KOMISJONI TEATIS

Mereenergia projektide ühiste investeerimisraamistike suunised

(C/2024/4277)

Sisukord

SISSEJUHATUS

I.a.

ELi poliitika ja TEN-E määrus

I.b.

Miks on vaja ühiseid investeerimisraamistikke?

I.c.

Suuniste kohaldamisala

II.

MEREPIIRKONNA KULUDE-TULUDE ANALÜÜS

II.a.

Merepiirkonna kulude-tulude analüüs kui kulude jagamise alus

Stsenaariumid ja tundlikkusanalüüsid

ii.

Vastupidine stsenaarium

iii.

Võrdlusvõrk

iv.

Pakkumispiirkondade struktuur

Maismaavõrgu tugevdamine

vi.

Kulude ja tulude modelleerimine

vii.

Ajaline ja geograafiline detailsus

viii.

SB-CBA tulemused

II.b.

Merepiirkonna mittesiduv piiriülene kulude jagamine

SB-CBCSi lisatavad kulud

ii.

Olulisuse künnis positiivset puhaskasu saavate poolte jaoks

iii.

SB-CBCSi tulemused

III.

SOOVITUSED PROJEKTIPÕHISTEKS HINDAMISTEKS

III.a.

Projektipõhine kulude-tulude analüüs (PS-CBA)

PS-CBA loomise protsess

ii.

PS-CBAde stsenaariumid ja tundlikkusanalüüsid

iii.

Vastupidised stsenaariumid PS-CBAde puhul

iv.

Pakkumispiirkondade struktuur

III.b.

Projektipõhine kulude piiriülene jaotamine

Olulisuse künnis positiivset puhaskasu saavate poolte jaoks

ii.

Mitteasukohaliikmesriikide panus

III.c.

Muud vahendid peale PS-CBCAde

Vahendid, mis hõlbustavad PS-CBCA täielikku kasutamist ülekandeprojektide puhul

ii.

Vahendid püsiva rahastamispuudujäägi katmiseks

I. SISSEJUHATUS

I.a. ELi poliitika ja TEN-E määrus

Energiasüsteemi ümberkujundamise kiirendamine ja jõudude ühendamine energiasüsteemi vastupidavuse suurendamiseks on aluseks komisjoni kavale „REPowerEU“, mille eesmärk on kiiresti vähendada ELi sõltuvust Venemaa fossiilkütustest (1). Sellega täielikus kooskõlas vaatas EL läbi taastuvenergia direktiivi, (2) suurendades liidu üldist taastuvenergia eesmärki 2030. aastaks vähemalt 42,5 %-ni. Nende eesmärkide toetamisel on keskne roll merel toodetaval taastuvenergial. See aitab suurel määral kaasa ELi taastuvenergia eesmärkide saavutamisele; sellest peaks saama ELi tulevase energiaallikate jaotuse peamine tugisammas ja seda on vaja, et 2040. aastaks minna üle täielikult vähese CO2 heitega energiasüsteemile (3). Merel toodetav taastuvenergia suurendab ka ELis energiatootmist, vähendades sõltuvust fossiilkütustest. See tagab konkurentsivõimelised elektrihinnad, nagu juba näitavad hiljutised võistupakkumiste tulemused, ning toetab Euroopa tööstuse konkurentsivõimet ja aitab tagada taskukohased tarbijahinnad. Tänu praegusele suures osas siseriiklikule tarneahelale ja kasvavale nõudlusele võimaldab merel toodetav taastuvenergia luua uusi võimalusi kvaliteetsete töökohtade loomiseks ja lahendada kohalike töötusega seotud probleeme ELis.

TEN-E määruse (EL) 2022/869 esimene tulemus oli see, et 2023. aastal leppisid liikmesriigid piirkondlikult kokku toota 2030. aastaks merel kumulatiivselt ligikaudu 111 GW ja 2050 (4). aastaks 317 GW energiat, mis on märkimisväärne kasv võrreldes 19,38 GW ülesseatud võimsusega ELis samal ehk 2023. aastal. Sellest tohutu suurest ülesseatavast tootmisvõimsusest saadav kasu ulatub tõenäoliselt väljapoole nende liikmesriikide piire, kus projekte füüsiliselt ellu viiakse. Seetõttu on vaja uusi piiriüleseid projekte, eelkõige võrkudevahelisi hübriidühendusi – ülekandeliine, mis ühendavad mere taastuvaid energiaallikaid ja liikmesriike. See oli üks järeldustest, mis tehti Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku (ENTSO-E) poolt 2024. aasta jaanuaris iga ELi viie merepiirkonna kohta esimest korda välja töötatud ja avaldatud merevõrgu arengukavades, mis on teine TEN-E tulemus, mis põhineb liikmesriikide piirkondlikel kokkulepetel. Konkreetseid taristuprojekte, mis vastavad merevõrgu arengukavades kindlaks määratud vajadustele, võib seejärel kaaluda kümneaastaste võrgu arengukavade raames ning kajastada riiklikes energia- ja kliimakavades. Kolmas TEN-E nõue on, et komisjon töötaks välja suunised kulude-tulude analüüsi ja piiriülese kulude jagamise kohta, et koostada merevõrgu arengukavad iga sellise merepiirkonna kohta, mida käsitletakse käesolevas dokumendis. Lisaks näeb TEN-E ette, et ENTSO-E esitab käesolevate suuniste kohaldamise tulemused esimest korda 24. juuniks 2025. Piirkondlikke lepinguid, merevõrgu arengukavu ja kulude jagamise suuniste kohaldamise tulemusi ajakohastatakse seejärel iga kahe aasta tagant. Teatavates valdkondades, mida käsitletakse käesolevas kulude jagamise suunises, võib selle põhimõtete täielikuks kohaldamiseks olla vaja merevõrgu arengukavu edasi arendada. Kulude jagamise suuniste kohane esimene analüüs, mille viib läbi ENTSO-E, võib seetõttu nõuda teatavaid lihtsustusi.

I.b. Miks on vaja ühiseid investeerimisraamistikke?

Vajadus merevõrgu arengukava arendamise kulude piiriülese jagamise järele tuleneb mereenergia projektide eripäradest, mis nõuavad erilist tähelepanu.

Esiteks nõuab projektide rakendamine liikmesriikide merealal neilt märkimisväärset osalemist tulenevalt projekti suurusest, muust merel toimuvast tegevusest ja võimalikust piiriülesest mõjust. Selleks et osaleda merel taastuvenergia arendamises, töötavad liikmesriigid välja merepõhja pinna- ja merekeskkonna eeluuringuid, keskkonnamõju strateegilisi hindamisi, mereala ruumilisi planeeringuid sobivate alade valimiseks, taastuvenergia võistupakkumisi, merepõhja rendilepinguid ja kehtestavad merel taastuvenergia tootmisega seotud poliitikaeesmärke. Kuna ühe liikmesriigi meetmed võivad mõjutada tema naabreid, on valitsustevaheline koostöö väga oluline. See nõuab tihedat piirkondlikku koostööd liikmesriikide vahel merel toodetava taastuvenergia kasutuselevõtu eri etappides, sealhulgas kulude ja tulude jagamisel.

Teiseks on liikmesriikide piirkondlikud kokkulepped, mille eesmärk on toota 2050. aastaks energiat ligikaudu 317 GW, ambitsioonikad, realistlikud ja vajalikud Euroopa energiasektori CO2 heite vähendamiseks 2040. aastaks. Nendes kokkulepetes on eesmärgid jaotatud liikmesriikide kaupa, näidates, kuidas saavutada kombineeritud eesmärke. Siiski võib osa piirkondlike eesmärkide riiklikest jaotustest olla võimatu saavutada, kui ei tehta kindlaks eeltingimusi . Eeltingimuste kindlakstegemisega tagatakse, et poliitikaeesmärkidega toetatav merel taastuvenergia tootmise potentsiaal suudab tõhusalt jõuda nõudluseni piirkonna siseselt (elektrienergia pakkumine traditsioonilise, elektrifitseeritud ja uue nõudluse puhul), piiriüleselt (elektriga kauplemine hübriidühenduste ja maismaa võrkudevaheliste ühenduste kaudu) ning teistele energiakandjatele üle kandmisel (PtX-tehnoloogia, näiteks vesinik ja ammoniaak, riigisiseseks kasutamiseks või ekspordiks).

