1.

Kas direktiivi 2009/28 (1) artikli 3 lõiget 4 ja artiklit 18 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusaktid nagu põhikohtuasjas vaidlusalused õigusaktid, mis näevad mootorikütustes biokütuste kasutamise eesmärkide täitmiseks ette, et ettevõtjad võivad alternatiivselt tõendada samade kriteeriumide täitmist i) biokütuste füüsilise lisamisega fossiilkütustesse või ii) biokütuste sertifikaatide ostmisega teistelt ettevõtjatelt, kellel on neid üle?

2.

Kas direktiivi 2009/28 artikli 3 lõiget 4 ja artiklit 18 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusaktid nagu põhikohtuasjas vaidlusalused õigusaktid, mille alusel on biokütuse füüsiliselt lisamise võimalus ainult nendel biokütusetootjatel, kellel on ümbertöötlemise maksulao staatus, keelates seda võimalust kasutada ettevõtjatel, kes on kohustatud mootorikütustesse biokütust lisama ja kes impordivad mootorikütust registreeritud kaubasaaja staatuses, kusjuures nad võivad kasutada võimalust osta biokütusesertifikaate, vastasel juhul peavad nad maksma hüvitist (mis on sisuliselt samaväärne trahviga)?

3.

Kas vastus eelmisele küsimusele on erinev, kui asjaolude asetleidmise ajal ei olnud saadaval biokütusesertifikaate nende turul müümiseks, nii et väikeettevõtjal ei olnud võimalik neid osta – või ta sai seda teha ainult suurte raskustega –, ja kui Direção-Geral de Energia e Geologia (energeetika ja geoloogia peadirektoraat, Portugal; edaspidi „DGEG“) ei korraldanud vastavaid enampakkumisi, nii et talle jäi ainult võimalus hüvitist maksta (mis on sisuliselt samaväärne trahviga)?

4.

Kas direktiivi 2009/28 artikli 18 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see nõuab säästlikkuskava rakendamise eeltingimusena sõltumatute auditite (liikmesriigi õigusaktide puhul sõltumatute kontrollide) tegemist?

5.

Kas direktiivi 2009/28 artikli 18 lõikega 3 on vastuolus riiklik säästlikkuse kriteeriumide kontrollimise süsteem, mis – vaatamata sellele, et selles on ette nähtud kontrolliasutuste akrediteerimine, et viia läbi säästlikkuse kriteeriumide täitmise sõltumatuid kontrolle (vastavalt direktiivi artikli 18 lõikele 3) – ei võimaldanud praktikas neid asutusi hankekonkursi puudumise tõttu välja valida, nõudes samas, et ettevõtjad tõendaksid, et nad vastavad nimetatud kriteeriumidele, ilma et sellega kaasneks sõltumatu audit?

6.

Kui vastus eelmistele küsimustele on eitav, siis kas ELTL artiklit 34 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusaktid nagu põhikohtuasjas vaidlusalused õigusaktid, mida on tõlgendatud eelmistes eelotsuse küsimustes kirjeldatud viisil?

1.

Kas i) võlakirjade sularaha eest ostu pakkumise, ii) võlakirjaemissiooni ja iii) aktsiate märkimise avaliku pakkumise tehinguid tuleb käsitada „tehingutena tervikuna“ Euroopa Liidu Kohtu praktika tähenduses, mis tuleneb kohtuotsustest kohtuasjades Isabele Gielen (C-299/13) (1) ja Air Berlin (C-573/16) (2)?

2.

Kas nõukogu 12. veebruari 2008. aasta direktiivi 2008/7/EÜ (3) artikli 5 lõike 2 punktis b kasutatud väljendit „nendega seotud formaalsused“ tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab finantsvahendusteenuseid, mis tellitakse kõrvalteenusena seoses i) võlakirjade sularaha eest ostu pakkumise, ii) võlakirjaemissiooni ja iii) aktsiate märkimise avaliku pakkumise tehingutega?

3.

Kas nõukogu 12. veebruari 2008. aasta direktiivi 2008/7/EÜ artikli 5 lõike 2 punkti b võib tõlgendada nii, et sellega on vastuolus maksustada tempelmaksuga vahendustasusid, mida saadakse finantsvahendusteenuste eest, mida pank osutab seoses i) võlainstrumentide tagasiostuga, ii) kaubeldavate väärtpaberite emiteerimise ja turul investeerimisega ning iii) emiteeritud aktsiate avaliku märkimise teel kapitali suurendamisega, kui nende teenuste hulgas on kohustus teha kindlaks investorid ja võtta nendega ühendust väärtpaberite jaotamiseks, märkimis- või ostukorralduste vastuvõtmiseks ja mõnel juhul pakutavate väärtpaberite ostmiseks?

4.

Kas eelnevatele küsimustele tuleb vastata teisiti olenevalt sellest, kas finantsteenuste osutamine on seaduse järgi kohustuslik või valikuline?

1.

