—

võttes arvesse ÜRO 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni,

—

võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 24,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL (mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK) (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/800, mis käsitleb kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate laste menetluslikke tagatisi (2),

—

võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, eelkõige selle 11. põhimõtet lapsehoiu ja laste toetamise kohta,

—

võttes arvesse oma 3. mai 2018. aasta resolutsiooni lapsrändajate kaitse kohta (3) ja komisjoni 12. aprilli 2017. aasta teatist lapsrändajate kaitse kohta (COM(2017)0211),

—

võttes arvesse oma 14. veebruari 2019. aasta resolutsiooni intersooliste inimeste õiguste kohta (4),

—

võttes arvesse Lapse Õiguste Komitee 25. aprilli 2007. aasta üldkommentaari nr 10 laste õiguste kohta alaealistega seotud õigusemõistmise puhul,

—

võttes arvesse Lapse Õiguste Komitee 18. aprilli 2011. aasta üldkommentaari nr 13 lapse õiguse kohta kaitsele igasuguse vägivalla eest,

—

võttes arvesse Lapse Õiguste Komitee 29. mai 2013. aasta üldkommentaari nr 14 lapse õiguse kohta tema parimate huvide esikohale seadmisele,

—

võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklit 37, ÜRO Lapse Õiguste Komitee 1. septembri 2005. aasta üldkommentaari nr 6 ja ÜRO Lapse Õiguste Komitee 28. septembri 2012. aasta aruannet „Report of the 2012 Day of General Discussion on the Rights of All Children in the Context of International Migration“ (Aruanne 2012. aasta üldise arutelu päeva kohta, mis oli pühendatud kõigi laste õigustele rahvusvahelise rände kontekstis),

—

võttes arvesse ÜRO Lastefondi (UNICEF) aruannet „The State of the World’s Children 2019“, mis käsitleb laste olukorda maailmas 2019. aastal,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

A.

arvestades, et ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklis 1 on sätestatud, et „[k]äesolevas konventsioonis mõistetakse lapse all iga alla 18 aastast inimolendit, kui lapse suhtes kohaldatava seaduse põhjal ei loeta teda varem täisealiseks“;

B.

arvestades, et Euroopas elab 100 miljonit last, kes moodustavad üle 20 % ELi elanikkonnast, ning et alla 18 aasta vanused lapsed moodustavad üle 40 % arenguriikide elanikkonnast;

C.

arvestades, et laste õiguste edendamine on ELi poliitika sõnaselge eesmärk ja on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, mille kohaselt tuleb lapse parimad huvid seada kogu ELi tegevuses esikohale;

D.

arvestades, et ÜRO lapse õiguste konventsioon on enim ratifitseeritud rahvusvaheline inimõigusi käsitlev leping, mille on ratifitseerinud kõik ELi liikmesriigid ning milles on sätestatud selged juriidilised kohustused edendada, kaitsta ja järgida oma jurisdiktsioonis iga lapse õigusi; arvestades, et Euroopa Parlament korraldab 20. novembril kõrgetasemelise konverentsi, et tähistada ÜRO lapse õiguste konventsiooni 30. aastapäeva; arvestades, et Euroopa Parlamendi president on lubanud tähistada iga aasta 20. novembril ülemaailmset laste päeva Euroopa Parlamendis toimuva üritusega, millel osalevad ka lapsed;

E.

arvestades, et paljudes maailma paikades, sealhulgas ELi liikmesriikides, rikutakse jätkuvalt laste õigusi vägivalla, väärkohtlemise, ärakasutamise, vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise tõttu usutunnistuse, puude, soo, seksuaalse identiteedi, vanuse, etnilise päritolu ning rände- ja elaniku staatuse alusel;

F.

arvestades, et ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikliga 12 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 24 austatakse lapse õigust arvamuse avaldamisele ja sellele, et lapse seisukohti võetakse arvesse temaga seotud küsimustes vastavalt tema vanusele ja küpsusele;

G.

arvestades, et ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklis 5 on sätestatud, et „[o]salisriigid austavad vanemate, või kus see on kohaldatav vastavalt kohalikele tavadele, ka laiendatud perekonna või kogukonna liikmete, seaduslike hooldajate või teiste lapse eest seaduslikult vastutavate isikute vastutust, õigusi ja kohustusi, et tagada lapsele kohane suunamine ja juhendamine, mis on kooskõlas lapse arenevate võimetega ning käesolevas konventsioonis tunnustatud õigustega“;

H.

arvestades, et sellised üleilmsed nähtused nagu kliimamuutused, uus tehnoloogia ja digiüleminek kujutavad endast laste jaoks uusi ohtusid, aga pakuvad samal ajal ka uusi õppimis- ja suhtlusvõimalusi;

I.

arvestades, et EL on võtnud kohustuse rakendada 17 kestliku arengu eesmärki nii oma sise- kui ka välispoliitikas, sealhulgas kestliku arengu eesmärki 16.2 „teha lõpp laste kuritarvitamisele ja ekspluateerimisele, lastega kaubitsemisele ning lastevastasele vägivallale ja laste piinamisele mistahes kujul“;

J.

arvestades, et ELis on peaaegu 25 miljonit alla 18 aasta vanust last vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus; arvestades, et vaesus jätab lapsed ilma haridusvõimalustest, lapsehoiust, kättesaadavatest tervishoiuteenustest, piisavast toidust ja eluasemest, peretoest ja isegi kaitsest vägivalla eest ning sellel võib olla väga pikaajaline mõju; arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet on juhtinud tähelepanu sellele, et laste vaesuse vastu võitlemine kuulub ka põhiõiguste ja juriidiliste kohustuste valdkonda (5);

K.

arvestades, et Euroopa läbivaadatud arengukonsensuses esitatud kirjelduse kohaselt toovad lapsed ja noored kaasa arengu ja muutused ning on muu hulgas oma uuendusmeelsusest kantuna olulised kestliku arengu tegevuskavasse 2030 panustajad; arvestades, et konsensuses kinnitatakse ka, et EL ja selle liikmesriigid tugevdavad noorte õigusi ja suurendavad nende mõjuvõimu avalikus elus ning et selleks edendatakse nende osalemist kohalikus majandustegevuses, ühiskonnas ja otsustusprotsessis;

L.

arvestades, et demokraatia ja demograafiaküsimuste eest vastutava komisjoni asepresidendi Dubravka Šuica ning tööhõive volinikukandidaadi Nicolas Schmiti missioonikirjades on peamiste prioriteetidena tõstetud esile laste tulevikku investeerimist, laste õiguste tervikliku strateegia abil laste kaitsmise tähtsust ning lastegarantii loomist vahendina, mille abil võidelda vaesuse vastu ja tagada lastele põhiteenuste kättesaadavus;

