Euroopa Liidu Kohtu viimased väljaanded Euroopa Liidu Teatajas

(2022/C 311/01)

Viimane väljaanne

ELT C 303, 8.8.2022

Eelmised väljaanded

ELT C 294, 1.8.2022

ELT C 284, 25.7.2022

ELT C 276, 18.7.2022

ELT C 266, 11.7.2022

ELT C 257, 4.7.2022

ELT C 244, 27.6.2022

Käesolevad tekstid on kättesaadavad

EUR-Lex’is järgmisel aadressil: http://eur-lex.europa.eu

QC 6. jaanuaril 2022 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene koda) 11. novembri 2021. aasta määruse peale kohtuasjas T-77/21: QC versus komisjon

(Kohtuasi C-14/22 P)

(2022/C 311/02)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: QC (esindaja: advokaat F. Moyse)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Euroopa Kohus (üheksas koda) jättis 30. juuni 2022. aasta määrusega apellatsioonkaebuse ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning jättis apellandi kohtukulud tema enda kanda.

HG 24. veebruaril 2022 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 15. detsembri 2021. aasta otsuse peale kohtuasjas T-693/116 P RENV-RX: HG versus komisjon

(Kohtuasi C-150/22)

(2022/C 311/03)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: HG (esindaja: advokaat L. Levi)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Euroopa Kohus (teine koda) jättis apellatsioonkaebuse 30. juuni 2022. aasta määrusega Euroopa Kohtu pädevuse ilmselge puudumise tõttu läbi vaatamata ja apellandi kohtukulud tema enda kanda.

Calrose Rice’i 11. aprillil 2022 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kümnes koda) 11. veebruari 2022. aasta määruse peale kohtuasjas T-459/21: Calrose Rice versus EUIPO – Ricegrowers (Sunwhite)

(Kohtuasi C-253/22 P)

(2022/C 311/04)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Calrose Rice (esindaja: адвокат H. Raychev)

Teised menetlusosalised: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), Ricegrowers Ltd

Euroopa Kohus (apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise üle otsustav koda) otsustas 6. juuli 2022. aasta määrusega jätta apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata ja jätta Calrose Rice’i kohtukulud tema enda kanda.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Lietuvos Aukščiausiasis Teismas (Leedu) 4. mail 2022 – M. D. versus„Tez Tour“ UAB

(Kohtuasi C-299/22)

(2022/C 311/05)

Kohtumenetluse keel: leedu

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Lietuvos Aukščiausiasis Teismas

Põhikohtuasja pooled

Hageja: M. D.

Vastustaja:„Tez Tour“ UAB

Kolmas isik: „Fridmis“ UAB

Eelotsuse küsimused

1.

Kas lähte- ja/või sihtriigi ametiasutuste ametlik hoiatus, milles soovitatakse vältida tarbetut reisimist, ning sihtriigi (ja võimalik, et ka lähteriigi) liigitamine riskipiirkonda kuuluvaks on vajalik selleks, et saaks asuda seisukohale, et sihtkohas või selle vahetus läheduses on esinenud vältimatud ja erakorralised asjaolud direktiivi (EL) 2015/2302 (1) artikli 12 lõike 2 esimese lause tähenduses?

2.

Kas hinnates, kas pakettreisilepingu lõpetamise ajal esinevad sihtkohas või selle vahetus läheduses vältimatud ja erakorralised asjaolud ning kas need mõjutavad oluliselt pakettreisi täitmist: 1) tuleks arvesse võtta üksnes objektiivseid asjaolusid, see tähendab, kas olulisel määral pakettreisi teenuste osutamise mõjutamine on seotud üksnes objektiivse võimatusega, ning seda tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab üksnes juhtumeid, kus lepingu täitmine muutub nii füüsiliselt kui ka õiguslikult võimatuks, või hõlmab see siiski ka juhtumeid, kus lepingu täitmine ei ole võimatu, kuid muutub (käesoleval juhul põhjendatud kartuse tõttu COVID-19-ga nakatumise ees) keeruliseks ja/või majanduslikult ebatõhusaks (arvestades reisijate turvalisust, ohtu nende tervisele ja/või elule, puhkusereisi eesmärkide saavutamise võimalust); 2) olulised on subjektiivsed tegurid, nagu täiskasvanute reisimine koos alla 14-aastaste lastega või kuulumine suurema riskiga rühma reisija vanuse või tervisliku seisundi tõttu jne? Kas reisijal on õigus pakettreisileping lõpetada, kui pandeemia ja sellega seotud asjaolude tõttu muutub reisimine sihtkohta ja sealt tagasi keskmise reisija arvates ohtlikuks, tekitab reisijale ebamugavust või põhjustab temas põhjendatud hirmu terviseohu või ohtliku viirusega nakatumise ees?

3.

Kas õigus lõpetada leping taganemistasu maksmata võib olla mingil moel (näiteks kui sellist õigust ei anta, kuna kohaldatakse rangemaid kriteeriume pakettreisi teenuste osutamisele avalduva negatiivse mõju hindamiseks jne) seotud faktiga, et asjaolud, millele reisija tugineb, olid juba tekkinud või olid vähemalt eelduslikud/tõenäolised juba reisi broneerimise ajal? Kas mõistliku etteaimatavuse kriteeriumi kohaldamisel pandeemia kontekstis tuleb arvesse võtta asjaolu, et kuigi WHO oli pakettreisilepingu sõlmimise ajaks juba avaldanud teavet viiruse leviku kohta, oli pandeemia arengut ja tagajärgi siiski raske prognoosida, puudusid selged meetmed nakkuse ohjamiseks ja tõrjeks või piisavad andmed nakkuse enda kohta ning nakkuste sagenemine alates reisi broneerimisest kuni selle lõpetamiseni oli ilmne?

4.

Kui hinnatakse, kas pakettreisilepingu lõpetamise hetkel esinevad sihtkohas või selle vahetus läheduses vältimatud ja erakorralised asjaolud ning kas need mõjutavad oluliselt pakettreisi täitmist, siis kas mõiste „sihtkoht või selle vahetus läheduses“ hõlmab üksnes sihtriiki või, võttes arvesse vältimatute ja erakorraliste asjaolude laadi, s.o nakkuslikku viirusnakkust, ka lähteriiki ning reisi jätkamise ja sealt naasmisega seotud kohti (ümberistumise kohad, teatavad transpordivahendid jne)?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/2302, mis käsitleb pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ (ELT 2015, L 326, lk 1).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Krajský soud v Brně (Tšehhi Vabariik) 9. mai 2022. aasta – CROSS Zlín a.s. versus Úřad pro ochranu hospodářské soutěže

(Kohtuasi C-303/22)

(2022/C 311/06)

Kohtumenetluse keel: tšehhi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Krajský soud v Brně

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: CROSS Zlín a.s.

Vastustaja: Úřad pro ochranu hospodářské soutěže

Eelotsuse küsimused

Kas Tšehhi õigusnorm, mis võimaldab hankijal sõlmida riigihankelepingu enne, kui ta esitab hagi kohtusse, mis on pädev kontrollima Úřad pro ochranu hospodářské soutěže [konkurentsiamet, Tšehhi Vabariik] poolt teises astmes tehtud pakkuja väljajätmise otsuse seaduslikkust, on kooskõlas [nõukogu 21. detsembri 1989. aasta] direktiivi 89/665/EMÜ (1) [riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT 1989, L 395, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 246)] artikli 2 lõikega 3 ja artikli 2a lõikega 2, tõlgendatuna lähtuvalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 47?

---

(1)  Nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiiv riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT 1989, L 395, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 246).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof (Saksamaa) 10. mail 2022 – FT versus DW

(Kohtuasi C-307/22)

(2022/C 311/07)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bundesgerichtshof

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: FT

Vastustaja: DW

Eelotsuse küsimused

1.

Kas isikuandmete kaitse üldmääruse (1) artikli 15 lõike 3 esimest lauset koosmõjus artikli 12 lõikega 5 tuleb tõlgendada nii, et vastutav töötleja (käesolevas asjas raviarst) ei ole kohustatud väljastama andmesubjektile (käesolevas asjas patsient) tasuta esimest koopiat andmesubjekti isikuandmetest, mida ta on töödelnud, kui andmesubjekt ei taotle koopiat isikuandmete kaitse üldmääruse põhjenduse 63 esimeses lauses nimetatud eesmärgil olla oma isikuandmete töötlemisest teadlik ja kontrollida selle seaduslikkust, vaid muul õiguspärasel eesmärgil, mis ei ole seotud isikuandmete kaitsega (käesolevas asjas arsti vastutusest tuleneda võiva nõude olemasolu hindamine)?

