Raportöör:

Philip VON BROCKDORFF

Täiskogu otsus	25.1.2023
Õiguslik alus	kodukorra artikli 52 lõige 2
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	27.6.2023
Vastuvõtmine täiskogus	12.7.2023
Täiskogu istungjärk nr	580
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	195/7/10

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib, et rohepöörde mõju ei ole kogu Euroopa Liidus ühetaoline ning see on riigiti ja liikmesriikide eri piirkondades väga erinev. Seda silmas pidades peavad liikmesriigid pöörama tähelepanu üleminekust tulenevatele sotsiaalsetele väljakutsetele, et suurendada rohepöörde legitiimsust, säilitada stabiilsus ja vältida populistlikku vastuseisu.

1.2.

Komitee märgib, et Euroopa Komisjoni mõjuhinnangud, mis viiakse läbi mitme rohepööret käsitleva õigusakti toetuseks, lähtuvad peamiselt ELi üldisest perspektiivist. Sageli ei ole need piisavalt põhjalikud riigi- ja piirkonnapõhise lähenemisviisi jaoks. Viimast on vaja selleks, et keskenduda kohalikule majandusele ja kogukondadele avalduvale tõenäolisele mõjule (erandiks on ettepanek energia maksustamise direktiivi kohta).

1.3.

Komitee leiab samuti, et sihipärasem analüüs peaks andma väga asjakohaseid andmeid rohepöördest mõjutatud leibkondade kohta. See võimaldaks valitsustel võtta sobivamaid meetmeid, et leevendada käimasoleva protsessi mõju vaesematele ja vähekaitstud leibkondadele.

1.4.

Komitee toob esile kaks peamist rohepöördega seonduvat ohtu sotsiaalsete ja majanduslike negatiivsete tagajärgede vallas, eelkõige: i) suurenevad erinevused sissetulekutes ning ii) tööstussektorite ümberpaigutamine ja sellega seonduv töökohtade koondamine.

1.5.

Seepärast rõhutab komitee vajadust püüelda õiglase ülemineku poole, mis suudaks tegeleda nii tööhõive kui ka kliimaneutraalsusele ülemineku jaotusliku mõjuga. Sellega seoses kutsub komitee üles võtma ümberjaotamismeetmeid, et suunata rahalisi vahendeid väikese sissetulekuga leibkondadele ja vähekaitstud rühmadele. Eesmärk on sotsiaalse tõrjutuse vähendamine, vältides käimasolevas protsessis sissetulekute ebavõrdsuse edasist süvenemist.

1.6.

Arvestades, et rohepöördega seotud maksustamine kuulub liikmesriikide pädevusse, rõhutab komitee, kui olulised on riiklikud eelarvemeetmed, et muuta rohepööre kestlikumaks ja vähendada selle mõju kõige nõrgematele elanikkonnarühmadele.

1.7.

Seega peaks eelarvepoliitika ülemineku ajal koosnema kolmest komponendist: põhimõte „saastaja maksab“ koos täiendavate ümberjaotamismeetmetega väikese sissetulekuga leibkondade toetamiseks; sihipärane sissetulekutoetus; maksuvähendused energiasäästlikele toodetele kodumajapidamistes. Selline lähenemisviis i) toetaks elektrisõidukite ostmist; ii) stimuleeriks keskkonnahoidliku tehnoloogia kasutuselevõttu kodudes ning iii) parandaks hoonete energiatõhusust (ka läbivaadatud energia maksustamise direktiivi (1) eesmärk on energiatõhususe parandamine, kaitstes samal ajal vähekaitstud rühmi). Kõige väiksema sissetulekuga leibkondade puhul, kellel võib-olla on vaid osaline maksukohustus ja kes ei pruugi maksuvähendustest kasu saada, on soovitatav optimaalne meede sissetulekutoetus.

1.8.

Komitee leiab ka, et kui riik jagab vautšereid, mis võimaldavad osta ja investeerida keskkonnahoidlikesse tehnoloogiatesse ja toodetesse, võib see aidata toetada vähekaitstud rühmi ülemineku ajal.

1.9.

Madalmaades elektrisõidukeid ostvatele üksikisikutele võimaldatav maksuvähendus on hea näide, kuidas ergutada ostma keskkonnasõbralikke sõidukeid, vähendades võimalikke moonutusi, mida põhjustavad toetused, millest saavad tarnijad sageli kasu tarbijate arvelt (2).

1.10.

Komitee märgib samuti, et uurida võiks selliste liikmesriikide kogemusi nagu Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia, kes on kehtestanud madalamad käibemaksumäärad energiatõhusate toodete, energiatõhusa tehnoloogia ja majade renoveerimise suhtes, mille eesmärk on suurendada hoonete energiatõhusust. Käibemaks ei ole oma olemuselt siiski progressiivne. Sellise lähenemisviisi kohandamiseks väikese sissetulekuga leibkondadele võib olla vaja kõrvalmeetmeid, näiteks kindlasummalist toetust, et julgustada kodumajapidamisi neid võimalusi kasutama. Lisaks juhib komitee tähelepanu sellele, et energiakogukonnad (direktiiv (EL) 2019/944 (3)) ja taastuvenergiakogukonnad (direktiiv (EL) 2018/2001 (4)) võivad saada peamiseks vahendiks, mis aitab elanikel ja vähekaitstud rühmadel rohepöördega toime tulla.

1.11.

Komitee rõhutab õiglase ülemineku fondi strateegilist rolli. Selle rahastamisvahendi eesmärk peaks olema tõhusalt leevendada rohepöörde sotsiaal-majanduslikku mõju ELi majandusharudele, mis praegu sõltuvad suurel määral fossiilkütustest või suure kasvuhoonegaaside heitkogusega tegevusaladest. Eelkõige tuleb rahastamisvahendi abil muuta üleminek praegusest muutusest mõjutatud töötajate ja leibkondade jaoks sujuvamaks.

1.12.

Nagu varasemates arvamustes juba märgitud, tõdeb komitee, et õiglase ülemineku fond, isegi siis, kui see on strateegiliselt kavandatud, ei pruugi olla piisav, et toetada käimasolevaid muutusi majanduses. Seetõttu tuleks seda täiendada piisavalt rahastatud kliimameetmete sotsiaalfondiga.

2.   Sissejuhatus ja taust

2.1.

Rohepööre on tohutu väljakutse ELile ja tulevastele põlvkondadele, ennekõike pikaleveninud sõja tõttu Ukrainas, mis põhjustab majanduslikku ebakindlust nii üldiselt kui ka konkreetsemalt energiasektoris. Komitee märgib, et ülemineku õnnestumiseks on tarvis sotsiaalset konsensust ning seda on võimalik saavutada ainult siis, kui toetusmeetmeid rakendatakse tõhusalt kogu ELis ja välditakse populistlikku vastuseisu.

2.2.

Komitee tuletab meelde, rohelise kokkuleppega suurendati eesmärki vähendada ELi 2030. aasta kasvuhoonegaaside heitkogust 40 %-lt vähemalt 55 %-ni võrreldes 1990. aasta tasemega, seades samal ajal eesmärgi saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus.

2.3.

Pakett „Eesmärk 55“ sisaldab mitmeid poliitilisi ettepanekuid 2030. aasta eesmärgi saavutamiseks ja sellega seoses soovib komitee esitada oma panuse. Komitee toetab rohepööret, mida ühelt poolt kõik asjaomased sidusrühmad täielikult mõistavad ja toetavad ning mis teiselt poolt ei kahjusta ülemäära leibkondi ja vähekaitstud rühmi.

2.4.

Pidades iseenesestmõistetavaks, et rohepööre toob kogu ELis märkimisväärset ja kauaoodatud kasu, keskendutakse käesolevas arvamuses käimasoleva rohepöörde tõenäolisele kahjulikule mõjule lühiperspektiivis. Komitee pöörab eritähelepanu sotsiaalsele tõrjutusele ja sissetulekute ebavõrdsusele ning kutsub üles õiglasele üleminekule, mis oleks proportsionaalne väikese sissetulekuga leibkondade ja vähekaitstud rühmade suhtes.

3.   Üldised ja konkreetsed märkused

3.1.

Komitee märgib, et rohepöörde mõju ei ole kogu ELis ühetaoline ning see on sõltuvalt mitmest majanduslikust ja sotsiaalsest muutujast riigiti ja isegi liikmesriikide eri piirkondades väga erinev.

3.2.

Sellega seoses märgib komitee, et piirkonnad, mis sõltuvad suurel määral CO2 heidet tekitavatest fossiilkütustest, on praegu ja ka tulevikus eriti vastuvõtlikud rohepöörde mõju ja võimaliku töökohtade kadumise suhtes. Seetõttu peavad sotsiaalse ühtekuuluvuse toetamiseks vajalikud meetmed olema liikmesriigiti või isegi piirkonniti üsna erinevad ja võtma arvesse erinevaid kohalikke olusid kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. Komitee tunnistab siiski, et läbivaadatud energia maksustamise direktiivis pakutakse välja üleminekuperiood ja liikmesriikidele võimalus vabastada vähekaitstud leibkonnad kütte maksustamisest kümne aasta jooksul pärast muudetud maksu rakendamist.

3.3.

Komitee on seisukohal, et komisjoni senised mõjuhinnangute analüüsid lähtuvad peamiselt ELi üldisest perspektiivist. See metoodika ei ole piisavalt põhjalik riigi- ja piirkonnapõhise lähenemisviisi jaoks, et keskenduda rohepöörde tõenäolisele mõjule kohalikule majandusele ja kogukondadele. Sellega seoses on energia maksustamise direktiivi käsitlev ettepanek erand, kuna sellele eelnes sihipärane mikroanalüüs, mida tuleks rohelise kokkuleppe rakendamisel laiemalt kasutada.

3.4.

Komitee leiab, et sihipärasem analüüs, milles võetakse põhjalikult arvesse kohalikke eripärasid, peaks andma väga asjakohaseid andmeid, eelkõige rohepöördest mõjutatud leibkondade kohta. See võimaldaks valitsustel võtta asjakohaseid meetmeid, mis leevendaksid käimasoleva protsessi mõju vaesematele leibkondadele ja vähekaitstud rühmadele, kelle jaoks on tagajärjed kõige ebasoodsamad.

3.5.

Komitee on seisukohal, et rohepöördega on seotud kaks peamist sotsiaalsete ja majanduslike negatiivsete tagajärgedega seotud ohtu: i) suurenevad erinevused sissetulekutes ning ii) tööstussektorite ümberpaigutamine ja nendega seonduv töökohtade koondamine.

3.6.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et üleminek kliimamuutuste suhtes vastupanuvõimelisele ja vähese CO2 heitega majandusele on eriti keeruline väikese sissetulekuga leibkondadele ja kogukondadele, eelkõige piirkondades, kus arengutase on linnadega võrreldes madalam. Seega on eespool nimetatud probleemide lahendamiseks äärmiselt oluline toetada üleminekut asjakohaste eelarvemeetmetega, sh rahaline toetus.

3.7.

Samuti soovib komitee juhtida tähelepanu rohepöördest tingitud võimalikule lisakoormusele kõige nõrgemate elanikkonnarühmade jaoks, eelkõige kaupade hindade tõttu, mis võivad üleminekuprotsessi käigus oluliselt tõusta. Kuna arvesse võetakse süsinikdioksiidi kõrgemat hinda, võib rohepööre kergitada energia- ja kütusehindu, mistõttu kannatavad eelkõige need elanikkonnarühmad, kes saavad seda endale kõige vähem lubada. Selline mõju on eriti murettekitav praeguses makromajanduslikus kontekstis, mil käesoleva aasta alguses võitles mitu liikmesriiki kõrgete inflatsioonimääradega (5).

3.8.

Seepärast toetab komitee vajadust püüelda õiglase ülemineku poole, mis tegeleks nii tööhõivega kui ka kliimaneutraalsusele ülemineku jaotusliku mõjuga. Sellist lähenemisviisi tuleks käsitada rohepöörde raamistiku lahutamatu osana, mitte ainult täiendavate parandusmeetmetena.

3.9.

Komitee rõhutab vajadust ümberjaotamismeetmete järele, mille abil saaks suunata rahalisi vahendeid väikese sissetulekuga leibkondade ja vähekaitstud rühmade abistamiseks, et vältida sotsiaalset tõrjutust ja sissetulekute ebavõrdsuse süvenemist. Sellised meetmed võivad olla näiteks keskkonnamaksud, mis lähtuvad põhimõttest „saastaja maksab“, kui kehtestatud piirmäära ületavat sissetulekut teenivad isikud maksavad CO2-mahuka energia tarbimise eest kõrgemat tasu.

3.10.

Arvestades, et subsidiaarsuse põhimõtte alusel kuulub rohepöördega seotud maksustamine liikmesriikide pädevusse, rõhutab komitee, kui olulised on riiklikul tasandil vastu võetud eelarvemeetmed, et muuta rohepööre kestlikumaks ja vähendada selle mõju vähekaitstud rühmadele. Sel moel võib olla võimalik vältida regressiivset mõju, mida sageli seostatakse keskkonnamaksudega.

3.11.

Komitee leiab, et eelarvepoliitika peaks ülemineku ajal koosnema kolmest komponendist: põhimõte „saastaja maksab“ koos täiendavate ümberjaotamismeetmetega väikese sissetulekuga leibkondade toetamiseks; sihipärane sissetulekutoetus; maksuvähendused energiasäästlikele toodetele kodumajapidamistes. Selline lähenemisviis i) toetaks elektrisõidukite ostmist; ii) stimuleeriks keskkonnahoidliku tehnoloogia kasutuselevõttu kodudes ning iii) parandaks hoonete energiatõhusust. Komitee tunnistab siiski, et läbivaadatud energia maksustamise direktiivi eesmärkide hulka kuulub ka energiatõhususe parandamine, kaitstes samal ajal vähekaitstud rühmi. Kõige väiksema sissetulekuga leibkondade puhul, kellel võib-olla on vaid osaline maksukohustus ja kes ei pruugi maksuvähendustest kasu saada, on soovitatav optimaalne meede sissetulekutoetus.

3.12.

Komitee leiab ka, et kui riik jagab vautšereid keskkonnahoidlikesse tehnoloogiatesse investeerimiseks ja keskkonnahoidlike toodete ostmiseks, võib see aidata toetada vähekaitstud rühmi ülemineku ajal.

3.13.

Madalmaades kehtivad maksumeetmed elektrisõidukeid ostvatele üksikisikutele on hea näide, kuidas ergutada ostma järgmise põlvkonna keskkonnasõbralikke sõidukeid, vähendades võimalikke moonutusi, mis on seotud laialdasemate toetustega. Madalmaade maksusõbralikku lähenemist elektrisõidukitele laiendatakse ka registreerimis- ja liiklusmaksudele, mis loob soodsa õigusraamistiku. Sellega seoses võiksid maksuvähendused olla suunatud konkreetselt väikese sissetulekuga leibkondadele, kelle jaoks on üleminek keskkonnahoidlikule tehnoloogiale eeldatavasti kõige raskem.

3.14.

Komitee märgib samuti, et uurida ja veelgi täiustada võiks selliste liikmesriikide kogemusi nagu Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia. Nimelt on nad kehtestanud madalamad käibemaksumäärad energiatõhusate toodete, energiatõhusa tehnoloogia ja majade renoveerimise suhtes, mille eesmärk on suurendada hoonete energiatõhusust. Käibemaks ei ole oma olemuselt siiski progressiivne. Sellise lähenemisviisi kohandamiseks väikese sissetulekuga leibkondadele võib olla vaja kõrvalmeetmeid, näiteks kindlasummalist toetust, et julgustada kodumajapidamisi neid võimalusi kasutama.

3.15.

Komitee rõhutab õiglase ülemineku fondi tähtsust, mida ei saa alahinnata. Selle rahastamisvahendi eesmärk peaks olema tõhusalt leevendada rohepöörde sotsiaal-majanduslikku mõju ELi majandusharudele, mis praegu sõltuvad suurel määral fossiilkütustest või suure kasvuhoonegaaside heitkogusega tööstuslikest tegevusaladest. Eelkõige tuleb rahastamisvahendi abil muuta üleminek arengujärgus muutusest mõjutatud töötajate ja leibkondade jaoks sujuvamaks.

3.16.

Nagu komitee juba märkis oma eelmises arvamuses „Avaliku sektori laenurahastu ning õiglase ülemineku fondi muutmine“, (6) tõdeb ta, et kuigi õiglase ülemineku fond on oluline, ei pruugi selle vahendid ja ulatus olla piisav, et toetada käimasolevaid majanduslikke muutusi. Seetõttu tuleks õiglase ülemineku fondi täiendada piisavalt rahastatud kliimameetmete sotsiaalfondiga, nagu soovitas komitee arvamuses „Ühtekuuluvusfondist ja taasterahastust „NextGenerationEU“ rahastatav kliimamuutustega kohanemise fond“ (7).

3.17.

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et sellise lisafondi eesmärk peaks olema kaitsta väikese sissetulekuga ja vähekaitstud rühmi rohepöörde negatiivse mõju eest, tingimusel et kliimameetmete sotsiaalfondiga kaasnevad head tavad, mille eesmärk on eelkõige vältida suurenevat sissetulekute ebavõrdsust. Samal ajal hoiatab komitee, et praeguse korralduse ja finantssuutlikkuse juures (mainimata selle rakendamise edasilükkamist ühe aasta võrra) ei ole kliimameetmete sotsiaalfond tõenäoliselt piisav, et tõhusalt toetada elanikkonna kõige vähem kaitstud rühmi, nagu on juba rõhutanud mitmed sidusrühmad. Näiteks võivad traditsioonilistelt sõidukitelt elektrisõidukitele ülemineku kulud osutuda väikese sissetulekuga ja vähekaitstud leibkondade jaoks ilma maksusoodustuste või rahalise toetuseta liiga kulukaks ja seega liiga keeruliseks (8).

3.18.

Seepärast teeb komitee ettepaneku, et Euroopa ja kohaliku tasandi vastutavad asutused töötaksid välja asjakohase eelarvepoliitika, et leevendada rohepöörde negatiivseid tagajärgi. Seejuures ei tohi vähendada üleminekuprotsessiks vajalikke stiimuleid roheliste investeeringute ja keskkonnasäästliku tarbimise innustamiseks. Oluline on, et selliste mehhanismide juurde kuuluksid meetmed, millega tagatakse kaasav juhtimine ja üleminekust kõige enam mõjutatud rühmade aktiivne kaasamine. Komitee tunnistab siiski, et läbivaadatud energia maksustamise direktiiv sisaldab üleminekuperioode valitud toodete või energiatarbimise vähendamiseks tehtavate investeeringute maksustamiseks.

3.19.

Komitee tuletab kõigile rohepöördes osalevatele institutsioonidele meelde sotsiaaldialoogi tähtsust ja kodanikuühiskonna kaasamise kasulikku rolli Euroopa, riiklikul, valdkondlikul ja piirkondlikul tasandil. Sotsiaaldialoogi abil saab rohepööret tõhusalt juhtida ja hõlbustada, tagades kõigi huvitatud sidusrühmade laialdase kaasamise ning kaitstes samal ajal vähekaitstud rühmi ja tööhõive taset kogu ELis.

3.20.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et mitmes Euroopa riigis on juba kasutusel astmeline maksustamine, suunatud hoolekandesüsteemid ja asjakohased sotsiaaldialoogi mehhanismid. Seetõttu võib selliste poliitikameetmete vastuvõtmine ja edasine tugevdamine tugineda olemasolevatele headele tavadele ning osutuda väga kasulikuks vahendiks, mille abil vältida ebavõrdsuse ja sotsiaalse tõrjutuse edasist suurenemist.

3.21.

Komitee on kindlalt veendunud, et kliimapoliitika laialdane mõistmine ning selle poliitiline ja sotsiaalne heakskiit Euroopa riikides aitab kaasa tugevamale ja paremale rohepöördele. Kuid kui selle koormus ja negatiivsed tagajärjed langevad ebaproportsionaalselt vaesematele leibkondadele, tekib oht, et rohepööre kaotab oma legitiimsuse ja tugevuse.

3.22.

Seepärast rõhutab komitee, et valitsused peaksid kodanikuühiskonnaga konsulteerides püüdma vähendada rohepöörde mõju tööhõivele ELi kõige rohkem mõjutatud piirkondades ka sihipärase ja uuendusliku tööturupoliitika kaudu. See peaks hõlmama koolitus- ja haridusprogramme töötajatele, kes töötavad suure CO2 heitega tööstusharudes.

3.23.

Komitee toonitab ohtu, et rohepöörde tõttu suurenevad kogu ELis erinevused arenenuma majandusega piirkondade ja nende piirkondade vahel, kes sõltuvad endiselt suurel määral CO2-mahukatest tööstusharudest. Samamoodi võivad süveneda ka ebavõrdsus ja konkurentsierinevused ühelt poolt maa- ja linnapiirkondade ning teiselt poolt äärealade, maa- ja äärepoolsete piirkondade vahel.

3.24.

Komitee on seisukohal, et rohepööre nõuab Euroopa rohelise kokkuleppe kliimaeesmärkide saavutamist ja samal ajal Euroopa sotsiaalõiguste samba sotsiaalse õigluse tegevuskava järgimist. Rohepööre hõlmab struktuurimuutusi (mille puhul eeldatakse muutusi nii majanduslikul kui ka sotsiaalsel tasandil). Edu saavutamiseks peavad sellega kaasnema sotsiaalsed meetmed, sealhulgas sotsiaalsed investeeringud, mille eesmärk on hõlbustada kliimaneutraalsust ning saavutada üleminek dünaamilistele ja konkurentsivõimelistele Euroopa ettevõtetele, mis suudavad luua keskkonnahoidlikke töökohti ja majanduskasvu.

3.25.

Seepärast rõhutab komitee, kui oluline on tugevdatud koostöö kogu ELis, ning seda tuleks arendada tõhusa poliitilise ja sotsiaalse dialoogi alusel. Koostöö eesmärk on töötada välja kaasnev majandus- ja sotsiaalpoliitika, mis toetab käimasolevat üleminekut, kohandades seda nõuetekohaselt asjaomaste kogukondade erinevatele sotsiaalsetele ja majanduslikele tingimustele.

3.26.

Selline koostööpõhine lähenemisviis tuleks kasutusele võtta ka nende Euroopa riikide puhul, kes ei ole ELi liikmed, vältimaks ettevõtete ja töökohtade üleviimist riikidesse, mis erinevalt EList ei püüdle keskkonnahoidlikuma ja kestlikuma majandusarengu poole. Sellel võib olla negatiivne mõju nii siseturule kui ka rohepöördele, olgu see siis väiksema tõhususe või suurema negatiivse mõju tõttu kõige nõrgematele elanikkonnarühmadele.

3.27.

Samuti kutsub komitee liikmesriike üles võtma täiendavaid meetmeid, et võidelda maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise vastu ning hoiduda avaliku sektori vahendite väärkasutamisest, sest see annaks lisavahendeid üleminekut toetavate ümberjaotamismeetmete rahastamiseks.

3.28.

Lõpetuseks juhib komitee tähelepanu sellele, et energiakogukonnad (direktiiv (EL) 2019/944) ja taastuvenergiakogukonnad (direktiiv (EL) 2018/2001) võivad saada peamiseks vahendiks, mis aitab elanikel ja vähekaitstud rühmadel rohepöördega toime tulla. Sellised kogukonnad võivad olla mis tahes õiguslikus vormis (ühendused, ühistud, partnerlused, mittetulundusühendused või väikesed / keskmise suurusega ettevõtted), lihtsustades elanike ja teiste turuosaliste koostööd ja ühist investeerimist energeetikaga seotud varadesse. See võib aidata luua vähese CO2 heitega ja paindlikuma energiasüsteemi, sest energiakogukonnad saavad võimaldada elanikele juurdepääsu kõigile sobivatele energiaturgudele teiste osalejatega võrdsetel tingimustel, mistõttu vähenevad nende energiakulud ja võib isegi olla võimalik teenida tulu.

---

(1)  Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT L 283, 31.10.2003, lk 51).

(2)  Madalmaad stimuleerivad keskkonnasõbralike sõidukite ostmist. Climate Groupi aruande kohaselt on uute akutoitel elektriliste sõiduautode ostmiseks või liisimiseks saadaval toetused kuni 4 000 euro ulatuses ja kaubikute puhul kuni 5 000 euro ulatuses. Olemas on ka konkurentsipõhised maksusoodustused, nagu madal liiklusmaks, ostumaksu puudumine ja maksu puudumine / soodustused erakasutuse korral. Vt „Netherlands: Taking action on zero emission vehicles“.

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/944 elektrienergia siseturu ühiste normide kohta ja millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL (ELT L 158, 14.6.2019, lk 125).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (ELT L 328, 21.12.2018, lk 82).

(5)  Inflatsioon on viimastel nädalatel aeglustunud.

(6)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus õiglase ülemineku mehhanismi raames loodava avaliku sektori laenurahastu kohta“ (COM(2020) 453 final – 2020/0100 (COD)) ja „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega asutatakse õiglase ülemineku fond“ (COM(2020) 460 final – 2020/0006 (COD)) (ELT C 429, 11.12.2020, lk 240).

(7)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ühtekuuluvusfondist ja taasterahastust „NextGenerationEU“ rahastatav kliimamuutustega kohanemise fond“ (omaalgatuslik arvamus) (ELT C 486, 21.12.2022, lk 23).

(8)  Joanna Gill, „Can Europe's new Social Climate Fund protect poor from rising carbon cost?“, Reuters, detsember 2022.

Raportöör: Philip VON BROCKDORFF

Täiskogu otsus	25.1.2023
Õiguslik alus	kodukorra artikli 52 lõige 2
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	21.6.2023
Vastuvõtmine täiskogus	12.7.2023
Täiskogu istungjärk nr	580
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	152/4/9

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib, et kollektiivläbirääkimised on töösuhetes oluline vahend (loomulikult eeldusel, et tööandjad ja ametiühingud on valmis üksteisega läbi rääkima), ning viitab hiljutistele uuringutele, mis näitavad, et teatud taset ületav ametiühingusse kuulumine aitab vähendada sissetulekute ebavõrdsust riikides, leevendades seega ühiskonna eri kihtide vahel juurdunud erinevusi.

1.2.

Komitee rõhutab OECD aruande olulist järeldust, mille kohaselt on palkade koordineerimisel oluline roll, et aidata sotsiaalpartneritel võtta arvesse palgakokkulepete makromajanduslikku mõju konkurentsivõimele. Komitee märgib ka, et samas OECD aruandes rõhutatakse dünaamiliste ja jõuliste kollektiivläbirääkimiste rolli tootlikkuse, konkurentsivõime ja majanduskasvu edendamisel.

1.3.

Komitee on seisukohal, et ametiühingutel koos tööandjate organisatsioonidega on majandus-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika kujundamisel endiselt oluline roll. Siiski väheneb üha nende töötajate arv, kes on hõlmatud kas ettevõtte või sektori tasandi kokkulepetega, ja see nõrgendab ametiühingute läbirääkimispositsiooni.

1.4.

Seepärast on vaja leida viise ametiühingute, tööandjate ja valitsuste rolli suurendamiseks dünaamilisel tööturul ning teha kindlaks võimalused, kuidas tagada usaldusväärsete ja tugevate sotsiaaldialoogi struktuuride elujõulisus, sealhulgas kollektiivne läbirääkimispositsioon, ning austada sotsiaalpartnerite autonoomiat ja riiklikke töösuhteid.

1.5.

Komitee on seisukohal, et sotsiaalpartnerite ülesanne on kindlaks määrata sobivad struktuurid kollektiivläbirääkimiste ning vajaduse korral kolme- ja kahepoolse sotsiaaldialoogi tarvis. Komitee tunnistab ka, et valitsustel on oluline roll kollektiivläbirääkimiste tähtsuse tunnustamisel, luues tingimused, mis võimaldavad hõlbustada kollektiivläbirääkimiste pidamist, kaitsta diskrimineerivate tavade eest ja hoida ära katsed piirata töötajate seaduslikku õigust ametiühingu tegevuses osaleda.

1.6.

Komitee märgib, et Euroopa sotsiaalõiguste sambaga julgustatakse sotsiaalpartnereid pidama läbirääkimisi kollektiivlepingute üle neile olulistes küsimustes, austades samal ajal nende autonoomiat ja kollektiivse tegutsemise õigust (1).

1.7.

Komitee märgib samuti, et uued töövormid, nagu platvormimajandus, loovad töösuhetes uusi väljakutseid. See uus reaalsus on nõrgendanud ametiühingute traditsioonilist rolli organiseeritud tööjõudu esindava institutsioonina ning tööandjate organisatsioonide rolli tööturu peamiste sidusrühmadena.

1.8.

Komitee tõdeb, et innovatsioon töökohal on iga ettevõtte edu jaoks otsustava tähtsusega, ning soovitab seepärast käsitleda innovatsiooniprotsesse töökohal kollektiivläbirääkimiste ja üldise sotsiaaldialoogi raames.

1.9.

Komitee on seisukohal, et tiheda ülemaailmse konkurentsi ja suurenenud energiakulude tingimustes võib olla vaja leida tasakaal, mis arvestab mõlema poole huve, nagu töötajate suuremad elamiskulud, tunnistades samas, et sotsiaaldialoogi, sealhulgas kollektiivläbirääkimiste abil on võimalik suurendada tootlikkust töökohal.

1.10.

Komitee leiab ka, et muutuvates majandustingimustes võiksid kollektiivläbirääkimised ja sotsiaaldialoog kooskõlas riiklike töösuhetega toetada tööstusstrateegiat. Kuigi mõningane paindlikkus võib olla vajalik, peaks see sõltuma sotsiaalpartnerite kokkuleppest ning see ei tohiks kahjustada kollektiivseid õigusi ega töötingimusi.

1.11.

Komitee märgib, et kõige laialdasemalt ja stabiilsemalt on Euroopas kollektiivläbirääkimistega hõlmatud riigid, mille läbirääkimissüsteeme iseloomustavad mitut tööandjat hõlmavad läbirääkimised ja kus läbirääkimised toimuvad peamiselt sektori tasandil või mõnel juhul, näiteks Belgias, isegi sektorite vahelisel tasandil.

1.12.

Lõpetuseks kutsub komitee valitsusi üles kasutama riigihankeid asjakohastel juhtudel täiendava vahendina kollektiivläbirääkimiste edendamiseks ja tunnustamiseks.

2.   Üldised märkused

2.1.

Kollektiivläbirääkimised on töösuhetes keskse tähtsusega protsess, millega kõigis majandussektorites kehtestatakse õiglased palgad ja töötingimused. See hõlmab ühelt poolt tööandjaid ja teiselt poolt ametiühinguid. Kuigi kollektiivläbirääkimisi on peetud palju aastaid, on ametiühingusse kuulumine aastate jooksul pidevalt vähenenud. Uuringud näitavad, et ametiühingutesse kuulumise vähenemise korral nõrgeneb ametiühingute läbirääkimispositsioon, mis mõjutab töötajate omandatud õigusi ja kollektiivläbirääkimisi (2). Samuti on kollektiivläbirääkimiste protsessi tugevdamiseks oluline, et ettevõtjad osaleksid asjaomastes tööandjate ühendustes. Uuringutest selgub, et sellistel organisatsioonidel on oluline roll õigus-, töö- ning töötervishoiu ja tööohutuse normide järgimise edendamisel, iseäranis mitteametlikus majanduses (3).

2.2.

Muu uurimistöö juhib tähelepanu ametiühingute tähtsusele sellise jõutasakaalu saavutamisel, mis toetab sotsiaalset õiglust ja majanduslikku jõukust. Empiirilised tulemused näitavad, et sissetulekute ebavõrdsus järgib ametiühingutesse kuulumise määra suhtes ümberpööratud U-kujulist trajektoori. Esialgu, kui rohkem töötavaid inimesi ühineb ametiühingutega, sissetulekute ebavõrdsus suureneb, saavutades ümberpööratud U-kujulise trajektoori haripunkti, kui ametiühingutesse kuulumine on vahemikus 35–39 %. Seejärel, kui ametiühingutesse kuulumine jätkuvalt suureneb, hakkab sissetulekute ebavõrdsus vähenema. Seega näitab uuring, et ametiühingusse kuulumise teatud vahemikku ületav kasv aitab vähendada sissetulekute ebavõrdsust riikides (4).

2.3.

Kuigi innovatsiooni ettevõtluses, konkurentsivõimes ja tootlikkuses peetakse väga konkurentsivõimelises ülemaailmses keskkonnas majanduskasvu peamiseks tõukejõuks, sõltuvad kõik kolm tugevalt tööjõu sisendist ja lisandväärtusest, mida töötajad annavad innovatsiooni, konkurentsivõime ja tootlikkuse saavutamisel. See kõik põhineb sotsiaalpartnerite aktiivsel kaasamisel ja panusel.

2.4.

Nagu komitee märkis oma varasemas arvamuses, (5) jääb ettevõtte juhatuse kohustuseks luua pikaajalist väärtust pikaajaliste huvide järgimise kaudu ning seepärast tuleks julgustada parandama ettevõttejuhtide vastutust ettevõtete kestlikkuse eest. Euroopa finantsaruandluse nõuanderühm (EFRAG) on seda sõnaselgelt tunnistanud osana oma kavandatud keskkonnaalase, sotsiaalse ja äriühingu üldjuhtimisega seotud aruandluse nõuetest, mis põhinevad ettevõtjate sotsiaalse aruandluse direktiivil. Seejuures peavad sellest puudutatud äriühingud avalikustama oma töötajate kollektiivläbirääkimistega hõlmatuse ja sotsiaaldialoogi ulatuse, sest võimestatud, kaasatud ja väärtustatud tööjõudu peetakse üheks ettevõtte pikaajalise jätkusuutlikkuse põhialuseks (6).

2.5.

Majanduslik vastupanuvõime ja kestlikkus toetavad kaudselt sotsiaalset ühtekuuluvust, sest vastupanuvõimet ja kestlikkust on võimalik saavutada ainult siis, kui esikohale seatakse lisandväärtus, mida tööjõud majandusele annab. See prioriteet on valdav majandustes, kus kollektiivläbirääkimised ja sotsiaaldialoog üldiselt on levinud ning kus nende abil luuakse majandusjõu tasakaal, mis edendab tehnoloogial ja töötajatel põhinevat innovatsiooni ettevõtluses, konkurentsivõimet ja tootlikkust.

2.6.

Hoolimata ametiühingutesse kuulumise määra vähenemisest kogu ELis on komitee seisukohal, et ametiühingutel on jätkuvalt oluline, kuigi mõnes liikmesriigis vähenev roll majandus-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika kujundamisel. Kollektiivlepingutega hõlmatud töötajate arv siiski väheneb. Mõnes liikmesriigis on murettekitav ka tööandjate organisatsioonide esindatus. Seepärast on oluline, et sotsiaalpartnerid leiaksid toetavate raamtingimuste abil viise, kuidas tagada, et kollektiivläbirääkimised ja sotsiaaldialoog täidaksid vastavalt riiklikele oludele ja tavadele oma eesmärki asjakohase ja sisuka vahendina. Komitee märgib, et kollektiivläbirääkimised on ILO põhikirjale tuginev põhiõigus (7). Ühtlasi on kollektiivläbirääkimised vahend, mille kaudu tööandjad ja nende organisatsioonid ning ametiühingud saavad kehtestada õiglased palgad ja töötingimused, võttes samal ajal arvesse ka riiklikke majanduslikke ja sotsiaalseid huve. Sel taustal viitab komitee ILO konventsioonile nr 87 ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse kaitse kohta, mis on ühtlasi nii töötajate kui ka tööandjate põhiõigus. Sama kehtib ka õiguse kohta ühingutesse mitte kuuluda. Usaldusväärsed töösuhted eeldavad ka seda, et tööandjad ja ametiühingud on valmis üksteisega läbi rääkima. Tõendid on näidanud, et see ei ole alati nii (8).

2.7.

Seega on käesoleva arvamuse eesmärk uurida selle vähenemise põhjuseid ja selle peatamise võimaluste tagajärgi, toonitada ametiühingute, tööandjate ja valitsuste rolli dünaamilisel tööturul ning teha kindlaks võimalused, kuidas tagada usaldusväärsete ja tugevate kollektiivläbirääkimiste struktuuride elujõulisus ning samal ajal tagada sotsiaalpartnerite autonoomia ja riiklike töösuhete austamine.

3.   Konkreetsed märkused

3.1.

Nagu on märgitud arvamuses SOC/764 „Sotsiaaldialoogi tugevdamine“, (9) on sotsiaaldialoogile (ja kaudselt kollektiivläbirääkimistele) pühendumise ja selle tõhususe tase riigiti erinev. Komitee on siiski seisukohal, et riigi kontekstis kõige sobivama kollektiivläbirääkimiste ülesehituse peavad kindlaks määrama riigi sotsiaalpartnerid.

3.2.