M.

arvestades, et lapsed moodustavad vähekaitstud elanikkonnarühma, mille puhul on kliimamuutuste negatiivne mõju väga suur, ning lapsed kuuluvad ka kliimamuutuste kahjulike tagajärgede, näiteks põua, üleujutuste ja tormide, ning toidukriiside ja saaste esimeste ohvrite hulka; arvestades, et maailmas on rohkem kui iga neljas alla viie aasta vanuse lapse surm otseselt või kaudselt seotud keskkonnariskidega (6);

N.

arvestades, et peaaegu iga neljas ELis, sealhulgas oma liikmesriigis registreeritud inimkaubanduse ohver on laps; arvestades, et peamiselt on sihikule võetud tüdrukud ja nendega kaubitsetakse seksuaalse ärakasutamise eesmärgil (7);

O.

arvestades, et laste seksuaalne kuritarvitamine ja ärakasutamine internetis on laste põhiõiguste tõsine rikkumine, mis tekitab lapsohvritele ränga trauma ja toob kaasa pikaajalised kahjulikud tagajärjed, mis võivad edasi kanduda ka täiskasvanuikka, ja et tegemist on süveneva nähtusega; arvestades, et uued kuriteovormid, näiteks kättemaksuporno ja seksi väljapressimine, on internetis tõusuteel ning liikmesriigid peavad nende vastu võtma sihipäraseid meetmeid; arvestades, et värskeimate andmete kohaselt on veebis lapspornot kujutavate piltide arv suurenenud enneolematu kiirusega ja väga palju ning need on interneti tõttu väga levinud, arvestades, et teadete kohaselt on laste seksuaalse kuritarvitamise märke saanud rohkem kui 45 miljonit pilti ja videot (8);

P.

arvestades, et lapse õigus haridusele peab olema alati tagatud;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

19.

20.

21.

22.

23.

24.

25.

26.

27.

28.

29.

30.

31.

32.

33.

34.

35.

36.

37.

38.

39.

40.

41.

42.

43.

44.

45.

46.

47.

48.

49.

50.

51.

52.

53.

54.

55.

56.

57.

58.

59.

60.

61.

62.

63.

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Alžeeria kohta, eriti 30. aprilli 2015. aasta resolutsiooni töötajate õiguste eest võitlejate ja inimõiguste kaitsjate vangistamise kohta Alžeerias (1) ning 27. märtsi 2019. aasta resolutsiooni araabia kevade järgse olukorra ning Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna tulevikuväljavaadete kohta (2),

—

võttes arvesse ajakohastatud teavet Alžeeria kohta ELi aastaaruandes inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2018. aastal, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu 18. märtsil 2019,

—

võttes arvesse ELi ja Alžeeria assotsiatsiooninõukogu 14. mai 2018. aasta 11. istungjärku,

—

võttes arvesse Alžeeria inimõiguste olukorra kolmandat üldist korrapärast läbivaatamist, mis võeti vastu ÜRO Inimõiguste Nõukogu 36. istungjärgul 21. ja 22. septembril 2017,

—

võttes arvesse partnerluse ühiseid prioriteete, mille Alžeeria Demokraatlik Rahvavabariik ja Euroopa Liit võtsid 13. märtsil 2017 vastu läbivaadatud Euroopa naabruspoliitika raames ning milles keskendutakse põhiseaduse läbivaatamise rakendamisele ning ELi toetusele demokraatia ja inimõiguste arengule Alžeerias,

—

võttes arvesse ELi-Alžeeria assotsieerimislepingut (3), eriti selle artiklit 2, milles on sätestatud, et demokraatlike põhimõtete ja põhiliste inimõiguste austamine peab olema lepingu oluline osa ning sellest tuleks lähtuda lepinguosaliste sise- ja välispoliitikas,

—

võttes arvesse 7. veebruaril 2016. aastal muudetud Alžeeria põhiseadust, eriti selle artikleid 2, 34–36, 39, 41, 42, 48 ja 54,

—

võttes arvesse ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta, surmanuhtluse, piinamise ning muu julma, ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise kohta, väljendusvabaduse kohta internetis ja mujal ning inimõiguste kaitsjate kohta ning uut ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava, mille eesmärk on seada inimõiguste kaitse ja seire kõigi ELi poliitikavaldkondade keskmesse,

—

võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni ning lapse õiguste konventsiooni,

—

võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni ning ÜRO deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta,

—

võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

—

võttes arvesse Alžeeria seadust 12-06 ühenduste kohta ja määrust 06-03, mis reguleerib mittemoslemi usutalitusi,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.

arvestades, et Alžeeria on Euroopa Liidu ja Põhja-Aafrika piirkonna lähinaaber ning oluline partner;

B.

arvestades, et 16. veebruaril 2019, s.o kümme päeva pärast seda, kui Abdelaziz Bouteflika teatas kandideerimisest viiendaks presidendi ametiajaks, algasid Alžeerias rahumeelsed protestid, mida teatakse Hiraki (liikumise) nime all; arvestades, et 2. aprillil 2019 astus Abdelaziz Bouteflika tagasi; arvestades, et riigipea kohusetäitja ametikohale asus riiginõukogu eesistuja Abdelkader Bensalah; arvestades, et pärast Abdelaziz Bouteflika tagasiastumist on riigis avalikult võimu haaranud kindralleitnant Ahmed Gaïd Salahile alluv sõjaline juhtkond;

C.

arvestades, et Abdelaziz Bouteflika oli olnud president alates 1999. aastast; arvestades, et 2016. aasta põhiseaduse läbivaatamisel piirati tulevaste presidentide ametiaegade maksimaalset arvu kahele; arvestades, et põhiseaduse läbivaatamist ei saanud kohaldada tagasiulatuvalt, mis tähendas, et Abdelaziz Bouteflikal oli võimalik kandideerida viiendaks ametiajaks; arvestades, et presidendivalimised, mis olid algselt kavandatud 18. aprilliks 2019, lükati esialgu edasi 4. juulile 2019 ja seejärel 12. detsembrile 2019;

D.

arvestades, et rahumeelsed meeleavaldused toimusid kogu riigis 2019. aasta veebruaris, märtsis ja aprillis ning seejärel igal teisipäeval ja reedel viimase 40 nädala jooksul; arvestades, et viimastel nädalatel on meeleavaldajad korraldanud kogu riigis öömarsse;

E.