Piisav ELi ja piirkondliku planeerimise koordineerimine peaks hõlmama mõnda neist valdkondadest, eelkõige merevõrgu arengukavade tulevase arendamise kaudu. Mõned eeltingimused, nt need, mis on seotud tööstuse (nt energiamahukate tööstusharude CO2 heite vähendamine), digitaalvaldkonna (nt andmekeskused) ja energeetikaga (nt võrkudevahelised ühendused ja vesinik), sõltuvad siiski suurel määral riiklikest ja kohalikest strateegiatest ja poliitikameetmetest. Ilma nende nõudlusest lähtuvate kaalutlusteta võib piirkondlike mereenergia tootmise eesmärkide saavutamine osutuda tõesti võimatuks: kui energiatootmine ei suuda nõudluseni tõhusalt jõuda, võib selle liikmesriigi kasu, kes on valmis korraldama täiendavaid merel toodetava taastuvenergia projekte, lõpuks olla kasutuselevõtukuludest väiksem. Samal ajal on Euroopa kohalike mere taastuvate ressursside täielikul ärakasutamisel oluline roll Euroopa ja selle piirkondade CO2 heite vähendamisel. See nõuab, et iga piirkonna liikmesriigid jõuaksid ühisele arusaamale selles, milline mõju on nende piirkondlike merel energia tootmise eesmärkide arendamisel, samuti selles, millised riskid kaasnevad osade eesmärkide mittesaavutamisega ja millised on seonduvad kulud ja saamata jäänud tulu.

Kolmas oluline eripära on juurdepääs elektrivõrgule. Mere tuuleparkide ühendamiseks on üldjuhul vaja teha märkimisväärseid investeeringuid elektrivõrkudesse, sest erinevalt maismaal valitsevast olukorrast ei ole merel silmusvõrke veel olemas. Siin on oluline roll hübriidprojektidel, kuna need võimaldavad rohkem taastuvenergia tootmisvõimsust kasutusele võtta, suurendavad piirkondlikku varustuskindlust ja hoiavad hinnad kontrolli all. Lisaks võib hübriidühendus suurendada ülekandevarade kasutust – ja seega ka selle väärtust – võrreldes radiaalselt ühendatud tuulepargiga (st mis on ühendatud otseliiniga kaldaga), kuna tuulepark saab juurdepääsu täiendavale turule ja hübriidühendus saab vähese tuulega aegadel jätkuvalt toimida võrkudevahelise ühendusena.

Hästi kavandatud mere taastuvenergia võrk, mis kasutab optimaalselt ära mere- ja maismaaruumi ning edendab võrkude ühendamist, vähendab ka keskkonnamõju ja võrguinvesteeringute kulusid sama koguse taastuvenergia võrku ühendamise korral. Seetõttu peaksid kulude jagamise arutelud põhinema planeerimisel ja kulude-tulude analüüsil, milles asjakohaselt võetakse kvantitatiivselt arvesse hübriidühenduste väärtust ja nende topeltrolli ühendusliinina, mis võimaldab integreerida uusi merel asuvaid taastuvaid energiaallikaid, ning võrkudevahelise ühendusena.

Arvestades mereenergia projektide keerukust, nõuab nende kolme eripära õigeaegne käsitlemine tihedamat koostööd piirkondlikul tasandil, uute piiriüleste projektide loomist ja õiglast investeerimiskulude jaotamise süsteemi, mis kajastab tulude jaotust. Seetõttu on vaja ühiseid investeerimisraamistikke, mis võimaldavad liikmesriikidel saavutada oma kombineeritud eesmärgid, tagades vajalike eeltingimuste kindlakstegemise.

I.c. Suuniste kohaldamisala

Merel toodetavast taastuvenergiast saadava tohutu kasu realiseerimine nõuab kulude õiglase jaotamise probleemi osas konsensuse saavutamist. Piiriülese projekti puhul saavutatakse see tavaliselt kahepoolsete läbirääkimiste teel. Lõplik mereenergia projektide kulude jaotamise kokkulepe peaks tõepoolest jääma projektipõhiseks, kui üksikasjalik teave on kättesaadav. Sellele vaatamata nõuab üle 300 GW ulatuva energiatootmise saavutamine järgmise kahekümne viie aasta jooksul, nagu liikmesriigid on eesmärgiks seadnud, alt üles suunatud projektipõhise lähenemisviisi täiendamist kõrgetasemeliste hindamistega iga merepiirkonna kohta, et toetada arutelude õigeaegset alustamist, asjaomaste osaliste kindlakstegemist ja kaasamist ning piirkondlike kavade elluviimise kulude mõju mõistmist.

Selleks et piirkondlikke ambitsioone ei seataks ohtu, on vaja piiriülese tähtsusega mereenergia projektide ühiseid investeerimisraamistikke. Käesolevate suuniste eesmärk on aidata liikmesriikidel ja reguleerivatel asutustel alustada koostööpõhimõtete alast dialoogi võrguvajaduste kindlakstegemise alguses, kiirendades uute piiriüleste projektide loomist ja edendades poliitiliste kokkulepete rakendamist. Ühistel põhimõtetel põhinev varajane piirkondlik teave aitab liikmesriikidel leppida kokku piiriüleste mereenergia projektide, nimelt hübriidvõrkudevaheliste ühenduste ja merel toodetava taastuvenergia ühisprojektide uurimises ja neisse investeerimises.

Käesolevate suunistega luuakse raamistik uue merepiirkonna kulude-tulude analüüsi (SB-CBA) ja piiriülese kulude jagamise (SB-CBCS) protsessi jaoks; nende protsesside käigus hinnatakse merevõrgu arengukava väljatöötamise mõju. Need protsessid tuginevad merevõrgu arengukavadele ja täiendavad neid tulevikus ning neid täiendatakse aja jooksul, et kajastada tulevasi planeerimistrende, sealhulgas PtX-tehnoloogia lõimimist vesinikusüsteemidega, hübriidühenduste eeliste paremat tunnistamist, maismaavõrgu tugevdamise vajadusi ja mis tahes muid tulevasi asjakohaseid muutusi. Kuigi need suunised sisaldavad põhimõtteid, mida saab suures osas kohaldada merevõrgu arengukavade arendamise suhtes, võib neid vajaduse korral TEN-E määruse artikli 15 lõike 1 kohaselt ajakohastada. Lisaks kulude jagamise arutelude toetamisele toetavad SB-CBA ja SB-CBCS alates 2026. aastast liikmesriike nende piirkondlike merel toodetava taastuvenergia eesmärkide tulevasel läbivaatamisel. Samuti on oluline rõhutada, et SB-CBCSil ei ole siduvat mõju projektipõhistele piiriülese kulude jaotamise (PS-CBCA) otsustele, mis on jätkuvalt peamine vahend tegelike investeeringute jagamise läbirääkimiste pidamiseks ühishuviprojektide ja vastastikust huvi pakkuvate projektide ning taastuvenergia tootmise ühisprojektide puhul.

Suunistes käsitletakse ka projektipõhiste kulude-tulude analüüsi ja kulude jagamise lähenemisviiside eripära. Selles esitatakse soovitused, mis täiendavad komisjoni suuniseid piiriüleste taastuvenergiaprojektide kulude ja tulude jagamise kohta (5) ning ACERi soovitusi ühishuviprojektide investeerimistaotluste (sealhulgas kulude jaotamise) käsitlemise heade tavade kohta (6). Kooskõlas TEN-E artikli 16 lõikega 11 peaks ACER tagama, et komisjoni praegustes suunistes esitatud põhimõtteid võetakse järjepidevalt arvesse nende soovituste mis tahes tulevasel ajakohastamisel. Suunistes uuritakse ka võimalikke uusi ühiseid investeerimisvahendeid selliste mereenergia projektide jaoks, mis on piiriülese tähtsusega nii ülekande- kui ka tootmisvahendite seisukohast.

II. MEREPIIRKONNA KULUDE-TULUDE ANALÜÜS

ENTSO-E peab tegema kulude-tulude ja kulude jagamise hindamised kõigi viie TEN-E esmatähtsa merevõrgu koridori kohta juba välja töötatud merevõrgu arengukavade alusel, st nende liikmesriikide puhul, kes järgivad merel taastuvenergia tootmise eesmärke. SB-CBA ja SB-CBCS peavad seetõttu hõlmama iga esmatähtsa merevõrgu koridoriga seotud liikmesriike, nimelt:

—	Põhjamere merevõrkude (NSOG) koridor: BE, DE, DK, FR, IE, LU, NL, SE

—	Läänemere energiaturu ühendamise tegevuskava (BEMIP) merevõrgud: DE, DK, EE, FI, LV, LT, PL, SE

—	Lõuna- ja Lääne-Euroopa merevõrgud: EL, ES, FR, IT, MT, PT

—	Lõuna- ja Ida-Euroopa merevõrgud: BG, CY, EL, HR, IT, RO, SI

—	Atlandi ookeani merevõrgud: ES, FR, IE, PT

Seega hõlmab analüüsi geograafiline ulatus vastavate merepiirkondade asjaomaseid liikmesriike. Erandlikel asjaoludel ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võib analüüsi kaasata täiendavaid liikmesriike, sealhulgas sisemaariike, või kolmandaid riike, mida tuleb hinnata igal üksikjuhul eraldi.

