt täidetuks, kui erinevused ei ületa vältimatuid tootmishälbeid käesoleva määruse piires. Sama tingimus kehtib ka värvuse kohta.

Fotomeetriliste tööparameetrite suhtes ei vaidlustata masstoodanguna valmistatavate seadmete nõuetele vastavust juhul, kui mitte ühegi juhuslikult valitud ja standardse (võrdlus-)hõõglambiga varustatud esilaterna katsetamisel fotomeetrilistest näitajatest:

1.2.1. ükski mõõtetulemustest ei hälbi üle 20 % käesoleva määrusega ettenähtud väärtusest ebasoodsas suunas. Väärtuste B 50 L (või R) ja III piirkonna puhul võib maksimumhälve ebasoodsas suunas olla vastavalt:

B 50 L (või R):

0,2 luksile vastav 20 %

0,3 luksile vastav 30 %

III piirkond

0,3 luksile vastav 20 %

0,45 luksile vastav 30 %

või kui

1.2.2.1. lähitule puhul on käesoleva määrusega ettenähtud väärtused täidetud punktis HV (lubatud hälbega +0,2 lx) ja sama joonduse juures vähemalt ühes punktis igal mõõteekraanil (25 m kaugusel) järgmiste punktide ümber 15 cm raadiusega ringjoonega piiratud alal (1): B 50 L (või R) (lubatud hälbega +0,1 lx), 75 R (või L), 50 V, 25 R, 25 L; ja kogu IV piirkonna alal, mis ei ole rohkem kui 22,5 cm joonest 25 R või 25 L kõrgemal;

1.2.2.2. ja kui HV asub kaugtule puhul samavalgustustihedusjoone 0,75 Emax piires, kehtib kõikides käesoleva määruse punkti 6.3.2. kohaselt määratletud mõõtepunktides maksimumväärtustele tolerants +20 % ja miinimumväärtustele tolerants –20 %.

1.2.3. Kui eespool kirjeldatud katse tulemused ei vasta nõuetele, võib muuta esilaterna joondust tingimusel, et valgusvihu telge ei liigutata külgsuunas rohkem kui 1° võrra paremale või vasakule (2)

1.2.4. Kui eespool kirjeldatud katsete tulemused nõuetele ei vasta, tuleb katseid korrata teise standardse (võrdlus-)hõõglambiga.

1.3. Valgustatud ja valgustamata ala piiri kuumusest tingitud vertikaalasendi muutumise kontrollimiseks kohaldatakse järgmist menetlust:

ühte esilaternanäidist katsetatakse vastavalt 4. lisa punktis 2.1 kirjeldatud menetlusele pärast seda, kui näidisele on kolm korda järjest rakendatud 4. lisa punktis 2.2.2 kirjeldatud tsüklit.

Esilatern loetakse nõuetele vastavaks, kui Δr ei ületa 1,5 mrad.

Kui nimetatud väärtus on suurem kui 1,5 mrad, kuid ei ületa 2,0 mrad, katsetatakse teist esilaternat ning seejärel ei tohi mõlemale näidisele registreeritud absoluutsete väärtuste keskmine ületada 1,5 mrad.

2. NÕUETELE VASTAVUSE VALMISTAJAPOOLSELE KONTROLLILE ESITATAVAD MIINIMUMNÕUDED

Tüübikinnitusmärgi haldaja peab asjakohaste ajavahemike järel iga esilaternatüübi puhul läbi viima vähemalt järgmised katsed. Katsed tuleb läbi viia vastavalt käesoleva määruse sätetele.

Kui mõni näidis ei vasta asjassepuutuva katse nõuetele, tuleb võtta täiendavad näidised ja katsetada neid. Valmistaja peab võtma meetmeid asjaomase toote nõuetele vastavuse tagamiseks.

2.1. Katsete laad

Käesoleva määruse nõuetele vastavuse katsed käsitlevad fotomeetrilisi omadusi ning valgustatud ja valgustamata ala piiri vertikaalasendi kuumusest tingitud muutumise kontrolli.

2.2. Katsetel kasutatavad meetodid

2.2.1. Katsed tuleb üldiselt läbi viia vastavalt käesolevas määruses kirjeldatud meetoditele.

2.2.2. Valmistaja läbiviidavatel nõuetele vastavuse katsetel võib tüübikinnituskatsete eest vastutava pädeva asutuse nõusolekul kasutada võrdväärseid meetodeid. Valmistaja peab tõestama, et kohaldatud meetodid on käesolevas määruses sätestatud meetoditega võrdväärsed.

2.2.3. Punktide 2.2.1 ja 2.2.2 kohaldamine nõuab, et pädev asutus kalibreeriks korrapäraselt katseseadmeid ja viiks need vastavusse mõõtmistulemustega.

2.2.4. Kõigil juhtudel, eelkõige halduskontrolli ja proovivõtu korral, tuleb võrdlusmeetoditena kasutada käesolevas määruses sätestatud meetodeid.

2.3. Näidiste valimine

Esilaternate näidised valitakse juhuslikult ühtliku partii hulgast. Ühtlik partii tähendab valmistaja tootmismeetodite kohaselt määratletud sama tüüpi esilaternate rühma.

Hindamine hõlmab tavaliselt üksikute tehaste seeriatoodangut. Valmistaja võib siiski koguda andmeid sama seadmetüübi kohta erinevatest tehastest, kui need tehased töötavad sama kvaliteedisüsteemi ja -juhtimise alusel.

2.4. Mõõdetud ja registreeritud fotomeetrilised omadused

Näidisteks valitud esilaternatega viiakse läbi fotomeetrilised mõõtmised käesolevas määruses ettenähtud punktides, tulemid võetakse kaugtule puhul väärtusele Emax vastavast punktist ja punktidest HV, (3) HL, HR (4) ning lähitule puhul punktidest B 50 L (või R), HV, 50 V, 75 R (või L) ja 25 L (või R) (vt 3. lisa joonis).

2.5. Nõuetele vastavuse kriteeriumid

Valmistaja vastutab katsetulemuste statistilise uurimise eest ja koos pädeva asutusega oma toodete nõuetele vastavust reguleerivate kriteeriumide määratlemise eest nii, et oleksid täidetud käesoleva määruse punktis 10.1. sätestatud toodete nõuetele vastavuse hindamise nõuded.

Toodete nõuetele vastavuse määratlemise kriteeriumid peavad olema niisugused, et 7. lisa kohase üksikproovi (esimese proovivõtu) läbimise minimaalne tõenäosus on 95 % kindlusega 0,95.

(1) Sulgudes olevad tähed viitavad vasakpoolse liikluse jaoks mõeldud esilaternatele.

(2) Vt joonealune märkus nr 11 käesoleva määruse tekstis.

(3) Kui kaugtuli on vastastikku ühendatud lähitulega, on HV kaugtule puhul sama mõõtmispunkt kui lähitule puhul.

(4) HL ja HR: punktid joonel hh, mis asuvad vastavalt 1,125 m punktist HV vasakul ja paremal.

6. LISA

Plasthajutitega laternatele esitatavad nõuded: hajuti- või materjalinäidiste ja laternakoostude katsetamine

1. ÜLDNÕUDED

1.1. Vastavalt käesoleva määruse punktile 2.2.4 katsetamiseks antud näidised peavad vastama punktides 2.1–2.5 esitatud nõuetele.

1.2. Käesoleva määruse punkti 2.2.3 kohaselt katsetatavate plasthajutitega laternakoostude kaks näidist peavad hajutimaterjali suhtes vastama punktis 2.6 määratletud nõuetele.

1.3. Plasthajutite näidistele või materjalinäidistele koos peegeldiga, millele on ette nähtud paigaldada hajuti (kui peegeldi on kasutusel), teostatakse tüübikinnituse katsed käesoleva lisa 1. liite tabelis A määratletud kronoloogilises järjekorras.

1.4. Kui aga laterna valmistaja suudab tõestada, et toode on juba läbinud järgmistes punktides 2.1–2.5 määratletud katsed või mõne muu määruse kohased võrdväärsed katsed, ei ole nimetatud katseid vaja korrata; kohustuslikud on ainult 1. liite tabelis B ettenähtud katsed.

2. KATSED

2.1. Vastupidavus temperatuurimuutustele

2.1.1. Katsed

Kolme uut näidist (hajutit) katsetatakse temperatuuri ja suhtelise õhuniiskuse muutumise viie tsükli jooksul vastavalt järgmisele programmile:

3 tundi temperatuuril 40 °C ± 2 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 85–95 %;

1 tund temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60–75 %;

15 tundi temperatuuril –30 °C ± 2 °C;

1 tund temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60–75 %;

3 tundi temperatuuril 80 °C ± 2 °C;

1 tund temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60–75 %.

Enne seda katset hoitakse näidiseid vähemalt 4 tundi temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60–75 %.

Märkus: Näidiste ühetunnised temperatuuril 23 °C ± 5 °C hoidmised peavad sisaldama termilise löögi ärahoidmiseks ühelt temperatuurilt teisele ülemineku staadiumi.

2.1.2. Fotomeetrilised mõõtmised

2.1.2.1. Meetod

Enne ja pärast katset tuleb näidistele teha fotomeetrilised mõõtmised.

Mõõta tuleb standardse (võrdlus-)laternaga järgmistes punktides:

Lähitulelaterna või lähi- ja kaugtulega laterna lähitulega punktides B 50 L ja 50 R (B 50 R ja 50 L vasakpoolse liikluse jaoks mõeldud laternate puhul);

Kaugtulelaterna või kaug- ja lähitulelaterna kaugtulega väärtusele Emax vastavas punktis.

2.1.2.2. Tulemused

Igal näidisel enne ja pärast katset mõõdetud fotomeetriliste väärtuste erinevus ei tohi ületada 10 %, mille hulka kuulub fotomeetrilise menetluse lubatud hälve.

2.2. Vastupidavus atmosfäärimõjudele ja keemilistele mõjuritele

2.2.1. Vastupidavus atmosfäärimõjudele

Kolmele uuele näidisele (hajutile või materjalinäidisele) rakendatakse kiirgust allikast, mille energia spektraaljaotus on samasugune kui mustal kehal temperatuuril vahemikus 5 500–6 000 K. Kiirgusallika ja näidiste vahele asetatakse sobivad filtrid, et minimeerida alla 295 nm ja üle 2 500 nm lainepikkusega kiirgust. Näidistele rakendatakse energeetilist valgust võimsusega 1 200 W/m2 ± 200 W/m2 nii pikaks ajaks, et näidiste poolt saadav valgusenergia on 4 500 MJ/m2 ± 200 MJ/m2. Katseseadmes näidiste tasemele paigutatud mustal paneelil mõõdetud temperatuur peab olema 50 °C ± 5 °C. Ühtlase kiirguse tagamiseks peavad näidised pöörlema ümber kiirgusallika kiirusega, mis jääb vahemikku 1–5 p/min.

Näidistele pihustatakse vastavalt järgmisele tsüklile destilleeritud vett elektrijuhtivusega alla 1 mS/m temperatuuril 23 °C ± 5 °C:

pihustamine: 5 minutit; kuivatamine: 25 minutit.

2.2.2. Vastupidavus keemilistele mõjuritele

Pärast punktis 2.2.1 kirjeldatud katset ja punktis 2.2.3.1 kirjeldatud mõõtmist töödeldakse kolme nimetatud näidist punktis 2.2.2.2 kirjeldatud viisil punktis 2.2.2.1 määratletud seguga.

2.2.2.1. Katsesegu

Katsesegu koosneb (mahu järgi) 51,5 protsendist n-heptaanist, 12,5 protsendist tolüeenist, 7,5 protsendist etüültetrakloriidist, 12,5 protsendist triklooretüleenist ja 6 protsendist ksüleenist.

2.2.2.2. Katsesegu pealekandmine

Niisutage puuvillasest riidest lappi, kuni see on punktis 2.2.2.1 kirjeldatud segust märg, ja 10 sekundi pärast hõõruge sellega 10 minutit näidise välispinda survega 50 N/cm2, mis vastab 14 × 14 mm suurusega katsepinnal jõule 100 N.

Nimetatud kümneminutilise ajavahemiku jooksul niisutatakse lappi seguga uuesti, nii et pealekantav vedelik oleks koostiselt jätkuvalt identne ettenähtud katseseguga.

Pealekandmise ajal on pragude tekkimise ärahoidmiseks lubatud näidisele rakendatavat survet kontrollida.

2.2.2.3. Puhastamine

Pärast katsesegu pealekandmist kuivatatakse näidiseid välisõhus ja pestakse seejärel punktis 2.3 (Vastupidavus puhastusainetele) kirjeldatud seguga temperatuuril 23 °C ± 5 °C.

Seejärel tuleb näidiseid temperatuuril 23 °C ± 5 °C hoolikalt loputada destilleeritud veega, mis ei sisalda üle 0,2 protsendi lisandeid, ja pühkida seejärel pehme lapiga.

2.2.3. Tulemused

2.2.3.1. Pärast atmosfäärimõjudele vastupidavuse katset ei tohi näidiste välispinnas olla pragusid, kriimustusi, mõrasid ega deformatsioone ja valgusülekande keskmine hälve Formula , mida on mõõdetud kolmel näidisel vastavalt käesoleva lisa 2. liites kirjeldatud menetlusele, ei tohi ületada 0,020(Δtm ≤ 0,020).

2.2.3.2. Pärast keemilistele ainetele vastupidavuse katset ei tohi näidistel olla keemiliste ainete jälgi, mis võivad muuta valguse hajumist, mille keskhälve Formula , mida on mõõdetud kolmel näidisel vastavalt käesoleva lisa 2. liites kirjeldatud menetlusele, ei tohi ületada 0,020 (Δdm ≤ 0,020).

2.3. Vastupidavus puhastusainetele ja süsivesinikele

2.3.1. Vastupidavus puhastusainetele

Kolme näidise (hajuti või materjalinäidise) välispinda kuumutatakse temperatuurini 50 °C ± 5 °C ja kastetakse seejärel viieks minutiks segusse, mille temperatuur on 23 °C ± 5 °C ja mis koosneb 99 osast destilleeritud veest maksimaalse lisandite sisaldusega 0,02 % ja ühest osast alküülarüülsulfonaadist.

Katse lõpul kuivatatakse näidiseid temperatuuril 50 °C ± 5 °C.

Näidiste pinda puhastatakse niiske lapiga.

2.3.2. Vastupidavus süsivesinikele

Seejärel hõõrutakse kolme näidise välispinda ühe minuti jooksul kergelt lapiga, mida on immutatud 70 % (mahu järgi) n-heptaanist ja 30 % tolüeenist koosnevas segus, ja kuivavatakse seejärel välisõhus.

2.3.3. Tulemused

Pärast kahe nimetatud katse järjestikust teostamist ei tohi valgusülekande keskmine hälve Formula , mida on mõõdetud kolmel näidisel vastavalt käesoleva lisa 2. liites kirjeldatud menetlusele, ületada 0,010 (Δtm ≤ 0,010).

2.4. Vastupidavus mehaanilisele kulumisele

2.4.1. Mehaanilise kulumise katse meetod

Kolme uue näidise (hajuti) välispinnale rakendatakse ühtset mehaanilise kulutamise katset käesoleva lisa 3. liites kirjeldatud meetodil.

2.4.2. Tulemused

Pärast nimetatud katset mõõdetakse muutusi:

valgusülekandes	:
ja valguse hajumises	:

vastavalt käesoleva lisa 2. liites kirjeldatud menetlusele punktis 2.2.4.1.1 määratletud piirkonnas. Kolme näidise keskmine väärtus peab vastama järgmistele tingimustele:

Δtm ≤ 0,100;

Δdm ≤ 0,050.

2.5. Katete olemasolul: katete nakkekatse

2.5.1. Näidise ettevalmistamine

Hajuti kattesse lõigatakse žiletiteraga või nõelaga 20 mm × 20 mm suurune ruudustik ruutude suurusega umbes 2 mm × 2 mm. Terale või nõelale avaldatav surve peab olema piisav vähemalt katte läbilõikamiseks.

