Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa veekerksuse strateegia“

(COM(2025) 280 final)

(C/2026/35)

Raportöör:

András EDELÉNYI

Kaasraportöör:

Guido NELISSEN

Nõustajad	Pär LARSHANS (I rühma raportööri nõustaja)
	Christoph HAUER (I rühma nõustaja)
Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 14.7.2025
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	tööstuse muutuste nõuandekomisjon
Vastuvõtmine sektsioonis	12.9.2025
Vastuvõtmine täiskogus	18.9.2025
Täiskogu istungjärk nr	599
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	127/1/0

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi „komitee“) seisab kindlalt oma sinist kokkulepet käsitlevas avalduses esitatud põhimõtete ja meetmete eest ning tal on hea meel Euroopa veekerksuse strateegia üle. Nüüd, kui ametisse on nimetatud veemajanduse kriisivalmiduse eest vastutav volinik, tugineb Euroopa veekerksuse strateegia nimetatud avaldusele ja selles esitatakse poliitikameetmeid, milles arvestatakse enamiku komitee veeteemaliste arvamustega.

1.2.

Euroopa veekerksuse strateegia peaks olema ELi poliitilises tegevuskavas prioriteetsel kohal, sest vesi on ammenduv avalik hüve ja veepuudus on vastuvõetamatu. Juurdepääs elujõulistele ja kestlikele veevarudele on oluline selleks, et hoida vesi kõigile kodanikele taskukohase ja kättesaadavana, taastada ja kaitsta ökosüsteeme ja elurikkust, kindlustada veemahuka majandustegevuse konkurentsivõime ning säilitada meie ühiskonnas kestlikud maakogukonnad.

1.3.

Komitee väljendab heameelt „allikast mereni“ lähenemisviisi kasutuselevõtmise üle ja toetab maailmamerepakti. Samuti kordab komitee oma üleskutset seada looduspõhised lahendused ELi veepoliitika keskmesse.

1.4.

Komitee nõuab terviklikku lähenemisviisi selliste püsivate ainete käsitlemisel nagu PFAS-ained (keelud, eemaldamine, alternatiivid, teadusuuringud).

1.5.

Tulemuslikkuse tagamiseks on oluline tõhustada strateegia elluviimisel avaliku sektori juhtimist, muutes vee eraldiseisvaks poliitikaks, integreerides selle kõikidesse poliitikavaldkondadesse, tagades piisavad rahalised vahendid (nt sinise ülemineku fondi kaudu, kehtestades vee strateegilise prioriteedina järgmise mitmeaastase finantsraamistiku eri sammastes), analüüsides puudulikke investeeringuid nõuetele vastavuse vallas ning töötades välja sobivad vahendid, mis põhinevad arukatel koostalitlusvõimelistel andmeplatvormidel ja tulemuslikul andmehaldusel.

1.6.

Euroopa veetööstusest peab saama valdkondliku, tööstusliku, põllumajandusliku ja turismialase kestliku arengu alustala. Seepärast tuleb veega seotud tööstuspoliitikas keskenduda järgmisele:

—	sellise veetaristu rajamine, milles investeeritakse mitme ahelaga, ajakohastatud, kadudeta ja omavahel ühendatud veeökosüsteemi;

—	innovatsiooni toetamine puhta vee tehnoloogia valdkonnas ja Euroopa üleilmse juhtpositsiooni võimaluste ärakasutamine veetehnoloogia vallas;

—	ringlusstrateegia väljatöötamine taaskasutuse edendamiseks: eesmärgid, stiimulid, reguleerimine, ärimudelid reoveekäitlusjaamadest ressursijaamade kujundamiseks;

—	suuremad investeeringud veesüsteemi digiüleminekusse, et võimaldada tõenduspõhist otsuste tegemist ja pakkuda veeprobleemidele digitaalseid lahendusi.

1.7.

Komitee toetab eesmärki parandada veetõhusust 10 %, kuid see eesmärk tuleb ka ellu viia, näiteks vesikondades kavade ja näitajate rakendamise ning valdkondlikesse tegevuskavadesse lõimimise teel.

1.8.

Erilist tähelepanu tuleks pöörata vee kättesaadavuse tagamisele põllumajanduses ja häiretundlikes energia- ja veemahukates tööstusharudes ning veetõhususe investeeringute toetamisele nendes sektorites. Nendes sektorites tuleb tagada veevarustuse järjepidevus ja kindlus, muu hulgas veejaotuse strateegilised prioriteedid veenappuse perioodidel.

