ISSN 1977-0898

Euroopa Liidu

Teataja

C 214

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Teave ja teatised

66. aastakäik
16. juuni 2023


Sisukord

Lehekülg

 

 

EUROOPA PARLAMENT
ISTUNGJÄRK 2022–2023
16.–19. jaanuari 2023. aasta istungid
VASTUVÕETUD TEKSTID

1


 

I   Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

 

RESOLUTSIOONID

 

Euroopa Parlament

 

Teisipäev, 17. jaanuar 2023

2023/C 214/01

Euroopa Parlamendi 17. jaanuari 2023. aasta resolutsioon Euroopa kohaliku majanduse pealinna loomise kohta (2022/2874(RSP))

2

 

Kolmapäev, 18. jaanuar 2023

2023/C 214/02

Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2023. aasta resolutsioon ühtse turu 30. aastapäeva kohta: saavutatu tähistamine ja edasise arengu väljavaade (2022/3015(RSP))

8

2023/C 214/03

Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2023. aasta resolutsioon Euroopa ühtse turu lähenemise kohta tarbijate kaitseks veebipõhiste videomängude puhul (2022/2014(INI))

15

2023/C 214/04

Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2023. aasta resolutsioon ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamist käsitleva 2022. aasta aruande kohta (2022/2048(INI))

26

2023/C 214/05

Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2023. aasta resolutsioon ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamist käsitleva 2022. aasta aruande kohta (2022/2050(INI))

54

2023/C 214/06

Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2023. aasta resolutsioon inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2022. aasta aruande kohta (2022/2049(INI))

77

 

Neljapäev, 19. jaanuar 2023

2023/C 214/07

Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2023. aasta resolutsioon Mägi-Karabahhi blokaadi humanitaartagajärgede kohta (2023/2504(RSP))

104

2023/C 214/08

Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2023. aasta resolutsioon tormijooksu kohta Brasiilia demokraatlikele institutsioonidele (2023/2505(RSP))

106

2023/C 214/09

Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2023. aasta resolutsioon ajakirjanike olukorra kohta Marokos, eriti Omar Radi juhtumi kohta (2023/2506(RSP))

107

2023/C 214/10

Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2023. aasta resolutsioon Ukraina-vastase agressioonikuriteo erikohtu loomise kohta (2022/3017(RSP))

109

2023/C 214/11

Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2023. aasta resolutsioon ELi reageeringu kohta meeleavaldustele ja hukkamistele Iraanis (2023/2511(RSP))

114

2023/C 214/12

Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2023. aasta resolutsioon Euroopa Investeerimispanga finantstegevuse kontrolli 2021. aasta aruande kohta (2022/2153(INI))

123

2023/C 214/13

Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2023. aasta resolutsioon Euroopa Liidu finantshuvide kaitsmist ja pettustevastast võitlust käsitleva 2021. aasta aruande kohta (2022/2152(INI))

133

2023/C 214/14

Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2023. aasta resolutsioon väikesemahulise kalapüügi olukorra kohta ELis ja tulevikuväljavaadete kohta (2021/2056(INI))

150


 

II   Teatised

 

EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDE, ORGANITE JA ASUTUSTE TEATISED

 

Euroopa Parlament

 

Teisipäev, 17. jaanuar 2023

2023/C 214/15

Euroopa Parlamendi 17. jaanuari 2023. aasta otsus Euroopa Parlamendi kodukorra muutmise kohta seoses artikliga 7, mis käsitleb eesõiguste ja puutumatuse kaitset, ning artikliga 9, mis käsitleb puutumatusega seotud menetlusi (2022/2210(REG))

167


 

III   Ettevalmistavad aktid

 

Euroopa Parlament

 

Teisipäev, 17. jaanuar 2023

2023/C 214/16

Euroopa Parlamendi 17. jaanuari 2023. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja teiselt poolt Uus-Meremaa vahelise lepingu, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Uus-Meremaa selliste ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga, sõlmimise kohta (10092/2022 – C9-0288/2022 – 2022/0157(NLE))

170

2023/C 214/17

Euroopa Parlamendi 17. jaanuari 2023. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu otsuse eelnõu kohta, millega antakse liikmesriikidele luba ratifitseerida Euroopa Liidu huvides küberkuritegevuse konventsiooni teine lisaprotokoll, mis käsitleb tõhustatud koostööd ja elektrooniliste tõendite avaldamist (06438/2022 – C9-0146/2022 – 2021/0383(NLE))

171

2023/C 214/18

Euroopa Parlamendi 17. jaanuaril 2023. aastal vastu võetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse jäätmesaadetisi ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1257/2013 ja (EL) 2020/1056 (COM(2021)0709 – C9-0426/2021 – 2021/0367(COD))

172

2023/C 214/19

Euroopa Parlamendi 17. jaanuari 2023. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse õigusnormid variühingute maksustamise eesmärgil väärkasutamise vältimiseks ja muudetakse direktiivi 2011/16/EL (COM(2021)0565 – C9-0041/2022 – 2021/0434(CNS))

223


ET

 


16.6.2023   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 214/1


EUROOPA PARLAMENT

ISTUNGJÄRK 2022–2023

16.–19. jaanuari 2023. aasta istungid

VASTUVÕETUD TEKSTID

 


I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

RESOLUTSIOONID

Euroopa Parlament

Teisipäev, 17. jaanuar 2023

16.6.2023   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 214/2


P9_TA(2023)0006

Euroopa kohaliku majanduse pealinna loomine

Euroopa Parlamendi 17. jaanuari 2023. aasta resolutsioon Euroopa kohaliku majanduse pealinna loomise kohta (2022/2874(RSP))

(2023/C 214/01)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse petitsiooni nr 0699/2021,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 3 ning artikleid 4 ja 5;

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 24, 153, 173 ja 227,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (1),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. aprilli 2021. aasta määrust (EL) 2021/690, millega luuakse siseturu, ettevõtjate, sealhulgas väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate konkurentsivõime, taimede, loomade, toidu ja sööda valdkonna ja Euroopa statistika programm („ühtse turu programm“) ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EL) nr 99/2013, (EL) nr 1287/2013, (EL) nr 254/2014 ja (EL) nr 652/2014 (2),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1287/2013, millega kehtestatakse ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programm (COSME) (2014–2020) ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1639/2006/EÜ (3),

võttes arvesse komisjoni 6. mai 2003. aasta soovitust mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise kohta (teatavaks tehtud dokumendiga number C(2003) 1422) (4),

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „„Kõigepealt mõtle väikestele“ – Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act“” (COM(2008)0394),

võttes arvesse oma 17. aprilli 2020. aasta resolutsiooni ELi kooskõlastatud meetmete kohta võitluses COVID-19 pandeemia ja selle tagajärgede vastu (5),

Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2022. aasta resolutsioon mittetariifsete ja maksuväliste tõkete kõrvaldamise kohta ühtsel turul (6),

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa võimalus: parandame vead ja teeme ettevalmistusi järgmise põlvkonna jaoks“ (COM(2020)0456),

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele „VKEde strateegia kestliku ja digitaalse Euroopa kujundamiseks“ (COM(2020)0103),

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „21. sajandi tingimustele vastav jaemüügisektor“ (COM(2018)0219),

võttes arvesse Euroopa Komisjoni siseturu, tööstuse, ettevõtluse ja VKEde peadirektoraadi 2020. aasta juuli uuringut „Territorial supply constraints in the EU retail sector“ (Territoriaalsed tarnepiirangud ELi jaemüügisektoris),

võttes arvesse kodukorra artikli 227 lõiget 2,

A.

arvestades, et petitsioonikomisjon on saanud petitsiooni nr 0699/2021, milles tehakse ettepanek luua Euroopa kohaliku majanduse ja jaekaubanduse pealinn;

B.

arvestades, et petitsiooni esitaja ettepanekud võiksid olla eeskujuks Euroopa kohaliku majanduse ja jaekaubanduse pealinna valikumenetlusele;

C.

arvestades, et jaemüük on ELi majanduses väga oluline ökosüsteem, mis moodustab 11,5 % ELi lisaväärtusest ja annab vahetult tööd rohkem kui 29 miljonile inimesele; arvestades, et selle tulemuslikkus on kodumajapidamiste eelarve ja tarnijate jaoks võtmetähtsusega, sest tarbijad kulutasid keskmiselt 30 % oma eelarvest ostudele;

D.

arvestades, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd), sealhulgas pereettevõtted, on Euroopa majanduse selgroog; arvestades, et nad moodustavad 99 % kõigist ELi ettevõtjatest ja annavad tööd ligikaudu 100 miljonile inimesele (7);

E.

arvestades, et jaemüügi valdkonna VKEd on linna- ja maapiirkondade kohalike kogukondade jaoks üliolulised, moodustavad osa sotsiaalsest struktuurist ning aitavad otseselt säilitada linnakeskusi kui elujõulisi piirkondasid, kus kodanike vajaduste rahuldamiseks vajalikke teenuseid osutatakse nende kodu lähedal; arvestades, et jaemüügi valdkonna VKEd aitavad võidelda ka maapiirkondade rahvastikukao vastu; arvestades, et jaemüügi valdkonna VKEd aitavad otseselt suurendada kodanike jõukust, kaasavust ja heaolu, toetavad kohalikku kultuurielu ja ELi linnade pärandit, samuti pakuvad neis kogukondades märkimisväärsel hulgal töövõimalusi, mis omakorda võimaldab tarbijatel saada parema kogemuse;

F.

arvestades, et teisest küljest tingib kohaliku kaubanduse puudumine linnakeskuste ja -piirkondade sotsiaalse, majandusliku ja füüsilise olukorra halvenemise ning viib isegi turvalisuse kaotuse nõiaringini; arvestades, et jaemüügiteenuste puudumist peetakse maapiirkondade rahvastikukao üheks põhjuseks;

G.

arvestades, et kohalik kaubandus võimaldab pakkuda tarbijatele individuaalsemat otseteenust;

H.

arvestades, et COVID-19 kriis on jaemüügi ökosüsteemi tõsiselt mõjutanud; arvestades, et VKEsid on mõjutanud maailmamajandust tabanud enneolematu šokk, kuna kauplused kas suleti või pidid järgima rangeid ettevaatusabinõusid; arvestades, et sektor on surve all, mis on tingitud praegusest kriisist, sealhulgas konfliktist Ukrainas ja kasvavatest energiakuludest; arvestades, et ohus on paljude VKEde, sageli perede juhitud mikroettevõtjate elujõulisus ja töökohad;

I.

arvestades, et VKEdel on sageli väga raske säilitada konkurentsivõimelist positsiooni kogu jaemüügi väärtusahela üleilmastumise tõttu, mida juhivad suured äriühingud; arvestades, et sellega kaasnevad tagajärjed hõlmavad kaubandusliku pakkumise ja linnamaastiku standardimist, linnakeskuste tühjenemist, ökoloogilise jalajälje suurenemist ja mõju töötingimustele; arvestades, et kohaliku kaubanduse tugevdamine võiks aidata nende tagajärgedega toime tulla;

J.

arvestades, et e-kaubanduse kiire arengu tõttu on jaemüügisektor praegu väga suures muutumises, samal ajal kui mitme müügikanaliga jaemüük, mis ühendab internetivälise ja internetimüügi, toob sektorile kaasa nii uusi võimalusi kui ka probleeme;

K.

arvestades, et euroala inflatsioon on jätkuvalt kiire; arvestades, et energia- ja kütusehinnad tõusevad jätkuvalt määral, mis ületab märkimisväärselt keskmist inflatsiooni, need on endiselt väga volatiilsed ja VKEde tegevuse lõpetamise üks peamisi põhjuseid; arvestades, et need tegurid muudavad jaemüügisektoris tegutsevad VKEd ja mikroettevõtjad eriti kaitsetuks;

L.

arvestades, et väikeettevõtjaid mõjutavad sageli suured müügiplatvormid, mis pakuvad madalamaid hindu, kuna nad on oma tootmiskulud kolmandatesse riikidesse üle viinud;

M.

arvestades, et kogu Euroopa Liidus võrdse ja õiglase jaekaubanduse tagamiseks, on oluline paigaldada kõikidesse ELi piirkondadesse suure läbilaskevõimega digivõrgud; arvestades, et Euroopa Kontrollikoja andmetel on nende võrkude kasutuselevõtul ELis endiselt tõsiseid puudusi, mis võib süvendada digilõhet ja ohustada suurtes linnades asuvate kauplustega võrreldes hõredalt asustatud piirkondades asuvate kohalike kaupluste kestlikkust;

N.

arvestades, et komisjoni teatise „21. sajandi tingimustele vastav jaemüügisektor“ eesmärk on tugevdada jaemüügisektori konkurentsivõimet;

O.

arvestades, et komisjoni esitatud jaekaubanduse elavdamise algatus toetab jaemüügi valdkonna VKEde digiteerimist ja ajakohastamist; arvestades, et üks olulisemaid samme, mida ELi poliitikakujundajad saavad teha, on toetada väikejaemüüjate suutlikkust nende muutustega kohaneda;

P.

arvestades, et komisjon on väljendanud heameelt petitsiooni esitajate ettepanekute üle luua Euroopa kohaliku majanduse ja jaekaubanduse pealinn ning kaalub petitsioonis tõstatatud spetsiifiliste küsimuste lahendamisviise; arvestades, et kuna komisjoni jaoks on esmatähtis, et tema toetusprogrammid oleksid mõjusad, kaalub komisjon eelkõige seda, kas on oluline minna teadlikkuse suurendamisest kaugemale ning aidata otseselt jaemüügi valdkonna VKEdel probleeme lahendada ja neile positiivset mõju avaldada;

Q.

arvestades, et ettepanek võiks tugevdada tööstuse ja VKEde poliitika raames linnades tehtavat tööd, eelkõige arukate linnade väljakutset, mis ühendab 136 linnast koosnevat aktiivset kogukonda 21 riigist, et võimendada tipptasemel tehnoloogiate mõju ning edendada rohe- ja digipööre läbiviimist ning suurendada sotsiaalset vastupanuvõimet;

R.

arvestades, et tugeva jaemüügikogukonna loomine võib olla väga kasulik neile, kes soovivad ajaga kaasas käia ja oma konkurentsivõimet parandada;

S.

arvestades, et haldusnõuete täitmine mõjutab VKEsid rohkem kui suuremaid äriühinguid, kuna nende rahalised vahendid ja inimressursid on piiratud;

T.

arvestades, et jaemüügisektori reguleerimine on peamiselt liikmesriikide ülesanne; arvestades, et nende tõkete hindamine, millega jaemüügisektor silmitsi seisab, peaks põhinema muu hulgas ettevõtjate, töötajate ja tarbijate kogemustel ja arusaamadel; arvestades, et liikmesriigid peaksid tagama selle, et kehtivad õigusaktid ei mõjutaks VKEsid ja mikroettevõtjaid ebaproportsionaalselt ega takistaks nende tegevust;

U.

arvestades, et jaemüügisektor panustab oluliselt eelarvesse, mis võimaldab maksta kõigile kodanikele mõeldud avaliku sektori teenuste eest;

V.

arvestades, et kõnealuse ettepaneku eesmärk on edendada kohalikku jaemüüki ja parandada kollektiivset teadlikkust selle majanduslikust ja sotsiaalsest tähtsusest;

W.

arvestades, et kohalikku kaubandust varustavad sageli piirkondlikud või riiklikud tarnijad, aidates seeläbi vähendada oma toodete CO2 jalajälge; arvestades, et liidu piires tootmine tagab kvaliteedistandardite ja töötingimuste täitmise;

X.

arvestades, et jaemüügi valdkonna VKEde ja kohaliku kaubanduse toetamine ELis on väga oluline, et elavdada ELi majandust ning muuta tarneahelad lühemaks, paindlikumaks ja turvalisemaks;

Y.

arvestades, et kohaliku kaubanduse edendamine soodustab lühikeste tarneahelatega toodete rohepööret kaubandussektoris; arvestades, et selleks, et anda panus võitlusesse kliimamuutuste vastu, on vajalik suurendada üldsuse teadlikkust kohaliku ja lähikaubanduse tähtsusest;

Z.

arvestades, et Euroopa Liidu linnade ja piirkondade tooteid ja teenuseid on vaja edendada ja säilitada, et tugevdada nende pärandit ja Euroopa ühtset turgu; arvestades, et kui komisjon võtaks petitsioonis esitatud ettepaneku suhtes järelmeetmeid, saaks ta kaitstud geograafilisi tähiseid paremini jälgida ja määratleda, et toetada liidu tooteid ühtsel turul ja kogu maailmas ning kaitsta neid ebaausa konkurentsi eest;

AA.

arvestades, et enamikku ELi poliitikameetmetest ja õigusaktidest rakendatakse kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning need hõlmavad praegu peaaegu kõiki poliitika, majanduslikke ja sotsiaalseid valdkondi;

AB.

arvestades, et Eurostati andmetel vähenes jaekaubandus ELis 2022. aasta augustis 1,3 % võrreldes 2021. aasta sama perioodiga (8);

AC.

arvestades, et komisjon juba haldab programme, millega toetatakse töökohtade loomist ja kestlikkust ning kohalikku majandustegevust, mis võiksid ja peaksid seda ettepanekut toetama, näiteks Euroopa Innovatsiooninõukogu, Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Rakendusamet (EASME) ning programmi „Erasmus+“ programmid;

1.

kutsub komisjoni üles töötama välja Euroopa kohaliku majanduse ja jaekaubanduse pealinna loomise ettepaneku, ning esitama selleteemalise eriprogrammi ja tagama, et toetusprogrammides esitatakse ressursside ja eelarvemõjude kohta spetsiifilised ettepanekud, mis aitavad vahetult lahendada kohaliku jaemüügisektori probleeme;

2.

kutsub komisjoni üles esitama liidu meetmeid käsitleva ettepaneku pealkirjaga „Euroopa kohaliku majanduse ja jaekaubanduse pealinn“, mille eesmärk peaks olema rõhutada kohaliku jaemüügi olulist rolli sotsiaalse ühtekuuluvuse märkimisväärsel toetamisel, Euroopa linnade ja piirkondade ainulaadsuse ja mitmekesisuse edendamisel ja kaitsmisel ning kohalike ettevõtjate abistamisel ebaausast konkurentsist tulenevate probleemidega tegelemisel;

3.

kutsub komisjoni üles moodustama igal aastal valikukomisjoni, mis koosneks eri sidusrühmadest, näiteks VKEde esindajatest, kohalikest kutseorganisatsioonidest, kodanikuorganisatsioonidest, noortest ettevõtjatest, kohalikest esindajatest, Euroopa Parlamendi liikmetest ja Regioonide Komitee liikmetest; nõuab, et valikukomisjon määraks kindlaks sobivus- ja valikukriteeriumid, milles võiks arvesse võtta selliseid tegureid nagu head töötingimused, keskkonnakaitse või kohalike toodete edendamine; on seisukohal, et valikuprotsess peaks olema avatud linnadele, olenemata nende elanike arvust; täpsustab, et valikukomisjon peab esitama komisjonile, parlamendile ja nõukogule aruande kandidaatide kohta, keda hinnatakse kõnealuse meetme eesmärkide ja omaduste alusel;

4.

kutsub komisjoni üles toetama ideed, et üks Euroopa linn korraldaks igal aastal aastaringselt konverentse, seminare ja algatusi, kus käsitletakse näiteks selliseid küsimusi nagu: kuidas digiteerida kaubandust, kuidas edendada tehnoloogilist innovatsiooni kohalikus jaemüügis, kuidas aidata kaasa keskkonnakaitsele, kuidas suurendada kultuurisuundumusi või optimeerida tarbijatega suhtlemist ja koostööd;

5.

rõhutab, kui oluline on komisjoni roll liikmesriikide pingutuste toetamisel ja nende nõustamisel, et luua õiglasem, avatum ja integreeritum jaemüügiturg, võttes arvesse parimaid tavasid ja suuniseid, mis aitaksid liikmesriikidel tuvastada vähem piiravad meetmed, et tagada tasakaal avaliku poliitika eesmärkide saavutamise ning jaemüüjate arengu ja kasvu tagamise vahel; kutsub eelkõige komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et hõlbustada tarneahelate loomist ja/või konsolideerimist;

6.

kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid väiksemahulise jaemüügisektori, sealhulgas pereettevõtete ärimudelite taaselustamiseks, ajakohastamiseks ja kohandamiseks, et avaliku sektori asutused saaksid aidata väikestel jaemüüjatel tehnoloogilisi ja digitaalseid muutusi omaks võtta ning ajaga kaasas käia, et tulevikuprobleemidega toime tulla, näiteks keskkonnaküsimused ja energiavarustus, eriti pärast COVID-19 pandeemiat ja ostuharjumuste olulisi muutusi;

7.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pakkuma stiimuleid, et töötada välja toimivad kohalikud strateegiad, mis võiksid suunata kohalikku poliitikat selles suunas, et tegelikult mõjutada väikejaemüüjate elu ja tööd, sealhulgas edendada jaemüügisektori uute tehnoloogiate koolitusi, et tagada kõikidele kauplejatele võimalus uute internetimüügi vormidega kohanemiseks;

8.

rõhutab, et kohalikul kaubandusel on suur mõju maapiirkondadele ning et keskmise suurusega linnades on see kogu piirkonna oluline majanduslik liikumapanev jõud; rõhutab, et selline kaubandus edendab nende piirkondade majandust ja tööhõivet ning on väga tihedalt seotud teiste sektoritega, nagu turism või kultuur, kus sünergia ja partnerlused soodustavad sageli piirkonna linnade majanduslikku arengut;

9.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles aktiivselt toetama ja abistama väikejaemüüjaid kõigis etappides alates nende loomisest kuni igapäevase tegutsemiseni, võttes samal ajal arvesse subsidiaarsuse põhimõtet ning vajadust vähendada väikeettevõtjate ja jaemüüjate halduskoormust; palub, et väikejaemüüjaid toetatakse, et aidata neil digiülemineku takistuste ja raskustega toime tulla;

10.

kutsub komisjoni üles käivitama spetsiaalse jaekaubandust käsiteleva ELi teavituskampaania märgistuse „ELi kohalik kaubandus“ abil, mille eesmärk on edendada ELi kohalikku kaubandust ja julgustada kodanikke osalema jaemüügisektoris nii tarbijate kui ka tarnijatena; kutsub komisjoni üles käivitama üldsuse teadlikkuse suurendamise kampaaniaid kohaliku kaubanduse olulisuse ja kasu kohta;

11.

kutsub komisjoni üles kasutama täielikult ära ühtse turu programmi, et toetada kohalikke ettevõtjaid, eelkõige VKEsid, et suurendada nende konkurentsivõimet ja kestlikkust, sealhulgas jaemüügisektoris, hõlbustades seeläbi turulepääsu, tugevdades turustusvõrgustikke, toetades ettevõtlust ja ettevõtlusoskuste omandamist, edendades tööstuse ajakohastamist ning vähendades oma keskkonna- ja energia jalajälge;

12.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama sektori elujõulisuse eriti keerulisel ajal ning nägema ette täiendavaid rahalisi vahendeid ja abi, mida on vaja jaekaubanduse püsimajäämiseks ELis; rõhutab, et praegune tarnekriis ja hinnatõus mõjutavad VKEsid rängemalt;

13.

kutsub liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi üles lisama jaemüügisektori horisontaalse prioriteedina oma rakenduskavadesse, linna- ja maaelu arengu poliitikasse, aruka spetsialiseerumise strateegiatesse ja partnerluslepingutesse aastateks 2021–2027, et rahastada jaemüügi toetusprojekte;

14.

kutsub komisjoni üles kohaliku kaubanduse edendamist senisest enam kajastama ühtekuuluvuspoliitika linnamõõtme tugevdamise eesmärgi all, kuna see on kohaliku ja piirkondliku majanduse jaoks võtmetähtsusega sektor;

15.

julgustab liikmesriike edendama maksusoodustusi väikestele kauplejatele, kes otsustavad hakata tegutsema hõredalt asustatud piirkondades, et kasutada seda vahendit demograafiliste probleemide vastu võitlemiseks ELis;

16.

kutsub lisaks komisjoni üles arvestama oma eri peadirektoraatide võimalikku koostoimet, pidades silmas kohaliku kaubanduse valdkonnaülest olemust sellistes valdkondades nagu turism, transport, kultuur, regionaalareng, linnapoliitika, tööhõive ja kliima;

17.

kutsub komisjoni üles tegema koostööd Euroopa Innovatsiooninõukogu ja EASMEga, et arendada Euroopa kohaliku majanduse ja jaekaubanduse pealinna loomist;

18.

kutsub komisjoni üles koostama iga-aastast aruannet, milles hinnatakse eelmise aasta ürituse tulemusi ning mis sisaldaks ürituse korraldajate analüüsi koos osalejate kogemustega ning kokkuvõtet headest tavadest ja oskusteabest, mida ühest linnast teise edasi anda; nõuab, et see aruanne esitatakse parlamendile, nõukogule ja Regioonide Komiteele; nõuab, et komisjon saaks seda algatust muuta, tehes ettepanekuid, mida ta peab vajalikuks kõnealuse meetme sujuvaks toimimiseks, pidades eelkõige silmas liidu tulevast laienemist;

19.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1)  ELT L 376, 27.12.2006, lk 36.

(2)  ELT L 153, 3.5.2021, lk 1.

(3)  ELT L 347, 20.12.2013, lk 33.

(4)  ELT L 124, 20.5.2003, lk 36.

(5)  ELT C 316, 6.8.2021, lk 2.

(6)  ELT C 342, 6.9.2022, lk 212.

(7)  https://single-market-economy.ec.europa.eu/smes_et.

(8)  Eurostat, euronäitajad, 5. september 2022, https://ec.europa.eu/eurostat/documents/2995521/14698165/4-05092022-AP-EN.pdf/e19fec60-f51a-dde7-51cb-0b8d0bd7f6fc.


Kolmapäev, 18. jaanuar 2023

16.6.2023   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 214/8


P9_TA(2023)0007

Ühtse turu 30. aastapäev

Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2023. aasta resolutsioon ühtse turu 30. aastapäeva kohta: saavutatu tähistamine ja edasise arengu väljavaade (2022/3015(RSP))

(2023/C 214/02)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 3 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 9 ja 26,

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni 27. oktoobril 2022. aastal ühtse turu 30. aastapäeva puhul korraldatud avalikku kuulamist,

võttes arvesse oma 20. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni ühtse turu tugevdamise ja teenuste vaba liikumise tuleviku kohta (1),

võttes arvesse oma 25. novembri 2020. aasta resolutsiooni „Kestlikuma ühtse turu suunas äriettevõtete ja tarbijate jaoks“ (2),

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 2022. aasta eriaruannet nr 13 „Vaba liikumine ELis COVID-19 pandeemia ajal: Sisepiiridel tehtava kontrolli piiratud järelevalve ja liikmesriikide kooskõlastamata meetmed“,

võttes arvesse komisjoni 10. märtsi 2020. aasta teatist „Pikaajaline tegevuskava ühtse turu normide paremaks rakendamiseks ja täitmise tagamiseks“ (COM(2020)0094),

võttes arvesse komisjoni 2. veebruari 2022. aasta teatist „ELi standardimisstrateegia: ülemaailmsete standardite kehtestamine, et toetada vastupidavat, rohelist ja digitaalset ELi ühtset turgu“ (COM(2022)0031),

võttes arvesse komisjoni talituste 26. septembri 2022. aasta töödokumenti „SOLVIT’s Helping Hand in the Single Market: celebrating 20 years“ (SOLVITi abikäsi ühtsel turul: 20. aastapäev) (SWD(2022)0325),

võttes arvesse komisjoni 13. oktoobri 2022. aasta teatist „ELi õiguse täitmine ja poliitika tulemuslikkus“ (COM(2022)0518),

võttes arvesse nõukogu ja komisjoni 16. jaanuari 2023. aasta avaldusi ühtse turu 30. aastapäeva puhul,

võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

A.

arvestades, et 30 aastat tagasi viisid Euroopa institutsioonide ja liikmesriikide ühine visioon, ühised jõupingutused ja otsustavus tihedas koostöös Euroopa tarbijate, ettevõtjate, töötajate ja kodanikuühiskonnaga ELi ühtse turu loomiseni, millega kaitstakse sotsiaalseid standardeid ning mis on oluline samm Euroopa integratsiooni ajaloos ja üha tihedamas piiriüleses koostöös;

B.

arvestades, et ühtne turg on praegu maailma suurim siseturg, mis hõlmab Euroopas 56 miljonit töökohta ja kus toodetakse 25 % ELi sisemajanduse koguproduktist (SKP) ning on saavutatud tarbijakaitse kõrge tase;

C.

arvestades, et pärast kolme aastakümne möödumist seisab ühtne turg jätkuvalt silmitsi muutustega; arvestades, et hiljutine mitmekordsest kriisist tulenev tarnepuudus näitab veelgi selgemalt vajadust muuta ühtne turg vahendiks, mis tugevdab ELi vastupanuvõimet, ja kiirendada 2050. aastaks kavandatud täielikule ringmajandusele üleminekut;

D.

arvestades, et endiselt on vaja vähendada killustatust, eelkõige võttes kasutusele ühised ELi poliitikameetmed Euroopa ülemaailmse ja sisemise konkurentsivõime ning ausa konkurentsi edendamiseks, et suurendada liidu geopoliitilist mõju, tunnistades samal ajal üldhuviteenuste erilist rolli;

E.

arvestades, et ainult sotsiaalne ja konkurentsivõimeline Euroopa suudab toetada majanduse taastumist, kestlikku majanduskasvu, töökohtade loomist ja innovatsiooni, aidata kaasa rohe- ja digipöörde läbiviimisele ning võimaldada avatud strateegilist autonoomiat;

F.

arvestades, et COVID-19 pandeemia ja Brexitiga kaasnesid tõsised probleemid ühtse turu terviklikkusele, eelkõige seoses kaupade ja isikute vaba liikumise ning tarneahelate sujuva toimimisega;

G.

arvestades, et Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu muudab liikmesriikide ühtsuse ja koostöö veelgi olulisemaks;

H.

arvestades, et uuringud näitavad, et edasised meetmed kaupade vaba liikumise hõlbustamiseks võiksid märkimisväärselt hoogustada ELi-sisest kaubandust ja tuua potentsiaalset majanduslikku kasu 228–372 miljardit eurot aastas;

I.

arvestades, et uuringud näitavad ka seda, et edasised meetmed teenustesektoris võivad olla kasulikud ning suurendada kaugemas perspektiivis SKPd 279–457 miljardi euro ulatuses aastas; arvestades, et hinnanguliselt on ELi saavutused digitaalsel ühtsel turul aidanud lisada ELi majanduskasvule igal aastal 177 miljardit eurot;

J.

arvestades, et hästitoimiva ühtse kaupade ja teenuste turu arendamine on lahutamatult seotud kestliku arenguga, mis viib avatuma strateegilise autonoomia poole ja suurendab vastupanuvõimet; arvestades, et digitaalne ühtne turg on Euroopa tehnoloogilise ökosüsteemi alustala ning võib edendada nii majanduskasvu kui ka aidata kaitsta demokraatlikke põhimõtteid, kodanikuvabadusi ja avatud internetti;

K.

arvestades, et Euroopa tuleviku konverentsil esitati ettepanekud ELi majanduse konkurentsi- ja vastupanuvõime suurendamiseks ning ühtse turu tugevdamiseks, sealhulgas digiteerimismeetmed, et majandust ja ühtset turgu õiglasel ja kestlikul viisil konsolideerida, edendada digitaalset ühtset turgu igas suuruses ettevõtete jaoks ning muuta Euroopa inimkeskse digiülemineku ülemaailmseks liidriks;

L.

arvestades, et ühtne turg on alati kasvanud ja arenenud probleemide lahendamise kaudu; arvestades, et nüüd tuleb seda taas muuta ja ajakohastada, et lahendada uusi probleeme ja jääda Euroopa integratsiooni mootoriks;

Ühtse turu muutumatu tähtsus ja praegused ülesanded

1.

tuletab meelde, et ühtne turg, mis edendab ettevõtlust, kaitseb tarbijaid ja toetab kodanikke nii lühi- kui ka pikaajalises perspektiivis ning edendab konkurentsivõimet ja kestlikku majanduskasvu kogu ELis, on Euroopa integratsiooni liikumapanev jõud ja majanduse selgroog;

2.

tuletab meelde, et ühtne turg on olnud ja on jätkuvalt peamine tee rahu, stabiilsuse ja heaolu poole Euroopas ning annab olulise panuse Euroopa rolli täitmisse ülemaailmsel tasandil;

3.

rõhutab, et kõik neli aluslepingutes sätestatud ühtse turu vabadust on nende eesmärkide saavutamiseks hädavajalikud ja neid tuleb ühtse turu süvendamise eesmärgil rakendada;

4.

rõhutab, et ühtset turgu ei saa pidada enesestmõistetavaks; rõhutab, et ühtse turu ees seisvad ülesanded on keerulised, ulatudes pikaajalistest geopoliitilistest probleemidest ning nende mõjust maailmamajandusele ja kaubandusele kuni kliimamuutusteni ning ELi ja selle naabruse probleemideni;

5.

rõhutab, et Brexiti tugev mõju nii Ühendkuningriigi kui ka ELi ettevõtjatele, eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd) ja paljudele kodanikele tõstab veelgi esile ühtse turu keskset rolli mitte ainult majandusliku integratsiooni edendamisel, vaid ka Euroopa inimeste koondamisel, ning rõhutab ühtse turu ja tolliliidu tähtsust ja ELi liikmesuse väärtust;

6.

märgib, et COVID-19 kriis ja mitmesuguste ühepoolsete riiklike piirangute kehtestamine avaldasid suurt ja häirivat mõju kaupade ja kodanike, eelkõige piiriüleste töötajate vabale liikumisele, ja mõjutasid negatiivselt ka ELi ettevõtteid; juhib siiski tähelepanu sellele, et ühtne turg on osutunud üheks Euroopa kõige olulisemaks vahendiks, mis võimaldab kriisile koostöö kaudu reageerida; tunnistab ühtse turu rolli riiklike ekspordikeeldude kaotamisel COVID-19 kriisi ajal, kodanikele esmatähtsate kaupade ja teenuste pakkumisel ning meditsiiniseadmete tootmise tõhustamisel;

7.

rõhutab, et Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu on taas pannud proovile ühtse turu vastupanuvõime, kuna see on häirib tarneahelaid ja kaubavooge ning põhjustab nappust, sealhulgas mõne kriitilise tähtsusega tooraine puudust;

8.

on seisukohal, et ühtne turg on kriisi ajal oluline töövahend, kui liikmesriigid suudavad tegutseda kooskõlastatult; leiab, et ühtse turu erakorraliste meetmete pakett peaks olema sellise kooskõlastatuse tagamisel kesksel kohal, et vältida puudujääke ja tagada ühtse turu sujuv toimimine, sealhulgas oluliste kaupade ja teenuste vaba liikumine kogu ELis;

9.

rõhutab, et ühtse turu nõuetekohase toimimise tagamiseks tehtavad pingutused peavad käima käsikäes pingutustega ELi põhieesmärkide saavutamiseks kestliku arengu ja sotsiaalse turumajanduse valdkonnas; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon suunaks vahendid ühtse turu toimimist takistavate probleemide kõrvaldamisse, mille seas on eelkõige põhjendamatud tõkked, mis takistavad ühtse turu täieliku potentsiaali realiseerimist tarbijate, töötajate ja ettevõtjate, eelkõige VKEde jaoks; on sellega seoses seisukohal, et pingutusi tuleks suurendada, eelkõige ühtse turu normide täitmise tagamise rakkerühma kaudu; kordab oma üleskutset, et komisjon esitaks 2023. aasta lõpuks rakkerühma töö konkreetsed tulemused;

10.

on seisukohal, et ühtse turu edasiseks tugevdamiseks ning ELi tarbijate ja ettevõtjate hüvanguks on vaja lisapingutusi, sealhulgas õigeaegset ja asjakohast poliitikakujundamist; rõhutab siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni (IMCO) juhtimisel antud panust ühtse turu poliitika kujundamisse ja õigusraamistiku loomisse; rõhutab, et ühtse turu ajakohastamine hõlmab ühiste lepingueesmärkide lõimimist siseturu poliitikasse;

11.

rõhutab, et digiturgude õigusakti ja digiteenuste õigusakti hiljutine jõustumine on oluline panus ühtlustatud, õiglase, konkurentsivõimelise ja usaldusväärse digitaalse ühtse turu loomisse; peab oluliseks tagada nende kahe õigusakti tulemuslik rakendamine ja jõustamine, sealhulgas piisavate rahaliste vahendite ja inimressursside kättesaadavaks tegemise kaudu; kutsub komisjoni üles nende õigusaktide rakendamist pidevalt ja tähelepanelikult jälgima ning andma sellest asjaomasele parlamendikomisjonile aru;

12.

on jätkuvalt pühendunud heade tulemuste saavutamisele tulevases tehisintellekti käsitlevas õigusaktis, andmealases õigusaktis ja kübervastupidavusvõime määruses, mis on kesksed vahendid ühtse turu lähenemisviisi edendamisel tehisintellektile ja ühtse andmeturu loomisel ning tugeva kaitse tagamisel nii tarbijatele kui ka kasutajatele; rõhutab, et need ettepanekud on määravalt tähtsad ühtsel turul digiülemineku aluseks olevate normide kujundamisel ja Euroopa juhtpositsiooni tugevdamisel teedrajava tehnoloogia valdkonnas; lisab, et tehisintellekti käsitleva õigusakti tuumaks peab olema inimkeskne lähenemisviis;

13.

rõhutab, et hiljuti kokku lepitud reeglid mobiiltelefonide ja muude elektroonikaseadmete ühtse laadija kohta annavad tunnistust ühtse turu kasulikkusest kodanikele, ettevõtjatele ja keskkonnale; rõhutab sellega seoses Euroopa Parlamendi ja eelkõige IMCO-komisjoni rolli selliste reeglite väljatöötamisel viimase 12 aasta jooksul;

14.

tunnistab uue õigusraamistiku positiivset panust ühtse turu integreerimisse;

15.

tunnistab vajadust tulemusliku Euroopa standardimissüsteemi järele, mis võimaldaks kiiresti avaldada ühtlustatud standardid, mis tagavad nõuetele vastavuse eelduse ja on kooskõlas rahvusvaheliste standarditega, et toetada ülemaailmset kaubandust;

16.

rõhutab, kui oluline on kutsekvalifikatsiooni tunnustamine ja põhjendamatute takistuste kõrvaldamine spetsialistide vaba liikumisel, et muuta ELi kutseteenused tulevastel aastakümnetel ülemaailmselt konkurentsivõimeliseks; ergutab komisjoni valvsusele rikkumismenetluste läbiviimisel, kui liikmesriigid ei järgi kvalifikatsiooni tunnustamist käsitlevaid ELi õigusakte;

17.

tuletab meelde, et komisjon peaks 2024. aasta maiks esitama aruande ebaausate kaubandustavade direktiivi (3) rakendamise kohta; on seisukohal, et direktiivi muutmise eesmärk on ajakohastada ja parandada tarbijakaitse normide kohaldamist, et võtta arvesse ühtse turu uusi suundumusi;

18.

rõhutab ühtlasi vajadust hinnata ja hallata ELi strateegilist sõltuvust väljaspool liitu asuvatest riikidest mitmes kriitilises valdkonnas, sealhulgas suurendades toodete korduskasutamist või ringlussevõttu, ning jätkab tööd ulatusliku õigusraamistiku loomiseks patareide ja akude ning pooljuhtidega seonduva reguleerimiseks, samuti Euroopa standardimise ja ühtse turu erakorraliste meetmete paketi edendamiseks, mis on olulised tegurid ELi varustuskindluse, kriisiohjamise ja vastupanuvõime tagamisel;

19.

rõhutab, et ühtse turu keskmes on tarbija; rõhutab tarbijakaitse olulist rolli ühtse turu nõuetekohase ja tõhusa toimimise tagamisel;

20.

on täielikult pühendunud tarbijakaitse kõrge taseme säilitamisele, sealhulgas digi- ja rohepöörde käigus, ning käimasolevale tööle üldise tooteohutuse määruse, tarbijakrediidi direktiivi ja tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustuse direktiiviga;

21.

on veendunud, et ringmajandus on oluline eesmärk, et on tähtis, et tooted oleksid kavandatud kauem vastu pidama ning neid oleks lihtne ja ohutu parandada, ning et tarbijad saaksid vastupidavuse ja parandatavuse kohta usaldusväärset ja selget teavet, kusjuures samas tuleb vältida kauplejatele, eelkõige VKEdele ebaproportsionaalse koormuse tekitamist; kavatseb nende eesmärkide saavutamisele konstruktiivselt kaasa aidata, toetades algatust tarbijate mõjuvõimu suurendamiseks üleminekul rohelisele majandusele ja kestlike toodete ökodisaini algatust; palub sellega seoses komisjonil viivitamata esitada väljakuulutatud seadusandlik ettepanek parandamisõiguse kohta;

22.

on veendunud, et ühtsele turule lastavad tooted peaksid lisaks kõrgeimatele toote- ja ohutusstandarditele vastama ka kõrgeimatele tootmisstandarditele; rõhutab seetõttu, et ühtsel turul tuleks keelata sunniviisilise töö abil valmistatud tooted; rõhutab nii turujärelevalveasutuste kui ka ettevõtjate olulist rolli selle tagamisel, et kõik väljaspool ELi asuvatest riikidest ühtsele turule toodud kaubad oleksid kooskõlas ELi õigusega;

23.

tunnistab rolli, mis võib ELi hanke-reeglitel olla kestlikule ringmajandusele üleminekul;

24.

on kindlalt veendunud mõjusa tolliõigusraamistiku tähtsuses ning juhib tähelepanu sellele, kui oluline on ELi strateegiliste eesmärkide seas digiüleminek ning tolli- ja tolliväliste süsteemide ühendamine 2025. aastaks; on seisukohal, et elektroonilised tolliprotseduurid võivad digitaalse ühtse turu heale toimimisele kaasa aidata; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni vahehindamise aruande üle liidu tolliseadustiku rakendamise kohta ja komisjoni kavatsuse üle reformida tolliliitu õigusaktide paketi abil, et parandada liidu tolliseadustikku ja kohandada seda eelkõige e-kaubandusest tulenevate probleemide ja ohtude kõrvaldamiseks; julgustab komisjoni arvesse võtma kõrgetasemelise eksperdirühma järeldusi ja soovitusi tolliliiduga seotud probleemide lahendamiseks;

25.

rõhutab, et liikmesriikidel lasub esmane vastutus ühtset turgu reguleerivate õigusaktide tulemuslikul ja ühtsel rakendamisel ja jõustamisel;

Ühtse turu ajakohastamine sellega seotud ootuste uuendamiseks

26.

on veendunud, et parim viis ühtse turu 30. aastapäeva tähistamiseks on turgu ajakohastada, et uuendada lubadust tagada kasu nii tarbijatele kui ka ettevõtjatele; on seisukohal, et ühtne turg, kus kehtib kõrgel tasemel tarbijakaitse, kus võetakse arvesse keskkonna- ja sotsiaalseid kaalutlusi ning on loodud ettevõtluseks sujuv raamistik, on ülemaailmselt atraktiivne ja soodustab veelgi Euroopa integratsiooni;

27.

on seisukohal, et ühtse turu edasiarendamine on protsess, mille raames uuendatakse koostööd kõigi kodanikega ning pakutakse hariduslikke stiimuleid, et tagada võimalused majanduse rohe- ja digipöördeks vajalike uute oskuste omandamiseks;

28.

on veendunud, et kuigi konkurents on ühtsel turul tähtis, on Euroopa integratsiooni mootor ühtsel turul siiski partnerlus ja koostöö; on veendunud, et koostööd tuleb edasi arendada, sest see aitab kindlustada ühtse turu tugevaid külgi ja kompenseerida nõrkusi, eriti kriiside ajal; on seisukohal, et sellistes olukordades peaks ühtne turg jääma inimeste ja ettevõtete jaoks peamiseks vahendiks;

29.

toonitab, et ühtse turu poliitika ei peaks tähendama mitte ainult tõkete vähendamist, vaid pigem suunama ELi ühistel väärtustel põhineva edasise arengu suunas, eelkõige selgelt määratledes, mida on vaja teha, et muuta üleminek ettevõtetele ja töötajatele kergemaks ning kaitsta tarbijaid ja keskkonda;

30.

kutsub komisjoni üles jätkama uute digitaalsete võimaluste ja suundumuste, sealhulgas virtuaalmaailma uurimist, et tagada ühtse turu jätkuv nõuetekohane toimimine ja tarbijate tugev kaitse; kutsub komisjoni üles uurima keskkonnameetmete mõju teenustele, sealhulgas digiteenustele, ning kontrollima, kas neid meetmeid on vaja ajakohastada;

31.

kordab vajadust hõlbustada isikustamata andmete vaba liikumist, et võimaldada Euroopas innovatsiooni, toetada ettevõtete kasvu ja digitaalset ühtset turgu; väljendab toetust täielikult toimiva e-hangete korra ja e-arvete kasutuselevõtule;

32.

on veendunud, et Euroopa peaks hindama toodete ja teenuste õigusraamistikku ning seda, kas on vaja kehtestada reeglid õiguskaitsevahendite ja õiguste tagamiseks, et stimuleerida kestlikku tarbimist;

33.

leiab samuti, et Euroopa peab kasutatud kaupade turgu edasi arendama;

34.

toetab ühtse turu välismõõtme edasist tugevdamist ning ELi huvide ja strateegilise sõltumatuse säilitamist; on seisukohal, et ühtse turu ranged standardid võivad üle kanduda ja laieneda üle kogu maailma ning neid tuleks nõuetekohaselt jõustada, et luua Euroopa ettevõtjatele võrdsed tingimused;

35.

rõhutab Euroopa standardite ja Euroopa standardimisdokumentide tähtsust ühtse turu, Euroopa tööstuse konkurentsivõime ning kodanike ohutuse ja julgeoleku seisukohast; väljendab heameelt komisjoni esitatud uue ELi strateegia üle; rõhutab, kui oluline on konsulteerida kõigi sidusrühmadega, sealhulgas VKEde, tarbijaorganisatsioonide ning keskkonna- ja sotsiaalvaldkonna rühmadega, ning võtta arvesse üldist avalikku huvi; on seisukohal, et EL peab välja töötama strateegilisema lähenemisviisi standarditele, sealhulgas rahvusvahelisele standardimistegevusele asjakohastes ülemaailmsetes struktuurides, eelkõige digitaalvaldkonnas;

36.

rõhutab vajadust luua raamistik lühiajalise kinnisvara üürimise ja majutuse reguleerimiseks, sealhulgas parandades läbipaistvust ja õiguskindlust, eelkõige seoses andmete kogumise ja jagamisega;

37.

on seisukohal, et tarbijakaitset tuleb ajakohastada nii, et arvesse võetakse ka digitaalset asümmeetriat, et hõlmata digitaalteenuste sektorit, nagu hasartmängud, virtuaalreaalsus, liitreaalsus ja virtuaalmaailm; rõhutab innovatsiooni ja uute ettevõtete toetamise tähtsust;

38.

on veendunud, et Euroopa ligipääsetavuse akt ja veebi juurdepääsetavuse direktiiv on märkimisväärsed saavutused puuetega inimeste ees seisvate takistuste kõrvaldamisel ning seega kõigile ELi kodanikele toodete ja teenuste ühtsel turul ning laiemal digitaalsel ühtsel turul osalemise võimaldamisel; on siiski seisukohal, et selliste oluliste õigusaktide rakendamine on liikmesriigiti väga erinev ega ole üldiselt veel rahuldav; kutsub liikmesriike üles võtma hankemenetlustes nõuetekohaselt arvesse ligipääsetavuse reegleid; rõhutab sellega seoses, et ELi ligipääsetavuskeskusele tuleks liikmesriikide toetamisel rakendusetapis anda keskne roll; on ühtlasi veendunud, et ettevõtjatel on ühistest ja ühtlustatud ligipääsetavusreeglitest kasu olnud; palub komisjonil mõelda, kuidas kõrvaldada allesjäänud tõkked ja parandada ligipääsetavust, et kodanikele ja ettevõtjatele edasist kasu tuua;

39.

rõhutab, et põhjendamatu asukohapõhise tõkestuse vastased e-kaubanduse meetmed, eelkõige määrus (EL) 2018/302 (4), on aidanud luua raamistiku ühtse turu killustatuse vähendamiseks ja suurendanud tarbijate valikuvõimalusi ostude tegemisel internetis;

40.

rõhutab SOLVITi võrgustiku olulist rolli ühtse turu toimimise tõhustamisel, kuna see toetab ettevõtjaid, kodanikke ja avaliku sektori asutusi ühtse turu normide nõuetekohasel kohaldamisel; rõhutab, et SOLVIT on ELi teenuste digitaalsel pakkumisel esirinnas ja edendab ELi reeglitele vastavuse tagamisel alternatiivset lähenemisviisi; kinnitab veel kord, et SOLVITi süsteem ei asenda komisjoni jõustamistegevust, kui liikmesriigid reegleid ei järgi;

41.

nõuab ühtse turu tulemustabeli ajakohastamist; on seisukohal, et tulemustabelit tuleb pidevalt ajakohastada, kuna see ei mõõda ühtse turu kõiki aspekte, eriti teenuste puhul; soovitab kaaluda uute näitajate kasutuselevõttu, et mõõta ühtse turu edu kvalitatiivsel viisil, selgitamaks, kuidas see ettevõtjatele ja tarbijatele kasu toob;

42.

rõhutab, kui oluline on ühtset turgu reguleeriva õigusraamistiku tulemuslik, õigeaegne ja nõuetekohane kohaldamine ja jõustamine; rõhutab, et see eeldab komisjoni ja liikmesriikide tihedat koostööd, õigusaktide nõuetekohase kohaldamise ja jõustamise eest vastutavate riiklike ametiasutuste täielikku pühendumist, paremat koostööd tolli- ja turujärelevalveasutuste vahel ning sidusrühmade, näiteks tarbijaorganisatsioonide ja muude avaliku sektori organisatsioonide ning ettevõtjate suuremat kaasamist;

43.

toonitab, et ühtse turu normide nõuetekohane jõustamine ja järgimine on äärmiselt oluline, et suurendada tarbijate usaldust ja kindlustunnet ning luua võrdsed tingimused kõigile ettevõtjatele, sealhulgas väljaspool ELi asuvatele ettevõtjatele, kes müüvad ühtsel turul tooteid ja teenuseid, kusjuures erilist tähelepanu tuleb pöörata turujärelevalve raamistikule, tooteohutusele ja vastastikusele tunnustamisele;

44.

rõhutab vajadust tagada normide täitmine, mis võib mõnel juhul ulatuda kaugemale kui tavapärased parandusmeetmed, näiteks rikkumismenetlused, et pöörata rohkem tähelepanu ennetustegevusele ning eelkõige riikide pädevate asutuste koostöö edasisele süvendamisele ELi normide jõustamisel;

45.

rõhutab, et toimiva tolliliidu saavutamiseks tuleb kõrvaldada riiklikud takistused, et ennetada kahjulikku kaubavedu ja kaitsta ELi ühtset turgu ebaseaduslike toodete eest; kutsub komisjoni üles looma ELi tolliameti;

46.

toetab ühtse turu poliitika rakendamiseks vajaliku rahastamise suurendamist kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku ajakohastamise teel;

Järeldus: praegu on otsustav hetk ühtse turu tugevdamiseks ja arendamiseks

47.

on veendunud, et EL suudab oma majanduslikku jõudu maksimaalselt ära kasutada ainult siis, kui liikmesriigid ja liidu institutsioonid võtavad ühtse turu toetuseks uusi kohustusi; on seisukohal, et edu saavutamiseks on vaja tugevat poliitilist tahet ning uut üldprogrammi koos tegevuskavaga aastani 2030 ja pärast seda;

48.

on seisukohal, et ühtse turu tugevdamiseks ja arendamiseks on vaja laiemat strateegiat, mis tugevdab teenuste ühtset turgu, samuti tõelist digitaalset ühtset turgu, kus andmed saavad ELis ja sektorite vahel vabalt liikuda, tuues kasu ettevõtjatele, teadlastele ja avalikele haldusasutustele kooskõlas eraelu puutumatuse ja andmekaitse normidega;

49.

tunnistab üldhuviteenuste eristaatust ja vajadust tagada need avalikes huvides, nagu on otsustanud Euroopa Liidu Kohus, võttes arvesse ELi toimimise lepingu protokollis nr 26 üldhuviteenuste kohta sätestatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid;

50.

on seisukohal, et vastupanuvõime suurendamiseks, varustuskindluse tagamiseks, liidu ühenduvuseesmärkide saavutamiseks ja avatud strateegilise autonoomia edendamiseks olulistes sektorites peaksid komisjon ja liikmesriigid töötama selle nimel, et luua võimalikult kiiresti tõeline energia- ja telekommunikatsiooniteenuste ühtne turg tarbijaid aktiivselt kaasates ja kaitstes;

51.

tunnistab, et uus tooteid käsitlev õigusraamistik on paljude aastakümnete jooksul olnud suurim edusamm toodete reguleerimisel Euroopas; rõhutab, et seda raamistikku tuleb tehnoloogia arengut ning digitaalset ja ringmajandust silmas pidades ajakohastada;

52.

on seisukohal, et ELi institutsioonid, liikmesriigid ja kõik sidusrühmad peaksid omalt poolt tõeliselt pühenduma ühtse turu arendamisele ühistes huvides ja ELi positsiooni tugevdamisele maailmas;

53.

kutsub komisjoni üles esitama uue programmi kohta oma ideed ja suunised; kutsub liikmesriike üles pühenduma partnerlusele ja koostööle; kinnitab veel kord oma valmisolekut jätkata konstruktiivset osalemist selles protsessis;

54.

soovib ühtsele turule 30. aastapäeva puhul palju õnne;

o

o o

55.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1)  ELT C 456, 10.11.2021, lk 14.

(2)  ELT C 425, 20.10.2021, lk 10.

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. veebruari 2018. aasta määrus (EL) 2018/302, mis käsitleb siseturul toimuvat põhjendamatut asukohapõhist tõkestust ja muul viisil diskrimineerimist kliendi kodakondsuse, elukoha või asukoha alusel (ELT L 60 I, 2.3.2018, lk 1).


16.6.2023   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 214/15


P9_TA(2023)0008

Euroopa ühtse turu lähenemine tarbijate kaitseks veebipõhiste videomängude puhul

Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2023. aasta resolutsioon Euroopa ühtse turu lähenemise kohta tarbijate kaitseks veebipõhiste videomängude puhul (2022/2014(INI))

(2023/C 214/03)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse 20. novembri 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja ÜRO Lapse Õiguste Komitee 2021. aasta üldist märkust nr 25 (2021) laste õiguste kohta digikeskkonnas,

võttes arvesse komisjoni 22. aprilli 2008. aasta teatist tarbijate, eelkõige alaealiste kaitse kohta seoses videomängude kasutamisega (COM(2008)0207),

võttes arvesse komisjoni 19. veebruari 2020. aasta teatist „Euroopa digituleviku kujundamine“ (COM(2020)0067),

võttes arvesse komisjoni 24. märtsi 2021. aasta teatist „Euroopa Liidu lapse õiguste strateegia“ (COM(2021)0142),

võttes arvesse komisjoni 11. mai 2022. aasta teatist „Laste ja noorte digikümnend: uus lastele parema interneti loomise Euroopa strateegia“ (COM(2022)0212),

võttes arvesse nõukogu 1. märtsi 2002. aasta resolutsiooni tarbijate, eelkõige noorte kaitse kohta teatavate video- ja arvutimängude märgistamise kaudu vanusegruppide järgi (1),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. novembri 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/1808, millega muudetakse direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv), et võtta arvesse muutuvat turuolukorda (2),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/770 digisisu üleandmise ja digiteenuste osutamise lepingute teatavate aspektide kohta (3),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/2161, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL, et ajakohastada liidu tarbijakaitsenorme ja tagada paremini nende täitmine (4),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (5),

võttes arvesse komisjoni 29. detsembri 2021. aasta teatist „Suunised Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ (mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul) tõlgendamiseks ja kohaldamiseks“ (6),

võttes arvesse komisjoni 29. detsembri 2021. aasta teatist „Suunised Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL (tarbija õiguste kohta) tõlgendamiseks ja kohaldamiseks“ (7),

võttes arvesse komisjoni digitaalset õiglust käsitleva ELi tarbijaõiguse toimivuskontrolli, mis algatati tagasisidekorjega 17. mail 2022. aastal,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (8),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. oktoobri 2022. aasta määrust (EL) 2022/2065, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (digiteenuste määrus) (9).

võttes arvesse oma 12. märtsi 2009. aasta resolutsiooni tarbijate, eelkõige alaealiste kaitse kohta seoses videomängude kasutamisega (10),

võttes arvesse oma 20. novembri 2012. aasta resolutsiooni laste kaitse kohta digitaalmaailmas (11),

võttes arvesse oma 28. märtsi 2019. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse programm „Loov Euroopa“ (2021–2027) ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 1295/2013 (12),

võttes arvesse nõukogu 13. aprilli 2022. aasta järeldusi Euroopa kultuuri- ja loomemajanduse ökosüsteemi strateegia väljatöötamise kohta (13),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi sisepoliitika peadirektoraadi majandus-, teadus- ja elukvaliteedi poliitikaosakonna 2020. aasta juuli uuringut „Loot boxes in online games and their effect on consumers, in particular young consumers“ (Aardelaekad veebipõhistes mängudes ja nende mõju tarbijatele, eelkõige noortele tarbijatele),

võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit (A9-0300/2022),

A.

arvestades, et videomänge mängivad Euroopas kõik vanuserühmad, kusjuures pool Euroopa elanikkonnast vanuses 6–64 aastat mängib videomänge ja suurim vanuserühm on vanuses 45–64 aastat; arvestades, et 73 % 6–10-aastastest lastest, 84 % 11–14-aastastest ja 74 % 15–24-aastastest noortest mängib videomänge (14);

B.

arvestades, et Euroopa videomängusektor on Euroopas kõige kiiremini kasvav kultuuri- ja loomesektor, mille hinnanguline turumaht oli 2020. aastal 23,3 miljardit eurot ja mille käive maailma mastaabis on muusika- ja filmiettevõtetega võrreldes suurem (15), arvestades, et see sektor pakub olulist majanduskasvu ja töökohtade loomise potentsiaali ning aitab kaasa Euroopa digitaalsele ühtsele turule; arvestades, et videomängusektor on ainus kultuuri- ja loomesektor, kus COVID-19 kriisi ajal on käive kasvanud (16);

C.

arvestades, et videomängudel on arvutiprogrammidega võrreldes ainulaadne loominguline väärtus, nagu on tunnistanud Euroopa Kohus (17), ning neid kaitstakse direktiiviga 2009/24/EÜ (18) arvutiprogrammide õiguskaitse kohta ja direktiiviga 2001/29/EÜ (19) autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas, millel põhineb väärtusahel;

D.

arvestades, et hoolimata oma kesksest rollist Euroopa kultuuri- ja loomemajanduse ökosüsteemis on poliitikakujundajad videomängusektori endiselt tähelepanuta jätnud võrreldes ülejäänud meediatööstusega, eelkõige filmide ja muude audiovisuaalsete toodetega, mis saavad üldiselt rohkem rahalisi vahendeid ja mida kasutatakse videomängude reguleerimise ja poliitika kujundamise mudelina, kuigi see lähenemisviis ei arvesta nende erinevusi;

E.

arvestades, et Euroopa videomängude tööstus koosneb peamiselt väikestest ja keskmise suurusega ettevõtjatest (VKEd) ja idufirmadest, kes täidavad selle sektori innovatsioonis ja kasvus olulist rolli (20);

F.

arvestades, et videomängusektoril on täielik väärtusahel, mis põhineb innovatsioonil ja loovusel ning ühendab laia valikut oskusi ja oskusteavet; arvestades, et veebipõhiste videomängude sektori tehnoloogiline areng muutub üha olulisemaks ning kandub üle teistesse sektoritesse ja tööstusharudesse, nagu ehitus, kujundus, jaemüük, haridus, turundus, virtuaalreaalsus/liitreaalsus ja internetikaubandus;

G.

arvestades, et mõned sektoris tegutsevad ettevõtted kasutavad alaealiste ja väikeste laste loodud sisu; arvestades, et tuleks kehtestada meetmed, et kaitsta alaealisi ja väikeseid lapsi veebipõhiste mängude sisu loojatena kaubanduslikul eesmärgil kasutamise eest (21);

H.

arvestades, et videomängud on lisaks muudele meelelahutustegevustele Euroopas üks populaarsemaid meelelahutusvorme – Eurobaromeetri 2019. aasta uuringus leiti, et 27 % eurooplastest mängib veebipõhiseid mänge vähemalt korra kuus, võrreldes 48 %-ga, kes voogesitavad muusikat, ja 47 %-ga, kes vaatavad veebiplatvormidel filme või telesaateid;

I.

arvestades, et veebipõhiste mängude toimimine sõltub ühenduvusest, mis võimaldab pakkuda stabiilset ja kõrgel tasemel kogemust; arvestades, et eurooplaste rahulolu oma internetiühenduse üles- ja allalaadimiskiirusega on Euroopas erinev, ulatudes mõnes liikmesriigis 90 %-ni ja teistes ainult 65 %-ni (22); arvestades, et maapiirkondades on rahulolematus internetiühendusega 30 % suurem kui linnapiirkondades;

J.

arvestades, et veebipõhiseid videomänge saab mängida paljudes eri seadmetes ning nende kasutamiseks on mitmeid funktsioone, kujundusvalikuid ja mehhanisme, nagu mitme mängijaga mängu võimalus, reaalajas toimivad häälvestlussüsteemid, internetiostud, liitreaalsus, virtuaalreaalsus, tasuta või tasuline allalaaditav sisu, tellimused või aardelaekad (loot boxes), mis võivad kujundada mängijate mängukogemust; arvestades, et mõned videomängud ei võimalda teiste mängijatega internetis suhtlemist; arvestades, et teiste mängijatega suhtlemise keelamiseks on olemas vanemliku kontrolli vahendid;

K.

arvestades, et nn aardelaekad, mis sisaldavad näilikult juhuslikke esemeid, on tavaliselt mängu kaudu kättesaadavad ja nende eest saab maksta päris rahaga; arvestades, et neid võidakse müüa, kasutades mängukujundusi, mida tuntakse eksitavate mustritena ning millel võivad olla negatiivsed psühholoogilised ja rahalised tagajärjed soovimatute või kontrollimatute ostude näol, eriti alaealiste ja väikeste laste puhul; arvestades, et Madalmaades on käimas kohtuasi aardelaegaste suhtes kohaldatavate meetmete kohta; arvestades, et ka Slovakkia uurib, milliseid asjakohaseid meetmeid võtta; arvestades, et ühtlustatud lähenemisviisi puudumine toob kaasa videomängude turu killustumise ELis; arvestades, et Euroopa tasandil puuduvad spetsiaalsed tarbijakaitsemehhanismid, mis tagaksid kõigi mängijate, eelkõige alaealiste ja väikeste laste kaitse seoses tasuliste aardelaegastega;

L.

arvestades, et videomängusektor on viimaste aastakümnete jooksul arenenud mängusaalide ja -bokside tulumudelist nüüd laialdaselt kasutatava mängude kui teenuse, nn „maksa, et võita“, või tasuliste lisateenuste ärimudelini; arvestades, et vaatamata kasvavatele arenduskuludele on mänguhinnad stabiliseerunud, kuna neid kulusid on võimalik hajutada mängu laienduste kaudu; märgib siiski, et pikema mängukogemuse lõppkulu võib aja jooksul märkimisväärselt suureneda;

M.

arvestades, et mõned veebipõhised videomängud põhinevad raha teenimisel oma kasutajate andmete kogumise ja reklaamide kaudu, luues stiimuli, et kasutajad, sealhulgas alaealised ja väiksed lapsed, kulutaksid mängudele võimalikult palju aega;

N.

arvestades, et veebipõhiste videomängude liigne mängimine, mida võimendab manipuleeriv kujundus, võib tekitada sõltuvust ning mängimishäiret vastavalt Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) rahvusvahelisele haiguste klassifikatsioonile (23);

O.

arvestades, et videomängude mängimisel võivad tekkida tarbijakaitsega seotud küsimused, eriti seoses alaealiste ja väikeste lastega, olenemata mängitud ajast;

P.

arvestades, et alaealistel ja väikestel lastel on vanemate ja hooldajate järelevalve all õigus osaleda digitaalses maailmas viisil, mis on kooskõlas lapse arenevate võimetega;

Q.

arvestades, et ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklis 31 on sätestatud, et igal lapsel on õigus mängida ning vabalt ja täielikult kogeda kultuurielu ja -tegevust vastavalt oma eale;

R.

arvestades, et mängusisesed ostud võivad võimaldada mängijatel saada näiteks visuaalseid esemeid, nagu välimus või sisu, et anda neile mängueelis, vältida reklaami, eemaldada ooteajataimerid või vältida liigseid ooteaegu ja rutiinseid tegevusi;

S.

arvestades, et enamik vanematest kasutab mingisuguseid vanemliku kontrolli vahendeid; arvestades, et enamik vanemaid on mures aja pärast, mida nende lapsed kulutavad videomängude mängimisele, ning ohu pärast, et nad võivad puutuda kokku kahjuliku sisu, kiusamise ja võõraste täiskasvanutega ning teha mängusiseseid oste;

T.

arvestades, et paljud Euroopa vanemad on teadlikud üleeuroopalisest mänguteabe süsteemist (PEGI-süsteem) ja leiavad, et PEGI märgis aitab otsustada, kas osta lapsele mäng või mitte (24);

U.

arvestades, et sektori andmetest nähtub, et videomängudele kulutatud aeg on üldiselt stabiilne: eurooplased kulutasid 2021. aastal videomängude mängimiseks keskmiselt 9 tundi nädalas, võrreldes 9,5 tunniga 2020. aastal, 8,6 tunniga 2019. aastal, 8,8 tunniga 2018. aastal ja 9,2 tunniga 2017. aastal (25); arvestades, et videomängudele kulutatakse siiski vähem aega kui muudele tegevustele ekraani ees, nagu teleri vaatamine, millele kulutati 2020. aastal keskmiselt 25 tundi nädalas;

V.

arvestades, et tervis tähendab täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit ning mitte üksnes haiguste või jõuetuse puudumist; arvestades, et vaimne tervis ja heaolu on omavahel seotud teemad ning neid tuleks arvesse võtta kõigis valdkondades, nagu haridus, tervishoid, tööhõive ja sotsiaalne kaasatus; arvestades, et videomängud võivad olla olulised vahendid vaimse tervise ja heaolu toetamiseks ning neid saab kasutada nii nende valdkondade edendamiseks kui ka selleks, et aidata arendada oskusi, mis on digitaalses ühiskonnas ja digitaalse ühtse turu ülesehitamisel olulised;

W.

arvestades, et 2019. aastal olid 20 % videomängusektoris töötavatest inimestest naised; arvestades, et naiste vähene esindatus teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika erialadel, kaasa arvatud videomängusektoris, on üldtuntud ja süsteemne probleem nii sektoris endas kui ka paljude naistegelaste üliseksuaalses esituses mängude kujunduses; arvestades, et 37 % naissoost mängijatest kogeb mitme mängijaga võrgumängudes oma soo tõttu ahistamist (26); arvestades, et vaatamata jõupingutustele, mida on tehtud naiste täpse, võrdse ja mittestereotüüpse esindatuse tagamiseks videomängusektoris, peavad edusammud jätkuma ja käima käsikäes naiste võrdse esindatusega väärtusahela kõigil ametikohtadel ning seksuaalse kuritarvitamise ja diskrimineerimise vastase võitlusega;

X.

arvestades, et 2020. aastal oli ühel viiendikul ELi elanikkonnast puue; arvestades, et liit on võtnud kohustuse parandada nende sotsiaalset ja majanduslikku olukorda, sealhulgas veebipõhiselt; arvestades, et on olemas teatavad puuded, mis võivad veebipõhiste videomängude puhul olla eriti probleemsed, näiteks värvipimedus, nägemisprobleemid või käte liikuvuse häired; arvestades, et värvipimedus mõjutab 10 % meestest;

Veebipõhised videomängud ELis

1.

rõhutab videomängude väärtust nii internetis kui ka väljaspool seda, kuna see on populaarne meelelahutus, mida naudib märkimisväärne arv eurooplasi igas vanuses ja igas liikmesriigis kui nende loojate, üksikmängijate ja laiemate mängukogukondade kultuurilise väljenduse osi;

2.

rõhutab, et videomängud on ELis väga innovaatiline digisektor ja et selles sektoris on Euroopas rohkem kui 90 000 otsest töökohta; rõhutab, et videomängusektor pakub üha rohkem uusi töövõimalusi paljudele kultuuriloojatele, nagu mängude arendajad, kujundajad, kirjutajad, muusikaprodutsendid ja muud kunstnikud, kelle puhul tuleks selles valdkonnas arvesse võtta kõiki liidu meetmeid ja eelkõige rahastamist; rõhutab, et videomängud hõlmavad nii digi- kui ka kultuurisektorit, kuna videomängud on oluline osa kultuuri- ja loomemajanduse ökosüsteemist, moodustades üle 50 % kogu ELi audiovisuaalse sisu turu lisandväärtusest;

3.

rõhutab videomängusektori olulisust innovatsiooni toetamisel Euroopas; rõhutab, et videomängusektor on kaasa aidanud muu hulgas selliste uute tehnoloogiate arendamisele nagu tehisintellekt, virtuaal- ja liitreaalsustehnoloogiad;

4.

tuletab meelde VKEde tähtsust Euroopa videomängude väärtusahelas ja paljude Euroopa ettevõtete ülemaailmset tähtsust konsoolide, arvutite ja mobiilimängude turgude jaoks; väljendab pettumust, et selline rahvusvaheline edu ja kultuuriline atraktiivsus jäetakse sageli tähelepanuta, kui kaalutakse Euroopa juhtpositsiooni digitehnoloogiate ja -teenuste valdkonnas;

5.

väljendab heameelt Euroopa Parlamendi kavandatud katseprojekti „Euroopa mänguühiskonna väärtuse mõistmine“ loomise üle, mille eesmärk on koguda põhjalikke andmeid sektorit mõjutava poliitika kujundamise toetamiseks; märgib, et mõned sektori ees seisvad probleemid hõlmavad talentide arendamist ja hoidmist, kompleksset ja killustatud reguleerimisraamistikku ülemaailmsel turul, juurdepääsu rahastamisele ning videomängude sotsiaalset ja kultuurilist mõju;

Tarbijakaitse tugevdamine veebipõhiste videomängude puhul

6.

rõhutab tarbijakaitse olulisust, et tagada videomängudele ja mängijatele turvaline ja usaldusväärne veebikeskkond, ning et usalduse suurendamine tarbijate seas võib hoogustada videomängusektori majanduskasvu; on siiski veendunud, et tarbijakaitset saaks veelgi parandada; kutsub komisjoni üles võtma veebipõhiste videomängude tarbijakaitse küsimusi arvesse osana käimasolevast ELi tarbijaõiguse toimivuskontrollist, et tagada digitaalne õiglus veebis ja veebist väljaspool;

7.

tunnistab, et ELi tarbijaõigustikuga nähakse ette tugev tarbijakaitse, mis on videomängude suhtes täielikult kohaldatav; märgib ära komisjoni 29. detsembri 2021. aasta teatise ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade kohta ühtsel turul, milles esitatakse suunised ELi tarbijaõiguse kohaldamise kohta mängusiseste pakkumiste ja reklaami, sealhulgas lastele suunatud reklaami, mängusiseste ostude ja tasulise juhusliku sisu kohta; juhib siiski tähelepanu vajadusele ühtse ja kooskõlastatud lähenemisviisi järele liikmesriikide ja tarbijakaitseasutuste vahel, et vältida ühtse turu killustumist ja kaitsta tarbijaid Euroopas;

8.

nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon ja liikmesriikide tarbijakaitseasutused tarbijakaitseasutuste võrgustiku raames tagaksid Euroopa tarbijaõiguse täieliku järgimise ja jõustamise videomängusektoris;

9.

märgib, et on olemas veebipõhised videomängude platvormid, mis võimaldavad mängijatel, sealhulgas alaealistel ja väikestel lastel, luua oma mänge, kasutades arendaja pakutavaid arendusvahendeid; kutsub komisjoni üles võtma vajaduse korral regulatiivseid meetmeid, et kaitsta kasutajaid, eriti alaealisi ja väikseid lapsi nendel platvormidel rakendatavate võimalike ebaseaduslike tavade eest;

10.

väljendab heameelt asjaolu üle, et direktiivi (EL) 2019/770 kohaldatakse alates 2022. aasta jaanuarist videomängude, sealhulgas tasuta mängude suhtes, ja seega pakub see tarbijatele täiendavat kaitset; peab siiski kahetsusväärseks, et mõned liikmesriigid ei ole direktiivi veel üle võtnud, ning nõuab tungivalt, et need liikmesriigid rakendaksid seda viivitamata, et tagada parem tarbijakaitse kogu liidus; kutsub komisjoni üles jälgima tähelepanelikult direktiivi ülevõtmise protsessi, pidama tihedat dialoogi liikmesriikidega, mis on selle rakendamisel maha jäänud, ja kaaluma vajaduse korral rikkumismenetluste algatamist;

11.

väljendab heameelt vanemliku kontrolli vahendite väljatöötamise ja rakendamise üle; need aitavad filtreerida sisu ja videomänge vanuse järgi, jälgida mängudele kulutatavat aega, blokeerida või piirata rahakulutamist veebis ning piirata suhtlust teistega või teiste mängijate loodud sisu kuvamist; tuletab meelde, et platvormi tasandil vanemlik kontroll ei ole ainus meetod, mida vanemad kasutavad, et jälgida ja hallata oma laste juurdepääsu sisule; juhib siiski tähelepanu sellele, et isegi kui see on olemas, ei pruugi vanemad olla teadlikud või neil võib olla raske selliseid vahendeid kasutada, mis vähendab nende mõjusust; on veendunud, et vastutus selliste mehhanismide väljatöötamise eest lasub sektoril; on seisukohal, et selliseid mehhanisme peab olema lihtne kasutada, mõista ja luua ning need peavad olema nii kavandatult kui ka vaikimisi tarbijat kaitsvad; on veendunud, et vanemliku kontrolli rakendamine on nii vanemate kui ka sektori ülesanne; nõuab mehhanismide kehtestamist, et teostada rangemat vanemlikku kontrolli muu hulgas alaealiste ja väikeste laste raha kulutamise ja mängimisele kulutatava aja üle, austades samas alaealiste õigusi ja arengut; julgustab platvorme suurendama teadlikkust ja teavet selle kohta, kuidas selliseid vahendeid kasutada; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama lapsevanematele ja hooldajatele suunatud avaliku ja erasektori haridus- ja teavituskampaaniate edendamist, et teavitada neid olemasolevatest vahenditest, näiteks PEGI-telefonirakendusest, ja julgustada nende kasutamist;

12.

rõhutab, et videomängusektoris on kasutusele võetud mitmesuguseid ärimudeleid; märgib, et mõned veebipõhised videomängud pakuvad oma kasutajatele mängusiseseid oste, kasutades mängusiseseid vääringuid, mida saab osta kas reaalse rahaga või teenida mängus, et saada esemeid aardelaegaste või mis tahes muud liiki näiliselt juhusliku mängusisese ostu kaudu, mille sisu ei ole mängijal võimalik enne tasumist teada; juhib tähelepanu sellele, et on olemas eri liiki aardelaekaid (27), märgib, et sellistel süsteemidel on tarbijate jaoks tagajärjed ning et mängud, mille puhul kasutatakse „maksa, et võita“-mudelit, eelkõige agressiivset „maksa, et võita“- mudelit või mudelit, mis lukustab populaarse sisu maksumüüri taha, on tekitanud mängukogukondades negatiivseid reaktsioone, mis on viinud negatiivsete arvustuste ja isegi mängude muutmiseni enne või varsti pärast nende väljalaskmist;

13.

rõhutab, et mängusisesed ostud on olnud videomängudes olemas juba aastaid; toetab komisjoni hiljuti vastu võetud suuniseid ebaausate kaubandustavade direktiivi (28) kohta, millega täpsustatakse reeglid videomängudes esinevate tasuliste näiliselt juhuslike elementide kohta; rõhutab, et mängusiseste ostude süsteemid peavad olema kooskõlas ka ebaausate kaubandustavade direktiivi ja hiljuti vastu võetud suunistega, et tagada, et need ei põhjusta kahjulikke tavasid, mis mõjutavad tarbijaid, eriti alaealisi ja väikseid lapsi; nõuab ebaausate kaubandustavade direktiivi järgimist ja kiiret rakendamist, et tagada tarbijakaitse ühtsel turul, eelkõige alaealiste ja väikeste laste jaoks;

14.

tunnustab oma tellitud uuringut aardelaegaste ja nende mõju kohta tarbijatele, eelkõige alaealistele ja väikestele lastele; märgib, et uuringus soovitati uurida aardelaekaid tarbijakaitset käsitlevate õigusaktide seisukohast, et vältida aardelaegaste kahjulikku mõju ja ekspluateerimist, eriti alaealiste ja väikeste laste puhul (29); kutsub komisjoni üles analüüsima aardelaegaste müümise viisi ja astuma vajalikke samme, et luua aardelaegaste ühine Euroopa käsitlusviis, et tagada tarbijate, eelkõige alaealiste ja väikeste laste piisav kaitse;

15.

juhib tähelepanu sellele, et mõned mängusiseseks ostmiseks mõeldud mängukujundused on kavandatult manipuleerivad ja ärakasutavad, kuna nende puhul kasutatakse agressiivseid kaubandustavasid, mis kahjustavad märkimisväärselt tarbijate valikuvabadust, ja motiveerivad neid tegema finantsotsuseid, mida nad muidu ei oleks teinud; märgib, et sellised tavad on direktiiviga (EL) 2019/2161 selgelt keelatud; kutsub videomängude arendajaid ja müüjaid üles tagama, et mängud, mis on suunatud alaealistele, austavad alaealiste ja väikeste laste õigusi, sealhulgas sihtotstarbelise reklaami ja manipuleerimise keeldu; on seisukohal, et alaealistele ja väikestele lastele tuleks veebipõhiste videomängude mängimisel tagada samaväärne kaitse kui on ette nähtud digiteenuste õigusaktis;

16.

märgib, et lisaks mängusiseste ostude süsteemidele ja makstud juhuslikele esemetele esineb videomängudes ka muid eksitavaid kujundusi, mis võivad tarbijate käitumist moonutada; kutsub liikmesriikide ametiasutusi üles jõustama tulemuslikult Euroopa ja riiklikke tarbijakaitsealaseid õigusakte, eelkõige ebaausate kaubandustavade direktiivi ja vastavaid suuniseid, millega keelatakse teatavad eksitavad mustrid, agressiivsed turundustavad ja tarbijatele esitatava teabe eksitav läbipaistvus; kutsub lisaks komisjoni üles hindama jätkuvalt neid küsimusi, eelkõige eksitavaid mustreid, osana käimasolevast ELi tarbijaõiguse toimivuskontrollist digitaalse õigluse valdkonnas ning esitama vajaduse korral asjakohased algatused;

17.

rõhutab, et selliste veebipõhiste mängude arendajad, mis on suunatud alaealistele ja väikestele lastele, peaksid võtma arvesse nende vanust, õigusi ja kaitsetust; rõhutab, et nad peavad ohutuse, turvalisuse, privaatsuse ja tähtaegade kehtestamise osas vastama kõrgeimatele võimalikele standarditele nii kavandatult kui ka vaikimisi; märgib, et lisaks vaikimisi standardite täiendamisele võivad vanemad mängida videomängude mängimisel olulist rolli alaealiste ja väikeste laste kaitsmisel; juhib siiski tähelepanu sellele, et mängusektor peaks korraldama teadlikkuse suurendamise kampaaniaid ja toetama asjakohaste vahendite kasutamist ja teavet selle kohta, kuidas oma alaealisi ja väikelapsi paremini kaitsta;

18.

rõhutab, et videomängud on nii mängimise vahendid kui ka kultuurilise väärtusega kunstiteosed;

19.

rõhutab, et tarbijatel peaks olema kogu vajalik teave veebipõhise videomängu kohta, sealhulgas mängusiseste ostude kohta, nagu aardelaekad ja muud näiliselt juhuslikud mängusisesed ostud, ning nad peaksid olema sisu liigist teadlikud enne mängimist ja mängu ajal; rõhutab, et selline teave peaks olema enne mängu ostmist ja enne iga mängusisest ostmist kõigile tarbijatele selgelt nähtav ja kergesti arusaadav, et kaitsta paremini tarbijaid, eelkõige alaealisi ja väikeseid lapsi, ning aidata vanematel mõista ja kontrollida oma kulutusi; märgib, et kui veebipõhistes mängudes kasutatakse virtuaalvääringuid, tuleks iga ostu juures esitada alati selgelt ja silmapaistvalt nende väärtus ka reaalses vääringus; märgib, et sellise teabe puudumine on direktiivi (EL) 2019/2161 alusel selgelt keelatud;

20.

juhib tähelepanu sellele, et veebipõhised videomängud, mis annavad mängijatele valiku saada „maksa, et võita“ mudelite maksete kaudu eeliseid, peavad mängijaid sellest asjaolust enne nende mängima asumist selgelt teavitama; leiab, et sellised „maksa, et võita“ mudelid võivad põhjustada mängijate vahel ebavõrdsust tulenevalt nende rahalistest vahenditest; julgustab seetõttu selliseid mudeleid kasutavaid mänge lisama mängurežiimi ilma „maksa, et võita“ tehinguteta;

21.

väljendab heameelt selle üle, et komisjon vaatab eeloleva tarbijakaitsealaste õigusaktide toimivuskontrolli käigus läbi tellimuste ja lepingute automaatse uuendamise; märgib, et automaatne uuendamine võib olla kasulik nii kasutajale kui ka kauplejale, parandades kasutajate mugavust ja piirates tellijate haldamist kaupleja jaoks, kuid see võib olla ka problemaatiline, kui automaatne uuendamine jätkub lõpmatult vastu tarbija tahtmist; julgustab nii komisjoni uurimistegevuses kui ka kauplejaid oma ettevõtte poliitikas võtma arvesse nende liikmesriikide või ettevõtete parimaid tavasid, kus on juba kasutusel tarbijasõbralik automaatse uuendamise poliitika; palub, et komisjon kehtestaks ELi tasandil kohustuse, mille kohaselt peavad kauplejad esitama kasutajatele ostmisel automaatse uuendamise ettepaneku, selle asemel, et seda vaikimisi kasutada, andma selget ja kergesti kättesaadavat teavet selle kohta, kuidas automaatne uuendamine igal ajal tühistada, ning muutma automaatse uuendamise tühistamise protsessi sama lihtsaks kui on registreerumine;

22.

nõuab videomängude arendajatelt suuremat läbipaistvust aardelaegaste mehhanismide tõenäosuste kohta, sealhulgas lihtsas keeles teavet selle kohta, mida algoritmid on õpetatud saavutama;

23.

rõhutab, et tagastamis- ja tagasimaksegarantii poliitika on liidu tarbijaõiguste nurgakivi ning tarbijatel peaksid olema internetiostude tagastamis- ja tagasimaksete puhul samad õigused kui füüsiliste ostude puhul; märgib, et allalaaditud või voogedastatud interneti- ja digitaalse infosisu puhul kehtib õigus tagasimaksele, kui toode või teenus on vigane või kui tarbija ei saa tootele juurdepääsu ootuspäraselt; kutsub kauplejaid üles järgima täielikult ELi tarbijakaitset käsitlevaid norme ning esitama selget, läbipaistvat ja usaldusväärset teavet selle kohta, kuidas taotleda raha tagasi või kasutada taganemisõigust;

24.

rõhutab, et puuetega inimestel peaks olema võimalik mängida igat liiki veebipõhiseid videomänge; ning, et veebipõhiste videomängude tehnilised ja kommunikatiivsed omadused ning kogu mängu mängimise või ostmisega seotud asjakohane teave peavad olema kaasavad ja kättesaadavad; kutsub komisjoni üles esitama algatusi, et parandada puuetega inimeste juurdepääsu veebipõhistele videomängudele; julgustab veebipõhiste videomängude pakkujaid tegema mängud kättesaadavaks, kohaldades direktiivi (EL) 2019/882 I lisas sätestatud ligipääsetavusnõudeid (30);

25.

juhib tähelepanu sellele, et kui toode on videomängus saadud, saab seda teatud juhtudel vahetada mängus või kolmandate isikute veebisaitide kaudu reaalse raha vastu, mis on vastuolus videomängude kirjastajate poolt kohaldatavate tingimustega; kutsub liikmesriikide ametiasutusi üles lõpetama ebaseadusliku tegevuse, mis võimaldavad igaühel vahetada, müüa või panustada mängusiseselt; rõhutab, et lisaks tarbijakaitse probleemidele võivad need teenused viia rahapesuni; palub komisjonil sellise tava keelustada; on seisukohal, et digiteenuste õigusakt võib aidata seda probleemi leevendada, eelkõige ärikliendi tundmisega seotud kohustuste täitmise kaudu;

26.

on mures selle pärast, et kullakaevamine võib olla seotud sunniviisilise töö ja ekspluateerimisega arenguriikides ning rahapesuga; kutsub komisjoni üles hindama kullakaevamise kasutamist seoses finantskuritegude ja inimõiguste rikkumistega ning esitama vajaduse korral asjakohased algatused;

27.

kutsub komisjoni üles esitama Euroopa videomängustrateegia, mis avab selle sektori majandusliku, sotsiaalse, haridusliku, kultuurilise ja uuendusliku potentsiaali, et võimaldada sektoril saada ülemaailmsel videomängude turul liidriks; kutsub komisjoni üles hindama oma eelseisva digitaalset õiglust käsitleva ELi tarbijaõiguse toimivuskontrolli käigus, kas praegune tarbijaõiguse raamistik on piisav, et käsitleda kõiki tarbijaõiguse küsimusi, mis on seotud aardelaegaste ja mängusiseste ostudega, ning kui ei, siis palub komisjonil esitada seadusandliku ettepaneku, et kohandada praegust veebipõhiseid videomänge käsitlevat ELi tarbijaõiguse raamistikku või esitada eraldiseisev seadusandlik ettepanek veebipõhiste videomängude mängimise kohta, et luua ühtlustatud Euroopa õigusraamistik, millega tagatakse tarbijakaitse kõrge tase, eelkõige alaealiste ja väikeste laste jaoks; on seisukohal, et nendes ettepanekutes tuleks hinnata, kas tuleks esitada kohustus keelata mängusisesed maksed ja aardelaegaste mehhanismid vaikimisi või keelata tasuliste aardelaegaste kasutamine, et kaitsta alaealisi, vältida ühtse turu killustumist ja tagada, et tarbijad saavad kasu samal tasemel kaitsest, olenemata nende elukohast;

28.

kutsub komisjoni üles hindama võimalust nõuda alaealistele ja väikestele lastele suunatud veebipõhiste videomängude pakkujatelt, et nad viiksid läbi lastele avalduva mõju eelhindamised, mis põhinevad ohtude klassifitseerimise 4C (sisu, kontakt, käitumine, leping) raamistikul ning maandaksid tulemuslikult kindlakstehtud riskid laste õigustele;

Täiendavad eelised ja riskid tarbijate jaoks

29.

rõhutab vaimse tervise tähtsust, eriti alaealiste ja väikeste laste puhul; märgib, et videomängud pakkusid COVID-19 ajal rangete liikumispiirangute ajal leevendust; tuletab meelde võrguühenduse positiivset rolli selle tagamisel, et eurooplased said endiselt omavahel suhelda ja koostööd teha, sealhulgas veebipõhiste videomängude kaudu; tuletab meelde, et mängimine võib pakkuda interaktiivseid võimalusi ka inimestele, kes kogevad sotsiaalset eraldatust või isoleeritust reaalses keskkonnas; märgib, et see on olnud eriti oluline eakate inimeste puhul, kes on COVID-19 pandeemia ajal kõige enam isolatsiooni all kannatanud; märgib, et WHO usub, et veebipõhised mängud võivad muutuda oluliseks vahendiks, et toetada meie sidet teistega (31); märgib ära platvormiüleste veebimängude kasulikkuse kasutajakogemuse jaoks, mis võimaldab mängijatel hõlpsasti üksteisega erinevatel platvormidel suhelda, ja mängude arendajate jaoks, ning kutsub videomängusektorit üles tegema kõik endast oleneva, et seda võimalust maksimaalselt ära kasutada; märgib üldisemalt ära võimalused ja uued perspektiivid, mida loob juurdepääs loomingulisele eneseväljendusele ja kultuurilisele sisule, eelkõige alaealistele ja väiksematele lastele; kutsub komisjoni üles jätkama tegevust, et parandada Euroopa digitaristu, mis toetab nii kvaliteetset infosisu arendavat loomemajandust kui ka Euroopa kodanike juurdepääsu neile kultuuriliselt olulistele teostele;

30.

on veendunud, et paljudele inimestele pole videomängud mitte ainult vaba aja veetmiseks, vaid ka vaimseteks harjutusteks, nagu keeruliste ülesannete ja mõistatuste lahendamine, võistlemine teiste mängijatega, mis nõuab suurt keskendumist, ning selliste oskuste arendamine nagu probleemide lahendamine, ruumiline ja silmade-käte koordinatsioon, meeskonnatöö, nägemisvõime ja kiirus;

31.

teeb ettepaneku hakata igal aastal Euroopa Parlamendis Brüsselis välja andma ELi veebipõhiste videomängude auhinda, et rõhutada veebipõhiseid videomänge tootvate ettevõtjate, kellest paljud on VKEd, tähtsust Euroopa digitaalse ühtse turu jaoks seoses töökohtade loomise, majanduskasvu, innovatsiooni ja Euroopa väärtuste edendamisega; on seisukohal, et auhinna eesmärk peaks olema edendada internetipõhiseid videomänge, mis austavad tarbijate õigusi või millel on positiivne mõju konkreetsetele valdkondadele, nagu haridus, või oskuste arendamisele;

32.

väljendab heameelt uuendusliku uurimisprojekti „EU Kids Online“ üle, mille raames kogutakse kogu Euroopast kvaliteetseid andmeid laste seisukohtadest nende internetikogemuste kohta; nõuab selle üleilmselt tipptasemel algatuse sagedasemat ajakohastamist; kutsub komisjoni üles rahastama tulevikus seda ja ka sarnaseid algatusi;

33.

märgib, et veebipõhised videomängud võivad olla õppeprotsessis kasulikud vahendid ja et paljud mängud on kavandatud spetsiaalselt hariduslikel eesmärkidel, muu hulgas ühiskondlike küsimuste arutamiseks või ajaloo- ja kultuurisündmuste mõistmise süvendamiseks; tuletab meelde, et videomängud on kantud riiklikesse õppekavadesse; märgib, et kaubanduslikke videomänge kasutatakse ka hariduslikel eesmärkidel; märgib, et videomänge kasutatakse ka kriitilise mõtlemise ja oskuste arendamiseks ning loovuse stimuleerimiseks; rõhutab ka, et videomängudel on hilisemas elus edasised rakendused, kuna need võivad pakkuda eakatele inimestele vaimset stimulatsiooni ja ühendusvõimalusi;

34.

rõhutab, et veebipõhiste videomängude liigsel mängimisel võib olla negatiivne mõju sotsiaalsetele suhetele, tööle, koolist väljalangemise määradele, vaimsele ja füüsilisele tervisele ja kehvadele õpitulemustele, samas kui teadusuuringud on ka näidanud, et videomängudel võib olla positiivne mõju; rõhutab seetõttu vajadust saavutada tervislik tasakaal;

35.

rõhutab, et videomängusõltuvus, mida tuntakse ka mängimishäirena, on mõnede mängijate jaoks probleem; märgib, et Maailma Terviseorganisatsioon on liigitanud mängimishäire sõltuvusvormiks, mida iseloomustab nõrgenenud kontroll mängimise üle, mängimise suurem tähtsustamine muude tegevuste ees, nii et mängimine on muude huvide ja igapäevaste tegevuste ees esikohal, ning mängimise jätkamine või süvenemine vaatamata negatiivsete tagajärgede ilmnemisele;

36.

rõhutab, et videomängusektor, kasutajad ja lapsevanemad ei tohiks alahinnata mängimishäiretest tulenevaid riske ja mõjusid; tuletab meelde, et teadusuuringud on näidanud, et puberteet ja teismeiga on eluperioodid, mil inimesed on sõltuvust tekitava käitumise suhtes kaitsetumad; kutsub üles jätkama koostööd videomängude kujundajate, kirjastajate, platvormide ja laiemate sidusrühmad kogukonnaga, sealhulgas riiklike ametiasutuste ja Euroopa Komisjoni vahel, et aidata vähendada mängimishäirete ohtu; soovitab käivitada rohkem teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, et tagada lapsevanemate ja noorte mängijate teadlikkus mängimishäiretega seotud riskidest, ning kutsub mänguarendajaid üles vältima manipuleerivat mängukujundust, mis võib põhjustada mängusõltuvust, isoleeritust ja küberahistamist;

37.

märgib, et puuduvad kogu ELi hõlmavad eristatud andmed mängude mängimisele keskmiselt kulutatud aja, mängusiseste keskmiste kulutuste, üldise mängukogemuse ja sellest tuleneva sotsiaalpsühholoogilise mõju kohta, ning kutsub komisjoni üles neid andmeid igal aastal koguma ning esitama Euroopa Parlamendile selle kohta aruande;

38.

märgib, et mängusektoril on juurdepääs suurele hulgale mõnikord tundlikele isikuandmetele; rõhutab, et ta peab tagama, et isikuandmeid töödeldakse kooskõlas isikuandmete kaitse üldmääruse, muude ELi õigusaktidega ning et käitumuslikke andmeid kasutades loodud kasutajaprofiile ei kasutata manipuleerivatel ja diskrimineerivatel eesmärkidel; kutsub pädevaid asutusi üles tagama, et asjaomast ELi ja riiklikku õigust jõustataks rangelt; rõhutab, et mängijate harjumuste analüüs andmete kogumise kaudu ei tohiks soosida meetmeid, mille eesmärk on mängijate püüdmine, vaid peaks keskenduma mängukogemuse parandamisele; julgustab arendajaid kaaluma mängude kujundamist peatükkides või sagedaste salvestamispunktidega, et hõlbustada tähelepanupauside tegemist, mille jooksul mängijad saavad ühenduse katkestada;

39.

juhib tähelepanu sellele, et petturid võivad kasutada videomängude veebiplatvorme andmepüügiks; nõuab teavituskampaaniate korraldamist, et suurendada teadlikkust kaasnevatest ohtudest, eelkõige alaealiste ja noorte seas;

40.

nõuab tungivalt, et videomängusektor, komisjon ja liikmesriigid töötaksid välja tegevuskava soolise tasakaalu tagamiseks veebimängude sektori arengu kõigis aspektides; lisaks kutsub tööstust üles vältima naiste objektistamisest ja hoiduma soostereotüüpide loomisest, kordamisest ja süvendamisest; rõhutab, et sellised liigagi levinud tavad loovad võrgumängudes naiste ja tüdrukute jaoks vaenuliku keskkonna;

Turvalise veebikeskkonna tagamine veebipõhiste videomängude kasutajatele

41.

väljendab heameelt selliste sektori juhitavate algatuste üle nagu üleeuroopaline mänguteabe süsteem (PEGI), mida kasutatakse 38 riigis; on seisukohal, et selline klassifitseerimissüsteem võib olla eriti kasulik sisukirjelduste ja teabe andmisel mängu mängimiseks soovitatava vanuse kohta, mis aitab vanematel valida oma lastele sobivad mängud; rõhutab, et klassifitseerimissüsteem on üks osa üldisest PEGI tegevusjuhendist, mille eesmärk on ühiselt tagada mängijatele ohutu keskkond; tunneb heameelt PEGI ajakohastatud lähenemisviisi üle, millega nüüd teavitatakse tarbijaid sellest, kui mäng sisaldab tasulist, näiliselt juhuslikku sisu; rõhutab, et mängusisese tasulise sisu, sealhulgas tasulise, näiliselt juhusliku sisu olemasolu ei takista vanematel seda tüüpi sisule juurdepääsu haldamist, lubades samal ajal lapsele juurdepääsu põhimängule, kui seda peetakse eakohaseks; märgib, et mõned riigid on võtnud PEGI süsteemi üle õigusesse; kutsub komisjoni üles hindama, kuidas PEGI süsteemi rakendatakse turul ja kogu liidus kättesaadavates eri tüüpi mängudes, ning uurima võimalusi selle lisamiseks ELi õigusesse, et muuta PEGI süsteem ja selle tegevusjuhend ühtlustatud ja kohustuslikuks vanusepiirangute määramise süsteemiks, mida kohaldatakse kõigi videomängude arendajate, rakenduste poodide ja veebiplatvormide suhtes, et vältida ühtse turu killustumist ja tagada videomängusektorile õiguskindlus;

42.

tunnistab PEGI süsteemi potentsiaali anda tarbijatele olulist lepingueelset teavet; arvab siiski, et sektori juhitud algatust tuleks täiendada lisameetmetega, et tagada tarbijakaitse kõrgeim tase ning lahendada mängusiseste ostude ja aardelaeka mehhanismidega seotud tarbijaõiguse probleemid;

43.

ergutab sektorit, seahulgas videomängude platvorme ja kirjastajaid, sõltumatutest ekspertidest partnereid ja klassifitseerimisasutusi jätkama PEGI süsteemi käsitlevaid teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, et rohkemad vanemad teaksid selle olemasolust, ning jätkuvalt kohandama klassifitseerimissüsteemi vastavalt videomängude ja nende mängusisu arengule, et hõlbustada vanemate otsuste tegemist;

44.

kutsub komisjoni üles töötama välja eraelu puutumatuse säilitamise miinimumstandardid ning hindama turvalise ja kaasava vanuse kinnitamise süsteemi vajadust;

45.

võtab murega teadmiseks riskid, mis on seotud vaenukõne kasutamise ja küberkiusamisega veebipõhiste videomängude platvormidel, mis on eriti ohtlik, kui see on suunatud alaealistele ja väikelastele;

46.

rõhutab, et veebipõhised videomängud peavad pakkuma kasutajatele turvalist digikeskkonda; väljendab heameelt selle üle, et hiljuti võeti vastu digiteenuste õigusakt, millega ajakohastatakse sisu modereerimise reegleid Euroopas, et paremini käsitleda ebaseaduslikku veebisisu, sealhulgas videomänge; nõuab selle ülevõtmist riiklikku õigusesse ja kiiret rakendamist;

47.

juhib tähelepanu sellele, et lisaks ebaseaduslikule sisule võidakse kahjulikku sisu levitada ka videomängudes mängusiseste kommunikatsioonifunktsioonide või sotsiaalmeedia platvormide kaudu; rõhutab, et videomängusektor peaks kooskõlas kohaldatavate ELi ja riiklike õigusaktidega võtma asjakohaseid meetmeid ja vahendeid, et kaitsta kõiki kasutajaid kahjuliku sisu eest;

48.

kutsub komisjoni ja liikmesriikide tarbijakaitseasutusi üles tagama tarbijakaitseõiguse täieliku järgimise ja jõustamise, sealhulgas videomängusektoris, viies vajaduse korral läbi valdkondlikke kontrollimisi või käivitades koordineeritud õigusaktide täitmise tagamise meetmeid vastavalt määrusele (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta (32);

o

o o

49.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1)  ELT C 65, 14.3.2002, lk 2.

(2)  ELT L 303, 28.11.2018, lk 69.

(3)  ELT L 136, 22.5.2019, lk 1.

(4)  ELT L 328, 18.12.2019, lk 7.

(5)  ELT L 304, 22.11.2011, lk 64.

(6)  ELT C 526, 29.12.2021, lk 1.

(7)  ELT C 525, 29.12.2021, lk 1.

(8)  ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.

(9)  ELT L 277, 27.10.2022, lk 1.

(10)  ELT C 87 E, 1.4.2010, lk 122.

(11)  ELT C 419, 16.12.2015, lk 33.

(12)  ELT C 108, 26.3.2021, lk 934.

(13)  ELT C 160, 13.4.2022, lk 13.

(14)  COM(2022)0212.

(15)  Interactive Software Federation of Europe ja European Games Developer Federation, „Key facts from 2021: Video games – a force for good“ (Peamised faktid aastast 2021: videomängud – positiivne jõud), vaadatud 19. detsembril 2022.

(16)  EY, „Rebuilding Europe: the cultural and creative economy before and after the COVID-19 crisis“ (Euroopa ülesehitamine: kultuuri- ja loomemajandus enne ja pärast COVID-19 kriisi), jaanuar 2021.

(17)  Euroopa Kohtu 23. jaanuari 2014. aasta otsus kohtuasjas C-355/12, Nintendo Co. Ltd jt vs. PC Box Srl ja 9Net Srl., ECLI:EU:C:1988:25.

(18)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/24/EÜ arvutiprogrammide õiguskaitse kohta (ELT L 111, 5.5.2009, lk 16).

(19)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiiv 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT L 167, 22.6.2001, lk 10).

(20)  Euroopa Komisjon, „The value of European video games society“ (Euroopa videomängude kogukonna väärtus), 30. mai 2022.

(21)  Parker, S., „The trouble with Roblox, the video game empire built on child labour“ (Robloxi probleem – lapstööjõule üles ehitatud videomängude impeerium), The Guardian, 9. jaanuar 2022.

(22)  Kantar Euroopa Komisjoni taotlusel, „Eurobaromeetri eriuuring – Aruanne – E-side ühtsel turul“, juuni 2021.

(23)  WHO, „Gaming disorder“ (Mängimishäire), vaadatud 15. detsembril 2022.

(24)  Interactive Software Federation of Europe and European Games Developer Federation, „Key Facts 2020: The year we played together“ (Peamised faktid aastast 2020: aasta, mil mängisime koos), 24. august 2021.

(25)  Interactive Software Federation of Europe ja European Games Developer Federation, „Key facts from 2021: Video games – a force for good“ (Peamised faktid aastast 2021: videomängud – positiivne jõud), vaadatud 19. detsembril 2022.

(26)  Kirjalikud tõendid, mille laimamise vastane liiga esitas Ühendkuningriigi parlamendi veebiturvalisuse seaduse eelnõu ühiskomiteele (OSB0030), „How Algorithms Influence Harmful Online Conduct“ (Kuidas algoritmid mõjutavad kahjulikku veebikäitumist), september 2021.

(27)  Aardelaegaste liigid võivad olla erinevad, sõltuvalt nende tingimustest (ootamise aeg, reklaamide näitamine, reaalse rahaga maksmine), auhindadest, läbipaistvusest, eseme saamise võimalustest ja võimalusest muu hulgas saadud eseme konverteerimiseks mänguvääringuks või reaalseks rahaks.

(28)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22).

(29)  Forbrukerrådet, „Insert coin –How the gaming industry exploits consumers using loot boxes“ (Sisestage münt – kuidas mängutööstus aardelaegaste abil tarbijaid ära kasutab), 31. mai 2022.

(30)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/882 toodete ja teenuste ligipääsetavusnõuete kohta (ELT L 151, 7.6.2019, lk 70).

(31)  Bloomberg, „Games Industry Unites to Promote World Health Organization Messages Against COVID-19;Launch #PlayApartTogether Campaign“ (Videomängutööstuse ühine tegutsemine, et edendada Maailma Terviseorganisatsiooni COVID-19 vastaseid sõnumeid: #PlayApartTogether kampaania), 10. aprill 2020.

(32)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 345, 27.12.2017, lk 1).


16.6.2023   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 214/26


P9_TA(2023)0009

Ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamist käsitlev 2022. aasta aruanne

Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2023. aasta resolutsioon ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamist käsitleva 2022. aasta aruande kohta (2022/2048(INI))

(2023/C 214/04)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut (ELi leping), eriti selle artikleid 21 ja 36,

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 14. juuni 2022. aasta raportit „CFSP Report – Our priorities in 2022“ (ÜVJP raport – meie prioriteedid 2021. aastal),

võttes arvesse tegevuskava „Julgeoleku- ja kaitsevaldkonna strateegiline kompass Euroopa Liidule, kes kaitseb oma kodanikke, väärtusi ja huve ning toetab rahvusvahelist rahu ja julgeolekut“, mille nõukogu kiitis heaks 21. märtsil 2022 ning Euroopa Ülemkogu kinnitas 24. märtsil 2022,

võttes arvesse nõukogu 24. ja 25. märtsi 2022. aasta järeldusi,

võttes arvesse 11. märtsi 2022. aasta Versailles’ deklaratsiooni,

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 23.–24. juuni 2022. aasta järeldusi laiema Euroopa, Ukraina, Moldova Vabariigi ja Gruusia ELi liikmeks astumise avalduste, Lääne-Balkani, majandusküsimuste, Euroopa tuleviku konverentsi ja välissuhete kohta,

võttes arvesse komisjoni 12. oktoobri 2022. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele ELi laienemispoliitika kohta (COM(2022)0528),

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee poolt vastu võetud 2. märtsi 2022. aasta resolutsiooni Ukraina-vastase agressiooni kohta (A/RES/ES-11/L.1) ja 12. oktoobri 2022. aasta resolutsiooni Ukraina territoriaalse terviklikkuse kohta: ÜRO põhikirja põhimõtete kaitsmine (A/RES/ES-11/L.5),

võttes arvesse oma 9. märtsi 2022. aasta resolutsiooni välissekkumise kohta kõigisse Euroopa Liidu demokraatlikesse protsessidesse, sealhulgas desinformatsiooni kohta (1),

võttes arvesse komisjoni 19. oktoobri 2021. aasta teatist „2021. aasta teatis ELi laienemispoliitika kohta“ (COM(2021)0644),

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee poolt vastu võetud 7. aprilli 2022. aasta resolutsiooni Venemaa Föderatsiooni Inimõiguste Nõukogu liikmeks olemise õiguste peatamise kohta (A/RES/ES-11/L.4),

võttes arvesse 9. mai 2022. aasta aruannet Euroopa tuleviku konverentsi lõpptulemuste kohta,

võttes arvesse oma 4. mai 2022. aasta resolutsiooni Euroopa tuleviku konverentsi järelduste järelmeetmete kohta (2),

võttes arvesse nõukogu 22. märtsi 2021. aasta otsust (ÜVJP) 2021/509, millega luuakse Euroopa rahutagamisrahastu ja tunnistatakse kehtetuks otsus (ÜVJP) 2015/528 (3),

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 16. detsembril 2021 vastu võetud järeldusi COVID-19, kriisiohje ja vastupanuvõime, julgeoleku ja kaitse, rände välisaspektide ja välissuhete kohta,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 23. novembri 2022. aasta soovitust nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ELi uue laienemisstrateegia kohta (4),

võttes arvesse NATO strateegilist kontseptsiooni, mille NATO riigipead ja valitsusjuhid võtsid vastu 29. juunil 2022 Madridis toimunud NATO tippkohtumisel,

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 31. oktoobri 2000. aasta resolutsiooni 1325, millega kehtestati naiste, rahu ja julgeoleku tegevuskava,

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Komisjoni 25. novembri 2020. aasta ühisteatist ELi soolise võrdõiguslikkuse kolmas tegevuskava (GAPIII) – ambitsioonikas tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamiseks ELi välistegevuses (JOIN(2020)0017),

võttes arvesse oma 14. detsembri 2022. aasta resolutsiooni kahe riigi kooseksisteerimisel põhineva lahenduse väljavaadete kohta Iisraeli ja Palestiina jaoks (5),

võttes arvesse 10. jaanuaril 2023. aastal Euroopa Ülemkogu eesistuja, komisjoni presidendi ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni peasekretäri allkirjastatud ühisdeklaratsiooni ELi ja NATO koostöö kohta,

võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

võttes arvesse põhiseaduskomisjoni arvamust,

võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9-0292/2022),

A.

arvestades, et Venemaa Föderatsiooni provotseerimata ja põhjendamatu sõjaline agressioon Ukraina vastu Aljaksandr Lukašenka režiimi toetusel Valgevenes on toonud sõja tagasi Euroopa mandrile ning põhjustanud tõsiseid hävinguid ja kannatusi; arvestades, et Venemaa on Ukraina vastu toime pannud sõjakuritegusid; arvestades, et see kõik ohustab ja ohustab jätkuvalt Euroopa ja ülemaailmset julgeolekut; arvestades, et Venemaa on ähvardanud tuumaohuga; arvestades, et ülemaailmsed tarneahelad on negatiivselt mõjutatud ning toiduga kindlustatus paljudes maailma piirkondades on kahjustatud; arvestades, et Venemaa ebaseaduslik agressioonisõda Ukraina vastu on tekitanud majanduslikku ebakindlust, viinud energiahindade tõusuni, teravdanud kliimakriisi ning sellel on märkimisväärne potentsiaal destabiliseerida paljusid liikmesriike ja kolmandaid riike, eriti Lääne-Balkani ja idapartnerluse riike, ning on seetõttu oluliselt muutnud ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika geopoliitilist konteksti; arvestades, et agressioonisõda Ukraina vastu oli osa Putini plaanist kujundada ümber Euroopa-Atlandi julgeolekustruktuur; arvestades, et see kava on nurjatud tänu Ukraina sõjaväe kangelaslikule kaitsele; arvestades, et alates 2014. aastast ei ole EL suutnud täielikult kasutada oma ühiseid julgeoleku- ja kaitsevahendeid, et tulemuslikult toetada Ukraina võitlust Venemaa vastu, kuigi käesoleval aastal on märgata mõningaid edusamme; arvestades, et selleks, et ELi saaks pidada edukaks ja usaldusväärseks ülemaailmseks osalejaks, peab ta arendama edasi oma võimeid ja tugevdama poliitilist tahet tagada julgeolek oma lähinaabruses;

B.

arvestades, et idanaabrus ja Lääne-Balkani riigid vajavad konfliktide rahumeelset lahendamist, suuremat stabiilsust ja julgeolekut ning tihedamat vastastikust koostööd; arvestades, et nende piirkondade julgeolekut ohustab suuresti Venemaa sissetung Ukrainasse ja võimalus, et see agressioon levib naaberriikidesse; arvestades, et meie lähinaabruse destabiliseerimine ohustab ELi stabiilsust, rahu ja julgeolekut;

C.

arvestades, et Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu on toonud esile vajaduse tugevama, ulatuslikuma, usaldusväärsema, strateegilisema ja ühtsema ELi tegevuse järele maailmaareenil, ning süvendanud vajadust, et EL peab iseseisvalt seadma oma strateegilised eesmärgid ja arendama suutlikkust nende saavutamiseks; arvestades, et see rõhutab veel kord, et Euroopa peab seadma prioriteediks energiasõltumatuse;

D.

arvestades, et Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu on ELi jaoks häirekell, mis kujutab endast otsest ohtu Euroopa ja kogu maailma julgeoleku korrale ning ELi ja selle liikmesriikide julgeolekule; arvestades, et Venemaa sissetung Ukrainasse on andnud tõuke ühise välis- ja julgeolekupoliitika ja ELi välistegevuse geopoliitiliseks üldiseks ümbermääratlemiseks, koos julge nägemusega, mis juhindub liidu huvidest uues geopoliitilises reaalsuses, koos tõelise tahtega tegutseda ning Atlandi-ülese koostööga, et saavutada strateegiliselt asjakohaseid tulemusi; arvestades, et Venemaa agressiooni tõttu on Soome ja Rootsi esitanud taotluse NATOga ühinemiseks; arvestades, et see konflikt näitab, et liikmesriikidel on kiiresti vaja määratleda ühine arusaam ohtudest ja näidata üles tõelist solidaarsust eesliinil olevate liikmesriikidega; arvestades, et see sõda kinnitas taas NATO rolli Euroopa julgeoleku alustalana ning tugeva Atlandi-ülese sideme hädavajalikkust;

E.

arvestades, et on hädavajalik, et liit tegeleks oma peamiste nõrkade kohtadega, nagu hiljutine liigne sõltuvus Venemaast ja Hiina Rahvavabariigist, ning tugevdaks oma vastupanuvõimet ja valmisolekut, et astuda vastu totalitaarsetest ja mittedemokraatlikest režiimidest tulenevatele ohtudele;

F.

arvestades, et Venemaa sissetung rõhutab ka vajadust, mille tõid välja ka Euroopa tuleviku konverentsi kodanikukesksed tulemused, et liikmesriigid näitaksid üles vajalikku poliitilist tahet muuta ühine välis- ja julgeolekupoliitika täieõiguslikuks Euroopa poliitikaks;

G.

arvestades, et Lissaboni lepinguga sätestatud kiirete, tõhusate ja tulemuslike välispoliitika-, julgeoleku- ja kaitsemeetmete potentsiaali on viimase kümne aasta jooksul kasutatud ja rakendatud vaid väga piiratud viisil, kuna liikmesriikidel on puudunud poliitiline tahe; arvestades, et Euroopa muutuva julgeolekukeskkonna tõttu on viimane aeg kasutada kõiki ELi lepingus sätestatud vahendeid, eelkõige seoses ÜJKPga; arvestades, et Lissaboni leping sisaldab selliseid aspekte nagu artikli 41 lõike 3 punktis b sätestatud sõjaline käivitusfond, võimalus moodustada väike rühm, millel on artiklis 44 sätestatud kaugeleulatuvamad julgeoleku- ja kaitse-eesmärgid, või määratleda artikli 42 lõikes 3 sätestatud tõeline Euroopa võimete- ja relvastuspoliitika, mis on olemas alates 2009. aasta detsembrist;

H.

arvestades, et konkreetsetes poliitikavaldkondades võiks ühehäälsuselt kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise nõudele üleminekuks kasutada kohe üleminekuklausleid; arvestades, et praegune oht Euroopa julgeolekule nõuab teatavate töömeetodite kohest kohandamist;

I.

arvestades, et nõukogu on tegutsenud kiiresti ja ühtselt ning on võtnud praeguseni vastu üheksa sanktsioonide paketti Venemaa suhtes tema tegevuse pärast Ukrainas, sealhulgas sellised sanktsioonid üksikisikute vastu nagu vara arestimine ja reisipiirangud ning majanduslikud sanktsioonid finants-, kaubandus-, energeetika-, transpordi-, tehnoloogia ja kaitsesektoris, meedia piirangud, diplomaatilised meetmed, majandussuhete piirangud okupeeritud Krimmi ja Sevastopoliga ning valitsuse kontrolli alt väljas olevate Donetski ja Luhanski aladega, ning võtnud majanduskoostööga seotud meetmeid, mis kõik annavad tunnistust solidaarsusest ja ühtsusest, kuid millest agressori peatamiseks ikkagi ei piisa;

J.

arvestades, et meediavabaduse vähenemine ning desinformatsioonikampaaniate, välissekkumiste ja ajakirjanike vastu suunatud rünnakute sagenemine on üleilmne suundumus, mis ilmneb kõige selgemalt taandarenevates demokraatiates ja koostöövaenulikes totalitaarsetes riikides; arvestades, et sellel on murettekitavad tagajärjed kogu maailma inimõigustele, demokraatiale, üldsuse osalemisele ja arengule; arvestades, et EL peab tugevdama koostööd samu seisukohti jagavate partnerriikidega, et edendada ja kaitsta meediavabadust ja sõnavabadust ning võidelda desinformatsiooni ja välissekkumiste vastu kolmandates riikides;

K.

arvestades, et kestlik julgeoleku ebastabiilsus ning ettearvamatus ELi piiridel ja selle lähinaabruses kujutavad endast otsest ohtu ELi ja selle liikmesriikide julgeolekule;

L.

arvestades, et Venemaa Föderatsiooni valitsus on Vladimir Putini juhtimisel jätkanud rahvusvaheliste terroriaktide korraldamist poliitiliste vastaste ja suveräänsete riikide vastu, mis on kulmineerunud tema sissetungiga Ukrainasse ja selle okupeerimisega alates 2014. aastast;

M.

arvestades, et Venemaa Föderatsiooni põhjendamatu Ukrainasse sissetungi üleilmseid tagajärgi süvendab Hiina Rahvavabariigis Wuhanist alguse saanud jätkuva ja enneolematu COVID-19 pandeemia mõju; arvestades, et täiemahulise sõja naasmine Euroopa mandrile, majanduslik ebastabiilsus ja Venemaa Föderatsiooni tahtlik energiahindade kõikumise ärakasutamine põhjustavad vahetut geopoliitilist ebakindlust Euroopa Liidu, selle kandidaatriikide ja tulevaste kandidaatriikide kodanikele ning partneritele kogu maailmas;

N.

arvestades, et strateegilise autonoomia saavutamiseks on vaja, et liit saaks tegeleda kõigi ELi jaoks strateegilise tähtsusega küsimustega ilma liigselt tuginemata kolmandate riikide ja osalejate suutlikkusele, sealhulgas kõrvaldades nõrkuse, mis jätab liidu avatuks sisemise lõhe tekkimisele ja autoritaarsetele osalejatele sunnitud järeleandmiste tegemisele; arvestades, et strateegilise autonoomia saavutamine võimaldab liidul veelgi tugevdada oma välistegevust, mõjusamalt järgida ja projitseerida oma väärtuspõhiseid huve ning tugevdada oma panust kogu maailma mitmepoolsuse, konfliktide rahumeelse lahendamise ja demokraatia arengu, õigusriigi ja põhiõiguste edendamisse; arvestades, et EL ei saa end kaitsta ega olla usaldusväärne osaleja, kui ta liikmesriikide kaitsesse tegelikult ei investeeri; arvestades, et hoolimata 2014. aastast saadik kestnud Venemaa pidevast Ukraina-vastasest agressioonist on NATO juhtide otsuse, mille kohaselt tuleks kaitsekulutusteks eraldada vähemalt 2 % SKPst, täitnud vaid mõned liitlased, kes on liikmesriigid, eelkõige idapoolsed liikmesriigid; arvestades, et selle määra täitmine näitab tõelist tahet tugevdada nii Euroopa julgeolekut kui ka ELi positsiooni;

O.

arvestades, et Euroopa riikide vabatahtlik ühinemine ELiga on jätkuvalt liidu kõige edukam välispoliitiline vahend; arvestades, et 23. juunil 2022 andsid Euroopa juhid Ukrainale ja Moldova Vabariigile ELi kandidaatriigi staatuse ning tunnustasid Gruusia ELiga ühinemise väljavaateid; arvestades, et Euroopa Ülemkogu andis 15. detsembril 2022 Bosniale ja Hertsegoviinale ELi kandidaatriigi staatuse ja Kosovo Vabariik esitas taotluse ELi liikmeks saamiseks;

P.

arvestades, et liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika tugineb sellistele väärtustele nagu demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, samuti inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine; arvestades, et liidu väärtused, mis on sätestatud ELi lepingu artiklis 2, artikli 3 lõikes 5 ja artiklis 21, aitavad saavutada selle otseseid huve; arvestades, et autokraatlik surve nendele demokraatlikele väärtustele kasvab jätkuvalt, mis vähendab võimu kuritarvitamise kontrolli, suurendab inimõiguste rikkumiste esinemissagedust ja tõsidust ning piirab kodanikuühiskonna, sõltumatu meedia ja demokraatlike opositsiooniliikumiste ruumi; arvestades, et Freedom House’i andmetel oli 2021. aasta 16. järjestikune aasta, mil toimus üleilmse demokraatia üldine allakäik;

Q.

arvestades, et kliimamuutuste tagajärgedel on üha tõsisem mõju nii erinevatele inimelu aspektidele kui ka arenguvõimalustele ja ülemaailmsele geopoliitilisele korrale ja stabiilsusele; arvestades, et kliimamuutuste mõju tunnevad kõige tugevamalt need, kellel on kõige vähem vahendeid kliimamuutustega kohanemiseks; arvestades, et ELi välispoliitikas tuleks rohkem keskenduda mitmepoolse tegevuse edendamisele, tehes koostööd konkreetsetes kliimaga seotud küsimustes, luues strateegilisi partnerlusi ning tugevdades riiklike ja valitsusväliste osalejate, sealhulgas ülemaailmse reostuse peamiste põhjustajate vahelist koostööd ja läbikäimist;

R.

arvestades, et reeglitega piiritletud rahvusvahelist korda, mis põhineb rahvusvahelisel õigusel ja mitmepoolsuse institutsioonidel, õõnestatakse ühe enam nii seest kui ka väljastpoolt; arvestades, et autokraatlikud riigid püüavad üksi tegutsedes kui ka omavahelises koostöös õõnestada mitmepoolseid organisatsioone ja agentuure ning rahvusvahelist humanitaarõigust ja inimõigustealast õigust, õõnestada selle õiguse tähendust kooptatsiooni kaudu või selle rakendamisest mööda hiilida või seda takistada, edendades samal ajal autokraatliku poliitika edasist arengut ELis ja kolmandates riikides, sealhulgas diplomaatiliste, majanduslike või sõjaliste stiimulite ja sunni ning desinformatsioonikampaaniate kasutamise kaudu; arvestades, et Venemaa sissetung Ukrainasse ja selle tahtlikud sõjakuriteod on rünnak mitmepoolse reeglitel põhineva üleilmse korra põhimõtete vastu;

S.

arvestades, et EL peab parandama oma suutlikkust teha kiireid ja mõjusaid otsuseid, eelkõige ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) raames, rääkida ühel häälel ja tegutseda tõeliselt ülemaailmse osalejana kriisidele reageerimisel;

1.   

juhib tähelepanu sellele, et ELi kiire, ühtne ja järjepidev reageerimine Venemaa agressioonisõjale Ukraina vastu ning tema võime õppida varasematest geostrateegilistest vigadest ja nendega tegeleda annab tunnistust ELi välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika mõjususest, mis juhindub meie ühistest väärtustest, milleks on inimõigused, demokraatia ja õigusriik; rõhutab, et selleks, et suurendada oma rolli usaldusväärse välispoliitilise osaleja, rahvusvahelise partneri ning julgeoleku- ja kaitsevaldkonna osalejana, peab liit vastu võtma seda eesmärki soodustavad otsustusmenetlused ja neid rakendama valdkondades, kus need on juba olemas;

2.   

märgib, et paljud maailma autokraatiad jälgivad tähelepanelikult ELi reaktsiooni Venemaa agressioonisõjale Ukraina vastu, ning sellel reaktsioonil on otsustav mõju nende käitumise kujundamisele rahvusvahelisel areenil; rõhutab, et selleks, et olla usaldusväärne osaleja, peavad EL ja selle liikmesriigid suurendama Ukrainale pakutavat sõjalist, poliitilist ja humanitaarabi ning tugevdama Euroopa julgeoleku kaitset, mida Venemaa ohustab;

3.   

on veendunud, et ELi julgeoleku, heaolu ja juhtimise tagamine ülemaailmsel tasandil on tihedalt seotud laienemisprotsessi tugevdamise, kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikide ühinemise kiirendamise ning ELi naabruspoliitika tugevdamisega;

4.   

rõhutab, et tektooniline nihe geopoliitilisel maastikul, mille on põhjustanud Venemaa Ukraina-vastane agressioonisõda ja muud rahvusvahelised probleemid, sealhulgas ülemaailmse autoritaarsuse jätkuv tõus, Hiina ja Venemaa koostöö suurenemine, Hiina Rahvavabariigi jõuline välispoliitika, kliimaalane hädaolukord ja COVID-19 pandeemia mõju, nõuavad strateegilise autonoomia ja solidaarsuse kontseptsiooni kiiremat rakendamist ning ELi geopoliitilist ärkamist, mis põhineb konkreetsetel ja usaldusväärsetel meetmetel prioriteetsetes temaatilistes ja geograafilistes küsimustes ning mis samal ajal näitab vajadust tihedama koostöö järele NATOga ja sarnaseid seisukohti jagavate liitlastega kogu maailmas; rõhutab, et sellega seoses peaks kolmanda riigi otsene või kaudne toetus Venemaa ebaseaduslikele seisukohtadele, nimelt hääletades ÜRO Peaassambleel koos Venemaaga asjakohaste resolutsioonide üle või aidates tal ELi sanktsioonidest kõrvale hiilida, tooma kaasa selged, kiired ja konkreetsed tagajärjed meie poliitilistes ja kaubandussuhetes selle riigiga;

5.   

rõhutab, et liit saab täita oma ülesannet üleilmse tegutseja ja julgeoleku tagajana ainult paindlikuma ja tõhusama otsustusprotsessi alusel, sealhulgas julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas;

