17.11.2021

Euroopa Liidu Teataja

C 465/4

P9_TA(2021)0039

2020. aasta aruanne Euroopa Keskpanga kohta

Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon Euroopa Keskpanga 2020. aasta aruande kohta (2020/2123(INI))

(2021/C 465/02)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Keskpanga (EKP) 2019. aasta aruannet,

—	võttes arvesse EKP tagasisidet tähelepanekute kohta, mida Euroopa Parlament tegi oma resolutsioonis EKP 2018. aasta aruande kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) ja EKP põhikirja, eriti selle artikleid 15 ja 21,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 123, artikli 127 lõikeid 1, 2 ja 5, artikleid 130 ja 132 ning artikli 284 lõiget 3,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 3,

—	võttes arvesse eurosüsteemi ekspertide makromajanduslikke prognoose euroala kohta ja EKP nõukogu poolt 4. juunil 2020 vastu võetud meetmeid,

—	võttes arvesse EKP 8. mail 2020 avaldatud uuringut euroala ettevõtjate juurdepääsu kohta rahastamisele 2019. aasta oktoobrist kuni 2020. aasta märtsini,

—	võttes arvesse EKP ekspertide 10. septembril 2020 avaldatud euroala makromajanduslikke prognoose,

—	võttes arvesse 6. veebruari, 8. juuni ja 28. septembri 2020. aasta rahandusalaseid dialooge EKP presidendi Christine Lagarde’iga,

—	võttes arvesse oma 28. märtsi 2019. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse jätkusuutlike investeeringute soodustamise raamistik (1),

—

võttes arvesse EKP krüptovarade töökonna 2020. aasta septembri üldtoimetist „Stablecoins: Implications for monetary policy, financial stability, market infrastructure and payments, and banking supervision in the euro area“ (Stabiilsusraha: mõju rahapoliitikale, finantsstabiilsusele, turutaristule ja maksetele ning pangandusjärelevalvele euroalal),

—	võttes arvesse oma 14. märtsi 2019. aasta resolutsiooni soolise tasakaalu kohta kandidaatide esitamisel ELi majandus- ja rahandusalastele ametikohtadele (2),

—	võttes arvesse EKP 2020. aasta oktoobri aruannet digitaalse euro kohta,

—	võttes arvesse EKP 2017. aasta novembri üldtoimetist nr 201 „The use of cash by households in the euro area“ (Sularaha kasutamine euroalal kodumajapidamiste poolt),

—	võttes arvesse 2020. aastal ajakohastatud EKP keskkonnaaruannet,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 142 lõiget 1,

—	võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A9-0002/2021),

arvestades, et komisjoni 2020. aasta suve majandusprognoosis, milles võetakse arvesse COVID-19 pandeemiast põhjustatud majandusšokke, prognoositakse, et euroala majanduse maht väheneb 2020. aastal 8,7 % ja kasvab 2021. aastal 6,1 % ning EL-27 majanduse maht väheneb 2020. aastal 8,3 % ja kasvab 2021. aastal 5,8 %;

arvestades, et EKP ekspertide 2020. aasta juunis koostatud makromajandusliku prognoosi kohaselt on tarbijahindade harmoneeritud indeksiga (THHI) mõõdetav euroala aastane inflatsioonimäär 2020. aastal eeldatavasti 0,3 %, 2021. aastal 1,0 % ja 2022. aastal 1,3 %, kuid inflatsioonimäär erineb prognooside kohaselt euroala lõikes suuresti;

arvestades, et Eurostati andmetel oli töötuse määr 2020. aasta augustis ELis 7,4 % ja euroalal 8,1 %; arvestades, et töötuse määr peaks eeldatavasti suurenema; arvestades, et töötuse määr on liidu eri osades erinev; arvestades, et töötuses püsib erakordne piirkondlik ebavõrdsus nii liikmesriikide piires kui ka nende vahel; arvestades, et noorte töötuse kõrge määr on endiselt tõsine probleem, millega tuleb ELis tegeleda;

D.	arvestades, et EKP andmed 2020. aasta tarbijahindade harmoneeritud indeksi (THHI) kohta näitavad mitmes liikmesriigis COVID-19 kriisist tulenevat deflatsioonimõju;

E.	arvestades, et EKP septembri prognoosid ülemaailmse (v.a euroala) reaalse SKP kohta näitasid, et see väheneb 2020. aastal 3,7 %, millele järgnevad 2021. aastal 6,2 %-line ja 2022. aastal 3,8 %-line tõus;

arvestades, et hoolimata Euroopa Parlamendi korduvatest üleskutsetest saada vähemalt kahest EKP juhatuse liikmekandidaadist koosnev sooliselt tasakaalustatud nimekiri, koosnes Yves Merschi asemele uue juhatuse liikme ametisse nimetamiseks koostatud nimekiri ainult meestest; arvestades, et naised on EKP nõukogus endiselt väga alaesindatud;

G.	arvestades, et 2019. aastal oli EKP puhaskasum 2,366 miljardit eurot, võrreldes 2018. aasta 1,575 miljardi euroga; arvestades, et see kasv tuleneb peamiselt netointressitulu suurenemisest USA dollari portfellis ja varaostuprogrammi portfellis;

H.	arvestades, et 2019. aasta lõpuks oli eurosüsteemi bilansi maht rekordiliselt suur – 4 671 425 miljonit eurot, mis on suuruselt pärast 2018. aasta rekordit kõigi aegade teisel kohal;

I.	arvestades, et VKEd, mis on jätkuvalt ELi majanduse ja ühiskonna tugisambaks ning suurendavad majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust, vajavad lisatoetust;

J.	arvestades, et COVID-19 kriis on VKEsid rängalt mõjutanud; arvestades, et üldise majandusväljavaate muutumine on kahjustanud nende juurdepääsu rahastamisele;

K.	arvestades, et ELi toimimise lepingus on EKP-le antud volitused säilitada hindade stabiilsus ja toetada liidu üldist majanduspoliitikat, et aidata kaasa liidu eesmärkide saavutamisele;

L.	arvestades, et EL on võtnud kohustuse saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus ja EKP ülesanne on aidata seda saavutada; arvestades, et EKP ülesanded ei piirdu hinnastabiilsusega, vaid hõlmavad ka pangandussüsteemi turvalisust ja usaldusväärsust ning finantssüsteemi stabiilsust;

M.	arvestades, et Eurobaromeetri 2019. aasta novembri uuringu kohaselt toetas 2019. aastal Euroopa majandus- ja rahaliitu, kus on üks ühisraha – euro – 62 % avalikkusest;

arvestades, et 18. märtsil 2020 kuulutas EKP välja pandeemia majandusmõjude ohjeldamise erakorralise varaostukava (PEPP) kui uue ajutise programmi avaliku ja erasektori varade ostmiseks, mille rahastamispakett on 750 miljardit eurot, et võidelda ohtude vastu, mida koroonaviiruse pandeemia rahapoliitika ülekandumisele euroalal põhjustab;

arvestades, et EKP nõukogu otsustas 4. juunil 2020 suurendada PEPPi rahastamispaketti 1,35 triljoni euroni, pikendada PEPPi netoostude perioodi vähemalt 2021. aasta juuni lõpuni, ning seda, et PEPPi alusel tehtavad tähtaeguvad põhimakseid reinvesteeritakse vähemalt 2022. aasta lõpuni; märgib lisaks, et varaostukava alusel tehtavad netoostud jätkuvad igakuiselt 20 miljardi euro suuruses summas koos 120 miljardi euro suuruse ajutise rahastamispaketi raames tehtavate lisaostudega kuni 2020. aasta lõpuni;

P.	arvestades, et likviidsuse tagamiseks võeti ka muid poliitikameetmeid, nagu sihtotstarbelised pikemaajalised refinantseerimisoperatsioonid (TLTRO III) ja PELTRO, mis on pandeemiapõhine likviidsusvahend;

Q.	arvestades, et Euroopa hoiusekindlustusskeemi kasutuselevõtt on pikalt edasi lükkunud, kuigi komisjon ja EKP on selgitanud, et hoiuseid tuleb ELi tasandil tingimata kaitsta;

Üldine ülevaade

väljendab heameelt EKP rolli üle euro stabiilsuse tagamisel; rõhutab, et EKP põhikirjajärgne sõltumatus, mis on sätestatud aluslepingutes, on eeltingimus, et ta saaks täita oma volitusi ja kaitsta oma demokraatlikku legitiimsust; märgib, et sõltumatus eeldab, et EKP ei tohi küsida ega võtta vastu juhiseid liidu institutsioonidelt ja asutustelt, ühegi liikmesriigi valitsuselt ega üheltki teiselt organilt; rõhutab, et seda sõltumatust ei tohi rikkuda, ja rõhutab ka, et keskpanga sõltumatust peaks alati täiendama vastaval tasemel aruandekohustus; rõhutab, et Euroopa Liidu toimimise lepingus on sätestatud, et lisaks oma esmasele ülesandele säilitada hindade stabiilsus peab EKP toetama ka liidu üldist majanduspoliitikat, et aidata kaasa liidu eesmärkide saavutamisele, kui need ei ole vastuolus esmase mandaadiga; rõhutab, et liidu üldeesmärgid on kestlik areng, lähenemine, täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, nagu on määratletud ELi toimimise lepingu artiklis 3;

kiidab heaks kliimamuutuste keskuse loomise EKP uue üksusena;

rõhutab ühisraha pöördumatut olemust; rõhutab, et euro ei ole mitte ainult rahaline, vaid ka poliitiline projekt;

tunneb muret enneolematu tervishoiu-, majandus- ja sotsiaalse kriisi pärast, mille põhjustas COVID-19 pandeemia ja mis tõi kaasa euroala majanduse järsu kokkutõmbumise ja tööturu tingimuste kiire halvenemise, sealhulgas töötuse määra suurenemise; märgib, et euroala tegevus peaks taastuma, kuigi taastumise kiirus ja ulatus on endiselt väga ebakindel ja liikmesriigiti ebaühtlane;

on mures ka selle pärast, et erakordselt ebakindlas olukorras, kus majanduse kokkutõmbumise ulatus ja taastumine sõltuvad piirangumeetmete kestusest ja mõjususest, sissetulekutele ja tööhõivele avalduva negatiivse mõju leevendamiseks kasutatava eelarve- ja rahapoliitika edukusest ning sellest, kui suur on püsiv mõju varustussuutlikkusele, sisenõudlusele ja rahvusvahelistele tarneahelatele, on majanduskasvu väljavaateid mõjutavate riskide tasakaal endiselt kehv;

nõuab finantssektori pandeemiajärgse süsteemse riski viivitamatut ümberhindamist; tunneb sellega seoses heameelt pandeemiaga seotud töökomisjoni loomise üle Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogus; soovitab lisada tulevastesse stressitestidesse idiosünkraatilise riski kvalitatiivse hindamise;

kiidab heaks EKP pingutused hinnastabiilsuse säilitamisel; märgib, et inflatsioonieesmärki ei ole süstemaatiliselt saavutatud ja vaja on olla veelgi valvsam; rõhutab, et euroalal on viimastel kuudel registreeritud deflatsiooni; rõhutab, et deflatsioon kujutab endast märkimisväärset ohtu euroala majandusele ja võib nõuda EKP jõulist sekkumist;

peab tervitatavaks asjaolu, et EKP arutab oma inflatsiooninäitajate kohandamist; märgib, et THHI on väga kitsas inflatsiooninäitaja, milles deflatsioon euroalal on alahinnatud, kuna eluasemekulude osakaal THHI-korvis on ebapiisav (3); nõuab selle korvi kohandamist, et kajastada asjaolu, et Euroopa kodumajapidamised kulutavad 24 % oma sissetulekust eluasemega seotud kuludele; julgustab EKPd võtma arvesse ka varahindade inflatsiooni, mille on muu hulgas põhjustanud madalad intressimäärad; tunnistab rahapoliitika ülekandumisega seotud probleeme;

peab tervitatavaks president Lagarde’i jõulist üleskutset eelarve- ja rahapoliitika täielikule kooskõlastamisele ning kohustusele kasutada kõiki vahendeid, mis annavad kõige tõhusama, tulemuslikuma ja proportsionaalsema tulemuse, et toetada euroala majanduse taastamist; rõhutab, et eelarve- ja rahapoliitika vahel on tugev vastastikune täiendavus; tunneb heameelt EKP pandeemia majandusmõjude ohjeldamise erakorralise varaostukava üle, millega toetatakse euroala majanduse taastamist;

Rahapoliitika

10.

kiidab heaks EKP kiire ja sisulise hädaolukorda arvestava reageeringu COVID-19 kriisile rahapoliitika valdkonnas; tunnistab selle reageeringu positiivset mõju euroala majanduslikule olukorrale; loodab, et EKP jätkab oma toetust seni, kuni see on vajalik; võtab teadmiseks EKP järelevalvenõukogu liikme Yves Merschi avalduse, et sellist paindlikkust ei laiendata muudele operatsioonidele;

11.

rõhutab, et majanduse kestlikuks taastumiseks ei piisa üksnes rahapoliitikast; rõhutab, et majanduskasvu taastamiseks ja edendamiseks kogu liidus on vaja konkurentsivõimet ja sotsiaalset sidusust tugevdavaid reforme; on veendunud, et rahapoliitikal üksi on taastumise hõlbustamisel piiratud potentsiaal, ning kutsub EKPd üles, austades samas tema sõltumatust, uurima võimalust kasutada oma volituste piires muid poliitilisi meetmeid, mis võiksid majandust stimuleerida; rõhutab, et väga toetaval rahapoliitikal on ülekanduv mõju, näiteks mõju hoiustajatele või varade hinnainflatsiooni risk; hoiatab liikmesriike, et madala intressimääraga keskkonda ei tuleks pidada iseenesestmõistetavaks, sest intressimäärade tõus võib avaldada negatiivset mõju valitsemissektori võla teenindamisele;

12.

hoiatab siiski varade liiga kõrgeks hindamise ohu eest võlakirjaturgudel, mis võib osutuda probleemseks, kui intressimäärad jälle tõusma hakkavad, eriti riikides, mille suhtes kohaldatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, või suure võlakoormusega riikides;

13.

võtab teadmiseks aktiivse rahapoliitika tähtsuse väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele avalduvate finantsraskuste leevendamisel; tõdeb, et finantsraskustes VKEde osakaal vähenes aastatel 2016–2019 8 %-le (aastatel 2009–2012 oli see 18 %); rõhutab, et COVID-19 kriisil on VKEdele tugev mõju; tunnistab mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate olulisust ELis; juhib sellega seoses tähelepanu vajadusele ergutada ELis era- ja avaliku sektori investeeringuid ning nõuab seetõttu lisapingutusi reaalmajanduse rahastamise tagamiseks;

14.

palub EKP-l jälgida rahapoliitika kvantitatiivse leevendamise proportsionaalsust seoses bilanssi ohustavate riskide, varade hinnainflatsiooni ja ressursside võimaliku vale paigutamisega;

15.

juhib tähelepanu pikaajalise madala intressimäära mõjule; rõhutab, et ühelt poolt pakuvad väga madalad või negatiivsed intressimäärad võimalusi tarbijatele, äriühingutele, sh VKEdele, töötajatele ja laenuvõtjatele, kes saavad kasu majanduse hoogustumisest, madalamast töötuse määrast ja väiksematest laenukasutuse kuludest; tunnistab EKP poliitika erinevaid jaotuslikke tagajärgi; kutsub EKPd üles uurima oma poliitika mõju ebavõrdsusele jõukuses; peab teisest küljest kahetsusväärseks elujõuetute ja suure võlakoormusega ettevõtete arvu suurenemist, valitsuste motivatsiooni vähenemist majanduskasvu ja kestlikkust suurendavate reformide jätkamiseks ning kahjulikku mõju kindlustusandjatele ja pensionifondidele, ning juhib tähelepanu finantskoormusele, mida see paljudele kodanikele kogu liidus tekitab;

16.

juhib tähelepanu rahapoliitika ja suurenevate eluasemehindade vahelisele seosele euroalal; rõhutab, et pandeemia tõttu eeldatakse, et liiga suurte eluasemekulude püsivalt kõrge määr, mis 2018. aastal oli 9,6 %, suureneb veelgi, ning palub EKP-l hinnata oma rahapoliitika kvantitatiivse leevendamise programmi piirkondlikku ja valdkondlikku mõju ning põlvkondadevahelist õiglust elukallidusele kogu liidus;

17.

märgib, et kriisi tõsidus on viinud EKP tähelepanu rahapoliitika raamstrateegia läbivaatamiselt kõrvale; võtab teadmiseks president Lagarde’i 28. septembril 2020. aastal peetud rahandusalase dialoogi käigus võetud kohustuse suhelda tihedalt Euroopa Parlamendiga ja tagada korrapärased dialoogid;

18.

rõhutab, et rahapoliitika raamstrateegia läbivaatamisel tuleks võtta tõsiselt arvesse Euroopa majanduse olemust, mis on üha enam teenustepõhine ja digitaliseeritud, ning hinnata, mil määral see takistab rahapoliitika ülekandumist reaalmajandusse;

Meetmed kliimamuutustega võitlemiseks

19.

märgib, austades EKP sõltumatust, kliimamuutuste mõju inflatsioonidünaamikale ja ülekandumisohtudele rahapoliitikas; tuletab meelde EKP mõju hinnastabiilsuse hoidmisele; tuletab meelde, et EKP kui ELi institutsioon on seotud Pariisi kokkuleppega;

20.

võtab teadmiseks president Lagarde’i võetud kohustuse uurida kliimasõbralikke muutusi EKP operatsioonides ja kõiki olemasolevaid võimalusi kliimamuutuste vastu võitlemiseks; palub EKP-l viia oma tagatisraamistik kooskõlla kliimamuutustega seotud riskidega ja avalikustada, mil määral on see kooskõlas Pariisi kokkuleppega, ning uurida sellist ühtlustamist pangandussektoris;

21.

nõuab ennetavat ja kvalitatiivset riskijuhtimist, mis hõlmab kliimamuutustega seotud süsteemseid riske;

22.

peab tervitatavaks asjaolu, et roheliste võlakirjade ostmine ja nende osakaal EKP portfellis suureneb jätkuvalt;

23.

innustab pingutama, et suurendada teadussuutlikkust seoses kliimamuutuste mõjuga finantsstabiilsusele ja euroalale;

Muud asjaolud

24.

kutsub EKPd üles tegema edasisi pingutusi selle nimel, et tagada finantsturgude stabiilsus kõigi Ühendkuningriigi EList väljaastumisega seotud võimalike ettenägematute olukordade puhuks;

25.

väljendab muret TARGET2 saldode pidevalt kasvava erinevuse pärast EKPSis; märgib, et nende erinevuste tõlgendamine on vaidlusalune küsimus;

26.

võtab teadmiseks EKP krüptovarade töökonna analüüsi tulemused; kutsub EKPd üles tegelema rahapesu, terrorismi rahastamise ja muu kuritegevuse riskidega, mis on seotud krüptovarade anonüümsusega; kutsub EKPd üles suurendama järelevalvet krüptovarade, sealhulgas stabiilsusraha arengu ja küberjulgeoleku suurenenud riskide üle;

27.

kiidab heaks EKP analüüsi ja ettevalmistustööd digitaalse euro kasutuselevõtuks; märgib, et digitaalne euro ei ole krüptovara; rõhutab, et digitaalne euro peaks vastama mitmetele miinimumnõuetele, sealhulgas töökindlusele, ohutusele, tõhususele ja eraelu puutumatuse kaitsele; rõhutab, et digitaalne euro ei tohi ohustada sularaha kui maksevahendit; toetab EKP soovitust, et digitaalse euro emiteerimine peaks olema kättesaadav väljaspool euroala viisil, mis on kooskõlas eurosüsteemi eesmärkidega, et stimuleerida välisinvestorite nõudlust euro järele ja edendada seeläbi euro tugevamat rolli rahvusvahelisel tasandil; palub EKP-l tagada asjakohane tasakaal finantstehnoloogia valdkonnas regulatiivse finantsinnovatsiooni lubamise ja finantsstabiilsuse tagamise vahel;

28.

jagab EKP muret pangandussektorivälise finantssektori kiire kasvu pärast (tuntud ka varipangandusena); rõhutab, et see valdkond vajab asjakohast reguleerimist; rõhutab, et EKP peab leevendama süsteemset riski, mis tuleneb pankade ümber koondunud üha suurenevast arvust pangandusvälistest reguleeritud üksustest, kes soovivad saada juurdepääsu pankade maksesüsteemile;

29.

väljendab heameelt EKP jätkuvate pingutuste üle veelgi tugevdada oma reageerimis- ja taastumisvõimet, kui tema enda organisatsiooni peaks tabama küberrünnak; võtab murega teadmiseks TARGET2 arveldussüsteemi hiljutised tehnilised tõrked 2020. aasta oktoobris ja novembris; tunneb heameelt selle üle, et EKP on neid puudusi hiljem uurinud, ja palub tulemused Euroopa Parlamendile avalikustada;

30.

tunnustab EKP edu võltsimisvastases võitluses, mida tõendab võltsitud pangatähtede püsivalt väike osakaal kogu ringluses; tunneb heameelt selle üle, et 2019. aastal võeti kasutusele täiustatud turvaelementidega ajakohastatud 100- ja 200-eurosed rahatähed; juhib tähelepanu sularaha tähtsusele ELi kodanike maksevahendina; palub EKP-l ringluses olevate eri pangatähtede hulka enam mitte vähendada;

31.

kutsub EKPd üles uurima võimalusi euro rahvusvahelise rolli tugevdamiseks, kuna see suurendaks ELi suutlikkust kujundada oma poliitilisi seisukohti teistest ülemaailmsetest suurjõududest sõltumatult ja on oluline element Euroopa majandusliku suveräänsuse säilitamisel; märgib, et euro reservvaluutana atraktiivsemaks muutmine suurendab veelgi selle rahvusvahelist kasutamist; rõhutab, et euro rolli tugevdamine nõuab Euroopa majandus- ja rahaliidu süvendamist; väljendab heameelt, et EKP on teinud korduvalt üleskutseid viia pangandusliidu väljakujundamine lõpule; rõhutab, et hästi kavandatud Euroopa turvalise vara loomine võib hõlbustada finantsintegratsiooni ja aidata leevendada negatiivset vastasmõju riikide ja riigisiseste pangandussektorite vahel;

32.

väljendab heameelt Bulgaaria ja Horvaatia ühinemise üle ERM IIga 2020. aasta juulis; toetab kiire tähtaja määramist euro kasutuselevõtuks mõlemas riigis; tunneb heameelt selle üle, et EKP tegi 2019. aasta juulis ja augustis Horvaatia ja Bulgaaria pankadele põhjaliku taustauuringu; juhib tähelepanu aluslepingutes sätestatud nõudele, mille kohaselt peavad kõik liikmesriigid peale Taani võtma kasutusele ühisraha, kui Maastrichti lähenemiskriteeriumid on täidetud;

33.

kutsub EKPd üles jätkama viljakat koostööd ka euroalasse mittekuuluvate ELi liikmesriikidega;

Aruandekohustus

34.

kordab, et EKP president Lagarde on väljendanud valmisolekut pidada ulatuslikumat dialoogi, ja toonitab vajadust veelgi suurendada EKP aruandekohustust ja läbipaistvuskorda; rõhutab vajadust kaaluda, kuidas tõhustada järelevalvet EKP üle nii Euroopa Parlamendi kui ka liikmesriikide parlamentidega peetava dialoogi kaudu; nõuab, et läbirääkimiste käigus sõlmitaks ametlik institutsioonidevaheline kokkulepe, millega muudetaks praegused rahalisi funktsioone käsitlevad aruandlustavad ametlikuks ja rangemaks;

35.

on väga mures selle pärast, et EKP nõukogu 25 liikmest ainult kaks on naised, vaatamata Euroopa Parlamendi ja EKP kõrgemate ametnike, sealhulgas president Christine Lagarde’i korduvatele üleskutsetele parandada ELi majandus- ja rahandusvaldkonna ametikohtade kandidaatide seas soolist tasakaalu; toonitab, et juhatuse liikmete ametisse nimetamiseks tuleks valmistuda hoolikalt ja igati läbipaistvalt ning vastavalt aluslepingutele koos Euroopa Parlamendiga; palub nõukogul koostada kandidaatide sooliselt tasakaalustatud nimekiri kõigi tulevaste vabade ametikohtade täitmiseks ja see Euroopa Parlamendile edastada, et parlament saaks täita ametisse nimetamise protsessis sisukamat nõuandvat rolli; peab kahetsusväärseks, et seni ei ole selles suhtes rahuldavat edasiminekut saavutatud; tuletab meelde, et meeste ja naiste võrdne kohtlemine on põhiseaduslik põhimõte, mida tuleb rangelt järgida;

36.

tuletab meelde, et ainult kaks kuuest EKP juhatuse liikmest on naised; märgib, et hoolimata arvukatest taotlustest, mille Euroopa Parlament on nõukogule esitanud, et kõrvaldada soolise tasakaalu puudumise probleem EKP juhatuses, ei ole nõukogu seda taotlust tõsiselt võtnud; tuletab meelde parlamendi võetud kohustust kandidaatide nimekirju mitte arvesse võtta, kui soolise tasakaalu põhimõtet ei ole järgitud; palub liikmesriikide valitsustel, Euroopa Ülemkogul, nõukogul, eurorühmal ja komisjonil tagada oma edaspidistes kandidaatide nimekirjade ja ametisse nimetamise ettepanekutes sooline tasakaal;

37.

väljendab heameelt, et EKP andis seoses parlamendi resolutsiooniga EKP 2018. aasta aruande kohta üksikasjalikku, osade kaupa esitatud ja sisulist tagasisidet; kutsub EKPd üles jätkama aruandekohustuse täitmist ja avaldama ka edaspidi igal aastal kirjalikku tagasisidet EKP aastaaruannet käsitlevate parlamendi resolutsioonide kohta;

38.

tuletab meelde Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohtu 5. mai 2020. aasta otsust EKP kohta ning EKP nõukogu samal päeval tehtud avaldust; tõdeb, et EKP hindab pidevalt kõigi programmide proportsionaalsust; võtab teadmiseks EKP hilisema otsuse avalikustada Euroopa Parlamendile, Saksamaa Liitvabariigi valitsusele, Bundestagile ja Bundesbankile avaliku sektori ostukavaga seotud mitteavalikud dokumendid;

39.

tunnustab ja kiidab EKPd ja selle presidenti Lagarde’i jätkuvate pingutuste eest Euroopa Parlamenti puudutava teabevahetuse ja läbipaistvuse parandamisel; nõustub president Lagarde’iga ka selles, et EKP peab parandama kodanike teavitamist oma poliitika mõjust; soovitab teisest küljest, selleks et hinnata EKP otsuseid enne rahandusalaseid dialooge ja nendega paralleelselt, et Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjoni liikmed ja vastavad EKP esindajad peaksid omavahel korrapärast kinnist dialoogi pärast seda, kui on avaldatud värskeim kättesaadav ülevaade EKP nõukogu menetlustest;

40.

peab tervitatavaks, et EKP eetikakomitee arvamused EKP juhatuse, nõukogu ja järelevalvenõukogu liikmete huvide konfliktide ja ametiajajärgse tasustatava töö kohta avaldatakse; kutsub EKPd üles tagama, et tema siseauditi komitee liikmed oleksid sõltumatud ja et eetikakomiteed ei juhataks endine president, teised endised nõukogu liikmed ega keegi, kellel võib olla huvide konflikt, ning seda läbipaistvust võimalike huvide konfliktide ja ametiajajärgse tasustatava töö puhul järgima;

41.

võtab teadmiseks, et EKP vaatab läbi põhimõtte, mille kohaselt on peaökonomistil lubatud teha pärast koosolekut, kus on vastu võetud poliitilisi otsuseid, suurinvestoritega eratelefonikõnesid, kuid on seisukohal, et see tava peab kohe lõppema, sest see ei ole läbipaistev;

42.

kordab oma üleskutset võtta vastu tõhustatud rikkumisest teatamise poliitika ja vaadata läbi EKP personalieeskirjad, viies need kooskõlla vähemalt direktiivis (EL) 2019/1937 (4) (rikkumisest teatajate kaitse kohta) sätestatud standardite ja eesmärkidega, et rikkumisest teatajaid kaitsta ja et neil oleks võimalik probleeme kättemaksu kartmata ja kindlustundega tõstatada, tagades vajaduse korral anonüümsuse;

43.

nõuab, et sotsiaalseid ja töötajatega seotud küsimusi ning juhtimisküsimusi avalikustataks üksikasjalikumalt, lähtudes direktiivist 2014/95/EL muu kui finantsteabe esitamise kohta (5);

o o

44.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa Keskpangale.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0325.

(2) ELT C 23, 21.1.2021, lk 105.

(3) Vt „Persistent low inflation in the euro area: Mismeasurement rather than a cause for concern?“ (Püsivalt madal inflatsioon euroalal: pigem vale mõõtmine kui murettekitav asjaolu?) (https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/IDAN/2018/614214/IPOL_IDA(2018)614214_EN.pdf.pdf).

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta (ELT L 305, 26.11.2019, lk 17).

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiiv 2014/95/EL, millega muudetakse direktiivi 2013/34/EL seoses mitmekesisust käsitleva teabe ja muu kui finantsteabe avalikustamisega teatavate suurettevõtjate ja kontsernide poolt (ELT L 330, 15.11.2014, lk 1).

17.11.2021

Euroopa Liidu Teataja

C 465/11

P9_TA(2021)0040

Uus ringmajanduse tegevuskava

Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon uue ringmajanduse tegevuskava kohta (2020/2077(INI))

(2021/C 465/03)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2020. aasta teatist „Uus ringmajanduse tegevuskava. Puhtama ja konkurentsivõimelisema Euroopa nimel“ (COM(2020)0098) ning talituste töödokumenti „Leading the way to a global circular economy: state of play and outlook“ (Ülemaailmsele ringmajandusele teed rajades: hetkeseis ja tulevikuväljavaated) (SWD(2020)0100),

—	võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärke, sealhulgas kestliku arengu eesmärki nr 12 „Säästev tootmine ja tarbimine“ ja kestliku arengu eesmärki nr 15 „Maa ökosüsteemid“,

—	võttes arvesse komisjoni 14. oktoobri 2020. aasta teatist „Kestlikkust toetav kemikaalistrateegia. Mürgivaba keskkonna loomise suunas“ (COM(2020)0667) (1),

—	võttes arvesse oma 10. juuli 2020. aasta resolutsiooni kestlikkust toetava kemikaalistrateegia kohta (2),

—	võttes arvesse komisjoni 10. märtsi 2020. aasta teatist „Euroopa uus tööstusstrateegia“ (COM(2020)0102),

—	võttes arvesse komisjoni 20. mai 2020. aasta teatist „ELi elurikkuse strateegia aastani 2030. Toome looduse oma ellu tagasi“ (COM(2020)0380),

—	võttes arvesse valitsustevahelise bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid käsitleva teaduslik-poliitilise foorumi (IPBES) 2019. aasta mais avaldatud bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste ülemaailmset hindamisaruannet,

—	võttes arvesse komisjoni 20. mai 2020. aasta teatist „Strateegia „Talust taldrikule“ õiglase, tervisliku ja keskkonnahoidliku toidusüsteemi edendamiseks“ (COM(2020)0381),

—	võttes arvesse komisjoni 11. oktoobri 2018. aasta teatist „Kestlik biomajandus Euroopas: majanduse, ühiskonna ja keskkonna vaheliste sidemete tugevdamine“ (COM(2018)0673),

—	võttes arvesse komisjoni 16. jaanuari 2018. aasta teatist „Euroopa strateegia plasti kohta ringmajanduses“ (COM(2018)0028),

—	võttes arvesse oma 14. märtsi 2019. aasta resolutsiooni Euroopa pikaajalise strateegilise visiooni kohta, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni (3),

—	võttes arvesse oma 28. novembri 2019. aasta resolutsiooni kliima- ja keskkonnaalase hädaolukorra kohta (4),

—	võttes arvesse oma 4. juuli 2017. aasta resolutsiooni toodete kasutusea pikendamise ning sellega tarbijatele ja ettevõtetele kaasnevate eeliste kohta (5),

—	võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni ressursitõhususe ja ringmajandusele ülemineku kohta (6),

—	võttes arvesse oma 13. septembri 2018. aasta resolutsiooni ringmajanduse paketi rakendamise ning kemikaale, tooteid ja jäätmeid käsitlevate õigusaktide vahelise seose tugevdamise kohta (7),

—	võttes arvesse oma 10. juuli 2020. aasta resolutsiooni Euroopa tervikliku lähenemisviisi kohta energia salvestamisele (8),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 2020. aasta määrust (EL) 2020/741 (9), mis käsitleb vee taaskasutuse miinimumnõudeid,

—	võttes arvesse ettepanekut kaheksanda keskkonnaalase tegevusprogrammi kohta, mida komisjon esitles 14. oktoobril 2020. aastal, eelkõige esmatähtsat eesmärki kiirendada üleminekut ringmajandusele, mis on sätestatud ettepaneku artikli 2 lõike 2 punktis c,

—	võttes arvesse komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatist „Euroopa roheline kokkulepe“ (COM(2019)0640),

—

võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) eriaruandeid kliimamuutuste, kõrbestumise, muldade degradeerumise, kestliku maakasutuse ja toiduga kindlustatuse kohta, kasvuhoonegaaside voogude kohta maismaa-ökosüsteemides ning ookeani ja krüosfääri kohta muutuvas kliimas, samuti IPCC eriaruannet „Globaalne soojenemine 1,5 oC“, 5. hindamisaruannet (AR5) ja selle kokkuvõtvat aruannet 2018. aasta septembrist,

—	võttes arvesse 2015. aastal käivitatud esimest ringmajanduse tegevuskava (komisjoni 2. detsembri 2015. aasta teatis „ELi ringmajanduse loomise tegevuskava“ (COM(2015)0614)) ja selle kava alusel võetud meetmeid,

—	võttes arvesse oma 10. juuli 2020. aasta resolutsiooni kestlikkust toetava kemikaalistrateegia kohta (10),

—	võttes arvesse oma 15. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni Euroopa rohelise kokkuleppe kohta (11),

—	võttes arvesse oma 13. septembri 2018. aasta resolutsiooni, mis käsitleb Euroopa strateegiat plasti kohta ringmajanduses (12),

—	võttes arvesse oma 13. septembri 2018. aasta resolutsiooni ringmajanduse paketi rakendamise ning kemikaale, tooteid ja jäätmeid käsitlevate õigusaktide vahelise seose tugevdamise kohta (13),

—	võttes arvesse oma 31. mai 2018. aasta resolutsiooni ökodisaini direktiivi rakendamise kohta (14),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/904 teatavate plasttoodete keskkonnamõju vähendamise kohta (15),

—

võttes arvesse ELi 2018. aastal vastu võetud jäätmealaste õigusaktide läbivaatamist: Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/851, millega muudetakse direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid (16) (edaspidi „jäätmete raamdirektiiv); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/852, millega muudetakse direktiivi 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta (17) (edaspidi „pakendijäätmete direktiiv“); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/850, millega muudetakse direktiivi 1999/31/EÜ prügilate kohta (18) (edaspidi „prügiladirektiiv“); ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/849, millega muudetakse direktiivi 2000/53/EÜ kasutuselt kõrvaldatud sõidukite kohta, direktiivi 2006/66/EÜ, mis käsitleb patareisid ja akusid ning patarei- ja akujäätmeid, ning direktiivi 2012/19/EL elektri- ja elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmete (elektroonikaromude) kohta (19),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist (edaspidi „CLP-määrus“) (20),

—	võttes arvesse komisjoni 26. jaanuari 2017. aasta teatist „Jäätmetest energia tootmise roll ringmajanduses“ (COM(2017)0034),

—	võttes arvesse rahvusvahelise ressursside komisjoni poolt koostatud ülemaailmset ressursside ülevaadet 2019 (21) ning aruandeid ressursitõhususe ja kliimamuutuste kohta (22),

—	võttes arvesse teadusväljaannet „Evaluating scenarios toward zero plastic pollution“ (Hinnangud plastsaaste nullväärtuse saavutamise stsenaariumitele) (23),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

—	võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamusi,

—	võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit (A9-0008/2021),

arvestades, et rahvusvaheline ressursside komisjon hindas oma ülemaailmses ressursside ülevaates 2019. aasta kohta, et loodusvarade ammutamine ja töötlemine põhjustavad poole kõigist kasvuhoonegaaside heitkogustest ja enam kui 90 % bioloogilise mitmekesisuse vähenemisest ja veevarudele avalduvast survest; arvestades, et maailma majanduses kasutatakse pooleteise planeedi jagu ressursse, ning arvestades, et kui kõik tarbiksid sama palju kui keskmine ELi kodanik, oleks meil juba praegu vaja kolme planeeti, ning arvestades, et ringmajanduse üldeesmärk peaks olema märkimisväärselt vähendada loodusressursside üldist kasutamist ja tekkivat jäätmekogust; arvestades, et selleks tuleb majanduskasv ressursikasutusest lahti siduda, pidades silmas täieliku ja suhtelise lahtisidumise vahelist erinevust;

arvestades, et need arvud näitavad, et ressursside, eelkõige esmase tooraine jätkusuutlik kasutamine on keskse tähtsusega ja et tegevust tuleb hoogustada kogu maailmas kõigil tasanditel; arvestades, et ringmajanduse kontseptsioon on oma olemuselt horisontaalne ja toetab märkimisväärselt muude keskkonnaeesmärkide, sealhulgas Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamist;

arvestades, et ringmajandusele üleminekul on oluline roll ELis kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisel, ELi 2030. aasta kliimaeesmärgi saavutamisel ja hiljemalt 2050. aastaks kasvuhoonegaaside netoheidete nullini vähendamise eesmärgi saavutamisel ning et ringmajandusele üleminekuks tuleb kogu majanduses väärtusahelad põhjalikult ümber kujundada;

arvestades, et ringmajandusele üleminekul on potentsiaali edendada jätkusuutlikke äritavasid, ning arvestades, et Euroopa ettevõtetelt ja majandustelt oodatakse, et nad on üleilmses võidujooksus ringmajanduse suunas juhtpositsioonil nii meetmete rakendamise kui nendest kasusaamise valdkonnas ELi hästi välja arendatud ärimudelite ning meie teadmiste tõttu ringmajandusest ja kogemuste tõttu ringlussevõtu vallas;

E.	arvestades, et ringmajanduse põhimõtted peaksid olema mis tahes Euroopa ja riikliku tööstuspoliitika keskmes ning liikmesriikide taaste- ja vastupidavuskavade keskmes taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendi raames;

F.	arvestades, et ELis tarbitakse märkimisväärsel hulgal energiat ning ringmajanduse tegevuskavas tuleks käsitleda ka energiatõhusust ja säästlikke energiaallikaid;

G.	arvestades, et ringmajandus on oluline erinevate kestliku arengu eesmärkide täitmiseks, sealhulgas eesmärk nr 12 „Säästev tootmine ja tarbimine“ ja eesmärk nr 13 „Kliimamuutuste vastased meetmed“;

H.	arvestades, et üks ringmajanduse põhimõtetest on jäätmetekke ja reostuse minimeerimine tootekujundusetapis;

arvestades, et hiljutiste uuringute kohaselt on ringmajandusel potentsiaali suurendada ELi SKPd täiendava 0,5 % võrra ning luua 2030. aastaks enam kui 700 000 uut töökohta (24), parandades samas töökohtade kvaliteeti; arvestades, et vahemikus 2012–2018 kasvas ELis ringmajandusega seotud töökohtade arv 5 % ja ulatus ligikaudu 4 miljonini; arvestades, et toetavate meetmete ja tööstusesse investeerimise korral eeldatakse, et ELi ümbertöötlemissektori maht võib 2030. aastaks ulatuda 70–100 miljardi euroni ja selles sektoris võib olla umbes 450 000 kuni peaaegu 600 000 töökohta;

J.	arvestades, et esmase tooraine jätkusuutlik ja vastutustundlik hankimine on ressursitõhususe saavutamiseks ja ringmajanduse eesmärkide täitmiseks hädavajalik; arvestades, et esmatähtsate toorainete ja kaupade kohta tuleb töötada välja säästvad hankestandardid;

K.	arvestades, et enam kui 80 % toodete keskkonnamõjust määratakse kavandamisetapi käigus ja ainult 12 % ELi tööstuses kasutatavatest materjalidest saadakse ringlussevõtust;

L.	arvestades, et e-kaubanduse kiire kasv on suurendanud märkimisväärselt pakendijäätmete, näiteks ühekordselt kasutatava plasti ja kartongijäätmete hulka; arvestades, et jäätmesaadetised kolmandatesse riikidesse on endiselt probleem;

arvestades, et ELis tekib igal aastal hinnanguliselt 88 miljonit tonni toidujäätmeid ning hinnanguliselt enam kui 50 % toidujäätmetest tekib kodumajapidamistes ja tarbijate tasandil; arvestades, et toidujäätmetel on märkimisväärne mõju keskkonnale ja need põhjustavad kogu ELi kasvuhoonegaaside heitkogustest umbes 6 %;

N.	arvestades, et kui plasti nõuetekohaselt ei käidelda, tekitab see keskkonnaprobleeme, näiteks prügistamine, taaskasutamisel ja ringlussevõtul esinevad raskused, probleemsed ained, kasvuhoonegaaside heitkogused ja ressursside kasutamine;

O.	arvestades, et ECHA on võtnud vastu teadusliku arvamuse, et piirata mikroplasti kasutamist, kui seda lisatakse ELi/EMP turule mõeldud toodetesse tahtlikult enam kui 0,01 % mahuprotsendi ulatuses;

arvestades, et Euroopa Keskkonnaameti (EEA) hinnangul kasvas vahemikus 1996–2012 ühe inimese kohta ostetud riiete hulk 40 %, samas enam kui 30 % Euroopa kappides olevatest riietest ei ole vähemalt aasta jooksul kasutatud; arvestades, et lisaks ei võeta pärast äraviskamist enam kui pooli rõivaid ringlusesse, vaid need lõpetavad olmeprügis ja saadetakse seejärel põletamisele või prügilasse (25);

Q.	arvestades, et IPCC eriaruandest „Globaalne soojenemine 1,5 oC“, milles väideti, et globaalse soojenemise piiramine 1,5 oC-ga nõuaks kiireid, ulatuslikke ja enneolematuid muutusi ühiskonna kõigis aspektides, on möödunud enam kui kaks aastat;

tunneb heameelt komisjoni uue ringmajanduse tegevuskava üle; rõhutab tõsiasja, et ringmajandus ja mürgivaba keskkonna nimel nullsaaste saavutamine on olulised, et vähendada Euroopa tarbimise ja tootmise üldist ökoloogilist jalajälge, austada planeedi piire ja kaitsta inimeste tervist, tagades samas konkurentsivõimelise ja innovaatilise majanduse; rõhutab, et ringmajandus võib olulisel määral aidata kaasa Pariisi kokkuleppe, bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ja ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamisele;

palub komisjonil esitada kõik tegevuskava alla kuuluvad algatused teatise lisas sätestatud kuupäevadeks ja tugineda kõigi seadusandlike ettepanekute puhul ulatuslikule mõjuhinnangule ning rõhutab, et arvesse tuleb võtta ka tegevusetusega kaasnevaid kulusid;

rõhutab, et ringmajandus võib pakkuda lahendusi uutele probleemidele, mille on põhjustanud ja esile tõstnud COVID-19 kriis, tugevdades ELi piires ja ülemaailmselt väärtusahelaid ja vähendades nende haavatavust ning muutes Euroopa tööstusökosüsteemid vastupidavamaks, jätkusuutlikumaks, konkurentsivõimelisemaks ja kasumlikumaks; märgib, et see edendab ELi strateegilist autonoomiat ja aitab kaasa töökohtade loomisele; rõhutab, et COVID-19 pandeemia on näidanud, et ringmajanduse jaoks on vaja soodsat keskkonda; kutsub liikmesriike üles integreerima ringmajandust oma taaste- ja vastupidavuskavadesse;

usub, et ringmajandus on ELi ja Euroopa ettevõtete võimalus jääda maailmaturul innovaatiliseks ja konkurentsivõimeliseks, vähendades samas oma ökoloogilist jalajälge; nõuab seetõttu komisjonilt ja liikmesriikidelt investeeringute suunamist ringmajanduse algatuste suurendamisele ja innovatsiooni toetamisele; on seisukohal, et ELi majanduse elavdamise kava (taasterahastu „NextGenerationEU“) ning õiglase ülemineku fondi ja programmi „Euroopa horisont“ tuleks kasutada selleks, et võtta kasutusele ja edendada ringmajanduse algatusi, tavasid, taristut ja tehnoloogiat;

rõhutab, et ELis ringmajanduse saavutamise eeldus on siseturu toimimise parandamine; rõhutab eelkõige, et hästi toimiva kestliku ühtse turu saavutamiseks on vaja nõuetekohaselt rakendada kehtivaid reegleid ja tagada nende tulemuslik täitmine; tuletab meelde, et EL on nii maailma suuruselt teine majandus kui ka maailma suurim kaubandusjõud; juhib tähelepanu asjaolule, et ühtne turg on võimas vahend, mida tuleb kasutada lähitulevikus standardiks saavate kestlike ja ringluspõhiste toodete või tehnoloogiate väljaarendamiseks, võimaldades kodanikel osta taskukohaseid tooteid, mis on ohutud, tervislikud ja arvestavad planeediga;

rõhutab, et majanduskasv tuleb ressursikasutusest täielikult lahti siduda; palub, et komisjon esitaks ettepaneku teaduspõhiste siduvate ELi keskmise ja pika tähtajaga eesmärkide kohta, milles käsitletakse esmase tooraine kasutamise ja keskkonnamõju vähendamist; nõuab, et ELi eesmärkide seadmisel kasutataks tagasiarvestuse lähenemist tagamaks, et poliitilised eesmärgid on usutavad, et saavutada hiljemalt 2050. aastaks CO2-neutraalne, keskkonnasäästlik, mürgivaba, täielikult ringmajanduse põhimõtetele toetuv ja planeedi taluvuspiire austav majandus;

palub komisjonil teha ettepaneku siduvate ELi eesmärkide kohta 2030. aastaks, et vähendada olulisel määral ELi materjalide ja tarbimise ökoloogilist jalajälge ning viia see 2050. aastaks vastavusse planeedi taluvuspiiridega, kasutades selleks näitajaid, mis võetakse uuendatud jälgimisraamistiku raames vastu 2021. aasta lõpuks; palub komisjonil lähtuda kõige ambitsioonikamate liikmesriikide eeskujust, võttes samas nõuetekohaselt arvesse liikmesriikide erinevaid lähtepositsioone ja võimekust;

nõuab tungivalt, et komisjon võtaks 2021. aastaks kasutusele ühtlustatud, võrreldavad ja ühtsed ringmajanduse näitajad, mis hõlmavad materjalide ja tarbimise ökoloogilise jalajälje näitajaid ning erinevaid alamnäitajaid ressursitõhususe ja ökosüsteemi teenuste kohta; on arvamusel, et nimetatud näitajad peaksid mõõtma ressursside tarbimist ja nende tootlikkust, näitajates tuleks käsitleda importi ja eksporti ELi, liikmesriikide ja tööstuse tasandil ning need peaksid olema kooskõlas ühtlustatud olelusringi hindamise ja looduskapitali arvestamise meetoditega; on lisaks arvamusel, et näitajaid tuleks kohaldada kogu liidu poliitikale ning kõigile rahastamisvahenditele ja seadusandlikele algatustele;

väljendab heameelt selle üle, et komisjon on võtnud kohustuse vaadata ringmajanduse seireraamistik läbi ja ajakohastada seda; peab kahetsusväärseks, et kehtivas seireraamistikus ei ole esitatud põhjalikku ja terviklikku näitajate kogumit, mis võimaldab mõõta majanduskasvu lahtisidumist ressursikasutusest ja keskkonnamõjust; rõhutab, et seireraamistikus tuleks käsitleda eespool nimetatud ringmajanduse näitajaid ning lisaks ringmajanduse tegevuskava kõiki eesmärke ja konkreetseid tegevusi, et pakkuda tõhusat vahendit ringmajanduse ja selle eesmärkide suunas tehtavate edusammude igakülgseks mõõtmiseks;

10.

rõhutab samuti, et ringmajanduse ja kliimamuutuste leevendamise vahelise sünergia tuvastamiseks on vaja teaduslikult usaldusväärseid mõõtmisi, sealhulgas CO2 jalajälje mõõtmist;

11.

juhib lisaks olelusringi pikendavate ja materjalide kasutamist tõhustavate meetmetega kaasnevatele võimalustele tähelepanu võimalustele, mida pakub toodete ja teenuste optimeeritud kasutamine; rõhutab sellega seoses võimalusi kombineerida ringmajanduse lahendusi ja digitaliseerimist; palub komisjonil ja liikmesriikidel töötada välja poliitika uute kestlike ja ringmajanduse mudelite toetamiseks, näiteks „toode teenusena“ (PaaS-) mudel, millega säästetakse ressursse ja vähendatakse keskkonnamõju ja tagatakse samas tarbijate kaitse; palub komisjonil uue kestlike toodete algatuse raames selliseid PaaS-mudeleid hõlbustada ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kõrvaldama neile kohaldatavaid põhjendamatuid regulatiivseid ja maksualaseid takistusi ning soodustama ringmajandust ja jätkusuutlikku digimajandust võimaldavate taristute väljaarendamist; tuletab meelde, et digiteerimine mõjutab märkimisväärselt kliimat ja majandust, näiteks kasvab energiavajadus, suureneb toorainete kaevandamine ja elektroonikajäätmete teke; palub komisjonil hinnata ja tegeleda nende väljakutsetega, luues selleks digitehnoloogia, -taristute ja -teenuste, sh andmekeskuste, keskkonnamõju jälgimise ja kvantifitseerimise metoodika ning pakkudes välja meetmeid, sealhulgas vajaduse korral seadusandlikke meetmeid, et tagada digilahenduste keskkonnasäästlikkus, seades keskkonnasäästlikus digiüleminekus kesksele kohale energiatõhususe, kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise, ressursside kasutamise ja ringmajanduse loomise;

12.

palub komisjonil tuvastada regulatiivsed ja muud meetmed, mida on vaja ringmajanduse põhimõtetel tugineva jagamis- ja teenusmajanduse teelt administratiivsete ja juriidiliste takistuste eemaldamiseks ning selle arengu stimuleerimiseks; palub eelkõige komisjonil uurida lahendusi sellistele probleemidele nagu jagamis- ja teenusmajandusega seotud vastutuse küsimused ja omandiõigusküsimused, pidades silmas, et nende ideede elluviimiseks on vaja nii tootjatele kui tarbijatele suuremat õiguskindlust; soovitab komisjonil kaaluda Euroopa jagamis- ja teenusmajanduse strateegia väljatöötamist, milles käsitletakse nimetatud küsimusi ja tegeletakse ka sotsiaalküsimustega;

13.

rõhutab, et vaja on paremini mõista, kuidas tehisintellektil põhinev tehnoloogia saaks ringmajandust toetada, julgustades seda rakendama disainis, ärimudelites ja taristutes; juhib tähelepanu sellele, kui oluline on suhtuda digiteerimisse kui ringmajanduse võimaldajasse, eelkõige kui kogu ELi hõlmava andmekogu kontekstis räägitakse tegevuslubadest või olulisest teabest; rõhutab, et andmete kättesaadavuse ja jagamise parandamine on väga oluline, kuid samas tuleb tagada sidusrühmade aktiivne koostöö, et uued lähenemised oleksid õiglased ja kaasavad ning kaitseksid privaatsust ja tagaksid andmete turvalisuse;

14.

rõhutab, et ringmajanduse lahenduste, materjalide ja ärimudelite vallas innovatsiooni saavutamiseks tuleb luua majanduslikud stiimulid ja sobiv õiguskeskkond, kõrvaldades samas turgu moonutavad ja keskkonnale kahjulikud toetused, ning nõuab selle toetamist Euroopa uues tööstusstrateegias ja VKEde strateegias; rõhutab esmategutsejate, VKEde (väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete) ja idufirmade erilist rolli üleminekul ringmajandusele; rõhutab, et kestlike materjalide, protsesside, tehnoloogiate ja toodete ning nende tööstusliku kasvu alased teadusuuringud võivad anda Euroopa ettevõtetele ülemaailmse konkurentsieelise; rõhutab, et ringmajanduse ja selle põhimõtteid järgivate ärimudelite vallas teenäitajate toetamiseks on vaja ELi ja riikliku tasandi poliitikat;

15.

rõhutab, et Euroopa tööstus tuleb ringmajanduse suunas liikumisse sidusrühmana kaasata; tuletab meelde, kui olulised on ringmajanduse meetmed tööstuse dekarboniseerimiseks; nõuab ringmajanduse strateegia kasutamist tööstuses, kõigil tootekujunduse tasanditel, materjalide hankimisel, toodete korduskasutamisel ja jäätmekäitluses ning rõhutab vajadust soodustada kestlike tööstusmaterjalide ja -toodete jaoks juhtivate turgude arendamist;

16.

julgustab ettevõtteid koostama iga-aastase aruandluse raames üleminekukavasid, milles kirjeldatakse, kuidas ja millal nad plaanivad jõuda kliimaneutraalsuse, ringmajanduse ja kestlikkuseni;

17.

palub liikmesriikidel pidada prioriteetseks minimaalse halduskoormusega võimalusi ning tugevdada teadus- ja arendustegevuseks avaliku ja erasektori vaheliste partnerluste väljatöötamist, millega luuakse süsteemseid ja terviklikke lahendusi;

18.

palub komisjonil luua õigusraamistiku kõigi looduspõhiste ja tehnoloogiliste süsiniku eemaldamise lahenduste sertifitseerimiseks, sealhulgas süsinikdioksiidi kogumise, säilitamise ja kasutamise tehnoloogia jaoks;

19.

rõhutab, et biomimikri on tähtis ringmajanduse kiirendaja, sest see soodustab biomimeetilisi lahendusi, mis vähendavad oma olemuse tõttu materjalide, energia ja mürgiste ühendite kasutamist ning pakuvad loodusest inspireeritud kestlikke, regeneratiivseid ja uuenduslikke lahendusi, mida saab kohaldada paljudes sektorites;

20.

nõuab, et komisjoni talitustel, kelle ülesanne on tagada tegevuskava edukas rakendamine, oleks piisavalt töötajaid ja piisavalt suur eelarve; rõhutab, et vahendite eraldamine peab vastama nii praegustele kui ka pikaajalistele poliitilistele prioriteetidele, ning ootab seetõttu Euroopa rohelise kokkuleppe kontekstis inimressursside märkimisväärset suurendamist eelkõige komisjoni keskkonna peadirektoraadis;

Kestliku tootepoliitika raamistik

21.

rõhutab, et lineaarne „võta-tooda-viska ära“ lähenemisviisi järgiv majandus tuleb muuta tõeliseks ringmajanduseks, mis tugineb järgmistele põhimõtetele: energia- ja ressursikasutuse vähendamine, majanduses väärtuse hoidmine, jäätmetekke vältimine, jäätmetekke, kahjulike ainete ja reostuse minimeerimine tootekujundusetapis, toodete ja materjalide kasutusel ja suletud ahelates hoidmine, inimeste tervise kaitse, tarbija hüvede edendamine ning looduslike süsteemide taastamine; on seisukohal, et nimetatud eesmärkidest tuleks juhinduda nii uues kestliku tootepoliitika raamistikus kui ka kogu ringmajanduse strateegias ja tööstusstrateegias; rõhutab, et kestlik ringmajanduse põhimõtteid järgiv mõtteviis tuleb võtta kasutusele kõigis tegevustes, sealhulgas poliitika loomises, toodetes, tootmisprotsessides ja ärimudelites;

22.

rõhutab, et kestlikud ringluspõhised ohutud mittemürgised tooted ja materjalid peaksid saama ELi turul erandi asemel standardiks ning neid tuleks näha atraktiivse, taskukohase ja kõigile tarbijatele kättesaadava vaikevalikuna; väljendab seetõttu heameelt komisjoni kavatsuse üle esitada ettepanek kestlikke tooteid käsitleva seadusandliku algatuse kohta, et määrata kindlaks tootepoliitika horisontaalsed põhimõtted ja ELi turule lastavatele toodetele kehtivad siduvad nõuded;

23.

toetab kindlalt ökodisaini direktiivi (26) kohaldamisala laiendamist, et kaasata energiamõjuta tooted ning kehtestada ELi turule lastavate toodete kohta horisontaalsed kestlikkuse põhimõtted ja tootepõhised standardid toimivusele, vastupidavusele, korduskasutatavusele, parandatavusele, mittemürgisusele, ajakohastatavusele, ringlussevõetavusele, ringlussevõetud materjalidele ning ressursi- ja energiatõhususele, ning palub komisjonil esitada 2021. aastal selleks ettepanek; kordab samas oma üleskutset, et komisjon oleks ambitsioonikam ökodisaini rakendamisel kõigile energiat tarbivatele toodetele, millele kehtivat ökodisaini direktiivi kohaldatakse, sh ringmajanduse aspektide asjus;

24.

rõhutab, kui oluline on säilitada kestlike toodete kohta ühtne ja selge ELi õigusraamistik, ning tõstab esile vajaduse tugevdada koostoimet teiste poliitikavaldkondadega, sealhulgas ELi ökomärgisega; rõhutab, et tootekujundust käsitlevate minimaalsete õiguslike standarditega paralleelselt on oluline pakkuda kõige jätkusuutlikumatele ettevõtetele ning kõige kestlikematele toodetele ja materjalidele turupõhiseid stiimuleid;

25.

palub komisjonil teha kõigi ELi turule lastud tootekategooriate, sealhulgas kõige süsinikumahukamate pooltoodete kohta kogu toote olelusringi jaoks ettepaneku materjale ja ökoloogilist jalajälge käsitlevate siduvate eesmärkide kohta; palub komisjonil samuti teha ettepaneku tootepõhiste ja/või sektoripõhiste siduvate eesmärkide kohta ringlusse võetud materjalide sisalduse asjus, tagades samas asjaomaste toodete toimivuse ja ohutuse ning selle, et need on mõeldud ringlussevõtuks; nõuab tungivalt, et komisjon looks nimetatud eesmärkide saavutamiseks neid toetavad tehnoloogilised, regulatiivsed ja turutingimused ning võtaks arvesse, milliseid tööstusalaseid muudatusi iga sektor vajab ja millised on sektorite investeerimistsüklid; nõuab samas tungivalt, et komisjon kaaluks kohustuslikke nõudmisi, et tõsta teenuste kestlikkust;

26.

toetab kavatsust võtta kasutusele digitaalsed tootepassid, et aidata ettevõtetel, tarbijatel ja turujärelevalveasutustel jälgida kogu väärtusahela jooksul toote kliima-, keskkonna-, sotsiaalseid ja muid mõjusid ning pakkuda usaldusväärset, läbipaistvat ja hõlpsasti kättesaadavat teavet toote vastupidavuse ja selle hooldamise, taaskasutamise, parandamise, lammutamise ja kasutuselt kõrvaldamise võimaluste kohta ning selle kohta, milliseid materjale ja kemikaale tootes kasutatud on ning milline on nende mõju keskkonnale ja muudele aspektidele; palub komisjonil hinnata sellega seoses märgistamise võimalusi; on seisukohal, et tootepasside kasutusele võtmisel tuleb vältida põhjendamatut halduskoormust ettevõtetele, eelkõige VKEdele; usub, et tootepassid peaksid ühilduma teiste digivahenditega, näiteks tulevane hoone renoveerimispass ja SCIP-andmebaas;

27.

rõhutab, et väga oluline on saavutada mittetoksilised ja taastavad materjalitsüklid, et ringmajandus oleks edukas, et saaks luua kestliku ühtse turu ja tagada Euroopa kodanikele mürgivaba keskkonna; kinnitab seepärast veel kord seisukohti, mis on võetud tema resolutsioonis säästlikkust edendava kemikaalialase strateegia kohta ning tema resolutsioonis kemikaale, tooteid ja jäätmeid käsitlevate õigusaktide vahelise seose kohta, ning nõuab kiiret tegutsemist, et rakendada dokumenti „Kestlikkust toetav kemikaalistrateegia. Mürgivaba keskkonna loomise suunas“;

28.

rõhutab, et tarbijatel on õigus täpsemale ja paremini ühtlustatud teabele toodete ja teenuste keskkonna- ja kliimamõjude kohta kogu nende olelusringi jooksul, sealhulgas nende vastupidavuse ja parandatavuse kohta, ning nõuab meetmete võtmist nii veebis kui väljaspool veebi pakutavate toodete rohepesu ja nende kohta valede keskkonnaalaste väidete esitamise vastu; toetab kindlalt komisjoni kavatsust teha ettepanek keskkonnahoidlikkust käsitlevate väidete reguleerimise kohta, kehtestades selleks kogu väärtusahelat hõlmavad kindlad ja ühtlustatud arvutusmeetodid, mis põhinevad ühtlustatud näitajatel ja olelusringi hinnangutel, näiteks ökoloogiline jalajälg, sealhulgas jäätmetekke vältimise, toorainete kasutamise, ohtlike ainete vältimise, toote vastupidavuse ja pikaealisuse asjus ning selle asjus, et toodet on võimalik parandada ja ringlusse võtta; rõhutab lisaks vajadust tagada hiljuti muudetud direktiivi 2005/29/EÜ (27) täitmine ennetavate meetmete abil, millega võideldakse keskkonnasäästlike väidete vastu;

29.

palub komisjonil toetada digivahendite väljatöötamist tarbijatele teabe pakkumiseks, et suurendada tarbija mõjuvõimu digiajastul; rõhutab veebiplatvormide ja -kauplemiskohtade tähtsust kestlike toodete ja teenuste edendamisel ning märgib, et need võiksid anda tarbijatele selgemat ja arusaadavamat teavet nende toodete vastupidavuse ja parandatavuse kohta, mida nad pakuvad;

30.

rõhutab vajadust tugevdada ELi ökomärgist keskkonnasäästlikkuse võrdlusalusena, suurendades turu ja tarbijate teadlikkust ning märgise äratundmist, kehtestades terviklikud standardid ning laiendades kava asjaomastele toodetele ja lihtsustades selle kasutamist toodete hankimisel;

31.

toetab kavandatud algatusi, et parandada toodete vastupidavust ja parandatavust kooskõlas jäätmetekke vältimise põhimõttega jäätmehierarhias, tugevdades samas tarbijaõigusi nii ettevõtetelt tarbijale kui ettevõtetelt ettevõtetele müügiga tegelevatel turgudel; väljendab seepärast heameelt kavandatud algatuste üle, et luua uus parandamisõigus, mis peaks hõlmama vähemalt toodete pikendatud olelusringi, varuosade ja arusaadava teabe kättesaadavust ning tarbijatele taskukohaseid parandusteenuseid;

32.

nõuab sellega seoses meetmeid, mis tagaksid kõigile turuosalistele tasuta juurdepääsu vajalikule remondi- ja hooldusteabele, sealhulgas teabele varuosade ja tarkvarauuenduste kohta, pidades silmas tarbijaohutuse nõudeid ja ilma et see piiraks direktiivi (EL) 2016/943 (28) kohaldamist, samuti varuosadele ebaõiglaste takistusteta juurdepääsu tagamist kõigile remondisektori osalistele, sealhulgas sõltumatutele remonditöökodadele ja tarbijatele, ning kohustuslike minimaalsete ajavahemike kindlaksmääramist, mille jooksul varuosad ja/või tarkvarauuendused peavad kättesaadavad olema, ning maksimaalsete tarnetähtaegade kindlaksmääramist paljude tootekategooriate puhul, võttes arvesse nende eripärasid, ning hinnangu andmist sellele, kuidas ergutada parandamist seadusliku garantiikorra alusel; rõhutab, et müüjad peaksid teavitama kõiki turuosalisi oma toodete parandatavusest;

33.

nõuab selleks, et tarbijatel oleks hõlpsam otsuseid teha, selget ja kergesti mõistetavat ühtlustatud märgistust toote vastupidavuse (st toote hinnangulise eluea) ja parandatavuse kohta, mis võiks olla indeksi kujul, ning ühtse parandamishinde väljatöötamist ja teatavate tootekategooriate puhul kasutusarvestite kasutuselevõtmist; nõuab teabe esitamise miinimumnõuete kehtestamist vastavalt direktiividele 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL (29); palub komisjonil direktiivi (EL) 2019/771 (30) läbivaatamist ette valmistades kaaluda seaduslike garantiiõiguste ja ümberpööratud tõendamiskohustuse reeglite laiendamist teatavatele tootekategooriatele, mille hinnanguline eluiga on pikem, ning tootja otsese vastutuse kehtestamist;

34.

nõuab seadusandlikke meetmeid kavandatud vananemiseni viivate tavade peatamiseks, kaaludes selliste tavade lisamist ka direktiivi 2005/29/EÜ I lisa loetellu;

35.

väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle võtta vastu õigusaktid, millega keelatakse töökorras müümata kestvuskaupade hävitamine, kui need ei ohusta turvalisust või tervist; rõhutab, et toiduks mittekasutatavate toodete ringlussevõtt, taaskasutus ja ümberjaotamine peaks olema standard, mida õigusaktidega jõustatakse;

36.

rõhutab, et on vaja edendada kestlike toodete siseturgu, ja usub, et avalik sektor peaks selles eeskuju näitama; märgib, et avaliku sektori asutused kohaldavad kaupade, teenuste või ehitustööde parimate pakkumuste valimisel endiselt sageli pakkumuste hindamise kriteeriumina ainult madalaima hinna kriteeriumi; toetab valdkondlikes õigusaktides kohustuslike miinimumnõuete ja eesmärkide sisseseadmist roheliste avalike hangete jaoks;

37.

rõhutab keskkonnahoidlike riigihangete rolli kestlikule ja ringmajandusele ülemineku kiirendamisel ning seda, kui oluline on edendada keskkonnahoidlike riigihangete rakendamist ELi majanduse taastamise ajal;

38.

nõuab tungivalt, et komisjon esitaks keskkonnahoidlike riigihangete kohta seadusandliku ettepaneku; on seisukohal, et taaskasutatud, parandatud, ümbertöödeldud ja uuendatud tooted ning muud energia- ja ressursitõhusad tooted ja lahendused, mis vähendavad olelusringi mõju keskkonnale, oleks kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkidega vaikimisi valikuks kõigis riigihangetes ning kui neid ei valita, tuleks kohaldada „täida või selgita“ põhimõtet; palub komisjonil samuti esitada suunised, et toetada keskkonnahoidlikke erasektori hankeid; nõuab, järgides subsidiaarsuse põhimõtet, et komisjonil ja liikmesriikidel oleks kohustus anda aru oma hankeotsuste kestlikkuse kohta;

39.

rõhutab vajadust edendada materjali kogumise voogude kõrget kvaliteeti, taaskasutamist ja ringlussevõttu, et hoida materjalide väärtust võimalikult kõrgena ning saavutada puhtad, mittetoksilised ja kestlikud suletud materjaliahelad; rõhutab vajadust tõsta ringlussevõetud materjalide kättesaadavust ja kvaliteeti, keskendudes materjali võimele säilitada pärast ringlussevõttu oma olemuslikke omadusi ning selle võimet asendada edasises kasutuses esmast toorainet; rõhutab sellega seoses vajadust soodustada tootekujunduses laialdasemat ringlussevõttu ning selliseid meetmeid nagu prügi tõhus sorteerimine ja tagatisrahasüsteemid; nõuab ringlussevõtu rajatiste ja võimekuse loomise toetamist läheduse põhimõtte alusel kohtades, kus sellised rajatised ja võimekus puuduvad;

40.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid kvaliteetse materjalide kogumise, sorteerimise, taaskasutamise ja ringlussevõtu taristu väljaarendamist ning teadusuuringuid uute innovaatilisete tehnoloogiate arendusvõimaluste tuvastamiseks, millega minimeeritakse ressursside kasutamist ja jäätmejääkide teket, parandatakse taas- ning korduskasutatavate teiseste materjalide saagikust ja kvaliteeti, vabastatakse ringlusse võetud materjalid saastest ning vähendatakse võrreldes muude tehnoloogiatega üldist ökoloogilist jalajälge, sealhulgas energeetilist ja kliimajalajälge; on seisukohal, et keemiline ringlussevõtt võib aidata sulgeda teatud jäätmevoogudes materjaliahela, kui see täidab nimetatud kriteeriume;

41.

kutsub komisjoni üles tagama, et uute ringlussevõtu- ja taaskasutamistehnoloogiate protsesside ning väljundite mõju tervisele, keskkonnale ja kliimale hinnatakse enne nende ergutamist tööstuse tasandil põhjalikult, tagades kogu hindamisprotsessi jooksul läbipaistvuse;

42.

on seisukohal, et keemiline ringlussevõtt peab vastama jäätmete raamdirektiivis esitatud ringlussevõtu määratlusele tagamaks, et keemiliseks ümbertöötlemiseks ei loetaks ümbertöötlemist materjalideks ja aineteks, mida kasutatakse kütusena; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks selle kohta õigusliku kinnituse;

43.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võimaldaksid selliste digitehnoloogiate kasutamist nagu plokiahel ja digitaalsed vesimärgid ning muudaksid need koostalitlusvõimeliseks, et nendega oleks võimaik toetada ringmajanduse arendamist, tehes kindlaks, jälgides ja kaardistades ressursside kasutamist ning tootevoogusid kõigis olelusringi etappides;

44.

rõhutab, et on tähtis parandada ringmajanduse teadus- ja innovatsiooniprojektide jaoks mõeldud vahendite kättesaadavust; kutsub seetõttu komisjoni üles suunama programmi „Euroopa horisont“ tegevuse teadusuuringute ja innovatsiooni toetamisele järgmistes valdkondades:

—	ringlussevõtuprotsessid ja -tehnoloogiad;

—	tööstusprotsesside ressursitõhusus;

—	uuenduslikud ja kestlikud materjalid, tooted, protsessid, tehnoloogiad ja teenused ning nende ulatuslikum kasutuselevõtt tööstuses;

—	niisugustele bioressursipõhistele uuendustele tuginev biomajandus, mis hõlmavad bioressursipõhiste materjalide ja toodete arendamist;

—	Maa kaugseire satelliidid, kuna neil võib olla oluline roll ringmajanduse arengu jälgimisel esmastele toorainetele avalduva surve ja heitkoguste taseme hindamise kaudu;

45.

rõhutab, kui oluline roll võib olla kestlikul taastuval sisendil ringmajanduse protsessides, millega vähendatakse CO2-heidete hulka, ning kuidas taastuvenergia kasutamine võib toote olelusringi ringmajandust tõhustada, edendades samas energiaüleminekut;

46.

rõhutab, et kestliku tootepoliitika raamistiku alased õigusaktid peaksid tuginema usaldusväärsele ja läbipaistvale süsiniku- ja keskkonnaarvestuse süsteemile, mis toimib ringmajanduse toodete ja protsesside korral investeeringute katalüsaatorina;

47.

rõhutab, et kliima- ja keskkonnamõjude kohta tootestandardite kehtestamisel tuleb võtta arvesse toodete kogu elutsüklit hällist hauani ning toorainete hankimise, pooltoodete, varuosade ja kõrvalsaaduste mõju kogu väärtusahela ulatuses; on arvamusel, et need tuleb kehtestada avatud, läbipaistva ja teaduspõhise protsessi kaudu, kaasates asjaomased sidusrühmad; julgustab selles kontekstis kehtestama ühiseid olelusringi hindamise metoodikaid ja parandama andmete kogumist;

48.

rõhutab, et standardimine on kestliku tootepoliitika rakendamise võti, pakkudes usaldusväärseid määratlusi, parameetreid ja katseid selliste näitajate kohta nagu vastupidavus ja parandatavus;

49.

nõuab, et ELi standardid töötataks välja õigeaegselt ja kooskõlas tegelike kasutustingimustega, vältides halduspõhiste kitsaskohtade tekkimist asjassepuutuvatele sidusrühmadele, mille tagajärg on standardite hilisem avaldamine;

50.

tuletab meelde komisjoni 1. juuni 2016. aasta teatist „Euroopa standardid 21. sajandiks“ ja standardimise ühisalgatuse väljatöötamiseks tehtud tööd; kutsub komisjoni üles standardimise ühisalgatust veelgi tugevdama ning võtma kasutusele uusi meetmeid ja projekte Euroopa standardiorganisatsioonide toimimise parandamiseks;

51.

rõhutab, et tooteohutust ja kestlikkusnõudeid käsitlevate ELi õigusaktide tulemuslik rakendamine ja täitmise tagamine on äärmiselt oluline tagamaks, et turule lastud tooted on määruse (EL) 2019/1020 (31) kohaselt sellistele reeglitele vastavad; lisab, et väga suur hulk internetist ostetud ja ELi imporditud tooteid ei vasta ELi minimaalsetele ohutusnõuetele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama pingutusi, et tagada toodete, sealhulgas internetis müüdavate toodete nõuetele vastavus ning tegeleda ohtudega, mida võltsitud tooted tarbijate ohutusele kujutavad, tõhustades turujärelevalvet ja samaväärseid tollikontrolli standardeid, tugevdades selles valdkonnas koostööd ning suurendades eelarvet ja inimressursse; nõuab seetõttu tulemuslikumat ELi järelevalvet, milleks tuleks kehtestada ühtlustatud reeglid kontrollide miinimumarvu ja sageduse kohta ning volitada komisjoni jälgima ja auditeerima riiklike järelevalveasutuste tegevust;

52.

rõhutab, et vabatahtlikud kokkulepped on osutunud mobiilsete raadioseadmete kestliku ja ühise laadimislahenduse saavutamisel ebatõhusaks; kordab oma üleskutset komisjonile rakendada kiiremas korras raadioseadmeid käsitleva direktiivi 2014/53/EL (32) sätteid ning võtta eelkõige kasutusele nutitelefonide ning kõigi väikeste ja keskmise suurusega elektroonikaseadmete ühine laadija, et tagada laadimisvõime, sealhulgas traadita laadimise standardimine, ühilduvus ja koostalitlusvõime elektroonikajäätmete vähendamise ülemaailmse strateegia raames kõige paremini; palub komisjonil valmistada aegsasti ette lahtisidumise strateegia, millega tagataks, et tarbijad ei ole kohustatud ostma koos uute seadmetega uusi laadijaid, et tuua keskkonnale suuremat kasu ning tagada tarbijatele kulude kokkuhoid ja mugavus; kordab, kui oluline on, et tarbijad saaksid ühtlustatud ja kergesti loetava märgistuse kaudu usaldusväärset ja asjakohast teavet laadijate asjakohaste omaduste kohta, nagu koostalitlusvõime ja laadimisvõime, sealhulgas ühilduvus USB 3.1 või kõrgema standardiga, et nad saaksid teha kõige mugavamaid, kulutõhusamaid ja kestlikumaid valikuid;

53.

rõhutab, et kõik ELi ja liikmesriikide tasandil kehtivad ja tulevased meetmed peavad olema poliitiliselt sidusad, et tagada tegevuskava eesmärkide täitmine ja et pakkuda ringmajanduse tehnoloogiate, toodete ja teenuste jaoks majanduslikku ja investeerimisalast kindlust, mis tõstab samuti ELis konkurentsivõimet ja innovatsiooni; palub komisjonil tegeleda võimalike õigusalaste ebakõlade või tõkete või õigusliku ebakindlusega, mis takistavad ringmajanduse täielikku kasutuselevõttu; nõuab majanduslikke stiimuleid, näiteks CO2 hinnad, laiendatud tootjavastutus koos keskkonnahoidlikkuse ja maksustiimulitega ning muud rahalised stiimulid, mis toetavad jätkusuutlikke tarbijavalikuid; on seisukohal, et nimetatud meetmed peaksid olema vajaduse korral kooskõlas ringmajanduse tehniliste sõelumiskriteeriumitega, mis on määratletud taksonoomia määruses; palub liikmesriikidel kaaluda ringmajanduse eesmärke kõigi asjaomaste riiklike õigusaktide korral ning veenduda, et riiklikud õigusaktid on ELi ringmajanduse strateegia eesmärkide ja meetmetega täielikult kooskõlas; palub komisjonil lisaks keskenduda ringmajandusega seotud õigusaktide rakendamisele, et tagada ringmajanduse tootmisprotsesside ja ärimudelite jaoks võrdsed tingimused;

Oluliste toodete väärtusahelad: elektroonika ja IKT

54.

toetab elektroonikaseadmete ringkasutuse algatust, milles tuleks tegeleda vastupidavuse, ringmajanduse tarbeks kujundamise, ohtlike ja kahjulike ainete sisalduse, ringlusse võetud materjalide sisalduse, parandatavuse, varuosade kättesaadavuse, ajakohastatavuse, e-jäätmete vältimise, kogumise, taaskasutamise ja ringlussevõtuga; nõuab lisaks toodete kiire iganemisega seotud teemade käsitlemist, muu hulgas tarkvaras tehtud muudatustest tuleneva toodete iganemise käsitlemist; kutsub üles elektri- ja elektroonikaseadmetest jäätmete ringlussevõtu infrastruktuuri ühtlustamisele ja paremaks muutmisele ELis;

55.

on seisukohal, et elektroonikajäätmete kogumine tuleb tarbijate jaoks palju lihtsamaks muuta; väljendab heameelt selle üle, et komisjon on pühendunud võimaluste uurimisele kogu ELi hõlmava IKT-toodete tagasivõtusüsteemi loomiseks, ning on seisukohal, et selline süsteem peaks hõlmama võimalikult palju tooteid; rõhutab, kui oluline on kavandada nimetatud tagasivõtuskeem või muu kogumismudel selliselt, et sellega kaitstakse IKT-toodete korduskasutamist ning antakse korduskasutamist pakkuvatele ettevõtetele juurdepääs korduskasutatavatele toodetele;

56.

rõhutab ökodisaini meetmete potentsiaali ning tuletab meelde, et ökodisaini direktiiv ja energiamärgistuse direktiiv (33) andsid üheskoos peaaegu poole 2020. aastaks seatud energiatõhususe säästu eesmärgist; rõhutab vajadust tagada, et elektroonika ja IKT kallal käimasolevad ökodisaini tööd tuleb kiiresti lõpetada, eelkõige nutitelefonide, tahvelarvutite, arvutite, printerite (sh kassettide), mobiilsidevõrgu jaamade ja alamsüsteemide ning võrguseadmete vallas, et teha meetmete kohta ettepanek hiljemalt 2021. aastal;

57.

rõhutab, kui oluline on edendada elektroonika ja IKT vallas kestlikumaid tarbimis- ja tootmismustreid ning kutsub komisjoni üles uurima võimalust anda tarbijatele teavet parandavate ja kasutajapõhiste värskenduste eristamise ning andmete tarbimise süsinikumõju kohta;

58.

nõuab elektroonikajäätmete ringlussevõtjatele kohustusliku sertifitseerimiskava loomist, et tagada materjalide tõhus taaskasutamine ja keskkonnakaitse;

59.

palub komisjonil lisaks ringmajanduse elektroonikaalgatusele käivitada ringmajanduse põhimõtteid järgiv ja kestlik digiteerimise algatus ning IKT ja tehisintellekti kava;

Oluliste toodete väärtusahelad: patareid, akud ja sõidukid

60.

rõhutab, kui oluline on strateegiline keskkonnahoidlik ja eetiline lähenemine uutes akusid ja sõidukeid käsitlevates õigusraamistikes nullheitega liikuvusele ja taastuvenergial põhinevatele energiavõrkudele üleminekul ning rõhutab, et tuleb tagada uue tooraine, sh kriitilise tähtsusega tooraine kestlik ja eetiline hankimine; nõuab konkurentsivõimeliste ja vastupidavate väärtusahelate loomist ELis akude tootmiseks, taaskasutuseks ja ringlussevõtuks;

61.

väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle uue akude ja akujäätmete määruse kohta ning on seisukohal, et ELi uus akude õigusraamistik peaks hõlmama vähemalt järgmisi aspekte: kestlik, eetiline ja ohutu tooraine hankimine, ökodisain, sealhulgas meetmed ringlusse võetud materjalide sisalduse ja võimaluse korral ohtlike ja kahjulike ainete asendamise kohta, tõhusam prügi sorteerimine, korduskasutus, ümbertöötlemine, toodete uuendamine ja ringlussevõtt, sealhulgas kõrgemad ringlussevõtu eesmärgid, väärismaterjalide taaskasutamine, laiendatud tootjavastutus ja tarbijale antav teave; raamistikus tuleks käsitleda kogu olelusringi keskkonnamõju ning see peaks sisaldama konkreetseid sätteid akude liikuvuse ja energiasalvestuse kohta;

62.

tunneb muret ELi suure sõltuvuse pärast akude tootmiseks vajaliku tooraine impordist; on veendunud, et akude täiustatud ringlussevõtu kavad võiksid anda märkimisväärse osa ELis akude tootmiseks vajalikust toorainest;

63.

väljendab muret mineraalitööstuse sotsiaalmajandusliku mõju üle, eelkõige koobaltitööstuse puhul; nõuab, et komisjon hindaks jätkusuutliku õigusraamistiku võimalusi, et tagada materjalide eetiline hankimine ning võtta kasutusele kohustuslikud hoolsuskohustust käsitlevad õigusaktid, et tegeleda rahvusvahelises kontekstis kahjulike mõjudega keskkonnale ja inimõigustele;

64.

väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle vaadata läbi kasutuselt kõrvaldatud sõidukite direktiiv (34); palub komisjonil seda direktiivi uuendada, et see kajastaks ja järgiks täielikult ringmajanduse põhimõtteid, sealhulgas jäätmetekke minimeerimine tootekujundusetapis ning materjalide ajakohastatavus, modulaarsus, parandatavus, korduskasutatavus ja ringlussevõetavus väärtuse kõrgeimal tasemel, pidades seejuures esmatähtsaks korduskasutatavust; kutsub komisjoni üles töötama koos autotootjate ja laiendatud tootjavastutusskeemidega tõhusate korduskasutamise ahelate tagamise nimel; palub komisjonil parandada Euroopa andmebaasi kaudu aruandlust kasutuselt kõrvaldatud sõidukite kohta; palub komisjonil täpsustada, tugevdada ja järgida põhimõtet, et autode lammutamisele ja purustamisele peab alati eelnema auto osadeks võtmine ja osade korduskasutamine;

65.

rõhutab vajadust edendada veelgi programmi „Euroopa horisont“ raames ringlussevõtu protsesside ja tehnoloogiate alast teadus- ja innovatsioonitegevust, et suurendada akude ringmajandusalast potentsiaali; tunnistab VKEde rolli kogumis- ja ringlussevõtusektorites;

Oluliste toodete väärtusahelad: pakendamine

66.

kinnitab veel kord, et eesmärk on teha kõik pakendid 2030. aastaks majanduslikult elujõulisel viisil taaskasutatavaks või ringlussevõetavaks, ning kutsub komisjoni esitama viivitamata seadusandlikku ettepanekut, sealhulgas meetmeid ja eesmärke ülemääraste pakendijäätmete vähendamiseks, ning seadma pakendijäätmete direktiivis ambitsioonikaid põhinõudeid, et vähendada ülemäärast pakendamist, sh e-kaubanduses, tõsta pakendite ringlussevõetavust, vähendada pakendamise keerukust, suurendada ringlussevõetud materjali osakaalu, kaotada järk-järgult ohtlikud ja kahjulikud ained ning edendada korduskasutust; rõhutab, et toiduohutuse ja hügieenistandardite asjus ei tohi teha järeleandmisi; nõuab, et nimetatud meetmete eesmärk oleks parim võimalik keskkonnaalane tulemus kooskõlas jäätmehierarhiaga ja selleks, et saavutada väike ökoloogiline jalajälg;

67.

rõhutades pakendamise ülimalt olulist rolli tooteohutuse, eelkõige toiduohutuse ja hügieeni jaoks ning toidujäätmete vähendamiseks, palub tööstusel täiendada regulatiivseid meetmeid vabatahtlike meetmetega, et vältida tarbetuid pakendeid ja vähendada märkimisväärselt turule lastavate pakendite hulka, et töötada välja tõhusamaid, ringmajanduse põhimõtteid suuremal määral järgivaid ja kliimasõbralikumaid pakendilahendusi, näiteks ühtlustatud pakendiformaadid ning korduskasutatavad ja taastäidetavad pakendid, ning lihtsustada korduskasutatavate transpordipakendite kasutamist; julgustab selliseid algatusi nagu plastide ringlussevõtu liit ja Euroopa plastipakt;

68.

kordab, et kvaliteetne ringlussevõtt tekitab turul reaalse nõudluse ringlussevõetud materjalide järele ning on üks peamisi tegureid, mis aitab kogutud, sorteeritud ja ringlusse võetud pakendite koguhulka suurendada; nõuab moodsate ja tõhusate sorteerimisseadmete ja eraldustehnoloogiate kasutamist koos parema ökodisainiga pakenditega, sealhulgas vajadus kujundada pakendid ümber olelusringi tõhustatud kriteeriumite põhjal;

69.

palub komisjonil analüüsida erinevaid e-kaubanduses kasutatavaid pakendite tüüpe, et teha ülepakendamise vältimiseks kindlaks pakendite optimeerimise parimad tavad; palub komisjonil kinnitada oma toetust pakkematerjalide korduskasutamisele, et toimetada selles kohale mitu eset ja pakkuda alternatiivi ühekordsetele pakkematerjalidele;

70.

rõhutab, et hulgimüügil võib olla väga oluline roll pakendite vähendamisel, ning palub komisjonil ja liikmesriikidel sellist käitumist julgustada, tagades samas toiduohutuse ja hügieeni;

71.

rõhutab innovatsioonifondide ja -programmide keskset rolli materjalide kasutamise vähendamisel ja ringlussevõtu meetodite uuendamisel;

72.

võtab teadmiseks, et veebipõhine müük ja pakisaadetiste arv kasvab; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks meetmed tagamaks, et kõik veebimüüjad täidaksid olenemata nende asukohast põhinõudeid ning annaksid aru laiendatud tootjavastutuse süsteemidele ja panustaksid neisse rahaliselt nendes liikmesriikides, mille turule nad tooted viinud on;

73.

palub komisjonil toetada pakendijäätmete lahuskogumist ja sorteerimist, mis on sätestatud direktiivis (EL) 2018/852, ning tagada selle õigeaegne ülevõtmine liikmesriikide poolt; palub komisjonil hinnata võimalust vaadata läbi pakendimaterjalide identifitseerimissüsteem (otsus 97/129/EÜ (35)), et lihtsustada kodanike jaoks lahuskogumist pakendite ringlussevõetavuse alusel;

74.

palub komisjonil toetada ja uurida võimalusi ühilduvate riiklike tagatisrahasüsteemide loomiseks, et saavutada plastist joogipakendite nõutud kogumismäär 90 % ning astuda samm pakendite ühtse turu loomise suunas, eelkõige naaberliikmesriikide korral. Süsteemid oleks võimalik ühildada, kui pakenditel oleks seerianumbrid ning kui kasutada kodifitseeritud ühtseid märgistusi. Kui liikmesriigil puudub süsteem või kui plaanitakse süsteemi ümberkavandamist, tuleks liikmesriiki julgustada valima parimate tavade ja asjaomase teadusliku tõendusmaterjali põhjal sellist süsteemi, mis ühildub teiste liikmesriikide süsteemidega või on nendega sarnane;

Oluliste toodete väärtusahelad: plastid

75.

nõuab tungivalt, et komisjon rakendaks jätkuvalt Euroopa strateegiat plasti kohta ringmajanduses, eelkõige soodustades paremat kavandamist, ringmajanduse ärimudeleid ja uuenduslikke tooteid ning „toode kui teenus“ tüüpi lähenemisi, mis pakuvad säästvamaid tarbimismustreid;

76.

palub komisjonil tegeleda terviklikult plasti, sealhulgas mikroplastiga; nõuab tungivalt, et komisjon käivitaks üldise tahtlikult lisatud mikroplasti järkjärgulise käibelt kõrvaldamise ning vähendaks uute kohustuslike regulatiivsete meetmetega igasuguse mikroplasti tahtmatut vabanemist nende allikates, näiteks rehvid, tekstiilid, kunstmuru ja plastpelletite tootmine; rõhutab vajadust täiendada teaduslikke teadmisi mikroplastide ja nanoplastide kohta ning soodustada ohutumate alternatiivide ja mikroplastivabade toodetega konkurentsivõimelisemate turgude väljatöötamist; on samas seisukohal, et lühiajalised meetmed tuleb kiiresti võtta; rõhutab, et suurim mikroplasti reostuse allikas on makroplastide lagunemine keskkonnas, ning toetab seisukohta, et plasttoodetele tuleks nende tootmisetapis rakendada konkreetseid meetmeid, näiteks ökodisaini nõudeid, et vältida sekundaarse mikroplasti eraldumist keskkonda; palub komisjonil uurida nii makro- kui mikroplastide allikaid, jaotust, saatust ja mõju reovee puhastamise ja sademevee majandamise kontekstis; tuletab meelde, et 80 % mereprügist on pärit maismaalt, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid jõgedes ja jõesuudmetes asuvate mereprügi levialade asjus midagi ette;

77.

rõhutab, et kui ühekordselt kasutatavad tooted koormavad märkimisväärselt keskkonda ja ressursse, tuleks need asendada korduskasutatavate toodetega, kui olemas on korduskasutatavaid ja/või vastupidavaid alternatiive, mis on keskkonnasäästlikud ja ei kahjusta toiduhügieeni ega -ohutust; palub komisjonil sellega seoses kaaluda seadusandlikke meetmeid, sh ühekordselt kasutatavate plasttoodete direktiivi laiendamist nimetatud direktiivi läbivaatamise raames; palub komisjonil töötada korduskasutatavate pakendite ning ühekordsete pakendite, lauanõude ja söögiriistade kohta standardite väljatöötamise nimel;

78.

tunnistab, et biopõhisel, biolaguneval ja kompostitaval plastil võib olla ringmajanduses oma roll, kuid hoiatab, et biopõhine ja/või biolagunev plast üksi ei lahenda plastiga seotud keskkonnaprobleeme; rõhutab teadlikkuse tõstmise tähtsust biopõhise ja biolaguneva plasti nõuetekohase kasutamise vallas;

79.

julgustab esitama materjalide, toodete, disaini ja ringlussevõtu kohta selgeid ülemaailmseid standardeid;

80.

julgustab komisjoni ja liikmesriike looma kõigi väärtusahelas osalejate jaoks, kes tegelevad plasti tootmise, selle müümise, kasutamise ja kasutuselt kõrvaldamisega, järjepidevat ja läbipaistvat raamistikku ja aruandluskohustusi;

81.

julgustab komisjoni töötama välja laiendatud tootjavastutuse kavasid, kus tootjad pannakse vastutama plasttoodete kasutuselt kõrvaldamise eest;

Oluliste toodete väärtusahelad: tekstiil

82.

rõhutab, kui oluline on ELi uus terviklik strateegia tekstiiltoodete jaoks, et edendada ELi tekstiili- ja riidesektoris kestlikkust ja ringmajandust ning jälgitavust ja läbipaistvust, võtta arvesse väärtusahelate üleilmset olemust ning nn kiirmoe mõõdet; nõuab strateegia loomist, et esitada sidus poliitiliste vahendite kogum ja toetada uusi ärimudeleid, et tegeleda kogu väärtusahela jooksul kõigi keskkonnaalaste ja sotsiaalsete mõjudega ning et edendada tekstiili disaini, suurendamaks selle vastupidavust, korduskasutatavust ja mehhaanilist ringlussevõttu ning kvaliteetse kiu kasutamist, kombineerides selleks eelkõige omavahel ökodisaini tüübinõudeid, tootjavastutuse kavasid ja märgiste süsteeme;

83.

väljendab heameelt selle üle, et tekstiilitoodetele rakendatakse uut tootepoliitika raamistikku, ning rõhutab, et selles tuleb pidada esmatähtsaks jäätmetekke vältimist ja vastupidavust, korduskasutatavust ja parandatavust ning ohtlike ja kahjulike kemikaalidega võitlemist kooskõlas jäätmehierarhiaga; nõuab meetmete võtmist disaini ja tootmise etappides sünteetiliste mikrokiudude kao vältimiseks ning muude meetmete võtmist, näiteks ennetava kontrollitud ja mittesaastava tööstusliku eelpesu väljatöötamist ning standardite väljatöötamist, et varustada uued pesumasinad mikrokiufiltritega; nõuab, et tekstiilide kohta võetaks vastu konkreetsed kogu ELi hõlmavad jäätmeksoleku lakkamise kriteeriumid;

84.

nõuab, et tekstiilitoodetele uue tootepoliitika raamistiku rakendamine oleks sidus muude poliitikavahenditega, eelkõige tulevase ELi inimõiguste ja keskkonnaalase hoolsuskohustuse õigusaktide ettepanekuga, tagamaks, et kõigis tekstiili väärtusahela etappides tegeletakse töötajate õiguste, inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse küsimustega;

Oluliste toodete väärtusahelad: ehitus ja hooned

85.

palub komisjonil rakendada nn renoveerimislaine algatust nii, et see oleks ringmajanduse põhimõtetega täielikult kooskõlas ja võtaks arvesse sektori mitmekesisust; palub komisjonil kehtestada horisontaalsed ja tootepõhised nõudmised; rõhutab, et kui hoonete eluiga nende lammutamise asemel pikendada, on sellega võimalik vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja saada keskkonnaalast kasu; palub komisjonil kaaluda süsiniku jalajälje ja materjalide jalajälje vähendamise eesmärkide kehtestamist ELi hoonetele ning kestlikele hoonetele ehitustööde siduva raamistikuna taseme(te) raamistiku rakendamist; usub, et tuleb lisada minimaalsed õiguslikud nõuded hoonete keskkonnatoime kohta, et parandada hoonete ressursitõhusust ja energiatõhusust;

86.

tuletab meelde, et komisjonil lasub jäätmete raamdirektiivist tulenev kohustus kaaluda ELi õigusaktides ehitus- ja lammutusjäätmete ning nende eri materjalidest koostisosade kohta sätestatud materjalide taaskasutamise eesmärkide läbivaatamist, ning on seisukohal, et see peaks hõlmama väljakaevatud pinnast käsitlevat materjali taaskasutamise eesmärki; soovitab lisada ehitusrakendustesse korduskasutuse ja ringlussevõtu eesmärgid ning teiseste toorainete kasutamise, muutes need hõlpsamini jälgitavaks; palub komisjonil vaadata läbi ehitustoodete määruse ning väljendab heameelt teate üle, et 2021. aastal luuakse kestliku hoonestuse strateegia; on seisukohal, et digilahenduste kasutuselevõtt ehitusvaldkonnas, näiteks jäätmete jälgimine, võimaldaks hoonete paremat energiatõhusust ja ehitussektoris suuremal määral ringmajanduse põhimõtteid järgida;

87.

rõhutab, kui oluline on kehtestada kvaliteetsete hoonete jaoks poliitika, milles keskendutakse võimaluse korral olemasolevate hoonete renoveerimisele, ümberehitamisele ja jätkuvale kasutamisele, mitte uute hoonete ehitamisele;

88.

rõhutab, et kuna 2050. aasta tehiskeskkonnast on 90 % juba olemas, tuleks kehtestada renoveerimissektorile erinõuded, et saavutada 2050. aastaks täielikult modulaarsed, erinevateks kasutusteks sobivad ja positiivse energiabilansiga hooned, sh täielik renoveerimine, kohapealne tootmine ja korduskasutatavus;

Oluliste toodete väärtusahelad: toit, vesi ja toitained

89.

nõuab tungivalt, et komisjon teeks seadusandliku ettepaneku, et viia ellu eesmärk vähendada 2030. aastaks toidujäätmeid poole võrra kooskõlas strateegiaga „Talust taldrikule“ võetud kohustustega ning võttes aluseks liikmesriikide poolt jäätmete raamdirektiivi kohaselt esitatud andmed; kutsub komisjoni üles lisama toidukadu ja toidujäätmete ennetamist kogu toidu väärtusahelas asjakohasesse ELi poliitikasse, nagu on sätestatud strateegias „Talust taldrikule“, ning tuletab meelde, et nimetatud meetmed peaksid olema jäätmehierarhiaga kooskõlas; palub liikmesriikidel võtta kõikehõlmavad meetmed, et piirata oluliselt toidujäätmete teket ja julgustada toitu annetama;

