Raportöör:

Anastasis YIAPANIS

Nõustaja	Mihai IVAȘCU (kaasraportööri nõustaja)
Konsulteerimistaotlus	Euroopa Liidu Nõukogu järgmise eesistujariigi Küprose kiri, 14.10.2025
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	26.2.2026
Vastuvõtmine täiskogus	19.3.2026
Täiskogu istungjärk nr	604
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	216/1/1

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Veekerksusest on saanud Euroopa Liidu üks strateegiline prioriteet, sest kliimamuutused, elurikkuse kadu, vee jätkusuutmatu kasutamine ühiskonna eri sektorites ja reostus ohustavad üha enam vee kättesaadavust ja kvaliteeti ning veega varustatust. Üldise juurdepääsu tagamine ohutule ja taskukohasele veele ja sanitaartingimustele peab jääma ELi üheks põhikohustuseks.

1.2.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi „komitee“) rõhutab, et veekerksus ja kliimakohanemine tugevdavad üksteist vastastikku ning nendega tuleb tegeleda ühtse ja sidusa poliitikaraamistiku abil, mis kajastab pikaajalisi kliimasuundumusi ja ökosüsteemi piiranguid. Komitee kordab oma üleskutset sõlmida ELi sinine kokkulepe kui strateegiline prioriteet. Tegu on Euroopa veestrateegiaga, mille eesmärk on integreerida vesi kõigisse asjakohastesse ELi poliitikavaldkondadesse.

1.3.

Püsivad puudused juhtimises, andmete kättesaadavuses, investeeringute tasemes ja õigusaktide jõustamises õõnestavad jätkuvalt Euroopa suutlikkust ohjata vee ja kliimaga seotud riske. Otsustavalt tuleb kaotada teema killustatus eri sektorite ja valitsemistasandite vahel.

1.4.

Komitee nõuab tugevdatud kliimakerksuse raamistikku, mis täielikult toetab ja täiendab veekerksuse strateegiat ning on kooskõlas rahvusvaheliste kohustustega, k.a Pariisi kokkuleppe, Kunmingi-Montréali üleilmse elurikkuse raamistiku ja ÜRO avamerelepinguga.

1.5.

ELi vee- ja kliimapoliitika korralduspõhimõteteks peaksid saama ennetamine ja valmisolek, mida toetavad ühtlustatud seiresüsteemid, koostalitlusvõimelised varajase hoiatamise platvormid, kliimateadlikud riskihindamised ja piisav rahastamine kõigis liikmesriikides.

1.6.

Elutähtsale taristule, sh vee-, energia-, transpordi- ja digisüsteemidele, tuleks süstemaatiliselt teha stressiteste põudade, üleujutuste ja äärmuslike ilmastikutingimuste suhtes, et tagada elutähtsate teenuste järjepidevus.

1.7.

Komitee kutsub üles kohaldama ELi seadusandlikes protsessides süstemaatiliselt veetesti, mille abil hinnatakse põhivaldkondade ettepanekuid nende veemõju seisukohast ja tagatakse nende kooskõla Euroopa veekerksuse strateegia eesmärkidega.

1.8.

Arvestades Euroopa valglate piiriülest olemust, kutsub komitee üles tugevdama piiriülest koostööd, mis põhineb jagatud andmetel, ühistel protokollidel ja solidaarsusmehhanismidel, sh naabruses asuvate kolmandate riikidega.

1.9.

Põllumajandus ja tööstus peavad saama veekerksuse valdkonnas täieõiguslikeks partneriteks. Põllumajanduspoliitikas tuleks seada esikohale kestlikud veemajandustavad, sh veetõhusus ja vee säilitamine, taaskasutusvee ulatuslik kasutamine, veenappusega piirkondades vähese veevajadusega põllukultuuride kasvatamine ning põllukultuuride mitmekesistamine, et parandada mulla seisundit ja veesäilitusvõimet. Tööstuspoliitikas tuleks aga edendada tõhusate veesüsteemide ja tööstusprotsesside kasutuselevõttu, et aidata saavutada kestlikku veekasutust ja piirkondlikke veebilansi eesmärke, toetades samal ajal konkurentsivõimet ja vastupanuvõimet.

