European flag

Teataja
Euroopa Liidu

ET

Seeria C

C/2023/1446

8.12.2023

KOMISJONI TEATIS

Komisjoni suunised Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 101 tehtava erandi kohaldamise kohta põllumajandustootjate kestlikkuskokkulepete suhtes vastavalt määruse (EL) nr 1308/2013 artiklile 210a

(C/2023/1446)

Sisukord

1.

 Sissejuhatus 3

1.1.

 Üldine taust 3

1.1.1.

 Poliitiline taust 3

1.1.2.

 Artikliga 210a kehtestatud erand ELi toimimise lepingu artikli 101 lõikest 1. 4

1.2.

 Erandi õiguslik kontekst 5

1.2.1.

 Artiklit 210a kohaldatakse ainult konkurentsi piiravate kestlikkuskokkulepete suhtes 5

1.2.2.

 Konkurentsi piiravate ja artikli 210a tingimustele mittevastavate kestlikkuskokkulepete suhtes võivad kehtida muud õigusnormid 5

1.3.

 Suuniste eesmärk ja kohaldamisala 6

2.

 Artikli 210a isikuline kohaldamisala ja selle sätte kohaldamisalasse kuuluvad tooted 6

2.1.

 Ettevõtja ja kestlikkuskokkuleppe määratlus vastavalt artiklile 210a 6

2.2.

 Artikli 210a isikuline kohaldamisala 7

2.3.

 Artikli 210a kohaldamisalasse kuuluvad tooted 11

3.

 Artikli 210a esemeline kohaldamisala 11

3.1.

 Artikli 210a kohased kestlikkuseesmärgid 12

3.2.

 Artikli 210a kohaselt kohaldatavad kestlikkusstandardid 14

3.2.1.

 Kestlikkuskokkuleppes tuleb kindlaks määrata kestlikkuseesmärgiga seotud kestlikkusstandard 14

3.2.2.

 Kestlikkusstandardite kohaldamine peaks viima konkreetsete ja mõõdetavate tulemusteni, või kui see ei ole võimalik, siis vaadeldavate ja kirjeldatavate tulemusteni 14

3.2.3.

 Kestlikkusstandardid peavad olema rangemad kui asjaomane kohustuslik standard 15

4.

 Konkurentsipiirangud 17

4.1.

 Mis on konkurentsipiirang? 17

4.2.

 Mis ei ole konkurentsipiirang? 18

5

 Hädavajalikkus artikli 210a tähenduses 19

5.1.

 Sissejuhatus 19

5.2.

 Hädavajalikkuse mõiste 20

5.3.

 1. etapp: kestlikkuskokkuleppe hädavajalikkus 21

5.3.1.

 Kas kestlikkusstandardile vastavust on võimalik saavutada ka üksinda tegutsedes? 23

5.3.2.

 Kestlikkuskokkuleppe sätte (sätete) hädavajalikkus 25

5.4.

 2. etapp: konkurentsipiirangute hädavajalikkus 27

5.4.1.

 Piirangu laad 28

5.4.2.

 Piirangu ulatus 29

5.5.

 Näited hädavajalikkuse kontrolli kohaldamise kohta 32

6.

 Artikli 210a ajaline kohaldamisala 36

6.1.

 Enne suuniste avaldamist sõlmitud kestlikkuskokkulepped 36

6.2.

 Vääramatu jõud 36

6.3.

 Üleminekuperiood 37

6.4.

 Standardile vastavuse mittesaavutamine 37

6.5.

 Jätkuv ja pidev hädavajalikkuse hindamine 38

6.5.1.

 Millistel juhtudel on tõenäoline, et hädavajalikkuse tingimus ei ole enam täidetud? 38

6.5.2.

 Millised on kokkuleppeosaliste võimalused, kui piiranguid ei peeta enam hädavajalikuks? 40

7.

 Artikli 210a lõike 6 kohane arvamuse taotlemise süsteem 40

7.1.

 Arvamuse taotlejad 40

7.2.

 Taotluse sisu 41

7.3.

 Komisjoni hinnang ja arvamuse sisu 41

7.4.

 Arvamuse esitamise tähtaeg 42

7.5.

 Asjaolude muutumine pärast arvamuse esitamist 42

7.6.

 Arvamuse mõju 43

8.

 Järelmeetmete võtmine liikmesriikide konkurentsiasutuste ja komisjoni poolt vastavalt artikli 210a lõikele 7. 43

8.1.

 Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid on ohus 43

8.2.

 Konkurentsi välistamine 45

8.3.

 Menetluslikud aspektid 46

9.

 Artikli 210a tingimuste täidetuse tõendamise kohustus 47

A lisa.

 Artikli 210a kohase hindamise vooskeem 48

B lisa.

 Hädavajalikkuse kriteeriumi hindamise vooskeem 49

C lisa.

 Sõnastik 50

D lisa.

 Määruse (EL) nr 1308/2013 artikkel 210a „Vertikaalsed ja horisontaalsed kestlikkusega seotud algatused“ 52

E lisa.

 Konkurentsipiirangute näited 53

1.

 Hinnaga seotud piirangud 53

2.

 Toodanguga seotud piirangud 54

3.

 Sisendiga seotud piirangud 54

4.

 Klientide, tarnijate või territooriumiga seotud piirangud 55

5.

 Teabevahetusega seotud piirangud 56

6.

 Kestlikkusstandardite kehtestamise viisiga seotud piirangud 57

1.   SISSEJUHATUS

1.1.   Üldine taust

1.1.1.   Poliitiline taust

(1)

 Suuniste eesmärk on selgitada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013 (1) (edaspidi „ühise turukorralduse määrus“) artikli 210a (mis lisati Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/2117) (2) (edaspidi „artikkel 210a“) kohaldamise tingimusi.

(2)

 Artikkel 210a lisati liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) 2021. aasta reformi käigus, et toetada üleminekut kestlikule toidusüsteemile liidus ja tugevdada tootjate positsiooni põllumajanduslike toiduainete tarneahelas.

(3)

 Kestlikule arengule on viidatud Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõigetes 3 ja 5, artikli 21 lõike 2 punktis f ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 11. See on ka üldiselt üks liidu poliitika esmatähtsaid eesmärke. Peale selle on komisjon võtnud kohustuse saavutada ÜRO kestliku arengu eesmärgid (3). Kooskõlas selle kohustusega on Euroopa rohelises kokkuleppes esitatud majanduskasvu strateegia, mille eesmärk on muuta liit õiglasemaks ja jõukamaks nüüdisaegse, ressursitõhusa ja konkurentsivõimelise majandusega ühiskonnaks, kus alates 2050. aastast ei ole enam kasvuhoonegaaside netoheidet ja kus majanduskasv on ressursikasutusest lahutatud (4).

(4)

 Põllumajanduslike toiduainete tarneahela jaoks on olulised kaks keskset rohelise kokkuleppe strateegiat. ELi elurikkuse strateegia (5) seab eesmärgiks elurikkuse vähenemise peatamise, investeerides looduse kaitsmisse ja taastamisse. Strateegias „Talust taldrikule“ (6) käsitletakse terviklikult kestlike toidusüsteemide probleeme. See hõlmab toidu kestlikku tootmist, töötlemist ja sellega kauplemist, aga ka kestlikku toidutarbimist, tervislikku toitumist ja toidu raiskamise vähendamist. Üleminek kestlikule toidusüsteemile võib tuua kasu keskkonnale, tervisele ja sotsiaalvaldkonnale ning anda majanduslikku tulu.

(5)

 Nendes kahes rohelise kokkuleppe strateegias on loetletud mitu mittesiduvat kvantitatiivset eesmärki, et parandada 2030. aastaks põllumajanduse kestlikkust, sealhulgas järgmised eesmärgid: i) vähendada põllumajandusloomade ja vesiviljeluse jaoks ette nähtud antimikroobikumide kogumüüki; ii) vähendada keemiliste pestitsiidide ja ohtlikumate pestitsiidide üldist kasutamist ja nendega seotud ohtusid; iii) vähendada väetiste kasutamisest tulenevat toitainete kadu; iv) suurendada mahepõllumajandusmaa pindala ning v) suurendada mitmekesiste maastikuelementidega maa pindala (7). Strateegiates on nende eesmärkide saavutamiseks loetletud hulk meetmeid, sealhulgas seadusandlikud algatused.

(6)

 Kohustuslikke liidu ja riiklikke standardeid järgivate põllumajanduslike toiduainete tarneahela ettevõtjate, eelkõige põllumajandustootjate (edaspidi „tootjad“) tähtsus nende strateegiate elluviimisel on suur. Nad saavad suurendada kestlikkust ka kohustuslikest liidu ja riiklikest standarditest rangemaid standardeid kohaldades.

(7)

 Nagu määruse (EL) 2021/2117 põhjenduses 62 on märgitud, võivad põllumajandustooteid ja toiduaineid käsitlevad vertikaalsed ja horisontaalsed algatused, mida rakendatakse selleks, et kohaldada kohustuslikest nõuetest rangemaid nõudeid, avaldada positiivset mõju kestlikkuse eesmärkidele (8). Samuti võivad sellised algatused tugevdada tootjate positsiooni tarneahelas ja parandada nende läbirääkimispositsiooni (9).

(8)

 Samal ajal võivad põllumajanduslike toiduainete tarneahela ettevõtjad koostööst hoiduda, sest neil puuduvad selleks vajalikud rahalised vahendid ja kuna neid paneb muretsema ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 1 kohaldamine sellise koostöö suhtes.

1.1.2.   Artikliga 210a kehtestatud erand ELi toimimise lepingu artikli 101 lõikest 1

(9)

 Artikliga 210a on kehtestatud erand ELi toimimise lepingu artikli 101 lõikest 1. Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid selle artikli vastu vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 42. See hõlmab põllumajandustoodete tootjate kokkuleppeid, otsuseid ja kooskõlastatud tegevust, mis on seotud põllumajandustoodete tootmise või nendega kauplemisega ning mille eesmärk on rakendada liidu või liikmesriigi õigusega ettenähtust rangemat kestlikkusstandardit. Sellised kokkulepped võidakse sõlmida kas tootjate vahel („horisontaalsed kokkulepped“) või tootjate ja muude põllumajanduslike toiduainete tarneahela eri etappide ettevõtjate vahel („vertikaalsed kokkulepped“).

(10)

 Käesolevates suunistes käsitatakse kestlikkuskokkuleppena tootjate mis tahes liiki horisontaalset või vertikaalset kokkulepet, otsust või kooskõlastatud tegevust, mis on seotud põllumajandustoodete tootmise või nendega kauplemisega ja mille eesmärk on rakendada liidu või liikmesriigi õigusega ettenähtust rangemat kestlikkusstandardit, sõltumata koostöö vormist.

(11)

 ELi toimimise lepingu artikli 101 lõiget 1 ei kohaldata kestlikkuskokkulepete suhtes, mis vastavad artiklis 210a sätestatud tingimustele, ja nende kohta ei ole vaja ametiasutuse eelnevat otsust.

1.2.   Erandi õiguslik kontekst

1.2.1.   Artiklit 210a kohaldatakse ainult konkurentsi piiravate kestlikkuskokkulepete suhtes

(12)

 ELi toimimise lepingu artikli 101 lõikes 1 on kehtestatud konkurentsi piiravate kokkulepete, ettevõtjate ühenduste otsuste ja kooskõlastatud tegevuse üldine keeld. Kokkulepe, mis piirab konkurentsi, on automaatselt õigustühine ja selle eest võib osalistele määrata trahvi, välja arvatud juhul, kui see vastab ELi toimimise lepingu artikli 101 lõikes 3 sätestatud erandi, artiklis 210a sätestatud erandi või mõne muu ELi toimimise lepingu artikli 101 lõikest 1 tehtava erandi kohaldamise tingimustele. ELi toimimise lepingu artikli 101 lõiget 1 kohaldatakse kokkulepete suhtes, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja märgatavalt piirata konkurentsi. Artiklit 210a kohaldatakse ainult ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvate kestlikkuskokkulepete suhtes. Seega ei kohaldata seda kokkulepete suhtes, mis on vähetähtsad (10) või mis ei mõjuta liikmesriikidevahelist kaubandust (11).

(13)

 Teatavatel tingimustel võivad kestlikkusstandarditega seotud kokkulepped konkurentsi piirata. Artikli 210a kohaselt ei kohaldata ELi toimimise lepingu artikli 101 lõiget 1 kestlikkuskokkulepete suhtes, mis vastavad artiklis 210a sätestatud tingimustele.

(14)

 Nagu kõikide üldpõhimõttest tehtavate erandite puhul, tuleb ka artikli 210a kohaldamisala tõlgendada kitsalt, võttes samas arvesse erandi tegemise eesmärke (12). Artikli 210a eesmärgid ning selle kohaldamise tingimused ja piirangud tulenevad eranditult ühise turukorralduse määrusest.

(15)

 Seda, millised kestlikkuskokkulepped kuuluvad tõenäoliselt ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse, on selgitatud suuniste 4. jaos.

1.2.2.   Konkurentsi piiravate ja artikli 210a tingimustele mittevastavate kestlikkuskokkulepete suhtes võivad kehtida muud õigusnormid

(16)

 Kestlikkuskokkulepete suhtes, mis piiravad konkurentsi, kuid ei vasta artikli 210a tingimustele, võidakse ELi toimimise lepingu artikli 101 lõikes 1 sätestatud keeldu ikkagi mitte kohaldada, kui need kuuluvad muude sellest artiklist tehtavate erandite kohaldamisalasse.

(17)

 Konkurentsi piiravate kestlikkuskokkulepete suhtes, mis ei kuulu ühise turukorralduse määruse artikli 210a ja muude selles määruses sätestatud erandite kohaldamisalasse, kohaldatakse ELi toimimise lepingu artikli 101 lõiget 1. Tootjad ja ettevõtjad peaksid analüüsima selliseid kokkuleppeid horisontaalsete ja vertikaalsete suuniste (13) alusel ning kaaluma, kas nende kokkulepete suhtes saab kohaldada ELi toimimise lepingu artikli 101 lõikes 3 sätestatud erandit, sealhulgas mis tahes grupierandi määruses sätestatud erandit (14).

1.3.   Suuniste eesmärk ja kohaldamisala

(18)

 Suuniste eesmärk on tagada õiguskindlus, aidates põllumajanduslike toiduainete tarneahela tootjatel ja ettevõtjatel hinnata oma kestlikkuskokkuleppeid (15). Lisaks on suuniste eesmärk anda liikmesriikide kohtutele ja konkurentsiasutustele juhtnööre artikli 210a kohaldamiseks. Juhtnööre antakse järgmise kohta: i) artikli 210a isikuline kohaldamisala ja selle sätte kohaldamisalasse kuuluvad tooted; ii) artikli 210a esemeline kohaldamisala; iii) konkurentsipiirangute liigid, mille suhtes ei kohaldata artikli 210a kohaselt ELi toimimise lepingu artikli 101 lõiget 1; iv) hädavajalikkus artikli 210a tähenduses; v) artikli 210a ajaline kohaldamisala; vi) menetlus komisjoni arvamuse taotlemiseks selle kohta, kas konkreetne kestlikkuskokkulepe vastab artikli 210a nõuetele; vii) komisjoni ja riiklike konkurentsiasutuste järelmeetmete võtmise tingimused ning viii) kohustus tõendada, et artikli 210a tingimused on täidetud. Arvestades, et kestlikkuskokkulepete liike ja kombinatsioone võib olla palju ja neid võidakse kasutada mitmesugustel turutingimustel, on võimatu anda konkreetseid juhtnööre kõigi võimalike stsenaariumide kohta. Seetõttu ei kujuta suunised endast kontroll-loetelu, mida saaks kohaldada mehaaniliselt. Iga kestlikkuskokkulepet tuleb hinnata selle konkreetses majanduslikus ja õiguslikus kontekstis.

(19)

 Kuigi suunised peaksid olema abiks neile põllumajanduslike toiduainete tarneahela eri etappide tootjatele ja ettevõtjatele, kes kaaluvad kestlikkuskokkuleppe sõlmimist või on sellise kokkuleppe juba sõlminud, on artikli 210a tõlgendamise pädevus ainult Euroopa Liidu Kohtul.

(20)

 Peale artikli 210a välistavad teatavate kokkulepete, otsuste ja kooskõlastatud tegevuse suhtes ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 1 kohaldamise ka ühise turukorralduse määruse artiklid 172b, 209, 210 ja 222. Nende sätete nõuded ja eesmärgid on erinevad. Mõnel juhul võib kestlikkuskokkulepe vastata nii artikli 210a kui ka ühise turukorralduse määruse mõne muu sätte tingimustele. Iga sätte kohaldatavust tuleb hinnata eraldi.

2.   ARTIKLI 210A ISIKULINE KOHALDAMISALA JA SELLE SÄTTE KOHALDAMISALASSE KUULUVAD TOOTED

2.1.   Ettevõtja ja kestlikkuskokkuleppe määratlus vastavalt artiklile 210a

(21)

 Euroopa Kohus on määratlenud mõiste „ettevõtja“ kui „isikulistest, varalistest ja mittevaralistest osadest koosnev mis tahes majandustegevusega tegelev üksus, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist“ (16). Füüsiline või juriidiline isik on ettevõtja, kui ta pakub turul tooteid või teenuseid. Ettevõtja võib olla näiteks üksik põllumajandustootja, põllumajanduslik pereettevõte, põllumajandusühistu, toidutöötlemisettevõtja või rahvusvaheline jaemüügikett. Ka avalik-õiguslikud asutused võivad olla ettevõtjad, kui nad tegelevad majandustegevusega, mis ei kuulu riigi põhiülesannete hulka (17).

(22)

 Kuna „ettevõtja“ on majanduslik mõiste, võib üks ettevõtja koosneda mitmest juriidilisest isikust (18). See tähendab, et emaettevõtja ja tema täielikus omanduses tütarettevõtja vaheline kokkulepe või kahe sama emaettevõtja täielikus omanduses oleva tütarettevõtja vaheline kokkulepe ei ole vastuolus ELi toimimise lepingu artikli 101 lõikega 1, sest tegemist ei ole eri ettevõtjate vahelise kokkuleppega (19).

(23)

 Kokkulepe hõlmab mis tahes toimingut, millega kaks või enam ettevõtjat väljendavad ühist tahet teha koostööd (20). Sellise tahteavalduse vorm ei ole oluline. Kokkulepe võib olla näiteks nii allkirjastatud ja notariaalselt tõestatud leping, suuline kokkulepe kui ka emotikonide vahetamine tekstsõnumites.

(24)

 „Ettevõtjate ühendus“ on olenemata selle vormist üksus, mille moodustavad üldiselt sama liiki ettevõtjad ja mis võtab endale kohustuse esindada ja kaitsta nende ühiseid huve teiste majandustegevuses osalejate, valitsusasutuste ja üldsuse ees (21). Ühendused on näiteks kutseorganisatsioonid, kutseühingud ja reguleerivad asutused ning ühistud, mis ei ole ise majanduslikult aktiivsed selles valdkonnas, mille tegevust nad koordineerivad. „Ühenduse otsus“ on lai mõiste, mis hõlmab järgmist: i) õigusnormid; ii) ametlikud otsused, mis on siduvad ühe või mitme liikme suhtes; iii) tegevusjuhendid ning iv) mittesiduvad soovitused, mis kajastavad ühenduse tahet kooskõlastada oma liikmete käitumist turul vastavalt soovituse tingimustele.

(25)

 „Kooskõlastatud tegevuse“ all peetakse silmas ettevõtjatevahelist kooskõlastamist, milles ei ole küll jõutud kokkuleppe sõlmimiseni, kuid mis asendab konkurentsiriskid teadlikult praktilise koostööga (22). Näiteks võib tahtlik konfidentsiaalse teabe vahetamine konkurentide vahel võimaldada neil vähem jõuliselt konkureerida, isegi kui nad ei ole kunagi sõnaselgelt arutanud omavahelise konkurentsi piiramist.

(26)

 Praktikas on „kokkulepete“, „ühenduste otsuste“ ja „kooskõlastatud tegevuse“ eristamine vähetähtis. Euroopa Kohus on sedastanud, et need mõisted kattuvad ja „hõlmavad koostöö vorme, mis on oma olemuselt sarnased ja mis erinevad vaid ulatuse ja avaldumisvormi poolest“ (23).

1. näide: maasikakasvataja hakkab tõendama, et kõik tema maasikad on pestitsiidivabad, ja nende eest kõrgemat hinda küsima. Konkureeriv maasikakasvataja täheldab, et esimene maasikakasvataja müüb kõik oma maasikad kõrgema hinnaga ära, ja hakkab tegema sama. Varsti hakkavad samamoodi käituma ka teised maasikakasvatajad ja kõik nad saavad küsida kõrgemat hinda, sest nad tõendavad, et nende maasikad on pestitsiidivabad. Sellises olukorras puudub kokkulepe: iga maasikakasvataja tegutseb iseseisvalt, võttes arvesse oma konkurentide praegust või eeldatavat käitumist.

2. näide: maasikakasvatajate rühm kohtub, et arutada võimalusi muuta maasikakasvatus kestlikumaks. Nad arutavad pestitsiidide kasutamise lõpetamist oma maasikate kasvatamisel, kuid on mures, et kui nad teevad seda üksi, löövad teised konkurendid hinna alla. Nad kõik kinnitavad, et ei kasuta järgmisel hooajal pestitsiide, kui ka teised kohustuvad sama tegema. Nad ei koosta sellise kohustuse kohta kirjalikku dokumenti. Järgmisel aastal ei kasuta ükski maasikakasvataja oma maasikate kasvatamisel pestitsiide. See on kokkulepe. Kuigi seda ei vormistatud kirjalikult, väljendasid maasikakasvatajad selgelt oma kavatsust käituda turul konkreetsel viisil, nii kohtumisel tehtud avaldustega kui ka sellega, et tegid seda, mida lubasid.

2.2.   Artikli 210a isikuline kohaldamisala

(27)

 Artiklit 210a kohaldatakse kestlikkuskokkulepete suhtes, milles osaleb vähemalt üks põllumajandustoodete tootja ja mis on sõlmitud teiste tootjatega (horisontaalsed kokkulepped) või ühe või mitme toidutarneahela eri etapi ettevõtjaga, sealhulgas turustusetapi ettevõtjaga ning hulgi- ja jaemüüjatega (vertikaalsed kokkulepped).

Näide: horisontaalne kokkulepe võib olla näiteks konkureerivate kodulinnukasvatajate vaheline kokkulepe kasvatada kodulinde ainult kooskõlas teatavate loomade heaolu standarditega, mis on liidu või liikmesriigi õigusaktidega kehtestatud standarditest rangemad. Vertikaalne kokkulepe võib olla näiteks teatavate kodulinnukasvatajate ja turustajate vaheline kokkulepe turustada ainult selliseid kodulinde, mis on kasvatatud kooskõlas teatavate kestlikkusstandarditega, mis on liidu või liikmesriigi õigusaktidega kehtestatud standarditest rangemad.

(28)

 Kestlikkuskokkuleppe osaliste hulka peab kuuluma üks või mitu põllumajandustoodete tootjat. Kokkuleppeosalised võivad kaasata ka teisi toidutarneahela eri etappide ettevõtjaid, sealhulgas tootmise, töötlemise, turustamise ja kauplemise etappide ettevõtjaid. Käesolevates suunistes nimetatakse kestlikkuskokkuleppe osalisi üldiselt „ettevõtjateks“. Praktikas on artikli 210a kohaldamise seisukohast asjakohased järgmised ettevõtjate kategooriad:

(a)

tootjad – ELi toimimise lepingu I lisas määratletud ja ühise turukorralduse määruse I lisas üksikasjalikumalt kirjeldatud põllumajandustoodete tootjad. Nende hulka kuuluvad põllumajandusliku tooraine tootjad ja teatavate töödeldud põllumajandustoodete tootjad (näiteks suhkrutöötlejad, kes toodavad suhkrut, või jahutootjad) (24);

(b)

„tootmisetapi“ ettevõtjad – põllumajandustootmise sisendite, nagu seemnete, pestitsiidide, seadmete ja tööde ning pakendite tarnijad, kui kõik need tarnijad püüavad kestlikkuskokkuleppe rakendamise kaudu aidata kaasa alajaos 3.2 nimetatud kestlikkusstandardile vastavuse saavutamisele;

(c)

„töötlemisetapi“ ettevõtjad – ettevõtjad (keda nimetatakse ka töötlejateks või tootjateks), kes töötlevad põllumajandustooteid muude, ELi toimimise lepingu I lisas (25) loetlemata toodete tootmiseks, kui nad püüavad kestlikkuskokkuleppe rakendamise kaudu aidata kaasa alajaos 3.2 nimetatud kestlikkusstandardile vastavuse saavutamisele;

(d)

„kauplemisetapi (sh turustamisetapi)“ ettevõtjad – kauplejad, hulgimüüjad, jaemüüjad ja toitlustusteenuste pakkujad, sealhulgas hotellid, restoranid ja kohvikud, ning transpordi- ja logistikaettevõtjad, kui need ettevõtjad püüavad kestlikkuskokkuleppe rakendamise kaudu aidata kaasa alajaos 3.2 nimetatud kestlikkusstandarditele vastavuse saavutamisele.

(29)

 Ettevõtjad, kes tegutsevad turul nii tootjate kui ka põllumajanduslike toiduainete tarneahela muude etappide ettevõtjatena, näiteks jaemüüjad, võivad osaleda kestlikkuskokkuleppes tootjatena tingimusel, et nad tõepoolest tegutsevad tootjatena. Vastasel juhul peab kestlikkuskokkuleppe osaliste hulgas olema vähemalt üks muu tootja.

(30)

 Kui artiklis 210a sätestatud tingimused on täidetud, võivad kestlikkuskokkulepped olla kahepoolsed kokkulepped, näiteks tootjate ja jaemüüjate vahel, kolmepoolsed kokkulepped, näiteks tootjate, töötlejate ja turustajate vahel, või isegi mitmepoolsed kokkulepped, milles osalevad rohkem kui kolme põllumajanduslike toiduainete tarneahela etapi ettevõtjad.

(31)

 Kestlikkuskokkuleppe osalisteks võivad olla üksikud ettevõtjad ja ühendused või muud kollektiivsed üksused, mis koondavad tootjaid või muid punktis (28) nimetatud ettevõtjaid, sõltumata nende õiguslikust seisundist või sellest, kas nad on ametlikult tunnustatud liidu või liikmesriigi õiguse alusel, kui vähemalt üks kestlikkuskokkuleppe osalistest on tootja või tootjate ühendus. Sellisteks kollektiivseteks üksusteks võivad olla näiteks tootjaorganisatsioonid, tootjaorganisatsioonide ühendused või tootmisharudevahelised organisatsioonid või põllumajandusühistud.

(32)

 Kollektiivsed üksused võivad välja töötada kestlikkuskokkuleppeid ka ühegi teise põllumajanduslike toiduainete tarneahela üksusega koostööd tegemata. Arvestades, et vähemalt üks kestlikkuskokkuleppe osalistest peab olema tootja või tootjate ühendus, peavad nendes organisatsioonides otsuste tegemist reguleerivad eeskirjad, eelkõige nende põhikirjas sätestatud eeskirjad, tagama, et tootjad osalevad kokkuleppes tõhusalt organisatsiooni kõigil tasanditel ja et järgitakse artiklis 210a sätestatud nõudeid. Näiteks võivad tootmisharudevahelisse organisatsiooni kuuluvaid tootjaid esindada ka ametiühingud või muud tootjate huve kollektiivselt esindavad organisatsioonid, kui põhikiri või muud lepingulised suhted seda ette näevad (26).

Näide: juustutootjate tootmisharudevahelises organisatsioonis on esindatud põllumajanduslike toiduainete tarneahela kolme etapi ettevõtjad: piimatootjad, juustutootjad ja turustajad. Tootmisharudevahelise organisatsiooni eeskirjad näevad ette, et tootmisharudevaheline organisatsioon võib sõlmida kokkuleppe või teha otsuse, kui iga etapi liikmete enamus on selle heaks kiitnud. Kui tootmisharudevaheline organisatsioon sõlmib kestlikkuskokkuleppe juustu kestlikumaks tootmiseks ja turustamiseks, hääletab 70 % piimatootjatest (esimene etapp), 60 % juustutootjatest (teine etapp) ja 55 % piima- ja juustuturustajatest (kolmas etapp) selle poolt. Sellise stsenaariumi korral võivad tootmisharudevahelise organisatsiooni otsuseid tegevad organid sõlmida kestlikkuskokkuleppe, mis on siduv kõigile organisatsiooni liikmetele. Artikli 210a kohaldamisel on kõik tootjad ja turustajad, kes on kas otseselt või kaudselt oma esindusorganite ja ühenduste kaudu tootmisharudevahelise organisatsiooni liikmed, kestlikkuskokkuleppe osalised, sealhulgas need, kes ei ole kokkuleppe poolt hääletanud.

(33)

 Pole oluline, kas kestlikkuskokkuleppe osaline asub liidus või väljaspool liitu. Oluline on see, et kestlikkuskokkulepet rakendatakse liidus, isegi kui seda tehakse ainult osaliselt, või et see võib avaldada kohest, olulist ja prognoositavat mõju konkurentsile siseturul (27). Näiteks kui kokkuleppeosaliste hulgas on väljaspool liitu asuvaid kakaoubade tootjaid, kes müüvad oma tooteid turustajatele edasimüügiks liidus, võib kokkulepe kujutada endast artikli 210a kohaldamisalasse kuuluvat kestlikkuskokkulepet.

(34)

 Üksnes kestlikkusstandardi järgimine ei ole iseenesest piisav, et tegemist oleks kokkuleppega kohaldada artiklit 210a. Selleks et kestlikkusstandardi järgimine tooks kaasa kokkuleppe sõlmimise, on vaja veel ühte sammu, nimelt seda, et asjaomased põllumajanduslike toiduainete tarneahela ettevõtjad väljendaksid oma kavatsust kokkulepet ühiselt rakendada (st ühist tahet). Praktikas seisneb erinevus kestlikkusstandardi vastuvõtmise kokkuleppe ja üksnes standardi järgimise vahel selles, et pelgalt standardi järgimise puhul võib ettevõtja igal ajal ühepoolselt otsustada standardi kohaldamise lõpetada.

(35)

 Ettevõtja saab artikli 210a kohase kestlikkuskokkuleppe osaliseks, kui kokkuleppe suhtes on ühine tahe teiste osalistega. Ühine tahe peaks kujutama endast kokkuleppeosaliste tegeliku tahte väljendust (28).

