—

võttes arvesse nõukogu 14. detsembri 2020. aasta otsuse (EL, Euratom) 2020/2053 (mis käsitleb Euroopa Liidu omavahendite süsteemi (1) (omavahendite otsus)) artikli 5 lõiget 3,

—

võttes arvesse nõukogu 14. detsembri 2020. aasta määrust (EL) 2020/2094, millega luuakse Euroopa Liidu taasterahastu COVID-19 kriisi järgse taastumise toetuseks (2),

—

võttes arvesse 16. detsembri 2020. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel, mis käsitleb eelarvedistsipliini, eelarvealast koostööd ning usaldusväärset finantsjuhtimist, samuti uusi omavahendeid, sealhulgas uute omavahendite kasutuselevõtmise suunas liikumise tegevuskava (3),

—

võttes arvesse nõukogu 17. detsembri 2020. aasta määrust (EL, Euratom) 2020/2093, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027 (4), sealhulgas mitmeaastase finantsraamistiku osana kokku lepitud ühiseid ja ühepoolseid deklaratsioone,

—

võttes arvesse komisjoni 14. aprilli 2021. aasta teatist taasterahastu „NextGenerationEU“ uue rahastamisstrateegia kohta (COM(2021)0250),

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus, millega muudetakse omavahendite otsust (COM(2021)0570),

—

võttes arvesse komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatist „Euroopa roheline kokkulepe“ (COM(2019)0640) ja Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni selle kohta (5),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 54 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 lõike 1 punkti e ja 3. lisa,

—

võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A9-0250/2022),

A.

arvestades, et omavahendite otsusega antakse komisjonile õigus laenata aastatel 2021–2026 kapitaliturgudelt liidu nimel kuni 750 miljardit eurot (2018. aasta hindades) üksnes selleks, et ELi taasterahastu „NextGenerationEU“ kaudu tegeleda COVID-19 kriisi tagajärgedega; arvestades, et liikmesriikidele laenude andmiseks võib kasutada 360 miljardit eurot 2018. aasta hindades ja 390 miljardit eurot võib kasutada otse ELi kulutusteks;

B.

arvestades, et laenatud vahendite ja nendega seotud intresside tagasimaksmine peab toimuma liidu eelarvest ja on kavandatud nii, et tagada kohustuste pidev ja prognoositav vähendamine hiljemalt 31. detsembrini 2058; arvestades, et omavahendite ülemmäärasid on suurendatud 0,6 %, et katta kõik taasterahastu laenudest tulenevad liidu kohustused;

C.

arvestades, et Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon võtsid vastu õiguslikult siduva tegevuskava uute omavahendite kasutuselevõtmiseks, et luua piisavad vahendid taasterahastu eeldatavate tagasimaksmisega seotud kulude katmiseks, ilma et see vähendaks liidu programmide ja poliitika rahastamist;

D.

arvestades, et omavahendite otsuse kohaselt peab komisjon Euroopa Parlamenti ja nõukogu põhjalikult ja korrapäraselt teavitama oma võlahaldusstrateegia kõigist aspektidest, sealhulgas emissioonikalendrist koos järgmise aasta eeldatavate emiteerimiskuupäevade ja -mahtudega ning kavast, milles sätestatakse eeldatavad põhisumma- ja intressimaksed;

E.

arvestades, et taasterahastu jaoks kavandatud kogusumma ning perioodiliste kupongimaksete ja lunastamistähtajal tehtavate tagasimaksete kogusumma (taasterahastu tagasimaksekulud) ajavahemikuks 2021–2027 on 14,7 miljardit eurot;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

19.

20.

21.

22.

23.

24.

25.

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle XIX jaotist,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. aprilli 2021. aasta määrust (EL) 2021/695, millega luuakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Euroopa horisont“ ning kehtestatakse selle osalemis- ja levitamisreeglid (1),

—

võttes arvesse nõukogu otsust (EL) 2021/764, millega kehtestatakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Euroopa horisont“ rakendamise eriprogramm (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrust (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid (3),

—

võttes arvesse Euroopa Innovatsiooninõukogu (EIC) 2021. ja 2022. aasta tööprogramme,

—

võttes arvesse EIC 2021. aasta mõjuaruannet,

—

võttes arvesse komisjoni 11. jaanuari 2018. aasta teatist „Programmi „Horisont 2020“ vahehindamine: ELi teadusuuringute ja innovatsiooni mõju maksimeerimine“ (COM(2018)0002),

—

võttes arvesse 7. juuni 2018. aasta mõjuhinnangut, mis on lisatud komisjoni ettepanekule programmi „Euroopa horisont“ kohta (SWD(2018)0307),

—

võttes arvesse EIC nõuandekogu 16. augusti 2022. aasta avaldust aruteluks Euroopa Parlamendi tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonis EIC rakendamise teemal (4),

—

võttes arvesse EIC nõuandekogu 9. veebruari 2022. aasta avaldust EIC 2022. aasta tööprogrammi ja EIC fondi tuleviku kohta (5),

—

võttes arvesse komisjoni 5. augusti 2022. aasta pressiteadet „EIC Accelerator Implementation update“ (Ülevaade EIC Acceleratori rakendamisest) (6),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 54 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 lõike 1 punkti e ja 3. lisa,

—

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit (A9-0268/2022),

A.

arvestades, et EIC on ELi peamine innovatsiooniprogramm, mille eesmärk on tuvastada, arendada ja laiendada murrangulist, eelkõige süvatehnoloogia innovatsiooni; arvestades, et EIC hõlbustab ja tõhustab võrgustike loomist ja koostööd ELi eri innovatsioonikogukondade vahel ning eelkõige EITga, tagades ulatusliku geograafilise katvuse; arvestades, et see loodi eesmärgiga edendada Euroopa tehnoloogilist strateegilist autonoomiat ja parandada Euroopa riskikapitalituru toimimist;

B.

arvestades, et määruses (EL) 2021/695 on EIC määratletud kui „keskselt juhitav ühtne kontaktpunkt“, mis „keskendub peamiselt läbimurdelisele ja murrangulisele, eelkõige turgu loovale innovatsioonile, toetades samas kõiki innovatsiooniliike, sealhulgas järkjärgulist innovatsiooni“;

C.

arvestades, et määruses (EL) 2021/695 on sätestatud, et EIC peab tegutsema kooskõlas selge liidu lisaväärtuse, autonoomia, riskivõtmisvõime, tõhususe, tulemuslikkuse, läbipaistvuse ja vastutusega;

D.

arvestades, et nõukogu otsuses (EL) 2021/764 on sätestatud, et EIC-l on kaks eesmärki: esiteks teha kindlaks, töötada välja ja võtta kasutusele igat liiki suure riskiga innovatsioon, sealhulgas järkjärguline innovatsioon, ning teiseks toetada innovatiivsete ettevõtjate kiiret kasvu liidus ja rahvusvahelisel tasandil ideedest kuni turustamiseni;

E.

arvestades, et EICd rakendatakse kolme põhisamba kaudu: EIC rahastamisvahend „Pathfinder“, EIC üleminekumeetmed, ja EIC Accelerator;

F.

arvestades, et Pathfinder annab toetusi suure riskiga tipptasemel projektidele, mis uurivad uusi ja süvatehnoloogia valdkondi, eesmärgiga töötada välja potentsiaalselt radikaalsed uuenduslikud tulevikutehnoloogiad ja uued turuvõimalused;

G.

arvestades, et Accelerator toetab peamiselt väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid (VKEd) eesmärgiga arendada läbimurdelisi süvatehnoloogilisi uuendusi, mis on Euroopa tulevase majanduskasvu ja avatud strateegilise autonoomia jaoks keskse tähtsusega;

H.

arvestades, et Acceleratorit rakendatakse peamiselt EIC segarahastamist kasutades, mida antakse vaid ühe, selge ja läbipaistva protsessi läbimisel ja ühe otsusega, mille tulemusena tekib toetust saanud novaatorile vaid üks üldine kohustus seoses rahaliste vahenditega, mis katavad eri innovatsioonietappe kuni turul kasutuselevõtuni, sealhulgas massilisele turustamisele eelnenuid etappe;

I.

arvestades, et õigusaktid, mis käsitlevad programmi „Euroopa horisont“, võimaldavad liidul kanda valitud innovatsiooni esialgse riski üksi;

J.

arvestades, et nõukogu otsuses (EL) 2021/764 nõutakse, et komisjon looks eriotstarbelise rahastamisvahendi EIC segarahastamise haldamiseks ja haldaks kõiki Acceleratori projektide rakenduslikke elemente;

K.

arvestades, et EIC katseprojekt ja EIC tõhustatud katseprojekt tõendasid edukalt EIC kui täieulatusliku programmi teostatavust, nagu on kirjeldatud Euroopa Komisjoni avaldatud 2022. aasta hindamisuuringu üldistes järeldustes (7), hoolimata mõningatest esialgsetest probleemidest, sealhulgas ebaselgest teabevahetusest abisaajatega ettevõtete investeerimistingimuste kohta;

L.

arvestades, et EIC katseprojekti tulemuslikkus oli madala edumäära tõttu surve all;

M.

arvestades, et aastatel 2018–2020 rahastati arvukate taotlustega projektikonkursside kaudu EIC katseprojektiga 330 Pathfinderi projekti;

N.

arvestades, et katseprojektis „Pathfinder“ osalemise geograafiline ulatus ja eelkõige koordineerimine oli koondunud EL-15 riikidesse ja assotsieerunud riikidesse; arvestades, et riigi positsioon Euroopa innovatsiooni tulemustabelis näis kajastuvat nii taotluste arvus kui ka selle riigi novaatorite edus katseprojektis Pathfinder: innovatsiooniliidrite edukuse määr oli kõrgeim ja alustavate novaatorite edukuse määr oli madalaim;

O.

arvestades, et EIC fond oma algse struktuurina, nagu see loodi 2020. aastal EIC katseprojekti raames ja nagu komisjon tollal selle vastu võttis, tegutses nõuetekohaselt; arvestades, et vaatamata korduvatele viivitustele ja probleemidele segarahastamisvahendi allkirjastamisel tehti 140 otsust omakapitaliinvesteeringute kohta; arvestades, et nende otsuste finantsvõimenduse kordaja oli 2,7, mis näitab, et EIC fond suutis oma algses struktuuris kaasa tuua märkimisväärseid kaasinvesteeringuid;

P.

arvestades, et hindamisuuringu järeldustes öeldakse, et EIC fond rajaneb põhjendatud avaliku poliitika eesmärkidel ja turu vajadustel ning fondi struktuuri vaidlusi tekitavaks küsimuseks on kahe kõlblikkust puudutava reegli – laenukõlbmatus ja kaasinvesteering – tõlgendamine;

Q.

arvestades, et EIC katseprojekti raames kehtestatud hoolsuskohustuse menetlus on olnud eriti edukas, kuna sellega viidi läbi kvaliteetsed hoolsuskohustuse hindamised, mida kinnitab asjaolu, et mitut neist hindamistest kasutati välisinvestorite ligimeelitamiseks, mis näitab, et investorid võtavad oma investeerimisotsuste aluseks piisavalt kvaliteetse hoolsuskohustuse;

R.

arvestades, et investeeringute komitee ning EIC ja VKEde Rakendusameti (EISMEA) juurde kuuluva Euroopa Investeerimispanga (EIP) meeskonna struktureeritud professionaalne investeerimisnõustamine suutis tagada kvaliteetse hoolsuskohustuse tänu EISMEA ja EIP ainulaadsele koostööle koos investeeringute komiteesse kaasatud välisekspertide, sealhulgas seeriainvestorite ja riskikapitalistide investeerimisalase oskusteabega;

S.

arvestades, et programmi „Euroopa horisont“ selgitustega toetuslepingu näidis avaldati äärmiselt hilja, mis tekitas taotlejate, sealhulgas EIC potentsiaalsete taotlejate seas märkimisväärset ebakindlust;

T.

arvestades, et programmijuhtide kasutuselevõtmine võib EIC tulemuslikkust suurendada; arvestades, et ametisse on määratud veel üheksa programmijuhti;

U.

arvestades, et programmijuhtide töö ei ole ikka veel nähtav ja sidusrühmade meelest ei ole see läbipaistev;

V.

arvestades, et EIC on uut liiki programm, millega kaasneb suurem finantsrisk kui liidu tavapäraste kulutuste puhul ja mis nõuab spetsiaalset auditistrateegiat;

W.

arvestades, et 2021. ja 2022. aasta tööprogrammide raames tehti EIC-le kättesaadavaks vastavalt 1,55 miljardit eurot ja 1,71 miljardit eurot; arvestades, et mõlemal aastal eraldati ligikaudu 430 miljonit eurot taasterahastu „NextGenerationEU“ eelarvest, mis kõik tehti kättesaadavaks EIC toetuskomponentide jaoks; arvestades, et ligikaudu 52 % olemasolevast eelarvest eraldati avatud projektikonkursside raames avatud alt üles suunatud projektikonkurssidele; arvestades, et 65 % olemasolevatest vahenditest eraldati EIC toetuskomponentidele ja 35 % investeerimiskomponentidele; arvestades, et peaaegu 70 % olemasolevatest vahenditest eraldati Acceleratori ja 20 % Pathfinderi projektikonkurssidele;

X.

arvestades, et Pathfinderi avatud projektikonkursi edukuse määr oli 2021. aastal 6,45 % ja 2022. aastal 7 %; arvestades, et 2021. aasta Pathfinderi väljakutsete projektikonkursside raames esitati 403 taotlust ja rahuldati 39 taotlust, mis tähendab, et edukuse määr oli 9,7 %;

Y.

arvestades, et Acceleratori projektikonkursi jaoks oli 2021. ja 2022. aastal vastavalt kaks lõpptähtaega;

Z.

arvestades, et kuni 2022. aasta septembrini kanti Acceleratori toetusesaajatele üle ainult ettemaksed, mille puhul toetuse määramiseni kulus 12 kuud, vahendeid (peaaegu) omakapitalitoetuse osana üle ei kantud ja tehti ainult üks investeerimisotsus, mistõttu kulus investeerimiseks aega rohkem kui aasta; arvestades, et komisjon alustas 2021. aastal valitud toetusesaajate lepingutingimuste allkirjastamist alles 2022. aasta suvel ja enamik neist allkirjastatakse pärast suve (8);

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

19.

20.

21.

22.

23.

24.

25.

26.

27.

28.

29.

30.

31.

32.

33.

34.

35.

36.

37.

38.

39.

40.

41.

42.

43.

44.

45.

46.

47.

48.

49.

50.

51.

52.

53.

54.

55.

56.

57.