1.10.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles esitama kiiresti ettepaneku tervikliku määruse kohta, millega kehtestatakse veekasutuse selge hierarhia, kus seatakse esikohale inimeste põhivajadused (joogivesi, toiduga kindlustatus, sanitaartingimused), loomade heaolu, ökosüsteemi kaitse ja kestlik majandustegevus. Sellist raamistikku tuleb täiendada konkreetsete parameetrite ja ühtlustatud normidega vee taaskasutuse kohta kõigis sektorites, sh põllumajanduses, tööstuses ja linnarakendustes.

1.11.

Veekerksuse, kliimamuutustega kohanemise ja nende leevendamise ühe keskse sambana tuleks ulatuslikult kasutusele võtta looduspõhised lahendused, mis toovad mitmesugust kasu üleujutuste eest kaitsmisel, põua leevendamisel, elurikkuse taastamisel, põhjavee taastumisel ja vee kvaliteedi parandamisel.

1.12.

Linna- ja regionaalplaneerimine peab hõlmama veetundlikku projekteerimist, piirama mulla katmist ning toetama üleminekut linnadele ja maastikele, mis suudavad tagada eluruumidest väljuva reovee parema eraldamise ning muutuvates kliimatingimustes vett säilitada, hoida ja taaskasutada, k.a kestlike, energia- ja ressursitõhusate hoonete ja ehitustavade kaudu.

1.13.

Ülioluline on piisav, prognoositav ja sidus rahastamine. Komitee rõhutab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleb selgelt seada esikohale kliimakohanemine ja veekerksus, eelkõige tõsise veenappusega piirkondades, nagu Küpros. Veekerksust peavad toetama sihtotstarbeline ELi rahastamine, kestliku veekasutuse tingimused, segarahastamismehhanismid ja avalik-õiguslike pankade tugev roll ning samal ajal tuleb läbipaistva juhtimise ja sihipärase toetuse abil tagada taskukohasus ja sotsiaalne õiglus.

1.14.

Juhtimiskorda tuleb tugevdada selgete koordineerimismehhanismide, sh sidusate riiklike veekerksuse strateegiate ja kliimakohanemise kavade, määratud riiklike koordinaatorite ning kohalike omavalitsuste, vee-ettevõtjate, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna struktureeritud kaasamise abil.

1.15.

Lisaks rõhutab komitee, et veekerksus ja kliimakohanemine sõltuvad kvalifitseeritud tööjõust. Vaja on püsivaid investeeringuid haridusse ja koolitusse, et kaotada oskuste nappus veemajanduses, kliimakohanemisel, digiseires ja looduspõhistes lahendustes, tagades ELi strateegiate tõhusa rakendamise.

2.   Sissejuhatus ja üldised märkused

2.1.

Veekerksus on muutunud üheks kogu Euroopa kõige pakilisemaks strateegiliseks ülesandeks, mis on tihedalt seotud kliimamuutustega kohanemisega. Et neid ülesandeid täita, on komitee nõudnud ELi sinist kokkulepet: kõikehõlmavat veestrateegiat, mille eesmärk on integreerida vesi kõigisse asjakohastesse ELi poliitikavaldkondadesse. Komitee märgib: „Juurdepääs kvaliteetsele ja taskukohasele veele ja sanitaartingimustele on põhiõigus. Seepärast on vastuvõetamatu, et ELis on endiselt inimesi, kellel puudub juurdepääs veele ja sanitaartingimustele.“ (1) Planeedi kolmikkriis (kliimamuutused, elurikkuse vähenemine ja reostus) põhjustab ja süvendab üha enam veega seotud probleeme, mille hulgas on põuad, äärmuslikud vihmasajud, põhjaveevarude vähenemine, soolase vee sissetung, ökosüsteemide seisundi halvenemine ja surve elutähtsale taristule. Need probleemid puudutavad nüüd juba kõiki liikmesriike. Euroopa veekerksuse strateegia (2) koos ELi kliimamuutustega kohanemise strateegiaga (3) on oluline samm sinnapoole, et tegeleda nende surveteguritega pikaajalise ja süsteemse planeerimise abil. Vee- ja kliimakerksus tugevdavad üksteist vastastikku ning nendega tuleb tegeleda samal ajal.