II.a. Merepiirkonna kulude-tulude analüüs kui kulude jagamise alus

Kulude-tulude analüüs aitab otsusetegijatel mõista kava või projekti elluviimise eeldatavaid tulemusi, et põhjendada asjaomaste poolte vahelisi arutelusid. SB-CBA käigus määratakse kindlaks merevõrgu arenduskava elluviimisega seotud kulud ja tulud ning teavitatakse liikmesriike nende merel toodetava taastuvenergia eesmärkide mõjust.

i. Stsenaariumid ja tundlikkusanalüüsid

Iga SB-CBA läbiviimisel tuleb kasutada kümneaastase võrgu arengukava raames kehtestatud kõige uuemaid ühiseid stsenaariume kooskõlas TEN-E artikliga 12. Mitme stsenaariumi kasutamine aitab arvesse võtta võimalikke erinevaid tulevikusuundi, näiteks võimalikku suuremat nõudlust, mis tuleneb erinevatest ootustest näiteks elektromobiilsuse või andmekeskuste või paindlikkuse kättesaadavuse osas. Kõigis kümneaastastes võrgu arengukava stsenaariumides tuleb arvesse võtta liikmesriikide piirkondlikke eesmärke seoses merel toodetava taastuvenergiaga, samas kui eri stsenaariumides võiks arvesse võtta erinevaid väärtusi lepingutes osutatud vahemikes.

Ebakindlusega tuleks tegeleda peamiselt erinevate kümneaastaste võrgu arengukavade ühisstsenaariumide, mitte tundlikkusanalüüside abil. Suurem stabiilsus kava tasandil, mis on seotud suurte geograafiliste ja ajaliste mõõtmetega, saavutatakse peamiselt mitme stsenaariumi kasutuselevõtuga. Projekti tasandil võivad olla asjakohased tundlikkused üksikute muutujate suhtes.

ii. Vastupidine stsenaarium

Vastupidine stsenaarium on alternatiiv, millega võrreldakse merevõrgu arengukava realiseerimisest saadavat kasu ja kulusid, st seda, millised muud realistlikud arengud võivad merevõrgu arengukavas esitatud arengu asemel aset leida. Sellega määratakse kindlaks merevõrgu arengukava rakendamisest tulenev lisaväärtus ja selles kindlaks määratud koostöövõimalused. Iga SB-CBA puhul tuleks kaaluda, mil määral saab kõiki piirkondlikke merel toodetava taastuvenergia eesmärke reaalselt rakendada ilma koostööta. Näiteks muutuvad mõned radiaalselt ühendatud tuulepargid tõenäoliselt liiga kalliks väljaspool teatavat vahemaad asuvate alade jaoks, mistõttu hübriidühendused peavad need äriliselt huvipakkuvaks muutma. Sellistel juhtudel võib teatava hübriidprojekti realistlikuks alternatiiviks olla mitte radiaalne tuulepark, vaid projekti elluviimata jätmine. Samuti võib projekti asukohaliikmesriigi huvi täiendava merel toodetud energia võistupakkumisel müümise vastu väheneda, kui ei looda uusi maismaal asuvaid ühendusi, mis tagavad, et täiendav elektrienergia jõuab suurtesse nõudluskeskustesse. Vastupidine stsenaarium peaks eeldama kasutatava merel asuva tootmisvõimsuse osalist vähenemist.

Sellise realistliku alternatiivse arengu ehk vastupidise stsenaariumi kindlaksmääramine ei ole siiski lihtne. Piirkondlike merel taastuvenergia tootmise eesmärkide kindlaksmääramisel peavad liikmesriigid pöörama erilist tähelepanu sellistele piirangutele nagu mere tuuleenergia tootmise potentsiaal, keskkonnakaitsealad, avalikkuse toetus jne. Merevõrgu arengukavades tuuakse seejärel välja, millist piiriülest (ja radiaalset) ülekandetaristut on nende eesmärkide saavutamiseks vaja. Vastupidises stsenaariumis tuleb arvesse võtta, et merevõrgu arengukavade kohase eeldatud koostöö puudumise korral vähendavad need piirangud veelgi merel toodetavat võimsust, mida saab kasutusele võtta. Eelkõige on olulised nii riigisisesed kui ka piiriülesed nõudluse piirangud, et teha kindlaks, kui suur osa faktilisest stsenaariumist ei ole realistlik ilma uute piiriüleste projektideta. Lisaks merel toodetava võimsuse teatavale kasutuselevõtu tasemele võib ilma koostööta uute mere tuuleparkide lisaväärtus olla piiratud, võttes arvesse riigisisese nõudluse ootusi kasutuselevõtu liikmesriigis ja kättesaadavaid kauplemisvõimalusi, kasutades juba olemasolevat piiriülest energiataristut.

Kuna liikmesriigid vastutavad merel toodetava taastuvenergia eesmärkide, asukoha kindlaksmääramise ja võistupakkumisel müümise eest, on neil keskne roll ka selle hindamisel, kas piirkondlikud merel toodetava taastuvenergia eesmärgid saavutatakse, kui puudub uus piiriülene taristu, mis on kindlaks määratud optimeeritud merepiirkonna arengukavas. Seepärast peaksid liikmesriigid vastupidise stsenaariumi puhul andma teavet oma ootuste kohta seoses merel toodetava taastuvenergia eesmärkidega piiratud eksporditingimuste korral, jäädes samas ambitsioonikaks ja püüeldes sidusa lähenemisviisi poole igas piirkonnas. Vastupidise stsenaariumi puhul tuleks eeldada, et radiaalselt ühendatud projektid on realistlikud kuni tootmistasemeni ja seda künnist ületavat projekti ei teostata.

See analüüs peaks olema liikmesriikide jaoks väga väärtuslik, kuna see ei võimalda mitte ainult tagada, et SB-CBA hindamisel lähtutakse asjakohasest vastupidisest stsenaariumist, vaid mõista, kas nende merel toodetava taastuvenergia eesmärgid sõltuvad viljakast piirkondlikust poliitilisest koostööst. Lisaks, nagu see on piirkondlike mereenergia eesmärkide puhul, võib selliste eesmärkide saavutamatu osa kindlaksmääramisel olla piiriülene mõju ning seega tuleks see analüüs ideaaljuhul läbi viia piirkondlikul tasandil, tuginedes riiklikele hinnangutele ja ühiselt kokkulepitud põhimõtetele. Kõrgetasemelised töörühmad (7) või TEN-E piirkondlikud rühmad võiksid olla seda protsessi toetavaks foorumiks. Võttes arvesse ajalisi piiranguid, on SB-CBA esimese koostamise puhul vaja vastupidist stsenaariumi lihtsustada.

iii. Võrdlusvõrk

Võrdlusvõrk on baasvõrk, mis on SB-CBAs analüüsitava konkreetse ajavahemiku jooksul eeldatavasti olemas. Kulud ja tulud modelleeritakse faktilise (merevõrgu arengukava) ja vastupidise stsenaariumi jaoks, käsitades sellist võrdlusvõrku võrguna, millele faktiline või vastupidine stsenaarium lisatakse või millest lahutatakse. Kõigi SB-CBAde puhul kasutatav võrdlusvõrk peaks iga vastava ajavahemiku puhul vastama kogu ELi hõlmavale mudelile, mida kasutatakse kümneaastase võrgu arengukava projektipõhistes kulude ja tulude analüüsis, tagades kooskõla kümneaastase võrgu arengukava kogu süsteemi hõlmavate hindamistega ning võttes arvesse muid merepiirkonna projekte ja vajadusi.

iv. Pakkumispiirkondade struktuur

Pakkumispiirkondade struktuur võib mõjutada tulude jaotamist liikmesriikide vahel. Merevõrgu arengukavades kindlaks määratud vajalike võrkudevaheliste hübriidühenduste puhul tuleks SB-CBAs kasutada ühendatud tootmise jaoks mere pakkumispiirkondade struktuuri, kuna see kajastab paremini võrgutingimusi võimsuse arvutamise ja jaotamise protsessides (8).

v. Maismaavõrgu tugevdamine

Merevõrgu arengukavade elluviimine nõuab maismaavõrgu olulist tugevdamist, millega kaasnevad nii vastavad kulud kui ka selline kasu nagu tarbimise väiksem piiramine. SB-CBA peaks hõlmama kohaldamisalasse kuuluvate liikmesriikide maismaavõrkude tugevdamise hindamisi merepiirkondade kaupa. Merevõrgu arengukavade elluviimiseks vajalike vahendite kindlaksmääramine kujutab endast modelleerimisprobleemi, sest merevõrgu arengukavas kindlaks määratud maismaavõrgu tugevdamine võib olla vajalik ka mõne muu maismaasüsteemi jaoks. Sellest hoolimata annaks maismaavõrgu tugevdamise vajaduse kulude ja tulude väljajätmine liikmesriikidele piiratud ülevaate merevõrgu arengukavade arendamise mõjust ning võib olla otsustavaks teguriks, mis kinnitab huvi nende kasutuselevõtu vastu, kuna see on seotud kindlusega, et merel taastuvenergiast toodetud elekter jõuab tegelikult nõudluseni. Kui maismaavõrgu tugevdamise vajadus kattub merel toodetava taastuvenergia integreerimisest tulenevate vajaduste ja muude maismaavõrguga seotud vajadustega, tuleks kaaluda ainult seda osa maismaavõrgu tugevdamise vajadustest, mille puhul saab selgelt kindlaks teha, et seda on vaja üksnes merevõrgu vajaduste tõttu. Samuti tuleks arvesse võtta, et merel toodetava taastuvenergia väiksem kasutuselevõtt vähesema koostöö tõttu tooks kaasa veelgi suurema vajaduse maismaa taastuvenergia järele, mis võib samuti suurendada maismaavõrgu tugevdamise vajadust.