2.5.2. Katse kirjeldus

Kasutage kleeplinti nakkejõuga 2 N/laiuse cm ± 20 %, mida mõõdetakse käesoleva lisa 4. liites määratletud standardtingimustes. Nimetatud kleeplint, mille laius peab olema vähemalt 25 mm, surutakse vähemalt 5 minutiks vastu punktis 2.5.1 kirjeldatud viisil ettevalmistatud pinda.

Seejärel koormatakse kleeplinti nii, et katsetatava pinna nakkejõu suhtes rakendub vastava pinna suhtes risti mõjuv vastujõud. Selles faasis tõmmatakse kleeplint ühtlase kiirusega 1,5 m/s ± 0,2 m/s pinnalt ära.

2.5.3. Tulemused

Ruudustikuga kaetud piirkonnas ei tohi esineda märgatavaid kahjustusi. Ruutude lõikepunktides või lõigete servades on kahjustused lubatud juhul, kui kahjustatud piirkond ei ületa 15 % ruudustikuga kaetud pindalast.

2.6. Plasthajutiga esilaternakoostu katsetamine

2.6.1. Hajutipinna vastupidavus mehaanilisele kulumisele

2.6.1.1. Katsed

Laternanäidise nr 1 hajutiga tehakse punktis 2.4.1 kirjeldatud katse.

2.6.1.2. Tulemused

Pärast katset ei tohi esilaternale tehtud käesoleva määruse kohaste fotomeetriliste mõõtmiste tulemused ületada punktide B 50 L ja HV jaoks ettenähtud maksimumväärtuseid rohkem kui 30 % võrra ega olla rohkem kui 10 % võrra väiksemad punkti 75 R jaoks ettenähtud miinimumväärtustest (vasakpoolse liikluse jaoks mõeldud esilaternate puhul tuleb arvestada punktidega B 50 R, HV ja 75 L).

2.6.2. Katete olemasolul: katete nakkekatse

Laternanäidise nr 2 hajutiga teostatakse punktis 2.5 kirjeldatud katse.

3. TOODETE NÕUETELE VASTAVUSE KONTROLLIMINE

Hajutite valmistamiseks kasutatavate materjalide osas loetakse seeria laternad käesoleva määruse nõuetele vastavaks, kui:

3.1.1. Pärast keemilistele ainetele, puhastusainetele ja süsivesinikele vastupidavuse katseid ei esine näidiste välispinnal palja silmaga märgatavaid pragusid, lõhesid ega deformatsioone (vt punktid 2.2.2, 2.3.1 ja 2.3.2);

3.1.2. Pärast punktis 2.6.1.1 kirjeldatud katset jäävad punktis 2.6.1.2 nimetatud mõõtepunktide fotomeetrilised väärtused käesolevas määruses ettenähtud toodete nõuetele vastavuse piiridesse.

3.2. Kui katsetulemused ei vasta nõuetele, tuleb katseid korrata mõne muu juhuslikult valitud esilaternanäidisega.

1. LIIDE

TÜÜBIKINNITUSKATSETE KRONOLOOGILINE JÄRJEKORD

A. Plastmaterjalide katsetamine (näidised ja hajutid, mis on katsetamiseks esitatud vastavalt käesoleva määruse punktile 2.2.4).

Näidised — Katsed

Hajutid või materjalinäidised

Hajutid

1.1.	Fotomeetria punktides (punkt 2.1.2)

1.1.1.

Temperatuurimuutus (punkt 2.1.1)

1.1.2.

Fotomeetria punktides (punkt 2.1.2)

1.2.1.

Valgusülekande mõõtmine

1.2.2.

Valguse hajumise mõõtmine

1.3.	Atmosfäärimõjurid (punkt 2.2.1)

1.3.1.

Valgusülekande mõõtmine

1.4.	Keemilised mõjurid (punkt 2.2.2)

1.4.1.

Valguse hajumise mõõtmine

1.5.	Puhastusained (punkt 2.3.1)

1.6.	Süsivesinikud punkt 2.3.2)

1.6.1.

Valgusülekande mõõtmine

1.7.	Kulumine (punkt 2.4.1)

1.7.1.

Valgusülekande mõõtmine

1.7.2.

Valguse hajumise mõõtmine

1.8.	Nakkekatse (punkt 2.5)

B. Esilaternakoostude katsetamine (katsetamiseks esitatud vastavalt käesoleva määruse punktile 2.2.3).

Katsed

Esilaternakoost

Näidis nr

2.1.	Kulumine (punkt 2.6.1.1)

2.2.	Fotomeetria (punkt 2.6.1.2)

2.3.	Nakkekatse (punkt 2.6.2)

2. LIIDE

VALGUSÜLEKANDE JA VALGUSE HAJUMISE MÕÕTMISE MEETOD

1. MÕÕTESEADMED (vt joonis)

Kollimaatori K valgusvihku poolhajuvusega β/2 = 17,4 × 104 rd piiratakse diafragmaga Dτ, mille ava on 6 mm ja mille vastu asetatakse näidisealus.

Konvergentne akromaatiline lääts L2, mida on korrigeeritud sfäärilise moonutuse suhtes, ühendab diafragmat Dτ fotomeetri anduriga R; läätse L2 diameeter peab olema niisugune, et see ei kataks näidise poolt hajutatavat valgust koonuse ulatuses, mille ülemine poolnurk on β/2 = 14°.

Ringdiafragma DD nurkadega α°/2 = 1° ja αmax/2 = 12° asetatakse läätse L2 kujutise fokaaltasandisse.

Diafragma läbipaistmatu keskmine osa on vajalik otsesest valgusallikast saabuva valguse kõrvaldamiseks. Diafragma keskmist osa peab olema võimalik valgusvihust niimoodi eemaldada, et see lähtestub täpselt esialgsesse asendisse.

Vahekaugus L2 Dτ ja hajuti L2 fookuskaugus F2 (1) valitakse nii, et kujutis Dτ katab täielikult anduri R.

Kui esialgselt langevat valgust väljendatakse tuhandetes ühikutes, peab iga lugemi absoluutne täpsus olema väiksem kui üks ühik.

2. MÕÕTMISED

Tuleb võtta järgmised lugemid:

Lugem	Näidisega	DD keskmise osaga	Mõõdetav valgusvoog
T1	ei	ei	Langeva valgusvoo esimene lugem
T2	jah (enne katset)	ei	Uue materjali poolt välja antav valgusvoog 24° moodustatud väljal
T3	jah (pärast katset)	ei	Katsetatud materjali poolt välja antav valgusvoog 24° moodustatud väljal
T4	jah (enne katset)	jah	Uue materjali poolt hajutatud valgusvoog
T5	jah (pärast katset)	jah	Katsetatud materjali poolt hajutatud valgusvoog

(1) Läätse L2 fookuskauguseks soovitatakse ca 80 mm.

3. LIIDE

PIHUSTUSKATSE MEETOD

1. Katseseadmed

1.1. Pihustuspüstol

Kasutatav pihustuspüstol peab olema varustatud 1,3 mm pikkuse läbimõõduga düüsiga, mis võimaldab vedeliku voolukiirust 0,24 ± 0,02 l/min töörõhul 6,0 bar – 0, +0,5 bar.

Nimetatud kasutustingimustes moodustuva lehvikukujulise liivajoa poolt kulutataval pinnal tekkiva mustri läbimõõt peab düüsist 380 mm ± 10 mm kaugusel olema läbimõõduga 170 mm ± 50 mm.

1.2. Katsesegu

Katsesegu koostis peab olema järgmine:

kvartsliiv, kõvadusega Mohri skaala järgi 7, terasuurusega 0–0,2 mm, ligikaudu normaaljaotusega ning nurgateguriga 1,8–2;

vesi, karedusega mitte üle 205 g/m3, segus, mis sisaldab 25 g liiva liitri vee kohta.

2. Katse

Valgustihajutite välispinnale lastakse üks kord või rohkem kordi toimida eespool kirjeldatud viisil moodustatud liivajoal. Juga tuleb pihustada katsetatava pinna suhtes ligikaudu risti.

Kulumist kontrollitakse ühe või mitme hajutinäidise abil, mis asetatakse võrdlusnäidisena (-näidistena) katsetatava hajuti lähedale. Segu pihustatakse pinnale, kuni 2. liites kirjeldatud viisil mõõdetud valguse hajumise muutumine näidisel või näidistel vastab järgmisele väärtusele:

Formula

Kogu katsetatava pinna ühtlase kulumise kontrollimiseks võib kasutada mitut võrdlusnäidist.

4. LIIDE

KLEEPLINDI NAKKEKATSE

1. EESMÄRK

Käesolev meetod võimaldab määrata standardtingimustes kleeplindi lineaarset nakkejõudu klaasplaadi suhtes.

2. PÕHIMÕTE

Jõu mõõtmine, mis on vajalik kleeplindi klaasplaadilt 90° nurga all eemaldamiseks.

3. ETTENÄHTUD KESKKONDLIKUD TINGIMUSED

Ümbritseva keskkonna temperatuur peab olema 23 °C ± 5 °C ja suhteline õhuniiskus 65 % ± 15 %.

4. KATSETÜKID

Enne katsetamist konditsioneeritakse näidiseks oleva kleeplindi rulli 24 tunni jooksul ettenähtud keskkondlikel tingimustel (vt eespool punkt 3).

Igast rullist katsetatakse viit 400 mm pikkust katsetükki. Need võetakse rullist pärast kolme pealmise kihi kõrvaldamist.

5. PROTSEDUUR

Katse tuleb teostada punktis 3 määratletud keskkonnatingimustel.

Võtke viis katsetükki, keerates linti radiaalsuunas lahti kiirusel umbes 300 mm/s ning seejärel kandke need 15 sekundi jooksul seadmele järgmisel viisil:

Kandke lint sõrme pideva pikisuunalise hõõruva liigutusega, liigselt klaasplaadile surumata, nii et lindi ja klaasplaadi vahele ei jääks õhumulle.

Jätke koost 10 minutiks ettenähtud ümbritseva keskkondlikesse tingimustesse.

Eemaldage umbes 25 mm pikkune katsetükk plaadilt katsetükiga risti olevas tasapinnas.

Kinnitage plaat ja painutage lindi vaba ots 90° all tagasi. Rakendage jõudu nii, et lindi ja plaadi eraldusjoon on selle jõu ja plaadi suhtes risti.

Tõmmake linti selle eemaldamiseks kiirusega 300 mm/s ± 30 mm/s ja registreerige selleks vajalik jõud.

6. TULEMUSED

Saadud viis väärtust tuleb seada suuruse järjekorda ja võtta mõõtmistulemuseks mediaan. Nimetatud väärtust väljendatakse njuutonites lindi laiuse sentimeetri kohta.

7. LISA

KONTROLLIJA TEOSTATAVALE PROOVIVÕTULE ESITATAVAD MIINIMUMNÕUDED

1. ÜLDNÕUDED

1.1. Vastavusnõuded loetakse käesoleva määruse nõuete osas, kui neid on, mehaaniliselt ja geomeetriliselt rahuldatuiks, kui erinevused ei ületa vältimatuid tootmishälbeid. See tingimus kehtib ka värvuse kohta.

Fotomeetriliste tööparameetrite osas ei vaidlustata masstoodanguna valmistatavate esilaternate nõuetele vastavust juhul, kui mis tahes juhuslikult katsetamiseks valitud ja standardse hõõglambiga varustatud esilaterna fotomeetriliste tööparameetrite mõõtmisel:

1.2.1. ükski mõõdetud väärtus ei hälbi üle 20 % käesolevas määruses ettenähtud väärtusest ebasoodsas suunas. Väärtuste B 50 L (või R) ja III piirkonna puhul võib maksimumhälve ebasoodsas suunas olla vastavalt:

B 50 L (või R):

0,2 luksile vastavalt 20 %

0,3 luksile vastavalt 30 %

III piirkond

0,3 luksile vastavalt 20 %

0,45luksile vastavalt 30 %

või kui

1.2.2.1. lähitule puhul on käesolevas määruses ettenähtud väärtused täidetud punktis HV (lubatud hälbega +0,2 lx) ja sama joonduse juures vähemalt ühes punktis igal mõõteekraanil (25 m kaugusel) järgmiste punktide ümber 15 cm raadiusega ringjoonega piiratud alal: B 50 L (või R) (lubatud hälbega +0,1 lx), 75 R (või L), 50 V, 25 R, 25 L; ja kogu IV piirkonna alal, mis ei ole rohkem kui 22,5 cm joonest 25 R või 25 L kõrgemal;

1.2.2.2. ja kui kaugtule puhul asub HV samavalgustustihedusjoone 0,75 Emax piires, kehtib kõikides käesoleva määruse punkti 6.3.2 kohaselt määratletud mõõtepunktides maksimumväärtustele tolerants +20 % ja miinimumväärtustele tolerants –20 %. Viitemärki arvesse ei võeta.

1.2.3. Kui eespool kirjeldatud katse tulemused ei vasta nõuetele, võib muuta esilaterna joondust, tingimusel, et valgusvihu telge ei liigutata külgsuunas rohkem kui 1° võrra paremale või vasakule. (1)

1.2.4. Kui eespool kirjeldatud katsete tulemused nõuetele ei vasta, tuleb katseid korrata teise standardse hõõglambiga.

1.2.5. Ilmsete defektidega esilaternaid ei võeta arvesse.

1.2.6. Viitemärki ei võeta arvesse.

2. ESIMENE PROOVIVÕTT

Esimesel proovivõtul valitakse juhuslikult neli esilaternat. Esimese kahest laternast koosnev näidis märgistatakse tähega A ja teine tähega B.

2.1. Nõuetele vastavust ei vaidlustata

Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlusele ei vaidlustata masstoodanguna toodetud esilaternate nõuetele vastavust, kui esilaternatel mõõdetud väärtuste hälbed ebasoodsas suunas on:

2.1.1.1. näidis A

A1:	ühel esilaternal		0 %
	ühel esilaternal	kuni	20 %
A2:	mõlemal esilaternal	rohkem kui	0 %
	kuid	kuni	20 %
	edasi näidisele B

näidis B

B1:

mõlemal esilaternal

0 %

2.1.2. või kui näidise A puhul on täidetud punkti 1.2.2 nõuded.

2.2. Nõuetele vastavus vaidlustatakse

Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlusele tuleb masstoodanguna toodetud esilaternate nõuetele vastavus vaidlustada ja nõuda valmistajalt toodangu nõuetele vastavaks muutmist (ühtlustamist) juhul, kui esilaternate mõõteväärtuste hälbed on:

2.2.1.1. näidis A

A3:	ühel esilaternal	kuni	20 %
	ühel esilaternal	rohkem kui	20 %
	kuid	kuni	30 %

2.2.1.2. näidis B

B2:	A2 korral
	ühel esilaternal	rohkem kui	0 %
	kuid	kuni	20 %
	ühel esilaternal	kuni	20 %

B3:	A2 korral
	ühel esilaternal		0 %
	ühel esilaternal	rohkem kui	20 %
	kuid	kuni	30 %

2.2.2. või kui näidise A puhul ei ole täidetud punkti 1.2.2 nõuded.

2.3. Tüübikinnitus tühistatakse

Nõuetele vastavus tuleb vaidlustada ja kohaldada punkti 11 juhul, kui käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlust järgides on seadmete mõõteväärtuste hälbed:

2.3.1. näidis A

A4:	ühel esilaternal	kuni	20 %
	ühel esilaternal	rohkem kui	30 %
A5:	mõlemal esilaternal	rohkem kui	20 %

2.3.2. näidis B

B4:	A2 korral
	ühel esilaternal	rohkem kui	0 %
	kuid	kuni	20 %
	ühel esilaternal	rohkem kui	20 %
B5:	A2 korral
	mõlemal esilaternal	rohkem kui	20 %
B6:	A2 korral
	ühel esilaternal		0 %
	ühel esilaternal	rohkem kui	30 %

2.3.3. või kui näidiste A ja B puhul ei ole täidetud punkti 1.2.2 nõuded.

