15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/2

Euroopa Kohtu (kuues koda) 23. märtsi 2023. aasta otsus – Euroopa Komisjon versus Kreeka Vabariik

(Kohtuasi C-70/21) (1)

(Liikmesriigi kohustuste rikkumine - Keskkond - Direktiiv 2008/50/EÜ - Välisõhu kvaliteet - Artikli 13 lõige 1 - XI lisa - Peenosakeste (PM10-osake) piirtasemete süstemaatiline ja püsiv ületamine Thessaloniki linnastus (EL 0004) - Artikli 23 lõige 1 - XV lisa - Piirtasemete ületamise võimalikult lühike periood - Asjakohased meetmed)

(2023/C 173/03)

Kohtumenetluse keel: kreeka

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: M. Konstantinidis ja M. Noll-Ehlers)

Kostja: Kreeka Vabariik (esindaja: E. Skandalou)

Resolutsioon

—

Kuna Kreeka Vabariik ei ole taganud, et süstemaatiliselt ja püsivalt ei ületataks PM10–osakeste sisalduse piirtasemeid päevase piirtaseme osas alates aastast 2005 kuni aastani 2012 (k.a), aastal 2014 ja siis uuesti aastast 2017 kuni aastani 2019 (k.a) Thessaloniki linnastus ΕL0004, siis on Kreeka Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiivi 2008/50/EÜ välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta artiklist 13 koostoimes XI lisaga, ja

—

kuna Kreeka Vabariik ei ole alates 11. juunist 2010 võtnud vajalikke meetmeid, et tagada PM10–osakeste piirtasemete järgimine Thessaloniki linnastus ΕL0004, siis on Kreeka Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad selle direktiivi artikli 23 lõikest 1 (koostoimes nimetatud direktiivi XV lisa A jaoga) ning eelkõige artikli 23 lõike 1 teises lõigus sätestatud kohustust esitada õhukvaliteedi kavades asjakohased meetmed, nii et piirtasemete ületamise ajavahemik jääks võimalikult lühikeseks.

2)	Mõista kohtukulud välja Kreeka Vabariigilt.

(1) ELT C 128, 12.4.2021.

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/3

Euroopa Kohtu (viies koda) 23. märtsi 2023. aasta otsus (Oberlandesgericht Bambergi eelotsusetaotlus – Saksamaa) – kriminaalmenetluse järgmise isiku suhtes: MR

(Kohtuasi C-365/21 (1), Generalstaatsanwaltschaft Bamberg (erand ne bis in idem-põhimõttest))

(Eelotsusetaotlus - Õigusalane koostöö kriminaalasjades - Schengeni lepingu rakendamise konventsioon - Artikkel 54 - Ne bis in idem-põhimõte - Artikli 55 lõike 1 punkt b - Erand ne bis in idem-põhimõtte kohaldamisest - Liikmesriigi julgeoleku või muude oluliste huvide vastane kuritegu - Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 50 - Ne bis in idem-põhimõte - Artikli 52 lõige 1 - Ne bis in idem-põhimõtte piirangud - Ne bis in idem-põhimõttest erandit ette nägeva riigi deklaratsiooni kooskõla - Kuritegelik ühendus - Varavastased kuriteod)

(2023/C 173/04)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Oberlandesgericht Bamberg

Põhikohtuasja menetluse pool

Menetluses osales: Generalstaatsanwaltschaft Bamberg

Resolutsioon

Esimese küsimuse analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada Schengenis 19. juunil 1990 alla kirjutatud ja 26. märtsil 1995 jõustunud konventsiooni, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta, artikli 55 lõike 1 punkti b kehtivust Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 50 lähtuvalt.

Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 55 lõike 1 punkti b koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 50 ja artikli 52 lõikega 1

tuleb tõlgendada nii, et

sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi kohtud tõlgendavad selle liikmesriigi poolt konventsiooni artikli 55 lõike 1 alusel tehtud deklaratsiooni nii, et konventsiooni artikli 54 sätted ei ole liikmesriigile siduvad kuritegeliku ühenduse loomises seisneva kuriteo puhul, kui kuritegelik ühendus, milles tagaotsitav isik osales, pani toime ainult varavastaseid kuritegusid, eeldusel et kriminaalmenetluse eesmärk on selle ühenduse tegevust arvestades mõista karistus selle liikmesriigi julgeoleku või muude samavõrd oluliste huvide kahjustamise eest.

(1) ELT C 320, 9.8.2021.

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/4

Euroopa Kohtu (neljas koda) 23. märtsi 2023. aasta otsus (Tribunalul Satu Mare eelotsusetaotlus – Rumeenia) – Dual Prod SRL versus Direcţia Generală Regională a Finanţelor Publice Cluj-Napoca – Comisia regională pentru autorizarea operatorilor de produse supuse accizelor armonizate

(Kohtuasi C-412/21 (1), Dual Prod)

(Eelotsusetaotlus - Aktsiis - Direktiiv 2008/118/EÜ - Artikli 16 lõige 1 - Aktsiisikauba tollilao pidamise luba - Järjestikused peatamismeetmed - Karistuslik laad - Euroopa Liidu põhiõiguste harta - Artiklid 48 ja 50 - Süütuse presumptsioon - Ne bis in idem’i põhimõte - Proportsionaalsus)

(2023/C 173/05)

Kohtumenetluse keel: rumeenia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunalul Satu Mare

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Dual Prod SRL

Vastustaja: Direcţia Generală Regională a Finanţelor Publice Cluj-Napoca – Comisia regională pentru autorizarea operatorilor de produse supuse accizelor armonizate

Resolutsioon

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 48 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui aktsiisikauba maksulaona tegutsemise luba peatatakse halduskorras kuni kriminaalmenetluse lõppemiseni üksnes seetõttu, et selle loa omanik on asjaomases kriminaalmenetluses süüdistatav, kui see peatamine kujutab endast karistuslikku sanktsiooni.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 50 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui aktsiisikauba eeskirjade rikkumise eest määratakse karistuslik sanktsioon juriidilisele isikule, kelle suhtes juba on juba jõustunud sama teokoosseisu puhul määratud karistuslik sanktsioon, tingimusel, et:

—	võimalus kumuleerida neid kahte sanktsiooni on ette nähtud seaduses;

—	riigisisesed õigusnormid ei võimalda sama teokoosseisu puhul alustada kriminaalmenetlust ja määrata sanktsiooni sama süüteo eest või sama eesmärgi saavutamiseks, vaid neis on ette nähtud üksnes võimalus kumuleerida erinevatel sätetel põhinevad kriminaalmenetlus ja sanktsioon;

—	asjaomase kriminaalmenetluse eesmärk ja asjaomase sanktsiooni eesmärk täiendavad vastastikku teineteist, kusjuures nende ese võib olla seotud sama asjaomase õigusrikkumise eri aspektidega;

—

on olemas selged ja täpsed eeskirjad, mis võimaldavad ette näha, millise teo ja tegevusetuse puhul on võimalik kriminaalmenetlust ja sanktsiooni kumuleerida ning eri asutustel oma tegevust koordineerida, kaks menetlust on läbi viidud koordineeritult ja ajaliselt võimalikult paralleelselt ning ajaliselt esimeses menetluses määratud sanktsiooni on teise sanktsiooni määramisel arvesse võetud, mistõttu sellisest kumuleerimisest asjaomastele isikutele tulenev koormus piirdub hädavajalikuga ja määratud sanktsioonid kogumis on vastavuses toime pandud süütegude raskusastmega.

(1) ELT C 401, 04.10.2021.

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/5

Euroopa Kohtu (neljas koda) 23. märtsi 2023. aasta otsus (Court of Appeali eelotsusetaotlused – Iirimaa) – Euroopa vahistamismääruse täitmise menetlus kahe järgmise isiku suhtes: LU (C-514/21), PH (C-515/21)

(Liidetud kohtuasjad C-514/21 ja C-515/21 (1), Minister for Justice and Equality (katseaja tühistamine) jt)

(Eelotsusetaotlus - Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades - Euroopa vahistamismäärus - Raamotsus 2002/584/JSK - Liikmesriikidevaheline üleandmismenetlus - Rakendamise tingimused - Täitmata jätmise vabatahtlikud alused - Artikli 4a lõige 1 - Vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks tehtud vahistamismäärus - Mõiste „kohtulik arutelu, mille tulemusel otsus tehti“ - Ulatus - Esimene karistus, mis jäeti katseajaga tingimisi täitmisele pööramata - Teine süüdimõistmine - Asjaomase isiku puudumine kohtulikult arutelult - Katseaja tühistamine - Kaitseõigused - Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon - Artikkel 6 - Euroopa Liidu põhiõiguste harta - Artiklid 47 ja 48 - Rikkumine - Tagajärjed)

(2023/C 173/06)

Kohtumenetluse keel: inglise

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Court of Appeal

Põhikohtuasja pooled

LU (C-514/21), PH (C-515/21)

menetluses osales: Minister for Justice and Equality

Resolutsioon

Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta, mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK, artikli 4a lõiget 1 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 47 ja 48

tuleb tõlgendada nii, et

kui tingimisi kohaldamata jäetud vabadusekaotuslik karistus pööratakse teise kriminaalkorras süüdimõistmise tagajärjel täitmisele ning selle karistuse täideviimiseks tehakse Euroopa vahistamismäärus, kujutab see tagaselja toimunud kriminaalkorras süüdimõistmine endast „otsust“ selle sätte tähenduses. Nii ei ole see otsuse puhul, millega pöörati see karistus täitmisele.

Raamotsuse 2002/584, mida on muudetud raamotsusega 2009/299, artikli 4a lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

see lubab vahistamismäärust täitval õigusasutusel keelduda tagaotsitava üleandmisest vahistamismääruse teinud liikmesriigile, kui ilmneb, et menetlus, mille tulemusel tehti selle isiku suhtes teine kriminaalkorras süüdimõistev kohtuotsus, mis on Euroopa vahistamismääruse tegemise seisukohast määrava tähtsusega, toimus tagaselja, välja arvatud juhul, kui Euroopa vahistamismääruses on selle menetlusega seoses viidatud mõnele selle sätte punktides a–d ette nähtud juhtudest.

Raamotsust 2002/584, mida on muudetud raamotsusega 2009/299, koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 ja artikli 48 lõikega 2

tuleb tõlgendada nii, et

sellega on vastuolus see, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus keeldub tagaotsitava üleandmisest vahistamismääruse teinud liikmesriigile põhjusel, et menetlus, mille tulemusel pöörati täitmisele tingimisi kohaldamata jäetud vabadusekaotuslik karistus, mille täideviimiseks tehti Euroopa vahistamismäärus, toimus tagaselja, või seab selle isiku üleandmise tingimuseks kinnituse, et isik saab taotleda selles liikmesriigis asja uuesti läbivaatamist või saab otsuse edasi kaevata, mis võimaldaks uuesti läbi vaadata täitmisele pööramise otsuse või teistkordse kriminaalkorras süüdimõistmise, mis toimus tagaselja ja oli määravaks selle vahistamismääruse tegemisel.

(1) ELT C 119, 14.3.2022.

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/6

Euroopa Kohtu (kolmas koda) 23. märtsi 2023. aasta otsus (Nejvyšší soudi eelotsusetaotlus – Tšehhi Vabariik) – QT versus 02 Czech Republic a. s.

(Kohtuasi C-574/21 (1), Tšehhi Vabariik)

(Eelotsusetaotlus - Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad kaubandusagendid - Direktiiv 86/653/EMÜ - Artikli 17 lõike 2 punkt a - Agendilepingu lõppemine - Kaubandusagendi õigus hüvitisele - Kohaldamise tingimused - Õiglane hüvitis - Hindamine - Mõiste „vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud“ - Vahendustasu tulevastelt tehingutelt - Kaubandusagendi hangitud uued kliendid - Olemasolevad kliendid, kellega kaubandusagent on märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu - Ühekordne vahendustasu)

(2023/C 173/07)

Kohtumenetluse keel: tšehhi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Nejvyšší soud

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: QT

Vastustaja: 02 Czech Republic a. s.

Resolutsioon

Nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/653/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 17 lõike 2 punkti a

tuleb tõlgendada nii, et

selle direktiivi artikli 17 lõikes 2 ette nähtud hüvitise kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta vahendustasu, mida kaubandusagent oleks saanud agendilepingu jätkumise korral tehingutelt, mis tehti pärast agendilepingu lõppemist tema poolt enne lepingu lõppemist esindatavale käsundiandjale hangitud uute klientidega või olemasolevate klientidega, kellega ta oli enne lepingu lõppemist märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu.

Direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a

tuleb tõlgendada nii, et

ühekordse vahendustasu maksmine ei välista artikli 17 lõikes 2 ette nähtud hüvitise arvutamisel vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud ja mis tuleneb tehingutest, mille esindatav käsundiandja pärast agendilepingu lõppemist tegi agendi poolt enne lepingu lõppemist hangitud uute klientidega või olemasolevate klientidega, kellega agent oli enne lepingu lõppemist märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu, kui selline vahendustasu kujutab endast kindlasummalist tasu kaubandusagendi vahendusel esindatava käsundiandja uute või olemasolevate klientidega sõlmitud iga lepingu eest.

(1) ELT C 481, 29.11.2021.

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/7

Euroopa Kohtu (kaheksas koda) 23. märtsi 2023. aasta otsus (Conseil d’État’ eelotsusetaotlus – Prantsusmaa) – Syndicat Uniclima versus Ministre de l’Intérieur

(Kohtuasi C-653/21 (1), Syndicat Uniclima)

(Eelotsusetaotlus - Siseturg - Masinaid, pinge all olevaid elektriseadmeid ja surveseadmeid puudutavate liikmesriikide õigusnormide ühtlustamine - Direktiiv 2006/42/EÜ - Direktiiv 2014/35/EL - Direktiiv 2014/68/EL - „CE-märgis“ - Nendes direktiivides ette nähtud olulistele ohutusnõuetele täiendavate nõuete kehtestamine riigisiseste õigusnormidega - Tingimused - Liikmesriigi ohutusalased õigusnormid, mis reguleerivad üldkasutatavates hoonetes tule- ja paanikaohu vältimist)

(2023/C 173/08)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Conseil d’État

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Syndicat Uniclima

Kostja: Ministre de l’Intérieur

Resolutsioon

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/68/EL surveseadmete turul kättesaadavaks tegemist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 3 lõiget 2 koostoimes selle direktiivi artikli 2 punktiga 31 ja artikli 5 lõike 1 esimese lõiguga

tuleb tõlgendada nii, et

sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis selleks, et kaitsta inimeste tervist ja ohutust üldkasutatavates hoonetes tulekahju eest, kehtestavad tuleohtlikke külmaaineid kasutavatele surveseadmetele ja -seadmestikele nõuded, mis ei kuulu selle direktiiviga ette nähtud oluliste ohutusnõuete hulka, kuid mida tuleb järgida nende seadmete ja seadmestike turul kättesaadavaks tegemiseks või kasutusele võtmiseks isegi siis, kui neil on CE-märgis.