6.   

rõhutab, et liidu tegevus peaks kooskõlas ELi lepingu artikliga 21 juhinduma ja olema kooskõlas väärtuste ja põhimõtetega, millele liit on rajatud;

7.   

on seisukohal, et ELi lepingu artikli 21 lõiget 2 tuleks muuta, lisades ÜVJP eesmärkide loetellu mõiste „strateegiline autonoomia“, et EList saaks mõjus diplomaatiline ja julgeolekujõud, kes rakendab omaenda välis- ja julgeolekupoliitikat, mis põhineb konkreetsete meetmete, poliitika, eelarvete ja kohustuste kaudu võetaval jõulisel tegevusel;

8.   

tuletab meelde, et nõukogu poolt 2022. aasta märtsis vastu võetud strateegiline kompass annab ELile ja selle liikmesriikidele strateegilised suunised ja vahendid nende kaitsevõime parandamiseks, et saada mõjusaks julgeoleku tagajaks üha vastandlikumas ülemaailmses ja piirkondlikus keskkonnas ning jõulisemaks ülemaailmseks osalejaks rahu ja inimeste julgeoleku tagamisel; kutsub seetõttu komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, komisjoni ja liikmesriike üles seadma prioriteediks selle kiirema ja täieliku rakendamise koostöös sarnaselt meelestatud partneritega ning täielikus vastastikuses täiendavuses NATO ja selle 29. juuni 2022. aasta strateegilise kontseptsiooniga, võttes samal ajal arvesse Venemaa Ukraina-vastasest agressioonisõjast saadud õppetunde;

9.   

rõhutab vajadust tugeva teavituskampaania järele, milles tõstetakse esile strateegilise kompassi kasulikkust Euroopa julgeoleku ja Euroopa kodanike jaoks;

10.   

rõhutab, et praegustele probleemidele reageerimiseks vajaliku geopoliitilise ümbermääratlemise saavutamiseks peaks EL oma ÜVJP kujundama järgnevast neljast meetmest lähtuvalt:

ELi institutsioonilise ja otsustusprotsessi kohandamine ning poliitilise tahte ja ühtsuse loomine välis- ja julgeolekupoliitikas, võttes vastu kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise, et võimaldada varajasi ennetavaid meetmeid ja kiiret reageerimist,

strateegilise autonoomia ja solidaarsuse rakendamine, tugevdades samal ajal oma lähenemisviisi mitmepoolsusele ja liitudele, vähendades strateegilist sõltuvust mittedemokraatlikest režiimidest ja suurendades liidu vastupanuvõimet;

mitmepoolsuse tugevdamise juhtimine, liitude ja partnerluste tugevdamine ja konsolideerimine ning uute strateegiliste partnerluste loomine parema maailma nimel sarnaselt meelestatud demokraatlike partneritega, samal ajal reageerides autoritaarsete ja totalitaarsete režiimide enesekehtestamisele;

parlamentaarse diplomaatia kui ennetava ja mõjusa välispoliitika vahendi tõhustamine;

11.   

rõhutab, et ELi inimõigustealase välispoliitika kaugeleulatuva pühendumuse ja retoorikaga nõutakse, et see oleks järjepidev ja näitaks eeskuju; avaldab seetõttu kahetsust, et praktikas on EL jätkuvalt ebajärjekindel kogu maailmas võrreldavate inimõiguste olukorra saavutamisel; taunib ka inimõiguste ja õigusriigi seisundi halvenemist mitmes oma liikmesriigis, mis kahjustab ELi usaldusväärsust; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles näitama eeskuju ja austama rangelt inimõigusi;

12.   

rõhutab, et EL peaks jätkuvalt pühenduma relvastuskontrollile ning massihävitusrelvade leviku tõkestamise ja desarmeerimise mitmepoolsetele kokkulepetele;

ELi institutsioonilise ja otsustusprotsessi tugevdamine välis- ja julgeolekupoliitikas

13.

väljendab heameelt ELi märkimisväärse ühtsuse ja otsusekindluse üle reageerida kiiresti ja jõuliselt Venemaa agressioonisõjale Ukraina vastu; nõuab tungivalt, et liikmesriigid säilitaksid ja vajaduse korral suurendaksid ulatuslikku ja ühtset toetust Ukrainale ja selle kodanikele täielikult kooskõlas Ukraina muutuvate vajadustega ja ELi pühendumusega Ukraina iseseisvuse, suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse taastamisele; nõuab samasugust ühtsust, kui tulevikus seistakse silmitsi rünnakutega meie demokraatlike riikide või ühiste väärtuste vastu;

14.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid säilitaksid oma ühtsuse ja otsusekindluse ning jätkaksid selle enneolematu koostöö laiendamist; rõhutab, kui oluline on ühtsus ja kooskõla liidu alusväärtuste ja põhimõtetega ning selle ühtsuse säilitamine ning ELi ja liikmesriikide strateegilise suveräänsuse, julgeoleku ja vastupidavuse jätkuv tugevdamine tõhusama otsuste tegemise kaudu ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas, mida on võimalik saavutada järgmiste vahenditega:

a)

võimalikult kiiresti üle minna kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisele otsustamisel kõigis ÜVJP valdkondades, alustades aasta jooksul prioriteetsetest valdkondadest, nagu kogu maailmas rakendatav inimõiguste rikkujate vastane ELi sanktsioonirežiim (ELi Magnitski akt) ja muud välispoliitika valdkonnad, kasutades aluslepingutes sätestatud sillaklausleid, välja arvatud sõjaliste missioonide või ÜJKP täitevvolitustega operatsioonide loomisel, mille puhul on endiselt nõutav ühehäälsus;

b)

konvendi kokkukutsumine, käivitades ELi lepingu artiklis 48 sätestatud aluslepingute läbivaatamise menetluse eesmärgiga muu hulgas lisada aluslepingutesse kvalifitseeritud häälteenamust nõudev hääletamine kõigis ELi ÜVJPga seotud küsimustes;

c)

püüda saavutada tõeline sõjaline ja kaitseliit, mis on koostalitlusvõimeline ja täiendab NATO allianssi ning suudab vajadusel tegutseda iseseisvalt;

d)

julgustada kuni kvalifitseeritud häälteenamust nõudva hääletamise täieliku kohaldamiseni sõjalise või kaitsepoliitilise tähenduseta otsuste puhul konstruktiivse hääletamisest hoidumise kasutamist kooskõlas ELi lepingu artikli 31 lõikega 1;

e)

tagada, et liikmesriigid järgiksid aluslepingute põhimõtteid nii teoorias kui ka praktikas, eelkõige ELi lepingu artiklit 24 ja artikli 42 lõiget 7 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 222, milles nõutakse, et liikmesriigid toetaksid aktiivselt ja tingimusteta liidu välis- ja julgeolekupoliitikat lojaalsuse ja vastastikuse solidaarsuse vaimus; rõhutab, et ELi lepingu artikli 42 lõike 7 aktiveerimise tingimusi ja toetuse andmise korda ei ole kunagi selgelt määratletud; peab vajalikuks kiiresti välja töötada solidaarsuspoliitika strateegia ja tegevuse rakendamise meetmed seoses ELi lepingu artikli 42 lõikes 7 sätestatud vastastikuse abi klausliga;

f)

kasutada täielikult ära kriisidele poliitilist reageerimist käsitleva ELi integreeritud korra mehhanismi ja luua Euroopa Julgeolekunõukogu, mis koosneb liikmesriikide ministritest, et kiiresti reageerida hädaolukordades, ning töötada välja integreeritud lähenemisviis konfliktidele ja kriisidele, ning samuti luua kaitseministrite nõukogu;

g)

rakendada ja kasutada täielikult ära Euroopa tiimi lähenemisviisi, et koordineerida ELi välis- ja julgeolekupoliitikat ja vältida selle dubleerimist, suurendades samas ühtsust;

h)

tagada piisav rahastamine, institutsionaalne võimekus ja tehniline tugi ELi ja liikmesriikide tasandil, et reageerida viivitamata praegustele, esilekerkivatele ja tulevastele probleemidele ning neiks valmistuda; nõuab eelkõige kogu ELi välistegevuse rahastamise suurendamist;

i)

parlamendi rolli kehtestamine sõjaliste ja tsiviiljulgeolekumissioonide välismaale saatmise puhul;

peab eelnevat silmas pidades parlamendile asjakohaseks korraldada enne asjakohase otsuse nõukogus vastuvõtmist täiskogu arutelu ja võtta vastu resolutsioon, millega antaks asjakohasele operatsioonile, sealhulgas selle eesmärkidele, vahenditele ja kestusele, poliitiline heakskiit;

15.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid kohaldaksid rangelt ELi lepingu artiklit 31, mis võimaldab nõukogul muu hulgas võtta teatavaid otsuseid vastu kvalifitseeritud häälteenamusega sellistes ÜVJP küsimustes, millel ei ole sõjalist mõju, eelkõige sanktsioonide ja inimõigustega seotud küsimustes, ning minnes ELi lepingu artikli 42 lõike 7 puhul üle tugevdatud kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisele; kutsub liikmesriike üles kasutama viivitamata ja täiel määral ära ELi lepingu artikli 31 lõikes 3 sisalduvat sillaklauslit, eelkõige prioriteetsetes valdkondades;

16.

kordab oma toetust ELi ülemaailmse inimõiguste sanktsioonide režiimi vastuvõtmisele ja rakendamisele, mis võimaldab ELil kiiresti kehtestada sihipäraseid piiravaid meetmeid üksikisikute, üksuste ja asutuste suhtes, kes vastutavad üle kogu maailma inimõiguste tõsiste rikkumiste ja kuritarvituste eest või on nendega seotud; tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle laiendada kiiresti kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi reguleerimisala, et see hõlmaks ka korruptsioonijuhtumeid, tunnistades seeläbi tihedat seost korruptsiooni ja inimõiguste rikkumiste vahel; nõuab tungivalt, et komisjon täiendaks seda seadusandlikku ettepanekut sätetega, mis võimaldaksid suurendada Euroopa Parlamendi rolli tõsiste inimõiguste rikkumiste juhtumite kohta ettepanekute tegemisel; kordab oma üleskutset nõukogule kehtestada kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi alusel kehtestatud piiravate meetmete vastuvõtmisel kvalifitseeritud häälteenamust nõudev hääletamine;

17.

kutsub ELi ja selle liikmesriike üles suurendama toetust kodanikuühiskonna organisatsioonidele, aktivistidele ja uurivatele ajakirjanikele, kes tegelevad korruptsioonivastase võitlusega, edendama mõjusate korruptsioonivastaste institutsioonide loomist ja tugevate reguleerivate raamistike vastuvõtmist ning käsitlema salastatuse jurisdiktsioone ja maksuparadiise, eelkõige nende endi jurisdiktsioonis;

18.

rõhutab asjaolu, et Venemaa Föderatsiooni suhtes kehtestatud sanktsioonide jõustamine on ülimalt oluline, et piirata selle suutlikkust pidada agressioonisõda Ukraina vastu, ning seetõttu peab see olema esmatähtis; nõuab tungivalt, et nõukogu kehtestaks piiravad meetmed kolmandatele riikidele, mis võimaldavad Venemaa sissetungi Ukrainasse kas sanktsioonidest kõrvalehoidmise hõlbustamise või otsese sõjalise abi andmise kaudu; tunneb heameelt Valgevene režiimi suhtes kehtestatud piiravate meetmete üle; väljendab heameelt nõukogu otsuse üle kehtestada piiravad meetmed Iraani Islamivabariigi suhtes, pidades silmas mehitamata õhusõidukite tarnimist Venemaa Föderatsioonile, et neid saaks kasutada Ukraina vastu ja eelkõige tsiviilsihtmärkide vastu; nõuab piiravate meetmete laiendamist, arvestades Iraani Islamivabariigi poolset mehitamata õhusõidukite jätkuvat tarnimist ja maapinnalt maapinnale lastavate rakettide kavandanud tarnimist; toetab kindlalt ettepanekut võtta vastu direktiiv (6), millega kriminaliseeritakse liidu piiravate meetmete rikkumine, ning kutsub üles andma Euroopa Prokuratuurile ülesanne tagada selliste kuritegude järjepidev ja ühetaoline uurimine ja nende eest vastutusele võtmine kogu ELis;

19.

väljendab muret keskkonna- ja kliimakatastroofide sageduse ja intensiivsuse suurenemise pärast, millel on eriti rängad tagajärjed maailma vaeseimatele ja kaitsetuimatele isikutele ja kogukondadele; tuletab meelde, et kliimamuutuste otsene ja kaudne mõju kahjustab ülemaailmset rahu ja julgeolekut, süvendades samas olemasolevat kaitsetust ja ebavõrdsust ning ohustades inimõigusi; rõhutab põhirolli, mida komisjon ja liikmesriigid peavad ühise Euroopa tiimi lähenemisviisi raames etendama kliimadiplomaatia edendamisel kogu maailmas, et kaitsta rahu ja julgeolekut kogu maailmas, eelkõige rahvusvaheliste partneritega kahe- ja mitmepoolse koostöö suurendamise kaudu, Pariisi kokkuleppe täieliku rakendamise ja edasiste kohustuste, eelkõige arengupartnerite ees võetud kohustuste ning kliimameetmete süvalaiendamise kaudu välistegevuse kõigis mõõtmetes; nõuab tungivalt, et komisjon ja Euroopa välisteenistus töötaksid välja ja viiksid ellu tugeva ELi kliimadiplomaatia, mille eesmärk on edendada rahvusvahelist koostööd Pariisi kokkuleppe alal, tugevdada uue rohelise kokkuleppe välismõõdet ning pakkuda käegakatsutavat toetust ambitsioonikate CO2 heite vähendamise eesmärkide saavutamiseks kolmandates riikides;

20.

nõuab soolõime ja ELi soolise võrdõiguslikkuse kolmanda tegevuskava täielikku rakendamist ja süstemaatilist integreerimist kogu ELi välistegevusse, sh kaubandus- ja kestliku arengu poliitikasse kõigil tegevuse tasanditel ning kõigisse asjakohastesse tegevustesse ja kontseptsioonidesse, sealhulgas pärast tegevuskava kehtivuse lõppemist; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus parandaks geograafilist tasakaalu, et tagada liikmesriikide kodanike nõuetekohane esindatus, mis kajastab kõikide liikmesriikide mitmekesisust, nagu on ette nähtud ELi ametnike personalieeskirjade artiklis 27;

21.

kutsub ELi ja selle liikmesriike üles võtma juhtrolli ÜRO Julgeolekunõukogu naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva resolutsiooni 1325 (2000) rakendamisel; rõhutab, et naistel on keskne roll konfliktide ennetamisel, rahuläbirääkimistel, rahu kindlustamisel, rahu tagamisel, humanitaarabi andmisel ja konfliktijärgses ülesehitustöös; rõhutab, et EL peab tagama naiste võrdväärse osaluse ja täieliku osalemise kõigis rahu ja julgeoleku säilitamiseks tehtavates pingutustes;

22.

nõuab Euroopa välisteenistuse ja ELi delegatsioonide suutlikkuse suurendamist, andes neile omavahendid ja alalised ELi vahendid ning vahendid välisasjade, inimõiguste kaitse ja edendamise ning desinformatsioonivastase võitluse jaoks; nõuab nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse ajakohastamist, et paremini täita ELi eesmärke, väärtusi ja huve kogu maailmas;

23.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon tugevdaksid komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja rolli; juhib tähelepanu sellele, et seda saab teha aluslepingu muudatuse kaudu, millega komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja määratakse liidu välisministriks, temast tehakse liidu peamine välisesindaja rahvusvahelistel foorumitel ja tal võimaldatakse olla ex officio kohal liikmesriikide algatatud või juhitavates läbirääkimisvormides; toetab liidu kodanike üleskutset Euroopa tuleviku konverentsil, milles avaldatakse soovi, et EL kõneleks ühel häälel;

24.

võtab teadmiseks ELi suursaadikute 2022. aasta konverentsil peetud komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja kõne ja loodab, et ELi diplomaatilise teenistuse tuvastatud puudustega tegeletakse tulemuslikult, et suurendada selle suutlikkust ja tõhusust; nõuab autonoomset Euroopa diplomaatiat kõigis valdkondades, sealhulgas avalikus ja kultuurilises, majandus-, kliima-, digitaal- ja küberdiplomaatias, mille määrab ühine diplomaatiline kultuur ja tõeline ELi ühtsustunne; väljendab heameelt uue katseprojekti üle pealkirjaga „Euroopa diplomaatilise akadeemia poole“, mille eesmärk on edendada ühiste oskuste ja pädevuste omandamist, et edendada ja kaitsta ELi põhimõtteid ja huve mõjusalt kogu maailmas; rõhutab, et see katseprojekt peaks keskenduma ka tulevase akadeemia sihtrühmadele ja võimaldama kaasata neid, kes ei ole liikmesriikide diplomaadid, et nad saaksid tulevikus ELi diplomaatideks;

25.

rõhutab rahvusvahelise kultuurikoostöö ja kultuuridiplomaatia strateegilist rolli ELi välispoliitikas suhete tugevdamisel partnerriikidega, ELi demokraatlike väärtuste edendamisel, kultuuripärandi kaitsmisel välismaal, kultuuridevahelise dialoogi edendamisel, kunstnike ja kultuuritöötajate liikuvuse edendamisel, konfliktide ennetamisel, desinformatsiooni ja välissekkumise vastu võitlemisel kolmandates riikides ning võitluses kultuuriväärtustega ebaseadusliku kauplemise, rüüstamise ja hävitamise vastu; nõuab ELi kultuuridiplomaatia tugevdamist, peavoolustades kultuuri kui liidu välistegevuse strateegilist sammast ning töötades välja ELi vahendi, mis hõlmab liidu kultuuriaspekte kogu maailmas ja edendab kultuurialasel koostööl ja koosloomisel põhinevaid rahvusvahelisi kultuurisuhteid, kaasates aktiivselt kolmandate riikide kodanikuühiskonda ja kultuurisektoreid; rõhutab, et selle vahendi eesmärk võiks olla ELi suutlikkuse suurendamine ning rahalise abi pakkumine kolmandate riikide kodanikuühiskonna kultuuri-, loome- ja uuenduslikele sektoritele; toetab kultuuri lisamist kõikidesse praegustesse ja tulevastesse kahe- ja mitmepoolsetesse lepingutesse, võttes nõuetekohaselt arvesse UNESCO kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni alusel võetud kohustusi;

26.

rõhutab, et üleilmne geopoliitiline ja humanitaarkriis näitab, et EL peab saama usaldusväärset ja vahetut teavet ELi ähvardavate praeguste ja võimalike välisohtude kohta, et reageerida kiiresti ja mõjusalt ning paremini kaitsta oma huvid välismaal; nõuab, et tugevdataks ELi luure- ja situatsioonikeskuse ja Euroopa välisteenistuse kriisidele reageerimise mehhanismi, suurendades nende ressursse ja võimekust;

27.

rõhutab vajadust selgelt määratleda komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, komisjoni presidendi ja Euroopa Ülemkogu eesistuja pädevused, kuna praegune regulatiivne raamistik, mis on sätestatud nii aluslepingutes kui ka ELi välisesindust välisriikides käsitlevates institutsioonidevahelistes kokkulepetes, ei ole iga institutsioonilise rolli pädevuse osas piisavalt selge; on seisukohal, et selline selguse puudumine võib põhjustada ELi välistegevuse mõningast dubleerimist või eksitada ELi partnereid ja/või koostööpartnereid kogu maailmas nende suhetes liiduga;

Strateegilise autonoomia kasutusele võtmine

28.

rõhutab, et Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu ning Venemaa Föderatsiooni raske ja massiline hävitustegevus, sõjakuriteod ning inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse põhinormide tahtlik rikkumine on toonud esile vajaduse tugevama, ulatuslikuma, usaldusväärsema, strateegilisema ja ühtsema ELi kohalolu ja tegevuse järele maailmaareenil; rõhutab, et EL peab jõulisemalt paika panema oma enda strateegilised eesmärgid, nagu on sätestatud strateegilises kompassis, ja arendama suutlikkust ja võimaldeid nende saavutamiseks nii iseseisvalt kui ka tihedas koostöös samu seisukohti jagavate partneritega; on arvamusel, et kõigi Ukraina okupeeritud alade tagasivõitmist, tema sõltumatuse, suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse kaitsmist, sanktsioonidega külmutatud varade konfiskeerimise õigusliku menetluse kiiret lõpuleviimist ning kuritegude toimepanijate, sealhulgas Vladimir Putini ning Venemaa Föderatsiooni kõrgeima sõjaväe- ja tsiviiljuhtkonna rahvusvahelise kohtu alla andmist tuleks pidada ELi Ukraina-suunalise poliitika eesmärgiks;

29.

tuletab meelde, et EL saab mõjusaks diplomaatiliseks ja julgeolekuosalejaks ainult tugeva tegevusega ning et EL saab oma strateegilist suveräänsust ja solidaarsust suurendada ainult konkreetsete meetmete, poliitika, eelarvete ja kohustuste kaudu;

30.

väljendab heameelt liikmesriikide lähenemisviiside muutumise üle, mis tähendab liikumist ELi strateegilise autonoomia suurendamise suunas Versailles’ deklaratsioonis ja strateegilises kompassis sätestatud peamiste meetmete kiire rakendamise kaudu; märgib, et need rõhutavad vajadust tugevdada ELi ja liikmesriikide kaitsevõimet ning anda positiivne panus Euroopa, Atlandi-ülesesse ja ülemaailmsesse julgeolekusse tihedas koostöös, täiendavuses ja koordineerimises NATOga, kui see on ELi jaoks asjakohane, eelkõige ELi suurema strateegilise autonoomia loomise suunas liikumisel;

31.

väljendab heameelt ELi ja NATO koostööd käsitleva kolmanda ühisdeklaratsiooni vastuvõtmise üle 10. jaanuaril 2023; nõuab tungivalt, et liit ja need liikmesriigid, kes on ühtlasi NATO liitlased, tagaksid strateegilises kompassis, NATO strateegilises kontseptsioonis ja kolmandas ühisdeklaratsioonis rõhutatud eesmärkide ja prioriteetide sidusa rakendamise; toonitab, et need NATOs ja ELis toimuvad strateegilised protsessid pakuvad ainulaadse võimaluse muuta meie konsultatsioonid ja koostöö veelgi intensiivsemaks, et suurendada meie kodanike julgeolekut ning edendada rahu ja stabiilsust Euroopa-Atlandi piirkonnas ja sellest väljaspool;

32.

märgib, et Euroopa kaitsevõime peaks olema kooskõlas NATOga ja seda täiendama, arvestades, et NATO on jätkuvalt peamine julgeoleku tagaja Euroopas; toonitab, et EL on NATO partner ning et ELi ja NATO koostöö on vastastikku tugevdav ning põhineb läbipaistvusel, vastastikkusel, kaasavusel ning sellel, et iga organisatsioon austab teise otsustusprotsessi sõltumatust;

33.

rõhutab, et kõik ELi strateegilise sõltumatuse saavutamise protsessid peavad täiendama NATOt ja olema sellega kooskõlas; rõhutab seetõttu, et sidusa, vastastikku täiendava ja koostalitlusvõimelise kaitsevõime arendamine on oluline selleks, et suurendada Euroopa-Atlandi piirkonna julgeolekut kooskõlas ühtsete jõudude põhimõttega; kordab, et Euroopa tegutsemisvõime (kas partnerluses või iseseisvalt) on oluline vastastikuse täiendavuse ja NATO põhiülesannete täitmisele kaasaaitamise jaoks, samuti konfliktide ennetamise tõhustamise ja seega kogu Euroopa julgeoleku jaoks;

34.

on seisukohal, et strateegiline kompass on oluline samm tõelise Euroopa kaitsekoostöö liidu suunas liikumisel ning peab panema aluse ühise strateegilise kultuuri arendamisele nii liidu kui ka selle liikmesriikide tasandil; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles näitama vajalikku ühtsust ja poliitilist tahet, et kiiresti rakendada ulatuslikud meetmed, mida nad on strateegilise kompassi raames lubanud võtta, kaasa arvatud ELi kiirsiirmisvõime õigeaegne kasutuselevõtmine; on veendunud, et strateegilise kompassi rakendamine aitaks ELil saavutada oma strateegilise sõltumatuse eesmärki; toonitab vajadust võtta arvesse Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja tagajärgi ning lühendada kõikide üksikmeetmete ja -projektide elluviimise tähtaegu;

35.

tuletab siiski meelde, et Euroopa Kaitseagentuur, Euroopa Liidu sõjaline staap, Euroopa välisteenistus ja komisjon tuvastasid juba mitu aastat tagasi korrektselt liikmesriikide võimete erinevused ja määrasid kindlaks põhivaldkonnad, kus tuleb kaitse nimel rohkem pingutada; on seetõttu seisukohal, et nii strateegilises kompassis kui ka Versailles’ nõukogu järeldustes seatud eesmärgid on väärtuslikud ainult siis, kui liikmesriigid neid tulemuslikult rakendavad;

36.

tunneb heameelt Euroopa rahutagamisrahastu kiire ja korduva kasutuselevõtu üle pakkumaks vajalikku toetust selleks, et võimaldada Ukrainal end kaitsta ja taastada tegelik kontroll kogu oma territooriumi üle rahvusvaheliselt tunnustatud piirides; rõhutab vajadust parandada liidu võimet tegutseda kestliku ja asjakohase rahastusega, tuginedes Ukrainale juba antud Euroopa rahutagamisrahastu toetusele, sealhulgas teabevõrgustiku üksuse kaudu, ning kasutada liidu poolt Ukrainale antud toetusega seoses saadud õppetunde, et liit oleks tulevikustsenaariumide jaoks paremini valmis; väljendab heameelt nõukogu 12. detsembri 2022. aasta otsuse üle suurendada Euroopa rahutagamisrahastu eelarvet 2 miljardi euro võrra, võimaldades samal ajal suurendada 2027. aastaks Euroopa rahutagamisrahastu üldist rahalist ülemmäära kokku maksimaalselt 5,5 miljardi euro võrra, arvestades vajadust toetada ka edaspidi relvade ja laskemoona tarnimist Ukrainasse ja teistesse partnerriikidesse, sealhulgas Aafrikas; nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitaks kiiresti ettepaneku nõukogu otsuse (ÜVJP) 2021/509 muutmiseks; rõhutab ühtlasi vajadust luua teine eelarveväline rahastu, mis juhiks võimete kogu elutsükli arendamist ja genereerimist ning mis hõlmaks ühist sõjalist teadus- ja arendustegevust, hanget, väljaõpet, hooldust ja varustuskindlust;

37.

nõuab Ukrainale antava rahalise ja sõjalise abi suurendamist ning ajakohaste seadmete, relvade ja järgmise põlvkonna õhukaitsesüsteemi viivitamatut kasutuselevõttu; väljendab toetust mitme liikmesriigi ja rahvusvahelise partneri otsusele anda Ukrainale jalaväe lahingumasinaid ja soomustransportööre; kordab oma üleskutset liikmesriikidele alustada tänapäevaste lahingutankide, sealhulgas Leopard 2 tankide saatmist ELi koordineeritud algatuse raames Euroopa välisteenistuse hallatava ELi sõjalise staabi teabevõrgustiku üksuse kaudu; toetab Euroopa Liidu sõjalise abi missiooni loomist, et koolitada Ukraina relvajõudusid ELi pinnal, ja nõuab selle kiiret kasutuselevõttu; tunnustab Ukraina tsiviiljulgeoleku sektori reformiks loodud Euroopa Liidu nõuandemissiooni praegust tööd ja tunneb heameelt selle volituste hiljutise kohandamise üle, et toetada Ukraina ametivõime Venemaa relvajõudude ja palgasõdurite poolt Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja raames toime pandud rahvusvaheliste kuritegude uurimise ja nende eest vastutusele võtmise hõlbustamisel;

38.

kordab oma üleskutset komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikidele ja rahvusvahelistele partneritele valmistada ette kiire ja otsustav reaktsioon juhuks, kui Venemaa peaks Ukraina vastu kasutama keemia-, bioloogilisi, radioloogilisi või tuumarelvi;

39.

tunneb heameelt selle üle, et komisjon ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja võtsid 18. mail 2022. aastal vastu ühisteatise „Kaitseinvesteeringute puudujääkide analüüs ja edasised sammud“, ning kutsub liikmesriike üles töötama ühiselt välja ja hangiksid nende puudujääkide täitmiseks vajaliku suutlikkuse, kasutades täielikult ära alalist struktureeritud koostööd (PESCO), kaitseküsimuste iga-aastast kooskõlastatud läbivaatamist (CARD), Euroopa Kaitsefondi (EDF) ning ELi uusi instrumente ühishangete arvu suurendamiseks, mis aitavad suurendada nii liikmesriikide kui ka NATO liitlaste julgeolekut;

40.

tunneb heameelt asjaolu üle, et komisjon ja komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja käivitasid 1. detsembril 2021. aastal strateegia „Global Gateway“, et edendada arukaid, puhtaid ja turvalisi ühendusi digi-, energia- ja transpordivaldkonnas ning tugevdada tervishoiu-, haridus- ja teadussüsteeme kogu maailmas, eelkõige maailma lõunapoolsetes riikides; rõhutab kõnealuse usaldusväärse ühendatuse strateegia geopoliitiliselt keskset tähtsust, kuna sellega integreeritakse kestlik areng koos selle kindla suunitlusega, vastupanuvõimet suurendavate ja väärtuspõhiste mõõtmetega ühtsesse Euroopa tiimi lähenemisviisi; nõuab strateegia „Global Gateway“ tulemuslikku juhtimist; väljendab heameelt Global Gateway nõukogu esimese koosoleku üle, mis toimus 11. detsembril 2022 ja kuhu kutsuti vaatlejana osalema Euroopa Parlament; palub tema nõuetekohast kaasamist strateegia „Global Gateway“ investeerimisprogrammide üle otsustamisse ning korrapärast teavitamist mis tahes arengusuundumustest, sealhulgas eelarvemõjust;

41.

on veendunud, et strateegia täieliku potentsiaali ärakasutamiseks tuleb teha palju rohkem jõupingutusi, ning kutsub ELi institutsioone ja kõiki liikmesriike üles kiirendama selle edasist arendamist ja hoogsamat rakendamist; peab oluliseks teha selle strateegia ulatuse ja mõju laiendamisel koostööd sarnaselt meelestatud partneritega; nõuab otsustavate meetmete võtmist G7 tasandil, et kõrvaldada ülemaailmsed taristuinvesteeringute puudujäägid, sealhulgas pakkudes vajalikku rahastust;

42.

juhib tähelepanu ELi rohelise kokkuleppe suurele geopoliitilisele tähtsusele pikaajalise vahendina, mis mõjutab ELi suhteid kolmandate riikidega;

43.

rõhutab ambitsioonika ELi kliimapoliitika tähtsust Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkide saavutamiseks, pidades eelkõige silmas selle rahvusvahelistumist ja algatusi kliimaga seotud julgeolekuriskidele reageerimiseks; eeldab praeguste geopoliitiliste muutuste ja väljakutsetega seoses, et Euroopa rohelise kokkuleppe rakendamine aitab kaasa uute partnerluste loomisele ja ELi energiaallikate jaotuse mitmekesistamisele alternatiivina Venemaa fossiilkütuste tarnetele;

44.

rõhutab, kui oluline on suurendada koostöös NATO ja teiste rahvusvaheliste partneritega ELi pingutusi, et võidelda hübriidohtude, küberrünnete, desinformatsiooni ja propagandakampaaniate vastu ning suurendada nendele vastupanu võimet nii liidus kui ka kolmandates riikides; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles käsitlema tihedas koostöös NATO ja NATO-väliste partneritega kõige tähtsama küsimusena Euroopa elutähtsa taristu, sealhulgas avamere torujuhtmete ning veealuste side- ja elektrikaablite kaitset; kordab tungivat vajadust kaitsta nõuetekohaselt Euroopa institutsioone, ameteid ja muid organeid hübriidohtude ja rünnakute eest, mida panevad toime välisriikide osalejad; rõhutab vajadust arendada ka oma strateegilise kommunikatsiooni alast suutlikkust strateegilise kommunikatsiooni rakkerühmade kaudu, sealhulgas kolmandatele riikidele suunatud rakkerühmade kaudu, pöörates erilist tähelepanu Venemaa ja Valgevene elanikkonnale, ning eraldada selleks piisavad rahalised vahendid ning varustada end turvaliste kommunikatsioonisüsteemide ja kiirreageerimisvõimega, et tõrjuda rünnakuid ja suurendada oluliselt nende vastupanuvõimet;

45.

tunneb heameelt liidu ja enamiku liikmesriikide otsusekindluse üle saavutada täielik energiasõltumatus Venemaa Föderatsioonist ja mitmekesistada oma energiavarustuse allikaid; kordab oma nõudmist kehtestada viivitamatult täielik embargo Venemaalt imporditavate fossiilkütuste ja uraani suhtes ning jätta suletuks ja täielikult hüljata Nord Stream 1 ja 2 torujuhtmed; rõhutab, et energiaallikate lühiajaline mitmekesistamine ei tohiks toimuda alternatiivsete energiaallikate pakkujatega peetava sisuka inimõigustealase dialoogi arvelt; märgib, et see näitab roheülemineku kiirendamise olulisust;

46.

nõuab algatusi, mille eesmärk on tugevdada strateegiliste tarneahelate ja ELi elutähtsa taristu vastupanuvõimet komisjoni korrapäraste põhjalike stressitestide kaudu, sealhulgas tervishoiu, energia, toiduainete, pooljuhtide ja kriitilise tähtsusega toorainete ning avamere torujuhtmete ja kaablite valdkonnas, et vältida tõsiseid tarneahela häireid ja vähendada mittekriitilise tasemeni ELi sõltuvust kolmandatest riikidest, eelkõige nendest, kes ei jaga liidu väärtusi või kellega liit on süsteemse rivaalitsemise olukorras; rõhutab, kui oluline on suurendada liidu enda suutlikkust koostöös sarnaselt meelestatud partneritega; rõhutab, et tuleb jätkata koostööd demokraatlike partneritega, et tagada patareide, kiipide, pooljuhtide ja muude elutähtsate tehnoloogiate tootmisel kasutatavad strateegilised vahendid ning vähendada nende ressursside tarnete puhul sõltuvust ebademokraatlikest režiimidest;

47.

toonitab Euroopa puhul kosmosesektori strateegilist mõõdet; toonitab vajadust tagada liidu nähtavus ja usaldusväärsus kosmosesektori rahvusvahelise osalejana ning selliste tehnoloogiate arendamise edendamisel, mis tagaksid Euroopa strateegilise sõltumatuse; nõuab, et EL teeks rohkem tööd selleks, et töötada välja kõikehõlmavad kosmosealased rahvusvahelised normid, kasutades selleks lähtealusena, ajakohastades ja tugevdades kehtivaid ÜRO lepinguid, deklaratsioone ja õiguspõhimõtteid, mis toetavad kosmosevaldkonna juhtimist ja milles võetakse arvesse tehnoloogia kiiret arengut; rõhutab, et selline ajakohastatud kosmosealane õigusraamistik edendaks kosmose kestlikku ja rahumeelset arengut, piirates ja reguleerides samal ajal selle sõjaliseks kasutamiseks kohandamist ja militariseerimist; tunneb heameelt komisjoni teate üle, et ta kavatseb esitada julgeoleku- ja kaitsevaldkonna kosmosestrateegia; on seisukohal, et ELi strateegilise suveräänsuse tugevdamine kosmoses on väga oluline ulatuslikumate jõupingutuste jaoks, mille eesmärk on saavutada kõikehõlmav strateegiline sõltumatus;

48.

rõhutab, et juurdepääs puhtale joogiveele on XXI sajandi üks suurimaid probleeme, eriti kuna ligikaudu 60 % põhjaveekihi ressurssidest asuvad poliitilistel territoriaalpiiridel; toonitab, et veestress, mis on tingitud magevee suuremast vajadusest kogu maailma elanikkonna puhul, kuna teatavatel riikidel on strateegiline kontroll selle allikaks olevate jõgede üle, võib viia väga tõsiste konfliktideni, kui ei tagata veevoogude integreeritud ja ühist kasutamist; nõuab tungivalt, et EL kehtestaks poliitilise strateegia, et hõlbustada lahenduste leidmist kõnealustes suure destabiliseeriva potentsiaaliga piirkondades, ergutades väga tõsiste veega seotud konfliktidega piirkondade riike allkirjastama 1992. aasta piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ning kasutamise konventsiooni;

49.

nõuab, et liit arendaks oma digitaalset suveräänsust, eelkõige küberjulgeoleku valdkonnas, et kaitsta demokraatiat ja oma institutsioone; rõhutab, et uued digitehnoloogiad kujutavad endast inimõiguste kaitsjatele ja teistele inimestele spetsiifilist ohtu, sest neid saab kasutada nende tegevuse kontrollimiseks, piiramiseks ja kahjustamiseks, nagu näitasid hiljuti Pegasuse projekti paljastused;

50.

rõhutab, et liit peaks koostöös sarnaselt meelestatud partneritega püüdlema ülemaailmse konkurentsivõime poole mehitamata õhusõidukite teadusuuringute, arendamise, tootmise ja kasutuselevõtu valdkonnas;

51.

tunneb heameelt komisjoni teate üle selle kohta, et ta kavatseb töötada välja demokraatia kaitse paketi ettepanekud, millega kaitstaks liitu pahatahtliku sekkumise eest;

Mitmepoolsuse tugevdamise juhtimine ja partnerluste loomine parema maailma nimel

52.

rõhutab vajadust tugevdada prioriteedina ÜROd ning töötada välja tõeliselt strateegiline partnerlus ÜRO ja ELi vahel selliste ülemaailmsete prioriteetide osas nagu kliimameetmed ja inimõigused, aga ka kriisiohje; toonitab, et liit peab jätkuvalt täitma juhtrolli niisuguse asjakohasema, vastupidavama ja mõjusama mitmepoolsuse edendamisel, mis on aluseks kaasavale poliitilisele dialoogile, koostööle ja lähenemisele, mille eesmärk on edendada inimeste julgeolekut, kestlikku arengut ning konfliktide ennetamist ja rahumeelset lahendamist, austades täielikult rahvusvahelist õigust ja inimõigusi; nõuab tungivalt, et liit ja selle liikmesriigid räägiksid mitmepoolsetel foorumitel ühel häälel, tugevdaksid sidemeid sarnaselt meelestatud partneritega kogu maailmas, intensiivistaksid kontakti kolmandate riikide ja nende elanikega ning otsiksid pragmaatilisi valdkondlikke mitmepoolseid lahendusi valdkondades, kus see on kooskõlas väärtuspõhiste huvidega;

53.

kutsub komisjoni, nõukogu, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles esitama mõistlikke ettepanekuid selle kohta, kuidas saavutada ja tagada liidule oma alaline koht kõigil mitmepoolsetel foorumitel, sealhulgas ÜRO Julgeolekunõukogus, et tugevdada ELi tegutsemisvõimet, sidusust ja usaldusväärsust maailmas;

54.

toonitab, kui tähtis on tõhustada diplomaatilisi pingutusi, mida tehakse selleks, et edastada meie seisukohti kõige tõhusamal viisil ja koordineerida oma tegevust sarnaselt meelestatud partneritega, et säilitada rahvusvahelises kogukonnas võimalikult suur ühtsus Venemaa hukkamõistmisel ning suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõtete, rahvusvahelise õiguse ning reeglitel ja väärtustel põhineva rahvusvahelise korra kaitsmisel ÜROs ja selle põhikirja raames ning muudel mitmepoolsetel foorumitel; rõhutab, kui oluline on võtta jõulisi diplomaatilisi meetmeid riikide suhtes, kes takistasid hääletamist ÜRO 2. märtsi ja 12. oktoobri 2022. aasta resolutsioonide üle või hoidusid hääletamisest, et rõhutada Venemaa agressiooni tõsidust ja vajadust rahvusvahelise üldsuse ühehäälse reaktsiooni järele; rõhutab, et esmatähtsaks tuleks pidada tugevate ja usaldusväärsete alliansside, partnerluste ning mitmepoolsete kokkulepete loomist ning strateegilise solidaarsuse kujundamist sarnaselt meelestatud riikidega;

55.

toonitab, et Venemaa agressiooni hukkamõistmisel on vaja ELi ühehäälset otsust ning et teatavate ELi riikide juhid ei tohiks avada Putiniga eraldi suhtlusliine; rõhutab, et Venemaaga tuleks läbirääkimisi alustada alles siis ja vaid juhul, kui Ukraina ametivõimud otsustavad neid alustada, ning et seni peaks EL jätkama Ukrainale rahalise, materiaalse ja sõjalise abi andmist;

56.

toonitab, et Venemaa sissetung Ukrainasse on juhtinud veelgi rohkem tähelepanu vajadusele, et EL peab jätkama alliansside ja vastastikuse mõistmise loomist partnerite vahel ning tõhustama koostööd seniste sarnaselt meelestatud partneritega kogu maailmas, eelkõige Atlandi-üleste NATO liitlastega, laiendades samal ajal oma partnerlusi, eelkõige maailma lõunapoolsete riikidega;

57.

rõhutab, et kuna NATO on jätkuvalt Euroopa julgeolekukorra jaoks ülimalt oluline, peavad EL ja selle liikmesriigid võtma kohustuse tugevdada NATO Euroopa sammast, kaasa arvatud need liikmesriigid, kes on ühtlasi NATO liitlased, täites järjekindlalt NATO kaitsekulutuste eesmärki (2 % SKPst) alates 2024. aastast, vältides samal ajal dubleerimist, vähendades killustatust ja suurendades koostalitlusvõimet; nõuab tungivalt, et need kaks NATO liitlast, kes ei ole veel ratifitseerinud Rootsi ja Soome NATOga ühinemist, teeksid seda viivitamata; on seisukohal, et strateegiline partnerlus NATOga peaks põhinema usaldusel; nõuab kindlalt NATOga loodud strateegilise partnerluse vastastikust tugevdamist ja selgitamist;

58.

nõuab, et veelgi tugevdataks koostööd NATO ja teiste partnerlustega, nagu G7, ja teiste sarnaselt meelestatud partneritega; juhib tähelepanu sellele, et niisugused partnerlused peaksid moodustama ühise välis- ja julgeolekupoliitika lahutamatu osa;

59.

kutsub ELi ja tema rahvusvahelisi partnereid üles kasutama täielikult ära kõiki asjakohaseid vahendeid karistamatuse vastu võitlemiseks, sealhulgas tugevdatud toetuse kaudu Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule ja erikohtutele riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil ning paindlike koostöö- ja rahastamismehhanismide loomisega rahvusvaheliste kuritegude kohta tõendite kiireks kogumiseks ja analüüsimiseks; kutsub rahvusvahelist üldsust üles tagama, et kõik sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude toimepanijad ja nendele kihutajad võetakse täielikult vastutusele; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid töötaksid selle nimel, et luua rahvusvahelise üldsuse toetusel Ukraina algatusel põhinev erikohus, et uurida Venemaa sõjalise ja poliitilise juhtkonna toime pandud agressioonikuritegusid ja võtta nad nende eest vastutusele, ning toetaksid jätkuvalt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolset uurimist seoses väidetavate sõjakuritegude, inimsusvastaste kuritegude ja genotsiidiga, mida praegu toime pannakse; palub taas esitada komisjonil karistamatust käsitlev ELi tegevuskava; rõhutab, et tegevuskava eesmärk peaks olema kooskõlastada ja ühtlustada liikmesriikide vahendeid ja tegevust, mida kasutatakse sõjakurjategijate vastutusele võtmiseks ELis; on arvamusel, et üleminekuperioodi õigusemõistmisel on oluline roll rahu tagamisel pikas perspektiivis, ning nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja ambitsioonika programmi, et suurendada liikmesriikide ja kolmandate riikide suutlikkust kohaldada oma riiklikes õigussüsteemides üldise kohtualluvuse põhimõtet;

60.

tunneb heameelt Euroopa poliitilise ühenduse esimese, 2022. aasta oktoobris toimunud kohtumise üle, mis on platvorm lähedaste partneritega arutelude ja dialoogide pidamiseks ja koostöö tegemiseks meie ees seisvate välispoliitika ja julgeolekuprobleemide valdkonnas, et tugevdada Euroopa julgeolekut ning püüelda ühistel huvidel põhineva poliitilise ja julgeolekualase koostöö poole; tunneb heameelt asjaolu üle, et Prahas toimunud esimesel kohtumisel osales 44 riiki, sealhulgas lähedased partnerid, nagu Ühendkuningriik; nõuab parlamendi tugevat kaasamist selle ühenduse ulatuse ja tulevase töö selgitamisse; rõhutab, et selle formaadi edaspidiseks eduks ja sidususeks on vajalik demokraatlike väärtuste ja põhimõtete teataval tasemel kooskõlastamine; kordab, et Euroopa poliitiline ühendus ei tohi mingil juhul esile kutsuda viivitusi laienemisprotsessis osalevate riikide ELiga ühinemisel ning see ei tohiks olla ka niisuguste viivituste ettekäändeks;

61.

rõhutab vajadust intensiivistada dialoogi Ühendkuningriigiga välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas võimalike tulevaste koostöö- ja koordineerimisvõimaluste üle kooskõlas poliitilise deklaratsiooni sätetega, sealhulgas ELi ja NATO partnerluse, ÜRO, Euroopa poliitilise ühenduse ja muude rahvusvaheliste foorumite raames; nõuab tungivalt ELi tihedamat koostööd meie Briti naabritega, kuna seisame silmitsi ühiste väljakutsetega välis- ja julgeolekuküsimustes; peab kahetsusväärseks, et kaubandus- ja koostööleping ei sisalda sätteid välispoliitikas ja kaitsevaldkonnas tehtava koostöö kohta; rõhutab sanktsioonirežiimide koordineerimise tähtsust; nõuab Ühendkuningriigi suuremat kaasamist Euroopa julgeoleku- ja kaitseprojektidesse; väljendab sellega seoses heameelt alalise struktureeritud koostöö (PESCO) liikmete ja nõukogu 14. novembri 2022. aasta otsuse üle kutsuda Ühendkuningriik ühinema PESCO sõjaväelise liikuvuse projektiga, mis parandaks vastastikust kiiret julgeoleku- ja kaitsealast abi;

62.

nõuab tungivalt, et Ühendkuningriik tagaks väljaastumislepingu, sealhulgas Iirimaa ja Põhja-Iirimaa protokolli täieliku rakendamise ning püüaks protokolli õigusraamistikus leida praktilisi, paindlikke ja püsivaid ühiseid lahendusi; rõhutab protokolli täieliku rakendamise tähtsust Põhja-Iirimaal rahu ja stabiilsuse säilitamise jaoks, mis on tagatud suure reede (Belfasti) kokkuleppega, samuti Euroopa ühtse turu terviklikkuse ja nõuetekohase toimimise jaoks;

63.

rõhutab niisuguse tugeva Atlandi-ülese koostöö olulisust, mis on taas esile kerkinud Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja kontekstis ning mis põhineb ühistel väärtustel ja eesmärkidel ning juhtimises ja vastutuses võrdsete osaliste partnerluse põhimõttel, austades samas teise poole autonoomiat ning eripära, huve ja püüdlusi; tunnustab USA rolli Venemaa agressiooni tõkestamisel, eelkõige luureandmete jagamise, sõjalise abi, humanitaarabi ja poliitilise toetuse kaudu ning NATO idapoolse külje kõige haavatavama osa tugevdamise kaudu; rõhutab vajadust veelgi tugevdada ELi ja USA Atlandi-ülest koostööd ambitsioonika Atlandi-ülese tegevuskava abil; kutsub Ameerika Ühendriikide poliitilist juhtkonda ja institutsioone üles jätkama üha tihedamat koostööd ja koordineerimist kõikides valdkondades, mis pakuvad huvi selliste globaalsete ohtude vastu võitlemisel, mis mõjutavad meie ühiseid väärtusi, julgeolekut ja heaolu;

64.

tunneb heameelt jätkuva koostöö, sihikindluse ja ühtse hoiaku üle Ukraina toetamisel ja enneolematu sanktsioonirežiimi rakendamisel, et heidutada Venemaad oma ebaseaduslikku agressiooni jätkamast ning toetada Ukraina täielikku vabastamist selle rahvusvaheliselt tunnustatud piirides; väljendab täielikku toetust ja pühendumust püüdlustele saavutada koostoimet ning ühiseid välispoliitilisi ja julgeolekueesmärke, süvendades veelgi ELi ja USA Atlandi-ülese dialoogi raamistikus tehtavat koostööd, näiteks Atlandi-ülese parlamentaarse diplomaatia kaudu, ning paljude peamiste ülemaailmsete probleemidega tegelemisele, nagu kliimamuutused ning kogu maailma, sealhulgas Euroopa ja Aasia autoritaarsetest ja totalitaarsetest režiimidest tingitud ohud;

65.

soovitab korraldada ELi ja Ameerika Ühendriikide vahelisi tippkohtumisi korrapäraselt ja vähemalt kord aastas, et jätkata Atlandi-ülese koostöö pidevat soodustamist kõrgel tasandil; tunneb sellega seoses heameelt Atlandi-ülese kaubandus- ja tehnoloogianõukogu töö üle ning kordab oma ettepanekut luua Atlandi-ülene poliitikanõukogu, mis toimiks foorumina korrapärase ja tulemusliku institutsioonilise dialoogi pidamiseks välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas; tunneb heameelt USA tugeva pühendumuse üle Euroopa julgeolekule, eelkõige seoses ulatusliku sõjalise abi andmisega Ukrainale ja vägede siirmisega NATO idatiivale;

66.

võtab teadmiseks ELi ja Hiina 23. tippkohtumise, mis toimus 2022. aasta aprillis; tunneb sügavat muret Hiina Kommunistliku Partei 20. üleriigilise kongressi tulemuste pärast, milles rõhutati Xi Jinpingi geopoliitilisi ambitsioone; märgib, et ELi ja Hiina Rahvavabariigi vahelisi suhteid iseloomustab üha enam majanduslik konkurents ja süsteemne rivaalitsemine; kordab oma nõudmist, et koostataks uuem, jõulisem, ulatuslikum ja sidusam Hiinat käsitlev ELi strateegia, mis kujundab suhteid Hiina Rahvavabariigiga ELi kui terviku huvides ja milles võetakse täielikult arvesse probleeme, mis on tingitud Hiina Rahvavabariigi mõjuvõimu suurenemisest ülemaailmse osalejana ja selle üha rõhuvamast sisepoliitikast ja jõulisemast välispoliitikast, sealhulgas liidu ning kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikide suhtes;

67.

väljendab muret mitmesuguste poliitiliste, majanduslike ja sõjaliste vahendite pärast, mida Hiina Rahvavabariik kasutab üha rohkem teiste riikide oma tahtele allutamiseks ja püüdmaks suruda oma autoritaarset ideoloogiat peale rahvusvahelistele organisatsioonidele, näiteks ÜRO-le, et laiendada oma kohalolekut, suunata oma jõudusid ning kohandada sellele vastavalt oma strateegiat, kavatsusi ja sõjalist taasrelvastumist; on eriti mures Hiina partnerluse pärast Venemaa Föderatsiooniga ja nende ühiste katsete pärast õõnestada reeglitel põhinevat maailmakorda, arvestades, et need on vastuolus meie huvide ja väärtustega; mõistab hukka Hiina Rahvavabariigi de facto Venemaa-meelse seisukoha Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja suhtes;

68.

kutsub ELi ja selle liikmesriike üles mõtlema oma Hiina Rahvavabariigist sõltuvuse üle järele ja vähendama strateegiliste sektorite majanduslikku sõltuvust, mis võib põhjustada kaitsetust; nõuab sarnaselt meelestatud partnerite vahelist suuremat koordineerimist ja koostööd ühist huvi pakkuvates küsimustes, eelkõige (kuid mitte üksnes) sellistes küsimustes nagu strateegilised sõltuvused, majanduslik survestamine, poliitiline sekkumine ja desinformatsioon, ning nõuab ka reeglitel põhineva mitmepoolsuse ja strateegilise solidaarsuse edendamist demokraatlike riikide vahel;

69.

mõistab kõige karmimalt hukka Hiina valitsuse juhitava sunniviisilise töö süsteemi ja selle inimsusvastased kuriteod Xinjiangis, mis kujutavad endast suurt genotsiidi ohtu; nõuab tungivalt, et Hiina valitsus lõpetaks uiguuride süstemaatilise tagakiusamise, võttes ühtlasi arvesse hirmutavat tõsiasja, et ametivõimud on võtnud eriliselt sihikule uiguuri naised, rakendades sihipäraste sünnitusennetusmeetmete ametlikku kava, sealhulgas sundides viljakas eas naisi laskma teha aborte, emakasiseseid süste ja steriliseerimist, kusjuures tegemist on meetmetega, mis võivad vastata kõige raskemate inimsusvastaste kuritegude kriteeriumidele; on jätkuvalt sügavalt mures olukorra pärast Tiibetis ning Hiina Kommunistliku Partei poliitika pärast, mis on suunatud sõnavabaduse ning mõtte-, veendumus- ja usuvabaduse vastu;

70.

kordab oma tungivat nõudmist, et ülejäänud kümme liikmesriiki, kes ei ole veel peatanud kehtivaid väljaandmislepinguid Hiina Rahvavabariigi ja Hongkongiga, teeksid seda; mõistab teravalt hukka Hiina Rahvavabariigi piiriüleste repressioonide kampaania, mis on suunatud välismaal elavate Hiina ja Hongkongi üksikisikute ja asjaomaste diasporaade ning etniliste ja usuvähemuste kogukondade liikmete vastu, eelkõige ELi pinnal; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid teeksid koostöös sarnaselt meelestatud partneritega kindlaks ja sulgeksid kõik kanalid, mis praegu hõlbustavad Hiina Rahvavabariigi piiriüleste repressioonidega seotud tegevust;

71.

kordab, et mõistab hukka Hiina Rahvavabariigi poolt demokraatia õõnestamise Hongkongi erihalduspiirkonnas ja riikliku julgeoleku seaduse kehtestamise Hongkongis; kutsub komisjoni üles vaatama läbi Hongkongi autonoomse staatuse, pidades silmas Hiina ja Ühendkuningriigi ühisdeklaratsiooni rikkumisi Hiina Rahvavabariigi poolt ja Hongkongi autonoomia mahasurumist;

72.

tuletab meelde, et ühe Hiina poliitika on üks ELi ja Hiina suhete nurgakivi; rõhutab, et rahu, stabiilsuse ja meresõiduvabaduse säilitamine India ja Vaikse ookeani piirkonnas on endiselt ELi ja selle liikmesriikide huvide jaoks äärmiselt oluline; mõistab teravalt hukka Hiina Rahvavabariigi jätkuvad sõjalised provokatsioonid Taiwani vastu ja kordab oma kindlat vastuseisu Taiwani väina status quo mis tahes ühepoolsele muutmisele; väljendab sügavat muret Hiina Kommunistliku Partei 20. parteikongressil Hiina valitsuse väljendatud seisukoha pärast, mille kohaselt ei loobu Hiina Rahvavabariik kunagi õigusest kasutada Taiwanis jõudu; kordab, et Taiwani väina status quo’d ei tohiks Taiwani rahva tahte vastaselt ühepoolselt muuta; tunneb heameelt selle üle, et ELi liikmesriigid ja selles piirkonnas tegutsevad partnerid on Hiina Rahvavabariigi sõjalised õppused selgelt hukka mõistnud, ning rõhutab, et meie ühtsus on Hiina Rahvavabariigi igasuguse agressiooni ärahoidmisel ning Taiwani väinas rahu ja stabiilsuse säilitamisel keskse tähtsusega; on arvamusel, et Taiwani ja Hiina Rahvavabariigi vaheline vaidlus tuleks lahendada rahumeelse dialoogi kaudu ilma igasuguste eeltingimusteta;

73.

kutsub kõiki pädevaid ELi institutsioone üles koostama kiiresti stsenaariumipõhise strateegia Taiwani julgeolekuprobleemide lahendamiseks;

74.

väljendab kindlat solidaarsust Taiwani rahvaga ja näeb Taiwanis sarnaselt meelestatud partnerit, kes jagab ELiga ühiseid väärtusi, milleks on vabadus, demokraatia, inimõigused ja õigusriik; kutsub komisjoni ja komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles alustama Taiwaniga strateegilise koostöö tegemist ning võtma kiiresti järelmeetmeid soovituste suhtes, mis on esitatud Euroopa Parlamendi 21. oktoobri 2021. aasta resolutsioonis ELi ja Taiwani suhete ja koostöö kohta, ning tugevdama selle saarega majandus-, kaubandus- ja investeerimissuhteid, sealhulgas kahepoolsete investeerimislepingute ja sektorisiseste kokkulepete abil, näiteks vastupanuvõimeliste tarneahelate, tollikontrollisüsteemide alase koostöö ning päritolunimetuse sertifikaatide ja turulepääsu lepingute valdkonnas; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning komisjoni üles alustama kiiresti Taiwani ametivõimudega sõlmitava kahepoolse investeerimislepingu mõju hindamist, avalikku konsultatsiooni ja analüüsimist, et valmistuda läbirääkimisteks kahepoolsete majandussidemete süvendamise üle tarneahelate mitmekesistamise viisina, et käsitleda ELi kaitsetust Hiina Rahvavabariigi ees; soovitab määrata Euroopa majandus- ja kaubandusametisse kontaktametniku, et kooskõlastada ühiseid desinformatsiooni ja sekkumise vastu suunatud jõupingutusi; soovitab komisjonil ühendada ja integreerida algatus „Global Gateway“ Taiwani uue lõunasuunalise poliitikaga;

75.

kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tegema koostööd rahvusvaheliste partneritega, et aidata säilitada Taiwanis välisohtudeta demokraatiat;

76.

rõhutab, et Taiwan on oluline ELi partner ning India ja Vaikse ookeani piirkonna demokraatlik liitlane, kes aitab kaasa reeglitel põhineva rahvusvahelise korra säilitamisele ja toetab põhiväärtusi; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid intensiivistaksid koostööd ja jätkaksid Taiwaniga laiaulatuslikku tõhustatud partnerlust, eelkõige olulist koostööd kriitilise tähtsusega tarneahela vastupanuvõime valdkonnas ning desinformatsiooni ja välissekkumise vastu võitlemisel;

77.

kordab oma toetust Taiwani sisukale osalemisele vaatlejana rahvusvaheliste ja mitmepoolsete organite ja organisatsioonide kohtumistel, mehhanismides ja tegevuses;

78.

toetab tihedamat majanduslikku, teaduslikku, kultuurilist ja poliitilist suhtlust ELi ja Taiwani vahel, sealhulgas võimalikult kõrgel tasandil; rõhutab, kui tähtis on tugevdada ELi ja Taiwani dialoogi, süvendades suhteid kodanikuühiskonnaga ning edendades mõttevahetust Taiwani meediaorganisatsioonidega ja kultuurivahetust, sealhulgas keeltekoolide asutamist;

79.

kutsub Hiina Rahvavabariiki üles, võttes arvesse tema piiride taasavamist, avaldama COVID-19 kohta täielikud ja õiged andmed arusaadaval ja kergesti kättesaadaval viisil, sealhulgas seni puuduvad andmed haiglaravi, intensiivraviosakonda paigutamise ja surmajuhtumite kohta;

80.

tunneb heameelt ELi ja Korea Vabariigi kui ühe peamise strateegilise partneri hea koostöö üle, mille raames pühendutakse ühiselt demokraatiale, inimõigustele, õigusriigile ja turumajandusele; tunneb heameelt selle üle, et Korea Vabariik on liitunud ELi ja USA reaktsiooniga Venemaa sõjale Ukraina vastu, eelkõige Venemaa ja Valgevene vastu suunatud sanktsioonide kehtestamise kaudu; rõhutab Korea Vabariigi rolli Korea Rahvademokraatliku Vabariigi tuuma- ja ballistiliste rakettide programmi täielikuks, kontrollitavaks ja pöördumatuks lõpetamiseks tehtavate jõupingutuste toetamisel; kutsub liikmesriike üles toetama selle küsimuse rahumeelset ja diplomaatilist lahendamist tihedas koostöös rahvusvaheliste partneritega; väljendab heameelt Lõuna-Korea tugevama koostöö üle NATOga;

81.

mõistab teravalt hukka Korea Rahvademokraatliku Vabariigi jätkuvad ballistiliste rakettide ja tuumakatsetused ning muu tuumarelvade levikuga seotud tegevuse, samuti relvakatsetuste arvu suurenemise alates 2022. aasta algusest, mis kujutavad endast suurt ohtu rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule;

82.

mõistab kõige karmimalt hukka Katari ja Maroko väidetavad katsed mõjutada Euroopa Parlamendi liikmeid, endisi liikmeid ja töötajaid korruptsiooniaktidega, mis kuritahtliku sekkumise kaudu õõnestavad ELi demokraatlikke protsesse;

83.

on seisukohal, et ELi ja Maroko partnerluse keskmes peab olema inimõiguste kaitse ja edendamine, võttes arvesse selle strateegilisust ELi jaoks ja selle huve kõnealuses piirkonnas; nõuab tungivalt, et Maroko lõpetaks ajakirjanike, inimõiguste kaitsjate ja diasporaa aktivistide ahistamise ja hirmutamise, vabastaks poliitvangid ning teeks ELiga koostööd, et arendada edasi haridus-, tööhõive- ja tervishoiuvõimalusi, pöörates erilist tähelepanu ajalooliselt tõrjutud piirkondadele, nagu Rif;

84.

mõistab teravalt hukka autoritaarsete ja mitteliberaalsete režiimide rünnakud inimõiguste ja nende universaalse iseloomu vastu, samuti nende kaitse õõnestamise; kutsub küpseid demokraatlikke riike ja sarnaselt meelestatud partnereid üles võtma omaks järeleandmatu ja avaliku hoiaku, mis kinnitab veel kord meie pühendumust inimõiguste universaalsuse ja õigusriigi kaitsmisele; kutsub küpseid demokraatlikke riike ning rahvusvahelisi ja piirkondlikke organisatsioone üles ühendama oma jõudusid, koondudes ülemaailmse inimõiguste raamistiku alla, et võidelda ohtudega ja edendada inimõigusi kogu maailmas;

85.

rõhutab, et EL on pühendunud vabale, avatud, ühendatud ja reeglitel põhinevale India ja Vaikse ookeani piirkonnale; kordab, et ELi uus India ja Vaikse ookeani piirkonna strateegia tuleb kiiresti rakendada, kuna see annab meie partneritele selles piirkonnas võimaluse tegeleda ühiselt ühiste probleemidega, kaitsta reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda ja rahvusvahelist õigust ning seista meie ühiste väärtuste ja põhimõtete eest; toonitab India ja Vaikse ookeani piirkonna vabade ja avatud mereteede austamise olulisust kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooniga; on ühepoolsete meetmete võtmise vastu Lõuna-Hiina merel ja kordab oma toetust vaidluste lahendamisele rahumeelsete vahendite abil kooskõlas rahvusvahelise õigusega;

86.

nõuab ELi suuremat kohalolu laiemas India ja Vaikse ookeani piirkonnas; toonitab, et koostööd Vaikse ookeani riikidega tuleks tugevdada, võttes arvesse meie partnerite tegelikke vajadusi kohapeal, rõhutab, kui tähtis on meie koostöö nii Vaikse ookeani saarte foorumi kui ka Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide organisatsiooniga, et viia ellu ELi India ja Vaikse ookeani piirkonna strateegias seatud eesmärgid; pooldab tihedamat koostööd selle piirkonna riikidega, eelkõige Jaapani, Lõuna-Korea, Austraalia, Uus-Meremaa, India ja Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooniga (ASEAN); väljendab heameelt 14. detsembril 2022 toimunud ELi ja ASEANi mälestustippkohtumise üle; tunneb heameelt vabakaubanduslepingu sõlmimise üle Uus-Meremaaga ning ELi ja Austraalia vahelise raamlepingu jõustumise üle;

87.

rõhutab Jaapani olulist rolli stabiilsuse edendamisel selles piirkonnas ning nõuab ELi ja Jaapani vahelist tugevamat strateegilist partnerlust mitmesugustes valdkondades, sealhulgas India ja Vaikse ookeani piirkond, ühenduvus, mitmepoolse reeglitel põhineva korra kaitse, kaubandus ja investeeringud, julgeolek, digipööre, kliimameetmed, teadusuuringud ja innovatsioon, tipptehnoloogia ning ressursside analüüs/kaardistamine; tuletab meelde, et Jaapan on üks ELi lähemaid sarnaselt meelestatud partnereid, kellega tal on ühised väärtused ja põhimõtted, nagu demokraatia, õigusriik, inimõigused, hea valitsemistava ja mitmepoolsus; toetab tugevalt ELi-Jaapani strateegilise partnerluse lepingu sõlmimist ja kutsub ülejäänud liikmesriike üles jätkama lepingu ratifitseerimist; julgustab pidama läbirääkimisi ELi ja Jaapani vahelise julgeoleku- ja teabelepingu üle, mis oleks samm ulatuslikuma julgeoleku- ja kaitsealase koostöö hõlbustamise suunas;

88.

märgib, et ASEAN on ELi oluline partner; nõuab jätkuvat keskendumist Aasiale, kuna paljud riigid seisavad silmitsi tarneahelate ja põllumajandusliku toidutööstuse süsteemide suureneva ebakindlusega ning makromajandusliku stabiilsuse õõnestamisega, mis on tingitud Venemaa õigustamatust, provotseerimata ja ebaseaduslikust agressioonisõjast Ukraina vastu, mis on veelgi pingestanud COVID-19 kriisist juba niigi mõjutatud ülemaailmset süsteemi;

89.

mõistab teravalt hukka Myanmari sõjaväehunta ebaseadusliku valitsemise ja Myanmari rahva demokraatlike püüdluste jätkuva vägivaldse mahasurumise pärast ebaseaduslikku riigipööret ning Venemaa ja Hiina Rahvavabariigi toetuse Myanmari relvajõududele (Tatmadaw); kinnitab veel kord oma solidaarsust rahvusliku ühtsuse valitsuse esindatava Myanmari rahva demokraatlike püüdlustega ja nõuab, et EL ja selle liikmesriigid algataksid rahvusliku ühtsuse valitsusega koostöö tegemise või, olenevalt olukorrast, tihendaksid koostööd ja suurendaksid rahvusliku ühtsuse valitsuse toetamist, kehtestades ühtlasi karmimad sanktsioonid Tatmadaw’ vastu; nõuab tungivalt, et ASEAN, pidades silmas Tatmadaw’ soovimatust liikuda edasi viiepunktilise konsensuse alusel, teeks koostööd rahvusliku ühtsuse valitsuse, sõltumatu kodanikuühiskonna ja rahvusvahelise üldsusega, et saavutada Myanmaris püsiv demokraatlik lahendus;

90.

rõhutab vajadust igakülgselt tugevdada ELi strateegilisi partnerlusi Indiaga; juhib tähelepanu sellele, et suhted Indiaga muutuvad aina tähtsamaks ning neid tuleks süvendada käimasolevate kaubandusläbirääkimiste kaudu ja sünergia suurendamisega kahepoolses koostöös Aafrika huvitatud partneritega; tuletab meelde selle partnerluse tähtsust kestliku arengu eesmärkide poole püüdlemisel; julgustab ELi ja Indiat kasutama täielikult ära 2021. aastal sõlmitud ühenduvuspartnerlust; tunneb heameelt tihedamate julgeoleku- ja kaitsealaste konsultatsioonide ning ühiste mereõppuste üle Indiaga ning teiste India ja Vaikse ookeani piirkonna partneritega; nõuab, et ELi suhetes Indiaga võetaks piisavalt arvesse inimõigusi ja demokraatlikke väärtusi;

91.

tunneb muret India seisukoha pärast Venemaa agressioonisõja suhtes Ukraina vastu, erapooletuks jäämise pärast ÜRO resolutsioonide üle hääletamisel ning eelkõige Kremli rahalise toetamise pärast mitte ainult Venemaa vastu suunatud sanktsioonidega mitteühinemise, vaid ka impordi suurendamise ning Venemaa relvade ja fossiilkütuste ostmise teel; väljendab lootust, et India viib oma seisukoha Venemaa sissetungi suhtes Ukrainasse kooskõlla ELi omaga, ning kutsub nõukogu ja komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles jätkama sellealaseid diplomaatilisi pingutusi;

92.

väljendab taas oma vankumatut toetust idapartnerlusriikide sõltumatusele, suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele nende rahvusvaheliselt tunnustatud piirides; tunnistab, et Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu avaldab negatiivset mõju eelkõige idapartnerlusriikidele; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles hakkama viivitamata mõtlema põhjalikult idapartnerluse poliitika reformimise peale, et muuta see tulevikukindlaks, võttes arvesse halvenevat geopoliitilist olukorda ning lähtudes piirkonna strateegilisest ja poliitilisest tähtsusest ELi jaoks ning idapartnerlusriikide eri probleemidest; märgib, et julgeolek ja rahu idanaabruses eeldavad rahvusvahelise õiguse, territoriaalse terviklikkuse ning põhiõiguste ja -vabaduste järgimist; toonitab, kui oluline on suurendada poliitilist ja rahalist toetust ning liidu kohalolekut piirkonnas, tehes seda tihedas koostöös sõltumatu kodanikuühiskonnaga;

93.

toonitab, et Venemaa rakendab agressiivset poliitikat ka Gruusia ja Moldova suhtes; rõhutab, et Venemaa Föderatsioon õõnestab jätkuvalt Moldova suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust oma vägede kohalolekuga Transnistria piirkonnas ning soodustab poliitilisi ja sotsiaalseid rahutusi, kasutades energiat relvana ja desinformatsioonikampaaniaid, et survestada Moldova valitsust ja riigi orienteeritust Euroopale; kutsub Venemaa Föderatsiooni üles viima nõuetekohaselt oma väed ja relvastuse Transnistria piirkonnast täielikult ja tingimusteta välja, tehes seda kooskõlas Moldova ametivõimude korduvate nõudmistega; rõhutab, et Transnistria küsimuse lahendamisel tuleb austada Moldova suveräänset õigust valida ise oma välis- ja kaitsepoliitika suund; tunnistab, et Gruusia oli esimene riik, mis koges 2008. aasta augustis Venemaa täiemahulist sõjalist agressiooni, kui Venemaa püüdis jõuga muuta Euroopa suveräänse riigi piire, okupeerida piirkonnad, mis on Gruusia lahutamatud osad (Abhaasia ja Tshinvali piirkond / Lõuna-Osseetia), ning astuda samme nende de facto annekteerimiseks, sundida etnilise puhastuse tagajärjel sadu tuhandeid inimesi kodudest lahkuma ja lõhestada okupatsiooniliinidega ühiskondi; nõuab tungivalt, et EL jätkaks Venemaalt tema niisuguste kohustuste täitmise nõudmist, mis tulenevad ELi vahendatud 12. augusti 2008. aasta relvarahulepingust; julgustab ELi tugevdama oma osalemist idapartnerluse piirkonnas konfliktide rahumeelses lahendamises;

94.

tunneb heameelt liidu tõhustatud koostöö üle Lõuna-Kaukaasia riikidega, eelkõige ELi järelevalvesuutlikkuse missiooni kiire loomise üle Armeenia ja Aserbaidžaani vahelisel rahvusvahelisel piiril, et jälgida olukorda selles piirkonnas, suurendada usaldust ning aidata kaasa rahu ja julgeoleku taastamisele; rõhutab, kui tähtis on vähendada selles piirkonnas ELi suurema kohaloleku abil Venemaa mõju; kutsub nõukogu üles suurendama lähetatud ekspertide arvu ja missioonide suutlikkust ning nõuab piirkonnas ulatuslikumat kohalolekut;

95.

mõistab teravalt hukka viimase, 12. septembril 2022. aastal Aserbaidžaani poolt Armeenia suveräänsel territooriumil korraldatud sõjalise agressiooni, mis kujutas endast relvarahu rikkumist ja millel on rahuprotsessile tõsised tagajärjed; tunneb ühtlasi muret Aserbaidžaani relvajõudude poolt Armeenia sõjavangide ja tsiviilisikute suhtes toime pandud väidetavate sõjakuritegude ja nende ebainimlikul moel kohtlemise pärast; kordab, et Armeenia territoriaalset terviklikkust tuleb täielikult austada, ning rõhutab ELi valmisolekut osaleda aktiivsemalt piirkonna pikaajaliste konfliktide lahendamises; kutsub seetõttu Aserbaidžaani ametivõime üles viivitamatult taganema Armeenia territooriumi kõikidest osadest ja vabastama nende kontrolli all olevad sõjavangid; mõistab teravalt hukka Laçıni koridori ebaseadusliku blokeerimise Aserbaidžaani poolt, kuna sellega rikutakse 9. novembri 2020. aasta kolmepoolset avaldust ja see ähvardab põhjustada Mägi-Karabahhi elanikele tahtliku humanitaarkriisi; nõuab, et Aserbaidžaani ametivõimud taastaksid viivitamata Laçıni koridoris liikumisvabaduse; tuletab meelde, et ainult diplomaatiliste vahenditega on võimalik konflikt õiglaselt ja püsivalt lahendada, millest saavad kasu nii Armeenia kui ka Aserbaidžaani elanikud;

96.

on veendunud, et püsivat rahu Armeenia ja Aserbaidžaani vahel ei ole võimalik saavutada sõjaliste vahenditega, vaid selleks on vaja terviklikku poliitilist lahendust, mis on kooskõlas rahvusvahelise õigusega, sealhulgas põhimõtetega, mis on sätestatud ÜRO põhikirjas ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) 1975. aasta Helsingi lõppaktis, ning OSCE Minski grupi 2009. aasta aluspõhimõtetega, milleks on territoriaalne terviklikkus, enesemääramine ja jõu kasutamisest hoidumine;

97.

toetab Euroopa Ülemkogu eesistuja Charles Micheli algatust kutsuda Brüsselis kokku Armeenia ja Aserbaidžaani juhtide kahepoolsed kohtumised ja neid vahendada ning ergutab Lõuna-Kaukaasiasse ja Gruusia kriisi jaoks nimetatud Euroopa Liidu eriesindaja kohapealset tööd; on veendunud, et EL võib täita erapooletu vahendaja rolli, et vältida olukorra edasist eskaleerumist ja saavutada püsiv rahu; nõuab tungivalt, et Armeenia ja Aserbaidžaan osaleksid täielikult tervikliku rahulepingu koostamises; kordab, et selline leping peab käsitlema kõiki konflikti algpõhjuseid, sealhulgas Mägi-Karabahhis elava Armeenia elanikkonna õigusi ja julgeolekut, ümberasustatud isikute ja pagulaste naasmist oma kodudesse ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kontrolli all, religioonidevahelist dialoogi ning kultuuri-, usu- ja ajaloopärandi ning territoriaalse terviklikkuse kaitset ja säilitamist;

98.

nõuab Armeeniaga sõlmitud ulatusliku ja laiendatud partnerluslepingu täielikku rakendamist ning rõhutab vajadust jätkata läbirääkimisi ELi ja Aserbaidžaani vahelise ulatusliku ja laiendatud partnerluslepingu üle;

99.

nõuab kindlalt, et ELi suhete süvendamine Aserbaidžaaniga peab jääma sõltuvaks sellest, kas see riik teeb märkimisväärseid edusamme inimõiguste, õigusriigi, demokraatia ja põhivabaduste austamisel;

100.

rõhutab vaba, demokraatliku, suveräänse ja jõuka Valgevene tähtsust; kordab oma toetust Valgevene demokraatlikule opositsioonile, kes jätkab pidevatest mahasurumistest hoolimata vastupanu osutamist ebaseadusliku juhi kehtestatud režiimile ja režiimi osavõtule Venemaa sissetungist Ukrainasse; nõuab kindlalt, et kõik Venemaa Föderatsiooni suhtes kohaldatavad sanktsioonid tuleb kehtestada ka Valgevene režiimi suhtes, vältides samal ajal ebasoodsaid tagajärgi Valgevene rahvale, pidades eelkõige silmas viisade andmist; mõistab hukka Aljaksandr Lukašenka režiimi ja Venemaa desinformatsiooni Valgevene territooriumit väidetavalt ähvardavate ohtude kohta; tunnustab seda, et enamik Valgevene rahvast soovib elada vabas, suveräänses ja demokraatlikus riigis, ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid teeksid koostöös demokraatliku opositsiooni ametlike esindajatega asjakohaseid ettevalmistusi, et hõlbustada riigi tulevast üleminekut demokraatiale; mõistab hukka katsed destabiliseerida Euroopat kunstlike rändekriiside kaudu ning kutsub ELi ja kõiki partnereid tõkestama ja uurima Aljaksandr Lukašenka režiimi ja tema kaasosaliste poolset inimkaubandust ja inimeste ebaseaduslikku üle piiri toimetamist;

101.

rõhutab Kesk-Aasia riikide kõhklust ja teatavatel juhtudel ka soovimatust toetada Venemaa sissetungi Ukrainasse, mis on märk Venemaa piirkondliku mõju vähenemisest; võtab teadmiseks Hiina Rahvavabariigi ja Türgi ulatuslikuma tegevuse selles piirkonnas, eelkõige Shanghai Koostööorganisatsiooni ning algatuse „Üks vöönd, üks tee“ raames; nõuab, et EL suurendaks oma tegevust Kesk-Aasias, lähtudes põhiõiguste ja liidu väärtustel põhinevate huvide austamisest, sealhulgas algatuse „Global Gateway“ kaudu;

102.

kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles pöörama erilist tähelepanu Kesk-Aasia riikidele, et säilitada stabiilsus ja ühendatus selles piirkonnas, mis on oma geograafilist asukohta arvestades tundlikus olukorras; on seisukohal, et ELi Kesk-Aasia strateegia vajab põhjalikku läbivaatamist, et kajastada piirkonnas ja selle ümbruses pärast selle vastuvõtmist 2019. aastal toimunud põhjalikke nihkeid, näiteks muu hulgas Ukrainas toimuva Venemaa ebaseadusliku agressioonisõja mõju geopoliitilisele konkurentsile ja piirkonna riikide majandusele, USA vägede väljaviimine Afganistanist ja Talibani vägivaldne võimuhaaramine seal, võimuvahetused Kasahstanis ja Türkmenistanis, vägivaldne konflikt Tadžikistani ja Kõrgõzstani vahel ning Hiina Rahvavabariigi kasvav piirkondlik roll; on seisukohal, et Kesk-Aasia on julgeoleku, ühenduvuse, energia mitmekesistamise, konfliktide lahendamise ja reeglitel põhineva mitmepoolse rahvusvahelise korra kaitse seisukohast ELi jaoks strateegilist huvi pakkuv piirkond;

103.

väljendab heameelt asjaolu üle, et Venemaa provotseerimata sissetung Ukrainasse on sundinud ELi seadma uued laienemispoliitika prioriteedid; rõhutab, et kuigi liidu laienemine ja süvendamine peavad käima käsikäes, ei tohiks ELi sisereformide vajadus olla ettekäändeks tulemuspõhise ühinemisprotsessi aeglustamiseks; väljendab heameelt Ukrainale, Moldovale ning Bosniale ja Hertsegoviinale kandidaatriigi staatuse andmise üle ning nõuab selle andmist Gruusiale, tingimusel et komisjoni arvamuses nimetatud prioriteete on arvesse võetud; julgustab nõukogu ja komisjoni alustama uute kandidaatriikidega ühinemisläbirääkimisi niipea kui võimalik pärast komisjoni esitatud eritingimuste täitmist; väljendab heameelt Kosovo Vabariigi ELi liikmeks astumise avalduse üle; rõhutab, et kuigi laienemine on osutunud liidu kõige mõjusamaks välispoliitika vahendiks, laiendades ala, kus Euroopa väärtustel ja põhimõtetel on märkimisväärne mõju, tuleks selle rakendamine ümber hinnata, et võimaldada nende läbirääkijariikide kiiremat integratsiooni, kes näitavad üles strateegilist suunitlust ELile ja vankumatut pühendumust ELiga seotud reformidele, demokraatlikule konsolideerimisele ja välispoliitika ühtlustamisele, sealhulgas nende üha suurema osalemise kaudu konkreetsetes liidu poliitikavaldkondades ja algatustes;

104.

rõhutab, et on vaja piisavat ja püsivat toetust ELi läbirääkijariikide energiajulgeolekule, keskendudes eelkõige nendele riikidele, mis on jätkuvalt suurel määral mõjutatud Venemaa manipuleerimisest tarnetega, samuti julgeolekukokkulepete sõlmimiseks läbirääkijariikidega, kes on kaitsetud Venemaa agressiooni ees;

105.

nõuab aktiivsemat ja mõjusamat kommunikatsioonistrateegiat ning pingutuste suurendamist laienemise rolli ja kasu ning ELi ja Lääne-Balkani riikide vahelise tiheda partnerluse soodustamiseks ning ELi rahastatavate projektide, reformide ja ÜJKP missioonide edendamiseks;

106.

rõhutab, et see, et 2008. aasta sissetungile Gruusiasse karistust ei järgnenud, on üks tegur, mis võimaldas Venemaal alustada Ukraina-vastast agressioonisõda; on arvamusel, et Ukraina võit ei tähenda vabadust mitte ainult okupeeritud Ukraina piirkondadele, sh Donbassile ja Krimmile, vaid ka Valgevenele ning see on otsustav samm ka Gruusia ja Moldova territoriaalse terviklikkuse taastamisel;

107.

palub Euroopa välisteenistusel koostada põhjaliku aruande 2008. aasta relvarahukokkuleppe rikkumiste kohta, kuna ELil lasub 12. augusti 2008. aasta relvarahukokkuleppe vahendajana eriline vastutus; kutsub Euroopa välisteenistust üles tegema kindlaks sätted, mida Venemaa Föderatsioon ei ole ikka veel täitnud, ja neist teatama ning esitama soovitusi, mis võiksid ajendada Venemaa Föderatsiooni neid täitma, eelkõige viima oma relvajõud okupeeritud Gruusia aladelt välja ja võimaldama riigis rahvusvaheliste julgeolekumehhanismide loomist, ning lubama Euroopa Liidu takistamatut juurdepääsu kogu Gruusia territooriumile vastavalt oma volitustele;

108.

kinnitab veel kord, et Ukraina, Moldova, Gruusia ja Lääne-Balkani rahvaste tulevik on ELis; kinnitab oma pühendumust laienemisele, millele ei leidu alternatiivi ja mis on rohkem kui kunagi varem geostrateegiline investeering stabiilsesse, tugevasse ja ühtsesse ELi; on kindlalt veendunud, et ELi liikmeks pürgivate riikide väljavaade saada liidu täisliikmeks on kooskõlas liidu enda poliitiliste, majanduslike ja julgeolekuhuvidega; kutsub Gruusiat üles saavutama selgelt komisjoni koostatud ja Euroopa Ülemkogu 23.–24. juuni 2022. aasta järeldustes heaks kiidetud prioriteedid;

109.

väljendab heameelt komisjoni väljakuulutatud meetmete üle Ukraina tugevdamiseks, nagu juurdepääs meie siseturule ja rändlustasude lõpetamine; usub, et samu meetmeid laiendatakse Moldova Vabariigile ja Gruusiale, mis vajavad samavõrra tugevaid toetussignaale ELilt ja konkreetseid samme ELi integratsiooni suunas, pidades silmas nende demokraatiat ohustavaid tugevaid destabiliseerivaid jõude;

110.

rõhutab, et EL on pühendunud Ukraina, Moldova Vabariigi ja Gruusia suveräänsusele, territoriaalsele terviklikkusele ja poliitilisele sõltumatusele nende rahvusvaheliselt tunnustatud piirides ning toetab nende pingutusi nende põhimõtete täielikuks teostamiseks; rõhutab sellega seoses liikmesriikide ühtsuse ja solidaarsuse olulisust;

111.

nõuab tungivalt, et komisjon jälgiks tähelepanelikult Venemaa destabiliseerivat tegevust Moldova Vabariigis ning pakuks Moldova ametivõimudele ja kodanikuühiskonnale vajalikku tuge tekkivatele ohtudele reageerimisel;

112.

rõhutab, et ELi välis- ja julgeolekupoliitika tuleb reformida, et suunata see kriiside ennetamisele, koostööle piirkondliku julgeoleku valdkonnas, ülemaailmsetele kliima- ja keskkonnameetmetele, tugevdades nii poliitilisi kui ka sotsiaalseid inimõigusi ning tagades ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärkide elluviimise;

113.

kordab oma tugevat toetust Euroopa tulevikule ja kõigi Lääne-Balkani riikide ELiga ühinemisele ELi pere täieõiguslike liikmetena; kutsub liikmesriike üles kinnitama taas oma toetust laienemisele, täites ELi kohustusi Lääne-Balkani riikide ees, eelkõige kaotades viivitamatult viisanõuded Kosovo kodanike suhtes; väljendab heameelt Bosniale ja Hertsegoviinale kandidaatriigi staatuse andmise üle; rõhutab, et nende partnerriikide lõimumine Euroopa Liiduga on kogu Euroopa kontinendi stabiilsuse ja julgeoleku seisukohast oluline;

114.

rõhutab, et EL peab tugevdama laienemisprotsessi usaldusväärsust, kaitstes selle tulemuspõhist olemust, sealhulgas hoides kesksel kohal demokraatia, põhiõigused ja õigusriigi, nagu on sätestatud läbivaadatud laienemise metoodika kohase õigustiku 23. ja 24. peatükis, vältides samal ajal laienemisprotsessi politiseerimist kahepoolsete vaidluste kaudu; rõhutab, et edu ELiga ühinemise teel peaks sõltuma püsivatest ja pöördumatutest edusammudest, mida on tehtud ELiga seotud vajalike reformidega, eelkõige õigusriigi valdkonnas;

115.

väljendab heameelt ühinemisläbirääkimiste alustamise üle Albaania ja Põhja-Makedooniaga ning nõuab tungivalt, et kõik asjaomased pooled astuksid vajalikke samme, et võimaldada Albaania ja Põhja-Makedoonia kiiret edenemist; mõistab hukka piirkondlike osalejate ja Venemaa ning muu välissekkumise pahatahtliku mõju Lääne-Balkani riikides;

116.

rõhutab Lääne-Balkani riikide täieliku ühtlustamise tähtsust ELi välis- ja julgeolekupoliitikaga, eriti selle kolmandate riikide vastu suunatud sanktsioonide poliitikaga; avaldab kahetsust selle pärast, Serbia järgib jätkuvalt vähesel määral ÜVJPd, eelkõige seoses Venemaa Föderatsiooni Ukraina-vastase agressioonisõjaga; kordab oma seisukohta, et edasised läbirääkimiste peatükid tuleks avada alles siis, kui Serbia tugevdab oma pühendumust reformidele demokraatia ja õigusriigi valdkonnas ning demonstreerib täielikku vastavust ÜVJP-le; tuletab meelde, et Serbia kui Euroopa integratsiooni poole pürgiv riik peab järgima ELi ühiseid väärtusi ja õigusi;

117.

rõhutab tungivat vajadust tõhustada ELi juhitavat Priština ja Belgradi dialoogi, et normaliseerida kahepoolsed suhted vastastikuse tunnustamise alusel; mõistab hukka Serbia ja Serbia toetatavate osalejate jätkuva eskaleeriva tegevuse, sealhulgas ebaseaduslikud blokaadid, vägivaldsed rünnakud ja sõjategevusega ähvardamise, mille eesmärk on sundida peale järeleandmisi ja õõnestada Kosovo Vabariiki; tuletab meelde oma seisukohta, et Kosovo Vabariigi iseseisvus on pöördumatu, ning kordab oma üleskutset viiele liikmesriigile, kes ei ole seda veel teinud, tunnustada Kosovo iseseisvust viivitamata;

118.

väljendab heameelt Euroopa Ülemkogu 15. detsembri 2022. aasta otsuse üle anda Bosniale ja Hertsegoviinale kandidaatriigi staatus, eeldusel, et astutakse mitmeid samme suurendamaks riigi valmisolekut ühinemisläbirääkimisteks; nõuab tungivalt, et riigi poliitilised osalejad näitaksid üles pühendumust ja astuksid märkimisväärseid samme ELi liikmesuse suunas, jätkates komisjoni soovituses esitatud kaheksat sammu, tehes märkimisväärseid edusamme 14 põhiprioriteedi osas ja viies ellu olulisi reforme, sealhulgas valimisreforme kooskõlas siseriiklike ja rahvusvaheliste kohtute otsustega, et tagada kõigi kodanike ja põhirahvuste jaoks võrdsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtted, nagu on sätestatud riigi põhiseaduses, ning austades täielikult Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. detsembri 2009. aasta otsust Sejdić ja Finci vs. Bosnia ja Hertsegoviina kohtuasjas; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles aitama Bosniat ja Hertsegoviinat peamiste prioriteetide kiirel elluviimisel ja mineviku natsionalistliku poliitika taastamise ärahoidmisel; kordab vajadust tagada, et iga kodaniku õigusi austataks olenemata etnilisest, poliitilisest ja usulisest kuuluvusest täielikult kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste, konstitutsioonikohtu otsuste ja Veneetsia komisjoni soovitustega;

119.

mõistab hukka Bosnias ja Hertsegoviinas jätkuva separatistliku retoorika ja tegevuse, sealhulgas Bosnia riigi ja kolmandate riikide osalejate poolt selliste rahvuspühade tähistamise, mille Bosnia ja Hertsegoviina konstitutsioonikohus on tunnistanud põhiseadusevastaseks; kordab oma nõudmist võtta vastu sihipärased sanktsioonid destabiliseerivate osalejate vastu Bosnias ja Hertsegoviinas, sealhulgas nende vastu, kes ohustavad riigi suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust, eelkõige Milorad Dodik ning teised Serblaste Vabariigi kõrged ametnikud ja kolmandate riikide ametnikud, kes toetavad separatistlikku poliitikat poliitiliselt ja materiaalselt; kutsub kõiki liikmesriike üles tagama, et nõukogu saaks sellised sanktsioonid vastu võtta;

120.

tunnustab Euroopa Liidu vägede (EUFOR) operatsiooni Althea tööd ja väljendab heameelt selle 2022. aasta novembris lõppenud mandaadi pikendamise üle; tuletab meelde, et sellel missioonil on endiselt keskne roll Bosnia ja Hertsegoviina julgeoleku ning stabiilsuse tagamisel, ning kutsub ELi ja tema rahvusvahelisi partnereid üles suurendama selle suutlikkust;

121.

märgib, et nõukogu tunnistas strateegilises kompassis, et julgeolek ja stabiilsus kogu Lääne-Balkanil ei ole ikka veel kindel ning et on oht, et Euroopa julgeolekuolukorra praegusel halvenemisel võib olla ülekanduv mõju; tuletab meelde, et strateegilises kompassis nõutakse Bosnia ja Hertsegoviina suveräänsuse, ühtsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetamist;

122.

väljendab muret Bosnia ja Hertsegoviina valimisseaduse ning Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooni põhiseaduse muudatuste ajastamise, sisu ja viisi pärast, mille Bosnia ja Hertsegoviina kõrge esindaja esitas valimispäeval ning mis võivad õõnestada demokraatlikku legitiimsust ja tugevdada etnilist natsionalismi;

123.

rõhutab, et Lääne-Balkani kandidaatriigid ja tulevased kandidaatriigid peavad oma poliitika täielikult vastavusse viima ELi ühise ÜVJPga, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama ÜVJPd vahendina koostöö tugevdamiseks Lääne-Balkani riikidega; rõhutab, et ELiga ühineda soovivad riigid peavad Venemaa ebaseaduslikku agressioonisõda silmas pidades täielikult järgima põhiväärtusi ja ühist poliitikat; rõhutab, et inimõigused ja inimväärikus ei ole läbiräägitavad ning seetõttu peavad kandidaatriigid integreerima puuetega inimeste, LGBTI+ kogukonna, naiste ja tütarlaste ning muude vähekaitstud rühmade õigused kõikidesse sektoritesse ja poliitikavaldkondadesse; nõuab tihedamat koostööd ELi ning kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikide vahel julgeoleku ja kaitse valdkonnas;

124.

on jätkuvalt sügavalt mures teadete pärast, et naabruspoliitika ja laienemise volinik püüab sihilikult mööda hiilida demokraatlike ja õigusriigi reformide kesksest tähtsusest ELi läbirääkijariikides ja seda õõnestada; nõuab tungivalt, et komisjon algataks sõltumatu ja erapooletu uurimise selle kohta, kas naabruspoliitika ja laienemise voliniku käitumine ja edendatud poliitika kujutavad endast komisjoni liikmete käitumisjuhendi ja voliniku aluslepingutest tulenevate kohustuste rikkumist;

125.

võtab teadmiseks komisjoni 12. oktoobril 2022 esitatud Türgit käsitleva 2022. aasta aruande; tunneb sügavat muret asjaolu pärast, et Türgi valitsus ei ole muutnud demokraatia, õigusriigi, põhiõiguste ja kohtusüsteemi sõltumatuse halvenemisega seotud negatiivset suundumust ning et Türgi välispoliitika on jätkuvalt vastuolus ELi ÜVJPst tulenevate prioriteetidega, kusjuures vastavusse viimise määr oli aruandeperioodil vaid 7 %; kordab oma 18. mai 2022. aasta seisukohta, et ta ei näe ette Türgiga peetavate ühinemisläbirääkimiste jätkamist; on siiski jätkuvalt pühendunud demokraatlikule ja poliitilisele dialoogile Türgiga, eelkõige selle kodanikuühiskonnaga;

126.

taunib asjaolu, et Türgi ei ole ikka veel ratifitseerinud Rootsi ja Soome taotlusi NATOga ühinemiseks;

127.

kordab oma tunnustust Türgile, et see on hukka mõistnud Venemaa põhjendamatu sissetungi ja sõjalise agressiooni Ukraina vastu ning et Türgi on mänginud rolli Ukraina ja Venemaa vahendajana, muu hulgas riigi tähtsa panuse eest Ukraina teravilja eksportimise olulise lepingu sõlmimisel; väljendab siiski tõsist muret jätkuva mittevastavuse pärast ELi Venemaa-vastaste sanktsioonidega, eelkõige seoses praegusest tolliliidust tuleneva kaupade vaba liikumisega ning selle hiljuti tugevdatud kaubandus- ja finantssuhete taustal Venemaaga; rõhutab, et Türgi geopoliitiline roll ei ületa tõsiseid puudujääke seoses riigi inimõiguste olukorraga, mis on endiselt peamine takistus ELi ja Türgi suhete edendamisel;

128.

kordab oma varasemat üleskutset, et EL määraks kiiresti kindlaks üldise strateegia oma lühiajaliste, keskpikkade ja pikaajaliste suhete jaoks Türgiga, ühendades kõik aspektid ja poliitikavaldkonnad, et edendada stabiilsemat, usaldusväärsemat ja prognoositavamat partnerlust, arvestades, et Türgil on piirkonnas keskne roll, ning võttes arvesse riigi pidevat destabiliseerivat tegevust Lääne-Balkanil, Vahemere idaosas, Lähis-Idas ja Lõuna-Kaukaasias ning riigi jätkuvat eemaldumist demokraatiast; mõistab hukka Türgi valitsuse hiljutise ähvardava retoorika liikmesriigi ja NATO liitlase Kreeka suhtes; kutsub kõiki asjaosalisi üles pingeid vähendama ja edendama diplomaatilise dialoogi taasalustamist, et leida piirkonna vaidlustele kestlikud lahendused;

129.

peab kahetsusväärseks, et 25 aastat pärast Barcelona protsessi käivitamist pole endiselt loodud stabiilset ja vaba ühise heaolu ruumi koos Vahemere lõunapiirkonna riikidega; kutsub komisjoni üles toetama lõunanaabruse riike COVID-19 pandeemiast taastumisel ning leevendama selle kahjulikku mõju nendele riikidele ning Venemaa agressioonisõjast Ukraina vastu tingitud tarnešokke ja hinnatõusu, eriti toiduga kindlustatuse ja väetiste valdkonnas; tunneb heameelt ÜRO vahendatud Musta mere teraviljaalgatuse üle; nõuab tungivalt, et Venemaa lõpetaks toiduekspordi relvana kasutamise, mis võib vastutustundetult suurendada toiduga kindlustamatust Aafrikas, Aasias ja Lähis-Idas, ning järgiks täielikult lepingu tingimusi; nõuab energiapartnerluste tugevdamist piirkonna asjaomaste riikidega, võttes täielikult arvesse vajadust mitmekesistada nii energiatarnijaid kui ka ressursse, aidates samal ajal partnerriike seoses nende rohe- ja digipöördega; nõuab, et edendataks turvalist, õiglast ja võrdset juurdepääsu vaktsiinidele kogu maailmas, sealhulgas ajutiselt tühistades asjakohased patendiõigused;

130.

kutsub komisjoni üles täielikult rakendama algatusi, mis on visandatud komisjoni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 9. veebruari 2021. aasta ühisteatises uuendatud partnerluse kohta lõunapoolsete naaberriikidega ning mis võeti vastu parlamendi soovituses uuendatud partnerluse kohta lõunapoolsete naaberriikidega;

131.

rõhutab, et Euroopa lõunanaabruse ebastabiilsus ja ebakindlus on endiselt pidev probleem; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tugevdama koostööd lõunanaabruses asuvate partnerriikidega, et leevendada inimkaubanduse ning ebaseaduslike relvade ja kultuuriväärtuste salakaubaveo tagajärgi ning hoida ära vägivaldset äärmuslust ning nii säilitada julgeolek ja stabiilsus Euroopa lõunanaabruses;

132.

rõhutab, et ebastabiilsus Liibüas mõjutab mitte ainult selle naaberriike, vaid ka Euroopat; rõhutab, et toimiva riigi puudumine, erimeelsused rühmituste vahel ja relvastatud rühmituste levik loovad viljaka pinnase uimasti-, relva- ja inimkaubitsejatele;

133.

mõistab hukka Venemaa jätkuvad ähvardused ÜRO Julgeolekunõukogus Süüria viimase humanitaarabikoridori Bab al-Hawa kasutamise pikendamise küsimuses, millega seatakse ohtu rohkem kui neli miljonit inimest, kes sõltuvad humanitaarabist, et rahuldada oma põhivajadusi toidu, ravimite ja muude elutähtsate kaupade järele;

134.

tunneb muret raske majandusliku ja humanitaarolukorra pärast Afganistanis pärast Talibani vägivaldset võimuhaaramist, millel on eriti kahjulik mõju naiste ja tütarlaste, etniliste ja usuvähemuste, inimõiguste kaitsjate, sõltumatute meediaesindajate ning ELile ja selle liikmesriikidele abi andnud isikute õigustele; väljendab sügavat muret Talibani võimuhaaramise põhjustatud piirkondliku ebastabiilsuse pärast ja eelkõige Talibani püüdluste pärast laiendada oma mõju naaberriikidesse, ehitades ja tugevdades kogu piirkonnas terrorivõrgustikke; märgib, et Pakistan on sellega seoses eriti kaitsetu;

135.

nõuab tungivalt, et komisjon ja komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tagaksid Afganistanis asuvate ELi eriesindaja ja EUPOL Afghanistani töötajate, teiste eriti kaitsetute isikute ning nende ülalpeetavate abikaasade, laste, vanemate ja vallaliste õdede täieliku ja õigeaegse evakueerimise kooskõlas nõukogu otsusega (ÜVJP) 2022/151 (7);

136.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama Afganistani inimestele antava humanitaarabi suurema rahastamise; kordab, et ei tunnusta Talibani režiimi; toetab viit peamist kriteeriumi, mille nõukogu võttis vastu 21. septembril 2021 ja mis on juhtpõhimõtted tulevases koostöös Talibaniga, kuid usub, et on vaja teha suuri pingutusi pikaajalise strateegia määratlemiseks, et käsitleda praegu Afganistanis esinevat inimõigustega seotud hädaolukorda ja soolist apartheidi; kutsub ELi üles suurendama toetust õigluse tagamiseks Afganistanis toime pandud kohutavate kuritegude ohvritele, sealhulgas naistele ja tütarlastele, etnilistele vähemustele ja LGBTIQ+ kogukonna liikmetele, ning annaks kogu vajalikku abi Afganistanis toime pandud inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude hiljuti pikendatud uurimiseks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt; mõistab kõige karmimalt hukka Talibani otsused keelata naistel ja tütarlastel kesk- ja ülikoolihariduse omandamine ning keelata naistel valitsusvälistes organisatsioonides töötamine, millel võivad olla katastroofilised humanitaartagajärjed; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid suurendaksid koos ÜRO, kodanikuühiskonna ja rahvusvaheliste partneritega survet Talibanile need otsused viivitamata tühistada;

137.

mõistab hukka Iraani, sealhulgas islami revolutsioonilise kaardiväe poolsed meeleavalduste jõhkrad mahasurumised, mis toimusid pärast Mahsa Amini surma, mille põhjustas tema vägivaldne vahistamine, kuritarvitamine ja väärkohtlemine Iraani moraalipolitsei poolt; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles lisama islami revolutsioonilise kaardiväe terroriaktidega seotud isikute, rühmituste ja üksuste ELi loetellu (ELi terroristiloetelu), pidades silmas selle terroristlikku tegevust, meeleavaldajate represseerimist ja droonide tarnimist Venemaale; kordab oma toetust kogu riigis toimuvale rahumeelsele protestiliikumisele, mis on suunatud Mahsa Jina Amini tapmise, naiste süsteemse ja kasvava rõhumise ning inimõiguste ja põhivabaduste raskete ja massiliste rikkumiste vastu; on jahmunud Iraani politsei ja julgeolekujõudude ohjeldamatust ja ebaproportsionaalsest jõu kasutamisest rahumeelsete meeleavaldajate vastu; mõistab kõige karmimalt hukka rahumeelsete meeleavaldajate hukkamise Islamivabariigi poolt; on seisukohal, et kuna Iraani režiim eirab jõhkralt oma kodanike inimväärikust ja demokraatlikke püüdlusi ning toetab Venemaa Föderatsiooni, tuleb ELi seisukohta Iraani suhtes korrigeerida; nõuab tungivalt, et Islamivabariigi ametivõimud tühistaksid viivitamata kõik käimasolevate meeleavalduste käigus määratud surmanuhtlused ja kehtestaksid viivitamata surmanuhtluse moratooriumi eesmärgiga see täielikult kaotada; nõuab ELi jõulist vastust Iraani osalemisele Venemaa agressioonisõjas Ukraina vastu;

138.

toetab kindlalt Iraani rahva soovi elada vabas, stabiilses, kaasavas ja demokraatlikus riigis, kus austatakse inimõiguste ja põhivabaduste valdkonnas võetud riiklikke ja rahvusvahelisi kohustusi; mõistab sellega seoses hukka piiravad meetmed, mis on kehtestatud Iraani üksikisikutele ja üksustele, sealhulgas nn moraalipolitsei, nende rolli eest Iraanis toimuvate naiste juhitud protestide mahasurumisel, kus nõutakse võrdseid õigusi ja süstemaatilise diskrimineerimise ning inimõiguste rikkumiste lõpetamist Islamivabariigis; väljendab heameelt ÜRO Inimõiguste Nõukogu 24. novembri 2022. aasta resolutsiooni S35/1 (Iraani Islamivabariiki käsitleva sõltumatu rahvusvahelise teabekogumismissiooni loomise kohta) üle ning kutsub ELi üles toetama täielikult missiooni ettevalmistamist ja rakendamist; kutsub Euroopa välisteenistust, komisjoni ja liikmesriike üles jätkama inimõiguste küsimuste tõstatamist kõigis Iraaniga peetavates aruteludes;

139.

kordab, et islami revolutsioonilise kaardiväe juhtkonna vastu suunatud sanktsioone ei tohi tühistada, ning nõuab islami revolutsioonilise kaardiväe vastu täiendavaid piiravaid meetmeid; palub nõukogul lisada islami revolutsiooniline kaardivägi ja selle abijõud, sealhulgas poolsõjaväelised Basij relvarühmitused ja Quds Force ELi terroristiloetellu;

140.

märgib, et leviku tõkestamine on Lähis-Ida ja Pärsia lahe piirkonna stabiliseerimise nurgakivi; nõuab, et jätkataks diplomaatilisi jõupingutusi tagamaks, et Iraan ei arendaks välja tuumarelvi; on siiski arvamusel, et mis tahes edasised läbirääkimised ühise laiaulatusliku tegevuskava üle ei tohi jätta tähelepanuta Iraani muid kahjulikke poliitikameetmeid, projekte ega sõjalisi programme;

141.

kordab vajadust toetada ühist laiaulatuslikku tegevuskava ja käimasolevaid läbirääkimisi selle rakendamiseks;

142.

on seisukohal, et EL peaks suurendama lõunanaabruse strateegilise kommunikatsiooni töörühma suutlikkust, et arendada edasi konkreetset strateegiat desinformatsiooni vastu võitlemiseks lõunanaabruses, sealhulgas Iraani Islamivabariigis, eesmärgiga võidelda valeuudiste ja propaganda vastu, et tugevdada demokraatiat ja stabiilsust;

143.

väljendab heameelt püüdluse üle tugevdada ELi suhteid Pärsia lahe riikidega, nagu rõhutati 18. mai 2022. aasta ühisteatises Euroopa Parlamendile ja nõukogule strateegilise partnerluse kohta Pärsia lahe riikidega; märgib, et on olemas ühine huvi teha Pärsia lahe partneritega strateegilisemalt koostööd, eelkõige piirkondliku julgeoleku, koostöö, kliimameetmete ja inimõiguste kui peamiste strateegiliste eesmärkide edendamise suhtes; kutsub ELi ja liikmesriike üles jätkuvalt rõhutama inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse austamist ning väärtuste järkjärgulist ühtlustamist, eelkõige selleks, et võidelda Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja ja selle tagajärgede vastu; mõistab sügavalt hukka OPEC+ riikide, eelkõige Saudi Araabia juhtimisel vastu võetud otsuse kärpida naftatootmist, mis halvendab ülemaailmset inflatsiooni ja õõnestab rahvusvahelisi pingutusi võidelda Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja vastu; võtab teadmiseks asjaolu, et Araabia Ühendemiraadid on lisatud rahapesu tõkestamise strateegiliste puuduste tõttu rahapesuvastase töökonna tõhustatud järelevalve all olevate jurisdiktsioonide loetellu; tunneb muret selle pärast, et riigist on saanud turvapaik Venemaa oligarhidele, kelle suhtes EL on sanktsioonid kehtestanud; rõhutab, et tõeline strateegiline partnerlus Pärsia lahe riikidega nõuab dialoogi ja koostööd inimõiguste valdkonnas ning kooskõlastamist Venemaa agressiooni vastu võitlemisel Ukrainas;

144.

kordab oma toetust Aabrahami lepingutele, millega on normaliseeritud diplomaatilised suhted Araabia Ühendemiraatide ja Bahreini vahel ning mis hiljem viisid selleni, et Maroko ja Sudaan allkirjastasid Iisraeliga normaliseerimislepingu;

145.

juhib tähelepanu sellele, et Iisraeli ja Palestiina konflikti puhul on EL jätkuvalt ühtne oma pühendumuses saavutada kahe riigi kooseksisteerimisel põhinev lahendus, lähtudes nõukogu 2014. aasta juuli järeldustes esitatud parameetritest, mis võimaldavad Iisraeli Riigil elada kõrvuti iseseisva, demokraatliku, tervikliku, suveräänse ja elujõulise Palestiina riigiga rahus, turvaliselt ja olles üksteist vastastikku tunnustanud, kusjuures Jeruusalemm on mõlema riigi tulevane pealinn; tuletada meelde, et asundused okupeeritud Palestiina aladel on rahvusvahelise õiguse kohaselt ebaseaduslikud; kutsub Iisraeli uut valitsust üles aktiivselt ja usaldusväärselt näitama oma pühendumust kahe riigi kooseksisteerimisel põhinevale lahendusele, mis on jätkuvalt nii ELi Lähis-Ida rahuprotsessi poliitika peamine eesmärk kui ka ELi ja Iisraeli partnerluse põhielement

146.

võtab teadmiseks ELi ja Iisraeli assotsiatsiooninõukogu tegevuse jätkumise 2022. aastal; märgib, et assotsiatsiooninõukogu eesmärk ei ole mitte ainult tugevdada ELi ja Iisraeli partnerlust, vaid ka olla Iisraeli ja Palestiina konfliktiga seotud küsimuste dialoogifoorum ja Lähis-Ida rahuprotsessi taaselustamise vahend; tuletab meelde ja toetab ELi seisukohta, mille nõukogu 3. oktoobril 2022 Brüsselis toimunud assotsiatsiooninõukogu 12. istungi ettevalmistamiseks esitas ja ühehäälselt heaks kiitis; toetab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pingutusi araabia juhtide kokkuviimisel, et saavutada edu laiaulatusliku piirkondliku rahu suunas, mis lõpetab Iisraeli ja Palestiina konflikti ning toob piirkonnale kaasa olulise julgeoleku-, kaubandus- ja muu koostöö;

147.

kordab oma seisukohta, et kõik liidu vahenditest toetatavad kooliõpikud ja õppematerjalid peavad olema kooskõlas UNESCO rahu, sallivuse, kooseksisteerimise ja vägivallast hoidumise standarditega;

148.

väljendab heameelt selle üle, et võeti vastu liidu mitmeaastane panus ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsioonile Lähis-Idas (UNRWA), millega tagatakse prognoositav toetus Palestiina põgenikele kooskõlas ELi ja UNRWA ühisdeklaratsiooniga 2021–2024; väljendab heameelt liidu täiendava panuse üle organisatsioonile toidu- ja vastupanuvõime rahastamisvahendi raames toiduga kindlustamatuse probleemi lahendamiseks; rõhutab, et UNRWA jätkab piirkondliku stabiilsuse ja rahu toetamist;

149.

peab Iisraeli ELi oluliseks partneriks; avaldab Iisraelile ja Liibanonile tunnustust kokkuleppe eest, mis käsitleb nende merepiiride piiritlemist;

150.

mõistab kõige karmimalt hukka Venemaa agressioonisõja Ukraina vastu ning Aljaksandr Lukašenka režiimi toetava rolli Valgevenes; kutsub Venemaa juhtkonda üles selle viivitamata lõpetama ja tingimusteta lahkuma kogu Ukraina rahvusvaheliselt tunnustatud territooriumilt ja mis tahes muust riigist, eelkõige Gruusiast ja Moldova Vabariigist, mille territoorium või selle osad see on ebaseaduslikult okupeerinud; nõuab tungivalt, et Venemaa tagaks teravilja ja muude toorainete vaba liikumise kogu maailmas; kutsub nõukogu üles määratlema Venemaad riigina, kes toetab terrorismi ja kasutab terrorismivahendeid; nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus toetaks kõiki seaduslikke rahvusvahelisi ja riigisiseseid protsesse, sealhulgas üldise kohtualluvuse põhimõtte alusel, et uurida inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid, et võtta kohtu ees vastutusele kõik isikud, kes vastutavad lugematute sõjakuritegude ja inimõiguste rikkumiste eest, sealhulgas massiliste vägistamiste ja ukrainlaste sunniviisilise väljasaatmise eest; kinnitab veel kord, et Venemaa peab maksma hüvitist kogu kahju ja hävitamise eest, mida ta on Ukrainas põhjustanud; märgib, et paljud Venemaa kodanikud lahkuvad Venemaalt, et vältida ajateenistust; nõuab, et kõik need, kes vabatahtlikult Venemaad selles sõjas või ebaseaduslike referendumite korraldamisel mingil viisil abistasid, võetaks vastutusele ja karistataks individuaalselt;

151.

väljendab heameelt ELi ja Venemaa vahelise viisarežiimi lihtsustamise kokkuleppe peatamise üle; kutsub liikmesriike üles täielikus kooskõlas ELi ja rahvusvahelise õigusega täies ulatuses järgima komisjoni suuniseid Venemaa viisataotlejatele viisade andmise ja Venemaa kodanike kontrollimise kohta ELi välispiiril ning tagama, et iga varjupaigataotlust, sealhulgas teisitimõtlejate, desertööride, väeteenistusest hoidujate ja aktivistide taotlusi, menetletaks eraldi ja ELi varjupaigaõigustiku kohaselt; kutsub nõukogu ja komisjoni üles tähelepanelikult jälgima Venemaa kodanikele viisade andmisega seotud olukorda;

152.

tunneb heameelt viimase Venemaa-vastase sanktsioonipaketi vastuvõtmise üle; kutsub siiski nõukogu üles laiendama nende isikute nimekirja, kelle suhtes kohaldatakse otseselt ELi sanktsioone, võttes arvesse loetelu 6 000 isikust, mille esitas Aleksei Navalnõi korruptsioonivastase võitluse fond;

153.

on kindlalt veendunud, et ainult Ukraina lõplik võit Venemaa üle kaitseb ülemaailmset korda ja heidutab teisi agressiivseid osalejaid agressioonisõdade korraldamisest; kutsub pädevaid ELi institutsioone üles ühiselt välja töötama sõja lõpu stsenaariume, võttes samal ajal arvesse potentsiaalselt destabiliseerunud ja nõrgenenud Venemaad ning kavandama selle võimalikku reformi;

154.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma juhtrolli mitmepoolse mehhanismi ettevalmistamisel, mis jälgib, jõustab ja väljastab Ukrainale Venemaa reparatsioonide maksmist;

155.

võtab teadmiseks, et paljudes riikides toetatakse Venemaa provotseerimata ja põhjendamatut sissetungi Ukrainasse, seda eelkõige Venemaa ja Hiina desinformatsioonikampaaniate mõjusa olemuse tõttu; julgustab komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, komisjoni ja liikmesriike suurendama nende riikidega diplomaatilist kontakti, suurendama kahe- ja mitmepoolset koostööd ning intensiivistama strateegilist suhtlust; rõhutab strateegia „Global Gateway“ keskset rolli demokraatlikel väärtustel, võrdsetel partnerlustel ja keskkonnasäästlikkusel põhinevate ühiste väljakutsete lahendamisel;

156.

kutsub rahvusvahelist üldsust üles leevendama nii palju kui võimalik Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja negatiivset ülekanduvat mõju Arktikale, mille säilitamine rahu-, heaolu- ja stabiilsuspaigana peaks jääma prioriteediks; väljendab muret Venemaa sõjalise tegevuse pärast Arktikas ja piirkonna muutuva julgeolekumaastiku pärast ning kinnitab veel kord Arktika strateegilist tähtsust; nõuab ELi suuremat osalust selles piirkonnas, võttes arvesse Venemaa Ukraina-vastasest agressioonisõjast tulenevat uut julgeolekuolukorda, kuna piirkond on ELi jaoks strateegilise tähtsusega, pidades silmas kliimamuutusi, tööstus- ja majanduspoliitikat, vaba navigeerimist ja geostrateegilist mõju ning Venemaa ja Hiina kasvavaid huve ja liikumisi selles piirkonnas;

157.

nõuab ELi juhtide aktiivset kaasamist Venemaa Ukraina-vastasest agressioonisõjast tulenevate tuumaohtude ärahoidmisel, sealhulgas Zaporižžja tuumaelektrijaama ohutuse tagamisel;

158.

rõhutab, kui oluline on tugevdada suhteid Ladina-Ameerika ja Kariibi piirkonnaga, ajakohastades ELi ning Ladina-Ameerika ja Kariibi piirkonna strateegia, pannes suurt rõhku ühistele pingutustele mitmepoolse ülemaailmse korra, rahvusvahelise õiguse ning demokraatia ja inimõiguste austamise tugevdamiseks, eelkõige arvestades Hiina Rahvavabariigi ja Venemaa kasvavat ja ebaproportsionaalset mõju piirkonnas võrreldes ELiga ning suurenenud ohtu Euroopa tarneahelatele Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja tõttu; kutsub liikmesriike ja Euroopa välisteenistust üles jätkama piirkonnas ennetavat diplomaatiat ning tugevdama veelgi olemasolevaid partnerlusi sarnaselt mõtlevate riikidega, kaubandussuhteid, investeeringuid, demokraatia toetamist ja parlamentidevahelist koostööd; rõhutab sellega seoses soolise võrdõiguslikkuse, kliimamuutuste ja põlisrahvaste õigustega tegelemise tähtsust ning vajadust kiiresti sõlmida ja ratifitseerida Tšiili, Mehhiko ja Mercosuriga kavandatud tasakaalustatud ja ajakohastatud lepingud, õiguslikult siduva ja jõustatava peatükiga kaubanduse ja kestliku arengu kohta, mis sisaldab tugevat inimõiguste mõõdet ja on kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkidega, tingimusel et Mercosuri puhul jõutakse kokkuleppele täiendava vahendi suhtes, mis puudutab sisulisi ratifitseerimiseelseid kohustusi; väljendab heameelt ELi-Tšiili täiustatud raamlepingu üle peetavate läbirääkimiste lõpuleviimise üle; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon saavutaks pärast rohkem kui kaks aastat kestnud läbirääkimisi täiendava rahastamisvahendi üle võimalikult kiiresti lõpliku kokkuleppe; rõhutab, et kõik osapooled peavad ratifitseerima ELi ja Kesk-Ameerika riikide vahelise assotsiatsioonilepingu;

159.

väljendab toetust Peruu demokraatlikule ja põhiseaduslikule korrale, mida nüüdseks endine president Pedro Castillo ja tema liitlased ähvardasid, kui ta püüdis 7. detsembril 2022 kongressi ebaseaduslikult laiali saata, et vältida tema enda tagandamist; väljendab lootust, et Peruu ametivõimude laitmatu ja vastutustundlik käitumine üksnes tugevdab demokraatiat riigis, ning nõuab, et presidendi- ja parlamendivalimised korraldataks võimalikult varakult, et ületada poliitiline ummikseis;

160.

kordab oma kindlat pühendumust demokraatia kaitsmisele ja edendamisele Ladina-Ameerikas; mõistab hukka 8. jaanuaril 2023 Brasiilia demokraatlike institutsioonide vastu toime pandud jõhkralt demokraatiavastase ja vägivaldse paremäärmusliku rünnaku, mis sai õhustust sihilikust ja laialt levinud desinformatsioonist Brasiilia hiljutiste presidendivalimiste õiguspärasuse kohta; toetab täielikult Brasiilia demokraatlikult valitud presidenti Lula da Silvat ning Brasiilia valitsuse kiiret ja otsustavat reageerimist ülestõusule;

161.

rõhutab, et ELi suhted Aafrika Liiduga on väga tähtsad, et vastata partnerriikide vajadustele ja arendada nende suurt potentsiaali Aafrikas ning tegutseda ühiste huvide nimel; kutsub komisjoni ja komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles täitma Aafrika Liidu ja ELi tippkohtumisel kokku lepitud kohustusi, rakendama kiiresti Global Gateway projekte Aafrikas ja tugevdama COVID-19 pandeemia leevendamisel julgeoleku, kaubanduse, tervishoiu, arengu ja abistamise teemalist partnerlust Aafrika riikidega kooskõlas strateegilise kompassiga, võrdõiguslikkuse alusel ja eelkõige eesmärgiga edendada kestliku arengu eesmärke, digi- ja rohepööret, inimõigusi ja konfliktide rahumeelset lahendamist vastavalt rahvusvahelise õiguse põhimõtetele; rõhutab, et ELi koostöö Aafrikaga, sealhulgas arengu- ja kaubanduskoostöö kaudu, peab seadma esikohale panustamise tugevate ja vastupidavate ühiskondade loomisele, sotsiaalse võrdõiguslikkuse ja turvalisuse suurendamisele ning demokraatlike struktuuride toetamisele kohapeal;

162.

väljendab heameelt Euroopa Arengufondist rahaliste vahendite eraldamise üle, et leevendada muu hulgas Venemaa sissetungist Ukrainasse tulenevat kasvavat toiduga kindlustamatust; nõuab vajaduse korral sarnaste lisameetmete võtmist; kordab oma üleskutset liikuda täieliku partnerluse suunas, mille keskmes on inimareng ja loodusvarade kaitse;

163.

nõuab tugevat ELi strateegilist kommunikatsiooni- ja teavituskampaaniat Aafrika riikidele, et võidelda kahjulike narratiivide vastu, eelkõige nende vastu, mida Venemaa Föderatsioon ja Hiina Rahvavabariik piirkonnas levitavad;

164.

mõistab hukka Venemaa demokraatiat ohustava sekkumise Aafrikasse, eelkõige Wagneri grupi suurema jalajälje kaudu kontinendil; mõistab teravalt hukka Wagneri grupi poolt toime pandud inimõiguste rikkumised ja kuriteod;

165.

nõuab Aafrika ja Euroopa partnerlust, mille eesmärk on luua solidaarsuse, turvalisuse, rahu ja püsiva heaolu ala; nõuab, et EL võtaks kiireid meetmeid, et võidelda Wagneri grupi kasvava kohaloleku vastu mitmes Aafrika riigis, mis õhutab veelgi ebastabiilsust ja õõnestab terrorismivastase võitluse pingutusi;

Parlamentaarse diplomaatia kui välispoliitika vahendi tõhustamine

166.

rõhutab Euroopa Parlamendi konkreetset panust ELi välis- ja julgeolekupoliitikasse oma parlamentaarse diplomaatia vahendite kaudu; nõuab tihedamat parlamentaarset kontrolli Euroopa välisasjade strateegiliselt olulistes küsimustes; tuletab muu hulgas meelde, et Ukraina Ülemraada ja Euroopa Parlament teevad poliitilisel ja tehnilisel tasandil tihedat koostööd;

167.

märgib, et Euroopa Parlament osaleb aktiivselt ÜVJPs oma erivahendite kaudu; rõhutab, kui olulised ja ainulaadsed on Euroopa Parlamendi demokratiseerimisprogrammid, nagu Jean Monnet’ dialoog, mille eesmärk on edendada ja tugevdada parlamentide tegevust; tuletab meelde, et kõik ELi institutsioonid peaksid osalema ja tegema koostööd tegevuses, mille eesmärk on võidelda demokraatia ülemaailmse tagasilanguse vastu, sealhulgas valimiste vaatlemise, vahendamise ja dialoogi, konfliktide ennetamise, Sahharovi auhinna ja selle võrgustiku ning parlamentaarse diplomaatia kaudu;

168.

kutsub Euroopa välisteenistust üles seadma prioriteediks ajakirjandus- ja sõnavabaduse ning astuma kõik vajalikud sammud, et järgida täiel määral ELi suuniseid sõnavabaduse kohta internetis ja mujal; nõuab tungivalt, et ELi delegatsioonid parandaksid ennetavaid kaitsemeetmeid, kavandaksid hädaolukorras reageerimist ajakirjandusvabaduse halvenemisele ning pakuksid kohalikele ajakirjanikele ja kodanikuühiskonnale tõendatavat ja nähtavat toetust;

169.

kutsub üles parandama ELi ennetavat diplomaatiat kui ennetavat välispoliitika vahendit, et hoida ära konfliktide puhkemist kolmandate poolte vahel ja toetada neid kasvavatele pingetele rahumeelsete lahenduste leidmisel;

170.

rõhutab parlamentaarsete assambleede tähtsust koostöö ja institutsioonilise dialoogi foorumitena ning nende väärtuslikku panust Euroopa välispoliitilisse tegevusse julgeolekuküsimustes, samuti vajadust edendada nende tegevust ning tagada nende nõuetekohane toimimine ja areng;

171.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võimaldama ja tugevdama parlamentaarset järelevalvet ELi välistegevuse üle, sealhulgas jätkates korrapäraseid konsultatsioone komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoniga ning kaasates Euroopa Parlamendi Euroopa rahutagamisrahastu ja strateegilise kompassi nõuetekohasesse rakendamisse ja järelevalvesse; tuletab meelde, et Euroopa Parlament teeb Euroopa välisteenistusega teataval määral mitteametlikku koostööd, mida tõhustati pärast nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsust ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 2010. aasta poliitilise vastutuse deklaratsiooni; rõhutab, et Euroopa Parlamendi ja Euroopa välisteenistuse, sealhulgas selle delegatsioonide vaheliste institutsioonidevaheliste suhete raamistikku on vaja veelgi tugevdada; nõuab Euroopa välisteenistuse ja Euroopa Parlamendi vahelist raamlepingut välistegevuse alase koostöö tugevdamiseks, mis võiks tõhustada ELi välispoliitika meetmeid; rõhutab vajadust kasutada Euroopa Kaitsefondi vahearuannet, et kehtestada töökavade delegeeritud õigusaktide kaudu nõuetekohane parlamentaarne järelevalve; rõhutab vajadust luua samasugune parlamentaarse järelevalve tase ka tulevase ühishangete õigusakti ja Euroopa kaitseinvesteeringute programmi üle; rõhutab, et Euroopa Parlament peaks oma tähtsa demokraatliku järelevalve rolli nõuetekohaseks täitmiseks saama vajaliku teabe ja dokumendid läbipaistvalt ning õigeaegselt;

172.

tuletab meelde liikmesriikide parlamentide olulist rolli; rõhutab NATO Parlamentaarse Assamblee võimalikku olulist rolli ja nõuab Euroopa Parlamendi suhete edasist tugevdamist sellega;

173.

kutsub kõiki ELi institutsioone ja asutusi ning liikmesriike üles osalema piisavalt võitluses desinformatsiooni ja propaganda vastu, mis õõnestavad nende poliitikat, suurendades oma tööga seotud strateegilist kommunikatsiooni ja narratiivi; nõuab ELi delegatsioonide ja missioonide strateegilise kommunikatsiooni suuremat toetamist;

174.

mõistab hukka kõik kolmandate riikide katsed valitud ametiisikuid mõjutada või ära osta; on võtnud kindlasti nõuks põhjalikult uurida ja nõuetekohaselt käsitleda korruptsiooni- ja sobimatu tegevuse juhtumeid kolmandate riikide poolt, kes püüavad osta mõju Euroopa Parlamendis;

175.

rõhutab, et Euroopa Parlamendil on ELi lepingu artikli 36 alusel õigus saada ÜVJP küsimustes teavet; juhib tähelepanu Euroopa Liidu Kohtu otsustele Mauritiuse lepingu (8) ja Tansaania lepingu (9) kohta, mille kohaselt on Euroopa Parlamendi õigeaegne ja põhjalik teavitamine äärmiselt oluline, et parlament saaks täita oma demokraatlikku kontrolli ja nõustavat rolli ÜVJP küsimustes;

176.

kinnitab, et Euroopa Parlament peaks täielikult ära kasutama oma järelevalve- ja eelarvevolitusi seoses liidu otsustega rahvusvahelistes küsimustes; rõhutab, kui olulised on Euroopa Parlamendi demokraatia toetamise programmid, millel on suur potentsiaal tugevdada ELi rolli kogu maailmas, kaasates peamisi poliitilisi sidusrühmi ja hõlbustades kestlikku demokraatlikku valitsemistava ELi mittekuuluvates riikides ja ELi läbirääkijariikides;

o

o o

177.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1)  ELT C 347, 9.9.2022, lk 61.

