15.12.2022

Euroopa Liidu Teataja

C 476/1

NÕUKOGU SOOVITUS,

8. detsember 2022,

mis käsitleb taskukohasele kvaliteetsele pikaajalisele hooldusele juurdepääsu

(2022/C 476/01)

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 292 koostoimes artikli 153 lõike 1 punktiga k,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut

ning arvestades järgmist:

(1)

Kättesaadav, taskukohane ja kvaliteetne pikaajaline hooldus võimaldab hooldust vajavatel inimestel olla võimalikult kaua iseseisvad ja elada väärikalt. See aitab kaitsta inimõigusi, edendada sotsiaalset progressi ja põlvkondade solidaarsust ning võidelda sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu; samuti võib see aidata luua töökohti.

(2)

Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon kuulutasid 2017. aasta novembris välja Euroopa sotsiaalõiguste samba, (1) milles on esitatud 20 põhimõtet, et toetada hästitoimivaid ja õiglasi tööturge ning sotsiaalhoolekandesüsteeme. 2. põhimõttega edendatakse soolist võrdõiguslikkust, soodustades naiste ja meeste võrdset kohtlemist ja võrdseid võimalusi kõigis valdkondades. 9. põhimõttega edendatakse hoolduskohustusega inimeste õigust töö- ja eraelu tasakaalule. 10. põhimõttes rõhutatakse töötajate õigust kõrgetasemelisele kaitsele töötervishoiu ja -ohutuse vallas. 17. põhimõttes tunnustatakse puuetega inimeste õigust kaasamisele, eelkõige teenustele, mis võimaldavad neil osaleda tööturul ja ühiskonnas. Pikaajalist hooldust käsitleva 18. põhimõtte kohaselt on igaühel õigus kvaliteetsetele ja taskukohastele pikaajalise hoolduse teenustele, eriti koduhoolduse ja kogukonnapõhise hoolduse teenustele.

(3)

Pikaajalise hoolduse teenuseid, mida korraldavad avaliku sektori asutused riigi, piirkonna või kohalikul tasandil, peetakse eelkõige üldist huvi pakkuvateks sotsiaalteenusteks, kuna neil on selge sotsiaalne funktsioon. Need teenused võimaldavad kõigi hooldust vajavate inimeste, sealhulgas eakate sotsiaalset kaasatust ja kaitsevad nende põhiõigusi.

(4)

Vastavalt Euroopa Komisjoni tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraadi ning sotsiaalkaitsekomitee pikaajalist hooldust käsitlevale aruandele „Long-term care report: trends, challenges and opportunities in an ageing society“ (2) (edaspidi „pikaajalist hooldust käsitlev 2021. aasta aruanne“) on enamik hooldajaid naised. Soopõhine lõhe hooldustöö jaotamisel on üks peamisi soolise ebavõrdsuse põhjustajaid tööturul. Naistel on keskmiselt väiksem sissetulek, sealhulgas pension, ja neil võib olla vähem võimalusi endale pikaajalist hooldust lubada; samal ajal elavad nad kauem kui mehed ja vajavad hooldust seega rohkem ning nad seisavad kogu oma elu vältel silmitsi suurema vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohuga. Seetõttu aitaks soolisele võrdõiguslikkusele kaasa piisavad ja taskukohased ametliku pikaajalise hoolduse teenused koos poliitikameetmetega, mis on suunatud selle sektori töötingimuste parandamisele ning tasustatud töö ja hoolduskohustuste ühitamisele.

(5)

Käesoleva soovitusega edendatakse Euroopa Liidu põhiõiguste harta (3) artiklite 21, 23, 24, 25, 26, 31, 33 ja 34 kohaldamist; need hõlmavad diskrimineerimiskeeldu, naiste ja meeste võrdõiguslikkust, lapse õigusi, eakate õigusi, puuetega inimeste integreerimist ühiskonda, häid ja õiglasi töötingimusi ja õigust pere- ja tööelule ning sotsiaalkindlustusele ja sotsiaalabile.

(6)	Käesolevas soovituses järgitakse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, milles tunnustatakse kõigi puuetega inimeste võrdset õigust elada kogukonnas iseseisvalt ja omada teistega võrdseid valikuvõimalusi.

(7)

Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskavas, mille komisjon võttis vastu 4. märtsil 2021, kuulutati välja pikaajalise hoolduse algatus, et luua poliitikareformide raamistik sellise jätkusuutliku pikaajalise hoolduse arendamiseks, mis tagab abivajajatele parema juurdepääsu kvaliteetsetele teenustele, ning julgustati liikmesriike investeerima tervishoiu- ja hooldustöötajatesse, parandades nende töötingimusi ja juurdepääsu koolitusele.

(8)

Pikaajalist hooldust käsitlevas 2021. aasta aruandes rõhutatakse, et nõudlus kvaliteetse pikaajalise hoolduse järele kasvab ning et selle pakkumise suurendamine võib aidata kaasa soolise võrdõiguslikkuse ja sotsiaalse õigluse saavutamisele. Kõnealuses aruandes nimetatakse pikaajalise hoolduse peamiste probleemidena juurdepääsu, taskukohasust ja kvaliteeti ning oluliseks teguriks sobivat tööjõudu, mis aitaks rahuldada kasvavat nõudlust kvaliteetsete teenuste järele; samal ajal rõhutatakse, et mitteametliku hooldusega kaasnevad sageli tähelepanuta jäetud kulud.

(9)

Elanikkonna vananemine eeldatavasti suurendab nõudlust pikaajalise hoolduse järele, kuna vanemaealisusega on seotud funktsionaalse võimekuse vähenemine ja vajadus pikaajalise hoolduse järele. Pikaajalist hooldust käsitleva 2021. aasta aruande kohaselt suureneb 65-aastaste ja vanemate inimeste arv järgmise 30 aasta jooksul eeldatavalt 41 %, st 92,1 miljonilt 2020. aastal 130,2 miljonile 2050. aastal, 80-aastaste ja vanemate inimeste arv aga suureneb eeldatavalt 88 %, st 26,6 miljonilt 2020. aastal 49,9 miljonile 2050. aastal.

(10)

COVID-19 pandeemial on olnud pikaajalise hoolduse süsteemidele negatiivne mõju ja see on süvendanud paljusid juba varem esinenud struktuurseid puudusi, eelkõige kvaliteetsete teenuste puudust ja töötajate nappust, ning toonud esile pakilise vajaduse tugevdada pikaajalise hoolduse süsteemide vastupidavust ja suurendada jõupingutusi isikliku sõltumatuse parandamiseks ja iseseisva toimetuleku võimaldamiseks.

(11)

Euroopa Komisjoni ja majanduspoliitika komitee rahvastiku vananemist käsitleva aruande „The 2021 Ageing Report – Economic and Budgetary Projections for the EU Member States (2019–2070)“ kohaselt on pikaajalise hoolduse riikliku rahastamise tase liikmesriigiti väga erinev – mõned riigid investeerivad vähem kui 1 % SKPst, teised aga kulutavad üle 3 % SKPst. 2019. aastal moodustasid kõnealuse aruande kohaselt avaliku sektori kulutused pikaajalisele hooldusele 1,7 % liidu SKPst, mida on vähem kui mitteametlike hooldajate osutatud pikaajalise hoolduse tundide hinnanguline väärtus, mis on ligikaudu 2,5 % liidu SKPst (4). Liikmesriikides, kus avaliku sektori kulutused pikaajalisele hooldusele on väikesed, on ametlike pikaajalise hoolduse teenuste kasutamine piiratum. Kasvav nõudlus pikaajalise hoolduse järele suurendab survet avaliku sektori kulutustele ning sunnib samal ajal parandama pikaajalise hoolduse kulutõhusust, näiteks tervise edendamise ja ennetuspoliitika, teenuste parema integreerimise ja suunamise, andmete ja tõendite kogumise ning uute ja digitehnoloogiate kasutamise kaudu. Riigi rahanduse jätkusuutlikkuse seisukohast on oluline pikaajalise hoolduse jätkusuutlikku rahastamist soodustav poliitika, eriti arvestades liidu vananevat elanikkonda ja tööjõu vähenemist.

(12)	Peamiselt mitteametlikust hooldusest sõltumine ei ole jätkusuutlik ning oodata on ametliku hoolduse vajaduse ja avaliku sektori eelarvele avalduva surve kasvu.

(13)

Pikaajalise hoolduse sotsiaalkaitsega kaetus on piiratud ja kulud on sageli tõsine takistus pikaajalisele hooldusele juurdepääsul. Paljude leibkondade jaoks on raha puudumine peamiseks põhjuseks, miks ei kasutata või ei kasutata rohkem kutselise koduhoolduse teenuseid. Ilma piisava sotsiaalkaitseta võivad pikaajalise hoolduse hinnangulised kogukulud olla sageli suuremad kui inimese sissetulek. Kuigi sotsiaalkaitse korraldus on liikmesriigiti erinev, on avaliku sektori toetus mõnes liikmesriigis kättesaadav vaid väikesele osale pikaajalist hooldust vajavatest inimestest. Isegi kui sotsiaalkaitse on olemas, ei ole see sageli piisav, sest hinnangute kohaselt jääks isegi pärast toetuse saamist keskmiselt peaaegu pool pikaajalise hoolduse vajadusega eakatest pärast koduhoolduse omaosaluskulude katmist allapoole vaesuspiiri.

(14)

Paljudel inimestel puudub juurdepääs pikaajalisele hooldusele, mida nad vajavad, seetõttu, et teenuseid pakutakse üldiselt vähe, ning muu hulgas ka pikaajalise hoolduse võimaluste piiratuse ja territoriaalsete lõhede tõttu. Paljudes liikmesriikides on pikaajalise hoolduse teenuste valik piiratud. Kui on võimalik valida, siis peamiselt mitteametliku hoolduse, mida enamasti pakuvad naised, ja hoolekandeasutuses toimuva hoolduse vahel. Koduhoolduse ja kogukonnapõhise pikaajalise hoolduse pakkumine on endiselt väike. Lisaks muudavad võrdse juurdepääsu pikaajalisele hooldusele raskeks territoriaalsed erinevused pikaajalise hoolduse pakkumises, eriti maapiirkondades ja rahvastikukaoga piirkondades. Veelgi piiratum on valik puuetega inimeste jaoks, kuna juurdepääs hooldusteenustele on ebaühtlane. Tunnistades pikaajalise hoolduse korralduse mitmekesisust liikmesriikides, võivad pikaajalise hoolduse teenuste osutajate tugevad avalikud võrgustikud, millel on piisavad inimressursid ja rahalised vahendid, aidata parandada juurdepääsu pikaajalise hoolduse teenustele.

(15)

Pikaajalise hoolduse puhul sõltub kvaliteet tõhusast kvaliteedi tagamise mehhanismist, mis paljudes liikmesriikides puudub või on alarahastatud. Sageli on ebapiisav koduhoolduse ja kogukonnapõhise hoolduse kvaliteedi tagamine. Kuigi hoolekandeasutustes pakutava hoolduse kvaliteet on paremini reguleeritud, keskenduvad kvaliteedistandardid sageli kliinilistele tulemustele ega käsitle piisavalt hooldatavate elukvaliteeti ja nende võimet iseseisvalt toime tulla. Isegi kui kvaliteedistandardid on kehtestatud, ei ole alati tõhus nende järgimise tagamine, sageli ebapiisava halduskorralduse või ressursside puudumise tõttu. Rangelt nii avaliku kui ka erasektori hooldusteenuste osutajate suhtes kohaldatavate kvaliteedistandardite puudumine võib tuua kaasa olukorra, kus hooldusteenuse saajad jäetakse hooletusse ja neid väärkoheldakse ning hooldajatel on kehvad töötingimused. Pikaajalise hoolduse riiklik kvaliteediraamistik, mis on kohandatud riigi kontekstile ja töökorraldusele, võib aidata neid probleeme käsitleda. Sellise raamistiku võib kujundada konkreetseteks kvaliteediraamistikeks pikaajalise hoolduse osutamise ja haldamise eri tasandite või eri hoolduskeskkondade jaoks.

(16)

Pikaajalisel hooldusel on suur sotsiaalne väärtus ja töökohtade loomise potentsiaal, kuid liikmesriikidel on raskusi hooldustöötajate tööle meelitamise ja tööl hoidmisega muu hulgas ebapiisavate oskuste, raskete töötingimuste ja väikeste palkade tõttu. Sektori tööjõupuudusega tegelemiseks on veel kasutamata võimalusi. Sellised meetmed võiksid vastavalt riiklikele vajadustele ja oludele olla suunatud osalise tööajaga töötajatele, kes soovivad oma tööaega suurendada, töötutele ja mitteaktiivsetele endistele hooldajatele, kutselistele pikaajalise hoolduse töötajatele, kes soovivad oma pensionile jäämist edasi lükata, ja üliõpilastele. Ilma, et see piiraks liikmesriikide pädevust reguleerida riiki lubamist, sealhulgas selliste kolmandate riikide kodanike hulka, kellel lubatakse siseneda riiki töötamise eesmärgil, võib õiguslike ja eetiliste võimaluste uurimine pikaajalise hoolduse töötajate jaoks aidata kaasa tööjõudpuuduse küsimuse lahendamisele.