(1) ELT C 37, 24.1.2022.

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/7

Euroopa Kohtu (kümnes koda) 23. märtsi 2023. aasta otsus (Korkein hallinto-oikeuse eelotsusetaotlus – Soome) – menetlus, mille on algatanud Booky.fi Oy

(Kohtuasi C-662/21 (1), Booky.fi)

(Eelotsusetaotlus - ELTL artiklid 34 ja 36 - Kaupade vaba liikumine - Koguseliste piirangutega samaväärse toimega meede - Audiovisuaalprogrammide salvestised - Veebimüük - Liikmesriigi õigusnormid, milles on ette nähtud programmide vanusepiirangu määramine ja vastavalt märgistamine - Alaealiste kaitse - Salvestised, mille vanusepiirang on juba määratud ja mis on juba märgistatud teises liikmesriigis - Proportsionaalsus)

(2023/C 173/09)

Kohtumenetluse keel: soome

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Korkein hallinto-oikeus

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Booky.fi Oy

Menetluses osales: Kansallinen audiovisuaalinen instituutti (KAVI)

Resolutsioon

ELTL artikleid 34 ja 36 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt alaealiste kaitsmiseks audiovisuaalse sisu eest, mis võib kahjustada nende heaolu ja arengut, tuleb füüsilisel andmekandjal salvestatud ja veebipoe kaudu turustatavat audiovisuaalprogrammi enne turustamist asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt kontrollida ning määrata selle vanusepiirang ning vastav märgistus, isegi kui teise liikmesriigi õiguse alusel on seda programmi juba kontrollitud ning on määratud selle analoogne vanusepiirang ja sellele vastav märgistus, tingimusel, et sellised õigusnormid on sobivad asjaomase eesmärgi saavutamise tagamiseks ega lähe kaugemale sellest, mis on vajalik selle saavutamiseks.

Sellega seoses ei ole määravat tähtsust asjaolul, et nende õigusnormide kohaldamisalast on välja jäetud sellised salvestised, mida asjaomases liikmesriigis võidakse turustada teisest liikmesriigist lähtuvalt, tingimusel, et selline piirang ei kahjusta taotletava eesmärgi saavutamist. Samuti ei ole määrava tähtsusega see, et asjaomastes riigisisestes õigusnormides ei ole ette nähtud erandit sellest nõudest juhuks, kui on võimalik kindlaks teha neis õigusnormides määratletud salvestise ostja täisealisus.

(1) ELT C 24, 17.1.2022.

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/8

Euroopa Kohtu (üheksas koda) 7. märtsi 2023. aasta määrus (Bundesverwaltungsgerichti (Innsbruck) eelotsusetaotlus – Austria) – Willy Hermann Service GmbH, DI versus Präsidentin des Landesgerichts Feldkirch

(Kohtuasi C-561/22 (1), Willy Hermann Service)

(Eelotsusetaotlus - Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 99 - Direktiiv 2013/34/EL - Artiklid 30 ja 51 - Aruandeaasta finantsaruannete avaldamine - Sanktsioonid avaldamata jätmise korral - Tsiviilkohtu poolt sunniraha rakendamine - Haldusmenetlus selle sunniraha, mida ei saa enam vaidlustada, sissenõudmiseks - Õigusnormid, mis välistavad selle sunniraha läbivaatamise halduskohtus - Seadusjõud - Tõhususe põhimõte - Proportsionaalsus)

(2023/C 173/10)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bundesverwaltungsgericht (Innsbruck)

Põhikohtuasja menetluse pooled

Kaebajad: Willy Hermann Service GmbH, DI

Vastustaja: Präsidentin des Landesgerichts Feldkirch

Resolutsioon

Liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et halduskohus, kes otsustab äriühingule ja tema juhatajale raamatupidamise aastaaruande avaldamata jätmise tõttu rakendatud sunniraha sissenõudmise üle, on seotud jõustunud tsiviilkohtu otsusega, millega seda sunniraha rakendati ja millega määrati kindlaks selle suurus, et tagada nende kohustuste täitmine, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/34/EL teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete, konsolideeritud finantsaruannete ja nendega seotud aruannete kohta ja millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/43/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ artiklitest 30 ja 51, nagu need on liikmesriigi õigusesse üle võetud.

(1) Saabumise kuupäev: 24.8.2022.

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/9

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Rejonowy dla Warszawy-Woli w Warszawie (Poola) 5. veebruaril 2022 – QI versus Santander Bank Polska S.A.

(Kohtuasi C-76/22)

(2023/C 173/11)

Kohtumenetluse keel: poola

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Sąd Rejonowy dla Warszawy-Woli w Warszawie

Põhikohtuasja pooled

Hageja: QI

Kostja: Santander Bank Polska S.A.

Eelotsuse küsimused

Kas direktiivi 2014/17/EL (1) artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada samamoodi kui direktiivi 2008/48/EÜ (2) artikli 16 lõiget 1 ehk kas seda õigusnormi tuleb tõlgendada nii, et tarbija õigus hüpoteeklaenu kogukulu vähendamisele hüpoteeklaenu laenusumma ennetähtaegse tagasimaksmise korral hõlmab kõiki tarbija kanda olevaid kulusid, sh laenu lepingutasu?

Kas direktiivi 2014/17/EL artikli 25 lõikes 1 ette nähtud kohustust vähendada hüpoteeklaenu kogukulu hüpoteeklaenu laenusumma ennetähtaegse tagasimaksmise korral tuleb tõlgendada nii, et hüpoteeklaenu kogukulu tuleb vähendada proportsionaalselt, võttes arvesse laenusumma ennetähtaegse tagasimaksmise päeva ja algselt tagasimaksmise päevana kokkulepitud päeva vahele jääva ajavahemiku suhet ajavahemikku, mis algse kokkuleppe kohaselt pidi jääma laenusumma väljamaksmise päeva ja selle summa täieliku tagasimaksmise päeva vahele, või peab laenu kogukulu vähendamine olema proportsionaalne laenuandja saamata jääva tuluga, st intressi, mis jäi tasumata pärast laenusumma ennetähtaegset tagasimaksmist (intress ajavahemiku eest alates laenusumma tegelikust täielikust tagasimaksmisest kuni algselt kokkulepitud täieliku tagasimaksmise päevani), suhet algselt kokkulepitud laenulepingu kogu perioodi eest (alates laenusumma väljamaksmisest kuni kokkulepitud tagasimaksmise päevani) saada olevasse intressi?

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 60, lk 34).

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66).

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/11

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo (Hispaania) 20. detsembril 2022 – M.S.G. jt versus Banco Santander, SA

(Kohtuasi C-775/22)

(2023/C 173/16)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunal Supremo

Põhikohtuasja pooled

Apellandid: M.S.G. jt

Vastustaja: Banco Santander, SA

Eelotsuse küsimus

Kas direktiivi 2014/59/EL (1) artikli 34 lõike 1 punkte a ja b koostoimes selle artikli 53 lõigetega 1 ja 3, artikli 60 lõike 2 esimese lõigu punktidega b ja c ning artikli 64 neljanda lõigu punktiga b tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui pärast allutatud võlakirjade (teise taseme omavahendite instrumendid), mille oli emiteerinud krediidiasutus, kelle suhtes on algatatud kriisilahendusmenetlus, ja mis ei olnud kriisilahendusmenetluse algatamise hetkel aegunud, aktsiateks konverteerimist ja nende seejärel ilma tasuta võõrandamist, esitavad nimetatud allutatud võlakirjad enne kriisilahendusmenetluse algust omandanud isikud nimetatud äriühingu või selle õigusjärglase vastu nimetatud allutatud võlakirjade märkimise lepingu tühiseks tunnistamise hagi, milles nõutakse allutatud võlakirjade märkimisel tasutud hinna tagasimaksmist koos alates nimetatud lepingu sõlmimisest tekkinud intressidega?

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190).

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/11

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo (Hispaania) 22. detsembril 2022 – M.C.S. versus Banco Santander, SA

(Kohtuasi C-779/22)

(2023/C 173/17)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunal Supremo

Põhikohtuasja pooled

Apellant: M.C.S.

Vastustaja: Banco Santander, SA

Eelotsuse küsimus

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/59/EL (1) artikli 34 lõike 1 punkte a ja b koostoimes selle artikli 53 lõigete 1 ja 3 ning artikli 60 lõike 2 esimese lõigu punktidega b ja c tuleb tõlgendada nii, et võimalikku nõuet või õigust, mis tuleneks Banco Populari õigusjärglase kahjuks tehtud otsusest kapitaliinstrumendi (eelisaktsiad), mis konverteeriti aktsiateks enne Banco Populari kriisilahendusmenetluse algatamist (7. juuni 2017), omandamise tühisuse tõttu, võib käsitleda kohustusena, mida mõjutab direktiivi 2014/59 artikli 53 lõikes 3 nimetatud allahindamise või tühistamise läbiviimise prognoos, sarnaselt „mittesissenõutavate“ võlakirjade või nõuetega, nii et Banco Santander kui Banco Populari õigusjärglane on sellest vabastatud ja see ei oleks tema suhtes täitmisele pööratav, kui nimetatud kohustuse aluseks olev hagi on esitatud pärast panga kriisilahendusmenetluse lõpetamist?

Kas nimetatud sätete tõlgendus peaks vastupidi olema selline, et nimetatud nõue või õigus oleks panga kriisilahendusmenetluse läbiviimise ajal „sissenõutav“ kohustus (direktiivi artikli 53 lõige 3) või „juba tekkinud kohustus“ (artikli 60 lõike 2 punkt b) ning ei kuulu seetõttu nimetatud kohustuste või nõuete vabastuste või tühistamise alla, isegi kui aktsiad on allahinnatud ja tühistatud, ning see on sellest tulenevalt Banco Santanderi kui Banco Populari õigusjärglase suhtes täitmisele pööratav, kaasa arvatud juhul, kui hagi, mille põhjal väljamõistmise otsus tehakse, on esitatud pärast panga kriisilahendusmenetluse lõpetamist?

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/12

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo (Hispaania) 23. detsembril 2022 – FSC versus Banco Santander SA

(Kohtuasi C-794/22)

(2023/C 173/18)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunal Supremo

Põhikohtuasja pooled

Apellant: FSC

Vastustaja: Banco Santander SA

Eelotsuse küsimus

Kas direktiivi 2014/59/EL (1) artikli 34 lõike 1 punkte a ja b koostoimes selle artikli 53 lõigete 1 ja 3 ning artikli 60 lõike 2 esimese lõigu punktidega b ja c tuleb tõlgendada nii, et võimalikku nõuet või õigust, mis tuleneks Banco Populari õigusjärglaselt hüvitise väljamõistmise otsusest finantstoote (kohustuslikus korras sama panga aktsiateks konverteeritavad allutatud võlakirjad) turustamisest tulenevat vastutust käsitleva hagi tõttu, mis ei hõlma Banco Populari kriisilahenduse meetmetes nimetatud täiendavaid kapitaliinstrumente, mis konverteeriti panga aktsiateks enne panga kriisilahenduse meetmete võtmist (7. juuni 2017), võib käsitleda kohustusena, mida mõjutab direktiivi 2014/59/EL artikli 53 lõikes 3 nimetatud allahindamise või tühistamise läbiviimise prognoos, sarnaselt „mittesissenõutavate“ võlakirjade või nõuetega, nii et Banco Santander kui Banco Populari õigusjärglane on sellest vabastatud ja see ei oleks tema suhtes täitmisele pööratav, kui väljamõistmise otsuse aluseks olev hagi on esitatud pärast panga kriisilahendusmenetluse lõpetamist?

Kas nimetatud sätete tõlgendus peaks vastupidi olema selline, et nimetatud nõue või õigus oleks panga kriisilahendusmenetluse läbiviimise ajal „sissenõutav“ kohustus või nõue – direktiivi artikli 53 lõige 3 –, või „juba tekkinud kohustus“ – artikli 60 lõike 2 punkt b – ning ei kuulu seetõttu nimetatud kohustuste või nõuete vabastuste või tühistamise alla ning see on sellest tulenevalt Banco Santanderi kui Banco Populari õigusjärglase suhtes täitmisele pööratav, kaasa arvatud juhul, kui hagi, mille põhjal väljamõistmise otsus tehakse, on esitatud pärast panga kriisilahendusmenetluse lõpetamist?

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/13

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Okresný súd Bratislava III (Slovakkia) 24. jaanuaril 2023 – NFŠ, a. s. versus Slovenská republika (mida esindab Ministerstvo školstva, vedy, výskumu a športu Slovenskej republiky) ja Ministerstvo školstva, vedy, výskumu a športu Slovenskej republiky

(Kohtuasi C-28/23, NFŠ)

(2023/C 173/19)

Kohtumenetluse keel: slovaki

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Okresný súd Bratislava III

Põhikohtuasja pooled

Hageja: NFŠ, a. s.