ENTSO-E peaks andma läbipaistvat teavet eelduste kohta, mis on tehtud merel energia tootmise võimsuse suurendamise vajaduste eristamiseks. Vajaduse korral peaks ENTSO-E küsima suuniseid kõrgetasemelistelt töörühmadelt või TEN-E piirkondlikelt rühmadelt.

vi. Kulude ja tulude modelleerimine

SB-CBA raames hinnatav mõju peaks hõlmama vähemalt järgmisi kümneaastase võrgu arengukava eeliseid: sotsiaal-majanduslik heaolu, CO2 heitel põhinev maksude diferentseerimine, muu kui CO2 heide (sh õhusaasteained), süsteemi piisavus ja taastuvate energiaallikate integreerimine. Võimaluste piires tuleks hinnata ka mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja muid asjakohaseid keskkonnaalaseid välismõjusid (nt muu reostus). Välismõjude osas on merel toodetava taastuvenergia kasutuselevõtust ilmne kasu mere hübriid- ja radiaalülekandetaristu arendamisel. Hübriidülekandeliinid toovad lisaks kasu maismaa taastuvenergia integreerimisel, arvestades nende rolli võrkudevaheliste ühendustena. Lisaks esitatakse eelnevalt kirjeldatud vastupidise stsenaariumi hindamisel kvantitatiivselt merel energia tootmisest saadav kasu, mida muidu ei saadaks.

Kulud peaksid võimaluse korral põhinema peamiselt investeeringukuludel. Arvesse tuleks võtta ainult ülekandekulusid, st mitte tootmiskulusid, mis on ärilised ja mida saab kindlaks teha üksnes projektipõhiste hangete kaudu, samal ajal kui asjaomast kasu käsitletakse eespool kirjeldatud viisil. ENTSO-E ei tohiks hinnata mere tuuleparkide investeerimiskulude praegust ja tulevast arengut. Kõiki merevõrgu arengukavas kindlaks määratud ülekandevarasid tuleks hinnata SB-CBAs. Tegevuskulud võivad moodustada olulise osa merevõrgu arengukavade elluviimise kogukuludest, kuid on sageli seotud projektipõhiste teguritega, nagu võrgukadu või hooldus, ning neid võib olla merepiirkonna tasandil raske adekvaatselt hinnata. Tasakaalustamisreservi vajadusi võib mõjutada ka merel toodetava taastuvenergia kasutuselevõtt, kuid SB-CBAd ei pruugi sellisteks hindamisteks sobida. Sellega seoses võiksid ülekandevõrguettevõtjad paluda piirkondlikel koordineerimiskeskustel teha spetsiaalseid hindamisi, võttes merel energia tootmist arvesse nende ülesannetes seoses reservvõimsuse suuruse piirkondliku kindlaksmääramise ja hangetega. ENTSO-E peaks hindama, millised tegevuskulud võiks suurtes piirides SB-CBAdesse integreerida. Konkreetse piiriülese projekti puhul koostöö tegemisel võivad liikmesriigid soovida lisada vastavasse projektipõhisesse kulude-tulude analüüsi kõik asjakohased tegevuskulud lisaks neile kuludele, mida ENTSO-E merepiirkonna tasandil käsitleb.

vii. Ajaline ja geograafiline detailsus

Merevõrgu arengukavade rakendamisega seotud risk aja jooksul suureneb, nt planeerimistulemused võivad muutuda, kui riigis toimuvad muud arengud või võidakse leida alternatiivseid projekte. Sellised ajariski keerukused nõuavad seega ajalist eristamist. SB-CBA tuleks teha 2040. ja 2050. aastaks. Võttes arvesse mereenergia projekti väljatöötamiseks vajalikku aega ja seda aega, mis kulub esimeste SB-CBAde avaldamiseks, ei peaks 2030. aasta hindamisi läbi viima, kuna need ei annaks liikmesriikidele kasulikku teavet.

SB-CBA tulemused tuleks kindlaks määrata individuaalselt nii liikmesriikide kaupa kui ka koondatult iga merepiirkonna kohta. See annab piirkonna liikmesriikidele vahendid, et teha kindlaks merevõrgu arengukavade puhaskasusaajad ja algatada omakorda projekte, mis kaasavad liikmesriike peale nende, kus projektid füüsiliselt aset leiavad. Samuti võimaldab see neil ühiselt arutada merevõrgu arengukava elluviimise täielikku kõrgetasemelist mõju. Hiljem projektipõhistes aruteludes saab hinnata, kas mõned liikmesriigid, keda algselt SB-CBA tulemuste põhjal arvesse võeti, ei saa kõnealusest projektist tegelikult kasu (ja tõenäoliselt saavad kasu muudest merevõrgu arengukava projektidest). Samal ajal saab varakult kindlaks teha ja protsessi kaasata need liikmesriigid, kes saavad kasu, minimeerides riske, mis tulenevad hilisest osalemisest projektipõhises kulude jaotamise protsessis.

viii. SB-CBA tulemused

Asjaomased ülekandevõrguettevõtjad ja riiklikud reguleerivad asutused, ACER ja komisjon peaksid olema asjakohaselt kaasatud ENTSO-E tehtavasse SB-CBA analüüsi. ENTSO-E peaks esitama oma tulemused TEN-E mere esmatähtsatele võrgukoridoridele, vastavates piirkondlikes rühmades või vajaduse korral kõrgetasemelistes töörühmades. Tulemused tuleks esitada eurodes parima hinnanguga kümneaastase võrgu arengukava stsenaariumi kohta, näidates mõõtemääramatuse vahemikke, mis kajastavad teisi kümneaastase võrgu arengukava ühisstsenaariume. SB-CBA peaks kindlaks tegema liikmesriigid, kellele avaldub positiivne ja negatiivne puhasmõju. Samuti peaks see sisaldama kokkuvõtet kõigist taristuvajadustest, mis on vajalikud merevõrgu arengukava väljatöötamiseks, ja niivõrd kui see on võimalik, nende mõjust SB-CBA tulemustele.

Piirkondlike arutelude täiendavaks hõlbustamiseks peaksid riiklikud reguleerivad asutused hindama ENTSO-E tehtavat SB-CBA analüüsi ja vajaduse korral toetama selle tulemusi. See võib aidata luua eelnevat regulatiivset toetust ja pühendumust, vähendades pingeid ja aega projektispetsiifilistes etappides. Lisaks peaks ACER kaaluma arvamuse esitamist kõigi SB-CBAde puhul.

Kui SB-CBA annab teatavate piiriüleste taristuvajaduste osas positiivseid tulemusi, tuleks neid põhjalikumalt uurida. Seega tuleks eeldada projektipõhiste hindamiste lisamist piirkondlikesse investeerimiskavadesse (st projektiuuringud) või kümneaastasesse võrgu arengukavasse.

II.b. Merepiirkonna mittesiduv piiriülene kulude jagamine

SB-CBCS peaks andma teavet kulude jagamisega seotud kaalutluste kohta piirkondlikul tasandil, võttes aluseks merevõrgu arengukava elluviimise kulud ja tulud. Selle analüüsi tulemus on informatiivne ja indikatiivne, ilma et kulusid tegelikult jaotataks.

i. SB-CBCSi lisatavad kulud

Kõigi nende võrguvajaduste arvestamine, mis on vajalikud SB-CBA piirkondlike merel energia tootmise eesmärkide saavutamiseks, võimaldab liikmesriikidel (ja ülekandevõrguettevõtjatel ja tarneahelal) saada vajalikku teavet koostöövajaduste, seadmete koguste ja piiriüleste ülekandeprojektide arendamisest saadava kasu kohta, et võimaldada avalduda muidu realiseerimatul potentsiaalil toota merel energiat, ja saada muud teavet, mis on asjakohane piirkondlike merel energia tootmise eesmärkide võimalikuks muutmiseks.

Kulude jagamisel tuleks SB-CBCSi analüüsi kohaldada merevõrgu arengukavas sisalduva ainult mõne taristuvajaduse suhtes ning SB-CBA suhtes tuleks teha SB-CBCS nende projektide puhul, millel on selge piiriülene tähtsus. Hübriidtaristu vajaduste puhul hõlmab see merevõrgu ülekandesüsteemi merel taastuvenergia tootmise kohtadest kahte või enamasse liikmesriiki. Kulude jagamisel võivad olla asjakohased ka mõned radiaalühenduste taristu vajadused. Nii oleks see eelkõige juhul, kui need on osa taristuvajadusest, mis on merevõrgu arengukavas kindlaks tehtud kui vajadus, mis muutub hiljem hübriidühenduseks. Maismaavõrgu tugevdamine võib olla oluline ka merevõrgu arengukavade väljatöötamisel ja sellel on selge piiriülene tähtsus. Selleks et tagada merel toodetava taastuvenergia integreerimisega seotud kulude jagamise arutelude puhul õiglus, tuleks need põhimõtteliselt lisada ka SB-CBCSi protsessi niivõrd, kuivõrd on võimalik kehtestada asjakohane metoodika, nagu eespool kirjeldatud.

