SISUKORD

1.

Sissejuhatus

2

2.

Artikli 15e kohaldamisala ja mõisted

3

3.

Võrgu- ja salvestusprojektidele tehtavad erandid

5

4.

Sihtotstarbeliste taristualade kindlaksmääramine

6

4.1.

Võrgu arengukavad

8

4.2.

Piiriülene koostöö piiriülese taristu jaoks võrgu- ja salvestusalade määramisel

9

4.3.

Paindlikkusega seotud vajaduste hindamine

9

4.4.

Keskkonnakaalutlused

9

4.5.

Taastuvate energiaallikate integreerimine

10

4.6.

Taastuvenergia eelisarendusalade ning võrgu- ja salvestustaristu alade vaheline suhe

10

4.7.

Üldsuse osalemine

11

4.8.

Avamerealade planeerimine

12

4.9.

Rakendamise toetamiseks digivahendite kasutamine

13

5.

Olulise keskkonnamõju olemasolu hindamine

14

5.1.

Koostöö- ja toetusvahendid olulise keskkonnamõju kindlakstegemiseks

15

5.2.

Leevenduseeskirjad

15

5.2.1.

Leevendusmeetmed

15

5.3.

Asendusmeetmed

16

5.4.

Sihtotstarbeliste taristualade projektide sõelumine

16

1.   Sissejuhatus

Nagu on märgitud võrkude tegevuskavas, (1) puhta tööstuse kokkuleppes ja taskukohase energia tegevuskavas, on taastuvelektri kiirendatud kasutuselevõtt ja selle integreerimine elektrisüsteemi keskse tähtsusega, et tagada stabiilne ja kindel varustatus puhta ja taskukohase energiaga. Sellega seoses seatud peamise tulemusnäitaja eesmärgi saavutamiseks tuleb 2030. aastani igal aastal üles seada 100 GW täiendavat taastuvelektri tootmise võimsust. Nii puhta tööstuse kokkuleppes kui ka taskukohase energia tegevuskavas on nende eesmärkide saavutamise olulise tegurina kindlaks määratud võrgu-, energiasalvestus- ja taastuvenergiaprojektide kasutuselevõtmiseks vajalike lubadega seotud menetluste lühendamine. Eri piirkondade kogemused näitavad, et erakorralises määruses ja läbivaadatud taastuvenergia direktiivis (2) sätestatud loaeeskirjade kiire kohaldamine võimaldab taastuvate energiaallikate kiiremat kasutuselevõttu (3).

Läbivaadatud taastuvenergia direktiivi artikliga 15e (4) võeti 2023. aasta oktoobris kasutusele kontseptsioon võrgu- ja salvestustaristu aladest, mis on vajalikud taastuvenergia elektrisüsteemi integreerimiseks. Kliima- ja taastuvenergiaeesmärkide saavutamiseks võivad liikmesriigid lubada sellistel aladel arendatavate energiataristu- ja -salvestusprojektide suhtes teha erandeid teatavat liiki keskkonnamõju hindamise kohustusest artiklis 15e sätestatud tingimuste täidetuse korral, et oluliselt lühendada lubade andmise tähtaegu, eelkõige energiataristu projektide puhul, mille loamenetlus võib praegu kesta kahest aastast (5) kuni isegi 17 (6) aastani.

Võttes arvesse asjaolu, et võrku investeerimiseks on valmis suur hulk taastuvenergiaallikaid, asjaolu, et taastuvenergia tootmine eeldatavasti kasvab, et täita 2030. aasta kliima- ja energiaeesmärgid ning 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärk, ning asjaolu, et peamised elektrifitseerimistehnoloogiad aitavad suurendada meie tööstuse konkurentsivõimet, on energiataristu õigeaegne arendamine väga oluline. Seega peaksid liikmesriigid kasutama parimal viisil artikli 15e sätetest tulenevaid võimalusi vähendada nõutavateks hindamisteks kuluvat aega. See säte ei kohusta määrama sihtotstarbelisi taristualasid võrgu- ja salvestusprojektide arendamiseks. Komisjon on aga siiski julgustanud liikmesriike seda võimalust kasutama.

28. novembril 2023 võttis Euroopa Komisjon vastu teatise ELi elektrivõrkude tegevuskava kohta, (7) millega ta võttis kohustuse avaldada suunised, mis käsitlevad võrgu- ja salvestusprojektide arendamiseks sihtotstarbeliste taristualade määramist kooskõlas läbivaadatud taastuvenergia direktiivi artikliga 15e. Nende suuniste eesmärk on toetada taristualade kindlakstegemise ja määramise protsessi ning ühtlustada asjaomaseid lähenemisviise kogu ELis parimate tavade levitamise abil.

Mõned liikmesriigid valmistavad aktiivselt ette sihtotstarbeliste taristualade määramist, teised aga on seadnud prioriteediks läbivaadatud taastuvenergia direktiivi, eelkõige taastuvenergia eelisarendusalasid käsitleva artikli 15c kohustusliku ülevõtmise ja rakendamise, pärast mida on neil kavas määrata sihtotstarbelised taristualad oma kogemuste põhjal. Sihtotstarbeliste taristualade määramiseks peaksid liikmesriigid kasutama nii palju kui võimalik alasid, kus arendusel eeldatavasti ei ole olulist keskkonnamõju või kus sellist mõju on võimalik leevendada või kui see ei ole võimalik, siis hüvitada. Selleks tuleks arvesse võtta praktilisi juhiseid ja parimaid tavasid, mis on esitatud energiaülekandetaristut ja ELi loodusalaseid õigusakte käsitlevates Euroopa Komisjoni suunistes, (8) samuti kõiki muid asjakohaseid juba kättesaadavaid suuniseid ja parimaid tavasid käsitlevaid dokumente.

Käesolevate suuniste eesmärk on toetada liikmesriike selliste alade määramisel, kus võrgu- ja salvestustaristut saab arendada lihtsustatud keskkonnamõju hindamise protsessi kohaldades. Selles esitatakse hulk näiteid ja parimaid tavasid, et aidata liikmesriikidel hinnata olulise keskkonnamõju olemasolu ja teha kindlaks, kas sellist mõju on võimalik igakülgselt leevendada või kui see ei ole võimalik, hüvitada. Samuti on esitatud näited leevendusmeetmete ning projekteerimis-, ehitus- ja käitamisnõuete kohta. Viimasena käsitletakse suunistes ettenägematute oluliste keskkonnamõjude sõelumist ning kirjeldatakse võimalikke leevendus- ja kompensatsioonimeetmeid.

Tehnilise toe instrumendi raames antakse liikmesriikidele nende taotluse korral kohandatud abi, et nad saaksid kavandada ja rakendada olulisi investeeringuid ja reforme seoses võrgu- ja salvestustaristuga, mis on vajalik taastuvenergia elektrisüsteemi integreerimiseks. Lisaks sisaldavad mitmed liikmesriikide taaste- ja vastupidavuskavad meetmeid, mille eesmärk on toetada sihtotstarbeliste võrgu- ja salvestusalade kindlakstegemise ja määramisega seotud menetlusi ja toiminguid, näiteks Leedu ja Portugali kava. Liikmesriike julgustatakse neid rahastamisvõimalusi parimal viisil kasutama, et suurendada sihtotstarbeliste võrgu- ja salvestusalade määramiseks vajalikku haldussuutlikkust ning loamenetlusi üldiselt lihtsustada.

Suunistes rõhutatakse sisemise koordineerimise tähtsust olemasolevate ja kavandatavate riiklike kavade ja strateegiate raames alade määramisel. See hõlmab niisuguste majanduslike ja keskkonnaalaste kaalutluste silmas pidamist, mida on juba arvesse võetud erinevates planeerimistegevustes, millesse on tihedalt kaasatud üldsus, kogukonnad ja tööstusharu esindajad. Liikmesriike julgustatakse prioriseerima alasid, kus suudetakse toetada ja täiendada taastuvenergia eelisarendusalasid ja/või alasid, kus võrguvõimsus on surve all või puudub, mistõttu taastuvenergia tootmise ühendamine tarbimiskeskustega on raskendatud, keskendudes tööstus- ja linnapiirkondadele, kus tulevased elektrifitseerimisega seotud vajadused on suured. Suunised koostati, tuginedes mitteametlikule sihipärasele sidusrühmadega konsulteerimisele, mis toimus 8. novembrist 2024 kuni 9. detsembrini 2024. Komisjon sai tagasisidet 39 sidusrühmalt. energiasüsteemi haldurid (16), tööstusliidud ja valitsusvälised organisatsioonid (9), energiaettevõtjad (8), avaliku sektori asutused (5) ja energeetikasektorit reguleerivad asutused (1).

Käesolev dokument on mõeldud ainult suuniseks. Ainult ELi õigusakti tekstil endal on õigusjõud. ELi õigusaktide õiguslikult siduva tõlgendamise ainupädevus on Euroopa Liidu Kohtul. Käesolevas suunises väljendatud seisukohad ei piira seisukohta, mille komisjon võib Euroopa Kohtus võtta.

2.   Artikli 15e kohaldamisala ja mõisted

Artikli 15e kohaldamisel tuleks mõiste „võrgutaristu“ all mõista mis tahes projekti, mille eesmärk on võtta kasutusele elektrisüsteemi tõhusaks toimimiseks vajalikud elektrienergia ülekandmise ja jaotamise vahendid, (9) sealhulgas (kuivõrd see on võimalik) piiriülesed vahendid.

Mõiste „salvestustaristu“ all tuleks mõista kõiki ülekande- ja jaotustasandi energiasalvestusvahendeid (10).

Artiklit 15e kohaldatakse võrgu- ja salvestusprojektide suhtes, mis on vajalikud taastuvenergia integreerimiseks elektrisüsteemi, mis tähendab, et kohaldamisalast jäävad välja investeeringud võrkudesse, mis on seotud muude energiakandjatega kui elekter. Kuna elektrisüsteem ühendab tootmise, salvestamise, ülekande, jaotamise ja tarbimise ning elektrivood liiguvad kõikjal, kus see on võrgu võimsust silmas pidades võimalik, tuleks kõiki investeeringuid elektrisüsteemi kuuluvatesse taristuvaradesse käsitada taastuvenergia integreerimiseks vajalikena. See hõlmab peaaegu kogu elektrivõrgu taristut, aga ka energiasalvestusvahendeid, mille eesmärk on tagada süsteemi paindlikkus, et võimaldada sellesse integreerida rohkem taastuvenergiat. Artikli 15e kohaldamisala ei hõlma aga sellist sihtotstarbelist taristut, mille eesmärk on integreerida muudest kui taastuvatest energiaallikatest saadav võimsus.