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Venemaa ja Ukraina kohta, sealhulgas 6. oktoobri 2022. aasta resolutsiooni Ukraina-vastase agressioonisõja eskaleerimise kohta Venemaa poolt (1), 19. mai 2022. aasta resolutsiooni võitluse kohta Ukraina sõjakuritegude toimepanijate vastutusele võtmise eest (2) ning 25. novembri 2021. aasta resolutsiooni inimõiguste rikkumise kohta eraõiguslike sõjaliste ja turvateenuste osutajate, eelkõige Wagneri rühmituse poolt (3),

—

võttes arvesse ÜRO põhikirja, 9. detsembri 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni ning 12. augusti 1949. aasta neljandat Genfi konventsiooni tsiviilisikute kaitse kohta sõja ajal,

—

võttes arvesse terrorismi ennetamise ja selle vastu võitlemise rahvusvahelist õigusraamistikku, sealhulgas 13. veebruaril 2017. aastal vastu võetud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2341 elutähtsa taristu kaitsmise kohta terroriaktide eest,

—

võttes arvesse 27. jaanuari 1977. aasta terrorismi tõkestamise Euroopa konventsiooni ja järgnenud rahvusvahelisi konventsioone,

—

võttes arvesse ELi terrorismivastase võitluse õigusraamistikku, sealhulgas nõukogu 27. detsembri 2001. aasta ühist seisukohta 2001/931/ÜVJP terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta (4) ja nõukogu 27. detsembri 2001. aasta määrust (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks (5),

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 13. oktoobri 2022. aasta resolutsiooni 2463 Venemaa Föderatsiooni Ukraina-vastase agressiooni edasise eskaleerumise kohta,

—

võttes arvesse avaldust, mille Euroopa Ülemkogu eesistuja Charles Michel tegi 10. oktoobril 2022 Venemaa vägivaldsete rünnakute kohta Kiievi ja teiste Ukraina linnade vastu,

—

võttes arvesse avaldust, mille liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tegi Euroopa Liidu nimel 22. septembril 2022 Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja kohta,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 14. novembri 2022. aasta resolutsiooni, milles soovitatakse luua register, kuhu kantakse Venemaa Föderatsiooni Ukraina-vastase agressiooniga tekitatud kahju,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.

arvestades, et 2014. aastast ja eriti sellest ajast saadik, kui Venemaa 24. veebruaril 2022 Ukraina vastu jälle õigusvastast, provotseerimata ja õigustamatut agressioonisõda alustas, on Venemaa väed valimatult rünnanud elamupiirkondi ja tsiviiltaristut, tapnud tuhandeid Ukraina tsiviilelanikke ning pannud kogu riigis toime terroriakte, mille eesmärk on hävitada tsiviilobjekte, näiteks elamupiirkondi, koole, haiglaid, raudteejaamu, teatrihooneid, vee- ja elektrivõrke; arvestades, et need jõhkrad ja ebainimlikud teod põhjustavad surma, kannatusi ja hävingut ning sunnivad inimesi ümber asuma;

B.

arvestades, et Venemaa relvajõud ja nende käsilased on lühemat või pikemat aega okupeeritud olnud Ukraina aladel toime pannud kiirhukkamisi, inimrööve, seksuaalvägivalda, piinamisi ja muid hirmutegusid, mille hulgas on Butšas, Irpinis, Izjumis, Lõmanis ja teistes linnades korraldatud tsiviilisikute tapatalgud, Mariupoli teatrihoone tahtlik ründamine, mille tagajärjel hukkus sadu inimesi, ning Kramatorski raudteejaama vastu toime pandud rünnak, milles hukkus 60 tsiviilisikut;

C.

arvestades, et Venemaa relvajõud ja nende käsilased on Ukrainas tapnud tuhandeid tsiviilisikuid, sealhulgas sadu lapsi, ning neid, keda nad on piinanud, ahistanud, seksuaalselt rünnanud, röövinud, sunniviisiliselt ümber asustanud, ja kadunud inimesi on veel palju rohkem; arvestades, et inimõiguslaste rühmad ja rahvusvahelised vaatlusmissioonid on põhjalikult dokumenteerinud arvukaid julmusi, mille Venemaa relvajõud ja nende käsilased on Ukraina tsiviilelanike vastu toime pannud, näiteks tsiviilisikute kiirhukkamine, piinamine, vägistamine ja massiline kinnipidamine nn filtreerimiskeskustes, Ukraina laste sunniviisiline lapsendamine ning sunniviisiline väljasaatmine; arvestades, et Ukrainas dokumenteeritud sõjakuritegude arv läheneb 40 000-le ja suureneb tõenäoliselt veelgi, kui dokumenteeritud saavad ka Hersoni oblasti hiljuti vabastatud piirkondades toime pandud sõjakuriteod; arvestades, et Ukraina massiteabeinstituudi kogutud seireandmete kohaselt on Venemaa Föderatsioon pannud agressioonisõja algusest saadik Ukrainas ajakirjanike ja meedia vastu toime 457 kuritegu ning venemaalastest okupandid on tapnud üle 40 Ukraina ja välisajakirjaniku; arvestades, et Venemaa Föderatsioon ja tema käsilased on 2014. aastast saadik kasutanud okupeeritud aladel samu meetodeid, mille kurikuulsaim näide on Donetskis endises Izoljatsia tehases asuv vangla;

D.

arvestades, et Ukraina suveräänsuse, sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse kahjustamiseks mõeldud agressiooniaktidega rikub Venemaa Föderatsioon endiselt ÜRO põhikirja põhimõtteid ning ilmselgelt ja rängalt ka rahvusvahelist humanitaarõigust, muu hulgas sellega, et ta ründab tahtlikult tsiviilobjekte, kuigi see on 1949. aasta Genfi konventsioonide 1977. aasta I lisaprotokolli artikli 52 lõike 1 kohaselt keelatud; arvestades, et need kuriteod annavad tunnistust sellest, kuidas sõjapidamisreegleid, milles on sõjategevuses lubatud võtetele seatud piirid, täielikult eiratakse, nagu on näha näiteks sõjavangide ebainimlikust kohtlemisest, paljude Ukraina sõjavangide piinamisest ja kiirhukkamisest ning sellest, et rahvusvahelistele humanitaarorganisatsioonidele (näiteks Rahvusvaheline Punase Risti Komitee) on keeldutud sisenemisluba andmast;

E.

arvestades, et Venemaa Föderatsioon on tulistanud Ukraina pihta juba üle 4 000 raketi ja heitnud Ukrainasse üle 24 000 mürsu, muu hulgas Valgevene territooriumilt; arvestades, et Venemaa raketi-, drooni- ja suurtükiväerünnakutega on Ukrainas praeguseks kahjustatud või hävitatud 60 982 tsiviilobjekti, sealhulgas 42 818 elumaja, 1 960 haridusasutust, 396 meditsiiniasutust, 392 kultuuriehitist ja 87 usuhoonet ning 5 315 vee- ja elektrivõrguobjekti; arvestades, et Venemaa Föderatsiooni tahtlike raketi- ja droonirünnakutega, milles on muu hulgas kasutatud Iraani tarnitud droone, on Ukraina elutähtsast energiataristust kahjustatud või hävitatud ligikaudu 40 %;

F.

arvestades, et Mariupoli piiramisega tekitasid Venemaa Föderatsiooni ametivõimud väga suure humanitaarkriisi, mille tagajärjel hukkus kümneid tuhandeid tsiviilisikuid ja hävis 95 % linnast;

G.

arvestades, et 2022. aasta oktoobrist saadik on Venemaa võtnud kogu Ukrainas teadlikult sihikule elutähtsa taristu, et terroriseerida elanikkonda ning võtta inimestelt võimalus tarbida gaasi, elektrit, vett, internetti ning muid põhikaupu ja -teenuseid, mis on talve tulekut arvestades eriti halb; arvestades, et nende rünnakute eesmärk on Ukraina elanikke terroriseerida, vähendada nende vastupanu ja panna nad oma riigi kaitsmisest loobuma, sundida neid okupatsioonivõimuga leppima ja Ukraina mitme piirkonna ebaseadusliku annekteerimise katsega nõustuma; arvestades, et nende rünnakute käigus sai tabamusi ka Poola territoorium, kus kaks Poola kodanikku sai surma;

H.

arvestades, et Ukraina-vastase agressioonisõja ja Ukraina meresadamate blokaadiga on Venemaa tekitanud kogu maailmas toiduga kindlustatuse kriisi; arvestades, et Venemaa on kasutanud toitu ja nälga relvana sõja algusest saadik; arvestades, et Venemaa tahtlik tegevus, sealhulgas varude hävitamine, tootmishäirete tekitamine ning Venemaalt eksporditavatele toiduainetele ja väetisele kvootide kehtestamine, on üleilmset toiduga kindlustatuse kriisi süvendatud;

I.

arvestades, et Venemaa on Ukraina Krimmi Autonoomse Vabariigi ja Sevastopoli linna ning Ukraina Donetski, Hersoni, Luhanski ja Zaporižžja oblasti õigusvastaselt annekteerinud; arvestades, et Venemaa on võtnud Zaporižžja tuumajaama oma valdusse ning seadnud sellega jaama ohutuse ja julgeoleku suurde ohtu; arvestades, et Venemaa on tuumajaama töötajaid röövinud ja neid tööle sundinud, ladustanud jaama territooriumile sõjatehnikat ja avanud tule tuumajaama vahetus läheduses asuvate sihtmärkide pihta; arvestades, et Venemaa on ohtu seadnud ka Tšornobõli tuumajaama ohutuse ja julgeoleku;

J.

arvestades, et kuna Venemaa püüab Ukraina tuumarajatiste ohutust ja julgeolekut vähendada ning ähvardab kasutada tuumarelva, on Venemaa ohtlik kogu Euroopa ohutuse ja julgeoleku ning reeglipõhise rahvusvahelise korra seisukohast; arvestades, et Venemaa ametiisikud on mitmel korral ähvardanud, et nende Euroopa riikide suhtes, kes Ukrainat toetavad ja/või soovivad ühineda NATOga, rakendatakse sõjalis-tehnilisi meetmeid; arvestades, et kuna Venemaa püüab energiaekspordi abil geopoliitilist survet avaldada, kasutab ta energiavarustust relvana; arvestades, et kuna Nord Stream 1 ja 2 torujuhtmele tekitati 26. septembril 2022 kahjustusi, tekkis Läänemeres ulatuslik gaasileke, mis on ühtlasi rünnak ELi keskkonna vastu;

K.

arvestades, et Venemaa relvajõud ja Venemaa riigi kontrolli all olevad rühmitused ja käsilased, nagu Wagneri grupp, on tsiviilisikuid korduvalt sihikule võtnud ka varem, sealhulgas teises Tšetšeenia sõjas, 2008. aastal Venemaa ja Gruusia vahelises sõjas, Süüria kodusõjas, Liibüas, Kesk-Aafrika Vabariigis ja Malis; arvestades, et Wagneri grupp saab Vene riigilt, eelkõige Venemaa kaitseministeeriumilt, suurt poliitilist, majanduslikku ja logistilist tuge;

L.

arvestades, et Venemaa on palju aastaid toetanud ja rahastanud terrorirežiime ja -organisatsioone, eelkõige Süüria Assadi režiimi, kellele Venemaa on tarninud relvi ning kelle huvides on ta Süüria tsiviilelanikkonna, linnade ja tsiviiltaristu vastu toime pannud tahtlikke rünnakuid; arvestades, et Venemaa on rünnakuid toime pannud ka teistes suveräänsetes riikides ja omaenda territooriumil, sealhulgas on ta tapnud või üritanud tappa paljusid Putini diktatuuri vastaseid, sealhulgas ajakirjanikke, poliitikuid, aktiviste ja välisliidreid, kelle hulka kuuluvad eelkõige Anna Politkovskaja, Viktor Juštšenko, Boriss Nemtsov, Stanislav Markelov, Anastassija Baburova, Sergei Protažanov, Natalja Estemirova, Sergei Magnitski, Sergei Jušenkov, Juri Štšekotšihhin, Boriss Berezovski, Džohhar Dudajev ja Zelimhan Hangošvili, ning ta mürgitas Ühendkuningriigis närvimürgi abil perekond Skripali ning peale selle mürgitas ta Aleksander Litvinenkot, Vladimir Kara-Murzat, Aleksei Navalnõid ja teisi ning pommitas 2014. aastal Tšehhi Vabariigis laskemoonaladusid; arvestades, et oma rahva pidev represseerimine Venemaa praeguse režiimi poolt on võtnud totalitaarsed mõõtmed, ja arvestades, et see režiim on pikka aega kasutanud oma poliitiliste vastaste suhtes vägivalda;

M.

arvestades, et Venemaa Föderatsioon toetab aktiivselt Aljaksandr Lukašenkat ja aitab tal rõhuda Valgevene rahvast massiliste repressiivsete meetmete, sealhulgas piinamiste tohutu laine kaudu; arvestades, et uurimiste kohaselt õhutasid Valgevene kõrgemad ametnikud Valgevene ja Venemaa salateenistuste ühise erioperatsiooni käigus kasutama Ryanairi reisilennuki ebaseaduslikuks ümbersuunamiseks valepommiähvardust, et vahistada Valgevene teisitimõtleja; arvestades, et tsiviillennuki kaaperdamine on riiklik terroriakt; arvestades, et Aljaksandr Lukašenkat tuleks tema rolli tõttu Valgevene territooriumilt rünnakute võimaldamisel ja Venemaa agressorite avalikul toetamisel kohelda Ukraina-vastase agressioonisõja kaasosalisena;

N.

arvestades, et 15. novembril 2022 mõistis Madalmaade kohus kaks Venemaa kodanikku ja ühe Moskva-meelse Ukraina separatisti tagaselja süüdi selles, et nad tapsid lennul nr 17 olnud Malaysia Airlinesi lennuki allatulistamisega 298 inimest; arvestades, et Venemaa keeldub lennul nr 17 olnud Malaysia Airlinesi lennuki allatulistamise eest endiselt vastutust võtmast ning rahvusvaheliste õiguskaitseorganitega koostööd tegemast; arvestades, et samuti keeldub Venemaa Föderatsioon endiselt tagastamast 2010. aasta aprillis Venemaa Föderatsioonis Smolenski lähedal alla kukkunud Poola valitsuse lennuki TU-154 rususid ja musti kaste;

O.

arvestades, et Venemaa peab ka aktiivset infosõda, levitab Ukraina, Euroopa ja liberaalsete demokraatlike väärtuste kohta desinformatsiooni, korraldab Ukraina ühiskonna destabiliseerimiseks erioperatsioone ja diskrediteerib Ukraina suhteid rahvusvaheliste partneritega;

P.

arvestades, et ELil on olemas nimekiri terroriaktidega seotud isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse sanktsioone, kuid erinevalt näiteks Ameerika Ühendriikide ja Kanada õigusraamistikust ei ole ELi omas võimalust tunnistada mõni riik terrorismi toetavaks riigiks;