2.2.

Komitee märgib, et Euroopas esineb endiselt püsivaid puudusi. Juhtimine on jätkuvalt killustatud ning veepoliitika, kliimakohanemise ja nende leevendamise, maakasutuse, põllumajanduse, tööstuse ja energeetika vaheline koordineerimine on piiratud. Investeeringud veetaristusse ja ökoloogilisse taastamisse ei ole veel piisavad, nagu ka hüdroenergia potentsiaali kasutamine. Varajase hoiatamise süsteeme rakendatakse piirkonniti ebaühtlaselt ning paljudes kohtades on siiani probleeme puudulike hüdroloogiliste andmetega või kehtivate õigusaktide puuduliku jõustamisega. Komitee rõhutab, et vee- ja kliimakerksuse suurendamine vajab integreeritud ja valdkondadevahelist lähenemisviisi, mis ühendab ökoloogilise taastamise, taristu ajakohastamise, kliimariskide modelleerimise ja sotsiaalse ühtekuuluvuse. Kerksust ei ole võimalik saavutada eraldiseisvate meetmetega, vaid selleks on vaja kooskõlastatud visiooni, mis viib riiklikud ja kohalikud strateegiad kooskõlla ökosüsteemi vajaduste ja pikaajaliste kliimasuundumustega.

2.3.

Kliimamuutused kiirendavad kogu Euroopas veenappuse süvenemist, üleujutuste teket ja ökosüsteemide seisundi halvenemist ning seetõttu on vaja tihedamat koordineerimist veekerksuse ja kliimakohanemise poliitika vahel. Hädavajalik on usaldusväärsetel kliimaprognoosidel ja valdkondadevahelisel koordineerimisel põhinev ennetav planeerimine. Veekerksus on nii keskkonnaalane kui ka sotsiaal-majanduslik prioriteet, mis vajab tugevat mitmetasandilist valitsemist ning tööandjate, ametiühingute, kodanikuühiskonna, vee-ettevõtjate ja teadusvõrgustike süstemaatilist kaasamist, et tagada õiglased ja kaasavad kohanemisvõimalused.

2.4.

Seepärast nõuab komitee tugevdatud kliimakerksuse raamistikku, mis täielikult toetab ja täiendab veekerksuse strateegiat ning mida toetavad kindel rahastamine, selge juhtimine, teaduslikud tõendid ja kaasav sotsiaalne lähenemisviis, et rohepööre ja veekerksus käiksid käsikäes (4). See lähenemisviis peaks olema kooskõlas ka peamiste rahvusvaheliste raamistikega, k.a ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni, Pariisi kokkuleppe, Kunmingi-Montréali üleilmse elurikkuse raamistiku ja ÜRO avamerelepinguga.

3.   Töötada välja ühised ennetus-, varajase hoiatamise ja riskijuhtimismehhanismid

3.1.