(17)

Hooldussektoris nõutakse üha keerukamaid oskusi. Oskused on kombinatsioon teadmistest, suutlikkusest ja suhtumisest, mis võimaldavad üksikisikul asjaomases kontekstis ülesannet või tegevust edukalt ellu viia. Lisaks traditsioonilistele oskustele ja pädevusele peavad hooldajatel sageli olema tehnoloogilised eksperditeadmised, mis on seotud uute tehnoloogiate kasutamisega, digioskused ja suhtlemisoskused (sageli võõrkeeles) ning oskused tulla toime keerukate vajadustega ja töötada valdkondadevahelistes meeskondades. Ilma asjakohase haridus- ja koolituspoliitikata, sealhulgas töökohal, võivad vajaminevad oskused olla paljude jaoks takistuseks sektorisse sisenemisel või seal edasiliikumisel.

(18)

Kutseliste hooldajate töötervishoiu ja tööohutuse alane koolitus on sageli puudulik, neil on ebatüüpiline töökorraldus, ebakorrapärane tööaeg, vahetustega töö, lüngad sotsiaalkaitses, füüsiline või vaimne pinge ja väike palk. Sektori väikeste palkade põhjus võib muu hulgas olla pikaajalise hoolduse töötajate vähene hõlmatus kollektiivlepingutega ja avaliku sektori piiratud kulutused pikaajalisele hooldusele.

(19)

Teatavatel töötajarühmadel (sealhulgas hooldatava juures elavad hooldustöötajad ja pikaajalist hooldust pakkuvad koduhooldajad) on eriti rasked töötingimused, sealhulgas väike palk, ebasoodne tööaja korraldus, deklareerimata töö, ebapiisav sotsiaalkaitse, oluliste töötajakaitsereeglite mittetäitmine ja ebatüüpilised tööhõivevormid. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2011. aasta koduabiliste konventsioonis (nr 189) on sätestatud põhiõigused ja aluspõhimõtted ning selles nõutakse riikide pädevatelt asutustelt mitmesuguste meetmete võtmist, et tagada koduabilistele inimväärsed töötingimused.

(20)

Pikaajalise hoolduse pakkumisel on olnud väga oluline mitteametlik hooldus, sest mitteametlikud hooldajad, peamiselt naised, võtavad suurema osa hoolduskoormusest traditsiooniliselt enda kanda, sageli seetõttu, et ametlik pikaajaline hooldus ei ole kättesaadav ega taskukohane. Teisest küljest otsustavad paljud inimesed eelisjärjekorras pakkuda või saada mitteametlikku hooldust. Mitteametliku hoolduse pakkumine võib siiski mõjuda halvasti hooldaja füüsilisele ja vaimsele tervisele ning vähendada tema heaolu; samuti takistab see märkimisväärselt töölkäimist, eriti naiste puhul. See mõjutab vahetult hooldajate praegust sissetulekut ja nende sissetulekut vanemas eas pensioniõiguste vähema omandamise tõttu, mis võib olla veelgi märkimisväärsem hooldajate puhul, kellel on lisaks lapsehoolduskohustus. Seetõttu on hea töö- ja eraelu tasakaal ning parem töö ja hoolduskohustuste ühitamine vajalikud kõigi mitteametlike hooldajate, nii meeste kui ka naiste jaoks. Lisaks ei ole mõnel juhul mitteametlikel hooldajatel juurdepääsu piisavale sotsiaalkaitsele ning nad ei saa hooldustegevuseks piisavat otsest ja/või kaudset toetust, sealhulgas rahalist toetust. Oskuste valideerimist toetavad meetmed võivad aidata neid, kes on huvitatud ametlikule hooldustegevusele üleminekust. Krooniliselt haige pereliikmega lastel ja noortel on tavaliselt rohkem vaimse tervise probleeme ja enam raskusi, millel on pikaajaline mõju nende sissetulekule ja ühiskonda kaasamisele.

(21)

Pikaajalise hoolduse korraldus on liidu piires erinev. Pikaajalist hooldust korraldatakse sageli keerukas tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenuste süsteemis ning mõnikord ka muud liiki toetusena (nt eluase või kohalik tegevus). Erinevusi on ka kutseliste hooldajate tööalases staatuses, riikliku, piirkondliku ja kohaliku haldustasandi rollides, avaliku ja erasektori ning ühistute rollides. Samuti kasutatakse pikaajalise hoolduse seireks erinevaid näitajaid ja haldusandmed ei ole sageli liidu tasandil kättesaadavad või võrreldavad.

(22)

Pikaajalise hoolduse sidusrühmadeks on pikaajalist hooldust vajavad isikud, nende pereliikmed ja neid esindavad organisatsioonid, asjakohased riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused, sotsiaalpartnerid, kodanikuühiskonna organisatsioonid, pikaajalise hoolduse teenuste osutajad ning sotsiaalse kaasamise ja integratsiooni edendamise ja põhiõiguste kaitse eest vastutavad asutused, sealhulgas võrdõiguslikkust edendavad riiklikud asutused. Ametiasutustele on pikaajalise hoolduse teenuste osutamisel olulisteks partneriteks sotsiaalmajanduses osalejad, sealhulgas ühistud, vastastikuse abi ühingud, ühendused ja sihtasutused ning sotsiaalsed ettevõtted.

(23)

Pikaajalise hooldusega seotud probleeme on esile toonud Euroopa poolaasta protsess, mida toetab sotsiaalvaldkonna tulemustabel, ning selle tulemusena saavad mõned liikmesriigid selles valdkonnas riigipõhiseid soovitusi. Nõukogu otsusega (EL) 2022/2296 (5) vastu võetud liikmesriikide tööhõivepoliitika suunistes rõhutatakse, et on oluline tagada taskukohase, juurdepääsetava ja kvaliteetse pikaajalise hoolduse kättesaadavus. Sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse avatud koordinatsiooni meetodi eesmärk on edendada kättesaadavat, kvaliteetset ja jätkusuutlikku pikaajalist hooldust ning kõnealuse meetodiga toetatakse selle eesmärgi saavutamist seire, reformide mitmepoolse järelevalve, temaatilise töö ja vastastikuse õppimise kaudu. Sotsiaalkaitsekomitee töötas välja Euroopa sotsiaalteenuste, sealhulgas pikaajalise hoolduse kvaliteediraamistiku (6). Siiski puudub terviklik liidu raamistik pikaajalise hoolduse riiklike reformide suunamiseks.

(24)

Liit pakub pikaajalise hoolduse jaoks palju rahastamisvõimalusi, mis on suunatud eri rahastamisprogrammide konkreetsete õigusnormide kohastele erinevatele investeerimisprioriteetidele; nende programmide hulka kuuluvad Euroopa Regionaalarengu Fond (selle prioriteet on mujal kui elukohas osutatavad pere- ja kogukonnapõhise hoolduse teenused), Euroopa Sotsiaalfond+ ning selle tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni haru, õiglase ülemineku fond, programm „Euroopa horisont“, programm „EL tervise heaks“, programm „Digitaalne Euroopa“, tehniline tugi, et parandada tehnilise toe instrumendi kaudu riikide ametiasutuste suutlikkust reforme kavandada, arendada ja rakendada, ning taaste- ja vastupidavusrahastu COVID-19 rahastamiskõlblike reformide ja investeeringute jaoks pandeemiast taastumise kontekstis.

(25)

Käesolev soovitus põhineb liidu õigusel, mis käsitlevad läbipaistvaid ja prognoositavaid töötingimusi, näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 96/71/EÜ, (7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/1152 (8) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2022/2041, (9) töö- ja eraelu tasakaalu, näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/1158, (10) ning töötervishoidu ja tööohutust, näiteks nõukogu direktiiv 89/391/EMÜ, (11) nõukogu direktiiv 89/656/EMÜ, (12) nõukogu direktiiv 90/269/EMÜ, (13) nõukogu direktiiv 98/24/EÜ, (14)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/54/EÜ, (15) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88/EÜ, (16) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/37/EÜ (17) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/35/EL, (18) ja mida kohaldatakse pikaajalise hoolduse valdkonnas ning mis on selle puhul asjakohased.

(26)

Käesolev soovitus, milles austatakse täielikult subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet ning võttes arvesse pikaajalise hoolduse süsteemide, sealhulgas detsentraliseeritud süsteemide mitmekesisust ja erinevat organisatsioonilist ülesehitust, ei piira liikmesriikide õigust korraldada oma sotsiaalkaitsesüsteeme ega takista neil säilitamast või kehtestamast sotsiaalkaitset käsitlevaid sätteid, mis lähevad soovitatud sätetest kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA SOOVITUSE:

EESMÄRK JA KOHALDAMISALA

Käesoleva soovituse eesmärk on parandada kõigi seda vajavate inimeste juurdepääsu taskukohasele ja kvaliteetsele pikaajalisele hooldusele.

Soovitus puudutab kõiki pikaajalist hooldust vajavaid inimesi ning kõiki ametlikke ja mitteametlikke hooldajaid. Seda kohaldatakse kõigis vormides pakutava pikaajalise hoolduse suhtes.

MÕISTED

Käesolevas soovituses kasutatakse järgmisi mõisteid:

„pikaajaline hooldus“ – mitmesugused teenused ja tugi inimestele, kes sõltuvad vaimse ja/või füüsilise nõrkuse, haiguse ja/või puude tõttu pikema aja jooksul oma igapäevatoimingutes toetusest ja/või vajavad teatavat alalist õendusabi. Igapäevatoimingud, milleks toetust vajatakse, võivad olla enesehooldustoimingud, mida inimene peab iga päev tegema (igapäevatoimingud, nagu pesemine, riietumine, söömine, voodisse heitmine ja sealt üles saamine või toolile istumine ja sealt tõusmine, ringi liikumine, tualeti kasutamine ning põie- ja soolefunktsiooni kontrollimine), või võivad olla seotud iseseisva toimetulekuga (keerulisemad igapäevatoimingud, nagu toiduvalmistamine, rahaasjade haldamine, toidukaupade või isiklike asjade ostmine, kergemate või raskemate majapidamistööde tegemine ning telefoni kasutamine);

b)	„ametlik pikaajaline hooldus“ – pikaajaline hooldus, mida pakuvad kutselised pikaajalise hoolduse töötajad ja mis võib toimuda koduhoolduse, kogukonnapõhise hoolduse või hoolekandeasutuses pakutava hooldusena;

c)	„koduhooldus“ – ametlik pikaajaline hooldus, mida pakuvad hooldatava kodus üks või mitu kutselist pikaajalise hoolduse töötajat;

d)	„kogukonnapõhine hooldus“ – ametlik pikaajaline hooldus, mida pakutakse ja korraldatakse kogukonna tasandil, näiteks täiskasvanute päevahoiuteenuste või ajutise hooldusena;

e)	„hooldus hoolekandeasutuses“ – ametlik pikaajaline hooldus, mida pakutakse pikaajalise hoolduse asutuses elavatele inimestele;

f)	„mitteametlik hooldus“ – pikaajaline hooldus, mida pakub mitteametlik hooldaja, st hooldust vajava isiku sotsiaalsesse keskkonda kuuluv isik, sealhulgas partner, laps, vanem või mõni teine inimene, keda ei ole palgatud kutselise pikaajalise hoolduse töötajana;

„iseseisev toimetulek“ – pikaajalist hooldust vajava inimese võimalus elada kogukonnas, omades teistega võrdväärseid valikuvõimalusi, võimalus teistega võrdsetel alustel valida elukohta ja seda, kus ja kellega nad elavad, ning võimalus elada ilma, et nad oleks sunnitud järgima kindlat elukorraldust;

h)	„pikaajalist hooldust pakkuv koduhooldaja“ – isik, kes tegeleb majapidamistöödega ja pakub pikaajalist hooldust töösuhte raames;

i)	„hooldatava juures elav hooldustöötaja“ – pikaajalist hooldust pakkuv koduhooldaja, kes elab hooldatava leibkonnas ja pakub pikaajalist hooldust.