Lisaks tuleks teha vahet artikli 15e kohaldamisalasse kuuluvatel taastuvenergia elektrisüsteemi integreerimiseks vajalikel võrgu- ja salvestusprojektidel ning läbivaadatud taastuvenergia direktiivi muudes sätetes viidatud taastuvenergiajaamadega seotud taristul, nendega samas asukohas paiknevatel energiasalvestitel ning nende jaamade ja salvestite võrguga ühendamiseks vajalikel varadel, mis on rangelt seotud tootmisrajatistega. Taastuvenergiajaamadega seotud taristu, nendega samas asukohas paiknevate energiasalvestite ning nende jaamade ja salvestite võrguga ühendamiseks vajalike varade all tuleks mõista energiataristut, mis on otseselt seotud taastuvenergiaprojektidega, sealhulgas kogu taristut, mis on vajalik taastuvenergiarajatiste ühendamiseks olemasoleva võrguga, mis võimaldab taastuvenergiarajatiste abil toodetud energia tarbijatele üle kanda, samuti selle olemasoleva võrgu tugevdamist ja laiendamist, sealhulgas seoses digitaliseerimise ja ajakohastamisega (11). Hõlmatud peaks olema enamik jaotusvõrkudesse tehtavatest vajalikest investeeringutest ja välja ei tohiks jääda ülekandevõrkudesse tehtavad vajalikud investeeringud. Sellega seoses võiksid lihtsustatud loamenetlustest kasu saada juba paljud uued võrgu arendamise ja tugevdamise projektid, kui arendus toimub taastuvenergia eelisarendusalal. Artikli 15e kohased sihtotstarbelised taristualad hõlmavad elektrivõrke, mis ei ole otseselt seotud taastuvenergiarajatistega, kuid on osa üldisest elektrisüsteemist, kuna kogu elektrisüsteem toimib ühendatuna ja taastuvenergia integreerimiseks on vaja investeeringuid, mis on seotud taastuvenergia võrku ühendamise, transportimise ja tarbimisega ning samuti paindlikkusvaradega. Seega, kui teatavas liikmesriigis on vaja suurendada taastuvenergia integreerimist, on enamik süsteemi elemente selle eesmärgi saavutamiseks de facto vajalikud ning artikli 15e kohaste sihtotstarbeliste taristualade jaoks võiksid sobida igat liiki investeeringud, mis on seotud elektrisüsteemi nõuetekohase toimimise, tugevdamise või laiendamisega. Lisaks hõlmab artikli 15e kohaldamisala salvestusvahendeid, mis on „vajalikud taastuvenergia elektrisüsteemi integreerimiseks“, kuid mis ei asu samas asukohas taastuvenergiarajatistega, st salvestusrajatised, mis ei ole ühendatud taastuvenergiat tootva rajatisega ja mis ei ole ühendatud sama võrgu juurdepääsupunktiga.

Nn eraldiseisvad energiasalvestusrajatised, mis vaheldumisi elektrit võrgust võtavad ja seda sinna annavad, on üks oluline vahend, mille abil saab taastuvenergia elektrisüsteemi integreerimist jätkata ja tagada, et süsteem kasutaks igal ajal taastuvenergia tootmise täielikku potentsiaali. Kuigi teoorias võiks salvestusrajatis võtta elektrit võrgust ajal, mil fossiilset energiat toodetakse palju, loovad elektriturud tugevaid stiimuleid, et soodustada salvestusrajatiste toimimist viisil, mis maksimeerib taastuvenergia integreerimist, kuna hinnad on madalaimad siis, kui taastuvatest energiaallikatest tootmine suureneb, ja kõrgeimad siis, kui tootmiseks kasutatavate energiaallikate jaotuses domineerivad fossiilsed energiaallikad.

Sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest võivad taastuvenergia integreerimist toetada ka arvestist tarbija poole jäävad elektrisalvestusrajatised, millel on sama ühenduspunkt, mis elektri tarbijal, olgu tegu hoone või tööstusega. See on selge salvestusvahendite puhul, mis on ühendatud arvestist tarbija poole jäävate taastuvenergia tootmise rajatistega. Taastuvate energiaallikate integreerimisele võivad aga kaasa aidata ka salvestusvahendid, mis ei ole ühendatud taastuvenergia tootmise rajatisega. Näiteks saavad tööstustarbijad arvestist tarbija poole jääva energia salvestamise korral nihutada tarbimise tundidele, mil taastuvenergia tootmise tase on kõrge ja hinnad madalad, aidates seeläbi kaasa taastuvenergia integreerimisele.

Käesolevas dokumendis tuleks mõistet „keskkonnamõju hindamine“ mõista kui üldmõistet, mis hõlmab kõiki hindamisi, mida riiklikud keskkonnaasutused võivad nõuda projekti arendamiseks vajalike lubade ja volituste väljastamiseks, sealhulgas (kuid mitte ainult) järgmised hindamised:

—	keskkonnamõju hindamised, mida on üksikasjalikult käsitletud keskkonnamõju hindamise direktiivis (12);

—	keskkonnamõju strateegilised hindamised, mida on üksikasjalikult käsitletud keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivis (13);

—	veepoliitika raamdirektiivi kohane hindamine, mille eesmärk on teha kindlaks, kas projekt tõenäoliselt halvendab veekogu seisundit (14), ning

—	asjakohased hindamised, mida on üksikasjalikult käsitletud elupaikade direktiivis (15).

Läbivaadatud taastuvenergia direktiivi artiklis 15e nimetatakse võrgu- ja salvestusprojekte rakendavaid üksusi ettevõtjateks. Kuna teatavatel juhtudel ei pruugi ettevõtja olla võrgu- või salvestusprojekti arendaja ehk üksus, kes vastutab projekti jaoks loa saamise ja projekti arendamise eest, kasutatakse käesolevates suunistes mõistet „projektiarendaja“, millega viidatakse igale üksusele, kes vastutab võrgu- või salvestusprojekti arendamise ja/või sellega seotud käitamise eest.

3.   Võrgu- ja salvestusprojektidele tehtavad erandid

Kui artikli 15e lõike 1 tingimustega kooskõlas luuakse sihtotstarbelised taristualad, võivad liikmesriigid artikli 15e lõike 2 kohaselt vabastada nendel sihtotstarbelistel taristualadel arendatavad taastuvenergia integreerimiseks vajalikud võrgu- ja salvestusprojektid kohustusest teha järgmist:

—	keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt võrgu- ja salvestusprojektide puhul nõutavad keskkonnamõju hindamised;

—	elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohased Natura 2000 aladele avalduvat mõju käsitlevad asjakohased hindamised ning

—	elupaikade direktiivi artikli 12 lõikes 1 ja linnudirektiivi (16) artiklis 5 sätestatud liikide kaitsele avalduvat mõju käsitlevad hindamised, kui sellised hindamised on riigisisese õiguse kohaselt eespool nimetatud artiklitest tulenevate kohustuste täitmiseks nõutavad.

Liikmesriigid võivad niisuguseid erandeid teha, kui see on põhjendatud, sealhulgas juhul, kui see on vajalik, et kiirendada taastuvenergia kasutuselevõttu ja integreerimist kliima- ja taastuvenergiaeesmärkide saavutamiseks, ning kui on tõendatud, et projektid kuuluvad kindlasti artikli 15e lõikes 2 sätestatud erandite kohaldamisalasse. Kuna elektrisüsteem toimib ühendatud süsteemina, võiks nende erandite kohaldamisalas de facto olla palju erisuguseid projekte nendes valdkondades, mis on seotud elektri ülekande- ja jaotusvõrkude ning salvestuslahenduste arendamise, laiendamise või täiustamisega. Igal juhul eeldatakse liikmesriikidelt erandite tegemise põhjendamist.

Niisuguseid erandeid ei saa teha sellistele projektidele, millel on tõenäoliselt oluline keskkonnamõju (vt punkt 5) mõnes teises liikmesriigis või mille puhul liikmesriik, kus projekt tõenäoliselt olulist mõju avaldab, taotleb erandite kohaldamata jätmist, nagu on sätestatud direktiivi 2011/92/EL artiklis 7. Kui selgub, et projekt avaldab tõenäoliselt olulist keskkonnamõju mõnes teises liikmesriigis, ei tähenda see, et projekt loetakse piiriülese olemusega või olulise piiriülese mõjuga projektiks energiapoliitika seisukohast, nagu ühishuviprojektide või vastastikust huvi pakkuvate projektide puhul, mis on välja valitud vastavalt määrusele (EL) 2022/869. Läbivaadatud taastuvenergia direktiivi artikli 15e lõikes 2 sätestatud erandite kohaldatavuse hindamisel võetakse arvesse üksnes tõenäolist olulist mõju keskkonnale, kuid mitte seoses muude ELi poliitikavaldkondadega. Liikmesriigid peaksid hindama, kas taristuarendusi, sealhulgas piiriüleseid projekte, saaks kavandada nii, et tõenäoline oluline mõju teise liikmesriigi keskkonnale ei avaldu.

Oluline on märkida, et ühtekuuluvuspoliitika vahenditest rahastatava võrgu- ja salvestustaristu puhul ei vabasta sellise taristu paiknemine sihtotstarbelisel taristualal seda määrusest (EL) 2021/1060 (17) tulenevatest kohustustest, eelkõige kohustusest järgida olulise kahju ärahoidmise põhimõtet, mis on sätestatud kõnealuse määruse artikli 9 lõikes 4, ja kohustusest tagada taristu kliimakindlus, ms on sätestatud kõnealuse määruse artikli 73 lõike 2 punktis j.

4.   Sihtotstarbeliste taristualade kindlaksmääramine

Sihtotstarbeliste taristualade all tuleks mõista geograafilisi piirkondi, perimeetreid või koridore, kus saab arendada võrgutaristut ja salvestusvahendeid, mis on vajalikud taastuvenergia elektrisüsteemi integreerimiseks, ning kus asjaomase arendusega eeldatavasti ei kaasne olulist keskkonnamõju. Artikli 15e raames võiksid sihtotstarbelised taristualad hõlmata ka alasid, kus olulist keskkonnamõju on võimalik igakülgselt leevendada, või kui see ei ole võimalik, siis hüvitada.

Vältimis-, leevendus- ja hüvitusmeetmete koostoimet silmas pidades ei ole praktikas tegelikult palju piiranguid seoses liikmesriigi territooriumi määramisega sihtotstarbeliseks taristualaks kooskõlas artiklis 15e sätestatud tingimustega, mille kohaselt liikmesriigid peavad määrama kindlaks asjakohased leevendusmeetmed ja, kui leevendamine ei ole võimalik, siis hüvitusmeetmed kõnealuse sätte raames, ning tagada koostoime taastuvenergia eelisarendusalade määramisega. Võrguprojektide puhul tuleb sihtotstarbelistel taristualadel vältida Natura 2000 alasid ning riiklike looduse ja elurikkuse kaitse kavadega määratud alasid, välja arvatud juhul, kui nende kasutuselevõtuks puuduvad proportsionaalsed alternatiivid, võttes arvesse ala eesmärke; salvestamisprojektide puhul tuleb välja jätta Natura 2000 alad ja riiklike kaitsekavade alusel määratud alad. Sellega seoses välistatakse täielikult need alad salvestusvahendite puhul ja tagasipööratavalt võrguprojektide puhul, nagu on selgitatud allpool.

Sihtotstarbelised taristualad ei pea olema pidevad ega omavahel seotud ning neid võib määrata asjaomase liikmesriigi territooriumi eri piirkondades, näiteks vajadusel piiriülese taristu puhul.

Artikli 15e lõike 1 kohaselt on nende alade määramise puhul nõutav, et:

—	alade määramise kavade raames tehakse keskkonnamõju strateegiline hindamine ja juhul, kui arendused tõenäoliselt mõjutavad Natura 2000 ala, (18) siis seda mõju käsitlev asjaomane hindamine; ning

—

alade määramise kavades sätestatakse asjakohased ja proportsionaalsed projekti arendamise eeskirjad, sealhulgas proportsionaalsete leevendusmeetmete kohta, millega tagatakse, et vastavaid projekte saab rakendada, vältides samal ajal kahjulikku keskkonnamõju, või kui see ei ole võimalik, siis seda mõju märkimisväärselt vähendades, ning

—	kavade ettevalmistamise ajal konsulteeritakse asjaomaste taristuettevõtjatega.