Kas nõukogu 14. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/119/EÜ, millega kohustatakse liikmesriike säilitama toornafta ja/või naftatoodete miinimumvarusid, (1) põhjendust 33, artiklit 1, artiklit 3, artiklit 8 ning artikli 2 punkte i ja j tuleb tõlgendada nii – arvestades direktiivi eesmärki, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1099/2008 energiastatistika kohta (2) artikli 2 punkti d ning proportsionaalsuse põhimõtet vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 52 lõikele 1 koostoimes artikliga 17 –, et nendega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt isikuid, kes on omandanud ühendusesiseselt tootmise eesmärgil naftakoksi vastavalt määruse (EÜ) nr 1099/2008 lisa A punktile 3.4.20, saab kohustada looma kriisivaru?

2.

Kas direktiivi põhjendust 33, artiklit 1, artiklit 3, artiklit 8 ning artikli 2 punkte i ja j tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt toodete liigid, mille kriisivaru tuleb luua ja säilitada, on piiratud ainult ühe osaga direktiivi artikli 2 punktis i koosmõjus direktiivi (EÜ) nr 1099/2008 A lisa punktiga 3.4 loetletud toodetest?

3.

Kas direktiivi põhjendust 33, artiklit 1, artiklit 3, artiklit 8 ning artikli 2 punkte i ja j tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt direktiivi artikli 2 punktis i koosmõjus direktiivi (EÜ) nr 1099/2008 A lisa punktiga 3.4 loetletud toodete ühe liigi ühendusesisene omandamine või import tekitab isikule kohustuse luua ja säilitada teist, st muud liiki toote kriisivaru?

4.

Kas direktiivi põhjendust 33, artiklit 1, artiklit 3, artiklit 8 ning artikli 2 punkte i ja j tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt isik on kohustatud looma ja säilitama sellise toote kriisivaru, mida ta oma majandustegevuse raames ei kasuta ning mis ei ole selle tegevusega seotud, kusjuures see kohustus toob lisaks kaasa märkimisväärse rahalise kulu (mistõttu kohustuse täitmine muutub praktiliselt võimatuks), kuna isikul ei ole seda toodet ning ta ei ole ka selle toote importija ega valdaja?

5.

Kui ühele küsimustest vastatakse eitavalt, siis kas nõukogu 14. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/119/EÜ, millega kohustatakse liikmesriike säilitama toornafta ja/või naftatoodete miinimumvarusid, põhjendust 33, artiklit 1, artiklit 3, artiklit 8 ning artikli 2 punkte i ja j tuleb tõlgendada nii – arvestades direktiivi eesmärki ja proportsionaalsuse põhimõtet vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 52 lõikele 1 koostoimes artikliga 17 –, et isikut, kes on importinud teatud toodet, saab kohustada looma ja säilitama ainult sama liiki toote kriisivaru, mida imporditi?

1)

Kas selliste asjaolude korral nagu käesolevas kohtuasjas tuleneb nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 (1) artiklist 7 koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 (2) artikli 56 esimese lõigu, artikli 54 lõikega 1 ning komisjoni 11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 (3) artikli 35 lõikega 6 vahetu õigusmõjuga alus nõuda pettuse tõttu saadud ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) rahastatud toetuse tagasimaksmist juriidilisest isikust toetusesaaja esindajatelt, kes esitasid toetuse väljapetmiseks tahtlikult valeandmeid?

2)

Kas selliste asjaolude korral nagu käesolevas kohtuasjas, kus EAFRD-st rahastatav toetus on pettuse tõttu määratud ja välja makstud piiratud vastutusega äriühingule (Eesti osaühing), saab toetusesaajana Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 54 lõike 1 ning komisjoni 11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 artikli 35 lõike 6 mõttes käsitada ka toetust saanud äriühingu esindajaid, kes panid pettuse toime ja kes ühtlasi olid toetuse väljapetmise ajal toetust saanud äriühingu tegelikud kasusaajad?

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 910/2014 (1) e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/93/EÜ, artikli 25 lõikes 1 sisalduvat väljendit „e-allkirja õiguslik toime […] tõendina“ tuleb tõlgendada nii, et see paneb liikmesriikide kohtutele kohustuse eeldada, et kui määruse artikli 3 [punktide] 10, 11 ja 12 tingimused on täidetud või kui selles osas ei ole vaidlust, tuleb e-allkirja olemasolu ja väidetavat autentsust pidada algusest peale kaheldamatuks ja vaieldamatult tõendatuks, ja kas seda tuleb tõlgendada nii, et kui viidatud sätete tingimused on täidetud, peavad liikmesriikide kohtud tunnustama, et kvalifitseeritud e-allkirjal on tõendusväärtus / tõendusjõud, mis on omakäelise allkirja tõendusväärtuse / tõendusjõuga samaväärne vaid raamides, mida näevad asjakohased riigisisesed õigusnormid ette kõnealuse omakäelise allkirja puhul?

2.

Kas viidatud määruse artikli 25 lõikes 1 sisalduvat väljendit „ei või jätta kohtumenetlustes tunnustamata“ tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikide kõikidel kohtutel on täielikult keelatud kasutada oma õiguskordades sätestatud menetluslikke võimalusi, mis on ette nähtud selleks, et vaidlustada määruses e-allkirjale ette nähtud õigusliku toime tähtsus tõendina, või nii, et viidatud säte ei takista liikmesriigi kohtutel riigisiseses menetlusõiguses ette nähtud instrumente kasutades seada kahtluse alla määruse artikli 3 [punktides] 10, 11 ja 12 sätestatud tingimusi, millega antakse kohtumenetluse pooltele võimalus lükata ümber e-allkirjale ette nähtud tõendusjõud ja tõendusväärtus?