90.

palub komisjonil võtta meetmed, et sulgeda põllumajanduslik toitainete ring, vähendada Euroopa sõltuvust loomasöödaks taimse valgu importimisest ning laiendada sünteetiliste väetiste asemel ringlussevõetud loomasõnniku ja muude orgaaniliste toitainete, näiteks komposti ja kääritussaaduste kasutamist, tagades samas tervise, keskkonna ja ökosüsteemide kõrgetasemelise kaitse;

91.

nõuab, et ringmajandus tugineks keskkonnahoidlikule õigusraamistikule, et hoida ära võimalikke mürgiseid tagajärgi veeökosüsteemidele; väljendab heameelt äsja vastuvõetud määruse üle, mis käsitleb vee taaskasutuse miinimumnõudeid, ning joogivee direktiivi (36) läbivaatamise üle ja nõuab nende täielikku rakendamist; palub komisjonil lõimida vee ja energia vaheline seos täielikult Euroopa poliitikasse ning tuletab meelde, et veevarude kvaliteet ja juurdepääs neile sõltuvad kontrolli tõhusast rakendamisest lähtekohas ja põhimõttest, et saastaja maksab; toetab reovee puhastamisel ja juhtimisel ringmajanduse lähenemist, et edendada linnareovee taaskasutamist; rõhutab, et reoveest on võimalik taastada ressursse alates bioplasti kaudu tselluloosi taastamisest kuni toitainete, energia ja vee taastamiseni, ning on võimalik jätkata võimalike taaskasutusvõimaluste analüüsimist, vähendades samas energia ja vee tarbimist; toetab asulareovee puhastamise direktiivi (37) kavandatud läbivaatamist; palub komisjonil hinnata võimalust võtta seadusandlikke meetmeid, et tegeleda hoonete veekasutuse tõhustamisega;

92.

rõhutab, et Euroopa Liidus kõigile veele juurdepääsu suurendamine võib märkimisväärselt ringmajandust edendada, sest inimesed sõltuvad vähem pakendatud veest; nõuab, et joogiveedirektiivis sätestatud veele juurdepääsu sätteid rakendataks täielikult;

93.

rõhutab kestlike biopõhiste toodete, sealhulgas biojäätmete parema taaskasutamise ning jääkide ja kõrvalsaaduste kasutamise olulist rolli üleminekul kliimaneutraalsele ringmajandusele;

94.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et jäätmete raamdirektiiviga kehtestatud biojäätmete lahuskogumise eesmärk oleks kvaliteetse komposti tootmine, et toetada mullaparandust ohutute kemikaalide ja muude toodetega, ning taastuvenergia tootmine, kui seda on võimalik teha ja see on keskkonnale kasulik;

95.

rõhutab säästva biomajanduse ja jätkusuutliku metsandussektori potentsiaali; rõhutab, kui oluline on ELi biomajanduse ja bioloogilise mitmekesisuse strateegiate rakendamine, et tõhustada ringmajandust, asendades fossiilsed materjalid taastuvate biopõhiste materjalidega seal, kus see on keskkonnale kasulik ja jätkusuutlik, sh bioloogilise mitmekesisuse jaoks, võttes arvesse järjest suurenevat nõudlust biomaterjalide järele;

Vähem jäätmeid, rohkem väärtust

96.

rõhutab, kui oluline on seada nii tootepoliitikas kui ka jäätmepoliitikas esikohale jäätmetekke vältimine kooskõlas ELi jäätmehierarhiaga; palub komisjonil teha 2024. aastaks kavandatud jäätmete raamdirektiivi ja prügiladirektiivi läbivaatamisel ettepaneku siduvate eesmärkide kohta jäätmete üldiseks vähendamiseks ja jäätmete vähendamiseks konkreetsetes jäätmevoogudes ja tooterühmades; palub samuti teha ettepaneku eesmärgi kohta, et peatada jäätmejääkide tekitamine; on seisukohal, et taaskasutamise ja ringlussevõtu eesmärkide täitmiseks valmistumine peaks toimuma eraldi, et taaskasutamise eesmärgiks valmistumisele saaks anda jäätmehierarhias ettenähtud prioriteedi;

97.

väljendab muret selle üle, et liikmesriikides ei rakendata ELi jäätme-eesmärke võrdselt; palub komisjonil tagada, et kõik liikmesriigid rakendaksid nii kehtivaid jäätme-eesmärke kui ka 2018. aasta jäätmepaketti, ning nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid võtaksid 2018. aasta õigusaktid viivitamatult ja täielikult üle;

98.

usub, et konkurentsivõimetud hinnad ja kvaliteetsete teiseste toorainete ja tooraineturgude puudus kuuluvad ringmajanduse peamiste tõkete hulka; palub komisjonil hinnata meetmeid, et muuta teisesed toorained konkurentsivõimelisemaks, toetades samas mittetoksilise keskkonna loomist;

99.

on seisukohal, et erasektor on tugev partner ringmajanduse lahenduste ja toodete vallas nõudluse ja klientide huvi tõstmiseks ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid toetaksid ettevõtteid, kelle ärimudel, teenused või tooted vähendavad jäätmete tekkimist ja ressursside tarbimist, ning kasutaksid nende teenuseid;

100.

toetab kindlalt ambitsiooni luua hästi toimiv ELi kvaliteetse mittetoksilise teisese tooraine turg, ilma et see piiraks jäätmete raamdirektiivi ja jäätmesaadetiste määruse sätete kohaldamist, ja rõhutab, et see nõuab ühiseid kvaliteedistandardeid; tuletab meelde, et liikmesriikidel on võimalik määratleda riiklikud kõrvalsaaduste ja jäätmestaatuse lõpetamise kriteeriumid, ning palub komisjonil teha ettepaneku jäätmestaatuse lõpetamise ühtlustatud Euroopa kriteeriumite kohta kõige olulisemate jäätmevoogude jaoks kooskõlas jäätmete raamdirektiiviga, et kõrvaldada turutõkked ja tagada kvaliteetsete materjalide taaskasutamine; mõistab hukka asjaolu, et komisjon ei ole määratlenud konkreetseid ELi kriteeriume paberi, rehvide ja tekstiilitoodete kohta, mida nõuti jäätmete raamdirektiivis;

101.

palub komisjonil panna tähele jäätmete riikidevahelise veo eeskirju ELi liikmesriikide vaheliseks sissenõudmiseks ning kaaluda nimetatud eeskirjade kohandamist, et muuta need selgemaks ja arusaadavamaks, kõrvaldada haldustõkked ja säilitada samas tõhus õiguslik kaitse inimtervisele ja keskkonnale, ning ühtlustada nimetatud eeskirjade kohaldamist ELi liikmesriikides, sh jäätmesaadetiste registreerimiseks ühtse ELi elektroonilise süsteemi loomise kaudu;

102.

toetab komisjoni käimasolevat tööd õlijäätmete nõuetekohaseks töötlemiseks; kutsub komisjoni üles esitama direktiivis 2008/98/EÜ (38) sätestatud kujul 2022. aastaks seadusandlikku ettepanekut, mis sisaldab lisameetmeid õlijäätmete regenereerimiseks, sh kvantitatiivsete eesmärkide kehtestamist;

103.

tuletab meelde, et liikmesriikidel on kohustus tagada, et hiljemalt 31. detsembril 2023 biojäätmed kas eraldatakse ja võetakse tekkekohal ringlusse või neid kogutakse eraldi ega segata muud liiki jäätmetega; nõuab komisjonilt ja liikmesriikidelt investeeringute suunamist orgaaniliste jäätmete kogumise ja kompostimise toetamisele;

104.

tuletab meelde ELi jäätme-eesmärke ning rõhutab, et EL ja liikmesriigid peavad tõhustama jäätmetekke vältimist ja korduskasutamiseks ettevalmistamist, suurendama kvaliteetset ringlussevõttu ja loobuma jäätmete prügilatesse ladestamisest, minimeerides jäätmete põletamist kooskõlas jäätmehierarhiaga; palub komisjonil määratleda kogu ELis ühtne lähenemisviis jääkolmejäätmete käitlemiseks, mida ei ole võimalik ringlusse võtta, et tagada nende optimaalne käitlemine ja vältida ELi tasandil jäätmepõletustehaste liigse tootmisvõimsuse loomist, mis võib põhjustada süsteemidesse klammerdumist ja pärssida ringmajanduse arengut; on seisukohal, et kui jäätmeid põletatakse, peaks see toimuma tipptasemel käitistes, kus jäätmetest toodetakse energiat ning millel on ELis kõrge energiatõhusus ja madalad heitkogused;

105.

rõhutab, et jäätmete lahuskogumine on eeldus kvaliteetsele ringlussevõtule ning väärtuslike materjalide ja toodete ringlusahelas hoidmisele; toetab komisjoni kavatsust teha ettepanek meetmete kohta, et edendada ja ühtlustada olemasolevaid lahuskogumise süsteeme, milles tuleks võtta arvesse liikmesriikide parimaid tavasid ning erinevaid piirkondlikke ja kohalikke tingimusi ning mis ei tohiks mõjuda kahjulikult hästi toimivatele olemasolevatele süsteemidele; palub komisjonil tagada jäätmete raamdirektiivis sätestatu nõuetekohane rakendamine;

106.

rõhutab vajadust töötada välja jäätmestrateegiad ja -poliitikad, mis põhinevad usaldusväärsetel teadusandmetel ja -metoodikatel ning millega muudetakse ELi statistika usaldusväärsemaks ja võrreldavamaks; palub seetõttu komisjonil jäätmete statistikat veelgi ühtlustada ning koguda andmeid ringlussevõetud materjalide ja jäätmete kohta kolmes osas: kogumine, ringlussevõturajatisse sisenemine ning ringlusse võetud materjalide tõhusa taaskasutamise osakaal;

107.

peab kahetsusväärseks, et prügiladirektiivis ei keskenduta ennetamisele, ning nõuab sellest tulenevalt direktiivi joondamist CEAPi üldpõhimõtetega ja seda, et lähteaasta kohta kehtestataks prügilate osakaalu eesmärgiks 10 % ja kg jäätmeid inimese kohta aastas, et vältida jäätmete suunamist prügilatest põletitesse;

108.

tuletab meelde, et tööstussümbioos on väga oluline, et saavutada ringmajandus omavahel ühendatud võrgustike kaudu, kus ühe sektori jäätmetest saab mõne muu sektori tooraine ning energia ja toorained saavad pidevalt ringelda ja kus ressursse kasutatakse võimalikult kaua produktiivselt; nõuab seetõttu suuremaid jõupingutusi, et kasvatada ELi tasandil tööstussümbioosi ning muuta tööstuse väärtusahel tõhusamaks ja konkurentsivõimelisemaks;

109.

rõhutab, et tööstussümbioosi arendamiseks peavad piirkonnad oma kohalikke ressursside voogusid paremini mõistma ja haldama ning et see peab tõukama neid rakendama uusi ruumilise planeerimise strateegiaid, tehes selleks koostööd tööstuste, sidusrühmade, kohalike omavalitsuse ja kodanikega; nõuab tungivalt, et liikmesriigid nõuaksid kohalikelt ja piirkondlikelt valitsustelt tööstussümbioosi võimaluste tuvastamist, kaardistades selleks põhjalikult majandustegevused ja tehes kohustuslikud ressursside voogude analüüsid;

110.

rõhutab, kui oluline on jäätmete raamdirektiivi artikli 8a lõike 1 kohaldamine, kus sätestatakse selgelt, et liikmesriikidel lasub kohustus tootjavastutusorganisatsioonide kohustused ja rollid täpselt kindlaks määrata;

111.

soovitab biojäätmete ringlussevõtul põhinevate kohalike väärtusahelate väljatöötamist taastuvenergia, näiteks biometaani tootmiseks, et luua tihedamad sidemed maa- ja linnakogukondade vahel, rakendades samal ajal täielikult jäätmehierarhiat;

112.

rõhutab, et piiriülestesse kohandamismehhanismides tuleb võtta arvesse toodete ringlust ja ressursimahukust;

Ringluse inimestele, piirkondadele ja linnadele toimivaks muutmine

113.

tunnistab piirkondlike omavalitsuste, kohalike omavalitsuste ja kogukondade ning VKEde olulist rolli ringmajanduses, jäätmekäitluses ja ringmajanduse tegevuskavas sisalduvate meetmete rakendamisel; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama ringmajanduse keskuste loomist ja koostööd kõikides Euroopa piirkondades, tööstusklastrites ja kohalikes kogukondades kavandatava „Uue Euroopa Bauhausi“ vaimus, pakkudes toetust ringmajanduse mudelite väljatöötamisele disaini ja jäätmekäitluse valdkonnas;

114.

toetab kavatsust ajakohastada ringmajanduse oskuste tegevuskava ja palub komisjonil kohandada nimetatud tegevuskava konkreetsetest töötajate vajadustest lähtuvalt, sh nõuded haridusele ja väljaõppele ning uued töökohad, mida on ringmajandusele üleminekuks vaja; palub komisjonil tagada, et ringmajanduse tegevuskava on seotud Euroopa sotsiaalõiguste samba ning soolise võrdõiguslikkuse strateegia rakendamisega, ning palub tagada õiglase ülemineku; rõhutab, et sotsiaalpartneritel on ringmajandusele üleminekul tööalaste ja sotsiaalsete aspektide seisukohast oluline roll;

115.

rõhutab, et tarbijatel on jäätmetekke vältimisel ja jäätmekäitluses väga oluline roll ning et kodanikke tuleb jäätmete lahuskogumisse rohkem kaasata; kordab, et liikmesriikide ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste jaoks on oluline tõsta teadlikkust kestliku tarbimise, sh taaskasutamisel, üürimisel ja jagamisel põhinevate tarbimismudelite vallas, ning selle asjus, kuidas vältida jäätmeteket ning jäätmeid tõhusalt sorteerida ja kõrvaldada;

116.

kutsub komisjoni üles tagama, et ringmajanduse põhimõtted sisalduksid kõikides tavades, ning kutsub komisjoni üles toetama liikmesriike teadmiste ja parimate tavade jagamisel seoses erinevate ringmajanduse alaste jõupingutustega ELi piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

117.

rõhutab valitsuste, kohalike omavalitsuste akadeemiliste ringkondade ja ettevõtete, sealhulgas nii tootjate kui ka ostjate vahelise koostöö tähtsust ringmajanduse meetmete stimuleerimiseks ja laiendamiseks; rõhutab, kui oluline on laiendada nimetatud koostööd muudele sidusrühmadele, näiteks sotsiaalsetele ettevõtetele, idufirmadele ja valitsusvälistele organisatsioonidele;

118.

märgib, et parandus- ja hooldustööde sektoril on väga suur töökohtade loomise potentsiaal ning et selle arengut tuleb toetada ja edendada, eriti kohalike, rohujuure tasandi ja kogukonna remondialgatuste, ühistute ja sotsiaalsete ettevõtete kaudu;

119.

rõhutab rolli, mis võib keskkonnaohutul süsiniku kogumisel, säilitamisel ja kasutamisel olla Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkide saavutamisel; toetab lõimitud poliitilist konteksti, et soodustada keskkonnale ohutute süsiniku kogumise, säilitamise ja kasutamise süsteemide kasutuselevõtmist, mis vähendavad kasvuhoonegaaside netoheitkoguseid, et muuta rasketööstus kliimaneutraalseks, kui otseseid heitevähenduse võimalusi pole (39); kinnitab uuesti, et ELi netonullheite strateegias tuleks seada esikohale heitkoguste otsene vähendamine ning meetmed ELi looduslike neeldajate ja reservuaaride säilitamiseks ja tugevdamiseks (40);

Jõupingutuste juhtimine ülemaailmsel tasandil

120.

toetab komisjoni püüet vaadata läbi jäätmesaadetiste määrus, et tagada ELi-siseses jäätmekaubanduses läbipaistvus ja jälgitavus, lõpetada kolmandatesse riikidesse selliste jäätmete eksportimine, mis kahjustavad keskkonda või inimeste tervist, ning tulla ebaseadusliku käitumisega tõhusamalt toime tagamaks, et kõiki jäätmeid käideldakse kooskõlas ringmajanduse põhimõtetega; toetab komisjoni lisaks Baseli plastjäätmete konventsiooni hiljutiste muudatuste rakendamisel ning järgides täielikult konventsioonist tulenevaid ELi kohustusi; palub komisjonil keskenduda samuti järgmistele aspektidele:

—	rahalised stiimulid kvaliteetsetele teisestele toorainetele tõelise ühtse turu loomiseks ja võrdsete tingimuste tagamiseks;

—	jäätmetöötlusvõimekuse ja jäätmekäitluse taristu edendamise menetluste hõlbustamine ELis;

—	elektroonilise andmete vahetuse süsteemi rakendamine, et jäätmevoogusid paremini jälgida;

—	jäätmesaadetiste direktiivi ja jäätmete määruse (41) muudatuste elluviimine;

121.

väljendab heameelt ringmajanduse ja ressursitõhususe ülemaailmse liidu üle, et kiirendada üleilmset üleminekut kliimaneutraalsele ressursitõhusale ringmajandusele, ning kutsub komisjoni üles juhtima jõupingutusi rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks loodusvarade haldamise kohta, et loodusvarade kasutamine jääks planeedi taluvuspiiridesse;

122.

toetab komisjoni jõupingutusi rahvusvahelisel tasandil, et saavutada üleilmne plastikokkulepe ning et edendada plasti alase ELi ringmajanduse lähenemisviisi üleilmset kasutuselevõttu; rõhutab, et tuleb tagada, et nii ELi kui ülemaailmsel tasandil võetud eri kohustusi on võimalik integreeritult ja läbipaistvalt jälgida; palub komisjonil ja liikmesriikidel haarata aktiivne juhtroll, et jätkata rahvusvaheliste lahenduste väljatöötamist plastist mereprügi ja mikroplasti vastu võitlemisel;

123.

rõhutab, kui oluline on nõuda, et ELi imporditud primaar- ja sekundaartoorained vastaksid ELi standarditega samaväärsetele inimõiguste, inimeste tervise ja keskkonnakaitse standarditele, sealhulgas komisjoni eelseisva seadusandliku ettepaneku kaudu, mis käsitleb äriühingute jätkusuutlikku juhtimist ja hoolsuskohustust, ning kui oluline on tagada ELi peamistes tarneahelates võrdsed võimalused; rõhutab, kui oluline on tagada liidu sise- ja välispoliitika sidusus seoses Euroopa rohelise kokkuleppe ja ringmajanduse tegevuskava eesmärkidega, sealhulgas liidu välissuhetes ja väliskaubanduslepetes;

124.

palub Euroopa tootjatel võtta kolmandates riikides toodete müümisel vastutus ning teeb ettepaneku, et tööstuse sidusrühmad võtaksid endale kohustuse laiendada oma tootjavastutust, korraldades või rahastades oma toodete lahuskogumise, kui need muutuvad kolmandates riikides jäätmeteks; palub tootjatel samuti tegeleda eksporditud toodete ja ELi turul müüdavate toodete kvaliteedialaste ebajärjepidevustega;

125.

toetab seda, et komisjon edendab mitmepoolseid läbirääkimisi ressursside jätkusuutliku kasutustaseme saavutamiseks ja planeedi taluvuspiiride austamiseks, sh teaduspõhiste ressursikasutuse eesmärkide uurimine;

126.

rõhutab tungivat vajadust rakendada 2030. aasta tegevuskava küsimustes, mis on seotud kemikaalide rahvusvahelise juhtimise ning nende põhjustatud tervise- ja keskkonnakahjude eest kaitsmisega; rõhutab eelkõige kemikaalide kasutamise rahvusvahelise strateegilise lähenemisviisi (SAICM) raames toimuva protsessi tähtsust, et teha 2021. aasta juulis Bonnis toimuval viiendal kemikaalide käitlemise rahvusvahelisel konverentsil (ICCM) otsus tugeva raamistiku kohta, mis käsitleb kemikaalide ja jäätmete ohutut käitlemist pärast 2020. aastat;

127.

nõuab tungivalt, et komisjon edendaks ressursitõhususe näitajate kasutamist rahvusvaheliste konventsioonide kaudu, et võimaldada võrreldavust tööstusharude ja eri riikide majanduse vahel ning tagada võrdsed tingimused, ning toetaks dialoogi ja koostööd kolmandate riikidega;

128.

võttes arvesse, et Maa ressursid on piiratud, tuleks luua rahvusvaheline ressursside jätkumise konventsioon, mille raames arutletaks ressursside kasutamise kättesaadavuse ja tagajärgede üle, lähtudes jätkusuutlikkuse ja võrdsuse kesksetest põhimõtetest;

129.

tuletab meelde, et lisaks meetmete võtmisele ELi kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks 2050. aastaks on vaja tegeleda süsinikujalajälje küsimusega ELi importtoodete nõudluses; kutsub komisjoni üles tegema kindlaks ja kaotama tõkked, mis piiravad või takistavad rohelist majanduskasvu, ökoinnovatsiooni ja väljastpoolt ELi pärinevate ringmajanduse toodete ja teenuste turulepääsu; kutsub komisjoni üles uurima teatavate toodete ja teenuste suhtes kohaldatavate tollitariifide ja mittetariifsete tõkete vähendamise võimalusi ja eeliseid, et ergutada ringmajanduse arengut, sealhulgas ELi üldiste tariifsete soodustuste kava käimasoleva läbivaatamise kontekstis; ergutab sellega seoses komisjoni lisama ringmajanduse mõõtme läbirääkimistesse keskkonnatoodete lepingu üle, mida tuleks tõhustada; kutsub komisjoni üles võtma arvesse ELi väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) erivajadusi, aitama VKEdel integreerida ringmajandus oma ärimudelisse, sealhulgas stiimulite abil, ning toetama neid ringtoodete ekspordi äristrateegiate rakendamisel, eelkõige päritolureeglite riskihindamisvahendi kasutuselevõtu kaudu, mida komisjon praegu kaalub; kutsub komisjoni üles võtma WTOs juhtrolli toodete käsitlemisel vastavalt nende süsinikusisaldusele, mis aitaks tagada võrdsed regulatiivsed tingimused;

130.

on seisukohal, et kaubanduslepingud peavad sisaldama õiguslikult kindlaid sätteid, et kaitsta ringmajandust käsitlevaid asjakohaseid ELi õigusakte kaubandustõkke kontseptsiooni eest;

131.

rõhutab, et strateegiline kaubanduspoliitika on oluline vahend ringmajandusele ning ELi ja ÜRO kestliku arengu tegevuskavale ülemineku edendamiseks kogu maailmas 2030. aastaks, ning toonitab seetõttu, kui tähtis on tagada kaubandus- ja investeerimislepingute kooskõla ringmajanduse poliitikaga;

132.

julgustab komisjoni alustama avatud ja läbipaistvat dialoogi ja koostööd ELi kaubanduspartneritega, et veelgi enam toetada ringmajanduse eesmärke; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama rahvusvahelistel foorumitel (UNCTAD, WTO, G20, G7) jõupingutusi ELi ringmajanduse tegevuskava elluviimiseks ja rahvusvaheliste partneritega ülemaailmsete võrdsete võimaluste tagamiseks, uurides võimalusi digitaalsete passide kasutuselevõtmiseks, et edendada toote sisu ja süsinikujalajälje ning ringlussevõetavusega seotud andmete kättesaadavust, võimaldada paremat ringlussevõttu, edendada laiendatud tootjavastutust ja jätkusuutlikke tarbijavalikuid; esitab sellega seoses ka ettepaneku, et komisjon teeks koostööd asjaomaste mitmepoolsete organisatsioonidega, et jõuda kokkuleppele rahvusvahelise märgise osas, mis on tarbijatele kergesti arusaadav, ja näitaks, kas toodet saab ringlusse võtta; rõhutab lisaks, et erilist tähelepanu tuleb pöörata sellele, kuidas vähem arenenud partnerriigid ringmajanduses osalevad ja sellest kasu saavad; kutsub komisjoni üles integreerima ringmajanduse põhimõtted eelkõige oma strateegiasse „Tervikliku Aafrika-strateegia loomine“; kutsub komisjoni üles kasutama kaubandusabi ning kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleerivat erikorda (GSP+) selleks, et aidata arenguriikidel võtta kasutusele ringmajanduse tavasid, sealhulgas tootestandardeid;

o o

133.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) https://ec.europa.eu/environment/pdf/chemicals/2020/10/Strategy.pdf

(2) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0201.

(3) ELT C 23, 21.1.2021, lk 116.

(4) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0078.

(5) ELT C 334, 19.9.2018, lk 60.

(6) ELT C 265, 11.8.2017, lk 65.

(7) ELT C 433, 23.12.2019, lk 146.

(8) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0198.

(9) ELT L 177, 5.6.2020, lk 32.

(10) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0201.

(11) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0005.

(12) ELT C 433, 23.12.2019, lk 136.

(13) ELT C 433, 23.12.2019, lk 146.

(14) ELT C 76, 9.3.2020, lk 192.

(15) ELT L 155, 12.6.2019, lk 1.

(16) ELT L 150, 14.6.2018, lk 109.

(17) ELT L 150, 14.6.2018, lk 141.

(18) ELT L 150, 14.6.2018, lk 100.

(19) ELT L 150, 14.6.2018, lk 93.

(20) ELT L 353, 31.12.2008, lk 1.

(21) https://www.resourcepanel.org/reports/global-resources-outlook

(22) https://resourcepanel.org/reports/resource-efficiency-and-climate-change

(23) https://science.sciencemag.org/content/369/6510/1455

(24) https://www.ellenmacarthurfoundation.org /assets/downloads/publications/EllenMacArthurFoundation_Growth-Within_July15.pdf

(25) Euroopa Keskkonnaamet, Keskkonnanäitajate aruanne 2014: Tootmis- ja tarbimissüsteemide keskkonnamõju Euroopas. Euroopa Keskkonnaamet, 2014.

(26) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/125/EÜ, 21. oktoober 2009, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks (ELT L 285, 31.10.2009, lk 10).

(27) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/29/EÜ, 11. mai 2005, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22),

(28) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2016/943, 8. juuni 2016, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset (ELT L 157, 15.6.2016, lk 1).

(29) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL, 25. oktoober 2011 , tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64).

(30) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/771, 20. mai 2019, kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta, millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/44/EÜ (EMPs kohaldatav tekst) (ELT L 136, 22.5.2019, lk 28).

(31) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/1020, 20. juuni 2019, turujärelevalve ja toodete vastavuse kohta ning millega muudetakse direktiivi 2004/42/EÜ ja määruseid (EÜ) nr 765/2008 ja (EL) nr 305/2011 (EMPs kohaldatav tekst) (ELT L 169, 25.6.2019, lk 1).

(32) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/53/EL, 16. aprill 2014 , raadioseadmete turul kättesaadavaks tegemist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/5/EÜ EMPs kohaldatav tekst ( ELT L 153, 22.5.2014, lk 62).

(33) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiiv 2010/30/EL energiamõjuga toodete energia- ja muude ressursside tarbimise näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses (ELT L 153, 18.6.2010, lk 1).

(34) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/53/EÜ, 18. september 2000, kasutuselt kõrvaldatud sõidukite kohta (EÜT L 269, 21.10.2000, lk 34).

(35) Komisjoni otsus 97/129/EÜ, 28. jaanuar 1997, millega kehtestatakse pakendimaterjalide identifitseerimissüsteem vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta (EÜT L 50, 20.2.1997, lk 28).

(36) Nõukogu direktiiv 98/83/EÜ, 3. november 1998, olmevee kvaliteedi kohta ( EÜT L 330, 5.12.1998, lk 32).

(37) Nõukogu direktiiv 91/271//EMÜ, 21. mai 1991, asulareovee puhastamise kohta ( EÜT L 135, 30.5.1991, lk 40).

(38) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/98/EÜ, 19. november 2008, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (ELT L 312, 22.11.2008, lk 3).

(39) Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2020. aasta resolutsioon Euroopa rohelise kokkuleppe kohta, punkt 33.

(40) Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta resolutsioon kliimamuutuste kohta – Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni kooskõlas Pariisi kokkuleppega, punkt 13.

(41) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1013/2006, 14. juuni 2006, jäätmesaadetiste kohta (ELT L 190, 12.7.2006, lk 1).

17.11.2021

Euroopa Liidu Teataja

C 465/30

P9_TA(2021)0041

Inimkaubandusevastase võitluse direktiivi rakendamine

Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) rakendamise kohta (2020/2029(INI))

(2021/C 465/04)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8, 79 ja 83,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 3, 5 ja 23,

—	võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK (1) (edaspidi „inimkaubandusevastase võitluse direktiiv“),

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni ja Euroopa Nõukogu soovitusi selles valdkonnas,

—	võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—

võttes arvesse rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni (Palermo konventsioon) ja selle protokolle, eriti naiste ja lastega kaubitsemise ning muu inimkaubanduse ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise protokolli (inimkaubandust käsitlev protokoll) ja maa-, mere- ja õhuteed pidi üle riigipiiri rändaja ebaseaduslikku toimetamist tõkestavat protokolli,

—	võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni ning selle fakultatiivprotokolli, milles käsitletakse laste müüki, lasteprostitutsiooni ja -pornograafiat, ja Euroopa Parlamendi 26. novembri 2019. aasta resolutsiooni laste õiguste kohta seoses ÜRO lapse õiguste konventsiooni 30. aastapäevaga (2),

—	võttes arvesse piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast ÜRO konventsiooni,

—	võttes arvesse ÜRO inimkaubanduse, eelkõige naiste ja lastega kaubitsemise eriraportööri tööd,

—	võttes arvesse ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW), eriti selle artiklit 6, mille alusel võideldakse igasuguse naistega kauplemise ja naiste prostitutsiooni ärakasutamise vastu,

—	võttes arvesse ÜRO inimkaubanduse ja kupeldamise keelustamise konventsiooni,

—

võttes arvesse neljandal naiste maailmakonverentsil 15. septembril 1995. aastal vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking+5“ (2000), „Peking+10“ (2005) ja „Peking+15“ (2010) ning „Peking+20“ läbivaatamiskonverentsil,

—	võttes arvesse ÜRO ühiskommentaare ELi direktiivi (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja selle vastast võitlust ning ohvrite kaitset) kohta, milles kutsutakse üles pakkuma inimkaubanduse ohvritele sootundlikku rahvusvahelist kaitset,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 1930. aasta sunniviisilise töö konventsiooni (nr 29), 1930. aasta sunniviisilise töö konventsiooni 2014. aasta protokolli, 1957. aasta sunniviisilise töö kaotamise konventsiooni (nr 105) ja sunniviisilise töö 2014. aasta täiendavate meetmete soovitust (nr 203), 1999. aasta lapsele sobimatu töö ja muu talle sobimatu tegevuse viivitamatu keelustamise konventsiooni (nr 182) ning 2011. aasta koduabiliste inimväärse töö konventsiooni (nr 189),

—	võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid,

—	võttes arvesse ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee 23. juuli 2015. aasta üldsoovitust nr 33 naiste juurdepääsu kohta õiguskaitsele,

—

võttes arvesse ÜRO resolutsiooni „Muudame maailma: kestliku arengu tegevuskava aastani 2030“, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 25. septembril 2015, eelkõige selle kestliku arengu 5. eesmärgi 2. punkti, mis käsitleb igasuguse naiste- ja tütarlastevastase vägivalla, sealhulgas inimkaubanduse ning seksuaalse ja muud liiki ärakasutamise kaotamist nii avalikus kui ka erasfääris,

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK (edaspidi „kuriteoohvrite õiguste direktiiv“) (3),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (4) (edaspidi „laste seksuaalse kuritarvitamise ja lasteporno vastase võitluse direktiiv“),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta direktiivi 2009/52/EÜ, millega sätestatakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele kohaldatavate karistuste ja meetmete miinimumnõuded (5),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (6),

—	võttes arvesse nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/81/EÜ elamisloa väljaandmise kohta pädevate asutustega koostööd tegevatele kolmandate riikide kodanikele, kes on inimkaubanduse ohvrid või kelle ebaseaduslikule sisserändele on kaasa aidatud (7) (edaspidi „elamislubade direktiiv“),

—

võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2002. aasta direktiivi 2002/90/EÜ, millega määratletakse kaasaaitamine ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja elamisele (8), ning nõukogu 28. novembri 2002. aasta raamotsust 2002/946/JSK, millega tugevdatakse karistusõiguslikku raamistikku, et tõkestada ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja elamisele kaasaaitamist (9),

—	võttes arvesse komisjoni 24. juuni 2020. aasta teatist „Ohvrite õigusi käsitlev ELi strateegia (2020–2025)“ (COM(2020)0258),

—	võttes arvesse komisjoni 19. juuni 2012. aasta teatist „Inimkaubanduse kaotamist käsitlev ELi strateegia aastateks 2012–2016“ (COM(2012)0286),

—	võttes arvesse komisjoni talituste 17. oktoobri 2014. aasta töödokumenti „Vahearuanne inimkaubanduse kaotamist käsitleva ELi strateegia rakendamise kohta“ (SWD(2014)0318) ja selle esimest (COM(2016)0267), teist (COM(2018)0777) ja kolmandat (COM(2020)0661) eduaruannet,

—

võttes arvesse komisjoni aruannet, milles hinnatakse, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) järgimiseks vajalikke meetmeid, vastavalt direktiivi artikli 23 lõikele 1 (COM(2016)0722),

—	võttes arvesse oma 23. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta ELi välis- ja julgeolekupoliitikas (10),

—	võttes arvesse oma 28. novembri 2019. aasta resolutsiooni ELi ühinemise kohta Istanbuli konventsiooniga ja muude meetmete kohta soolise vägivalla vastu võitlemiseks (11),

—	võttes arvesse oma 5. juuli 2016. aasta resolutsiooni inimkaubanduse vastase võitluse kohta ELi välissuhetes (12),

—	võttes arvesse oma 12. mai 2016. aasta resolutsiooni 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) rakendamise kohta soolisest aspektist (13),

—	võttes arvesse oma 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni seksuaalse ärakasutamise ja prostitutsiooni ning nende mõju kohta soolisele võrdõiguslikkusele (14),

—	võttes arvesse komisjoni 4. detsembri 2017. aasta teatist „Aruanne inimkaubanduse kaotamist käsitleva ELi strateegia järelmeetmete ning konkreetsete edasiste meetmete kohta“ (COM(2017)0728),

—	võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2020. aasta teatist „Võrdõiguslik liit: soolise võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025“ (COM(2020)0152),

—	võttes arvesse komisjoni 2020. aasta uuringut inimkaubanduse majandusliku, sotsiaalse ja inimhinna kohta, 2020. aasta uuringut liikmesriikide siseriiklike ja riikidevaheliste suunamismehhanismide toimimise läbivaatamise kohta ning 2016. aasta uuringut inimkaubanduse soolise mõõtme kohta,

—

võttes arvesse ELi asutuste ühisavaldust pühendumuse kohta teha koostööd inimkaubandusevastases tegevuses, millele on alla kirjutanud Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet (EASO), Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (FRA), Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Amet (Europol), Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Amet (Eurojust), Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Sihtasutus (Eurofound), Euroopa Liidu Õiguskaitsekoolituse Amet (CEPOL), Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskus (EMCDDA), Vabadusel, Turvalisusel ja Õigusel Rajaneva Ala Suuremahuliste IT-süsteemide Operatiivjuhtimise Euroopa Liidu Amet (eu-LISA), Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet (Frontex) ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE),

—	võttes arvesse Europoli 18. veebruari 2016. aasta aruannet inimkaubanduse olukorra kohta ELis,

—	võttes arvesse Europoli 18. oktoobri 2020. aasta aruannet „The challenges of countering human trafficking in the digital era“ (Digitaalajastul inimkaubandusega võitlemise väljakutsed),

—	võttes arvesse Europoli 2017. aasta raske ja organiseeritud kuritegevuse põhjustatud ohtude hinnangut (SOCTA),

—	võttes arvesse Europoli sisserändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastase Euroopa keskuse 15. mai 2020. aasta 4. aastaaruannet (2020),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 29. mai 2015. aasta aruannet „Severe labour exploitation: workers moving within or into the European Union“ (Tõsine tööalane ärakasutamine: töötajate liikumine ELis või ELi),

—	võttes arvesse Eurostati 17. oktoobri 2014. aasta aruannet „Inimkaubandus“,

—	võttes arvesse ÜRO rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise konventsiooni osaliste konverentsi resolutsiooni 9/1 konventsiooni ja selle protokollide rakendamise läbivaatamise mehhanismi loomise kohta,

—

võttes arvesse UNHCRi 7. aprilli 2006. aasta suuniseid rahvusvahelise kaitse kohta „The application of Article 1A(2) of the 1951 Convention and/or 1967 Protocol relating to the Status of Refugees to victims of trafficking and persons at risk of being trafficked“ (Pagulase määratlemist inimkaubanduse ohvri või inimkaubanduse ohus oleva isikuna käsitleva 1951. aasta konventsiooni artikli 1 jaotise A lõike 2 ja/või 1967. aasta protokolli kohaldamise kohta),

—	võttes arvesse ÜRO narkootikumide ja kuritegevuse büroo (UNODC) 2018. aasta ülemaailmset aruannet inimkaubanduse kohta;

—	võttes arvesse ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee 6. novembri 2020. aasta üldsoovitust nr 38 naiste ja tütarlastega kaubitsemise kohta ülemaailmse rände kontekstis,

—	võttes arvesse Euroopa rakendamishinnangut direktiivi 2011/36/EU rakendamisel tekkivate rände- ja soolise võrdõiguslikkuse probleemide kohta, mille parlamendi uuringuteenuste peadirektoraat avaldas 15. septembril 2020. aastal (15),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 54 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

—	võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ühisarutelusid vastavalt kodukorra artiklile 58,

—	võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A9-0011/2021),

A.	arvestades, et inimkaubanduse näol on tegemist inimväärikuse rikkumise ning inimese füüsilise ja psühholoogilise terviklikkuse lõhkumisega, mis meid iga päev ümbritseb ja on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 5 lõike 3 tähenduses põhiõiguste raske rikkumine;

arvestades, et inimkaubandus on tugevalt sooline nähtus, kusjuures aastatel 2017 ja 2018 olid kolmveerand (16) kõigist inimkaubanduse ohvritest ELis naissoost (naised ja tütarlapsed), kellega kaubitseti peamiselt seksuaalse ärakasutamise eesmärgil; arvestades, et seksuaalne ärakasutamine on olnud alates 2008. aastast ELis kõige teatatum inimkaubanduse põhjus;

C.	arvestades, et tuvastatud inimkaubanduse ohvrite arv on komisjoni viimasel uurimisperioodil (2017 ja 2018) eelneva perioodiga võrreldes tõusnud ja aina suureneb (17); arvestades, et tegelike ohvrite arv on ilmselt märkimisväärselt suurem kui andmed näitavad, sest paljud ohvrid jäävad tuvastamata;

D.	arvestades, et märkimisväärne hulk inimkaubanduse ohvritest on lapsed; arvestades, et 78 % kõigist inimkaubanduse lapsohvritest on tüdrukud ning 68 % inimkaubanduse täiskasvanud ohvritest on naised (18);

arvestades, et sooline ebavõrdsus, vaesus, sundränne, töötus, sotsiaalmajanduslike võimaluste puudumine, haridusele juurdepääsu puudumine, sooline vägivald, diskrimineerimine ja tõrjutus ning korruptsioon on mõned tegurid, mis muudavad inimesed, eriti naised ja lapsed, inimkaubanduse suhtes kaitsetuks; arvestades, et inimkaubanduse algpõhjustega pole endiselt suudetud edukalt tegeleda;

arvestades, et inimkaubanduse ohvreid tabavad sageli mitmekordsed ja üksteisega ristuvad diskrimineerimise ja vägivalla vormid, sealhulgas soo, vanuse, rassi, puude, etnilise kuuluvuse, kultuuri ja usu, samuti rahvusliku või sotsiaalse päritolu või muu staatuse tõttu, ning arvestades, et need diskrimineerimise vormid võivad ise inimkaubandust soodustada (19);

arvestades, et inimkaubanduse vorme on palju, kuid need kõik põhinevad ohvrite loomupärase kaitsetuse kuritarvitamisel ja on suunatud inimeste ärakasutamisele, ning arvestades, et inimkaubanduse ohvrid on seotud erineva seadusliku ja ebaseadusliku tegevusega, sealhulgas – kuid mitte ainult – põllumajanduse, toiduainete töötlemise, seksitööstuse, majapidamistööde, tootmise, hoolduse, puhastuse, tööga muudes tööstusharudes (eelkõige teenindussektoris), kerjamise, kuritegevuse, sundabielude, seksuaalse ärakasutamisega internetis ja väljaspool seda, ebaseadusliku adopteerimise ja inimorganitega kauplemisega; arvestades, et inimkaubanduse teistest vormidest, sealhulgas väga soopõhistest, nagu sundabielust ja kodusest sunnitööst räägitakse vähem ja antakse vähem teada;

H.	arvestades, et mõned viimased aastad on näidanud, et rändajatel ja varjupaigataotlejatel on eriti suur oht inimkaubanduse ohvriks langeda; arvestades, et nende hulgast on inimkaubitsejate võrgustikud eelkõige sihikule võtnud saatjata alaealised ja naised;

arvestades, et Europol on hoiatanud, et COVID-19 pandeemia mõju võib ohvrite arvu veelgi suurendada (20) ja vähendada tõenäosust, et õiguskaitseorganid avastavad inimkaubitsejad, ning et majanduslangus COVID-19 kriisi ajal võib samuti põhjustada ohtlikke tagajärgi inimkaubanduse valdkonnas (21); arvestades, et alates kriisi algusest on inimkaubanduse ohvrite olukord halvenenud ja tugiteenuste osutajatel on probleeme ohvrite abistamisega;

arvestades, et Europoli andmetel (22) on digitehnoloogia kasutamine laiendanud kurjategijate võimet kaubitseda inimestega eri liiki ekspluateerimise eesmärgil; arvestades, et inimkaubitsejad kasutavad uusi tehnoloogiaid igas seksuaalse ärakasutamise etapis alates ohvrite värbamisest ja reklaamimisest kuni nende väljapressimisega survestamise ning liikumise kontrollimiseni; arvestades, et need vahendid aitavad inimkaubitsejatel anonüümseks jääda ning tekitavad õiguskaitseasutustele tuvastamisel raskusi; arvestades, et veebipõhine suhtlus toob kurjategijate, ohvrite ja õiguskaitseasutuste jaoks kaasa nii riske kui ka võimalusi;

arvestades, et inimkaubandus on endiselt keeruline ja levinud kuritegu, mis mõjutab kõigi kestliku arengu eesmärkide saavutamise võimalust, eriti 5. eesmärgi (sooline võrdõiguslikkus), 8. eesmärgi (inimväärne töö ja majanduskasv), 16. eesmärgi (rahu, õiglus ja tugevad institutsioonid) ning 17. eesmärgi (üleilmsed partnerlussuhted) puhul;

arvestades, et kuigi inimkaubandus on eelkõige tõsine kuritegu indiviidide vastu, toob see kahju ka ühiskonnale, milleks on näiteks lisakulud avalikele teenustele, sealhulgas õiguskaitseasutustele, eriteenustele, tervishoiuteenustele ja sotsiaalkaitsele, saamata majandusväljund, elukvaliteedi vähenemise väärtus ning inimkaubanduse ennetamise alase tegevuse koordineerimine; arvestades, et ELi 28 liikmesriigi puhul moodustab inimkaubandusest tulenev kahjum hinnanguliselt 3 700 524 433 eurot (23);

arvestades, et inimkaubandus on keeruline riikidevaheline nähtus, millega saab tõhusalt võidelda vaid siis, kui ELi institutsioonid, liikmesriigid, kolmandad riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid teevad kooskõlastatult koostööd; arvestades, et rahvusvaheline koostöö on oluline inimkaubanduse kaotamiseks mitmesuguste olemasolevate sise- ja välispoliitikate, näiteks Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia ning inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2020–2024) koostoime ning sobivate teabekampaaniate abil asjaomastes riikides; arvestades, et inimkaubandust tuleks võtta kolmanda soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava alases seadusandlikus töös arvesse;

arvestades, et inimkaubanduse ohvrite tõhus tuvastamine on enamikus liikmesriikides jätkuvalt problemaatiline erinevatel põhjustel, näiteks ohvrite puudulik keeletundmine ja nende vastumeelsus politsei poole pöörduda või piiratud õiguskaitsevõime; arvestades, et lapsohvrite tuvastamise teeb sageli keerukamaks see, et nad ei mõista, et on ohvrid; arvestades, et liikmesriikidel on kohustus rakendada nõuetekohast hoolsust inimkaubanduse ärahoidmiseks, uurida inimkaubanduse juhtumeid ja karistada kurjategijaid, toetada ohvreid ja neid võimestada ning austada nende väärikust, ning tagada nende kaitse ja juurdepääs õiguskaitsevahenditele, ning arvestades, et selle tegemata jätmine kahjustab ohvrite võimalust inimõigusi ja põhivabadusi kasutada või muudab selle võimatuks;

arvestades, et inimkaubandusevastase võitluse direktiivis sätestatakse miinimumstandardid, mis on kohaldatavad kõikjal Euroopa Liidus inimkaubanduse ennetamisel ja selle vastu võitlemisel ning ohvrite kaitsmisel, ning määratletakse inimkaubanduse olemus; arvestades, et inimkaubandusevastase võitluse direktiivi täielik ja korrektne ülevõtmine siseriiklikku õigusesse, millele järgneb selle täielik rakendamine, ei ole ainult kohustuslik, vaid ka vajalik inimkaubandusega tegelemisel edusammude tegemiseks;

arvestades, et kõigi seirearuannete kohaselt on peaaegu kümme aastat pärast inimkaubandusevastase võitluse direktiivi vastuvõtmist endiselt takistusi selle täielikul rakendamisel liikmesriikide tasandil, mistõttu jääb enamik ohvreist tuvastamata ning kurjategijatele süüdistuse esitamise ja süüdimõistmise määr on madal; arvestades, et inimkaubandust käsitlevate riiklike seaduste ja poliitika ulatuvuses ja rakendamises esineb märkimisväärseid lünki, mida organiseeritud kuritegevuse rühmitused saavad aktiivselt ära kasutada ja mis jätavad suured inimrühmad ärakasutamise suhtes kaitsetumaks;

Q.	arvestades, et kuriteoohvrite õiguste direktiivi rakendamine ei ole olnud rahuldav, eelkõige selle puuduliku ja/või ebaõige ülevõtmise tõttu;

arvestades, et inimkaubandus on väga kasumlik organiseeritud kuritegevuse vorm ning on seega nõudluse- ja kasumipõhine; arvestades, et inimkaubandusevastase võitluse keskmes peab olema nõudluse vähendamine, sealhulgas naiste ja tütarlaste seksuaalse ärakasutamise järele; arvestades, et füüsiline, psühholoogiline ja seksuaalne vägivald on seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse ja naistevastase vägivalla koostisosad;

S.	arvestades, et Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine ELi poolt võiks täiendada ELi ja liikmesriikide jõupingutusi inimkaubanduse vastases võitluses;

arvestades, et mitmes ELi majandussektoris esineb tõsine tööalane ärakasutamine ning see mõjutab erinevaid piiriüleste töötajate rühmasid, sealhulgas nii ELi kui ka kolmandate riikide kodanikke; arvestades, et FRA soovituste (24) kohaselt tuleks selliste tavadega tegeleda muu hulgas töötingimuste sihipäraste kontrollide tervikliku süsteemi abil;

osutab asjaolule, et ELi tasandil on vaja koordineeritud, ühtlustatud ja ühtset raamistikku, mis põhineb tõhusamatel hindamis- ja järelmeetmete mehhanismidel, millega tagatakse inimkaubanduse ennetamise tugevdamine koos inimkaubanduse ohvrite toetamise, abistamise ja kaitsmisega ning mille eesmärk on inimkaubanduse täielik kaotamine, sealhulgas selliste õiguste kooskõlastatud rakendamisega, mis on antud ohvrite õiguste direktiivi, elamislubade direktiivi, seksuaalse kuritarvitamise ja lapsporno vastast võitlust käsitleva direktiivi ning piiriülese kuritegevuse vastase võitluse direktiiviga (25), kuna inimkaubandus on piiriülese mõõtmega kuritegevus ning seepärast ei saa sellega tegeleda üksnes riiklikul tasandil;

tunnustab komisjoni head tööd ELi inimkaubanduse vastaste meetmete koordineerimisel ning inimkaubanduse erinevaid aspekte, sealhulgas soolist mõõdet ja laste erilist kaitsetust käsitlevate teadmiste ja järelduste arendamisel; kutsub komisjoni üles tagama tehtava töö järjepidevuse, nimetades täiskohaga ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori, kellel on asjakohased teadmised ja selged volitused ning kes teeks koostööd liikmesriikide ja kodanikuühiskonna riiklike esindajate võrgustikuga, et tagada järjepidev koostöö;

rõhutab, kui tähtis on rahastada Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi (AMIF), Daphne programmi, Euroopa Sotsiaalfondi+ ja Sisejulgeolekufondi (ISF) programme, et neid jätkuvalt kasutada inimkaubanduse tõkestamise projektide puhul, samuti kasutada muid olemasolevaid vahendeid, sealhulgas selliseid ELi programme nagu kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programm, rahastamisvahendeid nagu naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahend ja ELi hädaolukorra usaldusfond Aafrika jaoks, ning algatusi nagu EMPACT, ELi ja ÜRO algatus „Spotlight“ ja algatus „Glo.Act“; tuletab meelde vajadust inimkaubanduse soolise mõõtmega seotud algatuste ja projektide järele ning nõuab ELi rahastatavate projektide poliitika põhjalikku läbivaatamist; kutsub liikmesriike üles tagama stabiilse rahastamise ja piisava personali, et tuvastada ja kaitsta ohvreid, ning väljendab muret ohvrite organisatsioonide piisava rahastamise puudumise pärast, eelkõige naistele toetust pakkuvate organisatsioonide puhul, kellel on suurte rahaliste kärbete tõttu raskusi ohvritele teenuste osutamise jätkamisega;

rõhutab, et järjepidevate, võrreldavate ja üksikasjalike andmete puudumine takistab jätkuvalt inimkaubanduse ulatuse ja suundumuste piisavat ja tõendipõhist hindamist; kutsub liikmesriike üles suurendama jõupingutusi ja rahastamist, et uurida, analüüsida ja koguda andmeid inimkaubanduse kõigi vormide kohta, ning parandama riiklike ja ELi tasandi andmeallikate vahelist koordineerimist, samuti koguma ajakohasemaid, tsentraliseeritud ja terviklikke andmeid, mis on jaotatud inimkaubanduse liigi, vanuse ja soo, rassilise ja etnilise päritolu järgi, ning mis hõlmavad riigisiseselt inimkaubanduse ohvriks langenud inimesi, kogudes statistilist teavet nõuetekohaselt õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele austades ning koostöös kõigi asjaomaste institutsioonide, kodanikuühiskonna, EIGE ja asjakohaste rahvusvaheliste organisatsioonidega; kutsub komisjoni üles ELi jaoks regulaarselt selliseid andmeid koostama ja avalikustama;

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid inimkaubanduse ja smugeldamise eristamise, mis vajab põhjalikumat analüüsi ning erinevat reageerimist seadusandluses ja poliitikas; rõhutab, et kui neid kindlalt ei eristata, siis ei õnnestu sageli ohvreid nõuetekohaselt tuvastada, tagada juurdepääsu kaitsemeetmetele ning vältida teistkordset ohvriks langemist;

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hindama digitehnoloogia, sotsiaalmeedia ja internetiteenuste kasutamist peamise vahendina inimkaubanduse ohvrite värbamisel ning võimestama õiguskaitseasutusi ja kodanikuühiskonna organisatsioone inimkaubanduse vastases võitluses, andes neile vajalikud tehnilised teadmised ja sihtotstarbelised vahendid, et reageerida uutest tehnoloogiatest tulenevatele probleemidele; kutsub lisaks neid üles võtma vastu kolmandate isikute vastutust käsitlevad õigusnormi tehnoloogiaettevõtete jaoks, kes majutavad ekspluateerivaid materjale, parandama õiguslikke vahendeid, mida kasutatakse kohtumenetlustes ja inimkaubitsejate vastutusele võtmisel, edendama teabevahetust ja koostööd asjaomaste ametiasutuste, internetiteenuse osutajate ja sotsiaalmeediaettevõtete vahel, edendama kogu ELis inimkaubandust käsitlevaid avalikke teavituskampaaniaid, austades samal ajal ohvrite õigust eraelu puutumatusele ja turvalisusele ning tagades nende põhiõigused ja andmekaitse, ning suurendama toetust riikidevaheliste eksperditeadmiste ja tehnoloogiapõhiste lahenduste loomisele, näiteks ohvrite värbamise blokeerimiseks;

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid seaksid koolidele, ülikoolidele, ettevõtetele ja teadusasutustele suunatud kampaaniates prioriteediks küberteadlikkuse ning tugineksid olemasolevatele eksperditeadmistele, nagu lastele parema interneti loomise portaal; toonitab, et teadlikkuse suurendamine seoses veebipõhise inimkaubandusega sotsiaalmeedias on hädavajalik, et takistada uute ohvrite sisenemist inimkaubanduse võrgustikku; kutsub komisjoni üles tegelema platvormidega aktiivselt ühiste suuniste ja tegevuskavade väljatöötamisel, mis hoiaksid ära veebipõhise inimkaubanduse ja seda tõkestaksid;

Ohvrite tuvastamine, kaitsmine, abistamine ja toetamine

rõhutab, et ohvrite varajane tuvastamine on endiselt üks peamine rakendamise kitsaskoht ja on samas üks olulisemaid tegureid, et ohvritel oleks võimalik kasutada oma õigusi; kutsub liikmesriike üles neid kaitsma, andma inimkaubanduse ohvrite väljaselgitamiseks protsessi igas etapis rohkem vastutust osalejatele, sealhulgas kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajatele, õiguskaitse-, immigratsiooni- ja varjupaigaametnikele, tööinspektoritele ning sotsiaal- ja tervishoiutöötajatele, samuti teistele asjaomastele spetsialistidele ja osalejatele; rõhutab vajadust lähenemisviisi järele, mis põhineb neljal peamisel strateegial, milleks on ennetamine, süüdistuse esitamine, ohvrite kaitse ja mitmetasandiline partnerlus; kutsub kõiki liikmesriike üles eraldama piisavad vahendid inimkaubanduse ohvrite tuvastamiseks, kaitsmiseks, abistamiseks ja toetamiseks kõigis etappides; rõhutab, et varajasel tuvastamisel tuleks arvesse võtta suure riskiga sektorite ja rühmade, näiteks naistest ja tütarlastest ohvrite eripära;

kutsub kõiki liikmesriike üles tõhusalt tagama ohvrite õigused, pakkudes võimalikult varakult õigusabi, k.a kättesaadav teave nende seaduspäraste õiguste kohta, kaitsma ja toetama neid sootundliku ja lapsekeskse lähenemisviisi abil, tagades samas vastastikuse täiendavuse ohvrite õigusi käsitleva direktiiviga; tuletab meelde, et inimkaubandusevastane direktiiv kohustab liikmesriike võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et pädevatel asutustel on õigus mitte esitada inimkaubanduse ohvritele süüdistusi ega määrata neile karistusi nende osalemise eest kuritegevuses, milleks nad on olnud sunnitud;

10.

peab kahetsusväärseks kaitsetute ohvrite sihtotstarbeliste kaitseprogrammide puudumist paljudes liikmesriikides; rõhutab, kui oluline on pakkuda meetmeid kaitsetus olukorras ohvrite erivajaduste rahuldamiseks ja spetsiaalseid suuniseid seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimunud inimkaubanduse ohvritele; toonitab vajadust tagada ohvritele tingimusteta ja individuaalne kaitse, abi ja toetus, võttes arvesse ka nende otseseid ülalpeetavaid, sealhulgas kohtumenetlustes, mis on seotud inimkaubitsejate või ärakasutajate vastu suunatud kriminaal-, tsiviil- või muude hagidega; nõuab, et kõigis liikmesriikides rakendataks soolisest ja ohvripõhisest lähenemisest lähtuvalt tõhusalt ohvrite õiguste direktiivi ja kõiki sellega seotud õigusakte; tuletab meelde, et inimkaubanduse ohvrite kaitsmiseks ja abistamiseks töötavaid inimesi ei tohiks sellega seotud töö eest kriminaliseerida;

11.

märgib, et inimkaubanduse ohvrid vajavad spetsialiseeritud teenuseid, sealhulgas ligipääsu turvalisele lühi- ja pikaajalisele peavarjule, tunnistajakaitse meetmetele, tervishoiule ja nõustamisele, suulise ja kirjaliku tõlke teenustele, õiguskaitsele, hüvitusele, juurdepääsu haridusele ja koolitusele, k.a elukohariigi keeleõpe, juurdepääsu tööturule ja tööle suunamisele, (taas)integreerumisele, ümberasumise abile ja individualiseeritud teenustele, mille puhul arvestatakse soolise perspektiiviga; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid inimkaubanduse ohvritele soopõhised, asjakohased ja sihipärased teenused;

12.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et selliste kaitsetus olukorras olevate ohvrite nagu naiste, laste, LGBTI-inimeste, puuetega inimeste ja rassilisse konteksti surutud rühmadesse kuuluvate inimeste erivajadused jäetakse sageli tähelepanuta, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid ohvritele nende vajadustele vastavad soopõhised teenused ja toetuse; kutsub liikmesriike üles tegelema eelkõige LGBTI-inimeste vajadustega, kuna nad on inimkaubanduse ees väga kaitsetud seksuaalsest sättumusest ja sooidentiteedist tuleneva erinevat tüüpi diskrimineerimise kumulatiivse mõju tõttu;

13.

osutab asjaolule, et komisjoni kolme eduaruande kohaselt on roma kogukonnad, eriti naised ja lapsed väga kaitsetud igat liiki inimkaubanduse ja ärakasutamise suhtes; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja erimeetmed, et võidelda inimkaubandusega riiklike romade integreerimise strateegiate aastateks 2020–2030 kaudu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koguma statistilisi andmeid inimkaubanduse ohvrite etnilise tausta kohta;

14.

on mures, et inimkaubanduse ohvreid ei teavitata sageli piisavalt nende õigustest või neile kättesaadavatest abi- ja toetusmeetmetest; toonitab, kui oluline on omada selget ja järjepidevat teavet ohvrite ja eesliini töötajate jaoks, kes võivad ohvritega kokku puutuda;

15.

rõhutab, et kuigi COVID-19 pandeemia täielik mõju ei ole veel mõõdetav, on siiski selge, et kriis mõjutab ebaproportsionaalselt rohkem inimkaubanduse kõige kaitsetumaid ohvreid, eelkõige naisi, lapsi ja ebakindlas olukorras olevaid inimesi, ning et see on sundinud paljusid varjupaiku teatatud nakkuste tõttu oma teenuseid sulgema või peatama, jättes inimkaubanduse ohvrid ilma eluasemest, tervishoiust ja õigusabist; rõhutab sellega seoses, et juurdepääs hooldus- ja sotsiaalteenustele tuleb tagada ilma diskrimineerimiseta; tuletab meelde, et inimkaubanduse algpõhjusi on pandeemia süvendanud, seades vähekaitstud elanikkonnarühmad suuremasse inimkaubanduse ohtu, suurendades inimkaubanduse ohvreid kujutavate reklaamide ja lapsi püüdvate seksuaalkiskjate arvu ning internetis seksuaalse ärakasutamise juhtumeid ja lapsporno nõudlust; kutsub liikmesriike üles võtma tõhusaid meetmeid kodanikuühiskonna organisatsioonide ja ELi ametite, näiteks Europoli toetusel, kes avaldas 2020. aasta märtsis aruande pealkirjaga „Pandemic profiteering: how criminals exploit the COVID-19 crisis“ (Pandeemiast kasu lõikamine: kuidas kurjategijad COVID-19 kriisi ära kasutavad); nõuab komisjonilt põhjalikumat analüüsi COVID-19 pandeemia mõjust inimkaubanduse võimalikele ohvritele ning inimkaubanduse struktuurist ja toimimisest üldiselt, et arendada inimkaubanduse kaotamiseks välja erimeetmed;

16.

toob esile vajaduse täielikult toimivate ja sidusate siseriiklike suunamismehhanismide järele, mida koordineeritakse riikidevaheliste suunamismehhanismidega ja rahastatakse spetsiaalsetest sihtotstarbelistest rahaeraldistest, et tulla toime eri osalejate koordineerimisega seotud probleemidega ja puudustega, mis vähendavad ohvrite usaldust, millel võib olla negatiivne mõju tõhusale suunamisele; rõhutab, et hea koostöö politsei ja valitsusväliste organisatsioonide vahel peaks täiendama täieõiguslikku siseriiklikku suunamismehhanismi, milles määratakse kindlaks kõigi asjakohaste osalejate (26) rollid ja vastutus, et tagada ohvrite põhiõiguste kaitse ja edendamine; julgustab liikmesriike looma riiklikke keskusi, mis on spetsialiseerunud inimkaubanduse ohvrite toetamisele ja vastuvõtmisele ning hõlbustama nende keskuste omavahelist, aga ka õiguskaitseasutuste ja asjaomaste ELi asutustega tehtavat otsest ja tõhusat piiriülest koostööd;

17.

kutsub komisjoni üles jälgima ja hindama ohvritele hüvitise maksmise olukorda liikmesriikides ja piiriüleselt juurdepääsu, jõustamise ja tegelike maksete aspektist ning esitama konkreetsed meetmed eesmärgiga tagada parem, kiirem ja tasuta õigusabi ja hüvitise kättesaadavus kõigis liikmesriikides, ilma muid kahjutasusid piiramata;

18.

tunneb heameelt rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ÜRO konventsiooni ja selle protokollide rakendamise läbivaatamise mehhanismi loomise üle 2018. aastal ning läbivaatamisprotsessi käivitamise üle 2020. aastal; kutsub komisjoni üles läbivaatamisprotsessis eeskuju andma; rõhutab, kui oluline on parandada arusaama inimkaubandusest kui keerukast ja arenevast kuritegevusliigist; kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone üles tagama, et inimkaubanduse analüüsimisel ja sellele reageerimisel jääb keskmesse inimõigustel põhinev lähenemisviis, ning tuletab meelde vajadust kaasata kodanikke ja kodanikuühiskonna organisatsioone; rõhutab Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide olulist rolli; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ühinema ÜRO inimkaubandusevastase rahvusvahelise kampaaniaga; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ratifitseeriksid kõik asjakohased rahvusvahelised vahendid, milles käsitletakse inimkaubandust, sealhulgas Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni;

Inimkaubandus kui soopõhine kuritegu ja võitlus seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse vastu

19.

rõhutab, et seksuaalne ärakasutamine on ELis alates 2008. aastast kõige valdavam inimkaubanduse vorm, millest on ka kõige rohkem teateid, kuna 60 % inimkaubanduse ohvritega kaubitsetakse seksuaalse ärakasutamise eesmärgil; märgib, et 92 % neist ohvritest on naised ja tütarlapsed ning et rohkem kui 70 % inimkaubitsejatest on mehed (27), mis näitab, kuidas seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse juured on soolises ebavõrdsuses;

20.

nõuab seetõttu tungivalt, et liikmesriigid võtaksid konkreetseid meetmeid, et astuda vastu soolisele vägivallale, naiste- ja alaealiste vastasele vägivallale, vägivalla ühiskondlikule aktsepteerimisele ja karistamatuse kultuurile ning struktuursele soolisele ebavõrdsusele ja soostereotüüpidele kui inimkaubanduse algpõhjustele, kasutades selleks eelkõige teadlikkuse suurendamise ja haridus- ja teavituskampaaniaid, millele lisatakse parimate tavade vahetamine, sealhulgas programmid ja koolituskursused meeste ja poiste kaasamiseks; soovitab, et komisjon tugevdaks ja arendaks ELi inimkaubandusevastaste õigusaktide rakendamise järelevalves soolist mõõdet, ning nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks selle jälgimist oma hinnangutes inimkaubandusevastase võitluse direktiivi järgimisele ja rakendamisele liikmesriikides;

21.

kutsub komisjoni üles uurima koostöös liikmesriikidega, kuidas nõudlus seksuaalteenuste järele põhjustab inimkaubandust, kuna Europol on teatanud, et on liikmesriike, kus prostitutsioon on seaduslik, mistõttu on inimkaubitsejatel palju lihtsam kasutada õiguskeskkonda oma ohvrite ärakasutamiseks (28); tuletab meelde, et Europol leidis, et mõnes ELi liikmesriigis, kus prostitutsioon on seaduslik, oli kahtlustatavatel võimalik kasutada lapsi kõrvuti täiskasvanud ohvritega (29); rõhutab, et inimkaubandust soodustavad inimkaubitsejate suured kasumid ja nõudlus, mis motiveerib kõiki ärakasutamise vorme; rõhutab, et seaduslike ettevõtete varjus ärakasutamine on inimkaubitsejate hulgas üpris levinud; tuletab meelde, et liikmesriikidel on juriidiline kohustus ära hoida ja vähendada nõudlust kõigi ärakasutamise vormide järele, mis peaks olema ennetustegevuse ja süüdistuste esitamise peamine eesmärk;

22.

kutsub komisjoni üles seadma prioriteediks seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse ennetamise, sealhulgas teadlikkuse suurendamise, haridus- ja teavituskampaaniate kaudu, meetmete ja programmide vastuvõtmise teel, mille sihiks on takistada ja vähendada nõudlust ja võib-olla võtta tulevikus vastu sihtotstarbelisi õigusakte, ning kutsub liikmesriike üles sätestama oma õigusaktides inimkaubanduse ohvrite teenuste teadliku kasutamise kuriteona, nagu soovitatakse inimkaubandusevastase võitluse direktiivi artiklis 18 ja komisjon soovitas uuesti 2018. aastal (30), ning nägema ette tõhusad, proportsionaalsed ja heidutavad karistused; nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid tihedat koostööd kodanikuühiskonna organisatsioonidega, kes tegelevad inimkaubanduse ohvritega;

23.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon koostöös kõigi asjaomaste osalejatega ja arendades digioskuseid, nende hulgas veebiturvet, keskenduksid seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse korduvatele ja esilekerkivatele mustritele, mille näiteks on laste ja naiste üha suurem ärakasutamine, kaasa arvatud peibutamine ja seksuaalne väljapressimine, ja samuti nn lover boy (romantilise suhte loomise) meetodi kasutamine kui kõige sagedasem ohvrite veebitehnoloogia abil ligimeelitamise ja sõnakuulelikuks muutmise viis; märgib, et tehnoloogia aina laialdasem kasutamine inimkaubandusega tegelevate kuritegelike võrgustike poolt on olulisel määral muutnud nende traditsioonilist tegutsemisviisi, eriti inimkaubandusprotsessi teatavates etappides;

24.

rõhutab, et kõigile ametnikele, kohtunikele, sidusrühmadele ja osalejatele, kes tegelevad inimkaubanduse juhtumite, nende uurimise ja võimalike ohvritega, on oluline pakkuda ja juurde luua sootundlikke ja laste vajadusi arvestavaid koolitusprogramme, et paremini varakult tuvastada isikud, kes võivad olla seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse ohvrid, ning julgustab liikmesriike võtma ohvrite toetamiseks meetmeid, nagu süsteemist väljumise programmid, psühholoogilised toetusmeetmed, inimväärse sotsiaalse ja ametialase taasintegreerimise võimalused, haridus ja juurdepääs laiaulatuslikele seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenustele, juurdepääs õigusemõistmisele ja seonduvatele õigustele, kaasates selleks kodanikuühiskonna, sotsiaalpartnerid ja erasektori; toonitab sellega seoses ka üldsusele mõeldud teadlikkuse suurendamise programmide tähtsust, et võimalikke ohvreid tuvastada ja kaitsta; rõhutab vajadust määrata koolituseks piisavad sihtotstarbelised rahalised vahendid ning nõuab seetõttu, et liikmesriigid eraldaksid piisavad vahendid;

25.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid pakuksid kõikehõlmavat vanusekohast ja arengutasemele kohandatud seksuaalharidust, mis on peamine meede igasuguse naiste- ja tütarlaste vastase vägivalla, sealhulgas inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise ennetamiseks ning mis sisaldaks nõusoleku- ja suhtekoolitust, et edendada kõigis suhetes austust ja võrdsust;

Tööalase ärakasutamise eesmärgil toimuv inimkaubandus

26.

avaldab tõsist kahetsust asjaolu üle, et mitu liikmesriiki ja kodanikuühiskonna organisatsiooni on teatanud tööalase ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse kasvust (31); mõistab hukka selle, et tööalase ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse ohvriteks langevad aina sagedamini ka lapsed, ning nõuab, et liikmesriikide tööinspektsioonid võtaksid viivitamatult meetmeid selliste juhtumite tuvastamiseks ja neile lõpu tegemiseks; lisaks kutsub Euroopa Tööjõuametit üles pidama ränga tööalase ärakasutamise probleemi esmatähtsaks ning toetama liikmesriike selles küsimuses suutlikkuse suurendamisel, et sihipäraste kontrollide kaudu paremini ränka tööalast ärakasutamist tuvastada ning selle eest sanktsioone määrata; rõhutab, et on oluline kaaluda tööalase ärakasutamise teema käsitlemist ohvritega tegelevate ametnike koolitusprogrammides, et parandada sunniviisilise töö eesmärgil toimuva inimkaubanduse ohvrite varajast tuvastamist; kutsub komisjoni üles uurima koostöös liikmesriikidega, kuidas nõudlus odava tööjõu järele põhjustab tööalase ärakasutamise eesmärgil toimuvat inimkaubandust; nõuab tungivalt, et liikmesriikide ametiasutused pingutaksid rohkem, et kaotada kõik mitteametliku ja reguleerimata töö vormid, tagades seeläbi kõigi töötajate õigused; rõhutab, et asjaomaste töötajate ebakindel tööalane staatus muudab nad sõltuvaks oma tööandjatest ja võimaldab inimkaubanduse toimepanijatel oma ohvreid ära kasutada;

Muud ärakasutamise vormid

27.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles keskenduma inimkaubanduse kõigi vormide korduvatele ja esilekerkivatele mustritele, sealhulgas tööalase ärakasutamise, kerjama sundimise, sund- ja näilike abielude ning sunniviisilise kuritegevuse eesmärgil toimuvale inimkaubandusele; rõhutab, et inimkaubandust soodustavad inimkaubitsejate suured kasumid ja nõudlus, mis on kõigi ärakasutamise vormide aluseks; märgib murega, et paljudes ELi liikmesriikides puuduvad asjakohased õigusaktid kõigi ärakasutamise vormide ohvrite jaoks; kutsub liikmesriike üles võtma ohvritele kaitse, abi ja toetuse andmisel arvesse inimkaubanduse kõiki vorme; märgib, et vaatamata hiljutistele teadetele kuritegelike võrgustike kohta, kes kaubitsevad inimestega üle ELi nende tööalase ja muud liiki ärakasutamise eesmärgil, puuduvad selliste ärakasutamise vormide ohvrite kohta sellegipoolest asjakohased andmed ja õigusaktid ning ärakasutamise ohvritel puudub juurdepääs tugiteenustele;

28.

märgib, et 18 % inimkaubanduse ohvritest moodustasid inimesed, kellega kaubitseti muu ärakasutamise eesmärgil (32), sealhulgas kerjama sundimine, sunniviisiline kuritegevus, imikutega äritsemine, elundite eemaldamine, ebaseaduslik lapsendamine, rahaline ärakasutamine pettuse teel ning asendusemaduse kaudu toimuv inimkaubandus; juhib tähelepanu sellele, et paljud kerjama sundimise ja sunniviisilise kuritegevuse ohvrid on pärit marginaliseeritud roma kogukondadest ning on sageli lapsed;

29.

toonitab, et ELi inimkaubandusevastases õigus- ja poliitilises raamistikus on ühendatud sise- ja välismõõde ning selles tunnistatakse, et inimkaubanduse kui ränga kuriteo ja inimõiguste raske rikkumise vastu võitlemiseks võetavad meetmed on ELi välistegevuse selge eesmärk; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama koostööd kolmandate riikidega, et võidelda inimkaubanduse kõigi vormide vastu ning suurendada võimalusi viia läbi ühisuurimisi ja esitada sihipäraseid süüdistusi;

Inimkaubandus varjupaigaküsimuste ja rände kontekstis

30.

rõhutab, et kuigi enamik ohvritest on ELi kodanikud, on kuritegelikud organisatsioonid väärkasutanud rändeteid, et tuua inimkaubanduse ohvreid liitu, kusjuures humanitaarkriisid suurendavad rändajate, pagulaste ja varjupaigataotlejate riski sattuda inimkaubitsejate meelevalda; juhib tähelepanu asjaolule, et viimastel aastatel on järsult suurenenud nende naiste ja tüdrukute arv, kes tuuakse seksuaalse ärakasutamise eesmärgil ELi Vahemere keskosa rändetee kaudu (33); kutsub liikmesriike ja ELi üles neid naisi ja tütarlapsi tuvastama ning sarnaseid juhtumeid tulevikus ära hoidma, kasutades sidusat ja koordineeritud õiguspõhist, sootundlikku ja lapsekeskset lähenemist inimkaubanduse ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks; tuletab meelde, et naised ja lapsed langevad rändeteel sageli seksuaalse kuritarvitamise ohvriks, vastutasuks kaitse ja põhiliste elatusvahendite eest; rõhutab, et kriteeriumid, mille alusel nendele naistele ja lastele antakse inimkaubanduse ohvri ametlik staatus, on sageli liiga jäigad ja seetõttu ei ole neil võimalik saada abi, mis on vajalik neile tekitatud kahju heastamiseks;

31.

kordab, et varjupaigataotlejad, pagulased ja rändajad ning eelkõige saatjata ja vanematest eraldatud alaealised on inimkaubanduse suhtes eriti kaitsetud, ja et erilist tähelepanu tuleks pöörata naiste, laste ja muude vähekaitstud rühmadega kaubitsemisele; rõhutab, et rändajad on kaitsetus olukorras ja ohus rändeprotsessi erinevates etappides nii enne rände algust, teel ELi, sihtkohas kui ka võimaliku tagasisaatmise puhul; märgib, et kohaliku keele piiratud oskus ja/või oma õiguste mittemõistmine, piiratud juurdepääs piisavatele elatusvõimalustele või kvaliteetsele haridusele ning liikumisvabaduse piirangud suurendavad veelgi nende isikute riski langeda inimkaubanduse ohvriks;

32.

rõhutab, et rahvusvahelise kaitse menetlustes registreeritud inimkaubanduse ohvrite arv on väga väike; kutsub liikmesriike üles andma ELi saabuvatele inimestele rohkem teavet, ka kirjalike ja suuliste tõlgetena, nende õiguste kohta ja ELi õigusaktide alusel kohaldatavate menetluste kohta, sealhulgas võimaluste kohta saada abi inimkaubanduse ja ärakasutamise ennetamisega tegelevatelt juristidelt ja kultuurivahendajatelt;

33.

juhib tähelepanu sellele, et inimkaubanduse ohvriteks tunnistatud rahvusvahelise kaitse taotlejad mõnes liikmesriigis võivad olla otsustanud menetlust vahetada ja taotleda elamisluba elamislubade direktiivi alusel või võivad olla selleks sunnitud (34); kutsub liikmesriike üles tagama inimkaubandusevastase võitluse ja varjupaigamenetluste seotuse ja omavahelise täiendavuse;

34.

kutsub liikmesriike üles tagama Dublini III määruse, inimkaubandusevastase võitluse direktiivi ja elamislubade direktiivi sätete ühtse kohaldamise, et vältida mõnes liikmesriigis rakendatavat tava viia inimkaubanduse ohvrid üle riiki, kus neid esmasel saabumisel ära kasutati, jättes nad seeläbi suuremasse ohtu langeda uuesti inimkaubanduse ohvriks ja saada uus trauma;

35.

kutsub liikmesriike üles rohkem pingutama, et varakult tuvastada potentsiaalsed ohvrid, eriti rändevoogudes ja esmase vastuvõtu punktides, ning võtma vastu kaitse- ja ennetusmeetmed; rõhutab, et tuvastatud potentsiaalsetele ohvritele tuleks tagada kaitse ja pääs turvalisse kohta, kus neile saaks anda teavet ja pakkuda õigusabi; kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid tagamaks, et kõigil ohvritel, sealhulgas rändajatest ohvritel, oleks juurdepääs õigusemõistmisele, sõltumata nende riigis viibimise või elamise staatusest;

36.

kutsub liikmesriike üles eraldama piisavad vahendid ja spetsiaalsed rajatised tegelikele ja eeldatavatele inimkaubanduse ohvritele, sealhulgas naistele, saatjata ja vanematest eraldatud alaealistele, ning tagama varjupaikades piisava arvu kohti; kutsub liikmesriike üles tagama sooküsimustes koolitatud personali olemasolu vastuvõtukohtades ning pakkuma ohvritega tegelevatele kodanikuühiskonna organisatsioonidele piisavat tuge ja rahastamist;

37.

kutsub liikmesriike üles tagama inimkaubanduse ohvritele õigus perekonnaelule ja kaaluma ohvritele antava rahvusvahelise kaitse võimalikku laiendamist nende pereliikmetele; kutsub liikmesriike üles kiirendama perekonna taasühinemise menetlusi ohvrite nende pereliikmetega, keda ähvardab päritoluriigis oht;

38.

osutab vajadusele luua riiklikud mehhanismid andmete kogumiseks rahvusvahelise kaitse menetluses osalevate inimkaubanduse ohvrite kohta, et tuvastatud juhtumite puhul oleks võimalik tagada järelmeetmed;

39.

on mures, et taastumis- ja järelemõtlemisaeg on seotud sellega, kui palju teeb ohver uurimise ajal koostööd ning et selle aja määravad õiguskaitseasutused; taunib asjaolu, et mõnes liikmesriigis (35) ei anta seda aega ei inimkaubanduse ohvritele, kes on ELi ja/või EMP kodanikud, ega varjupaigataotlejatele; kutsub komisjoni üles jälgima olemasolevate õiguslike lahenduste rakendamist liikmesriikide tasandil, eelkõige taastumis- ja järelemõtlemisaja andmist;

40.

juhib tähelepanu sellele, et Europoli andmetel tegelevad rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimkaubandusega sageli samad kuritegelikud organisatsioonid (36) ning uurimised näitavad, et inimkaubitsejad võtavad aina sagedamini sihikule ELis viibivad rändajad ja varjupaigataotlejad nende ärakasutamise eesmärgil (37); rõhutab, kui tähtis on kolmandate riikidega inimsmugeldamise vastast koostööd tehes ennetada inimkaubandust ja võidelda selle vastu, olgu tegu päritolu- või transiidiriikidega, ning kaitsta ohvreid, tagades igakülgsed toetus-, taasintegreerimis- ja rehabilitatsiooniprogrammid;

41.

tuletab liikmesriikidele meelde, et varjupaigataotlejatele mõeldud turvalise ja seadusliku rände viiside puudumine suurendab nende kaitsetust inimkaubanduse suhtes, sest neid võidakse ära kasutada nii rändeteekonna jooksul kui ka saabumisel; kutsub liikmesriike üles pakkuma rohkem turvalisi seadusliku rände kanaleid, nagu humanitaarviisad, et vältida vähekaitstud isikute ärakasutamist;

42.

märgib, et dokumentide puudumine või sõltuvusseisund suurendab ohvristamise tõenäosust ja vähendab võimalust, et ohvrid otsivad abi või teatavad kuritarvitamisest, kuna nad kardavad sisserändega seotud tagajärgi, ning nii satuvad nad ärakasutamise ja kuritarvitamise ohtu; märgib, et inimkaubandust käsitlevate riiklike seaduste ja poliitika hõlmavuse ja rakendamise märkimisväärsed lüngad annavad kurjategijatele lisavõimaluse kasutada ära seadusliku aluseta riigis viibivaid ohvreid, muutes arvukad inimrühmad ärakasutamise suhtes kaitsetumaks; kutsub liikmesriike üles lahutama rändega seotud sunnimeetmed õiguskaitsealastest tegevustest; rõhutab, et vähekaitstud isikute jaoks tuleks luua turvaline teavitamise ja tõhus kaebuste esitamise mehhanism;

Lastega kaubitsemine

43.

märgib, et peaaegu veerand kõigist ohvritest ELis on lapsed, kusjuures valdav enamus lapsohvritest ELis on tütarlapsed (78 %); juhib tähelepanu sellele, et peaaegu 75 % kõigist lapsohvritest ELis olid ELi kodanikud; on eriti mures vägivalla, väärkohtlemise ja ärakasutamise pärast, millega lapsohvrid ELis kokku puutuvad, eelkõige seksuaalse ärakasutamise eesmärgil inimkaubanduse ohvriks langenud lapsed (38);

44.

tuletab meelde liikmesriikide kohustust pöörata erilist tähelepanu inimkaubanduse lapsohvritele, pidades kõigis toimingutes esmatähtsaks lapse parimaid huve; rõhutab kaubitsemise ohvriks langenud lastele tekitatud füüsilist ja psühholoogilist kahju ning nende suuremat kaitsetust ärakasutamise suhtes; kutsub liikmesriike üles tagama tugevad lastekaitsemeetmed, lapseealisuse eeldamise ja lapse vanuse hindamise, kaitse enne kriminaalmenetlust ja selle ajal, juurdepääsu tingimusteta abile, hüvitise, karistamata jätmise ning abi ja toe lapsohvri pereliikmele, samuti ennetuse;

45.

kutsub liikmesriike üles keskenduma lapsohvrite tuvastamisele ja aitama neil kasutada nende õigusi; rõhutab vajadust määrata lapsohvritele, kaasa arvatud saatjata lapsohvritele viivitamata hästi koolitatud ja korralikku toetust saavad eestkostjad, sealhulgas erakorralise meetmena ajutised eestkostjad, ja rõhutab lapsesõbraliku õigusemõistmise ja eriteenuste tähtsust; nõuab lisaks, et liikmesriigid võtaksid meetmeid, et tagada inimkaubanduse lapsohvritega tegelevatele isikutele piisav ja asjakohane koolitus, eelkõige õiguslik ja psühholoogiline väljaõpe, ning suurendada teadlikkuse suurendamise kampaaniate kaudu eeskostjate arvu;

46.

kutsub liikmesriike üles tagama, et viisataotluse menetlemise käigus alaealise biomeetriliste andmete kogumisel pööravad konsulaartöötajad täit tähelepanu alaealise isikusamasuse kontrollile ja seosele tema suhtes vanemlikke õigusi omava(te) või seadusliku eestkostja kohustusi täitva(te) isiku(te)ga; kutsub üles nii komisjoni – kes peaks selleks tegema tiheda koostööd Europoli ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega – kui ka liikmesriike pakkuma riiklikele, kohalikele ja piirkondlikele ametiasutustele sihipärast ja tõhusat haridust ja koolitust, samuti teavet inimkaubitsejate kasutatavate meetodite kohta, et ennetada lastega kaubitsemist;

47.

kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama laste seksuaalse kuritarvitamise ja lasteporno vastase võitluse direktiivi, ning tõhustama politsei- ja õigusalast koostööd seksuaalse ärakasutamise tõkestamiseks ja selle vastu võitlemiseks ELi tasandil; nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid koostööd kodanikuühiskonna organisatsioonidega ja ELi ametitega, eelkõige Europoli ja Eurojustiga, et parandada teabevahetust ja toetada piiriüleseid uurimisi;

48.

märgib suure murega laste seksuaalse kuritarvitamise levikut ning lastega kaubitsemise ja laste seksuaalse ärakasutamise mustrit ja normaliseerimist ning nõuab veebiplatvormidelt asjakohast reageerimist, et vältida laste kuritarvitamist kujutavate materjalide kättesaadavaks muutumist;

49.

märgib, et võimalike ohvrite värbamiseks ja ligimeelitamiseks kasutatakse selliseid vahendeid nagu internet ja sotsiaalmeedia; nõuab, et internetiplatvormid pööraksid erilist tähelepanu sobivate töövahendite väljatöötamisele; nõuab, et uues digiteenuste õigusaktis käsitletaks kübervägivalla vastaste meetodite sellist kasutamist; kutsub liikmesriike üles töötama välja veebipõhise seksuaalse ärakasutamise ja väärkohtlemise ohvriks langenud laste tuvastamise, varajase toetamise ja abistamise mudeli, samuti teadlikkuse suurendamise programmid ja rikkumistest teatamise mehhanismid, mis oleksid ka lastele kergesti kasutatavad; julgustab komisjoni ja liikmesriike võtma täiendavaid meetmeid selliste veebipõhiste kuritegude vastu võitlemisel ning tugevdama ennetavaid meetmeid; kordab seetõttu vajadust parandada õiguskaitse- ja lastekaitseasutuste vahelist piiriülest koostööd ja suhtlust, ning töötada välja kord saatjata alaealise pereliikmete kiireks leidmiseks ja lastele alternatiivse hoolduse korraldamiseks;

50.

juhib tähelepanu sellele, et lapsohvrid vajavad konkreetset tuge, mille andmisel tuleb arvestada nende parimate huvide ja iga alaealise ohvri konkreetse kaitsetusega; julgustab liikmesriike tagama, et lapsohvritega kokkupuutuvad spetsialistid, nagu õiguskaitsjad, piirivalvurid, ametnikud, kohtusüsteem ning sotsiaal- ja tervishoiutöötajad (sealhulgas lastehooldusasutused), oleksid piisavalt koolitatud inimkaubanduse lapsohvrite tuvastamiseks, toetamiseks ja nende edasi suunamiseks; märgib, et kõigi inimkaubanduse lapsohvrite küsitlemisse ei ole pidevalt kaasatud õiguskaitseasutuste eriüksusi, kes on saanud koolitust laste tunnistuste audiovisuaalse salvestamise alal; nõuab tungivalt, et liikmesriigid muudaksid selle üldiseks tavaks ja annaksid õiguskaitseametnikele sedalaadi lapsesõbraliku küsitlemise alast koolitust; soovitab liikmesriikidel välja töötada tugeva ahela, kus oleksid tihedad seosed inimkaubanduse ohvritele pakutava spetsiifilise toetuse (nt keskused, mis on spetsialiseerunud inimkaubanduse ohvrite toetamisele ja vastuvõtmisele) ja tavaliste noorsoo hoolekande teenuse moodulite vahel, mis samas vastaks iga alaealise inimkaubanduse ohvri konkreetsetele vajadustele;

51.

märgib, et roma lapsed on ärakasutamise ja inimkaubanduse suhtes eriti kaitsetud ning neil on suur oht langeda seksuaalse ja tööalase ärakasutamise ning kerjamisele sundimise ohvriks;

52.

tunneb heameelt komisjoni otsuse üle lisada 24. juuli 2020. aasta ELi strateegiasse (mis käsitleb tulemuslikumat võitlust laste seksuaalse väärkohtlemise vastu) eesmärk asutada Euroopa keskus, mis tegeleks laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamise ja selle vastu võitlemisega, mida nõuti ka Euroopa Parlamendi 26. novembri 2019. aasta resolutsioonis lapse õiguste kohta, ning mis oleks nurgakivi koordineeritud ja paljusid sidusrühmi hõlmavale Euroopa lähenemisviisile laste väärkohtlemise ennetamisel ja selle vastu võitlemisel ning ohvrite abistamisel;

53.

märgib, et lapsrändajatel, eelkõige saatjata ja vanematest eraldatud alaealistel on jätkuvalt suur oht langeda vägivalla, inimkaubanduse ja ärakasutamise ohvriks ELi suunduvatel ja ELi sisestel rändeteedel; märgib, et tütarlapsi ohustab seksuaalne ärakasutamine ja sooline vägivald kogu rändetee ulatuses; nõuab, et liikmesriigid pakuksid inimkaubanduse saatjata lapsohvritele abi, toetust ja kaitsemeetmeid, mis vastaks nende erivajadustele, määraksid neile saabumisel eestkostja ning tagaksid neile nõuetekohased ja kohandatud elutingimused; tuletab meelde, et sellised meetmed peaksid arvesse võtma saatjata lapse parimaid huvisid nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis; mõistab hukka asjaolu, et mõned liikmesriigid on kasutanud saatjata alaealiste kaitse vahendina kinnipidamist, sealhulgas politseikambris; tuletab meelde, et liikmesriigid peaksid uurima alternatiive kinnipidamisele, eelkõige siis, kui on tegemist lastega; tuletab meelde, et kinnipidamine ei ole lapse parimates huvides ning et liikmesriikidel on vaja pakkuda vabadusekaotuseta ja lapsesõbralikku majutust;

54.

märgib, et inimkaubitsejad valivad potentsiaalsed ohvrid välja ja korraldavad nende edasisaatmise väärkasutamise kohta sageli just vastuvõtukeskustes, ning et liikmesriikide asjaomased ametiasutused ja muud pädevad osalejad peavad olema eriti valvsad ning neid keskusi jälgima ja kaitsma, pöörates erilist tähelepanu vähimkaitstud rühmadele, nagu lapsed, samal ajal tugevdama nende kaitset, andma neile teavet ja avardama nende võimalusi, ning suurendama teadlikkust koolides, noortekeskustes ja noorteliikumistes; rõhutab, et saatjata lapsrändajate kadumise korral on nende leidmiseks ja kaitsmiseks vaja kooskõlastatud Euroopa lähenemisviisi;

Kriminaalkohtusüsteemide tõhusus ja ohvrite poolt osutatavate teenuste kasutamise kriminaliseerimine

55.

juhib tähelepanu, et süüdistusi on esitatud ja süüdimõistvaid kohtuotsuseid on langetatud vähe; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid meetmeid, et parandada ja kiirendada inimkaubanduse juhtumite uurimist, tugevdades politsei jõupingutusi nii riiklikul kui ka riikidevahelisel tasandil, ning et kriminaalkaristusi inimkaubanduse eest tuleb karmistada; rõhutab, et praegused riigisisesed karistused ja nende täitmise viisid on liikmesriigiti endiselt väga erinevad; rõhutab vajadust pöörata erilist tähelepanu alaesitletud ja uurimata sektoritele, eelkõige hooajalisele ja ajutisele tööjõule madala kvalifikatsiooniga ja madala sissetulekuga sektorites, näiteks tööjõu ekspluateerimisele põllumajandussektoris; kutsub liikmesriike üles võitlema karistamatuse vastu asjaomaste ELi ametite kooskõlastatud lähenemisviisiga ja koostöös liikmesriikide, ELi institutsioonide, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja teiste partneritega, suurendades seeläbi uurimiste ja süüdistuste esitamise tõhusust, sealhulgas kasutades tõhusalt olemasolevaid platvorme, mida haldavad sellised ametid nagu Europol ja Eurojust; palub seetõttu pädevaid asutusi, kes vastutavad raskete kuritegude, sealhulgas inimkaubanduse ennetamise, avastamise, uurimise või nende eest vastutusele võtmise eest kasutama kooskõlas asjakohaste õigusaktide sätetega nende toetamiseks suuremahulisi IT-süsteeme, sealhulgas Schengeni infosüsteemi (SIS II);

56.

juhib tähelepanu sellele, et kõik liikmesriigid ei ole võtnud vastu inimkaubandusevastase võitluse direktiivi artikli 18 kohaseid õigusakte (39); märgib, et kuna eri õigussüsteemid suhtuvad erinevalt selliste teenuste kasutamise kriminaliseerimisse, mida ohvrid on sunnitud osutama, takistab see nõudluse vähendamiseks tehtavaid jõupingutusi; peab kahetsusväärseks asjaolu, et ohvrite osutatud teenuste teadliku kasutamise ja ohvrite seksuaalse ärakasutamise eest esitatud süüdistuste ja süüdimõistmise määr on ELis madal; kordab tungivat üleskutset liikmesriikidele kriminaliseerida inimkaubanduse ohvrite poolt osutatavate teenuste teadlik kasutamine;

57.

rõhutab, et on ülimalt tähtis, et ELi õiguskaitseasutused arendaksid vastuseks internetis levivatele üha sagenevatele inimkaubandusega seotud kuritegelikele mustritele välja tõhusa ja laiendatud analüüsivõime; palub komisjonil anda rahalist toetust ELi asutustele, näiteks Europolile, ja ELi sihtotstarbeliste valdkondlike fondide, näiteks Sisejulgeolekufondi kaudu ka liikmesriikidele, et tagada üha keerukamate teabekoguste töötlemiseks kõrgeimad analüütilised standardid ja piisavad vahendid;

58.

märgib, et naisi karistatakse nende sotsiaal-majandusliku olukorra või rändaja staatuse tõttu kriminaalkorras ebaproportsionaalselt sageli ning tihti puudub neil võrdne juurdepääs õigusemõistmisele, mida põhjustab sooline stereotüpiseerimine, diskrimineerivad seadused, läbipõimunud või kombineeritud diskrimineerimine, menetluslikud ja tõendusnõuded ning -tavade; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et õiguskaitse oleks füüsiliselt, majanduslikult, sotsiaalselt ja kultuuriliselt kõigile naistele kättesaadav; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegelema takistustega, mis piiravad naiste juurdepääsu õigusemõistmisele;

59.

peab kahetsusväärseks seda, et tingimused inimkaubanduse ohvri ametliku staatuse saamiseks on täitmiseks sageli liiga jäigad, eelkõige alaealiste ja muudesse vähekaitstud rühmadesse kuuluvate ohvrite puhul, kes rahaliselt ja emotsionaalselt sõltuvad inimkaubitsejatest; taunib asjaolu, et ohvritele esitatakse endiselt sageli kriminaalsüüdistusi ja neid mõistetakse süüdi kuritegudes, mida nad olid sunnitud toime panema, sageli seoses ebaseadusliku sisenemisega liikmesriigi territooriumile, mis on inimkaubandusele sageli loomupärane; kutsub liikmesriike üles võtma vastu selged sätted, mis käsitlevad inimkaubanduse ohvritele süüdistuse esitamisest loobumist või nende karistamata jätmist ning ohvritele pakutava kaitse lahutamist õiguskaitseasutustega tehtavast koostööst, mis paneb praegu ohvrile täieliku tõendamiskohustuse; nõuab, et liikmesriigid täidaksid selle asemel ohvrite vajaduse psühholoogilise toe järele; kutsub liikmesriike lisaks üles võtma vajalikke meetmeid selle tagamiseks, et vastavalt inimkaubandusevastase võitluse direktiivi artiklile 11 ei sõltuks ohvrile pakutav abi ja toetus sellest, kas ta soovib kriminaaluurimisele, süüdistuse esitamisele või kohtumenetlusele kaasa aidata;

60.

taunib asjaolu, et andmed inimkaubanduse ohvrite identiteedi kohta on esitatud politseiaruannetes ja kogu menetluse vältel, mistõttu on ohvritel raskem tõtt rääkida või kättemaksu eest kaitset saada; soovitab, et liikmesriigid hoiaksid ohvrite nimesid ja muid isikuandmeid eraldi failides, mis on juurdepääsetavad politseile ja prokuratuurile, kuid mitte inimkaubanduses kahtlustavale isikule või tema advokaadile, pidades samas kinni õigusest õiglasele kohtumõistmisele;

61.

rõhutab finantsuurimise ja raha liikumisteekonna jälgimise tähtsust, kuna see on põhiline strateegia inimkaubandusest kasu teeniva organiseeritud kuritegevuse võrgustike kohta juurdluste korraldamisel ja nende vastutusele võtmisel; kutsub liikmesriike üles inimkaubanduse kohta iga uue juurdluse alustamisel käivitama finantsuurimise ja tegema koostööd rahapesuspetsialistidega; kutsub liikmesriike üles tugevdama koostööd inimkaubandusega seotud isikute varade külmutamisel ja konfiskeerimisel ning ohvritele hüvitise maksmisel, sealhulgas kasutama konfiskeeritud tulu ohvrite abistamise ja kaitse toetamiseks, nagu on soovitatud inimkaubandusevastase võitluse direktiivi põhjenduses 13; kutsub komisjoni üles hindama ja edendama praegust õigusalast ja politseikoostööd ning olemasolevate vahendite kasutamist, nagu kohtuotsuste vastastikune tunnustamine, ühised uurimisrühmad ja Euroopa uurimismäärus; nõuab sellega seoses tõhustatud terviklikku lähenemisviisi, mille eesmärk on suurendada ühtset suhtumist kõigis sektorites, nagu sisseränne, tööhõive, töötervishoid ja tööohutus ja paljud muud sektorid;

Koostöö liikmesriikide vahel ja ELi ametitega

62.

tuletab meelde ELi ametite rolli ohvrite varases tuvastamises ja inimkaubandusevastases võitluses; nõuab justiits- ja siseküsimuste ametitele rohkem rahalisi vahendeid, et võimaldada nende töötajatel käia koolitustel ja välja töötada suutlikkuse suurendamise vahendeid ohvrite tuvastamise valdkonnas, sealhulgas sooküsimustes pädevate ametnike ametisse nimetamine, eelkõige liikmesriikides, kus on suuremad segarändevood; kutsub komisjoni üles töötama välja suunised soolise võrdõiguslikkuse ja inimõiguste alase oskusteabe integreerimiseks kogu ELi õiguskaitseasutuste tegevusse, sealhulgas töötades välja alalised programmid soolise tasakaalu parandamiseks otsustusprotsessides ning justiits- ja siseküsimuste asutuste töötajate valikuks, eelkõige asutustes, mis tegelevad inimkaubandusega vastase võitlusega;

63.

tunneb heameelt justiits- ja siseküsimuste asutuste ühisavalduse üle pühenduda ühiselt inimkaubanduse vastu võitlemisele; nõuab sellega seoses, et liikmesriigid suurendaksid inimkaubanduse vastases võitluses piiriülest koostööd ja teadmiste vahetust asjaomaste ELi ametitega, nagu Eurojust, Europol, Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, Frontex, Euroopa Liidu Õiguskaitsekoolituse Amet, Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet;

64.

juhib tähelepanu olulisele rollile, mida Eurojust mängib liikmesriikide õigusasutuste keeruliste uurimiste ja süüdistuste esitamise alases koostöös ja kooskõlastamises, sealhulgas Euroopa vahistamismääruse ja Euroopa uurimismääruse kaudu, samuti ühiste uurimisrühmade abil; kutsub liikmesriike üles tagama inimkaubanduse juhtumite tihedamat ja õigeaegset suunamist Eurojustile, et tõhustada kohtulike uurimiste ja süüdistuste kooskõlastamist liikmesriikide vahel ja kolmandate riikidega; julgustab Eurojusti ja Europoli toel rohkem kasutama ühiseid uurimisrühmi, kuna see õigusalase koostöö vahend on inimkaubandusevastases võitluses osutunud eriti tõhusaks;

65.

julgustab liikmesriike suurendama andmete ja teabe vahetamist, et võidelda inimkaubanduse vastu, kasutades Europoli asjakohaseid ressursse ja andmebaase;

66.

kutsub CEPOLit üles pakkuma pädevatele õiguskaitseasutustele koolitust, et tagada standardsed lähenemisviisid uurimisele ja ohvrite kaitsele;

Soovitused

67.

kutsub komisjoni üles pärast põhjalikku mõjuhindamist vaatama läbi inimkaubanduse vastase võitluse direktiivi, et parandada meetmeid inimkaubanduse kõigi vormide ennetamiseks, tõkestamiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks, eelkõige seoses seksuaalse ärakasutamisega, mis moodustab suurima osa inimkaubandusest; palub tegeleda veebitehnoloogiate kasutamisega seoses inimkaubanduse levikuga kui ka selle ennetamise eesmärgil; palub parandada ennetusmeetmeid ja ohvrite varajast tuvastamist ning lihtsat ja tingimusteta juurdepääsu abile ja kaitsele, tugevdades samal ajal horisontaalset soo- ja lapsetundlikku perspektiivi kõigis inimkaubanduse vastase võitluse vormides;

68.

kutsub komisjoni üles muutma inimkaubandusevastast direktiivi selle tagamiseks, et liikmesriigid selgesõnaliselt kriminaliseeriksid inimkaubanduse ohvrite osutatavate teenuste teadliku kasutamise, mis on seotud ohvrite väärkasutamisega, nagu on soovitatud inimkaubanduse vastase võitluse direktiivi artiklis 18, võttes arvesse nimetatud kuriteo tõsidust ja selle ulatuslikkust kogu ELis ning süüdistuste vähest esitamist; peab kahetsusväärseks asjaolu, et prokuratuuril on keeruline tõendada, et isik oli teadlik sellest, et tema kasutatud teenust osutas inimkaubanduse ohver; rõhutab, et tõendite hankimise keerukus ei ole tingimata määrav argument, miks teatavat liiki käitumist kuriteona ei käsitleta; märgib, et kriminaalvastutuse piiramine ainult olukorraga, kus teenuse kasutaja on otseselt ja tegelikult teadlik, et selle osutaja on inimkaubanduse ohver, loob süüdistuse esitamiseks väga kõrge künnise; on seisukohal, et tuleks põhjalikult uurida teenuse kasutaja teadlikkuse taset, mida on vaja sellise kuriteo toimepaneku tõestamiseks; on seisukohal, et teenuse kasutaja peaks tõendama, et ta võttis kõik mõistlikud meetmed, et vältida sellise teenuse kasutamist, mida pakub inimkaubanduse ohver; tunneb muret asjaolu pärast, et õiguskaitseasutustel ei ole inimkaubanduse ohvrite poolt osutatavate teenuste teadliku kasutamise kohta piisavalt teadmisi, et vastava sätte kohta puudub kohtupraktika ning et töötajad, kes sellega küsimusega tegelevad, on ebapiisava ettevalmistusega ja neid on liiga vähe; rõhutab, kui oluline on, et liikmesriigid suurendaksid jõupingutusi uurimiste ja süüdistuste esitamise arvu suurendamiseks ning vähendaksid koormust, mis langeb ohvritele ja nende tunnistustele tõendite kogumise menetluse käigus; nõuab, et uurijaid, prokuröre ja kohtunikke koolitataks korrapäraselt ja individuaalselt ning et süstemaatiliselt kasutataks finantsuurimisi ja muid tõhusaid jälitusteabel põhinevaid uurimisvahendeid, mis lisaks ohvrite tunnistustele võivad pakkuda mitmesugust liiki tõendeid; kutsub liikmesriike üles eraldama piisavalt rahalisi ja inimressursse, et selle kuriteoliigiga nõuetekohaselt tegeleda;

69.

palub komisjonil viivitamata avaldada konkreetse ja sihtotstarbelise ELi strateegia inimkaubandusele lõpu tegemiseks, käsitleda inimkaubandust ELis prioriteetse valdkonnana ning teha seda tervikliku, soo- ja lapsepõhise ning ohvrikeskse õigus- ja poliitikaraamistiku kaudu;

70.

tuletab meelde vajadust tagada inimkaubandusevastase võitluse direktiivi täielik rakendamine ning selle järjekindel ja hoolikas kohaldamine kõigi osaliste, sealhulgas seadusandjate, kohtunike, prokuröride, politsei ja haldusasutuste poolt; rõhutab, et kõigi nende osalejate nõuetekohane väljaõpe on hädavajalik, nagu ka ennetavad kampaaniad teadlikkuse suurendamiseks ning avaliku halduse ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vaheline koostöö; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid suurendaksid sellealaseid pingutusi;

71.

kutsub komisjoni üles korrapäraselt hindama ja läbi vaatama inimkaubandusevastase võitluse direktiivi rakendamist liikmesriikides ning esitama kooskõlas artikli 23 lõikega 1 aruande, milles hinnatakse, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud kõnealuse direktiivi järgimiseks vajalikke meetmeid ja milline on kehtivate siseriiklike õigusaktide mõju, ning alustama viivitamata rikkumismenetlust, kui direktiivi ei ole tõhusalt rakendatud, ning esitama Euroopa Parlamendile aruande ja ettepanekud selle läbivaatamiseks;

72.

kutsub komisjoni üles hindama elamislubade direktiivi läbivaatamist eesmärgiga tagada, et ohvreid järelemõtlemisaja lõppedes tagasi ei saadetaks ning et inimkaubanduse ohvrite elamislubade tingimuseks ei seataks inimkaubanduse ohvriks langenud isiku osalemist või valmisolekut osaleda juhtumi uurimises või kriminaalmenetluses; samuti kutsub liikmesriike üles tagama, et inimkaubandusevastase võitluse direktiiviga ette nähtud tingimusteta juurdepääs abile ja toetusele oleks kooskõlas elamislubade direktiiviga ja selle kohaldamisega;

73.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles määratlema, eraldama ja broneerima rahalised vahendid inimkaubanduse vastase võitluse jaoks kas riiklikul või Euroopa tasandil rahastamisvõimaluste kaudu, mida pakuvad Euroopa fondid ja projektid, nagu Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifond, Sisejulgeolekufond ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programmi Daphne tegevussuund;

74.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles korraldama teabekampaaniaid, mis oleksid suunatud võimalikele ohvritele ja teavitaksid neid abist, kaitsest ja nende õigustest kõigis ELi riikides;

75.

kutsub komisjoni üles viima läbi tõenditel põhinevaid uuringuid võimalike ohvrite riskitegurite ja selle kohta, kuidas riskisektorites kattuvad erinevad poliitikavaldkonnad inimkaubandusega;

76.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama inimkaubanduse ennetamisel inimõigustel põhinevat lähenemisviisi, keskendudes ohvrite õigustele, tegema koostööd kodanikuühiskonnaga, et pakkuda ohvritele vajalikke teenuseid ja abi, ning tagama, et neil on juurdepääs õigusemõistmisele, hüvitisele ja heastamisele;

77.

rõhutab ühtse lähenemisviisi tähtsust, et rändevoogude kontekstis ja esmase vastuvõtu keskustes paremini tuvastada võimalikke ohvreid, parandada juurdepääsu varjupaigamenetlustele ja tagada nende vastastikune täiendavus inimkaubandusega seotud menetlustega; kutsub komisjoni üles hindama inimkaubandusevastase võitluse direktiivi rakendamist ja esitama ettepanekuid selle muutmiseks;

78.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kiireloomulisi meetmeid sisserändajate üle piiri toimetamise ja inimkaubandusega tegelevate kuritegelike rühmituste vastu, arvestades suurt tõenäosust, et salaja üle piiri toimetatavate isikud võivad sattuda inimkaubanduse ohvriks, ning hindama riske sisserändajatele, eelkõige saatjata alaealistele, lastele ja naistele; rõhutab sellega seoses vajadust seaduslikumate ja ohutumate rändeteede järele, et vältida ebaseadusliku staatusega vähekaitstud inimeste ärakasutamist;

79.

kutsub liikmesriike üles COVID-19 pandeemiale reageerimiseks töötama välja situatsiooniplaani, mis tagaks, et inimkaubandusevastased süsteemid hädaolukorras vähemalt minimaalselt toimiksid; märgib, et situatsiooniplaan peaks tagama ohvritele piiratud võimaluste tingimustes kättesaadava miinimumteenuste paketi, et rahuldada nende otsesed vajadused seoses edasisuunamise, kaitse, juhtumi uurimise ja kohtumenetlusega;

80.

kutsub komisjoni üles tagama inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori töö järjepidevuse, määrates ametisse täiskohaga inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori, ning lisada see inimkaubanduse vastase võitluse uude strateegiasse;

o o

81.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 101, 15.4.2011, lk 1.