Ennetus ja valmisolek on vee- ja kliimakerksuse alus. Euroopas puudub endiselt täielikult integreeritud ja ühtlustatud süsteem, mis suudaks reaalajas jälgida vee kasutust, kvaliteeti ja hüdroloogilist stressi. Komitee toetab kindlalt sellise ELi veekerksuse tulemustabeli loomist, mis koondab Copernicuse, Euroopa Keskkonnaameti, riikide hüdroloogiaasutuste, kohalike seirevõrgustike ja teaduspartnerluste andmeid. Selline riigiülene vahend on oluline, et tagada järjepidevus, võrreldavus ja koordineerimine liikmesriikide vahel, eelkõige ühiste valglate ja piiriüleste riskide puhul, mida ei saa tõhusalt käsitleda üksnes riiklikul tasandil. Usaldusväärne teave jõevoolu, veehoidlate, põhjaveetaseme, mulla niiskuse ja veevõtu kohta on oluline, et ennetada veepuudust, vältida saastumist ja koordineerida hädaolukordadele reageerimist. Samal ajal võimaldab see rangemat seiret, taristutõrgete varajast avastamist ning taristu ajakohastamise ja hooldusinvesteeringute tõenduspõhist prioriseerimist.

3.2.

Samuti peab komitee vajalikuks tugevdada kõigis liikmesriikides kliima- ja veeriskide hindamist terviklike riiklike veestrateegiate abil, mis on kooskõlas Euroopa veekerksuse strateegiaga. Riiklikud kohanemisstrateegiad peaksid olema kohustuslikud, millele lisaks on süstemaatiliselt vaja kliimaprognoose, põua ja üleujutuste modelleerimist ning erakorralisteks sündmusteks valmisoleku stsenaariumipõhist kavandamist, samuti veemajandussüsteeme mõjutavate küberohtude ja hübriidriskide hindamist. Elutähtis taristu, nagu energiajaamad, transpordisõlmed, digirajatised ja veevarustusrajatised peaksid läbima korrapäraseid stressiteste, et hinnata äärmuslike hüdroloogiliste ja kliimatingimuste tagajärgi, k.a küberrünnete tagajärgi digitaalsetele kontrollisüsteemidele, andmete terviklusele ja tegevuse järjepidevusele.

3.3.

EL peaks kiirendama digitaalsete veetehnoloogiate, sh nutiarvestite, tehisintellektipõhise prognoosiva modelleerimise, valglate ja taristusüsteemide digiteisikute ning kõrgtasemel andurite võrgustike kasutuselevõttu. Euroopa juhtpositsiooni tugevdamine veetehnoloogia valdkonnas võib samal ajal suurendada kerksust ja luua ülemaailmseid ekspordivõimalusi.

3.4.

Arvestades, et rohkem kui pool Euroopa valglatest ületab riigipiire, tuleb riikidevahelist koostööd märkimisväärselt parandada, kasutades ühiseid protokolle, varajase hoiatamise kokkuleppeid ja solidaarsusmehhanisme, mis põhinevad hüdroloogilistel oludel ja ökoloogilisel suutlikkusel. See hõlmab koostööd väljaspool ELi piire, eelkõige Šveitsi, Lääne-Balkani riikide, Vahemere riikide ja muude piirkondadega, millel on ELiga ühised veekogud.

3.5.

Ennetamine tuleb integreerida ka põllumajandusse, tööstuspoliitikasse ja piirkondlikku planeerimisse. Toetusmeetmed peaksid olema mõeldud mitte ainult veenappuse, vaid ka üleujutuste, vee soojenemise ja reostuse, eeskätt mikroplasti probleemiga tegelemiseks. Komitee kordab oma üleskutset muuta vesi puhta tööstuse kokkuleppe ja tööstusliku ülemineku üheks põhisambaks. Kestliku veemajanduse kontrollimine peaks muutuma veemahukateks tegevusteks lubade andmise, toetuste jagamise ja uute majandustegevuste arendamise tavapäraseks osaks. Tööstusobjekte tuleks julgustada võtma kasutusele suletud veeringlussüsteeme, põllumajandustootjaid tuleks aga toetada sihipäraste rahastamisvahendite, koolituse, nõustamisteenuste ja teadmussiirde kaudu. Neid tuleks toetada ka tõhusate tavade kasutuse, nagu põllukultuuride sordiaretuse, põllukultuuride mitmekesistamise ja kestliku mullaharimise juures, et parandada mulla seisundit ja veesäilitusvõimet. Seepärast tuleb veepoliitika integreerida ELi tööstus- ja majandusjulgeoleku strateegiatesse, saavutamaks aruka veekasutusega majandus.