PIISAVUS, KÄTTESAADAVUS JA KVALITEET

Liikmesriikidel soovitatakse tagada sotsiaalkaitse piisavus pikaajaliseks hoolduseks, eelkõige tagades, et kõigil pikaajalist hooldust vajavatel inimestel on juurdepääs pikaajalisele hooldusele, mis on:

a)	õigeaegne, võimaldades pikaajalist hooldust vajavatel inimestel saada vajalikku hooldust niipea ja nii kaua, kui vaja;

b)	terviklik, kattes kõiki pikaajalise hoolduse vajadusi, mis tulenevad funktsionaalsete vaimsete ja/või füüsiliste võimete vähenemisest, mis tuvastatakse hindamise kaudu, mis tugineb selgetele ja objektiivsetele abikõlblikkuskriteeriumidele, ning toimub koostöös teiste toetus - ja heaoluteenustega;

c)	taskukohane, võimaldades pikaajalist hooldust vajavatel inimestel säilitada inimväärse elatustaseme ja kaitstes neid pikaajalise hoolduse vajadustest tuleneva vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest ning tagades nende väärikuse.

Liikmesriikidel soovitatakse viia pikaajalise hoolduse teenused jooksvalt vastavusse pikaajalise hoolduse vajadustega, tagades samal ajal pikaajalise hoolduse võimaluste ja hooldusvormide tasakaalustatud kombinatsiooni, et täita erinevaid pikaajalise hoolduse vajadusi, ja toetades hooldust vajavate inimeste valikuvabadust ja osalemist otsuste tegemises, sealhulgas:

a)	arendades ja/või täiustades koduhooldust ja kogukonnapõhist hooldust;

b)	kaotades territoriaalsed erinevused pikaajalise hoolduse kättesaadavuses ja sellele juurdepääsus, eriti maapiirkondades ja rahvastikukaoga piirkondades;

c)	võttes hooldusteenuste osutamisel kasutusele kättesaadava uuendusliku tehnoloogia ja kättesaadavad digilahendused, sealhulgas sõltumatuse ja iseseisva toimetuleku toetamiseks, käsitledes samal ajal digitaliseerimisest tulenevaid väljakutseid;

d)	tagades, et pikaajalise hoolduse teenused ja rajatised on kättesaadavad erivajadustega ja puuetega inimestele, ning austades kõigi puuetega inimeste võrdset õigust elada kogukonnas iseseisvalt ja omada teistega võrdseid valikuvõimalusi;

tagades, et pikaajalise hoolduse teenused oleksid hästi koordineeritud ennetus-, tervena ja aktiivsena vananemise ning tervishoiuteenustega ning et need toetaksid sõltumatust ja iseseisvat elu, oleksid võimalikult palju taastamisele suunatud või hoiaksid ära füüsiliste või vaimsete seisundite halvenemise.

Liikmesriikidel soovitatakse tagada, et kehtestatakse kvaliteedikriteeriumid ja -standardid kõigi pikaajalise hoolduse vormide suhtes, kohandatuna nende eripärale, ning kohaldada neid kriteeriume ja standardeid kõigi pikaajalise hoolduse teenuse osutajate suhtes, olenemata nende õiguslikust seisundist. Selleks kutsutakse liikmesriike üles tagama pikaajalise hoolduse riiklikku kvaliteediraamistiku, mis lähtub lisas kindlaks määratud kvaliteedipõhimõtetest ja mis sisaldab asjakohast kvaliteeditagamise mehhanismi, mis:

a)	tagab kvaliteedikriteeriumide ja -standardite järgimise kõigi pikaajalise hoolduse vormide puhul ja kõigi pikaajalise hoolduse teenuse osutajate poolt koostöös pikaajalise hoolduse teenuse osutajate ja seda teenust saavate inimestega;

b)	pakub pikaajalise hoolduse teenuse osutajatele stiimuleid ja suurendab nende suutlikkust, et minna minimaalsetest kvaliteedistandarditest kaugemale ja kvaliteeti pidevalt parandada;

c)	eraldab piisavad vahendid kvaliteedi tagamiseks riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil ning innustab pikaajalise hoolduse teenuse osutajaid eraldama rahalisi vahendeid kvaliteedijuhtimiseks;

d)	tagab asjakohasel juhul pikaajalise hoolduse kvaliteeti käsitlevate nõuete integreerimise avalikesse hangetesse;

e)	edendab sõltumatut iseseisvat toimetulekut ja kogukonda kaasatust kõigi pikaajalise hoolduse vormide puhul;

f)	tagab kõigi hooldust vajavate isikute ja kõigi hooldajate kaitse väärkohtlemise, ahistamise, hooletusse jätmise ja kõigi vägivallavormide vastu.

HOOLDAJAD

Liikmesriikidel soovitatakse toetada kvaliteetset tööhõivet ja õiglasi töötingimusi pikaajalises hoolduses, eelkõige:

a)	edendades pikaajalise hoolduse valdkonnas riiklikku sotsiaaldialoogi ja kollektiivläbirääkimisi, sealhulgas toetades selles sektoris atraktiivsete palkade, asjakohase töökorralduse ja mittediskrimineerimise kujundamist, austades samal ajal sotsiaalpartnerite sõltumatust;

edendades kõigi pikaajalise hoolduse töötajate töötervishoiu ja tööohutuse rangeimaid standardeid, sealhulgas kaitset ahistamise, väärkohtlemise ja igasuguse vägivalla eest, ilma et see piiraks töötervishoidu ja tööohutust käsitlevate liidu õigusaktide kohaldamist ning tagades nende tõhusa kohaldamise;

c)	tegeledes haavatavate töötajarühmade, näiteks pikaajalist hooldust pakkuvate koduhooldajate, hooldatava juures elavate hooldustöötajate ja võõrtöötajatest hooldajate probleemidega, sealhulgas sellise hooldustöö tõhusa reguleerimise ja kutseliseks muutmise kaudu.

Liikmesriikidel soovitatakse asjakohasel juhul koostöös sotsiaalpartnerite, pikaajalise hoolduse teenuse osutajate ja muude sidusrühmadega tegeleda oskuste vajaduste ja töötajate nappusega pikaajalises hoolduses, eelkõige:

a)	kavandades ja täiustades esma- ja täiendusõpet, et anda praegustele ja tulevastele pikaajalise hoolduse töötajatele vajalikud oskused ja pädevuse, sealhulgas digivallas;

b)	luues pikaajalise hoolduse sektoris karjäärivõimalusi, sealhulgas täiendusõppe, ümberõppe, oskuste valideerimise ning teabe- ja nõustamisteenuste kaudu;

c)	luues deklareerimata tööd tegevatele pikaajalise hoolduse töötajatele võimalused seaduspärase tööalase staatuse saamiseks;

d)	uurides pikaajalise hoolduse töötajate seadusliku rände võimalusi;

e)	tugevdades kutsestandardeid, pakkudes pikaajalise hoolduse töötajatele, sealhulgas madala kvalifikatsiooniga või ilma kvalifikatsioonita hooldustöötajatele atraktiivset tööalast staatust ja karjäärivõimalusi ning piisavat sotsiaalkaitset;

f)	rakendades meetmeid, et võidelda soostereotüüpide ja soolise segregatsiooni vastu ning muuta pikaajalise hoolduse töötaja elukutse atraktiivseks nii meestele kui ka naistele.

Liikmesriikidel soovitatakse kehtestada selge kord mitteametlike hooldajate kindlakstegemiseks ja toetamiseks nende hooldustegevuses, tehes järgmist:

a)	hõlbustades nende koostööd pikaajalise hoolduse töötajatega;

b)	toetades neid juurdepääsul vajalikule koolitusele, sealhulgas töötervishoiu ja tööohutuse alasele koolitusele, nõustamisele, tervishoiuteenustele, psühholoogilisele toele ja ajutisele hooldusele ning toetades neid töö- ja hoolduskohustuste vahelise tasakaalu leidmisel;

c)	andes neile juurdepääsu sotsiaalkaitsele ja/või piisavat rahalist toetuse, tagades samal ajal, et sellised toetusmeetmed ei pärsi nende tööturul osalemist.

JUHTIMINE, SEIRE JA ARUANDLUS

10.

Liikmesriikidel soovitatakse tagada pikaajalise hoolduse valdkonnas usaldusväärne poliitikajuhtimine, sealhulgas tõhus koordineerimismehhanism selle valdkonna poliitikameetmete ja investeeringute kavandamiseks, elluviimiseks ja seireks, eelkõige:

a)	nimetades ametisse pikaajalise hoolduse koordinaatori ametikoha või muu asjakohase koordineerimismehhanismi vastavalt oma riigi olukorrale, et toetada käesoleva soovituse rakendamist riiklikul tasandil;

kaasates asjakohased sidusrühmad, näiteks sotsiaalpartnerid, kodanikuühiskonnaorganisatsioonid, sotsiaalmajanduses osalejad, professionaalsed koolitus- ja haridusasutused, hooldusteenuse saajad ja muud sidusrühmad riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil pikaajalise hoolduse poliitika ettevalmistamisse, rakendamisse, seiresse ja hindamisse ning parandades pikaajalise hoolduse poliitika kooskõla muude asjakohaste poliitikavaldkondadega, sealhulgas sellistes poliitikavaldkondades nagu tervishoid, tööhõive, haridus ja koolitus, laiem sotsiaalkaitse ja sotsiaalne kaasatus, sooline võrdõiguslikkus, puuetega inimeste õigused ja laste õigused;

c)	tagades riikliku raamistiku andmete kogumiseks ja hindamiseks, tuginedes asjakohasel juhul soo ja vanuse alusel eristatud näitajatele ning tõendite kogumiseks, sealhulgas pikaajalise hoolduse pakkumises esinevate lünkade kohta;

d)	koondades saadud kogemusi ja edukat tegevust käsitlevat teavet ja tagasisidet pikaajalise hoolduse poliitika ja tavade kohta, sealhulgas hooldatavatelt, hooldajatelt ja muudelt sidusrühmadelt, et saada teavet poliitika kujundamiseks;

e)	töötades välja mehhanismi pikaajalise hoolduse vajaduste prognoosimiseks riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil ning integreerides selle pikaajalise hoolduse pakkumise kavandamisse;

f)	tugevdades erandolukorra plaanimist ja suutlikkust tagada pikaajalise hoolduse järjepidevus ettenägematute asjaolude ja hädaolukordade korral;

võttes meetmeid, sealhulgas piirkondlikul ja kohalikul tasandil, et suurendada hooldust vajavate inimeste, nende perekondade, pikaajalise hoolduse töötajate ja mitteametlike hooldajate teadlikkust olemasolevatest pikaajalise hoolduse teenustest ja toest ning soodustada ja lihtsustada nende kasutamist;

võttes pikaajalise hoolduse jaoks kasutusele piisavad ja kestlikud rahalised vahendid ja kasutades neid kulutõhusalt, sealhulgas kasutades liidu fonde ja vahendeid ning järgides poliitikat, mis soodustab pikaajalise hoolduse teenuste jätkusuutlikku rahastamist kooskõlas riigi rahanduse üldise jätkusuutlikkusega.

11.

Liikmesriikidel soovitatakse teatada komisjonile 18 kuu jooksul alates käesoleva soovituse vastuvõtmisest selle rakendamiseks võetud või kavandatud meetmetest, tuginedes asjakohasel juhul olemasolevatele riiklikele strateegiatele või kavadele ning võttes arvesse riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke olusid. Kui see on asjakohane. peaksid edasised eduaruanded põhinema asjaomastel aruandlusmehhanismidel ja -foorumitel, sealhulgas sotsiaalvaldkonna avatud koordinatsiooni meetodil, Euroopa poolaastal ja muudel asjakohastel liidu programmi- ja aruandlusmehhanismidel, näiteks riiklikud majanduse elavdamise kavad.

12.

