1.

Vein

—

22 – JOOGID, ALKOHOL JA ÄÄDIKAS

2204 – Viinamarjaveinid värsketest viinamarjadest, k.a kangendatud veinid; viinamarjavirre, v.a rubriiki 2009 kuuluv

—

lahtiselt või pakendamata kujul müügiks valmis saadetiste puhul: fermenteeritavate suhkrute (glükoos ja fruktoos) sisaldus on kuni 4 g/l;

—

üldhappesus vastab liidu õigusaktidega kindlaksmääratud väärtustele;

—

lahtiselt või villimise etapis turustamiseks valmis partiide lenduvate hapete sisaldus on kuni 14,5 grammi liitri kohta;

—

turustamiseks valmis või pakendatud kujul veinide SO2 üldsisaldus ei ületa 150 mg liitri kohta.

—

Maksimaalne üldalkoholisisaldus (mahuprotsentides): –

—

Minimaalne tegelik alkoholisisaldus (mahuprotsentides): –

—

Minimaalne üldhappesus: –

—

Maksimaalne lenduvate hapete sisaldus (milliekvivalentides liitri kohta): –

—

Maksimaalne vääveldioksiidi üldsisaldus (milligrammides liitri kohta): –

a)

Istutustihedus: viinapuude minimaalne istutustihedus on 6 000 puud hektari kohta. Viinapuude ridade vahekaugus võib olla kuni 1,30 meetrit ning viinapuude tüvede vaheline vahemaa samas reas peab olema vahemikus 0,80–1,20 meetrit.

b)

Tagasilõikamise eeskirjad: viinapuud lõigatakse enne fenoloogilist etappi, mis vastab 2–3 lehe moodustumise staadiumile või Eichhorni ja Lorenzi skaala 9. etapile, kasutades järgmisi meetodeid: – kas üheõlalise Guyot’ vormi meetodil kuni 10 pungaga taime kohta, millest kuni kaheksa punga on tüvel ning üks või kaks võrset on kuni kahe pungaga; – või võrsete lühikeseks lõikamise meetodil (Royat’ nöörpuu vorm) kuni 14 pungaga taime kohta, ühe või kahe õlaga, millel on kuni kahe pungaga võrsed. Nöörpuu vormi kasutamisaeg on maksimaalselt neli aastat. Selle perioodi jooksul on lubatud kasutada ühe- või kaheõlalist Guyot’ vormi, jättes igale tüvele kuni kaheksa punga. Royat’ nöörpuu vormiga viinamarjaistanduse ala noorendamise korral ei tohi aastas noorendada rohkem kui 20 % olemasolevatest viinapuudest.

—

Toestamine toimub enne fenoloogilist etappi, mis vastab viinamarjakobara tihenemisele või 32. etapile Eichhorni ja Lorenzi skaalal.

—

Sellel on vähemalt kaks tõstvat ja üks kandev tross tavalise Guyot’ ning Royat’ nöörpuu meetodil lõigatud viinapuude puhul või kaks tõstvat trossi lehtri- või lehvikukujuliselt lõigatud viinapuude puhul.

—

Tõstvad trossid paigaldatakse viinamarjakobaratest kõrgemale.

—

Toestatud lehestiku kõrgus peab võrduma vähemalt 0,6-kordse ridadevahelise kaugusega, kusjuures toestatud lehestiku kõrgust mõõdetakse painutamistrossist 0,10 m allpool asuvast punktist taimestiku kõrguseni.

1.

Kogusaagikus

75 hektoliitrit hektari kohta

2.

Aastane saagikus

65 hektoliitrit hektari kohta

a)

Seost väljendavate looduslike tegurite kirjeldus. Geograafiline piirkond asub umbes 20 kilomeetri suurusel alal piki Loire’i jõe paremat kallast ning piirneb Pariisi vesikonna kaguosaga. Geograafilise piirkonna haripunktis on kõrgust 270 meetrit, st see asub enam kui 100 meetri kõrgusel oru kohal ning seal on väga kontrastne maastik, mida iseloomustavad sügavad paralleelsed ning üldiselt kirde- ja edelasuunalised Alam-Loire’i orgu avanevad nõod.

