Euroopa Liidu Nõukogu 20. novembril 2025 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (keskmine koda) 10. septembri 2025. aasta kohtuotsuse peale liidetud kohtuasjades T-435/23 ja T-224/24: YL versus nõukogu ja EUIPO

(Kohtuasi C-754/25 P)

(C/2026/1581)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Euroopa Liidu Nõukogu (esindajad: M. Bauer, X. Chamodraka, A.-L. Meyer)

Teised menetlusosalised: YL, Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), Läti Vabariik, Poola Vabariik, Portugali Vabariik ja Slovaki Vabariik

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

—

tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles sellega — tühistati Euroopa Liidu Nõukogu otsus mitte pikendada YLi ametiaega EUIPO tegevdirektorina, nagu ilmneb 30. mai 2023. aasta kirjast, mille nõukogu eesistuja saatis EUIPO haldusnõukogu esimehele (vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 3); — mõisteti nõukogult YLi kasuks välja 25 000 euro suurune summa, millelt arvestatakse vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamisest kuni kogu tasumisele kuuluva summa maksmiseni viivitusintressi määras, mida Euroopa Keskpank (EKP) kohaldab oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes, mis kehtis maksetähtaja kuu esimesel päeval, ning mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra (vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 4).

—	mõista kohtukulud välja esimese kohtuastme hagejalt.

Väited ja peamised argumendid

Nõukogu väidab, et ELTL artikli 270 ning personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 kohaldamist puudutavates Üldkohtu järeldustes (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 52–67, 70 ja 75), mille põhjal Üldkohus järeldas, et ta on pädev lahendama ELTL artikli 270 alusel esitatud hagisid, arvestades kohtupraktikat, mis käsitleb tema ratione personae ja rationae materiae pädevust nimetatud artikli alusel, on rikutud õigusnormi. Nõukogu leiab, et vaidlus EUIPO tegevdirektori ametiaja pikendamata jätmise üle kuulub pigem ELTL artikli 263 kohaldamisalasse.

Nõukogu on seisukohal, et õigusnormi rikkumised seoses käesolevas asjas kohaldatava õigusliku raamistikuga ning sellest tulenevalt hagi asjakohase õigusliku alusega mõjutavad ka Üldkohtu hinnangut sisulisele väitele, et rikutud on õigust olla ära kuulatud. Nõukogu väidab, et Üldkohus rikkus sellega seoses õigusnormi, kui ta järeldas, et õigus olla ära kuulatud on käesolevas juhul kohaldatav, ning leidis, et menetluse tulemus oleks võinud olla teistsugune, kui nõukogu oleks hageja ära kuulanud.

Seetõttu väidab nõukogu, et Üldkohtu järeldustes kohtuasjas T-224/24 esitatud tühistamisnõude kohta, mis puudutab õiguse olla ära kuulatud rikkumist seoses otsusega mitte pikendada EUIPO endise tegevdirektori ametiaega, mis viis selle otsuse tühistamiseni (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 109–123), on rikutud õigusnormi, mille tõttu tuleb vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 3 tühistada.

Kuna Üldkohtu järeldused varalise kahju hüvitamise nõude kohta (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 192–203) põhinevad ekslikul eeldusel, et ametiaja pikendamata jätmise otsuse tühistamise nõue on põhjendatud, väidab nõukogu, et ka nendes järeldustes on rikutud õigusnormi, mille tõttu tuleb vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 4 tühistada.