1.9.

Komitee teeb ettepaneku seada lühiajalised lekete vähendamise eesmärgid ja tuua ettepoole liikmesriikidele 2030. aastaks kehtestatud (kohustuslike) riiklike kavade koostamise tähtaeg.

1.10.

Energia- ja veemahukates sektorites tuleks tõhususega seotud projektide jaoks näha ELi tasandil ette kiirendatud loamenetlus.

1.11.

Komitee väljendab heameelt ettepaneku üle kutsuda kokku veekerksuse foorum ja soovitab luua ühiselt komitee ja teiste ELi institutsioonidega ELi nõuandva sidusrühmade platvormi, nagu ELi sinises kokkuleppes soovitati, foorumi töö ettevalmistamiseks ja jälgimiseks. Samuti väljendab komitee heameelt teadaande üle arukat veekasutust toetava tööstusliidu loomise kohta. Komitee soovib saada foorumi kaaskorraldajaks ja tööstusliidu liikmeks, millega tunnustataks komitee oskusteavet vee valdkonnas.

1.12.

Pikaajalise veega kindlustatuse toetamiseks on oluline, et hinnakujunduspoliitika põhineks kulude katmise põhimõttel, tagades samal ajal kõigi kodanike jaoks taskukohasuse.

1.13.

Veesektorit mõjutab eriti oskuste nappus, mis on tingitud vananemisest, tehnilistest muutustest ja vähesest atraktiivsusest. Oskuste liit peaks pöörama nõuetekohast tähelepanu veesektori algatustele. Kavandatav Euroopa Veeakadeemia tuleks korraldada nii, et see vastaks kohapealsetele oludele.

1.14.

Veega seotud riske tuleb käsitleda integreeritud valmisoleku haldamise süsteemi abil, mis põhineb selgetel vastutusaladel ja ennetaval riskihindamisel. Kliimakohanemise kavad tuleb integreerida ELi õigusaktidesse.

1.15.

Komitee soovitab ELi uutes ja läbivaadatavates õigusaktides kohaldada süsteemaatiliselt nn veetesti.

1.16.

Komitee rõhutab, et on hädavajalik parandada vee väärtuse alast teabevahetust, ning pooldab aruka astmelise veekasutuse soodustamist ja veetarbimise märgiste kasutuselevõttu.

2. Taust

2.1.

Komitee oli esimene ELi institutsioon, kes tunnistas vajadust paradigmamuutuse järele ELi poliitikas vee käsitlemisel. Komitee esitas 2023. ja 2024. aastal mitmes veega seotud omaalgatuslikus arvamuses soovitusi Euroopa veeprobleemide lahendamiseks. Komitee pooldab terviklikku lähenemisviisi, mis hõlmab kogu veeringe integreeritud majandamist ning vastupanuvõime ja ressursside sihipärast suurendamist, tehes muu hulgas vajalikus ulatuses prioriteetseid investeeringuid. Komitee tegi avalduse uue ELi sinise kokkuleppe kui eraldiseisva strateegia kohta (15 juhtpõhimõtet ja 21 meedet), kutsudes ELi üles käsitlema vett põhiprioriteedina ning võtma selle strateegia vastu koostoimes ELi rohelise kokkuleppe ja ÜRO kestliku arengu eesmärkidega.

2.2.

Komitee rõhutab, et ELi sinise kokkuleppe algatus on leidnud laialdast toetust Euroopa Parlamendis, Euroopa Komisjonis, Euroopa asutustes, enamikus liikmesriikides, Euroopa Regioonide Komitees ja mitmesuguste sidusrühmade hulgas.

2.3.

Komitee väljendab heameelt Euroopa Komisjoni Euroopa veekerksuse strateegiat käsitleva teatise üle ja soovib anda oma panuse selle edukasse rakendamisse ka käesoleva arvamusega. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni tungivalt üles tagama, et veemõõde integreeritaks kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse.

2.3.1.