Komitee tunnistab, et valitsustel on oluline roll kollektiivläbirääkimiste tähtsuse tunnustamisel, luues tingimused, mis võimaldavad hõlbustada kollektiivläbirääkimiste pidamist, kaitsta diskrimineerivate tavade eest ja hoida ära katsed piirata töötajate seaduslikku õigust ametiühingu tegevuses osaleda. See kolmepoolne raamistik peaks kajastama olulisi punkte, mis tulenevad komisjoni soovitusest sotsiaaldialoogi tugevdamise kohta. Seejuures tuleb keskenduda sotsiaalse õigluse tagamisele ning samal ajal suurendada Euroopa jõukust ja vastupanuvõimet.

3.3.

Komitee märgib, et Euroopa sotsiaalõiguste sambaga (10) julgustatakse sotsiaalpartnereid pidama läbirääkimisi kollektiivlepingute üle, austades samal ajal nende autonoomiat ja kollektiivse tegutsemise õigust. Lisaks kutsub komitee üles konsulteerima sotsiaalpartneritega majandus-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika kujundamisel ja rakendamisel. Komitee kahetseb siiski, et konsulteerimine ei toimu kogu ELis ühesuguse veendumuse ja pühendumusega. Komitee märgib samuti, et kooskõlas Euroopa sotsiaalõiguste sambaga tuleb asjaomasel juhul rakendada sotsiaalpartnerite vahel sõlmitud kokkuleppeid ELi ja selle liikmesriikide tasandil. See põhimõte eeldab minimaalse kaitsetaseme tagamist.

3.4.

Töömaailm muutub pidevalt uute töötavade tõttu, mis kujundavad miljonite eurooplaste tööelu. Platvormimajanduse osaks olevad uued töövormid tekitavad töösuhetes märkimisväärseid probleeme. Komitee on seisukohal, et see uus reaalsus on mõjutanud nii ametiühinguid kui ka tööandjate organisatsioone ning mõlemad peavad kiiresti kohanema selle reaalsusega ja kaitsma samal ajal töötajate põhiõigusi, lähtudes komisjoni ettepanekust platvormitöötajaid käsitleva direktiivi kohta.

3.5.

Kollektiivläbirääkimised on ametiühingute olemasolu ja asjakohasuse ning tööandjate ja töötajate vahelise jõudude tasakaalu tagamise seisukohast kriitilise tähtsusega. Komitee leiab, et kollektiivläbirääkimised ja sotsiaaldialoog üldiselt peaksid toetama ka innovatsiooni töökohal, et suurendada tootlikkust ja tegeleda võimalike muutustega töökorralduses, mis mõjutavad töötajate heaolu ja tööelu. Komitee tunnistab, et see loob ametiühingutele lisaprobleemi. Loomulikult peaksid tööandjad jääma vastutavaks ettevõtte tasandil tehtavate otsuste eest. Komitee soovitab tunnustada ka ametiühingute rolli töökoha innovatsiooniprotsessides, mis on sotsiaaldialoogi ja kollektiivläbirääkimiste olulise rolli osa, austades samas riiklikke töösuhete süsteeme.

3.6.

Oluline on rõhutada OECD aruande (11) järeldusi, milles korratakse, et kollektiivläbirääkimised on töötajate peamine õigus, mis võib parandada ka tulemuslikkust töökohal. Samas aruandes tehakse murettekitav järeldus, et see õigus on surve all, sest töösuhted üldiselt nõrgenevad ning esile kerkivad uued ja sageli ebakindlad tööhõivevormid. Aruandes kinnitatakse, et kollektiivläbirääkimised on kogu ELis tugeva surve all ja et poliitiline vajadus meetmete järele on suur. Aruandes esitatakse kõik vajalikud tõendid kollektiivläbirääkimiste tugevdamiseks viisil, mis muudab need paindlikumaks ja muutuvale töömaailmale paremini vastavaks. Sel taustal tuleb komitee arvates leida tasakaal, mis arvestab mõlema poole huve, nagu töötajate suuremad elamiskulud ja tihenenud ülemaailmne konkurents, tunnistades, et kollektiivläbirääkimiste ja sotsiaaldialoogi abil on võimalik suurendada tootlikkust, arendades töökohtades toimuvat innovatsiooni ja oskusi. Samuti võiksid kollektiivläbirääkimised ja sotsiaaldialoog muutuvates majandustingimustes toetada tööstusstrateegiat, tuginedes riiklikele töösuhetele. Kuigi sotsiaalpartnerite vahel kokku lepitud paindlikkus peaks olema vahend, mille abil kohaneda muutuvate oludega ning tasakaalustada ettevõtete ja töötajate vajadusi, ei tohiks see ohustada kollektiivseid õigusi ega töötingimusi. Lisaks tähendab töö paindlikkus, mis on nõuetekohaselt reguleeritud õigusaktide või kollektiivläbirääkimistega, eeliseid nii töötajatele kui ka tööandjatele.

3.7.

Mis puutub ettevõtte tasandi ja sektoripõhistesse kokkulepetesse kollektiivläbirääkimiste protsessis, siis puudub valem, mille abil määrata kindlaks, kas üks neist valikutest on teisest paremini kohaldatav. Samas on selleks, et suurendada kollektiivläbirääkimistega hõlmatust, nagu on sätestatud direktiivis piisava miinimumpalga kohta, (12) individuaalsete liikmesriikide sotsiaalpartneritel kohustus analüüsida mõlema kokkuleppevormi tugevaid ja nõrku külgi ning teha kindlaks, kas parim viis kollektiivläbirääkimistega hõlmatuse suurendamiseks on sektoripõhised või ettevõtte tasandi kokkulepped või nende kombinatsioon. Näiteks ilmneb uurimistööst, et kõige laialdasemalt ja stabiilsemalt on Euroopas kollektiivläbirääkimistega hõlmatud riigid, mille läbirääkimissüsteeme iseloomustavad mitut tööandjat hõlmavad läbirääkimised ja kus läbirääkimised toimuvad peamiselt sektorite tasandil või mõnel juhul, näiteks Belgias, isegi sektorite vahelisel tasandil (13). Loomulikult tuleb hõlmatuse suurendamiseks tehtavates jõupingutustes arvesse võtta igas riigis valitsevat olukorda.

3.8.

Komitee tunnistab, et ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide liikmesuse suurendamine on endiselt märkimisväärne probleem. Arvestades, et sotsiaaldialoog ja kollektiivläbirääkimised on ja peaksid olema vabatahtlikud, soovitab komitee individuaalsete liikmesriikide sotsiaalpartneritel selle probleemiga tegeleda ja uurida asjakohaseid meetodeid, et tagada oma organisatsioonides elujõuline liikmesus.

3.9.

Komitee tunnistab, et riiklike töösuhete süsteemid on väga mitmekesised, mis kajastab liikmesriikide erinevat majanduslikku ja poliitilist olukorda. Komisjoni teabekirja (14) kohaselt on kollektiivläbirääkimisi iseloomustanud üleminek detsentraliseeritud läbirääkimistele ettevõtte tasandil. Tõendid näitavad, et kollektiivläbirääkimistega hõlmatus kipub olema suurem, kui läbirääkimised on tsentraliseeritud, kui tööandjate organiseerituse määr on kõrgem ning kui kokkuleppeid laiendatakse mitteallakirjutanud osalistele.

3.10.

Komitee rõhutab ka OECD aruande olulist järeldust, mille kohaselt on palkade koordineerimisel oluline roll, et aidata sotsiaalpartneritel võtta arvesse majandustsükli olukorda ja palgakokkulepete makromajanduslikku mõju konkurentsivõimele (15). Lisaks on komitee seisukohal, et läbirääkimisprotsess sõltub ettevõtete – olgu need siis väikesed või suured – tasandil valitsevatest asjaoludest.

3.11.

Komitee julgustab sotsiaalpartnereid suurendama kollektiivläbirääkimiste süsteemide asjakohasust, hinnates, kuidas võiksid kollektiivläbirääkimised kõigil tasanditel tasakaalustatud viisil tagada lisaväärtuse nii töötajatele kui ka tööandjatele kõigis majandus- ja ühiskonnasektorites. Sellega seoses on asjakohane viidata OECD kõige uuemale tööhõive väljavaateid käsitlevale aruandele, milles rõhutatakse dünaamiliste ja jõuliste kollektiivläbirääkimiste rolli tootlikkuse, konkurentsivõime ja majanduskasvu edendamisel.

3.12.

Komitee märgib olulist rolli, mida valitsused etendavad või võiksid etendada, pidades silmas tihedamat koostööd tööandjate ja ametiühingutega ning makromajanduspoliitika toetamist. Valitsused on muidugi ise suured tööandjad ja tihti peavad nad läbirääkimisi töötajaid esindavate ametiühingutega, andes mõnes liikmesriigiis eeskuju kogu majandusele. Lisaks on valitsustel oluline roll õigete tingimuste loomisel töörahu pidamise, hindade stabiilsuse, suurema tootlikkuse ja mittediskrimineerivate tööhõivemudelite jaoks. Nende eesmärkide saavutamiseks ja austades sotsiaalpartnerite autonoomiat, kutsub komitee üles tugevdama kollektiivläbirääkimisi, et saavutada ettevõtjate ja töötajate jaoks paremaid tulemusi. Ühe meetmena soovitab komitee valitsustel kasutada asjakohastel juhtudel riigihankeid täiendava vahendina kollektiivläbirääkimiste edendamiseks ja toetamiseks, nagu on märgitud komitee kahes varasemas arvamuses (16).

3.13.

Nagu eespool märgitud, võib kollektiivläbirääkimisteks olla vaja kokkulepitud paindlikkust. Komitee on siiski seisukohal, et kollektiivlepingute mis tahes kokkulepitud muudatustes tuleb tasakaalustada mõlema poole huve ja võimaldada eeliseid mõlemale poolele. Kuigi riigi ja valdkonna tasandi kokkuleppeid tuleks edendada, tunnistab komitee, et ettevõtte tasandi läbirääkimiste puhul, mis on nõuetekohaselt reguleeritud õigusaktide või kollektiivläbirääkimistega, võib töö paindlikkus tuua eeliseid nii tööandjatele kui ka töötajatele. Sellised läbirääkimised peaksid põhinema vastastikusel usaldusel ja tulemuslikel läbirääkimisstruktuuridel, tagades samal ajal, et töötingimustel ei lasta halveneda. Ent samas tuleb võimaluse korral leida kompromiss, nii et detsentraliseeritud süsteemid oleksid paremini korraldatud ja võimaldaksid valdkondlikes kokkulepetes kehtestada üldised raamtingimused, jättes üksikasjalikud sätted ettevõtte tasandil peetavate läbirääkimiste otsustada. Uuringud näitavad, et kollektiivläbirääkimiste hübriidsüsteemid, mis hõlmavad kooskõlastatud valdkondlikke ja mitmetasandilisi süsteeme, annavad paremaid tulemusi nii töötajate kui ka ettevõtete jaoks (17).

---

(1)  8. põhimõte.

(2)  Schnabel, C. (2020). „Union membership and collective bargaining: trends and determinants“ (lk 1–37). Springer International Publishing.

(3)  ILO (2013). „The informal economy and decent work: A policy resource guide supporting transitions to formality“. Rahvusvaheline Tööorganisatsioon.

(4)  Montebello, R., Spiteri, J., & Von Brockdorff, P. (2022). „Trade unions and income inequality: Evidence from a panel of European countries“. International Labour Review.

(5)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Rohelise kokkuleppeni ei saa jõuda ilma sotsiaalse kokkuleppeta“ (ELT C 341, 24.8.2021, lk 23).

(6)  https://www.efrag.org/?AspxAutoDetectCookieSupport=1.

(7)  Seda kinnitatakse ka ILO 1998. aasta tööalaste aluspõhimõtete ja põhiõiguste deklaratsioonis.

(8)  Pisarczyk, Ł. (2023). „Towards rebuilding collective bargaining? Poland in the face of contemporary challenges and changing European social policy.“ Industrial Relations Journal.

(9)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemadel „Ettepanek: nõukogu soovitus sotsiaaldialoogi tugevdamise kohta Euroopa Liidus“ (COM(2023) 38 final – 2023/0012 (NLE)) ja „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Sotsiaaldialoogi tugevdamine Euroopa Liidus – selle täieliku potentsiaali ärakasutamine õiglasel üleminekul“ “ (COM(2023) 40 final) (ELT C 228, 29.6.2023, lk 87).

(10)  8. põhimõte.

(11)  https://www.oecd.org/employment/negotiating-our-way-up-1fd2da34-en.htm.

(12)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. oktoobri 2022. aasta direktiiv (EL) 2022/2041, mis käsitleb piisavat miinimumpalka Euroopa Liidus (ELT L 275, 25.10.2022, lk 33).

(13)  https://www.etui.org/services/facts-figures/benchmarks/what-s-happening-to-collective-bargaining-in-europe.

(14)  https://commission.europa.eu/system/files/2016-03/social-dialogue-involvement-of-workers_en.pdf.

(15)  https://www.oecd.org/employment/negotiating-our-way-up-1fd2da34-en.htm.

(16)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Inimväärne miinimumpalk kogu Euroopas“ (ettevalmistav arvamus Euroopa Parlamendi / nõukogu taotlusel) (ELT C 429, 11.12.2020, lk 159) ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Riigihange kui vahend väärtuse ja väärikate töötingimuste loomiseks puhastus- ja hoonehalduse teenustes“ (omaalgatuslik arvamus) (ELT C 429, 11.12.2020, lk 30).

(17)  Braakmann, N., & Brandl, B. (2016). „The efficacy of hybrid collective bargaining systems: An analysis of the impact of collective bargaining on company performance in Europe“.

Raportöör:

Felipe MEDINA MARTÍN

Täiskogu otsus	25.1.2023
Õiguslik alus	kodukorra artikli 52 lõige 2 –
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	26.6.2023
Vastuvõtmine täiskogus	12.7.2023
Täiskogu istungjärk nr	580
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	151/1/2

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee käesoleva arvamuse eesmärk on hinnata COVID-19 pandeemiale järgnenud energiakriisi ja Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja mõju Euroopa ettevõtjatele, nende töötajatele ja kõigile Euroopa elanikele. Komitee märgib, et kogu majanduses on tekkinud ulatuslikud probleemid, nagu tootmiskulude ebaproportsionaalne tõus, tarneahelate ümberkorraldamine, raskused toiduainete ja muude kaupade tarnimisel, investeerimiskulude suurenemine ja Euroopa kodumajapidamiste ostujõu vähenemine.

1.2.

Komitee väljendab muret Euroopa kõrge inflatsioonitaseme pärast, mis tuleneb energia- ja toorainekuludest ning teenuste ja tööstuskaupade hindadest. Inflatsioon on Euroopas praegu kõrgeimal tasemel alates euro kasutuselevõtust. Komitee kutsub ELi institutsioone üles looma selliseid kontrollimehhanisme nagu need, mis on sätestatud Euroopa Tarbijaliitude Ameti (BEUC) dokumendis. See peaks hõlmama näiteks nende meetmete täielikku rakendamist, mis on sätestatud nõukogu määruse eelnõus, millega nähakse ette elektrituru korralduse ulatuslik reform ja kohandamine. Komitee kutsub ELi liikmesriike üles rakendama juba vastu võetud ELi õigusakte, näiteks puhta energia paketti, mis aitab kiirendada roheüleminekut ja tugevdada siseturgu.

1.3.

Komitee leiab, et kiiresti tuleb reformida ELi läbivaadatud ajutist kriisiraamistikku, pidades silmas Ukraina sõjast ja energiakriisist tingitud kulude tohutut suurenemist. Lisaks soovitab komitee kohaldada riigiabi ajutist raamistikku nii, et energiavaldkonna hädaolukorda käsitlevas määruses ning taaste- ja vastupidavusrahastus sätestatud abi kohaldatakse kõigi energiakriisist puudutatud sektorite suhtes, pöörates erilist tähelepanu olulistele sektoritele, et mitte kahjustada paljude ettevõtjate ellujäämisvõimet, vältida negatiivset mõju tarbijate elukallidusele ega mõjutada negatiivselt nende võimet leida igapäevaselt esmatarbekaupu. Lisaks nõuab komitee veel kord nn kuldreegli kehtestamist, mis võimaldaks vajalikke avaliku sektori investeeringuid. Komitee leiab, et kodumajapidamistele ja olulistele sektoritele tuleks pakkuda kõrgete energiahindade mõju vähendamise kavasid.

1.4.

Komitee leiab, et kodumajapidamistele ja olulistele sektoritele tuleks pakkuda kõrgete energiahindade mõju vähendamise kavasid. Kuigi mõnes sektoris registreeriti väga suurt kasumit, mis oli eelmise kvartaliga võrreldes 26,8 % suurem, ulatus pankrotiavalduste määr ELis 113,1-ni. See on Eurostati poolt ELis pankrotitaseme mõõtmiseks kasutatud indeksi kohaselt, võrreldes 2015. aasta võrdlusalusega 100, kõigi aegade kõrgeim tase. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles töötama selle nimel, et tipptundidel nõudluse vähendamise meetmete rakendamise korral suudaksid kodumajapidamised ja olulised sektorid end pidevalt energiaga varustada. Samal ajal on osa ettevõtteid, eelkõige energiasektoris, inflatsiooni varjus oma kasumit suurendanud, nagu märgib Euroopa Keskpank (1). Selle sektori kasum kiirendab inflatsiooni ELis jätkuvalt ja sellega tuleb tegeleda.

1.5.

Energiakriisi mõju majandusele on väljendunud kõrges inflatsioonimääras, nõrgas majanduskasvus, tugevas surves riigi rahandusele ning kodumajapidamiste ja ettevõtjate ostujõu vähenemises, samuti Euroopa majanduse konkurentsivõime vähenemises maailmas. Tuginedes Euroopa Keskpanga soovitustele, teeb komitee ettepaneku kehtestada nn rohelise kolmik-T kriteeriumi (ingl Green triple-T: tailored, targeted and transition-proof), et tulevased sekkumised oleksid kohandatud, sihipärased ja üleminekukindlad. Mittesihtotstarbelised hinnameetmed, nagu teatavate toiduainete hinnalagi, ainult pikendaksid kõrge inflatsiooni perioodi pikemas perspektiivis;

1.6.

Jätkuvalt kiire inflatsioon, eelkõige energiahindade tõttu, põhjustab Euroopa töötajate, tarbijate ja ettevõtete ostujõu üldist vähenemist, mõjutades paljude perekondade elutingimusi, sisenõudlust ja majanduskasvu. Koos sellise rahapoliitika jätkumisega, millega tõstetakse intressimäärasid, mõjutab see negatiivselt ka paljusid ettevõtjaid. Komitee peab energiasektoris toimuvat sotsiaaldialoogi oluliseks, et leida asjakohased otsused riiklikul tasandil.

1.7.

Komitee kutsub valitsusi üles soodustama energia säästmise ja energiatõhususe meetmete võtmist ettevõtetes ja kodumajapidamistes, et võimaldada püsivalt vähendada energianõudlust. Sellega seoses tuleb soodustada taastuvenergia kasutuse laienemist (kehtestades vajalikud õiguslikud ja maksustamise tingimused, muu hulgas investeeringute nn kuldreegli), et vähendada meie sõltuvust fossiilkütustest. Praegust olukorda tuleks kasutada hoovana ELi majanduse CO2 heite vähendamise kiirendamiseks. Nende meetmetega peavad kaasnema tegevuse mujale viimisest hoidumise tagatised, mis on seotud rahalise abiga. On aeg teha investeeringuid (ja kehtestada maksustamise raamtingimused), mida on vaja Euroopa energiasüsteemi ümberkujundamiseks, et vähendada sõltuvust fossiilkütustest. Lisaks leiab komitee, et tuleb jätkata kavas „REPowerEU“ kavandatud muudatuste rakendamist, et lihtsustada ja kiirendada lubade andmist taastuvenergia taristu rajamiseks. Sellega seoses kutsub komitee ELi ja liikmesriike üles kaaluma, kuidas tagada see, et võrku sisestatud üleliigse energia eest makstav hind võimaldaks teha tasuvaid investeeringuid, et maksimeerida taastuvenergia tootmise võimsust ja seda jagada, kui see ületab oma kasutusvajadused. Euroopa Komisjoni pikaajalisse tegevuskavasse tuleb lisada energiaturu korralduse uuendamine, et vältida tulevikus energiavarustuse häireid ja hüppelist hinnatõusu.

2.   Üldised märkused

2.1.

Inflatsioonilaine levib kogu Euroopas ning selgelt on võimalik eristada kahte etappi. Esimene pärineb COVID-19 pandeemiast tingitud liikumispiirangutele järgnenud taastumisperioodist. Kõigi sektorite üheaegne taastumine tõi tarneahelates kaasa kitsaskohti, mille tõttu kasvasid tooraine- ja veokulud. Toorainehinnad kasvasid 2020. aasta jaanuarist 2022. aasta märtsini (2) 101 % ja kaubaveo kulud samal ajavahemikul 545 % (3).

2.2.

Inflatsiooni teise etapi põhjustas Venemaa sissetung Ukrainasse 2022. aasta veebruaris ja sellele järgnenud agressioonisõda. Sel korral oli šokk suurim energia ja teatavate selliste toodete osas, mida peamiselt tarnisid Euroopa Liitu Venemaa ja Ukraina: maagaas, nisu, päevalilleõli ja väetised. 2022. aasta veebruarist aprillini tõusid nende kaupade hinnad vastavalt 18,6 %, 16,8 %, 38,6 % ja 16,7 % (4). Hiljem on neid kulusid suudetud ohjeldada, kuigi veel 2023. aasta märtsis oli IMFi toorainete hinnaindeks 40,9 % ja kaubaveohinnad 3,6 % kõrgemad kui 2020. aasta jaanuaris.

2.3.

Need sündmused on kajastunud maailma ja Euroopa majanduses inflatsiooni näol. Euroala ühtlustatud tarbijahinnaindeksi aastane muutusemäär (5) ulatus oktoobris 11,5 %-ni (Eurostat). Neid väärtusi ei ole saavutatud alates eelmisest sajandist ja kuigi need on viimastel kuudel vähenenud (2023. aasta märtsis oli määr 8,3 %), on neid väga raske alandada. Seda, et hinnašokk ei ole ajutine (nagu esialgu arvati), näitab see, et alusinflatsioon (v.a energia) on enamikus Euroopa riikides endiselt tõusutrendis. See võib tähendada, et Euroopa Keskpanga rakendatud rahapoliitika ei anna oodatud tulemusi.

3.   Inflatsiooni mõju Euroopa majandusele

3.1.

Komitee märgib, et majandusväljavaated halvenesid pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris. Lähiaastate majandusstsenaariumis (6) ennustatakse 2022. aastaga võrreldes majanduse jahtumist, kuigi need prognoosid on aja möödudes paranemas. Kui talvel hindas Euroopa Komisjon, et SKP ELis tervikuna kasvab 2023. aastal 0,8 % ja 2024. aastal vaid 1,6 %, on hiljutises kevadprognoosis see protsent tõusnud vastavalt 1,0 %-le ja 1,7 %-le. Samal ajal peaks inflatsioon järk-järgult vähenema, kuigi algselt eeldatust aeglasemas tempos (9,2 % 2022. aastal, 6,7 % 2023. aastal, 3,1 % 2024. aastal). Madal majanduskasv pingestab tööturgu ja valitsemissektori võlg kasvab muu hulgas seetõttu, et Euroopa Keskpank tõstis kiiresti intressimäärasid. See avaldab enamikus liikmesriikides survet eelarvele.

3.2.

Kõrge inflatsiooni tõttu kannatavad kõige rohkem need 96,5 miljonit eurooplast, kes elavad vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus. Eurobaromeetri uuringule vastajatest peab 41 % hindu, inflatsiooni ja elukallidust üheks kõige suuremaks probleemiks, millega nende riigis silmitsi seistakse. Sellele järgnevad tervishoid (32 %) ja majanduslik olukord (19 %).

3.3.

Langetatud poliitiliste otsuste tulemusena on ELis peaaegu täielikult lõppenud gaasitarned Venemaalt ning tarnete vähenemine on suuremal või vähemal määral puudutanud peaaegu poolt liikmesriikidest. Inflatsiooni ja esmatarbekaupade hindade tõus, tööjõupuudus ja ülemaailmsete tarneahelate häired mõjutavad negatiivselt Euroopa toiduainete ja muude kaupade tarneahelaid. OECD majandusväljavaadete kohaselt peaks maailma majanduskasv 2023. aastal järsult aeglustuma ligikaudu 2,2 %-ni.

3.4.

Euroopa Keskpanga andmetel on energiahindade tõus vastutav kahe kolmandiku inflatsioonierinevuse eest euroalal. Komisjoni sõnul suurenesid 2019. ja 2022. aasta vahel energiasektoris kasumimarginaalid 54 %, kusjuures palgad kasvasid selles sektoris vaid 6 %. Euroopa töötajate, tarbijate ja ettevõtjate ostujõu üldine vähenemine ei mõjuta mitte ainult paljude perekondade elutingimusi, vaid kui seda olukorda ei parandata, võib see mõjutada ka sisenõudlust ja majanduskasvu ning seega ka teisi ettevõtlussektoreid. Kõik see on tingitud ka sellise rahapoliitika jätkumisest, millega tõstetakse intressimäärasid. Komitee peab energiasektoris toimuvat sotsiaaldialoogi oluliseks, et leida asjakohased otsused riiklikul tasandil.

3.5.

Samal ajal, kui jaehinnad on kogu Euroopas tõusnud, on palgad vähem muutunud, vähendades Euroopa kodanike, eriti kõige kaitsetumate inimeste ostujõudu, sest neil ei ole vahendeid, et end inflatsiooni eest kaitsta. Tarbijate käitumises on juba täheldatud muutusi, mis on tingitud kodumajapidamiste ostujõu vähenemisest. Nad seisavad silmitsi suure elukalliduse kriisiga, mis on seotud energiaarvete peadpööritava kasvuga ja inflatsiooni mõjuga. Vahendid, mida liikmesriigid kohaldavad vähekaitstud kodutarbijate kaitsmiseks, on väga erinevad ja mõnel juhul võib nende tõhusus olla piiratud. Euroopa Komisjon peaks kaaluma võimalust kehtestada miinimumstandardid, mida reguleerivad asutused ja poliitikakujundajad peavad kohaldama vähekaitstud kodutarbijate kaitsmiseks ja toetamiseks.

3.6.

Üks sektor, mida pandeemia ja sõja koosmõju kõige rohkem mõjutab, on toiduainete tootmine – põllumajandus, loomakasvatus ja toiduainetööstus – ning selle toodete turustamine lõpptarbijale. Sõja lähedus ning selle mõju energia- ja tooraineturgudele põhjustab põllumajandustoodete hinnaerinevust Euroopa ja rahvusvaheliste turgude vahel, kus Euroopa toodete hinnad on kõige rohkem tõusnud. Nii on 2023. aasta aprillis avaldatud kaubahindade ülevaate (Commodity price dashboard) kohaselt enamiku Euroopa põllumajandustoodete, eelkõige lihatoodete hinnatõus suurem kui mujal maailmas. Sellisel suundumusel on kolm olulist tagajärge. Esimene on see, et Euroopa elanikkond kogeb inflatsiooni kõige intensiivsemalt kõigi esmatarbekaupade osas tervikuna. Teine on see, et Euroopa toiduained kaotavad rahvusvahelisel tasandil konkurentsivõimet, ja kolmas on see, et suuremate tootmiskulude tõttu on põllumajandustootjatele makstavad hinnad tõusnud.

3.7.

Venemaa Ukraina-vastane agressioonisõda tekitas tohutuid probleeme toiduainete tarneahelas lisaks energiakulude spiraalile: selliste põhisisendite (söödad, väetised) hinna tõus ja teatavate selliste kaupade (nt taimeõlide ja nisu) nappus, mida on vaja täielikult toimiva tarneahela säilitamiseks. Kulude suurenemise järelmõju viib otsusteni vähendada väetiste tootmist, mis tõstab hindu veelgi enam. 2022. aasta suvel ja siiamaani 2023. aastal kogu Euroopas kogetud põud avaldab lisasurvet hindadele, vähendades olemasolevat pakkumist.

3.8.

Mõned olulised sektorid, sealhulgas ettevõtjad ja töötajad, kes ei saa oma tegevust peatada olenemata sellest, milliseks olukord ka ei kujuneks, kannatavad kahekordse koormuse all: vähem tarbijaid, kes on valmis maksma, ja kulude suurenemine, eelkõige astronoomilised energiaarved. Toidusektori ettevõtjad on püüdnud kulude suurenemist piirata, et tagada tarbijatele konkurentsivõimelised hinnad, ning kardavad nüüd tarbijakriisi (Hidalgo, M., 2023; Eurocommerce, 2023) (7). Hiljuti avaldas Hispaania valitsus (8) esimese aruande marginaalide vaatluskeskuse kohta ja märkis selles, et toiduahela marginaalid on 2021. aastast vähenenud 25 %, mistõttu on selge, et kasumimarginaalide areng on väga heterogeenne.

Samal ajal on osa ettevõtteid, eelkõige energiasektoris, inflatsiooni varjus oma kasumit suurendanud, nagu märgib Euroopa Keskpank (9). Selle sektori kasum oli kiirendanud inflatsiooni ELis jätkuvalt ja sellega tuleb tegeleda.

3.9.

Hispaania pank (10) viitab väga positiivsele mõjule, mida nn Ibeeria erand või Ibeeria mehhanism on avaldanud elektrituru hinnakujundussüsteemile. Samuti räägitakse käibemaksu vähendamise positiivsest, kuigi piiratumast mõjust toidu- ja kütusehindadele, kuigi lisatakse, et meetme kulud oleksid olnud väiksemad, kui see oleks keskendunud väiksema sissetulekuga peredele antavale abile. Hispaania Pank viitab ka positiivsele mõjule, mida Hispaania valitsuse poolt kutseülese miinimumtöötasu, pensionide ja elutähtsa miinimumsissetuleku suurendamine on avaldanud, leevendades inflatsiooni mõju väiksema sissetulekuga leibkondadele.

4.   Energiakulude suurenemise mõju Euroopa ettevõtjate tasuvusele

4.1.

Elektri- ja gaasi hulgimüügihinnad on alates 2021. aasta algusest tõusnud kuni 15 korda, mis mõjutab rängalt nii tarbijaid kui ka ettevõtjaid. Euroopa valitsused on hakanud võtma mitmeid poliitikameetmeid. Üht liiki poliitikameetme eesmärk on leevendada suurenenud kulude mõju tarbijatele ja ettevõtjatele. Teiste meetmetega püütakse stabiliseerida ja alandada hulgimüügihindu ning tagada energiajulgeolek. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles reformima põhjalikult elektrituru korraldust ja elektrihinna arvutamise süsteemi, nagu soovitati arvamuses TEN/793 (11).

4.2.

Viis, kuidas energiahinnad mõjutavad ettevõtluskulusid, on väga mitmesugune: esiteks elektrienergiaga varustamise otseste kulude kaudu, teiseks kaudse mõju kaudu ülejäänud tarneahelale ja kolmandaks sellest tulenevate võimalike finantstagajärgede kaudu. Näiteks Hispaania Panga 2022. aasta kevadel ex ante avaldatud uuringus (12) hinnati, et ettevõtjate energiakulude kumulatiivne suurenemine 25 % vähendaks nende kogulisandväärtust 2023. aastal 1,6 %. See on aga keskmine mõju. Aruandes leitakse, et osa sektoreid kannatab rohkem kui teised – kõige rohkem kasu saab nafta ja maagaasi kaevandamise haru –, ning tegevusharud, mis kõige rohkem kahju kannatavad, on järgmised: kalandus ja vesiviljelus, maismaatransport, meretransport ja siseveeteede transport, mootorsõidukite kaubandus ja remont, põllumajandus ja loomakasvatus, haridus, lennutransport, kinnisvarategevus, koksi ja puhastatud naftatoodete tootmine, tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ning majutus, toitlustus ja restoranid. Osa neist sektoritest on näidanud oma tähtsust ELi majanduse sujuva toimimise jaoks pandeemia ajal. Paljud kõige enam mõjutatud sektorid ei kasuta oma tootmistegevuses intensiivselt elektrienergiat, kuid on suured tarbijad.

4.3.

Lisaks otsesele ja kaudsele mõjule ettevõtjate kogulisandväärtusele (marginaalid) avaldub mõju ka nende suurema finantshaavatavuse näol. Hispaania Panga aruandes tuuakse välja kõige enam mõjutatud sektorid. On rühm eriti kaitsetuid sektoreid, mis lisaks liigsele võlakoormusele kogeksid 2030. aastal ka negatiivset tasuvust: mootorsõidukite kaubandus ja remont, maismaa- ja torutransport, kalandus ja vesiviljelus, põllumajandus ja loomakasvatus, ning tekstiili-, rõiva-, naha- ja jalatsitööstus.

4.4.

Nii kuidas Euroopa maagaasivarud vähenevad – 2023. aasta mais oli ladustatud maht 68 % (13) – seisame oma energiapoliitika juhtimisel silmitsi uute probleemidega. Varem Venemaalt tarnitud koguste ja alternatiivsete tarnijate tarnitavate koguste vahelist erinevust ei ole veel kõrvaldatud, mistõttu on ebatõenäoline, et hinnad lähiajal langevad. Märkimisväärselt on vähenenud aga nõudlus. Kõrged energiahinnad vähendavad meie tööstuse ja tarneahelate konkurentsivõimet, mis omakorda soodustab tegevuse allhankeid väljaspool ELi ja vähendab seeläbi ELi strateegilist sõltumatust. Mõju kodumajapidamistele, eelkõige kõige kaitsetumatele, on eriti suur, ning vaesuse ohus või vaesuses elavate inimeste osakaal suureneb. See toimub vähemalt 2024. aastani (14). Nende probleemide lahendamiseks soovitab komitee võtta mitmeid meetmeid, sealhulgas rahalise toetusega seotud asukohatagatised, täiendavad vajalikud energiasäästu- ja energiatõhususmeetmed ettevõtetele nõudluse vähendamiseks, ulatuslikud investeeringud ja vajalikud eelarveraamistiku tingimused taastuvenergia tootmise laiendamiseks, et vähendada sõltuvust fossiilkütustest.

4.5.

Selle tagajärjel satuvad paljud ettevõtjad ja kodumajapidamised plahvatuslikult tõusvate energiakulude tõttu üha enam olukorda, mis võib ohustada nende eksistentsi. Kuigi möödunud talv oli suhteliselt soe, ei saa me eeldada, et keskkonnatingimused on meile alati soodsad. Seepärast tuleks võtta meetmeid, et kaitsta eriti kaitsetuid kodumajapidamisi, võttes nende jaoks selles valdkonnas erimeetmeid.

4.6.

Ettevõtluskulude ulatuslik suurenemine koos tarbijate vastumeelsusega kulutada võib mõnel juhul viia isegi ettevõtte sunnitud ümberpaigutamiseni. Kuid seda ei saa teha ettevõtjad, kes osutavad tarbijatele ja ülejäänud tarneahelale olulist teenust ega saa oma tegevust energiahindade tõusu tõttu lihtsalt peatada.

4.7.

Kuigi COVID-19 pandeemia ajal peeti paljusid sektoreid ja nende töötajaid väga olulisteks, siis praeguse energiakriisi ajal on olnud silmatorkav nende tunnustamise puudumine. Seni ei ole liikmesriigid andnud sihipärast toetust paljudele neist sektoritest. Nende sektorite ettevõtjad ja töötajad on teinud jõupingutusi, et kaitsta tarbijaid oma marginaali arvelt, ning neil on raske kanda tarbijatele üle kõiki energiaarvete hüppelise kasvuga seotud kulusid. See olukord ei saa pikemas perspektiivis püsida. Samuti leiab komitee, et valitsused ei kaitse inimesi sama jõuliselt kui pandeemia ajal.

4.8.

Paljud ettevõtjad teevad suuri investeeringuid, et vähendada energiatarbimist ja suurendada juurdepääsu taastuvenergiale. Komitee leiab, et ettevõtjad võivad toimida ka kiirendajatena transpordi elektrifitseerimisel ja küttegaasi asendamisel, mängides keskset rolli energiasüsteemi ümberkujundamisel ja ELi 2030. aasta taastuvenergia eesmärkide saavutamisel. Selleks on aga vaja soodsat õigusraamistikku, näiteks lubade andmist ja võitlust suuremat energiatootmist takistavate hinnaga seonduvate tegurite vastu.

4.9.

Komitee rõhutab, et oluline on viia kava „REPowerEU“ ja hoonete energiatõhususe kohustused kooskõlla käitajate toetamise meetmetega ja nende suutlikkusega kanda asjaomaste kohustustega kaasnevate suurte investeeringute kulusid. Need meetmed on olulised, et vähendada sõltuvust fossiilkütustest, kuid kohustused peavad olema seotud nii avaliku kui ka erasektori poolse rahastamise kättesaadavusega. Euroopa Komisjoni pikaajalisse tegevuskavasse tuleb lisada energiaturu ümberkujundamine, et vältida tulevikus energiavarustuse häireid ja hüppelist hinnatõusu. Tuleb ka kaaluda selle sektori töötajate koolitamist.