(36)

 Et kestlikkuskokkuleppe suhtes saaks kohaldada artikli 210a lõiget 2, peab vähemalt üks kokkuleppeosalistest olema tootja. Seega on tootjad kestlikkuskokkulepete olulised osalised, isegi kui algatus kestlikkuskokkuleppe sõlmimiseks võib tulla teistelt ettevõtjatelt. Tootjad, kes on kokkuleppe osalised kokkuleppe sõlmimise ajal, tuleb kaasata standardi üle peetavatesse läbirääkimistesse, selle vastuvõtmisse ja rakendamisse.

(37)

 Tootjad võivad saada kokkuleppe osaliseks hilisemas etapis, ilma kokkuleppe üle peetud läbirääkimistel või selle vastuvõtmisel osalemata, kui nad näitavad ühist tahet järgida kestlikkuskokkulepet. Sellisel juhul tuleb tootja- või tootjatepoolse kestlikkuskokkuleppe järgimise suhtes kohaldada kokkuleppe ajalist kohaldamisala reguleerivaid õigusnorme (vt 6. jagu).

1. näide: kestliku õunakasvatuse toetamiseks lepib rühm supermarketikette, mille arvele langeb kokku 70 % õunte hulgiostudest liikmesriigis, kokku, et nad ostavad ainult pestitsiidivabana sertifitseeritud õunu. Kuna see rühm teeb nii suure osa ostudest, tunneb enamik õunakasvatajaid, et neil pole muud valikut, kui järgida supermarketikettide rühma kehtestatud standardit, et tagada, et nende õunu ei tõrjuta turult välja. Nad lõpetavad pestitsiidide kasutamise ja sertifitseerivad oma õunad pestitsiidivabana, et mitte riskida sellega, et nad ei saa oma õunatoodangut maha müüa. Tegemist on selge supermarketikettidevahelise kokkuleppega. Õunakasvatajad aga ei ole selle kokkuleppe osalised. Kuigi nad tarnivad tooteid, mis vastavad kestlikkusstandardile, ei ole nad ise supermarketikettidega standardi sisus kokku leppinud ning nende otsus järgida standardit ei sõltu sellest, kas teised õunakasvatajad seda standardit järgivad või mitte. Seetõttu ei ole õunakasvatajad supermarketikettide rühma vahel sõlmitud kokkuleppe osalised. See ei takista õunakasvatajatel siiski sõlmimast tulevikus supermarketikettidega kestlikkuskokkulepet.

2. näide: veidi teistsuguse stsenaariumi puhul lepib supermarketikettide rühm kokku, et ostab ainult pestitsiidivabana sertifitseeritud õunu. Üks õunakasvatajate organisatsioon töötab välja sertifitseerimismärgi, mis tõendab, et tema liikmete tooted on pestitsiidivabad. Organisatsioon annab litsentse sertifitseerimismärgi kasutamiseks supermarketite pakenditel ja turundusmaterjalides. Litsentsitasud jaotatakse organisatsiooni kuuluvatele tootjatele. Kõnealusel juhul on tegemist tootjate ühendusega, kes on teinud otsuse võtta vastu sertifitseerimismärk ja seda pakkuda. See otsus on tootjatevaheline kestlikkuskokkulepe. Lisaks sellele võib sama kestlikkuskokkulepe sisaldada organisatsiooni ja supermarketite vahel sõlmitud litsentsilepingut.

(38)

 Kuigi põllumajandustoodete kestlikkusstandardeid käsitlevad kokkulepped hõlmavad tõenäoliselt tootmise täiustamist, kohaldatakse artiklit 210a ka kokkulepete suhtes, mis käsitlevad põllumajandustoodetega kauplemisega seotud kestlikkusstandardeid. Kui kestlikkusstandardeid käsitlevad kokkulepped on seotud põllumajandustoodetega kauplemisega, tuleb kaasata vähemalt üks tootja.

1. näide: pirnitootjad ja hulgimüüjate rühm sõlmivad kokkuleppe. Kokkuleppe kohaselt võtavad tootjad kasutusele tootmismeetodid, mis välistavad küll pirnide säilimisaja pikendamise otstarbel nende keemilise töötlemise, kuid mille tulemusel tekib rohkem toidujäätmeid, kuna sellised tootmismeetodid suurendavad riski, et pirnid saavad enne tarbijani jõudmist kahjustada või riknevad. Selleks, et pirnid püsiksid enne jaemüüjatele tarnimist heas seisukorras, peavad hulgimüüjad kohandama laoruumide tingimusi ja tegema vajalikke ehituslikke muudatusi. Sellisel juhul on kestlikkuse suurendamiseks võetavad meetmed seotud nii põllumajandustoodete tootmise kui ka nendega kauplemisega. Artiklit 210a kohaldatakse kestlikkuskokkuleppe selle osa suhtes, mis käsitleb hulgimüüjate poolt hoiustamistingimustes tehtavaid muudatusi, sest see osa on lahutamatult seotud kestlikuma toote turul kättesaadavaks tegemisega.

2. näide: rühm jae- ja hulgimüüjaid lepib kokku, et värskete puu- ja köögiviljade transportimiseks ja kaupluses paigutamiseks kasutatakse ringlussevõetud konteinerite süsteemi. Kuigi kokkulepe käsitleb kestlikkusstandardit, mis võib olla seadusega ettenähtust rangem, artiklit 210a ei kohaldata, sest kokkuleppes ei osale ükski tootja.

3. näide: toiduainete jaemüüjate ja tootjate rühm lepib kokku ringmajanduse algatuses, et luua ühine jäätmekogumissüsteem. Jaemüüjad kohustuvad koguma oma jäätmeid, millest hiljem tehakse väetisi, samal ajal kui tootjad kohustuvad kasutama neid väetisi oma tootmises. Kuna kokkulepe hõlmab tootjate kohustust kasutada jäätmekogumissüsteemi abil saadud väetisi, kohaldatakse artiklit 210a.

2.3.   Artikli 210a kohaldamisalasse kuuluvad tooted

(39)

 Et kuuluda artikli 210a kohaldamisalasse, peab kestlikkuskokkulepe: i) käsitlema ühte või mitut ELi toimimise lepingu I lisas loetletud põllumajandustoodet, välja arvatud kalandus- ja vesiviljelustooted (edaspidi „I lisa tooted“), ja ii) olema seotud selliste toodete tootmise või nendega kauplemisega.

(40)

 Artikli 210a piiramine põllumajandustoodetega tuleneb ühise turukorralduse määruse artikli 1 kohaldamisalast, kuhu kuuluvad ainult põllumajanduslikud toiduained ja millest on seega välja jäetud kõik muud toiduained (edaspidi „I lisas nimetamata tooted“).

(41)

 Kestlikkuskokkulepe võib kehtida isegi siis, kui see käsitleb nii I lisa tooteid kui ka I lisas nimetamata tooteid. Artiklis 210a sätestatud erandit kohaldatakse siiski ainult kestlikkuskokkuleppe selle osa suhtes, mis käsitleb I lisa tooteid.

1. näide: kokkulepe käsitleb linnaste kestlikku pakendamist täielikult ringlussevõetavatesse veekindlatesse kottidesse ja õlle pakendamist üleni ringlussevõetud metallidest valmistatud vaatidesse. Artiklit 210a kohaldatakse ainult kokkuleppe selle osa suhtes, mis käsitleb linnaseid, kuna õlu on I lisas nimetamata toode.

2. näide: kokkulepe on seotud toidujäätmete tarnimisega mitmest restoranist ja neid varustavatelt tootjatelt. Neid jäätmeid kasutatakse seejärel biokütuste tootmiseks ja turustamiseks. Artiklit 210a kohaldatakse ainult kokkuleppe selle osa suhtes, mis käsitleb jäätmete tarnimist biokütuste tootmiseks, mitte aga I lisas nimetamata biokütuste turustamise suhtes.

3. näide: kokkulepe käsitleb kestlikult kasvatatud kodulindude liha tarnimist toitlustusettevõtetele. Kokkuleppes osalevad kodulinnukasvatajad, kes tarnivad kodulinnuliha valmistoitude tootjatele, ja organisatsioon, kes esindab toidutootjatelt valmistoite ostvaid sööklaid. Artiklit 210a kohaldataks ainult kokkuleppe selle osa suhtes, mis käsitleb kodulinnuliha tarnimist valmistoitude tootjatele, mitte aga kokkuleppe selle osa suhtes, mis käsitleb valmistoitude tarnimist sööklatele. I lisas on loetletud ainult kodulinnuliha, sellest lihast tehtud valmistoidud aga mitte.

4. näide: kokkulepe käsitleb kestlikult kasvatatud tomatite, seente, köögiviljade ja maitsetaimede tarnimist mitmesuguste kastmete, näiteks pesto, seentega tomatite ning baklažaanide, sibulate ja kapparitega tomatite valmistamiseks ning selliste kastmete turustamist. Artiklit 210a kohaldatakse ainult kokkuleppe selle osa suhtes, mis käsitleb kestlikult kasvatatavate tomatite, seente ja maitsetaimede tootmist ja tarnimist, mitte aga kastmete turustamist käsitleva osa suhtes, kuna kastmed on I lisas nimetamata tooted.

3.   ARTIKLI 210A ESEMELINE KOHALDAMISALA

(42)

 Tuleb eristada artikli 210a lõikes 3 loetletud kestlikkuseesmärke, nende kestlikkuseesmärkide saavutamiseks kehtestatud kestlikkusstandardeid ja kestlikkuskokkuleppes sätestatud rakendusmeetmeid, millega saavutada vastavus neile standarditele.

Näide: kestlikkuseesmärk võib olla vältida pinnase erosiooni. Kestlikkuskokkuleppe eesmärk oleks kohaldada standardit, mis hõlmab mõõdetavate eesmärkide seadmist kvantitatiivsete või kvalitatiivsete kriteeriumide näol, mis on kohustuslikust standardist rangemad, näiteks vahekultuuride kasutamine talvel, et vältida pinnase erosiooni. Kokkulepe võib sisaldada konkreetseid rakendusmeetmeid, näiteks kohustust kasutada teatavaid masinaid või seadmeid, rakendada riskijuhtimisvahendeid või toetada tehniliste teadmiste (sealhulgas koolitus, nõustamine, koostöö ja teadmiste vahetus), digitehnoloogiate või toitainete kestliku majandamise tavade levitamist.

3.1.   Artikli 210a kohased kestlikkuseesmärgid

(43)

 Artikli 210a tingimustele vastamiseks peab kestlikkuskokkuleppe eesmärk olema saavutada vastavus kestlikkusstandardile, mis aitab kaasa ühe või mitme järgmise kestlikkuseesmärgi saavutamisele:

(a)

keskkonnaeesmärgid, sealhulgas kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine; maastiku, vee ja pinnase kestlik kasutamine ja kaitse; üleminek ringmajandusele, sealhulgas toidujäätmete vähendamine; saaste vältimine ja tõrje ning elurikkuse ja ökosüsteemide kaitse ja taastamine;

(b)

põllumajandustoodete tootmine viisil, mis vähendab pestitsiidide kasutamist ja võimaldab juhtida nendega seotud riske või vähendab antimikroobikumiresistentsuse ohtu põllumajandustootmises;

(c)

loomatervis ja loomade heaolu.

(44)

 Artikli 210a lõike 3 punktis a loetletud keskkonnaeesmärkide näited on illustratiivsed; eesmärgid võivad olla eri tüüpi ja varieeruda.. Näiteks võib artikli 210a kohaldamisalasse kuuluv kestlikkuseesmärk olla mis tahes keskkonnaeesmärk, mida ettevõtja taotleb ja millel on keskkonnale seoses põllumajandustoodete tootmise või töötlemisega või põllumajandustoodetega kauplemisega (sealhulgas turustamisega) positiivne mõju. Artikli 210a lõike 3 punktides b ja c esitatud eesmärkide loetelu on seevastu ammendav.

Artiklis 210a esitatud kestlikkuseesmärkide näited

 

1. näide: õhusaaste vähendamine, õhukvaliteedi parandamine ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine on seotud keskkonnaeesmärkidega, kuigi artikli 210a lõikes 3 ei ole seda sõnaselgelt mainitud. Järelikult kuuluvad need artikli 210a lõike 3 punkti a kohaldamisalasse.

 

2. näide: plastireostuse vältimine on seotud ringmajandusele ülemineku eesmärgi ning saaste vältimise ja tõrje eesmärgiga, kuigi artikli 210a lõikes 3 ei ole seda sõnaselgelt mainitud. Seega kuulub see artikli 210a lõike 3 punkti a kohaldamisalasse.

 

3. näide: mulla erosioonikindluse parandamine, mulla elurikkuse suurendamine, mulla koostise parandamine ja merekaitse tagamine on kõik seotud maastiku, vee ja pinnase kestliku kasutamise ja kaitse eesmärgiga. Seega kuuluvad need artikli 210a lõike 3 punkti a kohaldamisalasse.

 

4. näide: niisutussüsteemide poolt veevarudele ja ökosüsteemidele avalduva mõju leevendamine, vee säästmine ja vee kvaliteedi kaitsmine on seotud vee säästva kasutamise eesmärgiga. Järelikult kuuluvad need artikli 210a lõike 3 punkti a kohaldamisalasse.

 

5. näide: jäätmete vähendamine, nagu kõrvalsaaduste, tööstusjääkide ja toidujäätmete käitlemine ja taaskasutamine, näiteks ressursitõhususe suurendamise või uuenduslike lahenduste edendamisega, on seotud ringmajandusele ülemineku eesmärgiga. Järelikult kuuluvad need artikli 210a lõike 3 punkti a kohaldamisalasse.

 

6. näide: loodusliku ökoloogilise protsessi parandamine põllumajanduses, sealhulgas toitainete ringlus, mullaviljakus, looduslik taimekahjustajate tõrje ja taimekarantiin ning vee säästmine selliste võtete abil nagu kompostimine, vahekultuuride kasvatamine ja kasulike putukate kasutamine on keskkonnaeesmärkide liigid. Järelikult kuuluvad need artikli 210a lõike 3 punkti a kohaldamisalasse.

 

7. näide: ebasoodsate ilmastikutingimuste mõju leevendamine ja kohanemismeetmed on keskkonnaeesmärkide liigid. Järelikult kuuluvad need artikli 210a lõike 3 punkti a kohaldamisalasse.

 

8. näide: loomade elukvaliteedi parandamine, sealhulgas arvestades nende emotsionaalset seisundit ja nende võimet väljendada teatavat normaalset käitumist ning neile piisava ruumi ja sobivate rajatiste ning koos teiste omasuguste loomadega koos olemise võimaluse tagamine, kuulub artikli 210a lõike 3 punktis c sätestatud loomade heaolu eesmärgi alla.

 

9. näide: loomade kaitsmine vigastuste ja haiguste eest sobivate ennetusmeetodite, kiire diagnoosimise ja ravi abil kuulub artikli 210a lõike 3 punktis c sätestatud loomatervishoiu eesmärgi alla.

(45)

 Kestlikkusstandardi eesmärk võib olla ühe või mitme artikli 210a lõikes 3 esitatud eesmärgi saavutamisele kaasaaitamine.

(46)

 Selleks et hõlbustada kestlikkuskokkuleppe artikli 210a kohastele erandi kohaldamise tingimustele vastavuse hindamist, tuleks kestlikkuskokkuleppes kindlaks määrata kestlikkuseesmärk või -eesmärgid, mille saavutamisele soovitakse kestlikkusstandardiga kaasa aidata.

(47)

 Kui kestlikkuskokkuleppe eesmärk on aidata kaasa mitme eesmärgi saavutamisele, millest mõnda ei ole artikli 210a lõikes 3 nimetatud, on kestlikkuskokkuleppe artikli 210a kohaldamisalasse kuulumise hindamisel olulised ainult artikli 210a lõikes 3 loetletud eesmärgid.

(48)

 Kestlikkusstandardi eesmärk võib olla aidata saavutada artikli 210a lõikes 3 nimetamata eesmärke. Nende hulka võivad kuuluda sotsiaalsed eesmärgid, näiteks põllumajandustöötajate töötingimused või tarbijate tervislik ja täisväärtuslik toitumine, või majanduslikud eesmärgid, näiteks selliste kaubamärkide väljatöötamine, mis tagavad põllumajandustootjatele õiglasema tasu. Sellisel juhul ei saa kestlikkusstandardi neid aspekte, mille eesmärk on aidata kaasa kõnealuste sotsiaalsete või majanduslike eesmärkide saavutamisele, arvesse võtta, et hinnata kestlikkuskokkuleppe vastavust artikli 210a kohastele erandi kohaldamise tingimustele ja eelkõige seda, kas kestlikkuskokkuleppes sisalduvad konkurentsipiirangud on kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks hädavajalikud, nagu on täpsemalt selgitatud 5. jaos.

Artiklis 210a esitatud eesmärkide täitmiseks ette nähtud kestlikkuskokkulepete näited

 

1. näide: teraviljatootjad sõlmivad teraviljatöötlejatega kokkuleppe, mille kohaselt teraviljatootjad võtavad kasutusele täiustatud maastikuelemendid, näiteks hekid, ja teraviljatöötlejad nõustuvad maksma teraviljatootjate kestlikkusega seotud jõupingutuste eest kõrgemat hinda. See kokkulepe võib kuuluda artikli 210a lõike 3 punkti a kohase elurikkuse ja ökosüsteemide kaitse ja taastamise eesmärgi alla, tingimusel et kestlikkuskokkuleppega püütakse aidata kaasa selle eesmärgi saavutamisele.

 

2. näide: meetootjad ja -töötlejad lepivad kokku, et turustavad tooteid, mis on saadud meest, mis on kogutud mesitarudest, kus kasutatakse varroosi vastu võitlemiseks ainult kemikaalivabu tooteid. See kokkulepe võib kuuluda artikli 210a lõike 3 punkti c kohase loomade tervise ja heaolu eesmärgi alla, tingimusel et kestlikkuskokkuleppega püütakse aidata kaasa selle eesmärgi saavutamisele.

 

3. näide: teraviljakasvatajad lepivad kokku, et nad rakendavad täppispõllumajandusmeetodeid, et vähendada pestitsiidide ja väetiste kasutamist. See kokkulepe võib kuuluda artikli 210a lõike 3 kohaste keskkonnaeesmärkide alla, tingimusel et kestlikkuskokkuleppe eesmärk on aidata kaasa selle eesmärgi saavutamisele.

 

4. näide: piimatootjad ja -töötlejad lepivad kokku, et loomade elukvaliteedi parandamiseks on lubatud piimalehmi karjatada. See kokkulepe võib kuuluda artikli 210a lõike 3 punkti c kohase loomade heaolu eesmärgi alla, tingimusel et kestlikkuskokkuleppega püütakse aidata kaasa selle eesmärgi saavutamisele.

 

Näited kestlikkuskokkulepete kohta, millega püütakse täita eesmärke, mis kas ei kuulu artikli 210a kohaldamisalasse või kuuluvad selle kohaldamisalasse osaliselt

 

1. näide: piimatootjad ja -töötlejad lepivad kokku tootjatele õiglasemat tasu tagavate kaubamärkide väljatöötamises. Piimatootjate sissetuleku suurenemine võib viia keskkonna- või loomade heaolu eesmärkide saavutamiseks tehtavate investeeringute suurenemiseni. Kui kokkuleppe eesmärk on tagada tootjate õiglasem tasustamine, ei kuulu see eesmärk artikli 210a lõikes 3 esitatud eesmärkide hulka.

 

2. näide: piimatootjad ja -töötlejad lepivad kokku, et nad parandavad loomade heaolu, ja samal ajal ka selles, et nad tagavad põllumajandustöötajatele õiglased töötingimused. Artiklis 210a sätestatud erandit saab kohaldada ainult kokkuleppe nende aspektide suhtes, millega püütakse aidata saavutada artikli 210a lõikes 3 esitatud eesmärke, nagu loomade heaolu tagamise eesmärk. Seevastu teisi aspekte, nagu põllumajandustöötajate õiglased töötingimused, ei saa hindamisel arvesse võtta.

3.2.   Artikli 210a kohaselt kohaldatavad kestlikkusstandardid

3.2.1.   Kestlikkuskokkuleppes tuleb kindlaks määrata kestlikkuseesmärgiga seotud kestlikkusstandard

(49)

 Artiklis 210a sätestatud tingimustele vastavas kestlikkuskokkuleppes tuleb kindlaks määrata kestlikkusstandard, mida kokkuleppeosalised peavad järgima, et aidata kaasa ühe või mitme artikli 210a lõikes 3 esitatud kestlikkuseesmärgi saavutamisele.

(50)

 Kestlikkusstandard võib olla olemasolev standard või kokkuleppeosaliste või kolmandate isikute poolt kokkuleppe jaoks kehtestatud standard.

(51)

 Kestlikkusstandarditega võidakse ette näha eesmärk, mis tuleb saavutada, ja vajaduse korral konkreetsete tehnoloogiate või tootmismeetodite kasutamise nõue. Sellest tulenevalt ei pea kestlikkuskokkuleppe osalised mitte ainult võtma endale kohustuse saavutada standardiga seatud eesmärk või eesmärgid, vaid neil võib teatavatel juhtudel olla vaja kasutada ka konkreetset tehnoloogiat või tootmismeetodit selle eesmärgi saavutamiseks (näiteks pinnasekaitse meetodid ja loomade karjatamise tavad).

(52)

 Kestlikkusstandardi vastuvõtmise tulemusena võidakse toodete jaoks, mis vastavad standardi nõuetele, luua vabatahtlik märgis, logo või kaubamärk.

(53)

 Artiklis 210a sätestatud erandit saab kohaldada ainult kokkuleppe kohaldamisalasse kuuluvate põllumajandustoodete tootmise selle osa suhtes, mis vastab kestlikkusstandardile.

Näide: kestlikkuskokkuleppe eesmärk on vähendada pestitsiidide kasutamist 8 %. Kokkuleppeosaliseks olev tootja tegutseb kahes erinevas geograafilises asukohas. Ühes asukohas kohustub tootja järgima standardit, samal ajal kui teises asukohas kasutab tootja jätkuvalt pestitsiide nii palju kui võimalik. Artiklis 210a sätestatud erandit saab kohaldada ainult selle asukoha suhtes, kus tootja on kohustunud standardit järgima.

(54)

 Hinnates, kas kestlikkusstandard kuulub artikli 210a kohaldamisalasse või mitte, ei ole oluline, kas kestlikkuskokkulepet toetatakse või on toetatud liidu või liikmesriigi rahalistest vahenditest. Asjaolu, et asjaomase standardi rakendamist toetatakse liidu või liikmesriigi rahalistest vahenditest, on siiski oluline, et hinnata 5. jaos kirjeldatud konkurentsipiirangute hädavajalikkust.

3.2.2.   Kestlikkusstandardite kohaldamine peaks viima konkreetsete ja mõõdetavate tulemusteni, või kui see ei ole võimalik, siis vaadeldavate ja kirjeldatavate tulemusteni

(55)

 Kestlikkusstandardiga võidakse seada kvantitatiivseid eesmärke või kehtestada konkreetsed meetodid või tavad, mida tuleb rakendada. Näiteks võib standard ette näha, et teatavat sisendit või põllumajanduslikku tava ei tohi kasutada.

(56)

 Kestlikkusstandardi kohaldamise tulemused peavad olema konkreetsed ja mõõdetavad. Kui saadud tulemusi ei saa mõõta arvuliselt, peaksid need siiski olema vaadeldavad ja kirjeldatavad. Sellistel juhtudel ei ole vaja kvantifitseerida mõju, mida kestlikkuskokkuleppega püütakse saavutada.

1. näide: kokkuleppes, mille eesmärk on vähendada pestitsiidide kasutamist, on ette nähtud standard, mis näeb ette pestitsiidide kasutamise vähendamist 40 %. Sellisel juhul tuleks tõendada, et standardi kohaldamise tulemuseks on pestitsiidide kasutamise mõõdetav vähenemine. Samas ei ole vaja tõendada, et üksikute tootjate pestitsiidikasutuse vähendamise tulemusel paranes piirkonnas vee kvaliteet, näiteks vähenes pestitsiidide leke põhjavette.

2. näide: kui kestlikkuskokkuleppe eesmärk on suurendada elurikkust teatavate putukasõbralike looduslike taimede ja originaalsortide kasvatamisega, ei pruugi olla võimalik paranenud elurikkust arvuliselt mõõta. Tehtud jõupingutused ja saavutatud tulemused peavad siiski olema kirjeldatavad, kuigi mitte tingimata arvuliselt: näiteks peaksid kokkuleppeosalised kindlaks tegema, millised taimed on putukasõbralikumad või milliseid originaalsorte tuleks istutada.

3.2.3.   Kestlikkusstandardid peavad olema rangemad kui asjaomane kohustuslik standard

(57)

 Kestlikkusstandard, mille kohaldamine on artikli 210a kohaldamisalasse kuuluva kestlikkuskokkuleppe eesmärk, peab olema rangem kui liidu või liikmesriikide õigusaktidega ette nähtud standard. See tähendab, et kestlikkusstandardiga tuleb kehtestada kestlikkusnõuded, mis on olemasoleva kohustusliku standardi kohastest nõuetest nõudlikumad. Kui liidu ega riiklikes õigusaktides ei ole konkreetseid kestlikkusnõudeid ette nähtud, tuleb kestlikkusnõuded sätestada kokkuleppes.

(58)

 Kohustuslik standard on liidu või liikmesriigi tasandil kehtestatud standard, millega määratakse kindlaks (piir)määrad, ained, tooted või meetodid, mida üksikud tootjad või ettevõtjad peavad järgima/kasutama või vältima. Standardeid või eesmärke, mis on siduvad liikmesriikidele, kuid mitte üksikutele ettevõtjatele, ei käsitata kohustuslike standarditena artikli 210a tähenduses.

Näide eesmärgi kohta, mis on siduv liikmesriikidele, kuid mitte üksikisikutele: komisjoni ettepanekus võtta vastu pestitsiidide säästvat kasutamist käsitlev määrus (29) on seatud eesmärk vähendada 2030. aastaks keemiliste pestitsiidide üldist kasutamist ja nendega seotud riske ning „ohtlikumate“ pestitsiidide kasutamist 50 %. Kuigi liikmesriikidele oleksid need eesmärgid siduvad, ei oleks need siduvad üksikisikutele. Seetõttu ei peetaks neid eesmärke kohustuslikeks standarditeks artikli 210a tähenduses.

Näide eesmärgi kohta, mis on siduv piirkonnale, kuid mitte üksikisikutele: juhul kui võetaks vastu ettepanek pestitsiidide säästvat kasutamist käsitleva määruse kohta, saaks piirkond otsustada kehtestada endale eesmärgi vähendada järk-järgult pestitsiidide kasutamist 2030. aastaks 50 %. Kuigi piirkonnale oleks selline otsus siduv, ei oleks see siduv üksikisikutele. Seetõttu ei peetaks seda otsust kohustuslikuks standardiks artikli 210a tähenduses.

Näide eesmärgi kohta, mis on siduv üksikisikutele: juhul kui võetaks vastu ettepanek pestitsiidide säästvat kasutamist käsitleva määruse kohta, saaks liikmesriik otsustada rakendada tootjatele siduvat nõuet vähendada 2030. aastaks pestitsiidide kasutamist eri sektorites järk-järgult erineval määral (näiteks 30/50/70 %). Sellised riiklikud sätted oleksid üksikisikutele siduvad ja seega käsitataks neid artikli 210a tähenduses kohustuslike standarditena.

(59)

 Olenemata sellest, kas kolmandate riikide ettevõtjad on kestlikkuskokkuleppe osalised või mitte, tuleb kohustuslike standardite all mõista liidu või liikmesriikide kehtestatud standardeid. Kui kestlikkuskokkuleppes viidatakse kolmanda riigi standardile, peab see kolmanda riigi standard olema rangem kui vastav kohustuslik liidu standard või selle puudumisel kohustuslik liikmesriigi standard, et selle suhtes saaks kohaldada artikli 210a kohast erandit.

1. näide: kolmanda riigi kakaotootja sõlmib liidu šokolaaditootjaga kestlikkuskokkuleppe, millega soovitakse kehtestada kohustuslikest liidu või liikmesriigi standarditest rangemad standardid. Kestlikkuskokkuleppe suhtes võib seetõttu kohaldada artikli 210a kohast erandit.

2. näide: kolmanda riigi kakaotootja sõlmib liidu šokolaaditootjaga kestlikkuskokkuleppe, millega soovitakse kehtestada kohustuslikest kolmanda riigi standarditest rangemad standardid. Kestlikkuskokkuleppe suhtes võib kohaldada artikli 210a kohast erandit ainult niivõrd, kuivõrd see on rangem kui liidu kohustuslik standard või selle puudumisel liikmesriigi kohustuslik standard.

(60)

 Kui liikmesriigi kohustuslik standard on rangem või nõudlikum kui vastav liidu standard, peavad selles liikmesriigis tegutsevad tootjad ja ettevõtjad järgima seda rangemat standardit.

(61)

 Sõltuvalt iga liikmesriigi õiguskorrast võib piirkondlikul või kohalikul tasandil kehtida kohustuslik standard. Kohustuslikku standardit tuleks käsitada asjakohase standardina artikli 210a tähenduses, kui see on kehtestatud piirkondlikul või kohalikul tasandil ja asjaomane tootmine või kauplemine toimub kestlikkuskokkuleppe alusel kõnealuses konkreetses piirkonnas või paigas. Kui kestlikkuskokkulepe hõlmab mitut piirkonda või paikkonda, millest igaühel on erinevad kohustuslikud standardid, peaks kestlikkuskokkuleppe kohane standard olema rangem kui selle piirkonna või paikkonna kohaldatav standard, kus kokkuleppega hõlmatud tootmine või kauplemine toimub. Näiteks kui kokkuleppe eesmärk on täiustada õunte kestlikku tootmist, on asjakohane see standard, mida kohaldatakse piirkonnas või paikkonnas, kus õunu toodetakse.

(62)

 Kestlikkuskokkulepped võivad hõlmata määrusega (EL) nr 1151/2012 (30) või komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2019/33 (31) kehtestatud kvaliteedikavasid või kvaliteedimärgiseid, mille suhtes kohaldatakse asjaomaseid liikmesriigi õigusakte, kuid ainult niivõrd, kuivõrd nende kavade ja märgistega kehtestatakse rangemad kestlikkusstandardid kui need, mis on ette nähtud liidu või liikmesriigi õigusaktidega.

