(1)

Nõukogu julgustab oma 24. oktoobri 2019. aasta järeldustes „Töö tulevik: Euroopa Liit toetab ILO sajanda aastapäeva deklaratsiooni“ liikmesriike tegema jätkuvalt jõupingutusi ajakohaste ILO konventsioonide ja protokollide ratifitseerimiseks ja kohaldamiseks. Ühtlasi kutsub nõukogu liikmesriike ja komisjoni üles edendama sotsiaaldialoogi kõikidel tasanditel ja selle kõikides vormides, sealhulgas piiriülest koostööd, et tagada sotsiaalpartnerite aktiivne osalemine töö tuleviku kujundamisel ja sotsiaalse õigluse rajamisel, sealhulgas tunnustades tegelikult kollektiivläbirääkimiste õigust ja kaaludes, milline on piisav alampalk, olenemata sellest, kas see on seadusjärgne või määratud läbirääkimiste teel.

(2)

2016. aasta ühisavalduses sotsiaaldialoogi uue alguse kohta, mille 27. juunil 2016 allkirjastasid komisjon, nõukogu eesistujariik Madalmaad ja Euroopa sotsiaalpartnerid, võtsid liidu tasandi valdkonnaülesed ja valdkondlikud sotsiaalpartnerid kohustuse jätkata jõupingutusi ja hinnata, kas nende vastavates sotsiaaldialoogides on vaja veel meetmeid võtta, et jõuda liikmesriikides veel hõlmamata haruasutusteni ning parandada nii ametiühingute kui ka tööandjate organisatsioonide liikmesust ja esindatust.

(3)

Euroopa sotsiaalõiguste samba 8. põhimõtte kohaselt tuleb majandus-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika kavandamisel ja rakendamisel konsulteerida sotsiaalpartneritega, järgides riiklikke tavasid. Samuti soovitatakse neil pidada läbirääkimisi kollektiivlepingute üle ja sõlmida neid nende jaoks olulistes küsimustes, austades samas sotsiaalpartnerite sõltumatust ja kollektiivse tegutsemise õigust. Samuti tuleb sotsiaalõiguste samba kohaselt soovitada sotsiaaldialoogi edendamiseks toetada sotsiaalpartnerite suutlikkuse suurendamist. Lisaks kutsuti Porto sotsiaalkohustust (1) käsitlevas avalduses kõiki asjaomaseid osalejaid üles edendama iseseisvat sotsiaaldialoogi kui Euroopa sotsiaalmudeli struktureerivat komponenti ning tugevdama seda Euroopa, riigi, piirkonna, valdkonna ja ettevõtte tasandil, pöörates erilist tähelepanu sellele, et liikmesriikide erinevates mudelites oleks tagatud kollektiivläbirääkimiste tugiraamistik.

(4)

Euroopa Parlament rõhutab oma 19. jaanuari 2017. aasta resolutsioonis Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivse tegutsemise õiguse kui ELi esmastes õigusaktides sätestatud põhiõiguse tähtsust. Euroopa Parlament ootab ka, et komisjon töötaks välja konkreetse toetuse sotsiaaldialoogi tugevdamiseks ja austamiseks kõigil tasanditel ja kõigis sektorites, kus see ei ole piisavalt välja arenenud, võttes seejuures arvesse riikide eri tavasid. Oma 10. oktoobri 2019. aasta resolutsioonis euroala tööhõive- ja sotsiaalpoliitika kohta märgib Euroopa Parlament, et sotsiaaldialoog ja kollektiivläbirääkimised on olulised, et kujundada ja rakendada poliitikat, millega saab parandada töötingimusi ja töölepingutingimusi, ning nõuab kooskõlastatud liidu algatust, et laiendada kollektiivlepingutega hõlmamine platvormitöötajatele. Samuti kutsub Euroopa Parlament liikmesriike üles vajaduse korral kollektiivläbirääkimiste võimalusi tugevdama.

