Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus

Mahe- ja kvaliteettoidu tulevik ning võimalused selle tarbimist suurendada

(omaalgatuslik arvamus)

(C/2026/17)

Raportöör:

Decebal-Ștefăniță PADURE

Kaasraportöör:

Kerli ATS

Nõustaja	Mircea MITRUTIU (raportööri nõustaja)
Täiskogu otsus	23.1.2025
Õiguslik alus	kodukorra artikli 52 lõige 2
Vastutav sektsioon	põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	25.6.2025
Vastuvõtmine täiskogus	18.9.2025
Täiskogu istungjärk nr	599
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	149/0/2

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Sidus toidupoliitika – Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab vajadust valdkonnaülese ELi toidupoliitika järele, millega mahepõllumajanduse ja kvaliteedikavad integreeritaks keskkonna-, tervishoiu-, kliima- ja maaelu arengu strateegiatesse.

1.2.

Laiem toetus lisaks rahastamisele – subsiidiumidest üksi ei piisa. Sektori kestliku arengu toetamiseks on vaja selliseid integreeritud meetmeid nagu vähendatud käibemaks, kvaliteettoodete riigihanked, nõustamisteenused ja innovatsioon.

1.3.

Kontrolli ja jälgitavuse parandamine – eelkõige impordi puhul on väga oluline tugevdada kontrollisüsteeme, ühtlustada samaväärsusstandardeid ja rakendada digitaalset jälgitavust.

1.4.

Integreeritud müügiedendus – müügiedenduskampaaniad peaksid hõlmama toidualast haridust, säästvat turismi ja territoriaalset brändimist ning neid peaksid toetama spetsialiseerunud riiklikud ametid.

1.5.

Kvaliteettooteid tarbima innustav strateegia – soovitatakse ELi strateegiat, mis sisaldaks miinimumeesmärke (nt 25 % kvaliteettooteid koolides, haiglates, avaliku sektori asutustes jne) ning hõlmaks äripartnerlusi ja temaatilisi kampaaniaid.

1.6.

Ühtlustatud fiskaalstiimulitega loodav juurdepääsetavus – komitee kutsub Euroopa Komisjoni, eelkõige põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraati, maksunduse ja tolliliidu peadirektoraati ning tervise ja toiduohutuse peadirektoraati üles töötama välja ühtlustatud fiskaallahenduse, mida kohaldataks kõigis liikmesriikides ja mis võimaldaks kehtestada kvaliteettoodetele vähendatud käibemaksumäära. See meede parandaks tarbijate juurdepääsu, stimuleeriks nõudlust ja toetaks üleminekut kestlikule toidusüsteemile.

1.7.

Toetus noortele põllumajandustootjatele, naistele ja Euroopa põllumajandusliku pereettevõtluse mudelile, eelkõige ebasoodsas olukorras olevates või kaitsealustes piirkondades – komitee toetab noortele põllumajandustootjatele, naistele, väikestele põllumajanduslikele pereettevõtetele ja ökoloogilisele üleminekule suunatud ühise põllumajanduspoliitika meetmete rakendamist. Komitee soovitab anda kandidaatriikides sellist toetust ühinemiseelse rahastamise vahendite kaudu.

1.8.

Sertifitseerimise lihtsustamine – sertifitseerimismenetlusi tuleks ühtlustada ja neid väiketootjate jaoks kohandada, sealhulgas rühmiti sertifitseerimise või digitaalsete mudelite kaudu.

1.9.

Selge märgistamine ja geograafiliste tähiste kaitse – komitee soovitab reguleerida selliseid mõisteid nagu „looduslik“ ja „traditsiooniline“ ning karistada geograafiliste sümbolite eelkõige töödeldud toodete puhul eksitava kasutamise eest.

1.10.

Rahvusvahelistesse kaubanduslepingutesse integreerimine – komitee kutsub üles tunnustama ja kaitsma ELi kvaliteedistandardeid ja märgiseid ülemaailmses kaubanduses. Sellega edendataks õiglast ja kestlikku toidumudelit.

2. Üldised märkused

2.1.

