28.12.2004

Euroopa Liidu Teataja

L 381/1

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 2243/2004,

22. detsember 2004,

millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2505/96, millega avatakse teatavaid põllumajandus- ja tööstustooteid hõlmavad autonoomsed ühenduse tariifikvoodid ning sätestatakse nende haldamine

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 26,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut.

ning arvestades järgmist:

(1)

20. detsembril 1996. aastal võttis nõukogu vastu määruse (EÜ) nr 2505/96, millega avatakse teatavaid põllumajandus- ja tööstustooteid hõlmavad ühenduse tariifikvoodid ja sätestatakse nende haldamine. (1) Ühenduse nõudlus kõnealuste toodete järele tuleks rahuldada kõige soodsamatel tingimustel. Vajalike koguste suhtes tuleks seega avada uued ühenduse tariifikvoodid vähendatud tollimaksumääraga või tollimaksu nullmääraga ning pikendada teatavaid olemasolevaid tariifikvoote, häirimata sealjuures kõnealuste toodete turgu.

(2)	Et teatavate tariifikvootide mahust ei piisa ühenduse tööstuse vajaduste rahuldamiseks käesoleval kvoodi kehtivusajal, tuleks kõnealuseid kvoodimahte suurendada alates 1. jaanuarist 2005.

(3)	Ühenduse tariifikvootide andmine 2005. aastaks teatavatele toodetele, mille suhtes tollimaksu kohaldamine 2004. aastal peatati, ei ole enam ühenduse huvides. Seepärast tuleb kõnealused tooted määruse (EÜ) nr 2505/96 I lisa loetelust välja jätta.

(4)	Muudatuste arvukust arvestades tuleks määruse (EÜ) nr 2505/96 I lisa selguse huvides täielikult asendada.

(5)	Käesoleva määruse majanduslikku tähtsust arvesse võttes on vaja tugineda Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa ühenduste asutamislepingutele lisatud protokolli (riikide parlamentide funktsiooni kohta Euroopa Liidus) I jao punktis 3 osutatud kiireloomulisusele.

(6)	Seetõttu tuleks määrust (EÜ) nr 2505/96 vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määruse (EÜ) nr 2505/96 I lisa asendatakse käesoleva määruse lisaga.

Artikkel 2

Määruse (EÜ) nr 2505/96 I lisas esitatud 1. jaanuarist kuni 30. juunini 2005 kehtival kvoodiperioodil:

—	kehtib tariifikvoot 09.2021 kuni 30. juunini 2005, muutmata seejuures kvoodimahtu,

—	kehtestatakse tariifikvoodi 09.2613 nullmääraga tollimaksu kvoodimahuks 400 tonni.

Artikkel 3

Määruse (EÜ) nr 2505/96 I lisas esitatud 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2005 kehtival kvoodiperioodil kehtestatakse:

—	tariifikvoodi 09.2023 kvoodimahuks 700 000 ühikut,

—	tariifikvoodi 09.2603 kvoodimahuks 3 400 tonni,

—	tariifikvoodi 09.2612 nullmääraga tollimaksu kvoodimahuks 500 tonni,

—	tariifikvoodi 09.2619 kvoodimahuks 80 tonni,

—	tariifikvoodi 09.2620 kvoodimahuks 500 000 ühikut,

—	tariifikvoodi 09.2621 kvoodimahuks 1 500 tonni ja see kehtib kuni 31. detsembrini 2005,

—	tariifikvoodi 09.2985 kvoodimahuks 300 000 ühikut ja see kehtib kuni 31. detsembrini 2005.

Artikkel 4

Tariifikvootide 09.2605, 09.2606, 09.2607, 09.2609, 09.2614, 09.2918, 09.2957, 09.2966, 09.2993 ja 09.2999 viimane kehtivuspäev on 31. detsember 2004.

Artikkel 5

Käesolev määrus jõustub Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

Käesolevat määrust kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2005.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 22. detsember 2004

Nõukogu nimel

eesistuja

C. VEERMAN

(1) EÜT L 345, 31.12.1996, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) 1329/2004 (ELT L 247, 21.7.2004, lk 1).

LISA

“LISA I

Jrk nr

CN-kood

TARIC-i alamrubriik

Kirjeldus

Kvoodi maht

Kvoodi tollimaksumäär

(%)

Kvoodi kehtivusaeg

09.2021

ex 7011 20 00

Klaasist otspind, mille välisnurgast välisnurka mõõdetud läbimõõt on 72 (± 0,2 cm), ja valgusläbivus standardpaksuse 10,16 mm juures 56,8 (± 3 %)

70 000 ühikut

1.1.–30.6.2005

09.2022

ex 8504 90 11

Ferriitsüdamikud hälvitussüsteemide tootmiseks (1)

2 400 000 ühikut (3)

1.7.2004– 30.6.2005

09.2023

ex 8540 91 00

Lameplaadid pikkusega 597,1 (± 0,2 mm) ja kõrgusega 356,2 (± 0,2 mm), mille pilu laius keskmise vertikaaltelje lõpus on 179,1 (± 9 mm)

700 000 ühikut

1.1.–31.12.2005

09.2602

ex 2921 51 19

o-fenüleendiamiin

1 800 tonni

1.1.–31.12.

09.2603

ex 2931 00 95

Bis(3-trietoksüsilüülpropüül)tetrasulfiid

3 400 tonni

1.1.–31.12.2005

09.2604

ex 3905 30 00

Polü(vinüülalkohol), osaliselt atsetaalitud 5-(4-asido-2-sulfobensülideen)-3-(formüülpropüül)-rodaniiniga, naatriumsool

100 tonni

1.1.–31.12.

09.2610

ex 2925 20 00

(Klorometüleen)dimetüülammoonium-kloriid

100 tonni

1.1.–31.12.

09.2611

ex 2826 19 00

Kaltsiumfluoriid, mille alumiiniumi, magneesiumi ja naatriumi kogusisaldus on 0,25 mg/kg või vähem, pulbrina

55 tonni

1.1.–31.12.

09.2612

ex 2921 59 90

3,3'-diklorobensidiindihüdrokloriid

500 tonni

1.1.–31.12.2005

09.2613

ex 2932 99 70

1,3-2,4-Bis-O-(3,4-dimetüülbensülideen)-D-glütsitool

400 tonni

1.1.–30.6.2005

09.2615

ex 2934 99 90

Ribonukleiinhape

110 tonni

1.1.–31.12.

09.2616

ex 3910 00 00

Polüdimetüülsiloksaan, mille polümerisatsiooniaste on 2 800 monomeeri (± 100)

1 300 tonni

1.1.–31.12.

09.2618

ex 2918 19 80

(R)-2 kloromandelhape

100 tonni

1.1.–31.12

09.2619

ex 2934 99 90

2-tienüülatsetonitriil

80 tonni

1.1.–31.12.

09.2620

ex 8526 91 90

Asukohamääramissüsteemiga GPS-süsteemi koost

500 000 ühikut

1.1.–31.12.

09.2621

ex 3812 30 80

Alumiiniummagneesiumtsinkhüdroksiidkarbonaathüdraat, kaetud pindaktiivse ainega

1 500 tonni

1.1.–31.12.2005

09.2622

ex 1108 12 00

Maisitärklis, mille lahustumatute kiudainete sisaldus on kaalust 40 % või rohkem, kuid mitte üle 60 %

600 tonni

1.1.–31.12.2005

09.2623

ex 2710 19 61

Kütteõlid väävlisisaldusega kuni 2 % massist, mida kasutatakse meresõidualuste kütuse tootmiseks (1)

80 000 tonni

1.1–31.12.

ex 2710 19 63

09.2624

2912 42 00

Etüülvanilliin (3-etoksü-4-hüdroksübensaldehüüd)

352 tonni

1.1–31.12.

09.2625

ex 3920 20 21

Kile propüleeni polümeeridest, kus molekulid on orienteeritud kaheteljeliselt; kile on paksusega vähemalt 3,5 μm, kuid vähem kui 15 μm, laiusega vähemalt 490 mm, kuid mitte üle 620 mm; mõeldud jõukondensaatorite tootmiseks (1)

170 tonni

1.1.–31.12.

09.2626

ex 4205 00 00

Juurdelõigatud hallikassiniseks või beežiks värvitud veisenahatükid (pinnamustriga), mis on mõeldud alamrubriigi 9401 20 00 toodete valmistamiseks (1)

400 000 ühikut

1.1.–31.12.

09.2627

ex 7011 20 00

Klaasist otspind, mille välisnurgast välisnurka mõõdetud läbimõõt on 814,8 (± 1,5 mm), ja valgusläbivus standardpaksuse 12,5 mm juures 51,1 (± 2,2 %)

500 000 ühikut

1.1.–31.12.

09.2628

ex 7019 52 00

Plastiga kaetud klaaskiust klaasriie, kaaluga 120 g/m2 (± 10 g/m2), mida tavaliselt kasutatakse kokkurullitavate ja raamitud putukavõrkude tootmiseks

350 000 m2

1.1.–31.12.

09.2629

ex 7616 99 90

Alumiiniumist teleskoopkäepide, mida kasutatakse kohvrite valmistamiseks (1)

240 000 ühikut

1.1.–31.12.

09.2630

ex 3908 90 00

Termoplastne polüamiidvaik, mille süttimistemperatuur on enam kui 750 °C, kasutamiseks elektronkiiretoru hälvitussüsteemide tootmisel (1)

40 tonni

1.1.–30.6.2005

09.2703

ex 2825 30 00

Vanaadiumoksiidid ja hüdroksiidid, mis on mõeldud ainult sulamite valmistamiseks (1)

13 000 tonni

1.1.–31.12.

09.2713

ex 2008 60 19

Šokolaaditoodete valmistamiseks mõeldud alkoholis säilitatavad kivideta maguskirsid läbimõõduga kuni 19,9 millimeetrit (1):

—	suhkrusisaldusega üle 9 % massist,

—	suhkrusisaldusega kuni 9 % massist

2 000 tonni

10 (4)

1.1.–31.12.

ex 2008 60 39

09.2719

ex 2008 60 19

Šokolaaditoodete valmistamiseks mõeldud alkoholis säilitatavad kivideta hapukirsid (Prunus cerasus) läbimõõduga kuni 19,9 millimeetrit (1):

—	suhkrusisaldusega üle 9 % massist

—	suhkrusisaldusega kuni 9 % massist

2 000 tonni

10 (4)

1.1.–31.12.

ex 2008 60 39

09.2727

ex 3902 90 90

Sünteetiline polü-á-olefiin viskoossusega vähemalt 38 × 10-6m2 s-1 (38 sentistoksi) temperatuuril 100 °C mõõdetuna ASTM D 445 meetodit kasutades

10 000 tonni

1.1.–31.12.

09.2799

ex 7202 49 90

Ferrokroom, mille süsinikusisaldus on massist 1,5 % või rohkem, kuid mitte rohkem kui 4 % ja mille kroomisisaldus ei ületa 70 % massist

50 000 tonni

1.1.–31.12.

09.2809

ex 3802 90 00

Happega aktiveeritud montmorilloniit isekopeeriva paberi tootmiseks (1)

10 000 tonni

1.1.–31.12.

09.2829

ex 3824 90 99

Puidust loodusliku vaigu ekstraheerimisel saadud jääkainete alifaatsetes lahustites lahustumatu tahke ekstrakt, millel on järgmised omadused:

—	vaikhappe sisaldus kuni 30 massi %

—	happearv kuni 110 ja

—	sulamistemperatuur 100 °C või rohkem

1 600 tonni

1.1.–31.12.

09.2837

ex 2903 49 80

Bromoklorometaan

450 tonni

1 1–12 31

09.2841

ex 2712 90 99

1-alkeenide segu, mis sisaldab vähemalt 80 massi % 1-alkeene, mille ahelas on 20 ja 22 süsinikuaatomit

10 000 tonni

1.1.–31.12.

09.2849

ex 0710 80 69

Valmistoitude tootmiseks ettenähtud keetmata või vees või aurus keedetud külmutatud seened liigist Auricularia polytricha (1) (2)

700 tonni

1.1.–31.12.

09.2851

ex 2907 12 00

O-kresool puhtusastmega vähemalt 98,5 % massist

20 000 tonni

1.1.–31.12.

09.2853

ex 2930 90 70

Glutatioon

15 tonni

1.1.–31.12.

09.2881

ex 3901 90 90

Kloroväävelhappega töödeldud polüetüleen

6 000 tonni

1.1.–31.12.

09.2882

ex 2908 90 00

2,4-dikloro-3-etüül-6-nitrofenool, pulbrina

90 tonni

1.1.–31.12.

09.2889

3805 10 90

—

Sulfaattärpentin

20 000 tonni

1.1.–31.12.

09.2904

ex 8540 11 19

Lameekraaniga värvielektronkiiretoru, mille ekraani laiuse/kõrguse suhe on 4/3, diagonaalne läbimõõt 79–81 cm ja kumerusraadius vähemalt 50 m

8 500 ühikut

1.1.–31.12.

09.2913

ex 2401 10 41

Valmislõigatud või lõikamata töötlemata looduslik tubakas, mille tolliväärtus on vähemalt 450 eurot 100 kg netomassi kohta, ümbris- või kattelehtedena kasutamiseks alamrubriiki 2402 10 00 kuuluvate toodete valmistamisel (1)

6 000 tonni

1.1.–31.12.

ex 2401 10 49

ex 2401 10 50

ex 2401 10 70

ex 2401 10 90

ex 2401 20 41

ex 2401 20 49

ex 2401 20 50

ex 2401 20 70

ex 2401 20 90

09.2914

ex 3824 90 99

Vesilahus, mis sisaldab vähemalt 40 massi % kuiva betaiiniekstrakti ja 5–30 massi % orgaanilisi või anorgaanilisi sooli

38 000 tonni

1.1.–31.12.

09.2917

ex 2930 90 13

Tsüstiin

600 tonni

1.1.–31.12.

09.2919

ex 8708 29 90

Liigendbusside tootmiseks ettenähtud lõõtsad (1)

2 600 ühikut

1.1.–31.12.

09.2933

ex 2903 69 90

1,3-diklorobenseen

2 600 tonni

1.1.–31.12.

09.2935

3806 10 10

—

Värskelt ekstraheeritud õlivaikudest saadud kampol ja vaikhapped

120 000 tonni

1.1.–30.6.

09.2935

3806 10 10

—

Värskelt ekstraheeritud õlivaikudest saadud kampol ja vaikhapped

80 000 tonni

1.7.–31.12.

09.2945

ex 2940 00 00

D-ksüloos

400 tonni

1.1.–31.12.

09.2947

ex 3904 69 90

Polü(vinülideenfluoriid)pulber metalli katmiseks kasutatavate värvide või lakkide tootmiseks (1)

1 300 tonni

1.1.–31.12.

09.2950

ex 2905 59 10

2-kloroetanool alamrubriiki 4002 99 90 kuuluvate vedelate tioplastide tootmiseks (1)

8 400 tonni

1.1.–31.12.

09.2955

ex 2932 19 00

Flurtamoon (ISO)

300 tonni

1.1.–31.12.

09.2964

ex 5502 00 80

Orgaanilise lahustiga ketramise teel (Lyocell) saadud tselluloosfilamentköisik, kasutamiseks paberitööstuses (1)

1 200 tonni

1.1.–31.12.

09.2975

ex 2918 30 00

Bensofenoon-3,3':4,4'-tetrakarboksüüldianhüdriid

500 tonni

1.1.–31.12.

09.2976

ex 8407 90 10

Neljataktilised bensiinimootorid silindrite töömahuga kuni 250 cm3 alamrubriiki 8433 11 kuuluvate muruniidukite tootmiseksa

750 000 ühikut (3)

1.7.2004– 30.6.2005

09.2979

ex 7011 20 00

Klaasist otspind, mille välisnurgast välisnurka mõõdetud läbimõõt on 80,9 cm (± 0,2 cm), ja valgusläbivus standardpaksuse 11,43 mm juures 80 % (± 3 %)

600 000 ühikut

1.1.–31.12.

09.2981

ex 8407 33 90

Sädesüütega sisepõlemis-kolbmootorid või rootormootorid silindrite töömahuga vähemalt 300 cm3 ja võimsusega vähemalt 6 kW, kuid mitte üle 15,5 kW, järgmiste kaupade tootmiseks:

—	alamrubriigi 8433 11 51 istmega iseliikuvad muruniidukid,

—	alamrubriigi 8701 90 11 peamiselt muruniiduki ülesandega traktorid või

—	alamrubriigi 8433 20 10 (a) neljataktilise 300 cm3 nominaalsilindrivõimsusega mootoriga niidukid (1)

210 000 ühikut

1.1.–31.12.

ex 8407 90 80

ex 8407 90 90

09.2985

ex 8540 91 00

Lameplaadid pikkusega 685,6 mm (± 0,2 mm) või 687,2 mm (± 0,2 mm) ja kõrgusega 406,9 mm (± 0,2 mm) või 408,9 mm (± 0,2 mm), mille pilu laius vertikaalse kesktelje lõpus on 174 μm (± 0,8 μm)

300 000 ühikut

1.1.–31.12.2005

09.2986

ex 3824 90 99

Tertsiaaramiinide segu, mis sisaldab:

—	vähemalt 60 % massist dodetsüüldimetüülamiini,

—	vähemalt – 20 % massist dimetüül(tetradetsüül)amiini,

—	vähemalt 0,5 % massist heksadetsüüldimetüülamiini,

mida kasutatakse amiinoksiidide tootmiseks (1)

14 000 tonni

1.1.–31.12.

09.2992

ex 3902 30 00

Propüleeni ja butüleeni kopolümeer, mis sisaldab massist 60–68 % propüleeni ja 32–40 % butüleeni, sulatise viskoossusega kuni 3 000 mPa temperatuuril 190 °C, määratuna ASTM D 3236 meetodit kasutades, kasutamiseks liimina alamrubriigi 4818 40 40 toodete valmistamisel (1)

1 000 tonni

1.1.–31.12.

09.2995

ex 8536 90 85

Klahvistikud,

—	mis koosnevad silikoonikihist ja polükarbonaatklahvidest või

—	täielikult ränist või täielikult polükarbonaadist, k.a trükitud klahvid,

alamrubriigi 8525 20 91 mobiiltelefonide tootmiseks või paranduseks (1)

20 000 000 ühikut

1.1.–31.12.

ex 8538 90 99

09.2998

ex 2924 29 95

5'-kloro-3-hüdroksü-2',4'-dimetoksü-2-naftaniliid

26 tonni

1.1.–31.12.”

(1) Ettenähtud lõppkasutuse kontrollimist teostatakse vastavalt asjakohastele ühenduse sätetele.

(2) Juhul kui töötlemist teostavad jaemüügi või toitlustamisega tegelevad ettevõtted, tariifikvooti ei kohaldata.

(3) Käesoleva kvoodi kohaldamisalasse kuuluvate ja määruse (EÜ) nr 1329/2004 alusel alates 1. juulist 2004, vabasse ringlusse lastud kaupade kogused loetakse täielikult käesoleva koguse hulka.

(4) Kohaldatakse täiendavat eritollimaksu.

28.12.2004

ET XM

Euroopa Liidu Teataja

L 381/16

KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 2248/2004,

27. detsember 2004,

millega avatakse Taist pärit manioki ühenduse tariifikvoot aastaks 2005 ja sätestatakse selle haldamine

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 18. juuni 1996. aasta määrust (EÜ) nr 1095/96 vastavalt GATTi XXIV artikli lõikele 6 toimunud läbirääkimiste tulemusel koostatud CXL-loendis sätestatud kontsessioonide rakendamise kohta, (1) eriti selle artikli 1 lõiget 1,

ning arvestades järgmist:

(1)

Maailma Kaubandusorganisatsiooni mitmepoolsetel kaubandusläbirääkimistel võttis ühendus kohustuse avada CN-koodide 0714 10 10, 0714 10 91 ja 0714 10 99 alla kuuluvatele Taist pärit toodetele neljaks aastaks 21 miljoni tonni suurune tariifikvoot, mille puhul on tollimaks vähendatud 6 %ni. Selle kvoodi avab ja seda haldab komisjon.

(2)	On vaja säilitada haldussüsteem, mis tagaks, et kvoodi raames võib importida ainult Taist pärit tooteid. Seetõttu tuleks impordilitsents jätkuvalt väljastada üksnes Tai ametiasutuste väljastatud ekspordisertifikaadi esitamisel, mille näidis on komisjonile teatavaks tehtud.

(3)	Et kõnealuste toodete importi ühenduse turule on tavapäraselt hallatud kalendriaasta alusel, tuleks kõnealune süsteem säilitada. Kvoot tuleb seetõttu avada aastaks 2005.

(4)

CN-koodidega 0714 10 10, 0714 10 91 ja 0714 10 99 hõlmatud toodete import eeldab impordilitsentsi esitamist vastavalt komisjoni 9. juuni 2000. aasta määrusele (EÜ) nr 1291/2000, millega sätestatakse põllumajandussaaduste ja -toodete impordi- ja ekspordilitsentside ning eelkinnitussertifikaatide süsteemi ühised üksikasjalikud rakenduseeskirjad, (2) ja vastavalt komisjoni 28. juuli 2003. aasta määrusele (EÜ) nr 1342/2003, millega sätestatakse teravilja ja riisi impordi- ja ekspordilitsentside süsteemi rakendamise üksikasjalikud erieeskirjad. (3)

(5)

Saadud kogemuste põhjal ning võttes arvesse, et ühenduse kontsessiooniga nähakse ette üldkogus neljaks aastaks iga-aastase kogusega kuni 5 500 000 tonni, on soovitatav säilitada meetmed, mis teatavatel tingimustel kas lihtsustavad impordilitsentsidel märgitud koguseid ületavate koguste vabasse ringlusse lubamist või võimaldavad impordilitsentsidel märgitud koguse ja tegelikult imporditud väiksema koguse vahe üle kanda.

(6)	Kokkuleppe nõuetekohase kohaldamise tagamiseks on vaja kehtestada rangete ja süstemaatiliste kontrollide süsteem, mille puhul võetakse arvesse Tai ekspordisertifikaatidel esitatud teavet ja Tai ametiasutuste ekspordisertifikaatide väljastamise korda.

(7)	Käesolevas määruses sätestatud meetmed on kooskõlas teraviljaturu korralduskomitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

KVOODI AVAMINE

Artikkel 1

1. Avatakse CN-koodide 0714 10 10, 0714 10 91 ja 0714 10 99 alla kuuluva Taist pärit manioki 5 500 000 tonni suurune imporditariifikvoot ajavahemikuks 1. jaanuarist31. detsembrini 2005.

Kõnealuse kvoodi puhul kohaldatakse 6 % väärtuselist tollimaksu.

Kvoodi järjekorranumber on 09.4008.

2. 2. Lõikes 1 nimetatud toodete suhtes kohaldatakse käesolevas määruses sätestatud korda, tingimusel et need tooted imporditakse impordilitsentside alusel, mis on väljastatud eeldusel, et esitatakse Tai kaubandusministeeriumi väliskaubandusosakonna poolt väljastatud Euroopa Ühendusse suunduvat eksporti käsitlev ekspordisertifikaat, edaspidi “ekspordisertifikaat”.

II PEATÜKK

EKSPORDISERTIFIKAADID

Artikkel 2

1. Ekspordisertifikaatide puhul antakse välja originaal ja vähemalt üks koopia ning need koostatakse vastavalt vormile, mille näidis on esitatud lisas.

Vormi suurus peab olema ligikaudu 210 × 297 millimeetrit. Originaaliks kasutatakse valget paberit, millele on trükitud kollane giljošš-mustriga taust, mis toob esile kõik mehhaaniliste või keemiliste vahenditega tehtud võltsingud.

2. Ekspordisertifikaadid koostatakse inglise keeles.

3. Originaal ja koopiad täidetakse trükikirjas või käsitsi. Viimasel juhul tuleb need täita tindi ja trükitähtedega.

4. Igal ekspordisertifikaadil on eelnevalt trükitud järjekorranumber; ülemises lahtris on märgitud ka sertifikaadi number. Koopiad kannavad samu numbreid kui originaal.

Artikkel 3

1. 1. jaanuarist31. detsembrini 2005 väljastatud ekspordilitsentsid kehtivad 120 päeva jooksul alates nende väljastamise kuupäevast. Sertifikaadi väljastamise kuupäev arvestatakse sertifikaadi kehtivusaja sisse.

Et sertifikaat oleks kehtiv, peavad selle erinevad lahtrid olema nõuetekohaselt täidetud ja kinnitatud vastavalt lõikele 2. Lahtris “Laadimismass” tuleb kogus märkida nii numbrite kui sõnadega.

2. Ekspordisertifikaat on nõuetekohaselt kinnitatud, kui sellele on märgitud väljastamise kuupäev ning kui sellel on väljastava asutuse tempel ja sertifikaadi allkirjastamiseks volitatud isiku(te) allkiri.

III PEATÜKK

IMPORDILITSENTSID

Artikkel 4

CN-koodide 0714 10 10, 0714 10 91 ja 0714 10 99 alla kuuluvate Taist pärit toodete impordilitsentsi taotlus, mis on koostatud vastavalt määrustele (EÜ) nr 1291/2000 ja (EÜ) nr 1342/2003, esitatakse koos ekspordisertifikaadi originaaliga liikmesriikide pädevatele asutustele.

Ekspordisertifikaadi originaali jätab impordilitsentsi väljastav asutus endale. Kui impordilitsentsi taotlus käsitleb ainult osa ekspordisertifikaadil märgitud kogusest, märgib väljastav asutus originaalile koguse, mille ulatuses originaali kasutati, tembeldab selle ja tagastab asjaomasele poolele.

Impordilitsentside väljastamisel võetakse arvesse ainult ekspordisertifikaadil “laadimismassi” all märgitud kogust.

Artikkel 5

Kui ilmneb, et tegelikult mahalaaditud kogused on suuremad kui asjaomase partii kohta väljastatud impordilitsentsi(de)ga hõlmatud üldkogused, teatavad asjaomase(d) impordilitsentsi(d) väljastanud pädevad asutused importija taotluse korral komisjonile teleksi või faksi teel võimalikult kiiresti iga üksiku juhtumi kohta Tai ekspordisertifikaatide ja impordilitsentside numbri või numbrid, kõnealuse ülemäärase koguse ja kaubalaeva nime.