Vee temaatikat on käsitletud poliitikas ELi veealase õigustiku kaudu. On aga kahetsusväärne, et rohelises kokkuleppes, konkurentsivõime kompassis ega puhta tööstuse strateegias ei mainita üldse või ei täpsustata piisavalt veega seotud riske ja vajalikke ühiseid jõupingutusi. Komitee leiab, et kuna vesi on oma olemuselt üldlevinud, peab see olema oluline valdkondadevaheline aspekt kõigis ELi poliitikameetmetes. Sellega seoses on oluline rõhutada, et mis tahes veestrateegias tuleb lisaks praegustele probleemidele ennetada ka tulevasi kliimamuutustega seonduvaid probleeme.

2.3.2.

Kõigi uute ja läbivaadatavate ELi seadusandlike ettepanekute suhtes, millel on võimalik mõju keskkonnale, põllumajandusele, energeetikale, tööstusele või linnaarengule, tuleks kohaldada standarditud ELi veestressi testi, milles on ühendatud kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed elemendid. Selle testi abil võiks hinnata eelkõige tõendatud ja prognoositud mõju veenõudlusele sektorite ja piirkondade kaupa, samuti mõju saasteainete heitele ja veetaristu kasutamisele. Nimetatud test peaks moodustama ühe osa seadusandlike ettepanekute mõjuhinnangust, et teha kindlaks, kas veemõõdet on piisavalt kajastatud või mitte, ning tagada, et ELi õigusaktid on kooskõlas Euroopa veekerksuse strateegia eesmärkidega.

2.3.3.

Komitee tunnistab vee olulist geopoliitilist aspekti ja kutsub ELi üles võtma üleilmses veemajanduses endale juhtrolli. Pidades silmas ÜRO 2026. aastal toimuvat veekonverentsi, peaks EL suurendama jõupingutusi sinise diplomaatia valdkonnas ning juhtima jõupingutusi uuendatud veepoliitika valdkonnas, milles mõistetakse vee valdkonnaülest väärtust. Sinise diplomaatia integreerimine ELi välispoliitikasse võib aidata lahendada veeprobleeme sellistes olulistes piirkondades nagu Vahemere piirkond ning Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkond. Veemajanduse eesmärgid tuleb viia kooskõlla olemasolevate poliitikavaldkondadega, nagu Euroopa naabruspoliitika, ning mis veelgi tähtsam – integreerida need kindlalt uutesse poliitikavahenditesse, nagu tulevane Vahemere piirkonna lepe (1).

2.3.4.

Rahvusvahelist koostööd tuleks edasi arendada ja tugevdada, jagades parimaid vee tõhusa kasutamise tavasid ja tehnoloogiaid, ning kiirendada tuleks tugevamate riikidevaheliste partnerluste loomist.

3. Üldised märkused peamiste eesmärkide kohta

3.1. Veeringe taastamine ja kaitsmine

3.1.1.

Komitee väljendab heameelt „allikast mereni“ lähenemisviisi kasutuselevõtmise üle ning toetab komisjoni maailmamerepakti ning samuti merestrateegia raamdirektiivi läbivaatamist. Euroopa veekerksuse strateegias ei käsitleta aga jõgede ja rannikualade setete kestlikku majandamist, mis on vajalik ökoloogilise terviklikkuse tagamiseks, rannikuerosiooni vähendamiseks ning mitmesuguste ranniku- ja sadamapiirkondades esinevate probleemide lahendamiseks.

3.1.2.

Merestrateegia raamdirektiivi läbivaatamisel ning suplusvee direktiivi võimalikul läbivaatamisel tuleb lähtuda vee- ja merenduspoliitika sidususe suurendamisest. Komitee märgib, et 75 % hinnatud merealadest on saastatud ja et 80 % mereprügist on pärit maismaal asuvatest allikatest. Need ohud puudutavad 150 miljonit rannikul elavat inimest, kahte miljonit töökohta ja ligikaudu 13 miljardit eurot Vahemere sinises majanduses.

3.1.3.

Juhtpõhimõte peab olema veetõhususe esikohale seadmine, st nõudluse poolel vähendamine, taaskasutamine ja ringlussevõtt ning reostuse poolel ärahoidmine. Vähendamise, taaskasutamise ja ringlussevõtu põhimõtte järgimiseks tuleb kehtestada tõendatud ja standarditud veeklassid koos konkreetsete kasutusvaldkondadega. Viimase puhul peab toimuma paradigmamuutus parandusmeetmetelt tõkestavate meetmete suunas.

3.1.4.