3. KORDUV PROOVIVÕTT

Juhtumitel A3, B2, B3 tuleb mitte hiljem kui 2 kuud pärast teatamist võtta uus proov, mis hõlmab kolmandat kahest esilaternast koosnevat näidist C, mis valitakse pärast toodangu ühtlustamist valmistatud laosoleva kauba hulgast.

3.1. Nõuetele vastavust ei vaidlustata

Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlusele ei vaidlustata masstoodanguna toodetud esilaternate nõuetele vastavust juhul, kui esilaternate mõõteväärtuste hälbed on:

3.1.1.1. näidis C

C1:	ühel esilaternal		0 %
	ühel esilaternal	kuni	20 %
C2:	mõlemal esilaternal	rohkem kui	0 %
	kuid	kuni	20 %
	edasi näidisele D

näidis D

D1:	C2 korral
	mõlemal esilaternal		0 %

3.1.2. või kui näidise C puhul on täidetud punkti 1.2.2 nõuded.

3.2. Nõuetele vastavus vaidlustatakse

Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlusele tuleb masstoodanguna toodetud esilaternate nõuetele vastavus vaidlustada ja valmistajalt toodangu nõuetele vastavaks muutmist (ühtlustamist) nõuda juhul, kui esilaternate mõõteväärtuste hälbed on:

3.2.1.1. näidis D

D2:	C2 korral
	ühel esilaternal	rohkem kui	0 %
	kuid	kuni	20 %
	ühel esilaternal	kuni	20 %

3.2.1.2. või kui näidise C puhul ei ole täidetud punkti 1.2.2 nõuded.

3.3. Tüübikinnitus tühistatakse

Nõuetele vastavus tuleb vaidlustada ja kohaldada punkti 11 juhul, kui käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlust järgides on esilaternate mõõteväärtuste hälbed:

3.3.1. näidis C

C3:	ühel esilaternal	kuni	20 %
	ühel esilaternal	rohkem kui	20 %
C4:	mõlemal esilaternal	rohkem kui	20 %

3.3.2. näidis D

D3:	C2 korral
	ühel esilaternal	0 või rohkem kui	0 %
	ühel esilaternal	rohkem kui	20 %

3.3.3. või kui näidiste C ja D puhul ei ole täidetud punkti 1.2.2 nõuded.

4. VALGUSTATUD JA VALGUSTAMATA ALA PIIRI VERTIKAALASENDI MUUTUMINE

Valgustatud ja valgustamata ala piiri vertikaalasendi kuumusest tingitud muutumise kontrollimiseks tuleb läbi viia järgmine menetlus:

Ühte käesoleva lisa joonise 1 proovivõtuga võetud näidise A esilaternat katsetatakse vastavalt 4. lisa punktis 2.1 kirjeldatud menetlusele pärast seda, kui sellele on kolm korda järjest rakendatud 4. lisa punktis 2.2.2 kirjeldatud tsüklit.

Esilatern loetakse nõuetele vastavaks, kui Δr ei ületa1,5 mrad.

Kui aga kõnealune 1,5 mrad nõue ei ole näidise A puhul täidetud, viiakse sama menetlus läbi näidise B kahe esilaternaga ja Δr väärtus ei tohi neist kummagi puhul ületada 1,5 mrad.

(1) Vt käesoleva määruse joonealune märkust nr 11.

8. LISA

FOTOMEETRILISTE TÖÖPARAMEETRITE PÜSIVUSE KATSETAMISEGA SEOTUD TÖÖPERIOODIDE ÜLEVAADE

Lühendid:	P:	lähitulelatern
	D:	kaugtulelatern (D1 + D2 tähendab kahte kaugtuld)
	F:	eesmine udutulelatern
	:	tähendab tsüklit, kus tuli on 15 minutit välja lülitatud ja 5 minutit sisse lülitatud.

Kõik järgnevad grupeeritud esilaternad ja eesmised udutulelaternad koos lisatud klassi B märgistuse tähistega on antud näidetena ega ole ammendavad.

1.	P või D või F (HC või HR või B)

2.	P+D (HCR) või P+D1+D2 (HCR HR)

3.	P+D (HC/R) või P+D1+D2 (HC/R HR)

4.	P+F (HC B)

5.	P+F (HC B) või HC/B

6.	D+F (HR B) või D1+D2+F (HR HR B)

7.	D+F (HR B/) või D1+D2+F (HR HR B/)

8.	P+D+F (HCR B) või P+D1+D2+F (HCR HR B)

9.	P+D+F (HC/R B) või P+D1+D2+F (HC/R HR B)

10.	P+D+F (HCR B/) või P+D1+D2+F (HCR HR B/)

11.	P+D+F (HC/R B/) või P+D1+D2+F (HC/R HR B/)

16.12.2005

Euroopa Liidu Teataja

L 330/214

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 113 — Ühtsed sätted mootorsõidukite esilaternate tunnustamise kohta, mis kiirgavad sümmeetrilist lähituld või kaugtuld või mõlemat ja on varustatud hõõglampidega (1)

A. RAKENDUSSÄTTED

0. REGULEERIMISALA

Käesolevat määrust kohaldatakse mootorsõidukite esilaternate suhtes, mis kiirgavad sümmeetrilist lähituld ja/või kaugtuld ja millel võivad olla klaasist või plastmaterjalist hajutiklaasid ning mis on varustatud asendatavate hõõglampidega. (2) (3)

1. MÄÄRATLUSED

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi määratlusi.

1.1. Hajutiklaas – esilaterna või laterna üksuse välimine osa, mis laseb valguse läbi valgustava pinna.

1.2. Kate – toode või tooted, mis paigaldatakse ühes või mitmes kihis hajutiklaasi välispinnale.

Erinevat “tüüpi” esilaternad – esilaternad, mis erinevad üksteisest järgmiste oluliste näitajate poolest:

1.3.1. kaubanimi või mark;

1.3.2. optilise süsteemi omadused;

1.3.3. selliste osade lisamine või kõrvaldamine, mis võivad seadmete töötamise ajal esineva peegeldumise, murdumise, neeldumise ja/või moonutuste teel muuta optilist toimet;

1.3.4. tekitatava valgusvihu laad (lähituli, kaugtuli või mõlemad);

1.3.5. olemasolul hajutiklaaside ja võimaliku katte materjalid;

1.3.6. kasutatavate hõõglampide kategooria;

1.4. Erineva “klassi” (A-, B-, C- või D-) esilaternad – konkreetsete fotomeetriliste omaduste järgi eristuvad esilaternad.

2. ESILATERNA TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

Tüübikinnituse taotluse peab esitama kaubanime või margi omanik või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja. Selles tuleb märkida:

2.1.1. andmed selle kohta, kas laternat kavatsetakse kasutada nii lähi- kui kaugtulede või neist ainult ühe jaoks;

2.1.2. kas taotlus hõlmab A-, B-, C- või D-klassi esilaternat;

2.1.3. kasutatava(te) hõõglambi(-lampide) kategooria määruse nr 37 loetelu järgi.

Igale kinnitamistaotlusele tuleb lisada:

2.2.1. kolmes eksemplaris piisavalt üksikasjalikud joonised, mis võimaldavad kindlaks teha laterna tüübi ja millel on kujutatud esilaterna eestvaade, olemasolul klaaside rihvelmustriga, ning ristlõige; joonistel peab olema märgitud kinnitusmärgi asukoht;

2.2.2. tehniline lühikirjeldus;

2.2.3. esilaterna tüübi kaks näidist;

ainult B-, C- või D-klassi esilaternate puhul, hajutiklaaside valmistamiseks kasutatud plastmaterjali katsetamiseks:

kolmteist hajutiklaasi;

2.2.4.1.1. kuus klaasi kõnealustest hajutiklaasidest võib asendada kuue, vähemalt 60 mm × 80 mm suuruse materjalinäidisega, mille välispind on lame või kumer ning mille keskel on vähemalt 15 mm × 15 mm suurune peamiselt lame ala (kõveruse raadiusega vähemalt 300 mm);

2.2.4.1.2. iga selline hajutiklaas või materjalinäidis peab olema toodetud seeriatoodangu valmistamisel kasutatava meetodiga;

2.2.4.2. peegeldi, millele saab hajutiklaasid tootja juhendi kohaselt kinnitada.

2.3. Hajutiklaaside ja katete (olemasolul) juba katsetatud materjalidega peab kaasas olema katseprotokoll, milles kirjeldatakse nende materjalide ja katete omadusi.

3. MÄRGISTUSED

3.1. Kinnituse saamiseks esitatud esilaternatel peab olema taotleja kaubanimi või mark.

3.2. Hajutiklaasil ja korpusel (4) (5) peavad olema piisava suurusega alad punktis 4 nimetatud tüübikinnitusmärgi jaoks; kõnealused alad märgitakse punktis 2.2.1 nimetatud joonistele.

3.3. Esilaterna tagaküljel peab olema märgitud kasutatava hõõglambi kategooria.

4. KINNITUS

4.1. Üldosa

4.1.1. Kui kõik vastavalt lõikele 2 esitatud esilaterna tüübi näidised vastavad käesoleva määruse sätetele, antakse sellele tüübile kinnitus.

4.1.2. Kui grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad vastavad enam kui ühe määruse nõuetele, võib laternale kinnitada ühe rahvusvahelise tüübikinnitusmärgi, tingimusel, et igaüks nendest grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternatest vastab selle suhtes kohaldatavatele nõuetele.

4.1.3. Igale kinnituse saanud tüübile antakse kinnitusnumber. Selle kaks esimest numbrit (praegu 00) näitavad kinnituse andmise ajaks käesolevasse määrusesse viimati tehtud peamisi tehnilisi muudatusi hõlmavat muudatuste seeriat. Sama lepinguosaline ei või anda sama numbrit teisele käesoleva määrusega hõlmatud esilaternatüübile.

4.1.4. Teade esilaternatüübi käesoleva määruse kohase tüübikinnituse andmise, laiendamise, kinnituse andmisest keeldumise, kinnituse tühistamise või tootmise lõpliku lõpetamise kohta edastatakse käesoleva määruse lisa 1 vormi kasutades käesolevat määrust kohaldavatele 1958. a lepingu osalistele.

4.1.5. Peale punktiga 3.1 ettenähtud märgi peab igale käesoleva määruse kohaselt kinnitatud esilaternale kinnitama punktis 3.2 nimetatud aladele punktides 4.2 ja 4.3 kirjeldatud tüübikinnitusmärgi.

4.2. Tüübikinnitusmärgi sisu

Tüübikinnitusmärgil on:

rahvusvaheline tüübikinnitusmärgistus, millel on:

4.2.1.1. E-tähte ümbritsev ringjoon, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi eraldusnumber (6);

4.2.1.2. punktiga 4.1.3. ette nähtud kinnitusnumber;

järgmine lisatähis:

4.2.2.1. horisontaalne nool teravikuga mõlemas otsas, mis osutavad paremale ja vasakule;

4.2.2.2. esilaternatel, mis vastavad ainult käesoleva määruse lähitulega seotud nõuetele, tähed “C-AS” A-klassi esilaternate puhul, “C-BS” B-klassi esilaternate puhul, “C-CS” C-klassi esilaterna puhul või “WC-DS” D-klassi esilaterna puhul;

4.2.2.3. esilaternatel, mis vastavad ainult käesoleva määruse kaugtulega seotud nõuetele, tähed “R-BS” B-klassi esilaternate puhul, “WR-CS” C-klassi esilaterna puhul või “WR-DS” D-klassi esilaterna puhul;

4.2.2.4. esilaternatel, mis vastavad käesoleva direktiivi lähi- ja kaugtulega seotud nõuetele, tähed “CR-BS” B-klassi esilaternate puhul, “WCR-CS” C-klassi esilaterna puhul või “WCR-DS” D-klassi esilaterna puhul;

4.2.2.5. plastist laternaklaasiga varustatud esilaternate puhul kinnitatakse lõigetega 4.2.1. ja 4.2.2. ettenähtud tähiste lähedale tähed “PL”;

4.2.2.6. D-klassi esilaternate puhul, mis vastavad käesoleva määruse kaugtulega seotud nõuetele, maksimaalse valgustugevuse tähis punktis 6.3.2.1.2. nimetatud viitemärgi kujul, mis asetatakse E-tähte ümbritseva ringjoone lähedale.

Igal juhul peavad katsemenetluse ajal vastavalt lisa 4 punktile 1.1.1.1 kasutatud asjakohane töötamismoodus ning vastavalt lisa 4 punktile 1.1.1.2 lubatud pinge/pinged olema sätestatud kinnitusvormidel ja teatistel, mis saadetakse kokkuleppeosalisteks olevatele ja käesolevat määrust kohaldavatele riikidele.

Vastavatel juhtudel märgistatakse seade järgmiselt.

4.2.3.1. Käesoleva määrusega ettenähtud nõuetele vastavate esilaternate puhul, mis on konstrueeritud nii, et lähitulelaterna hõõgniit ei sütti samaaegselt mis tahes muu valgustusseadme hõõgniidiga, millega see võib olla vastastikku ühendatud, märgitakse kaldjoon (/) tüübikinnitusmärgil oleva lähitulelaterna tähise taha.

4.2.4. Eespool kirjeldatud lisatähiste lähedale võib märkida kinnitusnumbri need kaks numbrit (praegu 00), mis näitavad kinnituse andmise ajaks käesolevasse määrusesse tehtud viimast peamisi tehnilisi muudatusi hõlmavat muudatuste seeriat, ja punktis 4.2.2.1. kirjeldatud noole.

4.2.5. Punktides 4.2.1. kuni 4.2.3. nimetatud märgid ja tähised peavad olema selgelt loetavad ja kustutamatud. Neid võib kinnitada esilaterna sisemisele või välimisele osale (ei ole tähtis, kas see on läbipaistev või mitte), mida ei saa esilaterna läbipaistvast valgust kiirgavast osast eraldada. Igal juhul peavad need olema nähtavad, kui esilatern on sõidukile paigaldatud või kui liikuv osa, nt kapott, on avatud.

4.3. Tüübikinnitusmärgi kujundus

4.3.1. Käesoleva määruse lisa 2 joonistes 1–10 on esitatud tüübikinnitusmärgi kujunduse näidised koos eespool nimetatud lisatähistega.

Grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad.

Kui grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad vastavad mitme määruse nõuetele, võib neile kinnitada ühe rahvusvahelise tüübikinnitusmärgi, millel on E-tähte ümbritsev ringjoon, millele järgneb kinnituse andnud riigi eraldusnumber ja kinnitusnumber. Selle kinnitusmärgi võib kinnitada mis tahes kohale grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternatel, tingimusel et:

4.3.2.1.1. märk on nähtav pärast laternate sõidukile paigaldamist;

4.3.2.1.2. ühtegi grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate valgust ülekandvat osa ei saa eemaldada, eemaldamata samaaegselt tüübikinnitusmärki.

Iga laterna tunnusmärk, mis vastab kinnituse andmise aluseks olnud määrusele, nagu ka vastava kinnituse andmise ajaks määrusesse viimasena tehtud peamisi tehnilisi muudatusi hõlmav muudatuste seeria ning vajadusel nõuetekohane nool märgitakse kas:

4.3.2.2.1. asjakohasele valgustavale pinnale või

4.3.2.2.2. laternate grupile selliselt, et grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternatest oleks iga latern selgesti kindlaksmääratav.

4.3.2.3. Ühe kinnitusmärgi osade mõõtmed ei tohi olla väiksemad kui tüübikinnituse aluseks olnud määruses üksikmärkidest väikseima jaoks ette nähtud miinimummõõtmed.

