Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus

Valdkondlikud algatused ja ELi üldine konkurentsivõime

(ettevalmistav arvamus ELi nõukogu eesistujariigi Ungari taotlusel)

(C/2024/6871)

Raportöör:

András EDELÉNYI

Kaasraportöör:

Guido NELISSEN

Nõustaja	Benjamin DENIS (II rühma kaasraportööri nõustaja)

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Liidu nõukogu eesistujariik Ungari, 14.3.2024
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	tööstuse muutuste nõuandekomisjon
Vastuvõtmine täiskogus	18.9.2024
Täiskogu istungjärk nr	590
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	153/2/0

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Hiljutiste kriiside ja geopoliitiliste muutuste tõttu on konkurentsivõime mõiste kiiresti teisenenud, mõjutades maailmamajandust. Konkurentsivõime tootlikkuse ja tõhususe elemente täiendavad nüüd kestlikkuse, arukuse ja vastupidavuse aspektid. Tulevikulahenduste loomiseks on vaja tugevat tööstusbaasi.

1.2.

Valdkondlikud ja vertikaalsed poliitikameetmed muutuvad üha olulisemaks, andes suuniseid ja tuge peamistele ökosüsteemidele, ning see on toimunud eri vormides – seadusandlikus, rahalises ja institutsioonilises plaanis.

1.3.

Eelkõige energiamahukates tööstusharudes, puhtas tehnoloogias ja infotehnoloogias on Euroopa Liidu konkurentsivõime kolmandate riikide merkantiilse poliitika tõttu surve all. Seda langust saab tagasi pöörata, tugevdades konkurentsivõime tõukejõude terviklikul ja ühtlustatud viisil. Sellega seoses kutsub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Euroopa Komisjoni järgmist koosseisu üles töötama uue konkurentsivõime kokkuleppe kõrval välja tööstuskokkuleppe ja seda rakendama, tuginedes Euroopa sotsiaalmudeli saavutustele.

1.4.

Ühtne turg tuleb lõpuni välja kujundada, selle eeskirjad jõustada ja turutõkked kõrvaldada. Finants-, kommunikatsiooni- ja energiaturud tuleks integreerida ja neid tuleks täiendada tervishoiu- ja digisektoriga ning teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni viienda vabadusega.

1.5.

Kriitilise tähtsusega toorainetele tuleb tagada õiglane juurdepääs. Selleks on vaja kaevandada kestlikult, vähendada riske mitmekesistamise teel, arendada ringmajandust, tõhustada loamenetlusi ja välja töötada uusi asendusmeetodeid, nagu kõrgtehnoloogilised materjalid ja uuenduslikud (bio)tehnoloogiad. Lisaks tuleks uurida võimalusi strateegilisteks partnerlusteks kolmandate riikidega, et tagada tarneahela turvalisus ja vältida kitsaskohti.

1.6.

Finantspoliitiline toetus peab kaasama integreerituma rahastamise ja riigiabi. Samas tuleb edendada avaliku ja erasektori ökosüsteeme, tugevdada avalikku järelevalvet ja eraldada ressursse tõhusalt.

1.7.

Vähese CO2 heitega energia tuleb muuta taskukohaseks, stimuleerides energiatõhusust ja taastuvaid energiaallikaid ning suurendades investeeringuid integreeritud arukatesse energiasüsteemidesse. Kaasnema peavad sihipärased toetuskavad.

1.8.

Digiülemineku kiiret rakendamist tuleb hõlbustada, arendades taristut, võttes kasutusele uusi tehnoloogiaid, liikudes suveräänsuse poole, pannes rõhku oskuste täiendamisele ja koolitusele ning saavutades 2030. aasta digikümnendi poliitikaeesmärgid.

1.9.

ELi inimressursil, mis on Euroopa tööstuse oluline vara, tuleb aidata kohaneda kiiresti muutuva oskuste nõudlusega. See on võimalik järelevalve, paindlike võimaluste, sotsiaalse ühtekuuluvuse, osalusdialoogi ja konsultatsioonide kaudu. Haridusasutused ja ettevõtjad peavad tegema koostööd, et luua dünaamilised õppekavad, mis vastavad tööstuse muutuvatele vajadustele, pöörates eritähelepanu digi- ja roheoskuste, samuti teadus-, tehnoloogia-, inseneeria- ja matemaatikaoskuste edendamisele.