Samuti leiab komitee, et mõlemad programmid peavad kajastama ka seadmete ja kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavusega seotud praktilisi aspekte, et täita kohustust paigaldada sõidukite kiirlaadimisjaamu ja alternatiivkütuste taristut. On vaja tagada, et uute ettepanekute kaudu väljamakstud vahendeid saaks kasutada selleks, et see üleminek saaks toimuda õigeaegselt.

---

(1)  Euroopa Keskpanga uuring inflatsiooni kohta, 2023.

(2)  IMFi toorainete hinnaindeks, kättesaadav aadressil https://www.imf.org/en/Research/commodity-prices.

(3)  Freightos Baltic Index, kättesaadav aadressil https://fbx.freightos.com/.

(4)  IMFi toorainete hinnaindeks, kättesaadav aadressil https://www.imf.org/en/Research/commodity-prices.

(5)  Eurostat, kättesaadav aadressil https://ec.europa.eu/eurostat.

(6)  https://economy-finance.ec.europa.eu/economic-forecast-and-surveys/economic-forecasts/spring-2023-economic-forecast-improved-outlook-amid-persistent-challenges_en.

(7)   „Margins and profits of Spanish food retailers in 2022“ (ettekanne Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees toimunud arutelul, 22. mai 2023).

(8)  OME Informe Trimestral 2023T3 (bde.es).

(9)  Euroopa Keskpanga uuring inflatsiooni kohta, 2023.

(10)  https://www.bde.es/f/webbe/SES/Secciones/Publicaciones/PublicacionesAnuales/InformesAnuales/22/Files/InfAnual_2022_En.pdf.

(11)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrusi (EL) 2019/943 ja (EL) 2019/942 ning direktiive (EL) 2018/2001 ja (EL) 2019/944, et parandada liidu elektrituru korraldust“ (COM(2023) 148 final – 2023/0077 (COD)) (ELT C 293, 18.8.2023, lk 112).

(12)  Kättesaadav aadressil: https://www.bde.es/f/webbde/Secciones/Publicaciones/InformesBoletinesRevistas/InformesEstabilidadFinancera/22/IEF_2022_1_Rec1_4.pdf.

(13)  Teave on kättesaadav aadressil https://agsi.gie.eu/data-overview/eu.

(14)   EIU (2023), „Energy crisis will erode Europe’s competitiveness in 2023 “, kättesaadav aadressil https://www.eiu.com/n/energy-crisis-will-erode-europe-competitiveness-in-2023/.

Raportöör:

Milena ANGELOVA

Täiskogu otsus	25.1.2023
Õiguslik alus	kodukorra artikli 52 lõige 2 –
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	29.6.2023
Vastuvõtmine täiskogus	12.7.2023
Täiskogu istungjärk nr	580
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	190/2/6

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Vesi on elu, keskkonna ja majanduse jaoks hädavajalik. See on ühine hüve, mis peab olema mitte ainult kõigile kättesaadav ja taskukohane, vaid mida tuleb eelkõige austada ja kaitsta. Inimtegevuse mõju ja kliimamuutuste tõttu suureneb veenappus kogu maailmas ja ka Euroopas, kus veestress puudutab ligikaudu 20 % territooriumist ja 30 % elanikkonnast (1). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunneb heameelt selles valdkonnas vastu võetud ulatuslike ELi õigusaktide üle (2) ning kutsub üles neid kiiresti ja tõhusalt rakendama, et tagada tõhus veetarbimine ja iga ELi kodaniku juurdepääs veele.

1.2.

Komitee kutsub üles kavandama ja rakendama viivitamata konkreetseid meetmeid, et suurendada teadlikkust säästlikust veetarbimisest ja edendada tehnoloogilisi uuendusi tootmissüsteemide veekasutuse tõhustamiseks. Samuti innustab ta koostama jäätmete vähendamist ja ringlussevõttu puudutavaid strateegiaid. Kooskõlas põhimõtte „saastaja maksab“ kohaldamisega nõuab komitee tungivalt, et Euroopa Liit ja liikmesriigid võtaksid otsustavaid meetmeid tagamaks, et kõik sidusrühmad järgivad nõudeid (3).

1.3.

Komitee rõhutab, et väga oluline on teavitada tarbijaid säästlikust veetarbimisest, suurendada sellealast teadlikkust ning julgustada ja suunata tarbijaid vett säästlikult kasutama. Poliitikakujundajatel, sotsiaalpartneritel, kodanikuühiskonna organisatsioonidel ja kõigil sidusrühmadel lasub ühine vastutus teavitada inimesi selgelt vee väärtusest ja selle kasutuse jalajäljest, edendada veesäästlike seadmete kasutamist ning pakkuda stiimuleid selleks, et tarbijad pühenduksid säästlikule veekasutusele ja püüaksid teadlikumalt tegutseda.

1.4.

Komitee kutsub ELi, liikmesriike, pädevaid asutusi, veekäitlejaid ja kõiki protsessis osalejaid üles püüdma oma pädevuse piires pidevalt parandada juurdepääsu veele, vee kättesaadavust ja veekasutuse tõhusust. Selle protsessi keskmes on joogiveevarude parem kaitse, üleminek vee ringmajandusele, avalike veevarustusteenuste tagamine õiglase hinnaga ning veepuuduse ennetamine.

1.5.

Komitee soovitab kiiresti rakendada järgmisi meetmeid, et suurendada säästlikku veetarbimist ja tarbijate teadlikkust oma veekasutuse jalajäljest ning edendada veesäästliku ühiskonna saavutamist (4).

1.5.1.   Meetmed tarbijate innustamiseks ja suunamiseks säästliku veetarbimise poole

1.5.1.1.

Selge teavitamine vee väärtusest (rakendavad pädevad asutused ja veekäitlejad). Pikaajalise käitumise muutmiseks tuleks korraldada kampaaniaid, et teavitada tarbijaid vee ja veevarustusteenuste väärtusest ning käsitleda konkreetselt lühiajalisi erakorralisi meetmeid kliimamuutustest tingitud kriisiolukordadele (põud, üleujutused) reageerimiseks. Üks oluline sihtrühm on lapsed. Joogivee muu kasutuse asendamine mittekonventsionaalsetest allikatest saadava veega peaks muutuma normiks (nt võimaluse korral kogutud vihmavee kasutamine aia kastmiseks, auto pesemiseks jne).

1.5.1.2.

Veesäästlike kodumasinate ja seadmete propageerimine (rakendavad EL ja liikmesriigid). Kodumajapidamised kasutavad tänapäeval arvukalt vett tarbivaid kodumasinaid ja seadmeid. Tänu tehnoloogia arengule viimastel aastatel tarbivad paljud neist varasemaga võrreldes märkimisväärselt vähem vett, toetades inimese kohta tarbitava vee üldise vähenemise suundumust. Vaja on täiendavaid stiimuleid, et motiveerida tootjaid jätkama innovatsiooni tõhusa veekasutuse edendamiseks ning innustada tarbijaid neid lahendusi ostma ja kasutama. Kõigil sellistel kodumasinatel ja seadmetel peaks olema veetarbimise märgis.

1.5.1.3.

Tarbijate teavitamine nende veekasutuse jalajäljest (rakendavad EL ja liikmesriigid). Kodumajapidamiste tegelik veetarbimine hõlmab palju enamat kui joogivee kasutamine. Iga tarbitav toode ja teenus sisaldab teataval hulgal vett (5) ning sageli tekib märkimisväärne osa tarbija veekasutuse jalajäljest väljaspool tema kodupiirkonda/-riiki või isegi väljaspool ELi. Tarbijavalikud mõjutavad seega piirkondlikku, riiklikku ja ülemaailmset veekasutust. Veekasutuse jalajälg on harivast seisukohast tõhus parameeter – hiljuti on mitmed kommunaalettevõtted lisanud selle ka koolidele koostatud programmidesse. Internetis on mitmeid jalajälje kalkulaatoreid, kus tarbija võib sisestada oma andmed ja saada vastuseks enda jäetud jalajälje. Tarbijaid tuleks neist kalkulaatoritest teavitada teavituskampaaniate kaudu.

1.5.2.   Meetmed veele juurdepääsu, vee kättesaadavuse ja veekasutuse tõhususe parandamiseks

1.5.2.1.

Ühisveevarustuse tagamine (rakendavad liikmesriigid ja veekäitlejad). Tervikliku lähenemisviisi raames tuleks võtta meetmeid joogivee varustus- ja jaotussüsteemi tõhususe ning vastupidavuse suurendamiseks, parandades lekkekontrolli, arendades vajaduse korral välja alternatiivsed joogiveeallikad ja rakendades muid asjakohaseid meetmeid. Sellega seoses peavad liikmesriigid rahvatervise ja heaolu kaitsmiseks kaaluma ka meetmeid, mille abil tagada, et ühisveevarustus on terava veenappuse ajal teiste veekasutuseesmärkidega võrreldes esmatähtsal kohal.

1.5.2.2.

Veevarustusteenustele õiglase hinna tagamine, mis põhineb kulude täielikul katmisel, tagades samal ajal taskukohasuse haavatavatele elanikkonnarühmadele (rakendavad pädevad asutused). Direktiivis 2000/60/EÜ nõutakse, et liikmesriigid võtaksid vähemalt tööstuse, kodumajapidamiste ja põllumajanduse osas arvesse veevarustusteenuste kulude katmise põhimõtet. Komisjoni ja OECD andmete kohaselt on veevarustusteenuste kulud täielikult kaetud ainult üheksas liikmesriigis (6). Enamikul juhtudel piirdub kulude katmine vaid kodumajapidamistega. Kuigi liikmesriigid peaksid võtma meetmeid, et tagada veevarustusteenuste kättesaadavus ja taskukohasus kõige haavatavamate elanikkonnarühmade jaoks, (7) on oluline, et veetariif kajastaks veevarustusteenuste tegelikke kulusid. Koos tarbimise täpse mõõtmisega tagab see, et tarbijad on veevarustusteenuste maksumusest rohkem teadlikud. Liikmesriigid peaksid arutama võimalust võtta tasu n-ö vee väärtuse alusel, mis tagaks selle napi ressursi säilimise ka tulevastele põlvkondadele. Veetariifid võiksid sisaldada hinnasignaale, et suurendada veekasutuse tõhusust. Näiteks võiksid tariifid tõusta, kui kodumajapidamises ületatakse teatav vee kogus elaniku kohta või kui veevarustust ohustab ajutine veenappus.

1.5.2.3.

Tõhus veetarbimise mõõtmine mõõtmistäpsuse suurendamise teel (rakendavad liikmesriigid, omavalitsused ja veekäitlejad): — tagada tõhus veetarbimise mõõtmine täpsete veearvestite ja nende uuendamise meetmete abil, et teavitada lõppkasutajaid nende tegelikust tarbimisest; — kontrollida tarbimist erakaevudest, et piirata veekasutust otse põhjaveest; — kasutada nutiarvesteid, et teavitada lõppkasutajaid suurest või ebatavalisest tarbimisest ja madalast veesurvest, mille põhjus võib olla sisemine leke.

1.5.2.4.

Joogiveevarude parem kaitse (rakendavad EL ja liikmesriigid). Joogiveevarusid tuleb kaitsta inimtegevusest põhjustatud saastumise eest. Selle saavutamiseks tuleb ELi nullsaaste tegevuskava tingimusteta ellu viia, kohaldades kooskõlas põhimõttega „saastaja maksab“ ettevaatuspõhimõtteid ning kontrolli saaste tekkekohas kõigi probleemsete ainete suhtes, mis võivad sattuda joogiveevarudesse. Saasteained võivad pärineda tööstuslikest allikatest (PFAS, ravimid, desinfektsioonivahendid jne) või põllumajandusest (pestitsiidid, nitraadid). EL vaatab praegu läbi asjakohaseid õigusakte, millega on võimalik saastet tekkekohas vältida, sealhulgas direktiiv 2010/75/EL, (8) määrus (EÜ) nr 1907/2006, (9) direktiiv 2009/128/EÜ, (10) määrus (EÜ) nr 726/2004 (11) ja direktiiv 2001/83/EÜ (12). Tuleb tagada, et need tulevased sätted kaitseksid tõhusalt meie veevarusid.

1.5.2.5.

Liikumine vee ringmajanduse suunas (rakendavad EL ja liikmesriigid). Veekasutuse tõhusust saab suurendada vee taaskasutamisega. Ühest küljest tuleks kodumajapidamisi julgustada igal võimalusel koguma vihmavett ja kasutama seda asjakohastel eesmärkidel, sealhulgas aia kastmiseks ja pesemiseks. Teisest küljest tuleb võtta tõhusaid kontrollimeetmeid kohapeal tagamaks, et kodumajapidamistest pärit reovesi ei sisalda saasteaineid, mis võiksid ohustada käideldud reovee taaskasutamist kastmiseks ja muul eesmärgil.

1.5.2.6.

Kliimamuutustega kohanemine (rakendavad liikmesriigid, omavalitsused ja reoveekäitlejad). Kliimamuutused mõjutavad piirkondi erinevalt. Oluline on kohandada meetmeid vastavalt kohalikele oludele. Üldiselt tuleb linnaplaneerimine uuesti läbi vaadata, muutes linnad n-ö käsnadeks (sponge cities) (13). See parandab linnade kliimat, võimaldab vihmaveel imbuda ja vähendab kanalisatsiooni ülevoolujuhtumeid.

1.5.2.7.

Hea valitsemistava tagamine (rakendavad liikmesriigid, piirkonnad ja omavalitsused). Muutuste elluviimiseks on vaja selgeid ja tõhusaid juhtimisstruktuure. See peaks tugevdama koostööd kõigi osalejate vahel ja määrama kindlaks vastutuse. Meetmed peaksid põhinema kliimamuutuste piirkondliku mõju täpsetel prognoosidel ja veenõudluse suundumustel (põllumajandus, tööstus, rahvastiku areng jne) järgnevatel aastakümnetel.

1.5.2.8.

Ametiasutused kui eestvedajad (rakendavad liikmesriigid ja omavalitsused). Kuna ametiasutused, sh Euroopa Liidu institutsioonid vastutavad nii poliitikameetmete kui ka praktilise korralduse väljatöötamise ja rakendamise eest, peaksid nad võtma veekasutuse jalajälje vähendamisel eestvedaja rolli.

2.   Sissejuhatus

2.1.

Osana komitee 2023. aasta juhtalgatusest, mille eesmärk on käsitleda vett kui olulist prioriteeti Euroopa ja ülemaailmsel tasandil, uuritakse käesolevas omaalgatuslikus arvamuses meetmeid, mida on vaja selleks, et tarbijad ELis kasutaksid vett tõhusamalt, võttes arvesse keskkonnaküsimusi, teadmiste lünki ja valdkonna tehnoloogiate hetkeseisu. Arvamuses esitatakse ideid selle kohta, kuidas optimeerida kodumajapidamiste veetarbimist ja vetteheidet, tuginedes terviklikule nägemusele tarbijate rollist ja nende vajadustest seoses vee koguse ja kvaliteediga, ning esitatakse selleks konkreetsed ettepanekud.

2.2.

Vesi on elu, keskkonna ja majanduse jaoks hädavajalik ning seega ühine hüve, mida peab austama ja kaitsma. Euroopa veevarud on aga kliimamuutuste tõttu ohus – paljudes vesikondades (eelkõige Vahemere piirkonnas) (14) on üldine sademete hulk vähenemas ja valitsevad pikemad põuaperioodid, samas kui paljudes piirkondades on rohkem tugevaid paduvihmu ja katastroofilisi üleujutusi. Lisaks tähendab merevee taseme tõus seda, et soolane vesi võib tungida magevee põhjaveekihtidesse.

2.3.

Kohalike ressursside kättesaadavus ja lõppkasutajate veenõudlus on üha enam tasakaalust väljas, mis kujutab endast tulevikus märkimisväärset veepuuduse ohtu. Kui vee kättesaadavuse määravad sellised olulised tegurid nagu sademete hulk, geograafilised tingimused, kliimasuundumused ja saastumine, siis veetarbimine ning nõudlus sõltuvad peamiselt inimkäitumisest. Lisaks mõjutab olemasolevate veevarude kvaliteeti inimtegevus, sealhulgas kodumajapidamiste tegevus. Inimtekkeline veekeskkonna reostus vähendab kasutuskõlblike veeressursside kättesaadavust ning suurendab kulusid ja keskkonnatagajärgi, mis kaasnevad vee käitlemisega teatud kasutusotstarbeks vajaliku kvaliteeditaseme saavutamiseks (joogivesi, tööstuslik kasutus, kastmine jne). Uuringute (15) kohaselt on veereostusest tingitud ökoloogiliste katastroofide üheks peamiseks põhjuseks ELi veekogude veekvaliteedi põhjaliku seire puudumine.

2.4.

Euroopa Keskkonnaameti andmetel mõjutab veestress igal aastal keskmiselt ligikaudu 20 % Euroopa territooriumist ja 30 % kogu elanikkonnast (16). Keskkonnaamet märgib, et veestress tekib siis, kui ei ole saadaval piisavalt vett selleks, et vastata koguse või kvaliteedi poolest keskkonna ning meie ühiskonna ja majanduse nõudmistele. Veestress on üldmõiste, mis hõlmab põuda, kvantitatiivset nappust, vee kvaliteeti ja vee kättesaadavust (17).

2.5.

Joogivesi moodustab ligikaudu 10 % vee kogukasutusest. Põllumajandus, metsandus ja kalandus kasutavad 58 % ning elektrienergiale ning gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamisele kulub 18 % veest (18).

2.6.

Joogivesi moodustab ligikaudu 20 % veevõtu üldkogusest. Suurima osa aastasest veevõtust moodustavad jahutamine elektritootmises (19) (32 %) ja veevõtt põllumajanduses (28 %) (20).

2.7.

Arvestades, et veevarude saastumine toitainetega (lämmastik ja fosfor) ja paljude ohtlike ainetega (nt kumulatiivsete kantserogeensete või mutageensete omadustega ained) kujutab endast tõsist ohtu tervisele ja keskkonnale ning vee puhastamiseks vajalik käitlemine on kulukas ja ressursimahukas, kutsub komitee üles kiiresti ellu viima praegu kehtivad kõikehõlmavad ELi õigusaktid. Komitee kordab, et ELi tööstus- ja põllumajanduspoliitika peab vähendama saastavaid heitkoguseid, toetades samal ajal majanduskasvu ja konkurentsivõimet. Kuna vesi on ühine hüve, nõuab komitee, et joogivesi tehtaks kooskõlas direktiiviga (EL) 2020/2184 kõigile ELi kodanikele vabalt kättesaadavaks ligipääsetavate veeautomaatide ja -allikate kaudu avalikes kohtades. Mineraalvee kontsessioonide puhul tuleks püüda pakkuda mineraalvett avalikult ligipääsetavast kraanist.

2.8.

Käesolevas arvamuses keskendutakse küll peamiselt veevarude tarbimisele ja kättesaadavusele, kuid selle eesmärk on ka lahendada kvaliteediga seotud probleeme, kuna need mõjutavad selle ressursi tegelikku kasutatavust. Seega on meetmete eesmärk vältida veeökosüsteemide seisundi edasist halvenemist ning kaitsta ja parandada nende olukorda, tagada põhjavee reostuse järkjärguline vähenemine ja vältida selle edasist reostumist.

2.9.

Piisava kvaliteedi ja koguse tagamiseks praegustele ja tulevastele põlvkondadele on vaja üldist teadlikkust kõigist probleemidest ja nende algpõhjustest. Iga kodanik ja tarbija peab olema teadlik vee tähtsusest ja selle kui piiratud ressursi väärtusest. Suurendada tuleb üldist teadlikkust veevarudega seotud küsimustest ning vastavate meetmete võtmine peab algama meie igapäevasest veekasutusest. Sel eesmärgil soovitatakse hiljutises direktiivis (EL) 2020/2184 liikmesriikidel võtta meetmeid, et suurendada teadlikkust joogivee kvaliteedist ja tarbimisest.

2.10.

Arvesse tuleb võtta mitmeid tegureid ja aspekte, mis mõjutavad otseselt ja kaudselt kodumajapidamiste veetarbimise tähtsust ja mõju, sealhulgas: — otsese veetarbimise eri eesmärgid: nt joomine, pesemine, kastmine jne; — otsese veetarbimise asukoht: nt kodus, tööl, seoses hobidega jne; — tarbitava vee liigid: nt põhjavesi, pinnavesi, taaskasutatav vesi jne; — kaudne veetarbimine: kaupade ja teenuste tootmiseks kasutatav vesi; — otsene reovesi: kogus ja kvaliteet (toitained, orgaanilised ained, kemikaalid jne); — kaudne reovesi: kaupade ja teenuste tootmisel tekkiv reovesi; — geograafiline veenappus ja kvaliteediaspektid, mis on seotud nii otsese kui ka kaudse tarbimisega (ulatudes kohalikust ülemaailmseni).

3.   Veekasutuse näitajad

3.1.

Üldine lähenemisviis veetarbimise optimeerimisele peaks olema terviklik, kuid kasutatavaid näitajaid peaks olema võimalikult vähe ja need peaksid olema võimalikult lihtsad. Näitajate arvu suurendamise või keerukate koondnäitajate (nagu jalajäljed ja indeksid) kasutamise lisaväärtus ei pruugi olla suur võrreldes nende jälgimiseks, analüüsimiseks ja töötlemiseks vajalike ressurssidega. Seega on väga oluline leida kõige asjakohasemad ja mõjukamad näitajad, võttes arvesse vajaliku teabe eesmärki. Tuleks eristada näitajaid, mida majandusteadlased, teadlased ja poliitikakujundajad kasutavad probleemide määratlemiseks, strateegiate väljatöötamiseks ja kindlaksmääratud eesmärkide saavutamisel tehtud edusammude mõõtmiseks, ning näitajaid, mida kasutatakse tarbijatega suhtlemisel. Meetmetega seoses on oluline hinnata mitmeid veetarbimisega otseselt või kaudselt seotud näitajaid, mis võimaldavad hinnata meetmete tõhusust, pöörates erilist tähelepanu parameetrite seire järjepidevusele ja korrapärasusele. Siinkohal saab aluseks võtta Euroopa Keskkonnaameti kasutatavad näitajad.

3.2.

Keskkonnaameti näitajate väljatöötamisel on lähtutud vajadusest teha kindlaks väike arv meetmete seisukohast olulisi näitajaid, mis on ajaliselt stabiilsed (kuid mitte staatilised) ja võivad anda vastuseid valitud prioriteetsetele küsimustele (keskkonna-, sotsiaal-, majandusküsimused jne).

3.3.

Kõige olulisem näitaja tarbijate (kodumajapidamiste) veekasutuse mõõtmiseks on veetarbimine liitrites inimese kohta päevas. Kättesaadavatest andmetest nähtuvad suured erinevused, ulatudes 77 liitrist kuni 220 liitrini inimese kohta päevas (21).

3.4.

Säästlikku veetarbimist edendavad meetmed peavad hõlmama kogu veeringlust ning nii kvalitatiivseid kui ka kvantitatiivseid aspekte. Need peaksid lisaks joogivee võtmisele ja tarbimisele hõlmama ka vee ringmajandusest saadavat kasu (vee taaskasutamine) ning edendama arusaama, et vett on kasutatud ka tarbitavates toodetes ja teenustes. See aitab kodumajapidamistel paremini mõista oma tarbimisvalikute mõju veevarude kvaliteedile ja kogusele oma piirkonnas, riigis ja kogu maailmas. Samuti aitab see kodanikel arendada teadlikkust oma individuaalse veetarbimise kõikidest aspektidest (nii kodus kui ka väljaspool) ning teadvustada seda, kuidas tõhustada oma tarbimist. Kodanikuühiskonna organisatsioonide roll on väga oluline, et aidata inimestel valida ja rakendada strateegiaid oma tarbimise tulemuslikkuse ja tõhususe suurendamiseks.

3.5.

Kuigi säästlik veetarbimine on vajalik kõigis Euroopa piirkondades, on see eriti pakiline veenappuse või sagedasemate põuajuhtumite all kannatavates piirkondades. Tervikliku lähenemisviisi tagamiseks tuleks üldisesse strateegiasse lisada veevarustussüsteemi tõhusus. Võimalikke lahendusi tuleks leida ka veekäitlejate tulevikku suunatud strateegiates, sealhulgas veevarustussüsteemi riskihindamine ja riskijuhtimine, lekete ohjamine, alternatiivsed veeallikad jne.

3.6.

Kuigi teoreetiliselt võiks kasutada paljusid muid näitajaid (vee teema on selleks väga sobiv), tuleks arvestada, et mitte ainult täiendavate andmete otsimine, vaid ka nende tõendamine ja levitamine eeldab märkimisväärset tööd. Need lisaülesanded kuuluvad Euroopa kesksete struktuuride, aga ka liikmesriikide ja nende vastavate asutuste või selles vallas tegutsevate ettevõtete pädevusse, kes selliseid andmeid hangivad ja toodavad. Ühe instrumendi lisamine juba niigi suurde orkestrisse ei paranda tingimata heli kvaliteeti. Seepärast on uute näitajate lisamise asemel mõistlikum kasutada olemasolevaid näitajaid parimal võimalikul viisil.

---

(1)  Euroopa Keskkonnaameti aruanne nr 12/2021 „Water resources across Europe – confronting water stress: an updated assessment“, 2021.

(2)  Pakett „Eesmärk 55“, veepoliitika raamdirektiiv, joogiveedirektiiv, vee taaskasutuse määrus jne.

(3)  Näiteks https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/et/IP_14_1151 ja https://www.politico.eu/article/italy-biggest-steel-mill-mockery-eu-environmental-rules/.

(4)  https://watereurope.eu/wp-content/uploads/WE-Water-Vision-2023_online.pdf..

(5)  Water Footprint Network, Water Footprint Assessment, vaadatud 22. mail 2023.

(6)  OECD, „Background note: Cost recovery“, aprill 2022.

(7)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2020. aasta direktiiv (EL) 2020/2184 olmevee kvaliteedi kohta (ELT L 435, 23.12.2020, lk 1).

(8)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiiv 2010/75/EL tööstusheidete kohta. (ELT L 334, 17.12.2010, lk 17).

(9)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaalide Agentuur ning muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93, komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT L 396, 30.12.2006, lk 1).

(10)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiiv 2009/128/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse tegevusraamistik pestitsiidide säästva kasutamise saavutamiseks (ELT L 309, 24.11.2009, lk 71).

(11)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta määrus (EÜ) nr 726/2004, milles sätestatakse ühenduse kord inim- ja veterinaarravimite lubade andmise ja järelevalve kohta ning millega asutatakse Euroopa Ravimiamet (ELT L 136, 30.4.2004, lk 1).

(12)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiv 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (ELT L 311, 28.11.2001, lk 67).

(13)  Käsnana toimivad linnad (sponge cities) on linnapiirkonnad, kus on rikkalikult looduslikke alasid, nagu puud, järved ja pargid, või muid häid lahendusi vihmavee imamiseks ja üleujutuste vältimiseks, https://climatechampions.unfccc.int/what-are-sponge-cities-and-how-can-they-prevent-floods/, vaadatud 7. juunil 2023.

(14)  Valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) aruanne „Cross-Chapter Paper 4: Mediterranean Region. In: Climate Change 2022: Impacts, Adaptation and Vulnerability“. Aruande kohaselt koonduvad Vahemere piirkonda omavahel tihedalt seotud kliimariskid.

(15)  Euroopa Keskkonnaamet, „Pollution in Europe’s rivers“.

(16)  Euroopa Keskkonnaameti aruanne nr 12/2021 „Water resources across Europe – confronting water stress: an updated assessment“, 2021.

(17)   Idem.

(18)  Euroopa Kontrollikoja eriaruanne 12/2021, „Põhimõtte „saastaja maksab“ ebajärjekindel kohaldamine ELi keskkonnapoliitikas ja -meetmetes“ (Euroopa Keskkonnaameti andmete põhjal).

(19)  See, kuidas vee kasutamine jahutusjaamades mõjutab ressursside kättesaadavust, ei ole siiski kuigi selge. Tavaliselt võetakse vesi pinnaveekogudest või merest ning see kõik (või peaaegu kõik) juhitakse neisse veekogudesse tagasi.

(20)  Euroopa Keskkonnaamet, „Water abstraction by source and economic sector“, 1. juuni 2022.

(21)  Eureau, The governance of water services in Europe, 2020.

Raportöör:

Antje Sabine GERSTEIN

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 20.1.2023
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	29.6.2023
Vastuvõtmine täiskogus	12.7.2023
Täiskogu istungjärk nr	580
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	196/1/4

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab Euroopa Komisjoni lähenemisviisi tekstiiltoodete märgistamist käsitleva määruse läbivaatamisel. Lähtekohaks võetakse peamiselt võimalus kasutada uusi digimärgistamise tehnoloogiaid, uusi kiutehnoloogiaid ja -klassifikatsioone ning uusi ringlussevõtutehnoloogiaid, tunnustades seeläbi tekstiiltoodete jaoks loodavat uut ulatuslikku regulatiivset konteksti Euroopa Liidus.

1.2.

Tarbijatel on erinevad ootused selle suhtes, kui üksikasjalikud peaksid olema tekstiiltoodete märgised. Tekstiiltoodete märgistamise määruse muutmise käigus tuleb arvestada kõiki neid erinevaid ootusi, pakkudes esmajoones kergesti mõistetavat põhiteavet ja andes samal ajal juurdepääsu ka üksikasjalikumale teabele.

1.3.

Võttes arvesse, et tekstiilisektor on üks enim üleilmastunud sektoreid, peab komitee äärmiselt oluliseks, et Euroopa Komisjon püüaks ühtlustada päritolu-, hooldusjuhiste, suurus- ja kiukoostise märgistuse nõudeid ELis ja kogu maailmas.

1.4.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma arvesse selle sektori VKEde erivajadusi. Et vältida tegevuse edasist üleviimist ja arvestades asjaolu, et kogu ELis töötab sektoris 1,3 miljonit töötajat, peavad tekstiiltoodete märgistamise määruse uued nõuded võimaldama piisavat paindlikkust. Nõuded peavad vastama VKEde vajadustele ja suutlikkusele, nii et tööhõive ja oskused selles majandussektoris mitte ainult ei säiliks, vaid neid saaks edasi arendada.

2.   Üldised märkused

2.1.

ELi kestliku ja ringse tekstiili strateegias teatati, et vaadatakse läbi ka tekstiiltoodete märgistamise määrus (EL) nr 1007/2011, (1) mille kohaselt peab ELi turul müüdavatel tekstiiltoodetel olema märgis, millel on selgelt märgitud kiukoostis ja kõik loomset päritolu mittetekstiilsed osad. Läbivaatamise osana mainitakse strateegias võimalust kehtestada kohustuslik teavitamine muudest andmetest, nt kestlikkus- ja ringlusnäitajad, toote suurus ning vajaduse korral riik, kus tootmisprotsess toimub (märge „valmistatud…“).

2.2.

Käesolevas arvamuses uurib komitee võimalusi laiendada kehtiva määruse kohaldamisala, kaaludes teatavaid elemente, mis on juba loetletud läbivaadatava määruse artiklis 24, ning muid kestlikkus- ja ringlusnäitajaid kooskõlas praeguste seadusandlike ettepanekutega, nagu seadusandlik ettepanek kestlike toodete ökodisaini nõuete kohta. Arvamuses võetakse arvesse tööstuse vaatepunkti, sealhulgas kulusid ja paremat teabevahetust kogu väärtusahela ulatuses, ning tarbijate vaatenurka, et tagada õige, täpne ja selge teave.

2.3.

Komitee toetab komisjoni lähenemisviisi tekstiiltoodete märgistamist käsitleva määruse läbivaatamisel. Lähtekohaks võetakse peamiselt võimalus kasutada uusi digimärgistamise tehnoloogiaid, uusi kiutehnoloogiaid ja -klassifikatsioone ning uusi ringlussevõtutehnoloogiaid, tunnustades seeläbi tekstiiltoodete jaoks loodavat uut ulatuslikku regulatiivset konteksti ELis. See hõlmab ka Euroopa Komisjoni roheväidete algatust (2).

2.4.

Komitee rõhutab, et paljusid tekstiilisektori aspekte on juba käsitletud väga keerulistes horisontaalsetes seadusandlikes ettepanekutes, millest enamik on juba seadusandlikus menetluses. Ettevõtja sotsiaalset vastutust ja tööga seotud küsimusi käsitletakse äriühingu kestlikkusalase hoolsuskohustuse direktiivis ja sunniviisilise töö keelu määruses. Tarbijate mõjuvõimu suurendamise direktiivi ja roheväidete direktiiviga reguleeritakse peagi kestlikkusväidetest teavitamist, samal ajal kui läbivaadatud jäätmete raamdirektiivis käsitletakse olelusringi lõpus toimuva käitlemisega seotud põhikontseptsioone.

2.5.

Tarbijatel on erinevad ootused selle suhtes, kui üksikasjalikud peaksid olema tekstiiltoodete märgised. Tekstiiltoodete märgistamise määruse muutmise käigus tuleb arvestada kõiki neid erinevaid ootusi, pakkudes esmajoones kergesti mõistetavat põhiteavet ja andes samal ajal juurdepääsu ka üksikasjalikumale teabele, näiteks tootmisprotsessi kohta standardteabe vabatahtliku esitamise teel.

2.6.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et tekstiiltoodete märgistamise määruse läbivaatamine on õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi algatus, mille selge eesmärk on muuta ELi õigus lihtsamaks, eesmärgipäraseks ning ettevõtjate ja tarbijate jaoks vähem kulukaks. Ettevõtjate puhul peab see hõlmama nõuete täitmisega seotud kulude vähendamist ning regulatiivset selgust ja järjepidevust. Tarbijatele on vaja anda tekstiiltoodete kohta täpset, põhjalikku ja võrreldavat teavet. Komitee rõhutab maksimaalse ühtlustamise tähtsust, et aidata sektoril minna edukalt üle terviklikule ringmajandusele.

2.7.

Komitee kutsub üles võtma kiiresti meetmeid kiudude klassifitseerimise süsteemi osas, sest praegune süsteem ei ole piisavalt paindlik hõlmamaks uuenduslike kiudude arendamist, millel on sageli väiksem keskkonnamõju kui tavakiududel. Paljude uute kiudude tootjate jaoks on praegune olukord nördimapanev, sest nad ei saa oma kiude täpselt märgistada. Samuti ei saa sellistele uutele kiududele veel viidata tekstiiltoodete märgisel ja seega on nende kindlakstegemine ringlussevõtuga tegelevatele ettevõtjatele endiselt suur probleem, mis takistab praegu ringlust kõnealuses sektoris. Komitee juhib tähelepanu sellele, et see regulatiivne lünk mõjutab negatiivselt ka tarbijate arusaamu, sest mõned tooted võivad tegelikult olla palju kestlikumad kui praegustel märgistel näidatud.

2.8.

Komitee peab äärmiselt oluliseks, et Euroopa Komisjon püüaks ühtlustada päritolu-, hooldusjuhiste, suurus- ja kiukoostise märgistuse nõudeid ELis ja kogu maailmas. Tekstiilisektor on üks enim üleilmastunud sektoreid. Igal pool valmistatud rõivad jõuavad mitmetesse geograafilistesse piirkondadesse kogu maailmas (EL, USA jne) ning neile kehtib palju erinevaid märgistamisnõudeid (3). Vajaduse korral tuleb arvesse võtta üleilmseid märgistamisnõudeid ja üleilmseid harmoneeritud standardeid.

2.9.

Maksimaalse ühtlustamise nõue on seotud komitee selge poliitilise üleskutsega vältida siseturu edasist ohustamist, sest liikmesriikide märgistamisnõuded näivad olevat üha erinevamad. Seepärast peab komitee hädavajalikuks ja õigeaegseks, et Euroopa Komisjon teeks ettepaneku vaadata tekstiiltoodete märgistamise määrus läbi 2023. aastal – siseturu 30. aastapäeval.

2.10.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma arvesse selle sektori VKEde erivajadusi. Et vältida tegevuse edasist üleviimist ja arvestades asjaolu, et sektor annab tööd 1,3 miljonile töötajale kogu ELis, (4) peavad tekstiiltoodete märgistamise määruse uued nõuded võimaldama piisavat paindlikkust. Nõuded peavad vastama VKEde vajadustele ja suutlikkusele, nii et tööhõive ja oskused selles majandussektoris mitte ainult ei säiliks, vaid neid saaks edasi arendada. Näiteks ei ole realistlik lasta sertifitseerimisasutustel teha üldist vastavuskontrolli VKEde puhul, kes moodustavad ELi tekstiilitootmistööstuse tugisamba. Mõistlik lähenemisviis oleks näha ette enesesertifitseerimise menetlused, näiteks otsuse nr 768/2008/EÜ (5) II lisas sätestatud tootmise sisekontroll, mille puhul VKEd teavitavad tarbijaid ja annavad neile garantiid.

