Euroopa Liidu Kohtu viimased väljaanded Euroopa Liidu Teatajas

(2023/C 54/01)

Viimane väljaanne

ELT C 45, 6.2.2023

Eelmised väljaanded

ELT C 35, 30.1.2023

ELT C 24, 23.1.2023

ELT C 15, 16.1.2023

ELT C 7, 9.1.2023

ELT C 482, 19.12.2022

ELT C 472, 12.12.2022

Käesolevad tekstid on kättesaadavad

EUR-Lex’is järgmisel aadressil: http://eur-lex.europa.eu

Euroopa Kohtu (kuues koda) 15. detsembri 2022. aasta otsus (Consiglio di Stato eelotsusetaotlus – Itaalia) – AQ, BO, CP (C-40/20), AZ, BY, CX, DW, EV, FU, GJ (C-173/20)versus Presidenza del Consiglio dei Ministri, Ministero dell’Istruzione, dell’Università e della Ricerca – MIUR, Università degli studi di Perugia

(Liidetud kohtuasjad C-40/20 ja C-173/20) (1)

(Eelotsusetaotlus - Sotsiaalpoliitika - Tähtajaline töö - Direktiiv 1999/70/EÜ - Raamleping - Diskrimineerimiskeelu põhimõte - Meetmed järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvitamise vältimiseks - Avalik-õiguslik tähtajaline töösuhe - Ülikoolide teadustöötajad)

(2023/C 54/02)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Consiglio di Stato

Põhikohtuasja pooled

Apellandid: AQ, BO, CP (C-40/20), AZ, BY, CX, DW, EV, FU, GJ (C-173/20)

Vastustajad apellatsioonimenetluses: Presidenza del Consiglio dei Ministri, Ministero dell’Istruzione, dell’Università e della Ricerca – MIUR, Università degli studi di Perugia

Menetluses osalesid: Federazione Lavoratori della Conoscenza Cgil, Confederazione Generale Italiana del Lavoro (CGIL), Cipur – Coordinamento Intersedi Professori Universitari di Ruolo, Anief – Associazione Professionale e Sindacale (C-40/20), HS, IR, JQ, KP, LO, MN, NM, OZ, PK, QJ, RI, SH, TG, UF, WE, XC, YD (C-173/20)

Resolutsioon

1.

Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, lisatud 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad ülikoolidel sõlmida teadustöötajatega kolmeaastaseid tähtajalisi töölepinguid, mida võib pikendada maksimaalselt kaheks aastaks, ilma et nende sõlmimine või pikendamine oleks seatud sõltuvusse ajutise või erakorralise vajadusega seotud objektiivsetest põhjustest, selleks et katta asjaomase ülikooli tavalisi ja püsivaid vajadusi.

2.

Direktiivile 1999/70 lisatud 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisene õigusnorm, mis sätestab, et ühe ja sama teadustöötaja töölepingute kogukestus, sealhulgas erinevate ülikoolide ja instituutidega, võib olla kuni 12 aastat, isegi kui need lepingud ei ole järjestikused.

3.

Direktiivile 1999/70 lisatud 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klauslit 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad teatavatel tingimustel ette võimaluse muuta avalik-õiguslike teadusasutuste tähtajaliste teadustöötajate olukord stabiilseks, kuid välistavad selle võimaluse ülikoolide tähtajalistele teadustöötajatele.

4.

Direktiivile 1999/70 lisatud 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klauslit 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis erandina esiteks kõikide avalik-õiguslike ja eraõiguslike töötajate suhtes kehtivast üldreeglist, mille kohaselt on alates 2018. aastast määratud tähtajalise töösuhte maksimaalseks pikkuseks 24 kuud (kaasa arvatud pikendused ja uuendamised), ning teiseks avalik-õiguslike asutuste töötajate suhtes kehtivast reeglist, mille kohaselt on selliste töösuhete vormide kasutamine seatud sõltuvusse sellest, et avalik-õiguslikel asutustel esinevad ajutised ja erakorralised vajadused, lubavad ülikoolidel sõlmida teadustöötajatega kolmeaastased tähtajalised lepingud, mida saab pikendada maksimaalselt kaheks aastaks, ega näe lepingu sõlmimise või pikendamise tingimusena ette ülikooli ajutiste või erakorraliste vajaduste olemasolu, ning võimaldavad ülikoolil isegi selle viieaastase perioodi lõpus sama isiku või teiste isikutega sõlmida teise sama tüüpi tähtajalise lepingu, et rahuldada samu, eelmise lepinguga seotud õppe- ja teadustöö vajadusi.

5.

Direktiivile 1999/70 lisatud 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klausli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on tähtajatu lepingu sõlminud teadustöötajatel juhul, kui nad on läbinud riikliku atesteerimise, võimalus läbida hindamismenetlus kaasprofessorina töölevõtmise eesmärgil, samas kui sellist võimalust ei anta samuti riikliku atesteerimise läbinud ja tähtajalise lepingu sõlminud teadustöötajatele, kui nad teevad sama kutsetööd ja osutavad üliõpilastele samu haridusteenuseid kui tähtajatu lepingu sõlminud teadustöötajad.

---

(1)  ELT C 161, 11.5.2020

ELT C 19, 18.1.2021

Euroopa Kohtu (kuues koda) 22. detsembri 2022. aasta otsus – Euroopa Komisjon versus Hispaania Kuningriik

(Kohtuasi C-125/20) (1)

(Liikmesriigi kohustuste rikkumine - Keskkond - Direktiiv 2008/50/EÜ - Välisõhu kvaliteet - Artikli 13 lõige 1 - XI lisa - Lämmastikoksiidi (NO2) piirtasemete süstemaatiline ja püsiv ületamine teatavates Hispaania piirkondades ja linnastutes - Artikli 23 lõige 1 - XV lisa - Piirtasemete ületamise „võimalikult lühike“ periood - Asjakohased meetmed)

(2023/C 54/03)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: A. C. Becker, M. Jauregui Gómez ja M. Noll-Ehlers, hiljem M. Jauregui Gómez ja M. Noll-Ehlers ja lõpuks M. Noll-Ehlers ja E. Sanfrutos Cano)

Kostja: Hispaania Kuningriik (esindajad: S. Jiménez García ja M. J. Ruiz Sánchez, hiljem M. J. Ruiz Sánchez)

Resolutsioon

1)

Kuna Hispaania Kuningriik: — ei taganud, et süstemaatiliselt ja püsivalt ei ületataks esiteks lämmastikdioksiidi (NO2) aasta piirtaset alates 2010. aastast kuni 2018. aastani (k.a.) piirkondades ES 0901 Àrea de Barcelona ja ES 1301 Madrid, ning alates 2010. aastast kuni 2017. aastani (k.a.) piirkonnas ES 0902 Vallès – Baix Llobregat, ja teiseks NO2 ühe tunni piirtaset alates 2010. aastast kuni 2018. aastani (k.a.) piirkonnas ES 1301 Madrid, siis rikkus see liikmesriik kohustusi, mis on talle pandud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiivi välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta artikli 13 lõikega 1 koostoimes selle lisaga XI; ja — ei võtnud alates 11. juunist 2010 vastu nõuetekohaseid meetmeid, et tagada NO2 piirtaseme järgimine piirkondades ES 0901 Àrea de Barcelona, ES 0902 Vallès – Baix Llobregat ja ES 1301 Madrid, siis rikkus see liikmesriik kohustusi, mis on talle pandud selle direktiivi artikli 23 lõikega 1 koostoimes selle lisaga XV, ja eelkõige kohustust tagada, et õhukvaliteedi kavad näevad ette asjakohased meetmed, nii et nende piirtasemete saavutamata jätmise ajavahemik jääks võimalikult lühikeseks.

2)	Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3)	Jätta Hispaania Kuningriigi kanda tema enda kohtukulud ja mõista temalt välja üheksa kümnendikku Euroopa Komisjoni kohtukuludest.