Nõukogu kiidab heaks komisjoni kavatsuse:

a)	võtta kasutusele liidu rahalised vahendid ja tehnilise toe, et edendada riiklikke reforme ja sotsiaalset innovatsiooni pikaajalise hoolduse valdkonnas;

jälgida Euroopa poolaasta ja sotsiaalvaldkonna avatud koordinatsiooni meetodi raames käesoleva soovituse rakendamisel tehtud edusamme, tehes sotsiaalkaitsekomitee ja asjakohasel juhul tööhõivekomiteega edusammudest korrapäraselt kokkuvõtteid, tuginedes punktis 11 osutatud meetmetele, liikmesriikide riiklikele reformiprogrammidele või muudele asjakohastele dokumentidele ja eduaruannetele ning alapunktis e osutatud näitajate raamistikule, ning esitada nõukogule aruande viie aasta jooksul alates käesoleva soovituse vastuvõtmisest;

teha sotsiaalkaitsekomitee ja tööhõivekomitee kaudu koostööd liikmesriikidega ning kui see on asjakohane, pikaajalise hoolduse koordinaatorite või punkti 10 alapunktis a osutatud koordineerimismehhanismi liikmetega, samuti teha koostööd asjakohaste sidusrühmadega, et võimaldada vastastikust õppimist, jagada kogemusi ja anda aru käesoleva soovituse alusel võetavatest meetmetest, nagu on ette nähtud punktis 11;

d)	teha liikmesriikidega koostööd, et parandada pikaajalist hooldust käsitlevate võrreldavate andmete kättesaadavust, ulatust ja asjakohasust liidu tasandil, tuginedes komisjoni pikaajalise hoolduse statistika rakkerühma töö edasistele tulemustele;

e)	teha koostööd sotsiaalkaitsekomiteega, et luua näitajate raamistik käesoleva soovituse rakendamise jälgimiseks, tuginedes ühistööle pikaajalise hoolduse ühiste näitajate valdkonnas ja muudele seireraamistikele, et vältida töö dubleerimist ja vähendada halduskoormust;

f)	koostada koos sotsiaalkaitsekomiteega pikaajalise hoolduse kohta ühisaruandeid, milles analüüsitakse pikaajalise hoolduse ühiseid probleeme ja liikmesriikide poolt nende lahendamiseks võetud meetmeid;

g)	teha rohkem teadlikkuse suurendamise ja teabevahetuse alaseid jõupingutusi liidu tasandil ning liikmesriikide ja asjaomaste sidusrühmade seas.

Brüssel, 8. detsember 2022

Nõukogu nimel

eesistuja

M. JUREČKA

(1) Institutsioonide ühine teadaanne Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta (ELT C 428, 13.12.2017, lk 10).

(2) Euroopa Komisjoni tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraadi ning sotsiaalkaitsekomitee pikaajalist hooldust käsitlev ühisaruanne „Long-term care report: trends, challenges and opportunities in an ageing society“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2021.

(3) ELT C 326, 26.10.2012, lk 391.

(4) Van der Ende, M. jt, „Study on exploring the incidence and costs of informal long-term care in the EU“, 2021.

(5) Nõukogu 21. novembri 2022. aasta otsus (EL) 2022/2296 liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (ELT L 304, 24.11.2022, lk 67).

(6) Euroopa vabatahtlik sotsiaalteenuste kvaliteediraamistik (SPC/2010/10/8 final).

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiiv 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (ELT L 18, 21.1.1997, lk 1).

(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1152 läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta Euroopa Liidus (ELT L 186, 11.7.2019, lk 105).

(9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. oktoobri 2022. aasta direktiiv (EL) 2022/2041, mis käsitleb piisavat miinimumpalka Euroopa Liidus (ELT L 275, 25.10.2022, lk 33).

(10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1158, milles käsitletakse lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalu ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2010/18/EL (ELT L 188, 12.7.2019, lk 79).

(11) Nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiiv 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta (EÜT L 183, 29.6.1989, lk 1).

(12) Nõukogu 30. novembri 1989. aasta direktiiv 89/656/EMÜ töötajate isikukaitsevahendite kasutamisega seotud tervisekaitse ja ohutuse miinimumnõuete kohta (kolmas üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) (EÜT L 393, 30.12.1989, lk 18).

(13) Nõukogu 29. mai 1990. aasta direktiiv 90/269/EMÜ tervishoiu ja ohutuse miinimumnõuete kohta, mis käsitlevad raskuste käsitsi teisaldamist, millega kaasneb eelkõige töötajate seljavigastuse oht (neljas üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) EÜT L 156, 21.6.1990, lk 9).

(14) Nõukogu 7. aprilli 1998. aasta direktiiv 98/24/EÜ töötajate tervise ja ohutuse kaitse kohta keemiliste mõjuritega seotud ohtude eest tööl (neljateistkümnes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) (EÜT L 131, 5.5.1998, lk 11).

(15) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. septembri 2000. aasta direktiiv 2000/54/EÜ töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl (seitsmes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) (EÜT L 262, 17.10.2000, lk 21).

(16) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT L 299, 18.11.2003, lk 9).

(17) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/37/EÜ töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide, mutageenide ja reproduktiivtoksiliste ainetega kokkupuutest tulenevate ohtude eest (kuues üksikdirektiiv nõukogu direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõikes 1 tähenduses) (ELT L 158, 30.4.2004, lk 50).

(18) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/35/EL, mis käsitleb töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõudeid seoses töötajate kokkupuutega füüsikalistest mõjuritest (elektromagnetväljad) tulenevate riskidega (20. üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/40/EÜ (ELT L 179, 29.6.2013, lk 1).

LISA

PIKAAJALISE HOOLDUSE KVALITEEDIPÕHIMÕTTED

Liikmesriike kutsutakse üles tagama punktis 6 osutatud pikaajalise hoolduse riiklik kvaliteediraamistik kooskõlas alljärgnevate põhimõtetega. Neid põhimõtteid kohaldatakse kõigi pikaajalise hoolduse pakkujate suhtes, olenemata nende õiguslikust seisundist, ja kõikides hoolduskeskkondades. Põhimõtted kajastavad ühiseid väärtusi ja ühist arusaama pikaajalise hoolduse kvaliteedist.

Austus

Pikaajalise hoolduse puhul austatakse pikaajalist hooldust vajavate inimeste, nende perekondade ja hooldajate väärikust ning muid põhiõigusi ja -vabadusi. See hõlmab kõigi inimeste, eelkõige puuetega inimeste võrdset õigust elada kogukonnas iseseisvalt ja omada teistega võrdväärseid valikuid. Pikaajalist hooldust pakutakse, diskrimineerimata kedagi soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel. Hooldatavad inimesed on kaitstud väärkohtlemise, ahistamise, hooletusse jätmise ja igasuguse vägivalla eest.

Ennetus

Pikaajalise hoolduse eesmärk on võimalikult suures ulatuses taastada pikaajalist hooldust vajavate inimeste füüsiline ja/või vaimne tervis või hoida ära selle halvenemine ning tugevdada nende iseseisvalt elamise suutlikkust, leevendades samal ajal nende üksindus- või sotsiaalse eraldatuse tunnet.

Inimesele keskendumine

Pikaajalise hoolduse teenuseid osutatakse ilma igasuguse diskrimineerimiseta ning need vastavad iga pikaajalist hooldust vajava isiku konkreetsetele ja muutuvatele vajadustele. Teenuste osutamisel austatakse täiel määral hoolt vajavate inimeste isikupuutumatust, võetakse arvesse nende sugu ning nende füüsilist, intellektuaalset, kultuurilist, etnilist, religioosset, keelelist ja sotsiaalset eripära ning asjakohasel juhul nende perekondade või lähiringi eripära. Tähelepanu keskmes on pikaajalist hooldust vajav isik, kes on teenuste planeerimise, hoolduse juhtimise, töötajate arendamise ja kvaliteedi jälgimise lähtepunkt.

Terviklikkus ja järjepidevus

Pikaajalise hoolduse teenuseid kavandatakse ja osutatakse nii, et need oleks lõimitud kõigi teiste asjaomaste teenustega, sealhulgas tervishoiu- ja kaugtervishoiuteenustega, ning ühtlasi koordineeritakse tõhusalt riiklikku, piirkondlikku ja kohalikku tasandit, kaasates sealhulgas sidusrühmad kogukonnas. Pikaajalist hooldust korraldatakse nii, et pikaajalist hooldust vajavad inimesed saavad olla kindlad, et neile on tagatud katkematud teenused, kui nad seda vajavad ja senikaua, kui nad seda vajavad, toetades samal ajal nende sotsiaalset kaasatust ja sidemete säilitamist perekonna ja sõpradega. Üleminek ühelt pikaajalise hoolduse teenuselt teisele on sujuv ja selle eesmärk on vältida teenuse katkemist või saadud hoolduse kvaliteedi halvenemist.

Tulemustele keskendumine

Pikaajalise hoolduse teenuste osutamisel keskendutakse peamiselt kasule, millega paraneb hooldatavate isikute elukvaliteet ja iseseisvalt elamise võime, võttes asjakohasel juhul arvesse ka kasu nende perekondadele, mitteametlikele hooldajatele ja kogukonnale.

Läbipaistvus

Pikaajalist hooldust vajavatele inimestele, nende perekondadele ja hooldajatele pakutakse täielikku, juurdepääsetaval ja arusaadaval viisil edastatud teavet ja nõu olemasolevate pikaajalise hoolduse võimaluste ja hooldusteenuse osutajate, kvaliteedistandardite ja kvaliteedi tagamise korra kohta, võimaldades neil valida sobivaima hooldusvõimaluse.

Töötajad

Pikaajalise hoolduse teenust osutavad kvalifitseeritud ja pädevad töötajad, kes saavad inimväärset palka ja kellel on õiglased töötingimused. Kehtestatakse asjakohane töötajate/hooldatavate suhe, mis kajastab pikaajalist hooldust saavate inimeste arvu ja vajadusi ning erinevaid hoolduskeskkondi, ja järgitakse seda. Austatakse töötajate õigusi, konfidentsiaalsust, kutse-eetikat ja ametialast sõltumatust. Hooldajad on kaitstud väärkohtlemise, ahistamise ja igasuguse vägivalla eest.

Täiendusõpe on kõigile pikaajalise hoolduse töötajatele kättesaadav.

Rajatised

Pikaajalise hoolduse teenuste osutamine vastab tervikuna tervishoiu- ja ohutusnormidele ning juurdepääsetavus-, keskkonna- ja energiasäästunõuetele.

15.12.2022

Euroopa Liidu Teataja

C 476/13

NÕUKOGU ESIMESE LUGEMISE SEISUKOHT (EL) nr 4/2022

eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse rahastamisvahend Ukraina toetamiseks 2023. aastal (makromajanduslik finantsabi+)

Nõukogu poolt vastu võetud 10. detsembril 2022. aastal

(2022/C 476/03)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 212,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (1)

ning arvestades järgmist:

(1)	Liidu ja Ukraina vaheline assotsieerimisleping, (2) mis hõlmab põhjalikku ja laiaulatuslikku vabakaubanduspiirkonda, jõustus 1. septembril 2017.

(2)

2014. aastal hakkas Ukraina ellu viima kaugeleulatuvat reformiprogrammi, mille eesmärk on stabiliseerida riigi majandust ja parandada kodanike toimetulekut. Peamiste prioriteetide hulgas on võitlus korruptsiooni vastu ning põhiseaduse, valimis- ja kohtureformid. Nende reformide elluviimist on toetatud järjestikuste makromajandusliku finantsabi programmidega, mille raames on Ukraina saanud liidult laenudena kokku 6,6 miljardit eurot abi.

(3)

Erakorraline makromajanduslik finantsabi, mis tehti Ukrainale kättesaadavaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse (EL) 2022/313 (3) alusel 1,2 miljardi euro suuruse laenusummana suureneva ohu kontekstis vahetult enne Venemaa sissetungi, maksti välja kahe 600 miljoni euro suuruse osamaksena 2022. aasta märtsis ja mais.

(4)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse (EL) 2022/1201 (4) kohaselt kättesaadavaks tehtud kuni 1 miljardi euro suurusest liidu erakorralisest makromajanduslikust finantsabist anti Ukraina eelarve jaoks kiiresti hädavajalikke vahendeid, mis maksti täielikult välja kahes osas 1. ja 2. augustil 2022. Kõnealune abi kujutas endast esimest etappi Ukrainale antavast kuni 9 miljardi euro suurusest erakorralist makromajanduslikku finantsabi käsitlevast kavandatud paketist, millest komisjon teatas oma 18. mai 2022. aasta teatises „Ukraina abistamine ja ülesehitamine“ ning mille kiitis heaks 23.–24. juunil 2022. aastal kokku tulnud Euroopa Ülemkogu.

(5)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus (EL) 2022/1628 (5) oli järjekordne samm kõnealuse kavandatud liidu erakorralise makromajandusliku finantsabi rakendamisel. Sellega loodi alus täiendava 5 miljardi euro suuruse makromajandusliku finantsabi andmiseks väga soodsate laenudena, millest 2 miljardit eurot maksti välja 18. oktoobril ja ülejäänud 3 miljardit eurot tuleks välja maksta 2022. aasta lõpuks.