(63)

 Liidu või liikmesriigi tasandi kohustuslike standardite puudumise korral võib kestlikkuse suurendamist taotlevate kestlikkuskokkulepete suhtes kohaldada artikli 210a kohast erandit. Sama kehtib ka kestlikkuskokkulepete kohta, millega püütakse kiirendada üleminekut või varast üleminekut kohustuslikele liidu või riiklikele standarditele, mis on juba vastu võetud või milles on kokku lepitud, kuid mis ei ole veel jõustunud. Ettevõtjad peavad meeles pidama, et enne ja pärast kokkuleppe jõustumist kasutatud samade tootmis- ja kaubandustavade jätkuv kasutamine, st kestlikumate tootmis- või kaubandustavade kasutusele võtmata jätmine, võib seada kahtluse alla allpool 5. jaos kirjeldatud hädavajalikkuse kriteeriumi täitmise. Sellest hoolimata võib esineda olukordi, kus ettevõtjatel on hakanud tekkima samade tootmis- ja kaubandustavade säilitamisel eriti suured raskused (palju suuremad kulud, suured piirangud juurdepääsul hädavajalikele sisenditele jne), mis võib õigustada vajadust teha koostööd.

(64)

 Kestlikkuskokkulepped ei kuulu artikli 210a kohaldamisalasse alates hetkest, mil jõustuvad samaväärsed või nõudlikumad liidu või riiklikud standardid (vt alajagu 6.5).

(65)

 Kuna liidu ja liikmesriikide tasandil on iga artikli 210a lõikes 3 sätestatud kestlikkuseesmärgi jaoks kehtestatud palju kohustuslikke kestlikkusstandardeid ja nende kombinatsioone, ei ole käesolevates suunistes võimalik esitada ammendavat loetelu liidu või liikmesriigi õigusega ette nähtud kestlikkusstandarditest.

(66)

 Samuti ei ole suunistes võimalik esitada miinimummäära, mille võrra vastuvõetud kestlikkusstandard peab ületama kohustuslikku standardit. Selle asemel tuleb seda, mil määral ületab kestlikkusstandard kohustuslikku standardit, hinnata igal üksikjuhul eraldi, võttes arvesse kestlikkuskokkuleppega kehtestatud konkurentsipiiranguid ja seda, kas sellised piirangud on hädavajalikud (vt 5. jagu).

1. näide: tootjad ja ettevõtjad lepivad kokku, et vähendavad herneste tootmisel ja töötlemisel raisatava toidu hulka 50 %, optimeerides koristusmeetodeid, investeerides tõhusamatesse ladustamisvõimalustesse ja parandades pakendamist. Toidujäätmete vähendamiseks ei ole liidu tasandil kohustuslikku kestlikkusstandardit kehtestatud ning puudub ka kehtiv riiklik kestlikkusstandard. Sellisel juhul oleks kestlikkusstandard rangem kui liidu või liikmesriigi õigusega ette nähtud standard.

2. näide: piimatootjad ja jaemüüjad lepivad kokku, et nad toetavad mahepõllumajanduslikule piimatootmisele üleminekut, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2018/848 (32). Kuigi määruses (EL) 2018/848 on sätestatud tootmismeetodid, mida põllumajandustootjad peavad järgima, et nad saaksid märgistada oma tooted mahepõllumajanduslikuna, ei põhine need tootmismeetodid kohustuslikel liidu või liikmesriigi tasandi standarditel. Sellisel juhul oleks standard, mis nõuab piima tootmist mahepõllumajanduslike tootmismeetoditega, rangem kui liidu või liikmesriigi õigusaktidega ette nähtud standard.

4.   KONKURENTSIPIIRANGUD

(67)

 Käesolevas jaos selgitatakse, millist liiki piirangud kuuluvad tõenäoliselt ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse, mistõttu võidakse nende suhtes kohaldada artiklis 210a sätestatud erandit, kui nad vastavad artikli 210a tingimustele.

(68)

 Käesolevas jaos ei vaadelda seda, kas konkurentsipiirangud, mis tõenäoliselt kuuluvad ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse, võiksid vastata ka ELi toimimise lepingu artikli 101 lõikes 3 sätestatud erandi kohaldamise tingimustele. Selle jao eesmärk ei ole ka ammendavalt arutleda selle üle, millal kestlikkuskokkulepped piiravad või ei piira konkurentsi.

4.1.   Mis on konkurentsipiirang?

(69)

 Konkurentsipiirangu mõistmise seisukohast on keskse tähtsusega mõiste „konkurentsiparameetrid“. Ettevõtjad konkureerivad, tehes klientidele pakkumisi, mis on asjaomases olukorras ahvatlevamad kui teiste tarnijate pakkumised. Kuigi mõne ostja jaoks võib hind olla kõige olulisem tegur, võivad tähtsaks osutuda ka muud tegurid. Näiteks võib üks tarnija pakkuda kvaliteetsemat toodet, paremaid funktsioone, suuremat valikut, paremat teenindust, rohkem uuendusi. Teatavad tegurid võivad mõjutada tarnija suutlikkust vähendada hinda või parandada funktsioone, näiteks tarnija võime toota teataval tasemel toodet väiksemate kuludega kui tema konkurendid, tõhusamad tootmismeetodid ja -tehnoloogiad, tarneallikad, transport ja logistika. Kõiki neid hinnategureid ja muid tegureid nimetatakse koos „konkurentsiparameetriteks“.

(70)

 Kokkulepe piirab konkurentsi ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 1 tähenduses, kui see võib mõjutada asjaomaseid konkurentsiparameetreid konkreetsel turul. Kokkulepe võib piirata konkurentsi, sest see sisaldab sõnaselget või kaudset kohustust mitte konkureerida ühe või mitme konkurentsiparameetri poolest. See võib ka piirata konkurentsi, vähendades konkurentsi kokkuleppeosaliste vahel või nende ja kolmandate isikute vahel (33). E lisas antakse ülevaade peamistest konkurentsipiirangute liikidest, mida võib kestlikkuskokkulepetes esineda, ning sellest, kuidas eri liiki piiranguid võidakse praktikas kohaldada.

(71)

 Mõnel juhul saab asjaomast kestlikkuskokkulepet juba selle olemuse tõttu käsitada konkurentsi piiravana. Näiteks konkureerivate ettevõtjate rühma kokkulepe, et nad kehtestavad oma klientidele ühesugused hinnad, on oma olemuselt tõenäoliselt konkurentsi piirav.

(72)

 Teistel juhtudel võib kestlikkuskokkuleppel olla konkurentsi piirav mõju, kuigi asjaomast kestlikkuskokkulepet ei saa selle olemuse tõttu käsitada konkurentsi piiravana. Sellisel juhul sõltub see, kas kestlikkuskokkulepe piirab tõenäoliselt konkurentsi, mitmest tegurist, sealhulgas turuosast, mida kestlikkuskokkulepe mõjutab, või sellest, kas on teisi ettevõtjaid, kes võiksid hakata tootma konkureerivaid tooteid. Põhjuseks on see, et kui on piisavalt palju tootjaid, kes ei ole seotud kestlikkuskokkuleppega, jääb tarbijatele endiselt konkurentsivõimelisi alternatiive ja seega on ebatõenäoline, et kõnealune kestlikkuskokkulepe piiraks konkurentsi.

(73)

 Kestlikkuskokkulepe võib sisaldada mitmeid konkurentsipiiranguid. Näiteks võib loomade heaolu algatus sisaldada konkreetset kokkulepet kohustusliku lisatasu kohta, mida makstakse põllumajandustootjatele, kes järgivad teatavaid loomade heaolu kriteeriume, mille puhul lisatasu kokkulepe tähendab hinnakomponendi kokkulepet. Need kriteeriumid võivad sisaldada ka nõudeid igale loomale ette nähtud ruumi kohta, mis võib vähendada kasvatatavate loomade arvu (toodanguga seotud piirang) või kehtestada konkreetsed söötmisnõuded (sisendiga seotud piirang).

(74)

 Kestlikkuskokkuleppe puhul, mis piirab konkurentsi ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 1 tähenduses, ei ole piirangute arv kõnealuses kokkuleppes oluline, kui kokkulepe sisaldab vähemalt ühte sellist piirangut.

Konkurentsi piirava kokkuleppe näide: saaste vähendamiseks ja veesüsteemide kaitsmiseks soovivad piirkonna sojakasvatajad lõpetada keemiliste väetiste kasutamise. Kuna juhul, kui nad peaksid sellist algatust ellu viima üksinda, väheneks tõenäoliselt saagikus ja nad kannaksid rahalist kahju, lepivad nad kokku mitte ainult keemiliste väetiste kasutamise lõpetamises, vaid ka oma tonnihindade tõstmises, et säilitada varasem kasumlikkuse tase. See kestlikkuskokkulepe piirab tõenäoliselt konkurentsi, kuna see piirab selle põllumajandustootjate võimalust määrata ise oma müügihindu.

Näide kokkuleppe kohta, mis tõenäoliselt konkurentsi ei piira: rühm põllumajandustootjaid, kes soovivad loobuda keemiliste väetiste kasutamisest, loob kvaliteedimärgi nn kestliku soja jaoks, mis on toodetud ilma keemiliste väetisteta. Keemiliste väetiste kasutamisest loobumine vähendab tõenäoliselt saagikust, mis võib vähendada põllumajandusettevõtte sissetulekut. Seetõttu investeerib rühm suuri summasid, et suurendada tarbijate teadlikkust kvaliteedimärgist ja keemilistest väetistest loobumisega kaasnevast keskkonnakasust, et veenda tarbijaid, et kestlik soja on väärtuslikum kui keemiliste väetistega toodetud soja. Kõik põllumajandustootjad, kes tõendavad, et nende soja on toodetud ilma keemiliste väetisteta, võivad kavas osaleda ja sellest ka igal ajal lahkuda. Erinevalt eelmisest näitest puuduvad hindu reguleerivad sätted.

Kestlikkuskokkulepe tõenäoliselt konkurentsi ei piira. On võimalik, et kava võib piirata konkurentsi, kui sellega liitub suur hulk sojakasvatajaid, mis piirab nende tarbijate võimalusi, kes ei soovi osta kestlikku soja. Kui aga kavaga liitub ainult piiratud arv sojakasvatajaid (nt tootjad, kelle toodang on alla 10 % pakkumisest), on konkurentsi piiramine tõenäoliselt ebaoluline, sest sellest tulenev toodangu vähenemine on ebaoluline ja tarbijad saavad endiselt osta alternatiivseid tooteid, kui nad ei soovi või ei suuda maksta kestliku soja eest rohkem.

4.2.   Mis ei ole konkurentsipiirang?

(75)

 Kõik kestlikkuskokkulepped ei piira konkurentsi. Kui sellised kestlikkuskokkulepped ei mõjuta konkurentsiparameetreid, nagu hind, kogus, kvaliteet, valikuvõimalused või innovatsioon, siis need tõenäoliselt konkurentsi ei piira. Järgmistes punktides toodud näited on mõeldud näitlikustamiseks ega ole ammendavad.

(76)

 Esiteks on ebatõenäoline, et kestlikkuskokkulepped, mis ei puuduta konkurentide majandustegevust, vaid ettevõtjasisest äritegevust, piiravad konkurentsi. Konkurendid võivad näiteks püüda parandada majandusharu üldist keskkonnahoidlikku mainet. Nad võivad sel eesmärgil leppida kokku meetmetes, millega nad soovivad kõrvaldada ühekordsed plasttooted oma äriruumidest, mitte ületada hoonetes teatavat temperatuuri või piirata päevas prinditavate materjalide kogust.

(77)

 Teiseks ei piira kestlikkuskokkulepped tõenäoliselt konkurentsi ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 1 tähenduses, kui need sõlmitakse andmebaasi loomiseks, mis sisaldab teavet tarnijate kohta, kellel on kestlikud väärtusahelad ja kes kasutavad kestlikke tootmisprotsesse ja pakuvad kestlikke sisendeid, või turustajate kohta, kes müüvad tooteid kestlikul viisil, ilma et kokkuleppeosalised oleksid kohustatud ostma nendelt tarnijatelt või müüma nendele turustajatele.

(78)

 Kolmandaks ei piira konkurentidevahelised kestlikkuskokkulepped tõenäoliselt konkurentsi ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 1 tähenduses, kui nende eesmärk on korraldada teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, mis hõlmavad kogu majandusharu või suurendavad klientide teadlikkust nende tarbimise keskkonnajalajäljest, ilma et sellised kampaaniad kujutaksid endast konkreetsete toodete ühist reklaamimist.

(79)

 Kui kestlikkuskokkulepe ei piira konkurentsi, ELi toimimise lepingu artikli 101 lõiget 1 ei kohaldata ja kestlikkuskokkuleppe suhtes ei pea seetõttu artiklis 210a sätestatud erandit kohaldama. Sellistel juhtudel võivad kestlikkuskokkuleppe osalised vabalt jätkata kokkuleppe rakendamist.

5.   HÄDAVAJALIKKUS ARTIKLI 210A TÄHENDUSES

5.1.   Sissejuhatus

(80)

 Artikli 210a lõikes 1 on sätestatud, et ELi toimimise lepingu artikli 101 lõiget 1 ei kohaldata kokkulepete suhtes, mis on seotud põllumajandustoodete tootmise või nendega kauplemisega ning mille eesmärk on rakendada liidu või liikmesriigi õigusega ettenähtust rangemat kestlikkusstandardit, kui nende kokkulepetega kehtestatakse üksnes sellised konkurentsipiirangud, mis on asjaomasele kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks hädavajalikud. Seega on hädavajalikkuse tingimus üks tingimustest, mida ettevõtjad peavad täitma, et nad saaksid kohaldada artiklis 210a sätestatud erandit.

(81)

 Käesolevas jaos selgitatakse, kuidas tuleks mõista hädavajalikkuse mõistet artikli 210a tähenduses. Antakse juhtnööre selle kohta, kuidas hädavajalikkuse tingimust kohaldada mitmesuguste konkurentsipiirangute suhtes sõltuvalt taotletavatest kestlikkusstandarditest. Käesoleva jao eesmärk ei ole sätestada konkreetset laadi ja liiki piiranguid, mida kokkuleppe osalised võivad või ei või oma kestlikkuskokkulepete raames vastu võtta. Pigem on selle eesmärk esitada metoodika selle hindamiseks, millistel asjaoludel on peamised piiranguliigid tõenäoliselt hädavajalikud kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks, ning selgitada seda metoodikat näidete abil, mis ei ole ammendavad.

(82)

 Enne kui kokkuleppeosalised hakkavad hindama, kas kestlikkuskokkuleppest tulenev konkurentsipiirang on hädavajalik, peavad nad esmalt kindlaks tegema, kas konkurentsipiirang on olemas (vt 4. jagu). Kui kestlikkuskokkulepe konkurentsi ei piira, ei ole hädavajalikkust vaja hinnata. Sellisel juhul võivad ettevõtjad asuda kohe kestlikkuskokkulepet rakendama.

(83)

 Artikli 210a kohast konkurentsipiirangute hädavajalikkust tuleb hinnata seoses standardiga, millele vastavust soovitakse kestlikkuskokkuleppega saavutada. Kestlikkusstandardile vastavuse saavutamine võib tähendada, et põllumajandussaadusi kas toodetakse või nendega kaubeldakse vastavalt standardile.

(84)

 Lisaks, kui kestlikkuskokkulepe ei ole hädavajalik, võivad komisjon või riiklikud konkurentsiasutused uurida kõnealust kokkulepet ja hinnata, kas sellega rikutakse ELi toimimise lepingu artikli 101 lõiget 1, kas selle suhtes saab kohaldada ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohast erandit või kas selle suhtes võib kohaldada mõnd muud ELi toimimise lepingu artikli 101 lõikest 1 tulenevat erandit. See võib viia trahvi määramiseni, kui tuvastatakse ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 1 rikkumine ja kui muud erandit ei kohaldata.

5.2.   Hädavajalikkuse mõiste

(85)

 Hädavajalikkuse mõiste on liidu konkurentsiõiguses juba kasutusel. ELi toimimise lepingu artikli 101 lõikes 3 on sätestatud, et ELi toimimise lepingu artikli 101 lõikes 1 kehtestatud keelu võib tunnistada kohaldamatuks kokkulepete suhtes, mis aitavad parandada kaupade tootmist või levitamist või edendada tehnilist või majanduslikku progressi, võimaldades samal ajal tarbijatel saada sellest tulenevast kasust õiglase osa, ilma et: i) asjassepuutuvatele ettevõtjatele kehtestaks piiranguid, mis ei ole nimetatud eesmärkide saavutamiseks hädavajalikud, ning ii) sellised ettevõtjad saaksid võimaluse kõrvaldada konkurentsi kõnesolevate toodete olulise osa suhtes.

(86)

 ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohast hädavajalikkuse mõistet on täpsemalt selgitatud ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise suunistes (34) ja seda on regulaarselt kohaldatud Euroopa Kohtu praktikas (35).

(87)

 Artikli 210a ja ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 sarnase sõnastuse tõttu on artikli 210a kohase hädavajalikkuse hindamisel kasulikuks lähtepunktiks kontroll, mille abil tehakse kindlaks, kas piirang on ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 tähenduses hädavajalik. Nende kahe artikli vahel on siiski teatavad olulised erinevused, mistõttu on hädavajalikkuse standard nende puhul paratamatult erinev.

(88)

 ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise suunistes on kirjeldatud kaheetapilist kontrolli, mille abil tehakse kindlaks, kas konkurentsipiirangud on hädavajalikud. Kontrolli esimeses etapis vaadeldakse, kas kokkulepe ise (st ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluv kokkulepe) on põhjendatult vajalik, et saavutada kokkuleppe eesmärgiks olev tõhusus. Teises etapis hinnatakse, kas ka kokkuleppest tulenevad üksikud konkurentsipiirangud on nimetatud tõhususe saavutamiseks põhjendatult vajalikud.

(89)

 Kuigi artikli 210a kohase hädavajalikkuse hindamise suhtes kohaldatakse samuti kaheetapilist kontrolli, kohaldatakse sellist kontrolli teistsuguse õigusliku raamistiku alusel kui ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohast kaheetapilist kontrolli. Liidu kaasseadusandjad, st Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu, leidsid, et teatavad põllumajandustooteid ja toiduaineid käsitlevad vertikaalsed ja horisontaalsed algatused, mille eesmärk on kohaldada kohustuslikest nõuetest rangemaid nõudeid, võivad avaldada positiivset mõju kestlikkuseesmärkidele (36). Samuti leidsid liidu kaasseadusandjad, et sellised kokkulepped võivad tugevdada tootjate positsiooni tarneahelas ja parandada nende läbirääkimispositsiooni (37). Võttes arvesse põllumajandussektori ettevõtjate probleeme ja kiireloomulist vajadust teha edusamme kestlikkuse valdkonnas, võttis liit vastu artikli 210a, et luua raamistik, mis välistab ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 1 kohaldamise, (38) et ergutada ettevõtjaid sõlmima selliseid kokkuleppeid, kui teatavad tingimused on täidetud. Seetõttu erineb artikli 210a kohane konkurentsipiirangu laadi ja ulatuse hindamise standard ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohasest standardist. See tähendab muu hulgas, et artikli 210a kohaselt võib piiranguid, mida käsitataks ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 1 kohaste suurte piirangutena (näiteks hindade kindlaksmääramise või toodangu vähendamise kokkulepped), pidada hädavajalikeks, kui on täidetud alajagudes 5.3 ja 5.4 kirjeldatud tingimused, isegi kui sellised piirangud ei vasta tõenäoliselt ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 tingimustele.

(90)

 Tegelikkuses peavad ettevõtjad esimese etapi hindamise elluviimiseks: i) analüüsima, kas neil on vaja kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks teha koostööd, selle asemel, et saavutada see vastavus üksinda, ning ii) analüüsima, kas kestlikkusstandardile vastavust oleks võimalik saavutada mõne muu vähem piirava sätte abil. Et viia ellu teise etapi hindamine, peavad ettevõtjad kaaluma piirangu laadi ja ulatust ning otsustama, kas selline piirang on kõige vähem piirav kättesaadav vahend kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks.

5.3.   1. etapp: kestlikkuskokkuleppe hädavajalikkus

(91)

 ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohase hädavajalikkuse kontrolli esimeses etapis vaadeldakse, kas kestlikkuskokkulepe kui selline on põhjendatult vajalik kokkuleppega kaasneva tõhususe saavutamiseks. Samamoodi hinnatakse artikli 210a kohaselt esimeses etapis, kas kestlikkuskokkulepe on põhjendatult vajalik soovitava kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks. See tähendab, et kestlikkusstandardile vastavuse saavutamine peaks olema asjaomasele lepingule eriomane. Selles alajaos selgitatakse, mida see tegelikkuses tähendab.

(92)

 Üldiselt eeldavad artikli 210a olemus ja eesmärgid, et kestlikkuskokkulepe sisaldab ühte või mitut sätet. Iga kestlikkuskokkulepe peaks sisaldama vähemalt sätet, mille kohaselt lepivad ettevõtjad kokku, et nad püüavad ühiselt kohaldada kestlikkusstandardeid, mis on rangemad kui kohustuslikud liidu või liikmesriigi standardid. Lisaks kestlikkusstandardis kokku leppimisele võib ettevõtjatel olla vaja kokku leppida ühes või mitmes muus põllumajandustoodete tootmise või nendega kauplemisega seotud küsimuses, et kestlikkusstandardit tõhusalt välja töötada või rakendada. Sellised sätted võivad olla seotud konkurentsiparameetritega, näiteks toote müügihinnaga, selle tootmiseks vajalike sisendite hinnaga, toodetavate toodete kogusega, toote turustamise või turundamise viisiga ja toote sertifitseerimisega.

(93)

 Kestlikkuskokkuleppe hädavajalikkuse hindamisel tuleb iga kokkuleppe sätet hinnata eraldi. Näiteks kui teatava kestlikkuskokkuleppe puhul võivad hindu käsitlevad sätted olla asjaomasele kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks mõistlikult vajalikud, siis muud sätted (nt toodangut käsitlevad sätted) ei pruugi seda olla. Seda seetõttu, et probleemi, mida toodangut käsitleva sättega soovitakse lahendada, saavad pooled tõhusalt lahendada ühepoolselt, ilma koostööd tegemata, või seetõttu, et kõnealust probleemi saaks tõhusalt lahendada ka konkurentsi vähem piiravate sätetega.

(94)

 Sellegipoolest peavad ettevõtjad vaatlema kestlikkuskokkulepet ka tervikuna, et hinnata, kas selle eri sätete tervikuna rakendamisel saavutatakse vastavus asjaomasele kestlikkusstandardile. Seda käsitletakse täpsemalt punktides 5.3.1 ja 5.3.2.

(95)

 Peale selle, mida lihtsam on täiustada kestlikkusstandardit, millele vastavust ettevõtjad soovivad saavutada, võrreldes standardiga, mis on juba liidu või liikmesriigi õigusega ette nähtud, seda vähem tõenäoline on, et ettevõtjad peaksid tegema koostööd või et valitud piirangud peaksid olema rangemad või ulatuslikumad. Võib siiski esineda juhtumeid, kus isegi väikeste täiustuste tegemine tootmist või kaubandust käsitlevas kohustuslikus standardis võib ettevõtjatele tekitada märkimisväärseid raskusi, mis õigustaks nendevahelist koostööd või kokkulepet teatavate konkurentsipiirangute kohta (teatava sellise keemilise pestitsiidi kasutamise lõpetamine, millele ei ole turul taskukohast mahepõllumajanduslikku alternatiivi). Samal ajal võib esineda ka olukordi, kus kohustuslikus standardis märkimisväärsete täiustuste tegemine ei tekita ettevõtjatele praktikas mingeid raskusi ja kus seetõttu ei peeta koostööd või piirangutes kokkuleppimist hädavajalikuks (selliste pestitsiidide kasutamise lõpetamine, millele on olemas taskukohased mahepõllumajanduslikud alternatiivid).

1. näide: viinamarjakasvatajad, kes tegutsevad teatavas piirkonnas väikese kasumimarginaaliga, otsustavad koos vähendada keemiliste pestitsiidide kasutamist 52 %, samal ajal kui seaduses sätestatud standardi kohaselt tuleb nende kasutamist vähendada ainult 50 %. Nad otsustavad keemiliste pestitsiidide kasutamise vähendamiseks osta mahetootmises lubatud pestitsiide. Viinamarjakasvatajatele mahetootmises lubatud pestitsiidide ostmisel tekkivad lisakulud on veidi suuremad kui kulud, mida nad oleksid kandnud keemilisi pestitsiide ostes. Standardile vastavuse saavutamiseks lepivad nad ühiselt kokku kindlaksmääratud hinnas, mida nad kestlikumalt kasvatatud viinamarjade eest küsivad.

Arvestades, et mahetootmises lubatud pestitsiidid on veidi kallimad ja et viinamarjakasvatajad tegutsevad väikese kasumimarginaaliga ning neil puudub seega stiimul neid kulusid üksinda kanda, on koostöö tõenäoliselt vajalik. Kokkulepe küsida järgneval turul kindlaksmääratud hinda, ei ole aga tõenäoliselt vajalik, arvestades kokkuleppe tulemusel saavutatava kestlikkuse paranemise määra. Kuigi kindlaksmääratud hinnas kokkuleppimine tagaks tootjatele piisava tasu ja standardile vastavuse saavutamise, näib, et on olemas teine, vähem piirav võimalus. Kõnealusel juhul tundub üksnes kokkulepe vähendada koos pestitsiidide kasutamist täiendavalt 2 % olevat kõige vähem piirav viis standardile vastavuse saavutamiseks, arvestades, et mahetootmises lubatud pestitsiidide ostmisega seotud lisakulud on väikesed ja neid kannaksid kõik piirkonna tootjad. See hoiaks ära olukorra, kus mõned tootjad ei oleks tekkinud lisakulude tõttu enam konkurentsivõimelised.

2. näide: lihakanade heaolu parandamiseks kohustuvad nende kasvatajad igal aastal kontrollima kanade tarbitava vee kvaliteeti. Kontrollide eesmärk on hinnata saasteainete, näiteks raskemetallide ja kemikaalide sisaldust vees, ning juhul, kui neid leitakse, tegeleda nende saasteainete ülemäärase sisalduse probleemiga. Kokkuleppe kohaselt peavad lihakanakasvatajad tegema seda kontrolli ise, kasutades selleks taskukohaseid seadmeid, mis tuleb osta ainult üks kord ja mille kasutamiseks ei ole vaja teaduslikke eriteadmisi. Seni ei ole kehtestatud konkreetseid liidu või riiklikke standardeid, mis kohustaksid selliseid kontrolle tegema, välja arvatud üldine nõue, et loomad peavad saama joogivett. Iga-aastaste veekontrollide tõttu suurenevad veidi tootmiskulud. Selle tulemusena lepivad kodulinnukasvatajad lisakulude katmiseks kokku ostjatele ainuõigusliku kodulinnuliha ostu kohustuse kehtestamises, ja tagavad seeläbi, et nende toodangut ostetakse.

Kodulinnukasvatajate koostöö ei ole tõenäoliselt vajalik, kuna loomade heaolu paranemine ei näi õigustavat kavandatud piiranguid. Iga kodulinnukasvataja võiks tegelikult saavutada standardile vastavuse omal käel, sest nad ei vaja standardile vastavuse saavutamiseks konkurentide teadmisi või kogemusi. Lisaks võiks üksik kodulinnukasvataja saavutada kestlikkusstandardile vastavuse ilma märkimisväärsete lisakuludeta, mis paneksid ta muul juhul ebasoodsasse olukorda võrreldes teiste kodulinnukasvatajatega, kes standardit ei rakenda. Pealegi, isegi kui koostööd peetaks vajalikuks, ei ole ostjatega ainuõiguslikes ostukohustustes kokkuleppimine kodulinnukasvatajate jaoks tõenäoliselt hädavajalik, arvestades suhteliselt väikeseid kulusid, mis kodulinnukasvatajatele vee kvaliteedi kontrollimisega kaasneksid.

(96)

 Lisaks peavad ettevõtjad hindama piirangu hädavajalikkust konkreetses kontekstis, milles kestlikkuskokkulepe toimib, võttes arvesse turu struktuuri, kestlikkuskokkuleppega seotud riske ja kokkuleppeosaliste stiimuleid. Kui kestlikkusstandardile vastavuse saavutamine on konkreetse piirangu puudumisel ebakindlam, on tõenäolisem, et piirang on standardile vastavuse saavutamiseks vajalik.

5.3.1.   Kas kestlikkusstandardile vastavust on võimalik saavutada ka üksinda tegutsedes?

(97)

 Selleks et hinnata, kas kestlikkuskokkulepe on kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks põhjendatult vajalik, tuleb hinnata, kas kokkuleppeosalistel on võimalik saavutada kestlikkusstandardile vastavus omal käel, tegutsedes üksinda, mitte koostööd tehes. Seetõttu peavad ettevõtjad kindlaks tegema, miks neil on vaja teha koostööd ja mis takistab neid standardile vastavust omal käel saavutamast. Selle hinnangu andmisel peavad nad võtma arvesse turutingimusi ja reaalset ärikeskkonda, mis on asjaomase kestlikkusstandardile vastavuse saavutamise seisukohalt olulised. Võib esineda olukordi, kus kestlikkusstandardile vastavust oleks võimalik saavutada üksinda tegutsedes, kuid koostööd tehes saaksid ettevõtjad selle saavutada kiiremini ja väiksemate kulude ja jõupingutustega. Seega võib koostöö olla standardile vastavuse saavutamiseks põhjendatult vajalik, kuigi ettevõtjad peaksid siiski tagama, et kõik kokkuleppes sisalduvad konkurentsipiirangud on samuti hädavajalikud, nagu on selgitatud alajaos 5.4.

(98)

 Näiteks kui põllumajandustoodete tootjad ei suuda saavutada kestlikkusstandardile vastavust, sest neil puuduvad asjaomases valdkonnas vajalikud kogemused või teadmised, siis võib koostöö muude põllumajanduslike toiduainete tarneahela eri etappide ettevõtjatega, kellel on sellised kogemused või teadmised, osutuda hädavajalikuks. Kui aga põllumajandustoodete tootjad saaksid sellised teadmised hõlpsasti ja ilma märkimisväärse aja- või rahakuluta ise hankida, siis on ebatõenäoline, et neil on vaja kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks koostööd teha.