(5)

Nõukogu otsuse (EL) 2022/2296 (2) 7. suunises kutsutakse liikmesriike muu hulgas üles tegema koostööd sotsiaalpartneritega, et edendada õiglaseid, läbipaistvaid ja prognoositavaid töötingimusi, mille puhul on õigused ja kohustused tasakaalus, ning tagama sotsiaalpartnerite õigeaegse ja sisulise kaasamise tööhõive-, sotsiaal- ja vajaduse korral majandusreformide ning -poliitika kavandamisse ja rakendamisse, toetades muu hulgas sotsiaalpartnerite suutlikkuse suurendamist. Samuti kutsutakse suunises liikmesriike üles soodustama sotsiaaldialoogi ja kollektiivläbirääkimisi ning innustama sotsiaalpartnereid nende jaoks olulistes küsimustes kollektiivlepingute üle läbirääkimisi pidama ja neid lepinguid sõlmima, austades täielikult sotsiaalpartnerite sõltumatust ja kollektiivse tegutsemise õigust. 2019. aasta majanduskasvu analüüsis (3) tuletatakse meelde, et olukorras, kus kollektiivläbirääkimised hõlmavad üha väiksemat hulka töötajaid, võib sotsiaalpartnerite institutsioonilist suutlikkust edendav poliitika tulla kasuks nendes riikides, kus sotsiaaldialoogi roll on väike või majandus- ja finantskriisi tagajärjel nõrgenenud. 2022. aasta kestliku majanduskasvu analüüsis (4) märgitakse, et sotsiaalpartnerite ja muude asjakohaste sidusrühmade süsteemne kaasamine on majandus- ja tööhõivepoliitika kooskõlastamise ja elluviimise edu pant. Kui mõnes liikmesriigis on sotsiaalpartneritel oluline roll ning nad on poliitika kujundamisse ja rakendamisse asjakohaselt kaasatud, siis teistele liikmesriikidele on Euroopa poolaasta raames välja antud hulk riigipõhiseid soovitusi selle kohta, kuidas parandada sotsiaaldialoogi ja kaasata sotsiaalpartnerid reformide kavandamisse ja/või elluviimisse.

(6)

Oma Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskavas (5) teatas komisjon algatusest sotsiaaldialoogi toetamiseks liidu ja riiklikul tasandil. Tegevuskavas rõhutati ka vajadust tugevdada sotsiaaldialoogi riiklikul ja liidu tasandil ning kutsuti üles tegema suuremaid jõupingutusi, et toetada kollektiivläbirääkimistega hõlmatust ning ennetada olukorda, kus sotsiaalpartnerite liikmesuse ja organisatsioonilise kuuluvuse määr hakkavad vähenema.

(7)

Sotsiaaldialoog, sealhulgas kollektiivläbirääkimised, on hästi toimiva sotsiaalse turumajanduse jaoks väga oluline ja kasulik vahend, mis suurendab majanduslikku ja sotsiaalset vastupanuvõimet, konkurentsivõimet, stabiilsust ning kestlikku ja kaasavat majanduskasvu ja arengut. Sotsiaaldialoogil on oluline osa ka töö tuleviku kujundamisel, võttes arvesse globaliseerumise, tehnoloogia, demograafia ja kliimamuutuste konkreetseid suundumusi. Liikmesriikides, kus on tugevad sotsiaaldialoogi raamistikud ja hea kollektiivläbirääkimistega hõlmatus, on tavaliselt konkurentsivõimelisem ja vastupidavam majandus.