1.10.

Teadus- ja arendustegevusele tehtavad kulutused peaksid vastama ELi konkurentide kulutustele ning olema suunatud liidu tööstusökosüsteemide valdkondadele ja innovatsiooni edendajatele, kus on võimalik luua kõige suuremat lisaväärtust. Ette tuleks näha stiimulid piiriüleseks teadus- ja arenduskoostööks, et tagada ressursside tõhus kasutus ja kiirendada tehnoloogilisi läbimurdeid. Soodne regulatiivne keskkond on hädavajalik, et kasutada täielikult ära teadus- ja arendustegevuse eeliseid konkurentsivõime ja ühtekuuluvuse edendamiseks ning hoida talente ja ettevõtteid ELis.

1.11.

Teine oluline aspekt on ühtlustatud poliitiline keskkond, mis hoidub ettevõtjate, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKE) ülekoormamisest ja taastab tööstusökosüsteemide jaoks regulatiivse järjepidevuse. Komitee kutsub üles kohaldama konkurentsivõime kontrolli ja võtma kasutusele innovatsiooni stressitesti.

2. Konkurentsivõime probleem

2.1.

Majandusteooria kohaselt saavad konkurentsivõimelised ettevõtted kulusid kontrollida ja tarnida tooteid, mida turgudel küsitakse. Nad suurendavad oma turuosa vähemtõhusate ettevõtete arvelt. Konkurentsivõimeline majandus võib omakorda luua lisaväärtust, et võimaldada kõigil ühiskonnaliikmetel anda panuse heaolusse ja saada sellest kasu kestlikul viisil. Kasutades ära suhtelisi eeliseid, toob kauplemine teiste riikidega isegi kaasa olukorra, millest võidavad kõik. Konkurentsivõimelisel majandusel peab olema tugev tööstusbaas, kuna tööstus pakub lahendusi, kuidas viia ühiskond aruka, kestliku ja kliimaneutraalse tuleviku suunas.

2.2.

Üldine arusaam konkurentsivõimest on alati keskendunud tootlikkusele ja tõhususele. Konkurentsivõime mõistele on aga lisandunud uusi mõõtmeid. Majandus peab muutuma kestlikuks (kliimaneutraalsus aastaks 2050, vastupanuvõime kliimamuutustele), arukaks (andmed domineeriva toorainena) ja vastupidavaks (majanduslik julgeolek uue avaliku hüvena). Komitee leiab, et kestliku konkurentsivõime neli mõõdet (keskkond, tootlikkus, sotsiaalne õiglus, majanduslik stabiilsus) tuleks seada võrdsele alusele ja need peaksid üksteist tugevdama.

2.3.

EL uskus pikka aega, et ta võib muuta maailmamajanduse oma näo järgi vabaks ja õiglaseks turuks, mida ei moonuta riigiabi ega muud konkurentsivastase käitumise vormid ning mis põhineb WTO eeskirjadel. ELi lootus, et globaliseerumine ja kaubavahetus muudavad teised riigid sotsiaalseks turumajanduseks ja reeglitel põhineva mitmepoolse korra vastutustundlikeks osalisteks, ei ole siiski tõeks saanud. Euroopa tööstus peab nüüd tulema ülemaailmsel tasandil toime ebavõrdsete tingimustega toetustes, energiahindades ja kliimapoliitikas ning võimul põhinevate majandussuhetega. Euroopa institutsioonid, otsuste tegemine ja rahastamine on siiski suures osas kujundatud eilse maailma vajadustele.

2.4.

Majanduse kolmetahuline ülesanne (vt punkt 2.2), mis nõuab hulgaliselt (avaliku ja erasektori) investeeringuid ja sisaldab suuri riske, on viinud üha jõulisema Euroopa tööstuspoliitikani, sealhulgas ELi rahastamiseni. Suundumus muutus veelgi tugevamaks pärast seda, kui USA võttis vastu inflatsiooni vähendamise seaduse (IRA): 369 miljardi USA dollari suuruse energiajulgeoleku ja kliimainvesteeringute kava, mida toetasid helde maksukrediit, toetused tarbijatele ja kohaliku sisendi nõuded. Strateegia „Made in China 2025“, mille eesmärk on tuua Hiinasse strateegilised tööstuse väärtusahelad (sealhulgas keskkonnahoidlik tehnoloogia), pärsib Euroopa edu.