(2)  ELT C 465, 6.12.2022, lk 109.

(3)  ELT L 102, 24.3.2021, lk 14.

(4)  Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2022)0406.

(5)  Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2022)0443.

(6)  COM(2022)0684.

(7)  Nõukogu 3. veebruari 2022. aasta otsus (ÜVJP) 2022/151, mis käsitleb Euroopa Liidu meedet teatavate eriti kaitsetus olukorras olevate isikute Afganistanist evakueerimise toetamiseks (ELT L 25, 4.2.2022, lk 11).

(8)  24. juuni 2014. aasta otsus kohtuasjas Euroopa Parlament vs. Euroopa Liidu Nõukogu, C-658/11, ECLI:EU:C:2014:2025.

(9)  14. juuni 2016. aasta otsus kohtuasjas Euroopa Parlament vs. Euroopa Liidu Nõukogu, C-263/14, ECLI:EU:C:2016:435.


16.6.2023   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 214/54


P9_TA(2023)0010

Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamist käsitlev 2022. aasta aruanne

Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2023. aasta resolutsioon ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamist käsitleva 2022. aasta aruande kohta (2022/2050(INI))

(2023/C 214/05)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping),

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) V jaotist, eriti selle 2. peatüki 2. jagu, mis käsitleb sätteid ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) kohta,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2021. aasta määrust (EL) 2021/697, millega luuakse Euroopa Kaitsefond (1),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/947, millega luuakse naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrument „Globaalne Euroopa“ (2),

võttes arvesse komisjoni 19. juuli 2022. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ühishangete õigusakti abil Euroopa kaitsetööstust tugevdava vahendi loomise kohta (COM(2022)0349),

võttes arvesse nõukogu 11. detsembri 2017. aasta otsust (ÜVJP) 2017/2315, millega luuakse alaline struktureeritud koostöö ning määratakse kindlaks selles osalevate liikmesriikide nimekiri (3),

võttes arvesse käesoleva dokumendi lisas nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviiltegevust käsitleva kokkuleppe sõlmimise kohta, mille välisasjade nõukogu võttis vastu oma 19. novembri 2018. aasta istungil,

võttes arvesse nõukogu 22. märtsi 2021. aasta otsust (ÜVJP) 2021/509, millega luuakse Euroopa rahutagamisrahastu (4),

võttes arvesse nõukogu 6. mai 2021. aasta otsuseid (ÜVJP) 2021/748 (5), (ÜVJP) 2021/749 (6) ja (ÜVJP) 2021/750 (7), mis käsitlevad Kanada, Norra Kuningriigi ja Ameerika Ühendriikide osalemist PESCO sõjaväelise liikuvuse projektis,

võttes arvesse nõukogu 12. juuli 2021. aasta otsust (ÜVJP) 2021/1143, mis käsitleb Euroopa Liidu sõjalist väljaõppemissiooni Mosambiigis (EUTM Mozambique) (8),

võttes arvesse nõukogu 13. aprilli 2022. aasta otsust (ÜVJP) 2022/638, millega muudetakse otsust 2014/486/ÜVJP, mis käsitleb Euroopa Liidu nõuandemissiooni Ukraina tsiviiljulgeoleku sektori reformiks (EUAM Ukraine) (9),

võttes arvesse nõukogu 17. oktoobri 2022. aasta otsust (ÜVJP) 2022/1968, mis käsitleb Euroopa Liidu sõjalise abi missiooni Ukraina toetuseks (EUMAM Ukraine) (10),

võttes arvesse nõukogu 17. oktoobri 2022. aasta otsust (ÜVJP) 2022/1970, millega muudetakse otsust 2010/452/ÜVJP Euroopa Liidu vaatlusmissiooni kohta Gruusias (EUMM Georgia) (11),

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 22. oktoobri 2021. aasta ja 24.–25. märtsi,30.–31. mai ning 23.–24. juuni 2022. aasta järeldusi,

võttes arvesse välissuhete nõukogu 12. detsembri 2022. aasta järeldusi,

võttes arvesse nõukogu 12. detsembri 2022. aasta otsust (ÜVJP) 2022/2444, mis käsitleb Euroopa Liidu sõjalist partnerlusmissiooni Nigeris (EUMPM Niger) (12),

võttes arvesse nõukogu 17. oktoobri 2022. aasta otsust (ÜVJP) 2022/1970 (13), millega luuakse ELi järelevalvesuutlikkus Armeenias, ja nõukogu 19. detsembri 2022. aasta otsust lähetada Armeeniasse üleminekuperioodiks planeerimisabi rühm,

võttes arvesse riigipeade ja valitsusjuhtide 11. märtsi 2022. aasta mitteametlikul kohtumisel vastu võetud Versailles’ deklaratsiooni,

võttes arvesse nõukogu 22. jaanuari 2018. aasta järeldusi väliskonfliktide ja -kriiside puhul järgitava integreeritud lähenemisviisi kohta ning 24. jaanuari 2022. aasta järeldusi Euroopa julgeolekuolukorra kohta,

võttes arvesse nõukogu 25. novembri 2013. aasta, 18. novembri 2014. aasta, 18. mai 2015. aasta, 27. juuni 2016. aasta, 14. novembri 2016. aasta, 18. mai 2017. aasta, 17. juuli 2017. aasta, 25. juuni 2018. aasta, 17. juuni 2019. aasta, 10. detsembri 2019. aasta, 17. juuni 2020. aasta, 12. oktoobri 2020. aasta, 20. novembri 2020. aasta, 7. detsembri 2020. aasta ja 10. mai 2021. aasta järeldusi ÜJKP kohta,

võttes arvesse nõukogu 5. juuni 2020. aasta järeldusi noorte rolli kohta välistegevuses,

võttes arvesse nõukogu 16. aprilli 2021. aasta järeldusi „Uuendatud partnerlus lõunapoolsete naaberriikidega. Vahemere piirkonna uus tegevuskava“,

võttes arvesse nõukogu 18. oktoobri 2021. aasta järeldusi Bosnia ja Hertsegoviina / operatsiooni EUFOR Althea kohta,

võttes arvesse nõukogu 24. jaanuari 2022. aasta järeldusi, mis käsitlevad ÜRO ja ELi rahuoperatsioonide ja kriisiohjamise strateegilise partnerluse viimist järgmisele tasandile: 2022–2024. aasta prioriteedid,

võttes arvesse nõukogu 21. veebruari 2022. aasta järeldusi, milles käsitletakse koordineeritud merelise kohaloleku kontseptsiooni rakendamise pikendamist ja tõhustamist Guinea lahes,

võttes arvesse nõukogu 23. mai 2022. aasta järeldusi Euroopa Liidu kübervaldkonna positsiooni arendamise kohta,

võttes arvesse välisasjade nõukogu 16. mai 2022. aasta istungit ja välisasjade nõukogu (kaitseministrid) 17. mai 2022. aasta kohtumist,

võttes arvesse üldist strateegiat „Ühtne visioon, ühine tegevus: tugevam Euroopa. Euroopa Liidu üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia“, mida komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitles 28. juunil 2016,

võttes arvesse julgeoleku- ja kaitsevaldkonna strateegilist kompassi Euroopa Liidule, kes kaitseb oma kodanikke, väärtusi ja huve ning toetab rahvusvahelist rahu ja julgeolekut, mille nõukogu kiitis heaks 21. märtsil 2022 ja Euroopa Ülemkogu kinnitas 25. märtsil 2022,

võttes arvesse Euroopa välisteenistuse 6. novembri 2020. aasta kliimamuutuste ja kaitse tegevuskava ning Euroopa Parlamendi 7. juuni 2022. aasta resolutsiooni selle kohta (14),

võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 6. märtsi 2014. aasta ühisteatist „Avatud ja turvaline ülemaailmne merendusvaldkond: Euroopa Liidu meresõidu turvalisuse strateegia elemendid“ (JOIN(2014)0009),

võttes arvesse komisjoni 24. juuli 2020. aasta teatist ELi julgeolekuliidu strateegia kohta (COM(2020)0605),

võttes arvesse komisjoni 15. veebruari 2022. aasta teatist „Komisjoni panus Euroopa kaitsesse“ (COM(2022)0060),

võttes arvesse komisjoni 15. veebruari 2022. aasta teatist „Julgeoleku ja kaitse jaoks elutähtsa tehnoloogia tegevuskava“ (COM(2022)0061),

võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 18. mai 2022. aasta ühisteatist „Kaitseinvesteeringute puudujääkide analüüs ja edasised sammud“ (JOIN(2022)0024),

võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 16. detsembri 2020. aasta ühisteatist „ELi küberturvalisuse strateegia digikümnendi jaoks“ (JOIN(2020)0018),

võttes arvesse komisjoni 22. veebruari 2021. aasta teatist „Tegevuskava sünergia kohta tsiviil-, kaitse- ja kosmosetööstuse vahel“ (COM(2021)0070),

võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 10. novembri 2022. aasta ühisteatist „Sõjaväelise liikuvuse tegevuskava 2.0“ (JOIN(2022)0048),

võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 10. novembri 2022. aasta ühisteatist „ELi küberkaitsepoliitika“ (JOIN(2022)0049),

võttes arvesse Euroopa Kaitsefondi 2022. aasta teist tööprogrammi, mille komisjon võttis vastu 25. mail 2022,

võttes arvesse Põhja-Atlandi lepingut,

võttes arvesse Madridi tippkohtumise deklaratsiooni, mille võtsid vastu Põhja-Atlandi Nõukogu kohtumisel Madridis 29. juunil 2022. aastal osalenud NATO riigipead ja valitsusjuhid,

võttes arvesse Rootsi ja Soome NATOga ühinemise taotlusi, mille nad esitasid ühiselt 18. mail 2022, ning Soome ja Rootsi ühinemisprotokollide allkirjastamist NATO liitlaste poolt 5. juulil 2022,

võttes arvesse NATO 2022. aasta strateegilist kontseptsiooni, mille NATO riigipead ja valitsusjuhid võtsid vastu 29. juunil 2022 Madridis toimunud NATO tippkohtumisel,

võttes arvesse 8. juulil 2016, 10. juulil 2018 ja 10. jaanuaril 2023 allkirjastatud kolme ELi ja NATO koostööd käsitlevat ühisdeklaratsiooni,

võttes arvesse Varssavi ühisdeklaratsiooni rakendamiseks tehtud 74 ühist ettepanekut, mille ELi nõukogu ja NATO nõukogu kiitsid heaks 6. detsembril 2016 ja 5. detsembril 2017,

võttes arvesse 20. juuni 2022. aasta seitsmendat eduaruannet ELi nõukogu ja NATO nõukogu poolt 6. detsembril 2016 ja 5. detsembril 2017 heaks kiidetud ühiste ettepanekute rakendamise kohta,

võttes arvesse NATO parlamentaarse assamblee vastu võetud asjakohaseid aruandeid ja soovitusi,

võttes arvesse 15. juuni 2021. aasta ELi ja Ameerika Ühendriikide tippkohtumise avaldust „Suund uuendatud Atlandi-ülesele partnerlusele“,

võttes arvesse Ameerika Ühendriikide riigisekretäri ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 3. detsembri 2021. aasta ühisavaldust ELi ja USA julgeoleku- ja kaitsedialoogi alustamise kohta ning selle dialoogi raames järgnenud kohtumisi,

võttes arvesse Venemaa põhjendamatut ja provotseerimata agressioonisõda Ukraina vastu ning ebaseaduslikku sissetungi Krimmi ja Donetski, Hersoni, Luhanski ja Zaporižžja piirkondadesse ja nimetatud alade annekteerimist ning Gruusia Abhaasia ja Lõuna-Osseetia piirkondade ning Moldova Vabariigi Transnistria piirkonna okupeerimist,

võttes arvesse uut tehnoloogiat, nagu tehisintellekt, kosmosesuutlikkus ja kvantandmetöötlus, mis annab inimestele uusi võimalusi, kuid tekitab ka uusi kaitse- ja välispoliitikaprobleeme, mille lahendamiseks on vaja selget strateegiat ja liitlaste konsensust,

võttes arvesse ÜRO põhikirja,

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja, eriti selle artikli 2 lõiget 4, millega keelatakse jõu tarvitamine, ning artiklit 51 võõrandamatu õiguse kohta individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele,

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni (UNCLOS),

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325(2000), 1889 (2013), 2122 (2013), 2242 (2015) ja 2493 (2019) naiste, rahu ja julgeoleku kohta ning resolutsioone 2250 (2015), 2419 (2018) ja 2535 (2020) noorte, rahu ja julgeoleku kohta,

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone Küprose kohta,

võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi 1975. aasta Helsingi lõppakti,

võttes arvesse oma 12. septembri 2018. aasta resolutsiooni autonoomsete relvasüsteemide kohta (15),

võttes arvesse oma 11. detsembri 2018. aasta resolutsiooni sõjaväelise liikuvuse kohta (16),

võttes arvesse oma 12. märtsi 2019. aasta resolutsiooni ELi suutlikkuse suurendamise kohta konfliktide ennetamise ja vahendustegevuse valdkonnas (17),

võttes arvesse oma 26. novembri 2019. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, ja direktiivi 2008/118/EÜ, mis käsitleb aktsiisi üldist korda, seoses liidu raamistikus elluviidava kaitsetegevusega (18),

võttes arvesse oma 17. septembri 2020. aasta resolutsiooni relvaekspordi kohta: ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP rakendamine (19),

võttes arvesse oma 25. märtsi 2021. aasta resolutsiooni kaitse- ja julgeolekualaseid riigihankeid käsitleva direktiivi 2009/81/EÜ ning kaitseotstarbeliste toodete vedu käsitleva direktiivi 2009/43/EÜ rakendamise kohta (20),

võttes arvesse oma 7. juuli 2021. aasta resolutsiooni ELi ja NATO koostöö kohta Atlandi-üleste suhete valdkonnas (21),

võttes arvesse oma 7. oktoobri 2021. aasta resolutsiooni ELi küberkaitsevõime olukorra kohta (22),

võttes arvesse oma 17. veebruari 2022. aasta resolutsioon ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamist käsitleva 2021. aasta aruande kohta (23),

võttes arvesse oma 17. veebruari 2022. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamist käsitleva 2021. aasta aruande kohta (24),

võttes arvesse oma 1. märtsi 2022. aasta resolutsiooni Ukraina vastu suunatud Venemaa agressiooni kohta (25),

võttes arvesse oma 9. märtsi 2022. aasta resolutsiooni välissekkumise kohta kõigisse Euroopa Liidu demokraatlikesse protsessidesse, sealhulgas desinformatsiooni kohta (26),

võttes arvesse oma 7. aprilli 2022. aasta resolutsiooni Euroopa Ülemkogu 24.–25. märtsi 2022. aasta kohtumise järelduste, muu hulgas Ukraina vastu peetava sõja viimaste arengute ning ELi poolt Venemaale kehtestatud sanktsioonide ja nende rakendamise kohta (27),

võttes arvesse oma 8. juuni 2022. aasta soovitust nõukogule ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, mis käsitleb ELi välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikat pärast Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu (28),

võttes arvesse oma 8. juuni 2022. aasta resolutsiooni julgeoleku kohta idapartnerluse piirkonnas ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rolli kohta (29),

võttes arvesse oma 14. septembri 2022. aasta soovitust komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale „Uuendatud partnerlus lõunapoolsete naaberriikidega. Vahemere piirkonna uus tegevuskava“,

võttes arvesse oma 14. detsembri 2022. aasta seadusandlikku resolutsiooni nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse rahastamisvahend Ukraina toetamiseks 2023. aastal (makromajanduslik finantsabi+) (30),

võttes arvesse oma kodukorra artiklit 54,

võttes arvesse põhiseaduskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi,

võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9-0296/2022),

A.

arvestades, et Euroopa seisab silmitsi nii sõjaliste kui ka mittesõjaliste ohtude kõige keerukama kombinatsiooniga alates külma sõja lõpust ning olukorda süvendab Venemaa provotseerimata, põhjendamatu ja ebaseaduslik agressioonisõda Ukraina vastu; arvestades, et mittesõjaliste ohtude hulka kuuluvad desinformatsioon, küberründed, ründed elutähtsa taristu vastu, mõrvad, sabotaaž, majanduslik surve, väljapressimine toidu ja energia vallas, rände ärakasutamine ja õõnestav poliitiline mõju; arvestades, et Euroopa aktiivse energiataristu mis tahes tahtlik häirimine on vastuvõetamatu ja peaks tooma kaasa võimalikult jõulise reageerimise; arvestades, et Venemaa sissetung Ukrainasse on rünnak reeglitel põhinevale rahvusvahelisele korrale; arvestades, et see agressioonisõda on rünnak Euroopa julgeolekuarhitektuuri vastu, mis rajati pärast teist maailmasõda ja külma sõja lõppu, mille osaline Venemaa oli; arvestades, et president Putin valis Ukraina-vastases sõjas ning agressioonis Euroopa ja lääne vastu sihilikult eskaleerimise selliste algatustega nagu libareferendumite korraldamine okupeeritud Ukraina aladel, Luhanski, Donetski, Hersoni ja Zaporižžja annekteerimine, Venemaa sõjaväe osaline mobiliseerimine ning korduvad ja süvenevad ähvardused, sealhulgas ähvardus tuumarelva kasutada; arvestades, et president Vladimir Putini 21. septembri 2022. aasta dekreet osalise mobilisatsiooni väljakuulutamise kohta Venemaa Föderatsioonis tekitas riigist põgenevate venelaste poolt rändesurve Gruusia, Kasahstani ja Balti riikide piiril, kuid eelkõige tekitas ta jõhkra agressiooniga Ukraina vastu ja ukrainlaste vastu toime pandava genotsiidiga kujutlematuid kannatusi, mille tulemuseks on suurim pagulaste laine pärast Teist maailmasõda; arvestades, et Ukraina kaitseb mitte ainult oma suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust, vaid ka Euroopa ühiseid demokraatlikke väärtusi; arvestades, et puuduvad jõulised ja mõjusad meetmed Venemaa Ukraina-vastase agressiooni tõkestamiseks; arvestades, et Venemaa on korduvalt ähvardanud Ukrainat ning NATOt ja ELi liikmesriike tuumasõjaga;

B.

arvestades, et Ukraina võit on ka ELi ning selle julgeoleku- ja kaitsepoliitika usaldusväärsuse küsimus;

C.

arvestades, et nendele ohtudele reageerimiseks peab EL kiiresti suurendama oma välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika mõjusust, et kaitsta oma huve, väärtusi ja kodanikke nii liidusiseselt kui ka väljaspool seda ning eelkõige oma naabruses, et tagada rahu, inimeste julgeolek, kestlik areng ja demokraatia ning toetada oma partnereid; arvestades, et strateegilise kompassi eesmärk on anda ELile vajalikud strateegilised suunised, realistlikud ja operatiivsed vahendid, et liikuda sidusa ja usaldusväärse kaitsepoliitika suunas, ning muuta see mõjusaks ja võimekaks julgeoleku tagajaks ja jõuliseks ülemaailmseks osalejaks; arvestades, et nüüd on väga vajalik suurendada ELi julgeoleku- ja kaitsevõimet, sealhulgas tuginedes Ukrainale antavale enneolematule toetusele, eelkõige Euroopa rahutagamisrahastu kaudu, ning tagades vastastikuse täiendavuse NATOga; arvestades, et Venemaa hübriidagressiooni tõttu on vaja kavandada vaba Euroopa kaitse terviklikul ja mitmetahulisel viisil, mis hõlmab kõiki kriitilise tähtsusega valdkondi alates traditsioonilise sõjalise võimekuse parandamisest kuni elutähtsa tsiviiltaristu, tarneahelate ja energiarajatiste kaitsmiseni ning aktiivse võitluseni desinformatsiooni ja küberohtude vastu; arvestades, et Venemaa agressioon Ukraina vastu on esile tõstnud paljudes ELi ja NATO liikmesriikides esineva investeeringute nappuse julgeolekusse ja kaitsesse; arvestades, et NATO on siirnud oma idapiirile täiendavaid tuhandetest sõjaväelastest koosnevaid maa-, õhu- ja merekaitsevägesid; arvestades, et NATO aitab Ukraina nimel abitaotlusi koordineerida; arvestades, et Nord Streami gaasijuhtmeid kahjustanud plahvatus oli sihipärane rünnak ELi elutähtsa taristu vastu; arvestades, et Valgevenest on saanud Venemaa Ukraina-vastase sõja kaasosaline;

D.

arvestades, et 12. detsembril 2022 otsustas välisasjade nõukogu suurendada Euroopa rahutagamisrahastu üldist rahalist ülemmäära 2023. aastal 2 miljardi euro võrra, mida on võimalik hiljem veelgi suurendada;

E.

arvestades, et 2022. aasta detsembris leppisid Euroopa Parlament ja nõukogu kokku 18 miljardi euro suuruses toetuspaketis, mis kantakse Ukrainale üle kogu 2023. aasta jooksul;

F.

arvestades, et strateegilises kompassis on märgitud, et „[t]ugevam ja võimekam EL julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas annab positiivse panuse maailma ja Atlandi-ülesesse julgeolekusse ja on täienduseks NATOle, mis jääb oma liikmete kollektiivkaitse aluseks. Need kaks käivad käsikäes.“;

G.

arvestades, et ELi integreeritud lähenemisviis väliskonfliktidele ja -kriisidele võimaldab järjekindlalt kasutada liidu erinevaid võimeid ning et selle raames peavad liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitika ning muud tsiviilvahendid üksteist vastastikku täiendama, et anda oma panus inimeste julgeoleku ja püsiva rahu tagamiseks Euroopas ja kogu maailmas;

H.

arvestades, et Hiina Rahvavabariik on viimase kümne aasta jooksul suurendanud kaitsekulutusi ligikaudu 600 % võrra ning kasutab oma sõjalist jõudu naabrite, eelkõige Taiwani hirmutamiseks ja ähvardamiseks, nagu näitasid hiljuti Ameerika Ühendriikide esindajatekoja spiikri Nancy Pelosi 2022. aasta augustikuise Taiwani-külastuse järel toimunud sõjalised manöövrid, ning arvestades, et Hiina ohtlik sõjaline tegevus ja provokatsioonid leiavad jätkuvalt aset iga päev; arvestades, et Hiina Rahvavabariik ei võta selget seisukohta Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja osas, mis rikub rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtteid; arvestades, et Venemaa ja Hiina sõjaline koostöö suurenes 2022. aastal märkimisväärselt, mida näitasid mitmed ühised sõjalised õppused;

I.

arvestades, et 2022. aasta detsembri lõpus rõhutasid ELi kaks olulist partnerit Jaapan ja Lõuna-Korea oma ajakohastatud julgeolekustrateegiates vajadust teha ELiga koostööd; arvestades, et Jaapan on lisaks teatanud oma kaitsekulutuste kahekordistamisest, et jõuda 2 %-ni sisemajanduse koguproduktist (SKP); arvestades, et nii Jaapan kui ka Lõuna-Korea seisavad silmitsi kolmekordse julgeolekuprobleemiga, mis tuleneb Venemaa, Hiina ja Põhja-Korea põhjustatud ohtudest; arvestades, et 2022. aastal tegi Põhja-Korea enam kui 90 raketikatsetust, mis on kõigi aegade suurim arv, ning kuuldavasti kavandatakse seitsmendat tuumakatsetust, mis oleks esimene pärast 2017. aastat ning halvendaks tõsiselt piirkondlikku ja ülemaailmset julgeolekut;

J.

arvestades, et idanaabrus ja Lääne-Balkani riigid vajavad konfliktide rahumeelset lahendamist, kõrgemal tasemel stabiilsust ja julgeolekut ning tihedamat vastastikust koostööd; arvestades, et nende piirkondade julgeolekut mõjutab negatiivselt Venemaa sissetung Ukrainasse;

K.

arvestades, et Arktika piirkond muutub geopoliitika, majandusarengu ja transpordi seisukohast üha olulisemaks ning samal ajal tuleb seal tegeleda kliimamuutuste, militariseerimise ja rändega seotud probleemidega; arvestades, et Venemaa kasvav sõjaline tegevus ja sõjalise kohaloleku suurendamine Arktikas on muret tekitav;

L.

arvestades, et Venemaa mõju Aafrikas on kasvanud, eelkõige tänu Wagneri grupi tegevuse laienemisele sellel mandril; arvestades, et Wagneri grupp on saavutanud kindla kohaloleku sellistes riikides nagu Mali ja Kesk-Aafrika Vabariik (KAV); arvestades, et Wagneri grupp on väidetavalt toime pannud julmusi Ukrainas, Malis, Liibüas, Süürias ja KAVis; Mali puhul süvendab olukorda asjaolu, et ametiasutused on võtnud koostöövastase seisukoha läänepartnerite (sealhulgas Euroopa Liidu väljaõppemissioon Malis), piirkondlike organisatsioonide ja ÜRO mitmemõõtmelise integreeritud stabiliseerimismissiooni (MINUSMA) suhtes Malis;

M.

arvestades, et Euroopa sõjaliste võimete arendamise ja hankimisega seotud tööstuslikust killustatusest tingitud kulud ulatuvad riigi tasandil 25–100 miljardi euroni aastas ning sellel on märkimisväärne mõju kaitsesektori üldisele konkurentsivõimele; arvestades, et hoolimata ELi eelarvest rahastatavate programmide, näiteks liidu kaitsealaste teadusuuringute ettevalmistava meetme ja Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi kaasrahastamisest ning hoolimata oma lubadusest saavutada 35 % kaitsealastest ühishangetest, hankisid liikmesriigid 2020. aastal koos oma koguvarustusest vaid ligikaudu 11 % ja 2021. aastal 8 %; arvestades, et aastatel 1999–2021 suurenesid ELi kombineeritud kaitsekulutused 20 %, USAs seevastu 66 %, Venemaal 292 % ja Hiinas 592 %; arvestades, et liikmesriigid on kokku leppinud suuremate ja tõhusamate kaitsekulutuste väljamaksmises, mis tuleks suunata eelkõige koostööalgatustesse ja viia kooskõlla ELi NATO liikmete kaitsekulutuste kohustustega; arvestades, et EL peab veelgi hoogustama julgeoleku- ja kaitsevaldkonna teadusuuringuid, tehnoloogia arengut ja innovatsiooni; arvestades, et EL on püüdnud juba üle 20 aasta saada võimekaks julgeolekuvaldkonnas tegutsejaks, samas kui tulemused suutlikkuse, koostalitlusvõime ja kulutõhusa koostöö vallas on jätkuvalt mõnevõrra piiratud, hoolimata mitmesuguste struktuuride ja protsesside loomisest, nagu Euroopa Kaitseagentuur, võimearendusplaan, alaline struktureeritud koostöö (PESCO), sõjaliste missioonide plaanimise ja juhtimise teenistus (MPCC) ning kaitseküsimuste iga-aastane kooskõlastatud läbivaatamine (CARD); arvestades, et alates 2017. aastast on käivitatud kokku 61 PESCO projekti, millest ükski ei ole saavutanud käegakatsutavaid tulemusi; arvestades, et komisjon ja Euroopa välisteenistus on teinud ettepaneku luua ühishangete õigusakti abil Euroopa kaitsetööstust tugevdav vahend, mille puhul on tegemist ELi lühiajalise vahendiga, mille eesmärk on stimuleerida ühishankeid, et rahuldada meie kõige olulisemaid vajadusi; arvestades, et lisaks liikmesriikide endi investeeringutele toetatakse seda 500 miljoni euroga ELi eelarvest; arvestades, et eeldatakse, et komisjon esitab pärast ühishangete õigusakti abil Euroopa kaitsetööstust tugevdava vahendi loomist 2023. aastal määruse, millega luuakse Euroopa kaitseinvesteeringute programm, milles sätestatakse tingimused, mille alusel saavad liikmesriigid teha ühishankeid, saades käibemaksuvabastust ja ELi rahalist toetust; arvestades, et kaitse on endiselt üks liikmesriikide peamistest pädevusvaldkondadest;

N.

arvestades, et ÜJKP raames on käimas 12 tsiviilmissiooni ja kaheksa sõjalist operatsiooni ning nende käigus on kolmele kontinendile lähetatud umbes 5 000 töötajat; arvestades, et ainult kolm neist on täitevvolitusega operatsioonid (Atalanta, Euroopa Liidu sõjaline operatsioon Vahemerel (EUNAVFOR MED IRINI), EUFOR Althea); arvestades, et ÜJKP missioone ja operatsioone pärsib nõukogu aeglane otsuste tegemine ja ülemäärane mikrojuhtimine, samuti ebapiisav koolitustegevuse koordineerimine ja partneritele kaitseotstarbelise varustuse pakkumine; arvestades, et liikmesriikide lähetatud töötajate koguarv on viimastel aastatel pidevalt vähenenud ning missioonid ja operatsioonid kannatavad pidevalt selle pärast, et liikmesriigid ei täida oma lubadusi tagada piisav sõjaline või tsiviilpersonal; arvestades, et sellised tegevusalased häired pärsivad ÜJKP missioonide ja operatsioonide üldist mõjusust; arvestades, et ÜJKP missioonide ja operatsioonide kaudu tugevdatakse oluliselt Euroopa naabruskonna vastupanuvõimet ja stabiilsust; arvestades, et ÜJKP tsiviiltegevuse kokkulepe on peamine vahend ÜJKP tsiviilmõõtme tugevdamiseks; arvestades, et ELi ÜJKP missioone ja operatsioone ähvardavad sageli hübriidohud, sealhulgas desinformatsioon, mis seab ohtu nende tulemuslikkuse selle riigi stabiliseerimisel, kuhu nad on lähetatud, ja kinnistab selle asemel olemasolevat ebastabiilsust, millest saavad ainsana kasu pahatahtlikud kolmandad riigid; arvestades, et EUFOR Althea eesmärk on tagada 1995. aastal läbiräägitud Bosnia ja Hertsegoviina rahukokkuleppe üldraamistiku kohaldamine ning sel on endiselt keskne roll Bosnia ja Hertsegoviina ning sealse piirkonna julgeoleku ja stabiilsuse tagamisel; arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu pikendas EUFOR Althea volitusi veel ühe aasta võrra; arvestades, et EUFOR Althea tegevuse jätkamine on Bosnia ja Hertsegoviina ning sealse piirkonna parimates huvides; arvestades, et Euroopa Liidu integreeritud piirihalduse abimissioon Liibüas ja Euroopa Liidu sõjaline operatsioon Vahemerel aitavad kaasa püsiva rahu, julgeoleku ja stabiilsuse saavutamisele, rakendades ÜRO Julgeolekunõukogu poolt Liibüale kehtestatud relvaembargot ning võideldes ebaseaduslike relvade ja inimkaubanduse vastu;

O.

arvestades, et konfliktid mõjutavad ebaproportsionaalselt naisi ja tütarlapsi ning muu hulgas süvendavad soolist vägivalda, nagu on näidanud ka Venemaa põhjendamatu agressioonisõda Ukraina vastu; arvestades, et naiste osalemist rahuvalves ja sõjalistes operatsioonides tuleks toetada ja tugevdada; arvestades, et ÜJKP missioonides osaleb 24 % naisi, kuid sõjalistes missioonides ainult 5 % ja sõjategevuses 6 % (31); arvestades, kui oluline on sooline võrdõiguslikkus ja naiste panus rahuprotsessidesse, on soolise aspekti kaasamine ELi julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse väga oluline;

P.

arvestades, et julgeoleku- ja kaitsepartnerlused ning kestlik koostöö julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas on olulised vahendid, millega toetada ELi püüdlust olla ülemaailmne osaleja; arvestades, et ELi ja NATO koostöö ning muud partnerlused, näiteks ÜRO, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE), Ameerika Ühendriikide, Ühendkuningriigi, Kanada, Norra, Ukraina, Gruusia, Lääne-Balkani riikide, Jaapani, Austraalia ja Aafrika Liidu ning teatavate Aafrika riikidega on ÜJKP oluline tugisammas;

Q.

arvestades, et kultuuripärandil on universaalne mõõde, mis annab tunnistust ajaloost, mida ei saa lahutada rahvaste identiteedist, mida rahvusvaheline üldsus peab kaitsma ja säilitama tulevaste põlvkondade jaoks; arvestades, et kultuurilisel mitmekesisusel on oluline roll konfliktide ennetamise, lepitamise ja äärmusluse vastu võitlemise edendamisel;

R.

arvestades, et andmed ja uued tehnoloogiad, nagu tehisintellekt, on sõjalise konkurentsivõime säilitamisel üha kriitilisema tähtsusega ning neid kasutatakse selliste uute või täiustatud sõjaliste võimete arendamiseks nagu tehisintellektil põhinevad küberrelvad, mehitamata õhusõidukid ning autonoomsed või poolautonoomsed relvad ja sõidukid ning luure- ja olukorrateadlikkuse vahendid, ning neil kõigil on sõjalistele operatsioonidele ja strateegiale pöördeline mõju;

S.

arvestades, et Euroopa Parlamendi aktiivse rolli kaudu ÜJKP poliitika kujundamisel toetatakse ELi demokraatlikke aluseid; arvestades, et parlament võib õiguspäraselt teostada ELi tasandil täidesaatva võimu üle poliitilist kontrolli ja järelevalvet; arvestades, et Euroopa rahutagamisrahastu ja Euroopa Kaitsefondi suhtes puuduvad ametlikud kontrollivolitused; arvestades, et parlamendi diplomaatia on end tõestanud ja täiendav vahend strateegilise kommunikatsiooni ning ÜJKP missioonide ja operatsioonide nähtavuse ja tulemuslikkuse parandamiseks;

Hoo kasutamine ÜJKP tõhustamiseks

1.

juhib tähelepanu Euroopa julgeoleku järsule halvenemisele, mis on tingitud Venemaa põhjendamatust, provotseerimata ja ebaseaduslikust sõjalisest agressioonist Ukraina vastu; rõhutab, et selline olukord nõuab, et EL suurendaks oma strateegilist sõltumatust ja ühiseid jõupingutusi vajaliku kaitsevõime saavutamiseks ning näitaks üles suuremat valmisolekut jätkata ühist tegevust, et tagada ELi kodanike oodatav julgeolek;

2.

rõhutab ELi enneolematut ja ühtset reageerimist Venemaa Ukraina-vastasele sõjale, sealhulgas sõjalise varustuse andmine Euroopa rahutagamisrahastu kaudu; on jätkuvalt pühendunud Ukraina territoriaalse terviklikkuse, suveräänsuse ja Euroopa väärtuste kaitsmise toetamisele; kutsub ELi suurendama ja kiirendama oma jõupingutusi ning andma Ukrainale kogu vajaliku rahalise, humanitaar- ja sõjalise abi ning varustuse, sealhulgas surmava varustuse ja eriti raskerelvastuse, sealhulgas Leopardi tankid ja kaasaegsed õhukaitsesüsteemid, mida on tarvis selle sõja võitmiseks; väljendab suurt heameelt nõukogu otsuse üle luua pärast Euroopa Parlamendi eelnevat üleskutset Ukraina toetuseks sõjalise abi missioon (EUMAM Ukraine), mille eesmärk on suurendada Ukraina relvajõudude sõjalist võimekust sõjaliste operatsioonide tulemuslikuks elluviimiseks, et võimaldada Ukrainal kaitsta oma territoriaalset terviklikkust rahvusvaheliselt tunnustatud piirides, teostada tulemuslikult oma suveräänsust ja kaitsta tsiviilisikuid; kutsub liikmesriike üles kiirendama Ukrainale antavat sõjalist abi, eelkõige relvade tarnimist selgelt kindlaksmääratud vajaduste rahuldamiseks; kutsub sellega seoses Saksamaa liidukantslerit Olaf Scholzi üles algatama asjaomaste Euroopa riikide Euroopa konsortsiumi, et saata Ukrainasse viivitamata Leopard 2 lahingutanke; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles aitama Ukrainal suurendada oma suutlikkust taasluua oma väed ja viia tulemuslikult ellu operatsioone, et aidata nimetatud riigil taastada oma territoriaalne terviklikkus ja tulemuslikult kasutada oma suveräänsust, kaitsta tsiviilelanikke ning reageerida Venemaa sõjalistele rünnakutele; nõuab lisasanktsioonide kehtestamist isikute, üksuste ja asutuste suhtes, kes vastutavad mitmesuguste Ukraina vastu toime pandud kuritegude eest;

3.

rõhutab, et liikmesriigid peavad olema omavahel solidaarsed, eriti nendega, keda nende geograafilise asukoha tõttu ähvardavad paljud otsesed ohud ja probleemid maismaal, merel ja õhus; toetab sellega seoses täielikult jõupingutusi ELi lepingu artikli 42 lõike 7 rakendamiseks;

4.

mõistab kõige karmimal viisil hukka Venemaa ebaseadusliku sissetungi Krimmi ja nelja Ukraina oblastisse – Luhanskisse, Donetskisse, Zaporižžjasse ja Hersonisse – ning taunib Venemaa ähvardusi kasutada tuumarelvi; rõhutab, et Venemaa vastu suunatud piiravate meetmete jõustamine on endiselt üks ELi vahendite põhielemente Venemaa Ukraina-vastase sõjalise agressiooni vastu võitlemiseks; väljendab heameelt komisjoni üheksanda piiravate meetmete paketi üle vastusena Ukraina piirkondades korraldatud ebaseaduslikele rahvahääletustele, Venemaa ajateenijate mobiliseerimisele ja Putini ähvardusele kasutada tuumarelvi ning kiidab heaks üheksanda paketi ettevalmistamise; rõhutab, et see, et 2008. aasta sissetungile Gruusiasse karistust ei järgnenud, on üks teguritest, mis viis Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja alustamiseni;

5.

nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid vähendaksid märkimisväärselt lõhet Ukrainale lubatud ja antud sõjalise abi vahel; kutsub neid üles ületama poliitilisi kitsaskohti, mis takistavad pikamaarakettide, tankide ja soomussõidukite tarnimist Ukrainasse piisavas koguses, et toetada laiendatud vasturünnaku käivitamist; kutsub ELi ja tema partnereid üles alustama koostöös Ukrainaga keskpikka ja pikaajalist planeerimist, et hinnata võimalikke arenguid lahinguväljal ning prognoosida võimalikku nõudlust relvade ja laskemoona järele, samuti võimaliku abi suunda ja ulatust;

6.

väljendab suurt heameelt olulise sõjalise toetuse jätkumise üle, et tugevdada Ukraina õhukaitse ja jalaväe suutlikkust; kutsub ELi ja NATO liikmesriike üles suurendama oma sõjalist abi, eelkõige vajalike raskerelvade tarnimise kaudu;

7.

on äärmiselt vapustatud sellest, et mitmeid Ukraina tuumaelektrijaamu on rünnatud ja okupeeritud ning et neist on korduvalt saanud sõjategevuse sündmuskoht alates sellest, kui Venemaa Ukraina vastu ebaseaduslikku agressioonisõda alustas; on sügavalt mures tõsiasja pärast, et Venemaa väed okupeerivad jätkuvalt Zaporižžja tuumaelektrijaama (ZNPP), mis on Euroopa suurim tuumaelektrijaam, ning et selle töötajad, kellest osa on ajutiselt röövitud, on pidevalt töötanud okupatsioonijõudude surve all; on samuti mures asjaolu pärast, et elektrijaama energiavarustust on jaama sees ja selle ümbruses toimunud lahingute tõttu korduvalt katkestatud, mis suurendab oluliselt tuumakatastroofi ohtu; nõuab Venemaa sõjaväelaste viivitamatut väljaviimist ZNPP seest ja selle ümbrusest ning demilitariseeritud tsooni loomist jaama ümber, tunnistades, et jaama ümber lahingute pidamine võib viia kujuteldamatute tagajärgedega suure katastroofini; nõuab tungivalt, et EL aitaks Rahvusvahelisel Aatomienergiaagentuuril ja teistel organisatsioonidel viivitamata rakendada vajalikke tuumaohutusmeetmeid; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles eranditult edendama tuumarajatiste suhtes või nende sees toimuvate sõjaliste rünnakute täielikku keelustamist rahvusvahelise õiguse alusel;

8.

kutsub ELi ja selle liikmesriike üles kaaluma lahendusi hooldus-, teenindus- ja remondirajatiste tugevdamiseks, et suurendada remonditud kaitseotstarbelise varustuse tarnimist partnerriikidest;

9.

kiidab uusi ELi algatusi Euroopa julgeoleku ja kaitse ning ELi liikmesriikide suutlikkuse tugevdamiseks, eriti Versailles’ deklaratsiooni, strateegilist kompassi ja kaitseinvesteeringute puudujääke käsitlevat ühisteatist; väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle võtta vastu määrus ühishangete ergutamiseks, rõhutades samal ajal vajadust eraldada eelarvevahendeid, eelkõige liikmesriikide ja nende kaitse-eelarvete suurendamise kaudu; rõhutab, et tuleks uurida Euroopa Kaitseagentuuri rolli ja vastutuse suurendamist tulevastes ühishankeprojektides; nõuab, et liikmesriigid seaksid kaitseinvesteeringute kulude ja ühishangete suhtes kaugemale ulatuvamad eesmärgid; väljendab heameelt selle üle, et komisjon esitas aasta lõpuks määruse, milles käsitletakse Euroopa kaitseinvesteeringute programmi pärast ühishangete õigusakti abil Euroopa kaitsetööstust tugevdava vahendi loomist 2023. aastal, mille eelarvet tuleks samuti märkimisväärselt suurendada; rõhutab, et need kujutavad endast olulist sammu Euroopa kaitsekoostöö liidu suunas; nõuab Euroopa kaitsetööstuse rahastamisvõimaluste laiendamist, tingimusel et vahendeid investeeritakse koostööprojektidesse ja need loovad lisaväärtust; väljendab heameelt Euroopa Investeerimispanga 10. märtsil 2022 välja kuulutatud Euroopa strateegilise julgeolekualgatuse üle, mille eesmärk on tagada Euroopa kahesuguse kasutusega julgeoleku- ja kaitsesüsteemide toetamiseks vajalikeks investeeringuteks 6 miljardit eurot, ning julgustab teda uurima kõiki Euroopa kaitsetööstuse koostööprojektide võimalikke rahastamisvõimalusi, sealhulgas vaatama läbi oma reeglid; nõuab piisava eelarve eraldamist kõigi Euroopa kaitsevahendite tarbeks, eelkõige Euroopa Kaitsefondi, sõjaväelise liikuvuse, tulevase ühishangete õigusakti abil Euroopa kaitsetööstust tugevdava vahendi ja Euroopa kaitseinvesteeringute programmi toetamiseks, ning nõuab seetõttu asjakohase eelarve eraldamist kõigile Euroopa kaitsevahenditele; rõhutab NATO 2 % eesmärki, mida kinnitati taas 2014. aasta septembris Walesis toimunud NATO tippkohtumisel, ning väljendab heameelt asjaolu üle, et viimasel ajal on enamik ELi NATO liikmesriike liikunud nimetatud eesmärgi suunas, mida tuleks pidada miinimumeesmärgiks, kuid mille vaatamata aastakümnete suurimatele julgeolekuohtudele on Euroopas seni saavutanud vaid mõned riigid, kes on peamiselt idatiival asuvad riigid; rõhutab siiski, et praegust probleemide taset arvestades on kaitsesektorisse vaja suunata lisainvesteeringuid;

10.

väljendab heameelt strateegilises kompassis sisalduva uue eesmärgi üle anda liidule visioon, ühine strateegiline kaitsekultuur ja vahendid, et olla mõjus julgeoleku tagaja ning tõhustada ELi julgeolekut ja kaitset, suurendades ELi vastupanuvõimet ning muutes selle võimekamaks ja reageerimisvõimelisemaks, et see saaks kiiresti tegutseda meie huvide, põhimõtete ja väärtuste ning ELi ja tema kodanike kaitsmiseks; väljendab heameelt selle üle, et strateegilises kompassis on võetud kindel kohustus edendada ja tugevdada inimeste julgeolekut kogu ÜJKP ulatuses; tuletab meelde, et strateegiline kompass peab olema dünaamiline protsess, mida tuleb korrapäraselt uuendada ja kohandada vastavalt ühisele ohuanalüüsile; peab strateegilist kompassi oluliseks impulsiks, mis võib anda vajalikku hoogu tõelise Euroopa kaitsekoostöö liidu suunas, tuginedes ELi integreeritud lähenemisviisile, ning võimaldada ELil tegutseda võimeka julgeoleku tagajana ja usaldusväärse partnerina; nõuab ligikaudu 80 konkreetse meetme õigeaegset ja operatiivset rakendamist ning nende korrapärast ajakohastamist koos ELi ohuanalüüsiga; rõhutab, et nimetatud ühise ohuanalüüsi kaudu tugevdatakse ELi strateegilist kultuuri ning antakse suuniseid poliitiliste eesmärkide tähtsuse järjekorda seadmiseks ning vajalike kohanduste tegemiseks julgeoleku ja kaitse valdkonnas; väljendab heameelt, et strateegilises kompassis on pööratud erilist tähelepanu Ida-Euroopa partneritele, ning kutsub ELi üles tugevdama julgeolekukoostööd Ukraina, Gruusia ja Moldova Vabariigiga, eelkõige sellistes valdkondades nagu küberturvalisus ning võitlemine hübriidohtude ja desinformatsiooni vastu; märgib, et reageerimine uutele välisjulgeolekualastele probleemidele, millega EL ja selle liikmesriigid kokku puutuvad, seisneb eelkõige suutlikkuse kinnitamises ja rakendamises kohapeal, mis võimaldab parandada kriisiolukordade hindamist, teha kiiremini otsuseid ja tegutseda otsustavamalt; nõuab selles protsessis kõigi liikmesriikide ja ELi institutsioonide püsivat poliitilist tahet tagamaks, et liit on valmis tegelema mitmesuguste sõjaliste ja mittesõjaliste ohtudega; kordab üleskutset teha julgeolekuküsimustes tihedamat koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu muu hulgas ÜRO, Aafrika Liit ja selle rahuvalvemissioonid ühistel tandritel ning OSCE; palub, et Euroopa välisteenistus annaks julgeoleku ja kaitse allkomisjonile strateegilise kompassi rakendamisest korrapäraselt ja põhjalikult aru; rõhutab, kui oluline on kodanikuühiskonna sisuline kaasamine ÜJKP kujundamisse;

11.

väljendab suurt heameelt ELi poolt 2022. aasta detsembris kokku lepitud 18 miljardi euro suuruse toetuspaketi üle ning peab seda tõendiks ELi ja selle liikmesriikide vankumatu toetuse kohta Ukrainale ning jõulise tõendina selle kohta, et see toetus jätkub seni, kuni seda vajatakse;

12.

väljendab heameelt Euroopa rahutagamisrahastu märkimisväärselt laialdase kasutamise üle kogu 2022. aasta vältel, et toetada partnereid konfliktide ennetamisel, rahu säilitamisel ning rahvusvahelise julgeoleku ja stabiilsuse tugevdamisel; kutsub liikmesriike üles Euroopa rahutagamisrahastu eelarvet suurendama, et EL saaks tugevdada Ukraina, Moldova Vabariigi ja Gruusia vastupanu- ja kaitsevõimet; tuletab meelde, et Euroopa rahutagamisrahastust tuleb anda sõjalist abi ja tarnida relvi, et vastata Ukraina relvajõudude kasvavatele operatiivvajadustele, järgides samal ajal täielikult ELi ühist seisukohta relvaekspordi kohta, rahvusvahelist inimõigustealast õigust ja humanitaarõigust ning tagades piisava läbipaistvuse ja vastutuse;

13.

kutsub ELi üles toetama Kiievi julgeolekukokkuleppe põhimõtteid kui viivitamatut ajutist lahendust Ukraina julgeolekule;

14.

väljendab heameelt nõukogu 2022. aasta detsembri otsuse üle suurendada Euroopa rahutagamisrahastu eelarvet ja nõuab selle kiiret rakendamist, kuid rõhutab, et sellest suurendamisest tõenäoliselt ei piisa, ning kordab seetõttu vajadust suurendada veelgi Euroopa rahutagamisrahastu ülemmäära ja luua Ukraina jaoks eraldi Euroopa rahutagamisrahastu rahastamispakett, millega tagatakse riigile piisav toetus; rõhutab vajadust tagada järjepidevus Aafrika partneritele pakutava toetusega, võttes arvesse kriiside arvu, millega Euroopa tegelema peab, ning mitte jätta tähelepanuta teisi prioriteetseid piirkondi, sealhulgas meie lähinaabrust; nõuab, et märkimisväärselt suurendataks sõjalise toetuse kõiki aspekte, sealhulgas väljaõpet ja teabevahetust teiste eriti vähekaitstud riikidega, nagu Moldova Vabariik, Gruusia ja Lääne-Balkani riigid; nõuab, et kogu Euroopa rahutagamisrahastu toetus varustuse tarnimisele aitaks kaasa ka Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi tugevdamisele ning et juhul, kui see on oluline Euroopa suveräänsuse jaoks, antaks seda koostöös kõigi ELi partneritega, sealhulgas NATOga, et suurendada tõhusust ja vältida tarbetut dubleerimist; kordab, et Euroopa rahutagamisrahastu toimib ka ÜJKP sõjaliste operatsioonide ühiste kulude rahastamisvõimalusena; nõustub strateegilise kompassiga, et ühiste kulude ulatust saab laiendada, et võimaldada Euroopa rahutagamisrahastu laiaulatuslikumat kasutamist ja anda stiimul vägede loomiseks ÜJKP sõjaliste missioonide ja operatsioonide jaoks; nõuab, et hinnataks tulemuslikult Euroopa rahutagamisrahastu abimeetmete rakendamist ja nende mõju partnerriikide konfliktidünaamikale;

15.

toonitab, kui tähtis on alaline struktureeritud koostöö (PESCO) ELi kaitsevõime parandamisel; peab kahetsusväärseks asjaolu, et liikmesriigid ei kasuta PESCO raamistikku ikka veel täiel määral ära ja et rakendamisel tehtud edusammud ei vasta endiselt kaugeltki ootustele; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja liikmesriike üles vaatama põhjalikult läbi PESCO projektide tulemused ja nende väljavaated, mis peaksid hõlmama ka võimalust ühendada, ümber rühmitada ja isegi lõpetada projektid, mis ei ole piisavalt edenenud, ning suunata jõupingutused ümber väikesele arvule prioriteetsetele projektidele, mille eesmärk on viia konkreetsete meetmete võtmiseni, nagu on märgitud strateegilises kompassis; avaldab sügavat kahetsust, et Euroopa Parlamendil ei ole võimalik PESCO projekte nõuetekohaselt kontrollida;

16.

peab kiiduväärseks, et strateegilises kompassis peetakse tähtsaks olukorrateadlikkust ja strateegilist prognoosi, mis tuginevad luureandmetel põhinevale suutlikkusele; rõhutab, kui oluline on tagada täpne ja õigeaegne luureteave ELi tulemusliku otsuste tegemise ja kriisiohje jaoks, samuti vajadust oluliselt tõhustada luureandmete jagamist ja koostööd liikmesriikide vahel, sealhulgas liidu tasandil, ja sarnaselt meelestatud partneritega; nõuab vajaduse korral ÜJKP missioonide ja operatsioonide raames luureüksuste loomist, mis annaksid teavet ELi luure- ja situatsioonikeskusele (EU INTCEN), Euroopa Liidu sõjalisele staabile (ELSS), sõjaliste missioonide plaanimise ja juhtimise teenistusele (MPCC) ning tsiviilmissioonide plaanimise ja juhtimise teenistusele (CPCC); nõuab, et kõigi ÜJKP missioonide ja operatsioonide raames tõhustataks koostööd ja teabevahetust EU INTCENi, ELSSi, MPCC ja CPCCga; rõhutab, kui oluline on turvaline side usaldusväärsete luureandmete saamiseks; nõuab, et liikmesriigid edastaksid pidevalt ELile luureteavet väljaspool liitu aset leidvate välis- ja julgeolekuprobleemide kohta; nõuab EU INTCENi ja Euroopa välisteenistuse kriisidele reageerimise keskuse tugevdamist, suurendades selle ressursse ja suutlikkust, et liikmesriigid saaksid turvaliselt luureteavet jagada, kujundada välja ühise strateegilise kultuuri ning anda strateegilist teavet kriiside tulemuslikumaks ennetamiseks ja neile reageerimiseks nii ELis kui ka sellest väljaspool; võtab teadmiseks Euroopa Liidu Satelliidikeskuse (EU SatCen) tehtud olulise töö ning rõhutab, et ELil peavad olema piisavad vahendid satelliitkujutiste ja luureteabe kogumise valdkonnas, eelkõige selleks, et pakkuda ÜJKP missioonide ja operatsioonide toetamiseks kõrgresolutsiooniga satelliitfotosid;

17.

rõhutab vajadust oluliselt tugevdada kogu ühiskonda hõlmavat keskendumist vastupanuvõimele ja hübriidohtudele reageerimisele; nõuab olemasolevate liidu vahendite kasutuselevõtmist, et need saaksid tulemuslikumalt kaasa aidata hübriidohtude ennetamisele ja nende vastu võitlemisele; väljendab heameelt ELi küberkaitsepoliitikat käsitleva ühisteatise üle ning otsuse üle töötada hübriidkampaaniatele koordineeritud reageerimiseks välja ELi hübriidmeetmete kogum; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles parandama oma suutlikkust küberohtude tuvastamisel; rõhutab vajadust ELi küberkaitsepoliitikat ja -suutlikkust edasi arendada, sealhulgas luua küberturbe kiirreageerimisrühmi; rõhutab vajadust võidelda kahjuliku desinformatsiooni ja propaganda vastu; rõhutab vajadust pöörata erilist tähelepanu Euroopa välisteenistuse varadele, ruumidele ja tegevusele välismaal ning nende ELi töötajate ohutusele, kes on lähetatud repressiivse režiimiga mittedemokraatlikesse riikidesse; kordab tungivat vajadust arendada oma strateegilise teabevahetuse suutlikkust, sealhulgas turvalisi sidesüsteeme ja kiirreageerimisvõimet; rõhutab vajadust aidata tihedas koostöös NATOga Lääne-Balkani ja idapartnerluse partnerriikidel tulemuslikult võidelda küberrünnete ja hübriidsõja vastu; rõhutab, et kasvavate ohtude ja kolmandate riikide suureneva Euroopa-vastasusega võitlemiseks peab EL suurendama oma pingutusi, et pakkuda toetust, koolitust ja suutlikkuse suurendamist sarnaselt meelestatud partnerriikidele;

18.

nõuab lisatoetuse pakkumist piirihalduse ja kriisiohje valdkonnas koolituse ja suutlikkuse suurendamise tarbeks riikidele, keda mõjutavad märkimisväärsed rändevood, sealhulgas riikidele, kes on pärast mobiliseerimist pidanud hakkama saama Venemaa Föderatsioonist põgenenud Venemaa kodanike sissevooluga, austades samal ajal täielikult nende põhiõigusi, eriti liikmesriikide ja riikide puhul, kelle territooriumil on käimas ÜVJP missioonid või operatsioonid; rõhutab, et vastupanuvõime digitaalajastul sõltub ka sellest, mil määral vähendatakse sõltuvust kriitilise tähtsusega materjalidest, nagu haruldased muldmetallid, kriitilise tähtsusega komponentidest, nagu kiibid, ja elutähtsatest tehnoloogiatest, nagu mehitamata õhusõidukid ja autonoomne kaitseotstarbeline varustus; rõhutab, et poolautonoomseid ja autonoomseid mehitamata õhusõidukeid kasutatakse üha enam nii sõjalistes operatsioonides kui ka elutähtsate infrastruktuurirajatiste hooldamiseks ja turvamiseks; tunneb sügavat muret nende pakkumise ja pahatahtliku kasutamise pärast;

19.

rõhutab, et sõltuvus totalitaarsetest ja autoritaarsetest režiimidest kriitilise tähtsusega sektorites, sealhulgas energiasektoris, on ELi jaoks väga suur julgeolekurisk; kutsub ELi üles seadma nimetatud sõltuvuse vähendamise esmatähtsale kohale ning tegema koostööd meie demokraatlike liitlastega, et tagada turvalised ja vastupidavad tarneahelad; märgib, et avamere nafta- ja gaasijuhtmete, kaablite ja muude strateegiliste taristuvarade kindlustamiseks on vaja põhjalikku hindamist ja meetmeid; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles võtma ELi energiaturul otsustavaid meetmeid, et tagada stabiilne energiavarustus;

20.

rõhutab vajadust kindlustada ja kaitsta Euroopa elutähtsat taristut ja tarneahelaid, näiteks energia-, elektri-, side-, transpordi- või tööstussektori taristut, sabotaaži ja välissekkumise eest ning kehtestada tulemuslikud seire- ja järelevalvesüsteemid; mõistab hukka Läänemerre paigaldatud Nord Streami torujuhtmetega seotud arvatava sabotaaži ning nõuab selle põhjalikku uurimist ja sellele proportsionaalset reageerimist; rõhutab merealuse taristu, näiteks torujuhtmete ja kiudoptiliste kaablite kaitsmise tähtsust;

21.

väljendab heameelt kliimamuutuste ja kaitse tegevuskava üle, milles tunnistatakse, et kliimamuutused on „ohtu mitmekordistav tegur, mis mõjutab oluliselt meie pikaajalist julgeolekut“, ning esitatakse konkreetsed meetmed, et tegeleda üha tähtsamaks muutuva seosega kliima ja julgeoleku vahel; soovitab võtta ÜJKP missioonide ja operatsioonide kavandamisel ja rakendamisel arvesse kliimamuutuste mõju; rõhutab vajadust suurendada investeeringuid keskkonnahoidlikku kaitsesse, eelkõige pühendades suurema osa sõjalistest ja kahesuguste tehnoloogiate alastest uuendustest CO2-neutraalsetele kütustele ja jõuseadetele sõjalennukite, laevade ning muude sõidukite jaoks; rõhutab, et liidu välistegevus ja liikmesriikide relvajõud peaksid tegema jõupingutusi, et vähendada oma CO2 jalajälge ja leevendada oma negatiivset mõju kliimamuutustele ja keskkonnale; kordab oma üleskutset ELile võtta asjakohaste liidu vahendite rakendamisel kasutusele lähenemisviis, mis hõlmab lõimitud energia-, CO2 ja keskkonnajalajälge;

22.

võtab teadmiseks Arktikas tekkivad julgeolekuprobleemid, mis tulenevad muutuvast keskkonnast, kasvavast militariseerimisest ja suurenevast geopoliitilisest huvist piirkonna vastu; rõhutab vajadust lisada ELi Arktika-poliitika ÜJKPsse; rõhutab, et EL peab tegema tulemuslikku koostööd NATOga, sealhulgas tegema koostööd olukorrateadlikkuse valdkonnas; rõhutab, et Arktika peab jääma rahumeelse koostöö piirkonnaks, võttes samal ajal arvesse Venemaa Ukraina-vastasest agressioonisõjast tulenevat uut julgeolekuolukorda, ja hoiatab piirkonna suurema militariseerimise eest; julgustab ELi liikmesriike kasutama PESCOt platvormina, et edendada tõhustatud otsingu- ja päästealast koolitust ja õppusi Arktikas ning keskkonnakatastroofide, näiteks naftareostuse paremat ohjamist;

23.

rõhutab vajadust veelgi tugevdada ELi rolli ülemaailmse meresõidu turvalisuse tagajana; tunneb heameelt ELi merendusjulgeoleku strateegia läbivaatamise üle ja rõhutab vajadust viia läbivaadatud strateegia kooskõlla strateegilise kompassiga ning kajastada uusi võimalusi ja probleeme; on veendunud, et sarnaseid läbivaatamisi tuleks teha ka muude ELi poliitikavaldkondade puhul, ning kiidab seetõttu heaks eelseisva teatise kosmose ja ÜJKP kohta, mis peaks valmima 2023. aasta alguses; rõhutab, et arvestades üha suurenevaid geopoliitilisi pingeid merel, peab EL kaitsma meresõiduvabadust ja tagama oma väliste merepiiride tulemusliku järelevalve, et ennetada ebaseaduslikku tegevust; kutsub liikmesriike üles tugevdama oma merelist sõjalist võimekust, et parandada ELi kohalolekut ja nähtavust ülemaailmses merendusvaldkonnas;

24.

märgib, et koordineeritud merelise kohaloleku kontseptsioon on vajalik vahend, mille abil ELi meresõidu turvalisusega seotud kohustusi kogu maailmas tugevdada; rõhutab, et Guinea lahe koordineeritud merelise kohaloleku katsekontseptsioon aitab vähendada meresõidu turvalisusega seotud juhtumite arvu, ja väljendab heameelt selle pikendamise üle 2024. aastani; tunneb heameelt koordineeritud merelise kohaloleku kontseptsiooni laienemise üle India ookeani loodeossa; rõhutab, et teiste ÜJKP operatsioonidega, mida viiakse ellu samas piirkonnas (muu hulgas EUNAVFORi operatsiooniga Atalanta) tuleb teha tihedat koostööd ja võtta vastastikku täiendavaid meetmeid; soodustab tänuväärset tegevust ÜJKP missioonide EUBAM Libya ja EUNAVFOR MED IRINI raames, mis aitavad kaasa püsivale rahule, julgeolekule ja stabiilsusele; jätkab eelkõige IRINI toetamist selle põhiülesande täitmisel, milleks on Liibüa suhtes kehtestatud ÜRO relvaembargo jõustamine;

25.

rõhutab tungivat vajadust suurendada märkimisväärselt investeeringuid piirkondlikku ja ülemaailmsesse relvastuskontrolli, massihävitusrelvade leviku tõkestamisse ja desarmeerimisse, eelkõige mitmepoolsetesse lähenemisviisidesse; rõhutab vajadust relvaekspordi suurema läbipaistvuse ja ühtlustamise järele riiklikul ja Euroopa tasandil, eriti kaitsekulutuste suurenemise perioodil; juhib tähelepanu vajadusele, et liikmesriigid järgiksid relvaeksporti käsitlevat ELi ühist seisukohta ja tunnustaksid kaitsevarustuse hankimise poliitikas oma pädevusi; kutsub liikmesriike üles täielikult järgima 8. detsembri 2008. aasta ühist seisukohta 2008/944/ÜVJP, millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad (32), mida on muudetud nõukogu otsusega (ÜVJP) 2019/1560 (33), ning rangelt rakendama 4. kriteeriumi piirkondliku stabiilsuse kohta ja peatama relvaekspordi litsentsimise, kui esineb ilmne oht, et kavandatud saaja võib kasutada relvi agressiivselt teise riigi vastu üldiselt ja eelkõige liikmesriikide vastu; tunnustab liikmesriikide pädevust oma kaitsealaste riigihangete poliitikas; rõhutab tehnoloogia ja kaitseotstarbelise varustuse ekspordiloataotluste põhjaliku hindamise tähtsust; avaldab kahetsust Venemaa ülihelikiirusel rakettide kasutamise üle Ukrainas ja usub, et EL peaks püüdma aidata ära hoida rahvusvahelist ülihelikiirusel rakettidega võidurelvastumist;

26.

tuletab meelde, et relvaekspordipoliitika tuleb määratleda osana julgeolekupoliitikast ning on vaja kehtestada kiiresti tõhus ELi tasandi relvaekspordipoliitika, millega tagatakse, et ELi liikmesriigid täidavad täielikult relvaekspordi kaheksat õiguslikult siduvat kriteeriumi ja et nende riikliku ekspordiga ei toetata piirkondlikke pingeid ega kahjustata teiste liikmesriikide, liitlaste, partnerite või ELi kui terviku julgeolekut, ning toetab samal ajal täielikult liitlaste ja partnerriikide seaduslikke julgeoleku- ja kaitsevajadusi, eriti nende riikide, kelle territoriaalset terviklikkust on rikutud ja kes kasutavad oma õigust enesekaitsele, nagu on sätestatud ÜRO põhikirjas;

27.

kinnitab veel kord, et toetab täielikult ELi ja selle liikmesriikide pühendumist tuumarelva leviku tõkestamise lepingule; rõhutab vajadust tagada ELi tugev ja konstruktiivne roll tuumarelva leviku tõkestamise alaste reeglitel põhinevate üleilmsete jõupingutuste arendamisel ja tugevdamisel; väljendab sügavat muret selle pärast, et tuumarelva leviku tõkestamise lepingu osaliste kümnendal läbivaatamiskonverentsil ei jõutud tulemuseni, kuna Venemaa ei soovi konsensusega ühineda;

28.

märgib, et liikmesriigid võivad hinnata otsustusprotsessi reformi, et kasutada ära aluslepingute märkimisväärset kasutamata potentsiaali, eelkõige aktiveerides ELi lepingu artikli 31, millega laiendatakse kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamist ÜJKPga seotud valdkondadele, ning kasutades täiel määral üleminekuklausleid ja nende artiklite kohaldamisala, millega suurendatakse ELi solidaarsust ja vastastikust abi kriiside korral ning kindlustatakse ELi suveräänsust; teeb ettepaneku kaaluda ÜJKPd käsitlevate aluslepingute sätete muutmist, mida arutataks ja mille kohta tehtaks otsus Euroopa tuleviku konverentsile järgneval konvendil, millel tuleks käsitleda 1) ühehäälsuse asendamist kvalifitseeritud häälteenamusega nõukogu sõjalise mõjuga otsuste puhul, välja arvatud vastastikuse kaitse klausel artikli 42 lõikes 7, kaitseküsimustes tehtavate otsuste puhul olukordades, kus üleminekuklausleid ei kohaldata, ja ainult kaitseotstarbelise varustuse lähetamise või ÜJKP missioonide puhul, mis ei hõlma täitevvolitust; 2) selliste sätete lisamist EL lepingu artiklitesse 42 ja 46, mis võimaldavad liidu eelarvest ühiselt hankida kaitsevarustust ja teha muid julgeolekuga seotud kulutusi, samuti luua ühiseid ja alaliselt paiknevaid rahvusvahelisi sõjaväeüksusi, sealhulgas juhtimisstruktuuri, ning 3) ELi toimimise lepingu artikli 346 läbivaatamist, et piirata ELi sõjalise staabi võimalusi hankeid käsitleva direktiivi sätetest kõrvale kalduda, ning kehtestada nõue, et komisjon hindaks selliste kõrvalekallete selgitusi ja teavitaks neist Euroopa Parlamenti;

29.

kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja liikmesriike üles kasutama ära aluslepingu ÜJKPd käsitlevate sätete kogu potentsiaali ning kaaluma tõsiselt ELi lepingu artikli 44 rakendussätteid, millega antakse ÜJKP valdkonna ülesande täitmine teatavale liikmesriikide rühmale, et muuta ÜJKP selles valdkonnas paindlikumaks ja tulemuslikumaks, säilitades samal ajal tugeva kollektiivse Euroopa mõõtme; rõhutab õppuste jätkamise tähtsust; rõhutab, et oluline on jätkata ELi lepingu artikli 42 vastastikust abi käsitleva lõike 7 rakendamist lühikeses perspektiivis ning selgitada sidusust selle ja Põhja-Atlandi lepingu artikli 5 vahel, arvestades, et kõik ELi liikmesriigid ei ole NATO liikmed; rõhutab, et artikli 42 lõike 7 aktiveerimise tingimusi ning vajaliku abi üksikasju ei ole kunagi selgelt kindlaks määratud; rõhutab, et aluslepingute muutmisega võiks määratleda terrorirünnakud, hübriidrünnakud, desinformatsioonikampaaniad ja kolmandate riikide majandusliku survestamise elementidena, mis annaksid alust ELi lepingu artikli 42 lõike 7 kohaldamiseks;

Suutlikkuse parandamine suuremate, ühiste ja arukamate kulutustega

30.

väljendab heameelt ELi püüdluse üle tugevdada oma sõjalisi ja tsiviilvõimeid; rõhutab vajadust kasutada täielikult ja paremini ära ELi algatusi ja eelarveid, eelkõige kavandatud määrusi ühishangete õigusakti abil Euroopa kaitsetööstust tugevdava vahendi ja Euroopa kaitseinvesteeringute programmi, Euroopa Kaitsefondi, alalise struktureeritud koostöö, kaitseküsimuste iga-aastase kooskõlastatud läbivaatamise ja sõjaväelise liikuvuse kohta ning ÜJKP tsiviiltegevust käsitlevat kokkulepet, selleks et täita kriitilised suutlikkuse puudujäägid ja tagada relvajõudude kiire siirmine, täiendada ammendunud varusid, vähendada killustatust kaitse- ja hankesektoris, saavutada meie jõudude täielik koostalitlusvõime, tugevdada Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi tarneahelaid, jättes välja riigiga seotud ettevõtted, kes ei ole partnerriigid, mis võivad ohustada Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi vastupanuvõimet, uuenduslikkust ja konkurentsivõimet võimaliku ekspordikontrolli või intellektuaalomandi varguse kaudu spionaaži teel; nõuab tungivalt, et need algatused oleksid võimalikult sidusad, et vältida kattumisi ja tagada tõhusad avaliku sektori investeeringud, eelkõige PESCO ja Euroopa Kaitsefondi projektide vahel, mille seoseid tuleb selgitada; väljendab heameelt tsiviil-, kaitse- ja kosmosetööstuse koostoimet käsitleva tegevuskava üle ning nõuab selle kiiremat rakendamist; soodustab tehnosiiret kaitsesektorist tsiviilsektorisse; kutsub liikmesriike üles keskenduma ELi sõjalise võime tugevdamise protsessis sõjaväelaste vajadustele ja eriväljaõppele, et tulle toime esilekerkivate probleemidega (nt kliimamuutused); rõhutab, et mis tahes edusammud selles olulises valdkonnas tugevdaksid ka Euroopa sammast NATOs; on seisukohal, et relvajõudude väärtuslik panus COVID-19 pandeemia ajal on näidanud liikmesriikide sõjaliste vahendite ja võimete kasutamise olulisust liidu elanikkonnakaitse mehhanismi toetamisel;

31.

tunneb heameelt liikmesriikide teadete üle kaitseinvesteeringute kavade kohta, mille eesmärk on hankida sõjalisi vahendeid ja parandada oma kaitsejõude, tuginedes Euroopa Kaitsefondi mudelile ja nagu rõhutatakse ühisteatises kaitseinvesteeringute puudujääkide kohta; peab väga vajalikuks täita kaitseinvesteeringute kindlakstehtud puudujäägid, nagu varude täiendamine, eelkõige nõukogudeaegsete süsteemide asendamine, õhu- ja raketitõrjesüsteemide tugevdamine, sealhulgas arutelu kogu Euroopat hõlmava raketitõrjekilbi rajamise teostatavuse üle, ning nõuab koostööd NATO õhutõrjealgatusega European Sky Shield, keskmise lennukõrguse ja pika välbaga Euroopa kaugjuhitava õhusõiduki süsteemi – Euroopa MALE RPAS – kasutuselevõtmist, olemasolevate lahingutankide ja soomussõidukite võimekuse laiendamist, Euroopa laevaehitussuutlikkuse ja merevägede tugevdamist, merendusalase koostöö süvendamist, et võidelda hübriidohtudega, mis ohustavad Euroopa energia- ja ühenduvusjulgeoleku jaoks väga olulisi avamerekaableid ja torujuhtmeteid, satelliitsidel põhineva turvalise ühenduvuse parandamist, investeeringuid tööstuspartnerlustesse, mille raames seatakse esikohale koostöö VKEdega, ning suuremaid investeeringuid teadus- ja arendustegevusse, aidates samal ajal kaasa Euroopa küberkaitse ökosüsteemi tugevdamisele ja laiendades ELi sõjaväelise liikuvuse programmi;

32.

rõhutab vajadust täiendada võimete arendamise algatusi ühishangete mehhanismidega; rõhutab, et Euroopas välja töötatud ja toodetud kaitseotstarbeliste toodete ühishanked on oluline vahend tõhusate avaliku sektori kulutuste tegemiseks, ning nõuab seetõttu tungivalt, et liikmesriigid kasutaksid ühishangete õigusakti abil Euroopa kaitsetööstust tugevdavat vahendit kaitseotstarbeliste toodete ühiseks hankimiseks ja konkurentsi vältimiseks, kulude kokkuhoiu hõlbustamiseks, Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi tugevdamiseks ning koostalitlusvõime edendamiseks;

33.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid endale kohustuse suurendada märkimisväärselt kavandatava ELi ühishangete mehhanismi, nagu ühishangete õigusakti abil Euroopa kaitsetööstust tugevdava vahendi ja Euroopa kaitseinvesteeringute programmi rahastamist, pakkudes piisavaid rahalisi vahendeid, ning võtma selles olulises valdkonnas kiireid ja põhjalikke meetmeid, tagades samas koostalitlusvõime NATOga; on seisukohal, et ühishangete õigusakti abil Euroopa kaitsetööstust tugevdava vahendi suhtes kohaldatavad normid peaksid olema sarnased Euroopa Kaitsefondi puhul vastu võetud normidega; tuletab meelde, et ühishangete õigusakti abil Euroopa kaitsetööstust tugevdava vahendi ja tulevase Euroopa kaitseinvesteeringute programmi raames antav rahaline toetus peaks esmajärjekorras tooma kasu Euroopa tööstusele; kutsub liikmesriike üles võtma see vastu võimalikult kiiresti pärast Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vaheliste läbirääkimiste lõpuleviimist; kutsub nõukogu üles pakkuma sellele vajalikku rahalist toetust; on seisukohal, et ühishangete õigusakti abil Euroopa kaitsetööstust tugevdava vahendi suhtes kohaldatavad normid peaksid olema sarnased Euroopa Kaitsefondi puhul vastu võetud normidega, mis on oma väärtust tõestanud, eriti seoses kolmandate riikide kaasamisega; kutsub liikmesriike üles töötama ELis kavandatud ja toodetud kaitsevõime hankimise ja arendamise nimel; on seisukohal, et käibemaksuvabastus üksi ei ole piisav, et muuta tulevase Euroopa kaitseinvesteeringute programmi osa otsustavaks Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi toetamisel; kutsub komisjoni üles kaaluma Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi toetamiseks mitmesuguseid finantsstiimulite mehhanisme; nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning liikmesriigid looksid uue eelarvevälise rahastamisvahendi, milles oleks koondatud osa riikide kaitse-eelarvetest ja mis tegeleks kiiresti sõjaliste võimete kogu elutsükliga ELi tasandil, et tagada nende tulemuslik ja tõhus rakendamine alates teadus- ja arendustegevuse alasest koostööst ning ühishangetest kuni ühise hoolduse, koolituse ja varustuskindluseni;

34.

rõhutab tungivat vajadust luua tõeline Euroopa kaitseotstarbelise varustuse turg; rõhutab vajadust suurendada rahalist toetust ELi teadus- ja arendustegevusele ning tootmisele kõrgtehnoloogilistes kaitsesüsteemides, mis oleksid vastasel korral üksikute liikmesriikide jaoks liiga kallid, tagamaks, et Euroopa kaitsesektori tehnoloogiline ja tööstuslik baas jääb konkurentsivõimeliseks, suudab rahuldada relvajõudude tegelikke vajadusi, nõudmisi ja aina laiaulatuslikumaid eesmärke, kohandub esilekerkivate ohtudega ja vähendab sõltuvust välisriikidest; juhib tähelepanu sellele, et lisaks võimete arendamisele peaks Euroopa Kaitsefond aitama kaasa ka Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi tugevdamisele; nõuab, et enne mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamist hinnataks Euroopa Kaitsefondi vahendeid, et vajaduse korral selle eelarvet suurendada; innustab käivitama lisaalgatusi, et suurendada kaitse- ja sõjatööstuses väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate kaasamist ning innovatsiooni; nõuab selliste uute tehnoloogiate nagu tehisintellekt ja kvantarvutus edasiarendamist tugevate seoste kaudu sõjalise ja tsiviilinnovatsiooni vahel; rõhutab, kui oluline on vähendada sõltuvust elutähtsatest tehnoloogiatest ja väärtusahelatest, et EL saaks liikuda parema operatsioonivõime suunas;

35.

rõhutab kaitsetööstusesse tehtavate investeeringute positiivset mõju majanduslikus ja tehnoloogilises mõttes; nõuab suuremaid ja arukamaid investeeringuid kaitsesse, et edendada tööstuskoostööd, kulude kokkuhoidu ja suuremat koostalitlusvõimet; kinnitab veel kord, et ELi raamistikus tegutsemine aitab vähendada killustatust ja vältida dubleerimist; nõuab, et võimendataks koostoimet teiste ELi rahastamisvahenditega ja hõlbustataks kaitsetööstuse juurdepääsu erasektori vahenditest rahastamisele; tuletab meelde, et Euroopa Kaitsefond ja alaline struktureeritud koostöö on otsustava tähtsusega tõelise Euroopa kaitsekoostöö liidu väljaarendamisel, tõhustades liikmesriikidevahelist kaitsekoostööd; nõuab, et muud ELi poliitikavaldkonnad oleksid kooskõlas jõupingutustega, mida liit teeb kaitsetööstuse tugevdamiseks;

36.

nõuab mitmeaastase finantsraamistiku kiiret muutmist, et tagada ELi kaitsevaldkonna meetmete rakendamiseks vajalikud vahendid; nõuab sellega seoses Euroopa Kaitsefondi tugevdamist; ergutab ELi hindama, millal oleks asjakohane mitmeaastast finantsraamistikku muuta; rõhutab, et ELi NATO liikmed peaksid kõiki lisavahendeid, mis on eraldatud selleks, et saavutada NATO eesmärk kulutada 2 % SKPst kaitsele, kasutama koordineeritult ja koostöös; nõuab, et tugevdataks tööstuse ligipääsu erasektori vahenditest rahastamisele, et tagada Euroopa kaitsetööstuse jaoks nõuetekohane juurdepääs avaliku ja erasektori rahalistele vahenditele ning investeeringutele kestlikul alusel; kutsub komisjoni üles kaaluma selliste finantstoodete parameetrite väljatöötamist, mille eesmärk on toetada investeeringuid Euroopa julgeolekusse, sealhulgas kaitsetööstuse meetmeid; nõuab investeeringute stimuleerimist kriitilise tähtsusega sektorites, näiteks kübervaldkonnas;

ÜJKP missioonide ja operatsioonide tugevdamine

37.

toetab kõigi ÜJKP tsiviilmissioonide ja sõjaliste operatsioonide läbivaatamist ja tugevdamist, et viia need paremini vastavusse asjaomaste riikide tegelike vajadustega; toetab kõigi ÜJKP missioonide ja operatsioonide, eelkõige halvenevast ohumaastikust mõjutatud missioonide ja operatsioonide väeloome ja suutlikkuse suurendamist, pakkudes neile tugevamaid ja paindlikumaid volitusi ning vajalikke ressursse, personali, rahastamist, koolitust, strateegilise kommunikatsiooni vahendeid ja varustust, et täita missiooni sihipärasemaid eesmärke; tunnistab vajadust tulemusliku väljaõppe ja operatsioonivõime järele, et muutuva ohukeskkonnaga sammu pidada; rõhutab vajadust tugevdada nende vastupanuvõimet ja mõjusust, võimaldades neil paremini tegeleda hübriidjulgeolekuprobleemidega, näiteks parema koostöö kaudu teiste ELi osalejate ning justiits- ja siseküsimustega tegelevate ametitega, samuti sarnaselt meelestatud partneritega väljaspool ELi, edendades strateegilist kommunikatsiooni ning investeerides täiendavalt küberkaitsevõimesse;

38.

peab oluliseks, et ÜJKP missioonid ja operatsioonid põhineksid nende kriiside ja konfliktide liigi selgel mõistmisel, millele EL püüab tsiviil- ja sõjaliste vahenditega reageerida, eriti juhul, kui teised ei soovi või ei suuda sekkuda või vaenulikus või tõrjuvas keskkonnas; tuletab meelde, et kõik ELi tegevused peavad olema kohalike ja piirkondlike omavalitsuste silmis usaldusväärsed, eriti kuna teised, sageli pahatahtlikumad osapooled on rohkem kui valmis sekkuma, et kõik puudujäägid kõrvaldada; tuletab meelde, et missioonidel tuleb pöörata erilist tähelepanu konfliktide dünaamikale, jõulistele riskihindamis- ja -maandamisprotsessidele ning need peavad hõlmama ÜJKP sekkumiste mõjupõhist järelevalvet ja hindamist ning rohkem konsulteerimis- ja tagasisidemehhanisme; rõhutab, et sõjaliste operatsioonide osas on eriti oluline, et nende puhul oleks vastu võetud aegumissätted, et võimaldada operatsioonist kestlikku väljumist; märgib, et kaheksast praegusest sõjalisest operatsioonist on ainult kolmel täitevvolitused; tuletab meelde ELi üldist osalemist Sahelis ja Aafrika Sarve piirkonnas kuue tsiviilmissiooni ja kuue sõjalise operatsiooni kaudu;

39.

nõuab sellise uue ÜJKP tsiviiltegevuse kokkuleppe vastuvõtmist 2023. aasta keskpaigaks, milles esitatakse eesmärgid tsiviilmissioonide liigi, arvu ja suuruse osas, ning tsiviilvõimekuse arendamise protsessi loomist 2024. aastaks, nagu on sätestatud strateegilises kompassis; tuletab meelde, et on väga oluline, et ÜJKP tsiviiltegevuse kokkulepe 2.0 võetaks vastu 2023. aasta esimesel poolel, et tagada tsiviilvõimekuse arendamise protsessi järjepidevus; kutsub Euroopa välisteenistust üles vaatama uuesti läbi kolmandate riikidega sõlmitud osalemislepingud, et tugevdada nende osalemist ÜJKP missioonidel;

40.

rõhutab kiireloomulist vajadust määrata sõjaliste missioonide plaanimise ja juhtimise teenistuse (MPCC) ELi sõjaliste operatsioonide eelistatuimaks juhtimis- ja kontrollistruktuuriks, pidades eelkõige silmas tulevase kiirsiirmisvõime kasutamist; nõuab, et selle täielik operatiivvõime saavutataks viivitamata kooskõlas nõukogu 19. novembri 2018. aasta järeldustega, milles kavandatud tähtaeg oli 2020. aasta; nõuab samuti, et sõjaliste missioonide plaanimise ja juhtimise teenistuse töötajate arvu suurendataks märkimisväärselt kuni 250 töötajani; on seisukohal, et üks neljast olemasolevast riiklikust operatsiooni peakorterist tuleks kavandada varuvariandiks; kordab oma üleskutset võimaldada salastatud teabe turvalist vahetamist, sealhulgas liikmesriikide ja ÜJKP missioonide või operatsioonidega; rõhutab, et MPCC peab kavandama ja ellu viima kõiki selge käsuliiniga sõjalisi missioone ning olema varustatud vajaliku personali, rahaliste vahendite ja taristuga; juhib tähelepanu sellele, et Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu muudab selles valdkonnas edusammude tegemise veelgi pakilisemaks;

41.

tunneb muret üha suurema teabega manipuleerimise, desinformatsiooni ja hübriidohtude ning rünnete pärast, mis lähtuvad eelkõige Venemaalt ja Hiinast, aga ka muudelt osapooltelt, ning mõjutavad otseselt mitut tegevuskohta ning ÜJKP missiooni ja operatsiooni; rõhutab, et EL peab suurendama koostööd sarnaselt meelestatud partnerriikidega ning pakkuma neile toetust, koolitust ja abi suutlikkuse suurendamisel, et võidelda vaenuliku välisriigist lähtuva infoga manipuleerimise ja sekkumise vastu; kutsub Euroopa välisteenistust üles astuma konkreetseid samme, et toetada ÜJKP missioone ja operatsioone, mille raames võideldakse desinformatsiooni ja propaganda vastu, ning tugevdama strateegilise kommunikatsiooni osakonna, sealhulgas selle rakkerühmade suutlikkust;

42.

väljendab muret seoses püsiva struktuurse probleemiga tagada ÜJKP missioonidele ja operatsioonidele kogu vajalik personal; kutsub liikmesriike tungivalt üles järgima oma otsuseid käivitada missioone ja operatsioone, tagades selleks vajaliku personali; tuletab meelde, et strateegilises kompassis rõhutatakse, et ÜJKP missioonidel ja operatsioonidel vajatakse parema väljaõppega töötajaid; nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid täidaksid oma lubadused, et viia oma tegelik pühendumus oma ambitsioonidega vastavusse; nõuab rõhutatult, et Euroopa Liit näeks missioonide ja operatsioonide personalile ette vajaliku varustuse ja koolituse; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid arvesse sõjaväelaste sotsiaalseid ja tööõigusi, kui neid mõne ELi raamistiku alusel välja õpetatakse ja ühiselt lähetatakse;

43.

nõuab, arvestades selle tähtsust ELi julgeoleku- ja kaitsekorra jaoks, et komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ettepanek strateegilises kompassis sätestatud kiirsiirmisvõime kohta rakendataks võimalikult kiiresti ja hiljemalt 2025. aastaks, et tagada suutlikkus kriiside ajal kiiresti ja otsustavalt reageerida ning teenida ja kaitsta ELi kodanikke, huve ja väärtusi kogu maailmas; kutsub liikmesriike üles võtma endale kohustuse vähendada 2025. aastaks oluliselt olulisi puudujääke strateegilistes vahendites, eelkõige nendes, mis on seotud kiirsiirmisvõimega;

44.

rõhutab, et sooline võrdõiguslikkus ja naiste õigused peavad olema julgeoleku- ja kaitsemeetmete keskne osa; mõistab teravalt hukka tsiviilelanikkonna vastu toime pandud sõjakuriteod, sealhulgas seksuaalse vägivalla kasutamise sõjalise relvana;

45.

kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja liikmesriike üles kiirendama strateegilises kompassis sätestatud soolise võrdõiguslikkusega seotud kohustuste täitmist, et tagada mõjus soolõime; rõhutab küberturvalisuse meetmete tähtsust konfliktidest mõjutatud naistega kaubitsemise järelevalveks ja ennetamiseks; julgustab liikmesriike vähendama oma kaitsejõududes naiste karjääripiiranguid;

46.

rõhutab, et naiste osalemine ÜJKP missioonidel ja operatsioonidel aitab kaasa nende tulemuslikkusele ning suurendab ELi usaldusväärsust meeste ja naiste võrdsete õiguste toetajana kogu maailmas, tuletades samas meelde ELi soolise võrdõiguslikkuse kolmandat tegevuskava (2020–2024), milles nõutakse soolise perspektiivi süstemaatilist lõimimist kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse ja välistegevusse, sealhulgas ÜJKPsse; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus soodustaks eelkõige naiste arvu suurendamist ÜJKP sõjalistes operatsioonides ning paremat soolist tasakaalu ÜJKP missioonide ja operatsioonide personali ja juhtkonna hulgas; peab esmatähtsaks täisleppimatut lähenemisviisi seksuaalsele ja soolisele ahistamisele ning seksuaalsele ärakasutamisele kõigis ÜJKP missioonides ja operatsioonides; rõhutab sooküsimustega tegelevate nõunike olulist tööd ÜJKP missioonidel ja operatsioonidel ning vajadust neid rahastada; nõuab, et ÜJKP missioonidel ja operatsioonidel tehtaks koostööd Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga; kutsub Euroopa välisteenistust üles andma julgeoleku ja kaitse allkomisjonile aru oma edusammudest soolise võrdõiguslikkusega seotud meetmete rakendamisel;

47.

tunnustab noorte ja noorteorganisatsioonide olulist rolli rahu ja julgeoleku säilitamisel ja edendamisel; kutsub Euroopa välisteenistust üles pühenduma noorte süstemaatilisemale lõimimisele oma noorte, rahu ja julgeoleku tegevuskavasse ning püüdma järgida ja vastu võtma kõikehõlmava strateegilise raamistiku eelnimetatud tegevuskava rakendamiseks; kutsub Euroopa välisteenistust üles kaasama noori partneritena desarmeerimise, demobiliseerimise ja taasintegreerimise alaste jõupingutuste kavandamisse ja rakendamisse;

48.

väljendab heameelt täitevvolitusteta ÜJKP sõjalise abimissiooni käivitamise üle Ukrainas (EUMAM Ukraine); loodab, et see võimaldab Ukraina relvajõudude paindlikku väljaõpet strateegilise nõustamise, täitevvolitusteta toetuse, suutlikkuse suurendamise ja üldise sõjalise toetuse kaudu, et võidelda Venemaa agressiooni vastu ja aidata kaasa Ukraina okupeeritud piirkondade vabastamisele; on seisukohal, et ELi kõnealune sõjaline abimissioon on tulemuslik tingimusel, et sõjaliste missioonide plaanimise ja juhtimise teenistust tugevdatakse ning see suudab missiooni strateegilist juhtimist ja kontrolli ellu viia; kutsub Euroopa välisteenistust üles avama selle missiooni kolmandatele riikidele osalemiseks; kutsub liikmesriike üles pakkuma selle rakendamiseks vajalikku toetust; rõhutab, kui oluline on teavitada ukrainlasi sellest, et EL jääb nende kõrvale kogu Venemaa agressiooni ajaks;

49.

tunnustab ja rõhutab Ukraina tsiviiljulgeoleku sektori reformiks loodud Euroopa Liidu nõuandemissiooni (EUAM Ukraine) töö tähtsust; võtab teadmiseks oma uued ülesanded, mis hõlmavad õiguskaitseasutuste toetamist, et hõlbustada pagulaste liikumist Ukrainast naaberliikmesriikidesse, humanitaarabi Ukrainasse sisenemist ning õigusriigi institutsioonide nõustamist, koolitust ja toetamist, et hõlbustada rahvusvaheliste kuritegude uurimist ja nende eest vastutusele võtmist; nõuab Moldova Vabariigis ja Ukrainas elluviidava ELi piirihaldamise abimissiooni (EUBAM) volituste läbivaatamist ja tugevdamist, et kohaneda uue geopoliitilise reaalsusega; nõuab Bosnias ja Hertsegoviinas, Ukrainas ja Gruusias elluviidavate ÜJKP missioonide ja operatsioonide töötajate arvu, reageerimissuutlikkuse, ressursside ja strateegilise kommunikatsiooni tugevdamist ning ELi diplomaatilise kohaloleku kindlustamist idapartnerlusriikides ja Lääne-Balkani riikides;

50.

väljendab heameelt ELi ja NATO koostöö üle Lääne-Balkanil, sealhulgas EUFOR Althea missiooni ja Kosovo rahuvalvejõudude operatsioonide kaudu; tuletab meelde, et mõlemate operatsioonide käigus saadud õppetunnid lisavad märkimisväärset väärtust kõigile praegustele ja tulevastele ÜJKP sõjalistele ja tsiviilmissioonidele ja -operatsioonidele; nõuab Bosnias ja Hertsegoviinas elluviidava Euroopa Liidu sõjalise operatsiooni (EUFOR Althea) tugevdamist tihedas koostöös NATO ja teiste liitlastega, et tagada riigile ja kogu piirkonnale vajalik stabiilsus; väljendab heameelt ELi ühemõttelise toetuse üle EUFOR Althea volituste pikendamisele; rõhutab vajadust tõhustada paralleelselt EUFORi raamistikuga kahepoolselt sõjalist ja julgeolekualast koostööd Bosnia ja Hertsegoviinaga;

51.

rõhutab vajadust jätkata tihedat koostööd Aafrika ja rahvusvaheliste partneritega, et tagada ühised jõupingutused stabiliseerimise ja arengu saavutamiseks, eelkõige Aafrika Liidu, Ida-Aafrika Arenguühenduse, ÜRO, rahvusvaheliste finantsasutuste ning muude peamiste kahepoolsete ja piirkondlike osalejatega; tuletab meelde, et EL on võtnud üleilmseid kohustusi Saheli ja Aafrika Sarve piirkonnas kaheksa tsiviilmissiooni (EUCAP Sahel Mali, EUCAP Sahel Niger, EUCAP Somalia) ja samuti sõjalise missiooni (EUTM Mali, EUTM Somalia, EUNAVFOR ATALANTA, EUNAVFOR MED IRINI, EUMPM Niger) kaudu;

52.

väljendab sügavat muret Saheli olukorra arengu ja piirkonnas hiljuti toimunud riigipöörete pärast; rõhutab selle piirkonna strateegilist tähtsust ELi jaoks; mõistab hukka Kremli toetusel tegutseva Wagneri grupi üha ulatuslikuma kohaloleku Sahelis ja teistes Aafrika osades; on kindlalt veendunud, et grupi tegutsemine Lääne-Aafrikas on vastuolus eesmärgiga tagada piirkonnas rahu, julgeolek ja stabiilsus; tunnistab, et eri rahvusvaheliste missioonide puhul Sahelis ei ole veel saavutatud nende peamist eesmärki tagada Saheli piirkonnas püsiv rahu ning seetõttu on vajalik algatada rahvusvaheliste missioonide volitusi ja rolli ning poliitikat käsitlev aruteluprotsess; tunneb samamoodi muret islami terrorirühmituste, eelkõige Al Qaeda, Daeshi ja Al-Shabaabi suurenenud kohaloleku ja tegevuse pärast Lähis-Idas ja Aafrikas; nõuab Sahelis ELi ja partnerite eri sekkumistes rohkem ühismeetmeid ja poliitika sidusust; taunib halvenevat julgeolekukeskkonda Malis ja väljendab heameelt otsuse üle peatada kogu operatiivkoolitus ja kaitseotstarbelise varustuse tarnimine riiki; nõuab, kutsub ELi ja selle liikmesriike üles pakkuma mõjusat abi, mis on kohandatud asjaomaste riikide vajadustele;

53.

on veendunud, et mis tahes rahvusvahelise julgeolekualase toetuse andmisel piirkonnas tuleb seada esmatähtsale kohale tsiviilisikute kaitse parandamine, konfliktide dünaamika leevendamine ja julgeolekusektori hea valitsemistava edendamine; rõhutab vajadust tihedama poliitilise koostöö järele asjaomaste valitsustega, et tagada suurem läbipaistvus, võidelda korruptsiooni vastu, edendada osalemist ja kaasata kodanikke, et ohjata relvastatud ja etniliste konfliktide plahvatuslikku levikut;

54.

väljendab heameelt Euroopa Liidu ÜJKP missiooni Sahelis (EUCAP Sahel) volituste uuendamise üle kaheks aastaks ning rõhutab, kui oluline on koordineerida tegevust Euroopa Liidu integreeritud piirihalduse abimissiooniga Liibüas (EUBAM Libya), et arendada ELi juhtimisel Saheli riikide piirisuutlikkust; nõuab, et EL ja ÜRO teeksid ühiseid jõupingutusi, et tegeleda Malis leviva destabiliseerimise ja vägivallaga ning teha koostööd kohalike jõududega, et edendada stabiilsust ja julgeolekut; võtab teadmiseks ELi nõuandemissiooni (EUAM) ja ELi sõjalise väljaõppemissiooni (EUTM) laiendamise ja ümbersuunamise Kesk-Aafrika Vabariigis ning on endiselt väga mures sealse poliitilise ja julgeolekuolukorra jätkuva halvenemise pärast; väljendab heameelt Mosambiigi väljaõppemissiooni (EUTM Mozambique) raames juba tehtud edusammude üle ja kutsub Euroopa välisteenistust üles kaaluma Euroopa rahutagamisrahastu raames Mosambiigi vägedele surmavate relvade tarnimist ja kiirendama varustuse tarnimist; nõuab laiaulatuslikku avalikku arutelu ELi sekkumise üle Mosambiigis ning nõuab avalikku mõttevahetust selle üle, milline võiks välja näha sisuline integreeritud lähenemisviis, milles keskendutaks Cabo Delgado rahutuste algpõhjustele; tuletab meelde teateid julgeolekujõudude süstemaatiliste ja vägivaldsete rünnakute kohta suure hulga kohaliku elanikkonna vastu, julgeolekujõudude sundrände, ebavõrdsuse kõrge taseme, keskvalitsuse poolt piirkonna hooletusse jätmise, loodusvarade pärast tekkinud konfliktide, korruptsiooni kõrge taseme ja eri õiguste rikkumiste kohta; toetab Mosambiigi relvajõudude reformi ja rõhutab, et Cabo Delgados toimunud kriisi lahendamiseks tuleb järgida integreeritud lähenemisviisi; väljendab heameelt Euroopa rahutagamisrahastu abi üle Nigeri relvajõududele ja rõhutab vajadust pakkuda Nigerile ÜJKP sõjalist toetust; kutsub nõukogu üles tõhustama koordineeritud mereoperatsioone Guinea lahes; nõuab, et pikendataks EUNAVFOR Atalanta volitusi, mis lõpevad 2022. aasta lõpus, et võidelda piraatluse vastu;

55.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et Saheli ja Kesk-Aafrika riikide (Mali ja Kesk-Aafrika Vabariik) julgeolekuprobleemide lahendamiseks mõeldud ELi väljaõppemissioonides on üha enam puudujääke; nõuab ELi väljaõppemissioonide eesmärkide ja juhtpõhimõtete põhjalikku läbivaatamist; on seisukohal, et ELi väljaõppemissioonide volitusi tuleks laiendada eelkõige kaasnevatele meetmetele, et võimaldada kohapeal tegutsevatel ELi nõunikel võimalikult täpselt kontrollida, mil määral on koolitusprogramme nõuetekohaselt rakendatud ja kas need vastavad kohalike relvajõudude operatiivvajadustele; rõhutab, et nõustamismissioonid annavad missiooni juhtimisstruktuuridele lisaväärtust, ja julgustab seega liikmesriike ELi väljaõppemissioonidest osa võtma, pidades eelkõige silmas nõustamistegevust, kus ohvitseride lisandumine võimaldaks oluliselt toetada operatsioonide elluviimist ja pakkuda mitmepoolset sõjalist abi;

56.

väljendab heameelt nõukogu otsuse üle, millega luuakse Nigeri toetuseks sõjaline partnerlusmissioon (EUMPM Niger), mille eesmärk on suurendada Nigeri relvajõudude suutlikkust ohjeldada riiki ähvardavaid ohte, kaitsta riigi elanikkonda ning kooskõlas inimõigustealase õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõigusega tagada ohutu ja turvaline keskkond;

57.

rõhutab IRINI merelist aspekti arvesse võttes rahvusvahelisi kohustusi seoses merehädaliste otsingute ja päästmisega; kutsub liikmesriike üles tagama, et IRINI tegutseks täielikult kooskõlas mereõigusega, eriti mereotsingute ja -päästega seonduvate kohustuste täitmisel; väljendab veelkord oma sügavat muret rändajate, varjupaigataotlejate ja pagulaste olukorra pärast Liibüas, kelle niigi raske olukord jätkuvalt halveneb; kutsub Liibüa ametivõime ja relvastatud rühmitusi üles rändajate kinnipidamisasutusi sulgema; peab kahetsusväärseks asjaolu, et märkimisväärse rändajate osakaaluga aladelt on ettenähtud laevade äraviimine; nõuab selgitust ettenähtud otsuste tegemise protsessi ja viiside kohta tulevaste otsuste tegemisel seoses nn juurdemeelitava mõjuga, millel puudub hetkel igasugune teaduslik tõendus;

58.

kordab oma nõudmist, et EL kasutaks India ja Vaikse ookeani piirkonnas keset kasvavat geopoliitilist konkurentsi selle piirkonna ülemaailmsete ja piirkondlike jõudude vahel täiel määral oma positsiooni ja mainet usaldusväärse ja autonoomse ülemaailmse rahu edendava osalejana; tuletab meelde, et ELi tegevuse lisaväärtus India ja Vaikse ookeani piirkonnas seisneb selle ulatuslikus tsiviil- ja sõjalise abi meetmetes, sealhulgas hästi arenenud mittesõjalises panuses;

59.

väljendab sügavat muret Hiina kiire sõjalise kohaloleku suurendamise pärast Lõuna-Hiina merel ning jätkuva sõjalise surve, ründeõppuste, õhuruumi rikkumiste ja muude halli alasse kuuluvate sõjaliste tegevuste, sealhulgas Taiwani vastu suunatud küber- ja desinformatsioonikampaaniate pärast; nõuab tungivalt, et Hiina peataks kõik need meetmed, mis ohustavad kogu piirkonna stabiilsust ning avaldavad üldiselt otsest mõju Euroopa julgeolekule ja heaolule; kinnitab veel kord oma toetust ELi ja Taiwani vahelisele koostööle;

60.

väljendab suurt heameelt selle üle, et nii Jaapani riikliku julgeolekustrateegia hiljutises ajakohastatud versioonis kui ka Lõuna-Korea India ja Vaikse ookeani piirkonna strateegias tehakse tugevaid viiteid koostööle ELiga; kinnitab uuesti tugevat partnerlust nii Jaapani kui ka Lõuna-Koreaga ning kutsub ELi üles süvendama mõlema olulise partneriga veelgi oma sõjalist ja kaitsealast koostööd;

61.

mõistab karmilt hukka Põhja-Korea poolt 2022. aastal läbi viidud arvukad raketikatsetused ning rõhutab, et rahvusvaheline üldsus peab suurendama jõupingutusi Põhja-Korea ohjeldamiseks ja hoidma ära edasise tuumakatsetuse läbiviimise 2023. aastal, mis kujutaks endast tõsist eskaleerumist ning ohtu piirkondlikule ja ülemaailmsele julgeolekule; rõhutab Hiina ja Venemaa erilist vastutust Põhja-Korea eest ning kutsub neid üles kasutama oma mõju selleks, et vältida edasist eskaleerumist;

62.

väljendab tõsist muret, et Põhja-Korea tarnib Wagneri grupile relvi ning toonitab, et see rõhutab veelgi, et ELil ja selle liikmesriikidel on vaja pöörata veel rohkem tähelepanu mitte ainult Korea poolsaarele, vaid tervele India ja Vaikse ookeani piirkonnale;

63.

mõistab teravalt hukka selle, et Iraan varustab Venemaad droonide ja rakettidega, mida viimane kasutab oma ebaseaduslikus sõjas Ukraina vastu, ning tuletab meelde, et sellega rikub ta ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2231(2015); väljendab heameelt nõukogu 12. detsembri 2022. aasta otsuse üle võtta Iraani vastu täiendavaid sanktsioone nii oma rahva inimõiguste jätkuva rikkumise kui ka Iraani aktiivse toetuse eest Venemaale, mida kasutatakse Ukraina rahva vastu;

64.

kutsub nõukogu ja Euroopa välisteenistust lisama ÜJKP missioonidele ja operatsioonidele kultuuripärandi kaitse aspekti, et pakkuda kohalikele partneritele abi ja koolitust kultuuripärandi säilitamise ja kaitsmisega seotud julgeolekuprobleemide lahendamisel; kutsub ELi üles tegelema järjepidevate ja kasvavate ohtudega kultuuripärandi kaitsele ja säilitamisele ning tõkestama kultuuriväärtuste salakaubavedu eelkõige konfliktipiirkondades; märgib, et ühiskondade ilmajätmine nende kultuuripärandist ja ajaloolistest juurtest muudab nad radikaliseerumise suhtes kaitsetumaks; kutsub ELi üles töötama välja ulatusliku strateegia selliste ohtudega võitlemiseks; tuletab meelde, et Euroopa Liidu nõuandemissioon Iraagi julgeolekusektori reformi toetuseks (EUAM Iraq) on ainus ÜJKP missioon, mis hõlmab kultuuripärandi kaitse komponenti; loodab, et missiooni EUAM Iraq puhul täidetakse täielikult volituste kõiki aspekte, sealhulgas neid, mis käsitlevad kultuuripärandi kaitset ja võitlust kultuuriväärtuste salakaubaveo vastu; nõuab selliste sätete üldist kohaldamist kõikide ÜJKP missioonide või operatsioonide volituste suhtes;

Julgeoleku- ja kaitsepartnerluste süstematiseerimine

65.

nõuab, kui see on strateegiliselt asjakohane, julgeoleku- ja kaitsepartnerluste tugevdamist sarnaselt meelestatud partneritega kogu maailmas, et saavutada ELi eesmärkide tase julgeoleku tagajana; peab oluliseks lisada julgeoleku- ja kaitseküsimused süstemaatilisemalt poliitilistesse dialoogidesse, mida EL peab sarnaselt meelestatud partneritega; tunneb heameelt selle üle, et kavas on kutsuda kokku esimene ELi julgeoleku- ja kaitsepartnerluse foorum; nõuab, et mittedemokraatlike riikide suhtes, kes ohustavad Euroopa julgeolekut ja rahvusvahelist korda, võetaks kindlam, ühtsem ja järjepidevam seisukoht;

66.

rõhutab ELi ja NATO keskmes olevaid ühiseid demokraatlikke põhiväärtusi; nõuab ELi ja NATO suhete süvendamist kaasatuse, vastastikkuse, vastastikuse avatuse ja läbipaistvuse põhimõtete alusel, järgides asjaomaste organisatsioonide sõltumatust otsuste tegemisel ja menetlusi ning ilma et see piiraks ühegi meie liikme julgeoleku- ja kaitsepoliitika eripära; väljendab heameelt ELi ja NATO kolmanda ühisdeklaratsiooni üle ja rõhutab, kui olulised on edasised sammud selle partnerluse süvendamiseks, tuginedes ELi strateegilise kompassi sisule ja NATO uuele strateegilisele kontseptsioonile ning konkreetsetele sammudele koostöö edasiseks tõhustamiseks, eelkõige sõjaväelise liikuvuse, kahesuguse kasutusega taristu ja vastupanuvõime ning ühisõppuste suurendamise valdkonnas; rõhutab vajadust oluliselt täiustada strateegilist partnerlust NATOga, et see põhineks poliitilisel ühtsusel ja solidaarsuse tugevdamisel ning tõhustatud poliitilisel dialoogil ühiste probleemide kõigi aspektide ja strateegiliselt oluliste küsimuste, sealhulgas kliimamuutuste ja kiire digitaliseerimisega seotud probleemide üle; julgustab konfliktide ennetamise ja kriisiohje mehhanismides reageerima koordineeritult ja operatiivselt, et võidelda geograafilistes piirkondades ja vastastikust huvi pakkuvates valdkondades tekkivate ühiste ohtude vastu; juhib tähelepanu sellele, et ELi võimearendus tugevdab ka NATO Euroopa-sammast ja aitab selle kaudu Atlandi-ülest julgeolekut suurendada; võtab murega teadmiseks, et ELi liikmesriikide ja NATO liitlase Türgi vahel on suurte ja püsivate pingete perioode, mis pärsivad ELi ja NATO koostööd;

67.

tunnistab Türgiga loodud strateegilise partnerluse tähtsust ja potentsiaali, kuid peab kahetsusväärseks Türgi üldist destabiliseerivat rolli paljudes ELi ja selle naaberriikide jaoks muret tekitavates valdkondades, mis ohustab piirkondlikku rahu, julgeolekut ja stabiilsust; tunneb tõsist muret sellepärast, et Türgi tegutseb ebaseaduslikult ja ähvardab Vahemere idaosas ELi liikmesriike, eelkõige Kreekat ja Küprost, sõjategevusega, ja mõistab selle karmilt hukka; taunib asjaolu, et vaatamata jõupingutustele pingete leevendamiseks jätkab Türgi ühepoolseid provokatiivseid meetmeid ja ei täida jätkuvalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni (milles käsitletakse Liibüa suhtes kehtestatud relvaembargot seoses operatsiooniga IRINI), rikkudes rahvusvahelist õigust, sealhulgas ÜRO mereõiguse konventsiooni ja ELi liikmesriikide suveräänseid õigusi selles valdkonnas; kordab, et EL mõistab hukka kahe Türgi ja Liibüa vahelise vastastikuse mõistmise memorandumi allkirjastamise, milles käsitletakse kõikehõlmavat julgeoleku- ja sõjalist koostööd ning merealade piiritlemist, mis on vastuolus rahvusvahelise õigusega; kordab ELi valmidust kasutada kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid ja valikuid, sealhulgas ELi lepingu artikli 29 ja ELi toimimise lepingu artikli 215 kohaseid, et kaitsta enda ja oma liikmesriikide huve ning säilitada piirkondlik stabiilsus; märgib, et Türgi üha suurendamas oma kohalolekut valdkondades, kus ELil on peamised julgeolekuhuvid ja kus korraldatakse ÜJKP missioone, ning kutsub Türgit üles hoiduma ELi huvide ja missioonide kahjustamisest nendes valdkondades; kordab oma üleskutset Türgile viia oma õigusaktid ELi Venemaa-vastaste sanktsioonidega vastavusse; kutsub liikmesriike üles Türgi suhtes täielikult järgima ühist seisukohta 2008/944/ÜVJP, sealhulgas kohaldama rangelt piirkondlikku stabiilsust käsitlevat 4. kriteeriumi;

68.

toetab kindlalt NATO avatud uste poliitikat; rõhutab, kui oluline on Soome ja Rootsi ühinemine NATOga, kuna see edendaks nii ELi kui ka NATO liitlaste julgeolekut; väljendab heameelt selle üle, et enamik NATO liitlasi ratifitseeris kiiresti Soome ja Rootsi NATOga ühinemise protokollid, taunib tõsiasja, et Türgi ei ole Soome ja Rootsi NATOga ühinemise taotlusi endiselt ratifitseerinud; rõhutab vajadust tegeleda nende liikmesriikide julgeoleku- ja kaitseküsimustega, kes ei ole NATO liikmed; kutsub ELi ja NATOt üles tugevdama koostööd liidu partnerite suutlikkuse suurendamise toetamisel;

69.

on seisukohal, et koostoime ja sidusus NATO strateegilise kontseptsiooni ja ELi strateegilise kompassi rakendamisega on oluline, eelkõige sellistes valdkondades nagu võitlus Ukraina vastu suunatud agressiooni vastu ja võitlus Venemaa kaasosalise Valgevene Aljaksandr Lukašenka režiimi vastu, tegelemine probleemidega, mis tulenevad Hiina sunnipoliitikast, pahatahtliku desinformatsiooni levitamisest, ning küberkaitse, hübriidohud ja partnerite toetamine;

70.

rõhutab, kui tähtis on arendada sidusat, vastastikku täiendavat ja koostalitlusvõimelist kaitsevõimet, et tugevdada Euroopa-Atlandi piirkonna julgeolekut kooskõlas ühtsete jõudude põhimõttega; kutsub ELi ja NATOt üles säilitama sõjalises võimekuses ülemaailmset tehnoloogilist juhtpositsiooni; rõhutab vajadust tagada sidusus ELi ja NATO asjaomaste võimete arendamise kavandamise protsesside tulemuste vahel; rõhutab, et EL peab arendama oma kaitsevõimet ja strateegilist autonoomiat, et suurendada ka tema suutlikkust olla oma liitlaste jaoks tugevam partner; kutsub ELi NATO liikmesriike üles suurendama kooskõlas NATO suunistega oma sõjalisi eelarveid vähemalt 2 %-ni SKPst;

71.

väljendab heameelt USA, Kanada ja Norra osalemise üle PESCO sõjaväelise liikuvuse projektis, mis on oluline Euroopa kaitsmiseks ning millel on tähtis roll ELi ja NATO vastavate jõupingutuste sidususe suurendamisel sõjaliste jõudude liikumise hõlbustamiseks; tuletab siiski meelde, et kolmandate riikide osalemine üksikutes PESCO projektides tuleb otsustada igal üksikjuhul eraldi, kui selline osalemine on ELi strateegilistes huvides; väljendab heameelt Ühendkuningriigi hiljutise taotluse üle ühineda PESCO sõjaväelise liikuvuse projektiga; tuletab PESCOs osalevatele liikmesriikidele meelde vajadust tegevus- ja koostööalaste kohustuste kiire rakendamise järele; väljendab heameelt ELi ja NATO sõjaväelise liikuvuse struktureeritud dialoogi üle; tunnustab sõjaväelise liikuvuse tegevuskava 2.0, mille komisjon ja komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitasid 10. novembril 2022, ning nõuab selle kiiret rakendamist koostoimes PESCO sõjaväelise liikuvuse projektiga; nõuab Euroopa ühendamise rahastu tugevdamist seoses sõjalise liikuvuse projektidega; kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid sõjaväelise liikuvuse menetluste lihtsustamiseks ja ühtlustamiseks ning lühendama loa andmise tähtaegu, et võimaldada ELi liikmesriikidel tegutseda kiiremini ja muuta reageerimine tulemuslikumaks; rõhutab, et uues sõjaväelise liikuvuse tegevuskavas tuleb tagada, et taristu, vastupanuvõime ja logistika valdkonna nõudeid hinnatakse sõjalise strateegia seisukohast; rõhutab, et selle ELi ja NATO koostöö juhtalgatuse tarbeks on vaja eraldada lisarahastust; kutsub ELi üles kaaluma Ukraina, Gruusia ja Moldova Vabariigi kutsumist osalema PESCO projektides, näiteks sõjaväelise liikuvuse projektides;

72.

rõhutab, et ELil peavad olema Ameerika Ühendriikidega tihedad suhted, mis põhinevad sellistel ühistel väärtustel nagu demokraatia, vabadus ja õigusriik; tunneb heameelt selle üle, et Ameerika Ühendriigid ja selle praegune administratsioon pingutavad Euroopa territoriaalse kaitse nimel, eriti arvestades Venemaa Ukraina-vastast agressioonisõda, mis ohustab kogu Euroopat; võtab teadmiseks asjaolu, et Ameerika Ühendriigid tegelevad probleemidega ka India ja Vaikse ookeani piirkonnas, et astuda vastu Hiina kasvavale sõjalisele positsioonile, ning rõhutab, et ELi liikmesriigid peavad suurendama jõupingutusi Euroopa kaitsevõime parandamiseks, et luua tingimused koormuse nihkumiseks pikas perspektiivis, kus EL võtab oma kaitsmise eest suurema vastutuse;

73.

väljendab heameelt ELi ja USA julgeoleku- ja kaitsedialoogi üle, mis on oluline verstapost tihedamas Atlandi-üleses koostöös; julgustab komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat pöörama selles dialoogis erilist tähelepanu ida- ja lõunanaabruse julgeolekule ning kaasama arutelusse sellised valdkonnad nagu vastastikused julgeoleku- ja kaitsealgatused, ÜJKP missioonid ja operatsioonid, desarmeerimine ja massihävitusrelvade leviku tõkestamine, terrorismivastane võitlus, luureteenistuste vahelise teabevahetuse parandamine, lõhkuvate tehnoloogiate mõju, kliimamuutused, hübriidohud, küberkaitse, sõjaväeline liikuvus, kriisiohje ja suhted strateegiliste konkurentidega;

74.

kordab oma nõudmist institutsionaliseeritud julgeoleku- ja kaitsekoostöö järele Ühendkuningriigiga; julgustab Ühendkuningriiki tegema ELiga tõsiselt koostööd pakiliste strateegiliste probleemide lahendamisel, tagades meetmete vastastikuse täiendavuse ja koostoime; julgustab komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat kutsuma Ühendkuningriiki vajaduse korral nõukogu mitteametlikele välisministrite (ja kaitseministrite) istungitele, et vahetada arvamusi ühist huvi pakkuvates küsimustes, kaitstes samas täielikult ELi otsuste tegemise sõltumatust; juhib tähelepanu sellele, et samaaegsed projektid tulevaste lahinguõhusüsteemide arendamiseks on ressursside ebatõhus kasutamine, ning soovitab seetõttu mõlemad projektid ühendada; tunneb heameelt Ühendkuningriigi toetuse üle Ukrainale;

75.

väljendab sügavat muret meie naabruskonnas suurenenud ebastabiilsuse pärast, mis on sageli tingitud pahatahtlike osalejate tahtlikust tegevusest, kes nõrgestavad mitmesuguste meetmete kaudu demokraatlikke reforme, et ELi pikapeale nõrgestada; rõhutab, et ELi julgeolek on tihedalt seotud meie lähinaabrite julgeolekuga ELi ida- ja lõunanaabruses ning Lääne-Balkani riikides; nõuab süvendatumat sõjalist ja julgeolekualast koostööd sarnaselt meelestatud idapartnerluse riikidega, sealhulgas idapartnerluse julgeolekumõõtme tugevdamise kaudu, ning tõhustatud julgeoleku- ja kaitsepoliitika alaseid dialooge, eriti Ukraina, Gruusia ja Moldova Vabariigiga; nõuab tihedamat koostööd julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas lõunanaabruses asuvate partneritega; kutsub ELi üles etendama Vahemerel olulist rolli ja muutudes osalejaks, kes suudab tagada piirkonna stabiilsuse, pidades silmas ka energiajulgeolekut; nõuab tõhustatud koostööd Vahemere piirkonna partnerriikidega, et võidelda äärmusluse, terrorismi, inimkaubanduse ja ebaseadusliku relvakaubanduse vastu;

76.

nõuab ELi ja NATO koostöö tugevdamist alliansi idatiival ning Euroopa sõjaväelaste arvu suurendamist Mustal merel; on seisukohal, et Venemaa Ukrainas peetava sõja kontekstis on väga tähtis tunnistada ja kasutada ära Musta mere strateegilist positsiooni ning suurendada investeeringuid Euroopa sõjalistesse projektidesse selles piirkonnas, pidades sealhulgas silmas tööstuse ja sõjalise taristu ajakohastamist ning tugevdamist;

77.

väljendab sügavat muret kasvavate pingete ja korduvate vaenutegevuse puhangute pärast Aserbaidžaani ja Armeenia vahel, kus Armeeniat on rünnatud rahvusvaheliselt tunnustatud piirides ja kus Venemaa ei ole täitnud stabiliseerivat rolli; nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja oleks täielikult kaasatud relvarahu järgimist tagavatesse jõupingutustesse; väljendab heameelt ELi tsiviiljärelevalvesuutlikkuse alase tegevuse alustamise üle Armeenias ja üleminekuperioodi planeerimisabimeeskonna lähetamise üle, et suurendada ELi teadlikkust julgeolekuolukorrast ning aidata kaasa võimaliku ÜJKP tsiviilmissiooni kavandamisele ja ettevalmistamisele riigis;

78.

rõhutab, et Venemaa ei täida ikka veel täielikult 12. augustil 2008. aastal sõlmitud ja ELi vahendatud Gruusia ja Venemaa relvarahukokkulepet; mõistab teravalt hukka Venemaa ebaseadusliku sõjalise kohaloleku ning Gruusia piirkondade Abhaasias ja Tshinvali piirkonna / Lõuna-Osseetia okupeerimise; kutsub Euroopa välisteenistust üles koostama põhjaliku aruande 12. augusti 2008. aasta relvarahukokkuleppe – kokkulepe, mille eest EL kannab vahendajana erilist vastutust – rikkumiste kohta, tegema selgelt kindlaks sätted, mida Venemaa Föderatsioon ei ole ikka veel täitnud, ja neist selgelt teatama ning esitama soovitusi, mis võiksid ajendada Venemaa Föderatsiooni oma rahvusvahelisi kohustusi täitma, eelkõige viima oma relvajõud Gruusia okupeeritud aladelt välja ja võimaldama neil territooriumidel luua rahvusvaheline julgeolekumehhanism ning lubama Euroopa Liidu vaatlusmissioonil pääseda oma volituste kohaselt takistamatult kogu Gruusia territooriumile;

79.

rõhutab, kui oluline on ELi kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikide tihe kooskõlastamine ÜVJP seisukohtadega; juhib seoses Lääne-Balkani riikidega tähelepanu Serbia suhetele Venemaaga ja sellele, et Serbia ei mõista hukka Venemaa põhjendamatut ja ebaseaduslikku tegevust Ukraina vastu, ning nende suhete tagajärgedele Lääne-Balkani riikides; nõuab tugevamat sõjalist julgeolekut, sealhulgas tsiviil-/sõjalist ja politsei-/sõjalist julgeolekut ning koostööd sarnaselt meelestatud Lääne-Balkani riikidega, eelkõige sellistes valdkondades nagu vastupanuvõime, küberturvalisus, hübriidohud, piirihaldus, terrorismivastane võitlus ja võitlus desinformatsiooni vastu; kutsub sellega seoses Euroopa välisteenistust üles tugevdama ELi delegatsioonide ja ÜJKP missioonide rolli kolmandates riikides, et tugevdada nende võimet avastada ja lükata ümber desinformatsioonikampaaniaid, mida korraldavad välisriikide osalejad;

80.

nõuab tihedamaid suhteid ja koostööd partneritega Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere piirkonnas, et saavutada ühised eesmärgid ja huvid julgeoleku ning kaitse valdkonnas;

ÜJKP üle tehtava Euroopa Parlamendi kontrolli tõhustamine

81.

rõhutab vajadust kaasata parlament aktiivsemalt ÜJKP ja kaitsevaldkonna tööstuspoliitika otsuste tegemisse, eelkõige seoses strateegilise kompassi, Euroopa Kaitsefondi, ühishangete õigusakti abil Euroopa kaitsetööstust tugevdava vahendi, Euroopa kaitseinvesteeringute programmi, Euroopa rahutagamisrahastu ning mitmesuguste poliitikate ja algatuste rakendamisega, mis mõjutavad Euroopa kaitset ja julgeolekut või on nende jaoks eriti olulised; julgustab parlamenti ning eriti selle julgeoleku ja kaitse allkomisjoni tegema ettepanekuid lisameetmete võtmiseks, et suurendada oma mõju ÜJKPle ning tagada ELi kaitse- ja julgeolekupoliitika ning vastavate algatuste mõjusus, järjepidevus, demokraatlik vastutus ja nõuetekohane parlamentaarne kontroll, näiteks:

lisades julgeoleku ja kaitse allkomisjoni Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 58 kohase kaasotsustava komisjonina kõikidesse seadusandlikesse menetlustesse, millel on julgeolekule ja kaitsele oluline ja asjakohane mõju;

kasutades Euroopa Kaitsefondi vahekokkuvõtet ja eelseisvaid läbirääkimisi ühishangete õigusakti abil Euroopa kaitsetööstust tugevdava vahendi üle, et rakendada peamiste kaitsevaldkonna tööstusprogrammide tööprogrammide delegeeritud õigusaktide kaudu piisavat ja sisulist parlamentaarset kontrolli;

luues täieõigusliku kaitsenõukogu;

moodustades täieõigusliku julgeoleku- ja kaitsekomisjoni;

tugevdades koostööd parlamendikomisjonide vahel, kus arutatakse julgeoleku- ja kaitseküsimusi;

selgitades parlamendi õigust teabele ja teabele juurdepääsuks ELi lepingu artikli 36 alusel;

tugevdades parlamentidevahelist dialoogi ja koostööd riikide parlamentidega Euroopa julgeoleku ja kaitse valdkonnas, sealhulgas ÜVJP/ÜJKP-teemalisel parlamentidevahelisel konverentsil, et tugevdada julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga seotud vastutust ja kontrolli;

82.

nõuab, et tugevdataks veelgi Euroopa Parlamendi suhteid NATO parlamentaarse assambleega, mille raames parlament peaks toetama NATO demokraatliku vastupanuvõime keskuse loomist, mille eesmärk on jälgida ja tuvastada demokraatia, inimõiguste ja õigusriigiga seotud probleeme ning hõlbustada demokraatia ja valitsemisalase abi andmist liikmes- ja partnerriikidele;

o

o o

83.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, komisjoni presidendile ja pädevatele volinikele, ÜRO peasekretärile, NATO peasekretärile, NATO parlamentaarse assamblee presidendile, ELi julgeoleku- ja kaitseasutustele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1)  ELT L 170, 12.5.2021, lk 149.