4)	Jätta Euroopa Komisjoni kanda üks kümnendik tema enda kohtukuludest.

---

(1)  ELT C 175, 25.5.2020.

Euroopa Kohtu (esimene koda) 15. detsembri 2022. aasta otsus (Riigikohtu eelotsusetaotlus – Eesti) – AS Veejaam, OÜ Espo versus AS Elering

(Kohtuasi C-470/20) (1)

(Eelotsusetaotlus - Riigiabi - Taastuvenergia toetamine - Keskkonna- ja energiaalase riigiabi suunised aastateks 2014 – 2020 - Taotletud abi ergutav mõju pärast asjaomase projektiga seotud tööde algust - ELTL artikli 108 lõige 3 - Teatamiskohustus - Teatamiskohustuse rikkumise tagajärjed)

(2023/C 54/04)

Kohtumenetluse keel: eesti

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Riigikohus

Põhikohtuasja pooled

Kaebajad: AS Veejaam, OÜ Espo

Vastustaja: AS Elering

Resolutsioon

1.

Keskkonna- ja energiaalase riigiabi suuniste aastateks 2014–2020 punkte 49 ja 50 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega kehtestatakse taastuvenergia abikava, mis võimaldab abi taotlejal saada riigiabi isegi siis, kui taotlus on esitatud pärast asjaomase projekti elluviimise alustamist.

2.

Keskkonna- ja energiaalase riigiabi suuniseid aastateks 2014–2020 tuleb tõlgendada nii, et riigiabil võib olla ergutav mõju, kui investeeringut, mille ettevõtja tegi selleks, et viia oma tegevus kooskõlla keskkonnaloa saamise muudetud tingimustega, kuna keskkonnaluba on nimetatud ettevõtja tegevuse jaoks vajalik, ei oleks tõenäoliselt tehtud ilma asjaomast abi maksmata.

3.

Nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks, artikli 1 punkte b ja c tuleb tõlgendada nii, et olemasolev abikava, mille kokkusobivus siseturuga on tuvastatud Euroopa Komisjoni otsusega, tuleb kvalifitseerida „uueks abiks“ selle määruse artikli 1 punkti c tähenduses, kui nimetatud abikava kohaldatakse pärast kuupäeva, millest asjaomane liikmesriik oli komisjoni abi hindamise menetluses, mis selle otsusega lõpetati, teavitanud kui abikava kohaldamise lõppemise kuupäevast.

4.

ELTL artikli 108 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus see, kui rahuldatakse ettevõtja taotlus maksta riigiabi, mis rakendati selles sättes ette nähtud teatamiskohustust rikkudes esiteks ajavahemikul, mis eelnes komisjoni otsusele, millega see abi tunnistati siseturuga kokkusobivaks, ning teiseks, kui ettevõtja taotles abi ajal, mil see oli õigusvastane, sest sellest ei olnud kõnealust institutsiooni teavitatud, kuigi abiga seotud investeering tehti ajal, mil abikava oli õiguspärane, sest abi kokkusobivus siseturuga oli tuvastatud komisjoni otsusega, arvestades et mõlemal juhul tasub abisaaja intressi summadelt, mille ta võib olla saanud ajavahemikul, mil abi loeti õigusvastaseks.

---

(1)  ELT C 433, 14.12.2020.

Euroopa Kohtu (suurkoda) 22. detsembri 2022. aasta otsus (Satversmes tiesa eelotsusetaotlus – Läti) – „EUROAPTIEKA“ SIA

(Kohtuasi C-530/20) (1)

(Eelotsusetaotlus - Inimtervishoius kasutatavad ravimid - Direktiiv 2001/83/EÜ - Artikli 86 lõige 1 - Mõiste „ravimite reklaamimine“ - Artikli 87 lõige 3 - Ravimite mõistlik kasutamine - Artikkel 90 - Reklaami sisu keelatud elemendid - Käsimüügiravimite ning hüvitamisele mittekuuluvate ravimite reklaamimine - Hinnal põhinev reklaamimine - Sooduspakkumiste reklaamimine - Kombineeritud müügi reklaamimine - Keeld)

(2023/C 54/05)

Kohtumenetluse keel: läti

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Satversmes tiesa

Põhikohtuasja pooled

Hageja:„EUROAPTIEKA“ SIA

Menetluses osales: Ministru kabinets

Resolutsioon

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiivi 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiviga 2004/27/EÜ, artikli 86 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et niisuguse teabe levitamine, millega ergutatakse ravimeid ostma, õigustades sellise ostmise vajalikkust nende ravimite hinnaga, kuulutades välja erimüügi või rõhutades, et neid ravimeid müüakse koos muude ravimitega, sealhulgas soodsama hinnaga, või koos muude toodetega, on hõlmatud mõistega „ravimite reklaamimine“ osutatud sätte tähenduses, isegi kui see teave ei puuduta mitte konkreetset ravimit, vaid kindlaksmääramata ravimeid.

2.

Direktiivi 2001/83, mida on muudetud direktiiviga 2004/27, artikli 87 lõiget 3 ja artiklit 90 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisene õigusnorm, millega keelatakse käsimüügiravimite ning hüvitamisele mittekuuluvate ravimite üldsusele suunatud reklaamis sellise teabe kasutamine, millega ergutatakse ravimeid ostma, õigustades sellise ostmise vajalikkust nende ravimite hinnaga, kuulutades välja erimüügi või rõhutades, et neid ravimeid müüakse koos muude ravimitega, sealhulgas soodsama hinnaga, või koos muude toodetega.

---

(1)  ELT C 443, 21.12.2020.

Euroopa Kohtu (suurkoda) 22. detsembri 2022. aasta otsus (Cour administrative d’appel de Versailles’ eelotsusetaotlus – Prantsusmaa) – JP versus Ministre de la Transition écologique, Premier ministre

(Kohtuasi C-61/21) (1)

(Eelotsusetaotlus - Keskkond - Direktiivid 80/779/EMÜ, 85/203/EMÜ, 96/62/EÜ, 1999/30/EÜ ja 2008/50/EÜ - Õhu kvaliteet - Tahkete mikroosakeste (PM10) ja lämmastikdioksiidi (NO2) kohta kindlaks määratud piirtasemed - Ületamine - Õhukvaliteedi kavad - Kahju, mis tekitati üksikisikule nende piirtasemete ületamisest tingitud õhu halvenemisega - Asjasse puutuva liikmesriigi vastutus - Selle vastutuse tekkimise tingimused - Nõue, et rikutud liidu õigusnormi eesmärk oleks anda kahju saanud üksikisikutele õigusi - Puudumine)

(2023/C 54/06)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Cour administrative d’appel de Versailles

Põhikohtuasja pooled

Apellatsioonkaebuse esitaja: JP

Vastustajad apellatsioonimenetluses: Ministre de la Transition écologique, Premier ministre

Resolutsioon

Nõukogu 15. juuli 1980. aasta direktiivi 80/779/EMÜ õhu kvaliteedi piirtasemete ning vääveldioksiidi ja hõljuvate tahkete osakeste taseme soovituslike arvväärtuste kohta artikleid 3 ja 7, nõukogu 7. märtsi 1985. aasta direktiivi 85/203/EMÜ õhukvaliteedi standardite kohta lämmastikdioksiidi suhtes artikleid 3 ja 7, nõukogu 27. septembri 1996. aasta direktiivi 96/62/EÜ välisõhu kvaliteedi hindamise ja juhtimise kohta artikleid 7 ja 8, nõukogu 22. aprilli 1999. aasta direktiivi 1999/30/EÜ vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi ning lämmastikoksiidide, tahkete osakeste ja plii piirtasemete kohta välisõhus artikli 4 lõiget 1 ja artikli 5 lõiget 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiivi 2008/50/EÜ välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta artikli 13 lõiget 1 ja artikli 23 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

nende eesmärk ei ole anda üksikisikutele individuaalseid õigusi, mis võivad neile luua õiguse saada liikmesriigilt hüvitist vastavalt põhimõttele, et riik vastutab talle süüks pandava liidu õiguse rikkumisega üksikisikutele põhjustatud kahju eest.