3. Valdkondlikud poliitikameetmed, sekkumisliigid

3.1.

Vertikaalsed sektorid hõlmavad kõiki ökosüsteemide väärtusahelaid. Horisontaalsed sektorid on seevastu peamised tehnoloogiad ja/või metoodika, mis aitavad kaasa mõnede või kõigi vertikaalsete sektorite (digiüleminek, tehisintellekt jne) lisaväärtuse loomisele.

3.2.

Kolmas mõõde on konkurentsivõimet soodustavate tegurite kogum, mida analüüsitakse viimases osas. Kõige olulisemad on ühtne turg, õiglane juurdepääs peamistele ressurssidele (toorained, vesi, energia, oskused, andmed, ühendatus, rahastamine), innovatsioon ning soodne ja sidus poliitika ja regulatiivne keskkond.

3.3.

Otsesema valdkondliku tööstuspoliitika taaselustamine ELis on toimunud mitmel kujul: määrused (süsiniku piirimeede, kiibimäärus), avaliku ja erasektori koostöö (üleeuroopalist huvi pakkuvad tähtsad projektid), koordineerimine ja koostöö (tööstusliidud, tööstusökosüsteemide üleminekuvõimalused), kaubanduse kaitsevahendite laiendamine, riigiabi eeskirjade leevendamine ja ühine rahastamine (nt InvestEU, Euroopa Liidu taasterahastu).

4. Ülevaade olukorrast, märgid

4.1.

Praegu on märke sellest, et Euroopa tööstuse konkurentsivõime on surve all. 2024. aasta veebruaris oli tööstustoodang 5,4 % väiksem kui aasta varem. Langus oli eriti märgatav kapitalikaupade sektoris (–9,5 %) ja kestvuskaupade sektoris, nt autod ja elektroonika (–7,2 %). Samal ajal aeglustus investeeringute kasv Euroopas 2023. aastal 1,5 %-ni; pandeemiaeelne kasv oli 4,5 % (2015–2019). Puhta tehnoloogia valdkonnas, mis on ELi kliimaeesmärkide saavutamise võti, on EList saanud netoimportija. Nimelt tõkestavad ELi tööstuse kasvu ja konkurentsivõimet nõudluse seiskumine ja/või kolmandate riikide rahastatav konkurents (nt elektrisõidukid, patareid ja akud, tuuleenergia, päikeseenergia).

4.2.

Seetõttu on komitee kindlalt veendunud, et Euroopa tööstuspoliitika peab jätkuvalt tugevdama Euroopa tööstuse konkurentsivõime tõukejõude. Eesmärk on säilitada ja taastada Euroopa tööstuslik võimekus ja arendada seda edasi, luues samal ajal kvaliteetseid töökohti. Seega kutsub komitee komisjoni järgmist koosseisu üles töötama välja tööstuskokkuleppe ja seda rakendama. Seejuures tuleb tugineda Euroopa sotsiaalse mudeli saavutustele: stabiilsed investeerimistingimused, kaasav ühiskond, pühendunud ja hästi koolitatud tööjõud, kvaliteetsed avalikud teenused, kollektiivläbirääkimised ja sotsiaaldialoog.

5. Peamised konkurentsivõime tegurid, konkreetsed märkused

5.1. Ühtse turu integreerimine ja konsolideerimine

5.1.1.

Ühtne turg on osutunud Euroopa integratsiooni ja väärtuste nurgakiviks ning majanduskasvu, jõukuse ja solidaarsuse võimsaks hoovaks. See selgus taas pandeemia ja energiakriisi ajal. Siseriiklike õigusaktide lähendamine ja vastastikune tunnustamine on siiski olnud liiga aeglane ja keeruline, et kasutada täiel määral ära turuintegratsiooni potentsiaali.

5.1.2.