arvestades, et Hirakil on laialdane toetus ja see on Alžeeria suurim protestiliikumine; arvestades, et enamik meeleavaldajatest on noored; arvestades, et meeleavaldajad nõuavad laiema poliitilise ülemineku raames korruptsioonile lõpu tegemist, poliitilise osaluse võimaluste suurendamist, tööpuuduse vähendamist ja meeleavalduste mahasurumise lõpetamist ning pluralistlikumat ja kaasavamat raamistikku vabade valimiste ettevalmistamiseks;

F.

arvestades, et 2019. aasta maailma ajakirjandusvabaduse indeksis on Alžeeria 180 uuritud riigi seas 141. kohal, ajakirjandusvabadust riigis kirjeldatakse indeksis sõnaga „ohustatud“ ja märgitakse, et ajakirjanikke kiusatakse sageli taga; arvestades, et Alžeeria ametivõimud tsenseerivad sõltumatuid meediaorganisatsioone, sotsiaalmeedias tegutsevaid kodanik-reportereid ja väljaandeid iga meediakajastuse korral, mida peetakse teisitimõtlemise toetamiseks;

G.

arvestades, et alates 2018. aasta jaanuarist on Alžeeria ametivõimud sulgenud mitu kirikut, millest valdav enamus kuulub Alžeerias asuvate protestantlike kirikute seaduslikult tunnustatud katusorganisatsiooni Église protestante d’Algérie (EPA);

H.

arvestades, et avalik-õigusliku raadiojaama La Chaîne 3 peatoimetaja Meriem Abdou astus 23. veebruaril 2019 tagasi protestiks Hiraki erapooliku kohtlemise vastu; arvestades, et veel mitu ajakirjanikku on langenud vahistamise või hirmutamise ohvriks, näiteks endine France 24 Araabia korrespondent Sofiane Merakchi ning ajakirjanikud Azeb El Sheihk ja Abdelmouji Khelladi, keda peetakse kinni vastavalt alates 26. septembrist 2019 ja 14. oktoobrist 2019;

I.

arvestades, et Nadia Madassi, kes oli töötanud kanalis Algérie viimased 15 aastat, lahkus 4. märtsil 2019 ametist väidete tõttu, et teda on tsenseeritud; arvestades, et 5. märtsil 2019 määras kommunikatsiooniministeerium ajalehele Echorouk ja telekanalile El Bilad meeleavalduste kajastamise eest sanktsioonid; arvestades, et enam kui 500 000 liikmega Facebooki grupp Algérie – Debout! suleti ning selle asutajat ja administraatorit Sofiane Benyounest ahistati ja küsitleti enne süüdistuse esitamist mitu korda; arvestades, et on tsenseeritud väljaandeid Jeune Afrique, Tout Sur l’Algerie, Algérie Part, Interlignes ja Observ’Algérie;

J.

arvestades, et Hiraki protestijaid, inimõiguste kaitsjaid, ajakirjanikke ja blogijaid rünnatakse või vahistatakse üha enam, et takistada neid kasutamast väljendus-, ühinemis- või rahumeelse kogunemise vabadust;

K.

arvestades, et Alžeeria advokaatide koda (Union nationale des ordres des avocats, UNOA) mõistis ühehäälselt hukka Hiraki aktivistide vahistamise ja vabaduste mahasurumise; arvestades, et 24. oktoobril 2019 avaldas Alžiiris meelt umbes 500 advokaati, kes nõudsid protestijate nõuetekohase menetluse õiguse austamist ja kohtusüsteemi sõltumatust; arvestades, et UNOA on loonud komitee, et toetada kinnipeetud protestijaid ja teisitimõtlejaid kaitsvaid advokaate;

L.

arvestades, et Alžeeria inimõiguste kaitse liiga (Ligue algérienne pour la défense des droits de l’homme, LADDH) andmetel on seoses rahumeelsete meeleavaldustega Hiraki algusest alates vahistatud ja kinni peetud üle saja inimese; arvestades, et süüdistused, mille alusel neid kinni peetakse („rahvusliku ühtsuse ja territoriaalse terviklikkuse õõnestamine“, „kogunemise õhutamine“ ja „sõjaväe moraali nõrgendamine“), on ebamäärased ja vastuolus rahvusvaheliste inimõigusnormidega;

M.

arvestades, et iseseisvussõja veteran 87-aastane Lakhdar Bouregaa vahistati 29. juunil 2019 sõjaväeülema kritiseerimise eest; arvestades, et 22-aastane õigusüliõpilane Nour el Houda Dahmani vabastati 25. novembril 2019 pärast seda, kui talle oli pärast 17. septembril 2019 toimunud üliõpilasmarssi mõistetud kuuekuuline vangistus, ning temast on saanud iganädalaste üliõpilasmarsside ikoon; arvestades, et 12. oktoobril 2019 vahistati Ibrahim Daouadji ja veel neli aktivisti noorteministri visiidi vastu protestimise eest;

N.

arvestades, et arst, inimõiguste kaitsja, Amazigh At-Mzabi kogukonna kaitsja ja endine LADDH liige Kamal Eddine Fekhar suri 28. mail 2019. aastal vangistuses pärast seda, kui ta oli ulatuslike protestide käigus vahistatud ja 53 päeva näljastreiki pidanud, mis arvatakse olevat tema kinnipidamistingimuste ja arstiabi osutamata jätmise tagajärg; arvestades, et 22-aastane Ramzi Yettou suri saadud vigastustesse, kui politsei oli teda aprillis 2019 jõhkralt peksnud;

O.

arvestades, et opositsiooni juhtkuju ja ajaloolise opositsioonipartei Sotsialistlike Jõudude Rinde (Front des Forces Socialistes, FFS) endine peasekretär ja praegu tunnustamata erakonna Soltsiaalse ja Demokraatliku Liidu juht Karim Tabbou vahistati 12. septembril 2019; arvestades, et Tipaza kohus vabastas Karim Tabbou 26. septembril 2019, kuid vähem kui 14 tunni pärast vahistati ta uuesti sarnastel tingimustel teise kohtu (Sidi M’Hamed) poolt ja teda hoitakse praegu de facto üksikvangistuses;

P.

arvestades, et mitu ühenduse Rassemblement actions jeunesse (RAJ) liiget, sealhulgas ühenduse asutaja Hakim Addad, selle esimees Abdelouahab Fersaoui ja liikmed Massinissa Aissous, Djalal Mokrani, Ahmed Bouider, Kamel Ouldouali, Karim Boutata, Ahcene Kadi, Wafi Tigrine ja Khireddine Medjani vahistati Alžeeria meelsusvange toetava rahuliku meeleavalduse ajal;

Q.

arvestades, et mitmele meeleavaldajale, nagu Samir Belarbile, Fodil Boumalale, Fouad Ouicherile, Saida Deffeurile ja Raouf Raisile, keda endiselt kinni peetakse, ning inimõiguste kaitsjatele, sealhulgas Said Boudourile, Hamid Gourale ja Slimane Hamitouche’ile, on esitatud süüdistus sõjaväe moraali nõrgendamise eest;