(2) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0066.

(3) ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.

(4) ELT L 18, 21.1.2012, lk 7.

(5) ELT L 168, 30.6.2009, lk 24.

(6) ELT L 348, 24.12.2008, lk 9.

(7) ELT L 261, 6.8.2004, lk 19.

(8) EÜT L 328, 5.12.2002, lk 17.

(9) EÜT L 328, 5.12.2002, lk 1.

(10) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0286.

(11) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0080.

(12) ELT C 101, 16.3.2018, lk 47.

(13) ELT C 76, 28.2.2018, lk 61.

(14) ELT C 285, 29.8.2017, lk 78.

(15) Euroopa rakendamishinnang – „Implementation of Directive 2011/36/EU: Migration and gender issues“ (Direktiivi 2011/36/EL rakendamine – rände- ja soolised küsimused), parlamendi uuringuteenuste peadirektoraat, järelhindamisüksus, 15. september 2020.

(16) Euroopa Komisjoni kolmas aruanne inimkaubandusevastases võitluses tehtud edusammude kohta (2020), mida nõutakse direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust) (COM(2020)0661) artikli 20 alusel.

(17) COM(2020)0661.

(18) „Data Collection on Trafficking in Human Beings in the EU“ (Andmete kogumine inimkaubanduse kohta ELis), 2018, lk 2020.

(19) COM(2020)0661, lk 1.

(20) COM(2020)0661, lk 1.

(21) https://www.europol.europa.eu/publications-documents/challenges-of-countering-human-trafficking-in-digital-era

(22) https://www.europol.europa.eu/publications-documents/challenges-of-countering-human-trafficking-in-digital-era

(23) Uuring inimkaubanduse majanduslike, sotsiaalsete ja inimkulude kohta ELis (2020).

(24) „Severe labour exploitation: workers moving within or into the European Union“ (Tõsine tööalane ärakasutamine: töötajate liikumine ELis või ELi), http://fra.europa.eu/en/publication/2015/severe-labour-exploitation-workers-moving-within-or-european-union

(25) Nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist (ELT L 261, 6.8.2004, lk 15).

(26) Euroopa Nõukogu inimkaubandusevastase võitluse eksperdirühma (GRETA) soovituste kohaselt tuleb tagada siseriiklike suunamismehhanismide kohaldamine varjupaigataotlejate ja kinnipeetud sisserändajate suhtes.

(27) Data collection on trafficking in human beings in the EU (Andmete kogumine inimkaubanduse kohta ELis), 2018.

(28) Situation Report „Trafficking in Human Beings in the EU“ (Aruanne inimkaubanduse olukorra kohta ELis), Europol, 18. veebruar 2016.

(29) COM(2018)0777, lk 6.

(30) COM(2018)0777, lk 6.

(31) Euroopa Komisjoni kolmas aruanne inimkaubandusevastases võitluses tehtud edusammude kohta (2020), mida nõutakse direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust) artikli 20 alusel (COM(2020)0661).

(32) COM(2020)0661.

(33) Teine eduaruanne, COM(2018)0777, lk 3.

(34) Euroopa rakendamishinnang – „Implementation of Directive 2011/36/EU: Migration and gender issues“ (Direktiivi 2011/36/EL rakendamine – rände- ja soolised küsimused), parlamendi uuringuteenuste peadirektoraat, järelhindamisüksus, 15. september 2020, lk 49.

(35) GRETA tegevuse 9. üldaruanne, lk 57.

(36) Europoli juures asuva sisserändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastase Euroopa keskuse 4. aastaaruanne (2020).

(37) Europoli 2017. aasta raske ja organiseeritud kuritegevuse põhjustatud ohtude hinnang (SOCTA).

(38) Europoli juures asuva sisserändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastase Euroopa keskuse 4. aastaaruanne (2020).

(39) Teine eduaruanne, COM(2018)0777, lk 29.

17.11.2021

Euroopa Liidu Teataja

C 465/47

P9_TA(2021)0042

Varjupaigamenetluste direktiivi artikli 43 rakendamine

Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL (rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta) artikli 43 rakendamise kohta (2020/2047(INI))

(2021/C 465/05)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse ÜRO Peaassamblee poolt 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

—	võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

—	võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

—	võttes arvesse 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli, eriti tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse õigust,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „põhiõiguste harta“), eriti selle artikleid 1, 3, 4, 6, 7, 18, 19, 20 ja 47,

—	võttes arvesse 19. detsembril 2018. aastal ÜRO peaassambleel vastu võetud ülemaailmset turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkulepet,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 78,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (varjupaigamenetluste direktiiv) (1),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohast praktikat,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (vastuvõtutingimuste direktiiv) (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2018. aasta esialgset kokkulepet uuesti sõnastatud vastuvõtutingimuste direktiivi kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta määrust (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad) (3),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrust (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (Dublin III) (4),

—	võttes arvesse komisjoni 16. aprilli 2020. aasta teatist „COVID-19: suunised varjupaiga- ja tagasisaatmismenetlusi ning ümberasustamist käsitlevate ELi õigusnormide rakendamise kohta“ (C(2020)2516),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse (EPRS) 2020. aasta novembri Euroopa rakendamishinnangut varjupaigamenetluste kohta piiril (5),

—

võttes arvesse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) 2020. aasta septembri uuringut „Border Procedures for Asylum Applications in EU+ Countries“ (Varjupaigataotluste piirimenetlused EL+ riikides) ning selle 2019. aasta septembris avaldatud publikatsiooni „Guidance on asylum procedure: operational standards and indicators“ (Juhend varjupaigamenetluse kohta: tegevusnõuded ja näitajad),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) 2020. aasta aruannet põhiõiguste olukorra kohta,

—

võttes arvesse FRA 4. märtsi 2019. aasta arvamust 3/2019 „Update of the 2016 Opinion of the European Union Agency for Fundamental Rights on fundamental rights in the ‘hotspots’ set up in Greece and Italy“ (Ajakohastatud arvamus, mis puudutab Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2016. aasta arvamust põhiõiguste kohta Kreekas ja Itaalias asutatud esmase vastuvõtu keskustes),

—	võttes arvesse FRA 8. detsembri 2020. aasta aruannet „Migration: Fundamental Rights Challenges at Land Borders“ (Ränne – põhiõigustega seotud probleemid maismaapiiridel),

—	võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo soovituslikke põhimõtteid ja suuniseid inimõiguste kohta rahvusvahelistel piiridel,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni 2016. aasta institutsioonidevahelist parema õigusloome kokkulepet,

—	võttes arvesse oma 30. mai 2018. aasta resolutsiooni paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe tõlgendamise ja rakendamise kohta (6),

—	võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni 22. mai 2018. aasta raportit ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse liidus rahvusvahelise kaitse ühine kord ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2013/32/EL,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 54 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

—	võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A9-0005/2021),

arvestades, et käesoleva resolutsiooni eesmärk on anda kaasseadusandjatele tõenduspõhist teavet piirimenetluste praeguse kohaldamise kohta, hinnates, kuidas liikmesriigid rakendavad varjupaigamenetluste direktiivi artiklit 43 ja sellega seotud sätteid; arvestades, et käesoleva raporti eesmärk ei ole asendada varjupaigamenetluste direktiivi põhjalikku mõjuhinnangut, mille komisjon oleks pidanud juba mõne aja eest koostama, ega seadusandlikke läbirääkimisi uue muudetud varjupaigamenetluste määruse üle;

arvestades, et varjupaigamenetluste direktiivi artikli 43 rakendamisega seotud segregeeritud ja võrreldavaid andmeid sageli ei koguta ega tehta üldsusele kättesaadavaks; arvestades, et piirimenetluste rahalised kulud ei ole teada; arvestades, et vabaduse võtmine võib põhjustada üksikisikutele märkimisväärseid kannatusi, eriti kui piiriäärsed kinnipidamisasutused on puudulikud või kui menetluslikke tagatisi ei kohaldata või kohaldatakse ebapiisavalt;

arvestades, et varjupaigamenetluste direktiiv ei sisalda piirimenetluste selget määratlust ega täpsusta nende eesmärke; arvestades, et varjupaigamenetluste direktiivi artikli 43 lõike 1 kohaselt jäetakse liikmesriikidele piirimenetluste kasutamisel valikuvabadus; arvestades, et 14 liikmesriigil on piirimenetlus ja nende seas on kolm Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse Euroopa rakendamishinnanguga hõlmatud liikmesriiki, kes on kasutanud põhjendusi, mis lähevad varjupaigamenetluste direktiivist kaugemale; arvestades, et liikmesriigid võivad täpselt määratletud asjaoludel ette näha vastuvõetavuse ja/või sisulise kontrolli piiril või transiiditsoonis; arvestades, et enamik liikmesriike hindab piiril või transiiditsoonides ka Dublini süsteemi kohaldatavust; arvestades, et piirimenetlused moodustavad vaid väikese osa menetlevate ametiasutuste kogu töökoormusest, välja arvatud Kreekas, kus üle 50 % varjupaigataotlustest menetletakse ELi-Türgi avalduse tulemusena kehtestatud kiirmenetluse raames;

arvestades, et varjupaigamenetluste direktiivi artiklis 43 ei ole selgelt sätestatud, millistel piiridel liikmesriigid võivad piirimenetlusi kasutada; arvestades, et parlamendi uuringuteenistuse Euroopa rakendamishinnangus leitakse, et selles artiklis kasutatud mõistet „piir“ tuleks mõista ELi välispiirina; arvestades, et kaks liikmesriiki kohaldavad piirimenetlusi ka sisepiiridel ja peavad taotlejaid kinni politseiasutustes;

E.	arvestades, et mõned liikmesriigid peavad varjupaigataotlejaid kinni piirimenetlustes, millel puudub riigi seadustes õiguslik alus; arvestades, et seetõttu ei ole varjupaigataotlejatel piisavaid menetluslikke tagatisi ja lisaks võidakse parlamendiliikmetelt võtta kinnipeetavate külastamise õigus;

arvestades, et piirimenetlustes kinnipidamise suhtes kohaldatakse samu õigusnorme nagu taotlejate kinnipidamise suhtes mujal liikmesriigi territooriumil; arvestades, et vastuvõtutingimuste direktiivis on sätestatud, et taotlejaid võib kinni pidada üksnes viimase abinõuna, kui on nõuetekohaselt kaalutud kõiki alternatiive, millega ei kaasne kinnipidamist, ning et kinnipidamine peab põhinema vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttel; arvestades, et kui kinnipidamiskorralduse annavad haldusasutused, peavad liikmesriigid ette nägema kinnipidamise seaduslikkuse kiire kohtuliku läbivaatamise ametiülesande korras ja/või taotleja taotlusel; arvestades, et alaealiste puhul peavad liikmesriigid kehtiva õigusraamistiku kohaselt ühtlasi tegema kõik endast oleneva, et vabastada nad kinnipidamisest ja paigutada nad alaealistele sobivasse majutuskohta;

G.	arvestades, et kuigi väidetavad põhiõiguste rikkumised ELi välispiiridel on märgatavalt sagenenud, ei ole liikmesriikidel kohustust luua sõltumatu järelevalvemehhanism, mis tagaks põhiõiguste kaitse välispiiridel;

H.	arvestades, et kolmandate riikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele tuleks piirimenetlustes anda selget teavet ja piisavat abi, sealhulgas juriidilist ja tõlkeabi, eelkõige seoses võimalusega esitada rahvusvahelise kaitse taotlus;

I.	arvestades, et parlamendi uuringuteenistuse Euroopa rakendamishinnangus leiti, et varjupaigamenetluste direktiivis sätestatud menetluslikke tagatisi, eelkõige õigust teabele, õigusabile ja suulisele tõlkele, uuritud liikmesriikide praktikas ei kohaldata või kohaldatakse üksnes piiratud ulatuses;

J.	arvestades, et rakendamishinnangu käigus ilmnes mitu varjupaigamenetluste direktiivi mittejärgimise juhtumit; arvestades, et komisjon on algatanud rikkumismenetlused ainult kahe liikmesriigi suhtes;

Üldised märkused

märgib, et komisjon on uue rände- ja varjupaigaleppe koostamisel korraldanud põhjaliku konsulteerimise sidusrühmadega ning arvamustevahetused parlamendi ja liikmesriikidega; rõhutab siiski, et hoolimata oma õiguslikust aruandluskohustusest ja nõuetest, mis tulenevad paremat õigusloomet käsitlevast institutsioonidevahelisest kokkuleppest, ei ole komisjon kunagi esitanud varjupaigamenetluste direktiivi rakendamise aruannet ning et 2016. ja 2020. aastal tegi ta ettepanekud varjupaigamenetluste määruse kohta ilma mõjuhinnangut esitamata; ootab, et komisjon esitaks selle aruande, mille tähtaeg oli juba 2017. aastal;

tuletab meelde, kui tähtis on ühtse poliitikakujundamise suunamisel tõenduspõhine lähenemisviis;

märgib, et järelevalve ja statistilised andmed on vajalikud, et tagada ELi seaduste täitmine; palub liikmesriikidel koguda statistikat järgmise kohta: i) piirimenetlustes käsitletud taotluste arv ja taotlejate liik; ii) piirimenetluste rakendamise põhjenduste liik ja nende kasutamise sagedus; iii) piirimenetluste tulemused nii esimeses astmes kui ka apellatsiooniastmes ning iv) nende taotlejate arv ja liik, keda piirimenetlusse ei suunata;

Kohaldamisala

rõhutab, et piirimenetlused kujutavad endast praegu erandit õiguslikult määratletud reeglist, mille kohaselt varjupaigataotlejatel on õigus liikmesriigi territooriumile siseneda; märgib, et paljud rahvusvahelise kaitse taotlused esitatakse liikmesriigi piiril või transiiditsoonis enne taotleja riiki lubamise otsust; märgib, et sellistel juhtudel võivad liikmesriigid piirimenetluse ette näha üksnes varjupaigamenetluste direktiivi artikli 31 lõikes 8 ja artiklis 33 ammendavalt sätestatud juhtudel ning kooskõlas varjupaigamenetluste direktiivi II peatükis sätestatud aluspõhimõtete ja tagatistega; märgib, et varjupaigamenetluste direktiivi kohase piirimenetluse ülevõtmine ja rakendamine erineb liikmesriigiti ja see põhjustab ELi raames ebaühtlust; märgib, et enamik liikmesriike kasutab piirimenetlusi ainult harvadel juhtudel ja mitmes liikmesriigis üldiselt välditakse nende menetluste kasutamist; juhib siiski tähelepanu sellele, et parlamendi uuringuteenistuse Euroopa rakendushinnangus uuritud seitsmest liikmesriigist kolm kohaldab piirimenetlusi, mis lähevad varjupaigamenetluste direktiivi artiklis 43 sätestatud põhjustest kaugemale, ning kutsub neid üles seda mitte tegema; kutsub ühtlasi liikmesriike üles hoiduma piirimenetluste kohaldamisest sisepiiridel;

märgib, et kõigi rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute huvides on, et nende taotlusi menetletaks võimalikult kiiresti ja tõhusalt, tingimusel, et kõiki taotlusi hinnatakse individuaalselt ning et varjupaigataotlejatele ELi seaduste kohaselt tagatavad menetluslikud tagatised ja õigused kehtivad ning neid saab tulemuslikult kasutada;

Mittesisenemise õiguslik fiktsioon ja kinnipidamine

tuletab meelde, et piirimenetlused hõlmavad varjupaigataotluse läbivaatamist piiril või transiiditsoonis enne liikmesriigi territooriumile sisenemise kohta otsuse tegemist; kordab, et Schengeni piirieeskirjade kohane sisenemiskeeld ei tohi piirata varjupaigaõigust ega rahvusvahelist kaitset käsitlevate erisätete kohaldamist; märgib, et seetõttu on liikmesriigid kohustatud hindama, kas varjupaigataotleja vajab kaitset;

märgib, et varjupaigamenetluste direktiivi artikli 9 lõike 1 kohaselt tuleb varjupaigataotlejatel lubada jääda liikmesriikide territooriumile, sealhulgas sellesse piiri- või transiiditsooni, kus rahvusvahelise kaitse taotlus esitati;

juhib tähelepanu sellele, et väide, nagu ei oleks varjupaigataotleja seaduslikult liikmesriigi territooriumile sisenenud, kui ta tegelikult viibib sellel territooriumil, kujutab endast õiguslikku fiktsiooni; rõhutab, et see õiguslik fiktsioon puudutab üksnes riiki sisenemise ja seal viibimise õigust, kuid see ei tähenda, et taotleja ei kuuluks asjaomase liikmesriigi jurisdiktsiooni alla;

rõhutab, et taotlejad, kelle suhtes kohaldatakse piirimenetlust, paigutatakse varjupaigataotluse läbivaatamise ajaks tõenäoliselt kinnipidamiskohta; juhib lisaks tähelepanu sellele, et kõik liikmesriigid, kelle tegevust parlamendi uuringuteenistus Euroopa rakendamishinnangu käigus uuris, pidasid piirimenetluste raames varjupaigataotlejaid kinni;

10.

kordab, et nagu vastuvõtutingimuste direktiivis sätestatud, ei tohi liikmesriigid inimest kinni pidada üksnes põhjusel, et ta on varjupaigataotleja, ja et taotlejaid võib kinni pidada ainult väga selgelt määratletud erandlikel asjaoludel; tuletab meelde oma ühist esialgset kokkulepet nõukoguga, mis käsitleb uuesti sõnastatud vastuvõtutingimuste direktiivi, milles täpsustatakse, et liikmesriigid ei tohi taotlejat tema kodakondsuse alusel kinni pidada; rõhutab, et vastuvõtutingimuste direktiivis on sätestatud, et kinnipidamine peab jääma viimaseks abinõuks, kestma võimalikult lühikest aega ja ainult seni, kuni kohaldatakse vastuvõtutingimuste direktiivi artikli 8 lõikes 3 sätestatud aluseid, ning et kinnipeetavatele tuleb anda võimalus oma vabadusekaotus edasi kaevata; kordab, et põhiõiguste harta artiklis 6 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 5 sätestatud õigus vabadusele kehtib ka ELi piiridel; peab kahetsusväärseks, et piirimenetlustega seoses ei ole välja töötatud ega kohaldatud peaaegu ühtegi kinnipidamise alternatiivi, ning ergutab liikmesriike tegutsema selle nimel, et kinnipidamise alternatiivid oleksid kättesaadavad;

11.

on mures selle pärast, et mõned liikmesriigid peavad varjupaigataotlejaid piirimenetluste ajal kinni ilma riikliku seadusliku aluseta ja see võib kaasa tuua ebapiisavad menetluslikud tagatised; rõhutab, et kui liikmesriigid otsustavad kinnipidamise kasuks, tuleks riigi seaduses selleks ette näha seaduslik alus;

12.

tuletab meelde, et Euroopa Liidu Kohus otsustas liidetud kohtuasjades C-924/19 PPU ja C-925/19 PPU, et asjaolu, et taotleja võib transiiditsoonist lahkuda kolmanda riigi suunas, ei tähenda, et tema olukorda saaks lugeda kinnipidamiseks;

13.

tunneb tõsist muret seoses teadetega inimõiguste ränga rikkumise ja kahetsusväärsete kinnipidamistingimuste kohta piirialade transiiditsoonides ning kinnipidamiskeskustes; kutsub liikmesriike üles tagama piirirajatistes inimväärsed vastuvõtutingimused, mis on kooskõlas vastuvõtutingimuste direktiivis ette nähtud normidega; tuletab sellega seoses meelde, et kinnipeetud varjupaigataotlejaid tuleks kohelda nende inimväärikust täielikult austades;

14.

tuletab meelde, et varjupaigamenetluste direktiivi kohaldamisel peaksid liikmesriigid eelkõige arvestama laste parimaid huve kooskõlas põhiõiguste hartaga ja ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsiooniga; märgib, et ÜRO Lapse Õiguste Komitee on selgelt öelnud, et lapsi ei tohiks kunagi sisserändega seotud põhjustel kinni pidada; kordab seoses varjupaigamenetluste määrusega oma seisukohta, et alaealisi ei tohiks mingil juhul piirimenetluste raames kinni pidada ning et piirimenetlust võib alaealiste suhtes kohaldada ainult siis, kui nende kinnipidamisele on olemas alternatiiv; palub, et liikmesriigid, kes kohaldavad praegu alaealiste suhtes piirimenetlust, kehtestaksid kinnipidamisele alternatiivid kooskõlas lapse parimate huvidega; kutsub liikmesriike üles kohaldama piirimenetlusi üksnes juhul, kui sellised vabadusekaotuseta alternatiivid on olemas;

Sisenemiskeeld ja järelevalve

15.

juhib tähelepanu FRA hiljutistele järeldustele, eelkõige asjaolule, et välispiiridel väidetavalt aset leidnud põhiõiguste rikkumiste arv on viimastel aastatel märkimisväärselt suurenenud; märgib, et see hõlmab arvukalt juhtumeid, kus inimestel on keelatud riiki siseneda, ilma et nende varjupaigataotlust oleks registreeritud, sealhulgas seoses piirimenetlustega; kordab, et liikmesriigid on kohustatud loata piiriületamist takistama, ning tuletab meelde, et see kohustus ei piira rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute õigusi; nõustub FRA seisukohaga, et nende väidetavate juhtumite korrapärasus ja raskusaste kujutavad endast tõsist põhiõigustega seotud probleemi; kordab, et automaatne riiki mittelubamine, piirilt tagasisaatmine ja kollektiivne väljasaatmine on ELi ja rahvusvahelise õiguse kohaselt keelatud; rõhutab lisaks, et varjupaigamenetluse direktiivi artikli 8 kohaselt on liikmesriikidel kohustus teavitada inimesi võimalusest taotleda varjupaika, kui on viiteid kaitsevajadusele, ning et inimestele, kellel keelatakse riiki siseneda, tuleb tagada juurdepääs tõhusale õiguskaitsele kooskõlas ELi õiguse ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga; mõistab hukka kõik juhtumid, kus liikmesriigid ei täida oma sellekohaseid kohustusi, ning kutsub neid üles oma kohustusi täielikult täitma; palub komisjonil tulemuslikult tagada, et liikmesriigid neid kohustusi täidaksid, sealhulgas peatades tõsiste puuduste korral ELi maksed;

16.

peab oluliseks luua sõltumatu järelevalvemehhanism ja palub liikmesriikidel tagada järelevalveorganite takistamatu juurdepääs piirirajatistele, et tagada põhiõiguste tõhus kaitse ja süstemaatiline rikkumistest teatamine kooskõlas FRA soovitustega aruandes põhiõigustega seotud probleemide kohta maismaapiiridel; on veendunud, et sõltumatu järelevalve teel tuleks kontrollida ka otsustamisprotsessi kvaliteeti ja tulemusi, samuti kinnipidamistingimusi ja nende vastavust menetluslikele tagatistele; on seisukohal, et järelevalveorganites peaksid esindatud olema riikide sõltumatud ja pädevad inimõiguste institutsioonid ja vabaühendused, ELi ametid, nagu FRA, ning rahvusvahelised organisatsioonid, nagu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet;

Saatjata alaealised ja vähekaitstud taotlejad, kes vajavad piirimenetluses spetsiaalseid menetlustagatisi

17.

märgib, et varjupaigamenetluse direktiivi artikli 24 kohaselt peavad liikmesriigid mõistliku aja jooksul pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist hindama, kas taotleja vajab spetsiaalseid menetlustagatisi, ning et nad ei tohi kohaldada piirimenetlust, kui selle raames ei saa selliseid tagatisi anda;

18.

rõhutab, et kuigi liikmesriigid on loonud mehhanismid selliste taotlejate tuvastamiseks, kes vajavad spetsiaalseid menetluslikke tagatisi, ei ole need mehhanismid sageli tulemuslikud ja kui vajadused on kindlaks tehtud, hindavad nad sageli ainult nähtavaid vajadusi; märgib, et spetsiaalseid menetlustagatisi vajavate taotlejate tulemuslik ja kiire tuvastamine on endiselt keeruline; rõhutab, et vähekaitstud isikutel on õigus nõuda oma spetsiaalsete menetluslike tagatiste vajaduse hindamist ning juhul, kui nende suhtes kohaldatakse piirimenetlust, saada ELi õiguse alusel piisavat toetust; kutsub liikmesriike üles tagama, et kõik taotlejad, kes vajavad spetsiaalseid menetluslikke tagatisi, tehakse tulemuslikult kindlaks ja neile tagatakse täielik juurdepääs nendele eritagatistele ja toetusele, nagu vastuvõtutingimuste direktiivis on sätestatud; rõhutab, et kui piirimenetluse raames ei ole võimalik piisavat toetust anda või kui menetlev ametiasutus leiab, et taotleja vajab konkreetseid menetluslikke tagatisi, pöörates erilist tähelepanu piinamise, vägistamise või muu jõhkra psühholoogilise, füüsilise, seksuaalse või soolise vägivalla ohvritele, ei tohi menetlev ametiasutus neid menetlusi taotleja suhtes kohaldada või peab nende kohaldamise lõpetama;

19.

tuletab meelde, et varjupaigamenetluste direktiivi artikli 25 lõike 6 punkt b näeb ette väga piiratud asjaolud, mis võimaldavad liikmesriikidel saatjata alaealiste taotlusi piirimenetluses menetleda; rõhutab, et uuritud liikmesriigid ei ole kehtestanud piisavaid vanuse hindamise meetodeid; palub liikmesriikidel tagada lapse parimate huvide järgimine ja kaitsta lapsi, sealhulgas inimkaubanduse ohvreid; rõhutab, et varjupaigamenetluste direktiiv annab liikmesriikidele võimaluse saatjata alaealised piirimenetlustest vabastada ning menetleda nende taotlusi tavapärase varjupaigamenetluse raames; kutsub liikmesriike üles vabastama saatjata alaealised piirimenetlustest;

Menetluslikud tagatised

20.

märgib, et piirimenetlused on kiirmenetlused, ja tuletab meelde, et varjupaigamenetluste direktiivi artikli 43 kohaselt on varjupaigataotlejatel piirimenetlustes samad õigused ja tagatised nagu tavalistes menetlustes;

21.

rõhutab, et kõigis uuritud liikmesriikides täheldati tõsiseid probleeme seoses õigusabile juurdepääsu ja õigusabi kvaliteediga; rõhutab, et õigusabi on varjupaigamenetluste õigluse tagamiseks väga tähtis; soovitab tagada tasuta õigusabi juba esimeses astmes, niipea kui varjupaigataotlus on registreeritud; palub liikmesriikidel tagada tulemuslik juurdepääs õigusabile ka praktikas ja tagada piisava arvu kvalifitseeritud õigusnõustajate olemasolu;

22.

märgib, et varjupaigamenetluste direktiiv annab liikmesriikidele võimaluse lubada vabaühendustel varjupaigamenetlusele juurde pääseda, et taotlejaid abistada; peab kahetsusväärseks, et piirimenetluste raames ei reguleeri paljud liikmesriigid spetsialiseerunud vabaühenduste sellist juurdepääsu, kuigi see võib olla taotleja juriidiliste ja menetlusõiguste tagamiseks tähtis ning parandada esimese astme otsuste kvaliteeti;

23.

rõhutab, et piirimenetlusi iseloomustab lühike menetlustähtaeg ja taotlejate kinnipidamine; peab menetlustes vajalikuks tõhusaid ajalisi piiranguid, et ajutine liikumisvabaduse äravõtmine inimeste kinnipidamisel kestaks võimalikult lühikest aega; tuletab meelde, et liikmesriigid võivad kehtestada lühemad, kuid mõistlikud tähtajad, ilma et see piiraks taotluse piisavat ja täielikku läbivaatamist ning taotleja tegelikku juurdepääsu varjupaigamenetluste direktiivis sätestatud põhitagatistele ja põhimõtetele; märgib, et piirimenetluses otsuse tegemise tähtaeg on liikmesriigiti erinev, ulatudes kahest päevast 28 päevani, ning kaebuse esitamise tähtaeg on kahest päevast seitsme päevani; juhib tähelepanu sellele, et lühikese tähtaja puhul võib olla keeruline vestlust või edasikaebust põhjalikult ette valmistada ja seega menetlust õiglaselt kohaldada, ja seda kindlasti juhul, kui varjupaigamenetluste direktiivis sätestatud menetluslikke tagatisi ei kohaldata tulemuslikult;

24.

kordab, et vastavalt varjupaigamenetluste direktiivis sätestatule on liikmesriigid kohustatud tagama varjupaigataotlejate juurdepääsu abile, esindamisele ja menetluslikule teabele; rõhutab, et taotlejatel peab olema õigeaegne juurdepääs piisavale ja arusaadavale teabele piirimenetluste ning oma õiguste ja kohustuste kohta; juhib tähelepanu sellele, et suuline tõlge peaks olema isiklik ja see tuleks tagada kõigis piirimenetluse etappides; tuletab meelde, et liikmesriikide kohustus anda taotlejale tegelik võimalus oma taotlust põhjendada tähendab, et tuleb korraldada isiklik vestlus, millel on ühtlasi taotluse läbivaatamise menetluses keskne tähtsus ja mille peavad korraldama piisava väljaõppe saanud töötajad; rõhutab, et taotlejatele tuleks anda piisavalt aega vestluseks valmistumiseks; märgib murega, et parlamendi uuringuteenistuse Euroopa rakendamishinnangus uuritud liikmesriigid ei täida varjupaigamenetluste direktiivist tulenevaid kohustusi seoses menetluslike tagatistega piirimenetluste kontekstis, ning rõhutab, et taotlejate raskused menetluslikele tagatistele juurdepääsul võivad tõsiselt mõjutada nende õigusi, mis on tagatud põhiõiguste hartaga; kutsub liikmesriike üles varjupaigamenetluste direktiivis sätestatud tagatisi täielikult rakendama ja kohaldama;

25.

võtab teadmiseks, et varjupaigamenetluste direktiivis jäetakse liikmesriikide otsustada, kas edasikaebustel on automaatne peatav toime; tuletab siiski meelde, et Euroopa Liidu Kohus on tunnistanud, et sellise tagasisaatmisotsuse puhul, mille täitmine võib asjaomase kolmanda riigi kodaniku seada tõsisesse piirilt tagasisaatmise ohtu, peab edasikaebusel olema peatav toime;

Piirimenetlused ja saabujate suur arv

26.

märgib, et vastavalt varjupaigamenetluste direktiivi artikli 43 lõikele 3 võib juhul, kui korraga saabub suur hulk kolmanda riigi kodanikke või kodakondsuseta isikuid, kes esitavad piiril või transiiditsoonis rahvusvahelise kaitse taotluse, need menetlused läbi viia piiri või transiiditsooni läheduses seal, kus need kolmanda riigi kodanikud või kodakondsuseta isikud tavaliselt majutatakse, ja selle aja jooksul, kui neid seal majutatakse;

27.

tuletab meelde, et varjupaigamenetluste direktiivi II peatükis sätestatud tagatisi kohaldatakse ka suure hulga saabujate puhul; peab piisavat personali ja ressursse sellega seoses hädavajalikuks; tunneb muret, et nendel juhtudel võib piirimenetluste õige kohaldamine olla keeruline, tekitada põhiõiguste rikkumise ohtu ja tõhususega seotud kahtlusi;

28.

jagab FRA, ÜRO pagulaste ülemvoliniku ja ÜRO rändajate inimõiguste eriraportööri väljendatud muret seoses menetlustagatiste ja põhiõiguste austamisega Kreeka esmase vastuvõtu keskustes kasutatud kiirmenetlustes; peab kahetsusväärseks tõsiseid põhiõigustest kinnipidamisega seotud puudusi, mida FRA on nendes Euroopa esmase vastuvõtu keskustes täheldanud;

29.

rõhutab, et ELi asutused saavad liikmesriike suure arvu varjupaigataotlejate saabumisel piiripunktides aidata, et tagada kõigile taotlejatele kiire ning õiglane menetlus; märgib eelkõige, et EASO võib anda varjupaigamenetluse mitmes etapis operatiivset tuge ning Frontex võib aidata taotlusi läbi vaadata, isikuid tuvastada ja sõrmejälgi võtta; märgib, et seni on EASO abi andnud ainult Kreeka saartel nn kiirmenetluse raames; juhib ühtlasi tähelepanu sellele, et olukord on paranenud, kuid endiselt esineb tõsiseid puudusi, näiteks piirimenetluste keskmine kestus on mitu kuud; loodab, et kavandatav ELi Varjupaigaamet aitab neid puudusi kõrvaldada;

Piirimenetluste kohaldamine

30.

tuletab meelde, et piirimenetluste kohaldamine on endiselt liikmesriikide otsustada; kordab, et kui liikmesriigid kohaldavad piirimenetlusi, peaksid nad ette nägema tingimused, mis tagavad õiglase ja asjakohase menetluse ning selle tulemuste kiire teatavakstegemise rahvusvahelise kaitse taotlejatele; märgib, et eelkõige keerukamatel juhtudel võib menetluslike tagatiste, näiteks õigusabi saamise õiguse tulemuslikkus väheneda; rõhutab, et tõhusad menetlused ja menetluslikud tagatised peavad käima käsikäes; rõhutab, et kui otsust ei saa teha hiljemalt nelja nädala jooksul, tuleb taotlust menetleda vastavalt teistele varjupaigamenetluste direktiivi sätetele; kutsub liikmesriike üles õigusaktides ja praktikas täielikult järgima varjupaigamenetluste direktiivis sätestatud menetluslikke tagatisi;

31.

kutsub liikmesriike üles jätkama kehtivate piirimenetluste nõuetekohase kohaldamise heade tavade vahetamist ja jagama neid ka komisjoniga;

32.

kutsub liikmesriike üles kriitiliselt hindama, kas nende praegune tegevussuutlikkus on piisav, et tagada oma kohustuste täitmine piirimenetlustes; kutsub liikmesriike üles vajaduse korral operatiivset koostööd ja abi tõhustama;

33.

kutsub komisjoni üles tulemuslikult jälgima varjupaigamenetluste direktiivi artikli 43 ja sellega seotud sätete rakendamist ja mittejärgimise korral meetmeid, sealhulgas algatama vajaduse korral rikkumismenetlusi;

o o

34.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 180, 29.6.2013, lk 60.

(2) ELT L 180, 29.6.2013, lk 96.

(3) ELT L 77, 23.3.2016, lk 1.

(4) ELT L 180, 29.6.2013, lk 31.

(5) W. van Ballegooij, K. Eisele, „Asylum procedures at the border, European Implementation Assessment“, European Parliamentary Research Service, 2020.

(6) ELT C 76, 9.3.2020, lk 86.

17.11.2021

Euroopa Liidu Teataja

C 465/54

P9_TA(2021)0043

Üldsuse juurdepääs dokumentidele 2016.–2018. aastal

Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon üldsuse juurdepääsu dokumentidele (kodukorra artikli 122 lõige 7) käsitleva 2016.–2018. aasta aruande kohta (2019/2198(INI))

(2021/C 465/06)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut (ELi leping) ning Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eelkõige ELi lepingu artikleid 1, 9, 10, 11 ja 16 ning ELi toimimise lepingu artiklit 15,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 41 ja 42,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (1),

—	võttes arvesse oma 11. märtsi 2014. aasta resolutsiooni üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele (kodukorra artikli 104 lõige 7) aastatel 2011–2013 (2),

—	võttes arvesse oma 28. aprilli 2016. aasta resolutsiooni üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele (kodukorra artikli 116 lõige 7) aastatel 2014–2015 (3),

—	võttes arvesse oma 14. septembri 2017. aasta resolutsiooni ELi institutsioonide läbipaistvuse, vastutuse ja usaldusväärsuse kohta (4),

—	võttes arvesse Euroopa Ombudsmani aastaaruandeid ja tema eriaruannet „Strateegiline uurimine OI/2/2017/TE nõukogu õigusloomeprotsessi läbipaistvuse kohta“,

—	võttes arvesse oma 17. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni Euroopa Ombudsmani strateegilise uurimise OI/2/2017/TE kohta, mis käsitleb õigusloomeprotsessi läbipaistvust nõukogu ettevalmistavates organites (5),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat,

—	võttes arvesse komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi 2016., 2017. ja 2018. aasta aruandeid määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaldamise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (6),

—	võttes arvesse oma 16. novembri 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Ombudsmani 2016. aasta tegevust käsitleva aastaaruande kohta (7),

—	võttes arvesse president Ursula von der Leyeni komisjonile esitatud poliitilisi suuniseid (2019–2024),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 54 ja artikli 122 lõiget 7,

—	võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning põhiseaduskomisjoni arvamust (A9-0004/2021),

arvestades, et vastavalt aluslepingutele järgib liit oma kodanike võrdsuse põhimõtet, mille kohaselt kohtlevad liidu institutsioonid kodanikke võrdselt (ELi lepingu artikkel 9); arvestades, et igal kodanikul on õigus osaleda liidu demokraatias, ning arvestades, et otsused tehakse nii avalikult ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik (ELi lepingu artikli 10 lõige 3, mida väljendatakse sarnaselt selle lepingu preambuli põhjenduses 13 ning artikli 1 lõikes 2 ja artiklis 9);

arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 15 sätestatakse, et „hea valitsemistava edendamiseks ja kodanikuühiskonna osalemise tagamiseks teevad liidu institutsioonid, organid ja asutused oma tööd võimalikult avalikult“ ning et „igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, on õigus pääseda ligi liidu institutsioonide, organite ja asutuste dokumentidele“;

arvestades, et dokumentidele juurdepääsu õigust ja selle põhiõigustega võrdset staatust rõhutatakse veelgi nüüd aluslepingutega (ELi lepingu artikli 6 lõige 1) sama õigusjõuga harta artiklis 42; arvestades, et dokumentidele juurdepääs võimaldab kodanikel tõhusalt kasutada oma õigust kontrollida ELi institutsioonide, asutuste ja organite tööd ja tegevust, eelkõige õigusloomeprotsessi;

arvestades, et ELi institutsioonide toimimine peaks olema kooskõlas õigusriigi põhimõttega; arvestades, et ELi institutsioonid peavad püüdlema võimalikult kõrgete läbipaistvuse, vastutuse ja usaldusväärsuse standardite poole; arvestades, et need põhimõtted on ELi institutsioonides hea valitsemistava edendamise ning ELi ja selle otsustusprotsessi toimimise suurema avatuse tagamise peamised elemendid; arvestades, et kodanike usaldus ELi institutsioonide vastu on demokraatia, hea valitsemistava ja tulemusliku poliitikakujundamise jaoks põhjapaneva tähtsusega; arvestades, et läbipaistvus ja juurdepääs dokumentidele tuleks tagada ka seoses sellega, kuidas ELi poliitikat rakendatakse kõikidel tasanditel ja kuidas kasutatakse ELi vahendeid; arvestades, et avatus ja kodanikuühiskonna osalemine on hädavajalikud hea valitsemistava edendamiseks ELi institutsioonides; arvestades, et demokraatia aluspõhimõtete kohaselt on kodanikel õigus otsustusprotsessi teada ja jälgida; arvestades, et Euroopa Parlament tagab oma seadusandlikes menetlustes suure läbipaistvuse, sealhulgas komisjonide etapis, mis võimaldab kodanikel, meedial ja sidusrühmadel näha, kuidas ja miks otsuseid tehakse ning teha selgelt kindlaks parlamendi eri seisukohad ja konkreetsete ettepanekute päritolu ning jälgida lõplike otsuste vastuvõtmist;

arvestades, et ELi lepingu artikli 16 lõike 8 kohaselt on nõukogu istungid seadusandlike aktide eelnõude arutamisel ja hääletamisel avalikud; arvestades, et ombudsmani sõnul piirab käimasolevates seadusandlikes menetlustes enamiku ettevalmistavate dokumentide juurdepääsupiirangu (märge „LIMITE“) tava ebaproportsionaalselt kodanike õigust pääseda võimalikult laialdaselt juurde seadusandlikele dokumentidele (8); arvestades, et asjaolu, et nõukogu pole võtnud kohustust tagada läbipaistvus, näitab aruandekohustuse puudumist nõukogu kui ELi kaasseadusandja rollis;

arvestades, et ombudsmani 2018. aastal lõpetatud uurimistes olid põhilised probleemid läbipaistvus, vastutus ja üldsuse juurdepääs teabele ja dokumentidele (24,6 %), millele järgnes teeninduskultuur (19,8 %) ning kaalutlusõiguse nõuetekohane kasutus (16,1 %); arvestades, et muud mured hõlmasid menetlusõiguste järgimist, sealhulgas õigust saada ära kuulatud, põhiõiguste austamist, eetikaküsimusi, üldsuse osalemist ELi otsustusprotsessis, sealhulgas rikkumismenetlustes, ELi hangete, toetuste ja lepingute usaldusväärset finantsjuhtimist, värbamist ja ELi personaliküsimuste head haldamist;

arvestades, et 2018. aastal käivitas ombudsman uue veebisaidi, mis hõlmab muudetud ja kasutajasõbralikku liidest potentsiaalsete kaebuse esitajate jaoks; arvestades, et ombudsmani kiirmenetlus üldsuse juurdepääsu dokumentidele käsitlevate kaebustega tegelemiseks kajastab ombudsmani võetud kohustust osutada abi ja võtta kiirelt abi otsijate jaoks vastu otsused;

arvestades, et ombudsman jõudis oma strateegilise uurimise OI/2/2017/TE tulemusel järeldusele, et nõukogus puuduv läbipaistvus seoses üldsuse juurdepääsuga tema seadusandlikele dokumentidele ja praegused tavad tema otsustusprotsessides, konkreetselt nõukogu ettevalmistavate asutuste, sealhulgas komiteede, töörühmade ja alaliste esindajate komitee (COREPER) ettevalmistusetapis, on haldusomavoli; arvestades, et tulenevalt nõukogu vastumeelsusest tema soovituste rakendamise suhtes esitas ombudsman 16. mail 2018 parlamendile eriaruande OI/2/2017/TE nõukogu õigusloomeprotsessi läbipaistvuse kohta; arvestades, et parlament kiitis oma 17. jaanuari 2019. aasta resolutsioonis ombudsmani strateegilise uurimise kohta ombudsmani soovitused heaks;

arvestades, et juhtumi 1302/2017/MH puhul, mis käsitleb komisjoni tegevust seoses taotlusega üldsuse juurdepääsu saamiseks õigustalituse arvamustele läbipaistvusregistri kohta, leidis ombudsman, et komisjoni pidev keeldumine dokumentidele laiema juurdepääsu võimaldamisest oli haldusomavoli, kuna komisjon ei olnud võimalikult avatud ja vastutulelik sellesama meetme suhtes, mille eesmärk on edendada läbipaistvust kui vahendit, mille abil saavutada suurem ELi legitiimsus ja vastutus;

Läbipaistvus laiemast perspektiivist

on kindlalt otsustanud püüda tuua kodanikud otsustusprotsessile lähemale; rõhutab, et läbipaistvus ja vastutus on äärmiselt tähtsad, säilitamaks kodanike usaldus ELi poliitilise, seadusandliku ja haldustegevuse vastu; rõhutab, et ELi lepingu artikli 10 lõikes 3 tunnustatakse osalusdemokraatiat ühe ELi peamise demokraatliku põhimõttena ja rõhutatakse, et otsused tuleb teha nii kodanikulähedaselt kui võimalik; tuletab meelde, et kodanike usalduse suurendamiseks ELi institutsioonide vastu peab Euroopa tasandi otsustusprotsess olema kindlasti täielikult demokraatlik ja väga läbipaistev; rõhutab, et kõigil ELi institutsioonidel on vaja edasi liikuda sarnasel läbipaistvustasemel;

märgib rahuloluga, et ametisse on nimetatud läbipaistvuse eest vastutav volinik, kelle ülesanne on muuta õigusloomeprotsess ELi institutsioonides läbipaistvamaks;

tuletab meelde, et parlament esindab Euroopa kodanike huve avatud ja läbipaistval viisil, seades eesmärgiks neid täielikult teavitada, nagu on kinnitanud ombudsman, ning võtab teadmiseks komisjoni edusammud läbipaistvusnõuete parandamisel; on sügavalt mures asjaolu pärast, et vaatamata parlamendi ja ombudsmani üleskutsetele ja soovitustele ei ole nõukogu võrreldavaid standardeid veel rakendanud ning nõukogu otsustusprotsess ei ole kaugeltki läbipaistev; kutsub nõukogu üles rakendama Euroopa Liidu Kohtu asjakohaseid otsuseid praktikas ja mitte neist kõrvale hoidma; tunnustab teatavate nõukogu eesistujariikide ja samuti teatavate liikmesriikide häid tavasid nõukogu dokumentide, sealhulgas nõukogu eesistujariigi ettepanekute avaldamisel;

väljendab heameelt ELi nõukogu otsuse üle pärast seda, kui ombudsman avas juhtumi 1011/2015/TN, kohaldada määrust (EÜ) nr 1049/2001 peasekretariaadi valduses olevate dokumentide suhtes, mis on seotud erinevate valitsustevaheliste organite ja üksuste toetamise ülesannetega, nagu näiteks juhtumi vaekogu arvamused kandidaatide sobivuse kohta täitmaks Euroopa Kohtu ja Euroopa Liidu Üldkohtu kohtuniku ja kohtujuristi ülesandeid; kiidab heaks ombudsmani arvamuse, et tuleb eelistada suuremat avatust küsimuses, kuidas leida vajalik tasakaal selliste isikute isikuandmete kaitse vajaduse, kelle sobivust kõrgetesse riigiametitesse hinnatakse, ja kõrgesse riigiametisse nimetamise protsessi maksimaalse läbipaistvuse tagamise vajaduse vahel;

peab kahetsusväärseks komisjoni korduvat tava anda Euroopa Parlamendile ELi õigusaktide rakendamise kohta sageli vaid väga piiratud hulgal teavet; nõuab, et institutsioonid austaksid lojaalse koostöö põhimõtet ja avaldaksid selle teabe ennetavalt; väljendab kahetsust selle üle, et komisjon keeldub avaldamast statistikat ELi poliitika tõhususe kohta, mis takistab avalikku kontrolli poliitika üle, millel on märkimisväärne mõju põhiõigustele; kutsub komisjoni üles sellist statistikat ennetavalt avaldama, tõestamaks, et poliitikameetmed on eesmärgi saavutamiseks vajalikud ja proportsionaalsed; kutsub komisjoni üles olema kolmandate isikutega sõlmitud lepingute osas läbipaistev; kutsub komisjoni üles olema oma praeguste tavadega võrreldes ennetavam, avaldades pakkumismenetluste kohta võimalikult palju teavet;

rõhutab rikkumismenetlustes tehtud otsuste läbipaistvuse suurendamiseks võetud meetmete tähtsust; nõuab eelkõige, et komisjoni poolt liikmesriikidele saadetud nimetatud menetlustega seotud dokumendid ja seonduvad vastused tehtaks üldsusele kättesaadavaks;

rõhutab, et rahvusvahelised lepingud on siduvad ja neil on mõju ELi õigusaktidele, ning rõhutab vajadust tagada läbipaistvus kogu läbirääkimisprotsessi vältel; tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artikli 218 kohaselt tuleb Euroopa Parlamenti viivitamata ja täielikult teavitada kõigil läbirääkimisetappidel; kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi ning tagama ELi toimimise lepingu artikli 218 täieliku järgimise;

peab sügavalt kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon ja nõukogu nõuavad kinniseid koosolekuid ilma nõuetekohase põhjenduseta; on seisukohal, et kinniste koosolekute taotlusi tuleks nõuetekohaselt hinnata; nõuab selgeid kriteeriume ja reegleid, mis reguleerivad kinniste koosolekute taotlusi ELi institutsioonides;

tuletab meelde, et läbipaistev õigusloome on kodanike jaoks äärmiselt oluline ja see on oluline viis, kuidas tagada nende aktiivne osalemine õigusloomeprotsessis; väljendab heameelt 2016. aasta institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe (IIA) ja selles sisalduva kolme institutsiooni võetud kohustuse üle tagada seadusandlike menetluste läbipaistvus asjakohaste õigusaktide ja kohtupraktika alusel, sealhulgas kolmepoolsete läbirääkimiste nõuetekohane käsitlemine;

10.

nõuab tungivalt, et institutsioonid jätkaksid arutelusid selle üle, kuidas luua sihtotstarbeline ja kasutajasõbralik ühine andmebaas seadusandlike ettepanekute menetlemise seisu kohta (ühine õigusloome andmebaas), nagu lepiti kokku paremat õigusloomet käsitlevas institutsioonidevahelises kokkuleppes, et tagada suurem läbipaistvus;

11.

väljendab heameelt juba käivitatud algatuste üle, mis tegelevad üldsuse nõudmistega suurema läbipaistvuse järele, nagu 2017. aasta detsembris käivitatud institutsioonidevaheline delegeeritud õigusaktide register – parlamendi, komisjoni ja nõukogu ühine vahend, mis annab juurdepääsu delegeeritud õigusaktidele kogu nende eluringi jooksul;

12.

juhib tähelepanu sellele, et komiteemenetluste läbipaistvust ja komiteemenetluse registri kättesaadavust tuleks veelgi suurendada ning tuleks muuta selle sisu, et tagada otsustusprotsessi suurem läbipaistvus; rõhutab, et selles protsessis peaks oluline osis olema registri otsingufunktsioonide parandamine, et võimaldada otsinguid poliitikavaldkondade kaupa;

13.

pooldab komisjoni liikmete uut käitumisjuhendit, mis jõustus 2018. aasta veebruaris ja mis suurendab läbipaistvust eelkõige volinike ja huvide esindajate vaheliste kohtumiste ning üksikute volinike ametireiside kulude osas; peab kahetsusväärseks asjaolu, et nõukogu ei ole ikka veel oma liikmete jaoks vastu võtnud käitumisjuhendit, ja nõuab tungivalt, et nõukogu võtaks sellise juhendi viivituseta vastu; rõhutab, et nõukogu peab olema sama vastutustundlik ja läbipaistev kui teised institutsioonid;

14.

tuletab meelde oma muudetud kodukorda, mille kohaselt parlamendiliikmed peaksid võtma kasutusele süstemaatilise tava kohtuda üksnes selliste huvide esindajatega, kes on end läbipaistvusregistris registreerinud; tuletab samuti meelde, et parlamendiliikmetel palutakse avaldada veebis kõik kavandatud kohtumised läbipaistvusregistri kohaldamisalasse kuuluvate huvigruppide esindajatega, samas kui raportöörid, variraportöörid ja komisjonide esimehed on kohustatud iga raporti puhul avaldama veebis kõik kavandatud kohtumised läbipaistvusregistri kohaldamisalasse kuuluvate huvigruppide esindajatega; juhib sellega seoses siiski tähelepanu asjaolule, et valitud esindajad saavad piiranguteta kohtuda igaühega, keda nad peavad oma poliitilise töö jaoks asjakohaseks ja oluliseks;

15.

on seisukohal, et praegune viis teabe leidmiseks Euroopa Parlamendi liikmete hääletusmustrite kohta parlamendi veebisaidil sadu hääli hõlmavate pdf-failide kaudu ei ole kasutajasõbralik ega aita kaasa ELi tegevuse läbipaistvuse suurendamisele; nõuab kasutajasõbraliku süsteemi loomist, kus iga nimelise hääletuse puhul saaks hääletusi filtreerida hääletusele pandud teksti ning iga fraktsiooni ja iga parlamendiliikme hääletustulemuste kaupa, mis oleksid siis korraga nähtavad;

16.

väljendab heameelt asjaolu üle, et läbirääkimised komisjoni ettepaneku üle võtta vastu institutsioonidevaheline kokkulepe kohustusliku läbipaistvusregistri kohta (COM(2016)0627) on nüüd lõppenud, ning nõuab tungivalt, et kolm institutsiooni seda kiiresti rakendaksid; rõhutab, et selleks, et säilitada kodanike suur usaldus Euroopa institutsioonide vastu, on vaja suuremat läbipaistvust institutsioonides korraldatavate koosolekute osas;

17.

julgustab samuti liikmesriikide valitsuste ja parlamentide liikmeid püüdlema suurema läbipaistvuse poole oma kohtumistel huvirühmade esindajatega, kuna ELi küsimustes otsuste tegemisel on nad laiemas mõttes osa ELi seadusandjast;

Juurdepääs dokumentidele

18.

tuletab meelde, et üldsuse õigus saada juurdepääs institutsioonide dokumentidele on aluslepingutes ja hartas sätestatud põhiõigus, ja see on lahutamatult seotud institutsioonide demokraatliku olemusega; rõhutab, et selle õiguse võimalikult ulatuslik kasutamine varaseimas etapis on väga oluline, kuna see tagab demokraatliku kontrolli ELi institutsioonide töö ja tegevuse üle; tuletab meelde, et kodanike usaldus poliitiliste institutsioonide vastu on esindusdemokraatlike riikide peamine alus;

19.

tuletab meelde oma varasemates resolutsioonides esitatud üleskutseid üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele; peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon ja nõukogu ei ole võtnud parlamendi mitme ettepaneku suhtes nõuetekohaseid järelmeetmeid;

20.

tuletab meelde, et vastavalt määrusele (EÜ) nr 1049/2001 peab läbipaistvus ja täielik juurdepääs institutsioonide valduses olevatele dokumentidele olema reegel ning et nagu Euroopa Liidu Kohtu järjepidevalt kehtestatud pretsedentides on juba sätestanud, tuleb erandeid sellest reeglist tõlgendada kitsendavalt, võttes arvesse, et avalikustamisel on ülekaalukas avalik huvi;

21.

kordab, kui oluline on vältida dokumentide üleklassifitseerimist, mis võib kahjustada avalikku kontrolli; peab kahetsusväärseks asjaolu, et ametlikud dokumendid on sageli liigselt salastatud; kordab oma seisukohta, et dokumentide salastamiseks ja salastatuse kustutamiseks tuleks kehtestada selged ja ühtsed eeskirjad;

22.

võtab teadmiseks asjaolu, et komisjonil on kõige rohkem esialgseid taotlusi (2018. aastal 6 912), mis hõlmavad konkreetseid dokumente, millele järgnevad nõukogu (2018. aastal 2 474) ja parlament (2018. aastal 498); võtab teadmiseks üldise positiivse vastamismäära (2018. aastal olid näitajad komisjoni puhul 80 %, nõukogu puhul 72,2 % ja parlamendi puhul 96 %);

23.

märgib huviga, et keeldumise peamised põhjused põhinevad vajadusel kaitsta institutsioonide otsustusprotsessi, üksikisikute eraelu puutumatust ja isikupuutumatust ning konkreetse füüsilise või juriidilise isiku ärihuve; märgib lisaks, et parlamendi jaoks on õigusnõustamise kaitse olnud asjakohane põhjus ka juhtudel, kus taotleti peamiselt juhatuse dokumente, samas kui komisjoni jaoks olid dokumentidele juurdepääsu keelamisel asjakohaseks põhjuseks ka kontrollide, uurimiste ja auditite läbiviimine ning avalik julgeolek;

24.

väljendab heameelt Euroopa Kohtu otsuse üle kohtuasjas C-213/15 P (komisjon vs Patrick Breyer), mille puhul Euroopa Kohus jättis Üldkohtu otsuse jõusse, leides, et komisjon ei saa keelduda andmast juurdepääsu tema valduses olevale liikmesriikide kirjalikult esitatud teabele ainuüksi põhjusel, et see on kohtumenetlusega seotud dokument; märgib, et kohus on seisukohal, et mis tahes otsus juurdepääsutaotluse kohta tuleb teha määruse (EÜ) nr 1049/2001 alusel ning et Euroopa Kohtu tegevusega seotud dokumendid ei kuulu põhimõtteliselt määruse kohaldamisalasse, kui need on määruses loetletud ELi institutsioonide, näiteks kõnealuse juhtumi korral komisjoni käes;

25.

toetab kodanikuühiskonna üleskutset (9) edastada Euroopa Kohtu avalikke kuulamisi otseülekandena, nagu see juba toimub mõne riikliku ja rahvusvahelise kohtu, näiteks Prantsusmaa konstitutsioonikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu puhul;

26.

tuletab meelde oma 28. aprilli 2016. aasta resolutsioonis (üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele aastatel 2014–2015) komisjonile ja nõukogule esitatud üleskutset;

27.

tuletab meelde, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 läbivaatamine on alates 2012. aastast blokeeritud, ning märgib kahetsusega komisjoni kavatsust see ettepanek tagasi võtta; nõuab tungivalt, et kõik asjaosalised jätkaksid protsessi ja teeksid tööd läbivaatamisega, et kohandada määruse sätteid Lissaboni lepinguga ning tagada kohaldamisala laienemine kõigile ELi institutsioonidele, organitele ja asutustele lõppeesmärgiga anda ELi kodanikele laiem ja parem juurdepääs ELi dokumentidele;

28.

rõhutab, et pärast ELi lepingu ja ELi toimimise lepingu jõustumist hõlmab dokumentidega tutvumise õigus kõiki ELi institutsioone, asutusi ja ameteid, mis on sätestatud ELi toimimise lepingu artikli 15 lõikes 3; on seisukohal, et määrust (EÜ) nr 1049/2001 tuleks muuta ja ajakohastada, et kooskõlastada seda aluslepingutega, reageerida selles valdkonnas toimunud arengutele ja võtta arvesse Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu asjaomast praktikat; nõuab seetõttu tungivalt, et kõik kolm institutsiooni teeksid konstruktiivselt tööd, et saavutada läbivaadatud määruse vastuvõtmine;

29.

rõhutab, et vajadus tagada, et kodanikud mõistaksid ja saaksid üksikasjalikult jälgida õigusloomeprotsessi ja selles osaleda, on aluslepingutest tulenev nõue ning põhinõue demokraatliku kontrolli ja demokraatia jaoks tervikuna; on arvamusel, et kui kolmepoolsete kohtumiste raames koostatakse dokumente, näiteks päevakordi, tulemuste kokkuvõtteid, protokolle ja üldisi lähenemisviise nõukogus, kui need on kättesaadavad ja kättesaadavas vormingus, siis on need dokumendid seotud seadusandliku menetlusega ja neid ei saa põhimõtteliselt käsitleda muudest seadusandlikest dokumentidest erinevalt;

30.

rõhutab läbipaistvuse ja üldsuse dokumentidele juurdepääsu tähtsust; rõhutab, et õigusloomeprotsessi suur läbipaistvus on oluline selleks, et kodanikud, meedia, kodanikuühiskond ja teised sidusrühmad saaksid nõuda oma valitud ametiisikutelt ja valitsustelt vastutust nende tegude eest; tunnustab ombudsmani väärtuslikku rolli suhtlemisel ja vahendajana tegutsemisel ELi institutsioonide ja kodanike vahel ning rõhutab ombudsmani tööd üldsuse vastutustunde suurendamisel ELi õigusloomeprotsessi suhtes;

31.

tuletab meelde, et ombudsmani sõnul peaksid dokumentidele, eelkõige seadusandlusega seotud dokumentidele juurdepääsu piirangud olema erandlikud ja rakenduma vaid hädavajaduse korral; pooldab ombudsmani dokumentidele juurdepääsu kiirmenetlust, kuid peab kahetsusväärseks asjaolu, et ombudsmani soovitused ei ole õiguslikult siduvad;

32.

osutab asjaolule, et otsused, millega keelatakse üldsuse juurdepääs dokumentidele, peavad põhinema selgelt ja rangelt määratletud õiguslikel eranditel, mida täiendavad põhjendatud ja üksikasjalikud selgitused, et kodanikel oleks võimalik keeldumisest aru saada ning kasutada tõhusalt nende käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid; märgib murega, et kui kodanikule dokumentidele juurdepääsu andmisest keeldutakse, siis praegu on ainus seaduslik vaidlustamisviis algatada kohtumenetlus Euroopa Liidu Kohtus, mis tähendab pikka protsessi, suurte kulude ohtu ja ebakindlat tulemust, mis paneb otsust vaidlustada soovivatele kodanikele põhjendamatu ja heidutava koormuse;

33.

palub sellega seoses ELi institutsioonidel, asutustel ja ametitel võtta vastu kiiremad, vähem keerukad ja ligipääsetavamad menetlused juurdepääsu andmisest keeldumisega seotud kaebuste käsitlemiseks; on seisukohal, et ennetavam lähenemisviis aitaks kindlustada tegeliku läbipaistvuse ning vältida asjatuid õigusvaidlusi, mis võivad põhjustada tarbetuid kulusid ja koormust nii kodanikele kui ka institutsioonidele; on arvamusel, et kodanikke ei tohiks vahendite puudumise tõttu takistada otsuseid vaidlustamast; tuletab meelde võimalust taotleda tasuta õigusabi, nagu on sätestatud hartas; palub ELi institutsioonidel hoiduda nõudmast vastaspoolelt kohtukulude kandmist;

34.

tuletab sellega seoses meelde ombudsmani 19. detsembri 2017. aasta otsuseid juhtumis 682/2014/JF, et komisjoni nõue, et kõik isikud, kes soovivad avalikku juurdepääsu dokumentidele, peavad esitama oma postiaadressi komisjoni paberkandjal saatmise korra jaoks, on haldusomavoli, rõhutades, et uuendatud taotluste ja menetlusformaalsuste nõudmine, kui see ei ole vajalik ja sel pole ilmset kasulikku eesmärki, näitab austuse puudumist kodanike põhiõiguste vastu;

35.

peab äärmiselt kahetsusväärseks asjaolu, et nõukogu ei avalda ennetavalt enamikku seadusandliku menetlusega seotud dokumente, mis takistab kodanikel teada saamast, millised dokumendid on olemas, ja piirab seeläbi nende õigust taotleda dokumentidele juurdepääsu; peab kahetsusväärseks asjaolu, et nõukogu on seadusandlike dokumentide kohta kättesaadava teabe esitanud registris, mis on puudulik ja kasutajavaenulik; kutsub nõukogu üles kandma seadusandlike ettepanekutega seotud dokumendid kasutajasõbralikku avalikku registrisse, mis kajastaks täielikult üldsuse huvi läbipaistvuse vastu ja võimaldaks õiguspärast kontrolli mitte ainult kodanike, vaid ka liikmesriikide parlamentide poolt;

36.

nõuab tungivalt, et nõukogu viiks oma töömeetodid vastavusse aluslepingutes nõutava parlamentaarse ja osalusdemokraatia standarditega, ning kordab, et nõukogu peab olema sama vastutav ja läbipaistev kui teised institutsioonid;

37.

toetab täielikult Euroopa Ombudsmani soovitusi nõukogule pärast strateegilist uurimist, nimelt: a) registreerida süstemaatiliselt liikmesriikide seisukohad, mida nad on avaldanud ettevalmistavates organites, b) töötada välja selged ja üldsusele kättesaadavad dokumentidele juurdepääsu piiramise (märge „LIMITE“) kriteeriumid ning c) vaadata juurdepääsupiiranguga „LIMITE“ dokumentide staatus süstemaatiliselt läbi enne seadusandliku akti lõplikku vastuvõtmist, mis peaks toimuma enne mitteametlikke läbirääkimisi kolmepoolsetel kohtumistel, kui nõukogul on ettepaneku suhtes juba esialgne seisukoht võetud; nõuab tungivalt, et nõukogu võtaks kõik vajalikud meetmed ombudsmani soovituste võimalikult kiireks rakendamiseks, et tagada seadusandlike arutelude läbipaistvus oma ettevalmistavates organites;

38.

leiab, et nõukogu praegune laialt levinud ja meelevaldne tava seada käimasolevates seadusandlikes menetlustes enamikele ettevalmistavatele dokumentide juurdepääsupiirang „LIMITE“ piirab kodanike õigust pääseda seadusandlikele dokumentidele võimalikult laialdaselt juurde;

39.

võtab teadmiseks asjaolu, et pärast Üldkohtu otsust De Capitani kohtuasjas (10) on parlamendis märkimisväärselt suurenenud taotluste arv, milles taotletakse üldsuse juurdepääsu mitmeveerulistele dokumentidele, mida arutati kolmepoolsetel kohtumistel, ning märgib rahuloluga, et pärast kohtuotsust on parlament avalikustanud kõik mitmeveerulised dokumendid, millele taotleti juurdepääsu määruse (EÜ) nr 1049/2001 alusel; tunneb selle asjaolu üle heameelt, kuna seadusandliku protsessi avatus aitab suurendada institutsioonide õiguspärasust ELi kodanike silmis; rõhutab, et üldine nõue anda dokumentidele juurdepääs on kõigi ELi institutsioonide asjakohaseim vahend, et neil oleks võimalik vastata järjest suuremale arvule taotlustele seoses juurdepääsuga dokumentidele;

40.

märgib, et Euroopa Kohtu 2018. aasta märtsi otsuses De Capitani kohtuasjas märgitakse, et nn neljaveerulistes dokumentides kajastatud institutsioonide seisukohad ei kuulu avaldamata jätmise üldise eelduse alla; märgib, et kolmepoolsete läbirääkimiste dokumentides kajastunud tundlik teema ei olnud iseenesest piisav põhjus üldsusele juurdepääsu keelamiseks;

41.

tuletab meelde, et Euroopa Kohtu järeldused kehtivad kõigile ELi institutsioonidele ning et kohus täpsustas, et kui liidu institutsioonist pärit dokumendi suhtes kehtib erand üldsuse õigusest tutvuda dokumentidega, peab institutsioon selgelt hindama ja selgitama, miks selle dokumendiga tutvumine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada erandiga kaitstud huve, eelkõige seda, miks asjaomaste dokumentidega täielik tutvumine kahjustaks konkreetselt ja tegelikult otsustamisprotsessi, nõudes seega, et see oht peab olema mõistlikult ettenähtav ja mitte puhtalt hüpoteetiline; rõhutab, et dokumentidele juurdepääsu keelamine peab olema iga konkreetse juhtumi puhul täielikult põhjendatud;

42.

väljendab heameelt asjaolu üle, et kohtuasi ClientEarth vs. komisjon selgitab oluliselt mõiste „seadusandlikud dokumendid“ ulatust ning et Euroopa Liidu Kohus leidis, et mõjuhinnangu raames koostatud dokumendid kvalifitseeruvad seadusandlikeks dokumentideks ja seega ei saa hoiduda neid avalikustamast üldise eelduse kohaselt;

43.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et nõukogu, komisjoni ja parlamendi õigusteenistuste ja -talituste nõuanded on piiratud juurdepääsuga ning sageli ei ole parlamendi õigusteenistuse nõuanded kättesaadavad isegi teiste parlamendikomisjonide liikmetele; nõuab, et institutsioonid tagaksid läbipaistvuse;

44.

võtab teadmiseks Euroopa Ombudsmani 2020. aastal algatatud uurimised Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti (Frontex) tavade kohta seoses kohustustega, mis ta on võtnud ELi normide alusel, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu dokumentidele; nõuab tungivalt, et amet võtaks järelmeetmeid seoses Euroopa Ombudsmani järeldustega ja rakendaks tema soovitusi, mis käsitlevad dokumentide registri ajakohastamist ja ameti valduses olevate selliste tundliku sisuga dokumentide avaldamist, mida ei ole ameti dokumendiregistrisse kantud (11);

45.

rõhutab, kui oluline roll on rikkumisest teatajatel haldusomavoli juhtumite avaldamisel, ja toetab meetmeid, mille abil kaitsta rikkumisest teatajaid kättemaksu eest paremini; palub institutsioonidel hinnata ja vajaduse korral üle vaadata rikkumistest teatamise sisekord;

46.

nõuab tungivalt, et komisjon tagaks üldsuse juurdepääsu kõigile ELi ja eraettevõtete vahelistele tervishoiualastele ostu eellepingutele nende täielikul kujul, eelkõige vaktsiinide tellimise puhul;

Järeldused

47.

rõhutab, et läbipaistvuse vajadus peaks olema hoolikalt tasakaalus vajadusega kaitsta isikuandmeid ja võimaldada vajaduse korral langetada otsuseid teatava konfidentsiaalsusega;

48.

rõhutab kindlalt, et kõiki erandeid üldsuse juurdepääsust ELi dokumentidele või teabele tuleb analüüsida iga juhtumi puhul eraldi, võttes arvesse, et juurdepääs sellistele dokumentidele on reegel, samas kui erandid reeglist on kitsalt tõlgendatavad;

49.

nõuab, et kõik institutsioonid, organid ja asutused töötaksid välja ühise lähenemisviisi dokumentidele juurdepääsule, sealhulgas kolmepoolsete kohtumiste materjalide menetlusele, ning pidevalt uuriksid ja arendaksid uusi meetodeid ja meetmeid, et saavutada maksimaalne läbipaistvus;

50.

nõuab, et institutsioonid tagaksid seadusandlike menetluste läbipaistvuse asjakohaste õigusaktide, kohtupraktika ja ombudsmani soovituste alusel;

51.

nõuab, et kõik institutsioonid täiustaksid kommunikatsiooni kogu õigusloometsükli vältel ja levitaksid ennetavalt rohkem õigusloomeprotsessiga seotud dokumente võimalikult lihtsalt, kasutajasõbralikult ja ligipääsetavalt, avaldades need oma avalikel veebisaitidel ja kõigi muude kommunikatsioonivahendite abil; rõhutab, et rikkumismenetluste raames otsuste tegemisel on vaja suuremat läbipaistvust; nõuab, et institutsioonid suurendaksid jõupingutusi sihtotstarbelise ja kasutajasõbraliku ühise andmebaasi loomisel töösolevate seadusandlike ettepanekute menetlemise seisu kohta, nagu lepiti kokku paremat õigusloomet käsitlevas institutsioonidevahelises kokkuleppes, mis võimaldab läbipaistvust seadusandliku menetluse eri etappides ja kodanikel ELi seadusandlikest menetlustest paremini aru saada;

52.

tuletab meelde, et ELi lepingu artikli 3 ja harta kohaselt tuleb austada liidu rikkalikku keelelist mitmekesisust; nõuab, et Euroopa Liidu institutsioonid teeksid kõik endast oleneva, et võimaldada juurdepääs dokumentidele kõigis Euroopa Liidu ametlikes keeltes;

53.

rõhutab, et avatud demokraatlikud ühiskonnad sõltuvad kodanike suutlikkusest pääseda juurde mitmesugustele kontrollitavatele teabeallikatele, et neil oleks võimalik kujundada seisukoht erinevates küsimustes; juhib tähelepanu sellele, et juurdepääs teabele suurendab vastutust otsuste langetamisel ja on hädavajalik demokraatliku ühiskonna toimimiseks;

o o

54.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Ombudsmanile, muudele liidu organitele, ametitele ja asutustele ning Euroopa Nõukogule.

(1) EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43.

(2) ELT C 378, 9.11.2017, lk 27.

(3) ELT C 66, 21.2.2018, lk 23.

(4) ELT C 337, 20.9.2018, lk 120.

(5) ELT C 411, 27.11.2020, lk 149.

(6) ELT L 264, 25.9.2006, lk 13.

(7) ELT C 356, 4.10.2018, lk 77.

(8) https://www.ombudsman.europa.eu/en/recommendation/en/89518

(9) https://thegoodlobby.eu/campaigns/openletter-to-the-president-of-the-court-ofjustice-of-the-european-union-asking-foreu-courts-to-live-stream-their-publichearings

(10) Üldkohtu 22. märtsi 2018. aasta otsus kohtuasjas T-540/15, Emilio de Capitani vs. Euroopa Parlament, ECLI:EU:T:2018:167.

