1.

Nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/118/EÜ, mis käsitleb aktsiisi üldist korda ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 92/12/EMÜ, artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et „erieesmärke“ selle sätte tähenduses ei taotleta maksuga, mille tulu läheb üldiselt riigi teedevõrgu kontsessionäärist riigi osalusega ettevõtjale ja mille struktuurist ei nähtu mingit tahet ohjata peamiste autokütuste tarbimist.

2.

Liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui liikmesriigi ametiasutused võivad põhjendada oma keeldumist direktiiviga 2008/118 vastuolus oleva kaudse maksu tagastamisest eeldusega, et see maks on üle kantud kolmandatele isikutele ning et maksukohustuslane rikastuks seetõttu alusetult.

1.

Kas liidu õigusega on vastuolus, et varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramisel omandavad riigisiseste õigusnormide kohaselt autonoomse tähtsuse selle lapse parimad huvid, keda varjupaigataotleja taotluse esitamise ajal ootab?

2.

3.

Kas juhul, kui liidu õigusega ei ole vastuolus, et varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramisel omandavad riigisiseste õigusnormide kohaselt autonoomse tähtsuse sündimata lapse parimad huvid, saab Dublini määruse artikli 16 lõiget 1 kohaldada sündimata lapse ja tema isa vahelisele suhtele, kui isa elab taotluse saajaks olevas liikmesriigis seaduslikult?

1a.

Kas selleks, et toote saaks klassifitseerida meditsiinilisel näidustusel kasutamiseks ettenähtud toiduks, peab olema tõendatud, et see saavutab haiguse või vaevuse puhul väljalubatud tulemused üksnes selle haiguse või vaevuse tõttu näidustatud dieetravi raames, arvestades selle vaevuse või haigusega seotud nõudeid toidu manustamisele?

1b.

Kas selles kontekstis tuleb dieetravist lähtuda üksnes siis, kui isik muudab oma toitumisviisi nii, et ta manustab muid või lisatoitaineid, mis imenduvad organismis seedimise käigus?

1c.

Kas meditsiinilisel näidustusel kasutamiseks ettenähtud toiduks klassifitseerimisel on lisaks nõutav ka see, et vaevus või haigus, mille puhul on toode ette nähtud, nõuab dieetravi nii, et patsient manustab tootes sisalduvaid toitaineid, mida ei ole võimalik manustada tavatoitumise käigus?

1d.

Kas meditsiinilisel näidustusel kasutamiseks ettenähtud toidu ravitoime peab avalduma üksnes seeläbi, et see sisaldab kõiki toitaineid või mõnda neist toitainetest, mida ei ole võimalik manustada tavatoitumise teel, kuid mis on patsiendile tema füsioloogiliste talitluste säilitamiseks tingimata nõutavad või vajalikud?

2a.

Kas toote klassifitseerimine toidulisandiks välistab selle toote klassifitseerimise ka meditsiinilisel näidustusel kasutamiseks ettenähtud toiduks?

2b.

Kui vastus eelmisele küsimusele on eitav: Milliste kriteeriumide alusel tuleb kindlaks teha, et teatud toidulisandit ei saa liigitada meditsiinilisel näidustusel kasutamiseks ettenähtud toiduks?

2c.

Kas määruse nr 609/2013 artikli 2 lõike 2 punkti g tähenduses dieetravi võib piirduda ka „toidulisandite“ kasutamisega direktiivi 2002/46 toidulisandeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta tähenduses?

2d.

Kas toiduainet tuleb käsitada meditsiinilisel näidustusel kasutamiseks ettenähtud toiduna juba siis, kui see sisaldab toitaineid, mida võib saada ka toidulisandite või muude toiduainete manustamise teel, kuid mis on spetsiaalselt kokku pandud teatud haiguse või vaevuse puhuks?

3.

Milliste kriteeriumide alusel tuleb ravimit eristada meditsiinilisel näidustusel kasutamiseks ettenähtud toidust või kuidas tuleb neid teineteises suhtes piiritleda?

4.

Kas määruse nr 609/2013 artikli 2 lõike 2 punkti g, mille kohaselt peavad meditsiinilisel näidustusel kasutamiseks ettenähtud toiduks klassifitseerimise seisukohast määrava tähtsusega koostisosad avaldama toimet seoses toitumisvajadustega, mille rahuldamist ei ole võimalik tagada tavatoitumise muutmisega, tuleb tõlgendada nii, et patsiendil, kelle haigust või vaevust puudutavas osas tuuakse turule meditsiinilisel näidustusel kasutamiseks ettenähtud toit, ei ole võimalik oma toitumisvajadusi üldiselt kättesaadavate toiduainetega piisavalt rahuldada?

5a.

Kas määruse nr 609/2013 artikli 2 lõike 2 punktis g sisalduv lauseosa „mille rahuldamist ei ole võimalik tagada üksnes tavatoitumise muutmisega“ on suhteline osas, milles selle nõude täidetusest tuleb lähtuda ka juhul, kui asjaomase haiguse või vaevuse tõttu nõutav toitainete manustamine üldiselt kättesaadavate toiduainete (eelkõige toidulisandite) kujul on võimalik üksnes suure jõupingutusega?

5b.

Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis milliste kriteeriumide alusel tuleb kindlaks teha, kas üldiselt kättesaadavate toiduainete tarbimisega seotud jõupingutus vastab määruse nr 609/2013 artikli 2 lõike 2 punktile g, mis sätestab nõude, et „[selle] rahuldamist ei ole võimalik tagada üksnes tavatoitumise muutmisega?“ Kas sellest, et kõnealune tingimus on täidetud, tuleb eelkõige lähtuda juba siis, kui patsient peaks manustama mitut üldiselt kättesaadavat toidulisandit eraldi?

6a.

Mida tuleb mõista toitaine all määruse nr 609/2013 artikli 2 lõike 2 punkti g tähenduses?

6b.

Milliste kriteeriumide alusel tuleb kindlaks teha, kas toote teatud koostisosa tuleb pidada toitaineks määruse nr 609/2013 artikli 2 lõike 2 punkti g tähenduses?