R.

arvestades, et Alžeerias, Sidi M’Hamedi kohtus algas 11. novembril 2019 protsess 42 aktivisti, sealhulgas Wilaya provintsi rahvakogu liikme Samira Messouci üle, keda süüdistatakse riigi territoriaalse terviklikkuse kahjustamises, kuna nad kandsid berberi lippu; arvestades, et iganädalaste meeleavalduste ajal on seda lippu kasutatud koos riigilipuga kogu riigis; arvestades, et mitu riigi kohut on vabastanud sama süüdistuse alusel vahistatud meeleavaldajad;

S.

arvestades, et Alžeeria põhiseaduses on sätestatud põhivabadused, sealhulgas ühinemisvabadus, mis on täpsemalt määratletud seaduses 12-06; arvestades, et seaduse 12-06 kohaselt on nõutav, et kõik ühendused, sealhulgas kord juba registreeritud ühendused, registreeriksid end uuesti, et saada siseministeeriumilt registreerimistunnistus enne, kui nad võivad hakata seaduslikult tegutsema; arvestades, et mitme kodanikuühiskonna, valitsusvälise, usu- ja heategevusorganisatsiooni, nagu LADDH, EuromedRights, RAJ, Amnesty International, Alžeeria protestantlik ühendus, mittemoslemi usurühmituste riiklik komisjon ja Feminist Association for Personal Development and Exercise of Citizenship (AFEPEC) eelregistreerimise taotlused on endiselt menetluses, vaatamata sellele, et nad vastavad kõigile õiguslikele nõuetele; arvestades, et seetõttu puudub neil ametlik õiguslik seisund;

T.

arvestades, et kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti kohaselt, mille Alžeeria on ratifitseerinud, peavad valitsused tagama kõigi oma jurisdiktsiooni alla kuuluvate isikute, eeskätt usuvähemuste õiguse usu-, mõtte- ja südametunnistusevabadusele; arvestades, et see õigus hõlmab vabadust praktiseerida vabalt valitud usku või uskumust kas avalikult või eraviisiliselt, üksi või koos teistega;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Kuuba kohta, eriti 17. novembri 2004. aasta resolutsiooni Kuuba kohta (1), 2. veebruari 2006. aasta resolutsiooni ELi seisukoha kohta Kuuba valitsuse suhtes (2), 21. juuni 2007. aasta resolutsiooni Kuuba kohta (3), 11. märtsi 2010. aasta resolutsiooni meelsusvangide kohta Kuubal (4), 5. juuli 2017. aasta resolutsiooni, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kuuba Vabariigi vahelise poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (5), ja 15. novembri 2018. aasta resolutsiooni (6),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu ja Kuuba vahelist poliitilise dialoogi ja koostöö lepingut, mis allkirjastati 2016. aasta detsembris ja mida kohaldatakse ajutiselt alates 1. novembrist 2017,

—

võttes arvesse 9. septembril 2019. aastal Havannas toimunud ELi ja Kuuba ühisnõukogu teist kohtumist,

—

võttes arvesse teist ametlikku ELi ja Kuuba vahelist inimõigustealast dialoogi, mis toimus ELi ja Kuuba poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu raames 3. oktoobril 2019 Brüsselis,

—

võttes arvesse Kuuba inimõiguste olukorra üldist korrapärast läbivaatamist, mille ÜRO Inimõiguste Nõukogu korraldas 2018. aasta mais,

—

võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti (ICCPR) ning muid rahvusvahelisi inimõigusi käsitlevaid lepinguid ja vahendeid,

—

võttes arvesse piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 10. detsembril 1984. aastal ja millega Kuuba on ühinenud,

—

võttes arvesse ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, millele Kuuba on alla kirjutanud,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.

arvestades, et 1. oktoobril 2019 peeti meelevaldselt ilma süüdistust esitamata kinni opositsioonierakonna Kuuba Isamaaline Liit (UNPACU) juht José Daniel Ferrer ja tal ei lastud vähemalt 72 tunni jooksul kellegagi ühendust võtta;

B.

arvestades, et Kuuba ametivõimud on teda tema rahumeelse poliitilise tegevuse tõttu rohkem kui kümne aasta jooksul korduvalt vangistanud, ahistanud ja hirmutanud; arvestades, et 2018. aastal hoiti teda kümme päeva üksikvangistuses;

C.

arvestades, et 2. novembril 2019 õnnestus José Daniel Ferreril salaja välja saata kiri, milles ta teatas, et kinnipidamise ajal on teda piinatud ja väärkoheldud, tema elu on ohtu seatud ja talle ei ole antud piisavat arstiabi; arvestades, et Ferreri perekonnalt 15. novembril 2019. aastal saadud teabe kohaselt hoitakse teda Santiago de Cuba linnas asuva Aguadorese vangla kartseris; arvestades, et 7. novembril 2019 sai Ferreri abikaasa oma mehega paariks minutiks kohtuda ja ta kinnitas, et mehe tervis on kriitilises seisus, kuna ta on alustanud näljastreiki ja on muu hulgas ka selle tõttu kaotanud poole oma kehakaalust;

D.

arvestades, et mitme valitsusvälise organisatsiooni andmetel on Kuubas peale tema veel ligikaudu 120 poliitvangi; arvestades, et Kuubas kiusatakse taga, peetakse meelevaldselt kinni või hoitakse vangis paljusid sõltumatuid ajakirjanikke, rahumeelseid teisitimõtlejaid ja inimõiguste kaitsjaid, kes on enamasti demokraatliku opositsiooni liikmed, nagu José Guía Piloto, Silverio Portal Contreras, Mitzael Díaz Paseiro, Orlando Zapata Tamayo, Eliecer Bandera Barrera, Edilberto Ronal Azuaga ja Roberto de Jesús Quiñones Haces;

E.

arvestades, et 28. oktoobril 2019 suri Armando Sosa Fortuny – kõige kauem kinni peetud Kuuba poliitvang, kes veetis vangis 43 aastat; arvestades, et Kuuba ametivõimud ei nõustunud teda tema tervise halvenemisest hoolimata vabastama;

F.

arvestades, et rahvusvaheliste inimõiguste standardite kohaselt tuleb vahistatud või kinni peetud isikut vahistamise ajal teavitada selle põhjustest ning tuua ta viivitamata kohtuniku ette;

G.

arvestades, et Kuuba valitsuse tegevus on vastuolus 2016. aastal allkirjastatud Euroopa Liidu ja Kuuba vahelise poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu artikli 1 lõikega 5 ja artikliga 22, milles Kuuba valitsus kohustub austama ja edendama inimõigusi;

