Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1143 (1) artikliga 17 on ette nähtud, et kolme kuu jooksul pärast kõnealuse avaldamise kuupäeva võivad liikmesriigi või kolmanda riigi asutused või õiguspärast huvi omav füüsiline või juriidiline isik, kelle elu- või asukoht on kolmandas riigis, esitada komisjonile vastuväite.

KOONDDOKUMENT

„Aglonas maizes veistūklis“

ELi nr: PGI-LV-03015 – 18.10.2023

KPN ( ) KGT (X)

1.   [KPN või KGT] nimetus(ed)

„Aglonas maizes veistūklis“

2.   Liikmesriik või kolmas riik

Läti

3.   Põllumajandustoote või toidu kirjeldus

3.1.   Toote liik

Klass 2.3. Leib, valikpagaritooted, koogid, kondiitritooted, küpsised ja muud pagaritooted

3.2.   Punktis 1 esitatud nimetusele vastava toote kirjeldus

Toode „Aglonas maizes veistūklis“ on rukkileib, millesse on küpsetamisel lisatud kuivatud searasva- ja sibulatükke.

Kuju ja välimus: pikk, ümarate servadega päts, mis on neli korda nii pikk kui lai. Pealmise kooriku mõlemal küljel on kolm vagu. Koorik on tume, sile, läikiv. Pätsi ristipidi lahti lõikamisel on leivapuru tume, suuremate või väiksemate pooridega, elastne ja võib olla kergelt niiske. Searasva ja sibula tükid asetatakse tainapõhja ühele küljele.

Füüsikalised omadused

Toote maitse: tootes „Aglonas maizes veistūklis“ on ühendatud nelja koostisosa maitsed: rukkileib, kuivatatud searasv, köömned ja sibul. Jämedateralise rukkileiva pätsi sile, läikiv ja tumepruun koorik hoiab maitseid koos. Pätsi ristipidi lõikamisel tulevad need kõik viiludes esile ja segunevad, pakkudes naudingut maitsemeeltele.

Lõhn: küpsetatud rukkileiva ja heitlehiste puude suitsu aroom ning suitsutatud searasva, värskete köömnete ja sibula iseloomulikud lõhnad. Üldine aroom on suud vett jooksma ajavalt meeldiv.

Värvus: tootel „Aglonas maizes veistūklis“ on tumepruun läikiv koorik ning leivasisu enda iseloomulik tumepruun värvus nähtub ristlõike puhul. Pruunis sisus on kuivatatud searasva ja sibula tükid, mille värv ulatub valgest kergelt kollakani.

Tekstuur: mõõdukalt kõva koorik, jämedateralisest rukkijahust pehme sisu, kergelt poorne struktuur ja pehmed kuivatatud searasva tükid. Toodet „Aglonas maizes veistūklis“ õrnalt vajutades tekib leiva välispinnale väike lohk, mis peatselt kaob. Üks pätsi suurepäraseid omadusi on see, et see on pigem elastne kui kõva.

3.3.   Sööt (üksnes loomse päritoluga toodete puhul) ja tooraine (üksnes töödeldud toodete puhul)

—

3.4.   Tootmise erietapid, mis peavad toimuma määratletud geograafilises piirkonnas

Geograafilises piirkonnas toimuvad järgmised tootmisetapid: rukkitaina ettevalmistamine (taina segamine, kääritamine ja sõtkumine), kuivatatud searasva ja sibulate tükeldamine täidise jaoks, toote „Aglonas maizes veistūklis“ vormimine, täidise paigutamine tainapõhja ühele küljele ja täidise rullimine taina sisse ning pätsi vormimine, silumine ja küpsetamine. Toodet „Aglonas maizes veistūklis“ küpsetatakse lepa- ja haavapuudega köetavas leivaahjus vahtralehtede peal 50–56 minutit või elektriahjus temperatuuril +300 °C ligikaudu 10 minutit, seejärel temperatuuril +250 °C 15 minutit ja temperatuuril +180 °C 10 minutit. Kui pätsid on küpsetatud, piserdatakse neile külma vett, kaetakse märja riidega ja jahutatakse, ning seejärel pakendatakse iga päts eraldi.