(99)

 Samuti ei pruugi põllumajandustoodete tootjatel olla stiimulit kanda vajalikke kulusid või teha investeeringuid, mis on vajalikud kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks, sest nad ei suuda neid kulusid või investeeringuid tasa teenida või ei saa neid kulusid ise kanda või investeeringuid ise teha. Sellisel juhul võib osutuda hädavajalikuks koostöö muude põllumajanduslike toiduainete tarneahela eri etappide ettevõtjatega, kes on valmis kestlikkusstandardile vastavuse saavutamist kaasrahastama. Seevastu ei pruugi tootjatevaheline koostöö olla hädavajalik, kui kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks on vaja teha investeeringuid, mis ei suurendaks oluliselt hooajalisi või iga-aastaseid investeeringuid, mida tootjad muidu oma tavapärase tootmise jaoks teeksid.

(100)

 Lisaks sellele võib toote kestlikum tootmine või sellega kestlikumal viisil kauplemine olla kasumlik ainult siis, kui kestlikult toodetakse suurem kogus tooteid või kestlikult kaubeldakse suurema koguse toodetega. Sellisel juhul võib ettevõtjatevahelist kokkulepet, mille kohaselt nad kõik toodavad asjaomast toodet või kauplevad sellega kestlikult, pidada hädavajalikuks. Näiteks võiks teatavatele kestlikkusnõuetele vastavate toodete eristamiseks kasutada logosid/märgiseid, mis suurendaks tarbijate usaldust. Teise võimalusena võiks kasutada platvormi, mis võimaldaks tootjatel jagada omavahel uuenduslikke seadmeid ja nende ostmise/hooldamise kulusid, et toota kestlikumalt. Esimese näite puhul on tõenäoline, et mida rohkem ettevõtjaid toodab või kaupleb kestlikult ja kasutab vastavat logo, seda tõenäolisemalt tajuvad jaemüüjad ja tarbijad seda logo usaldusväärsena, mis omakorda suurendab võimalikku majanduslikku tulu ettevõtjatele, kes müüvad seda logo kandvaid tooteid. Teise näite puhul on nii, et mida rohkem tootjaid nõustub platvormi kasutama ja oma seadmeid teistega jagama, seda kasulikum on platvormil osalemine iga üksiktootja jaoks.

(101)

 Võib esineda olukordi, kus ettevõtjad peavad tegema koostööd, sest vastasel juhul on oht, et iga ettevõtja kulutaks kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks eri tootmismeetodite väljatöötamisel märkimisväärselt ressursse ja aega.

(102)

 Samas võib esineda ka olukordi, kus tootmismeetodi ühine arendamine ei suurenda tõhusust ja kus tootmismeetodi iseseisev arendamine üksiktootja poolt loob rohkem lisaväärtust, kuna standardile vastavus saavutatakse teiste ettevõtjatega konkureerides kiiremini. Samuti võib esineda olukordi, kus koostöö ei võimaldaks ettevõtjatel saavutada kestlikkusstandardile vastavust oluliselt väiksema aja- või ressursikuluga kui üksinda tegutsedes. Sellistes olukordades ei pruugita koostööd pidada hädavajalikuks.

Näide: liikmesriigi tootjad kavatsevad sõlmida kestlikkuskokkuleppe, milles seatakse eesmärgiks kasutada 25 % oma maast elurikkuse säilitamiseks. Tootjad kasutavad juba praegu märkimisväärset osa oma maast elurikkuse säilitamiseks. Ostjate nõudlus katab nende toodete koguse, mida tootjad suudavad kasvatada ülejäänud 75 %-l maast. Nende toodete ostjad maksavad ka hinda, mis kompenseerib tootjatele rahaliselt elurikkuse parandamiseks võetud meetmed.

Sellisel juhul ei ole mingit probleemi, mis takistaks tootjatel iseseisvalt saavutada vastavus kestlikkusstandardile, sest igal tootjal on juba olemas kogemused ja teadmised, mis on vajalikud elurikkuse parandamiseks. Lisaks saaksid tootjad kestlikkusstandardile vastavuse saavutamise kulud ostjatelt tagasi.

(103)

 Võib ka esineda olukordi, kus ettevõtjad peavad tegema koostööd, et tulla toime tarbijate teadmatusega nende poolt ostetavate toodete kestlike omaduste kohta. Üksinda tegutsedes ei pruugi olla võimalik juhtida tarbijate tähelepanu tulemuslikult sellele probleemile ja veenda neid ostma kestlikumaid tooteid. Üksinda tegutsemisest võib aga piisata juhul, kui tarbijate nõudlus kestlikuma toote järele on ära kasutamata, kuid kestlikkuse eeliseid ei esitata üksiktootjate pakutavate toodete puhul piisavalt selgelt ning iga tootja saab sellist teavet hõlpsasti anda iseseisvalt tegutsedes.

(104)

 Kui ettevõtja satub kestlikkusstandardile vastavuse saavutamise meetodi kasutuselevõtmisel esimesena tegutseva ettevõtjana ebasoodsasse olukorda, võib koostöö olla vajalik, et vältida esimesena tegutseva ettevõtja investeeringu ärakasutamist konkurentide poolt. Vastasel juhul võiksid konkurendid lihtsalt rakendada esimesena tegutseva ettevõtja väljatöötatud tootmis- või kauplemismeetodit, ilma ise mingeid kulusid kandmata. Kui aga esimesena tegutsev ettevõtja suudaks sellist ärakasutamist vältida, kasutades intellektuaalomandi õigusi, mis takistaksid konkurentidel seda meetodit kasutada ilma esimesena tegutsevale ettevõtjale hüvitist maksmata, ei pruugi ettevõtjatel olla vaja standardile vastavuse saavutamiseks koostööd teha.

(105)

 Üksinda tegutsev ettevõtja võib olla esimesena tegutsemise tõttu ebasoodsamas olukorras ka juhul, kui ta soovib toota kestlikumat toodet, mille hind on oluliselt kõrgem kui alternatiivse mittekestliku toote hind. Sellisel juhul võib ettevõtjal olla raskusi kestlikuma toote turustamisega, sest tema klientidel ei pruugi olla stiimulit pakkuda lõpptarbijatele kõrgema hinnaga toodet, sest need tarbijad ostaksid tõenäoliselt endiselt odavamat alternatiivset toodet. See muudaks kestliku toote tootmise ja sellega kauplemise ebatõenäoliseks. Sellisel juhul võib osutuda vajalikuks ettevõtjatevaheline koostöö, et tagada kestlikuma toote tootmise või sellega turul kauplemisega seotud finantskoormuse ja riski jagamine eri ettevõtjate vahel.

(106)

 Kestlikkuskokkuleppe eesmärk võib olla saavutada vastavus kestlikkusstandardile, mille eest iga ettevõtja saab riigiasutuselt eraldi tasu või toetusi (nt ÜPP toetused). Lisaks koostöö tegemise vajalikkuse põhjuse või põhjuste kindlaksmääramisele peavad ettevõtjad ka hoolikalt hindama, kas koostöö on kõnealusele standardile vastavuse saavutamiseks hädavajalik, pidades silmas sellist tasu või toetust. Ühest küljest, kui kõnealusest tasust või toetusest piisab, et ettevõtjad saaksid ise teha kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks vajalikke kulutusi, ei pruugi neil olla vaja standardile vastavuse saavutamiseks koostööd teha. Teisest küljest, kui tasust või toetusest saab katta ainult osa kuludest, mida kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks tuleks kanda, võib ettevõtjatel olla vaja ülejäänud kulude katmiseks koostööd teha.

(107)

 Lisaks, kui hinnatakse, kas üksikmeetmed on konkreetsele kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks piisavad, võivad ettevõtjad viidata olemasolevatele ühepoolsetele algatustele, millega on edukalt saavutatud vastavus samale või sarnasele standardile, tootes samasuguse koguse tooteid või kaubeldes samasuguse koguse toodetega. Samal ajal ei välista selliste ühepoolsete algatuste olemasolu, millega on saavutatud vastavus samale või sarnasele standardile, iseenesest ettevõtjate koostöö hädavajalikkust. Pigem on vaja hinnata iga juhtumit eraldi, arvestades, et koostööd teha soovivate ettevõtjate konkreetne olukord, kokkuleppe sõlmimise ajal valitsevad turutingimused ja kõnealusele standardile vastavuse saavutamisega seotud probleemid võivad erineda.

5.3.2.   Kestlikkuskokkuleppe sätte (sätete) hädavajalikkus

(108)

 Pärast seda, kui kokkuleppeosalised on kindlaks teinud, et kestlikkusstandardile vastavust ei ole üksinda tegutsedes võimalik saavutada, peavad nad välja selgitama, kas kestlikkuskokkuleppe eri sätted, nt hinna, toodangu, innovatsiooni ja turustamise kohta, piiravad konkurentsi, ja kui piiravad, siis kas need on kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks hädavajalikud. Hädavajalikkuse kontrolli esimeses etapis peavad ettevõtjad võrdlema sätteid, milles nad kokku lepivad, võimalike alternatiividega, näiteks hinda sertifitseerimisega; toodangut seadmete ühiskasutusega; teabevahetust müügiedendusega. Sättest tulenevate konkurentsipiirangute hädavajalikkust (näiteks koguhinna kindlaksmääramist hinnalisa asemel) hinnatakse hädavajalikkuse kontrolli teises etapis.

(109)

 Selleks et välja selgitada, kas konkreetne säte on kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks hädavajalik, peavad kestlikkuskokkuleppe osalised kindlaks tegema probleemid, mis takistavad neil sellele standardile vastavust saavutada. Iga probleemi puhul peavad ettevõtjad hindama, milline oleks sobiv säte selle lahendamiseks, et saavutada vastavus kestlikkusstandardile. Võib esineda olukordi, kus on olemas alternatiivsed sätted, mis võiksid sobida asjaomase probleemi lahendamiseks. Kui on võimalik valida kahe või enama sellise sätte vahel, on hädavajalik see säte, mis piirab konkurentsi kõige vähem. Samuti võib esineda olukordi, kus kaks või enam sobivat alternatiivset sätet on võrdselt piiravad või kus kõige vähem piirava sätte väljaselgitamine võib olla väga keeruline. Sellisel juhul võivad ettevõtjad vabalt valida, millist sätet kasutada, tingimusel et nad järgivad alajaos 5.4 esitatud hädavajalikkuse kontrolli muid elemente.

(110)

 Näiteks võivad ettevõtjad silmitsi seista järgmiste probleemidega.

(a)

Kui probleem seisneb tarbijate usalduse puudumises kestlikkusstandardi suhtes, võivad sätted, mis võiksid sõltuvalt juhtumi konkreetsetest asjaoludest sobida probleemi lahendamiseks, sisaldada nõuet luua logo/märgis, mille nõuetelevastavust kontrollib sõltumatu sertifitseerimissüsteem, või nõuet reklaamida ja turustada tooteid üheskoos. Seevastu tootjatele makstavat hinda või järgneval turul tegutsevatele klientidele kättesaadavaks tehtud toodangu mahtu käsitlev säte ei oleks probleemi lahendamiseks tõenäoliselt sobiv, sest see ei suurendaks tarbijate usaldust kestlikkusstandardi vastu.

Kui kaks eespool nimetatud potentsiaalselt sobivat sätet on tarbijate usalduse probleemi lahendamiseks ainsad sobivad võimalused, on logo/märgise loomist käsitlev säte tõenäoliselt kõige vähem konkurentsi piirav ja seega hädavajalik.

(b)

Kui probleem seisneb teadmiste ja kogemuste puudumises kestlikumate tootmismeetodite kohta, võivad sätted, mis võiksid sõltuvalt juhtumi konkreetsetest asjaoludest sobida probleemi lahendamiseks, hõlmata teabevahetust tootmismeetodite, näiteks teatavate sisendite või seadmete kasutamise kohta; teatavate tegevuste, taristu ja seadmete ühiskasutust või ühist teadus- ja arendustegevust. Seevastu säte, mis käsitleb toodetavate toodete mahtu või toodete turustamist või müügiedendust, ei sobiks tõenäoliselt kõnealuse probleemi lahendamiseks, sest see ei suurendaks ettevõtjate teadmisi või kogemusi.

Kui esimeses lõigus nimetatud kolm potentsiaalselt sobivat sätet on tootmises teadmiste ja kogemuste puudumise probleemi lahendamiseks ainsad, on ühist teadus- ja arendustegevust käsitlev säte tõenäoliselt kõige vähem konkurentsi piirav ja seega hädavajalik. Kui tootmismeetodeid käsitleva teabe vahetamist ja ühistegevust käsitlevad sätted on ainsad kaks potentsiaalselt sobivat sätet, tuleb juhtumi asjaolusid üksikasjalikult hinnata, et teha kindlaks, milline säte oleks kõige vähem piirav.

(c)

Kui probleem seisneb toote turustamisega seotud ebakindluses, st ebakindluses müüdavates kogustes, siis võivad probleemi lahendamiseks sobivad sätted sõltuvalt juhtumi konkreetsetest asjaoludest olla mõne kliendi võetud kohustused, näiteks minimaalse koguse toodete ostmine aastas, ning tootjatevaheline või tootjate ja nende klientide vaheline konkreetne turustuskord, näiteks klientide jaotamine ning tarnete või ostude ainuõigus. Seevastu säte, mis käsitleb hinda, millega tooteid võib järgneval turul edasi müüa, või säte alternatiivsete mittekestlike toodete tootmise lõpetamise kohta ei oleks probleemi lahendamiseks tõenäoliselt sobiv, sest see käsitleks muid probleeme, mitte turustamismahtudega seotud ebakindlust.

Kui kaks kindlakstehtud potentsiaalselt sobivat sätet, st ostukohustused ja turustuskokkulepped, on ainsad, mis käsitlevad turustamismahtude ebakindlust, tuleb juhtumi asjaolusid üksikasjalikult hinnata, et teha kindlaks, milline säte oleks kõige vähem piirav.

(d)

Kui probleem seisneb standardi järgimisega kaasnevate lisakulude katmises, võivad sätted, mis võiksid olla sobivad probleemi lahendamiseks, sõltuvalt juhtumi konkreetsetest asjaoludest hõlmata ostjate makseid või hinnakohustusi või kohustust osta minimaalne kogus tooteid. Seevastu säte, mis keelab muude kestlike või mittekestlike toodete väljatöötamise, ei ole tõenäoliselt sobiv, sest see ei vähendaks otseselt asjaomase kestlikkusstandardi kohase tootmise kulusid.

Kui kaks kindlakstehtud potentsiaalselt sobivat sätet on ainsad, mis käsitlevad lisakulude katmist, tuleb juhtumi asjaolusid üksikasjalikult hinnata, et teha kindlaks, milline säte oleks kõige vähem piirav.

(e)

Kui probleem seisneb selles, et tarbijad ei tea, millist lisaväärtust annab toote kestlikum tootmine või müük, võib selle probleemi lahendamiseks sobida säte, mis käsitleb toote ühist müügiedendust tootjate või järgneva turu klientide poolt. Seevastu klientide või turuosa jaotamisega seotud säte tõenäoliselt ei oleks selle probleemi lahendamiseks sobiv, sest see ei parandaks tarbijate teadmisi kestlikuma tootmise või müügi lisaväärtusest.

Olukorras, kus probleemi lahendamiseks sobib ainult üks säte (ühine müügiedendus), peetakse seda ka kõige vähem piiravaks ja seega hädavajalikuks sätteks.

(f)

Kui probleem seisneb esimesena tegutseva ettevõtja ebasoodsasse olukorda sattumises (kestlikumale tootele pakuvad tugevat konkurentsi vähem kestlikud ja odavamad alternatiivsed tooted), võivad sätted, mis võiksid olla sobivad probleemi lahendamiseks, sõltuvalt juhtumi konkreetsetest asjaoludest hõlmata kestlikuma toote ühist müügiedendust, jaemüüjate kohustust osta teatav osa vajaminevatest toodetest kestlikuma toote tootjatelt (väljendatuna protsendina kõigist asendatavatest toodetest) või teatava arvu jaemüüjate kohustust osta vajaminevad tooted ainult kestlikuma toote tootjatelt. Seevastu on ebatõenäoline, et säte, mis käsitleb teabe vahetamist tootmise kohta, oleks selle probleemi lahendamiseks sobiv, sest see ei käsitle toodete asendamist müügi puhul.

Kui kolm nimetatud sätet, st säte ühise müügiedenduse, miinimumostude ja ainuõiguslike ostude kohta, on ainsad, mis sobivad probleemi lahendamiseks, on tõenäoliselt kõige vähem piirav – ja seega hädavajalik – säte see, mis käsitleb kestlikuma toote ühist müügiedendust. Kui jaemüüjate minimaalseid oste ja jaemüüjate ainuõiguslikke oste käsitlevad sätted on ainsad sobivad valikuvõimalused, siis miinimumoste käsitlev säte on tõenäoliselt kõige vähem piirav ja seega hädavajalik.

Hinnangu andmisel peavad ettevõtjad kaaluma realistlikke ja mitte üksnes hüpoteetilisi alternatiive sätetele, mis aitaksid neil saavutada vastavust kestlikkusstandardile.

(111)

 Kui on olemas alternatiivsed sätted ja ettevõtjad valivad nende hulgast ühe, mis: i) ei sobi selleks, et lahendada probleemi, mis takistab neil asjaomasele kestlikkusstandardile vastavuse saavutamist, või ii) ei ole teiste sätetega võrreldes kõige vähem piirav, siis tunnistatakse nende valitud konkreetne säte artikliga 210a vastuolus olevaks, mistõttu see ei kuulu erandi kohaldamisalasse. Kui kestlikkuskokkulepe sisaldab ka muid sätteid, mis võimaldavad ettevõtjatel saavutada vastavuse taotletavale kestlikkusstandardile, võivad need sätted olla siiski hädavajalikud ja kuuluda seega artikli 210a kohaldamisalasse, kui need võimaldavad saavutada vastavuse asjaomasele kestlikkusstandardile, ilma et oleks vaja kasutada sätet, mis kehtetuks tunnistataks.

(112)

 Kokkulepped, mis välistavad teiste liikmesriikide ettevõtjate osalemise kestlikkusstandardi järgimises ilma õigustatud põhjenduseta, ei vasta hädavajalikkuse kriteeriumile artikli 210a tähenduses.

1. näide: liikmesriigi ühe piirkonna piimatootjad lepivad juustutootjaga kokku, et nad toodavad ainult pehmet ja värsket juustu, kuna kõva juustu tootmine tekitab suhteliselt rohkem CO2 heidet. Lisaks lepivad piimatootjad kokku, et nad kasutavad lehmasõnnikut energia tootmiseks anaeroobse metaani kogumise seadme abil. Juustu transportimise CO2 jalajälje vähendamiseks on kokkuleppes ka sätestatud, et pehmet ja värsket juustu müüakse ainult selles liikmesriigis, kus tootjad asuvad. Mõned naaberliikmesriigid asuvad siiski sama kaugel kui teised tootjate asukohaliikmesriigi piirkonnad.

Selline kokkulepe ei ole hädavajalik juustu tootmise ja sellega kauplemisega seotud CO2 heite vähendamise standardile vastavuse saavutamiseks, kuna CO2 heite vähendamise tagamiseks on olemas vähem piirav viis, nimelt sellise objektiivse tingimuse kehtestamine, mis põhineb kaugusel ja mis arvutatakse tootmispiirkonnast kuni müügipiirkonnani, näiteks 200 km.

2. näide: stsenaarium on sama mis 1. näites. Piimatootjad otsustavad siiski piirata kokkuleppes osalemise samas liikmesriigis asuvate piimatootjatega: eesmärk on lihtsustada tootmiskriteeriumide täitmise kontrollimist, kuna tootjatel on olnud pikaajaline koostöö riikliku kontrolöriga, kes ei tegutse väljaspool kõnealust liikmesriiki.

Selline kokkulepe ei ole standardi saavutamiseks hädavajalik, kuna CO2 heite vähendamise tagamiseks on vähem piirav viis, nimelt et kontrollimise võib korraldada teistes liikmesriikides või seda võib teha kas sama kontrolör või mõni teine kontrolör, kes on valmis teenust osutama.

5.4.   2. etapp: konkurentsipiirangute hädavajalikkus

(113)

 Kui kestlikkuskokkuleppe sõlmimine on asjaomasele kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks põhjendatult vajalik, tuleb kindlaks teha, kas iga selle kokkuleppega kehtestatud konkurentsipiirang on kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks hädavajalik.

(114)

 Artikli 210a kohaldamisel on konkurentsipiirang kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks hädavajalik, kui piirang on asjaomasele standardile vastavuse saavutamiseks põhjendatult vajalik.

(115)

 Esimeses etapis keskendus analüüs sellele, kas asjaomast liiki säte on sobiv kestlikkusstandardile vastavuse saavutamist takistava probleemi lahendamiseks ja kas on olemas alternatiivseid sätteid, mis lahendaksid probleemi vähem piiraval viisil. Seevastu teises etapis keskendub analüüs sellele, kas kestlikkuskokkuleppe igas sättes sisalduv konkurentsipiirang on asjaomasele standardile vastavuse saavutamiseks kõige vähem piirav võimalus. See omakorda sõltub nii piirangu laadist kui ka selle ulatusest.

5.4.1.   Piirangu laad

(116)

 Piirangu laad on seotud konkurentsiparameetriga, mida kestlikkuskokkuleppe säte või sätted piiravad (näiteks hind, toodang, kvaliteet, valikuvõimalused või innovatsioon).

(117)

 Piirangu laadi hindamisel tuleb kaaluda järgmist: i) kuidas üksik säte piirab konkreetset konkurentsiparameetrit ja ii) kas on olemas realistlik vähem piirav alternatiiv. Kestlikkuskokkuleppe osalised peavad valima piirangu, mille negatiivne mõju konkurentsile on kõige väiksem, kuid mille abil saavutatakse vastavus kestlikkusstandardile.

(118)

 Kui säte on seotud hindadega, võib piirangu laadi hindamine eeldada ettevõtjatelt, et nad valiksid, kas leppida kokku piirangus hinna kindlaksmääramise, st miinimumhinna või koguhinna kehtestamise, hinnalisa või mõne muu hinnakehtestamise piirangu vormis. Näiteks kui kestlikkusstandardi järgimine tekitaks ettevõtjatele kulusid, mis on kergesti eristatavad muudest kuludest, mida nad tavaliselt kannaksid, võib asjakohaseks piiranguks olla hinnalisa. Seda seetõttu, et hinnalisa kajastaks kulusid, mida ettevõtjad kannavad seoses kestlikkusstandardi järgimisega, mõjutamata muid kulusid, mis neil tekiksid kestlikkusstandardist sõltumatult.

(119)

 Näiteks võib siinkohal tuua sätte, millega nõutakse hinnalisa maksmist, et hüvitada kodulinnukasvatajatele mahepõllumajandusliku sööda kasutamine tavasööda asemel. Alternatiiviks sellele sättele võiks olla koguhinna kindlaksmääramine, millega töötlejad saavad osta kodulinde sellise hinnaga, mis hüvitab tootjatele mahepõllumajandusliku sööda kasutamisest tulenevad lisakulud. Sellisel juhul oleks koguhinna kindlaksmääramine, millega töötlejad saavad kodulinde osta, tõenäoliselt piiravam kui ostuhinnast eraldiseisvas hinnalisas kokku leppimine. Seda seetõttu, et hinnalisa piirang mõjutab ainult ühte kodulinnuliha eest makstava üldhinna komponenti, jättes seega ruumi konkurentsile teiste komponentide osas, mis määravad kodulindude üldhinna (nt taristu, maa majandamine, vee ja elektriga varustamine jne).

(120)

 Seevastu kui kestlikkusstandardile vastavuse saavutamine tooks kaasa lisakulusid kogu tootmisprotsessi vältel, võib olla põhjendatult vajalik määrata kindlaks hind, millega tootjad saavad kodulinde osta. Seda näiteks juhul, kui kestlikkusstandard on seotud kodulindude suhtes kohaldatavate rangemate loomade heaolu ja loomatervishoiu nõuetega, nagu kestlikum sööt, rohkem puuriruumi, rohkem õues veedetud aega ja professionaalne veterinaarabi. Koguhinna kindlaksmääramine võib olla vajalik, kui kestlikuma tootmise või kauplemise kulud moodustavad suurema osa tootmise ja/või kauplemise kogukuludest. See võib juhtuda siis, kui selliseid tootmis- ja/või kauplemiselemente, mida kestlikkuskokkulepe ei mõjuta, on vähe või ei ole üldse. Sellegipoolest peavad ettevõtjad olema teadlikud, et koguhinna kindlaksmääramine on suur konkurentsipiirang ja seetõttu tuleb seda pidada viimaseks abinõuks olukorras, kus ükski muu piirang ei võimalda tõhusalt saavutada vastavust asjaomasele kestlikkusstandardile.

(121)

 Säte võib olla seotud kestlikkuskokkuleppe osalistest tootjate poolt ostjatele esitatavate nõuete osakaaluga. Piirangu laadi hindamine võib eeldada, et ettevõtjad valiksid, kas nad lepivad kokku miinimumkoguse ostmise nõudes või kindla koguse ostmise nõudes või mõnes muus ostukohustuses. Kui tootjad vajavad kindlust, et nad suudavad müüa piisava koguse oma tooteid, et katta oma kulud, kuid ei tea täpset vajalikku kogust, võib miinimumkoguste kokkuleppimine olla kõige vähem piirav säte kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks. Näiteks kui pardikasvatuse suhtes kehtestatud kestlikkusstandardi eesmärk on vähendada antimikroobikumiresistentsust, keelates antimikroobikumide kasutamise ja kasutades selle asemel alternatiive (nt vaktsiinid, probiootikumid, prebiootikumid jne), võib tootjatel tekkida vajadus tagada, et nad suudavad aastas müüa teatava minimaalse koguse pardiliha, et katta antimikroobikumide alternatiivide kasutamisest tulenevad lisakulud. Kui aga töödeldava liha kogus on piiratud, siis võib täpne või maksimaalne kogus olla põhjendatult vajalik, et tagada kogu toodetud pardiliha tõhus töötlemine.

5.4.2.   Piirangu ulatus

(122)

 Piirangu ulatuse kindlaksmääramiseks tuleb hinnata piirangu määra, seoses hinna, toodangu ja võimalik et ka kvaliteedi, valikuvõimaluste ja innovatsiooniga ning piirangu kestust.

5.4.2.1.   Piirangu määr

(123)

 Piirangu määr viitab sellele, mil määral võib kõnealune piirang mõjutada asjaomaseid konkurentsiparameetreid. Piirangu määr on hädavajalik, kui piirangu madalamas määras kokkuleppimine vähendab tõenäosust, et kokkuleppeosalised saavutavad vastavuse kestlikkusstandardile.

(124)

 Kui asjaomane piirang tooks otseselt või kaudselt kaasa hinnatõusu, peaks hindamine keskenduma sellele, kui suur hinnatõus oleks põhjendatult vajalik, et ettevõtjad suudaksid saavutada vastavuse asjaomasele kestlikkusstandardile. Hindamisel tuleks arvesse võtta kolme elementi: i) eeldatavad kantud kulud ja eeldatav saamata jäänud tulu, ii) kindlus selles, et eeldatavad kulud ja saamata jäänud tulu realiseeruvad, ning iii) tõenäoline investeeringutasuvus võrreldes muude alternatiivsete võimalustega.

(125)

 Arvestades, et kantud kulude ja saamata jäänud tulu arvutamine sõltub paljudest ebakindlatest teguritest, ei saa ettevõtjatelt eeldada, et nad arvutaksid välja täpse hinnatõusu, mille puhul nad suudaksid saavutada vastavuse kestlikkusstandardile. Nad peaksid pigem püüdma arvutada kantud kulude ja saamata jäänud tulude hinnangulise keskmise väärtuse kõigi ettevõtjate kohta, kes kannavad selliseid kulusid ja jäävad sellistest tuludest ilma turutingimuste ja -suundumuste kõige usutavama stsenaariumi kohaselt. On ebatõenäoline, et piirang vastab hädavajalikkuse analüüsi selle etapi tingimustele, kui hinnanguliste kulude ja saamata jäänud tulu arvutamise tulemus on ekslik. See kehtib juhul, kui tulemus põhineb ebatõenäolistel eeldustel sisendite kulude turusuundumuste kohta või kui saamata jäänud tulu arvutamisel ei võeta täielikult arvesse võimalikku tulu, mida kestlik tootmine või kauplemine võiks tuua.

(126)

 Eespool kirjeldatud kolme elemendi eesmärk on üksteist täiendada. Elemendi i eesmärk on tagada, et kestlikkuskokkuleppe osalistele hüvitatakse kestlikkusstandardi rakendamisega kaasnevad lisakulud ja saamata jäänud tulu. Elemendi ii eesmärk on tagada, et kestlikkuskokkuleppe osalised on kaitstud ootamatu kulude muutuse ja sissetuleku kaotuse eest. Elemendi iii eesmärk on tagada, et kestlikkuskokkuleppe osalised leiavad, et kestlikkusstandardit rakendada on kasulikum kui mitte rakendada ühtegi standardit või mitte teha muid investeeringuid, mis võivad viia vähem kestliku tootmise või kauplemiseni.

(127)

 Eelmises lõigus osutatud elemendid ii ja iii kujutavad endast seega kestlikkuskokkuleppe osalistele tehtavat stimuleerivat makset kestlikkuskokkuleppe sõlmimiseks. Stimuleeriva makse suurus, st punktis (124) osutatud elementide ii ja iii summa, vastab tõenäoliselt hädavajalikkuse kriteeriumi kvantitatiivsele osale, kui see ei ületa 20 % hüvitisest, mida muidu võiks saada kantud kulude ja saamata jäänud tulu eest (element i). Juhul kui stimuleeriv makse on suurem kui 20 %, tuleb iga juhtumi puhul eraldi analüüsida, kas see on hädavajalik.

(128)

 Selle tõendamise, et asjakohase makse saavad need ettevõtjad, kes tegelikult kannavad kulusid ja jäävad ilma tuludest, võib tagada kolmanda isiku poolse kontrolliga. Selle võib tagada ka lõpptarbijate jaoks läbipaistvuse kindlustamisega seoses protsentuaalse osaga või summaga, mille asjaomased ettevõtjad saavad lõpptarbija hinnast põllumajandustoote ostu eest.