Viinamarjaistandused on koondunud seitsmesse kommuuni ümber Saint-Andelaini künka, mis on geograafilise piirkonna kõrgeim punkt.

Istandused laiuvad mitmesugustel geoloogilistel aluspõhjakivimitel ning viinamarjade korjamiseks piiritletud ja valitud maatükid on osa sellest mitmekesisusest. Peamiselt on tegemist järgmisega: – geograafilise piirkonna keskosas, Pouilly-sur-Loire’i ja Saint-Andelaini kommuunides saavad kokku settelised Kimmeridge’i lubjakivimullad ehk „valged mullad“: need on kõige levinumad viinamarjakasvatusmullad; – Oxfordi lubjakivi on muutnud pinnase väga kiviseks, kohapeal on nende muldade nimi caillotes: need on geograafilise piirkonna kirdeosas väga levinud; – ränikivi – rohkem või vähem savikad jäägid, mis tekkisid kriidiajastu võimsa erosioonilise faasi tulemusena ning mida esineb peamiselt Saint-Andelaini kommuuni territooriumil; – rohkem või vähem savikad ränimullad, mida esineb peamiselt geograafilise piirkonna läänepoolses otsas Tracy-sur-Loire’i kommuuni territooriumil.

Geograafilist piirkonda mõjutab vähene ookeaniline kliima. Aasta keskmine sademete hulk on 600 mm ja Loire’i jõel on juhtiv roll termoregulaatorina, kuna ta tõmbab risti asetsevate orgude külmi õhuvoogusid enda poole.

b)

Seost väljendavate inimtegurite kirjeldus. Piirkonnas on märke viinamarjakasvatuse sünnist 5. sajandil: seda väidet toetab siinne galloromaani valdus Pauliacum (Pauluse valdus). 680. aastal pärandas piiskop Vigile oma Pouilly valduse ja viinamarjakasvatuse Notre-Dame-d’Auxerre’i kloostrile. Selleaegne Rooma tee läbib geograafilist piirkonda, andes samuti märku iidsest kaubandustegevusest.

Tolleaegne viinamarjaistanduste jõuline kasv sai teoks tänu kloostrite vennaskondadele, eelkõige Charité-sur-Loire’i benediktlastele. Ühel Loire’i jõe äärsel nõlval annab selle laienemisperioodi kohta tunnistust umbes nelja hektari suurune maatükk „Loge aux Moines“ („Munkade Loož“).

Alates 16. sajandist hõlbustasid Loire’i jõgi ja selle laevad veinide turustamist ning Loire'i ja Seine'i jõgesid ühendava Briare’i kanali avamine 1642. aastal suunas kaubavahetuse Pariisi. Roueni laatadelt ostetud Pouilly veinid jõudsid seejärel ka Inglismaale. 17. sajandi lõpus loodi Saint-Vincenti viinamarjakasvatajate ühendused.

Kogu 18. sajandi jooksul saadeti Pouilly veini Montargis’sse, Fontainebleausse, Pariisi ja Versailles’sse. 2 000 hektaril laiuvasse viinamarjaistandustesse istutati erinevaid viinamarjasorte: „Melon B“, „Meslier Saint-François B“, „Sauvignon B“, „Chasselas B“.

19. sajandi teist poolt iseloomustab suure osa veinitootmise katkemine, kuna hakati enam tootma lauaviinamarju („Chasselas B“), mida viidi raudteed pidi Pariisi kehvasti varustatud turule kuni 1890. aasta viinapuutäidest põhjustatud kriisini.

20. sajandi alguses sai istanduses viinamarjasordist „Sauvignon B“, mille kohalik nimetus on küpsetele viinamarjadele ilmuva hallika kihi tõttu „blanc fumé“ (suitsuvalge), kiiresti peamine viinamarjasort.