Q.

arvestades, et Venemaa ja tema käsilasvägede teod vastavad sellele, mille Euroopa Liit, ÜRO Julgeolekunõukogu ja ÜRO Peaassamblee on ÜRO Julgeolekunõukogu 2004. aasta resolutsioonis 1566, ÜRO Peaassamblee 9. detsembri 1994. aasta resolutsioonis 49/60 ning nõukogu ühistes seisukohtades 2001/931/ÜVJP ja 2009/468/ÜVJP (6) terrorismi määratlusena heaks kiitnud;

R.

arvestades, et viimastel kuudel on Leedu, Läti, Eesti, Poola ja Tšehhi parlament või parlamendikoda, Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ja Euroopa Liidu parlamentide Euroopa Liidu asjade komisjonide konverents (COSAC) võtnud vastu resolutsioone, millega on Venemaa tunnistatud terroririigiks või terrorismi toetavaks riigiks või Venemaa praegune režiim terrorirežiimiks; arvestades, et USA Senati 27. juuli 2022. aasta resolutsioonis ja USA Esindajatekoja 12. mai 2022. aasta resolutsioonis kutsuti USA välisministeeriumi üles tunnistama Venemaa Föderatsioon terrorismi toetavaks riigiks;

S.

arvestades, et 1. märtsil 2022 Euroopa Parlamendis toimunud Venemaa Ukraina-vastase agressiooni teemalisel erakorralisel arutelul märkis Euroopa Ülemkogu eesistuja Charles Michel, et Venemaa agressioon on puhtakujuline geopoliitiline terrorism; arvestades, et Charles Michel märkis 23. septembril 2022 ÜRO Peaassamblee 77. istungjärgul Venemaa Föderatsiooni kohta peetud kõnes, et kui ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige alustab provotseerimata õigustamatut sõda, mille peaassamblee on hukka mõistnud, peaks selle riigi liikmesus Julgeolekunõukogus automaatselt peatuma;

T.

arvestades, et Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) tegevesimees Zbigniew Rau ütles oma 14. märtsi 2022. aasta avalduses, et rünnakud, mida Venemaa Föderatsiooni valitsus süütute tsiviilisikute ja tsiviiltaristu vastu Ukrainas toime paneb, on riiklik terrorism,

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikleid 8 ja 21,

—

võttes arvesse nõukogu 8. detsembri 2008. aasta ühist seisukohta 2008/944/ÜVJP, millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad (1),

—

võttes arvesse oma 17. veebruari 2022. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamist käsitleva 2021. aasta aruande kohta (2),

—

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 16. juuni 2021. aasta aruannet „ÜVJP aruanne – meie prioriteedid 2021. aastal“,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu ja ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsiooni Lähis-Idas (UNRWA) 17. novembri 2021. aasta ühisdeklaratsiooni Euroopa Liidu toetuse kohta UNRWA-le (2021–2024),

—

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni 18. mai 2022. aasta ühisteatist strateegilise partnerluse kohta Pärsia lahe piirkonnaga (JOIN(2022)0013) ning nõukogu 20. juuni 2022. aasta järeldusi selle kohta,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 10. septembri 2012. aasta resolutsiooni 66/290 2005. aasta maailma tippkohtumise järelduste inimeste julgeolekut käsitleva punkti 143 järelmeetmete kohta,

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 31. oktoobri 2000. aasta resolutsiooni 1325 (2000) naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 25. septembri 2015. aasta resolutsiooni 70/1 „Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma““,

—

võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke,

—

võttes arvesse oma 23. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta ELi välis- ja julgeolekupoliitikas (3),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

—

võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9-0256/2022),

A.

arvestades, et käesolevas raportis osutatud riigid laiemas Lähis-Ida piirkonnas, mis hõlmab Vahemere ja Pärsia lahe vahelist ala, on väga mitmekesised; arvestades, et see piirkond on ELi jaoks strateegiline, võttes arvesse selle geograafilist asukohta ja ühiseid sidemeid, ning nõuab pikaajalist lähenemisviisi ja kooskõlastatud poliitikat, võttes arvesse liidu eesmärke edendada rahu, julgeoleku ja inimõiguste kaitse väärtusi ranges kooskõlas rahvusvahelise õigusega; arvestades, et Euroopa ja laiema Lähis-Ida piirkonna stabiilsus ja julgeolek on üksteisest sõltuvad, ning arvestades, et piirkonnas valitsevat olukorda iseloomustavad praegu jätkuvad tugeva piirkondliku mõõtmega konfliktid ning see on habras ja väga murettekitav;

B.

arvestades, et Lähis-Ida piirkond seisab silmitsi ebastabiilsuse kolletega, mis on tingitud nii struktuursetest geopoliitilistest pingetest kui ka püsivatest sisemistest teguritest, nagu sotsiaal-majandusliku arengu probleemid, halb valitsemistava ja usuline radikalism; arvestades, et paljud Lähis-Ida riigid on seisnud silmitsi sõja, ebastabiilsuse ning sotsiaal- ja finantskriisiga; arvestades, et terroriorganisatsioonid on ära kasutanud ebastabiilsust ja julgeolekuolukorda ning põhjustanud paljude tsiviilelanike surma; arvestades, et selles keerulises olukorras ning ajaloolisi ja naabrussuhteid arvesse võttes on ELil keskne roll selle piirkonna stabiliseerimisele kaasaaitamisel; arvestades, et EL, kes on rahvusvaheline osaleja, peab suutma end kehtestada konstruktiivse partnerina, tuginedes vahendussuutlikkusele, et aidata kaasa Lähis-Ida piirkonna riikide stabiliseerimisele ja heaolule;

C.

arvestades, et ELi eri liikmesriikide mõju ja roll piirkonnas on väga ebavõrdne neile eriomaste ajalooliste, kultuuriliste ja sotsiaal-majanduslike sidemete tõttu; arvestades, et kõigil ELi liikmesriikidel on ühine eesmärk – julgeolek ja stabiilsus ning inimõiguste ja demokraatia edendamine; arvestades, et need erinevused võivad mõnikord õhutada piirkonna riikide vahel vastuolulisi või vastukäivaid arusaamu, samuti konkureerivaid strateegiaid, mis kahjustavad tugevalt sidusamat ja mõjusamat ELi lähenemisviisi; arvestades, et ELi poliitika on keskendunud üha enam rände- ja varjupaigaküsimustele ning terrorismivastasele võitlusele; arvestades, et ühistele probleemidele pikaajaliste strateegiate ja lahenduste pakkumiseks on vaja keskenduda ka ebastabiilsuse algpõhjustele;

D.

arvestades, et Pärsia lahe piirkonnas valitseb suuremat sorti riiklik, etniline ja religioosne rivaalitsemine, mis tõenäoliselt annab hoogu praegustele kriisidele, nagu Jeemenis, ja lisaks suurendab ka ebastabiilsust piirkonnas laiemalt;

E.

arvestades, et lahendamata konfliktid Liibüas ja Süürias on suureks probleemiks, mis takistab kogu piirkonna stabiilsust; arvestades, et nendes riikides on kohal kolmandad osalejad, nagu Iraan, Venemaa ja Türgi Süürias ning nendesse konfliktidesse on kaasatud sõjaväelised ja poolsõjaväelised rühmitused, nagu Venemaa Wagneri grupp; arvestades, et Jeemen on keset pikaleveninud poliitilist ja humanitaarkriisi, mida sõda on süvendanud, ning riiki on pidevalt voolanud relvi; arvestades, et 80 % elanikkonnast ehk 24,1 miljonit inimest vajab humanitaarabi ja kaitset; arvestades, et sõda Jeemenis on praegu maailma suurim humanitaarkriis; arvestades, et Iraagis ja Liibanonis jätkuvad sotsiaalsed ja poliitilised konfliktid, kus erinevad piirkondlikud jõud püüavad mõjutada kohalikku elanikkonda, et laiendada oma kontrolli; arvestades, et need konfliktid võivad edasi areneda; arvestades, et Iisraeli poolne jätkuv Palestiina territooriumide okupeerimine on endiselt ebastabiilsuse allikas; arvestades, et konfliktid piirkonnas mõjutasid miljonite kodust lahkuma sunnitud pagulaste elu, sealhulgas ligikaudu 14 miljonit palestiinlast (4), 7 miljonit süürlast (5), 2 miljonit iraaklast (6) ja 1,7 miljonit jeemenlast (7);

F.

arvestades, et UNRWA jätkab piirkondliku stabiilsuse ja rahu toetamist; arvestades, et UNRWA rahastamine ei ole piisav tema volituste täitmiseks, mis on mõnede maailma kõige kaitsetumate pagulaste inimarengu ja humanitaarabi jaoks keskse tähtsusega, ning seetõttu on ELi jätkuv toetus UNRWA-le ELi strateegia oluline element, et aidata kaasa julgeoleku, stabiilsuse ja arengu edendamisele piirkonnas;

G.

arvestades, et ehkki USA peab piirkonda vähem tähtsaks, täidab ta jätkuvalt olulist rolli, sealhulgas otsese sõjalise ja julgeolekualase kohaloleku kaudu, mis on kahanenud, kuid millel on paljudes riikides endiselt täita otsustav roll; arvestades, et Venemaast on saanud piirkonnas sõjaline osaleja pärast seda, kui ta sekkus 2015. aastal Süüria režiimi toetamiseks;

H.

arvestades, et 15. septembril 2020 leppisid Araabia Ühendemiraadid ja Bahrein kokku diplomaatiliste suhete normaliseerimises Iisraeliga, allkirjastades nn Aabrahami lepingud;

I.

arvestades, et 27.–28. märtsil 2022 Iisraeli, Araabia Ühendemiraatide, Bahreini, Egiptuse ja Maroko vahel toimunud tippkohtumine, mille eesmärk oli luua uus piirkondlik julgeolekukäsitus ja suurendada nende koostööd ning millel osales ka USA riigisekretär, sillutas teed uuele piirkondlikule julgeolekukäsitusele; arvestades, et alates 2011. aastast on Iraan märkimisväärselt suurendanud oma mõju piirkonnas; arvestades, et 2021. aastal Al-Ulas toimunud Pärsia lahe koostöönõukogu iga-aastasel tippkohtumisel lõpetasid Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid, Egiptus ja Bahrein peaaegu neli aastat kestnud Katari boikoteerimise; arvestades, et 2021. aastal on Saudi Araabia ja Iraani vahelised kõnelused ning kõrgetasemelised dialoogid Iraani ja Araabia Ühendemiraatide vahel aidanud piirkonnas pingeid leevendada;

J.

arvestades, et nii Ukraina kui ka Venemaa on juhtivad teravilja ja väetiste eksportijad põllumajandustoodete jaoks paljudes piirkonna riikides, mis on väga sõltuvad ja vähekindlustatud; arvestades, et Venemaa sõda Ukrainas ja Ukraina teravilja blokeerimine põhjustab nisu- ja teraviljapuudust ning võib suruda kuni 49 miljonit inimest näljahädaga sarnastesse tingimustesse; arvestades, et sõjaga seotud häired teravdavad juba niigi tõusvaid toiduhindu ja süvendavad vaesust;

K.

arvestades, et ELi liikmesriigid jätkavad relvade eksportimist piirkonna riikidesse; arvestades, et EL on vastu võtnud ühise seisukoha, milles sätestatakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad (8);

L.

arvestades, et piirkonna riigid on ELi peamised kaubanduspartnerid ja nende kahe poole vahel on olulised majandussidemed; arvestades, et praegune ülemaailmne energiakriis, mida on süvendanud Venemaa sõda Ukrainas, on suurendanud kontakte Pärsia lahe koostöönõukogu ja teiste piirkonna riikidega seoses energiavarude impordiga ELi; arvestades, et potentsiaali on tihedamaks koostööks muudes valdkondades, nagu rohepööre, kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine, turism, parem valitsemistava, haridus, kultuur ja inimõigused; arvestades, et Pärsia lahe strateegilise partnerluse ühisteatises on välja toodud mitmed ELi, Pärsia lahe koostöönõukogu ja teiste Pärsia lahe riikide ühist huvi pakkuvad valdkonnad; arvestades, et Pärsia lahe Araabia riigid on suurendanud oma rahvusvahelist humanitaar- ja arenguabi;

M.

arvestades, et laiem Lähis-Ida on üks kliimamuutustest enim mõjutatud riike maailmas, kus temperatuur tõuseb kaks korda kiiremini kui maailma keskmine; arvestades, et selle piirkonna riigid seisavad silmitsi paljude keskkonnaprobleemidega, nagu kõrbestumine, elurikkuse vähenemine, mere- ja rannikualade reostus, õhusaaste ning veepuudus ja -kvaliteet, mida kliimamuutused teravdavad; arvestades, et liivatormide sagedus ja intensiivsus piirkonnas kasvab pidevalt; arvestades, et kliimast tingitud veepuudus, kõrbestumine ja toiduga kindlustamatus ohustavad inimeste turvalisust ning võivad piirkonnas süvendada olemasolevaid või põhjustada uusi konflikte; arvestades, et käimasoleva ülemaailmse energiakriisi ja Venemaa poolt Ukraina vastu peetava agressioonisõja taustal on vaja tihedamaid kontakte piirkonna partneritega; arvestades, et potentsiaali on tihedamaks koostööks muudes valdkondades, nagu rohepööre, parem valitsemistava ja inimõigused; arvestades, et Euroopa roheline kokkulepe võib luua kanaleid konstruktiivseks koostööks ELi ja selle piirkonna riikide vahel; arvestades, et EL peab oma kliimaeesmärkide täitmiseks importima taastuvenergiat; arvestades, et seoses ülemaailmsete jõupingutustega vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja loobuda fossiilkütustest peavad kogu Lähis-Ida riigid mitmekesistama oma majandust, mis sõltub tugevalt süsivesinike kaevandamisest ja nendega kauplemisest; arvestades, et 2021. aasta oktoobris lubasid Araabia Ühendemiraadid saavutada 2050. aastaks netonullheite, Saudi Araabia lubas saavutada 2060. aastaks netonullheite ning Katar lubas 2030. aastaks vähendada kasvuhoonegaaside heidet 25 %;

N.