3.5.   Sellise toote viilutamise, riivimise, pakendamise jm erieeskirjad, millele registreeritud nimetus viitab

—

3.6.   Sellise toote märgistamise erieeskirjad, millele registreeritud nimetus viitab

—

4.   Geograafilise piirkonna täpne määratlus

Aglona vald Latgales, Lätis.

Aglona vald on Preiļi piirkonna territoriaalüksus ja asub piirkonna kirdeosas Rušonsi järve lõunakaldal. Aglona vald piirneb Krāslava piirkonnas Grāveri, Kastuļina ja Šķeltova vallaga, Augšdaugava piirkonnas Ambeļi ja Višķi vallaga ning Preiļi piirkonnas Rušona vallaga. Valla halduskeskus on Aglona.

5.   Seos geograafilise piirkonnaga

Seos geograafilise piirkonnaga tugineb toote mainele, mille aluseks on pikaajalised ajaloolised traditsioonid ja eripärad, eeskätt tootmismeetod, mis on püsinud alates 19. sajandi lõpust muutumatuna. Latgales, eriti Aglonas, küpsetati igas talus pere vajaduste rahuldamiseks leiba ning majapidamistes olid selleks olemas kõik vajalikud vahendid – viljaterade jahvatamise veski, sõtkumiskünad, leivalabidad ja omatehtud leivaahjud. Suurt osa sellest on põlvest põlve säilitatud ja edasi antud. Toote valmistamiseks kasutatud meetodit ja retsepti on samuti alal hoitud ja see ei ole selles geograafilises piirkonnas alates 19. sajandi lõpust muutunud. Toodet „Aglonas maizes veistūklis“ tuleb valmistada endist viisi käsitsi, alustades kuumutud jahu ettevalmistamisest ja kääritamisest ning jätkates rukkitaina sõtkumise, toote „Aglonas maizes veistūklis“ vormimise, tainapõhja täitmisega kuivatatud searasva ja sibula tükkidega, nende tükkide tainasse rullimise ning toote küpsetamisega.

Vanasti küpsetati toodet nimega veistūklis selle piirkonna majapidamistes üksnes enda tarbeks (vt V. Kudiņa mälestused oma kogemustest ajakirjas Praktiskais Latvietis, L. Mežniece mälestused ajakirjas Mājas Labumi, I. Čekstere mälestused raamatus „Mūsu maize“ [Meie igapäevane leib]. Seda fakti on kajastatud akadeemik J. Kursīte entsüklopeediates). Kohanimi „Aglonas“ lisati toote nimele 22 aastat tagasi, kui seda hakati esivanemate meetodi järgi tootma ühes pagariäris (äris, mis avati Aglonas 2000. aastal ja kus müüakse väga laias valikus leiba, sealhulgas toodet „Aglonas maizes veistūklis“), kuid meie piirkonna iidset retsepti ja käsitsi valmistamise meetodit kasutatakse endiselt kõikides protsessi etappides.

Toode „Maizes veistūklis“ on pikka aega olnud eriline, oluline ja ülimalt hinnatud toode, mida süüakse nii argi- kui ka pidupäevadel. Tegemist on alati olnud suurepärase hõrgutisega igas vanuses lastele. Toodet tavatseti süüa kalgendatud piima või petipiimaga; tänapäeval juuakse selle kõrvale ka teisi hapupiimajooke (kefiir, rjaženka). Erinevat sorti leiva küpsetamine, sh toote „Aglonas maizes veistūklis“ valmistamine on Aglonas jätkuvalt väga olulisel kohal ning leib on endiselt tähtis elatusallikas. 2005. aastal asutatud leivamuuseumis on esindatud ka Aglonast pärit leib, sh toode „Aglonas maizes veistūklis“. Lugupidav suhtumine leivavalmistamise traditsioonidesse ja nende propageerimine arendavad ja toetavad tööd Aglona leivamuuseumis, mida külastab aastas enam kui 13 000 turisti. See äratab inimestes huvi leiva olulisuse ja väärtuse vastu.