4.3.2.4. Igale kinnitatud tüübile antakse kinnitusnumber. Sama lepinguosaline ei tohi anda sama numbrit teist tüüpi käesoleva määrusega hõlmatud grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternatele.

4.3.2.5. Käesoleva määruse lisa 2 joonisel 11 on esitatud grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate kinnitusmärkide kujunduse näidised koos kõigi eespool nimetatud lisatähistega.

Laternate suhtes, mille klaase saab kasutada ka muude esilaterna tüüpide juures ja mis võivad olla muude laternatega vastastikku ühendatud või kombineeritud,

kohaldatakse punkti 4.3.2. sätteid.

4.3.3.1. Peale selle võivad samade hajutiklaaside kasutamisel olla nendel klaasidel erinevad tüübikinnitusmärgid, mis vastavad esilaternate või laternate üksuste eri tüüpidele, tingimusel, et ka esilaterna klaasidega lahutamatult ühendatud korpusel on punktis 3.2. kirjeldatud ala ning tegelikule talitlusele vastavad tüübikinnitusmärgid. Kui eri tüüpi esilaternatel on ühine korpus, siis võivad korpusel olla erinevad tüübikinnitusmärgid.

4.3.3.2. Lisa 2 joonisel 12 on esitatud eespool nimetatud juhuga seotud kinnitusmärkide näidised.

B. ESILATERNATELE ESITATAVAD TEHNILISED NÕUDED (7)

5. ÜLDNÕUDED

5.1. Iga näidis peab vastama punktides 6–8 esitatud nõuetele.

Esilaternad tuleb valmistada nii, et tavapärastes kasutustingimustes, vaatamata neile mõjuda võivale vibratsioonile, säiliksid nende ettenähtud fotomeetrilised omadused ja need oleksid heas töökorras.

5.2.1. Esilaternate paigaldamisel tuleb kasutada seadet, mis võimaldab sõiduki esilaternate reguleerimist vastavalt kohaldatavatele eeskirjadele. Selline seade võib, aga ei pruugi võimaldada horisontaalset reguleerimist, tingimusel, et esilaternad on projekteeritud selliselt, et need säilitavad hea horisontaalse paigutuse ka vertikaalse paigutuse reguleerimise järel. Sellist seadet ei ole vaja üksuste puhul, mille puhul peegeldit ja hajutiklaasi ei saa teineteisest eraldada, tingimusel, et selliste üksuste kasutamine piirdub sõidukitega, mille puhul saab esilaterna seadistust reguleerida muul viisil.

Kui lähituld kiirgav esilatern ja kaugtuld kiirgav esilatern, kumbki varustatud eraldi hõõglambiga, on ühtseks seadmeks kokku ühendatud, peab reguleerimisseade võimaldama iga optilist süsteemi eraldi nõuetekohaselt reguleerida.

5.2.2. Kõnealused nõudeid ei kohaldata siiski püsivalt kokkuehitatud peegelditega esilaternakoostude suhtes. Seda tüüpi esilaternakoostude suhtes kohaldatakse käesoleva määruse punktis 6.3 esitatud nõudeid.

5.3. Esilatern peab olema varustatud vastavalt määrusele nr 37 kinnitatud hõõglambiga(-lampidega). Kasutada võib mis tahes määruse nr 37 hõõglampi, tingimusel, et:

a)	nimetatud määruse sisukorras ei ole selle kasutamise suhtes tehtud piiranguid;

b)	selle lähitule etalon-valgusvoog ei ületa A- ja B-klassi puhul 600 lm;

c)	selle lähitule objektiivne valgusvoog ei ületa C- ja D-klassi puhul 2 000 lm.

5.4. Osad, mille abil hõõglamp on kinnitatud peegeldi külge, peavad olema valmistatud nii, et hõõglambi saab ka pimedas asetada ainult õigesse asendisse. (8)

5.5. Hõõglambi pesa peab vastama IEC trükises 61-2 (kolmas trükk, 1969) nimetatud omadustele. Kohaldatakse asjakohase hõõglambi kategooria pesa andmelehte.

5.6. Lisaks sellele katsetatakse B-, C- või D-klassi esilaternaid täiendavalt, et tagada, et kasutamisel ei esine fotomeetriliste tööparameetrite ülemäärast muutust.

5.7. Kui B-, C- või D-klassi esilaterna klaas on plastmaterjalist, tuleb teostada katsed vastavalt lisa 6 nõuetele.

Vaheldumisi kaug- ja lähituld kiirgavatel esilaternatel peab esilaternaga kokkuehitatud mehaaniliste, elektromehaaniliste või muude, tulede vahetamiseks ettenähtud seadmete konstruktsioon olema selline, et:

5.8.1. seade oleks piisavalt tugev normaalsetes tingimustes 50 000 lülituseks, ilma et seadmel tekiks võimalikule vibratsioonile vaatamata kahjustusi;

5.8.2. tööhäire korral lülituks seade automaatselt lähitulele;

5.8.3. nii lähi- kui kaugtuld saaks alati sisse lülitada, välistades mehhanismi seiskumise kahe asendi vahel;

5.8.4. kasutaja ei saaks tavaliste tööriistadega liikuvate detailide kuju või asendit muuta.

6. VALGUSTUS

6.1. Üldsätted

6.1.1. Esilaternad tuleb valmistada nii, et need valgustavad piisavalt ja pimestamata lähitule režiimis ning hästi kaugtulena.

6.1.2. Esilaterna tekitatav valgustus tuleb kindlaks määrata vertikaalsel ekraanil, mis paigaldatakse esilaterna ette 25 m kaugusele ja selle telje suhtes täisnurkselt, nagu on näha käesoleva määruse lisas 3.

6.1.3. Esilaternaid tuleb kontrollida värvitu standardse (võrdlus-)hõõglambi abil, mis on projekteeritud määruse nr 37 asjakohasel andmelehel osutatud nimipinge jaoks. Esilaterna kontrollimisel tuleb hõõglambi klemmidele rakendatav pinge reguleerida selliseks, et saavutatakse määruse nr 37 asjakohasel andmelehel osutatud etalon-valgusvoog.

6.1.4. Esilaternat käsitatakse nõuetekohasena, kui see vastab lõike 6 nõuetele vähemalt ühe standardse (võrdlus-)hõõglambi kasutamisel, mille võib esitada koos esilaternaga.

6.2. Lähitulele esitatavad nõuded

6.2.1. Lähitule valgusvihk peab moodustama piisavalt terava valgustatud ja valgustamata ala piiri, et selle abil oleks võimalik esilaternat seadistada. See piir peab olema üldiselt horisontaalne ja kulgema võimalikult sirgelt horisontaalis vähemalt ± 3° A-, C- ja D-klassi esilaternate puhul ning vähemalt ± 5° B-klassi esilaternate puhul.

Esilatern tuleb joondada järgmiselt:

6.2.2.1. külgsuunas peab valgusvihk olema võimalikult sümmeetriline joonega V-V, v.a A- ja B-klassi esilaternate puhul, millel ei ole mehhanismi horisontaalse joonduse reguleerimiseks. Need esilaternad paigutatakse nii, et need on sama nurga all kui sõidukil;

6.2.2.1. vertikaalsuunas peab valgusvihu valgustatud ja valgustamata ala piir olema 250 mm allpool joont H-H. See peab olema võimalikult horisontaalne.

6.2.3. Selliselt reguleeritud esilatern peab juhul, kui kinnitust soovitakse ainult lähitulele, (9) vastama ainult punktides 6.2.5. – 6.2.6. esitatud nõuetele; kui latern aga peab kiirgama nii lähi- kui kaugtuld, peab see vastama punktides 6.2.5., 6.2.6. ja 6.3. esitatud nõuetele.

6.2.4. Kui eespool kirjeldatud viisil joondatud esilatern ei vasta punktides 6.2.5., 6.2.6. ja 6.3. esitatud nõuetele, võib seadistust muuta, v.a esilaternate puhul, millel ei ole horisontaalse reguleerimise mehhanismi, tingimusel, et valgusvihu telg ei nihku külgsuunas rohkem kui 1° võrra (= 44 cm) paremale või vasakule. (10) Valgustatud ja valgustamata ala piiri abil teostatava reguleerimise lihtsustamiseks on lubatud selle piiri teravamaks muutmiseks esilatern osaliselt kinni katta. Valgustatud ja valgustamata ala piir ei tohiks aga minna üle joone H-H.

Lähitule valgusvihuga lisas 3 nimetatud ekraanidel saavutatav valgustus peab vastama järgmistele valgustuse nõuetele.

6.2.5.1. A-klassi esilaternad:

mis tahes punkt joonel H-H või sellest kõrgemal:	≤ 0,32 lx
mis tahes punkt joonel 25L-25R	≥ 1,28 lx
mis tahes punkt joonel 12,5L-12,5R	≥ 0,64 lx

6.2.5.2. B-klassi esilaternad:

mis tahes punkt joonel H-H ja sellest kõrgemal:	≤ 0,7 lx
mis tahes punkt joonel 50L-50R v.a 50V (11)	≥ 1,5 lx
punkt 50V	≥ 3 lx
mis tahes punkt joonel 25L-25R	≥ 3 lx
mis tahes punkt IV piirkonnas	≥ 1,5 lx

6.2.5.3. C- või D-klassi esilaternad:

Mõõtepunkt/Joon/Piir-kond	B-β ruutvõrgustiku asend nurgakraadides vertikaalne β horisontaalne B		Nõutav valgustus luksides 25 m kaugusel
			minimaalne		maksimaalne
			D-klass	C-klass	D-klass	C-klass
			> 125cm3	≤ 125cm3	> 125cm3	≤ 125cm3
1	0,86 D	3,5 R	2,3		15,4
2	0,86 D	0	5,8	2,9	-
3	0,86 D	3,5 L	2,3		15,4
4	0,50 U	1,50 L & 1,50 R	-		1,08
6	2,00 D	15 L & 15 R	1,28	0,64	-
7	4,00 D	20 L & 20 R	0,38	0,19	-
8	0	0	-		1,92
Joon 11	2,00 D	9 L kuni 9 R	1,6		-
Joon 12	7,00 U	10 L kuni 10 R	-		0,3; aga 0,96 juhul kui 2° koonuse piires
Joon 13	10,00 U	10 L kuni 10 R	-		0,15; aga 0,64 juhul kui 2° koonuse piires
Joon 14	10 U kuni 90 U	0	-		0,15; aga 0,64 juhul kui 2° koonuse piires
15*	4,00 U	8,0 L	0,1*		1,08
16*	4,00 U	0	0,1*		1,08
17*	4,00 U	8,0 R	0,1*		1,08
18*	2,00 U	4,0 L	0,2*		1,08
19*	2,00 U	0	0,2*		1,08
20*	2,00 U	4,0 R	0,2*		1,08
21*	0	8,0 L & 8,0 R	0,1*		-
22*	0	4,0 L & 4,0 R	0,2*		1,08
Piirkond 1	1U/8L-4U/8L-4U/8R-1U/8R-0/4R-0/1R-0,6U/0-0/1L-0/4L-1U/8L		-		1,08
Piirkond 2	>4U kuni <10 U	10 L kuni 10 R	-		0,3; aga 0,96 juhul kui 2° koonuse piires
Piirkond 3	10 U kuni 90 U	10 L kuni 10 R	-		0,15; aga 0,64 juhul kui 2° koonuse piires

Märkused:

“D”	tähendab joonest H-H allpool.	“U”	tähendab joonest H-H kõrgemal.
“R”	tähendab joonest V-V paremal.	“L”	tähendab joonest V-V vasakul.

*	Kõnealuste punktide mõõtmise ajal peab kombineeritud, grupeeritud või vastastikku ühendatud süsteemi puhul olema sisse lülitatud Euroopa Majanduskomisjoni määruse nr 50 kohase kinnituse saanud eesmine ääretulelatern.

**	Kui ei ole teisiti märgitud, siis iga fotomeetrilise mõõtmise katsepunkti puhul on iseseisvalt lubatud hälve 0.25°.

Muu üldine tekst:

Euroopa Majanduskomisjoni tüübikinnitus etalonvalgusvoo juures vastavalt määrusele nr 37 või gaaslahendusvalgustite puhul objektiivse valgusvoo juures vastavalt määrusele nr 99.

Fotomeetria nominaalne suunanurk:

vertikaalsuunas:

1 % D (0,57°D)

horisontaalsuunas:

0°

Fotomeetriliste omaduste lubatud hälbed:

vertikaalsuunas:

0,3°D kuni 0,8°D

horisontaalsuunas:

± 0,5°D L-R

6.2.6. C- ja D-klassi esilaternate puhul peab piirkondades 1, 2 ja 3 valgus jaotuma võimalikult ühtlaselt.

6.3. Kaugtulesid käsitlevad sätted

6.3.1. Kui esilatern on projekteeritud kiirgama nii kaug- kui lähituld, tehakse kaugtule poolt ekraanil tekitatava valgustuse mõõtmised sama esilaterna joondusega kui punkti 6.2. tingimuste puhul; kui esilatern kiirgab ainult kaugtuld, reguleeritakse see nii, et maksimaalse valgustuse ala keskendub joonte H-H ja V-V ristumiskohta; selline esilatern peab vastama ainult punkti 6.3. nõuetele.

Välja arvatud A-klassi esilaterna puhul, peab kaugtule poolt ekraanile tekitatav valgustus vastama järgmistele tingimustele.

Joonte H-H ja V-V lõikumispunkt HV peab asuma alal, kus isoluks vastab 80 %-le maksimaalsest valgustusest. See maksimumväärtus (EM) ei tohi olla 32 luksi B- ja C-klassi esilaternate puhul ja alla 51,2 luksi D-klassi esilaternate puhul. Maksimumväärtus ei tohi mingil juhul ületada B-klassi esilaternate puhul 240 luksi ning C- ja D-klassi esilaternate puhul 180 luksi.

6.3.2.1.1. See kaugtule maksimaalne valgustugevus (IM) väljendatuna tuhandetes cd-s arvutatakse järgmise valemi abil:

Formula

6.3.2.1.2. Selle maksimaalse tugevuse viitemärk (I'M), millele osutatakse punktis 4.2.2.6., saadakse järgmise suhte abil:

Formula

See väärtus ümardatakse üheni järgmistest väärtustest: 7,5 – 10 – 12,5 – 17,5 – 20 – 25 – 27,5 – 30 – 37,5 – 40 – 45 – 50.

6.3.2.2. Alates punktist HV ei tohi valgustus piki horisontaaljoont paremal ega vasakul olla B- ja C-klassi esilaterna puhul alla 12 luksi ja D-klassi esilaterna puhul alla 24 luksi kuni kauguseni 1 125 mm ning B- ja C-klassi esilaterna puhul alla 3 luksi ja D-klassi esilaterna puhul alla 6 luksi kuni kauguseni 2 250 mm.

C- ja D-klassi esilaterna puhul peavad valgustugevused vastama lisa 3 tabelite A ja B nõuetele. Tabelit A kohaldatakse, kui esmast kaugtuld kiirgab üks valgusallikas. Tabelit B kohaldatakse juhul, kui kaugtuld kiirgab teisene kaugtule esilatern, mida kasutatakse koos harmoniseeritud lähitule esilaternaga, või esmane kaugtule esilatern.

6.4. Reguleeritava peegeldiga esilaternate puhul tuleb läbi viia lisakatsed pärast peegeldi asendi muutmist esilaterna reguleerimisseade abil ± 2 kraadi võrra vertikaalsuunas selle algasendist või siis vähemalt maksimaalsesse asendisse juhul, kui see on vähem kui 2 kraadi. Seejärel liigutatakse (nt goniomeetrit kasutades) kogu esilaternat sama arvu kraadide võrra peegeldi liigutamisega vastupidises suunas. Tuleb teha järgmised mõõtmised ja punktid peavad jääma nõutud piiridesse:

lähituli	:	punktid HV ja 0,86D-V
kaugtuli	:	IM ja punkt HV (% IM-ist).