(11) https://www.ombudsman.europa.eu/en/solution/en/137293

17.11.2021

Euroopa Liidu Teataja

C 465/62

P9_TA(2021)0044

Ebavõrdsuse vähendamine, keskendudes eelkõige palgavaesusele

Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon ebavõrdsuse vähendamise kohta, keskendudes eelkõige palgavaesusele (2019/2188(INI))

(2021/C 465/07)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 alusel püstitatud ühtekuuluvuseesmärki, eriti ülespoole suunatud sotsiaalset lähenemist,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 9 sisalduvat horisontaalset sotsiaalklauslit,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 151 ja järgmiste artiklite kohast sotsiaalpoliitikat,

—	võttes arvesse muudetud Euroopa sotsiaalhartat,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 6 osutatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

—	võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, eelkõige selle 5. ja 6. põhimõtet,

—	võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke,

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioone ja soovitusi,

—

võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle jõustumist Euroopa Liidus 21. jaanuaril 2011, nagu on sätestatud nõukogu 26. novembri 2009. aasta otsuses 2010/48/EÜ Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel (1),

—	võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (2),

—	võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust (3),

—	võttes arvesse Ursula von der Leyeni poliitilisi suuniseid,

—	võttes arvesse komisjoni kohandatud tööprogrammi 2020. aastaks,

—	võttes arvesse strateegias „Euroopa 2020“ vaesusevastase võitluse ja sotsiaalse tõrjutuse valdkonnas seatud eesmärki,

—	võttes arvesse romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistikku,

—	võttes arvesse oma 9. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni sotsiaalse kaasatuse edendamise ja vaesuse, sealhulgas laste vaesuse vastu võitlemise kohta ELis (4),

—	võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni miinimumsissetuleku rolli kohta vaesuse vastu võitlemisel ja kaasava ühiskonna edendamisel Euroopas (5),

—	võttes arvesse oma 19. juuni 2020. aasta resolutsiooni piiriüleste ja hooajatöötajate kaitse kohta Euroopas seoses COVID-19 kriisiga (6),

—	võttes arvesse oma 24. novembri 2015. aasta resolutsiooni ebavõrdsuse ja eelkõige laste vaesuse vähendamise kohta (7),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni tõhusa tööjärelevalve kui Euroopas töötingimuste parandamise strateegia kohta (8),

—	võttes arvesse oma 26. mai 2016. aasta resolutsiooni vaesuse sooliste aspektide kohta (9),

—	võttes arvesse oma 29. novembri 2018. aasta resolutsiooni puuetega naiste olukorra kohta (10),

—	võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi soolise võrdõiguslikkuse indeksit,

—	võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2020. aasta teatist „Võrdõiguslik liit: soolise võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025“ (COM(2020)0152),

—	võttes arvesse oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni miinimumsissetuleku poliitika kui vaesuse vastu võitlemise vahendi kohta (11),

—	võttes arvesse oma 17. aprilli 2020. aasta resolutsiooni ELi kooskõlastatud meetmete kohta võitluses COVID-19 pandeemia ja selle tagajärgede vastu (12),

—	võttes arvesse oma 4. juuli 2017. aasta resolutsiooni töötingimuste ja ebakindlate töösuhete kohta (13),

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Ametiühingute Konföderatsiooni (ITUC) ülemaailmset õiguste indeksit (14),

—	võttes arvesse Euroopa vaesusevastase võrgustiku aruandeid ning Euroopa puuetega inimeste foorumi ja Euroopa romade rohujuuretasandi organisatsioonide (ERGO) võrgustiku asjakohaseid aruandeid,

—	võttes arvesse Euroopa rohelises kokkuleppes seatud eesmärke õiglaseks ja ausaks üleminekuks, võimaldades juurdepääsu ümberõppeprogrammidele ja tööhõivevõimalustele uutes majandussektorites,

—	võttes arvesse komisjoni 14. jaanuari 2020. aasta teatist „Tugev sotsiaalne Euroopa õiglaste üleminekute jaoks“ (COM(2020)0014),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

—	võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ning petitsioonikomisjoni arvamusi,

—	võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit (A9-0006/2021),

Kasvav ebavõrdsus ja vaesus

A.	arvestades, et üks ELi tugevusi on sotsiaalne mudel; arvestades, et tehnoloogiliste arengute ja ebavõrdsuse suurenemise ülemaailmse suundumuse tõttu tuleb sotsiaalne mudel ümber hinnata ja kohandada kaasaegse, kiiresti muutuva, keeruka ja ettearvamatu ülemaailmse keskkonnaga;

arvestades, et Eurostati määratluse kohaselt ohustab üksikisikud palgavaesus, kui nad töötavad üle poole aasta ja kui nende iga-aastane ekvivalentnetosissetulek jääb alla 60 % riigi leibkondade mediaansissetulekust (pärast sotsiaalsiirdeid); arvestades, et Eurostati viimased andmed näitavad, et 2018. aastal oli vaesusohus 9,4 % Euroopa töötajatest (15);

arvestades, et nii liikmesriikides kui ka nende vahel esineb ebavõrdsust ning see erineb liikmesriigiti märkimisväärselt; arvestades, et netovara lõhe kõige rikkamate protsentiilide ja kõigi teiste vahel aina suureneb; arvestades, et kui eurorühma riikides netovara majapidamise kohta varade jaotumise alumise 20 % seas 2017. aastal vähenes, siis suurenes see suhteliselt järsult ülemise 20 % (16) hulgas ja vaeseima 20 % leibkondade netovõlg oli keskmiselt 4 500 eurot, samas kui rikkaima 10 % netovara oli keskmiselt 1 189 700 eurot (17);

arvestades, et vaesust ja suurenevat netovarade ebavõrdsust soodustavad tegurid on keerukad ja omavahel seotud ning hõlmavad eelkõige palkade ebavõrdsust, soolist ebavõrdsust, taskukohase eluaseme puudumist, diskrimineerimist, madalat haridustaset, tehnoloogilisi muutusi töömaailmas ja struktuurimuutusi tööturul; arvestades, et tootlikkuse suurendamine ilma sellele vastava palgatõusuta suurendab ka majanduslikku tasakaalustamatust liikmesriikides ja nende vahel;

E.	arvestades, et töötajate sissetulekualase tõrjutuse sagenemise oht mõjutab eelkõige nii madala kvalifikatsiooniga töötajaid kui ka tööturule sisenevaid koolide (sealhulgas ülikoolide) lõpetajaid; arvestades, et palgalõhe kõrgeima ja madalaima sissetulekuga inimeste vahel hakkab suurenema;

arvestades, et iga kuues töötaja ELis saab madalat palka, nimelt sellist, mis on väiksem kui kaks kolmandikku riiklikust mediaanpalgast, ja selliste töötajate hulk suureneb pidevalt; arvestades, et madalate palkade puhul ei ole paljudes liikmesriikides suudetud teiste palkadega võrreldes sammu pidada, süvendades seeläbi sissetulekute ebavõrdsust ja palgavaesust ning vähendades madalapalgaliste suutlikust tulla toime majandusraskustega;

G.	arvestades, et tööturu langus hiljutise kriisi ajal tõi endaga kaasa oluliselt suurema arvu mittevabatahtliku osalise tööajaga töötajaid, kes töötavad kõige tõenäolisemalt põhi- või madalama taseme teenindavatel ametikohtadel ja sektorites, kus on väga suur palgavaesuse oht;

H.	arvestades, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus ja diskrimineerimiskeeld on Euroopa Liidu põhiväärtused, nagu on sätestatud ELi lepingus ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas;

arvestades, et 27 ELi liikmesriigis teenivad naised keskmiselt 15 % meestest vähem (18) (või 9,38 % vähem, kui võetakse arvesse eri põhjustel tehtud korrigeerimisi) (19); arvestades, et aastakümneid kestnud soolise palgalõhe tõttu on sooline pensionilõhe 37 %, mis tekitab eakate naiste ja meeste majandusliku sõltumatuse ebavõrdse taseme;

arvestades, et hoolduskohustuste ebaühtlane jaotus ELis, kus naised kannavad perekonnas ebaproportsionaalset koormust peamiste hooldajatena koos piiratud juurdepääsuga lapsehoiuteenustele ja eakate hooldekandeasutustele osa liikmesriikides, põhjustab tööturult eemaloleku perioode ning seega soopõhiseid palga- ja pensionilõhesid; arvestades, et selline hoolduskohustuste ebaühtlane jaotus, samuti tavaliselt naiste tehtava töö eest makstav ebavõrdne tasu ning karjäärikatkestuste mõju edutamisele ja pensioni tõusule on kõik naiste vaesust põhjustavad tegurid;

K.	arvestades, et 2017. aastal oli vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse oht naiste puhul 23,3 %, mis oli suurem kui meeste puhul (21,6 %) (20);

L.	arvestades, et sooline palgalõhe on uute tööturule sisenejate puhul tavaliselt väiksem (21); arvestades, et naiste ja meeste vahelise ebavõrdsuse vähendamiseks tuleks jätkuvalt edendada võrdseid võimalusi;

M.	arvestades, et naiste tööhõive on teenindussektoris tunduvalt suurem kui tööstuses, kusjuures naised töötavad peamiselt tervishoiu- ja sotsiaalvaldkondades ning jaekaubanduses, töötlevas tööstuses, haridus- ja äritegevusvaldkonnas ning üha rohkem naisi töötab osalise tööajaga ja juhutöödel;

arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine on oluline vahend soolise võrdõiguslikkuse integreerimiseks kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse, meetmetesse ja tegevustesse, sealhulgas tööturu- ja sotsiaalpoliitikasse, et edendada võrdseid võimalusi ja võidelda naiste diskrimineerimise kõigi vormide vastu;

O.	arvestades, et Euroopa sotsiaalõiguste sammas sisaldab soovitusi soolise võrdõiguslikkuse, võrdsete võimaluste ja tööhõive aktiivse toetamise kohta;

arvestades, et Euroopa sotsiaalõiguste samba 6. põhimõte näeb ette, et hoidutakse palgavaesusest ja tagatakse piisavad miinimumpalgad töötaja ja tema perekonna vajaduste rahuldamiseks, võttes arvesse riiklikke majandus- ja sotsiaaltingimusi, tagades samas juurdepääsu töökohtadele ja motivatsiooni otsida tööd; arvestades, et Euroopa sotsiaalõiguste sammas sätestab, et kui põhimõte osutab töötajatele, hõlmab see kõiki töötavaid isikuid, sõltumata nende tööalasest staatusest, töötamise viisist või kestusest;

arvestades, et noortel on raske leida tähtajatu töölepinguga kvaliteetset ja stabiilset töökohta ning nad on sageli pikaajaliselt töötud; arvestades, et paljud liikmesriigid võimaldavad tööandjatel maksta noorematele töötajatele madalamat palka, mis kujutab endast diskrimineerimist vanuse alusel; arvestades, et noored teevad sageli tasustamata praktikat ilma väljavaateta töökohta saada;

arvestades, et ebakindel töösuhe mõjutab osa rühmi oluliselt rohkem kui teisi, kusjuures mõnede elanikkonnarühmade liikmeid, näiteks romasid, on ebatüüpilistel, ebastabiilsetel ja madalapalgalistel töökohtadel tunduvalt rohkem; arvestades, et 80 % romadest ja nende lastest elab sissetulekuga, mis on vastava riigi suhtelise vaesuse piirist väiksem (22), olenemata sellest, kas neil on töökoht või mitte; arvestades, et romasid on pandeemia ja selle piiramismeetmed rängalt tabanud (23);

arvestades, et vaesus ja sotsiaalne tõrjutus ohustab ELis 95 miljonit inimest (21,7 %) ja seega on maailma suuruselt kolmandas majanduspiirkonnas iga viienda inimese majanduslik toimetulek, sotsiaalne kaasatus ja elukvaliteet ohus (24); arvestades, et pärast sotsiaalsiirdeid mõjutab vaesus või sotsiaalne tõrjutus ELis 85,3 miljonit inimest (16,9 %);

T.	arvestades, et ELi vaesusstatistika näitab vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamise eesmärgi saavutamisel liikmesriikide edukuse puhul suuri erinevusi;

arvestades, et 8,2 miljonit inimest ei ela enam vaesus- või sotsiaalse tõrjutuse ohus võrreldes 2008. aasta algtasemega, seda peamiselt tänu tööturu tingimuste paranemisele ning suure materiaalse puuduse (25) ja väga madala tööhõivega leibkondades elavate inimeste osakaalu vähenemisele (26) mõnes liikmesriigis;

V.	arvestades, et hoolimata olukorra märkimisväärsest paranemisest mõnes liikmesriigis, ei saavutanud EL oma strateegias „Euroopa 2020“ seatud eesmärki vähendada 2020. aastaks vaesusohus inimeste absoluutarvu võrreldes 2008. aastaga 20 miljoni võrra;

arvestades, et mõned töötajate kategooriad, nagu hooajalised ja mõned piiriülesed töötajad, on eriti suures palgavaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus ning nad on sageli tööle võetud lühiajaliste töölepingutega, mille töökohakindlus, tööõigused või sotsiaalkindlustus on ebapiisavad või puuduvad hoopiski;

X.	arvestades, et ebakindlatest elu- ja töötingimustest ning palgavaesusest tulenevad mitmesugused majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed, sealhulgas subjektiivse vaimse heaolu madalam tase, probleemid eluaseme ja elukeskkonnaga, kehvad inimsuhted ja sotsiaalse tõrjutuse tunne (27);

Y.	arvestades, et palgavaesusest mõjutatud töötajad töötavad sageli töökohtadel, kus on vastuvõetamatud töötingimused, näiteks ilma kollektiivlepinguta töötamine, tööaja rikkumine (28) ning töötervishoiu ja tööohutusega seotud ohud;

Z.	arvestades, et majanduslanguse ajal on sellised töötajad tööturul veel kehvemas olukorras;

AA.

arvestades, et kui kokku satuvad erinevad riskitegurid, sealhulgas madal palk, ebastabiilsed töökohad, ainsa sissetulekuga leibkonnaliikme staatus ja ülalpeetavate leibkonnaliikmete olemasolu, on üldiselt osalise tööajaga ja eelkõige vastu tahtmist osalise tööajaga töötajad suuremas vaesusohus (29);

AB.

arvestades, et 5,8 % 27 ELi liikmesriigi elanikest elas 2019. aastal äärmises materiaalses vaesuses ning arvestades, et paljudes piirkondades ja kogukondades valitseb äärmuslik vaesus; arvestades, et see osakaal suureneb tõenäoliselt märkimisväärselt COVID-19 pandeemia tõttu, mis muudab selle probleemi veelgi pakilisemaks;

AC.	arvestades, et energiaostuvõimetus on eriti laialt levinud probleem kogu Euroopas, mille tõttu ei saa 50–125 miljonit inimest endale lubada inimväärset ja mugavat sooja eluruumi (30); arvestades, et 11 % leibkondadest ELis on internetiühenduseta (31);

AD.

arvestades, et leibkondade (32) vaesus väheneb (33) aeglaselt; iga neljas alla 18-aastane laps on vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus ning on seega lõksus tsüklis, kus ebasoodne olukord kordub põlvest põlve (34); arvestades, et see mõjutab eriti üksikvanemaid (34,2 %) ja suurperesid (35); arvestades, et suures vaesusohus on pered, kus on puuetega laps või muud puuetega sugulased;

AE.

arvestades, et enamikus liikmesriikides tõusevad üürihinnad pidevalt; arvestades, et liiga suurte eluasemekulude määr (36) ELis on 9,6 %, mis tähendab, et nendes leibkondades elavad inimesed kulutavad 40 % või rohkem oma ekvivalentnetosissetulekust eluasemele (37); arvestades, et mõnes liikmesriigis on liiga suurte eluasemekulude määr 50–90 % (38); arvestades, et ELi madala sissetulekuga üürnike leibkondade mediaaneluasemekulud on keskmiselt 20–45 % nende kasutada olevast tulust;

AF.	arvestades, et üks netovara suurenemise peamisi toetavaid tegureid on eluasemehindade muutused; arvestades, et taskukohaste elamispindade nappus on paljudes liikmesriikides muutumas suurimaks ebavõrdsust tekitavaks teguriks;

AG.	arvestades, et ka kodutus suureneb kogu Euroopas ja 2019. aastal oli hinnanguliselt 700 000 inimest kodutud (39), mis on 70 % rohkem kui kümmekond aastat tagasi (40);

AH.	arvestades, et 2017. aastal oli palgavaesuse ohus olevate 18–24-aastaste noorte osakaal Euroopa Liidus hinnanguliselt 11 % ja Rumeenias koguni 28,2 % (41);

AI.	arvestades, et eakate vaesus kasvab jätkuvalt; üle 65-aastaste inimeste vaesusriski määr oli keskmiselt 16,1 % (EL 27); arvestades, et see arv jätkab kasvu ebakindlate ja ebatüüpiliste töösuhete tõttu, mis on eriti levinud eakate seas (42);

AJ.	arvestades, et palgavaesus vähendab tööhõive põhieesmärki pakkuda töötajatele ja nende peredele inimväärset elu, takistades neil majanduslikult iseseisvaks saamast;

AK.	arvestades, et Euroopa Nõukogu Euroopa sotsiaalharta artiklis 4 on sätestatud, et kõigil töötajatel on õigus saada õiglast töötasu, mis on piisav neile ja nende perekondadele inimväärse elatustaseme tagamiseks;

Kollektiivlepingute osakaalu vähenemine

AL.

arvestades, et OECD riikides on kollektiivlepingutega kaetus viimase kolme aastakümne jooksul vähenenud keskmiselt 46 %-lt 32 %-le; arvestades, et vähemalt 14 ELi liikmesriigis töötab 50 % töötajatest ilma kollektiivlepinguta; arvestades, et ainult seitsmes liikmesriigis ületab kollektiivlepingute osakaal 80 % (43); arvestades, et vähenemine oli kiireim riikides, kus viidi läbi struktuurireformid, mis olid suunatud kollektiivläbirääkimistele (44);

AM.	arvestades, et hästi kooskõlastatud kollektiivlepingute süsteemid, millel on ulatuslik katvus, soodustavad head tööturu tulemuslikkust, ning arvestades, et kollektiivlepingutega töötajatel on tavaliselt paremad töötingimused ja kvaliteetsem töökeskkond kui neil, kellel seda ei ole;

AN.

arvestades, et nende riikide arv, kelle töötajatel pole õigust luua või ühineda ametiühinguga, on kogu maailmas suurenenud 92-lt 2018. aastal 107ni 2019. aastal; arvestades, et kasv oli kõige suurem Euroopas; arvestades, et 40 % Euroopa riikidest ei võimalda töötajatel astuda ametiühingutesse, 68 % rikkus streigiõigust ja 50 % rikkus kollektiivläbirääkimiste õigust (45);

AO.	arvestades, et maapiirkondade töötajate jaoks on raskem saavutada ametiühingute esindatust ning pidada läbirääkimisi kohalike ja valdkondlike kollektiivlepingute üle, mis sõltuvad ka sektorist;

AP.	arvestades, et euroala palgatõus oli aastatel 2000–2016 tootlikkusest madalam (46); arvestades, et palgatõus pole lisandväärtuse arenguga sammu pidanud ja see on kinnistanud olemasolevat ebavõrdsust;

AQ.	arvestades, et kollektiivläbirääkimised ja valdkondlikud kollektiivlepingud reguleerivad peale palgataseme ka töötingimusi, nagu tööaeg, tasustatud puhkus, põhipuhkus ja kutseoskuste täiendamise võimalused;

AR.

arvestades, et kindlatel sotsiaalpartneritel ja kollektiivläbirääkimistel võib olla positiivne mõju üldisele palgatasemele Euroopas, sealhulgas nii miinimum- kui ka keskmisele palgale; arvestades, et kollektiivläbirääkimised tagavad töötajate ärakuulamise ja austamise; arvestades, et on tõendeid töötajate töökohas kaasamise ning ettevõtte suutlikkuse ja tulude vahelise positiivse seose kohta (47);

Ebatüüpiliste ja ebakindlate töösuhete kasv

AS.	arvestades, et puuetega inimeste tööhõive määr (50,6 %) oli 2017. aastal oluliselt madalam kui kogutööhõive määr (74,8 %) (48);

AT.	arvestades, et selle tulemusena on puuetega inimestel suurem palgavaesuse oht (11 % vs. ELi keskmine 9,1 %) (49);

AU.	arvestades, et täiskohaga töötab ainult 20,7 % puuetega naistest ja 28,6 % puuetega meestest (50);

AV.	arvestades, et mõnes liikmesriigis kaotavad sageli puuetega inimesed tööleasumisel oma invaliidsushüvitised, mis suurendab nende palgavaesuse ohtu;

AW.	arvestades, et mõnes liikmesriigis ei ole puuetega inimeste töökodades töötavatel puuetega inimestel tingimata töötaja staatust, tööõigusi ega tagatud miinimumpalka (51);

AX.	arvestades, et puuetega inimeste tööturule toomine on finantskriisi tõttu osutunud veelgi raskemaks (52);

AY.	arvestades, et vaesusohus leibkondades elavate töötajate osakaal tõusis kümne aasta jooksul 8 %-lt 9,4 %ni – see tähendab 20,5 miljonit inimest (53);

AZ.

arvestades, et on leitud seos mittestandardsete tööhõivevormide suurenemise ja palgavaesuse ohus olevate eurooplaste suurenenud osakaalu vahel (54); arvestades, et 16,2 % osalise tööajaga või tähtajalise lepinguga töötajaid ohustab palgavaesus, mis on palju suurem kui tähtajatu lepinguga töötajatel, kus ohus on 6,1 % töötajaid;

BA.	arvestades, et haridustase mõjutab oluliselt palgavaesuse ohtu; arvestades, et palgavaesuse oht on madala kvalifikatsiooniga töötajate jaoks tunduvalt suurem; arvestades, et mõnes liikmesriigis ohustab palgavaesus ka kõrgema kvalifikatsiooniga töötajaid (55);

BB.	arvestades, et kogu ELis on erinevaid palgakujunduse tavasid;

BC.

arvestades, et miinimumpalgasüsteemid – kui need on olemas – on liikmesriigiti ulatuselt ja katvuselt väga erinevad (56); arvestades, et miinimumpalgasüsteemid erinevad ka absoluutse ja suhtelise taseme poolest ning et inimväärse elu tagamiseks on ulatuse ja nõuetekohasuse poolest olulised puudujäägid; arvestades, et isegi kui need erinevused on pärast hinnaerinevuste arvestamist vähenenud, on ostujõu erinevus endiselt suur (57); arvestades, et miinimumpalka saavate inimeste osakaal on ka liikmesriigiti märkimisväärselt erinev;

BD.

arvestades, et miinimumpalk on ainult kolmes liikmesriigis kindlalt ülevalpool kindlaksmääratud vaesuspiiri (60 % brutomediaanpalgast) ja et teistes liikmesriikides ei kaitse see vaesuse eest; arvestades, et teatavad sektorid, töötajate rühmad ja töövormid ei ole osaliselt miinimumpalka käsitlevatesse normidesse või kollektiivlepingutesse lisatud ega nendega hõlmatud;

BE.	arvestades, et miinimumpalka teenivatel töötajatel on tihti toimetulekuraskusi; arvestades, et täpsemalt on seitsmel töötajal kümnest, kes teenivad miinimumpalka, vähemalt mõningased toimetulekuraskused, võrreldes viiega kümnest teisest töötajast, mis on liikmesriigiti väga erinev (58);

BF.

arvestades, et 2008. aasta finantskriisi ajal toimunud tööhõive vähenemine tõi kaasa ebatüüpilise tööhõive, tähtajalise töö ja osalise tööajaga töötamise, sealhulgas mittevabatahtliku osalise tööajaga töötajate arvu järsu kasvu (59); arvestades, et vastu tahtmist osalise tööajaga töötajad töötavad kõige tõenäolisemalt põhi- või madalama taseme teenindavatel ametikohtadel ja sektorites, kus on suurim palgavaesuse oht; arvestades, et enam kui kolmandik osalise tööajaga töötajatest töötab vastu tahtmist osalise tööajaga ja iga teine on tähtajalises töösuhtes (60);

BG.	arvestades, et tavalised täistööajaga tähtajatud lepingud moodustavad ELis 59 % kogu tööhõivest ning pidevalt suureneb ebatüüpiliste ja tihtipeale, kuid mitte alati, ka ebakindlate töösuhete arv (61);

BH.	arvestades, et lühiajaline töö ei soodusta töötajate oskuste arendamist, koolitamist ja muutuva tööturu vajadustega kohanemist kooskõlas muutuva töömaailmaga;

BI.	arvestades, et ebakindlas töösuhtes olevate töötajate arv on väga kõikuv ELis kõige rohkem hulgi- ja jaekaubanduses, transpordis, hotellitööstuses, toitlustuses (62) ning kultuuri ja ürituskorralduse sektorites;

BJ.

arvestades, et palgavaesus võib mõjutada ka kõrge haridustasemega noori spetsialiste, eelkõige liikmesriikides, kus noorte töötuse tase on kõrge; arvestades, et kuigi palgavaesuses olevate noorte osakaal on madalam kõrgharidusega noorte hulgas, kui neil, kellel on madalam haridustase, on see mõnes liikmesriigis siiski märkimisväärne; arvestades, et need noored täiskasvanud peavad sageli leppima madalate palkadega, ebaõiglaste töötingimustega, fiktiivse füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisega, ebatüüpiliste töölepingute ja isegi deklareerimata tööga (63);

BK.

arvestades, et peamised motiveerivad tegurid platvormitööle asumisel näivad olevat lisasissetulek, suurem paindlikkus, kogemuste hankimine, klientide ligimeelitamine ja võimaluste puudumine traditsioonilisel tööturul; arvestades, et platvormitöö üldiselt soodustab tööturu integreerimist (64); arvestades, et platvormitöö on heterogeenne ja selle tulemusena takistaks kõigile sobiv lahendus tähtsate tööhõivevormide tekkimist (65);

BL.

arvestades, et Euroopa Tööjõuamet (ELA) loodi 2019. aasta juulis eesmärgiga toetada liikmesriike ja komisjoni tööjõu liikuvuse ja sotsiaalkindlustuse koordineerimisega seotud liidu õiguse tulemuslikul kohaldamisel ja jõustamisel; arvestades, et 2024. aastaks peaks ELA olema muutunud täielikult toimivaks;

BM.	arvestades, et kuigi komisjon on teatanud kavatsusest esitada ettepanek Euroopa sotsiaalkindlustusnumbri kohta, ei ole ühtegi konkreetset ettepanekut veel esitatud;

BN.	arvestades, et täiskasvanuhariduse määr oli ELis 2018. aastal 11,1 %, samas kui 2020. aasta eesmärk oli 15 % (66); arvestades, et tehnoloogia ja innovatsioon võivad luua palju uusi võimalusi, kuid rohkem kui 40 % täiskasvanutest ELis ei oma elementaarseid digitaaloskusi;

COVID-19 pandeemiast tulenevad majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed

BO.

arvestades, et 2008. aasta finantskriisi ajal kasvasid hüppeliselt töötus ning ebakindel ja ebatüüpiline tööhõive ning COVID-19 kriisi ajal tõuseb tähelepanu keskmesse ka sotsiaalküsimus koos töökoha kaotamise, lühendatud tööajaga töötamise ja majandusliku kitsikusega nt väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEde), käsitöönduse, väikekaupluste ja piirialatöötajate seas; arvestades, et keskklass kahaneb, rikaste ja vaeste vaheline lõhe suureneb ning COVID-19 kriis süvendab tasakaalustamatust liikmesriikides ja nende vahel;

BP.	arvestades, et 2020. aasta aprillis COVID-19 pandeemia ajal vähenes tööaeg 50 % ELi töötajatest, kusjuures enam kui kolmandik (34 %) töötajatest ütles, et nende tööaeg vähenes „palju“ ja 16 % ütles, et see vähenes „veidi“ (67);

BQ.

arvestades, et 75 % ELi kodanikest on seisukohal, et nende praegune finantsolukord on halvem kui enne COVID-19 pandeemiat, samas kui 68 % nimetab toimetulekuraskusi ja 68 % ei suuda ilma sissetulekuta oma elatustaset säilitada rohkem kui kolme kuu jooksul; arvestades, et 16 % ELi töötajatest usub, et nad võivad lähitulevikus tõenäoliselt töötuks jääda (68);

BR.

võttes arvesse, et COVID-19 pandeemiast tingitud majanduskriis võib tuua tööturul kaasa tõsiseid pikaajalisi tagajärgi, eriti noorte või haavatavate töötajate jaoks, kes võivad olla sunnitud vastu võtma ebakindlaid ja ebatüüpilisi töökohti, mis halvendavad märkimisväärselt töötingimusi ja suurendavad olemasolevat ebavõrdsust;

BS.	arvestades, et COVID-19 pandeemia avaldab seetõttu kõige tõenäolisemalt otsest mõju vaesuse ja palgavaesuse suurenemisele (69), eriti ühiskonna kõige haavatavamate rühmade hulgas;

BT.	arvestades, et COVID-19 pandeemia on näidanud vajadust kaasavama sotsiaalkaitse järele, mis hõlmaks igat liiki töötajaid, eriti füüsilisest isikust ettevõtjaid ja platvormitöötajaid;

BU.

arvestades, et madalapalgaliste ja kõrgepalgaliste töökohtade arv kasvab jätkuvalt, kuid keskmise palgaga ametikohtade arv väheneb; arvestades, et madalapalgalised töökohad ei tähenda madalat kvalifikatsiooni, eriti platvormitöötajate puhul; arvestades, et suureneb nõudlus kõrgelt haritud töötajate järele isegi madalapalgalistel töökohtadel;

rõhutab, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 kohaselt on ELil kohustus tagada kõigile töötajatele töötingimused, mis on nende tervise, ohutuse ja väärikuse kohased, ning kutsub üles pöörama tähelepanu tõsiasjale, et vaesus ja tõrjutus tööturul ja ühiskonnas süvendavad ebavõrdsust ja segregatsiooni; tuletab meelde, et komisjon ja liikmesriigid peaksid oma poliitikameetmete rakendamisel veelgi tugevdama ELi sotsiaalset mudelit ja võtma arvesse nõudeid, mis puudutavad kõrge tööhõive taseme edendamist, inimväärse elatustaseme ja kõigile piisava sotsiaalse kaitse tagamist, võitlust vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu;

rõhutab, et ELi lepinguga on liidule kehtestatud põhikohustus töötada Euroopa kestliku arengu nimel, lähtudes muu hulgas väga konkurentsivõimelisest sotsiaalsest turumajandusest eesmärgiga saavutada täielik tööhõive, sotsiaalne progress ja kõrgetasemeline kaitse; rõhutab, et EL peaks võitlema sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu ning edendama sotsiaalset õiglust ja kaitset, naiste ja meeste võrdõiguslikkust, põlvkondadevahelist solidaarsust ja lapse õiguste kaitset;

nõustub komisjoniga, et ELi kui maailma ühe piirkonna sissetulekute ebavõrdsus on väiksem kui mõnes teises suuremas arenenud majanduspiirkonnas, kuid see on ikkagi murekoht; rõhutab, et suur ebavõrdsus tekitab muret õigluse pärast, kuna juurdunud ebavõrdsus võib põhjustada ebavõrdseid võimalusi ja pärssida võimalikku kasvu; rõhutab, et suhteliselt suurt ebavõrdsust võib seostada suurema vaesusriski, suurema sotsiaalse tõrjutuse ja finantsprobleemide suurema esinemissagedusega, mistõttu see võib vähendada sotsiaalset ühtekuuluvust (70);

märgib, et kuigi naiste vaesuse määr on liikmesriigiti väga erinev, on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse oht kõrge riskirühmades, kuhu kuuluvad eakad naised, vallalised naised ja üksikemad, naissoost pagulased ja rändajad, muu kui valge nahavärviga naised, etnilistesse vähemustesse kuuluvad naised, homoseksuaalsed, biseksuaalsed ja transsoolised naised ning puudega naised, kusjuures keskmise suundumuse kohaselt mõjutab vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse oht naisi rohkem kui mehi (2018. aastal ELis 22,8 %); märgib, et muud läbipõimunud riskitegurid, nagu mitteaktiivsus ja hoolekandeteenuste puudumine lastele ja ülalpeetavale pereliikmetele muudab mõned konkreetsed naisterühmad vaesusriski suhtes haavatumaks kui teised;

rõhutab, et iga teist väljastpoolt ELi pärit rändetaustaga inimest ohustab vaesus või sotsiaalne tõrjutus, et naissoost rändajate ja pagulaste hulgas on eriti palju ebakindla töö tegijaid ning et ülalpeetava või ebaseadusliku staatusega naiste vaesuse määr on äärmiselt suur; rõhutab, et igast viiest roma kogukonna liikmest nelja sissetulek jääb alla vaesuspiiri ja et igast viiest roma naisest (16-aastased ja vanemad) töötab vähem kui üks; rõhutab, et diskrimineerimine seoses juurdepääsuga haridusele, koolitustele ja töökohtadele või nende halb kvaliteet soodustavad seda reaalsust; nõuab, et EL teeks liikmesriikidega koostööd, et tagada ELi ja riiklike tööhõivestandardite täielik rakendamine ilma igasuguse diskrimineerimiseta, võttes seejuures kasutusele ka tõhusad, sõltumatud ja kõigile töötajatele juurdepääsetavad järelevalve-, kaebuste lahendamise ja õiguskaitsemehhanismid;

märgib, et Eurostati andmetel elab liikmesriikides praegu vaesuses 64,6 miljonit naist ja 57,6 miljonit meest, mis näitab, et vaesuse mõju naistele ja meestele on erinev; märgib, et need arvud näitavad üksnes, kui paljusid naisi see puudutab, ning selleks, et mõista nende täielikku tähtsust, tuleb arve uurida koos muude näitajatega, nagu vanus, oodatav eluiga, sissetulekute ebavõrdsus, sooline palgalõhe, leibkonna liik ja sotsiaalsed siirded; rõhutab, et tõenäoliselt on naiste vaesuseoht alahinnatud, ja kutsub liikmesriike üles koguma andmeid vaesuse kohta nii, et see kajastaks inimese leibkonda ja isiklikku tegelikku olukorda koos asjakohaste võrdõiguslikkust käsitlevate andmetega, ning viima läbi vaesuse statistika ja poliitika soopõhised analüüsid, kuna ei saa eeldada, et ressursid jagunevad leibkondades meeste ja naiste vahel võrdselt;

Ebavõrdsuse vastu võitlemise meetmed

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles saavutama sotsiaalse ja majandusliku lähenemise suurendamise kaudu võrreldavate elutingimuste eesmärk, seisma vastu kasvavale ebavõrdsusele liikmesriikides ja nende vahel ning suurendama solidaarsust; ergutab liikmesriike tõhustama kollektiivläbirääkimiste süsteeme ning tagama minimaalse sotsiaalkaitse ja sotsiaalkindlustussüsteemi kõikide vanuseklasside jaoks; rõhutab, et neid eesmärke on võimalik saavutada selliste vahendite abil nagu riiklik miinimumsissetulek, miinimumpalk ja miinimumpensionid esimese samba raames (71) kooskõlas iga liikmesriigi pädevuse ja seadustega ning järgides kõiki Euroopa Liidu üldpõhimõtteid, sealhulgas põhiõigusi, proportsionaalsust, õiguskindlust, võrdsust seaduse ees ja subsidiaarsust;

tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde, et palgavaesuse vältimine ja sellega tegelemine peab olema osa üldeesmärgist, milleks on vaesuse kaotamine Euroopa Liidus;

usub, et hea kvaliteediga taskukohaste ja ligipääsetavate teenuste (eelkõige avalike teenuste) kättesaadavus on hädavajalik, et vähendada ebavõrdsust ja vaesust; peab seetõttu oluliseks, et liikmesriigid võtaksid meetmeid, et tagada juurdepääs kvaliteetsetele teenustele ja seega universaalne juurdepääs tervishoiule, haridusele, taskukohasele eluasemele, energiavarustusele ja sotsiaalkaitsele;

10.

on veendunud, et põhimõte „töö on parim viis vaesuse vastu võitlemiseks“ tänapäeval alati ei kehti, kui võtta arvesse madala palgaga sektoreid ja ebakindlaid töötingimusi (sealhulgas ebatüüpilised tööhõive vormid), mis mõjutavad sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikust ja piisavust; usub lisaks, et toimivad kollektiivlepingusüsteemid ja vajaduse korral toimivad kohustuslikud miinimumpalgasüsteemid on vaesuse vastu võitlemisel olulised vahendid;

11.

tuletab meelde, et ebakindluse ja vaesuse vastu võitlemiseks on hädavajalik edendada majandustegevust; on veendunud, et tuleb ergutada ettevõtlust, sealhulgas naiste ja noorte seas; tuletab meelde, et tuleb toetada VKEsid, kes loovad töökohti ja jõukust ning kujutavad endast Euroopa majanduse selgroogu; tuletab meelde, et nad elavdavad territooriumide elujõudu, aitavad kaasa innovatsioonile ning konkurentsivõimelise ning mitmekesise ja jätkusuutliku tööturu rajamisele; rõhutab, et ELi õigusaktid peavad soodustama ettevõtjate, eriti VKEde tegevust;

12.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama ILO konventsioonidest tulenevate kohustuste, muudetud Euroopa sotsiaalharta, Euroopa sotsiaalõiguste samba ja kestliku arengu eesmärkide kohaselt kollektiivlepingute läbirääkimisi; kutsub liikmesriike üles kohandama oma riiklikke õigusakte, kui see takistab kollektiivläbirääkimisi ning õigust organiseeruda, pidada kollektiivlepingute üle läbirääkimisi ja neid sõlmida ning austama ja tagama õigust õiglasele miinimumpalgale, kui see on asjakohane;

13.

rõhutab, et tehnoloogiliste ja majanduse struktuuri alaste muudatuste tõttu on suurem osa majandustegevusest ja kõrget kvalifikatsiooni nõudvatest töökohtadest koondunud suurlinnapiirkondadesse, mis suurendab sotsiaalset ja geograafilist ebavõrdsust; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama investeeringuid maapiirkondade digitehnoloogiasse, et edendada avalikke teenuseid, parandada nende kvaliteeti ja tõhusust ning luua uusi teenuste osutamise viise ebavõrdsuse vähendamiseks ja paremate töövõimaluste loomiseks kaugemates ja alateenindatud piirkondades;

14.

kiidab heaks komisjoni ettepaneku oskuste tegevuskava kohta; toonitab, et palgavaesuse üks algpõhjuseid on madal haridustase ja sellega tuleb tegeleda;

15.

kutsub liikmesriike üles tagama kõigile võrdse juurdepääsu kaasavale haridusele ja koolitusele ning tugevdama oma jõupingutusi kooli varajase poolelijätmise vähendamiseks;

16.

rõhutab, et kvaliteetne haridus alates varasest east, kutseharidus ja koolitus, täiendusõpe ja ümberõpe on olulised ebavõrdsuse vähendamiseks ja töötajate suutlikkuse parandamiseks, et nad saaksid kohaneda muutuva töömaailmaga ja et hõlbustada nende edukat sisenemist tööturule;

17.

kutsub sellega seoses liikmesriike üles tegema tihedat koostööd sotsiaalpartnerite, haridus- ja koolitusasutuste, ettevõtjate ja teise asjaomaste sidusrühmadega, et tugevdada ja parandada haridus- ja koolitussüsteeme ja nende kvaliteeti ning vastavust tööturu vajadustele ja enesearengu jaoks, samuti selleks, et võimaldada inimestele juurdepääs elukestvale õppele;

18.

rõhutab, et digipööre ning kõrge kvalifikatsiooniga ja paremate oskustega kutsealade kasvav arv nõuavad sihtotstarbelisi investeeringuid elukestvasse õppesse; julgustab komisjoni ja liikmesriike võimaldama sidusat ja laiaulatuslikku toetust vajalike digioskuste arendamiseks, sealhulgas eakate töötajate puhul; nõuab seetõttu sihtotstarbelisi investeeringuid digitaalsesse täiendus- ja ümberõppesse, et võimaldada töötajatel muutustega kohaneda ja tagada kõrgema palga;

19.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama noortele piisava haridus- ja koolitustaseme, mis võimaldab neil vastata tööturu vajadustele ja väljakutsetele, ning anda neile teadmisi oma töö- ja sotsiaalõigustest, et nad ei satuks ebatüüpilisse ja ebakindlasse tööhõivesse;

20.

tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde, et majanduslike põhivabaduste ja põhiliste sotsiaal- ja tööõiguste vastuolude korral koheldakse viimast samal tasemel kui ühtse turu majandusvabadusi;

21.

nõuab, et koostataks kõikehõlmav Euroopa vaesusevastane strateegia, mis sisaldaks ambitsioonikaid eesmärke vaesuse vähendamiseks ja äärmise vaesuse kaotamiseks Euroopas aastaks 2030, kooskõlas Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtete ja kestliku arengu eesmärkidega;

22.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama selliseid finantsinstrumente nagu noortegarantii ja ELi programmid, et võidelda noorte töötuse vastu, tugevdada noorte tööalast konkurentsivõimet ja julgustada neid minema tööle stabiilsetele ja kindlate tingimustega ametikohtadele;

23.

palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta tõhusaid meetmeid, et võidelda maksustamise vältimise ja maksupettuste vastu, sest see on oluline majandusliku ebavõrdsuse vähendamiseks ja maksutulu kogumise parandamiseks liikmesriikides;

24.

kutsub komisjoni üles ajakohastama raamistikku ühistute ja sotsiaalsete ettevõtete loomiseks ja arendamiseks, kuna need panevad oma olemusest lähtuvalt suuremat rõhku õiglastele töötingimustele ja töötajate mõjuvõimu suurendamisele;

25.

palub komisjonil ja liikmesriikidel teha algatusi, et edendada naiste võimestamist hariduse, kutseõppe ja elukestva õppe kaudu, samuti selleks, et tagada neile paremad rahastamisvõimalused, tingimused tegelda naisettevõtlusega ja naiste esindatus tulevikku suunatud sektorites, eesmärgiga kindlustada ligipääs kvaliteetsetele töökohtadele; nõuab eriti teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika õppeainete, digiõppe, tehisintellekti ja finantskirjaoskuse suuremat edendamist, et võidelda valitsevate stereotüüpide vastu ja tagada, et rohkem naisi siseneks neisse sektoritesse ja annaks oma panuse nende arendamisse;

26.

rõhutab vaesusega kokku puutuvate naiste ning poliitikakujundajatega riikliku, piirkondliku ja ELi tasandi foorumite kaudu peetava korrapärase dialoogi olulisust, et jälgida praeguste poliitikameetmete/teenuste tulemuslikkust ja soovitada lahendusi;

27.

juhib tähelepanu vajadusele tagada vabaühenduste piisav rahastamine ja rõhutada vajadust nende juurdepääsuks ELi vahenditele, et osutada vaesuse vastu võitlemisel uuenduslikke ja tõhusaid teenuseid;

28.

tunneb heameelt komisjoni kava üle esitada viivitamata lastegarantii (72);

29.

kutsub liikmesriike üles tagama kõigile juurdepääsu inimväärsele, taskukohasele, kättesaadavale, energiatõhusale ja tervislikule eluasemele ning tegema rohkem, et edendada sotsiaaleluruumide, sealhulgas riiklike eluasemete ehitust; julgustab liikmesriike tugevdama tõhusa sotsiaalelamupoliitika parimate tavade vahetamist;

30.

kutsub üles liikmesriike ja kohalikke omavalitsusi rakendama kohast eluasemepoliitikat, looma tingimusi ja toetama investeeringuid sotsiaaleluruumidesse ja vastuvõetava hinnaga eluasemetesse ning võitlema energiaostuvõimetuse vastu;

31.

kutsub komisjoni üles tegema ettepaneku riiklike kodutuse kaotamise strateegiate ELi raamistiku vastuvõtmiseks, arvestades seoseid palgavaesuse ja kodutuse vahel; palub liikmesriikidel võtta kiireloomulisi meetmeid kodutuse ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks ning sunniviisilise väljatõstmise vältimiseks;

32.

rõhutab, kui oluline on suurendada uue Euroopa Sotsiaalfond+-i kaudu enim puudustkannatavatele inimestele suunatud rahalisi vahendeid, mis on Euroopa solidaarsuse oluline osa ning viis, kuidas võidelda ELis vaesuse kõige raskemate vormidega, nagu toidupuudus ja laste vaesus;

Elu- ja töötingimuste miinimumkaitse

33.

leiab, et kaugtöö tingimuste reguleerimiseks kogu ELis on vaja õigusraamistikku, et tagada inimväärsed töö- ja tööhõivetingimused digimajanduses, aidates sel viisil vähendada ebavõrdsust ja lahendada palgavaesuse probleemi;

34.

palub komisjonil esitada ELi raamistik miinimumsissetuleku kohta;

35.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles investeerima aktiivsesse tööpoliitikasse, et muuta Euroopa töötajad ja majandus vastupanuvõimelisemaks ning anda töötajatele väärtuslikke oskusi;

36.

võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku võtta vastu ELi direktiiv, millega tagatakse, et ELi töötajad on kindlustatud piisava miinimumpalgaga, mis võimaldab inimväärset elu;

37.

rõhutab, et direktiiv peaks tagama liikmesriikides selged kaitsemeetmed, et palkade üle peaksid kollektiivläbirääkimisi üldjuhul sotsiaalpartnerid;

38.

tuletab meelde poliitilistes suunistes järgmisele Euroopa Komisjonile aastateks 2019–2024 kavandatud meetmeid (73), mille eesmärk on tagada, et liidu töötajatel oleks õiglane miinimumpalk, mis võimaldaks inimväärset elu hoolimata sellest, kus nad töötavad;

39.

tuletab meelde, et kaitsetaseme säilitamise põhimõtte ja soodsamate sätete kohaselt nähakse tööõigusi käsitlevates direktiivides ette miinimumnõuded ning et üksikutel liikmesriikidel on vabadus pakkuda kõrgemat kaitset ja standardeid;

40.

on seisukohal, et see direktiiv peaks kollektiivlepingute ja kohustuslike miinimumpalkade kaudu tagama, et ühtegi töötajat ega nende perekonda ei ohusta vaesus ja et kõik saavad oma tööst ära elada ja ühiskonnas osaleda;

41.

rõhutab, et lõplik direktiiv peaks tagama, et kohustuslikud miinimumpalgad, kui neid kohaldatakse, ületavad alati vaesuspiiri;

42.

nõuab, et liikmesriigid ja sotsiaalpartnerid tagaksid miinimumpalga taseme, austades riigisiseseid tavasid ning võttes arvesse nende mõju konkurentsivõimele, töökohtade loomisele ja töötajate vaesusele;

43.

rõhutab, et tuleb võtta meetmeid tagamaks, et tööandjad ei rakendaks tavasid, mille käigus miinimumpalgast võetakse maha töö tegemiseks vajalikud kulud, nagu majutus, vajalikud rõivad, tööriistad, isikukaitse ja muu varustus;

44.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jõustama õigusraamistikku, mis käsitleb kõikide töötajate minimaalseid töötingimusi, eelkõige ebakindlates töötingimustes töötavate töötajate puhul, mis sageli mõjutavad ebatüüpilisi töötajaid või mittestandardseid töötajaid juhutöömajanduses, ning parandama seda raamistikku, kõrvaldades lüngad õigusaktides ja parandades kehtivaid direktiive (74) või vajaduse korral võtma vastu uusi õigusakte;

45.

kutsub liikmesriike üles tagama kõigile töötajatele sotsiaalkaitsesüsteemid ning kutsub komisjoni üles täiendama ja toetama liikmesriikide tegevust seoses töötajate sotsiaalkindlustuse ja -kaitsega;

46.

rõhutab, et töötajate liikuvus on oluline selleks, et saada eurooplaste võimetest ja püüdlustest võimalikult palju kasu, suurendada ettevõtjate ja üksikisikute majanduslikku suutlikkust ja jõukust ning pakkuda inimestele mitmesuguseid võimalusi; palub komisjonil ja liikmesriikidel kõrvaldada olemasolevad liikuvuse takistused Euroopa Liidus;

47.

palub liikmesriikidel tagada puuetega inimeste jaoks töökohal mõistlikud abinõud (75);

48.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võitlema palgavaesust suurendavate strateegiate vastu, nagu deklareerimata ületunnitöö, tööandjate poolt ebausaldusväärne või ettearvamatu tööaja planeerimine, nulltunnilepingud, deklareerimata majandustegevus ja varimajandus; tuletab meelde, et tööandjate kohustuste hulka kuulub töötervishoiu ja tööohutuse tagamine ning et tööalane koolitus peab toimuma töö ajal;

49.

märgib, et komisjoni kavandatud Euroopa tippkohtumine platvormitöö teemal, mille eesmärk oli uurida võimalusi platvormitöötajate töötingimuste parandamiseks, lükati COVID-19 tõttu edasi; palub tungivalt, et komisjon korraldaks selle tippkohtumise nii kiiresti kui võimalik;

50.

võtab teadmiseks platvormitöö ühiskondlikud tagajärjed, nimelt töötajad, kellel pole tööõigusi ja sotsiaalkindlustust, ning puuduvad sotsiaalkindlustusmaksed ja -maksud;

51.

võtab teadmiseks komisjoni kava võtta vastu seadusandlik ettepanek (76) platvormitöötajate kohta; kutsub komisjoni üles tagama, et platvormide ja töötajate vahelised töösuhted oleksid kohandatud digiteeritud ühiskonna ja majanduse tegelikkusega ning selgeks tehtud neid töötajaid hõlmavate kehtivate tööõiguste ja sotsiaalkindlustussätetega, mis parandavad platvormitöötajate töötingimusi, oskusi ja haridust ning tagavad neile prognoositavad töötunnid;

52.

rõhutab, et ELi seadusandlik ettepanek peaks tagatama, et platvormitöötajad võivad moodustada töötajate esindusi ning ametiühinguid kollektiivlepingute sõlmimise eesmärgil;

53.

kutsub liikmesriike üles võtma kiiresti üle töö- ja eraelu tasakaalustamist käsitleva direktiivi ja rakendama seda täielikult (77);

54.

kutsub liikmesriike üles tagama juurdepääsu taskukohasele ja kvaliteetsele lapsehoiule üldiselt ja eriti üksikvanematele, puuetega laste vanematele ja suurpere vanematele; tuletab meelde, et tööotsijate ja ebastabiilses tööolukorras olevate töötajate jaoks on juurdepääs lapsehoiule eriti oluline, olenemata lepingu laadist, nagu ka juurdepääs hooldekodudele puuetega või ülalpeetavate sugulaste puhul, et vältida selliste hoolduskohustustega töötajate langemist ebakindla töö ohvriks, mis sageli põhjustab palgavaesust;

55.

rõhutab, et paremad võimalused vanemapuhkuse jagamiseks võivad avaldada positiivset mõju naiste tööhõivevõimalustele; palub liikmesriikidel võtta meetmeid, et tagada, et vanemahüvitise või peretoetuste saajad oleksid vanemapuhkuse ajal kaitstud vaesuspiirist allapoole jäämise eest;

56.

rõhutab vajadust tagada võrdõiguslikkuse normide järgimine, võidelda diskrimineerimise kõigi vormide vastu, eelkõige palkade ja töötingimuste asjus, pakkuda võrdseid võimalusi ja kõrvaldada puudused õigusaktides, mis mõjutavad ebasoodsas olukorras olevaid rühmi; nõuab lisaks horisontaalse diskrimineerimisvastase direktiivi blokeeringu tühistamist;

57.

kutsub komisjoni üles edendama meeste ja naiste võrdset osalemist ja nende võrdseid võimalusi tööturul ning käivitama algatusi, mis edendavad naiste juurdepääsu rahastamisele, naisettevõtlust ning naiste rahalist sõltumatust;

58.

rõhutab, et naiste palgavaesuse vastu võitlemisel on väga oluline soolise palgalõhe ja sellele järgneva pensionilõhe kõrvaldamine; märgib, kui oluline on tagada ema- ning vanemapuhkuse ajal lapsehoiule asjakohane rahaline toetus;

59.

palub liikmesriikidel kaaluda laste kasvatamise kohustuste arvesse võtmist pensioniskeemides, kui naised ei ole võimelised töötama, ja teha sellistel perioodidel sobivaid sissemakseid;

60.

rõhutab, et tasustamise läbipaistvuse meetmete eesmärk peaks olema saavutada võrdne palk ja võimaldada sotsiaalpartneritel sõlmida selle eesmärgi saavutamiseks kollektiivlepinguid;

61.

kutsub komisjoni üles esitama 2020. aasta järgse puuetega inimeste strateegiat käsitleva ettepaneku, et tagada puuetega inimeste täielik kaasamine tööturul; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et puuetega inimestele antakse vajalikud oskused tööhõivesse sisenemiseks avatud tööturul ning et neile oleks tagatud tööõigus, sotsiaalkaitse ja miinimumpalk;

62.

kutsub liikmesriike üles puuetega inimeste tööturule sisenemisel või teatava sissetuleku künnise ületamisel neilt mitte ära võtma nende puude alusel makstavaid hüvitisi, mis aitavad katta puuetega seotud lisakulusid, kuna see tava soodustab palgavaesuse teket; kutsub liikmesriike üles tegema tööd puuetega inimeste toetamiseks, et kõrvaldada tõkked;

63.

kutsub liikmesriike üles tagama, et puuetega inimesed saaksid kasutada oma töö- ja ametiühinguõigusi teistega võrdsetel alustel;

64.

kordab oma üleskutset (78), et komisjon esitaks viivitamata tasustamise läbipaistvust käsitlevad siduvad meetmed kooskõlas oma kohustusega soolise võrdõiguslikkuse strateegias aastateks 2020–2025 (79); on seisukohal, et need meetmed peaksid täielikult austama riiklike sotsiaalpartnerite autonoomiat;

65.

nõuab, et nii avalikus kui ka erasektoris peaksid tööandjad tagama palkade läbipaistvuse, võttes nõuetekohaselt arvesse VKEde eripärasid, takistades samas igasugust tegevust, mis kahjustab võrdse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte saavutamist;

66.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võitlema palgavaesuse vastu, mis mõjutab noori; palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta meetmeid fiktiivsete füüsilisest isikust ettevõtjate tegutsemise ja noorte töötajate ärakasutamise vastu madala palga ja ebaselgete või ebaõiglaste töötingimuste näol, mis võivad põhjustada palgavaesust; kinnitab tungivat vajadust vaadata läbi ja tõhustada Euroopa praktika kvaliteediraamistikku, et lisada kvaliteedi kriteeriumide hulka väljaõppe ja praktika tasustamise põhimõte ning tagada nõuetekohane juurdepääs sotsiaalkaitsesüsteemidele; kinnitab veel kord, et noori ei tohiks pidada odavaks tööjõuks ning et noortele tuleks tagada õiglased töötingimused ja palgad ning püsivad töölepingud, arvestades samuti nende kogemusi ja kvalifikatsiooni;

67.

on mures, et seoses COVID-19 kriisiga võib suureneda ebatüüpilise ja ebakindla töö osakaal; rõhutab, et kohustuslik miinimumpalk peaks hõlmama kõiki töötajaid, sealhulgas praegu välja jäetud töötajate kategooriaid, nagu ebatüüpilises töösuhtes olevad töötajad;

68.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koguma üksikasjalikumat statistikat ebakindlate töösuhete ja teatud ebatüüpiliste töövormide sagenemise kohta tööturul ning võtma nõuetekohaseid meetmeid, kohandades ja ajakohastades kehtivaid tööseadusi;

69.

tunneb heameelt liikmesriikide algatuste üle, mille eesmärk on vähendada ebakindlaid töösuhteid ja kaotada ebaseaduslikud tavad, mille eesmärk on vähendada palka ja vältida sotsiaalkindlustusmakseid (80), ning kutsub komisjoni üles esitama ettepanekuid oma pädevuse piires, nagu on määratletud aluslepingutes;

70.

tuletab liikmesriikidele meelde, et riiklikud tööturuasutused peaksid jätkuvalt pakkuma võimalikult palju võimalusi kvaliteetseks tööhõiveks;

71.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid kaotaksid järk-järgult nulltunnilepingute kasutamise; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võitlema sunniviisilise osalise tööajaga töötamise vastu ja tegema suuri jõupingutusi, et edendada tähtajatut tööd ja piirata pidevalt uuendatavate ajutiste lepingute kasutamist;

72.

usub kindlalt, et tööandjad vastutavad täielikult töötajatele vajalike seadmete, rõivaste ja kindlustuse andmise eest, et nad saaksid oma tööülesandeid täita ilma ise kulusid kandmata; rõhutab, et tööandjad vastutavad täielikult töötaja rolli täitmiseks vajalike kulude või koolituse eest;

73.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama ELi töötajate liikuvust ja sotsiaalkindlustuse koordineerimist käsitlevate õigusaktide nõuetekohane jõustamine ning eelkõige tagama, et töötajaid teavitataks enne lepingute allkirjastamist neile arusaadavas keeles nende õigustest, kohustustest ja menetluslikest tagatistest (81); kutsub Euroopa Tööjõuametit ja liikmesriike üles jälgima kehtivate töö- ja sotsiaalõigusaktide järgimist; kutsub liikmesriike üles korraldama tööinspektsioone ja kasutama piiriülestes olukordades Euroopa Tööjõuametit;

74.

rõhutab, et liikmesriigid peaksid tagama, et riiklikud tööinspektsioonid teostavad tõhusat ja piisavat kontrolli ja inspekteerimist, pakuvad sobivaid kaebuste esitamise mehhanisme ning säilitavad kõikide töötajate õigused, eelkõige ebakindlate töösuhete ja teatud ebatüüpilise tööhõive vormide puhul, ning tagama nende piisava rahastamise;

75.

palub liikmesriikidel jõustada töötajate lähetamist käsitlev läbivaadatud direktiiv, et tagada sellesse kategooriasse kuuluvate töötajate tõelise kaitse;

76.

toonitab, et eriti olulised on järelevalve ja kontroll liidus töötavate kolmandate riikide kodanike puhul, et tagada nende kaitse ja vältida kuritarvitusi; kutsub liikmesriike üles tegema Euroopa Tööjõuametiga sellel teemal intensiivset koostööd;

77.

nõuab, et Euroopa Tööjõuametil oleks tõeline kontrolliõigus, et võidelda tõhusalt ebaseadusliku tegevuse ning töötajate ärakasutamise ja kuritarvitamise vastu;

78.

väljendab heameelt komisjoni 16. juuli 2020. aasta suuniste üle, mis käsitlevad hooajatöötajate kaitset, ja nõukogu 9. oktoobri 2020. aasta järelduste üle hooajatöötajate kohta;

79.

võtab teadmiseks, et petitsioonikomisjon on saanud arvukalt petitsioone, milles juhitakse tähelepanu tähtajaliste töölepingute kuritarvitamisele nii avalikus (82) kui ka erasektoris (83), ja märgib sellega seoses, et tööstressi kõige sagedasem põhjus on töökoha ebakindlus; kutsub komisjoni üles kõnealuste petitsioonidega oma pädevuse ja liikmesriikide pädevuse piires tõhusamalt tegelema ja neile reageerima, et võidelda tulemuslikult palgavaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja ebakindla töö vastu;

80.

on seisukohal, et prostitutsioon on vägivalla ja ärakasutamise raske vorm, mis mõjutab peamiselt naisi ja lapsi; palub liikmesriikidel võtta konkreetseid meetmeid, et võidelda prostitutsiooni majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste põhjuste vastu, samuti toetusmeetmeid prostitutsiooniohvrite abistamiseks, et võimaldada neil uuesti lülituda ühiskonna- ja tööellu;

81.

on seisukohal, et rohkem rõhku tuleks panna väärtustele ja poliitikameetmetele, mis edendavad tööd, ja selle seosele inimeste elukvaliteedi parandamisega; on ka seisukohal, et sellised väärtused ja poliitikameetmed peaksid aitama sisuliselt parandada inimeste sotsiaalset ja füüsilist keskkonda;

82.

tunneb heameelt liikuvuspaketi vastuvõtmise üle; usub, et liikuvuspakett on tõhus vahend, millega võidelda sotsiaalse dumpingu ja palgavaesuse vastu transpordisektoris; nõuab kogu Euroopa veokijuhtide huvides määruse (EL) 2020/1054 (84) kiiret ja täielikku rakendamist, mis käsitleb sõiduaegu, puhkeperioode ja sõidumeerikuid; rõhutab, et tuleb teha täiendavaid ja sarnaseid algatusi sotsiaalse dumpingu ja palgavaesuse vastu võitlemiseks muudes majandusharudes, mida mõjutavad sotsiaalne dumping ja kehvad töötingimused, näiteks õhutranspordis ja laevanduses;

83.

leiab, et ettevõtjad peaksid käsitlema praktikat investeeringu, mitte tasuta tööna; tuletab meelde, et noortel ei ole sageli muid sissetulekuallikaid, kui nad töötavad praktikandina; peab praktikantide panust väärtuslikuks ja oluliseks ning nende tasumist väärivaks; palub komisjonil ja liikmesriikidel lõpetada tasustamata praktika ja tagama kvaliteetse praktika korraliku tasuga;

84.

leiab, et noortele täiskasvanud töötajatele tuleks maksta nende kogemuse alusel ning et neid ei tohi diskrimineerida märkimisväärselt madalamate palkade näol, mis põhinevad üksnes nende vanusel; palub seetõttu liikmesriikidel kaotada noortele täiskasvanud töötajatele kohustuslikust miinimumpalgast madalama palga maksmise tava;

Kollektiivlepingud

85.

märgib, et kollektiivläbirääkimiste autonoomia on väga oluline väärtus ning rõhutab vajadust tagada see igas liikmesriigis ja jälgida selle järgimist ELi tasandil; võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku (85) võtta vastu tegevusprogramm kollektiivlepingusüsteemide kaitsmiseks ja tugevdamiseks riiklikul tasandil, eelkõige valdkondlikul tasandil;

86.

kutsub komisjoni üles Euroopas kollektiivläbirääkimiste tugevdamise eesmärgil edendama ESF+-i kasutamist sotsiaalpartnerite suutlikkuse ülesehitamiseks; kutsub liikmesriike üles looma kollektiivläbirääkimiste toetamiseks vajalikke institutsioone ja mehhanisme, pöörates erilist tähelepanu valdkondlikele kollektiivläbirääkimistele; kutsub liikmesriike üles vajaduse korral konsulteerima riiklike sotsiaalpartneritega ja kaasama neid õigusloomesse;

87.

võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku, et liikmesriigid näevad ette meetmed, mis võimaldavad kollektiivläbirääkimiste tingimusi, kui kollektiivlepingutega kaetud töötajate osakaal on alla 70 % (86); rõhutab, et sotsiaalpartnerid peavad selliste meetmete algatamiseks olema kaasatud otsustamisprotsessi; on seisukohal, et sellega seoses võetavad meetmed ei tohi kahjustada sotsiaalpartnerite autonoomiat;

88.

kutsub komisjoni üles jälgima ja liikmesriike üles tagama kõigi töötajate õiguse organiseeruda ning pidada läbirääkimisi kollektiivlepingute üle ja neid sõlmida ning võtta viivitamata meetmeid, kui seda õigust rikutakse;

89.

kutsub liikmesriike üles tagama, et ametiühingutel oleks organiseerimise, teabe ja nõustamise eesmärgil juurdepääs töökohale, sealhulgas kaugtööle;

90.

nõuab komisjonilt tungivalt riigihankedirektiivide (87) täiustamist, et hoida ära palkade arvelt saavutatavat konkurentsi, nii et ainult need, kes ei riku kehtivaid kollektiivlepinguid, saaksid edukalt pakkumusi teha; kutsub liikmesriike üles tagama järgimise, seire ja jõustamise;

91.

tunnistab, et digiteerimine ja globaliseerumine on kaasa toonud füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise ja ebatüüpiliste töövormide kasutamise märkimisväärse kasvu; kiidab heaks komisjoni kohustuse hinnata, kas on vaja võtta ELi tasandil meetmeid, mis võimaldaksid füüsilisest isikust ettevõtjate ühinemise ja kollektiivlepingute sõlmimise, samuti kohustuse esitada vajaduse korral regulatiivseid muudatusi ja seoses sellega hiljutise avaliku arutelu; ootab mõjuhinnangu avaldamist tulevaste meetmete esialgsete võimaluste kohta; rõhutab, et selle eesmärk ei tohi olla edasi lükata ühtegi muud komisjoni algatust, mille eesmärk on võidelda vale-FIEde vastu ja tagada mittestandardsete töötajate õigused;

92.

usub, et igal töötajal peab olema juurdepääs täielikule teabele oma tööandjate kohta ning andmetele oma töötasu ja tööst tulenevate õiguste kohta, kas vastavalt valdkonnapõhisele kollektiivlepingule või riiklikule seadusandlusele; usub, et selline teave peab olema tööinspektoritele kättesaadav; usub, et see võiks toimuda piiriüleste töötajate spetsiaalse ID-kaardi kujul, mis on mõnes liikmesriigis juba osutunud tõhusaks vahendiks; kutsub sellega seoses komisjoni üles võtma viivitamata kasutusele digitaalne Euroopa sotsiaalkindlustusnumber; usub, et ELi digitaalsel sotsiaalkindlustusnumbril on märkimisväärne potentsiaal olla nii üksikisikute kui ka asjaomaste ametivõimude jaoks kontrollimehhanism, et tagada sotsiaalmaksu tasumine eeskirjade kohaselt ja vältida sotsiaalkindlustuspettusi;

COVID-19 pandeemia sotsiaalne mõju

93.

palub komisjonilt ELi tasandil reageerimist, et pakkuda naiste juhitud VKEdele toetust nii kriisi ajal kui ka pärast seda;

94.

juhib tähelepanu sellele, et COVID-19 kriis on avaldanud olulist mõju töötajatele ja ebasoodsas olukorras olevatele inimestele; rõhutab, et pandeemia ajal kasutatavad poliitilised meetmed peavad olema inimkesksed ja rajanema üleilmsel solidaarsusel; rõhutab, et vajalikud on eelkõige vaesuse ja palgavaesuse vastu võitlemise meetmed ning nende eesmärk peaks olema kiire, õiglane ja keskkonnahoidlik majanduse taastamine; kutsub liikmesriike üles tagama pandeemia ajal kõigi haavatavate töötajate piisava kaitse ning tegema koostööd sotsiaalpartneritega, et töötada välja tõhusad, praktilised ja õiglased lahendused pandeemiast tulenevatele probleemidele; tuletab sellega seoses meelde, et enim puudust kannatavate isikute jaoks ette nähtud Euroopa abifondi vahendite kättesaadavuse suurendamiseks tuleks kasutada piisaval määral Euroopa taasteabi REACT-EU raames antavaid täiendavaid vahendeid; rõhutab samuti, et mitmeaastases finantsraamistikus on oluline eraldada piisavalt vahendeid ESF+-ist;

95.

kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu lühendatud tööaegade majanduslikule mõjule, alaliselt või ajutiselt vallandatud inimestele ning ebakindlas olukorras elavatele inimestele avalduvale sotsiaalsele mõjule; tuletab sellega seoses meelde, et lühendatud tööaeg ei ole kõikides liikmesriikides ühesugune ja et toetused on väga erinevad, kusjuures palgavaesus ohustab eriti madala sissetulekuga töötajaid; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles sel eesmärgil kaitsma töötajaid, et aidata neil oma töökohti säilitada, sealhulgas pakkudes rahalist toetust, näiteks lühendatud tööaja kaudu, toetades ebakindlates töösuhetes olijaid ja teatud ebatüüpilise töö tegijaid, ning kaaluma rahalist toetust mõnedele üksikutele füüsilisest isikust ettevõtjatele, kes on kriisi tõttu kaotanud oma finantsbaasi; kutsub lisaks liikmesriike üles kaitsma ebakindlas olukorras elavaid inimesi;

96.

kutsub liikmesriike üles esitama oma vastavate riiklike töötuskindlustuse vormide miinimumnõuded ja minimaalsed sotsiaalkindlustussüsteemid õigusraamistiku vormis, et võimaldada Euroopas töötajatele ja elanikele paremat sotsiaalkaitset;

97.

nõuab meetmete võtmist, et vältida mittevabatahtliku osalise tööajaga töötamise uut tõusutrendi COVID-19 tagajärjel;

98.

tuletab meelde kriisi ajal tekkinud häirivaid raporteid piiriüleste ja hooajatöötajate õiguste rikkumiste kohta seoses nende töö- ja elutingimustega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles takistama kuritarvitamist ning kaitsma hooajaliste ja piiriüleste töötajate õigusi allhanke- ja tarneahelas; nõuab sellega seoses, et liikmesriigid tagaksid töötajatele nõuetekohased ja vastuvõetava maksumusega majutusvõimalused, ilma et nendest tulenevad kulud arvataks maha töötajate palkadest;

99.

rõhutab, et COVID-19 kriis on näidanud tööhõive tähtsust kutsealadel, mis on meie majanduse ja ühiskonna jaoks klassifitseeritud süsteemselt olulisteks; tuletab meelde, et paljud neist eesliini töötajatest töötavad mõnes liikmesriigis madalapalgalistel töökohtadel, on sageli alahinnatud ja alatasustatud ning peavad sageli taluma ebaturvalisi töötingimusi, sest neil puudub osaliselt tervise- ja sotsiaalkaitse; rõhutab, et nimetatud ametikohtadel töötavad valdavalt naised; juhib tähelepanu sellele, et ravi osutamisel on vaja ülespoole suunatud lähenemist;

100.

rõhutab, et liikmesriigid peaksid suurte vapustustega toimetulekuks võtma vastu pikaajalised strateegiad, et säilitada tööhõive ja töötajate kvalifikatsioon ning leevendada survet riigi rahandusele;

101.

palub komisjonil võtta vastu ELi hooldusstrateegia, et reageerida sotsiaalsele mõjule hoolduskohustustega inimestele, kes on ebaproportsionaalselt suures osas naised; rõhutab, et see strateegia nõuaks märkimisväärseid investeeringuid hoolekandesektorisse, tugevdaks poliitikavaldkondi, et tasakaalustada töö- ja hoolduskohustused kogu elutsükli vältel ja täita puuduva tööjõu probleem eelkõige koolituse, oskuste tunnustamise ja paremate töötingimuste loomise kaudu nendes sektorites;

102.

ootab komisjoni eelseisvat ettepanekut Euroopa pikaajalise töötusedasikindlustuse skeemi kohta, võttes arvesse asjaolu, et töökohtade arv tõenäoliselt suureneb; nõuab, et see ettepanek hõlmaks majandus- ja rahaliidu riike võimalusega lubada nende hulka mittekuuluvatel riikidel ühineda;

103.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles leevendama COVID-19 raskeimaid tagajärgi suunatud ELi ja riiklike toetuste abil ja piisavate vahendite eraldamisega; tunneb sellega seoses heameelt eriolukorras töötuseriski leevendamiseks pakutava ajutise toetuse Euroopa rahastu (TERA) loomise üle ja kutsub liikmesriike üles seda kiiresti rakendama; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et rahalist abi ei anta ettevõtjatele, kes on registreeritud riikides, mis on nimetatud maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide muudetud ELi loetelu käsitlevate nõukogu järelduste lisas 1; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et toetusesaajad järgiksid aluslepingutes sätestatud põhiväärtusi ning et avaliku sektori rahalist toetust saavad ettevõtted kaitseksid töötajaid, tagaksid inimväärsed töötingimused, austaksid ametiühinguid ja kohaldatavaid kollektiivlepinguid, maksaksid oma osa maksudest ning hoiduksid aktsiate tagasiostmisest või juhtkonnale preemiate või aktsionäridele dividendide maksmisest;

104.

julgustab liikmesriike investeerima lairiba-internetiühenduse ning kaugõppe kättesaadavuse parandamisse maapiirkondades, kus on rahvastikukao ja põlvkonnalt põlvkonnale ülekantava vaesuse oht;

105.

teeb ettepaneku võtta ennetavaid meetmeid, et võidelda võimaliku suure tööpuuduse vastu ELi ja liikmesriikide poliitika ja riiklike tööhõiveprogrammide abil ning edendada rohepööret, digitaalset, sotsiaalset, jätkusuutlikku ja õiglast üleminekut, kus kedagi ei jäeta kõrvale, investeerides uutesse, jätkusuutlikesse, kättesaadavatesse töökohtadesse, mis on hea kvaliteediga, täiendusõppe programmidesse, tulevikku suunatud taristusse, innovatsiooni ja digipöördesse; leiab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata noorte tööhõive edendamisele;

106.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles käsitlema kriisi tagajärgi ja hõlbustama üleminekut, võttes arvesse piirkondlikke eripärasid, ning tagama seetõttu olemasolevate vahendite kiire eraldamise, näiteks tulevikukesksete töökohtade jaoks vajalike täiendõppemeetmete abil, ümber- ja täiendõppe kaudu ning suurendades sel eesmärgil ESF+-i rahalisi vahendeid;

107.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jälgima eriti olukorda sektorites, mida iseloomustab suur tööalane ebakindlus, et vältida selliste töötajate ärakasutamist, kes töötavad näiteks ajutisel ametikohal põllumajandussektoris, kus hooajatöötajad kogevad ebainimlikke töötingimusi, millega mõnel juhul rikutakse mitte ainult tööõigusi, vaid ka töötajate põhiõigusi;

108.

rõhutab, et madala sissetulekuga töötajatel on suurem oht puutuda kokku COVID-19-ga, kuna nad töötavad sektorites, kus on oluliselt rohkem inimkontakte, näiteks hooldus- ja transpordisektoris, või asuvad tööle veebiplatvormide kaudu, kus ei ole kaugtöö võimalust; kritiseerib tugevalt bioloogiliste mõjurite direktiivis COVID-19 klassifikatsiooni pikka rakendusperioodi (88); kutsub üles kiires korras vaatama läbi direktiivi töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl eesmärgiga kohandada seda üleilmse pandeemiaga ja muude erakorraliste tingimustega, et tagada töötajatele täielik kaitse kokkupuuteriskide vastu nii kiiresti kui võimalik;

109.

toonitab, et madala sissetulekuga töötajad töötavad sageli sektorites, kus on suur olukorra füüsilise halvenemise oht, millel võib olla pikaajaline mõju nende füüsilisele ja vaimsele heaolule ning mis mõjutab nende sissetuleku teenimise võimet tulevikus; leiab, et kehtivates töötervishoiu ja tööohutuse alastes õigusaktides ei ole piisavalt keskendutud tööõnnetuste ennetamisele; kutsub komisjoni üles tegema võimalikult kiiresti ettepaneku uue strateegilise raamistiku kohta töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas pärast 2020. aastat ning palub sellega seoses komisjonil teha kindlaks madala sissetulekuga sektorite töötajate ilmnenud probleemid ja olemasolevad vahendid nende probleemide lahendamiseks; rõhutab, et strateegia peab hõlmama keskendumist platvormitöötajatele ja ebatüüpilisi töövorme kasutavatele töötajatele; kutsub komisjoni üles muutma direktiivi 2004/37/EÜ (89), et muuta ja laiendada mitmete vähki või mutatsioone põhjustavate ainete töökeskkonnas kokkupuute piirväärtuste ulatust;

110.

toonitab, et madala sissetulekuga sektorites kogetakse laialdaselt tööstressi; leiab, et Euroopa töötervishoiu ja tööohutuse alastes õigusaktides peab tööstress olema peamine prioriteet; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema tihedat koostööd riigi tasandi sotsiaalpartneritega, et teha ettepanek tööstressi käsitleva direktiivi kohta, millega kehtestatakse suunised äriühingutele tööstressi tegurite kõrvaldamiseks ning nõutakse kõigilt äriühingutelt, et nad kujundaksid oma tööstressi vastase poliitika;

111.

on seisukohal, et on äärmiselt oluline tagada, et Euroopa majanduse taastamiskava rakendamise eesmärk oleks kaotada vaesus ja sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus ning et see põhineks tõhusal mehhanismil, mille eesmärgid ja kriteeriumid võimaldavad saavutatud edusamme täpselt mõõta; rõhutab, et Euroopa Parlament peab olema täielikult kaasatud nii taastamiskava eel- kui ka järelkontrolli ning kõigile valitud parlamendiliikmetele tuleb anda ametlik roll, et tagada täielikult demokraatlik ja läbipaistev hindamis- ja rakendamisprotsess;

o o

112.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 23, 27.1.2010, lk 35.

(2) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16.

(3) EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22.

(4) ELT C 9 E, 15.1.2010, lk 11.

(5) ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 8.

(6) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0176.

(7) ELT C 366, 27.10.2017, lk 19.

(8) ELT C 482, 23.12.2016, lk 31.

(9) ELT C 76, 28.2.2018, lk 93.

(10) ELT C 363, 28.10.2020, lk 164.

(11) ELT C 346, 27.9.2018, lk 156.

(12) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0054.

(13) ELT C 334, 19.9.2018, lk 88.

(14) https://www.ituc-csi.org/ituc-global-rights-index-2019

(15) https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/sdg_01_41/default/table?lang=en

(16) Household Finance and Consumption Network, „The Household Finance and Consumption Survey: Results from the 2017 wave“ (Leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuring: 2017. aasta tulemused), EKP statistikatoimetiste sari nr 36, märts 2020, lk 25. https://www.ecb.europa.eu/pub/pdf/scpsps/ecb.sps36~0245ed80c7.en.pdf?bd73411fbeb0a33928ce4c5ef2c5e872

(17) Household Finance and Consumption Network, „The Household Finance and Consumption Survey: Wave 2017 – Statistical tables“ (Leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuring: 2017. aasta statistilised tabelid), juuni 2020, lk 5. https://www.ecb.europa.eu/home/pdf/research/hfcn/HFCS_Statistical_Tables_Wave_2017.pdf?656f4e10de45c91c3c882840e9174eac

(18) https://www.europarl.europa.eu/news/et/headlines/society/20200227STO73519/sooline-palgalohe-euroopas-faktid-ja-arvud-infograafika

(19) Korrigeerimine on statistiline meetod, mis võimaldab elanikkonda puudutavaid andmeid võrrelda, võttes arvesse erinevate tegurite (tegevusvaldkond, vanus, kutserühmitus jne) jaotumise erinevusi nende elanikkondade vahel. Korrigeerimata sooline palgalõhe arvutatakse naiste ja meeste keskmise tunnitasu suhtelise vahena. See annab lihtsa palgaerinevuse näitaja, mis selgitab, miks poliitikakujundajad seda nii suures ulatuses kasutavad. Samas hõlmab korrigeerimata sooline palgalõhe ka nii meeste ja naiste võimalikku diskrimineerimist, mis puudutab võrdse töö eest ebavõrdse tasu maksmist, kui ka mehi ja naisi keskmiselt iseloomustavate karakteristikate erinevuste mõju tööturul.

https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/aid_development_cooperation_fundamental_rights/report-gender-pay-gap-eu-countries_october2018_en_0.pdf

(20) https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/EDN-20181017-1?inheritRedirect=true.

(21) https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Gender_pay_gap_statistics#Gender_pay_gap_much_lower_for_young_employees

(22) https://fra.europa.eu/sites/default/files/fra_uploads/fra-2016-eu-minorities-survey-roma-selected-findings_et.pdf

(23) http://ergonetwork.org/2020/04/eu-recovery-plan-the-case-of-roma/

(24) Elukvaliteet on inimese heaolu puudutav mõiste, mida mõõdetakse pigem sotsiaalsete näitajate kui sissetulekute ja tootmise kvantitatiivsete meetmete abil (allikas: Eurostat).

(25) Materiaalne puudus viitab majandussurve seisundile, mis on määratletud kui sunniviisiline võimetus (mitte valik seda teha) katta ettenägematuid kulusid või lubada endale aastas ühe nädala pikkust puhkust kodust eemal, liha, kana või kala sisaldavat sööki ülepäeviti, eluruumi piisavat kütmist või kestvuskaupu, nagu pesumasin või värviteler. Suur materiaalne puudus on aga olukord, kus puudub võimekus tulla toime vähemalt osutatud 11 aspektist neljaga: hüpoteeklaenu või üürimakse tasumine, kommunaalkulude arvete maksmine, aastas ühe nädala pikkuse puhkuse võtmine, liha, kala või samaväärse valguallika tarbimine ülepäeviti, ettenägematud kulutused, telefoni (sealhulgas mobiiltelefoni) omamine, värviteleri omamine, pesumasina omamine, isikliku auto omamine, kütte eest tasumine (https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Quality_of_life_indicators_-_material_living_conditions#General_overview)

(26) Väga madala tööhõivega leibkondades elavate inimeste näitaja on määratletud kui leibkond leibkonnas elavate isikute arv, kelle tööealised liikmed töötasid eelmise 12 kuu jooksul vähem kui 20 % ulatuse oma üldisest võimekusest. Leibkonna tööhõive on kuude koguarvu suhe, mille jooksul kõik tööealised leibkonnaliikmed töötasid saadud tulude võrdlusaasta teenimiseks, ja kuude koguarv, mille jooksul samad leibkonnaliikmed oleksid teoreetiliselt võinud samal perioodil töötada. Tööealiste inimeste hulka kuuluvad isikud vanuses 18–59 aastat, v.a õpilased vanuses 18–24 aastat. Näitaja arvutamisel on täielikult välja jäetud leibkonnad, mis koosnevad ainult lastest, alla 25-aastastest õpilastest ja/või 60-aastastest või vanematest inimestest.

(27) Eurofound, „Palgavaesus ELis“, 5. september 2017.

(28) Nagu on määratletud tööaja direktiivis, ELT L 299, 18.11.2003, lk 9.

(29) Eurofound, „Palgavaesus ELis“, 5. september 2017.

(30) https://ec.europa.eu/energy/content/introduction-5_et

(31) https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Digital_economy_and_society_statistics_-_households_and_individuals

(32) Leibkond on sotsiaaltingimusi käsitlevate uuringute kontekstis määratletud majapidamisüksusena või operatiivselt sotsiaalüksusena: millel on ühine kord; kus jagatakse majapidamiskulusid või igapäevaseid vajadusi; jagatakse ühist elukohta. Leibkonda kuulub kas üks üksi elav isik või inimeste rühm, kes ei ole tingimata seotud, kes elavad ühise majapidamisega samal aadressil, st jagavad vähemalt ühte einet päevas või jagavad elutuba.

(33) https://ec.europa.eu/eurostat/documents/2995521/10163468/3-16102019-CP-EN.pdf/edc3178f-ae3e-9973-f147-b839ee522578

(34) Eurostat, sissetulekuid ja elamistingimusi käsitleva ELi statistika (EU-SILC) metoodika – ebasoodsate asjaolude põlvkondadevaheline edasikandumine 2011. aastal (EU statistics on income and living conditions (EU-SILC) methodology – 2011 intergenerational transmission of disadvantages https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/EU_statistics_on_income_and_living_conditions_(EU-SILC)_methodology_-_2011_intergenerational_transmission_of_disadvantages).

(35) https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Quality_of_life_indicators_-_material_living_conditions#General_overview

(36) Rahvastiku protsent, kes elab leibkonnas, mille eluasemekulud kokku (pärast saadud eluasemetoetuste mahaarvamist) moodustavad üle 40 % leibkonna kogu netosissetulekust (pärast saadud eluasemetoetuste mahaarvamist).

(37) https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Housing_statistics#Housing_affordability.

(38) https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/tessi163/default/table?lang=et

(39) https://www.europarl.europa.eu/news/en/agenda/briefing/2020-01-13/11/housing-urgent-action-needed-to-address-homelessness-in-europe

(40) https://www.feantsa.org/public/user/Resources/magazine/2019/Spring/Homeless_in_Europe_magazine_-_Spring_2019.pdf. https://www.feantsa.org/en/news/2020/07/23/fifth-overview-of-housing-exclusion-in-europe-2020

(41) https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/DDN-20190122-1?inheritRedirect=true.

(42) https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/tessi012/default/table?lang=et

(43) OECD, Visser (2016) ICTWSSi andmebaas.

https://www.etuc.org/en/document/etuc-reply-first-phase-consultation-social-partners-under-article-154-tfeu-possible-action, lk 6, nr 15.

(44) Eurofound, Tööstussuhted: 2015.–2019. aasta arengud (Industrial relations: Developments 2015–2019), 11. detsember 2020.

(45) https://www.ituc-csi.org/IMG/pdf/2019-06-ituc-global-rights-index-2019-report-fr-2.pdf

(46) OECD, Teerajamine läbirääkimiste abil: kollektiivläbirääkimised muutuvas töömaailmas (Negotiating Our Way Up: Collective Bargaining in a Changing World of Work), 18. november 2019, joonis 3.10, lk 125.

(47) Van den Berg, A., Grift, Y., van Witteloostuijn, A., Töökohtade esindatuse mõju ettevõtte tulemuslikkusele: riikidevaheline võrdlus Euroopas (The effect of employee workplace representation on firm performance: a cross-country comparison within Europe), teadusdokument 2013-008, ACED 2013-016, Antwerpeni Ülikool, aprill 2013.

(48) https://www.europarl.europa.eu/news/et/headlines/society/20200604STO80506/parlament-nouab-ambitsioonikat-puuetega-inimeste-strateegiat

(49) https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/pdfscache/34425.pdf

(50) Soolise võrdõiguslikkuse indeks 2019.

(51) https://www.europarl.europa.eu/meetdocs/2014_2019/documents/empl/dv/empl20141120-wss-people-disabilities-/empl20141120-wss-people-disabilities-en.pdf

(52) Eurostat, Euroopa 2020. aasta näitajad: vaesus ja sotsiaalne tõrjutus (Europe 2020 indicators – poverty and social exclusion), Statistics Explained, 11. juuni 2020 (https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Archive:Europe_2020_indicators_-_poverty_and_social_exclusion&oldid=394836)

(53) https://ec.europa.eu/social /main.jsp?catId=89&furtherNews=yes&langId=en&newsId=9378

(54) Eurofound, „Palgavaesus ELis“, 5. september 2017.

(55) https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/ilc_peps04/default/table?lang=et

(56) https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Minimum_wage_statistics

(57) https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Minimum_wage_statistics#Minimum_wages_expressed_in_purchasing_power_standards

(58) Eurofound, „Miinimumpalk 2020. aastal: aastaülevaade“, 4. juuni 2020.

(59) Tööturg ja sotsiaalne areng (Labour market and Social Development) (ETUI, 2019) Benchmarking Working Europe, 2019.

https://ec.europa.eu/social /main.jsp?catId=89&furtherNews=yes&langId=en&newsId=9378.

(60) https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2016/587285/IPOL_STU(2016)587285_EN.pdf

(61) Eurofound, „Palgavaesus ELis“, 5. september 2017 (https://www.eurofound.europa.eu/publications/report/2017/in-work-poverty-in-the-eu)

(62) https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/DDN-20200511-1.

(63) https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/DDN-20200511-1.

(64) https://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ef18001en.pdf

(65) https://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ef18001en.pdf

(66) https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/DDN-20190517-1

(67) Eurofound, Elamine, töötamine ja COVID-19 (Living, Working and COVID-19) andmestik, 28. september 2020 (http://eurofound.link/covid19data).

(68) Eurofound, Elamine, töötamine ja COVID-19 (Living, Working and COVID-19) andmestik, 28. september 2020 (http://eurofound.link/covid19data).

(69) https://www.worldbank.org/en/topic/poverty/brief/projected-poverty-impacts-of-COVID-19

(70) Tööhõive ja sotsiaalne areng Euroopas 2019 (https://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=738&langId=en&pubId=8219).

(71) Pensionidele tüüpilise kolmesambalise lähenemisviisi „esimene sammas“ koosneb riiklikest kohustuslikest pensionidest, mida haldab riik ja mida tavaliselt rahastatakse sotsiaalkindlustusmaksetest ja/või üldisest maksutulust jooksval finantseerimisel põhineva skeemi alusel. Allikas: Parlamendi uuringuteenuste peadirektoraadi infotund, „Euroopa Liidu pensionisüsteemid: kas need on piisavad ja jätkusuutlikud?“ (European Union pension systems: adequate and sustainable?), november 2015.

(72) 24. novembri 2015. aasta resolutsioon ebavõrdsuse ja eelkõige laste vaesuse vähendamise kohta, (ELT C 366, 27.10.2017, lk 19), ning poliitilised suunised järgmisele Euroopa Komisjonile (2019–2024): „Selleks et toetada iga abivajavat last, loon Euroopa lastegarantii, arendades edasi Euroopa Parlamendi ideed“.

(73) „Liit, mis seab kõrgemad sihid. Minu tegevuskava Euroopa jaoks“, poliitilised suunised järgmisele Euroopa Komisjonile (2019–2024).

(74) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1152 läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta Euroopa Liidus, ELT L 186, 11.7.2019, lk 105.

(75) Mõistlike abinõude tagamine on kohustus, mis tuleneb ELi võrdse tööalase kohtlemise direktiivist (EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16) ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklist 5.

(76) Komisjoni 2021. aasta tööprogrammi (COM(2020)0690) lisad, poliitiline eesmärk nr 9 jaotises „Digiajastule vastav Euroopa“.

(77) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1158, milles käsitletakse lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalustamist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2010/18/EL (ELT L 188, 12.7.2019, lk 79).

(78) 30. jaanuari 2020. aasta resolutsioon soolise palgalõhe kohta, lõige 2, (Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0025).

(79) Strateegia kohaselt oleks komisjon pidanud esitama tasustamise läbipaistvust käsitlevad siduvad meetmed 2020. aasta lõpuks.

(80) Nagu tütarfirmade (või varifirmade) ja/või ajutiste tööasutuste loomine liikmesriikides, kus on madalamad palgad, eesmärgiga kasutada lähetatud töötajaid, mitte palgata kohalikke töötajaid.

(81) Nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivis (EL) 2019/1152 läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta Euroopa Liidus (ELT L 186, 11.7.2019, lk 105).

(82) Näiteks petitsioonid nr 0240/18, 0328/18, 0365/18, 0374/18, 0396/18, 0419/18, 0829/2018, 0897/2018, 1161/2018, 0290/19, 0310/2019, 0335/2019, 0579/19, 0624/19, 0652/19, 0683/2019, 0737/2019, 1017/19, 1045/2019, 1241/2019, 1318/2019 ja 0036/2020.

(83) Näiteks petitsioonid nr 1378/2013, 0019/2016, 0020/2016, 0021/2016, 0099/2017, 1162/2017, 0110/2018 ja 0335/2019.

(84) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2020. aasta määrus (EL) 2020/1054, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 561/2006 maksimaalse ööpäevase ja iganädalase sõiduaja, minimaalsete vaheaegade ning ööpäevaste ja iganädalaste puhkeperioodide miinimumnõuete osas ning määrust (EL) nr 165/2014 sõidumeerikute abil positsioneerimise osas (ELT L 249, 31.7.2020, lk 1).

(85) Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. oktoobri 2020. aasta direktiiv piisava miinimumpalga kohta Euroopa Liidus (COM(2020)0682).

(86) Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. oktoobri 2020. aasta direktiiv piisava miinimumpalga kohta Euroopa Liidus (COM(2020)0682).

(87) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (ELT L 94, 28.3.2014, lk 1). Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/24/EL riigihangete kohta (ELT L 94, 28.3.2014, lk 65). Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/25/EL, milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/17/EÜ (ELT L 94, 28.3.2014, lk 243).

(88) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. septembri 2000. aasta direktiiv 2000/54/EÜ töötajate kaitsmise kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl, EÜT L 262, 17.10.2000, lk 21.

(89) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/37/EÜ, 29. aprill 2004, töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest (ELT L 158, 30.4.2004, lk 50).

17.11.2021

Euroopa Liidu Teataja

C 465/82

P9_TA(2021)0045

COVID-19 mõju noortele ja spordile

Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon COVID-19 mõju kohta noortele ja spordile (2020/2864(RSP))

(2021/C 465/08)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 165 ja 166,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 5 lõiget 3 ning lepingute protokolli (nr 2) subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 14,

—	võttes arvesse oma 17. aprilli 2020. aasta resolutsiooni ELi kooskõlastatud meetmete kohta COVID-19 pandeemia ja selle tagajärgedega võitlemiseks (1),

—	võttes arvesse oma 8. juuli 2020. aasta resolutsiooni intellektipuudega inimeste ja nende perede õiguste kohta COVID-19 kriisi ajal (2),

—	võttes arvesse oma 17. septembri 2020. aasta resolutsiooni Euroopa kultuurielu taastumise kohta (3),

—	võttes arvesse oma 8. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni noortegarantii kohta (4),

—	võttes arvesse oma 22. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni Euroopa hariduse tuleviku kohta COVID-19 kontekstis (5),

—	võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust COVID-19 mõju kohta noortele ja spordile (O-000074/2020 – B9-0005/2021),

—	võttes arvesse kodukorra artikli 136 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 2,

—	võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

arvestades, et Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (6) andmetel mõjutab praegune COVID-19 pandeemia noori ebaproportsionaalselt suurel määral ning sellel on tõenäoliselt tõsine negatiivne ja pikaajaline mõju noorte majanduslikule seisukorrale, tervisele ja heaolule, kaasa arvatud elu otsustavas etapis kaotatud võimaluste tõttu hariduse, vabatahtliku tegevuse ja koolituse vallas;

arvestades, et COVID-19 pandeemia mõju ELi noorsootöö ja vabatahtliku tegevuse valdkonna noorte- ja haridusprogrammide toimimisele, riiklikele haridussüsteemidele, tööhõivele ja sissetulekutele ning kodanikuvabadustele suurendab ebavõrdsust, nagu ilmneb OECD statistikast, mis näitab, et kuigi riigid püüavad pakkuda veebipõhise õppe lahendusi, pääseb suuremale osale õppekavast või kogu õppekavale ligi vaid umbes pool kooliõpilastest; arvestades, et selline olukord muudab digilõhe tagajärjed tõsisemaks ja takistab vajalike digioskuste arendamist, samas kui juurdepääs kooli õppekavale ei tähenda alati seda, et raskustesse sattunud õpilased tegelikult suudavad õppida;

arvestades, et noored on praegu aktiivselt seotud solidaarsuspõhiste tegevustega, et hoolitseda COVID-19 pandeemia ajal oma kogukonna vajaduste eest, alates teadlikkuse suurendamise kampaaniate korraldamisest kuni Euroopa solidaarsuskorpuse ja muude vabatahtlike algatuste raames eesliinil tegutsemiseni;

arvestades, et pandeemia negatiivne mõju on nii kaugeleulatuv, et see on üle kogu Euroopa ahendanud liikmesriikides veelgi kodanikuühiskonna tegutsemisruumi, ning võib juhtuda, et paljud noorsootöö ja spordiorganisatsioonid peavad tegevuse lõpetama, millel oleks negatiivne mõju Euroopa ja rahvusvahelise koostöö väljakujunenud struktuuridele ning mis piiraks oluliselt kodanikuaktiivsust;

arvestades, et nii vahetult kui ka pikaajaliselt toimivate tegurite tõttu avaldab COVID-19 psühhosotsiaalselt suurt mõju noorte vaimsele tervisele ja sotsialiseerumisvõimele; arvestades, et vaba aja veetmise võimaluste puudumine ja sotsiaalsed piirangud avaldavad ebaproportsionaalset mõju puuetega lastele ja noortele;

arvestades, et COVID-19 pandeemial on olnud laastav mõju spordile ning sellega seotud sektoritele ja tööstusharudele; arvestades, et majanduslik mõju professionaalsele spordile on olnud tohutu, sest tulud on järsult vähenenud, kuna kõigil tasanditel tuleb palju üritusi ära jätta või need peavad toimuma ilma pealtvaatajateta;

arvestades, et pandeemia jätkuv mõju poolprofessionaalsele ja rohujuure tasandi spordile ning vaba aja veetmisele on laastav, kusjuures paljude spordiklubide püsimajäämine on ohus, sest oma olemuselt on need mittetulunduslikud, töötavad enamasti vabatahtlikkuse alusel ja seetõttu tegutsevad ilma rahaliste reservideta;

H.	arvestades, et COVID-19 pandeemiaga seotud piirangud ning piisavate võimaluste puudumine regulaarseks treenimiseks ja harjutamiseks kontaktspordis kahjustavad sportlaste edenemist ja arengut;

I.	arvestades, et sport on oluline majandussektor, mis annab 2,12 % kogu SKPst ja moodustab 2,72 % kogu tööhõivest ELis, ning sellega on seotud hinnanguliselt 5,67 miljonit töökohta;

arvestades, et sport täidab olulisi ühiskondlikke funktsioone, näiteks edendab sotsiaalset kaasatust, integratsiooni, ühtekuuluvust ja selliseid väärtusi nagu vastastikune austus ja mõistmine, solidaarsus, mitmekesisus ja võrdõiguslikkus, sealhulgas sooline võrdõiguslikkus; arvestades, et sport ja sellega seotud vabatahtlik tegevus võivad parandada eelkõige noorte füüsilist ja vaimset tervist ning tööalast konkurentsivõimet ja aidata noori vägivallast, sealhulgas soolisest vägivallast, kuritegevusest ja uimastite tarbimisest eemal hoida;

Noored

on mures, et kuna noorte tööturg on majandustsüklite ja majanduskriisi suhtes eriti tundlik, tabab praeguse pandeemia järelmõju noorte tööhõivet raskemini, võimendades negatiivseid suundumusi sektoris, kus on valdavas ülekaalus ebastabiilsed, madalapalgalised ja osalise tööajaga töökohad, kus on madalamad õiguskaitse- ja sotsiaalkindlustusstandardid;

rõhutab eriti teravat mõju, mida praegune pandeemia on avaldanud mittetöötavatele ja mitteõppivatele noortele (NEET-noortele), ning toonitab vajadust tegeleda probleemidega, millega puutuvad kokku haavatavatesse rühmadesse kuuluvad noored; rõhutab vajadust võtta arvesse NEET-noorte osakaalus ilmnevat märkimisväärset soolist ebavõrdsust;

toonitab, et kõige rängemini on mõjutatud tööjõumahukad sektorid, mida sageli iseloomustab madal palk, nagu hulgi- ja jaekaubandus, majutus, turism ja toitlustusteenused, mis tavaliselt annavad tööd madala kvalifikatsiooniga noortele töötajatele ja töötavatele üliõpilastele; märgib, et noorte töötus ja vaesus on pandeemia algusest saadik pidevalt kasvanud; usub, et tõenäoliselt suureneb noorte töötus lühiajaliselt veelgi ja võib pikema aja jooksul jääda pandeemiaeelsest tasemest kõrgemale;

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kõik vajalikud meetmed, et võidelda katastroofilise mõjuga noorte tööhõivele, sealhulgas makromajandusliku (eelarve- ja raha-) poliitika kaudu, millega avaliku sektori kulutused suunatakse värbamistoetuste või noortegarantiide andmiseks, et toetada noortele kohandatud töökohtade säilitamise ja loomise ning oskuste täiendamise ja ümberõppe kavasid, samuti investeeringuid majandussektoritesse, millel on potentsiaali võtta vastu noori tööotsijaid ja mis pakuvad kvaliteetseid töökohti ning korralikke töö- ja tasustamistingimusi;

tuletab meelde vabatahtliku tegevuse rolli noorte elu- ja tööoskuste arendamisel; on seisukohal, et rahaliselt toetatava vabatahtliku tegevusega on võimalik aidata töötutel noortel toime tulla COVID-19 kriisist tuleneva majandusliku šokiga ning samas panustada ühiskonna toimimisse ja omandada väärtuslikke kogemusi, mis hõlbustavad üleminekut pikaajalisele seaduslikule tööhõivele; on seisukohal, et Euroopa solidaarsuskorpus võib aidata noortel eurooplastel leida võimalusi, mis ulatuvad nende kohalikest oludest kaugemale; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon annaks selgeid ja ühtseid suuniseid programmide rakendamiseks kriisi tingimustes ning kõrvaldaks osavõtmise eest takistused, mis on muu hulgas tingitud jäigast rahastamisest, rahastamise vähendamisest, suurematest piirangutest viisade andmisel partnerriikide vabatahtlikele ning suutmatusest tagada noorte kui vabatahtlike õiguslik seisund;

rõhutab informaalse ja mitteformaalse õppe, kunsti, spordi, vabatahtlike ja sotsiaalsete tegevuste suurt olulisust noorte osaluse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ergutamiseks, millel võib olla väga suur mõju kohalikele kogukondadele ja mis võib aidata lahendada paljusid praeguseid ühiskondlikke probleeme;

rõhutab 21. juulil 2020 sõlmitud kokkulepet silmas pidades, et Euroopa Ülemkogu oleks pidanud ambitsioonikamalt toetama nooremaid põlvkondi, kes on Euroopa tulevik, andes neile taastamiskava raames rohkem abi, eraldades 10 % rahastamisest haridusele ning määrates sihtotstarbeliselt 20 % vahenditest Euroopa digitaalsesse strateegiasse ja digitaalse ühtse turu väljakujundamisse; rõhutab sellega seoses, et valdkondlikud programmid, mis keskenduvad otseselt noortele, nagu Erasmus+, Euroopa solidaarsuskorpus, noortegarantii ja lastegarantii, või mis võivad toetada üleminekut õiglasemale, sotsiaalselt kestlikumale ja keskkonnasäästlikumale Euroopale, tuleb kasutusele võtta viisil, mis võimaldab saavutada nende täieliku potentsiaali, kuna muidu võivad nende programmide ambitsioonikad eesmärgid täitmata jääda, mis oleks noortele ja tulevastele põlvkondadele kibe pettumus;

rõhutab, et praegune pandeemia on süvendanud ELis digitaalset lõhet, ning rõhutab seetõttu tungivat vajadust edendada digitaalset kirjaoskust kõigi jaoks ning julgustada alternatiivide, sealhulgas informaalse ja mitteformaalse õppe võimaluste, nagu veebipõhine ja digitaalne õpe ja koolitus, laialdast kasutamist, tunnistamist ja tunnustamist; nõuab eelkõige, et pöörataks rohkem tähelepanu ja antaks toetust noortele õppijatele, kes on tehnilise, duaalse ning kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas sissetuleku kaotanud, ning et töötataks välja ja võetaks laialdaselt kasutusele kvaliteetsed digitaalsed töövahendid, õpetamis- ja õppematerjalid ning sisu, et vältida haridussüsteemist väljalangemist ning tagada sujuv ja tõhus üleminek koolist tööellu; rõhutab, et vaatamata erilistele tingimustele COVID-19 ajal on oluline säilitada kontaktõpe, millega tagatakse, et kedagi ei jäeta kõrvale, eelkõige väikesed lapsed, haavatavad rühmad ja raske sotsiaal-majandusliku taustaga noored, kellel puuduvad tehnoloogilised vahendid või oskused;

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama investeeringuid digitaalsetesse lahendustesse ja kirjaoskusesse, et arendada välja praktilised oskused, pädevused ja kvalifikatsioonid, muuta üldiseks kõigi juurdepääs digikirjaoskusele ning edendada sõltumatute, mitmekeelsete, kaasavate ja tasuta veebipõhiste õppevahendite väljaarendamist, et digiõppe tegevuskava (2021–2027) rakendamise raames parandada digioskuste ja -pädevuste üldist taset; rõhutab vajadust arendada õpetajate, koolitajate, koolijuhtide, lapsevanemate ja haldurite pädevusi, et parandada veebipõhise, kaug- ja kombineeritud õppe pakkumist, pöörates erilist tähelepanu oskuste arendamise programmidele;

10.

on mures selle pärast, et COVID-19 kriis on suurendanud noortes ärevust ja hirmu, mis võib märkimisväärselt mõjutada nende elu ja koolist tööellu üleminekut; nõuab kohandatud vaimse tervise teenuste, psühhosotsiaalse toe ja sporditegevuse laialdast kasutamist eraldiseisvate või moodulmeetmetena ning koolitus- ja haridusasutustes vaimse heaolu ulatuslikumat toetamist selle tagamiseks, et pandeemial ei oleks pikaajalist psühholoogilist mõju; toonitab pandeemia mõju puuetega noortele ning maapiirkondades ja äärealadel elavatele noortele ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu selle rühma vajadustele, kohandades olemasolevaid toetusmeetmeid ja -teenuseid;

11.

kutsub üles kasutama eri poliitikavaldkondades õigustel põhinevat lähenemisviisi, mis põhineb mittediskrimineerimise ja võrdsuse põhimõtetel, et võidelda COVID-19 kriisi ajal noorte diskrimineerimise eri vormide vastu, ning tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde, et haavatavate rühmade, nagu puuetega noorte, ebasoodsa taustaga ja koduvägivalla ohus olevate noorte, noorte rändajate ja pagulaste ning LGTBIQ+ noorte toetamiseks ja kaitsmiseks on vaja erilist lähenemisviisi; rõhutab, kui oluline on vaba juurdepääs noorte vajadustele kohandatud kvaliteetsele teabele kogu COVID-19 pandeemia kohta;

12.

juhib tähelepanu sellele, et igat laadi spordi- ja noorsootöö on kogu Euroopas eriti suures ohus, mis viib kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ahenemiseni, ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid meetmeid noorte ja spordi valdkonna struktuuride säilitamiseks ja pakkumise mitmekesisuse tagamiseks; tuletab meelde vajadust kaasata tihedalt kohalikke ametiasutusi, kodanikuühiskonna organisatsioone ja sotsiaalpartnereid lahenduste rakendamisse, et toetada noori ning noorte- ja spordiorganisatsioone; toonitab organiseeritud spordi ja noorteorganisatsioonide sotsiaalse ühtekuuluvuse tähtsust;

Sport

13.

on sügavalt mures, et spordisektorile tekitatud kahju võib olla püsiv mitte ainult majanduse ja tööhõive mõttes, vaid ka kogu ühiskonna jaoks;

14.

rõhutab, et sport ja füüsiline treening on pandeemia põhjustatud olukorras eriti olulised, kuna need tugevdavad füüsilist ja vaimset vastupidavust; väljendab heameelt selle üle, et andmete kohaselt on liikumispiirangud toonud kaasa selle, et mõned inimesed tegelevad individuaalspordialadega sagedamini ja aktiivsemalt; on teisest küljest mures vähese füüsilise aktiivsuse pärast, mida liikumispiirangute ajal paljude noorte puhul täheldati, ja tagajärgede pärast, mida see võib rahvatervisele kaasa tuua;

15.

rõhutab, et Euroopa spordimudelit tuleb säilitada ja edendada, sest solidaarsus, õiglus ja väärtuspõhine lähenemisviis on tulevikus tähtsam kui kunagi varem spordisektori taastumiseks ja rohujuuretasandi spordi püsimajäämiseks;

16.

tuletab meelde, et sport edendab ja õpetab selliseid väärtusi nagu vastastikune austus ja mõistmine, solidaarsus, mitmekesisus, õiglus, koostöö ja kodanikuaktiivsus ning et see soodustab rändajate ja pagulaste ühtekuuluvust ja integratsiooni; rõhutab, et sport ei tunne riigipiire, ning ühendab erineva sotsiaal-majandusliku ja etnilise taustaga inimesi; on seisukohal, et eriti rohujuuretasandi spordil on oluline roll vähemate võimalustega või haavatavatesse rühmadesse kuuluvate inimeste ja puuetega inimeste suuremal sotsiaalsel kaasamisel; kutsub sellega seoses komisjoni üles tugevdama kaasamist spordi kaudu ning uurima uusi võimalusi, kuidas selle mõju ja ulatust võimalikult suurendada; nõuab suurema toetuse andmist madala sissetulekuga peredele, et nende lapsed saaksid sportida ja osa võtta muust vabaajategevusest;

17.

rõhutab, et puuetega inimesed puutuvad nii rohujuuretasandi kui ka kutselise tasandi spordile juurdepääsu osas kokku märkimisväärsete rahaliste ja organisatsiooniliste probleemidega, mis on COVID-19 pandeemia ajal veelgi süvenenud, ning nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon käsitleks oma tulevases puuetega inimeste strateegias konkreetselt seda probleemi;

18.

rõhutab, et COVID-19 pandeemial on kõigil spordisektori tasanditel olnud laastavad tagajärjed, eelkõige spordiorganisatsioonidele ja -klubidele, liigadele, spordi- ja jõusaalidele, sportlastele, treeneritele, sporditöötajatele ja spordiga seotud ettevõtlusega tegelejatele, sealhulgas spordiürituste korraldajatele ja spordimeediale; on seisukohal, et tee taastumiseni saab olema keeruline, ja rõhutab vajadust sihipäraste abimeetmete järele;

19.

on seisukohal, et ELi poolt kriisile reageerimiseks vastu võetud üldised taastamisvahendid peavad aitama toetada spordisektorit lühiajalises perspektiivis, ning nõuab liikmesriikidelt tungivalt selle tagamist, et riiklikud toetusfondid, struktuurifondid ning taastumis- ja vastupidavuskavad tooksid spordisektorile kasu, vaatamata selle iseärasustele ja organisatsioonilisele struktuurile;

20.

rõhutab kõigi spordialade jaoks mõeldud päästepakettide tähtsust; rõhutab, et kuigi suurima pealtvaatajate arvuga spordialad on sageli kandnud kõige suuremat rahalist kahju, ei tohiks need alad olla ainsad, mis vastavad rahalise abi saamise tingimustele või millele antakse seda abi esmajärjekorras;

21.

on veendunud, et praegune rahaline toetus ei pruugi olla piisav, ning kutsub komisjoni üles uurima kõiki võimalusi, kuidas pakkuda täiendavat sihipärast toetust nii harrastus- kui ka elukutselisele spordile, et suurendada kogu sektori elujõulisust;

22.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama spordisektori ja eelkõige rohujuuretasandi spordi taastumist ja kriisitaluvust, kasutades selleks ELi programme, mis on kättesaadavad ja milleks see sektor on rahastamiskõlblik, sealhulgas programmi „Erasmus+“ ja Euroopa solidaarsuskorpust, ning tagama spordile täieliku juurdepääsu taaste- ja vastupidavusrahastule, Euroopa Regionaalarengu Fondile, Ühtekuuluvusfondile, Euroopa Sotsiaalfond+-ile ja programmile „EL tervise heaks“; rõhutab, et sellega seoses on võtmetähtsusega spordi lisamine vastavatesse määrustesse ja kõikide takistuste kõrvaldamine riigi tasandil toimuvast taotlusprotsessist;

23.

kutsub komisjoni üles põhjalikult hindama COVID-19 pandeemia majanduslikku ja sotsiaalset mõju spordile kõigis liikmesriikides ning töötama hindamise tulemuste põhjal välja üleeuroopalise lähenemisviisi, et lahendada probleeme ja leevendada võimalikke tagajärgi;

24.

kutsub liikmesriike üles struktureeritul ja süstemaatilisel viisil vahetama parimaid tavasid, et tulla toime kriisi mõjuga spordile, ning analüüsima süstemaatiliselt andmeid ja teavet spordis osalemise ja COVID-19 mõju kohta; leiab, et oleks kasulik uurida uute spordiga tegelemise viiside väljatöötamist olukordade jaoks, kus on vaja hoida füüsilist distantsi;

25.

on arvamusel, et COVID-19 pandeemia tõttu spordisektoris tekkinud probleemide lahendamiseks on kiiresti vaja ulatuslikku valdkondadevahelist koostööd; rõhutab sellega seoses, et tuleks veelgi ergutada koostööd kõigil tasanditel, kaasa arvatud kõigi spordiga tegelejate vahel, spordiga seotud ettevõtlussektoris ja muudes asjaomastes sidusrühmades;

26.

märgib, et digilahenduste, näiteks spordiäppide kasutamine on kriisi ajal suurenenud; on seisukohal, et edasine digiüleminek spordisektoris suurendab tulevastes kriisiolukordades selle vastupanuvõimet; nõuab digitaalsete vahendite väljatöötamist, mis võimaldaksid rahastada sporditegevust pandeemia ajal;

27.

palub komisjonil koordineerida spetsiaalses ELi tegevuskavas kõik meetmed, mida võetakse, et toime tulla tagajärgedega, mida COVID-19 pandeemia spordile avaldab;

28.

kutsub nõukogu üles seadma tulevases ELi spordialases töökavas esmatähtsale kohale meetmed ja tegevused, mille eesmärk on aidata sektoril pandeemia tagajärgedega lühikeses ja pikas perspektiivis toime tulla;

29.

on seisukohal, et kuni pandeemia kestab, on vaja pidada Euroopa ja rahvusvaheliste spordiliitude ning liikmesriikidega kooskõlastatud dialoogi, et arutada võimalusi, kuidas suured rahvusvahelised spordiüritused ja -võistlused saaksid ka edaspidi turvaliselt toimuda; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon püüaksid saavutada staadionide kasutamise, reisipiirangute ja COVID-19 testimise osas koordineeritud lähenemisviisi, et üleeuroopalisi spordivõistlusi saaks tõhusalt kavandada ja vastutustundlikult korraldada;

30.

kutsub üles võtma meetmeid dopinguvastase võitluse tõhustamiseks COVID-19 liikumispiirangute ajal ja edaspidi, et edendada sportlaste tervist ja ausa mängu põhimõtet Euroopa spordis;

31.

on seisukohal, et eri spordialad on erineval määral mõjutatud, ning et kõige rohkem on kannatanud teatud spordialade, väiksemate klubide ja madalamate kategooriate võistlused ning rohujuure tasandi spordialad, mida põhjustab majanduslik sõltuvus väikesponsoritest või sportlaste oma kvoodid; rõhutab, et harrastussport on kutselise spordi alus, kuna rohujuure tasandi väikesed spordiklubid annavad märkimisväärse panuse noorte sportlaste arengusse ja töötavad enamasti vabatahtlikkuse alusel; rõhutab solidaarsuse tähtsust Euroopa spordikogukonna eri spordialade vahel ja nende sees, ning kuna vähemus- või rohujuure tasandi spordil on majanduslikke raskusi tegevuse jätkamisega, nõuab neile suuremat toetust;

32.

juhib tähelepanu sellele, et COVID-19 pandeemia põhjustatud piirangud ning piisavate võimaluste puudumine regulaarseks treenimiseks ja harjutamiseks kontaktspordialadel on kahjustanud sportlaste edenemist ja arengut; on seisukohal, et ürituste korraldajaid, koolitajaid ja sportlasi tuleks teavitada tagajärgedest, mida võib tekitada olukord, kus intensiivsed treeningud ei saa pika aja jooksul toimuda; palub, et spordiinstitutsioonid ja -organisatsioonid teeksid omavahel koostööd, et toetada projekte ja kontseptsioone, mis keskenduvad kaotatud võimete taastamisele;

33.

on seisukohal, et spordikompleksid ja staadionid on ühiskonna spordi ja kultuuri ökosüsteemide sotsiaalse struktuuri keskmes; tunnistab, et nii praegu kui ka tulevikus on inimeste tervise ja heaolu säilitamiseks ning majanduse elavdamiseks oluline spordirajatiste taasavamine;

o o

34.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0054.