Komitee kordab oma üleskutset seada looduspõhised lahendused ning ökosüsteemide ja elurikkuse taastamine ja kaitse ELi veepoliitika keskmesse (ELi sinist kokkulepet käsitleva avalduse 2. põhimõte). Komitee nõuab, et magevee- ja mereökosüsteemide enesepuhastusprotsessidest tuleb saada parem ettekujutus.

3.1.5.

Komitee kiidab heaks PFAS-ainetest ja püsivatest ainetest puhastamise algatuse ja plaani stimuleerida muid kui PFAS-aineid kasutavaid uuenduslikke lahendusi, mis on täienduseks Euroopa Kemikaaliameti praegusele arutelule. Komitee märgib, kui oluline on eemaldada PFAS-ained esmalt suurima saastega aladelt, et need ei saaks edasi levida. Komitee märgib, et pärast PFAS-ainete tootmise keelustamist tuleb puhastamist jätkata. Komitee kutsub üles tegema rohkem teadusuuringuid, et töötada välja alternatiivid PFAS-ainete peamistele rakendustele.

3.2. Aruka veekasutusega majandus ja ühiskond

3.2.1.

Komitee nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks nii traditsioonilistele veemahukatele sektoritele (põllumajandus, energeetika, kaevandamine, metallid, toiduainete töötlemine, tekstiilitööstus, turism) kui ka uutele kujunemisjärgus sektoritele (akude tootmine, andmed ja tehisintellekt, pooljuhid, vesinik). Võimaluse korral võib vee- ja energiasäästu kombineeritud haldamise süsteem tuua vastastikku täiendavat kasu. Kuna eri sektoritel on erinev veevajadus ning veetõhusad tehnoloogiad ei ole (veel) kättesaadavad, tuleb seega arvestada veevõtu vähendamise majanduslikku ja tööstuslikku teostatavust.

3.2.2.

Stiimulite ja vahenditega tuleb toetada tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamist ning edendada investeeringuid tõhusasse veekasutusse põllumajanduses ning vee- ja energiamahukates tööstussektorites. Nendes sektorites peavad mis tahes varustuspiirangud põhinema läbipaistvatel kriteeriumidel, mis loovad tasakaalu keskkonnaeesmärkide ning tegevusliku ja ühiskondliku stabiilsuse vahel.

3.2.3.

Komitee kiidab heaks kavandatud veetõhususe eesmärgi ning nõuab, et komisjon ajakohastaks oma tööstuse üleminekujuhiseid ja tegevuskavasid, muutes need toimivaks eri vesikondades, et taastada veebilanss.

3.3. Kõigile puhta ja taskukohase vee tagamine ning klientide võimestamine

3.3.1.

Praegu elab 30 % ELi elanikkonnast veestressist mõjutatud piirkondades (9,8 miljonil inimesel ei ole puhast joogivett). Kuna vesi on ammenduv avalik hüve ja veepuudus on vastuvõetamatu, tuleb Euroopa veekerksuse strateegia koostamisel ja rakendamisel kaitsta Euroopa veeteenuste seisundit, et tagada kõigi sidusrühmade jaoks kättesaadavus, juurdepääsetavus ja taskukohasus ning ranged kvaliteedistandardid. Keegi ei tohiks jääda ilma juurdepääsust veejaotusvõrkudele.

3.3.2.

Keskmiselt läheb ELis lekkivate torustike tõttu 30 % veest kaduma enne kasutajateni jõudmist. Nutiarvestisüsteemi, lekete avastamise ja võrgu parandamisega tagatakse, et tarbijad on veevarustusteenuste maksumusest teadlikud. Kuna praegune lekete tase ei ole vastuvõetav, kutsub komitee ELi üles tooma liikmesriikidele riiklike kavade kehtestamiseks seatud tähtaega 2030. aastalt ettepoole ja muutma nende elluviimise kohustuslikuks.

3.3.3.

Ühise hüvena tuleks joogivesi teha kõigile ELi kodanikele avalikus ruumis vabalt kättesaadavaks, nagu on sätestatud uues joogiveedirektiivis ja asulareovee puhastamise direktiivis.

3.3.4.

Kodumajapidamisi (13 % kogu veetarbimisest) tuleks toetada koduse veekasutuse tõhususe parandamisel järgmiste meetmete abil: vihmavee kasutamise edendamine, veesäästlikkuse soodustamine, veetarbimise märgiste kasutuselevõtt, detsentraliseeritud veepuhastusjaamade rajamine kanalisatsioonivõrguga ühendamata majade jaoks ja vett säästva tehnoloogia kasutuselevõtmine.