Toodet „Aglonas maizes veistūklis“ valmistavad ja küpsetavad inimesed, kes on punktis 4 määratletud piirkonnas elavate perekondade järeltulijad. Pagariäri juhataja Vija Kudiņa meenutused enam kui 50 aasta tagusest ajast avaldati 2023. aastal ajakirjas Praktiskais Latvietis: „Nii kaua kui ma mäletan, on toode „Maizes veistūklis“ alati olemas olnud. Mu ema, kes selles piirkonnas elas, oli pidulikel sündmustel väga hinnatud kokk, ja on meeles, et käisin väikese lapsena temaga kaasas kodudes, kus need pidulikud sündmused toimusid; isegi sellisest tulesädemest nagu mina oli köögis abi. Ma olin teadmishimuline ja uudishimulik ning vaatasin vaimustunult, kuidas suurepärased kodukokad töötasid. Panin asju tähele. Esitasin küsimusi. Ja kõige rohkem rabas mind „Maizes veistūklis“: selgus, et see võis olla pidulike puhkude toit, mitte pelgalt miski, mida kodus lastele küpsetati. Meie kodus, 8 kilomeetri kaugusel Aglonast, oli leivapäts väike, see oli tehtud leivateost järele jäänud tainast. See väike päts on saatnud mind kõikjal, kuhu olen elus sattunud ja viimased 22 aastat, alates Aglona pagariäri ja sellele järgnenud Aglona leivamuuseumi avamisest, on see olemas olnud, riiulitel ja laudadel teiste leibade kõrval rivis, et propageerida Aglona ja Latgale kulinaarset pärandit.“

Seos toote „Aglonas maizes veistūklis“ ja selle tootmispiirkonna vahel tugineb selle erilise leiva mainele ning selles piirkonnas seda leiba valmistavate inimeste oskusele teha leiba viisil, mille abil säilivad punktis 3.2 kirjeldatud omadused.

Toote „Aglonas maizes veistūklis“ maine tuleneb peamiselt perekondades pika aja vältel ühelt põlvkonnalt järgmisele edasiantavast vääramatust traditsioonist küpsetada leiba telliskiviahjudes, mis on inimeste endi ehitatud, ja valmistada leiba, mis on oma koostiselt ja välimuselt alati täpselt ühesugune ning mille ainulaadsus on võitnud tarbijate südame.

Toodet tuntakse ja süüakse laialdaselt nii Aglonas ja selle ümbruses, kuid seda võib leida ka Latgale piirkonnas peetavatel laatadel. Tänu turismitööstusele on selle toote tuntus aastate jooksul oluliselt kasvanud, ja seda mitte ainult Lätis, vaid ka naaberriikides.

Toote „Aglonas maizes veistūklis“ mainet tõestab selle hea kättesaadavus müügikohtades ja asjaolu, et seda on tutvustatud rahvusvahelisel tootemessil Riga Food, Läti vabaõhumuuseumis korraldatavatel üritustel, rahvusvahelistel BALTICA folkloorifestivalidel, samuti kohalikel festivalidel, sh nendel, mida korraldatakse igal aastal sellistes Latgale piirkonna suuremates ja väiksemates linnades nagu Rēzekne, Daugavpils, Ludza, Dagda, Preiļi, Krāslava, Läti kodukokkade pidustustel Riia pargis Mežaparks, aga ka Riias, Vidzemes ja Kurzemes täiskasvanutele ja noortele korraldatavates töötubades ning loendamatute laatade müügilettidel ja degusteerimistel. Väikestel „Aglonas maizes veistūklis“ pätsidel on Aglona sümbol ja need on kaunistatud rukkipeade ja lillemotiividega (vastavalt aastaajale) ning on populaarsed väiksematel üritustel, sh perekondlikud tähtpäevad, lõikus- ja külvipeod, hooajalised pidustused jne.