(6)

Venemaa provotseerimata ja põhjendamatu agressioonisõda Ukraina vastu alates 24. veebruarist 2022 on piiranud Ukraina juurdepääsu finantsturgudele ja oluliselt vähendanud avaliku sektori tulusid, samal ajal kui avaliku sektori kulutused humanitaarolukorra lahendamiseks ja riigiteenuste jätkuva kättesaadavuse tagamiseks on märkimisväärselt suurenenud. Kõnealuses väga ebakindlas ja ettearvamatus olukorras nähtus Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) 2022. aasta suvel antud parimatest hinnangutest Ukraina rahastamisvajaduste kohta, et 2022. aastal ulatub erakorraline rahastamispuudujääk ligikaudu 39 miljardi USA dollarini, millest umbes pool on võimalik katta tänu rahvusvahelisele abile. Arvestades erakorralist olukorda, oli otsuse (EL) 2022/1628 kohase liidu makromajandusliku finantsabi kiire eraldamine Ukrainale asjakohane lühiajaline vastus Ukraina makromajanduslikku stabiilsust ohustavatele suurtele riskidele. Nimetatud otsuse kohane kuni 5 miljardi euro suurune täiendav erakorraline makromajanduslik finantsabi pidi toetama Ukraina makromajanduslikku stabiilsust, tugevdama riigi kohest vastupanu- ja taastumisvõimet ning aitama seega tagada Ukraina valitsemissektori võla jätkusuutlikkust ja riigi võimet täita oma finantskohustusi.

(7)

Alates Venemaa agressioonisõja algustest Ukraina vastu on liit, selle liikmesriigid ja Euroopa finantseerimisasutused eraldanud Ukraina majandusliku, sotsiaalse ja rahandusalase vastupanuvõime toetuseks 19,7 miljardit eurot. Kõnealune summa hõlmab liidu eelarvest antavat toetust summas 12,4 miljardit eurot, sealhulgas erakorralist makromajanduslikku finantsabi ning Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga laene ja investeeringuid, mis on täielikult või osaliselt tagatud liidu eelarvega, ning täiendavat rahalist toetust liikmesriikidelt summas 7,3 miljardit eurot.

(8)

Lisaks tegi nõukogu otsuse abimeetmete kohta, millega toetatakse Ukraina relvajõude Euroopa rahutagamisrahastu raames 3,1 miljardi euroga vastavalt nõukogu otsusele (ÜVJP) 2021/509, (6) ning Ukrainat toetava sõjalise abi missiooni kohta, mille raames eraldatakse ühiste kulude katteks 0,1 miljardit eurot vastavalt nõukogu otsusele (ÜVJP) 2022/1968 (7). Samuti on liit ja selle liikmesriigid andnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/836 (8) kohaselt liidu elanikkonnakaitse mehhanismi kaudu enneolematut mitterahalist erakorralist abi, mis on suurim hädaabioperatsioon alates nimetatud mehhanismi loomisest, ning suunanud miljoneid hädaabivahendeid Ukrainasse ja piirkonda.

(9)

Euroopa Ülemkogu otsustas anda Ukrainale kandidaatriigi staatuse 23. juunil 2022. aastal. Ukraina jätkuv tugev toetamine on üks liidu peamisi prioriteete. Kuna Venemaa agressioonisõja tekitatud kahju Ukraina majandusele, kodanikele ja ettevõtjatele on tohutu, nõuab Ukraina jätkuv tugev toetamine organiseeritud kollektiivset lähenemisviisi, mis on sätestatud käesoleva määrusega loodud Ukraina toetamise rahastamisvahendis (makromajanduslik finantsabi+) (edaspidi „rahastamisvahend“).

(10)

Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu kujutab endast strateegilist geopoliitilist ohtu liidule tervikuna ning eeldab, et liikmesriigid jäävad tugevaks ja ühtseks. Seepärast on oluline, et liidu toetus võetaks kiiresti kasutusele ning et seda oleks tulevase ülesehitamise suunas liikudes võimalik paindlikult ja järk-järgult kohandada kohese abi andmiseks ja lühiajaliste taastustööde tegemiseks.

(11)

Rahastamisvahendi üldine eesmärk on aidata katta Ukraina rahastamispuudujääk 2023. aastal, et toetada Ukrainat teel Euroopa integratsiooni suunas, eelkõige toetades Ukraina riigieelarvet prognoositavalt, järjepidevalt, korrapäraselt ja õigel ajal väga soodsa lühiajalise rahalise abiga, sealhulgas selleks, et rahastada, kui see on kohane, taastamist ja esialgset toetust sõjajärgseks ülesehitustööks.

(12)

Rahastamisvahendi üldeesmärgi saavutamiseks tuleks abi anda Ukraina makromajandusliku finantsstabiilsuse toetamiseks ja Ukraina välisrahastamise piirangute leevendamiseks. Komisjon peaks rakendama rahastamisvahendist antavat toetust kooskõlas välistegevuse eri valdkondade ning muu asjakohase liidu poliitika raames võetud meetmete peamiste põhimõtete ja eesmärkidega.

(13)

Rahastamisvahendi peamiste toetusvaldkondade hulka peaks kuuluma ka taastusabi andmine, elutähtsate funktsioonide ja taristu parandamine ja hooldamine ning abi puudust kannatavatele inimestele ja enim mõjutatud piirkondadele materiaalse ja sotsiaalse toetuse, ajutise eluaseme ning elamute ja taristu ehitamise näol.

(14)

Samuti tuleks rahastamisvahendist toetada Ukraina ametiasutuste suutlikkuse parandamist, et olla vastavalt vajadusele valmis tulevaseks sõjajärgseks ülesehitustööks ja ühinemiseelse protsessi varasele ettevalmistusetapile suunatud reformikavaks, mis hõlmab Ukraina institutsioonide tugevdamist, avaliku halduse reformimist ja selle tulemuslikkuse parandamist ning läbipaistvust, struktuurireforme ja head valitsemistava kõikidel tasanditel.

(15)

Rahastamisvahendist toetatakse liidu välispoliitikat Ukraina suhtes. Komisjon ja Euroopa välisteenistus peaksid liidu välispoliitika kooskõlastamiseks ja selle järjepidevus tagamiseks tegema toetuse andmise käigus tihedat koostööd. Rahastamisvahendist antav toetus Ukrainale aitab jätkuvalt suuresti rahuldada Ukraina rahastamisvajadusi, nagu neid on hinnanud IMF, Maailmapank ja muud rahvusvahelised finantsasutused, võttes arvesse Ukraina suutlikkust rahastada end oma vahenditest. Toetuse suuruse kindlaksmääramisel võetakse samuti arvesse kahe- ja mitmepoolsete rahastajate eeldatavat rahalist osalust, Ukrainas juba kasutatavaid liidu muid välisrahastamisvahendeid ning liidu osalemisega saavutatavat lisaväärtust.

(16)

Ukraina olukord nõuab järkjärgulist lähenemisviisi, mille raames peaks makromajanduslikule stabiilsusele ning kohesele abile ja taastamisele keskenduva rahastamisvahendiga kaasnema järjepidev toetus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/947 (9) loodud naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendist „Globaalne Euroopa“ ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1257/96 (10) alusel humanitaarmeetmed.

(17)

Käesolevas määruses tuleks sätestada rahastamisvahendist ajavahemikul 1. jaanuarist 2023 kuni 31. detsembrini 2023 kättesaadavad vahendid koos võimalike väljamaksetega kuni 31. märtsini 2024. Laenudena tuleks teha kättesaadavaks kuni 18 miljardit eurot. Lisaks tuleks käesoleva määrusega ajavahemikuks 1. jaanuarist 2023 kuni 31. detsembrini 2027 ette näha intressitoetus. Selleks et tagada intressikulude katmine laenuperioodi vältel, tuleks liikmesriikide rahalist osalust pärast 2027. aastat uuendada ja sihtotstarbelise välistuluna jätkata, kui neid ei kaeta tulevastes mitmeaastastes finantsraamistikes muude vahenditega. Seepärast võib olla võimalik liikmesriikide rahalist osalust pärast 2027. aastat pikendada.

(18)

Käesoleva määrusega tuleks anda liikmesriikidele võimalus teha sihtotstarbelise välistuluna kättesaadavaks täiendavad vahendid, mida rakendatakse käesoleva rahastamisvahendi jaoks sõlmitava vastastikuse mõistmise memorandumi alusel. Sihtotstarbelise välistuluna kirjendatava täiendava rahalise osaluse võimalus tuleks anda ka huvitatud kolmandatele riikidele ja isikutele kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) 2018/1046 (11) (edaspidi „finantsmäärus“) artikli 21 lõike 2 punktidega d ja e. Selleks et edendada koostoimet ja vastastikust täiendavust, on asjakohane lubada, et liikmesriikide, huvitatud kolmandate riikide ja isikute täiendav rahaline osalus oleks võimalik teha kättesaadavaks ka määruste (EL) 2021/947 ja (EÜ) nr 1257/96 alusel loodud programmidele, et rahastada rahastamisvahendi eesmärkide saavutamisele kaasa aitavaid meetmeid.

(19)

Liikmesriikide vabatahtlik rahaline osalus peaks olema tagasivõetamatu, tingimusteta ja nõudmisel väljamakstav. Selleks peaks liikmesriigid sõlmima komisjoniga rahalist toetust käsitleva lepingu finantsmääruse artikli 22 lõike 2 tähenduses. Rahalist toetust käsitlev leping peaks hõlmama intressitoetuse osamakset, ja juhul kui liikmesriigid soovivad toetada täiendavate summadega, siis ka neid.

(20)	Rahastamisvahendist antava toetuse eeltingimus peaks olema see, et Ukraina jätkuvalt austab tulemuslikke demokraatlikke mehhanisme ja oma institutsioone (sealhulgas parlamentaarset mitmeparteisüsteemi) ja õigusriigi põhimõtet ning tagab inimõiguste austamise.

(21)

Rahastamisvahendist antav toetus tuleks siduda poliitikatingimustega, mis sätestatakse vastastikuse mõistmise memorandumis. Kõnealused tingimused peaksid hõlmama ka kohustust tugevdada riigi majandustulemusi ja vastupidavust ning ettevõtluskeskkonda, hõlbustada kriitilist ülesehitust ja tegeleda energiasektori probleemidega.

(22)	Poliitikatingimusi tuleks täiendada rangete aruandlusnõuetega, mille eesmärk on tagada, et vahendeid kasutatakse tõhusalt, läbipaistvalt ja vastutustundlikult.

(23)	Pidades silmas olukorda Ukrainas, on asjakohane näha ette vastastikuse mõistmise memorandumi vahekokkuvõtte tegemine.

(24)	Rahastamisvahendist antava toetuse eeldus peaks olema eeltingimuste järgimine, rahuldav rakendamine ja edusammud poliitikatingimuste rakendamisel.

(25)

On asjakohane näha ette võimalus Ukraina rahastamisvajadusi uuesti hinnata ning toetust vähendada, see peatada või tühistada, kui need vajadused rahastamisvahendist toetuse väljamaksmise perioodil algsete prognoosidega võrreldes oluliselt vähenevad. Samuti on asjakohane näha ette võimalus peatada või tühistada väljamaksed, kui rahastamisvahendist toetuse väljamaksmise tingimused ei ole täidetud.

(26)

Ukraina kiireloomuliste rahastamisvajaduste taustal on asjakohane korraldada finantsabi andmine mitmekesise rahastamise strateegia alusel, mis on sätestatud finantsmääruse artiklis 220a ühtse rahastamismeetodina, mis peaks suurendama liidu võlakirjade likviidsust ning liidu emiteerimise atraktiivsust ja kulutõhusust.

(27)

Pidades silmas Venemaa agressioonisõjast põhjustatud Ukraina rasket olukorda ja selleks et toetada Ukrainat pikaajalise stabiilsuse saavutamisel, on asjakohane anda Ukrainale väga soodsatel tingimustel laene, mille maksimaalne tagasimaksetähtaeg on 35 aastat ja mille põhisumma tagasimaksmine ei alga enne 2033. aastat. Samuti on asjakohane teha erand finantsmääruse artikli 220 lõike 5 punktist e ja võimaldada liidul katta intressikulud ning loobuda halduskuludest, mida muidu peaks kandma Ukraina. Intressitoetuse andmist tuleks pidada finantsmääruse artikli 220 lõike 1 tähenduses rahastamisvahendist antava toetuse tulemuslikkuse tagamiseks asjakohaseks. Seda tuleks rahastada liikmesriikide täiendavast vabatahtlikust rahalisest osalusest ning see peaks muutuma kättesaadavaks järk-järgult, kui liikmesriikidega sõlmitud lepingud jõustuvad.

(28)	Ukrainal peaks olema võimalik igal aastal taotleda intressitoetust ja halduskuludest loobumist.