Komisjon võtab uute ekspordisertifikaatide koostamiseks ühendust Tai ametiasutustega.

Kuni uute sertifikaatide koostamiseni ei või ülemääraseid koguseid lubada vabasse ringlusse vastavalt käesolevale määrusele enne, kui esitatakse uued kõnealuseid koguseid käsitlevad impordilitsentsid.

Uued impordilitsentsid väljastatakse artiklis 10 sätestatud tingimustel.

Artikkel 6

Erandina artikli 5 kolmandast lõigust, kui ilmneb, et teatava tarne puhul tegelikult mahalaaditud kogused ei ületa esitatud impordilitsentsi(de)l märgitud koguseid rohkem kui 2 % võrra, lubavad vabasse ringlusse lubava liikmesriigi pädevad asutused ülemäärased kogused importija taotluse korral vabasse ringlusse, tingimusel et importija maksab väärtuselist tollimaksu kuni 6 % ning esitab tagatise, mis võrdub ühises tollitariifistikus sätestatud tollimaksu ja makstud tollimaksu vahega.

Tagatis vabastatakse, kui vabasse ringlusse lubava liikmesriigi pädevatele asutustele esitatakse täiendav impordilitsents asjaomaste koguste kohta. Määruse (EÜ) nr 1291/2000 artikli 15 lõikes 2 või käesoleva määruse artiklis 8 nimetatud tagatist ei nõuta täiendavate litsentside korral.

Täiendavad impordilitsentsid väljastatakse artiklis 10 sätestatud tingimustel, kui esitatakse üks või mitu Tai asutuste väljastatud uut ekspordisertifikaati.

Täiendava impordilitsentsi lahtris 20 on üks järgmistest kannetest:

—	Certificado complementario, artículo 6 del Reglamento (CE) no 2248/2004,

—	Licence pro dodatečné množství, čl. 6 nařízení (ES) č. 2248/2004,

—	Supplerende licens, forordning (EF) nr. 2248/2004, artikel 6,

—	Zusätzliche Lizenz — Artikel 6 der Verordnung (EG) Nr. 2248/2004,

—	Lisakoguse litsents, määruse (EÜ) nr 2248/2004 artikkel 6,

—	Συμπληρωματικό πιστοποιητικό — Άρθρο 6 του κανονισμού (ΕΚ) αριθ. 2248/2004,

—	Licence for additional quantity, Article 6 of Regulation (EC) No 2248/2004,

—	Certificat complémentaire, règlement (CE) no 2248/2004, article 6,

—	Titolo complementare, regolamento (CE) n. 2248/2004 articolo 6,

—	Atļauja par papildu daudzumu, Regulas (EK) Nr. 2248/2004 6. pants,

—	Papildomoji licencija, Reglamento (EB) Nr. 2248/2004 6 straipsnio,

—	Kiegészítő engedély, 2248/2004/EK rendelet 6. cikk,

—	Aanvullend certificaat — artikel 6 van Verordening (EG) nr. 2248/2004,

—	Uzupełniające pozwolenie, rozporządzenie (WE) nr 2248/2004 art. 6,

—	Certificado complementar, artigo 6.o do Regulamento (CE) n.o 2248/2004,

—	Dodatočné povolenie, článok 6 nariadenia (ES) č. 2248/2004,

—	Dovoljenje za dodatne količine, člen 6, Uredba (ES) št. 2248/2004,

—	Lisätodistus, asetus (EY) N:o 2248/2004 6 artikla,

—	Kompletterande licens, artikel 6 i förordning (EG) nr 2248/2004.

Välja arvatud vääramatu jõu korral, ei vabastata tagatist nende koguste suhtes, mille kohta ei ole esitatud täiendavat impordilitsentsi nelja kuu jooksul alates esimeses lõigus nimetatud vabasse ringlusse lubamise deklaratsiooni aktsepteerimise kuupäevast. Tagatist ei vabastata eelkõige nende koguste suhtes, mille kohta ei ole vastavalt artikli 10 esimesele lõigule täiendavat impordilitsentsi väljastatud.

Kui pädev asutus on täiendavale impordilitsentsile märkinud koguse ja kande kinnitanud ning kui esimeses lõigus sätestatud tagatis on vabastatud, tagastatakse litsents võimalikult kiiresti selle väljastanud asutusele.

Artikkel 7

Käesoleva määruse kohaseid litsentsitaotlusi võib esitada kõikides liikmesriikides ja väljastatud litsentsid kehtivad kogu ühenduses.

Määruse (EÜ) nr 1291/2000 artikli 5 lõike 1 esimese lõigu neljanda taande sätteid ei kohaldata käesoleva määruse kohase impordi suhtes.

Artikkel 8

Erandina määruse (EÜ) nr 1342/2003 artiklist 12 on käesoleva määrusega sätestatud impordilitsentsidega seotud tagatis 5 eurot tonni kohta.

Artikkel 9

1. Impordilitsentsi taotluse ja litsentsi lahtrisse 8 tuleb märkida “Tai”.

2. Impordilitsents peab sisaldama järgmist:

lahtris 24 üht järgmistest kannetest:

—	Derechos de aduana limitados al 6 % ad valorem [Reglamento (CE) no 2248/2004],

—	Clo limitované 6 % ad valorem (nařízení (ES) č. 2248/2004),

—	Toldsatsen begrænses til 6 % af værdien (forordning (EF) nr. 2248/2004),

—	Beschränkung des Zolls auf 6 % des Zollwerts (Verordnung (EG) Nr. 2248/2004),

—	Väärtuseline tollimaks piiratud 6 protsendini (määrus (EÜ) nr 2248/2004),

—	Τελωνειακός δασμός κατ' ανώτατο όριο 6 % κατ' αξία [κανονισμός (ΕΚ) αριθ. 2248/2004],

—	Customs duties limited to 6 % ad valorem (Regulation (EC) No 2248/2004),

—	Droits de douane limités a 6 % ad valorem [règlement (CE) no 2248/2004],

—	Dazi doganali limitati al 6 % ad valorem [regolamento (CE) n. 2248/2004],

—	Muitas nodokļi nepārsniedz 6 % ad valorem (Regula (EK) Nr. 2248/2004),

—	Muito mokestis neviršija 6 % ad valorem (Reglamentas (EB) Nr. 2248/2004),

—	Mérsékelt, 6 %-os értékvám (2248/2004/EK rendelet),

—	Douanerechten beperkt tot 6 % ad valorem (Verordening (EG) nr. 2248/2004),

—	Należności celne ograniczone do 6 % ad valorem (Rozporządzenie (WE) nr 2248/2004),

—	Direitos aduaneiros limitados a 6 % ad valorem [Regulamento (CE) n.o 2248/2004],

—	Dovozné clo so stropom 6 % ad valorem (Nariadenie (ES) č 2248/2004),

—	Omejitev carinskih dajatev na 6 % ad valorem (Uredba (ES) št. 2248/2004),

—	Arvotulli rajoitettu 6 prosenttiin (asetus (EY) N:o 2248/2004),

—	Tullsatsen begränsad till 6 % av värdet (förordning (EG) nr 2248/2004);

lahtris 20 järgmine teave:

i)	Tai ekspordisertifikaadil märgitud kaubalaeva nimi;

ii)	Tai ekspordisertifikaadi number ja kuupäev.

3. Vabasse ringlusse lubamise deklaratsiooni lisana esitatud impordilitsentsi aktsepteeritakse ainult juhul, kui asjaomase poole esitatud konossemendi koopial on märgitud, et tooted, mille vabasse ringlusse lubamist taotletakse, on veetud ühendusse impordilitsentsil nimetatud laevaga.

4. Kui käesoleva määruse artiklist 6 ei tulene teisiti ning erandina määruse (EÜ) nr 1291/2000 artikli 8 lõikest 4, ei tohi vabasse ringlusse lubatud kogus ületada impordilitsentsi lahtrites 17 ja 18 märgitud kogust. Seetõttu märgitakse kõnealuse litsentsi lahtrisse 19 number 0.

Artikkel 10

Impordilitsents väljastatakse taotluse esitamise päevale järgneval viiendal tööpäeval, välja arvatud juhul, kui komisjon on liikmesriigi pädevatele asutustele teleksi või faksi teel teatanud, et käesolevas määruses sätestatud tingimusi ei ole täidetud.

Asjaomase poole taotlusel ja pärast komisjonilt teleksi või faksi teel nõusoleku saamist võib impordilitsentsi väljastada lühema aja jooksul.

Kui impordilitsentsi väljastamise tingimusi ei ole täidetud, võib komisjon vajaduse korral ja pärast Tai ametiasutustega konsulteerimist võtta asjakohaseid meetmeid.

Artikkel 11

Erandina määruse (EÜ) nr 1342/2003 artiklist 6 vastab impordilitsentsi kehtivusaja viimane päev vastava ekspordisertifikaadi kehtivusaja viimasele päevale, millele on lisatud 30 päeva.

Artikkel 12

1. Liikmesriigid teatavad komisjonile iga päev teleksi või faksi teel iga impordilitsentsitaotluse kohta järgmised andmed:

a)	kogus, mille kohta impordilitsentsi taotletakse, vajaduse korral märkega “täiendav impordilitsents”;

b)	impordilitsentsi taotleja nimi;

c)	esitatud ekspordisertifikaadi number, mis asub sertifikaadi ülemises lahtris;

d)	ekspordisertifikaadi väljastamise kuupäev;

e)	üldkogus, mille kohta ekspordisertifikaat väljastati;

f)	ekspordisertifikaadis märgitud eksportija nimi.

2. Hiljemalt 2006. aasta esimese poolaasta lõpul teatavad impordilitsentside väljastamise eest vastutavad ametiasutused komisjonile teleksi või faksi teel impordilitsentside tagaküljele märgitud kasutamata koguste täieliku loetelu, kaubalaeva nime ja kõnealuste ekspordisertifikaatide numbrid.

IV PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 13

Käesolev määrus jõustub 1. jaanuaril 2005.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 27. detsember 2004

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Mariann FISCHER BOEL

(1) EÜT L 146, 20.6.1996, lk 1.

(2) EÜT L 152, 24.6.2000, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1741/2004 (ELT L 311, 8.10.2004, lk 17).

(3) ELT L 189, 29.7.2003, lk 12. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1092/2004 (ELT L 209, 11.6.2004, lk 9).

ANEXO — PŘÍLOHA — BILAG — ANHANG — LISA — ΠΑΡΑΡΤΗΜΑ — ANNEX — ANNEXE — ALLEGATO — PIELIKUMS — PRIEDAS — MELLÉKLET — BIJLAGE — ZAŁĄCZNIK — ANEXO — PRÍLOHA — PRILOGA — LIITE — BILAGA

28.12.2004

Euroopa Liidu Teataja

L 381/25

KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 2250/2004,

27. detsember 2004,

millega muudetakse määruseid (EMÜ) nr 429/90, (EÜ) nr 2571/97, (EÜ) nr 174/1999, (EÜ) nr 2771/1999, (EÜ) nr 2799/1999, (EÜ) nr 214/2001, (EÜ) nr 580/2004, (EÜ) nr 581/2004 ja (EÜ) nr 582/2004 seoses pakkumiste esitamise ja komisjonile edastamise tähtaegadega

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 17. mai 1999. aasta määrust (EÜ) nr 1255/1999 piima- ja piimatooteturu ühise korralduse kohta (1) eriti selle artikleid 10, 15 ja 31,

ning arvestades järgmist:

(1)

Järgmiste määrustega kehtestatakse pakkumismenetluste suhtes sätted, mis käsitlevad tähtaegu nii pakkujatele oma pakkumiste esitamiseks pädevatele asutustele kui ka liikmesriikidele nende pakkumiste edastamiseks komisjonile:

—	komisjoni 20. veebruari 1990. aasta määrus (EMÜ) nr 429/90 ühenduses otsetarbimiseks mõeldud kontsentreeritud võile pakkumiskutse teel toetuse andmise kohta, (2)

—	komisjoni 15. detsembri 1997. aasta määrus (EÜ) nr 2571/97 või müügi kohta alandatud hindadega ning toetuse andmise kohta koore, või ja kontsentreeritud või kasutamise korral pagaritoodete, jäätise ja teiste toiduainete valmistamiseks, (3)

—	komisjoni 16. detsembri 1999. aasta määrus (EÜ) nr 2771/1999, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1255/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad või- ja kooreturul sekkumise osas, (4)

—	komisjoni 17. detsembri 1999. aasta määrus (EÜ) nr 2799/1999, millega sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1255/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad loomatoiduks mõeldud lõssi ja lõssipulbri jaoks toetuse andmise osas ja kõnealuse lõssipulbri müügi osas, (5)

—	komisjoni 12. jaanuari 2001. aasta määrus (EÜ) nr 214/2001, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1255/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses sekkumisega lõssipulbriturul, (6)

—	komisjoni 26. märtsi 2004. aasta määrus (EÜ) nr 580/2004, millega kehtestatakse pakkumismenetlus teatavate piimatoodete eksporditoetuste suhtes, (7)

—	komisjoni 26. märtsi 2004. aasta määrus (EÜ) nr 581/2004, millega kuulutatakse välja alaline pakkumismenetlus eksporditoetusteks seoses teatavate või liikidega, (8) ning

—	komisjoni 26. märtsi 2004. aasta määrus (EÜ) nr 582/2004, millega kuulutatakse välja alaline pakkumismenetlus lõssipulbri eksporditoetuste suhtes. (9)

(2)

Et tagada pakkumissüsteemide tõrgeteta toimimine, eelkõige andes asjaomastele pädevatele asutustele ja komisjoni teenistustele piisavalt aega iga pakkumisega seotud andmete arvessevõtmiseks, on asjakohane tõsta ettepoole tähtaegu ettevõtjatele pakkumiste esitamiseks ja pädevatele asutustele andmete edastamiseks komisjonile.

(3)

Et minimeerida pakkumiste esitamise ettepoole tõstmisest tulenevat spekulatsiooniohtu seoses määrustes (EÜ) nr 581/2004 ja (EÜ) nr 582/2004 sätestatud pakkumismenetlusega, ei tohiks eksporditoetuste eelkinnitamine, mis on ette nähtud komisjoni 26. jaanuari 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 174/1999, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EMÜ) nr 804/68 rakendamise üksikasjalikud erieeskirjad piima ja piimatoodete ekspordilitsentside ja -toetuste kohta, (10) olla pärast pakkumiste esitamistähtaega võimalik.

(4)	Seepärast tuleks vastavalt muuta määruseid (EMÜ) nr 429/90, (EÜ) nr 2571/97, (EÜ) nr 174/1999, (EÜ) nr 2771/1999, (EÜ) nr 2799/1999, (EÜ) nr 214/2001, (EÜ) nr 580/2004, (EÜ) nr 581/2004 ja (EÜ) nr 582/2004.

(5)	Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas piima- ja piimatooteturu korralduskomitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määruse (EMÜ) nr 429/90 artiklit 3 muudetakse järgmiselt.

Lõige 2 asendatakse järgmisega:

“2. Pakkumiste esitamistähtaeg vastuseks individuaalsetele pakkumiskutsetele on iga kuu teisel ja neljandal teisipäeval kell 11.00 (Brüsseli aja järgi), välja arvatud augusti teine teisipäev ja detsembri neljas teisipäev. Kui teisipäev on riigipüha, on tähtaeg eelmisel tööpäeval kell 11.00 (Brüsseli aja järgi).”

2)	Lisatakse lõige 4: “4. Liikmesriigid teatavad artikli 3 lõikes 2 osutatud kuupäeval komisjonile pakkujate pakutud kogused ja hinnad. Kui ühtegi pakkumist ei ole esitatud, teatavad liikmesriigid sellest komisjonile samaks tähtajaks.”

Artikkel 2

Määruse (EÜ) nr 2571/97 artiklit 14 muudetakse järgmiselt.

Lõige 2 asendatakse järgmisega:

2)	Lisatakse lõige 3: “3. Liikmesriigid teatavad artikli 14 lõikes 2 osutatud kuupäeval komisjonile pakkujate pakutud kogused ja hinnad. Kui ühtegi pakkumist ei ole esitatud ja kui või on asjaomases liikmesriigis müügiks kättesaadav, teatavad liikmesriigid sellest komisjonile samaks tähtajaks.”

Artikkel 3

Määruse (EÜ) nr 174/1999 artikli 1 kolmas lõige asendatakse järgmisega:

“3. Kui litsentsitaotlused kõikide nõukogu määruse (EÜ) nr 1255/1999 (11) artikli 1 lõikes 1 osutatud toodete suhtes esitatakse vastavalt komisjoni määruse (EÜ) nr 1291/2000 (12) artiklile 17 esimesel kolmapäeval ja neljapäeval pärast komisjoni määruse (EÜ) nr 581/2004 (13) artikli 2 lõikes 2 ja komisjoni määruse (EÜ) nr 582/2004 (14) artikli 2 lõikes 2 osutatud iga pakkumisperioodi lõppu, loetakse nende esitamispäevaks kõnealusele neljapäevale järgnevat tööpäeva.”

Artikkel 4

Määrust (EÜ) nr 2771/1999 muudetakse järgmiselt.

Artikli 16 lõige 3 asendatakse järgmisega:

“3. Pakkumiste esitamistähtaeg vastuseks individuaalsetele pakkumiskutsetele on iga kuu teisel ja neljandal teisipäeval kell 11.00 (Brüsseli aja järgi), välja arvatud augusti teine teisipäev. Kui teisipäev on riigipüha, on tähtaeg eelmisel tööpäeval kell 11.00 (Brüsseli aja järgi).”

2)	Artikli 17b lõige 1 asendatakse järgmisega: “1. Liikmesriigid teatavad artikli 16 lõikes 3 osutatud kuupäeval komisjonile pakkujate pakutud kogused ja hinnad. Kui ühtegi pakkumist ei ole esitatud, teatavad liikmesriigid sellest komisjonile samaks tähtajaks.”

Artikli 22 lõige 2 asendatakse järgmisega:

Artikli 24a lõige 1 asendatakse järgmisega:

“1. Liikmesriigid teatavad artikli 22 lõikes 2 osutatud kuupäeval komisjonile pakkujate pakutud kogused ja hinnad ning müügiks pakutava või koguse.

Kui ühtegi pakkumist ei ole esitatud ja kui või on asjaomases liikmesriigis müügiks kättesaadav, teatavad liikmesriigid sellest komisjonile samaks tähtajaks.”

Artikkel 5

Määrust (EÜ) nr 2799/1999 muudetakse järgmiselt.

Artikli 27 lõige 2 asendatakse järgmisega:

2)	Artikli 30 lõikesse 1 lisatakse järgmine lõik: “Kui ühtegi pakkumist ei ole esitatud ja kui lõssipulber on asjaomases liikmesriigis müügiks kättesaadav, teatavad liikmesriigid sellest komisjonile samaks tähtajaks.”

Artikkel 6

Määrust (EÜ) nr 214/2001 muudetakse järgmiselt.

Artikli 14 lõige 2 asendatakse järgmisega:

“2. Pakkumiste esitamistähtaeg vastuseks individuaalsetele pakkumiskutsetele on iga kuu teisel ja neljandal teisipäeval kell 11.00 (Brüsseli aja järgi), välja arvatud augusti teine teisipäev. Kui teisipäev on riigipüha, on tähtaeg eelmisel tööpäeval kell 11.00 (Brüsseli aja järgi).”

2)	Artikli 17 lõige 1 asendatakse järgmisega: “1. Liikmesriigid teatavad artikli 14 lõikes 2 osutatud kuupäeval komisjonile pakkujate pakutud kogused ja hinnad. Kui ühtegi pakkumist ei ole esitatud, teatavad liikmesriigid sellest komisjonile samaks tähtajaks.”

Artikli 22 lõige 2 asendatakse järgmisega:

4)	Artikli 24a lõike 1 kolmas lõik asendatakse järgmisega: “Kui ühtegi pakkumist ei ole esitatud ja kui lõssipulber on asjaomases liikmesriigis müügiks kättesaadav, teatavad liikmesriigid sellest komisjonile samaks tähtajaks.”

Artikkel 7

Määruse (EÜ) nr 580/2004 artikli 4 lõike 2 esimene lõik asendatakse järgmisega:

“Liikmesriik edastab kõik nõuetele vastavad pakkumised komisjonile lisas määratletud vormis kolme tunni jooksul alates pakkumisperioodi lõpust, nimetamata sealjuures pakkuja nime.”

Artikkel 8

Määruse (EÜ) nr 581/2004 artikli 2 lõige 2 asendatakse järgmisega:

“2. Iga pakkumisperiood algab kell 13.00 (Brüsseli aja järgi) kuu esimesel ja kolmandal teisipäeval, välja arvatud augusti esimene teisipäev ja detsembri kolmas teisipäev. Kui teisipäev on riigipüha, algab periood järgmisel tööpäeval kell 13.00 (Brüsseli aja järgi).

Iga pakkumisperiood lõpeb kell 13.00 (Brüsseli aja järgi) kuu teisel ja neljandal teisipäeval, välja arvatud augusti teine teisipäev ja detsembri neljas teisipäev. Kui teisipäev on riigipüha, lõpeb periood eelmisel tööpäeval kell 13.00 (Brüsseli aja järgi).”

Artikkel 9

Määruse (EÜ) nr 582/2004 artikli 2 lõige 2 asendatakse järgmisega:

Artikkel 10

Käesolev määrus jõustub kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2005.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 27. detsember 2004

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Mariann FISCHER BOEL

(1) EÜT L 160, 26.6.1999, lk 48. Määrust on viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 186/2004 (ELT L 29, 3.2.2004, lk 6).

(2) EÜT L 45, 21.2.1990, lk 8. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 921/2004 (ELT L 163, 30.4.2004, lk 94).

(3) EÜT L 350, 20.12.1997, lk 3. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 921/2004.

(4) EÜT L 333, 24.12.1999, lk 11. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1932/2004 (ELT L 333, 9.11.2004, lk 4).

(5) EÜT L 340, 31.12.1999, lk 3. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1992/2004 (ELT L 344, 20.11.2004, lk 11).

(6) EÜT L 37, 7.2.2001, lk 100. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1838/2004 (ELT L 322, 23.10.2004, lk 3).

(7) ELT L 90, 27.3.2004, lk 58.

(8) ELT L 90, 27.3.2004, lk 64.

(9) ELT L 90, 27.3.2004, lk 67.

(10) EÜT L 20, 27.1.1999, lk 8. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1846/2004 (ELT L 322, 23.10.2004, lk 16).

(11) ELT L 160, 26.6.1999, lk 48.

(12) ELT L 152, 24.6.2000, lk 1.

(13) ELT L 90, 27.3.2004, lk 64.

(14) ELT L 90, 27.3.2004, lk 67.

28.12.2004

Euroopa Liidu Teataja

L 381/32

NÕUKOGU OTSUS,

29. november 2004,

Euroopa Ühenduse ja San Marino Vabariigi vahel nõukogu direktiivis 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta sätestatud meetmetega samaväärsete meetmete kohaldamist käsitleva lepingu allakirjutamise ja sellele lisatud vastastikuse mõistmise memorandumi heakskiitmise ja allakirjutamise kohta

(2004/903/EÜ)

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 94 koostoimes artikli 300 lõike 2 esimese lõiguga,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

ning arvestades järgmist:

(1)	16. oktoobril 2001 andis nõukogu komisjonile volitused pidada läbirääkimisi San Marino Vabariigiga lepingu sõlmimiseks, et San Marino Vabariik kindlustaks ühenduses kohaldatavate meetmetega samaväärsete meetmete vastuvõtmise hoiuste intresside tegeliku maksustamise tagamiseks.

(2)	Läbirääkimistel kokkulepitud lepingu tekst vastab nõukogu poolt vastuvõetud läbirääkimissuunistele. Lepingu tekstile on lisatud Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning San Marino Vabariigi vaheline vastastikuse mõistmise memorandum.

(3)	Arvestades, et edaspidi võetakse vastu otsus lepingu sõlmimise kohta, on soovitav allkirjastada mõlemad 12. juulil 2004. aastal parafeeritud dokumendid ja saada kinnitus nõukogu poolt vastastikuse mõistmise memorandumi heakskiitmise kohta,

ON TEINUD JÄRGMISE OTSUSE:

Artikkel 1

Arvestades, et edaspidi võetakse vastu otsus Euroopa Ühenduse ja San Marino Vabariigi vahel nõukogu direktiivis 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta sätestatud meetmetega samaväärsete meetmete kohaldamist käsitleva lepingu sõlmimise kohta, on nõukogu eesistujal õigus määrata isikud, kes on ühenduse nimel volitatud alla kirjutama lepingule ja sellele lisatud vastastikuse mõistmise memorandumile ning Euroopa Ühenduse kirjadele, millele viidatakse lepingu artikli 21 lõikes 2 ja vastastikuse mõistmise memorandumi viimases lõigus.

Nõukogu kiidab vastastikuse mõistmise memorandumi teksti heaks.

Lepingu ja sellele lisatud vastastikuse mõistmise memorandumi tekst on lisatud käesolevale otsusele.

Artikkel 2

Käesolev otsus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

Brüssel, 29. november 2004

Nõukogu nimel

eesistuja

L. J. BRINKHORST

LEPING

Euroopa Ühenduse ja San Marino Vabariigi vahel nõukogu direktiivis 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta sätestatud meetmetega samaväärsete meetmete kohaldamise kohta

EUROOPA ÜHENDUS, edaspidi “ühendus”,

SAN MARINO VABARIIK, edaspidi “ San Marino”

edaspidi “lepingupool” või “lepingupooled”,

ON KOKKU LEPPINUD JÄRGMISES:

Artikkel 1

Eesmärk

1. Ühenduse ja San Marino vahelise käesoleva lepingu eesmärk on tugevdada ja laiendada olemasolevaid tihedaid suhteid lepingupoolte vahel kehtestades nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiivis 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta, edaspidi “direktiiv”, sätestatud meetmetega samaväärsed meetmed intresside suhtes, mida makstakse tegelikust tulusaajast füüsilisele isikule, kes on Euroopa Ühenduse liikmesriigi resident.