Teatavatel aladel energiataristu arendamise prioriseerimine peaks lähtuma taastuvate energiaallikate strateegilisest integreerimisest, elektrifitseerimisprojektidest, praktilistest vajadustest, võrgu arengukavadest, keskkonnakaalutlustest, tulevaste võrgu- ja salvestusprojektide puhul kliimamuutustega kohanemisega seotud kaalutlustest ning vajadusest tagada koostoime taastuvenergia eelisarendusalade määramisega. ELi ja liikmesriikide tasandil kasutatakse ja tuleb arvesse võtta erinevaid protsesse, mille alusel kavandatakse ja kaardistatakse energiatransporti, salvestamist, tootmisvahendeid ning transpordi ja tööstuse süsinikuheite vähendamisega seotud vajadusi (19). Nende juba kasutatavate kavandamisprotsesside ja sihtotstarbeliste taristualade määramise protsessi vahel tuleks tagada hea kooskõla. Praegu on nende protsesside ja taristualade määramise kooskõlastamise tavad ELis erinevad.

Kui asjaomane liikmesriik on enne 20. novembrit 2023 määranud taristualad muu raamistiku alusel (näiteks kooskõlas nõukogu määruse (EL) 2022/2577 artikliga 6) ja kui selliste alade kavade raames on tehtud keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi kohane keskkonnamõju hindamine, võib vastavalt artikli 15e lõikele 2 kohaldada sama artikli samas lõikes sätestatud erandeid ka nendel aladel arendatavate projektide suhtes. Asjaomasele liikmesriigile jääb õigus määrata täiendavaid või muid sihtotstarbelisi võrgu- ja salvestusalasid kooskõlas artikli 15e nõuetega.

Kui salvestusvahendite puhul on asukoha mõttes võimalused teataval määral paindlikud, siis võrkude puhul, mille marsruudid on pikad, on asukohaga seoses paindlikkust vähe või pole üldse. Soovitatav on sihtotstarbelised taristualad määrata riiklikul tasandil nii, et välditaks väga tundlikke ja väärtuslikke elurikkaid alasid, sealhulgas Natura 2000 võrgustiku alad ja riiklikult määratud kaitsealad. Kui sihtotstarbelised taristualad siiski kattuvad Natura 2000 aladega või riiklike looduskaitsekavade alusel määratud aladega, võivad asjaomased liikmesriigid lubada artikli 15e kohaldamisalasse kuuluvat võrgutaristu arendamist nendel aladel üksnes tingimusel, et puuduvad proportsionaalsed alternatiivid.

Proportsionaalsete alternatiivide hindamisel peaksid liikmesriigid võtma arvesse vajadust tagada projekti majanduslik elujõulisus, teostatavus ning tulemuslik ja kiirendatud rakendamine, et tagada kasutusele võetava täiendava taastuvenergia tootmisvõimsuse kiire integreerimine energiasüsteemi. Aladel, kus võrgu laiendamine on riikliku võrgu planeerimisega kooskõlas olev elektrisüsteemi oluline arendamine, võivad liikmesriigid leida, et projektidel ei ole ala eesmärke silmas pidades proportsionaalseid alternatiive. Kui liikmesriik on täitnud sihtotstarbeliste taristualade määramisel artikli 15e lõike 1 nõuded, mis tähendab, et kõik asjakohased kaitsemeetmed on kehtestatud, saab ta väita, et Natura 2000 aladele või riiklike looduskaitsekavade alusel määratud aladele ei ole võrkude arendamise asukoha mõttes proportsionaalseid alternatiive. Liikmesriigid võiksid kaaluda erinevaid võimalusi proportsionaalsete alternatiivide olemasolu hindamiseks, näiteks teatava pikkusega marsruutide või avamereprojektidega seoses, nagu hübriidvarad või taristu, mis ühendab taastuvenergiaprojektide rajatised otse kaldaga, kuna alad, kus selliseid projekte arendatakse, on juba kindlaks määratud ja nende puhul tehakse keskkonnamõju strateegiline hindamine riiklike mereala ruumiliste planeeringute raames.

Kui võrkude jaoks sihtotstarbelise taristuala kindlaksmääramise kava kohta tehtud elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohase asjakohase hindamise tulemusena jõutakse järeldusele, et kaval on oluline negatiivne mõju Natura 2000 aladele, võib kava direktiivi artikli 6 lõike 4 kohaselt heaks kiita, kui selles lõikes sätestatud tingimused on täidetud. See tähendab, et kui alternatiivsed lahendused puuduvad ja kava tuleb ellu viia ülekaalukatel avaliku huviga seotud põhjustel, (20) peab võtma asendusmeetmeid, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse. Komisjon on avaldanud elupaikade direktiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 kohaldamise kohta palju suuniseid (21).

Liikmesriigid peaksid püüdma kindlaks määrata prioriteetsed alad, mis võimaldavad võrku majanduslikust, keskkonnaalasest ja ühiskondlikust seisukohast kõige väiksemate kuludega tugevdada ja laiendada, ning prioriseerima nende alade puhul sihtotstarbeliste taristualade määramist. See hõlmab kliimakerksusele avalduva mõju hindamist (22). Pärast sihtotstarbeliste taristualade kavade vastuvõtmist tuleb neid korrapäraselt ajakohastada, et võtta arvesse muudatusi ja viia need kooskõlla kavade väljatöötamise seisukohast oluliste elementidega seotud ajakohastustega, näiteks võrgukavade ajakohastustega või alade määramiseks kasutatavate muude kavade või programmide ajakohastustega.

4.1.   Võrgu arengukavad

Määramisprotsessis on keskse tähtsusega kõnealuste taristualade ja võrgu arengukavade (23) koostoime. Artikli 15e lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid sihtotstarbeliste taristualade määramise kava ettevalmistamisel konsulteerima ülekande- ja jaotusvõrguettevõtjatega.

Praktikas võib olla otstarbekas tugineda alade määramisel võrguettevõtjate koostatud kavadele; kui aga määramisprotsess satub uue võrgu arengukava väljatöötamisega samale ajale, võib see ka uute kavade koostamisele eelneda ja neid kujundada, kui protsessi kooskõlastatakse võrguettevõtjatega.

Ülekandevõrgu tasandil peaksid võrgu arengukavad ette nägema peamise ülekandetaristu, sealhulgas võrkudevaheliste ühenduste järgmise kümne aasta arendustegevuse ning käsitlema üksikasjalikult järgmiseks kolmeks aastaks kavandatud investeeringuid. Kavad peaksid olema hästi kooskõlastatud riikliku energia- ja kliimakavaga, kajastades seega tulevasi muutusi tootmises ja koormuses ning käsitlema ka salvestamise, tarbimiskaja ja muude võrgu arendamise alternatiivide arendamist. Jaotusvõrgu tasandil peaks võrgu arengukava sätestama kavandatavad võrguga seotud investeeringud järgmiseks viieks kuni kümneks aastaks, pöörates erilist tähelepanu peamisele jaotustaristule, mida on vaja uue tootmisvõimsuse ja uue koormuse ühendamiseks, sealhulgas elektrisõidukite laadimispunktide jaoks ning ka sadamate ja lennujaamade jaoks, mida üha enam elektrifitseeritakse. Samuti peaks see tagama läbipaistvuse vajalike keskmise ja pikaajalise tähtajaga paindlikkusteenuste osas ning võtma arvesse võrgu arendamise alternatiive (nt paindlikkuslahendused, sh salvestamine ja tarbimiskaja, või uuenduslik võrgutehnoloogia).

Võrgu arengukavades tuleb arvesse võtta ka laadimistaristut (elektrisõidukite jaoks, aga ka sadamates ja lennujaamades), millel on tähtis roll uute koormuste osas. Nagu on rõhutatud Euroopa autotööstuse tegevuskavas, (24) on laadimistaristu tagamine üks heiteta sõidukite kasutuselevõtu eeltingimus ja Euroopa autotööstuse konkurentsivõime seisukohast keskse tähtsusega. Lähiaastatel on taastuvenergia integreerimise edendamisel väga oluline roll kahesuunalise laadimise taristul. Mõnes asjakohases rajatises, näiteks depoodes (25), võimaldab see elektrisõidukitel salvestada üleliigset taastuvelektrit ajal, mil seda toodetakse palju, ja anda see nõudluse suurenemise ajal tagasi võrku. Läbivaadatud taastuvenergia direktiiv kajastab kahesuunalise laadimise taristu tähtsust artiklis 20a sisalduvates taastuvelektri energiasüsteemi lõimimist käsitlevates sätetes. Laadimistaristu rajamiseks kavandatud alasid ja sellise taristu kasutuselevõtuks vajalikku võrgutaristut tuleks võrgu arengukavades nõuetekohaselt käsitleda ning neid tuleks eriti arvesse võtta võrgu- ja salvestusalade kindlaksmääramisel. Hõlmata tuleks prioriteetsed alad raskeveokitele mõeldud laadimisparkide jaoks, nagu need on määratletud puhta transpordikoridori algatuse raames, (26) mille puhul on tegu ELi uue konkurentsivõime koordineerimise töövahendi raames käivitatud liikmesriikide katsealgatusega.

Selline kooskõlastamine võrgu arengukavadega tagab, et võrgutaristu rajatakse tootmis- ja tarbimisvajaduste ning -potentsiaali alusel, toetades olemasolevaid ja tulevasi võrguühendusi. Võttes aga arvesse võrguarenduse pikaajalisust, on oluline ka see, et võrgu arengukavad ise tehtaks pikemaks ajaks kui kümneks aastaks – nii pikaks ajaks kui võimalik – ja et neis kavandataks ka taristuarendus palju pikemaks ajaks; liikmesriigid peaksid siis neid kavu võrgu- ja salvestusalade määramisel arvesse võtma. Eelkõige avamerevõrkude puhul peaksid liikmesriigid kaaluma ajahorisondina vähemalt aastaid 2035–2040.

Veel üks prioriteet on kindlaksmääratud tööstuspiirkonnad, kus elektrifitseerimine lähiaastatel suureneb, kuna eeldatavasti loovad need märkimisväärset nõudlust taastuvenergia järele. Samuti on linna laienemise piirkonnad suure potentsiaaliga alad integreeritud taristulahenduste jaoks, kuna tihedalt asustatud piirkondade energiavajadus kasvab.

Kooskõla võrgu arengukavadega on oluline ka salvestamisprojektide puhul, kuid sellega seoses on ettekirjutusi vähem. Võrgu arengukavades ei ole vaja määratleda täpseid salvestusvahendite ühendamise kohti, kuid need peaksid sisaldama kriitilise tähtsusega teavet võrgu ülekoormusega seoses, et aidata arendajatel teha kindlaks salvestusvahendite jaoks parimad asukohad. Kui salvestusvahendid paigutatakse õigetesse kohtadesse, võivad need aidata leevendada võrgu ülekoormuse probleemi ja olla alternatiivne lahendus võrgu laiendamisele.

Liikmesriigid peaksid samuti võtma arvesse kohaliku planeerimisega seotud kaalutlusi, näiteks olemasolevaid maakasutust käsitlevaid detailplaneeringuid, sealhulgas seoses kultuuripärandi alade ja linnaplaneerimisega, ning võrgu turvalisuse nõudeid nii füüsilise kui ka digiturvalisuse aspektist.