(2) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0183.

(3) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0239.

(4) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0267.

(5) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0282.

(6) Üldine aruanne „Youth & COVID-19: Impacts on jobs, education, rights and mental well-being“ (Noored ja COVID-19: mõju töökohtadele, haridusele, õigustele ja vaimsele heaolule), 11. august 2020.

17.11.2021

Euroopa Liidu Teataja

C 465/87

P9_TA(2021)0050

ELi ja Ukraina assotsieerimisleping

Euroopa Parlamendi 11. veebruari 2021. aasta resolutsioon ELi ja Ukraina assotsieerimislepingu rakendamise kohta (2019/2202(INI))

(2021/C 465/09)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 8 ja V jaotist, eelkõige artikleid 21, 22, 36, 37 ja 49, ning Euroopa Liidu toimimise lepingu V osa,

—	võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Ukraina vahelist assotsieerimislepingut, sh põhjalikku ja laiaulatuslikku vabakaubanduslepingut, mis jõustus 1. septembril 2017, ning seotud assotsieerimiskava,

—	võttes arvesse Ukraina kodanike jaoks 11. juunil 2017 kehtima hakanud viisavabadust, mis tulenes Euroopa Parlamendi ja nõukogu tehtud muudatusettepanekutest nõukogu määrusele (EÜ) nr 539/2001,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. novembri 2018. aasta määrust (EL) 2018/1806, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud (1),

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Ukraina kohta, eriti 12. detsembri 2018. aasta resolutsiooni ELi ja Ukraina assotsieerimislepingu rakendamise kohta (2) ning 21. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni assotsieerimislepingute / põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduspiirkondade kohta Gruusia, Moldova ja Ukrainaga, (3) aga ka oma 19. juuni 2020. aasta soovitust nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, mis käsitleb idapartnerlust 2020. aasta juuni tippkohtumise eel (4),

—	võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo aruandeid Ukraina kohta, eelkõige 2020. aasta septembri 30. aruannet inimõiguste olukorra kohta Ukrainas,

—	võttes arvesse ÜRO peasekretäri 19. juuni 2020. aasta aruannet „Inimõiguste olukord Krimmi Autonoomses Vabariigis ja Sevastopoli linnas (Ukraina)“,

—	võttes arvesse komisjoni ja Euroopa välisteenistuse talituste 12. detsembri 2019. aasta ühist töödokumenti, mis käsitleb assotsieerimiskava rakendamise aruannet Ukraina kohta (SWD(2019)0433),

—	võttes arvesse 6. oktoobril 2020 toimunud ELi ja Ukraina 22. tippkohtumisel tehtud ühisavaldust,

—	võttes arvesse Euronesti parlamentaarse assamblee, idapartnerluse kodanikuühiskonna foorumi ja muude Ukraina kodanikuühiskonna esindajate soovitusi ja tegevust,

—	võttes arvesse 19. detsembril 2019 toimunud ELi-Ukraina parlamentaarse assotsieerimiskomitee kohtumise lõppavaldusi ja soovitusi,

—	võttes arvesse oma valimisvaatlusmissiooni järeldusi 31. märtsil ja 21. aprillil 2019 toimunud Ukraina presidendivalimiste ning 21. juulil 2019 toimunud ennetähtaegsete parlamendivalimiste kohta,

—	võttes arvesse 500 miljoni euro suuruse laenu väljamaksmist Ukrainale 29. mail 2020 komisjoni neljandast makromajandusliku finantsabi programmist,

—

võttes arvesse ELi pretsedenditut toetuspaketti naaberriikidele COVID-19 pandeemiaga võitlemiseks ning eriti 1,2 miljardi euro suuruse väga soodsate tingimustega pikaajalise laenu andmist Ukrainale Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 2020. aasta otsusega (EL) 2020/701, mis käsitleb makromajandusliku finantsabi andmist laienemis- ja naabruspoliitika partneritele COVID-19 pandeemia kontekstis (5),

—	võttes arvesse NATO-Ukraina komisjoni 31. oktoobri 2019. aasta ühisavaldust,

—	võttes arvesse 2017. aasta septembris avaldatud rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjoni (ECRI) viiendat riigi seirearuannet ja 2020. aasta juunis avaldatud järeldusi Ukraina 2017. aasta soovituste rakendamise olukorra kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitust liikmesriikidele seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi alusel diskrimineerimise vastu võitlemise meetmete kohta (6) ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee poolt vastu võetud standardeid,

—	võttes arvesse OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) valimisvaatlusmissiooni 21. juuli 2019. aasta lõpparuannet Ukraina ennetähtaegsete parlamendivalimiste kohta,

—	võttes arvesse organisatsiooni Transparency International 2019. aastal koostatud korruptsiooni tajumise indeksit, mille alusel asetati Ukraina 126. kohale 180 hinnatud riigi ja territooriumi (esimene koht on parim) seas,

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni ning Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte hartat, mis võeti vastu 5. novembril 1992,

—	võttes arvesse Veneetsia komisjoni arvamust Ukraina keele kui riigikeele toimimise toetamise seaduse kohta ning selle arvamust 5. septembri 2017. aasta haridusseaduse sätete kohta, milles käsitletakse riigikeele ja vähemuskeelte ning muude keelte kasutamist hariduses,

—	võttes arvesse Veneetsia komisjoni 10. detsembri 2020. aasta arvamust Ukraina konstitutsioonikohtu kohta,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 54 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

—	võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9-0219/2020),

arvestades, et assotsieerimisleping ning põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubandusleping kujutavad endast Euroopa Liidu ja Ukraina suhete nurgakivi, mis põhineb poliitilisel assotsiatsioonil ja majanduslikul integratsioonil ja on reformikava, mille täielikku rakendamist tuleks kaaluda, kuna see võimaldab pidevat lähenemist liidu suunas, millega kaasneb järkjärguline integreerumine liidu siseturule, ja assotsieerimislepingu ning põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu potentsiaali ja eeliste täieliku ärakasutamise suunas;

B.	arvestades, et vastavalt ELi lepingu artiklile 49 on Ukrainal Euroopa perspektiiv ja ta võib taotleda liidu liikmeks saamist tingimusel, et ta peab kinni Kopenhaageni kriteeriumidest ja demokraatia põhimõtetest, austab põhivabadusi, inimõigusi ja vähemuste õigusi ning järgib õigusriigi põhimõtet;

arvestades, et ELi ja Ukraina 22. tippkohtumisel tunnustati Ukraina Euroopa-püüdlusi, kiideti heaks tema Euroopa valik, avaldati tunnustust Ukraina reformiprotsessis tehtud olulistele edusammudele ning kiideti heaks assotsieerimislepingu täitmisel juba saavutatud tulemused ning põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu edu;

D.	arvestades, et Ukrainal oli 2019. aastal keeruline periood, sest valiti nii presidenti kui ka parlamenti, ning arvestades, et protsessidega toime tulemist ja sellele järgnenud rahumeelset ja korrapärast võimu üleminekut tuleks tunnustada;

arvestades, et üleriigilised 25. oktoobri 2020. aasta kohalikud valimised kujutasid endast järjekordset proovikivi demokraatiale ja võimalust täiendavaks konsolideerimiseks; arvestades, et 25. oktoobri 2020. aasta kohalike valimiste eel püüti valimiskampaania käigus valimisseadustikku muuta, ning arvestades, et oluliseks probleemiks on endiselt selgete meetmete puudumine selle kohta, kuidas reageerida COVID-19 põhjustatud olukorrale, pidades silmas ohutu hääletamise uute standardite vastuvõtmist;

arvestades, et ODIHRi piiratud valimisvaatlusmissioon leidis, et 25. oktoobril 2020 Ukrainas toimunud kohalikud valimised olid eriti olulised, sest need toimusid pärast hiljutisi detsentraliseerimisreforme, millega delegeeriti kohalikele omavalitsustele märkimisväärsed volitused ja ressursid, ning arvestades, et valimisprotsess oli üldiselt rahulik, hästi korraldatud ja läbipaistev ning et üldiselt järgiti valimiste korda, samuti et Ukraina keskvalimiskomisjon oli järginud kõiki õigusaktides ettenähtud tähtaegu ja töötanud erapooletul, avatud ja läbipaistval viisil;

G.	arvestades, et kodanikuühiskond ja valimiseksperdid teatasid, et kohalikel parteiorganisatsioonidel, kandidaatidel ja valimiskomisjoni liikmetel ei olnud võimalik kandidaatide registreerimiseks korralikult ette valmistuda, kuna valimisseadustik võeti vastu vahetult enne valimisprotsessi;

H.	arvestades, et ülalt alla kontrollimehhanismide kasutuselevõtt imperatiivse mandaadi põhimõtte kehtestamisega ja erakondade nimekirjade sidumine minimaalselt 10 000 valijaga nõrgestab valimiste demokraatlikku olemust;

arvestades, et kodanikuühiskond kritiseeris otsust mitte korraldada valimisi 18 kohalikus kogukonnas valitsuse kontrolli all olevates Donetski ja Luganski oblastite piirkondades, ilma tsiviil-sõjaväelise ametkonna selgesõnalise põhjenduseta, mis jättis valimisõigusest ilma nendes kogukondades elavad umbes 475 000 valijat;

J.	arvestades, et eelkõige 2019. aasta teises pooles on valimiskampaaniate käigus lubatud reformi kiireks elluviimiseks seadusloomealast tegevust tugevalt jätkatud, mõnikord parlamentaarse kontrolli eiramise, läbipaistvuse ja õigusaktide kvaliteedi hinnaga;

arvestades, et kuigi Ukraina on teinud märkimisväärseid edusamme assotsieerimislepinguga seotud kohustuste täitmisel ja Euroopa Liiduga integreerumisel, tuleb mitmed algatatud reformid lõpule viia, eelkõige õigusriigi, hea valitsemistava ja korruptsioonivastase võitluse valdkonnas; arvestades, et vaatamata märkimisväärsele edasiminekule takistab laialdane korruptsioon jätkuvalt Ukraina reformiprotsessi; arvestades, et kestev põhiseaduskriis ohustab presidendi ja ülemraada suutlikkust reforme ellu viia; arvestades, et oligarhide poliitiline mõju näib taas suurenevat; arvestades, et tagasilanguse vältimiseks tuleb kohtusüsteemi silmas pidades võtta vastu veel mõned lisameetmed;

arvestades, et vastuvõetud reformide täielikku potentsiaali ei ole reformiprotsessi dünaamika ja sellega seotud institutsiooniliste küsimuste tõttu realiseeritud; arvestades, et reforme kahjustavad ka institutsioonide sisemine ebastabiilsus ja vastuolud, selgete võrdlusaluste puudumine, nõrk suutlikkus, piiratud vahendid ja välised tegurid, näiteks COVID-19 pandeemia, samuti poliitilise tahte puudumine kohtu- ja majandusinstitutsioonide täieliku sõltumatuse tunnustamiseks ja tagamiseks ning õigusemõistmise valikulise kasutamise vältimiseks;

M.	arvestades, et NATO-Ukraina komisjoni 31. oktoobri 2019. aasta ühisavalduses kutsutakse Ukrainat üles täitma rahvusvahelisi kohustusi, austama inimõigusi ja vähemuste õigusi ning rakendama täielikult Veneetsia komisjoni soovitusi ja järeldusi haridusseaduse kohta;

arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo kõige hiljutisemas aruandes rõhutatakse edusammude puudumist kriminaalmenetlustes, mis on seotud inimõiguste raskete rikkumistega, mille on väidetavalt toime pannud Ukraina vägede liikmed, samuti viivitusi ja ebapiisavaid edusamme Maidaniga seotud kuritegude uurimisel;

O.	arvestades et korruptsiooni tajumine Ukrainas on viimase Transparency Internationali aruande kohaselt langenud 2017. aasta tasemele;

P.	arvestades, et moderniseerimise, oligarhia kõrvaldamise, reformide ja korruptsiooni vastu võitlemise pooldamine on Ukraina kodanike seas endiselt väga levinud ja need ootused tuleks viivitamata täita;

Q.	arvestades, et enne COVID-19 pandeemia puhkemist oli Ukraina majanduse stabiilsus taastunud, näidates rahuldavat kasvu ja vähenevat tööpuudust, mida soodustasid edusammud ELi-Ukraina assotsieerimislepingu ning põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu potentsiaali kasutamisel;

arvestades, et Ukrainal on vaja säilitada makromajanduslik stabiilsus, järgides oma Rahvusvahelise Valuutafondi kohustusi ja rakendades kõiki ELi makromajandusliku finantsabi programmi raames kokku lepitud keskpika perioodi struktuuripoliitilisi meetmeid ning tagades tugeva ja sõltumatu Ukraina Keskpanga;

S.	arvestades, et praegune ülemaailmne kriis nõuab koordineeritud lähenemisviisi ja erilisi toetusmeetmete pakette; arvestades, et kõik erakorralised meetmed peavad olema proportsionaalsed, ajaliselt piiratud ja austama põhivabadusi;

T.	arvestades, et EL on COVID-19 pandeemia algusest peale toetanud Ukraina elanikke, pakkudes neile rahalist ja materiaalset abi kahepoolsete ja piirkondlike programmide kaudu, näiteks selliste programmide kaudu, mille liit tegi Ukrainale kättesaadavaks 2020. aasta märtsis, aprillis ja mais;

arvestades, et COVID-19 pandeemia on süvendanud Ukraina tervishoiusüsteemi probleeme; arvestades, et hoolimata asjaolust, et Ukraina õiguse kohaselt on tervishoiuteenused tasuta, ei ole see reaalsus, mida paljud riigi kodanikud arstiabi otsides kogevad, sest Ukraina terviseministeerium viib reforme ellu põhjendamatult aeglaselt;

arvestades, et COVID-19 pandeemia valguses on veelgi olulisem, et humanitaarabi andmist jätkatakse ja OSCE Ukraina erakorralisel vaatlusmissioonil, ÜRO asutustel, valitsusvälistel organisatsioonidel ja Rahvusvahelisel Punase Risti Komiteel oleks takistamatu juurdepääs valitsuse kontrolli alt väljajäävatele aladele;

arvestades, et Ukraina iseseisvust, suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust selle rahvusvaheliselt tunnustatud piirides ning selle suutlikkust vajalikke majandus- ja sotsiaalreforme ellu viia õõnestavad endiselt tõsiselt sihipärased desinformatsioonikampaaniad, küberründed ja muud hübriidohud, samuti lahendamata konflikt riigi idaosas, mille põhjustas Venemaa käimasolev sõjaline agressioon ning Donetski ja Luganski oblastite suurte osade okupeerimine, samuti Krimmi Autonoomse Vabariigi ja Sevastopoli linna jätkuv ebaseaduslik okupatsioon ja annekteerimine Venemaa poolt, mis halvendab inimõiguste olukorda ja tõkestab riigi jõukuse, stabiilsuse ja kasvu suurendamist;

arvestades, et EL on karmilt hukka mõistnud Venemaa käimasoleva agressiooni Ukraina vastu, sealhulgas Krimmi ja Sevastopoli ebaseadusliku annekteerimise, rikkudes selle suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust, ning on välja töötanud ja jätkab selle mittetunnustamise poliitikat ning rakendab sellega seoses ka edaspidi piiravaid meetmeid üksikisikute ja üksuste suhtes, kes on seotud sellise rahvusvahelise õiguse rikkumisega;

arvestades, et EL on jätkuvalt pühendunud Normandia formaadi, OSCE, kolmepoolse kontaktrühma ja OSCE Ukraina erakorralise vaatlusmissiooni püüdlustele, ning on kiitnud heaks Ukraina konstruktiivse lähenemise Normandia formaadis ja kolmepoolses kontaktrühmas ning kutsunud Venemaad üles samaga vastama;

arvestades, et 17. juulil 2014. aastal tulistati Donetski oblasti kohal alla Amsterdamist Kuala Lumpuri lennanud Malaysia Airlinesi lend MH17 seoses Venemaa jõupingutustega õõnestada Ukraina territoriaalset terviklikkust, mis põhjustas kõigi 298 reisija ja meeskonnaliikme surma; arvestades, et Madalmaade poolt juhitud ühine uurimisrühm kinnitas, et lend MH17 kukutati alla pind-õhk-tüüpi raketiga Buk, mille tarnis Venemaa maavägede Kurskis asuv 53. õhutõrjebrigaad;

AA.

arvestades, et Ukraina koostöö alusel ühises uurimisrühmas, mida juhiti Madalmaade õiguse kohaselt, algas 9. märtsil 2020. aastal kohtuprotsess Malaysia Airlinesi lennu MH17 allatulistamises süüdistatava nelja peamise kahtlusaluse üle; arvestades, et Madalmaad esitasid 10. juulil 2020. aastal Euroopa Inimõiguste Kohtusse riikidevahelise avalduse Venemaa Föderatsiooni vastu seoses tema osalusega lennu MH17 allatulistamises; arvestades, et Venemaa avaldas Ukrainale survet kaasata 7. septembril 2019 vangide vahetusse viies kahtlusalune Volodõmõr Tsemahh; arvestades, et 15. oktoobril 2020. aastal lõpetas Venemaa ühepoolselt osalemise Austraalia ja Madalmaadega peetud kolmepoolsetel tõe tuvastamise konsultatsioonidel; arvestades, et Venemaa on järjekindlalt takistanud kõiki jõupingutusi kurjategijate kohtu ette toomiseks, sealhulgas ühise uurimisrühma tulemuste tagasilükkamine, lennu MH17 kohta desinformatsiooni levitamisele kaasa aitamine ja ÜRO Julgeolekunõukogus vetoõiguse rakendamine, et takistada rahvusvahelise kriminaalkohtu loomist;

AB.	arvestades, et EL on mõistnud hukka Venemaa-poolse koostöö lõpetamise seoses MH17 juhtumiga; arvestades, et EL on kutsunud Venemaad tungivalt üles tegema täielikku koostööd MH17 uurimises ja kohtuprotsessidel;

AC.

arvestades, et alates sõja algusest Ida-Ukrainas on tapetud umbes 13 000 inimest, neist veerand tsiviilisikuid, ja haavatuid on koguni 30 000; arvestades, et relvastatud konflikti tõttu Venemaa poolt toetatud relvastatud rühmitustega on pidanud oma kodust lahkuma umbes 1,5 miljonit ukrainlast; arvestades, et Venemaa ja tema nimel tegutsevad üksused on vangistanud sadu ukrainlasi, ning paljude teiste asukoht ei ole siiani teada; arvestades, et käimasolev sõjaline konflikt on põhjustanud humanitaarkriisi, millel on laastavad tagajärjed 4,4 miljonile inimesele, kellest ligikaudu 1,5 miljonit on riigisisesed põgenikud; arvestades, et 3,4 miljonit konflikti eesliinil elavat inimest vajavad humanitaarabi ja kaitset; arvestades, et avaliku taristu vastu suunatud rünnakute tagajärjel on kohalikel elanikel piiratud juurdepääs tervishoiuasutustele, koolidele, veele ja kanalisatsioonile;

AD.

arvestades, et inimõiguste olukord Ida-Ukraina okupeeritud osades ja okupeeritud Krimmis on märkimisväärselt halvenenud, et sõnavabaduse, usuvabaduse ja omandiõiguse rikkumised, karmid piirangud hariduslikele ja keelelistele õigustele, meedia kuritarvitamine ja sunniviisiline Venemaa kodakondsuse andmine on muutunud süstemaatiliseks ning ei ole tagatud põhilised inimõigused ja põhivabadused; arvestades, et okupeeritud Krimmis end omaalgatuslikult välja kuulutanud võimud ahistavad jätkuvalt krimmitatarlasi, esitades neile kümneid valesüüdistusi terrorismis; arvestades, et Ukraina kodanikuvabaduse keskuse hinnangul on Krimmis või Venemaal poliitilistel põhjustel taga kiusatud vähemalt 94 Ukraina kodanikku, kellest 71 on krimmitatarlased, sealhulgas Marlen Asanov, Memet Beljalov, Timur Ibragimov, Seiran Salijev, Server Mustafajev, Server Zekirjajev ja Edem Smailov, keda karistati 2020. aasta septembris 13–19-aastase vangistusega;

AE.

arvestades, et Ukraina on 2020. aasta maailma ajakirjandusvabaduse indeksis 96. kohal; arvestades, et Ukraina on vastu võtnud mitmeid reforme, sealhulgas meediaomandi läbipaistvuse seadus, kuid vaja on palju rohkem, et vabastada meedia oligarhide tugevast haardest, ergutada toimetuse sõltumatust ja võidelda ajakirjanike vastu suunatud vägivallakuritegude eest karistamata jätmisega;

AF.

arvestades, et Ukraina meediamaastik on endiselt oligarhiliste meediaomanike tugeva mõju all, ja arvestades, et meediatöötajaid, eriti korruptsiooni ja pettusi uurivaid ajakirjanikke, ähvardab pidev vägivalla, hirmutamise ja surmaoht, nagu näiteks ajakirjanik Vadõm Komarovi surmajuhtum 2019. aastal, samas kui nende tööd takistab sageli piiratud juurdepääs teabele, õiguslik surve, nagu Bihus.info vastu algatatud kriminaalmenetluse puhul, ja küberründed;

AG.

arvestades, et Ukrainas valitseb soolise ebavõrdsuse valdkonnas märkimisväärne probleem; arvestades, et võrdsus seaduse ees ei tähenda tegelikku võrdõiguslikkust, vaid tegelikkuses on naistel jätkuvalt suuri takistusi, eriti nende töökohtadel; arvestades, et Maailma Majandusfoorumi avaldatud 2018. aasta globaalse soolise lõhe indeksi kohaselt on Ukraina 149 riigi seas 65. kohal; arvestades, et Ukraina sissetulekute ebavõrdsuse näitajate kohaselt teenivad naised vaid 63,1 USA dollarit sama töö eest, mille eest mehed teenivad 100 USA dollarit;

AH.	arvestades, et LGBTI-inimesed ja feministidest aktivistid saavad pidevalt vaenukõnede ja vägivaldsete rünnakute osaliseks ning romad puutuvad kokku riigi ja kohalike ametiasutuste ning meedia diskrimineeriva keelekasutuse ja vaenukõnedega;

AI.

arvestades, et õiguskaitseorganid on mitmel korral keeldunud uurimast LGBTI-inimeste, nimelt geiparaadi meeleavaldajate kaebusi vaenukuritegude või vaenukõnede osas, sest kriminaalkoodeksis puuduvad karistussätted vaenule või vägivallale õhutamise kohta seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi alusel; arvestades, et rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjon on soovitanud kriminaalkoodeksit muuta, et selles käsitletaks selliseid põhjuseid ja arvestataks neid raskendavate asjaoludena;

AJ.

arvestades, et parlament tunnistab Ukraina ametivõimude juhtpositsiooni ja poliitilist tahet riigi geiparaadidele piisava kaitse tagamisel; arvestades, et vaenukõne ja -kuriteod LGBTI-inimeste vastu on endiselt levinud ning politsei kaitse pole alati kättesaadav, mida väljendavad organisatsiooni Kyiv Pride korraldatud meeleavalduse ajal toimunud vägivaldsed rünnakud, kus meeleavaldajad ei saanud kaitset vägivalla eest ega olnud seetõttu võimelised täiel määral kasutama oma üldist rahumeelse kogunemise vabaduse õigust;

AK.

arvestades, et ELi-Ukraina assotsieerimislepingu ning põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu eesmärk oli ühtlustada Ukraina siseriiklik õigus ja riiklikud standardid ELi omadega, sealhulgas sotsiaalvaldkonnas; arvestades, et hoolimata nendest kohustustest on ELi-Ukraina assotsieerimislepingu ning põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu rakendamine sotsiaalvaldkonnas endiselt mitterahuldav; arvestades, et Ukraina on ratifitseerinud peamised rahvusvahelised õigusaktid, kuid ei suuda neid endiselt rakendada;

AL.

arvestades, et vaatamata assotsieerimislepingust tulenevatele kohustustele ja ametiühingute arvukatele üleskutsetele valitsusele rakendada sotsiaaldialoogi arendamiseks vajalikke meetmeid, jääb kolmepoolse konsultatsiooni mõiste põhimõtteliselt toimimatuks; arvestades, et Riiklik Kolmepoolne Sotsiaal- ja Majandusnõukogu (NTSEC) on pärast oma asutamist rohkem kui kümme aastat tagasi endiselt nõrk ja ebatõhus ning ei oma sotsiaaldialoogile tegelikku mõju, kannatades pidevalt töötajate vähesuse ja oma tegevuse koordineerimise ebajärjekindluse tõttu; arvestades, et justiitsministeeriumi registreeritud 177-st Ukraina ametiühingust anti 2019. aastal võimalus osaleda kollektiivläbirääkimistel ainult kolmandikule;

Ühised väärtused ja üldised põhimõtted

märgib, et assotsieerimisleping ning põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubandusleping peegeldab ELi ja Ukraina ühiseid ambitsioone liikuda poliitilise assotsieerimise ja majandusliku integratsiooni suunas, mis võiks olla aluseks reformidele, ning rõhutab selle äärmist olulisust, eriti praegusel erakorralisel ajal; nõuab tungivalt nimetatud lepingu täielikku rakendamist ja selle potentsiaali ärakasutamist; nõuab lisaks tungivalt, et Ukraina ametiasutused peaksid selle rakendamist oma tegevuskavas prioriteediks vaatamata COVID-19 pandeemiast tingitud probleemidele; rõhutab, et ELi poolt Ukrainale antava abi suhtes kehtivad ranged tingimused ja kordab, et Ukrainal tuleb uuesti pühenduda reformidele ja ta peab näitama, et järgib liidu põhimõtteid; tuletab meelde assotsieerimislepingu ning põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu ajakohastamise vajadust, et võtta nõuetekohaselt arvesse õigusraamistiku arengut ja majandusarengu vajadusi ning tugevdada seiremehhanisme; soovitab ELil ja Ukrainal ära kasutada järgmist assotsieerumislepingu eesmärkide saavutamise korralist läbivaatamist, et uurida kaubanduslike ja valdkondlike elementide ajakohastamise võimalusi;

tunneb heameelt ennenägematute toetuspakettide üle (sh makromajanduslik finantsabi), mille EL eraldas Ukrainale, mis on osa Euroopa tiimist, et aidata partnerriikidel COVID-19 hädaolukorraga toime tulla; märgib, et see on enneolematu kriisi ajal ülimalt oluline ELi solidaarsuse väljendus; kutsub Ukraina ametiasutusi üles looma investeerimist soodustavat ettevõtluskliimat ja kiiresti rakendama vastastikuse mõistmise memorandumis sätestatud ELi makromajandusliku finantsabi väljamaksmise kokkulepitud tingimusi; tuletab Ukraina valitsusele meelde, et 1,2 miljardi suuruse makrofinantsabi esimese 600 miljoni euro suuruse osa väljamaksmine 2020. aasta detsembris ilma igasuguste konkreetsete poliitikatingimusteta oli selle toetuse erakorralisest laadist tulenev ühekordne erand ja seda ei tohi väärkasutada, nii et kokkulepitud reformid jäävad ellu viimata;

on rahul, et OSCE/ODIHRi valimisvaatlusmissioonide – Euroopa Parlamendi osalusel – hinnangul võimaldasid 2019. aasta presidendi- ja parlamendivalimised üldiselt konkurentsi ning olid hästi ja tõhusalt korraldatud, mis kinnitab Ukraina seotust liidu demokraatlike väärtustega ja on eriti tähelepanuväärne seoses sellega, et Venemaa püüab Ukrainat destabiliseerida; nõuab tungivalt, et Ukraina ametiasutused tegeleksid Euroopa Parlamendi delegatsioonide juhtide avaldustes tuvastatud puudustega ja järgiksid OCSE/ODIHRi valimisvaatlusmissiooni lõpparuannetes sisalduvaid soovitusi; jälgib valvsalt, kuivõrd peetakse Ukrainas kinni vabade ja õiglaste valimiste korraldamise demokraatlikest standarditest, kui riigis toimusid selle esimesed kohalikud valimised pärast heakskiidetud detsentraliseerimisreformi; kutsub Ukraina valitsust üles tagama vabad ja õiglased valimiskampaaniad ilma kampaania ebasobivate rahastamismeetoditeta, kus häälte ostmisele ei ole kohta; rõhutab, et valimis- ja hääletamisprotsess peaksid valimispäeval tagama rangemad ohutusnõuded ning nendega tuleks COVID-19 leviku tõkestamiseks ette näha spetsiaalsed ohutusmeetmed; märgib, et Ukraina ennetähtaegsete parlamendivalimiste ajal 2019. aastal määratleti piirid ühemandaadilistes valimisringkondades viisil, mis ei soosi rahvusvähemuste esindatust; märgib, et mõnes piirkonnas, näiteks Taga-Karpaatias, täheldati valimisreeglite rikkumisi, näiteks nn kloonkandidaatide käikulaskmine, mis on vähendanud Ungari vähemuse liikmete võimalusi parlamenti pääseda;

tunneb heameelt 2019. aasta detsembris vastu võetud uue valimisseadustiku üle, sealhulgas selle sätete üle riigisiseste põgenike õiguste kohta; tuletab siiski meelde, et valimisseadustiku pidev muutmine valimiste toimumise ajal on vastuolus Veneetsia komisjoni soovitustega, põhjustab õiguskindlusetust ja mõjutab negatiivselt valimiskomisjonide tööd; nõuab tungivalt, et Ukraina tegeleks ebaseaduslike kampaaniate, häälte ostmise, haldusressursside väärkasutamise ja õiguskindlusetusega, mis on seotud sotsiaalmeedias toimuvate kampaaniatega;

nõuab valimisseadustiku täiustamist ja selle vastavusse viimist rahvusvaheliste standarditega, et tegeleda selliste küsimustega nagu sotsiaalmeediakampaaniad, kampaaniakulude läbipaistvus ja sõltumatute kandidaatide juurdepääs valimisprotsessile; rõhutab lisaks sellele seoses kohalike valimistega, et oluline on kõrvaldada bürokraatlikud tõkked riigisiseste põgenike valijatena registreerimisele, kehtestada kampaaniatele rahaline ülemmäär ja võimaldada üksikkandidaatidel osaleda, sealhulgas uuesti kaaluda, kas kehtestada väikeste kogukondade kandidaatidele sularaha sissemakse;

Reformid ja institutsiooniline raamistik

rõhutab, et demokraatiat toetavad reformid ja usaldus institutsioonide vastu on kõige tõhusamad julgeolekumehhanismid; kutsub komisjoni üles kasutama olemasolevaid mehhanisme Ukraina reformide elluviimise hõlbustamiseks ja toetamiseks; soovitab Ukraina reformide elluviimise jälgimiseks arendada ja rakendada tihedas koostöös kodanikuühiskonnaga kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid mehhanisme, sealhulgas selged võrdlusalused, soovitused ja tingimuslikkuse põhimõtted, mida kasutatakse rakendamise aastaaruannete metoodika täiustamiseks, mis peaks saama tõhusaks reformide suunamise vahendiks;

rõhutab vajadust uuendada juhtimis- ja aruandlusmehhanisme, et hinnata Ukraina tehtud edusamme majandus- ja investeerimistoetustega seotud valdkonnas, eelkõige õigussektori reformimise, korruptsioonivastase võitluse, riigi osalusega ettevõtete, äriühingu üldjuhtimise ja energeetikareformide alal;

soovitab keskenduda piiratud arvule prioriteetidele, millele koondada poliitilised jõupingutused, rahaline toetus ja tehniline abi, et tõhusalt üles ehitada institutsiooniline suutlikkus, mis on vajalik reformide pikaajalise edu tagamiseks nii õigusaktides kui ka praktikas; toetab ELi ja Ukraina valdkondliku koostöö tugevdamist prioriteetsetes valdkondades, nagu digimajandus, energeetika, kliimamuutused ja kaubandus; pooldab Ukraina kavatsusi ühtlustada oma meetmeid ELi digitaalse ühtse turu ja Euroopa rohelise kokkuleppe poliitikaga, rakendades selleks asjakohast õigustikku;

tunnustab Ukraina ja teiste assotsieerimislepingutele ning põhjalikele ja laiaulatuslikele vabakaubanduslepingutele alla kirjutanud riikide assotsieerunud partneri staatust ja nõuab nendega elluviidavat tihedamat poliitilist dialoogi, et edendada majanduskoostööd ning õigusaktide ühtlustamist; kutsub ELi üles vastavalt põhimõttele „rohkema eest rohkem“ kaaluma kolme assotsieerunud riigi, sealhulgas Ukraina jaoks reformide ja investeeringute tõhustatud koostöö strateegia loomist, mis sõltuks muu hulgas investeerimissuutlikkuse suurendamisest, transpordist, energeetikast, õigusemõistmisest ja digimajandusest ning oleks ettevalmistus ulatusliku tegevuskava vastuvõtmisele ELiga integreerumiseks; kutsub komisjoni üles esitama 2020. aasta lõpuks, pidades silmas COVID-19 pandeemia tagajärgede leevendamist, Ukrainale ja teistele ELiga assotsieerunud riikidele koostöös rahvusvaheliste finantsasutustega üksikasjalik, tingimuslik ning kohandatud majandus- ja investeerimisettepanek; kutsub lisaks ELi institutsioone üles hindama võimalust kaasata Ukrainat ja teisi assotsieerunud riike vaatlejatena ELi toimimise lepingu artikli 291 ja määruse (EL) nr 182/2011 (7) alusel moodustatud komiteede menetlustesse, samuti nõukogu töörühmade ja komiteede kohtumisetele, et näidata ELi pühendumust edasisele integratsioonile ning tugevdada riikide suunatust reformidele ja haldusalast oskusteavet;

10.

toetab ELi-Ukraina assotsieerimislepingu ning põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu ulatuslikku läbivaatamist kooskõlas lepingu sätetega ning eesmärgiga täielikult ära kasutada selle poliitilise ühinemise ja majandusliku integratsiooni potentsiaal, sealhulgas Ukraina suurem valdkondlik integratsioon ELiga;

11.

kutsub komisjoni üles assotsieerimislepingute ning põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduslepingute tähelepanuta jäänud osi täiustama oluliste poliitikavaldkondade suhtes, nagu soolise aspekti arvestamine ja tervishoiukriisidega tegelemine, ning ühtlasi tagama, et need ei läheks vastuollu tingimata vajalike keskkonnaalaste ja kliimameetmetega või algatustega Euroopa rohelise kokkuleppe raames;

12.

kutsub komisjoni üles toetama investeeringuid sektoritesse, millel on potentsiaali edendada arengut, majanduskasvu ja konkurentsivõimet ELis ning mis võiksid soodustada majanduse mitmekesistamist, nagu säästev energia ja kliima, digitaalne ühtne turg ja küberturvalisus ning transport;

13.

tunneb heameelt Ukraina arengu üle assotsieerimislepingust tulenevate kohustuste täitmisel, eriti põllumajanduse, energeetika, panganduse, detsentraliseerimise, digimajanduse, keskkonna ja valimiste valdkonnas; märgib siiski, et assotsieerimislepingu järelevalvemehhanismi („Pulse of the AA“) andmetel viidi 2019. aastal lõpule üksnes 37 % lepingu rakendamisega seotud kohustustest (2018. aastal 52 %); tunnustab 2019. aasta teisel poolel tehtud katseid reformide kiirendamiseks, kuid nõuab tungivalt, et Ukraina institutsioonid ei eelistaks seadusandliku protsessi kiirust vastuvõetud õigusaktide kvaliteedile, ning rõhutab selle kohustuste rakendamise jätkamise tähtsust;

14.

rõhutab sellega seoses, et Ukraina ei tohi tähelepanuta jätta asjaolu, et ELi poliitilise, tehnilise ja rahalise toetuse tase sõltub sellest, mil määral ta täidab liidu ja selle liikmesriikide ees võetud kohustusi, eriti mis puudutab reformiprotsessi, inimõiguste, vähemuste ja põhivabaduste austamist ning tõelise ja tõhusa õigusriigi kehtestamist;

15.

väljendab heameelt valitsuse ja parlamendi 2018. aastal vastu võetud ühise tegevuskava üle ja 2019. aasta novembris loodud Euroopa integratsiooni ühisplatvormi üle ning loodab, et need algatused toovad kaasa parema koordineerimise reformide kavandamise, vastuvõtmise ja rakendamisega seotud eri institutsioonide vahel; julgustab parlamenti ja Ukraina valitsust tõhustama selle vahendi kasutamist ja vaatama üle oma koostöö assotsieerimislepinguga seotud kohustuste täitmisel ja õigusaktide ühtlustamisel, et suurendada koostoimet, eelkõige ELi õigusakte puudutava asjatundlikkuse ja nõuetele vastavuse hindamise osas;

16.

tunnustab Ukrainat avaliku teenistuse reformiga saavutatud edu eest ning rõhutab, et oluline on mitte pidurdada edasist arengut ja esitada võimalikult kiiresti COVID-19 perioodil ajutised ametisse nimetamised vastavalt tulemuspõhisele töölevõtmise korrale; on teadlik, et see on juhtimise seisukohast ning Ukraina institutsioonide ja avaliku halduse sektori jaoks suur ülesanne, ning kutsub komisjoni üles andma selleks asjakohast tehnilist ja rahalist tuge;

17.

tunneb heameelt detsentraliseerimisreformi edusammude ja 2014. aastal algatatud omavalitsuste õiguste tugevdamise üle, mis on osutunud seni üheks edukamaks reformiks; tunnistab projekti U-LEAD toetust, mille tulemusel moodustati ligi 1 000 vabatahtlikult ühendatud kohalikku kogukonda umbes 11,7 miljoni kodanikuga; hindab positiivselt seniseid samme valitsussektori ja riigi rahanduse detsentraliseerimiseks õigusaktide paketi ja nende praktilise rakendamise kaudu; palub komisjonil detsentraliseerimisreformi üksikasju hoolikalt uurida ja kasutada tulemusi võimaluse korral näidisjuhtumina teiste riikide jaoks;

18.

nõuab tungivalt, et Ukraina viiks detsentraliseerimise reformi lõpule, kasutades laiaulatuslikku ja avatud dialoogi, eriti kohalike omavalitsuste ja nende ühendustega, eesmärgiga suurendada kohalike omavalitsuste autonoomiat ja volitusi ning soodustada regulaarseid mõttevahetusi keskvalitsuse ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste riiklike ühenduste vahel mis tahes territoriaalse mõjuga poliitika kohta;

19.

tunnustab 25. oktoobril 2020 kohalike valimiste esimese vooru korraldamist, kus osalusprotsent oli üle 36 %, kusjuures valimised olid vabad ja õiglased, kuid nendega kaasnes samaaegne avalik arutelu, mis OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo sõnul lõi põhjendamatu poliitilise eelise ning hägustas riigi ja erakondade lahusust; kutsub riigiasutusi üles austama kohaliku omavalitsuse autonoomiat ning toetama omavalitsuste ja linnade haldussuutlikkust; nõuab territoriaalse avaliku üksuse kui juriidilise isiku kontseptsiooni loomist, mis on Euroopa Liidus väljakujunenud tava ja mida tunnustatakse Euroopa kohaliku omavalitsuse hartas; tunneb heameelt eelarveseadustiku muutmise üle, mis tagab kohaliku üksikisiku tulumaksu 60 %-lise osakaalu, mis on vajalik panus riigi rahanduse usaldusväärsuse saavutamiseks kohalikul tasandil; hoiatab paralleelsete struktuuride loomise eest kohalikul tasandil, mis võib põhjustada võitlust volituste pärast, kuid soovitab arutada ametnikele topeltvolituste määramist, kaaludes neile nii kohaliku pädevuse andmist kui ka võimaldades neil samal ajal toimida madalaima riigiasutusena; võtab teadmiseks 17. juuli 2020. aasta Ülemraada resolutsiooni rajoonide moodustamise ja likvideerimise kohta, mille kohaselt rajoonide ühendamise korda rakendatakse ka Krimmi territooriumide ning Donetski ja Luganski piirkondade suhtes, mis ei ole praegu Ukraina valitsuse kontrolli all;

Koostöö ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) valdkonnas

20.

tunnistab Ukraina ainulaadset kogemust ja asjatundlikkust ning tunneb heameelt Ukraina osalemise üle ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) missioonides, lahingugruppides ja operatsioonides, Ukraina-poolse panuse andmise üle ELi lahingugruppidesse ning selle järjest suurema kooskõla saavutamise üle ELi avalduste ja deklaratsioonidega rahvusvahelistes ja piirkondlikes küsimustes ning nendele kaasaaitamise üle ja õnnitleb Ukrainat uue NATO täiustatud võimalustega partneri staatuse puhul;

21.

tunneb heameelt edukate sammude üle teadus- ja tehnoloogiakoostöö valdkonnas, sealhulgas kosmosetööstus, ja kaitsevaldkonnas, eelkõige riigisisene ühtlustamine tegevus-, haridus- ja institutsionaalsetes segmentides, ning vajalike sisemiste muudatuste elluviimises nendes sektorites; kiidab Ukraina valmisolekut osaleda ELi teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammis „Euroopa horisont“ ja Euroopa Kosmoseagentuuri teadusprogrammides; võtab teadmiseks tulemusliku koostöö Ukraina kaitseministeeriumi ja Euroopa Kaitseagentuuri vahel ning soodustab selle edasist arengut; nõuab, et suurendataks ELi ja Ukraina koostööd julgeoleku ja kaitse valdkonnas ning et pöörataks erilist tähelepanu konfliktile Ida-Ukrainas ja Venemaa katsetele õõnestada Ukraina suveräänsust ja rikkuda Ukraina territoriaalset terviklikkust ning et seda tuleb teha leppimise, küberturvalisusealase koostöö ja desinformatsioonivastase võitluse abil, samuti perekondade, kogukondade ja riiklike institutsioonide vastupanuvõime tugevdamise abil;

22.

toetab Ukraina võimalikku osalemist ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika valitud projektides, sealhulgas koostöö Euroopa Kaitseagentuuriga ja eelkõige alaline struktureeritud koostöö (PESCO), kui see vastab kokkulepitud poliitilistele, sisulistele ja õiguslikele tingimustele, nagu muudes kolmandates riikides; tunneb heameelt ELi hiljutise otsuse üle kutsuda Ukraina osalema Euroopa Liidu sõjalises operatsioonis Bosnias ja Hertsegoviinas ning julgustab mõlemat poolt – ELi ja Ukrainat – jätkama Ukraina osalemise suurendamist Euroopa Liidu missioonides ja operatsioonides;

23.

tunneb heameelt tõhustatud koostöö üle Ukraina ametivõimude ning Euroopa avaliku ja erasektori vahel võitluses peamiselt Venemaalt pärit hübriidohtude vastu, mille eesmärk on muu hulgas levitada desinformatsiooni, õhutada vägivalda ning edendada valitsus- ja Euroopa-vastast meeleolu; on seisukohal, et ELi ja Ukraina jaoks on õigeaegne ja põhjendatud alustada küberküsimustes võimalikult kiiresti dialoogi, ning toetab ideed laiendada julgeoleku- ja kaitsealase dialoogi spektrit, et reageerida kooskõlas Euroopa üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegiaga adekvaatselt praegustele ja tulevastele ohtudele;

Ukraina territoriaalne terviklikkus ja suveräänsus

24.

kordab oma vankumatut toetust ja pühendumust Ukraina iseseisvusele, suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele tema rahvusvaheliselt tunnustatud piirides ning kinnitab, et toetab Venemaa valitsusele ja käsilastele Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse õõnestamise eest kehtestatud rahvusvahelisi koordineeritud sanktsioone, kuni asjaomaste sanktsioonide kaotamiseks on täidetud kõik tingimused, sealhulgas Minski kokkulepete täielik rakendamine ja Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamine rahvusvaheliselt tunnustatud piirides;

25.

mõistab jätkuvalt hukka Krimmi ja Sevastopoli ebaseadusliku annekteerimise ning Donetski ja Luganski teatud piirkondade de facto okupeerimise; kutsub Venemaa Föderatsiooni üles täitma oma rahvusvahelisi kohustusi, viima oma väed Ukraina territooriumilt välja ja rakendama täielikult ÜRO Peaassamblee resolutsioone Ukraina, Krimmi ja Sevastopoli territoriaalse terviklikkuse kohta;

26.

rõhutab, et kõikides Venemaa Föderatsiooniga sõlmitavates lepingutes tuleb järgida Minski kokkulepete täielikku rakendamist ning Krimmi staatust ja Ukraina territoriaalse terviklikkuse austamist Venemaa Föderatsiooni poolt käsitlevate ÜRO resolutsioonide täitmist;

27.

kiidab heaks rahuläbirääkimiste jätkamise Normandia nelikformaadi raames 9. detsembril 2019 Pariisis pärast kolmeaastast seisakut; nõuab tungivalt, et kõik osalised järgiksid relvarahukokkulepet; rõhutab lisanduvate desarmeerimispiirkondade kindlakstegemise, demineerimistegevuse ja konflikti eesliinil piiripunktide avamise tähtsust ning kutsub Venemaad üles kasutama oma mõju relvastatud koosseisude üle, et austada ja täita Minski kokkulepetega võetud ning Normandia neliku ja kolmepoolse kontaktrühma hiljutiste kohtumiste raames võetud kohustusi; kinnitab veel kord, et kohalikud valimised peavad Ida-Ukraina okupeeritud piirkondades toimuma vastavalt Ukraina õigusaktidele ja OSCE järelevalve all, nagu on lepiti kokku Minskis vastavalt nn Steinmeieri valemile (Steinmeier Formula); rõhutab, et vabade ja õiglaste valimiste tingimused Donetskis ja Luganskis ei ole praeguses olukorras täidetud; väljendab heameelt, et lükati tagasi plaan kaasata Venemaa toetatud separatistid kolmepoolse kontaktrühma kõnelustesse; peab kahetsusväärseks, et kolmepoolses kontaktrühmas esitasid Ukraina delegatsiooni kõrgetasemelised liikmed kommentaare, milles eitatakse Venemaa sõjalist osalust Donbassi piirkonna konfliktis;

28.

mõistab teravalt hukka Venemaa destabiliseeriva tegevuse ja sõjalise osalemise Ukrainas; väljendab muret, et Venemaa jätkab sõjaliste rajatiste ehitamist Krimmi poolsaarele; sealhulgas paigutatakse sinna üle 30 000 dessantväelase, uued pind-õhk-tüüpi ja pind-pind-tüüpi raketisüsteemid, tuumavõimekusega allveelaevad ja strateegilised pommitajad; mõistab hukka Venemaa ebaseadusliku tegevuse, millega rikutakse rahvusvahelist meresõiduõigust ja Venemaa rahvusvahelisi kohustusi ning mille eesmärk on haarata ilma Ukraina nõusolekuta kontroll Kertši väina, eelkõige Kertši silla ja selle raudteeühenduse üle, paigaldada veealused kaablid ning sulgeda ja militariseerida Aasovi meri, mis kahjustab tõsiselt Ukraina majandustegevust; kutsub Venemaa Föderatsiooni üles tagama takistamatu ja vaba läbipääs Aasovi merele ja sealt tagasi vastavalt rahvusvahelisele õigusele ning kindlustama rahvusvahelistele valitsusvälistele organisatsioonidele ja rahvusvahelistele humanitaarabiorganisatsioonidele juurdepääs okupeeritud Ukraina territooriumidele Donbassis ja annekteeritud Krimmis; tuletab sellega seoses meelde, et 2018. aastal kõigi Venemaa kontrolli all oleva Kertši väina kaudu Aasovi merre sisenevate ja sealt väljuvate laevade suhtes käivitatud Venemaa merenduskontrolli režiimil on piirkonnale jätkuvalt negatiivsed majanduslikud tagajärjed; nõuab kõigi Ukraina poliit- ja sõjavangide vabastamist Venemaal, Krimmis ja Donbassi osades, mis ei kuulu Ukraina kontrolli alla; väljendab siiski muret Malaysian Airlinesi lennu MH17 allatulistamises kahtlustatavate Venemaa kodanike sunniviisilise kaasamise pärast kinnipeetavate vahetusse Ukraina ja Venemaa vahel;

29.

rõhutab, et Ida-Ukraina konfliktile on vaja poliitilist lahendust; palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel suurendada oma jõupingutusi konflikti rahumeelseks lahendamiseks, toetades kõigi poolte jõupingutusi rahuprotsessis ning kasutades usaldust suurendavaid meetmeid ja toetades mandaati ÜRO rahuvalvemissiooni paigutamiseks Ukraina okupeeritud territooriumile; nõuab, et, niipea kui olukord võimaldab, tuleks Minski kokkulepete täieliku rakendamise raames konfliktiosalistele välja pakkuda ELi juhitav ÜJKP tsiviilmissioon, mis abistaks selliste ülesannete täitmisel nagu demineerimine, kohalikeks valimisteks ettevalmistuste tegemine ja humanitaarabiorganisatsioonidele vaba juurdepääsu tagamine; nõuab samal ajal, et ELi institutsioonid oleksid valmis suurendama Venemaa-vastaseid sanktsioone, kui olukord seda nõuab, ja seda ka juhul, kui Venemaa ei täida Minski protokollist tulenevaid nõudeid, eelkõige julgeoleku osas;

30.

nõuab tungivalt, et Ukraina täidaks oma kohustusi riigi ekspordikontrollide reformimisel vastavalt ELi nõuetele ja standarditele ning järjepideva ja süsteemse sanktsioonipoliitika rakendamisel; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles teostama paremat järelevalvet ELi sanktsioonide rakendamise üle, sealhulgas paremini kontrollima liikmesriikide ametiasutuste tegevust, kelle ülesanne on rakendada ELi ühiseid norme;

31.

kutsub Euroopa välisteenistust ELi (mida esindab komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja) eest aktiivsemalt tegutsema, et Ida-Ukrainas jätkuv sõda rahumeelselt lahendada ja teha seda kokkulepitud Normandia nelikformaadis; soovitab kaaluda ELi erisaadiku ametisse nimetamist Krimmi ja Donbassi piirkondadesse;

32.

nõuab veel kord, et Krimmi poolsaare okupeerimise lõpetamisega seotud läbirääkimiste puhul kasutataks rahvusvahelist formaati ELi aktiivsel osalusel; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, komisjoni ja liikmesriike üles pakkuma kogu vajalikku tuge Krimmi rahvusvahelise platvormi loomiseks, mis võimaldaks Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamiseks suunatud jõupingutusi koordineerida, formaliseerida ja süstematiseerida; peab oluliseks kaasata sellise platvormi tegevusse krimmitatarlaste Medžlise kui ainsa rahvusvaheliselt tunnustatud krimmitatarlaste esindusorgani;

33.

tuletab vahepeal meelde, et vastavalt rahvusvahelisele humanitaarõigusele kannab Venemaa Föderatsioon okupeeriva riigina täielikku vastutust ajutiselt okupeeritud Krimmi poolsaare elanikkonna vajaduste rahuldamise, sealhulgas selle veevarustuse tagamise eest; juhib lisaks tähelepanu sellele, et vastavalt neljandale Genfi konventsioonile, mille osaline Venemaa on, ei tohi okupatsioonivõim sundida okupeeritud territooriumi elanikke teenima oma relvastatud või abivägedes;

34.

mõistab hukka Venemaa Föderatsiooni Venemaa kodanike asustamise eest okupeeritud Krimmi ning Donetski ja Luganski piirkondadesse, rikkudes sel viisil tasakaalu Venemaa passi omanike ja ukrainlaste vahel, Venemaa passide jätkuva väljastamise eest Ukraina ajutiselt okupeeritud territooriumide elanikele, rikkudes sellega Ukraina suveräänsust ning Minski kokkulepete eesmärke ja sätteid, ning taunib katseid korraldada 13. septembril 2020. aastal kohalikud valimised Krimmi Autonoomses Vabariigis Ukrainas; märgib, et Sevastopoli kuberneri valimine oli ebaseaduslik ja vastuolus rahvusvahelise õigusega, nagu ka nn Krimmi Vabariigi riiginõukogu, Simferopoli linna nn seadusandlik kogu ja Radzolno piirkonna nn semstvovalitsuse esindajate valimised; nõuab, et EL kehtestaks sanktsioonid neile, kes vastutavad hääletamise korraldamise ja elluviimise eest; taunib Venemaa tegevust, millega kutsutakse okupeeritud Krimmis Venemaa relvajõududesse noormehi, kellest 85 % on saadetud teenima Venemaa Föderatsiooni; kutsub Venemaad üles lõpetama Krimmis inimeste sõjaväkke kutsumine ja täitma täielikult Genfi konventsioonidest tulenevaid kohustusi;

35.

väljendab täielikku toetust kõikidele jõupingutustele tagada õiguskaitse Venemaale kuuluva pind-õhk-tüüpi raketiga allatulistatud Malaysia Airlinesi lennu MH17 298 ohvrile ja nende lähedastele ning toetab rahvusvaheliselt tunnustatud kriminaalmenetlust nelja kahtlusaluse suhtes vastavalt Madalmaade õigusaktidele ning Venemaa vastu esitatud hagi Euroopa Inimõiguste Kohtule; tunnustab Ukrainat jätkuva koostöö eest ühises uurimisrühmas, et selgitada välja tõde, tuvastada kahtlusalused ning võtta kurjategijad vastutusele; mõistab hukka selle, et Venemaa lõpetas ühepoolselt Austraalia ja Madalmaadega peetud kolmepoolsetel tõetuvastamise konsultatsioonidel osalemise; kutsub Venemaad üles tegema täielikku koostööd ja jätkama jõupingutusi, et tagada kõigi lennu MH17 allatulistamisega tegelenud üksikisikute või üksuste vastutus, jätkata muu hulgas tõetuvastamise dialoogi Austraalia ja Madalmaadega, tagada koostöö seoses riikidevahelise hagiavaldusega Venemaa vastu, mille Madalamaad esitasid Euroopa Inimõiguste Kohtule, ning anda Volodõmõr Tsemahh Madalmaadele välja; nõuab tungivalt, et Venemaa lõpetaks desinformatsiooni levitamise seoses lennuga MH17;

36.

kutsub Ukrainat üles aitama Moldova keskvalitsust püüdlustes taastada kontroll Transnistria üle vastavalt Moldova territoriaalsele terviklikkusele;

37.

võtab teadmiseks, et 2018. aasta juunis võeti vastu riikliku julgeoleku seadus ning 2020. aastal kaitsealaste riigihangete ja luure seadus; nõuab siiski tungivalt, et võetaks vastu täiendavad õigusaktid, millega piirataks Ukraina julgeolekuteenistuse volitusi, et muuta see ainult vastuluure ja terrorismivastase võitlusega tegelevaks teenistuseks, ning et kehtestataks parlamentaarne järelevalve kogu julgeolekusektori üle;

Õigus, vabadus, turvalisus ja võitlus korruptsiooniga

38.

kordab, et konkreetsete tulemuste saavutamine korruptsioonivastases võitluses on oluline, et säilitada kodanike seas kõrge toetus reformiprotsessile, parandada ettevõtluskeskkonda ja meelitada ligi välismaiseid otseinvesteeringuid; julgustab Ukraina ametivõime reformide osas edasi liikuma, eelkõige õigusriigi ja korruptsioonivastase võitluse valdkonnas, ning tagama peamiste korruptsioonivastase võitlusega tegelevate asutuste sõltumatus ja jätkuv töö; tunnustab sellega seoses korruptsiooniennetamise ameti taastamist, 2020. aasta jaanuaris ebaseaduslikku rikastumist ja rikkumisest teatajaid käsitlevate uute seaduste jõustumist ning 2019. aasta septembris korruptsioonivastase võitluse kõrgema kohtu tegevuse alustamist;

39.

tunneb siiski muret põhiseaduskohtu 27. oktoobri 2020. aasta lahendi tulemuse pärast, mis tekitas Ukraina korruptsioonivastases ülesehituses õigusliku tühimiku ja nõrgendas tõsiselt korruptsiooni ennetamise riiklikku ametit; tunnustab president Volodõmõr Zelenskõi algatatud ja poliitiliste sidusrühmade tehtud aktiivseid pingutusi seadusandluse ja Ukraina korruptsioonivastase struktuuri usaldusväärsuse taastamiseks; nõuab tungivalt, et Ukraina ametivõimud jätkaksid pingutuste tegemist, et taastada korruptsiooniga võitlemiseks täielikult toimiv, tõhus ja terviklik institutsiooniline ülesehitus, sealhulgas kohtusüsteemis, säilitades samas täielikult Ukraina sõltumatuse täidesaatvast ja seadusandlikust võimust; rõhutab, et täielike volitustega korruptsiooni ennetamise riiklikul ametil on selles osas otsustav roll ja et konstitutsioonikohtu otsust ei tohiks kasutada ettekäändena selle nõrgestamiseks või kõrvale jätmiseks; väljendab sügavat muret erahuvides tegutsevate rühmade ilmsete katsete pärast õõnestada riigi saavutusi korruptsioonivastases võitluses ja demokraatlikke reforme laiemalt, eelkõige olukorras, kus mõned Ukraina oligarhid on saanud tagasi poliitilise võimu, mis on nõrgestanud reformidele orienteeritud enamust Ülemraadas, nagu näitavad ka raskused, mis tekkisid pärast konstitutsioonikohtu 27. oktoobri 2020. aasta vastuolulist otsust tekkinud õigusliku lünga täitmisel; nõuab tungivalt, et kõik poliitilised osalejad kinnitaksid oma tahet viia ellu reforme, mida Ukraina valijad on nõudnud ja mis on üliolulised õigusriigi tugevdamiseks, korruptsiooni kaotamiseks ja Ukraina elanikkonna heaolu suurendamiseks;

40.

rõhutab korruptsioonivastase võitluse kõrgema kohtu (HACC) ja muude korruptsioonivastaste institutsioonide sõltumatuse tagamise tähtsust ning nõuab korruptsioonivastaste institutsioonide tegevuses eelarvamustevaba ja erapooletu lähenemisviisi rakendamist, et tagada korruptsioonivastases võitluses usaldus ja üldsuse toetus; tunnustab esimesi kohtuotsuseid ja korruptsioonivastase võitluse kõrgema kohtu kõrgeid kutsestandardeid; nõuab siiski korruptsioonivastase võitluse kõrgema kohtu töö hoogustamist, et suurendada süüdimõistmise määra, sealhulgas kõrgema taseme juhtumite korral;

41.

tunneb heameelt töö üle, mida teeb Ukraina riiklik korruptsioonivastane büroo (NABU), mis võib olla riigi kõige tõhusam korruptsioonivastase võitlusega tegelev asutus; rõhutab lisaks vajadust tugevdada NABU sõltumatust; nõuab seetõttu tungivalt, et NABUt käsitlev seadus viidaks kooskõlla põhiseadusega ja hiljutise konstitutsioonikohtu otsusega ning et nii NABU kui ka korruptsioonivastasele võitlusele spetsialiseerunud prokuratuuri (SAPO) juhtidele määrataks läbipaistvad, depolitiseeritud ja tulemuspõhised valikumenetlused, sealhulgas usaldusväärne aususe kontroll;

42.

avaldab kahetsust Ülemraada liikmete katsete pärast rünnata ja õõnestada korruptsioonivastase võitlusega tegelevaid asutusi, taunides eriti katseid vallandada NABU direktor ja SAPO direktori läbipaistmatut valimist; märgib, et korruptsiooni paljastavate ja taunivate valitsusväliste organisatsioonide aktivistidel ja ajakirjanikel puudub kaitse, ja nõuab 2020. aasta jaanuaris jõustunud uue rikkumisest teatajate kaitset käsitleva seaduse tõhusat rakendamist;

43.

kiidab heaks korruptsioonivastase võitluse strateegia (2020–2024) eelnõu ja loodab, et Ülemraada võtab selle tervikliku strateegia peagi vastu, säilitades eelnõu kõik olulised elemendid; tunnistab korruptsioonivastase võitlusega tegelevate asutuste vastu suunatud surve ja sabotaaži erinevaid vorme, mis peegeldavad üha tõhusamat ja edukamat võitlust korruptsiooniga; nõuab, et korruptsioonivastase võitlusega tegelevad asutused NABU, SAPO ja HACC peavad jääma sõltumatuks, tõhusalt toimivaks ja omama piisavalt vahendeid; kiidab heaks uue rahapesuvastase seaduse vastuvõtmise 2019. aasta detsembris, mis suurendas Ukraina ettevõtjate omandistruktuuride läbipaistvust ja parandas märkimisväärselt asjakohast õigusraamistikku;

44.

on sügavalt mures ulatusliku süstemaatilise poliitilise surve ja ähvarduste pärast, mis on toime pandud Ukraina Keskpanga esimehe vastu, mida ei tehtud kahjuks mitte esimest korda ja mis viis tema ametist lahkumiseni 2020. aasta juulis; nõuab tungivalt, et Ukraina ametivõimud hoiduksid sõltumatutele majandusinstitutsioonidele ja õiguskaitseasutustele poliitilise surve avaldamisest ning tagaksid nende sõltumatuse alalhoidmise, mis on turu nõuetekohase toimimise alus ja tagab kõigile ettevõtjatele võrdsed võimalused;

45.

peab kahetsusväärseks, et kohtusüsteem on Ukrainas endiselt üks kõige vähem usaldatud institutsioone, ning peab tõsiselt muret tekitavaks olukorda, milles on see olnud pärast 2019. aasta reformi, mis viis kohtunike kõrgema kvalifikatsioonikomisjoni lagunemiseni ja taasvalimiseni ning mille tulemusel peatati kohtunike ümberhindamise ja värbamise protsess, samal ajal kui umbes 2 000 kohtuniku ametikohta on vabad; kahetseb asjaolu, et varem ei võetud kohtunike kõrgemas kvalifikatsioonikomisjonis kohtunike ümberhindamisel riikliku lojaalsusnõukogu arvamust arvesse, ja nõuab tungivalt, et seda tehtaks tulevikus, et täita madalama astme kohtute vabad kohtad kohtunikega, kes täidavad eetika- ja usaldusväärsuse standardeid, mis on täielikult kooskõlas Veneetsia komisjoni arvamusega nr 969/2019; nõuab kohtunike kõrgema kvalifikatsioonikomisjoni kiiret taastamist, lähtudes seaduse nr 3711 muutmisest, mis on kooskõlas Ukraina konstitutsioonikohtu 11. märtsi 2020. aasta otsusega nr 4-p/2020, et luua sõltumatu kohtunike kõrgem kvalifikatsioonikomisjon, mis põhineb läbipaistval valikumenetlusel, kaasates rahvusvahelisi eksperte; on seisukohal, et volitatud kohtunike kõrgem kvalifikatsioonikomisjon peaks suutma viia ellu uute kohtunike tõhusat valikut ja ametis olevate kontrolli kooskõlas kohtunike kõrgema kvalifikatsioonikomisjoni enda vastuvõetud normide ja menetlustega ja vastavalt oma volitustele; nõuab tungivalt, et viidaks ellu reformimata kõrgema kohtunõukogu aususe kontroll; nõuab tungivalt, et Ukraina ametivõimud jätkaksid ja kiirendaksid kohtusüsteemi reformimist, et mitte pärssida äsja asutatud korruptsioonivastaste institutsioonide tööd, hoiduda poliitiliselt ajendatud kohtuprotsessidest ja kohtusüsteemi kasutamisest poliitiliste vastaste vastu ning viia lõpule organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise raamistik;

46.

kutsub komisjoni üles arendama õigusriigi ja hea valitsemistava valdkonnas olemasolevaid vahendeid ja töötama välja uusi (eelkõige ELi õigusemõistmise tulemustabel ja õigusriigi mehhanism), et jälgida ja hinnata Ukraina edusamme, eesmärgiga tagada käimasolevate reformide põhjalik kontroll ning nende reformide võimalike puuduste nõuetekohane tuvastamine ja kõrvaldamine;

47.

tunneb heameelt 2019. aasta septembris algatatud peaprokuratuuri reformi üle ja nõuab prokuröride atesteerimise lõpuleviimist, tagades sel viisil, et uued prokurörid valitaks kõikidel tasanditel läbipaistval ja poliitiliselt erapooletul viisil; julgustab Ukraina ametivõime tugevdama võitlust organiseeritud kuritegevuse vastu ja parandama õigusraamistikku, samuti vastutavate õiguskaitseasutuste vahelist koostööd ja koordineerimist;

48.

kutsub Ukraina ametivõime tungivalt üles hoiduma oma varasemast halvast tavast menetleda poliitiliselt ajendatud kohtuasju; rõhutab sellega seoses, et poliitilistes küsimustes tekkinud lahknevusi tuleks käsitleda pädevates poliitilistes foorumites, mitte kohtusüsteemis;

49.

tunneb muret asjaolu pärast, et komisjon on Ukraina arvanud „teise kategooria“ prioriteetsete riikide hulka, mis tähendab, et seal ei ole intellektuaalomandiõigus piisavalt kaitstud ega tagatud; rõhutab vajadust tugevdada tollikontrolli ja taristut, et takistada tõhusamalt võltsitud toodete toomist Ukrainasse ja nende transiiti Ukrainas; palub komisjonil Ukrainat jätkuvalt abistada intellektuaalomandiõiguse alaste seaduseelnõude koostamisel;

50.

kutsub Ukraina valitsust üles jätkama Euromaidani meeleavalduste ajal Ukraina vägede liikmete poolt aktivistide vastu toime pandud kuritegude uurimist ning tagama ohvritele ja nende perekondadele viivitamata õigluse;

51.

nõuab tungivalt, et Ukraina ratifitseeriks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi ning naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon);

52.

tunneb heameelt Ukraina karistusseadustiku muudatuste üle, milles määratletakse vägistamine ja seksuaalne vägivald nõusoleku puudumise alusel, ning nõuab tungivalt seksuaalse vägivallaga seotud kuritegude uurimise metoodika kiiret väljatöötamist; peab kahetsusväärseks asjaolu, et sellise metoodika puudumise pärast ei esitatud 2019. aastal nõusoleku puudumise klausli tõttu süüdistusi vägistamises ega seksuaalses vägivallas;

Inimõigused ja põhivabadused

53.

mõistab teravalt hukka Venemaa okupatsioonivägede ajutiselt okupeeritud Krimmi territooriumil ning Venemaa toetatavate relvastatud rühmituste poolt valitsuse kontrolli alt väljas olevas Donbassi piirkonnas toime pandud inimõiguste ja põhivabaduste, nagu väljendus-, usu- või veendumus- ja ühinemisvabaduse, samuti rahumeelse kogunemise õiguse ulatuslikud ja püsivad rikkumised, sealhulgas sunniviisiline ajateenistus, väljasaatmine, Venemaa passide seadusevastane pealesundimine, hariduslike ja keeleliste õiguste piiramine, meelevaldne kinnipidamine, piinamine ja muud karmid kinnipidamistingimused, samuti piiravad meetmed, näiteks piiripunktide ühepoolne sulgemine ning keelatud juurdepääs ÜRO ja humanitaarmissioonidele, mis on praeguse pandeemia ajal eriti muret tekitavad;

54.

tuletab meelde, et Ida-Ukraina sõda ohustab jätkuvalt tsiviilisikute elu ja heaolu, ning märgib, et vaenutegevuse vähendamine Ida-Ukrainas 27. juulil 2020. aastal jõustunud relvarahu ajal aitas kaasa julgeolekuintsidentide arvu langusele 53 % võrra ja tsiviilisikutest inimohvrite arvu vähenemisele; tunneb heameelt 30 miljoni euro suuruse tugiprogrammi EU4ResilientRegions üle, mille eesmärk on suurendada Ida- ja Lõuna-Ukraina vastupanuvõimet seoses käimasoleva konflikti negatiivsete mõjudega, sealhulgas hübriidohtude ja muude destabiliseerivate teguritega;

55.

on siiski äärmiselt mures halveneva humanitaarolukorra pärast idapoolsetel territooriumidel, mis ei ole praegu Ukraina valitsuse kontrolli all, eelkõige praeguse COVID-19 hädaolukorra valguses; nõuab tungivalt, et de facto kohalikud võimud võtaksid kõik vajalikud meetmed, et tagada elanikkonna põhivajadused, sealhulgas juurdepääs kvaliteetsetele raviasutustele ja ravile, ning teeksid sel eesmärgil igakülgset koostööd Ukraina seadusliku valitsusega;

56.

rõhutab, et Ida-Ukrainas sõltub enam kui 3,5 miljonit inimest konflikti eesliini mõlemal poolel endiselt humanitaarabist ja kaitsest, kannatades samas vee- ja elektrikatkestuste käes; märgib, et praegune COVID-19 pandeemia on veelgi süvendanud nende inimeste probleeme; ergutab komisjoni suurendama koostöös ÜRO organitega jõupingutusi abi andmiseks praeguse humanitaarkriisi ajal kooskõlas humanitaarvajaduste ülevaatega;

57.

peab kahetsusväärseks inimõiguste olukorra halvenemist Krimmis, kuna Venemaa on okupatsiooni algusest peale tugevalt piiranud kogunemis-, väljendus- ja ühinemisvabadust, õigust teabele juurde pääseda ja usuvabadust; taunib omaalgatuslike Venemaa ametivõimude diskrimineerivat poliitikat eelkõige krimmitatarlaste vähemuse suhtes, nende omandiõiguse rikkumist, selle kogukonna liikmete ja ebaseadusliku anneksiooni vastaste üha sagenevat hirmutamist sunniviisilise ajateenistuse, tagakiusamise, läbiotsimiste, kinnipidamiste ja kadunuks jääma sundimise kaudu, samuti asjaolu, et poolsaarel puuduvad väljendus-, ühinemis-, usu- ja liikumisvabadus; nõuab, et viivitamata ja tingimusteta vabastataks kõik Krimmi poolsaarel ja Venemaal ebaseaduslikult kinni peetud ja vangistatud Ukraina kodanikud, sealhulgas krimmitatarlastest aktivistid; kutsub lisaks Venemaad üles uurima krimmitatarlaste vastu toime pandud jõhkraid massikuritegusid ning tagama ja kaitsma krimmitatarlaste, ukrainlaste ning kõigi etniliste ja religioossete kogukondade õigust säilitada ja arendada oma kultuuri, traditsioone, haridust ja identiteeti;

58.

peab kahetsusväärseks, et Ukrainas elab ligikaudu 1,5 miljonit riigisisest põgenikku, olles seega riigisiseste põgenike arvult suuruselt üheksas riik maailmas; märgib, et esmane vastutus selle eest lasub Venemaa Föderatsioonil ja tema nimel tegutsevatel üksustel; kutsub Ukraina ametivõime üles tegema edasisi jõupingutusi, et leevendada konfliktist mõjutatud inimeste kannatusi ja rakendada meetmeid riigisiseste põgenike õiguste kaitsmiseks; kutsub Ukrainat üles andma riigisisestele põgenikele täielikud kodaniku- ja poliitilised õigused ning järgima riigisiseste põgenike kohtlemisel rahvusvahelisi standardeid; rõhutab Ukraina kodakondsuse õiguste kaitse ja tagamise tähtsust ajutiselt okupeeritud territooriumidel, sealhulgas pensionide ja laste sünnitunnistuste saamise korra lihtsustamist, välistades sel viisil nende kodakondsuseta ja kaitsetuks jätmise ohu;

59.

nõuab tungivalt, et OSCE Ukraina erakorraline vaatlusmissioon täidaks oma volitusi ning teostaks korrapärast teabevahetust tagakiusamise ohvrite ja tunnistajate, juristide, valitsusväliste organisatsioonide ja meedia esindajatega, et täiendavalt hinnata olukorda ajutiselt okupeeritud aladel Krimmis ja Ukraina idaosas; palub ELi inimõiguste eriesindajal pöörata pidevat tähelepanu inimõiguste olukorrale Krimmi poolsaarel ja valitsuse kontrolli alt välja jäetud Ida-Ukraina piirkondades;

60.

märgib, et viieaastane tegevuskava Ukraina riikliku inimõiguste strateegia rakendamiseks aegub 2020. aastal ja nõuab peamiste saavutuste põhjalikku läbivaatamist enne seda, kui kehtestatakse järelmeetmete tegevuskava eesmärgid; pöörab suurt tähelepanu Ukraina valitsuse poolt krimmitatarlastele antavale toetusele ja väljendab muret 2020. aasta septembris Ülemraadale esitatud eelarveprojektis aastaks 2021 rahastamise puudumise pärast Ukraina territooriumilt küüditatud krimmitatarlaste ja teistest rahvustest isikute ümberasustamise ja majutamise programmi jaoks; kutsub Ukrainat üles võtma vastu seaduseid Ukraina põlisrahvaste ja krimmitatari põlisrahvaste staatuse kohta ning selle põhiseaduse muutmise kohta, et tunnustada krimmitatarlaste rahvusel põhinevat territoriaalset autonoomiat Ukrainas ja eelkõige Krimmis, mis tuleneb krimmitatari põlisrahvaste võõrandamatust enesemääramisõigusest; nõuab, et Ukraina ametivõimud tegeleksid ainsa krimmitatarikeelse telekanali ATR probleemidega ning pakuksid stabiilset rahalist ja tehnilist tuge, et telekanal saaks Venemaa poolt okupeeritud Krimmis oma ringhäälingutegevust jätkata; kiidab heaks Ukraina algatuse töötada välja krimmitatari keele arendamise ja populariseerimise strateegia aastani 2032;

61.

kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles kiiresti ellu viima ELi kogu maailmas rakendatavat inimõiguste rikkujate vastast sanktsioonirežiimi (Euroopa Magnitski akti tüüpi õigusakt), mis võimaldab sanktsioonide rakendamist üksikisikute ja ettevõtjate vastu, kes on seotud tõsiste inimõiguste rikkumistega, pöörates erilist tähelepanu olukorrale ajutiselt okupeeritud Ukraina aladel Krimmis ning Donetski ja Luganski piirkondades ning sanktsioonidele muude kuritegude, sealhulgas korruptsiooni eest vastutavate isikute vastu; kutsub Ukrainat üles järgima seda eeskuju ja võtma vastu selle õigusakti Ukraina versiooni;

62.

võtab teadmiseks ukraina keele kui riigikeele toimimise toetamise seaduse ja palub Ukraina ametivõimudel rakendada seadust täielikult kooskõlas oma rahvusvaheliste kohustustega ja vastavalt Veneetsia komisjoni arvamuses nr 960/2019 esitatud soovitustele, see tähendab austada kogukondade õigust oma keelt arendada ja täielikult kasutada ning jätkata kõrgeimate kaalutlustega ja tasakaalustatult rahvusvähemuste, nende keelte ja õigusega haridusele arvestamist;

63.

kutsub Ukrainat üles andma riigikeele kaitse volinikule või mis tahes samal eesmärgil loodud üksusele volitused jälgida vähemuskeelte kasutamist ja põlisrahvaid käsitlevate õigusnormide täitmist;

64.

toetab veendumus-, arvamus- ja väljendusvabadust ning rõhutab, kui oluline on tagada kõikidele rahvusvähemustele, etnilistele ja keelelistele vähemustele võrdne juurdepääs teabele, mis on demokraatia oluline osa; taunib etnilisel päritolul või keelel põhinevat vaenukõnet ja diskrimineerimist ning valeuudiseid ja väärinfot rahvus-, etniliste ja keeleliste vähemuste kohta;

65.

märgib, et vaja on võtta meetmeid tugevdamaks vähemuste õiguste taristut ja luua usaldus, et vähemuste õigusi kaitstakse nii seadustes kui ka praktikas; märgib, et sellised meetmed peaksid hõlmama õiguskaitse tugevdamist, institutsioonide tähelepanu võimendamist seoses vähemuste küsimustega ning tugevamate ja püsivate konsultatsioonimehhanismide loomist; väljendab muret sellepärast, et Ukraina ametivõimud ei võtnud asjakohaseid meetmeid, et võidelda diskrimineerimise ja vaenukõne vastu, mis on suunatud vähemusrühmadele, eriti romade kogukonnale, mis on langenud diskrimineerimise, rassilise vägivalla ja sallimatuse ilmingute ohvriks; kutsub Ukrainat üles tugevdama holokausti ohvrite mälestamist, ühinedes holokausti mälestamise rahvusvahelise ühendusega (IHRA) ning võttes vastu ja rakendades IHRA antisemitismi määratlust; kutsub Ukrainat ühtlasi üles jätkama totalitarismi ohvrite mälestamist; palub komisjonil kutsuda Ukraina osalema programmis „Kodanike Euroopa“;

66.

ergutab Euroopa poliitiliste sihtasutuste tööd Ukraina järgmise põlvkonna poliitiliste liidrite toetamisel;

67.

julgustab tugevat dialoogi ja koostööd kirikute ning usukogukondade ja -organisatsioonidega sellistes valdkondades nagu rahuloome ja leppimine, suurendades sel viisil usaldust õiglase ja vaba ühiskonna vastu, samuti hariduse, tervishoiu ja põhiliste sotsiaalteenuste vastu;

Meedia olukord

68.

võtab teadmiseks käimasolevad reformialased jõupingutused meediavaldkonnas; rõhutab, et reformiga tuleks eelkõige tagada reguleeriva asutuse sõltumatus, erapooletus ja vastutus, meediaomandi läbipaistvus ja võrdsed võimalused meediakanalitele, kelle jaoks valitseb turul aus konkurents; väljendab muret, et reguleerivale ametile planeeritakse üle anda uus ja laiaulatuslik pädevus, mis võib ohustada meediavabadust ning veebi- ja trükimeedia sisu; rõhutab, et seoses desinformatsiooni vastu võitlemise seaduse eelnõuga võib praegune seaduseelnõu põhjustada meediavabaduse arvelt ulatusliku riikliku sekkumise meediasisusse ja ajakirjandustegevusse ega ole desinformatsiooni vastu võitlemiseks tõhus; nõuab tungivalt, et korraldataks laiem arutelu meediakogukonnaga ja asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonidega, et vältida väljendusvabaduse ohtuseadmist;

69.

märgib murega, et Ukraina telemeediaturg on küll pluralistlik, kuid seda iseloomustab jätkuvalt oligarhide liigne mõju; nõuab tungivalt, et Ukraina edendaks vaba ja sõltumatut meediat ning tugevdaks meedia mitmekesisust; rõhutab jätkusuutliku avalik-õigusliku ringhäälingu, sõltumatu meediat reguleeriva asutuse ja kodanikuühiskonna tähtsust vastupanuvõime suurendamisel desinformatsiooni ja muude destabiliseerivate tegurite vastu; kutsub Ukraina Ülemraadat ja valitsust üles järgima riigi kohustusi avalik-õigusliku ringhäälingu ees ning tagama rahalise ja poliitilise toetuse, et seda jätkuvalt moderniseeritaks, see jääks sõltumatuks ning oleks võimeline teostama uurivat ajakirjandust;

70.

kordab, et EL peab Ukraina vastupanuvõime tugevdamiseks jätkama Ukraina toetamist hübriidohtude, desinformatsiooni ja valeuudiste vastu võitlemisel, sealhulgas sõltumatu meedia tugevdamise ja meediapädevuse strateegilise kommunikatsiooni kaudu; tunneb heameelt teate üle ELi ja Ukraina vahelise küberdialoogi alustamise kohta;

71.

väljendab muret meedia esindajate, eriti korruptsiooni ja pettuseid uurivate ajakirjanike töökeskkonna halvenemise pärast; taunib kõiki toiminguid, mille eesmärk on ajakirjanike töö pärssimine, sealhulgas teabele juurdepääsu piiramine, kriminaaluurimised, surve avaldada allikaid ja vaenukõne, eelkõige vaenukõne sõltumatu meedia vastu; on mures sellepärast, et Ukraina uurivate ajakirjanike platvormide hiljutise analüüsi kohaselt on Ülemraada liikmed langenud suunatud desinformatsiooni levitamise kampaaniate ohvriks või isegi aitasid neid tahtlikult levitada;

72.

peab kahetsusväärseks ajavahemikul 2017–2019 registreeritud arvukaid rünnakuid ajakirjanike ja kodanikuaktivistide vastu; kutsub Ukraina ametivõime üles süüdlasi kohtu alla andma ning tagama meediatöötajate ja ajakirjanike turvalisus ning nõuab tungivalt, et nad töötaksid meedia reguleerimisel välja proportsionaalse lähenemisviisi;

73.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et riigi poliitiline kliima on halvenenud ning hirmutamist, vaenu õhutavaid kõnesid ja poliitilist survet kasutatakse laialdaselt poliitilistel eesmärkidel; nõuab tungivalt, et ametivõimud mõistaksid kindlalt hukka ning keelustaksid äärmuslike ja vaenu õhutavate rühmituste ja veebisaitide, nagu Myrotvorets, tegevuse, kuna see õhutab pingeid ühiskonnas ja kuritarvitab sadade inimeste, sealhulgas ajakirjanike, poliitikute ja vähemusrühmade liikmete isikuandmeid;

74.

nõuab tungivalt demokraatliku, sõltumatu, pluralistliku ja tasakaalustatud meediamaastiku väljaarendamist Ukrainas, mis lõpetaks meediakanalite poliitiliselt ajendatud tagakiusamise, sealhulgas litsentside tühistamise, ning tagaks kohalike ajakirjanike, arvamuskujundajate ja teisitimõtlejate kaitse ahistamise ja hirmutamise eest, võimaldaks mittediskrimineerivat juurdepääsu veebi- ja veebivälisele teabele ja sisukat kodanikuosalust ning tagaks inim- ja kodanikuõigused ning kaitseks neid; rõhutab, et ajakirjanikud, inimõiguste kaitsjad ja advokaadid peaksid saama töötada sõltumatult ning ilma põhjendamatu sekkumise ja hirmutamiseta; kiidab heaks Ukraina inimõiguste organisatsioonide ja Krimmi prokuröri töö, kes ajutiselt Mandri-Ukrainast töötades registreerib inimõiguste rikkumisi ja vägivallaakte; rõhutab, et kõiki inimõiguste rikkumisi tuleb uurida ja süüdlased tuleb kohtu alla anda;

Sooline võrdõiguslikkus ning lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste õigused

75.

rõhutab, et sooline võrdõiguslikkus on kestliku ja kaasava arengu oluline eeltingimus; nõuab tungivalt, et Ukraina valitsus ja ametivõimud rakendaksid meetmeid, et suurendada naiste esindatust ja toetada võrdset kohtlemist kõigil poliitilise ja ühiskondliku elu tasanditel, ning rakendaksid meetmeid soolise vägivalla vastu võitlemiseks; palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel süvalaiendada soolist võrdõiguslikkust kõigis oma poliitikavaldkondades, rahalises toetuses, programmides ja tegevustes seoses Ukrainaga, eriti kui eesmärk on leevendada COVID-19 põhjustatud negatiivseid mõjusid, kuna range liikumispiirang on mõjutanud kõige enam naisi, sealhulgas naisettevõtjaid;

76.

mõistab hukka vägivaldsed rünnakud ja vaenukuriteod LGBTI-inimeste vastu ja kutsub Ukraina õiguskaitseasutusi üles neid rünnakuid tulemuslikult uurima; nõuab tungivalt, et Ukraina kehtestaks ja rakendaks tõhusalt terviklikke teiseseid õigusakte, millega tagatakse veendumusvabadus, tõkestatakse LGBTI-inimeste, feministidest aktivistide, puuetega inimeste ja vähemuste jätkuvat diskrimineerimist ning tõhustatakse nende õiguste kaitset; kutsub Ukraina valitsust ja kõiki poliitilisi osalejaid üles tegema jõupingutusi kaasava ja salliva ühiskonna loomiseks;

77.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et kriminaalkoodeksi artiklis 161 ei nähta ikka veel ette seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi alusel vihkamisele või vägivallale õhutamise karistamist, ning et nendele ei viidata kui raskendavatele asjaoludele ja neid ei käsitleta raskendavate asjaolude üldsätetes artikli 67 lõigetes 1 ja 3; tuletab meelde, et valitsuse tegevuskavas riikliku inimõiguste strateegia rakendamiseks nähti ette, et seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alused lisatakse kriminaalkoodeksi artiklisse 67 raskendavate asjaoludena; tuletab meelde ECRI soovitusi ja kutsub Ukrainat üles kriminaalkoodeksit vastavalt muutma;

Kaubandus ja majanduskoostöö, rahvatervis, tööhõive- ja sotsiaalküsimused ning töötajate liikuvus

78.

rõhutab, et Ukraina on liidu jaoks oluline geopoliitiline ja geostrateegiline partner ning tähtis kaubanduspartner; tunneb heameelt ELi-Ukraina kaubavoo märkimisväärse kasvu üle, mille tulemusena on liidust saanud Ukraina suurim kaubanduspartner; peab siiski kahetsusväärseks riiki tulevate välismaiste otseinvesteeringute suhteliselt väikest hulka;

79.

väljendab rahulolu 2019. aastal kahepoolsetes kaubandus- ja majandussuhetes saavutatud jätkuvalt heade tulemuste üle, kuna Ukraina import kasvas 12,3 % ja eksport 9,7 %, ulatudes 43,3 miljardi euroni; toonitab, et ELi ja Ukraina kaubavahetus on kasvanud 49 % ja EL on endiselt Ukraina suurim kaubanduspartner, kelle arvele langes 2019. aastal 40 % Ukraina kaubavahetusest, Ukraina on aga ELi suuruselt 18. kaubanduspartner, kelle arvel on 1,1 % ELi kogu kaubavahetusest; märgib, et Ukraina kaubandusbilansi puudujääk ELiga on suurenenud 5,1 miljardi euroni;

80.

kutsub mõlemat osapoolt üles tugevdama nii kahepoolsel kui ka rahvusvahelisel tasandil koostööd COVID-19 pandeemiast tingitud probleemide lahendamisel, eelkõige muutes tarneahelad vastupanuvõimelisemaks ja mitmekesisemaks ning tegeledes ühiselt protektsionistlike suundumuste tõrjumisega; märgib, et ELi eesmärk jõuda avatud strateegilise sõltumatuseni võiks luua võimaluse veelgi tihedamaks koostööks liidu naaberriikidega;

81.

soovitab komisjonil toetada Ukrainat valdkondade kindlaksmääramisel, mis aitaksid edendada majanduse mitmekesistamist, ning nende tähtsustamisel põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu täieliku rakendamise protsessis;

82.

kordab, et Ukraina järkjärguline integreerumine ELi siseturule, nagu on ette nähtud assotsieerimislepingus, on partnerluse üks põhieesmärke ja antud kontekstis toetatakse sellega tingimuste loomist Ukraina ja ELi vaheliste majandus- ja kaubandussuhete tugevdamiseks ning samuti ulatuslikumat õigusaktide ühtlustamise protsessi, mis sõltub põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu täielikust rakendamisest ning asjakohaste õiguslike, majanduslike ja tehniliste normide ja standardite järgimisest;

83.

märgib, et on läbi viidud mitmeid reforme, mis on viinud majanduse dereguleerimiseni, riigi rahanduse suurema läbipaistvuseni ja kontsessioone ning avaliku ja erasektori partnerlust käsitlevate normide täiustamiseni, pakkudes uusi võimalusi nii kohalikele kui ka välisinvestoritele;

84.

märgib siiski, et riigi oligarhide mõjuvõimu vähendamises ei ole saavutatud nähtavaid tulemusi, kuna oligarhidel on endiselt tugev mõju Ukraina majandusele ja poliitikale, eriti seoses meediaomandi ning mõjuga kohtu- ja õiguskaitsesüsteemile; on seisukohal, et selgete ja kõigile võrdsete reeglite väljatöötamine majanduses ja poliitikas võib osutuda tõhusaks meetodiks, et de facto alandada rikkaimate ettevõtjate väikese rühma mitteametlikku mõju riigi toimimisele, sealhulgas seadusandlusele, ja kutsub seetõttu Ukraina ametivõime üles kiirendama oligarhide mõjuvõimu vähendamise protsessi;

85.

peab lisaks kahetsusväärseks riigi osalusega ettevõtete osakaalu suurenemist ning nõuab tungivalt, et Ukraina jätkaks riigiettevõtete erastamist majanduse ajakohastamise ja toimimise parandamise ning oligarhide kätte koondumise vältimise eesmärgil; rõhutab vajadust uuendada Ukraina kohustust võidelda seaduslike huvide mõjuga, mis tähelepanuta jätmise korral võib tõsiselt õõnestada seniste reformide ja Ukraina toetusmeetmete tulemusi;

86.

nõuab, et Ukraina ja EL tõhustaksid koostööd kahepoolse kaubanduse edasisel liberaliseerimisel, sealhulgas tööstustoodete vastavushindamise ja tunnustamise lepingu sõlmimine ning sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete ning tollialane koostöö; nõuab lisaks ELi ja Ukraina vahel tihedamat valdkondlikku koostööd hariduse, teadusuuringute ja innovatsiooni, IKT-sektori, digiülemineku ja keskkonnahoidliku tehnoloogia valdkonnas, et jagada oskusteavet ja parimaid tavasid; nõuab ka tihedamat koostööd ja Ukraina järkjärgulist diferentseeritud sektoriviisilist integreerimist muu hulgas energialiidu, transpordiühenduse ja digitaalse ühtse turuga;

87.

kutsub Ukraina ametivõime üles avama riigi lennundusturu Euroopa ettevõtjatele, sealhulgas odavlennufirmadele, ning toetab ühise lennunduspiirkonna lepingu allkirjastamist esimesel võimalusel;

88.

tunneb heameelt Ukraina ja ELi vahelise koostöö raames tehtud edusammude üle digivaldkonnas ning julgustab sellist koostööd veelgi süvendama, et tagada teineteisele siseturul võrdne kohtlemine, sealhulgas muudes vastastikust huvi pakkuvates sektorites; rõhutab, kui olulised on digiülemineku ja e-valitsuse suunas tehtud sammud ning edu Ukraina õigusaktide ühtlustamisel ELi õigusaktidega elektrooniliste usaldusteenuste ja elektroonilise side valdkonnas; julgustab komisjoni veelgi toetama Ukraina meedia- ja infopädevuse, e-valitsuse ja digimajandusega seotud jõupingutusi, et kajastada praegust digiajastut ja järkjärgulist integreerumist ELi digitaalsesse ühtsesse turgu, ning uurima võimalusi rändlustasude vähendamiseks ELi ja Ukraina vahel; märgib sellega seoses ära ELi uue, 25 miljoni euro suuruse programmi, millega toetatakse Ukraina e-valitsust ja digimajandust; ergutab ühtse euromaksete piirkonna (SEPA) laiendamist Ukrainasse, kui on täidetud kõik tehnilised ja juriidilised nõuded;

89.

kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles viima ellu usaldusväärne Donbassi piirkonna vajaduste hindamine, et luua strateegia selle sotsiaal-majandusliku taastumise jaoks, ja soovitab töötada välja asjakohase rahvusvahelise raamistiku Donbassi ülesehitamiseks;

90.

kutsub Ukraina ametivõime üles jätkama riikliku tervishoiusüsteemi reforme, eelkõige arvestades COVID-19 pandeemia laastavat mõju, mida see on avaldanud Ukraina tervishoiusüsteemile; märgib, et UNICEFi andmetel ei ole COVID-19 puhul tegemist üksnes riikliku tervishoiukriisi, vaid ka sotsiaal-majandusliku kriisiga, mis võib suurendada Ukraina vaesuse määra 27,2 %-lt 43,6 %-ni või isegi 50,8 %-ni; julgustab seetõttu Ukraina valitsust rakendama ulatuslikke sotsiaalkaitsemeetmeid COVID-19 mõju leevendamiseks;

91.

kiidab heaks asjaolu, et Ukraina on ühinenud ELi terviseohutuse komiteega ning varajase hoiatamise ja reageerimise süsteemiga, et osaleda rahvatervisealaste COVID-19 reageerimismeetmete üleeuroopalises koordineerimises; nõuab tungivalt, et komisjon, liikmesriigid ja Ukraina tõhustaksid koostööd rahvatervise vastupanuvõime alal ning vahetaksid parimaid tavasid ja teeksid koostööd kodanikuühiskonnaga epideemiastrateegiate väljatöötamisel, keskendudes vähimkaitstud rühmadele; nõuab tungivalt, et komisjon toetaks Ukraina valitsust COVID-19 vaktsiinidele juurdepääsu saamisel;

92.