2. San Marino võtab vajalikud meetmed ja näeb eelkõige ette menetlused ja trahvid, mis võimaldavad tagada käesoleva lepingu rakendamiseks vajalike ülesannete täitmise tema territooriumil asutatud intressi maksjate poolt, olenemata intressi tootva võlanõude võlgniku asutamiskohast.

Artikkel 2

Tegelik tulusaaja

1. Käesolevas lepingus tähendab “tegelik tulusaaja” füüsilist isikut, kellele makstakse intressi või kellele intressimaksed on tagatud, kui ta ei esita tõendeid selle kohta, et intressi ei ole makstud või intressimaksed ei ole talle tagatud, see tähendab kui:

a)	isik tegutseb intressi maksjana artikli 4 tähenduses; või

b)	tegutseb juriidilise isiku, investeerimisfondi või võrreldava või võrdväärse väärtpaberitesse investeeriva üksuse nimel või

c)	tegutseb teise füüsilise isiku nimel, kes on tegelik tulusaaja, ja teeb intressi maksjale kooskõlas artikliga 3 teatavaks tegeliku tulusaaja isiku.

2. Kui intressi maksjal on andmeid, mille kohaselt isik, kellele makstakse intressi või kellele on intressimaksed tagatud, ei pruugi olla tegelik tulusaaja ega isik, kellele kohaldatakse lõike 1 punkte a ja b, võtab intressi maksja mõistlikke meetmeid, et teha kooskõlas artikliga 3 kindlaks tegeliku tulusaaja isik. Kui intressi maksja ei suuda tegeliku tulusaaja isikut kindlaks teha, käsitab ta kõnealust isikut tegeliku tulusaajana.

Artikkel 3

Tegeliku tulusaaja isik ja elukoht

Artiklis 2 määratletud tegeliku tulusaaja isiku ja elukoha kindlakstegemiseks peab intressi maksja vastavalt San Marino liigkasuvõtmist ja rahapesu tõkestamist käsitlevatele õigusaktidele arvestust tegeliku tulusaaja perekonnanime, eesnime ning aadressi ja elukoha staatust käsitlevate andmete üle. 1. jaanuaril 2004 või pärast seda sõlmitud lepingute või nende puudumisel tehtud tehingute korral, kui Euroopa Liidu liikmesriigi (edaspidi “liikmesriik”) poolt väljastatud passi või isikutunnistust esitav füüsiline isik teatab, et ta on muu riigi kui liikmesriigi või San Marino elanik, tehakse elukoht kindlaks residentsuse tõendi põhjal, mille väljastab selle riigi pädev ametivõim, mille elanik isik väidab end olevat. Kui sellist tõendit ei esitata, loetakse elukohariigiks liikmesriik, kes on välja andnud passi või muu isikut tõendava dokumendi.

Artikkel 4

Intressi maksja

Käesolevas lepingus tähendab San Marino “intressi maksja” pankasid San Marino pangaseaduse kohaselt, samuti ettevõtjaid, sealhulgas San Marinos elavaid või asutatud füüsilisi või juriidilisi isikuid, seltsinguid ja välisriigi äriühingute püsivaid tegevuskohti, kes kas või mõnikord võtavad vastu, valdavad, investeerivad või kannavad üle kolmandate osapoolte varasid või üksnes maksavad intressi või tagavad intressi maksmise oma majandustegevuse käigus.

Artikkel 5

Pädev ametivõim

1. Käesolevas lepingus tähendab lepingupoole pädev ametivõim I lisas loetletud isikuid ja asutusi.

2. Kolmandate riikide pädev ametivõim tähendab nende riikide sellist ametivõimu, kes on pädev kahe- või mitmepoolsete lepingute tähenduses, või nende puudumisel, kes on pädev väljastama residentsuse tõendit.

Artikkel 6

Intressimakse

1. Käesolevas lepingus tähendab intressimakse:

kontole makstud või krediteeritud intressi, mis tuleneb igasugusest võlanõudest olenemata sellest, kas nõue on tagatud hüpoteegiga või kas sellega kaasneb õigus saada osa võlgniku kasumist, ning eelkõige tulu riigi võlakirjadest või muudest võlakirjadest, kaasa arvatud selliste võlakirjadega seotud ülekursid ja lisatasud; makse hilinemise eest määratud trahve ei loeta intressimakseteks;

b)	punktis a osutatud võlanõuete müügi, tagasimaksmise või väljaostmise korral kogunenud või kapitaliseeritud intressi;

intressimaksetest vahetult või direktiivi artikli 4 lõikes 2 osutatud üksuse vahendusel saadavat tulu, mida jaotavad:

i)	investeerimisfondid või võrreldavad või samaväärsed väärtpaberitesse ühiselt investeerivad üksused, mis on asutatud artiklis 19 osutatud territooriumil,

ii)	üksused, mille asukoht on liikmesriigis ja mis kasutavad direktiivi artikli 4 lõikes 3 sätestatud võimalust ning teatavad sellest intressi maksjale,

iii)	investeerimisfondid või võrreldavad või samaväärsed väärtpaberitesse ühiselt investeerivad üksused, mis on asutatud väljaspool artiklis 19 osutatud territooriumil;

järgmistes ettevõtjates ja üksustes osaluse müügist, tagasimaksmisest või väljaostmisest saadav tulu, kui nad investeerivad rohkem kui 40 % oma varadest otse või muude investeerimisfondide või allnimetatud üksuste kaudu punktis a nimetatud võlanõuetesse:

i)	investeerimisfondid või võrreldavad või samaväärsed väärtpaberitesse ühiselt investeerivad üksused, mis on asutatud artiklis 19 osutatud territooriumil,

ii)	üksused, mille asukoht on liikmesriigis ja mis kasutavad direktiivi artikli 4 lõikes 3 sätestatud võimalust ning teatavad sellest intressi maksjale,

iii)	investeerimisfondid või võrreldavad või samaväärsed väärtpaberitesse ühiselt investeerivad üksused, mis on asutatud väljaspool artiklis 19 osutatud territooriumil.

San Marino võib punktis d osutatud tulu lugeda intressimakseks üksnes ulatuses, milles see vastab tulule, mis on otse või kaudselt saadud punktides a ja b määratletud intressimaksetest.

2. Kui intressi maksjal ei ole lõike 1 punktide c ja d kohaldamisel teavet selle kohta, kui suur osa tulust saadakse intressimaksetest, loetakse kogu tulu intressimakseks.

3. Kui intressi maksjal ei ole lõike 1 punkti d kohaldamisel teavet selle kohta, kui suur osa varast on investeeritud võlanõuetesse või kõnealuses punktis määratletud osalusse, loetakse see suuremaks kui 40 %. Kui intressi maksja ei suuda teha kindlaks tegeliku tulusaaja realiseeritud tulu, loetakse tuluks osaluse müügist, tagasimaksmisest või väljaostmisest saadud summa.

4. Lõike 1 punktides b ja d nimetatud tulude puhul võib San Marino nõuda oma territooriumil asuvatelt intressi maksjatelt, et nad muudaksid intressi aasta- või lühema perioodi põhiseks ja käsitleda sellist intressi intressimaksena ka siis, kui selle ajavahemiku jooksul ei toimu müüki, tagasimaksmist või väljaostmist.

5. Erandina lõike 1 punktidest c ja d võib San Marino jätta intressimakse määratlusest välja nimetatud punktides osutatud tulu, mis tema territooriumil asutatud ettevõtjad või üksused said, kui kõnealused üksused ei ole lõike 1 punktis a osutatud võlanõuetesse investeerinud üle 15 % oma varast.

Kui San Marino kõnealust võimalust kasutab, muutub see pärast teisele lepingupoolele teatamist mõlema lepingupoole jaoks siduvaks.

6. Pärast 31. detsembrit 2010 on lõike 1 punktis d ja lõikes 3 osutatud määr 25 %.

7. Lõike 1 punktis d ja lõikes 5 nimetatud määrad määratakse kindlaks, lähtudes asjaomaste ettevõtjate või üksuste fonditingimustes või põhikirjas kehtestatud investeerimispõhimõtetest, nende puudumisel asjaomaste ettevõtjate või üksuste varade tegelikust koosseisust.

Artikkel 7

Maksu kinnipidamine

1. Kui tegeliku tulusaaja elukoht on liikmesriigis, on San Marino poolt kinnipeetava maksu määr esimesel kolmel aastal alates käesoleva lepingu kohaldamise kuupäevast 15 %, järgneval kolmel aastal 20 % ja pärast seda 35 % tulust.

2. Intressi maksja peab maksu kinni järgmisel viisil:

a)	kui tegemist on intressimaksetega artikli 6 lõike 1 punkti a tähenduses, siis makstud või krediteeritud intressisummalt;

b)	kui tegemist on intressimaksetega artikli 6 lõike 1 punktide b või d tähenduses, siis neis punktides osutatud intresside või tulude summalt või samaväärse toimega maksu kaudu, mida saaja tasub kogu müügist, tagasimaksmisest või väljaostmisest saadud tulult;

c)	kui tegemist on intressimaksetega artikli 6 lõike 1 punkti c tähenduses, siis selles punktis osutatud tulude summalt;

d)	kui San Marino kasutab artikli 6 lõikes 4 ettenähtud võimalust, siis aastapõhiseks arvestatud intresside summalt.

3. Lõike 2 punktide a ja b kohaldamisel arvutatakse kinnipeetav summa proportsionaalselt ajavahemikuga, mil tegelikul tulusaajal võlanõue oli. Kui intressi maksja ei suuda kindlaks teha tema nõudeõiguse ajalist kestust oma käsutuses oleva teabe põhjal, siis loeb ta tegeliku tulusaaja õigustatud subjektiks kogu võlanõude olemasolu ajaks, välja arvatud juhul kui tegelik tulusaaja esitab tõendi võlanõude omandamise kuupäeva kohta.

4. Muid samade intressimaksete suhtes kohaldatavaid makse kui käesoleva lepingu alusel kinnipeetav maks, eelkõige maks, mille San Marino peab kinni San Marinos makstavatelt intressidelt, krediteeritakse käesoleva artikli kohaselt arvutatud kinnipeetava maksu summa ulatuses.

5. San Marino Vabariigis asuva intressi maksja kehtestatud kinnipeetav maks ei takista tegeliku tulusaaja residendiriigist liikmesriigil maksustada tulu oma siseriiklike õigusnormide kohaselt. Kui maksumaksja deklareerib selle liikmesriigi maksuhaldurile, kus on tema elukoht, tulu intressidest, mida on maksnud San Marinos asuv intressi maksja, maksustatakse seda tulu sama määra järgi, mida kohaldatakse seal saadud intresside suhtes.

Artikkel 8

Tulu jaotamine

1. Artiklis 7 nimetatud maksu kinnipidamisest saadud tulust jääb San Marinole 25 % ning 75 % neist tuludest kannab ta üle liikmesriigile, mille elanik tegelik tulusaaja on.

2. Sellised ülekanded tehakse liikmesriigile ühe maksena hiljemalt kuue kuu jooksul pärast San Marino maksuaasta lõppu.

3. San Marino võtab vajalikud meetmed, et tagada tulude jaotamise süsteemi nõuetekohane toimimine.

Artikkel 9

Andmete vabatahtlik avaldamine

1. San Marino sätestab menetluse, mis võimaldab artiklis 2 määratletud tegelikul tulusaajal vältida artiklis 7 määratletud lepingualuse maksu kinnipidamist, andes San Marinos asutatud intressi maksjale selge volituse edastada intressimakseid käsitlev teave asjaomase riigi pädevale ametivõimule. Selline volitus hõlmab kõiki intressimakseid, mida asjaomane intressi maksja on tegelikule tulusaajale tasunud või talle koheselt taganud.

2. Tegelikult tulusaajalt selgesõnalise volituse saamisel peab intressi maksja esitama vähemalt järgmised andmed:

a)	käesoleva lepingu artikli 3 kohaselt kindlaks tehtud tegeliku tulusaaja isik ja elukoht, millele on võimalusel lisatud tegeliku tulusaaja elukohajärgse liikmesriigi poolt määratud maksukohustuslase number;

b)	intressi maksja nimi ja aadress;

c)	tegeliku tulusaaja kontonumber või kui see puudub, siis intresside aluseks oleva võlanõude andmed, ja

d)	käesoleva lepingu artikli 6 kohaselt arvutatud intressimakse summa.

3. San Marino pädev ametivõim edastab lõikes 2 nimetatud andmed tegeliku tulusaaja elukohariigist liikmesriigi pädevale ametivõimule. Andmed edastatakse automaatselt vähemalt kord aastas kuue kuu jooksul pärast San Marino maksuaasta lõppu kõigi kõnealuse aasta jooksul tehtud intressimaksete kohta.

Artikkel 10

Topeltmaksustamise vältimine

1. Tegeliku tulusaaja residendiriigist liikmesriik tagab artiklis 7 osutatud maksu kinnipidamisest tuleneda võiva topeltmaksustamise vältimise vastavalt käesoleva artikli lõigetele 2 ja 3.

2. Kui tegeliku tulusaaja intressidelt on San Marinos artikli 7 kohaselt maks kinni peetud, võimaldab tegeliku tulusaaja residendiriigist liikmesriik talle siseriiklike õigusnormide kohaselt maksukrediiti kinnipeetud maksuga võrdses summas. Kui kinnipeetud summa ületab maksusummat, mis kuulub tasumisele tema siseriikliku õiguse kohaselt, mis käsitleb intresside kogusummat, millelt artikli 7 kohaselt peetakse kinni maks, maksab residendiriigist liikmesriik kinnipeetud maksu ülemäärase summa tegelikule tulusaajale tagasi.

3. Kui lisaks artiklis 7 nimetatud kinnipeetavale maksule on tegeliku tulusaaja intressidelt kinni peetud muud liiki maks ja kui residendiriigist liikmesriik võimaldab sellise kinnipeetava maksu osas maksukrediiti oma siseriiklike õigusnormide või topeltmaksustamise vältimise lepingute kohaselt, krediteeritakse selline kinnipeetav maks enne lõikes 2 osutatud menetluse rakendamist.

4. Tegeliku tulusaaja residendiriigist liikmesriik võib asendada lõigetes 2 ja 3 osutatud maksukrediidi artiklis 7 nimetatud kinnipeetud maksu tagasimaksmisega.

Artikkel 11

Üleminekusätted käibevõlakirjade kohta

1. Käesoleva lepingu kohaldamise kuupäevast alates ja seni kui vähemalt üks liikmesriik samuti kohaldab sarnaseid sätteid ning hiljemalt kuni 31. detsembrini 2010 ei loeta riigisiseseid ja rahvusvahelisi võlakirju ning muid käibevõlakirju, mis on esmakordselt emiteeritud enne 1. märtsi 2001 või mille esialgsed emissiooniprospektid on enne nimetatud kuupäeva heaks kiitnud emiteeriva riigi pädev ametivõim, võlanõueteks artikli 6 lõike 1 punkti a tähenduses, tingimusel et selliseid käibevõlakirju ei ole täiendavalt emiteeritud 1. märtsil 2002 ega pärast seda kuupäeva.

Niikaua kuni vähemalt üks liikmesriik kohaldab samuti käesoleva lepingu artiklile 7 sarnaseid sätteid, kohaldatakse jätkuvalt käesoleva artikli sätteid ka pärast 2010. aasta 31. detsembrit sellistele käibevõlakirjadele:

—	mis sisaldavad brutointressiklauslit ja varase väljaostmise klausleid ning

—	mille artiklis 4 määratletud intressi maksja on asutatud San Marinos ning

—	mille puhul kõnealune intressi maksja maksab intresse otse või tagab intressimakse liikmesriigis elavale tegelikule tulusaajale.

Kui kõik liikmesriigid lõpetavad käesoleva lepingu artiklile 7 sarnaste sätete kohaldamise, jätkatakse käesoleva artikli kohaldamist ainult sellistele käibevõlakirjadele:

—	mis sisaldavad brutointressiklauslit ja varase väljaostmise klausleid ning

—	mille emitendist intressi maksja on asutatud San Marinos ning

—	mille puhul kõnealune intressi maksja maksab intresse otse või tagab intressimakse liikmesriigis elavale tegelikule tulusaajale.

Kui 1. märtsil 2002 või pärast seda toimub riigi või käesoleva lepingu II lisas loetletud seotud ja avalik-õiguslikke ülesandeid täitva või rahvusvahelise lepinguga tunnustatud üksuse eespool nimetatud käibevõlakirjade täiendav emissioon, loetakse kogu selliste võlakirjade emissioon, mis koosneb esialgsest emissioonist ja täiendavatest emissioonidest, võlanõudeks artikli 6 lõike 1 punkti a tähenduses.

Kui eespool nimetatud käibevõlakirjade täiendava emissiooni teostab 1. märtsil 2002 või pärast seda neljandas lõigus nimetamata emitent, käsitatakse seda täiendavat emissiooni võlanõudena artikli 6 lõike 1 punkti a tähenduses.

2. Käesolev artikkel ei takista San Marinol ja liikmesriikidel jätkata kooskõlas oma õigusaktidega eespool lõikes 1 osutatud võlanõuetest saadud tulude maksustamist.

Artikkel 12

Muud kinnipeetavad maksud – seosed muude lepingutega

1. Käesolev leping ei takistata lepingupooltel oma siseriiklike õigusaktide või topeltmaksustamist käsitlevate lepingute kohaselt pidamast kinni muud liiki maksu kui käesolevas lepingus nimetatud maks.

2. San Marino ja liikmesriikide vahel sõlmitud topeltmaksustamise lepingud ei välista maksu kinnipidamist vastavalt käesolevale lepingule.

Artikkel 13

Teabevahetus taotluse alusel

1. San Marino ja liikmesriikide pädevad ametivõimud vahetavad teavet käitumisest, mis kujutab endast taotluse saanud riigi õigusaktide kohaselt maksupettust või sarnast õigusrikkumist käesoleva lepinguga hõlmatud tulude osas. “Sarnased õigusrikkumised” hõlmavad ainult rikkumisi, mille korral õigusvastasuse tase on samaväärne maksupettusega taotluse saanud riigi õigusaktide kohaselt ning mis rikuvad taotluse saanud riigi intresside maksustamist. Vastuseks nõuetekohaselt põhjendatud taotlusele peab taotluse saanud riik andma teavet seoses küsimustega, mida taotluse esitanud riik uurib või võib uurida kriminaalasja või muu kui kriminaalasja uurimise raames.

2. Otsustades, kas taotluse alusel võib teavet edastada, peab taotluse saanud riik kohaldama taotluse esitanud riigi õigusaktide alusel kohaldatavaid aegumistähtaegu.

3. Taotluse saanud riik peab esitama teavet juhtumi korral, kus taotluse esitanud riigil on põhjendatud kahtlus, et vastav käitumine kujutab endast maksupettust või sarnast õigusrikkumist. Taotluse esitanud riigi maksupettuse või sarnase õigusrikkumise põhjendatud kahtlus võib põhineda:

a)	kinnitatud või kinnitamata dokumentidel, sealhulgas, kuid mitte ainult, äridokumentidel, raamatupidamisdokumentidel või pangakonto andmetel;

b)	maksumaksja poolt antud tunnistusel;

c)	teabel, mis on saadud informaatorilt või muult kolmandalt isikult, kes on sõltumatult kinnitatud või on muul põhjusel tõenäoliselt usaldusväärne, või

d)	kaudsetel tõenditel.

4. Taotluse esitanud riigi pädev ametivõim esitab taotluse saanud riigi pädevale ametivõimule käesoleva lepingu kohast teabetaotlust tehes selle teabe eeldatava asjakohasuse kinnituseks järgmised andmed:

a)	kontrollitava või uurimisaluse isiku andmed;

b)	selgitus soovitava teabe kohta, sealhulgas selle kohta, mis laadi teavet ja millisel kujul taotluse esitanud riik taotluse saanud riigilt soovib;

c)	maksueesmärk, mille kohta teavet otsitakse;

d)	põhjendus, miks arvatakse, et soovitav teave on kättesaadav taotluse saanud riigis või on taotluse saanud riigi jurisdiktsiooni alla kuuluva isiku valduses või kontrolli all;

e)	kui see on teada, isiku nimi ja aadress, kelle valduses arvatakse olevat nõutav teave;

selgitus, et taotlus on taotluse esitanud riigi õigus- ja haldusnormidega kooskõlas ning et juhul, kui vastav teave kuuluks taotluse esitanud riigi jurisdiktsiooni alla, oleks taotluse esitanud riigi pädeval ametivõimul võimalik vastavalt taotluse esitanud riigi õigusaktidele või haldustavadele sellist teavet saada ning et see on käesoleva lepinguga kooskõlas;

g)	selgitus, et taotluse esitanud riik on ammendanud võimalused oma territooriumil vastavat teavet saada, välja arvatud võimalused, mis tekitavad ebaproportsionaalseid raskusi.

5. Taotluse saanud riigi pädev ametivõim edastab taotluse esitanud riigile nõutava teabe võimalikult kiiresti.

6. San Marino alustab kahepoolseid läbirääkimisi iga liikmesriigiga, et määratleda individuaalsed “sarnaste õigusrikkumiste” kategooriad vastavalt nendes riikides kehtivale maksukorraldusele.

Artikkel 14

Konfidentsiaalsus

Lepingupoole poolt käesoleva lepingu alusel saadud teavet käsitatakse salajasena ning seda võib avaldada ainult lepingupoole jurisdiktsiooni alla kuuluvatele isikutele või asutustele (sealhulgas kohtud ja haldusorganid), kes on seotud käesoleva lepinguga hõlmatud maksude kohta esitatud kaebuste hindamise või vastuvõtmise, täitmise, menetlemise või määratlemisega. Kõnealused isikud või asutused kasutavad seda teavet ainult kõnealustel eesmärkidel. Nad võivad teavet avaldada avalikul kohtuistungil või kohtuotsuse tegemiseks. Kõnealust teavet ei tohi avaldada muudele isikutele, üksustele, asutustele ega jurisdiktsioonidele ilma taotluse saanud lepingupoole pädeva ametivõimu selgesõnalise kirjaliku nõusolekuta.

Artikkel 15

Konsulteerimine ja läbivaatamine

1. Mis tahes erimeelsuse korral San Marino pädeva ametivõimu ja ühe või mitme muu I lisas viidatud pädeva ametivõimu vahel käesoleva lepingu tõlgendamisel või kohaldamisel, püütakse erimeelsus lahendada vastastikuse kokkuleppega. Kõnealused ametivõimud teavitavad viivitamata Euroopa Ühenduste Komisjoni ja teiste liikmesriikide pädevaid ametivõime konsultatsioonide tulemustest. Komisjon võib osaleda konsultatsioonidel tõlgendamisega seotud küsimustes mis tahes I lisas viidatud pädeva ametivõimu taotlusel.

2. Lepingupooled konsulteerivad üksteisega vähemalt kord kolme aasta jooksul või kummagi lepingupoole taotlusel, eesmärgiga vaadata läbi ja kui lepingupooled peavad seda vajalikuks, parandada käesolevat lepingut tehnilise toimimise seisukohast ning hinnata rahvusvahelist olukorda. Konsulteeritakse ühe kuu jooksul pärast taotluse esitamist või kiireloomulistel juhtudel võimalikult kiiresti.

3. Sellise hindamise alusel võivad lepingupooled omavahel konsulteerida, et teha kindlaks, kas rahvusvahelist olukorda arvestades on tarvis teha muudatusi käesolevasse lepingusse.

4. Niipea kui on olemas piisavalt kogemusi käesoleva lepingu täieliku rakendamise osas, konsulteerivad lepingupooled omavahel, et uurida, kas rahvusvahelist olukorda arvestades on tarvis teha muudatusi käesolevasse lepingusse.

5. Seoses lõigetes 1, 2 ja 3 viidatud konsultatsioonidega teavitab iga lepingupool teist lepingupoolt võimalikest arengutest, mis võivad mõjutada käesoleva lepingu nõuetekohast toimimist. See hõlmab ka mis tahes asjassepuutuvat lepingut ühe lepingupoole ja kolmanda riigi vahel.

Artikkel 16

Allakirjutamine, jõustumine ja lõpetamine

1. Käesolev leping nõuab ratifitseerimist või heakskiitmist lepingupoolte poolt nende oma menetluse kohaselt. Lepingupooled teavitavad teineteist nende menetluste lõpuleviimisest. Käesolev leping jõustub viimasele teavitamisele järgneva teise kuu esimesel päeval.

2. Arvestades rahvusvaheliste lepingute sõlmimist käsitlevate põhiseaduslike nõuete täitmist ning piiramata artikli 17 kohaldamist, rakendab ja kohaldab San Marino tõhusalt käesolevat lepingut 1. juulist 2005 ning teavitab sellest ühendust.

3. Käesolev leping kehtib, kuni üks lepingupooltest selle lõpetab.

4. Kumbki lepingupool võib käesoleva lepingu lõpetada, teatades sellest teisele poolele. Sellisel juhul kaotab käesolev leping kehtivuse 12 kuu möödumisel teatamise kuupäevast.

Artikkel 17

Kohaldamine ja kohaldamise peatamine

1. Käesoleva lepingu kohaldamine sõltub direktiivis või käesolevas lepingus hõlmatud meetmete või nendega samaväärsete meetmete vastuvõtmisest ja rakendamisest liikmesriikide sõltlas- või assotsieerunud territooriumide poolt, mida on nimetatud 19. ja 20. juunil 2000 Santa Maria da Feiras toimunud Euroopa Ülemkogule nõukogu (majandus- ja finantsküsimused) esitatud aruandes, samuti vastavalt Ameerika Ühendriikide, Šveitsi Konföderatsiooni, Andorra, Liechtensteini ja Monaco poolt, nähes ette samad rakendamiskuupäevad.

2. Lepingupooled otsustavad ühise kokkuleppega vähemalt kuus kuud enne käesoleva lepingu artikli 16 lõikes 2 osutatud kuupäeva, kas eelmises lõikes sätestatud tingimust täidetakse, võttes arvesse vastavate meetmete jõustumiskuupäeva kolmandates riikides ning kõnealustel sõltlas- või assotsieerunud territooriumidel. Kui lepingupooled ei otsusta, et tingimus täidetakse, määravad lepingupooled ühisel kokkuleppel uue kuupäeva artikli 16 lõike 2 kohaldamiseks.