Komitee väljendab heameelt Euroopa Komisjoni visiooni üle saavutada 2040. aastaks kestlik ja konkurentsivõimeline põllumajanduslik toidutööstus ning rõhutab vajadust ELi sidusa ja valdkonnaülese toidupoliitika järele, mis seab põllumajandustootjad, iseäranis põllumajanduslikud pereettevõtjad, rohe- ja digipöörde keskmesse. Komitee tunnustab märkimisväärseid jõupingutusi, mida Euroopa Komisjon on teinud mahetootmise ja ELi kvaliteedikavade edendamiseks, eelkõige mahetootmise arendamise tegevuskava ning ühise põllumajanduspoliitika ja müügiedenduspoliitika asjakohaste toetusvahendite rakendamise kaudu. Käesoleva arvamuse eesmärk on neid jõupingutusi täiendada ja tugevdada, pakkudes kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite täiendavaid soovitusi ja vaatenurki, et suurendada sidusust, juurdepääsetavust ning mõju liikmes- ja partnerriikides.

Euroopa Liidus toodetud ja turustatud toit on ohutu ja vastab kõrgetele kvaliteedistandarditele tänu kindlale õigusraamistikule ja tugevatele kontrollimehhanismidele. Käesolevas arvamuses viitab kasutatud mõiste „kvaliteettoode“ siiski üksnes sertifitseerimissüsteemide alusel sertifitseeritud toodetele, olgu tegu ELi tasandi süsteemidega (nt mahekava, kaitstud päritolunimetus, kaitstud geograafiline tähis ja garanteeritud traditsiooniline toode) või riiklike süsteemidega, mis vastavad ELi kvaliteedi- ja kestlikkussuunistele. Vastavalt direktiivile 2015/1535/EÜ (1) tuleb riiklike sertifitseerimissüsteemide tunnustamiseks neist tehniliste normide teabesüsteemi kaudu teavitada Euroopa Komisjoni.

2.2.

Kvaliteettooted on olulised ELi keskkonnaalaste, majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks. Need tooted aitavad

—	suurendada tarbijate usaldust;

—	vähendada CO2 jalajälge;

—	edendada rahvatervist ja toiteväärtust;

—	toetada dünaamilisi ja vastupanuvõimelisi maapiirkondi;

—	panustada Euroopa põllumajanduslike toiduainete ülemaailmsesse konkurentsivõimesse;

—	parandada mulla tervist ja viljakust;

—	vähendada kokkupuudet pestitsiidide ja antibiootikumide jääkidega;

—	kaitsta tolmeldajaid ja elurikkust;

—	parandada veekvaliteeti ja vähendada reostust.

2.3.

Need tulemused on kooskõlas peamiste ELi strateegiatega, nagu Euroopa roheline kokkulepe, strateegia „Talust taldrikule“, ELi konkurentsivõime kompass, biomajanduse strateegia ja noorte põllumajandustootjate strateegia. Nende potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks tuleb ELi põllumajandust toetada sihipäraste investeeringute, õigusnormide lihtsustamise ning pikaajalise poliitilise ja turustabiilsuse kaudu.

2.4.

Komitee käsitleb mahepõllumajandust ja muid kvaliteedikavasid ühes arvamuses, sest mõlemad edendavad kestlikke tavasid, tootjate õiglast tulu ja tarbijate usalduse saavutamist sertifitseerimise kaudu. Nende kooskõlla viimine võimaldab sidusat poliitikat, mis tugevdab nende ühist panust vastupanuvõimelistesse ja väärtuspõhistesse toidusüsteemidesse.

2.5.

Iseäranis mahepõllumajandus kujutab endast terviklikku agroökoloogilist lähenemisviisi, mis aitab otse kaasa kliima leevendamisele, elurikkuse kaitsele ja ressursside säästvale kasutusele. Samuti toetab see töökohtade loomist, innovatsiooni ja põlvkondade vahetumist maapiirkondades.

2.6.

Ent mahepõllumajandussektor on praegu teelahkmel. Hoolimata selle eelistest on areng liikmesriigiti endiselt ebaühtlane ja sektor seisab silmitsi püsivate takistustega. Takistused hõlmavad teatavate põllukultuuride väiksemat saagikust, suuri sertifitseerimiskulusid, turu volatiilsust ja tarbijate hinnatundlikkust – need probleemid on majandusliku ebakindluse ajal süvenenud.

2.7.