3.3.5.

Vee ja veevarustusteenuste väärtusest teavitamine on pikaajalise käitumise muutmisel väga oluline. Tarbijaid tuleb paremini teavitada nende veekasutuse jalajäljest (nii otsesest kui ka kaudsest). Seda peaks toetama (vabatahtlike või kohustuslike) veetarbimise märgiste kasutuselevõtuga.

3.3.6.

Organiseeritud kodanikuühiskonnal (pöörates erilist tähelepanu noortele) on keskne roll selliste strateegiate kaasloomes ja rakendamisel, mille eesmärk on suurendada kodanike ja ettevõtjate teadlikkust vee väärtusest ja selle tõhusast kasutamisest.

3.3.7.

Komitee väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle kutsuda iga kahe aasta tagant kokku veekerksuse foorum ning soovib osaleda kaaskorraldajana, arvestades komitee juhtivat rolli suurte eesmärkidega ELi veepoliitika edendamisel. Komitee kordab vajadust luua ELi nõuandev sidusrühmade platvorm (komitee ELi sinist kokkulepet käsitleva avalduse 2. meede), mis hõlmaks komiteed ja teisi ELi institutsioone ning põhineks Euroopa ringmajanduse sidusrühmade platvormiga sarnasel mudelil. See jälgiks Euroopa veekerksuse strateegia rakendamist ja jagaks parimaid tavasid, toetades veekerksuse foorumi ettevalmistamist ning tagades foorumi töö ja järelduste pideva jälgimise.

3.3.8.

Linna- ja ruumiplaneerimisel peab olema oluline roll vee ja energia säästmiseks sobivate tingimuste loomisel, tagades veemahukate sektorite aruka geograafilise jaotuse.

4. Konkreetsed märkused viie võimaldava teguri kohta

4.1. Juhtimine ja rakendamine

4.1.1.

Hindamisaruannete kohaselt ei ole mitmesuguseid veega seotud ELi poliitikameetmeid piisavalt rakendatud ja nendega seatud eesmärke ei ole täidetud. Eesmärkide saavutamisel tehtud edusamme saab jälgida Euroopa poolaasta juhtimisvahendi ja selle riigipõhiste soovituste kaudu.

4.1.2.

Parimate tavade vahetamine on mitmes valdkonnas keskse tähtsusega: kasutades ära sarnastes vesikondades saadud kogemusi, saab kiirendada lubade andmise menetlusi, parandades samal ajal nende turvalisust. Seejuures tuleks energia- ja veemahukates tööstusharudes näha tõhususega seotud projektide jaoks ette kiirmenetlus.

4.1.3.

Paljutõotavad on ka piiriülese koostöö algatused, mille raames naaberpiirkonnad võtavad valmisolekumeetmeid, ning erakorraliste ja ennetusmeetmete kooskõlastamine nii kahe- kui ka mitmepoolsel tasandil, samuti ELi strateegilistes makropiirkondades.

4.1.4.

Hinnata tuleb veepoliitika kumulatiivset mõju vee- ja energiamahukatele tööstusharudele ning töötada vajaduse korral välja hüvitusmehhanismid.

4.2. Rahastamine ja investeeringud stabiilse varustamise tagamiseks

4.2.1.

Kuna liikmesriigid järgivad erinevaid tavasid, väljendab komitee heameelt rahaliste vahendite üle, millest komisjon teatas Euroopa veekerksuse strateegias. Tõepoolest tuleks ette näha hästi kavandatud riiklik ja EIP-poolne rahastamine (15 miljardit eurot kolmeks aastaks), et võimendada veelgi vajalikke investeeringuid erasektori rahastamisallikate soodustamise ja kaasamise kaudu. Optimaalse tõhususe huvides tuleks hinnata avaliku ja erasektori vahendeid kombineerivate hiljutiste rahastamisvahendite (nt Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond, programm „InvestEU“) tulemusi. Rahastamise tõhususe parandamiseks tuleks ette näha toetav tehniline nõustamismehhanism.

4.2.2.