ELi sisekaubandust takistavad endiselt tõkked, mis on tingitud riiklike õigusaktide erinevustest ja mis raskendavad ELi tööstusel mastaabisäästu saavutamist. Siseturg on endiselt välja kujundamata sellistes valdkondades nagu side (ELis on 34 mobiilsidevõrkude kontserni) ja kaitse (USA kasutab 30 relvasüsteemi, EL 178), energiaturud ei ole piisavalt omavahel ühendatud ning ELi ühishanked on ebapiisavad (vähem kui 20 % kulutustest).

5.1.3.

Seetõttu rõhutab komitee

—	vajadust tagada toimiv ühtne turg ja edendada selle vabadusi, jõustades selle eeskirju, kõrvaldades ja vältides samal ajal turutõkkeid;

—	vajadust, et konkurentsi- ja tööstuspoliitika üksteist tugevdaksid, et võtta paremini arvesse kolmandate riikide strateegilist tööstuspoliitikat. Seejuures väljendab komitee heameelt komisjoni ajakohastatud aruande üle, mis käsitleb Hiina majandusele riigi sekkumisest põhjustatud moonutusi;

—	vajadust süstemaatiliselt arendada vastastikust ühendatust nii materiaalsetele ressurssidele (elekter, nafta, gaas, veeteed, maanteed, raudtee jne) kui ka immateriaalsetele ressurssidele (internet, andmeedastus, infovood, võrgud jm) juurdepääsu ja nende ressursside transpordi osas;

—	asjaolu, et pandeemia stimuleeris terviseliidu arengut, samal ajal kui energiakriis on tuletanud meile meelde energialiidu olulisust kõigis selle mõõtmetes;

—	vajadust integreerida veelgi enam finants-, kommunikatsiooni- ja energiaturge, kuna need on konkurentsivõime peamised võimaldajad;

—	vajadust kujundada välja digitaalne ühtne turg, nt andmeruumide loomine ning andmevahetuse edendamine tööstusökosüsteemides ja nende vahel;

—	vajadust kavandada ja rakendada viiendat vabadust, nagu on soovitatud Letta aruandes, et edendada teadusuuringuid, innovatsiooni ja haridust ühtsel turul;

—	vajadust tagada ühtsel turul ka tugev sotsiaalne sammas (nt Euroopa sotsiaalõiguste sammas), et suurendada konkurentsivõimet.

5.2. Õiglane juurdepääs põhimaterjalidele

5.2.1.

Et vähendada oma strateegilist sõltuvust kriitilise tähtsusega toorainetest, vajab EL terviklikku strateegiat, mis hõlmab kriitilise tähtsusega ressursside tarneahelate kõiki etappe. Kindlaks on tehtud, et 53 tarneahelat on suuresti kaitsetud. Kuigi EL on lõpptoodete valmistamisel endiselt suhteliselt tugev, näitavad viis tipptehnoloogiat (akud ja patareid; fotogalvaaniline päikeseenergia; andmesalvestus ja serverid; nutitelefonid, tahvelarvutid ja sülearvutid; droonid) nõrkust kogu tarneahela ulatuses, mis toob esile ELi sõltuvuse ka lõpptoodete puhul.

5.2.2.

Et vältida tulevasi häireid olulistes tarneahelates ja lihtsalt sõltuvuste nihutamist, peab EL uurima kõiki alternatiivseid hankevõimalusi ja neisse investeerima.

5.2.3.

Komitee rõhutab vajadust

—	intensiivistada uusi avastusi ning oluliste mineraalide keskkonnahoidlikku ja kestlikku kaevandamist ja kiirendada nende põhitöötlust märkimisväärselt suurema tootlikkusega. Suurendada tuleb ka sotsiaaldialoogi ja loamenetluste tõhusust;

—	laiendada ringmajanduse rakendamist, pöörates eritähelepanu ringlussevõtule, mille eesmärk on tagastada strateegilised ja kriitilise tähtsusega toorained. See hõlmaks nii kõrgtehnoloogilist projekteerimist kui ka erivaldkondi, nagu jäätmete ja vee taaskasutamine;

—	arendada asendamisalaseid teadusuuringuid, kasutades kõrgtehnoloogilisi materjale ja alternatiivtehnoloogiaid, nt biotehnoloogiat ja biotootmist. Ülimalt oluline on ka materjalide tõhusam hankimine ja kasutamine;