Komitee rõhutab, et kvaliteetsete toiduainete tootmise jätkusuutliku kasvu tagamiseks ei piisa üksnes rahalisest toetusest. Vaja on laiemat tugiraamistikku, mis ühendaks järgmist:

—	parem turulepääs, sealhulgas tänu keskkonnahoidlikele ja kvaliteettoodetele suunatud riigihangetele ja maksumeetmetele (nt vähendatud käibemaks, maksukrediidid);

—	mahepõllumajanduse ja kvaliteettoodete ulatuslikum integreerimine ELi toidu-, tervise-, kliima- ja elurikkuse poliitikasse terviseühtsuse põhimõtte alusel;

—	ülemineku, nõustamisteenuste ja innovatsiooni toetamine;

—	tarbijate parem harimine ja nende teadlikkuse suurendamine, et kaotada lõhe väärtuste ja käitumise vahel;

—	tugevad kaitsemeetmed kvaliteedimärgise usaldusväärsuse säilitamiseks, sealhulgas tugevdatud impordikontrollid ja jälgitavussüsteemid;

—

sihtmeetmed mahepõllumajanduse toetamiseks keskkonnapiirangutega aladel, nagu Natura 2000 või kaitsealused elupaigad, kus üleminek võib olla ökoloogiliste piirangute tõttu keerulisem või piiratud; juurdepääs maale, tehniline abi ja õiglased turutingimused, mis võimaldavad põllumajandustootjatel ja kvaliteettoidu tootjatel olla pikaajaliselt majanduslikult elujõulised ja kutsealaselt areneda.

Komitee tunnistab, et käibemaksupoliitika kuulub maksunduse ja tolliliidu peadirektoraadi pädevusse, ning julgustab Euroopa Komisjoni uurima institutsioonidevahelise dialoogi teel võimalust kehtestada sertifitseeritud kvaliteettoodetele vähendatud käibemaksumäärad.

2.8.

Komitee rõhutab, et mahe- ja muu kvaliteettoidu kavad tuleb integreerida müügiedendusstrateegiatesse. Need jõupingutused peaksid minema kaugemale kaubanduskampaaniatest ning olema integreeritud toidualasesse haridusse, säästvasse turismi, gastronoomiakultuuri ja territoriaalsesse brändimisse. Tõhususe ja pikaajalise tarbijamõju suurendamiseks on oluline parem koordineerimine ELi institutsioonide (nt Euroopa Teadusuuringute Rakendusamet), riiklike ametite ja tootjaorganisatsioonide vahel. Komitee toonitab, et ELi kvaliteedikavad ja mahepõllumajandus on müügiedendusmeetmeid käsitleva määruse (EL) nr 1144/2014 (2) alusel juba praegu toetuskõlblikud. Komitee teeb siiski ettepaneku laiendada rahastamiskõlblikke teemasid, kui need on kooskõlas ELi eesmärkidega, et lisada säästev turism ja territoriaalne brändimine lisavahenditena kestlike ja kvaliteetsete toodete edendamiseks.

2.9.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles viima läbi võrdleva uuringu riiklikesse ja piirkondlikesse toidukaupu edendavatesse ametitesse tehtavate investeeringute mitmekordistava mõju kohta ja keskenduma seejuures nende panusele majandusarengusse, maksutuludesse ja maapiirkondade tööhõivesse. Uuringu eesmärk on teha kindlaks kõige tulemuslikumad riiklikud ja piirkondlikud müügiedendusmudelid, hinnata nende mõju maapiirkondade majandusarengule, maksutuludele ja tööhõivele ning anda tõenduspõhiseid soovitusi heade tavade laiendamiseks teistes liikmesriikides ja kandidaatriikides.

3. Tegevusraamistik: väljakutsed ja strateegilised valikuvõimalused

3.1.

Põllumajandustootjate kui võrdsete ja lugupeetud partnerite mõjuvõimu suurendamine toidutarneahelas on jätkuvalt õiglase ja vastupidava toidusüsteemi üks põhitingimus. Põllumajandustootjad peavad pääsema juurde õiglasele tasule ja inimväärsetele töötingimustele ning neil peab olema võrdne juurdepääs lisandväärtusega turgudele, sealhulgas alternatiivsete müügikanalite, näiteks otseturunduse, e-kaubanduse ja kohalike toiduvõrgustike kaudu.

3.2.