2.

Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt: a) Kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 15 lõike 3 esimesest lausest koosmõjus artikli 12 lõikega 5 tulenev õigus nõuda tasuta koopia väljastamist vastutava töötleja töödeldud isikuandmetest võib olla isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 23 lõike 1 punkti i kohaselt piiratud liikmesriigi riigisisese õigusnormiga, mis on vastu võetud enne isikuandmete kaitse üldmääruse jõustumist? b) Kui teise küsimuse alaküsimusele a vastatakse jaatavalt: Kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 23 lõike 1 punkti i tuleb tõlgendada nii, et seal nimetatud teiste isikute õigused ja vabadused hõlmavad ka nende isikute huvi vabaneda isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 15 lõike 3 esimese lause alusel isikuandmete koopia väljastamisega kaasnevatest kuludest ja muust koopia kättesaadavaks tegemisega põhjustatud koormusest? c) Kui teise küsimuse alaküsimusele b vastatakse jaatavalt: Kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 15 lõike 3 esimesest lausest koosmõjus artikli 12 lõikega 5 tulenev õigus nõuda tasuta koopia väljastamist vastutava töötleja töödeldud isikuandmetest võib olla isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 23 lõike 1 punkti i kohaselt piiratud riigisisese õigusnormiga, mis näeb arsti ja patsiendi vahelises suhtes ette, et kui arst väljastab patsiendile koopia patsiendi tervisekaardil sisalduvatest isikuandmetest, on arstil alati ja olenemata juhtumi konkreetsetest asjaoludest õigus nõuda patsiendilt kulude hüvitamist?

3.

Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt ja teise küsimuse alaküsimusele a, alaküsimusele b või alaküsimusele c eitavalt: Kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 15 lõike 3 esimesest lausest tulenev õigus hõlmab arsti ja patsiendi vahelises suhtes õigust nõuda koopiate väljastamist ravidokumentide kõikidest osadest, mis sisaldavad patsiendi isikuandmeid, või hõlmab see vaid õigust nõuda patsiendi isikuandmete koopia kui sellise väljastamist, kusjuures andmeid töötleva arsti otsustada jääb, millisel kujul esitab ta andmesubjektist patsiendile tema isikuandmete koondi?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT 2016, L 119, lk 1).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Elegktiko Synedrio (Kreeka) 11. mail 2022 – ACHILLEION, Società Alberghiera s.p.a versus Elliniko Dimosio

(Kohtuasi C-313/22)

(2022/C 311/08)

Kohtumenetluse keel: kreeka

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Elegktiko Synedrio

Põhikohtuasja pooled

Apellant: ACHILLEION, piiratud vastutusega hotelliettevõte

Vastustaja: Elliniko Dimosio

Eelotsuse küsimused

1.

Kas kooskõlas sätetega, mis sisalduvad: i) määruse nr 1260/1999 (1) artikli 30 lõigetes 1, 3 ja 4 ning määruse nr 1685/2000 (2) eeskirja 1 punktis 1.9; ii) määruse nr 70/2001 artikli 4 lõikes 3; ja iii) määruse nr 1260/1999 artiklis 38 ja artikli 39 lõikes 1, määruse nr 438/200 (3) 1 artiklis 4, määruse nr 448/2001 (4) artikli 2 lõikes 2, määruse nr 2988/1995 (5) artikli 1 lõikes 2 ning määruse nr 659/1999 (6) artiklis 14, kujutab abi saanud ettevõtte müük koos selle kinnisvaraga automaatselt sellesse ettevõttesse kaasrahastatava investeeringu tegemise tingimuste nii olulist muutumist, et see põhjendab iseenesest niisugust riigisisest õigusnormi nagu see, mis on sätestatud ministrite ühise dekreedi nr 192249/EΥS 4057/19.8.2002 (ministrite ühine dekreet nr 9216/EYS 916/12.2–18.2.2004) artikli 18 lõikes 5, milles on sätestatud abi saanud ettevõtte kinnisvara pikaks ajavahemikuks üleandmise absoluutne keeld, vastasel juhul tühistatakse abi andmise otsus täielikult või osaliselt ja makstud riigiabi tuleb täielikult või osaliselt tagastada?

2.

Kas sätteid, mis sisalduvad: i) määruse nr 1260/1999 artikli 30 lõikes 4; ii) määruse nr 70/2001 (7) artikli 4 lõikes 3 ja piirkondliku riigiabi andmise juhendi punktis 4.12, osas, mis on seotud abi saanud väikese ja keskmise suurusega ettevõtete kestvuse põhimõttega; iii) määruse nr 1260/1999 artiklites 38 ja 39, määruse nr 448/2001 artikli 2 lõikes 2, määruse nr 2988/1995 artikli 1 lõikes 2, artiklites 2 ja 4 ning määruse nr 659/1999 artiklis 14, tuleb tõlgendada nii, et abi saanud ettevõtte kinnisvara ja ettevõtte enda müük tema aktsionäride vahelise äriühingusisese kokkuleppe kontekstis selle ettevõtte kasumlikkuse tagamiseks ei too kaasa kaasrahastamise tehingu olulist muutust või alusetut eelist ühele poolele ega kujuta endast seega õigusnormide rikkumist või abi tagastamise alust, tingimusel, et investeeringu tegemise tingimusi ei muudeta ning et üleandmisele kohaldatakse õigusraamistikku, mille alusel vastutavad võõrandaja ja omandaja solidaarselt üleandmise hetkel olemas olnud võlgade ja kohustuste eest?

3.

Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 17, 52 ja 53 ning õiguskindluse põhimõte, koostoimes EIÕK (esimese) lisaprotokolli artikliga 1 nõuavad, et saavutataks õige tasakaal määruse nr 1260/1999 artikli 38 [lõike 1] punktis h ja artikli 39 lõikes 1, määruse nr 448/2001 artikli 2 lõikes 2, määruse nr 2988/1995 artiklis 4 ja määruse nr 659/1999 artiklis 14 sätestatud finantskorrektsiooni ja abi tagasinõudmise meetmete ja abi saaja õiguse „vara“ kaitsele vahel, tuues kaasa abi saaja osalise või täieliku vabastamise ka juhul, kui tuvastatakse finantseeritud tegevuse oluline muutus või äriühingu üleandmisest tulenev alusetu rikastumine?

---

(1)  Nõukogu 21. juuni 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (EÜT L 161, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 31).

(2)  Komisjoni 28. juuli 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1685/2000, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1260/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses struktuurifondide kaasfinantseeritavate meetmetega seotud kulutuste abikõlblikkusega (EÜT L 193, lk 39; ELT eriväljaanne 14/01, lk 122).

(3)  Komisjoni 2. märtsi 2001. aasta määrus (EÜ) nr 438/2001, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1260/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad juhtimis- ja kontrollisüsteemi kohta seoses struktuurifondidest antava abiga (EÜT L 63, lk 21; ELT eriväljaanne 14/01, lk 132).

(4)  Komisjoni 2. märtsi 2001. aasta määrus (EÜ) nr 448/2001, millega nähakse ette nõukogu määruse (EÜ) nr 1260/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad finantskorrektsioonide tegemise korra kohta struktuurifondidest antavas abis (EÜT L 64, lk 13; ELT eriväljaanne 14/01, lk 155).

(5)  Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95, Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340).

(6)  Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).

(7)  Komisjoni 12. jaanuari 2001. aasta määrus (EÜ) nr 70/2001, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava riigiabi suhtes (EÜT L 10, lk 33; ELT eriväljaanne 08/02, lk 141).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesverwaltungsgericht (Saksamaa) 1. juunil 2022 – Weingut A versus Land Rheinland-Pfalz

(Kohtuasi C-354/22)

(2022/C 311/09)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bundesverwaltungsgericht

Põhikohtuasja pooled

Kassaator: Weingut A

Vastustaja kassatsioonimenetluses: Land Rheinland-Pfalz

Eelotsuse küsimused

1)

Kas veini valmistamine saab olla toimunud täielikult veinile nime andnud põllumajandusettevõttes delegeeritud määruse (EL) 2019/33 (1) artikli 54 lõike 1 teise lõigu tähenduses, kui pressimine toimub pressimisseadmes, mis on üüritud 24 tunniks teiselt põllumajandusettevõttelt ja mis on sel ajal ainult veinile nime andnud põllumajandusettevõtte käsutuses?