7a.

Kas määruse nr 609/2013 artikli 2 lõike 2 punktis g sätestatud nõue „kasutamiseks meditsiinilise järelevalve all“ on täidetud juba siis, kui seda toodet müüakse apteegis ilma retseptita?

7b.

Milliste kriteeriumide alusel tuleb kindlaks teha, kas teatud toote puhul on meditsiinilise järelevalve all kasutamise nõue määruse nr 609/2013 artikli 2 lõike 2 punkti g tähenduses täidetud?

7c.

Milline tagajärg on võimalikul asjaolul, et meditsiinilise järelevalve all kasutamise nõue määruse nr 609/2013 artikli 2 lõike 2 punkti g tähenduses on konkreetsel juhul täitmata või koguni üldiselt täitmata?

8a.

Kas sellest, et tegemist on meditsiinilisel näidustusel kasutamiseks ettenähtud toiduga, tuleb lähtuda ainult siis, kui seda ei või kasutada ilma meditsiinilise järelevalveta?

8b.

Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis milliste kriteeriumide alusel tuleb kindlaks teha, kas toitu võib kasutada ka ilma meditsiinilise järelevalveta?

1.

Kas komisjoni tingimustega müügilubasid, mis on Euroopa Ravimiameti pooldava arvamuse põhjal välja antud praegu turustatavatele vaktsiinidele, võib veel pidada määruse nr 507/2006 (1) artikli 4 põhjal kehtivaks, võttes arvesse asjaolu, et paljudes liikmesriikides on kiidetud heaks tõhusad alternatiivsed ja hageja väitel inimese tervisele ohutumad COVID SARS 2 ravimise meetodid (näiteks Itaalias kiitis AIFA (Itaalia ravimiamet) heaks ravimeetodi monokloonsete ja/või viirusevastaste antikehade kasutamisega), ning seda ka Nice’i harta artiklitest 3 ja 35 lähtudes?

2.

Kas tervishoiutöötajate puhul, kelle puhul on vaktsineerimine liikmesriigi õigusaktide kohaselt kohustuslik, võib vaktsiine, mille komisjon on määruse nr 507/2006 tähenduses tingimuslikult heaks kiitnud, kohustuslikuks vaktsineerimiseks kasutada ka siis, kui asjaomased tervishoiutöötajad on juba olnud nakatunud ja seega omandanud loomuliku immuunsuse ning võivad niisiis taotleda erandit sellest kohustusest?

3.

Kas tervishoiutöötajate puhul, kelle puhul on vaktsineerimine liikmesriigi õigusaktide kohaselt kohustuslik, võib vaktsiine, mille komisjon on määruse nr 507/2006 tähenduses tingimuslikult heaks kiitnud, kohustuslikuks vaktsineerimiseks kasutada ilma, et läbi viidaks mingit ettevaatusabinõuna kohaldatavat menetlust, või võivad need tervishoiutöötajad arvestades asjaolu, et luba on tingimustega, olla inokuleerimise vastu, vähemalt nii kaua, kuni pädev tervishoidu haldav ametiasutus on konkreetselt ja mõistliku kindlusega kindlaks teinud esiteks selle, et vastavad vastunäidustused puuduvad, ja selle, et saadav kasu ületab kasu teistest ravimitest, mis on praegu meie käsutuses? Kas niisugusel juhul peavad pädevad tervishoidu haldavad ametiasutused tegutsema Nice’i harta artiklit 41 järgides?

4.

Kas vaktsiini puhul, millele komisjon on andnud tingimustega müügiloa, võib see, kui tervishoiutöötajad, kellele on riigi õigusaktidega kehtestatud vaktsineerimiskohustus, ei järgi seda kohustust, tuua automaatselt kaasa töölt kõrvaldamise ilma töötasu maksmata, või on vaja näha ette, et tervishoiumeetmed on astmelised, järgides nii proportsionaalsuse põhimõtet?

5.

Kas juhul kui riigisisene õigus lubab lepingu „osadeks jagamise“ vorme, tuleb seda, kas töötajat saab kasutada alternatiivses vormis, kontrollida nii, et järgitakse võistlevuse põhimõtet Nice’i harta artikli 41 tähenduses, millest tuleneb õigus kahju hüvitamisele juhul, kui seda ei tehtud?

6.

Kas lähtudes määrusest nr 953/21 (2), mille kohaselt on keelatud igasugune diskrimineerimine vaktsiinisaanute ja nende vahel, kes ei soovinud või ei saanud seda meditsiinilistel põhjustel teha, on õiguspärane niisugune riigisisene regulatsioon, nagu on sätestatud dekreetseaduse nr 44/2021 artikli 4 lõikes 11, mis võimaldab tervishoiutöötajatel, kes on tunnistatud vaktsineerimiskohustusest vabastatuks, töötada patsiendiga kokku puutudes, ehkki küll kehtivate õigusaktidega ette nähtud ohutusvahendeid kasutades, samas kui niisugune tervishoiutöötaja nagu hageja, kellel on nakatumise tulemusena omandatud loomulik immuunsus ja kes ei taha ennast vaktsineerida ilma, et oleks tehtud põhjalikke meditsiiniuuringuid, kõrvaldatakse automaatselt igasuguse kutsetegevuse juurest ja ilma mingit tasu maksmata?

7.

Kas 2021. aasta määrusega nr 953 ning seal sätestatud proportsionaalsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtetega on kooskõlas liikmesriigi regulatsioon, millega on Covidi-vastane vaktsiin – millele komisjon on andnud tingimustega müügiloa – kohustuslikuks tehtud kõikidele tervishoiutöötajatele, ka nendele, kes on pärit teisest liikmesriigist ning viibivad Itaalias oma teenuste osutamise vabadust ja asutamisvabadust kasutades?

1.