(8)

Kogemused näitavad, et sotsiaaldialoog aitab kaasa tõhusale kriisiohjamisele. Majandus oli vastupidavam 2008. aasta kriisi järel, kui sotsiaalpartneritel oli võimalus kollektiivläbirääkimiste struktuure varakult juhtida ja kohandada. Hiljutine COVID-19 kriis on näidanud, et sotsiaaldialoog on tasakaalustatud kriisiohje ning tõhusa leevendus- ja taastepoliitika leidmisel oluline vahend. Lisaks humanitaarkriisile on Venemaa Föderatsiooni provotseerimata ja põhjendamatu agressioonisõda Ukraina vastu toonud kaasa enneolematu toidu- ja energiahindade tõusu. Sotsiaalpartnerid täidavad mõnele neist probleemidest reageerimisel olulist rolli, eelkõige Ukraina sõja ja muude konfliktide eest põgenevate inimeste liidu tööturule aitamisel ning palkade ja kollektiivlepingute kohandamiseks kestlike lahenduste leidmisel.

(9)

Käimasolevad tehnoloogilised nihked, suurenev automatiseerimine ja kliimaneutraalsuse poole pürgiv rohepööre levivad kiiresti kogu majanduses ning selle mõju on eri sektorites, kutsealadel, piirkondades ja riikides erinev. Sotsiaalpartneritel on täita tähtis osa, et dialoogi, läbirääkimiste ja vajaduse korral ühismeetmete abil aidata ennetada, muuta ja käsitleda majanduse ümberkorraldamise ja käimasoleva kaksiküleminekuga seotud probleemide tööhõivealaseid ja sotsiaalseid tagajärgi. Euroopa rohelise kokkuleppe ja kava „REPowerEU“ kontekstis kutsutakse nõukogu soovituses õiglase kliimaneutraalsusele ülemineku tagamise kohta (6) liikmesriike üles võtma vastu ja viima ellu – vajaduse korral tihedas koostöös sotsiaalpartneritega – terviklikud ning sidusad poliitikameetmete paketid, rakendades kogu ühiskonda hõlmavat lähenemisviisi ning kasutades optimaalselt avaliku ja erasektori rahalisi vahendeid.

(10)

Sotsiaaldialoogi korraldus ja protsessid on liikmesriigiti erinevad, peegeldades iga riigi ajalugu, institutsioone ning majanduslikku ja poliitilist olukorda. Tulemuslik sotsiaaldialoog eeldab muu hulgas selliste töösuhtemudelite olemasolu, mille raames sotsiaalpartnerid saavad heas usus läbirääkimisi pidada ning oma kollektiivläbirääkimiste ja töötajate osalemise tavasid sõltumatult järgida. Hästi toimivat sotsiaaldialoogi võimaldavate tingimuste hulka kuuluvad vajaliku tehnilise suutlikkusega tugevate ja sõltumatute ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide olemasolu; juurdepääs sotsiaaldialoogis osalemiseks vajalikule asjakohasele teabele; kõigi poolte pühendumine sotsiaaldialoogis osalemisele; ühinemisvabaduse ja kollektiivläbirääkimiste kui põhiõiguste austamine, asjakohase institutsioonilise toetuse kättesaadavus ning sotsiaalpartnerite sõltumatuse austamine.

(11)

Sotsiaaldialoog hõlmab avalikus ja erasektoris kõigil tasanditel toimuvaid kolme- ja kahepoolseid konsultatsioone ja läbirääkimisi, sealhulgas dialoogi valdkonnaülesel, valdkonna, ettevõtete rühma, ettevõtte, riigi, piirkonna või kohalikul tasandil. Riiklik kolmepoolne sotsiaaldialoog toob kokku valitsuse, töötajad ja tööandjad, et arutada avalikku poliitikat, õigusnorme ja muid sotsiaalpartnereid mõjutavaid otsuseid. Kolmepoolsed konsultatsioonid võivad tagada tihedama koostöö kolmepoolsete partnerite vahel ja luua üksmeele asjakohaste riiklike poliitikasuundade suhtes. Kolmepoolne lähenemisviis peab põhinema tugeval kahepoolsel sotsiaaldialoogil. Kolmepoolsete protsesside täiustamiseks on oluline, et valitsused suurendaksid poliitika kujundamise läbipaistvust, muu hulgas sellise poliitika puhul, mis puudutab koolitusvõimaluste kvaliteeti ja vastavust tööturu vajadustele.