4.2.   Piiriülene koostöö piiriülese taristu jaoks võrgu- ja salvestusalade määramisel

Energialiidu väljakujundamiseks on väga oluline võimaldada kiiresti kasutusele võtta taristu, mis rahuldab ELi vajadust uue piiriüleselt kättesaadava elektrivõimsuse järele. Seepärast peaksid liikmesriigid kooskõlas läbivaadatud taastuvenergia direktiivi artikliga 15e tegema võimalikult palju ja tihedat koostööd, et määrata kindlaks oma piiride lähedal asuvad võrgu- ja salvestusalad, mis võivad kuuluda artikli 15e kohaldamisalasse, et kiirendada piiriülese taristu kasutuselevõttu. See peaks olema võimalik projektide puhul, millel ei ole tõenäoliselt olulist keskkonnamõju teises liikmesriigis, isegi kui need ületavad de facto piire, nagu on kirjeldatud punktis 3.

Sellega seoses peaksid liikmesriigid tegema koostööd ning kooskõlastama ja ühtlustama alade määramist ja asjaomaste sidusrühmadega konsulteerimist, aga ka leevendamiseeskirju ja võimalikke hüvitusmeetmeid, mida kohaldatakse juhul, kui nendel aladel arendamisega kaasneb oluline keskkonnamõju, mida ei ole võimalik vältida. Väga oluline oleks, et piiriüleste projektide arendajad kohaldaksid oma projektide arendamisel ainult ühtlustatud nõudeid.

4.3.   Paindlikkusega seotud vajaduste hindamine

Liikmesriigid võivad elektrisüsteemi mittefossiilse paindlikkusega seotud vajaduste hindamiseks ühendada võrgu arengukavadest saadud teabe varade optimaalse asukoha kohta teabega, mis on saadud käimasoleva protsessi käigus. Elektrituru määruse sätete kohaselt võetakse nende hindamiste tarvis vastu ELi tasandi metoodika. Selle põhjal hindavad liikmesriigid oma elektrisüsteemide mittefossiilse paindlikkusega seotud vajadusi aastaks 2030. Nende vajaduste all mõistetakse eelkõige vajadust integreerida taastuvenergia ja taastuvenergia integreerimine on ühtlasi artikli 15e kohaste taristualade määramise eesmärk. Niisuguse vajaduste hindamise tulemusena saadakse üldine hinnang selle kohta, kui palju nn paindlikku võimsust peab olema asjaomases liikmesriigis kättesaadav 2030. aastaks. Selle hindamise põhjal võetakse vastu soovituslik eesmärk. Selle hindamisprotsessi abil peaksid liikmesriigid saama hinnangu järgmise kohta: i) salvestusvõimsus, mis elektrisüsteemil peaks 2030. aastaks olema, ja ii) süsteemi vajadus muude mittefossiilsete allikatega seotud paindlikkuse järele. Olgugi et kõiki salvestusvahendeid ei paigaldata sihtotstarbelistele taristualadele, peaks nende alade määramisel tuginema kõnealusele vajaduste hindamise protsessile, sest sellest saab hinnangu üldise vajaliku salvestusvõimsuse kohta. Kõnealune hindamine hõlmab ka asukohaga seotud aspekte, mille kohta saadakse teavet kaasatud ülekande- ja jaotusvõrguettevõtjatelt.

4.4.   Keskkonnakaalutlused

Kui mitu alternatiivset ala vastavad samadele võrguarendusvajadustele ja nende elujõulisus (majanduslikust ja süsteemi toimimise seisukohast) on võrreldav, tuleks eelistada väiksema keskkonnamõjuga ala. Sellega seoses eeldatakse, et liikmesriigid hindavad sihtotstarbeliste võrgu- ja salvestusalade määramisel keskkonnamõju, mis tõenäoliselt kaasneb võrgu- ja salvestusprojektide arendamisega asjaomastel aladel. Esialgu tuleks eelistada koridore, kus taristu, näiteks ülekandeliinid või transpordimarsruudid on juba olemas. Uute marsruutide loomisele tuleb eelistada marsruutide laiendamist, kuna viimasega kaasneb vähem keskkonnahäireid ja sellega seotud arenduseks kulub vähem aega. Ka peaksid liikmesriigid eelistama tehis- ja ehitatud alasid, kus toimub majandustegevus, näiteks transpordi- või tööstustegevus, või rikutud maad, mida ei saa kasutada põllumajandustegevuseks, kuna nendel aladel on arenduse kahjulik keskkonnamõju eeldatavasti väiksem kui teistel aladel. Arvesse tuleks võtta varasemate keskkonnamõju hindamiste järeldusi või asjaomast ala käsitlevaid andmeid, kui need on kättesaadavad.

Salvestusprojektide puhul eeldatakse, et liikmesriigid hindavad eraldi pumphüdrosalvestuse rolli. Energiaülemineku seisukohast on pumphüdrosalvestusel paljudes liikmesriikides juba keskne roll ning käivitatud on hulk täiendava võimsuse lisamise projekte. Kuna pumphüdrosalvestuse projektides kasutatakse raskusjõu mõju veemassidele, on nende arenduste jaoks vaja väga spetsiifilisi topograafilisi tingimusi ja nende puhul kasutatakse sageli olemasolevaid veehoidlaid. Teisisõnu saab niisuguseid salvestusrajatisi ehitada ainult teatavatesse eriomadustega kohtadesse ja neil on väga isemoodi keskkonnamõju, mida tuleb hinnata ja hoolikalt juhtida.

Võrkude, salvestamise ja taastuvenergia tootmise võimsuse kooskõlastatud planeerimisel tuleks eelistada strateegilist ja terviklikku lähenemisviisi, mille puhul võetakse arvesse keskkonnakaitsega seotud piiranguid, aga ka koostoimevõimalusi, sealhulgas neid, mis on seotud looduskaitsealadega või aladega, mille suhtes võetakse taastamismeetmeid. Sellega seoses on võimalikult suure tõhususe tagamiseks väga oluline tugevdada koostööd nende pädevate asutuste vahel, kes vastutavad võrgu ja taastuvenergia tootmise varade jaoks lubade väljastamise eest.

4.5.   Taastuvate energiaallikate integreerimine

Prioriseerida tuleks alasid, mis asuvad taastuvenergia eelisarendusaladele lähedal, alasid, millel on suur taastuvenergia tootmise potentsiaal, alasid, kus võrguvõimsus on surve all, ning alasid, kus võrk on ülekoormatud, mis tekitab kitsaskohti taastuvelektri tarnimisel tarbimiskeskustesse ja takistab investeeringute tegemist elektrifitseerimisse, näiteks tööstusvaldkonnas. Sellistes piirkondades arendatavad võrgu- ja salvestusprojektid võivad aidata maksimeerida taastuvenergia integreerimist võrku, vähendades piiranguid ja suurendades tõhusust.

Sihtotstarbeliste taristu- ja salvestusalade määramise kavade väljatöötamisel tuleks juba varakult arvesse võtta kaubanduslike projektide arendajate ja energiakogukondade seisukohti. Kasutada tuleks eriplatvormi või -süsteemi, mis võimaldab taastuvenergiaprojektide arendajatel anda projekti kavandamise etapis teavet oma võrguühendustega seotud vajadustest, ning mis võiks hõlmata ka rahaliste kohustuste võtmise ja kiirendatud loamenetluse võimalust.

4.6.   Taastuvenergia eelisarendusalade ning võrgu- ja salvestustaristu alade vaheline suhe

Artikli 15e lõikes 1 on sätestatud, et võrgu- ja salvestustaristu alade eesmärk on toetada ja täiendada taastuvenergia eelisarendusalasid. Artikli 15 lõike 1 punktis c on eraldi märgitud, et taristualade kava peab tagama koostoime taastuvenergia eelisarendusalade määramisega. Nagu eespool juba märgitud, peaksid liikmesriigid sihtotstarbeliste taristualade kindlaksmääramisel võtma arvesse olemasolevaid ja kavandatavaid taastuvenergia eelisarendusalasid ning olemasolevat taristut.

Sihtotstarbelisteks võrgualadeks tuleks määrata vähemalt alad, mis on vajalikud taastuvenergia eelisarendusalade võrku ühendamiseks ja nende energiasüsteemi integreerimiseks. See on eriti oluline, kui taastuvenergia eelisarendusaladele pole võimalik paigaldada kõiki võrguseadmeid, mis on vajalikud taastuvenergia eelisarendusalade integreerimiseks.

Liikmesriigid võivad määrata sama ala nii taastuvenergia eelisarendusalaks kui ka sihtotstarbeliseks võrgu- ja salvestustaristu alaks. Seejuures aga peavad olema täidetud nii artikli 15c kui ka artikli 15e erinevad nõuded. Üks riiklik kava võiks käsitleda mõlemat ala, kuid vaja on eraldi punkte, milles keskendutakse taristule ja taastuvatele energiaallikatele.

Artikliga 15b kohustatakse liikmesriike kaardistama 21. maiks 2025 alad, mis on vaja hõlmata, et liikmesriik annaks oma panuse liidu 2030. aastaks seatud üldise taastuvenergiaeesmärgi saavutamisse. Kooskõlas artikli 15b lõike 2 punktiga c peavad liikmesriigid kaardistamisel muu hulgas arvesse võtma asjakohase energiataristu, sealhulgas võrkude, salvestus- ja muude paindlikkusvahendite olemasolu või sellise võrgutaristu ja salvestusvahendite rajamise või uuendamise potentsiaali. Seepärast peaksid artikli 15e kohaselt välja töötatud sihtotstarbeliste taristualade kavad ideaaljuhul põhinema läbivaadatud taastuvenergia direktiivi artikli 15b lõike 2 kohasel kaardistamisel, mitte eraldiseisval meetmel.

Kui sihtotstarbelisi võrgu- ja salvestusalasid ei ole võimalik samaaegselt määrata taastuvenergia eelisarendusaladena, tuleks need hiljem kindlaks määrata nii, et tagatud oleks piisav võrguvõimsus uute taastuvenergiajaamade ja nendega seotud taristu ühendamiseks ja integreerimiseks.

4.7.   Üldsuse osalemine

Üldsuse osalemine on energiataristuprojektide heakskiitmise protsessis väga oluline tegur, mis võib mõjutada nii protsessi kiirust kui ka tulemust ning millega tuleb tegeleda, eelkõige vähendades üldsuse vastuseisu, mis võib põhjustada haldus- ja õiguslikke probleeme. Võrgu- ja salvestustaristu alade määramise kavade vastuvõtmiseks on vaja teha keskkonnamõju strateegiline hindamine, (27) mis tähendab, et määramisprotsessi raames toimub avalik konsultatsioon. Liikmesriigid saavad suurendada võrkude ja salvestusprojektide suhtes üldsuse heakskiitu, rakendades varakult üldsuse kaasamise meetmeid, tagades kaardistamise läbipaistvuse ja korraldades kaasavaid avalikke konsultatsioone, mille käigus tehakse varakult kindlaks võimalik mõju kohalikele kogukondadele.