Näide: kuigi nõudlus pestitsiidivabade maasikate järele on olemas, ei ole enamik tarbijaid nõus maksma kõrgemat hinda. Pestitsiidivabade maasikate kasvatamine nõuaks lisainvesteeringuid seadmetesse ja tekitaks täiendavaid tööjõukulusid ning tooks seega kaasa hinnatõusu. Tarbijad ei ostaks tõenäoliselt kallimaid pestitsiidivabu maasikaid, mistõttu võib tootjate müügimaht väheneda. Pealegi, kui tarbijad pestitsiidivabu maasikaid ei osta, rikneks suurem osa maasikatest. See tähendab, et kõik, kes soovivad hakata kasvatama pestitsiidivabu maasikaid, on esimesena tegutsejana ebasoodsas olukorras.

Rühm maasikakasvatajaid ja jaemüüjaid töötab välja algatuse, mille kohaselt kohustuvad jaemüüjad maksma osalevatele põllumajandustootjatele lisaks 1,20 eurot ühe kilogrammi pestitsiidivabade maasikate eest. Stimuleeriv makse põhineb uuringul, mille käigus leiti, et:

a)

pestitsiidivabade maasikate kasvatamise täiendavad tööjõu- ja seadmekulud on kõigi kokkuleppes osalevate maasikakasvatajate puhul eeldatavalt keskmiselt 1 euro kilogrammi kohta;

b)

maasikakasvatajad vajavad kokkuleppe sõlmimiseks lisastiimulit 0,12 eurot kilogrammi kohta, sest tarbijad võivad kaotada huvi kestlike maasikate ostmise vastu, maasikad võivad rikneda ja tootmiskulud seetõttu suureneda. Seetõttu võib tekkida vajadus kokkuleppe lõpetamiseks, mis tähendab kahjumit tootjatele, kes tegid vajalikud investeeringud;

c)

maasikakasvatajad võivad saada investeeringult 0,05 euro suurust tulu kilogrammi kohta, kui nad kokkulepet ei sõlmiks ja läheks selle asemel üle teistsugusele pestitsiidide kombinatsioonile, ilma et suureneks maasikate riknemise oht. Seetõttu peaksid nad saavutama pestitsiidivabade maasikate kasvatamisel investeeringutasuvuse, mis oleks suurem kui 0,05 eurot.

1,20 euro suurune üldine hinnalisa kilogrammi kohta on rohkem kui kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks kantud kulud ja saamata jäänud tulu 1 euro kilogrammi kohta. Sellest hoolimata sisaldab hinnalisa ka stimuleerivat makset, mis moodustab kuni 20 % kantud kulude ja saamata jäänud tulu hüvitisest, käesoleval juhul 0,20 eurot kilogrammi kohta. See on hädavajalik: i) et tagada, et maasikakasvatajad võtavad kestlikkusstandardi tõhusalt kasutusele, ii) võttes arvesse riski, et maasikakasvatajad võivad kokkuleppe lõpetada, kuna tarbijad võivad kaotada huvi kestlike maasikate ostmise vastu, ning arvestades tootmiskulude suurenemist ja iii) võttes arvesse asjaolu, et maasikakasvatajad võivad saada alternatiivsest investeeringust tulu 0,05 eurot kilogrammi kohta, kui nad otsustavad kestlikkuskokkulepet mitte sõlmida. 0,12 eurot kilogrammi kohta, mida makstakse ebakindluse tõttu (vt punkt b), vastab kulude ja saamata jäänud tulu eeldatavale suurenemisele. Investeeringutasuvuseks makstav summa 0,08 eurot kilogrammi kohta (vt punkt c) on 0,05 euro võrra kilogrammi kohta suurem kui alternatiivne mittekestlik investeerimisvõimalus.

Kui stimuleeriv makse oleks aga suurem kui 0,20 eurot kilogrammi kohta, tuleks igal üksikjuhul eraldi hinnata, kas hinnatõus on kooskõlas hädavajalikkuse tingimusega.

5.4.2.2.   Piirangu kestus

(129)

 Hinnates piirangu kestust, st mitu kuud või aastat piirang kehtiks, on küsimus selles, kas piirangu lühem kestus vähendaks kestlikkusstandardile vastavuse saavutamise tõenäosust. Ühest küljest, kui kestlikkusstandardi rakendamisega seotud kulusid kantakse kogu rakendamise ajal, võib piirang olla vajalik kogu kestlikkuskokkuleppe kehtivusaja jooksul. See võib olla nii, kui kestlikuma toote tootmine nõuab kallima sisendi ostmist, mida toote ostjad peaksid pidevalt rahastama kogu kestlikkuskokkuleppe kehtivusaja jooksul. Teisest küljest, kui kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks on vaja ainult ühekordset investeeringut (näiteks kui standard nõuab seadmete või taristu ühekordset ostmist, sest neid saab tulevikus uuesti kasutada), võib piirang olla tarvilik ainult selle aja jooksul, mis on vajalik investeeringule kulutatud vahendite tagasisaamise tagamiseks.

1. näide: jaemüüjad lepivad kokku, et maksavad arbuusikasvatajatele hinnalisa, et nad saaksid osta uuenduslikke niisutusseadmeid. Seda hinnalisa on vaja maksta kolme aasta jooksul, kuna põllumajandustootjatel puudub vajalik ettemaksusumma. Kolme aasta pärast on põllumajandustootjad suutnud seadmete ostukulud tasa teenida ja hakkavad neid kasutades vett säästma. Seetõttu ei oleks hinnalisa maksmise jätkamine pärast kolme aastat kestuse seisukohalt hädavajalik.

2. näide: esimese näitega sarnase stsenaariumi puhul lepivad arbuusikasvatajad ja jaemüüjad kokku, et nad kasvatavad arbuuse ilma pestitsiidideta ja kasutavad keemiliste pestitsiidide asemel mahetootmises lubatud pestitsiide ainult siis, kui neil ei ole muud võimalust. Jaemüüjad nõustuvad maksma esimeses näites osutatud hinnalisast kõrgemat hinnalisa. Hinnalisaga hüvitatakse ka niisutusseadmete ostmine. Kuna pestitsiididest loobumine või üksnes mahepõllumajanduslike pestitsiidide kasutamine on arbuusikasvatajate jaoks siiski korduv kulu, tuleb pestitsiididest loobumise või vajaduse korral mahepõllumajanduslike alternatiivide kasutamise eest makstavat hinnalisa maksta pidevalt kogu kestlikkuskokkuleppe kehtivusaja jooksul, samas kui niisutusseadmetega seotud maksed peavad lõppema kolme aasta möödudes.

5.4.2.3.   Piirangu turuhõlmatuse hindamist ei nõuta

(130)

 Artikli 210a koostamisel oli kaasseadusandjate eesmärk tagada, et ettevõtjad võtaksid kestlikkusstandardid võimalikult laialdaselt kasutusele. Et motiveerida ettevõtjaid saavutama vastavust rangematele standarditele, kui on ette nähtud liidu või liikmesriigi õigusega, loodi konkreetne tasakaal järgmiste näitajate vahel: i) hädavajalikkuse kindlakstegemise eeltingimused ning ii) järelmeetmete võtmise võimalus. Selle eesmärk on stimuleerida kestlikkusstandardite ulatuslikku kasutuselevõttu, ilma et konkurentsiasutused asjasse sekkuksid, välja arvatud juhul, kui tekib suur negatiivne turumõju. Lisaks on turuhõlmatuse hindamine ettevõtjate jaoks koormav, kuna see nõuaks, et nad määraksid kindlaks nende ettevõtjate täpse arvu, kellega nad peavad kokkuleppe kohaldamise algusjärgus koostööd tegema, ja jätaksid teised ettevõtjad võib-olla kõrvale. Kokkuvõttes võib selle tulemuseks olla kestlikkusstandardi vähesem kasutuselevõtt.

(131)

 Näiteks kui tootjarühm saavutab ühes piirkonnas edukalt vastavuse kestlikkusstandardile ja selle edu saab teatavaks teisele samas piirkonnas tegutsevale tootjarühmale, kes soovib ühineda esimese rühma kokkuleppega, lubab artikkel 210a teisel rühmal kokkuleppega ühineda ja rakendada kestlikkusstandardit, kuigi vastavust kestlikkusstandardile oleks võimalik saavutada – ja võib-olla see ongi juba saavutatud – ka tootjate väiksema turuhõlmatuse korral.

(132)

 Seega, erinevalt ELi toimimise lepingu artikli 101 lõikest 3, ei ole artikli 210a kohaselt vaja analüüsida konkurentsipiirangu turuhõlmatust, et teha kindlaks, kas piirang on hädavajalik. Seevastu võib turuhõlmatus viia konkurentsiasutuste järelmeetmeteni juhul, kui see toob kaasa suure negatiivse mõju turule, nagu on selgitatud 8. jaos.

(133)

 Turuhõlmatuse hindamise vajaduse puudumine ei välista siiski vajadust hinnata, milliste ettevõtjatega tootja või tootjad peavad tegema koostööd, nagu on kirjeldatud hädavajalikkuse kontrolli esimese etapi puhul.

1. näide: kümme Ecuadori tootjat otsustavad parandada kakaopuude viljelemise standardeid, tootes ainult mahepõllumajanduslikku kakaod. Nad lepivad šokolaaditootjaga kokku, et saavad 0,50 eurot hinnalisa kilogrammi mahepõllumajandusliku kakao eest, mida kasutatakse kestlikkuse logo kandvate šokolaaditoodete koostisosana. Enne kokkuleppe rakendamist on osalemise vastu huvi üles näidanud ka teine tootjarühm ja teine šokolaaditootja. Esimesed kümme tootjat jõuavad veendumusele, et nemad ja šokolaaditootja, kes algselt otsustasid kokkuleppe sõlmida, suudavad (rühmana) standardile vastavuse saavutada ise, ilma teise tootjarühma ja šokolaaditootja abita. Sellegipoolest kutsuvad nad viimaseid kokkuleppega ühinema.

Selle näite puhul ei välista hädavajalikkuse kontroll kõigi huvitatud tootjate ja šokolaaditootjate osalemist kokkuleppes. Seda seetõttu, et kokkuleppe sõlmimine näitab, et standardile vastavuse saavutamiseks peavad tootjad ühendama jõud vähemalt ühe ostjaga (kõnealusel juhul šokolaaditootjaga). Asjaolu, et esialgne tootjate ja ostja rühm on laienenud, mis toob kaasa kokkuleppe suurema turuhõlmatuse, ei ole hädavajalikkuse kriteeriumi seisukohast oluline.

2. näide: samade asjaolude puhul mis esimeses näites teatab üks seemnete tarnija pärast seda, kui kümme tootjat ja šokolaaditootja on kokkuleppe rakendanud, et ta soovib kokkuleppega ühineda.

Selles näites välistab hädavajalikkuse kontroll sisendi tarnija hilisema osalemise. Seda seetõttu, et hädavajalikkuse analüüs näitas, et tootjate ja vähemalt ühe ostja osalemine on piisav. Seega ei ole sisendi tarnija osalemine hädavajalik.

5.5.   Näited hädavajalikkuse kontrolli kohaldamise kohta

1. näide: teatava riisikasvatusmeetodi puhul kasutatakse vähem vett kui traditsiooniliste riisikasvatusmeetodite puhul ning selle puhul ei kasutata keemilisi väetisi ega pestitsiide. Selle meetodi kasutamine aitab kaasa maastike, vee ja pinnase kestlikule kasutamisele ja kaitsmisele ning pestitsiidide kasutamise vähendamisele. See meetod nõuab aga riisikasvatajatelt lisaraha ja -aega ning on kasumlik ainult siis, kui seda rakendatakse keskmises või suures mahus. Kolm riisikasvatusühistut lepivad kokku, et nad kasvatavad „kestlikku riisi“ vastavalt eespool nimetatud viljelusmeetodile. Jaemüüja nõustub ostma teatava koguse kestlikku riisi: 100 tonni aastas kolme aasta jooksul.

Kolm ühistut on välja arvutanud, et nad peaksid kolme aasta jooksul tootma vähemalt 95 tonni riisi aastas, et nende investeeringud saavutaksid vajaliku mastaabisäästu kestlikkusstandardile vastavuse ja mõistliku investeeringutasuvuse saavutamiseks. Julgustamaks tarbijaid ostma kestlikku riisi, lepivad kolm ühistut ja jaemüüja kokku, et jaemüüja edasimüügihind ei ole üle 15 % kõrgem kui keskmine hind, mida jaemüüja küsib tavalise riisi eest. Arvestades aga sisendite ja tööjõu maksumust, maksab kestlik riis jaemüüjale 30 % rohkem kui tavaline riis.

Enamik teisi turul tegutsevaid ostjaid (nt kauplejad, tootjad ja hulgimüüjad) on valdavalt huvitatud tavalise riisi ostmisest, mida müüakse madalama hinnaga. Tarbijad tunnevad huvi kestlikuma riisi ostmise vastu, kuid ei ole teadlikud sellest, kui palju tavalise riisi kasvatamine eeldab väetiste ja pestitsiidide kasutamist ning kui palju vett selleks tarbitakse.

1. etapp.

Kas kestlikkusstandardile vastavust on võimalik saavutada ka üksinda tegutsedes?

Riisikasvatusühistud ei suudaks kestliku riisi kasvatamist üksi rahastada. Seda seetõttu, et neil ei oleks kindlust, et nad suudavad riisi turustada, sest enamik ostjaid on huvitatud tavalise riisi ostmisest, mida müüakse madalama hinnaga. Seetõttu ei saa kolm ühistut üksinda seda standardit praktikas kasutusele võtta. Sellisel juhul on tõenäoliselt hädavajalik leppida jaemüüjaga kokku, et jaemüüja ostab aastas vähemalt 100 tonni kestlikku riisi.

Eraldi tuleb hinnata kokkulepet, mille kohaselt ei oleks jaemüüja edasimüügihind kestliku riisi eest rohkem kui 15 % kõrgem kui tavalise riisi keskmine hind. Kestlik riis on 30 % kallim kui tavaline riis ja on oht, et tarbijad ei ostaks riisi piisavas koguses. Kokkulepe kestliku riisi tootmise edendamiseks on seega tõenäoliselt hädavajalik, sest vastasel juhul ei suudaks jaemüüja nendelt kolmelt ühistult ostmist jätkata. Üksinda ei saa ükski kolmest ühistust ega jaemüüja riisi turustada, sest nad vajavad selleks üksteise abi, arvestades, et kestliku riisi kasvatamine ja müük on omavahel seotud.

Kestlikkuskokkuleppe sätte (sätete) hädavajalikkus

Kokkulepe osta aastas teatav kogus kestlikku riisi on tõenäoliselt hädavajalik, sest kestlikkuskokkuleppes osaleb ainult üks jaemüüja ja kestliku riisi kasvatamine toob tootjatele kaasa lisakulusid. Veel üks säte, mis käsitleb kulude katmise küsimust, võiks olla see, et jaemüüja üksnes kohustuks kestlikku riisi reklaamima, ilma et ta võtaks endale miinimumkoguse ostmise kohustust. See ei tagaks aga kolmele ühistule piisavat kindlust, sest tavaline riis on 30 % odavam ja tarbijad ei ole üldiselt teadlikud tavalise riisi tootmise mõjust.

Kokkulepe, mis käsitleb kestliku riisi edasimüügihinna kehtestamist, mis ei ole tavalise riisi hinnast rohkem kui 15 % kõrgem, kujutab endast vähem piiravat viisi kestliku riisi ostmise edendamiseks. Kuna probleemiks on tarbijate vähene teadlikkus kestliku riisi eelistest, võiksid kolm ühistut ja jaemüüja sõlmida sertifitseerimislepingu, näiteks selleks, et töötada kolmanda isiku osutatavate teenuste kaudu välja kestliku riisi märgis. Kolmas isik hindaks riisi vastavust kestlikele tootmismeetoditele ja tõendaks selle vastavust. See märgis võiks anda tarbijatele teavet tavalise riisikasvatamise keskkonnamõju kohta. Jaemüüja saaks seega vabalt kindlaks määrata kestliku riisi edasimüügihinna ja märgist kasutades oleks võimalik tõhusalt rahuldada tarbijate nõudlust kestliku riisi järele.

2. etapp. Piirangu laadi ja ulatuse hädavajalikkus

Hinnates aastas 100 tonni kestliku riisi ostmise kohustuse laadi, võiks alternatiiviks olla jaemüüja kohustus osta kogu edasimüügiks vajalik kestlik riis nendelt kolmelt ühistult. Sellega ei saavutataks aga kestlikkusstandardile vastavust, sest neil kolmel ühistul puuduks kindlus, et jaemüüja vajaliku koguse kasvatatud riisi ka tegelikult ostab. Seda seetõttu, et jaemüüja ei pruugi asjaomasel aastal vajada kogu 100 tonni kestlikku riisi ja ühistutel puuduks seega stiimul teha vajalikke investeeringuid.

Hinnates seda, kui ulatuslik on piirang, mille kohaselt kohustutakse ostma kolme aasta jooksul 100 tonni kestlikku riisi aastas, näib piirang olevat hädavajalik, sest kolm ühistut peavad kolme aasta jooksul tootma vähemalt 95 tonni kestlikku riisi aastas, et nende lisainvesteering end ära tasuks. Kestlikkusstandardi uudsuse ja ebakindluse tõttu ostab jaemüüja viis lisatonni kestlikku riisi ettevaatusabinõuna valearvestuse puhul. Kohustus osta 100 tonni kestlikku riisi on seega tõenäoliselt hädavajalik, et saavutada vastavus asjaomasele kestlikkusstandardile.

2. näide: käimas on piirkondlik algatus sigade elutingimuste parandamiseks. Osalevad põllumajandustootjad lepivad ühe tapamaja ja kahe lihatöötlejaga kokku, et nad suurendavad oma põllumajandusettevõtetes ühe sea kohta ettenähtud ruumi üle seaduses sätestatud miinimumi. Elurikkuse säilitamise eesmärgil maa hoidmist käsitlevate kohalike seaduste tõttu on enamikul põllumajandustootjatel raske sigade kasvatamiseks mõeldud ruumi suurendada, sest see sunniks neid vähendama sigade arvu, et saavutada vastavus standardile. Selle tulemusena satuksid osalevad põllumajandustootjad rahaliselt ebasoodsasse olukorda võrreldes nende põllumajandustootjatega, kes algatuses ei osale.

Seetõttu nähakse algatusega ette, et töötlejad maksavad põllumajandustootjatele hinnalisana ühe lisaeuro iga müüdud kilogrammi liha kohta, et korvata nende vähenenud toodangut ja suurenenud kulusid. Hinnalisa vastab kasumile, mida põllumajandustootjad oleksid saanud, kui nad oleksid kasvatanud rohkem sigu tavapärasel viisil, ning väikesele marginaalile, mis julgustab põllumajandustootjaid kokkulepet sõlmima. Üks töötleja oleks olnud võimeline töötlema kogu põllumajandustootjate toodangut ja kandma sellega seotud finantskoormust. Algatusega on siiski liitunud ka teine töötleja, kes sooviks siseneda kestlikumate toodete turule. Algatus näeb ka ette, et asjaomases tapamajas tapetaks üksnes loomade heaolu standardite kohaselt kasvatatud sigu, et vältida nende liha segunemist tavapäraselt kasvatatud loomade lihaga.

1. etapp.

Kas kestlikkusstandardile vastavust on võimalik saavutada ka üksinda tegutsedes?

Esimene alternatiiv, mida tuleb kaaluda, on see, kas kestlikkusstandardile vastavust oleks võimalik saavutada, kui kokkuleppeosalised tegutseksid pigem üksi kui koos. Põllumajandustootja, kes suurendaks üksi oma põllumajandusettevõttes ühe sea kohta ettenähtud ruumi, kaotaks osa oma sissetulekust ja võib-olla ka osa oma ostjatest teistele põllumajandustootjatele, kuna tema pakutav kogus väheneb või tema müügihind tõuseb. Samal ajal konkureeriksid põllumajandustootjad, kes tegutsevad koos ilma töötlejaid kaasamata, üksteisega võrdsetel tingimustel, kuid oleksid siiski ebasoodsamas olukorras võrreldes põllumajandustootjatega, kes otsustasid kestlikkuskokkuleppes mitte osaleda. Samuti oleks neil raske leida ostjaid, kes oleksid nõus maksma kestlikult kasvatatud loomade liha eest kõrgemat hinda. Seetõttu on kokkulepe põllumajandustootjate endi vahel ning põllumajandustootjate ja töötlejate kui lihatoodete ostjate vahel tõenäoliselt hädavajalik, erinevalt ühepoolsest tegevusest. Tapamaja kaasamine on põhimõtteliselt vajalik, sest see tagab kokkuleppega hõlmatud sigadelt saadud liha ja kokkuleppega hõlmamata sigadelt saadud liha üksteisest eraldamise.

Kestlikkuskokkuleppe hädavajalikkus

Mis puudutab hinnalisa, siis alternatiiviks võiks olla see, et töötlejad kohustuvad ostma kogu vastavalt algatusele kasvatatud sigadelt pärineva liha tavapärase sealiha hinnaga. Põllumajandustootjatel ei ole tavaliselt probleeme ostjate leidmisega ja nad suudavad oma sigadelt saadud lihatooteid hõlpsasti müüa. Kui nad peaksid aga kohaldama kestlikkuse kriteeriume, peaksid nad müüma kahjumiga, sest nad peaksid vähendama loomade arvu, kuid ei saaks selle eest midagi. Seepärast on hinnalisa maksmine tõenäoliselt hädavajalik.

Mis puudutab tapamaja kohustust tappa ainult kestlikkusstandardi kohaselt kasvatatud loomi, siis võiks põllumajandustootjad alternatiivina nõuda tapamajalt nende sigadelt pärit liha eraldamist ja selget märgistamist. See tooks tõenäoliselt kaasa mõningaid lisakulusid, sest kahe eraldi liini pidamine tapamajas võib muuta loomade tapmise vähem tõhusaks. Kui tapamaja suudab siiski leida tõhusa viisi kahe liini haldamiseks, võimaldab mõlemat liiki loomade tapmine tal saavutada suurema käibe ja seega kompenseerida talle kahte liiki liha töötlemise otstarbel eraldamise kulud. Seega ei ole tõenäoliselt hädavajalik teha tapamajaga kokkulepet, mille kohaselt tapetakse ainult kestlikult kasvatatud loomi.

2. etapp. Piirangu laadi ja ulatuse hädavajalikkus

Kui põllumajandustootjad saavad hinnalisa selle eest, et nad eraldavad sigadele rohkem ruumi, võiks alternatiivseks piiranguks olla kokkulepe koguhinna või lihatoodete miinimumhinna kohta. Koguhinnas kokkuleppimine hõlmaks siiski paljusid tootmiskulude aspekte, mis ei ole seotud kestlikkusstandardiga, näiteks sisendhinnad, ilmastikunähtused ja haigused. Pealegi, kuigi miinimumhind, mis on kehtestatud piisavalt kõrgel tasemel, võttes arvesse kestlikkuse parandamisega seotud kulusid, võiks tagada, et tootjate jõupingutused kompenseeritakse, ei arvestaks see võimalusega, et muude sealiha hinna elementide, nagu sisendite, taristu ja toote hooajalisuse väärtus võib tulevikus muutuda ja kokkulepitud miinimumhind ei vastaks enam täpselt põllumajandustootjate kuludele. Hinnalisa on seega tõenäoliselt hädavajalik, sest see vastab kasumile, mis jääb põllumajandustootjatel saamata, kuna nad kasvatavad vähem sigu, ning säilitab võimaluse, et muud hinnakomponendid võivad vabalt kõikuda vastavalt turul toimuvatele muutustele.

Hinnalisa määramine summas üks euro toodetud lihakilogrammi kohta on tõenäoliselt samuti hädavajalik. See oleks nii, kui makse kajastaks kasumit, mis jääks põllumajandustootjatel saamata, sest nad ei saaks sama suurt toodangut, kui sigu tavapäraselt kasvatades, ning samuti väikest marginaali, mis on väiksem kui 20 % tekkinud kulude ja saamata jäänud tulu eest makstavast hüvitisest, et julgustada põllumajandustootjaid sõlmima kokkulepet. Ilma selle marginaalita ja juhul kui põllumajandustootjatele hüvitataks üksnes tekkinud lisakulud ja saamata jäänud tulu, ei pruugi nad olla huvitatud vajalike jõupingutuste tegemisest kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks.

Nagu on selgitatud punktis 5.4.2.3 ei ole vaja hinnata, kas algatusega liitunud põllumajandustootjate või töötlejate arv on hädavajalik.

3. näide: kolm piimaühistut töötavad koos välja juustu kvaliteedimärgi. Kvaliteedimärgi kasutamiseks peavad tootjad tõendama, et nende juustus kasutatav piim on toodetud ainult mahepõllumajanduslike meetoditega. Kvaliteedimärk eeldab, et meiereis toimub kogu juustu valmistamiseks kasutatava piima tootmine mahepõllumajanduslikel meetoditel, et tagada mahepõllumajandusliku ja muud liiki piima segunemise vältimine. Selline tootmismeetod toob tootjatele kaasa lisakulusid, vähendab nende vabadust valida alternatiivseid meetodeid mahejuustu tootmiseks ja nende võimalust pakkuda juustutoodete valmistamiseks jätkuvalt tavalist piima. Piimaühistu kavandatud ja sarnaste tootmismeetodite abil toodetud toodetega sarnaste toodete kogused on juba edukalt turule viidud. Tarbijate nõudlus mahejuustu järele on suur ja tarbijad on valmis maksma selle juustu eest kõrgemat hinda. See omakorda toob ühistute klientide seas kaasa nõudluse mahejuustu järele ja piimaühistud saavad katta lisanõuetega seotud kulud.

1. etapp. Kas kestlikkusstandardile vastavust on võimalik saavutada ka üksinda tegutsedes?

Teatavad tootjad kohaldavad juba praegu liidu või liikmesriigi õigusega ettenähtud standarditest rangemaid kestlikkusstandardeid ning nende standardite kohaselt toodetud tooted on oma kvaliteedi ja mahu poolest võrreldavad kokkuleppes ette nähtuga. Samuti eksisteerib nii tarbijate kui ka ostjate seas nõudlus mahejuustu järele. Seega saavad ühistud kohaldada standardit omal käel ja rahuldada klientide suurenevat nõudlust kestliku juustu järele, luues oma märgise. Seega ei näi koostöö tegemise vajadus olevat hädavajalik.

4. näide: teatud ajal aastas ületab teatavate köögiviljade kogus nõudluse. Seetõttu läheb 7–15 % iga-aastasest spinatisaagist raisku. Ühistud on omal käel püüdnud rakendada mitmesuguseid strateegiaid toodangu planeerimiseks või liigse toodangu ladustamiseks, kuid neil ei ole õnnestunud hoida oma kahjumit alla 7 % suuruse keskmise. Nad on püüdnud spinatit ka kuivatada ja seda siis müüa, kuid sellise toote järele puudub tarbijanõudlus.

Sellise raiskamise vähendamiseks otsustab üks spinatikasvatusühistute rühm hakata vahetama omavahel teavet klientidele igas kuus tarnitavate spinatikoguste kohta, et pakkumist ja nõudlust täpsemalt planeerida. Ühistud põhjendavad teabevahetust sellega, et nad kehtestavad rotatsioonisüsteemi, mille kohaselt eri ühistud vähendavad iga kuu kordamööda oma toodangut teatud protsendi võrra, et see vastaks järgmise kuu eeldatavale spinatinõudlusele.

1. etapp.

Kas kestlikkusstandardile vastavust on võimalik saavutada ka üksinda tegutsedes?

Koostöövajadus näib olevat hädavajalik, kuna üksinda tegutsedes ei ole suudetud toidujäätmeid vähendada.

Kestlikkuskokkuleppe hädavajalikkus

Spinatikasvatusühistute eesmärk on saavutada vastavus standardile pakkumist ja nõudlust käsitleva teabevahetuse abil. Teise võimalusena võiksid nad kokku leppida, et iga ühistu vähendab tootmismahtu. See ei lahendaks aga probleemi, sest oleks raske kindlalt ette näha, kui palju peaks ühistu oma tootmist vähendama. Lisaks esineks ikkagi perioode, mil nõudlus on suurem, ja seega ei suudaks ühistud oma klientide tellimusi täita. Peale selle oleks tootmismahte käsitlev kokkulepe piiravam kui teabevahetust käsitlev kokkulepe.

Teabevahetuse kokkulepe lahendab selle probleemi, andes korrapäraselt teavet olukorra kohta turul ja võimaldades järgmisel kuul pakkumist täpselt kohandada. Seetõttu näib see olevat põhjendatult vajalik, et saavutada vastavus toidujäätmete vähendamise standardile.

2. etapp. Piirangu laadi ja ulatuse hädavajalikkus

Kokkuleppest tuleneva konkurentsipiirangu hädavajalikkuse seisukohast on teabe vahetamine sellise parameetri kohta nagu igakuised tarned klientidele märkimisväärne konkurentsipiirang. Vähem piiravaks ja realistlikuks alternatiiviks oleks koondteabe jagamine iga kahe või kolme kuu tagant, mitte kord kuus. Kuna andmeid koondatakse ja koostatakse harvemini, ei ole üksikute ühistute müüki üksikutele klientidele võimalik kindlaks teha. Kui aga tootjad vahetaksid iga kahe või kolme kuu tagant andmeid, oleksid nad endiselt teadlikud kahe-kolme eelnenud kuu turunõudlusest spinati järele, nii et nad saaksid oma toodangut järgnevatel kuudel kohandada.

Seetõttu ei vasta teabe igakuise jagamise kokkulepe hädavajalikkuse kontrolli teise etapi tingimustele.

6.   ARTIKLI 210A AJALINE KOHALDAMISALA

6.1.   Enne suuniste avaldamist sõlmitud kestlikkuskokkulepped

(134)

 Artikkel 210a jõustus 8. detsembril 2021. Enne seda kuupäeva sõlmitud kestlikkuskokkulepete suhtes võib artiklis 210a sätestatud erandit kohaldada alles alates 8. detsembrist 2021. Enne 8. detsembrit 2021 ei saa artiklis 210a sätestatud erandit kestlikkuskokkulepete suhtes kohaldada ja nende suhtes kohaldatakse sel ajal kehtinud konkurentsinorme.

(135)

 Kõik 8. detsembrist 2021 kuni käesolevate suuniste avaldamise kuupäevani sõlmitud kestlikkuskokkulepped tuleks suuniste avaldamise kuupäevast alates viia viivitamata vastavusse artikliga 210a ja ELi toimimise lepingu artikliga 101.