3.6.

Kliimaga seotud veeriskide tõttu on vaja tõhusamaid varajase hoiatamise süsteeme ja sidusamat riskijuhtimist. Komitee rõhutab vajadust koostalitlusvõimeliste, kogu ELi hõlmavate andmeplatvormide järele, mis pakuvad reaalajas hüdroloogia- ja kliimateavet koos kohustuslike kliimapõhiste riskihindamistega elutähtsate sektorite jaoks. Parem piiriülene koordineerimine ja sihipärane toetus haavatavatele piirkondadele ja kohalikele omavalitsustele on oluline, et ennetada ja vältida süvenevat mõju. Riskipiirkondades tuleks võimaluse korral luua solidaarsusel põhinev kindlustussüsteem.

3.7.

Lisaks soovitab komitee kohaldada uute või läbivaadatud ELi õigusaktide suhtes süstemaatiliselt veetesti, eelkõige juhul, kui ettepanekud mõjutavad keskkonda, põllumajandust, energeetikat, tööstust või linnaarengut. Test tagaks, et veemõõdet hinnatakse ja sellega arvestatakse nõuetekohaselt ning et ELi õigusaktid on kooskõlas Euroopa veekerksuse strateegia (5) eesmärkidega.

4.   Edendada mitmesugust kasu toovate looduspõhiste lahenduste kasutuselevõttu

4.1.

Looduspõhistel lahendustel on otsustav roll Euroopa veeringe taastamisel. Kliimamuutused muudavad hüdroloogilised mustrid kõikuvamaks, põhjustades piirkondadele nii tugevaid põudasid kui ka tõsiseid üleujutusi. Märgalade taastamine, taasmetsastamine, lammide taasühendamine, mulla taastamine, läbilaskvad pinnad ja kestlikud äravoolusüsteemid linnades võivad parandada vee säilitamist, taastada ökoloogilisi funktsioone ja suurendada kliimakerksust. Need lahendused toovad korraga mitmesugust kasu: vähenenud üleujutusrisk, parem põhjavee taastumine, taastatud elurikkus, süsiniku sidumine, parem veekvaliteet ja vee-ettevõtjate väiksemad puhastuskulud.

4.2.

Komitee rõhutab, et veekerksuse jaoks on vaja maakasutuse planeerimist, mis on kooskõlas hüdroloogiliste vajadustega. Linnade ja maapiirkondade arenduses tuleb piirata mulla katmist, säilitada strateegilised põhjaveetoitealad ning integreerida hüdroloogilised kriteeriumid üldplaneerimis- ja ehitusotsustesse, k.a hoonete kestliku, energia- ja ressursitõhusa projekteerimise kaudu. Eeskätt linnad peavad arenema käsnkeskkondadeks, mis suudavad vett imada ja säilitada, selle asemel et see kiiresti suunata ülekoormatud äravoolusüsteemidesse.

4.3.

Et tagada looduspõhiste lahenduste ulatuslik kasutuselevõtt, vajab Euroopa selget ja sidusat juhtimisraamistikku. „Komitee kutsub üles valvsusele, et tagada kohalike kogukondade tõeline kaasatus nende lahenduste arendamisse ja kujundamisse“ (6) ning toetab niisuguste standardite, kvaliteedikriteeriumide ja tehniliste juhiste väljatöötamist, mis aitavad omavalitsustel, põllumajandustootjatel, kommunaalteenuste osutajatel ja ettevõtjatel võtta kasutusele kulutõhusaid ja teaduslikult põhjendatud lahendusi. Oluline on aktiivselt kaasata tööandjaid, töötajaid ja kodanikuühiskonna organisatsioone, et tagada meetmete omaksvõtt, pikaajaline kasutuses püsimine ja sotsiaalne isevastutus nende eest. Ökosüsteemiteenuste eest makstavad toetused võivad julgustada põllumajandustootjaid ja maaomanikke rakendama kestlikke tavasid, sh mullakaitset ja looduslike veesäilitusalade taastamist. Pikaajaline mitmeaastane rahastamine on oluline projektide jaoks, mis sõltuvad ajas muutuvatest ökoloogilistest protsessidest.