6.5. Punktides 6.2. ja 6.3. nimetatud valgustuse väärtusi ekraanil mõõdetakse fotoretseptori abil, mille tegelik tajupind asub 65 mm küljepikkusega ruudu sees.

7. VÄRVUS

7.1. Kiiratava valguse värvus peab olema valge. Rahvusvahelise Valgustuskomisjoni (CIE) trikromaatilistes koordinaatides väljendatult peab tulede valgus jääma järgmistesse piiridesse:

piirväärtus sinise suunas	x ≥ 0,310
piirväärtus kollase suunas	x ≤ 0,500
piirväärtus rohelise suunas	y ≤ 0,150 + 0,640 x
piirväärtus rohelise suunas	y ≤ 0,440
piirväärtus punakaslilla suunas	y ≥ 0,050 + 0,750 x
piirväärtus punase suunas	y ≥ 0,382

C. TÄIENDAVAD HALDUSSÄTTED

8. ESILATERNA TÜÜBI MUUTMINE JA KINNITUSE LAIENDAMINE

Igast esilaternatüübi muutmisest tuleb teatada esilaternatüübi kinnitanud haldusasutusele. Kõnealune asutus võib:

8.1.1. leida, et tehtud muudatused tõenäoliselt ei avalda märgatavat kõrvaltoimet ja et esilatern vastab igal juhul nõuetele, või

8.1.2. nõuda tüübikinnituskatseid tegevalt tehniliselt teenistuselt täiendavat katsearuannet.

8.2. Tüübimuutmist lubav või keelav teade edastatakse käesolevat määrust kohaldavatele kokkuleppeosalistele punktis 4.1.4. ettenähtud korras.

8.3. Tüübikinnituse laienduse andnud asutus määrab igale sellise laienduse puhul koostatud teatisevormile seerianumbri ja teatab sellest teistele käesolevat määrust kohaldavatele 1958. a kokkuleppe osalistele käesoleva määruse lisa 1 nõuetele vastava teatisevormiga.

9. TOODANGU VASTAVUS

Toodangu vastavuse menetlused peavad olema kooskõlas kokkuleppe liites 2 (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) kehtestatutega järgmistel tingimustel.

9.1. Käesoleva määruse raames kinnituse saanud esilaternad tuleb toota nii, et need vastaksid kinnitatud tüübile, vastates punktides 6 ja 7 sätestatud nõuetele.

9.2. Täita tuleb käesoleva määruse lisas 5 sätestatud tootmise vastavuskontrolli miinimumnõudeid.

9.3. Täita tuleb käesoleva määruse lisas 7 sätestatud kontrollijapoolse proovivõtu miinimumnõudeid.

9.4. Tüübikinnituse andnud asutus võib igas tooteüksuses kasutatavaid vastavuskontrolli meetodeid igal ajal kontrollida. Kõnealuste kontrollide tavaline sagedus on kord kahe aasta jooksul.

9.5. Ilmsete defektidega esilaternaid ei võeta arvesse.

10. SANKTSIOONID TOODANGU MITTEVASTAVUSE KORRAL

10.1. Esilaternatüübile käesoleva määruse kohaselt antud kinnituse võib tühistada, kui nõudeid ei täideta või kui kinnitusmärki kandev esilatern ei vasta kinnitatud tüübi nõuetele.

10.2. Kui käesolevat määrust kohaldav kokkuleppeosaline tühistab tema poolt eelnevalt antud tüübikinnituse, teatab ta sellest kohe teistele käesolevat määrust kohaldavatele kokkuleppeosalistele, kasutades selleks käesoleva määruse lisa 1 vastavat teatisvormi.

11. TOOTMISE LÕPLIK LÕPETAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab täielikult käesoleva määruse kohaselt kinnituse saanud esilaternatüübi tootmise, peab ta kinnituse andnud asutusele sellest teatama. Asjakohase teatise saamisel teatab asutus sellest teistele käesolevat määrust kohaldavatele 1958. a kokkuleppe osalistele, kasutades selleks käesoleva määruse lisa 1 vastavat teatisvormi.

12. TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TALITUSTE NING HALDUSTALITUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat määrust kohaldavad 1958. a kokkuleppe osalised peavad edastama ÜRO sekretariaadile tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste talituste ning nende haldustalituste, kes annavad kinnitusi ja kellele tuleb saata teistes riikides välja antud kinnituse andmise, kinnituse laiendamise, kinnituse andmisest keeldumise, kinnituse tühistamise või tootmise lõpliku lõpetamise teatised, nimed ja aadressid.

(1) Millega inkorporeeritakse:

Määruse algversiooni täiendus 1 – jõustumise kuupäev: 11. august 2002.

Määruse algversiooni parandus 1 – jõustumise kuupäev: 13. november 2002.

Määruse algversiooni täiendus 2 – jõustumise kuupäev: 27. veebruar 2004.

Määruse algversiooni täienduse 2 parandus 1 – jõustumise kuupäev: 10. märts 2004.

(2) Esilaternate määratlus on esitatud asjakohastes määrustes valgustus- ja valgussignaalseadmete paigaldamise kohta.

(3) Käesolev määrus ei takista määrust kohaldaval kokkuleppeosalisel keelata käesolevas määruses kinnitatud esilaterna kombinatsiooni, mis on varustatud plastist hajutiklaasiga ning mehaanilise esilaterna puhastusseadmega (klaasipuhastitega).

(4) Peegeldit käsitatakse korpusena.

(5) Kui hajutiklaasi ei saa korpusest eraldada, piisab lõike 4.2.5. kohasest ühisest märgistusest.

(6) 1 – Saksamaa, 2 – Prantsusmaa, 3 – Itaalia, 4 – Madalmaad, 5 – Rootsi, 6 – Belgia, 7 – Ungari, 8 – Tšehhi Vabariik, 9 – Hispaania, 10 – Jugoslaavia, 11 – Ühendkuningriik, 12 – Austria, 13 – Luksemburg, 14 – Šveits, 15 (vaba), 16 – Norra, 17 – Soome, 18 – Taani, 19 – Rumeenia, 20 – Poola, 21 – Portugal, 22 – Vene Föderatsioon, 23 – Kreeka, 24 – Iirimaa, 25 – Horvaatia, 26 – Slovenia, 27 – Slovakkia, 28 – Valgevene, 29 – Eesti, 30 (vaba), 31 – Bosnia ja Hertsegoviina, 32 – Läti, 33 (vaba), 34 – Bulgaaria, 35 (vaba), 36 – Leedu, 37 – Türgi, 38 (vaba), 39 – Aserbaidžaan, 40 – endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 41 (vaba), 42 – Euroopa Ühendus (kinnitusi annavad liikmesriigid, kasutades oma ECE sümboleid), 43 – Jaapan, 44 (vaba), 45 – Austraalia, 46 – Ukraina, 47 – Lõuna-Aafrika Vabariik ja 48 – Uus-Meremaa. Teistele riikidele antakse järgmised numbrid selle kronoloogilise järjekorra alusel, milles nad ratifitseerivad kokkuleppe, milles käsitletakse ratassõidukile ning sellele paigaldatavatele ja/või sellel kasutatavatele seadmetele ja osadele ühtsete tehnonõuete kehtestamist ja nende nõuete alusel väljastatud tunnistuste vastastikust tunnustamist, või ühinevad sellega, ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär edastab nii antud numbrid kokkuleppeosalistele.

(7) Hõõglampidele esitatavad tehnilised nõuded: vt määrus nr 37.

(8) Esilaternat käsitatakse käesoleva punkti nõuetele vastavana, kui ka pimedas saab hõõglampi esilaternale ja paigaldusotsikud õigetesse avadesse paigaldada.

(9) Sellise konkreetse “lähitule” esilaterna juurde võib kuuluda kaugtuli, mille suhtes nõudeid ei kohaldata.

(10) Reguleerimise piir 1° paremale või vasakule ei ole vastuolus vertikaalse üles ja alla suunas reguleerimisega. Viimane on piiratud ainult punkti 6.3. nõuetega (punkti 6.3. sätteid ei kohaldata lähitule esilaternate suhtes).

(11) valgustugevuste suhe Formula

LISA 1

TEATIS

(Maksimumformaat: A4 (210 × 297 mm))

LISA 2

KINNITUSMÄRKIDE KUJUNDUSE NÄIDISED

Üht eespool kujutatud kinnitusmärke kandev esilatern on saanud Madalmaades (E4) määruse nr. … kohase kinnituse kinnitusnumbriga 243, ja see vastab kõnealuse määruse algversiooni (00) nõuetele. Tähtedest C-AS (joonis 1) nähtub, et tegemist on A-klassi lähitule esilaternaga, ja tähtedest CR-BS (joonis 2) nähtub, et tegemist on B-klassi kaugtule esilaternaga.

Märkus: Kinnitusnumber ja lisatähised paigutatakse ringjoone lähedale ja E-tähe kohale või alla või E-tähest paremale või vasakule. Kinnitusnumbri numbrid peavad olema E-tähe suhtes samal pool ja tähega samas suunas.

Rooma numbrite kasutamist kinnitusnumbrites tuleks vältida, et hoida ära segiajamist teiste tähistega.

Eespool kujutatud kinnitusmärgiga esilatern on varustatud plastist hajutiklaasiga, vastab käesoleva määruse nõuetele ja on projekteeritud järgmiseks seadmeks:

joonis 3: B-klass, ainult lähitule osas.

joonis 4: B-klass, lähi- ja kaugtule osas.

Eespool kujutatud kinnitusmärgiga esilatern vastab käesoleva määruse nõuetele:

joonis 5: B-klass, lähi- ja kaugtule osas.

joonis 6: B-klass, ainult lähitule osas.

Lähituld ei tohi kasutada samaaegselt kaugtulega ega muu vastastikku ühendatud esilaternaga.

Eespool kujutatud kinnitusmärgiga esilatern on varustatud plastist hajutiklaasiga, vastab käesoleva määruse nõuetele ja on projekteeritud järgmiseks seadmeks:

joonis 7: C-klass ainult lähitule osas.

joonis 8: C-klass lähi- ja kaugtule osas.

Eespool kujutatud kinnitusmärgiga esilatern vastab käesoleva määruse nõuetele:

joonis 9: D-klass lähi- ja kaugtule osas.

joonis 10: D-klass ainult lähitule osas.

Lähituld ei tohi kasutada samaaegselt kaugtulega ega muu vastastikku ühendatud esilaternaga.

Lihtsustatud märgistus grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad

joonis 11

(Vertikaal- ja horisontaaljooned näitavad valgussignaalseadme kuju. Need ei ole kinnitusmärgi osad).

Näidis A
Näidis B
Näidis C
Näidis D

Märkus: Neli eespool esitatud näidist vastavad järgmistele kinnitusmärgiga valgustusseadmetele:

Määruse nr 50 algversiooni (00) kohaselt kinnitatud eesmine ääretulelatern,

Käesoleva määruse algversiooni (00) kohaselt kinnitatud plastist hajutiklaasiga D-klassi esilatern lähi- ja kaugtulede jaoks maksimaalse valgustugevusega 86 250 ja 101 250 cd vahel (nagu osutab nr 30),

Määruse nr 19 kohaselt seeriaga 02 muudetud kujul kinnitatud eesmine udutulelatern, mis on varustatud plastist hajutiklaasiga,

Määruse nr 50 kohaselt seeriaga 01 muudetud kujul kinnitatud kategooria 11 esisuunatulelatern.

Esilaternaga vastastikku ühendatud latern

Eespool esitatud näidis vastab eri esilaternatüüpidel kasutamiseks ettenähtud plastist hajutiklaaside märgistustele, nimelt:

kas D-klassi esilatern lähi- ja kaugtulega, mille maksimaalne valgustugevus on vahemikus 86 250 kuni 101 250 cd (nagu osutab nr 30), mis on saanud käesoleva määruse algversiooni (00) kohase kinnituse Saksamaalt (E1) ja mis on vastastikku ühendatud eesmise ääretulelaternaga, millele on antud määruse nr 50 algversiooni (00) kohane kinnitus;

või D-klassi esilatern lähi- ja kaugtulega, mille maksimaalne valgustugevus on vahemikus 33 750 kuni 45 000 cd (nagu näitab nr 12,5), mis on saanud käesoleva määruse kohase kinnituse Saksamaalt (E1) ja mis on vastastikku ühendatud samasuguse eesmise ääretulelaternaga, nagu eespool kirjeldatud.

LISA 3

MÕÕTEEKRAAN

A-klassi esilaternate jaoks

(mõõdud mm-s ja ekraan 25 m kaugusel)

MÕÕTEEKRAAN

B-klassi esilaternate jaoks

(mõõdud mm-s ja ekraan 25 m kaugusel)

MÕÕTEEKRAAN

C- ja D-klassi esilaterna jaoks

(mõõdud mm-s ja ekraan 25 m kaugusel)

Tabel A Esmane kaugtule esilatern

Vt katsepunktide asetust üksikasjalikult jooniselt D

Katsepunkti number	Katsepunkti asukoht	Nõutud valgusvoog luksides
		D-klass		C-klass C
		> 125 cm3		≤ 125cm3
		min.	maks.	min.	maks.
1	H-V (1)	(1)	-	(1)	-
2	H-3R & 3L	19,2	-	12,8	-
3	H-6R & 6L	6,4	-	4,16	-
4	H-9R & 9L	3,84	-	2,56	-
5	H-12R & 12L	1,28	-	0,8	-
6	2U-V	1,92	-	1,28	-
7	4D-V	-	(2)	-	(2)
	Maksimumi minimaalne valgustugevus	51,2	-	32	-
	Maksimaalne valgustugevus	-	180,0	-	180,0

Tabel B Teisene kaugtule esilatern, mida kasutatakse koos harmoniseeritud lähitule esilaternaga või esmase kaugtule esilaternaga

Vt katsepunktide asetust üksikasjalikult jooniselt E

Katse-punkti number	Katsepunkti asukoht	Nõutud valgusvoog luksides
		D-klass		C-klass
		> 125cm3		≤ 125cm3
		min.	maks.	min.	maks.
1	H-V (3)	(3)	-	(3)	-
2	H-3R & 3L	19,2	-	12,8	-
3	H-6R & 6L	6,4	-	4,16	-
6	2U-V	1,92	-	1,28	-
7	4D-V	-	(4)	-	(4)
	Maksimumi minimaalne valgustugevus	51,2	-	32	-
	Maksimaalne valgustugevus	-	180,0	-	180,0

(1) Valgustugevus punktis H-V peab olema vähemalt 80 % maksimaalsest valgustugevusest kiiremustril.

(2) Valgustugevus punktis 4D-V peab olema kõige rohkem 30 % maksimaalsest valgustugevusest kiiremustril.

(3) Valgustugevus punktis H-V peab olema vähemalt 80 % maksimaalsest valgustugevusest kiiremustril.

(4) Valgustugevus punktis 4D-V peab olema kõige rohkem 30 % maksimaalsest valgustugevusest kiiremustril.

LISA 4

TÖÖTAVATE ESILATERNATE FOTOMEETRILISTE NÄITAJATE PÜSIVUSE KATSETAMINE

B-, C- JA D-KLASSI ESILATERNAKOOSTUDE KATSETAMINE

Pärast fotomeetriliste näitajate mõõtmist käesoleva määruse ettekirjutuste kohaselt – kaugtule puhul väärtusele Emax vastavas punktis ja lähitule puhul punktides HV, 50R, 50L ja B50 – katsetatakse töötava esilaternakoostu fotomeetriliste näitajate püsivust. Esilaternakoostu all peetakse silmas valgustikoostu koos seda ümbritsevate korpuse osade ja laternatega, mis võivad mõjutada selle soojust hajutavaid omadusi.