Alates Aglona leivamuuseumi loomisest 2005. aastal on toode „Aglonas maizes veistūklis“ ja muuseum olnud lahutamatud. Selle tõestuseks on lugu „Uz Aglonu pēc īstas senču maizes rikas“ [Aglonasse maitsma viilukest tõelist esivanemate leiba] (uudisteportaal TVNET, 9. august 2005): „Aglona muuseumis on hakatatud valmistama leiba „Aglonas maizes veistūklis“. Vija ütleb, et lätlastel olid vanasti suured pered ja küpsetati leiba, millest pidi jätkuma kauemaks. Tavaks oli täita viimane tainaports searasvaga (...). Kindlasti on tegemist kalli leivaga, kuid isu saab täis kasvõi ainult ühe viiluga.“ Muuseumi külastavad igal aastal turistid Lätist, Leedust, Eestist, Poolast, Rootsist, Soomest, Inglismaalt ja teistest riikidest. Turistidele tutvustatakse Latgale piirkonna erilisi leivasorte, peamiselt leiba „Aglonas maizes veistūklis“, mille valmistamist neile ka näidatakse. Seejärel toimub toote degusteerimine ja seda on võimalik osta, sest kõik soovivad leiba „Aglonas maizes veistūklis“ kingitusena oma perele koju kaasa võtta.

Leivamuuseumi külalisraamatus on palju kiitvaid sissekandeid, nii sooja vastuvõtu kui ka Latgale piirkonna hõrkude roogade, sealhulgas leiva „Aglonas maizes veistūklis“ kohta, sest sedalaadi leiba ei leia mitte kusagilt mujalt. Muuseum korraldab koolilastele meistriklasse, et õpetada neile leiva, sh „Aglonas maizes veistūklis“ valmistamist. Neid üritusi on korraldatud programmi „Latvijas skolas soma“ [Läti koolikott] raames, kogu Latgale piirkonnas korraldatava projekti „Tikšanās ar savu maizes kukulīti“ [Kohtumine oma väikese leivapätsiga] käigus ja projekti „Maizes stāsts“ [Leiva lugu] raames, mida korraldavad kohalikud ametiasutused.

Eriliselt väärib märkimist leivamuuseumi ning piirkondliku kulinaariapärandi Euroopa võrgustiku ja Läti kulinaariapärandi keskuse 15 aastat kestnud koostöö lugu. Need organisatsioonid on töötanud koos, et tutvustada Latgale väärtusi, sealhulgas toodet „Aglonas maizes veistūklis“, festivalidel ja konverentsidel ning kogemus- ja õppereisidel Leetu, Eestisse, Rootsi, Türki jne. Kui Euroopa kulinaariapärandi võrgustikku kuuluvate riikide delegatsioonid tulevad Latgalesse, kostitatakse neid pidulikult erilise „Aglonas maizes veistūklis“ leivaga.

Toodet „Aglonas maizes veistūklis“ on tunnustatud ka piiriülese koostööprogrammi kahe projekti raames – „Improvement of culinary services in the Latgale and Vitebsk regions, based on the concept of culinary heritage“ [Toiduteenuste täiustamine Latgale ja Vitebski piirkondades kulinaarse pärandi kontseptsiooni alusel] (BELLA CUSINE, 2013–2014) ja „Preservation and promotion of culinary heritage and traditional craft skills [Kulinaarse pärandi ja traditsiooniliste käsitööoskuste edendamine] (BELLA CULTURE 2020–2022)“. Toodet „Aglonas maizes veistūklis“ pakuti degusteerimiseks selle rahvusvahelise programmi raames korraldatud üritustel. Programmi osalejaid käsitlev raamat „Dari pats BELLA tradīcijās“ [Tee seda ise BELLA moodi] avaldati 2014. aastal. Selles on artikkel „Tur, kur smaržo pēc maizes“ [Seal, kus lõhnab leiva järele], mis kirjeldab Aglona leivaga seotud traditsioone ja leivavalikut.

Toote „Aglonas maizes veistūklis“ mainele viitab ka selle laialdane kajastamine meedias ning teles ja raadios. Avaldatud on järgmised lood, saated ja dokumentaalfilmid: „Rudzu maize“ [Rukkileib] (16. oktoober 2021), „Vija Kudiņa – Aglonas muzeja saimniece“ [Vija Kudiņa – Aglona muuseumi perenaine] (6. september 2021), „La Dolce Vita ar Roberto“ [La Dolce Vita Robertoga] (15. aprill 2019), „Īstās latvju saimnieces“ [Tõelised Läti perenaised] (10. märts 2016), „Aglonas muzeja dzimšanas diena“ [Aglona muuseumi sünnipäev] (31. august 2017), „Latgolys laikadečs“ (2012), „Dzīvesvieta“ [Paik, kus elada] (17. märts 2006).