(12)

Kahepoolsed läbirääkimised, eelkõige kollektiivläbirääkimised, toimuvad töötajate ja tööandjate organisatsioonide vahel kooskõlas liikmesriigi õiguse või tavaga. Töötajate organisatsioon on üldjuhul ametiühing, millesse on koondunud kas töötajad või muud ametiühingud või mõlemad ning mis on asutatud töötajate huvide edendamiseks ja kaitsmiseks liikmesriigi õiguse ja/või tava kohaselt. Tööandjate organisatsioon on organisatsioon, mille liikmeteks on eraldiseisvad tööandjad, muud tööandjate ühendused või mõlemad ning mis on asutatud liikmete huvide edendamiseks ja kaitsmiseks liikmesriigi õiguse ja/või tava kohaselt.

(13)

Vastavalt Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonile nr 135 töötajate esindajate kohta, mille on praegu ratifitseerinud 24 liikmesriiki, võivad töötajate esindajateks olla isikud, keda loetakse esindajaks liikmesriigi õiguse või tava alusel, olenemata sellest, kas nad on ametiühingute esindajad, s.o ametiühingute või nende liikmete poolt määratud või valitud esindajad, või valitud esindajad, st esindajad, kelle ettevõtte töötajad on riigi õigusnormide või kollektiivlepingute tingimuste kohaselt vabalt valinud ja kelle ülesannete hulka ei kuulu asjaomases riigis ametiühingute ainueesõigusega seotud tegevused. Juhul kui ettevõttes on olemas nii ametiühingu esindajad kui ka valitud esindajad, ei tohiks sellist esindatust kasutada asjaomaste ametiühingute või nende esindajate positsiooni kahjustamiseks. Soodustada tuleks valitud esindajate ja asjaomaste ametiühingute või nende esindajate koostööd.

(14)

Eduka kollektiivläbirääkimiste raamistiku pant on nii sotsiaalpartnerite vastastikune tunnustamine kui ka ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide seadusjärgne tunnustamine iga liikmesriigi ametiasutuste poolt, tingimusel et tööandjad ja töötajad saavad vabalt valida, millised organisatsioonid neid esindavad. Mõnes liikmesriigis piirdub selline tunnustamine organisatsioonidega, mis vastavad esindatuse erikriteeriumidele. Sellised kriteeriumid peaksid olema objektiivsed ja proportsionaalsed ning need tuleks kehtestada sotsiaalpartneritega konsulteerides. Neid tuleks hinnata heakskiitmisprotsessis, mis on avatud ja läbipaistev ega takista kollektiivläbirääkimiste igakülgset arengut. Kui ettevõtte tasandil ametiühingud esindatud ei ole, võivad kollektiivlepingute üle läbi rääkida ja neid sõlmida töötajate esindajad, kes on vabalt valitud ja volitatud kooskõlas liikmesriigi õiguse või tavaga.

(15)

Kollektiivläbirääkimised võivad hõlmata töötingimuste ja töölepingutingimustega seotud küsimusi, muu hulgas palk, tööaeg, iga-aastased lisatasud, põhipuhkus, vanemapuhkus, koolitus, töötervishoid ja tööohutus, ning muid sotsiaalpartnerite jaoks olulisi küsimusi. Seetõttu on kollektiivläbirääkimised iseäranis olulised töökonfliktide ennetamisel, palkade suurendamisel ja töötingimuste parandamisel ning palkade ebavõrdsuse vähendamisel. Kollektiivläbirääkimised on väga tähtis vahend, mis aitab töötajatel ja ettevõtetel kohaneda muutuva töömaailmaga. Samuti on neil väga oluline osa siis, kui kujundatakse ja määratakse kindlaks uusi töötajate kaitse elemente, nagu õigus mitte olla kättesaadav, või täiustatakse olemasolevaid elemente, näiteks võrdsed võimalused, kaitse töövägivalla ja töökiusamise eest, koolitus ja elukestev õpe, töö- ja eraelu tasakaalu parandamine ning vaimse tervise probleemidega tegelemine. Kollektiivläbirääkimistel on täita oluline osa ka ootamatute kriiside, näiteks COVID-19 pandeemia tagajärgede ohjamisel.