Näide: mitu tootjat sõlmivad enne suuniste avaldamist kokkuleppe. Nad kohustuvad lõpetama lubatud herbitsiidi kasutamise, mida sageli leitakse joogivees. Kestlikumale tootmismeetodile ülemineku rahastamiseks lepivad nad kokku, et hind on ajutiselt 0,50 eurot toodetud kilogrammi kohta.

Pärast suuniste avaldamist on kokkuleppeosalistele selge, et standardile vastavuse saavutamiseks oleks piisanud hinnalisast. Seega ei vasta kokkulepe hädavajalikkuse kontrolli teise etapi tingimustele. Seetõttu peaksid kokkuleppeosalised oma kokkulepet võimalikult kiiresti ajakohastama, et see vastaks artiklile 210a, ja asendama hinnakokkuleppe hinnalisaga.

6.2.   Vääramatu jõud

(136)

 Kui mõned kokkuleppe tingimused, mis on artikli 210a kohaldamise seisukohast olulised, ei ole vääramatu jõu tõttu ajutiselt enam täidetud, võib kokkuleppe suhtes siiski teatava aja jooksul erandit kohaldada, tingimusel et: i) osalised võtavad viivitamata kõik vajalikud meetmed asjaomasele tingimusele vastavuse taastamiseks ning ii) kokkulepe vastab muudele erandi kohaldamise tingimustele.

(137)

 Vääramatu jõud ei tähenda üksnes täielikku võimatust, vaid seda tuleb mõista ebatavaliste ja ettenägematute asjaoludena, mida tootja või ettevõtja ei saa kontrollida. Selle tagajärgi ei oleks saanud kogu rakendatud hoolsusele vaatamata vältida muul viisil kui ülemäärase ohverduse hinnaga (39). Vääramatu jõud hõlmab äärmuslikke ilmastikunähtusi, näiteks ülemäärast põuda või üleujutusi, loodusõnnetusi (näiteks maavärinad), taristuhäireid (näiteks transpordisüsteemi tõrked ja loomakasvatushoonete hävimine õnnetusjuhtumi tagajärjel), rahvarahutusi (näiteks ulatuslikud ja pikaajalised protestid põllumajanduslike toiduainete tarneahela ettevõtjate vastu), haiguspuhanguid (näiteks COVID-19 puhang, loomataudipuhang või taimehaiguste puhang) või muid erandlikke asjaolusid üksikute ettevõtjate tasandil. Sellistel ebatavalistel asjaoludel peab olema otsene ja märkimisväärne mõju põllumajandustoodete tootmisele või nendega kauplemisele.

6.3.   Üleminekuperiood

(138)

 Kestlikkuskokkuleppe suhtes võib kohaldada erandit teatava aja jooksul pärast selle sõlmimist ja enne kestliku tegevuse algust. Seda võib teha ainult juhul, kui kestliku tegevuse elluviimiseks on vaja teatavat ajavahemikku, ja tingimusel, et konkurentsi piiramine selle üleminekuperioodi jooksul on hädavajalik. See tähendab, et kestliku tegevuse toimumine on vähem tõenäoline, kui sel perioodil konkurentsipiirangut ei kohaldata.

Näide: mitu põllumajandustootjat lepivad 2023. aasta jaanuaris kokku, et nad muudavad oma tootmismeetodit, et lõpetada lubatud saastava herbitsiidi kasutamine, mida sageli leitakse joogivees. Kuna tootmismeetodi muutmiseks on vaja aega, kavatsetakse lõplik vähem saastav toode turule tuua 2023. aasta septembris. Tootjad lepivad kokku, et alates 2023. aasta jaanuarist kohaldavad nad selle toote suhtes, millel nad kasutavad probleemset herbitsiidi, hinnalisa, et rahastada üleminekuks vajalikke investeeringuid.

Hinnalisa võib maksta alates 2023. aasta jaanuarist, kui tootjad ei suuda oma investeerimiskulusid katta üksnes alates 2023. aasta septembrist, pärast alternatiivse toote turuletoomist makstavast hinnalisast. Kui hinnalisa ei makstaks alates 2023. aasta jaanuarist, ei kaaluks tootjad ka kestlikus algatuses osalemist. Kui aga kokkuleppeosalised suudavad oma investeerimiskulud katta ka juhul, kui hinnalisa hakatakse maksma alles 2023. aasta septembris, siis ei ole hinnalisa kohaldamine enne seda kuupäeva hädavajalik.

6.4.   Standardile vastavuse mittesaavutamine

(139)

 Kui puudub vääramatu jõud, aga kokkuleppeosalised kestlikkusstandardile vastavust ei saavuta, ei saa nad enam erandit kohaldada.

(140)

 Kestlikkusstandardile vastavus võib jääda saavutamata näiteks siis, kui osalised ei suuda seda saavutada kavandatud aja jooksul. See võib juhtuda ka juhul, kui algse valearvestuse tõttu oleks standardi kohaldamisega kaasnenud osaliste jaoks vastuvõetamatu kulu. Võib ka juhtuda, et standardi rakendamine ei ole tegelikkuses võimalik sellise asjaolu tõttu, mis ei ole vääramatu jõud, näiteks osaliste ootamatute majandusraskuste pärast või olulise sisendi ajutise nappuse tõttu, mille jaoks on olemas asendajad või alternatiivsed lahendused.

(141)

 Sellisel juhul ei saa kokkuleppeosalised enam erandit kasutada ja peaksid konkurentsipiirangu kohaldamise lõpetama. Erand kaotab kehtivuse, kui standardile vastavuse saavutamine ei ole enam võimalik. Kui viivitamatul kokkuleppest loobumisel on osalistele märkimisväärsed majanduslikud tagajärjed, võivad nad jätkata erandi kohaldamist vajaliku üleminekuperioodi jooksul kooskõlas alajaoga 6.5, milles käsitletakse hädavajalikkuse tingimuse jätkuvat ja pidevat läbivaatamist.

(142)

 Kokkuleppeosalised võivad ka otsustada vähendada kestlikkusstandardiga taotletavat nõudlikkuse taset. Sellisel juhul peaksid nad vastavalt hädavajalikkuse kriteeriumile kohandama piirangu ulatust või muutma piirangu liiki.

Näide: kaks tootjat on kokku leppinud, et investeerivad koos teadus- ja arendustegevusse uue tootmismeetodi väljatöötamiseks, mis tõotab olla kestlikum. See tähendab, et tuleb kindlaks määrata hinnad uute investeeringute rahastamiseks. Kuna pärast kokkuleppe sõlmimist algas majanduskriis, ei ole selle osalised enam võimelised teadusuuringuid rahastama ja otsustavad teadusinvesteeringud peatada.

Kuna osalised ei ole standardile vastavust saavutanud põhjusel, mis ei ole seotud vääramatu jõuga, ei saa nad jätkata konkurentsi piiramist, st hindade kindlaksmääramist.

6.5.   Jätkuv ja pidev hädavajalikkuse hindamine

6.5.1.   Millistel juhtudel on tõenäoline, et hädavajalikkuse tingimus ei ole enam täidetud?

(143)

 Artikli 210a kohase hädavajalikkuse kontrolli läbimine protsessi algetapis ei taga, et kontroll läbitakse ka protsessi hilisemates etappides, eelkõige juhul, kui kestlikkuskokkuleppe rakendamise majanduslikus ja õiguslikus kontekstis toimuvad olulised muutused. Seetõttu peavad kokkuleppeosalised pidevalt kontrollima, kas kokkuleppe rakendamine vastab endiselt hädavajalikkuse tingimusele.

(144)

 Kui kestlikkuskokkulepet või selles sisalduvaid konkurentsipiiranguid ei saa enam pidada hädavajalikuks, siis ei ole artikkel 210a enam kohaldatav. Konkurentsipiirangud, mille osalised säilitavad pärast seda, kui need ei ole enam hädavajalikud, ei kuulu enam artikli 210a kohaldamisalasse.

(145)

 Üks näide oluliste asjaolude muutumise kohta, mille tõttu on vaja kestlikkuskokkuleppe või piirangu hädavajalikkust uuesti hinnata, on kestlikkuskokkuleppe või kestlikkusstandardi väljatöötamise või rakendamise maksumuse muutumine. Maksumuse muutumine võib seada kahtluse alla kokkuleppe või selle osaliste poolt algselt kokku lepitud konkreetsete konkurentsipiirangute hädavajalikkuse.

Näide: tootjad ja jaemüüjad lepivad kokku uut sorti maisi kasvatamises, mis on kahjurite suhtes vastupidavam ja nõuab seega vähem pestitsiidide kasutamist kui teised maisisordid. Uue sordi seemned on aga kallimad ja neid müüakse hinnaga 6 eurot kilogramm. Jaemüüjad lepivad kokku, et nad rahastavad kallimate seemnete ostmist sellega, et kehtestavad neist kasvatatud maisile kõrgema hinna. Kestlikkuskokkuleppe rakendamise hilisemates etappides langeb seemnete hind ühele eurole kilogrammi kohta, kuna põllukultuur muutub nõutumaks ja turul on rohkem seemneid.

Selline maisi sisendiks olevate seemnete hinna muutus tähendab, et kokkuleppeosalised peavad uuesti hindama, kui suur peaks olema hinnalisa ja kas jaemüüjad peavad kokkulepet üldse hinnalisaga toetama.

(146)

 Teine muutus, mis nõuab konkurentsipiirangu hädavajalikkuse uuesti hindamist, oleks regulatiivne sekkumine, mis suurendab kõnealuses valdkonnas varem kehtinud kestlikkusstandardi nõudlikkust. Sellisel juhul tuleks kokkuleppe või selles sisalduvate piirangute hädavajalikkust uuesti hinnata, kuna nende üle otsustati algselt teistsuguse siduva õigusraamistiku alusel. Kui siduvate õigusnormide kohaselt tuleb järgida rangemat standardit, võib tekkida vajadus muuta kokkulepet või piiranguid, et viia need vastavusse algse kokkuleppe madalama nõudlikkuse tasemega. Koostöövajadus ei pruugi enam olla hädavajalik ja teistsugune piirang võib oma laadi või ulatuse poolest olla sobivam. Teatud juhtudel võib uuesti hindamine viia selleni, et kokkuleppeosalised jõuavad järeldusele, et konkurentsipiirang ei ole enam hädavajalik.

Näide: tootjad, töötlejad ja jaemüüjad lepivad kokku teatava hinnalisa maksmises loomade puurideta kasvatamise eest. Seaduse kohaselt peab igal loomal olema vähemalt 0,2 m2 ruumi. Mõnda aega pärast seda muudetakse siduvaid õigusakte ja kehtestatakse uus, 0,5 m2 suuruse ruumi nõue.

Kestlikkusstandard, millega kehtestatakse nõue, et loomi tuleb kasvatada vabapidamise tingimustes, võib siiski õigustada hinnalisa kohaldamist. Kuna aga õigusnormidega on kohustuslikku standardit karmistatud, tuleb hinnalisa suurus ümber hinnata, mis võib teatavatel juhtudel kaasa tuua madalama hinna.

(147)

 Teiseks näiteks on olukord, kui osalised soovivad muuta kestlikkusstandardit, millele vastavuse saavutamist kokkuleppega taotletakse. Kokkuleppeosalised võivad soovida kehtestada kestlikkusstandardi, mis on küll rangem kui siduvad liidu või liikmesriigi õigusnormid ette näevad, kuid vähem nõudlik kui algselt kokku lepitud kestlikkusstandard. Sellisel juhul ei pruugi kokkulepe ise või algselt kehtestatud piirangud olla enam uuele standardile vastavuse saavutamiseks hädavajalikud. Seetõttu võib olla õigustatud kokkuleppe või piirangute kohandamine.

(148)

 Asjaolu, et kokkuleppega hõlmatud toodetega sarnase kvaliteedi ja mahuga tooteid on ühepoolselt või ilma samade konkurentsipiiranguteta edukalt turule viidud, võib viidata asjaolude olulisele muutusele. Nõudlus kestliku toote järele võib suureneda kestlikkuskokkuleppe või muude tegurite tõttu, nagu tarbijate huvi suurenemine sarnase kestliku kvaliteediga toodete ostmise vastu. Selle tulemusena võib enamik ettevõtjatest olla äärmiselt motiveeritud üle minema kestlikule tootmismeetodile või kõnealuse tootega kestlikule kauplemisele. Sellisel juhul peaksid kokkuleppeosalised kokkuleppe või piirangu hädavajalikkust uuesti hindama.

(149)

 Uuendused tootmis- või turustamisprotsessides võivad samuti tingida vajaduse kokkuleppes sisalduva piirangu hädavajalikkust uuesti hinnata. See võib juhtuda juhul, kui kokkulepe oli vajalik teatava toote või protsessi ühiseks arendamiseks või teatava toote ühiseks turuleviimiseks, kuid pärast teatavat aega ja investeeringuid oleksid osalised võimelised kaupa tootma ja turustama ka ilma koostööta.

Näide: põllumajandustootjate organisatsiooni ja tööstustootjate vaheline kokkulepe võimaldab tööstustootjatel investeerida tehisintellekti tehnoloogiasse, mille abil saab taimehaigusi varakult avastada, mille tulemusel suureneb saagikus. Tööstustootjad lepivad kokku, et nad ostavad tootjatele tehnoloogia ja katavad tehnoloogia käituskulud, leppides kokku põllumajandustootjate organisatsiooni toodetud toodete miinimumhinnas. Vastutasuks nõutakse kokkuleppes, et põllumajandustootjate organisatsiooni liikmed litsentseeriksid tehnoloogiat, tagamaks, et investeeringukulude katmiseks oleks piisavalt litsentsiomanikke (ja seega litsentsitasusid).

Pärast seda, kui tehnoloogiat on katsetatud ja saagikus suurenenud, peavad põllumajandustootjad miinimumhinna hädavajalikkust uuesti hindama. Kuna nad toodavad nüüd rohkem, võivad nad tehnoloogia kasutuskulud ise katta.

(150)

 Puuduvad täpsed nõuded selle kohta, kui sageli peavad ettevõtjad hädavajalikkuse kontrolli tegema. Ettevõtjad, kes osalevad kestlikkuskokkuleppes, saavad kõige paremini hinnata, millal toimub oluline muutus majanduslikus ja õiguskeskkonnas, milles nad tegutsevad. Nad peaksid hoolikalt jälgima, et nad oleksid asjakohaste suundumustega kursis ja tegutseksid heas usus.

6.5.2.   Millised on kokkuleppeosaliste võimalused, kui piiranguid ei peeta enam hädavajalikuks?

6.5.2.1.   Esimene võimalus: kestlikkuskokkuleppe muutmine

(151)

 Kui kestlikkuskokkulepe ei ole enam hädavajalik, võib seda muuta. Näiteks kui probleem seisneb selles, et kokkulepitud kestlikkusstandardile vastavust ei ole enam võimalik saavutada, võib kokku leppida teistsuguses standardis, mis on ikkagi rangem, kui on liidu või liikmesriigi õigusega ette nähtud. Kui probleem seisneb selles, et seda liiki säte ei ole kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks hädavajalik, võib kasutusele võtta sellist liiki kokkuleppe, mis on hädavajalik. Samamoodi, kui probleem seisneb selles, et kokkuleppega kehtestatud konkreetsed piirangud ei ole enam kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks hädavajalikud, võib piiranguid muuta, et need oleksid hädavajalikud, või lihtsalt need piirangud üldse tühistada.

6.5.2.2.   Teine võimalus: kestlikkuskokkuleppe lõpetamine

(152)

 Kui osalised ei suuda või ei soovi muuta oma kestlikkuskokkulepet nii, et see vastaks endiselt artikli 210a nõuetele, peaksid nad kokkuleppe lõpetama niipea, kui see ei ole enam hädavajalik.

(153)

 Kui aga osalised on teinud olemasolevatele konkurentsipiirangutele tuginedes investeeringuid, mis olid nende tegemise ajal kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks hädavajalikud, ei takista artikkel 210a neid tasa teenimast kõiki kulusid, mida nad asjaomase kestlikkusstandardi väljatöötamisel või rakendamisel kandsid. Seetõttu võib kestlikkuskokkuleppe suhtes siiski kohaldada artiklis 210a sätestatud erandit aja jooksul, mis on vajalik kokkuleppe lõpetamiseks ja investeeringute tasateenimiseks. See ei kehti siiski juhul, kui kestlikkuskokkulepe ei ole enam hädavajalik regulatiivse muudatuse tõttu, millega kehtestatakse kohustuslik liidu või riiklik standard, mis on samaväärne või rangem kui kokkuleppes sätestatud standard, ja kui regulatiivse muudatuse vastuvõtmist oli võimalik kokkuleppe sõlmimise ajal ette näha.

Näide: kohalikud kodulinnukasvatajad lepivad üheskoost kokku suurema pinna võimaldamises ühe linnu kohta. Üleminekukulude vähendamiseks sõlmivad nad oma ostjatega kokkuleppe, mille kohaselt ostavad ostjad neilt kodulinde kindlaksmääratud hinnalisaga, et katta uuele kestlikkusstandardile vastavuse saavutamise lisakulud. Kokkulepe sõlmitakse 2024. aasta märtsis ja ühepoolse lõpetamise korral kehtib üheaastane ametlik etteteatamistähtaeg. Etteteatamisperiood võimaldab ostjatel, kes soovivad end turul positsioneerida kestlike kodulindude tarnijana ja on selleks teinud investeeringuid, oma tegevust piisavalt planeerida. Uus kohalik õigusakt võetakse vastu 2024. aasta juunis ja seda hakatakse kohaldama alates 2024. aasta detsembrist. See kohustab kõiki kõnealuse piirkonna põllumajandustootjaid eraldama loomadele täpselt sama palju ruumi, kui on ette nähtud kokkuleppes.

Kuna miinimumruumi nõue muutub alates 2024. aasta detsembrist õiguslikuks kohustuseks, ei ole konkurentsipiirang enam hädavajalik. Ostjatega sõlmitud kokkuleppe lõpetamisel enne ametliku etteteatamistähtaja lõppu võivad aga olla kokkuleppeosalistele rängad rahalised tagajärjed. Kokkuleppeosalised on tegutsenud heas usus, sest uut seadust ei olnud kokkuleppe sõlmimise ajal võimalik ette näha. Seega võivad nad jätkata artiklis 210a sätestatud erandi kohaldamist kuni ametliku etteteatamisperioodi lõpuni, st 2025. aasta juunini.

7.   ARTIKLI 210A LÕIKE 6 KOHANE ARVAMUSE TAOTLEMISE SÜSTEEM

7.1.   Arvamuse taotlejad

(154)

 Alates 8. detsembrist 2023 lubab artikli 210a lõige 6 tootjatel või tootjate ühendustel taotleda komisjonilt arvamust selle kohta, kas nende kestlikkuskokkulepe on artikliga 210a vastavuses. Taotlusega võivad ühineda kestlikkuskokkuleppe need osalised, kes ei ole tootjad. Artikli 210a lõike 6 kohase arvamuse taotluse võivad esitada ka tootmisharudevahelised organisatsioonid.

(155)

 Arvamust võib taotleda ainult ühise turukorralduse määruse artikli 210a lõikes 6 sätestatud korras. Ühise turukorralduse määruse artiklites 209 ja 210 sätestatud erandite puhul peaksid ettevõtjad kasutama nendes artiklites osutatud asjakohast arvamuse taotlemise menetlust. Igasuguse muu ebakindluse puhul seoses juhtumitega, mis tekitavad uudseid või lahendamata küsimusi ELi toimimise lepingu artikli 101 või artikli 102 kohaldamise kohta, palutakse ettevõtjatel konsulteerida komisjoniga kokkuleppe konkurentsiõigusele vastavuse teemal komisjoni asjakohase teatise alusel (40).

(156)

 Tootjad või tootjate ühendused võivad taotleda arvamust igal ajal pärast kestlikkuskokkuleppe sõlmimist, sealhulgas enne selle rakendamist.

(157)

 Taotlus tuleb esitada meiliaadressil EC-210A-CMO-OPINION-REQUEST@ec.europa.eu. Teise võimalusena võib taotluse saata järgmistel postiaadressidel:

—

European Commission; DG Competition; Antitrust and General Registry; Avenue de Bourget/Bourgetlaan 1; 1140 Bruxelles/Brussel; BELGIQUE/BELGIË;

—

European Commission; DG Agriculture and Rural Development; Rue de la Loi/Wetstraat 130; 1049 Bruxelles/Brussel; BELGIQUE/BELGIË.

7.2.   Taotluse sisu

(158)

 Artikli 210a lõike 6 kohase arvamuse taotlusel pole tüüpvormi.

(159)

 Selleks et taotlust saaks hinnata, peab see sisaldama järgmist:

(a)

kõigi kokkuleppeosaliste andmed, sealhulgas vajaduse korral nende registrinumber;

(b)

ühtne kontaktisik või -asutus (sealhulgas nimi ja e-posti või postiaadress või mõlemad), kelle või mille kaudu komisjoniga suheldakse;

(c)

koopia mis tahes dokumendist, milles on sätestatud kestlikkuskokkuleppe tingimused, või kui tegemist on suulise kokkuleppega, siis üksikasjalik kirjalik selgitus kokkuleppe kohta (sealhulgas kokkuleppega hõlmatud turg (kui see on teada), kokkuleppe kestus ja kehtestatud konkurentsipiirangud);

(d)

taotletava(te) kestlikkuseesmärgi (eesmärkide) kirjeldus;

(e)

kestlikkuskokkuleppe alusel vastu võetud kestlikkusstandardi selgitus ja viide olemasolevatele kohustuslikele standarditele, sealhulgas selgitused ja tõendid selle kohta, miks kokkuleppe kestlikkusstandard on rangem, kui on ette nähtud liidu või liikmesriigi õigusega;

(f)

üksikasjalik selgitus igale artikli 210a lõigetes 1, 3 ja 7 sätestatud tingimusele vastavuse kohta;

(g)

teave liikmesriigi kohtus või konkurentsiasutuses käimasolevate menetluste kohta, mis käsitlevad taotluse aluseks oleva kestlikkuskokkuleppe vastavust artiklile 210a või ELi toimimise lepingu artiklile 101;

(h)

kõik viited ja allikad, sealhulgas veebisaidid, kus taotleja on avaldanud kestlikkuskokkuleppe tingimused või selle osad;

(i)

mis tahes muu teave või dokumendid, mis on kestlikkuskokkuleppe hindamiseks olulised.

7.3.   Komisjoni hinnang ja arvamuse sisu

(160)

 Komisjon hindab taotlust esitatud teabe põhjal. Ta võib küsida taotlejalt, teistelt kestlikkuskokkuleppe osalistelt või kolmandatelt isikutelt taotluse hindamiseks vajalikku lisateavet.

(161)

 Komisjon võib talle esitatud teavet vajaduse korral jagada riiklike konkurentsi- ja põllumajandusasutuste või ministeeriumidega, tingimusel et need asutused ja ministeeriumid on kohustatud kasutama seda teavet ainult sel eesmärgil, milleks komisjon selle sai. Komisjon võib kutsuda neid asutusi ja ministeeriume üles esitama oma seisukohti ja esitatud seisukohti vastu võtta. Taotleja võib oma taotluse igal ajal tagasi võtta. Komisjon võib siiski säilitada mis tahes teavet, mis on esitatud artikli 210a lõike 6 kohase arvamuse taotlemise raames, ja kasutada seda teavet mis tahes menetluses, millega tagatakse artikli 210a või ELi toimimise lepingu artikli 101 täitmine.

(162)

 Komisjon märgib oma arvamuses, kas kestlikkuskokkulepe on kooskõlas artikliga 210a või mitte, ja põhjendab seda seisukohta.

(163)

 Komisjon teavitab oma arvamusest ühtset kontaktisikut või -asutust.

(164)

 Arvamus, mille kohaselt ei ole kestlikkuskokkulepe kooskõlas artikliga 210a, ei mõjuta kestlikkuskokkuleppe kooskõla ELi toimimise lepingu artikli 101 lõikega 3 või muude liidu õiguse sätetega.

(165)

 Komisjon võib vajaduse korral märkida, et arvamus kehtib ainult teatava aja jooksul või et arvamus sõltub teatavate asjaolude olemasolust või puudumisest.

(166)

 Arvamus avaldatakse komisjoni veebisaidil, võttes arvesse taotleja või taotlejate õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi. Enne arvamuse avaldamist lepib komisjon taotleja või taotlejatega kokku selle mittekonfidentsiaalses versioonis.

7.4.   Arvamuse esitamise tähtaeg

(167)

 Komisjon esitab taotlejale või taotlejatele arvamuse nelja kuu jooksul pärast täieliku taotluse saamist, st pärast kogu taotluse hindamiseks vajaliku teabe kättesaamist. See tähtaeg hakkab kulgema järgmisel päeval pärast täieliku taotluse kättesaamist.

7.5.   Asjaolude muutumine pärast arvamuse esitamist

(168)

 Komisjon esitab arvamuse taotleja esitatud teabe põhjal.

(169)

 Artikli 210a lõike 6 kohaselt peab komisjon teatama, et asjaomase kestlikkuskokkuleppe suhtes tuleb edaspidi kohaldada ELi toimimise lepingu artikli 101 lõiget 1, ja kui ta leiab mis tahes ajal pärast arvamuse esitamist, et artikli 210a lõigetes 1, 3 ja 7 osutatud tingimused ei ole enam täidetud, teavitama sellest taotlejat. Komisjon võib teha sellise järelduse omal algatusel või liikmesriigi taotlusel. Kuigi sellise järelduse tulemusel ei määra komisjon karistusi, võib see mõjutada kestlikkuskokkuleppe hindamist riiklike konkurentsiasutuste või kohtute poolt.

(170)

 Kui komisjonil on põhjust arvata, et taotleja on esitanud ebaõiget teavet, võib komisjon nõuda taotlejalt lisateavet.

(171)

 Pärast kestlikkusstandardit kehtestava liidu või liikmesriigi õigusakti jõustumist võib komisjonil olla põhjust arvata, et kestlikkusstandard, millele vastavuse saavutamist kestlikkuskokkuleppega taotletakse, ei ole enam rangem, kui on ette nähtud liidu või liikmesriigi õigusega. Komisjon võib seejärel paluda taotlejal tõendada, et standard, millele vastavust kestlikkuskokkuleppega taotletakse, on tegelikult rangem, kui on liidu või liikmesriigi õigusega ette nähtud. Kui taotleja seda ei tee, võib komisjon talle teatada, et tema esitatud arvamus enam ei kehti, ja avaldada selle järelduse oma veebisaidil.

7.6.   Arvamuse mõju

(172)

 ELi toimimise lepingu artikli 288 viienda lõigu kohaselt ei ole arvamustel siduvat jõudu. Need on mõeldud selleks, et aidata ettevõtjatel ise hinnata, kas kestlikkuskokkulepe on kooskõlas artikliga 210a. Liikmesriigi konkurentsiasutused ja kohtud võivad siiski komisjoni arvamusi arvesse võtta, kui nad leiavad, et see on juhtumi raames asjakohane.

(173)

 Arvamus ei mõjuta sama küsimuse hindamist Euroopa Kohtu, liikmesriikide kohtute või riiklike konkurentsiasutuste poolt.

(174)

 Kui arvamuse faktiliseks aluseks on kestlikkuskokkulepe, ei takista see komisjonil sama kokkulepet hiljem nõukogu määruse 1/2003 (41) kohases menetluses uurida. Sellisel juhul võtab komisjon arvesse oma varasemat arvamust, arvestades eelkõige järgmist: i) aluseks olevate asjaolude muutumine; ii) mis tahes uued asjaolud, mis komisjon on avastanud või mis on kaebuses tõstatatud; iii) Euroopa Kohtu praktika areng või iv) komisjoni tegevuspõhimõtete ulatuslikumad muutused ja asjaomaste turgude muutused.

8.   JÄRELMEETMETE VÕTMINE LIIKMESRIIKIDE KONKURENTSIASUTUSTE JA KOMISJONI POOLT VASTAVALT ARTIKLI 210A LÕIKELE 7

(175)

 Artikli 210a lõikes 7 on sätestatud kaitsemehhanism, mille kohaselt võib kas liikmesriigi konkurentsiasutus või komisjon (edaspidi „asjaomane konkurentsiasutus“) pärast kestlikkuskokkuleppe sõlmimist või rakendamist otsustada seda muuta, see lõpetada või selle rakendamist takistada. Selline otsus võib olla vajalik, et vältida konkurentsi välistamist turul või kui ELi toimimise lepingu artiklis 39 sätestatud ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid on ohus.

8.1.   Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid on ohus

(176)

 Kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 42 kohaldatakse konkurentsinorme põllumajandustoodete tootmise ja nendega kauplemise suhtes ainult selles ulatuses, nagu on kindlaks määranud kaasseadusandjad kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 43 lõikega 2, võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikli 39 lõikes 1 sätestatud viit ühise põllumajanduspoliitika eesmärki (42).

(177)

 Sellest lähtuvalt antakse artikli 210a lõikega 7 konkurentsiasutustele õigus sekkuda, kui sõlmitud või rakendatav kestlikkuskokkulepe ohustab ELi toimimise lepingu artiklis 39 sätestatud ühise põllumajanduspoliitika viit eesmärki. Seda tehes peab asjaomane konkurentsiasutus kaaluma kestlikkuskokkuleppe mõju kõigile viiele eesmärgile. Mõnel juhul piisab artikli 210a lõikes 7 sätestatud nõude täitmiseks sellest, et ohus on üks viiest eesmärgist. Kui aga mõju võib mõnele eesmärgile olla negatiivne, kuid teistele eesmärkidele positiivne, võib osutuda vajalikuks need viis eesmärki ühitada (43).

(178)

 ELi toimimise lepingu artikli 39 lõike 1 punktis a sätestatud eesmärk, milleks on suurendada põllumajanduse tootlikkust, võib sattuda ohtu, kui kestlikkuskokkulepe vähendab kokkuleppeosaliste stiimulit teha uuendusi. See võib olla nii näiteks juhul, kui kestlikkuskokkuleppega kehtestatakse kestlikkusstandard, mis vähendab osaliste stiimulit investeerida uutesse tehnoloogiatesse, mis võiksid aidata saavutada vastavust veelgi rangemale kestlikkusstandardile, või kui kestlikkuskokkulepe hõlmab nii suurt osa turust, et see vähendab ka muude turuosaliste stiimulit uuendusi teha.

(179)

 ELi toimimise lepingu artikli 39 lõike 1 punktis b sätestatud eesmärk on kindlustada põllumajandustootjatele rahuldav elatustase. Otsustades, kas see eesmärk võib olla ohus, peaks asjaomane konkurentsiasutus hindama, kuidas kestlikkuskokkulepe mõjutab kõigi põllumajandustootjate, mitte ainult nende põllumajandustootjate elatustaset, kes on kestlikkuskokkuleppe osalised.