H.

arvestades, et 5. juulil 2017 andis Euroopa Parlament poliitilise dialoogi ja koostöö lepingule oma nõusoleku; arvestades, et parlament väljendas nõusolekut andes selgelt tõsist muret Kuubas valitseva inimõiguste olukorra pärast ja lisas klausli, mille kohaselt võib lepingu inimõigussätete rikkumise korral peatada;

I.

arvestades, et ELi ja Kuuba vaheline inimõigustealane dialoog, mida juhib ELi inimõiguste eriesindaja, algas 2015. aastal ja selle viies voor toimus 9. oktoobril 2018; arvestades, et 3. oktoobril 2019 pidasid EL ja Kuuba oma teise ametliku inimõigustealase dialoogi; arvestades, et see ei ole veel andnud konkreetseid tulemusi hoolimata Kuuba tagasivalimisest ÜRO Inimõiguste Nõukogusse ajavahemikuks 2017–2019; arvestades, et poliitilisse dialoogi tuleb vahetult ja tõhusalt kaasata ka kodanikuühiskond ja kõik opositsioonilised jõud ilma piiranguteta;

J.

arvestades, et 9. septembril 2019 Havannas toimunud ELi ja Kuuba ühisnõukogu teise kohtumise ajal vahistati meelevaldselt üle 100 aktivisti; arvestades, et EL ei ole sellise tegevuse kohta seisukohta väljendanud ja nii on see ka José Daniel Ferreri juhtumi puhul;

K.

arvestades, et Euroopa Parlament on kolmel korral andnud Sahharovi auhinna mõttevabaduse eest Kuuba aktivistidele: Oswaldo Payá sai auhinna 2002. aastal, Daamid Valges 2005. aastal ja Guillermo Fariñas 2010. aastal; arvestades, et Sahharovi auhinna laureaate ja nende sugulasi ahistatakse ja hirmutatakse ikka veel korrapäraselt ning neid takistatakse riigist lahkumast ja rahvusvahelistel üritustel osalemast;

L.

arvestades, et inimõiguste, vabaduse ning inimeste väärikuse ja huvide kõige parema esindatuse ja kaitstuse tagab demokraatia;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Haiti kohta, eelkõige 19. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Haitis aasta pärast maavärinat: humanitaarabi ja ülesehitustöö (1) ning 8. veebruari 2018. aasta resolutsiooni laste orjuse kohta Haitis (2),

—

võttes arvesse nõukogu poolt 13. mail 2019. aastal vastu võetud ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2018. aastal ja eelkõige selle ajakohastatud riigiülevaadet Haiti kohta,

—

võttes arvesse 19.–23. novembril 2018. aastal EList Haitisse lähetatud valimiste järelmissiooni lõpparuannet,

—

võttes arvesse ÜRO stabiliseerimismissiooni Haitis (MINUSTAH) ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 2017. aasta juulis avaldatud aastaaruannet inimõiguste olukorra kohta Haitis ajavahemikul 1. juuli 2015 – 31. detsember 2016,

—

võttes arvesse MINUSTAHi ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo aruannet väidetavate inimõiguste rikkumiste ja kuritarvituste kohta 13. ja 14. novembril 2018. aastal Port-au-Prince’is La Saline’i piirkonnas,

—

võttes arvesse 17. märtsil 2017. aastal ÜRO Inimõiguste Nõukogu 34. istungjärgul vastu võetud Haiti inimõiguste olukorra üldist korrapärast läbivaatamist,

—

võttes arvesse majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 16. detsembril 1966. aastal ja millega Haiti on ühinenud,

—

võttes arvesse Cotonou lepingut,

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—

võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni, mille osaline on ka Haiti,

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 25. juuni 2019. aasta resolutsiooni 2476 (2019),

—

võttes arvesse 2015. aasta ELi valimisvaatlusmissiooni lõpparuannet,

—

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja poolt 7. novembril 2019. aastal Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust Haiti kohta,

—

võttes arvesse Amnesty Internationali poolt 31. oktoobril 2019. aastal avaldatud artiklit, milles esitatakse tõendid meeleavaldajate vastu ülemäärase jõu kasutamise kohta,

—

võttes arvesse ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo 1. oktoobri 2019. aasta aruannet olukorra kohta Haitis,

—

võttes arvesse Haitis asuva Euroopa Liidu delegatsiooni 28. mai 2019. aasta avaldust,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.

arvestades, et valitsuse 2018. aasta juuli teadaanne toetuste kaotamise kohta, mille tagajärjel kütusehinnad kasvasid kuni 50 %, tõi kaasa laialdased meeleavaldused ja viimaste aegade kõige rängemad rahvarahutused; arvestades, et see meede vastas Rahvusvahelise Valuutafondiga (IMF) 2018. aasta veebruaris kokku lepitud kärbetele vastutasuks 96 miljoni USA dollari suuruse finantslaenu eest, et aidata riigil maksta oma välisvõlga;

B.

arvestades, et opositsioonijuhtide korraldatud meeleavaldustel, millele välismaailm suurt tähelepanu ei pööranud, nõuti president Jovenel Moïse’i tagasiastumist vohava inflatsiooni, väidetava süstemaatilise valitsuse korruptsiooni (mis hõlmas ka endist presidenti Michel Martelly’d) ning majandusliku ebakindluse ja toiduga kindlustamatuse tõttu; arvestades, et meeleavaldused, mis algasid üle aasta tagasi protestiks Haiti ametivõimudega seotud korruptsiooniskandaalide vastu, on nõudnud umbes sada inimelu ja on eskaleerunud suureks konfliktiks; arvestades, et korruptsioon näib olevat Haiti ühiskonnas ja poliitikas laialdane probleem;

C.

arvestades, et julgeolekujõud surusid meeleavaldused maha, kasutades lahinglaskemoona ja pisargaasi; arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo andmetel sai veebruaris meeleavalduste käigus surma 41 ja vigastada 100 inimest; arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo viimaste andmete kohaselt sai ajavahemikul 15. septembrist kuni 1. novembrini 2019 sarnastel meeleavaldustel surma vähemalt 42 inimest, kellest 19 tapeti õiguskaitsjate poolt, ja 86 sai vigastada;

D.

arvestades, et Haitil puudub alates 2019. aasta märtsist valitsus ja see takistab riigi juurdepääsu rahvusvahelisele abirahale ja Maailmapanga laenudele; arvestades, et alates 2020. aasta jaanuarist ei ole Haitil parlamenti, kuna 2019. aasta oktoobris jäid Haitis parlamendivalimised ära; arvestades, et president Moïse on teatanud oma kavatsusest viia läbi põhiseaduse reformid, mis tugevdavad presidendi volitusi;