1.

Kas Soomes kehtiv süüst sõltumatul vastutusel põhinev kahju hüvitamise kord nagu kirjeldatud eespool (käesoleva eelotsusetaotluse punktid 16–18) on kooskõlas direktiivi 2004/48 artikli 9 lõikega 7 (1)?

2.

Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt, siis millist liiki vastutusel põhineb sel juhul direktiivi 2004/48 artikli 9 lõike 7 kohane kahju hüvitamise kohustus? Kas tuleb eeldada, et selle vastutuse puhul on tegemist süül põhineva vastutuse teatava vormiga, õiguse kuritarvitamisel põhineva vastutuse teatava vormiga või vastutusega muul alusel?

3.

Seoses teise küsimusega: millised asjaolusid tuleb tsiviilvastutuse olemasolu hindamisel arvesse võtta?

4.

Eelkõige seoses kolmanda küsimusega: kas hindamisel tuleb tugineda üksnes hagi tagamise meetme taotlemise ajal teadaolevatele asjaoludele või võib arvesse võtta näiteks seda, et intellektuaalomandiõigus, mille väidetava rikkumise alusel hagi tagamise meedet kohaldati, on hiljem pärast selle meetme kohaldamist algusest peale tühiseks tunnistatud, ja kui jah, siis milline tähtsus tuleks viimati nimetatud asjaolule omistada?

1.

Esiteks – kas mõistet „ettenägematud asjaolud“, mis põhjustavad aktsiisi peatamise korra all oleva aktsiisikauba kahjustumise direktiivi 2008/118/EÜ (1) artikli 7 lõike 4 tähenduses, tuleb sarnaselt vääramatu jõuga tõlgendada nii, et need on volitatud laopidajast sõltumatud, ebatavalised ja ettenägematud ning tema poolt kõikide asjakohaste abinõude võtmisest hoolimata vältimatud asjaolud, mis objektiivselt väljuvad selle laopidaja igasuguse kontrolli alt?

2.

Lisaks – kas ja millistel tingimustel on ettenägematute asjaolude korral vastutuse välistamisel oluline hoolsus, mida osutati kahju tekkimise vältimiseks vajalike abinõude võtmisel?

3.

Teise võimalusena kahele esimesele küsimusele – kas selline säte nagu 26. oktoobri 1995. aasta seadusandliku dekreedi nr 504 artikli 4 lõik 1, milles ettenägematute asjaolude ja vääramatu jõuga võrdsustatakse (sama isiku või kolmandate isikute) mitteraske süü, on kooskõlas direktiivi nr 2008/118/EÜ artikli 7 lõikes 4 sätestatud korraga, milles ei ole viidatud lisatingimustele, eelkõige teo toimepanija või teos osaleja „süüga“ seotud tingimustele?

4.

Lõpuks – kas artikli 7 lõikes 4 sisalduvat väljendit „või pädevate asutuste antud loa tagajärjel“ võib mõista kui liikmesriigi võimalust sätestada üldine lisakategooria (kerge süü), mis võib mõjutada tarbimisse lubamise määratlust kauba hävimise või kahjustumise korral, või kas seda tüüpi klausel ei saa sisalduda niisuguses väljendis, sest seda tuleb mõista hoopis kui viidet konkreetsetele juhtudele, mis on igal üksikjuhul saanud loa või tehtud muul viisil kindlaks nende objektiivsetes elementides määratletud juhtumite põhjal“?

1.

Kas määruse (EÜ) nr 261/2004 (1), artikli 8 lõike 1 punkti a koostoimes artikli 7 lõikega 3 tuleb tõlgendada nii, et reisija, kes on lennu eest osaliselt tasunud lojaalsusprogrammi raames kogutud boonuspunktidega, võib tegutsevalt lennuettevõtjalt, kes ei ole tema lepingupartner, nõuda pileti ostuhinna tagasimaksmist (ainult) boonuspunktides?

2.

Kui Euroopa Kohus vastab esimesele küsimusele jaatavalt:

Kas määrusega nr 261/2004 on vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt võib reisija juhul, kui määruse nr 261/2004 artikli 8 lõike 1 punkti a rikkudes jäetakse pileti ostuhind boonuspunktides tagasi maksmata, nõuda tegutsevalt lennuettevõtjalt selle asemel hüvitist, või on reisijale siduv tema algul esitatud nõue teha tagasimakse boonuspunktides?

3.

Kui Euroopa Kohus vastab esimesele küsimusele eitavalt:

Kas määruse nr 261/2004 artikli 8 lõike 1 punkti a koostoimes artikli 7 lõikega 3 tuleb juhul, kui reisijal on võimalik nõuda tagasimakset ka rahas või kui reisija saab tagasimakse rahas, tõlgendada nii, et reisija saab tegutsevalt lennuettevõtjalt pileti ostuhinnast […] rahas tagasi summa, mis võimaldaks või oleks reisijal võimaldanud boonuspunkte kasutamata broneerida lennu, millega ta jõuaks või oleks jõudnud lõppsihtkohta võrreldavatel reisitingimustel esimesel võimalusel või talle sobival hilisemal kuupäeval, olenevalt vabadest kohtadest?

