—

tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 17. juuli 2024. aasta otsus Makhlouf vs. nõukogu (T-208/22, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, ECLI:EU:T:2024:497), sh osas, milles sellega jäetakse apellandi kohtukulud tema enda kanda ja mõistetakse temalt välja nõukogu kohtukulud;

—

vaadata hagi sisuliselt läbi ja tühistada järgmised vaidlustatud otsused osas, milles nendega kantakse hageja nimi kõnealuste aktide lisas toodud loeteludesse ja jäetakse sinna:

—

määrata apellandile kahjuhüvitis ja mõista nõukogult tema kasuks välja 50 000 euro suurune kahjutasu;

—

mõista nii Üldkohtu kui ka Euroopa Kohtu menetlusega seotud kõik apellandi kohtukulud välja nõukogult.

1.

Esimene väide, et rikuti menetlustagatisi, mis tal oleksid pidanud olema, sest teda ei kuulatud ära enne seda, kui nõukogu võttis vastu algsed aktid. Apellant väidab, et Üldkohus eksis selle hindamisel, kas oli vajalik kõnealuste piiravate meetmete üllatav mõju, eeskätt seetõttu, et apellandi vara osakaal on väike võrreldes selle osaga pärandvarast, mille ta pärib, ning seetõttu, et meetmeid rakendati 11 aastat pärast piiravate meetmete kohaldamist tema isa suhtes.

2.

Teises väites heidab apellant Üldkohtule ette seda, et ta rikkus õigusnorme, kui kinnitas nõukogu hinnangut apellandi seose kohta Süüria režiimiga ja tema poolt viimase otsustele avaldatava mõju kohta. Perekondliku kuuluvuse kriteeriumile tuginedes pööras Üldkohus tema sõnul ümber tõendamiskoormise ja rikkus ELL artikleid 26, 29 ja 40, ELTL artikleid 240 ja 275 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 41 ja 47; seda pealegi olukorras, kus nõukogu oli enam kui kümne aasta vältel leidnud, et apellant ei osale Süüria poliitilises ja majanduslikus elus, ning muutis siis ootamatult oma seisukohta kaks aastat pärast apellandi isa surma, kui apellant elas koos oma uue abikaasaga Poolas.

3.

Kolmas väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet ning moonutatud fakte; samuti heidab apellant ette põhjenduse puudulikkust vaidlustatud kohtuotsuses seoses asjaoluga, et lisaks pärandvarale, mis oli külmutatud Mohammed Makhloufi vara hulgas, külmutati ka apellandi enda vara. Konkreetselt väidab apellant, et toimikus kirjeldatud asjaolud, millele Üldkohus viitas, leidsid aset seitse aastat enne Mohammed Makhloufi surma ja pärimist, ning et Üldkohus oleks pidanud asuma seisukohale, et nõukogu ei saanud põhistada nende asjaoludega oma otsust kohaldada piiravaid meetmeid ka apellandi enda vara suhtes.

4.

Neljandas väites heidab apellant Üldkohtule ette seda, et ta rikkus apellandi õigust normaalsele pereelule seeläbi, et ta jättis tähelepanuta selle, et nõukogu võetud piiravate meetmete tõttu ei olnud apellandil võimalik viibida ega elada Euroopa Liidus; samuti ei olnud tal võimalik seada seal sisse oma elukohta ja huvide keset koos oma abikaasaga, kes on liidu kodanik ning kelle perekondlike, kutsealaste ja moraalsete huvide kese on Poolas.