---

(1)  ELT C 128, 12.4.2021.

Euroopa Kohtu (teine koda) 22. detsembri 2022. aasta otsus (Consiglio di Stato eelotsusetaotlus – Itaalia) – Airbnb Ireland UC, Airbnb Payments UK Ltd versus Agenzia delle Entrate

(Kohtuasi C-83/21) (1)

(Eelotsusetaotlus - Siseturg - ELTL artikli 114 lõige 2 - Maksusätete väljajätmine - Direktiiv 2000/31/EÜ - Infoühiskonna teenused - Elektrooniline kaubandus - Kinnisvaravahenduse veebiportaal - Artikli 1 lõike 5 punkt a - „Maksustamise valdkonna“ väljajätmine - Direktiiv 2006/123/EÜ - Teenused siseturul - Artikli 2 lõige 3 - „Maksustamise küsimuste“ väljajätmine - Direktiiv (EL) 2015/1535 - Artikli 1 lõike 1 punktid e ja f - Mõisted „teenuseid puudutav eeskiri“ ja „tehniline eeskiri“ - Kinnisvaravahendusteenuste osutajate kohustus koguda ja edastada maksuhaldurile üürilepingute andmed ning pidada tehtud maksetelt kinni maks - Itaalias püsivat tegevuskohta mitteomavatele teenuseosutajatele pandud kohustus määrata maksuesindaja - ELTL artikkel 56 - Piirav laad - Õiguspärane eesmärk - Maksuesindaja määramise kohustuse ebaproportsionaalsus - ELTL artikli 267 kolmas lõik - Liikmesriigi selle kohtu õigused, kelle otsuse peale ei saa riigisisese õiguse kohaselt edasi kaevata)

(2023/C 54/07)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Consiglio di Stato

Põhikohtuasja pooled

Apellandid: Airbnb Ireland UC, Airbnb Payments UK Ltd

Vastustaja: Agenzia delle Entrate

Menetluses osalesid: Presidenza del Consiglio dei Ministri, Ministero dell’Economia e delle Finanze, Federazione delle Associazioni Italiane Alberghi e Turismo (Federalberghi), Renting Services Group Srls, Coordinamento delle Associazioni e dei Comitati di tutela dell’ambiente e dei diritti degli utenti e dei consumatori (Codacons)

Resolutsioon

1.

ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et — esiteks ei ole sellega vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis kohustavad kinnisvara vahendamise teenuste osutajaid sõltumata nende asukohast ja üürileandmise protsessis osalemise viisist koguma selle liikmesriigi territooriumil asuva kinnisasja kuni 30 päeva kestva üürileandmise korral kokku ja seejärel edastama maksuametile andmed nende vahendamise tulemusel sõlmitud üürilepingute kohta ning juhul, kui kõnealused teenuseosutajad on kogunud vastava üüri või muu vastutasu või nende maksmise protsessi sekkunud, pidama summalt, mille üürilevõtja üürileandjale maksmiseks tasub, kinni tasumisele kuuluva maksu ja kandma selle liikmesriigi riigikassasse üle; — teiseks on sellega vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis kohustavad kinnisvaravahendusteenuste osutajaid selle liikmesriigi territooriumil asuva kinnisasja kuni 30 päeva kestva üürileandmise korral juhul, kui need teenuseosutajad on kogunud vastava üüri või muu vastutasu või on sekkunud selle maksmisse ning nende elu- või asukoht on muu liikmesriigi kui selle liikmesriigi territooriumil, kus maksustamine toimub, määrama maksuesindaja, kelle elu- või asukoht on selle liikmesriigi territooriumil, kus maksustamine toimub.

2.

ELTL artiklit 267 tuleb tõlgendada nii, et kui üks põhikohtuasja pooltest tõstatab liidu õiguse tõlgendamise küsimuse, kuuluvad Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste kindlaksmääramine ja sõnastamine üksnes liikmesriigi kohtu pädevusse ning põhikohtuasja pooled ei saa ette näha ega muuta nende küsimuste sisu.

---

(1)  ELT C 182, 10.5.2021.

Euroopa Kohtu (esimene koda) 15. detsembri 2022. aasta otsus (Lietuvos vyriausiasis administracinis teismase eelotsusetaotlus – Leedu) – Regionų apygardos administracinio teismo Kauno rūmai

(Kohtuasi C-88/21) (1)

(Eelotsusetaotlus - Õigusalane koostöö kriminaalasjades - Teise põlvkonna Schengeni infosüsteem (SIS II) - Otsus 2007/533/JSK - Hoiatusteade otsitava eseme kohta - Artikkel 38 - Hoiatusteate eesmärgid - Arestimine või kriminaalmenetluses tõendina kasutamine - Artikkel 39 - Hoiatusteatel põhineva meetme võtmine - Liikmesriikide õiguse kohaselt võetud meetmed - Liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette kohustuse keelata registreerida sõidukeid, mille kohta on väljastatud SIS II hoiatusteade)

(2023/C 54/08)

Kohtumenetluse keel: leedu

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Lietuvos vyriausiasis administracinis teismas

Põhikohtuasja pooled

Taotluse esitaja: Regionų apygardos administracinio teismo Kauno rūmai

menetluses osales: Lietuvos Respublikos vidaus reikalų ministerija

Resolutsioon

Nõukogu 12. juuni 2007. aasta otsuse 2007/533/JSK, mis käsitleb teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) loomist, toimimist ja kasutamist, artiklit 39 koostoimes artikli 38 lõikega 1

tuleb tõlgendada nii, et

—	see ei näe ette üldist kohustust keelata sellise mootorsõiduki registreerimine, mille kohta on teise põlvkonna Schengeni infosüsteemis (SIS II) kehtiv hoiatusteade;

—	see ei nõua, et täitev liikmesriik kehtestaks üldised eeskirjad, mis keelavad leitud esemega seotud muud toimingud kui need, mis on artikli 38 lõikes 1 sätestatud eesmärkide saavutamiseks vajalikud;

—	sellega ei ole vastuolus, kui see liikmesriik näeb ette erandid sellise sõiduki registreerimise üldisest keelust.

---

(1)  ELT C 163, 3.5.2021.

Euroopa Kohtu (neljas koda) 22. detsembri 2022. aasta otsus – Oriol Junqueras i Vies versus Euroopa Parlament

(Kohtuasi C-115/21) (1)

(Apellatsioonkaebus - Institutsiooniline õigus - Euroopa Parlamendi liikmed - Kriminaalkorras süüdimõistmise järel kandideerimisõiguse kaotamine - Teade Euroopa Parlamendi liikme koha vabaksjäämise kohta - Kiireloomuliste meetmete taotlus Euroopa Parlamendi liikme immuniteedi maksmapanemiseks - Tühistamishagi - Vastuvõetamatus)

(2023/C 54/09)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Apellant: Oriol Junqueras i Vies (esindajad: abogados M. Marsal i Ferret ja A. Van den Eynde Adroer)

Teine menetlusosaline: Euroopa Parlament (esindajad: N. Görlitz ja J.-C. Puffer)

Resolutsioon

1.	Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.	Jätta Oriol Junqeras i Viesi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja parlamendi kohtukulud.

3.	Jätta Hispaania Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda.

---

(1)  ELT C 163, 3.5.2021.