1)

tühistada Üldkohtu 1. juuni 2022. aasta otsus kohtuasjas Fundación Tatiana Pérez de Guzmán el Bueno ja SFL – Stiftung für Forschung und Lehre (SFL) vs. Ühtne Kriisilahendusnõukogu (T-481/17, EU:T:2022:311) osas, milles Üldkohus tunnistas selles esimeses kohtuastmes esitatud tühistamishagi vastuvõetavaks;

2)

tunnistada esimeses kohtuastmes kohtuasjas T-481/17 esitatud tühistamishagi vastuvõetamatuks ning jätta see järelikult tervikuna läbi vaatamata ning

3)

mõista komisjoni kohtukulud, mis tal tekkisid nii Üldkohtu menetluses kui ka käesolevas menetluses, välja Fundación Tatiana Pérez de Guzmán el Bueno ja SFL, Stiftung für Forschung und Lehrelt (SFL) (hagejad esimeses kohtuastmes).

—

ta on valesti tõlgendanud ELTL artikli 263 lõiget 4 ja määruse nr 806/2014 (1) artikli 18 lõiget 7 osas, mis puudutab kriisilahenduse skeemi kvalifitseerimist vaidlustatavaks aktiks (esimene apellatsioonkaebuse väide),

—

ta on valesti tõlgendanud ELTL artikli 263 lõiget 4 ja rikkunud komisjoni kaitseõigusi osas, mis puudutab tühistamishagi suunatust viimase õiguslikult siduva akti vastuvõtja vastu (teine apellatsioonkaebuse väide), ning

—

vaidlustatud kohtuotsust on põhjendatud vasturääkivalt ja see tuleneb Üldkohtu otsusest, et vaidlusaluse kriisilahenduse skeemi peale esitatud tühistamishagi on vastuvõetav, samas kui Üldkohus asus seisukohale, et kriisilahenduse skeem jõustub ja tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi alles komisjoni otsuse kaudu (kolmas apellatsioonkaebuse väide).

—

tuvastada, et hageja on täitnud oma lepingulised kohustused nõuetekohaselt ja tal on täielik õigus nõuda SANAD projektist nõutud kulude maksmist; samuti tühistada võlateatis nr 3242113938, sest see rikub kehtivaid õigusnorme, tunnistades tagasi lükatud kulud rahastamiskõlbmatuteks;

—

mõista Euroopa Teadusuuringute Rakendusametilt välja menetluskulud Üldkohtus või – juhul kui käesolevas hagiavalduses esitatud nõudeid ei rahuldata – jätta menetluskulud hagejalt välja mõistmata käesoleva kohtuasja keerukuse tõttu.

1.

Esimene väide, et „Final Audit Report“ (auditi lõpparuanne), mis käsitles hageja poolt nende kulude eest maksmist, mis anti lähetatud isikutele teadmiste jagamise ja sektoritevahelise mobiilsuse jaoks, jääb välja toetuslepingu (edaspidi „leping“) kohaldamisalast, sest REA palus selle koostamist erakorraliselt, pidades silmas rahastamist ühtsete määrade alusel, mis sobib väljunditel ja tulemustel põhinevate uuringute jaoks, millele ei tehta seega järelkontrolli, aga samuti jääb see välja seetõttu, et seda tehti nähtavalt inkvisitoorselt, sest kahtlustati süsteemset vigade tegemist, mis tegelikult ei ole süsteemsed, ning seega lähtuti sätetest, mis kehtivad teist liiki menetluste suhtes.

2.

Teine väide, mis on esitatud teise võimalusena ja milles leitakse, et kui sellist järelkontrolli peetakse lepingu kohaldamisalasse kuuluvaks, siis oleks vahendite käsutaja pidanud viima läbi eelkontrolli vastuvõtva organisatsiooni loodud elektroonilistest kontrollmehhanismidest – millel on konkreetne ülesanne koguda lähetusega seotud andmeid vastuvõtvas organisatsioonis endas – pärinevate tõendite alusel ning kostja oleks pidanud selle üle järelevalvet teostama. Kuna ta seda ei teinud, rikkus kostja – kui hinnata seda korrektselt kehtiva õiguse alusel – lepingu tingimusi.

3.

Kolmas väide, et isegi kui asuda seisukohale, et audit on lepinguga hõlmatud ja et tõendamiskoormis langeb põhimõtteliselt hagejale, lükati tagasi lähetustega seotud kulud – viies läbi järelkontrolli süstemaatiliselt vigu otsides, mis ei ole niisuguse kontrolli korral ühtsete määrade alusel rahastamise puhul asjakohane; seda tehti hea usu põhimõtet rikkudes nii sellega, et kohaldati auditi tegemise ajal kehtivat finantsmäärust 2018/1046 (1), mis oli auditi tegemise ajal kehtiv (artikli 181 lõige 2), kui ka lepingu täitmise puhul üldiselt: auditit läbi viiv üksus kasutas õigusvastaselt kaalutlusõigust ja eitas, et tulemusaudit on piisav ühtsete määrade alusel rahastamise puhul, et hinnata toetusesaaja varasemaid tõendatud või auditeeritavaid andmeid või tema tavapäraseid kuluarvestustavasid, ning selle asemel eelistas ta teatud liiki tõendeid, mis osutasid teatud tegevuste toimumistele, mis oli hõlmatud ühtsete määrade alusel rahastamisega. Niisugune tõendite järjekorra ümberpööramine jättis hageja ilma võimalusest tõlgendada oma lepingulisi kohustusi enda kasuks õiguslikus olukorras, kus tingimused olid jäänud ähmaseks toona kohaldatava finantsmääruse (966/2012) (2) tõttu ja samuti kostja vastuolulise käitumise tõttu, kui ta hindas lepingu täitmist.