kutsub Ukraina valitsust üles tagama, et COVID-19 ohjamiseks võetud mis tahes meetmetel oleks õiguslik alus, et need oleksid rahvatervise kaitsmiseks ja inimelude päästmiseks tingimata vajalikud ja proportsionaalsed (tuginedes teaduslikele nõuannetele), et neid kontrollitakse pidevalt ja vajadusel need tühistatakse ning et neid kohaldatakse mittediskrimineerival viisil; kutsub ametivõime üles tagama, et vähekaitstud ja tõrjutud rühmad ei satuks COVID-19 ohjamisel ebaproportsionaalselt halvemasse olukorda, ning võtma meetmeid olemasoleva ebavõrdsuse kõrvaldamiseks;

93.

nõuab tungivalt, et Ukraina tegeleks oma tervishoiusektoris ja eriti tervishoiuministeeriumis jätkuvalt leviva semupoliitika ja korruptsiooniga ning uuriks tulemuslikult igasugust korruptiivset tegevust, eelkõige katseid soetada keset pandeemiat ebaproportsionaalselt kõrgete hindadega meditsiiniseadmeid ja COVID-19 vaktsiine;

94.

tunnustab Ukraina riikliku tervishoiuteenistuse head tööd läbipaistva süsteemi loomisel, mille ülesandeks on patsientide eriravi rahastamine; kutsub tervishoiuministeeriumi üles toetama Ukraina riikliku tervishoiuteenistuse tööd;

95.

tunnustab edusamme õigusnormide ühtlustamisel ELi õigustikuga ning sanitaar- ja fütosanitaarstrateegia vastuvõtmist 2019. aasta novembris, mis sisaldab üle 200 liidu normatiivakti, mida tuleb rakendada Ukraina õiguses;

96.

märgib murega, et loomade heaolu nõuete ühtlustamisel sellekohaste ELi normidega ei ole tehtud piisavalt edusamme;

97.

peab kiiduväärseks, et 2020. aasta märtsis võeti vastu põllumajandusmaa müüki puudutav seadus, mis peaks aitama kasutada ära Ukraina tohutut potentsiaali põllumajandussektoris, ja et 2020. aasta mais võeti vastu seadus, millega parandati teatud aspekte pangandustegevuse korralduses, et tugevdada pangandussüsteemi ja välistada PrivatBanki tagasiandmist selle endistele omanikele;

98.

väljendab rahulolu selle üle, et Ukraina on liitunud mitmepoolse vahekokkuleppega, panustades sellega apellatsioonikogu halvamisest tingitud ummikseisu ületamisse ja selle tagamisse, et WTO liikmed saaksid apellatsioonikogu uuesti toimima hakkamiseni kasutada WTOs kaheastmelist vaidluste lahendamise süsteemi;

99.

kutsub Ukrainat üles järgima vahekohtu tulevasi otsuseid, milles käsitletakse töötlemata puidu ekspordi moratooriumi, rakendades samal ajal kohustuslikku hoolsuskohustust kogu metsanduskaupade väärtusahelas ja parandades metsandussektori juhtimist;

100.

märgib murega, et Ukraina algatas hiljuti kaks kaitsemeetmetega seotud uurimist EList lämmastiku ja kombineeritud väetiste importimise vastu; võtab teadmiseks, et Ukraina otsustas viimasel minutil need uurimised peatada, samal ajal kui uued kaitsemeetmetega seotud uurimised on ettevalmistamisel; hoiatab, et sellised sammud võivad õõnestada pooltevahelist usaldust;

101.

tuletab meelde, et kodulinnuliha on ELis tundlik toode; tunnistab kodulinnuliha ja kodulinnulihavalmististe kaubandussoodustuste muutmisega kodulinnuliha nn muude tükkide ekspordi jaoks leitud lahendust, millega kõrvaldatakse lepingus esinevad lüngad; kutsub Ukrainat üles hoiduma samalaadsetest tavadest ning heas usus täielikult järgima ja rakendama kõiki põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu sätteid; kutsub komisjoni üles tegema põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu rakendamise üle põhjalikku seiret ning kasutama kõiki olemasolevaid meetmeid, et kõrvaldada turgu moonutavad tavad ja välistada õiguslünkade võimalik ärakasutamine;

102.

nõuab tungivalt Ukraina maa- ja linnapiirkondade erinevuste vähendamist, pakkudes tõhusaid rahalisi ja tehnilisi stiimuleid mikro-, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, väikepõllumajandustootjatele ja pereettevõtjatele maal ja linnalähedastes piirkondades ning parandades inimeste ühendatust ja taristut linnade ja maapiirkondade vahel eesmärgiga suurendada sotsiaalset ühtekuuluvust;

103.

tunnustab tulemusi, mis on saavutatud põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu VKEde rahastu raames rahastamise kättesaadavuse parandamisel ja kaubandusvõimaluste avamisel; rõhutab, et asjakohane teavituskampaania võimaldaks VKEdel põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu pakutavatest võimalustest rohkem kasu saada;

104.

kutsub komisjoni üles andma tehnilist tuge piirkondlikele tööhõivekeskustele, et stimuleerida tööhõivet, toetada noori ja kestliku majandusarengu programme, mis soodustavad sotsiaalset ettevõtlust, ja neisse investeerida ning keskenduda maapiirkondade noortele, et tugevdada haridussüsteemi vastavalt tööturu nõudlusele, eesmärgiga kaitsta vähimkaitstud rühmi ja hoida ära sotsiaal-majanduslike võimaluste puudumist;

105.

soovitab komisjonil jälgida põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu mõju töötajate õigustele ja ühinemisvabaduse õigusele seoses Ukraina ja ELi kaubavahetusega; kutsub Ukraina valitsust üles keskenduma ka kaubanduse sotsiaalsele mõõtmele ja kestlikule arengule ning jälgima tähelepanelikult põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu rakendamise majanduslikku ja sotsiaalset mõju; kutsub Ukraina valitsust üles austama ja jõustama tööstandardeid ning ratifitseerima ja täielikult rakendama kõiki Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioone; julgustab Ukraina valitsust jätkama tööstandardite ühtlustamist ELi standarditega, eriti kogunemisvabaduse ja sotsiaalse dialoogi osas; tunneb heameelt tööreformi algatuse üle, kuid rõhutab vajadust ulatuslike konsultatsioonide järele ametiühingute ja kodanikuühiskonnaga ning soovitab kasutada selles küsimuses ILO erialateadmisi;

106.

kutsub komisjoni üles tagama, et assotsieerimislepingu rakendamise jälgimisse oleksid kaasatud nii ametiühingud kui ka mitmekesine kodanikuühiskond; kutsub Ukraina valitsust ja komisjoni üles toetama valitsusväliseid organisatsioone, kes uurivad põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu rikkumisi, eriti sotsiaalvaldkonnas;

107.

kutsub Ukraina valitsust üles võtma kasutusele stiimulite ja sanktsioonide süsteemi, et võidelda töökohtade erakordselt suure hulga vastu mitteametliku tööhõive sektoris;

108.

tunnistab suurenenud tööjõuliikuvust Ukraina ja ELi vahel, kusjuures väljarände määr on 2,2–2,7 miljonit inimest (13–16 % kogu Ukraina tööhõivest), mis ühelt poolt vähendab tööjõu pakkumist Ukrainas ja tööjõupuudust teatud ametites, ning teiselt poolt on üks riigis viibivate töötajate palgakasvu kiirendavaid tegureid ja rändajate rahasaadetiste sissevoolu allikas, millel on märkimisväärne mõju Ukraina majandusele, kus sissevool moodustab üle 8 % SKPst; nõuab 2014. aasta järgse tööjõu väljarändelaine majandusliku ja sotsiaalse kasu ning mõju täiendavat analüüsi nii Ukraina kui ka liikmesriikide majandusele ja sotsiaalkindlustussüsteemidele; rõhutab, et on hädavajalik näha valitsuse lähenemisviisi sellise töökeskkonna väljatöötamisele, mis pakub Ukraina ettevõtete töötajatele inimväärseid töötingimusi, sealhulgas töötervishoiu ja tööohutuse osas, seaduslikke töökohti, millega kaasneb riiklik sotsiaalkindlustus, õigeaegselt ja täielikult makstud palkasid, õigust ametiühingusse kuulumiseks ja huvide esindamiseks ning sisukaid kollektiivläbirääkimisi siduvate kollektiivlepingute sõlmimiseks; kinnitab vajadust lahendada ajude äravoolu probleem Ukrainast, edendades kvaliteetset ja kaasavat haridust ja koolitusprogramme ning luues töövõimalusi, et pakkuda noortele ja peredele sotsiaal-majanduslikke võimalusi nende kohalikes kogukondades;

109.

kiidab heaks ELi rahastatud programmid ja nõuab nende edasiarendamist, millega toetatakse nii Ukraina kutseharidussüsteemi („EU4Skills: Better Skills for Modern Ukraine“) kui ka ettevõtluskeskkonna ajakohastamist, millel on oluline roll potentsiaalsete tagasipöördujate ja kodumaiste ettevõtjate jaoks (korruptsioonivastane võitlus, VKEde toetus, maksu- ja tollireform jne) – nii sektorite toetuste kaudu kui ka tingimustena ELi makromajandusliku finantsabi programmides;

110.

kutsub assotsiatsiooninõukogu üles seadma esmatähtsale kohale sotsiaalpoliitika, tööhõive ja töö, kollektiivläbirääkimiste reguleerimise, sotsiaaldialoogi, soolise ebavõrdsuse vastase võitluse ja tööõiguse reformi valdkonnas rahvusvaheliste tööstandardite ning ELi õigusaktide ja tavade rakendamise, et tagada sotsiaalpartnerite huvide tasakaalustatus ja et töötajate õigusi kaitstakse vastavalt assotsieerimislepingu (artiklid 419–421 ja 424) ning ILO asjakohaste konventsioonide (81, 87, 98, 117, 122, 129, 144, 154 ja 173) sätetega; tuletab Ukraina valitsusele meelde, et selle pingutused ärikliima parandamiseks otseste investeeringute ligimeelitamiseks ja majanduskasvu edendamiseks ei tohi toimuda töötajate õiguste ja töötingimuste arvelt; kutsub Ukraina valitsust üles lähenema sotsiaaldialoogile süstemaatiliselt ja seda institutsionaalselt toetama ning tegema jõupingutusi, et muuta riiklik kolmepoolne sotsiaal- ja majandusnõukogu sotsiaaldialoogi tõhusaks vahendiks;

111.

märgib murega, et ametiühingute võimalused Ukrainas oma õigusi kasutada on ebatäiuslike ja ebamääraste õigusaktide tõttu piiratud;

Energeetika, keskkond ja kliimamuutused

112.

tunneb heameelt Naftogazi tegevuste lahkulöömise üle 2019. aastal ja gaasi ülekandesüsteemi juriidiliselt sõltumatu halduri (GTSO) loomise üle, mis on kooskõlas EL kolmanda energiapaketiga; kutsub siiski Ukraina ametivõime üles tugevdama GTSO tehnilist sõltumatust Naftogazist; tunneb heameelt majapidamiste jaoks konkurentsivõimelise gaasituru liberaliseerimise ja avamise üle; peab siiski kahetsusväärseks viimaseid rünnakuid Naftogazi juhtkonna, sealhulgas ettevõtte nõukogu vastu, mis õõnestavad selle seni saavutatud sõltumatust ja reformide edenemist selles valdkonnas;

113.

rõhutab Ukraina rolli gaasi strateegilise transiidiriigina ja vajadust ajakohastada oma riiklikku gaasi ülekandesüsteemi, samuti selle integreerimise tähtsust ELi energiaturuga, tuginedes assotsieerimislepingu ajakohastatud XXVII lisa tõhusale rakendamisele; tunneb heameelt pikaajalise gaasitransiidilepingu allkirjastamise üle, millele aitas kaasa EL; väljendab muret gaasitorustiku Nord Stream 2 ehitamise pärast ja kordab selle pikaajalisi põhilisi poliitilisi, majanduslikke ja julgeolekuriske; märgib, et gaasitorustik tugevdab ELi sõltuvust Venemaa gaasitarnetest, ohustab ELi siseturgu, ei ole kooskõlas ELi energiapoliitika ega selle strateegiliste huvidega ning sellel võivad olla sõjast laastatud Ukrainale negatiivsed tagajärjed; kutsub seetõttu kõiki, eriti liikmesriikide ja Euroopa sidusrühmi vastavalt oma varasematele seisukohtadele kasutama projekti peatamiseks olemasolevaid õiguslikke klausleid;

114.

nõuab, et komisjon kontrolliks Ukraina vastavust Euroopa Liidu õigustikule energiasektoris, pidades silmas energiaturgude edasist integreerimist; toetab täielikult Ukraina integratsiooni Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustikuga (ENTSO-E); nõuab tungivalt, et Ukraina parandaks Ukraina energiasektorit toetavate rahvusvaheliste institutsioonide (nt komisjon, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, Euroopa Investeerimispank, Maailmapank, KfW, ENTSO-E ja energiaühendus) ja Ukraina institutsioonide poliitika ja tegevuse koordineerimist;

115.

mõistab hukka Venemaa-poolse gaasi ammutamise Ukraina majandusvööndis asuvast Ukraina mandrilavast ja kinnitab, et EL ei tunnusta Venemaa Föderatsiooni poolt gaasiväljade arestimist Aasovi ja Musta mere piirkonnas ning peaks toetama Ukraina ametivõimude õiguslikke meetmeid ebaseadusliku ammutamise lõpetamiseks;

116.

peab kahetsusväärseks, et 2019. aasta juulis tegevust alustanud Ukraina uus elektrienergia hulgimüügiturg ei ole vastavalt ELi standarditele endiselt konkurentsivõimeline; nõuab seetõttu tungivalt, et Ukraina viiks oma reformi lõpule, parandaks elektrituru vastavust ELi õigusele, suurendades ennekõike Ukrenerho sõltumatust ja vältides ristsubsideerimist; kutsub Ukrainat üles uuendama oma olemasolevaid elektrijaamu, et need vastaksid rangetele Euroopa keskkonna- ja ohutusstandarditele;

117.

tunnustab Ukraina valitsuse seisukohta austada energiaühenduse raames võetud kohustust järgida kohaldatavaid ELi õigusakte, sealhulgas keskkonna- ja ohutuspoliitikat, lubamata seega importida elektrienergiat naaberriikide elektrijaamadest, mida ehitatakse rahvusvaheliste konventsioonide ning kõrgeimate rahvusvaheliste keskkonna- ja ohutusstandardite nõudeid järgimata;

118.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et Ukraina ei täida senini taastuvate energiaallikate tootmise sektoris investorite ees võetud kohustusi ning et taastuvatest energiaallikatest elektri tootjatele maksetega viivitamine ohustab puhaste energiaallikate edasist arengut Ukrainas;

119.

nõuab tungivalt, et Ukraina ametivõimud viiksid kiiresti lõpule tuumaelektrijaamade ajakohastamise, uuendades eelkõige Zaporižžja tuumaelektrijaama, ja uuriksid viivituste põhjust nendes protsessides;

120.

rõhutab, kui oluline on suurendada piirkonnas taristu koostööd, mitmekesistada ka edaspidi Ukraina energiavarustust, energiatõhusust, taastuvaid energiaallikaid ja Ukraina energiasektori ühendatust, tagades samas keskkonnasäästlikkuse; märgib, et piirkonnasisese kaubavahetuse toetamine ja edendamine idapartnerluse riikides loob ka uusi majanduslikke võimalusi, sealhulgas VKEde jaoks;

121.

peab kiiduväärseks, et Ukraina valitsus võttis 2019. aasta veebruaris vastu riikliku keskkonnapoliitika strateegia aastani 2030 ja riikliku jäätmekava, keskkonnamõju hindamist ja keskkonnamõju strateegilist hindamist käsitlevad õigusaktid ning kliimapoliitika valdkonna seadused; nõuab tungivalt, et Ukraina tugevdaks veelgi oma osalust võitluses kliimamuutuste vastu, tõhustaks kliimamuutuste poliitika rakendamist, kliimamuutuste süvalaiendamist kõigis poliitikakujundamise valdkondades ning suurendaks jõupingutusi 2015. aasta Pariisi kokkuleppega seotud riiklike kohustuste täitmiseks;

122.

nõuab tungivalt, et Ukraina võitleks kooskõlas kestliku metsamajandamise ja keskkonnakaitse standarditega tõhusalt ebaseadusliku metsaraiega ning lõpetaks loodusvarade ebaseadusliku ja jätkusuutmatu kasutamisega kaasneva kahju tekitamise loodusele, näiteks Karpaatide põlismetsade ebaseadusliku raie, mis on ka piirkonna üleujutuste peamine põhjus; nõuab, et EL aitaks kaasa ennetustegevusele seoses illegaalse Svidovetsi suusakuurordiprojektiga seotud ebaseadusliku metsaraie ning ebaseadusliku ja keskkonnale kahjuliku merevaigu kaevandamismeetodi kasutamisega; julgustab Ukrainat investeerima ökoloogiliselt ohutusse ja keskkonnasõbralikku ning kestlikku turismitaristusse ning kutsub Ukraina ametivõime üles vältima seda, et tulevased projektid keskkonda kahjustaksid, parandades kontrolli, läbipaistvust ning keskkonnamõju hindamise ja hoolsuskohustuse rakendamist; nõuab tungivalt, et Ukraina tagaks avatud ja mugava juurdepääsu keskkonnateabele, laiendaks kaitsealasid ning kiirustaks suurte põletustehaste peamiste saasteainete riikliku heitkoguste vähendamise kava rakendamisega; julgustab Ukrainat võtma vastu säästva transpordi arendamise õigusaktid; nõuab tungivalt, et Ukraina puhastaks ja kõrvaldaks ohutult ja keskkonnateadlikult väga ohtlikud põllumajanduskemikaalid, eelkõige vananenud pestitsiidid Hersoni oblastis ja teistes Ukraina piirkondades;

123.

on sügavalt mures Ida-Ukraina konflikti keskkonnamõju pärast, sealhulgas rohkete omavahel ühendatud kaevanduste põhjustatud üleujutusohu pärast; nõuab, et pärast konflikti keskkonnamõju põhjalikku hindamist koostataks ökoloogilise kokkukukkumise vältimiseks kavandatud reageerimiskava; teeb ettepaneku võtta vastu Donbassi demineerimisprogramm, mis hõlmaks Ukraina ametivõime ja rahvusvahelist üldsust;

124.

on samuti sügavalt mures umbes 1 200 meditsiinilistel, tööstuslikel või teaduslikel eesmärkidel kasutatava radioaktiivse kiirgusallika pärast, mis asuvad Donetski piirkonnas ja selle ümbruses ning mis kujutavad endast tõsist ohtu tervisele, ohutusele ja keskkonnale; kutsub OSCEd, kolmepoolset kontaktrühma ja Normandia nelikformaadi riike üles võitlema (vastavalt tuumarelva leviku tõkestamise režiimile) radioaktiivse tegevuse leviku ja radioaktiivsete ainete salakaubaveo vastu; nõuab tungivalt, et kõik osalised suhtleksid asjaomaste sidusrühmadega, et transportida Donbassi piirkonnast ohutult välja kõrge aktiivsusega kasutusest kõrvaldatud radioaktiivsed kiirgusallikad;

125.

tunneb heameelt Ukraina kavatsuse üle aidata kaasa Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkide saavutamisele ja kutsub komisjoni üles asjakohaselt toetama Ukraina jõupingutusi, muu hulgas asjaomase struktureeritud dialoogi loomise, tegevuskava koostamise ja teabevahetuse kaudu; kutsub komisjoni üles tagama, et põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubandusleping ei oleks vastuolus selles sätestatud keskkonnaalaste eesmärkide ja algatustega;

126.

tunneb heameelt ELi 10 miljoni euro suuruse programmi „Climate package for a sustainable economy“ (Kestliku majanduse kliimapakett) üle, millega pakutakse Ukrainale tuge tervikliku lähenemisviisi väljatöötamisel oma peamiste majandussektorite ümberkorraldamiseks vähese CO2 heitega majanduse saavutamiseks;

Inimestevahelised kontaktid ja piirihaldus

127.

tunnistab piiriülese liikuvuse tähtsust inimestevaheliste kontaktide tugevdamisel ning tunneb heameelt viisavabaduse jätkuva eduka rakendamise üle Ukraina kodanike heaks, mis on võimaldanud Ukraina kodanikel alates 2017. aasta juunist teha rohkem kui 40 miljonit reisi ELi riikidesse; rõhutab, kui oluline on jätkata viisanõude kaotamise kriteeriumide täitmist ja kiirendada sellega seotud reformipüüdlusi; väljendab seisukohta, et viisavabadus on suurendanud Ukrainast ELi reisimist, seega on paranenud vastavate ühiskondade vaheline mõistmine, mis on edasiste heanaaberlike suhete parim alus; rõhutab, et nimetatud heanaaberlikke suhteid tuleb edasi arendada ja aja jooksul laiendada;

128.

tuletab meelde Ukraina integreerimise tähtsust ELi raamistikesse, näiteks programmidesse „Erasmus+“, „Euroopa horisont“ ja „Loov Euroopa“, ning vajadust tõhustada asjakohast koostööd praeguste ja tulevaste programmide raames; on seisukohal, et Ukraina õpilaste, üliõpilaste, ülikoolide õppejõudude ja kooliõpetajate osalemist programmides „Erasmus+“ tuleks silmnähtavalt laiendada;

129.

märgib, et Ukraina kodanike suurenenud külastuste arv Schengeni riikidesse on tekitanud probleeme ELi ja Ukraina piiripunktides, mis on ülekoormatud ja mille taristu ega suutlikkus ei ole piisav selleks, et pakkuda piiri ületavatele inimestele korralikke ja inimväärseid tingimusi; märgib, et üks teravamaid probleeme ELi ja Ukraina piiril, eriti Ungari-Ukraina ja Poola-Ukraina sektsioonidel, on olnud piiri ületamise pikk ooteaeg; kutsub komisjoni üles alustama dialoogi tagamaks, et piiri ületamine oleks kiire ja korruptsioonivaba, muu hulgas investeeringute, personali koolituse ja tõhusa piiriüleste kaebuste lahendamise mehhanismi kaudu; julgustab ELi toetama uute piiripunktide loomist ning olemasolevate laiendamist ELi ja Ukraina piiril, jälgides rangelt rahastamist, et kõrvaldada varasemad kuritarvitamised;

130.

toetab ELi ja Ukraina tihedamat koostööd, eelkõige piirihalduses, riiklike varjupaiga- ja identiteedihaldussüsteemide valdkonnas, mis põhinevad biomeetrilistel vahenditel, rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu võitlemisel, organiseeritud kuritegevuse ja raskete rahvusvaheliste kuritegude vastu võitlemisel ning Ukraina ja Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti (Frontex) vahelise koostöö süvendamisel;

131.

märgib, et täiendavaid edusamme on tehtud ka Ukraina tolli- ja piirimenetluste vastavusse viimisel ELi omadega ning maksu- ja tolliametite käimasolevate institutsiooniliste reformidega; kiidab heaks 2019. aasta sügisel vastuvõetud riiklike tolliteenistuste juriidilise isiku (SLE) seaduse, samuti volitatud ettevõtjate (AEO) seaduse ja seaduse riikliku elektroonilise transiidisüsteemi (NCTS) kasutuselevõtu kohta; kiidab samuti heaks 2019. aasta juulis vastu võetud integreeritud piirihalduse strateegia aastani 2025 ja sellega seotud tegevuskava vastuvõtmise aastateks 2020–2022; peab siiski kahetsusväärseks ELi rahastatud projekti seiskumist kuue piiripunkti ajakohastamiseks liidu piiril ja taunib väga pikki ooteaegu, mis neil piiridel siiani on; nõuab tungivalt, et Ukraina ametivõimud võtaksid vastu kõik seni rakendamata meetmed ja määrused, mis on vajalikud AEO- ja NCTS-süsteemide täielikuks toimimiseks, ning tagaksid, et SCSi uus juhtkond määratakse kiiresti pädevate kandidaatide hulgast läbipaistva ja erapooletu avaliku valikumenetluse kaudu; nõuab tungivalt, et Ukraina ametivõimud kriminaliseeriks välispiiride integreeritud haldamise olulise elemendina kogu salakaubaveo;

132.

nõuab, et ELi ning Ukraina ja Moldova ametivõimud kiirendaksid ebaseadusliku kaubanduse tõkestamist ja smugeldamiskanalite sulgemist Transnistrias kui smugeldajate kaitstud alal, mida kurjategijad ja oligarhid on ära kasutanud ning mille eesmärk on tugevdada Venemaa mõjuvõimu ja mis on olnud üks peamistest konflikti alalhoidvatest teguritest;

Institutsioonilised sätted

133.

kiidab heaks 6. oktoobril 2020 toimunud ELi ja Ukraina tippkohtumise, esimese pärast COVID-19 pandeemia puhkemist füüsiliselt Brüsselis toimunud kahepoolse tippkohtumise tulemused ning mõlema poole selged avaldused oma jätkuva pühendumuse tagamiseks, et tugevdada Ukraina poliitilist ühendust ja majanduslikku integratsiooni Euroopa Liiduga;

134.

väljendab heameelt Euroopa Parlamendi ja Ukraina Ülemraada vahel rahu ja demokraatia nimel peetavate Jean Monnet’ dialoogide raames toimuvate käimasolevate kohtumiste ja tegevuste tulemuste üle ning toetab täielikult nende jätkamist; on veendunud, et parlamentaarse dialoogikultuuri süvendamine tagab tugeva, sõltumatu, läbipaistva ja tõhusa Ukraina Ülemraada, mis on oluline riigi demokraatia ja Euroopa tuleviku jaoks ning mis on kooskõlas Ukraina kodanike püüdlustega;

135.

julgustab sellega seoses Ülemraadat jätkama aktiivselt oma institutsioonilist reformi, mille eesmärk on muu hulgas suurendada seadusandlikku võimekust ja kvaliteeti, täidesaatva võimu poliitilist järelevalvet ning läbipaistvust ja aruandekohustust kodanike ees, et ühtlustada ja seada prioriteediks assotsieerimislepingu rakendamisega seotud seaduseelnõude vastuvõtmine ning luua institutsionaalsed kaitsemeetmed (näiteks Euroopa integratsioonikomitee suurema rolli kaudu, kelle arvamused peaksid olema siduvad) õigusaktide peatamiseks, mis on vastuolus käesolevast assotsieerimislepingust tulenevate kohustustega; rõhutab Euroopa Parlamendi jätkuva koostöö tähtsust Ülemraadaga, et toetada sellist reformiprotsessi; rõhutab parlamentidevahelise koostöö ja inimestevaheliste kontaktide võimalikult tulemusliku jätkamise olulisust COVID-19 pandeemia kontekstis;

136.

rõhutab jätkuva toetuse tähtsust Euroopa Liidu nõuandemissioonile Ukraina tsiviiljulgeoleku sektori reformiks; tunnustab oma välibüroo avamist Mariupolis ja loodab missiooni volitusi järgides saavutada käegakatsutavaid tulemusi; nõuab, et komisjon tõhustaks oma jõupingutusi, et tugevdada ELi-Ukraina assotsieerimislepingu ning põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu rakendamisega seotud Ukraina ametivõimude suutlikkust; palub komisjonil töötada välja vahendid, mis on vajalikud selleks, et toetada Ukraina jätkuvat vastavusse viimist ELi õigustikuga vastavalt 22. Ukraina-ELi tippkohtumisel tehtud asjakohastele otsusele;

137.

kordab oma üleskutset luua Ukrainas idapartnerluse ülikool; nõuab, et liidu institutsioonid tugevdaksid ja laiendaksid Ukraina õigusekspertidele, kes soovivad spetsialiseeruda ELi õigusele, suunatud koolitusprogramme ning parandaksid Ukraina suutlikkust osaleda programmis „Euroopa horisont“, suurendaksid inimestevahelisi kontakte ning edendaksid ELi ja Ukraina vahelist akadeemilist ja haridusalast koostööd;

138.

tunneb heameelt Euroopa Kolledži Natolini korraldatud ELi toetuse üle Ukraina ametnike institutsioonilise suutlikkuse suurendamiseks ja neile koolituste pakkumiseks;

139.

nõuab, et ELi institutsioonid, liikmesriigid ja Ukraina ametiasutused korraldaksid kampaaniaid, millega teavitatakse kodanikke paremini idapartnerluse algatustest ja ELi-Ukraina assotsieerimislepingu rakendamisest tulenevatest võimalustest, suurendades teadlikkust tihedamate sidemete eelistest ning sidudes need Ukraina ja teiste assotsieerunud riikide tööturgude positiivsete arengutega; julgustab Ukraina ametiasutusi Ukraina kodanikke paremini teavitama ELi-Ukraina assotsieerimislepingu eelistest ning tegema rohkem jõupingutusi tagamaks, et ELi-Ukraina assotsieerimislepingu ning ELi abi ja programmide pakutavad võimalused jõuaksid kohalikule tasandile, sealhulgas riigi kaugematesse piirkondadesse, eriti maapiirkondadesse, et elanikud saaksid oma kogukonnas positiivseid muutusi esile kutsuda;

140.

tunnustab Ukraina kodanikuühiskonda, noori ja valitsusväliseid organisatsioone nende tegevuse eest kõigis avaliku ja poliitilise elu valdkondades ning eriti toetuse eest ELi-Ukraina assotsieerimislepingu rakendamisele, COVID-19 pandeemiast tingitud probleemidega tegelemise eest, desinformatsioonikampaaniate vastu võitlemise eest, abi ja toetuse pakkumise eest riigisisestele põgenikele ja teistele vähekaitstud rühmadele ning ühiskonna vastupanuvõime ja meediapädevuse tugevdamise eest Ukraina rahva seas; julgustab Ukraina keskvalitsust ja kohalikke omavalitsusi jätkama tihedat koostööd kodanikuühiskonnaga, sh selle tegevustele pakutava rahalise toetuse suurendamise kaudu; kutsub komisjoni üles prioriseerima selliste valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamist; kiidab sellega seoses heaks 20 miljoni euro suuruse kodanikuühiskonna naabrusrahastu programmi, millega toetatakse kodanikuühiskonna organisatsioonide suutlikkuse tugevdamist otsuste tegemisel ja ühiskondlikus elus osalemisel; nõuab tungivalt, et Ukraina ametivõimud, pidades silmas mitmeid kodanikuühiskonna organisatsioonide ja muude ühenduste toimimist ning tööd käsitlevaid seaduseelnõusid, ei võtaks vastu seadusi, mis ei ole kooskõlas Ukraina siseriiklike ja rahvusvaheliste inimõigustealaste kohustustega, ning tagaksid põhjendamatu sekkumiseta kodanikuühiskonna toimimise;

o o

141.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning Ukraina presidendile, valitsusele ja parlamendile ning Venemaa Föderatsiooni presidendile, valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT L 303, 28.11.2018, lk 39.

(2) ELT C 388, 13.11.2020, lk 116.

(3) ELT C 11, 12.1.2018, lk 82.

(4) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0167.

(5) ELT L 165, 27.5.2020, lk 31.

(6) CM/Rec(2010)5, kättesaadav aadressil https://search.coe.int/cm/Pages/result_details.aspx?ObjectID=09000016805cf40a

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

17.11.2021

Euroopa Liidu Teataja

C 465/110

P9_TA(2021)0051

Kestlikku konkurentsivõimet, sotsiaalset õiglust ja vastupanuvõimet toetav Euroopa oskuste tegevuskava

Euroopa Parlamendi 11. veebruari 2021. aasta resolutsioon komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele jätkusuutlikku konkurentsivõimet, sotsiaalset õiglust ja vastupanuvõimet toetava Euroopa oskuste tegevuskava kohta (2020/2818(RSP))

(2021/C 465/10)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 165 ja 166,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 14 ja 15,

—	võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, mille Euroopa Ülemkogu, Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon kuulutasid välja 2017. aasta novembris, eelkõige selle 1. põhimõtet, mis käsitleb haridust, koolitust ja elukestvat õpet, ning 4. põhimõtet, mis käsitleb tööhõive aktiivset toetamist,

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 1974. aasta tasustatud õppepuhkuse konventsiooni,

—	võttes arvesse komisjoni teatist jätkusuutlikku konkurentsivõimet, sotsiaalset õiglust ja vastupanuvõimet toetava Euroopa oskuste tegevuskava kohta (COM(2020)0274) ning sellele lisatud komisjoni talituste töödokumente (SWD(2020)0121) ja (SWD(2020)0122),

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu soovitus jätkusuutlikku konkurentsivõimet, sotsiaalset õiglust ja vastupanuvõimet toetava kutsehariduse ja -õppe kohta (COM(2020)0275),

—	võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa haridusruumi saavutamise kohta aastaks 2025 (COM(2020)0625) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2020)0212),

—	võttes arvesse komisjoni teatist „Digiõppe tegevuskava 2021–2027. Hariduse ja koolituse ümberkujundamine digiajastu jaoks“ (COM(2020)0624) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2020)0209),

—	võttes arvesse komisjoni aruannet „Digital Economy and Society Index (DESI) 2020 Human capital“ (Digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeks (DESI) 2020. Inimkapital) (1),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa uus tööstusstrateegia“ (COM(2020)0102), milles märgitakse, et „see ökoloogiline ja digivaldkonda hõlmav kaksiküleminek mõjutab meie majanduse, ühiskonna ja tööstuse kõiki osi“ ning et „konkurentsivõimeline tööstus sõltub kvalifitseeritud tööjõu värbamisest ja hoidmisest“, ning milles prognoositakse, et „ainuüksi järgmise viie aasta jooksul peab 120 miljonit eurooplast oma oskusi täiendama või ümber õppima“,

—	võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa roheline kokkulepe“ (COM(2019)0640), milles märgitakse, et selleks, et kõik teatises osutatud muutused oleksid võimalikud, on ökoloogilisest üleminekust kasu saamiseks vaja ennetavat ümber- ja täiendusõpet,

—	võttes arvesse nõukogu 8. juuni 2020. aasta järeldusi, milles käsitletakse ümberõpet ja täiendusõpet kui kestlikkuse ja tööalase konkurentsivõime suurendamise alust majanduse elavdamise ja sotsiaalse ühtekuuluvuse toetamise kontekstis,

—	võttes arvesse nõukogu 16. juuni 2020. aasta järeldusi, milles käsitletakse COVID-19 kriisiga toimetulekut hariduse ja koolituse valdkonnas,

—	võttes arvesse nõukogu 18. novembri 2019. aasta resolutsiooni Euroopa haridusruumi edasise arendamise kohta, et toetada tulevikku suunatud haridus- ja koolitussüsteeme (2),

—	võttes arvesse nõukogu 3. märtsi 2017. aasta järeldusi, milles käsitletakse naiste ja meeste oskuste parandamist ELi tööturul (3),

—	võttes arvesse nõukogu 19. detsembri 2016. aasta soovitust „Oskuste täiendamise meetmed: uued võimalused täiskasvanutele“ (4),

—	võttes arvesse nõukogu 14. detsembri 2017. aasta järeldusi ELi uue kõrghariduse tegevuskava kohta (5),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. aprilli 2018. aasta otsust (EL) 2018/646, milles käsitletakse oskuste ja kvalifikatsioonidega seotud paremate teenuste pakkumise ühist raamistikku (Europass) ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 2241/2004/EÜ (6),

—	võttes arvesse hariduse ja koolituse valdkonna üleeuroopalise koostöö poliitikaraamistikku (HK 2020),

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 5. mai 2020. aasta arvamust teemal „Elukestva õppe jätkusuutlik rahastamine ja oskuste arendamine oskustööjõu nappuse tingimustes“ (ettevalmistav arvamus eesistujariigi Horvaatia taotlusel),

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 15. märtsi 2018. aasta arvamust teemal „Töö tulevik – asjakohaste teadmiste ja oskuste omandamine, et vastata tulevaste töökohtade vajadustele“ (ettevalmistav arvamus eesistujariigi Bulgaaria taotlusel) (7),

—	võttes arvesse Euroopa töötingimuste uuringut (8),

—	võttes arvesse Eurofoundi uuringut digitaliseerimise mõju kohta oskuste kasutamisele ja arendamisele (9),

—	võttes arvesse Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse (Cedefop) uuringut „Empowering adults through upskilling and reskilling pathways“ (Täiskasvanute võimestamine oskuste täiendamise ja ümberõppe meetmete abil), köited 1 ja 2,

—	võttes arvesse Cedefopi aruannet „Skills forecast – trends and challenges to 2030“ (Oskuste prognoos – suundumused ja probleemid 2030. aastani) (10),

—	võttes arvesse Cedefopi oskuste ülevaadet (11) ja Euroopa oskuste indeksit (12),

—	võttes arvesse STOA uuringut „Rethinking education in the digital age“ (Hariduse ümberkujundamine digiajastul) (13),

—	võttes arvesse OECD andmebaasi „Skills for Jobs“ (14),

—	võttes arvesse OECD uuringut „Getting Skills Right. Increasing Adult Learning Participation. Learning from successful reforms“ (Õigete oskuste omandamine. Täiskasvanuhariduses osalemise suurendamine. Edukatest reformidest õppimine) (15),

—	võttes arvesse OECD 10. juuli 2020. aasta poliitikaülevaadet „Skill measures to mobilise the workforce during the COVID-19 crisis“ (Oskustega seotud meetmed tööjõu mobiliseerimiseks COVID-19 kriisi ajal) (16),

—	võttes arvesse oma 22. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni Euroopa hariduse tuleviku kohta COVID-19 kontekstis (17),

—	võttes arvesse oma 8. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni noortegarantii kohta (18),

—	võttes arvesse oma 12. juuni 2018. aasta resolutsiooni hariduse ajakohastamise kohta ELis (19),

—	võttes arvesse oma 14. septembri 2017. aasta resolutsiooni Euroopa uue oskuste tegevuskava kohta (20),

—	võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni oskuste arendamise poliitika kohta noorte töötuse vastu võitlemiseks (21),

—	võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni konkurentsivõimelise ELi tööjõuturu loomise kohta 21. sajandil: oskuste ja kvalifikatsioonide nõudluse ja töövõimalustega vastavusse viimine kui võimalus kriisist väljuda (22),

—

võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele jätkusuutlikku konkurentsivõimet, sotsiaalset õiglust ja vastupanuvõimet toetava Euroopa oskuste tegevuskava kohta (O-000006/2021 – B9-0004/2021),

—	võttes arvesse kodukorra artikli 136 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 2,

—	võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

arvestades, et rohe- ja digipööre koos demograafiliste suundumuste ja üleilmastumisega muudavad töö olemust, töökohtade sisu ning nende jaoks vajalikke oskusi ja kvalifikatsioone; arvestades, et oskuste täiendamine ja ümberõpe on üliolulised, et tulla toime kiirenevatest makromajanduslikest suundumustest tulenevate probleemide ja võimalustega, ning need on otsustava tähtsusega, et tegeleda ELi tööturul üha suureneva oskuste nappusega;

arvestades, et jätkusuutlikku konkurentsivõimet, sotsiaalset õiglust ja vastupanuvõimet toetav Euroopa oskuste tegevuskava on täielikus kooskõlas Euroopa sotsiaalõiguste sambaga ja eelkõige selle esimese põhimõttega, et „igaühel on õigus kvaliteetsele ja kaasavale haridusele, koolitusele ja elukestvale õppele, et säilitada ja omandada oskused, mis võimaldavad ühiskonnas täielikult osaleda ja aitavad suunduda edukalt tööturule“;

C.	arvestades, et digiajastu haridus hõlmab nii digitaalset formaalharidust kui ka informaalset ja mitteformaalset haridust tehniliste, pehmete ja kodanike oskuste omandamiseks kogu Euroopa kodanike elukaare jooksul;

D.	arvestades, et formaalsetel haridus- ja koolitussüsteemidel on pidevalt muutuvas maailmas üha raskem reageerida kõigile individuaalsetele ja sotsiaalsetele vajadustele ja nõudmistele;

arvestades, et COVID-19 kriis on muutnud töömaailma, kiirendanud koondamisi ja paljude töökohtade aegumist, on rõhutanud digioskuste ja digikirjaoskuse tähtsust, suurendanud digilõhet ja teravdanud vajadust ajakohastada Euroopa tööjõu oskusi, eelkõige seoses vajaduse järsu suurenemisega digi- ja tehnoloogiliste oskuste ning pehmete oskuste, nagu vastupanu- ja kohanemisvõime järele; arvestades, et need vajadused muutuvad veelgi pakilisemaks tehisintellekti suurema kasutamise tõttu, mis võib täielikult muuta töökorraldust ja asendada teatavat liiki tegevused; arvestades, et pandeemia on katkestanud haridus- ja koolitustegevuse, mõjutades eelkõige kutsehariduses ja -õppes osalejaid, ning toonud kaasa tööpuuduse suurenemise, eriti noorte hulgas, kellel on raskusi siirdumisel haridussüsteemist tööellu; arvestades, et kohustuslik liikumispiirang COVID-19 kriisi ajal on andnud töötajatele võimaluse oma oskusi ajakohastada;

F.	arvestades, et võtmepädevused on teadmistepõhises ühiskonnas ja elukestva õppe kontekstis üliolulised, kuna need tagavad muutuva ühiskonna ja tööturuga kohanemisel suurema paindlikkuse;

G.	arvestades, et juurdepääsul haridusele ja oskustele püsib haavatavate ühiskonnarühmade jaoks ning meeste ja naiste vahel endiselt suur ebavõrdsus, kusjuures erineva etnilise taustaga kodanikel, puuetega inimestel ja naistel on vähem võimalusi uusi oskusi omandada;

arvestades, et inimestel peavad olema tööturul nõutavad oskused ja suutlikkus kiiresti kohaneda muutuva nõudlusega oskuste järele kogu nende elukaare jooksul; arvestades, et ELis võiks paljudes sektorites olla 37–69 % tööülesannetest automatiseeritud, mis tooks kaasa märkimisväärse muutuse töötulemustes (23); arvestades, et Eurofoundi uuringu kohaselt on 28 %-l töötajatest oskused tulla toime nõudlikumate ülesannetega;

arvestades, et oskuste täiendamine ja ümberõpe ei ole mitte ainult isiklik, vaid ka sotsiaalne vastutus, sest põhioskuste madal tase ja täiskasvanute vähene osalemine koolitustegevuses vähendavad nende töövõimalusi tööturul, tekitades sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust ning aidates kaasa vaesuse kõrgele tasemele;

arvestades, et oskuste nõudlusele mittevastavus ja oskuste nappus kujutavad endast ELi tööturu ja haridussüsteemide jaoks olulisi probleeme; arvestades, et tööjõul on tohutult vähe digioskusi ja 42 %-l ELi kodanikest puuduvad elementaarsed digioskused (24); arvestades, et puudulike digioskuste probleemi lahendamiseks on vaja märkimisväärseid investeeringuid;

arvestades, et praegune noorte põlvkond on kõrge kvalifikatsiooniga; arvestades, et oskuste omandamine, ümberõpe, oskuste täiendamine ja elukestev õpe ei ole ainuke vastus noorte töökohtade puudumisele; arvestades, et kvaliteetsete ja kestlike töökohtade loomiseks on vaja täiendavaid tööhõivemeetmeid; arvestades, et tööhõivemaastik areneb kiiresti ja hinnanguliselt töötab 65 % praegu põhikooli astuvatest lastest lõpuks täiesti uut liiki töökohtadel, mida praegu veel ei eksisteeri (25); arvestades, et koguni 85 % kodanikest kasutas 2019. aastal internetti ja vaid 58 %-l olid vähemalt elementaarsed digioskused (26);

arvestades, et Euroopa kokkuleppe eesmärk saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus ja eesmärk vähendada 2030. aastaks CO2 heidet 60 % tähendab üleminekut kliimaneutraalsele ja energiatõhusale ringmajandusele; arvestades, et see mõjutab põhjalikult kõiki majandussektoreid, muutes tööjõu ümberõppe ja keskendumise rohelistele oskustele kõigi haridusteede puhul ülioluliseks, et saavutada õiglane üleminek, mille puhul ei jäeta kedagi kõrvale;

arvestades, et kriitiline mõtlemine on lisaks tehnoloogilistele ja digioskustele üks peamisi oskusi, mida inimesed digiajastul vajavad; arvestades, et on selge vajadus tugevdada kriitilist mõtlemist kõigis kodanike rühmades, et võimaldada neil kasutada täielikult ära digitaalsete vahendite potentsiaali ja kaitsta neid nende ohtude eest;

N.	arvestades, et tänapäevased, uuenduslikud ja kaasavad haridussüsteemid, mille keskmes on digitehnoloogia, on heal positsioonil, et valmistada uusi spetsialistide põlvkondi ette tulevasteks ülesanneteks ja võimalusteks;

arvestades, et jätkusuutliku konkurentsivõime, sotsiaalse õigluse ja vastupanuvõime seisukohast on kõigi inimeste, sealhulgas haavatavate rühmade, eakate ning mahajäänud linnapiirkondades või hõredalt asustatud ja rahvastikukaoga maapiirkondades ja äärealadel ning saartel elavate inimeste võrdne juurdepääs kvaliteetsetele ja kaasavatele oskuste omandamise, oskuste täiendamise ja ümberõppe meetmetele ning teabele oskuste ressursside, nõustamise, hariduse ja kutseõppe kohta äärmiselt oluline; arvestades, et Eurofoundi uuring näitab, et töötajate ebavõrdne juurdepääs koolitusele on suurenenud (27);

arvestades, et mõnes ELi riigis vähenes laste koolitegevusele pühendatud aeg COVID-19 kriisi ajal poole võrra; arvestades, et haridus- ja koolitusasutuste sulgemisel, isegi kui see on ajutine, võivad õppijatele olla märkimisväärsed tagajärjed, see mõjutab negatiivselt õpitulemusi ja suurendab olemasolevat ebavõrdsust;

Q.	arvestades, et erinevalt kohustuslikust koolisüsteemist on täiskasvanuharidus isiklikel või ametialastel põhjustel võetud vabatahtlik kohustus, mis on hariduse ja koolituse pakkujate jaoks keerulisem väljakutse;

R.	arvestades, et ajakohastatud oskuste olemasolu võimaldab inimestel tööturul püsida ja olla sotsiaalselt kaasatud, mis on oluline ka miljonite meie kodanike vaimse tervise ja elu seisukohast;

S.	arvestades, et ei ole soost sõltuvaid erinevaid oskusi, vaid on soolised erinevused valikutes ja karjäärivõimalustes;

arvestades, et haridus-, koolitus- ja oskuste arendamise poliitika kuulub liikmesriikide pädevusse; arvestades, et ELil on oluline roll liikmesriikide tegevuse toetamisel, koordineerimisel ja täiendamisel nendes valdkondades; arvestades, et uued ülesanded nõuavad ELi vahendite kasutuselevõtmist ja toetavaid meetmeid Euroopa haridusruumis; arvestades, et liidu programmidel, nt programmil „Erasmus+“, Euroopa noortegarantiil ja Euroopa solidaarsuskorpusel on noorte oskuste täiendamisel oluline roll;

U.	arvestades, et digitehnoloogiat tuleks siiski pidada kvaliteetse hariduse ja koolituse pakkumise vahendiks; arvestades, et tulevikus suureneb vajadus digioskuste (programmeerimine, logistika ja robootika) järele mitte ainult IT-koolituskursuste, vaid ka õppekava kui terviku seisukohast;

V.	arvestades, et digitaalse koolituse ja oskuste arendamise võimalusi tuleks paremini uurida ja hõlbustada, näiteks veebikoolitust haavatavatele rühmadele või VKEde töötajatele, kes vajavad paindlikumat koolitust tihedas koostöös vastutavate piirkondlike institutsioonide ja organitega;

W.	arvestades, et pooltes ELi riikides on alla 3-aastaste laste alushariduses ja lapsehoius osalemise määr endiselt alla 33 % (28);

arvestades, et Eurofoundi andmetel tuleks digitaalselt toimivate ärimudelite, näiteks platvormitöö kasutuselevõtuga seotud oskuste mõju paremini uurida ja strateegiliselt käsitleda, seda kas võideldes oskuste nõudlusele mittevastavuse ja kvalifikatsiooni kaotuse vastu või oskuste arendamise kaudu, näiteks valdkonnaüleste ja ettevõtlusalaste oskuste puhul;

Y.	arvestades, et 2019. aastal oli 10,2 % 18–24aastastest ELi elanikest omandanud kõige rohkem põhihariduse ülemise astme ega jätkanud haridust ega koolitust (varajane koolist lahkumine) (29);

arvestades, et töökohal õppimise olulist rolli oskuste kasutamisel ja arendamisel on juba ammu tunnistatud ning 2019. aasta Euroopa ettevõtete uuring (ECS) näitab, et ainult vähesed organisatsioonid ühendavad sidusalt töökoha tavasid, mis optimeerivad oskuste kasutamist ja toetavad oskuste arendamist;

AA.	arvestades, et 2017. aastal olid 72 % Euroopa õpetajatest naised; arvestades, et 9 % ELis töötavatest õpetajatest olid alla 30-aastased ja 36 % olid 50-aastased või vanemad (30);

väljendab heameelt komisjoni teatise üle jätkusuutlikku konkurentsivõimet, sotsiaalset õiglust ja vastupanuvõimet toetava Euroopa oskuste tegevuskava kohta, millega seatakse ELi poliitilise tegevuskava keskmesse oskused ja tagatakse, et kogu liidus saab reaalsuseks Euroopa sotsiaalõiguste sambas kõige esimese põhimõttena sätestatud õigus kvaliteetsele ja kaasavale koolitusele ja elukestvale õppele kõigi jaoks, kõigis valdkondades ja sektorites;

väljendab heameelt teatises esitatud 12 juhtalgatuse ja 2025. aastaks seatud kvantitatiivsete eesmärkide üle; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama haavatavatele rühmadele, sealhulgas puuetega inimestele, madala kvalifikatsiooniga täiskasvanutele, vähemustele, sealhulgas romadele, ning rändetaustaga inimestele, laialdase juurdepääsu oskuste omandamisele ja täiendamisele; palub komisjonil uurida, kuidas seda õigust rakendada, ja kehtestada järelevalvemehhanism, millega ergutatakse liikmesriike koostama riiklikke tegevusprogramme ja esitama korrapäraselt riiklikke aruandeid selle kohta, kuidas sellest õigusest kinni peetakse;

rõhutab, kui oluline on töötajate juurdepääs koolitusele ja ümberõppele sellistes tööstusharudes ja sektorites, mis peavad rohe- ja digipööret arvestades läbima põhjalikke muutusi; rõhutab, et kvalifikatsioonid ja tõendatud pädevused pakuvad töötajatele lisaväärtust, mis parandab nende positsiooni tööturul ning mida saab tööturu muutumisel üle kanda; kutsub üles koostama oskusi käsitlevat riiklikku poliitikat, mis peab olema suunatud erialaste oskuste ja pädevuste tunnustamisele, tõendamisele ja kinnitamisele;

rõhutab, et oskused ja elukestev õpe on kestliku majanduskasvu, tootlikkuse, investeeringute ja innovatsiooni jaoks üliolulised ning seetõttu ettevõtete, eriti VKEde konkurentsivõime seisukohalt võtmetähtsusega tegurid; rõhutab, et tihe koostöö ja parimate tavade vahetamine kõigi asjaomaste osalejate vahel, kes on seotud oskuste arendamisega, sealhulgas sotsiaalpartnerite ja kõigi valitsustasanditega, on otsustava tähtsusega tagamaks, et igaühel oleks võimalik omandada oskusi, mida vajatakse tööturul ja ühiskonnas laiemalt; rõhutab seoses sellega vajadust koguda ajakohaseid andmeid, teavet ja prognoose tööturul vajaminevate oskuste ja nõudluse kohta, sealhulgas kohalikul tasandil; toetab oskuste pakti käivitamist, mille eesmärk on tõhustada ettevõtete võetavaid meetmeid Euroopa tööjõu oskuste täiendamiseks ja ümberõppeks; nõuab kohalikke oskuste pakte, et jõuda paremini inimesteni sektorites, mida COVID-19 kriis kõige rohkem mõjutab, ning aidata neil uuesti kvalifitseeruda, et jääda tööturul aktiivseks;

tuletab meelde, et kutsehariduse ja -õppe süsteemide ajakohastamine on väga oluline, et valmistada noori ja täiskasvanuid ette rohe- ja digipöördeks ning tagada, et parimas eas ja eakad töötajad säilitaksid ja arendaksid oskusi, mis kaitsevad tööalast konkurentsivõimet ja pikendavad tööelu; tuletab lisaks meelde, et selline ajakohastamine on väga oluline COVID-19 pandeemiast taastumiseks; väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle võtta vastu nõukogu soovitus jätkusuutlikku konkurentsivõimet, sotsiaalset õiglust ja vastupanuvõimet toetava kutsehariduse ja -õppe kohta; rõhutab, et kutsehariduse ja -õppe programmid peavad olema sihipärased, tulevikku suunatud, juurdepääsetavad, üleminekut võimaldavad ja ELi tasandil omavahel seotud ning õpilasekesksed, võimaldades igaühel valida paindlikult oma tee ja pakkudes õppijatele ning kutsehariduse ja -õppe õpetajatele oskusi, mis aitavad neid saada aktiivseteks ja demokraatlikeks kodanikeks ning tööturul jõudsalt edasi jõuda; tuletab meelde, et kutsehariduse ja -õppe programmide ajakohastamine peab käima käsikäes nende atraktiivsuse suurendamisega, et nende kasuks otsustaks rohkem noori; rõhutab, et duaalse haridussüsteemiga ning kutsehariduse ja -õppega seotud parimad tavad võivad aidata kaasa tööturu struktuurilistele muutustele ja parandada noorte tööhõivemäära;

usub, et õpipoisiõppel võib olla sellega seoses oluline roll, kuna see valmistab noori ette suure nõudlusega töökohtade jaoks ning võib seega aidata neil kestlikult tööturule integreeruda; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama ELi vahendeid kutsehariduse ja -õppe edendamiseks ning julgustama tööandjaid looma kutsekoolide õpilastele tasustatud praktika- ja õpipoisiõppe programme ning korraldama neile võistlusi ja valdkondlikke turniire; innustab ettevõtteid tagama oma tööjõu täiend- ja ümberõppe ning parandama õpipoisiõppe pakkumist kooskõlas praktika kvaliteediraamistiku ning kvaliteetse ja tõhusa õpipoisiõppe Euroopa raamistikuga; palub komisjonil läbi vaadata olemasolevad Euroopa vahendid, nagu praktika kvaliteediraamistik ning kvaliteetse ja tõhusa õpipoisiõppe Euroopa raamistik, ning lisada pakkumiste kvaliteedikriteeriumid, sealhulgas praktikantide õiglase tasustamise põhimõte, juurdepääs sotsiaalkaitsele, jätkusuutlik tööhõive ja sotsiaalsed õigused; rõhutab, et need kriteeriumid tagaksid praktikantide ja õpipoiste ülemineku stabiilsele ja kvaliteetsele tööhõivele ning aitaksid tagada sektoriüleselt sooliselt tasakaalustatud võimalused, mis pakuvad pikaajalist turvalisust, sotsiaalkaitset ning võrdseid ja inimväärseid töötingimusi ning ei too kaasa ebakindlaid töökohti;

tuletab meelde, et kutseoskused on üks Euroopa majanduse liikumapanevaid jõude, ning nõuab seost tavapärase hariduse ning kutsehariduse ja -õppe vahel, mille puhul oskuste arendamine selles valdkonnas kas keskse eesmärgina või nii õpilastele kui ka täiskasvanutele kättesaadavate võimaluste täiendava osana võib suurendada tööotsijatele kättesaadavaid võimalusi, edendada tööalast liikuvust ja parandada tööturu vastupanuvõimet kriisiolukordades;

soovitab komisjonil anda liikmesriikidele soovitusi, mis seovad kutsehariduse ja -õppe oskuste tegevuskavaga, pidades silmas riiklikke pädevusi ja subsidiaarsuse põhimõtet, keskendudes kutsehariduse ja -õppe varajase karjäärinõustamise parandamisele ja Euroopa noorte oskuste arendamise võimaluste maksimeerimisele; väljendab sellega seoses heameelt Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse (CEDEFOP) ja Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi (Eurofound) antud panuse üle;

rõhutab, et äärmiselt oluline on aktiivselt toetada õpetajaid ja koolitajaid ning võtta selleks vastu tulemuslik poliitikapakett, et tagada nende hea ettevalmistus ja oskused koolide ja haridusasutuste digi- ja rohepöördeks; on veendunud, et haridusvaldkonna ametiühingud tuleb kaasata selliste vajalike oskuste ja pädevuste määratlemisse, mida õpetajad ja koolitajad peavad seoses rohe- ja digipöördega esmase ja pideva kutsealase arengu raames omandama; on veendunud, et investeeringuid riiklikku haridusse tuleb märkimisväärselt suurendada ning sotsiaalne dialoog ametiühingutega peab olema põhisammas, millega tagatakse haridus- ja koolitussektori töötajatele piisavad palgad, pensionid ja õiglased töötingimused;

10.

rõhutab vajadust parandada sotsiaalpartnereid kaasates oskuste prognoosimise süsteemi, et paremini tuvastada uusi muutusi vajaminevates oskustes, õpetada vajaduse korral üldisi, sektoripõhiseid ja kutsepõhiseid oskusi ning vähendada oskuste kitsaskohti ja oskuste tasakaalustamatust; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni kavandatud meetmete üle oskuste prognoosimise parandamiseks; rõhutab, et tehisintellekti ja suurandmete analüüsi rakendamist oskuste prognoosimisel uute ametiprofiilide kindlaksmääramisel tuleb korrapäraselt ja süstemaatiliselt jälgida, et vältida kallutatust ning otsest ja kaudset diskrimineerimist, ning rõhutab, et tagada tuleks parandusmeetmed; rõhutab, et karjäärinõustamise parandamine varasest east alates ning õpilaste ja täiskasvanud õppijate võrdne juurdepääs teabele ja toetusele võib aidata neil valida sobivaid haridus- ja kutseõppevõimalusi, mille tulemuseks on nende huvidele, annetele ja pädevustele vastavad töövõimalused, mis vähendavad oskuste nõudlusele mittevastavust; rõhutab, kui oluline on koostöö tööturuasutuste ja sotsiaalteenistuste vahel, et tuvastada ja toetada inimesi, kes on hiljuti kaotanud töö või keda ähvardab oht töö kaotada; rõhutab elukestva nõustamise tähtsust Euroopa oskuste tegevuskavas ja vajadust parandada juurdepääsu kvaliteetsele nõustamisele;

11.

väljendab heameelt asjaolu üle, et liikmesriikidel soovitati tugevdada varajase hoiatamise süsteeme, et teha kindlaks noored, kellel on oht haridusest ja tööhõivest kõrvale jääda – nn NEET-noored (not in education, employment, or training); on veendunud, et sellised ennetavad meetmed nagu oskuste hindamine ning karjääri- ja kutsenõustamine, mis keskenduvad kooli pooleli jätnute aitamisele tööle või kooli enne töötuks jäämist, kui rakendada neid meetmeid asjakohaselt, ning kaasava ja mittediskrimineeriva tavahariduse pakkumine võivad pikemas perspektiivis mittetöötavate ja mitteõppivate noorte arvu vähendada;

12.

rõhutab sotsiaalpartnerite rolli suurendamise vajadust, mis tagaks, et oskuste poliitika julgustab sõlmima oskuste ja täiendusõppe määratlust ja reguleerimist puudutavaid kollektiivlepinguid, rääkides sotsiaalpartneritega läbi, missugused on pädevusalased vajadused ja kuidas uuendada haridus- ja koolitussüsteemide õppekavasid, ning koostades koos töötajate esindajatega töökohal toimuva väljaõppe kava, et see vastaks tööjõu vajadustele;

13.

palub komisjonil kooskõlas Euroopa sotsiaalõiguste samba eesmärkide ja rakendamisega lisada sotsiaalvaldkonna tulemustabelisse näitaja oskuste nappuse kohta, mis võib olla kasulik riikliku tasandi poliitikakujundajatele, et teha kindlaks, kus on vaja teha rohkem pingutusi, ning paremini koordineerida ELi tasandil, jälgida oskuste nappusega seotud muutusi ja edusamme ning stimuleerida liikmesriikide vahel ülespoole suunatud lähenemist;

14.

on arvamusel, et teises liikmesriigis omandatud õpiväljundite, diplomite, koolituste, kutsekvalifikatsioonide ja oskuste vastastikust tunnustamist tuleb parandada ning et see aitab ületada oskuste nappust ja oskuste mittevastavust nõudlusele; on veendunud, et ühtlasi võimaldab see täiskasvanutel omandada täieliku kvalifikatsiooni, edendada liikuvust, muuta ELi tööturg integreeritumaks ja vastupidavamaks ning tugevdada Euroopa konkurentsivõimet; rõhutab, kui oluline on tegeleda oskuste nappuse ja nõudlusele mittevastavusega, hõlbustades õppijate liikuvust ja kvalifikatsioonide piiriülest tunnustamist selliste vahendite parema kasutamise kaudu nagu Euroopa kvalifikatsiooniraamistik, Europass CV, Euroopa ainepunktide ülekande süsteem (ECVET), ELi oskuste ülevaade, ESCO või EURES; väljendab heameelt komisjoni teatise üle, mis käsitleb Euroopa haridusruumi loomist 2025. aastaks;

15.

rõhutab, et paljud inimesed omandavad väärtuslikke oskusi ja kogemusi väljaspool formaalset haridus- või koolitussüsteemi, nagu puudega inimesi või eakaid hooldavad mitteametlikud hooldajad; on veendunud, et selliseid mitteametlikke oskusi tuleks tunnustada, sest need võivad aidata parandada mitteametlike hooldajate väljavaateid tööturul;

16.

nõuab kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi täielikku rakendamist, kuna direktiivis sisalduv ühine koolitusraamistik võib suurendada nende kutsealade esindajate arvu, kes saavad automaatse tunnustamise süsteemist kasu, ning toetab selle seostamist Euroopa Komisjoni poolt väljatöötatava üleeuroopalise digitaaloskuste passiga;

17.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama jõupingutusi välistudengite paigalhoidmiseks pärast ELi ülikoolide lõpetamist; rõhutab, et kui anda lõpetajatele juurdepääs ELi-sisesele liikuvusele ja tööotsimisviisa, võib see suurendada ELi atraktiivsust tervikuna;

18.

nõuab praeguse sinise kaardi ettepaneku menetlemisel tekkinud ummikseisu ületamist, et anda Euroopa ettevõtetele pädevused, mida nad vajavad selleks, et jääda või saada konkurentsivõimeliseks;

19.

märgib, et COVID-19 pandeemiaga seoses on esile kerkinud nii põhiliste kui ka tipptasemel digioskuste ja vastupidavate haridussüsteemide tähtsus ning haridussüsteemide võime kombineerida statsionaarse õppe, kaug- ja e-õppe ning hübriidõppe meetodeid; märgib ühtlasi, et COVID-19 pandeemia on muutnud nõudlust oskuste järele tööturul, mis suurendab digioskuste lõhet ja süvendab juba olemasolevat haridusalast ebavõrdsust ja haridusalaseid puudujääke; rõhutab, et igal kodanikul peaksid olema vähemalt algtaseme digioskused ning et kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistidele tuleb pakkuda kõrgema taseme digioskuste koolitust ning varustada nad nii selliste oskuste kui ka uuendusliku ja ettevõtliku mõtteviisiga;

20.

peab kahetsusväärseks, et endiselt püsib sooline ebavõrdsus naiste juurdepääsul oskuste arendamisele ja tööturul osalemisele (31); rõhutab, et peamised probleemid, millega naised silmitsi seisavad, on takistused loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika (STEM) valdkonna hariduses ja koolituses, sotsiaal-kultuurilised ja majanduslikud piirangud, eelkõige maapiirkondade ja mitteametlikus majanduses, ning märkimisväärsed vajakajäämised naiste võrdsete võimaluste edendamisel, et nad valiksid elukutse, kus domineerivad sageli mehed; nõuab, et komisjon ergutaks juhendajate võrgustike moodustamist, võimaldades seeläbi suuremal hulgal naistel innustada oma eeskujuga naisi tegema alternatiivseid valikuid ja mitte valima klassikalisi sooliselt kinnistunud elukutseid (32); nõuab, et koolitusega hoitaks ära stereotüübid ja sooliste stereotüüpide tekitamine, sest see on seotud tööalase konkurentsivõimega ja loob nõiaringi, kinnistades nii tööjõu selget segregatsiooni; rõhutab, et 90 % töökohtade puhul on vaja põhilisi digioskusi ning ELis on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kursustel ja IKT sektori töötajate hulgas naisi vaid 17 % (33) ja STEM-valdkonna lõpetanute hulgas ainult 36 % (34), hoolimata asjaolust, et tüdrukute digikirjaoskus on parem kui poistel (35);

21.

rõhutab hariduse ja oskuste arendamise tähtsust soolise kallutatuse käsitlemisel ja soolise võrdõiguslikkuse toetamisel ning nõuab suuremaid jõupingutusi nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil, et kaotada sooline tasakaalustamatus ja tagada naistele juurdepääs kvaliteetsele elukestvale õppele ja koolitusele, sealhulgas pärast hooldusalastel põhjustel töölt puudumise perioode; rõhutab vajadust rakendada sootundlikke värbamis- ja valikumenetlusi era- ja avalikus sektoris ning eriti loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas, kus naised on alaesindatud; rõhutab sellega seoses, et sooline diskrimineerimine ei tee kahju mitte ainult konkreetsele üksikisikule, vaid ka ühiskonnale tervikuna; tuletab meelde vajadust võtta meetmeid, et kriisi mõju ei süvendaks soolist ebavõrdsust, leevendamaks ebaproportsionaalset ja pikaajalist mõju naiste õigustele, sissetulekutele ja sotsiaalkaitsele ning hoidmaks ära edasise ebavõrdsuse ja diskrimineerimise töömaailmas, pöörates erilist tähelepanu äärmiselt soopõhisele tööturule, digi- ja rohepöördele ning tasustamata majapidamis- ja hooldustöö ebavõrdsele jaotusele;

22.

rõhutab, et võrdsed võimalused kõigile on keskse tähtsusega, ja kutsub komisjoni ja liikmesriike üles seadma prioriteediks digioskuste lõhe kaotamise, tagades haavatavatele piirkondadele ning puudustkannatavatele ja sotsiaalse tõrjutuse ohus olevatele inimestele, sealhulgas puuetega inimestele või etnilistesse vähemustesse kuuluvatele inimestele, juurdepääsu digiõppele ja -koolitusele, minimaalse nõutava riistvara ja laialdase juurdepääsu internetile, digitaalsele toele ja muudele tehnoloogilistele õppevahenditele; rõhutab, et neid kategooriaid tuleb toetada, et suurendada nende arenguks vajalikke digioskusi ja vältida ebavõrdsuse süvenemist, tagades, et kedagi ei jäeta kõrvale;

23.

võtab suure huviga teadmiseks võimalused ja väljakutsed, mida pakub digilahenduste, nt kaugtöö levik, mis muudab ülioluliseks digioskuste arendamise; tuletab meelde, kui suur tähtsus on ELi õigusraamistikul, mille eesmärk on reguleerida kogu liidus kaugtöö tingimusi ja õigust mitte olla kättesaadav ning tagada inimväärsed töö- ja tööhõivetingimused uute oskuste omandamise vajadusest lähtuvas digitaalmajanduses;

24.

rõhutab arvukaid võimalusi, mida digitaalne töö pakub töötajate, sealhulgas pensionieale lähenevate töötajate töötingimuste parandamiseks ning puuetega inimeste kaasatuse suurendamiseks; peab kahetsusväärseks, et puuetega inimesed on tööturul jätkuvalt ebasoodsas olukorras ning et liiga sageli võib juurdepääsu puudumine haridusele ja koolitusele olla põhjuseks nende tööturult kõrvalejäämisele; nõuab, et komisjon pööraks liikmesriikidele mõeldud soovitustes erilist tähelepanu viisidele, kuidas parandada puuetega inimeste juurdepääsu digioskustele või sellealasele ümberõppele, kooskõlastades seda esilekerkiva ülemaailmse digitaalmajanduse uute vajadustega;

25.

märgib, et kaugtöö osakaalu suurenemise kontekstis peavad komisjon ja liikmesriigid seadma oma strateegiates kesksele kohale seda uut tööviisi edendavad oskused; rõhutab, et distantsõpe ja -koolid tekitavad probleeme nii haridustöötajatele kui ka hariduse saajatele ning et distantsõppe pakkumiseks ning koolitajate ja haridustöötajate koolitamiseks vajalikud oskused on hetkel Euroopa prioriteedid lühiajalises perspektiivis;

26.

kutsub komisjoni üles toetama koolituse pakkumist töötajatele, kes saavad lühiajalist või osalist töötushüvitist, sealhulgas TERA kaudu; kutsub liikmesriike üles pakkuma asjaomastele töötajatele sobivaid koolitusmeetmeid;

27.

kutsub tööandjaid üles rakendama töötavasid, millega kasutatakse ära töötajate oskused ja toetatakse oskuste arendamist, keskendudes järgmise põlvkonna juhtide koolitamisele küsimustes, mis on seotud oskuste kasutamist ja arendamist võimendavate organisatsiooniliste tavade kasutuselevõtuga, samuti riikide valitsuste ja sotsiaalpartnerite toetamisele võrgustike ja tugistruktuuride arendamisel, et nõustada organisatsioone küsimuses, milline töötavade kombinatsioon on nende olukorras kõige sobivam;

28.

nõuab, et hõlbustataks mitteformaalse ja informaalse õppe valdkonnas omandatud oskuste, sealhulgas digitaalsete töövormide, näiteks platvormitöö raames omandatud oskuste tunnustamist, valideerimist ja ülekantavust;

29.

nõuab koheseid ja jõulisi Euroopa, riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi meetmeid, hindamismehhanisme ja vahendeid, et seada digioskused haridus- ja koolituspoliitika keskmesse, säilitades samas õpilaste hulgas kõrge lugemisoskuse ja matemaatiliste oskuste taseme, tehes digioskused, IT-vahendid ja internetiühenduse kõigile kättesaadavaks, parandades õpetajate ja koolitajate digioskusi ning varustades koolid, koolitusasutused, kutsehariduse ja -õppe pakkujad, täiskasvanuhariduse valdkonnas tegutsevad organisatsioonid ning ülikoolid avalike ja sõltumatute veebipõhiste õppeplatvormide ja muu tehnoloogiaga ning digitaalse taristuga, mis on vajalik interneti-, kaug- ja põimõppe võimaldamiseks; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on tõeline elukestva õppe lähenemisviis; toetab komisjoni kavandatud meetmeid, mis on esitatud oskuste tegevuskavas ja digiõppe kavas 2021–2027, ning nõuab, et komisjon ja liikmesriigid teeksid selles valdkonnas suuremat koostööd; rõhutab, kui oluline on pakkuda stiimuleid sellise digitaalse õppesisu ja selliste põhiõppekavade väljatöötamiseks, mis arvestavad tööturu vajadustega, keskendudes digioskustele ja rohelistele kutseoskustele, sealhulgas internetipõhiste koolitusplatvormide kaudu;

30.

taunib asjaolu, et Euroopas leidub ikka veel lapsi, kellel puudub juurdepääs haridusele, ning õpilasi ja üliõpilasi, kellel kas puudub üldse juurdepääs digiõppele või ei ole see piisav, kuna digiseadmed, tarkvara või internetiühendus kas puuduvad üldse või ei ole piisavad; kordab, et vaja on parandada ühenduvust kõikidel tasanditel, eelkõige maapiirkondades ja äärealadel, kus see sageli puudub, ning suurendada juurdepääsu digiseadmetele; juhib tähelepanu tipptasemel innovatsioonile, mis puudutab hariduses kasutatavate arvutite, tahvelarvutite ja tarkvara valdkonda Euroopas;

31.

rõhutab, et COVID-19 tagajärjed pakuvad ainulaadset võimalust kiirendada elukestvas õppes digitaalset ja tehnoloogilist revolutsiooni, mis võib kõrvaldada füüsilised tõkked, kus see on võimalik, ning märkimisväärselt suurendada elukestva õppe ulatust ja mõju; ergutab liikmesriike ja haridusteenuse osutajaid suurendama asukohast sõltumatu õppe võimalusi, võimaldades äärealadel ja maapiirkondades või välismaal elavatel üliõpilastel osaleda ükskõik kus ELis pakutavatel kursustel ilma asukohapiiranguteta;

32.

rõhutab, et Euroopa ja riikliku tasandi meetmed, sealhulgas haridusprogrammid ja sihtotstarbelised investeeringud, tuleks välja töötada ja neid rakendada lõppeesmärgiga valmistada inimesed ette tulevasteks digioskusi eeldavateks töökohtadeks, et kasutada täielikult ära ELi tööturul toimuva digipöörde potentsiaal ja võimaldada ettevõtetel kasutada täiel määral uusi töömeetodeid, nagu kaugtöö;

33.

juhib tähelepanu vajadusele täiendavalt selgitada Euroopa ülikoolide algatust ja selle eesmärki kehtestada ELis kõrghariduse standardid; kordab, et ülikoolide edukas koostöö on alati tuginenud alt üles lähenemisviisile, teaduslikule sõltumatusele ja tipptasemele ning et Bologna protsess on oluline vahend ülikoolide koostööks ELis ja laiemalt;

34.

märgib, et rohepööre on oluline tööjõunõudluse tõukejõud kõigis sektorites ja võib luua miljoneid töökohti; tuletab meelde, et edukas üleminek rohelisele majandusele peab käima käsikäes oskuste omandamise, ümberõppe ja oskuste täiendamise meetmetega, et arendada rohelise majanduse jaoks vajalikke oskusi, teadmisi ja pädevusi; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni meetmete üle, millega toetatakse rohepöördeks vajalike oskuste omandamist; nõuab kiiret tegutsemist, et vältida selles valdkonnas oskustega seotud kitsaskohti ja võimaldada ELil jääda rohelises majanduses ülemaailmseks liidriks; innustab liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi integreerima kestliku arengu ning keskkonnaalased pädevused ja oskused koolitus- ja haridussüsteemidesse;

35.

rõhutab, et õpilaste ja õpetajate liikuvus on üks peamisi ideede ja parimate tavade vahetamise meetodeid ning vahend, millega kogu liidus parandada oskustealase koolituse kvaliteeti; rõhutab, et selline liikuvus peab olema kättesaadav ja kaasav; märgib, et kuigi füüsiline liikuvus tuleks alati esikohale seada, muutub virtuaalõpe selle täiendusena üha olulisemaks ja võib äärmuslikus olukorras isegi füüsilist liikuvust asendada, nagu näitavad COVID-19 meetmed;

36.

märgib, et loomingulised ja kunstialased oskused on majanduse jaoks väga olulised, ning nõuab, et oskuste tegevuskavas võetaks kasutusele horisontaalsem lähenemisviis, et lisada need kõikidesse õppekavadesse;

37.

rõhutab, et oskuste tegevuskava rakendamine nõuab asjakohast rahastamist nii Euroopa, riiklikul kui ka kohalikul tasandil; eeldab, et mitmeaastases finantsraamistikus 2021–2027 ja taasterahastus „NextGenerationEU“ nähakse oskuste arendamiseks ette märkimisväärselt suuremad vahendid; tuletab meelde, et oskuste täiendamise ja ümberõppe korraldamisel lasub põhivastutus liikmesriikidel ja ettevõtetel, ning kutsub seetõttu liikmesriike üles investeerima rohkem oskuste arendamise ja hariduse eelarvetesse, kuna olulised inimkapitaliinvesteeringud on kestliku konkurentsivõime, sotsiaalse õigluse ja vastupanuvõime tagamise võti;

38.

rõhutab selliste programmide ja vahendite nagu „Erasmus+“, „Euroopa horisont“, Euroopa solidaarsuskorpus, „Loov Euroopa“, „Digitaalne Euroopa“ ning noortegarantii ja lastegarantii tähtsust noorte ja täiskasvanute toetamisel, et nad omandaksid digitaalses ja rohelises majanduses ning töömaailmas vajalikke uusi pädevusi ja kvaliteetseid oskusi, ning õpirände võimaluste pakkumisel; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid uuriksid pidevalt nende programmide potentsiaali selleks, et edendada oskuste arendamise pidevat seostamist tööturu vajadustega;

39.

rõhutab programmi „Erasmus+“ pakutavaid potentsiaalseid võimalusi, eriti täiskasvanuhariduse valdkonnas, ning vajadust suurendada programmi 2021.–2027. aasta eelarvet;

40.

kutsub liikmesriike üles seadma oma taaste- ja vastupidavuskavades esikohale ümberõppe ja oskuste täiendamise; kutsub liikmesriike üles tagama õiglase ülemineku fondi ja ESF+ piisava rahastamise ning et need toetaksid integreeritud kavasid kohalikul tasandil, et abistada eelkõige kõige haavatavamaid rühmi – sealhulgas inimesi, keda ohustab töötuks jäämine – oskuste täiendamisel ja ümberõppes, eesmärgiga tagada, et kõik haavatavates sektorites töötavad inimesed saaksid ümber kvalifitseeruda ja omandada uusi oskusi, et tööturul aktiivseks jääda ning saada kasu rohe- ja digipöörde eelistest; juhib tähelepanu isiklike õppekontode potentsiaalile oskuste tegevuskava rakendamise keskse rahastamismehhanismina kui sammule üldise elukestva õppe õiguse suunas;

41.

rõhutab, et motiveeritud ja arukate karjäärivalikute toetamiseks ning õpilaste haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkumise vältimiseks on oluline kutse- ja karjäärinõustamine, ning et eduka haridustee tagamisel ja oskuste arendamisel on ühtlasi oluline õpingute ja koolituse ajal toetuse pakkumine; ergutab komisjoni ja liikmesriike tagama noortele sellise nõustamise kättesaadavuse, mis hõlmab ettevõtlusoskuste arendamist;

42.

rõhutab formaalsesse ja informaalsesse koolitusse ning elukestvasse õppesse investeerimise tähtsust, et tagada õiglased koolitusvõimalused ja tööjõu üleminek ning töötajate tööajal koolitamise ja õppimise edendamine;

43.

märgib, et ELi hariduse rahastamise peamine allikas on Euroopa Sotsiaalfond+, ning rõhutab, kui oluline on tagada, et selle vahendid jääksid sel eesmärgil kättesaadavaks, eriti kriisiaegadel;

44.

nõuab tasustatud õppepuhkuse poliitika kehtestamist kooskõlas ILO tasustatud õppepuhkuse konventsiooniga, et võimaldada töötajatel osaleda koolitusprogrammides tööajal ja ilma isiklike kuludeta, et edendada elukestvat õpet;

45.

rõhutab, et haridus-, teavitustegevus-, nõustamis- ja motivatsioonistrateegia ning elukestva õppe süsteemid peavad olema kvaliteetsed ja kaasavad, paindlikud ja kõigile kättesaadavad, et edendada tööturu konkurentsivõimet, sotsiaalset kaasatust ja võrdseid võimalusi; kutsub komisjoni ja eelkõige liikmesriike üles tagama võrdse juurdepääsu kvaliteetsele haridusele ning hõlbustama juurdepääsu kvaliteetsetele oskuste arendamise programmidele täiskasvanud õppijate, sealhulgas madala kvalifikatsiooniga ja väheste oskustega täiskasvanute jaoks ning ebasoodsas olukorras olevate elanikkonnarühmade ja haavatavate kodanike jaoks, nagu puuetega inimesed, eakad, kodutud, NEET-noored ja rändetaustaga inimesed; rõhutab vajadust suurendada teadlikkust sellest, kui oluline on oskuste arendamine kogu elu jooksul individuaalse, majandusliku ja sotsiaalse kasu saamiseks; julgustab kaasama hariduse sidusrühmi, sealhulgas sotsiaalteenistusi, kodanikuühiskonda ja mitteformaalse hariduse pakkujaid, et teha kindlaks need, kes on tööturust kõige kaugemal, ja nendeni jõuda; rõhutab vajadust uuenduslike kohalike lahenduste järele, et mõelda uuesti läbi, kuidas lahendada oskuste nappuse ja nõudlusele mittevastavuse probleem;

46.

rõhutab, et hariduses osalejate potentsiaali saab praktilise tegevuse abil suurendada, ning toonitab sellega seoses, kui oluline on suurendada tööandjate mõju kutseharidussüsteemi mudelile; rõhutab, et tööandjad peaksid etendama olulist rolli, pakkudes õpetajatele ja koolitajatele võimalusi õppepraktikaks ettevõtetes ning aidates seega kaasa õpetajate ja koolitajate ametialase pädevuse suurendamisele; nõuab tihedamat koostööd ettevõtjate ja hariduse vahel kõikidel tasanditel, pakkudes kutsehariduses ja -õppes osalejatele ning üliõpilastele õppepraktika ja õpipoisiõppe programme ettevõtetes;

47.

rõhutab, kui oluline on jõuda inimesteni maa- ja äärepoolseimates piirkondades ning muuta oskuste täiendamise ja ümberõppe võimalused kättesaadavamaks ning nende piirkondade põllumajanduses, kalanduses, metsanduses ja muudel töökohtadel töötavate inimeste jaoks paremini kohandatuks ning anda neile rohe-, digi- ja kõik vajalikud oskused, et nad suudaksid kasutada paremini rohelise ja sinise majanduse pakutavaid praegusi ja tulevasi võimalusi ning saaksid anda olulise panuse keskkonna säilitamisse;

48.

tuletab meelde, et koolivälised programmid ning mitteformaalne ja informaalne õpe, sealhulgas vabatahtlik tegevus, on olulised kohandatud õppimisvõimaluste ning uute oskuste ja teadmiste pakkumiseks suurele osale neist inimestest, kellele formaalne haridus jääb kättesaamatuks;

49.

rõhutab vajadust suurendada õpetaja elukutse atraktiivsust ja käsitleda õpetajate kõrget sotsiaalset staatust kui ELi riikide strateegilist tegevussuunda; rõhutab, et komisjon ja liikmesriigid peaksid pidama prioriteetseks parimate kandidaatide meelitamist õpetajaametisse koos vanemate õpetajate kvalifikatsiooni parandamise ja oskuste täiendamisega;

50.

rõhutab, et põhipädevus oskuste täiendamise ja ümberõppe korraldamisel kuulub liikmesriikidele; usub, et ökoloogilise ja digitaalse kaksikülemineku saavutamise seisukohast pakub reaalset võimalust ja kasu see, kui töötada välja üleeuroopaline kõrgtehnoloogiliste oskuste ühtne kontaktpunkt, mis koordineerib parimaid tavasid ja tööstuse juhitavat kõrgtehnoloogilist oskuste täiendamist ja ümberõpet ning mis kasutab kogu ELis vajaminevate oskuste kindlaksmääramiseks andmepõhiseid lähenemisviise;

51.

rõhutab, kui olulised on lisaks digi- ja tehnilistele oskustele ka valdkonnaülesed, inimeste- ja kultuuridevahelised oskused, et tagada inimestele laialdane haridus, tegeleda praeguste ja tulevaste ülemaailmsete probleemidega ning toetada digi- ja rohepööret, muutes need kaasavamaks ja õiglasemaks;

52.

võtab teadmiseks komisjoni kavandatud meetmed eluks vajalike oskuste edendamiseks, eelkõige täiskasvanuhariduse Euroopa tegevuskava ajakohastamise; ergutab komisjoni seda rõhuasetust süvendama, integreerides eluks vajalikud oskused kõikidesse haridus- ja koolitussektoritesse; rõhutab, et eluks vajalikud oskused tähendavad ka oskusi väljaspool tööturu vajadusi; rõhutab, et kõigil kodanikel peaks olema juurdepääs isikliku arengu jaoks vajalikele oskustele, et omada tänapäeva kiiresti muutuvas ühiskonnas rohkem mõjuvõimu; tuletab meelde, et see on eriti oluline selleks, et toetada kodanike vastupidavust kriisiaegadel, kui tähelepanu tuleb pöörata heaolule; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu selliste pehmete oskuste arendamisele nagu analüütilised oskused, emotsionaalne intelligentsus, juhtimis-, ettevõtlus- ja finantsoskused, mõjuvõimu suurendamine, meeskonnatöö, kommunikatsioon, koostöö, vastutus, kohanemisvõime, loovus, innovatsioon, kriitiline mõtlemine ja keelteoskus, mis muutuvad veelgi tähtsamaks kodanikuaktiivsuse seisukohalt ja COVID-19 järgses töömaailmas;

53.

juhib tähelepanu sellele, et vananevas ühiskonnas on ülioluline tagada õppimine kogu elu jooksul ning tegeleda elukestva õppega noorpõlvest kuni vanema eani; tuletab meelde, et võitlus eakate inimeste töötuse vastu on ELis endiselt tähtsal kohal; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama suuremat tähelepanu eakamatele töötajatele ning tagama, et nad saaksid osaleda individualiseeritud oskuste täiendamise ja ümberõppe programmides, mis võimaldaks neil kohaneda muutuvate vajadustega oskuste järele ja jääda seega tööturul kauem aktiivseks ning säilitada hea elukvaliteedi ja piisava sõltumatuse; rõhutab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata digioskuste parandamisele ja tehnoloogiatele, mis võivad pakkuda uusi meetodeid ja võimalusi ka täiskasvanute ja eakate hariduse jaoks, ning internetile juurdepääsu tagamisele ja digitaristu parandamisele, eelkõige maapiirkondades ja äärealadel; märgib sellega seoses kogukonnakeskuste, raamatukogude ja kohandatud kaugõppelahenduste rolli, et muuta elukestev õpe eakatele kättesaadavamaks; rõhutab, et vanemad põlvkonnad kujutavad endast ka väärtuslikku ressurssi tänu oma kogemustele, mida neid tuleks julgustada jagama, et suurendada töötajate noorema põlvkonna oskusi;

54.

rõhutab vajadust suurendada alla 3-aastaste laste arvu alushariduses ja lapsehoius ning panna suuremat rõhku arengule alates lapse esimestest eluaastatest, uurimisoskustele ja loomingulisele lähenemisviisile maailma tundmaõppimisel; juhib tähelepanu sellele, et koolieelse hariduse varajane alustamine mõjutab märkimisväärselt paremate tulemuste saavutamist hariduse hilisemates etappides ning et alushariduses ja lapsehoius osalemise tasakaalustamatus võib põhjustada erinevusi lastele kättesaadavates võimalustes ja haridusalases tegevuses alates varaseimatest arenguetappidest;

55.

rõhutab vajadust komisjoni väljakuulutatud meetmete kiire rakendamise järele, et rahuldada tööturu vajadused oskuste järele ja aidata kaasa kiirele taastumisele COVID-19 kriisist; palub komisjonil esitada kavandatud meetmete selge ajakava;

56.

rõhutab vajadust lahenduste järele, mille eesmärk on võimaldada ettevõtetel ja eratööandjatel julgustada ja toetada töökohal toimuvat koolitust ja koolituspuhkust, sealhulgas kaaludes koolitusvautšereid või töökohal omandatud oskuste automaatset tunnustamist; tuletab meelde selliste algatuste strateegilist tähtsust nagu EuroSkills ja WorldSkills, mis on headeks näideteks äriühingute, valitsuse ning piirkondlike ja haridusasutuste vahelistest partnerlustest; nõuab, et toetataks EuroSkillsi algatuse edasiarendamist, rahastades ühisprojekte, vahetades kogemusi, suurendades nende institutsioonide potentsiaali, kes pakuvad EuroSkillsi vajadustele vastavat koolitust, luues EuroSkillsi meistriklasse, andekatele noortele mõeldud tööstuslinnakuid ning koolitajate ja tööstusekspertide koolitussüsteemi;

57.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/human-capital

(2) ELT C 389, 18.11.2019, lk 1.

(3) https://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-6889-2017-INIT/et/pdf

(4) ELT C 484, 24.12.2016, lk 1.

(5) ELT C 429, 14.12.2017, lk 3.

(6) ELT L 112, 2.5.2018, lk 42.

(7) ELT C 237, 6.7.2018, lk 8.

(8) Kuues Euroopa töötingimuste uuring, Eurofound. https://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ef1634en.pdf

(9) „Impact of computerisation on job profiles (changing tasks within occupations – hence requiring different types of skills)“ (Arvutistamise mõju ametiprofiilidele (ametiülesannete muutmine, mis nõuab eri liiki oskusi)). https://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/wpef19007.pdf

(10) https://www.cedefop.europa.eu/files/3077_en.pdf

(11) https://skillspanorama.cedefop.europa.eu/en

(12) https://www.cedefop.europa.eu/en/publications-and-resources/data-visualisations/european-skills-index

(13) EPRS_STU(2020)641528_EN.pdf (europa.eu)

(14) https://www.oecdskillsforjobsdatabase.org/

(15) https://www.oecd-ilibrary.org/docserver/cf5d9c21-en.pdf?expires=1600261868&id=id&accname=ocid194994&checksum=3B44E0891A2F10A546C7CBF7A9521676

(16) https://read.oecd-ilibrary.org/view/?ref=135_135193-hgf8w9g731&title=Skill-measures-to-mobilise-the-

(17) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0282.

(18) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0267.

(19) ELT C 28, 27.1.2020, lk 8.

(20) ELT C 337, 20.9.2018, lk 135.

(21) ELT C 11, 12.1.2018, lk 44.

(22) ELT C 316, 22.9.2017, lk 233.

(23) https://ec.europa.eu/social /main.jsp?langId=en&catId=89&newsId=9150&furtherNews=yes

(24) https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/human-capital

(25) „The future of jobs“ (Töökohtade tulevik), Maailma Majandusfoorum, september 2018.

(26) Digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeks (DESI) 2020, Euroopa Komisjon.

(27) „How your birthplace affects your workplace“ (Kuidas sünnikoht mõjutab töökohta), Eurofound (2019). https://www.eurofound.europa.eu /sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ef19004en.pdf

(28) „Key Data on Early Childhood Education and Care Education and Training in Europe“ (Põhiandmed alushariduse ning lapsehoius antava hariduse ja koolituse kohta Euroopas), Eurydice’i 2019. aasta aruanne, lk 26.

(29) https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Early_leavers_from_education_and_training#Overview

(30) https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/EDN-20191004-1#:~:text=Among%20teachers%20working%20in%20the,were%20aged%2050%20or%20older.&text=In%20all%20EU%20Member%20States,in%202017%20were%20predominantly%20female.

(31) ILO poliitikaülevaade, august 2020, https://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---ed_emp/---ifp_skills/documents/publication/wcms_244380.pdf.

(32) „ICT for Work: Digital Skills in the Workplace“ (IKT töö jaoks: digioskused töökohal), Euroopa Komisjon 2017.

(33) https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/EDN-20180425-1

(34) https://op.europa.eu/en/publication-detail/-/publication/9540ffa1-4478-11e9-a8ed-01aa75ed71a1/language-en

(35) 2018. aastal läbiviidud rahvusvahelise digikirjaoskuse ja infopädevuse uuring (International Computer and Information Literacy Study – ICILS).