1923. aasta kohtuotsusega otsustati viinamarjasordist „Sauvignon B“ valmistatud veinide nimetuseks kinnitada ametlikult „Pouilly-Fumé“. Tootjad hakkasid tegema koostööd ning 1948. aastal rajati Pouilly veiniühistu ning seejärel veinitootjate ühing Confrérie des Baillis, mille eesmärk oli Pouilly veinide tutvustamine. Sellest ajast alates turustatakse suur osa toodangust siseturul ja seda eksporditakse rohkem kui 90 riiki.

2009. aastal oli toodang ligikaudu 59 000 hektoliitrit 1 220 hektari kohta, seejuures on need viinamarjaistandused peamiselt pereettevõtted.

Tegemist on kuivade valgete veinidega, mille värvus varieerub kahvatukollasest kuldseni.

Aromaatsel paletil võivad olla puuviljased, tsitrusvilju meenutavad nüansid, valgetele lilledele omased lillenüansid, sordiomased ja mineraalsed nüansid. Nendes veinides väljendub komplekssus, peenus, rikkalikkus ja värskus. Mõõdukalt ookeaniline kliima, kaitstus läänetuulte eest ning lähedalasuv Loire’i jõgi, millel on oluline termoregulatsiooni roll, annavad sellele geograafilisele piirkonnale suurepärased kliimatingimused sordi „Sauvignon B“ kasvatamiseks.

Pehmed temperatuurid viinapuude kasvutsükli ajal tagavad viinamarjade korrapärase küpsemise, samas kui soojade päevade ja jahedate ööde vaheldumine kogu valmimisperioodi jooksul säilitab veinide värskuse ja arendab nende aroomi.

Sajandite jooksul põhjalikke muutusi üle elanud piirkond on siiski alati säilitanud oma viinamarjakasvatustraditsioonid. Nendes kõrge kvalitatiivse potentsiaaliga tingimustes, kus viinapuud on olnud viimaste aastasadade jooksul teiste põllukultuuride suhtes suuresti eelisolukorras, saab viinamarjakasvatus endiselt kogu tähelepanu.

Kasutusviisid on kinnistunud piiritletud kasvatusalal, kus asuvad vaid õhukese mullaga, pigem järskudel nõlvadel asuvad maatükid. Need asukohad nõuavad taimi ja nende tootmispotentsiaali optimaalset kasutamist, see tähendab kõrget istutustihedust, täpseid viljelusmeetodeid ja hoolikat tagasilõikamist. Selline tegutsemisviis tuleneb oma viinamarjakasvatustraditsioonidele ja -maastikule pühendunud kogukonna esivanemate oskusteabest. Seda pühendumust tõendab 17. sajandil loodud viinamarjakasvatajate ühenduste püsimajäämine tänini.

Oskusteave väljendub ka tootjate oskuses kasutada ära mitme põlvkonna kogemusepagasit, et tuua esile looduskeskkonna eripära ja rikkus: tugevad, tsitrusviljanüansiga veinid tulevad valgetest muldadest, elegantsed, valgete lillede noodiga veinid muldadest, mida kohapeal nimetatakse caillotes, ning värsked veinid ränikivimuldadest, kust need saavad mineraalse ja värske nüansi. Veinide laagerdumine muudab need aromaatsemaks.

—

Cheri departemang: Bannay, Bué, Crézancy-en-Sancerre, Jalognes, Menetou-Râtel, Ménétréol-sous-Sancerre, Montigny, Neuvy-Deux-Clochers, Saint-Satur, Sainte-Gemme-en-Sancerrois, Sancerre, Sury-en-Vaux, Thauvenay, Veaugues, Verdigny, Vinon;

—

Loiret’ departemang: Beaulieu-sur-Loire, Bonny-sur-Loire, Briare, Gien, Ousson-sur-Loire, Saint-Brisson-su-Loire, Thou;

—

Nièvre’i departemang: Alligny-Cosne, Bulcy, Cosne-Cours-sur-Loire, La Celle-sur-Loire, Myennes, Neuvy-sur-Loire, Pougny, Saint-Loup, Saint-Père.

—

tegemist on katastrisse kantud kohaga;

—

kõnealune piirkond on märgitud saagideklaratsioonile.