3.   Konkreetsed märkused

3.1.   Kiudude klassifitseerimine

3.1.1.

Viimastel aastatel on tekstiilitööstuses välja töötatud mitu uut kiudu, mille keskkonnamõju on traditsioonilisemate kiududega võrreldes tõendatult väiksem. Kuigi need materjalid võivad põhineda sarnasel lähteainel, on nende tootmistehnoloogiad ja omadused sageli äärmiselt erinevad tavapäraste kiudude omadest. Praegu ei tunnustata uusi kiude olemasolevate I lisas esitatud kiudude üldliigituse alusel. Seega liigitatakse uued kiutüübid erinevate kiunimetuste või nimetuse „muud kuid“ alla. Võttes arvesse rohepööret ja üleminekut ringmajandusele, peaks läbivaadatud tekstiiltoodete märgistamise määrus võimaldama tunnustada I lisas eristatavate omadustega kiudusid. Tekstiiltoodete märgistamise määruse oodatavat läbivaatamist tuleks paremini kohandada, et kajastada uuenduslike kiududega seotud kiiret arengut.

3.1.2.

Suur hulk uusi eriomadustega kiuliike on juba peaaegu turustamisjärgus või muutuvad turul kättesaadavaks tulevikus. Praegune I lisa ajakohastamise protsess ei ole taotlejate jaoks siiski läbipaistev ega kindel. Seepärast soovitab komitee ELi ametiasutustel hinnata ja üle vaadata, kuidas muuta ajakohastamise protsess läbipaistvamaks ja tehniliselt täpsemaks.

3.2.   Kiukoostise lubatud hälve

3.2.1.

Võttes arvesse üleminekut ringmajandusele, kasutab tekstiilitööstus rõivaste tootmisel üha enam ringlussevõetud kiude ja materjale. Praegune määrus ei sobi täielikult märgistamaks täpselt ringlussevõetud materjali sisaldavat kiukoostist ja see takistab üleminekut ringmajandusele. Artikli 20 lõike 3 kohaselt võib märgistusel esitatud kiusisalduse ja pädevate asutuse analüüsi põhjal kindlaks tehtud kiukoostise vahel olla kuni 3 % hälve. Praegune tekstiili sortimis- ja ringlussevõtutehnoloogia tehniline arengutase põhjustab siiski kiukoostise varieeruvust, mis mõnikord ületab 3 % lubatud hälbe. Põhjuseks on asjaolu, et eelkõige mehaanilise ringlussevõtu puhul ei ole võimalik täielikult tagada, et ringlussevõetavad lähteained ei sisalda muid tekstiilmaterjale. Seetõttu on vaja uurida võimalust suurendada läbivaadatud tekstiiltoodete märgistamise määruses koostise lubatud hälvet. Ekspertide arvamuse põhjal soovitab komitee, et ajakohastatud tase oleks 3–5 %. Suurem lubatud hälve peaks arvesse võtma üksnes ringlussevõtutehnoloogia praegusi piiranguid, see ei tohiks õigustada viletsat tootmistava. Lubatud hälbe mõningane suurendamine on teretulnud samm, et ringlussevõetud materjale saaks rõivatootmises tõketeta kasutusele võtta.

3.3.   Ühtlustamine üleilmsete standardite ja tootmisviisidega

3.3.1.   Analüüsistandardite ühtlustamine

3.3.1.1.

Tekstiilitööstus on üleilmselt väga laialt levinud tööstus, kus sageli kohaldatakse rahvusvahelisi standardeid. Tekstiiltoodete märgistamise määruse läbivaatamine annab võimaluse viia kiukoostise analüüsimeetodid kooskõlla ülemaailmsete standarditega. Praegu võib artikli 19 kohaselt määrata kiukoostise kindlaks ainult ELi (EN) standardite kohaselt. Enamikul juhtudel on EN-standardid väga sarnased rahvusvaheliste ISO standarditega, kuid väikesed erinevused meetodi parameetrites põhjustavad erinevusi ISO ja EN-standardite analüüsitulemustes. Sektori üleilmsete väärtusahelate tõttu kohaldatakse ja eelistatakse sektoris laialdaselt ISO standardeid. Selle tulemusena peavad ettevõtjad Euroopa turule suunatud toodete puhul tegema rohkem analüüse, mistõttu kulud märkimisväärselt suurenevad. Seepärast soovitab komitee läbivaadatud tekstiiltoodete märgistamise määruses tunnustada ISO standardeid aktsepteeritud analüüsistandarditena. Samuti täheldab komitee, et praegu tehakse suuri innovaatilisi edusamme uutes kiukoostise tuvastamise meetodites. Euroopa Komisjon peaks neid edusamme tekstiiltoodete märgistamise määruse läbivaatamisel arvesse võtma.

3.3.2.   Ühtlustamine rahvusvaheliste standardite ja kaubanduseeskirjadega

3.3.2.1.

Komitee toetab ideed muuta tekstiiltoodete märgistamise määrus mitmete nõuete puhul (uue kiu klassifitseerimine, kiukoostise analüüs, suuruse määramine, hooldusjuhised) ühtlustatud standardite reeglistikuks. Need standardid peaksid võimalikult suures ulatuses kehtima kogu maailmas. See tooks kaasa märgistamisnõuete suurema ühtlustamise nii siseturul kui ka ülejäänud maailmaga.

3.3.2.2.

Tekstiilisektori üleilmset ulatust arvestades on äärmiselt oluline kaaluda tekstiiltoodete märgistamise määruse läbivaatamisel rahvusvahelist ühtlustamist ja koostööd. Euroopa Komisjon peaks tagama sidususe Maailma Tolliorganisatsiooniga ja harmoneeritud süsteemi koodide käimasoleva läbivaatamisega ning Maailma Kaubandusorganisatsiooni tehniliste kaubandustõkete lepingus kehtestatud kohustustega rahvusvaheliste standardite kasutamisel.

3.4.   Digimärgistus

3.4.1.

Komitee väljendab suurt heameelt Euroopa Komisjoni kavatsuse üle muuta läbivaadatud tekstiiltoodete märgistamise määruses koostise märgistamine digitaalseks. Lisaks väljendab komitee kestlike toodete ökodisaini määruse kontekstis heameelt digimärgistamise ja tarbijate teavitamise algatuste üle, nagu digitaalne tootepass. Siiski on äärmiselt oluline, et Euroopa Komisjon kooskõlastaks need digialgatused, et luua sidus ja tõhus poliitikaraamistik.

3.4.2.

Praegu ei ole füüsilised märgised mitmel põhjusel nii tõhusad, kui soovitakse. Pärast toote ostmist lõigatakse märgised sageli ära. Etikettidel olev tekst kulub mitme pesutsükli tõttu maha. Pealegi on suurte füüsiliste märgiste tegemine mitmes keeles kulukas ja soodustab plastjäätmete teket. Tekst on väike ja sisaldab mitut tõlget, mistõttu on sisu ka tarbijate jaoks raskesti mõistetav.

3.4.3.

Digimärgised muudaksid olukorra ettevõtjate jaoks lihtsamaks ning tarbijad saaksid teavet selge tekstina asjakohastes keeleversioonides. Endiselt on vaja anda teavet tarbijatele, kes ei pea tehnoloogia arenguga sammu, kuid ka selleks on võimalusi, näiteks anda nõudluse korral teavet müügikohas. Märgistuse vastupidavuse tagamiseks võib kustumatu andmekandja-tüüpi märgistus tootel kindlustada lihtsa juurdepääsu digitaalsele teabele.

3.4.4.

Isegi kui komisjon otsustab, et osa teabest peab jääma füüsilistele märgistele, peaks selle lähenemisviisi abil märgise suurus siiski märkimisväärselt vähenema. Komitee toetab komisjoni seisukohta, et füüsiliste märgiste või digitaalse teabe füüsiliste kandjate äralõikamist tuleks muuta keerulisemaks. Mitteabrasiivsed märgistamismeetodid on juba olemas. Märgiste äralõikamise raskendamise meetodid peaksid tagama teabe vastupidavuse (nt otse materjalile trükitud teavet saab välja pesta) ega tohiks vähendada toote funktsionaalsust (nt märgise õmblemine täielikult rõiva külge võib vähendada selle funktsionaalsust).

3.4.5.

Euroopa Komisjon peaks hindama, kuidas saab digimärgise kontekstis vastavalt läbivaadatud tekstiiltoodete märgistamise määrusele kohaldada digitaalset tootepassi. Järjepidevuse tagamiseks ja rakendamise hõlbustamiseks võiks digitaalse tootepassiga samale andmekandjale panna ka tekstiiltoodete märgistamise määruse kohase digimärgise.

3.5.   Teatavat liiki toodete märgistamise erand

3.5.1.

Kehtiva tekstiiltoodete märgistamise määruse V lisa kohaselt on 42 tekstiiltoote liiki märgistamiskohustusest vabastatud. Need on väikesed esemed (nt kellarihmad), mille puhul märgise lisamine vähendaks toote funktsionaalsust. Loetelupõhine lähenemisviis ei anna siiski selgeid juhiseid selle kohta, kuidas ettevõtjad peaksid märgistama tooteid, mida ei ole loetletud V lisas, kuid mille funktsionaalsust märgis samuti piirab. Komitee soovitab, et läbivaadatud määrus annaks selgust selle kohta, kuidas tooteid nõuetekohaselt märgistada (nt sukad ja sokid), kui kohustuslik märgistamine vähendab toote funktsionaalsust. Näiteks võiks praeguse loetelupõhise lähenemisviisi asendada kohustuslikust märgistamisest vabastatud toodete määratlusega.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. septembri 2011. aasta määrus (EL) nr 1007/2011 tekstiilkiudude nimetuste ja tekstiiltoodete kiukoostise märgistamise ja tähistamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 73/44/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid 96/73/EÜ ja 2008/121/EÜ (ELT L 272, 18.10.2011, lk 1).

(2)  COM(2023) 166 final – 2023/0085(COD).

(3)  Selliste nõuete näited on Kanada tekstiiltoodete märgistuse ja reklaamimise eeskirjad ning USA tekstiiltoodete identifitseerimise õigusakt.

(4)  https://euratex.eu/wp-content/uploads/EURATEX_FactsKey_Figures_2022rev-1.pdf.

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta otsus nr 768/2008/EÜ toodete turustamise ühise raamistiku kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 93/465/EMÜ (ELT L 218, 13.8.2008, lk 82).

Raportöör:

Miguel Ángel CABRA DE LUNA

Nõukogu eesistujariigi Hispaania taotlus	kiri, 8.12.2022
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304 ettevalmistav arvamus
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	21.6.2023
Vastuvõtmine täiskogus	12.7.2023
Täiskogu istungjärk nr	580
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	189/1/2

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa ühiskonna ees seisva demograafilise probleemi lahendamiseks on vaja poliitikat, millega kaasneb paradigmamuutus, tehakse eakad nähtavamaks ja hüljatakse hoolduskeskne lähenemisviis, et keskenduda eakate võimestamisele ja kaotada vanussurve. Praegune demograafiline probleem nõuab takistuste kõrvaldamist ja elanikkonna vananemisega kaasnevate võimaluste ärakasutamist.

1.2.

Eakad seisavad endiselt silmitsi suure tööpuudusega, tõsise diskrimineerimise ja tõrjutuse ohuga ning ebavõrdsusega inimväärsele sissetulekule juurdepääsul, mis raskendab aktiivsena vananemist. Kuna ELis on eakamate töötajate tööhõive määr endiselt keskmisest madalam, tuleb võtta meetmeid töökohtade kohandamiseks, koolituse pakkumiseks ja tööhõive edendamiseks kuni ametliku pensionieani.

1.3.

Tervishoiu-, ennetus- ja tervisehariduse süsteemid on põhitegurid, mis aitavad pikendada oodatavat eluiga ning samas tagada hea vaimse ja füüsilise seisundi. Sellega seoses on väga oluline tegur juurdepääsetavus – eriti oma kodus ja selle ümbruses –, et ennetada traumasid ja vigastusi, mis põhjustavad sõltuvust, füüsilise ja vaimse tervise halvenemist ega võimalda aktiivset ja tervislikku elu (1).

1.4.

Terve ja aktiivsena vananemise toetamiseks on vaja investeerida teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni, sealhulgas selliste tehnoloogiate, toodete ja teenuste väljatöötamisse, mis on kõigile kättesaadavad ja vastavad eakate väga erinevatele vajadustele.

1.5.

Euroopa Komisjon esitles 27. jaanuaril 2021 oma rohelist raamatut elanikkonna vananemise kohta. Üks komisjoni rohelise raamatu suurimaid puudusi aga on, et selles käsitletakse vanust ja eakaid kui ühiskonnale tekkivat kulu või kulutust, eirates sotsiaalset ja majanduslikku kasu, mida eakate aktiivsem kaasamine pakub, ning vananemise emotsionaalset mõõdet.

1.6.

Kuna siiani ei ole esitatud ühtegi ettepanekut tervikliku vananemise poliitika ega ainult eakatele suunatud poliitika kohta, peab EL vastu võtma uue Euroopa eakatestrateegia, mille peamised eesmärgid on kaitsta kõiki eakate õigusi ning tagada nende täielik osalemine ühiskonnas ja majanduses. Uus Euroopa eakatestrateegia aitaks tuua praeguses ja tulevases vanust ja eakaid käsitlevas poliitikas kaasa vajaliku lähenemisviisi muutuse.

1.7.

Nimetatud strateegia raames tuleks töötada välja ettepanekud ja meetmed võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise, soolise mõõtme, seonduvate õiguste ja nendele juurdepääsu, ühiskonnas osalemise, tööhõive, hariduse ja koolituse, inimväärse sissetuleku ja sotsiaalse kaasatuse valdkonnas. Samuti peaks see andma tõuke liikmesriikidele töötada välja riiklikud kavad, mis sisaldavad konkreetseid eesmärke ja näitajaid.

1.8.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub Euroopa Komisjoni üles esitama kiiresti ja enne praeguse koosseisu ametiaja lõppu uue strateegia, mida toetab noortegarantii või lastegarantiiga sarnane eakategarantii, mis oleks uue strateegia rakendamise vahend.

1.9.

Komitee kutsub liikmesriike üles võtma vastu uue garantii, mis võimaldab neil kasutada eakaid toetavate programmide jaoks ära erinevaid ELi rahastamisraamistikke, näiteks Euroopa Sotsiaalfond+, ning lisama demograafia olulise elemendina Euroopa poolaasta protsessi ja riigipõhiste soovituste koostamisse.

1.10.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles viivitamatult välja töötama, koostama, allkirjastama ja ellu viima Euroopa eakate deklaratsiooni, mille eesmärk on kajastada pühendumist tulevase eakate inimeste Euroopa strateegia väljatöötamisele praegusel ametiajal (2019–2024), ning võtma deklaratsiooniga seoses järelmeetmeid.

1.11.

Nagu on märgitud komitee arvamuses „Uus eakate hooldamise mudel: COVID-19 pandeemia õppetunnid“, (2) nõuab komitee, et Euroopa Komisjon looks eakate põhiõiguste tunnustamiseks ja neile juurdepääsuks ning nende ühiskonnas antud panuse esile tõstmiseks Euroopa eakateaasta.

1.12.

Komitee rõhutab sotsiaalpartnerite ja sotsiaaldialoogi rolli vastavalt Euroopa sotsiaalpartnerite raamlepingule aktiivsena vananemise ja põlvkondavahelise lähenemise kohta (3).

1.13.

Komitee innustab käivitama uue strateegia loomiseks konsultatsioonid kodanikuühiskonna organisatsioonide, eelkõige eakaid esindavate organisatsioonide, nende lähedaste partnerite ja kutseorganisatioonidega, kes neid toetavad, samuti muu hulgas võrdõiguslikkuse organisatsioonidega, puuetega inimeste esindajate, teenuste osutajate, sotsiaalmajanduse organisatsioonidega.

1.14.

Komitee kutsub üles kasutama avaliku ja erasektori koostööd täiendava meetmena, et rakendada eakate aktiivse osalemisega kaasnevat potentsiaali sellistes valdkondades nagu kultuur, haridus, sport, turism jms.

1.15.

Selleks et edendada strateegia tegevusvaldkondades heade tavade vahetamist, tehniliste oskuste omandamist ja konkreetseid meetmeid, kutsub komitee üles looma eakate, vananemise ja demograafiliste probleemidega tegeleva Euroopa ameti (4).

1.16.

Komitee julgustab eakate ombudsmanide tegevuse kooskõlastamist liikmesriikide ning haldusasutuste ja erasektori vahel. Nad saavad aidata eakaid ametiasutustega suhtlemisel, võtta vastu kaebusi vanuselise diskrimineerimise kohta, hõlbustada juurdepääsu põhiteenustele või tagada eakatele miinimumsissetulek (5).

1.17.

Rahvusvahelisel tasandil soovitab komitee tungivalt võtta vastu ÜRO eakate õiguste konventsioon, et inimõigustest saadaks võrdselt kasu ka vanemas eas, järgides ÜRO lapse õiguste konventsiooni või puuetega inimeste õiguste konventsiooni (6) eeskuju, et tagada eakaid esindavate kodanikuühiskonna organisatsioonide ja asjaomaste sidusrühmade aktiivne osalemine.

1.18.

Komitee väljendab heameelt selle üle, et Euroopa Komisjoni õigus- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadis on loodud üksus, mis tegeleb võrdõiguslikkuse ja vanuselise mittediskrimineerimisega. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles looma talituse, mis tegeleb vananemise ja demograafiliste probleemidega seotud küsimustega, et kooskõlastada eakatele suunatud poliitikat.

1.19.

Avaldades toetust neile meetmetele ja kajastamaks komitee toetust edusammude saavutamisele eakaid käsitlevas poliitikas, peab komitee kooskõlas oma arvamusega „Uus eakate hooldamise mudel: COVID-19 pandeemia õppetunnid“ (7) asjakohaseks kaaluda ajutise töörühma loomist, et viia ellu algatusi, mis on seotud vananemise ning demograafiliste probleemide ja võimalustega.

2.   Üldised märkused

2.1.

Demograafiline probleem (oodatava eluea kasv ja viljakuse vähenemine viimastel aastakümnetel) on koos kliimamuutuste ja tehisintellektist johtuva tehnoloogilise revolutsiooniga üks ühiskonna tuleviku ümberkujundamise seisukohalt keskne teema.

2.2.

ELi riikides oli 2019. aasta alguses 90,5 miljonit üle 65-aastast elanikku ja nende arv kasvab arvutuste kohaselt 2050. aastaks 129,8 miljonini. Samal perioodil suureneb ELis 75–84-aastaste inimeste arv 56,1 % ja 65–74-aastaste inimeste arv 16,6 %. Seevastu elab 2050. aastal ELis alla 55-aastaseid inimesi hinnangute kohaselt 13,5 % vähem.

2.3.

Siiski on vanemaealiste töötajate tööhõive määr ELis endiselt keskmisest madalam. 2019. aastal töötas 55–64-aastastest vaid 59,1 %, samas kui 20–64-aastaste hulgas oli see näitaja 73,1 %. Pensionieelikute (55–64-aastaste) hulgas on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse määrad ELis ühed kõrgemad.

2.4.

Keskmine pensioniiga ELis on umbes 65 aastat ja keskmine oodatav eluiga on ligikaudu 84 aastat, mis tähendab, et enamik inimesi elab pensionärina umbes 20 aastat. Seepärast on vaja edendada tervena elatud pikka iga.

2.5.

Vastavalt Eurobaromeetri 2019. aasta aruandele diskrimineerimise kohta ELis on vanuseline diskrimineerimine ja sooline diskrimineerimine liidus kõige levinumad diskrimineerimise viisid.

2.6.

Eakate elanikkonnarühmas on puude tekkimise risk üks suuremaid ja vananemise käigus suureneb puude kujunemise oht. 48,5 % puuetega inimestest on üle 65-aastased.

2.7.

Kuigi ELis on asenduse kogumäär pensionide puhul 58 %, (8) paljudes riikides eakate käes hinnanguliselt 40 % rikkusest ja osa ostujõust ning see on naiste ja meeste ja erineva sissetulekuga rühmade vahel ebavõrdselt jaotunud. Seega on eakate inimeste potentsiaal suurtarbijana märkimisväärne.

2.8.

Eakad tarbijad moodustavad majanduses olulise osa ja nende osakaal tarbimises kasvab jätkuvalt. Prognooside kohaselt kasvab hõbedane majandus kogu ELis umbes 5 % aastas ja 2025. aastaks ulatub see 5,7 miljardi euroni (9).

2.9.

EL peab looma tõhusad strateegiad, milles tuleb võtta arvesse iga piirkonna demograafilisi muutusi ja majandusarengut, käsitledes samas ka võimalusi, mis võivad hõbedase majandusega avaneda (10).

3.   Uus ELi poliitika eakate õiguste kohta

3.1.

ÜRO esitles 2002. aastal Madridis viimasel ülemaailmsel vananemisküsimusi käsitleval assambleel rahvusvahelist vananemisteemalist tegevuskava, mis on esimene rahvusvaheline kokkulepe, milles tunnistatakse eakate panust ühiskonna arengusse, ja moodustas vananemisteemalise tähtajatu töörühma.

3.2.

27. jaanuaril 2021 avaldas Euroopa Komisjon rohelise raamatu elanikkonna vananemise kohta „Põlvkondadevahelise solidaarsuse ja vastutuse edendamine“, (11) pannes aluse tulevasele eakate toetamise poliitikale.

3.3.

Rohelises raamatus jõuti järeldusele, et tervena ja aktiivsena vananemine avaldab positiivset mõju tööturule, tööhõivemäärale ja sotsiaalkaitsesüsteemidele ning seega ka majanduse kasvule ja tootlikkusele.

3.4.

Rohelises raamatus kinnitati vajadust võtta konkreetseid ja otsustavaid meetmeid, et toetada eakaid kõigis poliitikavaldkondades, kuid selles ei sõnastatud konkreetset algatuste programmi, mille EL ja liikmesriigid välja töötaksid.

3.5.

ELi uus poliitika peab tooma kaasa paradigmamuutuse, millega tehakse eakad nähtavamaks ning hüljatakse hoolduskeskne lähenemisviis, et keskenduda eakate võimestamisele ja kaotada vanussurve.

4.   Euroopa strateegia suunas

4.1.

Kuigi rohelise raamatuga astuti sammuke lähemale juba kaks aastakümmet tagasi Madridi kavas võetud kohustuste täitmisele, on selles mitmeid puudujääke, mis tuleb kõrvaldada, kuna siiani ei ole esitatud ühtegi ettepanekut tervikliku vananemise poliitika ega ainult eakatele keskenduva poliitika kohta.

4.2.

Üks komisjoni rohelise raamatu suurimaid puudusi aga on, et selles käsitletakse vanust ja eakaid kui ühiskonnale tekkivat kulu või kulutust, eirates sotsiaalset ja majanduslikku kasu, mida eakate aktiivsem kaasamine pakub. Roheline raamat seostab vanust üksnes nõrgenemise, passiivsuse ja haavatavusega. Vananemise potentsiaali ärakasutamiseks peaks visioon põhinema eakate inimõigustel, heaolul ning panusel ühiskonda ja majandusse, aga ka vahenditel sellise panustamise võimaldamiseks.

4.3.

Viimastel aastatel on esitatud ja arutatud mitmeid vanusega tihedalt seotud algatusi, näiteks Euroopa hooldusstrateegia, inimõiguste ja demokraatia tegevuskava 2020–2024, Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskava, liikmesriikide võetud kohustused seoses ÜRO algatusega COVID-19 mõju kohta eakatele ning ELi nõukogu järeldused „Eakate inimõigused, osalus ja heaolu digiajastul“, (12) nõukogu järeldused, mis käsitlevad vananemise süvalaiendamist avalikus poliitikas, (13) ja nõukogu järeldused inimõigustel põhineva COVID-19 järgse taastumise kohta (14).

4.4.

Uus Euroopa eakatestrateegia aitaks tuua praeguses ja tulevases vanust ja eakaid käsitlevas poliitikas kaasa vajaliku lähenemisviisi muutuse, rõhutades inimlikke, sotsiaalseid ja majanduslikke võimalusi ning parandades nende väljavaateid aktiivsete kodanikena, sest eakate intellektuaalsel, majanduslikul ja sotsiaalsel kapitalil lastakse tihti raisku minna. Strateegia toetab põlvkondadevahelist solidaarsust ja elutsüklil põhinevat lähenemisviisi, et ennetada ja vähendada vanusega kaasnevaid probleeme, korrigeerides praegust lähenemisviisi, kus vananemist vaadeldakse kuluna.

4.5.

Lisaks võimaldab see tugevdada nende algatuste üldpõhimõtteid, mis EL ja rahvusvahelised organisatsioonid on loonud pärast Madridi kava allkirjastamist 2002. aastal, pakkudes samas välja konkreetseid meetmeid ja kavasid eakatega seotud poliitika kujundamiseks.

4.6.

Euroopa eakatestrateegia annaks selge kuju põlvkondadevahelisele kokkuleppele, mis rajaneb põlvkondadevahelisel austusel ja solidaarsusel ning mille peamine eesmärk on tagada juurdepääs kvaliteetsele haridusele ja elukestvale õppele, inimväärsetele töökohtadele ja ühiskonna kõiki liikmeid hõlmavatele sotsiaalkaitsesüsteemidele (15).

4.7.

Peale selle ei oleks strateegia mõeldud ainult eakatele, vaid kogu elanikkonnale, hõlmates eakate hooldajaid ja valmistades nooremaid põlvkondi ette nende endi vananemiseks.

5.   Uue Euroopa eakatestrateegia sambad

5.1.

Uues Euroopa strateegias tuleb käsitleda probleeme, millega on vastamisi eakad – kes ise moodustavad mitmepalgelise rühma – ja samas toetada poliitilisi meetmeid, mida on vaja selleks, et kasutada ära kõiki võimalusi, mida aktiivse ja tervena vananemine pakub.

5.2.

Euroopa strateegia peaks põhinema kõrge ea tagajärgedeks ettevalmistamise ning nende ärahoidmise ja ennetamise, samuti osalemise ja kodanikuaktiivsuse poliitikal, nagu elukestev õpe, tervena vananemine ja aktiivne osalemine. See on parim investeering vanusega seotud ebavõrdsuse ning vananemisest tuleneva sotsiaalse ja majandusliku koormuse vähendamiseks (16). Strateegia julgustaks inimesi võtma asjakohaseid meetmeid, et tegeleda vananemise tagajärgedega.

5.3.

Liikmesriigid peavad strateegia raames töötama välja riiklikud vananemise kavad, mis sisaldavad konkreetseid eesmärke ja näitajaid, et mõõta eakaid toetava poliitika tõhusust. Samuti peaksid nad pakkuma välja konkreetsed meetmed Euroopa strateegia eesmärkide ja sammaste toetamiseks.

5.4.   Võrdõiguslikkus ja mittediskrimineerimine

5.4.1.

Võrdõiguslikkus ja mittediskrimineerimine vanuse alusel on aluspõhimõtted, mis on kehtestatud aluslepingutes ja Euroopa õigusaktides. Siiski püsib vanussurve endiselt liiga paljudes eluvaldkondades, takistades eakaid meie ühiskonnas täielikult osalemast.

5.4.2.

Sel põhjusel tuleks tulevase eakate strateegiaga tagada järgmine:

5.4.2.1.

konsolideerida mis tahes vanuses inimeste võrdõiguslikkust aluspõhimõtte ja mõõtmena, mis tuleb kaasata igasse ELi poliitikasse, ning toetada ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv, mis käsitleb võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamist sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest (17);

5.4.2.2.

pakkuda välja konkreetsed meetmed teadlikkuse suurendamiseks vanuselise diskrimineerimise, eakate ning nende õiguste ja kaasamisvõimaluste vallas, samuti toetada positiivset kuvandit vanusest;

5.4.2.3.

tagada võrdse tööalase kohtlemise direktiivi hoolikas ja erapooletu rakendamine liikmesriikides ning riiklike ja Euroopa kohtute poolt ning pakkuda välja suunised vanusest sõltumatu võrdõiguslikkuse põhimõtte paremaks määratlemiseks tööhõiveküsimustes;

5.4.2.4.

pöörata eritähelepanu vanematele naistele, kelle oodatav eluiga on pikem kui meestel, mistõttu nad saavad jääda aktiivseks kauemaks, aga võivad sattuda rohkem diskrimineerimise või üksinduse ohvriks;

5.4.2.5.

pakkuda välja meetmed, et leida lahendus eakate mitmekordse ja läbipõimunud diskrimineerimise vormidele, sealhulgas probleemidele, millega seisavad silmitsi puuetega eakad, LGBTIQ+-eakad, eakad etnilistesse vähemustesse ja sisserändajate hulka kuuluvad inimesed;

5.4.2.6.

lõpetada eakate väljajätmine ametiasutuste, sealhulgas Eurostati koostatud või Eurobaromeetri uuringutega hõlmatud andmetest, statistikast ja arvamusuuringutest, käsitledes vanusepiiranguid uuringutes, vanuserühmadeks jaotamist „eakate“ kategoorias ja teabe puudumist hoolekandeasutustes elavate eakate kohta; tagada andmete kogumine, jaotamine, analüüsimine, kasutamine ja levitamine kõigi vanuserühmade ja muude omaduste kaupa ning selle, et liikmesriigid koguksid piisavaid, võrreldavaid ja usaldusväärseid andmeid;

5.4.2.7.

tagada, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet lõimiks oma töösse paremini vanuselise diskrimineerimise ja eakate inimõiguste aspektid.

5.5.   Ühiskonnas osalemine

5.5.1.

Eakate osalemise innustamine eelkõige majanduselus on äärmiselt oluline, et kasutada ära võimalusi, mida nende ulatuslikum sotsiaalne ja majanduslik kaasamine pakub.

5.5.2.

Eakate täieliku aktiivse osalemise huvides tuleks uues strateegias asjakohase pädevustasandi jaoks kavandada järgmised konkreetsed algatused:

5.5.2.1.

tagada juurdepääsetavus tehiskeskkonnale – sealhulgas juurdepääs oma kodule – ning digitaalsetele teenustele ja hüvedele, tagades selliste õigusaktide rakendamise ja järelevalve, nagu Euroopa juurdepääsetavuse akt, veebi juurdepääsetavuse direktiiv ja õigusaktid transpordi juurdepääsetavuse kohta, samuti ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis sisalduvate erinevate juurdepääsetavust käsitlevate kohustuste täitmise ja järelevalve nende üle;

5.5.2.2.

edendada algatusi ja poliitikat, mis on kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikliga 19, tagades iseseisva elu ja kogukonda kaasamise igas vanuses inimestele;

5.5.2.3.

toetada „Cities for All“ kontseptsiooni – nutika, ökoloogilise ja kaasava linnaplaneerimise mudeleid –, et tegeleda eraldatuse ja soovimatu üksinduse ohtudega nii linna- kui ka maapiirkondades. Universaaldisain, liikuvus ja inimestevahelised suhted on ühiskonnaelu olulised elemendid;

5.5.2.4.

kus vaja, kõrvaldada tõkked, mis ei lase eakatel osaleda demokraatlikes ja põhiseaduslikes protsessides, näiteks Euroopa Parlamendi valimistel, käsitledes neid täieõigusliku ja olulise valijaskonnana;

5.5.2.5.

kaotada digilõhe ja digitaalne vaesus, luues taristu, abivahendite ja igas vanuses kodanike kirjaoskuse parendamiseks ja koolitamiseks rahalised toetused ja algatused, säilitades samas kohustuse teha esmatähtsad kaubad ja teenused kättesaadavaks ka väljaspool digikeskkonda;

5.5.2.6.

tagada lisaks ühistranspordile ka muud põhiteenused, näiteks hooldus, tervishoid, eluase, kultuur, vaba aeg, aktiivne osalemine ühiskonnaelus jms;

5.5.2.7.

toetada Euroopa Komisjoni soovitusi üksilduse vastu võitlemiseks, tagades, et praeguste demograafiliste muutuste kontekstis oleksid vaimse tervise, sotsiaal- ja pikaajalise hoolduse teenused kättesaadavad, taskukohased, integreeritud, kogukonnapõhised ja hõlpsasti kasutatavad; samuti toetada liikmesriike, kogudes ja jagades parimaid tavasid loodava eakate, vananemise ja demograafiliste probleemidega tegeleva Euroopa ameti kaudu (18);

5.5.2.8.

pakkuda välja meetmed, et kaitsta eakate tarbijate õigusi, kuna neid peetakse Euroopa õigustikus haavatavateks tarbijateks;

5.5.2.9.

pakkuda välja meetmed, et edendada eakate jaoks lisandväärtust andvat vabatahtlikku tegevust, luues mentorlusprogramme eakatele, kes on huvitatud oma töökogemuse edasiandmisest noorematele põlvkondadele;

5.5.2.10.

investeerida teadus- ja arendustegevusse, et toetada terve ja aktiivsena vananemist, sealhulgas selliste tehnoloogiate, toodete ja teenuste väljatöötamine, mis on kõigile kättesaadavad ja millesse on otse kaasatud eakad inimesed, et vastata nende väga erinevatele vajadustele, samuti selleks et edendada sotsiaalset innovatsiooni;

5.5.2.11.

jätkata digiõppe tegevuskava rakendamist, et toetada liikmesriike selliste tingimuste loomisel, mis soodustavad elukestvate õppijate kõrgtasemel ja erialaste digioskuste arendamist, (19) selle asemel, et keskenduda üksnes tööturul osalemisele, ning luua alus konkreetsetele meetmetele, mis on suunatud eakatele inimestele ja nende keskkonnale.

5.6.   Tööhõive, haridus ja koolitus

5.6.1.

Praeguse demograafilise probleemi lahendamiseks tuleb kõrvaldada tõkked ja luua võimalused, et kaasata tööturule eakaid ja neid, kes soovivad pärast pensioniikka jõudmist tööturul osaleda. Strateegiaga tuleb edendada liikmesriikide vahel heade tavade vahetamist, et parandada eakate tööhõivet.

5.6.2.

Strateegia koostamisel tuleb tugineda paindlikule mudelile, mille kohaselt üleminekuperioodid õppimise, töötamise, perekonna eest hoolitsemise ja mitteaktiivsuse/pensionile jäämise etappide vahel toimuvad mitu korda ja erinevas eas, sealhulgas pärast seadusjärgse pensioniea saabumist. Kõigile põlvkondadele mõeldud hoolekande- ja hooldusteenused, sealhulgas lastehoid ja pikaajaline hooldus, peavad toetama igas vanuses inimeste, nii naiste kui meeste, võimalust osaleda aktiivselt ühiskonnaelus. Strateegia peaks sisaldama erimeetmeid mitteametlike hooldajate toetamiseks, võttes arvesse nende olulist rolli hooldust vajavate eakate jaoks. Sellega seoses võiks koostada konkreetsed soovitused sellistes valdkondades nagu töö- ja pereelu ühitamine, palgahüvitised või rahaline toetus, mitmesugused ajutise hoolduse võimalused pereliikmete abistajatele, juurdepääs nõustamis- ja koolitusteenustele jne.

5.6.3.

Selleks tuleks Euroopa strateegias, kooskõlas liikmesriikide pädevusega, tagada järgmine:

5.6.3.1.

hinnata vanusepõhiseid erandeid, mis sisalduvad tööhõivet ja miinimumpalka käsitlevates direktiivides, pakkuda välja suunised vanuselise võrdõiguslikkuse põhimõtte rakendamiseks töösuhetes ja teha vajaduse korral kindlaks muud viisid või konkreetsed muudatused direktiivide rakendamise parandamiseks ning vältida nende eakate diskrimineerimist, kes soovivad jääda tööturule;

5.6.3.2.

edendada põlvkondadevahelist mentorlust sihtotstarbeliste programmide kaudu;

5.6.3.3.

kooskõlas praeguse poliitikaga võidelda peatse ELi töötervishoiu ja tööohutuse raamistiku raames füüsiliste ja psühhosotsiaalsete riskidega, näiteks stress ja läbipõlemine, ja neid ennetada;

5.6.3.4.

soosida eakate ettevõtlikkust, hinnates praeguseid takistusi, näiteks pensioniõiguse kaotamine, lihtsustades juurdepääsu rahastamisele, edendades põlvkondadevahelise ühisettevõtluse inkubaatoreid või eakate omanduses olevate ettevõtete üleminekut noortematele ettevõtjatele (20) ning toetades sotsiaalmajanduse algatusi;

5.6.3.5.

toetada sotsiaalmajandust sektorina, milles keskendutakse inimestele ja ühiskonna saadavale kasule, kuna see võib pakkuda eakatele uusi tööhõive ja ettevõtlusega tegelemise võimalusi; (21)

5.6.3.6.

edendada ja parandada eakate juurdepääsu programmile „Erasmus+“ ja haridustehnoloogiale, kasutades täielikult ära nende põlvkondadeülest mõju, pakkudes eakatele võimalusi õppimiseks ja akadeemiliseks liikuvuseks, sealhulgas õppimise seisukohalt raskesti ligipääsetavates kohtades, näiteks pikaajalise hoolduse asutused. Samuti tuleb täiel määral kasutada võimalusi, mida pakuvad mikrokraadid ja digitaalsed õppevahendid, näiteks laialt avatud e-õpe (MOOC);

5.6.3.7.

pakkuda välja meetmeid, et parandada eakate finantskirjaoskust, mis võib panna liikuma mitteaktiivsed ressursid ja parandada konkurentsivõimet. Erilist tähelepanu tuleks pöörata eakate oskuste arendamisele, et võimaldada neil tegutseda teadlike investoritena ning vältida ebasobivaid finantsinvesteeringuid või tarbimist;

5.6.3.8.

töötada välja ettepanekud, et kõigis põlvkondades hoida ära ajude äravool nii liikmesriikide vahel kui ka väljapoole ELi, tuginedes jätkusuutlikku konkurentsivõimet, sotsiaalset õiglust ja vastupanuvõimet toetavale Euroopa oskuste tegevuskavale (22).