arvestades, et mittekaasava valitsemisega seotud probleemid ning õigusriigi, inimõiguste ja põhivabaduste rikkumised, samuti terrorism, korruptsioon ja väline sekkumine piirkonnas on murettekitavad ja olulised ebastabiilsuse allikad; arvestades, et rahumeelsete poliitiliste opositsioonitegelaste, inimõiguste kaitsjate ja sotsiaalaktivistide vangistamine või piinamine mitmes riigis kogu piirkonnas on suurenenud vastusena õiguspärastele demokraatlikele püüdlustele ja sillutab teed edasistele konfliktidele; arvestades, et aruannete kohaselt registreeriti 2021. aastal seitsmes riigis – Egiptuses, Iraanis, Iraagis, Saudi Araabias, Süürias, Araabia Ühendemiraatides ja Jeemenis – 520 hukkamist, mis tähendab 2020. aastaga võrreldes 19 %-list kasvu; arvestades, et sügavalt juurdunud korruptsioon mõjutab negatiivselt tööhõivet, majanduskasvu ja arengut ning kahjustab riikide võimet täita oma kohustust edendada, austada ja kaitsta üksikisikute inimõigusi oma jurisdiktsioonis; arvestades, et maailma kõrgeim noorte töötuse tase ning poliitilise opositsiooni esindajate ja sotsiaalaktivistide vangistamine või piinamine kogu piirkonnas õhutavad pingeid ja konflikte;

O.

arvestades, et stabiilsuse ja julgeoleku määratlused on kindlalt seotud demokraatliku arengu ja õigusriigi austamisega; arvestades, et hiljutised poliitökonoomia uuringud (9) kinnitavad, et demokraatial on majanduslikult ja statistiliselt oluline positiivne mõju tulevasele SKP-le elaniku kohta, ning viitavad sellele, et pikaajaline SKP suureneb 25 aasta jooksul pärast demokratiseerimisprotsessi umbes 20–25 %; arvestades, et meedia mitmekesisuse ja ajakirjandusvabaduse piiramine on seda piirkonda veelgi destabiliseerinud, suurendades vägivalla edendamist ja demoniseerides kõiki opositsiooni hääli;

P.

arvestades, et UNICEFi andmetel moodustavad lapsed ja noored (vanuses 0–24 aastat) Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas praegu peaaegu poole piirkonna elanikkonnast; arvestades, et 2021. aasta araabia noorte uuringu kohaselt peetakse elukalliduse tõusu ja muid nn köögilaua probleeme piirkonna peamisteks takistusteks, sest üle kolmandiku noortest araablastest näeb vaeva, et eluga toime tulla; arvestades, et sadu Euroopa lapsi on peetud üle nelja aasta Al-Holi ja Al-Roj kinnipidamislaagrites;

Q.

arvestades, et ELi inimõiguste suuniseid, sealhulgas ELi suuniseid naiste- ja tütarlastevastase vägivalla ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse edendamise kohta, tuleks tugevdada ja need peaksid olema ELi selle piirkonna strateegia keskmes; arvestades, et naiste inimõigusi rikutakse süstemaatiliselt ning naisõiguslasi ahistatakse, hirmutatakse, peetakse kinni ja vangistatakse piirkonnas või neil keelatakse reisimine; arvestades, et aumõrvad on endiselt levinud paljudes laiema Lähis-Ida riikides ning paljud naised elavad jätkuvalt abieluvangis; arvestades, et naiste täielik kaasamine konfliktide ennetamisse ja lahendamisse on osutunud kasulikuks julgeoleku ja stabiilsuse edendamisel kogu maailmas; arvestades, et Pärsia lahe koostöönõukogus on viimastel aastatel pööratud suurt tähelepanu naiste esindatuse suurendamisele nii tööjõus kui ka kohalikes omavalitsustes ja parlamentides;

R.

arvestades, et LGBTI kogukonna liikmed on kogu piirkonnas jätkuvalt repressioonide ja vägivalla ohvrid ning surmanuhtlus kehtib endiselt paljudes piirkonna riikides;

S.

arvestades, et usulisi ja etnilisi vähemusi – sealhulgas kristlasi – kiusatakse jätkuvalt taga paljudes Lähis-Ida riikides, ning arvestades, et tuleks tagada, et nad saavad oma õigusi ja vabadusi täielikult kasutada;

T.

arvestades, et hiljutised sündmused Iraanis on põhjustanud juba varem valitsenud inimõiguste kriisi süvenemise; arvestades, et pärast Mahsa Amini surma on kogu riigis puhkenud massimeeleavaldused ning Iraani ametivõimud on reageerinud vastuvõetamatute repressiivsete meetmetega, mis on suunatud eelkõige naistele, kes protesteerivad kuritarvituste ja süsteemse diskrimineerimise vastu;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

19.

20.

21.

22.

23.

24.

25.

26.

27.

28.

29.

30.

31.

32.

33.

34.

35.

36.

37.

38.

39.

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 168,

—

võttes arvesse kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, eelkõige kestliku arengu 3. eesmärgi 4. alaeesmärki, milleks on vähendada ennetustegevuse ja ravimise abil kolmandiku võrra mittenakkuslikest haigustest tingitud enneaegsete surmade arvu ning edendada vaimset tervist ja heaolu, ning kestliku arengu 3. eesmärgi 8. alaeesmärki tagada kõikidele inimestele üldine arstiabi, sealhulgas kaitse finantsriskide eest, juurdepääs kvaliteetsetele elementaarsetele tervishoiuteenustele ning ohututele, tõhusatele, kvaliteetsetele ja taskukohastele ravimitele ja vaktsiinidele (1),

—

võttes arvesse mittenakkuslike haiguste ennetamise ja tõrje ülemaailmset seireraamistikku ning eelkõige diabeedi ja rasvumise kasvu peatamise prioriteeti (2),

—

võttes arvesse 9.–10. aprillil 2019. aastal Türkmenistanis Aşgabatis toimunud Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) Euroopa kõrgetasemelise mittenakkuslike haiguste teemalise konverentsi tulemuste aruannet „Time to Deliver in Europe: meeting non-communicable disease targets to achieve the Sustainable Development Goals“ (On aeg Euroopas tulemustele keskenduda: mittenakkuslike haiguste osas seatud sihtide saavutamine, et täita kestliku arengu eesmärgid) (3),

—

võttes arvesse WHO üleilmset diabeedikokkulepet (4),

—

võttes arvesse oma 14. märtsi 2012. aasta resolutsiooni diabeedi leviku tõkestamise kohta Euroopa Liidus (5),

—

võttes arvesse komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatist „Euroopa roheline kokkulepe“ (COM(2019)0640) ja parlamendi 15. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni selle kohta (6),

—

võttes arvesse komisjoni 20. mai 2020. aasta teatist „Strateegia „Talust taldrikule“ õiglase, tervisliku ja keskkonnahoidliku toidusüsteemi edendamiseks“ (COM(2020)0381) ja parlamendi 20. oktoobri 2021. aasta resolutsiooni selle kohta (7),

—

võttes arvesse komisjoni 25. novembri 2020. aasta teatist „Euroopa ravimistrateegia“ (COM(2020)0761) ja parlamendi 24. novembri 2021. aasta resolutsiooni selle kohta (8),

—

võttes arvesse komisjoni 3. veebruari 2021. aasta teatist Euroopa vähktõvevastase võitluse kava kohta (COM(2021)0044) ja parlamendi 16. veebruari 2022. aasta resolutsiooni vähktõvevastase võitluse tugevdamise kohta Euroopas – ulatusliku ja koordineeritud strateegia suunas (9),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. märtsi 2021. aasta määrust (EL) 2021/522, millega luuakse liidu tervisevaldkonna tegevusprogramm (programm „EL tervise heaks“) ajavahemikuks 2021–2027 (10),

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu määrus ühtse Euroopa terviseandmeruumi kohta (COM(2022)0197),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 2021. aasta määrust (EL) 2021/2282 tervisetehnoloogia hindamise kohta (11),

—

võttes arvesse komisjoni 20. juuni 2022. aasta algatust „Koos oleme tervemad“, mis käsitleb mittenakkuslikke haigusi (12),

—

võttes arvesse maailma terviseassamblee 28. mai 2019. aasta resolutsiooni ravimite, vaktsiinide ja muude tervisetoodete turgude läbipaistvuse suurendamise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskava (13),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

A.

arvestades, et diabeet on üks levinumaid mittenakkuslikke haigusi; arvestades, et ELis põeb diabeeti üle 33 miljoni inimese; arvestades, et diabeeti põdevate inimeste arv ELis kasvab prognooside kohaselt 2030. aastaks 38 miljonini (14);

B.

arvestades, et ligikaudu pooled diabeeti põdevatest inimestest ei saavuta ega hoia vere glükoosisisalduse optimaalset sihttaset (15) ning et see suurendab diabeediga seotud tüsistuste ohtu ning põhjustab enesetunde halvenemist ja muud kahju, sealhulgas töövõimekuse vähenemist ja kulusid ühiskonnale; arvestades, et kõigist maailma piirkondadest elab kõige rohkem 1. tüüpi diabeediga lapsi ja noori Euroopas (16);

C.

arvestades, et enam kui 95 %-l diabeeti põdevatest inimestest on 2. tüüpi diabeet, mille riskitegurid on näiteks ülekaal, tubakatoodete tarbimine, ebapiisav liikumine ja ebatervislik toitumine; arvestades, et 2. tüüpi diabeeti esineb üha enam ka laste ja noorte täiskasvanute seas (17);

D.

arvestades, et 1. ja 2. tüüpi diabeet vähendab oodatavat eluiga (18); arvestades, et diabeet on Euroopas peamiste surmapõhjuste seas hinnanguliselt neljandal kohal (19);

E.

arvestades, et diabeeti ei suudeta praegu veel välja ravida;

F.

arvestades, et diabeeti võivad põdeda igas vanuses ja igast eluvaldkonnast inimesed;

G.

arvestades, et diabeet mõjutab sotsiaal-majanduslikke rühmi ebavõrdselt ja sotsiaal-majanduslikud tegurid määravad selle mõju inimeste elule;

H.

arvestades, et kõigil patsientidel on õigus saada optimaalset ravi, olenemata nende rahalistest vahenditest, soost, vanusest või kodakondsusest, ning arvestades, et ELis tuleb kiiresti tagada võrdne juurdepääs ohutule, tõhusale ja taskukohasele ravile;

I.

arvestades, et ELi kodanikud on ikka veel ebavõrdses olukorras nii diabeedi ennetuse, riskitegurite eest kaitstuse, tervisliku eluviisi alaste teadmiste kättesaadavuse kui ka väärinformatsiooniga toimetuleku oskuste osas; arvestades, et ELi kodanike vahel valitseb liikmesriigiti ja riigi tasandil ka piirkonniti ebavõrdsus õigeaegse juurdepääsu saamisel taskukohasele ja kvaliteetsele ravile ja hooldusele;

J.

arvestades, et diabeet põhjustab palju terviseprobleeme ning et kolmandikul diabeeti põdevatest inimestest areneb välja diabeetiline retinopaatia (20) ja kolmandikul südame-veresoonkonna haigused (21); arvestades, et 2. tüüpi diabeediga ja/või kõrgvererõhktõvega inimestel esineb neli viiendikku lõppstaadiumis neeruhaigustest (22); arvestades, et diabeet põhjustab varajast suremust ja puudeid (pimedaks jäämine, amputeerimised, südamepuudulikkus);

K.

arvestades, et 2. tüüpi diabeedi, rasedusaegse diabeedi, diabeedi tüsistuste ja diabeedi muude tagajärgede teatavaid vorme saab ära hoida sellise poliitikaga, mis reguleerib selle haiguse muudetavaid riskitegureid, nagu aktiivse ja tubakavaba elu propageerimine ja tervisliku toidu kättesaadavus, aga ka poliitikaga, mis käsitleb tervist mõjutavaid keskkonna-, kultuurilisi ja sotsiaal-majanduslikke tegureid ning soodustab varajast diagnoosimist ja kiiret reageerimist; arvestades siiski, et diabeet diagnoositakse sageli liiga hilja ja kuni kolmandik kõigist diabeeti põdevatest inimestest ELis ei ole praegu oma seisundist teadlik (23);

L.

arvestades, et pakendi esiküljel esitatava toitumisalase teabe märgistus aitab kodanikel teha tervislikumaid toiduvalikuid, hoides seeläbi ära soola-, rasva- ja suhkrurikka ebatervisliku toidu tarbimise ning ennetades rasvumist, mis on üks peamisi 2. tüüpi diabeedi tekke riskitegureid;

M.

arvestades, et diabeeti põdevad inimesed kuuluvad ka nende hulka, keda COVID-19 mõjutab kõige rängemalt, ja seda mitte üksnes COVID-19 raskete vormide tekke riski, vaid ka hilisemas elus tekkivate tüsistuste ohu tõttu, mis on tingitud ravi katkemisest pandeemia ajal (24);

N.

arvestades, et tingituna koosmõjust teiste haiguste ja kõigi ravitasanditega on diabeet kompleksne ja multifaktoriaalne haigus; arvestades, et haiguse ennetamist, ravi ja kontrolli all hoidmist võib käsitada tervisesüsteemi kvaliteedi, tõhususe, tulemuslikkuse ja toimetulekuvõime näitajana; arvestades, et diabeedi tõhus kontrolli all hoidmine ja ravi aitab tõrjuda ka teisi mittenakkuslikke ja muid haigusi;

O.

arvestades, et 100 aastat pärast läbimurdelist insuliini avastamist esineb kogu maailmas ning liikmesriikides ja nende vahel ikka veel palju ebavõrdsust, mis puudutab hariduse, ravi, ravimite, veresuhkru taseme jälgimise vahendite, varustuse ja tehnoloogia kättesaadavust ning autonoomiat ja tervisenäitajaid (25); arvestades, et ka edaspidi tuleb teha teadusuuringuid, et selgitada välja 1. tüüpi diabeedi individuaalsed riskitegurid, uurida, kuidas oleks kõige paremini võimalik 1. tüüpi diabeeti varem diagnoosida, ja teha kindlaks patsiendid, kellele edaspidi võiks pakkuda immunoloogilist ravi; arvestades, et vaja on ka täiendavaid uuringuid, sealhulgas käitumisuuringuid, et teha veelgi täpsemalt kindlaks kõige mõjusamad võimalused 2. tüüpi diabeedi ennetamiseks ja kontrolli all hoidmiseks ja neid võimalusi veelgi täiustada;

P.

arvestades, et diabeet põhjustab kõigis liikmesriikides ligikaudu 9 % tervishoiukuludest (26), ning arvestades, et kuni 75 % nendest kuludest võib olla tingitud potentsiaalselt ennetatavatest tüsistustest (27); arvestades, et ennetus on teatavat liiki diabeedi esinemissageduse, levimuse ja tüsistuste vähendamisel tõhusam kui mis tahes ravi ning ühtlasi on see kõige kulutõhusam pikaajaline diabeeditõrje strateegia;

Q.