3. Käesoleva lepingu või selle osade kohaldamise võib üks lepingupool otsekohe peatada vastava teate edastamisega teisele lepingupoolele, kui direktiiv või direktiivi osa kaotab kehtivuse kas ajutiselt või alaliselt kooskõlas ühenduse õigusega, või juhul, kui liikmesriik peatab oma rakendusaktide kohaldamise.

4. Kumbki lepingupool võib peatada käesoleva lepingu kohaldamise sellekohase teate esitamisega teisele lepingupoolele juhul, kui üks lõikes 1 viidatud kolmandatest riikidest või territooriumidest peatab kõnealuses lõikes viidatud meetmete kohaldamise. Kohaldamine ei peatu varem kui kaks kuud pärast teatamist. Käesoleva lepingu kohaldamine jätkub niipea, kui meetmete kohaldamine on taastatud.

Artikkel 18

Nõuded ja lõplik lahendamine

1. Käesoleva lepingu lõpetamine või selle kohaldamise täielik või osaline peatamine ei mõjuta artikliga 10 kooskõlas olevaid füüsiliste isikute nõudeid.

2. San Marino koostab sellisel juhul käesoleva lepingu kohaldamise perioodi lõpuks lõpliku aruande ja teeb liikmesriikidele lõppmakse.

Artikkel 19

Territoriaalne ulatus

Käesolevat lepingut kohaldatakse ühelt poolt nende territooriumide suhtes, kus kohaldatakse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, nimetatud asutamislepingus sätestatud tingimustel, ja teiselt poolt San Marino territooriumi suhtes.

Artikkel 20

Lisad

1. Lisad on käesoleva lepingu lahutamatu osa.

2. I lisas toodud pädevate ametivõimude loetelu võib kõnealuse lisa punktis a viidatud isiku osas muuta San Marino ning muude isikute osas ühendus, lihtsalt teavitades sellest teist lepingupoolt.

II lisas toodud seotud üksuste loetelu võib muuta vastastikusel kokkuleppel.

Artikkel 21

Keeled

1. Käesolev leping on koostatud kahes eksemplaris eesti, hispaania, hollandi, inglise, itaalia, kreeka, leedu, läti, poola, portugali, prantsuse, rootsi, saksa, slovaki, sloveeni, soome, taani, tšehhi ja ungari keeles, kusjuures kõik erinevates keeltes tekstid on võrdselt autentsed.

2. Maltakeelne tekst kinnitatakse lepingupoolte poolt vastava kirjavahetuse põhjal. Maltakeelne tekst on autentne samal viisil nagu tekstid lõikes 1 viidatud keeltes.

EN FE DE LO CUAL, los plenipotenciarios abajo firmantes suscriben el presente Acuerdo.

NA DŮKAZ ČEHOŽ připojili níže podepsaní zplnomocnění zástupci k této smlouvě své podpisy.

TIL BEKRÆFTELSE HERAF har undertegnede befuldmægtigede underskrevet denne aftale.

ZU URKUND DESSEN haben die unterzeichneten Bevollmächtigten ihre Unterschriften unter dieses Abkommen gesetzt.

SELLE KINNITUSEKS on täievolilised esindajad käesolevale lepingule alla kirjutanud.

ΣΕ ΠΙΣΤΩΣΗ ΤΩΝ ΑΝΩΤΕΡΩ, οι υπογράφοντες πληρεξούσιοι έθεσαν την υπογραφή τους κάτω από την παρούσα συμφωνία.

IN WITNESS WHEREOF, the undersigned Plenipotentiaries have hereunto set their hands.

EN FOI DE QUOI, les plénipotentiaires soussignés ont apposé leurs signatures au bas du présent accord.

IN FEDE DI CHE, i plenipotenziari sottoscritti hanno apposto la propria firma in calce al presente accordo.

TO APLIECINOT, attiecīgi pilnvarotas personas ir parakstījušas šo nolīgumu.

TAI PALIUDYDAMI, šį Susitarimą pasirašė toliau nurodyti įgaliotieji atstovai.

FENTIEK HITELÉÜL e megállapodást az alulírott meghatalmazottak alább kézjegyükkel látták el.

B'XIEHDA TA' DAN, il-Plenipotenzjari hawn taħt iffirmati ffirmaw dan il-Ftehim.

TEN BLIJKE WAARVAN de ondergetekende gevolmachtigden hun handtekening onder deze overeenkomst hebben geplaatst.

W DOWÓD CZEGO, niżej podpisani pełnomocnicy złożyli swoje podpisy.

EM FÉ DO QUE, os plenipotenciários abaixo assinados apuserem as suas assinaturas no final do presente Acordo.

NA DÔKAZ ČOHO dolupodpísaní splnomocnení zástupcovia podpísali túto dohodu.

V POTRDITEV TEGA so spodaj podpisani pooblaščenci podpisali ta sporazum.

TÄMÄN VAKUUDEKSI allamainitut täysivaltaiset edustajat ovat allekirjoittaneet tämän sopimuksen.

TILL BEVIS HÄRPÅ har undertecknade befullmäktigade undertecknat detta avtal.

Hecho en Bruselas, el siete de diciembre del dos mil cuatro.

V Bruselu dne sedmého prosince dva tisíce čtyři.

Udfærdiget i Bruxelles den syvende december to tusind og fire.

Geschehen zu Brüssel am siebten Dezember zweitausendundvier.

Kahe tuhande neljanda aasta detsembrikuu seitsmendal päeval Brüsselis.

Έγινε στις Βρυξέλλες, στις εφτά Δεκεμβρίου δύο χιλιάδες τέσσερα.

Done at Brussels on the seventh day of December in the year two thousand and four.

Fait à Bruxelles, le sept décembre deux mille quatre.

Fatto a Bruxelles, addì sette dicembre duemilaquattro.

Briselē, divi tūkstoši ceturtā gada septītajā decembrī.

Pasirašyta du tūkstančiai ketvirtų metų gruodžio septintą dieną Briuselyje.

Kelt Brüsszelben, a kettőezer negyedik év december hetedik napján.

Magħmul fi Brussel fis-seba' jum ta' Diċembru tas-sena elfejn u erbgħa.

Gedaan te Brussel, de zevende december tweeduizendvier.

Sporządzono w Brukseli dnia siódmego grudnia roku dwutysięcznego czwartego.

Feito em Bruxelas, em sete de Dezembro de dois mil e quatro.

V Bruseli siedmeho decembra dvetisícštyri.

V Bruslju, dne sedmega decembra leta dva tisoč štiri.

Tehty Brysselissä seitsemäntenä päivänä joulukuuta vuonna kaksituhattaneljä.

Som skedde i Bryssel den sjunde december tjugohundrafyra.

Por la Comunidad Europea

Za Evropské společenství

For Det Europæiske Fællesskab

Für die Europäische Gemeinschaft

Euroopa Ühenduse nimel

Για την Ευρωπαϊκή Κοινότητα

For the European Community

Pour la Communauté européenne

Per la Comunità europea

Eiropas Kopienas vārdā

Europos bendrijos vardu

az Európai Közösség részéről

Għall-Komunità Ewropea

Voor de Europese Gemeenschap

W imieniu Wspólnoty Europejskiej

Pela Comunidade Europeia

Za Európske spoločenstvo

za Evropsko skupnost

Euroopan yhteisön puolesta

På Europeiska gemenskapens vägnar

Per la Repubblica di San Marino

I LISA

LEPINGUPOOLTE PÄDEVATE AMETIVÕIMUDE LOETELU

Käesoleva lepingu kohaldamisel pädevad ametivõimud:

a)	San Marino Vabariigis: Il Segretario di Stato per le Finanze e il Bilancio või volitatud esindaja;

b)	Belgia Kuningriigis: De Minister van Financiën/Le Ministre des Finances või volitatud esindaja;

c)	Tšehhi Vabariigis: Ministr financí või volitatud esindaja;

d)	Taani Kuningriigis: Skatteministeren või volitatud esindaja;

e)	Saksamaa Liitvabariigis: Der Bundesminister der Finanzen või volitatud esindaja;

f)	Eesti Vabariigis: rahandusminister või volitatud esindaja;

g)	Kreeka Vabariigis: Ο Υπουργός των Οικονομικών või volitatud esindaja;

h)	Hispaania Kuningriigis: El Ministro de Hacienda või volitatud esindaja;

i)	Prantsuse Vabariigis: Le Ministre chargé du budget või volitatud esindaja;

j)	Iirimaal: The Revenue Commissioners või nende volitatud esindaja;

k)	Itaalia Vabariigis: Il Capo del Dipartimento per le Politiche Fiscali või volitatud esindaja;

l)	Küprose Vabariigis: Υπουργός Οικονομικών või volitatud esindaja;

m)	Läti Vabariigis: Finanšu ministrs või volitatud esindaja;

n)	Leedu Vabariigis: Finansų ministras või volitatud esindaja;

o)	Luksemburgi Suurhertsogiriigis: Le Ministre des Finances või volitatud esindaja; seejuures artikli 10 osas on pädevaks ametivõimuks “le Procureur Général d'Etat luxembourgeois”;

p)	Ungari Vabariigis: A pénzügyminiszter või volitatud esindaja;

q)	Malta Vabariigis: Il-Ministru responsabbli għall-Finanzi või volitatud esindaja;

r)	Madalmaade Kuningriigis: De Minister van Financiën või volitatud esindaja;

s)	Austria Vabariigis: Der Bundesminister für Finanzen või volitatud esindaja;

t)	Poola Vabariigis: Minister Finansów või volitatud esindaja;

u)	Portugali Vabariigis: O Ministro das Finanças või volitatud esindaja;

v)	Sloveenia Vabariigis: Minister za finance või volitatud esindaja;

w)	Slovakkia Vabariigis: Minister financií või volitatud esindaja;

x)	Soome Vabariigis: Valtiovarainministeriö/Finansministeriet või volitatud esindaja;

y)	Rootsi Kuningriigis: Chefen för Finansdepartementet või volitatud esindaja;

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigis ja Euroopa territooriumidel, mille välissuhete eest vastutab Ühendkuningriik: The Commissioners of Inland Revenue või nende volitatud esindaja ja pädev ametivõim Gibraltaril, kelle Ühendkuningriik määrab kooskõlas Gibraltari ametiasutusi käsitleva kokkulepitud korraga EL ja EÜ dokumentide ning asjassepuutuvate lepingute, millest liikmesriike on teavitatud, ja Euroopa Liidu 19. aprilli 2000. aasta institutsioonide kontekstis, millest Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaat teavitab Šveitsi, ning mida kohaldatakse seoses käesoleva lepinguga.

II LISA

SEOTUD ÜKSUSTE LOETELU

Käesoleva lepingu artikli 11 kohaldamisel loetakse järgmisi üksusi “seotud ja avalik-õiguslikke ülesandeid täitvateks või rahvusvahelise lepinguga tunnustatud üksusteks”:

ÜKSUSED EUROOPA LIIDUS:

Belgia

—	Vlaams Gewest (Flaami piirkond)

—	Région wallonne (Vallooni piirkond)

—	Région bruxelloise/Brussels Gewest (Brüsseli piirkond) Communauté française (prantsuskeelne kogukond)

—	Vlaamse Gemeenschap (flaamikeelne kogukond)

—	Deutschsprachige Gemeinschaft (saksakeelne kogukond)

Hispaania

—	Xunta de Galicia (Galicia piirkondlik valitsus)

—	Junta de Andalusía (Andaluusia piirkondlik valitsus)

—	Junta de Extremadura (Extremadura piirkondlik valitsus)

—	Junta de Castilla-La Mancha (Castilla-La Mancha piirkondlik valitsus)

—	Junta de Castilla-León (Castilla-Leóni piirkondlik valitsus)

—	Gobierno Foral de Navarra (Navarra piirkondlik valitsus)

—	Govern de les Illes Balears (Baleaari saarte piirkondlik valitsus)

—	Generalitat de Catalunya (Kataloonia piirkondlik valitsus)

—	Generalitat de Valencia (Valencia piirkondlik valitsus)

—	Diputación General de Aragón (Aragoni piirkondlik valitsus)

—	Gobierno de las Islas Canarias (Kanaari saarte piirkondlik valitsus)

—	Gobierno de Murcia (Murcia piirkondlik valitsus)

—	Gobierno de Madrid (Madridi piirkondlik valitsus)

—	Gobierno de la Comunidad Autónoma del País Vasco/Euzkadi (Baski autonoomse piirkonna valitsus)

—	Diputación Foral de Guipúzcoa (Guipuzkoa piirkondlik valitsus)

—	Diputación Foral de Vizcaya/Bizkaia (Vizcaya piirkondlik valitsus)

—	Diputación Foral de Alava (Alava piirkondlik valitsus)

—	Ayuntamiento de Madrid (Madridi linnavolikogu)

—	Ayuntamiento de Barcelona (Barcelona linnavolikogu)

—	Cabildo Insular de Gran Canaria (Gran Canaria saare volikogu)

—	Cabildo Insular de Tenerife (Tenerife saare volikogu)

—	Instituto de Crédito Oficial (riiklik krediidiasutus)

—	Instituto Catalán de Finanzas (Kataloonia finantsasutus)

—	Instituto Valenciano de Finanzas (Valencia finantsasutus)

Kreeka

—	Оργανισμός Тηλεπικοινωνιών Ελλάδος (riiklik telekommunikatsiooni organisatsioon)

—	Оργανισμός Σιδηροδρόμων Ελλάδος (riiklik raudteeorganisatsioon)

—	Δημόσια Επιχείρηση Ηλεκτρισμού (riiklik elektrienergiaettevõte)

Prantsusmaa

—	La Caisse d'amortissement de la dette sociale (CADES) (sotsiaalkindlustusvõlgade väljaostmise fond)

—	L'Agence française de développement (AFD) (Prantsusmaa arenguasutus)

—	Réseau Ferré de France (RFF) (Prantsusmaa raudteevõrk)

—	Caisse Nationale des Autoroutes (CNA) (riiklik kiirteede fond)

—	Assistance publique Hôpitaux de Paris (APHP) (Pariisi haiglate avaliku toetuse asutus)

—	Charbonnages de France (CDF) (Prantsusmaa söeamet)

—	Entreprise minière et chimique (EMC) (kaevandus- ja keemiatööstusettevõtja)

Itaalia

—	Piirkonnad

—	Provintsid

—	Kohalikud omavalitsused

—	Cassa Depositi e Prestiti (hoiuste ja laenude fond)

Läti

—	Pašvaldības (kohalikud omavalitsused)

Poola

—	gminy (kommuunid)

—	powiaty (ringkonnad)

—	województwa (provintsid)

—	związki gmin (kommuunide ühendused)

—	związki powiatów (ringkondade ühendused)

—	związki województw (provintside ühendused)

—	miasto stołeczne Warszawa (pealinn Varssavi)

—	Agencja Restrukturyzacji i Modernizacji Rolnictwa (põllumajanduse restruktureerimise ja moderniseerimise agentuur)

—	Agencja Nieruchomości Rolnych (põllumajandusliku omandi agentuur)

Portugal

—	Região Autónoma da Madeira (Madeira autonoomne piirkond)

—	Região Autónoma dos Açores (Assooride autonoomne piirkond)

—	Kohalikud omavalitsused

Slovakkia

—	mestá a obce (kohalikud omavalitsused)

—	Železnice Slovenskej republiky (Slovakkia raudteekompanii)

—	Štátny fond cestného hospodárstva (riiklik teedehoiu fond)

—	Slovenské elektrárne (Slovakkia energiajaamad)

—	Vodohospodárska výstavba (säästva veekasutuse arendamise ettevõte)

RAHVUSVAHELISED ÜKSUSED:

—	Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank

—	Euroopa Investeerimispank

—	Aasia Arengupank

—	Aafrika Arengupank

—	Maailmapank/IBRD/IMF

—	Rahvusvaheline finantskorporatsioon

—	Ameerika Arengupank

—	Euroopa Nõukogu Sotsiaalse Arengu Fond

—

Euratom

—	Euroopa Ühendus

—	Corporación Andina de Fomento (CAF) (Andide arengu korporatsioon)

—

Eurofima

—	Euroopa Söe- ja Teraseühendus

—	Põhjamaade Investeerimispank

—	Kariibi Arengupank

Artikli 11 sätted ei piira rahvusvahelisi kohustusi, mida lepingupooled võivad olla endale võtnud seoses eespool nimetatud rahvusvaheliste üksustega.

ÜKSUSED KOLMANDATES RIIKIDES:

Üksused, mis vastavad järgmistele tingimustele:

1.	Üksust peetakse siseriiklike kriteeriumide kohaselt selgelt avalik-õiguslikuks üksuseks.

2.	Selline avalik-õiguslik üksus on turuväline tootja, kes haldab ja rahastab toiminguid, peamiselt pakkudes turuväliseid kaupu ja teenuseid, mis on mõeldud ühiskondliku hüvena ja mida tegelikult kontrollib valitsemissektor.

3.	Selline avalik-õiguslik üksus on suur ja regulaarne võlakirjade emiteerija.

4.	Asjaomane riik suudab tagada, et selline üksus ei kasuta brutointressiklauslite korral varajast väljaostmist.

VASTASTIKUSE MÕISTMISE MEMORANDUM

Euroopa Ühenduse, Belgia Kuningriigi, Tšehhi Vabariigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Eesti Vabariigi, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Iirimaa, Itaalia Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Madalmaade Kuningriigi, Austria Vabariigi, Poola Vabariigi, Portugali Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi, Soome Vabariigi, Rootsi Kuningriigi, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ning San Marino Vürstiriigi vahel

EUROOPA ÜHENDUS, edaspidi “ühendus”,

BELGIA KUNINGRIIK,

TŠEHHI VABARIIK,

TAANI KUNINGRIIK,

SAKSAMAA LIITVABARIIK,

EESTI VABARIIK,

KREEKA VABARIIK,

HISPAANIA KUNINGRIIK,

PRANTSUSE VABARIIK,

IIRIMAA,

ITAALIA VABARIIK,

KÜPROSE VABARIIK,

LÄTI VABARIIK,

LEEDU VABARIIK,

LUKSEMBURGI SUURHERTSOGIRIIK,

UNGARI VABARIIK,

MALTA VABARIIK,

MADALMAADE KUNINGRIIK,

AUSTRIA VABARIIK,

POOLA VABARIIK,

PORTUGALI VABARIIK,

SLOVEENIA VABARIIK,

SLOVAKI VABARIIK,

SOOME VABARIIK,

ROOTSI KUNINGRIIK,

SUURBRITANNIA JA PÕHJA-IIRI ÜHENDKUNINGRIIK

SAN MARINO VABARIIK, edaspidi “San Marino”,

ON KOKKU LEPPINUD JÄRGMISES:

Kui sõlmiti leping, mis käsitleb nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiivis 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta (edaspidi “direktiiv”) sätestatud meetmetega samaväärsete meetmete kohaldamist, sõlmisid Euroopa Ühendus, Belgia Kuningriik, Tšehhi Vabariik, Taani Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik, Eesti Vabariik, Kreeka Vabariik, Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Iirimaa, Itaalia Vabariik, Küprose Vabariik, Läti Vabariik, Leedu Vabariik, Luksemburgi Suurhertsogiriik, Ungari Vabariik, Malta Vabariik, Madalmaade Kuningriik, Austria Vabariik, Poola Vabariik, Portugali Vabariik, Sloveenia Vabariik, Slovaki Vabariik, Soome Vabariik, Rootsi Kuningriik, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ning San Marino Vabariik käesoleva vastastikuse mõistmise memorandumi, mis on nimetatud lepingule lisatud.

Käesolevale vastastikuse mõistmise memorandumile allakirjutanud leiavad, et San Marino Vabariigi ja Euroopa Ühenduse vaheline leping, millega nähakse ette direktiivis sätestatud meetmetega samaväärsed meetmed, on tasakaalustatud ja sobiv leping, millega on kaitstud mõlema lepingupoole huvid. Seega kohaldavad nad heas usus kokkulepitud meetmeid ning hoiduvad ühepoolsetest meetmetest, mis võiksid käesolevat lepingut põhjendamatult kahjustada. Kui 3. juunil 2003 vastuvõetud direktiivi ja lepingu reguleerimisalade vahel leitakse olulisi erinevusi, eelkõige lepingu artiklite 4 ja 6 osas, peavad lepingupooled vastavalt lepingu artikli 15 lõikele 1 viivitamatult omavahel nõu, et tagada lepinguga ettenähtud meetmete samaväärsus. Käesolevale vastastikuse mõistmise memorandumile allakirjutanud märgivad, et lepingu artikli 13 kohaldamisel kehtib maksupettuse selline määratlus üksnes seoses hoiuste maksustamise vajadusega lepingu raames ning see ei piira mingil moel arenguid ja/või otsuseid, mis on maksupettusega seotud teistel asjaoludel ja teistes valdkondades.

2.	Ühendus alustab direktiiviga ettenähtud üleminekuaja jooksul läbirääkimisi teiste tähtsate rahanduskeskustega, et tagada ühenduse kohaldatavate meetmetega samaväärsete meetmete kohaldamine nende jurisdiktsioonide poolt.

Võttes arvesse, et San Marino soovib olla rohkem integreeritud Euroopa majanduskeskkonda ning et ta peab asjakohaseks ja vajalikuks enda täielikku osalemist Euroopa pangandus- ja rahandussüsteemis, alustavad San Marino ja ühendus võimalikult kiiresti konsultatsioone, eesmärgiga teha kindlaks vastava poole finantsteenustega, sealhulgas kindlustusega seonduvate usaldatavusmeetmete ja -süsteemide vastastikuse tunnustamise tingimused. Seoses sellega kohustub San Marino kõnealustes sektorites siseturu nõuetekohase toimimise säilitamiseks asjakohastes ettevõtlussektorites vastu võtma ja rakendama olemasoleva ja tulevikus vastuvõetava aquis communataire’i, sealhulgas asjakohased usaldatavusnormatiivid ning asjaomaste San Marino ettevõtjate järelevalve. Kõigi võimalike selle valdkonna kokkulepetega võib samuti ette näha, et San Marino Vabariik kohustub näiteks konkurentsi ja maksustamise küsimustes rakendama muid, nii kehtivaid kui ka tulevikus vastuvõetavaid, asjakohaseid ühenduse eeskirju.

Suhete süvendamisega seoses võiks rahanduslepingute sõlmimine Euroopa Liidu liikmesriikidega (edaspidi “liikmesriigid”) ja San Marino kohustus näha selle raames ette OECD standarditele vastav teabevahetus edendada tihedamat majanduslikku ja maksustamisega seonduvat koostööd. San Marino jõupingutusi tunnustades võiks korraldada San Marino ja liikmesriikide vahel konsultatsioone, eesmärgiga kahepoolselt kõrvaldada või vähendada erinevate sissetulekute topeltmaksustamist.

Ühendus ja San Marino alustavad konsultatsioone eesmärgiga:

—	määratleda nende tolliliidu- ja -koostöölepingus sätestatud menetluste lihtsustamise võimalused. Selles osas on San Marino valmis vastu võtma isegi Intrastat süsteemile sarnanevad arvutipõhised menetlused;

—	paremini uurida San Marino kodanike ja ettevõtete jaoks olemasolevaid võimalusi ühenduse teadus- ja arendusprogrammides ja -tegevustes osalemiseks.

Koostatud Brüsselis [koht] 7. detsembril 2004 [kuupäev] kahes eksemplaris eesti, hispaania, hollandi, inglise, itaalia, kreeka, leedu, läti, poola, portugali, prantsuse, rootsi, saksa, slovaki, sloveeni, soome, taani, tšehhi ja ungari keeles, kusjuures kõik erinevates keeltes tekstid on võrdselt autentsed.

Maltakeelne tekst kinnitatakse lepinguosaliste poolt vastava kirjavahetuse põhjal. Maltakeelne tekst on autentne samal viisil nagu tekstid eelmises lõikes viidatud keeltes.

Pour le Royaume de Belgique

Voor het Koninkrijk België

Für das Königreich Belgien

Za Českou republiku

På Kongeriget Danmarks vegne

Für die Bundesrepublik Deutschland

Eesti Vabariigi nimel

Για την Ελληνική Δημοκρατία

Por el Reino de España

Pour la République française

Thar cheann Na hÉireann

For Ireland

Per la Repubblica italiana

Για την Κυπριακή Δημοκρατία,

Latvijas Republikas vārdā

Lietuvos Respublikos vardu

Pour le Grand-Duché de Luxembourg

A Magyar Köztársaság részéről

Għar-Republikka ta' Malta

Voor het Koninkrijk der Nederlanden

Für die Republik Österreich

W imieniu Rzeczypospolitej Polskiej

Pela República Portuguesa

Za Republiko Slovenijo

Za Slovenskú republiku

Suomen tasavallan puolesta

För Republiken Finland

För Konungariket Sverige

For the United Kingdom of Great Britain and Northern Ireland

Por la Comunidad Europea

Za Evropské společenství

For Det Europæiske Fællesskab

Für die Europäische Gemeinschaft

Euroopa Ühenduse nimel

Για την Ευρωπαϊκή Κοινότητα

For the European Community

Pour la Communauté européenne

Per la Comunità europea

Eiropas Kopienas vārdā

Europos bendrijos vardu

az Európai Közösség részéről

Għall-Komunità Ewropea

Voor de Europese Gemeenschap

W imieniu Wspólnoty Europejskiej

Pela Comunidade Europeia

Za Európske spoločenstvo

za Evropsko skupnost

Euroopan yhteisön puolesta

På Europeiska gemenskapens vägnar

Per la Repubblica di San Marino

28.12.2004

Euroopa Liidu Teataja

L 381/52

NÕUKOGU OTSUS,

2. detsember 2004,

Euroopa Pagulasfondi asutamise kohta ajavahemikuks 2005–2010

(2004/904/EÜ)

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 63 lõike 2 punkti b,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust, (1)

võttes arvesse Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust, (2)

pärast regioonide komiteega konsulteerimist,

ning arvestades järgmist:

(1)	Ühine varjupaigapoliitika, sealhulgas Euroopa ühine varjupaigasüsteem on osa Euroopa Liidu eesmärgist luua järk-järgult vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, mis on avatud isikutele, kes neist sõltumatute asjaolude tõttu taotlevad seaduslikult kaitset Euroopa Liidus.