(2)  ELT L 209, 14.6.2021, lk 1.

(3)  ELT L 331, 14.12.2017, lk 57.

(4)  ELT L 102, 24.3.2021, lk 14.

(5)  ELT L 160, 7.5.2021, lk 106.

(6)  ELT L 160, 7.5.2021, lk 109.

(7)  ELT L 160, 7.5.2021, lk 112.

(8)  ELT L 247, 13.7.2021, lk 93.

(9)  ELT L 117, 19.4.2022, lk 38.

(10)  ELT L 270, 18.10.2022, lk 85.

(11)  ELT L 270, 18.10.2022, lk 93.

(12)  ELT L 319, 13.12.2022, lk 86.

(13)  ELT L 270, 18.10.2022, lk 93.

(14)  ELT C 493, 27.12.2022, lk 19.

(15)  ELT C 433, 23.12.2019, lk 86.

(16)  ELT C 388, 13.11.2020, lk 22.

(17)  ELT C 23, 21.1.2021, lk 16.

(18)  ELT C 232, 16.6.2021, lk 71.

(19)  ELT C 385, 22.9.2021, lk 47.

(20)  ELT C 494, 8.12.2021, lk 54.

(21)  ELT C 99, 1.3.2022, lk 105.

(22)  ELT C 132, 24.3.2022, lk 102.

(23)  ELT C 342, 6.9.2022, lk 148.

(24)  ELT C 342, 6.9.2022, lk 167.

(25)  ELT C 125, 18.3.2022, lk 2.

(26)  ELT C 347, 9.9.2022, lk 61.

(27)  ELT C 434, 15.11.2022, lk 59.

(28)  ELT C 493, 27.12.2022, lk 136.

(29)  ELT C 493, 27.12.2022, lk 70.

(30)  Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2022)0439.

(31)  Report on the Follow-up Baseline Study on Integrating Human Rights and Gender Equality into the European Union’s Common Security and Defence Policy (Aruanne inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse Euroopa Liidu ühisesse julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse integreerimist käsitleva jätkuuuringu kohta).

(32)  ELT L 335, 13.12.2008, lk 99.

(33)  ELT L 239, 17.9.2019, lk 16.


16.6.2023   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 214/77


P9_TA(2023)0011

Inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitlev 2022. aasta aruanne

Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2023. aasta resolutsioon inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2022. aasta aruande kohta (2022/2049(INI))

(2023/C 214/06)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „põhiõiguste harta“),

võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikleid 2, 3, 8, 21 ja 23,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 17 ja 207,

võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, eelkõige selle 2., 3., 11. ja 17. põhimõtet,

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja ÜRO muid inimõigustealaseid lepinguid ja dokumente,

võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti,

võttes arvesse ÜRO 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni ning ÜRO Inimõiguste Nõukogu 22. juuni 2020. aasta resolutsiooni 43/29 genotsiidi vältimise kohta,

võttes arvesse ÜRO 17. detsembri 1979. aasta pantvangivõtmise vastast rahvusvahelist konventsiooni,

võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 25. novembri 1981. aasta resolutsiooniga 36/55 välja kuulutatud deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta,

võttes arvesse ÜRO 10. detsembri 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni,

võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1992. aasta deklaratsiooni rahvus- või etnilistesse, usu- ja keelevähemustesse kuuluvate isikute õiguste kohta,

võttes arvesse 9. detsembril 1998. aastal konsensuse alusel vastu võetud ÜRO deklaratsiooni inimõiguste kaitsjate kohta,

võttes arvesse ÜRO 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni ja selle kahte 25. mail 2000. aastal vastu võetud fakultatiivprotokolli,

võttes arvesse ÜRO 13. detsembri 2006. aasta puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle jõustumist ELis 21. jaanuaril 2011 vastavalt nõukogu 26. novembri 2009. aasta otsusele 2010/48/EÜ Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel (1),

võttes arvesse kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitlevat rahvusvahelist konventsiooni, mis võeti vastu ÜRO Peaassambleel 20. detsembril 2006,

võttes arvesse 13. septembril 2007 vastu võetud põlisrahvaste õiguste ÜRO deklaratsiooni ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 1989. aasta konventsiooni nr 169 põlis- ja hõimurahvaste kohta,

võttes arvesse ÜRO relvakaubanduslepingut, eriti selle artiklit 7 ekspordi ja ekspordi hindamise kohta, ning Euroopa Liidu relvaekspordi toimimisjuhendit,

võttes arvesse 15. septembri 1995. aasta Pekingi deklaratsiooni,

võttes arvesse 25. septembril 2015. aastal vastu võetud kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ning eelkõige selle eesmärke nr 1, 4, 5, 8, 10 ja 16,

võttes arvesse 19. detsembri 2018. aasta ülemaailmset turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkulepet ning 2018. aasta ülemaailmset pagulasraamistikku,

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 24. märtsi 2022. aasta resolutsiooni Ukraina vastu suunatud agressiooni humanitaartagajärgede kohta,

võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 31. augusti 2022. aasta hindamist inimõiguste probleemide kohta Hiina Rahvavabariigi Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas,

võttes arvesse Ukraina küsimustega tegeleva ÜRO sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni esimehe 23. septembri 2022. aasta avaldust Inimõiguste Nõukogu 51. istungjärgul,

võttes arvesse 1994. aasta rahvastiku ja arengu rahvusvahelise konverentsi tegevusprogrammi ning läbivaatamiskonverentside tulemusi,

võttes arvesse Euroopa Nõukogu 4. aprillil 1997. aastal vastu võetud bioloogia ja arstiteaduse rakendamisel inimõiguste ja inimväärikuse kaitse konventsiooni (Euroopa Nõukogu lepingute sari nr 164) ja selle protokolle, Euroopa Nõukogu 16. mail 2005. aastal vastu võetud inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni (Euroopa Nõukogu lepingute sari nr 197) ning Euroopa Nõukogu 25. oktoobril 2007. aastal vastu võetud konventsiooni laste kaitse kohta seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise eest (Euroopa Nõukogu lepingute sari nr 201),

võttes arvesse 11. mai 2011. aasta Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon), mida kõik liikmesriigid ei ole ratifitseerinud,

võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 6 surmanuhtluse kaotamise kohta,

võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 16. märtsi 2022. aasta resolutsiooni Venemaa Föderatsiooni liikmesuse lõpetamise kohta Euroopa Nõukogus,

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 30. ja 31. mai 2022. aasta järeldusi Ukraina kohta,

võttes arvesse nõukogu 7. detsembri 2020. aasta määrust (EL) 2020/1998, mis käsitleb inimõiguste raske rikkumise vastu suunatud piiravaid meetmeid (2),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/947, millega luuakse naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrument „Globaalne Euroopa“ (3),

võttes arvesse nõukogu 12. juuli 2021. aasta järeldusi ELi prioriteetide kohta ÜROs ÜRO Peaassamblee 76. istungijärgul, september 2021 – september 2022,

võttes arvesse nõukogu 24. jaanuari 2022. aasta järeldusi ELi prioriteetide kohta ÜRO inimõigusi käsitlevatel foorumitel 2022. aastal,

võttes arvesse nõukogu 18. juuli 2022. aasta järeldusi ELi prioriteetide kohta ÜROs ÜRO Peaassamblee 77. istungijärgul, september 2022 – september 2023,

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni 25. märtsi 2020. aasta ühisteatist „ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2020–2024)“ (JOIN(2020)0005) ning nõukogu 18. novembri 2020. aasta järeldusi selle kohta,

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni 25. novembri 2020. aasta ühisteatist „ELi soolise võrdõiguslikkuse kolmas tegevuskava (GAP III) – ambitsioonikas tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamiseks ELi välistegevuses“ (JOIN(2020)0017),

võttes arvesse komisjoni 24. märtsi 2021. aasta teatist „ELi lapse õiguste strateegia“ (COM(2021)0142),

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2021. aasta teatist „Võrdõiguslikkuse liit. Puuetega inimeste õiguste strateegia aastateks 2021–2030“ (COM(2021)0101),

võttes arvesse nõukogu 14. juunil 2004. aastal vastu võetud inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid ELi suuniseid,

võttes arvesse 2009. aastal ajakohastatud ELi suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks (4),

võttes arvesse nõukogu 12. aprillil 2013. aastal ajakohastatud ELi suuniseid surmanuhtluse küsimuses,

võttes arvesse nõukogu 24. juunil 2013. aastal vastu võetud ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitsmise kohta,

võttes arvesse nõukogu 24. juunil 2013. aastal vastu võetud ELi suuniseid lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks,

võttes arvesse nõukogu 12. mail 2014. aastal vastu võetud ELi inimõigustealaseid suuniseid sõnavabaduse kohta internetis ja mujal,

võttes arvesse nõukogu 18. märtsil 2019. aastal vastu võetud ELi inimõigustealaseid suuniseid mittediskrimineerimise kohta välistegevuses,

võttes arvesse nõukogu 17. juunil 2019. aastal vastu võetud ELi inimõigustealaseid suuniseid puhta joogivee ja sanitaartingimuste kohta,

võttes arvesse nõukogu 16. septembril 2019. aastal vastu võetud ajakohastatud suuniseid poliitika kohta, mida EL rakendab kolmandate riikide suhtes seoses piinamise ning muu julma, ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise või karistamisega,

võttes arvesse nõukogu 22. veebruaril 2021. aastal heaks kiidetud muudetud ELi suuniseid partnerriikide ja kolmandate riikidega peetavate inimõigusdialoogide kohta,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 24. augusti 2022. aasta Euroopa rakendamishinnangut inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste kohta,

võttes arvesse komisjoni 12. septembri 2012. aasta teatist „Demokraatia ja säästva arengu juured: Euroopa koostöö kodanikuühiskonnaga välissuhete valdkonnas“ (COM(2012)0492),

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb äriühingute kestlikkusalast hoolsuskohustust ja millega muudetakse direktiivi (EL) 2019/1937 (COM(2022)0071),

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega keelatakse sunniviisilise töö tulemusena valminud tooted liidu turul (COM(2022)0453),

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 2021. aasta aruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas,

võttes arvesse Euroopa ombudsmani 7. juuli 2021. aasta strateegilist algatust selle kohta, kuidas komisjon tagab rahvusvaheliste kaubanduslepingute kontekstis inimõiguste austamise,

võttes arvesse Sahharovi mõttevabaduse auhinda, mis anti 2021. aastal juhtivale Venemaa poliitikule, juristile ja korruptsioonivastasele aktivistile Aleksei Navalnõile, keda on alates 2021. aasta jaanuarist Venemaal kinni peetud,

võttes arvesse oma 3. juuli 2018. aasta resolutsiooni maailma põlisrahvaste õiguste rikkumise, sealhulgas maa hõivamise kohta (5),

võttes arvesse oma 15. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni usu- ja veendumusvabaduse edendamist kolmandates riikides käsitlevate ELi suuniste ning ELi erisaadiku asjaomaste volituste kohta (6),

võttes arvesse oma 23. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta ELi välis- ja julgeolekupoliitikas (7),

võttes arvesse oma 10. märtsi 2021. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile äriühingu hoolsuskohustuse ja vastutuse kohta (8),

võttes arvesse oma 19. mai 2021. aasta resolutsiooni inimõiguste kaitse ja ELi rändealase välispoliitika kohta (9),

võttes arvesse oma 19. mai 2021. aasta resolutsiooni kliimamuutuste mõju kohta inimõigustele ja keskkonnakaitsjate rolli kohta selles küsimuses (10),

võttes arvesse oma 8. juuli 2021. aasta resolutsiooni kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi (ELi Magnitski akt) kohta (11),

võttes arvesse oma 16. septembri 2021. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile seoses soolise vägivalla määratlemisega ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 nimetatava uue kuriteoliigina (12),

võttes arvesse oma 17. veebruari 2022. aasta soovitust nõukogule ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale korruptsiooni ja inimõiguste kohta (13),

võttes arvesse oma 17. veebruari 2022. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2021. aasta aruande kohta (14) ning oma eelmisi resolutsioone varasemate aruannete kohta,

võttes arvesse oma 7. aprilli 2022. aasta resolutsiooni Ukraina sõja eest põgenevate laste ja noorte kaitse kohta ELis (15),

võttes arvesse oma 3. mai 2022. aasta resolutsiooni vähemuste tagakiusamise kohta veendumuste või usu tõttu (16),

võttes arvesse oma 3. mai 2022. aasta resolutsiooni ELi strateegia väljatöötamise kohta laste hariduse edendamiseks maailmas ning COVID-19 pandeemia tagajärgede leevendamiseks selles valdkonnas (17),

võttes arvesse oma 5. mai 2022. aasta resolutsiooni Ukraina vastase sõja mõju kohta naistele (18),

võttes arvesse oma 19. mai 2022. aasta resolutsiooni võitluse kohta Ukraina sõjakuritegude toimepanijate vastutusele võtmise eest (19),

võttes arvesse oma 9. juuni 2022. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Xinjiangis, sealhulgas Xinjiangi politseitoimikute kohta (20),

võttes arvesse oma 9. juuni 2022. aasta resolutsiooni uue kaubandusalase meetme kohta, mis käsitleb sunniviisilise töö abil valminud toodete keelustamist (21),

võttes arvesse oma 9. juuni 2022. aasta resolutsiooni ülemaailmse ohu kohta abordiõigusele ja abordiõiguste võimaliku tühistamise kohta USAs Ülemkohtu poolt (22) ning oma 7. juuli 2022. aasta resolutsiooni USA Ülemkohtu otsuse kohta tühistada abordiõigus Ameerika Ühendriikides ning vajaduse kohta kaitsta abordiõigust ja naiste tervist ELis (23),

võttes arvesse oma resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumiste kohta (nn kiireloomulised resolutsioonid), mida on kooskõlas kodukorra artikliga 144 vastu võetud alates 2019. aastast, eelkõige 2021. ja 2022. aastal vastu võetud resolutsioone,

võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust,

võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9-0298/2022),

A.

arvestades, et liit rajaneb ELi lepingu artikli 2 kohaselt sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste austamine; arvestades, et liidu tegevus rahvusvahelisel areenil peaks tuginema põhimõtetele, millest on juhindunud liidu enda loomine, arendamine ja laienemine ning mida liit soovib edendada ka ülejäänud maailmas, nagu on sätestatud ELi lepingu artiklis 21;

B.

arvestades, et inimõiguste, aga ka inimväärikuse tulemuslik kaitse ja tagamine peab olema kogu ELi välispoliitikas kesksel kohal, sealhulgas arengu-, kaubandus-, julgeoleku- ja kaitse- ning rände-, naabrus- ja laienemispoliitikas;

C.

arvestades, et kooskõla ELi sise- ja välispoliitika vahel on usaldusväärse ning mõjusa ELi inimõiguste poliitika lahutamatu osa;

D.

arvestades, et liit usub kindlalt mitmepoolsusesse, reeglitel põhinevasse maailmakorda, mis põhineb rahvusvahelise õiguse ja demokraatlike protsessides järgimisel, ning universaalsetesse väärtustesse, põhimõtetesse ja normidesse, sh ÜRO põhikirjas sätestatutesse, millest juhinduvad ÜRO liikmesriigid ning millel põhinevad nende vastastikkused suhted, ning toetab neid täielikult;

E.

arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on üks ELi põhiväärtusi; arvestades, et õigus võrdsele kohtlemisele ja diskrimineerimiskeeld on aluslepingutes ja põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigused, mida tuleks täiel määral austada; arvestades, et õigus isikupuutumatusele on põhiõiguste harta artikli 3 kohaselt ülimalt tähtis; arvestades, et soolise aspektiga arvestamist ja valdkondadevahelist lähenemisviisi tuleks seetõttu horisontaalse põhimõttena kõikides ELi meetmetes ja poliitikavaldkondades rakendada ja neisse integreerida;

F.

arvestades, et autoritaarsuse, mitteliberaalsuse, populismi ja inimõiguste rikkumiste levik kogu maailmas ohustab reeglitel põhinevat maailmakorda ning liidu aluseks olevaid väärtusi ja põhimõtteid; arvestades, et 2021. aasta demokraatia indeksi kohaselt elab praegu vähem kui pool maailma elanikkonnast (45,7 %) „teatavat liiki“ demokraatias ja enam kui 37 % autoritaarses riigis;

G.

arvestades, et terrorism on jätkuvalt üks tõsisemaid ohte rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule ning kujutab endast selget inimõiguste ja põhivabaduste rikkumist;

H.

arvestades, et COVID-19 pandeemia on inimõiguste valdkonnas kogu maailmas põhjustanud tagasilööke, mis on tingitud meetmetest ja poliitikast, mida rakendati viiruse leviku aeglustamise kattevarjus, ning mitmel juhul on rakendatud meetmed ja poliitika olnud seotud demokraatlike põhimõtete kadumisega mitmes riigis;

I.

arvestades, et keskkonnaalased hädaolukorrad, sealhulgas need, mis on tingitud kliimamuutustest ja raadamisest, põhjustavad inimõiguste rikkumisi ja ei mõjuta mitte ainult nende vahetus läheduses olevaid inimesi, vaid ka kogu inimkonda; arvestades, et viimastel aastatel on suurenenud tapmised, kallaletungid ja muud vägivalla vormid, mis on suunatud inimeste vastu, kes kaitsevad inimõigusi, keskkonda ning inimeste juurdepääsu oma maale ja loodusvaradele; arvestades, et kliimamuutused ja keskkonnaseisundi halvenemine on kaks pakilist ja omavahel seotud probleemi, millest sõltub nii kestlik areng kui ka inimõiguste kasutamine kogu maailmas;

J.

arvestades, et energiakriis ja tootmiskriis, millega Euroopa silmitsi seisab, võivad suurendada Euroopas vaesust ja kaitsetust, millel võib omakorda olla kahjulik mõju inimõigustele;

K.

arvestades, et kogu maailmas põhjustab rõhumist, konflikte ja sõda see, kui rikutakse mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse õigust, sealhulgas õigust uskuda või mitte uskuda, uskuda Jumalasse, olla agnostik või ateist, usku vahetada või sellest loobuda ning oma usku avalikult väljendada;

Demokraatia ja inimõiguste üldised suundumused ja ülemaailmsed probleemid

1.

kinnitab veel kord inimõiguste universaalsust ja jagamatust ning iga inimese loomupärast väärikust; rõhutab sellega seoses oma kindlat pühendumust tegeleda inimõiguste probleemidega ELis ja kogu maailmas ning kordab ELi ja selle liikmesriikide kohustust tegutseda kooskõlas liidu alusväärtustega ülemaailmse liidrina inimõiguste, põhivabaduste ja demokraatia edendamisel ja kaitsmisel;

2.

nõuab kindlalt, et inimõiguste, põhivabaduste ja iga inimese inimväärikuse kaitse peab olema liidu välispoliitika nurgakivi; julgustab seetõttu tugevalt, et liit jätkaks võetud ambitsioonika kohustusega muuta inimõiguste kaitse sujuvalt kõigi ELi poliitikavaldkondade keskseks osaks ning suurendada selles valdkonnas kooskõla ELi sise- ja välispoliitika vahel;

3.

tuletab meelde, et ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava aastateks 2020–2024 tuleks kasutada ELi inimõiguste valdkonna prioriteetide tegevuskavana ja seega peaks see olema kogu ELi välispoliitika keskmes; rõhutab, kui oluline on, et liikmesriigid võtaksid vastutuse ELi tegevuskava eest ja annaksid selle alusel oma tegevusest avalikult aru; julgustab riiklikke ja piirkondlikke parlamente, riiklikke inimõiguste kaitse asutusi ja kodanikuühiskonna organisatsioone tegema liikmesriigi tasandil ametiasutustega koostööd, et aidata kaasa ELi inimõigustealase välispoliitika elluviimisele; nõuab, et parlament oleks kaasatud nõukogu kõigi ELi inimõiguste suuniste tulevasse läbivaatamisse ja ajakohastamisse ning et suuniste rakendamisel oleks tagatud suurem läbipaistvus;

4.

väljendab sügavat muret tõsiste ohtude pärast inimõigustele ja demokraatiale kogu maailmas, märkides, et demokraatlike riikide arv on jätkuvalt vähenenud, samal ajal kui autoritaarsete režiimide arv on kasvanud ja peaaegu 75 % maailma rahvastikust on viimase aasta jooksul kogenud oma riigis inimõiguste olukorra halvenemist; rõhutab murelikult asjaolu, et inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsiseid rikkumisi pannakse toime üha enamates kohtades kogu maailmas ning selliste rikkumiste puhul on laialt levinud karistamatus;

5.

taunib asjaolu, et hoolimata vajadusest keskenduda kliimamuutustest tingitud ohtudele reageerimisele ja COVID-19 pandeemia negatiivsest mõjust ülemaailmse solidaarsuse abil taastumisele, on mõned autoritaarsed juhid lisaks pandeemia ja ülemaailmsete vahendite puudulikule haldamisele intensiivistanud poliitilise opositsiooni, teisitimõtlejate, inimõiguste kaitsjate, kodanikuühiskonna, sh kogukonna juhitud ning veendumusel ja usul põhinevate organisatsioonide ja sõltumatu meedia represseerimist, samuti õhutanud ja laiendanud olemasolevaid sise- ja rahvusvahelisi konflikte ning tekitanud uusi konflikte, millel on inimõigustele laastav mõju; taunib juhtumeid, kus autoritaarsed juhid on pandeemia mõju kuritarvitanud, et õigustada oma repressiivse poliitika karmistamist;

6.

rõhutab, kui oluline on ELi ja selle liikmesriikide järjepidev koostegutsemine, eelkõige mitmepoolsetes foorumites, et lahendada inimõiguste ja demokraatiaga seotud ülemaailmseid probleeme, ning ELi sise- ja välispoliitikas järjepidevuse säilitamine; on seisukohal, et ühehäälse otsuse nõude säilitamine teatavate ELi välispoliitiliste otsuste puhul, sealhulgas inimõiguste rikkujatele sanktsioonide kehtestamisel, takistab muutuvatest geopoliitilistest oludest tingitud vajalike otsustavate meetmete rakendamist, mistõttu tuleks see uuesti läbi vaadata;

7.

nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid suurendaksid oma pingutusi kogu maailmas, et toetada demokraatiat ja inimõigusi; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tõkestaksid seega nii individuaalselt kui ka koostöös sarnaselt meelestatud rahvusvaheliste partneritega demokraatlike institutsioonide ja üldiste inimõiguste nõrgestamise ning kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ja olulisuse vähendamise vastuvõetamatud katsed; kinnitab veel kord mitmepoolsuse olulisust selle eesmärgi saavutamise vahendina; rõhutab, kui oluline on seada kõigi partneritega, eelkõige strateegilisteks partneriteks peetavate riikidega, loodud ELi diplomaatiliste suhete keskmesse demokraatia ja inimõigustega seotud murekohad; rõhutab lisaks, kui oluline on seada ELi parlamentaarse tegevuse keskmesse inimõigustega seotud küsimused, sealhulgas seeläbi, et inimõiguste allkomisjon muudetakse iseseisvaks komisjoniks; märgib, et 26. augustil 2022 käivitati katseprojekt, et luua Euroopa diplomaatiline akadeemia;

8.

kordab, et ELi inimõigustealase välispoliitika kaugeleulatuv pühendumus ja retoorika nõuab, et EL näitaks eeskuju, et vältida oma usaldusväärsuse õõnestamist demokraatia ülemaailmsele langusele vastu seistes; nõuab, et ELi institutsioonid ja organid, sealhulgas Euroopa välisteenistus, tagaksid, et ELi ühises välis- ja julgeolekupoliitikas rakendatakse järjekindlalt ELi ja liikmesriikide inimõigustealaseid kohustusi; julgustab neid sellega seoses kasutama nii eraviisiliselt kui ka avalikult kõiki diplomaatilisi vahendeid, seda nii kahepoolselt kui ka mitmepoolsetel foorumitel, et tõstatada partnerriikidega inimõigustega seotud küsimusi; kordab oma nõudmist, mille kohaselt peaks EL eriti hoolikalt hindama ja ennetama rikkumisi, mis on seotud liidu enda poliitika, projektide ja rahastamisega kolmandates riikides, sealhulgas Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga tegevus, ning looma kaebuste esitamise mehhanismi üksikisikutele ja rühmadele, kelle õigusi ELi tegevus nendes riikides võib rikkuda;

Ukraina vastu suunatud agressioonisõda

9.

mõistab kõige karmimalt hukka Venemaa ebaseadusliku, põhjendamatu ja provotseerimata agressioonisõja Ukraina vastu, samuti Valgevene osalemise, millega võimaldatakse Venemaal korraldada Valgevene territooriumilt surmavaid rünnakuid Ukraina vastu; väljendab sellega seoses sügavat kurbust inimkannatuste pärast ning mõistab hukka Venemaa relvajõudude ja nende toetatud Ukrainas tegutsevate jõudude poolt toime pandud inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsised rikkumised;

10.

väljendab heameelt ELi, selle liikmesriikide ja kodanikuühiskonna ühiste pingutuste üle sõjale reageerimisel; tunneb lisaks heameelt selle üle, et paljud riigid on väljendanud Ukrainale solidaarsust, mis on väljendunud nende seisukohtades ÜRO Peaassamblee Ukrainas toimuvat ebaseaduslikku sõda käsitlevatel istungjärkudel ja hääletustel; kordab vajadust suurendada ELi diplomaatilisi pingutusi kõikides riikides, mis jäid 2. märtsil 2022 ÜRO Peaassambleel vastu võetud Ukraina-vastast agressiooni käsitleva resolutsiooni või sellele järgnenud samateemaliste resolutsioonide suhtes erapooletuks või hääletasid neile vastu, et selgitada Venemaa agressiooni tõsidust ja vajadust rahvusvahelise üldsuse ühehäälse vastuse järele rahvusvahelise õiguse sedavõrd räigele rikkumisele; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid annaksid Ukraina rahvale abi, mida nad vajavad, et kaitsta oma vabadust, demokraatiat, inimõiguseid ja rahvusvahelist õigust; väljendab heameelt sõja kontekstis kehtestatud enneolematute sanktsioonide üle ning nõuab nende kooskõlastatud rakendamist; nõuab lisaks, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid ka Venemaa sõltumatu kodanikuühiskonna organisatsioonide pingutusi ja aitaksid neid, et luua alus tulevasele demokraatiale Venemaal;

11.

mõistab tugevalt hukka Venemaa relvajõudude ja Ukraina vastu suunatud Venemaa agressioonisõda toetavate jõudude poolt toime pandud julmused, sõjakuriteod ja rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsised rikkumised, sealhulgas seksuaalvägivald, sooline vägivald, tsiviilisikute ja sõjavangide piinamine ja tapmine, ja on sügavalt mures nendes pärast; nõuab tungivalt, et võetaks kõik vajalikud meetmed, et tagada Ukrainas sõjakuritegusid ja inimõiguste rikkumisi toime pannud isikute võimalikult kiire tuvastamine ja vastutusele võtmine, ning tagada mõjusad õiguskaitsevahendid Ukraina tsiviilelanikele tekitatud kahjude korvamiseks; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid jätkaksid selles valdkonnas asjaomaste sidusrühmade, meetmete ja mehhanismide, sealhulgas Ukraina prokuröride, uurijate ja kohtunike, Rahvusvahelise Kriminaalkohtu, ÜRO Inimõiguste Nõukogu uurimiskomisjoni ja üldise kohtualluvuse põhimõtte alusel algatatud riiklike kriminaaluurimiste täielikku toetamist; väljendab sellega seoses heameelt asjaolu üle, et EL on toetanud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu uurimissuutlikkust, et aidata sel laiendada Ukrainas toime pandud sõjakuritegude uurimist; rõhutab, kui oluline on kiiresti koguda ja säilitada tõendeid sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude kohta, ning väljendab heameelt kodanikuühiskonna sellealaste pingutuste üle; kutsub komisjoni üles andma selles protsessis kogu vajalikku abi, sealhulgas andma rahalisi vahendeid naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendist „Globaalne Euroopa“, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid osaleksid oma võimaluste piires selles protsessis ise; väljendab heameelt Ukrainas läbiviidava ELi nõuandemissiooni muudetud volituste üle ja komisjoni ettepaneku üle laiendada Eurojusti volitusi, et toetada kõikides olukordades võitlust karistamatuse vastu; nõuab teadliku otsuse tegemist kõige sobivamate lahenduste kohta, et võtta vastutusele isikud ja üksused, kes vastutavad Venemaa Ukraina-vastases agressioonisõjas ja Ukraina territooriumil toime pandud sõjakuritegude eest, mis peaksid hõlmama agressioonikuritegude eest süüdi mõistmist spetsiaalselt loodud rahvusvahelises kohtus või Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohtualluvuses;

12.

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kasutaksid jätkuvalt kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid, et toetada võitlust Ukraina vabastamiseks okupantidest ning anda abi Ukrainast põgenevatele ja ELi liikmesriikidest abi otsivatele inimestele; märgib, et alates Venemaa Ukraina vastu suunatud agressioonisõja algusest on ELi sisenenud 8,8 miljonit ukrainlast, kellest 4 miljonit on Euroopas registreeritud ajutise kaitse mehhanismi või sarnaste riiklike kaitsesüsteemide kohaselt; väljendab heameelt ELi kodanike solidaarsusavalduste ja nende poolt antud abi üle Ukraina rahvale, sealhulgas nende osalemise üle humanitaarabis, ning tunneb heameelt ajutise kaitse direktiivi (24) rakendamise üle, et tagada ELi saabuvatele ümberasustatud ukrainlastele viivitamatu kaitse ja õigused; rõhutab, kui oluline on eraldada vastuvõtvatele riikidele rohkem rahalisi vahendeid, sealhulgas pöörata rohkem tähelepanu haridusele, majanduslikele võimalustele, majutusele, tervishoiule ja vastuvõtvatesse ühiskondadesse integratsioonile; rõhutab vajadust toetada muu hulgas seksuaalse, soolise ja reproduktiivse vägivalla ohvreid;

13.

mõistab hukka Ukraina laste (sh tervishoiuasutustest) sunniviisilise ümberpaigutamise ja väljasaatmise Venemaa Föderatsiooni ja Venemaa okupeeritud aladele Ukrainas ning nende sunniviisilise lapsendamise vene perekondadesse; nõuab, et EL ja liikmesriigid annaksid abi, et toetada nende laste asukoha kindlakstegemist ning nende taasühinemist oma perekondade või eestkostjatega;

14.

rõhutab, et ebaseaduslik, põhjendamatu ja provotseerimata agressioonisõda Ukraina vastu on avaldanud tohutut mõju ülemaailmsele toiduga kindlustatusele, arvestades, et Ukraina on maailmas suuruselt viies teraviljaeksportija;

15.

väljendab suurt muret Ukraina tuumarajatiste ohutuse pärast, sest sõja tõttu on need pidevas pommitamise ohus; nõuab, et EL, liikmesriigid ja rahvusvaheline üldsus looksid nende tuumarajatiste ümber ohutustsoonid;

ELi poliitika, vahendite ja diplomaatia tõhustamine, et kaitsta ja edendada inimõiguseid ja demokraatiat maailmas

Naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrument „Globaalne Euroopa“ ning inimõiguste ja demokraatia valdkondlik programm

16.

nõuab, et EL kaaluks seda, kuidas edendada ja kõige paremini kohaldada inimõigustel põhinevat lähenemisviisi kõigis ELi vahendites ja strateegiates, et tugevdada ELi inimõigustealast välispoliitikat ning kohaneda areneva geopoliitilise olukorraga ja seda kujundada; rõhutab, et naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrument „Globaalne Euroopa“, sealhulgas selle inimõiguste ja demokraatia valdkondlik programm, on üks peamisi ELi käsutuses olevaid vahendeid, et parandada inimõiguste olukorda kogu maailmas ning edendada vastupanuvõimelisi, kaasavaid ja demokraatlikke ühiskondi, võideldes samal ajal autoritaarsete režiimide mõju vastu; rõhutab, et kohalike kodanikuühiskonna osalejate kaasamine on hädavajalik inimõiguste ja demokraatia kaitsmiseks nende riigis, ning kordab oma üleskutset kaasata nad täielikult kõigisse ELi asjakohastesse välistegevustesse; väljendab sellega seoses heameelt hindamatu abi üle, mida praegu antakse kodanikuühiskonna organisatsioonidele ja aktivistidele kogu maailmas naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ inimõiguste ja demokraatia valdkondliku programmi ning Euroopa demokraatia rahastu raames; rõhutab, kui oluliseks peetakse naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ raames inimõiguste ja demokraatia edendamist rahvusvaheliste ja kohalike strateegiliste partneritega, muu hulgas ELi valimisvaatlusmissioonide vahendusel; rõhutab parlamendi rolli instrumendi programmitöö protsessis ning kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles täiustama kogu asjakohase teabe õigeaegset jagamist, et parlament saaks oma aluslepingutes sätestatud rolli täita, eelkõige komisjoniga peetavate kõrgetasemeliste geopoliitiliste dialoogide raames; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles alustama parlamendiga dialoogi, et tagada selles valdkonnas olukorra paranemine;

17.

rõhutab, kui oluline on pikaajaline planeerimine ning naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ projektide ja algatuste jätkuv toetamine, eelkõige juhul, kui tegemist on konfliktidest, sõdadest ja loodusõnnetustest mõjutatud piirkondadega; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles integreerima demokraatia toetamist valdkondadevahelise prioriteedina naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ kõikidesse valdkondlikesse ja geograafilistesse programmidesse;

18.

kordab oma nõudmist suurendada läbipaistvust naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahendi „Globaalne Euroopa“ raames sõlmitud rahastamislepingute inimõigusi käsitlevate sätete osas ning täpsustada selliste lepingute täitmise peatamise mehhanisme ja tingimusi inimõiguste, demokraatlike ja õigusriigi põhimõtete rikkumise ning raskete korruptsioonijuhtumite korral; kutsub komisjoni üles hoiduma kolmandate riikide valitsustele antava eelarvetoetuse kasutamisest tegevustoetuseks, et teha koostööd riikidega, kus on tuvastatud inimõiguste ulatuslikud rikkumised ja inimõiguste kaitsjate represseerimine;

Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja

19.

toetab täielikult Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja (edaspidi „ELi eriesindaja“) tööd, et edendada ja kaitsta inimõiguseid maailmas, luues kontakte kolmandate riikidega ja tehes koostööd sarnaselt meelestatud partneritega, ning tema olulist rolli, et muuta ELi inimõigustealane poliitika mõjusamaks, tehes pingutusi selle sidususe suurendamiseks; rõhutab vajadust tiheda koostöö järele ELi inimõiguste eriesindaja ning teiste riikide ja piirkondade ELi eriesindajate vahel, et seda järjepidevust veelgi parandada, ning nõuab ELi inimõiguste eriesindaja rolli suuremat nähtavust; rõhutab, kui oluline on, et ELi inimõiguste eriesindaja jätkaks koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega, sealhulgas ÜRO ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu nimetatud eriraportööridega, ning teiste riikide inimõiguste eest vastutavate esindajate või saadikutega; nõuab, et ELi eriesindaja suhtleks avalikult rohkem üksikute inimõiguste kaitsjatega ning teeks tihedat koostööd ELi ja riigis asuvate kodanikuühiskonna organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjatega; rõhutab, kui oluline on, et ELi riiklike ja piirkondlike olukordade eriesindajad suhtleksid riigi ametiasutustega inimõiguste kaitse ja üksikjuhtumite küsimustes; julgustab ELi inimõiguste eriesindajat tegema diplomaatilisi pingutusi, et suurendada ELi toetust rahvusvahelisele humanitaarõigusele ja rahvusvahelisele õigusemõistmisele;

20.

kordab, et ELi inimõiguste eriesindaja ametisse nimetamisele peaks eelnema kuulamine Euroopa Parlamendis; soovitab luua raamistiku, mille kohaselt on ELi inimõiguste eriesindaja oma ametiaja alguses tööprogrammis sätestatud eesmärkide saavutamise osas aruandekohustuslik Euroopa Parlamendi ees ning peab nende eesmärkide saavutamise suhtes tehtud edusammudest korrapäraselt aru andma; rõhutab, et kuigi parlament jätkab koostööd Euroopa välisteenistusega, mida tõhustati nõukogu otsusega 2010/427/EL (25) ning komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 2010. aasta avaldusega poliitilise vastutuse kohta, on vajalik veelgi tugevdada inimõiguste küsimustes Euroopa Parlamendi ja Euroopa välisteenistuse (sh selle delegatsioonide) institutsioonidevaheliste suhete raamistikku; rõhutab, et Euroopa välisteenistus peab kaasama parlamenti suuniste koostamisse, milles käsitletakse ELi inimõigustealaste vahendite, näiteks ELi inimõigustealaste suuniste või hoolsuskohustust ja korruptsioonivastast võitlust käsitlevate mehhanismide kolmandates riikides rakendamist;

21.

rõhutab, kui oluline on tegeleda probleemidega, mis on tingitud ELi institutsioonide vaheliste inimõigustealaste ELi välissuhete koordineerimisest; väljendab heameelt selle üle, et inimõiguste kaitsjate kiireloomuliste üksikjuhtumite puhul on suurenenud koordineerimine ELi delegatsioonide, Euroopa välisteenistuse peakorteri ja rahvusvahelise partnerluse peadirektoraadi vahel;

Usu- ja veendumusvabaduse edendamisega väljaspool ELi tegelev ELi erisaadik

22.

märgib kahetsusega, et usu- ja veendumusvabaduse edendamisega väljaspool ELi tegeleva ELi erisaadiku ametikoht on olnud täitmata juba üle aasta; kordab oma üleskutset nõukogule ja komisjonile viia läbi erisaadiku mandaadi tulemuslikkuse ja lisaväärtuse kiire, läbipaistev ja üksikasjalik hindamine, sealhulgas tema institutsioonilise positsiooni suhtes, et anda erisaadikule piisavalt personali ja rahalisi vahendeid, ning toetada asjakohaselt erisaadiku institutsioonilist mandaati, võimekust ja ülesandeid; kiidab heaks Frans van Daele nimetamise 7. detsembril 2022 usu- ja veendumusvabaduse edendamisega väljaspool ELi tegeleva ELi erisaadiku ametikohale; tuletab meelde, et erisaadiku kohustused peaksid keskenduma eelkõige sellele, et edendada ja kaitsta mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadust ning õigust mitte uskuda, usust taganeda või järgida ateistlikke vaateid; rõhutab, et erisaadik peaks pöörama erilist tähelepanu ka sunniviisilisele uskupööramisele, pühaduseteotust käsitlevate seaduste väärkasutamisele ja ohus olevate mitteusklike olukorrale;

23.

soovitab, et erisaadik teeks tihedat ja täiendavat koostööd Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja ja nõukogu inimõiguste töörühmaga; nõuab lisaks, et erisaadik konsulteeriks korrapäraselt parlamendiga ning teeks meetmete koordineerimiseks koostööd liikmesriikide usu- ja veendumusvabaduse edendamise eest vastutavate volinike, saadikute ja suursaadikutega;

ELi inimõigusdialoogid ja muud kahepoolsed kontaktid kolmandate riikidega

24.

rõhutab, et inimõigusdialoogid kolmandate riikidega kujutavad endast võimalust keskenduda inimõigustega seotud probleemidele, ning nõuab, et neid viidaks ellu tulemustele orienteeritud viisil, vaadataks korrapäraselt läbi ning nende potentsiaali kasutataks täiel määral ära; kordab oma nõudmist, et inimõigusdialoogid põhineksid algusest peale selgetel võrdlusalustel, mis võimaldavad jälgida dialoogide tulemuslikkust; nõuab, et Euroopa välisteenistus hindaks süstemaatiliselt dialoogide tulemusi ja annaks teavet nende kohta ning võtaks nende suhtes järelmeetmeid; rõhutab, et selleks, et dialoogid oleksid tulemuslikud, ei tohiks neid kasutada eraldiseisva vahendina, vaid need tuleks integreerida asjaomastes kolmandates riikides ellu viidavate laiahaardeliste ELi tegevuste (sealhulgas ELi kaubanduspoliitika valdkonna tegevuste) kogumisse, kuna see ühtlustaks inimõiguste mõõdet ja tugevdaks dialoogides edastatavaid sõnumeid; juhib tähelepanu sellele, kui oluline on käsitleda inimõigusdialoogide kontekstis üksikjuhtumeid, eelkõige neid, mida parlament on oma resolutsioonides rõhutanud, ja Sahharovi auhinna laureaate ja ohus olevaid finaliste käsitlevaid juhtumeid, ning tagada nende juhtumite suhtes piisavad järelmeetmed ja anda parlamendile aru nende tulemusel võetud meetmetest;

25.

rõhutab, kui oluline on süstemaatiline, tõeline, juurdepääsetav ja kaasav konsulteerimine kõigi kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sidusrühmadega kogu inimõigusdialoogi protsessi vältel;

26.

väljendab heameelt kolmandate riikidega peetavate inimõigusdialoogide taasalustamise üle, mis tuleneb soodsamast koostöö tegemise kontekstist; on arvamusel, et kui mitmete inimõigusdialoogide tulemusel ei ole teatatud reaalsetest edusammudest, nagu on mitmel juhul juhtunud, peaks EL kohandama oma eesmärke, sealhulgas korraldama laiemalt kahepoolseid suheteid;

ELi delegatsioonid

27.

peab äärmiselt oluliseks võtta kõik võimalikud meetmed, et suurendada ELi delegatsioonides teadlikkust ELi inimõigustealastest suunistest, ning nõuab tungivalt, et kõik delegatsioonid tagaksid nende suuniste nõuetekohase rakendamise; kordab sellega seoses oma nõudmist, et ELi delegatsioonid ja nende inimõiguste kontaktpunktid kolmandates riikides teeksid rohkem kaasavat tööd, pakkudes korrapärast tuge inimõiguste kaitsjatele, sealhulgas Sahharovi auhinna laureaatidele ja ohus olevatele finalistidele, ning käsitledes põhjalikult teemasid ja üksikjuhtumeid, mida parlament on inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumist käsitlevates resolutsioonides tõstatanud; nõuab, et ELi delegatsioonide ametnikud käsitleksid riigivõimudega inimõiguste kaitsjate, demokraatliku opositsiooni ja kodanikuühiskonna aktivistide rõhumise ja tagakiusamise juhtumeid ning mõjutatud isikute kinnipidamise korral jälgiksid nende olukorda, külastaksid neid vanglas, osaleksid nende kohtuprotsessides ja tõstataksid neid juhtumeid inimõigusdialoogides, mida EL asjaomaste riikidega peab;

28.

juhib tähelepanu juhtumitele, kus ELi liikmesriikide diplomaatilised esindused ja ELi delegatsioonid on võtnud inimõiguste kaitsele ja edendamisele kolmandates riikides erineva lähenemise, kuigi ELi liikmesriigid on selles küsimuses võtnud ühise kohustuse; rõhutab, et ELi liikmesriikide saatkonnad, nagu ka ELi delegatsioonid, peaksid etendama üha suuremat rolli inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel ning kodanikuühiskonna toetamisel kolmandates riikides; nõuab, et ELi delegatsioonid looksid inimõiguste töörühmad, mis koondaksid liikmesriikide saatkondade ja ELi delegatsioonide asjaomaseid teenistusi, ning teeksid tihedat koostööd asjaomaste kolmandate riikide rahvusvaheliste ja piirkondlike kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajatega;

Kogu maailmas rakendatav inimõiguste rikkujate vastane ELi sanktsioonirežiim (ELi Magnitski akt)

29.

tunneb heameelt asjaolu üle, et kogu maailmas rakendatavat inimõiguste rikkujate vastast ELi sanktsioonirežiimi on üha enam kasutatud olulise vahendina, mis tugevdab ELi rolli ülemaailmse inimõiguste valdkonnas tegutsejana nõukogu sihipäraste sanktsioonide abil; nõuab juba vastu võetud piiravate meetmete mõjusat, täielikku ja koordineeritud viisil rakendamist ning vajaduse korral täiendavate meetmete vastuvõtmist; nõuab, et EL kasutaks seda vahendit oma inimõigustealase välispoliitika lahutamatu osana dünaamilisemalt; nõuab piiravate meetmete ranget, sidusat ja ühtset kohaldamist ja nende jälgimist kõigis liikmesriikides, sest see on ELi välistegevuse usaldusväärsuse ja tulemuslikkuse eeltingimus; nõuab, et EL teeks koostööd sarnaselt meelestatud partneritega, et julgustada rohkemaid riike kehtestama sanktsioonirežiime ja koordineerima sihipäraste piiravate meetmete ühist vastuvõtmist, et maksimeerida nende mõjusust ülemaailmsel tasandil; väljendab heameelt selle üle, et komisjoni president on oma 2022. aasta kõnes olukorrast Euroopa Liidus võtnud kohustuse esitada meetmed korruptsioonivastast võitlust käsitleva ELi õigusraamistiku ajakohastamiseks ja korruptsiooni hõlmamiseks kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimiga, mis on kooskõlas parlamendi seisukohaga, et tegeleda inimõiguste rikkujate majanduslike ja rahaliste võimaldajatega tulemuslikult; kordab oma üleskutset võtta nõukogu otsuste tegemisel kasutusele kvalifitseeritud häälteenamust nõudev hääletamine ja rakendada sanktsioone kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi alusel; kordab oma üleskutset komisjonile ja nõukogule püüda võtta arvesse parlamendi resolutsioonides ja mujal esitatud soovitusi tulevaste sihipäraste sanktsioonide kohta;

30.

tunneb heameelt loetelude üle, mis koostati 2021. aastal kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi alusel; kutsub nõukogu, liikmesriike ja Euroopa välisteenistust üles töötama välja strateegia kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi ja geograafiliste sanktsioonirežiimide vastastikuse mõju parandamiseks, eelkõige kasutades tulemuslikumalt ära ELi sanktsioonirežiimi selliste rikkumiste vastu võitlemiseks, mida ei saa ühe riigiga otseselt seostada, nt juhul, kui palgasõdurid panevad toime inimõiguste rikkumisi valitsuse kontrolli alt väljaspool asuvatel territooriumidel, või piiriüleste juhtumite korral, näiteks inimkaubandus;

31.

väljendab sügavat muret teatavate riikide tahtliku poliitika pärast, mille kohaselt vahistatakse välismaalasi, sealhulgas ELi kodanikke, peetakse neid meelevaldselt kinni ja antakse nad valeväidete alusel kohtu alla propaganda eesmärgil ning kasutatakse vange rahvusvaheliste läbirääkimiste ja vahetustegevuse vahendina või poliitilise survemeetmena, ning mõistab sellise tegevuse hukka; rõhutab, et sellise poliitika kasutamine on käsitatav pantvangi võtmisena pantvangivõtmise vastase rahvusvahelise konventsiooni tähenduses; kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et hoida ära selliseid tegevusi ning hoiatada ELi kodanikke, eelkõige topeltkodakondsusega isikuid, vahistamisohtude eest, kui nad külastavad teatavaid riike; kutsub nõukogu üles kaaluma piiravate meetmete kohaldamist kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi alusel isikute või üksuste suhtes, kes vastutavad ELi kodanike kui „riikide pantvangide“ meelevaldsete vahistamiste või kinnipidamiste eest;

Korruptsioon ja inimõigused

32.

rõhutab, et korruptsioon nõrgendab tõsiselt demokraatlikku valitsemistava, takistab ülemaailmselt inimõiguste kasutamist, hõlbustab ja põlistab inimõiguste ja õigusriigi rikkumisi ning mõjutab ebaproportsionaalselt ühiskonna kõige kaitsetumaid ja tõrjutumaid isikuid ja rühmi; nõuab, et korruptsioonivastane võitlus oleks osa kõigist ELi pingutustest ja poliitikast edendada inimõigusi ja demokraatiat, töötades välja spetsiaalse ülemaailmse korruptsioonivastase strateegia, sealhulgas programmid ELi välisrahastamisvahendite raames, ning suurendades parlamendi kontrolli; rõhutab, kui oluline on, et EL ja selle liikmesriigid näitaksid eeskuju, võideldes ELis asuvate osalistega seotud korruptsiooni juhtumite vastu, kohaldades oma välisrahastamisele kõrgeimaid läbipaistvusstandardeid ning suurendades korruptsioonivastases võitluses osalevatele kodanikuühiskonna organisatsioonidele, aktivistidele ja uurivatele ajakirjanikele antavat toetust;

33.

nõuab, et EL töötaks selle nimel, et teha ettepanek luua korruptsioonivastased standardid, mis oleksid kogu maailmas ühetaoliselt kohaldatavad, et edendada mõjusate korruptsioonivastaste organite loomist ja tugevate õigusraamistike vastuvõtmist ning tegeleda tavalistest madalamate maksumääradega riikide ja maksuparadiiside probleemiga; julgustab edendama koostööd ELi, selle liikmesriikide, kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel, eelkõige õigusasutuste, õiguskaitse ja luureteabe tasandil, et vahetada parimaid tavasid ja mõjusaid vahendeid, mis käsitlevad korruptsiooni vastu võitlemist ja selle ennetamist; nõuab, et töötakse selle nimel, et ÜRO egiidi all loodaks rahvusvaheline korruptsioonivastane kohus;

Inimõiguste põhipunktid rahvusvahelistes lepingutes

34.

kordab oma üleskutset lisada ELi ja kolmandate riikide vahelistesse lepingutesse jõulised inimõiguste põhipunktid, mida toetavad selged võrdlusalused ja menetlused, millest tuleb rikkumiste korral lähtuda; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles aktiivselt kaaluma, kuidas tagada kehtivates rahvusvahelistes lepingutes sisalduvate inimõiguste põhipunktide järelevalve ja tulemuslik täitmise tagamine; rõhutab, et EL peaks kiiresti ja otsustavalt reageerima inimõiguste põhipunktide jätkuvale rikkumisele kolmandate riikide poolt, sealhulgas asjakohaste lepingute peatamise teel, kui muud võimalused osutuvad ebatulemuslikuks; rõhutab, et ELi üldiste tariifsete soodustuste kava (GSP) läbivaatamine, käimasolev seadusandlik protsess GSP uue määruse vastuvõtmiseks ning GSP raames soodustatud riikides inimõiguste, sealhulgas töötajate õigustega seotud rahvusvaheliste konventsioonide rakendamise läbivaatamine annavad võimaluse asjaomastes kolmandates riikides tugevdada inimõiguste järgimise kohustust;

35.

kutsub komisjoni üles nõudma kolmandate riikidega vabakaubanduslepingute üle peetavatel läbirääkimistel, et nad ratifitseeriksid peamised inimõigusi, töötajate õigusi ja keskkonda käsitlevad rahvusvahelised konventsioonid, sealhulgas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti; rõhutab, et ideaaljuhul peaksid kolmandad riigid need konventsioonid ratifitseerima enne vabakaubanduslepingu läbirääkimiste lõpuleviimist, et muuta nende konventsioonide järgimine vabakaubanduslepingute oluliseks aspektiks ja leppida kokku asjaomastes põhipunktides; nõuab lisaks, et vabakaubanduslepingute sisulistes klauslites tunnustatakse, et osalisriigid peavad inimõiguseid austama ja kaitsma nii nagu on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis, tavaõiguses ja rahvusvahelistes konventsioonides, mille osalised nad on;

36.

rõhutab kvaliteetsete ex-ante ja ex-post kestlikkusalaste mõjuhinnangute tegemise tähtsust ning nõuab, et neid tehtaks oluliselt rohkem; rõhutab, et kestlikkusalaste mõjuhinnangute eesmärk peaks olema tagada, et läbiräägitava lepingu kokkulepitavad üksikasjalikud klauslid sisaldaksid piisavaid vahendeid, et vältida inimõigustele avalduvat negatiivset mõju; soovitab, et kodanikuühiskonna organisatsioonid osaleksid kestlikkusalaste mõjuhinnangute juhtimisel ning et hindamisi viiksid läbi inim- ja tööõiguste eksperdid ning et arvesse võetaks kodanikuühiskonna organisatsioonide panust;

Demokraatiat toetavad tegevused

37.

rõhutab, et 2022. aastal möödus kümme aastat sellest, kui parlament otsustas võtta poliitilise juhtrolli, et võtta kohustus edendada oluliselt oma demokraatiat toetavaid tegevusi, mida parlament on alates 2014. aastast tervikliku demokraatia toetamise lähenemisviisi abil rakendanud; tunneb heameelt eelkõige oma toetuse üle partnerparlamentide suutlikkuse suurendamisele, vahendamisele ning dialoogi- ja kompromissikultuuri edendamisele, sealhulgas noorte poliitiliste juhtide seas, samuti naissoost parlamendiliikmete, inimõiguste kaitsjate ning kodanikuühiskonna organisatsioonide ja vaba meedia esindajate mõjuvõimu suurendamisele; kutsub komisjoni üles jätkama ja tõhustama oma tegevust nendes valdkondades ning suurendama rahastamist ja abi ELi organitele ja ametitele ning muudele toetuspõhistele organisatsioonidele, austades samal ajal diskrimineerimiskeelu põhimõtet; rõhutab, et praeguses olukorras, kus ülemaailmsed pinged on suurenenud ja repressioone kasutatakse üha rohkemates riikides, on äärmiselt oluline anda otsetoetusi kodanikuühiskonna organisatsioonidele, inimõiguste kaitsjatele ja inimestele, kes väljendavad kriitilisi ja eriarvamusi;

38.

rõhutab ELi valimisvaatlusmissioonide tähtsust ja parlamendi panust selle metoodika väljatöötamisse ja täiustamisse; kutsub sellega seoses komisjoni üles kaaluma valimiste vaatlemise metoodika ajakohastamist, et võtta arvesse viimase kahe aastakümne arengusuundasid; nõuab tungivalt, et kolmandad riigid rakendaksid ELi valimisvaatlusmissioonide tehtud soovitusi, et parandada tulevaste valimisprotsesside korraldust ja keskkonda, suurendades seeläbi valimiste läbipaistvust ja seaduslikkust, et tugevdada asjaomase riigi demokraatlikke standardeid; rõhutab, kui oluline on suurendada ELi toetust kohalikele valimisvaatlejatele, eelkõige seoses kaitsega; kordab oma nõudmist, et EL teeks tihedat koostööd riiklike ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste bürooga, Euroopa Nõukoguga ja muude organisatsioonidega, mis on kiitnud heaks rahvusvahelise valimisvaatluse põhimõtteid käsitleva deklaratsiooni;

Mitmepoolsus ja ELi tegevus mitmepoolsel tasandil

39.

kinnitab veel kord, et inimõiguste tulemuslik kaitse kogu maailmas nõuab tugevat rahvusvahelist koostööd mitmepoolsel tasandil; rõhutab ÜRO ja selle organite eriti olulist rolli peamise foorumina, mis peab suutma mõjusalt edendada rahu ja julgeoleku tagamist, kestlikku arengut ning inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse järgimist; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid jätkaksid ÜRO töö toetamist nii poliitiliselt kui ka rahaliselt, sealhulgas kõigi ÜRO inimõiguste valdkonna organeid, eelkõige lepingu järelevalveorganeid ja erimenetluste esindajaid; kutsub sellega seoses ÜRO peasekretäri üles eraldama ÜRO eelarvest piisavalt vahendeid ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid suurendaksid oma vabatahtlikku panust; rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid peavad püüdma rääkida ühel häälel nii ÜROs kui ka muudel mitmepoolsetel foorumitel ning edendama seeläbi kõrgeimaid inimõiguste standardeid; tuletab meelde kõigi ÜRO liikmesriikide kohustust edendada ja kaitsta kõiki inimõigusi ja põhivabadusi, mis on sätestatud ÜRO põhikirjas ja ÜRO Peaassamblee resolutsioonis 60/251; peab kahetsusväärseks asjaolu, et kaks ÜRO Julgeolekunõukogu alalist liiget vastutavad inimõiguste ränkade rikkumiste eest, mis kujutavad endast sõjakuritegusid ja isegi genotsiidi; kutsub ÜRO liikmesriike üles hoiduma tagasiminekutest, mis vähendaksid inimõiguste kaitset; rõhutab ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohustust käsitleda kõiki inimõiguste tõsiseid rikkumisi kogu maailmas; taunib asjaolu, et mitmed ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmed eiravad jultunult oma inimõigustealaseid kohustusi, on toime pannud mitmeid tõsiseid inimõiguste rikkumisi ning ei ole teinud ÜRO inimõiguste mehhanismidega koostööd; nõuab sellega seoses ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmetele kohaldatavate kriteeriumide põhjalikku reformimist; kutsub Euroopa välisteenistust üles tegema ja juhtima pingutusi, et kujundada ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmesuse suhtes ELi ja liikmesriikide kooskõlastatud seisukoht, mis edendaks valimisprotsessi suuremat läbipaistvust, eelkõige avalikustades liikmesriikide hääled ja esitades nende häälte põhjendused, hõlbustaks tõeliselt konkurentsivõimelist protsessi, tagades, et kolmes piirkondlikus rühmas, kus ELi liikmesriigid on liikmena esindatud, esitatakse rohkem kandidaate kui kohti, ning tagatakse kandidaatide aruandekohustus, kontrollides nende vabatahtlikke lubadusi ja seda, kuidas nad on teinud ÜRO Inimõiguste Nõukogu, ÜRO lepingu järelevalveorganite ja erimenetlustega koostööd;

40.

mõistab kindlalt hukka kõik rünnakud ÜRO erimenetluste volitatud esindajate ja nende volituste sõltumatuse vastu; kutsub liikmesriike ja ELi demokraatlikke partnereid üles nendele katsetele otsustavalt vastu astuma ning võtma kõik võimalikud meetmed, et luua turvalised ja avatud ruumid, kus üksikisikud ja kodanikuühiskonna organisatsioonid saaksid ÜRO, selle esindajate ja mehhanismidega suhelda; rõhutab ÜRO uurimiskomisjonide ja teabekogumismissioonide tööd, mida kasutatakse üha enam, et reageerida rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvahelise inimõigustealase õiguse tõsiste rikkumiste juhtumitele ning võidelda karistamatuse vastu;

41.

nõuab, et EL ja liikmesriigid toetaksid piirkondlike inimõiguste süsteemide tugevdamist, sealhulgas rahalise abiga ja piirkondadevahelise kogemuste vahetamise abil; rõhutab eelkõige nende piirkondlike süsteemide raames loodud järelevalveorganite ja kohtumehhanismide olulist rolli ning nende täiendavust ÜRO inimõiguste süsteemiga;

42.

nõuab, et EL ja liikmesriigid juhiksid mitmepoolsetel foorumitel tehtavaid pingutusi, et edendada terrorismi üldtunnustatud määratluse vastuvõtmist, pidades silmas terrorismi vastu võitlemise peamist eesmärki; nõuab, et nad juhiksid ka pingutusi ÜRO ülemaailmse terrorismivastase võitluse strateegia kaheksanda läbivaatamise kontekstis 2023. aastal, et lisada jõuline sõnastus, milles tunnistatakse terrorismivastast võitlust käsitlevate õigusaktide ja poliitika väärkasutamise negatiivset mõju kodanikuühiskonna tegutsemisruumile ning nõutakse tungivalt, et kõik riigid võtaksid vajalikud meetmed, et reformida terrorismivastast võitlust käsitlevaid õigusakte või tunnistada need kehtetuks, tagamaks, et need ei avalda kodanikuühiskonnale ja inimõiguste kaitsjatele negatiivset mõju; nõuab, et EL ja liikmesriigid juhiksid ÜRO foorumite raames tehtavaid pingutusi, et luua konstruktiivne dialoog kodanikuühiskonna organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjatega ning tagada nende sisuline kaasamine terrorismivastase poliitika väljatöötamise ja rakendamise kõigis etappides;

43.

on sügavalt mures autoritaarsete režiimide üha sagenevate rünnakute pärast reeglitel põhineva maailmakorra vastu, sealhulgas seeläbi, et seatakse kahtluse alla inimõiguste universaalsus ja relativiseeritakse neid ning väites, et inimõigused on lääneriikide poolt kasutusele võetud kultuurilise hegemoonia vahend, samuti õõnestades oma tõlgendustega rahvusvahelist inimõigustealast õigust ning ÜRO organite ja mehhanismide toimimist riikide vastutusele võtmisel inimõiguste rikkumiste eest; rõhutab, et EL peab peamise prioriteedina kaitsma inimõiguste universaalsust ning võtma sel eesmärgil juhtrolli ja tegema koostööd teiste demokraatlike riikide ning sarnaselt meelestatud partneritega, et tugevdada mitmepoolseid organisatsioone ja kaitsta reeglitel põhinevat maailmakorda kasvavate autoritaarsete jõudude eest; rõhutab, et ÜRO organite vähenenud mõjusus toob endaga kaasa reaalsed kulud konfliktide, kaotatud elude ja inimkannatuste näol ning nõrgendab tõsiselt riikide üldist võimet tulla toime ülemaailmsete probleemidega; kutsub ELi liikmesriike ja sarnaselt meelestatud partnereid üles suurendama pingutusi selle suundumuse muutmiseks;

44.

rõhutab vajadust, et valitsusvälised organisatsioonid vaataksid erapooletult, ausalt ja läbipaistvalt läbi ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogus nõuandva staatuse saamiseks esitatud taotlused; nõuab meetmete võtmist, et liit saaks igal mitmepoolsel foorumil, sealhulgas ÜRO Julgeolekunõukogul, alalise liikme koha, mis lisanduks ühe ELi liikmesriigi juba olemasolevale alalisele kohtale Julgeolekunõukogus, kuna see tugevdaks ELi tegutsemisvõimet ning tema tegevuse järjepidevust ja usaldusväärsust maailmas; nõuab, et EL ja liikmesriigid osaleksid ÜRO Peaassamblee üldises arutelus, ning kutsub ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu liikmeid üles jätkuvalt tegelema põhjendamatute takistustega, mis pärsivad valitsusvälistel organisatsioonidel Majandus- ja Sotsiaalnõukogus akrediteeringu saamist, eelkõige selliste organisatsioonide puhul, kelle taotlused on väga pikka aega ootel olnud;

Rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimine

45.

märgib murega, et rahvusvahelist humanitaarõigust ja rahvusvahelist inimõigustealast õigust eiratakse üha enam, eriti käimasolevates konfliktides kogu maailmas; rõhutab, kui oluline on, et humanitaarabiasutused ja heategevusorganisatsioonid saaksid anda täielikku, õigeaegset ja takistamatut abi kõigile kaitsetutele elanikkonnarühmadele, ning kutsub kõiki relvakonfliktide osalisi üles kaitsma tsiviilelanikke ning humanitaar-, meditsiini-, meedia- ja haridustöötajaid; nõuab humanitaarkoridoride süstemaatilist loomist sõja- ja lahingupiirkondades, et võimaldada ohus olevatel tsiviilisikutel konfliktist pääseda, ning mõistab teravalt hukka kõik rünnakud nende vastu;

46.

tuletab meelde, et seoses territooriumide okupeerimise või annekteerimise olukordadega peaks ELi poliitikat suunama rahvusvaheline humanitaarõigus, ning rõhutab, kui oluline on tagada niisugustes olukordades nende sidusus; rõhutab ELis asuvate äriühingute kohustust kohaldada kõige rangemat hoolsuskohustuspoliitikat kõigi majandus- või finantstegevuste suhtes, mida tehakse asjaomastel territooriumidel või koos nendega, ning tagada asjakohasel juhul rahvusvahelise õiguse ja ELi sanktsioonipoliitika range järgimine;

Karistamatuse vastu võitlemine ja rahvusvahelise kriminaalõiguse tugevdamine

47.

rõhutab seost inimõiguste rikkumiste ja ulatusliku karistuseta jäämise ning vastutuse võtmise kohustuse puudumise vahel konfliktidest mõjutatud piirkondades ja riikides; väljendab heameelt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pideva panuse üle võitlusesse karistamatuse vastu; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevust piisaval määral, et tal oleks võimalik oma tööd teha; mõistab veel kord hukka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu legitiimsust ja tööd õõnestava jätkuva tegevuse; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid võitleksid selle vastu ning reageeriksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga koostööd tegevate inimõiguste kaitsjate ja tunnistajate vastu suunatud ähvardustele ja sanktsioonidele; rõhutab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu olulist rolli sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude uurimisel; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles jätkama koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga nende kuritegude vastu võitlemisel ja ennetamisel; väljendab heameelt ELi ja selle liikmesriikide jätkuva toetuse üle Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevusele ning kutsub ELi liikmesriike üles siduma selle kohustuse kestliku rahastamisega, mis on vajalik õigusemõistmise tagamiseks kõigis kohtusse jõudvates olukordades;

48.

nõuab, et EL toetaks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröri sõjakuritegude, inimsusvastaste kuritegude ja võimalik, et ka genotsiidis kahtlustatavate isikute uurimisel ja vastutusele võtmisel, ning pakuks talle poliitilist toetust, koguks ja annaks tema käsutusse kõik kättesaadavad tõendid, sealhulgas avalikest allikatest pärinevad luureandmed, teave ja andmed, satelliidifotod ja side pealtkuulamise teel saadud teave, ning eraldaks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevuseks piisavalt inim- ja rahalisi ressursse, et täielikult kaitsta selle sõltumatust ja erapooletust;

49.

kutsub ELi ja selle liikmesriike üles ergutama partnerriike ratifitseerima Rooma lepingu ja laiendama seeläbi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni; nõuab, et EL tegutseks vastavalt nõukogu otsusele 2011/168/ÜVJP (26) Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta ja jääks selgele seisukohale agressioonikuritegude suhtes, nagu nõutakse parlamendi 17. juuli 2014. aasta resolutsioonis agressioonikuritegude kohta (27);

50.

kordab oma palvet, et Euroopa Komisjon töötaks välja karistamatuse vastase tervikliku ELi tegevuskava, mis peaks sisaldama muu hulgas peatükki kodanikuühiskonna organisatsioonide olulise rolli kohta võitluses karistamatuse vastu ja nende organisatsioonide kaitsmise kohta olukordades, mis seda nõuavad, ning meetmete kohta, mille eesmärk on võidelda karistamatusega seksuaalse ja soolise vägivalla korral, sh seksuaal- ja reproduktiivõiguste rikkumine konfliktiolukordades; nõuab, et EL ja tema rahvusvahelised partnerid kasutaksid täielikult ära kõiki asjakohaseid vahendeid karistamatuse vastu võitlemiseks, sealhulgas riiklikul tasandil üldise kohtualluvuse toetamine, erikohtud riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil, sealhulgas agressioonikuritegude puhul, ning paindlikud koostöö- ja rahastamismehhanismid kuritegude tõendite kiireks kogumiseks ja analüüsimiseks; kutsub komisjoni üles tagama, et neid vahendeid kohaldatakse kooskõlastatult ja vastastikku täiendavalt muude asjakohaste ELi ja liikmesriikide vahenditega; nõuab, et komisjon töötaks välja programmi, et suurendada liikmesriikide, aga ka kolmandate riikide suutlikkust kohaldada oma siseriiklikes õigussüsteemides universaalse kohtualluvuse põhimõtet;

Edusammud surmanuhtluse ülemaailmse kaotamise ning piinamise ja muude väärkohtlemise vormide ärahoidmise suunas

51.

kordab oma põhimõttelist vastuseisu surmanuhtlusele, mis on julm, ebainimlik ja inimväärikust alandav karistusviis ning ühtlasi pöördumatu; rõhutab, et EL peab olema järeleandmatu oma püüdlustes kaotada kogu maailmas surmanuhtlus, mis on liidu inimõigustealase välispoliitika peamine eesmärk; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid surmanuhtluse kaotamist kõigil rahvusvahelistel foorumitel ja taotleksid sellele seisukohale võimalikult laialdast toetust; ergutab ÜRO organeid jätkama jõupingutusi surmanuhtluse ülemaailmseks kaotamiseks kooskõlas ÜRO Peaassamblee resolutsioonidega; mõistab karmilt hukka pühaduseteotust käsitlevate seaduste jõustamise, millega kaasneb süüdimõistmise korral kogu maailmas surmanuhtluse võimalus; kordab, et vabaduse puhul valida religioon, sh kas üldse uskuda või mitte, on endiselt tegemist põhilise inimõigusega, mille kasutamise eest ei saa karistada surma ega alandava kohtlemisega; kutsub üles kõiki riike, kes ei ole seda veel teinud, kehtestama viivitamata surmanuhtluse moratooriumi, mis on esimene samm selle kaotamise suunas; kutsub asjassepuutuvaid riike üles lühendama surmanuhtlusega karistatavate kuritegude ja kuritegude loetelu; nõuab läbipaistvust surmanuhtluse ja hukkamise puhul riikides, kus sellist statistikat ei avaldata;

52.

mõistab hukka kõik piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise juhtumid, kadunuks jääma sundimised, meelevaldsed vahistamised ja kohtuvälised hukkamised ning taunib asjaolu, et need on paljudes riikides jätkuvalt levinud; täheldab suure murega suundumust, et piinamisjuhtumite arv kasvab kogu maailmas ja selle toimepanijaid enamasti ei karistata; tunnustab kodanikuühiskonna organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjate rolli tähtsust võitluses piinamise ja muude väärkohtlemise vormide vastu;

Reageerimine ülemaailmsetele inimõiguste ja demokraatia probleemidele

COVID-19 pandeemiale reageerimine ja sellest taastumine

53.

on sügavalt mures COVID-19 pandeemia pikaajaliste negatiivsete tagajärgede pärast nii demokraatia üldisele olukorrale kui ka inimõigustele kogu maailmas; rõhutab ebaproportsionaalset negatiivset mõju kõige kaitsetumas olukorras olevatele rühmadele, sealhulgas naistele, lastele, puuetega inimestele, krooniliste haigustega inimestele, eakatele, lesbidele, geidele, biseksuaalidele, trans- ja intersoolistele ning queer kogukonna liikmetele (edaspidi „LGBTIQ kogukonna liikmed“), vaesunud inimestele, etnilistesse ja usu- ja veendumusvähemustesse kuuluvatele isikutele, pagulastele ja rändajatele ning vangidele ja kinnipeetavatele; tunneb lisaks muret viivituste ja tõkete pärast tervishoiuteenustele juurdepääsul ning soovimatute raseduste, seksuaalse ja soolise vägivalla, ohtlike abortide ning emade ja vastsündinute surmade pideva suurenemise pärast; peab kahetsusväärseks COVID-19 ennetusmeetmete kasutamist ettekäändena, et keelata pereliikmete või advokaatide külaskäigud kinnipidamisasutustesse ja rikkuda kinnipeetavate õigusi; kiidab rolli, mida inimõiguste kaitsjad ja ajakirjanikud on täitnud pandeemia ajal inimõiguste rikkumistest teatamisel või püüdes neid ära hoida, mõnikord isegi riskides oma eluga;

54.

kordab, et võimalikult kvaliteetsete tervishoiuteenuste kasutamine ja nende üldine kättesaadavus kuuluvad vahet tegemata iga inimese põhiõiguste hulka; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama nende õiguste kaitsmist, eriti riikides ja piirkondades, kus tervishoiuteenuseid napib, ning nõuab, et riigid teeksid pingutusi tervishoiuteenuste kättesaadavuse lihtsustamise nimel; nõuab kinnitust, et EL rahastaks jätkuvalt COVID-19 vaktsiini väljatöötamist ja ülemaailmset tarnimist, samuti teavitamist vaktsineerimise eeliste kohta ning vaktsineerimise kättesaadavuse ja taskukohasuse suurendamist, et vaktsiinidega välditavaid haigusi ära hoida;

55.

kordab, et isikuvabadus ja kogunemisvabadus, samuti mõttevabadus, südametunnistusevabadus, usu- ja veendumusvabadus ning väljendusvabadus on demokraatia nurgakivid; on sügavalt mures selle pärast, et eelkõige autoritaarsed režiimid kasutavad üha rohkem massilise jälgimise tehnoloogiat nende vabaduste piiramiseks ja selliste juhtumite arv on COVID-19 ennetusmeetmete varjus veelgi suurenenud; nõuab massilise jälgimise tehnoloogia müümise ranget ja mõjusat keelustamist; nõuab ulatuslikumat reageerimist väärinfo ja vandenõuteooriate massilisele levimisele digikeskkonnas, mida põlistavad enamasti, kuid mitte eranditult, autoritaarsed režiimid ja ka valitsusvälised osalised;

Naiste õigused, naiste mõjuvõimu suurendamine ja sooline võrdõiguslikkus

56.

mõistab hukka asjaolu, et ükski riik pole jõudnud täieliku soolise võrdõiguslikkuseni; rõhutab laialt levinud soolise vägivalla ja läbipõimunud diskrimineerimise jätkumist kõigis maailma piirkondades; rõhutab, et naised ja tütarlapsed on endiselt vägivallakriiside peamised ohvrid ning et seksuaalne, sooline ja reproduktiivne vägivald jätkub paljudes maailma paikades ja seda kasutatakse eelkõige relvakonfliktides sõjarelvana; rõhutab, et vägivald on peamiselt olnud suunatud naissoost inimõiguste kaitsjate, aktivistide, ajakirjanike ja juristide vastu, kelle ahistamine ja hirmutamine internetis on kiiresti kasvanud ning nende ähvardamine ja ründamine jätkub;

57.

tõstab sügava murega esile soolise ja koduvägivalla juhtumite sagenemist ning taunib tagasilööke seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste valdkonnas nii arenguriikides kui ka arenenud riikides; nõuab taas, et EL ja liikmesriigid toetaksid täielikult naiste õigust kehalisele puutumatusele, väärikusele ja sõltumatule otsustamisele ning võitleksid mõjusalt soolise ja koduvägivalla vastu; juhib tähelepanu asjaolule, et vaatamata ELi jõupingutustele on naised juhtivatel kohtadel endiselt vähemuses ja teenivad vähem kui samade kohustustega ja samadel ametikohtadel mehed ning nende võimeid ja oskusi alahinnatakse või alavääristatakse nende soo tõttu;

58.

nõuab, et EL ja tema rahvusvahelised partnerid suurendaksid jõupingutusi selleks, et naised, tütarlapsed ja vähekaitstud rühmade liikmed saaksid kasutada oma inimõigusi ja kõigile oleksid tagatud võrdsed võimalused; nõuab selliste seaduste ja tavade ülemaailmset kaotamist, mis takistavad naistel kasutada oma õigusi, eelkõige õigust haridusele ja tööle, ning osaleda poliitiliste ja avalike otsuste tegemises; mõistab hukka olukorrad, kus naistele ja naiste juhitud leibkondadele, eriti humanitaarkriisi piirkondades, ei võimaldata humanitaarabi ja põhiteenuseid, kuna riiklikud ja kohalikud ametiasutused nõuavad, et neid teenuseid osutaksid naistöötajad, takistades ise samal ajal naiste töötamist; palub riikidel, kes ei ole veel seda teinud, ratifitseerida Istanbuli konventsioon ja seda rakendada;

59.

mõistab kõige karmimalt hukka varajased ja sundabielud ning koduaresti, vägistamise ja muude naisi alandavate kohtlemisviiside kasutamise; kutsub komisjoni ja ELi inimõiguste eriesindajat üles käsitlema varajaste ja sundabielude küsimust;

60.

tuletab riikidele meelde, et neil on kohustus tagada juurdepääs laialdastele seksuaal- ja reproduktiivtervise ja -õiguste teenustele, sealhulgas kaasaegsetele rasestumisvastastele vahenditele, ohutule ja seaduslikule abordile, sünnituseelsele ja -järgsele tervishoiule ning kunstlikule viljastamisele, samuti juurdepääs teabele ja haridusele seksuaal- ja reproduktiivtervise ja -õiguste valdkonnas, sealhulgas kõikehõlmavale seksuaalharidusele, ilma mis tahes diskrimineerimiseta; nõuab seaduslike õiguste ja kaitse edasist tugevdamist ning seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning seonduvatele õigustele juurdepääsu tõkete kõrvaldamist kogu maailmas; kordab oma üleskutset lisada põhiõiguste hartasse õigus ohutule ja seaduslikule abordile; tunneb heameelt Maailma Terviseorganisatsiooni ajakohastatud suuniste avaldamise üle, mis sisaldavad tervishoiusüsteemidele olulisi soovitusi abordiga seotud tervishoiuteenuste osutamiseks; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid täielikult ja edendaksid mitme- ja kahepoolsetes suhetes seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi, sealhulgas juurdepääsu abordile, kooskõlas rahvusvaheliste inimõigustealaste õigusaktide ja standarditega;

61.

nõuab rohkem kooskõlastatud jõupingutusi, et kaotada seksuaalvägivalla kasutamine sõjarelvana ja võidelda sellise vägivalla toimepanijate karistamatuse vastu; kutsub komisjoni üles jätkama pingutuste tegemist selle nimel, et naiste suguelundite moonutamise tava kogu maailmas täielikult kaotatakse; nõuab, et EL pühenduks rohkem naiste õiguste kaitsmisele kolmandates riikides ja toetaks seda oma jõupingutustes konfliktide ennetamisel ja lahendamisel, samuti rahuvalves, humanitaarabis ja konfliktijärgses ülesehitustegevuses, üleminekuperioodi õigusemõistmise tingimustes ning inimõiguste ja demokraatlike reformide edendamisel, pöörates erilist tähelepanu vaenulikkuse, diskrimineerimise või häbimärgistamise all kannatavate, rasedate või vastsündinud lastega, töötute või vaesuses elavate naiste õigustele;

62.

kordab vajadust jõuliste meetmete järele, et tagada GAP III (ELi soolise võrdõiguslikkuse kolmas tegevuskava) täielik rakendamine; kutsub ELi vastavalt GAP III sätestatule üles tegelema jõuliselt intersektsionaalsuse küsimusega ja töötama välja poliitika, mis aitab võidelda mitmekordse diskrimineerimise vastu, mille all kannatavad miljonid naised ja tüdrukud, kelle kodaniku-, poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi rikutakse, sh nende õiguste rikkumine kastikuuluvuse alusel, samuti kogevad nad seksuaalset kuritarvitamist ja vägivalda ning neid ohustab ümberasustamine, sunniviisiline ja/või sunnitöö, prostitutsioon ja inimkaubandus;

63.

mõistab hukka üleilmselt levinud ärilise surrogaatemaduse, mis seab naised kogu maailmas ärakasutamise ja inimkaubanduse ohtu ning on suunatud eelkõige majanduslikult ja sotsiaalselt kaitsetutele naistele; rõhutab selle suurt mõju naistele, naiste õigustele, nende tervisele ja soolisele võrdõiguslikkusele ning toonitab selle piiriüleseid tagajärgi; nõuab Euroopa õigusraamistiku loomist, et käsitleda ärilise surrogaatemaduse negatiivseid tagajärgi;

64.

mõistab hukka õigusaktid, poliitika ja tavad, mis võimaldavad valida lapsi soo, rassi, puude või mis tahes muul alusel;

Lapse õigused

65.

nõuab süstemaatilist ja järjepidevat lähenemisviisi laste õiguste edendamiseks ja kaitsmiseks kogu ELi välispoliitikas; nõuab rohkem kooskõlastatud jõupingutusi, et kaitsta laste õigusi kriisi- või hädaolukordades, ning väljendab heameelt nõukogu selleteemaliste järelduste üle; väljendab muret selle pärast, et selliste kriisiolukordade üha suurenev arv kogu maailmas koos COVID-19 pandeemia pikaajalise mõjuga on toonud kaasa laste õiguste rikkumise sagenemise kogu maailmas, sealhulgas vägivald, varajased ja sundabielud, seksuaalne kuritarvitamine, k.a suguelundite moonutamine, inimkaubandus, laste ja vanemate vägivaldne eraldamine kaasaegse orjanduse juhtudel, lapstööjõu kasutamine, laste sunniviisiline töö, lapssõdurite värbamine, juurdepääsu puudumine haridusele ja tervishoiule, alatoitlus ja äärmine vaesus; rõhutab toiduga kindlustamatuse ebaproportsionaalset ja pikaajalist mõju lastele, mis mõjutab otseselt mitte ainult nende tervist ja arengut, vaid ka haridust, ning suurendab lapsega sõlmitud abielude jõhkra tava levikut; toonitab, et üle maailma on endiselt suur hulk lapsi sunnitud töötama enamasti ohtlikes tingimustes, raskesti ligipääsetavates kohtades, näiteks kaevandusšahtides, tooraine (sh haruldaste mineraalide) kaevandamisel, tööstuses ja põllumajanduses; rõhutab, et 2021. aasta oli rahvusvaheline lapstööjõu kaotamise aasta, ja tuletab meelde ELi nulltolerantsi poliitikat selle tava suhtes; palub riikidel, kes ei ole veel ÜRO lapse õiguste konventsiooni ratifitseerinud, seda viivitamata teha;

66.

mõistab hukka laste vastu jätkuvalt suunatud rünnakud sõjavahendina; kordab, et oma kaitsetuse tõttu on alaealised sageli esimesed, kes kannatavad sõjapiirkondades vägivalla all, eelkõige seoses sõdivate hõimude, rühmade ja rahvuste etnilise kättemaksuga; mõistab hukka alaealiste laste sundvärbamise sõjapiirkondades, samuti nende ärakasutamise ja nende vastu suunatud seksuaalvägivalla; rõhutab, et tuleb selgitada välja, kuidas taasintegreerida lapsi, kelle õigusi on rikutud, ja neile juhtunut heastada, ning et ÜRO laste ja relvastatud konfliktide tegevuskava tuleb integreerida kõikidesse ELi välispoliitika meetmetesse; kutsub asjaomaseid liikmesriike üles tagama nende liikmesriikide kodanikest laste kaitse, kes on kolmandates riikides vangistatud või keda kinni peetakse; kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi lastevastaste sõjakuritegude puhul karistamatuse vastu võitlemisel, tugevdama koostööd laste küsimustega tegelevate humanitaarorganisatsioonide ja valitsusväliste organisatsioonidega ning kaitsma laste õigusi koostöös ja partnerluses kolmandate riikidega;

67.

rõhutab, et õiguse tagamisel haridusele on toimunud suur tagasiminek, sest COVID-19, aga ka usulise ekstremismi ja tütarlaste soolise diskrimineerimise tõttu on hariduse valdkonnas esinenud enneolematuid häireid; väljendab muret rasedate teismeliste koolist väljaheitmise pärast; tuletab meelde, et igal lapsel on õigus kõikehõlmavale seksuaalharidusele, mis ei diskrimineeri, on tõenduspõhine, teaduslikult täpne ja eakohane ning käsitleb kahjulikke soonorme; nõuab, et EL tõhustaks oma tööd haridusele juurdepääsu tagamisel, sealhulgas aitaks leida uuenduslikke viise, kuidas riiklike ametiasutuste seatud takistustest kõrvale hoida; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles suurendama toetust kolmandatele riikidele, et aidata neil kohaneda probleemidega, millega nad on COVID-19 pandeemia ajal hariduse valdkonnas kokku puutunud; rõhutab, et toetust võiks anda naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ kaudu eraldatavate vahendite suurendamise kaudu, kuid see võiks hõlmata ka suutlikkuse suurendamist ja parimate tavade pakkumist, mis põhinevad ELi delegatsioonide kogu maailmas saadud kogemustel; rõhutab, et muutuva rahvusvahelise keskkonna tõttu võib osutuda vajalikuks leida rahaline lahendus, mis võimaldab üheaegselt reageerida mitmel rahastajal, et katta suurenev rahaliste vahendite puudujääk, et saavutada ÜRO kestliku arengu neljas eesmärk tagada kõigile kaasav ja õiglane kvaliteetne haridus ning elukestva õppe võimalused;

68.

kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles kindlustama hariduse pidev rahastamine kõigi ELi välisrahastamisvahendite kaudu kooskõlas naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendis „Globaalne Euroopa“ sätestatud hariduse 10 % sihttasemega; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles toetama kolmandate riikide valitsusi ka tugevamate soo aspekti arvestavate ja kaasavate haridussüsteemide ülesehitamisel ja edasiarendamisel; tuletab meelde, et ÜRO käsitleb naiste juurdepääsu haridusele ühe põhiõigusena; on arvamusel, et tüdrukutele laialdasema hariduse võimaldamine ning naiste toetamine hariduse omandamisel ja töötamisel teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika (STEM) valdkonnas peaks olema ELi prioriteetne poliitiline eesmärk; nõuab sellega seoses, et tüdrukud peavad saama oma haridustee lõpetada ning saama juurdepääsu eakohasele teabele ja teenustele ilma diskrimineerimiseta ja soolise kallutatuseta ning neil peavad olema võrdsed võimalused oma potentsiaali ärakasutamiseks; rõhutab tungivat vajadust tegeleda hariduse omandamisel sooga seotud takistuste, näiteks seaduste, poliitika ning kahjulike sotsiaal-kultuuriliste normidega, mis ei võimalda tüdrukutel rasestumise, abiellumise ja emaduse korral haridusteed jätkata; julgustab hariduse kaudu võitlema sooliste stereotüüpide ja kahjulike sotsiaal-kultuuriliste normide vastu ning vältima sootundliku hariduse kaudu vägivalda;

Eakate inimeste õigused

69.

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid looks uusi võimalusi eakate õiguste tugevdamiseks; rõhutab probleeme, mis piiravad eakate inimõigusi, sealhulgas vanusepõhine diskrimineerimine, vaesus, vägivald, sotsiaalkaitse, tervishoiu ja muude oluliste teenuste puudumine ning tööhõivetõkked; rõhutab ÜRO vananemisega tegeleva avatud töörühma tööd õiguslikult siduva instrumendiga, mille eesmärk on tugevdada eakate inimõiguste kaitset, ning nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kaaluksid selle töö aktiivset toetamist;

Puuetega inimeste õigused

70.

väljendab heameelt ELi puuetega inimeste õiguste strateegia aastateks 2021–2030 vastuvõtmise üle vahendina, mille abil parandada puuetega inimeste olukorda ja edendada nende õigusi kogu maailmas, eelkõige seoses vaesuse ja diskrimineerimisega, ning lahendada ka probleeme seoses juurdepääsuga haridusele, tervishoiule ja tööhõivele ning osalemisega poliitilises elus; nõuab selle strateegia süstemaatilist rakendamist liidus ja mujal; rõhutab, et puuetega inimeste eest hoolitsemise kohustust kannavad tavaliselt nende perekonnad, eelkõige naised, ning nõuab, et EL aitaks kolmandaid riike puuetega inimeste hooldajaid toetava poliitika väljatöötamisel;

71.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama jõupingutusi puuetega inimeste võrdsete õiguste edendamiseks välistegevuse kaudu; rõhutab, et on vaja struktureeritud dialoogi partnerriikide puuetega inimeste organisatsioonidega, et tagada nende sisukas osalemine ja edukas kaasamine ELi välisrahastamisvahendite kavandamisse, rakendamisse ja järelevalvesse; rõhutab vajadust nõuda tungivalt, et kandidaatriigid ja potentsiaalsed kandidaatriigid viiksid läbi reformid puuetega inimeste olukorra parandamiseks, ning kutsub komisjoni üles aitama neil töötada välja struktureeritud protsess puuetega inimeste ja neid esindavate organisatsioonidega konsulteerimiseks; nõuab, et ELi delegatsioonidele tagataks investeeringud, koolitusvõimalused ja suutlikkuse suurendamine, et rakendada ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni humanitaartegevust ja rahvusvahelist koostööd käsitlevaid sätteid;

Sallimatus, ksenofoobia ja diskrimineerimine

72.

rõhutab oma vastuseisu sallimatusele, ksenofoobiale ja diskrimineerimisele rassi, etnilise päritolu, rahvuse, sotsiaalse klassi, puude, kasti, usutunnistuse, veendumuste, vanuse, soo, seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi alusel, mis paljudes maailma piirkondades viib tapmise ja tagakiusamiseni, eelkõige konfliktiolukorras, ning mõistab selle hukka; rõhutab, et rassism, diskrimineerimine, ksenofoobia, usuline tagakiusamine ja sellega seotud sallimatus on jätkuvalt suur probleem kogu maailmas, mis toob kaasa õiguste rikkumisi kõikides eluvaldkondades, kaasa arvatud juurdepääs haridusele, tervishoiule, tööle ja õiguskaitsele, ning et COVID-19 pandeemia on neid probleeme veelgi süvendanud; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid juhiksid ülemaailmset antisemitismi vastast võitlust, ning väljendab heameelt ELi selleteemalise strateegia vastuvõtmise üle; kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja ELi delegatsioone üles töötama koostöös liikmesriikidega ja parlamendi kaasabil välja konkreetsed kohalikud strateegiad, et aidata võidelda kastipõhise diskrimineerimise vastu riikides, mida see kõige rohkem mõjutab, olles dialoogis kohalike esindajate ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega, ning kutsuma neid ELi lepingutest või aktidest tulenevalt osalema konsultatsioonides, sealhulgas inimõigustealased dialoogid;

73.

soovitab, et parlament tegeleks kastipõhise diskrimineerimise probleemiga kõigis oma asjaomastes komisjonides (välis-, arengu- ja rahvusvahelise kaubanduse komisjon ning inimõiguste allkomisjon) ja delegatsioonides, määraks kastipõhise diskrimineerimise kontaktisiku ning konsulteeriks nende Aasia riikide külastamise korral, kus see probleem esineb, dalitide organisatsioonidega, käsitleks kastipõhise diskrimineerimise küsimust kohalike parlamentide kolleegidega ja ametivõimudega ning korraldaks rahvusvahelise rassilise diskrimineerimise päeva puhul kuulamise, et ELi tegevus ja saavutatu üle vaadata;

Rahvus-, etnilised ja keelelised vähemused

74.

taunib asjaolu, et hoolimata oma kohustusest vähemusi kaitsta, jätkavad paljud riigid rahvus-, etniliste ja keeleliste vähemuste suhtes sunniviisilise assimileerimispoliitika rakendamist, eirates nende õigusi; rõhutab, et vähemused ei tohiks muutuda sõjaliste pingete või konfliktide sihtmärgiks ega vahendiks; tuletab meelde rahvusvahelistest lepingutest ja kokkulepetest tulenevaid riikide kohustusi kaitsta oma territooriumil vähemuste õigusi; nõuab, et ELi partnerriikide valitsused austaksid kultuuride ja mitmekesisuse säilitamise eesmärgil rahvus-, etniliste ja keeleliste vähemuste õigusi, sealhulgas nende kultuuri, keelt, religiooni, traditsioone ja ajalugu; nõuab, et seejuures toetaksid EL ja selle liikmesriigid neid partnerriike aktiivselt; kutsub komisjoni üles toetama vähemuste hulka kuuluvate isikute inimõiguste ja põhiõiguste kaitset kogu maailmas, sealhulgas oma naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ inimõiguste ja demokraatia teemaprogrammi raames;

LGBTIQ kogukonna liikmete õigused

75.

mõistab teravalt hukka inimõiguste rikkumised, sealhulgas diskrimineerimise, häbimärgistamise, meelevaldse kinnipidamise, piinamise, tagakiusamise ja tapmised, millega LGBTIQ kogukonna liikmed kogu maailmas jätkuvalt silmitsi seisavad; on veendunud, et üksikisikute vastu suunatud vägivaldsed tavad ja vägivallaaktid, mida pannakse toime nende tegeliku või arvatava seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi, -väljenduse ja -tunnuste tõttu, ei tohi jääda karistuseta ja need tuleb kaotada; rõhutab, et LGBTIQ kogukonna liikmed ja nende kaitsjad kogevad kogu maailmas jätkuvalt inimõiguste rikkumisi, sealhulgas diskrimineerimist, häbimärgistamist, tagakiusamist, vägivalda ja tapmisi; nõuab, et EL teeks suuremaid jõupingutusi selle nimel, et LGBTIQ kogukonna liikmed saaksid täielikult kasutada oma inimõigusi nii liidus kui ka mujal, ning võtaks endale välispoliitika valdkonnas nende kaitsmisel juhtrolli; nõuab LGBTIQ kogukonna liikmete võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025 täielikku rakendamist ELi vahendina LGBTIQ kogukonna liikmete olukorra parandamiseks kogu maailmas; nõuab, et ELi institutsioonid näitaksid eeskuju ja kaitseksid proaktiivselt LGBTIQ kogukonna liikmete õigusi kogu maailmas ning kohaldaksid täielikult ja järjepidevalt ELi suuniseid kõikides ELi välispoliitika valdkondades, et toetada ja kaitsta LGBTIQ kogukonna liikmete inimõiguste kasutamist;

Väljendusvabadus, meediavabadus ja õigus teabele

76.

rõhutab väljendusvabaduse (nii veebis kui ka mujal) ja usaldusväärse teabe kättesaadavuse ülimat tähtsust demokraatia ja kodanikuühiskonna tegutsemisruumi õitsengu seisukohast; väljendab sügavat muret õiguste (õigus eraelu puutumatusele, sõnavabadusele, teabevabadusele ning ühinemis- ja kogunemisvabadusele) piiramise ja rikkumise pärast riiklike ja valitsusväliste osalejate poolt paljudes riikides üle kogu maailma, eelkõige ajakirjanike puhul tsensuuri või enesetsensuuri kehtestamiseks, ning terrorismivastast võitlust, rahapesu, laimamist ja korruptsiooni käsitlevate seaduste kuritarvitamise pärast, mille eesmärk on vaigistada ajakirjanikke, kodanikuühiskonna organisatsioone ja inimõiguste kaitsjaid; mõistab hukka liiga laia määratluste kasutamise, mis võimaldab ametivõimudel keelustada arvukad tegevused ja kriminaliseerida õiguspärase töö inimõiguste kaitse valdkonnas, ning asjaolu, et paljudes õigusaktides puuduvad piisavad inimõiguste tagatised, eelkõige seoses õigusega õiglasele kohtumenetlusele; mõistab lisaks hukka selliste tehnoloogiate kasutamise nagu nuhkvara ajakirjanike tagakiusamiseks või nende töö takistamiseks ja kontrollimiseks; väljendab lisaks sügavat muret ajakirjanike füüsilise turvalisuse, nende vastu suunatud rünnakute, sealhulgas kohtuväliste hukkamiste ja meelevaldsete kinnipidamiste pärast, ning asjaolu pärast, et 2022. aastal tapeti rohkem kui 61 ajakirjanikku ja meediatöötajat;

77.

kutsub komisjoni üles väljendusvabadust kaitsma ja tagama üldsuse juurdepääsu teabele interneti kaudu, et sõnavabadust kasutada; mõistab hukka paljudes kolmandates riikides toimunud rahumeelsete meeleavaldajate jõhkra mahasurumise ja jõu kasutamise, ahistamise, meelevaldse kinnipidamise ja kohtuvälised hukkamised;

78.

nõuab, et EL toetaks usaldusväärseid meedia- ja teabeallikaid, mis aitavad suurendada ametiasutuste vastutuskohustust ning toetavad demokraatiale üleminekut; väljendab muret üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide laialdase kasutamise pärast ajakirjanike, aktivistide, ametiühingutegelaste ja inimõiguste kaitsjate, k.a keskkonna valdkonnas tegutsevate inimõiguste kaitsjate vaigistamiseks kogu maailmas; rõhutab, et see tava piirab veelgi kodanikuühiskonna ja inimõiguste kaitsjate tegutsemisruumi kogu maailmas olukorras, kus kodanikuühiskonna tegutsemisruum on aastaid pidevalt niigi ahenenud, kusjuures nii riigiasutused kui ka erasektori osalejad ründavad üha sagedamini õigust väljendusvabadusele ning ühinemis- ja kogunemisvabadusele; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni ettepaneku üle võtta vastu direktiiv, mille eesmärk on kaitsta ajakirjanikke ja inimõiguste kaitsjaid kuritahtlike kohtumenetluste ja üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide eest;

79.

nõuab tungivalt, et komisjon ja Euroopa välisteenistus töötaks koostöös ELi liikmesriikidega välja strateegia, et käsitleda üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide laialdast kasutamist inimõiguste kaitsjate, ajakirjanike, aktivistide ja ametiühingutöötajate vastu kogu maailmas; kutsub lisaks komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles lisama sellesse strateegiasse suunised selle kohta, kuidas pakkuda üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide ohvritele mõjusat kaitset, sealhulgas õigusabikulude katmiseks antava rahalise abi kaudu; kutsub ELi delegatsioone üles dokumenteerima üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide kasutamist ning lisama need oma järelevalve-, aruandlus- ja hindamistegevusse; julgustab kolmandate riikide seadusandjaid koostama sama eesmärgiga seaduseelnõusid osana üldistest algatustest, mille eesmärk on toetada ja kaitsta väljendusvabadust, sh meediavabadust ja pluralismi;

80.

väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle rahastada projekte ajakirjanike abistamiseks õiguslikes ja praktilistes küsimustes, sealhulgas väljaspool ELi, Euroopa demokraatia tegevuskava kaudu; nõuab, et EL suurendaks jõupingutusi sihtmärgiks sattunud ajakirjanike abistamiseks kogu maailmas, et tagada nende ohutus, sealhulgas pakkuma neile turvalist paika ja vahendeid töö jätkamiseks, kui nad peavad oma elukohast lahkuma, ning tegema selles küsimuses kolmandate riikidega tihedat koostööd, eelkõige nende riikidega sõlmitud ELi partnerluslepingute raames; tunneb heameelt selliste programmide nagu Media4Democracy ja ELi rahastatud Euroopa demokraatia rahastu tegevuste rolli üle;

81.

väljendab tõsist muret kogu maailmas toimuva akadeemilise vabaduse piiramise ning teadlaste tsenseerimise ja sagedasema vangistamise pärast, millel on olulised tagajärjed õigusele saada haridust; nõuab, et EL ja liikmesriigid suurendaksid oma diplomaatilisi jõupingutusi ning kaitset ja toetust hädaolukorras kahe- ja mitmepoolse sekkumise kaudu seoses riiklike ja valitsusväliste osalejate poolt akadeemilise vabaduse vastu suunatud ohtude või rünnakutega; nõuab, et EL tagaks jätkuvalt kõrgetasemelise toetuse tippkeskusele Global Campus of Human Rights kui heale näitele, mille tegevust EL kogu maailmas inimõiguste alase hariduse andmisel kõige rohkem toetab;

Õigus mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadusele

82.

märgib, et 2021. aastal möödus 40 aastat ÜRO deklaratsioonist igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta, tuletab meelde, et mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadus on iga inimese põhiõigus ja seda kohaldatakse võrdselt kõigile; märgib sügava murega, et paljudes maailma riikides rikutakse endiselt õigust mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele, õigust omada veendumusi või mitte uskuda, määratleda end ateisti või agnostikuna, sealhulgas õigus väljendada usulisi või mitteusulisi veendumusi sõna, õpetuse ja praktika kaudu ja muuta oma usku või sellest taganeda; rõhutab COVID-19 pandeemia negatiivset mõju, kuna mõned valitsused kasutavad seda endiselt diskrimineerimise ettekäändena, sealhulgas usuvähemuste vastu suunatud vägivald ja nende patuoinaks tembeldamine; mõistab hukka veendumus- või usuvähemuste hulka kuuluvate inimeste vastu suunatud vägivalla ja nende tagakiusamise; taunib, et see mõjutab paljusid usu- ja veendumuskogukondi, samuti inimrühmi, kes peavad end ateistideks, humanistideks, agnostikuteks või kes ei samastu ühegi religiooniga; täheldab sügava murega, et paljudes riikides suureneb mitteusuliste, ilmalike ja humanistlike organisatsioonide tagakiusamine, sealhulgas nende vastu suunatud enneolematud vägivalla ja vaenu õhutamise ning tapmiste lained;

83.

mõistab hukka lugematud rünnakud isikute ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vastu seetõttu, et nad seavad usulised veendumused rahumeelsel viisil kahtluse alla, kritiseerivad neid või kasutavad neid satiiri objektina, ning tuletab meelde, et usu suhtes kriitiliste seisukohtade väljendamine on mõttevabaduse või kunstiloomingu väljendus;

84.

väljendab lisaks muret usu kuritarvitamise ja ärakasutamise pärast, et õigustada sallimatust ja õõnestada inimõigusi, sealhulgas LGBTIQ kogukonna liikmete õigusi ja naiste õigusi, nimelt seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvaid õigusi, samuti laste õigusi mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele;

85.

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid suurendaksid jõupingutusi, et kaitsta õigust mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadusele, tõstataksid need küsimused ÜRO inimõiguste foorumitel ning teeksid koostööd asjaomaste ÜRO mehhanismide ja komiteedega; kutsub komisjoni ja nõukogu üles rakendama kogu maailmas selle õiguse kaitsmiseks kõikehõlmavaid programme, sealhulgas ergutama ja toetama rahvusvahelisi püüdeid koguda tõendeid usulistel või veendumuslikel kaalutlustel toime pandud jõhkrate kuritegude kohta, viia toimepanijad kohtu ette, tõhusada kriminaalkaristusi ning hüvitada ohvritele kahju; kutsub nõukogu, komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles tegema koostööd kolmandate riikidega, et võtta meetmeid vaenukuritegude ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks kõigis ELi välispoliitika valdkondades; kutsub Euroopa välisteenistust ja ELi delegatsioone üles kaasama vajaduse korral usupõhiseid organisatsioone kodanikuühiskonnaga peetavatesse dialoogidesse, et kohandada inimõigustealane poliitika riigi usulisele ja kultuurilisele kontekstile, võttes muu hulgas arvesse mõnede usuorganisatsioonide rolli humanitaarkriisidele reageerimisel; täheldab, et seda elanikkonna osa, kes ei samastu ühegi usuga, ei tohi mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadust käsitlevas ELi poliitilises raamistikus tähelepanuta jätta; nõuab, et hinnataks 2013. aasta ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitsmise kohta, nagu näeb ette nende suuniste artikkel 70;

Inimõiguste kaitsjad ja kodanikuühiskonna organisatsioonid

86.

toetab veendunult inimõiguste kaitsjate tööd ja juhib tähelepanu ohtudele, millega nad puutuvad kokku oma püüdlustes kaitsta inimõigusi, sealhulgas ähvardused nende ja nende perekondade vastu, ahistamine ja vägivald; mõistab hukka asjaolu, et nende töö pärast on tapetud sadu inimõiguste kaitsjaid, kellest enamik olid keskkonnakaitsjad; väljendab heameelt ELi jõupingutuste üle toetada inimõiguste kaitsjaid nende töös, sealhulgas mehhanismi ProtectDefenders.eu raames; nõuab nende jõupingutuste tugevdamist, et vähendada üha suuremaid ohte, millega inimõiguste kaitsjad kogu maailmas kokku puutuvad, sealhulgas meelevaldsed kinnipidamised ja vangistamised, verbaalsed ja füüsilised rünnakud, õiguslik ahistamine ja piirangud ning ohud ja repressioonid rahvusvahelisel tasandil; kutsub liikmesriike üles peatama kõik kehtivad väljaandmislepingud riikidega, kus inimõiguste olukord ei ole liikmesriikide rahvusvahelise tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse kohustusega kooskõlas;

87.

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid reageeriksid aktiivselt seadusandlikele või halduslikele katsetele kaotada inimõiguste kaitse võimalused; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid töötaksid välja strateegilise kõrgetasemelise kava, et võidelda üha sagenevate inimõiguste kaitsjate vastu suunatud ülemaailmsete rünnakutega, sealhulgas võtma ELi välisasjade nõukogus vastu mõjusad järeldused, millega kiidetakse heaks ühine kõrgetasemeline strateegia liidu ülemaailmsete meetmete võtmiseks inimõiguste kaitsjate kaitseks, ning täidaksid täielikult oma poliitilisi kohustusi, mis on seotud ohus olevate inimõiguste kaitsjate kaitsmisega, näiteks neid, mis on lisatud ELi demokraatia ja inimõiguste tegevuskavasse 2020–2024 ja inimõiguste kaitsjaid käsitlevatesse ELi suunistesse; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid aktiivselt ka ohus või kaitsetus olukorras olevate inimõiguste kaitsjate jaoks asjakohaste ja mõjusate kaitsesüsteemide väljatöötamist ja rakendamist, sealhulgas nendega sisulise konsulteerimise kaudu ja toetudes põhjalikele ja kvalitatiivsetele riskianalüüsidele, tagades, et sellised mehhanismid oleksid kõikehõlmavad, nende jaoks eraldatakse piisavalt rahalisi vahendeid, nendega seoses hinnatakse ja juhitakse ennetavalt riske ning koostatakse kaitsekavad, mis vastavad üksikisikute, kollektiivide ja kogukondade tegelikele kaitsevajadustele; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid, eelkõige ELi inimõiguste eriesindaja ja ELi suursaadikud, teeksid aktiivsemalt avalikke avaldusi ja kasutaksid rohkem avalikke ja eraviisilisi poliitilisi võimalusi ohus olevate ja pikaks ajaks vangistatud inimõiguste kaitsjate toetuseks ning aitaksid neile korraldada vanglakülastusi ja hõlbustaksid nende külastusi perekondade juurde; nõuab, et Euroopa välisteenistus ja ELi delegatsioonid pööraksid erilist tähelepanu ohus olevate Sahharovi auhinna laureaatide ja finalistide olukorrale ning võtaksid otsustavaid meetmeid koostöös liikmesriikide ja Euroopa Parlamendiga, et tagada nende heaolu, turvalisus või vabastamine; kutsub Euroopa välisteenistust üles andma korrapäraselt aru meetmete kohta, mida on võetud seoses Sahharovi auhinna laureaatide ja finalistidega, kes on kinni peetud, kelle vabadusi piiratakse või kelle asukoht on endiselt teadmata;

88.

väljendab muret takistuste pärast, millega inimõiguste kaitsjad kogu maailmas ELi humanitaar- ja/või lühiajaliste viisade taotlemisel kokku puutuvad; tuletab meelde, et see julgeoleku- ja kaitsevahend on väga oluline ja võimaldab inimõiguste kaitsjatel saada vajaduse korral turvalist varjupaika ning kasutada olemasolevaid puhke- ja taastumisvõimalusi ning ajutisi ümberpaigutamisprogramme või tegeleda ELi territooriumil olulise rahvusvahelise toetamise, mobiliseerimise või võrgustike loomisega; nõuab, et kogu ELis võetaks kasutusele süsteem lühiajaliste humanitaarviisade väljastamiseks ohus olevate inimõiguste kaitsjate ajutiseks ümberpaigutamiseks ning rakendataks paremini koordineeritud ELi poliitikat, pidades eelkõige silmas liikmesriikide poolt inimõiguste kaitsjatele eriviisade väljastamist; nõuab, et EL töötaks inimõiguste kaitsjate jaoks välja prognoositavama, koordineerituma ja järjepidevama viisapoliitika, mis võimaldab kriitilistes olukordades paindlikult reageerida;

89.

mõistab hukka kodanikuühiskonna organisatsioonide ja nende tegevuse suhtes kehtestatud erinevad keelud ja piirangud, näiteks seadused, sealhulgas terrorismivastased seadused, mille eesmärk on ahendada kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ja vaigistada eriarvamused või edendada kolmandate riikide valitsuste poolt toetatavaid organisatsioone (avaliku võimu loodud ning selle kontrolli all olevad vabaühendused); taunib paljudes riikides nn välisagentide seaduste laialdast vastuvõtmist, mis sunnivad välismaalt rahalisi vahendeid saavaid üksikisikuid ja üksusi registreerima end välisagentidena; väljendab erilist muret selle pärast, et neid seadusi kasutatakse kodanikuühiskonna ja inimõiguste kaitsjate töö häbimärgistamiseks ja takistamiseks, sealhulgas rahastamisele juurdepääsu õiguse piiramise kaudu; nõuab, et EL teeks partneritega koostööd, et saavutada selliste seaduste kehtetuks tunnistamine või uuesti läbivaatamine, ning nõuab, et ELi institutsioonid ja organid, eelkõige Euroopa välisteenistus koostöös komisjoniga, töötaksid selleks välja kooskõlastatud strateegia;

90.

mõistab hukka, et naissoost inimõiguste kaitsjaid ohustab sooline vägivald ning nad kannatavad piisavate vahendite ja kaitsemehhanismide puudumise tõttu; peab vastuvõetamatuks, et naissoost inimõiguste kaitsjaid ja naiste õiguste eest võitlejaid jätkuvalt väärkoheldakse seksuaalselt, rünnatakse, ähvardatakse, hirmutatakse, nende tegevust kriminaliseeritakse ja neid isegi tapetakse; taunib ka asjaolu, et seksuaal- ja reproduktiivtervise ja -õiguste küsimustega tegelevad naissoost inimõiguste kaitsjad on kogu maailmas eriliseks sihtmärgiks, ning nõuab, et EL ja selle liikmesriigid mõistaksid avalikult ja eraviisiliselt hukka rünnakud ja ähvardused selles valdkonnas töötavate inimõiguste kaitsjate vastu ning tagaksid ennetavalt seksuaal- ja reproduktiivtervise ja -õiguste kaitsjate piisava esindatuse konsultatsioonidel; rõhutab, et EL peab poliitiliselt ja rahaliselt toetama kodanikuühiskonna organisatsioone, kes kaitsevad naiste ja tütarlaste õigusi kõigis valdkondades;

Rändajad ja pagulased

91.

kinnitab veel kord rändajate, pagulaste ja sunniviisiliselt ümberasustatud isikute võõrandamatuid inimõigusi, mis peavad kajastuma ELi rände- ja varjupaigapoliitikas ning koostöös kolmandate riikidega selles valdkonnas; rõhutab, et EL peaks suurendama jõupingutusi, et võtta teadmiseks ja arendada viise ebaseadusliku rände ja sundrände algpõhjustega tegelemiseks, keskendudes eelkõige naistele, lastele, etnilistele, usu- ja veendumusvähemustele ning puuetega inimestele, kes kuuluvad kõige vähem kaitstud inimeste hulka, suurendades rändajate päritolukogukondade vastupanuvõimet ja aidates neil pakkuda oma liikmetele võimalust elada oma koduriigis inimväärselt ja turvaliselt; rõhutab vajadust hallata rände ja varjupaigapoliitikat viisil, mis juhindub solidaarsuse, tasakaalu ja riikide vahelise vastutuse jagamise põhimõtetest; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid riike, mis võtavad vastu suurema osa pagulastest, aga ka läbisõiduriike ning päritoluriike; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tagama, et ei rändega seotud Euroopa Liidu rahaeraldiste, koolituste ega kolmandatele riikidele antava muu toetuse kaudu ei soodustata otseselt ega kaudselt inimõiguste rikkumist ega suurendata ja põlistata karistamatust selliste rikkumiste eest; kordab, et tihe koostöö ja suhtlus kolmandate riikidega on rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse tõkestamisel jätkuvalt võtmetähtsusega; rõhutab eelkõige vajadust karmistada võitlust inimkaubandusega tegelevate organiseeritud kuritegelike rühmituste vastu, et viia see täielikult rahvusvaheliste inimõiguste standarditega kooskõlla; rõhutab sellega seoses, et teabe levitamine ja teadlikkuse suurendamise kampaaniad üle piiri toimetamise ohtude kohta on äärmiselt oluline; nõuab, et ELi rahastatavates humanitaaroperatsioonides võetaks arvesse laste ja teiste vähekaitstud isikute rühmade erivajadusi ning tagataks nende kaitse nende ümberasustamise ajal; mõistab sellega seoses hukka sisserändajatest laste paigutamise kinnipidamiskeskustesse, eriti juhul, kui nad on vanematest või seaduslikest eestkostjatest eraldatud; rõhutab, kui oluline on töötada välja ELi sisenemiseks ohutute ja seaduslike võimaluste mõjus raamistik, ning väljendab sellega seoses heameelt komisjoni teatise üle oskustööliste ja andekate inimeste ELi meelitamise kohta, mis hõlmab partnerriikidega talendipartnerluste arendamist;

92.

tuletab meelde oma kohustust järgida pagulaste õigusi, mis on sätestatud rahvusvahelistes inimõigusi ja pagulasi käsitlevates õigusaktides, eelkõige 1951. aasta pagulasseisundi konventsioonis ja selle 1967. aasta protokollis; tuletab meelde riikide kohustust kaitsta pagulasi ja austada nende õigusi kooskõlas asjakohase rahvusvahelise õigusega; taunib, et paljud rändajad hukuvad rändeteedel või nad saadetakse ebaseaduslikult tagasi, mis on rahvusvahelise õigusega vastuolus; tuletab meelde, et EL ja selle liikmesriigid peaksid oma välistegevuse ja eksterritoriaalsete meetmete, kokkulepete ja koostöö raames rände-, piiride ja varjupaigavaldkonnas austama ja kaitsma inimõigusi, eelkõige neid, mis on sätestatud põhiõiguste hartas, sealhulgas õigust elule, vabadusele ja õigust varjupaigale, eelkõige varjupaigataotluste individuaalse läbivaatamise ning tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte järgimise kaudu; rõhutab sellega seoses, kui oluline on, et liikmesriigid näitaksid eeskuju ja täidaksid rangelt oma rahvusvahelisest pagulasõigusest tulenevaid kohustusi, ning suurendaksid märkimisväärselt repressioonide või sõja eest põgenevatele inimestele antavat abi, oma vastuvõtusuutlikkust ja ümberasustamiskohustusi;

93.