Kas – arvestades Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 952/2013 (1), millega kehtestatakse liidu tolliseadustik, artikli 70 lõiget 1 koostoimes komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2017/891 (2), millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1308/2013 puu- ja köögivilja sektorite osas artikli 75 lõike 5 esimese lõigu ja lõikega 6 – tuleb lähtuda sellest, et hinnangu andmisel tolliseadustiku artikli 70 lõike 3 punktis d sätestatud tingimusele, et „ostja ja müüja ei ole teineteisega seotud“, pidades silmas kauba tehinguväärtuse kohaldamist tollimaksu arvutamisel seoses köögivilja importi puudutava konkreetse tollideklaratsiooniga, tuleb oluliseks pidada:

Kas juhul, kui nimetatud asjaolud on olulised, lubavad need kaupa importivat ja eksportivat kauplejat ja/või importijat ja ostjat liidu esimesel kaubandustasemel liigitada „juriidiliselt tunnustatud äripartneriteks“ või seotud isikuteks komisjoni 24. novembri 2015. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/2447 (3), millega nähakse ette Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 952/2013 (millega kehtestatakse liidu tolliseadustik) teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad, artikli 127 lõike 1 punkti b ja artikli 142 lõike 4 punkti b tähenduses?

Kas juhul, kui nimetatud asjaolud on küll olulised, kuid ei ole piisavad, et pidada kauplejaid seotud isikuteks, tuleb delegeeritud määruse (EL) nr 2017/891 artikli 75 lõike 6 kohase kontrolli eesmärgil, selleks et hoida ära tollimaksude tasumata jäämist ja liidu eelarve jaoks maksutulu saamata jäämist, hinnata, kas kauplejate vaheline suhe on mõjutanud konkreetsele imporditud kaubale kõrgema hinna määramist, arvestades ka kauba hilisemat kahjumiga müüki liidus esimesel kaubandustasandil?

2.

Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 esimesest lõigust ja artikli 41 lõike 2 punktist c – tõlgendatuna koostoimes importijale Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik, artikli 44 lõikest 1 tuleneva kaebuse esitamise õigusega, tolliasutustele liidu tolliseadustiku artiklist 29 koostoimes artikli 22 lõikega 7 tuleneva kohustusega esitada otsuses selle aluseks olevad põhjendused –, samuti konkreetse juhtumi asjaoludest – ja arvestades tõsiasja, et esimese astme kohus peab otsuse peale esitatud kaebust menetledes omal algatusel kontrollima selle õiguspärasust ka aspektidest, mida kaebuses ei ole märgitud, ning koguma omal algatusel uusi tõendeid ja määrama eksperdid – tuleneb, et:

3.

Kas komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2017/891, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1308/2013 puu- ja köögivilja sektorite osas, artikli 75 lõike 5 neljas lõik, milles on sätestatud, et „importija [teeb] […] kättesaadavaks kõik asjakohaste tollikontrollide tarbeks vajalikud asjaomase partii iga toote müügi ja realiseerimisega seotud dokumendid“, lubab – arvestades Euroopa Kohtu 11. märtsi 2020. aasta otsuse BV (С-160/18, EU:C:2020:190) resolutsiooni punktis 1 sisalduvat tõlgendust – liidu tolliseadustiku artikli 70 lõike 1 kohase deklareeritud tehinguväärtuse tõendamiseks teha käesoleva asja asjaoludel järelduse, et:

4.

Kas põhikohtuasja asjaoludel tuleneb komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2017/891, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1308/2013 puu- ja köögivilja sektorite osas, artikli 75 lõigetest 5 ja 6 ning Euroopa Kohtu 16. juuni 2016. aasta otsuses EURO 2004. Hungary (С-291/15, EU:C:2016:455) sisalduvast tõlgendusest, et kolmandatest riikidest pärit köögivilja impordil ei tule tolliväärtust määrata deklareeritud tehinguväärtuse alusel, kui:

—

tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

—

tühistada edasikaevatud kohtuotsus;

—

vaadata kohtuasi uuesti läbi ja rahuldada apellantide esimeses kohtuastmes esitatud nõuded, sealhulgas nõue mõista kohtukulud välja vastustajalt; või teise võimalusena

—

saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse otsustamiseks;

—

mõista kõik kohtukulud esimeses kohtuastmes ja apellatsiooniastmes välja Euroopa Parlamendilt.

—

kaitseõiguste rikkumine ja põhjendamiskohustuse täitmata jätmine;

—

faktiliste asjaolude ebaõige hindamine ja hulga tõendite moonutamine, mille tagajärjel rikkus Üldkohus faktiliste asjaolude hindamisel õigusnormi;

—

õigusnormi rikkumine kohaldatava õiguse tõlgendamisel.

1.

Kas järelduse tegemiseks, et sihtkohas esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/2302, mis käsitleb pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ, (1) artikli 12 lõike 2 esimese lause tähenduses, on piisav, et riiklik nakkushaiguste tõrje asutus on liigitanud reisi sihtkoha riskipiirkonnaks, samal ajal kui elukohariigis selliseks liigitamiseks vajalikke tingimusi ei esine?

2.

Kas reisija peab ajal, mil ta pakettreisilepingust direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 esimese lause tähenduses taganeb, saama ette näha, et reisi alguse päeval või reisi ajal esinevad sihtkohas või selles vahetus läheduses asjaolud, mis reisi olulisel määral mõjutavad?

3.

Kas reisilepingust taganemine peab toimuma vahetult enne reisi või saab reisilepingust igal ajal pärast reisi broneerimist ja enne reisi algust taganeda vähemasti siis, kui reisilepingust taganemise ajal oli teatav alus eeldada erakorralise asjaolu tekkimist?

1.

Kas EL lepingu artikli 19 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et kohtute sõltumatuse rikkumise tõttu ei tagata kodanikele tõhusaks kohtulikuks õiguskaitseks vajalikke õiguskaitsevahendeid, kui ühes Euroopa Liidu liikmesriigis on kohtunike lähetamine kõrgemasse kohtusse nende nõusolekul määramata ajaks teistest riigiorganitest sõltumatu justiitsjuhtorgani otsusega, kui on küll ette nähtud tingimused lähetuse lõpetamise kohta otsuse tegemiseks ja õiguskaitsevahend selle vastu, millel aga ei ole käimasolevas menetluses edasilükkavat toimet, ning milliste kriteeriumide alusel tuleks konkreetselt kontrollida, kas lähetamine määramata ajaks on lubatav?