arvestades, et diabeeti põdevad inimesed peavad oma haigustega ise hakkama saama, saades aeg-ajalt, paar korda aastas tervishoiutöötajatelt nõu või abi; arvestades, et diabeedi koormus inimestele ja nende peredele ei ole mitte ainult rahaline, vaid hõlmab ka tõsiseid psühhosotsiaalseid probleeme ja elukvaliteedi langust; arvestades, et uuendused ise oma veresuhkru taseme mõõtmise alal võimaldavad veresuhkru taseme lihtsamat ja paremat reguleerimist; arvestades, et on kasulik toetada selliste uuenduste kiiret kättesaadavust diabeedipatsientidele, kuna need aitavad diabeeti edukalt kontrolli all hoida, hoides seeläbi ära tüsistusi ja sellest tingitud tervishoiukulusid;

R.

arvestades, et puudub ELi õigusraamistik, mis võimaldaks kaitsta diabeeti või muid kroonilisi haigusi põdevaid inimesi diskrimineerimise eest, ning et eelarvamused nende inimeste suhtes on kogu ELis ikka veel laialt levinud nii koolis, töölevõtul, töökohal, kindlustuslepingute sõlmimisel kui ka juhilubade andmisel; arvestades, et diabeedialaste teadmiste ning ravi ja tehnoloogia areng viimastel aastatel tähendab, et diabeeti põdevad inimesed saavad oma veresuhkrut palju täpsemalt ja järjepidevamalt kontrollida, mis võimaldab neil hakkama saada varem ohtlikuna tundunud igapäevatoimingutega;

S.

arvestades, et diabeeti ja muid mittenakkuslikke haigusi põdevatel inimestel on suur oht, et humanitaarhädaolukordades nende ravi katkeb ning see võib tekitada tõsisemaid sümptomeid ja tüsistusi;

T.

arvestades, et diabeeti on käsitletud mitmes ELi meetmes, sealhulgas nõukogu 2006. aasta järeldustes tervislike eluviiside edendamise ja diabeedi ennetamise kohta ning parlamendi 14. märtsi 2012. aasta resolutsioonis diabeedi leviku tõkestamise kohta Euroopa Liidus; arvestades, et nende jõupingutuste suurendamine diabeedi kasvava koormuse tõttu ja liikmesriikide kiireloomuline vajadus võtta jõulisi meetmeid on põhjendatud, pidades eelkõige silmas ELi tasandil kooskõlastatud meetmete lisaväärtust; arvestades, et mittenakkuslikke haigusi käsitlev ELi algatus „Koos oleme tervemad“ puudutab mõningaid liikmesriikide vajadusi ja parlamendi 2012. aasta resolutsioonis esitatud nõudmisi, kuid selles puudub liikmesriikide selge tegevusraamistik ning pole seatud konkreetseid eesmärke ja sihte, mis võimaldaksid püstitada kaugemaid eesmärke ja mõõta edusamme;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

19.

20.

21.

22.

23.

24.

25.

26.

27.

28.

29.

30.

31.

32.

33.

34.

35.

36.

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone olukorra kohta Afganistanis, eelkõige oma 16. septembri 2021. aasta resolutsiooni (1) ja 7. aprilli 2022. aasta resolutsiooni (2),

—

võttes arvesse oma 19. mai 2021. aasta resolutsiooni inimõiguste kaitse ja ELi rändealase välispoliitika kohta (3),

—

võttes arvesse nõukogu 14. novembri 2022. aasta järeldusi naiste, rahu ja julgeoleku kohta ning 15. septembri 2021. aasta järeldusi Afganistani kohta, milles esitati viis kriteeriumi, millest EL juhindub edasises tegevuses Talibani juhitud de facto ametivõimudega,

—

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avaldusi Afganistani kohta,

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone Afganistani kohta, sealhulgas resolutsioone 2626 (2022), 2596 (2021), 2543 (2020) ja 2513 (2020),

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 10. novembri 2022. aasta resolutsiooni olukorra kohta Afganistanis,

—

võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 8. juuli 2022. aasta resolutsiooni naiste ja tüdrukute inimõiguste olukorra kohta Afganistanis,

—

võttes arvesse Afganistani inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri 9. septembri 2022. aasta aruannet,

—

võttes arvesse ÜRO Afganistani abimissiooni (UNAMA) 20. juuli 2022. aasta aruannet, milles kirjeldatakse inimõiguste olukorda Afganistanis kümne kuu jooksul pärast Talibani võimuhaaramist,

—

võttes arvesse Talibani 7. septembri 2021. aasta teadaannet Afganistani ajutise valitsuse moodustamise kohta,

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

—

võttes arvesse ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni ning ÜRO lapse õiguste konventsiooni, mille mõlemad on Afganistan ratifitseerinud,

—

võttes arvesse 28. juulil 1951. aastal Genfis allkirjastatud pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli,

—

võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Afganistani Islamivabariigi vahelist partnerlus- ja arengukoostöölepingut, mis allkirjastati 18. veebruaril 2017. aastal,

—

võttes arvesse ELi temaatilisi suuniseid, mis käsitlevad inimõiguste kaitsjaid, lapse õiguste edendamist ja kaitset, naiste ja tütarlaste vastast vägivalda ja võitlust kõigi nendevastase diskrimineerimise vormide vastu,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.

arvestades, et Taliban haaras Afganistanis võimu 15. augustil 2021 pärast NATO ja liitlasvägede väljaviimist; arvestades, et Taliban taastas Afganistani Islamiemiraadi ja nimetas ametisse ainult meestest koosneva ajutise valitsuse, sealhulgas mitu 1996.–2001. aasta Talibani režiimi liiget, kellest mõned on terrorismisüüdistuse alusel tagaotsitavad; arvestades, et EL säilitab kindla seisukoha mitte tunnustada Talibani de facto valitsust;

B.

arvestades, et Taliban tühistab oma tegevusega viimase 20 aasta jooksul tehtud edusamme; arvestades, et Taliban on taastanud endise kombelõtvuse tõkestamise ja vooruslikkuse edendamise ministeeriumi ning sulgenud naisküsimuste ministeeriumi, Afganistani sõltumatu inimõiguste komisjoni ja muud naisi ja tütarlapsi toetavad kohalikud struktuurid, samuti tühistanud varem kehtinud naiste kaitset käsitlevad õigusaktid ja kehtestanud karmid piirangud naiste õigustele; arvestades, et Taliban on naised haldusstruktuuridest kõrvale jätnud ega ole kaasanud naisi oma uude tunnustamata valitsusse;

C.

arvestades, et pärast Talibani võimuhaaramist on naiste ja tütarlaste põhiõigusi järjest enam piiratud, eelkõige seoses juurdepääsuga haridusele ja tööhõivele ning liikumisvabadusega; arvestades, et naised on avaliku elu kõigist valdkondadest peaaegu välja tõrjutud;

D.

arvestades, et üle 12-aastastele tütarlastele ei anta Afganistanis haridust; arvestades, et Afganistani de facto ametivõimud lubasid 15. jaanuaril 2022, et tütarlastel lubatakse pärast uue kooliaasta algust 2022. aasta märtsi teises pooles igal kooliastmel kooli naasta; arvestades, et koolitüdrukutel on keelatud õppida seitsmendas klassis ja sellest kõrgematel õppeastmetel; arvestades, et sellega rikutakse kõigi laste põhiõigust haridusele, mis on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis; arvestades, et Afganistani tütarlapsed ja naised on riigis vapralt korraldanud rahumeelseid meeleavaldusi, nõudes, et austataks nende õigust haridusele; arvestades, et lapsega sõlmitud abielude arv on järsult suurenenud;

E.

arvestades, et Taliban suurendas hiljuti naiste ja tütarlaste süsteemset represseerimist inimõiguste kaitsjate arvukate vahistamistega; arvestades, et Herati naistevangla direktor Alia Azizi on alates 2021. aasta oktoobrist kadunud; arvestades, et inimõiguste organisatsioonid kahtlustavad, et teda on sunnitud kadunuks jääma; arvestades, et 3. novembril 2022 katkestas Taliban pressikonverentsi, millel teatati Afganistani võrdõiguslikkuse naisliikumise moodustamisest, ja vahistas Zarifa Yaqobi nimelise naise ja neli tema meeskolleegi; arvestades, et 11. novembril 2022 vahistas Taliban väljapaistva aktivisti Farhat Popalzai, kes on üks Afganistani naiste spontaanse liikumise asutajaid; arvestades, et 13. novembril 2022 võttis Taliban vahi alla veel ühe naiste õiguste kaitsja, Humaira Yusufi;

F.

arvestades, et iga päev teatatakse inimõiguste rikkumistest, sealhulgas inimõiguste kaitsjate ja nende pereliikmete vahistamisest, kinnipidamisest, röövimisest, piinamisest, ähvardamisest, tapmisest ja ründamisest ning neilt väljapressimisest; arvestades, et selliste rikkumiste eest ei võeta endiselt vastutusele; arvestades, et Taliban andis hiljuti kohtunikele korralduse rakendada täielikult Talibani tõlgendust šariaadist ning see võib kaasa tuua julmad ja ebainimlikud karistused ning suurendab kartusi inimõiguste edasiste rikkumiste suhtes;

G.

arvestades, et Talibani võimuhaaramine on toonud kaasa üha sagedamini rünnakuid vähemusrühmade, eelkõige hazarade, hindude, sikhide ja kristlaste vastu; arvestades, et alates Talibani võimuhaaramisest on Islamiriigi rühmituse Khorasani provintsi haru ja teised osalejad pannud toime arvukalt rünnakuid hazara kogukonna vastu, mis on peamiselt šiiidi vähemus; arvestades, et need rünnakud ja hazarade ajalooline tagakiusamine võivad kujutada endast inimsusvastaseid kuritegusid; arvestades, et alates 2021. aasta augustist on nende pühakodasid ning haridus- ja meditsiinikeskusi süstemaatiliselt rünnatud ning nende liikmeid on meelevaldselt vahistatud, piinatud, hukatud, sunnitud kodust lahkuma, tõrjutud ja mõnel juhul sunnitud riigist põgenema; arvestades, et 2021. ja 2022. aastal rünnati Kabulis Dasht-e Barchi piirkonnas, kus elavad peamiselt hazarad, mitut hariduskeskust, eelkõige selliseid nagu Sayed ul Shuhada, Abdul Rahman Shahid, Mumtaz ja Kaaji hariduskeskus; arvestades, et rünnakute tagajärjel hukkus ja sai haavata sadu inimesi; arvestades, et Talibani väed avasid teadete kohaselt tule ja kasutasid füüsilist vägivalda rünnakutevastaste meeleavalduste mahasurumiseks;

H.

arvestades, et Afganistani humanitaarolukord halveneb kiiresti ning mõjutab ebaproportsionaalselt naisi ja tütarlapsi; arvestades, et Talibani valitsuse kehtestatud uus poliitika on oluliselt vähendanud naiste võimalusi töötada, sealhulgas abiorganisatsioonide töötajatena, mis on vähendanud ka naiste juurdepääsu humanitaarabile; arvestades, et naiste tööturul osalemise piiramine on suurendanud naiste vaesust ning seadnud hinnanguliselt 850 000 tütarlast majandusliku ja seksuaalse ärakasutamise ning varajase abielu ohtu; arvestades, et vähem kui iga neljas Afganistani jäänud naissoost inimõiguste kaitsjast on teatanud, et neil on juurdepääs mõnda liiki humanitaarabile või rahalisele ja õigusabile;

I.

arvestades, et UNAMA hinnangul vajas 2022. aasta juuli seisuga humanitaarabi 59 % elanikkonnast, mida on 2021. aasta algusega võrreldes 6 miljoni inimese võrra rohkem; arvestades, et prognooside kohaselt vajab 2023. aastal humanitaarabi 28 miljonit inimest, kellest 13 miljonit on lapsed; arvestades, et Maailma Toiduprogrammi hinnangul kogeb äärmuslikku toiduga kindlustamatust 18,9 miljonit afgaani; arvestades, et 4,3 miljonit afgaani on riigisisesed põgenikud ja 5,6 miljonit on ümber asustatud naaberriikidesse; arvestades, et suur osa Afganistani pagulasi viibib Iraanis ja Pakistanis, kus on kokku 2,2 miljonit registreeritud Afganistani pagulast;

J.

arvestades, et 2022. aasta juunis tabas Afganistani idaosa laastav maavärin, milles hukkus üle 1 000 inimese ja sai vigastada rohkem kui 6 000 inimest; arvestades, et 2022. aasta augustis esinesid Afganistani mitmes osas tugevad vihmasajud, põhjustades üleujutusi, äkktulvasid ja maalihkeid, mille tagajärjel sai meedia teadete kohaselt enam kui 180 inimest surma ja rohkem kui 250 inimest vigastada; arvestades, et maavärinad, üleujutused, põuad, COVID-19 pandeemia mõju ja toormehindade tõus, mis on tingitud Venemaa sissetungist Ukrainasse, on süvendanud niigi rasket humanitaarolukorda;

K.

arvestades, et EL algatas 2021. aasta oktoobris Afganistanile humanitaarabi andmise 1 miljardi euro ulatuses, et toetada riigis ja piirkonnas elavaid kaitsetuid afgaane; arvestades, et G20 kavatseb osana oma uuest 210 miljoni euro suurusest humanitaarabipaketist, mis on ette nähtud kõige kaitsetumatele kogu maailmas, eraldada 75 miljonit eurot Afganistani jaoks, et leevendada riigis valitseva rasket toiduga kindlustamatuse olukorda;

L.

arvestades, et sõltumatu meedia ja kodanikuühiskonna tegutsemisruum on Talibani valitsemise ajal järsult kitsenenud; arvestades, et mitmete Talibani organite kehtestatud reeglid on ulatuslikult piiranud ajakirjanduslikku tegevust ja toonud kaasa ajakirjanike meelevaldse vahistamise sagenemise;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

19.