Näide: selleks et vähendada pestitsiidide kasutamist rohkem kui on liidu ja liikmesriigi õigusaktidega ette nähtud, lepivad kolm maisikasvatajat (kes esindavad vaid ühte väikest osa turul tegutsevatest maisikasvatajatest) ühe söödatootjaga kokku, et nad lähevad üle mahepõllumajanduslikele tootmismeetoditele. Kuna see üleminek suurendab nende kulusid, lepivad nad üheskoos kokku, et kolm maisikasvatajat määravad hinnad kindlaks kaheks aastaks. Pärast kestlikkuskokkuleppe aastast rakendamist mõistavad kolm maisikasvatajat, et nad alahindasid mahepõllumajanduslikule tootmisele ülemineku kulude suurust ning et kindlaksmääratud hind ei kata lisakulusid. Seetõttu vähendavad kolm maisikasvatajat nende kulude katmiseks oma tulusid, sest nad ei saa kindlaksmääratud hinda tõsta.

Selles näites on tulude vähendamise põhjuseks üksnes kolme maisikasvataja valearvestus. Lisaks puudutab see ainult piiratud arvu tootjaid. Seetõttu on ebatõenäoline, et see ohustab ELi toimimise lepingu artiklis 39 sätestatud ÜPP eesmärke.

(180)

 ELi toimimise lepingu artikli 39 lõike 1 punktides c, d ja e sätestatud eesmärgid on seotud turgude stabiilsuse, tarnete kättesaadavuse ja mõistlike hindade tagamisega tarbijatele. Need eesmärgid on sageli omavahel seotud.

Näide: mitu teraviljakasvatajat, kelle toodang moodustab 80 % asjaomases geograafilises piirkonnas toodetud teraviljast, lepivad kokku, et nad lõpetavad teatavat tüüpi keemilise pestitsiidiga töödeldud seemnete müügi. See tekitab teravilja kasutavate töötlejate jaoks sisendite puuduse, sest teraviljakasvatajad toodavad suure osa seemnetoodangust, ning toob kaasa leiva hinna märgatava tõusu. See ohustaks tõenäoliselt eesmärke tagada tarnete kättesaadavus ja mõistlikud hinnad tarbijatele.

(181)

 ELi toimimise lepingu artiklis 39 sätestatud ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide ohustamise puhul kohaldatav künnis peaks olema kõrge. Kui leitakse, et need eesmärgid satuvad ohtu iga kord, kui kestlikkuskokkulepe mõjutab vähimalgi määral mõnda neist eesmärkidest, oleks see vastuolus artikli 210a mõttega ja ÜPP viie eesmärgi ühitamise vajadust käsitleva Euroopa Kohtu praktikaga.

(182)

 Lisaks sellele tuleb tarnete kättesaadavuse tagamise eesmärki eristada omavarustatusest (44). Varustuskindlus on seotud toiduga kindlustatusega, mitte tingimata suurima mitmekesisusega samade toiduainete turusegmendis. Kui kestlikkuskokkuleppe tulemusel väheneb samade põllumajandustoodete vähem kestlike segmentide turuosa, ei pruugi see tingimata ohustada varustuskindluse eesmärki. Samuti ei tohiks mõistlike hindade tagamise eesmärki mõista nii, et see tähendab madalaimat võimalikku hinda (45).

(183)

 ELi toimimise lepingu artikli 39 lõikes 1 sätestatud ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide ohustamist tuleb eristada ka konkurentsi välistamisest. Mõnes olukorras võib konkurentsi välistamine toimuda ilma neid eesmärke ohustamata. Pealegi võivad need eesmärgid olla ohus ka siis, kui konkurentsi ei välistata.

8.2.   Konkurentsi välistamine

(184)

 Artikli 210a lõige 7 võimaldab liikmesriigi konkurentsiasutustel ja komisjonil pärast kestlikkuskokkuleppe sõlmimist või rakendamist sekkuda, kui sekkumine on vajalik konkurentsi välistamise vältimiseks.

(185)

 Asjaomase konkurentsiasutuse hinnangu andmist selle kohta, kas kestlikkuskokkulepe välistab konkurentsi, tuleb eristada hinnangu andmisest selle kohta, kas kestlikkuskokkulepe on kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks hädavajalik. See tähendab, et konkurentsi piiramine kestlikkuskokkuleppes võib olla kestlikkusstandardile vastavuse saavutamiseks hädavajalik, kuid ikkagi välistada konkurentsi. Kõik konkurentsipiirangud ei saa aga tingimata konkurentsi välistada, sest see muudaks artikli 210a lõikes 1 sätestatud erandi mõttetuks. Sellest järeldub, et konkurentsi välistamine peab olema piisavalt tõsine, et kaaluda üles asjaolu, et kestlikkuskokkulepe vastab artikli 210a lõikes 1 sätestatud hädavajalikkuse kriteeriumile.

(186)

 Konkurentsi välistamist tuleb eristada ka ELi toimimise lepingu artikli 39 lõikes 1 sätestatud eesmärkide, eelkõige mõistlike hindade ja tarnete kättesaadavuse tagamise eesmärgi ohustamisest. Seetõttu peaks konkurentsi välistamise künnis olema kõrge, et vältida järelmeetmete võtmise kahe eri põhjuse kattumist.

(187)

 Konkurentsi välistamisega artikli 210a lõike 7 tähenduses võib tegemist olla siis, kui kestlikkuskokkulepe tingib selliste konkureerivate toodete välistamise, mis võiksid rahuldada olulise osa tarbijate nõudlusest. See hõlmab tooteid, millega saavutatakse vastavus rangematele kestlikkusstandarditele kui kokkuleppes sätestatud, või tooteid, millega ei saavutata vastavust sama rangetele kestlikkusstandarditele (olenemata sellest, kas piirang puudutab kestlikkuskokkuleppe osaliste või kolmandate isikute tarnitud kaupu).

(188)

 See võib olla nii näiteks juhul, kui kestlikkuskokkulepe takistab selliste alternatiivsete toodete kasutuselevõttu, mis vastavad rangemale kestlikkusstandardile kui kestlikkuskokkuleppega kehtestatud standard ja mille järele on märkimisväärne tarbijanõudlus.

(189)

 Tegemist võib olla ka konkurentsi välistamisega artikli 210a lõike 7 tähenduses, kui kestlikkuskokkulepe välistab toiduained, mida käsitlevad standardid on leebemad kui kestlikkuskokkuleppes sätestatud standardid, kuid mis vastavad kohustuslikele toidustandarditele ja mille järele on märkimisväärne tarbijanõudlus.

(190)

 Asjaolu, et mõned leebematele kestlikkusstandarditele vastavad tooted kõrvaldatakse turult, ei tähenda siiski konkurentsi välistamist artikli 210a lõike 7 tähenduses, kui sellised tooted kõrvaldati turult seetõttu, et tarbijad nõuavad aina rohkem kestlikumaid tooteid. Seetõttu tuleb hinnata, kas konkurentsi välistamine tuleneb sellest, et tarbijad eelistavad kestlikke tooteid, või on kestlikkuskokkulepe sundinud kõrvaldama turult toote, mille järele on märkimisväärne rahuldamata tarbijanõudlus.

(191)

 Põhimõtteliselt on konkurentsi välistamise oht seotud turu kontsentratsiooni määraga. See, kas konkurents on välistatud, sõltub ka sellest, kui suur oli konkurents enne kestlikkuskokkuleppe sõlmimist. Kui konkurents oli juba niigi väike (nt suhteliselt väikese arvu konkurentide või turuletuleku takistuste tõttu), võib isegi väike kestlikkuskokkuleppest tulenev konkurentsi vähenemine konkurentsi välistada.

(192)

 Artikli 210a lõike 7 kohase sekkumise üle otsustamisel on tõenäoliselt oluline see, kui suur osa turust on kestlikkuskokkuleppega hõlmatud. Seda, kas kestlikkuskokkulepe välistab konkurentsi või mitte, tuleks hinnata iga juhtumi puhul eraldi, sõltuvalt sellest, mil määral on tarbijanõudlus rahuldamata. Üksnes asjaolu, et kestlikkuskokkulepe hõlmab kogu turgu, ei too tingimata kaasa konkurentsi välistamist.

1. näide: kodulinnukasvatajad, kelle turuosa on umbes 50 %, lepivad kokku, et nad sõlmivad ostulepingu, et osta koos kodulindude jaoks kvaliteetsemat sööta. Tänu ühisostuga saavutatud kulude kokkuhoiule õnnestub tootjatel säilitada söödahind, mis on enam-vähem võrdne kestlikkuskokkuleppega hõlmamata kodulindude sööda hinnaga. Samuti lepivad nad kokku, et rahastavad ühiselt reklaamikampaaniat, et suurendada teadlikkust sellest, et tervislikumalt toidetud kodulinnud on inimeste tervisele ja loomade heaolule kasulikumad. Kampaania tulemusena otsustab enamik tarbijaid hakata ostma tervislikumalt toidetud kodulindude liha. Selline nõudluse suurenemine ajendab teisi kodulinnukasvatajaid kokkuleppega ühinema ja oma tootmismeetodeid muutma. Eelkõige meelitab ühisostmine rangemat standardit järgima väiksemaid tootjaid, sest muidu ei saaks nad endale lubada kvaliteetsema sööda ostmist. Selle tulemusena lähevad tootjad, kelle toodang moodustab üle 90 % kogutarnetest, üle kestlikumale standardile.

Kuigi kokkuleppega kõrvaldatakse turult praktiliselt kõik vähem kestlikult kasvatatud kodulinnud, on ebatõenäoline, et see kujutab endast konkurentsi välistamist artikli 210a lõike 7 tähenduses. Seda seetõttu, et artikli 210a eesmärk ei ole takistada sõlmimast kokkuleppeid, mis on kestlike toodete pakkumisel nii tõhusad, et enamik tarbijaid soovib neid tooteid osta ja ka teised ettevõtjad võtavad sama standardi kasutusele.

2. näide: kalkunikasvatajad, kelle turuosa on 60 %, otsustavad parandada oma kalkunite elamistingimusi, kehtestades uued loomade heaolu standardid, mis on kehtivas seaduses sätestatust rangemad. See tähendab kalkunite pidamise ruumi suurendamist ning õhuvahetus- ja veepuhastussüsteemide paigaldamist. Uue kestlikkusstandardi kohaselt tuleb kalkuneid toita ainult kvaliteetse söödaga. Tootjad lepivad ostjatega kokku, et nad küsivad neilt hinnalisa, et katta kestlike kalkunite kasvatamise kulud.

Hinnalisa maksmise tulemusel on kestlikult toodetud kalkuniliha hind 150 % kõrgem kui mittekestlikult toodetud kalkuniliha hind. See hinnatõus on vajalik, et tagada uue standardiga kaasnevate suurte lisakulude katmine. Mõne kuu jooksul ühinevad ka kõik teised asjaomase turu kalkunikasvatajad uue kestlikkuskokkuleppega. Kalkuniliha impordi tõkked piiravad märkimisväärselt mittekestlikult toodetud imporditud kalkuniliha kogust turul. Selle tulemusel ei ole enam võimalik saada mittekestlikult toodetud kalkuniliha. Lisaks tõuseb kestlikult toodetud kalkuniliha hind võrreldes mittekestlikult toodetud kalkuniliha algse hinnaga veel 200 %.

Tõendid näitavad, et kokkuleppe tulemusel ei saa 45–50 % kalkuniliha tarbijatest enam endale kalkuniliha lubada.

Selle tulemusena ei saa tarbijad, kes olid valmis maksma ainult odavama – ja vähem kestliku – alternatiivi eest, enam kalkuniliha osta, sest nad ei saa endale 200 % suurust hinnatõusu lubada. Selline olukord kujutab endast tõenäoliselt artikli 210a lõike 7 kohast konkurentsi välistamist.

8.3.   Menetluslikud aspektid

(193)

 Kui kestlikkuskokkulepe hõlmab ainult ühte liikmesriiki, võib artikli 210a lõike 7 kohase otsuse teha selle liikmesriigi konkurentsiasutus. Kui kestlikkuskokkulepe hõlmab rohkem kui ühte liikmesriiki, võib artikli 210a lõike 7 kohase otsuse teha ainult komisjon.

(194)

 Otsustades, kas kohaldada artikli 210a lõiget 7 või mitte, tugineb komisjon oma turujärelevalve tulemustele ja mis tahes füüsilise või juriidilise isiku esitatud teabele. Iga füüsiline või juriidiline isik, kellel on teavet kestlikkuskokkuleppe kohta, võib teavitada komisjoni või asjaomast liikmesriigi konkurentsiasutust asjakohase riikliku menetluse teel. Esitatud teade peaks sisaldama teavet kestlikkuskokkuleppe sisu ja selle osaliste kohta ning väiteid kinnitavaid asjaolusid. Komisjon võib kahe kuu jooksul pärast ametliku uurimise algatamist küsida kestlikkuskokkuleppe osalistelt vajalikku lisateavet, võttes arvesse äriteabe konfidentsiaalsust. Komisjon võib küsida asjaomase kestlikkuskokkuleppe hindamiseks vajalikku lisateavet ka kolmandatelt isikutelt.

(195)

 Pärast uurimise algatamist teeb komisjon oma otsuse tavaliselt kuue kuu jooksul pärast uurimise algatamise kuupäeva või kuue kuu jooksul pärast vajaliku teabe kättesaamise kuupäeva. Osalised võivad uurimise algatamise ja otsuse tegemise vahelisel ajal jätkata kestlikkuskokkuleppe rakendamist.

(196)

 Kui komisjon leiab, et asjaomase kokkuleppega välistatakse konkurents või et ELi toimimise lepingu artikli 39 lõikes 1 sätestatud eesmärgid on ohus, võib ta võtta järgmisi meetmeid.

(a)

Kui kestlikkuskokkulepe on sõlmitud, kuid seda ei ole veel rakendama hakatud, ja kui seda ei saa muuta nii, et see vastaks artikli 210a kohastele erandi tegemise tingimustele, võib komisjon võtta vastu otsuse, mille kohaselt kokkulepet ei rakendata.

(b)

Kui kestlikkuskokkulepet on juba rakendama hakatud, võib komisjon otsustada, et edaspidi peaksid kokkuleppeosalised:

(i)

kestlikkuskokkulepet muutma, kui kestlikkuskokkuleppe muutmine on piisav, et kõrvaldada konkurentsi välistamine või ELi toimimise lepingu artikli 39 lõikes 1 sätestatud eesmärkide ohustamine;

(ii)

kestlikkuskokkuleppe peatama või lõpetama, kui kestlikkuskokkuleppe muutmine ei ole piisav, et kõrvaldada konkurentsi välistamine või ELi toimimise lepingu artikli 39 lõikes 1 sätestatud eesmärkide ohustamine.

(197)

 Pärast komisjoni otsust, et kestlikkuskokkulepe tuleks lõpetada, ei jäeta kestlikkuskokkulepet enam ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 1 kohaldamisalast välja. Kui kestlikkuskokkuleppe osalised jätkavad kestlikkuskokkuleppe rakendamist pärast komisjoni otsuse kuupäeva, võib pärast seda kuupäeva algatada kestlikkuskokkuleppe rakendamise suhtes ELi toimimise lepingu artikli 101 kohase menetluse. Sellise menetluse tulemusena võidakse määrata trahv.

9.   ARTIKLI 210A TINGIMUSTE TÄIDETUSE TÕENDAMISE KOHUSTUS

(198)

 Järelmeetmete võtmisel on komisjon ja riiklikud konkurentsiasutused kohustatud tõendama, et artikli 210a lõikel 7 põhinev otsus on vajalik, et vältida konkurentsi välistamist või ELi toimimise lepingu artikli 39 lõikes 1 sätestatud eesmärkide ohtu seadmist.

(199)

 Konkurentsiasutuse uurimise või kohtusse esitatud hagi menetlemise raames võivad üksikisikud või üksused, kes ei ole asjaomase kokkuleppe osalised (näiteks tarbijad või tarbijaühendused, vabaühendused, teised tarneahela ettevõtjad jne), väita, et kestlikkuskokkulepe ei vasta artikli 210a tingimustele. Sellistel juhtudel lasub neil füüsilistel või juriidilistel isikutel kohustus tõendada, et kestlikkuskokkulepe ei vasta artikli 210a tingimustele. Kui pooled, kes on sõlminud kestlikkuskokkuleppe ja kelle suhtes kohaldatakse artiklis 210a sätestatud erandit, väidavad, et artikli 210a lõigete 1, 2 ja 3 tingimused on täidetud, peavad nad oma väite toetuseks esitama põhjendatud argumendid.

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EÜ) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 671).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2. detsembri 2021. aasta määrus (EL) 2021/2117, millega muudetakse määrust (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus, määrust (EL) nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta, määrust (EL) nr 251/2014 aromatiseeritud veinitoodete määratlemise, kirjeldamise, esitlemise, märgistamise ja geograafiliste tähiste kaitse kohta ning määrust (EL) nr 228/2013, millega kehtestatakse põllumajanduse erimeetmed liidu äärepoolseimate piirkondade jaoks (ELT L 435, 6.12.2021, lk 262).

(3)  ÜRO Peaassamblees 25. septembril 2015 vastu võetud resolutsioon 70/1 „Muudame oma maailma: kestliku arengu tegevuskava aastani 2030“.

(4)  Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa roheline kokkulepe“ (COM(2019) 640 final).

(5)  Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „ELi elurikkuse strateegia aastani 2030. Toome looduse oma ellu tagasi“ (COM(2020) 380 final).

(6)  Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Strateegia „Talust taldrikule“ õiglase, tervisliku ja keskkonnahoidliku toidusüsteemi edendamiseks“ (COM (2020) 381 final).

(7)  Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „ELi elurikkuse strateegia aastani 2030. Toome looduse oma ellu tagasi“ (COM(2020) 380 final).

(8)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EÜ) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 671).

(9)  Ibid.

(10)  Komisjoni teatis vähetähtsate kokkulepete kohta, mis ei piira märgatavalt konkurentsi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõike 1 kohaselt (de minimis) (ELT C 291, 30.8.2014, lk 1).

(11)  Komisjoni teatis „Suunised asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud kaubandusmõju kontseptsiooni kohta“ (ELT C 101, 27.4.2004, lk 81).

(12)  Vt selle kohta 14. novembri 2017. aasta kohtuotsus APVE jt, C-671/15, ECLI:EU:C:2017:860, punktid 45 ja 46.

(13)  Komisjoni teatis „Komisjoni teatise „Suunised vertikaalsete piirangute kohta“ kavandi sisu heakskiitmine“ (2021/C 359/02, C/2021/5038).

(14)  Nõukogu 20. detsembri 1971. aasta määrus (EMÜ) nr 2821/71 asutamislepingu artikli 85 lõike 3 kohaldamise kohta kokkuleppe, otsuse ja kooskõlastatud tegevuse liikide suhtes (EÜT L 285, 29.12.1971, lk 46); komisjoni 14. detsembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1217/2010 Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki teadus- ja arenduskokkuleppe liikide suhtes (ELT L 335, 18.12.2010, lk 36); komisjoni 14. detsembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1218/2010 Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise kohta teatud spetsialiseerumiskokkulepete liikide suhtes (ELT L 335, 18.12.2010, lk 43); nõukogu 2. märtsi 1965. aasta määrus nr 19/65/EMÜ asutamislepingu artikli 85 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes (EÜT 36, 6.3.1965, lk 533); nõukogu 10. juuni 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1215/1999, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 19/65 asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta teatavate kokkulepete ning kooskõlastatud tegevuse liikide suhtes (EÜT L 148, 15.6.1999, lk 1); komisjoni 27. mai 2010. aasta määrus (EL) nr 461/2010 Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes mootorsõidukisektoris (ELT L 129, 28.5.2010, lk 52); komisjoni 10. mai 2022. aasta määrus (EL) 2022/720 Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes (ELT L 134, 11.5.2022, lk 4).

(15)  Vt ka täpsemalt „A lisa. Artikli 210a kohase hindamise vooskeem“.

(16)   16. juuni 1987. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, 118/85, ECLI:EU:C:1987:283, punkt 7; 18. juuni 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, 35/86, ECLI:EU:C:1998:303, punkt 36; 12. septembri 2000. aasta kohtuotsus Pavlov jt, C-180/98–C-184/98, ECLI:EU:C:2000:428, punkt 75; 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon, C-152/19 P, ECLI:EU:C:2021:238, punkt 72.

(17)   18. märtsi 1997. aasta kohtuotsus Diego Calì & Figli Srl vs. Servizi ecologici porto di Genova SpA (SEPG), C-343/95, ECLI:EU:C:1997:160, punkt 22.

(18)  Ühist majandustegevust hinnatakse tavaliselt üksustevaheliste funktsionaalsete, majanduslike ja institutsionaalsete seoste olemasolu analüüsides. Vt nt 16. detsembri 2010. aasta kohtuotsus AceaElectrabel Produzione SpA vs. komisjon, C-480/09 P, ECLI:EU:C:2010:787, punktid 47–55; 10. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus Ministero dell’Economia e delle Finanze vs. Cassa di Risparmio di Firenze SpA jt, C-222/04, ECLI:EU:C:2006:8, punkt 112.

(19)   24. oktoobri 1996. aasta kohtuotsus Viho Europe BV vs. komisjon, C-73/95 P, ECLI:EU:C:1996:405, punktid 15–18.

(20)   6. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus BAI ja komisjon vs. Bayer, C-2/01 P ja C-3/01 P, ECLI:EU:C:2004:2, punkt 97.

(21)  Kohtujurist Léger’ 10. juuli 2001. aasta ettepanek kohtuasjas Wouters, C-309/99, ECLI:EU:C:2001:390, punkt 61.

(22)   14. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Kilpailu- ja kuluttajavirasto, C-450/19, ECLI:EU:C:2021:10, punkt 22.

(23)   8. juuli 1999. aasta kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, C-49/92 P, ECLI:EU:C:1999:356, punkt 131.

(24)  ELi toimimise lepingu I lisas loetletud töödeldud toodete tootjate osalemine kestlikkuskokkuleppes ei tähenda tingimata töödeldud toodete tootmiseks vajalike esmatoodete tootjate samaaegset osalemist kokkuleppes. Näiteks suhkrupeedist suhkru tootjatega sõlmitud kestlikkuskokkuleppe puhul ei ole kohustuslik, et ka suhkrupeedikasvatajad oleksid selle kokkuleppe osapooled.

(25)  See võib hõlmata mitut järjestikust töötlemisetappi.

(26)   15. juuni 2023. aasta kohtuotsus Saint-Louis Sucre, C-183/22, ECLI:EU:C:2023:486, punkt 38 jj.

(27)  Vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel, C-413/14 P, ECLI:EU:C:2017:632, punktid 40–45 ja nendes viidatud kohtupraktika.

(28)  Vt selle kohta 26. oktoobri 2000. aasta kohtuotsus Bayer AG vs. komisjon, T-41/96, ECLI:EU:T:2000:242, punkt 69; 13. juuli 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Volkswagen, C-74/04 P, ECLI:EU:C:2006:460, punkt 39; 30. aprilli 2009. aasta kohtuotsus CD-Contact Data GmbH, T-18/03, ECLI:EU:T:2009:132, punkt 48.

(29)  Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse taimekaitsevahendite säästvat kasutamist ja millega muudetakse määrust (EL) 2021/2115 (COM(2022) 305 final).

(30)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta (ELT L 343, 14.12.2012, lk 1).

(31)  Komisjoni 17. oktoobri 2018. aasta delegeeritud määrus (EL) 2019/33, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1308/2013 veinisektori kaitstud päritolunimetuste, geograafiliste tähiste ja traditsiooniliste nimetuste kaitsetaotluste, vastuväite esitamise menetluse, kasutuspiirangute, tootespetsifikaatide muutmise, tühistamise ning märgistamise ja esitlusviisi osas (ELT L 9, 11.1.2019, lk 2).

(32)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/848, mis käsitleb mahepõllumajanduslikku tootmist ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 834/2007 (ELT L 150, 14.6.2018, lk 1).

(33)  Asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamise suunised (ELT C 101, 27.4.2004, lk 97) (edaspidi „ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise suunised“). Pealkirjas olev viide artikli 81 lõikele 3 tuleneb sellest, et teatis avaldati enne Lissaboni lepingu vastuvõtmist. Pärast Lissaboni lepingu vastuvõtmist sai Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklist 81 ELi toimimise lepingu artikkel 101.

(34)  Suunised asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta (ELT C 101, 27.4.2004, lk 97).

(35)  Euroopa Kohtu (suurkoda) 23. jaanuari 2018. aasta otsus F. Hoffmann-La Roche Ltd jt vs. Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato, C-179/16, ECLI:EU:C:2018:25, punkt 98; Euroopa Kohtu (kümnes koda) 7. veebruari 2013. aasta otsus Protimonopolný úrad Slovenskej republiky vs. Slovenská sporiteľňa a.s., C-68/12, ECLI:EU:C:2013:71, punkt 35; Üldkohtu (teine koda laiendatud koosseisus) 24. septembri 2019. aasta otsus HSBC Holdings plc jt vs. Euroopa Komisjon, T-105/17, ECLI:EU:T:2019:675, punkt 159.

(36)  Määruse 2021/2117 põhjendus 62.

(37)  Ibid.

(38)  ELi toimimise lepingu artikli 42 kohaselt kohaldatakse asutamislepingu konkurentsinorme käsitleva peatüki sätteid põllumajandussaaduste tootmise ja nendega kauplemise suhtes ainult selles ulatuses, nagu Euroopa Parlament ja nõukogu kindlaks määravad.

(39)  Lisateabe saamiseks vääramatu jõu kohta vt (analoogia alusel) komisjoni teatis vääramatu jõu kohta Euroopa põllumajandusõiguses, C(88) 1696.

(40)  Komisjoni teatis mitteametlike juhiste kohta, mis käsitlevad Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohta käivaid uudseid või lahendamata küsimusi, mis üksikjuhtudel esile kerkivad (suuniskirjad) (ELT C 381, 4.10.2022, lk 9).

(41)  Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, 4.1.2003, lk 1).

(42)  Need eesmärgid on:

a)

suurendada põllumajanduse tootlikkust tehnilise progressi edendamise ning põllumajandusliku tootmise ratsionaalse arengu tagamise ja tootmistegurite, eelkõige tööjõu optimaalse kasutamise teel;

b)

kindlustada selle kaudu põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa rahuldav elatustase, eelkõige põllumajandusega tegelevate inimeste isikutulu suurendamise teel;

c)

stabiliseerida turud;

d)

tagada varude kättesaadavus;

e)

tagada mõistlikud tarbijahinnad.

(43)   14. mai 1997. aasta kohtuotsus Florimex ja VGB vs. komisjon, liidetud kohtuasjad T-70/92 ja T-71/92, ECLI:EU:T:1997:69, punkt 153, mida on kinnitatud apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu 30. märtsi 2000. aasta otsusega kohtuasjas C-265/97 P, ECLI:EU:C:2000:170.

(44)   14. juuli 1994. aasta kohtuotsus Kreeka vs. nõukogu, C-353/92, ECLI:EU:C:1994:295.

(45)   15. juuli 1963. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, 34/62, ECLI:EU:C:1963:18.

A LISA.

ARTIKLI 210A KOHASE HINDAMISE VOOSKEEM

Image 1

B LISA.

HÄDAVAJALIKKUSE KRITEERIUMI HINDAMISE VOOSKEEM

Image 2

C LISA.

SÕNASTIK

Mõiste

Määratlus

Kokkulepe

Ettevõtjate mis tahes liiki kokkulepe, otsus või kooskõlastatud tegevus. Artikli 210a kohaldamisalasse kuuluvad kokkulepped, mis hõlmavad vähemalt ühte tootjat ja on seotud põllumajandustoodete tootmise või kaubandusega, sõltumata koostöö vormist. Artikli 210a kohaldamisel võivad kokkuleppes osaleda ka muud põllumajanduslike toiduainete tarneahela eri etappide (sealhulgas tootmine, töötlemine ja kauplemine) ettevõtjad.

Ühine põllumajanduspoliitika

Ühine põllumajanduspoliitika on Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika.

Ühise turukorralduse määrus

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1308/2013 (1).

Euroopa Kohus

Euroopa Liidu Kohus, sealhulgas Üldkohus

Vääramatu jõud

See ei tähenda üksnes täielikku võimatust, vaid seda tuleb mõista ebatavaliste asjaoludena, mis ei ole tootja või ettevõtja kontrolli all ja mille tagajärgi ei oleks kogu rakendatud hoolsusele vaatamata olnud võimalik vältida muul viisil kui ülemäärase ohverduse hinnaga.

Horisontaalne kokkulepe

Tarneahela sama etapi majandustegevuses osalejate vaheline kokkulepe, nt põllumajandustootjatevaheline kokkulepe

Kohustuslik standard

Standard, millega kehtestatakse (piir)määrad, ained, tooted või meetodid, mida üksiktootjad või muud ettevõtjad peavad järgima või mida nad peavad vältima, välja arvatud standardid või eesmärgid, mis ei ole üksiktootjatele või -ettevõtjatele õiguslikult siduvad

Riiklik standard

Liikmesriigi tasandil kehtestatud kohustuslik standard, välja arvatud standardid või eesmärgid, mis on õiguslikult siduvad ainult liikmesriigis või selle konkreetsel territooriumil või piirkonnas, kuid ei ole õiguslikult siduvad liikmesriigis tegutsevatele üksiktootjatele või -ettevõtjatele.

Põllumajanduslike toiduainete tarneahela ettevõtja

Põllumajandustoodete tootjad, sealhulgas põllumajandusliku tooraine tootjad ja teatavate I lisas loetletud töödeldud põllumajandustoodete tootjad; „tootmisetapi“ ettevõtjad, nagu põllumajandustootmise sisendite ja pakendite tarnijad; „töötlemisetapi“ ettevõtjad, nagu töötlejad/tootjad, kes töötlevad põllumajandustooteid, ja „kauplemisetapi (sh turustusetapi)“ ettevõtjad, nagu kauplejad, hulgimüüjad, jaemüüjad ja toitlustusteenuste pakkujad ning transpordi- ja logistikaettevõtjad, kui need ettevõtjad püüavad kestlikkuskokkuleppe rakendamise kaudu aidata kaasa kestlikkusstandardile vastavuse saavutamisele (nagu on täpsustatud alajaos 3.2).