Kuna mahepõllumajandus on tavaliselt tööjõumahukam, rõhutab komitee, et nii tootjatele kui ka töötajatele tuleb tagada õiglased töötingimused ja oskuste arendamine. Mahepõllumajanduslikus väärtusahelas tehtava koostöö toetamine on sektori pikaajalise kestlikkuse võti.

3.3.

Tarbijate kaasamine peab olema ka kvaliteettoodete tarbimise suurendamise strateegia üks keskseid tugisambaid. Oluline on harida tarbijaid nende toiduvalikute keskkonna- ja tervisemõju teemal ning tagada kestlike valikute taskukohasus ja kättesaadavus, et saavutada ELi kestlikkuse ja rahvatervise eesmärgid.

3.4.

Taskukohasus on endiselt kvaliteettoodete tarbimise peamine takistus. Kuigi kvaliteettooteid peetakse üldiselt kestlikumaks ja tervislikumaks, piirab ostuotsuseid sageli hind. Komitee kutsub üles võtma meetmeid, mille abil see taskukohasuse lõhe kaotada. Muu hulgas on vaja selliseid meetmeid nagu sihipärased fiskaalstiimulid, nt vähendatud käibemaks, ning investeeringud kohalikesse kvaliteettoodete tarneahelatesse ja kvaliteettoodete integreerimine riigihankesüsteemidesse. Need meetmed peaksid põhinema tarbijakäitumise uuringutel, erilise tähelepanuga noortele, ja võimaluse korral tuleks seada eesmärgiks, et riigihangetes eelistatakse 25 % ulatuses kohalikku päritolu tooteid.

3.5.

Nõudluse stimuleerimiseks soovitab komitee töötada välja kogu ELi hõlmava mahetarbimise strateegia, mis peaks hõlmama järgmist:

—	kvaliteettoodete miinimumeesmärgid avaliku sektori asutustes (nt 25 % koolides ja haiglates). Selle eesmärgi järkjärguliseks saavutamiseks nõuab komitee, et riigihankemenetlustes kehtestataks selged diferentseerimiskriteeriumid, millega ostuhinnale eelistataks kvaliteeti;

—	tervise, kliimameetmete ja maaelu arenguga seotud sihipärased müügiedenduskampaaniad;

—	partnerlus jaemüüjate ja toitlustusettevõtjatega, et suurendada mahetoodete nähtavust ja kättesaadavust;

3.6.

komitee märgib, et paljudes liikmesriikides puudub kvaliteettoodete sektori organisatsioonidel institutsiooniline suutlikkus koordineerida tootjaid, luua partnerlusi jaemüüjatega ja juhtida turu arengut. Väikesemahulised avaliku sektori investeeringud neisse organisatsioonidesse võivad avaldada märkimisväärset mõju kogu väärtusahelas.

3.7.

Komitee rõhutab taas mahepõllumajandusele kohandatud teadusuuringute, innovatsiooni ja nõustamisteenuste tähtsust. Mahepõllumajanduslikele tavadele üleminek või nende täiustamine nõuab teadmistevahetust, juurdepääsu asjakohastele põllumajanduse keskkonnatehnoloogiatele ja põllumajandustootjatele mõeldud nõustamissüsteeme. Äärmiselt oluline on suurendada programmi „Euroopa horisont“ ja liikmesriikide programmide raames investeeringuid teadusuuringutesse ja innovatsiooni mahepõllumajanduse valdkonnas.

3.8.

Samuti on vaja tugevamat ja läbipaistvamat õigusraamistikku, et suurendada usaldust mahetoodete sertifitseerimise vastu, eelkõige importtoodete puhul. Komitee tunnistab, et imporditud mahetooted peavad vastama ELi normidele või nendega samaväärsetele nõuetele ning et komisjon toetab liikmesriike selliste digitaalsete vahenditega nagu süsteem TRACES, OFISe teated ja asjaomased järelevalvemehhanismid. Sellega seoses nõuab komitee nende vahendite ulatuslikumat ja läbipaistvamat kasutamist, et tagada tarbijate usaldus ja järjepidev jõustamine kogu ELis.

3.9.

Komitee toetab mahepõllumajanduse integreerimist maaelu arengusse ja kohapõhistesse strateegiatesse, nagu mahepiirkonnad, agroökoloogilised tsoonid ja ringmajanduse klastrid. Need mudelid edendavad innovatsiooni, kogukonna osalust ning põllumajanduse, hariduse, turismi ja kestlike toidusüsteemide koostoimet.