2.

Kas vastus esimesele küsimusele oleks teistsugune, kui objektiivsed tingimused kohtuniku lähetuse lõpetamise üle otsustamiseks oleksid seadusega ette nähtud ja alluksid kohtulikule kontrollile, aga ei ole ette nähtud selliseid kohtulikult kontrollitavaid tingimusi lähetatava kohtuniku väljavalimiseks?

3.

Kui esimesele küsimusele vastatakse, et kohtunike lähetamine sellistel tingimustel on lubatav, kui järgitakse objektiivseid tingimusi, kas siis tuleb kontrollimisel, mil määral liikmesriigi sätted on vastuolus EL lepingu artikli 19 lõike 1 teise lõigu kohase tulemusliku õiguskaitse nõudega, arvesse võtta mitte ainult seadusega kehtestatud tingimusi, vaid ka nende kasutamise viisi pädevate haldus- ja õigusasutuste poolt?

4.

Kas komisjoni otsust 2006/929/EÜ tuleb tõlgendada nii, et vastus kolmele eelnevale küsimusele oleks teistsugune, kui tuvastataks liikmesriigi lähetuspraktika, mille aluseks on praegu kehtivale sarnane regulatsioon ning seda võiks kritiseerida nimetatud otsusega juurutatud koostöö- ja järelevalvemenetluse suhtes?

5.

Kui tehakse kindlaks, et liikmesriigi sätted kohtunike lähetamise kohta on vastuolus õiguskaitsevahendite kehtestamise kohustusega, mis on vajalik tulemusliku kohtuliku õiguskaitse tagamiseks EL lepingu artikli 19 lõike 1 teise alalõigu tähenduses, kas siis tuleb seda sätet tõlgendada nii, et see välistab siduvaid juhiseid liikmesriigi kohtule, mille annab kõrgem kohus, mille koosseisus oli ka lähetatud madalama astme kohtunik, ning millistel tingimustel see nii on? Kas menetlusvead esinevad eelkõige nende juhiste puhul, mis ei puuduta õigusvaidlust ennast, vaid teatud menetlustoimingute tegemist?

1.

Kas füüsilisi ja juriidilisi isikuid, kes osalevad nimekirjas loetletud lähteainete turuleviimises sellisel viisil, et see osalemine kujutab endast nõukogu raamotsuse 2004/757 (1) artikli 2 lõike 1 punkti d kohaselt karistatavat tegu, tuleb käsitleda „ettevõtjatena“ määruse nr 273/2004 (2) artikli 2 punkti d tähenduses.

Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt:

2.

1.

Kas välismaalaste elamist, töötamist ja integratsiooni Saksamaa Liitvabariigi territooriumil käsitleva seaduse (Gesetz über den Aufenthalt, die Erwerbstätigkeit und die Integration von Ausländern im Bundesgebiet (Aufenthaltsgesetz), edaspidi „AufenthG“) § 38a lõige 1, mida tuleb riigisisese õiguse järgi tõlgendada nii, et teise liikmesriiki suundunud pikaajalisel elanikul peab ka tema elamisloa pikendamise ajal olema pikaajalise elaniku staatus esimeses liikmesriigis, on kooskõlas direktiivi 2003/109/EÜ (1) artikliga 14 ja sellele artiklile järgnevate artiklitega, mis sätestavad vaid seda, et pikaajalisel elanikul on õigus elada muu liikmesriigi kui selle liikmesriigi territooriumil, kus talle anti pikaajalise elaniku staatus, kauem kui kolm kuud, tingimusel et direktiivi III peatükis sätestatud muud tingimused on täidetud?

2.

Kas direktiivi 2003/109/EÜ artikkel 14 ja sellele artiklile järgnevad artiklid lubavad migratsiooniametil, kes vaatab läbi AufenthG § 38a lõike 1 kohaselt esitatud pikendamistaotlust, teha olukorras, kus muud tingimused elamisloa tähtajaliseks pikendamiseks on täidetud ning eelkõige on välismaalasel kindel ja korrapärane sissetulek, välismaalase kahjuks järeldust, et pärast teise liikmesriiki suundumist on välismaalane asjaomase staatuse esimeses liikmesriigis direktiivi 2003/109/EÜ artikli 9 lõike 4 teise lõigu kohaselt kaotanud? Kas pikendamistaotluse kohta otsuse tegemise seisukohast on määravaks kuupäevaks migratsiooniameti ja/või kohtu viimase otsuse kuupäev?

3.

Kui esimesele ja teisele küsimusele vastatakse eitavalt:

Kas pikaajaline elanik peab tõendama, et ta ei ole talle esimeses liikmesriigis antud pikaajalise elaniku staatust kaotanud?

Kui vastus on eitav: kas liikmesriigi kohtul või liikmesriigi asutusel on õigus kontrollida, kas pikaajalisele elanikule antud tähtajatu elamisluba on kehtivuse kaotanud, või oleks see vastuolus asutuste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõttega, mis on sätestatud liidu õiguses?

4.

Kas Itaalias pikaajalise elaniku tähtajatu elamisloa saanud kolmanda riigi kodaniku vastu, kes on suundunud Saksamaale ning kellel on kindel ja korrapärane sissetulek, võib tugineda sellele, et ta ei ole tõendanud sobiva elamispinna olemasolu, kuigi Saksamaa ei ole direktiivi 2003/109/EÜ artikli 15 lõike 4 teise lõiguga antud volitust kasutanud ja majutamine sotsiaalkorterisse oli vajalik vaid seetõttu, et seni, kuni kolmanda riigi kodanikul puudub AufenthG § 38a kohane elamisluba, ei maksta talle lapsetoetust?

1.