E.

arvestades, et meeleavaldustele vaatamata ei ole õiguslikke meetmeid võetud; arvestades, et selline karistamatus ja rahvusvahelise üldsuse vähene tähelepanu on vägivalda veelgi suurendanud; arvestades, et pikaleveninud ja jätkuva kriisi lisamõjuna on veelgi vähenenud juurdepääs tervishoiule, toidule ja haridusele ja muudele vajaduste rahuldamisele ning süvenenud on elektri- ja kütusenappus;

F.

arvestades, et paljudel kogukondadel puudub pärast 2010. aasta maavärinat endiselt juurdepääs elektrivõrgule ning nad sõltuvad oma igapäevatoimingutes elektrigeneraatoritest; arvestades, et kütuse hinnatõus on majanduslikke võimalusi veelgi piiranud;

G.

arvestades, et on usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et poolautomaatsete vintpüssidega relvastatud politsei on meeleavalduste käigus tulistanud lahinglaskemoona, rikkudes rahvusvahelist inimõigustealast õigust ja jõu kasutamise vallas kehtivaid norme; arvestades, et ajakirjanikud on pideva ahistamise ja füüsiliste rünnakute sihtmärgiks; arvestades, et meeleavaldusi kajastanud Radio Méga ajakirjanik Néhémie Joseph lasti 11. oktoobril 2019 oma autos maha, Associated Pressi fotoreporterit Chery Dieu-Naliod tulistati 2019. aasta septembris näkku, Radio Sans Fin reporter Pétion Rospide lasti 2019. aasta juunis oma autos maha ja ajakirjanik Vladjimir Legagneur jäi 2018. aasta märtsis kadunuks;

H.

arvestades, et karistamatus on saatnud ka selliseid juhtumeid nagu tapatalgud pealinna Port-au-Prince äärelinnas La Saline’is 2018. aasta oktoobris, kus meelevaldselt tapeti 70 inimest ja vägistati 13 naist; arvestades, et valitsus pani selle massimõrva jõukudevahelise sõja süüks; arvestades, et Ameerika Riikide Organisatsioon (ARO) ja ÜRO toetusmissioon MINUJUSTH on riikliku inimõiguste võrgustiku (RNDDH) kogutud andmetele tuginedes seisukohal, et selle massimõrva tingis presidendi abikaasa Martine Moïse’i ja mitme valitsuse esindaja katse anda La Saline’i elanikele altkäemaksu, et peatada president Moïse’i vastu suunatud meeleavaldused, ning väidetavalt oli massimõrv altkäemaksu võtmisest keeldumise tagajärg; arvestades, et Haiti inimõigusorganisatsioonid on nõudnud, et veresauna saadetaks uurima ARO missioon;

I.

arvestades, et julgeolekuolukord on alates 2017. aasta oktoobrist järsult halvenenud, sest ÜRO stabiliseerimismissiooni Haitis (MINUSTAH) rahuvalvajad asendati missiooniga MINUJUSTH, milles osalejad on piiratud politseikoolitusega;

J.

arvestades, et sooline diskrimineerimine on riigis jätkuvalt suur probleem; arvestades, et Haiti soolise ebavõrdsuse indeks (GII) on 0,593, mis asetab riigi 2015. aasta indeksis 159 riigi seas 142. kohale; arvestades, et LGBTI-inimeste diskrimineerimine, häbimärgistamine, tõrjumine ja nendevastane vägivald on Haitil süsteemne ja laialt levinud; arvestades, et tütarlapsed saavad vähe või ei saa üldse haridust; arvestades, et seadused, millega kriminaliseeritakse vägistamine ja koduvägivald, võeti vastu alles 2005. aastal, kriminaalseadustikku ei ole alates 1835. aastast muudetud ning naised ja tütarlapsed seisavad sageli silmitsi ebavõrdse õiguskaitsega; arvestades, et 7. novembril 2019 vägistati Gonaïves’i tsiviilvanglas 10 naissoost kinnipeetavat, sealhulgas 15-aastane tüdruk; arvestades, et ülerahvastatus, toidupuudus, perekülastuste puudumine ja muud ebainimlikud tingimused on Haiti vanglasüsteemis alates meeleavalduste algusest laialt levinud;

K.

arvestades, et kuigi septembris algas uus õppeaasta, ei ole enamik Haiti lapsi saanud kooli minna; arvestades, et kirjaoskamatus ja juurdepääs haridusele on Haitis suur probleem – ligikaudu pool kõigist vähemalt 15-aastastest haitilastest on kirjaoskamatud ning riigis on vähemalt 350 000 last ja noort, kes peaksid käima alg- või keskkoolis, aga ei käi;

L.

arvestades, et Haitis on endiselt levinud restavek – tänapäevane orjuse vorm, mis seisneb selles, et vaesunud pered saadavad oma lapsed teiste perekondade juurde koduabilistena elama ja töötama, kus neid tihti väärkoheldakse ja neil puudub võimalus koolis käia;

M.

arvestades, et Haiti on ÜRO Arenguprogrammi koostatava inimarengu indeksi kohaselt maailma riikide seas 168. kohal, st madalamal kui varem, ning riik vajab pidevalt humanitaar- ja arenguabi; arvestades, et Maailmapanga hinnangul on Haiti maailmajao kõige vaesem riik ja üldse üks maailma vaesemaid maid – 59 % Haiti elanikkonnast elab allpool riiklikku vaesuspiiri ja 24 % allpool riiklikku äärmise vaesuse piiri ning üle 40 % elanikkonnast on töötu; arvestades, et Haiti valitsus on äärmiselt korrumpeerunud ning vabaühenduse Transparency International koostatava korruptsiooni tajumise indeksi kohaselt oli Haiti 2018. aastal 180 riigi seas 161. kohal;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

—

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 22. oktoobri 2019. aasta avaldust valimisprotsessi kohta Boliivias ning 15. novembri 2019. aasta avaldust olukorra kohta Boliivias,

—

võttes arvesse Ameerika Riikide Organisatsiooni (ARO) Boliivia valimiste vaatlusmissiooni 21. oktoobri 2019. aasta avaldust,

—

võttes arvesse audiitorite rühma 10. novembri 2019. aasta avaldust Boliivia valimisprotsessi kohta,

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Michelle Bachelet’ 16. novembri 2019. aasta avaldust,

—

võttes arvesse 21. veebruaril 2016. aastal Boliivias toimunud põhiseaduse referendumit,

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone olukorra kohta Boliivias,