3.10.

Ühtlasi rõhutab komitee vajadust kaitsta kvaliteettooteid kõigis rahvusvahelistes kaubanduslepingutes. See hõlmab ELi nõuete tunnustamise tagamist, geograafiliste tähiste kaitset ning mahe- ja sertifitseeritud tootmise käsitamist kestlikkuse, toiduohutuse ja õiglase kaubanduse ülemaailmse võrdlusalusena.

4. Konkreetsed märkused

4.1.

Komitee toetab olemasolevaid hästi reguleeritud ELi kvaliteedikavasid, mille hulka kuuluvad mahekavad, kaitstud päritolunimetus, kaitstud geograafiline tähis ja garanteeritud traditsiooniline toode. Need kavad on usaldusväärsed vahendid toodete eristamiseks, nad toetavad piirkondlikku identiteeti ja pakuvad lisaväärtust nii tootjatele kui ka tarbijatele.

4.2.

Komitee märgib siiski, et reguleerimata või ebajärjekindlalt kohaldatavad turustamismõisted, nagu „looduslik“, „traditsiooniline“ ja „kodus valmistatud“, võivad tarbijaid eksitada ning hägustada sertifitseeritud ja sertifitseerimata toodete eristamist. See õõnestab tarbijate usaldust ja vähendab ELi kehtestatud kvaliteedikavade väärtust. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles kehtestama selliste väidete jaoks selged ja jõustatavad määratlused ning suunised. See küsimus on eriti oluline arenevate turgude puhul, kus tarbijate teadlikkus võib olla väiksem ja regulatiivne järelevalve piiratud. Komitee soovitab anda riiklikele asutustele tehnilist abi, et hoogustada märgistamise jõustamist ja tarbijakaitset.

4.3.

Mitmekesised vabatahtlikud riiklikud kvaliteedikavad võivad pakkuda väärtuslikke vahendeid eristamiseks, ent need võivad põhjustada ka killustatust ja segadust siseturul. Komitee toetab ühilduvate riiklike süsteemide tunnustamist ja nende süsteemide vastavusse viimist kogu ELi hõlmavate raamistikega, et parandada läbipaistvust, võrreldavust ja turulepääsu, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega tootjate puhul. Väikeettevõtjate piiriülene koostöö, näiteks Lääne-Balkani riikides, võib aidata killustatusest üle saada. Komitee julgustab tegema algatusi ühise sertifitseerimistaristu, piirkondlike müügiedenduskampaaniate ja ühtlustatud standardite väljatöötamiseks.

4.4.

Komitee rõhutab, et mahepõllumajandust toetatakse liikmesriikides endiselt ebaühtlaselt, hoolimata selle tunnustatud keskkonnaalastest ja sotsiaalsetest eelistest. Selleks et saavutada 2030. aastaks ELi mahepõllumajandusmaa 25 % osakaalu eesmärk, on vaja suuremat kooskõla ühise põllumajanduspoliitika strateegiakavade, riiklike mahepõllumajanduse tegevuskavade ja ELi mahepõllumajanduse tegevuskava vahel. Mahepõllumajandustootjatele tuleb pakkuda järjepidevat ja piisavat toetust kogu ELis. See hõlmab ka kohandatud sammhaaval viise tavapäraselt põllumajandustootmiselt üleminekuks, et toetada vähem arenenud piirkondade väikepõllumajandustootjaid täielikult mahepõllumajandusele ülemineku suunas liikumisel.

4.5.

Kvaliteettooted tuleks tihedamalt integreerida laiematesse väärtusahelatesse, sealhulgas säästvasse turismi, kohalikku gastronoomiasse, biomajanduse strateegiatesse ja territoriaalsesse brändimisse. Kvaliteedikavad võivad olla ka alus, mille põhjal luua ja arendada tootjaühistuid, mis aitavad tugevdada põllumajandustootjate läbirääkimispositsiooni ja parandada nende positsiooni toidutarneahelas (3). Komitee toetab mahepiirkondade väljatöötamist ja kohapõhiseid lähenemisviise, mis ühendavad sertifitseeritud tootmise piirkondliku identiteediga ja edendavad kohalikku majanduslikku vastupanuvõimet.