Kostjad: Slovenská republika (Slovaki Vabariik) (mida esindab Ministerstvo školstva, vedy, výskumu a športu Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi haridus-, teadus-, teadusuuringute- ja spordiministeerium)) ja Ministerstvo školstva, vedy, výskumu a športu Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi haridus-, teadus-, teadusuuringute- ja spordiministeerium)

Eelotsuse küsimused

Kas ministeeriumi (riigi) ja ilma hankemenetluseta valitud eraõigusliku üksuse vahel sõlmitud toetusleping ja eelmüügileping on ehitustööde riigihange direktiivi 2004/18 (1) artikli 1 lõike 2 punkti b tähenduses või direktiivi 2014/24 (2) artikli 2 lõike 6 punkti c tähenduses, kui toetusleping kujutab endast Euroopa Komisjoni heakskiidetud riigiabi ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses, toetuslepinguga hõlmatud kohustuste esemeks on riigi kohustus toetust anda ja eraõigusliku üksuse kohustus ehitada objekt valmis ministeeriumi määratletud tingimuste kohaselt ja võimaldada spordiorganisatsioonil kasutada osa sellest objektist, eellepinguga hõlmatud kohustuste esemeks on aga eraõiguslikule üksusele antud ühepoolne võimalus riigi kohustusena valmis objekt välja osta, kusjuures need lepingud moodustavad omavahel ajaliselt ja esemeliselt seotud vastastikuste kohustuste raamistiku ministeeriumi ja eraõigusliku üksuse vahel?

Kas direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 2 punktiga b või direktiivi 2014/24 artikli 2 lõike 6 punktiga c on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt on absoluutselt (ehk algusest peale / ex tunc) tühine õigustoiming, mis on oma sisult või eesmärgilt seadusega vastuolus või kujutab endast seadusest kõrvalehoidmist või on vastuolus heade tavadega, kui see vastuolu seadusega seisneb riigihanke-eeskirjade raskes rikkumises?

Kas direktiivi 89/665 (3) artikli 2d lõike 1 punktiga a ja artikli 2d lõikega 2 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt on absoluutselt (ehk algusest peale / ex tunc) tühine õigustoiming, mis on oma sisult või eesmärgilt seadusega vastuolus või kujutab endast seadusest kõrvalehoidmist või on vastuolus heade tavadega, kui see vastuolu seadusega seisneb riigihanke-eeskirjade raskes rikkumises (kõrvalehoidmises), nagu see leidis aset põhikohtuasja puhul?

4	Kas direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 2 punkti b või direktiivi 2014/24 artikli 2 lõike 6 punkti c tuleb tõlgendada nii, et nende õigusnormidega on vastuolus asumine ex tunc seisukohale, et niisugune eelmüügileping, mis on põhikohtuasja esemeks, toob kaasa õiguslikke tagajärgi?

(1) Euroopa parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/18/EÜ, ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT 2004, L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132).

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/24/EL, riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65).

(3) Nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiiv riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EMÜ 1989, L 395, lk 33).

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/14

Euroopa Komisjoni 26. jaanuaril 2023 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda laiendatud koosseisus) 16. novembri 2022. aasta otsuse peale kohtuasjas T-469/20: Madalmaade Kuningriik versus komisjon

(Kohtuasi C-40/23 P)

(2023/C 173/20)

Kohtumenetluse keel: hollandi

Pooled

Apellant: Euroopa Komisjon (esindajad: B. Stromsky, H. van Vliet ja I. Georgiopoulos)

Teine menetlusosaline: Madalmaade Kuningriik

Apellandi nõuded

Appelant palub Euroopa Kohtul:

—	tühistada Üldkohtu (seitsmes koda laiendatud koosseisus) 16. novembri 2022. aasta otsus kohtuasjas T-469/20: Madalmaade Kuningriik versus komisjon, EU:T:2022:713;

—	lükata tagasi neljas ja viies väide kohtuasjas T-469/20;

—	kasutada Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 lõike 1 teises lauses ette nähtud võimalust ja teha ise asjas lõplik kohtuotsus ning jätta hagi põhjendamatuse tõttu tervikuna rahuldamata;

—	mõista kohtukulud välja Madalmaade Kuningriigilt.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuses tuginetakse ühele väitele, mis koosneb kahest osast.

Esimeses kohtuastmes vaidlustatud komisjoni otsusega (1) (edaspidi „otsus“) tunnistati meede siseturuga kokkusobivaks, ilma et oleks lõplikult otsustatud, kas seejuures on tegemist riigiabiga ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

Esimeses osas väidetakse, et Üldkohus tuvastas õigusnormi rikkudes, et komisjon saab vastuväidete esitamata jätmise otsuse määruse 2015/1589 (2) tähenduses teha vaid siis, kui eelnevalt on otsustatud, kas kõnealuse meetme puhul on tegemist riigiabiga. Liidu õiguse erinevad tõlgendusmeetodid komisjoni arvates seda järeldust ei kinnita. Eelkõige ei ole vaidlustatud otsus kooskõlas liidu seadusandja eesmärgiga teha meetme kooskõla siseturuga kiiresti selgeks. Kui kohtuotsust ei tühistataks, oleks komisjon nimelt sunnitud pikaldaselt ja asjatult kontrollima, kas meetme puhul on täidetud kõik ELTL artikli 107 lõike 1 tingimused, kuigi ta on niigi juba veendunud, et see meede on siseturuga kooskõlas.

Teises osas väidetakse, et Üldkohus tuvastas õigusnormi rikkudes, et otsus on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Vastupidi, otsus hoopis suurendas õiguskindlust, kuna meede tunnistati siseturuga kokkusobivaks niipea, kui komisjon oli selle tuvastanud.

(1) Komisjoni 12. mai 2020. aasta otsus C(2020) 2998 (final) riigiabi SA. 54537 (2020/NN) kohta – Madalmaad, Madalmaades elektrienergia tootmiseks kivisöe kasutamise keeld.

(2) Nõukogu 13. juuli 2015. aasta määrus (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9).

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/15

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof (Saksamaa) 3. veebruaril 2023 – WY versus Laudamotion GmbH, Ryanair DAC

(Kohtuasi C-54/23, Laudamotion ja Ryanair)

(2023/C 173/21)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bundesgerichtshof

Põhikohtuasja pooled

Hageja: WY

Kostjad: Laudamotion GmbH, Ryanair DAC

Eelotsuse küsimused

Kas lennu vähemalt kolmetunnise hilinemise korral määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artiklitest 5, 6 ja 7 tulenev õigus hüvitisele on põhimõtteliselt välistatud, kui reisija kasutab olukorras, kus oodata on lennu pikaajalist hilinemist, enda broneeritud asenduslendu ja jõuab sellega lõppsihtkohta vähem kui kolmetunnise hilinemisega, või võib õigus hüvitisele sellises olukorras olemas olla vähemasti juhul, kui reisijal on juba enne kõige hilisemat lennule registreerimisele ilmumise aega võimalik piisava kindlusega eeldada, et lend saabub lõppsihtkohta vähemalt kolmetunnise hilinemisega?

Juhul kui esimesele küsimusele tuleb vastata viimati nimetatud tähenduses: Kas lennu vähemalt kolmetunnise hilinemise korral määruse artiklitest 5, 6 ja 7 tulenev õigus hüvitisele eeldab kirjeldatud olukorras seda, et reisija ilmub ette teatatud ajaks lennule registreerimisele, nagu on sätestatud määruse artikli 3 lõike 2 punktis a?

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT 2004, L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 10).

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/15

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Nejvyšší správní soud (Tšehhi Vabariik) 2. veebruaril 2023 – JH versus Policejní prezidium

(Kohtuasi C-57/23, Policejní prezidium)

(2023/C 173/22)

Kohtumenetluse keel: tšehhi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Nejvyšší správní soud

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: JH

Vastustaja: Policejní prezidium

Eelotsuse küsimused

Millist eri andmesubjektide eristamise määra nõuab direktiivi 2016/680 (1) artikli 4 lõike 1 punkt c või selle direktiivi artikkel 6 koostoimes artikliga 10? Kas isikuandmete töötlemise minimeerimise nõude ja andmesubjektide eri kategooriate eristamise kohustusega on kooskõlas see, kui liikmesriigi seadused lubavad koguda geneetilisi andmeid kõigilt isikutelt, keda kahtlustatakse või süüdistatakse tahtliku süüteo toimepanemises?

Kas direktiivi 2016/680 artikli 4 lõike 1 punktiga e on kooskõlas olukord, kus kuritegude ennetamise või avastamise üldisel eesmärgil hindavad DNA-profiili edasise säilitamise vajadust politseiasutused oma sise-eeskirjade alusel, mis sageli tähendab delikaatsete isikuandmete säilitamist määramata ajaks, ilma et määratletaks selliste isikuandmete säilitamise mistahes maksimaalne aeg? Kui see olukord on viidatud õigusnormiga vastuolus, siis milliste kriteeriumite alusel tuleks hinnata sellisel eesmärgil kogutavate ja säilitatavate isikuandmete säilitamise aja proportsionaalsust?

Milline on eriti delikaatsete isikuandmete kogumise, säilitamise ja eemaldamise minimaalsed materiaalsed ja menetluslikud tingimused direktiivi 2016/680 artikli 10 tähenduses, mis peavad olema ette nähtud liikmesriigi õiguse üldnormides? Kas ka kohtupraktika saab lugeda „liikmesriigi õiguseks“ direktiivi 2016/680 artikli 8 lõike 2 tähenduses koostoimes artikliga 10?

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK (ELT 2016, L 119, lk 89).

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/16

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado Contencioso-Administrativo no5 de Barcelona (Hispaania) 6. veebruaril 2023 – Pedro Francisco versus Subdelegación del Gobierno en Barcelona

(Kohtuasi C-62/23, Pedro Francisco)

(2023/C 173/23)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Juzgado Contencioso-Administrativo no5 de Barcelona

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: Pedro Francisco

Vastustaja: Subdelegación del Gobierno en Barcelona

Eelotsuse küsimused

1.	Kas direktiivi 2004/38 (1) artiklit 27 tuleb tõlgendada nii, et asjaomase isiku käitumise puhul võib tugineda politseiregistri kannetele, et hinnata, kas tegemist on tõelise ohuga, kuigi kriminaalasja eesmärk on tuvastada, kas see oht on tõeline?

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas direktiivi artiklit 27 arvestades tuleb tõlgendada nii, et valitsusasutus peab mainima selgesõnaliselt ja üksikasjalikult nende registrikannete aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ja algatatud kohtumenetlusi, samuti nende käiku kinnitamaks, et tegemist ei ole pelgalt oletustega?

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (EMPs kohaldatav tekst) (ELT L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46).

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/17

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de lo Contencioso-Administrativo no5 de Barcelona (Hispaania) 6. veebruaril 2023 – Sagrario, Joaquín, Prudencio versus Subdelegación del Gobierno en Barcelona

(Kohtuasi C-63/23)

(2023/C 173/24)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Juzgado de lo Contencioso-Administrativo no 5 de Barcelona

Põhikohtuasja pooled

Kaebajad: Sagrario, Joaquín, Prudencio

Vastustaja: Subdelegación del Gobierno en Barcelona

Eelotsuse küsimused

1.	Kas direktiivi (1) artikli 15 lõike 3 lõpuosa ja artikkel 17 peavad hõlmama „eriti raskete asjaolude“ puhul automaatselt kõiki asjaolusid, mis mõjutavad alaealisi ja/või mis on samalaadsed artiklis 15 ette nähtud asjaoludega?

2.	Kas direktiivi artikli 15 lõike 3 lõpuosa ja artikliga 17 on kooskõlas liikmesriigi õigusnorm, milles ei ole nähtud ette eraldi elamisloa andmist, millega tagataks, et nimetatud eriti raskete asjaolude esinemise korral ei viibi taasühinenud pereliikmed riigis aluseta?

3.	Kas direktiivi artikli 15 lõike 3 lõpuosa ja artiklit 17 saab tõlgendada nii, et õigus eraldi loale on olemas juhul, kui taasühinenud perekond jääb neist mitteolenevatel põhjustel elamisloast ilma?

4.	Kas direktiivi artikli 15 lõikega 3 ja artikliga 17 on kooskõlas liikmesriigi õigusnorm, milles ei ole nähtud enne taasühinenud pereliikmete elamisloa pikendamisest keeldumist ette direktiivi artiklis 17 osutatud asjaolude vajalikku ja kohustuslikku hindamist?

Kas direktiivi artikli 15 lõikega 3 ja artikliga 17 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikega 1 ning artikli 8 lõigetega 1 ja 2 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 47, 24 ja 7 ning artikli 33 lõikega 1 on kooskõlas liikmesriigi õigusnorm, milles ei ole nähtud enne taasühinenud isikule elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumist ette konkreetset menetlust laste ärakuulamiseks, kui perekonna taasühinemist taotleva isiku puhul on keeldutud talle elamisloa andmisest või selle pikendamisest?

Kas direktiivi artikli 15 lõikega 3 ja artikliga 17 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikega 1 ning artikli 8 lõigetega 1 ja 2 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 47, 24 ja 7 ning artikli 33 lõikega 1 on kooskõlas liikmesriigi õigusnorm, milles ei ole nähtud enne taasühinenud abikaasale elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumist, kui taasühinemist taotleva isiku puhul on keeldutud talle elamisloa andmisest või selle pikendamisest, ette menetlust, mille kaudu ta saaks esitada direktiivi artiklis 17 ette nähtud asjaolud, et talle jäetaks võimalus oma varasemat elamisõigust katkestamata riiki elama jääda?

(1) Nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiiv 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta (ELT 2003, L 251, lk 12; ELT eriväljaanne 19/06, lk 224).

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/17

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesarbeitsgericht (Saksamaa) 8. veebruaril 2023 – MK versus K GmbH

(Kohtuasi C-65/23, K GmbH)

(2023/C 173/25)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bundesarbeitsgericht

Põhikohtuasja pooled

Hageja: MK

Kostja: K GmbH

Eelotsuse küsimused

Kas määruse (EL) 2016/679 (1) artikli 88 lõike 1 alusel vastu võetud riigisisest õigusnormi – nagu föderaalse andmekaitseseaduse (Bundesdatenschutzgesetz, edaspidi „BDSG“) § 26 lõige 4 –, milles on sätestatud, et töötajate isikuandmete, sealhulgas isikuandmete eriliikide töötlemine kollektiivlepingutel põhinevate töösuhete kontekstis on lubatav tingimusel, et järgitakse määruse 2016/679 artikli 88 lõiget 2, tuleb tõlgendada nii, et alati tuleb täita ka määruse 2016/679 muid nõudeid – näiteks määruse 2016/679 artiklis 5, artikli 6 lõikes 1 ja artikli 9 lõigetes 1 ja 2 sisalduvaid nõudeid?

Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt:

Kas määruse 2016/679 artikli 88 lõike 1 alusel vastu võetud riigisisest õigusnormi – nagu BDSG § 26 lõige 4 – tuleb tõlgendada nii, et kollektiivlepingu (käesolevas asjas tööandja ja töötajate esinduskogu vahel sõlmitud lepingu) pooltel on isikuandmete töötlemise vajalikkuse hindamisel määruse 2016/679 artikli 5, artikli 6 lõike 1 ja artikli 9 lõigete 1 ja 2 tähenduses kaalutlusõigus, mille üle on võimalik teostada vaid piiratud kohtulikku kontrolli?

3.	Kui teisele küsimusele vastatakse jaatavalt: Millega võib kohtulikku kontrolli sellisel juhul piirata?

Kas määruse 2016/679 artikli 82 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et isikutel on õigus mittevaralise kahju eest makstavale hüvitisele juba siis, kui nende isikuandmeid on töödeldud määrust 2016/679 rikkudes, või eeldab õigus mittevaralise kahju hüvitamisele lisaks seda, et andmesubjekt tõendab, et talle on tekitatud – arvestatava kaaluga – mittevaraline kahju?

5.	Kas määruse 2016/679 artikli 82 lõige 1 on oma olemuselt eri- või üldpreventiivne ja kas seda tuleb vastutavalt töötlejalt või volitatud töötlejalt määruse 2016/679 artikli 82 lõike 1 alusel mittevaralise kahju eest nõutava hüvitise suuruse arvutamisel arvesse võtta?

6.	Kas mittevaralise kahju eest määruse 2016/679 artikli 82 lõike 1 alusel makstava hüvitise suurus sõltub vastutava töötleja (või volitatud töötleja) süü suurusest? Eelkõige, kas vastutava töötleja (või volitatud töötleja) süü puudumist või süü väiksust võib nimetatud isiku kasuks arvesse võtta?

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT 2016, L 119, lk 1).

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/18

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka) 7. veebruaril 2023 – Elliniki Ornithologiki Etaireia, Syllogos Diktyo Oikologikon Organoseon Aigaiou, Perivallontikos Syllogos Rethymnou, Politistikos Syllogos Thronos Kleisidiou, KX jt versus Ypourgos Esoterikon, Ypourgos Oikonomikon, Ypourgos Anaptyxis kai Ependyseon, Ypourgos Perivallontos kai Energeias, Ypourgos Agrotikis Anaptyxis kai Trofimon

(Kohtuasi C-66/23)

(2023/C 173/26)

Kohtumenetluse keel: kreeka

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Symvoulio tis Epikrateias

Põhikohtuasja pooled

Kaebajad: Elliniki Ornithologiki Etaireia (Kreeka ornitoloogiaühing)

Syllogos Diktyo Oikologikon Organoseon Aigaiou (Egeuse ökoloogiaorganisatsioonide võrgustikühing)

Perivallontikos Syllogos Rethymnou (Rethymno keskkonnaühing)

Politistikos Syllogos Thronos Kleisidiou (Thronos Kleisidiou kultuuriühing)

KX jt

Vastustajad: Ypourgos Esoterikon (siseminister)

Ypourgos Oikonomikon (majandusminister)

Ypourgos Anaptyxis kai Ependyseon (arengu ja investeeringute minister)

Ypourgos Perivallontos kai Energeias (keskkonna- ja energeetikaminister)

Ypourgos Agrotikis Anaptyxis kai Trofimon (põllumajanduse arengu ja toiduminister)

Eelotsuse küsimused

Kas direktiivi 2009/147/EÜ (1) artiklite 4 lõikeid 1 ja 2 tuleb koostoimes direktiivi 92/43/EMÜ (2) artikli 6 lõigetega 2–4 tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, nagu on näidatud [põhjendustes], milles on nähtud ette, et looduslike linnuliikide ja nende elupaikade kaitse, säilitamise ja taastamise erimeetmeid erikaitsealadel kohaldatakse ainult „klassifitseerimist õigustavate liikide“, st ainult direktiivi 2009/147/EÜ I lisas loetletud looduslike linnuliikide suhtes ja rändlindude suhtes, kes igal erikaitsealal regulaarselt peatuvad ning keda koos riigisisestes õigusaktides sätestatud erikaitsealaks klassifitseerimise kriteeriumidega kasutatakse määrava tähtsusega teguritena ala erikaitsealaks klassifitseerimisel?

Kas vastamisel eelmisele küsimusele omab tähtsust asjaolu, et need looduslike linnuliikide ja nende elupaikade kaitse, säilitamise ja taastamise erimeetmed erikaitsealadel on peamiselt erikaitsealade tavalised ennetavad kaitsemeetmed („ettevaatusabinõud“), mida kohaldatakse horisontaalselt, st kõikide erikaitsealade suhtes, ning kuni praeguseni ei ole Kreeka õiguskorras vastu võetud majandamiskavasid iga konkreetse erikaitseala jaoks, milles oleks kindlaks määratud eesmärgid ja vajalikud meetmed, et saavutada või tagada iga erikaitseala ja seal elavate liikide rahuldav kaitse?

Kas vastamisel kahele eelnevale küsimusele omab tähtsust see, et direktiivist 2011/92/EL (3) tuleneva projektide ja tegevuste keskkonnamõju hindamise kohustuse tõttu ning direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõigetes 2–4 nimetatud „asjakohase hindamise“ põhjal võetakse direktiivi 2009/147/EÜ I lisas loetletud liike või rändlinde, kes igal erikaitsealal regulaarselt peatuvad, iga konkreetse riikliku või eraõigusliku ehitustööde projekti keskkonnamõju hindamisel kõiki arvesse?

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (kodifitseeritud versioon) (ELT 2010, L 20, lk 7).

(2) Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT 1992, L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102).

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/92/EL, teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (kodifitseeritud tekst) (ELT 2012, L 26, lk 1).

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/19

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Administratīvā apgabaltiesa (Läti) 15. veebruaril 2023 – Biedrība „Latvijas Informācijas un komunikācijas tehnoloģijas asociācija“versus Valsts ieņēmumu dienests

(Kohtuasi C-87/23)

(2023/C 173/27)

Kohtumenetluse keel: läti

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Administratīvā apgabaltiesa

Põhikohtuasja pooled

Apellant: Biedrība „Latvijas Informācijas un komunikācijas tehnoloģijas asociācija“

Vastustaja: Valsts ieņēmumu dienests

Eelotsuse küsimused

Kas nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, (1) artikli 9 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et mittetulunduslikku ühingut, mille tegevuse eesmärk on viia läbi Euroopa Regionaalarengu Fondist rahastatud riigiabi projekte, tuleb pidada maksukohustuslaseks, kes teostab majandustegevust?

Kas nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artiklit 28 tuleb tõlgendada nii, et ühendust, mis tegelikkuses koolitusteenuseid ei osuta, tuleks pidada siiski teenusepakkujaga samaväärseks, kui teenused on hangitud mõnelt muult ettevõtjalt, et oleks võimalik viia läbi Euroopa Regionaalarengu Fondist rahastatud riigiabi projekt?

Kui teenusepakkuja saab teenuse saajalt osutatud teenuse eest ainult osa tasust (30 %) ja ülejäänud teenuse maksumus tasutakse Euroopa Regionaalarengu Fondilt saadud toetusest, siis kas vastavalt nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artiklile 73 on maksustatav summa kogusumma, mille teenusepakkuja saab teenuse saajalt ja toetusena kolmandalt isikult?

(1) ELT 2006, L 347, lk 1.

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/21

Autoridad Portuaria de Bilbao 22. veebruaril 2023 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 14. detsembri 2022. aasta otsuse peale kohtuasjas T-126/20: Autoridad Portuaria de Bilbao versus komisjon

(Kohtuasi C-110/23 P)

(2023/C 173/29)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Apellant: Autoridad Portuaria de Bilbao (esindajad: advokaadid D. Sarmiento Ramírez-Escudero ja X. Codina García-Andrade)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

—	tühistada Üldkohtu otsus põhjustel, mis on toodud välja allpool esitatud kolmes väites ja tuvastada, et Üldkohtu otsuses on rikutud õigusnormi;

—	teha kohtuasjas sisuline otsus kooskõlas Euroopa Liidu põhikirja artikliga 61 ja kodukorra artikliga 170 ning rahuldada Üldkohtusse edasi kaevatud otsuste tühistamise nõue, mille Autoridad Portuaria de Bilbao esimeses kohtuastmes esitas;

—	mõista kohtukulud, mida Autoridad Portuaria de Bilbao on kandnud esimese kohtuastme menetluses, ning kohtukulud, mis talle tekivad Euroopa Kohtus toimuvas, käesolevas menetluses, välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Esimene väide:

Üldkohtu otsuses on rikutud õigusnormi, sest rikuti ELTL artikli 107 lõiget 1, kuivõrd Üldkohus nõustus, et kui komisjon leidis, et Exención Fiscal de Bizkaia (Biskaia maksuvabastus) on eelis, ei hinnanud komisjon seda kui keerukat kogumit.

Apellatsioonkaebuse esimest väidet põhjendab apellant sellega, et Üldkohtu arutluskäik, mille tulemusena ta jõudis järeldusele, et ei eksisteeri endast keerukat kogumit kujutavat meedet, põhineb üksnes formaalsetel alustel, mis ei vasta sisulisele hinnangule, mida nõuab Euroopa Kohtu praktika.

Teine väide:

Kohtuotsuses on rikutud õigusnormi, sest Üldkohus rikkus ELTL artiklit 197, määrust 2015/1589 (1) ning neid tõlgendavat kohtupraktikat, koostoimes ELL artikli 4 lõikega 3, ELTL artikliga 296 ja harta artikliga 41, kuivõrd Üldkohus leidis, et komisjonil ei tule teha kättesaadava teabe täielikku analüüsi, kui on selge, et on ainult üks abikavast abi saaja.

Apellatsioonkaebuse teises väites väidab apellant, et tõik, et on ainult üks Exención Fiscal de Bizkaiast abi saav üksus (Autoridad Portuaria de Bilbao), on hästi teada ja tuleneb Hispaania õigussüsteemist. Ehkki käesoleval juhtumil ei saa meedet kvalifitseerida „abikavaks“ määruse 2015/1589 tähenduses, tuleb komisjonil teha kättesaadava teabe täielik analüüs. See on nii juhul, kui võtta arvesse selle kohtupraktika algset eesmärki, mis võimaldab komisjonil sellist analüüsi mitte teha, tõlgendatuna ELL artikli 4 lõiget 3, ELTL artiklit 296 ja harta artiklit 41 arvestades.

Kolmas väide:

Kohtuotsuses on rikutud õigusnormi, sest rikuti ELTL artiklit 108 ning määrust 2015/1589, koostoimes ELL artikli 4 lõikega 3, kuivõrd Üldkohus leidis, et komisjonil koostöömenetluses olevad kohustused on väiksemad kui need, mis lasuvad tal uurimismenetluses.

Apellant põhjendab kolmandat väidet sellega, et Üldkohtu otsuses on seda vähimalgi määral põhjendamata leitud, et liikmesriigil on määruse 2015/1589 artikli 21 järgses menetluses vähem garantiisid kui uurimismenetluses. Apellant väidab, et nii määruse 2015/1589 artiklite 21-23 sõnastus kui ka tihe seos määruse 2015/1589 järgse koostöömenetluse aluseks oleva ELTL artikli 108 ja lojaalse koostöö põhimõtte vahel, mis on tagatud ELL artikli 4 lõikes 3, viivad mõlemad järeldusele, et komisjonil tuleb analüüsida liikmesriigilt saadud andmeid.

(1) Nõukogu 13. juuli 2015. aasta määrus (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9).

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/22

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Vilniaus apygardos administracinis teismas (Leedu) 28. veebruaril 2023 – Virgilijus Valančius versus Lietuvos Respublikos vyriausybė

(Kohtuasi C-119/23)

(2023/C 173/30)

Kohtumenetluse keel: leedu

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Vilniaus apygardos administracinis teismas

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Virgilijus Valančius

Vastustaja: Lietuvos Respublikos vyriausybė

Eelotsuse küsimused

Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 254 koostoimes Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõikega 2, mis näeb ette, et Euroopa Liidu Üldkohtu liikmed valitakse isikute hulgast, „kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust ning kes on kõrgesse kohtunikuametisse määramiseks pädevad“, nõuab, et Euroopa Liidu Üldkohtu kohtuniku kandidaat valitakse Euroopa Liidu liikmesriigis üksnes ametialase pädevuse alusel?

Kas käesolevas asjas kõne all olev riigisisene tava, mille kohaselt moodustab Euroopa Liidu Üldkohtu kohtuniku kandidaadi esitamise eest vastutav liikmesriigi valitsus konkreetse kandidaadi valiku läbipaistvuse tagamiseks sõltumatute ekspertide rühma, kes peab kandidaate hindama ja kes pärast kõikide kandidaatide küsitlemist koostab eelnevalt kindlaks määratud selgete ja objektiivsete valikukriteeriumide alusel ja kooskõlas eelnevalt teatavaks tehtud tingimustega kandidaatide pingerea ning esitab valitsusele kandidaadi, kes on oma ametialaste võimete ja pädevuse alusel pingereas esikohal, kuid valitsus teeb ettepaneku esitada Euroopa Liidu Kohtu kohtuniku kandidaadiks muu isik kui pingereas esikohal olev kandidaat, on kooskõlas nõudega, et kohtuniku sõltumatus peab olema väljaspool kahtlust, ja muude kohtuniku ametikohale esitatavate nõuetega, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 254 koostoimes Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõikega 2, võttes arvesse asjaolu, et kohtunik, kes võib olla ametisse nimetatud õigusvastaselt, võib Euroopa Liidu Üldkohtu otsuseid mõjutada?