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Valgevene kohta,

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja kõiki inimõiguste konventsioone, millega Valgevene on ühinenud,

—

võttes arvesse nõukogu 12. oktoobri 2020. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 21. ja 22. oktoobri 2021. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse rahvusvaheliste ja sõltumatute Valgevene inimõigusorganisatsioonide koostatud aruandeid,

—

võttes arvesse Valgevene inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri Anaïs Marini 4. mai 2021. aasta ja 20. juuli 2022. aasta aruandeid ÜRO Inimõiguste Nõukogu jaoks ning ÜRO ekspertide 10. oktoobri 2022. aasta üleskutset viivitamata vabastada vangistatud Nobeli preemia laureaat ja teised õiguste kaitsjad Valgevenes,

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 4. märtsi 2022. aasta aruannet inimõiguste olukorra kohta Valgevenes enne 2020. aastal toimunud presidendivalimisi ja pärast neid,

—

võttes arvesse G7 riikide välisministrite 4. novembri 2022. aasta avaldust Valgevene kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) meediavabaduse esindaja 13. juuli 2022. aasta avaldust ajakirjanike ja meediatöötajate jätkuva vangistamise kohta Valgevenes,

—

võttes arvesse Euroopa välisteenistuse 7. oktoobri 2022. aasta avaldust sõltumatute meediaesindajate suhtes langetatud kohtuotsuse kohta,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.

arvestades, et kodanikuühiskonna ja inimõiguste kaitsjate süstemaatiline mahasurumine Valgevene režiimi poolt teenib eesmärki vaigistada Valgevenes kõik allesjäänud sõltumatud hääled; arvestades, et režiimi vastu protestimise eest on mingil hetkel kinni peetud üle 10 000 Valgevene kodaniku; arvestades, et inimõiguste kaitsjate, opositsioonipoliitikute, kodanikuühiskonna esindajate, kunstnike, sõltumatute ajakirjanike, ametiühingujuhtide ja -liikmete ning teiste aktivistide suhtes rakendatakse süstemaatiliselt vägivalda ja neid sunnitakse põgenema;

B.

arvestades, et inimõiguste rikkumised Valgevenes on alates 2020. aasta augustist oluliselt sagenenud ning 2022. aasta novembri seisuga on kinni peetud rohkem kui 1 400 poliitvangi, sh Nobeli rahupreemia laureaat Ales Bjaljatski; arvestades, et vangistatute nimekirjast leiab alaealisi, puuetega inimesi, pensionäre ja raskelt haigeid isikuid; arvestades, et kohtuprotsessid poliitvangide üle on jätkunud, kusjuures karistusi mõistetakse seninägematus ulatuses;

C.

arvestades, et Valgevene laialdaselt toetatud demokraatiameelse opositsiooniliikumise suhtes on toimunud üha rohkem repressioone; arvestades, et 2022. aasta oktoobris mõistis Grodna piirkonnakohus poliitilisele aktivistile Mikalai Avtuhhovitšile 25-aastase karistuse täielikult fabritseeritud süüdistuste alusel, mis hõlmasid riigireetmist; arvestades, et see on kõigi aegade pikim vanglakaristus, mis on Aljaksandr Lukašenka režiimi vastasele isikule mõistetud; arvestades, et Avtuhhovitšit, kes alustas suvel näljastreiki, on alates vangistuse algusest pekstud ja piinatud;

D.

arvestades, et Avtuhhovitšile ning sama kohtuasja ülejäänud 11 süüdistatavale – Paval Sava, Galina Dzerbõš, Volga Majorava, Viktar Snegur, Uladzimir Gundar, Sjargei Rezanovitš, Pavel Rezanovitš, Ljubov Rezanovitš, Irõna Melher, Anton Melher ja Irõna Garatškina, keda kutsutakse ühise nimetusega „Avtuhhovitši 12“ – mõisteti kokku 169,5 aastat vangistust; arvestades, et mõnda kinnipeetavat on korduvalt paigutatud üksikvangistusse pärast seda, kui nende perekonnad olid teatanud vangide vägivaldsest kohtlemisest ja isegi piinamisest vangivalvurite poolt;

E.

arvestades, et Valgevene kohtud on langetanud sadu ebaõiglasi ja meelevaldseid kohtuotsuseid nn ringmängu juhtumiga seotud poliitilistel motiividel toimuvates kohtumenetlustes, mis on sageli toimunud kinniste uste taga ja ilma nõuetekohase menetluseta ning mida ELi diplomaatidel ei olnud võimalik jälgida;

F.

arvestades, et Valgevene juurdluskomitee on algatanud tagaseljamenetluse Valgevene demokraatliku opositsiooni juhtide ja koordineerimisnõukogu liikmete vastu, kelle hulka kuuluvad muu hulgas Svjatlana Tsihhanovskaja, Pavel Latuška, Volga Kavalkova, Maria Maroz, Sjargei Dõlevski, Dzmitrõi Navoša, Valeria Zanemonskaja, Daniil Bogdanovitš, Janina Sazanovitš, Volga Võssotskaja, Aleksandra Gerassimova, Aljaksandr Opeikin ja Dzmitrõi Salavjov;

G.

arvestades, et demokraatlike opositsioonierakondade juhid ja esindajad, nende hulgas Pavel Sevjarõnets, Mikalai Kazlov, Antanina Kavaleva, Aksana Aljaksejeva, Tatsjana ja Dzmitrõi Kanevski, Igar Salavei, Pavel Spirõn, Uladzimir Njapomnjaštšõhh, Aljaksandr Agraitsovitš, Pavel Belavus, Andrei Kudzik, Mikalai Sjargijenka, Ramuald Ulan, Aljaksandr Nagela, Andrei Kabanav, Artur Smaljakov, Andrei Asmalovski, Dzijana Tšarnušõna, Mikalai Statkevitš, Sjargei Tsihhanovski, Viktar Babarõka, Marõja Kalesnikava, Maksim Znak, Igar Lossik ja Sjargei Sparõš, on jätkuvalt ebainimlikes tingimustes vangistuses;

H.

arvestades, et Valgevene režiim on jätnud uurimata tuhandeid teateid politsei jõhkruse kohta; arvestades, et selle asemel edutab ja premeerib ta nende tegude eest vastutavaid isikuid; arvestades, et laialt levinud karistamatus inimõiguste rikkumiste eest põlistab Valgevene rahva lootusetut olukorda; arvestades, et õigusriigi puudumine takistab valgevenelasi kasutamast õigust õiglasele kohtumõistmisele;

I.

arvestades, et Valgevene on ainus riik Euroopas, kus kasutatakse surmanuhtlust, ning hiljuti teatati, et režiimi poliitiliste vastaste surmaotsused viiakse täide; arvestades, et 2022. aasta jaanuaris muudeti Valgevene kriminaalkoodeksit ja Aljaksandr Lukašenka allkirjastas 2022. aasta mais seda puudutava seaduse, et laiendada surmanuhtlust ka „terroriaktide toimepanemise katsetele“, mille lõppeesmärk on võtta sihikule poliitilised teisitimõtlejad ja võtta „ekstremismi“ või „terrorismi“ ettekäändel kasutusele tagaselja kohtuprotsessid;

J.

arvestades, et Aljaksandr Lukašenka režiim kasutab endiselt piinamist ning poliitvangid teatavad jätkuvalt halvenevatest tervisetingimustest, alandamisest ning ebainimlikust ja julmast kohtlemisest; arvestades, et Aljaksandr Lukašenka on laiendanud oma kampaaniat inimõiguste aktivistide ja ajakirjanike vastu, vangistades Valgevene poolakeelsesse vähemusse kuuluva väljapaistva ajakirjaniku ja aktivisti Andrzej Poczobuti, kes lisati terroristide nimekirja; arvestades, et sagenenud on poola ja teiste vähemuste vastuvõetamatu tagakiusamine, sealhulgas Valgevene ametivõimude hiljutised otsused, mille eesmärk on kaotada poola- ja leedukeelne haridus, viia läbi läbiotsimisi poola liidrite majades ning hävitada poola kalmistuid ning luuletajate, kirjanike, mässuliste ja Armia Krajowa sõdurite haudasid; arvestades, et ametivõimud lõpetasid lepingu, mis võimaldas roomakatoliku Püha Simoni ja Helena kogudusel tasuta kasutada Punast kirikut, ning et see kogudus pidi seejärel oma vara kirikust ära viima;

K.

arvestades, et Valgevene inimõiguste olukorraga tegeleva eriraportööri andmetel ohustab üliõpilasi meelevaldne kinnipidamine, ebaseaduslik vallandamine ja eksmatrikuleerimine, mis seab selgelt ohtu nende akadeemilise vabaduse;

L.

arvestades, et Valgevene on lahkunud Århusi konventsioonist, millel oli märkimisväärne mõju juurdepääsuõiguste, säästva arengu ja keskkonnademokraatia tugevdamisel;

M.

arvestades, et ametiasutused kasutavad sageli jälgimist, veebitsensuuri ja desinformatsiooni, rakendades tehnoloogiat elanikkonna kontrollimiseks; arvestades, et see repressiivne tava on järjekordne samm digitaalse autoritaarsuse suunas ja inimeste digitaalsete õiguste mahasurumiseks Valgevenes, mille tulemuseks on kodanike üha suurem hirmutamine ja kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ahenemine; arvestades, et seetõttu sõnavabadust enam ei eksisteeri;

N.

arvestades, et 14. novembril 2022 andis sõltumatu meedia teada Valgevene Poolakate Liidu juhtidele Irena Valiusele ja Renata Dzemantšukile esitatud kriminaalsüüdistusest;

O.

arvestades, et Aljaksandr Lukašenka režiim Valgevenes võimaldab jätkuvalt Venemaa põhjendamatut agressioonisõda Ukraina vastu, lubades Venemaal kasutada Valgevene territooriumi Ukraina vastu suunatud sõjalisteks rünnakuteks;

P.

arvestades, et sõjavastase liikumisega ühinenud valgevenelaste suhtes kohaldatakse repressiivseid meetmeid, neid pannakse haldusaresti või süüdistatakse kriminaalkuritegudes, sealhulgas ähvardab advokaat Aljaksandr Danilevitšit kriminaalsüüdistus seoses avaliku Ukraina sõja vastase petitsiooni allkirjastamisega ning kolme Valgevene kodanikku, Dzjanis Dzikuni, Dzmitrõi Ravitšit ja Aleg Maltšanavi terrorismisüüdistus sabotaaži eest raudteetaristu vastu, et takistada Venemaa sõjavarustuse transporti;

Q.

arvestades, et Vjasna inimõiguste keskust ähvardavad mitmed kriminaaluurimised ja süüdistused muu hulgas Aless Bjaljatski, Valjantsin Stefanovitši, Uladzimir Labkovitši, Marfa Rabkova, Leanid Sudalenka, Tatsjana Lassitsa ja Andrei Tšapjuki vastu;

R.

arvestades, et üle 600 valitsusvälise organisatsiooni on likvideeritud või likvideerimisel, sealhulgas peaaegu kõik riigis töötavad inimõiguste rühmad; arvestades, et sõltumatute ametiühingute tagakiusamine jätkub ning nende juhid ja aktivistid, sealhulgas Aljaksandr Jarašuk, Genadz Fjadõnitš, Sjargei Antussevitš, Mihhail Gromav, Irõna But-Gussaim, Janina Malaš, Vassil Berasnjev, Zinaida Mihnjuk, Aljaksandr Mišuk, Igar Povarav, Javgen Govar, Artsjom Žernak ja Daniil Tševnakov, on endiselt vanglas; arvestades, et juulis lõpetas Valgevene Ülemkohus Valgevene Demokraatlike Ametiühingute Kongressi tegevuse, mis on sõltumatute ametiühingute katusorganisatsioon, keelustades seega kõik sõltumatud ametiühingud;

S.

arvestades, et üks režiimi repressioonide peamisi sihtrühmi on endiselt ajakirjanikud, nende seas Katsjarõna Andrejeva, Irõna Slavnikava, Sjargei Satsuk, Igar Lossik, Ksenija Lutskina ja Andrei Kuznetšõk; arvestades, et 6. oktoobril 2022 määras Minski piirkonnakohus kolmele keelustatud sõltumatu meediaväljaande BelaPAN ajakirjanikule – peatoimetajale Irõna Levšõnale, direktor Dzmitrõi Navažõlavile ja asedirektor Andrei Aljaksandravile – ning sõltumatule ajakirjanikule Irõna Zlobinale 4–14-aastased vanglakaristused;

T.

arvestades, et rahumeelse kogunemise vabadust rikutakse pidevalt; arvestades, et pärast 2020. aasta augustis toimunud võltsitud tulemustega presidendivalimisi ei ole antud luba ühekski opositsiooni tänavameeleavalduseks;

U.

arvestades, et Aljaksandr Lukašenka jätkab Valgevene venestamise poliitikat, püüdes marginaliseerida ja hävitada valgevenelaste rahvusliku identiteedi ilminguid, sealhulgas keelt, haridust ja kultuuri, kasutades selleks meelevaldseid vahistamisi, kinnipidamisi ja eelkõige kultuuritegelaste jõhkrat kohtlemist;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

19.

20.

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Kongo Demokraatliku Vabariigi (Kongo DV) kohta,

—

võttes arvesse ÜRO peasekretäri 10. oktoobri 2022. aasta aruannet laste ja relvastatud konflikti kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis,

—

võttes arvesse 18. detsembri 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

—

võttes arvesse 1949. aasta neljandat Genfi konventsiooni tsiviilisikute kaitse kohta sõja ajal ning selle 1977. aasta ja 2005. aasta lisaprotokolle,

—

võttes arvesse 10. detsembri 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—

võttes arvesse ÜRO 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni,

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ja ÜRO stabiliseerimismissiooni Kongo Demokraatlikus Vabariigis (MONUSCO) 2020. aasta juuli aruannet „Report on violations of human rights and international humanitarian law by the Allied Democratic Forces armed group and by members of the defence and security forces in Beni territory, North Kivu province and Irumu and Mambasa territories, Ituri province, between 1 January 2019 and 31 January 2020“ (Aruanne inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste kohta demokraatlike liitlasvägede relvastatud rühmituse ning kaitse- ja julgeolekujõudude liikmete poolt Põhja-Kivu provintsis Beni territooriumil ning Ituri provintsis Irumu ja Mambasa territooriumidel ajavahemikul 1. jaanuarist 2019 kuni 31. jaanuarini 2020),

—

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrelli 4. juuli 2022. aasta deklaratsiooni olukorra kohta Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosas,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta määrust (EL) 2017/821, millega kehtestatakse konflikti- ja riskipiirkondadest pärit tina, tantaali, volframi ja nende maakide ning kulla liidu importijatele tarneahelaga seotud hoolsuskohustus (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/947, millega luuakse naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrument „Globaalne Euroopa“ (2),

—

võttes arvesse Cotonou lepingut,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.

arvestades, et julgeolekuolukord Kongo Demokraatlikus Vabariigis (Kongo DV) ja eelkõige riigi kirdeosas halveneb jätkuvalt välis- ja kodumaiste relvarühmituste tegevuse tõttu, kelle hulgas on M23, kel on sidemed Rwandaga; arvestades, et mõnedel mässuliste rühmitustel on sidemed Uganda ja Burundiga ning nad on väidetavalt lojaalsed ISISele ja on olnud seotud arvukate massimõrvadega, põhjustades tuhandete tsiviilisikute sundrännet, ning on teateid selle kohta, et relvarühmitused on värvanud lapsi ning pannud toime hulgaliselt seksuaalse ja soolise vägivalla akte;

B.

arvestades, et alates 20. oktoobrist 2022 on M23 edasiliikumine toonud kaasa tuhandete inimeste sundrände Rutshurust Kanyaruchinyasse ja Kibatisse Goma linnast põhja pool ning Lubero territooriumile, lisaks juba kuuele miljonile riigisisesele põgenikule;