(2)

Sellise poliitika rakendamine peaks rajanema liikmesriikidevahelisel solidaarsusel ja nõuab mehhanismide olemasolu, mis on kavandatud tasakaalu edendamiseks jõupingutuste vahel, mida liikmesriikides tehakse pagulaste ja ümberasustatud isikute vastuvõtmisel ning nende vastuvõtmise tagajärgede kandmisel. Sel eesmärgil asutati otsusega 2000/596/EÜ (3) Euroopa Pagulaste Fond ajavahemikuks 2000–2004.

(3)

Oleks vaja asutada Euroopa Pagulasfond (edaspidi “fond”) ajavahemikuks 2005–2010, et tagada jätkuv liikmesriikidevaheline solidaarsus, pidades silmas varjupaigapoliitika valdkonnas hiljuti vastu võetud ühenduse õigusakte ja võttes arvesse aastateks 2000–2004 asutatud fondi esimese etapi rakendamisel saadud kogemusi.

(4)	Oleks vaja toetada liikmesriikide tehtavaid pingutusi sobivate vastuvõtutingimuste pakkumiseks pagulastele ja ümberasustatud isikutele ning kohaldada õiglast ja tõhusat varjupaigamenetlust, et kaitsta rahvusvahelist kaitset vajavate isikute õigusi.

(5)

Pagulaste integratsioon riigi ühiskonda, kus nad elavad, on üks 28. juuli 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni, mida on täiendatud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga, eesmärke. Sellistele isikutele peab olema antud võimalus jagada Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud väärtusi. Sel eesmärgil tuleks toetada liikmesriikide meetmeid pagulaste sotsiaalse, majandusliku ja kultuurilise integreerumise toetamiseks niivõrd, kui see aitab kaasa majanduslikule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele, mille säilitamine ning tugevdamine on üks ühenduse asutamislepingu artiklis 2 ja artikli 3 lõike 1 punktis k sätestatud põhieesmärke.

(6)	Nii liikmesriikide kui ka kõnealuste isikute huvides on, et pagulastele ja ümberasustatud isikutele, kellel lubatakse viibida liikmesriikide territooriumil, tuleks anda võimalus endale tööga elatist teenida vastavates ühenduse õigusaktides sätestatud korras.

(7)	Kuna struktuurifondide ja muude ühenduse meetmete toetatud meetmetest hariduse ja kutsekoolituse valdkondades ei piisa sellise integratsiooni edendamiseks, antaks toetust erimeetmetele, mis võimaldaksid pagulastel ja ümberasustatud isikutel korraldatavatest programmidest täiel määral kasu saada.

(8)	Vaja on praktilist toetust tingimuste loomiseks või parandamiseks, mis võimaldaksid pagulastel ja ümberasustatud isikutel teha teadlikku otsust liikmesriigi territooriumilt lahkumise ja kojupöördumise kohta, kui nad seda soovivad.

(9)	Kõnealuses valdkonnas võetavad meetmed, milles osalevad kahe või rohkema liikmesriigi asutused, ja ühenduse huvides võetavad meetmed peaksid olema abikõlblikud fondist toetuse saamiseks ning tuleks julgustada liikmesriikidevahelisi vahetusi, et määratleda ja edendada kõige tõhusamaid tavasid.

(10)

Tuleks luua finantsreserv erakorraliste abinõude rakendamiseks, et anda ajutist kaitset pagulaste massilise sissevoolu korral vastavalt nõukogu 20. juuli 2001. aasta direktiivile 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel. (4)

(11)

Tõhusa ja proportsionaalse vastastikuse rahalise toetuse sisseseadmiseks ja võttes arvesse aastatel 2000–2004 fondi rakendamisel saadud kogemusi, tuleks täpselt piiritleda komisjoni ja liikmesriikide kohustused fondi rakendamisel ja haldamisel. Selleks peaksid liikmesriigid määrama asjaomased siseriiklikud asutused, mille kohustused tuleks sätestada.

(12)	Fondi antav toetus on tõhusam ja paremini suunatud, kui abikõlbliku meetme kaasrahastamine põhineb kahel mitmeaastasel programmil ja aasta tööprogrammil, mille iga liikmesriik koostab võttes arvesse oma olukorda ja vajadusi.

(13)	Õiglane on jaotada varud proportsionaalselt iga liikmesriigi koormusega, mis tuleneb pingutustest pagulaste ja ümberasustatud isikute vastuvõtmisel, sealhulgas siseriiklike programmide raames rahvusvahelist kaitset omavate pagulaste vastuvõtmisel.

(14)	Käesoleva otsuse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks võtta vastu vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused. (5)

(15)	Tõhus järelevalve on üks fondi toetatud meetmete tõhususe tulemuslikkuse tagamise viise. Tuleks määrata kindlaks järelevalvet reguleerivad nõuded.

(16)	Piiramata komisjoni vastutust finantskontrolli eest, tuleks selles osas sisse seada liikmesriikide ja komisjoni vaheline koostöö.

(17)	Liikmesriigid peaksid andma piisava tagatise rakendamise korra ja kvaliteedi kohta. Täpsustada tuleks liikmesriikide vastutus eeskirjade eiramise ja rikkumise tagajärgede tuvastamise ja nende parandamise eest ning komisjoni vastutus juhul, kui liikmesriigid ei täida neile pandud kohustusi.

(18)	Fondi toetatavate meetmete tulemuslikkus ja mõju sõltuvad samuti nende hindamisest. Selles osas tuleks selgelt määratleda liikmesriikide ja komisjoni kohustused ning hindamise usaldusväärsuse tagamise kord.

(19)	Meetmete hindamisel tuleks silmas pidada vahekokkuvõtet ja hinnangut nende mõjule, ning hindamisprotsess peab moodustama osa projekti järelevalve korrast.

(20)

Kuna käesoleva otsuse eesmärki, milleks on tasakaalustada liikmesriikide jõupingutusi pagulaste ja ümberasustatud isikute vastuvõtmisel, ei suuda liikmesriigid täielikult saavutada ning seetõttu on see paremini saavutatav ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Nimetatud artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev otsus kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud eesmärgi saavutamiseks.

(21)	Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artikli 3 kohaselt on Ühendkuningriik teatanud oma soovist osaleda käesoleva otsuse vastuvõtmises ja kohaldamises.

(22)	Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artikli 3 kohaselt on Iirimaa oma soovist osaleda käesoleva otsuse vastuvõtmises ja kohaldamises.

(23)	Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva otsuse vastuvõtmisel ja see ei ole talle siduv ega kuulu tema suhtes kohaldamisele,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

I PEATÜKK

EESMÄRGID JA ÜLESANDED

Artikkel 1

Asutamine ja eesmärgid

1. Käesoleva otsusega asutatakse Euroopa Pagulasfond (edaspidi “fond”) ajavahemikuks 1. jaanuar 2005 kuni 31. detsember 2010.

2. Fondi eesmärgiks on liikmesriikide jõupingutuste toetamine ja edendamine pagulaste ning ümberasustatud isikute vastuvõtmisel ja selle tagajärgede kandmisel, võttes arvesse ühenduse sellekohaseid õigusakte, käesolevas otsuses ette nähtud meetmete kaasrahastamise läbi.

Artikkel 2

Rahandussätted

1. Fondi rakendamise lähtesumma ajavahemikuks 1. jaanuar 2005 kuni 31. detsember 2006 on 114 miljonit eurot.

2. Fondi iga-aastased assigneeringud määravad eelarvepädevad institutsioonid finantsperspektiivi piires.

Artikkel 3

Meetmete sihtrühmad

Käesoleva otsuse kohaldamisel kuuluvad sihtrühmadesse järgmised kategooriad:

1)	kolmandate riikide kodanikud või kodakondsuseta isikud, kelle seisundi määratleb 28. juuli 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioon ning selle 1967. aasta protokoll ja kellel on lubatud pagulasena elada ühes liikmesriigis;

kolmandate riikide kodanikud või kodakondsuseta isikud, kelle suhtes kehtivad subsidiaarse kaitse meetmed, mille tähendus on määratletud nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivis 2004/83/EÜ miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu; (6)

3)	kolmandate riikide kodanikud või kodakondsuseta isikud, kes on taotlenud üht punktides 1 ja 2 kirjeldatud kaitse vormi;

4)	kolmandate riikide kodanikud või kodakondsuseta isikud, kes saavad ajutist kaitset direktiivi 2001/55/EÜ mõistes.

Artikkel 4

Meetmed

1. Fond toetab liikmesriikide meetmeid ühes või enamas järgmises valdkonnas:

a)	vastuvõtutingimused ja varjupaigamenetlused;

b)	artiklis 3 osutatud isikute, kelle viibimine liikmesriigis on pikaajaline ja püsiv, integreerimine;

c)	artiklis 3 osutatud isikute vabatahtlik tagasipöördumine, eeldusel et nad ei ole omandanud uut kodakondsust ja ei ole lahkunud liikmesriigi territooriumilt.

2. Lõikes 1 sätestatud meetmed edendavad eelkõige ühenduse asjaomaste olemasolevate ja tulevaste õigusaktide rakendamist Euroopa ühise varjupaigasüsteemi valdkonnas.

3. Meetmed võtavad arvesse selliste vähekaitstud isikute eriomast olukorda, nagu alaealised, saatjata alaealised, puuetega inimesed, vanurid, rasedad, alaealiste lastega üksikvanemad ja isikud, keda on piinatud, vägistatud või kelle suhtes on tarvitatud muud psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda.

Artikkel 5

Abikõlblikud siseriiklikud meetmed seoses vastuvõtutingimuste ja varjupaigamenetlustega

Vastuvõtutingimuste ja varjupaigamenetlustega seotud meetmed, mis on abikõlblikud fondilt toetuse saamiseks, on eelkõige järgmised:

a)	majutusega seotud infrastruktuur või teenused;

b)	materiaalse abi andmine ja meditsiinilise või psühholoogilise abi andmine;

c)	sotsiaalabi, teavitamine või haldusformaalsustega seotud abi;

d)	õigusabi ja keelealane abi;

e)	haridus, keeleõpe ja muud algatused, mis on kooskõlas vastava isiku seisundiga;

f)	tugiteenuste osutamine, nagu näiteks tõlkimine ja koolitus, et aidata parandada vastuvõtutingimusi ja varjupaigamenetluste tõhusust ning kvaliteeti;

g)	teabe edastamine kohalikele kogukondadele, kes vastuvõtjariigis puutuvad kokku vastuvõetavate isikutega.

Artikkel 6

Abikõlblikud siseriiklikud meetmed seoses integreerimisega

Artikli 4 lõike 1 punktis b osutatud isikute ja nende perekonnaliikmete liikmesriigi ühiskonda integreerimisega seotud meetmed, mis on abikõlblikud fondilt toetuse saamiseks, on eelkõige järgmised:

a)	nõustamine ja abistamine majutuse, elatusvahendite, tööturule integreerumise, meditsiinilise, psühholoogilise ja sotsiaalabi valdkondades;

b)	meetmed, mis võimaldavad abisaajatel kohaneda liikmesriigi ühiskonnas sotsiaalses ja kultuurilises mõttes ning jagada Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud väärtusi;

c)	meetmed kodanikuühiskonnas ja kultuurielus kestva ja tõhusa osalemise edendamiseks;

d)	haridusele, kutseharidusele, kvalifikatsioonide ja diplomite tunnustamisele suunatud meetmed;

e)	meetmed, mis on kavandatud selleks, et arendada iseseisvat toimetulekut ja võimaldada nendel isikutel endale elatist teenida;

meetmed, mis edendavad sisukaid kontakte ja konstruktiivset dialoogi nimetatud isikute ja vastuvõtva ühiskonna vahel, kaasa arvatud meetmed, mis edendavad oluliste osapoolte kaasamist, nagu riigi elanikkond, kohalikud asutused, pagulasühendused, vabatahtlike rühmitused, tööturu osapooled ning kodanikuühiskond laiemalt;

g)	meetmed, millega toetatakse oskuste omandamist nimetatud isikute poolt, kaasa arvatud keeleõpet;

h)	meetmed, mis edendavad nimetatud isikute võrdset juurdepääsu ning võrdseid tulemusi avalik-õiguslike asutustega suhtlemisel.

Artikkel 7

Abikõlblikud siseriiklikud meetmed seoses vabatahtliku tagasipöördumisega

Vabatahtliku tagasipöördumisega seotud meetmed, mis on abikõlblikud fondilt toetuse saamiseks, on eelkõige järgmised:

a)	vabatahtliku tagasipöördumise algatuste ja programmidega seotud teabeedastus ja nõustamisteenused;

b)	teabeedastus päritoluriigi või -piirkonna või endise elukohariigi olukorra kohta;

c)	üld- või kutseõpe ja abi taasintegreerumisel;

d)	Euroopa Liidus elavate päritoluriigist tulnud isikute ühenduste poolsed meetmed, et hõlbustada käesolevas otsuses osutatud isikute vabatahtlikku tagasipöördumist;

e)	meetmed, mis hõlbustavad vabatahtliku tagasipöördumise siseriiklike programmide korraldust ja rakendamist.

Artikkel 8

Ühenduse meetmed

1. Lisaks artiklites 5, 6 ja 7 sätestatud projektidele võib komisjoni algatusel kasutada kuni 7 % fondi olemasolevatest vahenditest riikidevaheliste meetmete rahastamiseks või lõikes 2 osutatud meetmete rahastamiseks, mis on ühenduse kui terviku huvides seoses varjupaigapoliitika ja pagulaste ning ümberasustatud isikute suhtes kohaldatavate meetmetega.

2. Abikõlblikud ühenduse meetmed on eelkõige seotud järgmiste valdkondadega:

a)	ühenduse koostöö edendamine ühenduse õiguse ja hea tava rakendamisel;

riikidevaheliste koostöövõrgustike ja riikidevahelisel partnerlusel põhinevate ning kahes või enamas liikmesriigis asuvate organite vaheliste katseprojektide, mis on kavandatud innovatsiooni stimuleerimiseks, kogemuste ja hea tava alase teabe vahetamise hõlbustamiseks ning varjupaigapoliitika kvaliteedi parandamiseks, korraldamise toetamine;

c)	riikidevaheliste teadlikkuse suurendamise kampaaniate toetamine Euroopa varjupaigapoliitika ja artiklis 3 osutatud isikute olukorra ja tingimuste kohta;

d)	teabelevi ja -vahetuse toetamine, kaasa arvatud infotehnoloogia ja sidetehnoloogia kasutamine, fondi heade tavade ja kõigi muude aspektide kohta.

3. Aasta tööprogramm, mis sätestab ühenduse meetmete prioriteedid, võetakse vastu artikli 11 lõikes 2 sätestatud korras.

Artikkel 9

Erakorralised meetmed

1. Direktiivis 2001/55/EÜ määratletud ajutise kaitse mehhanismide rakendamise korral rahastab fond samuti meetmeid, millega abistatakse liikmesriike eraldi artiklis 4 osutatud meetmetest ja lisaks nimetatud meetmetele.

2. Abikõlblikud erakorralised meetmed on seotud järgmist liiki meetmetega:

a)	vastuvõtt ja majutus;

b)	elatusvahendite tagamine, sealhulgas toit ja rõivad;

c)	meditsiiniline, psühholoogiline või muu abi;

d)	asjaomaste isikute vastuvõtu ning meetmete rakendamisega seotud personali- ja halduskulud;

e)	logistika- ja transpordikulud.

II PEATÜKK

RAKENDUS- JA HALDUSSÄTTED

Artikkel 10

Rakendamine

Komisjon vastutab käesoleva otsuse rakendamise eest ja võtab vajaduse korral vastu rakenduseeskirjad.

Artikkel 11

Komiteemenetlus

1. Komisjoni abistab komitee.

2. Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 4 ja 7.

Otsuse 1999/468/EÜ artikli 4 lõikes 3 sätestatud tähtajaks kehtestatakse kolm kuud.

3. Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 3 ja 7.

4. Komitee võtab vastu oma töökorra.

Artikkel 12

Komisjoni ja liikmesriikide vastavad kohustused

1. Komisjon:

a)	võtab artikli 11 lõikes 2 sätestatud korras vastu suunised artiklis 15 sätestatud mitmeaastaste programmide prioriteetide kohta ja teavitab liikmesriike fondi esialgsetest eraldistest;

tagab oma Euroopa Liidu üldeelarve täitmise kohustuste ühe osana, et liikmesriikides oleks olemas kohased juhtimis- ja kontrollisüsteemid ning et need toimiksid tõrgeteta, kindlustades ühenduse vahendite kohase ja tõhusa kasutamise. Need meetmed hõlmavad eelnevat dokumentide kontrolli ja kohapealset kontrolli vastutavate asutuste poolt teostatavate rakendusmenetluste, kontrollisüsteemide, raamatupidamistoimingute ja hanke- ning abi eraldamise menetluste suhtes. Komisjon vaatab menetlused või süsteemid uuesti läbi, kui neid on oluliselt muudetud;

c)	rakendab artiklis 8 ette nähtud ühenduse meetmed.

2. Liikmesriigid:

a)	vastutavad fondi toetatavate siseriiklike meetmete rakendamise eest;

b)	võtavad meetmed, mis on vajalikud fondi tõhusaks toimimiseks siseriiklikul tasandil ja kaasavad kõik asjaomased varjupaigapoliitikaga seotud osapooled kooskõlas siseriikliku tavaga;

c)	määravad vastutava asutuse haldama fondi poolt toetatavaid siseriiklikke projekte kooskõlas kohaldatavate ühenduse õigusaktidega ja mõistliku finantsjuhtimise põhimõttega;

d)	on esimestena vastutavad meetmete finantskontrolli eest ja tagavad, et juhtimissüsteemid ja kontrollid teostatakse sellisel viisil, mis tagab ühenduse vahendite kohase ja tõhusa kasutamise. Nad esitavad komisjonile nimetatud süsteemide kirjelduse;

e)	tõendavad, et komisjonile esitatavad kuludeklaratsioonid on täpsed, ning tagavad, et need on koostatud, kasutades kontrollitavatel tõendavatel dokumentidel põhinevaid raamatupidamissüsteeme;

f)	teevad koostööd komisjoniga artikli 17 rakendamiseks vajalike statistiliste andmete kogumiseks.

3. Komisjon koostöös liikmesriikidega:

a)	vastutab fondi ajavahemikul 2000–2004 võetud meetmete tulemuste ja ajavahemikul 2005–2010 võetavate meetmete tulemuste kohta teabe levitamise eest;

b)	tagab fondi poolt toetatavate meetmetega seotud asjakohase teavitamise, reklaami ja järelmeetmed;

c)	tagab, et meetmed on ühenduse asjaomaste poliitikate, meetmete ja algatustega kokkusobivad ja neid täiendavad.

Artikkel 13

Vastutavad asutused

1. Iga liikmesriik nimetab vastutava asutuse, mis vastutab komisjoniga sidepidamise eest. Asutus peab olema liikmesriigi haldusüksus või avalik-õiguslik asutus. Vastutav asutus võib delegeerida osa või kõik oma rakendusülesanded teisele riigi haldusorganile või eraõiguslikule organile, mille suhtes kohaldatakse liikmesriigi õigust ja mis osutab avalikke teenuseid. Kui liikmesriik määrab vastutavaks asutuseks mõne muu asutuse peale iseenda, peab ta üksikasjalikult määratlema enda ja nimetatud asutuse vahelised suhted ning viimase suhteid komisjoniga reguleeriva korra.

2. Vastutavaks määratud asutus või volitatud asutus peab vastama järgmistele miinimumtingimustele:

a)	ta peab olema juriidiline isik, välja arvatud juhul, kui selleks asutuseks on liikmesriigi haldusüksus;

b)	ta peab omama sellist finants- ja haldussuutlikkust, mis vastab ühenduse vahendite mahule, mille haldamise ülesanne kõnealusele asutusele antakse, ning mis võimaldaks asutusel ühenduse vahendite haldamist reguleerivate eeskirjade kohaselt oma ülesandeid nõuetekohaselt täita.

3. Vastutavate asutuste ülesannete hulka kuuluvad järgmised ülesanded:

a)	asjaomaste partneritega konsulteerimine mitmeaastase programmi koostamiseks;

b)	pakkumismenetluste ja ettepanekute esitamise kutsete korraldamine ja reklaamimine;

c)	fondipoolset kaasrahastamist käsitlevate valiku ja lepingute sõlmimise menetluste korraldamine kooskõlas läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega ning võttes kõik vajalikud meetmed võimalike huvide konflikti vältimiseks;

d)	järjepidevuse ja vastastikuse täiendavuse tagamine fondipoolse kaasrahastamise ja muude asjaomaste siseriiklike ja ühenduse rahastamisvahendite vahel;

e)	meetmete haldus-, lepinguline ja finantsjuhtimine;

f)	teabeedastus ja nõustamistegevus, samuti tulemuste avaldamine;

g)	järelevalve ja hindamine;

h)	koostöö ja kontakti pidamine komisjoniga ja vastutavate asutustega teistes liikmesriikides.

4. Liikmesriigid eraldavad vastutavale asutusele või volitatud asutusele piisavad vahendid, et see saaks oma ülesandeid nõuetekohaselt täita fondi poolt rahastatavate meetmete rakendamise kogu ajavahemiku jooksul. Rakendusmeetmeid võib rahastada artiklis 18 osutatud tehnilise abi ja haldusabi eeskirjade raames.

5. Komisjon võtab artikli 11 lõikes 2 sätestatud korras vastu eeskirjad, mis käsitlevad liikmesriikide juhtimis- ja kontrollisüsteeme, kaasa arvatud eeskirjad, mis käsitlevad fondi poolt kaasrahastatavate siseriiklike projektide haldus- ja finantsjuhtimist.

Artikkel 14

Valikukriteeriumid

Vastutav asutus valib projekte järgmiste kriteeriumide alusel:

a)	olukord ja vajadused liikmesriigis;

b)	kulude tasuvus, pidades silmas projektiga seotud isikute arvu;

c)	rahastamist taotleva organisatsiooni ja iga partnerorganisatsiooni kogemus, asjatundlikkus, usaldusväärsus ning rahaline panus;

d)	määr, mille võrra projektid täiendavad teisi Euroopa Liidu üldeelarvest või siseriiklike programmide osana rahastatavaid meetmeid.

III PEATÜKK

PROGRAMMID

Artikkel 15

Mitmeaastased programmid

1. Meetmed rakendatakse liikmesriikides kahe mitmeaastase programmietapi alusel, millest kumbki kestab kolm aastat (2005–2007 ja 2008–2010).

2. Iga liikmesriik teeb iga programmietapi jaoks artikli 12 lõike 1 punktis a ettenähtud mitmeaastaste programmide prioriteete käsitlevate juhiste ja komisjoni poolt teatatud suunavate rahaeraldiste alusel ettepaneku mitmeaastase programmi eelnõu kohta, mis sisaldab järgmisi elemente:

a)	liikmesriikides valitseva olukorra kirjeldus vastuvõtu, varjupaigamenetluste, integratsiooni ja artikliga 3 hõlmatud isikute vabatahtliku tagasipöördumise osas;

b)	analüüs vastuvõtu, varjupaigamenetluste, integratsiooni ja vabatahtliku tagasipöördumisega seotud tingimuste kohta kõnealuses liikmesriigis ning viide tegevuseesmärkide kohta, mis on ette nähtud nimetatud tingimuste rahuldamiseks programmiga hõlmatud ajavahemiku jooksul;

c)	asjakohase strateegia tutvustamine nimetatud eesmärkide saavutamiseks ning sellega seotud prioriteedid, mille määratlemisel on võetud arvesse artikli 13 lõike 3 punktis a ette nähtud konsultatsioone asjaomaste partneritega ning nende prioriteetide rakendamiseks kavandatud meetmete lühikirjeldus;

d)	strateegia kokkusobivus muude piirkondlike, riiklike ja ühenduse vahenditega;

e)	suunav rahastamiskava, millega nähakse iga prioriteedi ja aasta jaoks ette fondi kavandatud rahaline panus ning avaliku või erasektori poolse kaasfinantseerimise kogusumma.

3. Liikmesriigid esitavad oma mitmeaastase programmi eelnõu hiljemalt neli kuud pärast seda, kui komisjon on neile andnud kõnealust ajavahemikku käsitlevad juhised ja esialgsed rahaeraldised.

4. Komisjon kiidab artikli 11 lõikes 3 sätestatud korras heaks mitmeaastaste programmide eelnõud kolme kuu jooksul pärast nende kättesaamist, pidades silmas artikli 12 lõike 1 punkti a alusel vastu võetud juhistes sisalduvaid soovitusi.

Artikkel 16

Aastaprogrammid

1. Komisjoni poolt heaks kiidetud mitmeaastaste programmide rakendamine toimub aastaste tööprogrammide abil.

2. Komisjon teatab liikmesriikidele hiljemalt iga aasta 1. juuliks neile järgmiseks aastaks iga-aastases eelarvemenetluses eraldatud assigneeringute kogusummast eraldatavate summade artikli 17 alusel tehtud kalkulatsiooni.

3. Liikmesriigid esitavad komisjonile hiljemalt iga aasta 1. novembriks järgmise aasta programmi eelnõu, mis on koostatud kooskõlas heakskiidetud mitmeaastase programmiga ja mis sisaldab järgmist:

a)	üldeeskirjad, mille alusel valitakse aastaprogrammi raames rahastatavad projektid, kui need erinevad mitmeaastases programmis sätestatud korrast;

b)	vastutava asutuse poolt aastaprogrammi rakendamisel täidetavate ülesannete kirjeldus;

c)	fondist eraldatava toetuse kavandatud jaotus programmi erinevate meetmete vahel ning aastaprogrammi rakendamise eesmärgil artikli 18 alusel tehniliseks ja haldusabiks taotletud summa.

4. Liimesriikide ettepanekute hindamisel arvestab komisjon eelarvemenetluse käigus fondile eraldatud assigneeringute lõplikku summat ja võtab vastu otsuse fondist eraldatava kaasfinantseerimise kohta hiljemalt kõnealuse aasta 1. märtsiks. Otsuses teatatakse liikmesriigile eraldatav summa ja ajavahemik, mille jooksul kulutused on abikõlblikud.