Euroopa Kohtu (suurkoda) 22. detsembri 2022. aasta otsus (Tribunal d’arrondissement de Luxembourgi, Luksemburg, Tribunal de l’entreprise francophone de Bruxelles-i, Belgia, eelotsusetaotlused) – Christian Louboutin versus Amazon Europe Core Sàrl (C-148/21), Amazon EU Sàrl (C-148/21), Amazon Services Europe Sàrl (C-148/21), Amazon.com Inc. (C-184/21), Amazon Services LLC (C-184/21)

(Liidetud kohtuasjad C-148/21 ja C-184/21) (1)

(Eelotsusetaotlus - Euroopa Liidu kaubamärk - Määrus (EL) 2017/1001 - Artikli 9 lõike 2 punkt a - Euroopa Liidu kaubamärgiga antavad õigused - Mõiste „kasutamine“ - Veebipõhist kauplemiskohta sisaldava veebimüügisaidi haldaja - Kolmandast isikust müüjate poolt sellel veebipõhisel kauplemiskohal avaldatud reklaamkuulutused, milles on kasutatud muule isikule kuuluva kaubamärgiga identset tähist kaupade suhtes, mis on identsed nendega, mille suhtes see kaubamärk on registreeritud - Selle tähise tajumine veebisaidi haldaja kaubandusteadaannete lahutamatu osana - Reklaamkuulutuste esitamise viis, mis ei võimalda selle veebisaidi haldaja pakkumusi kolmandast isikust müüjate pakkumustest selgesti eristada)

(2023/C 54/10)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunal d’arrondissement de Luxembourg, Tribunal de l’entreprise francophone de Bruxelles

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Christian Louboutin

Kostjad: Amazon Europe Core Sàrl (C-148/21), Amazon EU Sàrl (C-148/21), Amazon Services Europe Sàrl (C-148/21), Amazon.com Inc. (C-184/21), Amazon Services LLC (C-184/21)

Resolutsioon

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta artikli 9 lõike 2 punkti a

tuleb tõlgendada nii, et

sellise veebimüügisaidi haldajat, mis lisaks haldaja enda müügipakkumustele sisaldab ka veebipõhist kauplemiskohta, saab käsitada nii, et ta ise kasutab teatavale muule isikule kuuluva ELi kaubamärgiga identset tähist kaupade jaoks, mis on identsed nendega, mille suhtes see kaubamärk on registreeritud, kui kolmandast isikust müüjad pakuvad niisugusel veebipõhisel kauplemiskohal ilma asjaomase kaubamärgi omaniku nõusolekuta müügiks vastava tähisega tähistatud kaupu, juhul kui piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepanelik selle veebisaidi kasutaja loob haldaja teenuste ja kõnealuse tähise vahel seose, millega on tegemist eelkõige juhul, kui kõiki asjaomase olukorra asjaolusid arvestades võib kasutajale jääda mulje, et vastava tähisega tähistatud kaupu turustab veebisaidi haldaja ise oma nimel ja arvel. Sellega seoses omavad tähtsust asjaolud, et haldaja kasutab oma veebisaidil avaldatud pakkumuste ühetaolist esitusviisi, avaldades samal ajal reklaamkuulutusi nii kauba kohta, mida ta müüb oma nimel ja arvel, kui ka kolmandast isikust müüjate pakutava kauba kohta asjaomasel veebipõhisel kauplemiskohal, et ta kuvab kõigil neil reklaamkuulutustel enda kui maineka turustaja logo ja et ta pakub kolmandast isikust müüjatele asjaomase tähisega tähistatud kauba turustamise raames lisateenuseid, mis seisnevad eelkõige kauba ladustamises ja saatmises.

---

(1)  ELT C 189, 17.5.2021.

ELT C 217, 7.6.2021.

Euroopa Kohtu (suurkoda) 22. detsembri 2022. aasta otsus (Oberlandesgericht Müncheni eelotsusetaotlus – Saksamaa) – S.M.-i väljaandmise menetlus

(Kohtuasi C-237/21) (1)

(Eelotsusetaotlus - Euroopa Liidu kodakondsus - ELTL artiklid 18 ja 21 - Kolmanda riigi poolt liikmesriigile esitatud taotlus, milles palutakse välja anda liidu kodanik, kes on teise liikmesriigi kodanik ja kes on esimesena nimetatud liikmesriigis kasutanud oma õigust vabalt liikuda - Vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks esitatud taotlus - Väljaandmise keeld, mida kohaldatakse ainult oma kodanikele - Vaba liikumise piirang - Karistamata jäämise ärahoidmisel rajanev põhjendus - Proportsionaalsus)

(2023/C 54/11)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Oberlandesgericht München

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: S.M.

Menetluses osales: Generalstaatsanwaltschaft München

Resolutsioon

ELTL artikleid 18 ja 21 tuleb tõlgendada nii, et

—

need kohustavad liikmesriiki, kellele kolmas riik on esitanud väljaandmistaotluse vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks teise liikmesriigi kodaniku suhtes, kes elab alaliselt taotluse saanud liikmesriigis – mille riigisisene õigus keelab vaid oma kodanikke Euroopa Liidust välja anda ja näeb ette võimaluse, et see karistus kantakse tema territooriumil, tingimusel, et see kolmas riik sellega nõustub –, püüdma aktiivselt saada väljaandmistaotluse esitanud kolmanda riigi nõusolekut, kasutades selleks oma suhetes kolmanda riigiga kõiki tema käsutuses olevaid kriminaalasjades tehtava koostöö ja abistamise mehhanisme;

—

kui sellist nõusolekut ei saada, ei ole nende sätetega vastuolus see, kui taotluse saanud liikmesriik annab sellistel asjaoludel selle liidu kodaniku välja kooskõlas kohustustega, mis tal on tulenevalt rahvusvahelisest konventsioonist, tingimusel, et see väljaandmine ei kahjusta Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tagatud õigusi.

---

(1)  ELT C 297, 26.7.2021.

Euroopa Kohtu (teine koda) 15. detsembri 2022. aasta otsus (Bundesarbeitsgerichti eelotsusetaotlus – Saksamaa) – CM versus TimePartner Personalmanagement GmbH

(Kohtuasi C-311/21) (1)

(Eelotsusetaotlus - Tööhõive ja sotsiaalpoliitika - Renditöö - Direktiiv 2008/104/EÜ - Artikkel 5 - Võrdse kohtlemise põhimõte - Vajadus tagada sellest põhimõttest erandi tegemise korral renditöötajate üldine kaitse - Kollektiivleping, mis näeb otse kasutajaettevõtja poolt tööle võetud töötajatega võrreldes ette madalama töötasu - Tõhus kohtulik kaitse - Kohtulik kontroll)

(2023/C 54/12)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bundesarbeitsgericht

Põhikohtuasja pooled

Hageja, apellant ja kassaator: CM

Kostja, vastustaja apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses: TimePartner Personalmanagement GmbH

Resolutsioon

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/104/EÜ renditöö kohta artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et viidates mõistele „renditöötajate üldine kaitse“, ei nõua see säte, et võetaks arvesse renditöötajate eriomast kaitse taset, mis ületab seda, mis on peamiste töö- ja töölevõtmistingimustega seoses riigisiseses õiguses ja liidu õiguses töötajatele üldiselt ette nähtud. Kui aga tööturu osapooled lubavad kollektiivlepinguga renditöötajaid peamiste töö- ja töölevõtmistingimuste suhtes erinevalt kohelda, siis tuleb nende renditöötajate üldise kaitse tagamiseks anda neile kollektiivlepinguga peamiste töötingimustega seoses eeliseid, mis kompenseeriksid nende erineva kohtlemise.

2.

Direktiivi 2008/104 artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et renditöötajate üldise kaitse tagamise kohustuse täitmist tuleb hinnata konkreetselt, võrreldes teataval töökohal kasutajaettevõtja poolt otse tööle võetud töötajatele kohaldatavaid peamisi töö- ja töölevõtmistingimusi nende tingimustega, mida kohaldatakse renditöötajatele, et oleks võimalik kindlaks teha, kas nende peamiste tingimustega seoses antud kompenseerivad eelised aitavad tasakaalustada tekkinud erineva kohtlemise mõju.