Liikmesriikidele kättesaadav peamine vahend, mille abil saab hõlbustada üldsuse osalemist võrgu- ja salvestustaristu kasutuselevõtu protsessis, on Euroopa kaasamispakt ja selle juhtpõhimõtted (28). Paktis kutsutakse üles sidusrühmi varakult, korrapäraselt ja sisukalt kaasama ning rõhutatakse vajadust tagada piisav regulatiivne toetus. Pakti allkirjastamise ja selle põhimõtete järgimisega saavad asjaomased asutused tagada, et sihtotstarbelise taristuala määramise raames toimuva üldsuse osalemise tulemusena üldsuse vastuseis kaob või väheneb.

Planeerimise näide – Prantsusmaa Prantsusmaa taastuvenergia eelisarendusalade määramise protsess on üks asjakohane näide headest tavadest. Sealne protsess hõlmab taastuvenergia eelisarendusalade jaoks asjakohaste piirkondade kindlaksmääramist ning strateegilist hindamist ja konsulteerimist võrguettevõtjatega. Pärast avalikku konsultatsiooni määravad kohalikud ametiasutused alad kindlaks ja teavitavad sellest asjaomaseid asutusi, sealhulgas energeetikasektorit reguleerivat asutust. Jaotusvõrguettevõtjaid kaasates koostab ülekandevõrguettevõtja S3REnRi kava, (29) mille abil optimeeritakse taastuvenergia ühendamiseks vajaliku taristu arendamist, kasutamist ja kulusid, tagades samal ajal süsteemi ohutuse. See hõlmab taastuvenergialahenduste arendamise potentsiaali hindamist riiklikul ja piirkondlikul tasandil ning kogu piirkonna jaoks vajaliku võrguühenduse võimsuse kindlaksmääramist, et võtta seda arvesse tootmisvahendite arendamisel. Jaotusvõrguettevõtjad kaardistavad territooriumi, et teha kindlaks, kas võrguühendus jääb keskkonna seisukohast tundlikule alale. Enne võrguarendustööde alustamist korraldatakse avalikke konsultatsioone, milles osalevad kohalikud omavalitsused, valitud esindajad, valitsusvälised organisatsioonid ja kohalik elanikkond.

Planeerimise näide – Saksamaa Reguleeriv asutus BNetzA määrab kindlaks eelistatavad ja reserveeritavad alad, mis on Saksamaa regionaalplaneerimise seaduses liigitatud kategooriasse „prioriteetsed alad“ ja „energia ülekandeliinidele reserveeritud alad“. Planeeringuid kinnitav asutus määrab kindlaks taristualad, kus projekti keskkonnamõju ja liikide kaitsele avalduva mõju hindamine ei ole kohustuslik. Ettenägematute kahjulike mõjude leevendamiseks või hüvitamiseks kohaldatakse läbivaatamisprotsessi. BNetzA kasutab geoinfosüsteemi tarkvarapõhise nn takistus-vahemaa-analüüsi jaoks, et teha kindlaks maaribad, millel on soodsad ühendused algus- ja lõpp-punktide vahel, võttes arvesse ruumilisi ja konstruktsioonitakistusi ning pikkust. Regionaalplaneerimisamet määrab kindlaks, kuidas maad kasutatakse, ja tagab energiataristu integreerimise ruumilisesse planeerimisse. Kohalikud detailplaneeringute seadused võimaldavad omavalitsustel eraldada maad konkreetseks otstarbeks, sealhulgas energiataristu arendamiseks. Kohalikud omavalitsused peavad oma planeeringute puhul arvesse võtma energiataristuga seotud vajadusi. Föderaalses energiatööstuse seaduses on sedastatud, et energiasüsteemi ümberkujundamiseks on vaja arendada energiataristut, sealhulgas elektrivõrke ja salvestusrajatisi, ning föderaalses võrgu arengukavas on kindlaks määratud võrgu arendamise seisukohast olulised alad. Arvesse võetakse keskkonnakaalutlusi ja kaitsealadega seotud aspekte. Lisaks on Saksamaa meretuuleenergia seaduses sätestatud selge raamistik meretuuleenergia taristu jaoks sobivate alade, sealhulgas tootmise, võrguühenduste ja seotud võrgutaristu jaoks sobivate alade määramiseks. Föderaalne ehituse, linnaarenduse ja ruumilise arengu uurimisinstituut haldab üleriigilist ruumilise arengu kava. Selles dokumenteeritakse riikliku ja piirkondliku planeerimise spetsifikatsioonid.

4.8.   Avamerealade planeerimine

Direktiivi 2014/89/EL (30) kohaselt peavad liikmesriigid korraldama oma mereala ruumilise planeerimise, võttes aluseks oma mereala asjakohased praegused ja tulevased tegevused ja kasutusviisid. Selleks koostavad liikmesriigid oma mereruumi planeeringud.

Mereruumi planeeringute koostamisega hõlbustavad liikmesriigid mereruumi kasutamist erineval otstarbel, sealhulgas taastuvenergia tootmiseks kasutamist (31).. Alade üheks või teiseks otstarbeks määramise korral viiakse kooskõlas keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiviga läbi keskkonnamõju strateegiline hindamine. Selleks et vältida topelttööd ja halduskoormuse suurenemist, julgustatakse läbivaadatud taastuvenergia direktiivis liikmesriike, kes kaardistavad taastuvenergia tootmise potentsiaaliga piirkondi ja piirkondi, mis tuleb kaardistada selleks, et anda vähemalt oma riiklik panus ELi 2030. aasta taastuvenergiaeesmärgi saavutamisse, kasutama mereruumi planeeringute koostamiseks oma töösuunda ja olemasolevaid ruumilise planeerimise dokumente ja planeeringuid või tuginema neile (32).

Direktiivis 2014/89/EL on „taastuvenergia tootmise rajatised ja infrastruktuurid“ sõnaselgelt nimetatud nende tegevuste ja kasutusviiside loetelus, mille liikmesriigid võivad oma mereruumi planeeringutesse hõlmata. Energia maismaal transportimiseks vajalikku taristut ei ole selles loetelus küll eraldi nimetatud, kuid seda tuleks käsitada direktiivis osutatud taristu osana. Võttes arvesse sihtotstarbeliste taristualade rolli taastuvenergia elektrivõrku integreerimisel ja taastuvenergia eelisarendusalade täiendamisel, peaksid liikmesriigid võtma oma mereruumi planeeringutes ühe võimaliku kasutusviisina arvesse taastuvenergia transportimise taristu rajamist, nagu võetakse arvesse veealaste kaablite ja torujuhtmete trasside rajamist, millele direktiivis (33) on sõnaselgelt osutatud. See võimaldaks avamere sihtotstarbeliste taristualade määramisel tugineda mereruumi planeeringute koostamiseks tehtud tööle.

Liikmesriike julgustatakse tugevdama piiriülest koostööd mereala ruumilisel planeerimisel merepiirkonna tasandil, tegema tihedat koostööd avamerevõrgu kavandamisel piirkondlike organisatsioonide raames ja kooskõlas avamerevõrgu arengukavadega.

Avamerevõrgu kavandamine nõuab erilist tähelepanu, sest enamikul juhtudel on välja töötatud taastuvenergia tootmise ja taristuprojektide niisugused omadused, mis ei võimalda nende asendamist projektide teistsuguse konfiguratsiooniga ega teistsuguse projektiga kulusid ja eeldatavat sotsiaal-majanduslikku kasu silmas pidades. Seega peaksid liikmesriigid selliste juhtumite korral avamereprojektide proportsionaalsete alternatiivide – näiteks hübriidvara (34) või taristu, mis ühendab taastuvenergiarajatised otse kaldaga – olemasolu hindamisel võtma arvesse mereruumi planeeringus kindlaks määratud alasid, kuna nende planeeringute suhtes, millega sellised alad kindlaks määratakse, on mereruumi planeeringu koostamise raames juba tehtud keskkonnamõju strateegiline hindamine.

Peale selle peaksid liikmesriigid seoses sihtotstarbeliste avamerealade määramisega kaaluma võimalust kasutada Euroopa merevaatlus- ja andmevõrku (35) – tugiteenust, mida saab kasutada ELi sinise majanduse ja uute avamererajatiste kavandamise valdkonnas.

Mõned liikmesriigid on juba jaganud häid tavasid avamere arendusprojektide jaoks alade kindlaksmääramise protsesside kooskõlastamise valdkonnas.

Mereala ruumiline planeerimine Leedus Leedus on tavaks määrata merealasid avamere taastuvenergia kasutuselevõtuks. Riigi mereruumi planeering töötati välja kõikehõlmava riikliku kava raames, mis lisaks maismaa-alade ruumilist planeerimist käsitlevale osale sisaldab osa „Merealad“. Planeering põhineb uuringul, mille raames määrati kindlaks avamere tuuleenergia rajatiste arendamiseks mõeldud prioriteetsed alad. Merealad valiti välja tehnoloogiliste (st ülesseatud tootmisvõimsus, rajatise plaan, võimsustihedus), territoriaalsete (st ala ratsionaalne kasutamine, sügavus/pinnas, kaugus rannikust/sadamatest, planeeringu teostatavus, tuule kiirus) ja taristuga seotud kriteeriumide (st projekti Harmony Link esialgne marsruut, avamere alajaama asukoht) alusel. Nendel aladel saab avamere tuuleparke arendada ja käitada etapiviisiliselt, kuna koridorid on reserveeritud taristu ja mereliikluse jaoks. Projekti toetas taaste- ja vastupidavuskava raames Euroopa Komisjon.

4.9.   Rakendamise toetamiseks digivahendite kasutamine

Arvestades ruumipuudust ja võrgutaristu võimalikku kahjulikku mõju, peaksid liikmesriigid kasutama ruumilise planeerimise digivahendeid, nagu: lubade väljastamise ja võrguühenduse taotlemise vahendid, taastuvenergiaga seotud pakkumismenetluste haldamise vahendid ning tootmis-, ülekande- ja jaotusvõimsuse kaardid. Kasutada tuleks ka keskkonnatundlikkuse kaardistamise vahendeid ja portaale, milles sisalduvad keskkonnaandmed võimaldavad kindlaks teha piirkonnad, millele tuleb keskkonna seisukohast pöörata eritähelepanu. Näiteks võiksid liikmesriigid kasutada portaali Natura 2000 Viewer, kus on esitatud Natura 2000 alade geograafiline paiknemine ja konkreetseid alasid käsitlev teave (36). Lisaks võiks luua keskkonnaalaste digiandmete portaale, mis lihtsustaksid territooriumi kaardistamist ja sõelumist. Näiteks Taanis võimaldab riigi valitsusele, piirkondadele ja omavalitsustele kuuluv Taani keskkonnaportaal (37) registreeritud kasutajatele juurdepääsu põhjalikele ja koostalitlusvõimelistele keskkonnaandmetele. Portaali teave on esitatud teemarühmade kaupa, mille raames käsitletakse muu hulgas vee-, loodus- ja keskkonnamõju hindamise valdkonda, keskendudes kumulatiivse mõju ökosüsteemipõhisele analüüsile. Andmed on seotud asukohtadega, tänu millele on kasutajatel võimalik märkida konkreetseid alasid ja saada ülevaade kõigist asjaomase piirkonna keskkonnaandmetest. Keskkonnamõju hindamise puhul saab portaalist projektide kohta jagatava teabe lähteandmed ning portaaliga jagatakse keskkonnamõju hindamise raames loodud täiendavaid andmeid, et neid saaks kasutada järgmistes hindamistes. Portaalis on välja töötatud mitu vahendit, mis aitavad projektiarendajatel keskkonnamõju hindamise protsessis osaleda, sealhulgas sõelumisvahend, mis otsib tehisintellekti abil varasemate keskkonnamõju hindamiste teavet, ja nn keskkonnahindamiste keskus, mis võimaldab otsida teavet konkreetsete asukohtadega seotud konfliktide kohta. Vahendite hulka kuuluvad keskkonnaalase hindamise vahendid, mis koguvad andmeid keskkonnamõju hindamise protsessi tarvis (praegu kättesaadavad ainult maismaaprojektide puhul) ja võimaldavad kasutajatel märkida kaartidel konkreetsed piirkonnad ning tutvuda asjaomase piirkonna andmetega ja uurida seal avalduda võiva mõju kohta.