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—

võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

—

võttes arvesse Ameerika Inimõiguste Komisjoni viimaseid pressiavaldusi Boliivia kohta, eelkõige 23. oktoobri, 12. novembri ja 19. novembri 2019. aasta avaldusi,

—

võttes arvesse Boliivia põhiseadust,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.

arvestades, et 20. oktoobril 2019. aastal toimusid Boliivias presidendi- ja parlamendivalimised äärmiselt polariseerunud õhkkonnas, kuna president Evo Morales on vastuoluline isik ja tema kandidatuuri heakskiitmine oli seotud vastuoludega;

B.

arvestades, et pärast seda, kui 2016. aastal ei toetanud rahvas Boliivia põhiseaduse muudatusi, valiti Evo Morales konstitutsioonikohtu heakskiidul neljandaks ametiajaks tagasi, mis näitab, et Boliivia kohtusüsteem ei ole ilmselgelt sõltumatu;

C.

arvestades, et pärast seda, kui esialgsete tulemuste edastamise kiire ja turvaline süsteem (TREP) oli loendanud üle 80 % häältest, lõpetas kõrgem valimiskohus esialgsete tulemuste avalikustamise; arvestades, et sel hetkel oli arvude järgi selge, et korraldada tuleks teine hääletusvoor; arvestades, et 24 tundi hiljem esitas kõrgem valimiskohus andmed, mis kajastasid seletamatut suunamuutust, mille tagajärjel lõppesid valimised täiesti teistsuguse tulemusega ja kadus usaldus valimisprotsessi vastu, nagu märkis ARO; arvestades, et konstitutsioonikohus välistas teise hääletusvooru võimaluse põhjendusel, et kahe parima kandidaadi nõutav 10 % häältevahe oli saavutatud;

D.

arvestades, et kõrgeima valimiskohtu tegevus ei tekitanud erimeelsusi ja pettusekahtlusi mitte ainult opositsioonikandidaatide toetajate seas, vaid ka riiklike ja rahvusvaheliste vaatlejate ning suurema osa rahvusvahelise üldsuse hulgas;

E.

arvestades, et president Evo Morales kuulutas end avalikult valimiste võitjaks juba enne, kui kõik ametlikud tulemused olid edastatud ja avalikustatud;

F.

arvestades, et ARO, ELi ja rahvusvahelise üldsuse avaldustes väljendati tõsist muret häältelugemise põhjendamatu katkestamise pärast, mis osutab valimiskomisjoni vaatlejate võimalikule kallutatud tegevusele; arvestades, et kohalikud ja rahvusvahelised partnerid soovitasid korraldada valimiste teise vooru, et poliitiline kriis lahenda;

G.

arvestades, et häältelugemise ootamatu katkestamine ja võidu väljakuulutamine president Evo Moralese poolt tõid kaasa ulatuslikud protestid ning opositsiooni toetajate ja president Evo Moralese enda toetajate mobiliseerumise; arvestades, et need meeleavaldused on valmistanud suurt muret kogu rahvusvahelisele üldsusele ning siiani on nende tagajärjel surma saanud vähemalt 32 inimest, sajad inimesed on saanud vigastada ja üle 600 inimese on vahistatud; arvestades, et riigis oli toidu- ja kütusenappus, millel on Evo Moralese toetajate korraldatud tänavablokaadide tõttu tõsised tagajärjed tsiviilelanikkonnale; arvestades, et muret tekitavad vägivald, väidetav jõu ebavajalik ja ülemäärane kasutamine julgeolekujõudude poolt ning ühiskonna killustumine;

H.

arvestades, et valimiste korraldamise eest vastutav organ ei olnud usaldusväärne ning üks selle liikmetest astus häälte lugemise ajal tagasi; arvestades, et opositsioon ei tunnistanud sellistes tingimustes toimunud valimiste tulemusi ja mõistis väidetava valimispettuse hukka;

I.

arvestades, et EL ei lähetanud täieõiguslikku valimisvaatlusmissiooni, vaid teda esindas ainult väike tehniline meeskond, mis koosnes kolmest madalama astme ametnikust;

J.

arvestades, et usalduse taastamiseks nõustusid nii valitsus kui ka valimisasutused ARO ekspertide meeskonna korraldatava tehnilise siduva auditiga; arvestades, et seda auditit toetas ÜRO peasekretär;

K.

arvestades, et 10. novembril 2019 paljastas ARO audit, et valimiste ajal oli toimunud olulisi normide eiramisi ja manipuleerimisjuhtumeid, nõudis valimistulemuste tühistamist ja soovitas uut valimisprotsessi, millesse peaksid olema kaasatud uued valimisasutused, et tagada usaldusväärsete valimiste läbiviimine;

L.

arvestades, et pärast seda, kui 10. novembril 2019 tutvustati ARO auditiaruannet, milles nõuti valimisprotsessi tühistamist ja uuesti korraldamist, astusid paljud kõrged riigiametnikud, sealhulgas president, asepresident, senati esimees ja valimisorgani esindajad ametist tagasi; arvestades, et Evo Morales ja mõned teised tema valitsuse liikmed pidid riigist lahkuma ja oma ametiülesannetest loobuma; arvestades, et relvajõudude juhtivliikmed soovitasid endisel presidendil Evo Moralesel tagasi astuda; arvestades, et relvajõud ja politsei peaksid hoiduma poliitiliste protsesside mõjutamisest ning alluma tsiviilkontrollile;

M.

arvestades, et Jeanine Áñez kirjutas alla vastuolulisele dekreedile, mis kaitseb relvajõude vastutusele võtmise eest nende tegude pärast, mida nad panevad toime avaliku korra taastamise nimel;

N.

arvestades, et mitme tagasiastumise tõttu on teine asepresident Jeanine Áñez pidanud asuma ajutise presidendi kohale, et kuulutada kiiresti välja uued presidendivalimised, kuna see on ainus demokraatlik ja põhiseaduslik viis praeguse kriisi lahendamiseks;

O.

arvestades, et Boliivia parlamendi alam- ja ülemkoda kiitsid 23. novembril 2019. aastal ühehäälselt heaks õigusakti, mis sillutab teed uutele presidendivalimistele ja millele kirjutas alla ajutine president Jeanine Áñez; arvestades, et heakskiidetud õigusaktiga keelatakse kahel järjestikusel ametiajal presidendiametis olnud isikutel uuesti kandideerida, mistõttu Evo Morales ei saa enam presidendiks kandideerida;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

—

võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja selle Kyoto protokolli,

—

võttes arvesse 12. detsembril 2015. aastal Pariisis toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul (COP21) vastu võetud kokkulepet (Pariisi kokkulepe),