1. FOTOMEETRILISTE NÄITAJATE PÜSIVUSE KATSETAMINE

Katsed viiakse läbi kuivas ja tuuletus keskkonnas temperatuuril 23 °C ± 5 °C ning komplektne esilatern asetatakse statiivile viisil, mis vastab esilaterna õigele paigutusele sõidukil.

1.1. Puhas esilatern

Esilaternal lastakse töötada 12 tundi, nagu kirjeldatud punktis 1.1.1, ning seda kontrollitakse vastavalt punktile 1.1.2.

1.1.1. Katse käik (1)

Esilaternal lastakse töötada ettenähtud aja järgmisel viisil:

a)	kui tüübikinnitus tuleb anda ainult ühele valgustusfunktsioonile (lähi- või kaugtulele või eesmisele udutulelaternale), lülitatakse vastav hõõgniit ettenähtud ajaks sisse, (2)

lähitule ja ühe või mitme kaugtule puhul või lähitulega ja eesmise udutulega esilaterna puhul:

i)	lastakse esilaternal töötada ettenähtud aja vältel järgmise tsükli järgi: 15 minutit on sisse lülitatud lähitule hõõgniit; 5 minutit on sisse lülitatud kõik hõõgniidid;

ii)

kui taotleja teatab, et esilaternat on tuleb kasutada nii, et samaaegselt on sisse lülitatud ainult lähituli või ainult kaugtuli(-tuled), (3) viiakse katse läbi sellele tingimusele vastavalt, aktiveerides (2) vaheldumisi lähitule ning kaugtule(d) (samaaegselt) ajavahemiku jooksul, mis moodustab poole punktis 1.1. täpsustatust.

Kui esilaternakoostu kuulub eesmine udutulelatern ja üks või mitu kaugtuld:

i)	lastakse esilaternal töötada ettenähtud aja vältel järgmise tsükli järgi: 15 minutit on sisse lülitatud udutuli; 5 minutit on sisse lülitatud kõik hõõgniidid;

ii)

kui taotleja teatab, et esilaternat tuleb kasutada nii, et samaaegselt on sisse lülitatud ainult eesmine udutulelatern või ainult kaugtuli(-tuled), (3) viiakse katse läbi sellele tingimusele vastavalt, aktiveerides (2) vaheldumisi eesmise udutulelaterna ning kaugtule(d) (samaaegselt) ajavahemiku jooksul, mis moodustab poole punktis 1.1. täpsustatust.

Kui esilaternakoostu kuulub lähituli, üks või mitu kaugtuld ja eesmine udutuli:

i)	lastakse esilaternal töötada ettenähtud aja järgmise tsükli järgi: 15 minutit on sisse lülitatud lähitule hõõgniit; 5 minutit on sisse lülitatud kõik hõõgniidid.

ii)

kui taotleja teatab, et esilaternat tuleb kasutada nii, et samaaegselt on sisse lülitatud ainult lähituli või ainult kaugtuli(-tuled), (3) viiakse katse läbi sellele tingimusele vastavalt, aktiveerides (2) vaheldumisi lähitule ja kaugtule(d) (samaaegselt) ajavahemiku jooksul, mis moodustab poole punktis 1.1. täpsustatust, ning eesmisel udutulel lastakse töötada kogu ajast poole vältel – kaugtule töötamise ajal sellise tsükli järgi, mille puhul see on 15 minutit välja lülitatud ja 5 minutit sisse lülitatud;

iii)

kui taotleja teatab, et esilaternat tuleb kasutada nii, et samaaegselt on sisse lülitatud ainult lähituli või ainult eesmine udutuli, (3) viiakse katse läbi sellele tingimusele vastavalt, aktiveerides (2) vaheldumisi lähitule ja eesmise udutule ajavahemiku jooksul, mis moodustab poole punktis 1.1. täpsustatust, ning lastakse kaugtule(de)l töötada kogu ajast poole vältel, lähitule töötamise ajal sellise tsükli järgi, mille puhul see on 15 minutit välja lülitatud ja 5 minutit sisse lülitatud;

iv)

kui taotleja teatab, et esilaternat tuleb kasutada nii, et samaaegselt on sisse lülitatud ainult lähituli või ainult kaugtuli(-tuled) (3) või ainult eesmine udutuli, viiakse katse läbi sellele tingimusele vastavalt, aktiveerides (2) vaheldumisi lähitule, kaugtule(d) (samaaegselt) ja eesmise udutule, igaüht ajavahemikul, mis moodustab kolmandiku punktis 1.1. täpsustatust.

1.1.1.2. Testimispinge

Pinge reguleeritakse selliseks, et see annaks 90 % kasutatava(te) hõõglambi(-lampide) jaoks määruses nr 37 täpsustatud maksimaalsest võimsusest.

Tarbitav võimsus peab kõikidel juhtudel olema kooskõlas 21 V nimipingega hõõglambi vastava väärtusega, välja arvatud juhul, kui tüübikinnituse taotleja täpsustab, et esilaternat võib kasutada teistsugusel pingel.

1.1.2. Katsetulemused

1.1.2.1. Visuaalne ülevaatus

Kui esilaterna temperatuur on ühtlustunud ümbritseva keskkonna temperatuuriga, tuleb esilaterna hajutiklaasi ja välimist hajutiklaasi (kui see on olemas) puhastada puhta niiske puuvillase lapiga. Seejärel tuleb esilatern vaatluse teel kontrollida; esilaterna hajutiklaasil või välimisel hajutiklaasil ei tohi olla märgatavaid moonutusi, deformatsioone, pragunemist ega värvuse muutusi.

1.1.2.2. Fotomeetriline katse

Käesoleva määruse nõuete kohaselt tuleb fotomeetrilisi väärtusi kontrollida järgmistes punktides:

B-klassi esilaterna puhul:

lähituli: 50R - 50L - B50 – HV;

kaugtuli: väärtusele Emax vastav punkt.

C- ja D-klassi esilaterna puhul:

lähituli: 0,86D/3,5R – 0.86D/3,5L – 0,50U/1,5L & 1,5R – HV;

kaugtuli: väärtusele Emax vastav punkt.

Esilaterna aluse võimaliku kuumusdeformatsiooni arvessevõtmiseks võib joondada teist korda (valgustatud ja valgustamata ala piiri asukoha muutumist käsitletakse käesoleva lisa 2. punktis).

Lubatav erinevus fotomeetriliste näitajate ja enne testi mõõdetud väärtuste vahel on 10 %, mis sisaldab ka fotomeetriliste mõõtmiste lubatud viga.

1.2. Määrdunud esilatern

Pärast esilaterna katsetamist punkti 1.1. kohaselt tuleb lasta sel pärast punktiga 1.2.1. ettenähtud viisil ettevalmistamist 1 tunni vältel punktis 1.1.1. kirjeldatud viisil töötada, ning seejärel seda punkti 1.1.2. kohaselt kontrollida.

1.2.1. Esilaterna ettevalmistamine

1.2.1.1. Katsesegu

1.2.1.1.1. Esilaterna puhul, mille välimine hajuti on klaasist:

Esilaternale kantav vee ja saasteaine segu peab koosnema:

9-st osast (kaalu järgi) kvartsliivast osakese suurusega 0–100 μm,

1-st osast (kaalu järgi) taimsest söetolmust (pöök) osakese suurusega 0–100 μm,

0,2 osast (kaalu järgi) NaCMC-st, (4) ja

sobivast kogusest destilleeritud veest maksimaalse elektrijuhtivusega ≤ 1 mS/m.

Segu ei tohi olla vanem kui 14 päeva.

1.2.1.1.2. Esilaterna puhul, mille välimine hajutiklaas on plastist

Peab esilaternale kantav vee ja saasteaine segu peab koosnema:

9-st osast (kaalu järgi) kvartsliivast osakese suurusega 0–100 μm,

1-st osast (kaalu järgi) taimsest söetolmust (pöök) osakese suurusega 0–100 μm,

0,2 osast (kaalu järgi) NaCMC, (4)

13 osast (kaalu järgi) destilleeritud veest maksimaalse elektrijuhtivusega 1 mS/m, ja

2 ± 1 osast (kaalu järgi) pindaktiivsest ainest. (5)

Segu ei tohi olla vanem kui 14 päeva.

1.2.1.2. Katsesegu kandmine esilaternale

Katsesegu kantakse ühtlaselt tervele esilaterna valgust kiirgavale pinnale ja lastakse siis kuivada. Protseduuri korratakse seni, kuni valgustugevuse väärtus on langenud 15–20 protsendini käesolevas lisas kirjeldatud tingimustes mõõdetud väärtustest igas järgmises punktis:

B-klassi esilaterna puhul:

Lähi- ja kaugtule puhul ning ainult kaugtule puhul: väärtusele Emax vastav punkt

Ainult lähitule puhul: B 50 ja 50 V

C- ja D-klassi esilaterna puhul:

Lähi- ja kaugtule puhul ning ainult kaugtule puhul: väärtusele Emax vastav punkt

Ainult lähitule puhul: 0,50U/1,5L & 1,5R ja 0,86D/V

1.2.1.3. Mõõteseadmed

Mõõteseadmed peavad olema samaväärsed esilaterna tüübikinnituse katsetel kasutatutega. Fotomeetrilise testi läbiviimisel tuleb kasutada standardset (võrdlus-)hõõglampi.

2. SOOJUSE MÕJUL TOIMUVA VALGUSTATUD JA VALGUSTAMATA ALA PIIRI VERTIKAALASENDI MUUTUMISE KATSE

Esilaternaga, mida katsetati vastavalt punktile 1, teostatakse katse nii, nagu on kirjeldatud punktis 2.1, eemaldamata esilaternat katseseadmelt ega muutmata selle asendit katseseadme suhtes.

2.1. Katse

Katse tuleb teostada kuivas ja tuulevaikses kohas, õhutemperatuuril 23 °C ± 5 °C.

Masstoodanguna valmistatud, vähemalt ühe tunni jooksul vanandatud hõõglampi kasutades lülitatakse esilaterna lähituli sisse, esilaternat katseseadmest eemaldamata ega laterna asendit katseseadme suhtes muutmata. (Käesolevaks katseks reguleeritakse pinge selliseks, nagu on täpsustatud punktis 1.1.1.2). Valgustatud ja valgustamata ala piiri horisontaalse osa (B-klassi esilaterna puhul punkte 50 L ja 50 R läbivate vertikaaljoonte vahel ning C- ja D-klassi esilaterna puhul punkte 3,5 L ja 3,5 R läbivate vertikaaljoonte vahel) asendit tuleb kontrollida vastavalt 3 minutit (r3) ja 60 minutit (r60) pärast esilaterna sisselülitamist.

Eespool kirjeldatud valguse ja varju piirjoone asukohamuutust mõõdetakse mis tahes meetodil, mis tagab piisava täpsuse ja reprodutseeritavad tulemused.

2.2. Katsetulemused

2.2.1. Milliradiaanides väljendatud tulemusi käsitatakse lähitulelaterna puhul vastuvõetavana, kui esilaterna kohta registreeritud absoluutväärtus ΔrI = | r3 - r60 | ei ületa 1,0 mrad (ΔrI ≤ 1,0 mrad).

2.2.2. Kui eespool nimetatud väärtus ületab 1,0 mrad, kuid ei ületa 1,5 mrad (1,0 mrad < Δ rI ≤ 1,5 mrad), viiakse punktis 2.1 kirjeldatud viisil läbi uus katse teise esilaternaga, mille puhul on eelnevalt kolm korda järjest rakendatud allpool kirjeldatud tsüklit eesmärgiga stabiliseerida laterna mehaanilised osad statiivil asendis, mis kajastab esilaterna korrektset paigutust sõidukil:

lähitulel lastakse töötada 1 tunni vältel (pinge tuleb reguleerida jaotises 1.1.1.2 täpsustatud viisil),

latern lülitatakse 1 tunniks välja.

Esilaterna tüüpi käsitatakse vastuvõetavana, kui esimese proovilaterna puhul mõõdetud absoluutväärtuse Δ rI ja teise proovilaterna puhul mõõdetud absoluutväärtuse Δ rII aritmeetiline keskmine ei ületa 1,0 mrad.

Formula

(1) Katsetamise ajakava on esitatud käesoleva määruse lisas 8.

(3) Kui esilaterna vilgutamisel peaks põlema korraga mitu hõõgniiti, ei käsitata seda hõõgniitide normaalse samaaegse kasutamisena.

(5) Koguse lubatud hälve tuleneb vajadusest saavutada määrdumine, mis valgub õigesti laiali kõigil plastmaterjalist hajutiklaasidel.

LISA 5

TOODANGU VASTAVUSE JÄRELEVALVEMENETLUSE MIINIMUMNÕUDED

1. ÜLDSÄTTED

1.1. Vastavusnõudeid käsitatakse mehaaniliselt ja geomeetriliselt täidetuna, kui erinevused ei ületa vältimatuid tootmishälbeid käesoleva määruse nõuete piires. Sama tingimus kehtib värvuse suhtes.

Fotomeetriliste tööparameetrite osas ei vaidlustata masstoodanguna valmistatavate seadmete nõuetele vastavust juhul, kui mitte ühegi juhuslikult valitud ja standardse hõõglambiga varustatud esilaterna katsetamisel fotomeetrilistest näitajatest:

1.2.1. A-klassi esilaterna puhul ei hälbi ükski mõõdetud väärtus üle 20 % käesoleva määrusega ettenähtud väärtusest ebasoodsas suunas,

B-, C- ja D-klassi esilaterna puhul ei hälbi

1.2.2.1. ükski mõõdetud väärtus üle 20 % käesoleva määrusega ettenähtud väärtusest ebasoodsas suunas. Maksimaalne hälve ebasoodsas suunas III piirkonnas B-klassi esilaternate puhul ja piirkonnas 1 C- ja D-klassi esilaternate puhul võib olla:

0,3 luksile vastavalt 20 %

0,45 luksile vastavalt 30 %

1.2.2.2. ja kui HV asub kaugtule puhul samavalgustustihedusjoone 0,75 Emax piires, kehtib kõikides käesoleva määruse punktides 6.2.3.2. ja 6.3.2.2. täpsustatud mõõtepunktides maksimaalsete väärtuste suhtes tolerants +20 % ja minimaalsete väärtuste suhtes tolerants –20 %.

1.2.3. Kui eespool kirjeldatud katsete tulemused nõuetele ei vasta, tuleb katseid korrata teise standardse hõõglambiga.

1.3. Valgustatud ja valgustamata ala piiri kuumusest tingitud vertikaalasendi muutumise kontrollimiseks tuleb läbi viia järgmine protseduur (ainult B-, C- ja D-klassi esilaternate puhul).

Ühte esilaternanäidist katsetatakse vastavalt lisa 4 punktis 2.1 kirjeldatud menetlusele pärast seda, kui näidisele on kolm korda järjest rakendatud lisa 4 punktis 2.2.2 kirjeldatud tsüklit.

Esilaternat käsitatakse nõuetele vastavana, kui Δr ei ületa1.5 mrad.

Kui nimetatud väärtus on suurem kui 1,5 mrad, kuid ei ületa 2,0 mrad, katsetatakse teist esilaternat ning seejärel ei tohi mõlema näidise jaoks registreeritud absoluutsete väärtuste keskmine ületada 1,5 mrad.

1.4. Ilmsete defektidega esilaternaid ei võeta arvesse.

2. VALMISTAJAPOOLSE KONTROLLI NÕUETELE VASTAVUSE MIINIMUMNÕUDED

Tüübikinnitusmärgi haldaja peab asjakohase ajavahemiku järel teostama igale esilaternatüübile vähemalt järgmised katsed. Katsed tuleb teostada vastavalt käesoleva määruse sätetele.

Kui mõni näidis ei vasta asjaomase katse nõuetele, tuleb võtta täiendavad proovid ja katsetada neid. Valmistaja peab võtma meetmed asjaomase toote nõuetele vastavuse tagamiseks.