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid järgiksid kolmandatele riikidele rändealaseks koostööks rahaliste vahendite eraldamisel täielikult läbipaistvuse põhimõtet; kordab oma üleskutset komisjonile tagada sõltumatute ELi organite ja ekspertide läbiviidavad läbipaistvad eelriskihinnangud selle kohta, kuidas ELi ametlik, mitteametlik või rahaline koostöö kolmandate riikidega mõjutab rändajate, pagulaste ja sunniviisiliselt ümberasustatud isikute õigusi, ning võtta nii neid hinnanguid kui ka seiremehhanisme täielikult arvesse, et hinnata, millist mõju avaldab kolmandate riikidega rändevaldkonnas tehtav koostöö inimõigustele; märgib murega, et tagakiusamise, konfliktide, vägivalla, inimõiguste rikkumiste või avalikku korda tõsiselt häirivate sündmuste tõttu kogu maailmas sunniviisiliselt ümberasustatud inimeste arv jõudis 2021. aasta lõpuks enneolematu 89 miljonini, kellest 36,5 miljonit on lapsed; tuletab meelde, et pagulased ja rändajad, eelkõige dokumentideta rändajad, seisavad kogu maailmas silmitsi takistustega tervishoiuteenustele juurdepääsul, et seksuaalne ja sooline vägivald on ümberasumise ajal sage ning et paljudes olukordades ei saa seksuaalse ja soolise vägivalla ohvrid vajalikke seksuaal- ja reproduktiivtervishoiuga seotud teenuseid; rõhutab sellega seoses, et pagulaste kaitse tagamiseks on rahvusvaheline tegevus ja koostöö olulisem kui kunagi varem;

Põlisrahvad

94.

märgib kahetsusega, et põlisrahvad seisavad kogu maailmas jätkuvalt silmitsi laialdase ja süstemaatilise diskrimineerimise ja tagakiusamisega, sealhulgas sundrändega; mõistab hukka põlisrahvaste õigusi kaitsvate inimõiguste ja maakaitsjate meelevaldsed vahistamised ja tapmised; tuletab meelde, et põlisrahvastel on loodusvarade kestlikul majandamisel ja elurikkuse säilitamisel oluline roll; nõuab tungivalt, et valitsused arendaksid ÜRO kestliku arengu eesmärkide kohaselt arengu- ja keskkonnapoliitikat, mis austavad majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi ning kaasavad põliselanikke ja kohalikke elanikke; kordab oma nõuet, et EL, selle liikmesriigid ja nende rahvusvahelise kogukonna partnerid võtaksid kõik vajalikud meetmed põlisrahvaste õiguste tunnustamiseks, kaitseks ja edendamiseks, kaasa arvatud nende keel, maa, territooriumid ja varad, nagu on sätestatud ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonis, lähtudes eelkõige vaba, eelneva ja teadliku nõusoleku põhimõttest; soovitab, et EL ja selle liikmesriigid lisaksid hoolsuskohustuse alastesse asjakohastesse ja loodavatesse raamistikesse viited põlisrahvastele ja ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonis sisalduvatele õigustele; kinnitab veel kord vajadust luua riigi ja valitsusväliste ettevõtete tegevustest tulenevate põlisrahvaste õiguste rikkumiste ja väärkohtlemise kohta kaebuste esitamiseks kaebuste esitamise mehhanism; soovitab riikidel, kes ei ole seda veel teinud, ratifitseerida Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 27. juuni 1989. aasta konventsiooni nr 169 (põlisrahvaste ja hõimurahvaste kohta) sätted;

Sõjad ja konfliktid maailmas ning nende mõju inimõigustele

95.

tunneb suurt muret jätkuvate sõdade ja sõjaliste konfliktide pärast kogu maailmas; rõhutab, et kaasaegse sõjapidamise ja konfliktidega kaasneb kogu maailmas palju erinevaid ohtusid inimõigustele; rõhutab, et lisaks osalisriikidele endile hõlmavad sellised konfliktid sageli valitsusväliseid osalejaid, sealhulgas militaar- ja julgeolekuvaldkonna eraettevõtjaid ning terroriorganisatsioone; rõhutab, et nende konfliktide katastroofilised humanitaartagajärjed ja nende laastav mõju tsiviilisikutele, kes on otsesed sihtmärgid, peavad taluma raskeid inimõiguste rikkumisi ning neil ei ole või on sageli piiratud juurdepääs õiguskaitsele või õiguskaitsevahenditele; nõuab, et EL jätkaks vahendite väljatöötamist ja rakendamist, et ta saaks sellistele konfliktidele kiiresti ja tõhusalt reageerida, sealhulgas tegeledes nende algpõhjustega, investeerides konfliktide ennetamisse ja vahendamisse, otsides ja hoides tegutsemisruumi poliitiliste lahenduste leidmiseks, luues liite sarnaselt meelestatud riikide ja piirkondlike organisatsioonidega, pakkudes täiendavat rahalist ja tehnilist tuge ja personali rahuvalvemissioonide ja sõjaliste operatsioonide missioonide läbiviimiseks, edendades usaldust suurendavaid algatusi konfliktipoolte vahel; nõuab, et EL aitaks lõpetada inimõiguste rikkumised ja abistada ohvreid;

96.

mõistab hukka demokraatlike põhiseaduste rikkumiste sagenemise maailmas; kordab oma muret ohu pärast, mida sõjalised riigipöörded kujutavad tsiviilelanike elule, julgeolekule ja rahule; rõhutab vajadust suurendada vastutust ja võidelda karistamatusega inimõiguste rikkumiste ja sõjakuritegude puhul, mis on toime pandud režiimi vägivaldsetest muutustest tulenevalt;

97.

kordab, et humanitaarkriisid suurendavad tervishoiuprobleeme, ning tuletab meelde, et kriisipiirkondades puutuvad sellised vähekaitstud rühmad nagu pagulased, naised ja tütarlapsed eriti sageli kokku seksuaalse vägivalla, suguhaiguste, seksuaalse ärakasutamise, vägistamise sõjarelvana kasutamise ja soovimatu rasedusega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles omistama humanitaarabi andmisel suurt tähtsust soolisele võrdõiguslikkusele ning seksuaal- ja reproduktiivtervisele, sealhulgas humanitaarabi osutajate koolitamisel ja tulevaste rahaeraldiste kindlaksmääramisel; nõuab, et EL võtaks vastu sootundliku perspektiivi, et mõista, kuidas konfliktid mõjutavad naisi ja LGBTIQ+ kogukonda, ja lõimiks selle kõikidesse oma jõupingutustesse konfliktide ennetamisel ja lahendamisel, samuti rahuvalves, humanitaarabi andmisel ja konfliktijärgsetel ülesehitustöödel, üleminekuperioodi õigusemõistmisel ning inimõiguste ja demokraatlike reformide edendamisel;

98.

kordab oma üleskutset liikmesriikidele aidata ohjeldada relvakonflikte ja käsitleda inimõiguste või rahvusvahelise humanitaarõiguse ränki rikkumisi, järgides rangelt ÜRO relvakaubanduslepingu artiklit 7 ekspordi ja ekspordi hindamise kohta ning Euroopa Liidu relvaeksporti käsitlevat ühist seisukohta (28), sealhulgas keeldudes relvade ja jälgimisseadmete üleandmisest, mis tooks kaasa riski, et importivad osalejad võivad toime panna või hõlbustada inimõiguste või rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi;

Õigus toidule ja toiduga kindlustatus

99.

kordab, et õigus mitte kannarada nälga on inimõigus; rõhutab oma sügavat muret seoses probleemidega, mis puudutavad õigust toidule ja toiduga kindlustatust ning toidu taskukohasust paljudes maailma riikides; nõuab, et EL, liikmesriigid ja rahvusvaheline üldsus suurendaksid viivitamata jõupingutusi, et peatada tõsise toidupuuduse tekkimine; rõhutab, et kuigi toiduga kindlustatuse raskel olukorral on mitmeid põhjuseid, on seda süvendanud paljud konfliktid kogu maailmas, sealhulgas praegused konfliktid riikides, kes on peamised ülemaailmsed esmaste toiduainete eksportijad, millega kaasnevad tõsised tagajärjed mitmes maailma piirkonnas; mõistab teravalt hukka toiduga kindlustamatuse kasutamise või sellega ähvardamise poliitilise vahendina sõja pidamiseks;

100.

rõhutab murega asjaolu, et usulist, veendumustega seotud või etnilist tausta võidakse kasutada diskrimineeriva tegurina toidu- ja humanitaarabi jaotamisel toiduga kindlustamatuse ja humanitaarkriiside kontekstis; nõuab, et EL, selle liikmesriigid ja komisjon juhiksid sellele küsimusele asjaomaste kolmandate riikide valitsuste tähelepanu;

Kliimamuutused ja keskkond

101.

rõhutab, et inimõigused, tervislik keskkond ja võitlus kliimamuutuste vastu sõltuvad üksteisest; väljendab heameelt selle üle, et on saavutatud edu õiguse tunnustamisel puhtale, tervislikule ja kestlikule keskkonnale, nagu on sätestatud ÜRO Peaassamblee resolutsioonis 76/300; rõhutab, et tunnustab keskkonna valdkonnas tegutsevate inimõiguste kaitsjate, sealhulgas maa- ja veekaitsjate, ajakirjanike, uurivate ajakirjanike, rikkumisest teatajate, advokaatide ning põlisrahvaste aktivistide väga vajalikku tööd keskkonna säilitamisel ja kaitsmisel, hoolimata nende vastu suunatud vägivallaähvardustest ja ohust nende elule; tunnistab kodanikuühiskonna organisatsioonide ja põlisrahvaste olulist rolli nende hindamatu töö puhul keskkonna säilitamisel ja kaitsmisel;

102.

rõhutab, et kliimamuutused ohustavad ka muude inimõiguste kasutamist, sealhulgas õigus toiduga kindlustatusele, puhtale joogiveele ja sanitaartingimustele, tervisele, korralikule eluasemele ja kohalike kogukondade õigused; on vastu loodusvarade ebaseaduslikule kasutamisele, mis kujutab endast suurt kestlikkust ja keskkonda mõjutavat probleemi; juhib ühtlasi tähelepanu kliimamuutustega kaasnevatele rahu ja julgeolekut ohustavatele asjaoludele, nagu toiduga kindlustamatus ja veenappus, mis võivad viia loodusvarade pärast konkureerimiseni ning seejärel ebastabiilsuse ja konfliktide tekkeni riikides ja nende vahel; rõhutab, et elurikkus ja inimõigused on omavahel seotud ja üksteisest sõltuvad, ning tuletab meelde riikide inimõigustealast kohustust kaitsta elurikkust, millest need õigused omakorda sõltuvad, nähes muu hulgas ette kodanike osalemise elurikkusega seotud otsuste tegemisel ning võimaldades elurikkuse vähenemise ja seisundi halvenemise korral juurdepääsu mõjusatele õiguskaitsevahenditele;

103.

nõuab, et EL püüaks leevendada kliimamuutuste mõju, võttes muu hulgas kasutusele mõjusad ja kestlikud poliitikameetmed, ning järgiks Pariisi kokkuleppe eesmärke; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid suurendaksid oma panust võitlusesse kliimamuutuste ja elurikkuse vähenemise vastu kogu maailmas, tagades eelkõige, et ELi imporditud kaubad oleksid toodetud kooskõlas rahvusvahelise õigusega kaitstud inimõigustega, sealhulgas põlisrahvaste õigustega, ega aitaks kaasa looduslike ökosüsteemide hävitamisele või kahjustamisele, pidades eelkõige silmas põlismetsi ja vanasid metsi, järgides seejuures tasakaalustatud lähenemisviisi, mis ei kahjusta kolmandate riikide elanikkonda; rõhutab, et vähim arenenud riigid on kliimamuutuste eest kõige vähem kaitstud, kuna neil on kõige raskem nende laastavate mõjudega toime tulla, olenemata sellest, et neis riikides tekib vähem kasvuhoonegaase kui rikkamates riikides;

Äritegevus, kaubandus ja inimõigused

104.

rõhutab, et kaubanduslepingud annavad ELile sageli võimaluse teha koostööd kolmandate riikidega nende riigisisese olukorra lahendamiseks selliste tingimuste loomise abil, mis aitavad tõsta elatustaset, ning kohaldada tingimuslikkust inimõiguste olukorra parandamiseks nendes riikides; märgib siiski, et mõnel juhul on asjaomastes riikides olukord paranenud vaid vähesel määral või üldse mitte; märgib, et ülemäärasel ja ekspluateerival äritegevusel on kolmandates riikides inimõigustele sageli kahjulik mõju; tuletab meelde, et kaubanduslepingutesse lisatud sisulised klauslid näevad ette, et osalisriigid peavad austama, kaitsma ja edendama inimõigusi, nagu on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis, tavaõiguses ja rahvusvahelistes konventsioonides, mille osalised nad on;

105.

kutsub ELi ja liikmesriike üles mõistma kõige karmimalt hukka kodanikuühiskonna vastu suunatud repressioonid, eriti riikides, kellega EL on sõlminud vabakaubanduslepingud, ning tegema tulemuslikku koostööd nende riikide ametiasutustega, sealhulgas kõrgeimal tasandil, et tagada kodanikuühiskonna vaba tegutsemine, osalemine avalike asjade üle otsustamisel ning vabakaubanduslepingute rakendamise jälgimisel ja dokumenteerimisel; nõuab, et EL tegeleks vabakaubanduslepingutest tulenevate kohustuste, sealhulgas kaubandust ja kestlikku arengut käsitlevates peatükkides ning partnerlus- ja koostöölepingute olulistes osades sätestatud kohustuste rikkumisega; nõuab, et EL hakkaks ränkade või laiaulatuslike rikkumiste korral kohaldama inimõiguste klausleid, kaaludes selle alusel sihtotstarbelist tingimuslikkust ja asjakohaseid meetmeid, sealhulgas spetsiaalse inimõiguste järelevalveorgani loomist, et hinnata vabakaubanduslepingutest tulenevate inimõigustealaste kohustuste täitmist, ning annaks pooltele soovitusi;

106.

nõuab, et EL kasutaks järjepidevamalt inimõigusi kaitsvaid kaubanduslepingute klausleid, sealhulgas tagaks inimõigustega seotud kohustuste hoolikama järelevalve ja järgimise, ning kasutaks täielikult potentsiaali siduda kolmandate riikide eelisjuurdepääs oma turule inimõiguste tagamise tingimusega; nõuab eelkõige üldiste tariifsete soodustuste kava ajakohastatud määruses tihedamat seost eeliskohtlemise ja inimõiguste vallas saavutatud edu vahel; nõuab suuremat läbipaistvust GSP+ (säästvat arengut ja head valitsemistava stimuleeriv erikord) staatuse andmise menetluse kõigis etappides, sealhulgas tihedamat koostööd kodanikuühiskonnaga ja võimalike rikkumiste suhtes järelmeetmete võtmist; kutsub komisjoni üles Euroopa Parlamenti selles küsimuses toimuva arenguga kursis hoidma; nõuab, et osalised, kes on kaasatud läbirääkimistesse ELi lepingute üle või loovad või tugevdavad ELi suhteid kolmanda riigiga, uuriksid võimalust esitada kahepoolne alaline kutse nende valimiste vaatlemiseks; rõhutab, et seda võimalust tuleks käsitleda ka juba kehtivates lepingutes; kordab oma nõudmist, et enne riigile mis tahes soodusrežiimi andmist viiks komisjon süstemaatiliselt läbi inimõiguste mõjuhinnanguid, keskendudes inimõiguste rikkumise ohule, ning uuriks kiiresti mis tahes rikkumisi ja reageeriks neile, sealhulgas GSP+ staatuse tühistamisega, kui see on põhjendatud; rõhutab, et inimõiguste mõjuhinnangute nõuetekohaseks läbiviimiseks ja rahvusvaheliste inimõiguste konventsioonide kohaldamise järelevalveks on vaja piisavaid vahendeid ja selgeid menetlusi; nõuab sellega seoses asjaomaste ELi delegatsioonide inimressursside suurendamist, et aidata selliseid hindamisi läbi viia ja panustada ELi järelevalvesse soodustingimustel ELi turule juurdepääsu üle GSP+ kava raames;

107.

väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle võtta vastu äriühingute kestlikkuse hoolsuskohustuse direktiiv, mis edendab ettevõtjate vastutustundlikku käitumist inim-, töö- ja keskkonnaõiguste osas; rõhutab, kui oluline on võtta ettevõtted vastutusele kohtumehhanismide, sealhulgas tsiviilvastutuse kaudu; rõhutab, et direktiivi nõudeid kestlikkuse ja hoolsuskohustuse strateegiate aruandluse kohta tuleks kohaldada kõigi suurte ettevõtjate ning börsil noteeritud või suure riskiga maailma piirkondades ja majandussektorites tegutsevate väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate suhtes; nõuab, et direktiivi lisataks eraldi artikkel sidusrühmadega konsulteerimise kohta, eelkõige mõjutatud isikute ja kohalike kogukondade, ametiühingute, töötajate esindajate ja inimõiguste kaitsjatega konsulteerimise kohta;

108.

mõistab hukka kõik sunniviisilise töö ja kaasaegse orjuse vormid; rõhutab, et viimase kaasaegset orjandust käsitleva ülemaailmse hinnangu kohaselt suurenes ajavahemikus 2016–2021 sunniviisilist tööd tegevate inimeste arv 2,7 miljoni inimese võrra, s.t ainuüksi erasektoris töötab sunniviisiliselt 17,3 miljonit inimest; peab kiiduväärseks komisjoni ettepanekut võtta vastu määrus sunniviisilise töö abil valmistatud toodete keelustamise kohta liidu turul; rõhutab samuti, et COVID-19 pandeemia süvendas seda suundumust; rõhutab, et kriisiga kaasnes ka paljude töötajate töötingimuste halvenemine, mis mõnel juhul viis sunniviisilise tööni; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid endale juhtrolli meetmete võtmisel rahvusvaheliste foorumite raames, et sunniviisiline töö ja kaasaegne orjandus kaotada; tuletab liikmesriikidele meelde vajadust sellise tegevuse eest süüdlased vastutusele võtta ja neid karistada nii päritoluriigis kui ka rahvusvahelise liikuvusega rühmade puhul; kordab oma nõudmist, et kõik riigid peavad täielikult rakendama ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, ning kutsub neid ELi liikmesriike, kes ei ole veel vastu võtnud ettevõtjate õiguste alaseid riiklikke tegevuskavasid, tegema seda võimalikult kiiresti; ergutab ELi ja liikmesriike osalema konstruktiivselt ja aktiivselt ÜRO valitsustevahelise avatud töörühma töös, kus tegeletakse rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste äriettevõtete küsimustega inimõigusi silmas pidades, ning võtma vastu sellekohased läbirääkimisvolitused; on seisukohal, et see on inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel vajalik samm;

109.

mõistab hukka autoritaarsete riikide üha sageneva tava võõrustada suuri spordi- ja kultuuriüritusi, et suurendada oma rahvusvahelist legitiimsust, piirates samas veelgi eriarvamuse avaldamist oma riigis; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid suhtleksid riiklike spordialaliitude, ettevõtjate ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega seoses nende osalemise üksikasjadega sellistel üritustel; nõuab, et töötataks välja ELi sporti ja inimõigusi käsitlev poliitiline raamistik;

Inimõigused ja digitehnoloogia

110.

rõhutab, et inimõigused peavad täielikult hõlmama digitaalvaldkonda ning neid tuleb kaitsta tehnoloogia väärkasutamise eest kas riiklike või valitsusväliste osalejate, sealhulgas neid tehnoloogiaid pakkuvate või neist kasu saavate ettevõtete poolt; rõhutab riske, mida kujutab endast digitehnoloogia, sealhulgas tehisintellekt, isikuvabadusele, eraelu puutumatuse õigusele ja demokraatiale üldiselt, ning mõistab hukka digitehnoloogia rolli inimõiguste rikkumisel, eelkõige järelevalve, seire, ahistamise ja väljendusvabaduse piiramise kaudu; rõhutab eelkõige ohtu, mida kujutavad endast desinformatsioonikampaaniad koos digitaalsete vahenditega; rõhutab ühtlasi erilist ohtu, mida uus digitehnoloogia kujutab endast inimõiguste kaitsjate, opositsioonitegelaste, ajakirjanike ja teiste jaoks nende tegevuse kontrollimisel, piiramisel ja kahjustamisel; nõuab suuremaid jõupingutusi tervikliku ülemaailmse digitehnoloogiate õigusraamistiku loomiseks, et ära kasutada võimalikke eeliseid, mida sellised tehnoloogiad võivad pakkuda inimeste heaolule, austades samal ajal rangelt inimõigusi; rõhutab, kui oluline on avatud, vaba, stabiilne ja turvaline küberruum, kus on kaitstud sellised põhiväärtused nagu demokraatia, inimõigused ja õigusriik; toetab igati küberruumis riikide vastutustundlikku käitumist käsitlevaid vabatahtlikke mittesiduvaid norme, mis hõlmavad kodanike eraelu puutumatuse ja põhiõiguste austamist; kutsub üles võtma kiiresti vastu tehisintellekti käsitleva õigusakti mõjusa vahendina selle tagamiseks, et tehisintellekti kasutatakse osutatud eesmärgil, keskendudes eriti suure riskiga tehisintellektile; nõuab, et suure riskiga tehisintellekti kohaldamisalasse lisataks muu hulgas sotsiaalmeedia platvormide kasutatav tähelepanumajandus, et kaitsta vähekaitstud rühmi desinformatsiooni ja avaliku arvamusega manipuleerimise eest;

111.

mõistab hukka autoritaarsete režiimide tava piirata muu hulgas kodanike juurdepääsu internetile, sealhulgas katkestada internetiühendus avalike kogunemiste ja meeleavalduste ajal; kutsub ELi ja liikmesriike üles investeerima koostöös teiste demokraatlike riikidega teadusuuringutesse ja tehnoloogiasse, mis võimaldab häirimatut ja taskukohast üldist juurdepääsu internetile; nõuab, et EL rahastaks teadusuuringuid, mille eesmärk on leida tulemuslikke digitaalseid lahendusi valeuudiste, desinformatsiooni ja pahatahtliku propaganda väljafiltreerimiseks ja digitaalse levitamise vastu võitlemiseks;

o

o o

112.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee 78. istungjärgu presidendile, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning ELi delegatsioonide juhtidele.

(1)  ELT L 23, 27.1.2010, lk 35.

(2)  ELT L 410 I, 7.12.2020, lk 1.

(3)  ELT L 209, 14.6.2021, lk 1.

(4)  ELT C 303, 15.12.2009, lk 12.

(5)  ELT C 118, 8.4.2020, lk 15.

(6)  ELT C 411, 27.11.2020, lk 30.

(7)  ELT C 404, 6.10.2021, lk 202.

(8)  ELT C 474, 24.11.2021, lk 11.

(9)  ELT C 15, 12.1.2022, lk 70.

(10)  ELT C 15, 12.1.2022, lk 111.

(11)  ELT C 99, 1.3.2022, lk 152.

(12)  ELT C 117, 11.3.2022, lk 88.

(13)  ELT C 342, 6.9.2022, lk 295.

(14)  ELT C 342, 6.9.2022, lk 191.

(15)  ELT C 434, 15.11.2022, lk 50.

(16)  ELT C 465, 6.12.2022, lk 33.

(17)  ELT C 465, 6.12.2022, lk 44.

(18)  ELT C 465, 6.12.2022, lk 155.

(19)  ELT C 479, 16.12.2022, lk 68.

(20)  ELT C 493, 27.12.2022, lk 96.

(21)  ELT C 493, 27.12.2022, lk 132.

(22)  ELT C 493, 27.12.2022, lk 120.

(23)  Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2022)0302.

(24)  Nõukogu 20. juuli 2001. aasta direktiiv 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel (EÜT L 212, 7.8.2001, lk 12)

(25)  Nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus 2010/427/EL, millega määratakse kindlaks Euroopa välisteenistuse korraldus ja toimimine (ELT L 201, 3.8.2010, lk 30).

(26)  Nõukogu 21. märtsi 2011. aasta otsus 2011/168/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta, millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2003/444/ÜVJP (ELT L 76, 22.3.2011, lk 56).

(27)  ELT C 224, 21.6.2016, lk 31.

(28)  Nõukogu 8. detsembri 2008. aasta ühine seisukoht 2008/944/ÜVJP, millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad (ELT L 335, 13.12.2008, lk 99).


Neljapäev, 19. jaanuar 2023

16.6.2023   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 214/104


P9_TA(2023)0012

Mägi-Karabahhi blokaadi humanitaartagajärjed

Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2023. aasta resolutsioon Mägi-Karabahhi blokaadi humanitaartagajärgede kohta (2023/2504(RSP))

(2023/C 214/07)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Armeenia ja Aserbaidžaani kohta,

võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.

arvestades, et isehakanud Aserbaidžaani keskkonnakaitsjad on 12. detsembrist 2022. aastast saadik blokeerinud Laçıni koridori, mis on ainus tee, mis ühendab Mägi-Karabahhi Armeenia ja välismaailmaga; arvestades, et seetõttu ei ole Mägi-Karabahhis elaval 120 000 armeenlasel võimalik saada vajalikke kaupu ja teenuseid, nagu toiduained, kütus ja ravimid, mis tähendab nende jätmist blokaadi;

B.

arvestades, et blokaadi tõttu on tekkinud ränk humanitaarkriis, mis mõjutab märkimisväärselt vähim kaitstud elanikkonnarühmi; arvestades, et kriitilises seisus patsiente on peaaegu võimatu mujale viia ja seetõttu on üks inimene surnud; arvestades, et sajad perekonnad on endiselt lahus;

C.

arvestades, et humanitaarkriisi on veel rohkem süvendanud see, et Aserbaidžaan peatas Mägi-Karabahhile maagaasi tarnimise, mille tagajärjel jäid elumajad, haiglad ja koolid kütteta;

D.

arvestades, et Laçıni koridori blokaadis hoides rikub Aserbaidžaan rahvusvahelisi kohustusi, mis tulenevad 9. novembri 2020. aasta kolmepoolsest relvarahuavaldusest, mille kohaselt peab Aserbaidžaan tagama koridoris mõlemas suunas liikuvate inimeste, sõidukite ja veoste turvalisuse;

E.

arvestades, et Laçıni koridori kasutamisele seatud takistuste tõttu on Armeenia ja Aserbaidžaani vaheline rahuprotsess seiskunud ning rahvusvaheline usaldus vähenenud;

1.

mõistab Laçıni koridori blokaadi traagilised humanitaartagajärjed ja Mägi-Karabahhi konflikti hukka;

2.

nõuab tungivalt, et Aserbaidžaan austaks ja rakendaks 9. novembri 2020. aasta kolmepoolset avaldust ning avaks Laçıni koridori viivitamata, et tagada liikumisvabadus ning juurdepääs esmatähtsatele kaupadele ja teenustele, kindlustades sellega piirkonnas julgeoleku ja kindlustades elanikele elatusvahendid;

3.

rõhutab, et vaja on ammendavat rahulepingut, millega tuleb tagada Mägi-Karabahhi armeenlastest elanikele õigused ja julgeolek; kutsub Aserbaidžaani üles kaitsma Mägi-Karabahhis elavate armeenlaste õigusi ja hoiduma õhutamast vaenu, s.o nõudmast, et armeenlasi diskrimineeritaks ja et armeenlased Mägi-Karabahhist lahkuksid;

4.

nõuab tungivalt, et Aserbaidžaan ei teeks edaspidi Armeenia ja Mägi-Karabahhi vahelisele transpordi-, energia- ja kommunikatsiooniühendusele mingeid takistusi;

5.

mõistab teravalt hukka, et Aserbaidžaan on teinud inimõiguste kaitsjatest ja kodanikuühiskonna organisatsioonidest patuoinad, ning kutsub ELi ja liikmesriikide esindusi üles nende tööd toetama;

6.

mõistab Venemaa nn rahuvalvajate tegevusetuse hukka; on seisukohal, et kiiresti tuleks korraldada läbirääkimised selle üle, kas nad on võimalik asendada ÜRO mandaadi alusel tegutsevate OSCE rahvusvaheliste rahuvalvajatega;

7.

nõuab, et rahvusvahelistel organisatsioonidel võimaldataks takistamatult Mägi-Karabahhi pääseda, et nad saaksid olukorda hinnata ja anda vajalikku humanitaarabi;

8.

nõuab, et Laçıni koridori lähetataks ÜRO või OSCE teabekogumismissioon, et sealset humanitaarolukorda hinnata;

9.

nõuab, et ilma eeltingimusteta pöördutaks kiiresti tagasi Helsingi lõppakti põhimõtetel põhinevate läbirääkimiste juurde;

10.

nõuab tungivalt, et EL osaleks aktiivselt ja tagaks, et Mägi-Karabahhi elanikke ei hoitaks Bakuu tegevuse, Venemaa hävitava rolli ja Minski grupi tegevusetuse tõttu enam pantvangis;

11.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule ning Armeenia ja Aserbaidžaani presidentidele, valitsustele ja parlamentidele.

16.6.2023   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 214/106


P9_TA(2023)0013

Tormijooks Brasiilia demokraatlikele institutsioonidele

Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2023. aasta resolutsioon tormijooksu kohta Brasiilia demokraatlikele institutsioonidele (2023/2505(RSP))

(2023/C 214/08)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.

arvestades, et 8. jaanuaril 2023 tungisid tuhanded paremäärmuslased ja Brasiilia endise presidendi Jair Bolsonaro toetajad Brasília rahvuskongressi, ülemkohtu ja Alvorada palee hoonetesse ja rüüstasid neid, nõudes sõjalist sekkumist president Lula da Silva kukutamiseks; arvestades, et endise presidendi Bolsonaro endine justiitsminister Anderson Torres on vahistatud ja föderaalpiirkonna (sealhulgas Brasília) kuberner Ibaneis Rocha töösuhe on peatatud;

B.

arvestades, et paremäärmuslike jõudude vägivaldsed rünnakud demokraatlike institutsioonide vastu on ülemaailmne nähtus; arvestades, et Brasílias toimunud sündmused kujutavad endast ilmset rünnakut Brasiilia demokraatlike institutsioonide vastu ja sarnanevad selgelt 2021. aastal toimunud rünnakuga USA Kapitooliumi vastu; arvestades, et USA endisel presidendil Donald Trumpil ja endisel presidendil Jair Bolsonarol oli nendes sündmustes oluline osa;

C.

arvestades, et sotsiaalmeedia platvormid ei suuda endiselt pidurdada ega piirata demokraatiavastaste kampaaniate, rahvusvahelise fašismi ja äärmusluse levikut, millele aitavad eriti kaasa vaenu õhutavat sisu ja desinformatsiooni propageerivad algoritmid, ega soovi ebaseaduslikku sisu eemaldada, ning et nad mängisid neis sündmustes olulist rolli, võimendades agressiivset retoorikat ja vägivalda ning hõlbustades desinformatsiooni kasutamist ja levitamist;

1.

mõistab kõige karmimalt hukka endise presidendi Jair Bolsonaro toetajate poolt toime pandud kuriteod ning toetab jätkuvaid pingutusi kiire, erapooletu, nõuetekohase ja tõhusa uurimise tagamiseks, et kõik asjaosalised, sealhulgas õhutajad, korraldajad ja rahalised toetajad, samuti riigiasutused, kes ei suutnud neid rünnakuid ära hoida, tuvastada ja vastutusele võtta;

2.

väljendab solidaarsust demokraatlikult valitud presidendi Lula da Silva, tema valitsuse ja Brasiilia institutsioonidega;

3.

mõistab hukka endise presidendi Jair Bolsonaro ja mõne tema poliitilise toetaja katsed valimissüsteemi ja valimisasutusi halba valgusesse seada, kuigi valimispettuse kohta puudusid tõendid, ning nõuab tungivalt, et nad aktsepteeriksid valimiste demokraatlikku tulemust;

4.

märgib, et rahvusvahelise fašismi, rassismi ja äärmusluse tõus ning muu hulgas ka sellised juhtumid nagu Brasílias aset leidnud sündmused, USA Kapitooliumi ründamine 2021. aasta jaanuaris ning Saksamaa Liidupäeva vastu kavandatud rünnakuga seotud vahistamised 2022. aasta detsembris on omavahel seotud;

5.

rõhutab, et 13. jaanuaril 2023 kiitis ülemkohus heaks föderaalprokuröride taotluse korraldada endise presidendi Jair Bolsonaro kohta uurimine, kuna ta „võis kuritegude ja terroriaktide toimepanekule väga olulisel määral kaasa aidata“; väljendab muret riigiametnike, eelkõige föderaalpiirkonna kuberneri ja sõjaväepolitsei tegevuse ja tegevusetuse pärast;

6.

rõhutab, kui olulised on sellised õigusraamistikud nagu digiteenuste õigusakt, millega reguleeritakse sotsiaalmeedia platvorme ja tehnoloogiaettevõtteid, et võidelda tulemuslikult vaenukõne ja väärinfo leviku vastu internetis, seda ennetada ning vältida seeläbi edasist radikaliseerumist;

7.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule ning Brasiilia presidendile, valitsusele ja parlamendile.

16.6.2023   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 214/107


P9_TA(2023)0014

Ajakirjanike olukord Marokos, eriti Omar Radi juhtum

Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2023. aasta resolutsioon ajakirjanike olukorra kohta Marokos, eriti Omar Radi juhtumi kohta (2023/2506(RSP))

(2023/C 214/09)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.

arvestades, et sõltumatut uurivat ajakirjanikku Omar Radit, kes kajastas Hiraki meeleavaldusi ja ametiisikute korruptsiooniskandaale, on alates 2020. aasta juulist kinni peetud ning talle mõisteti 2021. aasta juulis spionaažis esitatud valesüüdistuste alusel ja vägistamissüüdistuste alusel kuus aastat vangistust; arvestades, et 2022. aasta märtsis toimunud apellatsioonimenetluses jäeti tema karistus jõusse; arvestades, et rikuti mitmeid nõuetekohase menetluse tagatisi, mis muutis kohtuprotsessi algusest peale ebaõiglaseks ja erapoolikuks; arvestades, et rikkumiste hulka kuulusid üheaastane, s.o pikk alusetu eelvangistus ja tema toimikule juurdepääsu takistamine ning see, et kahel põhitunnistajal ei lastud kohtusse ilmuda; arvestades, et Omar Radi on esitanud apellatsioonkaebuse kassatsioonikohtule; arvestades, et talle anti 2022. aasta Piirideta Reporterite ajakirjandusvabaduse auhind;

B.

arvestades, et ajakirjanik Taoufik Bouachrine’i on peetud kinni alates 2018. aasta veebruarist ja talle määrati 2021. aasta septembris apellatsiooni korras 15-aastane vanglakaristus seksuaalkuritegude eest; arvestades, et Soulaimane Raissouni puhul, kes sai 2022. aasta veebruaris ebaõiglases kohtumenetluses seksuaalkuritegude eest viieaastase vanglakaristuse, rikuti oluliselt nõuetekohase menetluse tagatisi;

C.

arvestades, et Maroko ajakirjandusvabadus on pidevalt halvenenud ja Maroko langes 2022. aasta maailma ajakirjandusvabaduse indeksis 135. kohale; arvestades, et paljud ajakirjanikud, nt Ignacio Cembrero, on olnud digitaalse jälgimise all, neid on hirmutatud ja kohtulikult ahistatud ning neile on määratud pikk vanglakaristus, nt Maati Monjibile;

D.

arvestades, et 2020. aastal väljendasid Piirideta Reporterid ÜRO naiste- ja tütarlastevastase vägivalla eriraportöörile muret seksuaalsete rünnakute süüdistuste väärkasutamise pärast ajakirjanike diskrediteerimiseks, mis on murettekitav tava, mille on hukka mõistnud ka feministlik organisatsioon Khmissa ja Maroko inimõiguste ühendus;

1.

nõuab tungivalt, et Maroko ametivõimud austaksid väljendus- ja meediavabadust, tagaksid vangistatud ajakirjanike, eelkõige Omar Radi, Soulaimane Raissouni ja Taoufik Bouachrine’i üle õiglase kohtumõistmise koos kõigi nõuetekohaste menetlustagatistega, tagaksid nende viivitamatu esialgse vabastamise ning lõpetaksid kõigi ajakirjanike, nende advokaatide ja perekondade ahistamise; nõuab tungivalt, et ametivõimud täidaksid kooskõlas ELi-Maroko assotsieerimislepinguga oma rahvusvahelisi inimõigustealaseid kohustusi;

2.

mõistab teravalt hukka seksuaalsete rünnakute kohta valesüüdistuse esitamise, mille eesmärk on takistada ajakirjanikke oma kohust täitmast; on veendunud, et selline kuritarvitamine ohustab naiste õigusi;

3.

on väga mures väidete pärast, et Maroko ametivõimud on andnud Euroopa Parlamendi liikmetele altkäemaksu; nõuab samade meetmete kohaldamist, mida kohaldatakse Katari esindajate suhtes; kordab, et on kindlalt otsustanud põhjalikult uurida ja käsitleda korruptsioonijuhtumeid, millesse on segatud ELi mittekuuluvad riigid, kes püüavad osta mõjuvõimu Euroopa Parlamendis;

4.

rõhutab, et nõudis oma 15. detsembri 2022. aasta resolutsioonis erikomisjoni moodustamist, mille ülesanne oleks teha kindlaks võimalikud puudused Euroopa Parlamendi läbipaistvuse, usaldusväärsuse ja korruptsiooni reeglites ning teha ettepanekuid reformide kohta;

5.

nõuab tungivalt, et Maroko ametivõimud lõpetaksid ajakirjanike jälgimise, sealhulgas NSO Pegasuse nuhkvara abil, ning jõustaksid ja rakendaksid õigusakte ajakirjanike kaitseks; nõuab tungivalt, et liikmesriigid lõpetaksid kooskõlas kahesuguse kasutusega kaupade määrusega Marokosse järelevalvetehnoloogia eksportimise;

6.

nõuab 2018. aasta Sahharovi auhinna finalisti Nasser Zefzafi viivitamatut ja tingimusteta vabastamist; nõuab kõigi poliitvangide vabastamist; mõistab hukka rahumeelsete meeleavaldajate ja diasporaa aktivistide õiguste rikkumise; mõistab hukka 43 Hiraki meeleavaldaja puuduliku kohtumõistmise ja süüdimõistmise ning nende piinamise vanglas;

7.

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid jätkaksid Maroko ametivõimudega suheldes vangistatud ajakirjanike ja meelsusvangide juhtumite tõstatamist ning osaleksid nende kohtuprotsessides; nõuab, et EL kasutaks oma mõjuvõimu, et Maroko inimõiguste olukorda silmnähtavalt parandada;

8.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Maroko valitsusele ja parlamendile.

16.6.2023   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 214/109


P9_TA(2023)0015

Ukraina-vastase agressioonikuriteo erikohtu loomine

Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2023. aasta resolutsioon Ukraina-vastase agressioonikuriteo erikohtu loomise kohta (2022/3017(RSP))

(2023/C 214/10)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Ukraina ja Venemaa kohta, eelkõige 19. mai 2022. aasta resolutsiooni võitluse kohta Ukraina sõjakuritegude toimepanijate vastutusele võtmise eest (1) ja 23. novembri 2022. aasta resolutsiooni Venemaa Föderatsiooni tunnistamise kohta terrorismi toetavaks riigiks (2),

võttes arvesse 13. jaanuari 1942. aasta Londoni deklaratsiooni,

võttes arvesse ÜRO põhikirja,

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 14. detsembri 1974. aasta resolutsiooni 3314 (XXIX) agressiooni määratlemise kohta ja 3. novembri 1950. aasta resolutsiooni 377(V) („Uniting for Peace“),

võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti, eelkõige selle artiklit 8 bis, ja selle agressioonikuritegu käsitlevaid Kampala muudatusi ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Euroopa Liidu vahelist 2006. aasta koostöö ja abistamise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsioone 2433 (2022), 2436 (2022), 2463 (2022) ja 2473 (2022),

võttes arvesse Rahvusvahelise Kohtu 16. märtsi 2022. aasta määrust genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni kohase väidetava genotsiidi kohta,

võttes arvesse resolutsiooni „The Russian Federation’s war of aggression against Ukraine and its people, and its threat to security across the OSCE region“ (Venemaa Föderatsiooni agressioonisõda Ukraina ja selle rahva vastu ning sellest tulenev oht julgeolekule kogu OSCE piirkonnas), mis võeti vastu Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) parlamentaarse assamblee 29. iga-aastasel istungjärgul, mis toimus 2.–6. juulil 2022,

võttes arvesse Eesti, Läti ja Leedu välisministrite 16. oktoobri 2022. aasta ühisavaldust, milles nõutakse Ukraina-vastase agressioonikuriteo erikohtu loomist,

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 2. märtsi 2022. aasta resolutsiooni „Aggression against Ukraine“ (Ukraina vastu suunatud agressioon) ja 12. oktoobri 2022. aasta resolutsiooni „Territorial integrity of Ukraine: defending the principles of the Charter of the United Nations“ (Ukraina territoriaalne terviklikkus: ÜRO põhikirja põhimõtete kaitsmine),

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 2. novembri 2022. aasta resolutsiooni „Report of the International Criminal Court“ (Rahvusvahelise Kriminaalkohtu aruanne) ja 14. novembri 2022. aasta resolutsiooni „Furtherance of remedy and reparation for aggression against Ukraine“ (Ukraina vastu suunatud agressiooni heastamise ja hüvitamise edendamine),

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 20. ja 21. oktoobri 2022. aasta ning 15. detsembri 2022. aasta järeldusi,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni 30. novembri 2022. aasta avaldust Venemaa vastutuse ja külmutatud Venemaa varade kasutamise kohta, milles ta viitab vajadusele luua ÜRO toetusel erikohus Venemaa Ukraina-vastase agressioonikuriteo uurimiseks ja selle eest vastutusele võtmiseks, ning sellele järgnenud Saksamaa, Poola ja teiste riikide kõrgetasemelisi avaldusi,

võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.

arvestades, et ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on kõik riigid võrdselt suveräänsed ja peavad oma rahvusvahelistes suhetes hoiduma jõuga ähvardamisest või jõu kasutamisest teiste riikide territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu;

B.

arvestades, et 2014. aasta veebruarist saadik on Venemaa pidanud Ukraina vastu õigusvastast, provotseerimata ja õigustamatut agressioonisõda, mida ta taasalustas 24. veebruaril 2022 ulatusliku kallaletungiga Ukrainale;

C.

arvestades, et Venemaa Föderatsiooni agressioonisõda Ukraina vastu kujutab endast ÜRO põhikirja, rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtete ja mitmesuguste rahvusvaheliste kokkulepete, näiteks Helsingi lõppakti, Pariisi uue Euroopa harta ja Budapesti memorandumi jõhkrat ja jämedat rikkumist;

D.

arvestades, et selle aja jooksul on Venemaa väed valimatult rünnanud elamupiirkondi ja tsiviiltaristut, tapnud tuhandeid Ukraina tsiviilisikuid ja pannud kogu riigis tsiviiltaristu kahjustamiseks toime terroriakte;

E.

arvestades, et mõrvatud on juba tuhandeid tsiviilisikuid, sealhulgas lapsi, ja veel rohkem on neid, keda on piinatud, ahistatud, seksuaalselt rünnatud või kes on röövitud või sunniviisiliselt ümber asustatud; arvestades, et Venemaa vägede ja käsilasvägede ebainimlik käitumine on rahvusvahelise humanitaarõigusega täielikult vastuolus;

F.

arvestades, et Venemaa relvajõudude poolt Butšas, Irpinis ja paljudes teistes Ukraina linnades Venemaa okupatsiooni ajal toime pandud julmused paljastavad Venemaa Föderatsiooni poolt Ukraina vastu peetava agressioonisõja jõhkruse ning rõhutavad, kui oluline on koordineeritud rahvusvaheline tegevus agressioonikuriteo ja kõigi rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste eest vastutavate isikute kindlakstegemiseks;

G.

arvestades, et 30. septembril 2022 teatas Venemaa ühepoolselt, et annekteerib Donetski, Hersoni, Luhanski ja Zaporižžja, s.o Venemaa poolt osaliselt okupeeritud Ukraina oblastid;

H.

arvestades, et Euroopa Parlament ja paljude riikide parlamendid ja assambleed on tunnistanud Venemaa terrorismi toetavaks riigiks ning terrorismivahendeid kasutavaks riigiks;

I.

arvestades, et Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu on kõige jõhkram agressiooniakt, mille ühe konkreetse riigi poliitiline juhtkond on Euroopas alates 1945. aastast toime pannud, ja seetõttu nõuab see asjakohast õiguslikku reageerimist rahvusvahelisel tasandil; arvestades, et ÜRO Peaassamblee on oma resolutsioonides (3) tunnistanud, et Venemaa Föderatsiooni Ukraina-vastane agressioon on vastuolus ÜRO põhikirja artikli 2 lõikega 4 ja et Venemaa Föderatsioon tuleb kõigi Ukrainas ja Ukraina vastu toime pandud rahvusvahelise õiguse rikkumiste eest, sealhulgas agressiooni eest, mis on vastuolus ÜRO põhikirjaga, vastutusele võtta; arvestades, et Ukraina-vastase agressioonikuriteo toimepanemise eest vastutavad isikud ei tohi jääda karistamata;

J.

arvestades, et Venemaa agressiooni on selgesõnaliselt hukka mõistnud ka paljude riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide, sealhulgas Euroopa Nõukogu, OSCE, ELi, Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO), Aafrika Liidu, Lääne-Aafrika riikide majandusühenduse, Vaikse ookeani saarte foorumi, Ameerika Riikide Organisatsiooni, Kariibi Ühenduse, Põhjamaade Nõukogu jt esindajad;

K.

arvestades, et Rahvusvaheline Kohus andis 16. märtsil 2022 Venemaa Föderatsioonile korralduse peatada viivitamata sõjalised operatsioonid Ukraina territooriumil;

L.

arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurör on alates 2. märtsist 2022 viinud läbi Ukraina olukorra uurimist seoses varasemate ja praeguste süüdistustega, et Venemaa Föderatsioon on alates 21. novembrist 2013 pannud toime kuritegusid, sealhulgas genotsiidi, sõjakuritegusid ja inimsusvastaseid kuritegusid; arvestades, et kuigi Ukraina ei ole Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriik, on ta tunnustanud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni ja teeb temaga koostööd;

M.

arvestades, et ÜRO Peaassamblee 14. detsembri 1974. aasta resolutsioonis 3314 (XXIX) määratletakse agressiooni kui „ühe riigi poolt sõjalise jõu kasutamist teise riigi suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu või mingil muul viisil, mis on vastuolus ÜRO põhikirjaga“, ning märgitakse, et „agressioonisõda on kuritegu rahvusvahelise rahu vastu“ ning et „agressioon toob kaasa rahvusvahelise vastutuse“; arvestades, et Rooma statuudi artiklis 8a määratletakse agressioonikuritegu kui „agressiooniakti kavandamist, ettevalmistamist, algatamist või elluviimist isiku poolt, kelle positsioon võimaldab tal efektiivselt kontrollida või suunata riigi poliitilist või sõjalist olukorda, mis oma iseloomult, raskuselt ja ulatuselt kujutab endast ÜRO põhikirja ilmset rikkumist“; arvestades, et agressiooniakt tähendab ühe riigi poolt sõjalise jõu kasutamist teise riigi suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu või mingil muul viisil, mis on vastuolus ÜRO põhikirjaga; arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi kohaselt erineb agressioonikuritegu sõjakuritegudest või inimsusevastastest kuritegudest; arvestades, et agressioonikuritegu on üldjuhul võimukuritegu, mille saavad toime panna ainult need, kelle võimuses on kujundada riigi agressioonipoliitikat; arvestades, et Nürnbergi rahvusvaheline sõjakohus, mis keskendus agressioonikuriteole, otsustas 1946. aastal, et agressioon on rahvusvaheliste kuritegude hulgas kõige rängem;

N.

arvestades, et agressioonisõda on tõsine rahvusvaheline kuritegu, eriti seoses igat liiki massihävitusrelvade võimaliku kasutamisega, mis tooks kaasa katastroofilised tagajärjed maailma rahule ja inimeste toimetulekule ning tõsise pikaajalise kahju looduskeskkonnale ja kliimale;

O.

arvestades, et Rahvusvaheline Kohus märkis kohtuasjas Barcelona Traction, et agressiooniaktide ebaseaduslikuks tunnistamisest tulenevad kohustused on kohustused rahvusvahelise üldsuse kui terviku ees, mitte üksikute riikide ees;

P.

arvestades, et Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on pärast Ukraina esitatud kaht ad hoc avaldust pädevus menetleda Ukraina territooriumil alates 2013. aasta novembrist toime pandud sõjakuritegusid, inimsusevastaseid kuritegusid ja genotsiidi, kuid tal puudub selles olukorras pädevus Rooma statuudi artiklis 8a ja Kampala muudatustes määratletud agressioonikuriteo üle, sest ei Ukraina ega ka Venemaa Föderatsioon ei ole Rooma statuuti ega agressioonikuriteoga seotud muudatusi ratifitseerinud; arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurör on alates 2. märtsist 2022 viinud läbi uurimist seoses olukorraga Ukrainas; arvestades, et agressioonikuriteo erikohtu loomine ei mõjuta Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni muude kuritegude üle, vaid üksnes täiendab seda;

Q.

arvestades, et Euroopa Parlament ning Tšehhi, Eesti, Prantsusmaa, Läti, Leedu, Madalmaade ja Poola parlamendid on võtnud vastu resolutsioonid, millega toetatakse ajutise rahvusvahelise erikohtu loomist;

R.

arvestades, et komisjon pakkus 30. novembril 2022 välja alternatiivsed võimalused vastutusmehhanismi loomiseks Ukraina-vastase agressioonikuriteo eest; arvestades, et kõik otsused sellise mehhanismi kohta tuleks teha tihedas koostöös Ukrainaga;

S.

arvestades, et Euroopa Ülemkogu julgustas oma 15. detsembri 2022. aasta järeldustes rohkem pingutama, et tagada täielik vastutus sõjakuritegude eest ja vastutusele võtmine agressioonikuriteo eest, ning kutsus komisjoni, komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja nõukogu üles jätkama seda tööd kooskõlas ELi ja rahvusvahelise õigusega, rõhutades, et agressioonikuriteo eest vastutusele võtmine on kogu rahvusvahelise üldsuse mure;

T.

arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu on Ukraina olukorra suhtes tegutsemisvõimetu, sest Venemaa saab kõik sisulised meetmed vetostada; arvestades, et ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga 377 loodi pretsedent, andes ÜRO-le alternatiivse tegutsemisvõimaluse olukorras, kus kasvõi üks ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige kasutab oma vetoõigust, et takistada Julgeolekunõukogul täitmast ÜRO põhikirjas sätestatud ülesandeid;

1.

kordab, et mõistab kõige karmimalt hukka Venemaa agressioonisõja Ukraina vastu, toetab vankumatult Ukraina sõltumatust, suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust tema rahvusvaheliselt tunnustatud piirides ning nõuab, et Venemaa lõpetaks viivitamata igasuguse sõjategevuse Ukrainas ning viiks kõik väed ja sõjatehnika kogu Ukraina rahvusvaheliselt tunnustatud territooriumilt tingimusteta välja;

2.

rõhutab, et Venemaa agressioonikuritegu Ukraina vastu on selge ja vaieldamatu ÜRO põhikirja rikkumine, millele rahvusvaheline üldsus ei saa ülemaailmse julgeoleku ja reeglitel põhineva rahvusvahelise korra huvides reageerimata jätta; kordab oma üleskutset komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning liikmesriikidele toetada täielikku vastutusele võtmist kõigi kuritegude eest, mille Venemaa ja selle liitlased ja esindajad on Ukraina-vastases agressioonisõjas toime pannud;

3.

rõhutab tungivat vajadust, et EL ja selle liikmesriigid nõuaksid tihedas koostöös Ukraina ja rahvusvahelise üldsusega, eelistatavalt ÜRO raamistikus, rahvusvahelise erikohtu loomist, et esitada süüdistus Venemaa Föderatsiooni ja selle liitlaste poliitilisele ja sõjalisele juhtkonnale Ukraina vastu suunatud agressioonikuriteo toimepanemise eest ning leida sellele küsimusele ühine õiguslikult kindel lahendus; on veendunud, et sellise kohtu loomine täidaks suure lünga rahvusvahelise kriminaalõiguse praeguses institutsioonilises ülesehituses ning seejuures tuleks järgida Rahvusvahelise Kriminaalkohtu suhtes kohaldatavaid standardeid ja põhimõtteid, nagu on sätestatud Rooma statuudis;

4.

nõuab, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid teeksid Ukrainaga tihedat koostööd, et saada ja tagada Ukraina-vastase agressioonikuriteo erikohtu loomiseks eelkõige ÜRO Peaassamblee ja teiste rahvusvaheliste foorumite, sh Euroopa Nõukogu, OSCE ja G7 riikide poliitiline toetus;

5.

on seisukohal, et erikohtu loomine täiendaks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja selle prokuröri uurimistegevust, kuna see keskenduks Ukrainas väidetavalt toime pandud genotsiidile, sõjakuritegudele ja inimsusevastastele kuritegudele; väljendab täielikku toetust käimasolevale Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröri tegevusele Ukraina olukorra uurimisel; rõhutab, et on vajalik, et Ukraina ratifitseeriks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi ja selle muudatused ning saaks ametlikult Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liikmeks;

6.

nõuab, et erikohtu loomisele toetuse saamiseks kasutataks aktiivselt ELi avalikku diplomaatiat ja strateegilist kommunikatsiooni;

7.

rõhutab, et kuigi erikohtu täpne koosseis ja töömeetodid määratakse kindlaks hiljem, tuleb nende puhul järgida rangeimaid läbipaistvuse ja erapooletuse kriteeriume; on ühtlasi seisukohal, et rahvusvahelisel erikohtul peab olema pädevus uurida mitte ainult Vladimir Putini ja Venemaa Föderatsiooni poliitilise ja sõjalise juhtkonna, vaid ka Aljaksandr Lukašenka ja sõda võimaldava Valgevene riigi poliitilise ja sõjalise juhtkonna tegusid, kuna Valgevene territooriumilt ja tema logistilisel toel peab Venemaa Föderatsioon Ukraina-vastast agressioonisõda, mis kujutab endast agressioonikuritegu Rooma statuudi artikli 8 bis kohaselt;

8.

rõhutab, et EL peaks alustama ettevalmistusi erikohtu loomiseks viivitamata, keskenduma seejuures erikohtu toimimiskorra väljatöötamisele koostöös Ukrainaga ning toetama ukrainlasi ja rahvusvahelisi ametiasutusi sellise tõendusmaterjali säilitamisel, mida tulevane erikohus kasutada saab;

9.

nõuab, et ELi institutsioonid, eelkõige komisjon ja Euroopa välisteenistus toetaksid seni ajutise prokuratuuri loomist, ning märgib, et selle loomine oleks väga oluline praktiline samm Ukraina-vastase agressioonikuriteo uurimisel ja nende eest vastutusele võtmisel tulevases erikohtus;

10.

mõistab hukka Venemaa tava blokeerida kõik ÜRO tasandi meetmed, mille eesmärk on võtta Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja eest vastutusele;

11.

rõhutab Ukraina-vastase agressioonikuriteo erikohtu olulist rolli Ukraina rahvale õigluse taotlemisel, teiste rahvusvaheliste osalejate heidutamisel Venemaa ebaseaduslikku agressiooni jäljendamast ning hüvitiste nõudmise ja mis tahes tulevase lepitusprotsessi hõlbustamisel;

12.

kutsub ELi ja liikmesriike, samuti nende partnereid ja liitlasi üles alustama arutelu õigusliku võimaluse üle kasutada Venemaa riiklikke varasid hüvitisena rahvusvahelise õiguse rikkumise eest Venemaa poolt Ukrainas, sealhulgas võimaluse korral nende varade suhtes riikliku puutumatuse kaitset mitte kohaldama või sellise kaitse ulatust piirama, kuna tegemist on raskete rikkumistega;

13.

on kindlalt veendunud, et agressioonikuriteo erikohtu loomisega saadetaks nii Venemaa ühiskonnale kui ka rahvusvahelisele üldsusele väga selge signaal, et Vladimir Putin ning Venemaa poliitiline ja sõjaline juhtkond on võimalik Ukrainas toime pandud kuritegude eest süüdi mõista; rõhutab, et sellise kohtu loomine oleks selge sõnum ka Venemaa ja selle liitlaste poliitilisele ja ärieliidile, et Vladimir Putini juhtimisel ei ole Venemaa Föderatsioonil enam võimalik pöörduda tagasi tavapäraste suhete juurde läänega;

14.

toetab ÜRO Peaassamblee soovitust esimese sammuna selles suunas, et ÜRO liikmesriigid looksid koostöös Ukrainaga rahvusvahelise kahjuregistri, mille kannete alusel hüvitataks tulevikus kõigile asjaomastele füüsilistele ja juriidilistele isikutele tekitatud kahju, kaotused või vigastused ning looduskeskkonnale ja kliimale ning Ukraina riigile põhjustatud pikaajaline, ulatuslik ja ränk kahju, mille on põhjustanud Venemaa Föderatsiooni ja selle liitlaste rahvusvahelised õigusvastased teod Ukrainas või Ukraina vastu, ning ühtlasi tuleks toetada ja koordineerida tõendite kogumise protsessi;

15.

nõuab, et EL võtaks vastu ühise seisukoha agressioonikuriteo kohta ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi Kampala muudatuste kohta agressioonikuriteost; kutsub Bulgaariat, Taanit, Prantsusmaad, Kreekat, Ungarit ja Rumeeniat üles Kampala muudatused heaks kiitma ja ratifitseerima;

16.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, Euroopa Nõukogule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile, ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroole, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametile, Rahvusvahelisele Punase Risti Komiteele, Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, G7 riikidele, Aafrika Liidule, Lääne-Aafrika riikide majandusühendusele, Vaikse ookeani saarte foorumile, Ameerika Riikide Organisatsioonile, Kariibi Ühendusele, Valgevene ametiasutustele, Venemaa Föderatsiooni presidendile, valitsusele ja parlamendile ning Ukraina presidendile, valitsusele ja parlamendile.

(1)  ELT C 479, 16.12.2022, lk 68.

(2)  Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2022)0405.

(3)  ÜRO Peaassamblee 2. märtsi 2022. aasta resolutsioon „Aggression against Ukraine“ (Ukraina vastu suunatud agressioon), 24. märtsi 2022. aasta resolutsioon „Humanitarian consequences of the aggression against Ukraine“ (Ukraina vastu suunatud agressiooni humanitaartagajärjed) ja 15. novembri 2022. aasta resolutsioon „Furtherance of remedy and reparation for aggression against Ukraine“ (Ukraina vastu suunatud agressiooni heastamise ja hüvitamise edendamine).


16.6.2023   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 214/114


P9_TA(2023)0016

ELi reageering meeleavaldustele ja hukkamistele Iraanis

Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2023. aasta resolutsioon ELi reageeringu kohta meeleavaldustele ja hukkamistele Iraanis (2023/2511(RSP))

(2023/C 214/11)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraani kohta, eelkõige 6. oktoobri 2022. aasta resolutsiooni Jina Mahsa Amini surma ja naisõiguslastest meeleavaldajate represseerimise kohta Iraanis (1) ning 17. veebruari 2022. aasta resolutsiooni surmanuhtluse kohta Iraanis (2), samuti oma kõiki teisi resolutsioone inimõiguste olukorra kohta Iraanis,

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee kolmanda komitee 16. novembri 2022. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Iraanis,

võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 10. jaanuari 2023. aasta avaldust,

võttes arvesse ÜRO ekspertide 11. novembri 2022. aasta avaldust, milles kutsutakse Iraani üles lõpetama rahumeelsete meeleavaldajate surmamõistmine,

võttes arvesse 24. novembril 2022 toimunud ÜRO Inimõiguste Nõukogu erakorralist istungit Iraani Islamivabariigi teemal ja samal istungil vastu võetud resolutsiooni,

võttes arvesse Iraani Islamivabariigi inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri 22. septembri 2022. aasta, 18. juuni 2022. aasta, 13. jaanuari 2022. aasta ja 11. jaanuari 2021. aasta aruandeid,

võttes arvesse G7 välisministrite 4. novembri 2022. aasta avaldust,

võttes arvesse ELi välisasjade nõukogu 12. detsembri 2022. aasta järeldusi,

võttes arvesse Iraani isikute ja üksuste vastu suunatud sanktsioone, mille ELi nõukogu võttis vastu 12. aprillil 2021, 17. oktoobril 2022, 20. oktoobril 2022 ja 14. novembril 2022 ning nõukogu 12. detsembri 2022. aasta rakendusotsust (ÜVJP) 2022/2433 (3),

võttes arvesse Iraani Islamivabariigi sanktsioone Euroopa ja Ühendkuningriigi üksuste ja isikute suhtes,

võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 7. jaanuari 2023. aasta avaldust Mohammad Mehdi Karami ja Seyyed Mohammad Hosseini hukkamise kohta, 8. detsembri 2022. aasta avaldust Mohsen Sekari hukkamise kohta ning 15. jaanuari 2023. aasta avaldust Alireza Akbari hukkamise kohta,

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 25. septembril 2022. aastal ELi nimel Iraani kohta tehtud avaldust ja Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 19. septembri 2022. aasta avaldust Jina Mahsa Amini surma kohta,

võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 9. jaanuari 2023. aasta pressiteadet Iraani Islamivabariigi suursaadiku Euroopa Liidu juures väljakutsumise kohta,

võttes arvesse Iraaniga suhtlemiseks loodud delegatsiooni juhi 22. septembri 2022. aasta, 9. novembri 2022. aasta ja 13. detsembri 2022. aasta avaldusi,

võttes arvesse Kanada ja Ameerika Ühendriikide 9. detsembri 2022. aasta ühisavaldust inimõiguste olukorra kohta Iraanis,

võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning asjaolu, et Iraan ratifitseeris selle 1975. aasta juunis,

võttes arvesse kogu maailmas rakendatavat inimõiguste rikkujate vastast ELi sanktsioonirežiimi,

võttes arvesse 27. detsembri 2001. aasta ühist seisukohta 2001/931/ÜVJP terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta (4),

võttes arvesse nõukogu 27. detsembri 2001. aasta määrust (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks (5),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/541 terrorismivastase võitluse kohta, millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/475/JSK ning muudetakse nõukogu otsust 2005/671/JSK (6),

võttes arvesse ELi suuniseid, mis käsitlevad surmanuhtlust, inimõiguste kaitsjaid ning naiste- ja tüdrukutevastast vägivalda ja nende igasuguse diskrimineerimise vastu võitlemist,

võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.

arvestades, et 13. septembril 2022 vahistas Iraani nn moraalipolitsei Teheranis 22-aastase kurdi-iraani naise Jina Mahsa Amini, kuna ta väidetavalt ei järginud džihaabi kohustusliku kandmise seadust; arvestades, et Jina Mahsa Amini piinati jõhkralt ja ta suri 16. septembril 2022 vahi all; arvestades, et nõuetekohast uurimist ei ole lõpule viidud;

B.

arvestades, et pärast Jina Mahsa Amini tapmist puhkesid üleriigilised meeleavaldused, kus osales sadu tuhandeid Iraani kodanikke kõigist ühiskonnarühmadest; arvestades, et protestid algatasid naised, kes nõudsid Jina Mahsa Amini surma eest vastutusele võtmist ning naiste vastu suunatud vägivalla ja diskrimineerimise kaotamist Iraanis; arvestades, et Jina Mahsa Amini surma vastu protestimiseks võtsid paljud naised meeleavaldustel hidžaabid ära või lõikasid maha juuksed; arvestades, et naiste meeleavaldused kutsusid esile meeste solidaarsuse, vallandades Iraani-ülese režiimivastase revolutsiooni- ja protestiliikumise; arvestades, et üliõpilased protesteerivad paljudes ülikoolides kogu riigis, boikoteerides loenguid ja avaldades meelt repressioonide vastu; arvestades, et Jina Mahsa Amini oli pärit Iraani Kurdistani piirkonnast, kus protestid on olnud laialt levinud ja kus režiim on neile reageerinud repressioonidega;

C.

arvestades, et Iraani julgeoleku- ja politseijõudude reageerimine meeleavaldustele on vägivaldne, valimatu, ebaproportsionaalne ja pidurdamatu; arvestades, et islamivabariigi ülemjuht Ali Khamenei ja president Ebrahim Raisi on korduvalt kiitnud ja julgustanud rahumeelsete meeleavalduste vägivaldset mahasurumist ja meeleavaldajate tapmist islami revolutsioonilise kaardiväe poolsõjaväelise Basij relvarühmituse poolt;

D.

arvestades, et 16. jaanuari 2023. aasta seisuga olid Iraani julgeolekujõud väidetavalt tapnud mitusada rahumeelset meeleavaldajat, sealhulgas kümneid lapsi, ning pidanud kinni, vahistanud ja röövinud rohkem kui 20 000 meeleavaldajat, sealhulgas inimõiguste kaitsjaid, üliõpilasi, juriste ja kodanikuühiskonna aktiviste, kaasa arvatud ELi kodanikke Saksamaalt, Poolast, Prantsusmaalt, Itaaliast, Madalmaadest, Hispaaniast ja Rootsist;

E.

arvestades, et Iraan ei tunnista topeltkodakondsust, piirates sel moel välisriikide saatkondade juurdepääsu Iraanis kinnipeetavatele nende riikide topeltkodakondsusega isikutele; arvestades, et Iraani endine kaitseministri asetäitja Alireza Akbari, kellel oli Ühendkuningriigi ja Iraani topeltkodakondsus, mõisteti Iraanis süüdi Ühendkuningriigi heaks spioneerimises, mida ta eitas, mõisteti surma ja hukati; arvestades, et 24. aprillil 2016 vahistasid Iraani julgeolekujõud Rootsi ja Iraani kodaniku dr Ahmadreza Djalali, kes on erakorralise meditsiini spetsialist ning Belgia ülikooli Vrije Universiteit Brussel ja Itaalia ülikooli Università del Piemonte Orientale teadlane; arvestades, et pärast äärmiselt ebaõiglast kohtuprotsessi, mille aluseks oli meelevaldne spionaažisüüdistus ja piinamisega välja pressitud ülestunnistus, mõisteti ta 2017. aasta oktoobris surma; arvestades, et Iraani ülemkohus jättis 17. juunil 2018 kohtuotsuse jõusse; arvestades, et 2019. aasta juunis vahistati Prantsuse-Iraani teadlane Fariba Adelkhah ja mõisteti „riigi julgeoleku õõnestamise eest“ viieks aastaks vangi;

F.

arvestades, et Iraanis on meelevaldselt kinni peetud ka teisi ELi kodanikke, sealhulgas Belgia kodanik Olivier Vandecasteele, kellele määrati mitme väljamõeldud süüdistuse alusel karistuseks kokku 40 aasta pikkune vanglakaristus ja kümneid piitsahoope; arvestades, et karistus määrati pärast seda, kui Belgia kõrgeim kohus peatas vastuolulise kahepoolse vangide vahetust käsitleva lepingu, mis oleks võimaldanud saata Belgias terrorismikatses süüdi mõistetud Iraani diplomaadi Assadollah Assadi tagasi Iraani Islamivabariiki vastutasuks Olivier Vandecasteele vabaduse eest; arvestades, et Iraanis peetakse endiselt kinni seitset Prantsusmaa kodanikku, sealhulgas õpetaja ja ametiühingutegelane Cécile Kohler, tema partner Jacques Paris, samuti Benjamin Brière, kes vahistati 2020. aasta mais ja mõisteti spionaaži eest kaheksaks aastaks ja kaheksaks kuuks vangi;

G.

arvestades, et Iraanis on maailma kõige suurem arv hukkamisi elaniku kohta; arvestades, et Iraani režiim on ebaõiglastel lihtkohtumenetlustel, millega rikutakse õiglase kohtumõistmise kõige põhilisemaid nõudeid, määranud rahumeelsetele meeleavaldajatele, sealhulgas alaealistele surmanuhtluse ja selle täide viinud; arvestades, et Amnesty International on saanud tõendeid selle kohta, et Iraani režiim kasutab jätkuvalt surmanuhtlust repressioonirelvana protestide mahasurumiseks; arvestades, et Islamivabariigi politsei ja julgeolekujõud kasutavad Iraani vanglates ulatuslikult piinamist ja vägistamist ning kohtlevad kinnipeetavaid julmalt, ebainimlikult ja alandavalt;

H.

arvestades, et Amnesty International on koostanud nimekirja ligikaudu 25 isikust, keda ähvardab otsene hukkamisoht, nende seas eelkõige Mohammad Ghobadlou; arvestades, et Amnesty International kardab, et veel paljudele võidakse meeleavaldustel osalemise eest määrata surmanuhtlus; arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo andmetel on rohkem kui 40 Iraani kunstnikku süüdistatud kuritegudes, mille eest karistatakse surmanuhtlusega; arvestades, et Iraani näitlejad, muusikud, sportlased ja muud avaliku elu tegelased on avalikult toetanud usujuhtkonna vastaseid proteste;

I.

arvestades, et inimõiguste olukord Iraanis halveneb jätkuvalt; arvestades, et Jina Mahsa Amini ja teiste tapmine ning praegune hukkamiste laine Iraanis annab tunnistust jätkuvast inimõiguste kriisist; arvestades, et olukorra halvenemist põlistab Iraani režiimi ja selle julgeolekuaparaadi süsteemne karistamatus, mis on võimaldanud laialdast piinamist, kohtuväliseid hukkamisi ja muid ebaseaduslikke tapmisi; arvestades, et Iraani kriminaalõigussüsteem tugineb suurel määral piinamise ning muude sunnimeetmete ja piirangute abil välja pressitud ülestunnistustele; arvestades, et surmanuhtluse kaotamine kogu maailmas on ELi inimõiguste poliitika üks peamisi eesmärke;

J.

arvestades, et võimude lahususe põhimõtet jõhkralt rikkudes kutsusid 227 Iraani parlamendi liiget 6. novembril 2022 kohtusüsteemi üles tegutsema meeleavalduste käigus vahistatud inimeste suhtes otsustavalt ja kasutama karistusena surmanuhtlust;

K.

arvestades, et Iraani põhiseadusega antakse etnilistele vähemustele võrdsed õigused; arvestades, et surmanuhtlust kohaldatakse LGBTIQ+ kogukonna liikmete ning etnilistesse ja usuvähemustesse kuuluvate inimeste, eelkõige belutšide, kurdide, araablaste, bahaide ja kristlaste suhtes ebaproportsionaalselt; arvestades, et alates tapmiste ja repressioonide algusest on vahistatud üha rohkem inimõiguste kaitsjaid; arvestades, et meeleavalduste eesotsas olnud naisi ja tütarlapsi, sealhulgas etniliste ja usuvähemuste liikmeid, on vahistatud ja vangistatud selle eest, et nad nõudsid süsteemsete ja süstemaatiliste diskrimineerivate seaduste, poliitika ja tavade lõpetamist, ning et eriti neid ähvardavad surmanuhtlusega karistatavad süüdistused ja surmanuhtlus;

L.

arvestades, et rühm inimõiguste eksperte, sealhulgas mitu ÜRO erimenetluste volitatud esindajat, on teinud avalduse, milles mõistetakse hukka meeleavaldajate tapmised ja protestide mahasurumine Iraani julgeolekujõudude poolt; arvestades, et eksperdid väljendasid sügavat muret Jina Mahsa Amini surmale järgnenud protestide käigus meeleavaldajate vastu kasutatud ülemäärase ja surmava jõu kasutamise pärast, sealhulgas naiste ja tütarlaste vastu suunatud seksuaalvägivald, meeleavaldajate hirmutamine ja ahistamine, samuti inimõiguste rikkujate süstemaatilise karistamata jätmise pärast; arvestades, et ÜRO eksperdid nõudsid 11. novembril 2022 tungivalt, et Iraani režiim lõpetaks inimestele surmanuhtlusega karistatavate süüdistuste esitamise nende osalemise või väidetava osalemise eest rahumeelsetel meeleavaldustel;

M.

arvestades, et ÜRO eksperdid kutsusid Inimõiguste Nõukogu üles võtma kiiresti vajalikke meetmeid, et korraldada Iraani olukorda käsitlev eriistung ja luua rahvusvaheline uurimismehhanism, et tagada Iraanis vastutusele võtmine ja lõpetada jätkuv karistamatus inimõiguste raskete rikkumiste korral; arvestades, et Inimõiguste Nõukogu pidas 24. novembril 2022 erakorralise istungi Iraanis valitseva olukorra teemal; arvestades, et eriistungil lepiti kokku, et sõltumatu rahvusvaheline teabekogumismissioon peaks uurima inimõiguste rikkumisi Iraani Islamivabariigis, koguma ja analüüsima tõendeid ning tegema koostööd sidusrühmadega, et teha kindlaks nende väidetega seotud faktid ja tuua kõik Iraani Islamivabariigis toime pandud raskete inimõiguste rikkumiste toimepanijad, sealhulgas kõrgeimad ametivõimud kohtu ette;

N.

arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo märkis 10. jaanuaril 2023, et kriminaalmenetluse relvana kasutamine inimeste karistamiseks oma põhiõiguste kasutamise eest kujutab endast riiklikult lubatud tapmist;

O.

arvestades, et ELi välisministrid võtsid 12. detsembril 2022 vastu nõukogu järeldused Iraani kohta; arvestades, et nendes järeldustes kutsutakse Iraani ametivõime üles viivitamata lõpetama meeleavaldajate taunimisväärse surmamõistmise ja surmanuhtluse täideviimise ning viivitamata tühistama hiljutised surmaotsused, mis on juba tehtud seoses käimasolevate meeleavaldustega, ning tagama nõuetekohase menetluse kõigile kinnipeetavatele;

P.

arvestades, et 9. jaanuaril 2023 kutsus Euroopa välisteenistuse peasekretär liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja nimel välja Iraani Islamivabariigi suursaadiku Euroopa Liidu juures, et väljendada uuesti ELi tõsist pahameelt Iraani meeleavaldustega seoses vahistatud ja surma mõistetud Mohammad Mehdi Karami ja Seyyed Mohammad Hosseini hiljutiste hukkamiste pärast; arvestades, et Mohsen Shekari ja Majidreza Rahnavard hukati osalemise eest meeleavaldustel vastavalt 8. ja 12. detsembril 2022;

Q.

arvestades, et Kanada ja Ameerika Ühendriigid tegid 9. detsembril 2022 ühisavalduse, milles mõisteti hukka Iraani Islamivabariigi jõhkrad vägivallaaktid rahumeelsete meeleavaldajate vastu, Iraani rahva jätkuv represseerimine ja rõhumine ning riigi toetatud naistevastane vägivald; arvestades, et mõlemad riigid võtsid lisaks vastu sanktsioonid Iraani ametnike suhtes, kes on seotud inimõiguste rikkumistega, sealhulgas rikkumistega, mis pandi toime praeguse jõhkra protestide mahasurumise käigus;

R.

arvestades, et EL on hiljuti ja mitmel korral vastu võtnud piiravaid meetmeid seoses inimõiguste jõhkra rikkumisega, eelkõige islami revolutsioonilise kaardiväe kõrgete isikute vastu, sealhulgas varade külmutamine, ELi reisimise keeld ning keeld teha loetellu kantud isikutele ja üksustele kättesaadavaks rahalisi vahendeid või majandusressursse vastusena nende osalusele vägivaldsetes repressioonides Iraanis, ning seoses Venemaa Föderatsiooni poolt Ukraina vastu toime pandud terroristlikus tegevuses kasutatavate relvastatud droonide tarnimisega Islamivabariigi poolt; arvestades, et nende isikute ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse praeguste inimõiguste rikkumiste tõttu Iraanis sanktsioonirežiimi raames ELi piiravaid meetmeid, sisaldab praegu kokku 126 isikut ja 11 üksust; arvestades, et isikute loetellu, kelle suhtes EL kohaldab piiravaid meetmeid, kuuluvad eelkõige Iraani siseminister Ahmad Vahidi, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia minister Issa Zarepour, Iraani õiguskaitsejõud ja islami revolutsioonilise kaardiväe piirkondlikud juhid;

S.

arvestades, et vastusena võttis Iraani Islamivabariigi välisministeerium sanktsioonimehhanismi raames vastumeetmed, mis on suunatud eelkõige Euroopa Parlamendi liikmele ja Araabia poolsaare riikidega suhtlemiseks loodud delegatsiooni juhile Hannah Neumannile ning teistele parlamendiliikmetele, samuti Saksamaa ja Prantsusmaa endistele poliitikutele; arvestades, et vastusena Iraani sanktsioonidele Euroopa Parlamendi liikmete suhtes otsustas parlament 2022. aasta novembris, et tema delegatsioonid ja komisjonid ei tee Iraani ametivõimudega enam koostööd;

T.

arvestades, et islamivabariik tegeleb eelkõige islami revolutsioonilise kaardiväe toel ulatusliku, keeruka ja vägivaldse rahvusvahelise repressioonitegevusega, mis on suunatud eksiilis viibivatele ja diasporaa aktivistidele, teisitimõtlejatele, sõltumatutele ajakirjanikele ja inimõiguste kaitsjatele, sealhulgas ELi pinnal, ning ähvardab ja ahistab nende pereliikmeid Iraanis; arvestades, et islamivabariik on nii otseselt kui ka kohalike käsilaste toel tapnud diasporaa teisitimõtlejaid, röövinud pagulasi Iraani toimetamiseks ja korraldanud pommirünnakuid mitmes riigis, sealhulgas ELi liikmesriikides;

U.

arvestades, et islamivabariigi režiim häirib tahtlikult interneti- ja mobiilühendusi ning piirab tõsiselt sotsiaalmeedia platvorme, et õõnestada Iraani elanikkonna suutlikkust meeleavaldusi korraldada; arvestades, et ELi sanktsioonirežiim hõlmab samuti keeldu eksportida Iraani varustust, mida võidakse kasutada siserepressioonideks või telekommunikatsiooni jälgimiseks;

V.

arvestades, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrell mõistis oma 8. detsembri 2022. aasta ja 7. jaanuari 2023. aasta avaldustes hukka Mohammad Mehdi Karami ja Seyyed Mohammad Hosseini hukkamise; arvestades, et avaldustes kutsutakse Iraani ametivõime üles viivitamata lõpetama meeleavaldajatele surmanuhtluse määramine ja täideviimine; arvestades, et kõnesolevates avaldustes kutsub EL Iraani ametivõime ka üles viivitamata tühistama hiljutised surmaotsused ja täitma täpselt oma rahvusvahelisi kohustusi;

W.

arvestades, et islamivabariik on süüdistanud kurdi rühmitusi, sealhulgas Iraagis asuvaid rühmitusi meeleavalduste õhutamises Iraani Kurdistanis; arvestades, et islami revolutsiooniline kaardivägi on sellel ettekäändel korraldanud Iraagis Kurdistani piirkonnas relvastatud rünnakuid, milles on tapetud kümneid inimesi, sealhulgas tsiviilisikuid; arvestades, et meeleavalduste mahasurumine on olnud eriti ränk Loode- ja Kagu-Iraanis, kus elab palju Iraani kurdi ja belutši vähemusse kuuluvaid inimesi;

X.

arvestades, et islami revolutsioonilisel kaardiväel, mis koosneb poolsõjaväelistest Basij relvarühmitustest, Qudsi vägedest, maavägedest, õhu- ja mereväest, on keskne roll riigisisese teisitimõtlemise mahasurumisel ja välises sõjalises tegevuses; arvestades, et islami revolutsiooniline kaardivägi, kes tegutseb riigina riigis, kontrollib väidetavalt kaht kolmandikku Iraani majandusest, sealhulgas taristu-, naftakeemia-, finants-, telekommunikatsiooni-, auto- ja meretööstuse sektorit, samuti suuri usaldusühinguid (bonyads) ning laiaulatuslikke salakaubanduse võrgustikke;

Y.

arvestades, et Iraanis tapetakse jõhkralt naisi ja tütarlapsi nn aumõrvades; arvestades, et ohvrid, kelle vastu on kuritegu toime pandud au nimel, jäävad sageli õiguseta;

Z.

arvestades, et islami revolutsiooniline kaardivägi tegeleb terroristliku tegevusega, suunab seda ja aitab sellele kaasa nii riigisiseselt kui ka kogu piirkonnas; arvestades, et Venemaa Ukraina-vastase agressiooni tõttu on Teherani suhted Moskvaga tihenenud;

AA.

arvestades, et mullade režiimi agressiivne sisepoliitika kandub üle ka islamivabariigi välispoliitikasse; arvestades, et režiim aitab kaasa destabiliseerumisele kogu Lähis-Ida piirkonnas ja mujal;

AB.

arvestades, et Ebrahim Raisi, kes valiti 2021. aasta juunis Iraani presidendiks ja on kantud isikute loetellu, kelle suhtes USA kohaldab piiravaid meetmeid, oli varem Iraani kohtusüsteemi juht, kuigi tema kohta on usaldusväärselt dokumenteeritud andmeid inimõiguste ränkade rikkumiste kohta; arvestades, et islamivabariigi institutsioonid tagasid Ebrahim Raisile võidu valimistel, mis ei olnud täielikult vabad ega õiglased; arvestades, et ainult 7 kandidaati 592-st sai järelevalvenõukogult heakskiidu presidendi kohale kandideerimiseks; arvestades, et kandidaatide hulgas ei olnud ühtki naist, vähemusrühma kuuluvat isikut ega režiimi suhtes kriitilist isikut;

AC.

arvestades, et läbirääkimisi ühise laiaulatusliku tegevuskava uuendamise üle ei ole ikka veel ametlikult peatatud; arvestades, et jätkuvad kõnelused uurimise üle, mille Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur (IAEA) algatas, kui ta leidis Iraanis kolmes deklareerimata kohas uraani jälgi;

1.

mõistab kõige karmimalt hukka rahumeelsete meeleavaldajate, eriti Mohsen Shekari, Majidreza Rahnavardi, Mohammad Mehdi Karami ja Seyyed Mohammad Hosseini surmamõistmise ja hukkamise Iraanis; nõuab, et Iraani ametivõimud peataksid viivitamata ja tingimusteta hukkamiste läbiviimise plaanid ning hoiduksid edaspidi surmamõistvate otsuste langetamisest; kutsub Iraani Islamivabariigi ametivõime üles kehtestama hukkamistele ametlikku moratooriumi, et surmanuhtlus täielikult kaotada; nõuab tungivalt, et Iraani ametivõimud tühistaksid kõik süüdi- ja surmamõistvad otsused; kordab, et on kindlalt ja põhimõtteliselt vastu surmanuhtluse kasutamisele mis tahes ajal ja olukorras;

2.

nõuab tungivalt, et islamivabariigi ametivõimud tagaksid kõigi surma mõistetud meeleavaldajate, sealhulgas Mohammed Boroughani, Mohammad Ghobadlou, Hamid Ghare Hassanlou, Mahan Sadrat Marani, Hossein Mohammadi, Manouchehr Mehman Navazi, Sahand Nourmohammad-Zadehi, Saman Seydi, Reza Arya, Saleh Mirhashemi Baltaghi, Saeed Yaqoubi Kordafli, Javad Rouhi, Arshia Takdastani, Mehdi Mohammadifardi, Saleh Mirhashemi, Majid Kazemi ja Saeid Yaghoubi viivitamatu ja tingimusteta vabastamise; mõistab teravalt hukka asjaolu, et Iraani režiim on kasutanud kriminaalmenetlusi ja surmanuhtlust relvana, et tõrjuda teisitimõtlejaid ja karistada inimesi oma põhiõiguste kasutamise eest; kutsub islamivabariiki üles vaatama läbi oma õigusaktid ning kõrvaldama karistatavate kuritegude hulgast moharebehi (jumalavaenulikkus) ja mofsed-e-filarzi (korruptsiooni levitamine maailmas);

3.

väljendab solidaarsust Iraani noorte, naiste ja meestega, sealhulgas vähemustega, kes juhivad meeleavaldusi ja osalevad neis; toetab kogu riigis toimuvat rahumeelset protestiliikumist, mis on suunatud süsteemse ja kasvava rõhumise ning inimõiguste ja põhivabaduste raskete ja massiliste rikkumiste vastu; toetab kindlalt Iraani rahva püüdlusi elada vabas, stabiilses, kaasavas ja demokraatlikus riigis; mõistab hukka Iraani režiimi poolse süstemaatilise naiste diskrimineerimise nende vabadusi, elu ja elatusvahendeid tugevalt piiravate seaduste ja reeglitega;

4.

avaldab kaastunnet kõigi hiljutiste ja varasemate meeleavalduste järel Iraanis tapetud, piinatud, röövitud või ebaseaduslikult vangistatud isikute perekondadele;

5.

kordab, et mõistab teravalt hukka Iraani julgeolekujõudude laialdase, jõhkra, tahtliku ja ebaproportsionaalse jõu kasutamise rahumeelsete meeleavaldajate vastu; kutsub Iraani ametivõime üles lõpetama oma kodanike mahasurumine; tuletab meelde, et rahumeelse kogunemise õigus tuleb tagada;

6.

nõuab, et rahvusvaheline üldsus ning EL ja selle liikmesriigid kasutaksid kõiki oma kohtumisi islamivabariigi ametivõimudega, et nõuda meeleavaldajate hukkamise ja meeleavalduste vägivaldse mahasurumise viivitamatut lõpetamist ning kõigi nende isikute tingimusteta vabastamist, kes on vahistatud väljendus-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabaduse kasutamise eest; kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles jätkama Iraani režiimi vastutusele võtmist oma rahva tapmise ja ränkade inimõiguste rikkumiste eest;

7.

palub Iraani režiimil võimaldada sõltumatul pädeval asutusel koostöös rahvusvaheliste organisatsioonidega läbi viia rahvusvaheline, erapooletu ja tulemuslik uurimine seoses režiimi toime pandud inimõiguste rikkumistega, sealhulgas Jina Mahsa Amini tapmine, sadade meeleavaldajate tapmine ning meelevaldselt kinni peetavate isikute piinamine ja väärkohtlemine; nõuab, et Iraani ametivõimud võimaldaksid uurida kõiki meeleavaldajate tapmisi kiiresti, tõenditel põhinevalt, erapooletult ja tulemuslikult ning et tapmiste eest vastutavad isikud antaks kohtu alla; rõhutab, et EL peaks jätkuvalt käsitlema Jina Mahsa Amini tapmise küsimust ja seda, kuidas Iraani julgeolekujõud on reageerinud tema surma tõttu puhkenud meeleavaldustele;

8.

nõuab tungivalt kõigi rahumeelsetel meeleavaldustel osalemise eest kinni peetud isikute ja kõigi poliitvangide viivitamatut vabastamist; nõuab, et määruse (EL) nr 359/2011 alusel kehtestataks sihipärased piiravad meetmed kõigile kohtunikele, kes meeleavaldajaid süüdi mõistavad; nõuab lisaks, et Iraani ametivõimud loobuksid viivitamata ja tingimusteta kõigist süüdistustest nende vastu, kes on kinni peetud üksnes selle eest, et nad kasutasid meeleavaldustel rahumeelselt oma väljendus-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabaduse õigust; kutsub Iraani ametivõime üles täitma oma rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti raames võetud kohustusi;

9.

väljendab heameelt välisasjade nõukogu 12. detsembri 2022. aasta järelduste üle ja hiljutiste piiravate meetmete vastuvõtmise üle nende vastu, kes on seotud meeleavaldajate vastu suunatud vägivallaga ja kõigi nende vastu, kes on seotud moraalipolitseiga, kes on Jina Mahsa Amini surmas kaasosalised või vastutavad selle eest; on siiski seisukohal, et kuna Iraani režiim eirab jõhkralt oma kodanike inimväärikust ja demokraatlikke püüdlusi ning toetab Venemaa Föderatsiooni, tuleb ELi seisukohta Iraani suhtes korrigeerida;

10.

kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja nõukogu üles laiendama ELi sanktsioonide loetelu kõigile inimõiguste rikkumiste eest vastutavatele isikutele ja nende pereliikmetele ning üksustele, sealhulgas kõrgeim juht Ali Khamenei, president Ebrahim Raisi, peaprokurör Mohammad Jafar Montazer ja kõik islami revolutsioonilise kaardiväega seotud sihtasutused (bonyadid), eelkõige Bonyad Mostazafan ja Bonyad Shahid va Omur-e Janbazan; kutsub lisaks komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, nõukogu ja liikmesriike üles kaaluma sanktsioone Iraani parlamendi 227 liikme suhtes, kes julgustasid surmanuhtluse kasutamist; kiidab Ühendkuningriigis käimasolevaid ettevalmistusi islami revolutsioonilise kaardiväe lisamiseks Ühendkuningriigi terroriorganisatsioonide loetellu; mõistab jõuliselt hukka Iraani ametivõimude kehtestatud sanktsioonid Saksamaa ja Prantsusmaa endiste poliitikute ning Euroopa Parlamendi liikmete vastu; tuletab meelde, et seni, kuni Euroopa Parlamendi liikmete vastu kehtivad ametivõimude sanktsioonid, tuleks parlamentidevaheline dialoog peatada;

11.

palub nõukogul ja liikmesriikidel lisada islami revolutsiooniline kaardivägi ja selle abijõud, sealhulgas poolsõjaväeline Basij relvarühmitus ja Quds Force ELi terroristiloetellu ning keelustada mis tahes majandus- ja finantstegevus, mis hõlmab äriühinguid ja äritegevust, mis on seotud islami revolutsioonilise kaardiväe või sellega seotud isikutega, on täielikult või osaliselt nende omanduses või varjavad nende tegevust, olenemata sellest, millises riigis nad tegutsevad, vältides samal ajal kahjulikke tagajärgi Iraani rahvale ning ELi humanitaar- ja arenguabile; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid nõuaksid tungivalt koostöös sarnaselt meelestatud partneritega, et kõik riigid, kuhu islami revolutsiooniline kaardivägi lähetab sõjalisi, majanduslikke või teabeoperatsioone, katkestaksid ja kuulutaksid sidemed islami revolutsioonilise kaardiväega ebaseaduslikuks; mõistab teravalt hukka islami revolutsioonilise kaardiväe provotseerimata rünnaku Iraagi Kurdistani Arbīli piirkonnas ja rõhutab, et sellised valimatud rünnakud ohustavad süütuid tsiviilelanikke ja piirkonna stabiilsust;

12.

kordab, et mõistab teravalt hukka kiiresti halveneva inimõiguste olukorra Iraanis, mille eest on ainuvastutav islamivabariik eesotsas oma kõrgeima juhtkonna ja julgeolekujõududega, sealhulgas islami revolutsiooniline kaardivägi; nõuab, et Iraani ametivõimud austaksid etnilisi ja usuvähemusi ning LGBTIQ+ kogukonna liikmete põhiõigusi ja -vabadusi; kutsub Iraani ametivõime üles kaotama diskrimineerimise kõik vormid;

13.

väljendab heameelt Iraani Islamivabariiki käsitleva sõltumatu rahvusvahelise teabekogumismissiooni loomise üle, millele ÜRO Inimõiguste Nõukogu andis 24. novembri 2022. aasta resolutsioonis S35/1 volitused uurida inimõiguste rikkumisi Iraani Islamivabariigis ning koguda ja analüüsida sellega seotud tõendeid, ning nõuab selle kiiret lähetamist; nõuab tungivalt, et islamivabariigi ametivõimud tagaksid teabekogumismissioonile täieliku ja takistamatu juurdepääsu oma volituste täitmiseks ning hoiduksid teabekogumismissiooniga koostööd tegevate isikute või nende pereliikmete ahistamisest ja hirmutamisest; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid täielikult teabekogumismissiooni ettevalmistamist ja elluviimist; nõuab tungivalt, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu pöörduks Iraani küsimuses viivitamata ÜRO Julgeolekunõukogu poole, kui islamivabariik koostööd ei tee;

14.

palub lisaks Iraani ametivõimudel anda luba kõigi ÜRO Inimõiguste Nõukogu erimenetluste esindajate külastuseks ja tagada eelkõige, et Iraani Islamivabariigi inimõiguste olukorraga tegeleval ÜRO eriraportööril lubataks riiki siseneda;

15.

nõuab, et Iraani režiim vabastaks kõik inimõiguste kaitsjad; palub Iraani režiimil lõpetada kõigi inimõiguste kaitsjate sihikule võtmine Iraanis ning tagada neile igas olukorras võimalus viia ellu õiguspärast inimõigustealast tegevust igasuguste piiranguteta, sealhulgas kohtuliku ahistamiseta, ja repressioone kartmata;

16.

mõistab hukka kümnete ajakirjanike vahistamise ja kutsub Iraani ametivõime üles nad viivitamata vabastama; on väga mures enam kui 80 meediatöötaja, sealhulgas ajakirjanik Niloofar Hamedi vahistamise pärast, kes vahendas esimesena uudist Jina Mahsa Amini vahistamise ja haiglasse viimise kohta, ning kutsub Iraani ametivõime üles nad viivitamata vabastama; kutsub islamivabariiki üles austama kõigi Iraanis elavate inimeste väljendus- ja veendumusvabadust; väljendab muret selle pärast, et meditsiinitöötajaid koheldakse kurjategijatena ja et julgeolekujõud kasutavad nende suhtes vägivalda, ning kutsub Iraani Islamivabariiki üles osutama tsiviilmeditsiini valdkonna töötajatele kõikvõimalikku abi erapooletu arstiabi andmiseks;

17.

mõistab kõige karmimalt hukka süstemaatilise piinamise, sealhulgas seksuaalse vägivalla relvana kasutamise Iraani vanglates ning nõuab kõigi kinnipeetavate igasuguse piinamise ja väärkohtlemise viivitamatut lõpetamist; mõistab teravalt hukka islamivabariigi ülestunnistuste väljapressimise poliitika, milleks kasutatakse piinamist, hirmutamist, pereliikmete ähvardamist või muid survevorme, ning nende vägivalla ähvardusel saadud ülestunnistuste kasutamise meeleavaldajate süüdimõistmiseks ja karistamiseks; mõistab lisaks hukka tava mitte lubada kinnipeetavatel kasutada telefoni ega kohtuda pereliikmetega; peab väga murettekitavaks, et kinnipeetavatel ei ole ülekuulamiste ajal võimalik kasutada õigusabi; kutsub Iraani režiimi üles kohtlema kinnipeetavaid lugupidavalt, austades nende loomupärast väärikust ja väärtust inimestena; kordab oma üleskutset Iraanile ratifitseerida viivitamata piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastane ÜRO konventsioon ning tegutseda täielikult kooskõlas konventsiooni sätetega;

18.

nõuab tungivalt, et Iraani ametivõimud vabastaksid viivitamata kõik vahistatud ELi kodanikud ja loobuksid kõigist nende vastu esitatud süüdistustest; mõistab teravalt hukka tõsiasja, et Belgia kodanikule ja vabaühenduse töötajale Olivier Vandecasteelele määrati väljamõeldud spionaažisüüdistuste alusel 40-aastane vangistus koos 74 piitsahoobi ja ühe miljoni euro suuruse trahviga ning et Rootsi kodanikku Ahmadreza Djalali hoitakse jätkuvalt vangis ja talle määrati surmanuhtlus, mõistab samuti hukka islamivabariigi küünilise pantvangidiplomaatia, et sundida vabastama süüdi mõistetud terroristi Asadollah Asadi; nõuab Ahmadreza Djalali ja Olivier Vandecasteele ning seitsme Iraanis jätkuvalt kinnipeetud Prantsusmaa kodaniku, sealhulgas Cécile Kohleri viivitamatut ja tingimusteta vabastamist ja turvalist repatrieerimist; mõistab kõige karmimalt hukka Iraani ja Ühendkuningriigi kodaniku Alireza Akbari hukkamise Iraanis; väljendab lisaks muret Iraani luure- ja julgeolekuministeeriumi avalike ähvarduste pärast Euroopa saatkondade suunal;

19.

kutsub liikmesriike ja vabaühendusi üles hoidma, säilitama ja jagama kättesaadavaid tõendeid, mis võivad uurimistele kaasa aidata, ning tegema koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ja selle tööd toetama; nõuab tungivalt, et Iraani ametivõimud võtaksid meetmeid Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi ratifitseerimiseks; rõhutab, et Iraani režiimi poolt oma rahva vastu toime pandud jätkuvad ja rängad inimõiguste rikkumised ohustavad läbirääkimisi Iraani tuumaleppe üle;

20.

mõistab teravalt hukka islamivabariigi tava sulgeda internetiühendus ja mobiilsidevõrgud riigis toimuvate meeleavalduste kontekstis, takistades seeläbi suhtlemist ja teabe vaba liikumist Iraani kodanike jaoks; rõhutab, et selline tegevus on rahvusvahelise õiguse selge rikkumine; väljendab heameelt mitmesuguste ELi piiravate meetmete üle, mis kehtestati sanktsioonide mehhanismi raames repressioonidele reageerimiseks, eelkõige selliste meetmete üle, mis on suunatud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas tegutsevate isikute ja üksuste ning desinformatsiooni eest vastutavate isikute vastu; väljendab lisaks heameelt Iraani info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ministri lisamise üle ELi sanktsioonide loetellu; kutsub komisjoni üles kaaluma kooskõlas vajalikkuse põhimõttega võimalust lubada ELis asuvatel sideteenuste pakkujatel Iraani kodanikele ja elanikele turvaliste vahendite pakkumist;

21.

kutsub liikmesriike üles võtma endale kohustuse võimaldada iraanlastele juurdepääs vabale internetile, hoolimata režiimi ulatuslikust interneti tsensuurist; teeb ettepaneku, et vajalikke tehnilisi ja rahalisi vahendeid võiks anda ELi fondi vahendusel;

22.

nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid rakendaksid üldist kohtualluvust kõigi Iraani ametnike suhtes, kelle puhul põhjendatud kahtlus, et neil lasub rahvusvahelise õiguse alusel kuritegude ja muude inimõiguste raskete rikkumiste eest kriminaalvastutus; nõuab tungivalt, et liikmesriigid, kelle riigisisestes õigusaktides ei ole veel sätestatud üldise kohtualluvuse põhimõtet, võtaksid sellised õigusaktid viivitamata vastu;

23.

nõuab piiravate meetmete laiendamist, võttes arvesse asjaolu, et Iraani Islamivabariik jätkab mehitamata õhusõidukite tarnimist Venemaa Föderatsioonile ja kavatseb neile tarnida pind-õhk-tüüpi rakette Ukraina vastu kasutamiseks; rõhutab, et islamivabariik aitab kaasa sõjakuritegudele Ukrainas, kuna neid relvi kasutatakse tsiviilelanike ja tsiviiltaristu vastu;

24.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles kõrvaldama kõik lüngad, sealhulgas finantslüngad, kehtivate sanktsioonide täitmise tagamisel, tagama nende range rakendamise ning kooskõlastama ja tegema tihedat koostööd rahvusvaheliste partneritega, et piiravaid meetmeid tõhusalt rakendada;

25.

väljendab sügavat muret islamivabariigi ametivõimude korraldatud struktuursete piiriüleste repressioonide pärast, mis hõlmavad spionaaži, tapmisi, pommirünnakute katseid, küberründeid, desinformatsioonikampaaniaid ja muud kontrollitegevust, eelkõige selle saatkondade ja islami revolutsioonilise kaardiväe poolt ELis elava Iraani diasporaa vastu, mis lämmatab ELi kodanike ja elanike sõna- ja väljendusvabadust, ohustab nende turvalisust ja kujutab endast pahatahtlikku sekkumist; kutsub ELi ja liikmesriike üles laiendama Iraani diasporaa kaitset islamivabariigi piiriüleste repressioonide vastu; kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles leidma võimalusi anda tehnilist tuge ja suutlikkuse alast toetust neile, kes abistavad Iraani kodanikuühiskonda, tagades samal ajal nende tegevuste puhul Iraani omavastutuse;

26.

mõistab hukka Iraani ametnike hiljutised rünnakud ajalehe Charlie Hebdo vastu ning väljendab heameelt selle üle, et algatatud on satiiriliste koomiksite avaldamise järel ajalehe suhtes toime pandud küberründe uurimine;

27.

nõuab, et EL, kaasa arvatud komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja jätkaksid Iraani ametivõimudega seoses inimõiguste küsimuse tõstatamist kahe- ja mitmepoolsetel foorumitel ning kasutaksid sel eesmärgil kõiki kavandatud kohtumisi Iraani ametivõimudega, eelkõige ELi ja Iraani kõrgetasemelise poliitilise dialoogi raames; kinnitab veel kord, et inimõiguste austamine on ELi ja Iraani suhete arendamise alustala;

28.

kordab oma üleskutset kõigile liikmesriikidele teha ühiselt avalikke avaldusi ja diplomaatilisi algatusi, et jälgida ebaõiglasi kohtumenetlusi ja külastada vanglaid, kus peetakse kinni ELi kodanikest pantvange Iraanis, inimõiguste kaitsjaid ja teisi meelsusvange; julgustab Teheranis akrediteeritud ELi saatkondi omavahelist tegevust tihedamalt koordineerima; nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid, kellel on Teheranis diplomaatiline esindus, kasutaksid inimõiguste kaitsjaid käsitlevates ELi suunistes sätestatud mehhanisme, et toetada ja abistada surma mõistetud isikuid ning ebaseaduslikult süüdi mõistetud ja vahistatud isikuid; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid vangidele võimaluse võtta vastu külastajaid ja jälgiksid hoolikalt nende kinnipidamistingimusi;

29.

nõuab tungivalt, et Iraani ametivõimud võimaldaksid Iraanis asuvate liikmesriikide saatkondade sõltumatutele vaatlejatele juurdepääsu kõikidele meeleavaldustega seotud kohtumenetlustele; palub liikmesriikidel jälgida kõiki meeleavaldustega seotud kohtumenetlusi, pöörates erilist tähelepanu surmanuhtlusega seotud kohtumenetlustele, ning mõista avalikult hukka nende puudused;

30.

kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles koostöös sarnaselt meelestatud partneritega laiendama ja suurendama tegelikku toetust Iraani rahva demokraatlikele püüdlustele, eelkõige suurendades toetust sõltumatutele inimõiguste ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele ning sõltumatutele meediaplatvormidele ning toetades sarnaselt meelestatud partnerite pingutusi internetiühenduse säilitamiseks Iraanis; julgustab Iraani demokraatlikku opositsiooni püüdlema võimaluse korral suurema ühtsuse poole, tuginedes ühistele väärtustele ning kaasates eksiilis elavad ja diasporaa hulka kuuluvad iraanlased, et hõlbustada rahvusvahelise üldsuse edasist toetamist; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid intensiivistaksid Iraani rahvale suunatud strateegilist kommunikatsiooni, eelkõige laiendades Euroopa välisteenistuse lõunanaabruse strateegilise kommunikatsiooni töörühma volitusi, nii et need hõlmaksid ka islamivabariiki, ning suurendades märkimisväärselt selle rahastamist ja nähtavust;

31.

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid hõlbustaksid viisade väljastamist kõigile isikutele, kellel on põhjendatud tagakiusamise kartus seoses sellega, et nad kasutasid rahumeelselt oma õigust väljendus-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabadusele seoses meeleavaldustega Iraanis; kutsub Euroopa välisteenistust üles pöörduma Iraani lähinaabrite poole palvega tagada, et piiriületuskohad oleksid Iraanist põgenevatele aktivistidele lahti ning need isikud saaksid nendest riikidest Euroopas varjupaika taotleda;

32.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Islami nõuandvale esinduskogule, Iraani Islamivabariigi režiimile ning Iraani Islamivabariigi kõrgeima juhi kantseleile.

(1)  Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2022)0352.

(2)  ELT C 342, 6.9.2022, lk 286.

(3)  Nõukogu 12. detsembri 2022. aasta rakendusotsus (ÜVJP) 2022/2433, millega rakendatakse otsust 2011/235/ÜVJP teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Iraanis (ELT L 318 I, 12.12.2022, lk 36).

(4)  EÜT L 344, 28.12.2001, lk 93.

(5)  EÜT L 344, 28.12.2001, lk 70.

(6)  ELT L 88, 31.3.2017, lk 6.


16.6.2023   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 214/123


P9_TA(2023)0017

Euroopa Investeerimispanga finantstegevuse kontrolli 2021. aasta aruanne

Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2023. aasta resolutsioon Euroopa Investeerimispanga finantstegevuse kontrolli 2021. aasta aruande kohta (2022/2153(INI))

(2023/C 214/12)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse 27. jaanuaril 2022. aastal avaldatud Euroopa Investeerimispanga (EIP) 2021. aasta tegevusaruannet „Reageerime innovatsiooniga“,

võttes arvesse 5. mail 2022. aastal avaldatud EIP 2021. aasta finantsaruannet ning EIP 2021. aasta aruannet rahastamis- ja laenutegevuse kohta,

võttes arvesse 20. jaanuaril 2021. aastal avaldatud EIP grupi 2021. aasta tegevuskava,

võttes arvesse 21. jaanuaril 2021. aastal avaldatud EIP investeerimisaruannet 2020/2021 „Building a smart and green Europe in the COVID-19 era“ (Aruka ja rohelise Euroopa ülesehitamine COVID-19 ajastul),

võttes arvesse EIP grupi kliimapanga tegevuskava (2021–2025) rakenduskava, mille EIP direktorite nõukogu võttis vastu 14. novembril 2020. aastal ja mis avaldati 14. detsembril 2020. aastal,

võttes arvesse EIP kliimastrateegiat, mis võeti vastu 2020. aasta novembris ja avaldati 15. novembril 2020. aastal,

võttes arvesse 6. juulil 2022. aastal avaldatud EIP grupi 2021. aasta kestlikkusaruannet,

võttes arvesse 2. veebruaril 2022. aastal avaldatud EIP grupi keskkonnaalase ja sotsiaalse kestlikkuse raamistikku,

võttes arvesse 21. juulil 2022. aastal avaldatud EIP auditikomisjoni aastaaruandeid 2021. aasta kohta,

võttes arvesse 7. juulil 2022. aastal avaldatud EIP pettuste uurimisega seotud tegevuse 2021. aasta aruannet,

võttes arvesse 7. aprillil 2022. aastal avaldatud Euroopa Investeerimispanga hankevaidlustega seotud tegevuse ja hankevaidluste komitee 2021. aasta aruannet,

võttes arvesse EIP, Euroopa Investeerimisfondi (EIF) ja Euroopa Prokuratuuri vahel 7. detsembril 2021. aastal allkirjastatud töökorda,

võttes arvesse 25. augustil 2022. aastal avaldatud EIP vastavuskontrolliga seotud tegevuse 2021. aasta aruannet,

võttes arvesse 26. oktoobril 2021. aastal avaldatud EIP grupi raamistikku PATH: „Vastaspoolte toetamine nende Pariisi kokkuleppega vastavusse viimisel (Pariisi kokkuleppele vastav vastaspoolte raamistik)“,

võttes arvesse 5. augustil 2021. aastal avaldatud EIP grupi pettustevastast poliitikat,

võttes arvesse EIP eetika- ja vastavuskomitee 8. aprillil 2022. aastal avaldatud 2020. aasta aruannet ning selle komitee tegevusreegleid,

võttes arvesse EIP grupi töötajatele, selle auditikomisjoni liikmetele ja halduskomiteele mõeldud käitumisjuhendeid,

võttes arvesse 9. augustil 2022. aastal avaldatud EIP grupi riskijuhtimise avalikustamisaruannet 2021. aasta kohta,

võttes arvesse EIP kodukorda,

võttes arvesse kolmepoolset lepingut Euroopa Komisjoni, Euroopa Kontrollikoja ja Euroopa Investeerimispanga vahel (edaspidi „kolmepoolne leping“), mis jõustus 2021. aasta novembris,

võttes arvesse 18. novembril 2021. aastal avaldatud EIP grupi läbipaistvuspoliitikat ja 24. novembril 2021. aastal avaldatud rikkumisest teatamise poliitikat,

võttes arvesse 13. oktoobril 2021. aastal avaldatud uut EIP ühtekuuluvussuunitlust aastateks 2021–2027,

võttes arvesse oma 7. juuli 2022. aasta resolutsiooni Euroopa Investeerimispanga finantstegevuse kontrolli kohta – 2020. aasta aruanne (1),

võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A9-0294/2022),

A.

arvestades, et EIP grupp koosneb Euroopa Investeerimispangast (EIP) ja Euroopa Investeerimisfondist (EIF), on maailma suurim mitmepoolne finantseerimisasutus ja üks suurimaid kliimameetmete rahastajaid; arvestades, et EIP keskendub sellistele prioriteetsetele valdkondadele nagu kliima ja keskkond, areng, innovatsioon ja oskused, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, taristu ja ühtekuuluvus; arvestades, et EIF toetab väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid ettevõtluse, majanduskasvu, innovatsiooni ja teadusuuringute, tööhõive ja regionaalarengu rahastamisega;

B.

arvestades, et aluslepingute kohaselt peab EIP aitama kaasa ELi integratsioonile ning siseturu tasakaalustatud ja kindlale arengule, võttes arvesse avaliku poliitika eesmärke, nagu sotsiaalne ühtekuuluvus ja kestlik areng, et vähendada ebavõrdsust, luues paremad tingimused juurdepääsuks töökohtadele ja haridusvõimalustele, avalikele taristutele ja teenustele ning edendades tervislikku ja kestlikku keskkonda;

C.

märgib, et EIP on kohustatud järgima Euroopa Liidu põhiõiguste hartat; arvestades, et inimõiguste põhimõtted on integreeritud EIP hoolsuskohustuse menetlustesse ja normidesse, sealhulgas avalikult kättesaadavatesse eelhindamistesse;

D.

arvestades, et EIP investeeringutega on võimalik toetada sotsiaalsektorit, sealhulgas tervishoidu, elamumajandust ja haridust;

E.

arvestades, et territoriaalne ja sotsiaalne ühtekuuluvus, kestlik areng ning töötuse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemine peaksid olema EIP tegevuse keskmes; arvestades, et kestlikkus tuleb integreerida mis tahes laenuandmis-, laenuvõtmis- ja nõustamistegevusse, sest EIP ülesanne on edendada kestlikku majanduskasvu Euroopa Liidus ja sellest väljaspool; arvestades, et ühtekuuluvuse toetamine on sätestatud EIP põhikirjas ning EIP investeeringute eesmärk on aidata kaasa siseturu tasakaalustatud ja kindlale arengule;

F.

arvestades, et EIP-l on ELi kliimapangana keskne roll võitluses ülemaailmsete hädaolukordadega, nagu kliimamuutused, keskkonnaseisundi halvenemine ja elurikkuse vähenemine; arvestades, et EIP on võtnud kohustuse viia kogu oma tegevus kooskõlla Pariisi kokkuleppega, et suurendada kliimameetmete ja keskkonnakestlikkuse iga-aastast rahastamist 2025. aastaks rohkem kui 50 %-ni kogu laenuandmistegevusest; arvestades, et EIP on võtnud kohustuse investeerida järgmise kümne aasta jooksul kliimameetmete rahastamisse vähemalt triljon eurot;

G.

arvestades, et EIP grupiga (EIP ja EIF) programmi „InvestEU“ raames sõlmitud tagatislepingu üle peeti läbirääkimisi 2021. aastal ja 2022. aasta alguses ning see allkirjastati 7. märtsil 2022. aastal;

H.

arvestades, et liikmesriigid võivad usaldada EIP-le selliste rahastamisvahendite rakendamise, mida nad kasutavad taaste- ja vastupidavusrahastu vahendite investeerimiseks rahastamiskõlblikesse projektidesse; arvestades, et EIP võib pakkuda liikmesriikidele lisarahastust ja sihtotstarbelist nõustamisabi oma taaste- ja vastupidavusrahastu vahendite investeerimiseks;

I.

arvestades, et EIP aitab kaasa Euroopa Liidu poliitiliste ja majanduslike eesmärkide saavutamisele ning toetab liidu välistegevuse prioriteete kõigis maailma piirkondades, sealhulgas idanaabruse ja Vahemere piirkonna poliitiliselt tundlikes riikides;

J.

arvestades, et EIP on suurim mitmepoolne laenuandja ELi naaberpiirkondades, mis hõlmavad idanaabruse riike, Lääne-Balkani riike, Lähis-Ida ja Põhja-Aafrikat; arvestades, et EIP tegutseb väljaspool Euroopa Liitu ligi 30 Aafrikas, Ladina-Ameerikas ja Aasias asuva välisbüroo kaudu;

K.

arvestades, et EIP grupp teeb tihedat koostööd ELi institutsioonide ja teiste partneritega, et toetada liidu eesmärke ja poliitika prioriteete; arvestades, et EIP grupp teeb eelkõige mitmeaastase finantsraamistiku (2021–2027) raames koostööd komisjoni ning riiklike tugipankade ja finantseerimisasutuste ning arengut rahastavate asutustega; arvestades, et Pariisi kokkuleppe põhimõtete ja eesmärkide saavutamiseks 2020. aasta lõpuks tegi EIP grupp koostööd Euroopa välisteenistuse ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangaga;

L.

arvestades, et EIP on COVID-19 kriisi lahendamisel Euroopa Liidus esirinnas ja on teinud märkimisväärseid pingutusi, et pakkuda lisatoetust eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd), luues uue üleeuroopalise tagatisfondi (EGF), et pakkuda kapitali VKEdele, keda kriis on eriti rängalt tabanud;

M.

arvestades, et EIP reiting AAA on vajalik asjakohaste turupõhiste rahastamisallikate tagamiseks kõige soodsama intressimääraga ja seetõttu tuleb see säilitada;

N.

arvestades, et EIP ärimudel nõuab usaldusväärsuse, läbipaistvuse, vastutavuse ja hea valitsemistava kõrgeimat taset, samuti piisavaid meetmeid, et võidelda tulemuslikult ja tõhusalt rahapesu, terrorismi rahastamise, organiseeritud kuritegevuse ja kahjulike maksutavade kõigi vormide, nagu ka hiljuti läbi vaadatud pettustevastases poliitikas määratletud keelatud tegevuse liikide vastu;

EIP finantstehingute tulemuslikkus

1.

rõhutab, et EIP on juhtiv emitent ning aitab pidevalt kaasa uuendustele ja arengusuundumustele kapitaliturgudel, edendades samal ajal kõige rangemaid standardeid;

2.

märgib, et 31. detsembri 2021. aasta seisuga oli EIP grupi bilansi kogumaht 568 miljardit eurot, mida on 11,9 miljardit eurot rohkem kui 31. detsembril 2020. aastal;

3.

märgib, et 2021. aastal sõlmis pank uusi laenulepinguid kokku 65,4 miljardi euro eest, mis on kooskõlas 2021. aasta tegevuskavas seatud eesmärgiga ja ligilähedane eelnevate aastate tulemustega (2020. aastal 66,1 miljardit eurot ja 2019. aastal 63,3 miljardit eurot); võtab teadmiseks, et 54,3 miljardit eurot sellest tuli panga omavahenditest (võrreldes 2020. aasta 64,6 miljardi euroga, mis olid samuti panga omavahendid);

4.

juhib tähelepanu sellele, et sarnaselt eelnevate aastatega eraldati suurim osa Itaalias, Prantsusmaal ja Hispaanias (vastavalt 16 %, 14 % ja 12 % kõigist lepingutest) ning et suurima osa said sarnaselt eelnevate aastatega transpordi-, üleilmsete laenude ja energeetikasektor (vastavalt 30,2 %, 18,5 % ja 14,8 %);

5.

märgib, et 2021. aastal ulatusid väljamaksed kokku 41,4 miljardi euroni, millest 40,4 miljardit eurot tuli panga omavahenditest (2020. aastal tehti väljamakseid 58,3 miljardi euro ulatuses, millest 56,8 miljardit eurot tuli panga omavahenditest);

6.

märgib, et alates 31. detsembrist 2021. aastal on sõlmitud laenulepingute tagasimaksmata maht veidi vähenenud 566,4 miljardi euroni (vastavalt 558,7 ja 560,3 miljardilt eurolt 2020. ja 2019. aastal), millest 82 % moodustasid ELi-sisesed projektid (82,2 % 2020. aastal ja 81,4 % 2019. aastal); märgib, et EIP väljamakstud laenuportfelli maht oli 433,4 miljardit eurot, võrreldes 444,6 miljardi euroga 2020. aasta lõpus ja 447,5 miljardi euroga 2019. aasta lõpus;

7.

rõhutab, et eespool kirjeldatud 2021. aasta rahastamissuundumus kajastab EIP üha suuremat keskendumist kolmandate isikute vahendite kasutamisele Euroopa Liidus, nagu üleeuroopalise tagatisfondi ja detsentraliseeritud rahastamisvahendite raames tehtavad tehingud, mis täiendavad EIP omavahendeid ja võimaldavad tal suurendada suurema riskiga tehingute üldmahtu; märgib, et EIP aktsepteerib krediidi-, turu- ja likviidsusriski üksnes kooskõlas oma riskivalmiduse ja avaliku ülesandega;

8.

märgib, et 2021. aastal oli EIP suurim tulude kindla kasutusotstarbega rohelisi ja kestlikkuse võlakirju emiteeriv mitmepoolne arengupank, mis kinnitab selle juhtrolli ülemaailmsetel roheliste ja kestlikkuse võlakirjade turgudel, saavutades kliima- ja kestlikkusteadlikkusvõlakirjade väärtuse osas uue rekordi, milleks on 11,5 miljardit eurot (samas kui 2020. aastal oli kestlikkuse laenutoodete puhul emissiooni väärtus 10,5 miljardit eurot); märgib samuti, et see suurendas kestlikkuse rahastamise osakaalu selle kogurahastuses 15 %-lt 2020. aastal 21 %-le (võttes arvesse nii kliimateadlikkusvõlakirju kui ka kestlikkusteadlikkusvõlakirju);

9.

tunneb heameelt aruande „Evaluation of the EIB’s Climate Awareness Bonds“ (EIP kliimateadlikkusvõlakirjade hindamine) üle, mille EIP direktorite nõukogu võttis vastu 2021. aasta märtsis; mõistab, et kliimateadlikkusvõlakirjad ja kestlikkusteadlikkusvõlakirjad viiakse järk-järgult vastavusse tulevase ELi roheliste võlakirjade standardiga;

10.

on teadlik sellest, et EIP kogub pikaajalisi rahalisi vahendeid võlakirjade emiteerimisega rahvusvahelistel kapitaliturgudel, et rahuldada oma laenuandmisvajadusi; märgib, et 2021. aastal kogus EIP 21 vääringus 55,3 miljardit eurot;

11.

võtab teadmiseks, et EIP teenib tulu, rahastades suurt hulka väikese marginaaliga laene, ning et 31. detsembri 2021. aasta seisuga oli EIP puhaskasum 2,5 miljardit eurot, mis kujutab endast kasvu, kuna 2020. aastal oli see 1,7 miljardit eurot ja 2019. aastal 2,4 miljardit eurot;

12.

märgib, et kuna kasum jäetakse jaotamata, et toetada EIP tegevust, on panga pidev kasumlikkus toonud aastate jooksul kaasa märkimisväärsete reservide loomise; tunneb heameelt asjaolu üle, et reservid on suurenenud 73,5 miljardilt eurolt 2020. aasta lõpus 76,1 miljardi euroni 2021. aasta lõpus;

13.

märgib, et üldine laenuportfell toimis jätkuvalt hästi, sest 2021. aasta lõpus oli langenud väärtusega laenude osakaal vaid 0,3 % (võrreldes 0,4 %-ga nii 2020. kui ka 2019. aasta lõpus); märgib, et üle 90 päeva hilinenud maksete osakaal on endiselt väga väike, st 2021. aasta lõpus kokku 116,3 miljonit eurot (võrreldes 117,1 miljoni euroga 2020. aasta lõpus ja 146,0 miljoni euroga 2019. aasta lõpus), ja moodustas vaid 0,03 % riskiportfellist, nagu ka eelnevatel aastatel;

14.

väljendab heameelt selle üle, et direktorite nõukogu kiitis 15. detsembril 2021. aastal heaks EIP grupi tegevuskava aastateks 2022–2024; peab kiiduväärseks, et uus tegevuskava kinnitab EIP kooskõla ELi poliitiliste prioriteetidega ja tema võetud kohustust suurendada oma ambitsioone digi- ja rohepöörde osas;

15.

märgib, et tegevuskava kajastab eeldatavat laenuvõtmist, mida on vaja oma tegevuseesmärkide saavutamiseks, ning et direktorite nõukogu on andnud loa võtta 2022. aastaks kuni 50 miljardi euro ulatuses laene; märgib lisaks, et EIP on kuulutanud välja rahastamisprogrammi, mille maht on eeldatavasti 45 miljardit eurot;

16.

kutsub EIPd üles panema aktiivselt õlga alla õiglast üleminekut toetavatele projektidele, nagu teadusuuringud, innovatsioon, digiüleminek, VKEde juurdepääs rahastamisele ning sotsiaalsed investeeringud ja oskused;

COVID-19 pandeemiaga seotud meetmed

17.

rõhutab, et Euroopa Liidu pikaajaline eelarve aastateks 2021–2027 (1,2 triljonit eurot jooksevhindades) koos ajutise taasterahastuga „NextGenerationEU“ (806,9 miljardit eurot jooksevhindades) on enneolematu ja ainulaadne vastus, mille eesmärk on aidata korvata COVID-19 pandeemia põhjustatud majanduslikku ja sotsiaalset kahju ning hõlbustada digi- ja rohepööret;

18.

märgib, et 2021. aastal häirisid eri pandeemialained paljude panga klientide, sealhulgas VKEde ja suurettevõtjate ning finantseerimisasutuste tegevust, mistõttu vähenesid mahud ja väljamaksed;

19.

märgib, et COVID-19 pandeemia ei ole oluliselt mõjutanud EIP laenuportfelli kvaliteeti tänu selle krediidiriski juhtimise strateegiale;

20.

märgib tunnustavalt, et hoolimata COVID-19 pandeemiast tingitud üldisest ebakindlusest ülemaailmsetel finantsturgudel, säilitab EIP jätkuvalt tugeva likviidsuspositsiooni ja kõrgeima krediidireitingu;

21.

märgib, et 2021. aastal kiitis EIP heaks 109 eraldiseisvat tehingut, mille eesmärk oli otseselt reageerida COVID-19 kriisile, kogusummas 12,9 miljardit eurot (heakskiidetud kogumahust 55,8 miljardit eurot); juhib tähelepanu sellele, et alates COVID-19 pandeemia algusest on EIP grupp kiitnud heaks peaaegu 72 miljardit eurot sihtotstarbelise toetusena rahvatervise sektorile, vaktsiinide tarnimisele ja kriisis rängalt kannatada saanud ettevõtjatele;

22.

rõhutab märkimisväärset toetust, mida EIP annab üleeuroopalise tagatisfondi kaudu, mis täiendab muid ELi tasandil võetavaid meetmeid, mille eesmärk on võidelda kriisidega pandeemia ajal ja pärast seda; väljendab heameelt selle üle, et see toetus motiveerib finantsvahendajaid andma äriühingutele rohkem ja parematel tingimustel laenu, aidates seeläbi ettevõtjatel kiiresti pääseda ligi soodsale rahastamisele, et tulla toime pandeemiaga seotud probleemidega; väljendab muret üleeuroopalise tagatisfondi läbipaistmatuse pärast, mille tõttu võib olla peaaegu võimatu hinnata, kas see fond on ka tegelikult Euroopa majandusele kasu toonud;

23.

märgib, et üleeuroopaline tagatisfond võimaldas EIP grupil anda rohkem toetust peamiselt Euroopa VKEdele, pakkudes lisarahastust kuni 200 miljardi euro ulatuses; õnnitleb EIP gruppi selle eest, et ta on jõudnud paljude ettevõtjateni kogu Euroopa Liidus; rõhutab, et alates 31. detsembrist 2021. aastal on kiidetud heaks projekte kogusummas 23,2 miljardit eurot (millest 18,1 miljardit eurot on juba allkirjastatud) ning et eeldatavalt mobiliseeritakse selle abil investeeringuid kokku 174,4 miljardi euro ulatuses;

24.

tunneb heameelt selle üle, et EIP tervishoiuvaldkonna reservide suurendamine 6,0 miljardi euro võrra võimaldas investeeringute tegemist tervishoiusektorisse ja meditsiinitaristusse ning teadusuuringute, vaktsiinide ja raviga seotud rahastamisse; märgib, et 31. detsembri 2021. aasta seisuga moodustasid nende reservide raames sõlmitud laenud 5,4 miljardit eurot, millest üks osa oli seotud COVID-19 vaktsiiniuuringutega;

EIP toetus peamistes poliitikavaldkondades

25.

märgib, et programm „InvestEU“, mis on Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi järeltulija, tuleb kasutusele võtta 2021.–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistiku raames ning et EIP on ka peamine rakenduspartner, kes vastutab 75 % ulatuses selle kogueelarve haldamise eest; mõistab, et programmi „InvestEU“26,2 miljardi euro suuruse tagatisega, mis eraldatakse mitmeaastasest finantsraamistikust ja taasterahastust „NextGenerationEU“, loodetakse aastatel 2021–2027 Euroopas kaasata üle 372 miljardi euro era- ja avaliku sektori lisainvesteeringuid peamiselt kestliku taristu, teadusuuringute innovatsiooni, digipöörde, VKEde rahastamisele juurdepääsu, sotsiaalsete investeeringute ja oskuste jaoks;

26.

kutsub EIPd üles austama programmist „InvestEU“ toetatavaid ELi prioriteete ja tagama ELi finantshuvide tugeva kaitse; ootab, et EIP annaks Euroopa Parlamendile 2022. aastal programmiga „InvestEU“ seotud tegevusest ja investeeringutest aru;

27.

rõhutab, et Euroopa 23 miljonit väikeettevõtjat moodustavad 99,8 % mittefinantsettevõtjatest ja annavad umbes kaks kolmandikku kõigist töökohtadest; rõhutab, et VKEd on majandusarengu liikumapanev jõud kogu maailmas ning ka innovatsiooni peamine tõukejõud; mõistab, et digipöörde ja kliimameetmete kulud olid COVID-19 pandeemia ajal oma kõrgeimal tasemel ning avaldasid lisasurvet VKEdele, kes on saanud EIP toetust peamiselt COVID-19 rahastamispaketi ja üleeuroopalise tagatisfondi kaudu;

28.

avaldab kiitust EIP grupile, kelle rahaline toetus rohkem kui 431 000 VKE-le ja keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjale 2021. aastal aitas säilitada 4,5 miljonit töökohta; tuletab meelde, et EIP toetus VKEdele moodustab 47 % EIP sõlmitud rahastamislepingute kogumahust ja hõlmab peaaegu kogu EIFi tegevust; tuletab meelde, et absoluutarvudes moodustas VKEde rahastamine 2021. aastal 45 miljardit eurot EIP grupi kogulaenudest (94,9 miljardit eurot), mida pakuti soodsatel rahastamistingimustel madalamate intressimäärade ja/või pikemate tähtaegadega ja nõustamisteenustena; kutsub EIPd üles jätkama oma tegevust ja suurendama toetust täiendava kasvukapitaliga, et võimaldada VKEdel oma tegevust laiendada;

29.

tunneb muret selle pärast, et praegused kõrged energiahinnad kahjustavad tõsiselt Euroopa VKEde konkurentsivõimet; kutsub EIPd üles hindama, kas praegune VKEdele antava toetuse tase on kõrgete energiahindade ja kasvavate toorainekulude kontekstis piisav, ning teavitama Euroopa Parlamenti sellest, kuidas ta kavatseb kohandada oma meetmeid nende uute probleemide lahendamiseks;

30.

kordab oma nõudmist projektide ja investeeringute õiglase ja läbipaistva geograafilise jaotuse järele, keskendudes vähem arenenud piirkondadele, eelkõige innovatsiooni, digipöörde ja taristu valdkonnas, et edendada kaasavat majanduskasvu ning majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset lähenemist ja ühtekuuluvust; nõuab, et EIP oleks aktiivsem niisuguste korduvate puudustega tegelemisel, mis takistavad teatavatel piirkondadel ja riikidel EIP finantstegevusest täiel määral kasu saada;

31.

märgib, et praeguses keerulises olukorras (pandeemiajärgne kriis ja Venemaa agressioon Ukraina vastu) on liikmesriikide majandusliku olukorra ja suutlikkuse alased erinevused suurenenud, ning rõhutab, kui oluline on tagada, et kõige enam mõjutatud piirkonnad ja riigid kohaneksid uute oludega, nii et kedagi ei jäetaks kõrvale;

32.

kordab oma üleskutset EIP-le suurendada investeeringute tegemist murrangulisse innovatsiooni, et hõlbustada digi- ja rohepööret;

33.

kordab, et kõik EIP rahavood peaksid olema täielikult kooskõlas eesmärgiga saavutada hiljemalt 2050. aastaks netonullheide ning 2030. aastaks seatud ELi suurendatud kliimaeesmärgiga; rõhutab, et kliimapööre peab olema kaasav ja õiglane ning rohelised investeeringud peavad olema elujõulised; tuletab meelde, et EIP peaks võimendama oma laenuandmist, rahastamisvahendeid, tehnilist abi ja nõustamisteenuseid, et toetada süsinikuneutraalsele majandusele üleminekust tingitud sotsiaal-majanduslike probleemidega silmitsi seisvaid kodanikke ja ettevõtjaid;

34.

kordab oma nõudmist, et suurendataks kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele tehnilise abi andmist ja nende finantsteadmisi, eelkõige väikese investeerimissuutlikkusega piirkondades, ning selliste mitmele liikmeriigile ühist huvi pakkuvate projektide loomist, mida ei ole nende suuruse või olemuse tõttu võimalik täielikult rahastada üksikutes liikmesriikides kasutada olevate eri vahendite abil enne projekti heakskiitmist, et parandada EIP rahastusele juurdepääsu;

35.

kordab oma nõudmist, et EIP rakendaks kõigi projektide ettevalmistamise etapis hoolsuskohustust, et need hõlmaksid ka hoolikat inimõiguste ja põliskogukondadega arvestamist ning nende austamist, ning töötaks välja selge inimõiguste strateegia, mis hõlmab inimõigustealast riski- ja mõjuhindamist;

36.

rõhutab, et nõue, et finantsvahendajad ja ärikliendid koostaksid CO2 heite vähendamise kavad võimalikult kiiresti ja hiljemalt 2025. aasta lõpuks, peab hõlbustama VKEde juurdepääsu rahastamisele; märgib siiski, et see on oluline nõue, pidades silmas EIP püüdlusi saada ELi kliimapangaks ning saavutada eesmärk, mille kohaselt tuleks vähemalt 50 % rahastusest suunata rohelistesse ja kestlikesse projektidesse;

37.

nõuab keskendumist lühiajaliste CO2 heite vähendamise kavade usaldusväärsusele, nende ranget rakendamist ning kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärke ning hindamist, mille eesmärk on teha kindlaks, kas need saab lisada EIP ja tema klientide vahel sõlmitavate lepingute tingimustesse;

38.

on teadlik sellest, et EIP meetmed ühendavad kliima-, innovatsiooni- ja arenguküsimusi, ning tunnistab, et innovatsioon ja tehnoloogia on peamised tegurid, mis võimaldavad üleminekut heitevabale majandusele; väljendab heameelt komisjoni ja murrangulise energia katalüsaatorprogrammi Breakthrough Energy partnerluse üle, mille eesmärk on mobiliseerida ajavahemikul 2022–2026 kuni üks miljard USA dollarit, et kiirendada innovatiivsete tehnoloogiate kasutuselevõttu ja turustamist, aidates saavutada Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärke ja Euroopa Liidu 2030. aasta kliimaeesmärke;

39.

rõhutab vajadust saavutada piisav energiajulgeoleku tase, et saavutada kiiresti Euroopa riikide stabiilne sõltumatus;

40.

kutsub EIPd üles suurendama rahaliste vahendite andmist tehnoloogilise ülemineku hoogustamiseks, pakkuma VKEdele rahalisi vahendeid pikaajalisteks teadusuuringuteks ja innovatsiooniks, toetama tööturu tegelikele vajadustele kohandatud oskuste arendamist ning edendama investeeringuid töötajate ja ettevõtjate digioskustesse, digitaristusse ja digitaliseerimise suutlikkuse suurendamisse; rõhutab, et Euroopa VKEd on digitehnoloogia omaksvõtmisel teistest maha jäänud, sest ainult 55 % ELi VKEdest on vähemalt algtasemel digitaliseeritud;

41.

võtab teadmiseks, et teadete kohaselt on ELi majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ja lähenemise horisontaalse avaliku poliitika eesmärgiga seotud EIP laenulepingute osakaal suurenenud 34,5 %-lt 2020. aastal 41,5 %-le 2021. aastal; tunneb heameelt EIP uues ühtekuuluvuse suunisdokumendis aastateks 2021–2027 seatud eesmärgi üle suurendada EIP grupi poolset ühtekuuluvuse rahastamist, kusjuures 2022. aastal on ELis suuniseks 40 % rahastusest (jõudes 2025. aastaks 45 %-ni), millest 20 % peaks olema seotud vähem arenenud piirkondadega (jõudes 2025. aastaks 23 %-ni); kutsub EIPd üles jätkama ühtekuuluvuspiirkondadele nõustamisteenuste pakkumist, mis aitab neil kättesaadavaid investeeringuid paremini ära kasutada;

42.

kutsub EIPd üles jätkuvalt seadma prioriteediks investeeringute tegemise tervishoiutaristusse, personali koolitamisse ja tervishoiuteenuste kvaliteeti, et vähendada riikidevahelist ebavõrdsust;

43.

väljendab heameelt EIP direktorite nõukogu 2021. aasta septembri otsuse üle, milles kiideti heaks EIP Globali loomine, st niisuguse uue tegevusharu loomine, mis on alates 1. jaanuarist 2022 vastutav EIP kogu tegevuse eest laienemispiirkonnas ning Euroopa Liidu ida- ja lõunanaabruse riikides, Sahara-taguses Aafrikas, Aasias, Ladina-Ameerikas ning Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonnas; nõuab, et EIP Global keskenduks abi saavates riikides õiglase ja kestliku arengu tegevuskavale, demonstreerides samas selget arengualast täiendavust; juhib murelikult tähelepanu kolmandates riikides teostatavate projektide puhul esinevatele probleemidele ja ülesannetele, eelkõige korruptsioonile, rahaliste vahendite väärkasutamisele ning selle tagamisele, et need jõuaksid kavandatud vahendite saajateni ja et nende puhul järgitaks peamiste poliitikavaldkondade põhimõtteid;

44.

on veendunud, et EIP Globalil peaks olema tegevusautonoomia, mis on vajalik, et edukalt rakendada ELi poliitikat, mis hõlmab arengupanga asjakohast ettevõtluskultuuri, saades samal ajal kasu panga õigusraamistikust ning jagades sama poliitikat ja kõrgeid standardeid; kutsub EIP Globalit üles tagama projektide hindamisel kõrgeimad hoolsuskohustuse standardid;

45.

rõhutab EIP olulist rolli õiglase ülemineku mehhanismi eesmärkide saavutamisel ning nõuab sellega seoses suuremat kaasatust ja konkreetseid meetmeid;

46.

rõhutab, et põllumajandus-, metsandus- ja kalandussektoril on oluline roll maapiirkondade kasvus ja arengus; kutsub EIPd üles andma paremat abi ja toetama innovatsiooni nendes asjakohastes sektorites, mis võivad märkimisväärselt aidata kaasa toiduga kindlustatusele; rõhutab, et põllumajandustootjate, eriti noorte ja uute osalejate finantsvajadused on märkimisväärsed ning et põllumajandustootjate ja selle sektori ettevõtjate rahastamistaotlusi saadab harvemini edu; nõuab, et EIP jätkaks tööd uute rahastamisvahenditega, mis parandavad põllumajandussektori puhul juurdepääsetavust;

47.

mõistab hukka Venemaa Föderatsiooni ebaseadusliku, provotseerimata ja põhjendamatu sõjalise agressiooni ja sissetungi Ukrainasse; rõhutab asjaolu, et sõda on tekitanud tõsise humanitaarkriisi ning avaldanud olulist mõju majanduslikule ja julgeolekuolukorrale ELis ja selle naabruses ning see peab ulatuslikult kajastuma EIP tegevuses ja investeerimiskavades;

48.

on mures Moldova Vabariigi energiasõltuvuse ja kaitsetuse pärast, mida praegune energiakriis on süvendanud; nõuab tungivalt, et EIP toetaks investeeringuid Moldova Vabariigi pikaajalisse energiasõltumatusesse ja energiavarustuse mitmekesistamisse;

EIP nõuetele vastavus, läbipaistvus ja vastutus

49.

rõhutab veel kord, et EIP reiting AAA on vajalik asjakohaste turupõhiste rahastamisallikate tagamiseks ja see tuleb säilitada; on veendunud, et finantstugevus, hea valitsemistava, konservatiivne riskivalmidus, pikaajaline kestlikkus ja ELi toetus on EIP eduka ärimudeli olulised komponendid ja olemuslikud omadused;

50.

võtab teadmiseks EIP auditikomisjoni tähelepanekud ja soovitused, mis esitati pangale 2021. aastaks; kutsub EIPd üles neid soovitusi rakendama ja viima lõpule eelmiste aastate veel rakendamata soovituste rakendamise;

51.

nõustub EIP auditikomisjoni seisukohaga, et operatsiooni- ja tehnoloogiariskide, sealhulgas küberriskide ja muude mitterahaliste riskide kontrolli, juhtimist ja järelevalvet on vaja tõhustada;

52.

väljendab heameelt selle üle, et EIP keskendub digiteerimisstrateegiale ning infoturbe riskijuhtimisele ja küberjulgeolekule, ning selle üle, et 2021. aasta mais võeti vastu EIP grupi digiambitsiooni strateegia; tuletab meelde, et küberründed võivad põhjustada operatsiooni-, maine- ja õiguslikke riske; ootab, et EIP võtaks vastu konkreetsete tulemuste ja selgete näitajatega tegevuskava, mis hõlmab nii kaitset küberrünnete eest kui ka nendest taastumist, ning edendaks töötajate seas tugevat küberjulgeolekukultuuri;

53.

märgib, et EIP, komisjon ja kontrollikoda uuendasid kolmepoolset lepingut 11. novembril 2021. aastal; peab kahetsusväärseks asjaolu, et läbivaadatud leping ei paku Euroopa Parlamendi nõutud kõikehõlmavat lahendust; väljendab siiski heameelt selle üle, et uus leping võimaldab paremat juurdepääsu auditeeritud EIP dokumentidele ja nende paremat ühtlustamist; kordab, et eelduseks on kontrollikoja täielik juurdepääs kogu teabele seoses EIP tehingutega, mis on ette nähtud üksnes ELi poliitika rakendamiseks;

54.

märgib, et 2021. aastal registreeriti EIP kaebuste lahendamise mehhanismis 64 uut juhtumit (võrreldes 77 juhtumiga 2020. aastal), menetleti 107 juhtumit (võrreldes 137 juhtumiga 2020. aastal) ja lõpetati 64 juhtumit (võrreldes 94 juhtumiga 2020. aastal); julgustab EIPd jälgima kaebuste lahendamise mehhanismi soovitusi ja tegema intensiivseid pingutusi sidusrühmadeni jõudmiseks, et pakkuda kohandatud üritusi;

55.

palub EIP-l tagada, et kaebuste lahendamise mehhanism oleks juurdepääsetav, tulemuslik ja sõltumatu, et avastada ja heastada mis tahes võimalikud inimõiguste rikkumised EIPga seotud projektides;

56.

on teadlik asjaolust, et peainspektsiooni uurimisosakond (IG/IN) on siseosakond, mis algatab uurimisi pettustevastases poliitikas määratletud väärkäitumise liikide suhtes, et esitada EIP grupile asjakohased faktid ja soovitused, mis on aluseks EIP otsustusprotsessile;

57.

märgib, et COVID-19 pandeemiast tingitud probleemid on juba teist aastat järjest mõjutanud peainspektsiooni pädevat osakonda oma tegevuse elluviimisel, mille tulemusena laekus vähem väiteid (174 juhtumit 2021. aastal ja 183 juhtumit 2020. aastal), tehti vähem uurimismissioone (2021. aastal viis ja 2020. aastal kümme) ning esitati vähem soovitusi ja arvamusi (2021. aastal 45 ja 2020. aastal 52), kuigi lõpetatud juhtumite arv oli suurem, st 204 juhtumit 2021. aastal ja 195 juhtumit 2020. aastal;

58.

märgib, et 2021. aastal vähenes järsult nende juhtumite arv, kus väited leidsid pärast uurimist kinnitust (17 kinnitatud juhtumit 67-st algatatud uurimisest 2021. aastal võrreldes 37 kinnitatud juhtumiga 91-st algatatud uurimisest 2020. aastal, mis kujutab vähenemist 41 %-lt 25 %-le);

59.

väljendab heameelt EIP ja Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (EUROPOL) vahelise töökorra allkirjastamise üle 29. oktoobril 2021. aastal, mis peaks sillutama teed EIP grupi rahastamisega seotud riskide tulemuslikumale ennetamisele ja avastamisele;

60.

väljendab heameelt uue süsteemi loomise üle soovituste ja arvamuste suhtes järelmeetmete võtmise ja neid käsitleva aruandluse jaoks; palub EIP IG/INil anda Euroopa Parlamendile üksikasjalikumat teavet oma uurimiste tulemuste kohta; nõuab, et EIP IG/INi aastaaruandes käsitletaks tema uuritavate juhtumite finantsmõju, minnes kaugemale juhtumiuuringute pelgast kirjeldusest, et anda väärtuslikku teavet finantshuvide kaitse hindamiseks, hõlmates ka EIP hinnangut finants-, operatsiooni- ja maineriskidele sellekohase uurimise asjakohasuse üle otsustamisel;

61.

tunnustab proaktiivse eetikakontrolli üksuse jätkuvat tööd ning julgustab tõhustatud koostööd EIP tõrjutuse ja kõrvalejätmise suutlikkuse, komisjoni varajase avastamise ja kõrvalejätmise süsteemi ja muude asjaomaste osalejate (nt Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) rikkumisjuhtumite haldamise süsteemi andmebaas ja riskihindamisvahend ARACHNE) vahel, et tõhustada pettuste ennetamise ja avastamise meetmeid, mis on olulised liidu finantshuvide kaitsmiseks;

62.

tuletab EIP-le meelde, et selle kahetine olemus (ELi organ ja finantseerimisasutus) muudab selle vastavusse viimise ELi õigusega veelgi olulisemaks ning et asjakohast juhtimist ning asjakohaseid protsesse ja mehhanisme tuleks järjepidevalt kavandada, rakendada ja järgida kooskõlas liidu standardite ja kriteeriumidega ning need tuleks hästi integreerida nendega, mida järgivad muud liidu talitused, kellega EIP sageli suhtleb;

63.

võtab teadmiseks halduskomitee ja EIP direktorite nõukogu 2021. aasta augusti ajakohastatud käitumisjuhendid; väljendab heameelt pikema ooteaja kehtestamise üle lahkuvatele halduskomitee liikmetele (12 kuu asemel 24 kuud) ja direktorite nõukogu liikmetele (kuue kuu asemel 12 kuud); peab aga kahetsusväärseks, et puuduvad sätted, mis välistaksid asepresidentide järelevalve ja otsustamise oma päritoluriigis toimuva tegevuse üle, ning nõuab kindlalt, et seda käsitletaks järgmisel läbivaatamisel;

64.

eeldab, et rahastamisotsuste tegemiseks vajalikud projektihinnangud koostatakse kooskõlas objektiivsete tehniliste, finants- ja majandusnäitajatega ning et projektide puhul on otsustavaks teguriks nende kvaliteet; on veendunud, et juhatajate nõukogu poolt 2021. aasta augustis vastu võetud juhtimispakett, mis sisaldab direktorite nõukogu, halduskomitee ja auditikomisjoni uusi käitumisjuhendeid ning eetika- ja vastavuskomitee muudetud tööreegleid, tugevdab EIP eetikaraamistikku, kuna see sisaldab rangemaid reegleid töösuhtejärgse tegevuse kohta; kordab oma nõudmist käsitleda halduskomitee käitumisjuhendi järgmisel läbivaatamisel ka likvideerimata puudusi, mis on seotud huvide konflikti vältimisega;

65.

väljendab muret EIFi esimese ja teise kaitseliini puuduste pärast, millest teatati EIP auditikomisjonile siseauditi aruannetes 2021. aasta detsembris ja 2022. aasta jaanuaris; kutsub EIPd üles võtma asjakohaseid parandusmeetmeid ja teavitama Euroopa Parlamenti sellistest sekkumistest;

66.

väljendab heameelt EIP grupi 2021. aasta novembris läbivaadatud rikkumisest teatamise poliitika üle, millega kaitstakse ka rikkumisest teatajaid, kes ei ole EIP töötajad;

67.

tunnistab, et inimõigused, kaasatus ja kestlikkus on EIP grupi tegevuse ja tehingute alustalad; tunneb heameelt edusammude üle, mida tehti 2021. aastal keskkonnaalase ja sotsiaalse kestlikkuse raamistiku läbivaatamisel ja vastuvõtmisel (valmis 2022. aasta veebruaris); on teadlik sellest, et uus raamistik koosneb läbivaadatud EIP grupi keskkonna- ja sotsiaalpoliitikast ning EIP keskkonna- ja sotsiaalsetest standarditest ning et kaebuste lahendamise mehhanismile ja Euroopa Ombudsmanile esitatud kaebustest saadud õppetunde on selle läbivaatamise käigus nõuetekohaselt arvesse võetud;

68.

on seisukohal, et tugevdatud pettusevastases poliitikas tuleks osutada mõjusatele viisidele väärkäitumise kõrvaldamiseks ja riskide maandamiseks ning näha ette õigusraamistikuga kooskõlas olevad vahendid, et edukalt külmutada projektid, mille suhtes on esitatud usaldusväärseid kahtlusi, ja lõpetada lepingud nõuetele mittevastavate klientidega;

69.

kordab oma muret mitme juhtumi pärast, mille suhtes OLAF lõpetas uurimise 2020. aastal ja mis keskendusid EIP töötajatele alusetult makstud õppetoetustele; väljendab heameelt selle üle, et EIP vaatas läbi ja reformis toetuste süsteemi ning parandas paljusid OLAFi avastatud vigu, sealhulgas võttis meetmeid alusetute maksete tagasinõudmiseks; kordab oma nõudmist, et EIP annaks Euroopa Parlamendile aru OLAFi soovituste suhtes võetud järelmeetmete tulemustest;

70.

tunneb heameelt selle üle, et 17. novembril 2021. aastal võeti pärast ulatuslikku avalikku konsultatsiooni vastu EIP grupi läbivaadatud läbipaistvuspoliitika; märgib, et selle poliitikaga nähakse ette sätted teabe ja dokumentide ennetavaks avaldamiseks; tuletab meelde, kui oluline on läbipaistvus vahendajate, sisemiste otsustamismenetluste ning projektide mõju jaoks keskkonnale ja inimõigustele nende täielikul rakendamisel; ning nende avalikustamiseks taotluse alusel;

71.

kutsub EIPd üles paremini rakendama oma läbipaistvuspoliitikat, rakendama Euroopa Ombudsmani soovitusi, mis esitati 21. aprillil 2022. aastal avaldatud kolmes otsuses, milles kutsutakse EIPd üles võtma kooskõlas ELi läbipaistvust käsitlevate õigusaktidega vastu ambitsioonikama lähenemisviisi oma avalikustamistavade suhtes ja võtma mitmeid läbipaistvusmeetmeid;

72.

nõuab tungivalt, et EIP reageeriks kiiresti Euroopa Ombudsmani nõudmistele, et võimaldada üldsusel paremini näha tema rahastatavate projektide võimalikku keskkonnamõju;

73.

kordab oma nõudmist suurendada läbipaistvust ja aruandekohustust Euroopa Parlamendi ees; kordab eelkõige, kui oluline on Euroopa Parlamendi suurem kontroll EIP direktorite nõukogu otsuste üle ja suurem läbipaistvus komisjoni seisukohtade puhul, mida ta võtab EIP direktorite nõukogu koosolekutel; nõuab sellega seoses, et kaalutaks võimalust anda Euroopa Parlamendile nimetatud nõukogu koosolekutel vaatleja staatus;

74.

on seisukohal, et komisjon peaks tagama EIP rahastatavaid projekte käsitlevate arvamuste suurema läbipaistvuse, kuna see aitaks selgitada tema rolli seoses liidu poliitiliste eesmärkidega;

75.

on teadlik sellest, et suurema läbipaistvuse nõudmine ei tohi vähendada klientide õigustatud finantshuvide kaitset ning peab olema hõlmatud kehtivate õigusraamistike ja andmekaitsekorraga;

76.

kutsub panga esindajaid üles suurendama Euroopa Parlamendiga koostöö tegemist ja suhtlemist, eelkõige finantstegevuse kontrolli valdkonnas;

77.

tunneb muret selle pärast, et mitmekesisuse ja kaasamise strateegias aastateks 2018–2021 seatud eesmärke ei ole täies ulatuses saavutatud; kutsub EIPd üles tegema konkreetseid pingutusi selleks, et parandada oma töötajate soolist tasakaalu, eelkõige juhtkonna ja kõrgemate ametnike tasandil;

78.

mõistab, et töötajate vähenenud töölevõtmine COVID-19 pandeemia ajal, panga otsitavate töötajaprofiilide eripära (riskijuhtimise, vastavuskontrolli ja IT-ametikohadel, kuhu paljudel juhtudel värvatakse inimesi pangandussektorist ja spetsialiseerunud sektoritest, mis ei pruugi juba iseenesest olla mitmekesised) ning Luksemburgi tööturu konkurentsivõime on näited piirangutest, mida tuleb üldise olukorra hindamisel arvesse võtta;

79.

võtab teadmiseks pikaajalised mured ja kaebused, mis on seotud suurte palgaerinevustega haldus- ja kutsetöötajate kategooriate vahel; juhib tähelepanu Luksemburgi suurele elukallidusele ja märgib, et Luksemburgi paranduskoefitsiendiks on määratud 100 %, kuigi see peaks olema kõrgem; juhib tähelepanu probleemidele, millega seisavad silmitsi halduskategooriasse tööle võetud inimesed, ja sellele, kuidas need võivad negatiivselt mõjutada EIPs töötamise atraktiivsust ja selle töötajate elatustaset;

80.

julgustab panka jätkama meetmete võtmist, et saavutada oma organisatsioonis märgatavam sooline tasakaal;

81.

tunneb heameelt asjaolu üle, et EIP jälgib pidevalt geograafilist tasakaalu ja et seda käsitlevaid andmeid võetakse arvesse käimasolevates ja tulevastes töölevõtmisprotsessides;

82.

kordab oma üleskutset EIP-le tagada kõigi liikmesriikide nõuetekohane geograafiline esindatus oma administratsioonis, võttes arvesse kandidaatide pädevust ja teeneid; kutsub EIPd üles avaldama kord aastas keskastme ja kõrgema juhtkonna ametikohtadel töötavate inimeste soolise ja kodakondsusel põhineva jaotuse;

83.

võtab teadmiseks kaks ettepanekut, mis on esitatud streigiõiguse raamistiku ja ametiühingute tunnustamise raamistiku loomiseks, ning mõistab, et halduskomitee võtab need raamistikud vastu õigeaegselt;

84.

kutsub panka üles andma ühtlasi aru rakendusmeetmete kohta, mida on rakendatud 2021. aasta tervise- ja heaolu-uuringu alusel; kutsub panka eelkõige üles andma aru sisejuhtimise ja sisemiste töölevõtmisprotsesside läbipaistvusest ning meetmetest, mida on võetud töötajate rahulolu uuringute tulemuste käsitlemiseks;

Parlamendi soovituste põhjal võetavad järelmeetmed

85.

palub EIP-l anda jätkuvalt aru Euroopa Parlamendi poolt tema iga-aastastes resolutsioonides esitatud varasemate soovituste põhjal võetud meetmete olukorra ja seisu kohta, eelkõige seoses järgmisega

a)

EIP investeerimisstrateegia (majanduslik, keskkonnaalane ja sotsiaalne) mõju ning saavutatud tulemused liidu huvides siseturu tasakaalustatud ja kindlale arengule kaasaaitamisel;

b)

meetmed, mis on võetud selleks, et tõhustada võitlust väärkäitumise ja huvide konfliktide, maksustamise vältimise, pettuse ja korruptsiooni vastu;

c)

meetmed, millega tugevdatakse toetuse andmist VKEdele ja toetuskõlblikele ettevõtjatele ELi poliitika rakendamisel ning välditakse mis tahes uusi nõudeid, mis tekitavad VKEdele suuremat bürokraatiat;

d)

käesolevas resolutsioonis esitatud üleskutsete ja nõudmiste suhtes võetavad järelmeetmed;

o

o o

86.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning kutsub nõukogu ja EIP direktorite nõukogu üles korraldama käesoleva resolutsiooni üle arutelu.