5.   Tagada sidusad rahastamis- ja juhtimisraamistikud

5.1.

Puudulik rahastamine on endiselt üks peamisi takistusi veekerksuse ja kliimakohanemise saavutamisel. Euroopa veetaristu vananeb, kliimasurve suureneb ning uued õigusaktid ja poliitilised suunised, nagu läbivaadatud joogiveedirektiiv, asulareovee puhastamise direktiiv, Euroopa veekerksuse strateegia ja tulevane kliimakerksuse raamistik, toovad kaasa suuremaid investeerimisvajadusi. Olemasolevate hinnangute kohaselt peab EL investeerima 2030. aastaks ligikaudu 255 miljardit eurot (7), et ajakohastada võrke, vähendada lekkeid, toetada digiüleminekut, suurendada puhastamisvõimsust ja taastada ökosüsteeme. Samal ajal tuleb kõigile kasutajatele, sh kodumajapidamistele, põllumajandusele ja tööstusele, tagada usaldusväärne, ohutu ja taskukohane juurdepääs veele.

5.2.

Järgmine mitmeaastane finantsraamistik peab strateegilise prioriteedina sisaldama veekerksuse ja kliimakohanemise spetsiaalset ja sihtotstarbelist rahastamist, pöörates eritähelepanu liikmesriikidele, kes seisavad silmitsi terava ja struktuurse veenappusega, nagu Küpros. Komitee on kutsunud üles looma sinise ülemineku fondi, mis oleks ELi ühtne juurdepääsupunkt veeinvesteeringutele ning ühendaks omavahel avaliku sektori poolse ja uuendusliku rahastamise. Euroopa veekerksuse rahastuga tuleks toetada strateegilisi piiriüleseid projekte, elutähtsa taristu ajakohastamist, suuremahulisi looduspõhiseid lahendusi ning digitaalseid seire- ja riskijuhtimissüsteeme, k.a veestressiga saartel ja Vahemere piirkonnas. Sidususe tagamiseks ja killustatuse vältimiseks on oluline tagada ühtekuuluvuspoliitika, ühise põllumajanduspoliitika ning programmide „Euroopa horisont“, „InvestEU“ ja LIFE, sh Euroopa Konkurentsivõime Fondi suurem kooskõla. Kestlik veekasutus ja veega seotud tingimuslikkus peaksid olema kõigi ELi fondide kriteeriumid.

5.3.

Keskne roll on avalik-õiguslikel pankadel, nagu Euroopa Investeerimispank, ja pikaajalise rahastamiskogemusega riiklikel pankadel. Vajalikku kapitali võivad aidata leida segarahastamislahendused, milles on ühendatud ELi vahendid, liikmesriikide panus, erainvesteeringud ja veetariifid. Rahaline jätkusuutlikkus peab kajastama kulude õiglast jaotust. Järjepidevalt tuleb kohaldada põhimõtet, et saastaja ja kasusaaja maksavad, ning tarbijad peaksid andma oma panuse kerksusesse ja taastamisse. Samal ajal peab sotsiaaltariifide, sihipäraste toetuskavade ja läbipaistva juhtimise abil jääma üheks prioriteediks taskukohasus kodumajapidamiste, eelkõige haavatavate rühmade jaoks. Samuti tuleks „[e]rilist tähelepanu [...] pöörata probleemidele, mida kliimamuutused tekitavad saartele ja äärepoolseimatele piirkondadele, mägipiirkondadele ja Vahemere piirkonnale“ (8).

5.4.