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/23

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Varhoven administrativen sad (Bulgaaria) 1. märtsil 2023 – Direktor na Direktsia „Obzhalvane i danachno-osiguritelna praktika“ Sofia pri Tsentralno upravlenie na Natsionalnata agentsia za prihodite versus„Legafact“ EOOD

(Kohtuasi C-122/23, Legafact)

(2023/C 173/31)

Kohtumenetluse keel: bulgaaria

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Varhoven administrativen sad

Põhikohtuasja pooled

Kassaator: Direktor na Direktsia „Obzhalvane i danachno-osiguritelna praktika“ Sofia pri Tsentralno upravlenie na Natsionalnata agentsia za prihodite

Vastustaja kassatsioonimenetluses:„Legafact“ EOOD

Eelotsuse küsimused

Kas riigisisesed õigusnormid, mille alusel koheldakse maksukohustuslasi nõukogu direktiivi 2006/112 (1), mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, XII jaotise 1. peatükis sätestatud maksuvabastusega seoses erinevalt olenevalt sellest, kui kiiresti jõuab nende käive käibemaksukohustuslasena kohustuslikuks registreerimiseks kehtestatud künniseni, on vastuolus Euroopa Liidu ühise käibemaksusüsteemi põhimõtetega?

2.	Kas nõukogu direktiiviga 2006/112 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille alusel kohaldatakse direktiivi 2006/112 XII jaotise 1. peatüki kohast maksuvabastust tarne suhtes tingimusel, et tarnija täidab tähtajaks kohustuse esitada käibemaksukohustuslasena kohustusliku registreerimise taotlus?

Milliste käibemaksudirektiivi tõlgendamisest tulenevate kriteeriumide alusel tuleb hinnata, kas eespool nimetatud riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et käibemaksukohustuslasena kohustusliku registreerimise taotluse hilinenud esitamise korral tekib käibemaksu tasumise kohustus, on karistusliku olemusega?

(1) ELT 2006, L 347, lk 1.

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/24

17. märtsil 2023 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Bulgaaria Vabariik

(Kohtuasi C-165/23)

(2023/C 173/33)

Kohtumenetluse keel: bulgaaria

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: Gr. Koleva ja S. Hermes)

Kostja: Bulgaaria Vabariik

Väited ja peamised argumendid

Käesolev kohtuasi puudutab seda, et Bulgaaria Vabariik on rikkunud kohustusi, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta määruse (EL) nr 1143/2014 looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta (edaspidi „määrus“) (1) artikli 13 lõigetest 2 ja 5 ning artikli 14 lõigetest 1 ja 2.

Määruse artikli 14 lõike 1 kohaselt pidi Bulgaaria Vabariik looma liidu jaoks probleemsete looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide järelevalvesüsteemi või lisama selle enda olemasolevasse süsteemi hiljemalt 13. jaanuariks 2018, mille kaudu kogutakse uuringute, seire või muude menetluste abil andmeid keskkonnas esinevate looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide kohta ja talletatakse need, et vältida looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide levimist liitu või liidus. Järelevalvesüsteem peab vastama määruse artikli 14 lõikes 2 kehtestatud nõuetele.

Määruse artikli 13 lõigete 2 ja 5 kohaselt pidi Bulgaaria Vabariik koostama ja rakendama hiljemalt 13. juuliks 2019 ühe või mitu tegevuskava ning esitama selle kava või need kavad viivitamatult komisjonile.

Bulgaaria Vabariik on rikkunud eespool viidatud kohustusi.

Hageja nõuded

Hageja palub

—

tunnistada, et kuna Bulgaaria Vabariik ei ole loonud liidu jaoks probleemsete looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide järelevalvesüsteemi (või lisanud selle enda olemasolevasse süsteemi), mis sisaldab kogu teavet, mis on esitatud määruse artikli 14 lõikes 2, siis on see liikmesriik rikkunud määruse artikli 14 lõigetest 1 ja 2 tulenevaid kohustusi;

—

tunnistada, et kuna Bulgaaria Vabariik ei koostanud ega rakendanud ühte või mitut tegevuskava looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide esmatähtsatest liikumisteedest ega esitanud seda kava või neid kavasid viivitamatult komisjonile, siis on see liikmesriik rikkunud määruse artikli 13 lõigetest 2 ja 5 tulenevaid kohustusi;

—	mõista kohtukulud välja Bulgaaria Vabariigilt.

(1) ELT 2014, L 317, lk 35.

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/25

17. märtsil 2023 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Kreeka Vabariik

(Kohtuasi C-167/23)

(2023/C 173/34)

Kohtumenetluse keel: kreeka

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: A. Bouchagiar ja C. Hermes)

Kostja: Kreeka Vabariik

Hageja nõuded

—

tuvastada, et kuna Kreeka Vabariik ei ole võtnud kõiki vajalikke meetmeid liidu jaoks probleemsete looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide järelevalvesüsteemi loomiseks ning selliste tegevuskavade vastuvõtmiseks, rakendamiseks ja edastamiseks, mis käsitlevad esmatähtsaid liikumisteid seoses looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide tahtmatu sissetoomise ja levimisega, on Kreeka Vabariik rikkunud määruse (EL) nr 1143/2014 (1) artikli 14 lõigetes 1 ja 2 ning artikli 13 lõigetest 2 ja 5 ning Euroopa Liidu toimimise lepingust tulenevaid kohustusi; ning

—	mõista kohtukulud välja Kreeka Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Euroopa Komisjon leiab, et Kreeka Vabariik ei ole veel rakendanud (ega oma olemasolevas õigussüsteemis ette näinud) liidu jaoks probleemsete looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide järelevalvesüsteemi, nagu on nõutud määruse (EL) nr 1143/2014 artikli 14 lõikes 1. Olukorras, kus järelevalvesüsteem puudub, on Kreeka Vabariik rikkunud ka määruse artikli 14 lõike 2 kohaseid sisulisi nõudeid, millele selline järelevalvesüsteem peab vastama.

Lisaks leiab Euroopa Komisjon, et Kreeka Vabariik ei ole välja töötanud ega rakendanud ühte või mitu tegevuskava ega esitanud neid viivitamata komisjonile. Järelikult ei ole Kreeka Vabariik järginud asjaomase määruse artikli 13 lõikeid 2 ja 5.

Neil põhjustel on Kreeka Vabariik rikkunud määruse (EL) nr 1143/2014 artikli 14 lõikeid 1 ja 2 ning artikli 13 lõikeid 2 ja 5 kui ka Euroopa Liidu toimimise lepingut.

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta määrus (EL) nr 1143/2014 looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta (ELT 2014, L 317, lk 35).

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/25

21. märtsil 2023 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Iirimaa

(Kohtuasi C-172/23)

(2023/C 173/35)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: C. Hermes ja E. Sanfrutos Cano)

Kostja: Iirimaa

Hageja nõuded

—

Tunnistada, et kuna Iirimaa ei ole koostanud ega rakendanud kõigi tuvastatud esmatähtsate liikumisteede tegevuskavasid ega esitanud neid viivitamatult komisjonile, siis on see liikmesriik rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta määruse (EL) nr 1143/2014 looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta (1) artikli 13 lõigetest 2 ja 5 tulenevaid kohustusi.

—	Mõista kohtukulud välja Iirimaalt.

Väited ja peamised argumendid

Määruse nr 1143/2014 artikli 13 lõigete 2 ja 5 kohaselt on Iirimaal kolm aastat alates liidu nimekirja vastuvõtmisest, et koostada, rakendada ja esitada komisjonile tegevuskavad liidu jaoks probleemsete looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide tahtmatu sissetoomise ning levimise esmatähtsatest liikumisteedest, mis on kindlaks tehtud määruse nr 1143/2014 artikli 13 lõike 1 kohaselt. Komisjoni võttis määruse nr 1143/2014 artiklis 13 viidatud liidu nimekirja vastu 13. juulil 2016, nii et viidatud kolmeaastane tähtaeg möödus 13. juulil 2019.

Iirimaa tuvastas määruse artikli 13 lõike 1 kohaselt kolm esmatähtsat liikumisteed (kalapüük, väikelaevandus, elupaigamaterjalide vedu).

Iirimaa on aga nende kolme tuvastatud esmatähtsa liikumistee kohta koostanud ja esitanud komisjonile vaid kaks tegevuskava.

(1) ELT 2014, L 317, lk 35.

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/27

21. märtsil 2023 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Malta Vabariik

(Kohtuasi C-181/23)

(2023/C 173/37)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: C. Ladenburger, E. Montaguti ja J. Tomkin)

Kostja: Malta Vabariik

Hageja nõuded

—

tuvastada, et kuna Malta Vabariik kehtestas ja rakendas niisugust institutsionaliseeritud programmi nagu Maltese Citizenship by Naturalisation for Exceptional Services by Direct Investment (Malta kodakondsuse saamine naturalisatsiooni korras otseinvesteeringu kaudu osutatud erakordsete teenete eest), mis põhineb Malta kodakondsuse seaduse (Maltese Citizenship Act) – mida on muudetud 2020. aasta Malta kodakondsuse seaduse (muudatus nr 2) (Maltese Citizenship (Amendment No. 2) Act, 2020) ja 2020. aasta määrusega kodakondsuse andmise kohta eriliste teenete eest (Granting of citizenship for Exceptional Services Regulations, 2020) – artikli 10 lõikel 9, mis pakub kodakondsust naturalisatsiooni korras olukorras, kus taotlejatel puudub riigiga tegelik side, eelnevalt kokkulepitud maksete või investeeringute tegemise eest, on Malta Vabariik rikkunud ELTL artiklist 20 ja ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevaid kohustusi;

—	mõista kohtukulud välja Malta Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Pärast Malta kodakondsuse seaduse muudatust 2013. aasta novembris kehtestas Malta 2014. aastal oma esimese investoritele kodakondsuse andmise programmi.

2014. aasta mehhanism asendati seejärel 2020. aastal programmiga „Malta kodakondsuse saamine naturalisatsiooni korras otseinvesteeringu kaudu osutatud erakordsete teenete eest“. Uus mehhanism kehtestati 2020. aasta Malta kodakondsuse seadusega (muudatus nr 2) ja 2020. aasta määrusega kodakondsuse andmise kohta eriliste teenete eest.

Liidu õigusega on vastuolus investoritele riigi kodakondsuse andmise mehhanismid, mis võimaldavad järjekindlalt anda liikmesriigi kodakondsuse eelnevalt kokkulepitud maksete või investeeringute tegemise eest, kui puudub nõue, et vastava riigi ja asjaomaste isikute vahel peab olema tegelik side.

Komisjon leiab, et 2020. aasta programm „Malta kodakondsuse saamine naturalisatsiooni korras otseinvesteeringu kaudu osutatud erakordsete teenete eest“ kujutab endast niisugust õigusvastast investoritele kodakondsuse andmise mehhanismi. Sellise mehhanismi kehtestamise ja säilitamisega seab Malta ohtu ja kahjustab liidu kodakondsuse olemust ja terviklikkust, rikkudes ELTL artiklit 20 ja ELL artikli 4 lõikega 3 tagatud lojaalse koostöö põhimõtet.

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/27

24. märtsil 2023 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Portugali Vabariik

(Kohtuasi C-191/23)

(2023/C 173/38)

Kohtumenetluse keel: portugali

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: C. Hermes ja L. Santiago de Albuquerque)

Kostja: Portugali Vabariik

Hageja nõuded

—

Tunnistada, et kuna Portugali Vabariik ei ole koostanud ega rakendanud tegevuskavasid, mis vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22.oktoobri 2014.aasta määruse (EL) nr 1143/2014 looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta (1) artikli 13 nõuetele, ega esitanud neid kavasid viivitamatult komisjonile, siis on nimetatud liikmesriik rikkunud selle määruse artikli 13 lõigetest 2 ja 5 tulenevaid kohustusi.

—	mõista kohtukulud välja Portugali Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Määruse nr 1143/2014 artikli 13 lõigete 2 ja 5 kohaselt oli Portugali Vabariigil kolm aastat alates liidu jaoks probleemsete looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja („liidu nimekiri“) vastuvõtmisest, et koostada, rakendada ja esitada komisjonile rida tegevuskavasid, mis käsitlevad esmaseid liikumisteid nende liikide tahtmatuks sissetoomiseks ja levimiseks tema territooriumil ja mereakvatooriumil.

Portugali Vabariik tuvastas 11 esmatähtsat liikumisteed, mis on seitsme tegevuskava esemeks.

Siiski ei ole Portugali Vabariik teatanud, mis kuupäeval ta kavatseb need tegevuskavad lõpetada ja heaks kiita, ega esitanud neid komisjonile.

(1) ELT 2014, L 317, lk 35.

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/28

24. märtsil 2023 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Läti Vabariik

(Kohtuasi C-192/23)

(2023/C 173/39)

Kohtumenetluse keel: läti

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: C. Hermes ja I. Naglis)

Kostja: Läti Vabariik

Hageja nõuded

—

Tunnistada, et kuna Läti Vabariik ei koostanud ega rakendanud tegevuskavasid kõigi määratletud esmatähtsate liikumisteede kohta ega esitanud neid viivitamatult komisjonile, siis on see liikmesriik rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta määruse (EL) nr 1143/2014 looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta (1) artikli 13 lõigetest 2 ja 5 tulenevaid kohustusi.

—	Mõista kohtukulud välja Läti Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Määruse nr 1143/2014 artikli 13 lõigete 2 ja 5 kohaselt oli Läti Vabariigil kolm aastat alates liidu nimekirja vastuvõtmisest, et koostada, rakendada ja esitada komisjonile tegevuskavad liidu jaoks probleemsete looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide tahtmatu sissetoomise ning levimise esmatähtsatest liikumisteedest, mis on kindlaks tehtud määruse nr 1143/2014 artikli 13 lõike 1 kohaselt. Komisjoni võttis määruse nr 1143/2014 artiklis 13 viidatud liidu nimekirja vastu 13. juulil 2016, nii et viidatud kolmeaastane tähtaeg möödus 13. juulil 2019.

Määruse artikli 13 lõike 1 kohaselt tuvastas Läti vähemalt viis esmatähtsat liikumisteed (aiandus, teisene sissetoomine ja akvaariumide teel sissetoomine taimede puhul ning teisene sissetoomine ja suletud tingimustest põgenemine loomade puhul).