4.

Neljas väide, et kui hinnata nõuetekohaselt erinevaid kattuvaid sisemisi ja väliseid tõendeid, aga ka eksitavaid suunised enne rakendamist ja selle ajal, tuleks tõendites avastatud ebakõlad ja lüngad jätta tähelepanuta või vähemalt, tuleks neid arvestada sobivas ulatuses, aga need ei peaks tähendama seda, et kõik kulud lükatakse süstemaatilise eksimise tõttu tagasi, eriti siis, kui neid ebakõlasid ja lünki tuleks proportsionaalsuse üldpõhimõtte alusel eirata nende ebaolulise tõttu või kui nende mõju on ebaoluline.

—

tühistada ELTL artikli 264 alusel SRB 1. märtsi 2022. aasta kriisilahendusotsus hagejat puudutavas osas;

—

mõista kohtukulud välja SRB-lt.

1.

Esimene väide, mille kohaselt SRB ületas oma pädevuse piire hageja suhtes otsuse vastuvõtmisega, selle asemel et lihtsalt keelata teatud tegevus kooskõlas tema järeldusega, et ühtse kriisilahenduskorra määruse (1) artikli 18 tingimused ei olnud täidetud.

2.

Teine väide, mille kohaselt rikkus SRB hageja õigust olla ära kuulatud.

3.

Kolmas väide, mille kohaselt ei esitanud SRB piisavat põhjendust.

4.

Neljas väide, mille kohaselt ei võtnud SRB nõuetekohaselt arvesse SRMR artikli 18 lõike 1 punktis b sätestatud nõuet.

5.

Viies väide, mille kohaselt SRB ja EKP ei arvestanud hageja kohustuste peatamise võimalusega.

6.

Kuues väide, mille kohaselt SRB rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, sest ta ei kaalunud võimalust võtta mõnda alternatiivset meedet, mida tal oli mitu ja mis olid ilmselged ja vähem koormavad, näiteks hageja võõrandamine mõnele teisele aktsionärile.

7.

Seitsmes väide, mille kohaselt SRB ei järginud kriisilahenduse kava, kuid ei esitanud selle kohta mingeid usutavaid selgitusi.

—

tühistada komisjoni 16. veebruari 2022. aasta delegeeritud määrus (EL) 2022/692, millega muudetakse tehnika ja teaduse arenguga kohandamise eesmärgil Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist (edaspidi „vaidlustatud määrus“) (1), osas, milles sellega nähakse ette kolme aine, nimelt N-karboksümetüüliminobis (etüleennitrilo)tetra(äädikhappe) ning selle pentanaatrium- ja pentakaaliumsoolade (edaspidi koos „DTPA“ või „aine“) ühtlustatud klassifitseerimine ja märgistamine, st vaidlustatud määruse põhjendused 2 ja 3 ning selle määruse lisa osas, milles need puudutavad DTPAd, ja eelkõige kanded, mis tehti vaidlustatud määruse lisaga Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 (2), VI lisa 3. osa tabelisse iga järgmise aine kohta:

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et vaidlustatud määruse vastuvõtmisel rikuti määruse nr 1272/2008 artikli 36 lõikes 1 ja I lisa punktis 3.7.2.2.1 kehtestatud klassifitseerimiskriteeriume, kuna DTPA-l ei ole omadusi, mis „avaldavad kahjulikku toimet just suguvõimele“. Kuigi väga suurte annustega kokku puutunud loomade puhul täheldati teatavat mõju arengule, on sellise mõju puhul tegemist arengut mõjutava „ebaspetsiifilise sekundaarse tagajärjega“, mis ei anna alust liigitada aine reproduktiivtoksiliseks.

2.

Teine väide, et vaidlustatud määruse vastuvõtmisel rikuti määruse nr 1272/2008 I lisa punkti 3.7.2.2.2, kuna liidu ametiasutused ei kaalunud nõuetekohaselt „emale mõjuva mürgisuse võimalikku toimet“ ega võtnud seda DTPA klassifitseerimisel nõuetekohaselt arvesse. DTPA tekitab tsingipuuduse, mis katkestab rottidel ema homöostaasi, ja see on just see emale mõjuv mürgisus, mis tekitab arengut mõjutava ebaspetsiifilise sekundaarse tagajärje. See ei anna määrusest nr 1272/2008 tulenevate nõuete kohaselt alust liigitada DTPA reproduktiivtoksiliseks.

3.