4.6.

Komitee nõuab määruse (EL) 2018/775 (4) nõuetekohast jõustamist, et vältida eksitavaid tavasid ja tagada aus konkurents. Ta soovitab liikmesriikide pädevatel asutustel teha kõnealuse määruse kohaldamise suhtes sihipäraseid ametlikke kontrolle. Samuti kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles avaldama iga kahe aasta järel aruande ametlike kontrollide rakendamise kohta selles valdkonnas. Kui jõustamine osutub ebapiisavaks, julgustab komitee komisjoni kaaluma määruse 2018/775 (5) ja selle tõlgendussuuniste läbivaatamist, et paremini käsitleda geograafiliste viidete ja riiklike või piirkondlike sümbolite kasutamist selliste toiduainete puhul, mis ei ole seotud märgitud päritolu või tunnustatud sertifitseerimissüsteemiga.

4.7.

Komitee soovib, et vähemalt 25 % koolides, haiglates ja avalikes sööklates kasutatavast toidust moodustaksid kvaliteettooted ja et võimaluse korral eelistataks kohalikku päritolu tooteid. ELi hanke-eeskirjadega tuleks premeerida tarnijaid, kes pakuvad kvaliteettoodete suurt osakaalu, ja neisse eeskirjadesse tuleks lisada kohalikke tarneahelaid toetavad kestlikkuskriteeriumid. Arengu- ja kandidaatriikides soovitatakse kasutada järkjärgulist lähenemisviisi, mis hõlmab tehnilist ja rahalist toetust.

4.8.

Riigihanked võivad olla võimas vahend keskkonna- ja sotsiaalsete eesmärkide edendamiseks. Edu keskmes on üleminek üksnes hinnapõhistelt hangetelt majanduslikult soodsaima pakkumuse kriteeriumidele, mille puhul on ülimuslikud sotsiaalsed, keskkonna- ja eetikastandardid. Komitee soovitab seda lähenemisviisi, mis on kooskõlas Fairtrade’i liikumise üleskutsega muuta majanduslikult soodsaima pakkumuse kriteeriumid riigihangete vaikekriteeriumideks ja tagada sellega, et avaliku sektori kulutused toetavad eetilisi ettevõtteid, sealhulgas Fairtrade’i ettevõtjaid.

4.9.

Kestlikkuse ja sertifitseerimise rahastusmehhanisme tuleb märkimisväärselt tugevdada. Komitee kutsub üles laiendama keskkonnahoidlike riigihangete suuniseid, et need hõlmaksid kõiki kestlikkusel põhinevaid kvaliteedikavasid. Seejuures tuleks toiduaineid ja toitlustust puudutavate hangete puhul kehtestada selged keskkonnategevuse tulemuslikkuse kriteeriumid.

4.10.

Komitee rõhutab taas, kui olulised on koordineeritud ja hästi rahastatud riiklikud müügiedendusstruktuurid. Riikides, kus on olemas riiklikud toidu kvaliteedi ja turustamise ametid, on investeeringute tasuvus tänu tarbijate teadlikkusele, turu hõlvamisele ja ekspordi kasvule pidevalt suurem. Liikmesriike tuleks toetada selliste asutuste loomisel, millel on selged volitused edendada sertifitseeritud tooteid nii riigisiseselt kui ka välismaal. Samuti soovitab komitee uurida, kuidas need müügiedendusstruktuurid võivad aidata kandidaatriikide tootjatel pääseda ELi turgudele.

4.11.

Sertifitseerimismenetluste halduslik keerukus on endiselt üks peamisi takistusi, eelkõige väiketootjate ja sektorisse sisenejate jaoks. Komitee kutsub üles lihtsustama ja ühtlustama sertifitseerimiseeskirju kõigis liikmesriikides selgete ja proportsionaalsete nõuete abil, mis kajastavad tootmise ulatust ja liiki. Selleks et laiendada osalemist arenguriikides, tuleks kavandada lihtsustatud, soodsad ja laiendatavad sertifitseerimisviisid, sealhulgas rühma sertifitseerimise mudelid või digitaalsed eelsertifitseerimise vahendid.

4.12.