Kas direktiivi 2003/96/EÜ (1) artikli 14 lõike 1 punktiga a on kooskõlas Hispaania riigisisesed õigusnormid, millega kehtestatakse elektrienergia tootmiseks söe kasutamise maksustamine, kui vaatamata sellele, et selle maksu väljakuulutatud eesmärk on kaitsta keskkonda, ei kajastu see otstarve maksu ülesehituses ja seda kogutakse elektrisüsteemi kulude rahastamiseks?

2.

Kas keskkonnakaitse-eesmärki võib pidada maksu struktuuris konkreetselt kajastatuks asjaolu tõttu, et maksumäärad on kehtestatud elektritootmises kasutatava söe kütteväärtuse suhtes?

3.

Kas keskkonnaeesmärk saavutatakse ainuüksi sellega, et teatavate mittetaastuvate energiatoodete suhtes kehtestatakse maksud ning vähem keskkonnakahjulikeks peetavate energiatoodete kasutamist ei maksustata?

1.

Kas Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu artikli 30 lõiget 2 koostoimes artikli 30 lõike 1 punktiga a tuleb tõlgendada nii, et viimati nimetatud sättes viidatud isikud on lepingu artikli 31 lõike 1 isikulise kohaldamisalaga hõlmatud juhul, kui nad olid kogu üleminekuperioodi vältel katkematult mõne liikmesriigi kodanikud ja samal ajal olid nende suhtes kohaldatavad Ühendkuningriigi õigusnormid, või tuleb viidatud sätet tõlgendada nii, et lepingu artikli 30 lõike 1 punktis a nimetatud isikud on artikli 31 lõikega 1 hõlmatud vaid juhul, kui nad üleminekuperioodi lõpus ja/või pärast selle lõppu tegutsesid Ühendkuningriigis töötajana?

2.

Kas lepingu artikli 30 lõiget 2 koostoimes artikli 30 lõike 1 punktiga c tuleb tõlgendada nii, et viimati nimetatud sättes viidatud isikud on lepingu artikli 31 lõikega 1 hõlmatud juhul, kui nad elasid liidu kodanikena kogu üleminekuperioodi vältel katkematult Ühendkuningriigis ja samal ajal olid nende suhtes kogu üleminekuperioodi vältel kuni selle lõpuni kohaldatavad üheainsa liikmesriigi õigusnormid, või tuleb viidatud sätet tõlgendada nii, et lepingu artikli 30 lõike 1 punktis a nimetatud isikud ei ole artikli 31 lõikega 1 hõlmatud, kui nad on pärast üleminekuperioodi lõppu oma elukohast Ühendkuningriigis loobunud?

3.

Kas juhul, kui lepingu artikli 30 lõike 2 sätetele koostoimes artikli 30 lõike 1 punktidega a ja c antud tõlgendusest tuleneb, et viidatud sätted ei ole põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavad, kuna liidu kodanik on pärast üleminekuperioodi lõppu oma elukohast loobunud, tuleb lepingu artikli 30 lõiget 4 koostoimes lõikega 3 tõlgendada nii, et vastuvõtvas riigis või töökohariigis elavad või töötavad isikud ei ole artikli 30 lõikega 1 enam hõlmatud, kui nende õiguslik staatus töölepingu alusel töötava isikuna (töötaja) on lõppenud, mistõttu on nad riigis elamise õiguse kaotanud ja töökohariigist või vastuvõtvast riigist pärast üleminekuperioodi lõppu lahkunud, või tuleb viidatud sätteid tõlgendada nii, et artikli 30 lõikes 4 sätestatud piirang puudutab riigis elamise ja töötamise õigust, mida on kasutatud pärast üleminekuperioodi lõppu, ilma et oleks oluline, millal õigused – juhul kui need pärast üleminekulõppu veel olemas olid – lõppesid?

1.

Kas toimingud, mida teeb uurimiskomisjon, mille on moodustanud täitevvõimu organite kontrollimise õigust teostav liikmesriigi parlament, kuuluvad olenemata uurimise esemest liidu õiguse reguleerimisalasse ELTL artikli 16 lõike 2 esimese lause tähenduses, millest tulenevalt on määrus (EL) 2016/679 (1) kohaldatav isikuandmete töötlemisele liikmesriigi parlamendi uurimiskomisjonis?

2.

Kas toimingud, mida teeb uurimiskomisjon, mille on moodustanud täitevvõimu organite kontrollimise õigust teostav liikmesriigi parlament ja mille uurimise ese on riigi kaitsepolitseiameti tegevus, seega riigi julgeolekut puudutav tegevus isikuandmete kaitse üldmääruse põhjenduse 16 tähenduses, kuuluvad isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 2 lõike 2 punktis a sätestatud erandi alla?

3.

Kas juhul – nagu käesolevas asjas –, kui liikmesriik on moodustanud ainult üheainsa järelevalveasutuse vastavalt isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 51 lõikele 1, tuleneb järelevalveasutuse pädevus vaadata läbi kaebused isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 77 lõike 1 tähenduses koostoimes artikli 55 lõikega 1 juba vahetult isikuandmete kaitse üldmäärusest?

—

Tuvastada, et kuna Tšehhi Vabariik ei ole nõuetekohaselt üle võtnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ (1) kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2013/55/EL (2), artikli 3 lõike 1 punkte g ja h, artikli 6 punkti b, artikli 7 lõiget 3, artikli 21 lõiget 6, artikli 31 lõiget 3, artikli 45 lõike 2 punkte c, f ja osaliselt punkti e, artikli 45 lõiget 3, artikli 50 lõiget 1 koostoimes VII lisa punkti 1 alapunktidega d ja e ja artikli 51 lõikega 1, siis on Tšehhi Vabariik rikkunud direktiivi nendest sätetest tulenevaid kohustusi;

—

mõista kohtukulud välja Tšehhi Vabariigilt.

—

tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 1. detsembri 2021. aasta otsus kohtuasjas: Jalkh vs. parlament;

—

tühistada Euroopa Parlamendi 25. märtsi 2021. aasta otsus P9_TA(2021)0092, mis tehti hagejalt puutumatuse võtmise taotluse kohta (2020/2110 (IMM));

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt.