Parimal viisil tuleks kasutada ka olemasolevaid geoinfosüsteemi kaarte ja andmebaase ning muid geoandmeportaale, milles on ühendatud keskkonnaalaste ja muude piirangute teave teabega taristunõuete, võimsuse ja/või suurima taastuvenergia tootmise potentsiaali ja nõudlusega piirkondade kohta. Näiteks komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse energeetika- ja tööstusgeograafialabori veebipõhine vahend (38) ühendab tundlike alade teabe ning andmed olemasoleva ja kavandatava elektrivõrgu ning taastuvaenergia- ja salvestustaristu kohta. Teavet tarbimiskeskuste kohta pakub Energy Atlas (39).

Võimalikult palju tuleks kasutada ka digivahendeid, mis hõlbustavad teabe jagamist lube väljastavate asutuste ja sidusrühmadega, samuti digivahendeid, mida kasutatakse olemasoleva energiataristu kindlakstegemiseks ja läbivaadatud taastuvenergia direktiivi artiklist 15b tuleneva kaardistamiskohustuse täitmiseks.

Itaalia – TE.R.R.A. Itaalia ülekandevõrguettevõtja Terna võttis kasutusele vahendi, mis hõlbustab territoriaalset ja keskkonnaalast planeerimist ning tagab taristu tõhusama kavandamise. Portaal TE.R.R.A. levitab teavet võrguarenduse, ühendustaotluste, taastuvate energiaallikate ning energia salvestus- ja tarbimisrajatiste kohta (sealhulgas ühendamismenetluste seisu käsitlevate seirearuannete, geovisualiseerimise ning keskkonnaalaste ja territoriaalsete piirangute kaardistamise kaudu). Portaalile pääsevad ligi asutused ja huvitatud ettevõtjad, kes tõhustavad kavandamist ning Terna ja lube väljastavate asutuste vahelist kooskõlastamist. Lisaks kohaldab Itaalia nn väikealade eraldamise põhimõtet, mille kohaselt jagatakse praegused turupiirkonnad väiksemateks aladeks, et hõlbustada ühendustaotluste ja võrgu täiustamisega seotud kooskõlastatud kavandamist. See mudel võimaldab arvuliselt kindlaks määrata, kui palju täiendavat taastuvenergiavõimsust saab eeldatavate võrguarenduste abil süsteemi integreerida. Portugal Portugalis hindas riiklik energia- ja geolabor LNEG, (40) mida rahastati Euroopa Komisjoni vahenditest taaste- ja vastupidavuskava alusel, millised Portugali (mandriosa) piirkonnad on taastuvenergiajaamade arendamise suhtes keskkonna ja kultuuripärandiga seoses vähem tundlikud, ning töötas välja rakenduse, mis võimaldab kasutajatel vaadata kaarte ja ruumiandmeid (41). See on teabehoidla, kuhu koondatakse LNEGi geoviidetega energia- ja geoloogiavaldkonna teave. Keskkonna- ja kultuurpärandikaitse seisukohast kõige vähem tundlike alade kindlakstegemise protsessi käigus selgus, millised alad on sobivad, et anda luba päikese- ja tuuleenergia tootmise varade kasutuselevõtuks lihtsustatud menetluse korras, mis võimaldab kiirendada asjaomaseid arendusi, ilma et kahjustataks keskkonna- ja territoriaalseid väärtusi. Selle tulemusena selgusid alad, mille suhtes võidakse kohaldada lihtsustatud loamenetlust.

5.   Olulise keskkonnamõju olemasolu hindamine

Artikli 15e kohaselt peavad liikmesriigid hindama sihtotstarbeliste alade määramisel, kas arendusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju. Nad peavad kehtestama asjakohased ja proportsionaalsed nõuded, mida projektiarendajad peavad järgima, et vältida või märkimisväärselt vähendada võimalikku kahjulikku mõju keskkonnale; näiteks võib selleks kehtestada leevenduseeskirjad. Samuti tuleb kehtestada sõelumisprotsess, mille abil tagatakse, et juhul, kui projektiga kaasneb suure tõenäosusega ettenägematu oluline kahjulik mõju, ollakse sellest teadlikud, tänu millele saab seda mõju vältida või leevendada, või kui leevendamine ei ole võimalik, see hüvitada.

Selles punktis esitatud teave ei puuduta üksnes sihtotstarbeliste taristu- ja salvestusalade kindlakstegemist, kuid see peaks suunama liikmesriike asjakohaste hindamiste läbiviimisel ning asjakohaste ja proportsionaalsete nõuete kehtestamisel.

Võrgu- ja salvestusprojektide võimalik mõju erineb sõltuvalt sellest, kas projekti raames kasutatakse uut vara, tugevdatakse olemasolevat vara või asendatakse olemasolev vara. Olemasolevate varade ajakohastamiseks (hinnanguliselt vajab ajakohastamist 40 % Euroopa võrkudest (42)) vajalike tööde mõju võib pidada ajutiseks.

Sihtotstarbeliste taristualade määramise kava ettevalmistamise etapis hinnatakse võimalikku olulist keskkonnamõju, võttes arvesse olemasolevate ja kavandatud projektide omadusi, arendamise asukohta, tõenäoliselt mõjutatavaid geograafilisi piirkondi ning võimaliku mõju iseloomu (43). Võimaliku olulise keskkonnamõju kindlaksmääramine on väga oluline, et teha kindlaks, millistel aladel seda mõju ei esine, ja nende alade puhul, kus selline mõju võib esineda, kontrollida, kas seda mõju on võimalik vältida, leevendada või, kui see ei ole võimalik, mõju hüvitada. Samuti aitab see hindamine ametiasutustel kindlaks teha asjakohased vältimis-, leevendus- või hüvitusmeetmed, mida projektiarendajad peaksid asjaomasel alal rakendama.

Võrgu- ja salvestusprojektidega seotud olulised keskkonnamõjud võivad projekti eri etappides – ehitamine, hooldus, käitamine ja käitusest kõrvaldamine – olla erinevad.

Elektrivõrgu- ja salvestusprojektide tüüpiline keskkonnamõju — Ehitusetapiga võib kaasneda mõju, nagu mürareostus, elupaiga häirumine ja killustumine, valgusreostus, mulla erosioon või degradeerumine, veereostus ja muutused toiduvõrgustikus. — Käitusetapiga võib kaasneda mõju, nagu mürareostus, elektromagnethäire, valgusreostus, mulla erosioon ja degradeerumine, lindude, nahkhiirte ja muude imetajate kokkupõrked ja saadavad elektrilöögid, muutused (lindude, kalade, imetajate ja putukate) rändeteedes, muutused toiduvõrgustikes ning elupaikade häirumine voolurežiimi muutuste tõttu.

Taristu olulise keskkonnamõju vähendamiseks tuleks veelgi edendada parimaid tavasid ja loodushoidlikke meetmeid, nagu looduspõhised lahendused, ning kasutada usaldusväärseid andmekogumis- ja hindamisprotsesse.

Belgia – integreeritud taimestikuhaldus Belgia ülekandevõrguettevõtja Elia teeb koostööd öko- ja metsandustehnoloogiaühistuga Ecofirst, et teha Belgia ökoloogiliste koridoride arengu seiret. Seda seiret tehakse vastavalt teaduslikele standarditele, tuginedes loomastiku ja taimestiku mitme taksonoomilise rühma uuringutele ning esitades aruandes eksperdiarvamused taimestiku arengu, mitmekesisuse ja struktuuri kohta. Seireprotsess toimub üks kord hooaja jooksul ja see hõlmab ökoloogide tehtavat ulatuslikku alade seiret kõrgajal, korrapärast fototõendite kogumist ja elupaikade liigitamist. Elia seab ka linnupeletitega seotud eesmärke.

5.1.   Koostöö- ja toetusvahendid olulise keskkonnamõju kindlakstegemiseks

Võimaliku olulise keskkonnamõju hindamisel tuleks protsessi algusest peale kaasata pädevad keskkonna- ja loaasutused (riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil), nii et keskkonnalubade väljastamise menetlustes võetaks arvesse kõige täpsemat teavet. Asjakohaseid vahendeid, andmekogumeid ja varem tehtud hindamiste tulemusi kasutades tuleks välja selgitada alad, kus võrgu- ja salvestustaristu kasutuselevõtuga ei kaasneks olulist keskkonnamõju. Hea näide pädevate asutuste koostööst asjakohaste vahendite kasutamisel on eespool märgitud Taani keskkonnaportaal. Samuti on oluline, et liikmesriigid teeksid piiriülest koostööd naaberliikmesriikide ametiasutustega, et tagada lähenemisviiside ja nõuete piiriülene kooskõlastamine ning hõlbustada seeläbi piiriüleste võrguprojektide arendamist nii palju kui võimalik.

5.2.   Leevenduseeskirjad

Artikli 15e lõike 1 punkti e kohaselt peaksid liikmesriigid kehtestama asjakohased ja proportsionaalsed eeskirjad, mille eesmärk on vältida või minimeerida kahjulikku mõju keskkonnale ja mis lisatakse sihtotstarbeliste võrgu- ja salvestustaristu alade määramise kavadesse. See hõlmab vältimist ning, kui vältimine ei ole võimalik, leevendusmeetmeid ja -tingimusi. Kooskõlas artikli 15e lõikega 1 tuleb juhul, kui eeldatavat olulist keskkonnamõju ei ole võimalik igakülgselt leevendada, see mõju hüvitada (hüvitusmeetmete kohta vt allpool punkt 5.3).

Sellest tulenevalt võivad liikmesriigid koostada iga sihtotstarbelise võrgu- ja salvestusala kohta leevendusmeetmete juhendi, milles määratakse kindlaks kohandatud meetmed kava rakendamisest eeldatavasti tuleneva võimaliku olulise mõju käsitlemiseks (44). Liikmesriigid võivad piirkonna projektide puhul tugineda keskkonnamõju strateegilises hindamises ning varasemates keskkonnamõju hindamistes ja elupaikade direktiivi kohastes asjakohastes hindamistes kindlaks tehtud võimaliku olulise mõju teabele. Meetmete abil, mis käsitlevad sihtotstarbelistes taristupiirkondades arendatavate projektide märkimisväärset mõju, tuleks püüda kindlakstehtud mõju vältida või, kui see ei ole võimalik, seda mõju märkimisväärselt vähendada (45). Liikmesriigid võiksid veekogudele avalduva mõju hindamisega seoses kasutada ka leevendusmeetmeid käsitlevat andmeteeki (46).