Et tagada turusuundumustele ja poliitika tulemuslikkusele reageerimine, on vaja pidevat järelevalve- ja hindamissüsteemi. Komitee julgustab integreerima sertifitseerimise, müügiedenduse ja kestlikkuse eesmärgid ELi programmide hindamisse ning soovitab jälgida edusamme tarbimise ja tootmise eesmärkide saavutamisel, eelkõige kvaliteettoodete puhul.

4.13.

Sektori laiendamiseks on väga tähtis investeerida mahepõllumajandusele kohandatud teadusuuringutesse, innovatsiooni ja nõustamisteenustesse. Komitee kutsub üles suurendama rahastamist programmi „Euroopa horisont“ ning riiklike teadus- ja innovatsiooniprogrammide raames, et toetada rakendusuuringuid mahesüsteemide, tarneahela arendamise ja tarbijate käitumise valdkonnas. Lisaks peaks teadusuuringute kava sisaldama teemasid, mis on seotud arengumaade vähese sisendi ja piiratud ressurssidega süsteemidega.

4.14.

Tarbijate usaldus kvaliteedimärgise vastu sõltub usaldusväärsetest kontrollisüsteemidest ja läbipaistvusest, iseäranis imporditud mahetoodete puhul. Komitee soovitab ulatuslikumalt jõustada samaväärsusstandardeid, ühtlustada kontrolle ja investeerida digitaalsetesse jälgitavusvahenditesse, et tagada ELi kvaliteettoodete sertifitseerimise usaldusväärsus.

4.15.

Komitee peab mahepõllumajandust ja kvaliteettoidu tootmist põllumajanduses põlvkondade vahetuse peamisteks liikumapanevateks teguriteks. Väärtuspõhine lähenemisviis meeldib noortele ja sektorisse sisenejatele. Komitee soovitab pakkuda ühise põllumajanduspoliitika strateegiakavades investeeringute, laenuvõimaluste ja koolituse kaudu sihipärast toetust noortele mahepõllumajandustootjatele, idufirmadele ja töötlejatele, sealhulgas kandidaatriikides. Samuti soovitab komitee luua kaasavad juhtimismehhanismid, nagu nõuandekomisjonid ja osalusjuhtimise mudelid mahepiirkondades, et kaasata noori piirkondlike strateegiate kujundamisse.

4.16.

Mahepõllumajandus tuleks integreerida ka territoriaalse arengu strateegiatesse, sealhulgas arukad külad, LEADERi programmid ja biomajanduse klastrid. See soodustab koostööd, kohalikku innovatsiooni ja uusi majanduslikke võimalusi maapiirkondades.

4.17.

Ühtlasi rõhutab komitee, et ELi mahe- ja sertifitseeritud toidu süsteeme tuleb kaitsta ja edendada kõigis rahvusvahelistes kaubanduslepingutes. See hõlmab ELi standardite ja märgiste tunnustamise tagamist, imporditud toodete puhul samaväärsete kestlikkusnõuete tagamist ning ELi kavade positsioneerimist õiglaste, läbipaistvate ja kestlike toidusüsteemide võrdlusalusena kogu maailmas. Võimaluse korral tuleks neid põhimõtteid kohaldada tagasiulatuvalt ka olemasolevate kaubanduslepingute suhtes, et tagada kooskõla ELi keskkonna-, tervise- ja tarbijakaitse-eesmärkidega.

5. Edasised sammud

5.1.

Kestlik, konkurentsivõimeline ja õiglane Euroopa põllumajandusliku toidutööstuse süsteem nõuab kvaliteettoodete toetamist ja edendamist, põllumajandustootjate tunnustamist rohepöörde strateegiliste osalejatena ja nende lõimimist nüüdisaegsetesse väärtusahelatesse. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama sellesuunalisi jõupingutusi ning pakub end ELi struktureeritud dialoogi protsessi aktiivseks partneriks.

Brüssel, 18. september 2025

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Oliver RÖPKE

(1) ELT L 241, 17.9.2015, lk 1.

(2) ELT L 317, 4.11.2014, lk 56.

(3) ELT C, C/2025/2016, 30.4.2025, ELI: http://data.europa.eu/eli/C/2025/2016/oj ja ELT C, C/2025/117, 10.1.2025, ELI: http://data.europa.eu/eli/C/2025/117/oj.

(4) ELT L 131, 29.5.2018, lk 8.

(5) ELT L 131, 29.5.2018, lk 8.