Kolmas väide, et vaidlustatud määruse vastuvõtmisel rikuti määruse nr 1272/2008 I lisa punkti 3.7.2.1.1 ja tabelit 3.7.1a, kuna olemasolev tõendusmaterjal ei luba „kindlalt oletada“, et DTPA võib kahjustada inimese suguvõimet, ja samuti puuduvad „selged tõendid“, et DTPA-l on arengut mõjutav toime ilma muu mürgise toimeta (st emale mõjuv mürgisus). Jällegi, ilma selliste tõenditeta ei ole DTPA liigitamine kategooria 1B reproduktiivtoksiliseks aineks põhjendatud.

4.

Neljas väide, et vaidlustatud määruse vastuvõtmisel rikuti määruse nr 1272/2008 artikli 37 lõikest 5 komisjonile tulenevat kohustust hinnata, kas klassifikatsiooni ühtlustamise ettepanek on „asjakohane“. Komisjon kiitis riskihindamise komitee arvamused heaks, kontrollimata, kas need on asjakohased, usaldusväärsed ja toetavad väljapakutud klassifikatsiooni. Kui komisjon oleks võtnud arvesse kogu asjakohast teavet DTPA omaduste kohta, nagu toimiku esitaja korduvalt palus tal aastatel 2018–2022 teha, ei oleks ta liigitanud DTPAd kategooria 1B reproduktiivtoksiliseks aineks.

5.

Viies väide, et vaidlustatud määruse vastuvõtmisel rikuti määruse nr 1272/2008 artikli 37 lõikest 4 komisjonile tulenevat kohustust konsulteerida riskihindamise komiteega, selle asemel et piirduda toimiku esitaja ettepanekuga klassifikatsiooni ja märgistuse ühtlustamise kohta.

6.

Kuues väide, et vaidlustatud määruse vastuvõtmisel ilma enne mõjuhinnangu läbiviimise ja dokumenteerimiseta rikkus komisjon kohustusi, mis tulenevad institutsioonidevahelisest parema õigusloome kokkuleppest ja hea halduse põhimõttest.

—

tühistada osaliselt Euroopa Komisjoni 8. juuni 2022. aasta rakendusotsus (EL) 2022/908, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames, teatavaks tehtud asja numbriga C(2022) 3543 (final), avaldatud 10. juuni 2022. aasta Euroopa Liidu Teatajas L 157, lk 15, kuivõrd selle kohaselt ei rahasta liit selle otsuse lisa eelarvepunkti 6200 ridades 1–8 esitatud Austria Vabariigi poolt EAGFist rahastamiseks deklareeritud kulusid, millest arvatakse maha eelarvepunktis 08020601 toodud summad, seega kokku 68 146 449,98 eurot.

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide

Kostja rikkus määruse (EL) nr 1306/2013 (1) artikli 52 lõiget 1, kui ta määras vaidlustatud rakendusotsusega kindlaks rahalise korrektsiooni, kuigi hageja oli kohaldanud vähenduskoefitsiente mägikarjamaade kasutajatele toetusõiguste andmisel kooskõlas määruse (EL) nr 1307/2013 (2) artikli 24 lõikega 6. Järelikult ei ole rahaline korrektsioon selles osas õige.

2.

Teine väide

Kostja rikkus määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 1, kui ta nägi ette rahalise korrektsiooni, kuigi seaduslike parandusmeetmete jaoks riiklike reservide kasutamine karjamaade haldajate heaks ja lineaarne vähendamine riikliku ülempiiri ületamise vältimiseks oli kooskõlas liidu õigusega. Hageja võis selles osas tugineda määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 30 lõike 7 punktile b ja artiklile 7. Järelikult ei ole rahaline korrektsioon selles osas õige.

3.

Kolmas väide

Kostja rikkus määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 52 lõike 4 punkti a, kui ta lükkas tagasi ka selliste kulude rahastamise EAGFist, mis olid tehtud enne 26. novembrit 2016 – ja seega üle 24 kuu enne uurimistulemuste edastamist kostja 27. novembri 2018. aasta kirjaga.

4.

Neljas väide

Kostja rikkus ELTL artikli 296 teises lõigus ette nähtud põhjendamiskohustust, kui ta jättis täielikult vastamata hageja argumentidele liidumaade mägikarjamaade seadusele tugineva mägikarjamaade liigituse osas ning seega ei põhjendanud piisavalt ja sobivalt hagejale ette heidetud objektiivsuse ja võrdse kohtlemise nõude rikkumist määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 24 lõike 1 erandi kohaldamisel.

—

tühistada vaidlustatud otsus osaliselt;

—

muuta vaidlustatud otsus;

—

mõista CrossFit, LLC poolt kantud kohtukulud ning apellatsioonikoja ja vastulausete osakonna menetlusega seotud kulud välja Pitk Pelotas, SL-ilt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine, kuna apellatsioonikoda asus ekslikult järeldusele, et puudub segiajamise tõenäosus varasemate kaubamärkidega CROSSFIT;

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine, kuna apellatsioonikoda asus ekslikult järeldusele, et puudub segiajamise tõenäosus varasema kaubamärgiga CROSS;

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 5 rikkumine, kuna apellatsioonikoda asus ekslikult järeldusele, et hageja ei olnud tõendanud oma varasema ELi kaubamärgi CROSSFIT mainet seoses klassi 41 kuuluvate teenustega.