—

rahuldada käesolev hagi;

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

tunnistada ELi kaubamärgi registreerimise taotlust nr 18 144 809 käsitleva Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti esimese apellatsioonikoja 20. oktoobri 2021. aasta otsuse asjas R 544/2020-1 peale esitatud hagi põhjendatuks ja vastuvõetavaks;

—

tühistada osaliselt 8. novembri 2019. aasta otsus nr L110, millega tehti teatavaks ELi kaubamärgi registreerimise taotluse nr 18 144 809 rahuldamata jätmise põhjused, nii et see taotlus rahuldatakse täies ulatuses ning kõnealust kaubamärki kaitstakse hageja taotluses nimetatud klasside kaupu ja teenuseid eristava tähisena Euroopa Liidu territooriumil;

—

tühistada osaliselt 20. jaanuari 2020. aasta otsus nr L123, millega tehti teatavaks ELi kaubamärgi registreerimise taotluse nr 18 144 809 rahuldamata jätmise põhjused, , nii et see taotlus rahuldatakse täies ulatuses ning kõnealust kaubamärki kaitstakse hageja taotluses nimetatud klasside kaupu ja teenuseid eristava tähisena Euroopa Liidu territooriumil;

—

kohustada kostjast Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametit reguleerima kaubamärgi POLIS LOUTRON kõikide taotletud klasside kaupade ja teenuste jaoks;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

—

Vaidlustatud otsuses tõlgendati ja kohaldati vääralt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta artikli 7 lõike 1 punkte b j c, sest asjaomane kaubamärk ei ole kirjeldav ning sel on eristusvõime, mistõttu ei ole ühtegi põhjust, mis keelaks registreerida seda taotletud klasside kaupade ja teenuste jaoks.

—

rahuldada hagi;

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

jätta EUIPO ja äriühingu LULU’S FASHION LOUNGE LLC kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt solidaarselt välja Ugo Bensoussani kohtukulud, kaasa arvatud EUIPO menetlusega seoses kantud kulud.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

—

tunnistada hagi vastuvõetavaks nii, nagu see on esitatud ja põhjendatud;

—

tühistada vaidlustatud otsus ja rahuldada sellest tulenevalt ELi kaubamärgi nr 10 864 511 kehtetuks tunnistamise taotlus.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2017/1001 artikli 60 lõike 1 punkti c koostoimes artikli 8 lõikega 4 rikkumine.

—

tunnistada hagi vastuvõetavaks nii, nagu see on esitatud ja põhjendatud;

—

tühistada vaidlustatud otsus ja rahuldada sellest tulenevalt ELi kaubamärgi nr 10 100 664 kehtetuks tunnistamise taotlus.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2017/1001 artikli 60 lõike 1 punkti c koostoimes artikli 8 lõikega 4 rikkumine.

—

tunnistada hagi vastuvõetavaks nii, nagu see on esitatud ja põhjendatud;

—

tühistada vaidlustatud otsus ja rahuldada sellest tulenevalt ELi kaubamärgi nr 10 064 805 kehtetuks tunnistamise taotlus.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2017/1001 artikli 60 lõike 1 punkti c koostoimes artikli 8 lõikega 4 rikkumine.

—

rahuldada hagi;

—

tühistada mõlemad vaidlustatud otsused (välja arvatud see osa teisest vaidlustatud otsusest, milles kostja rahuldas pensionieaga seotud kaebuse);

—

otsustada, et hageja pensioni suurus tuleb kindlaks määrata lähtuvalt kõikide töötasude keskmisest summast, mille hageja teenis ajavahemikul 24.6.2010–31.3.2021 (pro-rata põhimõte);

—

otsustada, et hageja pensioni suuruse arvutamisel tuleb arvesse võtta ka institutsiooni teenistuses oldud aega ajavahemikul 27.7.2004–1.07.2009;

—

mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis tekitatud kahju eest, mille suurus tuleb arvutada vastavalt hagiavalduse punktis 74 toodud valemile, või mõista hüvitisena välja mis tahes muu summa, mida kohus peab õiglaseks (ebatõenäolises olukorras, kus kohus ei rahulda eespool punktides 2, 3 ja 4 esitatud nõudeid);

—

(igal juhul) mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et vaidlustatud otsustes on juba ette kindlaks määratud teatavad hageja pensioniõiguste väljaarvutamise üksikasjad, mille kohaldamine on seetõttu lubamatu.

2.

Teine väide, et vaidlustatud otsustes tõlgendati valesti Euroopa Kohtu praktikat vastuvõetavuse kohta.

3.

Kolmas väide, et otsus, mille tegemist hageja taotleb, et ole kostjale kahjulik, isegi kui hageja seisund töötajana edaspidi muutub.

4.

Neljas väide, et hageja teenistusaega aastatel 2004–2009 tuleks käsitada institutsiooni teenistuses oldud ajana.

5.

Viies väide, et uus pensioniea määramine peaks andma tulemuseks 63 eluaastat, ilma et see mõjutaks õigust vaidlustada kostja poolt edaspidi selle kohta tehtav otsus.

6.

Kuues väide, mille kohaselt tuleks kohaldada nn pro-rata põhimõtet.

7.

Seitsmes väide, et personalieeskirjade artikli 77 lõige 2 tuleks osaliselt kohaldamata jätta (pidades silmas sõna „viimasest“), et heastada võrdsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumine.

8.

Kaheksas väide sisaldab palvet mõista välja kahjuhüvitis.

—

tühistada osaliselt komisjoni 17. novembri 2021. aasta otsus (EL) 2021/2020, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames, seoses 178 320 110,85 euro suuruse summaga, mida Rumeenia akrediteeritud makseagentuur tasus, mis deklareeriti EAGFi ja EAFRDi alusel ja mis vastavad kindla määraga korrektsioonidele (5 % ja 2 %), mida kohaldati liidu õiguse rikkumise järel seoses 2017. ja 2018. taotlusaasta pindalatoetusega (eelarveaastad 2018 ja 2019); (1)

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon ei ole nõuetekohaselt teostanud oma pädevust välistada neid summasid liidu rahastamise alt vastavalt määruse nr 1306/2013 (2) artiklile 52.