2.

Kui jah, siis kas pressimist peavad läbi viima veinile nime andnud põllumajandusettevõtte töötajad või peavad nad seda igal juhul kohapeal jälgima või võivad pressimist läbi viia ka pressimisseadet üürile andva põllumajandusettevõtte töötajad veinile nime andnud põllumajandusettevõtte juhiste järgi?

3.	Kas juhul, kui pressimist võivad läbi viia ka pressimisseadet üürile andva põllumajandusettevõtte töötajad, võib neile anda õiguse ootamatult tekkivate probleemide korral enda iseseisva otsuse alusel pressimisse sekkuda?

4.

Kas veini valmistamise seostamise veinile nime andnud põllumajandusettevõttega välistab asjaolu, kui pressimisseadet üürile andval ja pressimist läbiviival põllumajandusettevõttel on oma huvi pressimise läbiviimise viisi suhtes, kuna samuti selle ettevõttega sõlmitud viinamarjaistanduste harimise lepingus on lisaks pindalapõhisele majandamistasule kokku lepitud saagikusest ja kvaliteedist sõltuv lisatasu Kabinett/Spätlese/Auslese veinide hektoliitri kohta?

---

(1)  Komisjoni 17. oktoobri 2018. aasta delegeeritud määrus (EL) 2019/33, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1308/2013 veinisektori kaitstud päritolunimetuste, geograafiliste tähiste ja traditsiooniliste nimetuste kaitsetaotluste, vastuväite esitamise menetluse, kasutuspiirangute, tootespetsifikaatide muutmise, tühistamise ning märgistamise ja esitlusviisi osas (ELT 2019, L 9, lk 2), hetkel kehtivas redaktsioonis, mis kehtestati komisjoni 11. juuni 2021. aasta delegeeritud määrusega (EL) 2021/1375 (ELT 2021, L 297, lk 16).

Üldkohtu 29. juuni 2022. aasta otsus – Corneli versus EKP

(Kohtuasi T-501/19) (1)

(Õigus tutvuda dokumentidega - Otsus 2004/258/EÜ - EKP otsus määrata Banca Carige’le ajutised haldurid - Dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine - Liidu õigusega kaitstud konfidentsiaalset teavet kaitsev erand - Üldine konfidentsiaalsuse eeldus - Mõiste „konfidentsiaalne teave“ - Põhjendamiskohustus)

(2022/C 311/10)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Francesca Corneli (Velletri, Itaalia) (esindaja: advokaat F. Ferraro)

Kostja: Euroopa Keskpank (esindajad: F. von Lindeiner, A. Riso ja M. Van Hoecke, keda abistas advokaat D. Sarmiento Ramírez-Escudero)

Ese

ELTL artiklil 263 põhinev hagi, milles hageja esitab nõude tühistada Euroopa Keskpanga (EKP) 29. mai 2019. aasta otsus LS/LDG/19/182, millega keelduti võimaldamast tutvuda EKP 1. jaanuari 2019. aasta otsusega määrata Banca Carige SpA-le ajutised haldurid.

Resolutsioon

1.	Tühistada Euroopa Keskpanga (EKP) 29. mai 2019. aasta otsus, millega keelduti võimaldamast tutvuda EKP 1. jaanuari 2019. aasta otsusega määrata Banca Carige SpA-le ajutised haldurid.

2.	Mõista kohtukulud välja EKP-lt.

---

(1)  ELT C 312, 16.9.2019.

Üldkohtu 22. juuni 2022. aasta otsus – Anglo Austrian AAB ja Belegging-Maatschappij „Far-East“versus keskpank

(Kohtuasi T-797/19) (1)

(Majandus- ja rahapoliitika - Krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve - EKP-le antud järelevalvealased eriülesanded - Otsus krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta - Direktiivi 2005/60/EÜ üle võtvate riigisiseste sätete oluline rikkumine - Proportsionaalsus - Krediidiasutuste juhtimist reguleerivate õigusnormide rikkumine - Kaitseõigused - Ilmne hindamisviga - Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele)

(2022/C 311/11)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hagejad: Anglo Austrian AAB AG, varem Anglo Austrian AAB Bank AG (Viin, Austria), Belegging Maatschappij „Far-East“ BV (Velp, Madalmaad) (esindajad: advokaadid M. Ketzer ja O. Behrends)

Kostja: Euroopa Keskpank (esindajad: C. Hernández Saseta, E. Yoo ja V. Hümpfner)

Ese

ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis paluvad hagejad tühistada Euroopa Keskpanga (EKP) 14. novembri 2019. aasta otsuse ECB-SSM-2019-AT 8 WHD-2019 0009, millega pank tunnistas kehtetuks AAB Banki krediidiasutuse tegevusloa.

Resolutsioon

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Jätta Anglo Austrian AAB AG ja Belegging-Maatschappij „Far-East“ BV kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Keskpanga (EKP) kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kohtukulud.

---

(1)  ELT C 10, 13.1.2020.

Üldkohtu 29. juuni 2022. aasta otsus – Hochmann Marketing versus EUIPO (bittorrent)

(Kohtuasi T-337/20) (1)

(Euroopa Liidu kaubamärk - Apellatsioonikoja otsus, millega jäeti jõusse varasema otsuse tühistamine - Määruse (EL) 2017/1001 artikli 103 lõige 1 - Riigisisese kaubamärgi registreerimistaotluse muutmisavaldus - Muutmise välistamise põhjus - Euroopa Liidu kaubamärgi kasutamata jätmine - Määruse (EL) 2017/1001 artikli 139 lõike 2 punkt a - Õigus olla ära kuulatud - Põhiõiguste harta artikkel 47)

(2022/C 311/12)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Hochmann Marketing GmbH (Neu-Isenburg, Saksamaa) (esindaja: advokaat J. Jennings)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) (esindajad: A. Söder ja E. Markakis)

Ese

Hageja palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) neljanda apellatsioonikoja 30. märtsi 2020. aasta otsus (asi R 187/2020-4).

Resolutsioon

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Mõista kohtukulud välja Hochmann Marketing GmbH-lt.

---

(1)  ELT C 255, 3.8.2020.

Üldkohtu 22. juuni 2022. aasta otsus – Munich versus EUIPO – Tone Watch (MUNICH10A.T.M.)

(Kohtuasi T-502/20) (1)

(Euroopa Liidu kaubamärk - Kehtetuks tunnistamise menetlus - Euroopa Liidu sõnamärk MUNICH10A.T.M. - Varasemad Euroopa Liidu ja riigisisesed kujutismärgid MUNICH - Suhtelised keeldumispõhjused - Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkt a (nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikli 60 lõike 1 punkt a) - Segiajamise tõenäosuse puudumine - Kaupade ja teenuste sarnasuse puudumine - Esteetilise üksteise täiendamise puudumine - Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b (nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkt b) - Maine kahjustamise puudumine - Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõige 5 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 8 lõige 5 - Kaitseõigused)

(2022/C 311/13)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Hageja: Munich, SL (La Torre de Claramunt, Hispaania) (esindaja: advokaat M. del Mar Guix Vilanova)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (esindaja: J. Crespo Carrillo)

Teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses, menetlusse astuja Üldkohtus: Tone Watch, SL (Madrid, Hispaania) (esindaja: advokaat J. López Martínez)

Ese

ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis palub hageja tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) neljanda apellatsioonikoja 25. märtsi 2020. aasta otsuse (asi R 2472/2018-4), mis käsitleb hageja ja menetlusse astuja vahelist kehtetuks tunnistamise menetlust.

Resolutsioon

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Mõista kohtukulud välja Munich, SLilt.

---

(1)  ELT C 329, 5.10.2020.