3.	Direktiivi 2008/104 artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et renditöötajate üldise kaitse tagamise kohustus ei nõua, et renditöötajal oleks rendiagentuuriga tähtajatu tööleping.

4.

Direktiivi 2008/104 artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi seadusandja ei pea nägema ette tingimusi ja kriteeriume renditöötajate üldise kaitse tagamiseks selle sätte tähenduses, kui asjaomane liikmesriik annab tööturu osapooltele võimaluse jätta jõusse või sõlmida kollektiivlepinguid, mis lubavad renditöötajaid peamiste töö- ja töölevõtmistingimuste suhtes erinevalt kohelda.

5.

Direktiivi 2008/104 artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et kollektiivlepingute üle, mis lubavad selle sätte alusel renditöötajaid peamiste töö- ja töölevõtmistingimuste suhtes erinevalt kohelda, peab saama teha tõhusat kohtulikku kontrolli, et teha kindlaks, kas tööturu osapooled täidavad oma kohustust tagada renditöötajate üldine kaitse.

---

(1)  ELT C 320, 9.8.2021.

Euroopa Kohtu (teine koda) 15. detsembri 2022. aasta otsus – Maxime Picard versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-366/21 P) (1)

(Apellatsioonkaebus - Avalik teenistus - Lepingulised töötajad - Pension - Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjad - 2014. aasta reform - Määrus (EL, Euratom) nr 1023/2013 - Personalieeskirjade XIII lisa - Artikli 21 teine lõik ja artikli 22 lõike 1 teine lõik - Pensioniõiguste omandamise aastakoefitsienti ja pensionile jäämise vanust käsitlevad üleminekusätted - Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimused - Lisa - Artikli 1 lõige 1 - Nende üleminekusätete kohaldamine 31. detsembril 2013 teenistuses olnud muude teenistujate suhtes analoogia põhjal - Lepingulise töötaja uue lepingu allkirjastamine - Huve kahjustav akt - Tõhus kohtulik kaitse)

(2023/C 54/13)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Maxime Picard (esindaja: avocat S. Orlandi)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon (esindajad: G. Gattinara ja B. Mongin)

Resolutsioon

1.	Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 24. märtsi 2021. aasta otsus Picard vs. komisjon (T-769/16, EU:T:2021:153), mida on parandatud 16. aprilli 2021. aasta määrusega Picard vs. komisjon (T-769/16, EU:T:2021:200).

2.

Tühistada Euroopa Komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti pensionide osakonna ametniku 4. jaanuari 2016. aasta vastus ning komisjoni personalihalduse peadirektoraadi E direktoraadi direktori 25. juuli 2016. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata Maxime Picardi 4. aprillil 2016. aasta kaebus selle vastuse peale.

3.	Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Maxime Picardi kohtukulud käesolevas apellatsioonimenetluses ning esimeses kohtuastmes.

---

(1)  ELT C 357, 6.9.2021.

Euroopa Kohtu (kümnes koda) 15. detsembri 2022. aasta otsus (Sofiyski gradski sadi eelotsusetaotlus – Bulgaaria) – LM, NO versus HUK-COBURG-Allgemeine Versicherung AG

(Kohtuasi C-577/21) (1)

(Eelotsusetaotlus - Mootorsõidukite kasutamise kohustuslik tsiviilvastutuskindlustus - Direktiiv 2009/103/EÜ - Artikli 3 neljas lõik - Mõiste „isikukahju“ - Kaetus kohustusliku kindlustusega - Liiklusõnnetus - Sõitja hukkumine - Alaealiste laste õigus hüvitisele - Mittevaraline kahju - Lapse kannatused, mis on tingitud tema vanema surmast selle õnnetuse tagajärjel - Hüvitamine üksnes patoloogilise tervisekahjustuse korral)

(2023/C 54/14)

Kohtumenetluse keel: bulgaaria

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Sofiyski gradski sad

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: LM, NO

Kostja: HUK-COBURG-Allgemeine Versicherung AG

Resolutsioon

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta artikli 3 neljandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis seavad mootorsõidukite kasutamisest tuleneva tsiviilvastutuskindlustuse andja poolt liiklusõnnetuse ohvrite lähedastele pereliikmetele tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise maksmise sõltuvusse tingimusest, et see kahju on niisugustel lähedastel pereliikmetel põhjustanud patoloogia.

---

(1)  ELT C 513, 20.12.2021.

Euroopa Kohtu (kaheksas koda) 15. detsembri 2022. aasta otsus (Cour de cassationi eelotsusetaotlus – Prantsusmaa) – Instrubel NV versus Montana Management Inc., BNP Paribas Securities Services (C-753/21), Montana Management Inc. versus Heerema Zwijndrecht BV, BNP Paribas Securities Services (C-754/21)

(Liidetud kohtuasjad C-753/21 ja C-754/21) (1)

(Eelotsusetaotlus - Ühine välis- ja julgeolekupoliitika - Määrus (EÜ) nr 1210/2003 - Spetsiifilised piirangud majandus- ja finantssuhetes Iraagiga - Artikkel 4 - Endise presidendi Saddam Husseini režiimiga seotud isikutele, asutustele ja üksustele kuuluvate rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamine - Artikkel 6 - Ülekandmine Iraagi Arengufondi õigusjärglastele - Külmutatud rahaliste vahendite ja majandusressursside omand)

(2023/C 54/15)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Cour de cassation

Põhikohtuasja pooled

Kaebajad: Instrubel NV (C-753/21), Montana Management Inc. (C-754/21)

Vastustajad: Montana Management Inc., BNP Paribas Securities Services (C-753/21), Heerema Zwijndrecht BV, BNP Paribas Securities Services (C-754/21)

Resolutsioon

Nõukogu 7. juuli 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1210/2003, mis käsitleb teatavaid spetsiifilisi piiranguid majandus- ja finantssuhetes Iraagiga ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2465/96 (nagu seda viimati muudeti nõukogu 31. jaanuari 2013. aasta määrusega (EL) nr 85/2013), artikli 4 lõikeid 2–4 ja artiklit 6

tuleb tõlgendada nii, et

külmutatud rahalised vahendid ja majandusressursid kuuluvad kuni Iraagi Arengufondile ülekandmise otsuseni jätkuvalt endise presidendi Saddam Husseini režiimiga seotud füüsilistele ja juriidilistele isikutele, asutustele ja üksustele, keda see külmutamine puudutab.

---

(1)  ELT C 95, 28.2.2022.

Euroopa Kohtu (kümnes koda) 15. detsembri 2022. aasta otsus (Tribunal Arbitral Tributário (Centro de Arbitragem Administrativa – CAAD) eelotsusetaotlus – Portugal) – Caxamar – Comércio e Indústria de Bacalhau SA versus Autoridade Tributária e Aduaneira

(Kohtuasi C-23/22) (1)

(Eelotsusetaotlus - Riigiabi - Määrus (EL) nr 651/2014 - Teatavat liiki siseturuga kokkusobiva abi erand - Regionaalabi suunised - Kohaldamisala - Erandid - Kalanduse ja vesiviljeluse sektor - Põllumajandustoodete töötlemise ja turustamise sektor - Mõiste „põllumajandustooted“ - Määrus (EL) nr 1379/2013 - Kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühine korraldus - I lisa - Kalapüügi- ja vesiviljelustoodete töötlemine - Soolatursk, külmutatud tursk ja leotatud tursk)

(2023/C 54/16)

Kohtumenetluse keel: portugali

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunal Arbitral Tributário (Centro de Arbitragem Administrativa – CAAD)

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Caxamar – Comércio e Indústria de Bacalhau SA

Vastustaja: Autoridade Tributária e Aduaneira

Resolutsioon

Komisjoni 17. juuni 2014. aasta määruse (EL) nr 651/2014 [ELTL] artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks, artiklit 1 ja artikli 2 punkte 10 ja 11 ning regionaalabi suuniseid aastateks 2014–2020 koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1379/2013 kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1184/2006 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 104/2000, artikliga 2, artikli 5 punktidega a ja d ning I lisaga

tuleb tõlgendada nii, et

niisugune kalapüügi- ja vesiviljelustoodete töötlemine nagu soola-, külmutatud ja leotatud tursa tootmine ei ole mitte põllumajandustoodete töötlemine, mis on määruse nr 651/2014 artikli 1 lõike 3 punktiga c jäetud välja selle määruse kohaldamisalast, vaid on hõlmatud hoopis kalandus- ja vesiviljelussektoriga, mis on viimati nimetatud määruse artikli 1 lõike 3 punktiga a jäetud välja selle määruse kohaldamisalast.