—

jälgida tähelepanelikult kriitilise tähtsusega toorainete tarneahelaid, et suunata hanke- ja tarneahelate mitmekesistamist, samuti maandada riske ja neid juhtida. Kestlik hankimine ja hoolsuskohustus kogu väärtusahela lõikes peaksid vähendama kaevandamise ökoloogilist jalajälge ning edendama eetilisi tavasid ja õiglast kaubandust;

—	püüda sõlmida lepinguid kolmandate riikidega vabakaubanduslepingute või sektoripõhiste, paindlikumate partnerluste kaudu.

5.3. Investeerimise soodustamine

5.3.1.

Eelarvepoliitika kohandamine hoogustas pandeemia ja energiašoki ajal nii avaliku kui ka erasektori investeeringuid. See võimaldas ELil vältida pikaajalist majanduslangust ja säilitada töökohti, toetades samal ajal ka majanduse ümberkujundamist. Kõrgemad intressimäärad, eelarve konsolideerimine, ajutise riigiabi raamistiku järkjärguline kaotamine ning taaste- ja vastupidavusrahastu sulgemine pärast 2026. aastat raskendavad investeeringute säilitamist.

5.3.2.

Sellest hoolimata on rohe- ja digipöörde ja Euroopa majandusliku vastupanuvõime jaoks vaja igal aastal 650 miljardit eurot.

5.3.3.

Investeeringute määra säilitamiseks teeb komitee ettepaneku

—	tugevdada vahendeid, mis aitavad vähendada strateegiliste erainvesteeringute riske ja toetavad põhitööstusharude ümberkujundamist, nt Euroopa avaliku sektori tagatised, ühine Euroopa maksukrediidi süsteem;

—	tugevdada innovatsioonifondi ja nullnetotööstuse määrust, luues Euroopa ühise turvalise vara;

—	asendada liikmesriikide riigiabi kavad Euroopa programmidega (või vähemalt koordineerida neid Euroopa tasandil), et vältida subsideerimisrallit;

—	muuta lõpuleviimata kapitaliturgude liit hoiuste ja investeeringute liiduks, nagu soovitatakse Letta aruandes, sest see on väga oluline, et muuta (seisma jäetud) Euroopa säästud tootlikeks investeeringuteks;

—

edendada avaliku ja erasektori ökosüsteeme ning tööstuskoostööd tööstusliitude, üleeuroopalist huvi pakkuvate tähtsate projektide, programmi „Euroopa horisont“ ühisettevõtete ja tööstusklastrite edasiarendamise kaudu. Need tööstuse strateegiliste väärtusahelate tippkeskuste võrgustikud on keskse tähtsusega, et säilitada Euroopa strateegiline autonoomia ja viia ELi poliitilised algatused kooskõlla Euroopa ettevõtete tööstusstrateegiatega;

—

muuta avaliku sektori hanked (14 % SKPst) Euroopa tööstuse strateegiliste väärtusahelate arendamise vahendiks. Madalaimale pakkumusele keskendumise asemel tuleks juurutada terviklikumalt lähenemisviisi, mille puhul võetakse võrdselt arvesse olelusringi kulusid, laiemaid sotsiaalseid, vastupidavus- ja keskkonnakriteeriume ning kvaliteetsete töökohtade loomist;

—	luua kestlike toodete juhtivad turud;

—	tagada, et avaliku sektori raha teenib üldisi huve, kehtestades riigiabi saavatele ettevõtetele sotsiaalse tingimuslikkuse ja avaliku kontrolli.

5.4. Ohutu ja taskukohase vähese CO2 heitega energia kättesaadavuse tagamine

5.4.1.

EL on maailma kõige energiatõhusam piirkond ja see konkurentsieelis tuleb säilitada. Hoolimata sellest on Euroopa energiahinnad struktuuriliselt ebasoodsas konkurentsiolukorras ning see mõjutab Euroopa energiamahukaid, peamiselt traditsioonilisi tööstusharusid.

5.4.2.