Selguse ja tõhususe suurendamiseks tuleb juhtimiskorda käsitleda sidusalt. Veealased õigusaktid, kliimakohanemine, looduse taastamine, tööstusstrateegia ja põllumajanduspoliitika jäävad sageli üksteisest lahutatuks ning see piirab kerksusmeetmete tõhusust. Komitee väljendab heameelt Euroopa veekerksuse sidusrühmade platvormi loomise üle – mida komitee varem nõudnud on –, mis annab võimaluse edendada koostööd ELi institutsioonide, liikmesriikide, vee-ettevõtjate, tööstuse, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna vahel. Peale sidusate riiklike veekerksuse strateegiate ja kliimakohanemise kavade vastuvõtmise peaksid liikmesriigid määrama ametisse riiklikud veekerksuse koordinaatorid, et tagada ministeeriumidevaheline sidusus ja tõhus kohalik rakendamine.

6.   Suurendada kogukondade ja taristu kerksust

6.1.

Kerksad kogukonnad vajavad kerksat taristut. Vee-ettevõtjad seisavad kogu Euroopas silmitsi üha suuremate riskidega, mis on seotud põua, vananevate süsteemide, küberrünnete, saastejuhtumite ja äärmuslike vihmasadudega. Komitee soovib näha ulatuslikku ajakohastamisprogrammi, mis hõlmaks lekete vähendamist, võrkude taastamist, paremat puhastamisvõimsust, digiseiret ja tugevamat küberturvalisust. Reovee- ja sademeveesüsteemid peavad kohanema sagedasemate ja intensiivsemate sademetega, varustusallikate mitmekesistamiseks ja tegevuse paindlikumaks muutmiseks on aga vaja uusi hoidlaid ja ühendusrajatisi. Veevarustuse tagamiseks veenappuse all kannatavatel Vahemere-aladel peavad vastupanuvõimelised kogukonnad tagama piisava veevarustuse sellega, et lisavad oma veebilanssi ebatraditsioonilised veevarud, nagu taaskasutusvesi ja kestlik magestamine.

6.2.

Komitee kutsub komisjoni üles esitama kiiresti ettepaneku tervikliku määruse kohta, millega kehtestatakse veekasutuse selge hierarhia, kus seatakse esikohale inimeste põhivajadused, ökosüsteemi kaitse ja kestlik majandustegevus. Sellist raamistikku tuleb täiendada konkreetsete parameetrite ja ühtlustatud normidega vee taaskasutuse kohta kõigis sektorites, sh põllumajanduses, tööstuses ja linnarakendustes. Kindlate kvaliteedikriteeriumide, seirenõuete ja vee taaskasutuse stiimulite kindlaksmääramine mitte ainult ei suurenda ressursitõhusust ja vastupanuvõimet veenappusele, vaid toetab ka ELi kliimaneutraalsuse ja ringmajanduse eesmärke. Komitee toonitab vajadust kaasava sidusrühmadega konsulteerimise ja kohanemisvõimelise juhtimise järele, et tagada määruse tõhusus ja kooskõla kohalike oludega.

6.3.

Kohalikel omavalitsustel on kliimakohanemisel oluline roll, kuid paljudel neist puuduvad tehnilised erialateadmised või rahalised vahendid, et võtta vajalikke meetmeid. Vaja on lihtsustatud haldusmenetlusi, tehnilise toe platvorme ja sihipärast rahastamist omavalitsustele, eelkõige maapiirkondades või majanduslikult ebasoodsas olukorras olevates piirkondades asuvatele omavalitsustele. Veekerksus tuleb integreerida rahvatervise ja kohalikesse kliimakohanemise kavadesse, tagades õigluse ja vältides uut piirkondlikku ebavõrdsust. Oluline on kaasata elanikke, et suurendada vee- ja kliimaalast teadlikkust ja edendada vastutustundlikku veekasutust.

6.4.