5. Juhul kui aastaprogrammi rakendamist mõjutavad olulised muudatused, mille tulemusena meetmete vaheline summade ülekandmine ületab 10 % liikmesriigile kõnealuseks aastaks eraldatud kogusummast, esitab liikmesriik komisjonile heakskiitmiseks muudetud aastaprogrammi hiljemalt artikli 23 lõikes 3 määratletud arenguaruande esitamise ajal.

Artikkel 17

Vahendite jaotus aastate kaupa liikmesriikides rakendatavate, artiklites 5, 6 ja 7 ettenähtud meetmete vahel

1. Iga liikmesriik saab fondi aastaeraldisest 300 000 euro suuruse kindlaksmääratud summa. Aastatel 2005, 2006 ja 2007 on see summa riikide jaoks, kes liitusid Euroopa Liiduga 1. mail 2004, vastavalt uuele finantsperspektiivile 500 000 eurot aastas.

2. Aasta jooksul kättesaadavate vahendite ülejääk jagatakse liikmesriikide vahel järgmiselt:

a)	30 % proportsionaalselt kolme eelmise aasta jooksul ühe artikli 3 lõigetes 1 ja 2 osutatud kategooria alusel riiki lubatud isikute arvuga;

b)	70 % proportsionaalselt kolme eelmise aasta jooksul artikli 3 lõigetes 3 ja 4 osutatud registreeritud isikute arvuga.

3. Kontrollarvudena kasutatakse värskeimat statistikat, mille Euroopa ühenduste statistikaamet on avaldanud kooskõlas ühenduse õigusaktidega varjupaiga statistika kogumise ja analüüsimise kohta.

Artikkel 18

Tehniline ja haldusabi

Osa liikmesriigile eraldatud aastasest kaasfinantseerimisest võib ette näha meetmete ettevalmistamiseks, järelevalveks ja hindamiseks vajalike tehnilise ja haldusabi kulutuste katmiseks.

Tehniliseks ja haldusabiks võib aastas ette näha kõige rohkem 7 % liikmesriigile eraldatud aastasest kaasfinantseerimise kogusummast, millele lisandub 30 000 eurot.

Artikkel 19

Erisätted erakorraliste meetmete kohta

1. Liikmesriigid esitavad komisjonile artiklis 9 ettenähtud erakorraliste meetmetega seotud vajadusi ja erakorraliste meetmete rakenduskava käsitleva aruande, mis sisaldab kavandatud meetmete ja nende rakendamise eest vastutavate asutuste kirjeldust.

2. Fondist võib eraldada rahalist abi artiklis 9 ettenähtud erakorralisteks meetmeteks kõige rohkem kuuekuulise ajavahemiku jooksul ja see ei tohi ületada 80 % iga meetme kuludest.

3. Kättesaadavad vahendid jagatakse liikmesriikide vahel igas liikmesriigis artikli 9 lõikes 1 osutatud ajutise kaitse all olevate isikute arvu alusel.

4. Kohaldatakse artikli 20 lõikeid 1 ja 2, artiklit 21 ja artikleid 23 kuni 26.

IV PEATÜKK

FINANTSJUHTIMINE JA JÄRELEVALVE

Artikkel 20

Rahastamisstruktuur

1. Fondist antav rahaline abi eraldatakse tagastamatu toetusena.

2. Fondi poolt toetatavaid meetmeid kaasrahastatakse avaliku või erasektori poolt, meetmed peavad olema mittetulunduslikud ja nad ei ole abikõlblikud toetuse saamiseks muudest Euroopa Liidu üldeelarvest rahastatavatest allikatest.

3. Fondi assigneeringud täiendavad käesoleva otsusega hõlmatud meetmetele liikmesriikide poolt eraldatud siseriiklikke või muid toetusi.

4. Ühenduse osa projektide rahastamisel ei tohi ületada:

artiklite 5, 6 ja 7 alusel liikmesriikides rakendatud meetmete korral 50 % konkreetse meetme kogumaksumusest. Ühenduse osa võib suurendada 60 %ni eriti uuenduslike, näiteks riikidevahelisel partnerlusel põhinevate meetmete või artiklis 3 osutatud isikute või nende sihtrühmade asutatud organisatsioonide aktiivsel osalusel läbiviidavate meetmete korral ning suurendatakse 75 %ni ühtekuuluvusfondi hõlmatud liikmesriikides;

b)	artiklis 8 ette nähtud ühenduse meetmete raames väljakuulutatud konkursikutsete korral 80 % konkreetse meetme kogumaksumusest.

5. Üldjuhul eraldatakse fondist meetmetele ühenduse rahalist abi mitte rohkem kui kolmeks aastaks tingimusel, et meetme rakendamise kohta esitatakse korrapäraseid arenguaruandeid.

Artikkel 21

Abikõlblikkus

1. Kulutused peavad vastama lõplike toetuse saajate sooritatud väljamaksetele. Väljamaksed tuleb tõendada maksekviitungitega või samaväärsete raamatupidamisdokumentidega.

2. Kulutusi võib pidada fondist toetuse saamiseks abikõlblikeks ainult siis, kui need on tegelikult tehtud mitte varem kui artikli 16 lõikes 4 nimetatud komisjoni kaasrahastamise otsuses osutatud aasta 1. jaanuaril.

3. Komisjon võtab artikli 11 lõikes 3 sätestatud korras vastu eeskirjad liikmesriikides artiklite 5, 6 ja 7 alusel rakendatud ja fondi kaasrahastatavate meetmete raames tehtud kulutuste abikõlblikkuse kohta.

Artikkel 22

Kohustused

Ühenduse eelarvelisi maksekohustusi võetakse igal aastal artikli 16 lõikes 4 osutatud komisjoni kaasrahastamise otsuse alusel.

Artikkel 23

Väljamaksed

1. Komisjon edastab fondist makstava rahalise toetuse vastutavale asutusele kooskõlas eelarveliste maksekohustustega.

2. Liikmesriigile makstakse esimese eelmaksena 50 % komisjoni iga-aastase otsusega fondipoolse kaasrahastamise kohta eraldatud summast 60 päeva jooksul kaasrahastamise otsuse vastuvõtmisest.

3. Teine eelmakse tehakse hiljemalt kolm kuud pärast seda, kui komisjon on heaks kiitnud arenguaruande aasta tööprogrammi rakendamise kohta ja kuludeklaratsiooni, mis tõendab, et vähemalt 70 % esialgsest makse summast on kulutatud. Komisjoni teise eelmakse summa ei tohi ületada 50 % kaasrahastamise otsusega eraldatud kogusummast või see ei tohi mitte mingil juhul olla suurem kui vahe, mis saadakse, kui liikmesriigi poolt aastaprogrammi raames tegelikult valitud projektideks eraldatud ühenduse toetuse summast lahutada esimese eelmakse summa.

4. Järelejäänud summa makstakse välja hiljemalt kolme kuu jooksul pärast seda, kui komisjon on heaks kiitnud aastaprogrammi rakendamise lõpparuande ja artikli 24 lõikes 3 ja artikli 28 lõikes 2 ette nähtud lõpliku kuludeklaratsiooni; vastasel korral antakse nimetatud tähtaja jooksul välja nõue nende summade hüvitamise kohta, mis maksti esimese ja teise makse tegemisel välja üle fondi heakskiidetud lõppmakse summa.

Artikkel 24

Kuludeklaratsioonid

1. Kõikide kulude kohta, millest vastutav asutus komisjonile aru annab, annab ta kinnituse, et siseriiklikke rakendusprogramme korraldatakse kooskõlas kõikide kohaldatavate ühenduse eeskirjadega ja vahendeid kasutatakse kooskõlas usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega.

2. Kuludeklaratsioonid tõendab vastutava asutuse maksetaotlusi heakskiitvatest üksusest sõltumatu üksikisik või üksus.

3. Vastutav asutus edastab komisjonile lõpliku kuludeklaratsiooni üheksa kuu jooksul pärast kaasrahastamise otsuses sätestatud kulutuste tegemise tähtaega. Kui aruannet ei esitata tähtaja jooksul, lõpetab komisjon aastaprogrammi ja vabastab asjakohased eraldised.

Artikkel 25

Liikmesriikide läbi viidavad raamatupidamise auditeerimised ja finantskorrektsioonid

1. Ilma et see piiraks komisjoni vastutust Euroopa Liidu üldeelarve rakendamise eest, vastutavad meetmete finantskontrolli eest eelkõige liikmesriigid. Sel eesmärgil tuleb neil võetavate meetmete raames teha järgmist:

a)	korraldada asjakohase näidise alusel vähemalt 10 % iga aastaprogrammi abikõlblikest kogukulutustest moodustavate meetmete ja heakskiidetud meetmete esindusliku valimi kontrolle. Liikmesriigid tagavad vajaliku lahususe kontrollide ning meetmete teostamise või nendega seotud maksetoimingute vahel;

b)	vältida, avastada ja parandada eeskirjade eiramist ning vastavalt eeskirjadele teatada nendest ja haldus- ning kohtumenetluste kulgemisest komisjonile;

c)	teha koostööd komisjoniga, et tagada ühenduse vahendite kasutamine vastavalt usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttele.

2. Liikmesriigid teevad nõutavad finantskorrektsioonid, kui on tuvastatud eeskirjade eiramine, võttes arvesse seda, kas tegemist on üksikjuhtumiga või süstemaatilise rikkumisega. Liikmesriikide tehtavad korrektsioonid seisnevad ühenduse toetuse täielikus või osalises tühistamises ja kui asjaomane liikmesriik ei maksa summat tagasi lubatud aja jooksul, võetakse summalt artikli 26 lõikes 4 ettenähtud määraga viivist.

3. Komisjon võtab artikli 11 lõikes 3 sätestatud korras vastu eeskirjad ja menetlused liikmesriikides artiklite 5, 6 ja 7 alusel rakendatud ja fondi kaasrahastatavate meetmetega seotud liikmesriikide poolt tehtavate finantskorrektsioonide kohta.

Artikkel 26

Komisjoni läbi viidavad raamatupidamise auditeerimised ja finantskorrektsioonid

1. Ilma et see piiraks kontrollikoja volitusi või liikmesriikide poolt siseriiklike õigus- ja haldusnormidega kooskõlas teostatavat kontrolli, võivad komisjoni ametnikud või teenistujad läbi viia fondi rahastatavate meetmete ning juhtimis- ja kontrollisüsteemide kontrolle kohapeal, sealhulgas pistelisi kontrolle, vähemalt kolme tööpäevase etteteatamisajaga. Komisjon teatab sellest asjaomasele liikmesriigile, et saada vajalikku abi. Sellistes kontrollides võivad osaleda ka asjaomase liikmesriigi ametnikud või teenistujad.

Komisjon võib asjaomaselt liikmesriigilt nõuda kohapealset kontrolli, et kontrollida tehingu või tehingute nõuetekohasust. Sellistes kontrollides võivad osaleda ka komisjoni ametnikud või teenistujad.

2. Kui pärast vajaliku kontrolli teostamist järeldab komisjon, et liikmesriik ei täida oma artiklist 25 tulenevaid kohustusi, peatab fondist kaasrahastatavate asjaomaste aastaprogrammidega seotud eelmaksete või lõplike maksete tegemise järgmistel juhtudel:

a)	liikmesriik ei rakenda meetmeid nii, nagu lepiti kokku kaasrahastamise otsuses, või

b)	fondi kaasrahastamine tervikuna või osa sellest ei ole kogu või osa meetme puhul õigustatud või

c)	juhtimis- ja kontrollisüsteemides esineb tõsiseid puudusi, mis võiksid põhjustada süstemaatilisi eeskirjade eiramisi.

Nõuda et liikmesriik esitaks oma seletused ja teeks vajaduse korral määratud aja jooksul korrektsioonid.

3. Kui komisjoni määratud tähtaja lõpuks ei ole kokkuleppele jõutud ja liikmesriik ei ole korrektsioone teinud, võib komisjon, võttes arvesse liikmesriigi seletusi, otsustada kolme kuu jooksul:

a)	vähendada eelmaksete või lõplike maksete suurust; või

b)	teha nõutavad finantskorrektsioonid, tühistades kõnealusele meetmele antava fondi toetuse täielikult või osaliselt.

Kui otsust tegutseda vastavalt punktile a või b ei ole tehtud, lõpeb vahe- või lõplike maksete peatamine viivitamata.

4. Iga alusetult makstud või tagastatav summa makstakse tagasi komisjonile. Kui võlgnetav summa ei ole tagasi makstud komisjoni poolt seatud tähtaja jooksul, tuleb sellelt summalt maksta intressi Euroopa Keskpanga poolt eurodes tehtavatele peamistele taasrahastamistoimingutele kehtestatud määras, millele on lisatud kolm ja pool protsendipunkti. Viitemäärana kasutatakse Euroopa Liidu Teataja C-seerias avaldatud viimase maksekuu esimesel päeval kehtivat määra.

5. Komisjon võtab artikli 11 lõikes 3 sätestatud korras vastu eeskirjad ja menetlused liikmesriikides artiklite 5, 6 ja 7 alusel rakendatud ja fondi kaasrahastatavate projektidega seotud komisjoni poolt tehtavate finantskorrektsioonide kohta.

V PEATÜKK

JÄRELEVALVE, HINDAMINE JA ARUANDED

Artikkel 27

Järelevalve ja hindamine

1. Komisjon teostab koostöös liikmesriikidega fondi üle korrapärast järelevalvet.

2. Komisjon hindab fondi korrapäraselt koostöös liikmesriikidega, et hinnata meetmete asjakohasust, tulemuslikkust ja mõju artiklis 1 osutatud eesmärke silmas pidades. Komisjon hindab samuti fondi ja muude asjakohaste ühenduse poliitikate, vahendite ja algatuste raames rakendatud meetmete vastastikust täiendavust.

Artikkel 28

Aruanded

1. Igas liikmesriigis võtab vastutav asutus projektide järelevalve ja hindamise tagamiseks vajalikud meetmed.

Seepärast peavad meetmete rakendamise eest vastutavate asutustega sõlmitud kokkulepped ja lepingud sisaldama klausleid, mis kohustavad esitama nimetatud meetmete rakendamist käsitlevaid korrapäraseid üksikasjalikke arenguaruandeid ja seatud eesmärkide saavutamist käsitleva üksikasjaliku lõpparuande.

2. Vastutav asutus edastab komisjonile lõpparuande ja artikli 24 lõikes 3 ettenähtud lõpliku kuludeklaratsiooni hiljemalt üheksa kuu jooksul pärast iga aastaprogrammi kaasrahastamise otsuses sätestatud kulutuste abikõlblikkuse tähtaega.

3. Liikmesriigid edastavad komisjonile:

a)	hiljemalt 31. detsembril 2006 fondi kaasrahastatavate meetmete rakendamise hindamisaruande;

b)	hiljemalt 30. juunil 2009 ja 30. juunil 2012 fondi kaasrahastatavate meetmete tulemuste ja mõju hindamisaruande.

4. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele ning regioonide komiteele:

a)	hiljemalt 30. aprillil 2007 vahearuande saavutatud tulemuste kohta ja fondi rakendamise kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete aspektide kohta koos võimalike kavandatud muudatustega;

b)	hiljemalt 31. detsembril 2009 vahearuande ja ettepaneku fondi tegevuse kohta tulevikus;

c)	hiljemalt 31. detsembril 2012 järelhindamise aruande.

VI PEATÜKK

ÜLEMINEKUSÄTTED

Artikkel 29

Mitmeaastane programm ajavahemikuks 2005–2007

Erandina artiklist 15 kohaldatakse mitmeaastase programmi rakendamisel ajavahemikul 2005–2007 järgmist ajakava:

a)	hiljemalt 31. jaanuaril 2005 annab komisjon liikmesriikidele teada juhised planeerimiseks ja riikidele eraldatud esialgsed toetussummad;

b)	hiljemalt 1. mail 2005 määravad liikmesriigid artiklis 13 osutatud siseriikliku vastutava asutuse ja esitavad artiklis 15 osutatud ettepaneku mitmeaastase programmi kohta ajavahemikuks 2005–2007;

c)	komisjon kiidab artikli 11 lõikes 3 sätestatud korras heaks mitmeaastased programmid hiljemalt kahe kuu jooksul pärast neid käsitlevate ettepanekute kättesaamist.

Artikkel 30

2005. aasta programm

Erandina artiklist 16 kohaldatakse 2005. eelarveaastal rakendamiseks järgmist ajakava:

a)	31. jaanuariks 2005 esitab komisjon liikmesriikidele neile eraldatud summade hinnangu;

b)	liikmesriigid esitavad 1. juuniks 2005 komisjonile artiklis 16 osutatud aastaprogrammi ettepaneku; ettepanekule lisatakse üksikasjad juhtimissüsteemide ja kontrollide kohta, mille rakendamisega tagatakse ühenduse vahendite kohane ja tõhus kasutamine;

c)	komisjon võtab kaasrahastamisotsuse vastu hiljemalt kaks kuud pärast aastaprogrammi eelnõu esitamist ja artikli 12 lõike 1 punktis b osutatud asjaolude kontrollimist.

Fondist võib eraldada toetusi 1. jaanuari 2005 ja kaasrahastamise otsuste vastuvõtmise kuupäeva vahelisel ajavahemikul tehtud kulutuste katmiseks.

VII PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 31

Ülevaatamine

Komisjoni ettepanekul vaatab nõukogu käesoleva otsuse uuesti läbi 31. detsembriks 2010.

Artikkel 32

Adressaadid

Käesolev otsus on adresseeritud liikmesriikidele vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingule.

Brüssel, 2. detsember 2004

Nõukogu nimel

eesistuja

J. P. H. DONNER

(1) Arvamus on esitatud 20. aprillil 2004 (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(2) ELT C 241, 28.9.2004, lk 27.

(3) EÜT L 252, 6.10.2000, lk 12.

(4) EÜT L 212, 7.8.2001, lk 12.

(5) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(6) ELT L 304, 30.9.2004, lk 12.

28.12.2004

Euroopa Liidu Teataja

L 381/63

KOMISJONI OTSUS,

14. detsember 2004,

millega kehtestatakse suunised tootjatele ja turustajatele, et teatada ohtlikest tarbekaupadest liikmesriikide pädevatele asutustele vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/95/EÜ artikli 5 lõikele 3

(teatavaks tehtud numbri K(2004) 4772 all)

(EMPs kohaldatav tekst)

(2004/905/EÜ)

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta direktiivi 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta, (1) eriti selle artikli 5 lõike 3 teist lõiku,

pärast konsulteerimist direktiivi 2001/95/EÜ artikli 15 alusel moodustatud komiteega.

ning arvestades järgmist:

(1)

Direktiivi 2001/95/EÜ artikli 5 lõikega 3 kehtestatakse, et tootjad ja turustajad peavad teavitama pädevaid asutusi, kui nende valduses oleva teabe põhjal ja spetsialistidena nad teavad või peaksid teadma, et nende poolt turuleviidud toode on ohtlik vastavalt kõnealuse direktiivi määratlustele ja kriteeriumidele.

(2)

Direktiivi 2001/95/EÜ I lisa punktis 2 on nõutud, et komisjon, keda abistab liikmesriikide esindajatest koosnev komitee, määrab kindlaks teatiste sisu, millega tootjad ja turustajad edastavad pädevatele siseriiklikele asutustele teavet toodete kohta, mis ei vasta üldistele ohutusnõuetele, ja koostab nende teatiste standardvormi, tagades samas süsteemi tõhususe ning nõuetekohase toimimise. Eeskätt esitab komisjon näiteks teatmiku vormis lihtsad ja selged kriteeriumid eritingimuste kindlakstegemiseks, eriti üksikjuhtude või selliste toodete kohta, mille puhul teatamine ei ole vajalik.

(3)

Kohustus teavitada pädevaid asutusi ohtlikest toodetest on tähtis asjaolu turujärelevalve parandamisel, kuna see võimaldab pädevatel asutustel jälgida, kas äriühingud on võtnud asjakohaseid meetmeid juba turuleviidud toodetega kaasnevate ohtude vastu, ning määrata või võtta vajaduse korral täiendavaid meetmeid riskide vältimiseks.

(4)

Vältimaks tootjate, turustajate ja pädevate asutuste ebaproportsionaalselt suuri kohustusi ning hõlbustamaks kõnealuste kohustuste tõhusat rakendamist on asjakohane lisaks standardvormile kehtestada nii teatamise kõige olulisemate kriteeriumide kui praktiliste aspektide kohta tegevussuunised, mis esitatakse eelkõige tootjate ja turustajate abistamiseks direktiivi 2001/95/EÜ artikli 5 lõikes 3 ettenähtud sätete kohaldamisel,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Käesolevaga võtab komisjon vastu tootjatele ja turustajatele ettenähtud suunised teatamiseks ohtlikest tarbekaupadest liikmesriikide pädevatele asutustele vastavalt direktiivi 2001/95/EÜ artikli 5 lõikele 3.

Kõnealused suunised on sätestatud käesoleva otsuse lisas.

Artikkel 2

Käesolev otsus on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 14. detsember 2004

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Markos KYPRIANOU

(1) EÜT L 11, 15.1.2002, lk 4.

LISA

Suunised tootjatele ja turustajatele, mille kohaselt teatada ohtlikest tarbekaupadest liikmesriikide pädevatele asutustele vastavalt direktiivi 2001/95/EÜ artikli 5 lõikele 3

1. SISSEJUHATUS

1.1. Suuniste taust ja eesmärgid

Üldise tooteohutuse direktiivi (GPSD) eesmärk on tagada, et ELi turule viidud toiduks mittekasutatavad laiatarbekaubad on ohutud. See hõlmab tootjate ja turustajate kohustust anda pädevale asutusele teavet ohtlike toodete avastamise ja nende suhtes võetavate meetmete kohta.

Tooteohutusdirektiiviga volitatakse komisjoni, keda aitab liikmesriikide tooteohutuskomitee, koostama teatmikku, milles määratletaks lihtsad ja selged kriteeriumid selle kohustuse tõhusa kohaldamise hõlbustamiseks. Lisaks lihtsustaks teatmik ettevõtjate ja pädevate asutuste tööd, määratledes täpsed tingimused, eriti seoses üksikjuhtude või selliste toodetega, mille puhul teatamine ei ole vajalik. Teatmik peaks määratlema ka tootjate ja turustajate poolt pädevatele asutustele saadetavate teatiste sisu ja nende standardvormi.

Eelkõige vastutab komisjon teatamise korra tõhususe ja nõuetekohase toimimise tagamise eest.

Seetõttu on kõnealuste suuniste eesmärgid:

a)	selgitada tegutsemise seisukohast lähtudes tootjate ja turustajate kohustuste ulatus nii, et teatataks üksnes riskijuhtimise suhtes vajalikud andmed ning välditaks teabe üleküllust;

b)	osutada asjakohastele kriteeriumidele “ohtlike toodete” mõiste kohaldamiseks;

c)	sätestada kriteeriumid määratlemaks “üksikjuhud või -tooted”, mille puhul teatamine ei ole vajalik;

d)	määrata kindlaks teatiste sisu, eelkõige nõutavad andmed ja teave, ning kasutatav vorm;

e)	määrata kindlaks, kellele ja kuidas tuleks teatised edastada;

f)	määrata kindlaks meetmed, mida liikmesriigid peavad võtma pärast teatise saamist, ning nende meetmete kohta esitatav teave.

1.2. Suuniste staatus ja edasiarendamine

Staatus

Käesolevad suunised on tegevussuunised. Komisjon on need suunised vastu võtnud pärast konsulteerimist liikmesriikidega tooteohutuskomitees, tegutsedes kooskõlas nõuandemenetlusega.

Seetõttu on suunised viitedokumendiks tooteohutusdirektiivi sätete kohaldamisel seoses tootjate ja turustajate teatamisega ohtlikest laiatarbekaupadest liikmesriikide pädevatele asutustele.

Edasiarendamine

Käesolevad suuniseid tuleb kohandada, võttes arvesse saadud kogemusi ja uusi arenguid. Komisjon ajakohastab või muudab neid vajaduse korral, konsulteerides tooteohutusdirektiivi artiklis 15 osutatud komiteega.

1.3. Kellele on suunised adresseeritud

Käesolevad suunised on adresseeritud liikmesriikidele. Neid tuleks kasutada, et suunata laiatarbekaupade tootjaid ja turustajaid ning tootjatelt ja turustajatelt teavet vastuvõtvateks kontaktasutusteks määratud siseriiklikke asutusi, et tagada kõnealuse teatamisnõude järjekindel ja tõhus rakendamine.

2. KOKKUVÕTE ÜLDISE TOOTEOHUTUSE DIREKTIIVI (GENERAL PRODUCT SAFETY DIRECTIVE, GPSD) TOOTJATE JA TURUSTAJATE TEATAMIST KÄSITLEVATEST SÄTETEST

2.1. Kohustus teavitada liikmesriikide pädevaid asutusi

Vastavalt tooteohutusdirektiivile peavad tootjad ja turustajad teavitama pädevaid asutusi, kui nad nende valduses oleva teabe põhjal ja spetsialistidena teavad või peaksid teadma, et nende poolt turuleviidud toode on ohtlik (vastavalt kõnealuse direktiivi määratlustele ja kriteeriumidele).

“Üksikjuhtude või -toodete” puhul teatamiskohustus ei kehti.

Tootjad ja turustajad võivad anda pädevatele asutustele eelteavet tootega kaasnevast võimalikust ohust kohe, kui on sellest teadlikuks saanud. Selle teabe abil saavad asutused aidata tootjatel ja turustajatel nende teatamiskohustust nõuetekohaselt täita. Lisaks julgustatakse tootjaid ja turustajaid võtma ühendust oma liikmesriigi asutustega, kui nad kahtlevad, kas toode on ohtlik või mitte.

2.2. Teatamise põhjendus ja eesmärk

Kohustus teavitada pädevaid asutusi ohtlikest toodetest on tähtis tegur turujärelevalve ja riskijuhtimise parandamisel.

Tootjad ja turustajad on oma vastavate tegevusalade piires eelkõige vastutavad ohtlike toodetega kaasnevate riskide vältimise eest. Siiski on võimalik, et tootjad ja turustajad pole võtnud (või pole saanud võtta) kõiki vajalikke meetmeid. Lisaks võivad muude sama liiki toodetega kaasneda samasugused riskid kui kõnealuste toodetega.