---

(1)  ELT C 165, 19.4.2022.

Vtesse Harlow Ltd 19. augustil 2022 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene koda) 14. juuni 2022. aasta määruse peale kohtuasjas T-64/22: Vtesse Harlow versus komisjon

(Kohtuasi C-559/22 P)

(2023/C 54/17)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Vtesse Harlow Ltd (esindaja: H. Mercer, KC)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Euroopa Kohtu (kaheksas koda) 19. detsembri 2022. aasta määrusega jäeti apellatsioonkaebus ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja jäeti Vtesse Harlow Ltd kohtukulud tema enda kanda.

15. detsembril 2022 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Läti Vabariik

(Kohtuasi C-762/22)

(2023/C 54/18)

Kohtumenetluse keel: läti

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: R. Tricot ja I. Rubene)

Kostja: Läti Vabariik

Hageja nõuded

—

tuvastada, et kuna Läti Vabariik ei võtnud hiljemalt 6. veebruariks 2018 vastu kõiki nõukogu 5. detsembri 2013. aasta direktiivi 2013/59/Euratom, millega kehtestatakse põhilised ohutusnormid kaitseks ioniseeriva kiirgusega kiiritamisest tulenevate ohtude eest ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 89/618/Euratom, 90/641/Euratom, 96/29/Euratom, 97/43/Euratom ning 2003/122/Euratom, (1) täielikuks järgimiseks vajalikke õigus- ja haldusnorme või vähemalt ei ole neist komisjonile teatanud, siis on Läti Vabariik rikkunud selle direktiivi artiklist 106 tulenevaid kohustusi.

—	mõista kohtukulud välja Läti Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Direktiivi 2013/59 artikli 106 kohaselt oli liikmesriikidel kohustus võtta vastu ja avaldada direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid 6. jaanuariks 2018. Lisaks olid liikmesriigid kohustatud edastama komisjonile direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud siseriiklike õigusnormide teksti.

Kuna Läti Vabariik ei ole võtnud kõiki vajalikke ülevõtmismeetmeid direktiivi täitmiseks või ei ole igal juhul neist komisjoni teavitanud, otsustas komisjon 29. septembril 2022 esitada Euroopa Kohtule käesoleva hagi, milles palutakse ELTL artikli 258 teise lõigu alusel tuvastada, et Läti Vabariik ei ole täitnud direktiivi artiklist 106 tulenevaid kohustusi.

---

(1)  ELT 2014, L 13, lk 1.

19. detsembril 2022 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Ungari

(Kohtuasi C-769/22)

(2023/C 54/19)

Kohtumenetluse keel: ungari

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: V. Di Bucci, K. Talabér-Ritz, L. Malferrari, J. Tomkin)

Kostja: Ungari

Hageja nõuded

Komisjon palus oma 19. detsembril 2022 esitatud hagis Euroopa Kohtul tuvastada, et Ungari on 2021. aasta LXXIX. seaduse teatavatesse seadustesse muudatuste tegemise kohta seoses pedofiilidest kurjategijate vastaste rangemate sanktsioonide ning laste katsega (a pedofil bűnelkövetőkkel szembeni szigorúbb fellépésről, valamint a gyermekek védelme érdekében egyes törvények módosításáról szóló 2021. évi LXXIX. törvény) vastuvõtmisega rikkunud oma liidu õigusest tulenevaid kohustusi järgmiselt:

1.

— Kuna Ungari on vastu võtnud keelu lubada alaealistel tutvuda sellise sisuga teabega, milles edendatakse või näidatakse sünnijärgsele soole vastavast identiteedist kõrvalekaldumist või soovahetust või homoseksuaalsust, siis on ta rikkunud elektroonilise kaubanduse direktiivi 2000/31/EÜ (1) artikli 3 lõiget 2, siseturu teenuste direktiivi 2006/123/EÜ (2) artikleid 16 ja 19, Europa Liidu toimimise lepingu artiklit 56 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 1, 7, 11 ja 21; — kuna Ungari on vastu võtnud keelu lubada alaealistel tutvuda sellise sisuga reklaamiga, milles edendatakse või näidatakse sünnijärgsele soole vastavast identiteedist kõrvalekaldumist või soovahetust või homoseksuaalsust, siis on ta rikkunud audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi 2010/13/EL (3) artikl 9 lõike 1 punkti c alapunkti ii, elektroonilise kaubanduse direktiivi 2000/31/EÜ artikli 3 lõiget 2, siseturu teenuste direktiivi 2006/123/EÜ artikleid 16 ja 19, Europa Liidu toimimise lepingu artiklit 56 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 1, 7, 11 ja 21; — kuna Ungari on kehtestanud lineaarsete audiovisuaalmeedia teenuste pakkujatele kohustuse, et kõik sellised pragrammid, mille põhisisu on sünnijärgsele soole vastavast identiteedist kõrvalekaldumine või soovahetus või homoseksuaalsus, tuleb klassifitseerida V kategooriasse ning neid saab seetõttu eetrisse anda ainult kella 22.00 ja 5.00 vahelisel ajavahemikul; ning välistas avalikes huvides teavitamiseks või ühiskondliku sisuga reklaamiks kvalifitseerimise, kui programmi põhisisu on sünnijärgsele soole vastavast identiteedist kõrvalekaldumine või soovahetus või homoseksuaalsus, siis on ta rikkunud audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi 2010/13/EL artikli 6a lõiget 1 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 1, 7, 11 ja 21; — kuna Ungari on kehtestanud ringhäälingunõukogule sellise kohustuse, mille kohaselt tal tuleb paluda meediateenuse pakkuja üle järelevalvet teostaval liikmesriigil võtta tõhusad meetmed ringhäälingunõukogu kindlakstehtud õigusrikkumise lõpetatamiseks, siis on ta rikkunud audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi 2010/13/EL artiklit 2 ning artikli 3 lõiget 1; — kuna Ungari on vastu võtnud keelu, mille kohaselt tegevus, mis käsitleb seksuaalkultuuri, suguelu, soolist sättuvust ja seksuaalset arengut, ei tohi ola suunatud sünnijärgsele soole vastavast identiteedist kõrvalekaldumise või soovahetuse või homoseksuaalsuse edendamisele, siis on ta rikkunud siseturu teenuste direktiivi 2006/123/EÜ artikleid 16 ja 19, Europa Liidu toimimise lepingu artiklit 56 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 1, 7, 11 ja 21.

2.	Kuna Ungari on vastu võtnud punktis 1 viidatud eeskirjad, siis on ta rikkunud Europa Liidu lepingu artiklit 2.

3.

Kuna Ungari on kehtestanud asutusele, kellel on vahetu juurdepääs registreeritud isikuandmetele, kohustuse teha selleks õigustatud isikule kättesaadavaks lapsi ahistanud, nende soolist enesemääramisõigust rikkunud või soolise moraali vastase kuriteo toime pannud isikute registreeritud andmed, siis on ta rikkunud isikuandmete kaitse üldmääruse (EL) 2016/679 artiklit 10 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 8 lõiget 2.