(1)  Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2022)0299.


16.6.2023   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 214/133


P9_TA(2023)0018

ELi finantshuvide kaitsmist ja pettustevastast võitlust käsitlev 2021. aasta aruanne

Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2023. aasta resolutsioon Euroopa Liidu finantshuvide kaitsmist ja pettustevastast võitlust käsitleva 2021. aasta aruande kohta (2022/2152(INI))

(2023/C 214/13)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 310 lõiget 6 ja artikli 325 lõiget 5,

võttes arvesse komisjoni 23. septembri 2022. aasta aruannet „33. aastaaruanne Euroopa Liidu finantshuvide kaitse ja pettustevastase võitluse kohta – 2021“(COM(2022)0482) (edaspidi „finantshuvide kaitse 2021. aasta aruanne“),

võttes arvesse Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) 2021. aasta aruannet ja OLAFi järelevalvekomitee 2021. aasta aruannet,

võttes arvesse OLAFi järelevalvekomitee 4. veebruari 2021. aasta arvamust nr 1/2021 OLAFi soovituste kohta, mida asjaomased asutused ei ole järginud, 31. mai 2021. aasta arvamust nr 2/2021 OLAFi ja Euroopa Prokuratuuri vahelise töökorralduse kohta, 18. oktoobri 2021. aasta arvamust nr 4/2021 OLAFi 2022. aasta esialgse eelarveprojekti kohta ja 17. detsembri 2021. aasta arvamust nr 5/2021 üle 36 kuu kestnud OLAFi juurdluste 2019. aasta analüüsi kohta,

võttes arvesse 2022. aasta märtsis avaldatud Euroopa Prokuratuuri 2021. aasta aruannet,

võttes arvesse oma 15. detsembri 2022. aasta resolutsiooni Katariga seotud korruptsioonikahtluste ning vajaduse kohta suurendada ELi institutsioonides läbipaistvust ja vastutust (1),

võttes arvesse 23. detsembri 2020. aasta määrust (EL, Euratom) 2020/2223, millega muudetakse määrust (EL, Euratom) nr 883/2013 seoses Euroopa Prokuratuuriga tehtava koostöö ja Euroopa Pettustevastase Ameti juurdluste tulemuslikkusega (2) (edaspidi „OLAFi määrus“),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta (3),

võttes arvesse komisjoni 2021. aasta septembri aruannet „VAT Gap Report 2021“ (Aruanne käibemaksulõhe kohta ELis 2021. aastal),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/1371, mis käsitleb võitlust liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu kriminaalõiguse abil (4) (edaspidi „finantshuvide kaitse direktiiv“),

võttes arvesse komisjoni 6. septembri 2021. aasta aruannet Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/1371 (mis käsitleb võitlust liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu kriminaalõiguse abil) rakendamise kohta (COM(2021)0536),

võttes arvesse 12. oktoobri 2017. aasta määrust (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel (5) (edaspidi „EPPO määrus“),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. aasta otsust (EL) 2019/1798, millega nimetatakse ametisse Euroopa Prokuratuuri Euroopa peaprokurör (6),

võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 16. veebruari 2022. aasta otsuseid kohtuasjades C-156/21 ja C-157/21 ning Euroopa Liidu Kohtu järeldusi, et õigusriigi tingimuslikkuse mehhanism on kooskõlas ELi õigusega, mis kinnitas õigusliku aluse asjakohasust ja tingimuslikkuse üldise korra vastavust Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklile 7 ja õiguskindluse põhimõttele,

võttes arvesse komisjoni 18. septembri 2022. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu rakendusotsus, mis käsitleb meetmeid liidu eelarve kaitsmiseks õigusriigi põhimõtete rikkumise eest Ungaris (COM(2022)0485),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2020. aasta määrust (EL, Euratom) 2020/2092, mis käsitleb üldist tingimuslikkuse korda liidu eelarve kaitsmiseks (7) (edaspidi „tingimuslikkuse määrus“),

võttes arvesse komisjoni 2. märtsi 2022. aasta teatist „Määruse (EL, Euratom) 2020/2092 (mis käsitleb üldist tingimuslikkuse korda liidu eelarve kaitsmiseks) kohaldamise suunised“ (8),

võttes arvesse komisjoni 29. aprilli 2019. aasta teatist „Komisjoni pettustevastase võitluse strateegia: tõhustatud meetmed ELi eelarve kaitsmiseks“ (COM(2019)0196),

võttes arvesse komisjoni 14. detsembri 2020. aasta teatist Euroopa Liitu käsitleva läbivaatamise kohta ÜRO korruptsioonivastaste konventsiooni rakendamise läbivaatamise mehhanismi kohaselt (COM(2020)0793),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2021. aasta määrust (EL) 2021/785, millega luuakse liidu pettustevastase võitluse programm ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 250/2014 (9),

võttes arvesse oma 17. veebruari 2022. aasta soovitust nõukogule ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale korruptsiooni ja inimõiguste kohta (10),

võttes arvesse komisjoni 14. aprilli 2021. aasta teatist ELi organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise strateegia (2021–2025) kohta (COM(2021)0170),

võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 1. septembri 2021. aasta otsust kohtuasjas T-517/19 Homoki vs. komisjon (11),

võttes arvesse oma 10. juuni 2021. aasta resolutsiooni õigusriigi olukorra kohta Euroopa Liidus ja tingimuslikkuse määruse (EL, Euratom) 2020/2092 kohaldamise kohta (12),

võttes arvesse oma 7. juuli 2022. aasta resolutsiooni ELi finantshuvide kaitset ja pettustevastast võitlust käsitleva 2020. aasta aruande kohta (13),

võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A9-0299/2022),

A.

arvestades, et liikmesriikide ametiasutused haldavad rohkem kui 85 % ELi kulutustest, sealhulgas taaste- ja vastupidavusrahastu, ning koguvad ELi traditsioonilisi omavahendeid, samas kui komisjon teostab järelevalvet mõlema valdkonna tegevuse üle, kehtestab standardeid, kontrollib nõuete täitmist ja annab nii Euroopa Parlamendile kui ka nõukogule aru pettuste ja muude ELi finantshuve kahjustavate ebaseaduslike tegevuste vastu võitlemiseks võetud meetmete kohta vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 325 lõikele 5;

B.

arvestades, et avaliku sektori kulutuste nõuetekohane haldamine ja ELi finantshuvide kaitse peaksid olema ELi poliitika põhielemendid, et suurendada kodanike usaldust maksumaksjate raha nõuetekohase ja tulemusliku kasutamise tagamisega;

C.

arvestades, et usaldus parlamendi ausameelsuse ja õigusriigi vastu on Euroopa demokraatia toimimiseks ülimalt tähtis; arvestades, et oluline on tagada, et era- ja välishuvid ei takista demokraatlikke protsesse ning et kodanike õigusi austatakse täielikult;

D.

arvestades, et finantshuvide kaitse aruanne põhineb liikmesriikide esitatud teabel, sealhulgas andmetel avastatud rikkumiste ja pettuste kohta, mille analüüs võimaldab kindlaks teha kõige enam ohustatud valdkonnad, ning arvestades, et selles kirjeldatakse võetud vastumeetmeid ja aidatakse paremini suunata nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil rakendatavaid meetmeid;

E.

arvestades, et alates 1. jaanuarist 2021 on liidu eelarve kaitse tingimuslikkuse üldine kord olnud kohaldatav ja täitmisele pööratav; arvestades, et kõik õigusriigi põhimõtete rikkumised liikmesriigis, näiteks pettus, mis mõjutavad või võivad tõsiselt mõjutada ELi eelarve usaldusväärset finantsjuhtimist ja ELi finantshuve piisavalt otsesel viisil alates sellest kuupäevast, kuuluvad seetõttu kõnealuse korra kohaldamisalasse;

F.

arvestades, et tingimuslikkuse määrus võimaldab ELil võtta meetmeid – näiteks maksete peatamine või finantskorrektsioonide kohaldamine –, et kaitsta eelarvet pettuste eest ja kaitsta õigusriiki;

G.

arvestades, et Euroopa Liidu Kohus jättis rahuldamata kahe liikmesriigi nõuded, otsustades, et tingimuslikkuse määrus kuulub ELi eelarve täitmise finantsreeglitega antud volituste piiresse;

H.

arvestades, et komisjon peaks kohaldama samu, õigusriigi austamisel põhinevaid kriteeriume ELi eelarvest ELi mittekuuluvatele riikidele antavate rahaliste vahendite suhtes ning võtma vastu kompromissitu seisukoha peatada kõik käimasolevad finantstehingud selliste riikidega, kui viimased avaldavad ELi institutsioonidele või seadusandjatele lubamatut mõju;

I.

arvestades, et 2021. aastal viis EL lõpule 2021–2027. aasta kuluprogrammide, sealhulgas ELi pettustevastase võitluse programmi vastuvõtmise, millega toetatakse pettustevastast võitlust ja antakse toetusi konkreetsetele algatustele ning võimaldatakse rahastada spetsiaalseid IT-platvorme ja -vahendeid, et hõlbustada teabevahetust liikmesriikide ja ELi vahel;

J.

arvestades, et liit ja liikmesriigid jagavad vastutust ELi finantshuvide kaitsmise eest; arvestades, et seoses taaste- ja vastupidavusrahastu vahendite enneolematu kasutuselevõtuga jagavad nad vastutust ka riiklike taaste- ja vastupidavuskavade reguleerimise ja rakendamise eest; arvestades, et liikmesriikide ametiasutuste roll ELi finantshuvide piisava kaitse tagamisel on selle tulemusena märkimisväärselt suurenenud;

K.

arvestades, et taaste- ja vastupidavusrahastu rakendamine suurendab lähiaastatel survet Euroopa ja liikmesriikide haldusasutustele ning langeb kokku 2021.–2027. aasta rahastamisprogrammidega; arvestades, et liikmesriigid peavad kasutama eri fondide rakendamisega seotud erinevaid eelarve täitmise viise ning komisjon peab tugevdama oma järelevalvesuutlikkust, arvestades, et ta on praegu võimeline jälgima vaid murdosa kõigist kulutustest;

L.

arvestades, et komisjon on teinud jõupingutusi, et toetada liikmesriikide ametiasutusi riiklike taaste- ja vastupidavuskavade koostamisel ja hindamisel, pöörates erilist tähelepanu sätetele, mis käsitlevad taaste- ja vastupidavusrahastu vahendite kaitsemeetmeid pettuste, korruptsiooni, huvide konfliktide ning topeltrahastamise eest;

M.

arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. veebruari 2021. aasta määruse (EL) 2021/241, millega luuakse taaste- ja vastupidavusrahastu (14) (edaspidi „taaste- ja vastupidavusrahastu määrus“), artiklis 22 on sätted ELi finantshuvide kaitse kohta ning taaste- ja vastupidavusrahastu määrusega tagatakse, et komisjon, OLAF, Euroopa Kontrollikoda ja Euroopa Prokuratuur suudavad oma volitusi täita ning et liikmesriikide ametiasutused kehtestavad mõjusad pettustevastased meetmed, võttes arvesse kõiki tuvastatud riske;

N.

arvestades, et liikmesriikide õigus- ja haldussüsteemide mitmekesisus on ebasoodne asjaolu ning sellega tuleb asjakohaselt tegeleda, et luua ELis ühtsemad, koostalitlusvõimelisemad ja võrreldavamad haldus- ja aruandlussüsteemid, eesmärgiga tulemuslikult ennetada ja kõrvaldada õigusnormide rikkumisi ning võidelda pettuste ja korruptsiooni vastu;

O.

arvestades, et puudused andmete ja aruandlustehnoloogiate kehtivuses ja võrreldavuses, sealhulgas digiteerimise erineva taseme tõttu liikmesriikides, kahjustavad jätkuvalt tõsiselt kättesaadava teabe kvaliteeti ja usaldusväärsust;

P.

arvestades, et Arachne vahend on vabatahtlik ja kuigi seda kasutatakse juba laialdaselt ühtekuuluvuspoliitikas ja seda võetakse kasutusele põllumajanduskulutuste puhul, oleks selle kohustuslikuks muutmine – nagu parlament on korduvalt nõudnud – komisjoni sõnul suur samm edasi;

Q.

arvestades, et käibemaks on riigieelarvete oluline tuluallikas, ning arvestades, et käibemaksupõhised omavahendid moodustavad ligikaudu 10 % omavahenditest saadavast tulust (2020. aastal 12,3 % ELi kogu eelarvetulust ja 2019. aastal 11 %);

R.

arvestades, et komisjoni õiglase ja lihtsa maksustamise tegevuskava, millega toetatakse majanduse taastamist (COM(2020)0312), aitab kaasa ELi maksustamise lihtsustamise ning kohandamise strateegiale majanduse digiüleminekule ja rohepöördele ning määrab prioriteediks käibemaksupettuse vastase võitluse;

S.

arvestades, et 1. juunil 2021. aastal alustas Euroopa Prokuratuur viimaks oma operatiivtegevust pettustevastase struktuuri viimase sambana, mille liit kavandas oma finantshuvide kaitse tõhustamiseks; arvestades, et Euroopa Prokuratuuri töökoormus eeldatavasti suureneb;

T.

arvestades, et Euroopa Prokuratuur on vaatamata minimaalsetele ressurssidele ja äärmuslikule ajasurvele juba tõestanud oma suutlikkust ja kulutõhusust; arvestades, et Euroopa Prokuratuuri 2021. aasta eelarve oli alla 45 miljoni euro, samas kui Euroopa Prokuratuuri kohtunikud andsid korralduse arestida organisatsiooni esimesel tegevusaastal rohkem kui 250 miljonit eurot, mis näitab, et Euroopa Prokuratuur suudab saavutada tohutu ja kohese investeeringutasuvuse;

U.

arvestades, et komisjoni teadmised pettuste ulatuse, olemuse ja põhjuste kohta on mõnevõrra piiratud ning paljudest võimalikest pettustest ei teatata rikkumisjuhtumite haldamise süsteemi kaudu; arvestades, et korruptsioon õõnestab kodanike usaldust ELi vastu, ohustab liidu finantshuve ja ELi majandust tervikuna ning kujutab endast tõsist ohtu ELi demokraatiale ja õigusriigile;

V.

arvestades, et vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 83 kuulub korruptsioon eriti raskete kuritegude hulka, millel on piiriülene mõõde ja mis mõjutab erineval määral kõiki liikmesriike; arvestades, et kuritegelikud organisatsioonid kasutavad eriti aktiivselt ära Euroopa rahaliste vahendite saamist ning suudavad ära kasutada liikmesriikide õigus- ja haldussüsteemide heterogeensust, et tungida nende majandus-, finants-, äri-, sotsiaalsesse ja poliitilistesse struktuuri, kahjustades sellega majandusvabadust ja vaba konkurentsi;

W.

arvestades, et ELi kulutuste enneolematu kasv mitmeaastase finantsraamistiku (2021–2027) ja taasterahastu „NextGenerationEU“ (NGEU) raames kujutab endast märkimisväärseid riske, sealhulgas võimalust, et organiseeritud kurjategijad võivad rahalisi vahendeid kuritarvitada;

X.

arvestades, et koostöö rahvusvaheliste partneritega on ülioluline, et kaitsta ELi väljaspool Euroopat kulutatud vahendeid ja ELi eelarve tulude poolt; arvestades, et OLAF allkirjastas 2021. aastal halduskoostöö kokkulepped kahe rahvusvahelise partnerasutuse, Ukraina peaprokuratuuri ja Maailma Tolliorganisatsiooniga; arvestades, et OLAF korraldas 2021. aastal veebipõhiseid üritusi, et luua uusi operatiivkontakte ELi mittekuuluvate riikide uurimisasutustega ning julgustada pettustest ja õigusnormide rikkumistest teatamist ELi delegatsioonide kaudu kogu maailmas;

1.   

väljendab heameelt seoses 33. aastaaruandega Euroopa Liidu finantshuvide kaitse ja pettustevastase võitluse kohta 2021. aastal;

2.   

on teadlik, et 2021. aasta oli keeruline aasta, mil COVID-19 pandeemia mõju tõttu oli vaja kohandada kontrollistrateegiaid ning keskenduda ennetamisele konkreetsete leevendusmeetmete ja suunatud meetmete abil, et avastada õigusnormide rikkumisi ja pettusi;

3.   

tuletab meelde, et 19. veebruaril 2021. aastal jõustus taaste- ja vastupidavusrahastu, ehk NGEU põhisammas, mida komisjon rahastab kapitaliturgudelt võetud laenudest ning mille eesmärk on rahastada liikmesriikide reforme ja investeeringuid tagasiulatuvalt alates pandeemia algusest veebruaris 2020;

4.   

rõhutab asjaolu, et 2021. aastal olid toimingud kõlblikud ELi rahastuse saamiseks mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 (mis lõpeb 2024. aastal), mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 ja taastepaketi „NextGenerationEU“ raames;

5.   

rõhutab asjaolu, et uus mitmeaastane finantsraamistik 2021–2027, mille viimased programmid võeti vastu 2021. aastal koos taastekavaga „NextGenerationEU“, annab ELile 1,8 triljonit eurot, mis on enneolematu hulk vahendeid; rõhutab asjaolu, et parlament (eelarve täitmisele heakskiidu andmise tagamiseks), OLAF, kontrollikoda, komisjon ise ja vajaduse korral Euroopa Prokuratuur võivad kasutada asjakohaseid andmeid ning kontrollida rahaliste vahendite kasutamist, et täiendada ja tugevdada kehtivates määrustes sätestatud auditeerimismeetmeid;

6.   

märgib, et parlamendil ja selle eelarvekontrollikomisjonil peaks olema suur roll taaste- ja vastupidavusrahastu juhtimises, sealhulgas korrapäraste struktureeritud dialoogide kaudu, kus komisjonil palutakse arutada taaste- ja vastupidavusrahastu rakendamist ning komisjon peab võtma arvesse sellest tulenevaid seisukohti;

7.   

rõhutab, et vaja on ka vastavalt kõrgendatud tähelepanu ja kontrolli tagamaks nende rahaliste vahendite parim võimalik panus liidu ühiste eesmärkide saavutamisse; tuletab meelde suurenenud survet ELi vahendeid haldavatele asutustele, ressursside suuremat mahtu ja nende haldamisega seotud suurenenud ohte (pärast seda, kui pandeemiaga seoses on kasutusele võetud lihtsustatud ja kiirmenetlused, mida võidakse kuritarvitada);

8.   

on seisukohal, et läbipaistvuse suurendamist, pettustevastase võitluse digiteerimist ning pettuseriski hindamise ja juhtimise pidevat tugevdamist ning arendamist tuleks jätkata paralleelselt ELi pettustevastase struktuuri usaldusväärse rakendamisega;

9.   

kutsub üles parandama digiteerimise taset, andmesüsteemide koostalitlusvõimet ning ühtlustama aruandlust, järelevalvet ja auditeerimist ELis, ning kordab sellega seoses oma üleskutset komisjonile ühtlustada määratlused, et oleks võimalik saada võrreldavaid andmeid kogu ELis;

10.   

palub komisjonil esitada seadusandliku ettepaneku vastastikuse haldusabi kohta Euroopa nendes rahastusvaldkondades, kus niisugune tava veel ette nähtud ei ole; julgustab komisjoni töötama välja sellist pädevate asutuste vahelist teabevahetussüsteemi, mis võimaldaks võrrelda kahe või enama liikmesriigi vaheliste tehingute raamatupidamisarvestuse ristkontrolli, et vältida riikidevahelisi pettusi seoses Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega, tagades seeläbi tervikliku lähenemisviisi ELi finantshuvide kaitsele;

11.   

väljendab muret finantshuvide kaitse aruande üsna hilise avaldamise pärast, kuna aasta n aruanne avaldatakse alles aasta n+1 septembris; mõistab, et selle peamiseks põhjuseks on asjaolu, et liikmesriigid esitavad oma teabe üsna hilja; kutsub komisjoni üles olema proaktiivsem, nõudes, et liikmesriigid esitaksid oma andmed varem, et aastaaruanne saaks kiiremini valmis, mis võimaldaks parlamendi aruannet käsitleva resolutsiooni varem vastu võtta, ideaaljuhul aasta n+1 jooksul;

12.   

on seisukohal, et pidades eelkõige silmas uue OLAFi määruse, taaste- ja vastupidavusrahastu määruse ja tingimuslikkuse määruse jõustumist ning ELi pettustevastase struktuuri lõpule viiva Euroopa Prokuratuuri operatiivtegevuse algust, on vaja muuta iga-aastane finantshuvide kaitse aruanne terviklikumaks, et anda kõikehõlmav ülevaade kõigi asjaomaste osalejate vahelisest sünergiast, teha kindlaks parimad tavad ja kõrvaldada puudused; kordab seetõttu oma üleskutset komisjonile uurida selleks uusi võimalusi;

Avastatud pettused ja muud õigusnormide rikkumised

13.

on teadlik, et pädevate ELi ja liikmesriikide ametiasutuste teatatud pettuse- ja õigusnormide rikkumise juhtumite arv (kokku 11 218 juhtumit) püsis 2021. aastal stabiilsena, võrreldes 2020. aastaga (kokku 11 755 juhtumit); juhib tähelepanu sellele, et nende rikkumistega seotud väärtus kasvas märkimisväärselt ja enam kui kahekordistus (+ 121 %) 1,46 miljardilt eurolt 2020. aastal 3,24 miljardile eurole 2021. aastal, mille põhjuseks on väike arv suuri juhtumeid teatavates liikmesriikides; väljendab sügavat muret pettuste ja õigusnormide rikkumiste arvu suurenemise pärast;

14.

tunnistab, et avastatud rikkumiste arv, millest teatati kui pettustest, näitab liikmesriikide ja liidu asutuste avastamismäära ja suutlikkust võimalikke pettusi kindlaks teha, ning see ei näita otseselt liidu eelarvet või konkreetset liikmesriiki mõjutavate pettuste määra; mõistab, et õigusnormide rikkumiste avastamine ja neist teatamine tähendab ühtlasi, et liidu finantshuvide kaitsmiseks on võetud kasutusele vajalikud meetmed ja et vajadusel on algatatud kriminaalmenetlusi;

15.

märgib murelikult, et suur osa teatatud õigusnormide rikkumisest (pettused ja muud õigusrikkumised) avastatakse järelkontrollide käigus ning selle tulemuseks on märkimisväärne viiteaeg õigusnormide rikkumise ja neist komisjonile teatamise vahel, kusjuures see viiteaeg on keskmiselt kaks ja pool kuni kolm aastat; on mures ka selle pärast, et mõned liikmesriigid ei teata õigusnormide rikkumisest, mis võib viidata ebapiisavatele avastamispüüdlustele;

16.

on teadlik, et suur osa ELi kulutustest järgib mitmeaastaseid tsükleid, mille rakendamine suureneb järk-järgult kuni programmide lõpetamiseni, nii et õigusnormide rikkumisest teatamise haripunkt ilmneb tavaliselt aastal n+2 või n+3 pärast tsükli viimast aastat; juhib seetõttu tähelepanu, et iga-aastane võrdlus õigusnormide rikkumisest teatamise kohta ei võimalda usaldusväärset analüüsi reaalajas valitseva olukorra kohta, samas kui mitmeaastane perspektiiv võib moonutusi leevendada; väljendab heameelt selle mõju leevendamiseks vastu võetud lähenemisviisi üle, mille kohaselt võrreldakse aruandeaasta tulemusi traditsiooniliste omavahendite viie aasta keskmisega ja asjaomase programmitöö perioodi kulude keskmisega, välja arvatud põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste ja turutoetusega seotud iga-aastased kulutused; rõhutab siiski, et eri programmitöö perioode reguleerivate õigusraamistike erinevused võivad muuta võrdlemise viljatuks ja analüüsi olematuks;

17.

kutsub komisjoni üles keskenduma väiksemate vormivigade asemel üha enam tõsisematele küsimustele, nagu hankekriteeriumide tahtlik manipuleerimine, et eelistada teatud pakkujate taotlusi, pakkujate valikuga seotud korruptsioon ja huvide konfliktid üldiselt;

Peamised ohud

18.

tunneb muret kasvava ohu pärast ELi eelarvele, mida kujutab organiseeritud kuritegevus, sealhulgas maffia-tüüpi organisatsioonid ja oligarhilised struktuurid; on teadlik sellest, et organiseeritud kuritegelikud rühmitused püüavad imbuda seaduslikku majandusse ja panna toime haldusrikkumisi kuritegelike meetoditega, mis on kahjulikumad ning mida on raskem uurida ja heastada; juhib tähelepanu sellele, et nende tegutsemisviisid hõlmavad üha enam kõrgelt kvalifitseeritud vahendajate kasutamist, kes suudavad läbi viia äärmiselt keerukaid ja raskesti tuvastatavaid ELi rahaliste vahenditega seotud pettusi, pannes raha kaduma keeruliste finantsstruktuuride kaudu, mõnikord ka maksuparadiiside abiga, mis muudab rahaliste vahendite leidmise ja tagasinõudmise eriti keeruliseks;

19.

kordab oma muret selle pärast, et oligarhiliste rühmituste levimus on viimastel aastatel saavutanud enneolematu ulatuse ning et oligarhilised süsteemid käivad sageli käsikäes laialt levinud korruptsiooni, range kontrolliga meedia üle ning suutlikkusega mõjutada kohtu- ja prokuratuuriteenistusi viisil, mis võimaldab varjata võimalikku kuritegevust ja vältida süüdistuste esitamist;

20.

tuletab meelde, et Euroopa rahalisi vahendeid mõjutavatel pettustel on üha enam riikidevahelised mõõtmed, et kuritegelikud organisatsioonid kasutavad ära õigussüsteemide heterogeensust, et panna toime liikmesriikide finantshuvide vastu suunatud pettusi ning et ELil on ELi toimimise lepingus sätestatud piirides kohustus sekkuda korruptsioonivastasesse poliitikasse ja EL on kohustatud võitlema korruptsiooniga selle vastu võitlemise ja ennetamise meetmetega; kutsub seetõttu komisjoni üles tegema kõik võimaliku liikmesriikide kriminaalõiguse ühtlustamiseks;

21.

tuletab meelde, et tõhusate õigusaktide ja meetmete puudumine organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemiseks paljudes liikmesriikides on soodne pinnas kasvavale piiriülesele tegevusele liidu finantshuve mõjutatavates valdkondades; kordab seetõttu oma varasemaid üleskutseid vaadata läbi nõukogu 24. oktoobri 2008. aasta raamotsus 2008/841/JSK organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta (15) ja oma seisukoht vajaduse kohta kehtestada uus ühine organiseeritud kuritegevuse määratlus, mis on kooskõlas viimaste arengutega ja võtab arvesse vägivalla, korruptsiooni või hirmutamise kasutamist kuritegelike rühmituste poolt, et saada kontroll majandustegevuse või riigihangete üle või mõjutada demokraatlikku protsessi; kutsub komisjoni üles edendama nende ELi riikide häid tavasid, millel on arenenum õigusraamistik organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemiseks;

22.

rõhutab, et õigeaegne koostöö liikmesriikide õiguskaitseasutuste, samuti selliste asutuste ning asjaomaste ELi asutuste ja organite vahel on oluline osa tulemuslikust reageerimisest piiriülesele kuritegevusele, et kaitsta ELi finantshuve; pooldab selle koostöö ja reageerimise raames jõupingutusi, et edendada ühist poliitikat võitluses maffiaga seotud kuritegevuse vastu ning järgida selles valdkonnas kõige hoolsamate ja kogenumate riikide eeskuju;

23.

rõhutab, et korruptsioon, eriti kõrgetasemeline korruptsioon, sh ELi institutsioonides, on eriti raske kuritegu, mis võib ulatuda üle piiride ja millel on mõju liidu finantshuvidele ja ELi majandusele tervikuna, ning see kujutab tõsist ohtu demokraatiale, põhiõigustele ja õigusriigile kogu Euroopas ning õõnestab kodanike usaldust ELi ja liikmesriikide demokraatlike institutsioonide vastu;

24.

on šokeeritud, et vähemalt kaks ELi mittekuuluvat riiki suutsid panna kõrgel tasemel toime korruptsiooniakte ja avaldada Euroopa Parlamendi liikmetele lubamatut mõju, mis viis 2022. aasta detsembris Belgia ametiasutuste teostatava kriminaaluurimiseni; rõhutab, et selline tegevus seab ohtu kodanike demokraatliku esindatuse põhimõtte ELi otsustusprotsessis ja õõnestab kodanike usaldust ELi institutsioonide vastu; nõuab sellega seoses, et komisjon esitaks võimalikult kiiresti institutsioonidevahelise kokkuleppe eelnõu ELi eetikaorgani loomiseks, millel oleks vajalik sõltumatus ja õigus viia läbi oma uurimisi, nagu parlament on alates 2021. aasta septembrist nõudnud, et kõrvaldada praeguse süsteemi puudused;

25.

on seisukohal, et vaja on vaadata läbi personalieeskirjad, eelkõige nende artikkel 22c, et viia see kooskõlla direktiiviga (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta (16) (rikkumisest teavitajate direktiiv); palub juhatusel vahepeal viivitamata läbi vaadata parlamendi sisereeglid, millega rakendatakse personalieeskirjade artiklit 22c, et viia need kooskõlla rikkumisest teavitajaid käsitlevas direktiivis sätestatud kaitsemeetmetega;

26.

kutsub komisjoni üles koostama korruptsiooni kohta aastaaruande sarnaselt praegusele pettustevastasele aruandele, et analüüsida põhjalikult lähenemisviise, menetlusi ja vahendeid, mida liikmesriigid kasutavad korruptsioonivastases võitluses, ning aidata hinnata, millised valdkonnad on kõige suuremas ohus, võimaldades seeläbi rakendada sihipärasemaid meetmeid nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil;

27.

rõhutab Euroopa Prokuratuuri, Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Ameti (Eurojust), Europoli ja OLAFi rolli korruptsioonivastases võitluses; nõuab Euroopa Prokuratuuri ja OLAFi suutlikkuse ja nendevahelise koostöö edasist tugevdamist; nõuab ühiseid korruptsioonivastaseid reegleid, mida kohaldataks Euroopa Parlamendi liikmete ja ELi asutuste töötajate suhtes;

28.

rõhutab asjaolu, et korruptsiooni tulemuslikuks tõkestamiseks ja liidu finantshuvide kaitseks peaksid komisjon ning muud ELi institutsioonid ja asutused võtma vastu järjekindla lähenemisviisi läbipaistvusele, kokkusobimatusele, ebaseaduslikule lobitööle, pöördukse efektiga olukordadele ja huvide konfliktidele, tugevdades samal ajal ka sisekontrollimehhanisme; nõuab, et ELi institutsioonid võtaksid kiiresti vastu meetmed, et kehtestada ELi kõrgematele ametnikele ja endistele EP liikmetele minimaalsed ooteajad, et vältida nn pöördukse efekti;

29.

tuletab meelde, et teatud liikmesriikide rahaliste vahendite järelevalve ja kontrollimise eest vastutavate institutsioonide sõltumatuse nõrgenemine kahjustab tõsiselt liidu finantshuve ja kujutab endast ohtu õigusriigile;

30.

on veendunud, et ajakirjanike ja rikkumisest teavitajate parem ja järjepidev kaitse kogu liidus aitab avastada korruptsiooni ja võidelda karistamatuse, vaikimise ja salatsemise subkultuuri leviku vastu, ning et sellega seoses tuleks teha rohkem jõupingutusi; rõhutab meedia ja uurivate ajakirjanike olulist rolli korruptsioonivastases võitluses;

31.

on arvamusel, et offshore äriühingud ja organisatsioonid, kes kaasavad oma omanike ringi offshore äriühinguid ja organisatsioone, tuleks ELi vahendite kasutamisest välja arvata;

Tulud

32.

märgib, et traditsiooniliste omavahendite puhul ja viie aasta keskmisega võrreldes jäi õigusnormide rikkumiste arv 2021. aastal stabiilseks, samas kui asjaomased summad suurenesid pettuste puhul 32 % ja muude õigusnormide rikkumise puhul 13 %;

33.

märgib, et pettusevastaste talituste kontrollid ja vabastusjärgsed kontrollid olid kõige edukamad pettuste ja muude õigusnormide rikkumiste avastamise vahendid ning et kõige sagedasemad toimimisviisid olid alahindamine, ebaõige päritolu, kaupade valesti kirjeldamine ja smugeldamine;

34.

märgib, et Hiina on jätkuvalt enamiku õigusnormide rikkumisest mõjutatud kaupade päritoluriik; rõhutab, et mitmed uuritud juhtumid, mis hõlmasid Hiinast saadetud tooteid, on märk Hiina algatuse „Üks vöönd, üks tee“ põhjustatud probleemidest; on mures kaubanduse kaitsemeetmete absorbtsiooni ja nendest kõrvalehoidmise juhtumite kordumise pärast ning sellepärast, et neid on keeruline avastada; kutsub komisjoni üles võtma vastumeetmeid ja rakendama neid intensiivselt ebaausa kaubanduse tõkestamiseks;

35.

kutsub ELi ja liikmesriike üles ühendama jõud, et võidelda varifirmadega seotud ühendusesiseste käibemaksupettuste vastu, mille tõttu jääb Europoli andmetel igal aastal maksukahjuna saamata 50 miljardit eurot või mis läheb maksma kuni 27 % ELi aastaeelarvest; on veendunud, et see meede suurendaks märkimisväärselt ELi poliitika jaoks kättesaadavaid vahendeid ja vähendaks liikmesriikide iga-aastaseid osamakseid ELi eelarvesse;

36.

rõhutab, et käibemaksulõhe on tingitud mitmest tegurist, mis võivad liikmesriigiti erineda, näiteks ressursside nappus, maksuhaldurite piiratud digitaalne tõhusus või seadusandlikud lüngad, mis mõjutavad maksudest kõrvalehoidmise ja maksustamise vältimise vastu võitlemiseks kasutatavate kontrollimeetmete tulemuslikkust; kordab oma üleskutset liikmesriikidele tugevdada halduskoostööd, mis põhineb EUROFISCi liikmete vahelise koostöö mudelil ja käibemaksuvastase võitluse mitmepoolsel hoiatussüsteemil, et kiiresti avastada karussellpettusi;

37.

rõhutab, et Euroopa Prokuratuuril on õigus uurida ühise käibemaksusüsteemi vastaseid raskeid kuritegusid, kui need on seotud kahe või enama liikmesriigi territooriumiga ja millega kaasneb kokku vähemalt 10 miljoni euro suurune kahju ning et ühtse, riikidevahelise prokuratuurina tegutsedes toob see käibemaksupettuste vastasesse võitlusesse enneolematu tõhususe; märgib, et 2021. aastal uuris Euroopa Prokuratuur 91 sellist juhtumit, mille hinnanguline kahju oli 2,5 miljardit eurot; väljendab heameelt komisjoni 16. septembril 2022 avaldatud teise aruande üle finantshuvide kaitse direktiivi rakendamise kohta (COM(2022)0466), milles keskendutakse ka 10 miljoni euro suuruse käibemaksukünnise asjakohasusele;

Kulud

38.

märgib, et finantshuvide kaitse 2021. aasta aruande kohaselt jäi kulude kontrollimise ja auditeerimise tase endiselt kõrgeks, hoolimata COVID-19 pandeemia kriisiga toimetuleku jaoks kasutusele võetud paindlikkusest, ning et meetmed, mis võeti pandeemiaga seotud auditeerimise- ja kontrollipiirangutest tulenevate riskide leevendamiseks, olid ranged ja mõjusad;

39.

palub komisjonil avaldada auditiaruanded ja -tulemused enne rakendusperioodi lõppu, mis võib kesta mitu aastat; on veendunud, et üldsusel on õigus olla teadlik meetmetest, mida liikmesriigid peavad võtma ELi eelarve kaitsmiseks;

40.

märgib, et põllumajandussektori puhul kinnitab finantshuvide kaitse 2021. aasta aruandes esitatud analüüs, et teatatud pettuste esinemissagedus on väga väike proportsionaalselt otsetoetuste väljamaksetega, kusjuures kõige kõrgem näitaja on puu- ja köögiviljasektori turumeetmete puhul ning seotud põllumajandustoodete edendamisega; märgib siiski, et seoses programmitöö perioodiga 2014–2020 on õigusnormide rikkumiste arv maaelu arengu valdkonnas järk-järgult suurenenud;

41.

rõhutab vajadust rakendada rangelt uut sotsiaalse tingimuslikkuse mehhanismi, mis võeti kasutusele viimase ühise põllumajanduspoliitika reformi raames, sidudes toetused töö- ja tööhõivestandarditega; tuletab meelde selle uue mehhanismi elulist tähtsust ELi finantshuvide kaitsmisel ning nõuab, et nii liikmesriigid kui ka komisjon kehtestaksid selles suhtes asjakohased meetmed;

42.

märgib, et ühtekuuluvuspoliitikat rakendavate Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide puhul jäi programmitöö perioodil 2014–2020 ja programmitöö perioodil 2007–2013 teatatud pettuste arv samale tasemele, samal ajal kui muude õigusnormide rikkumiste arv vähenes; märgib murelikult, et ühtekuuluvuspoliitikaga seotud pettuste puhul suurenesid summad 2021. aastal 186 % võrreldes viie aasta keskmisega aastatel 2017–2021;

43.

märgib murelikult, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide puhul oli enamik eetika ja usaldusväärsusega seotud pettusi seotud huvide konfliktidega, ning rõhutab, kui oluline on, et komisjon nõuaks tungivalt, et kõik liikmesriigid tagaksid ranged normid huvide konfliktide vastu;

44.

palub komisjonil kiiresti tagada määruse (EL, Euratom) 2018/1046 (17) (edaspidi „finantsmäärus“) huvide konflikte käsitleva artikli 61 rakendamine, millega keelatakse kõigil eelarve täitmisega seotud isikutel või riigiasutustel võtta mis tahes meetmeid, mis võivad viia nende endi huvid liidu huvidega vastuollu; peab vajalikuks, et komisjon hindaks artikli 61 sätete praktilist mõju ja kaaluks võimalikke edasisi samme;

45.

märgib, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide puhul olid kõige sagedamini teatatud õigusnormide rikkumised riigihankereeglite rikkumised, kuid ainult 4 % juhtudest tuvastati pettus; on veendunud, et riigihangete suurem läbipaistvus tagaks ressursside usaldusväärsema haldamise; on seisukohal, et üksikute pakkumuste vähendamine neile järelkontrollide abil tähelepanu juhtides, elektrooniliste riigihangete süsteemide kasutuselevõtu soodustamine ning mikro-, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele riigihangete alase koolituse pakkumine aitaks suurendada riigihangetes osalemist ning hõlbustada avalikku kontrolli, suurendaks riigihankelepingute konkurentsi ja võimaldaks ELi vahendite tõhusamat kasutamist riigihangetes, vähendades samal ajal pettuse ja õigusnormide rikkumise ohtu;

46.

märgib, et õigusnormide rikkumise analüüs toob esile riskid, mis on seotud rohepöördega investeeringute puhul energiatõhususse, joogiveega varustamisse, jäätmekäitlusse, taastuvenergiasse (eriti päikeseenergiasse) ja riskiennetusse; märgib, et digiüleminekuga seotud riskid on seotud väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate teenuste ja rakendustega õigusnormide rikkumiste arvu osas, ning e-valitsuse teenuste ja rakendustega asjaomaste summade osas;

47.

kutsub kõiki liikmesriike üles säilitama erakorraliste kulutuste kontrollimise ja järelevalve kõrge taseme ning kiireloomuliste menetluste järelkontrollide puhul hindama erakorralisi hankeid igal üksikjuhul eraldi; kutsub liikmesriike üles viima lõpuks lõpule üleminek e-riigihangetele;

48.

märgib, et otsese eelarve täitmise puhul on avastatud pettuste arv alates 2016. aastast vähenenud ning vaatamata 2021. aastal toimunud väikesele tõusule püsisid need eelneva nelja aasta jooksul stabiilsena, samal ajal kui muud õigusnormide rikkumised vähenesid jätkuvalt, kusjuures 2021. aastal oli nii juhtumite arv väikseim kui ka asjaomased summad väikseimad; märgib rahuloluga, et taastumine on endiselt positiivne;

49.

tuletab meelde, et läbipaistvusel on avaliku sektori vahendite haldamisel keskne roll nii heidutuse kui ka kodanike seas usalduse loomisel; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hoogustama oma jõupingutusi rahaliste vahendite kasutamise läbipaistvuse suurendamiseks, sealhulgas seoses teabega lõplike vahendite saajate kohta;

50.

juhib tähelepanu sellele, et riskianalüüsi panus pettuste avastamisse on endiselt marginaalne; võtab teadmiseks kodanikuühiskonnalt saadava teabe (sealhulgas meedias avaldatud teabe) märkimisväärse ja kasvava rolli selles valdkonnas; rõhutab, kui oluline on kaitsta neid väärtuslikke teabeallikaid, kes sageli puutuvad kokku ohtudega ja isegi riskivad oma eluga; nõuab, et komisjon esitaks võimalikult kiiresti õigusakti ettepaneku üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide vastu, mida kasutatakse sageli pettustest ja õigusnormide rikkumistest teatanud inimeste vaigistamiseks, nagu parlament varem nõudis oma 11. novembri 2021. aasta resolutsioonis demokraatia ning massiteabevahendite vabaduse ja mitmekesisuse tugevdamise kohta ELis: tsiviil- ja kriminaalõiguse kohaste meetmete lubamatu kasutamine ajakirjanike, valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonna vaikima sundimiseks (18);

51.

on veendunud, et ausameelsuse kokkulepped võimaldavad suuremat läbipaistvust, vastutust ja head valitsemistava, edendades kodanikuühiskonna toetatavat järelevalvet riigihangete valdkonnas; kutsub komisjoni üles julgustama ja edendama selle vahendi kasutamist praegu kavandamisel ja hindamisel olevates 2021–2027. aasta programmides, pakkudes liikmesriikidele tuge ja suuniseid, et nad saaksid neid järk-järgult nendesse programmidesse integreerida;

52.

märgib, et teatatud arvust hoolimata on jätkuvalt suur selliste pettusekahtluse juhtumite osakaal, mis ei ole süüdimõistmiseni viinud, samas kui pettuse tuvastamise juhtumite osakaal on madal, mis viitab vajadusele investeerida rohkem selliste juhtumite uurimisse ja nende eest kohtu alla andmisse; märgib, et keskmine süüdistuste esitamise määr, mis põhineb OLAFi soovitustel liikmesriikidele, vähenes ajavahemikul 2017–2021 vaid 35 %-ni; palub OLAFil ja komisjonil võtta koos liikmesriikidega süstemaatiliselt järelmeetmeid, et teha kindlaks, miks esitatud soovitused ei ole viinud kohtumenetluste algatamiseni;

53.

rõhutab vajadust tegeleda teabe puudumisega äriühingute või kontsernide omanike ja omandistruktuuri kohta eesmärgiga muuta praegune rahaliste vahendite jaotamine läbipaistvamaks ja aidata oluliselt parandada õigusnormide rikkumise tõhusat avastamist;

54.

nõuab, et liikmesriigid koguksid andmeid lõplike vahendite saajate kohta ja teeksid need andmed taotluse korral kättesaadavaks;

IT-tugi

55.

väljendab heameelt komisjoni ettepanekute üle, milles käsitletakse ühtse integreeritud IT-süsteemi kohustuslikku kasutamist andmekaeveks ja riskihindamisteks, varajase avastamise ja kõrvalejätmise süsteemi suuremat ulatust ja tulemuslikkust ning digiülemineku ja tehnoloogia tõhusamat kasutamist, et suurendada kontrollide ja auditite tõhusust ja kvaliteeti; on veendunud, et need meetmed tugevdaksid reageerimist tõsiste õigusnormide rikkumiste suurenenud ohule, mis tuleneb kiireloomulisest ja surve all rahastamisest hädaolukorras;

56.

rõhutab, et varajase avastamise ja kõrvalejätmise süsteemil kui ELi „mustal nimekirjal“ on tohutu potentsiaal hoiatada inimeste ja ettevõtjate eest, kes kuritarvitavad ELi rahalisi vahendeid; kiidab heaks komisjoni ettepaneku (19) muuta finantsmäärust, et tugevdada varajase avastamise ja kõrvalejätmise süsteemi kasutamist mitte üksnes eelarve otsesel täitmisel, vaid ka kaudsel ja jagatud eelarve täitmisel;

57.

rõhutab vajadust muuta ühtse integreeritud IT-süsteemi kasutamine võimalikult kiiresti kohustuslikuks, ootamata järgmist mitmeaastast finantsraamistikku, nagu on märgitud ka kontrollikoja 27. oktoobri 2022. aasta arvamuses 06/2022 (20);

58.

väljendab heameelt komisjoni jätkuva toetuse üle liikmesriikidele struktuurireformi tugiprogrammi ja tehnilise toe instrumendi kaudu; väljendab toetust CORE projekti rahastamisele, mille eesmärk on töötada välja kord korruptsiooniriski arvutamiseks riigihangetes pandeemia ajal ja parandada korruptsiooniohu varajast avastamist;

59.

väljendab heameelt kelmuste ennetamise kooskõlastamist käsitleva nõuandekomitee otsuse üle luua eksperdirühm, mis tegeleb IT-vahendite kasutamisega taaste- ja vastupidavusrahastu ressursside kaitsmiseks;

60.

kutsub komisjoni üles uurima võimalust kasutada ELi finantshuvide kaitseks tehisintellekti;

ELi pettustevastane struktuur: Sisemised komponendid (OLAF, Euroopa Prokuratuur, Europol, Eurojust, komisjon, Euroopa Kontrollikoda ja Euroopa Investeerimispank)

61.

rõhutab asjaolu, et ELi pettustevastane struktuur on mitmetasandilisele koostöövõrgustikule rajatud liitinstitutsiooniline struktuur, mis on loodud pettuste ning muid ELi finantshuve kahjustavate rikkumiste tuvastamiseks, ärahoidmiseks ja nende vastu võitlemiseks: esimene tasand põhineb horisontaalsel koostööl ELi institutsioonide, organite, ametite ja asutuste vahel, teised tasandid põhinevad vertikaalsetel suhetel ELi ja liikmesriikide ametiasutuste vahel ning ELi ametiasutuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel;

62.

rõhutab lisaväärtust, mida ELi asutused annavad liidu finantshuvide kaitsele ja pettustevastasele võitlusele, kõrvaldades riiklike süsteemide piirangud, eelkõige piiriülese kuritegevuse puhul, nagu näitavad Euroopa Prokuratuuri ja OLAFi tegevustulemused; rõhutab Euroopa Prokuratuuri, Eurojusti, Europoli ja OLAFi rolli korruptsioonivastases võitluses;

63.

väljendab heameelt selle üle, et 1. juunil 2021. aastal alustas tegevust Euroopa Prokuratuur kui ELi pettustevastase struktuuri viimane osa; märgib, et Euroopa Prokuratuuri operatiivtegevuse esimesel poolaastal saadi 2 832 rikkumisest teavitamist ja algatati 576 uurimist; märgib seoses kuritegelikul teel saadud tuluga, et osalevatest liikmesriikidest 12-s toimus 81 sissenõudmist ja Euroopa Prokuratuur taotles kokku 154,3 miljoni euro arestimist, millest 147 miljonit eurot arestiti;

64.

kiidab Euroopa Prokuratuuri selle eest, et ta on loonud kodanike jaoks uue usaldusliku õhkkonna, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama oma koostööd, et võimaldada Euroopa Prokuratuuri volituste täielikku rakendamist; tuletab sellega seoses meelde, et ühest küljest tuleb suurendada liikmesriikide avastamismäärasid ning et OLAFi koostööl on keskne roll ELi pettustevastastes struktuurides; tuletab meelde ka Euroopa Prokuratuuri määruses tuvastatud mitmesuguseid kriitilisi puudusi, mis tuleb kõrvaldada võimalikult kiiresti; kutsub komisjoni üles võtma kiiresti meetmeid seoses Euroopa Prokuratuuri poolt tema eelarve täitmise kohta esitatud taotlustega, et Euroopa Prokuratuurist saaks täielikult mõjus ja sõltumatu prokuratuur;

65.

võtab teadmiseks EPPO määruse muutmiseks tehtud Euroopa peaprokuröri tähelepanekud ja soovitused; kutsub komisjoni üles alustama arutelu Euroopa Prokuratuuriga, et teha kindlaks parandused, mis on vajalikud selle tegevuse tulemuslikkuse suurendamiseks; tuletab meelde, et Euroopa Prokuratuur on liidu sõltumatu organ ja seda ei tohiks samastada ametiga, kuna see mõjutaks tema sõltumatust ja tõhusust; märgib, et Euroopa Prokuratuuri määruses on mitu muud sätet, mis mõjutavad Euroopa Prokuratuuri tegevust ja seetõttu ka ELi finantshuvide kaitset, ning palub komisjonil pakkuda lahendusi olukorra parandamiseks ja anda Euroopa Parlamendile aru kooskõlas Euroopa Prokuratuuri määruse artikli 119 lõikega 1;

66.

peab väga kahetsusväärseks asjaolu, et viis liikmesriiki, nimelt Poola, Ungari, Rootsi, Taani ja Iirimaa, keelduvad endiselt osalemast Euroopa Prokuratuuris;

67.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et liikmesriikide osalemine Euroopa Prokuratuuris ei ole kohustuslik; kordab oma üleskutset ülejäänud liikmesriikidele ühineda Euroopa Prokuratuuriga võimalikult kiiresti; kutsub komisjoni üles stimuleerima EPPOs osalemist positiivsete meetmetega;

68.

rõhutab asjaolu, et OLAFi ja Euroopa Prokuratuuri õigusraamistikes on selgelt sätestatud, et need kaks asutust teevad tihedat koostööd, austades samal ajal nende individuaalseid volitusi ja pädevust; märgib sellega seoses, et 2021. aastal algatas OLAF 26 täiendavat uurimist ja viis läbi kaheksa toetavat operatsiooni; märgib, et OLAF edastas Euroopa Prokuratuurile 167 toimikut, mis olid peamiselt seotud jagatud eelarve täitmise (63) ja otseste kuludega (34) ning võrdsel arvul sise- ja rahvusvahelisi uurimisi (kumbki 25 juhtumit); tunnustab, et selle edastamise tulemusel algatas Euroopa Prokuratuur 85 kriminaaluurimist ja mõistab, et sellised juhtumid on seotud hinnanguliselt 2,2 miljardi euro suuruse kogukahjumiga ELi eelarvele; julgustab nii OLAFit kui ka Euroopa Prokuratuuri jätkama oma koostöö tõhustamist;

69.

märgib, et OLAF teeb aktiivset koostööd Euroopa Kontrollikoja, Eurojusti ja Europoliga; väljendab heameelt OLAFi ja Europoli ühiste jõupingutuste üle hinnata taaste- ja vastupidavusrahastu ohte ja nõrku kohti ning nende koostööd komisjoni teiste talitustega, kelle ülesanne on teostada järelevalvet taaste- ja vastupidavusrahastu üle (majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraat ning komisjoni peasekretariaat); tunnustab OLAFi ja Europoli ühisaruannet „Assessing the threats to the NextGenerationEU (NGEU) Fund“ (Taasterahastu NextGenerationEU (NGEU) fondi ähvardavate ohtude hindamine);

70.

tunnustab Europoli ja Euroopa Prokuratuuri vahelist töökorraldust, mis jõustus 19. jaanuaril 2021; märgib, et 3. septembril 2021 allkirjastati ka Euroopa Prokuratuuri ja Euroopa Kontrollikoja koostööraamistiku töökorraldus;

71.

on teadlik, et Euroopa Prokuratuur ja Euroopa Investeerimispanga grupp (EIP grupp) allkirjastasid ka töökorraldused, millega tagatakse, et EIP saaks sujuvalt edastada Euroopa Prokuratuuri pädevusse kuuluvat teavet enne, kui EIP peainspektsioon võtab meetmeid;

72.

nõuab tihedamat koostööd Eurojustiga; väljendab heameelt erialateadmiste jagamise ja osalejate vahetuse üle seminaridel ning muudel esitlustel, kuid on veendunud, et Eurojusti panust tuleks hinnata ja määratleda pettustevastase struktuuri raames, tuginedes selle vastastikusele täiendavusele Euroopa Prokuratuuriga ja kinnitades koostoimet, mis tuleneb koostööst OLAFiga;

73.

väljendab heameelt Europoli ja Itaalia ühiselt juhitava ühisalgatuse „Operation Sentinel“ ja „NextGenerationEU – Law Enforcement Forum“ (Taasterahastu „NextGenerationEU“ – õiguskaitsefoorum) loomise üle, mis ühendab Europoli, Euroopa Prokuratuuri, OLAFit, Eurojusti, Euroopa Liidu Õiguskaitsekoolituse Ametit ja liikmesriike ning loob foorumi luureandmete jagamiseks ja operatsioonide koordineerimiseks, et võidelda organiseeritud kuritegevuse imbumise vastu seaduslikku majandusse ning kaitsta taasterahastu „NextGenerationEU“ ergutuspaketti, pöörates erilist tähelepanu korruptsioonile, maksudest kõrvalehoidmisele, omastamisele ja rahapesule; on seisukohal, et tulemuslikuks tegelemiseks organiseeritud kuritegevusest tuleneva ohuga on esmatähtis parimate tavade vahetamine ning ühiste ja kooskõlastatud strateegiate väljatöötamine;

74.

tuletab meelde, et OLAFit ei loodud mitte ainult sisejuurdluste jaoks, vaid ka liikmesriikide toetamiseks välisjuurdlustes; tuletab meelde, et kuigi subsidiaarsuse põhimõte ei võimalda OLAFil algatada juurdlusi, kui liikmesriikidel on paremad tegutsemisvõimalused, ei takista see OLAFit analüüsimast korduvaid juhtumeid, suundumusi ja mustreid ning seda, kuidas OLAFi suutlikkus neid nähtusi avastada on toonud kaasa tõhustatud koostöö ja edukad meetmed;

75.

tunnustab tolliga seotud küsimustes äärmiselt tihedat tegevuse koordineerimist OLAFi, Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti, Interpoli ja Maailma Tolliorganisatsiooni vahel; peab kahetsusväärseks liikmesriikide hoiatussüsteemide nõrkust;

76.

on teadlik, et 18. juunil 2021 allkirjastasid komisjon ja Euroopa Prokuratuur halduskokkulepped EPPO määruse artikli 103 lõikes 2 sätestatud vastastikuse teavitamise ja konsulteerimise kohustuste täitmiseks, mille kohaselt saab Euroopa Prokuratuur tulemuslikumalt uurida ELi eelarvet puudutavaid kuritegusid ja nende eest süüdistusi esitada, ning komisjoni talitused saavad tagada Euroopa Prokuratuuri uurimiste suhtes asjakohase haldus-, finants- ja distsiplinaarjärelvalve, sealhulgas ettevaatusabinõud ELi eelarve kaitsmiseks;

77.

taunib asjaolu, et 2021. aastal oli Euroopa Prokuratuur 44,9 miljoni euro suurusest kogueelarvest sunnitud tagastama 9,5 miljonit eurot (umbes 20 %) ELi eelarvesse pärast seda, kui ta oli taotlenud ja saanud täiendavaid vahendeid koosseisuliste töötajate palkamiseks eelarvepädevatelt institutsioonidelt, kuid komisjon ei andnud nende värbamiseks luba;

78.

on arvamusel, et OLAF peaks rakendama ka oma finantssoovituste suhtes järelmeetmeid, saamaks neid hiljem komisjoni poolt menetluste lõpus sissenõutud summadega võrrelda ja aitamaks rahaliste vahendite sissenõudmise üle läbiviidavale üldisele järelevalvele kaasa;

79.

kordab oma muret OLAFis, Euroopa Prokuratuuris, Europolis ja Eurojustis valitseva alalise töötajate vähesuse üle ning nende rahaliste ja inimressursside puudumise pärast, sest neil on vaja piisavat ja prognoositavat eelarvet, et oleks võimalik tööd korraldada ja seda teostada parimal võimalikul viisil; rõhutab, et nende töökoormus on nüüd veelgi suurenenud taasterahastu „NextGenerationEU“ vastuvõtmise ja erakorraliste vahendite eraldamise tõttu Ukraina toetamiseks; kordab oma üleskutset tagada nendele ELi organitele ja ametitele piisavad vahendid ning tuletab sellega seoses komisjonile ja nõukogule meelde, et iga uurimisele ja pettustevastasele tegevusele kulutatud euro laekub tagasi ELi eelarvesse;

80.

palub komisjonil suurendada Euroopa Prokuratuuri ja OLAFi rahalisi ja inimressursse, et oleks võimalik lahendada probleemid, mis tekivad seoses erakordselt suure taastefondi kulutustega; palub EPPO-l ja OLAFil vältida tööülesannete kattumist ja viivitusi menetlustes; on arvamusel, et OLAF ja Euroopa Prokuratuur peaksid täiendama teineteise tööd ja keskenduma oma juurdlustes nendele valdkondadele, kus teisel institutsioonil puudub pädevus;

81.

kutsub komisjoni üles looma väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks mehhanismi kaebuse esitamiseks otse komisjonile, kui nad puutuvad kokku kõrge korruptsioonitaseme, liikmesriikide ametiasutuste tõsise üleastumise, ebaseadusliku või erapooliku kohtlemisega pakkumismenetlustes või seoses toetuste jaotamise, kuritegelike struktuuride surve või hirmutamisega, organiseeritud kuritegevuse või oligarhiliste struktuuridega või nende õiguste mis tahes muu tõsise rikkumisega;

82.

tunnustab OLAFi juurdlustes järgitavat konfidentsiaalsuse põhimõtet; on siiski arvamusel, et üldine avalik huvi on olemas ja et ELi kodanikel on samuti õigus tutvuda aruannete ja soovitustega, mis on seotud lõpetatud OLAFi juurdluste ja riiklike järelmeetmetega, nagu otsustas Euroopa Liidu Kohus kohtuasjas T-517/19; palub seetõttu OLAFil luua mehhanism selliste aruannete ja soovituste avaldamiseks, mille puhul ei ole enam õiguspärast põhjust järgida konfidentsiaalsuse põhimõtet;

83.

kordab oma nõudmist, et OLAF looks mehhanismi, mis võimaldaks taotluse korral juurdepääsu tema juurdlusaruannetele ja soovitustele, mis pakuvad sageli suurt avalikku huvi, et suurendada läbipaistvust, austades samas juurdluste konfidentsiaalsust;

84.

väljendab heameelt komisjoni algatatud komisjoni pettustevastasele strateegiale lisatud tegevuskava sihipärase läbivaatamise üle ning kutsub komisjoni üles võtma arvesse käesolevas dokumendis ja Euroopa Parlamendi varasemates finantshuvide kaitse küsimusi käsitlevates resolutsioonides esitatud ettepanekuid;

ELi pettustevastane struktuur: välised komponendid (liikmesriigid, pettusevastane koordineerimistalitus, NAFS, UAFP, õigusriik)

85.

rõhutab liikmesriikide olulist rolli liidu finantshuvide kaitsmisel; on teadlik, et taaste- ja vastupidavusrahastuga vastu võetud uue rakendamismudeli kohaselt on liikmesriikidel suurem vastutus pettuste, korruptsiooni, huvide konfliktide ja topeltrahastamise ennetamisel ja nende vastu võitlemisel; on siiski veendunud, et Euroopa kaitsetase on väga oluline ka ELi finantshuvide kaitsmiseks ning et tõhus koostöö ELi ja liikmesriikide ametiasutuste vahel on nõuetekohaste tulemuste saavutamiseks hädavajalik;

86.

kutsub Euroopa Prokuratuuris osalevaid liikmesriike üles pakkuma ametile vajalikku tuge (tugipersonali ja nõuetekohaste töötingimuste kaudu Euroopa delegaatprokuröridele, juurdepääs andmebaasidele, politseiametnikele, maksu- ja tolliasutuste kiirele koostööle jne), et Euroopa Prokuratuur saaks optimeerida oma tõhusust ELi ja liikmesriikide eelarvete kaitsmisel;

87.

julgustab liikmesriike rakendama liidu finantshuvide kaitsmisel ennetavat lähenemisviisi, kasutades kõigist kättesaadavatest allikatest pärit andmeid, analüüsides andmeid ja vahetades teavet, sealhulgas õiguskaitseasutuste ja komisjoniga, et teha õigeaegselt kindlaks tekkivad riskid ja pettusesuundumused ning nendega tegeleda;

88.

väljendab heameelt 2021. aasta finantshuvide kaitse aruandes esitatud analüüsi üle ja kutsub liikmesriikide ametiasutusi üles seda oma kontrollitegevuses arvesse võtma;

89.

kordab oma muret liikmesriikide ametiasutuste bürokraatliku ülekoormamise pärast; kutsub komisjoni üles alati püüdma vähendada auditi ja kontrolli jaoks vajalike näitajate arvu, kui tehakse kindlaks, millised näitajad ja andmed on tõeliselt asjakohased, vajalikud ja proportsionaalsed;

90.

palub komisjonil tugevdada huvide konflikti käsitlevaid sätteid finantsmääruse läbivaatamisel, et lisada eelarve koostamine ametiisikute poolt;

91.

kutsub Iirimaad ja Poolat üles alustama viivitamata koostööd Euroopa Prokuratuuriga, tuginedes olemasolevatele vastastikuse õigusabi lepingutele ja õigusaktidele, ning rõhutab, et nende praegune koostöö puudumine on vastuolus lojaalse koostöö kohustustega (ELi lepingu artikkel 13) ning liikmesriikide erieesmärgi ja sellega seotud kohustustega, milleks on liidu finantshuvide tõhus kaitse (ELi toimimise lepingu artikkel 325);

92.

on veendunud, et liikmesriikide ebaühtlased ja killustatud õigusaktid, kontrollimehhanismid, andmete digiteerimine ja aruandlussüsteemid kujutavad endast takistusi liidu finantshuvide tõhusal kaitsel, mis ei võimalda võrrelda ning ei lase hinnata ja kaardistada pettuste ulatust, laadi ja põhjuseid ELis; rõhutab, et eelkõige finantshuvide kaitse direktiivi mitmekülgne rakendamine koos Euroopa Prokuratuuri määruse artiklis 25 sätestatud normidega muudab Euroopa Prokuratuuri jaoks võimatuks oma pädevuse teostamise mõnes liikmesriigis (näiteks seoses smugeldamise ning olukordadega, kus riiklikud ja ELi rahalised vahendid kattuvad), tekitades lünki pettustevastases struktuuris;

93.

rõhutab, et taaste- ja vastupidavusrahastu raames ette nähtud ülekannete ja laenude arvestus peab olema täiesti läbipaistev, et Euroopa Prokuratuur ja/või OLAF saaksid tegeleda ELi finantshuve kahjustava mis tahes võimaliku pettusega; kutsub komisjoni üles tagama, et parlamendil oleks täielik juurdepääs kogu asjakohasele teabele;

94.

märgib, et finantshuvide kaitse direktiivi ülevõtmine on eeltingimus selleks, et võimaldada Euroopa Prokuratuuril ja tema partneritel viia tulemuslikult läbi uurimisi ja esitada süüdistusi; väljendab heameelt 6. septembril 2021 avaldatud komisjoni esimese raporti üle direktiivi ülevõtmise kohta; märgib, et sellest ajast alates ja hoolimata direktiivi ülevõtmisest kõigis liikmesriikides on komisjon algatanud rikkumismenetluse 17 liikmesriigi suhtes, kes ei ole finantshuvide kaitse direktiivi nõuetekohaselt üle võtnud (21);

95.

tuletab meelde, et direktiivi (EL) 2018/843, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist, ebaõige ülevõtmise tõttu algatati 18 rikkumismenetlust (22); juhib tähelepanu sellele, et rikkumisest teavitajate direktiivi ülevõtmise tähtaeg oli 17. detsember 2021 ning et selleks kuupäevaks oli selle üle võtnud vaid viis liikmesriiki, samas kui veel neli liikmesriiki võtsid 2022. aastal vastu konkreetsed õigusaktid; julgustab komisjoni võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada nõuete tulemuslik täitmine liikmesriikide poolt;

96.

märgib murega, et komisjon on algatanud rikkumismenetlused 15 liikmesriigi suhtes, kes ei ole rikkumisest teavitajate direktiivi üle võtnud;

97.

tuletab meelde, et tulemuslik võitlus rahapesu vastu on oluline, et kaitsta liidu finantshuve ja tagada rahaliste vahendite täielik tagasinõudmine;

98.

tunneb muret paljude liikmesriikide üldise tegevusetuse pärast, mis takistab ühtsemate tingimuste loomist pettustevastases võitluses;

99.

on teadlik, et 1. jaanuaril 2021 jõustus ELi pettustevastase võitluse programm (UAFP), mis on programmi Herakles III (23) õigusjärglane; märgib, et uus UAFP kujundab ümber vahendid, millega rahastatakse programmi Herakles III, pettustevastast infosüsteemi ja rikkumisjuhtumite haldamise süsteemi ning ühendab need vahendid, et suurendada koordineerimist ja koostoimet; märgib, et OLAFil on selle rakendamisel juhtiv roll;

100.

tuletab meelde, et pettustevastaste koordineerimistalituste olemasolu nõutakse igas liikmesriigis ning nad peaksid hõlbustama tulemuslikku koostööd ja teabevahetust OLAFiga; peab siiski kahetsusväärseks asjaolu, et kõik liikmesriigid ei usalda piisavalt oma pettustevastast koordineerimistalitust võitluses ELi finantshuve kahjustava pettuse ja korruptsiooni vastu; on seisukohal, et tulemuslikku koordineerimist riiklikul ja ELi tasandil on võimalik saavutada riikliku pettusevastase strateegia vastuvõtmisega, milles jaotatakse selgelt ülesanded ning määratakse kindlaks protsessid ja vastutus;

101.

hindab, et komisjon on julgustanud liikmesriike võtma vastu riiklikku pettusevastast strateegiat, millega on kaasnenud vastuvõetud strateegiate arvu pidev suurenemine; märgib, et 2021. aasta lõpuks olid 17 liikmesriiki vastu võtnud riikliku pettusevastase strateegia või seda ajakohastanud (2019. aastal 10 ja 2020. aastal 14 liikmesriiki); märgib, et kümnest liikmesriigist, kes ei ole riiklikku pettusevastast strateegiat veel vastu võtnud, teatasid neli, et nende strateegia on koostamisel või nad on kohe strateegiat vastu võtmas; peab kahetsusväärseks asjaolu, et vaatamata olukorra paranemisele võrreldes 2020. aastaga on kuus liikmesriiki ikka veel kaugel riikliku pettusevastase strateegia vastuvõtmisest;

102.

rõhutab, et isegi liikmesriikides, kus sellised strateegiad on juba vastu võetud, on vajalik läbivaatamine, et kajastada uut pettustevastase võitluse olukorda, sealhulgas uusi probleeme ja süsteemide arengut; rõhutab, et Euroopa Prokuratuur on tegutsenud alates 2021. aasta juunist ning taaste- ja vastupidavusrahastu määrus võeti vastu 2021. aasta veebruaris, ning on võimalus kajastada märkimisväärseid uusi riske, näiteks COVID-19 pandeemia ning riiklike taaste- ja vastupidavuskavade rakendamisega seotud riske;

103.

märgib, et komisjon soovitas 2021. aasta finantshuvide kaitse aruandes liikmesriikidel võtta vastu riiklik pettusevastane strateegia või see läbi vaadata, et võtta arvesse taaste- ja vastupidavusrahastuga seotud riske; on teadlik, et komisjoni talitused peavad komisjoni pettustevastase võitluse strateegia tegevuskava punkti 37 kohaselt julgustama liikmesriike võtma vastu riiklikku pettusevastast strateegiat (24); kutsub komisjoni ja OLAFit üles kaaluma liikmesriikidele toetuse andmist ja nõustamist struktureeritumal viisil, kasutades valdkondadevahelist lähenemisviisi, ning selleks ajakohastama algselt 2015. aastal sõnastatud pettusevastase koordineerimistalituse suuniseid, mis ei ole enam piisavad, et tulemuslikult abistada liikmesriikide ametiasutusi hästi struktureeritud koordineerimistalituse loomisel; palub komisjonil lisaks esitada eelarve täitmisele heakskiidu andmise eest vastutavale institutsioonile üksikasjalik selgitus selles valdkonnas tehtava töö kohta;

104.

on teadlik, et komisjon esitas oma 2020. aasta finantshuvide kaitse aruandes liikmesriikidele sihipärased soovitused koostöö tõhustamiseks ja sisekontrolliraamistike tugevdamiseks; märgib, et tähelepanu juhiti riskihindamisele ja riskijuhtimisele, õigusnormide rikkumisi ja pettusi käsitlevate andmete kogumisele ja analüüsile ning integreeritud ja koostalitlusvõimeliste teabe- ja seiresüsteemide kasutamisele taaste- ja vastupidavusrahastust ning ELi eelarvest rahastatavate meetmete rakendamiseks; peab kahetsusväärseks, et kõik liikmesriigid ei ole selliseid soovitusi rakendanud ja märgib, et mõned neist on süstemaatiliselt keeldunud seda tegemast; palub komisjonil tõhustada oma järelevalvemeetmeid nende liikmesriikide puhul, kes ei ole finantshuvide kaitse soovitusi rakendanud;

105.

väljendab heameelt tingimuslikkuse määruse vastuvõtmise üle; kordab, et see jõustus 1. jaanuaril 2021; väljendab heameelt Euroopa Liidu Kohtu 16. veebruari 2022. aasta otsuste üle, mis käsitlevad kahe liikmesriigi poolt tingimuslikkuse mehhanismi vastu esitatud hagisid, ja nende otsuste järelduste üle, milles kinnitatakse, et ELil on tõepoolest pädevus seoses õigusriigiga liikmesriikides ja et õigusriigi tingimuslikkuse mehhanism on kooskõlas ELi õigusega;

106.

tuletab meelde, et liikmesriikide ebatulemuslik või mitteõigeaegne koostöö või koostööst keeldumine Euroopa Prokuratuuri ja OLAFiga on tingimuslikkuse määruse kohaselt meetmete võtmise alus; palub seetõttu Euroopa Prokuratuuril ja OLAFil teatada igast juhtumist, kui liikmesriigid ei ole täitnud oma kohustust teavitada, abistada, võtta asjakohaseid meetmeid ja ettevaatusabinõusid ning tagada aruannete ja soovituste asjakohased ja õigeaegsed järelmeetmed;

107.

juhib tähelepanu sellele, et tingimuslikkuse määrus on alaline vahend, mida kohaldatakse väljaspool konkreetse mitmeaastase finantsraamistiku piire ja mida kohaldatakse kõigile ELi vahenditele juurdepääsu eeltingimusena;

108.

tuletab meelde, et õigusriigi ja ELi lepingu artikli 2 järgimine on vahenditele juurdepääsu eeltingimus, et õigusriigi tingimuslikkuse mehhanism on täielikult kohaldatav taaste- ja vastupidavusrahastu vahendite suhtes, nagu on sõnaselgelt sätestatud taaste- ja vastupidavusrahastu määruse artiklis 8, ning et taaste- ja vastupidavusrahastust ei tohi rahastada ühtegi meedet, mis on vastuolus ELi lepingu artiklis 2 sätestatud ELi väärtustega;

109.

on seisukohal, et tingimuslikkuse määrus on piisav ja võimeline ära hoidma või heastama demokraatia tagasilangust, kuid ainult juhul, kui seda kasutatakse õigeaegselt, rangete ja selgete tingimustega ning sellele järgneb riiklike parandusmeetmete rakendamise hoolikas järelevalve;

110.

peab väga kahetsusväärseks asjaolu, et õigusriigi tingimuslikkuse mehhanismi raames esitas komisjon Ungarile parandusmeetmetena 17 tingimust, millest ei piisa õigusriigi tõsiste rikkumiste heastamiseks; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei nõudnud olulisi muudatusi ja kaitsemeetmeid, et taastada kohtusüsteemi sõltumatus, vähendada korruptsiooni taset ja tagada ELi finantshuvide piisav kaitse;

111.

on seisukohal, et õigusriigi põhimõtete järgimine liikmesriikide poolt on üldise usaldusväärse finantsjuhtimise ning eelkõige ELi vahendite tõhusa ja tulemusliku haldamise eeltingimus; peab seetõttu selliste põhimõtete rikkumist tõsiseks ohuks liidu finantshuvidele; väljendab heameelt Euroopa Liidu Kohtu otsuste (25) üle, milles on hiljuti rõhutatud selget seost õigusriigi põhimõtete järgimise ja liidu eelarve tõhusa täitmise vahel; kordab, et ainult ELi pettustevastase struktuuri tugevdamisega on võimalik tulemuslikult ja tõhusalt kaitsta ELi finantshuve, ületades riiklikele süsteemidele omased piirid, mis on takistuseks finantskuritegevuse vastu võitlemisel, mis on muutunud üha rahvusvahelisemaks väärkäitumise vormiks; on seisukohal, et ainult mõjus kohtulik kontroll saab tagada liidu õiguse järgimise, nagu märkis Euroopa Liidu Kohus, nimelt et kulude „järgimine ei saa olla täielikult tagatud, kui puudub mõjus kohtulik kontroll, mis on suunatud liidu õiguse järgimise tagamisele; sellise kontrolli tegemine sõltumatute kohtute poolt nii liikmesriikides kui ka liidu tasandil on õigusriigi lahutamatu osa“ (26);

112.

rõhutab korruptsiooni kahjulikku mõju kodanikuõigustele; kordab veel kord oma soovitust, et EL peaks saama riikide korruptsioonivastase ühenduse (GRECO) liikmeks, kuna selle täisliikmeks saamisel ei ole õiguslikke takistusi; kutsub seetõttu komisjoni üles soovitama nõukogul sõlmida GRECO-ga rahvusvaheline leping, et määrata kindlaks selle liikmesus; palub nõukogul võtta selge seisukoht ELi ühinemise kohta GRECOga, selgitades, kas esineb konkreetset vastuseisu, ja kui see on nii, siis millise liikmesriigi või liikmesriikide poolt;

113.

tuletab meelde, et ELi finantshuvide tõhusaks kaitsmiseks tuleks kehtestada ühtsemad ja süstemaatilisemad reeglid läbipaistvuse, kokkusobimatuse, huvide konfliktide, ebaseadusliku lobitöö ja pöördukse efekti kohta; rõhutab vajadust tõhustada ELi läbipaistvusregistrit; kutsub komisjoni üles tugevdama oma sisekontrollimehhanisme, sealhulgas luues ELi institutsioonide jaoks sisemise korruptsioonivastase võitluse mehhanismi;

ELi finantshuvide kaitse välismõõde

114.

märgib, et rohkem tähelepanu tuleks pöörata naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ raames ELi mittekuuluvatele riikidele antava abi vahendite kontrollimisele; märgib, et see on eriti oluline, arvestades COVID-19 pandeemiat ja ELi reageerimist Ukraina sõjale; tuletab meelde, et üldiselt pühendab EL ligikaudu 10 % oma eelarvest välistegevusele;

115.

kutsub komisjoni üles ajakohastama pettusi käsitlevate aruannete süsteemi ELi mittekuuluvates riikides kulutatud rahaliste vahendite jaoks; märgib, et uues süsteemis tuleks arvesse võtta konkreetseid probleeme, millega EL silmitsi seisab raha kulutamisel väljaspool ELi territooriumi;

116.

võtab liidu 2021. aasta eelarve täitmist käsitleva kontrollikoja aruande põhjal teadmiseks, et (liidu üldeelarve alla kuuluva) naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ puhul oli 67 kontrollitud tehingust vigased 32 tehingut (48 %) ning vaatamata valimi piiratud suurusele kinnitati audititulemustes, et mitmeaastase finantsraamistiku rubriigis on vigade esinemise risk suur, ning kvantifitseeriti 24 viga, mis mõjutasid ELi eelarvet; märgib lisaks, et kõige levinumad veakategooriad rubriigis „Naabrus ja maailm“ (rubriik 6) olid kandmata kulud, rahastamiskõlbmatud kulud, tõendavate dokumentide puudumine ja riigihangetega seotud vead;

117.

soovitab peatada eelarvetoetuse andmise ELi mittekuuluvatele riikidele, sealhulgas kandidaatriikidele, kus ametiasutused silmnähtavalt ei rakenda tegelikke meetmeid laialdaselt levinud korruptsiooni vastu võitlemiseks, samal ajal tagades, et abi jõuab tsiviilelanikkonnani alternatiivsete kanalite kaudu; nõuab, et ühinemiseelsetel läbirääkimistel pöörataks suuremat tähelepanu korruptsioonivastasele võitlusele, keskendudes suutlikkuse suurendamisele, näiteks spetsiaalsete korruptsioonivastaste asutuste kaudu; kutsub komisjoni üles neile kandidaatriikidele välja saatma selgesõnalisi signaale, et tagasilöögid õigusriigi standardite vastu ohustavad või lükkavad edasi nende ELiga ühinemist; peab kahetsusväärseks asjaolu, et kontrollikoja eriaruande nr 01/2022 kohaselt ei mõjutanud ELi aastatel 2014–2020 Lääne-Balkani riikide õigusriigi parandamiseks antud 700 miljonit eurot põhireforme;

118.

tõstab esile asjaolu, et koostöö rahvusvaheliste partneritega on ülioluline, et kaitsta ELi väljaspool Euroopat kulutatud vahendeid ja ELi eelarve tulude poolt; tunneb heameelt halduskoostöö kokkulepete üle, mille OLAF sõlmis 2021. aastal kahe rahvusvahelise partnerasutusega, Ukraina peaprokuratuuri ja Maailma Tolliorganisatsiooniga; tunneb heameelt asjaolu üle, et OLAF korraldas 2021. aastal veebipõhiseid üritusi, et luua uusi operatiivkontakte ELi mittekuuluvate riikide uurimisasutustega ning julgustada pettustest ja õigusnormide rikkumistest teatamist ELi delegatsioonide kaudu kogu maailmas;

o

o o

119.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1)  Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2022)0448.

(2)  ELT L 437, 28.12.2020, lk 49.

(3)  ELT L 305, 26.11.2019, lk 17.

(4)  ELT L 198, 28.7.2017, lk 29.

(5)  ELT L 283, 31.10.2017, lk 1.

(6)  ELT L 274, 28.10.2019, lk 1.

(7)  ELT L 433 I, 22.12.2020, lk 1.

(8)  ELT C 123, 18.3.2022, lk 12.

(9)  ELT L 172, 17.5.2021, lk 110.

(10)  ELT C 342, 6.9.2022, lk 295.

(11)  Kohtuotsus, 1. september 2021, Andrea Homoki vs. Euroopa Komisjon, T-517/19, ECLI:EU:T:2021:529.

(12)  ELT C 67, 8.2.2022, lk 86.

(13)  Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2022)0300.

(14)  ELT L 57, 18.2.2021, lk 17.

(15)  ELT L 300, 11.11.2008, lk 42.

(16)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta (ELT L 305, 26.11.2019, lk 17).

(17)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT L 193, 30.7.2018, lk 1).

(18)  ELT C 205, 20.5.2022, lk 2.

(19)  Komisjoni 16. mai 2022. aasta ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid (COM(2022)0223).

(20)  Arvamus 06/2022 (vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 322 lõikele 1) ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju (ELT C 446, 24.11.2022, lk 26). Täielik arvamus on kättesaadav aadressil https://www.eca.europa.eu/Lists/ECADocuments/OP22_06/OP_Recast_ET.pdf.

(21)  2021. aasta lõpuks oli 2019. aastal algatatud 14 menetlusest lõpetatud 13 menetlust. Järgnevas vastavuskontrollis hindasid komisjoni talitused teatatud riiklike ülevõtmismeetmete vastavust direktiivi sätete ja kohustustega. 2021. aasta detsembris algatas komisjon rikkumismenetluse seoses ebaõige ülevõtmisega veel kaheksa liikmesriigi suhtes.

(22)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/843, millega muudetakse direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist, ning millega muudetakse direktiive 2009/138/EÜ ja 2013/36/EL (ELT L 156, 19.6.2018, lk 43).

(23)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2021. aasta määrus (EL) 2021/785, millega luuakse liidu pettustevastase võitluse programm ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 250/2014 (ELT L 172, 17.5.2021, lk 110).

(24)  Komisjoni talituste 20. septembri 2021. aasta töödokument „Commission Anti-Fraud Strategy (CAFS) Action Plan – State of Play June 2021“ (Komisjoni pettustevastase võitluse strateegia tegevuskava – ülevaade olukorrast 2021. aasta juunis) (SWD(2021)0262).

(25)  Kohtuotsus, 16. veebruar 2022, Ungari vs. Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu, C-156/21, ECLI:EU:C:2022:97 ja kohtuotsus, 16. veebruar 2022, Poola Vabariik vs. Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu, C-157/21, ECLI:EU:C:2022:98.

(26)  Kohtuotsus, 16. veebruar 2022, Ungari vs. Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu, C-156/21, ECLI:EU:C:2022:97, punkt 132.


16.6.2023   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 214/150


P9_TA(2023)0019

Väikesemahulise kalapüügi olukord ELis ja tulevikuväljavaated

Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2023. aasta resolutsioon väikesemahulise kalapüügi olukorra kohta ELis ja tulevikuväljavaadete kohta (2021/2056(INI))

(2023/C 214/14)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni 9. märtsi 2021. aasta meremajandusdokumenti nr 08/2020 „The EU fishing fleet 2020: Trends and economic results“ (ELi kalalaevastik 2020. aastal: suundumused ja majandustulemused) (1),

võttes arvesse komisjoni 16. juuni 2020. aasta teatist „Säästvam kalapüük ELis: ülevaade olukorrast ja suunad 2021. aastaks“ (COM(2020)0248),

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 38–44 ja artiklit 349,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1380/2013 (ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ) (2) (ÜKP määrus) põhjendust 4, mille kohaselt peaks ühine kalanduspoliitika toetama keskkonna, majanduse ja sotsiaalset jätkusuutlikkust ning kalandussektoris tegutsejate (sealhulgas väikesemahulise kalapüügiga tegelejate) rahuldava elatustaseme saavutamist, ning määruse põhjendust 33, milles on sätestatud, et juurdepääs kalapüügile peaks põhinema läbipaistvatel ja objektiivsetel kriteeriumidel, sealhulgas sellistel, mis on keskkonnaalast, sotsiaalset või majanduslikku laadi, ning et liikmesriigid peaksid edendama vastutustundlikku kalapüüki, luues stiimuleid nendele käitajatele, kelle kalapüügiviis kahjustab kõige vähem keskkonda ja kes toovad ühiskonnale kõige rohkem kasu;

võttes arvesse ÜKP määruse artiklit 17, mille kohaselt kasutavad liikmesriigid kalapüügivõimaluste jaotamisel läbipaistvaid ja objektiivseid kriteeriume, sealhulgas selliseid, mis on keskkonnaalast, sotsiaalset või majanduslikku laadi;

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1379/2013 kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1184/2006 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 104/2000 (3) (ühise turukorralduse määrus),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiivi 2014/89/EL, millega kehtestatakse mereruumi planeerimise raamistik (4),

võttes arvesse Euroopa Parlamendis 11. märtsil 2021 vastu võetud muudatusettepanekuid ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1224/2009, nõukogu määruseid (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 1967/2006 ja (EÜ) nr 1005/2008 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/1139 kalanduskontrolli osas (5),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2021. aasta määrust (EL) 2021/1139, millega luuakse Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfond ja muudetakse määrust (EL) 2017/1004 (6) (EMKVFi määrus),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrust (EL) nr 508/2014 Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2328/2003, (EÜ) nr 861/2006, (EÜ) nr 1198/2006 ja (EÜ) nr 791/2007 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1255/2011 (7) (EMKFi määrus),

võttes arvesse oma 20. oktoobri 2021. aasta resolutsiooni strateegia „Talust taldrikule“ kohta õiglase, tervisliku ja keskkonnahoidliku toidusüsteemi edendamiseks (8),

võttes arvesse Euroopa Komisjoni kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) 20. augusti 2019. aasta aruannet „The 2019 Annual Economic Report on the EU Fishing Fleet (STECF 19-06)“ (2019. aasta majandusaruanne ELi kalalaevastiku kohta) (9),

võttes arvesse STECFi 26. septembri 2019. aasta aruannet „Social data in the EU fisheries sector (STECF 19-03)“ (ELi kalandussektori sotsiaalandmed) (10),

võttes arvesse STECFi 8. detsembri 2021. aasta aruannet „The 2021 Annual Economic Report on the EU Fishing Fleet (STECF 21-08) (2021. aasta majandusaruanne ELi kalalaevastiku kohta) (11),

võttes arvesse STECFi 10. detsembri 2020. aasta aruannet „Social dimension of the CFP (STECF 20-14)“ (ühise kalanduspoliitika sotsiaalne mõõde) (12),

võttes arvesse 7.–9. märtsil 2016 Alžiiris toimunud ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) piirkondliku konverentsi „Kestliku väikesemahulise kalapüügi tulevik Vahemerel ja Mustal merel“ järeldusi,

võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärkide alaeesmärki 14.b, milles nõutakse väikesemahulise kalapüügiga tegelevate kalurite juurdepääsu mereressurssidele ja turgudele,

võttes arvesse FAO vabatahtlikke suuniseid kestliku väikesemahulise kalapüügi säilitamiseks toiduga kindlustatuse ja vaesuse kaotamise kontekstis,

võttes arvesse FAO aruannet „The State of World Fisheries and Aquaculture 2020: Sustainability in action“ (Maailma kalanduse ja vesiviljeluse olukord aastal 2020: kestlikkus praktikas),

võttes arvesse ÜRO välja kuulutatud rahvusvahelist väikesemahulise kalapüügi ja vesiviljeluse aastat 2022,

võttes arvesse seitsmendat keskkonnaalast tegevusprogrammi ja selles sisalduvaid väljendeid, nagu „maakera taluvuspiirid“ ja „ökoloogiliste võimaluste piirid“,

võttes arvesse väljaannet „Small-Scale Fisheries in Europe: Status, Resilience and Governance“ (Väikesemahuline kalapüük Euroopas: olukord, toimetulekuvõime ja juhtimine) (13),

võttes arvesse ministrite deklaratsiooni MedFish4Ever ja tegevuskava (14),

võttes arvesse EMKFi 2020. aasta rakendamisaruannet (15),

võttes arvesse ministrite 2018. aasta deklaratsiooni Vahemere ja Musta mere väikesemahulise kalapüügi piirkondliku tegevuskava kohta,

võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) 2018. aasta uuringut „Relative Effects of Fisheries Support Policies“ (Kalanduse toetuspoliitika suhteline mõju) (16),

võttes arvesse teadusartiklit „Small-scale fisheries access to fishing opportunities in the European Union: Is the Common Fisheries Policy the right step to SDG14b?“ (Väikesemahulise kalapüügi võimalused Euroopa Liidus: kas ühine kalanduspoliitika on õige samm kestliku arengu eesmärgi 14b saavutamiseks?) (17),

võttes arvesse teadusartiklit „Defining Small-Scale Fisheries and Examining the Role of Science in Shaping Perceptions of Who and What Counts: A Systematic Review“ (Väikesemahulise kalapüügi määratlemine ja teadusuuringute roll arusaamade kujundamisel selle kohta, kes ja mis on oluline: süstemaatiline ülevaade) (18),

võttes arvesse 2017. aastal kalanduskomisjoni tellimusel tehtud uuringut „Small-scale Fisheries and „Blue Growth“ in the EU“ (Väikesemahuline kalapüük ja meremajanduse kasv ELis) (19),

võttes arvesse 2021. aastal kalanduskomisjoni tellimusel tehtud uuringut „Workshop on electronic technologies for fisheries – Part III: Systems adapted for small-scale vessels“ (Seminar elektrooniliste kalandustehnoloogiate teemal – III osa: väikelaevadele sobivad süsteemid) (20),

võttes arvesse kalanduskomisjoni jaoks 2021. aasta juulis tehtud uuringut „Impacts of the COVID-19 pandemic on EU Fisheries and aquaculture“ (COVID-19 pandeemia mõju ELi kalandusele ja vesiviljelusele) (21),

võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni väikesemahulise ja rannalähedase kalapüügi ning ühise kalanduspoliitika reformi kohta (22),

võttes arvesse oma 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni väikesemahulise rannapüügi uuendamise ja mitmekesistamise kohta kalapüügist sõltuvates piirkondades (23),

võttes arvesse oma 4. juuli 2017. aasta resolutsiooni kalastusturismi rolli kohta kalapüügi mitmekesistamises (24),

võttes arvesse oma 14. septembri 2021. aasta resolutsiooni tulevase tugevama partnerluse kohta ELi äärepoolseimate piirkondadega (25),

võttes arvesse oma 16. septembri 2021. aasta resolutsiooni tulevaste kalurite ning kalandussektorisse töötajate uue põlvkonna ligimeelitamise ja rannikukogukondades töökohtade loomise kohta (26);

võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A9-0291/2022),

A.

arvestades, et EMKVFi määruses on „väikesemahuline rannapüük“ määratletud kui kalapüük mere- ja siseveekalalaevadega, mille üldpikkus on alla 12 meetri ja mis ei kasuta veetavaid püügivahendeid, või kalapüük, mida teevad jalgsi püügiga tegelevad kalurid, sealhulgas veeselgrootute korjajad;

B.

arvestades, et EMKVFi määruses sisalduv väikesemahulise kalapüügi praegune määratlus ja EMKVFi määrus välistavad teatavat liiki laevad, näiteks need, millel kasutatakse mõningaid traditsioonilisi püügivahendeid, ja neil on määrusest väljajätmise tõttu raskusi ELi rahastuse saamisega; arvestades, et selline väljajätt vähendab ka väikesemahulise kalapüügi nähtavust ja selle esindatust ELi statistikas, kuna neid üksusi ei loeta sektorisse kuuluvateks;

C.

arvestades, et väikesemahulise kalapüügi ja rannapüügi määratlemisel on olemas teisi, mitte nii rangeid lähenemisviise, näiteks ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) vabatahtlikes suunistes kestliku väikesemahulise kalapüügi säilitamise kohta toiduga kindlustatuse ja vaesuse kaotamise kontekstis või Vahemere üldise kalanduskomisjoni väikesemahulise kalapüügi töörühma käimasolevates aruteludes;

D.

arvestades, et enamikus liikmesriikides on väikesemahulise kalapüügi omadused määratletud täpsemalt kui EMKVFi määratluses, kuna valitsused kohaldavad veel mitut lisakriteeriumi, sealhulgas lubatud püügivahendid, laeva maksimaalne pikkus, mootori võimsus, püügireiside maksimaalne kestus, laevade tegutsemiseks lubatav kaugus sadamast, tegevuspiirkond, maksimaalne lubatud sõiduaeg ja laeva omandiõigus;

E.

arvestades, et praeguses ühises kalanduspoliitikas ei määratleta väikesemahulise kalapüügi ega rannapüügi mõistet nõuetekohaselt, vaid lähtutakse vaid laeva pikkusest, ehkki rahvusvahelistes konventsioonides on sätestatud sobivamad ja ajakohasemad seda liiki kalapüügi määratlused; arvestades, et väikesemahulise kalapüügi ja rannapüügi Euroopa määratlused tuleks läbi vaadata;

F.

arvestades, et 2019. aastal koosnes ELi 28 liikmesriigi väikesemahulise kalapüügi sektor 42 838 laevast, mis moodustas kõigi liikmesriikide peale ainult 7,5 % kogumahutavusest ja 5,4 % lossitud kaalust, ning sektoris töötas 62 650 kalurit, mis moodustas 75 % aktiivsetest kalalaevadest ja 48 % meeskonnast; arvestades, et suuremahulise kalapüügiga tegelev laevastik moodustas 19 % kõigist laevadest ja 67 % kogumahutavusest ning andis tööd 46 %-le kaluritest ja moodustas 81 % liikmesriikides registreeritud lossitud kaalust; arvestades, et ookeanilaevastikku oli registreeritud ainult 259 laeva, mis moodustas vähem kui 1 % laevade koguarvust, kuid 19 % liikmesriikide registreeritud kogumahutavusest ja 14 % lossitud kogukaalust;

G.

arvestades, et lisaks Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) raames antavatele väga piiratud vahenditele (500 miljonit eurot) ja üldiselt madalale täitmismäärale on väikesemahuline kalapüük oma mahust ja tähtsusest hoolimata kõige vähem toetatud segment ja saab rahalistest vahenditest kõige väiksema osa: toetus moodustab 38 % laevadega seotud tegevuste koguarvust, mis omakorda moodustab vaid 25 % EMKFi kogukulutustest laevadele;

H.

arvestades, et Euroopa laevastik on viimastel aastatel jätkuvalt vähenenud ning 2020. aastal vähenes lossitud kala väärtus 2019. aastaga võrreldes 17 %, tööhõive määr 19 % ja kasum 29 % (27);

I.

arvestades, et väikesemahuline kalalaevastik on kõige piiratumate rahaliste vahenditega laevastik;

J.

arvestades, et väikesemahulise kalapüügi tüüpiliste omaduste hulka kuulub väike keskkonnamõju; hooajaliselt mitmekesine iseloom liikide, püügipiirkondade ja püügivahendite poolest; tootmistegevuse väiksus; austus eri liikide bioloogiliste ja rändetsüklite vastu tänu oma mitmekülgsele olemusele ja väga valikulisele püügivahendite kasutamisele; vähene kaaspüük ja vette tagasi laskmine; ning selle suutlikkus teenida iga investeeritud euro kohta rohkem tulu, saada iga tarbitud kütuse liitri kohta suurem saak ja iga lossitud kala kilogrammi kohta suurem sotsiaal-majanduslik väärtus;

K.

arvestades, et lisaks püügitegevuse eriomadustele, mis tulenevad selle sotsiaalsest struktuurist, turustusviisidest ning eri kalanduspiirkondade struktuurilisest ja looduslikust ebavõrdsusest, tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta eri liikmesriikide märkimisväärseid erinevusi laevastike, laevastiku osade, eri laevastikuosade keskkonnamõju, sihtliikide, püügivahendite, tootlikkuse ja tarbimiseelistuste vahel;

L.

arvestades, et väikesemahulise kalapüügi laevastiku üldised omadused hõlmavad väga vanu laevastikusegmente ja ebapiisavat tehnoloogiat, mis tõstab esile vajaduse väikesemahulise kalapüügi jaoks mõeldud spetsiaalse toetusprogrammi ning tugeva avaliku sektori rahalise toetuse järele väikesemahulise kalapüügi laevastiku moderniseerimiseks ja arendamiseks, ilma milleta oleks ohus selle järjepidevus;

M.

arvestades, et EMKVFi määrusega kohustatakse liikmesriike võtma määruses osutatud olukorra analüüsimisel tugevuste ja nõrkuste, võimaluste ja ohtude seisukohast arvesse väikesemahulise rannapüügi erivajadusi;

N.

arvestades, et 2019. aastal oli 64,9 % ELi 28 liikmesriigi kalalaevastiku laevadest vähemalt 25 aastat vanad (28) ning laevastiku keskmine vanus oli 29,9 aastat (29) ja väikesemahulise kalapüügi laevastiku keskmine vanus 32,5 aastat, mis tähendab, et väga oluline osa laevastikust on väga vana, mistõttu pole tagatud parimad ohutus- ja tegevustingimused, mis omakorda suurendab sellega seotud riske ja muudab tegevuse kulukamaks;

O.

arvestades, et väikesemahulise kalapüügiga tegelevate kalurite vanus on kõrgem kui muude kalapüügiliikide puhul, kusjuures 72 % väikesemahulise kalapüügiga tegelevatest töötajatest on üle 40-aastased ja 11 % üle 65-aastased;

P.

arvestades, et olemasoleva statistika piiratuse tõttu on naiste rolli kalanduses raske täpselt analüüsida; arvestades siiski, et empiirilised tõendid näitavad, et naistel on väikesemahulises kalapüügis oluline roll, kuna mõnes kogukonnas osalevad nad selles olulisemal määral, näiteks on neil tähtis roll veeselgrootute korjamisel ning juhtiv roll maismaal püügi ja püügivahendite ettevalmistamisel, samuti kala müümisel ja töötlemisel, eelkõige konservitööstuses;

Q.

arvestades, et vastavalt aruandele kalapüügi sotsiaalse mõõtme kohta ELis moodustavad naised väikesemahulise kalapüügiga hõivatud inimeste koguarvust 5,4 % (rohkem kui kaks korda rohkem kui suuremahulise ja süvamerepüügi puhul);

R.

arvestades, et ELi kalandussektoril on oluline roll elanikkonna kalaga varustamisel ning toiduvarude tasakaalu säilitamisel liikmesriikides ja ELis tervikuna;

S.

arvestades, et tuleb tagada, et ühise kalanduspoliitikaga edendatav kalavarude majandamise tsentraliseerimine oleks kooskõlas kohaliku majandamisega, mis on äärmiselt oluline sektori sotsiaal-majandusliku elujõulisuse kindlustamiseks;

T.

arvestades, et piirkondadeks jaotamine on üks ühise kalanduspoliitika tugisambaid ja liikmesriikide kalandussektori erinevusi arvestades on detsentraliseeritud lähenemisviis väikesemahulise rannapüügi jaoks eriti oluline;

U.

arvestades, et väikesemahulise kalapüügi segmendi otsustusprotsessi kaasamisel on keskse tähtsusega kohalik kaasmajandamine;

V.

arvestades, et ühine kalanduspoliitika ei paku seetõttu väikesemahulisele kalapüügile selget ja diferentseeritud seadusandlikku toetust, mis aitaks tagada selle sotsiaal-majandusliku elujõulisuse; arvestades, et liikmesriigid ei suuda kehtestada seda liiki kalapüügi jaoks tõhusaid meetmeid;

W.

arvestades, et paljudes Euroopa rannikupiirkondades, eriti Vahemere piirkonnas, toimub väikesemahuline kalapüük ning veeselgrootute korjamine majandusliku, sotsiaalse ja keskkondliku mõõtme kokkupuutepunktis ning annab olulise panuse sotsiaal-majanduslikku heaolusse, tööhõivesse ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisse erinevates ranniku- ja äärepoolseimates piirkondades, kus esineb sageli struktuurilisi piiranguid ja mis vajavad toetust, et kasutada ära võimalusi majanduse mitmekesistamiseks;

X.

arvestades, et kalandusest saadavat tulu ei tohiks seetõttu pidada üksnes kasumiks, sest lisaks aitab see hoida alal eluviisi, millel on paljude rannikukogukondade jaoks tohutu kultuuriline ja ajalooline väärtus, ning pakub samal ajal olulist sotsiaalset ja majanduslikku turvavõrku; arvestades, et selles mõttes on väikesemahuline kalapüük lahendus suurenevale rahvastikukaole, vananevale elanikkonnale ja kasvavale tööpuudusele, mis kõik on Euroopa riikide ja saarte enamikus rannikupiirkondades suured probleemid; arvestades, et väikesemahulise kalapüügi mõju rannikualade sotsiaalsele ja kultuuripärandile on erakordne ja mitmekesine;

Y.

arvestades, et väikesemahulisel kalapüügil võib olla oluline roll kestliku arengu eesmärkide saavutamisel, nagu on sõnaselgelt välja toodud eesmärgis 14.b; arvestades, et väikesemahuline kalapüük võib anda oma panuse ka muude kestliku arengu eesmärkide aluseks olevate poliitiliste eesmärkide täitmiseks, näiteks kestliku arengu eesmärgi nr 2 (nälja kaotamine), eriti alaeesmärgi 2.3, kestliku arengu eesmärgi nr 5 (sooline võrdõiguslikkus), eriti alaeesmärkide 5.a ja 5.b, kestliku arengu eesmärgi nr 8 (inimväärne töö ja majanduskasv), eriti alaeesmärgi 8.5 ning tervikuna eesmärgi nr 13 (kliimameetmed) täitmiseks;

Z.

arvestades, et kalurid mängivad rolli mere kaitsjatena ning kalapüük aitab valgurikka toidu pakkumise kaudu kaasa tervislikule ja tasakaalustatud toitumisele;

AA.

arvestades, et valdav osa kalalaevadel toimuvatest õnnetustest ja vahejuhtumitest on tingitud inimteguritest (62,4 %), kusjuures teine kõige levinum põhjus on süsteemi/seadmete rikked (23,2 % juhtudest);

AB.

arvestades, et väikesemahulise kalapüügi puhul on paljudel juhtudel laeva pardal vaid üks kutseline kalur;

AC.

arvestades, et väikesemahulise kalapüügi laevastiku ohutuse ja mugavusega seotud küsimusi ei saa vaadelda eraldi püügikoormusest ja kalasaagist; arvestades, et kogumahutavuse piiramine püügivõimsuse mõõtmise kriteeriumina avaldab negatiivset mõju väikesemahulise kalapüügi laevastiku ohutusele ja mugavusele, kuna piirab soovi laevu välja vahetada või moderniseerida või olemasolevat ruumi laiendada, mis aitaks parandada meeskonna mugavust, ohutust ja lõppkokkuvõttes sektori atraktiivsust, eriti noorte ja naiste jaoks;

AD.

arvestades, et neid ohutusega seotud küsimusi ei saa lahendada, võtmata arvesse väikesemahulise kalapüügiga tegeleva laevastiku eripära liikmesriikides, näiteks asjaolu, et laevad võivad sattuda ohtu, kuna sektoris puudub asjakohane ohutusteave, laeval võidakse tegutseda üksinda, töötunnid on pikad ning esineb oht kalapüügivahenditesse takerduda; arvestades, et tegutsemistingimused on laevade lõikes erinevad; arvestades, et osa laevadest tegutsevad randades või sadamates, kus on sageli väga ebakindlad töötingimused; arvestades, et seda olukorda silmas pidades tuleks kaaluda laevade tõukejõu kohandamist lähtuvalt nende omadustest ja töötingimustest, ilma et suurendataks püügikoormust või -määrasid, et laevadel oleks ohutum sadamasse siseneda ja sealt lahkuda;

AE.

arvestades, et konkreetsete ohutuskaalutlustega seotud mootorivõimsuse suurendamist tuleks rahastada toetustest ja teatavatel tingimustel peaks seda toetama Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfond (EMKVF), tingimusel et mootorivõimsuse suurendamine ei suurenda püügikoormust ega püügivõimet; arvestades, et neil põhjustel peaks EMKVFi toetus olema kättesaadav ka sadamate ja sadamaalade süvendustöödeks;

AF.

arvestades, et mereolud mõjutavad väikesemahulist kalapüüki palju rohkem kui suuremahulist ning et see põhjustab püügiperioodidel sõltuvalt laeva tüübist ja püügivahenditest ebaregulaarsust, mõjutades seega tööpäevade arvu aastas, mil on võimalik merel viibida;

AG.

arvestades, et väikesemahuline kalapüük on jätkusuutlik nii kalavarude bioloogilise majandamise ning ressursside ja selektiivsuse seisukohast kui ka sotsiaalselt ja majanduslikult ning et kõik need asjaolud on mänginud rolli selles, et see tegevus on sügavalt juurdunud;

AH.

arvestades, et kalavarudele survet avaldavad tegurid, mis põhjustavad ka otsest ja kaudset kahju kalapüügile, hõlmavad reostust, elupaikade kadu, mereliiklust ja konkurentsi ruumi pärast, samuti kliimamuutusi, mille märkimisväärsete mõjude hulka kuuluvad veetemperatuuri tõus, hapestumine, ookeanihoovuste muutused, liikide asünkroonsus ja võõrliikide saabumine;

AI.

arvestades, et on vaja suurendada suutlikkust kohaneda kliimamuutuste ja kriiside mõjuga ning seda leevendada, võttes meetmeid rannikukogukondade vastupanuvõime tugevdamiseks;

AJ.

arvestades, et väikesemahulisel kalapüügil on ka potentsiaali aidata kaasa CO2-heite vähendamisele ja energiatõhususe suurendamisele ning selle tulemusena kliimamuutuste leevendamise pingutustele;

AK.

arvestades, et väikesemahuline kalapüük on ELis väga oluline, eriti paljude rannikukogukondade jaoks ning kombineeritult suuremahulise ja süvamere kalapüügiga;

AL.

arvestades, et sektori halveneva sotsiaal-majandusliku olukorra paljude põhjustega, sealhulgas vajadusega tugevdada kalurite positsiooni tarneahelas, tuleb veel tegeleda;

AM.

arvestades, et tootjaorganisatsioonide, liitude ja kutseühingute tunnustamine võimaldaks neil saada rahalist abi ning nende aktiivse osalemise edendamine ühisjuhtimise kaudu võiks oluliselt suurendada selle sektori tulusid;

AN.

arvestades, et väikesemahulisest kalapüügist ja rannapüügist saadavat sissetulekut mõjutavad kõikuvad hinnad ja järsud turukõikumised, mis on tundlikud paljude väliste tegurite, näiteks COVID-19 pandeemia suhtes;

AO.

arvestades, et kalandussektori mitmesugused sissetuleku- ja palgasüsteemid erinevad väga ja sõltuvad suuresti mere kalapüügivõimalustest ning et see on üks tegur, mis muudab selle uutele põlvkondadele vähem atraktiivseks;

AP.

arvestades, et kalandustöötajatele makstakse sageli madalat palka ja nad peavad toime tulema raskete, sageli ka ebakindlate töötingimustega kutsealal, mis on endiselt kõige ohtlikum maailmas, samas kui kalandusettevõtte asutamisega seotud paisuvad kulud koos sektori üha suurema koondumisega vähendavad selle atraktiivsust, eriti noorte silmis;

AQ.

arvestades, et turgudel domineerib sageli väike arv kanda kinnitanud tooteid ning väikesemahulise kalapüügi toodetele, mis pakuvad säästlikke alternatiive laialdaselt kasutatavatele liikidele, ei pöörata piisavalt turunduslikku tähelepanu; arvestades, et tarbijatel ei ole sageli võimalik saada täielikku teavet ostetava toote või asjaomaste tootmissüsteemide ja püügivahendite kohta;

AR.

arvestades, et selle sektori atraktiivsuse suurendamiseks on oluline, et väikesemahuline kalapüük oleks kestlikult kasumlik;

AS.

arvestades, et Ühendkuningriigi vetes kalapüügilubade väljastamisega seotud probleemid mõjutavad kõige rängemalt väikesemahulisi laevu, sest neil on keeruline tõestada varasemaid püüke;

AT.

arvestades, et väikesemahulised kalandusettevõtted on sageli liiga väikese kapitaliga või alarahastatud ning väga piiratud juurdepääsuga elementaarsetele raamatupidamisvahenditele, laenudele, mikrorahastusele ja kindlustusele;

AU.

arvestades, et väikesemahulise kalapüügi sektoris esineb jätkuvalt majandusraskusi ja tulude olulist vähenemist, mis on tingitud tegevuskulude märkimisväärsest suurenemisest ja muudest raskendavatest teguritest, näiteks kala esmamüügi hinna vähenemisest ja kütusehindade tõusust; arvestades, et need ja muud tegurid on muutnud väikesemahulise kalapüügi üha rohkem sõltuvaks kütusetoetustest ning sunnib kalureid sageli püügikoormust suurendama, et muuta oma tegevus majanduslikult elujõuliseks;

AV.

arvestades, et ELi toimimise lepingus ning EMKVFi määruses kavandatakse ja nähakse ELi äärepoolseimatele piirkondadele ette konkreetne toetus;

AW.

arvestades, et väikesemahulise kalapüügi sektor on traditsiooniliselt kannatanud puuduliku organisatoorse suutlikkuse all; arvestades, et väikesemahulise kalapüügi kollektiivset tegevust piiravate peamiste tegurite hulka kuuluvad väikesemahulises kalapüügis osalejate suur arv ühes osalejate geograafilise hajutatusega; tegevuse olemus, mis põhineb peamiselt väikestel pereettevõtetel; juhtimisoskusega koolitatud töötajate puudus ja rahalise toetuse puudumine väikesemahulise kalapüügi organisatsioonidele otsustusprotsessis osalemiseks;

AX.

arvestades, et väikesemahuline kalapüük on ELis seire ja kontrolli osas kalandusteadlaste ja kalandusjuhtide tähelepanu alt riiklikul ja ELi tasandil üldiselt välja jäänud; arvestades, et väikesemahulise kalapüügi seiret ja kontrolli tuleks parandada, et põhjendada ELi kalavarude säästvat majandamist ja vajaduse korral tõendada püügitegevust;

AY.

arvestades, et vaja on suuremaid investeeringuid ajakohaste uuringute korraldamiseks loodusvarade, mereökosüsteemide ja eelkõige kalavarude seisundi kohta ning seisundi mõistmise parandamiseks, et tagada nende säästev majandamine;

AZ.

arvestades, et majandamisstrateegiad, mis põhinevad üksnes püügipäevade vähendamisel, näiteks see, mida rakendatakse Vahemere lääneosas, surub väikesemahulise kalapüügi sektori põlvili; arvestades, et selline pidev vähendamine koos COVID-19 pandeemiast tingitud niigi ebakindla olukorraga põhjustab ohu, et kokku võib variseda suur osa sektorist, mis ei suuda enam saavutada püsimajäämist tagavat minimaalset tasuvusläve; arvestades, et need vähendamised tõstatavad ka mitmeid probleeme, näiteks muret seoses turvalisusega pardal, suurenenud vigastusohuga, ebaseadusliku kalapüügi laiema levikuga ja töötuse sotsiaalsete tagajärgedega;

BA.

arvestades, et kalurite liidud, näiteks kutseühendused, etendavad keskset osa mõne liikmesriigi toidusüsteemides, kus nad tegutsevad kalandussektorit – eriti väikesemahulist rannapüüki ja karpide korjajaid – esindavate mittetulunduslike sotsiaalmajandusettevõtetena, täites üldisi ülesandeid merekalapüügi ja kalandussektori töötajate heaks ning tegeledes samal ajal ettevõtte ärilise küljega, näiteks toodete turustamise ning nõustamis- ja haldusteenuste pakkumisega;

BB.

arvestades, et on vaja paika panna kalavarude majandamise poliitika, mis arvestab kollektiivse juurdepääsuga kalavarudele, põhineb peamiselt nende bioloogilistel aspektidel ja toimib kalavarude ühise majandamissüsteemi vormis, milles võetakse arvesse kalavarude ja asjakohaste merepiirkondade eritingimusi ning milles osalevad tõhusalt sektori töötajad;

BC.

arvestades, et strateegias „Talust taldrikule“ soovitatakse tungivalt, et selliseid liite nagu kutseühendused tunnustataks ELi õiguse alusel ja et neil oleks õigus saada rahalist toetust võrdsetel alustel tootjaorganisatsioonidega; arvestades, et komisjonil on palutud võtta vastu vastav algatus;

BD.

arvestades, et väikeses mahus püüdvad kalurid vajavad koolitust, sealhulgas uute oskuste arendamiseks;

BE.

arvestades, et naiste töö loob väikesemahulise kalapüügi sektoris lisaväärtust;

BF.

arvestades, et väikesemahulise kalapüügi sektor konkureerib üha enam teiste sinise majanduse tegevusaladega ja ka taastuvenergia huvidega, mis mõjutavad paljusid rannikul, randades või sadamates toimuvaid tegevusi ning võivad võtta üle varem peaaegu eranditult väikesemahuliseks kalapüügiks kasutatud alad, tuues kaasa ümberasustamise ning mere- ja rannikualade hõivamise;

BG.

arvestades, et paljudes arenevates rannikupiirkondades toimuva kinnisvara kallinemise tõttu läheb väikesemahuliselt tegutsevatel kaluritel rannikualadel elamine üha keerulisemaks, mis tõrjub nad töökohast kaugele ja muudab seega nende tegevuse veelgi raskemaks ja ebamugavamaks;

BH.

arvestades, et ELi edendatav suurem keskendumine kaitsele avaldab eriti mõju just väikesemahulisele kalapüügile (selle näiteks on väikesemahulise kalapüüga seotud tegevust ja liikuvust piiravate merekaitsealade ja merekaitsealade võrgustike rakendamine); arvestades, et selle poliitika kujundamisel arvestatakse harva mõjuga kõnealusele segmendile, mida süvendab asjaolu, et segmendi osalejad ei ole asjaomastesse protsessidesse piisavalt kaasatud (30);

BI.

arvestades, et kalandussektor üldiselt ja eelkõige väikesemahuline kalapüük on kalavarude majandamise poliitika ja mereruumi kasutamise poliitika määratlemisel alaesindatud;

BJ.

arvestades, et on eri liiki kalandusorganisatsioone, mille liikmesuse tase on erinev ja mis esindavad väikesemahulist kalapüüki: tootjaorganisatsioonidest kalurite liitude, laevaomanike ühenduste ja ühistuteni; arvestades, et paljud väikeses mahus tegutsevad laevaomanikud ei ole ühegi organisatsiooni liikmed; arvestades, et kalandussektori spetsialistid on esindatud kalanduse ametiühingutes; arvestades, et sektori korralduse määratlemine peaks jääma sektori enda otsustada;

BK.

arvestades, et asjakohaste andmete eristus ei ole piisav, mis eriti väikesemahulise kalapüügi puhul raskendab juurdepääsu üksikasjalikule teabele ning takistab analüüsimist, eriti ettevõtete, laevaomanike, kalandustöötajate, laevade ja püügivahendite, töötingimuste, vanuse ja sooga seotud andmete puhul;

Väikesemahulise kalapüügi tugevdamine kogu väärtusahelas, suurema kalapüügist saadava tulu edendamine ja sissetulekute mitmekesistamise võimaluste pakkumine

1.

on seisukohal, et väikesemahulise kalapüügi ja rannapüügi tulevik ei sõltu mitte ainult pikaajalistest ja kestlikest meetmetest, vaid ka kohestest, sisukatest ja tulemuslikest meetmetest, mille eesmärk on suurendada kalapüügist saadavaid kasumimarginaale ka suuremate kvootide eraldamise kaudu kooskõlas teaduslike nõuannetega; peab vajalikuks suurendada sektori organisatsioonilist ja ärivõimekust ning kutseala atraktiivsust, pakkuda noortele koolitust ja sihipärast toetust ning parandada töötingimusi, eelkõige naiste kaasamiseks laevade pardale ja sektorisse üldisemalt, ning tugevdada selle positsiooni tarneahelas; kutsub seetõttu komisjoni üles looma ja rakendama EMKVFi raames ja tihedas koostöös liikmesriikidega väikesemahulise kalapüügi ja rannapüügi toetusmehhanisme, mis võimaldaksid lahendada sektori selle osa spetsiifilisi probleeme;

2.

usub, et väikesemahulise kalapüügi tuleviku tagamiseks tuleb ÜKP-s tunnustada selle eripära ning kohandada praeguseid vahendeid nii, et need vastaksid selle sektori vajadustele;

3.

rõhutab vajadust väikesemahulise kalapüügi ja rannapüügi ühise, laiema ja asjakohasema määratluse järele; rõhutab, et selline määratlus peaks olema pragmaatiline, mõõdetav ja selge; rõhutab samuti, et määratlus peaks tulenema asjakohasest hindamisest ning selles tuleks võtta arvesse väikesemahulise kalapüügi segmendi muid omadusi ja kriteeriume kui laeva pikkus, et viia ELi väikesemahulise kalapüügi määratlus vastavusse segmendi tegeliku olukorraga, nagu seda on juba tehtud määratlustes, mis on lisatud teatavatesse rahvusvahelistesse konventsioonidesse, näiteks Rahvusvahelise Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjoni (ICCAT) kohta või Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) kohta sõlmitud konventsioonidesse;

4.

rõhutab asjaolu, et see määratlus tuleks lisada horisontaalsemasse määrusesse, näiteks ÜKP määrusesse, et hõlmata kõiki ELi kalandusalaseid õigusakte tervikuna; on seisukohal, et ükski määratluse muudatus ei tohiks mõjutada EMKVFi rakendamist jooksval perioodil; kutsub komisjoni üles käsitlema seda küsimust ÜKP määruse tulevase läbivaatamise käigus;

5.

kinnitab vajadust tugevdada ja lühendada sektori väärtusahelat tootja ja tarbija vahel, misläbi suurendatakse kalurilt tarbijale toimuva otsemüügi võimalusi ja vähendatakse vahendajate arvu, eesmärgiga jõuda ideaaljuhul selleni, et tootja on võimeline lõpptarbijat otse varustama; rõhutab vajadust edendada turundusstrateegiaid, sealhulgas uute turustusahelate edendamise kaudu, ning soodustada toodete eristamist parandavaid mehhanisme, et võimaldada kaluritel saada võimalikult suurt kasu, suurendada kasumlikkust, toetada suuremat tasustamist ning edendada lisaväärtuse õiglast ja asjakohast jaotamist kaluritele;

6.

nõuab, et lisaväärtust jaotataks sektori väärtusahelas õiglasemalt ja asjakohasemalt ning kaalutaks selliseid sekkumisvorme nagu garanteeritud või soovitushinnad, mille muutujad peaksid hõlmama tootmiskulusid, et saavutada eespool nimetatud eesmärk ja parandada kalurite sissetulekut; kordab, et kui ahelas esineb tõsine tasakaalustamatus, peaks liikmesriikidel olema õigus sekkuda;

7.

rõhutab asjaolu, et väikesemahuline kalapüük on väärtusahela nõrgim segment ja turustuskokkulepetes kaldutakse sageli eelistama pigem ostjate kui kalurite huve, jättes kaluritele hinnakujunduse üle vähese või olematu kontrolli, mistõttu saadakse müüdud toodete eest marginaalset tulu;

8.

nõuab ELi või liikmesriikide tasandi meetmeid, mille eesmärk on kaitsta või luua päritoluturge, toetades seeläbi traditsiooniliste toodete lühikesi müügikanaleid, millel on eelis; rõhutab, kui oluline on edendada ja kaitsta väikesemahulisest kalapüügist pärit kala kvaliteetseid omadusi, nagu muu hulgas värskus, hooajalisus, kultuuripärand ja kestlikkus; nõuab selliste toodete suuremat toetamist messidel, väikestes kauplustes ja restoranides, võttes arvesse elanikkonna toitumisharjumusi, et maksimeerida kohalike kalandustoodete väärtust ja edendada kohalikku arengut; nõuab kohalike kalandustoodete reklaamikampaaniate loomist, mille puhul kasutataks täiel määral ära ühist turukorraldust (ÜTK) ja ühist kalanduspoliitikat (ÜKP);

9.

rõhutab vajadust edendada toodete mitmekesistamist algatuste kaudu, mille eesmärk on luua uusi turge, väärtustada vähem tuntud söödavaid ja tarbitavaid liike, et parandada väikesemahulise kalapüügi turupositsiooni, vähendada nõudlust toodete järele, mille pidevat pakkumist aasta jooksul saab tagada ainult impordiga, ning aidata vähendada püügisurvet ülepüütud liikidele; kordab vajadust toetada ka toodete mitmekesistamise edendamist konservitööstuses, eelkõige alahinnatud või vähem tarbitud liikide kasutamise kaudu;

10.

nõuab hotelli-, restorani- ja toitlustussektorile (HORECA) mõeldud koolitusprogrammi rakendamist, mis annaks teadmisi mereannitoodetest ja headest tavadest ressursside kaitsmiseks ning suurendaks eelkõige teadlikkust seoses liikide müügist ja tarbimisest loobumisega kalapüügi keeluajal;

11.

rõhutab, kui oluline on rakendada jaemüügisektoris uuenduslikke projekte, toonitades koostööd kalurite gildidega ja väikesemahulise kalapüügi ühendustega, mille kaudu säilitatakse lähedane seos lõpptarbijaga;

12.

palub liikmesriikidel ja tootjaorganisatsioonidel uurida, kuidas paremini edendada suurema lisaväärtusega töödeldud kalandustoodete, sealhulgas konservide turustamist, sarnaselt teatavate põllumajandustoodetega, ning uurida ELi kalandustoodete välisturgudel edendamise programme, sealhulgas nende esitlemiseks rahvusvahelistel konkurssidel ja messidel;

13.

rõhutab asjaolu, et mereandide sektoril on väga vähe selliseid vahendid nagu näiteks märgised, mis oleksid tarbijatele kättesaadavad, et hinnata väikesemahulise kalapüügi segmendi kestlikkuse kriteeriume ja edendada väikese mõjuga tooteid; rõhutab, et kui märgised on olemas, võivad need muutuda väikesemahulise kalapüügi jaoks ebasoodsaks, sest mõnedele vajalikele andmetele juurdepääs võib olla koormav või neil võib puududa finantssuutlikkus sertifitseerimismenetluse algatamiseks;

14.

juhib tähelepanu vajadusele ÜTK määrus põhjalikult läbi vaadata, nii et see annaks suurema panuse sektori tuludesse ja turu stabiilsusesse ning aitaks kalandustooteid paremini turustada ja nende lisaväärtust suurendada; rõhutab sellega seoses, kui oluline on luua sertifitseeritud mereanni märgised ja kalandustoodete kaubamärgi mehhanismid ning suurendada tarneahela jälgitavust, mis omakorda parandaks tarbijate teavitamist ning julgustaks seega neid ostma kohalikult ja kestlikult hangitud mereande ning suurendaks nende teadlikkust väikesemahulise kalapüügi toodetest;

15.

nõuab väikesemahulise kalapüügi toetusprogrammide hõlbustamist EMKVFi kaudu, et parandada ärijuhtimist ja organisatsioonilist võimekust, vähendada tootmiskulusid, parandada esmamüügihindu ning tagada majanduslik ja keskkonnakestlikkus, eelkõige kestlikuma ja kaasaegsema laevastiku kaudu;

16.

rõhutab, et väikesemahulise kalapüügi sektoris esineb ikka veel raskusi, mida võivad veelgi süvendada kütuse ja muude sisendite kõikuvad ja tõusvad hinnad, ning selline olukord mõjutab eelkõige vähem konkurentsivõimelisi laevastikusegmente, nimelt väikesemahulist kalapüüki ja rannapüüki;

Töötingimuste parandamine ning väikesemahulise kalapüügi ja rannapüügi tuleviku tagamine

17.

väljendab heameelt asjaolu üle, et EMKVF annab võimaluse toetada vähem CO2 heidet tekitavate uuemate mootorite, sealhulgas uusi energiatõhusaid tehnoloogiaid kasutavate mootorite ajakohastamist, asendamist või soetamist ning bensiinimootorite ümberehitamist; on seisukohal, et kasutada tuleks kõrgeimaid olemasolevaid kaasrahastamismäärasid; hoiatab, et paljud neist alternatiivsetest motoriseerimislahendustest ei ole veel piisavalt välja töötatud või hõlmavad kogumahutavuse märkimisväärset suurendamist, näiteks mõnede elektrimootorite puhul;

18.

rõhutab, et teatavates piirkondades sõltub suurem osa väikesemahulise kalapüügi sektorist kütusetoetustest; hoiatab, et komisjoni ettepanekus võtta vastu nõukogu direktiiv, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise liidu raamistik (COM(2021)0563), lõpetatakse praegu kalandussektorile ette nähtud kohustuslik erand ja kehtestatakse minimaalne maksumäär, mis seab aga suures osas ohtu väikesemahulise kalapüügi segmendi elujõulisuse, kuna selles valdkonnas ei saa teha pikki reise, et tankida madalamate hindadega sadamates; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama rahvusvahelisel tasandil võrdsed tingimused ning jätkama seetõttu kalatööstuse vabastamist kütuse maksustamisest; rõhutab, et ükski uus lähenemisviis ei tohiks väikesemahulisele kalapüügile koormust põhjustada ja peaks keskenduma alternatiivsetele lahendustele, mis võimaldavad sektoril kombineerida õiglast üleminekut rohelises kokkuleppes seatud eesmärkidele suutlikkusega majanduslikult edeneda ja tagada oma töötajatele inimväärsed tingimused; on sellega seoses ja praegust kütusehindade erakordset inflatsiooni arvesse võttes seisukohal, et liikmesriigid võiksid ette näha erakorralised meetmed, millega antakse väikesemahulise kalapüügi ja rannapüügi segmendile abi eeldatavate suurenevate tootmiskulude katmiseks, seda eelkõige EMKVFi ja riiklike rakenduskavade raames;

19.

rõhutab raskusi ning tõsiseid negatiivseid majanduslikke ja sotsiaalseid tagajärgi, mida kalandussektorile on põhjustanud COVID-19 kriis, ning seda, kui oluline on, et liikmesriigid eraldaksid vajaduse korral olemasolevaid riiklikke ja ELi rahalisi vahendeid ning kaaluksid erakorralisi meetmeid, et aidata kaluritel, sealhulgas töötajatel, kriisidest või turuhäiretest üle saada; kutsub liikmesriike üles kasutama kriisimehhanismide kaudu kättesaadavaks tehtud vahendeid väikesemahulise kalapüügi toetamiseks; rõhutab, et väikesemahulise rannapüügi sektor jätkas kriisile vaatamata toimimist, andes ELi kodanikele juurdepääsu mereandidele, eelkõige eraldatud rannikupiirkondades, saartel ja äärepoolseimates piirkondades;

20.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid eraldaksid taaste- ja vastupidavusrahastust vahendeid investeeringuteks väikesemahulise rannapüügiga tegelevasse laevastikku, et aidata kalureid ja sellega seotud tööd tegevaid ettevõtjaid, kes on peamiselt naised, nagu võrguparandajad, kaldal asuvad assistendid ja pakendajad, ning muid töötajaid;

21.

nõuab tungivalt, et komisjon hõlbustaks EMKVFi egiidi all väikesemahulise kalapüügi sektoripõhist toetust ladustamis-, külmutus- ja sügavkülmutustaristu paigaldamiseks ning külmaahela säilitamiseks alates laevalt kuni lõpptarbijani; on seisukohal, et see toetus on otsustava tähtsusega tegur, mis võimaldab väikesemahulise kalapüügi segmendil kalavarusid täielikult ära kasutada, ilma varusid hävitamata või ammendamata, ning tagada üldsusele, HORECA sektorile ja toiduainetööstusele värskete ja kvaliteetsete toodete korrapärase pakkumise ja tarne;

22.

on seisukohal, et nõuetekohased ladustamistingimused sadamates võiksid teha hõlpsamaks ja kindlustada kala säilitamise ning aidata kaasa turuleviimisele, et suurendada kalade kasumlikkust kaudselt hinnakujunduse kaudu; tuletab sellega seoses meelde ÜTK-s ette nähtud ja tootjaorganisatsioonide pakutavaid võimalusi;

23.

on seisukohal, et EMKVF ja uued riiklikud rakenduskavad peaksid väikesemahulist kalapüüki tugevdama ja selgelt toetama, et aidata tagada traditsiooniliselt kalandusest sõltuvate lugematute rannikuäärsete kogukondade kestlikkus ja edasine elujõulisus, et tegeleda selle segmendi konkreetsete probleemidega ja toetada asjaomaste kalavarude kestlikku majandamist kohalikul tasandil;

24.

on seisukohal, et liikmesriikide poolt EMKVFi rakendamisel eraldatud toetust tuleks kasutada selleks, et tegeleda struktuursete puudustega, aidates seeläbi suurendada kalandusest saadavat sissetulekut, edendades sektoris tagatud õigustega töökohti ja tagades tootjatele õiglased hinnad, toetades sellega seotud tegevuste arendamist kalandusele eelnevas ja järgnevas etapis, aidates kaasa rannikupiirkondade arengule ja ühtekuuluvusele, pidades silmas säästvat kalapüüki ja väikesemahulise kalapüügi sektori tulevikku;

25.

rõhutab, et selleks, et parandada EMKVFi vahendite kasutamise määra ja tagada väikesemahulise kalapüügi juurdepääs toetusele, on vaja uurida ja rakendada meetmeid menetluste ühtlustamiseks, mis vähendaks taotlustega seotud bürokraatiat, keerukust ja heakskiitmiseks kuluvat aega, muuta abi saamise rahastamismenetlust ja asendada see eelmaksete süsteemiga ning fondi rahastamise piirsummad täielikult ära kasutada;

26.

rõhutab, et ELil puudub vahend, mis aitaks väikesemahulise kalapüügi sektoris näha EMKFi ja EMKVFi investeeringute ulatust, rahastatud heade tavade arvu, konkreetsete tulemuste saavutamist ning seda, kuidas kalanduse kohalikud tegevusrühmad töötavad ja ÜKP-d tegelikult rakendavad; kutsub komisjoni üles looma sellise vahendi, mis aitaks olulise sammuna mõista, kuidas laiendada häid tavasid ja jäljendada tõhusaid püügimeetodeid kogu ELi ulatuses;

27.

kutsub liikmesriike üles pakkuma kohalikul tasandil tehnilist abi, et hõlbustada väikesemahulise kalapüügiga tegelevate kalurite juurdepääsu ELi ja riiklikele vahenditele;

28.

hoiatab väikesemahulise kalapüügi laevastiku kõrge keskmise vanuse eest ja rõhutab sellega seoses vajadust muuta selle segmendi püügitegevus atraktiivseks noortele ja naistele; rõhutab vajadust väikesemahulise kalapüügi laevastikku uuendada ja ajakohastada, et parandada ohutust ja elamistingimusi pardal, parandada energiatõhusust ja muuta segment keskkonnasõbralikumaks, tagades samal ajal, et kogu kalalaevastiku püügivõimsust ei suurendata, ning parandades laevastikust sõltuvate kalapüügiga tegelevate kogukondade sotsiaalset ja majanduslikku kestlikkust; rõhutab sellega seoses vajadust tegeleda olukordadega, kus laevad on vananenud, tekitades (majanduslikult ja keskkonnaalaselt) suuremaid tegevus-, hooldus- ja ümbeklassifitseerimiskulusid, mis omakorda kahjustavad tegevuse käigus tagatud ohutustingimusi; rõhutab, et püügivõimsuse mõõtmisel kasutatavad kogumahutavuse kriteeriumid, mis hõlmavad ka meeskonna tööpaigaks ja mugavuseks ette nähtud ruumi, võivad takistada kalalaevade moderniseerimist ja väikesemahuliseks kalapüügiks kasutatavates laevades olevate töötingimuste hädavajalikku parandamist; kutsub sellega seoses komisjoni üles need kriteeriumid ja muud omavahel seotud sätted läbi vaatama, et leida lahendus, mis tasakaalustaks väikesemahulise kalapüügiga tegelevate töötajate vajadusi vajadusega tagada, et ELi laevastiku püügivõimsust ei suurendata;

29.

kordab, et toetus laevastiku vajalikule uuendamisele ja/või moderniseerimisele on vajalik tegevuse ohutuse, töötingimuste ning majandusliku ja keskkonnaalase kestlikkuse parandamiseks; rõhutab siiski, et see tuleks saavutada ainult ilma püügivõimsust suurendamata;

30.

on seisukohal, et laevastiku uuendamise ning laevade hoolduse ja täiustamise vajaduse eiramine, seda muu hulgas eriti vananenud ja ebatõhusate laevade puhul, ohustaks väikesemahulise kalapüügi tulevikku, eelkõige äärepoolseimates piirkondades;

31.

juhib tähelepanu sellele, et EMKVF pakub võimalusi investeerida laevade ohutusse, parematesse elamistingimustesse ja energiatõhususse, mis võib olla kasulik ka väikesemahulise kalapüügi ja rannapüügi laevastikule, ning et see peaks pakkuma ka rahastamisvõimalusi laevade uuendamiseks, ümberstruktureerimiseks ja ümberkujundamiseks ning uute laevade ostmiseks väikesemahulise kalapüügi laevastikus, eriti kindlaksmääratud juhtudel, kui laevastik on kõrge keskmise vanusega ning ei taga olulisi ohutus- ja käitamistingimusi, samuti mootorivõimsuse suurendamiseks, kui see on nõuetekohaselt põhjendatud, et tagada laeva pardal paremad ohutustingimused püügitegevuse käigus ning merele minnes ja sealt lahkudes, ning merel veedetud aja suurendamiseks, tingimusel et püügivõimsust ei suurendata, eriti äärepoolseimates piirkondades;

32.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid kalalaevade pardal ette nähtud ohutuse, töö- ja elamistingimuste puhul ELi standardite ja õigusnormide täieliku rakendamise;

33.

rõhutab, et liikmesriigid peaksid tegema pidevalt tööd oma sadamate hooldamiseks ja ajakohastamiseks, et tagada saagi lossimine ja maha laadimine ohututes tingimustes;

34.

rõhutab kalandussektori sotsiaal-majanduslikku tähtsust tööhõive ja sotsiaalse ühtekuuluvuse seisukohast, sealhulgas väikesemahulise kalapüügi ja rannapüügi tähtsust äärepoolseimate piirkondade jaoks, kus esineb struktuurilisi piiranguid ja vähem võimalusi majanduse mitmekesistamiseks; nõuab seetõttu väikesemahulise kalapüügi sektorile ette nähtud ELi toetuse suurendamist nendes piirkondades;

35.

võtab teadmiseks EMKVFi raames äärepoolseimate piirkondade kalandussektorile antava toetuse, mille eesmärk on eelkõige toetada kõrvalisest asukohast tulenevate lisakulude katmist teatavate mõningatest äärepoolseimatest piirkondadest pärit kalandustoodete müümisel;

36.

juhib tähelepanu äärepoolseimate piirkondade kalandussektori väärtusahelate eripäradele ja leiab, et vaja on erilist tähelepanu selleks, et neid tugevdada ja lihtsustada nende juurdepääsu turgudele, ning et seda eesmärki on võimalik saavutada mitte ainult POSEI kalanduse kava taastamisega, vaid ka sarnase transpordikava loomisega;

37.

rõhutab nendes piirkondades esinevat kalapüügiturismi potentsiaali, mis võiks meelitada sellele kutsealale noori ja mitmekesistada kalurite sissetulekuid, suurendamata nende püügikoormust, pidades seejuures kinni püügikoormuse piirangutest ning laiendades üldsuse teadlikkust sektori traditsioonidest ja merealaseid teadmisi, rõhutab vajadust tagada selle tegevusega seotud bürokraatia vähendamine ja pakkuda sellele tegevusele ELi toetust;

38.

on seisukohal, et väikesemahulise kalapüügi tuleviku tarbeks on vaja, et ELi õigusaktidega oleks tagatud regulatiivne keskkond, mis tugevdab kalurite positsiooni tarneahelas ja näeb ette investeeringud sektori pikaajalise kestlikkuse, stabiilsuse ja majandusliku konkurentsivõime tagamiseks;

39.

on seisukohal, et kalanduspoliitika eesmärkide hulka peaks kuuluma elanikkonna varustamine kalaga, et tagada toiduga kindlustatus ja sõltumatus, rannikukogukondade arendamine, tagades, et püügitegevus areneb ökoloogiliste võimaluste piires, ja kalandusega seotud elukutsete edendamine, suurendades nende atraktiivsust; rõhutab, et ÜKP rakendamisel tuleks tunnustada ka väikesemahulise kalapüügi sotsiaal-majanduslikku rolli kalandusega tegelevates kogukondades, kuna see loob töökohti ning parandab kalurite ja abiülesandeid täitvate töötajate, tavaliselt naiste elamistingimusi, parandades meeskonna töö-, elamis- ja ohutustingimusi, et meelitada ligi noori ja saavutada selle tegevuse põlvkonnavahetus tagatud kestlikkuse ja varude hea kaitse raamistikus;

40.

kordab, et ELi kalanduse tegelikkus on keeruline ja liikmesriigiti väga erinev asjaomaste kalalaevastike, laevastiku eri segmentide keskkonnamõju, püügivahendite, kalavarude ja nende kaitsestaatuse ning elanikkonna tarbimisharjumuste poolest; rõhutab, et ÜKP raames võib kalavarude majandamise vajaduse korral piirkondadeks jaotada ning et seejuures tuleb kõigile kaluritele tagada võrdsed tingimused, seda ka piirkondlikes kalandusorganisatsioonides; kinnitab veel kord, et sellise suure mitmekesisuse tõttu peavad kalavarude majandamisega kaasnema erandid, mis võimaldavad liikmesriikidel ja piirkondadel rakendada spetsialiseeritumaid majandamistavasid, mille puhul võetakse arvesse eriomadusi, edendatakse dialoogi, kaasatakse sektorit ja rannikukogukondi otsustusprotsessi, poliitika kujundamisse ja rakendamisse ning tuginetakse usaldusväärsetele teaduslikele teadmistele;

41.

on seetõttu veendunud, et liikmesriikide EMKVFi programmides tuleb arvesse võtta kaasmajandamise kaudu toimuvaid kohaliku tasandi majandamisalgatusi;

42.

rõhutab, et praegu käimasoleval kalanduskontrolli käsitleva määruse (EÜ) nr 1224/2009 läbivaatamisel tuleks arvesse võtta väikesemahulise kalapüügi eripära ja mitte koormata seda sektorit bürokraatiaga, eelkõige asukohatuvastuse ja püügiandmete elektroonilise saatmise puhul; nõuab, et loodaks kontrollisüsteem, mis on spetsiaalselt kavandatud ja kohandatud väikesemahulise rannapüügiga tegelevate laevade tegelikkusele ja mitmekesisusele, sealhulgas karpide korjamisele ja laevadeta kalapüügile, mille puhul on keskse tähtsusega proportsionaalsus ja etapiviisiline lähenemisviis;

43.

on seisukohal, et laiema kestliku sinise majanduse raames toimuvaid tegevusi on oluline mitmekesistada, hõlmates kogukondade kultuuri tugevdamist, kalanduse kõrvaltoodete ja selliste toodete edendamist, millel on küll potentsiaal, kuid puudub kaubanduslik väärtus; on siiski seisukohal, et sellised tegevused ei tohiks kahjustada kalandustegevust ega kalurite ajaloolisi õigusi merel;

44.

on veendunud, et mereruumi kasutamine muudes majandusliku kasutamise piirkondades ei tohiks kahjustada ajaloolisi kalapüügiõigusi; on seisukohal, et väikesemahuline kalapüük tuleks täielikult integreerida nende poliitikavaldkondade strateegilisse planeerimisse; on veendunud, et sarnane olukord esineb maismaavetes, kus väikesemahuline kalapüük seisab silmitsi üha suurenevate konfliktidega ressursside ja magevee kasutamise pärast, konkureerides tööstusharudega, millel on negatiivne mõju kaldaäärsetele elupaikadele ja kalavarudele;

45.

rõhutab, et merekaitsealade haldamisest tulenevad sotsiaal-majanduslikud ja keskkonnaalased probleemid pakuvad võimalust ühitada ühelt poolt kaitse- ja kestlikkuse eesmärgid ning teiselt poolt väikesemahulise kalapüügi sektori kaasamine merekaitsealasid ja nende ümbrust puudutavatesse majandamisotsustesse; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles töötama merekaitsealade majandamiseks välja kaasavad lähenemisviisid, mis põhinevad bioloogilistel ja sotsiaal-majanduslikel andmetel, mida väljendavad, rakendavad ja vaatavad ühiselt läbi merekaitsealade praktikud, asjaomased sidusrühmad ja väikesemahulise kalapüügi sektor; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaaluma kaasavate majandamistavade väljatöötamist, muu hulgas selleks, et leida vajaduse korral tasakaal väikesemahulise kalapüügi kestliku arengu ja vastutustundliku turismi kestliku arengu vahel;

46.

juhib tähelepanu vajadusele majandusliku ja sotsiaalse kaitse järele ajavahemikel, mil kalapüüki ei toimu, ja tegevust takistavate katastroofide korral; rõhutab vajadust mehhanismide järele, mis näeksid ette palgahüvitise sellistel ajavahemikel saamata jäänud sissetuleku eest; rõhutab, et neid ajavahemikke tuleks käsitleda vanaduspensioni ja muude sotsiaalkindlustusõiguste arvestamisel tegeliku tööajana;

47.

on veendunud, et kui soovime näha põlvkonnavahetust, tuleb luua atraktiivsed tingimused noortele ja naistele, mis tähendab kalapüügist saadava tulu väärtustamist, tagades samal ajal selle stabiilsuse, ning võrdse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte kohaldamist, suurendades väikesemahulisele kalapüügile ette nähtud kvootide eraldamist kooskõlas teaduslike nõuannetega, tagades koolituse tingimustel, mille puhul võetakse nõuetekohaselt arvesse iga liikmesriigi kalapüügitavade, püügivahendite ja vajaduste mitmekesisust, ning tagades pardal piisavad töötingimused ja ohutuse; tuletab meelde, et EMKVFist toetatakse koolitust ja kutsealast arengut; on seisukohal, et koolitus peaks tagama tugeva praktilise osa, mille puhul võetakse arvesse koolituspaiga riikliku, piirkondliku või kohaliku konteksti konkreetset tegelikkust; on lisaks seisukohal, et seda peaks olema võimalik kombineerida teoreetilise koolitusega, saades samal ajal kasu merel viibinute või viibijate kogutud teadmistest;

48.

nõuab, et kõigis liikmesriikides suurendataks kalanduse teadusuuringute jaoks vajalikke rahalisi ja tehnilisi vahendeid, et arendada kalandusele ja kalavarudele suunatud tegevust, tõhustada ja parandada andmete kogumist ning kalavarude seisundi hindamist;

49.

nõuab kalandusega seotud teadus- ja arendustegevuse rahaliste ja tehniliste vahendite suurendamist ELis ja igas liikmesriigis; rõhutab eelkõige vajadust toetada selle valdkonna uurimisinstituute ja laboreid materiaalsete ja inimressurssidega, et arendada tegevusi, mis on suunatud väikesemahulise kalapüügi ja rannapüügi edendamisele ning kalavarude ammendumise eri põhjuste paremale mõistmisele ja kalavarude kaitsele; rõhutab vajadust kaasata kalurid ja kalurite ühendused teaduslikku seiresse, kaardistamisse, andmete kogumisse, majandamisse ja kontrollitegevusse, et nende teadmisi täielikult ära kasutada;

50.

kutsub komisjoni üles koostama põhjaliku ja kogu piirkonda hõlmava ülevaate, et töötada väikesemahulise kalapüügi kohta välja täpsed ja täielikud võrdlusandmed, mis võimaldaksid mõõta väikesemahulise kalapüügi majanduslikku ja sotsiaalset mõju nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt ning hinnata väikesemahulise kalapüügi toodetud toodangu väärtust, selle majanduslikku mõju rannikukogukondadele ja selle mõju seotud sektoritele;

51.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles toetama selliste tavade uuringuid, mis suurendavad ja mitmekesistavad kalurikogukondade ja kalandussektori, sealhulgas väikesemahulise kalapüügi sektori sissetulekut; on veendunud, et selliste uuringute tulemusi tuleks ELis levitada, et jäljendada, rakendada ja edendada projekte nii riiklikul kui ka ELi tasandil;

52.

rõhutab, et hoolimata andmete katvuse paranemisest puuduvad Euroopa tasandil endiselt põhjalikud majanduslikud, sotsiaalsed ja territoriaalsed statistilised andmed ja näitajad väikesemahulise kalapüügi kohta; rõhutab, et selline statistika puudumine ei võimalda segmenti nõuetekohaselt analüüsida ja seetõttu on raskem võtta asjakohaseid seadusandlikke meetmeid, mis võimaldaksid lahendada väikesemahulise kalapüügi jaoks kõige kriitilisemaid probleeme;

53.

kutsub liikmesriike üles tõhustama ja parandama kalandust käsitlevate andmete nõuetekohast kogumist ja jaotamist, hankides asjakohaseid statistilisi andmeid saagi ja lossimise kohta, mis võimaldab parandada ressursside hindamist ja majandamist, sealhulgas sellega seotud tegevusi, sotsiaalseid ja majanduslikke aspekte, ning analüüsida muid kaubanduslikke kasutusi, eelkõige väikesemahulise kalapüügi ja sellega seotud kogukondade puhul;

54.

kutsub komisjoni üles koostama põhjaliku ja kogu piirkonda hõlmava ülevaate sotsiaalkaitsesüsteemidest ja liikmesriikides väikesemahulise kalapüügi suhtes kehtestatud siseriiklikest õigusaktidest, et teha kindlaks kõige edukamad võimalused ja edendada neid, sealhulgas seadusandlikke ja institutsioonilisi mehhanisme, mis tagavad väikesemahulise kalapüügi täieliku osalemise kõigis sektori kestliku arenguga seotud tegevustes, nagu alternatiivsete tegevuste arendamine, kaasmajandamine, rahaline toetus, märgistamine, jälgitavus ning õigus inimväärsele tööle ja sotsiaalkaitsele;

55.

on seisukohal, et liikmesriigid peavad ÜKP rakendamisel tagama, et vajalike keskkonnaeesmärkide elluviimine käiks käsikäes sotsiaalsete ja majanduslike eesmärkide kindlaksmääramisega, ning et komisjon ja liikmesriigid peaksid võtma nende omavahelist seotust arvesse nii õigusaktide rakendamisel kui ka tulevaste seadusandlike algatuste kavandamisel;

56.

rõhutab, et tootjaorganisatsioonidel võib olla võtmeroll väikesemahulise kalapüügi toodete turustamisstruktuuride haldamisel, väikesemahulise kalapüügi toodete turulepääsu parandamisel ja kohalike toiduainete kättesaadavuse suurendamisel rannikukogukondades; rõhutab eelkõige asjaolu, et need tugevdavad ja edendavad meetmed aitaksid anda väikesemahulisele kalapüügile parema positsiooni hindade üle läbirääkimiste pidamiseks ning edendaksid head sektorisisest konkurentsi ja nende endi struktuuride ja ressursside tõhusamat kasutamist ühise tegutsemise kaudu;

57.

rõhutab sellega seoses, kui oluline on, et väikesemahulise kalapüügi sektoril oleks tugevam organisatsiooniline võimekus, et tugevdada oma positsiooni väärtusahelas; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et tugevdada väikekalurite läbirääkimispositsiooni ning toetada, julgustada ja hõlbustada tootjaorganisatsioonide, -liitude ja -ühistute loomist selles segmendis, kuna see on oluline vahend sektori tugevuse parandamiseks tarneahelas ja läbirääkimisjõu suurendamiseks teiste turuosaliste seas, et tagada head kasumimarginaalid ja hallata paremini nende kalandustegevust;

58.

nõuab kindlalt, et kutseühendusi ja gilde tuleb tunnustada ja neil peab olema õigus saada rahalist toetust võrdsetel alustel tootjaorganisatsioonidega; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võtma eelkõige ÜTK reformi raames selles küsimuses vastu algatusi, et kaotada igasugune diskrimineerimine gildide ja tootjaorganisatsioonide vahel;

59.

kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles võtma ÜTK määruse suhtes järelmeetmeid, kehtestades väikesemahulise kalapüügi tootjate organisatsioonidele piirkondlikud kavad, et suurendada väikesemahulise kalapüügi sektori kasumlikkust ning parandada selle toodete kvaliteeti ja jälgitavust;

60.

rõhutab, kui oluline on kaasata väikekalurid ELi, riikliku ja kohaliku tasandi otsustusprotsessidesse, ning kutsub nõukogu ja liikmesriike üles parandama väikesemahulist kalapüüki käsitlevate otsuste tegemise protsessi läbipaistvust, et tagada vastutus; ergutab väikekalurite ühendustele volituste andmist, et neil oleks kaasmajandamiskomisjonides kaasmajandamiskavade koostamisel ja rakendamisel riiklike ametiasutustega jagatud vastutus ja otsustusõigus;

61.

rõhutab, et väikesemahulise kalapüügi elujõulisus sõltub olulisel määral turvalisest juurdepääsust ühest küljest kalavarudele ja kalapüügipiirkondadele ning teisest küljest lisandväärtusega turgudele; nõuab sellega seoses väikesemahulise kalapüügi haldamisele diferentseeritud lähenemisviisi, mis hõlmab eelisjuurdepääsu rannalähedastele püügipiirkondadele;

62.

on seisukohal, et kaasmajandamine on väikesemahulise kalapüügi jaoks oluline vahend, mis võimaldab optimeerida kalavarude majandamist integreeritud lähenemisviisi abil, võttes arvesse kõiki kestlikkuse aspekte, sealhulgas keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja majanduslikke aspekte, ning kaasates aktiivselt haldusasutusi, kalandussektorit, teadusringkondi ja kodanikuühiskonna organisatsioone;

63.

rõhutab kalanduse ja selle tervisliku toidu tootmise väikest keskkonnamõju, kuna see ei hõlma kunstlikku söötmist, antibiootikume, väetisi ega keemiliste pestitsiidide kasutamist;

64.

rõhutab, et tööstuslike ja väikekalurite vahel ei tohiks tekitada kunstlikku konflikti; on seisukohal, et tööstuslikud ja väikekalurid ei konkureeri üksteisega, kuna nad püüavad peamiselt eri liike peamiselt erinevates püügipiirkondades; võtab teadmiseks asjaolu, et nn tööstusliku kalapüügi ettevõtted on ka pereettevõtted, mis on eksisteerinud põlvkondade vältel ning on sügavalt juurdunud kohalikes kalanduskogukondades ja nendega seotud;

65.

juhib tähelepanu sellele, et 2022. aasta kuulutamine rahvusvaheliseks väikesemahulise kalapüügi ja vesiviljeluse aastaks on erakordne võimalus juhtida ülemaailmset tähelepanu tööle, mida see laevastiku segment teeb toiduga kindlustatuse ja loodusvarade säästva kasutamise nimel, ning tagada väikesemahulise kalapüügi nähtavuse suurendamine ja aktiivsem kaasamine otsustusprotsessidesse;

66.

on seisukohal, et selektiivsuse parandamine ja üleminek vähese mõjuga kalapüügimeetoditele on väikesemahulise kalapüügi ellujäämise ja jõukuse jaoks otsustava tähtsusega;

67.

rõhutab, et avaliku sektori asutused peaksid hõlbustama laevastiku kõige nõrgemate segmentide juurdepääsu rahastamisele, et edendada väärtusahelaid ja vältida turutõrkeid; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles looma seadusandlikke algatusi, et hõlbustada väikesemahulise kalapüügi sektori juurdepääsu ametlikule rahastamisele; rõhutab, et see peaks hõlmama juurdepääsu nii kapitalikulude ametlikule krediidile kui ka kalandustegevuse rahastamisele, keskmise tähtajaga ja pikaajaliste investeeringute jaoks vahendite ja finantstoodete väljatöötamist koostöös finantsasutustega ning ametlike rahastamiskavade, näiteks tootmislepingute või ladustamistulu kohaldamist kalurite, kauplejate ja riigiasutuste osalusel;

68.

rõhutab, et mereruumi planeerimine on keskse tähtsusega, et tagada kõigi sidusrühmade osalemine merekeskkonna kasutamist ja kaitset käsitlevates otsustes; rõhutab, et mereruumi planeerimine on väikekalurite otsustusprotsessis osalemise tagamiseks keskse tähtsusega vahend;

69.

on seisukohal, et sektorile ette nähtud ELi toetuse pidev vähenemine järjestikuste mitmeaastaste finantsraamistike raames ning eelkõige EKFi/EMKVFi ja ühise turukorralduse rahastamise vähendamine on üks teguritest, mis on sektori olukorda halvendanud; kordab seetõttu, et ELi rahalist toetust kalandussektorile tuleb märkimisväärselt suurendada;

70.

on seisukohal, et FAO vabatahtlikud suunised kestliku väikesemahulise kalapüügi säilitamiseks toiduga kindlustatuse ja vaesuse kaotamise kontekstis on väärtuslik panus väikesemahulise kalapüügi kaitsmise, maksimeerimise ja edendamise raamistiku määratlemisse kalavarude majandamise poliitika raames;

71.

kutsub kõiki liikmesriike üles tugevdama kalanduses naiste töö rolli konkreetsete projektide kaudu ning tunnustades täielikult naiste rolli kalandusalaste pereettevõtete abi- ja kaastöötajatena, et tagada suuremad töötagatised, tulevane sissetulek ja sotsiaalkindlustushüvitised;

72.

peab asjakohaseks tugevdada koostööd, et tunnustada iga liikmesriigi või kolmanda riigi riiklikes haridussüsteemides tunnustatud ja rahvusvaheliselt tunnustatud koolide või haridusasutuste pakutavat põhikoolitust;

73.

on seisukohal, et ühtsuse loomine sektorit esindavate eri organisatsioonide vahel oleks oluline tegur tema nõuete kaitsmisel ja tagamisel, et sektorit võetakse kalavarude majandamise poliitika ja mereruumi kasutamise poliitika kujundamisel nõuetekohaselt arvesse;

74.

palub komisjonil edendada ühtekuuluvuspoliitika kontekstis projekte, mis aitavad kaitsta ranniku- ja saarepiirkondi kui kalandus- ja merenduspärandi lahutamatut osa;

75.

rõhutab, et väikesemahulise kalapüügi sektor võib rohkem kui ülejäänud laevastikusegmendid kannatada kõige tugevama mõju all, mida avaldab kasvav vajadus taastuvate energiaallikate järele, et saavutada ELi rohelises kokkuleppes seatud eesmärgid; rõhutab, et väikesemahuline kalapüük saab eriti suurt mõju tunda siis, kui toimub sundümberasustamine, mille tingib üha suurema arvu avamere tuuleparkide paigaldamine rannalähedastesse püügipiirkondadesse, kuna kaluritel ei pruugi olla suutlikkust liikuda kaugemal asuvatesse püügipiirkondadesse või muuta püügimeetodeid; nõuab sellega seoses asjakohast mereruumi planeerimist, et tagada kõigi sektorite huvid, ning viimase abinõuna väikekaluritele õiglase hüvitise maksmist;

76.

rõhutab võimalusi, mis tulenevad väikesemahulise kalapüügi ja muude sektorite vahelisest võimalikust koostoimest, eelkõige seoses rannikuturismiga, millel on samad varad ja taristud nagu väikesemahulise kalapüügi sektoril; rõhutab, et selline koostoime võimaldaks kohaliku majanduse mitmekesistamist, pakuks peredele lisatöökohti ja -sissetulekut ning aitaks stabiliseerida kalandussektoris vähenevat kasumlikkust ja tööhõivet; nõuab sellega seoses selget määratlust kalastusturismile, mis võimaldab reguleeritud tegevust ja samal ajal kutselistel väikekaluritel täielikult ära kasutada võimalusi, mida pakub koostoime sinise majanduse sektoriga;

77.

rõhutab, et väikesemahulise kalapüügi sektoris on naised jätkuvalt alaesindatud; rõhutab, et sellest hoolimata on naised väikesemahulise kalapüügi sektoris alati etendanud aktiivset, kuigi sageli nähtamatut rolli; rõhutab, et selline n-ö nähtamatus tuleneb mitte ainult kultuurilistest põhjustest, vaid ka sellest, et naiste tööhõive kohta väikesemahulise kalapüügi sektoris puuduvad ametlikud statistilised andmed; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama projekte, mille eesmärk on koguda teavet naiste tööhõive kohta, ning võimaldama naistel siseneda väikesemahulise kalapüügi sektorisse ja täita selles keskset rolli;

78.

on seisukohal, et juurdepääsetava töökeskkonna tagamine, sealhulgas kalandussektoris, eesmärgiga taasintegreerida tööturule nii tegevaid kui ka endisi kalureid ja muid kalandustöötajad, kellel on füüsiline või vaimne puue, parandaks sotsiaalset kaasatust ning aitaks pakkuda rohkem stiimuleid sissetulekute loomiseks kalandussektoris ja kalapüügiga tegelevates kogukondades;

o

o o

79.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1)  Meremajandusdokument nr 08/2020, „The EU fishing fleet 2020: Trends and economic results“, Euroopa Komisjon, merendus- ja kalandusasjade peadirektoraat, 9. märts 2021.

(2)  ELT L 354, 28.12.2013, lk 22.

(3)  ELT L 354, 28.12.2013, lk 1.

(4)  ELT L 257, 28.8.2014, lk 135.

(5)  ELT C 474, 24.11.2021, lk 218.

(6)  ELT L 247, 13.7.2021, lk 1.

(7)  ELT L 149, 20.5.2014, lk 1.

(8)  ELT C 184, 5.5.2022, lk 2.

(9)  „The 2019 Annual Economic Report on the EU Fishing Fleet (STECF 19-06)“, Euroopa Komisjon, Teadusuuringute Ühiskeskus, kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee, 20. august 2019: https://op.europa.eu/et/publication-detail/-/publication/ca63ab82-c3bf-11e9-9d01-01aa75ed71a1

(10)  „Social data in the EU fisheries sector“, Euroopa Komisjon, Teadusuuringute Ühiskeskus, kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee, 26. september 2019: https://op.europa.eu/et/publication-detail/-/publication/fd0f6774-e0dd-11e9-9c4e-01aa75ed71a1

(11)  „The 2021 Annual Economic Report on the EU Fishing Fleet (STECF 21-08)“, Euroopa Komisjon, Teadusuuringute Ühiskeskus, kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee, 8. detsember 2021: https://op.europa.eu/et/publication-detail/-/publication/77fb8e7b-58a7-11ec-91ac-01aa75ed71a1/

(12)  „Social dimension of the CFP (STECF 20-14)“, Euroopa Komisjon, Teadusuuringute Ühiskeskus, kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee, 10. detsember 2020: https://stecf.jrc.ec.europa.eu/documents/43805/2672864/STECF+20-14+-+Social%20+dimension+CFP.pdf/a68c6c42-6b64-41fc-b5a0-b724c71aa78e

(13)  Pascual-Fernández, J. J., Pita, C. ja Bavinck, M. (toimetajad), Small-Scale Fisheries in Europe: Status, Resilience and Governance, MARE Publication Series, 23. kd, Springer, Cham, Šveits, 2020.

(14)  https://www.actu-environnement.com/media/pdf/news-28756-declaration-malte-surpeche-mediterranee.pdf

(15)  EMKFi rakendamisaruanne 2020, Euroopa Komisjon, merendus- ja kalandusasjade peadirektoraat, kalanduse ja vesiviljeluse seire ja hindamise tugiüksus, september 2021: https://oceans-and-fisheries.ec.europa.eu/system/files/2021-09/emff-implementation-report-2020_en.pdf

(16)  Martini, R. ja Innes, J., „Relative Effects of Fisheries Support Policies“, OECD Food, Agriculture and Fisheries Papers, nr 115, OECD Publishing, Pariis, 2018: https://www.oecd-ilibrary.org/agriculture-and-food/relative-effects-of-fisheries-support-policies_bd9b0dc3-en

(17)  Said, A. et al., „Small-scale fisheries access to fishing opportunities in the European Union: Is the Common Fisheries Policy the right step to SDG14b?“, Marine Policy, 118. kd, 2020: https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0308597X20302475

(18)  Smith, H. ja Basurto, X., „Defining Small-Scale Fisheries and Examining the Role of Science in Shaping Perceptions of Who and What Counts: A Systematic Review“, Frontiers in Marine Science, 6. kd, 2019: https://www.frontiersin.org/articles/10.3389/fmars.2019.00236/full

(19)  Uuring „Small-scale Fisheries and „Blue Growth“ in the EU“, Euroopa Parlament, sisepoliitika peadirektoraat, poliitikaosakond B – struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika, 18. märts 2017: https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2017/573450/IPOL_STU(2017)573450_EN.pdf

(20)  Uuring „Workshop on electronic technologies for fisheries – Part III: Systems adapted for small-scale vessels“, Euroopa Parlament, liidu sisepoliitika peadirektoraat, poliitikaosakond B – struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika, 30. juuli 2021: https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2021/690863/IPOL_STU(2021)690863_EN.pdf

(21)  Uuring „Impacts of the COVID-19 pandemic on EU fisheries and aquaculture“, Euroopa Parlament, liidu sisepoliitika peadirektoraat, poliitikaosakond B – struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika, 7. juuli 2021: https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2021/690880/IPOL_STU(2021)690880_EN.pdf

(22)  ELT C 419, 16.12.2015, lk 167.

(23)  ELT C 58, 15.2.2018, lk 82.

(24)  ELT C 334, 19.9.2018, lk 20.

(25)  ELT C 117, 11.3.2022, lk 18.

(26)  ELT C 117, 11.3.2022, lk 67.

(27)  Komisjoni 9. juuni 2021. aasta teatis „Säästvam kalapüük ELis – ülevaade olukorrast ja suunad 2022. aastaks“ (COM(2021)0279).

(28)  https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/FISH_FLEET_ALT__custom_1479572/default/table?lang=en

(29)  https://ec.europa.eu/fisheries/facts_figures_en?qt-facts_and_figures=2

(30)  Vt „Euroopa väikekalapüük. Olukord, toimetulekuvõime ja juhtimine“, lk 8.


II Teatised

EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDE, ORGANITE JA ASUTUSTE TEATISED

Euroopa Parlament

Teisipäev, 17. jaanuar 2023

16.6.2023   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 214/167


P9_TA(2023)0005

Euroopa Parlamendi kodukorra muutmine seoses artikliga 7, mis käsitleb eesõiguste ja puutumatuse kaitset, ning artikliga 9, mis käsitleb puutumatusega seotud menetlusi

Euroopa Parlamendi 17. jaanuari 2023. aasta otsus Euroopa Parlamendi kodukorra muutmise kohta seoses artikliga 7, mis käsitleb eesõiguste ja puutumatuse kaitset, ning artikliga 9, mis käsitleb puutumatusega seotud menetlusi (2022/2210(REG))

(2023/C 214/15)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse presidendi 9. novembri ja 16. detsembri 2022. aasta kirju,

võttes arvesse kodukorra artikleid 236 ja 237,

võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit (A9-0001/2023),

1.

otsustab teha kodukorras järgmised muudatused;

2.

otsustab, et muudatused jõustuvad nende vastuvõtmisele järgneval päeval;

3.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus teavitamise eesmärgil nõukogule ja komisjonile.

Muudatusettepanek 1

Parlamendi kodukord

Artikkel 7 – lõige 1

Kehtiv tekst

Muudatusettepanek

1.   Kui liikmesriigi ametiasutus on väidetavalt rikkunud või kavatseb väidetavalt rikkuda parlamendiliikme või endise parlamendiliikme eesõigusi ja puutumatust, võib artikli 9 lõike 1 kohaselt taotleda parlamendi otsust küsimuses, kas eesõigusi ja puutumatust on rikutud või tõenäoliselt rikutakse.

1.   Kui liikmesriigi ametiasutus või Euroopa Prokuratuur on väidetavalt rikkunud või kavatseb väidetavalt rikkuda parlamendiliikme või endise parlamendiliikme eesõigusi ja puutumatust, võib artikli 9 lõike 1 kohaselt taotleda parlamendi otsust küsimuses, kas eesõigusi ja puutumatust on rikutud või tõenäoliselt rikutakse.

Muudatusettepanek 2

Parlamendi kodukord

Artikkel 9 – lõige 1

Kehtiv tekst

Muudatusettepanek

1.   Kui liikmesriigi pädev asutus on esitanud presidendile parlamendiliikmelt puutumatuse äravõtmise taotluse või kui parlamendiliige või endine parlamendiliige on esitanud presidendile eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotluse, antakse taotlusest teada täiskogu istungil ja taotlus edastatakse vastutavale komisjonile.

1.   Kui liikmesriigi pädev asutus või Euroopa peaprokurör on esitanud presidendile parlamendiliikmelt puutumatuse äravõtmise taotluse või kui parlamendiliige või endine parlamendiliige on esitanud presidendile eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotluse, antakse taotlusest teada täiskogu istungil ja taotlus edastatakse vastutavale komisjonile.

Muudatusettepanek 3

Parlamendi kodukord

Artikkel 9 – lõige 5

Kehtiv tekst

Muudatusettepanek

5.   Vastutav komisjon võib paluda asjaomasel ametiasutusel anda teavet või selgitusi, mida komisjon peab vajalikuks, et võtta seisukoht, kas puutumatus tuleks ära võtta või tuleks seda kaitsta.

5.   Vastutav komisjon võib paluda asjaomasel liikmesriigi ametiasutusel või asjakohasel juhul Euroopa peaprokuröril anda teavet või selgitusi, mida komisjon peab vajalikuks, et võtta seisukoht, kas puutumatus tuleks ära võtta või tuleks seda kaitsta.

Muudatusettepanek 4

Parlamendi kodukord

Artikkel 9 – lõige 8

Kehtiv tekst

Muudatusettepanek

8.   Komisjon võib esitada põhjendatud arvamuse taotluse esitanud ametiasutuse pädevuse ja taotluse lubatavuse kohta, kuid ei võta mingil juhul seisukohta küsimuses, kas parlamendiliige on süüdi või mitte või kas arvamused või teod, milles parlamendiliiget süüdistatakse, põhjendavad tema vastutuselevõtmist, seda isegi siis, kui taotluse läbivaatamise käigus on juhtumi asjaolud komisjonile üksikasjalikult teatavaks saanud.

8.   Komisjon võib esitada põhjendatud arvamuse asjaomase liikmesriigi ametiasutuse või asjakohasel juhul Euroopa peaprokuröri pädevuse ja taotluse lubatavuse kohta, kuid ei võta mingil juhul seisukohta küsimuses, kas parlamendiliige on süüdi või mitte või kas arvamused või teod, milles parlamendiliiget süüdistatakse, põhjendavad tema vastutuselevõtmist, seda isegi siis, kui taotluse läbivaatamise käigus on juhtumi asjaolud komisjonile üksikasjalikult teatavaks saanud.

Muudatusettepanek 5

Parlamendi kodukord

Artikkel 9 – lõige 10

Kehtiv tekst

Muudatusettepanek

10.   President teatab parlamendi otsuse viivitamata asjaomasele parlamendiliikmele ja asjaomase liikmesriigi pädevale asutusele ning taotleb, et teda teavitataks edasisest menetluse käigust ja selle tulemusel tehtud kohtuotsustest. Pärast teabe saamist edastab president selle parlamendile viisil, mida ta peab kõige sobivamaks, vajaduse korral pärast nõupidamist vastutava komisjoniga.

10.   President teatab parlamendi otsuse viivitamata asjaomasele parlamendiliikmele ning asjaomase liikmesriigi pädevale asutusele või asjakohasel juhul Euroopa peaprokurörile ning taotleb, et teda teavitataks edasisest menetluse käigust ja selle tulemusel tehtud kohtuotsustest. Pärast teabe saamist edastab president selle parlamendile viisil, mida ta peab kõige sobivamaks, vajaduse korral pärast nõupidamist vastutava komisjoniga.

Muudatusettepanek 6

Parlamendi kodukord

Artikkel 9 – lõige 12

Kehtiv tekst

Muudatusettepanek

12.   Parlament vaatab läbi üksnes need parlamendiliikme puutumatuse äravõtmise taotlused, mille on talle esitanud liikmesriigi õigusasutused või alaline esindus.

12.   Parlament vaatab läbi üksnes need parlamendiliikme puutumatuse äravõtmise taotlused, mille on talle esitanud liikmesriigi õigusasutused või alaline esindus või asjakohasel juhul Euroopa peaprokurör .

Muudatusettepanek 7

Parlamendi kodukord

Artikkel 9 – lõige 14

Kehtiv tekst

Muudatusettepanek

14.   Kõik pädevate asutuste järelepärimised parlamendiliikmete eesõiguste või puutumatuse ulatuse kohta vaadatakse läbi kooskõlas ülaltoodud sätetega.

14.   Kõik liikmesriigi pädevate asutuste või asjakohasel juhul Euroopa Prokuratuuri järelepärimised parlamendiliikmete eesõiguste või puutumatuse ulatuse kohta vaadatakse läbi kooskõlas ülaltoodud sätetega.


III Ettevalmistavad aktid

Euroopa Parlament

Teisipäev, 17. jaanuar 2023

16.6.2023   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 214/170


P9_TA(2023)0001

ELi ja Uus-Meremaa vaheline leping: isikuandmete vahetamine Europoli ja Uus-Meremaa vahel

Euroopa Parlamendi 17. jaanuari 2023. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja teiselt poolt Uus-Meremaa vahelise lepingu, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Uus-Meremaa selliste ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga, sõlmimise kohta (10092/2022 – C9-0288/2022 – 2022/0157(NLE))

(Nõusolek)

(2023/C 214/16)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (10092/2022),

võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ja teiselt poolt Uus-Meremaa vahelise lepingu eelnõu, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Uus-Meremaa selliste ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (9269/2022),

võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 16 lõikele 2, artiklile 88 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a ja artikli 218 lõikele 7 (C9-0288/2022),

võttes arvesse oma 10. juuli 2020. aasta muud kui seadusandlikku resolutsiooni (1) seoses Euroopa Liidu ja Uus-Meremaa vahel läbiräägitava lepingu sõlmimisega, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Uus-Meremaa ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga,

võttes arvesse kodukorra artikli 105 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 114 lõiget 7,

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni soovitust (A9-0003/2023),

1.   

annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.   

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Uus-Meremaa valitsusele ja parlamendile.


(1)  ELT C 371, 15.9.2021, lk 71.


16.6.2023   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 214/171


P9_TA(2023)0002

Küberkuritegevuse konventsiooni teine lisaprotokoll tõhustatud koostöö ja elektrooniliste tõendite avaldamise kohta

Euroopa Parlamendi 17. jaanuari 2023. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu otsuse eelnõu kohta, millega antakse liikmesriikidele luba ratifitseerida Euroopa Liidu huvides küberkuritegevuse konventsiooni teine lisaprotokoll, mis käsitleb tõhustatud koostööd ja elektrooniliste tõendite avaldamist (06438/2022 – C9-0146/2022 – 2021/0383(NLE))

(Nõusolek)

(2023/C 214/17)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (06438/2022),

võttes arvesse küberkuritegevuse konventsiooni teist lisaprotokolli, mis käsitleb tõhustatud koostööd ja elektrooniliste tõendite avaldamist (14898/2021),

võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 16, artikli 82 lõikele 1 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C9-0146/2022),

võttes arvesse kodukorra artikli 105 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 114 lõiget 7,

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni soovitust (A9-0002/2023),

1.   

annab nõusoleku nõukogu otsuse eelnõule;

2.   

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Euroopa Nõukogule.


16.6.2023   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 214/172


P9_TA(2023)0003

Jäätmesaadetised

Euroopa Parlamendi 17. jaanuaril 2023. aastal vastu võetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse jäätmesaadetisi ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1257/2013 ja (EL) 2020/1056 (COM(2021)0709 – C9-0426/2021 – 2021/0367(COD)) (1)

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

(2023/C 214/18)

Muudatusettepanek 1

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(1)

Liidu tasandil on vaja kehtestada eeskirjad, et kaitsta keskkonda ja inimeste tervist jäätmesaadetiste veost tuleneda võiva kahjuliku mõju eest. Need eeskirjad peaksid ka aitama hõlbustada keskkonnahoidlikku jäätmekäitlust kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ (31) artiklis 4 sätestatud jäätmehierarhiaga, samuti vähendada ressursside kasutamise üldist mõju ja suurendada ressursside kasutamise tõhusust, mis on ringmajandusele üleminekul otsustava tähtsusega .

(1)

Liidu tasandil on vaja kehtestada eeskirjad, et kaitsta keskkonda ja inimeste tervist jäätmesaadetiste veost tuleneda võiva kahjuliku mõju eest. Need eeskirjad peaksid ka aitama hõlbustada keskkonnahoidlikku jäätmekäitlust kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ (31) artiklis 4 sätestatud jäätmehierarhiaga, samuti vähendada ressursside kasutamise üldist mõju ja suurendada ressursside kasutamise tõhusust, mis on otsustava tähtsusega ringmajandusele üleminekul ja kliimaneutraalsuse saavutamisel hiljemalt 2050 aastaks. Sellega seoses tuleks jäätmekäitlust käsitada toote olelusringi ühe etapina alates tootmisest kuni teisese toormeni, mille puhul tuleks esikohale seada kestlikud uuenduslikud tehnikad, mille eesmärk on parandada materjalide taaskasutamist, energiatõhusust ja jäätmekäitluse üldist panust CO2 heite vähendamisse.

Muudatusettepanek 2

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(1a)

Kui jäätmekäitlus ja jäätmete kõrvaldamine ei toimu nõuetekohaselt, võivad need avaldada keskkonnale ja inimeste elukvaliteedile negatiivset mõju, mille mõningaid aspekte on raske korvata. Seepärast tuleb veebis kättesaadavaks teha rohkem teavet mitmesuguste teostatud jäätmekäitlustoimingute, koguste, liikide, marsruutide ja nende sihtkohtade ning jäätmekäitlustoimingute kontrollimise ja järelevalve kohta.

Muudatusettepanek 3

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 1 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(1b)

Jäätmekäitluse tulemuslikkuse ja tõhususe parandamisel tehtavate edusammudega peaksid kaasnema meetmed jäätmetekke vähendamiseks ning eelkõige tuleks käsitleda tootmise ja tarbimise algetapi jäätmete probleemi;

Muudatusettepanek 4

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(3)

Euroopa rohelises kokkuleppes (34) on esitatud kaugeleulatuv tegevuskava, mille eesmärk on muuta liit kestlikuks, ressursitõhusaks ja kliimaneutraalseks majanduseks. Selles kutsutakse komisjoni üles vaatama läbi jäätmesaadetisi käsitlevad liidu eeskirjad, mis on määruse (EÜ) nr 1013/2006 alusel kehtestatud. 2020. aasta märtsis vastu võetud uues ringmajanduse tegevuskavas (35) rõhutatakse ka vajadust võtta meetmeid, et tagada liidus korduskasutatavaid ja ringlussevõetavaid jäätmeid sisaldavate saadetiste hõlpsam vedu, et liit ei jäta oma jäätmeprobleeme kolmandatele riikidele lahendada ning et ebaseaduslike jäätmesaadetistega tegeletaks paremini. Lisaks keskkonnaalasele ja sotsiaalsele kasule aitaks see ka vähendada ELi strateegilist sõltuvust toorainetest. Samuti on nii nõukogu (36) kui ka Euroopa Parlament (37) kutsunud üles vaatama läbi jäätmesaadetisi käsitlevad kehtivad liidu eeskirjad, mis on kehtestatud määruse (EÜ) nr 1013/2006 alusel.

(3)

Euroopa rohelises kokkuleppes (34) on esitatud kaugeleulatuv tegevuskava, mille eesmärk on muuta liit kestlikuks, ressursitõhusaks ja kliimaneutraalseks majanduseks. Selles kutsutakse komisjoni üles vaatama läbi jäätmesaadetisi käsitlevad liidu eeskirjad, mis on määruse (EÜ) nr 1013/2006 alusel kehtestatud. 2020. aasta märtsis vastu võetud uues ringmajanduse tegevuskavas (35) rõhutatakse ka vajadust võtta meetmeid, et tagada liidus korduskasutatavaid ja ringlussevõetavaid jäätmeid sisaldavate saadetiste hõlpsam vedu, et liit ei jäta oma jäätmeprobleeme kolmandatele riikidele lahendada ning et ebaseaduslike jäätmesaadetistega tegeletaks paremini. Lisaks keskkonnaalasele ja sotsiaalsele kasule aitaks see ka vähendada ELi strateegilist sõltuvust toorainetest.  Suurema tekitatud jäätmete hulga liidus ladustamine eeldab aga paremat ringlussevõtu ja jäätmekäitluse suutlikkust. Samuti on nii nõukogu (36) kui ka Euroopa Parlament (37) kutsunud üles vaatama läbi jäätmesaadetisi käsitlevad kehtivad liidu eeskirjad, mis on kehtestatud määruse (EÜ) nr 1013/2006 alusel. Ringmajanduse toetamiseks tuleks toetada uuenduslikke ärialgatusi, nagu jäätmete tagasivõtmine ringlussevõtu, renoveerimise, teadusuuringute tegemise või tootedisaini parandamise eesmärgil.

Muudatusettepanek 5

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 8

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(8)

Liit esitas 2020. aasta oktoobris Baseli konventsiooni sekretariaadile kõnealuse konventsiooni artikli 11 kohase teate, mis hõlmas jäätmesaadetisi liidus. Kooskõlas kõnealuse artikliga võib liit seega kehtestada ELi-siseste jäätmesaadetiste suhtes kohaldatavad erieeskirjad, mis on vähemalt sama keskkonnahoidlikud kui need, mis on ette nähtud Baseli konventsiooniga.

välja jäetud

Muudatusettepanek 6

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 10 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(10a)

Teadusuuringud ja innovatsioon peaksid olema Euroopa jäätmekäitlussektori lahutamatu osa. Jäätmealane teadus- ja innovatsioonivõrgustik peaks hõlmama tööstust, ülikoole ja muid teadusasutusi. Sellest tulenevalt tuleks käesoleva määruse ja sellega seotud asjakohaste õigusaktide läbivaatamisel võtta arvesse jäätmekäitlusmeetodite uuendusi, kui sellised meetodid aitavad kaasa keskkonnahoidlikule jäätmekäitlusele.

Muudatusettepanek 7

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 10 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(10b)

Selleks et saavutada tegelik üleminek ringmajandusele, tuleks jäätmesaadetise veol tekkekohast parimasse käitluskohta arvesse võtta läheduse ja materjalitõhususe põhimõtet ning vajadust vähendada jäätmete ökoloogilist jalajälge.

Muudatusettepanek 8

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 11 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(11a)

Käesolev määrus peaks tagama õiguskindluse ja liidu õigusaktide ühetaolise kohaldamise jäätmekäitluse valdkonnas, et hõlbustada keskkonnakaitset ja inimeste tervise kaitset käsitlevate asjakohaste sätete järgimist. Vältida tuleks liigse halduskoormuse tekitamist, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate puhul.

Muudatusettepanek 9

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 16 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(16a)

Selleks et võtta arvesse jäätmekäitlustehnoloogia uuendusi seoses keskkonnahoidliku jäätmekäitlusega ning tarbijakäitumises jäätmete sorteerimise osas toimuvaid muutusi, tuleks IIIB lisa pidevalt ajakohastada. Komisjon peaks eelkõige hindama, kas lisada kandeid kasutatud jalatsite, rõivaste ja muude tekstiiltoodete, mineraalvilla ja madratsite kohta.

Muudatusettepanek 10

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 16 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(16b)

Hästi toimiv liidu jäätmesaadetiste turg peaks juhtpõhimõtetena seadma esikohale läheduse, iseseisvuse ja jäätmekäitluses parima võimaliku tehnika kasutamise. Õiglane üleminek ringmajandusele on oluline, et saavutada kliimaneutraalne, ressursitõhus ja konkurentsivõimeline liidu majandus, mis on pikas perspektiivis kestlik.

Muudatusettepanek 11

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 20

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(20)

Õiguskindluse huvides ning käesoleva määruse ühetaolise kohaldamise ja siseturu nõuetekohase toimimise tagamiseks on vaja ette näha menetlusetapid ja kaitsemeetmed, kui teataja soovib vedada jäätmeid , mille suhtes kohaldatakse eelneva kirjaliku teatamise ja nõusoleku menetlust . Samuti on vaja kooskõlas Baseli konventsiooni artikli 6 lõikega 11 tagada, et asjaomased ettevõtjad kannavad kulud, mis tekivad juhul, kui eelneva kirjaliku teatamise ja nõusoleku alusel toimuvat jäätmesaadetise vedu ei saa teostada või see on ebaseaduslik. Selleks peaks teataja seadma iga sellise jäätmesaadetise puhul finantstagatise või samaväärse kindlustuse.

(20)

Õiguskindluse huvides , samuti käesoleva määruse ühetaolise kohaldamise ja siseturu nõuetekohase toimimise tagamiseks ning liidu pikaajalisse konkurentsivõimesse panustamiseks on vaja ette näha menetlusetapid ja kaitsemeetmed, kui teataja soovib vedada jäätmeid. Samuti on vaja kooskõlas Baseli konventsiooni artikli 6 lõikega 11 tagada, et asjaomased ettevõtjad kannavad kulud, mis tekivad juhul, kui eelneva kirjaliku teatamise ja nõusoleku alusel toimuvat jäätmesaadetise vedu ei saa teostada või see on ebaseaduslik. Selleks peaks teataja seadma iga jäätmesaadetise puhul finantstagatise või samaväärse kindlustuse.

Muudatusettepanek 12

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 22

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(22)

Selleks et vähendada viivitusi jäätmesaadetisi käsitlevate teadete töötlemisel ja hõlbustada teabevahetust asjaomaste ametiasutuste vahel, on vaja, et liidusiseste üksikute jäätmesaadetistega seotud teabe ja andmete väljaandmine ja vahetamine toimuks elektrooniliste vahendite abil. Samuti on vaja anda komisjonile volitused kehtestada menetlus- ja tegevusnõuded selliste süsteemide praktiliseks rakendamiseks, millega tagatakse teabe elektrooniline esitamine ja vahetus (nt omavaheline ühendatavus, arhitektuur ja turvalisus). Samuti on vaja anda liikmesriikide pädevatele asutustele ja ettevõtjatele piisavalt aega, et valmistuda üleminekuks määruses (EÜ) nr 1013/2006 sätestatud paberipõhiselt lähenemisviisilt teabe ja dokumentide elektroonilisele vahetamisele. Seda uut kohustust tuleks seetõttu hakata kohaldama 24 kuud pärast käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva .

(22)

Selleks et vähendada viivitusi jäätmesaadetisi käsitlevate teadete töötlemisel ja hõlbustada teabevahetust asjaomaste ametiasutuste ja ettevõtjate vahel, on tingimata vaja, et liidusiseste üksikute jäätmesaadetistega seotud teabe ja andmete väljaandmine ja vahetamine toimuks elektrooniliste vahendite abil . Kesksüsteem ja riiklik süsteem peaksid olema ühendatud ja täielikult toimivad. Viivituste vähendamise hõlbustamiseks on oluline, et need süsteemid võimaldaksid dokumentide jagamist ja sisaldaksid otsinguga andmebaasi, mis sisaldab teavet jäätmesaadetiste kohta . Samuti on vaja anda komisjonile volitused kehtestada menetlus- ja tegevusnõuded selliste süsteemide praktiliseks rakendamiseks, millega tagatakse teabe elektrooniline esitamine ja vahetus (nt omavaheline ühendatavus, arhitektuur ja turvalisus). Samuti on vaja anda liikmesriikide pädevatele asutustele ja ettevõtjatele piisavalt aega, et valmistuda üleminekuks määruses (EÜ) nr 1013/2006 sätestatud paberipõhiselt lähenemisviisilt teabe ja dokumentide elektroonilisele vahetamisele. Seda uut kohustust tuleks seetõttu hakata kohaldama 24 kuud pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva, enne mida tuleks asjaomastele asutustele anda testimiseks ja tutvumiseks juurdepääs kesksüsteemile selle lõplikus versioonis .

Muudatusettepanek 13

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 22 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(22a)

Pädevad asutused peaksid tagama alternatiivsete menetluste olemasolu elektroonilise süsteemi kaitsmiseks. Kesksüsteemi ajutise rikke korral peaksid andmed jääma kaitstuks ja juurdepääsetavaks ning saadetistega seotud menetlusi peaks saama läbi viia tarbetute viivitusteta.

Muudatusettepanek 14

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 30

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(30)

Et pädevad asutused saaksid neile esitatud jäätmesaadetiste dokumente nõuetekohaselt töödelda, on vaja sätestada teataja kohustus esitada nende dokumentide kinnitatud tõlge nimetatud asutustele vastuvõetavas keeles, kui nad seda taotlevad.

(30)

Et pädevad asutused saaksid neile esitatud jäätmesaadetiste dokumente nõuetekohaselt töödelda, vältides samal ajal liigse halduskoormuse tekitamist, peaks teataja esitama teated, teabe, dokumendid või muu teabevahetuse asjaomase pädeva asutuse liikmesriigi ametlikus keeles või inglise keeles. Nende dokumentide kinnitatud tõlge tuleks esitada nimetatud asutustele vastuvõetavas keeles, kui pädevad asutused seda taotlevad , kuid ainult nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel .

Muudatusettepanek 15

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 31

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(31)

Selleks et vältida jäätme- või kaubasaadetiste katkemist, kui pädevad asutused ei jõua kokkuleppele kõnealuste jäätmete või kaupade staatuse osas, on vaja kehtestada menetlus selliste erimeelsuste lahendamiseks. Sellega seoses on oluline, et pädevad asutused tugineksid oma otsuste tegemisel direktiivi 2008/98/EÜ sätetele, mis käsitlevad kõrvalsaaduste kindlaksmääramist ja jäätmete lakkamise staatust. Samuti on vaja kehtestada menetlus pädevate asutuste vaheliste erimeelsuste lahendamiseks küsimuses, kas jäätmete suhtes tuleks kohaldada teatamismenetlust või mitte. Selleks et kogu liidus paremini ühtlustada tingimused, mille alusel tuleks jäätmete suhtes kohaldada teatamismenetlust, tuleks komisjonile anda ka volitus võtta vastu rakendusakte, millega kehtestatakse käesoleva määruse asjakohastes lisades esitatud konkreetsete jäätmete liigitamise kriteeriumid, millega määratakse kindlaks, kas nende suhtes kohaldatakse teatamismenetlust või mitte. Lisaks tuleks selleks, et vältida jäätmete valesti deklareerimist kasutatud kaubana ja tagada õiguslik selgus , anda komisjonile õigus võtta vastu rakendusakte, millega kehtestatakse kriteeriumid kasutatud kauba ja jäätmete eristamiseks seoses konkreetsete kaupadega, mille puhul selline eristamine on oluline, eelkõige nende liidust eksportimisel.

(31)

Selleks et vältida jäätme- või kaubasaadetiste katkemist, kui pädevad asutused ei jõua kokkuleppele kõnealuste jäätmete või kaupade staatuse osas, on vaja kehtestada menetlus selliste erimeelsuste lahendamiseks. Sellega seoses on oluline, et pädevad asutused tugineksid oma otsuste tegemisel direktiivi 2008/98/EÜ sätetele, mis käsitlevad kõrvalsaaduste kindlaksmääramist ja jäätmete lakkamise staatust. Samuti on vaja käesoleva määruse lisades kehtestada konkreetsete jäätmete liigitamise kriteeriumid ja menetlus pädevate asutuste vaheliste erimeelsuste lahendamiseks küsimuses, kas jäätmete suhtes tuleks kohaldada teatamismenetlust või mitte. Lisaks tuleks selleks , et tagada õiguskindlus ja vältida jäätmete valesti deklareerimist kasutatud kaubana, kehtestada kriteeriumid kasutatud kauba ja jäätmete eristamiseks seoses konkreetsete kaupadega, mille puhul selline eristamine on oluline, eelkõige nende liidust eksportimisel.

Muudatusettepanek 16

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 36

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(36)

Asjaomaste riikide keskkonna kaitsmiseks tuleb täpsustada Baseli konventsiooni kohaselt kehtestatud liidust väljaveo keelu kohaldamisala ohtlike jäätmete puhul, mis on ette nähtud taaskasutamiseks kolmandas riigis, mille suhtes ei kohaldata OECD otsust. Eelkõige tuleb täpsustada nende jäätmete nimistu, mille suhtes kõnealust keeldu kohaldatakse, ning tagada, et see sisaldaks ka Baseli konventsiooni II lisas loetletud jäätmeid, nimelt kodumajapidamistest kogutud jäätmeid, kodumajapidamisjäätmete põletamisel tekkinud jääke ja raskesti ringlusse võetavaid plastijäätmeid .

(36)

Asjaomaste riikide keskkonna kaitsmiseks tuleb täpsustada Baseli konventsiooni kohaselt kehtestatud liidust väljaveo keelu kohaldamisala ohtlike jäätmete puhul, mis on ette nähtud taaskasutamiseks kolmandas riigis, mille suhtes ei kohaldata OECD otsust. Eelkõige tuleb täpsustada nende jäätmete nimistu, mille suhtes kõnealust keeldu kohaldatakse, ning tagada, et see sisaldaks ka Baseli konventsiooni II lisas loetletud jäätmeid, nimelt kodumajapidamistest kogutud jäätmeid, kodumajapidamisjäätmete põletamisel tekkinud jääke ja raskesti ringlusse võetavaid saastunud või segaplastijäätmeid .

Muudatusettepanek 17

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 36 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(36a)

Liit peaks oma plastijäätmete käitlemise põhjalikult läbi vaatama, alustades jäätmetekke vältimisest ja tagades selliste jäätmete kogumise, korduskasutamise ja ringlussevõtu.

Muudatusettepanek 18

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 36 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(36b)

Plastijäätmed on eriti problemaatilised. On palju erinevaid polümeere ning sageli sisaldavad need ohtlikke lisaaineid ja arvukaid saasteaineid. Ohtlike lisaainete ja saasteainete sisalduse mõõtmine ekspordikontrolli eesmärgil nõuaks kulukat testimist. Plastijäätmete ringlussevõtu tase on madal ja plastijäätmete ringlussevõtuga võivad kaasneda ulatuslikud jäätmejäägid. Mõned suured laevandusettevõtjad on võtnud kohustuse lõpetada plastijäätmete vedu, et aidata saastet vähendada. Võttes arvesse mitmesuguseid probleeme, mida tekitab plastijäätmete käitlemine kolmandates riikides, peaks liit järk-järgult lõpetama igat liiki plastijäätmete ekspordi väljapoole liitu ja EFTA riike.

Muudatusettepanek 19

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 36 c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(36c)

Selleks et tõepoolest järk-järgult lõpetataks plastijäätmete eksport väljapoole liitu ja EFTA riike, on kontrollpunktides vaja korrapärast järelevalvet ja kontrolli, sealhulgas tuleb vältida, et järkjärgulise lõpetamise nõudest ei hiilitaks kõrvale valeväidete abil, et tegemist ei ole jäätmetega.

Muudatusettepanek 20

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 36 d (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(36d)

Plasti ringlussevõtu edendamiseks liidus tuleks toetada ringlussevõetud plasti sisaldavate toodete turgu. Komisjon peaks kaaluma ringlussevõetud materjali sisalduse eesmärkide kehtestamist, eelkõige, kuid mitte ainult, plastist valmistatud toodete puhul, ning vajaduse korral esitama asjakohase seadusandliku ettepaneku.

Muudatusettepanek 21

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 37 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(37a)

Tuleb tagada, et siseturul hõlbustataks tugevate väärtusahelate loomiseks vajalike jäätmesaadetiste vedu ning samal ajal tagataks piisav kontroll. Peamiste väärtusahelate tugevdamine suurendab liidu vastupanuvõimet ja strateegilist autonoomiat.

Muudatusettepanek 22

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 38

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(38)

Riikides, mille suhtes kohaldatakse OECD otsust, kehtivad OECD kehtestatud jäätmete veo ja käitlemise eeskirjad ja soovitused ning jäätmekäitluse standardid on seal üldiselt rangemad kui riikides, mille suhtes OECD otsust ei kohaldata. On siiski oluline, et taaskasutamiseks ettenähtud tavajäätmete eksport liidust ei kahjustaks keskkonda ega rahvatervist riikides, mille suhtes kohaldatakse OECD otsust. Seepärast on vaja luua sellistesse riikidesse veetavate tavajäätmete saadetiste järelevalve mehhanism. Kui tavajäätmete eksport liidust asjaomasesse riiki on lühikese aja jooksul märkimisväärselt suurenenud ning puuduvad piisavad tõendid selle kohta , et asjaomane riik suudab jäätmeid taaskasutada keskkonnahoidlikul viisil , peaks komisjon alustama asjaomase riigiga dialoogi ning tal peaks olema õigus selline eksport peatada, kui teave ei ole piisav tõendamaks, et jäätmeid taaskasutatakse keskkonnahoidlikul viisil.

(38)

Riikides, mille suhtes kohaldatakse OECD otsust, kehtivad OECD kehtestatud jäätmete veo ja käitlemise eeskirjad ja soovitused ning jäätmekäitluse standardid on seal üldiselt rangemad kui riikides, mille suhtes OECD otsust ei kohaldata. On siiski oluline, et taaskasutamiseks ettenähtud tavajäätmete eksport liidust ei kahjustaks keskkonda ega rahvatervist riikides, mille suhtes kohaldatakse OECD otsust. Seepärast on vaja luua sellistesse riikidesse veetavate tavajäätmete saadetiste järelevalve mehhanism. Kui puuduvad piisavad tõendid selle kohta, et asjaomane riik suudab jäätmeid taaskasutada keskkonnahoidlikul viisil, ning piisavad tõendid negatiivse mõju kohta seoses riigis tekitatud jäätmete käitlemisega asjaomases riigis , peaks komisjon alustama asjaomase riigiga dialoogi ning tal peaks olema õigus selline eksport peatada, kui teave ei ole piisav tõendamaks, et jäätmeid taaskasutatakse keskkonnahoidlikul viisil.

Muudatusettepanek 23

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 49

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(49)

Liikmesriikide täitmise tagamise tegevuste toetamiseks ja täiendamiseks tuleks komisjonile anda volitused võtta uurimis- ja koordineerimismeetmeid seoses ebaseaduslike saadetistega, millel võib olla tõsine kahjulik mõju inimeste tervisele või keskkonnale. Nende tegevuste läbiviimisel peaks komisjon täielikult järgima menetluslikke tagatisi. Komisjon võib oma sisekorralduse raames kaaluda teatavate käesoleva määrusega ettenähtud täitemeetmete usaldamist Euroopa Pettustevastasele Ametile (OLAF), kellel on asjakohased eriteadmised.

(49)

Liikmesriikide täitmise tagamise tegevuste toetamiseks ja täiendamiseks tuleks komisjonile anda volitused võtta uurimis- ja koordineerimismeetmeid seoses ebaseaduslike saadetistega, millel võib olla tõsine kahjulik mõju inimeste tervisele või keskkonnale. Nende tegevuste läbiviimisel peaks komisjon täielikult järgima menetluslikke tagatisi. Komisjon võib oma sisekorralduse raames kaaluda teatavate käesoleva määrusega ettenähtud täitemeetmete usaldamist Euroopa Pettustevastasele Ametile (OLAF), kellel on asjakohased eriteadmised. Kui lähte- ja sihtliikmesriikide pädevaid asutusi teavitatakse ebaseaduslikust jäätmesaadetisest, peaksid nad kaaluma, kuidas nad saaksid sarnaste saadetiste puhul oma kontrollimeetmeid tõhusamaks muuta, et avastada ebaseaduslikud jäätmesaadetised juba varases etapis.

Muudatusettepanek 24

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 50

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(50)

Liikmesriigid peaksid esitama komisjonile käesoleva määruse rakendamisega seotud teabe nii Baseli konventsiooni sekretariaadile esitatud aruannetena kui ka eraldi küsimustiku alusel. Komisjon peaks koostama iga nelja aasta järel aruande käesoleva määruse rakendamise kohta, tuginedes liikmesriikide esitatud teabele ja muule teabele, mis on kogutud eelkõige komisjoni ja Euroopa Keskkonnaameti sihtaruannetega plastijäätmete ja muude konkreetsete muret valmistavate jäätmevoogude saadetiste kohta.

(50)

Liikmesriigid peaksid esitama komisjonile käesoleva määruse rakendamisega seotud teabe nii Baseli konventsiooni sekretariaadile esitatud aruannetena kui ka eraldi küsimustiku alusel. Komisjon peaks koostama iga kolme aasta järel aruande käesoleva määruse rakendamise kohta, tuginedes liikmesriikide esitatud teabele ja muule teabele, mis on kogutud eelkõige komisjoni ja Euroopa Keskkonnaameti sihtaruannetega plastijäätmete ja muude konkreetsete muret valmistavate jäätmevoogude saadetiste kohta. Teabe ja dokumentide elektroonilise esitamise ja vahetamise kesksüsteem tuleks kavandada sellisena, et süsteemist saaks välja võtta andmeid aruannete koostamiseks.

Muudatusettepanek 25

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 52

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(52)

Teabevahetuse ja koostöö hõlbustamiseks käesoleva määruse rakendamisel peaksid liikmesriigid määrama pädevad asutused ja kontaktisikud ning teavitama neist komisjoni, kes peaks tegema selle teabe üldsusele kättesaadavaks.

(52)

Teabevahetuse ja koostöö hõlbustamiseks käesoleva määruse ühtlustatud rakendamisel peaksid liikmesriigid määrama pädevad asutused ja kontaktisikud ning teavitama neist komisjoni, kes peaks tegema selle teabe üldsusele kättesaadavaks.

Muudatusettepanek 26

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 54

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(54)

Käesoleva määruse täiendamiseks või muutmiseks peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte seoses käesoleva määruse artikli  37 lõikega  13 , artikli  40 lõikega  8 ja artikliga  72 . On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et need konsultatsioonid toimuksid kooskõlas põhimõtetega, mis on sätestatud 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (52). Eelkõige selleks, et tagada võrdne osalemine delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning neil ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(54)

Käesoleva määruse täiendamiseks või muutmiseks peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte seoses käesoleva määruse artikli  14 lõikega  3 , artikli  28 lõikega  4, artikli 38 lõikega 1, artikli 42 lõikega 4 ja artikliga  75 . On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et need konsultatsioonid toimuksid kooskõlas põhimõtetega, mis on sätestatud 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (52). Eelkõige selleks, et tagada võrdne osalemine delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning neil ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

Muudatusettepanek 27

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 55

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(55)

Selleks et tagada käesoleva määruse ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et võtta vastu meetmed finantstagatise või samaväärse kindlustuse arvutamise ühtlustatud meetodi kohta, täpsustada jäätmete liigitamist käesoleva määruse alusel (sh teatavate jäätmete puhul saastumise piirmäära kehtestamine ) ning täpsustada teatavate kaubaliikide puhul kasutatud kauba ja jäätmete eristamist riikidevahelise veo korral. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011  (53).

(55)

Selleks et tagada käesoleva määruse ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et võtta vastu finantstagatise või samaväärse kindlustuse arvutamise lihtne, riskipõhine ja ühtlustatud meetod. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL ) nr 182/2011  (53) . Kui komisjon leiab, et finantstagatise või samaväärse kindlustuse arvutamise ühtlustatud meetod on asjakohane, peaks ta kaaluma, kuidas saaks kesksüsteemi kasutada, et rakendada finantstagatiste määramisel uuenduslikke meetodeid.

Muudatusettepanek 28

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 55 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(55a)

Selleks et veelgi hõlbustada siseturu ja jäätmesaadetistega seotud tavade ühtlustamist liikmesriikide vahel, peaks komisjon uurima, kas lepingute edasine standardimine on subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt võimalik.

Muudatusettepanek 29

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Käesoleva määrusega kehtestatakse meetmed, millega kaitstakse keskkonda ja inimeste tervist, ennetades või vähendades jäätmesaadetiste veost tuleneda võivat kahjulikku mõju. Sellega kehtestatakse jäätmesaadetistega seotud menetlused ja kontrollikord olenevalt saadetiste päritolust, sihtkohast ja marsruudist, veetavate jäätmete liigist ja sihtkohas töötlemise viisist.

Käesoleva määrusega kehtestatakse meetmed, millega kaitstakse keskkonda ja inimeste tervist, ennetades või vähendades jäätmesaadetiste veost , sealhulgas kolmandatesse riikidesse, tuleneda võivat kahjulikku mõju. Sellega kehtestatakse jäätmesaadetistega seotud menetlused ja kontrollikord olenevalt saadetiste päritolust, sihtkohast ja marsruudist, veetavate jäätmete liigist ja sihtkohas töötlemise viisist. Selle eesmärk on aidata saavutada ringmajanduse, ressursitõhususe, kliimaneutraalsuse ja nullsaaste eesmärk mürgivaba keskkonna saavutamiseks, kohaldades direktiivis 2008/98/EÜ sätestatud läheduse ja iseseisvuse põhimõtteid. Samuti püütakse sellega vähendada halduskoormust, ühtlustada jäätmesaadetisi käsitlevaid eeskirju liidus ja digiteerida jäätmesaadetiste alast teabevahetust.

Muudatusettepanek 30

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 3 – lõik 1 – punkt 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(4)

„keskkonnahoidlik jäätmekäitlus“ – kõigi rakendatavate meetmete võtmine, et tagada jäätmete käitlemine viisil, mis kaitseb inimeste tervist ja keskkonda kõnealuste jäätmete võimaliku kahjuliku mõju eest;

4)

„keskkonnahoidlik jäätmekäitlus“ – kõigi rakendatavate meetmete võtmine, et tagada jäätmete käitlemine viisil, mis kaitseb inimeste tervist , kliimat ja keskkonda kõnealuste jäätmete ja nende töötlemise võimaliku kahjuliku mõju eest;

Muudatusettepanek 31

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 3 – lõik 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Lisaks kohaldatakse mõisteid „jäätmed“, „ohtlikud jäätmed“, „töötlemine“, „kõrvaldamine“, „taaskasutamine“, „korduskasutamiseks ettevalmistamine“, „korduskasutamine“, „ringlussevõtt“, „jäätmetekitaja“, „jäätmevaldaja“, „edasimüüja“ ja „vahendaja“, mis on sätestatud vastavalt direktiivi 2008/98/EÜ artikli 3 punktides 1, 2, 14, 19, 15, 16, 13, 17, 5, 6, 7 ja 8.

Lisaks kohaldatakse mõisteid „jäätmed“, „ohtlikud jäätmed“, „töötlemine“, „kõrvaldamine“, „taaskasutamine“, „materjalide taaskasutamine“, „korduskasutamiseks ettevalmistamine“, „korduskasutamine“, „ringlussevõtt“, „jäätmetekitaja“, „jäätmevaldaja“, „edasimüüja“ ja „vahendaja“, mis on sätestatud vastavalt direktiivi 2008/98/EÜ artikli 3 punktides 1, 2, 14, 19, 15 , 15a , 16, 13, 17, 5, 6, 7 ja 8.

Muudatusettepanek 32

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 4 – lõige 2 – punkt a a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

aa)

jäätmed, mis sisaldavad määruse (EL) 2019/1021 (püsivate orgaaniliste saasteainete kohta) IV lisas loetletud ainet või on sellega saastunud, kui neid ei ole mujal loetletud;

Muudatusettepanek 33

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 4 – lõige 4 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(b)

jäätmete kogus ei ületa 150 kilogrammi või mis tahes suuremat kogust, milles asjaomased pädevad asutused ja teataja on igal üksikjuhul eraldi kokku leppinud.

b)

jäätmete kogus ei ületa laborianalüüside puhul 150 kilogrammi ja eksperimentaalsete töötlusviiside puhul 2 000  kg või mis tahes suuremat kogust, milles asjaomased pädevad asutused ja teataja on igal üksikjuhul eraldi kokku leppinud.

Muudatusettepanek 34

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 4 – lõige 5

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

5.   Lõiget 2 kohaldatakse kodumajapidamistelt, teistelt jäätmetekitajatelt või mõlematelt kogutud segaolmejäätmete saadetiste suhtes, samuti segaolmejäätmete suhtes, mis on läbinud jäätmetöötlustoimingu, mis ei ole oluliselt muutnud jäätmete omadusi, juhul kui sellised jäätmed on ette nähtud taaskasutamistoiminguteks. Selliste kõrvaldamiseks ettenähtud jäätmete saadetised on keelatud.

5.   Lõiget 2 kohaldatakse kodumajapidamistelt, teistelt jäätmetekitajatelt või mõlematelt kogutud segaolmejäätmete saadetiste suhtes, samuti segaolmejäätmete suhtes, mis on läbinud jäätmetöötlustoimingu, mis ei ole oluliselt muutnud jäätmete omadusi, nt prügikütused, juhul kui sellised jäätmed on ette nähtud taaskasutamistoiminguteks. Selliste kõrvaldamiseks ettenähtud jäätmete saadetised on keelatud.

Muudatusettepanek 35

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 5 – lõige 1 – lõik 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Eelneva kirjaliku teate (edaspidi „teade“) võivad esitada ainult need teatajad, kes on saanud loa või kes on registreeritud kooskõlas direktiivi 2008/98/EÜ IV peatükiga.

Eelneva kirjaliku teate (edaspidi „teade“) võivad esitada ainult need teatajad, kes on saanud loa või kes on registreeritud kooskõlas direktiivi 2008/98/EÜ IV peatükiga , või eksperimentaalseid töötlusviise katsetavad ettevõtjad või laborid .

Muudatusettepanek 36

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 5 – lõige 2 – lõik 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Kui teataja ei ole artikli 3 punkti 6 alapunkti a alapunktis i osutatud algne jäätmetekitaja, tagab teataja, et teatamisdokumendile annab allkirja ka algne jäätmetekitaja või mõni artikli 3 punkti 6 alapunkti a alapunktis ii või  iii osutatud isikutest.

Kui teataja ei ole artikli 3 punkti 6 alapunkti a alapunktis i osutatud algne jäätmetekitaja, tagab teataja, et teatamisdokumendile annab allkirja ka algne jäätmetekitaja või mõni artikli 3 punkti 6 alapunkti a alapunktis ii , iii või  iv osutatud isikutest. Edasimüüja või vahendaja tagab, et tal on ühe artikli 3 punkti 6 alapunkti a alapunktides i, ii või iii osutatud isiku kirjalik luba tegutseda tema nimel ning et kirjalik luba lisatakse teatele.

Muudatusettepanek 37

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 7 – lõige 6

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

6.   Erandina lõikest 5 võib juhul, kui veetavad jäätmed on ette nähtud ajutiste taaskasutamise või kõrvaldamise toiminguteks ning edasised taaskasutamis- või kõrvaldamistoimingud viiakse läbi sihtriigis, vabastada finantstagatise või samaväärse kindlustuse siis, kui jäätmed viiakse ajutise käitlemise kohast välja ja asjaomane pädev asutus on saanud artikli 16 lõikes 4 osutatud tõendi. Sellisel juhul tuleb saadetise edasisaatmiseks taaskasutamis- või kõrvaldamiskohta seada uus finantstagatis või samaväärne kindlustus, välja arvatud juhul, kui sihtkoha pädev asutus on veendunud, et sellist finantstagatist või samaväärset kindlustust ei ole vaja. Sellisel juhul vastutab sihtkoha pädev asutus kohustuste eest, mis tekivad tagasivõtmise korral, kui vedu või edasist taaskasutamis- või kõrvaldamistoimingut ei ole võimalik teostada vastavalt kavandatule, nagu on osutatud artiklis 22, või ebaseadusliku saadetise korral, nagu on osutatud artiklis 24.

6.   Erandina lõikest 5 võib juhul, kui veetavad jäätmed on ette nähtud ajutiste taaskasutamise või kõrvaldamise toiminguteks ning edasised taaskasutamis- või kõrvaldamistoimingud viiakse läbi sihtriigis, vabastada finantstagatise või samaväärse kindlustuse siis, kui jäätmed viiakse ajutise käitlemise kohast välja ja asjaomane pädev asutus on saanud artikli 16 lõikes 4 osutatud tõendi. Sellisel juhul tuleb saadetise edasisaatmiseks taaskasutamis- või kõrvaldamiskohta seada uus finantstagatis või samaväärne kindlustus, välja arvatud juhul, kui saadetise edasisaatmine toimub kahe käitluskoha vahel, mida kontrollib üks ja sama juriidiline isik, või kui sihtkoha pädev asutus on veendunud, et sellist finantstagatist või samaväärset kindlustust ei ole vaja. Sellisel juhul vastutab sihtkoha pädev asutus kohustuste eest, mis tekivad tagasivõtmise korral, kui vedu või edasist taaskasutamis- või kõrvaldamistoimingut ei ole võimalik teostada vastavalt kavandatule, nagu on osutatud artiklis 22, või ebaseadusliku saadetise korral, nagu on osutatud artiklis 24.

Muudatusettepanek 38

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 7 – lõige 10 – lõik 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Komisjon hindab hiljemalt [Väljaannete talitus: palun sisestada kuupäev kaks aastat pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva] finantstagatiste või samaväärsete kindlustuste summa kindlaksmääramiseks ühtlustatud arvutusmeetodi kehtestamise teostatavust ja võtab vajaduse korral vastu rakendusakti sellise ühtlustatud arvutusmeetodi kehtestamiseks. Rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 77 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Komisjon hindab hiljemalt [Väljaannete talitus: palun sisestada kuupäev kaks aastat pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva] finantstagatiste või samaväärsete kindlustuste summa kindlaksmääramiseks lihtsa, riskipõhise ja ühtlustatud arvutusmeetodi kehtestamise teostatavust ja võtab vajaduse korral hiljemalt … [sisestada kuupäev kolm aastat pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva] vastu rakendusakti sellise lihtsa, riskipõhise ja ühtlustatud arvutusmeetodi kehtestamiseks. Rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 77 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Muudatusettepanek 39

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 9 – lõige 2 – lõik 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Kui sihtkoha pädev asutus ei ole 30 päeva jooksul pärast teate esitamist teinud lõike 1 kohast otsust, esitab ta teatajale viimase nõudmisel põhjendatud selgituse.

Kui sihtkoha pädeval asutusel ei ole võimalik teha lõike 1 kohast otsust 30 päeva jooksul pärast teate esitamist , teavitab ta sellest teatajat nimetatud 30 päeva jooksul ja esitab teatajale omal algatusel põhjendatud selgituse.  Pädev asutus teeb lõpliku otsuse 60 päeva jooksul pärast teate esitamist.

Muudatusettepanek 40

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 9 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3.   Kirjalik nõusolek kavandatud saadetisele kaotab kehtivuse hilisemal kuupäeval, mis on teatamisdokumendis märgitud . See ei hõlma rohkem kui üht kalendriaastat ega asjaomaste pädevate asutuste otsuses märgitud mis tahes lühemat ajavahemikku.

3.   Kirjalik nõusolek kavandatud saadetisele kaotab kehtivuse hilisemal kuupäeval, mis on teatamisdokumendis märgitud. See hõlmab kaht kalendriaastat või asjaomaste pädevate asutuste otsuses märgitud mis tahes lühemat ajavahemikku.

Muudatusettepanek 41

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 9 – lõige 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

4.   Kavandatud saadetise vedu võib toimuda üksnes pärast artikli 16 lõike  1 punktides a ja b sätestatud nõuete täitmist ning kõigi asjaomaste pädevate asutuste vaikiva või kirjaliku nõusoleku kehtivusaja jooksul. Saadetis peab olema lähteriigist välja viidud kõigi asjaomaste pädevate asutuste vaikivate või kirjalike nõusolekute kehtivusaja lõpuks.

4.   Kavandatud saadetise vedu võib toimuda üksnes pärast artikli 16 lõikes  1 sätestatud nõuete täitmist ning kõigi asjaomaste pädevate asutuste vaikiva või kirjaliku nõusoleku kehtivusaja jooksul. Saadetis peab olema lähteriigist välja viidud kõigi asjaomaste pädevate asutuste vaikivate või kirjalike nõusolekute kehtivusaja lõpuks.

Muudatusettepanek 42

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 9 – lõige 7

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

7.   Teatajale, asjaomastele pädevatele asutustele ja vastuvõtjale saadetakse ametlik teade nõusoleku tagasivõtmise kohta.

7.   Teatajale, asjaomastele pädevatele asutustele , vastuvõtjale ja aruandluse eesmärgil komisjonile saadetakse ametlik teade nõusoleku tagasivõtmise kohta , sealhulgas tagasivõtmise põhjendus .

Muudatusettepanek 43

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 11 – lõige 1 – punkt a – alapunkt i

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

i)

jäätmeid ei saa taaskasutada tehniliselt teostataval ja majanduslikult tasuval viisil või need tuleb kõrvaldada liidu või rahvusvahelisest õigusest tulenevate juriidiliste kohustuste tõttu;

i)

jäätmeid ei saa taaskasutada tehniliselt teostataval, majanduslikult tasuval ja keskkonnahoidlikul viisil või need tuleb kõrvaldada liidu või rahvusvahelisest õigusest tulenevate juriidiliste kohustuste tõttu;

Muudatusettepanek 44

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 11 – lõige 1 – punkt a – alapunkt ii

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

ii)

jäätmeid ei saa riigis, kus need tekitati, kõrvaldada tehniliselt teostataval ja majanduslikult tasuval viisil;

ii)

jäätmeid ei saa riigis, kus need tekitati, kõrvaldada tehniliselt teostataval, majanduslikult tasuval ja keskkonnahoidlikul viisil;

Muudatusettepanek 45

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 11 – lõige 1 – punkt a – alapunkt iii

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

iii)

kavandatud saadetis või kõrvaldamine on kooskõlas jäätmehierarhiaga ning läheduse ja iseseisvuse põhimõttega liidu ja liikmesriikide tasandil , nagu on sätestatud direktiivis 2008/98/EÜ;

iii)

kavandatud saadetis või kõrvaldamine on kooskõlas jäätmehierarhiaga ning läheduse ja iseseisvuse põhimõttega, nagu on sätestatud direktiivis 2008/98/EÜ;

Muudatusettepanek 46

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 11 – lõige 1 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(b)

teatajat või vastuvõtjat ei ole varem süüdi mõistetud ebaseaduslikus jäätmeveos või muus keskkonnakaitsega seotud ebaseaduslikus tegevuses;

b)

teatajat või vastuvõtjat ei ole varem süüdi mõistetud ebaseaduslikus jäätmeveos või muus keskkonnakaitse või inimeste tervise kaitsega seotud ebaseaduslikus tegevuses;

Muudatusettepanek 47

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 11 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3.   Kui asjaomased pädevad asutused ei ole andnud kõrvaldamiseks ettenähtud jäätmete kavandatud saadetisele artikli 9 lõikes 1 osutatud 30 päevase tähtaja jooksul luba, kaotab seda saadetist käsitlev teade kehtivuse ja saadetis on artikli 4 lõike 1 kohaselt keelatud. Kui teataja siiski kavatseb saadetist vedada, tuleb esitada uus teade, välja arvatud juhul, kui kõik asjaomased pädevad asutused ja teataja on kokku leppinud teisiti.

3.   Kui asjaomased pädevad asutused ei ole andnud kõrvaldamiseks ettenähtud jäätmete kavandatud saadetisele 60 päevase tähtaja jooksul luba, kaotab seda saadetist käsitlev teade kehtivuse ja saadetis on artikli 4 lõike 1 kohaselt keelatud. Kui teataja siiski kavatseb saadetist vedada, tuleb esitada uus teade, välja arvatud juhul, kui kõik asjaomased pädevad asutused ja teataja on kokku leppinud teisiti.

Muudatusettepanek 48

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 12 – lõige 1 – punkt d – alapunkt ii

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

ii)

sihtriigis toimub taaskasutamistoiming tingimustel, mis on üldjoontes samaväärsed lähteriigi õigusaktides sätestatud tingimustega;

ii)

sihtriigis toimub taaskasutamistoiming tingimustel, mida peetakse samaväärseks lähteriigi õigusaktides sätestatud tingimustega;

Muudatusettepanek 49

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 12 – lõige 1 – punkt e

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(e)

liikmesriik peab oma jäätmekäitlusvõrgu kaitsmiseks piirama sissetulevaid jäätmesaadetisi, mille puhul jäätmed on ette nähtud muudeks taaskasutamistoiminguteks kui ringlussevõtt ja korduskasutamiseks ettevalmistamine , juhul kui on kindlaks tehtud , et selliste saadetiste tagajärjel tuleb riigis tekitatud jäätmed kõrvaldada või neid töödelda viisil, mis ei ole kooskõlas liikmesriigi jäätmekavadega;

e)

liikmesriik peab oma jäätmekäitlusvõrgu kaitsmiseks piirama sissetulevaid jäätmesaadetisi, mille puhul jäätmed on ette nähtud taaskasutamistoiminguteks, juhul kui on võimalik kindlaks teha , et selliste saadetiste tagajärjel tuleb riigis tekitatud jäätmed kõrvaldada või neid töödelda viisil, mis ei ole kooskõlas liikmesriigi jäätmekavadega;

Muudatusettepanek 50

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 12 – lõige 1 – punkt f

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(f)

teataja või vastuvõtja on varem süüdi mõistetud ebaseaduslikus jäätmeveos või muus keskkonnakaitsega seotud ebaseaduslikus tegevuses;

f)

teataja või vastuvõtja on varem süüdi mõistetud ebaseaduslikus jäätmeveos või muus keskkonna- või tervisekaitsega seotud ebaseaduslikus tegevuses;

Muudatusettepanek 51

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 12 – lõige 5

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

5.   Liikmesriigid teatavad komisjonile kooskõlas artikliga 68 vastuväidetest, mille pädevad asutused on käesoleva artikli lõike  1 punktides d ja e sätestatud alustel esitanud.

5.   Liikmesriigid teatavad komisjonile kooskõlas artikliga 68 vastuväidetest, sealhulgas vastuväidete konkreetsetest põhjustest, mille pädevad asutused on käesoleva artikli lõikes  1 sätestatud alustel esitanud.

Muudatusettepanek 52

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 12 – lõige 5 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

5a.     Pädevad asutused teatavad teatajale konkreetsetest põhjustest, miks nad on kavandatava jäätmesaadetise suhtes vastuväiteid esitanud.

Muudatusettepanek 53

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 13 – lõige 1 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(a)

eri saadetistes sisalduvate jäätmete füüsikalised ja keemilised omadused on sisuliselt sarnased;

a)

eri saadetistes sisalduvate jäätmete füüsikalised ja keemilised omadused on sisuliselt sarnased , kusjuures neid omadusi tuleb tõlgendada vastavalt artiklile 28 ;

Muudatusettepanek 54

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 14 – lõige 2 – punkt c

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(c)

taaskasutamistoimingu puhul kasutatava tehnoloogia kirjeldus, sealhulgas R-kood(id), mille jaoks eelnevat nõusolekut taotletakse;

c)

taaskasutamistoimingu puhul kasutatava tehnoloogia kirjeldus, sealhulgas R-kood(id), mille jaoks eelnevat nõusolekut taotletakse , samuti kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, energia tootmiseks, materjalide taaskasutamiseks ja tõhusa ressursikasutuse eesmärgil kasutatav tehnoloogia ning muu asjakohane tehnoloogia ;

Muudatusettepanek 55

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 14 – lõige 2 – punkt e a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

ea)

taaskasutamistoimingu ja sellele järgneva jäätmekäitluse käigus tekkinud jäätmejääkide kogus;

Muudatusettepanek 56

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 14 – lõige 2 – punkt g

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(g)

tõendid või kinnitus selle kohta, et käitluskohta omav või kontrolliv juriidiline või füüsiline isik ei ole süüdi mõistetud ebaseaduslikus jäätmeveos või muus jäätmekäitlusega seotud ebaseaduslikus tegevuses.

g)

tõendid või kinnitus selle kohta, et käitluskohta omav või kontrolliv juriidiline või füüsiline isik ei ole süüdi mõistetud ebaseaduslikus jäätmeveos või muus jäätmekäitlusega seotud ebaseaduslikus tegevuses , eelkõige seoses keskkonnakaitse või inimeste tervise kaitsega .

Muudatusettepanek 57

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 14 – lõige 9

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

9.   Kui eelneva nõusoleku taotluse rahuldamise otsuses ei ole märgitud teisiti, kehtib taaskasutamiskohale antud eelnev nõusolek seitse aastat.

9.   Kui eelneva nõusoleku taotluse rahuldamise otsuses ei ole märgitud teisiti, kehtib taaskasutamiskohale antud eelnev nõusolek seitse aastat , kusjuures asjaomased asutused viivad kehtivusaja jooksul läbi vähemalt ühe kontrolli, et kontrollida vastavust uusimatele kohaldatavatele regulatiivsetele nõuetele .

 

Taaskasutamiskohale ühe liikmesriigi pädeva asutuse antud eelnev nõusolek kehtib kõigis liikmesriikides. Pädev asutus võib siiski otsustada sihtkoha pädeva asutuse eelnevat nõusolekut mitte aktsepteerida. Kõnealune otsus ja selle põhjendused edastatakse taaskasutamiskohale ja eelneva nõusoleku andnud pädevale asutusele.

Muudatusettepanek 58

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 15 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3.    Ühe päeva jooksul pärast jäätmete saabumist käitluskohta, kus toimub ajutise taaskasutamise või ajutise kõrvaldamise toiming, esitab kõnealune käitluskoht teatajale kinnituse selle kohta, et jäätmed on kätte saadud. See kinnitus esitatakse saatedokumendil või lisatakse sellele.

3.    Kahe tööpäeva jooksul pärast jäätmete saabumist käitluskohta, kus toimub ajutise taaskasutamise või ajutise kõrvaldamise toiming, esitab kõnealune käitluskoht teatajale kinnituse selle kohta, et jäätmed on kätte saadud. See kinnitus esitatakse saatedokumendil või lisatakse sellele.

Muudatusettepanek 59

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 16 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3.   Käitluskoht esitab ühe päeva jooksul pärast jäätmete kättesaamist teatajale ja asjaomastele ametiasutustele kinnituse selle kohta, et jäätmed on kätte saadud.

3.   Käitluskoht esitab kahe tööpäeva jooksul pärast jäätmete kättesaamist teatajale ja asjaomastele ametiasutustele kinnituse selle kohta, et jäätmed on kätte saadud.

Muudatusettepanek 60

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 17 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3.   Kui lõikes 1 osutatud oluliste muudatustega on seotud muud pädevad asutused kui esialgses teates nimetatud asutused, tuleb esitada uus teade.

3.   Kui lõikes 1 osutatud oluliste muudatustega on seotud muud pädevad asutused kui esialgses teates nimetatud asutused, tuleb esitada uus teade , välja arvatud juhul, kui asjaomased pädevad asutused jõuavad ühehäälselt kokkuleppele, et uut teadet ei ole esitada vaja .

Muudatusettepanek 61

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 18 – lõige 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

4.   Taaskasutamiskoht või labor ja vastuvõtja või kui neil puudub juurdepääs artiklis 26 osutatud süsteemile, siis lõikes 2 osutatud isik annab ühe tööpäeva jooksul teatajale ja asjaomastele ametiasutustele kinnituse jäätmete kättesaamise kohta, lisades VII lisas sisalduva asjakohase teabe.

4.   Taaskasutamiskoht või labor ja vastuvõtja või kui neil puudub juurdepääs artiklis 26 osutatud süsteemile, siis lõikes 2 osutatud isik annab kahe tööpäeva jooksul teatajale ja asjaomastele ametiasutustele kinnituse jäätmete kättesaamise kohta, lisades VII lisas sisalduva asjakohase teabe.

Muudatusettepanek 62

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 21 – lõik 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Lähte- või sihtkoha pädevad asutused teevad asjakohaste vahendite abil avalikult kättesaadavaks teabe teadete kohta, mis käsitlevad saadetisi, millele nad on nõusoleku andnud või mille suhtes nad on esitanud vastuväiteid, ning jäätmesaadetisi, mille suhtes kohaldatakse üldisi teavitamisnõudeid, kui selline teave ei ole siseriiklike või liidu õigusaktide kohaselt konfidentsiaalne.

Lähtekoha pädevad asutused teevad põhjendamatu viivituseta ja hiljemalt 30 päeva pärast nõusoleku andmist või vastuväite esitamist artikli 26 lõikes 2 osutatud kesksüsteemi kaudu, mis võimaldab teabe ja dokumentide elektroonilist esitamist ja vahetamist, või vajaduse korral artikli 26 lõikes 3 osutatud riikliku süsteemi kaudu avalikult kättesaadavaks teabe teadete kohta, mis käsitlevad saadetisi, millele nad on nõusoleku andnud või mille suhtes nad on esitanud vastuväiteid, ning jäätmesaadetisi, mille suhtes kohaldatakse üldisi teavitamisnõudeid, kui selline teave ei ole siseriiklike või liidu õigusaktide kohaselt konfidentsiaalne või kui tegu ei ole määruse (EL) 2016/679  (1a) kohaselt kaitstud isikuandmetega .

 

Pädevad asutused teevad avalikult kättesaadavaks vähemalt järgmise teabe:

 

a)

Euroopa jäätmeloendi jäätmekoodi kohaselt määratud jäätmeliik;

 

b)

veetavate jäätmete üldkogus;

 

c)

jäätmetöötlustoiming;

 

d)

lõppsihtkoha käitluskoha nimi ning

 

e)

kas teate esitamiseks on antud nõusolek või mitte.

 

Muudatusettepanek 63

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 22 – lõige 3 – lõik 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Lõikes 2 sätestatud tagasivõtmiskohustust ei kohaldata, kui lähte-, transiidi- ja sihtkoha asjaomased pädevad asutused on veendunud, et teatajal on võimalik jäätmeid alternatiivsel viisil taaskasutada või kõrvaldada sihtkohariigis või mujal või kui see on võimatu, siis on seda võimalik teha lähtekoha pädeval asutusel või tema nimel tegutseval juriidilisel või füüsilisel isikul.

Lõikes 2 sätestatud tagasivõtmiskohustust ei kohaldata, kui lähte-, transiidi- ja sihtkoha asjaomased pädevad asutused on veendunud, et teatajal on võimalik jäätmeid alternatiivsel ja keskkonnahoidlikul viisil ning inimeste tervist ohtu seadmata taaskasutada või kõrvaldada sihtkohariigis või mujal või kui see on võimatu, siis on seda võimalik teha lähtekoha pädeval asutusel või tema nimel tegutseval juriidilisel või füüsilisel isikul.

Muudatusettepanek 64

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 24 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1.   Kui pädev asutus avastab saadetise, mis tema arvates võib olla ebaseaduslik, teavitab ta sellest viivitamata teisi asjaomaseid pädevaid asutusi.

1.   Kui pädev asutus avastab saadetise, mis tema arvates võib olla ebaseaduslik, teavitab ta sellest viivitamata teisi asjaomaseid pädevaid asutusi. Lähtekoha asjaomased pädevad asutused tõhustavad järgnevate saadetiste kontrollimist teataja, jäätmetekitaja, jäätmekoguja, edasimüüja või vahendaja või jäätmevaldaja poolest sarnaste saadetiste puhul, et ära hoida edasisi ebaseaduslikke saadetisi.

Muudatusettepanek 65

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 26 – lõige 1 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1.   Järgmist teavet ja järgmisi dokumente esitatakse ning vahetatakse lõikes 2 osutatud kesksüsteemi või lõike 3 kohase riikliku süsteemi kaudu:

1.   Järgmist teavet ning järgmisi andmeid ja dokumente esitatakse ning vahetatakse lõikes 2 osutatud kesksüsteemi või kesksüsteemiga ühendatud lõike 3 kohase riikliku süsteemi kaudu:

Muudatusettepanek 66

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 26 – lõige 2 – lõik 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Komisjon haldab kesksüsteemi, mis võimaldab lõikes 1 osutatud teabe ja dokumentide elektroonilist esitamist ja vahetamist. See kesksüsteem on keskus, mida kasutatakse lõikes 1 osutatud teabe ja dokumentide reaalajas vahetamiseks olemasolevate riiklike elektroonilise andmevahetuse süsteemide vahel.

Komisjon haldab kesksüsteemi, mis võimaldab lõikes 1 osutatud teabe , andmete ja dokumentide elektroonilist esitamist ja vahetamist. See kesksüsteem on keskus, mida kasutatakse lõikes 1 osutatud teabe ja dokumentide reaalajas vahetamiseks olemasolevate riiklike elektroonilise andmevahetuse süsteemide vahel. Kesksüsteemis säilitatakse andmeid, mille abil on võimalik koostada aruandeid ja analüüse muu hulgas vastuväidete sageduse, teate esitamise ja otsuse tegemise vahelise aja ning eri liiki taaskasutamistoimingute kohta esitatavate teadete arvu kohta.

Muudatusettepanek 67

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 26 – lõige 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

3a.     Kesksüsteemis säilitatav teave tehakse avalikult kättesaadavaks hõlpsasti ligipääsetavas ja avatud andmevormingus, välja arvatud juhul, kui selline teave on siseriiklike või liidu õigusaktide kohaselt konfidentsiaalne.

Muudatusettepanek 68

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 26 – lõige 4 – lõik 1 – punkt b a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

ba)

alternatiivsed menetlused kesksüsteemi ajutise rikke korral;

Muudatusettepanek 69

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 26 – lõige 4 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

4a.     Komisjon vaatab kesksüsteemi toimimise läbi iga kahe aasta järel. Läbivaatamise tulemused edastatakse Euroopa Parlamendile ja liikmesriikidele.

 

Läbivaatamisel võetakse muu hulgas arvesse kontaktisikute märkusi. Lisaks sellele võib läbivaatamisel arvesse võtta ka teiste kasutajate, näiteks pädevate asutuste ja teatajate tagasisidet.

Muudatusettepanek 70

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 27 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1.   Käesoleva jaotise sätete kohaselt esitatav(ad) teated, teave, dokumendid või muu teabevahetus esitatakse asjaomastele pädevatele asutustele vastuvõetavas keeles.

1.   Käesoleva jaotise sätete kohaselt esitatav(ad) teated, teave, dokumendid või muu teabevahetus esitatakse asjaomastele pädevatele asutustele vastuvõetavas keeles. Inglise keelt peetakse igal juhul vastuvõetavaks keeleks, välja arvatud juhul, kui asjaomane pädev asutus põhjendab nõuetekohaselt, miks inglise keel ei ole vastuvõetav keel.

Muudatusettepanek 71

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 27 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2.   Asjaomaste pädevate ametiasutuste nõudmisel esitab teataja neile lõikes 1 osutatud dokumentide ametlikult heaks kiidetud tõlked neile vastuvõetavas keeles.

2.   Asjaomaste pädevate ametiasutuste nõudmisel esitab teataja neile lõikes 1 osutatud dokumentide ametlikult heaks kiidetud tõlked neile vastuvõetavas keeles. Inglise keelt peetakse igal juhul vastuvõetavaks keeleks, välja arvatud juhul, kui asjaomane pädev asutus põhjendab nõuetekohaselt, miks inglise keel ei ole vastuvõetav keel.

 

Artikli 26 alusel loodud andmevahetuse kesksüsteem hõlbustab esitatud teabe masintõlget. Masintõlke kasutamise korral lisatakse tõlgitud teabele sellekohane märge.

Muudatusettepanek 72

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 28 – lõige 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

3a.     Kui pädevad asutused ei jõua liigitamisküsimustes kokkuleppele, võib küsimuse edastada liikmesriikide kontaktisikutele, kes võivad korraldada koosolekuid tõstatatud küsimuste arutamiseks. Vajaduse korral kutsutakse sellistele koosolekutele või nende osadele ka asjaomased sidusrühmad.

Muudatusettepanek 73

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 28 – lõige 4 – lõik 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Selleks et hõlbustada III, IIIA, IIIB või IV lisas loetletud jäätmete ühtlustatud liigitamist liidus, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 76 käesoleva määruse täiendamiseks vastu delegeeritud õigusakte , millega kehtestatakse kriteeriumid, nagu saastumise piirmäärad, mille alusel liigitatakse teatavad jäätmed III, IIIA, IIIB või IV lisasse.