C.

arvestades, et alates 20. oktoobrist 2022 on põgenema sunnitud hinnanguliselt 183 000 inimest, peamiselt naised ja lapsed, mis tähendab, et riigi idaosas asub kokku üle 232 000 sundrändele sunnitud tsiviilisiku; arvestades, et 2,4 miljonit alla viieaastast Kongo last kannatab üldise akuutse alatoitumuse all; arvestades, et paljud lapsed on mässuliste rünnakute eest põgenemisel vanematest ja eestkostjatest eraldatud; arvestades, et hinnanguliselt 7,5 miljonit inimest vajab praegu abi ning neil puudub juurdepääs veele ja kanalisatsioonile;

D.

arvestades, et Kongo DV idapoolsed provintsid Ituri ja Kivu on kaks aastakümmet vaevelnud konfliktitsüklite käes, mida iseloomustavad tsiviilisikute massimõrvad ja relvarühmituste vägivald, samas kui valitsusasutused ei ole suutnud võtta valitsusväliseid rühmitusi varasemate kuritegude eest vastutusele;

E.

arvestades, et 2022. aasta oktoobris teatati, et hiljutises M23 mässuliste vägedega aset leidnud konfliktis panid Kongo sõjaväeüksused ja nende liitlased toime ulatuslikke inimõiguste rikkumisi; arvestades, et teatatud on ka tõsistest väärkohtlemise juhtudest, nagu lapstööjõu kasutamine;

F.

arvestades, et konflikti kajastavad ajakirjanikud seisavad üha sagedamini silmitsi ahistamise, ähvarduste ja vahistamistega;

G.

arvestades, et Angola toel toimuva Luanda protsessi eesmärk on olla vahendajaks Kongo DV ja Rwanda vahel seoses konfliktiga Kongo DV idaosas; arvestades, et Ida-Aafrika Ühendus (EAC), mille liikmeks Kongo DV sai 2022. aasta märtsis, on algatanud kaheosalise protsessi, mille eesmärk on lõpetada ebastabiilsus Kongo idaosas: poliitilised arutelud nende mässuliste rühmitustega, kes on väljendanud valmisolekut võitlus lõpetada ja relvad ära anda, ning Ida-Aafrika vägede lähetamine;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

—

võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni 30. jaanuari 2008. aasta ühisavaldust „Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas“ (1),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 30. aprilli 2014. aasta töödokumenti ELi arengukoostöö õigustepõhise käsituse kohta, mis hõlmab kõiki inimõigusi (SWD(2014)0152),

—

võttes arvesse ÜRO 21. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni, mis käsitleb kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma“ ja mis võeti vastu 25. septembril 2015. aastal New Yorgis toimunud ÜRO kestliku arengu tippkohtumisel ning selles sisalduvat 17 kestliku arengu eesmärki,

—

võttes arvesse 13.–16. juulil 2015. aastal Addis Abebas toimunud arengu rahastamise kolmandat rahvusvahelist konverentsi ja Addis Abeba tegevuskava,

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul (COP21) 12. detsembril 2015. aastal Pariisis sõlmitud kokkulepet (edaspidi „Pariisi kokkulepe“),

—

võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ning komisjoni 30. juuni 2017. aasta ühisavaldust Euroopa uue arengukonsensuse „Meie maailm, meie väärikus, meie tulevik“ kohta (2),

—

võttes arvesse Euroopa arengualase finantsstruktuuri kõrgetasemelise eksperdirühma 2019. aasta oktoobri aruannet Euroopa arengualase finantsstruktuuri kohta „Europe in the World – The future of the European Architecture for Development“ (Euroopa maailmas – Euroopa arengualase struktuuri tulevik),

—

võttes arvesse nõukogu 14. aprilli 2021. aasta teostatavusuuringut Euroopa tulevase arengualase finantsstruktuuri tugevdamise võimaluste kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 10. juuni 2021. aasta järeldusi Euroopa arengualase finantsstruktuuri tugevdamise kohta,

—

võttes arvesse komisjoni 24. märtsi 2022. aasta tegevuskava Euroopa arengualase finantsstruktuuri parandamiseks ja 2021. aasta eduaruannet (COM(2022)0139),

—

võttes arvesse EIP ja EBRD 25. novembri 2021. aasta ühisaruannet Euroopa arengualase finantsstruktuuri parandamist käsitlevate nõukogu järelduste kontekstis võetud meetmete kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 11. septembri 2020. aasta arvamust nr 7/2020, mis on lisatud komisjoni aruandele Euroopa Kestliku Arengu Fondi (EFSD) rakendamise kohta,

—

võttes arvesse oma 25. märtsi 2021. aasta resolutsiooni uue ELi Aafrika-strateegia ning kestlikku ja kaasavat arengut toetava partnerluse kohta (3),

—

võttes arvesse oma 7. oktoobri 2021. aasta resolutsiooni ELi usaldusfondide ja Türgi pagulasrahastu rakendamisraporti kohta (4),

—

võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 1. detsembri 2021. aasta ühisteatist „The Global Gateway“ (JOIN(2021)0030),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/947, millega luuakse naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrument „Globaalne Euroopa“, muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsust nr 466/2014/EL ja tunnistatakse see kehtetuks ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/1601 ja nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 480/2009 (5),

—

võttes arvesse 17.–18. veebruaril 2022 toimunud Euroopa Liidu ja Aafrika Liidu kuuendat tippkohtumist ja sellega seotud lõppavaldust „A Joint Vision for 2030“ (Ühine visioon aastaks 2030),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 209 ja Euroopa Investeerimispanga (EIP) põhikirja, mis on lisatud aluslepingutele ja milles sätestatakse, et EIP on Euroopa Liidu finantseerimisasutus, kuulub kõigi 27 ELi liikmesriigi ainuomandisse ja selle ülesanne on aidata kaasa ELi arengupoliitika rakendamisele,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

—

võttes arvesse eelarvekomisjoni ja väliskomisjoni arvamusi,

—

võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A9-0270/2022),

A.

arvestades, et COVID-19 pandeemia on süvendanud juba niigi märkimisväärset kestliku arengu eesmärkide rahastamise puudujääki ja toonud kaasa vahendite üldise vähenemise 700 miljardi USA dollari võrra ning samal ajal vajaduste suurenemise 1 triljoni USA dollari võrra, mis on põhjustanud lõhe, nii et pandeemiaeelne iga-aastane kestliku arengu eesmärkide rahastamise 2,5 triljoni USA dollari suurune puudujääk arengumaades suureneb pärast COVID-19 pandeemiat eeldatavasti 70 % võrra 4,2 triljoni USA dollarini (3,7 triljoni euroni) (6);

B.

arvestades, et kestliku arengu eesmärgi nr 4 saavutamiseks enne 2030. aastat on madala ja keskmisest väiksema sissetulekuga riikides igal aastal rahastamispuudujääk 148 miljardit USA dollarit; arvestades, et COVID-19-ga seotud koolide sulgemisest tulenevad lisakulud võivad suurendada seda rahastamispuudujääki kuni kolmandiku võrra;

C.

arvestades, et Venemaa sõjaline agressioon Ukrainas on drastiliselt halvendanud kestliku arengu eesmärkide saavutamisega seotud olukorda Ukrainas ja tema naaberriikides; arvestades, et Venemaa praegune sõjaline agressioon Ukrainas mõjutab kestliku arengu eesmärkide elluviimist kogu maailmas, eelkõige seoses vaesuse ja nälja vastu võitlemisega, mis suurendab rahvarahutuste, konfliktide ja ebaseadusliku rände suurenemise ohtu; arvestades, et Putini sõja kuritegeliku tegevuse hävitavad tagajärjed on niigi nappe arenguabi ressursse olulises mahus mujale suunanud; arvestades, et selle sõja pikaajalised tagajärjed ei ole veel teada; arvestades, et suur puudujääk kestliku arengu eesmärkide rahastamises ja kõigile arengumaadele laastavalt mõjunud COVID-19 pandeemia tagajärjed nõuavad kõigilt ELi osalejatelt erakordset ja püsivat reageerimist ning Euroopa arengualase finantsstruktuuri süsteemset läbivaatamist;

D.

arvestades, et ELi praegune poliitiline ja finantsjuhtimine ning jõupingutused ei ole piisavad kestliku arengu eesmärkide ja Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamiseks ning muude teravate ülemaailmsete probleemide lahendamiseks, eelkõige süvenev kliimamuutus, partnerriikide dramaatiliselt suurenenud võlakoorem, COVID-19 ja vägivaldsete konfliktide tagajärjed, ning seetõttu on vaja ühist tegevust rahvusvahelisel tasandil, et tagada Euroopa arengualase finantsstruktuuri suutlikkus neile esilekerkivatele probleemidele reageerida;

E.

arvestades, et kestliku arengu eesmärkide tegelikuks saavutamiseks ja COVID-19 pandeemiast ülesaamiseks on kiiresti vaja poliitika sidusust ja tihedat koostööd kõigi ametlike arengut rahastavate asutuste, nende valitsuste aktsionäride, ELi institutsioonide ja kõigi olemasolevate partnerite vahel, et tagada nappide avaliku sektori vahendite kasutamine kõige tulemuslikumal ja tõhusamal viisil; arvestades, et nii era- kui ka avaliku sektori kapitali edukas mobiliseerimine lisaks ametlikule arenguabile ja muudele olemasolevatele arengu rahastamise viisidele on äärmiselt oluline ning see tuleb viia kooskõlla arengupoliitika eesmärkidega, eelkõige selleks, et vähendada ebavõrdsust ja vaesust, mis on kestliku arengu tegevuskava 2030 esimene eesmärk;

F.

arvestades, et pidades silmas ka maailma lõunapoolsete riikide kestlikku arengut, on äärmiselt oluline, et tulevikus korraldatakse ümber maailma energiavood ja et Aafrika kontinent etendab olulist rolli; arvestades, et tema rolli tugevdamine seoses säästva energiatootmise, -kasutuse ja -ekspordiga annab võimaluse tulevikku suunatud ja kestlikuks majandusarenguks ning võib parandada elanikkonna valdava enamiku elutingimusi;

G.

arvestades, et toiduga kindlustamatus on oluline takistus kestliku arengu eesmärkide saavutamisel, eriti Aafrikas, kus kaks inimest kümnest kannatavad alatoitumuse all; arvestades, et see probleem muutub rahvastiku kasvu tõttu veelgi teravamaks; arvestades, et ELi koostöö raames partnerriikidega tuleb selle probleemiga tulemuslikult ja jätkusuutlikult tegeleda;

H.

arvestades, et ELi institutsioonid ja ELi 27 liikmesriiki koos on arengumaade suurimad rahastajad, kes annavad ligikaudu 46 % kogu OECD ametliku arenguabi liikmete poolt arengumaadele antavast ametlikust arenguabist;

I.

arvestades, et Euroopa tiimi lähenemisviisi loomine ELi ülemaailmse reageerimisena COVID-19 vastu võib aidata luua ühtse strateegilise koordineerimise raamistiku ELi väliseks reageerimiseks pandeemiale ja muudele suurtele probleemidele, nagu Venemaa sõjalise agressiooni tagajärjed Ukrainas, et toetada partnerriike; arvestades, et see lähenemisviis on paljutõotav protsess, mis võimaldab edasist koostööd ELi institutsioonide, liikmesriikide ning Euroopa kahe- ja mitmepoolsete arengut rahastavate asutuste, EIP ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga vahel, suurendades pidevalt ELi kollektiivset mõjusust ja nähtavust;

J.

arvestades, et 79,5 miljardi euro suuruse kogueelarvega naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ jõustumine kujutab endast ajaloolist muutust ELi välis- ja arengupoliitikas, mis toob kaasa ELi arengukulutuste ratsionaliseerimise ja konsolideerimise ning annab uue tõuke tihedamale koostööle Euroopa arenguvaldkonnas tegutsejate vahel; arvestades, et naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendiga „Globaalne Euroopa“ muudetakse oluliselt välisinvesteeringute raamistikku, ühendades Euroopa Kestliku Arengu Fondi+ (EFSD+) ja välistegevuse tagatise segarahastamise ja tagatised; arvestades, et EFSD+ laiendab märkimisväärselt oma eelkäija, EFSD geograafilist ulatust ja rahastamispaketti ning suudab tagada kuni 53,4 miljardi euro suuruse rahastamise välistegevuse tagatise kaudu; arvestades, et naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ keskmes olev põhimõte „kõigepealt poliitika“ kujutab endast nihet poliitikaeesmärkidel põhineva koostöö suunas ja tagab, et programmitöö hõlmab ELi eelarveliste tagatiste kasutamist;

K.

arvestades, et naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ raames loodud EFSD+ kaudu rahastatakse segarahastamis- ja eelarveliste tagatiste toiminguid, mida rahastamiskõlblikud partnerid peavad rakendama avatud ja koostööl põhineva lähenemisviisi alusel;

L.

arvestades, et naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ määruse artiklis 36 on sätestatud EIP konkreetne roll selle instrumendi alusel;

M.

arvestades, et viimasel kümnendil on arenguriikides tegutsevad ELi ettevõtted ja finantseerimisasutused seisnud üha enam silmitsi kõlvatu konkurentsiga ülemaailmsete osalejate poolt, kes tegutsevad väljaspool mitmepoolset arengu rahastamise süsteemi, millega nähakse ette rahvusvahelised reeglid ja normid, nagu ametliku arenguabi erinõuded, riiklikult toetatavad laenud, jätkusuutlik laenamine ja võla jätkusuutlikkus, keelatud eksporditoetused ning rahvusvahelised standardid altkäemaksu ja korruptsiooni vastu võitlemiseks;

N.

arvestades, et nõuetekohaselt toimiv poliitikavaldkondade arengusidusus ja riigisiseste vahendite kasutuselevõtmise toetamine on usaldusväärse finantsjuhtimise lahutamatu osa ning selle eesmärk on suurendada abi mõjusust konkreetsete algatuste kaudu, nagu korruptsioonivastase võitluse toetamine, progressiivsete maksusüsteemide arendamine ning võitlus maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidmise vastu;

O.

arvestades, et kõrgetasemelise eksperdirühma aruanne, mis avaldati 2019. aasta oktoobris, sisaldas oma soovituste hulgas Euroopa kliima ja kestliku arengu panga (ECSDB) loomise ettepanekut, mille liikmesriigid kohe kõrvale jätsid, kuna see on liiga kulukas ja võtab uue eelarveperioodi jooksul rakendamiseks liiga palju aega; arvestades, et selle asemel valis nõukogu kõrgetasemelise eksperdirühma soovituste asemel alternatiivse variandi (Status Quo+), mis ei muuda põhjalikult olemasolevaid struktuure, vaid nõuab nende parandamist; arvestades, et Status Quo+ variandiga nähakse ette järgmised parandused, ilma et see tooks liikmesriikidele kaasa lisakulusid: parandada EIP kohapealset esindatust ja muuta tema ärimudel rohkem arengupangale orienteerituks, laiendada EBRD tegevusulatust järk-järgult Sahara-tagusesse Aafrikasse ning suurendada komisjoni, Euroopa välisteenistuse ja ELi delegatsioonide suutlikkust;

P.

arvestades, et liikmesriigid on kutsunud Euroopa arengupanku ja finantseerimisasutusi üles suurendama koostööd ja koordineerimist nii omavahel kui ka teiste mitmepoolsete ja rahvusvaheliste finantsasutustega, tuginedes iga institutsiooni tugevatele külgedele ja eksperditeadmistele, suurendades seeläbi Euroopa arengualase finantsstruktuuri tõhusust, nähtavust ja mõju ning ergutades erasektori edasist kaasamist, jätkates samal ajal avaliku sektori kaasamise täiendamist ja toetamist;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

19.