5.2.1.   Leevendusmeetmed

Eeskirjade koostamisel võiks kaaluda erinevaid meetmeid kindlakstehtud kahjuliku keskkonnamõju vältimiseks või leevendamiseks, muu hulgas järgmisi: i) selliste alternatiivsete marsruutide kasutamine, mis ei läbi ökoloogiliselt tundlikke alasid ja mis vähendavad elupaikade killustumise ohtu, ii) maakaablite paigaldamine (ideaaljuhul mööda teed või mööda muud pikisuunalist arendatud ala) piirkonnas, kus on suurem metsloomadega kokkupõrke risk, või iii) kaablikraavide või muude uuenduslike lahenduste kasutamine teatavatel aladel.

Planeerimisetapi leevendusmeetmeid käsitlevate lähenemisviiside näited 1. Sidusrühmade kaasamine. Kaasatakse sidusrühmi, sealhulgas kohalikke kogukondi, põlisrahvaid ja keskkonnaorganisatsioone. 2. Seire ja aruandlus. Keskkonnamõju seire ja seda käsitlev aruandlus ning mõju leevendamise tulemuslikkuse jälgimine. 3. Kohandatud juhtimine. Kohandatud juhtimise strateegiate vastuvõtmine, et asjakohaselt reageerida muutuvatele keskkonnatingimustele või ootamatutele mõjudele.

Liikmesriigid võiksid kehtestada tingimused ka selliste alade arenduste suhtes, kus võrgu- ja salvestamistaristu rajamine on vajalik, kuid märkimisväärse keskkonnamõjuga.

Projekteerimis- ja ehitusnõuete näited 1. Mastide ja postide projekteerimine. Mastide projekteerimine viisil, millega minimeeritakse lindude kokkupõrke ja elektrilöögi saamise võimalust ning nähtavusega seotud mõju. 2. Kaablimärgistused ja linnupeletid. Märgiste või peletite paigaldamine, et vähendada lindude kokkupõrkeid. 3. Juhtmete ja elektrijuhtide elementide isoleerimine. Elektrijuhtmete ja muude selliste taristuosade isoleerimine, millega kaasneb elektrilöögi oht. 4. Tarad ja tõrjumissüsteemid. Tarade või tõrjumissüsteemide paigaldamine, et kaitsta metsloomi pingestatud taristu eest. 5. Tunnelid ja maa-alune taristu. Maa-aluse taristu või tunnelitaristu rajamine, et vähendada elupaikade häirimist ja mõju nähtavusele. 6. Tulekahjude ennetamine. Akude puhul tulesummutustehnoloogia paigaldamine. 7. Vooluveekogud. Pumphüdrosalvestusrajatiste puhul kalapääsude, settejuhtimissüsteemide jms paigaldamine.

Liikmesriigid võivad kehtestada tingimusi ka seoses varade käitamisega sihtotstarbelistel taristualadel, et leevendada võimalikku kahjulikku keskkonnamõju.

Käitustingimuste näited 1. Valgustuse vähendamine. Energiataristu valgustuse vähendamine või sellest loobumine, et vähendada valgusreostust. 2. Müra vähendamine. Rakendatakse müra vähendamise meetmeid, näiteks kasutatakse müratõkkeid või müra summutavaid materjale. 3. Elektromagnetvälja vähendamine. Meetmete rakendamine elektromagnetvälja tugevuse vähendamiseks ja metsloomadele avalduva mõju minimeerimiseks. 4. Seire- ja hoolduskavad. Energiataristu korrapärane jälgimine ja hooldamine, et ennetada kokkupõrkeid metsloomadega ja elektrilööke neile. 5. Täiustatud akupõhise salvestuse haldamise süsteemid. Sellise tehnoloogia rakendamine, mis pikendab süsteemi kasutusiga ning vähendab kontrollimatut ülekuumenemist, tuleohtu ja kemikaalilekkeid. 6. Ringlussevõtt. Kehtestatakse patarei- või akujäätmete ringlussevõtu kohustus. 7. Pumphüdrosalvestus. Edendatakse elupaikade taastamise algatusi ja minimaalse vooluhulga hoidmist.

5.3.   Asendusmeetmed

Kooskõlas artikli 15e lõikega 1 seatakse läbivaadatud taastuvenergia direktiivis prioriteediks leevendusmeetmete võtmine olulise keskkonnamõju vähendamiseks. Sihtotstarbelisi taristualasid määravad liikmesriigid võivad aga ette näha ka hüvitusmeetmeid seoses olukordadega, kus sihtotstarbeliste võrgu- ja salvestusalade olulist keskkonnamõju ei ole võimalik leevendada. Nende meetmete eesmärk on hüvitada projekti oluline ettenägematu kahjulik keskkonnamõju, mida ei ole võimalik vältida ega leevendada.

Asendusmeetme näide Mõjutatud liikide jaoks asenduselupaiga loomine. Võrgu- või salvestustaristu kasutuselevõtust tingitud kahju hüvitamiseks uute elupaikade loomine.

5.4.   Sihtotstarbeliste taristualade projektide sõelumine

Kui liikmesriik soovib kohaldada artikli 15e lõikes 2 sätestatud erandeid, peab pädev riiklik asutus sihtotstarbelisele taristualale kavandatavad projektid läbi vaatama. Läbivaatamise käigus hinnatakse, kas projekt võib suure tõenäosusega avaldada olulist ettenägematut kahjulikku mõju, mida ei ole kindlaks tehtud keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi ja vajaduse korral elupaikade direktiivi kohaselt läbi viidud sihtotstarbeliste taristualade määramise kavade keskkonnamõju hindamise käigus või mida ei ole käsitletud asjakohastes leevenduseeskirjades. Taristuprojektidega seotud keskkonnamõju hindamisel peaksid riiklikud pädevad asutused võtma arvesse keskkonnamõju hindamise direktiivi (47) III isas ja vajaduse korral veepoliitika raamdirektiivis loetletud kriteeriume.

Läbivaatamine ei tohiks kesta kauem kui 30 päeva ning peaks põhinema varasematest keskkonnamõju hindamistest saadud olemasoleval teabel ja muul olemasoleval teabel, mida asutus peab projektiarendaja tegevuse puhul oluliseks. Läbivaatamisprotsessis ei tohiks nõuda projektiarendajalt sellise uue teabe kogumist, mis ei ole veel kättesaadav.

Artikli 15e lõike 5 kohaselt tuleb sellise projekti läbivaatamis- ja hindamisprotsessis, mille eesmärk on tugevdada olemasolevat võrgutaristut sihtotstarbelisel taristualal, arvesse võtta üksnes sellist võimalikku olulist mõju, mis kaasneb algse taristu muutmise või laiendamisega. Olgu märgitud, et artikli 15e lõike 5 sätete kohaldamisalas ei ole üksnes sihtotstarbelised võrgu- ja salvestusalad ega projektid, mille suhtes kohaldatakse artikli 15e lõigete 3 ja 4 kohast läbivaatamist. Seda sätet kohaldatakse kõigil juhtudel, kui taastuvenergia elektrisüsteemi integreerimiseks on vaja projekti raames võrgutaristut tugevdada (olgu sihtotstarbelistel või muudel aladel). Tegelikult sisaldab artikli 15e lõige 5 liikmesriikidele kohustuslikke sätteid, mille kohaselt peab võrgutugevdamise projektide puhul i) artikli 15e lõike 3 kohaselt läbi viidav läbivaatamine, ii) keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 4 lõike 1 kohaselt läbi viidav keskkonnamõju hindamine ja iii) keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 4 lõike 2 kohaselt selle kindlaks tegemine, kas keskkonnamõju hindamine on vajalik, piirduma üksnes selle võimaliku mõju käsitlemisega, mis tuleneb projekti muutmisest või laiendamisest võrreldes algse võrgutaristuga. Seega peab võrgutaristu tugevdamise või asendamise projektide puhul nende kolme menetluse kohaldamisala hõlmama ainult muudatusi või laiendusi, millel võib olla selline märkimisväärne mõju, mida algse projekti puhul ei olnud. Kui läbivaatamise käigus tehakse kindlaks, et projektil on suure tõenäosusega oluline ettenägematu kahjulik mõju, tagab pädev asutus, tuginedes seejuures üksnes olemasolevatele andmetele, (48) et sellise mõju kõrvaldamiseks kohaldatakse asjakohaseid ja proportsionaalseid leevendusmeetmeid. Kui läbivaatamise käigus kindlaks tehtud ettenägematu kahjuliku mõju suhtes ei ole võimalik kohaldada leevendusmeetmeid, peab pädev asutus tagama, et projektiarendaja võtab nende mõjude korvamiseks asjakohased hüvitusmeetmed. Projektide läbivaatamise ajal on riiklike pädevate asutuste ülesanne tagada, et projektiarendaja kavandatud leevendus- ja hüvitusmeetmed on asjakohased.

Selleks et tagada mõjutatud liikide kaitsestaatuse säilimine või seda parandada, võib ametiasutus otsustada nõuda asendusmeetmete võtmist või rahalist hüvitist liigikaitsekavade toetuseks. Pädev asutus peaks välja arvutama asjakohase hüvitise summa. Kuna projektiarendajad ei ole spetsialiseerunud keskkonnaküsimustele, võimaldab see viimase abinõuna kasutatav meede nende asemel spetsialiseerunud keskkonnaekspertidel tagada mõjutatud liikide kaitsestaatuse säilimine või parandamine kohas, mis erineb projekti asukohast ja kus hüvitusmeetmetest saadavat kasu loomastikule ja taimestikule on võimalik maksimeerida. See võimaldab ühtlasi hakata projekte hüvitusmeetmete rakendamise ajal ellu viima, mis on energiataristu kasutuselevõtu kiireloomulisuse tõttu väga oluline.

Saksamaa keskkonnamõju kompenseerimise kava Taristualad määrab kindlaks planeeringuid kinnitav asutus. Keskkonnamõju ja liikide kaitset käsitlev hindamine ei ole enam nendel aladel arendatavate üksikprojektide puhul kohustuslik. Selle asemel korraldab planeeringuid kinnitav asutus läbivaatamise eesmärgiga leevendada ettenägematut kahjulikku mõju või see hüvitada. Kui piisavaid leevendusmeetmeid ei ole võimalik võtta, määravad pädevad asutused kindlaks sobiva hüvitisesumma, mille projektiarendaja maksab looduskaitsefondi või liikide toetuskavadele asjaomaste liikide seisundi säilitamiseks või parandamiseks. Nii saavad fonde või kavasid hallata keskkonnaspetsialistid ja need on suunatud kogu populatsioonile, mitte kindlakstehtud üksikule isendile. Selline lähenemisviis võimaldab keskkonnategevust asukohtades, kus hüvitusmeetmed toovad rohkem kasu, ja populatsiooni arengut põhjalikult jälgida.

---

(1)   https://energy.ec.europa.eu/topics/infrastructure/trans-european-networks-energy_en#a-european-grid-action-plan.

(2)  Direktiiv (EL) 2018/2001, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. oktoobri 2023. aasta direktiiviga (EL) 2023/2413, millega muudetakse direktiivi (EL) 2018/2001, määrust (EL) 2018/1999 ja direktiivi 98/70/EÜ seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamisega ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv (EL) 2015/652 (ELT L, 2023/2413).

(3)  Nagu on kirjeldatud taskukohase energia tegevuskavas, on Saksamaal energiakriisi ajal kohaldatud kiirema loamenetluse tulemusena antud alates 2022. aastast uute maismaal arendatavate tuuleenergiaprojektide jaoks üle kolme korra rohkem lube, kusjuures ühe aastaga (2023) kasvas rajatiste arv 48 % võrra, ning 2023. aasta II kvartalist alates on heaks kiidetud umbes 3 300 km jagu ülekandevõrke; sellega lühenes loa andmise menetlus 12 kuu kuni kolme aasta võrra.