(29)

Erandina määruse (EL) 2021/947 artikli 31 lõike 3 teisest lausest ei tohiks käesoleva määruse alusel laenudest tulenevat finantskohustust välistegevuse tagatisega toetada. Rahastamisvahendist antav toetus peaks kujutama endast finantsabi finantsmääruse artikli 220 lõike 1 tähenduses. Võttes arvesse finantsriske ja eelarvelist katet, ei tuleks käesoleva rahastamisvahendist laenudena antava finantsabi jaoks eraldisi moodustada ning erandina finantsmääruse artikli 211 lõikest 1 ei tuleks sätestata määra, mille ulatuses peab käesoleva määruse artikli 4 lõikes 1 osutatud summa olema eraldisega kaetud.

(30)

Nõukogu määrus (EL, Euratom) 2020/2093 (12) ei võimalda praegu katta rahastamisvahendist antavatest laenudest tulenevat finantskohustust. Kuni selle võimaliku muutmiseni, mis võimaldaks tagatisena kasutusele võtta eelarvevahendeid, mis ületavad mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärasid ning jäävad nõukogu otsuse (EL, Euratom) 2020/2053 (13) artikli 3 lõigetes 1 ja 2 osutatud ülemmäärade piiresse, on asjakohane leida alternatiivne lahendus, millega nähakse ette täiendavad vahendid.

(31)

Liikmesriikide vabatahtlik rahaline osalus tagatiste vormis on asjakohane vahend, mis tagab kaitse, võimaldades käesoleva määruse kohaseid laenutehinguid. Liikmesriikide tagatised peaksid olema asjakohane kaitsemeede, millega tagatakse liidu suutlikkus rahastamisvahendist antud laene toetavad laenud tagasi maksta.

(32)

Liikmesriikide antavad tagatised peaksid katma rahastamisvahendist laenudena antava toetuse kuni 18 000 000 000 euro ulatuses. On oluline, et liikmesriigid viivad tagatiste andmiseks kohaldatavad riiklikud menetlused võimalikult kiiresti lõpule. Võttes arvesse olukorra kiireloomulisust, ei tohiks nende menetluste lõpuleviimiseks vajalik aeg aeglustada Ukrainale käesoleva määruse alusel laenudena vajaliku rahalise toetuse väljamaksmist. Samal ajal tuleks rahastamisvahendist laenudena antav rahaline toetus teha kättesaadavaks järk-järgult, kui liikmesriikide antud tagatised on jõustunud. Pidades silmas usaldusväärse finantsjuhtimise ja konservatiivsuse põhimõtet, peaks komisjon laenude andmisel võtma nõuetekohaselt arvesse oma krediidivõimelisust. Toetuse kogusumma (kuni 18 000 000 000 eurot) peaks aga kättesaadav olema alates kuupäevast, mil hakatakse kohaldama määruse (EL, Euratom) 2020/2093 muudatust või sellele järgnevat õigusakti, millega nähakse liidu eelarve raames ette rahastamisvahendist antavate laenude tagatis, mis ületab mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärasid ja jääb otsuse (EL, Euratom) 2020/2053 artikli 3 lõigetes 1 ja 2 osutatud ülemmäärade piiresse.

(33)

Liikmesriikide tagatised peaksid olema tagasivõetamatud, tingimusteta ja nõudmise korral realiseeritavad. Kõnealused tagatised peaksid andma liidule suutlikkuse maksta tagasi kapitaliturgudelt või finantseerimisasutustelt laenatud vahendid. Tagatisi ei peaks enam saama realiseerida alates kuupäevast, mil hakatakse kohaldama määruse (EL, Euratom) 2020/2093 muudatust või sellele järgnevat õigusakti, millega nähakse liidu eelarve raames ette rahastamisvahendist antavate laenude tagatis, mis ületab mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärasid ja jääb otsuse (EL, Euratom) 2020/2053 artikli 3 lõigetes 1 ja 2 osutatud ülemmäärade piiresse. Tagatised tuleks realiseerida juhul, kui liit ei saa Ukrainalt rahastamisvahendist antud laenude eest makseid õigeaegselt, sealhulgas eelkõige maksegraafiku mis tahes põhjusel muutmise ning eeldatava ja ootamatu maksmatajätmise korral.

(34)	Erandina finantsmääruse artikli 211 lõike 4 punktist c tuleks laenulepingute alusel seoses rahastamisvahendist antud laenudega sisse nõutud summad tagasi maksta liikmesriikidele, kes on tagatise realiseerimise nõuded täitnud.

(35)

Enne liikmesriikide antud tagatiste realiseerimist peaks komisjon liidu institutsioonina, kellele on vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 317 usaldatud liidu üldeelarve täitmine, oma äranägemisel ja ainuvastutusel uurima kõiki finantsmääruse artiklis 220a sätestatud mitmekesise rahastamise strateegia raames kättesaadavaid meetmeid kooskõlas käesolevas määruses sätestatud ülemmääradega. Komisjon peaks asjaomasel tagatiste realiseerimisel teavitama liikmesriike uurimisest vastavalt vajadusele.

(36)

Iga liikmesriigi osaluse osakaal (panustamispõhimõte) tagatud üldsummas peaks vastama liikmesriikide osakaalule liidu kogurahvatulus. Tagatiste realiseerimise nõuded tuleks esitada proportsionaalselt, kohaldades panustamispõhimõtet. Kuni kõigi komisjoni ja liikmesriikide vaheliste tagatislepingute jõustumiseni tuleks panustamispõhimõtet ajutiselt proportsionaalselt kohandada.

(37)

On asjakohane, et komisjon ja Ukraina sõlmivad vastastikuse mõistmise memorandumis sätestatud tingimustel laenutoetuse kohta laenulepingu. Selleks et tagada rahastamisvahendist antava toetusega seotud liidu finantshuvide tõhus kaitse, peaks Ukraina võtma asjakohaseid meetmeid, et hoida kõnealuse toetusega seoses ära kelmus, pettus ja korruptsioon ning muu õigusnormide eiramine ning neid tõkestada. Lisaks sellele tuleks laenulepingus ja rahastamislepingus sätestada, et kooskõlas finantsmääruse artiklitega 129 ja 220 teeb komisjon kontrolle, kontrollikoda auditeid ja Euroopa Prokuratuur teostab oma pädevust.

(38)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt aidata kaasa Ukraina rahastamispuudujäägi kaotamisele 2023. aastal, eelkõige pakkudes Ukraina riigieelarvele prognoositavat, pidevat, korrapärast ja õigeaegset väga soodsat lühiajalist abi, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(39)	Selleks et tagada käesoleva määruse ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks kasutada vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 182/2011 (14).

(40)

Võttes arvesse kiireloomulisust, mis tuleneb Venemaa provotseerimata ja põhjendamatust agressioonisõjast põhjustatud erandlikest asjaoludest, peetakse asjakohaseks teha erand Euroopa Liidu lepingule, Euroopa Liidu toimimise lepingule ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingule lisatud protokolli nr 1 (riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus) artiklis 4 sätestatud kaheksa nädala pikkusest tähtajast.

(41)	Pidades silmas olukorda Ukrainas, peaks käesolev määrus jõustuma kiireloomulisena järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

LIIDU TOETUS UKRAINALE

1. JAGU

Üldsätted

Artikkel 1

Reguleerimisese

1. Käesoleva määrusega luuakse rahastamisvahend liidu toetuse andmiseks Ukrainale (makromajanduslik finantsabi+) (edaspidi „rahastamisvahend“) laenude, tagastamatu toetuse ja intressitoetuse vormis.

2. Määruses sätestatakse rahastamisvahendi eesmärgid, rahastamise kord, liidupoolse rahastamise vormid ja reeglid.

Artikkel 2

Rahastamisvahendi eesmärgid

1. Rahastamisvahendi üldeesmärk on pakkuda Ukrainale prognoositavat, järjepidevat, korrapärast ning õigeaegset lühiajalist rahalist abi, mille kaudu rahastada, kui see on kohane, taastamist ja esialgset toetust sõjajärgseks ülesehitustööks, et toetada Ukraina integreerumist Euroopaga.

2. Üldeesmärgi saavutamiseks on peamised erieesmärgid eelkõige järgmised:

a)	toetada makromajanduslikku finantsstabiilsust ning leevendada Ukraina välis- ja siserahastamise piiranguid;

b)	toetada ühinemiseelse protsessi varasele ettevalmistusetapile suunatud reformikava, sealhulgas Ukraina institutsioonide tugevdamine, avaliku halduse reformimine ja selle tulemuslikkuse parandamine ning läbipaistvus, struktuurireformid ja hea valitsemistava kõikidel tasanditel;

c)	toetada kriitiliste funktsioonide ja taristu taastamist ning abivajajate abistamist.

Artikkel 3

Toetatavad valdkonnad

Eesmärkide saavutamiseks toetatakse rahastamisvahendist eelkõige järgmist:

a)	Ukraina rahastamisvajaduste rahastamine, et säilitada riigi makromajanduslik finantsstabiilsus;

taastamine, näiteks elutähtsa taristu, nagu energiataristu, veesüsteemide, transpordivõrkude, riigisiseste maanteede või -sildade, või strateegiliste majandussektorite ja sotsiaalse taristu, nagu haiglate, koolide ning ümberpaigutatud isikutele mõeldud eluasemete, sealhulgas ajutiste ja sotsiaaleluruumide taastamine;

c)	valdkondlikud ja institutsioonilised reformid, sealhulgas korruptsiooni tõkestamine ja kohtureformid, õigusriigi põhimõtte austamine, hea valitsemistava ning riiklike ja kohalike institutsioonide moderniseerimine;

d)	Ukraina ülesehitamise ettevalmistamine;

e)	toetus, mis on suunatud Ukraina õigusraamistiku ühtlustamisele liidu omaga ning Ukraina integreerimisele ühtsesse turgu, samuti majandusarengu tugevdamisele ja konkurentsivõime parandamisele;

f)	Ukraina haldussuutlikkuse parandamine asjakohaste vahendite abil, sealhulgas tehnilise abi kasutamisega.

Artikkel 4

Rahastamisvahendist saadaolev toetus

1. Rahastamisvahendist võib saada ajavahemikul 1. jaanuarist 2023 kuni 31. detsembrini 2023 laenudena antavat toetust artikli 5 kohaselt kuni 18 000 000 000 euro ulatuses ning toetust võib välja maksta kuni 31. märtsini 2024.

Toetus muutub kättesaadavaks järk-järgult, kui liikmesriikide tagatised on jõustunud vastavalt artikli 5 lõikele 4, ületamata seejuures kunagi asjaomaste tagatislepingutega hõlmatud summasid.

Alates kuupäevast, mil hakatakse kohaldama määruse (EL, Euratom) 2020/2093 muudatust või sellele järgnevat õigusakti, millega nähakse liidu eelarve raames ette käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud laenude tagatis, mis ületab mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärasid ja jääb otsuse (EL, Euratom) 2020/2053 artikli 3 lõigetes 1 ja 2 osutatud ülemmäärade piiresse, lõpetatakse käesoleva lõike teise lõigu kohaldamine ja käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud toetus muutub täielikult kättesaadavaks.

2. Kui artikli 7 lõikest 1 ei tulene teisiti, saab rahastamisvahendist anda ajavahemikul 1. jaanuarist 2023 kuni 31. detsembrini 2027 ka täiendavat toetust artikli 17 kohaste kulude katmiseks. Nimetatud täiendava toetuse võib teha kättesaadavaks ka pärast 31. detsembrit 2027, kui artikli 7 lõikest 1 ei tulene teisiti.

3. Käesoleva määruse artikli 7 lõigete 2 ja 4 kohaseid täiendavaid summasid võib kasutada tagastamatu toetusena, kui see on ette nähtud käesoleva määruse artikli 9 kohaselt sõlmitavas vastastikuse mõistmise memorandumis, või kooskõlas määrustega (EL) 2021/947 ja (EÜ) nr 1257/96, et rahastada meetmeid, mille abil saavutada käesoleva määruse artikli 2 lõike 2 punktides b ja c osutatud eesmärke kooskõlas kõnealuste määruste normidega.

4. Lõikes 3 osutatud summad võivad hõlmata rahastamisvahendi rakendamise ja selle eesmärkide saavutamisega seotud toetuskulusid, sealhulgas selliseks rakendamiseks vajaliku ettevalmistus-, jätku-, seire-, kontrolli-, auditi- ja hindamistegevusega seotud haldustuge, samuti peakorteri ja liidu delegatsioonide kulusid programmi jaoks vajaliku haldus- ja koordineerimistoe tagamisel ning rahastamisvahendist rahastatava tegevuse haldamisel, sealhulgas teabe- ja teavitusmeetmeid ning ettevõtte infotehnoloogiasüsteeme.

Artikkel 5

Osalus liikmesriikide tagatiste vormis

1. Liikmesriigid võivad osaleda, pakkudes artikli 4 lõikes 1 osutatud laenude vormis rahastamisvahendist antava toetuse puhul tagatisi kogusummas kuni 18 000 000 000 eurot.