5.7.   Inimväärne sissetulek ja sotsiaalne kaasatus

5.7.1.

2019. aastal oli ELis vaesuse ohus 15,1 % üle 65-aastastest pensionäridest. Vahemikus 2010–2019 oli ELis vaesusrisk üle 65-aastaste pensionit saavate naiste seas 3–4 protsendipunkti kõrgem kui meeste seas.

5.7.2.

Selle olukorra parandamiseks ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohu miinimumini viimiseks eakate seas ning samal ajal liikmesriikide ainupädevust austades ja arvesse võttes sotsiaalpartnerite rolli, tuleb strateegia abil toetada eakate inimväärset sissetulekut, pakkudes välja järgmised meetmed:

5.7.2.1.

luua pensionisüsteemid, mis tagavad piisava pensioni, et pensionärid ei peaks toetuma minimaalsele sissetulekutoetusele, nagu on märgitud komitee arvamuses, mis käsitleb nõukogu soovitust piisava miinimumsissetuleku kohta, mis tagab aktiivse kaasamise; (23) kooskõlas sellega hinnata koos liikmesriikidega võimalust võtta ühtseid meetmeid, et tagada miinimumsissetulek kõigile eakatele ja aidata neil soovi korral jätkata töötamist;

5.7.2.2.

töötada välja eakategarantii, mis kaitseks eakaid vaesuse eest ja võimaldaks neile inimväärset ja osavõttu soodustavat elu pärast 65. eluaastast, sealhulgas eritoetus üle 75/80-aastastele, vastavalt liikmesriikide eripärale;

5.7.2.3.

kindlustada pensionide piisavus pikema aja jooksul, tagades vajaduse korral pensionide indekseerimise samaväärselt elukalliduse tõusuga ja võttes arvesse eakate spetsiifilisi kulutusi (muu hulgas tervishoiule, pikaajalisele hooldusele);

5.7.2.4.

vähendada soolist pensionilõhet ja vajaduse korral edendada hoolduskrediidi kasutuselevõttu sotsiaalkaitse- ja/või maksusüsteemides;

5.7.2.5.

luua raamistik pensioniõigustele üldise juurdepääsu andmiseks, mis hõlmaks mehi ja naisi, füüsilisest isikust ettevõtjaid ja uutes tööhõivevormides, näiteks sotsiaalmajanduses, töötavaid inimesi, puuetega inimesi (sealhulgas kaitstud töökohtadel töötavad inimesed) ja tööturult tõrjutud isikuid;

5.7.2.6.

esitada ettepanekuid meetmete kohta, et suurendada teadlikkust eakate, eelkõige eakate naiste vastasest vägivallast ja nende väärkohtlemisest, ja selliste ilmingute vastu võidelda.

---

(1)  Näiteks vanemaealiste kukkumise ennetamise kava Prantsusmaal „Plan antichute des personnes âgées“.

(2)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Uus eakate hooldamise mudel: COVID-19 pandeemia õppetunnid“ (omaalgatuslik arvamus) (ELT C 194, 12.5.2022, lk 19).

(3)  Euroopa sotsiaalpartnerite raamleping aktiivsena vananemise ja põlvkondavahelise lähenemise kohta (2017).

(4)  Euroopa Sõprade mõttekoda.

(5)   „Current and future challenges for ombudsman institutions“ – Network in Focus 2019 (europa.eu).

(6)  Nagu on märgitud ÜRO inimõiguste ülemvoliniku aruandes eakate inimõiguste edendamise ja kaitse kohta, märts 2022.

(7)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Uus eakate hooldamise mudel: COVID-19 pandeemia õppetunnid“ (omaalgatuslik arvamus) (ELT C 194, 12.5.2022, lk 19).

(8)  Eurostat.

(9)   „Silver Economy Study: How to stimulate the economy by hundreds of millions of Euros per year“ | Euroopa digistrateegia (europa.eu).

(10)  Euroopa Komisjoni rahvastikuatlas.

(11)  COM(2021) 50 final.

(12)  Nõukogu järeldused „Eakate inimõigused, osalus ja heaolu digiajastul“ (2020).

(13)  Nõukogu järeldused, mis käsitlevad vananemise süvalaiendamist avalikus poliitikas (2021).

(14)  Nõukogu järeldused inimõigustel põhineva COVID-19 järgse taastumise kohta (2021).

(15)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Uus eakate hooldamise mudel: COVID-19 pandeemia õppetunnid“ (ELT C 194, 12.5.2022, lk 19).

(16)  WHO aruanne tervena vananemise kümnendi kohta, 2021–2030.

(17)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Võrdõiguslikkuse parandamine ELis“ (omaalgatuslik arvamus) (ELT C 75, 28.2.2023, lk 56), ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest“ KOM(2008) 426 lõplik (täiendav arvamus) (ELT C 182, 4.8.2009, lk 19).

(18)  Euroopa Komisjoni teatis, milles käsitletakse kõikehõlmavat lähenemisviisi vaimsele tervisele, COM(2023) 298 final.

(19)  Ettepanek: nõukogu soovitus digioskuste õpetamise täiustamise kohta hariduses ja koolituses, COM(2023) 206 final.

(20)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettevõtete üleminek kui kestliku taastumise edendaja VKEde sektoris“ (ELT C 486, 21.12.2022, lk 9).

(21)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Uus eakate hooldamise mudel: COVID-19 pandeemia õppetunnid“ (ELT C 194, 12.5.2022, lk 19).

(22)  COM(2020) 274 final.

(23)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Soovitus miinimumsissetuleku kohta“ COM(2022) 490 final – 2022/0299 (NLE) (ELT C 184, 25.5.2023, lk 64), ning nõukogu soovitus piisava miinimumsissetuleku kohta, mis tagab aktiivse kaasamise (ELT C 41, 3.2.2023, lk 1).

Raportöör:	Andrés BARCELÓ DELGADO
Kaasraportöör:	Monika SITÁROVÁ

Nõukogu eesistujariigi Hispaania konsulteerimistaotlus	8. detsembri 2022. aasta kiri
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304 ettevalmistav arvamus
Juhatuse otsus	13.12.2022
Vastutav sektsioon	tööstuse muutuste nõuandekomisjon
Vastuvõtmine sektsioonis	22.6.2023
Vastuvõtmine täiskogus	12.7.2023
Täiskogu istungjärk nr	580
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	185/3/7

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus ja Sotsiaalkomitee on kindlalt veendunud, et ELi tööstuse CO2 heite vähendamisega peab kaasnema laiem digiüleminek.

1.2.

Innovatsioon on tööstuse CO2 heite täielikuks vähendamiseks hädavajalik, kuna paljud tehnoloogiad on alles väljatöötamisel.

1.3.

EL ei saa CO2 heidet vähendada ilma töötajate tugeva kaasamise ja sotsiaaldialoogita. Ümber- ja täiendõppe programmid peavad eesmärkide saavutamiseks olema esmatähtsad. Sotsiaaldialoogil ja töötajate esindajate kaasamisel peab olema oma osa ümber- ja täiendõppe programmides, mis on uute tehnoloogiate ja töömeetodite edukuse eeltingimus.

1.4.

EL peab tegema kindlaks tehnoloogiad, mis vajavad tootmistegevuse arendamiseks eritoetust, ning soovitama lisameetmeid.

1.5.

Välja tuleb töötada süsinikdioksiidi kogumise, kasutamise ja säilitamise meetodid, et vähendada heitkoguseid näiteks tsemenditööstuses ja rafineerimistehastes, kus see on keeruline; süsinikku ennast saab kasutada sünteetiliste kütuste toorainena.

1.6.

USA inflatsiooni vähendamise õigusakt (Inflation Reduction Act) on ELi ja selle tööstuse jaoks tõsine probleem. Euroopa Komisjoni nullnetotööstuse ettepanek võiks anda tõhusa vastuse ohule, et ELi tööstustegevus viiakse massiliselt üle kolmandatesse riikidesse. ELi ettepanekutes ei tohi tähelepanuta jätta inflatsiooni vähendamise õigusakti sotsiaalset tingimuslikkust.

1.7.

Tööstusettevõtted vajavad CO2 heite vähendamise protsessis avaliku sektori toetust (nt miinimumkünnise suurendamine, maksupoliitika läbivaatamine), kuid nad peavad järgima ka ühtse turu põhimõtteid.

1.8.

Nagu märgiti juba arvamuses CCMI/206, tõdeb komitee, et praegused näited digiteisikutest tööstuses on tööstuse tulemuslikkuse parandamise seisukohast julgustavad.

1.9.

Komitee kutsub Euroopa ametiasutusi ja liikmesriike üles kiirendama taastuvenergia ja tööstustegevuse loamenetlusi. Nii praegune pikk lubade saamise menetlus kui ka liigne bürokraatia ei soosi uusi investeeringuid.

1.10.

Komitee peab tervitatavaks vesinikupanga algatust ja loodab, et see aitab vesinikutehnoloogia kasutusele võtta eelkõige tööstusharudes, kus heite vähendamine on raske.

1.11.

Praegust taristut tuleb nõuetekohaselt hooldada, et arendada välja uued tööstusprotsessid. Tööstuse CO2 heite vähendamiseks tuleb välja töötada konkreetsed taristuprogrammid.

2.   Üldised märkused

2.1.

Euroopa Liidu Nõukogu tulevane eesistujariik Hispaania on palunud komiteel koostada ettevalmistav arvamus Euroopa tööstuse CO2 heite vähendamise ning digiülemineku ja innovatsiooni rolli kohta selles protsessis.

2.2.

Komitee on varem koostanud omaalgatusliku arvamuse CO2 heite vähendamise tehnoloogiate kohta, keskendudes heitkogustega kauplemise süsteemi kuuluvatele tööstussektoritele (1).

2.3.

Euroopa ühiskond on teinud vajaliku ja radikaalse otsuse saavutada 2050. aastaks CO2 heite täielik vähendamine. See mõjutab kõige rängemalt tööstust ja mõne tööstustegevuse jaoks saab kohanemine olema väga raske.

2.4.

Mõnes tööstusharus on viimastel aastatel tehtud suuri investeeringuid ja nad on sunnitud tegema veelgi radikaalsemaid muudatusi, et saavutada nullnetoeesmärk. Seepärast peab Euroopa ühiskond neid toetama liikumisel fossiilkütustelt kliimaneutraalsele tootmisele.

2.5.

Mõnede tööstustegevuste puhul, mille heidet on raske vähendada, tuleb kasutusele võtta süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogiad. Tulevikus võiks CO2 heidet kasutada suure lisandväärtusega kaupade tootmiseks.

2.6.

Kuna mõne puhta tehnoloogia puhul sõltub EL kolmandate riikide tarnetest, on liidul äärmiselt keeruline saavutada 2030. aastaks 40 % taastuvenergia osakaal. Euroopa sõltub puhta tehnoloogia puhul suuresti impordist. Samal ajal tuleb puhta tehnoloogia kasutuselevõttu märkimisväärselt kiirendada, et saavutada paketi „Eesmärk 55“ eesmärgid. EL peab kindlaks tegema tehnoloogiad, mis vajavad tootmistegevuse arendamiseks eritoetust, ning esitama ettepanekuid lisameetmete kohta.

2.7.

Rahvusvaheline konkurents avaldab Euroopa tööstusele pidevat survet, mis nõuab kiiret reageerimist ning äritegevuse pidevat arendamist ja kohandamist, et ELis tootmine oleks jätkuvalt kasumlik. See on juba praeguses tootmises oluline tegur, kuid uute digitehnoloogiate abil saavad tootmisettevõtted tõhusust oluliselt parandada ning kasutada täiesti uusi võimalusi toodete, teenuste ja ärimudelite arendamiseks.

2.8.

ELi rohelises kokkuleppes kavandatud digiüleminek on CO2 heite vähendamise eesmärgi täitmise eeltingimus.

2.9.

Midagi ei ole võimalik saavutada ilma inimesteta. Euroopa tööjõud on praeguse tehnoloogia kasutamisel kõrge kvalifikatsiooniga. Et aga suuta kasutada võimalusi, mida pakuvad uued tehnoloogiad, mis arendatakse välja ja võetakse kasutusele lähitulevikus, on vaja ümberõpet.

2.10.

Lähtudes üldtunnustatud põhimõttest mitte kedagi kõrvale jätta, tuleb erilist tähelepanu pöörata neile kohalikele kogukondadele, kus paiknevad tööstusrajatised. Nimelt tuleb arvesse võtta lähiaastatel toimuvaid muutusi ja mõju, mida need muutused lühiajalises perspektiivis asjaomaste piirkondade tööhõivele avaldavad.

3.   Uus olukord ELis ja mujal

3.1.

Ent Euroopa Liit seisab vastamisi uute probleemidega, mis tulenevad USA uue inflatsiooni vähendamise õigusakti (2) rakendamisest. See võib ergutada USAsse ümber paigutama suure osa Euroopa tööstuse väärtusahelast, eelkõige mis puudutab taastuvenergia- ja vähese CO2 heitega tehnoloogiaid. Inflatsiooni vähendamise õigusakt koosneb toetustest, maksusoodustustest ja laenutagatistest, millele lisanduvad mitmesugused sotsiaalsed ja majanduslikud tingimused. Suurema osa õigusaktist moodustavad äriühingu tulumaksuvähendused, mille maht on ligikaudu 216 miljardit USA dollarit.

3.2.

Maksuvähendused on kättesaadavad ka tuule- ja päikeseenergia tootmise projektidele. Ettevõtted, kes soovivad tootmisel maksuvähendustele juurdepääsu, peavad täitma omamaise tootmissisendi nõudeid: energiatootmisrajatiste raud-, teras- ja tööstustooted peavad olema toodetud USAs. Kõik raua ja terase tootmisprotsessid peavad leidma aset Ameerika Ühendriikides ning valmistatud tooteid käsitatakse omamaiselt toodetud toodetena, kui USAs asuvate kaevandamis-, tootmis- või tööstusprotsesside kulud moodustavad künnisprotsendi selliste toodete kogutootmiskuludest. See künnis on 40 % ja suureneb 2026. aastal 55 %-ni.

3.3.

Komisjon on esitanud uue õigusakti ettepaneku, et Euroopa Liit saaks hakkama Ameerika ja Hiina konkurentsiga. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee koostab sel teemal arvamuse.

3.4.

Komitee tunnistab, et ettepanek on samm õiges suunas; siiski ei pruugi sellest piisata ambitsioonika eesmärgi saavutamiseks ja parandada on vaja ka õigusloomeprotsessi.

3.5.

Gaasihindade erinevus Euroopas ja USAs on tohutu, isegi pärast hindade hiljutist langust Euroopas. Mõned ühtmoodi meelestatud tarnijad kasutavad maagaasi tarnimise ja hindade puhul alternatiivkulul põhinevat lähenemisviisi ning EL, kes enam ei sõltu peaaegu üldse Venemaa gaasist, on sattunud veelgi kallimasse gaasi- ja elektrihindade raamistikku. See kahjustab nii ELi tööstuse konkurentsivõimet kui ka elektrifitseerimist.

3.6.

CO2 heite vähendamise protsess suurendab elektrinõudlust. Komitee kutsub üles looma kliimaneutraalse tehnoloogia, mis seaks esikohale taskukohase CO2 vaba energiavarustuse ja energiajulgeoleku.

3.7.

Euroopa ettevõtted peavad heitkogustega kauplemise süsteemi raames ostma süsinikdioksiidisertifikaate. Nende sertifikaatide hinnad on üle 80 euro ja elektri hetkehindade hinnalisa süsinikdioksiidisertifikaatide kasvavate kulude tõttu on umbes 40 eurot. Kui mõned erandid välja arvata, puudub ELi teistel peamistel kaubanduspartneritel selline CO2 hind, mistõttu on ELi tööstusel tulevikus raske rahvusvahelistel turgudel konkureerida, isegi kui ühtset turgu kaitseb süsiniku piirimeede.

3.8.

Taskukohase vähese CO2 heitega energiaga varustamine on Euroopas uute tööstustegevuste arendamise võti. Nullnetotööstuse määruse mõju energiahindadele on lühikeses perspektiivis piiratud ja selle pikaajaline mõju ei ole endiselt teada. Eesmärk muuta Euroopa vähem sõltuvaks imporditavast energiast ja vähem mõjutatuks üleilmse turu volatiilsusest ei realiseeru üleöö. Tööstus vajab siiski kohe lahendusi, et tulla toime energiahindadega, mis on Euroopas ikka veel kõrgemad kui paljudes teistes maailma piirkondades. ELi rohelise kokkuleppe tööstuskava on edukas ainult siis, kui EL reformib ka oma energiapoliitikat, eelkõige läbivaadatud elektrituru korralduse direktiivi abil. Direktiiviga tuleb tagada viivitusteta taskukohase ja vähese CO2 heitega elektrienergia tarne, vastates kasvavale elektrifitseerimise vajadusele.

3.9.

EL näib olevat kahe lähenemisviisi vahel lõksus: ühelt poolt üritab liit läheneda USA-le ja säilitada Euroopas tugeva tööstuse ning teiselt poolt püüab ta järgida ka WTO eeskirju, mis on mõnikord USA lähenemisviisiga täielikus vastuolus.

3.10.

ELi ühtse turu elushoidmine on järjekordne katsumus, millega EL silmitsi seisab. Nagu komisjon on märkinud, on riigiabiga seotud paindlikkus koondunud kahte liikmesriiki, kelle arvele langeb üle 70 % komisjoni poolt üleminekuerandi alusel antud kogu heakskiidust (COVID-19 ja Venemaa Ukraina-vastase sõja kontekstis).

3.11.

Euroopa institutsioonid ja liikmesriigid peavad vältima ettevõtjatele ülemäärase riigiabi andmist, et kaitsta ühtset turgu, mis on Euroopa Liidu nurgakivi. Selleks et võimaldada VKEde digiüleminekut ja edendada innovatsiooni, võiks vähese tähtsusega abi künnist siiski tõsta, kuna konkurentsi see vaevalt halvab. Digitaalse innovatsiooni keskuse (3) kogemusi tuleb levitada kogu ELis.

4.   Innovatsiooni roll

4.1.

Innovatsioon on vahend, mis võimaldab ELil saavutada netonullheite eesmärgid. Turule tuleb lasta rohkem kaubanduslikult kättesaadavaid tehnoloogiaid. Innovatsioonil on ettevõtetes kandev roll uute ja keskkonnahoidlike tehnoloogiate kasutuselevõtul, mis on nii tehniliselt kui ka majanduslikult elujõulised.

4.2.

Teisest küljest peab tõeliste ja usaldusväärsete keskkonnahoidlike kaupade õiglase turu soodustamine, eelkõige riigihangete abil, aitama kaasa uute keskkonnahoidlike tehnoloogiate kasutamise levikule.

4.3.

Euroopas on puudus toorainetest, kuid kavandatud määrus kriitilise tähtsusega toorainete kohta aitab edendada ELis toodetud ringlusse võetud toorainete kasutamist tööstuses. ELi tööstuse peamine konkurentsieelis on tehnoloogiline võimekus ja kõrgelt kvalifitseeritud tööjõud, tänu millele on ta juhtpositsioonil ülemaailmsetel turgudel.

4.4.

Kuid kolmandad riigid ohustavad nüüd seda konkurentsieelist, sest ainus juhirolli säilitamise vahend on innovatsiooni tähtsustamine. Seejuures tuleb leida õige tasakaal keskkonna, inimeste ja innovatsiooni kaitsmise ning regulatiivsete lubade andmise kiirendamise vahel ning mitte ainult erivaldkondades, nagu komisjoni ettepanekus kirjas, vaid ka mujal. On kahetsusväärseid näiteid põhjendamatutest viivitustest loa andmisel uute tööstusrajatiste arendamiseks.

4.5.

VKEd on Euroopa tootmise tugisammas ning CO2 heite vähendamiseks tuleb neile erilist tähelepanu pöörata ning pakkuda neile konkreetseid programme tõhusa innovatsiooni ja digiülemineku edendamiseks.

4.6.

Kuna CO2 heite vähendamine nõuab tohutuid investeeringuid, soovitab komitee ELi institutsioonidel kasutada nii õiglase ülemineku kui ka taasterahastu „NextGenerationEU“ vahendeid, et CO2 heite vähendamise protsessi asjakohaselt toetada.

4.7.

Praegune taristu ei ole tööstuses ja ühiskonnas vajalike muutuste jaoks piisav ning komitee kutsub ametiasutusi tungivalt üles käivitama programmi uute tehnoloogiate sujuvaks kasutuselevõtuks, et vajalikku taristut hooldada ja täiustada.

4.8.

Vesinik näib olevat parim valik, et vähendada CO2 heidet tööstusharudes, kus heidet on raske vähendada ja täielik elektrifitseerimine on võimatu. ELi hiljutine vesinikupanga algatus aitaks selle tehnoloogia nõuetekohaselt kasutusele võtta nii mahu kui ka hinna poolest. Mõne piirkonna kogemused vesinikuga seotud innovatsiooni alal on väga kasulikud, kuna kokku on toodud suurettevõtted, teaduskeskused, ülikoolid ja VKEd.

5.   Digiülemineku roll

5.1.

Digiüleminek ja innovatsioon aitavad Euroopa tööstuse CO2 heite vähendamisele märkimisväärselt kaasa. Tegelikult võib tööstust, kus digitehnoloogia kohtub kaupade füüsilise tootmisega, pidada digiüleminekul ja tööstuse CO2 heite vähendamisel oluliseks osalejaks, kuna see soodustab tööstusprotsesside, toodete ja ärimudelite ajakohastamist, millel on positiivne mõju tootlikkusele.

5.2.

Sensor-, masinatevahelise side, andmeanalüüsi ja robootikatehnoloogiad loovad tootmisettevõtetele võimalusi. Tootmise optimeerimise ja automatiseerimise kaudu võimaldavad uued tehnoloogiad Euroopa ettevõtetel konkureerida riikidega, kus tootmiskulud on tavapäraselt madalamad.

5.3.

Paljud sektorid on juba väga automatiseeritud ja peale selle mõjutab neid nüüd digitehnoloogia, näiteks arukas robootika montaažiks, protsessijuhtimisarvutid keemiatööstuses ning 3D-printimine komponentide ja varuosade tootmiseks. Tehisintellektist, tööstuse esemevõrgust ja suurandmetest johtuv teine digiülemineku laine on tõenäoliselt murrangulisem ning võib põhjustada ebavõrdsust ettevõtete ja ELi piirkondade vahel.

5.4.

Sensortehnoloogia abil saab tootmist jälgida ja optimeerida, näiteks jälgides pidevalt tootmisseadmete kasutamist, energiasisendit, vajadust tooraine ja varuosade järele, toote kvaliteeti ja heidet. Kogutud andmete analüüs võib anda ettevõttele ülevaate sellest, millised protsessid on optimaalsed ja mida saab parandada, samuti teavet kliimajalajälje kohta.

5.5.

Digiteerimisel on suur potentsiaal tööstuse kliimamõju vähendamiseks, kuid digiüleminekul ja andmete käitlemisel tuleb meeles pidada ka kliimaperspektiivi.

6.   Ümber- ja täiendõpe

6.1.

Rohe ja digipööret tuleb näha võimalusena luua ja edendada kvaliteetseid töökohti. Samal ajal tuleb püüda suurendada tööstuses mitmekesisust, otsides eelkõige andekaid naisi, edendades avatust kolmandatest riikidest pärit kvalifitseeritud töötajatele ja tehes intensiivseid jõupingutusi, et muuta tööstus noortele köitvaks.

6.2.

Euroopa Komisjon on esitanud ulatusliku kataloogi Euroopa oskuste tegevuskava raames välja töötatud algatustest, sealhulgas Euroopa oskuste pakt ja Euroopa oskusteaasta 2023. Kavas on luua või laiendada oskuste partnerlusi. Luuakse nullnetotööstuse akadeemiad, et toetada täiend- ja ümberõppe programme rohepöörde jaoks strateegilistes tööstusharudes. Riigiabi ja üleeuroopalist huvi pakkuvad tähtsad projektid peaksid samuti tagama täiendavaid rahalisi vahendeid oskustega seotud eesmärkide toetamiseks. ELi eelarvest ja taasterahastust „NextGenerationEU“ eraldatakse juba ELi oskuste tegevuskava toetamiseks 64,8 miljardit eurot. Väga paljutõotavad on mõned käimasolevad projektid programmi „Erasmus+“ raames, näiteks Euroopa terasetööstuse oskuste tegevuskava (4).

6.3.

Et uued tehnoloogiad nõuetekohaselt kasutusele võtta ning hõlbustada ühiskonnalt ja töötajatelt heakskiidu saamist tööprotsesside tulevastele muutustele, on sotsiaaldialoog väga tähtis.

6.4.

Kuid digitehnoloogia täielikuks ärakasutamiseks tootmises on oluline keskenduda mitte ainult tehnoloogiale, vaid pigem äritegevusele ja organisatsioonile tervikuna. Digistrateegia ja -tegevuskavad on vajalikud, et muuta digiüleminek hallatavaks.

6.5.

Ülesanne on tagada, et digiüleminek tooks kaasa suurema sotsiaalse progressi ega jätaks kedagi kõrvale. Töötajatel peab olema võimalik prognoosida uute tehnoloogiliste arengute tagajärgi ja mõjutada tööandjate otsuseid parema osalemisõiguse abil. Digitehnoloogiate tagajärgi tuleb arutada ja need peavad viima läbiräägitud lahendusteni kõigil tasanditel: ettevõtte, sektori, riigi ja Euroopa tasandil.

6.6.

ELi töötajad peavad läbima nõuetekohase ümber- ja täiendõppe, et neil oleksid uued, uutele töövajadustele vastavad oskused. Praeguseid oskusi tuleb sotsiaaldialoogi raames hinnata – kas need on tulevase arengu jaoks väärtuslikud või mitte.

6.7.

Elava ja tõhusa sotsiaaldialoogi säilitamine aitab kindlasti kaasa uute tehnoloogiate paremale kasutuselevõtule ja omaksvõtmisele, minimeerides sotsiaalseid kulusid.

---

(1)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Süsinikdioksiidi eemaldamise tehnoloogia tööstuse CO2 heite vähendamisel“ (omaalgatuslik arvamus) (ELT C 486, 21.12.2022, lk 53).

(2)  Inflatsiooni vähendamise õigusakt (Inflation Reduction Act), 2022.

(3)  https://european-digital-innovation-hubs.ec.europa.eu/

(4)  https://www.estep.eu/essa/

Raportöör:

Javier GARAT PÉREZ

Konsulteerimistaotlus	nõukogu eesistujariigi Hispaania kiri, 30.1.2023
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	28.6.2023
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	38/6/1
Vastuvõtmine täiskogus	12.7.2023
Täiskogu istungjärk nr	580
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	155/0/0

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendab heameelt ELi kalandus- ja vesiviljelussektori energiasüsteemi ümberkujundamise strateegia üle (1). Komitee tunnistab vajadust vähendada CO2 heidet ning toetab täielikult kestlike, taastuvate ja majanduslikult elujõuliste energiaalternatiivide otsimist ning samuti energiasõltuvuse vähendamist kolmandatest riikidest. Komitee kutsub ühiskonda, ettevõtjaid ja eelkõige kalandussektorit üles aitama kaasa kliimaneutraalsuse saavutamisele 2050. aastaks.

1.2.

Komitee tuletab meelde, et kalandussektor on osa lahendusest kliimamuutuste mõju leevendamiseks: kalurid pakuvad ühte kõige tervislikumat loomset valku, mille CO2 jalajälg on üks väiksemaid. ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) andmete kohaselt moodustab kalandussektori heide 2023. aastal 0,1–0,5 % maailma koguheitest ning Euroopa laevastik on alates 1990. aastast vähendanud oma heitkoguseid 50 % (2). Tegemist on meie ühiskonna jaoks olulise strateegilise sektoriga, mis on hädavajalik elanikkonna varustamiseks ja tervisliku toitumise edendamiseks. Siiski kutsub komitee üles tegema jätkuvalt jõupingutusi energiatõhususe suurendamiseks ja heitkoguste vähendamiseks.

1.3.

Komitee nõuab asjakohast ja realistlikku CO2 heite vähendamise ajakava, milles tehnoloogilised, logistilised ja õiguslikud edusammud käivad käsikäes. Vastasel juhul suurenevad ebaproportsionaalselt kulud (mida ei saa üle kanda kala müügihinnale, sest see muudaks selle luksuskaubaks) ning tekitatakse ettevõtluskahju, ebakindlust ja töötust. Üleminekukulud ei tohi olla merendussektorite tööandjate ja töötajate jaoks ülemäärased ning kedagi ei tohi kõrvale jätta.

1.4.

Komitee tunnistab, et alternatiivsete ja uuenduslike keskkonnahoidlike tehnoloogiate, uute kütuste ja CO2-neutraalsete energiaallikate arendamine ja üleilmne kättesaadavus on kalandussektori suurim katsumus. Selliste kütuste ja vajaliku taristu arendamine on hädavajalik, et muuta CO2 heite vähendamine reaalsuseks. Komitee peab vahepealseks lahenduseks hübriidtehnoloogiat, kuigi see ei tähenda kohest loobumist fossiilkütustest.

1.5.

Komitee rõhutab, et Euroopa ja liikmesriikide ametiasutused saavad kliimaprobleemide lahendamiseks kasutada mitmesuguseid energialahendusi. Praegu liigub 100 % kalalaevadest diislikütuse abil. Ekspertide sõnul on taastuvad, vähese CO2 heitega kütused, mis ei ole taimepõhised, lühikeses perspektiivis kalandussektori jaoks kõige elujõulisem alternatiiv fossiilkütustest loobumisel, kuigi nende hind on praegu peaaegu kaks korda kõrgem kui diislikütuse hind ja nende kättesaadavus on endiselt väga vähene. Lennunduses minnakse säästvate lennukikütuste arendamisega eraldi teed. Kuna muud tehnoloogiad, nagu vesinik ja elekter, sobivad paremini sellistele sektoritele nagu vastavalt laevandus ja maanteetransport kui kalalaevadele, nõuab komitee selget poliitilist signaali, mille kohaselt antakse asenduskütuseid eelisjärjekorras mitte laevandusele ja maanteetranspordile, vaid kalandussektorile. Komitee rõhutab, et seni, kuni neid alternatiivkütuseid ei arendata, ei ole võimalik saavutada nii Euroopa rohelises kokkuleppes kui ka paketis „Eesmärk 55“ seatud suuri eesmärke (3).

1.6.

Komitee on seisukohal, et sellise raskesti elektrifitseeritava sektori nagu kalandussektori CO2 heite vähendamisega kaasnevad tohutud kulud ületavad oluliselt Euroopa rahastamise ulatust. Raskus seisneb selles, kuidas hoida kalandussektor elus ja säilitada selle panus toiduga kindlustatusesse. Oluline on, et institutsiooniline toetus ning sihipärased rahastamis- ja krediidimeetmed jõuaksid kõigi liikmesriikide ja nende laevastikeni. Sellega seoses tunneb komitee muret Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi praeguse piiratuse pärast, mida, nagu komisjon on ise tunnistanud, ei saa kasutada selle ülemineku elluviimiseks. Nende kulude katmiseks kutsub komitee lisaks üles uurima muid rahastamisallikaid, nagu Euroopa Investeerimispank, süsiniku piirimeetme kaudu kogutud tollimaksu kasutamine ja energia maksustamisega seotud vahendite mobiliseerimine, suunates need ümber kalandussektorisse. Komitee tuletab meelde, et Euroopa laevastik on keskmiselt 31,5 aastat vana, (4) ning kutsub Euroopa Komisjoni kavandama hädaabifondi, mis kiirendaks CO2 heite vähendamist. Komitee nõuab ka olemasolevate poliitikameetmete ning ühtekuuluvus- ja regionaalarengufondi suuremat vastastikust täiendavust, et aidata suunata rahalisi vahendeid ja vältida piirkondade vahel konkurentsi.

1.7.

Komitee märgib, et uuele energiaallikale üleminek nõuab uusi enneolematu konstruktsiooniga laevu, mille pardal on suurem võimsus (brutomahutavus), et mahutada uusi masinaid. Ühises kalanduspoliitikas sätestatud püügivõimsuse määratlus ja piirangud takistavad aga sellist arengut. Seepärast kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles vaatama läbi püügivõimsuse määratluse, et oleks võimalik rakendada energiasüsteemi ümberkujundamisega seotud uusi tehnoloogiaid.

1.8.

Komitee palub, et seni, kuni uued jõuseadmetehnoloogiad pole veel turul kättesaadavad ning õigusraamistik ei võimalda selliseid tehnoloogiaid ajakohastada, paigaldada ja kasutada, ei kehtestaks EL makse kalapüügiks kasutatavale kütusele (diislikütus).

1.9.

Komitee väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle luua uus mitut sidusrühma hõlmav energiasüsteemi ümberkujundamise partnerlus. Komitee peab oluliseks konsulteerida lisaks kalandussektorile ka ametiühingute, tehniliste spetsialistide, laevatehaste, inseneride ja sadamatega, et leida konkreetseid, praktilisi ja kestlikke lahendusi. Komitee kutsub üles koostama tervikliku kava, et tugevdada Euroopa suutlikkust ehitada keskkonnasäästlikke kalalaevu, ning see kava peaks tagama laevatehastele eriti soodsa maksukohtlemise.

1.10.

Eelkõige kutsub komitee üles edendama katseprojekte uute energiaallikate valdkonnas, looma uuenduslikke meretööstuse väärtusahelaid, lähendama kasutajatele neile tundmatuid uusi tehnoloogiaid, looma kestlikke töökohti uue tööstustegevuse arendamise kaudu ning edendama ringmajandust. Lisaks kutsub komitee üles eraldama vahendeid meeskondade koolitamiseks, et nad saaksid uusi tehnoloogiaid pardal ohutult ja tõhusalt kasutada. Ainus viis õiglaseks toimetulekuks ülemineku mõjuga on vältida ebaproportsionaalset mõju töötajatele ja ettevõtjatele.

1.11.

Komitee soovib kasutada võimalust, mille annab käesoleva ettevalmistava arvamuse koostamine, et käsitleda CO2 heite vähendamise probleemi laiemas strateegilises raamistikus. Arvamuse viimases osas esitatakse ELi kestliku kalandussektori tulevikuvisioon, mis peaks suunama komitee edasist tööd.

2.   Taust

2.1.

21. veebruaril 2023 avaldas Euroopa Komisjon ELi kalandus- ja vesiviljelussektori energiasüsteemi ümberkujundamise strateegia. Strateegias rõhutatakse vajadust vähendada sõltuvust fossiilkütustest ning minna võimalikult kiiresti üle taastuvatele ja vähese CO2 heitega energiaallikatele. Seda tuleb teha kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärgiga saavutada ELis 2050. aastaks kliimaneutraalsus.

2.2.

Komisjon märgib, et ELi kalandus- ja vesiviljelussektoris on energia üks peamisi tegevuskulude artikleid. Energiahindade tõusu tagajärjel suurenesid 2022. aastal laeva diislikütuse hinnad enam kui kaks korda võrreldes 2021. aasta keskmiste hindadega, pannes ELi laevastiku ja vesiviljelustegevuse majandusliku elujõulisuse tohutu surve alla. Selles olukorras ei olnud umbes 40 % rannapüügilaevastikust, 66 % avamerelaevastikust ja 87 % kaugpüügilaevastikust 2022. aasta energiahindade juures kasumlikud. Seetõttu pidi suur osa kalandus- ja vesiviljelussektorist oma tegevuse jätkamiseks tuginema ELi liikmesriikide rahalisele toetusele ja ELi tasandil kättesaadavaks tehtud rahastamisvahenditele.

2.3.

Euroopa Komisjon juhib sellega seoses tähelepanu ELi kalandus- ja vesiviljelussektori struktuursele nõrkusele. Olukorra muutmiseks tehakse teatises ettepanek võtta mitmeid meetmeid: — uuenduslikud tehnoloogiad ja tavad energiasüsteemi ümberkujundamiseks; — energiasüsteemi ümberkujundamiseks sobiv kalandusvaldkonna õigus- ja finantsraamistik; — energiasüsteemi ümberkujundamise probleemide ja takistuste tuvastamine ja käsitlemine; — energiasüsteemi ümberkujundamise hõlbustamine kalandussektoris: platvormide ja uuringute loomine.