(16)

Kollektiivläbirääkimiste süsteemi toimimise määrab erinevate elementide kombinatsioon, nagu erga omnes klauslite kasutamine ja kollektiivlepingute laiendused, nende keskmine pikkus, soodsaima sätte kohaldamise põhimõtte kasutamine, normide hierarhia ja kõrvalekaldumine kas kollektiivlepingutest või õigusnormidest, ning ametiühingutesse ja tööandjate organisatsioonidesse kuulumise määr. Liikmesriikides käsitletakse erga omnes klausleid ja halduslikke laiendusi väga erinevalt, iga riigi vastavate õigusnormide ja tavade kohaselt. Hästi toimiv kollektiivläbirääkimiste süsteem hõlmab sotsiaalpartnerite sõltumatuse austamist ning pooltevahelise koostöö, teabe jagamise ja vaidluste lahendamise korda.

(17)

Kollektiivläbirääkimisi võib pidada eri tasanditel. Läbirääkimised võivad olla väga detsentraliseeritud (kui neid peetakse enamasti ettevõtte tasandil), väga tsentraliseeritud (kui neid peetakse riigi tasandil) või toimuda vahepealsel tasandil (valdkonna, piirkonna või kohalik tasand). Üha enam peetakse kollektiivläbirääkimisi rohkem kui ühel tasandil. Mõnel juhul juhindutakse valdkondlikes või ettevõtte tasandi lepingutes kõrgema tasandi organisatsioonide kehtestatud suunistest, mõnel teisel juhul järgitakse sektoris või ettevõttes teises sektoris kehtestatud standardeid. Seetõttu on läbirääkimistasandite vaheline kooskõlastamine kollektiivläbirääkimiste süsteemide peamine tugisammas.

(18)

Enamikus liikmesriikides kasutatakse kollektiivläbirääkimisi rohkem tähtajatu lepinguga töötajate ja suuremate ettevõtete või teatavate sektorite, näiteks avaliku sektori töötajate puhul. Üldiselt on väikeettevõtete töötajate puhul kollektiivlepinguga hõlmatuse tõenäosus väiksem, sest nendel ettevõtetel ei ole sageli suutlikkust ettevõtte tasandi lepingu üle läbi rääkida või töökohas ei ole ametiühingut või muud töötajate esindust. Eriti keeruline on töötajate organiseerimine ebatüüpilise töö korral ja enamik uuemaid tööhõivevorme kannatab esindatuse puudumise all. Selliste töötajate esindatuse märkimisväärset puudust võib seostada ühelt poolt nende esindamise kuludega ja teiselt poolt tööaja ja -koha paindlikkusega, mis muudab sellise küllaltki killustunud tööjõu organiseerimise töötajate esindajate jaoks keeruliseks. Sotsiaalpartnerite suurem suutlikkus aitaks neil oma panust poliitika kujundamisse veelgi parandada ning pidada tõhusamat sotsiaaldialoogi ja kollektiivläbirääkimisi. Suutlikkust suurendavad tegevused aitavad tavaliselt sotsiaalpartneritel suurendada oma liikmeskonda, muu hulgas tehnoloogia kasutamise, uute teenuste ja tegevuste pakkumise kaudu kooli või ülikooli tasandil, ning personali ja haldussuutlikkust, et edendada oma protsessipõhist suutlikkust ja toetada organisatsioonilist arengut. Sellisteks tegevusteks on eriväljaõppe pakkumine, tehniline ja logistiline tugi ning rahastamine. Suutlikkuse suurendamine on ennekõike alt üles kulgev protsess, mis sõltub sotsiaalpartnerite endi tahtest ja jõupingutustest, sest just neil on kõige paremad võimalused oma vajadused kindlaks teha ja kirjeldada meetmeid, mida nad oma suutlikkuse suurendamiseks juba võtavad. Avaliku sektori asutused saavad neid jõupingutusi seejärel täiendada ja/või toetada ning kasutada selleks liidu rahastust, austades samal ajal sotsiaalpartnerite sõltumatust.