Põllumajandus ja tööstus peavad saama veekerksuse valdkonnas aktiivseteks partneriteks. Põllumajandus moodustab mitmes liikmesriigis suure osa veekasutusest ja põllumajandust mõjutavad äärmuslikud kliimatingimused üha rohkem. Põllumajandustootjad peaksid saama põhjalikumaid suuniseid ja suuremat toetust veesäästlike ja mulla seisundit parandavate tavade jaoks, nagu täppisniisutus, vähese veevajadusega põllukultuurid ja põllukultuuride mitmekesistamine. Samuti tuleks julgustada vee säilitamist põllumajandusmaal, et vähendada survet linnadele ja taristule, ning vee hoidmist, et kasutada seda hiljem niisutamiseks. Põllumajanduse planeerimises peaks olema kesksel kohal taaskasutusvee ulatuslik kasutamine. Tööstusharusid tuleks toetada nende pingutustes näidata üles vastupanuvõimet veepuuduse ja üleujutuste suhtes, võtta kasutusele tõhusad tööstusprotsessid ja veeringlussüsteemid ja aidata saavutada piirkondlikke veebilansi eesmärke ning edendada samal ajal kestlikku veekasutust, konkurentsivõimet ja vastupanuvõimet.

6.5.

Linnad peavad kiiresti kohanema kuumalainete, tugevate vihmade ja veenappusega. Linnaplaneerimine peaks hõlmama sini- ja rohekoridore, haljaskatuseid, viibetiike ja läbilaskvaid pindu, et veetundliku projekteerimise abil vähendada kuumastressi, ning samal ajal edendama kestlikke ja ressursitõhusaid ehitustavasid. Vastupidavad linnad tuginevad ruumilise planeerimise, vee-ettevõtjate, hädaabiteenuste ja kohalike kogukondade vahelisele tõhusale koordineerimisele. Ehitusalastes õigusaktides tuleks arvesse võtta ka veekerksust ja soodustada veesüsteemide renoveerimist paralleelselt energiatõhususe parandamisega.

6.6.

Vee- ja kliimakerksuse ning digi- ja rohepöörde saavutamiseks peavad töötajad kohanema ja oma oskusi täiendama. Kasvav nõudlus erialateadmiste järele veemajanduse, kliimakohanemise tehnoloogiate, digiseire, looduspõhiste lahenduste ja hädaolukordadele reageerimise suutlikkuse valdkonnas toob kõigis liikmesriikides esile märkimisväärse oskuste nappuse. Komitee on kutsunud üles „koostama veemajanduse valdkonnaülese kava ning investeerima töötingimustesse, kvaliteetsetesse töökohtadesse ja koolitusse, pöörates erilist tähelepanu nooremale põlvkonnale“ (9). Komitee innustab liikmesriike laiendama sihipärast koolitust kestliku veemajanduse ja säästva veekasutuse, üleujutusriskide juhtimise ja põuaohje valdkonnas, eelkõige kõrghariduses ning kutsehariduses ja -õppes. Ilma kvalifitseeritud tööjõuta võib isegi uusimate strateegiate rakendamine viibida või olla ebatõhus.

---

(1)   ELT C, C/2024/878, 6.2.2024, ELI: http://data.europa.eu/eli/C/2024/878/oj.

(2)   COM(2025) 280 final, Euroopa veekerksuse strateegia.

(3)   COM(2021) 82 final, ELi kliimamuutustega kohanemise strateegia.

(4)   ELT C, C/2026/15, 16.1.2026, ELI: http://data.europa.eu/eli/C/2026/15/oj.

(5)   ELT C, C/2026/35, 16.1.2026, ELI: http://data.europa.eu/eli/C/2026/35/oj .

(6)   ELT C 374, 16.9.2021, lk 84, 16.9.2021, lk 84.

(7)   „Socio-economic study on the value of the EU investing in water“, Water Europe.

(8)   ELT C, C/2026/35, 16.1.2026, ELI: http://data.europa.eu/eli/C/2026/35/oj.

(9)   ELT C, C/2024/878, 6.2.2024, ELI: http://data.europa.eu/eli/C/2024/878/oj.