17.11.2021

Euroopa Liidu Teataja

C 465/126

P9_TA(2021)0053

Humanitaar- ja poliitiline olukord Jeemenis

Euroopa Parlamendi 11. veebruari 2021. aasta resolutsioon humanitaar- ja poliitilise olukorra kohta Jeemenis (2021/2539(RSP))

(2021/C 465/12)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Jeemeni kohta, eelkõige 4. oktoobri 2018. aasta (1), 30. novembri 2017. aasta (2), 25. veebruari 2016. aasta (3) ja 9. juuli 2015. aasta (4) resolutsiooni olukorra kohta Jeemenis, ning oma 28. aprilli 2016. aasta resolutsiooni haiglate ja koolide ründamise kui rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise kohta (5),

—	võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 8. veebruari 2021. aasta avaldust Ansar Allahi viimaste rünnakute kohta,

—	võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 12. jaanuari 2021. aasta avaldust selle kohta, et Ameerika Ühendriigid liigitasid rühmituse Ansar Allah terroriorganisatsiooniks,

—

võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 30. detsembri 2020. aasta avaldust Adenis toimunud rünnaku kohta, 19. detsembri 2020. aasta avaldust uue valitsuse moodustamise kohta, 17. oktoobri 2020. aasta avaldust kinnipeetavate vabastamise kohta, 28. septembri 2020. aasta avaldust vangide vahetuse kohta ja 31. juuli 2020. aasta avaldust bahá’í kogukonna liikmete vabastamise kohta,

—	võttes arvesse Saksamaa, Kuveidi, Rootsi, Ühendkuningriigi, Ameerika Ühendriikide, Hiina, Prantsusmaa, Venemaa ja Euroopa Liidu 17. septembri 2020. aasta ühiskommünikeed Jeemeni konflikti kohta,

—	võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 9. aprilli 2020. aasta avaldust Jeemenis relvarahu väljakuulutamise kohta,

—

võttes arvesse ELi kriisiohjevoliniku Janez Lenarčiči ja Rootsi endise rahvusvahelise arengukoostöö ministri Peter Erikssoni 14. veebruari 2020. aasta ja 24. septembri 2020. aasta ühisavaldust „UNGA: EU and Sweden join forces to avoid famine in Yemen“ (ÜRO Peaassamblee: EL ja Rootsi ühendavad Jeemenis näljahäda ärahoidmiseks jõud),

—	võttes arvesse nõukogu ja Euroopa Ülemkogu asjakohaseid järeldusi Jeemeni kohta, eriti nõukogu 25. juuni 2018. aasta järeldusi,

—	võttes arvesse ÜRO Jeemeni-ekspertide rühma 22. jaanuari 2021. aasta lõpparuannet,

—

võttes arvesse ÜRO Jeemeni-ekspertide asjakohaseid avaldusi, eelkõige 3. detsembri 2020. aasta avaldust, milles ÜRO väljapaistvate rahvusvaheliste ja piirkondlike ekspertide rühm andis ÜRO Julgeolekunõukogule olukorrast ülevaate, nõudes karistamatusele lõpu tegemist, sanktsioonide laiendamist ja seda, et ÜRO Julgeolekunõukogu pöörduks Jeemenis valitseva olukorraga seoses Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse, 12. novembri 2020. aasta avaldust selle kohta, et ÜRO eksperdid on arvamusel, et tehnilisel meeskonnal tuleb lasta Jeemenit ähvardava naftareostuse katastroofi ära hoida, 15. oktoobri 2020. aasta avaldust, mis on mõeldud Araabia Ühendemiraatidele ja mille kohaselt on ÜRO ekspertide sõnul endiste Guantánamo kinnipeetavate sunniviisiline Jeemenisse tagasisaatmine ebaseaduslik ja eluohtlik, ning 23. aprilli 2020. aasta avaldust selle kohta, et ÜRO eksperdid nõuavad bahaistide kohest ja tingimusteta vabastamist Jeemenis,

—	võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 2. septembri 2020. aasta aruannet selle kohta, kuidas on rakendatud tehnilist abi, mida on antud riiklikule uurimiskomisjonile, et uurida kõikide Jeemeni konflikti osaliste toime pandud väidetavaid rikkumisi ja kuritarvitusi (A/HRC/45/57),

—	võttes arvesse relvakonfliktidest mõjutatud laste küsimustega tegeleva ÜRO peasekretäri eriesindaja 23. detsembri 2020. aasta aruannet relvakonfliktidest mõjutatud laste kohta,

—	võttes arvesse ÜRO väljapaistvate rahvusvaheliste ja piirkondlike Jeemeni-ekspertide rühma kolmandat, st 28. septembri 2020. aasta aruannet inimõiguste olukorra kohta Jeemenis, sealhulgas alates 2014. aastast toime pandud rikkumiste ja kuritarvitamiste kohta,

—	võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 29. septembri 2020. aasta interaktiivset dialoogi ÜRO väljapaistvate rahvusvaheliste ja piirkondlike Jeemeni-ekspertide rühmaga,

—

võttes arvesse asjakohaseid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone, eriti 14. juuli 2020. aasta resolutsiooni 2534, millega pikendati Al-Hudaydah’ kokkuleppe ÜRO toetusmissiooni (UNMHA) volitusi 15. juulini 2021, ning 25. veebruari 2020. aasta resolutsiooni 2511 Jeemeni sanktsioonirežiimi ühe aasta võrra pikendamise kohta,

—	võttes arvesse ÜRO peasekretäri 14. detsembri 2020. aasta avaldust Stockholmi kokkuleppe teise aastapäeva kohta,

—	võttes arvesse ELi suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks (6),

—	võttes arvesse 13. detsembri 2018. aasta Stockholmi kokkulepet,

—	võttes arvesse 5. novembri 2019. aasta Ar-Riyādi kokkulepet,

—	võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsioone ja nende lisaprotokolle,

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti,

—	võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

—	võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

arvestades, et kümme aastat tagasi – 2011. aasta veebruaris – algasid massirahutused, mida hiljem hakati nimetama Jeemeni revolutsiooniks ning mille tulemusel kukutati 33 aastat diktaatorina võimul olnud president Ali Abdullah Saleh; arvestades, et ülestõus väljendas Jeemeni rahva suurt soovi tagada demokraatia, vabadus, sotsiaalne õiglus ja inimväärikus;

arvestades, et alates relvakonflikti puhkemisest 2015. aasta märtsis on hukkunud vähemalt 133 000 inimest ja peale selle on Jeemenis 3,6 miljonit riigisisest põgenikku; arvestades, et 2018. aasta detsembris allkirjastati Stockholmi kokkulepe, mille eesmärk oli luua turvalised humanitaarkoridorid ja vangide vahetamise võimalused ning luua Punase mere piirkonnas relvarahu; arvestades, et sellest ajast saadik on aga mõlemad pooled relvarahu rikkunud ning tapetud on enam kui 5 000 tsiviilisikut; arvestades, et enamik tsiviilisikuid on hukkunud Saudi Araabia juhitava koalitsiooni õhurünnakutes;

arvestades, et valdava osa analüütikute hinnangul on Jeemen takerdunud teravnevatesse hõimudevahelistesse ja poliitilistesse vastuoludesse ja kolmandate osaliste kaudu peetavasse ägedasse sõjategevusse Iraani toetatavate al-Houthi mässuliste ja Saudi Araabia vahel, sest ta ei ole suutnud rakendada kaasavat poliitikat, ning see on paisanud kogu piirkonna otse keerukasse konflikti; arvestades, et Saudi Araabia peab al-Houthi mässulisi Jeemenis Iraani otseseks käepikenduseks, aga Iraan on mõistnud hukka Saudi Araabia juhitud pealetungi ja nõudnud Saudi Araabia õhurünnakute kohest peatamist;

arvestades, et 2020. aastal sõjategevus ägenes, eelkõige sellistes kohtades nagu Al-Jawf, Ma’rīb, Nihm, Ta‘izz, Al-Hudaydah, Al-Baydā’ ja Abyān ning nende ümbruskonnas, ning seda on otseselt toetanud ja soodustanud ka kolmandad riigid (see hõlmab Saudi Araabia juhitava koalitsiooni toetust Jeemeni valitsusele ja Araabia Ühendemiraatide toetust Lõuna-Jeemeni üleminekunõukogule), samas kui Iraani toetatav al-Houthi liikumine kontrollib endiselt suuremat osa Põhja- ja Kesk-Jeemenist, kus elab umbes 70 % Jeemeni elanikkonnast; arvestades, et inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse ränk rikkumine on endiselt laialt levinud, kuid rikkumiste toimepanijaid vastutusele ei võeta;

arvestades, et EL on mures, sest on teateid uute rünnakute kohta, mille al-Houthi liikumine on Ma’rībi ja Al-Jawfi kubernerkonnas toime pannud, ning korduvate katsete kohta korraldada Saudi Araabia territooriumil piiriüleseid rünnakuid; arvestades, et see, et sõjaline tegevus on uuesti puhkenud ja uued rünnakud toimunud just nüüd, õõnestab tõsiselt ÜRO erisaadiku Martin Griffithsi pidevaid jõupingutusi ning üldisi jõupingutusi Jeemeni sõda lõpetada;

arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu uuendas 2020. aasta septembris väljapaistvate ekspertide rühma volitusi; arvestades, et ÜRO väljapaistvate ekspertide rühma värskeima, s.o 2020. aasta septembri aruande kohaselt rikuvad kõik konfliktiosalised endiselt rahvusvahelist inimõigustealast õigust ja rahvusvahelist humanitaarõigust, sealhulgas panevad toime rünnakuid, mida võib pidada sõjakuritegudeks;

arvestades, et tõestatud inimõiguste rikkumiste hulka kuuluvad meelevaldne elu võtmine, kadunuks jääma sundimine, meelevaldne kinnipidamine, sooline vägivald, sealhulgas seksuaalne vägivald, piinamine ja muu julm, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine, laste värbamine ja kasutamine vaenutegevuseks, õiglase kohtumenetluse õigusest ilmajätmine, samuti põhivabaduste ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rikkumine; arvestades, et maamiinide laialdane kasutamine al-Houthi liikumise poolt kujutab endast tsiviilelanikele pidevat ohtu ja põhjustab sundrännet; arvestades, et al-Houthi liikumine, valitsusmeelsed jõud ning Araabia Ühendemiraadid ja Araabia Ühendemiraatide toetatavad Jeemeni väed on olnud meelevaldsete kinnipidamiste ja kadunuks jääma sundimiste eest otseselt vastutavad;

arvestades, et Jeemen ja Araabia Ühendemiraadid on allkirjastanud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi, kuid ei ole seda veel ratifitseerinud; arvestades, et Saudi Araabia ei ole Rooma statuuti allkirjastanud ega ratifitseerinud; arvestades, et mitu Rooma statuudi sätet, sealhulgas sõjakuritegusid käsitlevad sätted, kajastavad rahvusvahelist tavaõigust; arvestades, et ÜRO väljapaistvate ekspertide rühm on kutsunud ÜRO Julgeolekunõukogu üles pöörduma Jeemenis valitseva olukorra küsimuses Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse ja laiendama nende isikute nimekirja, kelle suhtes kohaldatakse ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioone;

arvestades, et 26. detsembril 2020. aastal vannutas president Abd-Rabbu Mansour Hadi Saudi Araabia vahendatud Ar-Riyādi kokkuleppe alusel ametisse uue, 24-liikmelise Jeemeni valituse; arvestades, et Jeemeni uues, võimujagamispõhimõttel tegutsevas valituses on riigi põhja- ja lõunapoolsed piirkonnad võrdselt esindatud ning sellesse kuulub ka viis Lõuna-Jeemeni üleminekunõukogu liiget; arvestades, et kahjuks ei ole liikmete hulgas esimest korda rohkem kui 20 aasta järel ühtegi naist; arvestades, et rahvusvaheliselt tunnustatud valitsuse ja Lõuna-Jeemeni üleminekunõukogu vahel on seoses kohtunike ametisse nimetamisega tekkinud uus vaidlus, mis kinnitab ühisvalitsuse ebastabiilsust; arvestades, et rahvusvaheliselt tunnustatud valitsuse vägede (keda toetab Saudi Araabia juhitav koalitsioon) ja al-Houthi liikumise vahel on puhkenud uus sõjaline konflikt; arvestades, et konflikti algusest saadik ei ole naised läbirääkimistel üldse osalenud, kuid on konfliktile pikaajalise lahenduse leidmisel siiski kesksel kohal;

arvestades, et sõda on tekitanud maailma rängima humanitaarkriisi, sest ligi 80 % elanikkonnast – enam kui 24 miljonit inimest, sealhulgas üle 12 miljoni lapse – vajab humanitaarabi; arvestades, et olukord kohapeal halveneb pidevalt, sest 50 000 jeemenlast elab juba näljahäda meenutavates tingimustes; arvestades, et toiduga kindlustatuse staadiumide tervikliku klassifikatsiooni kõige hiljutisema Jeemeni-analüüsi kohaselt seisab üle poole riigi elanikkonnast ehk 16,2 miljonit inimest 30 miljonist peagi silmitsi toiduga kindlustamatuse kriisitasemega ning näljahädale sarnanevates tingimustes elavate inimeste arv võib peaaegu kolmekordistuda; arvestades, et 2020. aastal humanitaarabiks vajaminevast 3,38 miljardist USA dollarist on praeguseks kätte saadud vaid 56 %;

K.	arvestades, et COVID-19 ja selle sotsiaal-majandusliku mõju tõttu on tervishoiuteenuseid kasutada veel raskem ja alatoitumuse oht veel suurem; arvestades, et tekkinud on koolerapuhang, mis on lähiajaloo suurim, sest teada on üle 1,1 miljoni haigestumisjuhtumi;

arvestades, et kestva konflikti tõttu on Jeemenil olnud väga raske teha ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamisel edusamme, eriti mis puudutab eesmärke 1 (vaesuse kaotamine) ja 2 (nälja kaotamine); arvestades, et konflikt on paisanud Jeemeni arengus enam kui kaks aastakümmet tagasi; arvestades, et kuni konflikt ei lõpe, jäädakse kestliku arengu eesmärkide saavutamise kavast üha rohkem maha;

arvestades, et Põhja-Jeemenit on tabanud alates 2019. aastast juba kolmas kütusekriis ning see on muutnud toidu, vee, tervishoiuteenuste ja vajalike transporditeenuste tsiviilisikute jaoks veel raskemini kättesaadavaks; arvestades, et see inimtekkeline kriis on tekkinud otseselt selle tagajärjel, et al-Houthi liikumine ja ÜRO tunnustatud Jeemeni valitsus konkureerivad kütuseturu kontrollimise pärast;

arvestades, et akuutse alatoitumuse käes kannatab 2,1 miljonit last ja tõsise alatoitumuse käes kannatab peaaegu 358 000 alla viieaastast last; arvestades, et rahapuuduse tõttu on toiduabi alates 2020. aasta aprillist vähendatud ja kui lisaraha ei eraldata, on ohus veel 1,37 miljonit last; arvestades, et kui programmide elluviimine peatatakse, võib toitumisalastest teenustest ilma jääda 530 000 alla kaheaastast last;

arvestades, et konflikti ja hiljutise COVID-19 pandeemia tõttu on naiste olukord halvenenud; arvestades, et konflikti algusest peale on sooline ja seksuaalne vägivald kasvanud üha kiirenevas tempos; arvestades, et kriminaalõigussüsteemi juba niigi piiratud suutlikkus tegeleda seksuaalse ja soolise vägivalla juhtumitega on kokku varisenud ning näiteks naiste röövimise ja vägistamise ega sellega ähvardamise juhtumite kohta ei ole uurimisi algatatud; arvestades, et ligikaudu 30 % ümberasunud perekondade perepea on naine; arvestades, et paljude krooniliste haiguste ravimeid ei ole enam saada, ning arvestades, et Jeemenis on üks kõrgemaid emasuremuse määrasid; arvestades, et alatoitunud, rasedatel ja imetavatel naistel on suurem tõenäosus haigestuda koolerasse ning neil on suurem verejooksu oht, mis omakorda suurendab märgatavalt sünnitusel tüsistuste tekkimise ja suremise ohtu;

arvestades, et ÜRO väljapaistvate ekspertide rühm jõudis järeldusele, et mitmes kinnipidamisasutuses, sealhulgas Bureiqas asuvas koalitsiooni hallatavas kinnipidamisasutuses ja Bir Ahmedi vanglas, vägistavad Araabia Ühendemiraatide toetatavad Security Belti väed kinnipeetavaid ja kasutavad nende suhtes muud seksuaalvägivalda, ning et samu tegusid panevad nad toime ka rändajate ja tõrjutud mustanahaliste Aafrika kogukondade suhtes ning nad ähvardavad ja ahistavad ka LGBTI-inimesi; arvestades, et al-Houthi liikumise kohta on esitatud usaldusväärseid teateid, et ühe sõjarelvana kasutab liikumine vägistamist ja piinamist ning eelkõige on selliseid tegusid toime pandud poliitilises elus osalevate naiste ja naisaktivistide kallal;

arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud, et kogu ELis keelustataks igat liiki julgeolekuvarustuse eksport, müük ning selle ajakohastamise ja hoolduse pakkumine Saudi Araabia juhitava koalitsiooni liikmetele, sealhulgas Saudi Araabiale ja Araabia Ühendemiraatidele, kuna Jeemenis on toime pandud ränki rahvusvahelise humanitaar- ja inimõigustealase õiguse rikkumisi; arvestades, et teatavad liikmesriigid on keelustanud Saudi Araabia juhitava koalitsiooni liikmetele relvade eksportimise, sealhulgas on Saksamaa keelanud eksportida relvi Saudi Araabiasse ning Itaalia keelanud eksportida relvi Saudi Araabiasse ja Araabia Ühendemiraatidesse, ning arvestades, et sama kaaluvad ka teised riigid; arvestades, et teatavad ELi liikmesriigid ekspordivad endiselt Saudi Araabiasse ja Araabia Ühendemiraatidesse relvi, mida võidakse kasutada Jeemenis, ning rikuvad sellega õiguslikult siduvat nõukogu ühist seisukohta 2008/944/ÜVJP relvaekspordi kohta (7);

arvestades, et Ameerika Ühendriigid peatasid relvade müügi Saudi Araabiale ja reaktiivlennukite F-35 üleandmise Araabia Ühendemiraatidele kuni otsuse läbivaatamiseni; arvestades, et 4. veebruaril 2021. aastal teatas USA president Biden, et USA kavatseb Jeemeni sõja ründetegevuse, sh sellega seotud relvamüügi toetamise peagi täielikult lõpetada, ja nimetas ametisse uue Jeemeni-saadiku;

arvestades, et ÜRO Jeemeni-ekspertide rühm märkis oma 22. jaanuari 2021. aasta lõpparuandes, et üha rohkem tõendeid viitab sellele, et Iraani üksikisikud või üksused tarnivad al-Houthi liikumisele suures koguses relvi ja komponente; arvestades, et al-Houthi liikumine jätkab Saudi Araabias tsiviilsihtmärkide ründamist juhitavate rakettide ja mehitamata õhusõidukitega;

arvestades, et USA eelmine administratsioon otsustas 19. jaanuaril 2021. aastal, et al-Houthi liikumine Ansar Allah liigitatakse terroriorganisatsiooniks; arvestades, et USA valitsuse antud üldlubadest hoolimata on sellise liigituse mõju toidu, kütuse ja ravimite riiki importimise suutlikkusele endiselt äärmiselt murettekitav; arvestades, et 5. veebruaril 2021. aastal teatas USA uus administratsioon, et Ansar Allah kustutatakse välismaiste terroriorganisatsioonide ja eriti ohtlike ülemaailmsete terroriorganisatsioonide loetelust;

arvestades, et Jeemeni poliitilise ja julgeolekuolukorra halvenemise tõttu on terrorirühmitused, sealhulgas Ansar al-Sharia (tuntud ka Araabia poolsaare Al Qaeda nime all) ja nn Jeemeni Daeshi provints, kelle kontrolli all on endiselt territooriumi väikesed osad, ning Hezbollahi sõjaline tiib, mis on kantud ELi terroristlike organisatsioonide loetellu, riigis kohalolekut laiendanud ja tugevdanud;

V.	arvestades, et see, et Jeemen oleks stabiilne, turvaline ja demokraatlik ning tema valitsus toimiks, on väga tähtis, et piirkonnas ja väljaspool seda, aga ka Jeemenis endas saaks äärmusluse ja vägivalla vastu võitlemiseks teha rahvusvahelisi pingutusi rahu ja stabiilsuse kindlustamiseks;

arvestades, et Jeemeni majandus kahanes 2015.–2019. aastal 45 %; arvestades, et Jeemeni majandus, mis oli juba enne konflikti ebakindel, on saanud ränga löögi, sest sadadel tuhandetel peredel ei ole enam stabiilset sissetulekuallikat; arvestades, et Jeemen impordib 90 % oma toiduainetest kaubanduseesmärgil ja abiorganisatsioonid ei suuda seda asendada, sest humanitaarabiorganisatsioonid jagavad abivajajatele toidutalonge või sularaha, et nad saaksid toiduaineid osta turult; arvestades, et 70 % abist ja kaubanduseesmärgil imporditavatest kaupadest saabub Jeemenisse al-Houthi liikumise kontrolli all oleva Al-Hudaydah’ sadama ja selle läheduses asuva Saleefi sadama kaudu ning et sedakaudu tuuakse kohale elanikkonnale eluliselt vajalikud toiduained, kütus ja ravimid;

arvestades, et majandusliku kasu lõikamine on leidnud laialdast kinnitust, kuna nii Jeemeni valitsus kui ka al-Houthi liikumine on riigi majandus- ja finantsressursse kõrvale suunanud, millel on Jeemeni elanikkonnale laastav mõju; arvestades, et ÜRO ekspertide rühma lõpparuandes märgitakse, et al-Houthi liikumine suunas 2019. aastal kõrvale vähemalt 1,8 miljardit USA dollarit, mis oli ette nähtud valitsusele palkade maksmiseks ja kodanikele põhiteenuste osutamiseks; arvestades, et aruandes juhitakse tähelepanu ka sellele, et valitsus osaleb rahapesus ja korruptsioonis, mis kahjustavad Jeemeni elanike piisavate toidutarnete kättesaadavust, rikkudes õigust toidule, ning mille hulka kuulub ka 423 miljoni USA dollari suuruses summas Saudi Araabia vahendite ebaseaduslik kauplejatele ümbersuunamine, arvestades, et need vahendid olid algselt ette nähtud selleks, et osta Jeemeni elanikele riisi ja muid kaupu;

arvestades, et ÜRO peasekretäri pressiesindaja rõhutas tungivat vajadust tegeleda humanitaar- ja keskkonnaohuga, mis tuleneb Jeemenis Ras Issa lähedal naftatankerilt FSO Safer lekkida võivast miljonist barrelist naftast; arvestades, et tankeri seisukorra kiire halvenemine kujutab endast tõsist ohtu suure naftareostuse tekkeks, mille mõju keskkonnale oleks katastroofiline, mis hävitaks bioloogilise mitmekesisuse ja vähendaks mitmekordselt Punase mere rannikualade kohalike kogukondade elatusvahendeid; arvestades, et vaatamata keskkonnakatastroofi silmnähtavale ohule on 44-aastase naftatankeri kauaoodatud inspekteerimine lükatud edasi 2021. aasta märtsini;

mõistab kõige karmimalt hukka Jeemenis alates 2015. aastast kestnud vägivalla, mis on süvenenud maailma kõige rängeimaks humanitaarkriisiks; tuletab meelde, et Jeemeni konflikti ei ole võimalik lahendada sõjaliselt ja et kriisi saab kestlikult lahendada vaid Jeemeni juhitava ja Jeemeni omalusega kaasava läbirääkimisprotsessi abil, milles osalevad kõik Jeemeni ühiskonna rühmad ja konfliktiosalised; rõhutab, et sõja peatamiseks ja praeguse humanitaarkriisi leevendamiseks peaksid kõik osapooled alustama heas usus läbirääkimisi, mis viiksid teostatavate poliitiliste ja julgeolekumeetmeteni kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 2216 (2015), ÜRO Al-Hudaydah’ kokkuleppe toetamise missiooni ühiste rakendusmehhanismideni ja üldise relvarahuni, nagu on nõutud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis 2532 (2020);

on šokeeritud riigis puhkenud laastavast humanitaarkriisist; palub kõigil osalistel täita oma kohustusi hõlbustada humanitaarabi ja muude elanikele hädavajalike kaupade kiiret ja segamatut kohaletoimetamist ning takistusteta juurdepääsu meditsiiniasutustele nii Jeemenis kui ka välismaal; väljendab erilist muret kõige hiljutisema integreeritud toiduga kindlustatuse staadiumide klassifikatsiooni hinnangu pärast, millest nähtub, et Jeemenis elab 50 000 inimest näljahädalaadsetes tingimustes ja et prognooside kohaselt kolmekordistub see arv 2021. aasta juuniks isegi siis, kui säilitatakse praeguse abi tase;

väljendab heameelt seoses asjaoluga, et EL on alates 2015. aastast andnud Jeemenile enam kui miljardi euro ulatuses poliitilist ning arengu- ja humanitaarabi; peab kiiduväärseks ELi lubadust Jeemenile antavat humanitaarabi 2021. aastal kolmekordistada; tunneb siiski muret, et sellest ei pruugi Jeemeni tohutute probleemide lahendamiseks piisata; taunib asjaolu, et Jeemeni rahastamispuudujääk kasvas 2019. aastal 50 %-ni; tuletab meelde, et eelarvearuteludes tuleks lähtuda kriisi ulatusest ja tõsidusest; nõuab, et EL võtaks Jeemeni olukorraga tegelemiseks naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahendi programmitöö raames kasutusele lisavahendid; nõuab üldisemalt, et komisjon ja liikmesriigid jätkaksid rahvusvaheliste jõupingutuste eestvedamist humanitaarabi kiireks suurendamiseks, sh tagades 2020. aasta juunis Jeemeni humanitaarreageerimiskava rahastajate konverentsil võetud kohustuste täitmise;

rõhutab asjaolu, et COVID-19 levik tekitab riigi kokkukukkuvale tervishoiutaristule suuri lisaprobleeme, kuna tervisekeskustel puuduvad COVID-19 raviks vajalikud põhiseadmed ning tervishoiutöötajatel ei ole kaitsevahendeid ja enamik neist ei saa ka palka, mistõttu nad ei ilmu tööle; kutsub kõiki rahvusvahelisi rahastajaid üles suurendama viivitamatu abi andmist, et toetada kohalikku tervishoiusüsteemi ja aidata sellel piirata Jeemenis praeguste surmaga lõppevate haiguspuhangute, sealhulgas COVID-19, malaaria, koolera ja denguepalaviku levikut; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid aitaksid kaasa COVAXi mehhanismi tegevusele COVID-19 vastaste vaktsiinide võrdse ja ülemaailmse kättesaadavuse tagamiseks, eriti kõige haavatavamate inimrühmade seas, ja aitaksid seeläbi kaasa vaktsiinide kättesaadavusele Jeemenis, sh riigisiseste põgenike laagrites;

toetab ÜRO peasekretäri Jeemeni erisaadiku Martin Griffithsi jõupingutusi, mida ta on teinud poliitilise protsessi edendamiseks ja kohese üleriigilise relvarahu saavutamiseks; nõuab, et erisaadikule tagataks täielik ja takistamatu pääs kõigile Jeemeni territooriumi osadele; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja kõiki liikmesriike üles hr Griffithsit poliitiliselt toetama, et saavutada läbiräägitud ja kaasav lahendus; kutsub sel eesmärgil välisasjade nõukogu üles vaatama läbi oma viimased, st 18. veebruari 2019. aasta järeldused Jeemeni kohta ja neid ajakohastama, et võtta arvesse Jeemeni praegust olukorda; nõuab tungivalt, et EL ja kõik selle liikmesriigid jätkaksid suhtlemist kõigi konflikti osalistega ning kinnitaksid Stockholmi kokkuleppe ja ÜRO poliitilise deklaratsiooni eelnõu rakendamist kui samme, mis on vajalikud pingete leevendamiseks ja poliitilise kokkuleppe saavutamiseks;

on veendunud, et pikaajaline lahendus peaks käsitlema riigis valitseva ebastabiilsuse algpõhjuseid ning vastama Jeemeni rahva õigustatud nõudmistele ja püüdlustele; kinnitab veel kord oma toetust kõikidele rahumeelsetele poliitilistele jõupingutustele, et kaitsta Jeemeni suveräänsust, sõltumatust ja territoriaalset terviklikkust; mõistab hukka välissekkumise Jeemenis, sealhulgas välisvägede ja palgasõdurite kohaloleku; nõuab kõigi välisvägede viivitamatut väljaviimist, et hõlbustada poliitilist dialoogi Jeemeni elanike vahel;

kutsub kõiki konfliktiosalisi üles täitma rahvusvahelisest humanitaarõigusest tulenevaid kohustusi ja lõpetama meetmed, mis praegust humanitaarkriisi süvendavad; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid mõistaksid kõige karmimalt hukka rahvusvahelise humanitaarõiguse jämedad rikkumised, mida on alates 2014. aasta lõpust toime pannud kõik konfliktiosalised, sealhulgas Saudi Araabia juhitud koalitsiooni õhurünnakud, mille tõttu on hukkunud tuhanded tsiviilelanikud ning mis süvendasid riigi ebastabiilsust ja võtsid sihikule mittesõjalised objektid, nagu koolid, veetsisternid ja pulmapeod, ning mõistaksid samuti hukka al-Houthi rünnakud Saudi Araabia sihtmärkide vastu Jeemeni territooriumil;

kutsub Saudi Araabiat üles lõpetama viivitamatult blokaadi al-Houthi kontrolli all olevatele territooriumidele kütust vedavatele laevadele; kordab, et kõik osapooled peavad kiiremas korras lõpetama tsiviilisikute näljahäda kasutamise sõjapidamise vahendina, kuna see kujutab endast rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumist vastavalt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi artikli 8 lõike 2 punkti b alapunktile xxv; toonitab, kui tähtis on, et konflikti osapooled riigi põhja- ja lõunaosas jõuaksid kokkuleppele kütuse kasutamise küsimuses, sest see aitaks leevendada majandus-, põllumajandus-, vee-, tervishoiu-, energia- ja transpordikriisi, mida kütuse kasutamine majandussõja relvana ainult võimendab;

mõistab hukka Iraani toetatava al-Houthi liikumise hiljutised rünnakud Ma’rībi ja Al-Jawfi kubernerkonnas ning korduvad katsed korraldada Saudi Araabia territooriumil piiriüleseid rünnakuid, mis kahjustavad rahvusvahelise kogukonna üldisi jõupingutusi Jeemenis toimuv varisõda lõpetada;

10.

toetab kõiki konfliktiosalistega usaldust suurendavaid meetmeid, pöörates erilist tähelepanu neile, mis suudavad humanitaarvajadusi kohe leevendada, nagu Sanaa lennujaama täielik taasavamine, palgamaksete taastamine, mehhanismide rakendamine, mis võimaldavad meresadamate pidevat toimimist kütuse ja toiduainete impordi hõlbustamiseks, ning jõupingutused Jeemeni keskpangale vahendite eraldamiseks ja selle toetamiseks; nõuab, et Euroopa Liit ja kõik liikmesriigid pakuksid Jeemenile majanduse päästmise paketti, sealhulgas välisvaluuta toetus, et aidata stabiliseerida majandust ja Jeemeni riaali ning hoida ära edasine toiduainete hinnatõus, samuti välisreservide eraldamist toidu ja kütuse kaubandusliku impordi toetamiseks ning avaliku sektori palkade maksmiseks;

11.

peab kahetsusväärseks naiste puudumist Jeemeni uues valitsuses, mis on esimene ilma naisliikmeteta valitsus 20 aasta järel, ning kutsub Jeemeni valitsust üles võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada naiste võrdne esindatus, kohalolu ja osalemine riigi poliitilises sfääris;

12.

toonitab, et Jeemeni konfliktile hoogu andvad ELis asuvad relvaeksportijad ei täida relvaeksporti käsitleva õiguslikult siduva nõukogu ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP mitut kriteeriumi; nõuab sellega seoses veel kord, et kogu ELis keelustataks igat liiki julgeolekuvarustuse eksport, müük ning selle ajakohastamise ja hoolduse pakkumine koalitsiooni liikmetele, sealhulgas Saudi Araabiale ja Araabia Ühendemiraatidele, kuna Jeemenis pannakse toime tõsiseid rahvusvahelise humanitaar- ja inimõigustealase õiguse rikkumisi;

13.

võtab teadmiseks mitme liikmesriigi otsuse üle keelustada relvade eksport Saudi Araabiasse ja Araabia Ühendemiraatidesse; rõhutab, et relvade eksport jääb liikmesriikide pädevusse; kutsub kõiki liikmesriike üles peatama relvade eksportimise kõikidele Saudi Araabia juhitava koalitsiooni liikmetele; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal anda aru sellest, millises olukorras on praegu liikmesriikide sõjaline ja julgeolekualane koostöö Saudi Araabia juhitava koalitsiooni liikmetega; mõistab hukka asjaolu, et Iraani üksikisikud ja üksused tarnivad al-Houthi liikumisele märkimisväärses koguses relvi ja komponente;

14.

väljendab heameelt selle üle, et Ameerika Ühendriigid on ajutiselt peatanud Saudi Araabiale selliste relvade müügi, mida kasutatakse Jeemeni konfliktis, ja 23 miljardi USA dollari väärtuses reaktiivlennukite F-35 tarnimise Araabia Ühendemiraatidele, ning USA administratsiooni hiljutise teate üle, et peatselt lõpetatakse Jeemeni sõja ründetegevuse igasugune toetamine, sealhulgas juhitavate täppisrakettide tarnimine ja luureteabe jagamine; väljendab sellega seoses heameelt selle üle, et USA on taas pühendunud konfliktile diplomaatilise lahenduse leidmisele, mida näitab USA Jeemeni erisaadiku hiljutine ametisse nimetamine;

15.

kutsub kõiki Jeemeni konflikti osalisi üles kehtestama raketi- ja mehitamata õhusõidukite rünnakute suhtes spetsiaalse poliitika, mis peaks olema kooskõlas rahvusvahelise inimõigustealase õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõigusega; nõuab tungivalt, et nõukogu, komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja liikmesriigid kinnitaksid ELi rahvusvahelisest õigusest tulenevat seisukohta ning tagaksid, et liikmesriigid kehtestavad kaitsemeetmed tagamaks, et luureteavet, sidetaristut ja sõjaväebaase ei kasutata kohtuväliste hukkamiste hõlbustamiseks; kordab oma üleskutset võtta vastu õiguslikult siduv nõukogu otsus relvastatud mehitamata õhusõidukite kasutamise ning rahvusvahelise inimõigustealase õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise kohta;

16.

tunneb suurt muret kuritegelike ja terroristlike rühmituste, nende seas Araabia poolsaare al-Qaeda ja ISISe/Daeshi jätkuva kohalolu pärast Jeemenis; palub kõikidel konfliktiosalistel võtta selliste rühmituste vastu resoluutseid meetmeid; mõistab hukka kõik terroriorganisatsioonide teod;

17.

väljendab heameelt USA uue valitsuse otsuse üle tühistada kiiremas korras eelmise valitsuse otsus liigitada al-Houthi liikumine ehk Ansar Allah välismaiseks terroriorganisatsiooniks ja eriti ohtlikuks ülemaailmseks terroriorganisatsiooniks;

18.

palub nõukogul täielikult rakendada ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2216 (2015), tehes kindlaks isikud, kes takistavad humanitaarabi kohaletoimetamist, ning isikud, kes kavandavad, juhivad või panevad toime tegusid, millega rikutakse rahvusvahelist inimõigustealast õigust või rahvusvahelist humanitaarõigust, või tegusid, mis kujutavad endast inimõiguste rikkumist Jeemenis, ning võttes nende suhtes sihipäraseid meetmeid; tuletab meelde, et sanktsioonide komitee ei ole sanktsioone määranud ühelegi koalitsiooni kuuluvale isikule, vaatamata koalitsiooni toime pandud korduvaid rikkumisi käsitlevale teabele, mille on kogunud ÜRO väljapaistvate ekspertide rühm, mis annab teavet selleks, et aidata kaasa ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni täielikule rakendamisele;

19.

nõuab tungivalt, et tehtaks lõpp igasugusele naiste ja tütarlaste, sealhulgas kinnipeetavaste vastu suunatud seksuaalsele ja soolisele vägivallale; nõuab sellega seoses, et EL tagaks sihtotstarbelise rahastamise kohalikele naiste juhitud ja naiste õigustega tegelevatele organisatsioonidele, et jõuda paremini naiste, tütarlaste ja soolise vägivalla ohvriteni, ning programmidele, mis on suunatud naiste vastupanuvõime suurendamisele ja majanduslikule võimestamisele;

20.

kordab, et tingimata tuleb kaitsta lapsi ja tagada nende inimõiguste täielik kasutamine; kutsub sellega seoses kõiki konfliktiosalisi üles lõpetama laste värbamise ja kasutamise sõduritena relvakonfliktis ning lisaks tagama vaenutegevuseks värvatud või kasutatavate poiste ja tüdrukute demobiliseerimise ja tõhusa desarmeerimise, ning nõuab tungivalt, et konfliktiosalised vabastaksid kinnipeetud ja teeksid koostööd ÜROga, et rakendada tõhusaid programme nende laste rehabiliteerimiseks, füüsiliseks ja psühholoogiliseks taastumiseks ja ühiskonda taasintegreerimiseks;

21.

kutsub kõiki osalisi üles viivitamata lõpetama kõik väljendusvabaduse vastu suunatud rünnakud, mida pannakse muu hulgas toime kinnipidamise, kadunuks jääma sundimise ja hirmutamise teel, ning vabastama kõik ajakirjanikud ja inimõiguste kaitsjad, kes on kinni peetud üksnes seetõttu, et nad kasutasid oma inimõigusi;

22.

on sügavalt mures teadete pärast usu- ja veendumusvabaduse takistamise kohta, sealhulgas diskrimineerimise, ebaseadusliku kinnipidamise ja vägivalla kasutamise kohta, nõuab, et austataks ja kaitstaks õigust väljendus- ja veendumusvabadusele, ning mõistab hukka usulise kuuluvuse alusel, eelkõige kristlaste, juutide ja teiste usuvähemuste ning mitteusklike diskrimineerimise humanitaarabi jaotamisega seotud juhtumite puhul; nõuab, et viivitamata ja tingimusteta vabastataks bahaismi järgijad ja lõpetataks nende tagakiusamine, keda peetakse praegu kinni oma usutoimingute rahumeelse järgimise eest ja keda süüdistatakse niisugustes tegudes, mille karistuseks on surmanuhtlus;

23.

peab kahetsusväärseks kahju, mida Saudi Araabia juhitava koalitsiooni õhurünnakutega on tekitatud Jeemeni kultuuripärandile, sealhulgas Sanaa vanalinnale ja ajaloolisele Zabidi linnale, ning Ta‘izzi rahvusmuuseumi pommitamist ning Zabidi ajaloolise raamatukogu käsikirjade ja säilmete rüüstamist al-Houthi liikumise poolt; rõhutab, et kõik selliste tegude toimepanijad tuleb vastutusele võtta kooskõlas relvakonflikti korral kultuuriväärtuste kaitse Haagi konventsiooniga, mis võeti vastu 1954. aastal; nõuab Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraatide hääleõiguse peatamist UNESCO juhtorganites, kuni viiakse läbi sõltumatu ja erapooletu uurimine, mis käsitleb mõlema riigi vastutust kultuuripärandi hävitamise eest; palub ÜRO peasekretäril tõstatada Julgeolekunõukogus küsimus kõigi Jeemeni konfliktis ohustatud kultuurimälestiste kaitsest, eesmärgiga võtta vastu asjakohane resolutsioon;

24.

kordab, et kiiresti on vaja viia läbi ÜRO hindamis- ja remondimissioon tankeril FSO Safer, mis on maha jäetud Al-Hudaydah’ sadama lähedal ja mis kujutab endast otsest suure keskkonnakatastroofi ohtu bioloogilisele mitmekesisusele ja Punase mere rannikualade kohalike kogukondade elatusvahenditele; nõuab, et EL annaks kogu vajaliku poliitilise, tehnilise või rahalise toetuse, et võimaldada ÜRO tehnilisel meeskonnal saada luba kiiremas korras FSO Safer pardale minna, et vältida naftaleket, mis võib olla neli korda hullem kui ajalukku läinud leke tankerist Exxon Valdez 1989. aastal Alaskas;

25.

nõuab, et EL ja liikmesriigid kasutaksid kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid, et võtta kõik inimõiguste ränkade rikkumiste toimepanijad vastutusele; märgib, et Jeemenis inimõiguste ränkade rikkumiste uurimiseks ja nende toimepanijate kohtu alla andmiseks on võimalik kohaldada üldise kohtualluvuse põhimõtet; nõuab, et kasutusele võetaks kogu maailmas rakendatav inimõiguste rikkujate vastane ELi sanktsioonirežiim, et kehtestada sihipärased sanktsioonid, näiteks reisikeelud ja vara arestimine, kõikide konfliktiosaliste, sealhulgas Iraani, Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraatide ametnike suhtes, kes on seotud inimõiguste ränkade rikkumistega Jeemenis; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja liikmesriike üles toetama tõendite kogumist tulevaseks süüdistuste esitamiseks ning kaaluma sõltumatu komisjoni loomist selle protsessi jälgimiseks; on seisukohal, et jõhkrate kuritegude ohvreid ja nende perekondi tuleks õiguskaitse kättesaadavuse tagamisel toetada;

26.

kutsub Inimõiguste Nõukogu hoidma inimõiguste olukorda Jeemenis püsivalt päevakorras, pikendades korduvalt ÜRO väljapaistvate ekspertide rühma volitusi ja tagades rühmale piisavad vahendid volituste tõhusaks täitmiseks, sealhulgas rikkumiste ja kuritegude alase teabe kogumiseks, säilitamiseks ja analüüsimiseks;

27.

kordab, et võtab endale kohustuse jätkata võitlust selle nimel, et maailmas, sh Jeemenis toime pandud sõjakuriteod, inimsusevastased kuriteod ja jõhkrad inimõiguste rikkumised ei jääks karistamata; on veendunud, et selliste kuritegude toimepanijad tuleb nõuetekohaselt vastutusele võtta ja kohtu alla anda; nõuab, et EL ja liikmesriigid võtaksid otsustavaid meetmeid, et ÜRO Julgeolekunõukogu pöörduks Jeemenis valitseva olukorra küsimuses Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse ning laiendaks nende isikute nimekirja, kelle suhtes kohaldatakse Julgeolekunõukogu sanktsioone;

28.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule, Pärsia lahe koostöönõukogu peasekretärile, Araabia Riikide Liiga peasekretärile, Jeemeni valitsusele, Saudi Araabia Kuningriigi valitsusele, Araabia Ühendemiraatide valitsusele ja Iraani Islamivabariigi valitsusele.

(1) ELT C 11, 13.1.2020, lk 44.

(2) ELT C 356, 4.10.2018, lk 104.

(3) ELT C 35, 31.1.2018, lk 142.

(4) ELT C 265, 11.8.2017, lk 93.

(5) ELT C 66, 21.2.2018, lk 17.

(6) ELT C 303, 15.12.2009, lk 12.

(7) ELT L 335, 13.12.2008, lk 99.

17.11.2021

Euroopa Liidu Teataja

C 465/135

P9_TA(2021)0054

Olukord Myanmaris

Euroopa Parlamendi 11. veebruari 2021. aasta resolutsioon olukorra kohta Myanmaris (2021/2540(RSP))

(2021/C 465/13)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Myanmari ja rohingjade olukorra kohta, eriti 22. novembri 2012. aasta (1), 20. aprilli 2012. aasta (2), 20. mai 2010. aasta (3), 25. novembri 2010. aasta (4), 7. juuli 2016. aasta (5), 15. detsembri 2016. aasta (6), 14. septembri 2017. aasta (7), 14. juuni 2018. aasta (8), 13. septembri 2018. aasta (9) ja 19. septembri 2019. aasta (10) resolutsiooni,

—	võttes arvesse nõukogu 26. veebruari 2018. aasta ja 10. detsembri 2018. aasta järeldusi Myanmari/Birma kohta,

—	võttes arvesse nõukogu 23. aprilli 2020. aasta otsust pikendada Myanmari vastu suunatud kehtivaid piiravaid meetmeid veel 12 kuu võrra,

—	võttes arvesse kuuendat Euroopa Liidu ja Myanmari inimõigustealast dialoogi, mis toimus 14. oktoobril 2020 videokonverentsi teel,

—	võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 1. veebruari 2021. aasta avaldust Myanmari kohta,

—	võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja poolt 2. veebruaril 2021. aastal Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust Myanmari kohta,

—	võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu peasekretäri aruannet konfliktidega seotud seksuaalse vägivalla kohta, mis avaldati 23. märtsil 2018 (S/2018/250),

—	võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu aruandeid Myanmari ning rohingja moslemite ja teiste vähemuste inimõiguste olukorra kohta,

—	võttes arvesse ÜRO Myanmariga tegeleva sõltumatu rahvusvahelise teabekogumismissiooni (UNIFFM) 22. augusti 2019. aasta aruannet seksuaalse ja soolise vägivalla kohta Myanmaris ning riigi etniliste konfliktide soolise mõju kohta (A/HRC/42/CRP.4),

—	võttes arvesse Myanmari inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo aruandeid ning ILO järelevalvemehhanismi aruandeid,

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Kohtu 23. jaanuari 2020. aasta määrust Gambia Vabariigi taotluse kohta ajutiste meetmete võtmiseks seoses kohtuasjaga, mis käsitleb genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni kohaldamist (Gambia vs. Myanmar),

—	võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsioone ja nende lisaprotokolle,

—	võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—	võttes arvesse ÜRO 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli,

—	võttes arvesse ÜRO 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni,

—	võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 25,

—	võttes arvesse Myanmaris asuvate diplomaatiliste esinduste 29. jaanuari 2021. aasta ühisavaldust Myanmaris demokraatiale ülemineku toetamise ning rahu, inimõiguste ja arengu edendamiseks tehtavate jõupingutuste kohta,

—	võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 1. veebruari 2021. aasta avaldust Myanmari kohta,

—	võttes arvesse G7 välisministrite 3. veebruari 2021. aasta avaldust Myanmari riigipöörde hukkamõistmise kohta,

—	võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 5. veebruari 2021. aasta pressiavaldust Myanmari kohta,

—	võttes arvesse ÜRO peasekretäri António Guterrese 4. veebruari 2021. aasta pressiavaldust,

—	võttes arvesse Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) eesistujariigi 1. veebruari 2021. aasta avaldust sündmuste kohta Myanmari Liidu Vabariigis,

—	võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

—	võttes arvesse Myanmariga tegeleva ÜRO eriraportööri Tom Andrewsi avaldusi,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

arvestades, et Myanmari sõjavägi Tatmadaw vahistas 1. veebruaril 2021 selges vastuolus Myanmari põhiseadusega president Win Myinti ja riiginõunik Aung San Suu Kyi ning valitsuse juhtivad liikmed, haaras riigipöörde teel võimu seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu üle ning kuulutas aastaks ajaks välja erakorralise seisukorra;

arvestades, et riigipöörde järel puhkesid paljudes Myanmari linnades protestid; arvestades, et 7. veebruaril osales Yangoni riigipöörde vastu korraldatud meeleavaldusel rahumeelselt ligikaudu 100 000 inimest; arvestades, et alates 1. veebruarist 2021 on meelevaldselt vahistatud või koduaresti pandud ligikaudu 164 poliitikut, valitsusametnikku, kodanikuühiskonna esindajat, munka ja kirjanikku; arvestades, et vastuseks jätkuvatele meeleavaldustele kuulutas sõjavägi 8. veebruaril 2021 riigi suurimates linnades välja sõjaseisukorra, kehtestades liikumiskeelu ja keelates kõik kogunemised, millel osaleb rohkem kui viis inimest;

arvestades, et Myanmaris 8. novembril 2020 toimunud parlamendivalimised võitis Rahvuslik Demokraatialiiga (NLD), kes sai 476 kohast 396 (umbes 83 % kõigist parlamendikohtadest); arvestades, et need olid teised konkureerivate jõududega toimunud valimised pärast peaaegu 50 aastat kestnud sõjalist diktatuuri, ning arvestades, et Tatmadaw’ toetatud Liidu Solidaarsus- ja Arengupartei (USDP) sai ainult 33 kohta; arvestades, et Rahvuslik Demokraatialiiga saavutas parlamendis veelgi suurema enamuse kui 2015. aasta valimistel, mis olid Myanmaris esimesed demokraatlikud valimised alates 1990. aastast ning millel Rahvuslik Demokraatialiiga sai 360 kohta ja Liidu Solidaarsus- ja Arengupartei 41 kohta; arvestades, et sõjavägi oli juba keeldunud tunnustamast 1990. aasta valimisi, kus Rahvuslik Demokraatialiiga võitis 492 kohast 392;

D.	arvestades, et kõigil demokraatlikel valimistel oli valimisaktiivsus püsivalt ligikaudu 70 %, mis näitab Myanmari rahva toetust demokraatiale;

arvestades, et uus parlament pidi tulema esimest korda kokku riigipöörde päeval; arvestades, et sõjaväelise riigipöördega eiratakse Myanmari rahva demokraatlikult väljendatud tahet ning see peegeldab Tatmadaw’ kavatsust haarata taas Myanmari üle täielik võim, nagu juba tehti sõjaväelise korra ajal, mis lõppes küll ametlikult 2012. aastal, kuid kestab tegelikult edasi; arvestades, et Tatmadaw’ teatel toimuvad pärast praegu kehtestatud üheaastast erakorralist seisukorda uued valimised, mis tähendab, et kogu selle aja jooksul parlamentaarne esindatus puudub;

F.	arvestades, et riigipöördest hoolimata andsid 70 valitud parlamendiliiget 4. veebruaril 2021 ametivande, milles lubasid jätkata rahva esindajatena parlamendi ülesannete ja enda volituste täitmist;

arvestades, et Tatmadaw, olles ilmselgelt teadlik oma vähesest toetusest elanikkonna seas, keeldus valimistulemusi aktsepteerimast ja viitas laialdasele valimispettusele, esitamata selle kohta tõendeid; arvestades, et Myanmari valimiskomisjon ja valimisvaatlejad Tatmadaw’ väiteid ei kinnitanud; arvestades, et sõjavägi ja selle poliitiline liitlane USDP on viimastel nädalatel järjest sagedamini esitanud väiteid valimisi käsitlevate õigusnormide rikkumiste kohta ning kutsunud Myanmari liidu valimiskomisjoni üles sekkuma; arvestades, et sõjavägi korraldab meeleavaldusi sõjaväe toetuseks; arvestades, et hinnanguliselt 1,5 miljonil konfliktipiirkondades elavate etniliste vähemuste hulka kuuluval valijal, kellest enamik on rohingjad, ei lubatud valimistel osaleda; arvestades, et Myanmari kodakondsusseaduses on sätestatud, et rohingjad on „mittekodanikud“ või „välismaalastest elanikud“, jättes nad ilma kodakondsusest;

arvestades, et riigipöördega rikutakse selgelt Myanmari 2008. aasta põhiseadust; arvestades, et Myanmari põhiseaduses on sätestatud, et tsiviilvalitsuse võib tegelikult lõpetada ainult president; arvestades, et 1. veebruari 2021. aasta sõjaväeline riigipööre oli seetõttu põhiseadusvastane, kuna president Win Myint vahistati meelevaldselt;

I.	arvestades, et Tatmadaw määras ajutiseks presidendiks kindral Myint Swe; arvestades, et sõjaväe ülemjuhataja kindral Min Aung Hlaing, kes on rahvusvaheliste sanktsioonide nimekirjas oma osalemise tõttu moslemivähemuse tagakiusamises, jääb tõenäoliselt peamiseks otsustajaks;

arvestades, et riigipöördest saadik on Tatmadaw tõsiselt piiranud kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ja kehtestanud meediale ranged piirangud, sealhulgas kaotanud täielikult juurdepääsu internetile ja sotsiaalmeedia platvormidele; arvestades, et rahvusvahelised vaatlejad süüdistavad Tatmadaw’d valeuudiste kasutamises, et manipuleerida avaliku arvamusega riigipöörde kohta; arvestades, et sotsiaalmeedia suhtes rakendatakse üleriigilisi piiranguid ja televisioon edastab üksnes sõjaväele kuuluvat telekanalit Myawaddy TV;

arvestades, et sõjaväele on saanud harjumuseks vabaneda poliitilistest rivaalidest ja kriitikutest, süüdistades neid arusaamatutes kuritegudes; arvestades, et Aung San Suu Kyi vahistati ja talle esitati hiljem süüdistus vähemalt kümne kaasaskantava raadiotelefoni ebaseaduslikus impordis; arvestades, et kukutatud president Win Myint peeti 1. veebruaril 2021 kinni koroonaviirusega seotud hädaolukorda käsitlevate õigusnormide rikkumise eest ja teda süüdistatakse eelmisel aastal toimunud valimiskampaania ajal poolehoidjaid täis olnud auto tervitamises; arvestades, et süüdimõistmise korral võivad nii Aung San Suu Kyi kui ka Win Myint saada kuni kolmeaastase vanglakaristuse; arvestades, et karistusregistri kanne võib takistada nende naasmist avalikule ametikohale;

L.	arvestades, et ligikaudu 100 rühma on ühinenud kodanikuallumatuse liikumisega, mis on nõudnud streike muu hulgas meditsiiniteenistuses;

arvestades, et võitlus demokraatia eest ja sõjaline mahasurumine on kestnud Myanmaris juba pikka aega; arvestades, et alates 1948. aastast, mil saavutati sõltumatus Suurbritanniast, ja eelkõige pikal ajavahemikul 1962–2015 on sõjavägi hoidnud võimu kindlalt enda käes, takistades igasugust demokraatlikku arengut, sealhulgas kodanikuühiskonna organisatsioone, piirates inimõigusi ja vangistades opositsiooniaktiviste, sealhulgas 1991. aasta Nobeli rahupreemia laureaadi Aung San Suu Kyi, kes viibis suure osa ajavahemikust 1989–2010 koduarestis;

arvestades, et praegune põhiseadus jõustus 2008. aastal, ning arvestades, et enne valimisi väljendasid inimõiguste organisatsioonid muret, et sellega tagatakse 25 % parlamendikohtadest Tatmadaw’le ja seega antakse sõjaväele sisuliselt õigus vetostada põhiseaduse mis tahes edasised muudatused, milleks peaks olema vaja 75 % häältest; arvestades, et põhiseadusega tagatakse lisaks, et Tatmadaw säilitab täieliku kontrolli julgeolekujõudude, politsei ning sise-, kaitse- ja piiriministeeriumite üle;

arvestades, et pärast mitmeid meeleavaldusi ja sisevõitlusi algas Myanmaris 2010. aastate alguses järkjärguline demokraatlik avanemine, mis tõi kaasa kodanikuvabaduste suurenemise, sealhulgas demokraatia aeglase edenemise, mida näitasid nii 2015. aasta üldvalimised kui ka mitmed järelvalimised, mille kõigi suur võitja oli opositsioonipartei NLD;

arvestades, et üldise tundliku olukorra tõttu oli Myanmar, kus 2015. aastast alates oli pooldemokraatlik tsiviilvalitsus, endiselt ebakindlas ja pingelises seisundis, kuna demokraatiameelsetel jõududel ja Tatmadaw’l olid – vaatamata paljudele ühistele seisukohtadele teatavate majandusarengu projektide ja majandusreformide suhtes – täiesti lahknevad arusaamad riigi edasisest arengust;

arvestades, et Myanmari demokraatlik avanemine alates 2010. aastatest oli suuresti ajendatud vajadusest riiki majanduslikult arendada, kuna Myanmar kannatas sõjaväevalitsuse ja äärmiselt halva inimõiguste olukorra tõttu rangete rahvusvaheliste sanktsioonide all; arvestades, et tänu ettevaatlikele demokraatlikele reformidele võeti teatavaid rahvusvahelisi sanktsioone aegamööda vähemaks, mis avas võimalusi majanduse arenguks ja tõi kasu suurele osale Myanmari elanikkonnast; arvestades, et riigipööre taastab riigis enne demokratiseerimisprotsessi valitsenud olukorra ja kahjustab tingimusi „Kõik peale relvade“ erisoodustuste saamiseks ning sanktsioonide järkjärguliseks kaotamiseks;

arvestades, et inimõiguste rikkumised, eelkõige Myanmari moslemivähemuse – eriti rohingjade – vastu, keda Myanmari valitsus ei ole oma riigi etnilise rühmana tunnustanud, jätkusid ka pärast demokraatlikku avanemist ja kulmineerusid traagiliselt 2017. aastal jõhkrate kuritegudega, mida ÜRO iseloomustas etnilise puhastusena, ning tõid kaasa pagulaste massilise väljarände naaberriiki Bangladeshi; arvestades, et rohingja vähemust kiusatakse Myanmaris endiselt taga, hoolimata rahvusvahelise üldsuse arvukatest üleskutsetest tagakiusamine lõpetada;

arvestades, et Myanmari valitsus ignoreeris suurel määral rahvusvahelisi üleskutseid lõpetada rohingjade etniline puhastus ja parandada nende olukorda; arvestades, et selle tõttu peatas Euroopa Parlament 2019. aasta septembris lõpuks Myanmari tolleaegse riiginõuniku (valitsusjuht) ja välisministri Aung San Suu Kyi osalemise Sahharovi auhinna ühenduses, kuna ta ei astunud nende kindlalt tõendatud inimõiguste rikkumiste vastu välja; arvestades, et pärast seda on rahvusvahelised sanktsioonid inimõiguste rikkumiste eest kehtestatud mitmele isikule, sealhulgas sõjaväelastele ja ülemjuhatajale kindral Min Aung Hlaingile;

arvestades, et Myanmaris on palju etnilisi rühmi, sealhulgas rohingjad, karenid, arakanid, šanid ja tšinid; arvestades, et sisekonfliktide tõttu on viimastel aastakümnetel traagiliselt hukkunud tuhandeid inimesi; arvestades, et tingituna hiljutistest kokkupõrgetest Kareni osariigis on sealt alates 2020. aasta detsembrist põgenenud 4 000 inimest; arvestades, et viimastel aastatel on sõjavägi väidetavalt toime pannud raskeid inimõiguste rikkumisi ja jõhkraid kuritegusid, sealhulgas vägistamisi ja sõjakuritegusid, mistõttu Rahvusvaheline Kriminaalkohus on algatanud uurimise rohingja vähemuse olukorra kohta; arvestades, et Myanmariga tegelev sõltumatu rahvusvaheline teabekogumismissioon on nõudnud kindral Min Aung Hlaingi suhtes uurimise alustamist ja talle süüdistuse esitamist genotsiidi eest Arakani osariigi põhjaosas ning inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude eest Arakani, Katšini ja Šani osariigis;

arvestades, et Rahvusvahelise Kohtu 23. jaanuari 2020. aasta määrusega kehtestati ajutised meetmed genotsiidivastase konventsiooni ja rohingjadega seotud kohtuasjas, mille Gambia esitas Myanmari vastu; arvestades, et Myanmari valitsus, kelle kaitset juhib Rahvusvahelises Kohtus Aung San Suu Kyi, on öelnud, et genotsiidisüüdistused annavad tegelikust olukorrast eksitava ja mittetäieliku pildi; arvestades, et Myanmari valitsus on võtnud mitmete presidendi suunistega üksikuid meetmeid, et võidelda inimõiguste rikkumiste vastu; arvestades, et valitsus ei ole veel muutnud ega tühistanud peamisi seadusi, mis hõlbustavad rohingjade diskrimineerimist, sealhulgas 1982. aasta kodakondsusseadus;

arvestades, et EL on järjekindlalt nõudnud, et selliste kuritegude toimepanijad võetaks vastutusele, ning on esitanud ja toetanud resolutsioone, mis võeti vastu ÜRO Inimõiguste Nõukogus 27. septembril 2018 ja ÜRO Peaassamblee kolmandas komitees 16. novembril 2018; arvestades, et enamik kõrgemaid sõjaväelasi, kelle kontrolli all rohingjade vastu suunatud rünnakud toimusid, on endiselt oma ametikohal; arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt mõistnud hukka inimõiguste rikkumised ning süstemaatilised ja ulatuslikud rünnakud rohingja elanikkonna vastu;

arvestades, et Euroopa Liit on alates 2013. aastast poliitiliselt ja rahaliselt toetanud Myanmari demokraatiale ülemineku protsessi ning teinud suuri pingutusi, et edendada riigis rahu, inimõigusi ja arengut; arvestades, et 2015. aasta oktoobris allkirjastas EL rahvusvahelise tunnistajana kogu riiki hõlmava relvarahukokkuleppe, mis näitab ELi keskset rolli rahuprotsessi toetamisel; arvestades, et aastatel 2014–2020 eraldas EL Myanmarile arenguabina 688 miljonit eurot; arvestades, et Myanmari suhtes kohaldatakse kaubandussoodustusi erikorra „Kõik peale relvade“ raames, mis võimaldab tollimaksuvaba ja kvoodivaba pääsu ELi ühtsele turule; arvestades, et tõhustatud koostöö protsess „Kõik peale relvade“ raames käivitati juba 2018. aastal, pöörates erilist tähelepanu inimõiguste konventsioonide ja töötajate õiguste järgimisele;

arvestades, et 23. aprillil 2020 pikendas nõukogu Myanmari piiravaid meetmeid ühe aasta võrra kuni 30. aprillini 2021; nende meetmete hulka kuulub varade külmutamine ja reisikeeld 14 kõrgele Myanmari sõjaväe-, piirivalve- ja politseiametnikule, kes vastutavad rohingja elanikkonna ning etnilistest vähemustest külaelanike ja tsiviilelanike vastu toime pandud inimõiguste rikkumiste eest Arakani, Katšini ja Šani osariigis; arvestades, et kindral Min Aung Hlaingi ja aseülemjuhataja kindral Soe Wini suhtes ei ole piiravaid meetmeid kehtestatud;

arvestades, et hinnanguliselt on Arakani osariigis järel umbes 600 000 rohingjat, kes kannatavad pideva diskrimineeriva poliitika ja diskrimineerivate tavade, põhiõiguste pideva rikkumise, meelevaldsete vahistamiste, ülerahvastatud laagritesse sulgemise, liikumisvabaduse puudumise ning väga piiratud haridus- ja tervishoiuvõimaluste tõttu;

Z.	arvestades, et riigipöördele eelnenud nädalal kandis Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) Myanmarile hädaabirahastusena koroonaviirusega võitlemiseks üle 350 miljonit USA dollarit;

AA.

arvestades, et Tatmadaw’d ja selle kindraleid süüdistatakse laialdaselt korruptsioonis ja nad on tihedalt seotud Myanmari majandusega, kuna neile kuuluvad võimsad konglomeraadid, nad kontrollivad riigi mineraali- ja puidukaubandust, haldavad taristuobjekte, nagu sadamad ja tammid, juhivad panku, kindlustusettevõtteid, haiglaid, spordirajatisi ja meediat; arvestades, et sõjaväeline riigipööre seab ohtu rahvusvaheliste investeeringute, turismi ja rahastuse jätkuva kaasamise;

AB.

arvestades, et paljud rahvusvahelised osalejad, nagu USA, Ühendkuningriik, Jaapan, India, Austraalia ja Kanada, on riigipöörde hukka mõistnud, seda kritiseerinud ja selle pärast muret väljendanud; arvestades, et ASEANi eesistuja tegi avalduse, milles kutsus üles dialoogile, leppimisele ja normaalse olukorra taastamisele; arvestades, et 5. veebruaril 2021. aastal nõudsid Indoneesia president Joko Widodo ja Malaisia peaminister Muhyiddin Yassin sellel teemal ASEANi kohtumise korraldamist;

AC.

arvestades, et ÜRO peasekretär Guterres nimetas riigipööret „absoluutselt vastuvõetamatuks“; arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu avaldas pressiteate, milles väljendas sügavat muret Myanmaris toimunud sõjaväelise riigipöörde pärast, nõudes riigi valitud juhi Aung San Suu Kyi ja president Win Myinti viivitamatut vabastamist; arvestades, et Hiina ja Venemaa takistasid jõulisema teksti vastuvõtmist ÜRO Julgeolekunõukogus; arvestades, et 7. veebruaril 2021 tegi ÜRO Myanmari eriraportöör Tom Andrews avalduse, milles nõutakse, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu korraldaks koos muude sidusrühmadega viivitamata eriistungi;

AD.

arvestades, et 14. novembril 2019 otsustas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kolmas kohtueelne koda anda loa uurida rohingjade kuritegelikku küüditamist Myanmarist Bangladeshi; arvestades, et vastavalt UNIFFMi viimasele, 16. septembri 2019. aasta aruandele on Myanmari valitsuse tegevus jätkuvalt osa ulatuslikust ja süstemaatilisest rünnakust Arakani osariiki jäänud rohingjade vastu, mis on võrdsustatav tagakiusamise ja muude inimsusevastaste kuritegudega;

avaldab Myanmari rahvale poolehoidu ja toetust rahumeelses ja õiguspärases võitluses demokraatia, vabaduse ja inimõiguste eest;

mõistab resoluutselt hukka Tatmadaw’ korraldatud ja kindral Min Aung Hlaingi juhtimisel 1. veebruaril 2021 läbi viidud sõjalise võimuhaaramise, peab seda riigipöördeks ja kutsub Tatmadaw’d üles täielikult austama 2020. aasta novembri demokraatlike valimiste tulemusi ja viivitamata ennistama tsiviilvalitsuse, lõpetama erakorralise seisukorra ja lubama kõigil valitud parlamendiliikmetel täita oma mandaati, et taastada põhiseaduslik kord ja demokraatlikud normid ning mitte seada ohtu kõiki viimaste aastate demokraatlikke saavutusi; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid ning rahvusvaheline üldsus ei tunnustaks Myanmari sõjaväelist juhtkonda, sealhulgas kindral Min Aung Hlaingi, kindral Soe Wini ja presidendi kohusetäitjat Myint Swed, ning tegutseksid sellest lähtuvalt;

nõuab, et viivitamata ja tingimusteta vabastataks president Win Myint, riiginõunik Aung San Suu Kyi ja kõik teised isikud, kes on ebaseaduslikult vahistatud võltsitud valimiste, valimistulemuste võltsimise või muude alusetute ja teenimatute süüdistuste ettekäändel; tuletab Tatmadaw’le meelde, et sellised väited vähendavad veelgi relvajõudude riigisisest ja rahvusvahelist usaldusväärsust; rõhutab, et Myanmari sõjaväelased peavad selgitama, millisel õiguslikul alusel need isikud on kinni peetud, ning peavad ka tagama, et vahistatute õigusi täielikult järgitaks, sealhulgas väärkohtlemise eest kaitstaks, ning et neil oleks juurdepääs enda valitud advokaadile ja kontakt oma perega;

mõistab hukka riigipöörde järgsed Tatmadaw’ repressioonid sõltumatute aktivistide, meedia ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vastu; nõuab, et viivitamata vabastataks kõik kodanikuühiskonna aktivistid, mungad ja ajakirjanikud, kes vahistati üksnes teisitimõtlemise pärast, ning rõhutab, et nende õigust avaldada rahulikult meelt selle ebaseadusliku riigipöörde vastu ei tohi piirata ja tsiviilelanikke ei tohi ühelgi viisil taga kiusata;

väljendab heameelt Myanmaris 8. novembril 2020 toimunud teiste demokraatlike üldvalimiste üle ning kutsub kõiki pooli võtma täpselt arvesse Myanmari rahva tahet; nõuab tungivalt, et kõik pooled jätkaksid demokraatiale ülemineku protsessi; rõhutab, et parlamendi mõlemad kojad tuleb kohe kokku kutsuda, et neil oleks võimalik ametisse astuda ja nimetada täiesti läbipaistval ja demokraatlikul viisil ametisse riigi kõrgeim juhtkond, sealhulgas president, asepresidendid ja uus tsiviilvalitsus; kordab komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ettepanekut, milles ta märkis, et Euroopa Liit on valmis toetama dialoogi kõigi peamiste sidusrühmadega, kes soovivad lahendada olukorra heas usus ja taastada Myanmari põhiseadusliku korra;

kutsub Tatmadaw’d üles austama 8. novembri 2020. aasta üldvalimiste tulemusi, lõpetama viivitamata erakorralise seisukorra ja andma võimu üle tsiviilvõimu valitud esindajatele; tuletab meelde, et valimisrikkumistega seotud väited peavad tuginema tõenditel ning neid tuleb uurida nõuetekohaste demokraatlike kanalite vahendusel, austades seejuures täielikult seaduslike ametivõimude otsust; on seisukohal, et praegune Tatmadaw’ poolt 3. veebruaril 2021 ametisse nimetatud valimiskomisjon on ebaseaduslik ning sellel ei ole õigust kinnitada ei varasemaid ega tulevasi valimistulemusi; rõhutab, et endine valimiskomisjon tuleb viivitamata ametisse ennistada;

nõuab tungivalt, et Myanmari sõjavägi ja õiguspäraselt valitud valitsus president Win Myinti juhtimisel algataksid koos Myanmari rahvaga uue põhiseaduse vaba ja õiglase koostamise ja rakendamise protsessi, et tagada tõeline demokraatia ja riik, mis töötab kõigi Myanmari elanike heaolu ja hüvangu nimel, tagades eelkõige kõigi Myanmari etniliste rühmade, sealhulgas rohingjade tunnustamise ja esindatuse, ning mis kindlustab julgeoleku, vabaduse, harmoonia ja rahu kõigile;

kritiseerib teravalt kodaniku- ja inimõiguste ning väljendus- ja kogunemisvabaduse piiramist ning mõistab sellega seoses teravalt hukka ka meediavabaduse piiramise interneti väljalülitamise ning sotsiaalmeedia platvormide, nagu Facebook ja Twitter, piiramise ja blokeerimise teel;

rõhutab, et lisaks jätkuvale COVID-19 pandeemiale on telekommunikatsioonikatkestused elanikkonna jaoks veel üks ohutegur, nagu ka jätkuv sisekonflikt relvastatud rühmituste osalusel, mis ohustab tsiviilelanikke riigi mitmes osas; rõhutab seetõttu, et täiemahulised telefoni- ja internetiteenused tuleb viivitamata taastada;

10.

tõstab esile komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse, milles märgiti, et Euroopa Liit eeldab, et nii Myanmari kui ka liidu liikmesriikide kodanike turvalisus on igal ajal tagatud ning et EL kaalub kõiki oma käsutuses olevaid võimalusi, et tagada demokraatia võit;

11.

kiidab Myanmari rahvast, kes on aastakümneid kannatanud sõjaväelise valitsemise all, ja kuigi demokraatlikud vabadused on olnud piiratud, on siiski püüelnud demokraatliku Myanmari poole, ning avaldab neile tunnustust muljet avaldava 70 % valimisaktiivsuse eest 2020. aasta valimistel, mis näitab selgelt, et kodanikud soovivad osaleda oma riigi demokraatlikus juhtimises;

12.

kinnitab, et toetab kindlalt Myanmari kodanikuühiskonda ja demokraatia kaitsjaid ning nõuab, et EL ja selle institutsioonid jätkaksid vaatamata praeguse sõjaväelise valitsuse kehtestatud olemasolevatele ja võimalikele jätkuvatele piirangutele püüdlusi kodanikuühiskonna edendamiseks;

13.

kordab oma põhiveendumust, et demokraatia, õigusriik ja inimõiguste austamine on kestliku ja tõeliselt kaasava majanduskasvu ja jõukuse saavutamisel keskse tähtsusega;

14.

kordab, et vaatamata sellele, et Aung San Suu Kyi ei mõistnud vähemuste inimõiguste rikkumisi Myanmaris piisavalt hukka, on ta õiglasema ja demokraatlikuma tuleviku nimel seatud demokraatlike eesmärkide ja sihtide saavutamisel endiselt Myanmari rahva sümbol;

15.

tunneb muret, et Tatmadaw levitab üha rohkem võltsitud ja manipuleeritud teavet, ning näeb selliste valeuudiste üha suuremat levikut Myanmaris muret tekitava suundumusena;

16.

tuletab meelde, et Myanmar peab täitma demokraatlike põhimõtete ja inimõigustega seotud kohustusi, mis on erikorra „Kõik peale relvade“ oluline osa; nõuab tungivalt, et komisjon algataks uurimise vastavalt üldise soodustuste süsteemi määruse artikli 19 lõike 1 punktile a, et peatada Myanmari (eelkõige sõjaväelastele kuuluvate äriühingute) kaubandussoodustused konkreetsetes sektorites, ning hoiaks Euroopa Parlamenti nõuetekohaselt kursis; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid suurendaksid survet Tatmadaw’le ja võtaksid kõik oma käsutuses olevad meetmed, et tagada valitud ametivõimude võimule naasmine; kutsub komisjoni üles – välistamata ühtegi võimalikku meedet, kaasa arvatud sanktsioone riigipöörde korraldajate vastu – töötama järk-järgult välja karistusi, et reageerida asjakohaselt nii toime pandud kui ka võimalikele tulevastele rikkumistele, pidades seejuures silmas varem antud kaubandussoodustuste positiivset mõju kodanikuühiskonnale ja tsiviilmajandusele;

17.

nõuab tungivalt, et komisjon annaks ELis asuvatele ettevõtetele kiiresti nõu ja teavitaks neid Myanmari sõjaväega äri tegemisega seotud ohtudest inimõigustele ja mainele ning õiguslikest riskidest; nõuab tungivalt, et ELis asuvad ettevõtted järgiksid hoolikalt inimõigustealast hoolsuskohustust ja tagaksid, et neil ei ole sidemeid Myanmari julgeolekujõudude, nende üksikute liikmete või nende omandis või kontrolli all olevate üksustega ning et nad ei aitaks otseselt ega kaudselt kaasa demokraatia ja inimõiguste mahasurumisele sõjaväe poolt; kutsub ELis asuvaid ettevõtteid, sealhulgas emaettevõtjaid ja tütarettevõtjaid üles hindama kiiresti ümber oma ärisidemeid Myanmaris ning peatama kõik suhted sõjaväega seotud ettevõtetega; juhib tähelepanu asjaolule, et praegu töötatakse välja ettevõtete hoolsuskohustust käsitlevaid õigusakte, millega kehtestatakse ELi ettevõtetele ja ühtsel turul tegutsevatele ettevõtetele inimõigustealased hoolsuskohustused, ja sellega tagatakse, et ettevõtted, kellel on sidemeid inimõiguste või rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisega Myanmaris või kes sellele kaasa aitavad, võetakse vastavalt siseriiklikule õigusele vastutusele;

18.

nõuab, et ELi institutsioonid ja teised rahvusvahelised finantsorganisatsioonid kontrolliksid hoolikalt Tatmadaw’ ja selle liikmete finantstegevust ning täpsustaksid, milliseid sobivaid meetmeid võiks võtta juhul, kui olukord Myanmaris ei parane või isegi halveneb;

19.

kutsub ELi ja liikmesriike üles edendama rahvusvahelist koordineerimist, et hoida ära loata kaupade ebaseaduslik eksportimine Myanmarist, mis toob majanduslikku kasu eelkõige sõjaväele, ning lõpetada ebaseaduslike kaupade tootmine, eriti selliste loodusvarade kasutamine nagu ebaseaduslikult raiutud puit;

20.

palub, et nõukogu vaataks läbi ja vajaduse korral muudaks ELi relvaembargot Myanmari suhtes, tagamaks, et embargo hõlmaks jälgimisvarustust ja kahesuguse kasutusega tooteid, mida sõjavägi saab kasutada õiguste ja teisitimõtlejate mahasurumiseks;

21.

kutsub ELi üles jätkama programme, mis aitavad Myanmari elanikke, ja suurendama praegust kriisi arvestades vajaduse korral toetust, sealhulgas humanitaarabi ja demokraatia toetamise algatuste puhul; tunnustab Austria, Madalmaade, Poola, Prantsusmaa, Saksamaa ja Soome 1. juuli 2020. aasta otsust peatada Myanmarilt 98 miljoni USA dollari suuruse võla tasumiseks tehtavate maksete sissenõudmine, et aidata riigil toime tulla COVID-19 pandeemia karmide tagajärgedega; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid, et arenguabi ei saadetaks Myanmari valitsuskanalite kaudu, mis on nüüd sõjaväe kontrolli all;

22.

on seisukohal, et ASEAN võib olla vajaduse korral kanaliks, mille kaudu anda Myanmarile rahvusvahelise üldsuse abi, nii nagu 2008. aastal pärast tsükloni Nargis hävitustööd Myanmaris; julgustab lisaks ASEANi tegelema aktiivselt Myanmari praeguse kriisi vahendamisega; on veendunud, et valimisvaatlusmissioonid võivad aidata ASEANil tõhusalt toetada demokraatia tugevdamist oma liikmesriikides, kuna need missioonid annavad valimistele täiendava legitiimsuse;

23.

kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles kaasama sarnaselt meelestatud partnereid, nagu Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik, Jaapan, India, Austraalia, Kanada ja eelkõige ASEANi liikmed, ning tegema nendega tihedat koostööd ja ühtlustama seisukohti ja algatusi, et saavutada Myanmari tsiviilvalitsuse võimalikult kiire taastamine;

24.

nõuab, et rahvusvahelistele humanitaarvaatlejatele, sealhulgas ELi inimõiguste eriesindajale, Myanmari inimõiguste olukorraga tegelevale ÜRO eriraportöörile ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu erimenetlustele tagataks kohe takistamatu juurdepääs kogu Myanmari territooriumile; kiidab heaks ELi, ÜRO ja muude Myanmariga tegelevate rahvusvaheliste organisatsioonide tiheda koostöö;

25.

väljendab heameelt ÜRO Julgeolekunõukogu avalduse üle, milles nõutakse kõigi kinnipeetute viivitamatut vabastamist; kutsub ÜRO Julgeolekunõukogu üles võtma võimalikult kiiresti vastu resolutsiooni, milles mõistetakse sõjaväeline riigipööre hukka ning lubatakse selgeid, siduvaid ja jõustatavaid tagajärgi juhuks, kui Tatmadaw jätkab demokraatlike protsesside vääramist;

26.

palub ELil ja liikmesriikidel tegutseda selle nimel, et järgmisel ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungil võetaks vastu resolutsioon Myanmari kohta;

27.

kutsub lisaks Hiinat ja Venemaad üles osalema aktiivselt rahvusvahelises diplomaatias ja täitma oma kohustusi ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmena ning loodab, et nad tegutsevad Myanmari olukorra jälgimisel konstruktiivselt;

28.

avaldab tunnustust ÜRO peasekretärile António Guterresele, kes Myanmari sõjaväe tegevuse karmisõnaliselt hukka mõistis, ning kiidab heaks ASEANi eesistuja avalduse sündmuste kohta Myanmari Liidu Vabariigis, milles rõhutati, kui oluline on järgida demokraatia, õigusriigi ja hea valitsemistava põhimõtteid ning austada ja kaitsta inimõigusi ja põhivabadusi;

29.

tuletab meelde Myanmari mitmerahvuselist olemust ja nõuab tungivalt, et Tatmadaw austaks täielikult iga rahvuse võõrandamatuid õigusi, ning rõhutab, et Euroopa Liit jätkab tähelepanelikult sõjaväelise juhtkonna poolt vähemuste suhtes elluviidava tegevuse jälgimist, eelkõige seoses rohingjadega, kes on juba varem kannatanud äärmiselt julma kohtlemise all; väljendab sellega seoses tänu ja austust Bangladeshi valitsusele ja rahvale, kes on võtnud Myanmarist vastu ligikaudu miljon rohingja pagulast, kes viibivad endiselt Bangladeshis; rõhutab kindlalt, et lõppkokkuvõttes kannab nende pagulaste eest vastutust Myanmar, kes peab tagama nende turvalise, inimväärse ja korrakohase repatrieerimise ja taasintegreerimise Myanmari; nõuab, et humanitaarabi pääseks täielikult ja takistusteta Myanmari;

30.

kordab, et mõistab teravalt hukka kõik varasemad ja praegused inimõiguste rikkumised ning süstemaatilised ja ulatuslikud rünnakud, sealhulgas tapmised, ahistamised, vägistamised ja vara hävitamise, mis kujutavad endast UNIFFMi ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo andmete kohaselt genotsiidi, sõjakuritegusid ja inimsusvastaseid kuritegusid, mida relvajõud on rohingja elanikkonna vastu toime pannud; rõhutab, et Tatmadaw on korduvalt rikkunud rahvusvahelist inimõigustealast õigust ja rahvusvahelist humanitaarõigust;

31.

väljendab heameelt selle üle, et ELi välisasjade nõukogu võttis vastu sanktsioonid Myanmari relvajõudude, piirivalve- ja politseivägede sõjaväelaste ja ametnike vastu, kes vastutavad rohingjade inimõiguste raske rikkumise eest, ning pikendas 2018. aastal sanktsioonide kehtivust, ning loodab, et sanktsioonide korra raames vaadatakse nende isikute nimekirjad regulaarselt läbi;

32.

väljendab veel kord toetust Rahvusvahelise Kriminaalkohtu peaprokuröri otsusele alustada rohingjade vastu toime pandud kuritegude kohtueelset menetlust ning kõikidele asjakohastele algatustele, mis aitavad kaasa hirmutegude eest vastutavate isikute, sealhulgas kindral Min Aung Hlaingi ja kindral Soe Weni vastutusele võtmisele;

33.

nõuab tungivalt, et nõukogu muudaks praeguse piiravate meetmete süsteemi mandaati, et võtta arvesse demokraatia rikkumisi, ning laiendaks sihipäraseid sanktsioone kogu Myanmari sõjaväe juhtkonnale, sealhulgas kõigile riigipöördega seotud isikutele ja otseselt neile kuuluvatele juriidilistele isikutele;

34.

väljendab suurt heameelt ELi juhtrolli üle ÜRO sõltumatu Myanmari uurimismehhanismi (IIMM) loomisel, et koguda, koondada, säilitada ja analüüsida tõendeid Myanmaris alates 2011. aastast toime pandud ränkade rahvusvaheliste kuritegude ja rikkumiste kohta; nõuab tungivalt, et Myanmar teeks koostööd rahvusvaheliste püüdlustega tagada vastutus, sealhulgas andes IIMMile lõpuks täieliku juurdepääsu riigile; nõuab, et EL, selle liikmesriigid ja rahvusvaheline üldsus tagaksid, et IIMMil oleks oma ülesannete täitmiseks vajalik toetus, sealhulgas rahaline toetus;

35.

kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja liikmesriike üles jälgima olukorda Myanmaris tähelepanelikult ning palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal anda parlamendi väliskomisjonile korrapäraselt aru, et tagada selles olulises ja muret tekitavas olukorras piisav parlamentaarne dialoog;

36.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Myanmari seaduslikule presidendile ja valitsusele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, komisjonile, Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajale, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Ameerika Ühendriikide, Ühendkuningriigi, Jaapani, India, Austraalia, Kanada ja ASEANi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ASEANi peasekretärile, ASEANi valitsustevahelisele inimõiguste komisjonile, Myanmari inimõiguste olukorraga tegelevale ÜRO eriraportöörile, ÜRO pagulaste ülemvolinikule ning ÜRO Inimõiguste Nõukogule, Pyidaungsu Hluttaw’le (Myanmari Liidu esinduskogu), Myanmari presidendile, riiginõunikule ja sõjaväele.

(1) ELT C 419, 16.12.2015, lk 189.

(2) ELT C 258 E, 7.9.2013, lk 79.

(3) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 154.

(4) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 120.

(5) ELT C 101, 16.3.2018, lk 134.

(6) ELT C 238, 6.7.2018, lk 112.

(7) ELT C 337, 20.9.2018, lk 109.

(8) ELT C 28, 27.1.2020, lk 80.

(9) ELT C 433, 23.12.2019, lk 124.

(10) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0018.

17.11.2021

Euroopa Liidu Teataja

C 465/147

P9_TA(2021)0056

Inimõiguste olukord Kasahstanis

Euroopa Parlamendi 11. veebruari 2021. aasta resolutsioon inimõiguste olukorra kohta Kasahstanis (2021/2544(RSP))

(2021/C 465/15)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse oma 14. märtsi 2019. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Kasahstanis (1) ja oma varasemaid resolutsioone Kasahstani kohta, sealhulgas 18. aprilli 2013. aasta (2), 15. märtsi 2012. aasta (3) ja 17. septembri 2009. aasta (4) resolutsioone,

—

võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kasahstani Vabariigi vahelist laiendatud partnerlus- ja koostöölepingut, millele kirjutati alla 21. detsembril 2015 Astanas ja mis jõustus täielikult 1. märtsil 2020 pärast seda, kui kõik liikmesriigid olid selle ratifitseerinud,

—	võttes arvesse nõukogu 17. juuni 2019. aasta järeldusi uue ELi Kesk-Aasia strateegia kohta,

—	võttes arvesse ajakohastatud aruannet Kasahstani kohta, mis sisaldub ELi aastaaruandes inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2019. aastal,

—	võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning ÜRO piinamisvastast konventsiooni,

—	võttes arvesse 20. jaanuaril 2020 toimunud ELi-Kasahstani koostöönõukogu 17. kohtumist, 26.–27. novembril 2020 toimunud ELi-Kasahstani inimõigustealase dialoogi 12. kohtumist ning 25. septembril 2020 toimunud ELi-Kasahstani koostöökomitee 18. kohtumist,

—	võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 12. märtsi 2020. aasta Kasahstani inimõiguste olukorra üldist korrapärast läbivaatamist,

—	võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teist fakultatiivset protokolli,

—

võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 1. veebruari 2021. aasta avaldust kasvava surve kohta inimõigustega tegelevatele valitsusvälistele organisatsioonidele Kasahstanis, 11. jaanuari 2021. aasta avaldust parlamendivalimiste kohta Kasahstanis ja 7. jaanuari 2021. aasta avaldust meetmete kohta surmanuhtluse kaotamiseks,

—	võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) avaldust oma esialgsete tähelepanekute ja järelduste kohta seoses 10. jaanuaril 2021 Kasahstanis toimunud valimistega,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

arvestades, et möödunud nädalatel on täheldatud inimõiguste üldise olukorra murettekitavat halvenemist ja kodanikuühiskonna organisatsioonide mahasurumist Kasahstanis koos rangete piirangute kehtestamisega väljendus-, rahumeelse kogunemise ja ühinemisvabadusele; arvestades, et Kasahstani ametivõimud avaldavad kodanikuühiskonnale ja Kasahstanis tegutsevatele inimõiguste organisatsioonidele üha suuremat survet ja karistavad neid, mis takistab reformipüüdlusi ja piirab kodanikuühiskonna olulist tööd;

arvestades, et 21. detsembril 2015. aastal allkirjastasid Euroopa Liit ja Kasahstan laiendatud partnerlus- ja koostöölepingu, mille eesmärk on luua avar raamistik süvendatud poliitiliseks dialoogiks ning koostööks õigus- ja siseküsimustes ning paljudes muudes valdkondades; arvestades, et selles lepingus pannakse suurt rõhku demokraatiale, õigusriigile, inimõigustele, põhivabadustele, kestlikule arengule ja kodanikuühiskonna koostööle; arvestades, et laiendatud partnerlus- ja koostööleping jõustus täielikult 1. märtsil 2020 pärast seda, kui kõik liikmesriigid olid selle ratifitseerinud;

arvestades, et ELi uues Kesk-Aasia strateegias pannakse suurt rõhku ELi koostööle Kesk-Aasiaga õigusriigi, inimõiguste ja põhivabaduste, sealhulgas ühinemis- ja väljendusvabaduse kaitsmisel ja edendamisel ning kodanikuühiskonnale ja inimõiguste kaitsjatele soodsa keskkonna loomisel; arvestades, et Euroopa Liit annab Kasahstanile olulist COVID-19 puhanguga seotud hädaabi, sealhulgas viimati oma rahalise toetuse kaudu Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 29. jaanuari 2021. aasta saadetisele, mis sisaldas üle 8 000 kg meditsiinitarbeid;

arvestades, et Euroopa välisteenistus on kirjeldanud Kasahstani 10. jaanuari 2021. aasta parlamendivalimisi kui kasutamata jäetud võimalust näidata poliitiliste reformide tõhusat rakendamist ja viimaste valmiste järgset moderniseerimisprotsessi, samal ajal kui OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) pikaajalised soovitused mitmes küsimuses, sealhulgas seoses põhivabaduste, valimiste korraldamise erapooletuse, valimis- ja kandideerimisõiguse, valijate registreerimise, meedia ja valimistulemuste avaldamisega, on jäänud endiselt käsitlemata; arvestades, et OSCE/ODIHRi ja OSCE Parlamentaarse Assamblee esialgsete järelduste kohaselt ei soodusta Kasahstani õigusraamistik veel rahvusvahelistele standarditele vastavate valimiste korraldamist;

arvestades, et ühinemis-, kogunemis- ja väljendusvabaduse austamisega seotud süsteemsed puudused piiravad jätkuvalt poliitikamaastikku ning tõelise poliitilise konkurentsi ja poliitiliste opositsioonirühmituste puudumine (alates 2013. aastast ei ole registreeritud ühtegi uut erakonda) on jätnud valijad olukorda, kus neil ei ole tegelikku valikut; arvestades, et demokraatlikud valimised on poliitiliste reformide ning vaba ja avatud ühiskonna ülesehitamise nurgakivi;

arvestades, et kaks opositsiooniliikumist – Köše Partijasõ ja Kasahstani Demokraatlik Valik – keelustati salajaste ja edasikaebamisele mittekuuluvate kohtuotsustega, kuulutades nad ekstremistlikeks organisatsioonideks; arvestades, et Kasahstani kriminaalkoodeksi artiklite 405 ja 182 alusel on 17 Köše Partijasõ juhtivat liiget saadetud eeluurimisvanglasse ning neid ähvardab pikk vanglakaristus; arvestades, et Kasahstani Demokraatliku Valiku toetamise eest süüdistatavad vangid kannavad endiselt oma vanglakaristust; arvestades, et seoses eelnimetatud liikumiste toetamisega on poliitiliste süüdistuste ohvriks langenud 26 poliitvangi, sealhulgas Almat Žumagulov, Aset Abišev, Kenžebek Abišev, Ashat Žeksebajev, Kairat Klõshev, Jerbol Jeshozin, Abai Begimbetov, Asel Onlanbekkõzõ, Jerkin Sabanšijev, Žanat Žamalijev, Diana Baimagambetova, Nojan Rahhimžanov ja Askar Kajõrbek;

arvestades, et registreerimata opositsioonilisel Demokraatlikul Parteil ei lubatud nendel valimistel osaleda, sest 22. veebruaril 2020 ei lasknud ametivõimud parteil korraldada Almatõs oma asutamiskongressi; arvestades, et ilma sellist kongressi korraldamata ei ole parteil võimalik ennast registreerida; arvestades, et ametivõimud avaldasid Demokraatliku Partei liikmetele survet, kuna mõned neist vahistati väidetavate haldusrikkumiste tõttu ja teistel ei lastud sõita kongressi toimumiskohta;

arvestades, et valimiskampaania ajal ja valimispäeval püüdsid Kasahstani ametivõimud tugevdada interneti tsenseerimist ja kontrolli, katkestades korduvalt internetiühenduse ja sundides kodanikke paigaldama arvutitesse nn riikliku turvasertifikaadi, mis võimaldab krüpteeritud veebiliikluse pealtkuulamist; arvestades, et riigi kontroll interneti üle suureneb, sealhulgas püüded piirata teabe liikumist interneti tsenseerimise ja kontrollimise ning internetiühenduse katkestamise kaudu, ning jätkuvalt nõudes kodanikelt riikliku turvasertifikaadi paigaldamist, mis võimaldab internetikasutajate veebiliiklust pealt kuulata;

arvestades, et kampaania ajal toimusid massilised vahistamised; arvestades, et valimispäeval pidasid ametivõimud kümnes eri linnas ebaseaduslikult kinni vähemalt 350 rahumeelset meeleavaldajat; arvestades, et Kasahstani ametivõimud takistavad järjekindlalt valitsuse poliitika suhtes kriitiliste rahumeelsete meeleavalduste toimumist; arvestades, et 2020. aasta mais vastu võetud seadus rahumeelsete kogunemiste kohta ning erakonnaseaduse ja valimisseaduse muudatused ei austa Kasahstani kodanike põhiõigusi;

arvestades, et ODIHRi piiratud valimisvaatlusmissiooni (LEOM) teatel raskendasid ja takistasid ametivõimud sõltumatute vaatlejate tööd, samal ajal kui valitsussõbralikel vaatlejatel lubati valimisprotsessi jälgida; arvestades, et inimõigustega tegelevate valitsusväliste organisatsioonide teatel rakendati 10. jaanuaril 2021 toimunud parlamendivalimistel paljude sõltumatute valimisvaatlejate suhtes hirmutamist, halduskorras vahistamist ja trahvimist;

arvestades, et Kasahstani meediamaastikku valitsevad riigi omandis olevad või riigivõimu toetatavad meediakanalid; arvestades, et ajavahemikus 2020. aasta jaanuarist juulini rünnati füüsiliselt seitset ajakirjanikku ning kinni peeti 21 ajakirjanikku, blogipidajat ja aktivisti, neist seitse teabe kogumise ja edastamise ajal; arvestades, et ametivõimud algatasid 2020. aastal ajakirjanike vastu rohkem kui 38 kriminaalasja väidetavate kuritegude eest, nagu valeteabe levitamine ja ülesässitamine; arvestades, et 2016. aastal keelati kõik peamised üleriigilised opositsiooni ajalehed ja sõltumatuid ajakirjanikke ahistatakse jätkuvalt; arvestades, et ametivõimud on esitanud kriminaalsüüdistuse sõltumatu ajalehe Uralskaja Nedelja peatoimetaja Lukpan Ahmedjarovi vastu, kes on avaldanud teavet kohaliku eliidi korruptiivse tegevuse kohta, ning on rahumeelsete kogunemiste ja 2021. aasta parlamendivalimiste kajastamise eest füüsiliselt rünnanud ja korduvalt kinni pidanud raadiojaama RFE/RL (Radio Free Europe / Radio Liberty) kasahhi toimetuse ajakirjanikku Sanija Toikenit;

arvestades, et 2020. aasta veebruarist novembrini tapeti või suri ebaselgetel asjaoludel – pärast pikaajalist poliitilist tagakiusamist opositsioonilise tegevuse eest – viis opositsiooniaktivisti, nimelt blogija ja piinamise ohver Dulat Agadil, tema 17-aastane poeg Žanbolat Agadil, kes oli isa meelevaldse vahistamise peamine tunnistaja, Amanbike Hairolla, Serik Orazov ja Garifulla Jembergenov; arvestades asjaolu, et ametivõimud ei ole neid surmajuhtumeid põhjalikult ja läbipaistvalt uurinud; arvestades, et ülimalt oluline on tuua selliste kuritegude korraldajad ja toimepanijad kohtu ette ning tagada, et nad hoiduksid ohvrite saatuse kohta tõde otsivate kodanikuühiskonna aktivistide ja nende pereliikmete tagakiusamisest; arvestades, et Kasahstani ametivõimud on represseerinud vähemalt 200 aktivisti, kes osalesid Dulat Agadili leinatalitusel või korraldasid raha kogumist tema ja teiste poliitvangide perekondade toetuseks; arvestades, et 57-le neist on esitatud süüdistus „äärmusluses“ – teiste hulgas kolme lapse emale Dametkan Aspandijarovale, kes on praegu koduarestis ja keda äärmusluses süüdistatuna ähvardab kuni 12-aastane vanglakaristus Dulat Agadili perekonna toetuseks raha kogumise organiseerimise eest;

arvestades, et Kasahstani vanglates on laialdaselt kasutatud piinamist ja väärkohtlemist ning vabaühendus Piinamisvastane Koalitsioon on igal aastal teatanud vähemalt 200 piinamisjuhtumist; arvestades, et selliste rikkumiste toimepanijad on jäänud karistamata, samal ajal kui vanglad on kohtusse kaevanud inimõiguste kaitsja Jelena Semjonova, kes on sotsiaalmeedias avalikustanud piinamise kasutamise Kasahstani kinnipidamisasutuste süsteemis;

arvestades, et hoolimata ÜRO eriraportööri (5) ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee ja Euroopa Liidu üleskutsetest kuritarvitavad Kasahstani ametivõimud ebamääraseid ja laialivalguvaid äärmuslust käsitlevaid õigusnorme opositsiooni ja inimõiguste kaitsjate tagakiusamiseks; arvestades, et sellekohasest seadusest lähtuvalt on alates 22. oktoobrist 2020, mil ametivõimud kuulutasid välja valimiste kuupäeva, poliitiliselt motiveeritud kriminaalasjade arv kahekordistunud, küündides 99-ni, kusjuures süüdistused on esitatud nimelt „äärmusluse“ eest; arvestades, et 69 selles süüdistatavat isikut ähvardab vahetult vahi alla võtmine, nagu aktivist Gulzipa Džaukerovat, ning 11 aktivisti on pandud koduaresti, ettekäändeks väljamõeldud süüdistus „äärmusluses“;

arvestades, et mitmed sõltumatud inimõigustega tegelevad valitsusvälised organisatsioonid, nagu ECHO, Jerkindik Kanatõ, inimõiguste ja õigusriigi rahvusvaheline büroo Kasahstanis ning International Legal Initiative, on viimasel ajal saanud suuri trahve ja neid kohustati ebaselgel õiguslikul alusel alates 25. jaanuarist 2020 peatama oma tegevus kuni kolmeks kuuks; arvestades, et kättemaksuks järelevalvetegevuse eest ahistavad ametivõimud inimõiguste kaitsjaid, kelle hulgas on Šolpan Džanzakova, Anna Šukejeva, Raigul Sadõrbajeva, Aižan Izmakova, Danijar Hassenov, Altõnai Tuksikova, Dana Žanai, Nazõm Serikpekova, Alma Nuruševa, Abaibek Sultanov, Zuhra Nariman, Ulbolsõn Turdijeva, Alija Žakupova, Roza Musajeva ja Barlõk Mendõgazijev; arvestades, et 2020. aasta oktoobrist novembrini teatati vähemalt 15 organisatsioonile, et nad on rikkunud haldusrikkumiste seadustiku artiklit 460-1, kuna nad väidetavalt ei olnud ametivõime nõuetekohaselt teavitanud välisrahastuse saamisest;

P.	arvestades, et 2020. aastal mõisteti usu- ja veendumusvabaduse õiguse kasutamise eest süüdi 112 üksikisikut, kolm heategevusorganisatsiooni ja üks äriühing;

arvestades, et Kasahstani valitseva eliidi seas on laialt levinud korruptsioon, mida tõendab fakt, et organisatsiooni Transparency International 2020. aasta korruptsiooni tajumise indeksi järgi on Kasahstan maailma riikide järjestuses 94. kohal, ning korruptsioon pärsib inimõigusi, sotsiaalset õiglust ja sotsiaal-majanduslikku arengut;

R.	arvestades, et COVID-19 pandeemia harjal kuritarvitas valitsus pandeemiapiiranguid ettekäändena, et intensiivistada poliitilisi repressioone kodanikuühiskonna, inimõiguslaste, opositsiooni esindajate ja meditsiinitöötajate vastu, kes taunisid valitsuse suutmatust pandeemiat ohjeldada;

arvestades, et 21. jaanuaril 2021 peksid ja haavasid tundmatud ründajad kahte etnilist kasahhi, Murager Alimulõt ja Kaiša Akankõzõt, kes olid põgenenud Hiinast, kartes vangistust sealsetes koonduslaagrites, ning arvestades, et seetõttu tuleb piisavalt tähelepanu pöörata jätkuvatele etnilistele pingetele Kasahstani lõunapoolsetes piirkondades; arvestades, et Kasahstanis jätkuvad vägivaldsed etnilised kokkupõrked, eelkõige riigi lõunaosas, kus 2020. aasta veebruaris toimunud kokkupõrgetes kasahhide ja etniliste tunganite vahel sai 11 inimest surma ja kümneid haavata ning üle 23 000 inimese, valdavalt tunganid, olid sunnitud oma kodudest lahkuma;

arvestades, et Kasahstani ametivõimud on kuritarvitanud rahvusvahelisi kriminaalkoostöö mehhanisme, sealhulgas Interpoli tagaotsimisteateid ja vastastikust õigusabi, et esitada süüdistusi Belgias viibivale poliitilisele pagulastele Bota Jardemalie’le ja konfiskeerida tema dokumente; arvestades, et 29. septembril 2020 andis Prantsusmaa varjupaigakohus (Cour nationale française du droit d’asile) poliitilise varjupaiga erakonna Kasahstani Demokraatlik Valik asutajale Muhtar Abljazovile, kellele Kasahstani kohus oli tagaselja määranud eluaegse vanglakaristuse, rikkudes tema õigust kaitsele, mis näitab Kasahstani repressiivaparaadi süsteemset ja poliitilist olemust ning tsiviil- ja kriminaalmenetluste väärkasutamist;

arvestades, et sõltumatud ametiühingud ja ametiühinguaktivistid on jätkuvalt Kasahstani ametivõimude sihikul; arvestades, et 2020. aastal muudeti ametiühingute seadust ja kaotati ametiühingusse kuulumise ja kaheastmelise registreerimise nõuded; arvestades, et sellele muudatusele vaatamata loobus Šõmkenti linnavalitsus kütuse- ja energeetikatöötajate ametiühingu vastu esitatud hagist, mis põhines põhjendamata väidetel või sätetel, mis enam ei kehti või mida ei kohaldata nimetatud ametiühingu suhtes;

arvestades, et soolise võrdõiguslikkusega on Kasahstanis endiselt probleeme; arvestades, et valitsusvälised organisatsioonid väidavad, et naistevastasest vägivallast ei teatata piisavalt ning naistevastase vägivalla ja seksuaalse ahistamise juhtumite puhul on süüdistuste esitamise määr madal; arvestades, et ÜRO andmetel on COVID-19 saanud tütarlaste puhul uueks takistuseks võrdsel juurdepääsul teabele ja haridusele; arvestades, et ohvritel puudub piisav kaitse ning kohtu- ja politseiametnikud ning teenuseosutajad ei ole saanud koolitust naistevastase vägivalla tuvastamiseks, ennetamiseks ja sellele reageerimiseks;

arvestades, et LGBTI-inimestel on Kasahstanis endiselt õiguslikke probleeme ja neid diskrimineeritakse; arvestades, et Kasahstani parlament võttis 2020. aasta juunis vastu uue terviseseadustiku diskrimineerivad muudatused, millega reguleeritakse transseksuaalide tervishoiu aspekte; arvestades, et sooidentiteedi muutmise protsess Kasahstanis on endiselt invasiivne ja alandav;

kutsub Kasahstani valitsust üles tegutsema kooskõlas oma rahvusvaheliste kohustustega ning austama laiendatud partnerlus- ja koostöölepingu artiklites 1, 4, 5 ja 235 sätestatud inimõigusi ja põhivabadusi; kutsub Kasahstani ametivõime üles järgima valimiste korraldamise õigusraamistiku rahvusvahelisi standardeid ja järgima demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) piiratud valimisvaatlusmissiooni (LEOM) soovitusi, sealhulgas neid, mis puudutavad põhiseadusega tagatud põhivabadusi, kodanikuühiskonna osalemist, poliitilist pluralismi ja valimiste korraldamise erapooletust, õigust hääletada ja kandideerida valimistel, valijate registreerimist, meediat ja valimistulemuste avaldamist;

kutsub Kasahstani valitsust üles loobuma poliitiliselt motiveeritud süüdistustest ja lõpetama inimõiguste aktivistide, usuorganisatsioonide, kodanikuühiskonna organisatsioonide, ametiühingute, ajakirjanike ja poliitiliste opositsiooniliikumiste meelevaldse kinnipidamise, tagakiusamise ja ahistamise ning võimaldama inimestel vabalt väljendada oma poliitilisi, usulisi ja muid seisukohti; kutsub valitsust üles muutma uut rahumeelse kogunemise seadust, et see vabadus oleks tagatud;

nõuab, et Kasahstani valitsus vabastaks viivitamata ja rehabiliteeriks täielikult kõik poliitvangid, sealhulgas Almat Žumagulovi, Aron Atabeki, Nurgul Kaluova, Saltanat Kusmankõzõ, Darõn Hassenovi, Ulasbek Ahmetovi, Kenžebek Abiševi, Jeržan Jelšibajevi, Aset Abiševi, Igor Tšuprina, Ruslan Ginatullini, Ashat Žeksebajevi, Kairat Klõševi, Jerbol Jeshozini, Abai Begimbetovi, Asel Onlabekkõzõ, Jerkin Sabanšijevi, Žanat Žamalijevi, Diana Baimagambetova, Nojan Rahhimžanovi ja Askar Kajõrbeki ning lõpetama viivitamata eelvangistuse ja koduaresti meetmete kasutamise, samuti kodanikuühiskonna, opositsiooniaktivistide, sotsiaalmeedia kasutajate ja rahumeelsete meeleavaldajate vabaduse piiramise; kutsub Kasahstani valitsust üles vaatama läbi juhtumid ja maksma hüvitist endistele poliitvangidele ja piinamisohvritele Iskander Jerimbetovile, Maks Bokajevile ja Muhtar Džakiševile kooskõlas meelevaldse kinnipidamise küsimustega tegeleva ÜRO töörühma ja ÜRO inimõiguste komitee soovitustega;

kiidab heaks Kasahstani valitsuse võetud meetmed, et lõpetada poliitiliselt motiveeritud kohtuasjad inimõiguste kaitsjate Danijar Hassenovi ja Abaibek Sultanovi vastu, kuid on mures uue kriminaalasja koostamise pärast seoses Sultanovi süüdistamisega „äärmusluses“; kutsub Kasahstani valitsust üles tühistama kõik poliitiliselt motiveeritud süüdistused filantroop Barlõk Mendõgazijevi vastu ning lõpetama tema pereliikmete ja endiste liitlaste poliitiliselt motiveeritud tagakiusamise;

mõistab hukka ekstremismivastaste õigusaktide kuritarvitamise rahumeelsete opositsiooniliikumiste Kasahstani Demokraatlik Valik (DCK) ja Köše Partijasõ toetajate vastu ning nõuab tungivalt, et ametivõimud lubaksid poliitilist pluralismi ja konkurentsi; nõuab tungivalt, et Kasahstani valitsus rakendaks Euroopa Parlamendi, terrorismivastases võitluses inimõiguste ja põhivabaduste edendamise ja kaitse ÜRO eriraportööri ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee soovitusi, milles mõistetakse hukka ekstremismivastaste seaduste meelevaldne kohaldamine;

kutsub Kasahstani üles viima ellu reforme, edendama riigi moderniseerimist, demokraatiat ja stabiilsust ning tugevdama jõupingutusi Kasahstani poliitilise süsteemi reformimiseks, et arendada välja parlamentaarsus ja mitmeparteisüsteem ning suurendada kodanikuosalust; võtab teadmiseks kõrgeima reforminõukogu loomise ja Kasahstani ametivõimude teate reformide uue etapi kohta, eelkõige õiguskaitse, kohtusüsteemi ja inimõiguste esikohale seadmise küsimustes; rõhutab, kui oluline on jätkata seda protsessi, sealhulgas valimisseaduse muutmist ja OSCE/ODIHRi soovituste täielikku rakendamist;

kutsub Kasahstani ametivõime üles lõpetama kriminaalseadustiku kasutamise aktivistide, blogipidajate, ajakirjanike ja teiste vastu selle eest, et nad kasutavad oma väljendusvabaduse õigust;

väljendab heameelt Kasahstani ametivõimude otsuse üle tühistada trahvid ja lubada valitsusvälistel organisatsioonidel tegevust jätkata, nagu teatati 3. veebruaril 2021; kutsub üles kaotama Maks Bokajevile kehtestatud kolmeaastast tegevuskeeldu ja lubama tal oma olulist tööd jätkata; kutsub Kasahstani ametivõime üles lõpetama finantsaruandluse süsteemide väärkasutamise, millega avaldatakse survet inimõigustega tegelevatele rühmadele, loobuma väidetavate rikkumiste eest vastutavate rühmade vastu esitatud haldusrikkumiste süüdistustest, viima välismaistest tuludest teatamist käsitlevad õigusaktid ja tavad kooskõlla rahvusvaheliste standarditega, sealhulgas tühistades haldusrikkumiste seadustiku artiklid 460-1 ja 460-2, ning selle asemel kaitsma ja hõlbustama kodanikuühiskonna tähtsat tööd;

kinnitab veelkord oma kindlat veendumust, et sõltumatute vabaühenduste tagakiusamine põhjendamatute maksukontrollidega ning inimõiguste kaitsjate ja selliste liikumiste nagu Bostandyq Kz, Femina Virtute, Veritas, 405 ja Elimay ning kodanikuühiskonna aktivistide ahistamine haldusarestide, trahvide või kriminaalsüüdistustega takistab mitte üksnes ametivõimude juba alustatud reformipüüdlusi, vaid kahjustab ka Kasahstani rahvusvahelist mainet;

10.

taunib meediavabaduse murettekitavat olukorda riigis ning kutsub Kasahstani valitsust üles tagama sõltumatutele ajakirjanikele vaba ja turvalise keskkonna;

11.

julgustab Kasahstani valitsust lubama sõltumatutel ametiühingutel end registreerida ja tegutseda Kasahstani poolt ratifitseeritud rahvusvaheliste tööstandardite kohaselt ilma sekkumise ja ahistamiseta; peab äärmiselt kahetsusväärseks, et Šõmkentis asuv ringkondadevaheline majandusasjade erikohus peatas 5. veebruaril 2021 kuueks kuuks kütuse- ja energeetikatöötajate ametiühingu tegevuse, kuna väidetavalt ei olnud see registreeritud kooskõlas ametiühinguseadusega; ergutab Kasahstani valitsust sisuliselt rakendama 2020. aasta mais muudetud ametiühingute seadust;

12.

võtab murelikult teadmiseks heategevusorganisatsioone käsitleva uue seaduseelnõu, millega kehtestatakse lisameetmed kodanikuühiskonna organisatsioonide reguleerimiseks ja mis on otseses vastuolus heategevustöö loogika ja parimate tavadega, samuti hiljutise algatuse luua valitsuse egiidi all doonororganisatsioonide ühendus, mida võidakse kuritarvitada doonororganisatsioonide kontrollimiseks ning piirata sellega veelgi nende sõltumatust ja vastutust oma tegevuse eest;

13.

märgib, et alates 2008. aastast, kui Kasahstan ratifitseeris ÜRO protokolli inimkaubanduse, eelkõige naiste ja lastega kauplemise takistamise, selle vastu võitlemise ja selle eest karistamise kohta, on Kasahstan märkimisväärselt parandanud oma õigusakte, mis käsitlevad inimkaubanduse eest vastutusele võtmist ja inimkaubanduse ohvrite kaitset; kinnitab siiski, et Kasahstanil tuleb inimkaubanduse kaotamiseks lahendada veel mitmeid probleeme nii ohvrite toetamisel kui ka inimeste ärakasutajate vastutusele võtmisel;

14.

kutsub ametivõime üles võitlema naistevastase vägivalla kõigi vormide vastu, sealhulgas tagades tõhusad ja kättesaadavad teatamiskanalid ning kaitsemeetmed, mis arvestavad ohvrite vajadusi ja konfidentsiaalsust; nõuab karistamatuse lõpetamist ja meetmete võtmist, et tagada toimepanijatele sobivad kriminaalkaristused, sealhulgas koduvägivalla korral; nõuab tungivalt, et Kasahstani ametivõimud kriminaliseeriksid koduvägivalla eraldiseisva kuriteona ja tagaksid toimepanijatele kriminaalkaristused; kutsub Kasahstani ametivõime üles pidama koduvägivalla ohvritele mõeldud varjupaiku ja teenuseid olulisteks teenusteks ning lihtsustama nende kättesaadavust kõigile naistele ja tütarlastele, sealhulgas koroonaviiruse kriisi ajal; kutsub Kasahstani üles allkirjastama ja ratifitseerima Istanbuli konventsiooni;

15.

rõhutab, et LGBTI-kogukonna õigusi tuleb täielikult austada; kutsub Kasahstani valitsust üles tagama LGBTI-kogukonna mittediskrimineerimise põhimõtte järgimise, muu hulgas seadusega keelates diskrimineerimise sooidentiteedi või seksuaalse sättumuse alusel; nõuab kohtu- ja politseiametnike ning teenuseosutajate asjakohast koolitamist, et tagada LGBTI-inimestele asjakohane hoolitsus ja kaitse;

16.

nõuab tungivalt, et Kasahstani valitsus tagaks Hiina koonduslaagritest põgenenud etniliste kasahhide ja teiste vähemusrühmade turvalisuse, sealhulgas andes Murager Alimulõle ja Kaiša Akankõzõle alalise pagulasseisundi, ning pööraks piisavat tähelepanu jätkuvatele etnilistele pingetele riigi lõunaosas;

17.

hoiatab Kasahstani ametivõime selliste õigusalase koostöö mehhanismide nagu Interpoli tagaotsimisteadete süsteem ja vastastikuse õigusabi taotlused kuritarvitamise eest, et jälitada režiimivastaseid välismaal ja pääseda juurde konfidentsiaalsele teabele;

18.

tunneb heameelt selle üle, et Kasahstan kaotas surmanuhtluse kõigi kuritegude eest, kui ta ratifitseeris 2. jaanuaril 2021 kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teise fakultatiivse protokolli ning sai lepingu 88. osaliseks; nõuab tungivalt, et Kasahstani valitsus täidaks oma lubadused saavutada piinamise suhtes täisleppimatus ning tagaks kõigi väidetavate piinamisjuhtumite täieliku uurimise ja vastutavate isikute kohtu alla andmise;

19.

palub tungivalt Kasahstani valitsusel kaotada vanglates piinamine ja väärkohtlemine, austada vangide õigusi ning tagada nõuetekohased elamistingimused, hügieen ja turvaline keskkond COVID-19 põhjustatud ohtudega toimetulekuks;

20.

kutsub Kasahstani üles kehtestama nõuetekohaseid isikuandmete kaitsemeetmeid ja tugevdama andmekaitsealaseid õigusakte, piirama invasiivsete digitaalsete jälgimistehnoloogiate kasutamist ning kehtestama õigusraamistiku, mis selgelt keelab meelevaldse ja ebaseadusliku digitaalse jälgimise, sealhulgas näotuvastuse, kooskõlas inimõigustega;

21.