Hinnapoliitikal, mis kuulub küll liikmesriikide pädevusse, võib olla keskne roll kodumajapidamiste ja majandussektorite innustamisel tarbimist optimeerima ja pikaajalist veega kindlustatust toetama. Hinnakujundus peaks põhinema kulude katmise põhimõttel, millega nähakse ette, et kõik veekasutajad osalevad tulemuslikult ja proportsionaalselt veemajanduse kulude kandmisel ning tagavad vajaliku hoolduse ja (re)investeeringute rahastamise. Mitmetasandilised hinnakujundus-, maksu- ja toetussüsteemid pärsivad ülemäärast kasutamist, säilitades samal ajal taskukohasuse kodumajapidamiste kõigi oluliste kasutusotstarvete puhul. Selleks et suurendada teadlikkust veeteenuste väärtusest, tuleb tagada veearvete läbipaistvus. Ebatõhusad subsideerimiskavad tuleks järk-järgult kaotada.

4.2.3.

Piiratud komplekssete ressursside (kvalifitseeritud inimressurss, aeg, rahalised vahendid, jalajälg, korraldus, energia, kriitiline toore, maakasutus jne) investeerimisel pikka astmelisse vajalike sihtvaldkondade loetellu tuleb järgida kolme prioriteeti: a) kiireloomulisus/olulisus, b) eeldatav maksimaalne kasu võrreldes kulutatud ressurssidega ja c) vajalike ressursside olemasolu. Seepärast tuleks kohalikul, piirkondlikul, liikmesriigi ja vesikonna tasandil töötada välja kohandatud arenguprogrammid.

4.2.4.

Veenõudluse vähendamiseks ja tõhususe suurendamiseks on oluline toetada investeeringuid uuenduslikesse lahendustesse, protsesside ajakohastamisse, veesäästlikku põllumajandusse, vee taaskasutusse suletud ahelaga süsteemide loomise abil ja lekete vähendamisse. Vee- ja energiamahukatel sektoritel peaks olema õigus saada sihtotstarbelisi rahastamis- ja riskide vähendamise vahendeid, et süsteeme moderniseerida või ümber kujundada, võttes arvesse suuri algseid kapitalikulusid ja pikka tasuvusperioodi.

4.2.5.

Komitee nõuab terviklikku strateegiat, et suurendada vee taaskasutamist (eesmärgid, stiimulid, reguleerimine), sest praegu taaskasutatakse ainult 2,4 % reoveest. Ringlusest peaks saama norm ning vett, energiat ja materjale tuleks koguda ja taaskasutada kõigis sektorites, sealhulgas vee ja setete taaskasutus ja ringlussevõtt. Seda üleminekut tuleks toetada kogu taristus ja erinevates süsteemides kasutatava digitehnoloogiaga.

4.2.6.

Tarvis on soodustada vee ringkasutuse kontseptsiooni kasutuselevõttu. Vee- ja energiamahukatele sektoritele tuleks tagada rahastus kohalike ahelate loomiseks. Samuti vajab toetust reoveekäitlusjaamade ümberkujundamine nn veekaevandusteks, milles kasutatakse ära vee väärtust (kasutades orgaanilisi ja anorgaanilisi aineid). Komitee toetab kindlalt arvamuses CCMI/228 esitatud ressursijaamade kontseptsiooni ning reoveest, reoveesetetest ja muudest allikatest pärit toitainete, näiteks lämmastiku ja fosfori, samuti metallide optimaalset taaskasutamist. Rahastamise eesmärk peaks olema ka tööstusreovee muutmine korduskasutatavaks töödeldud veeks, tagades selguse kvaliteedistandardite ja veeklassi, vastutuse ja korduskasutamise piirangute osas.

4.2.7.

Selleks et suurendada olemasolevate rahaliste vahendite investeerimise kiirust, orienteeritust ja tõhusust, soovitab komitee koondada kõik veega seotud rahastamise liigid ühte kokkuvõtvasse toimikusse, mida saab analüütiliselt hallata projekti sisu, rahastamiskõlblikkuse, intensiivsuse, tingimuste vms iga aspekti alusel. Komitee on kutsunud üles looma sinise ülemineku fondi, mis oleks ELi ühtne juurdepääsupunkt veeinvesteeringutele, ning soovitanud kombineerida avaliku sektori investeeringuid uuendusliku rahastamisega.

4.2.8.

Komitee kordab oma üleskutset seada vesi ELi järgmises mitmeaastases finantsraamistikus strateegiliseks prioriteediks.

4.3. Digiüleminek ja tehisaru

4.3.1.

