A.

Kas ja mis tingimustel tuleb liidu õigust ja konkreetsemalt rahapesuvastaseid õigusnorme ning selliseid üldpõhimõtteid nagu tõhusa kaitse, läbipaistvuse ja hea usu üldpõhimõtet koos neist tulenevate teavitamiskohustustega käsitada nii, et viivislaenude kogumi loovutamist (ehk kumulatiivset loovutamist) puudutavad riigisisesed õigusnormid – mis on konkreetsele juhtumile kohaldatavad ja kehtisid enne seda, kui kiideti heaks 30. juuli 2024. aasta seadusandlik dekreet nr 116, millega rakendati direktiiv [(EL) 2021/2167 (1)] ja mis jõustus 13. augustil 2024 – on nende liidu õigusnormide ja põhimõtetega vastuolus, kui riigisisesed normid on sellised, nagu allpool kirjeldatud:

a)

neis ei ole ette nähtud kirjalikku vormi ei ad substantiam ega ad probationem, täpsemalt ei ametliku dokumendi ega tõestatud lihtkirjaliku dokumendi kujul, ega mis tahes vormistamistingimusi, mis kinnitaks toimumise täpset kuupäeva. Eriti kui lepinguosaline, kelle vastu olev nõue loovutatakse, on tarbija;

b)

neis ei olnud kuni eelviidatud dekreedi jõustumiseni ette nähtud mingit kohustust, et laenukogumite loovutamistehingus osalejad oleks kantud järelevalve all olevatesse registritesse, sest nagu on tuvastanud [Corte di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus)], ei tegele nad finantstegevusega ja seega jäävad nende suhtes automaatselt kohaldamata – ametliku dokumendi koostamiskohustuse puudumise tõttu – ka rahapesuvastased eeskirjad?

B.

Kui Euroopa Kohus peaks tõendatud vastuolu tuvastama, siis kas kirjeldatud liidu õiguses on ühenduse huvide jõustatavuse kaitseks ette nähtud sanktsioon, mille kohaselt:

a)

[direktiivi 2021/2167] rakendusdekreedi heakskiitmise eelse raamistiku alusel toimunud loovutamine on tühine;

b)

sissenõudmisvolituste andmine isikule, kes ei ole kantud registrisse, mis on rahapesuvastaste õigusaktide täitmist kontrolliva sõltumatu valdkondliku asutuse järelevalve all, on tühine?