Üldkohtu 29. juuni 2022. aasta otsus – Leonine Distribution versus komisjon

(Kohtuasi T-641/20) (1)

(Kultuur - Programm „Loov Euroopa“ (2014 – 2020) - Alaprogramm „Media“ - Konkursikutse EACEA/05/2018 - EACEA otsus, millega lükatakse tagasi hageja kandidatuur rahastamistingimustele mittevastamise tõttu - Komisjoni otsus, millega jäetakse rahuldamata EACEA otsuse peale esitatud kaebus - Mõiste „Euroopa ettevõtja“ - Toetus, mida antakse ainult kandidaatidele, kes kuuluvad otse või enamusosaluse kaudu liidu liikmesriikide kodanikele või alaprogrammis osalevate teiste Euroopa riikide kodanikele - Hindamisvead - Pakkumisele lisatud dokumentide läbi vaatamata jätmine - Proportsionaalsus)

(2022/C 311/14)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Leonine Distribution GmbH (München, Saksamaa) (esindaja: advokaat J. Kreile)

Kostja: Euroopa Komisjon (esindajad: W. Farrell ja A. Katsimerou)

Kostja toetuseks menetlusse astuja: Euroopa Hariduse ja Kultuuri Rakendusamet (esindajad: H. Monet, N. Sbrilli ja V. Kasparian)

Ese

Hageja nõuab ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis, et tühistataks komisjoni 10. augusti 2020. aasta rakendusotsus C(2020) 5515 final, millega jäeti rahuldamata nõukogu 19. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 58/2003 (millega kehtestatakse nende täitevasutuste põhikiri, kellele usaldatakse teatavad ühenduse programmide juhtimisega seotud ülesanded) (EÜT 2003, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 235) alusel esitatud kaebus Euroopa Hariduse ja Kultuuri Rakendusameti (EACEA) 12. mai 2020. aasta otsuse peale, millega lükati tagasi hageja taotlus toetuse saamiseks, mis esitati konkursikutse „Muude kui kodumaiste filmide levitamise toetus – automaatne levitamise ja müügiagentide kava“ (EACEA/05/2018) raames.

Resolutsioon

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Jätta Leonine Distribution GmbH kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

3.	Jätta Euroopa Hariduse ja Kultuuri Rakendusameti (EACEA) kohtukulud tema enda kanda.

---

(1)  ELT C 19, 18.1.2021.

Üldkohtu 29. juuni 2022. aasta otsus – Jose A. Alfonso Arpon versus EUIPO – Puma (PLUMAflex by Roal)

(Kohtuasi T-357/21) (1)

(Euroopa Liidu kaubamärk - Vastulausemenetlus - Euroopa Liidu kujutismärgi PLUMAflex by Roal taotlus - Varasem Euroopa Liidu kujutismärk PUMA - Suhteline keeldumispõhjus - Maine kahjustamine - Määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõige 5)

(2022/C 311/15)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Jose A. Alfonso Arpon SL (Arnedo, Hispaania) (esindaja: advokaat C. Hernández Hernández)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) (esindajad: A. Söder ja V. Ruzek)

Teine pool apellatsioonikoja menetluses, menetlusse astuja Üldkohtus: Puma SE (Herzogenaurach, Saksamaa) (esindaja: advokaat P. González-Bueno Catalán de Ocón)

Ese

Hageja palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) esimese apellatsioonikoja 6. aprilli 2021. aasta otsuse (asi R 2991/2019-1).

Resolutsioon

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Mõista kohtukulud välja Jose A. Alfonso Arpon SLilt.

---

(1)  ELT C 329, 16.8.2021.

31. mail 2022 esitatud hagi – NLVOW versus komisjon

(Kohtuasi T-331/22)

(2022/C 311/16)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Nederlandse Vereniging Omwonenden Windturbines (NLVOW) (Annerveenschekanaal, Madalmaad) (esindaja: G. Byrne, Barrister-at-law)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada komisjoni otsus, millest hagejale anti teada 1. aprilli 2022. aasta kirjaga ja millega lükati vastuvõetamatuse tõttu tagasi hageja 10. detsembri 2021. aasta taotlus teha sisemine läbivaatus;

—	lisaks või teise võimalusena tuvastada, et komisjon jättis õigusvastaselt tegemata toimingu, kui hageja palus 10. detsembri 2021. aasta kirjas tal seda teha ELTL artiklis 265 ette nähtud korra kohaselt ja/või ei selgitanud ta enda seisukohta hageja kaebuse kohta selles kirjas;

—	tuvastada, et kuivõrd Madalmaade riiklik energia- ja kliimakava ei ole Århusi konventsiooniga kooskõlas, on komisjon seda kava õigusvastaselt hinnanud ja/või selle vastu võtnud ja/või avaldanud ning seetõttu rikub see liidu ja rahvusvahelist õigust ja/või on õigusvastane;

—

tuvastada, et komisjon ei ole täitnud oma positiivseid kohustusi, mis tulenevad liidu ja rahvusvahelisest õigusest; nimelt oleks ta pidanud võtma niisuguseid meetmeid, mis on vajalikud ja sobivad selleks, et tegeleda probleemiga, et Madalmaade riiklik energia- ja kliimakava ei ole Århusi konventsiooniga kooskõlas või parandada seda olukorda;

—

tuvastada, et energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitlev määrusesse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist) (1) ei ole üle võetud Århusi konventsiooni sätteid, k.a artiklit 7, ja see ei ole seega Euroopa Liidu ja rahvusvahelise keskkonnaõigusega kooskõlas ning on õigusvastane;

—

kuivõrd riiklikud energia- ja kliimakavad, eelkõige Madalmaade riiklik energia- ja kliimakava ei ole Århusi konventsiooniga kooskõlas, tuvastada, et kuna komisjon ei täitnud oma energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitlevast määrusest tulenevaid kohustusi, siis on ta rikkunud seda määrust, konventsiooni ning peale selle ka aluslepinguid;

—	mõista hageja kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet.

1.

Esimene väide, et komisjoni otsus, millest hagejale anti teada 1. aprilli 2022. aasta kirjaga, tuleb tühistada. — Hageja esitas 10. detsembri 2021. aasta kirjas komisjonile taotluse. Hageja esitatud sisemise läbivaatuse taotlust sisaldavale kirjale saadetud vastuses pidas komisjon hageja taotlust vastuvõetamatuks. Hageja väidab, et komisjoni otsus kujutab endast haldusakti, mis on määratletud Århusi määruses (muudetud redaktsioon). (2) Hageja väidab, et komisjoni kõnealune otsus on täielikult vigane ning rikub Euroopa Liidu ja rahvusvahelist keskkonnaõigust ning aluslepinguid. Samuti väidab hageja, et komisjon on rikkunud oma positiivseid kohustusi, mis tulenevad aluslepingutest ja rahvusvahelisest õigusest, k.a keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsioon) artiklitest 3, 6 ja 7. — Peale selle leiab hageja, et komisjoni vaidlustatud otsus rikub Euroopa Liidu teisest õigust, k.a Århusi määruse (muudetud redaktsioon) artikleid 9 ja 10. Hageja märgib, et komisjoni otsus rikub hageja õigust pöörduda kohtusse keskkonnaasjades Århusi konventsiooni ja Århusi määruse (muudetud redaktsioon) alusel. Hageja väidab veel, et komisjoni haldusakt, nagu see on määratletud Århusi määruses (muudetud redaktsioon), rikub aluslepinguid.

2.

Teine väide lisaks või teise võimalusena, et komisjon jättis tegemata toimingu ELTL artikli 265 tähenduses seoses energia- ja kliimakavadega, mida ta hindas, võttis vastu ja avaldas, k.a eeskätt Madalmaade energia- ja kliimakava. — Kuna komisjon ei tegutsenud, kui hageja esitas kooskõlas ELTL artikliga 265 sisemise läbivaatuse taotluse, rikkus komisjon sellega oma positiivseid kohustusi, mis tulenevad talle aluslepingutest, eeskätt mh ELL artiklist 3 ja ELTL artiklist 191. See rikkumine tähendab ka rahvusvahelise õiguse ning Euroopa Liidu tavaõiguse ja aluslepingute rikkumist, k.a Århusi konventsiooni artiklite 3, 6 ja 7, Århusi määruse (muudetud redaktsioon) artiklite 9 ja 10 ning 21. oktoobril 2021 vastu võetud otsuse VII/8f rikkumist.

3.

Kolmas väide, milles esitatakse ELTL artikli 277 alusel õigusvastasuse vastuväide seoses Madalmaade energia- ja kliimakavaga, mida komisjon hindas ja/või võttis vastu ja/või avaldas, samuti seoses sellega, et komisjon jättis tagamata, et Madalmaade energia- ja kliimakava oleks Århusi konventsiooniga kooskõlas.