Teatamise korra eesmärk on anda pädevatele asutustele võimalus jälgida, kas äriühingud on võtnud asjakohaseid meetmeid juba turuleviidud toodetega kaasnevate riskide vastu, ning võtta vajaduse korral täiendavaid meetmeid riskide vältimiseks või anda vastav korraldus. Teatamine võimaldab pädevatel asutustel ka otsustada, kas tuleks kontrollida muid samalaadseid turulolevaid tooteid. Seepärast peavad pädevad asutused saama piisavat teavet, mis lubaks neil otsustada, kas ettevõtja on ohtliku toote suhtes võtnud piisavad meetmed. Seoses sellega tuleks märkida, et tooteohutusdirektiiviga antakse pädevatele asutustele õigus taotleda lisateavet, kui nad tunnevad, et ei suuda otsustada, kas äriühing on võtnud ohtliku toote suhtes piisavad meetmed.

3. TEATAMISE KRITEERIUMID

3.1. Reguleerimisala

Tooteohutusdirektiivikohase teatamise esimene nõue on see, et toode peaks kuuluma kõnealuse direktiivi reguleerimisalasse ning artikli 5 lõike 3 tingimused on täidetud.

Tuleks märkida, et ohtlikest toidukaupadest teatamise kohta on kehtestatud eri nõuded ELi toidualastes õigusnormides (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 178/2002 (1)).

Kui ühenduse valdkondlikes õigusaktides tooteohutuse kohta on kehtestatud sama eesmärgiga teatamiskohustused, tooteohutusdirektiivi kohustust valdkondlike õigusaktidega hõlmatud tootekategooriatele ei kohaldata. Täiendavat teavet teatamisprotseduuride vaheliste suhete ja nende eesmärkide kohta võib leida dokumendist “Guidance Document on the Relationship between the GPSD and Certain Sector Directives.” (2) Seda dokumenti arendatakse edasi, eriti kui saadud kogemuste põhjal selgub, et tooteohutusdirektiivi artikli 5 lõike 3 ning konkreetsete ühenduse õigusaktide asjaomase valdkondliku teabe või teatamiskohustuste kohaldamisel ilmneb kattuvust või ebakindlust.

Lisaks tuleb märkida, et neid suuniseid ei järgita ning need ei ole takistuseks “kaitseklauslite” nõuete või muude tooteohutust käsitlevate ühenduse vertikaalsete õigusaktidega kehtestatud teatamisprotseduuride kohaldamise puhul.

Olulised teatamiskriteeriumid on järgmised:

—	toode kuulub kõnealuse direktiivi artikli 2 punkti a reguleerimisalasse: toode on ette nähtud tarbijatele või on tõenäoline, et need võivad seda kasutama hakata (sealhulgas teenuse osutamise või kasutatud kaupade kontekstis),

—	direktiivi artikkel 5 on kohaldatav (st et ühenduse muude õigusaktidega ei ole samalaadseid kohustusi kehtestatud, vt tooteohutusdirektiivi artikli 1 lõike 2 punkti b),

—	toode on turule viidud,

—

tootjal või turustajal on tõendeid (mis on saadud turuleviidud toodete ohutuse jälgimisel, testimisel, kvaliteedi kontrollimisel või muudest allikatest), et toode on tooteohutusdirektiivi määratluse kohaselt ohtlik (see ei vasta tooteohutusdirektiivi ohutuskriteeriume arvesse võttes üldistele ohutusnõuetele) või ei vasta vaatlusalusele tootele kohaldatavate ühenduse asjakohaste valdkondlike õigusaktide ohutusnõuetele,

—	seepärast on toode nii ohtlik, et ei või enam turule jääda ning tootjad (ja turustajad) on kohustatud võtma asjakohaseid ennetus- ja parandusmeetmeid (toote muutmine, hoiatused, turult kõrvaldamine jne, olenevalt konkreetsetest asjaoludest).

3.2. Üldised ohutusnõuded ja nõuetele vastavuse kriteeriumid

Tootjad ja turustajad peavad teavitama liikmesriikide pädevaid asutusi, kui nende poolt turule viidud toode kujutab tarbijatele ohtu, “mis ei vasta üldistele ohutusnõuetele”. Tootjad on kohustatud viima turule ainult ohutuid tooteid. Artikli 2 punktis b määratletakse ohutu tootena iga toode, “mis tavalistes või põhjendatult eeldatavates kasutustingimustes, mis hõlmavad kasutusaega ning vajaduse korral kasutuselevõtmis-, seadistus- ja hooldusnõudeid, ei põhjusta ohte või põhjustab toote kasutusele vastavalt minimaalset ohtu, ning mida loetakse aktsepteeritavaks ning inimeste ohutuse ja tervise kaitse kõrgele tasemele vastavaks, võttes eelkõige arvesse järgmisi punkte:

i)	toote omadused, sealhulgas koostis, pakend ning kokkupanemis- ja vajaduse korral seadistus- ning hooldamisjuhendid;

ii)	mõju teistele toodetele, kui võib põhjendatult eeldada selle kasutamist koos teiste toodetega;

iii)	toote esitusviis, märgistus, toote kasutus- ja hävitamisjuhendid ning muud märkused või teave toote kohta;

iv)	tarbijagrupid, kes on toodet kasutades ohustatud, eriti lapsed ja vanurid.

Võimalus ohutust suurendada või muude väiksema ohutustasemega toodete olemasolu ei ole piisav põhjus pidada toodet “ohtlikuks”.”

Kõiki tooteid, mis ei vasta sellele määratlusele, tuleb lugeda ohtlikeks (artikli 2 punkt c, teisisõnu: toode on “ohtlik”, kui see ei vasta üldistele ohutusnõuetele (turul olevad tooted peavad olema ohutud)).

Tooteohutusdirektiivi artiklis 3 kirjeldatakse, kuidas hinnata nõuetele vastavust, toetudes siseriiklikele õigusaktidele, Euroopa standarditele ja muule võrdlusmaterjalile. Kui asjakohaseid Euroopa standardeid pole, lubatakse tooteohutusdirektiivis arvestada muid tooteohutuse hindamise elemente: siseriiklikke standardeid, juhiseid heade toimimistavade kohta jne.

Lisaks eespool öeldule osutab direktiiv ka tõsisele ohule, mis on määratletud artikli 2 punktis d kui “iga tõsine oht, kaasa arvatud need, mille mõju ei ole vahetu, mis nõuab ametiasutuste kiiret sekkumist”.

Siiski tunnistatakse direktiivis, et võimalus ohutust suurendada või muude väiksema ohutustasemega toodete olemasolu ei ole piisav põhjus pidada toodet “ohtlikuks”.

Riskitase sõltub mitmetest teguritest, sealhulgas näiteks kasutajatüübist ja tema nõrkadest kohtadest, tootja poolt kasutusele võetud ohuvastastest ettevaatusabinõudest ja kasutaja hoiatamisest. Neid tegureid soovitatakse samuti arvesse võtta sellise riskitaseme määratlemisel, mida peetakse ohtlikuks ja millest tootjad peavad pädevatele asutustele teatama.

Oht võib olla põhjustatud tootmis- või valmistamisvigadest või johtuda toote konstruktsioonist või selle valmistamiseks kasutatud materjalidest. Ohtu võib põhjustada ka toote koostis, konstruktsioon, viimistlus, pakend, hoiatusmärgistus või kasutusjuhend.

Kindlaksmääramisel, kas toode on ohtlik tooteohutusdirektiivis määratletud tähenduses, tuleks analüüsida mitmeid küsimusi: toote kasutusala, ohu olemus, ohustatud elanikerühmad, eelnev kogemus samalaadsete toodetega jne. Ohutu toode ei tohi põhjustada riski või põhjustab toote kasutusele vastavalt üksnes minimaalset riski, mis on vajalik toote tõhusa kasutamise tagamiseks.

Eeldatakse, et tootjad teevad enne oma toodete turuleviimist riskianalüüsi. Selle põhjal järeldatakse, et toode vastab üldisele ohutuskohustusele ja seda võib turustada, ning antakse ühtlasi alus edasise ohuteabe ümberhindamiseks ja otsustamiseks, kas toode vastab jätkuvalt “ohutu toote” määratlusele või tuleb temast teatada.

Kui tootjad või turustajad saavad teavet või uusi tõendeid, mis näitavad, et toode võib osutuda ohtlikuks, peaksid nad otsustama, kas niisugune teabe põhjal võib toodet tõepoolest ohtlikuks pidada.

Käesolevas dokumendis nimetatud juhised on esitatud juhendis “Guidelines for the management of the Community Rapid Information System (RAPEX) and for notifications presented in accordance with Article 11 of Directive 2001/95/EC”. (3) Need esitatakse siinkohal, et aidata tootjatel või turustajatel otsustada, kas laiatarbekauba põhjustatud eriolukord õigustab sellest teatamist pädevatele asutustele. Need moodustavad järjekindluse edendamiseks mõeldud metoodikaraamistiku ning ei võta arvesse kõiki võimalikke tegureid, vaid peaksid hõlbustama järjepidevat, mõistlikku otsustamist konkreetsete laiatarbekaupade põhjustatud ohtude üle. Kui tootjad või turustajad siiski arvavad, et neil on eri kaalutlustel põhinevaid selgeid tõendeid teatamise vajalikkuse kohta, siis peavad nad seda tegema.

Tootjad või turustajad peaksid kogutud teavet analüüsima ning otsustama, kas konkreetsest ohuolukorrast tuleks ametiasutustele teatada, võttes arvesse:

—

ohu tagajärgede raskust, olenevalt võimalike tervise-/turvalisusekahjustuste tõsidusest ja tõenäosusest. Kahjustuste tõsiduse ja tõenäosuse liitmisel saadakse ohu suuruse hinnang. Selle hinnangu täpsus sõltub tootjale või turustajale kättesaadava teabe kvaliteedist.

Tervise-/turvalisusekahjustuse tõsidus konkreetse ohu puhul peaks olema selline, mille kohta on mõistlikke tõendeid, et toote põhjustatud tervise-/turvalisusekahjustus sai tekkida eeldatava kasutuse käigus. Aluseks võiks võtta samalaadsete toodete tekitatud raskeimad tervise-/turvalisusekahjustused.

Samuti tuleb arvesse võtta tervise-/turvalisusekahjustuste tõenäosust tavakasutaja puhul, kes otstarbekohase või põhjendatult eeldatava kasutamise käigus puutub kokku puudustega tootega, nagu ka tõenäosust, et tootel on või sellele tekib puudusi.

Teatamisotsust ei tohiks mõjutada turulolevate toodete kogus ega inimeste hulk, keda ohtlik toode võiks kahjustada. Neid tegureid võib arvesse võtta otsustamisel, mis liiki meetmeid tuleb küsimuse lahendamiseks võtta.

—

tegureid, mis mõjutavad ohu taset, näiteks kasutajatüüp, ning riskirühma mittekuuluvate täiskasvanute puhul, kas tootel on nõuetekohased hoiatused ja kaitsemeetmed ning kas oht on piisavalt ilmne.

Teatavatel juhtudel (nt liiklusvahendid) aktsepteerib ühiskond kõrgemat riski kui teistel juhtudel (nt laste mänguasjad). Riskitaset mõjutavateks olulisteks teguriteks peetakse ohustatud isiku haavatavust ning riskirühma mittekuuluvate täiskasvanute puhul riski tundmist ja selle vastu võetud ettevaatusabinõusid.

Tuleb arvesse võtta, mis tüüpi isik toodet kasutab. Kui toodet hakkavad tõenäoliselt kasutama haavatavad isikud (näiteks lapsed või vanurid), peaks teatamist nõudev riskitase olema madalam.

Riskirühma mittekuuluvate täiskasvanute puhul peaks teatamist nõudev riskitase sõltuma sellest, kas oht on ilmne ja toote toimimiseks vajalik ning kas tootja on kaitsemeetmete ja hoiatuste eest nõuetekohaselt hoolitsenud, eriti kui oht ei ole ilmne.

II lisas on esitatud rohkem üksikasju riski analüüsi- ja hindamismeetodi kohta, mida kasutatakse dokumendis “Guidelines for the management of the Community Rapid Information System (RAPEX) and for notifications presented in accordance with Article 11 of Directive 2001/95/EC”. Kasutada võib ka muid meetodeid ning meetodi valik võib sõltuda olemasolevatest vahenditest ja teabest.

Tootjaid ja turustajaid tuleks julgustada ametiasutustega ühendust võtma, kui neil on tõendusmaterjali võimaliku probleemi kohta, et arutada, kas teatamine on vajalik. Asutuste ülesanne on aidata tootjatel ja turustajatel nende teatamiskohustust täita.

3.3. Teatamata jätmise kriteeriumid

Infovoog peab olema juhitav mõlemapoolselt: nii ettevõtjate kui ametiasutuste poolt. Teatamise kord peaks tegelema üksnes põhjendatud juhtumitega, võttes arvesse eespool nimetatud kriteeriume ja vältides süsteemi ülekuhjamist ebaoluliste teadetega.

Hindamaks, kas tootjate või turustajate teade pädevatele asutustele on põhjendatud, on asjakohane teada, millistel tingimustel ei ole teatamine vajalik.

Eesmärk on vältida võimalikku ülemäärast teatamist meetmete, tegevuse või otsuste kohta seoses “üksikjuhtude või -toodetega”, mis ei nõua ametiasutuste kontrolli, järelevalvet või tegutsemist ega paku riskianalüüsi ja tarbijakaitse seisukohast kasulikku teavet. Selline olukord võib tekkida juhul, kui on selge, et risk on seotud üksnes piiratud koguse selgelt identifitseeritavate toodetega (või partiidega) ja tootjal või turustajal on kindel tõendusmaterjal, et risk on täielikult kontrolli all ning sellest juhtumist teatamine ei paku ametiasutustele kasulikku teavet (näiteks tootmisliini rikked, käitlemis- või pakendamisvead jne).

Vastavalt tooteohutusdirektiivile ei pea tootjad ja turustajad teatama:

—	toodetest, mis ei kuulu tooteohutusdirektiivi artikli 1 ja artikli 2 punkti a reguleerimisalasse, näiteks antiikesemed, tooted, mis ei ole ette nähtud tarbijatele kasutamiseks ja mida tarbijad tõenäoliselt ei kasuta, parandusse viidavad kasutatud kaubad,

—	toodetest, mis ei kuulu tooteohutusdirektiivi artikli 5 lõike 3 reguleerimisalasse, näiteks ühenduse muudes õigusaktides määratletud konkreetse teatamise korraga hõlmatud tooted,

—	toodetest, mille puhul tootja on suuteline viivitamata võtma parandusmeetmed kõigi asjaomaste tooteühikute suhtes. Puudus esineb üksnes piiratud kogusel selgelt identifitseeritavatel toodetel või tootepartiidel ning tootja on kõnealused tooted turult kõrvaldanud,

—	puudustest seoses toote kasutuskvaliteediga, mitte selle ohutusega,

—	puudustest seoses kehtivate eeskirjade eiramisega, mis ei mõjuta ohutust sellisel viisil, et toodet tuleks pidada “ohtlikuks”,

—

kui tootja/turustaja teab, et ametiasutusi on juba teavitatud ning neil on kogu nõutav teave olemas. Kui jaemüüjad saavad teavet ohtliku toote kohta oma tootjalt/turustajalt või kutseorganisatsioonilt, mis levitab tootja/turustaja antud teavet, ei peaks nad ametiasutustele teatama, kui teavad, et tootja või turustaja on ametiasutusi juba teavitanud.

4. TEATAMISE KORD

4.1. Kes peavad teatise esitama

Teatamiskohustust kohaldatakse nii tootjatele kui turustajatele nende tegevusala piires ja proportsionaalselt nende vastutusega.

Võib tekkida kahtlusi, kes peaks esimesena teavet andma. Seepärast oleks kõigile turustusahelasse kaasatuile kasulik teatamiskohustusega seotud tegutsemiskord läbi arutada, enne kui selle järele tekib vajadus. Kui teatamine siis vajalikuks osutub, teavad eri ettevõtjad, mida tuleb teha, ning välditakse tarbetuid kattuvaid teatisi. Lisaks on väga oluline otsekontakt ametiasutuste ja ettevõtete vahel, kui ettevõtetel on kahtlusi oma teatamiskohustuse täitmise suhtes.

Kui toote tootja või importija saab esimesena tõendusmaterjali toote ohtlikkuse kohta, peaksid nad teavitama riigi pädevat ametiasutust ning saatma teatise koopia edasi jaemüüjatele ja turustajatele. Turustaja või jaemüüja, kes saab tootjalt või importijalt teavet toote ohtlikkuse kohta, peab teavitama ametiasutusi, välja arvatud juhul, kui ta teab, et tootja või muu ametiasutus on riigi ametiasutust juba nõuetekohaselt teavitanud.

Kui toote turustaja või jaemüüja saab esimesena tõendusmaterjali toote ohtlikkuse kohta, peaksid nad teavitama riigi pädevat ametiasutust ning saatma teatise koopia edasi tootjale või importijale. Tootja või importija, kes saab turustajalt või jaemüüjalt teavet toote ohtlikkuse kohta, peab täiendama nende poolt ametiasutus(t)ele esitatud teavet kõigi andmetega, mis tal on ohtliku toote kohta, eriti toote teiste turustajate või jaemüüjate andmetega, et tagada toote jälgitavus.

Turustajad, kellel on kahtlusi, kas toode on ohutu või kas ohtlik toode kujutab endast “üksikjuhtu”, peavad edastama tootjale oma valduses oleva teabe. Nad võivad edasiste sammude osas nõuande saamiseks ka pädevate asutustega ühendust võtta.

Tootjad saavad paljudest ohtlikest olukordadest teada vaid eri jaemüüjatelt või turustajatelt saadud üksikteateid kokkuvõtlikult hinnates. Tootja vastutab teabe kontrollimise eest, et määratleda võimaliku riski täpne päritolu ja võtta vajalikuks peetavad meetmed, sealhulgas teatada ametiasutustele.

Äriühing peaks määrama vastutuse teatises sisalduva teabe eest isikule, kes tunneb toodet piisavalt hästi.

4.2. Kellele tuleks teatis esitada

Tooteohutusdirektiiviga nõutakse, et tootjad ja turustajad esitaksid oma teatised turu järelevalve/täitevasutustele kõigis liikmesriikides, kus toodet on turustatud või muul viisil tarbijatele tarnitud. Iga liikmesriik peab määrama kõnealuste teatiste saamise eest vastutava ametiasutuse. Selleks otstarbeks määratud ametiasutuste loetelu on komisjoni koduleheküljel.

Tooteohutusdirektiivi I lisas on sätestatud, et artikli 5 lõikes 3 nimetatud andmed tuleb esitada pädevatele asutustele liikmesriigis, kus kõnealust toodet turustatakse või on turustatud või muul viisil tarbijatele tarnitud.

Siiski on soovitatav vähendada tootjate ja turustajate kohustusi korra kehtestamisega, mis lihtsustab kõnealuste nõuete tegelikku kohaldamist, tagades samas kõigi huvitatud ametiasutuste teavitamise. Selline kord tuleb ka kasuks, et hoida ära mitmekordset teatamist sama vea kohta.

Seepärast võivad tootjad ja turustajad esitada nõutava teabe selle liikmesriigi ametiasutusele, kus nad asuvad, kui üks kahest järgmisest tingimusest on täidetud:

—

Riskist on teatatud kui “tõsisest” või peab teatise saanud ametiasutus riski “tõsiseks” ning otsustab kõnealuse toote kohta RAPEXi süsteemi kasutades teadaande saata. Niisugusel juhul peaks teatise saanud ametiasutus viivitamata teavitama teatise esitanud tootjat või turustajat oma otsusest teavitada RAPEXi kaudu teiste liikmesriikide ametiasutusi.

—

Riskist on teatatud kui mitte “tõsisest” või ei pea teatise saanud ametiasutus riski tõsiseks, kuid teatab teatise esitanud tootjale või turustajale oma kavatsusest edastada teave komisjoni kaudu nende liikmesriikide (4) ametiasutustele, kus toode tootja või turustaja andmete kohaselt turule viiakse või on turule viidud. Niisugusel juhul peab teatise saanud ametiasutus tootjat või turustajat viivitamata teavitama.

Tootja või turustaja, kes teavitab üksnes selle riigi ametiasutust, kus ta asub, peaks andma sellele ametiasutusele olemasoleva teabe teiste riikide kohta, kus toodet on turustatud.

Kui riiklikud ametiasutused jõuavad järeldusele või saavad tõendusmaterjali, et turuleviidud toode on ohtlik, ent tootja või turustajad ei ole neid sellest teavitanud, peavad nad uurima, kus ja millal oleksid asjaomased ettevõtjad pidanud teatise esitama, ning otsustama vajalike meetmete, sealhulgas võimalike sanktsioonide võtmise üle.

4.3. Teatise esitamise viisid

Äriühing peaks teatise esitama, täites I lisas esitatud vormi ja saates selle viivitamata asjakohasele pädevale asutusele (pädevatele asutustele). Teatist esitav ettevõtja peab saatma vormis nõutud andmed. Siiski ei peaks äriühing teatamist edasi lükkama sellepärast, et osa andmeid veel puudub.

Oleks kasulik vorm kaheks osaks jagada. Esimene osa (jaotised 1–5) tuleks täita viivitamata ja teine osa (jaotis 6) siis, kui andmed on kokku kogutud (tuleks märkida puuduvate andmete esitamise ajakava) ning ohuolukord on tõsine või kui tootja/turustaja soovib teatise esitada üksnes selle liikmesriigi ametiasutustele, kus ta asub. Teatamist ei tohiks edasi lükata, kui mõni lahter jääb täitmata.

Tooteohutusdirektiiviga nõutakse, et pädevaid asutusi tuleb teavitada viivitamata. Seetõttu peab äriühing neid viivitamata teavitama niipea, kui asjakohased andmed on olemas ja igal juhul 10 päeva jooksul (5) pärast teatamist eeldavate andmete saamist, isegi kui uuringud alles jätkuvad, osutades ohtliku toote olemasolule. Kui on olemas tõsine oht peavad äriettevõtted ametiasutust (ametiasutusi) teavitama viivitamata, kuid mitte mingil juhul hiljem kui kolm päeva pärast teatamiskohustuslike andmete saamist.

Eriolukorras, kui äriühing on võtnud viivitamatud meetmed, peaks äriühing pädevaid asutusi teavitama viivitamata ja kiireimal võimalikul viisil.

5. TEATISTE SISU

5.1. Teatiste taust (turustamisjärgse järelevalve kohustus)

Lisaks üldiste ohutusnõuete järgimise kohustusele on tootjad ja turustajad kohustatud kutsealaselt ja oma tegevuse piires tagama tarnitavate toodete ohutuse piisava järelkontrolli. Tooteohutusdirektiiviga on kehtestatud tootjate ja turustajate sellealased kohustused, nagu näiteks tarbijate teavitamine, toote riskide turustusjärgne järelevalve, ohtlike toodete turult kõrvaldamine ja muu eespool nimetatu. Tootjate kohustusi kohaldatakse valmistajatele, kuid samuti kõigile teistele turustusahela lülidele, kes võivad mõjutada toote ohutusomadusi.

Turustusjärgsete kohustuste raames võib ettevõtjatele ilmneda eri liiki tõendeid, mis muu hulgas võivad põhjustada näiteks järgmist teatamist:

—	aruanded või muu teave õnnetuste kohta äriühingu toodetega;

—	otse tarbijatelt või turustajate ja tarbijaühingute kaudu saadud kaebused ohutuse kohta;

—	kindlustusnõuded või kohtuasjad seoses ohtlike toodetega;

—	ohutusnõuetele mittevastavus, millest on teatanud äriühingu kvaliteedikontrolli käigus;

—	mistahes asjakohane teave ohutusnõuetele mittevastavuse kindlakstegemise kohta, millele äriühingu tähelepanu on pööranud muud organisatsioonid, näiteks turujärelevalveasutused, tarbijaühingud või teised äriühingud;

—	teave tooteohutuse asjakohaste teadusarengute kohta.

5.2. Teatise vorm

Nõutav teave on liigitatud järgmistesse jaotistesse.

1.	Andmed asutus(t)e/äriühingu(te) kohta, kellele teatise vorm saadetakse: vormi täitja peab nimetama asutuse(d) ja äriühingu(d), kellele teatis saadetakse, ning nende rolli toote turustamisel.

2.	Andmed tootja (nagu on määratletud tooteohutusdirektiivi artikli 2 punktis e)/turustaja kohta, kes teatise vormi täidab: vormi täitja peab esitama oma täielikud isikuandmed ning andmed äriühingu ja selle rolli kohta toote turustamisel.

3.	Andmed asjaomase toote kohta: nõutav on toote täpne kirjeldus (sh kaubamärk, mudel jne), mille juurde on segaduste ärahoidmiseks lisatud fotod.

4.	Andmed ohu kohta (liik ja laad), sealhulgas õnnetuste ja tervist/ohutust kahjustavate mõjude kohta, ning peatüki 3 (Teatamiskriteeriumid) kohaselt ja II lisast (Metoodikaraamistik) lähtuvalt läbiviidud riskianalüüsi ja hindamise tulemused.

5.	Andmed juba võetud või kavandatud parandusmeetmete kohta, millega vähendada või kõrvaldada tarbijate riske, nt tagasivõtmine või turult kõrvaldamine, muudatuste tegemine, tarbijate teavitamine jne, ning äriühingu kohta, kes nende meetmete eest vastutab.

Andmed kõigi turustusahela äriühingute kohta, kes valdavad ohtlikke tooteid ning viide nii ettevõtete kui tarbijate käes olevate toodete ligikaudsele hulgale (seda jaotist kohaldatakse tõsise ohu korral või kui tootja/turustaja soovib teatise esitada üksnes selle liikmesriigi ametiasutustele, kus ta asub). (6)

Tõsise ohu korral on tootjad ja turustajad kohustatud lisama kogu olemasoleva teabe, mis on toote asukoha kindlakstegemiseks vajalik. Teatise vormi jaotise 6 jaoks nõutava teabe (vaata I lisa) kogumine võib võtta rohkem aega kui teiste jaotiste jaoks, sest võib vajalikuks osutuda koguda seda mitmest organisatsioonist. Äriühingud peaksid jaotised 1–5 täitma ja ära saatma võimalikult kiiresti ning saatma jaotise 6 kohe, kui teave on olemas, ning tõsise ohu korral või kui tootja/turustaja soovib teatise esitada üksnes selle liikmesriigi ametiasutustele, kus ta asub.

