Philippe Latombe 31. oktoobril 2025 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kümnes koda laiendatud koosseisus) 3. septembri 2025. aasta kohtuotsuse peale kohtuasjas T-553/23: Latombe versus komisjon

(Kohtuasi C-703/25 P)

(C/2025/6610)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Philippe Latombe (esindajad: advokaadid J.-B. Soufron, T. Lamballe)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Iirimaa, Ameerika Ühendriigid

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

—

Esimese võimalusena — tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 3. septembri 2025. aasta kohtuotsus Latombe vs. komisjon (T-553/23; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, ECLI:EU:T:2025:831); ja — teha uus sisuline otsus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 170 lõike 1 alusel, rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud nõuded ja sellest tulenevalt tühistada komisjoni 10. juuli 2023. aasta rakendusotsus (EL) 2023/1795, mis põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusel (EL) 2016/679 ning käsitleb isikuandmete kaitse taseme piisavust ELi-USA andmekaitseraamistiku alusel (ELT 2023, L 231, lk 118; edaspidi „kaitse piisavuse otsus“);

—	Teise võimalusena — tühistada vaidlustatud kohtuotsus; ja — saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse;

—	igal juhul mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust nelja väitega.

Esimene väide

Apellatsioonkaebuse esimeses väite kohaselt tegi Üldkohus ilmse hindamisvea, rikkus õigusnormi, ei esitanud piisavaid põhjendusi ja moonutas toimiku materjale, kui ta lükkas tagasi hagiavalduse väite, et on rikutud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teist lõiku ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT 2016, L 119, lk 1) põhjendusel, et Data Protection Review Courti (andmekaitse järelevalve kohus, edaspidi „DPRC“) kohtunike ametisse nimetamist ja ametist vabastamist käsitlevad eeskirjad ei sea neid kaitsemeetmeid kahtluse alla.

Teine väide

Apellatsioonkaebuse teise väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ja asus seisukohale, et põhiõiguste harta artikli 47 teisest lõigust tulenevate nõuete täidetuse hindamiseks piisab kontrollimisest, kas õigusakt, millega kohus moodustatakse ja kehtestatakse selle kohtu töökord, näeb ette piisavad kaitsemeetmed kohtu sõltumatuse ja teistest võimuorganitest, eelkõige täitevvõimust, erapooletuse tagamiseks, ja ei ole vaja hinnata selle vormilist laadi, et lükata tagasi hagiavalduse kolmas väide, mille kohaselt on kaitse piisavuse otsus vastuolus põhiõiguste harta artikli 47 teise lõigu ja isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 45 lõikega 2, kuna DPRC ei ole seaduse alusel moodustatud kohus.

Kolmas väide

Apellatsioonkaebuse kolmanda väite kohaselt rikkus Üldkohus oma otsuses kolme õigusnormi, kui ta lükkas tagasi hagiavalduse teise väite teise osa, mille kohaselt on kaitse piisavuse otsus vastuolus põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 8, kuna Ameerika Ühendriikide õiguses ei ole isikuandmete masskogumise tingimuseks kohtu või haldusasutuse eelnev luba, ning täpsemalt:

(i)

esiteks eksis Üldkohus, kui ta leidis, et 16. juuli 2020. aasta kohtuotsuses Facebook Ireland ja Schrems (C-311/18, EU:C:2020:559) ei viita miski sellele, et isikuandmete masskogumiseks peab tingimata olema sõltumatu asutuse eelnev luba, ning et sellest tuleneb hoopis, et piisab kui sellist kogumist lubava otsuse üle teostatakse üksnes tagantjärele kohtulikku kontrolli;

(ii)

teiseks eksis Üldkohus veel, kui ta asus seisukohale, et viitamine Euroopa Kohtu 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsuses La Quadrature du Net jt (C-511/18, C-512/18 ja C-520/18, EU:C:2020:791) ning 30. aprilli 2024. aasta kohtuotsuses La Quadrature du Net jt (isikuandmed ja võltsimisvastane võitlus) (C-470/21, EU:C:2024:370) valitud lahendustele on tulemusetu;

(iii)

lõpuks leidis Üldkohus veel vääralt, et ei saa järeldada, et asjaolu, et Ameerika Ühendriikide luureasutuse poolt liidust edastatavate isikuandmete esialgseks masskogumiseks ei ole ette nähtud eelneva loa nõuet, on piisav asumaks seisukohale, et võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu 25. mai 2021. aasta kohtuotsuses Big Brother Watch jt vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:2021:0525JUD005817013) antud juhiseid, ei ole Ameerika Ühendriikide õiguses ette nähtud sisuliselt samaväärseid kaitsemeetmeid kui on ette nähtud liidu õiguses.

Neljas väide

Apellatsioonkaebuse neljanda väite kohaselt on Üldkohtu otsuse põhjendused vastuolulised ja ta rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et Ameerika Ühendriikide presidendi volitus ajakohastada masskogumise konkreetsete eesmärkide loetelu ei ole vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu 4. detsembri 2015. aasta otsuses Roman Zakharov vs. Venemaa (CE:ECHR:2015:1204JUD004714306) määratletud nõuetega, kui ta lükkas tagasi hagiavalduse teise osa kolmanda väite, mille kohaselt kaitse piisavuse otsus rikub põhiõiguste harta artikleid 7 ja 8, kuna presidendi 7. oktoobri 2022. aasta täidesaatev korraldus nr 14086 annab Ameerika Ühendriikide presidendile volituse lubada masskogumise erieesmärkide salajast ajakohastamist.