2. Kui liikmesriik osaleb eraldistes, toimub see tagasivõetamatu, tingimusteta ja nõudmise korral realiseeritava tagatise kujul, mille kohta sõlmitakse komisjoniga tagatisleping kooskõlas artikliga 6.

3. Asjaomase liikmesriigi osaluse osakaal (panustamispõhimõte) käesoleva artikli lõikes 1 osutatud summas vastab selle liikmesriigi suhtelisele osakaalule liidu kogurahvatulus, mis tuleneb 2023. aasta eelarve kogutulu osa A osa („Liidu aastaeelarve rahastamine. Sissejuhatus“) tabeli 4 veerust 1, mis on esitatud 23. novembril 2022 lõplikult vastu võetud liidu eelarveaasta 2023 üldeelarves.

4. Tagatised jõustuvad iga liikmesriigi suhtes komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahelise tagatislepingu jõustumise kuupäeval vastavalt artiklile 6.

5. Tagatiste realiseerimisest tulenevad summad moodustavad vastavalt finantsmääruse artikli 21 lõike 2 punkti a alapunktile ii sihtotstarbelise välistulu, mis on ette nähtud finantskohustuste tagasimaksmiseks rahastamisvahendist käesoleva määruse artikli 4 lõikes 1 osutatud laenudena antavast toetusest.

6. Enne liikmesriikide antud tagatiste realiseerimist uurib komisjon omal äranägemisel ja vastutusel kõiki finantsmääruse artiklis 220a sätestatud mitmekesise rahastamise strateegia raames kättesaadavaid meetmeid kooskõlas käesolevas määruses sätestatud piirangutega. Selline uurimine ei mõjuta käesoleva artikli lõike 2 alusel antud tagatiste tagasivõetamatut, tingimusteta ja nõudmise korral realiseeritavat olemust. Komisjon teavitab tagatiste realiseerimisel liikmesriike uurimisest vastavalt vajadusele.

7. Erandina finantsmääruse artikli 211 lõike 4 punktist c eraldatakse Ukrainalt rahastamisvahendist käesoleva määruse artikli 4 lõikes 1 osutatud laenudena antud toetusega seoses tagasi saadud summad nendele liikmesriikidele kuni tagatise realiseerimise summani, mille nõuet on liikmesriigid käesoleva artikli 6 punkti a kohaselt kohustatud täitma.

Artikkel 6

Tagatislepingud

Komisjon sõlmib iga liikmesriigiga, kes annab artiklis 5 osutatud tagatise, tagatislepingu. Tagatislepingus sätestatakse tagatise andmist reguleerivad tingimused, mis on kõigile liikmesriikidele ühesugused, sealhulgas eelkõige sätted, millega:

a)	kehtestatakse liikmesriikidele kohustus täita komisjoni esitatud tagatise realiseerimise nõudeid seoses rahastamisvahendist artikli 4 lõikes 1 osutatud laenudena antava toetusega;

b)	tagatakse, et tagatise realiseerimine toimub proportsionaalselt, kohaldades artikli 5 lõikes 3 osutatud panustamispõhimõtet; panustamispõhimõtet kohandatakse ajutiselt proportsionaalselt, kuni kõik komisjoni ja liikmesriikide vahelised tagatislepingud jõustavad vastavalt artikli 5 lõikele 4;

nähakse ette, et tagatise realiseerimisega tagatakse liidu võime maksta tagasi kapitaliturgudelt või finantseerimisasutustelt vastavalt artikli 16 lõikele 1 laenatud vahendid pärast seda, kui Ukrainal on esinenud maksmatajätmisi, sealhulgas maksegraafiku mis tahes põhjusel muutmise ning eeldatava ja ootamatu maksmatajätmise korral;

tagatakse, et kui liikmesriik ei täida täielikult või osaliselt nõuet tagatis õigeks ajaks realiseerida, on komisjonil asjaomasele liikmesriigile vastava osa katmiseks õigus nõuda teiste liikmesriikide poolt antud tagatiste puhul täiendavaid tagatisi. Sellised täiendavad tagatised realiseeritakse proportsionaalselt kõikide teiste liikmesriikide suhtelise osalusega liidu kogurahvatulus vastavalt artikli 5 lõikele 3 ning neid kohandatakse, võtmata arvesse asjaomase liikmesriigi suhtelist osalust. Liikmesriik, kes ei ole tagatise realiseerimise nõuet täitnud, on jätkuvalt kohustatud seda täitma ning katma kõik sellega kaasnevad kulud. Teiste liikmesriikide täiendav osalus makstakse neile tagasi summadest, mille komisjon on sisse nõudnud liikmesriigilt, kes tagatise realiseerimise nõuet ei täitnud. Liikmesriigi poolt realiseerimisele kuuluva tagatise summa ei ületa igal juhul asjaomase liikmesriigi poolt tagatislepingu alusel makstavat kogusummat;

e)	määratakse kindlaks maksetingimused;

tagatakse, et tagatist ei saa enam realiseerida alates kuupäevast, mil hakatakse kohaldama määruse (EL, Euratom) 2020/2093 muudatust või sellele järgnevat õigusakti, millega nähakse liidu eelarve raames ette käesoleva määruse artikli 4 lõikes 1 osutatud laenude tagatis, mis ületab mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärasid ja jääb otsuse (EL, Euratom) 2020/2053 artikli 3 lõigetes 1 ja 2 osutatud ülemmäärade piiresse.

Artikkel 7

Liikmesriikide ja kolmandate isikute rahaline osalus

1. Liikmesriigid võivad rahastamisvahendis osaleda artikli 4 lõikes 2 osutatud summades. Asjaomase liikmesriigi rahalise osaluse suurus neis summades vastab selle liikmesriigi suhtelisele osakaalule liidu kogurahvatulus. Aasta n rahalise osaluse puhul arvutatakse kogurahvatulul põhinev suhteline osa kui osa liidu summaarsest kogurahvatulust, mis saadakse viimase liidu aastaeelarve või liidu n – 1 aastal vastuvõetud paranduseelarve tulude osa vastavast veerust.

Käesoleva lõike kohaselt rahastamisvahendist antava toetuse summa, mis on kindlaks määratud komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahelises lepingus, muutub kättesaadavaks pärast kõnealuse lepingu jõustumist.

2. Liikmesriigid võivad rahastamisvahendis rahaliselt osaleda artikli 4 lõikes 3 osutatud täiendavate summadega.

3. Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud rahalist osalust käsitatakse finantsmääruse artikli 21 lõike 2 punkti a alapunkti ii alusel sihtotstarbelise välistuluna.

4. Huvitatud kolmandad riigid ja isikud võivad rahastamisvahendi raames antavas tagastamatus toetuses käesoleva määruse artikli 4 lõikes 3 osutatud täiendavate summadega samuti rahaliselt osaleda, eelkõige seoses käesoleva määruse artikli 2 lõike 2 punktides b ja c osutatud erieesmärkidega. Nende rahalist osalust käsitatakse finantsmääruse artikli 21 lõike 2 punktide d ja e alusel sihtotstarbelise välistuluna.

2. JAGU

Rahastamisvahendist antava toetuse tingimused

Artikkel 8

Rahastamisvahendist antava toetuse eeltingimus

1. Rahastamisvahendist toetuse andmise eeltingimus on, et Ukraina jätkuvalt järgib ja austab tulemuslikke demokraatlike mehhanisme, sealhulgas parlamentaarne mitmeparteisüsteem, ja õigusriigi põhimõtet ning tagab inimõiguste austamise.

2. Komisjon ja Euroopa välisteenistus jälgivad lõikes 1 sätestatud eeltingimuse täitmist kogu rahastamisvahendist toetuse andmise perioodi kestel, eelkõige enne väljamaksete tegemist, võttes, kui see on kohane, igakülgselt arvesse komisjoni korrapärast laienemisaruannet. Samuti võetakse arvesse olukorda Ukrainas ja sõjaseisukorra kohaldamise tagajärgi.

3. Käesoleva artikli lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse kooskõlas nõukogu otsusega 2010/427/EL (15).

Artikkel 9

Vastastikuse mõistmise memorandum

1. Komisjon sõlmib Ukrainaga vastastikuse mõistmise memorandumi, milles määratakse eelkõige kindlaks poliitikatingimused, soovituslik finantsplaneerimine ja artiklis 10 osutatud aruandlusnõuded, millega liidu rahastamisvahendist antav toetus seotakse.

Poliitikatingimused seotakse Ukraina üldist olukorda arvestades vajaduse järgi vastavalt artiklites 2 ja 3 osutatud eesmärkide ja nende elluviimisega ning artiklis 8 sätestatud eeltingimusega. Tingimused hõlmavad kohustust järgida usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtteid, keskendudes korruptsiooni tõkestamisele, võitlusele organiseeritud kuritegevuse vastu, pettustevastasele võitlusele ja huvide konflikti vältimisele, ning läbipaistva ja usaldusväärse raamistiku loomist taastamise ja asjakohasel juhul ülesehitustöö haldamiseks.

2. Komisjon võib vastastikuse mõistmise memorandumi keskpikas perspektiivis läbi vaadata. Komisjon võib vastastikuse mõistmise memorandumit pärast läbivaatamist muuta.

3. Vastastikuse mõistmise memorandum võetakse vastu ja see vaadatakse läbi artikli 19 lõikes 2 osutatud korras.

Artikkel 10

Aruandlusnõuded

1. Ukrainale esitatavad aruandlusnõuded lisatakse vastastikuse mõistmise memorandumisse ning nendega tagatakse ennekõike rahastamisvahendist antava toetuse kasutamise tõhusus, läbipaistvus ja vastutustundlikkus.

2. Komisjon kontrollib korrapäraselt, et aruandlusnõuetest peetaks kinni ja vastastikuse mõistmise memorandumis sätestatud poliitikatingimuste täitmisel tehtaks edusamme. Komisjon teavitab Euroopa Parlamenti ja nõukogu kõnealuse kontrolli tulemustest.

3. JAGU

Rahastamisvahendist toetuse andmine ning hindamis- ja teavitamiskohustused

Artikkel 11

Rahastamisvahendist toetuse andmine

1. Kui artiklis 12 osutatud nõuded on täidetud, teeb komisjon rahastamisvahendi raames antava toetuse osamaksetena kättesaadavaks. Iga osamakse väljamaksmise ajakava määrab kindlaks komisjon. Osamakse võidakse välja maksta ühes või mitmes osas.

2. Rahastamisvahendist toetuse andmist haldab komisjon ja ta tugineb selles vastastikuse mõistmise memorandumis sisalduvate poliitikatingimuste rakendamise hindamisele.

Artikkel 12

Rahastamisvahendist toetuse andmise otsus

1. Ukraina esitab enne iga osamakse väljamaksmist rahastamistaotluse, millele on lisatud aruanne kooskõlas vastastikuse mõistmise memorandumi sätetega.

2. Komisjon teeb osamaksete tegemise otsuse, kui tema hinnangul on täidetud järgmised nõuded:

a)	artiklis 8 sätestatud eeltingimus on täidetud;

b)	vastastikuse mõistmise memorandumis sätestatud aruandlusnõudeid rakendatakse rahuldavalt;

c)	vastastikuse mõistmise memorandumis sätestatud poliitikatingimuste rakendamisel on tehtud rahuldavaid edusamme.

3. Enne rahastamisvahendist toetuse maksimumsumma väljamaksmist kontrollib komisjon, kas kõik vastastikuse mõistmise memorandumis sätestatud poliitikatingimused on täidetud.

Artikkel 13

Rahastamisvahendist antava toetuse vähendamine, peatamine ja tühistamine

1. Kui Ukraina rahastamisvajadused rahastamisvahendist toetuse väljamaksete perioodil algsete prognoosidega võrreldes oluliselt vähenevad, vähendab komisjon toetuse summat, peatab või lõpetab toetuse andmise.

2. Kui artikli 12 lõikes 2 sätestatud nõuded ei ole täidetud, peatab komisjon rahastamisvahendist toetuse väljamaksed või lõpetab need.

Artikkel 14

Rahastamisvahendist antava toetuse rakendamise hindamine

Rahastamisvahendi rakendamise ajal teeb komisjon tegevusanalüüsi, mida võib teha koos otsustega (EL) 2022/1201 ja (EL) 2022/1628 ette nähtud tegevusanalüüsiga, et hinnata, kas Ukraina rahastamiskord, haldusmenetlused ning sise- ja väliskontrollimehhanismid, mis on rahastamisvahendist toetuse andmise seisukohast olulised, on usaldusväärsed.