4.	Mõista kohustukulud välja Ungarilt.

Väited ja peamised argumendid

Ungari parlament võttis 15. juunil 2021 vastu 2021. aasta LXXIX. seaduse teatavatesse seadustesse muudatuste tegemise kohta seoses pedofiilidest kurjategijate vastaste rangemate sanktsioonide ning laste katsega (a pedofil bűnelkövetőkkel szembeni szigorúbb fellépésről, valamint a gyermekek védelme érdekében egyes törvények módosításáról szóló 2021. évi LXXIX. törvény), mis jõustus 8. juulil 2021. Seadus sisaldab mitut erinevate õigusnormide muudatust, mis käsitlevad muu hulgas audiovisuaalmeedia teenuseid, reklaami, e-kaubandust ja haridust. Muudatustes nähakse ette mitu keeldu ja piirangut seoses sünnijärgsele soole vastavast identiteedist kõrvalekaldumiste või soovahetuse või homoseksuaalsuse edendamise ja/või näitamisega.

Komisjon alustas 15. juulil 2021 Ungari vastu seoses 2021. aasta LXXIX. seadusega kohustuste rikkumise menetluse.

Kuna komisjon leidis, et Ungari vastus ei ole rahuldav, siis saatis ta kohustuste rikkumise menetluse järgmises etapis 2. detsembril 2021 Ungarile põhjendatud arvamuse.

Kuna komisjon leidis, et põhjendatud arvamusele antud vastus ei ole rahuldav, siis otsustas ta pöörduda Euroopa Kohtusse, selleks et kohus tuvastaks, et Ungari on rikkunud oma kohustusi, mis tulenevad audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi 2010/13/EL artiklist 2, artikli 3 lõikest 1, artikli 6a lõikest 1, artikli9 lõike 1 punkti c alapunktist ii, elektroonilise kaubanduse direktiivi 2000/31/EÜ artikli 3 lõikest 2, siseturu teenuste direktiivi 2006/123/EÜ artiklitest 16 ja 19, isikuandmete kaitse üldmääruse (EL) 2016/679 artiklist 10, Europa Liidu toimimise lepingu artiklist 56 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitest 1 ja 7, artikli 8 lõikest 2 ning artiklitest 11 ja 21, samuti Euroopa Liidu lepingu artiklist 2.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT 2000, L 178, lk 1; ELT eriväljaanne 13/25, lk 399).

(2)  ELT 2006, L 376, lk 36.

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiiv 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (ELT 2010, L 95, lk 1).

20. detsembril 2022 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Slovaki Vabariik

(Kohtuasi C-773/22)

(2023/C 54/20)

Kohtumenetluse keel: slovaki

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: advokaadid L. Armati, R. Lindenthal ja M. Mataija)

Kostja: Slovaki Vabariik

Hageja nõuded

—

tuvastada, et kuna Slovaki Vabariik ei ole Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (1) artikli 2 lõiget 3, artikli 6 esimese lõigu punkti b, artikli 7 lõiget 4, artikli 14 lõikeid 1 ja 4, artikli 35 lõiget 3, artikli 41 lõike 1 punkti c, artikli 42 lõike 2 punkte a, c, f ja j ning artikli 50 lõiget 1 koostoimes VII lisa punktiga d ning artikli 55a lõikega 2 riigisisesesse õigusesse nõuetekohaselt üle võtnud, siis on Slovaki Vabariik rikkunud nendest direktiivi sätetest tulenevaid kohustusi;

—	mõista kohtukulud välja Slovaki Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Direktiivi 2005/36/EÜ ülevõtmise tähtaeg lõppes 20. oktoobril 2007 ning direktiivi 2013/55/EL (2), millega muudeti direktiivi 2005/36/EÜ, lõppes 18. jaanuaril 2016. Slovaki Vabariik ei ole direktiivi 2005/36/EÜ artikli 2 lõiget 3, artikli 6 esimese lõigu punkti b, artikli 7 lõiget 4, artikli 14 lõikeid 1 ja 4, artikli 35 lõiget 3, artikli 41 lõike 1 punkti c, artikli 42 lõiget 2 ning artikli 50 lõiget 1 koostoimes VII lisa punktiga d ja artikli 55a lõikega 2 riigisisesesse õigusesse üle võtnud või ei ole neid nõuetekohaselt üle võtnud.

---

(1)  ELT 2005, L 255, lk 22.

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta direktiiv 2013/55/EL, millega muudetakse direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta ning määrust (EL) nr 1024/2012 siseturu infosüsteemi kaudu tehtava halduskoostöö kohta (ELT 2013, L 354, lk 132).

Üldkohtu 6. detsembri 2022. aasta määrus – G. J. Riedel versus EUIPO – BrewDog (Punk)

(Kohtuasi T-720/21) (1)

(Euroopa Liidu kaubamärk - Vastulausemenetlus - Vastulause tagasivõtmine - Otsuse tegemise vajaduse äralangemine)

(2023/C 54/21)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: G. J. Riedel GmbH (Kufstein, Austria) (esindaja: advokaat D. Terheggen)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) (esindajad: I. Harrington ja D. Gája)

Teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses: BrewDog plc (Ellon, Ühendkuningriik)

Ese

Hageja palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) esimese apellatsioonikoja 12. juuli 2021. aasta otsus (asi R 291/2020-1).

Resolutsioon

1.	Otsuse tegemise vajadus on ära langenud.

2.	Jätta G. J. Riedel GmbH kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) kohtukulud.

---

(1)  ELT C 11, 10.1.2022.

12. detsembril 2022 esitatud hagi – TJ jt versus nõukogu

(Kohtuasi T-775/22)

(2023/C 54/22)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hagejad: TJ ja teised seitse hagejat (esindaja: advokaat J. Janssen)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tunnistada käesolevas hagis esitatud tühistamisnõuded vastuvõetavaks;

—	tühistada nõukogu 6. oktoobri 2022. aasta määruse (EL) 2022/1854, mis käsitleb kõrgete energiahindadega seotud erakorralisi sekkumismeetmeid (1) (edaspidi „vaidlustatud määrus“) III peatükk;

—	teise võimalusena tühistada vaidlustatud määruse artikkel 15, kuna sellega lubatakse tagasiulatuvalt koguda solidaarsuspanust aastal 2022, ja

—	mõista kohtukulud välja nõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kaks väidet.

1.	Esimene väide, et vaidlustatud määrus võeti vastu vääralt ELTL artikli 122 lõike 1 alusel, ning selle oleks pidanud võtma nõukogu ühehäälselt pärast Euroopa Parlamendiga konsulteerimist ja seadusandliku erimenetluse kohaselt, kuna vaidlustatud määrus sisaldab maksumeetmeid.

2.	Teine väide, et vaidlustatud määrus rikub õigust omandile, mis on sätestatud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklis 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 17, samuti seaduslikkuse ja õiguskindluse liidu põhimõtteid, kuna vaidlustatud määrus lubab tagasiulatuvat kohaldamist.

---

(1)  ELT 2022, L 261 I, lk 1.

20. detsembril 2022 esitatud hagi – TV ja TW versus nõukogu

(Kohtuasi T-795/22)

(2023/C 54/23)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hagejad: TV ja TW (esindaja: advokaat J. Janssen)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tunnistada käesolevas hagis esitatud tühistamisnõue vastuvõetavaks;

—	tühistada nõukogu 6. oktoobri 2022. aasta määrus (EL) 2022/1854, mis käsitleb kõrgete energiahindadega seotud erakorralisi sekkumismeetmeid (1) (edaspidi „vaidlustatud määrus“), kuna sellega lubatakse tagasiulatuvalt koguda solidaarsuspanust aastal 2022, ja

—	mõista kohtukulud välja nõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Oma hagi põhjenduseks esitab hageja ühe väite, et vaidlustatud määrus rikub õigust omandile, mis on sätestatud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklis 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 17, samuti seaduslikkuse ja õiguskindluse liidu põhimõtteid, kuna vaidlustatud määrus lubab tagasiulatuvat kohaldamist.

---

(1)  ELT 2022, L 261 I, lk 1.