4.	Neljas väide, et mille kohaselt esitatakse ELTL artikli 277 alusel õigusvastasuse vastuväide seoses energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitleva määrusega. (3)

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT 2018, L 328, lk 1).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT 2006, L 264, lk 13), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. oktoobri 2021. aasta määrusega (EL) 2021/1767 (ELT 2021, L 356, lk 1).

(3)  Vt täpne viide 1. joonealuses märkuses.

9. juunil 2022 esitatud hagi – Stichting Nationaal Kritisch Platform Windenergie versus komisjon

(Kohtuasi T-344/22)

(2022/C 311/17)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Stichting Nationaal Kritisch Platform Windenergie (Schettens, Madalmaad) (esindaja: G. Byrne, Barrister-at-Law)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada aluslepingute rikkumise tõttu komisjoni otsus, millest hagejale anti teada 1. aprilli 2022. aasta kirjaga ja millega lükati vastuvõetamatuse tõttu tagasi hageja taotlus teha sisemine läbivaatus;

—	lisaks või teise võimalusena tuvastada, et komisjon jättis õigusvastaselt tegemata toimingu ELTL artikli 265 kohaselt;

—	tuvastada, et kuivõrd Madalmaade riiklik energia- ja kliimakava ei ole Århusi konventsiooniga kooskõlas, on komisjon seda õigusvastaselt hinnanud ja/või selle vastu võtnud ja/või avaldanud ning seetõttu rikub see liidu ja rahvusvahelist õigust ja/või on õigusvastane;

—

tuvastada, et komisjon ei ole täitnud oma positiivseid kohustusi, mis tulenevad liidu ja rahvusvahelisest õigusest; nimelt oleks ta pidanud võtma niisuguseid meetmeid, mis on vajalikud ja sobivad selleks, et tegeleda probleemiga, et Madalmaade riiklik energia- ja kliimakava ei ole Århusi konventsiooniga kooskõlas või parandada seda olukorda;

—	tuvastada, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2018/1999 (1) ei ole üle võetud Århusi konventsiooni sätteid, k.a artiklit 7, ja see ei ole seega Euroopa Liidu ja rahvusvahelise keskkonnaõigusega kooskõlas ning on õigusvastane;

—

kuivõrd riiklikud energia- ja kliimakavad, eelkõige Madalmaade riiklik energia- ja kliimakava ei ole Århusi konventsiooniga kooskõlas, tuvastada, et kuna komisjon ei täitnud oma määrusest (EL) 2018/1999 tulenevaid kohustusi, siis on ta rikkunud seda määrust, konventsiooni ning peale selle ka aluslepinguid;

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet.

1.

Esimene väide, et komisjoni otsus, millest hagejale anti teada 1. aprilli 2022. aasta kirjaga, tuleks tühistada, sest see rikub aluslepinguid ja keskkonnaõigust. Detsembris 2021 esitas hageja komisjonile taotluse, milles ta palus teha sisemine läbivaatus seoses taotluses täpsemalt selgitatud keskkonnaalaste probleemidega. Hageja esitatud sisemise läbivaatuse taotlust pidas komisjon vastuvõetamatuks. Hageja väidab, et komisjoni kõnealune otsus on täielikult vigane ning rikub Euroopa Liidu ja rahvusvahelist keskkonnaõigust ning aluslepinguid. Samuti väidab hageja, et komisjon on rikkunud oma positiivseid ja negatiivseid kohustusi, mis tulenevad aluslepingutest ja rahvusvahelisest õigusest, k.a keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsioon) artiklitest 3, 6 ja 7. Peale selle leiab hageja, et komisjoni vaidlustatud otsus rikub Euroopa Liidu teisest õigust, k.a Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1367/2006 (2) artikleid 9 ja 10 ning/või tema kohustusi tulenevalt määrusest (EL) 2018/1999. Hageja on veel seisukohal, et komisjoni otsus rikub hageja õigust pöörduda kohtusse Århusi konventsiooni ja Århusi määruse (muudetud redaktsioon) alusel.

2.

Teine väide, et komisjon jättis õigusvastaselt tegemata toimingu ELTL artikli 265 tähenduses seoses energia- ja kliimakavadega, mida ta hindas, võttis vastu ja avaldas, k.a eeskätt vaidlustatud Madalmaade energia- ja kliimakava. Selle tegevusetusega rikkus komisjon oma aluslepingutest ja rahvusvahelisest õigusest, k.a Århusi konventsiooni artiklitest 3, 6 ja 7 tulenevaid kohustusi. Hageja väidab täiendavalt, et komisjoni tegevusetus on rikkunud teisest liidu õigust, mh määruse (EÜ) nr 1367/2006 (muudetud redaktsioon) artikleid 9 ja 10.

3.

Kolmas väide, et asjaolu, mille kohaselt komisjon jättis tagamata, et Madalmaade energia- ja kliimakava oleks Århusi konventsiooniga täielikult kooskõlas, tähendab, et kõnealust energia- ja kliimakava on hinnatud, vastu võetud ja avaldatud ilmselgelt Euroopa Liidu ja rahvusvahelist õigust rikkudes ning seetõttu on see õigusvastane; ühtlasi on see olnud seda kogu asjassepuutuva aja. Hageja väidab selles kontekstis veel, et asjaolu, et komisjon jättis võtmata sobivad meetmed eelnimetatud energia- ja kliimakavaga kooskõlla viimiseks või selle parandamiseks, kujutab endast komisjoni tegevusetust, millega ta rikub ELTL artiklit 265.

4.

Neljas väide, et määrusega (EL) 2018/1999 ei ole üle võetud Århusi konventsiooni sätteid, k.a artiklit 7, ning see ei ole seega Euroopa Liidu ja rahvusvahelise keskkonnaõigusega kooskõlas. Lisaks või teise võimalusena märgib hageja, et määrus (EL) 2018/1999 rikub aluslepinguid. Seetõttu leiab ta, et määrus (EL) 2018/1999 tuleb tunnistada õigusvastaseks.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT 2018, L 328, lk 1).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT 2006, L 264, lk 13).

3. juunil 2022 esitatud hagi – Föreningen Svenskt Landskapsskydd versus komisjon

(Kohtuasi T-346/22)

(2022/C 311/18)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Föreningen Svenskt Landskapsskydd (Höganäs, Rootsi) (esindaja: G. Byrne, Barrister-at-Law)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada aluslepingute rikkumise tõttu komisjoni otsus, millest hagejale anti teada 1. aprilli 2022. aasta kirjaga ja millega lükati vastuvõetamatuse tõttu tagasi hageja taotlus teha sisemine läbivaatus;

—	lisaks või teise võimalusena tuvastada, et komisjon jättis õigusvastaselt tegemata toimingu ELTL artikli 265 kohaselt;

—	tuvastada, et kuivõrd Rootsi riiklik energia- ja kliimakava ei ole Århusi konventsiooniga kooskõlas, on komisjon seda õigusvastaselt hinnanud ja/või selle vastu võtnud ja/või avaldanud ning seetõttu rikub see liidu ja rahvusvahelist õigust ja/või on õigusvastane;

—

tuvastada, et komisjon ei ole täitnud oma positiivseid kohustusi, mis tulenevad liidu ja rahvusvahelisest õigusest; nimelt oleks ta pidanud võtma niisuguseid meetmeid, mis on vajalikud ja sobivad selleks, et tegeleda probleemiga, et Rootsi riiklik energia- ja kliimakava ei ole Århusi konventsiooniga kooskõlas või parandada seda olukorda;

—	tuvastada, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2018/1999 (1) ei ole üle võetud Århusi konventsiooni sätteid, k.a artiklit 7, ja see ei ole seega Euroopa Liidu ja rahvusvahelise keskkonnaõigusega kooskõlas ning on õigusvastane;

—

kuivõrd riiklikud energia- ja kliimakavad, eelkõige Rootsi riiklik energia- ja kliimakava ei ole Århusi konventsiooniga kooskõlas, tuvastada, et kuna komisjon ei täitnud oma määrusest (EL) 2018/1999 tulenevaid kohustusi, siis on ta rikkunud seda määrust, konventsiooni ning peale selle ka aluslepinguid;

—	mõista hageja kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet.

1.