Selleks et hõlbustada III, IIIA, IIIB või IV lisas loetletud jäätmete ühtlustatud liigitamist liidus, võtab komisjon kooskõlas artikliga 76 käesoleva määruse täiendamiseks või muutmiseks vastu delegeeritud õigusaktid , millega kehtestatakse kriteeriumid, nagu saastumise piirmäärad, mille alusel liigitatakse teatavad jäätmed III, IIIA, IIIB või IV lisasse , ja sisuliselt sarnaste füüsikaliste ja keemiliste omaduste kindlaksmääramise piirmäärad, või muudetakse neid .

Muudatusettepanek 74

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 28 – lõige 4 – lõik 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Samuti on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 76 käesoleva määruse täiendamiseks vastu delegeeritud õigusakte , et kehtestada kriteeriumid kasutatud kauba ja jäätmete eristamiseks seoses konkreetsete kaubakategooriatega, mille puhul selline eristamine on oluline eelkõige jäätmete liidust eksportimisel.

Samuti võtab komisjon hiljemalt kahe aasta jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist kooskõlas artikliga 76 käesoleva määruse täiendamiseks vastu delegeeritud õigusaktid , et kehtestada kriteeriumid kasutatud kauba ja jäätmete eristamiseks seoses konkreetsete kaubakategooriatega, mille puhul selline eristamine on oluline eelkõige jäätmete liidust eksportimisel , sealhulgas selleks, et hoida ära käesolevas määruses sätestatud reeglitest kõrvalehoidmist. Kõnealustes delegeeritud õigusaktides sätestatud kriteeriumid on samad, mis on sätestatud direktiivis 2008/98/EÜ.

Muudatusettepanek 75

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 30 – pealkiri

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Piirialade lepingud

Mitmepoolsed lepingud

Muudatusettepanek 76

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 30 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1.   Erandjuhtudel ja kui konkreetne geograafiline või demograafiline olukord seda õigustab, võivad liikmesriigid sõlmida kahepoolseid lepinguid, et muuta teatavate konkreetsete jäätmevoogude saadetistest teatamise menetlus vähem rangemaks, kui neid saadetisi veetakse üle piiri kõige lähemasse sobivasse käitluskohta, mis asub asjaosaliste liikmesriikide vahele jääval piirialal.

1.   Erandjuhtudel ja kui konkreetne geograafiline või demograafiline olukord seda õigustab, võivad liikmesriigid sõlmida kahepoolseid või mitmepoolseid lepinguid, et muuta teatavate konkreetsete jäätmevoogude saadetistest teatamise menetlus vähem rangemaks, kui neid saadetisi veetakse üle piiri kõige lähemasse sobivasse käitluskohta, mis asub kahe või enama asjaomase liikmesriigi vahele jääval piirialal.

 

Selliseid lepinguid võib sõlmida ka artikli 11 kohaselt kõrvaldamiseks ettenähtud jäätmete saadetiste kohta, kui selliste lepingute sõlmimine on vajalik geograafilise ja demograafilise olukorra tõttu. Sellega seoses võib artikli 11 lõike 1 punktides a–f sätestatud tingimusi leevendada, kui tegemist on kõrvaldamiseks ettenähtud jäätmete piiriüleste saadetistega lähimasse sobivasse käitluskohta, tehes seda kooskõlas direktiiviga 2008/98/EÜ ja keskkonnahoidliku jäätmekäitlusega.

 

Mitmepoolsetes lepingutes tõendatakse, et jäätmeid töödeldakse kooskõlas jäätmehierarhiaga ning läheduse ja iseseisvuse põhimõttega liidu ja liikmesriikide tasandil, nagu on sätestatud direktiivis 2008/98/EÜ; et jäätmeid töödeldakse kooskõlas keskkonnakaitse nõuetega ja kooskõlas liidu õigusaktidega; et, kui käitis on hõlmatud direktiiviga 2010/75/EL, kohaldatakse kõnealuse direktiivi artikli 3 punktis 10 määratletud parimat võimalikku tehnikat kooskõlas käitise loaga; ning et lepingute tõttu ei teki liidu jäätmesaadetiste turul märkimisväärset killustatust.

Muudatusettepanek 77

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 30 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2.   Lõikes 1 osutatud kahepoolseid lepinguid võib sõlmida ka juhul, kui jäätmeid veetakse lähteriigist ja neid töödeldakse seal, kuid transiit toimub läbi teise liikmesriigi.

2.   Lõikes 1 osutatud lepinguid võib sõlmida ka juhul, kui jäätmeid veetakse lähteriigist ja neid töödeldakse seal, kuid transiit toimub läbi teise liikmesriigi.

Muudatusettepanek 78

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 30 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3.   Liikmesriigid võivad lõikes 1 osutatud kahepoolseid lepinguid sõlmida ka Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriikidega.

3.   Liikmesriigid võivad lõikes 1 osutatud lepinguid sõlmida ka Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriikidega.

Muudatusettepanek 79

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 30 – lõige 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

4.   Käesolevas artiklis osutatud lepingutest teatatakse enne nende jõustumist komisjonile.

4.   Käesolevas artiklis osutatud lepingutest teatatakse enne nende jõustumist komisjonile ja kontaktisikutele . Kontaktisikutele suunatud küsimusi või probleeme, mis on seotud kahe- või mitmepoolsete lepingutega, võib tõstatada kontaktisikute koosolekutel. Vajaduse korral kutsutakse sellistele koosolekutele või nende osadele ka asjaomased sidusrühmad.

Muudatusettepanek 151

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 30 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

Artikkel 30a

Saadetised äärepoolseimast piirkonnast

1.     Erandina artikli 5 lõikest 5, artikli 8 lõigetest 3, 4, 5 ja 6 ning artikli 9 lõigetest 1, 2, 6 ja 7 loetakse ELi toimimise lepingu artiklis 349 osutatud äärepoolseima piirkonna ja tema liikmesriigi vaheliste jäätmesaadetiste puhul, mis nõuavad transiiti läbi teise liikmesriigi, transiidiriigi ametiasutus saadetisega vaikimisi nõustunuks, välja arvatud juhul, kui see transiidiasutus esitab vastuväite kolme päeva jooksul alates lähte- ja sihtkoha pädevalt asutuselt kirjaliku nõusoleku saamisest.

2.     Selline vaikiv nõusolek kehtib lähte- ja sihtkoha pädeva asutuse kirjalikus nõusolekus osutatud ajavahemiku jooksul.

Muudatusettepanek 80

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 36 – lõige 1 – punkt b a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

ba)

jäätmed, mis sisaldavad niisugust ainet, mis ületab püsivaid orgaanilisi saasteaineid käsitleva määruse (EL) 2019/1021 IV lisas sätestatud kontsentratsioonitasemeid, või on sellega saastunud;

Muudatusettepanek 81

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 37 – lõige 2 – lõik 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Kui taaskasutamiseks ettenähtud jäätmed eksporditakse riiki, mis on kantud artikli 38 kohaselt kehtestatud riikide loetellu, ei kohaldata lõiget 1 seoses kõnealuses loetelus nimetatud jäätmetega.

Kui taaskasutamiseks ettenähtud jäätmed eksporditakse riiki, mis on kantud artikli 38 kohaselt kehtestatud riikide loetellu, ei kohaldata lõiget 1 seoses kõnealuses loetelus nimetatud jäätmetega. Artikkel 38 ei hõlma plastijäätmete eksporti riikidesse, mille suhtes ei kohaldata OECD otsust, välja arvatud EFTA liikmesriigid.

Muudatusettepanek 82

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 38 – lõige 4 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

4.   Komisjon ajakohastab nende riikide loetelu, kuhu eksport on lubatud, korrapäraselt ja vähemalt iga kahe aasta järel pärast loetelu kehtestamist, et

4.   Komisjon ajakohastab nende riikide loetelu, kuhu eksport on lubatud, korrapäraselt ja vähemalt kord aastas pärast loetelu kehtestamist, et

Muudatusettepanek 83

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 40 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1.   Komisjon hindab artikli 39 kohaselt esitatud taotlusi põhjendamatu viivituseta ja kui ta on veendunud, et kõnealuses artiklis sätestatud nõuded on täidetud, kannab ta taotluse esitanud riigi nende riikide loetellu, kuhu eksport on lubatud. Hindamine põhineb taotluse esitanud riigi esitatud teabel ja täiendavatel tõenditel ja muul asjakohasel teabel ning selle eesmärk on kindlaks teha, kas taotluse esitanud riik on võtnud kõik vajalikud meetmed ja rakendab neid, et tagada asjaomaste jäätmete käitlemine keskkonnahoidlikul viisil, nagu on osutatud artiklis 56. Selle hindamise läbiviimiseks kasutab komisjon lähtepunktidena IX lisas osutatud õigusaktide ja suuniste asjakohaseid sätteid.

1.   Komisjon hindab artikli 39 kohaselt esitatud taotlusi põhjendamatu viivituseta ja kui ta on veendunud, et kõnealuses artiklis sätestatud nõuded on täidetud, kannab ta taotluse esitanud riigi nende riikide loetellu, kuhu eksport on lubatud. Hindamine põhineb taotluse esitanud riigi esitatud teabel ja täiendavatel tõenditel ja muul asjakohasel teabel ning selles tehakse kindlaks, kas taotluse esitanud riik on võtnud kõik vajalikud meetmed ja rakendab neid, et tagada asjaomaste jäätmete käitlemine keskkonnahoidlikul viisil, nagu on osutatud artiklis 56. Selle hindamise läbiviimiseks kasutab komisjon lähtepunktidena IX lisas osutatud õigusaktide ja suuniste asjakohaseid sätteid. Komisjon konsulteerib hindamisel ka sidusrühmadega, sealhulgas riiklike ekspertide, asjaomaste tööstusharude esindajate ja valitsusväliste organisatsioonidega.

Muudatusettepanek 84

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 41 – lõige 2 – punkt c a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

ca)

III, IIIA, IIIB või IV lisas loetletud plastijäätmete eksport riikidesse, mille suhtes kohaldatakse OECD otsust ja mis ei ole EFTA riigid, lõpetatakse järk-järgult hiljemalt … [sisestada kuupäev: neli aastat pärast jõustumist];

Muudatusettepanek 85

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 42 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1.   Komisjon jälgib , millises koguses eksporditakse jäätmeid liidust riikidesse, mille suhtes kohaldatakse OECD otsust, eesmärgiga tagada, et selline eksport ei põhjusta sihtriigis tõsist kahju keskkonnale ega inimeste tervisele . Sellise jälgimise osana hindab komisjon füüsiliste või juriidiliste isikute taotlusi, millega on aasas asjakohane teave ja andmed, mis näitavad, et jäätmete eksport liidust põhjustab riigis, mille suhtes OECD otsust kohaldatakse, tõsist kahju keskkonnale või inimeste tervisele .

1.   Komisjon jälgib jäätmete eksporti liidust riikidesse, mille suhtes kohaldatakse OECD otsust, eesmärgiga tagada, et selline eksport vastab artiklis 56 osutatud keskkonnahoidliku jäätmekäitluse nõuetele sihtriigis ja ei avalda olulist kahjulikku mõju riigis tekitatud jäätmete käitlemisele selles riigis . Sellise jälgimise osana hindab komisjon füüsiliste või juriidiliste isikute taotlusi, millega on kaasas asjakohane teave ja andmed, mis näitavad, et jäätmete eksport liidust ei vasta artiklis 56 osutatud keskkonnahoidliku jäätmekäitluse nõuetele riigis, mille suhtes OECD otsust kohaldatakse, või avaldab olulist kahjulikku mõju riigis tekitatud jäätmete käitlemisele selles riigis .

Muudatusettepanek 86

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 42 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2.   Kui jäätmete eksport liidust riiki, mille suhtes kohaldatakse OECD otsust, on lühikese aja jooksul märkimisväärselt suurenenud ning puuduvad piisavad tõendid, mis näitaksid, et asjaomane riik suudab neid jäätmeid taaskasutada keskkonnahoidlikul viisil, nagu on osutatud artiklis 56, nõuab komisjon, et asjaomase riigi pädevad asutused esitaksid 60 päeva jooksul teabe kõnealuste jäätmete taaskasutamise tingimuste kohta ja asjaomase riigi suutlikkuse kohta neid jäätmeid käidelda. Komisjon võib seda tähtaega pikendada, kui asjaomane riik esitab selle pikendamiseks põhjendatud taotluse.

2.   Kui puuduvad piisavad tõendid, mis näitaksid, et asjaomane riik suudab neid jäätmeid taaskasutada keskkonnahoidlikul viisil, nagu on osutatud artiklis 56, või kui on tõendeid selle kohta, et asjaomane riik ei täida nende jäätmete puhul artiklis 56 osutatud nõudeid või jäätmete liidust importimine avaldab selles riigis olulist kahjulikku mõju riigis tekitatud jäätmete käitlemisele, nõuab komisjon, et asjaomase riigi pädevad asutused esitaksid 60 päeva jooksul teabe kõnealuste jäätmete taaskasutamise tingimuste kohta ja asjaomase riigi suutlikkuse kohta neid jäätmeid käidelda , hõlmates ka riigis tekitatud jäätmeid, mida import võib mõjutada.  Komisjon võib seda tähtaega pikendada, kui asjaomane riik esitab selle pikendamiseks põhjendatud taotluse.

Muudatusettepanek 87

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 42 – lõige 3 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(a)

kas ta on kehtestanud asjakohase õigusraamistiku kõnealuste jäätmete impordiks ja käitlemiseks ning asjakohased meetmed, et tagada kõnealuste jäätmete taaskasutamisel tekkivate jäätmejääkide keskkonnahoidlik käitlemine, ning rakendab neid;

a)

kas ta on kehtestanud asjakohase õigusraamistiku riigis tekitatud ja imporditud jäätmete käitlemiseks ning asjakohased meetmed, et tagada oma territooriumile imporditud jäätmete ja niisuguste jäätmete taaskasutamisel tekkivate jäätmejääkide keskkonnahoidlik käitlemine, ning rakendab neid;

Muudatusettepanek 88

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 42 – lõige 3 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(b)

kas tal on oma territooriumil piisav võimsus, mis võimaldab käidelda asjaomaseid jäätmeid keskkonnahoidlikul viisil, võttes arvesse tema territooriumile imporditud jäätmete suurenenud mahtu ;

b)

kas tal on oma territooriumil piisav võimsus, mis võimaldab käidelda asjaomaseid jäätmeid keskkonnahoidlikul viisil, võttes arvesse jäätmete suurenenud mahtu, mis võib olla tingitud tema territooriumile imporditud jäätmetest ;

Muudatusettepanek 89

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 42 – lõige 3 – punkt c

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(c)

kas ta on kehtestanud asjakohase strateegia , et käsitleda asjaomaste jäätmete suurema impordi võimalikku negatiivset mõju riigis tekitatud jäätmete kogumisele ja käitlemisele;

c)

kas ta on kehtestanud asjakohased meetmed, sealhulgas riigis tekitatud jäätmete ja imporditud jäätmete kohta eraldi aruandluse, tagamaks , et asjaomaste jäätmete import ei avalda olulist kahjulikku mõju riigis tekitatud jäätmete kogumisele ja käitlemisele;

Muudatusettepanek 90

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 42 – lõige 3 – punkt d

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(d)

kas ta on kehtestanud asjakohased täitemeetmed, et käsitleda võimalikke ebaseaduslikke jäätmesaadetisi või kõnealuste jäätmete töötlemist, ning rakendab neid.

d)

kas ta on kehtestanud asjakohased täitemeetmed, et käsitleda võimalikke ebaseaduslikke jäätmesaadetisi või kõnealuste jäätmete sellist töötlemist , mis ei ole keskkonnahoidlik , ning rakendab neid.

Muudatusettepanek 91

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 42 – lõige 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

3a.     Lõikes 3 osutatud kontrollide tegemiseks konsulteerib komisjon asjakohasel juhul asjaomaste sidusrühmadega.

Muudatusettepanek 92

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 42 – lõige 4 – lõik 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Kui asjaomane riik ei esita lõikes 2 osutatud taotluse alusel lõikes 3 osutatud piisavaid tõendeid selle kohta, et jäätmeid käideldakse keskkonnahoidlikul viisil kooskõlas artikliga 56, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 76 käesoleva määruse täiendamiseks vastu delegeeritud õigusakte, millega keelatakse asjaomaste jäätmete eksport sellesse riiki.

Kui asjaomane riik ei esita lõikes 2 osutatud taotluse alusel lõikes 3 osutatud piisavaid tõendeid selle kohta, et jäätmeid käideldakse keskkonnahoidlikul viisil kooskõlas artikliga 56 või et jäätmete import ei avalda olulist kahjulikku mõju riigis tekitatud jäätmete käitlemisele , on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 76 käesoleva määruse täiendamiseks vastu delegeeritud õigusakte, millega keelatakse asjaomaste jäätmete eksport sellesse riiki.

Muudatusettepanek 93

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 43 – lõige 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

1a.     Liidust jäätmeid eksportiv füüsiline või juriidiline isik tagab ühtlasi, et sihtriigis jäätmeid käitlev käitluskoht on loonud käitluskohasisesed teavitamiskanalid, sealhulgas taganud rikkumisest teatajate piisava kaitse.

Muudatusettepanek 94

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 43 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2.   Lõikes 1 osutatud kohustuse täitmiseks tagab jäätmeid liidust välja eksportida kavatsev füüsiline või juriidiline isik, et sihtriigis jäätmeid käitlevaid käitluskohti on auditeerinud asjakohase kvalifikatsiooniga sõltumatu ja akrediteeritud kolmas isik.

2.   Lõikes 1 osutatud kohustuse täitmiseks tagab jäätmeid liidust välja eksportida kavatsev füüsiline või juriidiline isik, et sihtriigis jäätmeid käitlevaid käitluskohti on auditeerinud asjakohase kvalifikatsiooniga sõltumatu ja akrediteeritud kolmas isik.  Auditit tegev kolmas isik peab olema sertifitseeritud kooskõlas liidu või rahvusvaheliselt tunnustatud standarditega, näiteks ISO 19011:2018, ning eksportija peab enne eksportimist saama kõnealuse sertifikaadi kohta kirjaliku kinnituse. Auditi sõltumatuse ja objektiivsuse tagamiseks ei sekku auditi tellinud füüsiline või juriidiline isik mingilgi viisil selle auditi tegemisse.

Muudatusettepanek 95

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 43 – lõige 4 – lõik 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Jäätmeid eksportida kavatsev füüsiline või juriidiline isik tagab, et sihtriigis jäätmeid käitlevas käitluskohas on enne, kui jäätmed asjaomasesse käitluskohta eksporditakse, tehtud lõikes 2 osutatud audit ning et auditit korratakse riskipõhist lähenemisviisi järgides korrapäraselt pärast esimest auditit vähemalt iga kolme aasta järel .

Jäätmeid eksportida kavatsev füüsiline või juriidiline isik tagab, et sihtriigis jäätmeid käitlevas käitluskohas on enne, kui jäätmed asjaomasesse käitluskohta eksporditakse, tehtud lõikes 2 osutatud audit , mille tegemisest ei möödas rohkem kui kaks aastat .

Muudatusettepanek 96

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 43 – lõige 4 – lõik 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Füüsiline või juriidiline isik, kes ekspordib jäätmeid liidust välja, peab ka tegema viivitamata erakorralise auditi, kui ta saab usutavat teavet selle kohta, et käitluskoht ei vasta enam X lisas sätestatud kriteeriumidele.

Füüsiline või juriidiline isik, kes ekspordib jäätmeid liidust välja, peab ka tegema viivitamata erakorralise auditi, kui ta saab tõendeid selle kohta, et käitluskoht ei vasta enam X lisas sätestatud kriteeriumidele.

Muudatusettepanek 97

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 43 – lõige 7 – lõik 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

Jäätmeid liidust välja eksportivad füüsilised või juriidilised isikud esitavad komisjonile enne jäätmete eksportimist auditiaruande, mis on koostatud lõikes 2 osutatud auditi alusel.

Muudatusettepanek 98

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 43 – lõige 7 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

7a.     Komisjon loob auditeeritud käitluskohtade keskregistri, mis on üldsusele kättesaadav ja ajakohastatud, ning haldab seda. Register sisaldab auditeeritud käitluskohtade nimesid ja asukohta ning viimase auditi kuupäeva. Teave ei sisalda konfidentsiaalset äriteavet ega teavet auditi tellija kohta. Samuti ennetatakse määruse (EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus) kohaselt kaitstud isikuandmete avalikustamist.

Muudatusettepanek 99

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 43 – lõige 8

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

8.   Kui liidu ja sellise kolmanda riigi vahel, mille suhtes kohaldatakse OECD otsust, on sõlmitud rahvusvaheline leping, milles tunnistatakse, et kõnealuse kolmanda riigi käitluskohad käitlevad jäätmeid keskkonnahoidlikul viisil kooskõlas X lisas sätestatud kriteeriumidega, vabastatakse füüsilised ja juriidilised isikud, kes kavatsevad jäätmeid sellesse kolmandasse riiki eksportida, lõikes 2 sätestatud kohustusest.

8.   Kui liidu ja sellise kolmanda riigi vahel, mille suhtes kohaldatakse OECD otsust, on sõlmitud rahvusvaheline leping, milles tunnistatakse, et kõnealuse kolmanda riigi käitluskohad käitlevad jäätmeid artiklis 56 osutatud keskkonnahoidlikul viisil kooskõlas X lisas sätestatud kriteeriumidega, vabastatakse füüsilised ja juriidilised isikud, kes kavatsevad jäätmeid sellesse kolmandasse riiki eksportida, lõikes 2 sätestatud kohustusest.

 

Füüsiline või juriidiline isik, kes ekspordib liidust jäätmeid käitluskohta, mis asub kolmandas riigis, millega liit on sõlminud rahvusvahelise lepingu, peab viivitamata tegema erakorralise auditi juhul, kui ta saab tõendeid selle kohta, et käitluskoht ei vasta enam X lisas sätestatud kriteeriumidele. Sellisel juhul teavitab see füüsiline või juriidiline isik nendest tõenditest ja oma kavatsusest teha erakorraline audit lähtekoha pädevaid asutusi.

Muudatusettepanek 100

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 43 – lõige 9 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

9a.     Komisjon võtab vastu käesoleva artikli kohaldamist käsitlevad suunised.

Muudatusettepanek 101

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 56 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2.   Jäätmete ekspordi puhul käsitatakse veetavaid jäätmeid asjaomase taaskasutamis- või kõrvaldamistoimingu puhul keskkonnahoidlikult käidelduna, kui on võimalik tõendada, et jäätmeid käideldakse kooskõlas inimeste tervise ja keskkonnakaitse nõuetega, mis on üldjoontes samaväärsed liidu õigusaktides sätestatud inimeste tervise ja keskkonnakaitse nõuetega. Sellise üldise samaväärsuse hindamisel ei nõuta täielikku vastavust liidu õigusaktidest tulenevatele nõuetele, kuid tuleks tõendada, et sihtriigis kohaldatavad nõuded tagavad inimeste tervise ja keskkonnakaitse samaväärse taseme nagu liidu õigusaktidest tulenevad nõuded.

2.   Jäätmete ekspordi puhul käsitatakse veetavaid jäätmeid asjaomase taaskasutamis- või kõrvaldamistoimingu puhul keskkonnahoidlikult käidelduna, kui on võimalik tõendada, et jäätmeid ja taaskasutamistoimingu käigus tekkinud jäätmejääke käideldakse kooskõlas inimeste tervise ja keskkonnakaitse nõuetega, mida peetakse samaväärseteks liidu õigusaktides sätestatud inimeste tervise ja keskkonnakaitse nõuetega , eelkõige nendega, millele on osutatud IX lisa 1. osas, ning kasutades lähtepunktidena rahvusvahelisi suuniseid, mis on esitatud sama lisa 2. osas, ning järgides sama lisa 2a. osas osutatud rahvusvahelisi tööõiguskonventsioone . Sellise samaväärseks peetavuse hindamisel ei nõuta täielikku vastavust liidu õigusaktidest tulenevatele nõuetele, kuid tuleb tõendada, et sihtriigis kohaldatavad ja jõustatavad nõuded tagavad inimeste tervise ja keskkonnakaitse samaväärse taseme nagu liidu õigusaktidest tulenevad nõuded.

Muudatusettepanek 102

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 56 – lõige 2 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

2a.     Hiljemalt [sisestada kuupäev: 18 kuud pärast käesoleva määruse avaldamise kuupäeva] võtab komisjon vastu suunised, milles selgitatakse asjakohase parima võimaliku tehnika kasutamist samaväärsuse hindamisel.

Muudatusettepanek 103

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 56 – lõige 2 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

2b.     Hiljemalt [sisestada kuupäev: kaks aastat pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva] avaldab komisjon aruande ringlussevõetud materjalide kohustusliku sisaldusega seotud eesmärkide kehtestamise kohta toodetele, eelkõige, kuid mitte ainult, plastist valmistatud toodetele, kui need ei ole liidu õigusaktide alusel juba kohaldatavad. Asjakohasel juhul esitatakse koos aruandega seadusandlikud ettepanekud.

Muudatusettepanek 104

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 56 – lõige 2 c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

2c.     Komisjon avaldab hiljemalt … [ELT: palun sisestada kuupäev: üks aasta pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva] aruande, milles hinnatakse liidus plastijäätmete keskkonnahoidlikule käitlemisele avalduvat mõju seoses plastijäätmete väljapoole liitu ja EFTA riike eksportimise järkjärgulise lõpetamisega. Asjakohasel juhul võetakse sellega koos meetmeid, millega leevendatakse kindlakstehtud kahjulikku mõju liidu jäätmekäitlussuutlikkusele plastijäätmete keskkonnahoidliku käitlemise valdkonnas ning edendatakse innovatsiooni ja investeeringute tegemist kõnealuses sektoris.

Muudatusettepanek 105

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 57 – lõige 2 – punkt a a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

aa)

kogumis-, ladustamis- ja sorteerimiskohtades;

Muudatusettepanek 106

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 57 – lõige 2 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

2a.     Liikmesriigid teevad kontrolle ebaseaduslike jäätmesaadetiste ennetamiseks ja avastamiseks liidu riskipõhise valikumehhanismi alusel.

 

Kontrollide ühtlustamise tagamiseks võtab komisjon vastu rakendusaktid, et määrata kindlaks liidu riskipõhise valikumehhanismi üksikasjalikud elemendid. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 77 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Muudatusettepanek 107

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 58 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1.   Jäätmesaadetiste kontroll hõlmab vähemalt dokumentide kontrolli, nende saadetisega seotud isikute isikusamasuse kinnitamist ja asjakohasel juhul jäätmete füüsilist kontrolli.

1.   Jäätmesaadetiste kontroll hõlmab vähemalt dokumentide kontrolli, nende saadetisega seotud isikute isikusamasuse kinnitamist ja jäätmete füüsilist kontrolli.

Muudatusettepanek 108

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 58 – lõige 2 – lõik 1 – punkt a a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

aa)

artikli 42 kohane auditiaruanne;

Muudatusettepanek 109

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 58 – lõige 5

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

5.   Selleks et teha kindlaks, kas jäätmesaadetis, mille suhtes kohaldatakse artiklis 18 sätestatud üldisi teavitamisnõudeid, on ette nähtud taaskasutamistoiminguteks, mis on kooskõlas artikliga 56, võivad kontrollides osalevad ametiasutused nõuda , et vedu korraldav isik esitaks asjakohased dokumentaalsed tõendid, mis on saadud ajutise ja lõpliku taaskasutamise kohalt ning mille on vajaduse korral heaks kiitnud sihtkoha pädev asutus.

5.   Selleks et teha kindlaks, kas jäätmesaadetis, mille suhtes kohaldatakse artiklis 18 sätestatud üldisi teavitamisnõudeid, on ette nähtud taaskasutamistoiminguteks, mis on kooskõlas artikliga 56, nõuavad kontrollides osalevad ametiasutused, et vedu korraldav isik esitaks artiklis 42 nõutud auditiaruande ja asjakohasel juhul asjakohased dokumentaalsed tõendid, mis on saadud ajutise ja lõpliku taaskasutamise kohalt ning mille on vajaduse korral heaks kiitnud sihtkoha pädev asutus.

Muudatusettepanek 110

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 58 – lõige 6

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

6.   Kui kontrollides osalevatele ametiasutustele ei ole nende määratud tähtaja jooksul lõikes 4 osutatud tõendeid esitatud või kui nad peavad neile kättesaadavaid tõendeid ja teavet järelduste tegemiseks ebapiisavaks, käsitatakse asjaomast saadetist ebaseadusliku saadetisena ning seda käsitletakse kooskõlas artiklitega 24 ja 25. Kontrollides osalevad ametiasutused teavitavad sellest viivitamata selle riigi pädevat asutust, kus asjaomane kontroll toimus.

6.   Kui kontrollides osalevatele ametiasutustele ei ole nende määratud tähtaja jooksul lõikes 4 või lõikes 5 osutatud tõendeid esitatud või kui nad peavad neile kättesaadavaid tõendeid ja teavet järelduste tegemiseks ebapiisavaks, käsitatakse asjaomast saadetist ebaseadusliku saadetisena ning seda käsitletakse kooskõlas artiklitega 24 ja 25. Kontrollides osalevad ametiasutused teavitavad sellest viivitamata selle riigi pädevat asutust, kus asjaomane kontroll toimus.

Muudatusettepanek 111

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 59 – lõige 2 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2.   Kontrollikavad sisaldavad vähemalt järgmisi elemente:

2.    Kontrollikavad sisaldavad käitluskohtade ja jäätmesaadetiste füüsiliste kontrollide miinimumarvu kooskõlas artikli 59 lõike 1 kohaselt tehtud riskihindamisega. Kavad ei sisalda jooksva tegevuse kavandamise üksikasju. Kontrollikavad sisaldavad vähemalt järgmisi elemente:

Muudatusettepanek 112

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 59 – lõige 2 – punkt c

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(c)

teave kavandatavate kontrollide, sealhulgas füüsiliste kontrollide kohta;

c)

teave kavandatavate kontrollide arvu ja liigi kohta , sealhulgas füüsiliste kontrollide kohta;

Muudatusettepanek 113

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 59 – lõige 2 – punkt g a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

ga)

teave selle kohta, kuidas teatada probleemidest või õigusnormide rikkumistest ettenähtud organisatsioonile, nagu on sätestatud asjakohastes rikkumisest teatamist käsitlevates liidu õigusaktides.

Muudatusettepanek 114

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 59 – lõige 2 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

2a.     Liikmesriigid tagavad, et käesolevas artiklis osutatud kavade kohaselt tehtud kontrollide tulemused ning kõnealuste kontrollide järelmeetmetena asjaomaste ametiasutuste poolt rakendatud parandusmeetmed, ebaseaduslike saadetistega seotud käitajate nimed ning määratud karistused oleksid üldsusele kättesaadavad, sealhulgas elektrooniliselt.

Muudatusettepanek 115

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 59 – lõige 5

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

5.   Komisjon vaatab liikmesriikide poolt lõike 4 kohaselt esitatud kontrollikavad läbi ja koostab asjakohasel juhul nende kavade läbivaatamise põhjal aruande käesoleva artikli rakendamise kohta. Sellised aruanded võivad sisaldada muu hulgas soovitusi, mis käsitlevad kontrollide prioriteete ning kontrollides osalevate asjaomaste asutuste vahelist täitmise tagamise alast koostööd ja koordineerimist. Need aruanded võib vajaduse korral esitada ka artikli 63 kohaselt loodud jäätmesaadetiste määruse täitmise tagamise rühma koosolekutel.

5.   Komisjon vaatab liikmesriikide poolt lõike 4 kohaselt esitatud kontrollikavad läbi ja koostab nende kavade läbivaatamise põhjal aruande käesoleva artikli rakendamise kohta ühe aasta jooksul pärast kontrollikavade saamist. Sellistes aruannetes võetakse arvesse kolmandatesse riikidesse suunduvate jäätmete vooge, tonnaaži ja väärtust, et määrata kindlaks asjakohased prioriteedid . Sellised aruanded võivad sisaldada muu hulgas soovitusi, mis käsitlevad kontrollide prioriteete ning kontrollides osalevate asjaomaste asutuste vahelist täitmise tagamise alast koostööd ja koordineerimist. Need aruanded võib vajaduse korral esitada ka artikli 63 kohaselt loodud jäätmesaadetiste määruse täitmise tagamise rühma koosolekutel ning need tehakse kättesaadavaks Euroopa Parlamendile ja Euroopa Ülemkogule .

Muudatusettepanek 116

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 63 – lõige 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

3a.     Jäätmesaadetiste määruse täitmise tagamise rühm avaldab iga-aastase aruande ebaseaduslike saadetistega seotud suundumuste ja selliste saadetiste vastu võitlemise parimate tavade kohta, nagu on soovitanud liikmesriikide pädevad asutused.

Muudatusettepanek 117

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 63 – lõige 3 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

3b.     Kahe aasta jooksul pärast jäätmesaadetiste määruse täitmise tagamise rühma loomist esitab see komisjonile ebaseaduslike jäätmesaadetiste vastu võitlemise tegevuskava. Tegevuskava ettepanekut ajakohastatakse vähemalt iga nelja aasta järel, lähtudes ebaseaduslike saadetistega seotud uutest või püsivatest suundumustest ja täitemeetmetest.

Muudatusettepanek 118

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 63 – lõige 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

4.   Jäätmesaadetiste määruse täitmise tagamise rühma koosolekud toimuvad vähemalt kaks korda aastas. Lisaks lõikes 2 osutatud liikmetele võib eesistuja kutsuda asjakohasel juhul koosolekutele teiste asjaomaste institutsioonide, organite, asutuste või võrgustike esindajaid.

4.   Jäätmesaadetiste määruse täitmise tagamise rühma koosolekud toimuvad vähemalt kaks korda aastas. Lisaks lõikes 2 osutatud liikmetele võib eesistuja kutsuda asjakohasel juhul koosolekutele teiste asjaomaste institutsioonide, organite, asutuste, võrgustike või muude sidusrühmade esindajaid.

Muudatusettepanek 119

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 64 – lõige 2 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(b)

vastavalt komisjonile või Euroopa Pettustevastasele Ametile (OLAF) muude õigusaktidega, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL, Euratom) nr 883/2013, (65) nõukogu määrusega (EÜ) nr 515/97 (66) või nõukogu määrusega (Euratom, EÜ) nr 2185/96 (67) antud volitusi.

b)

vastavalt komisjonile , Euroopa Prokuratuurile või Euroopa Pettustevastasele Ametile (OLAF) muude õigusaktidega, eelkõige nõukogu määrusega (EL) 2017/1939  (1a) , Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL, Euratom) nr 883/2013 (65), nõukogu määrusega (EÜ) nr 515/97 (66) või nõukogu määrusega (Euratom, EÜ) nr 2185/96 (67), antud volitusi.

 

Muudatusettepanek 120

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 69 – lõige 4 – lõik 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Aruanne koostatakse esimest korda hiljemalt [Väljaannete talitus : palun sisestada kuupäev, mil lõpeb viies aasta pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva] ja seejärel iga nelja aasta järel.

Aruanne koostatakse esimest korda hiljemalt [ELT : palun sisestada kuupäev, mil lõpeb kolmas aasta pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva] ja seejärel iga kolme aasta järel.

Muudatusettepanek 121

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 69 – lõige 4 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

4a.     Komisjon hindab, kuidas tuleks laiendatud tootjavastutusest tulenevaid finantskohustusi kohaldada liidust välja veetud kasutatud kauba või jäätmete suhtes, ning esitab sellekohase aruande nõukogule ja Euroopa Parlamendile.

Muudatusettepanek 122

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 69 – lõige 4 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

4b.     Kasutades kesksüsteemist saadud andmeid ja asjaomaste ELi ametite aruannetest pärit andmeid, esitatakse selles aruandes analüüs selliste konkreetsete jäätmevoogude saadetiste ja käitlemise kohta, mis on sellega seoses tunnistatud ebaseaduslikeks tavadeks, ning käesoleva määruse rakendamise kohta, sealhulgas käesolevas määruses sätestatud tähtaegadest kinnipidamise kohta pädevate asutuste poolt, ja sektori panuse kohta üleminekusse ringmajandusele ja kliimaneutraalsusele 2050. aastaks kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/1119 (edaspidi „Euroopa kliimamäärus“).

Muudatusettepanek 123

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 69 – lõige 4 c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

4c.     Jäätmesaadetiste määruse täitmise tagamise rühmal, kontaktisikutel ning jäätmesektori sektoripõhistel kliimadialoogidel ja -partnerlustel palutakse aruanne enne selle avaldamist läbi vaadata ja selle kohta märkusi esitada.

Muudatusettepanek 124

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 69 – lõige 4 d (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

4d.     Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/1119 hõlbustab komisjon sektoripõhiseid kliimadialooge ja -partnerlusi majanduse jäätmesektoris.

Muudatusettepanek 125

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 72 – lõik 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

Komisjon korraldab liikmesriikide taotluse alusel või mõnel muul asjakohasel juhul korrapäraselt kontaktisikute koosolekuid. Nendel koosolekutel vaatavad kontaktisikud läbi käesoleva määruse rakendamisel tekkinud küsimused ja nad võivad arutada ka muid käesoleva määruse rakendamisega seotud asjakohaseid teemasid. Erilist tähelepanu võib pöörata aruteludele, mis käsitlevad liidu jäätmesaadetiste turu olukorra jälgimist, parimate tavade ja teabe vahetamise võimaldamisele ning pädevate asutuste vahelise koostöö hõlbustamisele, et kõrvaldada liikmesriikide vaheliste jäätmesaadetiste tavade ühtlustamise ja keskkonnahoidliku jäätmekäitlustehnika rakendamise takistused.

 

Asjakohasel juhul kutsutakse kontaktisikute koosolekutele või nende osadele ka asjaomased sidusrühmad.

Muudatusettepanek 126

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 72 – lõik 1 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

Asjakohasel juhul kutsutakse kontaktisikute koosolekutele või nende osadele ka asjaomased sidusrühmad.

Muudatusettepanek 127

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 75 – lõige 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

1a.     Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 76 vastu delegeeritud õigusakte III lisa, eelkõige selle I osa teise lõigu punkti fa muutmiseks, et muuta saastumise piirmäärasid.

Muudatusettepanek 128

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 75 – lõige 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

3a.     Hiljemalt … [sisestada kuupäev: 12 kuud pärast käesoleva määruse avaldamise kuupäeva] hindab komisjon, kas IIIB lisasse tuleks kanda ka niisuguste jäätmete segud nagu kasutatud jalatsid, rõivad ja muud tekstiiltooted, sealhulgas nende segud, mineraalvill ja madratsid. Koos hinnanguga esitatakse kooskõlas artikliga 76 vajaduse korral ka delegeeritud õigusakt IIIB lisa muutmiseks.

Muudatusettepanek 129

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 80 – lõik 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Komisjon vaatab 31. detsembriks 2035 käesoleva määruse läbi, võttes muu hulgas arvesse artikli 69 kohaselt koostatud aruandeid ja artikli 59 lõikes 5 osutatud läbivaatamist, ning esitab selle tulemuste kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, millele on lisatud seadusandlik ettepanek, kui komisjon peab seda asjakohaseks.

Komisjon vaatab 31. detsembriks  2030 käesoleva määruse läbi, võttes muu hulgas arvesse artikli 69 kohaselt koostatud aruandeid ja artikli 59 lõikes 5 osutatud läbivaatamist, ning esitab selle tulemuste kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, millele on lisatud seadusandlik ettepanek, kui komisjon peab seda asjakohaseks.

Muudatusettepanek 130

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 80 – lõik 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

Komisjon vaatab 31. detsembriks [2038] läbi andmed ja põhjendused, mis on aluseks otsusele piirata plastijäätmete eksporti väljapoole liitu ja EFTA riike, et hinnata kõnealuse meetme proportsionaalsust.

Muudatusettepanek 131

Ettepanek võtta vastu määrus

IA lisa – väli 7

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

PAKKIMISVIISID (väli 7)

PAKKIMISVIISID (väli 7)

1.

Tünn

1.

Tünn

2.

Puidust vaat

2.

Puidust vaat

3.

Kanister

3.

Kanister

4.

Kast

4.

Kast

5.

Kott

5.

Kott

6.

Komposiitpakendid

6.

Komposiitpakendid

7.

Surveanum

7.

Surveanum

8.

Puiste

8.

Puiste

9.

Muud (täpsustada)

9.

Pallina pakendatud

 

10.

Muud (täpsustada)

Muudatusettepanek 132

Ettepanek võtta vastu määrus

IB lisa – väli 7

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

PAKKIMISVIISID (väli 7)

PAKKIMISVIISID (väli 7)

1.

Tünn

1.

Tünn

2.

Puidust vaat

2.

Puidust vaat

3.

Kanister

3.

Kanister

4.

Kast

4.

Kast

5.

Kott

5.

Kott

6.

Komposiitpakendid

6.

Komposiitpakendid

7.

Surveanum

7.

Surveanum

8.

Puiste

8.

Puiste

9.

Muud (täpsustada)

9.

Pallina pakendatud

 

10.

Muud (täpsustada)

Muudatusettepanek 133

Ettepanek võtta vastu määrus

IC lisa – V osa – punkt 46 – lõik 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Väli 18 Selle välja täidab kõrvaldamis- või taaskasutamiskoha volitatud esindaja jäätmesaadetise kättesaamisel. Teha kastikesse märge vastavalt asjakohase käitluskoha liigile. Saadud kogus märkida vastavalt välja 5 täitmise juhistele, mis on esitatud punktis 36. Saatedokumendi allkirjastatud koopia antakse viimasele vedajale. Kui saadetis lükatakse mingil põhjusel tagasi, peab kõrvaldamis- või taaskasutamiskoha esindaja viivitamata võtma ühendust oma pädeva asutusega. Vastavalt käesoleva määruse artikli 16 lõikele 3 või asjakohasel juhul artikli 15 lõikele 3 ning OECD otsusele tuleb kinnitus selle kohta, et jäätmed on kätte saadud, saata ühe päeva jooksul teatajale ja asjaomastele ametiasutustele (v.a need OECD transiidiriigid, kes on teavitanud OECD sekretariaati, et nad ei soovi niisuguseid saatedokumentide koopiaid saada). Saatedokumendi originaali peab säilitatama kõrvaldamis- või taaskasutamiskoht.

Väli 18 Selle välja täidab kõrvaldamis- või taaskasutamiskoha volitatud esindaja jäätmesaadetise kättesaamisel. Teha kastikesse märge vastavalt asjakohase käitluskoha liigile. Saadud kogus märkida vastavalt välja 5 täitmise juhistele, mis on esitatud punktis 36. Saatedokumendi allkirjastatud koopia antakse viimasele vedajale. Kui saadetis lükatakse mingil põhjusel tagasi, peab kõrvaldamis- või taaskasutamiskoha esindaja viivitamata võtma ühendust oma pädeva asutusega. Vastavalt käesoleva määruse artikli 16 lõikele 3 või asjakohasel juhul artikli 15 lõikele 3 ning OECD otsusele tuleb kinnitus selle kohta, et jäätmed on kätte saadud, saata kahe tööpäeva jooksul teatajale ja asjaomastele ametiasutustele (v.a need OECD transiidiriigid, kes on teavitanud OECD sekretariaati, et nad ei soovi niisuguseid saatedokumentide koopiaid saada). Saatedokumendi originaali peab säilitatama kõrvaldamis- või taaskasutamiskoht.

Muudatusettepanek 134

Ettepanek võtta vastu määrus

III lisa – I osa – lõik 2 – punkt f a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

fa)

tähendab liidu piires veetavate jäätmete puhul viide „on peaaegu saastumata ja nende hulgas peaaegu puuduvad muud liiki jäätmed“ [Baseli konventsiooni kandes B3011] seda, et saastumise sisaldus ei ületa kokku rohkem kui 6 % saadetisest;

Muudatusettepanek 135

Ettepanek võtta vastu määrus

III lisa – I osa – lõik 2 – punkt g

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(g)

ei kohaldata liidu piires veetavate jäätmete puhul Baseli konventsiooni kannet B3011; selle asemel kohaldatakse järgmist kannet:

välja jäetud

[…]

 

 

(Käesolevat muudatust kohaldatakse kogu teksti ulatuses. Viited kandele EU3011 asendatakse viidetega Baseli konventsiooni kandele B3011.)

Muudatusettepanek 136

Ettepanek võtta vastu määrus

IIIA lisa – punkt 2 – alapunkt e a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

ea)

Baseli konventsiooni kannete B1010 ja B2020 alla liigitatud jäätmete segud;

Muudatusettepanek 137

Ettepanek võtta vastu määrus

IIIA lisa – punkt 2 – alapunkt e b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

eb)

Baseli konventsiooni kannete B3011, B3040 ja B1010 alla liigitatud jäätmete segud, piirdudes akna- ja ukseraamide jäätmetega;

Muudatusettepanek 138

Ettepanek võtta vastu määrus

IV lisa – I osa – lõik 1 – alalõik 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

Direktiivi 2008/98/EÜ artikli 7 kohaselt koostatud jäätmenimistus ohtlikuks loetud jäätmed.

Muudatusettepanek 139

Ettepanek võtta vastu määrus

IV lisa – I osa – lõik 2 – punkt f

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(f)

ei kohaldata liidu piires veetavate jäätmete puhul Baseli konventsiooni kannet Y48; selle asemel kohaldatakse järgmist kannet:

välja jäetud

[…]

 

 

(Käesolevat muudatust kohaldatakse kogu teksti ulatuses. Viited kandele EU48 asendatakse viidetega Baseli konventsiooni kandele Y48.)

Muudatusettepanek 140

Ettepanek võtta vastu määrus

V lisa – punkt 2 – lõik 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Käesolev lisa koosneb kahest osast. Lisaks viidatakse artiklis 36 direktiivi 2008/98/EÜ artiklis 7 osutatud jäätmenimistule. Käesoleva määruse kohaldamisel ja selleks, et teha kindlaks, kas konkreetsed jäätmed on nimistus loetletud vastavalt käesoleva määruse artiklile 36, kohaldatakse direktiivi 2008/98/EÜ artiklis 7 osutatud jäätmenimistut üksnes juhul, kui käesoleva lisa 1. osa ei ole kohaldatav. Ainult siis, kui jäätmed ei ole loetletud käesoleva lisa 1. osas ega direktiivi 2008/98/EÜ artiklis 7 osutatud jäätmenimistus, tuleks kontrollida, kas need on loetletud käesoleva lisa 2. osas.

Käesolev lisa koosneb kahest osast. Lisaks viidatakse artiklis 36 direktiivi 2008/98/EÜ artiklis 7 osutatud jäätmenimistule. Käesoleva määruse kohaldamisel ja selleks, et teha kindlaks, kas konkreetsed jäätmed on nimistus loetletud vastavalt käesoleva määruse artiklile 36, kohaldatakse direktiivi 2008/98/EÜ artiklis 7 osutatud jäätmenimistut üksnes juhul, kui käesoleva lisa 1. osa ei ole kohaldatav. Ainult siis, kui jäätmed ei ole loetletud käesoleva lisa 1. osas ega ohtlike jäätmetena direktiivi 2008/98/EÜ artiklis 7 osutatud jäätmenimistus, st tärniga tähistatud jäätmeliikide hulgas, tuleks kontrollida, kas need on loetletud käesoleva lisa 2. osas.

Muudatusettepanek 141

Ettepanek võtta vastu määrus

VIII lisa – 2. osa – punkt 7 a (uus)

Komisjoni ettepanek

 

Muudatusettepanek

7a.

ILO põhikonventsioonid

Allkirjastatud:

Ratifitseeritud:

jah □

jah □

ei □

ei □

Muudatusettepanek 142

Ettepanek võtta vastu määrus

VIII lisa – 2 a. osa (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

2a.   osa (uus)

 

Lubadus tagada, et Euroopa Liidust pärit jäätmeid käideldakse vastavalt artiklile 56.

 

Käesolevaga kinnitab [pädeva asutuse nimi ja kontaktandmed] [riigi] (edaspidi „riik“) nimel, et riik tagab, et tema territooriumile veetavaid jäätmeid käideldakse viisil, millega ei seata ohtu inimeste tervist, ja keskkonnahoidlikult kooskõlas käesoleva määruse artikliga 56.

Muudatusettepanek 143

Ettepanek võtta vastu määrus

IX lisa – 1. osa – punkt 2 – alapunkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(b)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiiv 2010/75//EL tööstusheidete kohta.

b)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiiv 2010/75/EL tööstusheidete kohta , mis hõlmab ka vastuvõetud parimat võimalikku tehnikat .

Muudatusettepanek 144

Ettepanek võtta vastu määrus

IX lisa – 2 a. osa (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

2a.

Töötajate õigusi käsitlevad rahvusvahelised konventsioonid

 

ILO kaheksa põhikonventsiooni, nagu on kindlaks määratud ILO tööalaste aluspõhimõtete ja põhiõiguste deklaratsioonis  (1a)

Muudatusettepanek 145

Ettepanek võtta vastu määrus

X lisa – punkt 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1.

Artikli 43 lõikes 2 osutatud auditiga kontrollitakse, kas sihtriigi käitluskoht vastab järgmistele tingimustele:

1.

Artikli 43 lõikes 2 osutatud auditiga kontrollitakse, kas sihtriigi käitluskoha kogu tegevuse tegelikult saavutatavad tulemused vastavad asjakohasel juhul järgmistele tingimustele:

Muudatusettepanek 146

Ettepanek võtta vastu määrus

X lisa – punkt 1 – alapunkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(b)

käitluskoht on projekteeritud ja ehitatud ning seda käitatakse ohutul ja keskkonnahoidlikul viisil ning eelkõige on sellel olemas kõnealuste jäätmete töötlemiseks vajalikud protsessid, korraldus ja taristu ning kindlustus, mis katab võimalikud riskid ja kohustused. Selleks tuleb kontrollida vähemalt teavet jäätmetöötlusmeetodite kohta, sealhulgas selle kohta, kuidas nendes käsitletakse jäätmejääke, eelkõige järgmise etapi jälgitavuse kaudu;

b)

käitluskoht on projekteeritud ja ehitatud ning seda käitatakse ohutul ja keskkonnahoidlikul viisil ning eelkõige on sellel olemas kõnealuste jäätmete töötlemiseks vajalikud protsessid , asjakohane ringlussevõtu tehnoloogia , korraldus ja taristu ning kindlustus, mis katab võimalikud riskid ja kohustused. Selleks tuleb kontrollida vähemalt teavet jäätmetöötlusmeetodite kohta, sealhulgas selle kohta, kuidas nendes käsitletakse jäätmejääke, eelkõige järgmise etapi jälgitavuse kaudu;

Muudatusettepanek 147

Ettepanek võtta vastu määrus

X lisa – punkt 1 – alapunkt c – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(c)

käitluskoht kehtestab juhtimis- ja seiresüsteemid, menetlused ja meetodid, mille eesmärgiks on vältida, vähendada, minimeerida ja nii palju kui võimalik kõrvaldada:

c)

käitluskoht kehtestab ja hoiab kasutuses juhtimis- ja seiresüsteemid, menetlused ja meetodid, mille eesmärk on vältida, vähendada, minimeerida ja nii palju kui võimalik kõrvaldada:

Muudatusettepanek 148

Ettepanek võtta vastu määrus

X lisa – punkt 1 – alapunkt f

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(f)

käitluskoht kogub ja suudab esitada andmeid oma viimase viie aasta tegevuse kohta seoses jäätmekäitluse ja jäätmesaadetistega;

f)

käitluskoht kogub ja suudab esitada andmeid oma viimase viie aasta tegevuse kohta seoses jäätmekäitluse ja jäätmesaadetistega; kui käitluskoht on tegutsenud vähem kui viis aastat, kogub ja suudab ta esitada andmeid oma tegutsetud aja tegevuse kohta seoses jäätmekäitluse ja jäätmesaadetistega;

Muudatusettepanek 149

Ettepanek võtta vastu määrus

X lisa – punkt 2 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2.

Kontrollides käitluskoha vastavust eespool nimetatud kriteeriumidele, peab auditit tegev sõltumatu kolmas isik võtma võrdlusalusena ja asjakohasel juhul arvesse eelkõige järgmist:

2.

Kontrollides käitluskoha kogu asjakohase tegevuse vastavust eespool nimetatud kriteeriumidele, peab auditit tegev sõltumatu kolmas isik võtma võrdlusalusena ja asjakohasel juhul arvesse eelkõige järgmist:

Muudatusettepanek 150

Ettepanek võtta vastu määrus

X lisa – punkt 2 – alapunkt b a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

ba)

muud IX lisa 1. osas osutatud liidu õigusaktid.


(1)  Asi saadeti vastavalt kodukorra artikli 59 lõike 4 neljandale lõigule vastutavale komisjonile tagasi institutsioonidevahelisteks läbirääkimisteks (A9-0290/2022).

(31)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiiv 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (ELT L 312, 22.11.2008, lk 3).

(31)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiiv 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (ELT L 312, 22.11.2008, lk 3).

(34)  Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa roheline kokkulepe“(COM(2019)0640).

(35)  Komisjoni 11. märtsi 2020. aasta teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Uus ringmajanduse tegevuskava. Puhtama ja konkurentsivõimelisema Euroopa nimel“ (COM(2020)0098).

(36)  Nõukogu järeldused „Teeme majanduse taastamise ringluspõhiseks ja keskkonnahoidlikuks“ (13852/20 OJ CONS 34).

(37)  Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon uue ringmajanduse tegevuskava kohta (2020/2077(INI)).

(34)  Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa roheline kokkulepe“ (COM(2019)0640).

(35)  Komisjoni 11. märtsi 2020. aasta teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Uus ringmajanduse tegevuskava. Puhtama ja konkurentsivõimelisema Euroopa nimel“ (COM(2020)0098).

(36)  Nõukogu järeldused „Teeme majanduse taastamise ringluspõhiseks ja keskkonnahoidlikuks“ (13852/20 OJ CONS 34).

(37)  Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon uue ringmajanduse tegevuskava kohta (2020/2077(INI)).

(52)  ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.

(52)  ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.

(53)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(53)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(1a)   Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).

(65)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määrus (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999 (ELT L 248, 18.9.2013, lk 1).

(66)  Nõukogu 13. märtsi 1997. aasta määrus (EÜ) nr 515/97 liikmesriikide haldusasutuste vastastikusest abist ning haldusasutuste ja komisjoni vahelisest koostööst tolli- ja põllumajandusküsimusi käsitlevate õigusaktide nõutava kohaldamise tagamiseks (EÜT L 82, 22.3.1997, lk 1).

(67)  Nõukogu 11. novembri 1996. aasta määrus (Euratom, EÜ) nr 2185/96, mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramiste eest (EÜT L 292, 15.11.1996, lk 2).

(1a)   Nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määrus (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel (ELT L 283, 31.10.2017, lk 1).

(65)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määrus (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999 (ELT L 248, 18.9.2013, lk 1).

(66)  Nõukogu 13. märtsi 1997. aasta määrus (EÜ) nr 515/97 liikmesriikide haldusasutuste vastastikusest abist ning haldusasutuste ja komisjoni vahelisest koostööst tolli- ja põllumajandusküsimusi käsitlevate õigusaktide nõutava kohaldamise tagamiseks (EÜT L 82, 22.3.1997, lk 1).

(67)  Nõukogu 11. novembri 1996. aasta määrus (Euratom, EÜ) nr 2185/96, mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramiste eest (EÜT L 292, 15.11.1996, lk 2).

(1a)   https://www.ilo.org/declaration/lang--en/index.htm .


16.6.2023   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 214/223


P9_TA(2023)0004

Õigusnormid variühingute maksustamise eesmärgil väärkasutamise vältimiseks

Euroopa Parlamendi 17. jaanuari 2023. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse õigusnormid variühingute maksustamise eesmärgil väärkasutamise vältimiseks ja muudetakse direktiivi 2011/16/EL (COM(2021)0565 – C9-0041/2022 – 2021/0434(CNS))

(Seadusandlik erimenetlus – konsulteerimine)

(2023/C 214/19)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2021)0565),

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 115, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C9-0041/2022),

võttes arvesse kodukorra artiklit 82,

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A9-0293/2022),

1.

kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.

palub komisjonil oma ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

3.

palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud tekstist kõrvale kalduda;

4.

palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Muudatusettepanek 1

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(1)

Õiglase ja tõhusa maksustamise tagamine siseturul ning maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidmise vastu võitlemine on jätkuvalt liidu olulised poliitilised prioriteedid. Kuigi viimastel aastatel on selles valdkonnas tehtud olulisi edusamme, eelkõige seoses maksustamise vältimise vastast võitlust käsitleva nõukogu direktiivi (EL) 2016/1164 (10) vastuvõtmisega ja halduskoostööd käsitleva nõukogu direktiivi 2011/16/EL (11) kohaldamisala laiendamisega, on vaja võtta täiendavaid meetmeid, et võidelda konkreetsete tuvastatud maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidmise tavade vastu, mida liidu kehtiv õigusraamistik täielikult ei hõlma. Eelkõige asutavad hargmaiste ettevõtete kontsernid sageli minimaalse majandusliku sisuta ettevõtjaid, et vähendada oma üldist maksukohustust, sealhulgas paigutades kasumi mujale teatavatest kõrge maksumääraga liikmesriikidest, kus nad tegelevad majandustegevusega ja loovad oma äritegevuse jaoks väärtust. Käesolev ettepanek täiendab äriühingute läbipaistvuse valdkonnas tehtud edusamme tegelikke tulusaajaid käsitleva teabega seotud nõuetega, mis kehtestati rahapesuvastase raamistikuga ja mis käsitlevad olukordi, kus ettevõtjaid asutatakse selleks, et varjata tegelikku omandiõigust, olgu see siis ettevõtja enda või tema valitsetava ja omatava vara, näiteks kinnisvara või suure väärtusega vara omandiõigust.

(1)

Õiglase ja tõhusa maksustamise tagamine siseturul ning maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidmise vastu võitlemine on jätkuvalt liidu olulised poliitilised prioriteedid. Kuigi viimastel aastatel on selles valdkonnas tehtud olulisi edusamme, eelkõige seoses maksustamise vältimise vastast võitlust käsitleva nõukogu direktiivi (EL) 2016/1164 (10) vastuvõtmisega ja maksustamisalast halduskoostööd käsitleva nõukogu direktiivi 2011/16/EL (11) kohaldamisala laiendamisega, on vaja võtta täiendavaid meetmeid, et võidelda konkreetsete tuvastatud maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidmise tavade vastu, sealhulgas variühingute väärkasutamise kaudu, mida liidu kehtiv õigusraamistik täielikult ei hõlma . Sellega seoses ilmnes Pandora dokumentide paljastustest variühingute loomine eesmärgiga liigutada raha pangakontode vahel, vältida makse ja panna toime finantskuritegusid, sealhulgas rahapesu, ning hoida kõrvale liidu sanktsioonidest Venemaa oligarhide suhtes . Eelkõige asutavad hargmaiste ettevõtete kontsernid sageli minimaalse majandusliku sisuta ettevõtjaid, et vähendada oma üldist maksukohustust, sealhulgas paigutades kasumi mujale teatavatest kõrge maksumääraga liikmesriikidest, kus nad tegelevad majandustegevusega ja loovad oma äritegevuse jaoks väärtust. Käesolev ettepanek täiendab äriühingute läbipaistvuse valdkonnas tehtud edusamme tegelikke tulusaajaid käsitleva teabega seotud nõuetega, mis kehtestati rahapesuvastase raamistikuga ja mis käsitlevad olukordi, kus ettevõtjaid asutatakse selleks, et varjata tegelikku omandiõigust, olgu see siis ettevõtja enda või tema valitsetava ja omatava vara, näiteks kinnisvara või suure väärtusega vara omandiõigust.

Muudatusettepanek 2

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(1a)

Minimaalse majandusliku sisuga ettevõtete kasutamiseks võib olla mõjuvaid põhjuseid. Seetõttu on oluline tagada proportsionaalne õigusraamistik, mis kaitseb sellises olukorras olevaid väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid (VKEde), kes kasutavad õiguslikke struktuure investeeringute edendamiseks, liikmesriikide õigusnormide täitmiseks või erinevatel riiklikel turgudel tegutsemiseks, võttes samal ajal vastu konkreetseid õigusakte variühingute maksustamise vältimise eesmärgil väärkasutamise tõkestamiseks. Andmete kvaliteet ja täielikkus on seetõttu väga olulised, et käesolevast direktiivist võimalikult suurt kasu saada.

Muudatusettepanek 3

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 1 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(1b)

Rahvusvahelise õigusakti puudumine, millega oleks reguleeritud variühingute maksustamise eesmärgil väärkasutamine, on tekitanud märkimisväärse lünga maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise ning agressiivse maksuplaneerimise vastu suunatud ülemaailmsetes pingutustes. See loob ka ettevõtjate vahel ebavõrdsed tingimused. Sellise õigusakti puudumine kinnitab käesolevas direktiivis sätestatud õigusnormide tähtsust. Oluline on tagada, et käesolevas direktiivis sätestatud kohustused oleksid maksustamise seisukohast proportsionaalsed ja mõjusad, säilitades liidu ettevõtjate konkurentsivõime.

Muudatusettepanek 4

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 1 c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(1c)

Variühingute väärkasutamine maksustamise eesmärgil vähendab maksukohustust ja viib liidus maksutulu kaotamiseni. Seetõttu on oluline kehtestada käesoleva direktiiviga ambitsioonikad ja proportsionaalsed normid ühiste minimaalse majandusliku sisu nõuete määratlemiseks, liikmesriikide maksuhaldurite vahelise teabevahetuse parandamiseks ja teatavate vahendajate edendatavate variüksuste kasutamise ärahoidmiseks.

Muudatusettepanek 5

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(2)

On teada, et liikmesriigis võidakse asutada minimaalse majandusliku sisuta ettevõtjaid, mille peamine eesmärk on maksusoodustuse saamine, kahandades sellega eelkõige teise liikmesriigi maksubaasi. Kuigi mõned liikmesriigid on välja töötanud õigus- või haldusraamistiku, et kaitsta oma maksubaasi selliste skeemide eest, on asjaomastel õigusnormidel sageli piiratud mõju, sest neid kohaldatakse ainult ühe liikmesriigi territooriumil ja need ei hõlma tulemuslikult olukordi, mis puudutavad rohkem kui üht liikmesriiki. Lisaks on selles valdkonnas kohaldatavad siseriiklikud õigusnormid liidu piires väga erinevad, samal ajal kui mõnel liikmesriigil puudub üldse regulatsioon, mille abil võidelda majandusliku sisuta või minimaalse majandusliku sisuga ettevõtjate maksustamise eesmärgil väärkasutamise vastu.

(2)

On teada, et liikmesriigis võidakse asutada minimaalse majandusliku sisuta ettevõtjaid, mille peamine eesmärk on maksusoodustuse saamine, kahandades sellega eelkõige teise liikmesriigi maksubaasi ja tekitades võimaluse agressiivseks maksuplaneerimiseks . Kuigi mõned liikmesriigid on välja töötanud õigus- või haldusraamistiku, et kaitsta oma maksubaasi selliste skeemide eest, on asjaomastel õigusnormidel sageli piiratud mõju, sest neid kohaldatakse ainult ühe liikmesriigi territooriumil ja need ei hõlma tulemuslikult olukordi, mis puudutavad rohkem kui üht liikmesriiki. Lisaks on selles valdkonnas kohaldatavad riigisisesed õigusnormid liidu piires väga erinevad, samal ajal kui mõnel liikmesriigil puudub üldse regulatsioon, mille abil võidelda majandusliku sisuta või minimaalse majandusliku sisuga ettevõtjate maksustamise eesmärgil väärkasutamise vastu. Seepärast on oluline kujundada kogu liitu hõlmav õiguslik lähenemisviis, et tagada raamistik siseturu terviklikkuse kaitsmiseks, järgides täielikult kõrgeimaid juurdepääsetavuse, lihtsuse ja läbipaistvuse standardeid.

Muudatusettepanek 6

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(3)

On vaja kehtestada ühine raamistik, et tugevdada liikmesriikide vastupidavust maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidmise tavade suhtes, mis on seotud selliste ettevõtjate kasutamisega, kes ei tegele majandustegevusega, isegi kui nad eeldatavasti tegelevad majandustegevusega, ja kes on seega maksustamise seisukohast majandusliku sisuta või minimaalse majandusliku sisuga. Seda tehakse eesmärgiga tagada, et minimaalse majandusliku sisuta ettevõtjaid ei kasutataks maksudest kõrvalehoidmise või maksustamise vältimise vahendina. Kuna need ettevõtjad võivad olla asutatud ühes liikmesriigis, kuid neid võidakse kasutada teise liikmesriigi maksubaasi kahandamiseks, on äärmiselt oluline leppida kokku ühistes õigusnormides, et määrata kindlaks, mida tuleks siseturul käsitada maksustamise seisukohast ebapiisava majandusliku sisuna, ning piiritleda sellise ebapiisava majandusliku sisuga seotud konkreetsed maksutagajärjed. Kui käesoleva direktiivi alusel on tehtud kindlaks, et ettevõtjal on piisav majanduslik sisu, ei tohiks see takistada liikmesriike jätkuvalt kohaldamast maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidmise vastaseid õigusnorme, tingimusel et need on kooskõlas liidu õigusega.

(3)

On vaja kehtestada ühine raamistik, et tugevdada liikmesriikide vastupidavust maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidmise tavade suhtes, mis on seotud selliste ettevõtjate kasutamisega, kes ei tegele majandustegevusega, isegi kui nad eeldatavasti tegelevad majandustegevusega, ja kes on seega maksustamise seisukohast majandusliku sisuta või minimaalse majandusliku sisuga. Seda tehakse eesmärgiga tagada, et minimaalse majandusliku sisuta ettevõtjaid ei kasutataks maksudest kõrvalehoidmise või maksustamise vältimise vahendina. Kuna need ettevõtjad võivad olla asutatud ühes liikmesriigis, kuid neid võidakse kasutada teise liikmesriigi maksubaasi kahandamiseks, on äärmiselt oluline leppida kokku ühistes õigusnormides, et määrata kindlaks, mida tuleks siseturul käsitada maksustamise seisukohast ebapiisava majandusliku sisuna, ning piiritleda sellise ebapiisava majandusliku sisuga seotud konkreetsed maksutagajärjed. Kui käesoleva direktiivi alusel on tehtud kindlaks, et ettevõtjal on piisav majanduslik sisu, ei tohiks see takistada liikmesriike jätkuvalt kohaldamast rangemaid minimaalse majandusliku sisu norme ja muid maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidmise vastaseid õigusnorme, tingimusel et need on kooskõlas liidu õigusega.

Muudatusettepanek 7

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(3a)

Käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamiseks on äärmiselt oluline suurendada maksuhaldurite suutlikkust ja parandada teabevahetust kogu liidus. Liikmesriigid peavad jagama asjaomast teavet, millele neil on juurdepääs, rakendama sellise teabe vahetamist toetavaid süsteeme ja jõustama viimase sammuna esildatud karistused nõudeid eiravatele üksuste suhtes. Käesoleva direktiivi toetamiseks peaks komisjon esitama ettepanekud konkreetsete meetmete võtmiseks Fiscalise programmi raames.

Muudatusettepanek 8

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(4)

Tervikliku lähenemisviisi tagamiseks tuleks õigusnorme kohaldada kõigi liidu ettevõtjate suhtes, kes on liikmesriigis maksustatavad, olenemata nende õiguslikust vormist ja seisundist, kui nad on liikmesriigi maksuresidendid ja neil on õigus saada selles liikmesriigis maksuresidentsuse tõend.

(4)

Tervikliku ja proportsionaalse lähenemisviisi tagamiseks tuleks õigusnorme kohaldada kõigi liidu ettevõtjate suhtes, kes on liikmesriigis maksustatavad, olenemata nende õiguslikust vormist ja seisundist, kui nad on liikmesriigi maksuresidendid ja neil on õigus saada selles liikmesriigis maksuresidentsuse tõend. Seda laia kohaldamisala leevendatakse standarditega, mis käsitlevad käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate ettevõtjate majandustegevust.

Muudatusettepanek 9

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 5

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(5)

Selleks et tagada siseturu nõuetekohane toimimine ning võimalike õigusnormide proportsionaalsus ja tõhusus, oleks soovitav piirata nende kohaldamisala ettevõtjatega, kelle puhul võidakse teha kindlaks, et neil puudub minimaalne majanduslik sisu ja et neid kasutatakse eelkõige maksusoodustuse saamiseks. Seepärast oleks oluline kehtestada lävendkriteerium kolme kumulatiivse soovitusliku tingimuse kogumina, et teha kindlaks, milliste ettevõtjate puhul esineb piisav eespool nimetatud risk, et õigustada nende suhtes aruandlusnõuete kohaldamist. Esimene tingimus peaks võimaldama kindlaks teha ettevõtjad, kes eeldatavasti tegelevad peamiselt geograafiliselt liikuva majandustegevusega, kuna sellise tegevuse tegeliku toimumise kohta on üldjuhul keerulisem kindlaks teha. Selline tegevus toob tavaliselt kaasa olulised passiivsed tuluvood. Seega vastaksid sellele tingimusele ettevõtjad, kelle tulu koosneb peamiselt passiivsetest tuluvoogudest. Samuti tuleks arvesse võtta, et üksustel, kellele kuulub isiklikuks tarbeks kasutatav vara, näiteks kinnisvara, jahid, reaktiivlennukid, kunstiteosed või üksnes kapital, ei pruugi olla pikema aja jooksul tulu, kuid neil on siiski võimalus saada nende varade omamise tõttu märkimisväärseid maksusoodustusi. Kuna puhtalt riigisisesed olukorrad ei ohusta siseturu nõuetekohast toimimist ja neid oleks kõige parem lahendada siseriiklikul tasandil, peaks teine tingimus keskenduma piiriülese tegevusega tegelevatele ettevõtjatele. Piiriülese tegevuse puhul tuleks arvesse võtta ühelt poolt ettevõtja nii kodu- kui ka välismaiste tehingute laadi ja teiselt poolt tema vara, arvestades, et üksused, kellele kuulub isiklikuks mitteäriliseks tarbeks kasutatav vara, ei pruugi pika aja jooksul tehinguid teha. Lisaks tuleks kolmanda tingimusega juhtida tähelepanu nendele ettevõtjatele, kellel puuduvad omavahendid või kelle omavahendid on ebapiisavad põhilise juhtimisega seotud ülesannete täitmiseks. Selles osas kalduvad ettevõtjad, kellel puuduvad piisavad omavahendid, kaasama kolmandast isikust haldusteenuste, juhtimisteenuste, postiteenuste ja õigusnormidele vastavuse teenuste osutajaid või sõlmima sidusettevõtjatega asjakohaseid lepinguid selliste teenuste osutamiseks, et luua ja säilitada õiguslik ja maksualane esindatus. Ainult teatavate kõrvalteenuste, näiteks üksnes raamatupidamisteenuste allhange, kui põhitegevusega tegeleb ettevõtja, ei ole iseenesest piisav, et ettevõtja saaks seda tingimust täita. Kuigi selliste teenuseosutajate tegevust võidakse reguleerida muul kui maksustamise eesmärgil, ei saa nende kohustused sellistel muudel eesmärkidel alati vähendada ohtu, et nad võimaldavad asutada ja säilitada ettevõtjaid, keda väärkasutatakse maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil.

(5)

Selleks et tagada siseturu nõuetekohane toimimine ning võimalike õigusnormide proportsionaalsus ja tõhusus, oleks soovitav piirata nende kohaldamisala ettevõtjatega, kelle puhul võidakse teha kindlaks, et neil puudub minimaalne majanduslik sisu ja et neid kasutatakse peamiselt maksusoodustuse saamiseks. Seepärast oleks oluline kehtestada lävendkriteerium kolme kumulatiivse soovitusliku tingimuse kogumina, et teha kindlaks, milliste ettevõtjate puhul esineb piisav eespool nimetatud risk, et õigustada nende suhtes aruandlusnõuete kohaldamist. Ettevõtjad peaksid tegema ise enesehindamise vormis lävendkriteeriumi testi. Esimene tingimus peaks võimaldama kindlaks teha ettevõtjad, kes eeldatavasti tegelevad peamiselt geograafiliselt liikuva majandustegevusega, kuna sellise tegevuse tegeliku toimumise kohta on üldjuhul keerulisem kindlaks teha. Selline tegevus toob tavaliselt kaasa olulised passiivsed tuluvood. Seega vastaksid sellele tingimusele ettevõtjad, kelle tulu koosneb peamiselt passiivsetest tuluvoogudest. Samuti tuleks arvesse võtta, et üksustel, kellele kuulub isiklikuks tarbeks kasutatav vara, näiteks kinnisvara, jahid, reaktiivlennukid, kunst või üksnes kapital, ei pruugi olla pikema aja jooksul tulu, kuid neil on siiski võimalus saada nende varade omamise tõttu märkimisväärseid maksusoodustusi. Kuna puhtalt riigisisesed olukorrad ei ohusta siseturu nõuetekohast toimimist ja neid oleks kõige parem lahendada siseriiklikul tasandil, peaks teine tingimus keskenduma piiriülese tegevusega tegelevatele ettevõtjatele. Piiriülese tegevuse puhul tuleks arvesse võtta ühelt poolt ettevõtja nii kodu- kui ka välismaiste tehingute laadi ja teiselt poolt tema vara, arvestades et üksused, kellele kuulub isiklikuks tarbeks kasutatav vara, ei pruugi pika aja jooksul tehinguid teha. Lisaks tuleks kolmanda tingimusega juhtida tähelepanu nendele ettevõtjatele, kellel puuduvad omavahendid või kelle omavahendid on ebapiisavad põhilise juhtimisega seotud ülesannete täitmiseks. Selles osas kalduvad ettevõtjad, kellel puuduvad piisavad omavahendid, kaasama kolmandast isikust haldusteenuste, juhtimisteenuste, postiteenuste ja õigusnormidele vastavuse teenuste osutajaid või sõlmima sidusettevõtjatega asjakohaseid lepinguid selliste teenuste osutamiseks, et luua ja säilitada õiguslik ja maksualane esindatus. Ainult teatavate kõrvalteenuste, näiteks raamatupidamisteenuste allhange, kui põhitegevusega tegeleb ettevõtja, ei ole iseenesest piisav, et ettevõtja saaks seda tingimust täita. Kuigi selliste teenuseosutajate tegevust võidakse reguleerida muul kui maksustamise eesmärgil, ei saa nende kohustused sellistel muudel eesmärkidel alati vähendada ohtu, et nad võimaldavad asutada ja säilitada ettevõtjaid, keda väärkasutatakse maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil.

Muudatusettepanek 10

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 6

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(6)

Ettevõtjad, kelle tegevus on piisavalt läbipaistev ja ei tekita seega maksustamise seisukohast majandusliku sisu puudumise ohtu, oleks õiglane kavandatavatest õigusnormidest välja jätta. Äriühingud, millel on vabalt võõrandatav väärtpaber, mis on võetud kauplemisele või noteeritud reguleeritud turul või mitmepoolses kauplemissüsteemis, ning teatavad finantsettevõtjad, kes on liidus otseselt või kaudselt rangelt reguleeritud ning kelle suhtes kohaldatakse rangemaid läbipaistvusnõudeid ja järelevalvet, tuleks samuti käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jätta. Ka puhtalt valdusettevõtjad, kes asuvad tegutseva tütarettevõtja ja oma tegeliku tulusaajaga (tegelike tulusaajatega) samas jurisdiktsioonis, ei tegutse tõenäoliselt maksusoodustuse saamise eesmärgil. Sama kehtib tütarvaldusettevõtjate puhul, kes asuvad samas jurisdiktsioonis kui nende osanik või aktsionär või lõplik emaüksus. Sellest tulenevalt tuleks ka need välja jätta. Ettevõtjaid, kellel on oma tegevuse jaoks piisaval arvul täiskohaga ja üksnes nende heaks töötavaid töötajaid, ei tohiks samuti käsitada minimaalse majandusliku sisuta ettevõtjatena. Kuigi nad ei vasta mõistliku eelduse kohaselt lävendkriteeriumile, tuleks nad õiguskindluse huvides sõnaselgelt välja jätta.

(6)

Ettevõtjad, kelle tegevus on piisavalt läbipaistev ja allub piisavale maksujärelevalvele ega tekita seega maksustamise seisukohast majandusliku sisu puudumise ohtu, oleks õiglane ja proportsionaalne kavandatavatest õigusnormidest välja jätta. Äriühingud, millel on vabalt võõrandatav väärtpaber, mis on võetud kauplemisele või noteeritud reguleeritud turul või mitmepoolses kauplemissüsteemis, ning teatavad finantsettevõtjad, kes on liidus otseselt või kaudselt rangelt reguleeritud ning kelle suhtes kohaldatakse rangemaid läbipaistvusnõudeid ja järelevalvet, tuleks samuti käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jätta. Ka puhtalt valdusettevõtjad, kes asuvad tegutseva tütarettevõtja ja oma tegeliku tulusaajaga (tegelike tulusaajatega) samas jurisdiktsioonis, ei tegutse tõenäoliselt maksusoodustuse saamise eesmärgil. Sama kehtib tütarvaldusettevõtjate puhul, kes asuvad samas jurisdiktsioonis kui nende osanik või aktsionär või lõplik emaüksus. Sellest tulenevalt tuleks ka need välja jätta. Seda erandit kohaldatakse sõnaselgelt ettevõtjate suhtes, kes on reguleeritud või kelle puhul on väike oht, et neil puudub majanduslik sisu. Väljajätmist tuleks käsitada üksusepõhisena ja mitte laiendada nii, et see hõlmaks kogu kontserni.

Muudatusettepanek 11

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 8

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(8)

Käesoleva direktiivi rakendamise hõlbustamiseks peaksid ettevõtjad, kelle puhul võidakse teha kindlaks, et neil puudub majanduslik sisu ja kelle peamine eesmärk on maksusoodustuse saamine, deklareerima oma iga-aastases maksudeklaratsioonis, et neil on minimaalsed vahendid, nagu töötajad ja ruumid maksuresidentsuse liikmesriigis, ning esitama vajaduse korral dokumentaalsed tõendid. Kuigi on teada, et erinevad tegevused võivad nõuda erineva tasemega või erinevat liiki vahendeid, eeldatakse kõigi asjaolude korral ühtset minimaalset vahendite taset. Selle hindamise ainus eesmärk peaks olema teha kindlaks ettevõtjate majanduslik sisu maksustamise seisukohast ning mitte seada kahtluse alla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2015/849 (12) määratletud „usaldusfondi- või äriühinguteenuste pakkujate“ rolli rahapesu, selle eelkuritegude ja terrorismi rahastamise tuvastamisel. Seevastu minimaalsel tasemel vahendite puudumist võib pidada majandusliku sisu puudumisele viitavaks, mille puhul võidakse juba teha kindlaks, et ettevõtjal puudub maksustamise seisukohast majanduslik sisu. Selleks et tagada vastavus asjakohastele rahvusvahelistele standarditele, peaks ühtne minimaalne tase põhinema kehtivatel liidu ja rahvusvahelistel standarditel, mis käsitlevad olulist majandustegevust maksusoodustusrežiimide kontekstis või äriühingute maksustamise puudumise korral, (13) nagu need on välja töötatud kahjulike maksutavade foorumi raames. On vaja ette näha, et koos maksudeklaratsiooniga esitatakse dokumentaalsed tõendid selle kohta, et ettevõtjal on minimaalsed vahendid. See on vajalik ka selleks, et haldur saaks kujundada ettevõtjat puudutavate faktide ja asjaolude põhjal seisukoha ning otsustada, kas algatada auditimenetlus.

(8)

Käesoleva direktiivi rakendamise hõlbustamiseks peaksid käesoleva direktiivi kohaldamisalasse jäävad ettevõtjad, kelle puhul võidakse teha kindlaks, et neil puudub majanduslik sisu ja kelle peamine eesmärk on maksusoodustuse saamine, deklareerima oma iga-aastases maksudeklaratsioonis, et neil on minimaalsed vahendid, nimelt töötajad ja ruumid maksuresidentsuse liikmesriigis, ning esitama vajaduse korral dokumentaalsed tõendid . Liikmesriigis asuvaid ruume käsitleva nõude puhul tuleks arvesse võtta kaugtöö järjest laiemat levikut, mille puhul seaduslikud ettevõtjad vähendavad ruumipinda ja loobuvad ainult nende valduses olevatest ruumidest . Kuigi on teada, et erinevad tegevused võivad nõuda erineva tasemega või erinevat liiki vahendeid, eeldatakse kõigi asjaolude korral ühtset minimaalset vahendite taset. Selle hindamise ainus eesmärk peaks olema teha kindlaks ettevõtjate majanduslik sisu maksustamise seisukohast ning mitte seada kahtluse alla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2015/849 (12) määratletud „usaldusfondi- või äriühinguteenuste pakkujate“ rolli rahapesu, selle eelkuritegude ja terrorismi rahastamise tuvastamisel. Seevastu minimaalsel tasemel vahendite puudumist võib pidada majandusliku sisu puudumisele viitavaks, mille puhul võidakse juba teha kindlaks, et ettevõtjal puudub maksustamise seisukohast majanduslik sisu. Selleks et tagada vastavus asjakohastele rahvusvahelistele standarditele, peaks ühtne minimaalne tase põhinema kehtivatel liidu ja rahvusvahelistel standarditel, mis käsitlevad olulist majandustegevust maksusoodustusrežiimide kontekstis või äriühingute maksustamise puudumise korral, (13) nagu need on välja töötatud kahjulike maksutavade foorumi raames. On vaja ette näha, et koos maksudeklaratsiooniga esitatakse dokumentaalsed tõendid selle kohta, et ettevõtjal on minimaalsed vahendid. See on vajalik ka selleks, et haldur saaks kujundada ettevõtjat puudutavate faktide ja asjaolude põhjal seisukoha ning otsustada, kas algatada auditimenetlus.

Muudatusettepanek 12

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 9

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(9)

Maksukindluse tagamiseks on hädavajalik kehtestada ühised õigusnormid ettevõtjate deklaratsioonide sisu kohta. Ettevõtjate puhul, kes täidavad lävendkriteeriumi ja kelle suhtes kohaldatakse sellest tulenevalt aruandlusnõudeid, tuleks eeldada, et neil ei ole maksustamise seisukohast piisavat majanduslikku sisu, kui nad ka deklareerivad, et neil ei ole ühte või mitut elementi, mis moodustavad kumulatiivselt majandusliku sisu minimaalse taseme, või kui nad ei esita nõutavaid tõendeid. Seevastu ettevõtjate puhul, kes deklareerivad, et neil on majandusliku sisu minimaalse taseme kõik elemendid, ja kes esitavad nõutavad tõendavad dokumendid, tuleks eeldada, et neil on maksustamise seisukohast minimaalne majanduslik sisu ning neil ei tohiks tekkida käesoleva direktiivi alusel täiendavaid kohustusi ega tagajärgi. See ei tohiks siiski piirata mis tahes kohaldatava õiguse kohaldamist ega halduri õigust viia läbi audit, sealhulgas tõendavate dokumentide alusel, ning jõuda võimaluse korral teistsugusele järeldusele .

(9)

Maksukindluse ja stabiilsuse tagamiseks on hädavajalik kehtestada ühised õigusnormid ettevõtjate deklaratsioonide sisu kohta. Ettevõtjate puhul, kes täidavad lävendkriteeriumi ja kelle suhtes kohaldatakse sellest tulenevalt aruandlusnõudeid, tuleks eeldada, et neil ei ole maksustamise seisukohast piisavat majanduslikku sisu, kui nad ka deklareerivad, et neil ei ole ühte või mitut elementi, mis moodustavad kumulatiivselt majandusliku sisu minimaalse taseme, või kui nad ei esita nõutavaid tõendeid. Seevastu ettevõtjate puhul, kes deklareerivad, et neil on majandusliku sisu minimaalse taseme kõik elemendid, ja kes esitavad nõutavad tõendavad dokumendid, tuleks eeldada, et neil on maksustamise seisukohast minimaalne majanduslik sisu ning neil ei tohiks tekkida käesoleva direktiivi alusel täiendavaid kohustusi ega tagajärgi. See ei tohiks siiski piirata mis tahes kohaldatava õiguse kohaldamist ega halduri õigust viia läbi audit, sealhulgas tõendavate dokumentide alusel . Selleks et liikmesriigid saaksid oma maksuhaldurite vahendeid tõhusalt jaotada, peaks liikmesriikidel olema võimalik määrata kindlaks ajavahemik, mille jooksul eeldatakse, et ettevõtjal on minimaalne majanduslik sisu, tingimusel et ettevõtja faktilised ja õiguslikud asjaolud jäävad sel ajavahemikul muutumatuks.

Muudatusettepanek 13

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 10

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(10)

On teada, et see , kas ettevõtja tegeleb maksustamise seisukohast tegelikult majandustegevusega või tegutseb peamiselt maksustamise vältimise või maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil, sõltub lõppkokkuvõttes faktidest ja asjaoludest. Seda tuleks hinnata iga konkreetse ettevõtja puhul eraldi. Seetõttu peaks ettevõtjatel, kelle puhul eeldatakse, et neil puudub maksustamise seisukohast minimaalne majanduslik sisu, olema õigus tõendada vastupidist, sealhulgas tõendada, et nad ei tegutse peamiselt maksustamisalaseid eesmärke silmas pidades, ja selline eeldus ümber lükata. Pärast käesolevast direktiivist tulenevate aruandluskohustuste täitmist peaksid nad andma täiendavat teavet selle liikmesriigi haldurile, kus nad on maksuresidendid. Kuigi nad võivad esitada igasugust lisateavet, mida nad peavad asjakohaseks, on oluline kehtestada ühised nõuded selle kohta, mida võib pidada asjakohaseks täiendavaks tõendiks ja mida tuleks seega kõigil juhtudel nõuda. Kui liikmesriik leiab selliste täiendavate tõendite põhjal, et ettevõtja on majandusliku sisu puudumise eelduse rahuldaval viisil ümber lükanud, peaks tal olema võimalik teha otsus, millega tõendatakse, et ettevõtjal on käesoleva direktiivi kohaselt maksustamise seisukohast minimaalne majanduslik sisu. Selline otsus võib jääda kehtima ajavahemikuks, mil ettevõtja faktilised ja õiguslikud asjaolud ei muutu, ning kuni kuueks aastaks alates otsuse tegemisest. See võimaldab kasutada eraldatud vahendeid üksnes nende juhtumite jaoks, mille puhul on tõendatud, et need ei ole variühingud direktiivi tähenduses.

(10)

Selle hindamine , kas ettevõtja tegeleb maksustamise seisukohast tegelikult majandustegevusega või tegutseb peamiselt maksustamise vältimise või maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil, sõltub lõppkokkuvõttes faktidest ja asjaoludest. Seda tuleks hinnata iga konkreetse ettevõtja puhul eraldi. Seetõttu peaks ettevõtjatel, kelle puhul eeldatakse, et neil puudub maksustamise seisukohast minimaalne majanduslik sisu, olema õigus tõendada vastupidist, sealhulgas tõendada, et nad ei tegutse peamiselt maksustamisalaseid eesmärke silmas pidades, ja selline eeldus ümber lükata. Pärast käesolevast direktiivist tulenevate aruandluskohustuste täitmist peaksid nad andma vajalikku teavet selle liikmesriigi haldurile, kus nad on maksuresidendid. Kuigi nad võivad esitada igasugust lisateavet, mida nad peavad asjakohaseks, on oluline kehtestada ühised nõuded selle kohta, mida võib pidada asjakohaseks täiendavaks tõendiks ja mida tuleks seega kõigil juhtudel nõuda. Kui liikmesriik leiab selliste täiendavate tõendite põhjal, et ettevõtja on majandusliku sisu puudumise eelduse rahuldaval viisil ümber lükanud, peaks tal olema võimalik teha otsus, millega tõendatakse, et ettevõtjal on käesoleva direktiivi kohaselt maksustamise seisukohast minimaalne majanduslik sisu. Selline otsus võib jääda kehtima ajavahemikuks, mil ettevõtja faktilised ja õiguslikud asjaolud ei muutu, ning kuni viieks aastaks alates otsuse tegemisest. See võimaldab kasutada eraldatud vahendeid üksnes nende juhtumite jaoks, mille puhul on tõendatud, et need ei ole variühingud direktiivi tähenduses.

Muudatusettepanek 14

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 11

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(11)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärk on ära hoida maksustamise vältimist ja maksudest kõrvalehoidmist, mis võib edukalt toimuda minimaalse majandusliku sisuta ettevõtjate tegevuse kaudu, ning selleks et tagada maksukindlus ja parandada siseturu nõuetekohast toimimist, on äärmiselt oluline ette näha vabastuste võimalus ettevõtjatele, kes vastavad lävendkriteeriumile, kuid kelle osalus kontsernis ei avalda tegelikku soodsat mõju ettevõtja kontserni või tegelikult kasusaava omaniku (tegelike tulusaajate) üldisele maksuseisundile. Sel põhjusel peaks neil ettevõtjatel olema õigus taotleda, et selle liikmesriigi haldur, mille maksuresidendid nad on, teeks otsuse, millega nad vabastatakse kavandatavate õigusnormide järgimisest täielikult ja algusest saadik. Selline vabastus peaks olema ka ajaliselt piiratud, et halduril oleks võimalik korrapäraselt kontrollida, kas vabastuse andmise otsuse aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud veel kehtivad. Samal ajal võimaldab sellise otsuse kestuse võimalik pikendamine piirata vahendite eraldamist juhtumitele, mis tuleks direktiivi kohaldamisalast välja jätta.

(11)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärk on ära hoida maksustamise vältimine ja maksudest kõrvalehoidmine minimaalse majandusliku sisuta ettevõtjate tegevuse kaudu ning selleks et tagada maksukindlus ja parandada siseturu nõuetekohast toimimist, on äärmiselt oluline ette näha vabastuste võimalus ettevõtjatele, kes vastavad lävendkriteeriumile, kuid kelle osalus kontsernis ei avalda tegelikku soodsat mõju ettevõtja kontserni või tegelikult kasusaava omaniku (tegelike tulusaajate) üldisele maksuseisundile. Sel põhjusel peaks neil ettevõtjatel olema õigus taotleda, et selle liikmesriigi haldur, mille maksuresidendid nad on, teeks otsuse, millega nad vabastatakse kavandatavate õigusnormide järgimisest täielikult ja algusest saadik , ilma et nad peaksid tegema majandusliku sisu testi, kui nad suudavad tõendada, et asjaomane üksus ei saanud maksusoodustust . Selline vabastus peaks olema ka ajaliselt piiratud, et halduril oleks võimalik korrapäraselt kontrollida, kas vabastuse andmise otsuse aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud veel kehtivad. Samal ajal võimaldab sellise otsuse kestuse võimalik pikendamine piirata vahendite eraldamist juhtumitele, mis tuleks direktiivi kohaldamisalast välja jätta.

Muudatusettepanek 15

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 13

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(13)

Kavandatud raamistiku tõhususe tagamiseks on vaja ette näha asjakohased maksutagajärjed ettevõtjatele, kellel puudub maksustamise seisukohast minimaalne majanduslik sisu. Ettevõtjatel, kes on ületanud lävendkriteeriumi ja kelle puhul eeldatakse, et neil puudub maksustamise seisukohast majanduslik sisu, ning kes ei ole ka esitanud vastupidiseid tõendeid ega tõendeid selle kohta, et nad ei tegutse maksusoodustuse saamise eesmärgil, ei tohiks lubada saada kasu selliste lepingute ja konventsioonide sätetest, millega nähakse ette tulu ja vajaduse korral kapitali topeltmaksustamise kaotamine ning mille osaline nende maksuresidentsuse liikmesriik on, ega muudest lepingutest, sealhulgas investeeringute edendamist ja kaitset käsitlevate rahvusvaheliste lepingute sätetest, millel on samaväärne eesmärk või mõju. Sellistel ettevõtjatel ei tohiks lubada saada kasu nõukogu direktiivist 2011/96/EL (14) ja nõukogu direktiivist 2003/49/EÜ (15). Seega ei tohiks neil ettevõtjatel olla õigust saada maksuresidentsuse tõendit sel määral, mil seda kasutatakse kõnealuste soodustuste saamiseks. Seetõttu peaks liikmesriik, kus ettevõtja on maksuresident, keelduma maksuresidentsuse tõendi väljastamisest . Teise võimalusena peaks sellel liikmesriigil olema võimalik selline tõend väljastada , lisades hoiatuse, et ettevõtja ei tohiks seda kasutada eespool nimetatud maksusoodustuste saamiseks . Maksuresidentsuse tõendi andmisest keeldumine või maksuresidentsuse eritõendi väljastamine ei tohiks välistada ettevõtja asukohaliikmesriigi siseriiklike õigusnormide kohaldamist maksuresidentsuse ja sellega seotud asjakohaste kohustustega seoses. Pigem oleks selle eesmärk teatada teistele liikmesriikidele ja kolmandatele riikidele, et kõnealuse ettevõtjaga seotud tehingute puhul ei tohiks kohaldada maksuvabastust ega tagasimakseid, tuginedes ettevõtja asukohaliikmesriigiga sõlmitud mis tahes lepingule või vajaduse korral liidu direktiividele.

(13)

Kavandatud raamistiku tõhususe tagamiseks on vaja ette näha asjakohased maksutagajärjed ettevõtjatele, kellel puudub maksustamise seisukohast minimaalne majanduslik sisu. Ettevõtjatel, kes on ületanud lävendkriteeriumi ja kelle puhul eeldatakse, et neil puudub maksustamise seisukohast majanduslik sisu, ning kes ei ole ka esitanud vastupidiseid tõendeid ega tõendeid selle kohta, et nad ei tegutse maksusoodustuse saamise eesmärgil, ei tohiks lubada saada kasu selliste lepingute ja konventsioonide sätetest, millega nähakse ette tulu ja vajaduse korral kapitali topeltmaksustamise kaotamine ning mille osaline nende maksuresidentsuse liikmesriik on, ega muudest lepingutest, sealhulgas investeeringute edendamist ja kaitset käsitlevate rahvusvaheliste lepingute sätetest, millel on samaväärne eesmärk või mõju. Sellistel ettevõtjatel ei tohiks lubada saada kasu nõukogu direktiivist 2011/96/EL (14) ja nõukogu direktiivist 2003/49/EÜ (15). Seega ei tohiks neil ettevõtjatel olla õigust saada maksuresidentsuse tõendit sel määral, mil seda kasutatakse kõnealuste soodustuste saamiseks. Seetõttu peaks liikmesriik, kus ettevõtja on maksuresident, keelduma maksuresidentsuse tõendi väljastamisest ning tegema avalduse , milles on välja toodud selle otsuse aluseks olevad asjaolud . Maksuresidentsuse tõendi andmisest keeldumine ei tohiks välistada ettevõtja asukohaliikmesriigi siseriiklike õigusnormide kohaldamist maksuresidentsuse ja sellega seotud asjakohaste kohustustega seoses. Pigem oleks selle eesmärk teatada teistele liikmesriikidele ja kolmandatele riikidele, et kõnealuse ettevõtjaga seotud tehingute puhul ei tohiks kohaldada maksuvabastust ega tagasimakseid, tuginedes ettevõtja asukohaliikmesriigiga sõlmitud mis tahes lepingule või vajaduse korral liidu direktiividele.

Muudatusettepanek 16

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 13 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(13a)

Komisjon ja liikmesriigid peaksid tagama, et sellised maksutagajärjed oleksid väljendatud kooskõlas liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud kehtivate kahepoolsete maksulepingutega.

Muudatusettepanek 17

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 15

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(15)

Seepärast tuleks direktiivi 2011/16/EL vastavalt muuta.

(15)

Võttes arvesse asjaolu, et halduskoostööd käsitlevas direktiivis 2011/16/EL on sätestatud eeskirjad ja menetlused, mille alusel liikmesriigid teevad koostööd liikmesriikide maksuhaldurite vahelise teabevahetuse, eelkõige automaatse maksualase teabevahetuse osas, tuleks käesolevat direktiivi vastavalt muuta , võimaldades liikmesriikidel automaatselt vahetada käesoleva direktiivi raames saadud teavet .

Muudatusettepanek 18

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 16

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(16)

Tõhususe suurendamiseks peaksid liikmesriigid kehtestama karistused käesolevat direktiivi üle võtvate siseriiklike õigusnormide rikkumise eest. Need karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Selleks et tagada maksukindlus ja minimaalne kooskõlastatuse tase kõigi liikmesriikide vahel, on vaja kehtestada minimaalne rahaline karistus, võttes arvesse ka iga konkreetse ettevõtja olukorda. Kavandatud õigusnormid tuginevad ettevõtjate enesehindamisele selle kohta , kas nad vastavad lävendkriteeriumidele või mitte. Selleks et saavutada sätete tõhusus, suurendades piisavat nõuete täitmist kogu liidus ja võttes arvesse, et ühes liikmesriigis asuvat variühingut võidakse kasutada teise liikmesriigi maksubaasi kahandamiseks, on oluline, et igal liikmesriigil oleks õigus nõuda teiselt liikmesriigilt selliste ettevõtjate maksuauditite tegemist, kelle puhul võidakse leida, et neil puudub käesolevas direktiivis määratletud minimaalne majanduslik sisu. Seega on tõhususe suurendamiseks oluline, et taotluse saanud liikmesriigil oleks kohustus selline audit läbi viia ja jagada teavet tulemuste kohta, isegi kui nii-öelda variühingut ei tuvastatud.

(16)

Tõhususe suurendamiseks peaksid liikmesriigid kehtestama karistused käesolevat direktiivi üle võtvate siseriiklike õigusnormide rikkumise eest. Need karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Selleks et tagada maksukindlus ja minimaalne kooskõlastatuse tase kõigi liikmesriikide vahel, on vaja kehtestada minimaalne rahaline karistus, võttes arvesse ka iga konkreetse ettevõtja olukorda. Kavandatud õigusnormid tuginevad ettevõtjate tehtavale enesehindamisele , et määrata kindlaks , kas nad vastavad lävendkriteeriumidele või mitte. Selleks et saavutada sätete tõhusus, suurendades piisavat nõuete täitmist kogu liidus ja võttes arvesse, et ühes liikmesriigis asuvat variühingut võidakse kasutada teise liikmesriigi maksubaasi kahandamiseks, on oluline, et igal liikmesriigil oleks õigus nõuda teiselt liikmesriigilt selliste ettevõtjate ühiste maksuauditite tegemist, kelle puhul võidakse leida, et neil puudub käesolevas direktiivis määratletud minimaalne majanduslik sisu. Ühisauditid võimaldavad koondada eksperditeadmisi, tagades seeläbi faktide täieliku kindlakstegemise ja edendades audititulemuste aktsepteerimist. Nõukogu direktiiviga (EL) 2021/514  (16) loodi ühtne ühisauditite raamistik ja seetõttu tuleks neid asjakohastel juhtudel kasutada.

Muudatusettepanek 19

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 18

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(18)

Kavandatud uute õigusnormide tõhususe hindamiseks peaks komisjon koostama liikmesriikide esitatud teabe ja muude kättesaadavate andmete põhjal hinnangu. Komisjoni aruanne tuleks avaldada.

(18)

Kavandatud uute õigusnormide tõhususe ja mõju hindamiseks liikmesriikide maksutulule ja maksuhaldurite suutlikkusele peaks komisjon koostama liikmesriikide esitatud teabe ja muude kättesaadavate andmete põhjal hinnangu. Komisjoni aruanne tuleks avaldada ja sellega peaks vajaduse korral kaasnema läbivaatamine käesoleva direktiivi mõjususe suurendamiseks ning seadusandlik ettepanek käesoleva direktiivi muutmiseks .

Muudatusettepanek 20

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõik 1 – punkt 5

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(5)

„tegelik tulusaaja“ – tegelikult kasu saav omanik, nagu see on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015 / 849 artikli  3 punktis 6 ;

(5)

„tegelik tulusaaja“ – tegelikult kasu saav omanik, nagu see on määratletud [palun lisada viide – ettepanek võtta vastu määrus, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist – COM ( 2021)0420] artikli 2 punktis 22 ;

Muudatusettepanek 21

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõik 1 – punkt 6 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(6a)

„maksusoodustus“ – ettevõtja kohustuslike kohustuste vähendamine valitsuse ees riigis, kus ta on maksuresident.

Muudatusettepanek 22

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 1 – lõik 1 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1.   Liikmesriigid nõuavad, et ettevõtjad, kes vastavad järgmistele kriteeriumidele, annavad aru liikmesriikide pädevatele asutustele kooskõlas artikliga 7:

1.   Liikmesriigid nõuavad, et ettevõtjad, kes vastavad järgmistele kumulatiivsetele kriteeriumidele, annavad aru liikmesriikide pädevatele asutustele kooskõlas artikliga 7:

Muudatusettepanek 23

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 1 – lõik 1 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

a)

üle 75  % ettevõtja viimase kahe maksustamisaasta tulust on asjaomane tulu;

a)

üle 65  % ettevõtja viimase kahe maksustamisaasta tulust on asjaomane tulu;

Muudatusettepanek 24

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 1 – lõik 1 – punkt b – alapunkt i

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

i)

rohkem kui 60  % ettevõtja artikli 4 punktide e ja f kohaldamisalasse kuuluvate varade arvestuslikust väärtusest asusid kahel eelneval maksustamisaastal väljaspool ettevõtja asukohaliikmesriiki;

i)

rohkem kui 55  % ettevõtja artikli 4 punktide e ja f kohaldamisalasse kuuluvate varade arvestuslikust väärtusest asusid kahel eelneval maksustamisaastal väljaspool ettevõtja asukohaliikmesriiki;

Muudatusettepanek 25

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 1 – lõik 1 – punkt b – alapunkt ii

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

ii)

vähemalt 60  % ettevõtja asjaomasest tulust teenitakse või makstakse välja piiriüleste tehingute kaudu;

ii)

üle 55  % ettevõtja asjaomasest tulust teenitakse või makstakse välja piiriüleste tehingute kaudu;

Muudatusettepanek 26

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 1 – lõik 1 – punkt c

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

c)

kahel eelneval maksustamisaastal tellis ettevõtja igapäevase tegevuse haldamise ja oluliste funktsioonidega seotud otsuste tegemise allhanke korras.

c)

kahel eelneval maksustamisaastal tellis ettevõtja igapäevase tegevuse haldamise ja oluliste funktsioonidega seotud otsuste tegemise allhanke korras kolmandalt isikult .

Muudatusettepanek 27

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 2 – lõik 1 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2.   Erandina lõikest 1 tagavad liikmesriigid, et artikli 7 nõudeid ei kohaldata järgmistesse kategooriatesse kuuluvate ettevõtjate suhtes:

2.   Erandina lõikest 1 tagavad liikmesriigid, et artikli 7 nõudeid ei kohaldata järgmiste ettevõtjate suhtes:

Muudatusettepanek 28

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 2 – lõik 1 – punkt e

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

e)

ettevõtjad, kellel on vähemalt viis täistööajale taandatud oma töötajat või personali liiget, kes tegelevad üksnes tegevusega, mis annab asjaomast tulu.

välja jäetud

Muudatusettepanek 29

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 7 – lõige 1 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

a)

ettevõtjal on liikmesriigis oma ruumid või tema ainukasutuses ruumid;

a)

ettevõtjal on liikmesriigis oma ruumid või tema ainukasutuses ruumid või sama kontserni üksustega jagatavad ruumid ;

Muudatusettepanek 30

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 7 – lõige 1 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

b)

ettevõtjal on liidus vähemalt üks enda ja aktiivne pangakonto ;

b)

ettevõtjal on liidus vähemalt üks enda ja aktiivne panga- või e-raha konto, mille kaudu kantakse üle asjaomane tulu ;

Muudatusettepanek 31

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 7 – lõige 1 – punkt c – alapunkt i – alapunkt 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2)

on kvalifitseeritud ja volitatud tegema otsuseid seoses tegevustega, mis annavad ettevõtjale asjaomast tulu, või seoses ettevõtja varadega;

2)

on volitatud tegema otsuseid seoses tegevustega, mis annavad ettevõtjale asjaomast tulu, või seoses ettevõtja varadega;

Muudatusettepanek 32

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 7 – lõige 1 – punkt c – alapunkt i – alapunkt 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3)

kasutab punktis 2 osutatud luba aktiivselt ja sõltumatult ning korrapäraselt;

välja jäetud

Muudatusettepanek 33

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 7 – lõige 1 – punkt c – alapunkt i – alapunkt 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

4)

ei ole sellise ettevõtte töötajad, mis ei ole sidusettevõtja, ega täida teiste ettevõtete, mis ei ole sidusettevõtjad, juhatuse liikme või samaväärse isiku ülesandeid;

välja jäetud

Muudatusettepanek 34

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 7 – lõige 1 – punkt c – alapunkt ii

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

ii)

suurem osa ettevõtja täistööajale taandatud töötajatest on äriühingu asukohaliikmesriigi maksuresidendid või ei ole sellest liikmesriigist kaugemal, kui selline kaugus on kooskõlas nende ülesannete nõuetekohase täitmisega, ning sellised töötajad on kvalifitseeritud tegelema tegevustega, mis annavad ettevõtjale asjaomast tulu.

ii)

suurema osa ettevõtja täistööajale taandatud töötajate alaline elukoht, nagu on sätestatud määruses (EÜ) nr 593/2008, on äriühingu asukohaliikmesriigis või ei ole sellest liikmesriigist kaugemal, kui selline kaugus on kooskõlas nende ülesannete nõuetekohase täitmisega, ning sellised töötajad on kvalifitseeritud tegelema tegevustega, mis annavad ettevõtjale asjaomast tulu.

Muudatusettepanek 35

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 7 – lõige 2 – punkt g a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

ga)

ülevaade ettevõtja ja sidusettevõtjate struktuurist ning olulisest allhankekorrast, sealhulgas struktuuri põhjendused, mida kirjeldatakse standardvormis;

Muudatusettepanek 36

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 7 – lõige 2 – punkt g b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

gb)

käesoleva lõike kohaselt esitatud dokumentaalsete tõendite koondaruanne, mis sisaldab eelkõige järgmist:

ettevõtja tegevuse laadi lühikirjeldus;

töötajate arv täistööaja ekvivalendi alusel;

kasumi või kahjumi summa enne ja pärast makse.

Muudatusettepanek 37

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1.   Ettevõtja puhul, kes kinnitab, et ta vastab kõigile artikli 7 lõikes 1 sätestatud minimaalse majandusliku sisu näitajatele ja esitab piisavad dokumentaalsed tõendid vastavalt artikli 7 lõikele 2, eeldatakse, et tal on maksustamisaastal minimaalne majanduslik sisu.

1.   Ettevõtja puhul, kes kinnitab, et ta vastab kõigile artikli 7 lõikes 1 sätestatud minimaalse majandusliku sisu näitajatele ja esitab nõutavad dokumentaalsed tõendid vastavalt artikli 7 lõikele 2, eeldatakse, et tal on maksustamisaastal minimaalne majanduslik sisu.

Muudatusettepanek 38

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2.   Ettevõtja puhul, kes deklareerib, et ta ei vasta ühele või mitmele artikli 7 lõikes 1 sätestatud näitajale või ei esita piisavaid dokumentaalseid tõendeid vastavalt artikli 7 lõikele 2, eeldatakse, et tal ei ole maksustamisaastal minimaalset majanduslikku sisu.

2.   Ettevõtja puhul, kes deklareerib, et ta ei vasta ühele või mitmele artikli 7 lõikes 1 sätestatud näitajale või ei esita nõutavaid dokumentaalseid tõendeid vastavalt artikli 7 lõikele 2, eeldatakse, et tal ei ole maksustamisaastal minimaalset majanduslikku sisu.

Muudatusettepanek 39

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1.   Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed, et võimaldada ettevõtjatel, kelle puhul eeldatakse, et neil ei ole artikli 8 lõike 2 kohaselt minimaalset majanduslikku sisu, see eeldus ümber lükata, esitades mis tahes täiendavaid tõendeid äritegevuse kohta, mida nad teevad asjaomase tulu saamiseks.

1.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmed, et võimaldada ettevõtjatel, kelle puhul eeldatakse, et neil ei ole artikli 8 lõike 2 kohaselt minimaalset majanduslikku sisu, see eeldus põhjendamatu viivituse ja liigsete halduskuludeta ümber lükata, esitades mis tahes täiendavaid tõendeid äritegevuse kohta, mida nad teevad asjaomase tulu saamiseks.

Muudatusettepanek 40

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 2 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

a)

dokument, mis võimaldab kindlaks teha ettevõtja asutamise ärilised põhjused;

a)

dokument, mis võimaldab kindlaks teha ettevõtja asutamise ärilised põhjused liikmesriigis, kus tegevus toimub ;

Muudatusettepanek 41

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 2 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

b)

teave töötajate profiilide kohta, sealhulgas nende töökogemus, otsustusõigus üldises organisatsioonis, roll ja ametikoht organisatsiooni struktuuris, töölepingu liik, kvalifikatsioon ja töösuhte kestus;

b)

teave täistööajaga, osalise tööajaga ja vabakutseliste töötajate profiilide kohta, nimelt milline on nende töökogemus, otsustusõigus üldises organisatsioonis, roll ja ametikoht organisatsiooni struktuuris, töölepingu liik, kvalifikatsioon ja töösuhte kestus , tagades samal ajal kõrgetasemelise andmekaitse ja isikuandmete kaitse ;

Muudatusettepanek 42

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

3a.     Liikmesriik vaatab eelduse ümberlükkamise taotluse läbi üheksa kuu jooksul pärast taotluse esitamist ja see loetakse rahuldatuks, kui liikmesriik ei ole pärast kõnealuse üheksakuulise tähtaja möödumist vastust andnud.

Muudatusettepanek 43

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 10 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1.   Liikmesriik võtab asjakohased meetmed, et võimaldada artikli 6 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele vastaval ettevõtjal taotleda vabastust käesolevast direktiivist tulenevatest kohustustest, kui ettevõtja olemasolu ei vähenda tema tegeliku tulusaaja (tegelike tulusaajate) või selle kontserni kui terviku maksukohustust, mille liige ettevõtja on.

1.   Liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et võimaldada artikli 6 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele vastaval ettevõtjal taotleda põhjendamatu viivituse ja liigsete halduskuludeta vabastust käesolevast direktiivist tulenevatest kohustustest, kui ettevõtja olemasolu ei vähenda tema tegeliku tulusaaja (tegelike tulusaajate) või selle kontserni kui terviku maksukohustust, mille liige ettevõtja on.

Muudatusettepanek 44

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 10 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2.   Liikmesriik võib anda vabastuse üheks maksustamisaastaks, kui ettevõtja esitab piisavad ja objektiivsed tõendid selle kohta, et tema osalemine kontsernis ei too kaasa maksusoodustust olenevalt asjaoludest kas tema tegelikule tulusaajale (tegelikele tulusaajatele) või kontsernile tervikuna. Need tõendid peavad sisaldama teavet kontserni struktuuri ja tegevuse kohta. Need tõendid peavad võimaldama võrrelda tegeliku tulusaaja (tegelike tulusaajate) või kontserni kui terviku tasumisele kuuluva maksu kogusummat, võttes arvesse ettevõtja osalemist kontsernis, summaga, mis kuuluks tasumisele samadel asjaoludel selle ettevõtja puudumisel.

2.   Liikmesriik võib anda vabastuse üheks maksustamisaastaks, kui ettevõtja esitab piisavad ja objektiivsed tõendid selle kohta, et tema osalemine kontsernis ei too kaasa maksusoodustust olenevalt asjaoludest kas tema tegelikule tulusaajale (tegelikele tulusaajatele) või kontsernile tervikuna. Need tõendid peavad sisaldama teavet kontserni struktuuri ja tegevuse kohta , sealhulgas nimekirja töötajatest täistööaja ekvivalendi alusel . Need tõendid peavad võimaldama võrrelda tegeliku tulusaaja (tegelike tulusaajate) või kontserni kui terviku tasumisele kuuluva maksu kogusummat, võttes arvesse ettevõtja osalemist kontsernis, summaga, mis kuuluks tasumisele samadel asjaoludel selle ettevõtja puudumisel.

Muudatusettepanek 45

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 10 – lõige 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

3a.     Liikmesriik vaatab vabastustaotluse läbi üheksa kuu jooksul pärast taotluse esitamist ja see loetakse vastuvõetuks, kui liikmesriik ei ole pärast üheksakuulise tähtaja möödumist vastust andnud.

Muudatusettepanek 46

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõige 1 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Kui ettevõtjal ei ole maksustamise seisukohast minimaalset majanduslikku sisu liikmesriigis, kus ta on maksuresident, teeb see liikmesriik mis tahes järgmise otsuse:

Kui ettevõtjal ei ole maksustamise seisukohast minimaalset majanduslikku sisu liikmesriigis, kus ta on maksuresident, lükkab see liikmesriik tagasi ettevõtja taotluse maksuresidentsuse tõendi saamiseks eesmärgiga kasutada tõendit väljaspool selle liikmesriigi jurisdiktsiooni.

Muudatusettepanek 47

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõik 1 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

a)

lükkab tagasi ettevõtja taotluse maksuresidentsuse tõendi saamiseks eesmärgiga kasutada tõendit väljaspool selle liikmesriigi jurisdiktsiooni

välja jäetud

Muudatusettepanek 48

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõik 1 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

b)

annab maksuresidentsuse tõendi, mis näeb ette, et ettevõtjal ei ole õigust saada soodustusi, mis tulenevad lepingutest ja konventsioonidest, millega nähakse ette tulu ja vajaduse korral kapitali topeltmaksustamise kaotamine, ning samasuguse eesmärgi või mõjuga rahvusvahelistest lepingutest ning direktiivi 2011/96/EL artiklitest 4, 5 ja 6 ja direktiivi 2003/49/EÜ artiklist 1.

välja jäetud

Muudatusettepanek 49

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõik 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

Kui liikmesriik lükkab tagasi taotluse sellise tõendi saamiseks, teeb ta ametliku avalduse, milles põhjendatakse otsust selgesõnaliselt ja tehakse ettekirjutus, et ettevõtjal ei ole õigust saada soodustusi, mis tulenevad lepingutest ja konventsioonidest, millega nähakse ette tulu ja vajaduse korral kapitali topeltmaksustamise kaotamine, ning samasuguse eesmärgi või mõjuga rahvusvahelistest lepingutest ning direktiivi 2011/96/EL artiklitest 4, 5 ja 6 ja direktiivi 2003/49/EÜ artiklist 1.

Muudatusettepanek 50

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõik 1 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

Komisjon tagab koostöös liikmesriikidega, et need maksutagajärjed on hästi sõnastatud seoses kolmandate riikidega sõlmitud kehtivate kahepoolsete maksulepingutega, et nad saaksid teavet eeldatavate variühingute kohta.

Muudatusettepanek 51

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 13 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2011/16/EL

Artikkel 8ad – lõige 4 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

b)

direktiivi [väljaannete talitus] artikli 6 kohaselt aruandekohustusliku ettevõtja käibemaksukohustuslasena registreerimise number, kui see on olemas;

b)

kui maksukohustuslasena registreerimise numbrit ei ole, siis direktiivi [väljaannete talitus] artikli 6 kohaselt aruandekohustusliku ettevõtja käibemaksukohustuslasena registreerimise number, kui see on olemas;

Muudatusettepanek 52

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 13 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2011/16/EL

Artikkel 8ad – lõige 4 – punkt g

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

g)

ettevõtja poolt artikli 7 lõike 2 kohaselt esitatud tõendite kokkuvõte.

g)

ettevõtja poolt artikli 7 lõike 2 kohaselt esitatud deklaratsiooni kokkuvõte ja asjakohasel juhul tõendid .

Muudatusettepanek 53

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 13 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2011/16/EL

Artikkel 8ad – lõige 6 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

6a.     Kui liikmesriigi pädev asutus teeb lõigete 1, 2 või 3 kohaselt kindlaks teised liikmesriigid, keda ettevõtja aruandlus tõenäoliselt puudutab, sisaldab kõnealustes lõigetes osutatud teade hoiatust asjaomastele liikmesriikidele.

Muudatusettepanek 54

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 14 – lõik 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Liikmesriigid tagavad, et kõnealused karistused hõlmavad rahalist halduskaristust, mis moodustab vähemalt 5  % ettevõtja käibest asjaomasel maksustamisaastal, kui ettevõtja, kes peab esitama artikli 6 kohaselt aruande, ei täida maksustamisaasta kohta seda nõuet ettenähtud tähtaja jooksul või esitab artikli 7 kohases maksudeklaratsioonis valeandmeid.

Liikmesriigid tagavad, et kõnealused karistused hõlmavad rahalist halduskaristust, mis moodustab vähemalt 2  % ettevõtja tulust asjaomasel maksustamisaastal, kui ettevõtja, kes peab esitama artikli 6 kohaselt aruande, ei täida maksustamisaasta kohta seda nõuet ettenähtud tähtaja jooksul , ja rahalist halduskaristust, mis moodustab vähemalt 4 % ettevõtja tulust, kui ettevõtja, kes peab esitama artikli 6 kohaselt aruande, esitab artikli 7 kohases maksudeklaratsioonis valeandmeid. Ettevõtja puhul, kellel puudub tulu või kelle tulu on väike ning jääb alla riikliku maksuhalduri poolt kindlaks määratud künnise ega jää alla komisjoni rakendusaktis sätestatud miinimumkünnist, peaks karistus põhinema ettevõtja koguvaral.

Muudatusettepanek 55

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 14 – lõik 2 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

Teises lõigus osutatud rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artiklis 18a osutatud kontrollimenetlusega.

Muudatusettepanek 56

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 15 – pealkiri

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Maksuauditite taotlus

Ühiste maksuauditite taotlus

Muudatusettepanek 57

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 15 – lõik 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Kui ühe liikmesriigi pädeval asutusel on põhjust arvata, et teise liikmesriigi maksuresidendist ettevõtja ei ole täitnud käesolevast direktiivist tulenevaid kohustusi, võib esimene liikmesriik taotleda teise liikmesriigi pädevalt asutuselt ettevõtja maksuauditi läbiviimist.

Kui ühe liikmesriigi pädeval asutusel on põhjust arvata, et teise liikmesriigi maksuresidendist ettevõtja ei ole täitnud käesolevast direktiivist tulenevaid kohustusi, võib esimene liikmesriik neid põhjuseid välja tuues taotleda teise liikmesriigi pädevalt asutuselt ettevõtja ühise maksuauditi läbiviimist nõukogu direktiivi (EL) 2021/514  (17) artiklis 12a kehtestatud menetluste kohaselt .

Muudatusettepanek 58

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 15 – lõik 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Taotluse saanud liikmesriigi pädev asutus algatab maksuauditi ühe kuu jooksul alates taotluse saamisest ja viib selle läbi kooskõlas taotluse saanud liikmesriigis maksuauditeid reguleerivate õigusnormidega.

Kui taotluse esitanud pädev asutus ei saa juriidilistel põhjustel teha ühist maksuauditit, algatab taotluse saanud liikmesriigi pädev asutus riigisisese auditi ühe kuu jooksul alates taotluse saamisest ja viib selle läbi kooskõlas taotluse saanud liikmesriigis maksuauditeid reguleerivate õigusnormidega.

Muudatusettepanek 59

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 16 – lõige 1 – punkt f

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

f)

artikli 6 lõikes 1 sätestatud tingimustele vastavatele ettevõtjatele tehtud auditite arv;

f)

artikli 6 lõikes 1 sätestatud tingimustele vastavatele ettevõtjatele tehtud auditite arv , tuues eraldi välja ühisauditid ja tavapärased auditid ;

Muudatusettepanek 60

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 17 – pealkiri

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Aruanded

Läbivaatamine

Muudatusettepanek 61

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 17 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1.   Hiljemalt 31 . detsembriks 2028 esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi rakendamise kohta.

1.   Hiljemalt … [viis aastat pärast käesoleva direktiivi ülevõtmise kuupäeva] esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi rakendamise ja toimimise kohta. Kui see on asjakohane, kaasneb aruandega läbivaatamine, et suurendada käesoleva direktiivi mõjusust, ning seadusandlik ettepanek käesoleva direktiivi muutmiseks.

Muudatusettepanek 62

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 17 – lõige 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

1a.     Aruandes käsitletakse ja hinnatakse käesoleva direktiivi mõju liikmesriikide maksutuludele ning maksuhaldurite suutlikkusele ja eelkõige seda, kas käesolevat direktiivi on vaja muuta. Aruandes hinnatakse ka seda, kas oleks asjakohane lisada artiklisse 7 majandusliku sisu kriteerium, mis põhineb ühe töötaja kohta saadud maksustamiseelsel kasumil, ning laiendada kohustust esitada aruanne kõnealuses artiklis sätestatud maksustamise seisukohast minimaalse majandusliku sisu kriteeriumide kohta ka reguleeritud finantsettevõtjatele ning vajaduse korral vaadata läbi neile artikli 6 lõikega 2b antud vabastus.

Muudatusettepanek 63

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 17 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2.   Aruande koostamisel võtab komisjon arvesse liikmesriikide poolt artikli 15 kohaselt edastatud teavet.

2.   Aruande koostamisel võtab komisjon arvesse liikmesriikide poolt artikli 16 kohaselt edastatud teavet.

Muudatusettepanek 64

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 18 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

Artikkel 18a

Komiteemenetlus

1.     Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.     Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.


(10)  Nõukogu 12. juuli 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/1164, millega nähakse ette siseturu toimimist otseselt mõjutavate maksustamise vältimise viiside vastased eeskirjad (ELT L 193, 19.7.2016, lk 1).

(11)  Nõukogu 15. veebruari 2011. aasta direktiiv 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 64, 11.3.2011, lk 1).

(10)  Nõukogu 12. juuli 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/1164, millega nähakse ette siseturu toimimist otseselt mõjutavate maksustamise vältimise viiside vastased eeskirjad (ELT L 193, 19.7.2016, lk 1).

(11)  Nõukogu 15. veebruari 2011. aasta direktiiv 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 64, 11.3.2011, lk 1).

(12)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT L 141, 5.6.2015, lk 73).

(13)  Nõukogu peasekretariaat, 9637/18 FISC 241 ECOFIN 555, käitumisjuhend (äriühingute maksustamine), suunised kolmanda kriteeriumi tõlgendamiseks; OECD/G20 maksubaasi kahanemist ja kasumi ümberpaigutamist käsitleva projekti lõpparuanne „Countering Harmful Tax Practices More Effectively, Taking into Account Transparency and Substance, Action 5“ (Tõhusam kahjulike maksutavade vastane võitlus, mille puhul võetakse arvesse läbipaistvust ja sisu, 5. meede).

(12)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT L 141, 5.6.2015, lk 73).

(13)  Nõukogu peasekretariaat, 9637/18 FISC 241 ECOFIN 555, käitumisjuhend (äriühingute maksustamine), suunised kolmanda kriteeriumi tõlgendamiseks; OECD/G20 maksubaasi kahanemist ja kasumi ümberpaigutamist käsitleva projekti lõpparuanne „Countering Harmful Tax Practices More Effectively, Taking into Account Transparency and Substance, Action 5“ (Tõhusam kahjulike maksutavade vastane võitlus, mille puhul võetakse arvesse läbipaistvust ja sisu, 5. meede).

(14)  Nõukogu 30. novembri 2011. aasta direktiiv 2011/96/EL eri liikmesriikide ema- ja tütarettevõtjate suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta (ELT L 345, 29.12.2011, lk 8).

(15)  Nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiiv 2003/49/EÜ eri liikmesriikide sidusühingute vaheliste intressimaksete ja litsentsitasude suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta (ELT L 157, 26.6.2003, lk 49).

(14)  Nõukogu 30. novembri 2011. aasta direktiiv 2011/96/EL eri liikmesriikide ema- ja tütarettevõtjate suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta (ELT L 345, 29.12.2011, lk 8).

(15)  Nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiiv 2003/49/EÜ eri liikmesriikide sidusühingute vaheliste intressimaksete ja litsentsitasude suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta (ELT L 157, 26.6.2003, lk 49).

(16)   Nõukogu 22. märtsi 2021. aasta direktiiv (EL) 2021/514, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta (ELT L 104, 25.3.2021, lk 1).

(17)   Nõukogu 22. märtsi 2021. aasta direktiiv (EL) 2021/514, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta (ELT L 104, 25.3.2021, lk 1).