Hoides SB-CBCSi kohaldamisalas ainult need taristuvajadused, mis on selgelt olulised merel toodetava taastuvenergia integreerimiseks ja millel on piiriülene tähtsus, saavad piirkonna liikmesriigid kindlaks teha, millised neist on tõenäolisemalt asjakohased konkreetsete piiriüleste projektide kavandamisel ja kulude jaotamise üle peetavatel läbirääkimistel kindlal ajavahemikul (2040 või 2050). See aitab varakult kindlaks määrata võimalike koondatavate projektirühmade ulatuse ning tagada riiklike reguleerivate asutuste ja ülekandevõrguettevõtjate õigeaegse kaasamise.

ii. Olulisuse künnis positiivset puhaskasu saavate poolte jaoks

Konkreetsete projektide üle peetavatel läbirääkimistel on otsene mõju kulude jaotamisele ning seetõttu on projektipõhise kulude piiriülese jaotamisel positiivset puhaskasu saavate poolte määramiseks vaja, et olulisuse künnised jääksid pragmaatiliseks. Sellega tagatakse, et väikesed mitteasukohariikide modelleeritud panused ei suurenda märkimisväärselt konkreetse projekti läbirääkimis- ja halduskulusid, st ei suurenda liigselt asjaomaste poolte arvu.

Kava tasandil, mis on kontseptuaalne ja millel ei ole siduvat mõju kuludele, need argumendid ei kehti, samas kui suhteliselt väiksema positiivse puhasmõjuga kasusaajate eelnev tuvastamata ja kaasamata jätmine võib põhjustada alternatiivkulusid. Lisaks sellele võib iga väike künnis kava tasandil põhjustada märkimisväärseid puudujääke kaetud kulude kogusummas, kusjuures ühe liikmesriigi taristuvajadused kogu kümnendi jooksul võivad hõlmata suurt hulka projekte ja investeerimiskulusid. Seepärast ei tohiks kulude piiriülese jagamise (SB-CBCS) puhul positiivse puhasmõju minimaalset olulisuse künnist kasutada.

iii. SB-CBCSi tulemused

Asjaomased ülekandevõrguettevõtjad ja riiklikud reguleerivad asutused, ACER ja komisjon peaksid olema asjakohaselt kaasatud ENTSO-E kulude piiriülesesse jagamisse, mille tulemused peaks ENTSO-E esitama TEN-E esmatähtsatele merevõrgu koridoridele. ENTSO-E peaks esitama kulude jagamise aruande iga liikmesriigi merepiirkonna kohta, jaotatuna kümnendite kaupa (2040 ja 2050), eurodes, võttes aluseks tulude osakaaluga proportsionaalse jaotuse. SB-CBCS peaks sisaldama ka kokkuvõtet kõigist taristuvajadustest, mis on olulised kulude piirkondliku jagamise seisukohast, ja niivõrd kui see on võimalik, nende mõjust SB-CBCSi tulemustele.

III. SOOVITUSED PROJEKTIPÕHISTEKS HINDAMISTEKS

III.a. Projektipõhine kulude-tulude analüüs (PS-CBA)

i. PS-CBA loomise protsess

Konkreetsete piiriüleste merevõrgu ülekandeprojektide üle peetavate arutelude ja kulude jaotamise läbirääkimiste algatamisel tuginevad riiklikud reguleerivad asutused projektipõhistele kulude-tulude analüüsile. See võib juhtuda ka siis, kui liikmesriigid arutavad piiriüleseid merel toodetava taastuvenergia ühisprojekte, et pidada läbirääkimisi statistiliste ülekannete üle või luua ühine toetuskava investeeringute puudujäägi katmiseks. Mõlemal juhul võivad riiklikud reguleerivad asutused ja/või liikmesriigid otsustada delegeerida modelleerimisarvutused ülekandevõrguettevõtjatele.

Piiriüleste projektide üle peetavate läbirääkimiste ebaõnnestumise riski saab piirata, kui asjaomased pooled lepivad protsessis eelnevalt kokku. Näiteks võib piiriüleste ülekandevarade puhul järgitav kooskõlastatud lähenemisviis olla järgmine:

1.	koostatakse asjaomaste liikmesriikide vahel vastastikuse mõistmise memorandum või midagi sarnast

2.	koostatakse asjaomaste ülekandevõrguettevõtjate vahel vastastikuse mõistmise memorandum või midagi sarnast

3.	lepitakse asjaomaste riiklike reguleerivate asutuste vahel ühiselt kokku eeldused, mida ülekandevõrguettevõtjad peavad arvesse võtma

4.	ülekandevõrguettevõtjad töötavad ühiselt välja PS-CBA

5.	riiklikud reguleerivad asutused valideerivad ühiselt tulemused või taotlevad ühiselt ülekandevõrguettevõtjatelt muudatuste tegemist

PS-CBAs kasutatavate eelduste ühine kokkuleppimine (nt kui palju ja milliseid stsenaariume tuleks arvesse võtta) ning ühise modelleerimise läbiviimine võivad oluliselt vähendada lahknevate modelleerimismeetodite ja tulemuste kasutamisest tulenevaid hilisemaid lahkarvamusi. Tuleb märkida, et liikmesriigid võivad vastavalt riiklikele tavadele olla kaasatud ka ülekandevarade protsessi, nt eelduste või tulemuste valideerimisse (näiteks kui mõned liikmesriigid kiidavad heaks oma territooriumil asuvate ülekandevõrguettevõtjate riiklikud investeerimiskavad). Välja pakutud koordineeritud PS-CBA menetlus peaks olema suunav raamistik, kuid vajaduse korral tuleks ette näha paindlikkus. Näiteks võib rühm liikmesriike arvata, et vastastikuse mõistmise memorandumite tegemine võib pikendada, selmet lühendada vajalikku läbirääkimisaega, ja seega pidada neid mittevajalikuks või otsustada, et mõned sammud tuleks teha paralleelselt.

Piiriüleste mereenergia tootmise projektide puhul võivad asjaomased liikmesriigid PS-CBAd ühiselt teostada. Nad peaksid kõigepealt otsustama, kuidas ühiseid modelleerimisarvutusi välja töötada (nt otse ise, delegeerides selle oma vastavatele energiaagentuuridele, delegeerides selle asjaomastele ülekandevõrguettevõtjatele või tellides konsultatsiooniteenuseid). Seejärel peaksid nad ühiselt otsustama kasutatavate eelduste üle (nt stsenaariumid ja maismaavõrgu tugevdamise võimalik lisamine hindamisse) ning töötama ühiselt välja PS-CBA, nagu eelnevalt kokku lepitud.

Kui keerukatesse piiriülestesse mereenergia projektidesse võib integreerida nii võrkudevahelise hübriidühenduse projekti kui ka merel toodetava taastuvenergia ühisprojekti, peaksid asjaomased liikmesriigid ja riiklikud reguleerivad asutused tagama nende kahe projekti vastavate PS-CBAde kooskõla. Ühelt poolt peaksid nad tagama, et mõlema projekti eeldused on kooskõlas, ning vältima kulude ja tulude topeltarvestust. Samal ajal peaksid nad minimeerima viivitustega seotud riske, eelkõige juhul, kui vastavate projektide investeerimisotsuste tegemise aeg on erinev. Näiteks võib olla vaja teha otsus ülekandevara lõpliku kulujaotuse kohta varem, kui selle kasutuselevõtmine võtab oluliselt kauem aega kui mere tuulepargi puhul. Samuti võivad nad otsustada ühendada need kaks projektihindamist üheks terviklikuks hindamiseks. Selline lähenemisviis peaks siiski alati võimaldama vahet teha ühelt poolt taristupõhistel tulemustel, mida riiklikud reguleerivad asutused võtavad arvesse kulude piiriülese jaotamise otsustes, ja teiselt poolt tootmispõhisel teabel, mis on oluline liikmesriikide kulude ja tulude jagamise korra jaoks taastuvenergia statistika levitamiseks ja toetuskulude jagamiseks.