Kui EL soovib vähendada CO2 heidet tööstusharudes, mis on Euroopa strateegilise autonoomia jaoks hädavajalikud, ja säilitada samal ajal konkurentsivõime, tuleb võtta kasutusele ulatuslik poliitikameetmete kombinatsioon, mis on seotud järgmisega:

—

vähese CO2 heitega energia kättesaadavuse ja taskukohasuse tagamine,

—

integreerides ja tugevdades energiataristut ja -turge. Integreerimisest saadav kasu suureneb koos taastuvate energiaallikate osakaalu suurenemisega, kuna see võimaldab paindlikkust ja vähendab investeerimisvajadusi. Tööstuse jõuliseks vähese CO2 heitega elektrifitseerimiseks on vaja paremaid ühendusi, tarkvõrke, süsteemide integreerimist, nõudluse paindlikkust ja salvestuslahendusi;

—	arendades pikaajalist elektriturgu, et vähendada hinnavolatiilsust;

—	vähendades gaasi- ja elektrihindade vahelist korrelatsiooni;

—

CO2 heite vähendamise rahalise atraktiivsuse suurendamine tööstuse jaoks,

—	edendades mitmesuguste vähese CO2 heitega tehnoloogiate tehnoloogilise valmiduse taset teadus- ja arendustegevuse toetamise või avaliku ja erasektori partnerluste loomise kaudu nende esialgseks turuleviimiseks;

—	töötades välja toetuskavad (nii tegevuskulud kui ka investeeringukulud) ärimudelite loomiseks ja vähese CO2 heitega lahenduste pidevaks laiendamiseks;

—	võttes kasutusele tõhusa süsiniku piirimeetme (sealhulgas kõrvaldades impordilüngad, säilitades ekspordi konkurentsivõime, võttes arvesse mõju järgneva etapi tööstusele);

—	luues usaldusväärse regulatiivse keskkonna süsinikdioksiidi kogumise, säilitamise ja utiliseerimise jaoks;

—	üleeuroopalist huvi pakkuva tähtsa projekti loomine madala CO2 heitega tööstuse jaoks.

5.5. Digiülemineku potentsiaali ärakasutamine

5.5.1.

Digitehnoloogia on tulevaste tootmisprotsesside ja ärimudelite keskmes. Vaatamata info- ja kommunikatsioonitehnoloogia tööstuse olulisusele paljude sektorite konkurentsivõime jaoks on ELi osa üleilmsel info- ja kommunikatsioonitehnoloogia turul vähenenud 21,8 %-lt 2013. aastal 11,3 %-le 2022. aastal ning 90 % ELi andmetest hallatakse väljaspool ELi. Kui EL soovib säilitada juhtpositsiooni tööstuses, peab tal olema eesmärk saavutada juhtroll peamistes digitehnoloogiates ja -taristutes.

5.5.2.

Komitee arvates tähendab see järgmist:

—	saavutada 2030. aasta digikümnendi poliitikaprogrammi eesmärgid (nt 90 % VKEdest saavutab digimahukuse algtaseme, vähemalt 75 % ettevõtetest kasutab pilvandmetöötlusteenuseid, suurandmeid või tehisintellektitehnoloogiat);

—	toetada suuri investeeringuid turvalisse ja kestlikusse digitaristusse: võtta kasutusele väga suure läbilaskevõimega võrgud ning maailma juhtiv Euroopa superandmetöötluse ja kvantandmetöötluse andmetaristu;

—	investeerida uutesse digitehnoloogiatesse, nagu generatiivne tehisintellekt, kvantarvutus, digiteisikud, serv- ja pilvandmetöötlus jne;

—	parandada digitaalset suveräänsust, luues tööstusandmeruumid, avatud standardid, testimis- ja eksperimenteerimisrajatised ning arendades ja laiendades innovaatilisi digiökosüsteeme;

—	edendada digilahendusi, mis toetavad üleminekut kliimaneutraalsele, ringluspõhisele ja ressursitõhusale majandusele, nt digitaalsete tootepasside kasutuselevõtt selliste toodete puhul nagu akud ja patareid;

—	investeerida ulatuslikult täiend- ja ümberõppesse, et suurendada tööjõu põhilisi digioskusi ning ületada tohutu lõhe digiekspertide nõudluse ja pakkumise vahel (tagades samal ajal soolise tasakaalu).