(19)

Mõned liikmesriigid on võtnud meetmeid sotsiaaldialoogi ja kollektiivläbirääkimiste toetamiseks, laiendades võimalusi sotsiaaldialoogi pidamiseks; edendades sotsiaalpartnerite sõltumatust ja nende lepinguvabaduse austamist; soodustades ühisarvamusi, -programme ja -projekte; jagades korrapäraselt teavet; edendades läbirääkimiste alast koolitust; pakkudes alternatiivseid vaidluste lahendamise mehhanisme, nagu lepitus, vahendus ja vahekohtumenetlus, ning tugevdades töötajate kaitset survestamise või diskrimineerimise eest, mis tuleneb nende osalemisest kollektiivläbirääkimistel.

(20)

Paljudes liikmesriikides on sotsiaaldialoog siiski surve all. Kui tööandjate esindatus organisatsioonides püsib suhteliselt stabiilne, kuigi mitmes liikmesriigis on see langustrendis, siis ametiühingutesse kuulumise määr on terves liidus keskmiselt kahanenud. Lisaks on kollektiivlepingutega hõlmatud töötajate osakaal (kollektiivläbirääkimistega hõlmatus) enamikus liikmesriikides väike ja hoolimata ametiühinguorganisatsioonide paljudest strateegiatest, mille eesmärk on hõlmata ka ebatüüpilised töövormid, on see viimase 30 aasta jooksul märgatavalt vähenenud. Mõnel juhul võib olemasolevates eeskirjades olla lünki, mis võivad sotsiaaldialoogi kahjustada. Need võivad olla järgmised: esindamise ranged tingimused; sekkumine läbirääkimisprotsessi või kollektiivläbirääkimiste teemade põhjendamatu piiramine; majandussektorite ebaõige piiritlemine, mis välistab sektori tasandi kollektiivläbirääkimiste struktuuride kujunemise; kollektiivlepingute ebapiisav täitmine; ebatõhus kaitse ametiühinguvastase diskrimineerimise eest; ebatõhus konsultatsioonimenetlus; konstruktiivsuse puudumine läbirääkimistes ning suutmatus läbirääkimisi pidada või konsultatsioonimenetluses täielikult osaleda.

(21)

Ka riiklike sotsiaalpartnerite esindatust ja suutlikkust tuleks parandada, et riigi tasandil rakendada liidu tasandi sõltumatuid sotsiaalpartnerite kokkuleppeid. Seetõttu tuleks erilist tähelepanu pöörata sotsiaaldialoogi, sealhulgas kollektiivläbirääkimiste tugiraamistiku loomise tagamisele ja sellele, et riiklikel sotsiaalpartneritel oleks piisavalt suutlikkust, et liidu tasandi sotsiaaldialoogitööle tõhusalt kaasa aidata ja liidu tasandil sotsiaalpartnerite allkirjastatud raamlepinguid riigi tasandil rakendada.