Aglona leivamuuseumi kuraator Vija Kudiņa võitis 2015. aastal oma saavutuste eest Aglona leiva propageerimisel auhinna Boņuks. Pärast pakuti Rēzeknes GORSi kontserdisaalis laias valikus tooteid, sealhulgas ohtralt Latgale piirkonna omi, mille hulgas oli ka „Aglonas maizes veistūklis“.

Arvukalt on avaldatud ka artikleid ajakirjandusväljaannetes: „Godinot maizi, atklāja novadu dienu“ [Valdade päev kuulutati avatuks, austust avaldati leivale] ajalehes Latgales Laiks (20. september 2013); „Īstās latvju saimnieces receptes“ [Tõeliste Läti perenaiste retseptid] ajalehes Ezerzeme (12. veebruar 2016); „Sandras Kalnietes konkursa „Atdzimst no pelniem“ balvu saņem Vija Ancāne“ [Vija Ancāne pälvib autasu Sandra Kalniete konkursil „Tuhast tõusnud“] (NB! Vija Ancāne võttis 2013. aastal ametlikult tagasi oma neiupõlvenime Kudiņa) ajalehes Latgales Laiks (14. mai 2010); „Dieva maizīte un ikdienišķā svētā“ [Armulaualeib ja meie igapäevane püha leib] ajalehes Latvietis (14. august 2015); „Aglonas maizes muzejs“ [Aglona leivamuuseum] Wikipedia, tasuta entsüklopeedia (oktoober 2021); „Mana 2022. gada vasara“[Minu 2022. aasta suvi] ajalehes Latvija Amerikā (5. veebruar 2023); „Maize ar Māras Krusta svētību – kumoss pasaules garšu buķetē“ [Mara ristiga pühitsetud leib – killuke maailma maitsete uhkest valikust] ajalehes Vietējā Latgales Avīze (23. mai 2014); ja ajakirjades – „Maize ikdienišķā un svētā“ [Meie püha igapäevane leib] ajakirjas Mājas Labumi (2011); „Rudzu spēks ikdienā un svētkos“ [Rukki mõjujõud igapäevaelus ja pidustustel ajakirjas Dārzs un Drava (aprill 2021), „Aglonas maizes veistūklis“ ajakirjas Praktiskais Latvietis (märts 2023) ja „Aglonas maizes veistūkļa ceļš“ [Leiva „Aglonas maizes veistūklis“ teekond] ajakirjas Saimnieks (aprill 2023).

Samuti ei ole Aglona leib, sh toode „Aglonas maizes veistūklis“, jätnud külmaks mahukate väljaannete autoreid. Märkida tuleks kahte akadeemik Janīna Kursīte entsüklopeediat: Neakadēmiskā latviešu valodas jeb novadu vārdene [Mitteakadeemiline Läti või piirkondlik sõnastik (2007) ja Virtuves vārdene [Köögisõnastik] (2012), kus selgitatakse sõna „veistūklis“ tähendust.

Toodet on kirjeldatud ka raamatutes: Indra Čekstere „Mūsu maize“, (2004), tõlgitud inglise keelde pealkirjaga „Our Daily Bread“ [Meie igapäevane leib], Vija Ancāne (Kudiņa) „Maizes grāmata“ [Leivaraamat], „Latgales pavārgrāmata“ [Latgale kokaraamat] (2020), mille avaldas Latgale kulinaariapärandi keskus, ja „Tradīciju burtnīcas“ [Traditsioonide märkmikud] (2010).

Viide tootespetsifikaadi avaldamisele

https://www.pvd.gov.lv/lv/lauksaimniecibas-un-partikas-produktu-norazu-registracija

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. aprilli 2024. aasta määrus (EL) 2024/1143, milles käsitletakse veinile, piiritusjookidele ja põllumajandustoodetele antavaid geograafilisi tähiseid ning põllumajandustoodete garanteeritud traditsioonilisi tooteid ja vabatahtlikke kvaliteedimõisteid ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1308/2013, (EL) 2019/787 ja (EL) 2019/1753 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 1151/2012 (ELT L, 2024/1143, 23.4.2024, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2024/1143/oj).