Energiasaared on veel ühed keerukad projektid, mis vajavad märkimisväärseid investeeringuid ja millel võivad olla väga erinevad projektikavandid, omandistruktuurid ja rahastamismehhanismid. Seetõttu tuleks energiasaare protsessi ja analüüse uurida iga juhtumi puhul eraldi, võttes arvesse selle eripära.

ii. PS-CBAde stsenaariumid ja tundlikkusanalüüsid

TEN-E määruse artikli 16 lõike 4 kohaselt tuleks projektianalüüsides kasutatavates stsenaariumides arvesse võtta vähemalt kümneaastasi võrgu arengukava ühisstsenaariume. Täiendavate stsenaariumide lisamine võib suurendada usaldusväärsust, võttes arvesse erinevaid võimalikke tulevikuväljavaateid, kuid võib ka põhjustada kattumise kümneaastaste võrgu arengukava stsenaariumidega, pikendades modelleerimisaega ja võimalikke läbirääkimiskulusid. TEN-E näeb ette raamistiku kümneaastase võrgu arengukava ühiste stsenaariumide väljatöötamiseks, mis tagab sidusrühmade märkimisväärse kaasamise ja kontrolli. Seepärast peaksid riiklikud pooled aktiivselt osalema, et stsenaariumide kvaliteet ja usaldus nende vastu oleks kõrge, minimeerides vajadust aeganõudvate (ja mõnikord kahjulike) täiendavate stsenaariumide järele.

Täiendavate stsenaariumide asemel võivad kümneaastase võrgu arengukava stsenaariumide tundlikkusanalüüsid olla tõhusad vahendid projektide hindamise usaldusväärsuse edasiseks suurendamiseks. Selleks hinnatakse, kuidas projekti väärtus muutub põhieelduse muutmisel, et teha kindlaks, millised eeldused mõjutavad PS-CBA tulemusi kõige rohkem. Kui lisaks kümneaastasele võrgu arengukavale peetakse vajalikuks täiendavaid stsenaariume, näiteks stsenaariumide väljatöötamise järel kättesaadavaks tehtud uue kohaliku teabe integreerimiseks, nõuab TEN-E, et need oleksid kooskõlas liidu 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärgiga ning energia- ja kliimaalaste vaheeesmärkidega, nende suhtes kohaldataks sama konsultatsiooni- ja kontrollitaset kui kümneaastase võrgu arengukava stsenaariumide puhul ning ACER hindaks neid.

iii. Vastupidised stsenaariumid PS-CBAde puhul

Mereenergia projekti vastupidise stsenaariumi väljatöötamisel peaksid liikmesriigid ja/või vajaduse korral riiklikud reguleerivad asutused hindama ja kokku leppima, millised oleksid projekti kulude jaotamise läbirääkimiste ebaõnnestumise kõige tõenäolisemad tagajärjed. Kokkulepitud vastupidine stsenaarium peaks alati esindama kõige realistlikumat projektivarianti. Näiteks hübriidülekandeprojekti hindamisel võivad kaks riikliku reguleerivat asutust tavaliselt leida, et kõige tõenäolisem alternatiiv hübriidprojekti arendamisele võib olla lähima kaldaga ühendav radiaalliin. Kui riikide pakkumispiirkondade vahel täheldatakse suhteliselt sagedasi ja suuri elektrihinnaerinevusi, võib tõenäoliseks alternatiiviks olla traditsiooniline võrkudevaheline ühendus.

Samamoodi võivad hübriidühenduse kaudu ühendatud merel taastuvenergia tootmise ühisprojekti puhul olla asjakohased erinevad vastupidised stsenaariumid. Väga suurte tootmisprojektide puhul (nt energiasaarega seotud projektid) või projektide puhul, mis on teostatavad ainult siis, kui luuakse uus võrkudevaheliste ühenduste võimsus (vt ka vastupidised stsenaariumid SB-CBAde puhul), võib mõistlikeks alternatiivideks olla väiksema mere tuulepargi kaalumine, mis on radiaalselt ühendatud, või isegi mere tuulepargi rajamata jätmine, kui see on radiaalseks ühendamiseks liiga kallis.

iv. Pakkumispiirkondade struktuur

Konkreetse projekti pakkumispiirkondade struktuur võib mõjutada kasu jaotamist liikmesriikide vahel ning ülekandevõrgu ja tuuleparkide arendajate vahel. Seepärast peaksid liikmesriigid püüdma määrata kindlaks projekti pakkumispiirkonna struktuuri võimalikult varakult, et seda piisavalt arvesse võtta ülekande- ja tootmisprojektide PS-CBAdes ning suurendada selle nähtavust enne võistupakkumisi. Võrkudevahelise hübriidühenduse kaudu ühendatud mere tuuleparkide projektide puhul peaksid liikmesriigid uurima mere pakkumispiirkondi kui usaldusväärset süsteemi, et lõimida tootmine täielikult Euroopa elektrituruga.

III.b. Projektipõhine kulude piiriülene jaotamine

Lisaks ACERi soovitusele ühishuviprojektide investeerimistaotluste käsitlemise kohta tuleks arvesse võtta mereenergia ülekandeprojektide teatavat eripära. Hübriidühendused kujutavad endast mitmeid probleeme, mis võivad mõjutada läbirääkimisi investeerimiskulude jaotamise üle. Traditsiooniliste võrkudevaheliste ühenduste eesmärk on hindade piiriülene tasakaalustamine, optimeerides kogu energiasüsteemi. Lisaks on hübriidühendustel potentsiaal integreerida väga suurt mere taastuvenergia tootmisvõimsust ja muuta põhjalikult piirkonna energiaallikate jaotust. Kasu on tõenäolisem kui varasemate elektrivõrkude ühendamise projektide puhul ning see avaldub mitte ainult asukohaliikmesriikidele, vaid levib ka naaberpiirkondadesse.

Selleks, et projektid pakuksid jätkuvalt huvi, peaks neil olema üldine positiivne sotsiaal-majanduslik puhasmõju ja ühegi liikmesriigi puhasmõju ei tohiks olla negatiivne. PS-CBA, mis näitab negatiivset puhasmõju riigile, kus mereenergia projekt asub, kujutab endast potentsiaalset takistust selle arendamisele. Projektipõhine kulude piiriülene jaotamine (PS-CBCA) on TEN-E kehtestatud struktureeritud protsess, mis aitab riiklikel reguleerivatel asutustel ja liikmesriikidel jõuda kokkuleppele investeerimiskulude jaotuses. PS-CBCAde kasutamine on kohustuslik ühishuviprojektide ja vastastikust huvi pakkuvate projektide puhul, kus taotletakse Euroopa ühendamise rahastust ehitustöödeks toetusi, samas kui muudel juhtudel võib kasutada muid sarnaseid lähenemisviise (mis ei järgi rangelt TEN-E nõudeid). Isegi kui see ei ole kohustuslik, on hübriidprojekti olulisi investeerimissummasid ja suhtelist keerukust arvestades lihtsate jagamisvõtete kasutamine, mis ei ole proportsionaalsed kasuga, ja PS-CBCAde vältimine tõenäoliselt ebatõhus. PS-CBCAd ei ole (üksnes) nõue, et ühishuviprojekt / vastastikust huvi pakkuv projekt saaks taotleda Euroopa ühendamise rahastust tööde rahastamist, vaid oluline läbirääkimisvahend, millel on selge menetlus ja konkreetne ajakava, mis võib läbirääkimisi hõlbustada ja kiirendada. Seega tuleks pidada ühishuviprojekti/ vastastikust huvi pakkuva projekti staatust üheks eeliseks, mis aitab kaasa piiriülese taristu õigeaegsele rajamisele.

i. Olulisuse künnis positiivset puhaskasu saavate poolte jaoks

Kuna PS-CBCA tulemuseks on siduv otsus kulude jagamise kohta, peab nende liikmesriikide kindlaksmääramine, kellele projekti rakendamine avaldab märkimisväärset positiivset puhasmõju, jääma pragmaatiliseks, kuid samas ei tohi olulised investeeringud jääda katmata. Kuna kasu jaotub tõenäolisemalt piirkondlikult, võib hübriidühendustest positiivset puhaskasu saavate poolte kindlakstegemiseks olla vajalik madalam olulisuse künnis kui traditsiooniliste võrkudevaheliste ühenduste puhul. Seda arvesse võttes tuleks kaaluda alla 10 % künnist.

ii. Mitteasukohaliikmesriikide panus

Sellise mitteasukohaliikmesriigi panus, kes on positiivset puhaskasu saav pool, võib olla vajalik projekti pangakõlblikkuse tagamiseks, kui asukohaliikmesriigile avaldub negatiivne puhasmõju. Põhimõtteliselt peaks selline kasu saav liikmesriik rahaliselt panustama, et tagada projekti edukus ja tegelik kasu nende territooriumil. Praktikas võib see olla keeruline. Näiteks võib mitteasukohariik olla protsessi kaasatud liiga hilja, mis tekitab uusi küsimusi rakendatud mudelite ja nende tulemuste kohta; ta võib pidada hinnangulist kasu liiga ebakindlaks või piiriülese rahalise panuse andmist praktikas keeruliseks. Mõlemal juhul, kui mitteasukohariik osaleb projektis alles panuse taotlemise ajal, võib nii tema soov projektis osaleda kui ka valmidus panustada olla piiratud. SB-CBCS peaks aitama vähendada mitteõigeaegse kaasamise riski.

Lisaks peaksid asjaomased riiklikud reguleerivad asutused piiriüleste projektide investeeringute jaotamise üle peetavatel läbirääkimistel jõudma kokkuleppele PS-CBCA ja investeerimistaotluse suhtes. Läbirääkimiste ebaõnnestumise korral või osaliste taotluse korral peaks ACER tegema otsuse, tagades vaidluse õigeaegse lahendamise. Kuigi on juhtumeid, kus PS-CBCAdega küsitakse panust kolmandatelt isikutelt, on neid vähe ja tavaliselt gaasitaristu puhul (9).

Mitteasukohaliikmesriikide panused on võimalikud ja juhul, kui on olemas positiivset puhaskasu saavad pooled, samas kui ühele või mitmele asukohaliikmesriigile avalduvat mõju loetakse negatiivseks puhasmõjuks, võib eeldada, et neid panuseid on vaja tulevaste mereenergia projektide jaoks. Samal ajal peaks olema selge, et PS-CBCA on vaid vahend. Selleks et tagada läbirääkimiste edukus ja minimeerida pingeid, eriti kui kasu ulatub asukohaliikmesriikide piiridest kaugemale, oleks PS-CBCAde puhul kasu kooskõlastatud lähenemisviisidest, mille põhimõtted on enne konkreetsete läbirääkimiste alustamist kokku lepitud. SB-CBCS ja varasemad PS-CBCA kogemused võiksid olla abiks selliste põhimõtete tuletamisel piirkondlikul tasandil. Lisaks tuleks kaaluda täiendavaid koostööstiimuleid, et suurendada mitteasukohaliikmesriikide valmisolekut osaleda projekti investeerimises.

III.c. Muud vahendid peale PS-CBCAde

PS-CBCAsid täiendavate kokkulepete ja vahendite kaalumisel tuleks hoolikalt arvesse võtta praktilisi raskusi taristukulude ülekandmisel mitteasukohariikide reguleeritud üksustele. Samal ajal on Euroopa eri piirkondades erinevad koostöötavad ja mereenergia eesmärgid. Piirkondlikud erinevused võivad seega viia erinevate kokkulepeteni mis tahes täiendavate kulude jagamise kokkulepete kohta. Kõrgetasemelised töörühmad võiksid olla kasulikud platvormid, et arutada, kas ja milliseid vahendeid võiks vastavates piirkondades projektide jaoks kaaluda.

Uurida võiks kahte liiki täiendavaid vahendeid: vahendeid, mis hõlbustavad PS-CBCA täielikku kasutamist, ning vahendeid püsiva rahastamispuudujäägi katmiseks.

i. Vahendid, mis hõlbustavad PS-CBCA täielikku kasutamist ülekandeprojektide puhul

Võimsusjaotustulu jaotamispõhimõtted

PS-CBCA koostatakse ajal, mil lepitakse kokku piiriülese projekti lõplikus investeerimisotsuses. Asjaomase vara kasutamise ajal luuakse ja jaotatakse võimsusjaotustulu vastavalt kokkulepitud metoodikale ja jagamispõhimõtetele. Võimsusjaotustulu jaotus kajastab tavaliselt standardset 50-50 jaotamispõhimõtet või muid konkreetseid jaotamispõhimõtteid, mis kajastavad omandi- või investeerimistasemeid. Selliste konkreetsete jaotamispõhimõtete kasutamine läbirääkimisvahendina väljaspool omandi- või investeerimistasemeid ei pruugi üldiselt olla tulevaste merevõrgu hübriidprojektide jaoks väga tõhus vahend, kuna ebakindlus võimsusjaotustulu tekkimise suhtes võib suureneda, näiteks paralleelsete ülekandeprojektide kahjuliku mõju tõttu. Asjaomased riiklikud reguleerivad asutused võivad siiski soovida kokku leppida erinevates konkreetsetes jaotamispõhimõtetes, mis kajastavad projekti vajadusi (nt eeldatavad tegevuskulud), kui see on kooskõlas ELi õigusaktide ja metoodikaga.

Projektide koondamine

Selliste projektide koondamine, mis täiendavad üksteist ja on sarnase riskitasemega (nt kui need võetakse kasutusele paralleelselt või ajaliselt lähestikku), võib oluliselt vähendada läbirääkimiste kulusid. Selline koondamine võib tagada, et omavahel seotud projekte hinnatakse koos, näiteks mitme hübriidprojekti puhul samas piirkonnas või hübriid- ja maismaaühenduse tugevdamise puhul, mis on vajalik merel toodetud elektrienergia teatavasse tarbimiskeskusesse jõudmiseks. Koondamine võib aidata vähendada ebakindlust tänu sellele, et koos modelleeritakse projekte, mis mõjutavad üksteist, ja sõlmitakse kokkuleppeid, mis lähtuvad laiemast pildist, vähendades potentsiaalselt vajadust piiriüleste finantstehingute järele (nt PS-CBCAst tulenevad), ning kulusid ja tulusid tasaarveldatakse projektide vahel ja võimaldatakse mitterahalist panust, tehes paralleelseid investeeringuid, millest saavad kasu kõik pooled. Arvestades vajadust töötada paralleelselt välja olulised taristuprojektid, et õigeaegselt saavutada liikmesriikide mereenergia eesmärgid, võib projektide koondamine olla hõlbustav vahend. SB-CBCS saab toetada mõistlike koondamisvõimaluste kindlakstegemist.

Järeltingimused

PS-CBCA võib sisaldada eelnevalt kokku lepitud tingimusi, mille alusel võib teha teatava korrektsiooni (nt võimsusjaotustulu jaotamispõhimõtte muutmine) või finantstehingu, kui tingimused muutuvad oluliselt võrreldes nendega, mida hinnatakse kulude jaotamise etapis. Praktikas võib siiski olla keeruline selliseid tingimusi rakendada ilma projektile uusi riske tekitamata, seega tuleks selle võimaluse kasutamise korral eelnevalt kehtestada selged põhimõtted.

Innovaatiline planeerimine ja uuenduslikud omandisuhted

Liikmesriigid ja eri piirkondade ettevõtjad võiksid uurida uuenduslikke lähenemisviise omandiõigusele, näiteks ühisomandit, milleks luuakse piirkondlikud merevõrkude ülekandeüksused, mis vastutavad merealade planeerimise ja asjaomaste piiriüleste merevõrguprojektide arendamise eest. Ühest küljest tuleb alguses teha jõupingutusi selliste üksuste loomiseks ja kulude jagamise korra määratlemiseks, mis võib kaasa tuua märkimisväärseid investeeringuid. Teisest küljest oleksid need keskpikas perspektiivis kasulikud, vähendades tehingukulusid ja läbirääkimiste ebaõnnestumise ohtu, kusjuures asjaomased pooled oleksid juba üksuse omanikud ning seega osaleksid alati piiriüleste projektide kavandamises ja arendamises. Ühisomandit võiks toetada piirkondlike regulatiivsete varabaaside raamistike loomisega. Lisaks sellele ei peaks sellised üksused mõjutama merevõrkude süsteemi toimimist, mis võiks jääda määratud ülekandevõrguettevõtjate pädevusse.

Mereenergiataristu arendamise stimuleerimiseks võiks uurida ka alternatiivseid omandistruktuure. Näiteks võivad asjaomased pooled mitme projekti puhul kokku leppida ristomandis, tehes netoimportivast riigist asendusostu merevõrgu ülekandevarasse ja vastupidi. See võib aidata stimuleerida asjaomaste poolte tugevat huvi konkreetses piirkonnas, tagamaks, et kõik asjaomased projektid viiakse ellu plaanipäraselt ja kasu realiseerub vastavalt hinnangule, vähendades riske ja luues vastastikust kasu.

Samuti võiks tugevdada merevõrgu piirkondlikku planeerimist (kuid mitte arendamist), näiteks paludes asjaomastel piirkondlikel koordineerimiskeskustel täita uusi piirkondliku planeerimisega seotud ülesandeid.

Võrguga liitumise tasude ühtlustamine mereenergia tootmise puhul

Erinev lähenemisviis merel taastuvenergia tootmise projektide võrguga liitumise tasude süsteemile (madal või sügav) võib raskendada taastuvenergia arendajate pakkumisprotsessi ning liikmesriikide ja/või riiklike reguleerivate asutuste vahelisi PS-CBCA arutelusid. Merel toodetava taastuvenergia projektide puhul võiks kaaluda piirkondliku liitumistasu ühtlustamist, võttes arvesse tekkinud taristukulusid ja mittediskrimineerimise põhimõtteid võrgutasude puhul.

Läbirääkimiste piirkondlikud vormid

Välja võiks töötada piirkondlikud vormid, mille abil visandatakse üldpõhimõtted, mida tuleb järgida üleminekul SB-CBCSilt projektipõhistele hindamistele ja läbirääkimistele, samas kui need peaksid jääma hõlbustavaks ja informatiivseks vahendiks arutelude algatamiseks ning alati tuleks säilitada paindlikkus tegelike projektiläbirääkimiste puhul.

ii. Vahendid püsiva rahastamispuudujäägi katmiseks

a) Mereenergia tootmise puhul

Mitmeaastased statistilised ülekandetooted, mis on ette nähtud mereenergia tootmise jaoks

Statistilisi ülekandeid käsitlevad kokkulepped võivad olla möödunud või jooksva aasta, eelseisva aasta või tulevaste aastate kohta (tulevased tooted). Tulevased tooted võivad olla eriti huvitavad, et toetada praegu arutlusel olevaid mereprojekte. Asukohaliikmesriik võib seejärel tagada täiendavad rahalised vahendid oma merel toodetava taastuvenergia projekti elluviimiseks, kõrvaldades allesjäänud struktuurse toetuse kulude puudujäägid, samal ajal kui ostev liikmesriik saab tagada tulevased statistilised ülekanded ja toetada mereenergia poliitika eesmärke. Statistilised kokkulepped võivad sisaldada ka tingimusi statistiliste ülekannete börside kasutamise kohta, näiteks märge selle kohta, et ülekantud summasid tuleb kasutada taastuvenergia projektiga seotud merevõrkude jaoks. Sellised tingimuslikkuse näited on juba olemas tehtud statistiliste ülekannete puhul.

ELi toetus

Taastuvenergia rahastamismehhanism (REFM) annab liikmesriikidele võimaluse täita oma taastuvenergia riiklikud võrdlustasemed piiriülese koostöö kaudu. See võimaldab pakkuda toetust uutele taastuvenergia projektidele ELis, et katta puudujäägid liidu soovituslikus taastuvenergia kavas või lihtsalt kiirendada kasutuselevõttu. Panustavad riigid osalevad vabatahtlikult rahaliselt mehhanismis, kus makse on seotud uute taastuvenergiaprojektidega, mis on ehitatud asukohaliikmesriikide territooriumil komisjoni korraldatud võistleva pakkumismenetluse kaudu, vähendades asjaomaste liikmesriikide halduskulusid (10) ning suurendades kasutuselevõtu tõhusust ja avalikkuse heakskiitu, kuna piiriülesed rahalised toetused on seotud konkreetsete taastuvenergiaprojektidega. REFMi kaudu on võimalik täpsustada soovi toetada teatavat liiki tehnoloogiat (nt merel toodetav taastuvenergia) ning kuigi neid praegu ei ole, võiks lisada koondtasemed (nt eri merepiirkondade jaoks). Eeldusel, et sarnast süsteemi uuendatakse 2040. aasta ja ka hilisemate eesmärkide puhul, võib REFM olla eriti huvipakkuv toetust vajavate merel toodetavate taastuvenergia projektide jaoks. Ideaalsed kandidaadid võiksid hõlmata mereenergia tootmisvõimsust, mida ei ole võimalik realiseerida ilma ühiste investeerimisraamistiketa.

Lisaks võib kuni 15 % Euroopa ühendamise rahastu energiale eraldatud kogueelarvest kasutada piiriüleste taastuvenergiaprojektide toetamiseks, tingimusel et need tuginevad taastuvenergia direktiiviga kooskõlas olevale koostöölepingule. Lisaks REFMile ja Euroopa ühendamise rahastule on kättesaadavad ka muud vahendid (11), sealhulgas, kuid mitte ainult, Euroopa Regionaalarengu Fond ja moderniseerimisfond.

b) Mereenergia ülekandevõrkude puhul

Piirkondlike võimsusjaotustulude säästmine tulevaste investeeringute jaoks

Võimsusjaotustulu tuleb kasutada elektrimääruses (EL) 2019/943 sätestatud esmatähtsate eesmärkide saavutamiseks, millest üks on piiriülest võimsust suurendavad võrguinvesteeringud. Börsidelt saadav võimsusjaotustulu on mereenergiataristusse tehtavate koguinvesteeringute vajadusega võrreldes suhteliselt piiratud, samas kui merevõrkude arendamisel suureneb piirkondliku võimsusjaotustulu absoluutsumma.

Uurida tuleks piirkondlikke lähenemisviise, et koguda osa võimsusjaotustulust sihtotstarbelistele kontodele ja kasutada seda investeeringuteks, mis on vajalikud selliste uute projektide jaoks, mis toovad piirkonnale laiemat kasu. Elektrimääruse artikli 19 kohaselt ei tohiks võimsusjaotustulu kasutada võrgutariifide alandamiseks, välja arvatud juhul, kui esmatähtsad eesmärgid on täidetud, ning ülejäänud osa tuludest kirjendatakse sisemises raamatupidamisarvestuses eraldi reale niikauaks, kuni seda saab kasutada esmatähtsate eesmärkide saavutamiseks. Piirkondlik säästukonto võiks seega toetada kõnealuste sätete rakendamist. Selle eesmärk võiks olla näiteks käsitleda üksnes asukohaliikmesriikidele avalduvat negatiivset puhasmõju ühishuviprojektide / vastastikust huvi pakkuvate projektide puhul. Piirkondlikud säästukontod kõrvaldaksid investeerimispuudujäägid, mida on pidevalt raske täita, sõltumata üksnes ELi või muude vahendite kättesaadavusest. See nõuaks tihedat kooskõlastamist piirkonna riiklike reguleerivate asutuste (ja ülekandevõrguettevõtjate) planeerimisel, kulude ja tulude kindlaksmääramisel ning kulude jagamisel. Piirkondlike säästukontodega seotud kaalutlusi võiks käsitleda koos hinnangutega vajaduse kohta tugevdada piirkondlikku planeerimist ja omandisuhteid.

ELi toetus

Esimestes merevõrkude arengukavades prognoosib ENTSO-E (12), et Euroopas merel toodetava taastuvenergia võimsuse ühendamiseks vajalike investeeringute kogusumma ajavahemikul 2025–2050 on ligikaudu 400 miljardit eurot, (13) mis võimaldaks igal aastal tarnida Euroopa tarbijatele 1 600 TWh puhast energiat ja muudaks mere tuuleenergia tähtsuselt kolmandaks energiaallikaks Euroopa energiasüsteemis.

Piiriüleste mereenergiataristu projektide, eelkõige ühishuviprojektide / vastastikust huvi pakkuvate projektide elluviijad peaksid koos Euroopa Investeerimispangaga uurima, kas nende projektidele on võimalik pakkuda konkurentsivõimelisi rahastamistingimusi (14).

Ka Euroopa ühendamise rahastu võib olla pöördelise tähtsusega mitme sellise ambitsioonika piiriülese mereenergiataristu projekti puhul, millel on ühishuviprojekti / vastastikust huvi pakkuva projekti staatus. Eelkõige võib Euroopa ühendamise rahastu olla väga tõhus, aidates katta osa asukohaliikmesriigi tajutavast negatiivsest puhasmõjust. Praeguses mitmeaastases finantsraamistikus Euroopa ühendamise rahastu energeetikaprogrammile aastateks 2021–2027 eraldatud eelarve on 5,84 miljardit eurot, millest võivad rahastamiskõlblikud olla eri taristukategooriate ühishuviprojektid / vastastikust huvi pakkuvad projektid, sealhulgas elektrivõrgud, merevõrgud, arukad elektrivõrgud, arukad gaasivõrgud, CO2 taristu ja vesinikutaristu, ning seega on eelarve kindlaksmääratud vajadustega võrreldes üsna väike.

(1) https://energy.ec.europa.eu/topics/markets-and-consumers/actions-and-measures-energy-prices/repowereu-2-years_en

(2) Direktiiv (EL) 2023/2413.

(3) COM(2024) 63 final.

(4) https://energy.ec.europa.eu/news/member-states-agree-new-ambition-expanding-offshore-renewable-energy-2023-01-19_en

(5) Komisjoni teatis: piiriüleste taastuvenergiaalaste koostööprojektide kulude ja tulude jagamise suunised – Euroopa Komisjon (europa.eu).

(6) https://acer.europa.eu/sites/default/files/documents/Recommendations/ACER_Recommendation_02-2023_CBCA.pdf

(7) https://energy.ec.europa.eu/topics/infrastructure/high-level-groups_en

(8) SWD(2020) 273 final.

(9) Näiteks LT-PL võrkudevahelise ühenduse LitPol Link puhul jõudis ACER järeldusele, et mitteasukohariikidelt ei peaks hüvitist nõudma. PL-LT gaasiühenduse GIPL kohta järeldas ACER, et positiivset puhaskasu saavad pooled (LT, LV, EE) peaksid maksma hüvitist asukohariik Poolale, millele avaldub negatiivne puhasmõju.

(10) Kuigi praktilised probleemid võivad tekkida teatavates riiklikes jurisdiktsioonides, kus pakkumiste läbiviimise delegeerimine võib praegu olla keelatud.

(11) https://energy.ec.europa.eu/topics/renewable-energy/financing/eu-funding-offshore-renewables_en

(12) https://eepublicdownloads.blob.core.windows.net/public-cdn-container/tyndp-documents/ONDP2024/web_entso-e_ONDP_PanEU_240226.pdf

(13) Kaasa arvatud Norra ja Suurbritannia, kuid v.a radiaalühendused.

(14) https://www.eib.org/attachments/lucalli/20230107_cross_border_infrastructure_projects_en.pdf