3.   Üldised märkused

Heide

3.1.

Komitee ühineb kohustusega saavutada 2050. aastaks neutraalne CO2 jalajälg ning rõhutab vajadust kiirendada kalandussektoris energiasüsteemi ümberkujundamist ja CO2 heite vähendamist. Ümberkujundamine peab olema tasakaalus, et kohanemisega seotud kulud jaotataks kõigi ettevõtjate vahel viisil, mis ei moonuta nende toimimist. Lisaks peab see olema teostatav ja võtma arvesse laevastiku eriomadusi (eelkõige laeva suurust ja käitamist), et tootmisstruktuur võimaldaks kasutada uusi tehnoloogiaid uute jõuseadmete kasutuselevõtuks.

3.2.

Samal ajal kui meretranspordisektori kasvuhoonegaaside heide on viimastel aastatel kogu maailmas suurenenud, on ELi kalalaevastiku heide vähenenud kuni 50 % (5) tänu energiatõhususe suurendamisele (vt punktides 4.11 ja 4.12 esitatud näiteid) ja laevastiku suuruse vähendamisele. Mis puudutab viimast punkti, siis hoolimata ELi laienemisest oli ELi laevade arv 2020. aastal 73 716, (6) võrreldes 103 834 laevaga 1996. aastal, mis tähendab, et 25 aasta jooksul on kalalaevade arv vähenenud 30 000 võrra ja ainult 56 111 laeva on aktiivsed (75 % neist on alla 12 meetri pikad). Euroopa näitajad muutuvad veelgi väiksemaks ülemaailmsete näitajate taustal, sest maailmas oli 2020. aastal hinnanguliselt 4,1 miljonit kalalaeva (7). Hinnanguliselt kuulub Hiinale 564 000 laevast koosnev maailma suurim kalalaevastik. Mis puudutab kalatootmist, siis 2020. aastal moodustas Hiina peaaegu 15 % ülemaailmsest püügist, samas kui ELi arvele langeb 4 % ülemaailmsest püügist. Eeltoodut silmas pidades on äärmiselt oluline säilitada moodne ja konkurentsivõimeline Euroopa kalalaevastik.

3.3.

Selleks et hinnata edusamme laevastiku CO2 heite vähendamisel, peab komitee hädavajalikuks määrata kindlaks selline võrdlusaasta, mille kasutamine ei sea sektorit ebasoodsasse olukorda, tunnistab selle jõupingutusi ja utsitab sektorit jätkuvalt neutraalsuse suunas liikuma. Komitee tunnistab ELi laevastiku alates 1990. aastast tehtud edusamme kliimaneutraalsuse saavutamisel. Seepärast leiab komitee, et määrates kalandussektori heitkoguste vähendamise võrdlusaastaks 2005. või 2008. aasta, ei tunnustataks neid jõupingutusi ja seataks kalandussektor ebasoodsasse olukorda, kui võtta arvesse kalandussektori eripära ja piiranguid.

Üleminek taastuvatele ja CO2 heiteta või vähese CO2 heitega energiaallikatele

3.4.

Kalandussektor sõltub täielikult fossiilkütustest, mis tähendab, et kõiki lahendusi tuleb kaaluda keskpikas ja pikas perspektiivis. Võttes aga arvesse vajadust võidelda kliimamuutuste vastu ja kasutades ära tehnoloogia arengut teistes sektorites, tuleb viivitamata alustada lahenduste otsimist kalandussektorile. Seda peab toetama hädaabifond, mille abil kiirendada CO2 heite vähendamist.

3.5.

Komitee toob realistlikumate lühiajaliste meetmetena esile segalahendusi, nagu hübriidmootorite kasutuselevõtt, olemasolevate taastuvenergia tehnoloogiate täiendav kasutamine (päikese-, tuule- ja elektritehnoloogia) ning täiustatud alternatiivkütuste (mis ei ole toodetud toidu- ja söödakultuuridest) kasutamine.

3.6.

Komitee juhib tähelepanu taastuvatele, vähese CO2 heitega kütustele, sest need ühilduvad tavapäraste sisepõlemismootoritega ning praeguste varustussüsteemide ja nende tootmisega. Lisaks võib nende turustamiseks kasutada praeguseid tööstusrajatisi, näiteks rafineerimistehaseid. Need suurendavad ka Euroopa energiasõltumatust, sest nende tootmiseks kasutatakse kohalikke tooraineid, erinevalt naftast ja akude tootmiseks vajalikest mineraalidest. Need kütused tekitavad ka suurepäraseid võimalusi töökohtade ja tööstusliku rikkuse loomiseks ning nende roll võib olla Euroopa majanduse elavdamisel väga oluline. Tuleb aga meeles pidada, et taastuvad, vähese CO2 heitega kütused on praegu kallimad kui diislikütus ja nende kättesaadavus on endiselt väga vähene.

3.7.

Komitee rõhutab, et mõned uued alternatiivsed jõuseadmeallikad, näiteks elekter, kallinesid juba enne Venemaa provotseerimata sissetungi Ukrainasse. Seepärast peab EL meeles pidama, et üleminek fossiilkütustelt muudele taastuvatele energiaallikatele ei too alati kaasa kulude vähenemist.

Vajadus laevastiku uuendamise ja asjakohaste rahastamismehhanismide järele

3.8.

Lisaks vajadusele kõrvaldada puudujäägid tehnoloogilistes teadmistes ja innovatsioonis on Euroopa praegusele kalalaevastikule omane üks piirav tegur: laevad on keskmiselt üle 30 aasta vanad. See ei lase laevandusettevõtjatel kaaluda enamikku võimalikest investeeringutest moderniseerimisse. Komitee leiab, et selliste vanade laevade puhul ei ole pelgalt mootori vahetamine piisav ega teostatav. Seepärast on oluline koostada ELi laevastiku uuendamise kava, et teostada säästvat kalapüüki moodsate, 21. sajandi laevadega. See strateegia aitaks parandada ka laevastiku sotsiaal-majanduslikke väljavaateid.

3.9.

Komitee väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle töötada välja spetsiaalne juhend ja andmebaas ELi rahastamise ja rahastamisvahendite kohta, mida saab kasutada energiasüsteemi ümberkujundamiseks. ELi programmis „Euroopa horisont“ ei ole praegu siiski konkreetset projektikonkurssi kalandusele. Lisaks kehtivad uue Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi raames ranged rahastamispiirangud, sest sellega nähakse laevastikesse tehtavatele investeeringutele ette üksnes madalad toetusmäärad ja toetused sõltuvad laeva suurusest (nt mootorite asendamise rahastamismeetmeid kohaldatakse ainult alla 24 m pikkustele laevadele). Lisaks sõltub rahastamine suurel määral sellistest teguritest nagu laevastiku tasakaal, tõsiste rikkumiste puudumine ja püügivõimsus, mida mõõdetakse kahjuks endiselt halvasti. Eeltoodut silmas pidades peab komitee oluliseks luua sihtotstarbeline fond ja krediidiliinid laevastike ajakohastamiseks ja uuendamiseks.

Energiasüsteemi ümberkujundamise tõkked

3.10.

Üldjuhul vajavad alternatiivsed energiaallikad rohkem ruumi ja kujutavad endast pardal lisaohtu. Erinevalt laevandussektorist peab kalandussektor ELis aga järgima mahupiiranguid brutomahutavuse (ruumi) osas, mis muudab laevade jaoks uute tehnoloogiate paigaldamise ja nendesse investeerimise veelgi keerulisemaks. Sellega seoses tuleb märkida, et teatavate CO2 heite vähendamise tehnoloogiate kasutamine väikesemahuliseks kalapüügiks kasutatavatel laevadel on veelgi keerulisem.

3.11.

Komitee rõhutab, et püügivõimsuse ebapiisav määratlemine ühises kalanduspoliitikas ei tõkesta mitte ainult laevastiku moderniseerimist üldiselt, st uute tehnoloogiate paigaldamist, vaid raskendab ka sotsiaalsete ja ohutusalaste täiustuste tegemist. Praegu arvutatakse püügivõimsuse hulka ka kambüüs, kajutid, tualetid ja puhkeruumid, millel ei ole midagi pistmist kalade püüdmise ja ladustamise võimsusega. Ühine kalanduspoliitika on selgelt vastuolus sotsiaalõiguses (8) sätestatud nõuetega, nagu ILO kalandustöö konventsioon nr 188.

3.12.

Komitee leiab, et energiasüsteemi ümberkujundamise strateegias tuleks neid tegureid arvesse võtta ja teha seepärast ettepanek püügivõimsuse meetmete läbivaatamiseks, et võimaldada uute tehnoloogiate kasutuselevõttu ja laevastiku ajakohastamist. Uued meetmed, mida võiks kasutada, on „netomahutavus“ või Norras ja Islandil kasutatavad valemid, mis jätavad arvutustest välja töötajate vaba aja veetmise ja puhkealad sõltuvalt sellistest teguritest nagu eraldatud kvoot või laeva suurus. See läbivaatamine hõlbustaks ka laeva elamistingimuste parandamist, mis on vajalik, et muuta sektor atraktiivsemaks noorte töötajate jaoks, tegeleda põlvkondadevahelise lõhega ja hõlbustada naiste kaasamist kalandussektorisse.

Traditsiooniliste kütuste maksustamine

3.13.

Kuna uue laeva ehitamine kujutab endast ELi laevaomanike jaoks majanduslikku riski, kutsub komitee üles võtma vastu poliitikameetmeid, mis tagavad laevandusettevõtjatele õiguskindluse. Seepärast on oluline mitte kehtestada uusi makse traditsioonilisele kalapüügikütusele (diislikütus) seni, kuni uued jõuseadmete ja kütuse tehnoloogiad ei ole turul kättesaadavad ning õigusraamistik vajalike uuendustega tegelemiseks pole veel nõuetekohaselt kehtestatud. Vastasel juhul seaks see üksnes sektori ebasoodsasse olukorda.

ELi kalanduse ja vesiviljeluse energiasüsteemi ümberkujundamise partnerlus

3.14.

Kalandussektoril ei ole ei tehnoloogiapakkujate ega poliitikakujundajate suuniseid selle kohta, millise suuna nad peaksid CO2 heite vähendamiseks võtma. Seepärast väljendab komitee heameelt komisjoni algatuse üle luua eksperdirühm, et anda nõu praeguste alternatiivide, tulevaste arengusuundade, turgude jms kohta. Eriti oluline oleks kindlaks teha, millised tehnoloogiad sobivad kõige paremini iga laevastikusegmendi ja piirkonna jaoks, ning võib osutuda vajalikuks eri energiaallikate kombineerimine. Lisaks on kasulik korraldada meretööstuse ahela jaoks teavitus- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, et stimuleerida CO2 heite vähendamist.

Sinine majandus

3.15.

Sinine majandus hõlmab kõiki merest sõltuvaid majanduse tegevusalasid. Sinise majanduse eri sektorid (kalandus, biotehnoloogia, laevandus, meretransport, vesiviljelus, laevatehased, tarneahel, logistika ja transport) sõltuvad üksteisest, sest need põhinevad ühistel pädevusaladel ja jagatud taristul (sadamad, logistikavõrgud ja elektri jaotusvõrk) ning mereressursside säästval kasutamisel. Komitee rõhutab vajadust rakendada terviklikku CO2 heite vähendamise strateegiat ja leida koostoime ahela eri lülide vahel. Lisaks nõuab komitee piisavaid inimressursse ja oskusi tänapäevaste laevade projekteerimiseks, ehitamiseks ja käitamiseks. Oskustööjõu ligimeelitamine on hädavajalik.

4.   Konkreetsed märkused

Täiustatud kütused

4.1.

Komitee rõhutab potentsiaali, mis on täiustatud kütustel, mis ei ole toodetud toidu- ja söödakultuuridest, ringmajanduse edendamise, rannikualade maapiirkondade rahvastikukao peatamise ja loomulikult ELi energiasõltumatuse suurendamise valdkonnas. Kooskõlas ELi CO2 neutraalsuse eesmärkidega võib selliste alternatiivkütuste CO2 netoheide mootoris põletamisel langeda nullini, kui neid toodetakse taastuvelektriga.

4.2.

Mitmel põhjusel piirab komisjon taimsete biokütuste kasutamist, mida komitee on mitmes arvamuses toetanud. Siiski puudub selge strateegia alternatiivkütuste arendamiseks ja kasutuselevõtuks, mis oleks oluline mitte ainult kalandussektori, vaid ka teiste tööstusharude jaoks. Samuti ei ole seatud prioriteete selle kohta, millistel sektoritel, mille CO2 heidet on raske vähendada (millest üks on kalandus), peaks olema sellistele kütustele eelisjuurdepääs. See raskendab kalandussektori jõupingutusi CO2 heite võimalikult kiireks vähendamiseks. Komitee juhib tähelepanu sellele, et taastuvad, vähese CO2 heitega kütused on mõistlik valik CO2 heite vähendamiseks sektorites, mida on raske elektrifitseerida, nagu kalanduses. Täiustatud alternatiivkütused, mis ei ole toodetud toidu- ja söödakultuuridest, on nappuse ja nõudlikuma tehnoloogia tõttu kallimad. Seepärast, nagu komitee juba varem rõhutas, (9) tuleb vähendada hinnavahet fossiil- ja alternatiivsete kütuste vahel ning muuta puhtamad kütused taskukohasemaks ja laiemalt kättesaadavaks.

4.3.

Komitee rõhutab, et praegu saadaolev biodiislikütus pärineb põllukultuuridest (palmi-, rapsi-, soja- ja päevalilleõli), mis ei sobi täielikuks CO2 heite kaotamiseks. Lisaks ei ole piisavalt toorainet. Lahendus (mis pole veel kättesaadav) oleks segada praegune diislikütus üha suurema koguse elektridiisliga, mis on saastevabast elektripõhisest vesinikust ja kogutud CO2-st valmistatud sünteetiline kütus. Neid sünteetilisi kütuseid toodetakse süsinikdioksiidist, mis on kogutud kas atmosfäärist või CO2 tekitavatest tööstusprotsessidest enne selle vabanemist.

4.4.

Tõenäoliselt ei toodeta kestlikke, täiustatud kütuseid aga kalandussektori nõudluse rahuldamiseks piisavas koguses. 2050. aastal toodetaks seda kogu maailmas hinnanguliselt 50 miljonit tonni (meretransport kulutab praegu umbes 300 miljonit tonni ja raskeveokite maanteetransport umbes 900 miljonit tonni). Eeldatakse aga, et selleks ajaks on veokid elektrifitseeritud, nii et võib arvata, et kogu diislikoguse saab suunata kasutamiseks merel. 2020. aastal tarbis Euroopa kalandussektor ligikaudu 1,9 miljardit liitrit laeva diislikütust. Sellise prioriteedi tagamiseks on vaja teha poliitilisi otsuseid.

4.5.

Seepärast kutsub komitee üles kiiremini arendama ja tootma täiustatud kütuseid, mis ei põhine toidu- ja söödakultuuridel, (10) ning tegema selge poliitilise otsuse, millega antakse kalalaevadele eelisjärjekorras juurdepääs kõnealustele täiustatud kütustele taskukohase hinnaga.

CO2 heite vähendamise alternatiivid: alternatiivsed jõuseadmed

4.6.

Maailmas on välja töötatud mitmeid energiaalgatusi, kuid enamik neist on katseprojektid, millega kaasneb palju raskusi seoses nende rakendamise ja kasutamisega kalandussektoris. Veel üks lahendamist ootav ülesanne on vajadus arendada Euroopas ja kolmandate riikide kalasadamates taristut, mille abil laadida kalalaevu sarnaselt maismaasõidukitega. Sellega seoses väljendab komitee heameelt katseprojektide üle, mis käsitlevad laevade laadimist avamerel poide või avamere tuuleparkide abil (11). Nii saab elektri- või hübriidlaev laadida oma akusid sadamasse minemata.

4.7.

Veeldatud maagaas laevakütusena on juba reaalsus, sest seda toodetakse ja sellel on taristu, eriti Euroopas. Hiljutine uuring (12) näitab aga, et kuigi veeldatud maagaasi mootorid eraldavad 25 % vähem CO2 kui diislikütus mootorivõimsuse ühiku kohta, koosneb see gaas suures osas metaanist, mille kasvuhooneefekt on palju suurem kui CO2-l. Uuringu kohaselt oleks veeldatud maagaasi kasutamisest saadav kasu kasvuhoonegaaside heite seisukohast saja aasta jooksul vaid 15 %. Seepärast on veeldatud maagaas oluline samm edasi, kuid seda ei saa pikas perspektiivis pidada lõplikuks lahenduseks. Lisaks tuleks seda segada biometaani ja e-metaaniga, mis on piiratud ja kallid kütused. Mahutid on tavalisest kolm korda suuremad ja need on paigaldatud tekile, mis tekitab püügivõimsuse- ja ohutusprobleeme.

4.8.

Kuigi komitee tunnistab ammoniaagi tähtsust CO2 heite vähendamise protsessis, ei ole ka see elujõuline alternatiiv jõuseadmena. Ammoniaagijahutust kasutatakse laialdaselt suurtes kalalaevades, eelkõige nendes, kus külmutatakse või töödeldakse saaki pardal. See energiaallikas on keskkonnahoidlik, sest see ei avalda teadaolevalt mõju osoonikihile. Siiski on tegemist gaasiga, mistõttu on oluline tugevdada kalalaevade ohutust ja vältida lekkeid.

4.9.

Ka vesinik (H2) ei tundu kalandussektoris elujõuline lahendus, isegi kaubalaevadel on seda keeruline kasutada. Peamine põhjus on see, et see nõuaks neli korda suuremaid ladustamismahuteid kui fossiilkütuste puhul. Märkimist väärivad siiski vesinikkütuseelemendiga mootorid. Tegemist on elektrokeemilise seadmega, mis muundab keemilise energia otse elektrienergiaks. See elektrokeemiline protsess on väga tõhus ja selle keskkonnamõju on minimaalne, eriti kui elektrolüüs (mis nõuab energiat) toimub päikese- või tuuleenergia abil. Komitee peab kasulikuks analüüsida selle tehnoloogia arendamise võimalusi kalalaevade jaoks, muu hulgas selle kasutamist lisaenergiana pardal.

4.10.

Uute laevade ehitamisel julgustab komitee uurima ja rakendama kaubalaevadel kasutatavaid tehnoloogilisi lahendusi. Näiteks näib, et kombineeritud mootorites võiks kasutada metanooli nii, et kasutatakse diislikütust ja lisatakse metanoolisegu keskkonnahoidliku metanooli kättesaadavaks muutudes. Muud tehnoloogiad ja täiustusvõimalused, mis võiksid toimida, on kalalaevad, kus kasutatakse purjeid, täiustatud hüdrodünaamikat, täiustatud energiasüsteeme, näiteks üleminek mehaanilistelt/hüdraulilistelt mehhanismidelt elektrilistele mehhanismidele, ning kergkonstruktsioone ja -materjale (nt mittemetallilised traallauad).

4.11.

Samuti tuleb märkida, et kalandussektor on teinud aastakümneid koostööd teadusringkondadega, et parandada püügivahendite konstruktsiooni ja tõhusust. Tänu suuremale selektiivsusele, väiksemale kokkupuutele merepõhjaga ja/või sõidutakistusele ning väiksemale kütusekasutusele on paljude uuenduslike kalapüügitehnikate abil juba tehtud suuri tehnilisi edusamme (13). Üks uuenduslike püügivahendite näide on poolpelaagilised traallauad, mis suudavad vältida kokkupuudet merepõhjaga, sest need töötavad 2–5 meetri kaugusel põhjast. Sellel tehnikal on merepõhja ökosüsteemidele oluliselt väiksem mõju ja ka väiksem kaaspüük. See uus tehnoloogia vähendab ka kütusekulu ning seeläbi saastet ja kasvuhoonegaaside heidet.

4.12.

Komitee tuletab meelde, et kalanduse ökoloogilise jalajälje vähendamine ei sõltu üksnes jõuseadmetega seonduvatest meetmetest. Selleks peaks EL investeerima ka mereandide uutesse kaubanduslikesse kasutusvõimalustesse (ravimid, kosmeetikatooted jne), et püütud kala maksimaalselt ära kasutada. EL peaks samal ajal motiveerima ettevõtjaid ostma ringlussevõetavaid materjale, edendama laevade pardal ringmajanduse algatusi jäätmete taaskasutamiseks ja rahastama selliseid mereprügi koristamise programme nagu „Fishing for litter“ (14). Kalavarude paranenud olukord on viinud ka püügikoormuse ning seeläbi püügiaja ja kütusekulu vähenemiseni. Samamoodi saab heitkoguseid vähendada laevastiku haldamise ja logistika optimeerimise (5–50 % kasvuhoonegaaside vähenemine) ning sõitude optimeerimise (1–10 % kasvuhoonegaaside vähenemine) abil (15).

4.13.

Komitee märgib, et mõned uued tehnoloogiad pakuvad kalalaevadele vaid piiratud sõiduaega. Näiteks praegused elektrienergia prototüübid pakuvad viis kuni kuus tundi sõiduaega, mis oleks ebapiisav terve püügipäeva jaoks (mis võib kesta 12–14 tundi), rääkimata mitme nädala pikkustest püügireisidest. Sama oluline on laeva konstruktsiooni ja tõhususe parandamine.

5.    „Kalade ja kalurite sõbrad“: ELi kestliku kalandussektori tulevikuvisioon

5.1.

Viimastel aastatel on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee töötanud välja strateegilised visioonid mitmes valdkonnas: terviklik toidupoliitika, (16) maa- ja linnapiirkondade kestlik areng (17) ning heaolumajandus (18). Komiteel on aeg töötada välja pikaajaline terviklik visioon ka ELi kestliku kalandussektori jaoks. See visioon peaks koos kõigi jõupingutustega, mis on tehtud sellistes valdkondades nagu elurikkus, kestlik toidupoliitika, tervis ja heaolu, head töötingimused, maa- ja linnapiirkondade kestlik areng ning strateegiline sõltumatus, panema ELile kohustuse vähendada kalanduse CO2 heidet, et tagada majanduslik elujõulisus, mis on vajalik Euroopa rohelise kokkuleppe elluviimiseks ja tegevuskava 2030 rakendamiseks. Kooskõlas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni sinise ümberkujundamise strateegiaga ja komitee laiema üleskutsega sõlmida ELi sinine kokkulepe rõhutab komitee vajadust tagada ja kestlikult suurendada mereandide panust kõigi inimeste tervislikku, täisväärtuslikku ja taskukohasesse toitumisse, lõppeesmärgiga vähendada ELi turu sõltuvust kalatoodete impordist.

5.2.

Komitee soovib kasutada võimalust, mille annab käesoleva ettevalmistava arvamuse koostamine, et käsitleda CO2 heite vähendamise probleemi laiemas strateegilises raamistikus. Terviklikku kestliku kalandussektori käsitlust tuleks rakendada järgmisel kuuel teljel.

5.2.1.   Elurikkus

Kooskõlas kestliku arengu eesmärgiga nr 14 „Ookeani- ja mereökosüsteemid“ ning lähtudes ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 15. istungjärgul (COP15) sõlmitud ajaloolisest elurikkuse kokkuleppest (19) kinnitab komitee oma vankumatut pühendumist heas seisundis ja tootlike kalavarude säilitamisele ning muude elurikkusega seotud aspektide edendamisele kalandussektoris. Kõik kaubanduslikul eesmärgil kasutatavad liigid peavad saavutama võimalikult lühikese aja jooksul maksimaalse jätkusuutliku saagikuse või sellest kõrgema taseme, kui see on kooskõlas eri kalalaevastike pikaajalise majandusliku elujõulisuse säilitamisega. Sellega seoses peaksid Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) ning Kalanduse Teadus-, Tehnika- ja Majanduskomitee (STECF) hindamisi koostavatel teadlastel olema vajalikud ressursid puuduvate andmete kogumiseks. Kui puuduvad piisavad teaduslikud andmed, siis kohaldatakse kalavarude majandamisel süstemaatiliselt ettevaatuspõhimõtet, muu hulgas püügi vähendamist, kui teadlased seda soovitavad. Vajaduse korral hõlmavad laevade lammutamise kavad, millel on piisavad eelarvevahendid laevastiku suuruse kohandamiseks olemasolevate kalavarudega, meeskonnaliikmete ümberõppevõimalusi.

5.2.2.   CO2 heite vähendamine

ELi kalandussektor peab võtma endale kohustuse saavutada 2050. aastaks CO2-neutraalsus, täites Euroopa Liidu seatud energiasüsteemi ümberkujundamise eesmärgid, mida toetavad innovatsioon ja tehnoloogia. Põhjalik olemasoleva tehnika ja tehnoloogia taset käsitlev uuring on esimene samm selleks, et leida iga laevastikusegmendi jaoks kohandatud lahendus (ühetaolise lahenduse asemel).

5.2.3.   Õiglane töötasu, ohutus ja töötingimused

Kaluritele antakse vajalikud vahendid ja suunised, et keskenduda eesseisvale vältimatule üleminekule, kuid neid tuleb toetada nii CO2 heite vähendamise protsessis kui ka laiemas struktuurse ümberkujundamise protsessis. Esmatähtis on uuendada kalalaevu, et parandada mugavust, elamistingimusi ja ohutust pardal, muutes seeläbi kalandussektori atraktiivsemaks ja võimaldades põlvkondade vahetumist. Muud CO2 heite vähendamiseks vajalikud täiendused hõlmavad jõuseadmete ja abisüsteemide üleminekut uuematele ja tõhusamatele süsteemidele ning selliste tänapäevaste, energiatõhusate ja selektiivsete püügivahendite kasutamist, millel ei ole negatiivset (või on vaid tähtsusetu) mõju üldisemalt ökosüsteemi seisundile ja elurikkusele. Selleks on vaja ELi tasandil põhjalikku uuringut tehnoloogiate kohta, mis on kalandus- ja vesiviljelussektoris energiaalase ülemineku elluviimiseks kättesaadavad, ning nende kulude ja tulude kohta iga laevastikusegmendi puhul ja riigi eripära arvestades. Sama oluline on ka tööjõu ümber- ja täiendusõpe, et merendussektori töötajad oleksid koolitatud ja ette valmistatud energiasüsteemi ümberkujundamiseks (kooskõlas jätkusuutlikku konkurentsivõimet, sotsiaalset õiglust ja vastupanuvõimet toetava Euroopa oskuste tegevuskavaga). Arvestades kalandussektori ebakindlat majanduslikku olukorda paljudes Euroopa paikades ja laevastiku pidevat kahanemist, tuleks välja töötada strateegilised kavad ja vahendid, et parandada sektori konkurentsivõimet, toetades selle arengut ja innovatsiooni, et aidata kaasa rahuldava elatustaseme saavutamisele nende jaoks, kes sõltuvad kalapüügist.

5.2.4.   Rannikualade maapiirkonnad ja äärealad

Kuigi juhul, kui ruumiline planeerimine seda võimaldab, saab tegevust mitmekesistada ja osaliselt üle minna muudele tegevusvaldkondadele, nagu harrastuskalapüük või muud säästva turismi sektorid, on vaieldamatu, et kalandussektor on paljudes rannikupiirkondades peamine tööhõive- ja sissetulekuallikas mitte ainult laeva töötajatele, vaid kõigi seonduvate tööstusharude ja teenuste töötajate jaoks. Kalapüügist loobumine ei tähendaks mitte ainult nende piirkondade järkjärgulist taandarengut ja rahvastikukadu, vaid ka kultuuripärandi pöördumatut kadumist. See pärand määratleb ja määrab meie Euroopa ühiskonna põhiolemuse. Kõik asjaosalised peavad töötama viisil, mis toob kaasa kalandussektori positiivsema narratiivi. Lisaks võib vesiviljelus siseveekogudel pakkuda maapiirkondadele uusi majanduslikke võimalusi.

5.2.5.   Tervislik ja kestlik toitumine

Säästev kalapüük annab loomseid valke mitte ainult kõige väiksema CO2 jalajäljega, vaid ka suurepärase toiteväärtusega. Kui eurooplaste praegustes lihatarbimisharjumustes tuleks seada kvaliteet kvantiteedist tähtsamale kohale, siis kala tarbimise puhul see nii ei ole ning kala tarbitakse enamikul juhtudel vähem kui toitumiseksperdid soovitavad. Avaliku sektori asutused peaksid seadma prioriteediks soodustada taskukohase hinnaga kala tarbimist kogu elanikkonna seas, edendades näiteks vähemtuntud liikide väärtustamist. Tervisliku ja tasakaalustatud toitumise nurgakivina (20) tuleks kala suhtes kohaldada vähendatud käibemaksumäära.

5.2.6.   Strateegiline sõltumatus ja vesiviljeluse roll

Euroopa Liit impordib kolm neljandikku tarbitavast kalast. Lisaks kaubanduse tasakaalustamatusele tekib seejuures probleem sellise impordi ebavõrdsete terviseohutuse tagatistega, sest imporditud kala ei jälgita teel „võrgust taldrikule“. Selle puuduse leevendamiseks peaks EL kasutama kahe- ja mitmepoolseid kaubandusmeetmeid, et importida ainult kestlikke mereande, mis on toodetud kolmandates riikides, mille standardid on samaväärsed ELi standarditega, tagades ausa konkurentsi võrdsetel tingimustel. Ka vesiviljelussektoril on vaieldamatu potentsiaal rahuldada ELi kalandusturu nõudlust. Kestlikku majanduskasvu on võimalik saavutada, kui luuakse võimalusi uuteks toiminguteks asjakohase planeerimise ja lihtsama lubade andmise protsessi kaudu, mis sageli sõltub ametiasutuste mitmest osakonnast või isegi eri tasanditest (riigi, piirkonna, kohalik tasand). Selleks et EL saaks tagada oma toidualase sõltumatuse, tuleb ära kasutada kõik võimalused kala ja mereandide tootmise kestlikuks suurendamiseks.

---

(1)  COM(2023) 100 final.

(2)  Vt iga-aastased heiteandmed, mille Euroopa Komisjon esitab igal aastal Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsioonile (Kyoto protokoll) kooskõlas valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli esitatud suunistega. Nendest andmetest nähtub ELi kalandussektori CO2, CH4 ja N2O heitkoguste muutumine aastatel 1990–2020 tonnides (vt tabelid 1.A (a) s4, 3s1 ja 3s2, 1.A (a) s3, 1.D).

(3)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse taastuvkütuste ja vähese CO2 heitega kütuste kasutamist meretranspordis ning millega muudetakse direktiivi 2009/16/EÜ“ (COM(2021) 562 final – 2021/0210 (COD)) (ELT C 152, 6.4.2022, lk 145).

(4)  https://oceans-and-fisheries.ec.europa.eu/facts-and-figures/facts-and-figures-common-fisheries-policy/fishing-fleet_en.

(5)  https://ebcd.org/wp-content/uploads/2021/11/Je%CC%81ro%CC%82me-UAPF.pptx.

(6)  https://op.europa.eu/en/publication-detail/-/publication/bba413d1-484c-11ed-92ed-01aa75ed71a1.

(7)  https://www.fao.org/3/cc0461en/online/sofia/2022/capture-fisheries-production.html.

(8)  Uuring brutomahutavuse ja veojõu piirangute sotsiaalse mõju ning võimalike alternatiivide kohta, mis koostati sotsiaaldialoogi projekti raames.

(9)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse taastuvkütuste ja vähese CO2 heitega kütuste kasutamist meretranspordis ning millega muudetakse direktiivi 2009/16/EÜ“ (COM(2021) 562 final – 2021/0210 (COD)) (ELT C 152, 6.4.2022, lk 145).

(10)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „ELi vetikasektori muutmine tugevamaks ja kestlikumaks“ “ (COM(2022) 592 final) (ELT C 228, 29.6.2023, lk 126).

(11)  https://www.maersksupplyservice.com/2022/01/25/maersk-supply-service-launches-venture-company-stillstrom/.

(12)  https://theicct.org/sites/default/files/publications/LNG%20as%20marine%20fuel%2C%20working%20paper-02_FINAL_20200416.pdf.

(13)  https://www.ices.dk/news-and-events/news-archive/news/Pages/InnovativeFishingGear.aspx.

(14)  https://fishingforlitter.org/.

(15)  Põhjamere nõuandekomisjoni nõuanded, viitenumber 17-2122. Põhjamere nõuandekomisjoni nõuanded kalalaevastiku CO2 heite vähendamiseks.

(16)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kodanikuühiskonna panus tervikliku ELi toidupoliitika väljatöötamisse“ (omaalgatuslik arvamus) (ELT C 129, 11.4.2018, lk 18).

(17)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Maa- ja linnapiirkondade kestliku arengu terviklik strateegia“ (omaalgatuslik arvamus) (ELT C 105, 4.3.2022, lk 49).

(18)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Meile vajalik jätkusuutlik majandus“ (omaalgatuslik arvamus) (ELT C 106, 31.3.2020, lk 1).

(19)  Otsus 15/4 „Kunmingi-Montreali üleilmne elurikkuse raamistik“.

(20)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Tervisliku ja jätkusuutliku toitumise edendamine ELis“ (omaalgatuslik arvamus) (ELT C 190, 5.6.2019, lk 9).

Raportöör:

Florian MARIN

Täiskogu otsus	25.1.2023
Õiguslik alus	kodukorra artikli 52 lõige 2
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	27.6.2023
Vastuvõtmine täiskogus	13.7.2023
Täiskogu istungjärk nr	580
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	181/6/5

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee käsitab juurdepääsu ohutule, puhtale ja kvaliteetsele veele põhiõigusena ning peab täiesti vastuvõetamatuks, et ELis on endiselt inimesi, kellel puudub juurdepääs veele.

1.2.

Veemajanduse areng ELis peaks olema kaasav, hästi reguleeritud, läbipaistev, väga digitaliseeritud, vastupidav, kestlik, prognoositav ja turvaline, selles tuleks esikohale seada inimesed ja luua sellega lisaväärtust. On oluline, et kõik tööstusharud kannaksid oma veetarbimisega seotud ühiskondlikke kulusid õiglasel viisil.

1.3.

Komitee kutsub ELi institutsioone üles omistama ELi sinisele kokkuleppele sama suurt tähtsust ja tähelepanu kui ELi rohelisele kokkuleppele, sest mõlemad täiendavad täielikult teineteist.

1.4.

ELi sinise majanduse tulevane õigusraamistik peab: — põhinema heaolumajanduse põhimõttel; — integreerima läbivalt sotsiaalse tingimuslikkuse ja territoriaalse solidaarsuse; — leidma tasakaalu keskkonna-, sotsiaal- ja majandusküsimuste vahel; — saama kasu riikidevahelistest uuenduslikest juhtimismudelitest, mis soodustavad rahastamist, reguleerivad erasektori kaasamist, parandavad veevarude majandamist ja stimuleerivad ELi konkurentsivõimet; — viima sisse koostööl põhinevad ärimudelid ja jagamismajanduse põhimõtted; — võtma vastu institutsioonilise raamistiku, mis ei koorma ELi majandustegevuse konkurentsivõimet maailmaturul; — tagama kestlikkusalgatuste suurema läbipaistvuse.

1.5.

Komitee kutsub üles tegema järgmist: — minema praeguselt majandusmudelilt üle kestlikumale mudelile, milles maksustatakse ületarbimist ja mis on täielikult kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega; — kehtestama liikmesriikides veehinnad, mida hinnatakse põhimõtte „saastaja maksab“ alusel; — kohandama selliseid peamisi majandusmõisteid nagu turureeglid, majanduslik elujõulisus ja tootlikkus nii, et võetakse arvesse vee mitmekülgseid väärtusi; — kehtestama kõigis liikmesriikides sidusad õigusaktid, mis käsitlevad ELi mehhanismi vee hoiustamiseks märgadel perioodidel; — koostama pikaajalise strateegia, mille abil parandada veenappusele vastupanu võimet; — hakkama laiendatud tootjavastutust kohaldama ka jääkveemajandusele; — lahendama tulu mitteandva vee probleemi, (1) seades prioriteediks pideva hoolduse; tegema algatusi, mille eesmärk on oluliselt vähendada veelekkeid ja uurida uusi lekete tuvastamise tehnoloogiaid; — hindama põhjalikult ja viivitamata kõigi liikmesriikide maa-aluseid kanalisatsioonisüsteeme ning need andmed ELi tasandil tsentraliseerima; — kohandama riigiabi eeskirju vastavalt veealaste investeeringute eripärale; — võtma hindades arvesse pikaajalist veega kindlustatust; — investeerima töötingimustesse, kvaliteetsetesse töökohtadesse ja koolitusse ning võtma selles valdkonnas konkreetseid meetmeid, mis on eelkõige suunatud nooremale põlvkonnale.

1.6.