2.1. Katsete laad

Käesoleva määruse nõuetele vastavuse katsed käsitlevad fotomeetrilisi omadusi ning B-, C- ja D-klassi esilaternate puhul valgustatud ja valgustamata ala piiri kuumusest tingitud vertikaalasendi muutumise kontrolli.

2.2. Katsetel kasutatavad meetodid

2.2.1. Katsed tuleb üldiselt teostada vastavalt käesolevas määruses kirjeldatud meetoditele.

2.2.2. Valmistaja teostatavatel nõuetele vastavuse katsetel võib tüübikinnituskatsete eest vastutava pädeva asutuse nõusolekul kasutada võrdväärseid meetodeid. Valmistajal on kohustus tõestada, et kasutatud meetodid on käesolevas määruses sätestatud meetoditega võrdväärsed.

2.2.3. Punktide 2.2.1. ja 2.2.2. kohaldamise puhul nõutakse katseseadmete regulaarset kalibreerimist ja nende mõõtmistulemustega vastavusse viimist pädeva asutuse poolt.

2.2.4. Kõigil juhtudel, kuid eriti halduslikul kontrollimisel ja proovivõtul, tuleb võrdlusmeetoditena kasutada käesolevas määruses sätestatud meetodeid.

2.3. Näidiste valimine

Esilaternate näidised valitakse juhuslikult ühtliku partii hulgast. Ühtlik partii tähendab valmistaja tootmismeetodite kohaselt määratletud sama tüüpi esilaternate rühma.

2.4. Mõõdetud ja registreeritud fotomeetrilised omadused

Näidisteks valitud esilaternatega viiakse läbi fotomeetrilised mõõtmised käesoleva määrusega ettenähtud punktides, tulemid võetakse punktidest:

2.4.1. A-klassi esilaternate puhul: HV, LH, RH, 12,5L ja 12,5R

2.4.2. B-klassi esilaternate puhul: kaugtule puhul Emax, HV, (1) ja lähitule puhul HV, 50R, 50L.

2.4.3. C- ja D-klassi esilaternate puhul: kaugtule puhul Emax, HV, (1) ja lähitule puhul HV, 0,86D/3,5R; 0,86D/3,5L.

2.5. Nõuetele vastavuse kriteeriumid

Valmistaja vastutab katsetulemuste statistilise uurimise eest ja koos pädeva asutusega oma toodete nõuetele vastavust reguleerivate kriteeriumide määratlemise eest, et oleksid täidetud käesoleva määruse punktis 9.1. sätestatud toodete nõuetele vastavuse hindamise nõuded.

Toodete nõuetele vastavuse määratlemise kriteeriumid peavad olema sellised, et lisa 7 kohase pistelise kontrolli (esimese proovivõtu) läbimise minimaalne tõenäosus on 95 % kindlusega 0,95.

(1) Kui kaugtuli on vastastikku ühendatud lähitulega, on HV kaugtule puhul sama mõõtmispunkt kui lähitule puhul.

LISA 6

PLASTMATERJALIST HAJUTIKLAASIDEGA LATERNATELE ESITATAVAD NÕUDED: HAJUTIKLAASI- VÕI MATERJALINÄIDISTE JA LATERNAKOOSTUDE KATSETAMINE

1. ÜLDNÕUDED

1.1. Vastavalt käesoleva määruse punktile 2.2.4 katsetamiseks esitatud näidised peavad vastama punktides 2.1–2.5 osutatud nõuetele.

1.2. Käesoleva määruse punkti 2.2.3 kohaselt katsetatavate plastmaterjalist hajutiklaasidega laternakoostude kaks näidist peavad hajutiklaasi materjali osas vastama punktis 2.6 osutatud nõuetele.

1.3. Plastmaterjalist hajutiklaaside näidistega või materjalinäidistega koos peegeldiga, millele tuleb paigaldada hajutiklaas (kui peegeldi on kasutusel), tehakse tüübikinnituse katsed käesoleva lisa 1. liite tabelis A osutatud kronoloogilises järjekorras.

1.4. Kui laterna valmistaja suudab tõestada, et toode on juba läbinud punktides 2.1–2.5 määratletud katsed või mõne muu määruse kohased võrdväärsed katsed, ei ole nimetatud katseid vaja korrata; kohustuslikud on ainult 1. liite tabeliga B ettenähtud katsed.

2. KATSED

2.1. Vastupidavus temperatuurimuutustele

2.1.1. Katsed

Kolme uut näidist (hajutiklaasi) katsetatakse temperatuuri ja suhtelise õhuniiskuse muutumise viie tsükli jooksul vastavalt järgmisele programmile:

3 tundi temperatuuril 40 °C ± 2 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 85–95 %;

1 tund temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60–75 %;

15 tundi temperatuuril –30 °C ± 2 °C;

1 tund temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60–75 %;

3 tundi temperatuuril 80 °C ± 2 °C;

1 tund temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60–75 %.

Enne seda testi tuleb näidiseid vähemalt 4 tunni vältel hoida temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60–75 %.

Märkus: näidiste ühetunnised temperatuuril 23 °C ± 5 °C hoidmised peavad termilise löögi ärahoidmiseks sisaldama ühelt temperatuurilt teisele ülemineku staadiumi.

2.1.2. Fotomeetrilised mõõtmised

2.1.2.1. Meetod

Enne ja pärast katset tuleb näidistele teha fotomeetrilised mõõtmised.

Mõõta tuleb standardse (võrdlus-)laternaga järgmistes punktides.

Lähitulelaternaga või lähi- ja kaugtulelaternaga punktides B 50, 50L ja 50R B-klassi esilaterna puhul ning punktides 0,86D/3,5R; 0,86D/3,5L; 0,50U/1,5L ja 1,5R C- ja D-klassi esilaterna puhul.

Kaugtulelaterna või kaug- ja lähitulelaterna kaugtulega punktis Emax;

2.1.2.2. Tulemused

Igal näidisel enne ja pärast katset mõõdetud fotomeetriliste väärtuste erinevus ei tohi ületada 10 %, mille hulka kuulub fotomeetrilise menetluse lubatud hälve.

2.2. Vastupidavus atmosfäärimõjudele ja keemilistele mõjuritele

2.2.1. Vastupidavus atmosfäärimõjudele

Kolmele uuele näidisele (hajutiklaasile või materjalinäidisele) rakendatakse kiirgust allikast, mille energia spektraaljaotus on samasugune kui mustal kehal temperatuuril vahemikus 5 500–6 000 K. Kiirgusallika ja näidiste vahele asetatakse sobivad filtrid, et minimeerida alla 295 nm ja üle 2 500 nm lainepikkusega kiirgust. Näidistele rakendatakse energeetilist valgust võimsusega 1 200 W/m2 ± 200 W/m2 nii pikaks ajaks, et näidiste poolt saadav valgusenergia on 4 500 MJ/m2 ± 200 MJ/m2. Katseseadmes näidiste tasemele paigutatud mustal paneelil mõõdetud temperatuur peab olema 50 °C ± 5 °C. Ühtlase kiirguse tagamiseks peavad näidised pöörlema ümber kiirgusallika kiirusega, mis jääb vahemikku 1–5 p/min.

Näidistele pihustatakse vastavalt järgmisele tsüklile destilleeritud vett elektrijuhtivusega alla 1 mS/m temperatuuril 23 °C ± 5 °C:

pihustamine: 5 minutit; kuivatamine: 25 minutit.

2.2.2. Vastupidavus keemilistele mõjuritele

Pärast punktis 2.2.1 kirjeldatud katset ja punktis 2.2.3.1 kirjeldatud mõõtmist töödeldakse kolme nimetatud näidist punktis 2.2.2.2 kirjeldatud viisil punktis 2.2.2.1 määratletud seguga.

2.2.2.1. Katsesegu

Katsesegu koosneb (mahu järgi) 51,5 protsendist n-heptaanist, 12,5 protsendist tolüeenist, 7,5 protsendist etüültetrakloriidist, 12,5 protsendist triklooretüleenist ja 6 protsendist ksüleenist.

2.2.2.2. Katsesegu pealekandmine

Niisutada (ISO 105 kohast) puuvillasest riidest lappi, kuni see on punktis 2.2.2.1 kirjeldatud segust märg, ja hõõruda sellega 10 sekundi pärast 10 minutit näidise välispinda survega 50 N/cm2, mis vastab 14 × 14 mm suurusega katsepinnal jõule 100 N.

Nimetatud kümneminutilise ajavahemiku jooksul niisutatakse lappi seguga uuesti, nii et pealekantav vedelik oleks koostiselt jätkuvalt identne ettenähtud katseseguga.

Pealekandmise ajal on pragude tekkimise ärahoidmiseks lubatud näidisele rakendatavat survet kontrollida.

2.2.2.3. Puhastamine

Pärast katsesegu pealekandmist kuivatatakse näidiseid välisõhus ja pestakse seejärel punktis 2.3 (Vastupidavus puhastusainetele) kirjeldatud seguga temperatuuril 23 °C ± 5 °C.

Seejärel tuleb näidiseid temperatuuril 23 °C ± 5 °C hoolikalt loputada destilleeritud veega, mis ei sisalda üle 0,2 protsendi lisandeid, ja pühkida seejärel pehme lapiga.

2.2.3. Tulemused

2.2.3.2. Pärast keemilistele ainetele vastupidavuse katset ei tohi näidistel olla keemiliste ainete jälgi, mis võivad muuta valguse hajumist, mille keskmine hälve Formula , mida on mõõdetud kolmel näidisel vastavalt käesoleva lisa 2. liites kirjeldatud menetlusele, ei tohi ületada 0,020 (Δdm ≤ 0,020).

2.3. Vastupidavus puhastusainetele ja süsivesinikele

2.3.1. Vastupidavus puhastusainetele

Kolme näidise (hajutiklaasi või materjalinäidise) välispinda kuumutatakse temperatuurini 50 °C ± 5 °C ja kastetakse seejärel viieks minutiks segusse, mille temperatuur on 23 °C ± 5 °C ja mis koosneb 99 osast destilleeritud veest maksimaalse lisandite sisaldusega 0,02 % ja ühest osast alküülarüülsulfonaadist.

Katse lõpul kuivatatakse näidiseid temperatuuril 50 °C ± 5 °C.

Näidiste pinda puhastatakse niiske lapiga.

2.3.2. Vastupidavus süsivesinikele

2.3.3. Tulemused

2.4. Vastupidavus mehaanilisele kulumisele

2.4.1. Mehaanilise kulumise katse meetod

Kolme uue näidise (hajutiklaasi) välispinnale rakendatakse ühtset mehaanilise kulutamise katset käesoleva lisa 3. liites kirjeldatud meetodil.

2.4.2. Tulemused

Pärast nimetatud katset mõõdetakse muutusi:

valgusülekandes	:
ja valguse hajumises	:

vastavalt käesoleva lisa 2. liites kirjeldatud menetlusele punktis 2.2.4.1.1. määratletud piirkonnas. Kolme näidise keskmine väärtus peab vastama järgmistele tingimustele:

Δtm ≤ 0,100;

Δdm ≤ 0,050

2.5. Katete olemasolul: katete nakkekatse

2.5.1. Näidise ettevalmistamine

Hajutiklaasi kattesse lõigatakse žiletiteraga või nõelaga 20 mm × 20 mm suurune ruudustik ruutude suurusega umbes 2 mm × 2 mm. Terale või nõelale avaldatav surve peab olema piisav vähemalt katte läbilõikamiseks.

2.5.2. Katse kirjeldus

Kasutada kleeplinti nakkejõuga 2 N/laiuse cm ± 20 %, mida mõõdetakse käesoleva lisa 4. liites täpsustatud standardsetes tingimustes. Nimetatud kleeplint, mille laius peab olema vähemalt 25 mm, surutakse vähemalt 5 minutiks vastu punkti 2.5.1 kohaselt ettevalmistatud pinda.

2.5.3. Tulemused

2.6. Plastmaterjalist hajutiklaasiga esilaternakoostu katsetamine

2.6.1. Hajutiklaasi pinna vastupidavus mehaanilisele kulumisele

2.6.1.1. Katsed

Laternanäidise nr 1 hajutiklaasiga tehakse punktis 2.4.1. kirjeldatud katse.

2.6.1.2. Tulemused

Pärast katset ei tohi esilaternale tehtud käesoleva määruse kohaste fotomeetriliste mõõtmiste tulemused ületada punkti HV jaoks ettenähtud maksimumväärtuseid rohkem kui 30 % võrra ega olla rohkem kui 10 % võrra väiksemad B-klassi puhul punktide 50 L ja 50 R jaoks ettenähtud miinimumväärtustest ning C- ja D-klassi puhul punktide 0,86D/3,5R ja 0,86D/3,5L jaoks ettenähtud miinimumväärtustest.

2.6.2. Katete olemasolul: katete nakkekatse

Laternanäidise nr 2 hajutiklaasiga tehakse punktis 2.5. kirjeldatud katse.

3. TOODANGU VASTAVUSE KONTROLLIMINE

Hajutiklaaside valmistamiseks kasutatavate materjalide osas käsitatakse seeria laternad käesoleva määruse nõuetele vastavana, kui:

3.1.1. pärast keemilistele ainetele, puhastusainetele ja süsivesinikele vastupidavuse katseid ei esine näidiste välispinnal palja silmaga märgatavaid pragusid, lõhesid ega deformatsioone (vt punktid 2.2.2., 2.3.1. ja 2.3.2.);

3.1.2. pärast punktis 2.6.1.1 kirjeldatud katset jäävad punktis 2.6.1.2 nimetatud mõõtepunktide fotomeetrilised väärtused käesoleva määrusega ettenähtud toodangu vastavuse piiridesse.

3.2. Kui katsetulemused ei vasta nõuetele, tuleb katseid korrata teise, juhuslikult valitud esilaternanäidisega.

LIIDE 1

TÜÜBIKINNITUSKATSETE KRONOLOOGILINE JÄRJEKORD

A. Plastmaterjalide katsetamine (näidised ja hajutiklaasid, mis on katsetamiseks esitatud vastavalt käesoleva määruse punktile 2.2.4.).

Näidised – Katsed

Hajutiklaasid või materjalinäidised

Hajutiklaasid

1.1.	Fotomeetria punktides (punkt 2.1.2.)

1.1.1.

Temperatuurimuutus (punkt 2.1.1.)

1.1.2.

Fotomeetria punktides (punkt 2.1.2.)

1.2.1.

Valgusülekande mõõtmine

1.2.2.

Valguse hajumise mõõtmine

1.3.	Atmosfäärimõjurid (punkt 2.2.1.)

1.3.1.

Valgusülekande mõõtmine

1.4.	Keemilised mõjurid (punkt 2.2.2.)

1.4.1.

Valguse hajumise mõõtmine

1.5.	Puhastusained (punkt 2.3.1.)

1.6.	Süsivesinikud (punkt 2.3.2.)

1.6.1.

Valgusülekande mõõtmine

1.7.	Kulumine (punkt 2.4.1.)

1.7.1.

Valgusülekande mõõtmine

1.7.2.

Valguse hajumise mõõtmine

1.8.	Nakkekatse (punkt 2.5.)

B. Esilaternakoostude katsetamine (katsetamiseks esitatud vastavalt käesoleva määruse punktile 2.2.3.).

Katsed

Esilaternakoost

Näidis nr.

2.1.	Kulumine (punkt 2.6.1.1.)

2.2.	Fotomeetria (punkt 2.6.1.2.)

2.3.	Nakkekatse (punkt 2.6.2.)

LIIDE 2

VALGUSÜLEKANDE JA VALGUSE HAJUMISE MÕÕTMISE MEETOD

1. MÕÕTESEADMED (vt joonist)

Kollimaatori K valgusvihku poolhajuvusega β/2 = 17.4 × 104 rd piiratakse diafragmaga Dτ, mille ava on 6 mm ja mille vastu asetatakse näidisealus.