Siiski on Läti koostanud ja esitanud komisjonile tegevuskava vaid ühe tuvastatud esmatähtsa liikumistee kohta.

(1) ELT 2014, L 317, lk 35.

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/29

24. märtsil 2023 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Itaalia Vabariik

(Kohtuasi C-193/23)

(2023/C 173/40)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: C. Hermes ja G. Gattinara)

Kostja: Itaalia Vabariik

Hageja nõuded

—

Tunnistada, et kuna Itaalia Vabariik ei koostanud ega rakendanud ühte või mitut tegevuskava võõrliikide esmatähtsate liikumisteede kohta ega esitanud neid komisjonile või esitanud neid viivitamatult komisjonile, siis on see liikmesriik rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta määruse (EL) nr 1143/2014 looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta (1) artikli 13 lõigetes 2 ja 5 kehtestatud kohustusi.

—	mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi ainsas väites märgib komisjon, et kuna Itaalia Vabariik ei koostanud ega rakendanud ühte või mitut tegevuskava võõrliikide esmatähtsate liikumisteede kohta ega esitanud neid komisjonile või esitanud neid viivitamatult komisjonile, siis on see liikmesriik rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta määruse (EL) nr 1143/2014 looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta artikli 13 lõigetes 2 ja 5 kehtestatud kohustusi.

Täpsemalt, põhjendatud arvamuses esitatud tähtaja lõppedes, st 9. aprilli 2022 ei olnud kostja koostanud ega rakendanud ühte või mitut tegevuskava loodusikku tasakaalu ohustavate võõrliikide esmatähtsate liikumisteede kohta määruse artikli 13 lõike 2 tähenduses ega esitanud seda kava või neid kavasid viivitamatult komisjonile määruse artikli 13 lõike 5 tähenduses.

(1) ELT 2014, L 317, lk 35.

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/30

20. veebruaril 2023 esitatud hagi – ABLV Bank versus EKP

(Kohtuasi T-100/23)

(2023/C 173/41)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: ABLV Bank AS (Riia, Läti) (esindaja: advokaat O. Behrends)

Kostja: Euroopa Keskpank

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada hageja suhtes tehtud EKP 8. detsembri 2022. aasta otsus, millega EKP jättis rahuldamata EKP dokumentidega tutvumise taotluse, mille hageja oli esitanud vastavalt normidele, mis reguleerivad üldsuse juurdepääsu dokumentidele;

—	mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja viis väidet.

1.	Esimene väide, et dokumentide loetelu, mille kostja vaidlustatud otsuses esitas, oli ilmselgelt puudulik.

2.	Teine väide, et EKP palus õigusvastaselt hagejal tutvuda kolmandate riikide ametiasutuste veebilehtedega, selle asemel et lubada hagejal tutvuda kostja käsutuses olevate asjasse puutuvate dokumentidega.

Kolmas väide, et kostja jättis õigusvastaselt võimaldamata tutvuda seitsme dokumendiga.

—

Hageja väidab, et kostja ei esitanud iga dokumendi kohta konkreetset alust, miks sellega tutvumist ei võimaldatud, et kostja tõlgendas ja kohaldas vääralt Euroopa Keskpanga 4. märtsi 2004. aasta otsuse (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Keskpanga dokumentidele) (1) artikli 4 lõike 1 punktis c kasutatud kontseptsiooni „vastava liidu seadusega kaitstud teabe konfidentsiaalsus“, et EKP tõlgendas ja kohaldas vääralt selle otsuse artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ette nähtud ärihuvide erandit, et EKP ei võtnud arvesse avalikku huvi avalikustamiseks ja et EKP tugines vääralt dokumentide kaitsele sisekasutuseks või eelkonsultatsioonideks asjasse puutuvate riigisiseste asutustega vastavalt viidatud EKP otsuse artikli 4 lõikele 3, ega esitanud sellega seoses sobivat põhjendust.

4.	Neljas väide, et EKP ei lubanud tutvuda toimikuga.

5.	Viies väide, et kostja jättis ühe osa dokumentidega tutvumise taotlusest õigusvastaselt ja ilma õigusliku aluseta lõpuni läbi vaatamata.

(1) Otsus 2004/258/EÜ (EKP/2004/3) (ELT 2004, L 80, lk 42).

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/31

27. veebruaril 2023 esitatud hagi – Kargins versus komisjon

(Kohtuasi T-110/23)

(2023/C 173/42)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Rems Kargins (Riia, Läti) (esindaja: advokaat O. Behrends)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada komisjoni 12. detsembri 2022. aasta otsus, mille hageja sai kätte 16. detsembril 2022 ja millega komisjon jättis dokumentidele juurdepääsu taotluse rahuldamata vastavalt normidele, mis reguleerivad üldsuse juurdepääsu dokumentidele;

—	mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kuus väidet.

1.	Esimene väide, et dokumentide nimekiri, mille kostja esitas vaidlustatud otsuses, on ilmselgelt ebatäielik.

2.	Teine väide, et kostja on dokumentide olulisi osi õigusvastaselt tsenseerinud.

3.	Kolmas väide, et kostja on õigusvastaselt keeldunud võimaldamast juurdepääsu 14 dokumendile ning on seda tehes lähtunud määruse 1049/2001 (1) artikli 4 lõike 2 väärast tõlgendamisest ja kohaldamisest osas, mis puudutab kohtumenetluse võimalikku kahjustamist.

Neljas väide, et kostja seisukoht võimaliku ülekaaluka avaliku huvi kohta sisaldab vigu, näiteks asjaolu, et kostja ei viidanud kahjule, mida avalikustamine põhjustab, ta ei arvestanud käesoleva asja poliitilist ja majanduslikku tähtsust ning ta ei kaalunud avalikku huvi selle vastu, et teha vahet õiguspärasel amicus curiae esildisel ja komisjoni õigusvastasel sekkumisel õigusmõistmisesse liikmesriigis, kui komisjon juhtis liikmesriigi apellatsioonikohtu tähelepanu negatiivsetele tagajärgedele, mida toob asjaomasele liikmesriigile kaasa komisjoni võetav vastumeede, kui madalama astme kohute otsust ei tühistata.

5.	Viies väide, et kostja ei võimaldanud hagejal toimikuga tutvuda.

6.	Kuues väide, et kuna hageja suhtes tehti vaidlustatud otsus ligi aasta pärast kordustaotluse saatmist, siis on määruse 1049/2001 artikli 8 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tähtaega rikutud sedavõrd rängalt, et see võrdub juurdepääsu võimaldamisest keeldumisega vastaval ajal.

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele.

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/31

2. märtsil 2023 esitatud hagi – Debreceni Egyetem versus nõukogu

(Kohtuasi T-115/23)

(2023/C 173/43)

Kohtumenetluse keel: ungari

Pooled

Hageja: Debreceni Egyetem (Debrecen, Ungari) (esindajad: advokaadid J. Rausch ja Á. Papp)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada ELTL artikli 263 alusel nõukogu 15. detsembri 2022. aasta rakendusotsuse (EL) 2022/2506, mis käsitleb meetmeid liidu eelarve kaitsmiseks õigusriigi põhimõtete rikkumise eest Ungaris (1), artikli 2 lõige 2 ex tunc tagasiulatuvalt kuni selle vastuvõtmise ajani ning

—	mõista kõik käesoleva menetlusega seotud kohtukulud hageja kasuks välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hageja esitab hagi põhjenduseks 19 väidet.

Esimene väide, mis tugineb ELL artikli 2 rikkumisele.

—

Õigusriigi ja õigluse põhimõtte rikkumine: avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste hallatavad asutused ei osalenud rakendusotsuse vastuvõtmisele eelnenud menetluses ning selles on nende suhtes kehtestatud karistavad sanktsioonid selliste seadusandlike otsuste eest, mille on teinud Ungari seadusandja.

—	Õiguskindluse ja õigusselguse põhimõtte rikkumine: nende isikute ring, kellele heidetakse ette huvide konflikti, s.o „poliitiline eliit“, ei ole täpne mõiste, mistõttu see jätab ruumi omavolilisele tõlgendamisele ja kuritarvitamist soodustavale õiguse kohaldamisele.

—	Võrdsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine: rakendusotsusega diskrimineeritakse Ungari avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste hallatavaid asutusi võrreldes teist tüüpi haldusmudeli alusel tegutsevate asutustega.

Teine väide, mis tugineb ELL artikli 4 rikkumisele

—

Pädevuse äravõtmise keelu rikkumine: haridus- ja teadustegevus ning seega kõrgharidusasutuste tegutsemise tagamine, nende tegevusraamistiku välja töötamine kuulub liikmesriigi ainupädevusse, mis võetakse rakendusotsusega Ungarilt ära, kuna sellega sekkutakse vahetult Ungari haridusasutuste tegevusse.

Kolmas väide, mis tugineb ELL artikli 5 rikkumisele

—	Subsidiaarsuse põhimõtte rikkumine: otsuse tõttu on võimalik kohaldada sanktsiooni selle adressaadist erinevate õigussubjektide suhtes nii, et eelnevalt ei ole üldse kontrollitud, kas Ungari suudab liidu finantshuve nõuetekohaselt kaitsta.

—	Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine: rahastamise peatamine on sellise kaaluga rahaline sanktsioon, mille kohaldamine oleks põhjendatud ainult ilmselge ja kohese õiguste rikkumise korral, ning sellel on lisaks mõjud pikas perspektiivis.

Neljas väide, mis tugineb ELL artikli 7 rikkumisele

—	Mõjuhindamise puudumine: ei ole arvesse võetud füüsiliste ja juriidiliste isikute õigusi ja kohustusi puudutavaid võimalikke tagajärgi.

Viies väide, mis tugineb ELL artikli 9 rikkumisele

—	Liidu kodanike vahelise võrdsuse põhimõtte rikkumine: meede kahjustab neid õppejõude, teadustöötajaid ja üliõpilasi, kes on esitanud antud projektid, mille rahastamise peatamine muudab nende enda õppe- ning õpetus-teadustegevuse võimatuks.

Kuues väide, mis tugineb ELL artikli 11 rikkumisele

—	Pole toimunud eelnevat avalikku arutelu avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste hallatavate asutustega, nende üliõpilaste, õppejõudude, teadustöötajate ja partneritega.

Seitsmes väide, mis tugineb ELTL artikli 2 rikkumisele

—	ELTLis ei ole haridust ja teadusuuringuid käsitleva poliitika valdkonnas liidu jaoks rakendusotsuses kasutatavat pädevust ette nähtud.

Kaheksas väide, mis tugineb ELTL artikli 9 rikkumisele

—

Rakendusotsus ei teeni kõrgel tasemel kõrg- ja kutsehariduse andmist, vaid tekitab hoopis Ungari avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste hallatavate asutuste üliõpilastele, õppejõududele ja teadustöötajatele pikas perspektiivis kahjulikke tagajärgi hariduse, teadusuuringute ja kutsehariduse valdkonnas.

Üheksas väide, mis tugineb ELTL artikli 56 rikkumisele

—	Rakendusotsus rikub nende liidu kodanike (üliõpilased, õppejõud, teadustöötajad), kes ei ole Ungari kodanikud ning kes tegutsevad Ungari avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste rahastatavate asutuste struktuurides, õigusi.

10.

Kümnes väide, mis tugineb ELTL artikli 67 rikkumisele

—	Rakendusotsus muudab rahastamise peatamisega avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste hallatavate asutuste tegevuse võimatuks ning ründab nende õigusraamistikku, s.t kaudselt Ungari iseseisvat (eraldiseisvat) õiguskorda ja õiguslikke tavasid.

11.

Üheteistkümnes väide, mis tugineb ELTL artikli 120 rikkumisele

—	Diskrimineeriva ja ebaproportsionaalse meetme tagajärjed tekitavad lisaks avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste vormis tegutsevate kõrgharidusasutuste jaoks ilmselge ja põhjendamatu konkurentsitakistuse.

12.

Kaheteistkümnes väide, mis tugineb ELTL artikli 124 rikkumisele

—	Rakendusotsusega peatati erinevate adressaatide rahastamine ning need summad makstakse vahepeal välja muudele asutustele.

13.

Kolmeteistkümnes väide, mis tugineb ELTL artikli 165 rikkumisele

—	Rakendusotsus ei aita kaasa kvaliteetse hariduse arendamisele, vaid rikub ja takistab seda tegelikult oluliselt.

14.

Neljateistkümnes väide, mis tugineb ELTL artikli 179 rikkumisele

—	Koostöö ja haridusalase vahetusprogrammi „Erasmus+“ ning teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Euroopa horisont“ rahastamise peatamine takistab ilmselgelt teadustöötajate, teaduslike teadmiste ja tehnoloogiate vaba liikumist ning konkurentsivõime arengut.

15.

Viieteistkümnes väide, mis tugineb Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 13 rikkumisele

—	Rakendusotsuse ilmselge tagajärg on muudatuste tegemine nende kõrgkoolide tegevuses, kes muudavad kõrgharidussüsteemi mudelit.

16.

Kuueteistkümnes väide, mis tugineb ELL artikli 2 rikkumisele

—	Hageja puhul ei esine seda poliitilist huvide konflikti, mis on rakendusotsuse aluseks ja põhjenduseks.

17.

Seitsmeteistkümnes väide, mis tugineb harta artikli 48 rikkumisele

—	Rakendusotsuses karistatakse hagejat vahetult selliselt, et tema puhul ei esine sanktsiooni põhjenduseks viidatud poliitilist huvide konflikti, ning see kujutab endast süütuse presumptsiooni olulist ja ilmselget rikkumist.

18.

Kaheksateistkümnes väide, mis tugineb harta artikli 52 rikkumisele

—	Kuna hageja puhul ei ole tegemist poliitilise huvide konfliktiga, rikub rakendusotsus vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet.

19.

Üheksateistkümnes väide, mis tugineb volitusmääruse (2) rikkumisele

—	Nõukogu võttis rakendusotsuse vastu ilma, et ta oleks sisuliselt ja üksikasjalikult kontrollinud selle aluseks oleva poliitilise huvide konflikti esinemist.