Esimene väide, et komisjoni otsus, millest hagejale anti teada 1. aprilli 2022. aasta kirjaga, tuleb tühistada. Hageja esitas 15. detsembri 2021. aasta kirjas komisjonile taotluse. Hageja esitatud sisemise läbivaatuse taotlust sisaldavale kirjale saadetud vastuses pidas komisjon hageja taotlust vastuvõetamatuks. Hageja väidab, et komisjoni kõnealune otsus on täielikult vigane ning rikub Euroopa Liidu ja rahvusvahelist keskkonnaõigust ning aluslepinguid. Samuti väidab hageja, et komisjon on rikkunud oma positiivseid kohustusi, mis tulenevad aluslepingutest ja rahvusvahelisest õigusest, k.a keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsioon) artiklitest 3, 6 ja 7. Peale selle leiab hageja, et komisjoni vaidlustatud otsus rikub Euroopa Liidu teisest õigust, k.a Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1367/2006 (2) artikleid 9 ja 10. Hageja on veel seisukohal, et komisjoni otsus rikub hageja õigust pöörduda kohtusse Århusi konventsiooni ja määruse nr 1367/2006 (muudetud redaktsioon) alusel.

2.

Teine väide, et komisjon jättis õigusvastaselt tegemata toimingu ELTL artikli 265 tähenduses seoses energia- ja kliimakavadega, mida ta hindas, võttis vastu ja avaldas, k.a eeskätt vaidlustatud Rootsi energia- ja kliimakava. Selle tegevusetusega rikkus komisjon oma aluslepingutest ja rahvusvahelisest õigusest, k.a Århusi konventsiooni artiklitest 3, 6 ja 7 tulenevaid kohustusi. Hageja väidab täiendavalt, et komisjoni tegevusetus on rikkunud teisest liidu õigust, mh määruse (EÜ) nr 1367/2006 (muudetud redaktsioon) artikleid 9 ja 10.

3.

Kolmas väide, et asjaolu, mille kohaselt komisjon jättis tagamata, et Rootsi energia- ja kliimakava oleks Århusi konventsiooniga täielikult kooskõlas, tähendab, et kõnealust energia- ja kliimakava on hinnatud, vastu võetud ja avaldatud ilmselgelt Euroopa Liidu ja rahvusvahelist õigust rikkudes ning seetõttu on see õigusvastane; ühtlasi on see olnud seda kogu asjassepuutuva aja.

4.

Neljas väide, et määrusega (EL) 2018/1999 ei ole üle võetud Århusi konventsiooni sätteid, k.a artiklit 7, ning see ei ole seega Euroopa Liidu ja rahvusvahelise keskkonnaõigusega kooskõlas. Lisaks või teise võimalusena märgib hageja, et määrus (EL) 2018/1999 rikub aluslepinguid. Seetõttu leiab ta, et määrus (EL) 2018/1999 tuleb tunnistada õigusvastaseks.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT 2018, L 328, lk 1).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT 2006, L 264, lk 13).

17. juunil 2022 esitatud hagi – Ryanair versus komisjon

(Kohtuasi T-366/22)

(2022/C 311/19)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Ryanair DAC (Swords, Iirimaa) (esindajad: advokaadid E. Vahida, S. Rating ja I.-G. Metaxas-Maranghidis)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada Euroopa Komisjoni 26. juuli 2021. aasta otsus (EL) riigiabi asjas SA. 56867 (2020/N, ex 2020/PN) – Saksamaa – Compensation for the damage caused by the COVID-19 outbreak to Condor Flugdienst GmbH (1) ja

—	mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet.

1.	Esimene väide, et komisjon kohaldas vääralt ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b ja tegi ilmseid hindamisvigu, kui ta hindas abi proportsionaalsust COVID-19 pandeemia põhjustatud kahjuga.

2.	Teine väide, et otsus rikub ELTL erisätteid ja liidu õiguse üldpõhimõtteid, millele tugineb lennutranspordi liberaliseerimine liidus alates 1980ndate lõpust, st diskrimineerimiskeeld, teenuste osutamise vabadus ja asutamisvabadus, ja määrus nr 1008/2008 (2).

3.	Kolmas väide, et vaatamata tõsistele raskustele jättis komisjon ametliku uurimismenetluse algatamata ja rikkus hageja menetlusõigusi.

4.	Neljas väide, et komisjon rikkus oma põhjendamiskohustust.

---

(1)  ELT 2022, C/177, lk 1.

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1008/2008, 24. september 2008, ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (uuestisõnastamine), ELT 2008, L 293, lk 3.

29. juunil 2022 esitatud hagi – Diesel versus EUIPO – Lidl Stiftung (Joggjeans)

(Kohtuasi T-378/22)

(2022/C 311/20)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: Diesel SpA (Breganze, Itaalia) (esindajad: advokaadid F. Celluprica, F. Fischetti ja F. De Bono)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine pool apellatsioonikoja menetluses: Lidl Stiftung & Co. KG (Neckarsulm, Saksamaa)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi omanik: apellatsioonikoja menetluse teine pool

Vaidlusalune kaubamärk: sõnamärgi Joggjeans ELi nimetav rahvusvaheline registreering – ELi nimetav rahvusvaheline registreering nr 1 180 919

Menetlus EUIPOs: kehtetuks tunnistamise menetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO teise apellatsioonikoja 5. aprilli 2022. aasta otsus asjas R 1073/2021-2

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	rahuldada Diesel SpA taotlus tervikuna ja tühistada vaidlustatud otsus;

—	mõista kohtukulud, sh menetluse varasemate etappidega kaasnenud kulud, välja menetlusse astujalt.

Väide

—	Rikutud on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 60 lõike 1 punkti c koostoimes artikli 8 lõikega 4.

29. juunil 2022 esitatud hagi – Diesel versus EUIPO – Lidl Stiftung (Joggjeans)

(Kohtuasi T-379/22)

(2022/C 311/21)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: Diesel SpA (Breganze, Itaalia) (esindajad: advokaadid F. Celluprica, F. Fischetti ja F. De Bono)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine pool apellatsioonikoja menetluses: Lidl Stiftung & Co. KG (Neckarsulm, Saksamaa)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi omanik: apellatsioonikoja menetluse teine pool

Vaidlusalune kaubamärk: ELi sõnamärk „Joggjeans“ – ELi kaubamärk nr 18 187 200

Menetlus EUIPOs: kehtetuks tunnistamise menetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO teise apellatsioonikoja 5. aprilli 2022. aasta otsus asjas R 1074/2021-2

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	rahuldada Diesel SpA taotlus tervikuna ja tühistada vaidlustatud otsus;

—	mõista kohtukulud, sh menetluse varasemate etappidega kaasnenud kulud, välja menetlusse astujalt.

Väide

—	Rikutud on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 60 lõike 1 punkti c koostoimes artikli 8 lõikega 4.

2. juulil 2022 esitatud hagi – Mndoiants versus nõukogu

(Kohtuasi T-390/22)

(2022/C 311/22)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Sergueï Mndoiants (Moskva, Venemaa) (esindajad: advokaadid F. Bélot ja P. Tkhor)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada nõukogu 8. aprilli 2022. aasta otsus (ÜVJP) 2022/582 (1) kuivõrd sellega kanti hageja nimi nõukogu 17. märtsi 2014. aasta otsuse (ÜVJP) 2014/145 I lisa loetellu;

—	tühistada nõukogu 8. aprilli 2022. aasta rakendusmäärus (EL) 2022/581 (2) kuivõrd sellega kanti hageja nimi nõukogu 17. märtsi 2014. aasta määruse (EL) nr 2014/269 I lisa loetellu;

—	mõista kohtukulud välja nõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet.

1.

Esimene väide, et rikutud on õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ja põhjendamiskohustust. Hageja väidab, et nõukogu antud teave ei võimalda tal ennast kaitsta, sest esiteks ei saa nõukogu andmed põhjendada asjaomaseid piiravaid meetmeid, kuna andmed ei ole piisavalt tõsiseltvõetavad, ja teiseks ei ole nõukogu sõnastanud individuaalseid, spetsiifilisi ja konkreetseid põhjendusi, mis näitaksid hagejale piisavalt selle akti põhjendatust.

2.

Teine väide, et on tehtud ilmne hindamisviga, sest esiteks on nõukogu andmed, mille põhjal kanti hageja sellesse loetellu, terves ulatuses sisuliselt valed, ja teiseks ei ole nõukogu tõendanud, et hageja on väljapaistev või mõjukas ettevõtja või et ta oleks tegev majandussektorites, kust pärineb oluline osa Vene Föderatsiooni valitsuse sissetulekutest.