Tootja

ELi toimimise lepingu I lisas loetletud põllumajandustoodete tootja

Kestlikkuskokkulepe

Kokkulepe, mille eesmärk on kohaldada liidu või liikmesriigi õigusega ette nähtud standardist rangemat kestlikkusstandardit

ELi toimimise leping

Euroopa Liidu toimimise leping

Ettevõtja

Majandustegevusega tegelev mis tahes üksus, olenemata selle õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Ettevõtja võivad moodustada mitu juriidilist isikut.

Liidu standard

Liidu tasandil kehtestatud kohustuslik standard, välja arvatud standardid või eesmärgid, mis on siduvad liikmesriikidele, kuid ei ole õiguslikult siduvad üksikutele ettevõtjatele

Vertikaalne kokkulepe

Tarneahela eri etappide ettevõtjate vaheline kokkulepe, nt kokkulepe, mille osalisteks on nii tootjad kui ka muud põllumajanduslike toiduainete tarneahela ettevõtjad

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus (ELT L 347, 20.12.2013, lk 671).

D LISA.

MÄÄRUSE (EL) NR 1308/2013 ARTIKKEL 210A „VERTIKAALSED JA HORISONTAALSED KESTLIKKUSEGA SEOTUD ALGATUSED“

„1.

 ELi toimimise lepingu artikli 101 lõiget 1 ei kohaldata põllumajandustoodete tootjate kokkulepete, otsuste ja kooskõlastatud tegevuse suhtes, mis on seotud põllumajandustoodete tootmise või nendega kauplemisega ning mille eesmärk on rakendada liidu või liikmesriigi õigusega ettenähtust rangemat kestlikkusstandardit, kui nende kokkulepete, otsuste ja kooskõlastatud tegevusega kehtestatakse üksnes sellised konkurentsipiirangud, mis on kõnealuse standardi saavutamiseks hädavajalikud.

2.

 Lõiget 1 kohaldatakse põllumajandustoodete tootjate kokkulepete, otsuste ja kooskõlastatud tegevuse suhtes, milles osalevad mitu tootjat või milles osalevad üks või mitu tootjat ning üks või mitu ettevõtjat põllumajandustoodete ja toidutarneahela tootmise, töötlemise ja kauplemise (sealhulgas turustamise) etappide eri tasanditel.

3.

 Lõike 1 kohaldamisel tähendab mõiste „kestlikkusstandard“ standardit, mille eesmärk on aidata kaasa ühe või mitme järgmise eesmärgi saavutamisele:

a)

keskkonnaeesmärgid, sealhulgas kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine; maastiku, vee ja pinnase kestlik kasutamine ja kaitse; üleminek ringmajandusele, sealhulgas toidujäätmete vähendamine; saaste vältimine ja tõrje ning elurikkuse ja ökosüsteemide kaitse ja taastamine;

b)

põllumajandustoodete tootmine viisil, mis vähendab pestitsiidide kasutamist ja võimaldab juhtida nendega seotud riske või vähendab antimikroobikumiresistentsuse ohtu põllumajandustootmises, ning

c)

loomatervis ja loomade heaolu.

4.

 Käesolevas artiklis osutatud tingimustele vastavad kokkulepped, otsused ja kooskõlastatud tegevus ei ole keelatud ja nende kohta ei ole vaja eelnevat otsust.

5.

 Komisjon avaldab ettevõtjate jaoks suunised käesoleva artikli kohaldamise tingimuste kohta hiljemalt 8. detsembriks 2023.

6.

 Alates 8. detsembrist 2023 võivad lõikes 1 osutatud tootjad taotleda komisjoni arvamust käesoleva artikli lõikes 1 osutatud kokkulepete, otsuste ja kooskõlastatud tegevuse vastavuse kohta käesolevale artiklile. Komisjon edastab taotlejale oma arvamuse nelja kuu jooksul pärast täieliku taotluse saamist.

Kui komisjon leiab pärast arvamuse esitamist, et käesoleva artikli lõigetes 1, 3 ja 7 osutatud tingimused ei ole enam täidetud, teatab ta, et edaspidi kohaldatakse asjaomase kokkuleppe, otsuse või kooskõlastatud tegevuse suhtes ELi toimimise lepingu artikli 101 lõiget 1 ning teavitab sellest tootjaid.

Komisjon võib omal algatusel või liikmesriigi taotluse alusel arvamuse sisu muuta, eelkõige juhul, kui taotleja on esitanud ebaõiget teavet või arvamust kuritarvitanud.

7.

 Määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklis 5 osutatud liikmesriigi konkurentsiasutus võib üksikjuhtumil otsustada, et edaspidi tuleb ühte või mitut lõikes 1 osutatud kokkulepet, otsust või kooskõlastatud tegevust muuta, see lõpetada või seda üldse mitte alustada, kui ta leiab, et selline otsus on vajalik konkurentsi välistamise vältimiseks või et sellega seatakse ohtu ELi toimimise lepingu artiklis 39 sätestatud eesmärkide täitmine.

Mitut liikmesriiki hõlmavate kokkulepete, otsuste ja kooskõlastatud tegevuse puhul teeb käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud otsuse komisjon, kohaldamata artikli 229 lõigetes 2 ja 3 osutatud menetlusi.

Käesoleva lõike esimese lõigu kohaselt tegutsev liikmesriigi konkurentsiasutus teavitab komisjoni kirjalikult pärast uurimise esimese ametliku meetme võtmist ning teatab komisjonile kõigist kaasuvatest otsustest viivitamata pärast nende vastuvõtmist.

Käesolevas lõikes osutatud otsuseid ei kohaldata varem kui nendest asjaomastele ettevõtjatele teatamise kuupäeval.“

E LISA.

KONKURENTSIPIIRANGUTE NÄITED

(1)   

Selles lisas on esitatud näited kokkulepete kohta, mis tõenäoliselt kuuluvad või mis tõenäoliselt ei kuulu ELi toimimise lepingu artikli 101 lõikes 1 sätestatud konkurentsipiirangute keelu kohaldamisalasse. Eesmärk on aidata lugejal mõista, millistes olukordades peaks ta kaaluma, kas artiklis 210a sätestatud erand on kohaldatav, sest artikkel 210a on asjakohane ainult siis, kui kavandatava kokkuleppega rikutaks muidu Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõiget 1. Teisisõnu, näidete eesmärk on aidata lugejal mõista, millal ei saa artiklit 210a kohaldada, sest kavandatav kokkulepe ei piira ilmselgelt konkurentsi.

(2)   

Oluline on see, et selles lisas esitatud näited ei ole näited kokkulepete kohta, mis vastavad või ei vasta artiklis 210a sätestatud välistamiskriteeriumidele, ja neid ei tohiks sellisena käsitada.

1.   Hinnaga seotud piirangud

(3)

 Kestlikkuskokkulepped, mis otseselt või kaudselt piiravad ühe osalise vabadust pidada läbirääkimisi hinna üle, millega ta toodet ostab või müüb, piiravad tõenäoliselt konkurentsi.

1. näide: teatava riisikasvatusmeetodiga kasutatakse vähem vett kui traditsiooniliste riisikasvatusmeetoditega ning selle puhul ei kasutata keemilisi väetisi ega pestitsiide. Selle meetodi kasutamine aitab kaasa maastike, vee ja pinnase kestlikule kasutamisele ja kaitsmisele ning pestitsiidide kasutamise vähendamisele. Teravilja hulgimüüja lepib riisikasvatusühistuga kokku, et esimene maksab selle meetodi abil kasvatatud Arborio riisi tonni eest võrdlushinnast kõrgemat hinda. Hinnalisa arvutatakse kaubahinnaindeksi alusel. Riisikasvatusühistu võib vabalt kasvatada riisi traditsiooniliste meetoditega ja müüa nii palju riisi, kui ta soovib, teistele klientidele.

See hinnalisa ei piira tõenäoliselt konkurentsi. Tegemist on lihtsalt ostja ja müüja vahel kokku lepitud valemiga, millega määratakse kindlaks hind, millega ostja ostab müüjalt toodet.

2. näide: esimeses näites osutatud riisikasvatusmeetodit edendav vabaühendus töötab välja kvaliteedimärgi, mida kasutatakse selle kasvatusmeetodi abil toodetud Arborio riisi turustamiseks. Ta litsentsib kvaliteedimärki hulgimüüjatele ja tootjatele. Üheks kvaliteedimärgi kasutamise tingimuseks on, et teravilja hulgimüüja peab maksma tonni eest hinda, mis on kõrgem kui esimeses näites osutatud võrdlushind.

See hinnalisa piirab tõenäoliselt konkurentsi. Kuigi teravilja hulgimüüja maksaks selles näites kirjeldatud asjaoludel sama hinda kui esimese näite asjaoludel, ei ole see enam ostja ja müüja vaheliste otseste läbirääkimiste tulemus, vaid pigem kokkulepe tingimuste kohta, mille alusel üks üksus võib pidada läbirääkimisi sõltumatu kolmanda isikuga.

3. näide: riisikasvatusühistute rühm (mitte vabaühendus) töötab välja kvaliteedimärgi ja hinnalisa, et edendada riisikasvatusmeetodi kasutuselevõttu.

See hinnalisa piirab tõenäoliselt konkurentsi. Kuigi kõnealusel juhul on osalisteks ostjad ja müüjad, lepib iga müüja kokku hinnas, millega ka teised müüjad oma tooteid müüvad.

4. näide: selleks et soodustada eespool esimeses, teises ja kolmandas näites osutatud kasvatusmeetodiga toodetud riisi tarbimist, lepivad ühistu ja jaemüüja kokku, et kvaliteedimärgiga Arborio riisi edasimüügihind ei ületa teatud protsendi võrra keskmist hinda, mida jaemüüja Arborio riisi eest küsib.

See kokkulepe piirab tõenäoliselt konkurentsi, sest see piirab jaemüüja vabadust määrata kindlaks hind, millega ta oma klientidele riisi edasi müüb. Kuna edasimüügi maksimumhind määratakse kindlaks muude Arborio riisisortide hinna alusel, piirab see ka jaemüüja vabadust seoses nende muude Arborio riisisortide hindadega. Selle asemel, et piirata kvaliteedimärgiga riisi hinda, võiks jaemüüja järgida hinnapiirangut, tõstes teiste Arborio riisisortide keskmist edasimüügihinda.

2.   Toodanguga seotud piirangud

(4)

 Toodangut piiravad kestlikkuskokkulepped on samaväärsed kestlikkuskokkulepetega, mis piiravad osalise suutlikkust määrata hindu. Kui turule viidav kogus väheneb ja nõudlus jääb samaks, on tõenäoline, et hinnad tõusevad.

1. näide: soovides aidata kaasa kliimamuutuste leevendamisele ja elurikkuse taastamisele, lepib üks vabaühendus üksikute põllumajandustootjatega kokku, et ta rendib 20 % nende põllumaast. Vabaühendus jätab maa kesaks, et suurendada kohalikku elurikkust. Nende kokkulepete tagajärjeks oleks üksikute põllumajandustootjate poolt mis tahes ajal kasutatava maa pindala vähenemine ja seega nende saagikuse vähenemine (isegi kui see võib aidata kaasa muudele tegevustele, näiteks mee tootmisele).

Need kokkulepped tõenäoliselt konkurentsi ei piira, sest tegelikult on tegemist lihtsalt kinnisvaratehinguga. Põllumajandustootjad võivad oma valduses olevat maad kasutada oma äranägemise järgi.

2. näide: selle näite puhul lepib rühm põllumajandustootjaid, kes kasvatavad samas piirkonnas sarnaseid põllukultuure, vabaühendusele maa rentimise asemel kokku, et nad reserveerivad vähemalt 20 % oma põllumaast kasutamiseks ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alana. Sellise kokkuleppe tagajärjeks oleks põllumajandustootjate poolt mis tahes ajal kasutatava maa pindala vähenemine ja seega nende viljeldavate põllumajanduskultuuride saagikuse vähenemine (isegi kui see võib aidata kaasa muudele tegevustele, näiteks mee tootmisele).

See kokkulepe piirab tõenäoliselt konkurentsi, sest põllumajandustootjad lepivad kokku, et nad piiravad maa-ala, mida nad kasutavad tootmiseks.

3. näide: sigade elutingimuste parandamiseks mõeldud piirkondliku loomade heaolu algatuse raames peavad osalevad põllumajandustootjad suurendama oma põllumajandusettevõtetes ühe sea jaoks ettenähtud ruumi tunduvalt rohkem kui seaduses sätestatud miinimum. Kohalike seaduste tõttu on enamikul põllumajandustootjatel sigade kasvatamiseks ette nähtud ruumi keeruline suurendada. Seetõttu vähendavad osalevad põllumajandustootjad aastas kasvatatavate sigade arvu. Algatus tagaks seega, et põllumajandustootjad saavad oma investeeringute ja vähenenud toodangu eest hüvitist.

Makstav hüvitis piirab tõenäoliselt konkurentsi, sest osalevad põllumajandustootjad lepivad kaudselt kokku, et kasvatavad vähem sigu.

3.   Sisendiga seotud piirangud

(5)

 Kestlikkuskokkulepped, mis piiravad sisendite valikut, võivad mõjutada tootmiskulusid (mis omakorda mõjutab hinda, millega toodet saab kasumlikult müüa) või piirata toodetavate toodete liiki, sest need võivad piirata tootja suutlikkust rahuldada tarbijate nõudlust.

1. näide: rühm piimaühistuid töötab välja juustude kvaliteedimärgi, mille saamiseks peavad tootjad tõendama, et nende juustus kasutatav piim on toodetud ainult kindlaksmääratud biodünaamiliste meetodite abil, mille nõuded on rangemad kui liidu õigusaktides sätestatud mahepõllumajanduse standardid. Osalevad juustutootjad võivad vabalt toota muid juustusid piimast, mis ei ole toodetud neid biodünaamilisi meetodeid kasutades.

See sertifitseerimisnõue ei piira tõenäoliselt konkurentsi. Kuigi kokkuleppes on kindlaks määratud teatavate sisendite kasutamine, on osalevatel juustutootjatel vabadus toota juustu muudest allikatest pärit piimast.

2. näide: rühm piimaühistuid töötab välja juustude kvaliteedimärgi, mille saamiseks peavad tootjad tõendama, et nende juustus kasutatav piim on toodetud ainult esimeses näites nimetatud biodünaamiliste meetoditega. Erinevalt esimeses näites esitatud stsenaariumist eeldab kvaliteedimärk siiski, et kogu meiereis kasutatav piim oleks toodetud biodünaamiliste meetoditega, hoidmaks ära biodünaamilise ja muud liiki piima segunemist.

Kõnealune sertifitseerimisnõue piirab tõenäoliselt konkurentsi, sest erinevalt esimeses näites esitatud stsenaariumist, kus põllumajandustootjad võisid toota nii palju juustu kui nad tahtsid, ilma et nad kasutaksid biodünaamilist piima, võetakse kokkuleppega selles osalevatelt meiereidelt vabadus kasutada muud liiki piima selliste juustude tootmiseks, mis ei kanna kvaliteedimärki, sundides neid seega kasutama biodünaamilist piima.

4.   Klientide, tarnijate või territooriumiga seotud piirangud

(6)

 Kestlikkuskokkulepped, mis kohustavad ettevõtjat mitte müüma teatavatele klientidele või kliendirühmadele või mitte müüma väljaspool teatavat territooriumi või teatavatele territooriumidele, piiravad tõenäoliselt konkurentsi. Konkurentsi piiravad tõenäoliselt ka sellised kestlikkuskokkulepped, mis kohustavad ettevõtjat mitte ostma teistelt tarnijatelt või teistelt territooriumidelt. Sama kehtib ka kestlikkuskokkulepete kohta, mis piiravad konkureerivate edasimüüjate võimalust müüa teatavatele klientidele või territooriumidele või osta teatavatelt tarnijatelt või territooriumidelt.

(7)

 Kui tarnija ja edasimüüja sõlmivad sellise kestlikkuskokkuleppe, sõltub see, kas selle kestlikkuskokkuleppega võidakse piirata konkurentsi, tarnija ja edasimüüja seisundist asjaomastel turgudel. Näiteks kui tarnija arvele langeb suur osa asjaomase turu edasimüüjate tarnetest, võib jaemüüja ja tarnija vaheline kestlikkuskokkulepe, mis piirab tarnija vabadust müüa teistele edasimüüjatele, piirata konkurentsi, kui teised edasimüüjad ei saa kestlikkuskokkuleppe tõttu vajalikke tarneid. Samamoodi, kui edasimüüja arvele langeb suur osa toote ostudest, võib kestlikkuskokkulepe, mis piirab tema võimalusi hankida tooteid teistelt tarnijatelt, piirata nende tarnijate võimalusi müüa oma tooteid. Lisaks sellele, kuigi jaemüüja ja tarnija vaheline üksik kestlikkuskokkulepe iseenesest ei pruugi olla piirav, kui teised edasimüüjad ja tarnijad, kelle arvele langeb suur osa tarnetest või ostudest turul, on samuti sõlminud sarnaseid kestlikkuskokkuleppeid, võib nende kestlikkuskokkulepete üldine mõju olla konkurentsi piirav.

1. näide: piirkondlik arendustöö ühing töötab välja maaturismi algatuse, et kaitsta ja taastada elurikkust, rahuldades samal ajal tarbijate suurenevat nõudlust säästva turismi järele. Osalevad põllumajandusettevõtjad lepivad kokku, et kasvatavad teataval osal oma maast õitsvaid taimi, mis toetavad putukapopulatsiooni ja muudavad samal ajal maastiku atraktiivsemaks. Vastutasuks saavad nad tasu või toetusi fondist, mida rahastavad osalevad jaemüüjad, toidutöötlejad ja restoranid. Need ettevõtjad saavad õiguse kasutada spetsiaalset lillelogo ja nad on ära nimetatud kohalikes turismimaterjalides, mis tõstavad esile piirkonna kestlikke ettevõtjaid. Osalemine on vabatahtlik ja avatud kõigile piirkonna põllumajandusettevõtjatele ja muudele ettevõtjatele.

See kokkulepe ei piira tõenäoliselt konkurentsi. Kestlikkuskokkulepe ei ole otseselt seotud ühegi konkurentsiparameetriga. Kuigi lillelogo ja turunduskava võivad mõjutada põllumajandusettevõtjate kasumlikkust või kohalike ettevõtjate suutlikkust leida kliente, on kava vabatahtlik ja avatud kõigile.

2. näide: selle näite puhul võetakse sama maaturismikava kasutusele piirkonnas, mis ulatub üle kahe liikmesriigi piiri. Põllumajandusettevõtjad varustavad tavaliselt kliente mõlemal pool piiri ning piirkonda külastavad turistid külastavad tavaliselt mõlemal pool piiri asuvaid sihtkohti. Kavas saavad osaleda ainult põllumajandusettevõtjad ja muud ettevõtjad, mis asuvad ühes kahest liikmesriigist.

See kava piirab tõenäoliselt konkurentsi. Erinevalt esimeses näites esitatud stsenaariumist, mille puhul oli kavas osalemine avatud kõigile, on selle näite puhul lubatud osaleda ainult ühel pool piiri asuvatel põllumajandusettevõtjatel ja muudel ettevõtjatel. Kuna kava võib mõjutada nii osalevate põllumajandusettevõtjate kasumlikkust kui ka nende suutlikkust leida kliente, piirab see tõenäoliselt konkurentsi teisel pool piiri asuvate konkureerivate põllumajandusettevõtjate ja muude ettevõtjatega.

3. näide: toidujäätmete vähendamiseks töötab rühm ühistuid välja heade tavade juhendi, milles kirjeldatakse üksikasjalikult meetmeid, mida põllumajandustootjad, töötlejad ja jaemüüjad peaksid toidujäätmete vähendamiseks võtma. Juhend on välja töötatud akadeemiliste ringkondade ja vabaühenduste osalusel ning see ei soosi ühtegi konkreetset põllumajandustootjat, töötlejat ega jaemüüjat. Osalemine on vabatahtlik.

See juhend ei piira tõenäoliselt konkurentsi. Osalemine on vabatahtlik ja juhend ei tee osalejate vahel vahet.

4. näide: selle näite puhul lepivad ühistu liikmed kokku, et müüvad kolmandas näites kirjeldatud juhendi raames oma toodangut ainult jaemüüjatele, kes on kohustunud juhendit kohaldama.

See juhend piirab tõenäoliselt konkurentsi, sest jaemüüjad, kes juhendit ei kohalda, ei saa enam osta põllumajandustooteid nii laialt hulgalt tarnijatelt kui enne kestlikkuskokkuleppe sõlmimist.

5.   Teabevahetusega seotud piirangud

(8)

 Kestlikkuskokkulepped võivad hõlmata mitteavaliku teabe vahetamist konkurentide vahel. Mitteavaliku teabe vahetamine piirab tõenäoliselt konkurentsi, kui see teave mõjutab teabe saaja konkurentsivõimet turul. Sellist teavet nimetatakse sageli „tundlikuks äriteabeks“.

(9)

 Konkurentsi aluspõhimõte on, et iga ettevõtja peaks oma kaubanduspoliitika kindlaks määrama iseseisvalt. Tundliku äriteabe vahetamine kestlikkuskokkuleppe raames võimaldab konkureerivatel ettevõtjatel kõrvaldada ebakindluse selle suhtes, kuidas nad turul reageerivad. See võib lihtsustada ühise arusaama saavutamist selle kohta, kuidas turul käituda, vähendades või kõrvaldades seeläbi ettevõtjatevahelist konkurentsi.

(10)

 See, kas kestlikkuskokkuleppe raames vahetatav teave on tõenäoliselt tundlik äriteave, oleneb teabe laadist ja selle avaldamise kontekstist. Teatav teave on oma laadilt konkurentsi seisukohast tundlik teave. Näiteks teave ettevõtja hinnakujunduskavatsuste või strateegiliste kavade kohta on tavaliselt tundlik äriteave, sest konkurendid, kes saavad sellest teadlikuks, võivad oma konkurentsikäitumist vastavalt kohandada.

(11)

 Muu teave võib olla tundlik äriteave olenevalt sellest, kui üksikasjalik see on. Mida täpsem on teave, seda tõenäolisem on, et konkurendid saavad seda kasutada üksteise kavatsuste ettenägemiseks.

(12)

 Samuti võib teabe vanus määrata, kas see on tundlik äriteave või mitte. Mida vanem on teave, seda väiksem on tõenäosus, et see paljastab konkurentide kavandatud käitumise või aitab jõuda ühisele arusaamale turul konkureerimisest.

(13)

 Mõnel juhul võib teatav teave olla konkurentsi tagamiseks hädavajalik. Sellisel juhul võivad kestlikkuskokkulepped, mis piiravad mõne ettevõtja juurdepääsu kõnealusele teabele, muuta kokkuleppes mitteosalevate ettevõtjate konkureerimise keeruliseks või takistada uute ettevõtjate turule sisenemist või konkureerivate ettevõtjate laienemist.

1. näide: igal suvel on perioode, mil teatavate köögiviljade kogus ületab nõudluse, mille tulemusena jääb teatav osa saagist põllule või lattu mädanema. Raiskamise vähendamiseks kogub rühm ühistuid teavet iga köögivilja viimase aasta külvipindade ja saagikuse kohta ning saagikoristusjäätmete koguse kohta kõigis liikmeks olevates põllumajandusettevõtetes. See teave koondatakse piirkondlikul tasandil ja avaldatakse üldsusele kättesaadaval veebisaidil. Ühistud koostavad oma liikmete parimatele tavadele tuginedes ühise soovituse selle kohta, kuidas saagikoristusjäätmetega toime tulla.

See tava ei piira tõenäoliselt konkurentsi. Kõnealusel juhul on teave vana ja koondatud, mistõttu on ebatõenäoline, et ükskõik milline põllumajandusettevõtja suudab üksikasjalikult ette näha, mida tema konkurendid turul teevad.

2. näide: selle näite puhul lepib ühistute rühm kokku, et enne iga istutusperioodi esitavad kõik ühistu liikmed ühistule oma istutuskava. Ühistud avaldavad üksikud istutuskavad viivitamata avalikul veebisaidil, et igal põllumajandusettevõtjal oleks võimalik oma istutuskavasid kohandada, et vältida ületootmist, mis tooks kaasa toidu raiskamise.

See kokkulepe piirab tõenäoliselt konkurentsi. Vahetatav teave on konfidentsiaalne, sest see on seotud tulevikuplaanidega, mis on üksikasjalikud ja koondamata, võimaldades igal ühistul teada saada, mida tema konkurendid kavatsevad järgmisel hooajal toota, ja vähendada vastavalt oma toodangut.

3. näide: selle näite puhul vahetavad ühistud istutuskavade vahetamise asemel teavet konkreetsetele klientidele tehtud iganädalaste tarnete kohta , tagamaks pakkumise ja nõudluse parema tasakaalu, et vähendada toidu raiskamist.

See teabevahetus võib samuti konkurentsi piirata. Asjaomane teave, sh müügimahud ja klientide andmed, on konfidentsiaalne ja andmed on ajakohased. Nende andmete vahetamine lihtsustaks ühistutevahelise vaikiva kokkuleppe saavutamist, et nad ei peaks teatavate klientide pärast jõuliselt konkureerima.

(14)

 ELi toimimise lepingu artikli 101 kohase kestlikkuskokkulepete analüüsi kohta (sealhulgas artikli 210a kohaldamisalasse mittekuuluvate kokkulepete analüüsi kohta) lisateabe saamiseks vt horisontaalsed suunised, 9. jagu (1).

6.   Kestlikkusstandardite kehtestamise viisiga seotud piirangud

(15)

 Mõnel juhul võib kestlikkusstandardi kehtestamise viis ise piirata konkurentsi. Probleemid võivad tekkida eelkõige juhul, kui kestlikkusstandardi kohaldamises osalemine annab osalejatele konkurentsieelise mitteosalejate ees või kui standardi kehtestamise viis võib anda mõnele osalejale eeliseid teiste osalejate ees. Kestlikkusstandardi vastuvõtmine takistab paratamatult ettevõtjaid teisi kestlikkusstandardeid vastu võtmast, mis võib samuti tekitada probleeme.

1. näide: antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks töötavad seemnekasvatajad ja kõrvitsakasvatajaid esindav ühendus koos välja standardid, mis vähendavad vajadust kasutada kasvatamisel antimikroobikume. Standardit kasutavatel põllumajandustootjatel on õigus kasutada teatavat kvaliteedimärki ja kõrvitsakasvatajaid esindav ühendus investeerib tarbijate antimikroobikumiresistentsusest teadlikkuse suurendamisse. Standard hõlmab mitmesuguseid põllumajandustavasid ja kohustab kasutama selliseid kõrvitsasorte, mille puhul on tõendatud, et need vastavad teatavale resistentsusele jahukastme suhtes. Ühingu liikmeks võivad saada kõik kõrvitsa- ja seemnekasvatajad, samuti selle valdkonna teadlased. Kõigil liikmetel on lubatud standardi väljatöötamises osaleda. Ühingu standardikomitee koosolekud kantakse reaalajas üle ja kõik asjakohased ettevalmistavad dokumendid avaldatakse ühingu veebisaidil. Standardi vastuvõtmine pannakse hääletusele kõigi ühingu liikmete vahel ja igal liikmel on üks hääl. Standardi järgimises ja kvaliteedi märgistamise süsteemis osalemine on vabatahtlik.

See standard ei piira tõenäoliselt konkurentsi. Standardite kehtestamises võivad osaleda kõik ühingu liikmed ning standardid võetakse vastu avatud ja läbipaistval viisil. Ühingu liikmed võivad vabalt valida, kas võtta standard vastu või mitte.

2. näide: selles näites on tegemist samade asjaoludega mis esimeses näites, välja arvatud see, et standardi kohaselt tuleb kasutada teatavaid hübriidsorte, kuigi teised sordid on jahukaste suhtes sama resistentsed.

See konkreetne nõue piirab tõenäoliselt konkurentsi. Kuigi standardi järgimises osalemine on vabatahtlik, on teadlikkuse suurendamise kampaania eesmärk suunata kõrvitsakasvatajaid standardit järgima. See mõjutab tõenäoliselt ka konkurentsi nii kõrvitsa- kui ka seemnekasvatajate vahel, kuna standardiga eelistatakse teatavaid kõrvitsasorte teistele. Lisaks sellele, piirates kõrvitsakasvatajate vabadust otsustada teiste sortide kasuks, võib standard takistada kõrvitsakasvatajaid kasutamast tõhusamaid sorte, mis vähendaksid veelgi enam vajadust antimikroobikumidega töötlemise järele.

3. näide: selle näite puhul on esimeses näites kirjeldatud ühingul teistsugused liikmesuseeskirjad ja menetlused. Ühingu liikmeks ei või saada mitte ainult kõik kõrvitsakasvatajad, vaid ka seemnearetajad. Aastamaksud määratakse kindlaks iga liikme aastakäibe alusel ja hääleõigus määratakse kindlaks proportsionaalselt iga-aastase liikmemaksuga. Seetõttu on väikesel arvul suurtel seemnekasvatajatel piisavalt hääli, et võtta standard vastu sõltumata kõrvitsakasvatajate häältest.

Hääleõiguse kindlaksmääramine piirab tõenäoliselt konkurentsi. Standardi kehtestamise protsess ajendaks suuri seemnekasvatajaid eelistama enda sorte teiste seemnekasvatajate sortidele.

4. näide: selles näites on tegemist samade asjaoludega mis esimeses näites, välja arvatud see, et kõrvitsakasvatajaid esindav ühendus võtab vastu otsuse, mis kohustab kõiki liikmeid standardi vastu võtma. Kõrvitsakasvatajad, kes ei soovi standardit vastu võtta, võivad ühingust vabalt välja astuda, kuid kaotaksid sellega juurdepääsu väärtuslikule turundus- ja tehnilisele toele.

See otsus piirab tõenäoliselt konkurentsi. Kuigi kõrvitsakasvatajad võivad otsustada standardit mitte vastu võtta, mis sunnib neid selle kohustuslikuks teinud ühendusest lahkuma, on tõenäoline, et paljud kõrvitsakasvatajad võtavad standardi vastu ning et selle tagajärjel piiratakse kvaliteedi- ja hinnakonkurentsi.

(1)  Komisjoni teatis „Suunised Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 kohaldatavuse kohta horisontaalkoostöö kokkulepete suhtes“ (ELT C 259, 21.7.2023, lk 1).

ELI: http://data.europa.eu/eli/C/2023/1446/oj

ISSN 1977-0898 (electronic edition)