(1) ELT 2022, L 325, lk 94.

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2020. aasta määrus (EL) 2020/2092, mis käsitleb üldist tingimuslikkuse korda liidu eelarve kaitsmiseks (ELT 2020, L 433, lk 1).

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/34

8. märtsil 2023 esitatud hagi – Synapsa Med versus EUIPO – Gravity Products (Gravity)

(Kohtuasi T-125/23)

(2023/C 173/44)

Hagiavalduse keel: poola

Pooled

Hageja: Synapsa Med sp. z o.o. (Jelcz Laskowice, Poola) (esindaja: advokaat G. Kuchta)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Gravity Products LLC (New York, Ameerika Ühendriigid)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi omanik: hageja Üldkohtus

Vaidlusalune kaubamärk: ELi sõnamärk „Gravity“ – registreerimistaotlus nr 17 982 729

Menetlus EUIPOs: kehtetuks tunnistamise menetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO viienda apellatsioonikoja 9. jaanuari 2023. aasta otsus asjas R 923/2022-5

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	Muuta EUIPO viienda apellatsioonikoja 9. jaanuari 2023. aasta otsust nii, et rahuldatakse kaebus 11. aprilli 2022. aasta otsuse peale, millega tunnistati kehtetuks ELi sõnamärk GRAVITY nr 017982729, ja lükatakse tagasi kehtetuks tunnistamise taotlus.

Väited

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 95 lõike 1 ning komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2018/625 artikli 7 lõigete 2 ja 3, artikli 16 ja artikli 17 lõike 3 rikkumine;

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 60 lõike 1 punkti a ja artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/35

15. märtsil 2023 esitatud hagi – Vintae Luxury Wine Specialists versus EUIPO – Grande Vitae (vintae)

(Kohtuasi T-136/23)

(2023/C 173/45)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: Vintae Luxury Wine Specialists SLU (Logroño, Hispaania) (esindajad: advokaadid L. Broschat García ja L. Polo Flores)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses: Grande Vitae GmbH (Delmenhorst, Saksamaa)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi omanik: hageja

Vaidlusalune kaubamärk: ELi kujutismärk vintae – ELi kaubamärk nr 5 851 092

Menetlus EUIPOs: kehtetuks tunnistamise menetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO esimese apellatsioonikoja 16. jaanuari 2023. aasta otsus asjas R 2238/2021-1

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus;

—	kohustada EUIPOt tunnistama vaidlusalune kaubamärk kehtivaks klassidesse 33 ja 35 kuuluvate kaupade ja teenuste suhtes;

—	mõista Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud, sh esimese apellatsioonikoja menetlusega kaasnenud kulud välja EUIPO-lt ja menetlusse astujalt Grande Vitae GmbH-lt.

Väited

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 60 lõike 1 punkti a koostoimes artikli 8 lõike 1 punktiga b rikkumine.

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 61 rikkumine.

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/35

23. märtsil 2023 esitatud hagi – Kirov versus EUIPO – Pasticceria Cristiani (CRISTIANI)

(Kohtuasi T-149/23)

(2023/C 173/46)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: Georgi Kirov (Praha, Tšehhi Vabariik) (esindaja: advokaat J. Matzner)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine pool apellatsioonikoja menetluses: Pasticceria Cristiani Sas di Sergio Cristiani & C. (Livorno, Itaalia)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi omanik: hageja Üldkohtus

Vaidlusalune kaubamärk: ELi kujutismärk CRISTIANI – ELi kaubamärk nr 13 498 381

Menetlus EUIPOs: kehtetuks tunnistamise menetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO esimene apellatsioonikoja 16. jaanuari 2023. aasta otsus asjas R 835/2022-1

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus;

—	mõista kohtukulud välja kostjalt ja menetlusse astujalt.

Väited

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 94 rikkumine;

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 58 rikkumine.

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/36

23. märtsil 2023 esitatud hagi – Poola versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi T-156/23)

(2023/C 173/47)

Kohtumenetluse keel: poola

Pooled

Hageja: Poola Vabariik (esindajad: B. Majczyna ja S. Żyrek)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada Euroopa Komisjoni otsus, mis sisaldub 13. jaanuari 2023. aasta kirjas (1) ja mis puudutab võlgnevuse mahaarvamist seoses päevamääras arvestatava karistusmaksega, mis mõisteti välja Euroopa Kohtu asepresidendi 27. oktoobri 2021. aasta määrusega kohtuasjas komisjon vs. Poola (C-204/21 R, EU:C:2021:878) perioodiks 30. augustist kuni 28. oktoobrini 2022;

—	mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagiavalduse põhjendamiseks esitab hageja väited, mis puudutavad määruse 2018/1046 (2) artiklite 101 ja 102 koostoimes artikliga 98 rikkumist, kuna komisjon kohaldas sissenõudmismenetlust võlgnevuse mahaarvamise teel, kuigi 27. oktoobri 2021. aasta määrusega kehtestati päevamääras arvestatav karistusmakse kuni 14. juuli 2021. aasta määruse kohtuasjas komisjon vs. Poola (C-204/21 R, EU:C:2021:593) täitmise kuupäevani, ning kuna sätted, mille kohaldamine selle määrusega peatati, kaotasid kehtivuse 15. juulil 2022.

(1) Euroopa Komisjoni 13. jaanuari 2023. aasta kiri, nr ARES(2023)240070.

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT 2018, L 193, lk 1).

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/37

24. märtsil 2023 esitatud hagi – VO versus komisjon

(Kohtuasi T-160/23)

(2023/C 173/49)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: VO (esindaja: advokaat É. Boigelot)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada 20. mai 2022. aasta otsus, mis tehti Ares(2022)3814828 [konfidentsiaalne] (1) kaudu teatavaks samal päeval ning mille kohaselt ametisse nimetav asutus otsustas hageja taganda palgaastmelt AST2/3 palgaastmele AST1/3 alates selle otsusele järgneva kuu esimesest päevast ehk 1. juunist 2022;

—	mõista komisjonilt varalise kahju eest hüvitisena välja 533,88 euro suurune summa, kui seda menetluse käigus just ei suurendada või vähendata, ning mis vastab hageja palgaastme AST2/3 töötasu ja eeliste ning vaidlustatud tagandamise tõttu tegelikult saadud töötasu ja eeliste vahele;

—	mõista komisjonilt mittevaralise ja tema mainele tekitatud kahju eest välja 10 000 euro suurune summa, kui seda menetluse käigus just ei suurendata või vähendata;

—	mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kolm väidet.

Esimene väide, et on rikutud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artiklit 51 ja selle rakendamiseks võetud sisesätteid, nimelt 4. oktoobri 2019. aasta otsust C(2019) 6855 ametialast ebapädevust käsitleva menetluse kohta, eelkõige selle artikleid 4–7, ja mis asendab 28. aprilli 2004. aasta komisjoni otsuse C(2004) 1597/7 kutsealaste standardite säilitamise kohta.

2.	Teine väide, et on rikutud administratsioonil olevat kohustust võtta otsus vastu üksnes õiguslikult vastuvõetavate põhjenduste alusel, milleks on asjakohased ja ilmse faktilise või õigusliku hindamisveata põhjendused, ning õiglase ja sobiva põhjendamise kohustust.

3.	Kolmas väide, et esiteks on rikutud hoolitsemiskohustust, õiguspärase ootuse põhimõtet ja õiguskindluse põhimõtet, hea halduse põhimõtet ja võrdse kohtlemise põhimõtet ning teiseks on kuritarvitatud võimu.

(1) Konfidentsiaalsed andmed kustutatud.

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/38

25. märtsil 2023 esitatud hagi – Schönegger Käse-Alm versus EUIPO – Jumpseat3D plus Germany (Rebell)

(Kohtuasi T-161/23)

(2023/C 173/50)

Hagiavalduse keel: saksa

Pooled

Hageja: Schönegger Käse-Alm GmbH (Prem, Saksamaa) (esindaja: advokaat M.-C. Seiler)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses: Jumpseat3D plus Germany GmbH (Berliin, Saksamaa)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi omanik: hageja

Vaidlusalune kaubamärk: ELi sõnamärk Rebell – ELi kaubamärk nr 2 810 950

Menetlus EUIPOs: kehtetuks tunnistamise menetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO esimese apellatsioonikoja 13. jaanuari 2023. aasta otsus asjas R 295/2022-1

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada vaidlustatud otsus osas, millega tunnistati kehtetuks klassi 29 kuuluv ELi kaubamärk nr 2 810 950 Rebell kaupadele: „Piimatooted, eelõige või, võitooted, selitatud või, võiõli, kvark [teatud väherasvane juust], kvargipõhised toidud, piimapõhised tooted, piimapulbritooted, piimast ja piimatoodetest valmistatud dieettoidud“

—	tühistada vaidlustatud otsus osas, millega mõisteti hagejalt välja apellatsioonikoja menetluse kulud;

—	mõista kohtukulud ja apellatsioonikoja menetluse kulud välja EUIPO-lt ja menetlusse astujalt Jumpseat 3D plus Germany GmbH-lt (kui teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses peaks otsustama menetlusse astuda).

Väited

—	rikutud on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 58 lõike 1 punkti a ja lõiget 2 koostoimes komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2018/625 artikli 21 lõike 1 punktiga e;

—	rikutud on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 58 lõike 1 punkti a ja lõiget 2 koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 94 lõike 1 teise lausega;

—	rikutud on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 58 lõike 1 punkti a ja lõiget 2 koostoimes komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2018/625 artikli 19 lõike 1 neljanda lausega ja artikli 10 lõikega 3.

15.5.2023

Euroopa Liidu Teataja

C 173/41

30. märtsil 2023 esitatud hagi – VR versus parlament

(Kohtuasi T-171/23)

(2023/C 173/54)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: VR (esindajad: advokaadid L. Levi ja P. Baudoux)

Kostja: Euroopa Parlament

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tunnistada käesolev hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

sellest tulenevalt,

—	tühistada 9. juuni 2022. aasta otsus, millega teatati hagejale, et tema leping öeldakse üles, ning tühistada vajalikus ulatuses 20. detsembri 2022. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata kaebus, mille ta oli esitanud 9. juuni 2022. aasta otsuse peale;

—	kohustada kostjat hüvitama hagejale tekitatud kahju;

—	mõista kõik kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kolm väidet.

1.	Esimene väide, et tehti ilmselge hindamisviga, mis puudutab otsuse tegemise põhjuseid, ning rikuti proportsionaalsuse põhimõtet.

2.	Teine väide, et rikuti Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 41 ja konkreetsemalt õigust olla ära kuulatud, põhjendamiskohustust, administratsiooni erapooletuse nõuet ja hoolsuskohustust.

3.	Kolmas väide, et rikuti hoolitsemiskohustust.

		ISSN 1977-0898
Euroopa Liidu Teataja		C 173

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	66. aastakäik 15. mai 2023

Sisukord		Lehekülg
	IV Teave
	TEAVE EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDELT, ORGANITELT JA ASUTUSTELT
	Euroopa Liidu Kohus
2023/C 173/01	Euroopa Liidu Kohtu viimased väljaanded Euroopa Liidu Teatajas	1