Komisjon ei ole nõuetekohaselt viinud läbi vastavuse kontrolli taotlusaastate 2017 ja 2018 kohta:

Komisjon on teinud vea, kui ta järeldas, et esines rikkumine seoses halduskontrollidega, mis puudutasid keskkonnasäästlikumaks muutmise makseid, mis mõjutas fonde. Isegi kui kõnealune rikkumine oleks esinenud, muutis komisjoni tegevus – nimelt järelduste väga ebamäärane sõnastamine ja 2017. ning 2018. aastat puudutavate uurimiste ajaline kokkulangemine – võimatuks esitada asjaomaseid mõju arvutusi määruse nr 908/2014 (3) artikli 34 lõike 3 kolmanda lõigu tähtaegu arvestades. Selles kontekstis on komisjon põhjendamatult ja sama määruse artikli 34 lõiget 6 rikkudes keeldunud analüüsimast andmeid ja arvutusi, mille Rumeenia ametiasutused esitasid 2018. aasta uurimist puudutavas lepitustaotluses (5. veebruari 2020. aasta taotlus). Komisjon ei oleks pidanud mingil juhul kohaldama kindlasummalist 5 % korrektsiooni.

Komisjoni tegevus 2018. aasta uuringuga seoses, mis puudutab LPIS-i (4) ajakohastamisel toimunud rikkumisi – võrdlusmaatükkide kvaliteet ja nõuetekohane identifitseerimine LPIS-GIS-is (5) – eelkõige asjaolu, et kesksed aspektid selgitati tema lõplikus seisukohas 2017. aasta uurimise kohta (20. detsembril 2019 edastatud seisukoht) – muutis võimatuks määrata kindlaks nimetatud rikkumiste ulatust ja esitada asjaomaseid mõju arvutisi määruse nr 908/2014 artikli 34 lõike 3 kolmandas lõigus toodud tähtajal. Selles kontekstis on komisjon põhjendamatult ja sama määruse artikli 34 lõiget 6 rikkudes keeldunud analüüsimast andmeid ja arvutusi, mille Rumeenia ametiasutused esitasid 2018. aasta uurimist puudutavas lepitustaotluses (5. veebruari 2020. aasta taotlus).

Komisjoni tegevus 2018. aasta uurimise raames, mis puudutas rikkumisi seoses maksimaalse maa-alaga, mille kohta sai taotleda EAFRDi rahastatud pindalatoetusi, kusjuures selle tegevusega määrati oma arvutusmeetod, ei saa asendada Rumeenia ametiasutuste 10. juunil 2019 esitatud andmete ja arvutuste analüüsi. Lisaks ei võimaldanud selline tegevus Rumeenia ametiasutustel määruse nr 908/2014 artikli 34 lõike 3 kolmandas lõigus kehtestatud tähtajaks tuvastada, milliseid vajalikke kohandusi tuleb esitatud andmetesse ja arvutustesse teha. Selles kontekstis on komisjon põhjendamatult ja sama määruse artikli 34 lõiget 6 rikkudes keeldunud analüüsimast andmeid ja arvutusi, mille Rumeenia ametiasutused esitasid 2018. aasta uurimist puudutavas lepitustaotluses (5. veebruari 2020. aasta taotlus).

Komisjon järeldas ekslikult, et esinevad rikkumised seoses piisava arvu kohapealsete kontrollide teostamisega, mis puudutasid keskkonnasäästlikumaks muutmise maksete korda, viidates ekslikult kontrolliandmetele ja -statistikale, mis edastati määruse nr 809/2014 (6) artikli 9 lõike 1 alusel. Isegi kui kõnealune rikkumine oleks esinenud, ei oleks komisjon pidanud kohaldama kindlasummalist 5 % korrektsiooni.

2.

Teine väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.

Rumeenia väidab, et vaidlustatud otsus on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, kuna kindlasummaliste 5 % korrektsioonide kohaldamisel seoses EAGFi rahastamisega ja kindlasummaliste 2 % korrektsioonide kohaldamisel seoses EAFRDi rahastamisega taotlusaastatel 2017 ja 2018 (eelarveaastad 2018 ja 2019) on üle hinnatud tuvastatud rikkumistest tekkinud kaotusi liidu fondides, kuna need määrad 2 % ja 5 % ei võta arvesse rikkumiste laadi ja raskust ega selle finantsmõju liidu eelarvele.

3.

Kolmas väide, et on rikutud EL toimimise lepingu artikli 296 teises lõigus toodud põhjendamiskohustust.

Komisjon rikkus EL toimimise lepingu artikli 296 teises lõigus toodud põhjendamiskohustust, kui ta ei põhjendanud piisavalt ja asjakohaselt ühest küljest rikkumiste olemasolu ja seda, miks ta lükkas tagasi Rumeenia ametiasutuste esitatud argumendid ja arvutused, ning teisest küljest seda, et määruse nr 908/2014 artikli 34 lõige 6 ei ole kohaldatav, arvestades 2017 ja 2018. aastat puudutava vastavuse kontrolli menetluse eripärasid.

—

tühistada vaidlustatud otsus tervikuna;

—

teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus osas, mis puudutab klasse 35 ja 39 vaidlusaluse taotluse kohaselt;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktide b ja c rikkumine;

—

tähise FRESH ja selle klassidesse 35 ja 39 kuuluvate kaupade ja teenuste jaoks registreerimisest keeldumise põhjuste vahelise otsese seose määratlemata jätmine.

—

muuta vaidlustatud otsust ja jätta kehtetuks tunnistamise taotlus tervikuna rahuldamata;

—

jätta EUIPO ja menetlusse astuja kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja hageja kohtukulud, kaasa arvatud EUIPO menetlusega seoses kantud kulud.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 95 lõike 2 koostoimes komisjoni delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõikega 4 rikkumine;

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 94 lõike 1 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta (1) artikli 41 lõikega 2 rikkumine;

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 4 ja artikli 60 lõike 1 punkti c koostoimes komisjoni delegeeritud määruse 2018/625 artikli 16 lõike 1 punkti b ja artikli 7 lõike 2 punkti d rikkumine.