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

otsustada, et kohaldatav ei ole apellatsioonikoja menetluse teise poole menetluskulude välja mõistmine hagejalt;

—

mõista EUIPO-lt ja menetlusse astujalt välja kohtumenetluse kulud ning apellatsioonikoja menetluses kantud vältimatud kulud.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2017/1001 artikli 8 lõike 5 rikkumine;

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2017/1001 artikli 109 rikkumine.

—

tühistada vaidlustatud otsus ja saata asi EUIPO-le uuesti läbivaatamiseks tagasi,

—

muuta vaidlustatud otsust, sedastades, et esinevad kaubamärgitaotluse nr 18 174 721 klassidesse 5, 35 ja 44 kuuluvate kaupade ja teenuste jaoks registreerimisest keeldumise suhtelised põhjused, ning et seda kaubamärki ei tohi registreerida;

—

mõista kohtukulud välja taotlejalt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine;

—

kaubamärkide sarnasuse hindamise põhimõtte rikkumine;

—

õiguspärase ootuse kaitse ning õiguskindluse põhimõtete rikkumine.

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 47 lõike 2 rikkumine;

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

—

tühistada nõukogu 3. juuni 2022. aasta rakendusotsus (ÜVJP) 2022/881, millega rakendatakse otsust 2012/642/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Valgevenes ja Valgevene osalemisega Venemaa agressioonis Ukraina vastu (1),

—

tühistada hagejat puudutavas osas nõukogu 3. juuni 2022. aasta rakendusmäärus (EL) 2022/876, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 765/2006 (mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Valgevenes ja Valgevene osalemisega Venemaa agressioonis Ukraina vastu) artikli 8a lõiget 1 (2) (edaspidi „vaidlustatud õigusaktid“), ja

—

mõista hageja kohtukulud välja kostjalt ning jätta viimase kohtukulud tema enda kanda.

1.

Esimene väide, et rikutud on kaitseõigusi. Esiteks ei ole esitatud piisavalt põhjendusi. Kuna ei ole piisavalt selgelt välja toodud, mille põhjal nõukogu järeldas, et nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta otsuse 2012/642/ÜVJP, mis käsitleb Valgevene vastu suunatud piiravaid meetmeid (3), artikli 3 punkti 1 alapunktis b ja artikli 4 punkti 1 alapunktis b sätestatud alternatiivseid kriteeriume kohaldatakse hageja suhtes, siis rikuvad vaidlustatud õigusaktid ELTL artikli 296 lõiget 2. Teiseks on rikutud isikliku vastutuse põhimõtet, kuna vaidlustatud õigusaktid – jättes tuvastamata, millist kasu sai hageja Valgevene valitsuselt või millist toetust ta viimasele pakkus – eiravad hageja põhiõigusi ja rikuvad isikliku vastutuse põhimõtet.

2.

Teine väide, et tehtud on ilmne hindamisviga. Esiteks ei ole tõendatud kasu saamine Lukašenka režiimist või selle toetamine. Vaidlustatud õigusaktides on tehtud ilmne hindamisviga, kuna need võeti vastu, ilma et nende põhjendamiseks oleks olnud piisavalt tõendeid. Teiseks ei ole tõendatud, et tegevus oli ajaliselt asjakohane. Vaidlustatud õigusaktid on üksnes karistuslikud ja seetõttu õigusvastased, mistõttu toovad esitatud tõendid välja üksnes varasemaid asjaolusid.

3.

Kolmas väide, et sekkumine hageja põhiõigustesse on ebaproportsionaalne. Vaidlustatud õigusaktide eesmärk on saavutatud muude seadusandlike meetmetega, mistõttu kujutavad need ebaproportsionaalset sekkumist hageja põhiõigustesse.

—

tühistada hagejat puudutavas osas nõukogu 3. juuni 2022. aasta rakendusotsus (ÜVJP) 2022/881, millega rakendatakse otsust 2012/642/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Valgevenes ja Valgevene osalemisega Venemaa agressioonis Ukraina vastu (1) (lisa A.2);

—

tühistada hagejat puudutavas osas nõukogu 3. juuni 2022. aasta rakendusmäärus (EL) 2022/876, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 765/2006 (mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Valgevenes ja Valgevene osalemisega Venemaa agressioonis Ukraina vastu) (2) (lisa A.3);

—

mõista kõik kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et rikutud on õiguspärasuse põhimõtet.

2.

Teine väide, et tehtud on ilmne hindamisviga.

3.

Kolmas väide, et rikutud on diskrimineerimiskeelu põhimõtet.

4.

Neljas väide, et omandiõigusi on riivatud ebaproportsionaalselt.

5.

Viies väide, et rikutud on põhjendamiskohustust.

6.

Kuues väide, et rikutud on kaitseõiguste tagamise põhimõtet.

—

tühistada hagejat puudutavas osas esiteks nõukogu 3. juuni 2022. aasta rakendusotsus (ÜVJP) 2022/883, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (1) (edaspidi „muudetud otsus“), ning teiseks, nõukogu 3. juuni 2022. aasta rakendusmäärus (EL) 2022/878, millega rakendatakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (2) (edaspidi „muudetud määrus“);

—

mõista kohtukulud välja nõukogult.

1.