	V Teated
	KOHTUMENETLUSED
	Euroopa Kohus
2023/C 173/02	Kohtuasi C-640/20 P: Euroopa Kohtu (esimene koda) 23. märtsi 2023. aasta otsus – PV versus Euroopa Komisjon (Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Psühholoogiline ahistamine – Meditsiinilised arvamused – Põhjuseta puudumised – Töötasu – Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjad – Artikkel 11a – Huvide konflikt – Artikkel 21a – Ilmselgelt õigusvastane korraldus – Artikkel 23 – Seaduste ja politseieeskirjade järgimine – Distsiplinaarmenetlus – Ametist kõrvaldamine – Ametist kõrvaldamise tühistamine – Uus distsiplinaarmenetlus – Uus ametist kõrvaldamine)	2
2023/C 173/03	Kohtuasi C-70/21: Euroopa Kohtu (kuues koda) 23. märtsi 2023. aasta otsus – Euroopa Komisjon versus Kreeka Vabariik (Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Keskkond – Direktiiv 2008/50/EÜ – Välisõhu kvaliteet – Artikli 13 lõige 1 – XI lisa – Peenosakeste (PM10-osake) piirtasemete süstemaatiline ja püsiv ületamine Thessaloniki linnastus (EL 0004) – Artikli 23 lõige 1 – XV lisa – Piirtasemete ületamise võimalikult lühike periood – Asjakohased meetmed)	2
2023/C 173/04	Kohtuasi C-365/21, Generalstaatsanwaltschaft Bamberg (erand ne bis in idem-põhimõttest): Euroopa Kohtu (viies koda) 23. märtsi 2023. aasta otsus (Oberlandesgericht Bambergi eelotsusetaotlus – Saksamaa) – kriminaalmenetluse järgmise isiku suhtes: MR (Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Schengeni lepingu rakendamise konventsioon – Artikkel 54 – Ne bis in idem-põhimõte – Artikli 55 lõike 1 punkt b – Erand ne bis in idem-põhimõtte kohaldamisest – Liikmesriigi julgeoleku või muude oluliste huvide vastane kuritegu – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 50 – Ne bis in idem-põhimõte – Artikli 52 lõige 1 – Ne bis in idem-põhimõtte piirangud – Ne bis in idem-põhimõttest erandit ette nägeva riigi deklaratsiooni kooskõla – Kuritegelik ühendus – Varavastased kuriteod)	3
2023/C 173/05	Kohtuasi C-412/21, Dual Prod: Euroopa Kohtu (neljas koda) 23. märtsi 2023. aasta otsus (Tribunalul Satu Mare eelotsusetaotlus – Rumeenia) – Dual Prod SRL versus Direcţia Generală Regională a Finanţelor Publice Cluj-Napoca – Comisia regională pentru autorizarea operatorilor de produse supuse accizelor armonizate (Eelotsusetaotlus – Aktsiis – Direktiiv 2008/118/EÜ – Artikli 16 lõige 1 – Aktsiisikauba tollilao pidamise luba – Järjestikused peatamismeetmed – Karistuslik laad – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artiklid 48 ja 50 – Süütuse presumptsioon – Ne bis in idem’i põhimõte – Proportsionaalsus)	4
2023/C 173/06	Liidetud kohtuasjad C-514/21 ja C-515/21, Minister for Justice and Equality (katseaja tühistamine) jt: Euroopa Kohtu (neljas koda) 23. märtsi 2023. aasta otsus (Court of Appeali eelotsusetaotlused – Iirimaa) – Euroopa vahistamismääruse täitmise menetlus kahe järgmise isiku suhtes: LU (C-514/21), PH (C-515/21) (Eelotsusetaotlus – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa vahistamismäärus – Raamotsus 2002/584/JSK – Liikmesriikidevaheline üleandmismenetlus – Rakendamise tingimused – Täitmata jätmise vabatahtlikud alused – Artikli 4a lõige 1 – Vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks tehtud vahistamismäärus – Mõiste kohtulik arutelu, mille tulemusel otsus tehti – Ulatus – Esimene karistus, mis jäeti katseajaga tingimisi täitmisele pööramata – Teine süüdimõistmine – Asjaomase isiku puudumine kohtulikult arutelult – Katseaja tühistamine – Kaitseõigused – Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon – Artikkel 6 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artiklid 47 ja 48 – Rikkumine – Tagajärjed)	5
2023/C 173/07	Kohtuasi C-574/21, Tšehhi Vabariik: Euroopa Kohtu (kolmas koda) 23. märtsi 2023. aasta otsus (Nejvyšší soudi eelotsusetaotlus – Tšehhi Vabariik) – QT versus 02 Czech Republic a. s. (Eelotsusetaotlus – Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad kaubandusagendid – Direktiiv 86/653/EMÜ – Artikli 17 lõike 2 punkt a – Agendilepingu lõppemine – Kaubandusagendi õigus hüvitisele – Kohaldamise tingimused – Õiglane hüvitis – Hindamine – Mõiste vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud – Vahendustasu tulevastelt tehingutelt – Kaubandusagendi hangitud uued kliendid – Olemasolevad kliendid, kellega kaubandusagent on märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu – Ühekordne vahendustasu)	6
2023/C 173/08	Kohtuasi C-653/21, Syndicat Uniclima: Euroopa Kohtu (kaheksas koda) 23. märtsi 2023. aasta otsus (Conseil d’État’ eelotsusetaotlus – Prantsusmaa) – Syndicat Uniclima versus Ministre de l’Intérieur (Eelotsusetaotlus – Siseturg – Masinaid, pinge all olevaid elektriseadmeid ja surveseadmeid puudutavate liikmesriikide õigusnormide ühtlustamine – Direktiiv 2006/42/EÜ – Direktiiv 2014/35/EL – Direktiiv 2014/68/EL – CE-märgis – Nendes direktiivides ette nähtud olulistele ohutusnõuetele täiendavate nõuete kehtestamine riigisiseste õigusnormidega – Tingimused – Liikmesriigi ohutusalased õigusnormid, mis reguleerivad üldkasutatavates hoonetes tule- ja paanikaohu vältimist)	7
2023/C 173/09	Kohtuasi C-662/21, Booky.fi: Euroopa Kohtu (kümnes koda) 23. märtsi 2023. aasta otsus (Korkein hallinto-oikeuse eelotsusetaotlus – Soome) – menetlus, mille on algatanud Booky.fi Oy (Eelotsusetaotlus – ELTL artiklid 34 ja 36 – Kaupade vaba liikumine – Koguseliste piirangutega samaväärse toimega meede – Audiovisuaalprogrammide salvestised – Veebimüük – Liikmesriigi õigusnormid, milles on ette nähtud programmide vanusepiirangu määramine ja vastavalt märgistamine – Alaealiste kaitse – Salvestised, mille vanusepiirang on juba määratud ja mis on juba märgistatud teises liikmesriigis – Proportsionaalsus)	7
2023/C 173/10	Kohtuasi C-561/22, Willy Hermann Service: Euroopa Kohtu (üheksas koda) 7. märtsi 2023. aasta määrus (Bundesverwaltungsgerichti (Innsbruck) eelotsusetaotlus – Austria) – Willy Hermann Service GmbH, DI versus Präsidentin des Landesgerichts Feldkirch (Eelotsusetaotlus – Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 99 – Direktiiv 2013/34/EL – Artiklid 30 ja 51 – Aruandeaasta finantsaruannete avaldamine – Sanktsioonid avaldamata jätmise korral – Tsiviilkohtu poolt sunniraha rakendamine – Haldusmenetlus selle sunniraha, mida ei saa enam vaidlustada, sissenõudmiseks – Õigusnormid, mis välistavad selle sunniraha läbivaatamise halduskohtus – Seadusjõud – Tõhususe põhimõte – Proportsionaalsus)	8
2023/C 173/11	Kohtuasi C-76/22: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Rejonowy dla Warszawy-Woli w Warszawie (Poola) 5. veebruaril 2022 – QI versus Santander Bank Polska S.A.	9
2023/C 173/12	Kohtuasi C-552/22 P: Asociación de Delineantes de Hacienda 18. augustil 2022 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (teine koda) 13. juuli 2022. aasta otsuse peale kohtuasjas T-280/22: Asociación de Delineantes de Hacienda versus Hispaania	9
2023/C 173/13	Kohtuasi C-605/22 P: Hijos de Moisés Rodríguez González, SA 16. septembril 2022 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda laiendatud koosseisus) 29. juuni 2022. aasta otsuse peale kohtuasjas T-306/20: Hijos de Moisés Rodríguez González versus EUIPO – Iirimaa ja Ornua (La Irlandesa 1943)	10
2023/C 173/14	Kohtuasi C-732/22 P: G-Core Innovations Sàrli 28. novembril 2022 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 28. septembri 2022. aasta otsuse peale kohtuasjas T-454/21: G-Core Innovations versus EUIPO – Coretransform (G CORELABS)	10
2023/C 173/15	Kohtuasi C-735/22 P: Primagran sp. z o.o. 29. novembril 2022 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 22. septembri 2022. aasta määruse peale kohtuasjas T-624/21: Primagran versus EUIPO – Primagaz (prımagran)	10
2023/C 173/16	Kohtuasi C-775/22: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo (Hispaania) 20. detsembril 2022 – M.S.G. jt versus Banco Santander, SA	11
2023/C 173/17	Kohtuasi C-779/22: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo (Hispaania) 22. detsembril 2022 – M.C.S. versus Banco Santander, SA	11
2023/C 173/18	Kohtuasi C-794/22: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo (Hispaania) 23. detsembril 2022 – FSC versus Banco Santander SA	12
2023/C 173/19	Kohtuasi C-28/23, NFŠ: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Okresný súd Bratislava III (Slovakkia) 24. jaanuaril 2023 – NFŠ, a. s. versus Slovenská republika (mida esindab Ministerstvo školstva, vedy, výskumu a športu Slovenskej republiky) ja Ministerstvo školstva, vedy, výskumu a športu Slovenskej republiky	13
2023/C 173/20	Kohtuasi C-40/23 P: Euroopa Komisjoni 26. jaanuaril 2023 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda laiendatud koosseisus) 16. novembri 2022. aasta otsuse peale kohtuasjas T-469/20: Madalmaade Kuningriik versus komisjon	14
2023/C 173/21	Kohtuasi C-54/23, Laudamotion ja Ryanair: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof (Saksamaa) 3. veebruaril 2023 – WY versus Laudamotion GmbH, Ryanair DAC	15
2023/C 173/22	Kohtuasi C-57/23, Policejní prezidium: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Nejvyšší správní soud (Tšehhi Vabariik) 2. veebruaril 2023 – JH versus Policejní prezidium	15
2023/C 173/23	Kohtuasi C-62/23, Pedro Francisco: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado Contencioso-Administrativo no5 de Barcelona (Hispaania) 6. veebruaril 2023 – Pedro Francisco versus Subdelegación del Gobierno en Barcelona	16
2023/C 173/24	Kohtuasi C-63/23: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de lo Contencioso-Administrativo no5 de Barcelona (Hispaania) 6. veebruaril 2023 – Sagrario, Joaquín, Prudencio versus Subdelegación del Gobierno en Barcelona	17
2023/C 173/25	Kohtuasi C-65/23, K GmbH: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesarbeitsgericht (Saksamaa) 8. veebruaril 2023 – MK versus K GmbH	17
2023/C 173/26	Kohtuasi C-66/23: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka) 7. veebruaril 2023 – Elliniki Ornithologiki Etaireia, Syllogos Diktyo Oikologikon Organoseon Aigaiou, Perivallontikos Syllogos Rethymnou, Politistikos Syllogos Thronos Kleisidiou, KX jt versus Ypourgos Esoterikon, Ypourgos Oikonomikon, Ypourgos Anaptyxis kai Ependyseon, Ypourgos Perivallontos kai Energeias, Ypourgos Agrotikis Anaptyxis kai Trofimon	18
2023/C 173/27	Kohtuasi C-87/23: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Administratīvā apgabaltiesa (Läti) 15. veebruaril 2023 – Biedrība Latvijas Informācijas un komunikācijas tehnoloģijas asociācijaversus Valsts ieņēmumu dienests	19
2023/C 173/28	Kohtuasi C-108/23, SmartSport Reisen: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Groß-Gerau (Saksamaa) 23. veebruaril 2023 – PU versus SmartSport Reisen GmbH	20
2023/C 173/29	Kohtuasi C-110/23 P: Autoridad Portuaria de Bilbao 22. veebruaril 2023 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 14. detsembri 2022. aasta otsuse peale kohtuasjas T-126/20: Autoridad Portuaria de Bilbao versus komisjon	21
2023/C 173/30	Kohtuasi C-119/23: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Vilniaus apygardos administracinis teismas (Leedu) 28. veebruaril 2023 – Virgilijus Valančius versus Lietuvos Respublikos vyriausybė	22
2023/C 173/31	Kohtuasi C-122/23, Legafact: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Varhoven administrativen sad (Bulgaaria) 1. märtsil 2023 – Direktor na Direktsia Obzhalvane i danachno-osiguritelna praktika Sofia pri Tsentralno upravlenie na Natsionalnata agentsia za prihodite versusLegafact EOOD	23
2023/C 173/32	Kohtuasi C-128/23, Müller Reisen: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberlandesgericht Düsseldorf (Saksamaa) 3. märtsil 2023 – Müller Reisen GmbH versus Stadt Olsberg	23
2023/C 173/33	Kohtuasi C-165/23: 17. märtsil 2023 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Bulgaaria Vabariik	24
2023/C 173/34	Kohtuasi C-167/23: 17. märtsil 2023 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Kreeka Vabariik	25
2023/C 173/35	Kohtuasi C-172/23: 21. märtsil 2023 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Iirimaa	25
2023/C 173/36	Kohtuasi C-180/23: 21. märtsil 2023 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Kreeka Vabariik	26
2023/C 173/37	Kohtuasi C-181/23: 21. märtsil 2023 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Malta Vabariik	27
2023/C 173/38	Kohtuasi C-191/23: 24. märtsil 2023 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Portugali Vabariik	27
2023/C 173/39	Kohtuasi C-192/23: 24. märtsil 2023 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Läti Vabariik	28
2023/C 173/40	Kohtuasi C-193/23: 24. märtsil 2023 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Itaalia Vabariik	29
	Üldkohus
2023/C 173/41	Kohtuasi T-100/23: 20. veebruaril 2023 esitatud hagi – ABLV Bank versus EKP	30
2023/C 173/42	Kohtuasi T-110/23: 27. veebruaril 2023 esitatud hagi – Kargins versus komisjon	31
2023/C 173/43	Kohtuasi T-115/23: 2. märtsil 2023 esitatud hagi – Debreceni Egyetem versus nõukogu	31
2023/C 173/44	Kohtuasi T-125/23: 8. märtsil 2023 esitatud hagi – Synapsa Med versus EUIPO – Gravity Products (Gravity)	34
2023/C 173/45	Kohtuasi T-136/23: 15. märtsil 2023 esitatud hagi – Vintae Luxury Wine Specialists versus EUIPO – Grande Vitae (vintae)	35
2023/C 173/46	Kohtuasi T-149/23: 23. märtsil 2023 esitatud hagi – Kirov versus EUIPO – Pasticceria Cristiani (CRISTIANI)	35
2023/C 173/47	Kohtuasi T-156/23: 23. märtsil 2023 esitatud hagi – Poola versus Euroopa Komisjon	36
2023/C 173/48	Kohtuasi T-157/23: 24. märtsil 2023 esitatud hagi – Kneipp versus EUIPO – Patou (Joyful by nature)	37
2023/C 173/49	Kohtuasi T-160/23: 24. märtsil 2023 esitatud hagi – VO versus komisjon	37
2023/C 173/50	Kohtuasi T-161/23: 25. märtsil 2023 esitatud hagi – Schönegger Käse-Alm versus EUIPO – Jumpseat3D plus Germany (Rebell)	38
2023/C 173/51	Kohtuasi T-162/23: 27. märtsil 2023 esitatud hagi – Sengül Ayhan versus EUIPO – Pegase (Rock Creek)	39
2023/C 173/52	Kohtuasi T-166/23: 28. märtsil 2023 esitatud hagi – Dekoback versus EUIPO – DecoPac (DECOPAC)	40
2023/C 173/53	Kohtuasi T-169/23: 29. märtsil 2023 esitatud hagi – RT France versus nõukogu	40
2023/C 173/54	Kohtuasi T-171/23: 30. märtsil 2023 esitatud hagi – VR versus parlament	41
2023/C 173/55	Kohtuasi T-627/18: Üldkohtu 20. märtsi 2023. aasta määrus – ZK versus komisjon	42
2023/C 173/56	Kohtuasi T-16/22: Üldkohtu 17. märtsi 2023. aasta määrus – NV versus EIP	42
2023/C 173/57	Kohtuasi T-97/22: Üldkohtu 16. märtsi 2023. aasta määrus – Ilunga Luyoyo versus nõukogu	42
2023/C 173/58	Kohtuasi T-447/22: Üldkohtu 17. märsi 2023. aasta määrus – NV versus EIP	42