Komitee tunnistab, et kliimaneutraalse tööstuse suunas liikumisel tuleks arvesse võtta ka tööstusheidet vette, kahjulikku mõju inimeste tervisele ja sellest tulenevaid sotsiaalseid kulusid ühiskonnale, ning kutsub üles töötama välja konkreetsed standardid eri majandussektorite, näiteks põllumajanduse ja tööstuse veekasutuse kohta. Seda on võimalik saavutada, luues eksperdirühma, mille ülesanne on koostada sektoripõhised veekasutuse suunised.

1.7.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab järgmist: — töötada tihedas koostoimes ELi linnade tegevuskava, (2) Ljubljana lepingu (3) ja maapiirkondade arengu pikaajalise visiooniga (4) välja ELi sinine kokkulepe ja ELi vee tegevuskava; — ratsionaliseerida veetarbimist järgmiste meetmete rakendamise teel: — kehtestada erinevad hinnad kodudes ja olulisteks avalikeks teenusteks kasutamise ning tootmistarbimise puhul; — kehtestada hinnakujundussüsteem, mis pärsib tõhusalt jätkusuutmatut tarbimist, stimuleerides samal ajal tarbimist tootlikel eesmärkidel; — näha ette selline hinnakujundus, mis sisaldaks tasuta minimaalse veekoguse nõuet, et tagada inimõigused; — tagada vee kulude ja hinna täielik läbipaistvus kõigi sidusrühmade jaoks; — kasutada avalikku planeerimist üksnes vesikonna tasandil (põhjavesi kaasa arvatud) nii, et oleksid kaitstud ELi üldised huvid ja oleks tagatud, et säilitatakse lähteveekogus vajalik ökoloogiline vooluhulk; — võtta vastu ja tugevdada vee kontsessioonilepingute õigusraamistikke, et majandada vett rohkem avaliku hüvena kui kaubana, millega saab kaubelda. Elanikkonnalt küsitavad hinnad peaksid kajastama seda, et vesi on avalik hüve; — pöörata erilist tähelepanu piiriülestele veeprojektidele ja rahastada neid; — vahetada liikmesriikide vahel veega seotud olulisi uuendusi ning julgustada alt üles suunatud katseid, võttes arvesse vee eripära ja keerukust.

1.8.

Komitee on seisukohal, et ELi rahalised vahendid on veevaldkonna kestlikuks üleminekuks hädavajalikud, ja kutsub üles järgmisele: — liikmesriigid peaksid eri programmide raames tehtavates ümberjaotamistes käsitlema veeinvesteeringuid prioriteetsena; — suurendama vastastikust täiendavust Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, (5) taaste- ja vastupidavusrahastu, programmi „InvestEU“, programmi Interreg Europe ja muude fondide vahel; — kutsuma sihtotstarbeliselt üles esitama ettepanekuid ja suuniseid, milles võetakse arvesse vee keerukust ja eripära; — koostama sinise majanduse jaoks spetsiaalse vee ja integreeritud territoriaalsete investeeringute rakenduskava; — tunnistama veesektori strateegiliseks prioriteediks programmitöö perioodil 2028–2034 ja koostama vajaduse korral sihtotstarbelise veevaldkonna rakenduskava; — looma sinise ülemineku fondi; — tagama liikmesriikidele tehnilise abi veeprojektide rakendamisel.

1.9.

Komitee peab väga oluliseks lisada veega seotud investeeringute hindamiskriteeriumidesse vastupanuvõime, sest see võib koos optimaalsete investeeringutega riskide vähendamise meetmetesse vähendada ettearvamatutest sündmustest taastumisega seotud kulusid.

1.10.

Euroopa Komisjoni, Euroopa Investeerimispanga ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga vahel peaks veeinvesteeringute rahastamise osas olema tagatud tõhus koordineerimine ja vastastikune täiendavus koos ühiste tulemuslikkuse põhinäitajatega ELi strateegilises raamistikus.

2.   Poliitika ja strateegiline raamistik

2.1.

Veemajanduse areng peaks olema kaasav, hästi reguleeritud ja läbipaistev ning võtma samal ajal arvesse paljusid piirkondade ja kohalike omavalitsusüksuste erinevusi. Samuti peaks see olema väga digitaliseeritud, vastupidav, kestlik, prognoositav ja turvaline, tagades tööstussektorite ja osalejate vastastikuse täiendavuse, seades esikohale inimesed, kaitstes elu ning luues kohandatud lähenemisviisi kaudu lisaväärtust kestlikus ja õiglases ökosüsteemis.

2.2.

Komitee rõhutab, et olulised on uued vaatenurgad poliitikaraamistikele, institutsioonilisele korraldusele ja investeeringute kavandamisele, sealhulgas kestlikkusalgatuste suurem läbipaistvus ning kestlike ja uuenduslike investeeringute jaoks täpsete suuniste ja liigituste loomine. Kuna vee ja mereressursside kestlik kasutamine ja kaitse on üks kuuest taksonoomiamääruses (6) sätestatud keskkonnaeesmärgist, on vaja konkreetset delegeeritud õigusakti vee säästvaks kasutamiseks (rohemärgised, ökosüsteemi taastamine). Komitee toonitab ELi ühiseid väärtusi, mis puudutavad üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid, mis on määratletud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 14 ja mida on kirjeldatud Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokollis nr 26 üldhuviteenuste kohta (7).

2.3.

Vee eripära nõuab, et veemajanduse reguleerimisel austataks täielikult inimväärikust ja -õigusi, integreerides läbivalt sotsiaalse tingimuslikkuse, võrdsuse ning inimeste ja ühiskonna põhivajadused. Komitee kutsub üles looma koostöös rahvusvaheliste organisatsioonidega veesektori jaoks kohandatud kohtusüsteemi, mis hõlmaks kiireid menetlusi veega seotud vaidluste lahendamiseks. Veesektori ettevõtete ja veekasutuse üldiseks tõhusamaks ja asjakohasemaks kontrollimiseks tuleks luua sihtotstarbelised riigiülesed ja mitut valdkonda hõlmavad järelevalvestruktuurid ja juhtimisorganid. Avaliku sektori rolli veemajanduses tuleks suurendada, kui turg ei suuda tagada kõigile õiglast juurdepääsu veele.

2.4.

Komitee järelduse kohaselt tuleks kõigis liikmesriikides luua konkreetsed institutsioonid, et tagada veekasutuse kohta teadlike otsuste tegemine ning vee vastutustundlik ja tõhus kasutamine. Selleks et kodanikud saaksid täielikult teostada demokraatlikku kontrolli, tuleb tagada, et kodanikud tunneksid veeringlust ja teaksid selle hinda. Komitee kutsub üles omistama ELi sinisele kokkuleppele samasugust tähtsust ja pöörama sellele samavõrd palju tähelepanu nagu ELi rohelisele kokkuleppele.

3.   Sinine majandus

3.1.

Komitee leiab, et veemajanduse tulevik peaks põhinema heaolumajanduse põhimõttel, ning nõuab, et peamistes majanduskontseptsioonides, nagu turureeglid, majanduslik elujõulisus või tootlikkus, võetaks arvesse vee erinevaid väärtusi. Konkurentsivõime tuleks ümber määratleda nii, et see looks jõukust, võttes arvesse inimeste vajadusi ning inimeste, kogukondade ja tööstusharude õiglast juurdepääsu veele. Sotsiaalsed aspektid peaksid olema veemajandusse läbivalt integreeritud.

3.2.

On selge, et juhtimises on vaja paradigma muutust, et tugevdada veemajandust, sealhulgas leida tasakaal keskkonna-, sotsiaal- ja majandusküsimuste vahel. Vaja on riikidevahelisi uuenduslikke juhtimismudeleid, mis soodustavad rahastamist, reguleerivad erasektori eetilist kaasamist, parandavad veevarude majandamist ja stimuleerivad ELi konkurentsivõimet.

3.3.

Veemajanduse ärimudelitele avaldavad survet kliimamuutuse mõju, kasvuhoonegaaside heitkogused, kiire linnastumine, ränne, tööstuslike linnapiirkondade elanikkonna kasv ja tööstustegevus, aga ka uuenduslikud sektorid, nagu sinine biomajandus, biotehnoloogia ja magestamine. Ettevõtted peaksid integreerima koostööl põhinevaid ärimudeleid ja jagamismajanduse põhimõtteid, et paremini reageerida praegustele veega seotud ühiskondlikele ja keskkonnaalastele raskustele. Tugevdada tuleb kohalike, piirkondlike, riiklike ja rahvusvaheliste institutsioonide suhtlust ja koostööd, võttes arvesse veesektoris esindatud mitut liiki sidusrühmi, ning valdkondadevahelist dialoogi.

3.4.

Komitee kutsub komisjoni üles looma ELis asuvate ettevõtete jaoks muu maailma ettevõtetega võrreldes õiglase konkurentsiraamistiku ning parandama majanduskoostööd, töötingimusi ja keskkonnakaitset käsitlevate rahvusvaheliste lepingute rakendamist.

4.   Veemajandus

4.1.

Komitee peab vajalikuks praegune majandusmudel, mis maksude ja stiimulite kaudu soodustab veetarbimist, ümber pöörata, et kujundada sellest kestlikum mudel, mis on täielikult kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega. Veekasutus ei peaks olema mitte ainult säästev, vaid aitama kaasa ka looduse taastamisele lühikeses ja pikas perspektiivis. Komitee soovib ülemaailmset eelarvekokkulepet kliimapüüdluste ja veeinvesteeringute rahastamiseks.

4.2.

Tuleks aidata saavutada selge ja tõhus sidusus kohalikul, riiklikul ja Euroopa tasandil kehtestatud mitmesuguste veemaksude vahel. Komitee kutsub üles tegema järgmist: — töötama välja põhja- ja pinnavee maksustamise süsteemi, mis põhineb mahaarvamistel, et hõlbustada iga inimese ja tööstusettevõtja juurdepääsu veele; — kehtestama liikmesriikides veehinnad, mida hinnatakse põhimõtte „saastaja maksab“ alusel; — kehtestama maksud ja lisatasud mittesäästva veekasutuse eest, stimuleerides samal ajal vee säästvat kasutamist; — vaatama läbi ELi tööstusheidete direktiivi (8) seoses ELi veeökosüsteemile avalduva mõjuga.

4.3.

EL seisab silmitsi kasvava nõudlusega vee järele, mis muutub tulevikus veelgi teravamaks. Vee pakkumise ja nõudluse erinevused võivad tuleneda kas veenappusest või üleujutustest, millel võivad olla laastavad tagajärjed. Vee pakkumise ja nõudluse tasakaalustamatus mõjutab negatiivselt tööstust, tarbijaid ja kodanikke. Kliimaneutraalse tööstuse saavutamisel tehtavate edusammude puhul tuleks arvesse võtta tööstusheidet vette, (9) samuti kahjulikku mõju inimeste tervisele ja sellest tulenevaid sotsiaalseid kulusid ühiskonnale. On oluline, et tööstus kannaks oma vetteheite ühiskondlikud kulud õiglasel viisil.

4.4.

Komitee nõuab kõigis liikmesriikides sidusaid õigusakte, mis käsitlevad ELi mehhanismi vee hoiustamiseks märgadel perioodidel, eelkõige kogumismahutite ja maa-aluste põhjaveekihtide toitmise süsteemide ehitamise kaudu. Komitee nõuab pikaajalist strateegiat, et suurendada veenappusele vastupanemise võimet, võttes arvesse piirkondliku kliima iseärasusi ja tööstuslikke iseärasusi.

4.5.

Veehinna kujundamise ümberkorraldamisel Euroopas tuleb arvesse võtta ökosüsteemi teenuste koormuse jagamist sidusrühmade vahel ja diferentseeritud lähenemisviisi kogukulul põhineva hinnakujunduse põhimõtte rakendamisel. Ühe lähenemisviisi kohaselt peaks kodudes ja olulisteks avalikeks teenusteks kasutatava vee hind olema märksa madalam kui tootmistegevuseks kasutataval veel. Hinnastiimulite puhul tuleks arvesse võtta piirkulupõhise hinnakujunduse ja majandusliku tõhususe, õigluse ja kestlikkuse seost ning need peaksid olema osa suuremast paketist, mis soodustab säästvat veetarbimist.

4.6.

Komitee nõuab vee kulude ja hinna täielikku läbipaistvust kõigi sidusrühmade jaoks. Komitee taotleb reguleeritud hindade kehtestamist teatavates täpselt määratletud olukordades ja nõuab hoolikat jälgimist, et tagada kodutarbijatele nende teenuste osutamine, mille eest nad maksavad. Tuleb vältida kaubanduslikku veega spekuleerimist.

4.7.

Komitee märgib, et põhjaveekihtide reostuse ja liigkasutuse mõjul on vaeste ja sotsiaalselt haavatavate inimeste koormus ebaproportsionaalselt suur. Veetariifide hindamisele tuleb pöörata suurt tähelepanu, sest need võivad avaldada moonutavat mõju, tekitada veevaesust ja luua elanikkonna seas sotsiaalseid probleeme. Komitee kutsub üles alustama ELi tasandil konstruktiivset arutelu õiglase veehinna kujundamise üle. Hinnakujunduses peaks sisalduma tasuta minimaalse veekoguse nõue, et tagada inimõigused. Hinnastruktuuris tuleks arvesse võtta praegusi ja tulevasi ühiskondlikke, kliima- ja tööstusprobleeme. Komitee teeb ettepaneku võtta hindade kujundamisel läbivalt arvesse pikaajalist veega kindlustatust.

4.8.

Komitee leiab, et laiendatud tootjavastutus peaks laienema ka jääkveemajandusele, ning toetab asulareovee puhastamise direktiivi käimasolevat läbivaatamist (10) (11). Tuleks luua koostoimet laiendatud tootjavastutuse süsteemide, ökodisaini ja teabele esitatavate nõuete vahel. Tarbijate jaoks tuleks korraldada sihtotstarbelisi teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, mis ühendavad eri sidusrühmi, et nad mõistaksid ja tunnustaksid vee säästvat kasutamist.

4.9.

Selleks et tagada veesüsteemide piisav hooldus ja soodustada veevarustuse suurendamist, on äärmiselt oluline käsitleda tulu mitteandva vee küsimust, seades esikohale pidevad hooldusalgatused, mille eesmärk on veelekkeid märkimisväärselt vähendada. Selliste algatuste asjakohaseks rahastamiseks on vaja kehtestada avaliku sektori investeeringute suhtes tasakaalus eelarve nõue. Komitee rõhutab, et halvasti hallatud ja alarahastatud hooldus koos ebapiisava varahaldusega põhjustavad märkimisväärset majanduslikku kahju. Viivitamata tuleb välja töötada uued tehnoloogiad lekete avastamiseks ning selleks tuleks välja töötada spetsiaalne tugi.

4.10.

Komitee on mures maa-aluste kanalisatsioonisüsteemide seisundi ebapiisava hindamise pärast paljudes liikmesriikides ning nõuab põhjalikku ja viivitamatut hindamist ning nende andmete tsentraliseerimist ELi tasandil. Tegevusetuse kulud on palju suuremad kui kanalisatsioonivõrgu remondikulud.

5.   Vee piirkondlik mõju

5.1.

Juurdepääs ohutule, puhtale ja kvaliteetsele veele on põhiõigus, mis on hädavajalik igaühe tervist, väärikust ja heaolu silmas pidades. Komitee peab täiesti vastuvõetamatuks, et ELis on endiselt inimesi, kellel puudub juurdepääs veele.

5.2.

Komitee peab väga oluliseks, et vesi integreeritaks kõigisse seonduvatesse poliitikavaldkondadesse (energeetika, kaubandus, tööstus, põllumajandus jne) ning et liikmesriigid tagaksid veega seonduvatesse sektoritesse, nagu linnaarendus, toit, põllumajandus ja energeetika, tehtavate investeeringute koostoime. Vesi on linna- ja maaelu arengu jaoks otsustava tähtsusega.

5.3.

Komitee teeb ettepaneku töötada tihedas koostoimes ELi linnade tegevuskavaga välja ELi sinine kokkulepe ja veeinvesteeringute partnerlusel põhinev ELi veealane tegevuskava, samuti veealane temaatiline partnerlus, mis oleks kooskõlas Ljubljana lepinguga ja täielikus vastastikuses täiendavuses maapiirkondade arengu pikaajalise visiooniga. Oluline on tagada territoriaalne solidaarsus, kohandatud mitmepoolsed juhtimisstruktuurid maa- ja linnapiirkondade erinevustega tegelemiseks ning piirkondlike vee-ettevõtjate tugevdamine.

5.4.

Erilist tähelepanu tuleks pöörata Vahemere piirkonna saartele ja äärepoolseimatele piirkondadele, mis oma geograafilise asukoha tõttu tekkivatel põuaperioodidel seisavad silmitsi ebapiisava veevarustusega. Nendes piirkondades peab veevarustus toimuma süsteemi kaudu, mis tagab vee perekondadele ja ettevõtjatele.

5.5.

Komitee teeb ettepaneku kasutada avalikku planeerimist üksnes vesikonna tasandil (põhjavesi kaasa arvatud) nii, et oleksid kaitstud ELi üldised huvid ja oleks tagatud, et säilitatakse lähteveekogus vajalik ökoloogiline vooluhulk. Meetmed ja investeeringud, mille eesmärk on kaitsta alasid üleujutuste eest, ennetada põudasid ja kaitsta laevatatavust või säilitada rohkem vett, peaksid olema suunatud ka elurikkuse suurendamisele ja vesikonna geomorfoloogiliste omaduste austamisele.

5.6.

Selle avalikku olemust arvestades soovitab komitee vee kasutamise õigust täpselt määratleda, mõõta ja jälgida, võttes arvesse kõiki õiguslikke vorme, nagu kontsessioonid, load, litsentsid, lepinguõigused ja otsene omandiõigus, ning ühtlasi suhtuda veesse kui ühisesse hüvesse. Kasutusõigused peaksid olema täpselt määratletud tingimustel kergesti mõõdetavad.

5.7.

Komitee soovitab ELil võtta vastu ja tugevdada vee kontsessioonilepingute õigusraamistikke, et majandada vett rohkem avaliku hüvena kui kaubana, millega saab kaubelda. Elanikkonnalt küsitavad hinnad peaksid kajastama seda, et vesi on avalik hüve, järgides täielikult ELi toimimise lepingu artiklit 14 ning ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 26. Komitee nõuab piiravaid eeskirju, et kaitsta ELi veevarusid ELi mittekuuluvate sidusrühmade huvides kasutamise eest.

6.   ELi rahastud

6.1.

Komitee nõuab suuremat koostoimet projektikonkursside ja rakenduskavade tasandil, et tegeleda veeinvesteeringute eripäraga ning maksimeerida veele ja sinisele majandusele suunatud ELi vahendite kvaliteetset kasutamist. Projektikonkursside tasandil ja programmitöös tuleks arvesse võtta veega seotud tegevuste hooajalisi ja tsüklilisi iseärasusi. Komitee kutsub liikmesriike üles käsitlema eri programmide raames tehtavates ümberjaotamistes veeinvesteeringuid prioriteetsena ning kohandama riigiabi eeskirju vastavalt veeinvesteeringute eripärale.

6.2.

Komitee peab Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi (12) ebapiisavaks, et toetada sinise majanduse arengut ja üleminekut. Kiiresti on vaja mitmekesistada abikõlblikke tegevusi, suurendada vastastikust täiendavust Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, (13) taaste- ja vastupidavusrahastu, programmi „InvestEU“, programmi Interreg Europe ja muude fondide vahel. Lisaks peaks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide veeprojektide konkurentsipõhimõte arvestama põhivajadusi, mida vesi täidab.

6.3.

Komitee märgib, et kogukonna juhitud kohalik areng, kalanduse kohalikud tegevusrühmad ja integreeritud territoriaalsed investeeringud on vahendid, mis katavad veeinvesteeringute vajaduse vaid osaliselt. Komitee nõuab spetsiaalset veealast rakenduskava ja sinise majanduse alast integreeritud territoriaalsete investeeringute programmi, seost eri projektikonkursside vahel ja mõjuhinnangut ELi vahenditest rahastatavate veetaristuinvesteeringute kohta. Komitee soovitab luua sinise ülemineku fondi, kas olemasolevaid vahendeid temaatiliselt kontsentreerides või siis lisades uusi vahendeid. Fond tuleks suunata veevaestele piirkondadele ja see peaks hõlmama üleminekut säästvale veemajandusele, vältides ebavõrdsust vee kättesaadavuse osas, ning toetama ELi 2050. aasta eesmärke täielikus vastastikuses täiendavuses õiglase ülemineku fondiga.

6.4.

Komitee märgib, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku programmitöö perioodil 2028–2034 tuleks veesektorid tunnistada strateegiliseks. Arvestades komitee tunnustatud rolli ELi organiseeritud kodanikuühiskonna häälekandjana, tuleks komitee kaasata kestliku sinise majanduse aruka spetsialiseerumise platvormi (14). Komitee teeb ettepaneku lisada programmitöö perioodiks 2028–2034 kohustuslik eeltingimus.

7.   Uutele kestlikele ärimudelitele ülemineku rahastamine

7.1.

Komitee soovitab liikmesriikidel uurida, kuidas saaks avaliku sektori eelarveid ja riskimaandamisvahendeid (nt garantiid ja krediidikvaliteedi parandamise vahendid) strateegiliselt kasutada, et parandada investeeringute riski ja tootluse profiili ning meelitada ligi kommertsrahastust, ühisrahastust ja omakapitaliinvesteeringuid. Komitee on mures selle pärast, et avaliku sektori vahendite eraldamine saab mõnes liikmesriigis olema problemaatiline praeguse valitsemissektori võla taseme, intressimäärade tõusu ja riigi krediidireitingu halvenemise tõttu. Komitee märgib, et veevõrkude ehitamisse tehtavaid erainvesteeringuid takistab rahastamast korruptsiooniga kokkupuutumise oht ja õiguslik ebakindlus ning asjaolu, et sellised investeeringud on keskpika ja pikaajalise perspektiiviga.

7.2.

Komitee leiab, et veega seotud kestlike investeeringute edendamiseks tuleks kasutada kestlikke rahastamisvahendeid, nagu rohelised võlakirjad, sotsiaalsed võlakirjad ja rohelised laenud, millega kaasneksid kestlikkuse ühtsed määratlused eri jurisdiktsioonides, suurem standardimine ja andmete läbipaistvus. Komitee teeb ettepaneku reguleerida ELi tasandil veealaste investeeringute jaoks siniseid võlakirju ning VKEdele kohandatud veealaseid investeerimisvahendeid (nt hooajaliste laenude kaudu). Samuti palub komitee Eurostatil esitada eraldi peatükk ja statistika veemajanduse andmete kohta.

7.3.

Keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimistegurite (15) kaasamine investeerimisotsuste tegemise protsessi võimaldab suurendada investeerimisvõimalusi ja edendab finantsstabiilsust. Komitee nõuab investeeringuid taristusse, töötingimustesse, kvaliteetsetesse töökohtadesse ja koolitusse ning kutsub üles võtma konkreetseid meetmeid ja korraldama kampaaniaid veealaste teadmiste edendamiseks, seades sihtrühmaks eelkõige noorema põlvkonna. Veesektori inimressursside säilitamiseks on äärmiselt oluline tagada prognoositav ja pikaajaline teenistuskäik ning piisav palk.

7.4.

Liikmesriigid peavad mõistma, edendama ja toetama veeinvesteeringuid, sealhulgas kasutama tehnilise abi vahendeid, ning komisjon peaks sellega seoses andma sihtotstarbelist toetust, eelkõige vee taaskasutamise võimalusteks. Kooskõlas veepoliitika raamdirektiivi artikliga 9 (16) peab komitee väga oluliseks suunata rahalised vahendid projektidele, mis vähendavad veetarbimist ja suurendavad vee taaskasutamist kõigis liikmesriikides.

7.5.

Euroopa Komisjoni, Euroopa Investeerimispanga ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga vahel peaks veeinvesteeringute rahastamise osas olema tagatud tõhus koordineerimine ja vastastikune täiendavus. See hõlmab ühiste tulemuslikkuse põhinäitajate väljatöötamist ELi strateegilises raamistikus ja tsüklilist järelevalvet Euroopa poolaasta raames. Avaliku sektori pankadel kogu ELis on oluline roll ka veeinvesteeringutes ja sidusrühmade koostööd erapankadega tuleks tugevdada.

8.   Investeeringud

8.1.

Investeerimisotsuste tegemisel ELis tuleb põhjalikult hinnata pikaajalist veenõudlust, veevarude kättesaadavust ja rahastamisvõimalusi, võttes samal ajal arvesse kliimamuutustega kohanemisest tingitud ülesandeid. Komitee leiab, et investeeringute pikaajalisel kavandamisel tuleks kvantifitseerida ka konkreetseid demograafilisi suundumusi ning kavandamine peaks toimuma kooskõlas algatustega muudes sektorites, nagu linnaplaneerimine, maakasutus ja põllumajandus. Veerajatiste täiustamisel tuleks arvesse võtta ka sinise süsiniku säilitamise maksimeerimist. Komitee kutsub liikmesriike üles rakendama sünkroniseeritud ruumilise planeerimise algatusi ja suurandmete analüüsi süsteeme. Veesektori investeeringute ja rahastamise puhul tuleks tegevuskulusid arvesse võtta integreeritud viisil.

8.2.

Komitee taotleb eri majandussektorites, näiteks põllumajanduses ja tööstuses, veekasutust käsitlevaid spetsiaalseid standardeid. Selleks tuleks luua eksperdirühm, millesse kaasataks ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et töötada välja valdkondlikud veekasutuse suunised.

8.3.

Innovatsioon ja tehnoloogia on veemajanduse tõhustamise võti. Väga oluline on vahetada liikmesriikide vahel veega seotud olulisi uuendusi ja soodustada alt-üles eksperimenteerimist. Rohkem jõupingutusi on vaja selleks, et hinnata eri investeerimisviiside majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid kulusid ja tulusid, alates kohalikust tasandist kuni vesikonna, riigi, piiriülese ja isegi ülemaailmse tasandini. Uuenduslike tehnoloogiate – nt odavad satelliitseiresüsteemid, mis jälgivad vee kriitilisi parameetreid – rakendamine võib tõhustada veeandmete kogumist ja analüüsi. Sellega seoses tuleks arvesse võtta liikmesriikide kaasatust.

8.4.

Kestliku arengu eesmärkidega kooskõlas oleva piisava pikaajalise kapitali kaasamiseks tuleb veega seotud looduskapitaliprojektide puhul, millel on suuremad struktuursed riskid, sageli riske maandada. Veeriskidega seotud suuremaid kulusid, väiksemaid tulusid ja finantskahjusid tuleb hoolikalt kaaluda. Kasutada tuleks ka traditsioonilisi laene ja toetusi, riskikapitali, era- ja avaliku sektori omakapitali, pensioni- ja investeerimisfonde. Roheliste võlakirjade ning keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisalaste investeerimisfondide ühtsete standardite puudumise tõttu püsib rohepesu võimalus.

8.5.

Komisjon peab soodustama kõigi asjaomaste ELi fondide ja partnerlusvõimaluste kasutamist sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide võrgustike kaudu, et jõuda kõigi sidusrühmadeni, pöörates erilist tähelepanu VKEdele. Veetaristu projektide vähese tasuvuse tõttu võib segarahastamisel olla oluline roll, kuid veeteenuseid osutavad ettevõtjad on siiski hea investeerimisvahend.

8.6.

Komitee peab väga oluliseks lisada veega seotud investeeringute hindamise kriteeriumidesse vastupanuvõime. Vastupanuvõime võib vähendada kulusid, mis on seotud taastumisega ettenägematutest sündmustest, nagu tormid, üleujutused, metsa- ja maastikupõlengud, põuad, küberrünnakud ja pandeemiad, kui sellega kaasnevad optimaalsed investeeringud riskivähendusmeetmetesse. Erilist tähelepanu ja rahastust tuleks suunata piiriülestele veeprojektidele.

8.7.

Ebapiisav investeerimine veega seotud projektidesse ja ebatõhusad kulutused on peamine põhjus, miks EL ja ülejäänud maailm ei tee märkimisväärseid edusamme kestliku arengu eesmärgi nr 6 (vesi ja kanalisatsioon) saavutamisel. Komitee rõhutab, et Euroopal on võimalus muuta veega seotud raskused uudseks tehnoloogiaarengu, ühiskondliku arengu ja ettevõtete kasvu väljavaateks, mille lõppeesmärk on saavutada veega kindlustatud ja vastupanuvõimeline majandus, mis pakub kõigile täielikke ja tootlikke tööhõivevõimalusi ning kvaliteetseid töökohti. EL võib vee taaskasutuse valdkonnas tõusta ülemaailmsele juhtpositsioonile.

---

(1)  Tulu mitteandev vesi on vesi, mis kaob veevarustussüsteemis ja mis ei jõua kunagi oma lõppsihtkohta. See tähendab vett, mida ei kasutata või mille eest ei maksta ning mis mõjutab kohalikku majandust ja olemasolevaid kohalikke ressursse.

(2)  ELi linnade tegevuskava.

(3)  Ljubljana leping ja mitmeaastane tööprogramm – ELi linnade tegevuskava uuendamine.

(4)  Maapiirkondade arengu pikaajaline visioon – tugevamad, ühendatud, vastupanuvõimelised ja jõukad ELi maapiirkonnad.

(5)  2014.–2020. aasta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid.

(6)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2020. aasta määrus (EL) 2020/852, millega kehtestatakse kestlike investeeringute hõlbustamise raamistik ja muudetakse määrust (EL) 2019/2088 (ELT L 198, 22.6.2020, lk 13).

(7)   ELT C 202, 7.6 2016, lk 307.

(8)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiiv 2010/75/EL tööstusheidete kohta(saastuse kompleksne vältimine ja kontroll) (ELT L 334, 17.12.2010, lk 17).

(9)   „Industrial pollutant releases to water in Europe“, Euroopa Keskkonnaamet.

(10)  Ettepanek läbivaadatud asulareovee puhastamise direktiivi kohta.

(11)  Nõukogu 21. mai 1991. aasta direktiiv 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta (EÜT L 135, 30.5.1991, lk 40).

(12)  Euroopa Merendus- Kalandus- ja Vesiviljelusfond.

(13)  2014.–2020. aasta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid.

(14)  https://s3platform.jrc.ec.europa.eu/blue-growth.

(15)  Keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimistegurid (ESG).

(16)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1).

Raportöörid:

Kinga JOÓ ja Carlos Manuel TRINDADE

Täiskogu otsus	25.1.2023
Õiguslik alus	kodukorra artikli 52 lõige 2
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	21.6.2023
Vastuvõtmine täiskogus	13.7.2023
Täiskogu istungjärk nr	580
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	171/19/22

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab täielikult ÜRO resolutsioone, milles kinnitatakse, et vesi on inimõigus (1) ning elu ja kõigi inimõiguste eeltingimus (2). ÜRO kestliku arengu eesmärgis nr 6 ja Euroopa Liidu sotsiaalõiguste samba 20. põhimõttes on sätestatud veele juurdepääsu õiguse üldpõhimõtted. Kliimamuutuste kontekstis omandab veepuudus veelgi suurema tähtsuse, mistõttu on vaja selle vastu võitlemiseks avalikke poliitikameetmeid. Veenappus mõjutab kõige enam kaitsetut elanikkonda.

1.2.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles kõikjal veepoliitikas ja veepuudusega tegelemisel rakendama inimõigustel põhinevat lähenemisviisi, mis oleks kooskõlas ka Euroopa sotsiaalõiguste sambaga. Vee- ja sanitaarteenused peaksid olema kestlikud, õiglased, tõhusad, kvaliteetsed ja kõigile taskukohased ning seejuures tuleb pöörata eritähelepanu kaitsetutele ühiskonnarühmadele.

1.3.

Komitee arvates tuleks elanikkonna üldist juurdepääsu õiglase hinnaga kvaliteetsele joogiveele ja sanitaartingimustele käsitada avaliku hüvena, mitte üksnes kaubana, mistõttu ei tohiks seda majandada ühtse turu eeskirjade kohaselt.

1.4.

Komitee kutsub komisjoni üles edendama ühist lähenemisviisi veepuuduse mõistmisele ELi tasandil ja töötama välja veepuuduse tervikliku määratluse. Määratlus peaks võimaldama reaalset ja ühist arusaama veepuudusest (3) ning selle raames peaks iga liikmesriik saama välja töötada oma kontekstist sõltuva määratluse kooskõlas Euroopa omaga.

1.5.

Komitee kutsub komisjoni üles töötama välja ühised suunised, et jälgida juurdepääsu kvaliteetsetele ja taskukohastele vee- ja sanitaarteenustele (4) ning nende ruumilist, sotsiaalset ja soolist ebavõrdsust liikmesriikide ning ELi tasandil. Samuti peaks komisjon praeguse olukorra kaardistama ja korrapäraselt arengut jälgima. Andmed peaksid olema usaldusväärsed, kehtivad ja avalikult kättesaadavad. See on vajalik ka selleks, et järgida artikli 16 punkti a Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2020. aasta direktiivis (EL) 2020/2184 olmevee kvaliteedi kohta) (5) (edaspidi „joogiveedirektiiv“). Samuti loodab komitee, et vastu võetakse Euroopa Komisjoni ettepanek sõnastada uuesti asulareovee puhastamise direktiiv, (6) kuhu lisatakse artikkel 19 sanitaarvõimalustele juurdepääsu kohta.

1.6.

Komitee teeb komisjonile ettepaneku, et joogiveedirektiivi eelseisev läbivaatamine peaks hõlmama üldise juurdepääsu tagamist vee- ja sanitaarteenustele, nagu on sätestatud ÜRO kestliku arengu eesmärgis nr 6. Komitee soovitab komisjonil võtta vastu ühised vee- ja sanitaarteenuste hinnakujunduse suunised, mille raames saavad liikmesriigid arendada oma kontekstist sõltuvaid õigusraamistikke. Suunistes tuleb austada inimeste õigust veele ja veekogude seisundi mittehalvendamise põhimõtet, nagu soovitas ÜRO inimõiguste ning joogiveele ja sanitaartingimustele juurdepääsu valdkonnas.

1.7.

Komitee rõhutab, et vee- ja sanitaarteenuste eest maksmine ei tohiks ohustada muude sotsiaalsete vajaduste täitmist. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles andma ülevaate meetmetest, mida kohaldatakse kõigis liikmesriikides seoses taskukohasuse ja eelkõige vähekaitstud tarbijatega. Selle ülevaate põhjal kutsub komitee komisjoni üles töötama liikmesriikidele välja ühised suunised, mille abil teha kindlaks taskukohasuse probleemidega leibkonnad, täpsemalt vähekaitstud tarbijad, ning meetmed nende probleemide lahendamiseks. Sellised suunised peaksid tagama, et ühegi kaitsetus olukorras oleva kasutaja veevarustust ei katkestata (7). Need meetmed peaksid põhinema terviklikul ülevaatel asjaomaste leibkondade olukorrast. Meetmetes tuleks kohaldada sotsiaalpoliitika vahendeid, eluasemepoliitika meetmeid ja erimeetmeid, mis on seotud vee- ja sanitaarteenustega kontekstipõhiselt. Selliste meetmete rahastamisel tuleks arvesse võtta solidaarsuse põhimõtet. Lisaks avaliku sektori rahastamisele tuleks uurida ka uuenduslikke rahastamisvorme, näiteks luua sihtotstarbelisi rahalisi vahendeid, mis integreeritaks veearvesse.

1.8.

Komitee soovitab ELil võtta vastu ja tugevdada vee kontsessioonilepingute õigusraamistikke, et majandada vett avaliku hüvena, mitte kaubana, millega saab kaubelda. Sellised õigusraamistikud peaksid: a) olema kooskõlas inimõigustega; b) edendama veeökosüsteemide kestlikkust; c) olema loodud ja kehtestatud läbipaistval viisil ning üldsuse osalusel; d) täiendama kontsessiooniõiguste raamistikku avaliku sektori asutustega, et saada õiglase hüvitise eest tagasi veekasutusõigused ja jaotada need põuakriisi ajal ümber hädaolukorras olevatele kasutajatele.

1.9.

Komitee märgib, et avaliku ja erasektori veemajanduse vahel on põhimõtteline erinevus ning mõlemast valdkonnast võib leida häid ja halbu näiteid. Erasektori veemajandus keskendub kasumile, mistõttu võib tal siiski olla raske täita teenuse universaalsuse põhinõuet, st teenindada 100 % elanikkonnast. Komitee leiab, et avaliku sektori hallatav veemajandus suudab paremini tagada üldise juurdepääsu vee- ja kanalisatsioonisüsteemidele õiglase hinnaga ja piisavate kvaliteedistandarditega ning ökosüsteemide taastamise ja kaitse.

1.10.

Komitee leiab, et EL ja kõik liikmesriigid peaksid võtma vastu keskkonnaalase visiooni ja töötama välja programmid veetarnijate rahastamiseks, et vähendada lekkeid ja kadusid, mis on veevarude majandamise üks suurimaid probleeme. Komitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaaluma ja toetama uusi ja uuenduslikke tehnilisi lahendusi veenappuse probleemi lahendamiseks, nagu hallvee ja puhastatud reovee ulatuslikum kasutamine ning detsentraliseeritud väikesemahulised reoveepuhastid.