20.

21.

22.

23.

24.

25.

26.

27.

28.

29.

30.

31.

32.

33.

34.

35.

36.

37.

38.

39.

40.

41.

42.

43.

44.

45.

46.

—

võttes arvesse 1994. aastal allkirjastatud ja 1998. aastal jõustunud energiaharta lepingut,

—

võttes arvesse 2017. aastal algatatud energiaharta lepingu uuendamist ja sellekohast ELi ettepanekut,

—

võttes arvesse Pariisis 12. detsembril 2015. aastal ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul vastu võetud kokkulepet (edaspidi „Pariisi kokkulepe“),

—

võttes arvesse komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatist „Euroopa roheline kokkulepe“ (COM(2019)0640),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/1119, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik ja muudetakse määruseid (EÜ) nr 401/2009 ja (EL) 2018/1999 (Euroopa kliimamäärus) (1),

—

võttes arvesse komisjoni 28. septembri 2021. aasta soovitust (EL) 2021/1749 pealkirjaga „Energiatõhususe esikohale seadmine – põhimõtete rakendamine“ (2) ja sellele lisatud suuniseid,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (3),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/2002, millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust (4),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikat, eelkõige tema 16. mai 2017. aasta arvamust 2/15, mis käsitleb ELi ja Singapuri Vabariigi vahelist vabakaubanduslepingut (5), 6. märtsi 2018. aasta otsust kohtuasjas C-284/16 (eelotsus kohtuasjas Slovaki Vabariik vs. Achmea BV) (6), 30. aprilli 2019. aasta arvamust 1/17 Kanada ning ELi ja selle liikmesriikide vahelise laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu kohta (7), 2. septembri 2021. aasta otsust kohtuasjas C-741/19 (eelotsus kohtuasjas Moldova Vabariik vs. Komstroy LLC)) (8) ja 26. oktoobri 2021. aasta otsust kohtuasjas C-109/20 (eelotsus kohtuasjas Poola Vabariik vs. PL Holdings Sàrl) (9),

—

võttes arvesse ÜRO rahvusvahelise kaubandusõiguse komisjoni (UNCITRAL) III töörühmale 2017. aastal antud volitusi töötada välja investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise reform,

—

võttes arvesse Itaalia otsust taganeda energiaharta lepingust alates 1. jaanuarist 2016,

—

võttes arvesse energiaharta lepingu lõpetamist käsitlevat seaduseelnõu, mille Poola valitsus võttis vastu 10. augustil 2022 ja edastas 25. augustil 2022 Poola parlamendile,

—

võttes arvesse Hispaania valitsuse 12. oktoobri 2022. aasta, Madalmaade valitsuse 19. oktoobri 2022. aasta, Prantsusmaa valitsuse 21. oktoobri 2022. aasta, Sloveenia valitsuse 10. novembri 2022. aasta, Saksamaa valitsuse 11. novembri 2022. aasta ja Luksemburgi valitsuse 18. novembri 2022. aasta teadet kavatsuse kohta energiaharta lepingust taganeda,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu liikmesriikide vaheliste kahepoolsete investeerimislepingute lõpetamise lepingut, mis allkirjastati 5. mail 2020 (10),

—

võttes arvesse oma hiljutisi resolutsioone, eelkõige 23. juuni 2022. aasta resolutsiooni ELi rahvusvahelise investeerimispoliitika tuleviku kohta (11) ning 20. oktoobri 2022. aasta resolutsiooni Egiptuses Sharm el Sheikhis toimuva 2022. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP27) kohta (12),

—

võttes arvesse, et nõukogus ei saavutatud kvalifitseeritud häälteenamust, et kiita heaks energiaharta lepingu ajakohastamist käsitlev tekst, mis oleks olnud ELi seisukoha aluseks energiaharta konverentsi 33. istungil,

—

võttes arvesse komisjoni 5. oktoobri 2022. aasta teatist energiaharta lepingu tõlgendamist käsitleva kokkuleppe kohta liikmesriikide, Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse vahel (COM(2022)0523),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.

arvestades, et energiaharta leping on rahvusvaheline leping; arvestades, et leping allkirjastati 1994. aasta detsembris ja jõustus 1998. aasta aprillis; arvestades, et energiaharta lepingu on allkirjastanud 53 osalist, sealhulgas Euroopa Liit ning Euratom ja kõik selle liikmesriigid peale Itaalia, kes taganes sellest 2016. aastal; arvestades, et EL ja selle liikmesriigid moodustavad üle poole energiaharta lepingu hääleõiguslikest liikmetest;

B.

arvestades, et energiaharta lepingu esialgne eesmärk oli luua foorum ida-lääne poliitikaalaseks koostööks energeetika, investeeringute kaitse, kaubanduse ja transiidi valdkonnas; arvestades, et energiaharta lepingu investeeringute kaitset käsitlevaid sätteid ei ole alates 1990. aastatest ajakohastatud ja et võrreldes uute standarditega, mis kehtestati investeerimispoliitikat käsitleva ELi muudetud lähenemisviisiga, on need aegunud; arvestades, et kuni 2018. aastani ei tehtud midagi selleks, et võtta arvesse kliimamuutuste leevendamise ja fossiilkütustesse tehtavate investeeringute järkjärgulise lõpetamise pakilisust;

C.

arvestades, et liikmesriikidel on umbes 1 500 enne Lissaboni lepingu jõustumist ratifitseeritud kahepoolset investeerimislepingut, millega endiselt kaitstakse fossiilkütustesse tehtavaid investeeringuid, mis hõlmavad investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise vana mudelit ning mis sisaldavad aegunud sätteid ja mehhanisme, mis on vastuolus ELi väärtuste ja õiguspõhimõtetega; arvestades, et ükski uus tänapäevasel lähenemisviisil põhinev rahvusvaheline investeerimisleping, mille üle EL on pärast Lissaboni lepingu jõustumist läbirääkimisi pidanud, ei ole seni jõustunud;

D.

arvestades, et tõsiste kliimakriiside ärahoidmiseks ja meie energiajulgeoleku kaitsmiseks on vaja kiirendada fossiilkütuste järkjärgulise kasutuselt kõrvaldamise protsessi ja minna kiiresti üle taastuvenergiale;

E.

arvestades, et Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärk on tegeleda kliimamuutuste ja keskkonnaseisundi halvenemise probleemidega; arvestades, et kõik ELi poliitikavaldkonnad, kaasa arvatud investeerimispoliitika, peavad selle eesmärgi saavutamisele kaasa aitama;

F.

arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli 2022. aasta aprillis avaldatud 2022. aasta kliimamuutuste leevendamise aruande kirjelduse kohaselt on energiaharta leping kliimamuutuste leevendamisele tõsine takistus;

G.

arvestades, et energiasüsteemi ümberkujundamine nõuab puhtasse energiasse tehtavate ülemaailmsete investeeringute kiirendamist ning Euroopa energiaettevõtete motiveerimist investeerima taastuvenergiasse;

H.

arvestades, et pidades silmas kasvavat õiguslikku ja poliitilist muret energiaharta lepingu pärast, algatati 2018. aasta novembris ELi ja selle liikmesriikide juhitud ajakohastamisprotsess, milles keskendutakse investeeringute kaitse standarditele, fossiilkütuste kaitse piiramisele ja kestliku arengu edendamisele; arvestades, et 27. novembril 2018 kiitis energiaharta konverents heaks ajakohastamist vajavate teemade loetelu; arvestades, et nõukogu andis komisjonile 2019. aasta juulis volitused pidada läbirääkimisi energiaharta lepingu ajakohastamise üle; arvestades, et 2020. aasta mais esitas EL ettepaneku energiaharta lepingu ajakohastamiseks; arvestades, et 15. veebruaril 2021 esitas EL energiaharta lepingu sekretariaadile täiendava ettepaneku käsitleda mõiste „energiasektori majandustegevus“ määratlemise küsimust (niinimetatud fossiilkütuste erandit);

I.

arvestades, et lepinguosalised jõudsid 24. juunil 2022 energiaharta lepingu ajakohastamises põhimõttelisele kokkuleppele; arvestades, et lepingu muudatused sisaldavad energiaharta lepingu investeeringute kaitse standardite muudatusi ja viidet riikide õigusele võtta näiteks keskkonnakaitse või kliimameetmetega seotud põhjustel regulatiivseid meetmeid;

J.

arvestades, et lõpliku kokkuleppe õiguslikku teksti ei ole veel ametlikult avaldatud, mis ei vasta muude ELi kaubandus- ja investeerimislepingute läbipaistvuse tasemele;

K.

arvestades, et alates läbirääkimiste lõpuleviimisest on Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania, Madalmaad, Poola, Sloveenia ja Luksemburg, kes kokku esindavad üle 70 % ELi elanikkonnast, teatanud oma kavatsusest energiaharta lepingust taganeda; arvestades, et Itaalia lõpetas energiaharta lepingus osalemise 2016. aastal; arvestades, et teised liikmesriigid alles kaaluvad energiaharta lepingus osalemisest loobumise võimalust;

L.

arvestades, et nõukogus ei saavutatud kvalifitseeritud häälteenamust energiaharta lepingu ajakohastamise heakskiitmiseks, mis oleks olnud aluseks ajakohastatud teksti vastuvõtmisele energiaharta konverentsil 2022. aasta novembris; arvestades, et seetõttu võeti ajakohastamine energiaharta konverentsi päevakorrast maha;

M.

arvestades, et ELil on nii palju hääli, kui palju tal on energiaharta lepingu osalisest liikmesriike; arvestades, et liikmesriigid võivad kasutada oma hääleõigust ainult juhul, kui EL oma hääleõigust ei kasuta; arvestades, et need ELi liikmesriigid, kes on energiaharta lepingu osalised, peaksid viima ratifitseerimise läbi vastavalt oma riiklikele ratifitseerimisnormidele ja kooskõlas pädevuste jaotusega ELi ja liikmesriikide vahel;

N.

arvestades, et Euroopa Parlament peaks andma energiaharta lepingu ajakohastamisele oma nõusoleku, enne kui EL saaks alustada ajakohastatud lepingu ajutist kohaldamist vastavalt komisjoni poliitilistele suunistele; arvestades, et Euroopa Parlament peaks andma nõusoleku ELi energiaharta lepingust lahkumisele;

O.

arvestades, et murettekitav hulk investeeringuid käsitlevaid nõudeid on seotud keskkonnameetmetega; arvestades, et mitmete riikide, sealhulgas liikmesriikide vastu on algatatud kohtuasju seoses kliima- või õiglase ülemineku poliitikaga; arvestades, et energiaharta leping on kõigist investeeringute kaitse lepingutest enim kohtuvaidlusi põhjustanud; arvestades, et praegu on käimas üle 40 ELi-sisese investeerimisvaidluse; arvestades, et energiaharta sekretariaadi andmetel on 1. juuni 2022. aasta seisuga algatatud energiaharta lepingu alusel vähemalt 150 investeerimisvaidlust, millest üks kolmandik on seotud fossiilkütustesse tehtavate investeeringutega ja millest 70 % on ELi-sisesed energiaharta lepingul põhinevad investeerimisvaidlused;

P.

arvestades, et energiaharta leping on praegu ELi aluslepingutega vastuolus, sest see võimaldab investeerimiskohtutel ELi õigust tõlgendada ja kohaldada, kehtestamata vajalikke kaitsemeetmeid, mis säilitavad ELi regulatiivse autonoomia, ja kahjustab ELi institutsioonide toimimist kooskõlas ELi põhiseadusliku raamistikuga;

Q.

arvestades, et Euroopa Liidu Kohus leidis kohtuasjas C-284/16 (eelotsus kohtuasjas Slovaki Vabariik vs. Achmea BV) 6. märtsil 2018. aastal tehtud otsuses, et ELi liikmesriikide vahel sõlmitud rahvusvahelistes lepingutes sisalduvad investori ja riigi vahekohtuklauslid on ELi aluslepingutega vastuolus ning seetõttu ei saa neid kohaldada pärast kuupäeva, mil viimasest ELi-sisese kahepoolse investeerimislepingu osalisest saab ELi liikmesriik; arvestades, et samu põhimõtteid kohaldades leidis Euroopa Liidu Kohus kohtuasjas C-741/19 (eelotsus kohtuasjas Moldova Vabariik vs. Komstroy LLC) 2. septembril 2021. aastal tehtud otsuses, et energiaharta lepingu artikli 26 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav ELi liikmesriigi ja teise ELi liikmesriigi investori vaheliste vaidluste suhtes, mis puudutavad investeeringuid, mille nimetatud investor on asjaomases liikmesriigis teinud; arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu otsuseid kohaldatakse üldjuhul ex tunc; arvestades, et vahekohtunikud on oma aruteludes eiranud Euroopa Liidu Kohtu otsuseid;

R.

arvestades, et EL on võtnud investeerimispoliitika reformimisel liidrirolli; arvestades, et alates Lissaboni lepingu jõustumisest on EL Euroopa Parlamendi nõudmisel ja toetusel võtnud vastu investeeringute kaitse reformitud mudeli ning otsustanud asendada investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise süsteemi investeerimiskohtu süsteemiga, alustanud läbirääkimisi mitmepoolse investeerimiskohtu üle, võtnud vastu õigusaktid, millega reguleeritakse siseturgu moonutavaid välisriigi subsiidiume, ning võtnud vastu õigusaktid välismaiste otseinvesteeringute taustauuringute kohta; arvestades, et kõige sellega liigutakse õiges suunas, et saavutada ajakohastatud ja kestlik investeerimispoliitika; arvestades, et selle reformikava edasiarendamiseks tuleb veel palju ära teha;

S.

arvestades, et EL toetab käimasolevaid läbirääkimisi UNCITRALi III töörühmas ning mitmepoolse investeerimiskohtu loomist;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.