(4)  Nende sätete kohaselt „[võivad liikmesriigid] vastu võtta ühe või mitu kava, millega määratakse sihtotstarbelised taristualad võrgu- ja salvestusprojektide arendamiseks, mis on vajalikud taastuvenergia elektrisüsteemi integreerimiseks, kui sellisel arendusel ei ole eeldatavasti olulist keskkonnamõju, kui sellist mõju on võimalik igakülgselt leevendada või kui see ei ole võimalik, siis hüvitada“.

(5)  Vt ACERi ühishuviprojektide seire aruanne (2023), https://acer.europa.eu/sites/default/files/documents/Publications/2023_ACER_PCI_Report.pdf.

(6)   https://investor.eliagroup.eu/-/media/project/elia/shared/documents/investor-relations/reports-and-results/reports-for-elia-group/2025/transcript-fy-2024-analyst-call.pdf.

(7)  Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Puuduv lüli, võrgud – ELi võrkude tegevuskava“ COM/2023/757 final, 28.11.2023, https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52023DC0757).

(8)  Keskkonna peadirektoraat, „Juhenddokument. Energiaülekandetaristu ja ELi loodusalased õigusaktid“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2018, https://op.europa.eu/en/publication-detail/-/publication/82e2011b-be3e-11e9-9d01-01aa75ed71a1/language-et.

(9)  Need hõlmavad järgmist: madal-, kesk-, kõrge- ja ülikõrgepinge õhuliinid, maa- ja merekaablid; igasugused seadmed või paigaldised, digitaalsed süsteemid ja komponendid, mis ühendavad toimivate digiplatvormide kaudu info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat, kontrollisüsteeme ja anduritehnoloogiat nii ülekande- kui ka jaotustasandil ning mille eesmärk on tagada tõhusam ja arukam elektrienergia ülekande- ja jaotusvõrk; igasugused elektrisüsteemide ohutuks, kindlaks ja tõhusaks tööks vajalikud seadmed või paigaldised, sh kaitse-, seire- ja juhtimissüsteemid kõigil pingetasemetel ja alajaamades.

(10)  Direktiivi (EL) 2019/944 (mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuni 2024. aasta direktiiviga (EL) 2024/1711, millega muudetakse direktiive (EL) 2018/2001 ja (EL) 2019/944 seoses liidu elektrituru korralduse parandamisega (ELT L, 2024/1711)) artikli 2 punktis 59 on mõiste „energia salvestamine“ määratletud kui „elektrivõrgus elektrienergia lõppkasutamise edasilükkamine tootmise hetkest hilisemal ajale või elektrienergia muundamine salvestatavaks energiaks, sellise energia salvestamine ning seejärel selle taasmuundamine elektrienergiaks või kasutamine muu energiakandjana“. Läbivaadatud taastuvenergia direktiivi artikli 15e kohaldamisalasse kuuluvaks saab pidada ainult sellist energia salvestamist, mis muundab salvestatud energia elektrienergiaks. Selles raamistikus kuulub säilitustaristu varade hulka järgmine: sellised elektrisalvestusrajatised eraldiseisvalt või agregeerituna, mida kasutatakse energia alaliseks või ajutiseks salvestamiseks maapealsesse või maa-alusesse vahendisse (nt akud) või geoloogiliselt, kui need on ühendatud ülekande- või jaotusliinidega, ning igasugused seadmed või paigaldised, mis on vajalikud salvestusrajatise ohutuks, turvaliseks ja tõhusaks toimimiseks, sealhulgas kaitse-, seire- ja juhtimissüsteemid kõigil pingetasemetel ja alajaamades.

(11)  Nende mõistete ulatust on üksikasjalikult käsitletud komisjoni soovituses ja suunistes taastuvenergiaprojektide ja seonduvate taristuprojektide lubade kiirema menetlemise kohta:

—	komisjoni 13. mai 2024. aasta soovitus (EL) 2024/1343 taastuvenergiaprojektide ja seonduvate taristuprojektide lubade kiirema menetlemise kohta (C/2024/2660, ELT L, 2024/1343);

—

Komisjoni talituste 13. mai 2024. aasta töödokument SWD(2024) 124 final „Guidance to Member States on good practices to speed up permit-granting procedures for renewable energy and related infrastructure projects“, mis on lisatud dokumendile „Commission Recommendation on speeding up permit-granting procedures for renewable energy and related infrastructure projects“ (C(2024) 2660 final – SWD(2024) 333 final).

https://energy.ec.europa.eu/publications/recommendation-and-guidance-speeding-permit-granting-renewable-energy-and-related-infrastructure_en.

(12)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT L 26, lk 1–21) (edaspidi „keskkonnamõju hindamise direktiiv“).

(13)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiiv 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 197, lk 30–37) (edaspidi „keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiv“).

(14)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik, lk 1–73.

(15)  Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, lk 7–50) (edaspidi „elupaikade direktiiv“).

(16)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (kodifitseeritud versioon) (ELT L 20, 26.1.2010, lk 7–25), https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:02009L0147-20190626.

(17)  Ühissätete määrus.

(18)  Võrguprojektide puhul, kuna läbivaadatud taastuvenergia direktiivi artikli 15e kohaselt jäetakse salvestamisprojektide puhul Natura 2000 alad kohaldamisalast välja.

(19)  Taastuvenergia eelisarendusalad; riiklikud energia- ja kliimakavad; fossiilkütustega mitteseotud paindlikkusvajaduste hindamine; võrgu arengukavad; mereala ruumiline planeerimine; looduse taastamise kavad; protsessid, mis on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuni 2024. aasta määrusega (EL) 2024/1735, millega kehtestatakse meetmete raamistik Euroopa nullnetotehnoloogia toodete tootmise ökosüsteemi tugevdamiseks ja muudetakse määrust (EL) 2018/1724 (ELT L, 2024/1735, 28.6.2024) (nullnetotööstuse määrus), ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2024/1735/oj.

(20)  Direktiivi (EL) 2023/2413 artikli 16f kohaselt eeldatakse (loamenetluses) kuni kliimaneutraalsuse saavutamiseni, et taastuvenergiajaamade planeerimine, ehitamine ja käitamine, selliste jaamade võrguga ühendamine, seotud võrk ise ning salvestusvahendid teenivad ülekaalukat avalikku huvi ning edendavad rahvatervist ja ohutust. Kooskõlas üleeuroopalisi energiavõrkusid (TEN-E) käsitleva määruse artikli 7 lõikega 8 võib ühishuviprojekte ja vastastikust huvi pakkuvaid projekte pidada elupaikade direktiivi artikli 6 lõikes 4 käsitletud keskkonnamõjudega seoses ülekaalukat avalikku huvi teenivaks, kui kõik selles sätestatud tingimused on täidetud.

(21)  Juhenddokument „ Natura 2000 alade kaitsekorraldus. Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted ”; juhenddokument „ Natura 2000 aladega seotud kavade ja projektide hindamine. Metoodilised suunised elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõigete 3 ja 4 sätete kohta “; juhenddokument „ Energiaülekandetaristu ja ELi loodusalased õigusaktid“ “.

(22)  Prioriteetsete alade kindlaksmääramisel peaksid liikmesriigid lisama riskihinnangu selle kohta, millised on kavandatud taristuga kaasnevad kliimariskid, ning võtma arvesse, millised alad soodustavad kindlakstehtud riskide vähendamist vastuvõetavale tasemele. Komisjoni teatis „Taristu kliimakindluse tagamise tehnilised suunised aastateks 2021–2027“ (C(2021) 5430 final).

(23)  Seda nõutakse jaotusvõrguettevõtjate ja ülekandevõrguettevõtjate puhul kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiiviga (EL) 2019/944 elektrienergia siseturu ühiste normide kohta ja millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL (ELT L 158, 14.6.2019, lk 125–199).

(24)  Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa autotööstuse tegevuskava“, COM(2025) 95 final, https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex:52025DC0095.

(25)  Kahesuunaline laadimine on kodus, tööl ja depoodes kasutatavate laadijate puhul asjakohasem kui kiirlaadimispunktide puhul.

(26)  Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa autotööstuse tegevuskava“ (COM(2025) 95 final).

(27)  Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 6 kohaldamine läbivaadatud taastuvenergia direktiivi artikli 15e lõike 1 nõude alusel.

(28)   Euroopa kaasamispakt.

(29)  S.o „Stratégie de Sécurité et de Rénovation des Réseaux d'Energie“.

(30)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiiv 2014/89/EL, millega kehtestatakse mereruumi planeerimise raamistik (ELT L 257, 28.8.2014, lk 135–145) (edaspidi „direktiiv 2014/89/EL“).

(31)  Direktiivi 2014/89/EL artikli 8 lõike 2 kolmas lõik.

(32)  Läbivaadatud taastuvenergia direktiivi artikkel 15b.

(33)  Direktiivi 2014/89/EL artikli 8 lõike 2 üheksas joondatud lõik.

(34)  Tootmisrajatis on ühendatud otse võrkudevaheliste ühendustega ja täidab kahte otstarvet.

(35)   https://emodnet.ec.europa.eu/en/emodnet-blue-economy.

(36)  EEA, Natura 2000 Viewer, https://natura2000.eea.europa.eu/.

(37)  ARTER, teadmusbaasi veebisait, https://om.arter.dk/https://om.arter.dk/.

(38)  Euroopa Komisjon, Teadusuuringute Ühiskeskus, energeetika- ja tööstusgeograafia labori veebileht „Mapping Europe’s Energy Future“, https://energy-industry-geolab.jrc.ec.europa.eu/.

(39)  Euroopa Komisjon, Teadusuuringute Ühiskeskus, energeetika- ja tööstusgeograafia labori veebileht „Energy Atlas“ (22. aprill 2024), https://energy-industry-geolab.jrc.ec.europa.eu/energy-atlas/.

(40)  Laboratório Nacional de Energia e Geologia, https://www.lneg.pt/.

(41)  Laboratório Nacional de Energia e Geologia, GEOPORTAL, https://geoportal.lneg.pt/.

(42)  ELi elektrivõrkude tegevuskava, lk 1–2.

(43)  Keskkonnamõju hindamise direktiivi III lisa.

(44)  Taastuvenergia direktiivis sätestatud leevenduseeskirjade põhimõte ja keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi I lisa punktis g osutatud meetmed.

(45)  Vältimismeetmed on meetmed, mis võetakse keskkonnakahju või -mõju ennetamiseks või vältimiseks, muutes projekti või tegevuse elluviimise viisi, nt nõudes, et teatava piirkonna võrgutaristu puhul kasutataks kokkupõrkeriski vältimiseks üksnes maaliine. Leevendusmeetmed on meetmed, mis võetakse kava, projekti, tegevuse või arenduse kahjuliku keskkonnamõju vähendamiseks või minimeerimiseks.

(46)   https://circabc.europa.eu/ui/group/9ab5926d-bed4-4322-9aa7-9964bbe8312d/library/ce665502-bea5-48a5-8408-6c33af2f4f95/details.

(47)  Projekti laad, projekti arendamise asukoht (st geograafilised piirkonnad, mida projekt tõenäoliselt mõjutab), võimaliku mõju laad.

(48)  Need on asutusel juba olemas või need palutakse esitada projektiarendajal.