—

tühistada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 263 alusel kemikaaliameti 25. novembri 2021. aasta otsus SME D (2021)8531-DC, milles ta leidis, et hagejat ei saa tunnustada väikese ja keskmise suurusega ettevõtjana ning tal ei ole õigust keskmise suurusega ettevõtjale kohaldatavatele väiksematele tasudele, nagu taotleti avalduste esitamise ajal;

—

mõista kohtukulud välja kemikaaliametilt.

1.

Esimene väide, et kemikaaliamet on vaidlustatud otsuses rikkunud õigusnormi, kuna ta tõlgendas vääralt väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate suuruse hindamisele kohaldatavaid õigusnorme, millele on osutatud REACHi määruses (1), soovituses 2003/361 (2) ning määruses nr 340/2008 (3).

2.

Teine väide, et käesoleva juhtumi asjaolude hindamisel on tehtud ilmne viga, kuna vaidlustatud otsuse aluseks on nende asjaolude paikapidavuse väär tõlgendamine, millest sõltub väikeseks ja keskmise suurusega ettevõtjaks kvalifitseerimine, ja seda vaatamata sellele, et kemikaaliametil olid kõik hageja suuruse hindamiseks vajalikud andmed olemas.

3.

Kolmas väide, et rikutud on põhjendamiskohustust ja hea halduse põhimõtet, kuna hoolimata ettevõtja suuruse kindlakstegemiseks hageja esitatud üksikasjalikest ja põhjendatud seisukohtadest, ei võtnud kemikaaliamet esitatud argumente arvesse.

—

tühistada kaks 8. detsembri 2021. aasta otsust, millega lükati sellise ettevõtjate ajutise ühenduse pakkumused hankeosadele 1 ja 2 tagasi, millesse äriühing Siemens SAS kuulus;

—

tühistada kaks otsust, millega äriühinguga Santerne Alsace sõlmiti leping 1 hankeosale 1 ja äriühinguga Detection Electronique Française sõlmiti leping hankeosale 2;

teise võimalusena

—

mõista Euroopa Parlamendilt äriühing Siemens SAS kasuks välja 1 967 994 euro suurune hüvitis kahju eest, mis tuleneb kaotatud võimalusest sõlmida leping vaidlusaluse hanke osadele 1 ja 2;

igal juhul

—

mõista kohtumenetluse kulud välja Euroopa Parlamendilt.

—

Esimene väide, et äriühingu Siemens SAS pakkumuse tagasilükkamine hankeosade 1 ja 2 puhul oli õigusvastane. Hageja väidab sellega seoses esiteks, et Euroopa Parlament tegi pakkumuste hindamisel ilmse hindamisvea, ja teiseks, et läbipaistvuse põhimõtet on rikutud, kuna parlament edastas Siemens SASile vigase simulatsioonivahendi, mis mängis pakkumuste ettevalmistamisel otsustavat rolli.

—

Teine väide, et parlamendil on lepinguväline vastutus. Hageja nõuab selle kahju hüvitamist, mis väidetavalt tuleneb kaotatud võimalusest sõlmida leping hankeosadele 1 ja 2.

—

tühistada 3. detsembri 2021. aasta otsus C(2021) 8946 (final), millega keelati Hispaania taaste- ja vastupidavuskava avaldamine; ja

—

mõista kõik kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et kostja on vääralt kohaldanud määruse (EÜ) nr 1049/2001 (1) artikli 4 lõike 1 punkti a neljandat taanet, kahjustades avalikke huve seoses finants- ja majanduspoliitikaga. Hageja väidab lisaks, et vaidlustatud otsuses ei ole täpselt esitatud asjaolusid hüpoteetilise ohu kohta Hispaania Kuningriigi majandusstabiilsusele, mille tooks kaasa taaste- ja vastupidavuskava avaldamine hagejale.

2.

Teine väide, et kostja on vääralt kohaldanud määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b, kui leidis, et taotletud dokumentide üldsusele avaldamine rikuks nendes dokumentides nimetatud isikute eraelu puutumatust ja isikupuutumatust.

3.

Kolmas väide, et kostja on vääralt kohaldanud määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 3, kui leidis, et taotletud dokumentide üldsusele avaldamine kahjustaks oluliselt käimasolevat otsustusprotsessi.

4.

Neljas väide, et kostja on vääralt kohaldanud määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 3, kui leidis, et taotletud dokumentide avaldamiseks ei ole tuvastatud ülekaalukat üldist huvi, mis oleks olulisem, kui vajadus kaitsta käimasolevat otsustusprotsessi.

—

esimese võimalusena:

—

teise võimalusena,

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, mille kohaselt: rikuti õigusnormi ja esines faktivigu; põhjendus oli väär ja vastuoluline; tõendamiskoormis muudeti suuremaks; ei võetud arvesse juhtumi konkreetseid asjaolusid ning rikuti hoolduse mõistet.

2.

Teine väide, et rikuti ootuspärasuse põhimõtet, õiguskindluse põhimõtet ning Euroopa Liidu personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) ajas ühetaoliselt kohaldamise põhimõtet ning et puudus piisav põhjendus.

3.

Kolmas väide, et rikuti hea halduse põhimõtet, toimus positiivne diskrimineerimine, õiguspärane kinnitus lükati õigusvastaselt tagasi, rikuti hoolitsemiskohustust ning iga isiku õigust olla ära kuulatud, enne kui võetakse vastu tema huve või olukorda mõjutav otsus.

4.

Neljas väide, et hageja olukorra ning tema abikaasa laste rahalise ülalpidamise tegeliku seisu hindamisel tehti ilmselge hindamisviga.

1.

Esimene väide, et rikuti õigust olla ära kuulatud.

2.

Teine väide, et rikuti personalieeskirjade artiklit 85 ning tingimusi, mis on nähtud ette alusetult saadu väljaandmise nõude rakendamiseks.