Konvergentne akromaatiline lääts L2, mida on korrigeeritud sfäärilise moonutuse suhtes, ühendab diafragmat Dτ fotomeetri anduriga R; läätse L2 diameeter peab olema selline, et see ei kataks näidise poolt hajutatavat valgust koonuse ulatuses, mille ülemine poolnurk on β/2 = 14°.

Ringdiafragma DD nurkadega αo/2 = 1° ja αmax/2 = 12° asetatakse läätse L2 kujutise fokaaltasandisse.

Vahekaugus L2 Dτ with the receiver R; the diameter of the lens L2 shall be such that it does not diaphra ja hajutiklaasi L2 fookuskaugus F2 (1) valitakse nii, et kujutis Dτ katab täielikult anduri R.

Kui esialgselt langevat valgust väljendatakse tuhandetes ühikutes, peab iga lugemi absoluutne täpsus olema väiksem kui üks ühik.

2. MÕÕTMISED

Tuleb võtta järgmised lugemid:

Lugem	Näidisega	DD keskmise osaga	Mõõdetav valgusvoog
T1	ei	ei	Langeva valgusvoo esimene lugem
T2	jah (enne katset)	ei	Uue materjali poolt välja antav valgusvoog 24° moodustatud väljal
T3	jah (pärast katset)	ei	Uue materjali poolt välja antav valgusvoog 24° moodustatud väljal
T4	Jah (enne katset)	jah	Uue materjali poolt hajutatud valgusvoog
T5	Jah (pärast katset)	jah	Katsetatud materjali poolt hajutatud valgusvoog

(1) Läätse L2 fookuskauguseks soovitatakse ca 80 mm.

LIIDE 3

PIHUSTUSKATSE MEETOD

1. KATSESEADMED

1.1. Pihustuspüstol

Kasutatav pihustuspüstol peab olema varustatud 1,3 mm läbimõõduga düüsiga, mis võimaldab vedeliku voolukiirust 0,24 ± 0,02 l/min töörõhul 6,0 bar - 0, +0,5 bar.

Nimetatud kasutustingimustes moodustuva lehvikukujulise liivajoa poolt kulutataval pinnal tekkiva mustri läbimõõt peab düüsist 380 mm ± 10 mm kaugusel olema läbimõõduga 170 mm ± 50 mm.

1.2. Katsesegu

Katsesegu koostis peab olema järgmine:

kvartsliiv, kõvadusega Mohri skaala järgi 7, terasuurusega 0 kuni 0,2 mm, ligikaudu normaaljaotusega ning nurgateguriga 1,8 kuni 2;

vesi, karedusega mitte üle 205 g/m3, segus, mis sisaldab 25 g liiva liitri vee kohta.

2. KATSE

Valgusti hajutiklaaside välispinnale lastakse üks kord või rohkem kordi toimida eespool kirjeldatud viisil moodustatud liivajoal. Juga tuleb pihustada katsetatava pinna suhtes ligikaudu risti.

Kulumist kontrollitakse ühe või enama klaasinäidise abil, mis asetatakse võrdlusnäidisena (-näidistena) katsetatava hajutiklaasi lähedale. Segu pihustatakse pinnale, kuni 2. liites kirjeldatud viisil mõõdetud valguse hajumise muutumine näidisel või näidistel vastab järgmisele väärtusele:

Formula

Kogu katsetatava pinna ühtlase kulumise kontrollimiseks võib kasutada mitut võrdlusnäidist.

LIIDE 4

KLEEPLINDI NAKKEKATSE

1. EESMÄRK

Käesolev meetod võimaldab määrata standardtingimustes kleeplindi lineaarset nakkejõudu klaasplaadi suhtes.

2. PÕHIMÕTE

Jõu mõõtmine, mis on vajalik kleeplindi klaasplaadilt 90° nurga all eemaldamiseks.

3. ETTENÄHTUD KESKKONDLIKUD TINGIMUSED

Ümbritseva keskkonna temperatuur peab olema 23 °C ± 5 °C ja suhteline õhuniiskus 65 % ± 15 %.

4. KATSETÜKID

Enne katsetamist konditsioneeritakse näidiseks oleva kleeplindi rulli 24 tunni jooksul ettenähtud keskkondlikel tingimustel (vt eespool punkti 3).

Igast rullist katsetatakse viit 400 mm pikkust katsetükki. Need võetakse rullist pärast kolme pealmise kihi kõrvaldamist.

5. PROTSEDUUR

Katse tuleb teostada punktis 3 määratletud keskkondlikel tingimustel.

Võtta viis katsetükki, keerates linti radiaalset lahti kiirusel umbes 300 mm/s ning seejärel kanda need 15 sekundi jooksul seadmele järgmisel viisil.

Kanda lint sõrme pideva pikisuunalise hõõruva liigutusega, liigselt klaasplaadile surumata, nii et lindi ja klaasplaadi vahele ei jääks õhumulle.

Jätta koost 10 minutiks ettenähtud keskkondlikesse tingimustesse.

Eemaldada umbes 25 mm pikkune katsetükk plaadilt katsetükiga risti olevas tasapinnas. Kinnitada plaat ja painutada lindi vaba ots 90° all tagasi. Rakendada jõudu nii, et lindi ja plaadi eraldusjoon on selle jõu ja plaadi suhtes risti.

Tõmmata linti selle eemaldamiseks kiirusega 300 mm/s ± 30 mm/s ja registreerida selleks vajalik jõud.

6. TULEMUSED

Saadud viis väärtust tuleb seada suuruse järjekorda ja võtta mõõtmistulemuseks mediaan. Nimetatud väärtust väljendatakse njuutonites lindi laiuse sentimeetri kohta.

LISA 7

KONTROLLIJA PROOVIVÕTULE ESITATAVAD MINIMAALSED NÕUDED

1. ÜLDNÕUDED

1.1. Vastavusnõudeid käsitatakse käesoleva määruse nõuete osas, kui neid on, mehaaniliselt ja geomeetriliselt täidetuna, kui erinevused ei ületa vältimatuid tootmishälbeid. See tingimus kehtib ka värvuse suhtes.

Fotomeetriliste tööparameetrite osas ei vaidlustata masstoodanguna valmistatavate esilaternate nõuetele vastavust juhul, kui mitte ühegi juhuslikult katsetamiseks valitud ja standardse hõõglambiga varustatud esilaterna fotomeetriliste tööparameetrite mõõtmisel:

1.2.1. A-klassi esilaternate puhul ei hälbi ükski mõõdetud väärtus üle 20 % käesoleva määrusega ettenähtud väärtusest ebasoodsas suunas.

B-, C- ja D-klassi esilaternate puhul ei hälbi

1.2.2.1. ükski mõõdetud väärtus üle 20 % käesoleva määrusega ettenähtud väärtusest ebasoodsas suunas. Väärtustel III piirkonnas B-klassi esilaternate puhul ning I piirkonnas C- ja D-klassi esilaternatel võib maksimaalne hälve ebasoodsas suunas olla:

0,3 luksile vastavalt 20 %

0,45 luksile vastavalt 30 %

1.2.2.2. ja kui kaugtule puhul asub HV samavalgustustihedusjoone 0,75 Emax piires, kehtib kõikides käesoleva määruse punktides 6.2.3.2. ja 6.3.2.2. täpsustatud mõõtepunktides maksimaalsete väärtuste suhtes tolerants +20 % ja minimaalsete väärtuste suhtes tolerants –20 %.

1.2.3. Kui eespool kirjeldatud katsete tulemused nõuetele ei vasta, tuleb katseid korrata teise standardse hõõglambiga.

1.2.4. Ilmsete defektidega esilaternaid ei võeta arvesse.

2. ESIMENE PROOVIVÕTT

Esimesel proovivõtul valitakse juhuslikult neli esilaternat. Esimese kahest laternast koosnev näidis märgistatakse tähega A ja teine tähega B.

2.1. Nõuetele vastavust ei vaidlustata

2.1.1.1. näidis A

A1:	ühel esilaternal		0 %,
	ühel esilaternal	mitte rohkem kui	20 %,
A2:	mõlemal esilaternal	rohkem kui	0 %,
	kuid	mitte rohkem kui	20 %,
	edasi näidisele B

2.1.1.2. näidis B

B1:

mõlemal esilaternal

0 %.

2.2. Nõuetele vastavus vaidlustatakse

2.2.1.1. näidis A

A3:	ühel esilaternal	mitte rohkem kui	20 %,
	ühel esilaternal	rohkem kui	20 %,
	kuid	mitte rohkem kui	30 %.;

2.2.1.2. näidis B

B2:	A2 puhul
	ühel esilaternal	rohkem kui	0 %,
	kuid	mitte rohkem kui	20 %,
	ühel esilaternal	mitte rohkem kui	20 %;
B3:	A2 puhul
	ühel esilaternal		0 %,
	ühel esilaternal	rohkem kui	20 %,
	kuid	mitte rohkem kui	30 %.

2.3. Tüübikinnitus tühistatakse

Nõuetele vastavus tuleb vaidlustada ja kohaldada punkti 11 juhul, kui käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlust järgides on seadmete mõõteväärtuste hälbed:

2.3.1. näidis A

A4:	ühel esilaternal	mitte rohkem kui	20 %,
	ühel esilaternal	rohkem kui	30 %,
A5:	mõlemal esilaternal	rohkem kui	20 %.

2.3.2. näidis B

B4:	A2 puhul
	ühel esilaternal	rohkem kui	0 %,
	kuid	mitte rohkem kui	20 %,
	ühel esilaternal	rohkem kui	20 %,
B5:	A2 puhul
	mõlemal esilaternal	rohkem kui	20 %,
B6:	A2 puhul
	ühel esilaternal		0 %,
	ühel esilaternal	rohkem kui	30 %.

3. KORDUV PROOVIVÕTT

A3, B2 ja B3 puhul tuleb mitte hiljem kui 2 kuud pärast teatamist võtta uus proov, mis hõlmab kolmandat kahest esilaternast koosnevat näidist C, mis valitakse pärast toodangu ühtlustamist valmistatud laosoleva kauba hulgast.

3.1. Nõuetele vastavust ei vaidlustata

Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlusele ei vaidlustata masstoodanguna toodetud esilaternate nõuetele vastavust juhul, kui esilaternate mõõteväärtuste hälbed on:

3.1.1.1. näidis C

C1:	ühel esilaternal		0 %,
	ühel esilaternal	mitte rohkem kui	20 %,
C2:	mõlemal esilaternal	rohkem kui	0 %,
	kuid	mitte rohkem kui	20 %,
	edasi näidisele D

3.1.1.2. näidis D

D1:	C2 puhul
	mõlemal esilaternal		0 %.

3.2. Nõuetele vastavus vaidlustatakse

3.2.1.1. näidis D

D2:	C2 puhul
	ühel esilaternal	rohkem kui	0 %,
	kuid	mitte rohkem kui	20 %,
	ühel esilaternal	mitte rohkem kui	20 %.

3.3. Tüübikinnitus tühistatakse

Nõuetele vastavus tuleb vaidlustada ja kohaldada punkti 11 juhul, kui käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlust järgides on esilaternate mõõteväärtuste hälbed:

3.3.1. näidis C

C3:	ühel esilaternal	mitte rohkem kui	20 %
	ühel esilaternal	rohkem kui	20 %
C4:	mõlemal esilaternal	rohkem kui	20 %

3.3.2. näidis D

D3:	C2 puhul
	ühel esilaternal	0 % või rohkem kui	0 %
	ühel esilaternal	rohkem kui	20 %

LISA 8

FOTOMEETRILISTE TÖÖPARAMEETRITE KATSETAMISEGA SEOTUD TÖÖPERIOODIDE ÜLEVAADE

Lühendid:	P:	lähitulelatern
	D:	kaugtulelatern (D1 + D2 tähendab kahte kaugtuld)
	F:	eesmine udutulelatern
	:	tähendab tsüklit, mille puhul tuli on 15 minutit välja lülitatud ja 5 minutit sisse lülitatud.

Kõik järgmised grupeeritud esilaternad ja eesmised udutulelaternad koos lisatud B-klassi märgistuse tähistega on esitatud näidistena ega ole ammendavad.

1.	P või D või F (C-BS või R-BS või B)

2.	P+D (CR-BS) või P+D1+D2 (CR-BS R-BS)

3.	P+D (C/R-BS) või P+D1+D2 (C/R-BS R-BS)

4.	P+F (C-BS B)

5.	P+F (C-BS B/) või C-BS/B

6.	D+F (R-BS B) või D1+D2+F (R-BS R-BS B)

7.	D+F (R-BS B/) või D1+D2+F (R-BS R-BS B/)

8.	P+D+F (CR-BS B) või P+D1+D2+F (CR-BS R-BS B)

9.	P+D+F (C/R-BS B) või P+D1+D2+F (C/R-BS R-BS B)

10.	P+D+F (CR-BS B/) või P+D1+D2+F (CR-BS R-BS B/)

11.	P+D+F (C/R-BS B/) või P+D1+D2+F (C/R-BS R-BS/B)

		ISSN 1725-5082
Euroopa Liidu Teataja		L 330

Eestikeelne väljaanne	Õigusaktid	48. köide 16. detsember 2005

		Sõiduki märgistus (vastavalt ADR lõikele 9.1)
Tehnilised nõuded		EX/II	EX/III	AT	FL	OX
	Elektriseadmed
5.1.1.2.	Juhtmed		X	X	X	X
5.1.1.3.	Aku katkesti		X		X
5.1.1.3.1			X		X
5.1.1.3.2			X		X
5.1.1.3.3					X
5.1.1.3.4			X		X
5.1.1.4.	Aku	X	X		X
5.1.1.5.	Püsivooluringid		X		X
5.1.1.5.1					X
5.1.1.5.2			X
5.1.1.6	Elektriseadmed kabiini taga		X		X
5.1.2.	Tuleohu vältimine
5.1.2.2.	Juhikabiin
5.1.2.2.1.		X	X
5.1.2.2.2.						X
5.1.2.3.	Kütusemahutid	X	X		X	X
5.1.2.4.	Mootor	X	X		X	X
5.1.2.5.	Summuti	X	X		X
5.1.2.6.	Aeglusti		X	X	X	X
5.1.2.7.	Leeksoojendid
5.1.2.7.1 2 et 5		X	X	X	X	X
5.1.2.7.3 et 4					X
5.1.2.7.6		X	X
5.1.3.	Pidurid
5.1.3.1.	Pidurid		X	X	X	X
5.1.3.2.	Pidurid	X
5.1.4.	Kiirusepiirik	X	X	X	X	X
5.1.5.	Haakeseadeldis	X	X

Sisukord		I Aktid, mille avaldamine on kohustuslik	Lehekülg
	*	Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 25 — Sõiduki istmega kokku ehitatud või sellele kinnitatavate peatugede tüübikinnituse ühtsete sätete kohta	1
	*	Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 26 — sõiduki välispinnast väljaulatuvate osadega seotud tüübikinnituse ühtsete sätete kohta	26
	*	Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 28 — helisignaalseadmete tüübikinnituse ja sõidukite helisignalisatsiooniga seotud tüübikinnituse ühtsete sätete kohta	42
	*	Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 44 — Mootorsõidukis kasutatava lapse turvaseadme (lapse turvasüsteemi) tüübikinnituse ühtsed sätted	56
	*	Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 105 — Ühtsed nõuded ohtlike kaupade veoks kasutatavate sõidukite tunnustamise kohta, pidades silmas nende konstruktsiooni eripärasid	158
	*	Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 112 — Ühtsed sätted mootorsõidukite selliste esilaternate tunnustamise kohta, mis kiirgavad asümmeetrilist lähituld või kaugtuld või mõlemat ja on varustatud hõõglampidega	169
	*	Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 113 — Ühtsed sätted mootorsõidukite esilaternate tunnustamise kohta, mis kiirgavad sümmeetrilist lähituld või kaugtuld või mõlemat ja on varustatud hõõglampidega	214