5.6. Inimkapitali võimestamine

5.6.1.

Oskuste nappus on ELis muutunud struktuurseks, takistades majanduskasvu paljudes majandussektorites. Seetõttu on kvalifitseeritud tööjõu olemasolust saanud investeerimisotsuste tegemisel oluline osa. Eritähelepanu tuleb pöörata madalat ja keskmist kvalifikatsiooni nõudvatele töökohtadele, mis võivad kaduda (mida asendavad digivahendid ja automatiseerimine), samal ajal kui nõudlus digi- ja roheoskuste järele üksnes kasvab. Tähelepanu tuleb pöörata eakamatele töötajatele, kelle oskused võivad aeguda.

5.6.2.

Sotsiaalse ühtekuuluvuse kõrge tase ning kõrge kvalifikatsiooniga ja pühendunud tööjõu kättesaadavus on Euroopa üks olulisemaid ressursse. Seetõttu on töötajate osalemine tööstuse ümberkujundamise õnnestumiseks väga oluline. See nõuab väljakujunenud sotsiaaldialoogi alates töökohtadest kuni strateegiliste otsuste tegemiseni. Töötajate ja nende esindajate õigeaegne teavitamine ja nendega konsulteerimine tööstuse muutuste prognoosimisel ja juhtimisel peaks aitama töötada välja ühised nägemused ettevõtte strateegiast ja kehtestada üleminekujuhised igale restruktureerimisest mõjutatud töötajale.

5.6.3.

Seepärast teeb komitee ettepaneku

—	tugevdada oskuste prognoosimist ning jälgida töökohtade ja oskuste kadumise ja loomise protsessi;

—	luua paindlikud võimalused (nt duaalsed õppesüsteemid) töömaailma ja haridusmaailma (mis on alati nihkes) vahel ning luua elukestva õppe kultuur, mida toetab omandatud pädevuste valideerimine või isiklike õppekontode loomine;

—	luua tugevad valdkondlikud oskuste partnerlused sotsiaalpartnerite ja kõigi asjaomaste sidusrühmade vahel (nt suurendades oluliselt õpipoisiõppe kohtade arvu);

—	edendada ELi tööstuse 5.0 inimkeskset lähenemisviisi, et suurendada tööstuse töökohtade atraktiivsust;

—	muuta ettevõtted õppivateks organisatsioonideks, mis kasutavad maksimaalselt ära töötajate võimeid;

—	luua Euroopa tööturg: töötajate õiguste ülekantavus, haridussüsteemide ühtlustamine, pädevuste tunnustamine, töötingimuste ühtlustamine.

5.7. Innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevuse edendamine

5.7.1.

ELi üldine innovatsioonitase on kasvanud aeglaselt – alates 2016. aastast 8,3 %. See on osaliselt tingitud viimase 2–3 aasta kriisidest ning energiahindade tõusust ja inflatsiooni kasvust peamiselt Euroopas. See on pärssinud innovatsiooni, riskikapitalile tehtavaid kulutusi ja uuenduslikku müüki. Aastatel 2016–2023 kasvasid aga Hiina tulemused neli korda, Korea ja Kanada omad kaks korda ning USA ja Brasiilia tulemused poolteist korda rohkem kui ELi tulemused.

5.7.2.

Teadus- ja arendustegevuse kogukulud ELis on püsinud 2,2 % juures SKPst (eesmärk: 3 % SKPst), samal ajal kui Hiinas oli see näitaja 2,3 %, USAs 3,4 % ja Koreas 4,8 %.

5.7.3.

Samas on kõige tugevamate ja nõrgemate Euroopa riikide tulemuste erinevus vaevu vähenenud (mis näitab, et suurema koordineerimise ja koostöö kaudu on arenguhüpe võimalik).

5.7.4.

Vaadates innovatsiooni tugevate külgede ja innovatsiooni väärtusahela analüütilist maatriksit, keskenduvad ELi tugevad positsioonid innovatsioonitsükli algusele (põhiline teadus- ja arendustegevus) ja lõpule (turustamine). Nõrgad kohad on ahela keskmised valdkonnad innovatsiooni toomisel laborist tootmisse, kus luuakse kõige rohkem lisaväärtust.