Usaldusväärsed, faktilised ja kindlad andmed on vältimatu eeltingimus ning need moodustavad digiülemineku ja vastutustundliku otsustusprotsessi aluse. Tuleb märkida, et alates 2014. aastast puudub Euroopa statistika veevarustuse ja -kasutuse kohta liikide kaupa ning muud andmed on killustatud. Oluline on tagada ELi tasandil andmete arukas kogumine ja haldamine, alustades tehaste/põllumajandusettevõtete tasandilt ning toetades samal ajal põllumajandustootjaid ja tööstust veeandmete jälgimisel ja veekasutuse tõhususe parandamisel. Hädavajalik on digitaalse veemajanduse tegevuskava, millega tuleks teha järgmist:

—	luua uued kohustuslikud keskkonnaalase ja majandusliku arvepidamise moodulid vee arvepidamise jaoks;

—	koguda reaalajas digitaalseid andmeid ja luua Euroopa koostalitlusvõimelised veeandmeruumid;

—	võtta kasutusele 3D-tehnoloogiad, et oluliselt parandada lekete avastamist;

—	kaasata tööstuslikud veekasutajad ELi veeseireraamistikesse;

—	luua veevarude majandamise integreeritud raamistik (pakkumine, nõudlus, jaotamine, kasutamine, ümbersuunamine, reostus);

—	investeerida uuenduslikesse anduritesse, suurandmetesse ja masinõppesse, veevoogude digiteisikutesse, satelliittehnoloogia kasutamisse ja virtuaalreaalsusesse;

—	kasutada veemajanduses ja veealastes õigusaktides ära tehisaru potentsiaali;

—	kasutada varajase hoiatamise süsteeme, et teavitada veega seotud erakorralistest sündmustest, reostusest või rünnakutest;

—	hõlbustada kogu veetaristu ajakohastamist ja ühendamist (sealhulgas sinise, rohelise ja hallvee koostoime).

4.4. Teadusuuringud, veetööstus ja oskused

4.4.1.

Euroopa peaks kasutama ära võimalusi, mida pakub üleilmne juhtpositsioon veetehnoloogia valdkonnas (ELile kuulub 40 % kõigist veega seotud patentidest), et käivitada veekasutuses paradigmamuutus, investeerides vastupidavasse veetaristusse, veeringlusse, kaskaadkasutusse, digitaalsesse majandamisse ja kaasavasse veemajandusse.

4.4.2.

Komitee väljendab heameelt teadaande üle luua arukat veekasutust toetav tööstusliit, et suurendada konkurentsivõimet, ning soovib saada selle uue liidu liikmeks.

4.4.3.

Puhta ja tõhusa veetehnoloogiaga seotud teadus- ja arendustegevuse rahastamist suurendades (EIT teadmus- ja innovatsioonikogukonna, programmi „Euroopa horisont“, kavandatava veemajanduse tööstusliidu kaudu) tuleks keskenduda sellistele murrangulistele tehnoloogiatele nagu kuivjahutus, filtreerimisel kasutatav nanotehnoloogia, pöördosmoos, täiustatud membraanid, soolatustamise bioprotsessid, uued lahendused toitainete eemaldamiseks setetest, tehisarulahendused ja otsene merevee elektrolüüs.

4.4.4.

Euroopa veetööstusest peaks saama kogu tööstusliku arengu ja konkurentsivõime alustala. Euroopa nullnetotööstuse poliitikas tuleks pöörata nõuetekohast tähelepanu veetehnoloogia sektorile, mis on kujunemisjärgus. Koostada tuleb strateegiaid ja kohandatud tegevuskavasid. Veesäästlikku tehnoloogiasse tehtavate investeeringute soodustamiseks on oluline

—	teha veekerksuse valdkonnas kogu ELi hõlmav investeerimispuudujäägi analüüs (lisaks juba olemasolevale investeerimispuudujäägile kehtivate veealaste õigusaktide rakendamisel);

—	pakkuda veemahukatele tööstusharudele rahalisi stiimuleid (sh hinnavahelepingud) tõhususse investeerimiseks;

—	töötada välja riskide vähendamise kavad ja rakendada neid näiteks uues veekerksuse investeeringute kiirendis;

—	kaaluda riigihangetes veega seotud tingimuste seadmist ning töötada reovee taaskasutamiseks välja ärimudelid (näiteks WaaS – vesi kui teenus).