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid muu hulgas tippkohtumistel ja muudel kõrgetasemelistel kohtumistel, mitmepoolsetel foorumitel ja kohalike esinduste kaudu jõuliselt kodanikuühiskonda, võtaksid lisameetmeid Kasahstani kodanikuühiskonna toetamiseks komisjoni kaudu, sealhulgas (kuid mitte ainult) laiendaksid rahalise toetuse skeeme kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kes edendavad Kasahstanis inimõigusi, demokraatlikke väärtusi, õigusriiki ja põhivabadusi, eriti inimõiguste kaitsjatele, ning tugevdaksid inimestevahelisi kontakte Kasahstani kodanikega; rõhutab, et Kasahstanile antava finantsabi eesmärk peaks olema toetada kodanikuühiskonna ja poliitilise tagakiusamise ohvreid, mitte autoritaarset režiimi;

22.

julgustab ELi delegatsiooni Kasahstanis edendama koostööd kodanikuühiskonna kohalike liikmetega, korraldades korrapäraseid kohtumisi ja esitades oma soovitusi Kasahstani valitsusametnikega peetavatel ametlikel kohtumistel;

23.

nõuab tungivalt, et ELi delegatsioon Kasahstanis jälgiks jätkuvaid inimõiguste rikkumisi ja võtaks rikkumiste suhtes avaliku seisukoha, abistaks poliitilise tagakiusamise ohvreid ja vangistatud aktiviste, osaledes valitsuse kritiseerijate ja inimõiguste kaitsjate kohtuprotsessidel ning taotledes vanglakülastusi, ning reageeriks kiiresti ja otsustavalt igasugusele tegevusele, mis on vastuolus õigusriigi, demokraatia ja inimõiguste põhimõtetega;

24.

tuletab meelde hiljuti heaks kiidetud kogu maailmas rakendatavat inimõiguste rikkujate vastast ELi sanktsioonirežiimi, mis võimaldab ELil võtta sihikule inimõiguste raskete rikkumiste toimepanijaid kogu maailmas ja mis Kasahstani puhul võimaldaks võtta sihikule isikud, üksused ja asutused, kes on toime pannud ulatuslikke ja süstemaatilisi inimõiguste rikkumisi või on nende toimepanekuga seotud; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ning liikmesriikidel kaaluda sihipäraste sanktsioonide kehtestamist inimõiguste rikkumiste eest vastutavate isikute suhtes;

25.

nõuab, et inimõigused oleksid ELi suhetes Kesk-Aasiaga kesksel kohal; rõhutab, et laiendatud partnerlus- ja koostöölepingus ette nähtud tihedamad poliitilised ja majandussuhted ELiga peavad põhinema ühistel väärtustel ning olema vastavuses Kasahstani aktiivse ja konkreetse tegevusega demokraatlike reformide elluviimisel, mis tulenevad Kasahstani rahvusvahelistest kohustustest;

26.

palub, et komisjon ja komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja vaataksid laiendatud partnerlus- ja koostöölepingu põhjalikult läbi, arvestades hiljutisi arenguid ja kaubanduspoliitika läbivaatamise tulemusi;

27.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa Liidu eriesindajale Kesk-Aasias, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Kasahstani presidendile, valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 23, 21.1.2021, lk 83.

(2) ELT C 45, 5.2.2016, lk 85.

(3) ELT C 251 E, 31.8.2013, lk 93.

(4) ELT C 224 E, 19.8.2010, lk 30.

(5) Terrorismivastases võitluses inimõiguste ja põhivabaduste edendamise ja kaitse valdkonna ÜRO eriraportöör.

17.11.2021

Euroopa Liidu Teataja

C 465/154

P9_TA(2021)0057

Poliitiline olukord Ugandas

Euroopa Parlamendi 11. veebruari 2021. aasta resolutsioon poliitilise olukorra kohta Ugandas (2021/2545(RSP))

(2021/C 465/16)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Uganda kohta,

—	võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja poolt Euroopa Liidu nimel 20. jaanuaril 2021 tehtud avaldust valimiste kohta Ugandas,

—	võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 12. jaanuari 2021. aasta avaldust eelseisvate üldvalimiste kohta Ugandas,

—	võttes arvesse ELi suursaadik Attilio Pacifici 12. jaanuari 2021. aasta märkusi valitsusväliste organisatsioonide pangakontode külmutamise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Uganda delegatsiooni ning Austria, Belgia, Taani, Prantsusmaa, Saksamaa, Iirimaa, Itaalia, Madalmaade, Rootsi, Islandi ja Norra Ugandas asuvate diplomaatiliste esinduste 26. novembri 2020. aasta kohapealset ühisavaldust hiljutise valimistega seotud vägivalla kohta Ugandas,

—	võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku pressiesindaja 8. jaanuari 2021. aasta pressiteadet Uganda kohta,

—	võttes arvesse ÜRO inimõiguste ekspertide 29. detsembri 2020. aasta avaldust „Uganda: ÜRO eksperdid tunnevad sügavat muret valimistega seotud surveavalduste pärast“,

—	võttes arvesse 10. detsembril 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni, millele Uganda on alla kirjutanud,

—	võttes arvesse 16. detsembri 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille Uganda ratifitseeris 21. juunil 1995,

—	võttes arvesse 27. juuni 1981. aasta inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

—	võttes arvesse 30. jaanuari 2007. aasta Aafrika hartat demokraatia, valimiste ja valitsemise kohta,

—	võttes arvesse piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast ÜRO 10. detsembri 1984. aasta konventsiooni,

—	võttes arvesse Uganda Vabariigi 1995. aasta põhiseadust, mida muudeti 2005. aastal,

—	võttes arvesse 23. juuni 2000. aasta koostöölepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel (Cotonou leping) (1), eriti selle artikli 8 lõiget 4 mittediskrimineerimise kohta,

—	võttes arvesse ELi-Aafrika ühisstrateegiat,

—	võttes arvesse Ugandasse lähetatud ELi valimisvaatlusmissiooni 18. veebruari 2016. aasta lõpparuannet,

—	võttes arvesse demokraatia ja valitsemise partnerrühma 23. detsembri 2020. aasta kohapealset ühisavaldust inimõiguste aktivistide vahistamise kohta Ugandas,

—	võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja selles sisalduvaid kestliku arengu eesmärke,

—	võttes arvesse 11. Euroopa Arengufondi riiklikku soovituskava Ugandale,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

arvestades, et Uganda valijad käisid 14. jaanuaril 2021 valimas presidenti ja parlamendiliikmeid ning valimistega kaasnesid teated ulatuslikest rikkumistest, ning arvestades, et 16. jaanuaril 2021. aastal kuulutas valimiskomisjon võitjaks (59 % häältest) 35 aastat ametis olnud presidendi Yoweri Museveni, kellele see on kuues ametiaeg, kusjuures peamine opositsioonijuht Robert Kyagulanyi Ssentamu (keda tuntakse ka Bobi Wine’i nime all) sai 35 % häältest; arvestades, et valimistulemusi oli raske kontrollida, sest valimiskomisjon ei järginud ettenähtud häältelugemise protsessi;

arvestades, et Uganda 2020. aasta presidendivalimiste eelset aega varjutas vägivald ning opositsioonikandidaadid, kodanikuühiskonna organisatsioonid, inimõiguste kaitsjad, valimiseksperdid ja ajakirjanikud seisid oma seaduslike õiguste kasutamisel silmitsi süstemaatiliste repressioonide ja hirmutamisega; arvestades, et ülemäärane jõu kasutamine õiguskaitse- ja julgeolekuasutuste poolt kahjustas tõsiselt valimisprotsessi;

arvestades, et võimud represseerisid valimiste eel alates 2020. aasta sügisest poliitilist opositsiooni senisest jõulisemalt, julgeolekuasutused vahistasid peamised opositsioonikandidaadid Bobi Wine’i, Patrick Oboi Amuriati ja kindralleitnant Henry Tumukunde, segasid nende kampaaniakoosolekuid ja piirasid valimiste meediakajastust;

D.	arvestades, et opositsioonierakonna Demokraatlike Muutuste Foorum presidendikandidaat Patrick Oboi Amuriat vahistati valimiste eel mitu korda, tema 9. novembri 2020. aasta kampaaniakoosolekul lasti rahva hulka pisargaasi ja politsei tulistas 6. jaanuaril 2021 tema konvoid;

arvestades, et valimiskampaania üha suurenev militariseerimine tuli eriti ilmsiks 18. ja 19. novembril 2020, kui julgeolekujõud surusid maha meeleavaldajad, kes nõudsid tollal vahi all olnud presidendikandidaadi Bobi Wine’i vabastamist, mille tagajärjel sai surma vähemalt 54 meeleavaldajat vähemalt seitsmes riigi piirkonnas, sadu inimesi arreteeriti ja veel inimesi jäi kadunuks;

F.	arvestades, et pärast valimisi pandi opositsioonikandidaat Bobi Wine de facto koduaresti ja julgeolekujõud piirasid tema maja 11 päeva;

arvestades, et Bobi Wine esitas 1. veebruaril 2021 Uganda kõrgemale kohtule valimistulemuste vaidlustamiseks petitsiooni, milles ta väitis, et toimus laiaulatuslik pettus, mis seisnes sõjaväe osalemises valimiskastide täitmisel, inimeste eest häälte andmises ja valijate takistamises valimisjaoskondadesse sisenemisel; arvestades, et president Yoweri Museveni vastu on pärast viimast nelja valimist esitatud kõrgemasse kohtusse hagid;

H.	arvestades, et Bobi Wine esitas 7. jaanuaril 2021 Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule petitsiooni, milles ta süüdistas president Yoweri Musevenit ja üheksat muud kõrgemat ametnikku arvukates inimõiguste rikkumistes;

arvestades, et rahvusvahelised vaatlus- ja valimisekspertide missioonid jäid valimistest suures osas kõrvale, sest Uganda võimud ei akrediteerinud missioone, ning arvestades, et võimud jätsid ka varasemate missioonide soovitused ellu viimata; arvestades, et EL pakkus välja, et saadab väikese valimisvaatlejate rühma, kuid pakkumine lükati tagasi; arvestades, et USA loobus oma vaatlejate saatmisest Uganda üldvalimistele, kuna enamik akrediteeringutaotlusi lükati tagasi; arvestades, et ELi valimisvaatlusmissiooni 2016. aasta lõpparuandes esitati umbes 30 soovitust, muu hulgas juhiti tähelepanu, et valimisorgan peab olema sõltumatum ja julgeolekuteenistused ei tohi kasutada ülemäärast jõudu, kuid Uganda võimud ei täitnud ühtegi soovitust;

arvestades, et valitsus piiras enne valimisi juurdepääsu internetile ja hakkas võtma internetiandmeid ostvatelt kasutajatelt sotsiaalmeediamaksu, ning arvestades, et on teatatud valimiste-eelsest juurdepääsu blokeerimisest veebisõnumite vahetamise ja sotsiaalmeedia platvormidele; arvestades, et juurdepääs mõnele sotsiaalmeedia saidile on siiani piiratud;

arvestades, et COVID-19 pandeemiat on kasutatud ka ettekäändena repressioonideks ning opositsiooni kogunemiste ja tegevuse ebaproportsionaalseks piiramiseks; arvestades, et Uganda on teatanud ligikaudu 40 000 COVID-19 juhtumist; arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvolinik on väljendanud muret, et COVID-19 meetmeid kasutati valimisprotsessi ajal poliitiliste vabaduste ja poliitilise osaluse piiramiseks; arvestades, et Uganda peatas 26. detsembril 2020 COVID-19 ettevaatusabinõudele viidates kampaaniad piirkondades, kus opositsioon oli eriti populaarne, sealhulgas Mbararas, Kabaroles, Luweros, Kaseses, Masakas, Wakisos, Jinjas, Kalungus, Kazos, Kampalas ja Tororos;

arvestades, et COVID-19-ga seotud piiravad meetmed on mitmel korral olnud suunatud konkreetsetele rühmadele, mis on kaasa toonud ülemäärase vägivalla ja meelevaldsed vahistamised ilma juurdepääsuta kaitsjale, nagu näitas 29. märtsil 2020 korraldatud politseihaarang sihtasutuses Päikese Lapsed (Children of the Sun), mis on end lesbi, gei, biseksuaali või transsoolise inimesena identifitseerivate kodutute noorte varjupaik;

arvestades, et 2020. aasta novembris peatas valitsusväliste organisatsioonide riiklik büroo meelevaldselt äsja moodustatud valimiste vaatlemiseks loodud kodanike juhitava valimisvaatlusega tegeleva kodanikuühiskonna organisatsiooni National Election Watch Uganda tegevuse; arvestades, et Uganda rahapesu andmebüroo külmutas mitme kodanikuühiskonna organisatsiooni, sealhulgas Uganda riikliku valitsusväliste organisatsioonide foorumi ja Uganda naiste võrgustiku (UWONET) pangakontod, viidates tõestamata terrorismi rahastamise süüdistustele;

arvestades, et viimastel aastatel on Uganda võimud võtnud üha enam sihikule kodanikuühiskonna organisatsioonid, eelkõige need, kes tegelevad inimõiguste ja valimistega; arvestades, et 23. detsembril 2020 vahistati juhtiv inimõiguste jurist ja Sahharovi stipendiaat Nicholas Opiyo koos kolme teise juristi – Herbert Dakasi, Anthony Oduri ja Esomu Obure – ning riikliku ühtsuse platvormi liikme Hamid Tenywaga süüdistatuna rahapesus ja Uganda põhiseaduslike tagatiste rikkumises; arvestades, et Nicholas Opiyo vabastati kautsjoni vastu 30. detsembril 2020, kuid ta ootab siiani kohtuprotsessi; arvestades, et Nicholas Opiyo eitab ägedalt süüdistusi, väites, et rahalisi vahendeid kasutati seaduslikult organisatsiooni Chapter Four Uganda inimõigustealase töö toetamiseks;

O.	arvestades, et julgeolekutöötajad on röövinud kampaaniategemise ajal riikliku ühtsuse platvormi toetajaid ning teadmata arv neist on endiselt vangistuses või kadunud;

arvestades, et president Yoweri Museveni andis 2. jaanuaril 2020 rahandusministeeriumile saadetud kirjas korralduse demokraatliku valitsemistava rahastu tegevus peatada; arvestades, et demokraatliku valitsemistava rahastu rahastab enamikku Uganda valitsusvälistest organisatsioonidest ning seda toetavad paljud liikmesriigid, sealhulgas Austria, Norra, Madalmaad, Rootsi, Taani ja Iirimaa; arvestades, et selle eesmärk on tugevdada demokratiseerimist, kaitsta inimõigusi, parandada õiguskaitse kättesaadavust ja suurendada vastutust; arvestades, et oluliste programmide elluviimine ELi rahaliste vahendite abil on tõsiselt takistatud;

arvestades, et 2020. aasta detsembris teatas Uganda ajakirjanike inimõiguste võrgustik rohkem kui sajast ajakirjanike vastu suunatud inimõiguste rikkumise juhtumist, sealhulgas politseivägivallast, mis leidis aset peamiselt poliitiliste kandidaatide kampaaniate ajal; arvestades, et politsei andis 30. detsembril 2020 teada, et valimisi võivad kajastada ainult sertifitseeritud ajakirjanikud; arvestades, et 2020. aasta novembri lõpus saatsid võimud välja kolm Kanada ajakirjanikku; arvestades, et Uganda on organisatsiooni Piirideta Reporterid 2020. aasta ajakirjandusvabaduse indeksis 180 riigi seas 125. kohal;

arvestades, et 12. detsembril 2020 külmutas valitsus valimiskampaania ajal naiste ja noorte kaasamist propageerinud nelja vabaühenduse vara (need olid UWONET, riiklik valitsusväliste organisatsioonide foorum, rahvusvaheline naiste rahukeskus ning valimiste rahastamise järelevalve liit), tuues ettekäändeks terrorismi rahastamise;

arvestades, et 11. jaanuaril 2021 tegi ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo avalduse, milles mõistis hukka inimõiguste olukorra halvenemise Ugandas ning andis teada arvukatest inimõiguste rikkumistest, mis hõlmavad väljendusvabaduse, rahumeelse kogunemise vabaduse ja osalemisõiguse rikkumisi, aga ka meelevaldseid tapmisi, vahistamisi ja kinnipidamisi ning piinamist;

T.	arvestades, et valimiskampaanias ja president Yoweri Museveni avaldustes kasutatakse järjest läänevastasemat retoorikat;

arvestades, et Uganda rahvastik on maailma üks nooremaid ja kiiremini kasvavaid ning paljud ugandalased otsustasid oma hääleõigust rahumeelselt kasutada; arvestades, et Uganda riiklik valimiskomisjon jättis registreerimata miljon noort hääleõiguslikku kodanikku ettekäändel, et valijate registreerimiseks puudusid vajalikud materiaalsed vahendid;

arvestades, et EL on eraldanud Ugandale 11. Euroopa Arengufondist 578 miljonit eurot just hea valitsemistava edendamiseks, taristu parandamiseks, toiduga kindlustatuse tagamiseks ja põllumajanduse toetamiseks; arvestades, et Uganda saab sellele lisaks 112,2 miljonit eurot ka Aafrika jaoks mõeldud hädaolukorra usaldusfondist;

W.	arvestades, et Uganda julgeoleku- ja arengualane koostöö ELi, USA ja teiste riikidega toimub Aafrika Liidu Somaalia rahuvalvemissiooni AMISOM raames;

X.	arvestades, et Uganda on ÜRO inimarengu indeksi kohaselt maailma 189 riigi seas 159. kohal ning organisatsiooni Transparency International korruptsiooni tajumise indeksi kohaselt 180 riigi seas 137. kohal;

Y.	arvestades, et Uganda homoseksuaalsuse vastased seadused on maailma ühed karmimad, ning arvestades, et LGBTQ+ inimesed peavad seal jätkuvalt taluma diskrimineerimist ja vägivalda;

arvestades, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus mõistis 4. veebruaril 2021. aastal pretsedenti loovas kohtuasjas sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude eest süüdi Ugandast pärit endise sissijuhi ja lapssõduri Dominic Ongweni, kellele oli esitatud süüdistus 61 eri kuriteos (mõrvad, vägistamised, seksuaalorjus, inimröövid ja piinamised), mis ta pani toime Issanda Vastupanuarmee juhina (Issanda Vastupanuarmee oli vägivaldne rühmitus, mis Ugandas ja selle naaberriikides 1980. aastate keskpaigast kuni mõne aasta taguse ajani veriselt vägivallatses);

taunib asjaolu, et valimised ei olnud demokraatlikud ja läbipaistvad; mõistab hukka politsei ja relvajõudude ülemäärase jõukasutamise presidendivalimiste ajal ning nende üha suurema sekkumise poliitikasse; peab kahetsusväärseks, et sõltumatutel, kohalikel ja rahvusvahelistel valimisvaatlejatel ei lubatud valimisi jälgida, nii et neid ei saanud rahvusvaheliselt tunnustatud standardite alusel hinnata; rõhutab, kui oluline on, et valimised oleksid vabad ja õiglased, sest see on kestliku ja pikaajalise arengu nurgakivi; kiidab seepärast Uganda rahvast ja eriti noori ugandalasi valimiskampaania ajal üles näidatud vapruse ja demokraatiameelsuse eest;

mõistab hukka Uganda poliitilise opositsiooni juhtide vastase vägivalla, nende pideva ahistamise ja süstemaatilise ründamise, kodanikuühiskonna, inimõiguste kaitsjate ja meedia mahasurumise, sotsiaalmeedia platvormide tegevuse takistamise ja internetikatkestused;

kutsub seetõttu valitsust üles lõpetama julgeolekujõudude pideva surmava ja ülemäärase jõu kasutamise ning tegema lõpu opositsioonipoliitikute ja nende toetajate, meeleavaldajate, inimõiguste kaitsjate ja ajakirjanike vastastele rünnakutele ning nende meelevaldsele vahistamisele ja kinnipidamisele;

kutsub Uganda valitsust üles käituma kõigi ohvrite suhtes õiglaselt ja vastutustundlikult ning uurima julgeolekujõudude poolt toime pandud tulistamisi ja vägivalda erapooletult, põhjalikult ja sõltumatult; kutsub lisaks Uganda kohtuid üles kohaldama olemasolevat õigusraamistikku objektiivselt ja sõltumatult ning võtma täielikult arvesse kõiki fakte ja tõendeid; kutsub Uganda võime üles alustama viivitamatult 18. ja 19. novembri 2020. aasta traagiliste sündmuste sõltumatut uurimist, sest pärast Bobi Wine’i vahistamist kaotas politsei käe läbi mõttetult elu vähemalt 54 inimest ja veel sadu inimesi sai vigastada, nagu on tunnistanud president Yoweri Museveni ise; kutsub Uganda võime üles kandma hoolt selle eest, et süüdlased võetakse vastutusele;

toonitab, et valimistulemuste vaidlustamine ja kaebused on usaldusväärse valimisprotsessi oluline osa; eeldab, et kõik valimisi puudutavad vaided ja kaebused lahendatakse sõltumatult ja läbipaistvalt olemasolevate põhiseaduslike ja õiguslike vahenditega;

palub, et valitsus vabastaks viivitamatult ja tingimusteta 2016. aastal Euroopa Parlamendi Sahharovi stipendiumi saanud Nicholas Opiyo ja kõik teised, kes on vahistatud või kinni peetud üksnes sellepärast, et nad osalesid rahumeelsetel poliitilistel kogunemistel või kasutasid oma väljendus- ja ühinemisvabadust, ning võtaks tagasi kõik nende vastu esitatud süüdistused; tuletab Uganda valitsusele meelde, et see peab austama kõikide poliitikategelaste ja nende toetajate väljendusvabadust ja õigust osaleda rahumeelsetel ja turvalistel kogunemistel, samuti nende õigust vabalt liikuda, ning taunib kodanikuühiskonna jätkuvat ründamist; kutsub valitsust üles tagama, et Nicholas Opiyo õigust nõuetekohasele menetlusele ja õiglasele kohtumõistmisele täielikult austataks;

tuletab Uganda võimudele meelde, et neil on kohustus tegutseda põhiõiguste tagajate, kaitsjate ja edendajatena ning need hõlmavad riigi kodanike tsiviil- ja poliitilisi õigusi, õiglast esindatust olenemata etnilisest taustast ning sõna- ja kogunemisvabadust, lisaks on neil kohustus tunnistada, et poliitiline opositsioon, kodanikuühiskonna toimijad, ajakirjanikud ja meedia on riigis äärmiselt olulised; palub võimudel kaotada kõik piirangud, mis võivad takistada inimesi kasutamast oma rahumeelse kogunemise vabadust, eneseväljendusõigust ja ühinemisvabadust;

tuletab Uganda valitsusele meelde eneseväljendusvabaduse tähtsust ning vaba ja pluralistliku meedia rolli demokraatlikus ühiskonnas; märgib murega, et valimisi kajastavad ajakirjanikud sattusid regulaarselt hirmutamise ja vägivalla ohvriks; ootab Uganda võimudelt sellise keskkonna loomist, kus ajakirjanikud saaksid teha oma tööd takistusteta;

kutsub Uganda võime üles tagama kõigile turvalise ja piiramatu juurdepääsu internetile, sh sotsiaalmeediale ja veebisõnumite saatmise platvormidele, sest selle mittetegemine kujutaks endast teabevabaduse, sh meediavabaduse tõsist takistamist;

10.

nõuab tungivalt, et Uganda võimud lõpetaksid kodanikuühiskonna tegevuse meelevaldse takistamise, kodanikuühiskonna aktivistide vahistamise ja nende varade külmutamise; mõistab sellega seoses kõige karmimalt hukka kõik püüded piirata kodanikuühiskonna rahastamist, eriti president Yoweri Museveni korralduse peatada mitme miljoni euro suuruse demokraatliku valitsemistava rahastu kasutamine (demokraatliku valitsemistava rahastu on ELi ja riiklike arengupartnerite koordineeritav ühisfond, mille eesmärk on toetada Ugandas inimõiguste edendamise, demokraatia süvendamise ja vastutuse suurendamisega tegelevaid rühmi);

11.

ootab, et Uganda valitsus lõpetaks viivitamatult COVID-19 pandeemia kasutamise ettekäändena, et võtta vastu rahvusvahelise õigusega vastuolus olevaid seadusi ja poliitikameetmeid ning kaotada inimõiguste tagatisi, mille peamised sihtmärgid on LGBTQ+ inimesed, sh piirata põhjendamatult rahumeelse kogunemise vabadust ja väljendusvabadust; nõuab tungivalt, et Uganda võimud austaksid oma riigi elanike õigusi ja väärikust ning piirduksid eriolukorra volituste kasutamisel rangelt rahvatervise kaitsega;

12.

kritiseerib tugevalt Uganda rangeid homoseksuaalsuse vastaseid seadusi ning nõuab nende kiiret läbivaatamist ja sellise strateegia vastuvõtmist, mille abil võidelda LGBTQ+ inimeste vastu suunatud diskrimineerimise ja vägivalla vastu;

13.

rõhutab, et ELi delegatsioon Ugandas peab jätkama LGBTQ+ inimeste olukorra hoolikat jälgimist ning toetama kohapealseid kodanikuühiskonna organisatsioone, inimõiguste kaitsjaid ja LGBTQ+ inimesi;

14.

kordab, et ELil on nii pühendumust kui ka valmidust Uganda võimudega suhelda ning neid hädavajalike demokraatlike ja juhtimisrefomide juures toetada; rõhutab siiski, et sellise koostöö edukus sõltub suuresti Uganda valmisolekust neid reforme tegelikult ellu viia; tuletab sellega seoses meelde, et kui riik otsustab süstemaatiliselt kasutada repressioone ja vägivalda, võivad sellel olla ELi tulevastele suhetele Ugandaga tõsised tagajärjed; kutsub ELi üles kasutama ära poliitilist mõjujõudu, mida pakuvad arenguabi programmid, eelkõige eelarvetoetuse programmid, et tõhustada Ugandas inimõiguste kaitset ja edendamist;

15.

nõuab, et EL ja teised rahvusvahelised toimijad säilitaksid Uganda suhtes integreeritud ja koordineeritud lähenemisviisi ja tugevdaksid seda (sh mis puutub hea valitsemistava, demokraatia ja inimõiguste edendamisse ning kohtusüsteemi ja õigusriigi tugevdamisse) ning nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid tõstataksid neid teemasid ka avalike ja diplomaatiliste kanalite kaudu; kordab, et EL peab kehtestama Ugandas toime pandud inimõiguste rikkumiste eest vastutavatele isikutele ja organisatsioonidele sanktsioonid ning kasutama selleks ELi uut inimõiguste mehhanismi, nn Euroopa Magnitski akti;

16.

soovitab Ugandas riigi rahanduse juhtimist ja läbipaistvust rohkem kontrollida; nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon ja Euroopa välisteenistus jätkaksid ELi eelarvetoetuse programmide süstemaatilist läbivaatamist alati, kui on oht, et Uganda võimud suunavad raha tegevustesse, mis võivad aidata kaasa inimõiguste rikkumistele ja aktivistide tagakiusamisele;

17.

tunneb heameelt asjaolu üle, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus jõudis Issanda Vastupanuarmee endise juhi Dominic Ongweni kohtuasjas otsusele ning mõistis ta sõjakuritegudes ja inimsusvastastes kuritegudes süüdi; peab seda oluliseks sammuks Issanda Vastupanuarmee sooritatud hirmutegudele õiglase lahendi leidmise ja süüdlaste vastutusele võtmise poole;

18.

peab piirkonna üldist julgeolekuolukorda jätkuvalt murettekitavaks ning toonitab sellega seoses AMISOMi tähtsat rolli; rõhutab, et selle pikaajalised eesmärgid saavutatakse üksnes siis, kui kõik asjaosalised näitavad õigusriigi, põhiõiguste ja demokraatlike põhimõtete austamisel eeskuju;

19.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajale, Uganda Vabariigi presidendile, Uganda parlamendi esimehele ning Aafrika Liidule ja selle institutsioonidele.

(1) EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3.

17.11.2021

Euroopa Liidu Teataja

C 465/160

P9_TA(2021)0058

Edasised väljakutsed naiste õiguste alal: üle 25 aasta Pekingi deklaratsioonist ja tegevusprogrammist

Euroopa Parlamendi 11. veebruari 2021. aasta resolutsioon naiste õigustega seonduvate eelseisvate probleemide kohta Euroopas rohkem kui 25 aastat pärast Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi vastuvõtmist (2021/2509(RSP))

(2021/C 465/17)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse 15. septembril 1995 vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nende läbivaatamiskonverentside tulemusi,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 21 ja 23,

—	võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, eelkõige selle 2., 3., 9. ja 15. põhimõtet,

—

võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, põhimõtet „kedagi ei jäeta maha“ ja eriti selle eesmärki nr 1 – kaotada vaesus, eesmärki nr 3 – tagada inimestele võimalus tervislikult elada, eesmärki nr 5 – saavutada sooline võrdõiguslikkus ja parandada naiste elamistingimusi, eesmärki nr 8 – saavutada kestlik majanduskasv, ning eesmärki nr 13 – võtta kiireloomulisi meetmeid kliimamuutuste ja nende mõju vastu võitlemiseks,

—	võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon), mis jõustus 1. augustil 2014,

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 1951. aasta konventsiooni võrdse tasustamise kohta (nr 100), ILO 2019. aasta konventsiooni vägivalla ja ahistamise vastu võitlemise kohta (nr 190) ning ILO 2013. aasta konventsiooni koduabiliste kohta (nr 189),

—	võttes arvesse ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni 20. augustil 2019 avaldatud ülevaadet „Regional review of progress: regional synthesis“ (Piirkondlik saavutuste hindamine – piirkondlik kokkuvõte),

—	võttes arvesse ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuuri 5. märtsil 2020 avaldatud aruannet „Gender equality: Women’s rights in review 25 years after Beijing“ (Sooline võrdõiguslikkus. Naiste õiguste hindamine 25 aastat pärast Pekingi deklaratsiooni),

—

võttes arvesse ÜRO peasekretäri 13. detsembri 2019. aasta aruannet naiste staatuse komisjoni 64. istungjärgule „Review and appraisal of the implementation of the Beijing Declaration and Platform for Action and the outcomes of the twenty-third special session of the General Assembly“ (Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi rakendamise läbivaatamine ja hindamine ning peaassamblee kahekümne kolmanda eriistungi tulemused),

—

võttes arvesse ÜRO peasekretäri 21. detsembri 2020. aasta aruannet naiste staatuse komisjoni 65. istungjärgule „Women’s full and effective participation in decision making in public life, as well as the elimination of violence, for achieving gender equality and the empowerment of women and girls“ (Naiste täielik ja tulemuslik osalemine avalikus elus otsuste tegemisel ja vägivalla kaotamine soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks ning naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamiseks),

—	võttes arvesse ÜRO peasekretäri 9. aprillil 2020 avaldatud poliitikaülevaadet „The Impact of COVID-19 on Women“ (COVID-19 mõju naistele),

—	võttes arvesse ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuuri 2. septembril 2020 avaldatud aruannet „From Insights to Action: Gender Equality in the Wake of COVID-19“ (Seisukohtadest tegudeni: sooline võrdõiguslikkus pärast COVID 19),

—

võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) 5. märtsil 2020 avaldatud aruannet „Beijing + 25: the fifth review of the implementation of the Beijing Platform for Action in the EU Member States“ (Peking + 25: viies ülevaade Pekingi tegevusprogrammi rakendamisest ELi liikmesriikides),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse (EPRS) 2020. aasta uuringut „Beijing Platform for Action, 25-year review and future priorities“ (Pekingi tegevusprogramm. Ülevaade möödunud 25 aastast ja tulevikuprioriteedid),

—

võttes arvesse ÜRO Rahvastikufondi 27. aprillil 2020 avaldatud aruannet „Impact of the COVID-19 Pandemic on Family Planning and Ending Gender-based Violence, Female Genital Mutilation and Child Marriage“ (COVID-19 pandeemia mõju pereplaneerimisele ning soolise vägivalla, naiste suguelundite moonutamise ja lapsega sõlmitud abielude lõpetamisele),

—

võttes arvesse ÜRO Rahvastikufondi 28. aprilli 2020. aasta avaldust „Millions more cases of violence, child marriage, female genital mutilation, unintended pregnancy expected due to the COVID-19 pandemic“ (COVID-19 pandeemia tõttu on karta miljoneid uusi vägivalla, lapsega sõlmitud abielude, naiste suguelundite moonutamise ja soovimatu raseduse juhtumeid),

—	võttes arvesse nõukogu 9. ja 10. detsembri 2019. aasta järeldusi „Sooliselt võrdõiguslikud majandused ELis: edasised sammud“,

—	võttes arvesse Euroopa Komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 25. novembri 2020. aasta ühisteatist ELi soolise võrdõiguslikkuse kava (GAP III) kohta,

—	võttes arvesse oma 13. veebruari 2020. aasta resolutsiooni ELi prioriteetide kohta ÜRO naiste staatuse komisjoni 64. istungjärguks (1),

—	võttes arvesse oma 21. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni ELi soolise võrdõiguslikkuse strateegia kohta (2) ja Euroopa Komisjoni soolise võrdõiguslikkuse strateegiat aastateks 2020–2025,

—	võttes arvesse oma 21. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni soolise perspektiivi kohta COVID-19 kriisi ajal ja selle järgsel perioodil (3),

—	võttes arvesse oma 26. novembri 2020. aasta resolutsiooni abordiõiguse de facto keelustamise kohta Poolas (4),

—	võttes arvesse oma 30. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni soolise palgalõhe kohta (5),

—	võttes arvesse oma 23. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta ELi välis- ja julgeolekupoliitikas (6),

—	võttes arvesse oma 17. detsembri 2020. aasta resolutsiooni vajaduse kohta luua soolise võrdõiguslikkusega tegelev nõukogu koosseis (7),

—	võttes arvesse oma 13. veebruari 2019. aasta resolutsiooni tagasilöökide kohta naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas ELis (8),

—	võttes arvesse oma 13. märtsi 2012. aasta resolutsiooni naiste osalemise kohta poliitiliste otsuste tegemisel, kvaliteedi ja võrdõiguslikkuse kohta (9),

—	võttes arvesse ELi mitmeaastast finantsraamistikku aastateks 2021–2027 ja selles sisalduvat horisontaalset prioriteeti soolise aspekti arvestamise kohta,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

A.	arvestades, et 1995. aastal Pekingis toimunud neljandal naiste maailmakonverentsil kohustusid 189 maailma riigi, sealhulgas Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide valitsused tegema pingutusi soolise võrdõiguslikkuse ning kõigi naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamiseks;

arvestades, et konverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsioon ja tegevusprogramm on kõige ulatuslikum ülemaailmne tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ning seda peetakse rahvusvaheliseks naiste õiguste deklaratsiooniks, kuna selles määratletakse naiste õigused inimõigustena ja esitatakse visioon kõigi maailma naiste võrdsetest õigustest, vabadusest ja võimalustest, ning seda kinnitati 2015. aastal kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030, milles on seatud eesmärgid ja konkreetsed meetmed mitmesugustes naisi ja tütarlapsi mõjutavates küsimustes;

C.	arvestades, et alates Pekingi tegevusprogrammi vastuvõtmisest 1995. aastal on eelkõige Euroopas astutud samme naiste ja tütarlaste heaks, kuid üldiselt on edasiliikumine olnud vastuvõetamatult aeglane ja vaevaga saavutatut ähvardab tagasipööramise oht;

D.	arvestades, et COVID-19 pandeemia tõttu on põlvkondade võrdõiguslikkuse foorum edasi lükatud 2021. aasta esimesse poolde;

arvestades, et 25 aastat on möödunud Kairos toimunud rahvastiku ja arengu rahvusvahelisest konverentsist (ICPD), kus 179 riigi valitsused võtsid vastu ICPD tegevusprogrammi, milles väljendati kindlat ülemaailmset tahet edendada kooskõlas Pekingi tegevusprogrammiga seksuaal- ja reproduktiivtervist ja sellega seonduvaid õigusi;

arvestades, et veidi enam kui 40 aastat tagasi jõustus konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ning kuigi kõik ELi liikmesriigid on selle ratifitseerinud, on edenemine naiste ja meeste võrdõiguslikkuse suunas aeglane, millele juhib tähelepanu ka Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut;

arvestades, et naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon (Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsioon), mis on kõige ulatuslikum vahend naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks Euroopas, avati allakirjutamiseks kümme aastat tagasi, kuid kõik ELi liikmesriigid ei ole seda veel ratifitseerinud ega sellega ühinenud;

H.	arvestades, et 2021. aastal möödub kümme aastat Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsiooni vastuvõtmisest;

I.	arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks on vaja jagu saada kahjulikest struktuuridest ja stereotüüpidest, mis põlistavad ebavõrdsust; arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse suurenemine ei too kasu mitte ainult ühiskonnale tervikuna, vaid on ka eesmärk omaette;

J.	arvestades, et sooline ebavõrdsus hõlmab kõiki tööturu aspekte naiste kahjuks, kaasa arvatud tööhõive-, palga-, pensioni- ja hoolduslõhe, sotsiaalteenuste ja sotsiaalkaitse vähene kättesaadavus, üha ebakindlamad töökohad ja suurem vaesusrisk;

arvestades, et finantskriis ja selle tagajärjed on osutunud naistele, naiste õigustele ja soolisele võrdõiguslikkusele kahjulikuks ning neil on pikaajalised tagajärjed; arvestades, et COVID-19 järgse kriisiperioodi majandusmeetmetes tuleb arvesse võtta soolist mõõdet ja sotsiaalset võrdõiguslikkust;

arvestades, et COVID-19 kriisi mõju on sooliselt eristatav ja selle tagajärgedel on selge sooline perspektiiv, kuna need mõjutavad naisi ja mehi erinevalt ning on suurendanud olemasolevat ebavõrdsust; arvestades, et COVID-19 kriis mõjutab naisi ülemäära tugevalt, kriisile reageerimine on aga suures osas olnud soolist aspekti eirav; arvestades, et kriisi mõjude hulka kuulub naiste puhul murettekitav sooline vägivald ja ahistamine, tasustamata või ebavõrdsete hooldus- ning majapidamisalaste kohustuste suurenemine, seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenuste kättesaadavuse ja sellega seonduvate õiguste ahenemine ning märkimisväärne majanduslik ja tööalane mõju eelkõige naissoost tervishoiutöötajatele ja hooldajatele;

arvestades, et pandeemia on eriti tugevasti mõjutanud neid sektoreid ja ametikohti, kus ülekaalus on naised (nt tervishoid, hooldus ja hädaabiteenused, sotsiaalhoolekanne, haridus, jaemüük, kassapidajad, koristajad jne), ning varimajandust; arvestades, et tervishoiusektoris töötavad naised on tõenäoliselt suuremas nakatumisohus kui mehed, sest naised moodustavad 76 % ELi tervishoiutöötajatest (10);

arvestades, et praeguse klaaslae tõttu ei ole naised otsuste tegemisse kaasatud meestega võrdselt; arvestades, et enamiku ELi liikmesriikide valitsuskabinetides, parlamentides, avalikus halduses, COVID-19 rakkerühmades ja ettevõtete juhatustes ei ole veel saavutatud võrdset võimu jagamist meeste ja naiste vahel;

arvestades, et naised kogevad mitmetasandilist ebavõrdsust ja diskrimineerimist, sealhulgas seoses rassilise, etnilise või sotsiaalse kuuluvuse, seksuaalse sättumuse, soolise identiteedi ja väljendusviisi, usu või veendumuste, elukoha staatuse ja puudega, ning arvestades, et tuleb teha pingutusi diskrimineerimise kõigi vormide tõkestamiseks, et saavutada kõigi naiste sooline võrdõiguslikkus; arvestades, et diskrimineerimise institutsiooniliste, struktuuriliste ja ajalooliste mõõtmetega tegelemiseks tuleb ELi poliitikas tugevdada valdkonnaülest lähenemisviisi; arvestades, et valdkonnaülese analüüsi rakendamine võimaldab mõista struktuurilisi tõkkeid ja pakub ühtlasi ka tõendeid võrdlusaluste loomiseks ning sillutab teed mõjusatele strateegilistele poliitikameetmetele süsteemse diskrimineerimise, tõrjumise ja sotsiaalse ebavõrdsuse vastu;

arvestades, et naisi ähvardab suurema tõenäosusega töötuks jäämine ja neil on sagedamini ebakindel töösuhe (näiteks töölepingutest tulenevalt), mis tekitab ebakindlust töökoha säilitamise suhtes; arvestades, et hooldussektori töötajad on valdavalt naised (76 %) (11) ning neil on väga sageli ebakindlad palga- ja töötingimused; arvestades, et naised moodustavad suurema osa sotsiaalsektori teenuste kasutajatest ja osutajatest ning seetõttu takistab nende teenuste ebapiisav osutamine naiste täit osalemist töötajaskonnas, millega tekib nn soopimedus sotsiaalsektori teenuste kavandamisel, eelarvestamisel ja pakkumisel;

arvestades, et sooline palgalõhe on Euroopas endiselt 14 % (12) ja kogu maailmas 20 % (13) ning sooline pensionilõhe on mõnes ELi liikmesriigis isegi 40 %; arvestades, et sooline palgalõhe toob kaasa pensionilõhe, mis omakorda suurendab vaesuse ja tõrjutuse ohtu, eelkõige vanemaealiste ja vallaliste naiste seas; arvestades, et nii palgaerinevused kui ka ebakindlus mõjutavad otseselt tulevasi pensione;

arvestades, et tasustamata hoolduse ja majapidamistööde ebavõrdne jaotus piirab tõsiselt naiste osalemist majanduses; arvestades, et COVID-19 kriisi ajal on naiste tasustamata hooldustöö olnud ühiskonna alalhoidmiseks keskse tähtsusega, kuid samas jätavad hoolduskohustused Euroopas tööturult välja 7,7 miljonit naist, kuid ainult 450 000 meest (14); arvestades, et naiste tööhõive tunnused, mis tulenevad tasustamata hooldusest (st osalise tööajaga töötamine), on soolise palgalõhe oluline tegur; arvestades, et rohkem naisi kui mehi täidab vähemalt mitu päeva nädalas või iga päev pikaajalist mitteametlikku hoolduskohustust ning et üldiselt moodustavad naised 62 % kõigist inimestest, kes ELis pikaajalise mitteametliku hoolduse kohustust kannavad (15);

arvestades, et 35 % kogu maailma naistest on kogenud füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda partneri või muu isiku kui partneri poolt; arvestades, et COVID-19 pandeemia ajal on järsult suurenenud lähisuhtevägivald, mida ÜRO nimetab varipandeemiaks, ning Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa liikmesriikide teatel on lähipartneri vägivallaga seotud hädaabikõnede arv naistelt suurenenud 60 % (16);

arvestades, et naised on kliimamuutuste mõju suhtes eriti haavatavad (17); arvestades, et kuigi naised näivad oma käitumises kliima pärast rohkem muret tundvat kui mehed, on naised endiselt alaesindatud otsustustasandi ametikohtadel, mis on seotud kliimakriisi lahendamisega, ning nad moodustavad kogu maailmas ainult 32 % taastuvenergia valdkonna tööjõust (18);

arvestades, et sooline ebavõrdsus esineb kõigis digitehnoloogia valdkondades, eelkõige innovatiivsetes tehnoloogiates, nagu tehisintellekt ja küberturvalisus; arvestades, et soostereotüübid, kultuuriline heidutamine ning naissoost eeskujude vähene tuntus ja vähene propageerimine takistavad ja mõjutavad negatiivselt tüdrukute ja naiste võimalusi loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna õpingutes ja karjääris;

V.	arvestades, et mõnes liikmesriigis on soolise võrdõiguslikkuse alal märgata tagasiminekut ja on oht, et see võib liikmesriikide tegevuskavades veelgi madalamale kohale langeda;

avaldab kahetsust, et ÜRO Peaassamblee käigus 1. oktoobril 2020 Pekingi konventsiooni aastapäeva puhul toimunud kõrgetasemelisel kohtumisel „Soolise võrdõiguslikkuse ning kõigi naiste ja tütarlaste mõjuvõimu kiirem suurendamine“ tunnistasid 100 riigi juhid, et naiste õiguste valdkonnas on üldiselt tehtud palju vähem edusamme, kui 1995. aasta Pekingi konventsioonis ette nähti;

toonitab, et ÜRO naiste õiguste agentuuri aruandes „ Gender equality: Women’s rights in review 25 years after Beijing“ (19) (Sooline võrdõiguslikkus: naiste õiguste läbivaatamine 25 aastat pärast Pekingit) kirjeldatakse, kuidas liikumine soolise võrdõiguslikkuse suunas tegelikult takerdub ja raskesti kättevõidetud edasiminek on kogu maailmas peatumas;

märgib murega, et EIGE poolt 2020. aastal avaldatud Pekingi tegevusprogrammi viiendas ülevaates rõhutati, et ükski Euroopa liikmesriik ei ole täielikult täitnud1995. aasta Pekingi konventsioonis sätestatud eesmärke; peab kahetsusväärseks, et Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) 2020. aasta soolise võrdõiguslikkuse indeks näitas, et edasiminek naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamisel on peatunud ning hoolimata soolise võrdõiguslikkuse parandamiseks tehtud jõupingutustest, mis annavad mõningaid tulemusi, püsivad ELis ebavõrdsus ja soolised erinevused kõigis Pekingi tegevusprogrammiga hõlmatud valdkondades;

toonitab, et COVID-19 sotsiaalne ja majanduslik mõju puudutab ebaproportsionaalselt suures ulatuses naisi ja tütarlapsi, süvendab praegust soolist ebavõrdsust ja ähvardab senised saavutused tühistada; rõhutab sellega seoses, et ÜRO naiste õiguste agentuuri (UN Women) hinnangul (20), tõukab pandeemia kogu maailmas vaesuspiirist allapoole 47 miljonit naist ja tütarlast, mis suurendab vaesuses elavate naiste koguarvu 435 miljonini, ning et samal ajal kasvab hüppeliselt sooline vägivald ning naised kaotavad tööd ja elatist kiiremini, kuna nad on rohkem mõjutatud majandussektoritest, mida pandeemia raskemini tabas;

tunnistab, et otsustustasandi ametikohtadele valitakse ja nimetatakse küll rohkem naisi, kuid peab kahetsusväärseks, et edasiminek on aeglane ja võrdsus on saavutatud vaid mõnes ELi liikmesriigis;

tuletab meelde oma 17. detsembril 2020 avaldatud seisukohta ja kutsub nõukogu üles looma enda spetsiaalse soolise võrdõiguslikkuse koosseisu, et pakkuda ühiseid ja konkreetseid meetmeid naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse probleemide lahendamiseks ning tagada, et soolise võrdõiguslikkuse küsimusi arutataks kõrgeimal poliitilisel tasandil;

väljendab kahetsust, et kõigis ELi poliitikavaldkondades ja rahastamisprogrammides ei võeta soolist aspekti süstemaatiliselt arvesse; väljendab heameelt selle üle, et 2021.–2027. aasta mitmeaastasesse finantsraamistikku on horisontaalse prioriteedina lisatud soolise aspekti arvestamine; palub komisjonil tagada soolise aspekti süstemaatilise arvessevõtmise kui keskse strateegia soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks, ning rakendada sooteadlikku eelarvestamist, tavasid ja tegevuskavasid, konsulteerides sooteadliku eelarvestamise ekspertidega, ning tagada, et naised ja mehed saaksid kõigil eelarvestamise tasanditel avaliku sektori kulutustest võrdset kasu, ning integreerida naiste seisukohad kõigisse valdkondadesse ja tagada selleks konkreetsed rahalised vahendid, et võidelda ebavõrdsuse teguritega, nagu naiste- ja tütarlastevastane vägivald, võttes seda arvesse ka kodanike, õiguste ja väärtuste programmi vahendite jaotamisel, mis on ette nähtud soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks;

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja ja rakendama konkreetseid kavasid ja meetmete kogumeid, mida toetavad piisavad sihtotstarbelised rahalised vahendid, tuginedes Pekingi tegevusprogrammis nimetatud kaheteistkümnele probleemsele valdkonnale, milleks on eelkõige naised ja vaesus, naised ja majandus, võim ja otsuste tegemine, naised ja vägivald, naised ja keskkond ning naised ja tervis, et edendada naiste õigusi ja järgida soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava, pidades silmas eelseisvat põlvkondade võrdõiguslikkuse foorumit;

avaldab kahetsust, et viimastel aastatel on mõnes riigis väljendatud tagurlikke seisukohti, nt seoses Istanbuli konventsiooni kahtluse alla seadmisega, on toimunud tagasiminek naiste seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste vallas ning esineb probleeme seoses naiste õigustega kehalisele sõltumatusele ja oma viljakuse kontrollile; mõistab teravalt hukka Poola konstitutsioonikohtu otsuse, millega de facto kehtestatakse abordikeeld, ning sellest tulenevad tagasilöögid naiste seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning seonduvatele õigustele Poolas, ning mõistab hukka abordi saamiseks põhjendamatute ja ülemääraste piirangute seadmise;

10.

tuletab meelde, et naiste õigused on inimõigused ning need on üldiste inimõiguste võõrandamatu, lahutamatu ja jagamatu osa, nagu märgiti neljandal naiste maailmakonverentsil;

11.

kutsub komisjoni ja liikmesriike tungivalt üles jälgima ja parandama võrreldavate ning vanuse, rassilise ja etnilise päritolu põhjal ja sooliselt eristatud andmete kogumist, et parandada kvantitatiivset analüüsi ning kujundada ja rakendada ELi poliitikat, mis hõlmaks paremini soolise valdkonnaülese perspektiivi; rõhutab, kui oluline on EIGE, kes pakub usaldusväärseid ja piisavaid sooliselt eristatud andmeid, millele saavad tugineda nii seadusandlik analüüs kui ka otsuste tegemine, ning rõhutab EIGE rahastamise ja suutlikkuse tagamise ja laiendamise tähtsust; nõuab samuti, et EIGE ja kõik teised asjaomased ELi institutsioonid ja ametid töötaksid välja ja võtaksid kasutusele uued näitajad, nagu palgavaesus, ajapuudus ja hooldustöö väärtus;

12.

tuletab meelde, et Euroopa Liidus elab 46 miljonit puuetega naist ja tütarlast ning et pooled kõigist tööealistest puuetega naistest ei ole majanduslikult aktiivsed; rõhutab puuetega naiste eriprobleeme ja tuletab meelde, et puuetega naiste materiaalse puuduse määr on kõigis liikmesriikides tõsine; kinnitab seetõttu veel kord vajadust lisada sooline perspektiiv tulevasse 2021. aasta puuetega inimeste võrdõiguslikkuse strateegiasse;

13.

nõuab, et nõukogu ja liikmesriigid kiidaksid heaks diskrimineerimisvastase direktiivi ja rakendaksid seda ning tagaksid mitmekordse ja läbipõimunud diskrimineerimise vormide kaotamise kõigis ELi liikmesriikides;

Naised ja vaesus

14.

toonitab, et sooline kuuluvus on jätkuvalt ELi vaesusmustrites oluline tegur ning kuigi tõrjutuse määrad ja sooline vaesuslõhe on riigiti väga erinevad, ohustab vaesus 23,3 % naistest ja 21,6 % meestest (21); rõhutab, et selline oht suureneb märkimisväärselt koos vanusega, olles samas seotud leibkonna koosseisu, rassilise või etnilise kuuluvuse, puude ja tööhõivestaatusega; rõhutab, et sooline palga-, pensioni- ja hoolduslõhe on olulised tegurid vaesuse feminiseerumisel;

15.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegelema vaesuse feminiseerumisega kõigis selle vormides, sh vaesusega vanemas eas, eelkõige võttes soolist aspekti arvesse piisavate pensioniõiguste kättesaadavuse ja juurdepääsetavuse suhtes, et kaotada sooline pensionilõhe, ning parandades feminiseerunud sektorites ja kutsealadel töötingimusi; juhib tähelepanu sellele, kui oluline on tegeleda valdavalt naistele kuuluvate töökohtade ühiskondliku, majandusliku ja kultuurilise alahindamise probleemiga, ning rõhutab vajadust võidelda selliste stereotüüpidega ja olukorraga, kus naised on ebatüüpilistes töövormides üleesindatud;

16.

rõhutab, et samal ajal, kui tehakse üldisi jõupingutusi pensionialase ebavõrdsuse kaotamiseks ning pensionide kaitsmiseks ja suurendamiseks, on hädavajalik tagada, et sotsiaalkindlustussüsteemid jääksid ka edaspidi avalikku sektorisse, et neisse integreeritaks solidaarsuse ja ümberjaotamise põhimõtted ning tehtaks suurimaid jõupingutusi ebakindla ja reguleerimata töö vastu võitlemiseks;

17.

kutsub komisjoni üles esitama vaesuse feminiseerumise vastu võitlemiseks vaesusevastase strateegia, pöörates erilist tähelepanu naissoost üksikvanemaga leibkondadele; kutsub ka liikmesriike üles rakendama konkreetseid sotsiaalseid meetmeid, et võidelda sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse ohu vastu, pidades silmas taskukohase eluaseme, transpordi ja energia kättesaadavust;

18.

kutsub liikmesriike üles võtma konkreetseid meetmeid, et võidelda vaesuse ohuga vanemas eas, ning palub komisjonil lisada oma majanduskasvu ja sotsiaalpoliitika raamistikku vaesuse soolise mõõtme; väljendab heameelt, et Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamise järelevalvemehhanismis kasutatakse sooliselt eristatud näitajaid; rõhutab vajadust võtta arvesse soolist aspekti, kasutades kooskõlas Euroopa sotsiaalõiguste samba 2. ja 3. põhimõttega valdkonnaülest lähenemisviisi, ning nõuab paremat koordineerimist Euroopa sotsiaalõiguste samba ja Euroopa poolaasta vahel; palub komisjonil välja töötada soolise võrdõiguslikkuse indeksi ja lisada see Euroopa poolaastasse, et jälgida makromajanduspoliitika ning keskkonnahoidliku ja digitaalse ülemineku soolist mõju;

19.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles seadma naised pandeemiast taastumise keskmesse, et võidelda soolise vaesuse kaotamisel tehtud edusammude vähenemise vastu COVID-19 kriisi tagajärjel;

Naised ja keskkond

20.

peab kiiduväärseks, et nii ELi soolise võrdõiguslikkuse kolmandas tegevuskavas (GAP III) kui ka Euroopa soolise võrdõiguslikkuse strateegias aastateks 2020–2025 on teadvustatud, et kliimamuutuste küsimustel on ka sooline aspekt; rõhutab, et kliimakriisi ohjamiseks on tingimata vaja tagada sooline võrdõiguslikkus;

21.

rõhutab, et naised on tugevad muutuste suunajad; palub, et EL ja liikmesriigid tegeleksid kliimamuutusi puudutavate otsuste tegijate ametikohtadel esineva soolise ebavõrdsusega ühiskonna kõigil tasanditel;

22.

palub, et komisjon ja liikmesriigid töötaksid välja sootundlikud eesmärgid, sihid ja näitajad, edendaksid neid, koguksid kliimamuutustega seonduva poliitika, programmide ja projektide kavandamisel, rakendamisel, jälgimisel ja hindamisel sooliselt eristatud andmeid ning looksid valitsusasutustes soolise võrdõiguslikkuse ja kliimamuutustega tegelevad kontaktpunktid;

Naised ning majandus, võim ja otsuste tegemine

23.

toonitab, kui tähtis on naiste täielik, meestega võrdne integreerimine ühiskonna ja majanduse kõikides osades ja sooliselt tasakaalustatud esindatuse aktiivne propageerimine kõikidel otsustustasanditel; palub seetõttu, et komisjon teeks Euroopa Ülemkogus lõpu naissoost juhatuseliikmete direktiivi küsimuses tekkinud ummikseisule;

24.

nõuab, et EL kehtestaks eesmärgid, tegevuskavad, ajakavad ja ajutised erimeetmed, mille abil saavutada sooline võrdõiguslikkus ja paremini tasakaalustatud esindatus kõigil täidesaatvatel, seadusandlikel ja administratiivsetel ametikohtadel;

25.

rõhutab, et pikaajalise kaasava majanduskasvu saavutamiseks, ebavõrdsusega võitlemiseks ja naiste majandusliku sõltumatuse parandamiseks on vaja naisi tööturul täielikult kaasata ning soodustada ka naiste ettevõtlust;

26.

nõuab, et EL teeks soolise palgalõhe kaotamiseks ja võrdse tasustamise põhimõtte jõustamiseks suuremaid jõupingutusi, st võtaks vastu õigusaktid, mille abil muuta tasustamine läbipaistvamaks, ning kehtestaks muu hulgas kõigile ettevõtetele kohustuslikud nõuded; peab kahetsusväärseks, et komisjoni ettepanekut tasustamise läbipaistvust käsitlevate siduvate meetmete kohta ei ole veel esitatud, ehkki see oli kavas;

27.

peab kiiduväärseks, et komisjon on võtnud endale kohustuse jälgida töö- ja eraelu tasakaalustamise direktiivi ülevõtmist liikmesriikide õigusesse aastaks 2022 ning tagada selle täielik rakendamine liikmesriikides, konsulteerides nii naiste õiguste organisatsioonide kui ka kodanikuühiskonna organisatsioonidega; kutsub liikmesriike lisaks üles minema direktiivis sätestatud miinimumnormidest kaugemale; võtab teadmiseks, et lapsevanemaid käsitlevate sätete laiendamine puudega pereliikmete ja eakate pikaajalisele hooldusele on esimene samm õiges suunas, ning palub komisjonil kaaluda nende sätete veelgi täiendavat laiendamist, et hoida ära (eriti naissoost) tööjõu kadu;

28.

toonitab, et töötingimuste muutumine (näiteks kaugtöö) võib mõjutada inimeste suutlikkust end tööst välja lülitada ja suurendada nende töökoormust, kusjuures selline mõju on naistele tunduvalt suurem kui meestele, sest naistel on kodu ja perekonna eest hoolitsemisel suurem ja traditsioonilisem roll;

29.

palub, et komisjon esitaks hoolduse kohta tervikliku ja inimeste kogu eluteed arvestava ettepaneku, milles võetaks arvesse nii hooldajate kui ka hooldatavate vajadusi ning kehtestataks kogu elutsüklit arvestava hoolduse miinimumstandardid ja kvaliteedisuunised, sealhulgas laste, eakate ja pikaajaliste vajadustega inimeste jaoks;

30.

palub, et komisjon uuriks naiste osalemist tööturul ja tagaks nende sisulise osalemise olulistes otsuseid tegevates organites, samuti sootundlike taastemeetmete ja majandusstiimulite pakettide väljatöötamisel mitmeaastase finantsraamistiku ja taasterahastu „NextGenerationEU“ raames; märgib, et COVID-19 kriis mõjutab tööturul eriti naisi, mida on näha sellest, et töötuse määr on naiste seas kasvanud; palub sellega seoses, et komisjon võtaks tööhõives ilmnevate sooliste erinevuste kaotamiseks konkreetseid meetmeid, jagades taaste- ja vastupidavusrahastu vahendeid sihipäraselt, kusjuures ELi liikmesriigid peaksid nende meetmete raames näitama, et võitlevad konkreetsete abinõudega naiste töötuse, naiste vaesuse ja sagenenud naistevastase vägivalla vastu, sest need takistavad naisi elu kõigis valdkondades, sh tööhõives täielikult osalemast;

31.

toonitab vajadust kaitsta naissoost koduabiliste õigust inimväärsetele töötingimustele ja võrdsele sotsiaalkaitsele, mistõttu tuleks ratifitseerida Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioon koduabiliste inimväärse töö kohta (konventsioon nr 189) ja seda ka rakendada;

32.

märgib murega, et ELi kaheksast miljonist IKT valdkonna spetsialistist ainult 18 % on naised (22) ning et naistel on oht jääda ELi digitaalarengu tegevuskavas veelgi kõrvalisemale positsioonile; nõuab tungivalt, et komisjon tugevdaks poliitikat, millega edendatakse naiste suuremat esindatust teaduses, tehnoloogias, inseneerias ja matemaatikas (nii töös kui ka õpingutes), ning rõhutab, et naisi tuleb kaasata ka kestliku arengu jaoks olulistesse tärkavatesse majandusvaldkondadesse (sh IKT, digitaalmajandus ja tehisintellekt) ja nad peavad olema nendes sektorites esindatud;

33.

kutsub Euroopa Liidu institutsioone üles kehtestama siduvaid meetmeid (näiteks kvoote) soolise võrdõiguslikkuse tagamiseks valitavates organites ning palub, et liikmesriigid tagaksid naiste ja meeste tasakaalustatud esindatuse nii oma riigi parlamendis kui ka Euroopa Parlamendis; nõuab strateegiate väljatöötamist eri taustaga naiste sisulise esindatuse tagamiseks Euroopa Liidu institutsioonide otsustustasandi ametikohtadel;

Naised ja vägivald: soopõhise vägivalla kaotamine

34.

peab kiiduväärseks, et komisjon võttis endale Euroopa soolise võrdõiguslikkuse strateegias kohustuse võidelda soolise vägivalla vastu, ning kordab oma üleskutset, et EL viiks lõpule Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise võimalikult suures ulatuses ning propageeriks selle ratifitseerimist ja rakendamist kõigis liikmesriikides; kutsub liikmesriike üles võtma arvesse naistevastase ja perevägivallaga võitlemise eksperdirühma (GREVIO) soovitusi ning parandama õigusakte, et viia need paremini kooskõlla Istanbuli konventsiooni sätetega, mis võimaldaks tagada nõuetekohase rakendamise ja jõustamise;

35.

peab kiiduväärseks algatust laiendada kuriteoliikide kirjeldusi nii, et need hõlmaksid ka soolise vägivalla konkreetseid vorme (kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikega 1), ning palub, et komisjon esitaks pärast seda ettepaneku tervikliku ja ohvritele keskenduva ELi direktiivi vastuvõtmiseks, et igasugust soolist vägivalda ära hoida ja tõkestada; tuletab meelde, et sellised uued seadusandlikud meetmed peaksid käima Istanbuli konventsiooni ratifitseerimisega koos;

36.

nõuab, et EL tegeleks viivitamatult COVID-19 pandeemia ajal sagenenud soolise vägivalla probleemiga; palub sellega seoses, et komisjon töötaks välja Euroopa Liidu protokolli soolise vägivalla kohta kriisiajal ning käsitleks selles liikmesriikides ohvrite kaitseks mõeldud teenuseid (abitelefonid, turvaline peatuskoht ja tervishoiuteenused) oluliste teenustena, et aidata soolist vägivalda ennetada ning koduvägivalla ohvreid kriisi ajal, näiteks COVID-19 pandeemia kontekstis toetada; märgib murega, et naistevastase vägivalla kohta ei ole kättesaadavaid andmeid, mis kajastaksid juhtumite arvu kasvu COVID-19 pandeemia ajal;

37.

rõhutab hariduse tähtsust ning nõuab võitlemist soolisele vägivallale teed sillutavate soostereotüüpide vastu; nõuab, et EL tagaks kõikides oma avalikes institutsioonides selliste käitumisjuhendite olemasolu ja järgimise, millega nähakse ette nulltolerants vägivalla, diskrimineerimise ja väärkohtlemise suhtes ning asutusesisesed aruandluse ja kaebuste esitamise mehhanismid;

38.

toonitab vajadust koguda liikmesriikides soolise vägivalla kõikide vormide kohta soo ja vanuse järgi eristatud andmeid ning neid süstematiseerida; peab kiiduväärseks, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet andis teada kogu ELi hõlmavast uuest uuringust naistevastase vägivalla kõigi vormide levimuse ja dünaamika kohta;

39.

palub, et liikmesriigid ja komisjon võtaksid vastu konkreetsed meetmed, mille abil võidelda kübervägivalla, sh veebipõhise ahistamise, küberkiusamise ja naisi alavääristava vaenukõne vastu, mis mõjutab naisi ja tütarlapsi ebaproportsionaalsel määral, ning pööraksid erilist tähelepanu nende soolise vägivalla vormide suuremale levikule COVID-19 pandeemia ajal; kutsub komisjoni üles esitama asjakohaseid õigusakte ja muid võimalikke meetmeid vaenukõne ja veebiahistamise lõpetamiseks;

40.

palub liikmesriikidel ratifitseerida viivitamatult ILO hiljutine konventsioon nr 190 vägivalla ja ahistamise kaotamise kohta töömaailmas ning hakata seda rakendama;

41.

kutsub liikmesriike üles rakendama tõhusalt direktiivi 2011/36/EL (23), milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset, ja võtma vastu konkreetsed meetmed, et võidelda naistevastase vägivalla ja soolise ebavõrdsuse vastu, sest need on inimkaubanduse algpõhjused; kutsub komisjoni üles direktiivi pärast põhjalikku mõjuhindamist läbi vaatama, et parandada meetmeid inimkaubanduse kõigi vormide ennetamiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks, eelkõige seoses seksuaalse ärakasutamisega (kõige valdavam inimkaubanduse vorm, millest on ka kõige rohkem teateid, sest see puudutab Euroopas 92 % inimkaubanduse ohvriks langenud naistest ja tütarlastest); kutsub lisaks komisjoni üles muutma direktiivi selle tagamiseks, et liikmesriigid kriminaliseerivad selgesõnaliselt inimkaubanduse ohvrite osutatavate teenuste teadliku kasutamise;

Naised ja tervis

42.

tuletab meelde, et juurdepääs tervishoiuteenustele on inimõigus ning seda on võimalik tagada ainult universaalse süsteemi abil, mis on kättesaadav kõigile inimestele, hoolimata nende sotsiaalsest ja majanduslikust taustast; nõuab, et EL ja liikmesriigid tagaksid piisavate tervishoiuteenuste olemasolu ja nende võrdse kättesaadavuse;

43.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid investeeriksid riiklike tervishoiusüsteemide töökindlusse ja vastupidavusse ning tagaksid, et tervishoiuasutuste töötajad (kellest enamik on tavaliselt naised ja kelle töö on tavaliselt madalamalt tasustatud) saavad õiglast palka ja töötavad inimväärsetes tingimustes;

44.

nõuab seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste universaalset austamist ja tagamist, nagu on kokku lepitud rahvastiku ja arengu rahvusvahelise konverentsi tegevusprogrammis ning Pekingi tegevusprogrammis;

45.

toonitab, et juurdepääs pereplaneerimisele, emade tervishoiuteenustele ning ohutu ja seadusliku abordi teenustele on naiste õiguste tagamise ja elude päästmise olulised elemendid;

46.

palub liikmesriikidel anda noortele igakülgset seksuaal- ja suhteharidust ning tagada neile juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervise alastele teenustele, sh rasestumisvastastele vahenditele ning pereplaneerimise ja ohutu ja seadusliku abordi võimalustele;

47.

märgib, kui oluline on võtta meditsiiniliste diagnooside panemisel ja ravi kavandamisel rohkem arvesse soolist aspekti, et tagada kõigile nõuetekohane kvaliteetne ravi; toonitab, et naiste haigusi ja neid põhjustavaid asjaolusid ei diagnoosita, ravita ega uurita endiselt piisavalt;

Põlvkondadevahelise võrdõiguslikkuse foorum

48.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tõhustaksid oma jõupingutusi kestliku arengu tegevuskava 2030 rakendamisel ja kestliku arengu eesmärkide (eriti eesmärkide SDG3 ja SDG5) saavutamisel, et tagada, et ükski naine ega tütarlaps ei satu enam diskrimineerimise, vägivalla või tõrjutuse ohvriks ning et neil on kõigil juurdepääs tervishoiuteenustele, toidule, haridusele ja tööhõivele;

49.

kordab, kui oluline on ELi pühendumine Pekingi tegevusprogrammile ja läbivaatamiskonverentsidele, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles täitma soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise valdkonnas oma üldisi kohustusi;

50.

peab kiiduväärseks, et liikmesriigid ja komisjon osalevad kaasjuhtidena tegevuskoalitsioonides;

51.

rõhutab, kui oluline on, et eesseisva põlvkondadevahelise võrdõiguslikkuse foorumi tulem oleks ambitsioonikas ning et komisjon ja liikmesriigid võtaksid muu hulgas vastu (sh tegevuskoalitsioonide osana) mitmesugused tulevikku suunatud ulatuslikud kohustused ja meetmed, millele on eraldatud ka sihipärased vahendid;

52.

kutsub kõiki liikmesriike ja komisjoni üles viima tegevuskoalitsiooni eduaruande osana lõpule iga-aastase jälgimise ja riikliku aruandluse protsessi;

53.

nõuab tungivalt, et EL tagaks Euroopa Parlamendi ning selle naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni täieliku kaasamise otsustusprotsessi seoses ELi seisukohaga põlvkondadevahelise võrdõiguslikkuse foorumil;

o o

54.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0039.

(2) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0025.

(3) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0024.

(4) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0336.

(5) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0025.

(6) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0286.

(7) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0379.

(8) ELT C 449, 23.12.2020, lk 102.

(9) ELT C 251 E, 31.8.2013, lk 11.

(10) EIGE, soolise statistika andmebaas,https://eige.europa.eu/covid-19-and-gender-equality/frontline-workers

(11) EIGE, eesliinitöötajad, https://eige.europa.eu/covid-19-and-gender-equality/frontline-workers

(12) EIGE Pekingi ülevaade http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?dataset=sdg_05_20&lang=en

(13) ILO „Understanding the gender pay gap“ (Soolise palgalõhe mõistmine) https://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---ed_dialogue/---act_emp/documents/publication/wcms_735949.pdf

(14) EIGE uuring „Gender inequalities in care and consequences for the labour market“ (Sooline ebavõrdsus hoolduses ja selle tagajärjed tööturule)

(15) EIGE soolise võrdõiguslikkuse indeks 2019 https://eige.europa.eu/publications/gender-equality-index-2019-report/informal-care-older-people-people-disabilities-and-long-term-care-services

(16) British Medical Journal, „Covid-19: EU states report 60 % rise in emergency calls about domestic violence“ (ELi liikmesriikide teatel on koduvägivallaga seotud hädaabikõnede arv suurenenud 60 %), 11. mai 2020, kättesaadav aadressil: https://www.bmj.com/content/369/bmj.m1872. ÜRO peasekretäri 2020. aasta juuli aruanne „Intensification of efforts to eliminate all forms of violence against women and girls“ (Naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kõigi vormide kaotamiseks tehtavate jõupingutuste tõhustamine): https://undocs.org/en/A/75/274

(17) EIGE, „Area K – Women and the environment: climate change is gendered“, (Valdkond K – naised ja keskkond: kliimamuutus on sooline), 5. märts 2020, kättesaadav aadressil: https://eige.europa.eu/publications/beijing-25-policy-brief-area-k-women-and-environment

(18) Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse ülevaade „Peking Platform for Action, 25 years review and future priorities“ (Pekingi tegevusprogramm, tagasivaade möödunud 25-le aastale ja tulevased prioriteedid), 27. veebruar 2020, kättesaadav aadressil: https://www.europarl.europa.eu/thinktank/en/document.html?reference=EPRS_BRI(2020)646194

(19) ÜRO naiste õiguste agentuuri aruanne Gender equality: Women’s rights in review 25 years after Beijing https://www.unwomen.org/en/digital-library/publications/2020/03/womens-rights-in-review (Sooline võrdõiguslikkus: naiste õiguste läbivaatamine 25 aastat pärast Pekingit)

(20) ÜRO naiste õiguste agentuuri aruanne „Gender equality in the wake of COVID-19“ https://www.unwomen.org/en/digital-library/publications/2020/09/gender-equality-in-the-wake-of-covid-19 (Sooline võrdõiguslikkus COVID-19 järel)

(21) 2014. aastal elas ELis üle 122 miljoni inimese leibkondades, mida peeti vaesteks, st nad olid vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus (AROPE). 53 % nendest 122 miljonist olid naised ja 47 % mehed. EIGE aruanne „Poverty, gender and intersecting inequalities in the EU“ (Vaesus, sooline kuuluvus ja intersektsionaalne ebavõrdsus ELis), 2016. https://eige.europa.eu/publications/poverty-gender-and-intersecting-inequalities-in-the-eu

(22) Euroopa Komisjoni 2020. aasta tulemustabel naiste osalemise kohta digivaldkonnas.

(23) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK (ELT L 101, 15.4.2011, lk 1).

		ISSN 1977-0898
Euroopa Liidu Teataja		C 465

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	64. aastakäik 17. november 2021

	II Teatised
	ÜHISDEKLARATSIOONID
	Euroopa Parlament
	Teisipäev, 9. veebruar 2021
2021/C 465/18	Euroopa Parlamendi 9. veebruari 2021. aasta otsus Álvaro Amaro puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2019/2150(IMM))	170

	III Ettevalmistavad aktid
	Euroopa Parlament
	Teisipäev, 9. veebruar 2021
2021/C 465/19	Euroopa Parlamendi 9. veebruari 2021. aasta otsus Euroopa Keskpanga ettepaneku kohta nimetada ametisse Euroopa Keskpanga järelevalvenõukogu aseesimees (N9-0080/2020 – C9-0425/2020 – 2020/0910(NLE))	172
2021/C 465/20	P9_TA(2021)0032 Relvade omandamise ja valduse kontroll ***I Euroopa Parlamendi 9. veebruari 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta (kodifitseeritud tekst) (COM(2020)0048 – C9-0017/2020 – 2020/0029(COD)) P9_TC1-COD(2020)0029 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 9. veebruaril 2021. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/… relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta (kodifitseeritud tekst)	174
2021/C 465/21	Euroopa Parlamendi otsus mitte esitada vastuväiteid komisjoni 19. jaanuari 2021. aasta delegeeritud määrusele, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 I lisa seoses liidu maaelu arengu toetuse summadega 2021. aastal (C(2021)00188 – 2021/2517(DEA))	175
2021/C 465/22	Euroopa Parlamendi otsus mitte esitada vastuväiteid komisjoni 27. jaanuari 2021. aasta delegeeritud määrusele, millega muudetakse delegeeritud määrust (EL) 2020/884, millega tehakse COVID-19 pandeemia tõttu 2020. aasta kohta erand delegeeritud määrusest (EL) 2017/891 puu- ja köögiviljasektori osas ning delegeeritud määrusest (EL) 2016/1149 veinisektori osas ning muudetakse delegeeritud määrust (EL) 2016/1149 (C(2021)00371 – 2021/2530(DEA))	176
2021/C 465/23	Euroopa Parlamendi otsus mitte esitada vastuväiteid komisjoni 21. detsembri 2020. aasta delegeeritud määrusele, millega muudetakse delegeeritud määruses (EL) 2016/2251 sätestatud tehnilisi standardeid seoses ajaga, millal hakatakse tagatise vahetamise eesmärgil kohaldama teatavaid riskijuhtimismenetlusi (C(2020)9147 – 2020/2942(DEA))	178
2021/C 465/24	Euroopa Parlamendi aasta otsus mitte esitada vastuväiteid komisjoni 21. detsembri 2020. aasta delegeeritud määrusele, millega muudetakse delegeeritud määrustes (EL) 2015/2205, (EL) 2016/592 ja (EL) 2016/1178 sätestatud regulatiivseid tehnilisi standardeid teatavate lepinguliikide suhtes kliiringukohustuse jõustumise kuupäeva osas (C(2020)9148 – 2020/2943(DEA))	180
	Kolmapäev, 10. veebruar 2021
2021/C 465/25	P9_TA(2021)0038 Taaste- ja vastupidavusrahastu loomine ***I Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse taaste ja vastupidavuse rahastamisvahend (COM(2020)0408 – C9-0150/2020 – 2020/0104(COD)) P9_TC1-COD(2020)0104 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 10. veebruaril 2021. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/…, millega luuakse taaste- ja vastupidavusrahastu	182
	Neljapäev, 11. veebruar 2021
2021/C 465/26	P9_TA(2021)0046 Finantsinstrumentide turud***I Euroopa Parlamendi 11. veebruari 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2014/65/EL seoses teabele esitatavate nõuete, tootejuhtimise ja positsioonipiirangutega, et aidata kaasa COVID-19 pandeemiast taastumisele (COM(2020)0280 – C9-0210/2020 – 2020/0152(COD)) P9_TC1-COD(2020)0152 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 11. veebruaril 2021. aastal, eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/…, millega muudetakse direktiivi 2014/65/EL seoses teabele esitatavate nõuete, tootejuhtimise ja positsioonipiirangutega ning direktiive 2013/36/EL ja (EL) 2019/878 seoses nende kohaldamisega investeerimisühingute suhtes, et aidata kaasa COVID-19 kriisist taastumisele	185
2021/C 465/27	P9_TA(2021)0047 ELi taasteprospekt ja sihipärased kohandused finantsvahendajate jaoks, et aidata kaasa COVID-19 pandeemiast taastumisele ***I Euroopa Parlamendi 11. veebruari 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) 2017/1129 seoses ELi taasteprospektiga ja sihipäraste kohandustega finantsvahendajate jaoks, et aidata kaasa COVID-19 pandeemiast taastumisele (COM(2020)0281 – C9-0206/2020 – 2020/0155(COD)) P9_TC1-COD(2020)0155 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 11. veebruaril 2021. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/…, millega muudetakse määrust (EL) 2017/1129 seoses ELi taasteprospektiga ja sihipäraste kohandustega finantsvahendajate jaoks ning direktiivi 2004/109/EÜ seoses ühtse elektroonilise aruandlusvormingu kasutamisega majandusaasta aruannete puhul, et toetada COVID-19 kriisist taastumist	186
2021/C 465/28	P9_TA(2021)0048 Ajutine vabastus teenindusaegade kasutamise eeskirjade kohaldamisest liidu lennujaamades Euroopa Parlamendi 11. veebruari 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EMÜ) nr 95/93 seoses COVID-19 pandeemiast tingitud ajutise vabastusega teenindusaegade kasutamise eeskirjade kohaldamisest ühenduse lennujaamades (COM(2020)0818 – C9-0420/2020 – 2020/0358(COD)) P9_TC1-COD(2020)0358 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 11. veebruaril 2021. aastal, eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/…, millega muudetakse nõukogu määrust (EMÜ) nr 95/93 seoses COVID-19 kriisist tingitud ajutise vabastusega teenindusaegade kasutamise nõuete kohaldamisest liidu lennujaamades	188
2021/C 465/29	P9_TA(2021)0049 Ajutised meetmed seoses tunnistuste ja litsentside kehtivusega (II koonddirektiiv) Euroopa Parlamendi 11. veebruari 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles sätestatakse COVID-19 kriisi jätkumisega seoses ajutised erimeetmed, mis käsitlevad teatavate tunnistuste, litsentside ja lubade uuendamist või pikendamist, korraliste kontrollide ja jätkuõppe edasilükkamist teatavates transpordialaste õigusaktide valdkondades ning määruses (EL) 2020/698 osutatud teatavate ajavahemike pikendamist. (COM(2021)0025 – C9-0004/2021 – 2021/0012(COD)) P9_TC1-COD(2021)0012 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 11. veebruaril 2021. aastal, eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/…, milles sätestatakse COVID-19 kriisi jätkumisega seoses ajutised erimeetmed, mis käsitlevad teatavate tunnistuste, litsentside ja lubade uuendamist või pikendamist, korraliste kontrollide ja jätkuõppe edasilükkamist teatavates transpordialaste õigusaktide valdkondades ning määruses (EL) 2020/698 osutatud teatavate ajavahemike pikendamist	189

Sisukord		Lehekülg

	EUROOPA PARLAMENT ISTUNGJÄRK 2020–2021 8.–11. veebruari 2021. aasta istungid VASTUVÕETUD TEKSTID	1

	I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused
	RESOLUTSIOONID
	Euroopa Parlament
	Teisipäev, 9. veebruar 2021
2021/C 465/01	Euroopa Parlamendi otsus mitte esitada vastuväiteid komisjoni määruse eelnõule, millega muudetakse määrusi (EL) 2019/424, (EL) 2019/1781, (EL) 2019/2019, (EL) 2019/2020, (EL) 2019/2021, (EL) 2019/2022, (EL) 2019/2023 ja (EL) 2019/2024 seoses serverite ja andmesalvestustoodete, elektrimootorite ja sagedusmuundurite, jahutus-külmutusseadmete, valgusallikate ja eraldiseisvate talitlusseadiste, kuvarite, kodumajapidamises kasutatavate nõudepesumasinate, kodumajapidamises kasutatavate pesumasinate ja kodumajapidamises kasutatavate pesumasinate-kuivatite ning otsese müügifunktsiooniga jahutus-külmutusseadmete ökodisaini nõuetega (D069494/02 – 2020/2917(RPS))	2
	Kolmapäev, 10. veebruar 2021
2021/C 465/02	Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon Euroopa Keskpanga 2020. aasta aruande kohta (2020/2123(INI))	4
2021/C 465/03	Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon uue ringmajanduse tegevuskava kohta (2020/2077(INI))	11
2021/C 465/04	Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) rakendamise kohta (2020/2029(INI))	30
2021/C 465/05	Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL (rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta) artikli 43 rakendamise kohta (2020/2047(INI))	47
2021/C 465/06	Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon üldsuse juurdepääsu dokumentidele (kodukorra artikli 122 lõige 7) käsitleva 2016.–2018. aasta aruande kohta (2019/2198(INI))	54
2021/C 465/07	Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon ebavõrdsuse vähendamise kohta, keskendudes eelkõige palgavaesusele (2019/2188(INI))	62
2021/C 465/08	Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon COVID-19 mõju kohta noortele ja spordile (2020/2864(RSP))	82
	Neljapäev, 11. veebruar 2021
2021/C 465/09	Euroopa Parlamendi 11. veebruari 2021. aasta resolutsioon ELi ja Ukraina assotsieerimislepingu rakendamise kohta (2019/2202(INI))	87
2021/C 465/10	Euroopa Parlamendi 11. veebruari 2021. aasta resolutsioon komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele jätkusuutlikku konkurentsivõimet, sotsiaalset õiglust ja vastupanuvõimet toetava Euroopa oskuste tegevuskava kohta (2020/2818(RSP))	110
2021/C 465/11	Euroopa Parlamendi 11. veebruari 2021. aasta resolutsioon Valgevenes asuva Astravetsi tuumaelektrijaama ohutuse kohta (2021/2511(RSP))	123
2021/C 465/12	Euroopa Parlamendi 11. veebruari 2021. aasta resolutsioon humanitaar- ja poliitilise olukorra kohta Jeemenis (2021/2539(RSP))	126
2021/C 465/13	Euroopa Parlamendi 11. veebruari 2021. aasta resolutsioon olukorra kohta Myanmaris (2021/2540(RSP))	135
2021/C 465/14	Euroopa Parlamendi 11. veebruari 2021. aasta resolutsioon Rwanda ja Paul Rusesabagina juhtumi kohta (2021/2543(RSP))	143
2021/C 465/15	Euroopa Parlamendi 11. veebruari 2021. aasta resolutsioon inimõiguste olukorra kohta Kasahstanis (2021/2544(RSP))	147
2021/C 465/16	Euroopa Parlamendi 11. veebruari 2021. aasta resolutsioon poliitilise olukorra kohta Ugandas (2021/2545(RSP))	154
2021/C 465/17	Euroopa Parlamendi 11. veebruari 2021. aasta resolutsioon naiste õigustega seonduvate eelseisvate probleemide kohta Euroopas rohkem kui 25 aastat pärast Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi vastuvõtmist (2021/2509(RSP))	160