1.11.

Komitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üles eraldama avaliku sektori vahendeid taristu arendamiseks. Seejuures tuleb eritähelepanu pöörata väheste ressurssidega kinnisvaraomanikele ning sotsiaalselt ebasoodsas olukorras olevatele linna- ja maapiirkondadele, kellel on pikaajalised taristu renoveerimise vajadused. Kaaluda tuleks renoveerimislainega seotud vee- ja kanalisatsioonitaristu arendamist. Ruumilisel planeerimisel tuleks kaaluda ka vee- ja sanitaarteenuste keskkonnaalaselt, majanduslikult ja sotsiaalselt kestlikku osutamist.

1.12.

Võttes teadmiseks, et Euroopas on palju vesikondi, mis hõlmavad mitut liikmesriiki, soovitab komitee iga ELi vesikonna puhul vastu võtta poliitilise ja tehnilise juhtimisraamistiku ning kaasata kodanikuühiskond (vt punktid 6.4 ja 6.5). Komitee soovitab komisjonil hinnata vesikondade majandamise tulemuslikkust ning võtta selle parandamiseks kasutusele poliitilisi, tehnilisi ja osalusmehhanisme. Komisjon peaks looma vesikonnanõukogu, mis esindab kõiki sidusrühmi ning abistab vesikonna majandajat ja võtab vahendaja rolli piiriülestes konfliktides.

1.13.

Komitee soovitab komisjonile järgmist: — reguleerida üliveemahukaid põllumajandus- ja tööstusprojekte seoses allavoolu esinevate keskkonna- ja sotsiaalsete probleemidega. Mõnel juhul tuleks töötada välja nende projektide järkjärgulise lõpetamise etapp, otsides lahendusi asjaomastele ettevõtjatele, töötajatele ja piirkondadele ning eraldades vajalikke rahalisi vahendeid, et saavutada leitud lahenduses tasakaal; — töötada välja õigusaktid, et tagada minimaalne merre jõudev veevooluhulk; — tagada, et veenappuse kriisi korral võtab EL vastu hädaolukorra lahendamise kavad, milles seatakse esikohale olmevee kättesaadavus.

1.14.

Komitee teeb ettepaneku, et EL töötaks välja poliitikameetmed tarbijate kaitsmiseks, tagades kõigile juurdepääsu puhtale ja õiglase hinnaga joogiveele ning nõuetekohastele kanalisatsioonisüsteemidele. See poliitika peaks hõlmama asjaomaste sidusrühmade (tarbijad, töötajad, ettevõtjad) osalemist konsultatsiooniorganites.

1.15.

Komitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et suurendada ELi elanike teadlikkust vee väärtusest ning kõigi inimeste veele ja sanitaartingimustele juurdepääsu tähtsusest. Kommunikatsiooni ja hariduse potentsiaali suurendada teadlikkust tuleks kasutada selleks, et edendada säästvamat vee- ja sanitaarteenuste kasutamist (8). Tähelepanu tuleks pöörata lastele ja noortele kui peamistele osalejatele, kes peaksid tulevikus vee- ja sanitaarteenuseid säästvalt kasutama, kuid teadlikkuse suurendamine peaks hõlmama siiski kõiki vanuserühmi. Veepuuduses olevate leibkondade puhul tuleks teadlikkuse suurendamine lisada muude meetmete hulka, et parandada leibkondade juurdepääsu kvaliteetsetele ja taskukohastele vee- ja sanitaarteenustele.

1.16.

Komitee rõhutab, et ELi ja liikmesriikide veepoliitikale peaksid lisanduma süstemaatilised uuringud veesektori personalivajaduste, sealhulgas vajalike kvalifikatsioonide, tööjõu arendamise ning töötervishoiu ja tööohutuse juhtimise kohta. Neid uuringuid tuleks korraldada koos sektori sotsiaalpartneritega.

2.   Arvamuse sissejuhatus ja ulatus

2.1.

Vesi on kõigi elu aspektide alus. See on ka kestliku arengu oluline osa ning hädavajalik rahu säilitamiseks meie tsivilisatsioonis. Kliimamuutused on juba süvendanud veega seotud probleeme ja teevad seda ka tulevikus veelgi ulatuslikumalt. Ebapiisavad mageveevarud avaldavad inimestele, eriti vähekaitstud rühmadele, üha suuremat survet.

2.2.

ÜRO Peaassamblee tunnistas 2010. aastal (9) sõnaselgelt, et õigus veele ja kanalisatsioonile on inimõigus. Seda kinnitati 2023. aasta ÜRO veekonverentsil (10). ÜRO tunnistab samuti, et puhas joogivesi ja sanitaartingimused on olulised kõigi inimõiguste teostamiseks. ÜRO 17 rahvusvaheliselt kokkulepitud kestliku arengu eesmärki sisaldavad eesmärki nr 6 „Tagada kõigile puhas joogivesi, sanitaartingimused ja kestlik veemajandus“. Lisaks nendele ülemaailmselt võetud kohustustele on Euroopa sotsiaalõiguste samba 20. põhimõtte kohaselt igaühel õigus pääseda ligi kvaliteetsetele esmatähtsatele teenustele, sealhulgas veele ja sanitaartingimustele.

2.3.

EL on loonud tervikliku õigus- ja juhtimisraamistiku, et tagada oma veevarude kestlik majandamine, ning on teinud edusamme selle rakendamisel, (11) (12). Varasemates arvamustes on komitee märkinud järgmist: veeprobleemid tuleb siduda vaesuse vastu võitlemise meetmetega ja vaesuse kaotamise eesmärgiga; (13) tuleb edendada vee ja sanitaartingimuste kui kõigi jaoks elutähtsate avalike teenuste pakkumist; (14) joogivee kättesaadavust tuleb hõlbustada kaitsetute rühmade ja inimeste jaoks, kes elavad eraldatud kohas ning ebasoodsas olukorras olevas või äärepoolses maapiirkonnas (15).

2.4.

Käesolevas omaalgatuslikus arvamuses juhitakse tähelepanu praegustele probleemidele seoses juurdepääsuga puhtale veele ja sanitaartingimustele. Samuti käsitletakse meetmeid, mida tuleb võtta Euroopa, riiklikul ja kohalikul tasandil, ning organiseeritud kodanikuühiskonna rolli võitluses veepuuduse ja selle mõjuga, eelkõige kõige vähem kaitstud inimestele. Lõpuks uuritakse võimalusi, kuidas leevendada veepuuduse sotsiaalset, poliitilist, majanduslikku ning inimeste tervisele avalduvat mõju.

2.5.

Hoolimata ELi suhteliselt soodsast geograafilisest asukohast esineb siiski ka ELis veepuudust. Juurdepääsu puudumine kvaliteetsele ja taskukohasele veele ja sanitaartingimustele, mida võib kirjeldada veepuudusena, on miljonite ELi kodanike jaoks igapäevane kogemus. Teisisõnu jäetakse miljonid eurooplased ilma õigusest taskukohasele ja kvaliteetsele veele ja sanitaartingimustele.

2.6.

Ent veepuudusel on kaugeleulatuvad sotsiaalsed, majanduslikud ja keskkonnaalased tagajärjed: terviseriskid üksikisiku ja kogukonna tasandil, tööalase konkurentsivõime vähenemine ning kohaliku majanduse halvenemine, sotsiaalne tõrjutus, keskkonnareostus, elanike liikumine ja ränne ning poliitiline ebastabiilsus. Võrreldes leibkondade veekasutust ja reovee tootmist tööstuse ja põllumajanduse omaga, on sellised tagajärjed väga ebaproportsionaalsed. See kajastub asjaolus, et esimene edukas Euroopa kodanikualgatus puudutas juurdepääsu veele ja sanitaartingimustele. Algatusega nõuti vee- ja sanitaarteenuste tagamist ELis kõigile inimestele, veega varustamisel inimõiguste asetamist turuhuvidest ettepoole ning ELi suuremaid jõupingutusi, et tagada üldine juurdepääs veele ja sanitaartingimustele (16). Veepuudusega tegelemine on vajalik komisjoni poliitiliste prioriteetide saavutamiseks, eriti seoses rohelise kokkuleppe ja lubadusega mitte kedagi kõrvale jätta.

2.7.

Joogiveedirektiiv kehtestab liikmesriikidele kohustuse võtta kõik vajalikud meetmed, et tagada joogivee kättesaadavus vähekaitstud ja tõrjutud rühmadele. Selles direktiivis ei tunnustata siiski kestliku arengu eesmärkides sisalduvat üldist õigust puhtale joogiveele ja sanitaartingimustele. Komitee kutsub komisjoni üles joogiveedirektiivi järgmisel läbivaatamisel seda õigust tunnustama.

2.8.

Komitee märgib kahetsusega, et kättesaadavad andmed on piiratud ja killustatud, mistõttu on raske saada terviklikku ülevaadet nähtuse ulatusest ja omadustest.

3.   Juurdepääs kvaliteetsele veele ja sanitaartingimustele

3.1.

2,2 % ELi elanikkonnast ehk ligikaudu 9,8 miljonit inimest ei kasuta parandatud kvaliteediga allikast pärit ohutult majandatavat joogivett, mis oleks juurdepääsetav nende elukohas (17). Veel 2 %-l ehk ligikaudu 9,4 miljonil inimesel on juurdepääs põhitasandi joogiveeteenustele ainult väljaspool oma elukohta (18). Ligikaudu 450 000 ELis elaval inimesel (19) puudub juurdepääs isegi põhitasandi joogiveeteenustele. 6,7 miljonit inimest ELis ehk 1,5 % elanikkonnast elab ilma sanitaarruumideta, st neil ei ole vanni, dušši ega siseruumides asuvat vesiklosetti. Lisaks elab 84,5 miljonit inimest ehk 19 % elanikkonnast ilma juurdepääsuta vähemalt bioloogilisele reoveepuhastusele (20).

3.2.

Veepuudus mõjutab eelkõige vähekaitstud üksikisikuid ja leibkondi. — Vaesuses elavad leibkonnad elavad kolm korda tõenäolisemalt ilma sanitaarruumideta (21). — Juurdepääsu puudumine veele, sanitaartingimustele ja hügieenile avaldab mitmel viisil ebaproportsionaalset mõju naistele, näiteks nende ebaproportsionaalse rolli tõttu majapidamistööde tegemisel ning menstruaalhügieeniga seotud aspektide tõttu. — Ka lapsi mõjutab see ebaproportsionaalselt, sest nad on vastuvõtlikumad halva hügieeni tagajärgedele. — Puudega või erivajadustega inimesed puutuvad samuti rohkem kokku veepuuduse tagajärgedega. — Juurdepääsu puudumine veele, sanitaartingimustele ja hügieenile mõjutab rängalt kodutuid, eriti tänaval ööbijaid, sest nad kannatavad äärmise eluasemevaesuse all. — Euroopa suurimat etnilist vähemust, romasid, mõjutab tugevalt juurdepääsu puudumine puhtale ja taskukohasele joogiveele ja sanitaartingimustele. Iga kolmas roma inimene elab ilma kraaniveeta eluruumides (22) ning vaid veidi enam kui pooltel on siseruumides vesiklosett või dušš (23). On näiteid tõrjutud kogukondadest (kus romad on üleesindatud), kellele ei pakuta isegi põhilisi joogiveeteenuseid, sest avalikud kraanid on suletud, (24) ja nad elavad piirkondades, kus põhjavesi on majandustegevuse tõttu saastunud (25). — Rändajatel, eelkõige dokumentideta rändajatel, kes viibivad erakorralises majutuskohas ja mitteametlikus majutuses, võib olla eriti suur kokkupuude halva juurdepääsuga vee- ja sanitaarteenustele. — Juurdepääsu puudumine taskukohasele veele ja sanitaartingimustele võib avaldada mõju vähekaitstud leibkondade pereettevõtetele, tekitades sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme.

3.3.

Ruumilised erinevused vee- ja kanalisatsioonitaristus on olulised, kuid mitte ainsad tegurid, mis põhjustavad sotsiaalselt ebavõrdset juurdepääsu. Paljudes piirkondades esineb korraga taristu- ja sotsiaalseid probleeme. Tõrjutud maakogukonnad võivad olla eriti ebasoodsas olukorras. Lisaks süvendab ressursivaestes linnaosades, kus on pikaajalised renoveerimisvajadused, veepuudust ja keskkonnaprobleeme halb taristu.

3.4.

Samal ajal mõjutavad demograafilised muutused vee- ja sanitaarteenuste nõudluse ruumilist jaotust. Linnastumine suurendab paljudes tihedalt asustatud linnapiirkondades survet vee- ja sanitaarteenustele. Muudes ELi piirkondades, eelkõige (kuid mitte ainult) maapiirkondades, tekitab elanikkonna vähenemine probleeme võrgustike toimimisele.

3.5.

Eelnimetatud probleemid juurdepääsul vee- ja sanitaarteenustele puudutavad peamiselt sotsiaalseid rühmi, kuid palju suuremat osa ELi elanikkonnast (keskmiselt 30 %) puudutab mõni veestressi vorm, st vee nõudluse ja pakkumise vaheline erinevus (26). Lõuna-Euroopa elanikud seisavad kogu aasta jooksul silmitsi tõsiste veestressiprobleemidega. Teistes Euroopa piirkondades esineb veenappust aeg-ajalt ja ainult teatud piirkondades. Euroopas elab kokku kaheksa miljonit inimest suure põuasageduse või veestressi all kannatavates piirkondades (27). Prognooside kohaselt vähendavad kliimamuutused enamikus Euroopa piirkondades hooajaliselt vee kättesaadavust veelgi.

3.6.

Lisaks sellele on kliimamuutused hüdroloogiliste tsüklite, sademete mustrite muutumise ja temperatuuri tõusu tõttu veestressi üks peamisi tegureid, mis mõjutavad vett, sanitaartingimusi ja hügieeni otseselt mitmel viisil. Põuad, temperatuuri tõus ja isegi äärmuslik sademete hulk vähendavad vee kättesaadavust ja kvaliteeti ning kahjustavad taristut, mis raskendab hügieeni- ja sanitaarharjumuste järgimist. Veetaseme tõus võib vähendada joogivee kättesaadavust üleujutuste ja soolase vee sissetungi tõttu. Tõendeid Euroopa kohta on vähe, kuid ülemaailmsete suundumuste põhjal võib siiski eeldada, et kliimamuutustel on ebaproportsionaalne mõju vähekaitstud üksikisikutele, leibkondadele ja kogukondadele (28).

3.7.

Leibkondades kasutatav veekogus muutub sõltuvalt liikmesriigist märkimisväärselt, ulatudes 77 liitrist 220 liitrini päevas inimese kohta (29). Idapoolsemates liikmesriikides on veetarbimine tavaliselt väiksem kui läänepoolsemates, kusjuures suurimad veetarbijad on mõned lõunapoolsemad liikmesriigid, kuid esineb ka erandeid (30).

3.8.

Vee kvaliteet on ELis üldiselt hea, kuid mõnes piirkonnas esineb endiselt kvaliteediprobleeme, nagu näitavad joogiveedirektiivi alusel mõne liikmesriigi suhtes algatatud mittevastavusjuhtumid. Kui puudub juurdepääs ohutult majandatavale joogiveele ja eelkõige põhitaseme veeteenustele, kaasneb ka suur oht, et tarbitakse ohtlikku joogivett.

3.9.

Rahulolu joogivee kvaliteediga on valdavalt suur, kuid mitte üldine. 2010. aastate keskpaiga uuringute andmetel peab 82 % ELi elanikest joogivee kvaliteeti oma elukohapiirkonnas heaks (31) ning ligikaudu 7 % ei olnud sellega nõus. Üldine hinnang joogiveele ELis oli palju kehvem: vaid 27 % nõustus väitega, et ELis on üldiselt hea juurdepääs tervislikule ja puhtale veele.

3.10.

Valdav enamik ELi elanikest kasutab kraanivett pesemiseks, isiklikuks hügieeniks ja toiduvalmistamiseks, kuid kraanivett joogiveeks kasutavate inimeste osakaal on mõnevõrra väiksem. 2010. aastate keskel kasutas üle 90 % inimestest kraanivett toiduvalmistamiseks, samas kui ainult 55 % ütles, et nad kasutavad joomiseks vett otse kraanist ja 10 % joob kraanivett pärast selle filtreerimist.

3.11.

Viimastel aastakümnetel on vesi kaubaks muutunud ning vee- ja sanitaarteenused on muutunud erastatumaks ja rohkem finantstegevusele keskenduvaks. Viimastel aastatel on need suundumused kahtluse alla seatud ja on juba näiteid omavalitsustest, kes on veevarustusteenused tagasi enda omandusse võtnud. Vesi on eluks hädavajalik, ühine hüve ja inimõigus. Seepärast tuleks komitee arvates vee- ja sanitaarteenuste kui üldist huvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldada selget reguleerimist, millega tagatakse teenuste osutamise kohustused. Nii kindlustataks veemajanduse ja reoveekäitluse üldine saavutamine taskukohase hinnaga ja piisava teenusekvaliteediga. Komisjon peaks kontsessioonidirektiivis (2014/23/EL) (32) säilitama veele ja reoveele tehtud erandid, mis on tehtud eduka Euroopa kodanikualgatuse „Right2Water“ tulemusena. Komitee soovitab komisjonil vabastada veevarustusteenused ühtse turu eeskirjadest.

4.   Taskukohasus

4.1.

Vee- ja sanitaarteenuste taskukohasus on ELi elanike jaoks üha suurem probleem – muu hulgas hiljutise energiahinna tõusu tõttu – ja nende teenuste kulud eeldatavasti suurenevad. Üldiselt ei tekita vee- ja sanitaarteenuste kulud leibkondadele liigset koormust, kuid tihti ei kehti see väikese sissetulekuga leibkondade puhul ning asjaomaste leibkondade arv tõenäoliselt suureneb. 3 % künnise alusel on 13 ELi riigis vee- ja sanitaarteenuste eest maksmisega probleeme kõige vaesemal 5 %-l elanikkonnast ning mõnes riigis puudutab see isegi kõige vaesemat 10 % elanikkonnast (33). Samal ajal võib selline taskukohasuse probleemide mõõtmise viis olla vaieldav, seda võib olla keeruline mõõta ning see ei pruugi näidata probleemi täielikku ulatust, sest ei võta arvesse alatarbimisega leibkondi, veehinna erinevusi (34) ja leibkondade suhtelist sissetulekut.

4.2.

Vee- ja sanitaarteenuste hind on riigiti ja piirkonniti väga erinev (35) ning üksikasjaliku statistika puudumise tõttu ei ole võimalik anda põhjalikku ülevaadet. Maapiirkondade jaotussüsteeme iseloomustavad aga pikemad võrgud ja suuremad tegevuskulud, mis toovad kaasa kõrgemad hinnad.

4.3.

Lisaks väiksemale sissetulekule võivad vähekaitstud leibkonnad olla vastuvõtlikumad sellistele taskukohasuse probleemidele, mis on tingitud kehvema kvaliteedist, vähem tõhusatest seadmetest ja suuremast kodus veedetud ajast. See puudutab ebaproportsionaalselt palju tõrjutud naisi, lapsi ja noori ning töötuid.

4.4.

Valdavad taskukohasuse probleemid vajavad sihipäraseid ja tõhusaid sotsiaalmeetmeid, kuid praegu ei ole võimalik saada terviklikku ülevaadet ELi liikmesriikides nende probleemide lahendamiseks võetud meetmetest, sealhulgas vähekaitstud tarbijatega seotud meetmetest. Lisaks puudub terviklik ülevaade teenuse katkestamise võimalusest või selle puudumisest ja minimaalse teenuse osutamisest. Mõne riigi kohta on aga olemas osaline teave, (36) mis näitab mitmesuguseid taskukohasuse probleemide lahendamiseks võetud meetmeid.

4.5.

Veepoliitika raamdirektiivis on süvendatud põhimõtet „saastaja maksab“, seades eesmärgiks kulude täieliku katmise, et tagada ökosüsteemide tervis. Selle põhimõtte kohaldamine on aga vastuolus põhimõttega, mille kohaselt peab kvaliteetne joogivesi olema üldiselt ja taskukohase hinnaga kättesaadav, ning praktikas toob see kaasa tõsiseid sotsiaalseid tagajärgi. Nende hulgas on eelkõige ebavõrdsuse suurenemine, sest kõige vaesemate elanikkonnarühmade kulud on proportsionaalselt suuremad või nende suhtes ei kohaldata eelnimetatud põhimõtet. Komitee leiab, et taskukohase hinnaga kvaliteetsele joogiveele üldise juurdepääsu põhimõte peab olema fundamentaalne ja sellega tuleb arvestada koos keskkonnaprobleemidega, mis on seotud „saastaja maksab“ ja kulude täieliku katmise põhimõttega.

4.6.

Et austada inimeste õigust veele, tagada ökosüsteemide kaitse ja võtta arvesse sotsiaalseid probleeme, on vee hinna struktuur tähtis mõjur taskukohasuse, tõhususe, võrdsuse ja vee kaitse tagamiseks. Selle mitmesuunalise eesmärgi tõttu on olemas erinevaid hinnastruktuure. Eelkõige võib nimetada struktuuri, mille esitas ÜRO eriraportöör, (37) kes tegeleb puhtale joogiveele ja sanitaartingimustele juurdepääsu kui inimõigusega, ÜRO Peaassamblee 76. istungjärgul (38).

5.   Kestlikkus

5.1.

Käesoleva arvamuse raames ei käsitleta keskkonnaprobleeme, nagu soolase vee sissetung või reostus, mis võivad lõpuks põhjustada sotsiaalseid probleeme. Keskendutakse inimtegevusele, mis põhjustab vee liigkasutust ja kasutuskonflikte. Kõige tuntum sarnane probleem on see, kui ühe inimese veekasutus takistab kellegi teise kasutust. ELi ja liikmesriikide õigusaktidega püütakse seda lahendada vesikondade majandamise kaudu, (39) mille rakendamise ja tulemuste tase on Euroopas olnud erinev.

5.2.

Liigkasutus suurendab veenappust ning halvendab vee ja teenuse kvaliteeti. Vee kvaliteedi halvenemine suurendab aga ka selle nappust, mitte veehulga vähesuse tõttu, vaid seetõttu, et väheneb mis tahes otstarbeks sobiva vee kogus või vähemalt tuleb suurendada vahendeid, mis on vajalikud vee kvaliteedi taastamiseks vastuvõetavate standarditeni. Liigkasutuse probleemi lahendamiseks peaksime keskenduma eelmises punktis arutatud tagajärgede asemel põhjustele. Liigkasutus põhjustab keskkonnaprobleeme, mis tekitavad sotsiaalseid probleeme, sest inimtegevus sõltub ökosüsteemidest, eelkõige heas seisundis ökosüsteemidest.

5.3.

Tekkimas on üks konkreetne probleem: üliveemahukate põllumajandus- ja tööstusprojektide arendamine veenappuse all kannatavates piirkondades, kus need projektid on võimalikud ainult vee ülekandmisega teistest vesikondadest ja pinnavee liigkasutusega. See aga põhjustab keskkonna- ja sotsiaalseid probleeme allavoolu. Näiteks jõevee liigkasutus toob kaasa setete ja merre jõudvate toitainete vähenemise, suurendades rannikualade seisundi halvenemist ja vähendades kalavarusid. Liigkasutus põhjustab üldiselt ökosüsteemide vaesumist, mis mõjutab kõige enam kõige vähem kaitstud elanikkonnarühmi.

5.4.

Sotsiaalsed probleemid tulenevad kalanduse ja võib-olla ka rannikualade turismi vähenemisest. Me saame küll suurte investeeringute abil leevendada rannikualade seisundi halvenemise probleeme, et toetada turismi, kuid sama ei saa öelda kalavarude kohta. Kui aga EL võtab vastu õigusakte, et lõpetada liigkasutuse eest vastutavad projektid, peab ta tegelema asjaomaste töötajate töötuse probleemiga.

5.5.

Lekked ja kaod (40) ei ole seotud liigkasutusega, vaid kujutavad endast ebatõhusat ja lubamatut veekasutust. See on aga küsimus, mis nõuab ühtset käsitlusviisi. Lekete ja kadude puhul on olmevee tarnijate peamine vaatepunkt majanduslik (41). Lekete ja kadudega tegeletakse alles siis, kui nad tekitavad rohkem kulusid kui nende parandamine. Tavaliselt jõutakse sellesse punkti siis, kui lekete ja kadude hulk on umbes 15 % (42) veekogusest. Võimalik on ka teistsugune käsitlusviis ja tänapäeval, mil veenappus suureneb, on selline käsitlusviis väga vajalik, et tuua see piir alla 15 %.

6.   Juhtimine

6.1.

Komitee märgib, et veevarustus ja kanalisatsioon on kogu maailmas kohalike omavalitsuste pädevuses, kusjuures eri liiki veetarnijad (äriühingud või munitsipaalteenused) teenindavad üht või mitut omavalitsust. Euroopa Liidus ja kogu maailmas teenindavad valdavat enamikku inimesi avaliku sektori vee-ettevõtjad. Lisaks veetarnijate eri vormidele on veel üks oluline eristus: avalik või erasektori haldus. Nende mõlema puhul leiame erinevaid juhtimisviise. Samuti leiame häid ja halbu näiteid nii avaliku kui ka erasektori halduse puhul. Siiski on kasumile keskenduval erasektoril raske täita teenuse universaalsuse nõuet. Avalik sektor suudab paremini teenindada kogu elanikkonda taskukohase hinna ja piisava teenusekvaliteediga. Komitee märgib, et seda järeldust toetavad viimase kahe aastakümne näited vee- ja sanitaarteenuste taas omavalitsuste omandisse andmisest.

6.2.

Teenuse kvaliteedi, taskukohasuse ja universaalsuse tagamiseks on kõigi sidusrühmade osalemine juhtimistasandil ja reguleerivates asutustes parim viis, kuidas hoida veevarustus ja sanitaartingimused kestliku arengu eesmärgi nr 6 täitmise teel ajal, mil veenappus kasvab ja hinnad tõusevad. Veetarnija tasandil võib viidata eduloole Córdobas, kus munitsipaalettevõttel EMACSA on ühine sidusrühmi kaasav juhatus, mis on näide kaasavast juhtimisest (43). Tõhusama reguleerimise tagamiseks peaks reguleerivatel asutustel olema ühe juhataja asemel juhatus, kus osalevad ka sidusrühmad.

6.3.

Rahvusvahelised jõed ja veekogud võivad tekitada pingeid ja lõpuks konflikte riikide vahel, isegi ELis. Komitee leiab ja soovitab, et EL võiks osaleda mitut liikmesriiki hõlmavate vesikondade juhtimises, määrates üldpõhimõtted, käegakatsutavad eesmärgid ja kvalifitseeritud seire, mis on parim viis veemajandusele kaasa aidata mitmesuguseid kriise põhjustava veenappuse ajal.

6.4.

Veemajandusmudel (hierarhiliste järelevalveorganite hajutatus või puudumine ning bürokraatlik läbipaistmatus) ei ole praegu tõhus. Hädasti on vaja leida uus hüdroökosüsteemide juhtimismudel, eelkõige selliste ökosüsteemide jaoks, mis hõlmavad mitut liikmesriiki. Veesektoris on palju asutusi, mis vastutavad veeringe eri etappide eest ning millel on vastuolulised vaatepunktid ja eesmärgid ning mõnikord kattuvad kohustused. Komitee teeb komisjonile ettepaneku luua vesikonna juhtimisraamistik koos poliitiliste ja tehniliste organitega vesikonna tasandil. Eesmärk oleks tagada maksimaalse tõhususega üldised poliitilised suunised ja tehniline juhtimine ning kõigi sidusrühmade kaasamine tõhusate osalusmehhanismide kaudu.

6.5.

Täpsemalt teeb komitee ettepaneku luua nii poliitiline kui ka tehniline, demokraatlik ja avatud juhtimismudel, mille eesmärk on viia ellu põhimõte tagada üldsusele universaalne juurdepääs kvaliteetsele ja taskukohasele joogiveele. Komitee teeb ettepaneku luua kõikide asjaomaste riikide liikmetest koosnevad halduskomiteed, mille ülesanne on poliitiline juhtimine ja riikidevaheliste huvide konfliktide lahendamine. Neid vesikonna halduskomiteid peaks abistama ekspertidest koosnev tehniline komitee ja nad peaksid tegelema vesikondade tehnilise haldamisega. See halduskomitee peaks avalikult ja rangelt kehtestama kohustuste hierarhia enda ja asjaomase vesikonnaga seotud riikides eksisteerivate asutuste vahel, et vastutusalades ei tekiks vastuolusid ega segadust. Vesikonna halduskomitee kõrval peaks tegutsema nõuandekomitee. See nõuandekomitee koosneks kodanikuühiskonna organisatsioonidest, eelkõige keskkonna-, kliima- ja tarbijaorganisatsioonidest ning sotsiaalpartneritest, ja selle ülesanne oleks pidada struktureeritud kodanikuühiskonna dialoogi halduskomiteega ning aidata lahendada võimalikke huvide konflikte.

---

(1)  https://www.ohchr.org/en/water-and-sanitation.

(2)  https://digitallibrary.un.org/record/687002.

(3)  Vt ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Võitlus energiaostuvõimetuse vastu ja ELi vastupanuvõime: majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid“ (ettevalmistav arvamus eesistujariigi Tšehhi Vabariigi taotlusel) (ELT C 486, 21.12.2022, lk 88).

(4)  Joogiveedirektiivis (direktiiv (EL) 2020/2184) sätestatud jälgimise täienduseks.

(5)   ELT L 435, 23.12.2020, lk 1. „Liikmesriigid […] teevad kindlaks olmeveele juurdepääsuta või piiratud juurdepääsuga inimesed, sealhulgas kaitsetud ja tõrjutud rühmad, ning põhjused, miks juurdepääs puudub“, https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32020L2184.

(6)  Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv asulareovee puhastamise kohta (uuesti sõnastatud), COM(2022) 541 final, 2022/0345 (COD).

(7)  Vt ka https://www.aquapublica.eu/article/news/access-water-and-sanitation-must-be-priority-commission-action-plan-implement-pillar.

(8)  Nagu muu hulgas rõhutati seda 2016. aasta Budapesti veekonverentsi järeldustes ja poliitikasoovitustes (https://www.budapestwatersummit.hu/hu/Vilagtalalkozo/Letoltheto_dokumentumok) ning 2019. aasta Budapesti veekonverentsi pöördumises: (https://www.budapestwatersummit.hu/en/Summit/Budapest_Appeal).

(9)  Resolutsioon 64/292, „The human right to water and sanitation“ (2010), https://www.un.org/waterforlifedecade/human_right_to_water.shtml.

(10)  https://sdgs.un.org/sites/default/files/2023-03/Closing%20press%20release_waterconference_FINAL_24Mar.pdf.

(11)  Uuesti sõnastatud joogiveedirektiiv (2018).

(12)  Ettepanek vaadata läbi asulareovee puhastamise direktiiv (2022).

(13)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Veepoliitika kaasamine ELi teistesse poliitikavaldkondadesse“ (ettevalmistav arvamus eesistujariigi Ungari taotlusel) (ELT C 248, 25.8.2011, lk 43).

(14)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa kodanikualgatuse „Vesi ja kanalisatsioon on inimõigus! Vesi on avalik hüve, mitte kaup“ („Right2Water“) kohta“ (COM(2014) 177 final) (omaalgatuslik arvamus) (ELT C 12, 15.1.2015, lk 33).

(15)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv olmevee kvaliteedi kohta (uuesti sõnastatud)“ (COM(2017) 753 final – 2017/0332(COD)) (ELT C 367, 10.10.2018, lk 107).

(16)  https://right2water.eu/.

(17)  https://data.worldbank.org/indicator/SH.H2O.SMDW.ZS?locations=EU (2020). Nende inimeste osakaal, kellel ei ole võimalik vajaduse korral kasutada oma elukohas asuvast kättesaadavast parandatud kvaliteediga allikast pärit joogivett, mis ei ole saastunud väljaheite ega põhiliste keemiliste saasteainetega. Parandatud kvaliteediga allikate hulka kuuluvad toruvesi, puurkaevud või torupuurkaevud, kaitstud kaevud, kaitstud allikad ning pakendatud või tarnitud vesi.

(18)  https://data.worldbank.org/indicator/SH.H2O.BASW.ZS?locations=EU (2020). See näitaja hõlmab nii põhitaseme veeteenuseid kui ka ohutult majandatavaid veeteenuseid kasutavaid inimesi. Põhitaseme joogiveeteenuste all mõistetakse parandatud kvaliteediga allikast pärit joogivett, tingimusel et vee võtmise aeg edasi-tagasi teekonna puhul ei ületa 30 minutit. Parandatud kvaliteediga allikate hulka kuuluvad toruvesi, puurkaevud või torupuurkaevud, kaitstud kaevud, kaitstud allikad ning pakendatud või tarnitud vesi.

(19)  Eurostat, https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/sdg_06_10/default/table?lang=en, https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/demo_pjan/default/table?lang=en.

(20)  Eurostat, https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/sdg_06_20/default/table?lang=en, https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/demo_pjan/default/table?lang=en.

(21)  https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/ilc_mdho05/default/table?lang=en.

(22)  https://fra.europa.eu/en/content/fra-opinions-eu-midis-ii-roma.

(23)  https://www.europarl.europa.eu/news/et/headlines/society/20200918STO87401/kuidas-diskrimineeritakse-romade-kogukondi-mida-teeb-el-olukorra-parandamiseks.

(24)  http://www.errc.org/uploads/upload_en/file/thirsting-for-justice-march-2017.pdf.

(25)  https://eeb.org/wp-content/uploads/2020/04/Pushed-to-the-Wastelands.pdf.

(26)  https://www.eea.europa.eu/publications/water-resources-across-europe-confronting.

(27)  Esimene kuulamine teemal „Aeg sinise kokkuleppe sõlmimiseks“, 27. veebruar 2023.

(28)  https://www.preventionweb.net/understanding-disaster-risk/risk-drivers/poverty-inequality.

(29)  Eureau, „The governance of water services in Europe“, 2020 https://www.eureau.org/resources/publications/5268-the-governance-of-water-services-in-europe-2020-edition-2/file.

(30)  https://smartwatermagazine.com/news/locken/water-ranking-europe-2020.

(31)  https://circabc.europa.eu/sd/a/0070b535-5a6c-4ee4-84ba-6f6eb1682556/Public%20Consultation%20Report.pdf.

(32)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (ELT L 94, 28.3.2014, lk 1).

(33)  https://www.eesc.europa.eu/sites/default/files/files/blue_deal_fiasconaro.pdf.

(34)  https://www.oecd-ilibrary.org/sites/e1b8a4b6-en/index.html?itemId=/content/component/e1b8a4b6-en.

(35)  https://www.eureau.org/resources/publications/eureau-publications/5824-europe-s-water-in-figures-2021/file.

(36)  https://www.wareg.org/documents/affordability-in-european-water-systems/, https://www.oecd.org/env/resources/15425332.pdf.

(37)  Tema ettepanek on astmeline tariif, mille kohaselt peaks esimene aste olema taskukohane ja teatavatel tingimustel isegi tasuta ning on seega kooskõlas inimeste õigusega veele. Teine aste peaks olema kulude katmise tariif. Kolmas aste hõlmab palju kõrgemaid hindu, tekitades ristsubsideerimise luksusliku veekasutuse ja põhitasandi veekasutuse vahel ning vältides liigkasutust. Komitee leiab, et iga astme väärtused peaks kindlaks määrama iga liikmesriik või isegi iga vee- ja sanitaarteenuse osutaja.

(38)   „Risks and impacts of the commodification and financialization of water on the human rights to safe drinking water and sanitation“, aruanne, mille esitas ÜRO Peaassamblee 76. istungjärgul puhtale joogiveele ja sanitaartingimustele juurdepääsu kui inimõigusega tegelev ÜRO eriraportöör, Pedro Arrojo Agudo, A/76/159.

(39)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1) (veepoliitika raamdirektiiv).

(40)  Üldiselt on lekked ja kaod seotud veega, mis läheb kas füüsiliselt kaduma või mida ei maksustata, pidades silmas, et osa maksustamata veest on siiski lubatud kasutada. Täpsema teabe saamiseks tutvuge veebilansiga.

(41)  Selles lõigus ei viita me kadude puhul maksustamata lubatud tarbimisele.

(42)  See on Portugalis kasutatav tüüpiline sihtväärtus. Teistel ELi riikidel võivad olla erinevad sihtväärtused, kuid väärtus ise ei ole meie idee arendamise seisukohast oluline.

(43)  Enrique Ortega de Miguel ja Andrés Sanz Mulas, „Water Management in Córdoba (Spain): A Participative, efficient and Effective Public Model“, Reclaiming Public Water, TNI ed., 2005.