3.	Kolmas väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet ja võrdse kohtlemise põhimõtet. Hageja leiab, et talle määratud sanktsioonid on teda diskrimineerivad ja ka ebaproportsionaalsed nendega järgitavate eesmärkidega.

4.	Neljas väide, et rikutud on individuaalseid põhiõigusi, sealhulgas omandiõigust ning õigust era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladuse austamisele. Järelikult rikkus nõukogu hagejat loetellu kandes proportsionaalsuse põhimõtet.

---

(1)  Nõukogu 8. aprilli 2022. aasta otsus (ÜVJP) 2022/582, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2022, L 110, lk 55).

(2)  Nõukogu 8. aprilli 2022. aasta rakendusmäärus (EL) 2022/581, millega rakendatakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2022, L 110, lk 3).

4. juulil 2022. aastal esitatud hagi – Société générale jt versus SRB

(Kohtuasi T-391/22)

(2022/C 311/23)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hagejad: Société générale (Pariis, Prantsusmaa), Crédit du Nord (Lille, Prantsusmaa), SG Option Europe (Puteaux, Prantsusmaa) (esindajad: advokaadid A. Gosset-Grainville, M. Trabucchi ja M. Dalon)

Kostja: Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB)

Nõuded

Hagejad paluvad Üldkohtul:

—	ELTL artikli 263 alusel tühistada 11. aprilli 2022. aasta otsus nr SRB/ES/2022/18 ühtse kriisilahendusfondi 2022. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta osas, milles see puudutab hagejaid;

—

ELTL artikli 277 alusel jätta kohaldamata ühtse kriisilahenduskorra määruse (1), rakendusmääruse (2) ja delegeeritud määruse (3) järgmised sätted: — kriisilahenduskorra määruse artikli 69 lõiked 1 ja 2, artikli 70 lõige 1 ja lõike 2 punktid a ja b; — delegeeritud määruse artikli 4 lõige 2, artiklid 5, 6, 7 ja 20 ning I lisa; — rakendusmääruse artikkel 4;

—	mõista kõik kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitavad hagejad kaheksa väidet.

1.	Esimene väide, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna ühtse kriisilahendusfondi ex ante osamaksete arvutamise metoodika, mis on ette nähtud ühtse kriisilahenduskorra määruses ja delegeeritud määruses, ei kajasta asutuste tegelikku suurust ega tegelikku riski.

2.

Teine väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, kuna ühtse kriisilahendusfondi ex ante osamaksete mehhanism, mis on ette nähtud ühtse kriisilahenduskorra määruses ja delegeeritud määruses, põhineb hinnangul, mis kunstlikult suurendab suurte prantsuse asutuste riskiprofiili ja toob seetõttu kaasa ebaproportsionaalselt suure osamakse summa.

3.

Kolmas väide, et on rikutud õiguskindluse põhimõtet, kuna esiteks ei saa ühtse kriisilahenduskorra määruse, rakendusmääruse ja delegeeritud määruse alusel arvutatavate ex ante osamaksete suurust aegsasti piisava täpsusega ette näha ja teiseks ei sõltu see niivõrd asutusse enda olukorrast ja riskiprofiilist, vaid pigem tema olukorrast suhetes teiste osamakseid tegevate asutustega. Viimaks leiavad hagejad, et ELTL artikli 290 kohaselt ei oleks komisjon pidanud olema vastutav riskinäitajate kehtestamise eest delegeeritud määruse raames, kuna neil kriteeriumidel on eriti keskne ja määrav tähtsus osamaksete suuruse kindlaksmääramisel.

4.	Neljas väide, et on rikutud hea halduse põhimõtet, kuna vaidlustatud otsuses ei ole võetud nõuetekohaselt arvesse kõiki riskinäitajaid.

5.	Viies väide, et korrigeerimiskoefitsiendi kindlaksmääramisel on rikutud õigusnormi. Hagejad väidavad, et õigusnormi on rikutud seeläbi, et Ühtne Kriisilahendusnõukogu, kes lähtus kriisilahenduskorra määruse mitme sätte väärast tõlgendusest, määras ilmselgelt liiga kõrge korrigeerimiskoefitsiendi.

6.

Kuues väide, et tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamise piirangute osas on rikutud põhjendamiskohustust, kuna vaidlustatud otsuses ei ole täpselt ja üksikasjalikult selgitatud, miks on esiteks vaja kehtestada tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamise ülempiiriks 15 % ja teiseks aktsepteerida tagatisena ainult sularaha.

7.

Seitsmes väide, et on tehtud ilmselge hindamisviga. Sellega seoses väidavad hagejad, et protsüklilisuse risk ja likviidsusrisk, millele tuginedes Ühtne Kriisilahendusnõukogu piirab tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamist, on põhjendamatud, arvestades eelkõige tagasivõtmatute maksekohustuste eripära ja nende kasutamise konteksti.

8.

Kaheksas väide, et on rikutud õigusnormi. Hagejad väidavad, et esiteks tugineb Ühtne Kriisilahendusnõukogu tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamist lubavate õigusnormide väärale tõlgendusele, kehtestades kõigi asutuste kohta abstraktse analüüsi alusel ühesuguse meetme, ja teiseks jätab ta need õigusnormid ilma soovitud toimest, kuna tagasivõtmatute maksekohustuste osakaal on süstemaatiliselt ja ilma piisava põhjenduseta piiratud seadusjärgse miinimumiga.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 225, 30.7.2014, lk 1).

(2)  Nõukogu 19. detsembri 2014. aasta rakendusmäärus (EL) 2015/81, millega määratakse kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 806/2014 kohaldamise ühtsed tingimused seoses ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksetega (ELT 2015, L 15, lk 1).

(3)  Komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/63, millega täiendatakse direktiivi 2014/59 seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante-osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44).

4. juulil 2022. aastal esitatud hagi – Confédération nationale du Crédit mutuel jt versus SRB

(Kohtuasi T-392/22)

(2022/C 311/24)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hagejad: Conféderation nationale du Crédit Mutuel (Pariis, Prantsusmaa) ja veel 25 hagejat (esindajad: advokaadid A. Gosset-Grainville, M. Trabucchi ja M. Dalon)

Kostja: Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB)

Nõuded

Hagejad paluvad Üldkohtul:

—	ELTL artikli 263 alusel tühistada 11. aprilli 2022. aasta otsus nr SRB/ES/2022/18 ühtse kriisilahendusfondi 2022. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta osas, milles see puudutab hagejaid;

—

ELTL artikli 277 alusel jätta kohaldamata ühtse kriisilahenduskorra määruse (1), rakendusmääruse (2) ja delegeeritud määruse (3) järgmised sätted: — kriisilahenduskorra määruse artikli 69 lõiked 1 ja 2, artikli 70 lõige 1 ja lõike 2 punktid a ja b; — delegeeritud määruse artikli 4 lõige 2, artiklid 5, 6, 7 ja 20 ning I lisa; — rakendusmääruse artikkel 4;

—	mõista kõik kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitavad hagejad kaheksa väidet, mis on sisuliselt identsed või sarnased kohtuasjas T-391/22, Société générale jt vs. SRB esitatud väidetega.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 225, 30.7.2014, lk 1).

(2)  Nõukogu 19. detsembri 2014. aasta rakendusmäärus (EL) 2015/81, millega määratakse kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 806/2014 kohaldamise ühtsed tingimused seoses ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksetega (ELT 2015, L 15, lk 1).

(3)  Komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/63, millega täiendatakse direktiivi 2014/59 seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante-osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44).

4. juulil 2022. aastal esitatud hagi – BCPE versus SRB

(Kohtuasi T-393/22)

(2022/C 311/25)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hagejad: BCPE (Pariis, Prantsusmaa) ja veel 45 hagejat (esindajad: advokaadid A. Gosset-Grainville, M. Trabucchi ja M. Dalon)

Kostja: Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB)

Nõuded

Hagejad paluvad Üldkohtul:

—	ELTL artikli 263 alusel tühistada 11. aprilli 2022. aasta otsus nr SRB/ES/2022/18 ühtse kriisilahendusfondi 2022. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta osas, milles see puudutab hagejaid;

—

ELTL artikli 277 alusel jätta kohaldamata ühtse kriisilahenduskorra määruse (1), rakendusmääruse (2) ja delegeeritud määruse (3) järgmised sätted: — kriisilahenduskorra määruse artikli 69 lõiked 1 ja 2, artikli 70 lõige 1 ja lõike 2 punktid a ja b; — delegeeritud määruse artikli 4 lõige 2, artiklid 5, 6, 7 ja 20 ning I lisa; — rakendusmääruse artikkel 4;

—	mõista kõik kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitavad hagejad kaheksa väidet, mis on sisuliselt identsed või sarnased kohtuasjas T-391/22, Société générale jt vs. SRB esitatud väidetega.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 225, 30.7.2014, lk 1).