Esimene väide, et rikutud on muudetud otsuse artiklit 2 ja muudetud määruse artiklit 3, kuna nõukogu rikkus õigusnormi, kohaldades hageja suhtes vääralt muudetud otsuse artikli 2 lõikes 1 nimetatud kriteeriumi g ja muudetud määruse artikli 3 lõiget 1, ilma et ta oleks põhjalikult analüüsinud faktilisi asjaolusid ja esitanud piisavalt põhjusi isiku suhtes piirava meetme võtmiseks.

2.

Teine väide, et rikutud on Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklit 296, põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõiget 2 ja muudetud otsuse artikleid 2 ja 4, kuna nõukogu ei esitanud piisavalt spetsiifilisi ja konkreetseid põhjuseid, põhjendamaks otsust võtta hageja suhtes piiravaid meetmeid vastavalt otsuse artiklile 4 ja määruse artiklile 3; nõukogu on teinud ilmseid vigu oma analüüsi tegemisel ja ei ole tõendanud, miks hageja kuulub mõne muudetud otsuses sätestatud kriteeriumi alla, ilma et ta oleks põhjalikult analüüsinud faktilisi asjaolusid ja esitanud piisavalt põhjusi isiku suhtes piirava meetme võtmiseks.

3.

Kolmas väide, et rikutud on harta artikleid 41 ja 48, kuna nõukogu ei esitanud hagejale tõendeid nii, et hagejal oleks olnud piisavalt aega enda kaitsmiseks; nõukogu määras seisukohtade esitamiseks 14 päevase tähtaja ja ta esitas tõendid alles üks päev enne tähtaja lõppu; hagejal ei olnud aega tõenditega tutvumiseks ja enda seisukohtade esitamiseks, kuigi nõukogu oleks pidanud andma hagejale piisavalt aega tõenditega tutvumiseks ja seisukohtade esitamiseks ning veenduma, et tagatud on kaitseõigused.

4.

Neljas väide, et rikutud on ELTL artiklit 296, harta artikleid 16 ja 45, kuna nõukogu võttis hageja suhtes ebaproportsionaalselt piiravad meetmed, mis põhinevad kinnitamata faktilistel väidetel, mis ei saa mingil juhul enam olla põhjendatud.

—

tühistada hagejat puudutavas osas nõukogu 3. juuni 2022. aasta rakendusotsus (ÜVJP) 2022/881, millega rakendatakse otsust 2012/642/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Valgevenes ja Valgevene osalemisega Venemaa agressioonis Ukraina vastu (1);

—

tühistada hagejat puudutavas osas nõukogu 3. juuni 2022. aasta rakendusmäärus (EL) 2022/876, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 765/2006 (mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Valgevenes ja Valgevene osalemisega Venemaa agressioonis Ukraina vastu (2) (edaspidi „vaidlustatud õigusaktid“); ja

—

mõista kõik kohtukulud välja nõukogult.

1.

Esimene väide, et rikutud on õiguspärasuse põhimõtet.

2.

Teine väide, et tehtud on ilmne hindamisviga.

3.

Kolmas väide, et rikutud on diskrimineerimiskeelu põhimõtet.

4.

Neljas väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet.

5.

Viies väide, et rikutud on põhjendamiskohustust.

—

tunnistada käesolev hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

seetõttu

—

tühistada 28. septembri 2021. aasta otsus, millega nõuti tagasi 61 186,61 euro suurune summa, ja 20. mai 2022. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata hageja halduskaebus;

—

mõista EIP-lt välja tagasinõutud summad, kusjuures nendele lisandub viivis vastavalt Euroopa Keskpanga kehtestatud intressimäärale, mida on suurendatud kahe protsendipunkti võrra;

—

mõista kohtukulud välja EIP-lt.

1.

Esimene väide, et akti koostajal puudub pädevus.

2.

Teine väide, et on rikutud viieaastast aegumistähtaega, mis on ette nähtud EIP personalile kohaldatavate haldussätete (edaspidi „haldussätted“) artiklis 16.3.

3.

Kolmas väide, et on rikutud haldussätete artiklit 16, kuna lisaks viieaastasele aegumistähtajale ei ole täidetud tagasinõudmise tingimused.

4.

Neljas väide, et on rikutud haldussätete artikleid 2.2.3 ja 2.2.4 ning on tehtud ilmne hindamisviga.

—

tühistada hagejat puudutavas osas nõukogu 3. juuni 2022. aasta rakendusotsus (ÜVJP) 2022/881, millega rakendatakse otsust 2012/642/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Valgevenes ja Valgevene osalemisega Venemaa agressioonis Ukraina vastu (1);

—

tühistada hagejat puudutavas osas nõukogu 3. juuni 2022. aasta rakendusmäärus (EL) 2022/876, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 765/2006 (mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Valgevenes ja Valgevene osalemisega Venemaa agressioonis Ukraina vastu (2) (edaspidi „vaidlustatud õigusaktid“); ja

—

mõista kõik, seal hulgas hageja kaitsega seotud kohtukulud välja nõukogult.

1.

Esimene väide, et rikutud on õiguspärasuse põhimõtet.

2.

Teine väide, et rikutud on õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ja põhjendamiskohustust.

3.

Kolmas väide, et tehtud on ilmne hindamisviga.

4.

Neljas väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet.