Käesolevas dokumendis antakse vastused küsimustele, mis komisjoni talitused on saanud mahepõllumajanduslikku mesindust käsitlevate ELi normide rakendamise kohta.

Käesoleva dokumendi eesmärk on aidata liikmesriikide ametiasutustel ja ettevõtetel kohaldada kõnealuseid ELi õigusnorme. Liidu õiguse siduva tõlgendamise pädevus on ainult Euroopa Liidu Kohtul.

RIPACi (1) MÄRGUKIRI NR 2024-01

SEKTOR:	MAHEPÕLLUMAJANDUS
MEEDE:	MESINDUS
TEEMA:	TOITUMISALAD – MESILATE ASUKOHAD – MESILASVAHA – MESITARUDE PAIGUTAMINE
ASJAOMASED SÄTTED:	määrus (EL) 2018/848, (2) artiklid 21 ja 35; II lisa II osa punkt 1.9.6.5; määrus (EL) nr 1305/2013, (3) artiklid 28 ja 30; määrus (EL) 2021/2115, (4) artiklid 31, 70, 72 ja 154

1. küsimus.   Mahemesinikud peavad paigutama oma mesilad piirkondadesse, kus nektari- ja õietolmuallikad koosnevad põhiliselt mahepõllumajanduskultuuridest või looduslikest taimedest või muudel kui mahemeetoditel majandatud metsadest või põllumajanduskultuuridest, mida on töödeldud keskkonda vähe mõjutavate meetoditega. Milliseid meetodeid võib pidada keskkonda vähe mõjutavateks meetoditeks, millele on osutatud määruse (EL) 2018/848 II lisa II osa punkti 1.9.6.5 alapunktides a ja c?

Vastus

Mõistet „keskkonda vähe mõjutavad meetodid“, millele on osutatud määruse (EL) 2018/848 II lisa II osa punkti 1.9.6.5 alapunktides a ja c, tuleb mõista nii, et see viitab meetoditele, mis on samaväärsed nendega, mida varem kasutati määruse (EL) 1305/2013 artiklite 28 („Põllumajanduse keskkonna- ja kliimameede“) ja 30 („Natura 2000 ja veepoliitika raamdirektiivi kohased toetused“) kohaselt ja mis ei mõjuta mesindussaaduste käsitamist mahepõllumajanduslikena.

Määrus (EL) nr 1305/2013 tunnistati 1. jaanuaril 2023 määruse (EL) 2021/2115 (millega kehtestatakse liikmesriikide koostatavate ühise põllumajanduspoliitika strateegiakavade (ÜPP strateegiakavad) toetamise reeglid) artikliga 154 kehtetuks.

Uue ühise põllumajanduspoliitika määruse (EL) 2021/2115 artiklid 31 („Kliima-, keskkonna- ja loomade heaolu kavad“), 70 („Keskkonna- ja kliimakohustused ning muud majandamiskohustused“) ja 72 („Teatavatest kohustuslikest nõuetest tulenevad piirkondlikud ebasoodsad tegurid“) lubavad liikmesriikidel (nende ÜPP strateegiakavade alusel) kavandada sekkumisi, mis võivad sarnaselt määruse (EL) 1305/2013 artiklite 28 ja 30 alusel kavandatud meetmetega pakkuda keskkonnakasu.

Selliste sekkumistega, mida liikmesriigid saavad määruse (EL) 2021/2115 artiklite 31, 70 ja 72 kohaselt kasutada, aidatakse saavutada ÜPP erieesmärke, mis on eelkõige sätestatud kõnealuse määruse artikli 6 lõike 1 punktides d, e, f ja i: „d) aidata kaasa kliimamuutuste leevendamisele ja nendega kohanemisele, sealhulgas kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ja süsiniku sidumise võimendamise kaudu, ning edendada kestlikku energiat; e) edendada kestlikku arengut ja selliste loodusvarade tõhusat majandamist nagu vesi, muld ja õhk, vähendades seejuures sõltuvust kemikaalidest; f) aidata kaasa elurikkuse vähenemise peatamisele ja selle ümberpööramisele, edendada ökosüsteemi teenuseid ning säilitada elupaiku ja maastikke; […] i) parandada liidu põllumajanduse reageerimist ühiskonna nõudmistele toidu ja tervise osas, siia alla kuulub kvaliteetne, ohutu ja toitev toit, mis on toodetud kestlikul viisil, toidu raiskamise vähendamine, samuti loomade heaolu parandamine ja antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemine.“

Kuna määruse (EL) 2018/848 II lisa II osa punkti 1.9.6.5 alapunkt c sisaldab ristviidet määruse (EL) nr 1305/2013 artiklitele 28 ja 30, peab iga liikmesriik määruses (EL) 2018/848 sätestatud mahemesindust käsitlevate ELi normide rakendamisel alates 1. jaanuarist 2023 hindama, kas tema ÜPP strateegiakavades kavandatud sekkumistega toetada maad määruse (EL) 2021/2115 artiklite 31, 70 ja 72 kohaselt, tagatakse, et „kolme kilomeetri raadiuses [mesilast]“ koosnevad nektari- ja õietolmuallikad „looduslikest taimedest või muudel kui mahemeetoditel majandatud metsadest või taimedest“, mida on „töödeldud ainult keskkonda vähe mõjutavate meetoditega“, mis ei ohusta mesindustoodete mahepõllumajanduslikku sertifitseerimist kooskõlas määruse (EL) 2018/848 II lisa II osa punkti 1.9.6.5 alapunktidega a ja c:

„1.9.6.5.

„Pidamistingimused ja kasvatustavad“ Pidamistingimustele ja kasvatustavadele kehtivad järgmised nõuded: a) mesilad paigutatakse piirkondadesse, kus on tagatud, et nektari- ja õietolmuallikad koosnevad põhiliselt mahepõllumajanduslikest kultuuridest või, kui see on asjakohane, looduslikest taimedest või muudel kui mahemeetoditel majandatud metsadest või taimedest, mida on töödeldud ainult keskkonda vähe mõjutavate meetoditega; […] c) mesila peab asuma kohas, mida kolme kilomeetri raadiuses ümbritsevad nektari- ja õietolmuallikad koosnevad põhiliselt mahepõllumajanduskultuuridest või looduslikest taimedest või kultuuridest, mida on töödeldud keskkonda vähe mõjutavate meetoditega, mis on samaväärsed määruse (EL) nr 1305/2013 artiklites 28 ja 30 sätestatud meetoditega, mis ei mõjuta mesindussaaduste käsitamist mahepõllumajanduslikena. Need nõuded ei kehti selliste piirkondade suhtes, kus ei toimu õitsemist, või kui mesilaspered on puhkeolekus;“.

2. küsimus.   Kas mesilasvaha tootjaid ja töötlejaid saab sertifitseerida maheettevõtjatena? Kui seda saab teha, siis milliseid üksikasjalikke tootmisnõudeid tuleks kohaldada?

Vastus

Mesilasvaha on loetletud määruse (EL) 2018/848 I lisas ja kuulub seetõttu kõnealuse määruse (5)kohaldamisalasse sõltumata sellest, kas seda kasutatakse toiduks või söödaks või muul otstarbel, nagu mesilasvaha asendamiseks mahepõllumajanduslikes mesilastarudes.

Seetõttu võib töötleja või tootja, kes kogub mahepõllumajanduslikku mesilasvaha, sertifitseerida maheettevõtjana kooskõlas määruses (EL) 2018/848 ning selle delegeeritud ja rakendusaktides sätestatud põhimõtete ja asjakohaste nõuetega.

Määrus (EL) 2018/848 sisaldab mesilaste ja mesinduse kohta üksikasjalikke tootmisnõudeid. Määrus (EL) 2018/848 sisaldab ka mitut nõuet ülemineku ja tervishoiu kohta, samuti nõudeid pidamistingimustele ja kasvatustavadele seoses mesilasvahaga, mida mahemesinikud võivad kasutada. Eelkõige on asjakohased kõnealuse määruse II lisa II osa punkti 1.2.2 alapunkti f (6), punkti 1.9.6.3 alapunkti f (7) ning punkti 1.9.6.5 alapunktide e ja f (8) sätted.

Määrus (EL) 2018/848 ei sisalda siiski täiendavaid üksikasjalikke nõudeid mahepõllumajandusliku mesilasvaha tootmisele. Seetõttu kohaldatakse määruse (EL) 2018/848 artikli 21 lõike 2 sätteid:

„2.

Lõikes 1 osutatud üksikasjalike tootmisnõuete puudumise korral a) järgivad ettevõtjad lõikes 1 osutatud toodete puhul artiklites 5 ja 6 sätestatud põhimõtteid, mutatis mutandis artiklis 7 sätestatud põhimõtteid ja artiklites 9–11 sätestatud üldisi tootmisnõudeid; b) võivad liikmesriigid lõikes 1 osutatud toodete suhtes kohaldada üksikasjalikke riiklikke tootmisnõudeid, tingimusel et nimetatud nõuded on kooskõlas käesoleva määrusega ning ei keela, piira ega takista väljaspool liikmesriigi territooriumit toodetud ja käesolevale määrusele vastavate toodete turule viimist.“

Kui ELi või riiklikud tootmisnõuded puuduvad, peab pädev asutus, kontrolliasutus või kõnealuste ettevõtjate sertifitseerimise eest vastutav kontrollorgan otsustama igal üksikjuhul eraldi, kas need ettevõtjad tegevuse ja tootmismeetodite puhul „järgivad […] artiklites 5 ja 6 sätestatud põhimõtteid, mutatis mutandis artiklis 7 sätestatud põhimõtteid ja artiklites 9–11 sätestatud üldisi tootmisnõudeid“.

3. küsimus.   Millisesse määruse (EL) 2018/848 artikli 35 lõikes 7 osutatud kategooriasse tuleb mesilasvaha liigitada?

Vastus

Artikli 35 lõigete 1 ja 4 kohaldamisel ettevõtjate sertifitseerimise suhtes liigitatakse mesilasvaha artikli 35 lõike 7 punktis g osutatud kategooriasse:

„g)	käesoleva määruse I lisas loetletud muud tooted või eelmiste kategooriatega hõlmamata tooted.“

---

(1)  RIPAC (prantsuskeelse akronüümi Registre d’Interprétation de la Politique Agricole Commune järgi) on põllumajandusõiguse tõlgendavate märkuste register ja andmebaas.

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/848, mis käsitleb mahepõllumajanduslikku tootmist ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 834/2007 (ELT L 150, 14.6.2018, lk 1).

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 487).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2. detsembri 2021. aasta määrus (EL) 2021/2115, millega kehtestatakse liikmesriikide koostatavate Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) rahastatavate ühise põllumajanduspoliitika strateegiakavade (ÜPP strateegiakavad) toetamise reeglid ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EL) nr 1305/2013 ja (EL) nr 1307/2013 (ELT L 435, 6.12.2021, lk 1).

(5)   „Määruse (EL) 2018/848 artikli 2 lõige 1: Käesolevat määrust kohaldatakse järgmiste ELi toimimise lepingu I lisas loetletud põllumajandustoodete, sh vesiviljelustoodete ja mesindussaaduste ja nendest toodetest saadud toodete suhtes, kui selliseid tooteid toodetakse, valmistatakse ette, märgistatakse, turustatakse, viiakse turule, imporditakse liitu või eksporditakse liidust või kui need on mõeldud tootmiseks, ettevalmistamiseks, märgistamiseks, turustamiseks, turule viimiseks, liitu importimiseks või liidust eksportimiseks:

a)	elusloomad või töötlemata põllumajandustooted, sh seemned ja muu taimne paljundusmaterjal;

b)	töödeldud põllumajandustooted, mis on ette nähtud toiduna kasutamiseks;

c)

sööt.

Käesolevat määrust kohaldatakse ka muudele teatavatele käesoleva määruse I lisas loetletud põllumajandusega tihedalt seotud toodetele, kui neid toodetakse, valmistatakse ette, märgistatakse, turustatakse, viiakse turule, imporditakse liitu või eksporditakse liidust või mis on mõeldud tootmiseks, ettevalmistamiseks, märgistamiseks, turustamiseks, turule viimiseks, liitu importimiseks või liidust eksportimiseks.“

(6)   „Üleminekuajal tuleb vaha asendada mahepõllumajanduslikust mesindusest pärineva vahaga. Mittemahepõllumajanduslikku mesilasvaha võib kasutada juhul, kui i) mahepõllumajanduslikust mesindusest pärinev mesilasvaha ei ole turul kättesaadav; ii) on tõendatud, et vaha ei ole saastunud mahepõllumajanduslikus tootmises kasutamiseks lubamatute toodete või ainetega, ning iii) see on kaanetisvaha;“.

(7)   „Tervishoiu suhtes kehtivad järgmised nõuded: […] f) kui mesilasperede ravis kasutatakse muid keemiliselt sünteesitud allopaatilisi ravimeid, sealhulgas antibiootikume, kui artiklite 9 ja 24 kohaselt mahepõllumajanduslikus tootmises kasutamiseks lubatud tooted ja ained, tuleb ravitavad mesilaspered selleks ajaks paigutada eraldatud mesilatesse ning kogu mesilasvaha asendada mahepõllumajanduslikust mesindusest pärineva vahaga. Seejärel kohaldatakse kõnealuste mesilasperede suhtes punktis 1.2.2 sätestatud 12 kuu pikkust üleminekuaega.“

(8)  

„e)	uute kärjepõhjade valmistamiseks kasutatav mesilasvaha peab pärinema mahepõllumajanduslikest tootmisüksustest; f) tarudes võib kasutada ainult looduslikke saadusi, nagu taruvaik, vaha ja taimeõlid;“.