(2)  Nõukogu 19. detsembri 2014. aasta rakendusmäärus (EL) 2015/81, millega määratakse kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 806/2014 kohaldamise ühtsed tingimused seoses ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksetega (ELT 2015, L 15, lk 1).

(3)  Komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/63, millega täiendatakse direktiivi 2014/59 seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante-osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44).

4. juulil 2022 esitatud hagi – Banque postale versus SRB

(Kohtuasi T-394/22)

(2022/C 311/26)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Banque postale (Pariis, Prantsusmaa) ja veel 45 hagejat (esindajad: advokaadid A. Gosset-Grainville, M. Trabucchi ja M. Dalon)

Kostja: Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	ELTL artikli 263 alusel tühistada 11. aprilli 2022. aasta otsus nr SRB/ES/2022/18 ühtse kriisilahendusfondi 2022. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta osas, milles see puudutab hagejat;

—

ELTL artikli 277 alusel jätta kohaldamata ühtse kriisilahenduskorra määruse (1), rakendusmääruse (2) ja delegeeritud määruse (3) järgmised sätted: — kriisilahenduskorra määruse artikli 69 lõiked 1 ja 2, artikli 70 lõige 1 ja lõike 2 punktid a ja b; — delegeeritud määruse artikli 4 lõige 2, artiklid 5, 6, 7 ja 20 ning I lisa; — rakendusmääruse artikkel 4;

—	mõista kõik kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kaheksa väidet, mis on sisuliselt identsed või sarnased kohtuasjas T-391/22, Société générale jt vs. SRB esitatud väidetega.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 225, 30.7.2014, lk 1).

(2)  Nõukogu 19. detsembri 2014. aasta rakendusmäärus (EL) 2015/81, millega määratakse kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 806/2014 kohaldamise ühtsed tingimused seoses ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksetega (ELT 2015, L 15, lk 1).

(3)  Komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/63, millega täiendatakse direktiivi 2014/59 seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante-osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44).

4. juulil 2022. aastal esitatud hagi – Crédit agricole jt versus SRB

(Kohtuasi T-410/22)

(2022/C 311/27)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hagejad: Crédit agricole SA (Montrouge, Prantsusmaa) ja veel 48 hagejat (esindajad: advokaadid A. Gosset-Grainville, M. Trabucchi ja M. Dalon)

Kostja: Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB)

Nõuded

Hagejad paluvad Üldkohtul:

—	ELTL artikli 263 alusel tühistada 11. aprilli 2022. aasta otsus nr SRB/ES/2022/18 ühtse kriisilahendusfondi 2022. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta osas, milles see puudutab hagejaid;

—

ELTL artikli 277 alusel jätta kohaldamata ühtse kriisilahenduskorra määruse (1), rakendusmääruse (2) ja delegeeritud määruse (3) järgmised sätted: — kriisilahenduskorra määruse artikli 69 lõiked 1 ja 2, artikli 70 lõige 1 ja lõike 2 punktid a ja b; — delegeeritud määruse artikli 4 lõige 2, artiklid 5, 6, 7 ja 20 ning I lisa; — rakendusmääruse artikkel 4;

—	mõista kõik kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitavad hagejad kaheksa väidet, mis on sisuliselt identsed või sarnased kohtuasjas T-391/22, Société générale jt vs. SRB esitatud väidetega.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 225, 30.7.2014, lk 1).

(2)  Nõukogu 19. detsembri 2014. aasta rakendusmäärus (EL) 2015/81, millega määratakse kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 806/2014 kohaldamise ühtsed tingimused seoses ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksetega (ELT 2015, L 15, lk 1).

(3)  Komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/63, millega täiendatakse direktiivi 2014/59 seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante-osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44).

5. juulil 2022. aastal esitatud hagi – Dexia Crédit Local versus SRB

(Kohtuasi T-411/12)

(2022/C 311/28)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Dexia Crédit Local (Pariis, Prantsusmaa) (esindajad: advokaadid H. Gilliams ja J.-M. Gollier)

Kostja: Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada 11. aprilli 2022. aasta otsus nr SRB/ES/2022/18 ühtse kriisilahendusfondi 2022. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta;

—	mõista kohtukulud välja Ühtselt Kriisilahendusnõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja viis väidet.

1.	Esimene väide, et tehtud otsusega on rikutud määruse nr 806/2014 (1) artikli 69 lõiget 2, sest selle otsusega on 2022. aasta sihttasemeks kehtestatud üks kaheksandik 1,6 %-st tagatud hoiustest ühtses kriisilahenduskorras osalevates liikmesriikides.

2.

Teine väide, et delegeeritud määrus nr 2015/63 (2) on õigusvastane: — proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise tõttu, sest ühtse kriisilahendusfondi ex ante osamaksete arvutamine ei vasta esiteks määruse nr 806/2014 eesmärkidele, ei võta teiseks arvesse asjaolu, et hageja on riikliku tagatisega likvideeritav krediidiasutus, mille puhul ei saa põhimõtteliselt kunagi pöörduda ühtse kriisilahendusfondi poole, ning muudab kolmandaks tema kriisilahenduse kallimaks; — võrdse kohtemise põhimõtte rikkumise tõttu, sest see kohtleb ühtmoodi riikliku tagatisega likvideeritavaid asutusi ja tegutsevaid asutusi.

3.	Kolmas väide, mis on esitatud teise võimalusena, et SRB on rikkunud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet samadel põhjustel, mis on esitatud teises väites, sest SRB ei järginud neid põhimõtteid, kui ta kohaldas hageja suhtes delegeeritud määruse nr 2015/63 sätteid ilma kohandamata.

4.	Neljas väide, et määruse nr 806/2014 artiklitel 5, 69 ja 70 puudub õiguslik alus, sest need võeti vastu ELTL artikli 114 alusel, kuigi need ei käsitle õigusaktide ühtlustamist.

5.

Viies väide, et määruse nr 806/2014 artiklitel 5, 69 ja 70 puudub õiguslik alus, sest need võeti vastu ELTL artikli 114 alusel, kuigi need on maksusätted.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 225, 30.7.2014, lk 1).

(2)  Komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/63, millega täiendatakse direktiivi 2014/59 seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante-osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44).

7. juulil 2022 esitatud hagi – BNP Paribas versus SRB

(Kohtuasi T-420/22)

(2022/C 311/29)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: BNP Paribas (Pariis, Prantsusmaa) (esindajad: advokaadid A. Gosset-Grainville, M. Trabucchi ja M. Dalon)

Kostja: Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	ELTL artikli 263 alusel tühistada 11. aprilli 2022. aasta otsus nr SRB/ES/2022/18 ühtse kriisilahendusfondi 2022. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta osas, milles see puudutab hagejat;

—

ELTL artikli 277 alusel jätta kohaldamata ühtse kriisilahenduskorra määruse (1), rakendusmääruse (2) ja delegeeritud määruse (3) järgmised sätted: — kriisilahenduskorra määruse artikli 69 lõiked 1 ja 2, artikli 70 lõige 1 ja lõike 2 punktid a ja b; — delegeeritud määruse artikli 4 lõige 2, artiklid 5, 6, 7 ja 20 ning I lisa; — rakendusmääruse artikkel 4;

—	mõista kõik kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kaheksa väidet, mis on sisuliselt identsed või sarnased kohtuasjas T-391/22, Société générale jt vs. SRB esitatud väidetega.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 225, 30.7.2014, lk 1).

(2)  Nõukogu 19. detsembri 2014. aasta rakendusmäärus (EL) 2015/81, millega määratakse kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 806/2014 kohaldamise ühtsed tingimused seoses ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksetega (ELT 2015, L 15, lk 1).

(3)  Komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/63, millega täiendatakse direktiivi 2014/59 seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante-osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44).