21. detsembril 2022 esitatud hagi – Drinks Prod versus EUIPO – Coolike-Regnery (VIVIASEPT)

(Kohtuasi T-796/22)

(2023/C 54/24)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: Drinks Prod Srl (Păntășești, Rumeenia) (esindajad: advokaadid I. Speciac ja V. Stănese)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Coolike-Regnery GmbH (Bensheim, Saksamaa)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi taotleja: hageja

Vaidlusalune kaubamärk: ELi kujutismärgi „VIVIASEPT“ taotlus – registreerimistaotlus nr 18 329 344

Menetlus EUIPOs: vastulausemenetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO viienda apellatsioonikoja 29. septembri 2022. aasta otsus asjas R 488/2022-5

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus;

—	kohustada EUIPOt registreerima taotluse nr 18 329 344 alusel ELi kaubamärk („VIVIASEPT“) kõigi taotluses nimetatud klassidesse 3 ja 5 kuuluvate kaupade ja teenuste jaoks.

Väide

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

22. detsembril 2022 esitatud hagi – Palírna U Zeleného stromu versus EUIPO – Bacardi (B42V)

(Kohtuasi T-800/22)

(2023/C 54/25)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: Palírna U Zeleného stromu a.s. (Ústí nad Labem, Tšehhi Vabariik) (esindaja: advokaat J. Kindl)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Bacardi & Co. Ltd (Meyrin, Šveits)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi taotleja: hageja

Vaidlusalune kaubamärk: ELi kaubamärgi „B42V“ taotlus – registreerimistaotlus nr 17 987 536

Menetlus EUIPOs: vastulausemenetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO teise apellatsioonikoja 3. oktoobri 2022. aasta otsus asjas R 1240/2021-2

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

muuta vaidlustatud otsust nii, et a. tühistada vastulausete osakonna 20. mai 2021. aasta otsus B 3 077 353 osas, milles vastulausete osakond rahuldas vastulause, mille oli teine menetluspool apellatsioonikojas esitanud vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotluse peale, ja b. jätta täies ulatuses rahuldamata vastulause, mille oli teine menetluspool apellatsioonikojas esitanud vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotluse peale,

—	mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

Väited

—

Apellatsioonikoda (ja vastulausete osakond) kohaldasid valesti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 47 lõikeid 2 ja 3, kuna nad jõudsid järeldusele, et esineb varasema kaubamärgi nr 999 938 tegelik kasutamine; tõendid, mille oli esitanud teine menetluspool apellatsioonikojas, ei võimaldanud järeldada, et varasemat kaubamärki tegelikult kasutati;

—

Apellatsioonikoda (ja vastulausete osakond) kohaldasid valesti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõiget 5, kuna nad leidsid, et kõnealused kaubamärgid on sarnased; vaidlusalune kaubamärk ja varasemad õigused on erinevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punktist b ja lõigetest 4 ja 5 tulenevalt.

23. detsembril 2022 esitatud hagi – 3M versus EUIPO (Kahe kollase helkurriba ja nende vahel oleva hõbehalli riba kujutis)

(Kohtuasi T-801/22)

(2023/C 54/26)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: 3M Company (St. Paul, Minnesota, Ameerika Ühendriigid) (esindajad: advokaadid T. de Haan ja S. Vandezande)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusalune kaubamärk: ELi kujutismärgi „Kahe kollase helkurriba ja nende vahel oleva hõbehalli riba kujutis“ taotlus – registreerimistaotlus nr 16 438 962

Vaidlustatud otsus: EUIPO esimese apellatsioonikoja 11. oktoobri 2022. aasta otsus asjas R 1151/2018-1

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus;

—	mõista EUIPO-lt välja kohtukulud ja hageja menetluskulud EUIPO esimeses apellatsioonikojas.

Väide

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti e alapunkti ii rikkumine.

28. detsembril 2022 esitatud hagi – ExxonMobil Producing Netherlands ja Mobil Erdgas-Erdöl versus nõukogu

(Kohtuasi T-802/22)

(2023/C 54/27)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: ExxonMobil Producing Netherlands BV (Breda, Madalmaad), Mobil Erdgas-Erdöl GmbH (Hamburg, Saksamaa) (esindajad: advokaadid O. Brouwer, W. Knibbeler ja A. Pliego Selie)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada nõukogu 6. oktoobri 2022. aasta määruse (EL) 2022/1854, mis käsitleb kõrgete energiahindadega seotud erakorralisi sekkumismeetmeid (1), artiklid 14, 15 ja 16 osas, milles EMPNile ja MEEG-le pannakse solidaarsuskohustus, kuna nad on toornafta-, maagaasi-, kivisöe- ja rafineerimissektoris tegutsevad liidu äriühingud ja püsivad tegevuskohad;

—	mõista hageja kohtukulud, seal hulgas võimalike menetlusse astujate kohtukulud välja Euroopa Liidu Nõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja seitse väidet.

1.	Esimene väide, et puudub pädevus, kuna määruse (EL) 2022/1854 artiklid 14, 15 ja 16 rikuvad Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikes 1 ja artikli 5 lõikes 1 sätestatud pädevuse andmise põhimõtet.

2.	Teine väide, et puudub pädevus, kuna Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 122 lõige 1 ei ole kehtiv õiguslik alus.

3.	Kolmas väide, et rikuti aluslepinguid, kuna määruse (EL) 2022/1854 artiklid 14, 15 ja 16 rikuvad võrdse kohtlemise üldpõhimõtet, mis on sätestatud ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 20 ja 21.

4.	Neljas väide, et rikuti aluslepinguid, kuna määruse (EL) 2022/1854 artiklid 14, 15 ja 16 rikuvad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 17.

5.	Viies väide, et rikuti aluslepinguid, kuna määruse (EL) 2022/1854 artiklid 14, 15 ja 16 rikuvad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 16.

6.	Kuues väide, et aluslepingute kohaldamisel rikuti õigusriigi põhimõtet, kuna määruse (EL) 2022/1854 artiklid 14, 15 ja 16 rikuvad Euroopa Liidu lepingu artikli 5 lõikes 4 sätestatud proportsionaalsuse üldpõhimõtet, ja

7.	Seitsmes väide, et aluslepingute kohaldamisel rikuti õigusriigi põhimõtet, kuna määruse (EL) 2022/1854 artiklid 14, 15 ja 16 rikuvad õiguskindluse üldpõhimõtet ja tagasiulatuva jõu puudumise eeldust.

---

(1)  ELT 2022, L 261 I, lk 1.

4. jaanuaril 2023 esitatud hagi – Enmacc versus komisjon

(Kohtuasi T-1/23)

(2023/C 54/28)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Enmacc GmbH (München, Saksamaa) (esindajad: advokaadid A. von Bonin, A. Pliego Selie ja T. van Helfteren)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada komisjoni 12. detsembri 2022. aasta otsus korraldada hankemenetlus läbirääkimistega menetlusena hanketeadet avaldamata, jätta hageja kutsumata osalemiseks hankemenetluses ENER/2022/NP/0041 ning jätta hageja taotlus sellesse hankemenetlusse kutsumiseks sõnaselgelt rahuldamata;

—	teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus osas, milles see ei väljenda selgelt komisjoni otsust korraldada läbirääkimistega menetlus hanketeadet avaldamata ja jätta hageja hankemenetlusse ENER/2022/NP/0041 kutsumata, ja

—	mõista hageja kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kolm väidet.

1.

Esimene väide, et vaidlustatud otsus rikub Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määruse (EL, Euroatom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (1), artikli 164 lõike 5 punkti f ja I lisa punkti 11.1 alapunkti c.

2.	Teine väide, et vaidlustatud otsus rikub läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid.

3.	Kolmas väide, et vaidlustatud otsuses ei ole esitatud põhjendusi, rikkudes sellega Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 kolmandat taanet ja ELTL artikli 296 lõiget 2.

---

(1)  ELT 2018, L 193, lk 1.