4.4.5.

Veesektoris töötab kogu ELis 1,6 miljonit inimest. Ehkki paljud tööstussektorid seisavad silmitsi oskuste nappusega, mõjutab see iseäranis veetööstust. Oskuste nappuse põhjuste hulka kuuluvad tööjõu vananemine, ajude äravool, digiüleminek ja tehnilised muutused ning sektori vähene nähtavus ühiskonnas.

4.4.6.

Oluline on see, et sektoris leitaks tõhusaid viise teadmiste edasiandmiseks järgmisele põlvkonnale, mille rahvaarv on demograafiliste muutuste tõttu vähenenud. Digi- ja ringluspõhise tehnoloogia vallas tuleb suurendada eksperditeadmisi. See tähendab, et tuleb

—	parandada digioskusi kõigil kvalifikatsioonitasemetel ja edendada matemaatikat, teadust, tehnoloogiat, inseneeriat (sh biokeemiat);

—	parandada koostööd ja partnerlust. Selleks, et kavandatav Euroopa Veeakadeemia oleks mõjus, tuleks seda korraldada riiklikul tasandil;

—	edendada käitajate, tehnikute ja inseneride töökohapõhist õpet;

—	toetada oskuste ülekantavust kogu ELis;

—	oskuste liit peaks pöörama nõuetekohast tähelepanu veesektori algatustele;

—	äratada järgmise põlvkonna vee-ekspertides huvi juba koolis.

4.5. Julgeolek ja valmisolek vastupanuvõime suurendamiseks

4.5.1.

Vesi on keerukas ökosüsteem, mis koosneb paljudest tahkudest. Seepärast on väga oluline, et veega seotud kliima-, julgeoleku-, tervise- ja reostusriske käsitletaks integreeritud juhtimissüsteemi abil, mis põhineb koordineeritud lähenemisviisil ja tugevatel juhtimisstruktuuridel, mille puhul vastutusalad on selgelt määratletud.

4.5.2.

Valmisoleku parandamiseks tuleb veega seotud kliimariske ennetada riskihindamiskavade abil, pöörates erilist tähelepanu merede soojenemisele, ning samuti tuleb kohandada ühiskondlikku ja majandustegevust kliimamuutuste tegeliku seisu järgi. Tuleb täiustada üleujutuste prognoosimise infosüsteeme.

4.5.3.

Valmisolek eeldab piirkonnapõhiseid strateegiaid, mis kajastavad kohalikke olusid ja vastavad kõigi piirkondade riskiprofiilidele. Kohalikud ja piirkondlikud hädaolukorra lahendamise kavad peaksid hõlmama suutlikkuse suurendamist, avalikkuse teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, varajase hoiatamise süsteeme ja evakueerimise protokolle. Kohalikud omavalitsused peaksid koostama ka põua/kuumuse ohjamise kavad.

4.5.4.

Veetaristut tuleks käsitada julgeoleku ja vastupanuvõime seisukohast olulisena. Vee- ja energiamahukate klastrite puhul peaks erandolukorra planeerimine hõlmama minimaalse funktsionaalse veetaseme tagamist ja häirete korral kiireid taastamisprotokolle. Need klastrid tuleks integreerida piirkondlikesse veekerksuse kavadesse ja hädaolukorra tarnete raamistikesse. Elutähtis taristu, nagu põhjavesi (süvavesi), joogivee- ja reoveetaristu, peab olema võimeline intsidente ja häireid ennetama, neile vastu pidama, nendega toime tulema ja neist taastuma. Tarvis on kaitsta delikaatset teavet ja tugevdada haavatava taristu võimet panna vastu pahatahtlikule tegevusele.

4.5.5.

Kliimakohanemise ja veekerksuse kavad tuleb integreerida ELi õigusaktidesse. Erilist tähelepanu tuleks pöörata probleemidele, mida kliimamuutused tekitavad saartele ja äärepoolseimatele piirkondadele, mägipiirkondadele ja Vahemere piirkonnale (rannikuerosioon, kõrbestumine, pikaajalised põuad, joogiveega seotud probleemid).

Brüssel, 18. september 2025

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Oliver RÖPKE

(1) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuses „ Sinine diplomaatia ja veealane koostöö – lahendused kliimarändest tingitud surve leevendamiseks “ (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) esitatud soovitused.