6. TEATISTELE JÄRGNEVAD MEETMED

Kui teatised on ära saadetud, võivad järgneda eri meetmed. Eelkõige:

—	teatise saanud ametiasutus peaks vajaduse korral vastama, nõudes tootjalt või turustajalt lisateavet või täiendavate meetmete võtmist;

—	tootjad ja turustajad võivad omal algatusel või ametiasutuste nõudel esitada lisateavet kõigi uute arengusuundade või uurimistulemuste ja/või kõigi võetud meetmete tulemuslikkuse või probleemide kohta;

—	ametiasutused peaksid vajaduse korral otsustama, kas võtta täitemeetmed ja/või nõuda tootjatelt ja turustajatelt koostöö tagamist seoses turujärelevalvega või teatada ametisaladusi arvestades avalikkusele toote kirjeldus, ohu olemus ja võetud meetmed;

—	kui RAPEXi kaudu teatamise tingimused on täidetud (tõsine oht, toodet turustatakse mitmes liikmesriigis) peab pädev asutus saatma RAPEXi teatise komisjonile, kes edastab selle kõikidele liikmesriikidele.

(1) EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1642/2003 (ELT L 245, 29.9.2003, lk 4).

(2) http://europa.eu.int/comm/consumers/cons_safe/prod_safe/gpsd/revisedGPSD_en.htm

(3) Komisjoni 29. aprilli 2004. aasta otsus 2004/418/EÜ (ELT L 151, 30.4.2004, lk 86).

(4) Tooteohutusdirektiivi tooteohutuse võrk on raamistik asjakohasele korrale niisuguste vahetuste hõlbustamiseks.

(5) Kõik tekstis nimetatud tähtajad on antud kalendripäevades.

(6) Isegi juhul, kui toodet turustatakse ainult ühes liikmesriigis on asjakohane koostada loetelu äriühingutest, kes selles riigis valdavad mõjutatud tooteid, võimaldamaks pädevatel asutustel kontrollida võetud meetmete tõhusust.

I LISA

Teatise vorm tootjatele või turustajatele, et teatada ohtlikest toodetest ametiasutustele

Jaotis 1: Andmed asutus(t)e/äriühingu(te) kohta, kellele teatise vorm saadetakse
Asutus/kontaktisiku nimi/aadress/telefon/faks/elektronpost/Interneti kodulehekülg
Teavitatud äriühingute identifitseerimine ja nende roll toote turustamisel
Jaotis 2: Andmed tootja/turustaja kohta
Tootja või tootja esindaja/turustaja, kes vormi täidab
Kontaktisiku nimi/vastutusala/aadress/telefon/faks/elektronpost/Interneti kodulehekülg
Jaotis 3: Andmed asjaomaste toodete kohta
Kategooria. Mark või kaubamärk. Mudeli nimi(nimed) või ribakood/CN-kood. Päritoluriik
Kirjeldus/Foto
Jaotis 4: Andmed ohu kohta
Ohu ja võimalike tervise-/turvalisusekahjustuste kirjeldus ning tehtud riskianalüüs ja hindamine
Andmed õnnetus(t)e kohta
Jaotis 5: Andmed juba võetud meetmete kohta
Võetud meetme(te) ja ettevaatusabinõude liik/ulatus/kestus ning nende eest vastutav äriühing

Äriühingud peavad jaotise 6 täitma ja edastama tõsise ohu korral või kui tootja/turustaja soovib teatise esitada üksnes selle liikmesriigi ametiasutustele, kus ta asub

Jaotis 6: Andmed turustusahela muude äriühingute kohta, kelle valduses on ohtlikke tooteid
Valmistajate/importijate või nende volitatud esindajate loetelu liikmesriikide kaupa: nimi/aadress/telefon/faks/elektronpost/Interneti kodulehekülg
Turustajate/jaemüüjate loetelu liikmesriikide kaupa: nimi/aadress/telefon/faks/elektronpost/Interneti kodulehekülg
Tootjate/importijate/turustajate/jaemüüjate/tarbijate valduses olevate toodete arv (seerianumbrid või kuupäevakoodid) liikmesriikide kaupa

II LISA

Metoodikaraamistik järjekindla riskianalüüsi hõlbustamiseks

Järgmine tekst põhineb RAPEXi suuniste jaoks väljatöötatud raamistikul ning esitatakse siinkohal äriühingute abistamiseks riskitaseme hindamisel ja otsustamisel, kas ametiasutuste teavitamine on vajalik. Käesolevas II lisas esitatud suunised ei ole ammendavad ega püüa arvesse võtta kõiki võimalikke tegureid. Äriühingud peaksid iga üksikjuhu puhul eraldi otsustama, võttes arvesse nii käesolevates suunistes sätestatud kriteeriume kui ka nende oma kogemusi ja tavasid, muid asjakohaseid seisukohti ja otstarbekaid meetodeid.

Iga laiatarbekaup võib endast kujutada üht või enamat talle omast ohtu. Ohutegureid võib olla eri liiki (keemilised, mehhaanilised, elektrilised, kuumus, kiirgus jne) Ohutegur näitab toote olemuslikku omadust teatud tingimustes kasutajate tervist ja ohutust kahjustada.

Iga ohutüübi raskusastme saab määratleda kvalitatiivsete ja mõnikord kvantitatiivsete kriteeriumide põhjal, mis on seotud põhjustatava kahjustuse liigiga.

On võimalik, et kõnealust ohtu ei kujuta endast mitte kõik üksiktooted, vaid ainult mõned turuleviidud toodetest. Oht võib olla seotud konkreetse veaga, mis ilmneb ainult mõnedel teatud tüüpi (teatud kaubamärki, mudelit jne esindavatel) turuleviidud toodetel. Sellistel juhtudel tuleks kaaluda vea/ohu esinemise tõenäosust tootes.

Tõenäosus, et oht võib tervist/turvalisust tegelikult kahjustada, sõltub sellest, kui suurel määral tarbija selle ohuga toote tööea jooksul toote otstarbekohasel või põhjendatult eeldataval kasutamisel kokku puutub. Lisaks võib teatava ohuga samaaegselt kokku puutuda rohkem kui üks inimene. Lõpuks tuleb toote põhjustatud riski taseme määratlemisel ohu tõsiduse ja ohuga kokkupuutumise sageduse kokkuliitmise teel võtta arvesse ka ohuga kokkupuutuva tarbija võimet ohtlikku olukorda vältida või sellele reageerida. See sõltub teadmisest ohu olemasolu kohta, tehtud hoiatustest ja ohuga kokku puutuda võiva tarbija haavatavusest.

Eespool esitatud seisukohti arvesse võttes võib järgmine põhimõtteline lähenemine olla äriühingutele abiks otsustamisel, kas mõne laiatarbekauba põhjustatud konkreetne ohtlik olukord nõuab teatise esitamist pädevatele asutustele.

On soovitatav, et hinnangu annaks väike rühm, kellel on teadmisi ja kogemusi seoses tootega ja sellest tulenevate ohtudega. Kui objektiivsed andmed pole kättesaadavad võivad hindajad langetada subjektiivseid otsuseid ja loodetavasti aitab käesolev menetlus neil järjepidevalt ja mõistlikult otsustada tegelike või võimalike ohtude üle.

Hindaja peaks analüüsima kogutud teavet ja kasutama riskihindamise tabelit järgmiselt:

1.	Kõigepealt määratletakse tabeli A abil ohu tagajärgede raskusaste, mis sõltub nii ohu tõsidusest kui ka tõenäosusest, millega oht võib käsitatavates kasutustingimustes ilmneda, samuti toote ohtlike omadustega seotud võimalikust mõjust tervisele/turvalisusele.

2.	Järgmiseks hinnatakse tabeli B abil täiendavalt ohu tagajärgede raskust sõltuvalt tarbija tüübist ning riskirühma mittekuuluvate täiskasvanute puhul seda, kas tootel on nõuetekohased hoiatused ja kaitsemeetmed ning kas oht on piisavalt ilmne, et riskitaset õigesti hinnata.

Tabel A – Riskianalüüs: tervise-/turvalisusekahjustuste tõsidus ja tõenäosus

Tabelis A on ühendatud kaks peamist riskianalüüsi mõjutavat tegurit: tervise-/turvalisusekahjustuste tõsidus ja tõenäosus. Järgmised tõsiduse ja tõenäosuse määratlused on esitatud abiks asjakohaste väärtuste määramisel.

Kahjustuse tõsidus

Tõsiduse hindamine põhineb vaatlusaluste toodetega kaasnevate ohtude põhjustatavate tõenäoliste tervise-/turvalisusekahjustuste arvestamisel. Hinnata tuleks iga ohutüüpi eraldi. (1)

Ohu tõsiduse hindamisel tuleks arvestada ka inimeste arvu, keda ohtlik toode võib kahjustada. See tähendab, et kui toode kujutab samaaegselt ohtu mitmele inimesele (nt gaasiseadmega kaasnev tulekahju- või mürgistusoht) tuleks see liigitada tõsisemaks ohust, mis võib kahjustada ainult ühte inimest.

Riski esialgne hinnang peaks viitama kõigile toote poolt ohustatavatele isikutele ning ei tohiks olla mõjutatud riskirühma suurusest. Äriühingute puhul võib siiski õigustatud olla toote poolt ohustatavate inimeste koguarvu arvessevõtmine, kui otsustatakse, mis liiki meetmeid tuleb võtta.

Paljude ohtude puhul on võimalik kujutleda ebatõenäolisi olukordi, mis võivad viia väga tõsiste vigastusteni, nt juhtmele komistamine, kukkumine ja pea äralöömisest põhjustatud surm, kuigi vähem tõsised tagajärjed on tõenäolisemad. Ohu tõsiduse hindamine peaks põhinema mõistlikel tõenditel, et ohtu iseloomustavad tagajärjed võivad ilmneda eeldatava kasutamise käigus. Tõenditena võiks kasutada samalaadsete toodetega kaasnenud halvimaid kogemusi.

Üldine tõenäosus

Üldise tõenäosuse all mõeldakse tõenäolist kahjulikku mõju ohustatud inimeste tervisele/turvalisusele. Ohustatud inimeste koguarvu ei võeta arvesse. Kui teatmikus viidatakse toote puuduste võimalikkusele, ei tuleks suuniseid kohaldada, kui kõiki puudustega näidiseid on võimalik eraldi identifitseerida. Niisugusel juhul on puudustega toodete kasutajad täielikult ohustatud, kuid oht ei laiene muude toodete kasutajatele.

Üldine tõenäosus on kogusumma kõigist osalistest tõenäosustest, nagu näiteks:

—	tõenäosus, et tootel on või et sellele tekib puudusi (kui puudusi esineb kõigil toodetel, on see tõenäosus 100 %);

—	tõenäosus, et kahjulik mõju ilmneb tavakasutaja puhul, kes on ohustatud puudustega toote otstarbekohase või põhjendatult eeldatava kasutamise käigus.

Need kaks tõenäosust on koondatud järgmises tabelis, et saada tabelisse A märgitav üldine tõenäosus.

Tervise-/turvalisuskahjustuste üldine tõenäosus		Ohtliku toote tõenäosus
Tervise-/turvalisuskahjustuste üldine tõenäosus		1 %	10 %	100 % (kõik)
Tervise-/turvalisusekahjustuse tõenäosus ohtliku toote pideval kasutamisel	Oht esineb alati ning tõenäoliselt ilmnevad otstarbekohasel kasutamisel tervise-/turvalisuskahjustused	Keskmine	Kõrge	Väga kõrge
	Oht võib ilmneda ühe ebatõenäolise või kahe võimaliku tingimuse esinemisel	Madal	Keskmine	Kõrge
	Oht ilmneb üksnes mitme ebatõenäolise tingimuse esinemisel	Väga madal	Madal	Keskmine

Kahjustuste tõsiduse ja tabelist A saadud üldise tõenäosuse liitmisel saadakse ohu suuruse esialgne hinnang. Selle hinnangu täpsus sõltub äriühingule kättesaadava teabe kvaliteedist. Siiski on vaja seda hinnangut täpsemaks muuta, võttes arvesse ühiskonna arvamust riski vastuvõetavuse kohta. Teatavatel juhtudel, nt liiklusvahendite puhul, aktsepteerib ühiskond palju kõrgemat riski kui teistel juhtudel, nt laste mänguasjadega kaasnevat. See tegur märgitakse tabelisse B.

Tabel B – Riski liigitamine: isiku tüüp, riskiteadlikkus ja ettevaatusabinõud

Teatavatel juhtudel aktsepteerib ühiskond kõrgemat riski kui teistel juhtudel. Riskitaset mõjutavateks peamisteks teguriteks peetakse kahjustatava isiku haavatavust ning riskirühma mittekuuluvate täiskasvanute puhul riski tundmist ja selle vastu võetud ettevaatusabinõusid.

Riskirühmad

Tuleb arvesse võtta, mis tüüpi isik toodet kasutab. Kui toodet hakkavad tõenäoliselt kasutama riskirühma kuuluvad isikud (näiteks lapsed või vanurid), peaks teatamist nõudev riskitase olema madalam. Näitena on esitatud kaks tüüpi riskirühma kuuluvaid inimesi:

Väga ohualtid	Ohualtid
Pimedad	Vaegnägijad
Raske puudega	Osalise puudega
Väga vanad	Elatanud
Väga noored (alla 3aastased)	Noored (3–11aastased)

Tavalised täiskasvanud

Riskirühma mittekuuluvate täiskasvanute riski tõsidust tuleks hinnata üksnes juhul, kui oht on ilmne ja toote toimimise seisukohast vajalik. Riskirühma mittekuuluvate täiskasvanute puhul peaks riskitase sõltuma sellest, kas oht on ilmne ning kas tootja on kaitsemeetmete ja hoiatuste eest nõuetekohaselt hoolitsenud, eriti kui oht ei ole ilmne. Näiteks kui tootel on nõuetekohased hoiatused ja kaitsemeetmed ning oht on ilmne, ei pea ohu tagajärgede raskus kajastuma riski hindamises tõsiseks (tabel B), kuigi toote ohutuse parandamiseks võib olla tarvis võtta mõningaid meetmeid. Ja vastupidi, kui tootel puuduvad vajalikud kaitsemeetmed ja hoiatused ning oht ei ole ilmne, tuleks ka keskmiste tagajärgedega oht hinnata tõsiseks riskiks (tabel B).

Ohtlike tarbekaupade riskihinnang üldise tooteohutuse direktiivi kohandamiseks

Käesolev menetlus on kavandatud abiks ettevõtetele otsustamaks, kas teatavast tarbekauba põhjustatud ohtlikust olukorrast tuleb teatada pädevatele asutustele

Tabelit A kasutatakse ohu tagajärgede määratlemiseks, sõltuvalt võimaliku tervise-/turvalisuskahjustuse tõsidusest ja tõenäosusest (vt tabelit joonealustes märkustes)

Tabelit B Kasutatakse ohu tõsiduse liigitamiseks, sõltuvalt tarbijatüübist ning, riskirühma mittekuuluvate täiskasvanute puhul sellest, kas tootel on asjakohased hoiatused ja kaitsemeetmed ning kas oht on piisavalt ilmne.

Näide (osutatud eespool nooltega)

Kettsae kasutaja on saanud tõsise käehaava. Selgub, et kettsae kaitsemeetmed on puudulikud, mistõttu tarbija käsi libises ettepoole ja sattus vastu ketti. Ettevõtte hindaja koostab järgmise riskianalüüsi.

Tabel A – riski tõenäosus on kõrge kuna oht kaasneb kõigi toodetega ja võib teatavatel tingimustel ilmneda. Kahjustuse tõsidus on tõsine, nii et tagajärgede üldine tõsidus hinnatakse kõrgeks.

Tabel B – kettsaag on ette nähtud kasutamiseks riskirühma mittekuuluvatele täiskasvanutele, sellega liituv oht on ilmne, ent kaitsemeetmed puudulikud.

Tagajärgede tõsidus on kõrge, seega lubamatu, nii et tegemist on tõsise riskiga.

(1) Näiteks võib teatavate mehhaaniliste riskide ja nendega kaasnevate tüüpiliste vigastuste tõsiduse liigitamiseks kasutada järgmisi määratlusi:

Kerge	Tõsine	Väga tõsine
< 2 % töövõimetust tavaliselt töövõime taastub ega nõua haiglaravi	2–15 % töövõimetust tavaliselt töövõime ei taastu, nõuab haiglaravi	> 15 % töövõimetust tavaliselt taastumatu
Väikesed lõikehaavad	Tõsised lõikehaavad	Siseelundite tõsised vigastused
	Luumurrud	Jäsemete kaotamine
	Sõrme või varba kaotamine	Nägemise kaotamine
	Nägemiskahjustus	Kuulmise kaotamine

		ISSN 1725-5082
Euroopa Liidu Teataja		L 381

Eestikeelne väljaanne	Õigusaktid	47. köide 28. detsember 2004

Sisukord		I Aktid, mille avaldamine on kohustuslik	Lehekülg
	*	Nõukogu määrus (EÜ) nr 2243/2004, 22. detsember 2004, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2505/96, millega avatakse teatavaid põllumajandus- ja tööstustooteid hõlmavad autonoomsed ühenduse tariifikvoodid ning sätestatakse nende haldamine	1
	*	Komisjoni määrus (EÜ) nr 2244/2004, 23. detsember 2004, teatavate Rumeeniast pärinevate töödeldud põllumajandussaaduste suhtes Euroopa Ühendusse importimisel kohaldatavate tariifikvootide avamise kohta 2005. aastaks	8
	*	Komisjoni määrus (EÜ) nr 2245/2004, 27. detsember 2004, millega muudetakse nõukogu määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades I, II, III ja IV lisa	10
	*	Komisjoni määrus (EÜ) nr 2246/2004, 27. detsember 2004, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1555/96, seoses pirnide, sidrunite, õunte ja kabatšokkide täiendavate tollimaksude käivituslävesid	12
	*	Komisjoni määrus (EÜ) nr 2247/2004, 27. detsember 2004, millega tunnistatakse kehtetuks teatavad määrused veise- ja vasikalihasektoris ja määrus (EMÜ) nr 3882/90 lamba- ja kitselihasektoris	14
	*	Komisjoni määrus (EÜ) nr 2248/2004, 27. detsember 2004, millega avatakse Taist pärit manioki ühenduse tariifikvoot aastaks 2005 ja sätestatakse selle haldamine	16
	*	Komisjoni määrus (EÜ) nr 2249/2004, 27. detsember 2004, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 686/2004, milles sätestatakse tootjaorganisatsioonide kohta käivad üleminekumeetmed värske puu- ja köögivilja turul Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu Euroopa Liiduga	23
	*	Komisjoni määrus (EÜ) nr 2250/2004, 27. detsember 2004, millega muudetakse määruseid (EMÜ) nr 429/90, (EÜ) nr 2571/97, (EÜ) nr 174/1999, (EÜ) nr 2771/1999, (EÜ) nr 2799/1999, (EÜ) nr 214/2001, (EÜ) nr 580/2004, (EÜ) nr 581/2004 ja (EÜ) nr 582/2004 seoses pakkumiste esitamise ja komisjonile edastamise tähtaegadega	25
		Komisjoni määrus (EÜ) nr 2251/2004, 27. detsember 2004, millega muudetakse teraviljasektori imporditollimakse alates 28. detsember 2004	29

Seerianumber	CN-kood	Kirjeldus	2005. aasta kvoot (tonnides)	Kohaldatav tollimaksumäär (1)
09.5431	ex 1704	Suhkrukondiitritooted (sh valge šokolaad), mis ei sisalda kakaod, v.a lagritsaekstrakt, mis sisaldab sahharoosi enam kui 10 % massist ja millele ei ole lisatud muid CN-koodi 1704 90 10 (2) alla kuuluvaid aineid	2 100	0 + EAR
09.5433	ex 1806	Šokolaad ja muud kakaod sisaldavad toiduained, (2) v.a sellised toiduained, mis kuuluvad CN-koodide 1806 10 15 või 1806 20 70 alla	1 500	0 + EAR
09.5435	ex 1902	Pastatooted, keedetud või keetmata, täidisega või ilma või muul viisil toiduks valmistatud, v.a CN-koodide 1902 20 10 ja 1902 20 30 alla kuuluvad täidisega pastatooted ja kuskuss, valmistoiduna või mitte	600	0 + EAR
09.5437	ex 1904	Teravilja või teraviljatoodete paisutamise või röstimise teel saadud toiduained (nt maisihelbed); eelnevalt kuumtöödeldud või muul viisil töödeldud teravili (v.a mais) teradena, helvestena või muul kujul (v.a püüli- ja lihtjahu), mujal nimetamata, v.a CN-koodi 1904 20 10 alla kuuluvad tooted	438	0 + EAR
09.5439	1905	Leiva-, saia- ja kondiitritooted (koogid, küpsised jne), kakaosisaldusega või ilma; armulaualeib, ravimikapslid, pitseroblaat, riispaber jms	1 875	0 + EAR
09.5441	2101 30 19 2101 30 99	Röstitud kohviasendajad Röstitud kohviasendajate (v.a röstitud sigurite) ekstraktid, essentsid ja kontsentraadid	163	0 + EAR
09.5443	2105 00	Jäätis jm toidujää, kakaoga või kakaota	114	0 + EAR
09.5445	0405 20 10 0405 20 30 ex 2106 ex 3302 10 3302 10 29	Piimarasvavõided rasvasisaldusega vähemalt 39, kuid mitte üle 75 massi % Mujal nimetamata toiduained, v.a CN-koodide 2106 10 20, 2106 90 20 ja 2106 90 92 alla kuuluvad ja maitse- või värvainelisandiga suhkrusiirupid (2) Lõhnaainesegud ning ühel või mitme lõhnaaine baasil valmistatud ained ja segud (sh alkohollahused), kasutamiseks joogitööstuses Muu	1 050	0 + EAR
09.5447	2202 90 91 2202 90 95 2202 90 99	Mittealkohoolsed joogid, v.a CN-koodi 2009 alla kuuluvad puu- või köögiviljamahlad, mis sisaldavad CN-koodide 0401–0404 alla kuuluvaid tooteid ja CN-koodide 0401–0404 alla kuuluvatest toodetest saadud rasva	100	0 + EAR

CN-kood	Kirjeldus	Imporditollimaks (1) (EUR/t)
1001 10 00	Kõva nisu, kõrge kvaliteediga	0,00
	keskmise kvaliteediga	0,00
	madala kvaliteediga	9,66
1001 90 91	Pehme nisu seeme	0,00
ex 1001 90 99	Pehme nisu, kõrge kvaliteediga, v.a külviks	0,00
1002 00 00	Rukis	47,57
1005 10 90	Mais, külviks, v.a hübriidmais	52,37
1005 90 00	Mais, v.a külviks (2)	52,37
1007 00 90	Terasorgo, v.a hübriidkülviseeme	47,57

	II Aktid, mille avaldamine ei ole kohustuslik
	Nõukogu
*	2004/903/EÜ:Nõukogu otsus, 29. november 2004, Euroopa Ühenduse ja San Marino Vabariigi vahel nõukogu direktiivis 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta sätestatud meetmetega samaväärsete meetmete kohaldamist käsitleva lepingu allakirjutamise ja sellele lisatud vastastikuse mõistmise memorandumi heakskiitmise ja allakirjutamise kohta	32
	Leping Euroopa Ühenduse ja San Marino Vabariigi vahel nõukogu direktiivis 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta sätestatud meetmetega samaväärsete meetmete kohaldamise kohta	33
	Vastastikuse mõistmise memorandum	45
*	2004/904/EÜ:Nõukogu otsus, 2. detsember 2004, Euroopa Pagulasfondi asutamise kohta ajavahemikuks 2005–2010	52
	Komisjon
*	2004/905/EÜ:Komisjoni otsus, 14. detsember 2004, millega kehtestatakse suunised tootjatele ja turustajatele, et teatada ohtlikest tarbekaupadest liikmesriikide pädevatele asutustele vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/95/EÜ artikli 5 lõikele 3 (teatavaks tehtud numbri K(2004) 4772 all) ( 1 )	63
*	2004/906/EÜ:Komisjoni otsus, 23. detsember 2004, kõrgemate tööinspektorite komitee liikmete ametisse määramise kohta	78
*	2004/907/EÜ:Komisjoni otsus, 27. detsember 2004, EÜ-Tšiili kokkuleppe (sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete kohta, mida rakendatakse loomade ja loomsete saaduste, taimede, taimsete saaduste ja muude kaupadega kaubitsemise ning loomade heaolu suhtes) kontekstis korraldatava rahvusvahelise loomade heaolu käsitleva seminari ühendusepoolse rahastamise kohta	80
*	2004/908/EÜ:Komisjoni otsus, 23. detsember 2004, kaitsemeetmete kohta seoses Newcastle`i haigusega Bulgaarias (teatavaks tehtud numbri K(2004) 5650 all) ( 1 )	82

		Euroopa Liidu lepingu V jaotise kohaselt vastuvõetud aktid
	*	Nõukogu ühismeede 2004/909/ÜVJP, 26. november 2004, millega luuakse ekspertrühm, pidades silmas võimalikku Euroopa Liidu integreeritud politsei-, õigusriigi- ja tsiviiladministratsiooni missiooni läbiviimist Iraagis	84

Tšehhi Vabariik	Hr Jaromir Elbel Pr Daniela Kubičová
Eesti	Hr Priit Siitan Pr Katrin Lepisk
Küpros	Hr Leandros Nicolaides Hr Anastasios Yiannaki
Läti	Hr Jānis Bērzinš Pr Tatjana Zabarovska
Leedu	Hr Mindaugas Pluktas Pr Dalia Legiené
Ungari	Hr András Békés Pr Kornélia Molnár
Malta	Hr Mark Gauci Hr Silvio Farrugia
Poola	Pr Anna Hintz Pr Katarzyna Kitajewska
Sloveenia	Hr Borut Brezovar Hr Boriz Ruzic
Slovakkia	Hr Gabriel Hrabovsky Pr Ludmila Mikleticova