5.7.5.

Seetõttu toetab komitee järgmist:

—	kehtestada ühtse turu viies vabadus, et edendada teadusuuringuid, innovatsiooni ja haridust kogu ELis eesmärgiga kasutada ära koostoimet ja mahuefekti;

—	kasutada teadus- ja arendustegevuse avaliku sektori vahendeid integreeritumal viisil, et soodustada erainvesteeringuid ja saavutada kiiresti soovitud rahastamistase – vähemalt 3 % SKPst;

—	teha hoolikaid kulude ja tulude mõju hindamisi, et optimeerida investeeringuid ökosüsteemide innovatsiooni väärtusahelate kõige rohkem lisaväärtust andvamatesse segmentidesse;

—	juhtida ja rahastada idufirmasid, kasvufirmasid, katseprojekte ja tööstusprotsesse, et hoida talente, äritegevust ja kasumit ELis;

—	rakendada uut Euroopa innovatsioonikava, mille hulgas on läbivaadatud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni riigiabi raamistik, noteerimismäärus, talendireserv ja piirkondlike innovatsiooniorgude algatused;

—	võimendada järgmist, kümnendat raamprogrammi, suurendades selle eelarvet 200 miljardi euroni (suhtudes seejuures pragmaatilisemalt kahesuguse kasutusega innovatsiooni);

—	teha erilisi pingutusi VKEde innovatsioonipotentsiaali vallandamiseks, näiteks integreerides nad paremini innovatsioonivõrgustikesse.

5.8. Parem reguleerimine

5.8.1.

EL peab selgelt keskenduma kooskõlastatud ja sidusale käitumisele ja meetmetele, et saavutada ühised laiaulatuslikud eesmärgid, näiteks rohelise kokkuleppe rohe- ja digipööre. Teisest küljest vajavad majandus ja ettevõtted toetavat ja ühtlustatud regulatiivset raamistikku, mis julgustab ettevõtteid tegema uuendusi, investeerima ja kauplema konkurentsivõimelisel ja kestlikul viisil. Ent Euroopa seadusandja kehtestas aastatel 2017–2022 äriühingutele kokku 850 uut kohustust: see hõlmas enam kui 5 000 lehekülge õigusakte (millele lisandus veelgi suurem arv delegeeritud õigusakte), mis lisavad ettevõtjatele täiendava koormuse. Selline regulatiivne inflatsioon põhjustab suuri aruandlus- ja nõuete täitmise kulusid Euroopa ettevõtjatele, eriti VKEdele. Vältida tuleb kattuvaid eeskirju ja halduskeerukust, mis tulenevad ELi mitmetasandilisest valitsemissüsteemist.

5.8.2.

Seepärast soovitab komitee järgmist:

—	kogu ELi poliitikakujundamises ja õigusloomes tuleks juhinduda parema õigusloome põhimõtetest, sealhulgas on vaja korrektselt rakendada põhimõtet „üks sisse, üks välja“, kõrvaldada ülemäärane halduskoormus ja järgida proportsionaalsuse põhimõtet;

—	konkurentsivõime kontroll peab olema ELi otsustusprotsessidesse sügavalt juurdunud;

—	parema õigusloome olulise vahendina tuleks kasutusele võtta innovatsiooni stressitest;

—	mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate aruandlusnõudeid tuleb sihipäraselt vähendada 25 %;

—	delegeeritud õigusaktide kasutamine peaks olema rangelt sihipärane, kuna seda liiki reguleerimine tekitab ettevõtluskeskkonnas ebakindlust;

—	loamenetluse aega tuleb lühendada menetluste parema kavandamisega, suurendades ametiasutuste suutlikkust ja tõhusust;

—	olulisi avalikke konsultatsioone tuleks vajaduse korral kiirendada;

—	kogu ELis ühtlustamise saavutamiseks tuleks esmatähtsaks pidada pigem määruste kui direktiivide kasutamist;

—	parema õigusloome tegevuskava rakendamine peaks olema kooskõlas Euroopa sotsiaalõigustikuga.

Brüssel, 18. september 2024

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Oliver RÖPKE