Artikkel 15

Euroopa Parlamendi ja nõukogu teavitamine

Komisjon teavitab Euroopa Parlamenti ja nõukogu rahastamisvahendist antava liidu toetusega seotud suundumustest, sealhulgas toetuse väljamaksetest ja artiklis 11 osutatud tehingutest, ning esitab nendele institutsioonidele õigel ajal asjakohased dokumendid. Peatamise või tühistamise korral artikli 13 lõike 2 alusel teavitab ta viivitamata Euroopa Parlamenti ja nõukogu peatamise või tühistamise põhjustest.

II PEATÜKK

TOETUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD ERISÄTTED

Artikkel 16

Laenutehingud

1. Selleks et rahastada rahastamisvahendist laenudena antavat toetust, antakse komisjonile õigus liidu nimel laenata vajalikud rahalised vahendid kapitaliturgudelt või finantseerimisasutustelt kooskõlas finantsmääruse artikliga 220a.

2. Rahastamisvahendist laenudena antava toetuse üksikasjalikud tingimused sätestatakse komisjoni ja Ukraina vahel sõlmitavas laenulepingus kooskõlas finantsmääruse artikliga 220. Laenude maksimaalne tagasimaksetähtaeg on 35 aastat.

3. Erandina määruse (EL) 2021/947 artikli 31 lõike 3 teisest lausest ei toetata käesoleva rahastamisvahendi raames Ukrainale laenudena antavat makromajanduslikku finantsabi välistegevuse tagatisega.

Käesoleva määruse alusel antavate laenude jaoks eraldisi ei moodustata ning erandina finantsmääruse artikli 211 lõikest 1 ei sätestata määra, mille ulatuses peab käesoleva määruse artikli 4 lõikes 1 osutatud summa olema eraldisega kaetud.

Artikkel 17

Intressitoetus

1. Erandina finantsmääruse artikli 220 lõike 5 punktist e ja tingimusel et vahendid on kättesaadavad, võib liit kanda käesoleva määruse alusel antud laenu intressi, andes selleks intressitoetust, ning võtta enda kanda laenuvõtmise ja -andmisega seotud halduskulud, välja arvatud laenude ennetähtaegse tagasimaksmisega seotud kulud.

2. Ukraina võib taotleda liidult intressitoetust ja halduskulude katmist igal aastal.

Artikkel 18

Tagastamatu toetuse rahastamisleping

Käesoleva määruse artikli 4 lõikes 3 osutatud tagastamatu toetuse üksikasjalikud tingimused sätestatakse komisjoni ja Ukraina vahel sõlmitavas rahastamislepingus. Erandina finantsmääruse artikli 220 lõikest 5 sisaldab rahastamisleping üksnes selle artikli 220 lõike 5 punktides a, b ja c osutatud sätteid. Rahastamisleping sisaldab sätteid liidu finantshuvide kaitse, kontrollide ja auditite, samuti kelmuse ja pettuse ning muu õigusnormide eiramise ärahoidmise ning vahendite sissenõudmise kohta.

III PEATÜKK

ÜHIS- JA LÕPPSÄTTED

Artikkel 19

Komiteemenetlus

1. Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Artikkel 20

Aastaaruanne

1. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva määruse I peatüki rakendamise kohta aruande, mis sisaldab ka hinnangut nimetatud rakendamise kohta. Selles aruandes:

a)	analüüsitakse rahastamisvahendist antud toetuse rakendamise edenemist;

b)	hinnatakse Ukraina majanduslikku olukorda ja väljavaateid ning käesoleva määruse I peatüki 2. jaos osutatud nõuete ja tingimuste rakendamist;

c)	näidatakse seost vastastikuse mõistmise memorandumis sätestatud nõuete ja tingimuste, Ukraina jooksva makromajandusliku olukorra ning rahastamisvahendist antava toetuse osamaksete väljamaksmist käsitlevate komisjoni otsuste vahel.

2. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt kaks aastat pärast toetusperioodi lõppu järelhindamise aruande, milles hinnatakse rahastamisvahendist antud liidu toetuse tulemusi ja tõhusust ning seda, mil määral on see aidanud kaasa abi eesmärkide saavutamisele.

Artikkel 21

Lõppsätted

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

…,

Euroopa Parlamendi nimel

president

Nõukogu nimel

eesistuja

(1) Euroopa Parlamendi 24. novembri 2022. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 10. detsembri 2022. aasta esimese lugemise seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata). Euroopa Parlamendi … seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(2) Ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning nende liikmesriikide ja teiselt poolt Ukraina vaheline assotsieerimisleping (ELT L 161, 29.5.2014, lk 3).

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. veebruari 2022. aasta otsus (EL) 2022/313 makromajandusliku finantsabi andmise kohta Ukrainale (ELT L 55, 28.2.2022, lk 4).

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2022. aasta otsus (EL) 2022/1201 erakorralise makromajandusliku finantsabi andmise kohta Ukrainale (ELT L 186, 13.7.2022, lk 1).

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. septembri 2022. aasta otsus (EL) 2022/1628, millega antakse Ukrainale erakorralist makromajanduslikku finantsabi, tugevdatakse ühist eraldisfondi liikmesriikide tagatistega ning otsuse nr 466/2014/EL alusel tagatud ja Ukrainaga seotud finantsvastutuse katteks ette nähtud eraldistega ning muudetakse otsust (EL) 2022/1201 (ELT L 245, 22.9.2022, lk 1).

(6) Nõukogu 22. märtsi 2021. aasta otsus (ÜVJP) 2021/509, millega luuakse Euroopa rahutagamisrahastu ja tunnistatakse kehtetuks otsus (ÜVJP) 2015/528 (ELT L 102, 24.3.2021, lk 14).

(7) Nõukogu 17. oktoobri 2022. aasta otsus (ÜVJP) 2022/1968, mis käsitleb Euroopa Liidu sõjalise abi missiooni Ukraina toetuseks (EUMAM Ukraine)(ELT L 270, 18.10.2022, lk 85).

(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2021. aasta määrus (EL) 2021/836, millega muudetakse otsust nr 1313/2013/EL liidu elanikkonnakaitse mehhanismi kohta (ELT L 185, 26.5.2021, lk 1).

(9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuni 2021. aasta määrus (EL) 2021/947, millega luuakse naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrument „Globaalne Euroopa“, muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsust nr 466/2014/EL ja tunnistatakse see kehtetuks ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/1601 ja nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 480/2009 (ELT L 209, 14.6.2021, lk 1).

(10) Nõukogu 20. juuni 1996. aasta määrus (EÜ) nr 1257/96 humanitaarabi kohta (EÜT L 163, 2.7.1996, lk 1).

(11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT L 193, 30.7.2018, lk 1).

(12) Nõukogu 17. detsembri 2020. aasta määrus (EL, Euratom) 2020/2093, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027 (ELT L 433I, 22.12.2020, lk 11).

(13) Nõukogu 14. detsembri 2020. aasta otsus (EL, Euratom) 2020/2053, mis käsitleb Euroopa Liidu omavahendite süsteemi ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2014/335/EL, Euratom (ELT L 424, 15.12.2020, lk 1).

(14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(15) Nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus 2010/427/EL, millega määratakse kindlaks Euroopa välisteenistuse korraldus ja toimimine (ELT L 201, 3.8.2010, lk 30).

		ISSN 1977-0898
Euroopa Liidu Teataja		C 476

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	65. aastakäik 15. detsember 2022

Sisukord		Lehekülg
	I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused
	SOOVITUSED
	Nõukogu
2022/C 476/01	Nõukogu soovitus, 8. detsember 2022, mis käsitleb taskukohasele kvaliteetsele pikaajalisele hooldusele juurdepääsu	1

	II Teatised
	EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDE, ORGANITE JA ASUTUSTE TEATISED
	Euroopa Komisjon
2022/C 476/02	Vastuväidete esitamisest loobumine teatatud koondumise kohta (Juhtum M.10619 – SNAM / ENI / JV) ( 1 )	12

	IV Teave
	TEAVE EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDELT, ORGANITELT JA ASUTUSTELT
	Euroopa Komisjon
2022/C 476/05	Euro vahetuskurss — 14. detsember 2022	29
	Kontrollikoda
2022/C 476/06	Eriaruanne 28/2022: — Tööhõive toetamise erakorraline rahastu (TERA)	30
	EUROOPA MAJANDUSPIIRKONDA KÄSITLEV TEAVE
	EFTA järelevalveamet
2022/C 476/07	EFTA järelevalveameti teade riigiabi tagasinõudmisel kehtivate intressimäärade ning viite- ja diskontomäärade kohta, mida kohaldatakse EFTA riikide suhtes alates 1. septembrist 2022 — Avaldatud kooskõlas EFTA järelevalveameti riigiabi suuniste VII osas sätestatud viite- ja diskontomäärade eeskirjadega ning EFTA järelevalveameti 14. juuli 2004. aasta otsuse nr 195/04/COL artikliga 10	31
2022/C 476/08	Riigiabi – Otsus mitte esitada vastuväiteid	32
2022/C 476/09	Riigiabi – Otsus, millega protokollitakse, et heaks on kiidetud järelevalve- ja kohtulepingu protokolli nr 3 I osa artikli 1 lõike 1 ja II osa artikli 19 lõike 1 kohased asjakohased meetmed, mis esitati seoses riskifinantseerimisinvesteeringute edendamiseks antava riigiabi uute suuniste vastuvõtmisega	33

	Valuuta	Kurss
USD	USA dollar	1,0649
JPY	Jaapani jeen	143,68
DKK	Taani kroon	7,4392
GBP	Inglise nael	0,86118
SEK	Rootsi kroon	10,8638
CHF	Šveitsi frank	0,9865
ISK	Islandi kroon	150,90
NOK	Norra kroon	10,3620
BGN	Bulgaaria leev	1,9558
CZK	Tšehhi kroon	24,276
HUF	Ungari forint	406,63
PLN	Poola zlott	4,6810
RON	Rumeenia leu	4,9248
TRY	Türgi liir	19,8579
AUD	Austraalia dollar	1,5510
CAD	Kanada dollar	1,4441
HKD	Hongkongi dollar	8,2751
NZD	Uus-Meremaa dollar	1,6508
SGD	Singapuri dollar	1,4349
KRW	Korea vonn	1 379,99
ZAR	Lõuna-Aafrika rand	18,2563
CNY	Hiina jüaan	7,4009
HRK	Horvaatia kuna	7,5380
IDR	Indoneesia ruupia	16 599,51
MYR	Malaisia ringit	4,6765
PHP	Filipiini peeso	59,326
RUB	Vene rubla
THB	Tai baat	36,851
BRL	Brasiilia reaal	5,6842
MXN	Mehhiko peeso	20,8635
INR	India ruupia	87,8435

	III Ettevalmistavad aktid
	NÕUKOGU
2022/C 476/03	Nõukogu esimese lugemise seisukoht (EL) nr 4/2022, eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse rahastamisvahend Ukraina toetamiseks 2023. aastal (makromajanduslik finantsabi+), Nõukogu poolt vastu võetud 10. detsembril 2022. aastal	13
2022/C 476/04	Nõukogu põhjendused: nõukogu esimese lugemise seisukoht (EL) nr 4/2022 eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse rahastamisvahend Ukraina toetamiseks 2023. aastal (makromajanduslik finantsabi+)	27

Otsuse vastuvõtmise kuupäev	7. september 2022
Juhtumi number	86868
Otsuse number	177/22/COL
EFTA riik	Kõik
Pealkiri	Otsus, millega protokollitakse, et heaks on kiidetud järelevalve- ja kohtulepingu protokolli nr 3 I osa artikli 1 lõike 1 ja II osa artikli 19 lõike 1 kohased asjakohased meetmed, mis esitati seoses riskifinantseerimisinvesteeringute edendamiseks antava riigiabi uute suuniste vastuvõtmisega
Õiguslik alus	EMP leping, eelkõige artiklid 61–63 ja protokoll nr 26; EFTA riikide vahel järelevalveameti ja kohtu asutamise kohta sõlmitud leping (edaspidi „järelevalve- ja kohtuleping“), eriti selle artikkel 24 ja artikli 5 lõike 2 punktid a ja b; järelevalve- ja kohtulepingu protokoll nr 3, eriti selle I osa artikli 1 lõige 1 ja II osa artikli 19 lõige 1
Meetme liik	Otsus, millega protokollitakse esitatud asjakohaste meetmete heakskiitmine
Eesmärk	Tagada, et EFTA riigid muudavad vajaduse korral oma olemasolevaid riskifinantseerimisabi kavasid, et viia need kooskõlla uute suunistega riskifinantseerimisinvesteeringute edendamiseks antava riigiabi kohta


	(1) EMPs kohaldatav tekst