(22)

Direktiiviga 2014/24/EL (7) (riigihangete kohta), direktiiviga 2014/25/EL (8) (milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid) ning direktiiviga 2014/23/EL (9) (kontsessioonilepingute sõlmimise kohta) nõutakse liikmesriikidelt, et nad austaksid organiseerumisõigust ja kollektiivläbirääkimiste õigust vastavalt ILO konventsioonile nr 87 ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse kaitse kohta ning ILO konventsioonile nr 98 organiseerumisõiguse ja kollektiivse läbirääkimisõiguse kaitse kohta.

(23)

Euroopa Liidu Kohus on otsustanud, et füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevaid teenuseosutajaid hõlmavat kollektiivlepingut võib käsitada kui juhtkonna ja töötajate vahelise dialoogi tulemust, kui teenuseosutajad on näilised iseenda tööandjad ja seega töötajate seisundiga võrreldavas olukorras (10). Lisaks on Euroopa Liidu Kohus kinnitanud, et praeguses majandussituatsioonis ei ole tegelikult alati lihtne määratleda teatavate füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate teenuseosutajate õiguslikku staatust ettevõtjana (11).

(24)

Komisjon selgitab oma suunistes liidu konkurentsiõiguse kohaldamise kohta füüsilistest isikutest ettevõtjate töötingimusi käsitlevate kollektiivlepingute suhtes, (12) et ta leiab, et töötajate seisundiga võrreldavas olukorras olevate füüsilisest isikust ettevõtjate sõlmitud kollektiivlepingud jäävad ELi toimimise lepingu artikli 101 kohaldamisalast välja, ning et komisjon ei sekku füüsilisest isikust ettevõtjate kollektiivlepingute puhul, kui füüsilisest isikust ettevõtjad tajuvad, et nende ja vastaspoolte läbirääkimispositsioonid ei ole tasakaalus.

(25)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2021/1057 (13) on säilitatud liikmesriikide kohustus tagada sotsiaalpartnerite sisuline osalemine Euroopa Sotsiaalfond+-ist (ESF+) toetatava poliitika elluviimises ning tugevdatakse nende kohustust toetada sotsiaalpartnerite suutlikkuse suurendamist. Kui see on kohaldatav, peaksid liikmesriigid eraldama piisava hulga ESF+ vahendeid sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna suutlikkuse suurendamiseks. Kõnealuse määruse artiklis 9 sätestatakse, et liikmesriigid, kes on saanud selles valdkonnas Euroopa poolaasta riigipõhise soovituse, peavad selle eesmärgi saavutamiseks eraldama vähemalt 0,25 % oma eelarve jagatud täitmise raames eraldatud ESF+ vahenditest.

(26)

Käesoleva soovitusega toetatakse Euroopa sotsiaalõiguste samba 8. põhimõtte rakendamist. Sellega julgustatakse võtma meetmeid, mis on kohandatud riikide traditsioonide, normide ja tavadega, austades nii riikide eripära kui ka sotsiaalpartnerite sõltumatust. Käesolev soovitus täiendab juba olemasolevaid liidu tasandi vahendeid ja ei piira nende kohaldamist. Lisaks võetakse käesolevas soovituses arvesse liikmesriikide konkreetset olukorda ja tunnistatakse, et soovituse rakendamiseks kasutatavad üksikmeetmed võidakse määrata kindlaks lähtuvalt olukorrast.

(27)

Soovitust ei tohi mingil juhul kasutada selleks, et õigustada liikmesriikides sotsiaaldialoogile, sealhulgas kollektiivläbirääkimistele, juba antud toetuse taseme vähendamist. Lisaks ei takista see soovitus liikmesriike kehtestamast sotsiaaldialoogi, sealhulgas kollektiivläbirääkimiste jaoks tugevamaid toetusmeetmeid ja üksikasjalikumaid sätteid, võrreldes käesolevas soovituses sisalduvaga.

(28)

Käesolev soovitus ei piira liikmesriikide pädevust seoses töötasu, ühinemisõiguse, streigiõiguse ja töösuluõigusega kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 153 lõike 5 sätetega, ega sotsiaalpartnerite sõltumatust,