—

võttes arvesse ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni,

—

võttes arvesse kõige uuemaid ja põhjalikumaid teaduslikke tõendeid kliimamuutuste kahjuliku mõju kohta, mis on esitatud valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) eriaruandes globaalse soojenemise kohta 1,5 oC võrra, viiendas hindamisaruandes (AR5) ja kokkuvõtvas aruandes, eriaruandes kliimamuutuste ja maa kohta ning eriaruandes ookeani ja krüosfääri kohta muutuvas kliimas,

—

võttes arvesse ülisuurt elurikkuse kadumise ohtu, mida kirjeldatakse bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid käsitleva valitsustevahelise teaduslik-poliitilise foorumi 29. mail 2019. aastal avaldatud ülemaailmse hindamisaruande poliitikakujundajatele mõeldud kokkuvõttes,

—

võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 25. istungjärku, mis toimub 2.–13. detsembril 2019 Hispaanias Madridis,

—

võttes arvesse 2020. aasta detsembris toimuvat ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 26. istungjärku ja tõsiasja, et kõigil raamkonventsiooni osalistel on vaja suurendada oma riiklikult kindlaksmääratud panust kooskõlas Pariisi kokkuleppe eesmärkidega,

—

võttes arvesse bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi 15. istungjärku, mis toimub 2020. aasta oktoobris Hiinas Kunmingis ja kus osalised peavad tegema otsuse 2020. aasta järgse ülemaailmse raamistiku kohta elurikkuse kadumise peatamiseks,

—

võttes arvesse oma 14. märtsi 2019. aasta resolutsiooni kliimamuutuste kohta – Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni kooskõlas Pariisi kokkuleppega (1),

—

võttes arvesse oma 28. novembri 2019. aasta resolutsiooni Hispaanias Madridis toimuva 2019. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP25) kohta (2),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.

arvestades, et ülitähtis on võtta viivitamata ulatuslikke meetmeid, et piirata globaalset soojenemist 1,5 oC-ga ja vältida bioloogilise mitmekesisuse massilist vähenemist;

B.

arvestades, et need meetmed peavad olema teaduspõhised ning nendesse tuleb sotsiaalselt tasakaalustatud ja kestlikul viisil kaasata kodanikud ning kõik ühiskonna- ja majandussektorid, sealhulgas tööstus; arvestades, et kliimameetmed peavad toetama majanduse konkurentsivõimet ning nendega peavad kaasnema tugevad sotsiaalsed ja kaasavad meetmed, mis tagavad töökohtade loomist toetava õiglase ja võrdse ülemineku ilma reaalse töökohtade kaota, kusjuures arvesse võetakse ka vajadust kõrge heaolutaseme ning kvaliteetsete töökohtade ja koolituse järele;

C.

arvestades, et hädaolukorda ei tohiks kunagi kasutada demokraatlike institutsioonide õõnestamiseks ega põhiõiguste kahjustamiseks; arvestades, et kõik meetmed võetakse alati vastu demokraatlikul teel;

1.

2.

3.

4.

5.

—

võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja selle Kyoto protokolli,

—

võttes arvesse 12. detsembril 2015. aastal Pariisis toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul (COP21) vastu võetud kokkulepet (Pariisi kokkulepe),

—

võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 24. istungjärku (COP24), Kyoto protokolli osaliste koosoleku 14. istungjärku (CMP14) ja Pariisi kokkuleppe osaliste koosolekuna toimiva konventsiooniosaliste konverentsi esimese istungjärgu kolmandat osa (CMA1.3), mis peeti 2.–14. detsembril 2018 Poolas Katowices,

—

võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi juhatuse 1. novembri 2019. aasta otsust kiita heaks Tšiili valitsuse kui järgmise eesistujariigi ettepanek korraldada ÜRO kliimamuutuste konverents (COP25) 2.–13. detsembril 2019 Hispaanias Madridis,

—

võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärke,

—

võttes arvesse ÜRO peasekretäri korraldatud kliimamuutuste teemalist tippkohtumist, mis toimus 23. septembril 2019,

—

võttes arvesse oma 25. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni Poolas Katowices toimuva 2018. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP24) kohta (1),

—

võttes arvesse oma 14. märtsi 2019. aasta resolutsiooni kliimamuutuste kohta – Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni kooskõlas Pariisi kokkuleppega (2),

—

võttes arvesse komisjoni 28. novembri 2018. aasta teatist „Puhas planeet kõigi jaoks. Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“ (COM(2018)0773),

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 20. juuni 2019. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse nõukogu 4. oktoobri 2019. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse ELi ja selle liikmesriikide kavatsetavaid riiklikult kindlaksmääratud panuseid, mille Läti ja Euroopa Komisjon esitasid 6. märtsil 2015. aastal ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsile,

—

võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) eriaruannet „Üleilmne soojenemine 1,5 oC“, viiendat hindamisaruannet (AR5) ja selle kokkuvõtvat aruannet, eriaruannet kliimamuutuste ja maa kohta ning eriaruannet ookeani ja krüosfääri kohta muutuvas kliimas,

—

võttes arvesse ülemaailmse kliimamuutustega kohanemise komisjoni (Global Commission on Adaptation) juhtaruannet kliimamuutustega kohanemise kohta,

—

võttes arvesse ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) 2018. aasta novembris avaldatud üheksandat kokkuvõtvat aruannet (heitkoguste erinevuste kohta 2018. aastal) ja neljandat kohanemiserinevuste aruannet 2018. aasta kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Keskkonnaameti 2. aprillil 2019. aastal avaldatud näitajatel põhinevat hinnangut „Economic losses from climate-related extremes in Europe“ (Äärmuslikest ilmastiku- ja kliimaoludest põhjustatud majanduslik kahju Euroopas),

—

võttes arvesse Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni (WMO) 2019. aasta märtsis tehtud avaldust maailma kliima olukorra kohta 2018. aastal ja selle 14. kasvuhoonegaaside bülletääni, mis avaldati 22. novembril 2018,

—

võttes arvesse solidaarsust ja õiglast üleminekut käsitlevat Sileesia deklaratsiooni, Sileesia ministrite deklaratsiooni „Forests for Climate“ (Metsad kliima nimel) ja partnerlust „Driving Change Together for Electromobility and Zero Emission Transport“ (elektromobiilsust ja nullheitega transporti käsitlev partnerlus „Käivitame koos muutused“), mis allkirjastati kliimakonverentsi COP24 raames,

—

võttes arvesse valitsustevahelise bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid käsitleva teaduslik-poliitilise foorumi (IPBES) 29. mail 2019. aastal avaldatud bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste ülemaailmse hindamisaruande poliitikakujundajatele mõeldud kokkuvõtet,

—

võttes arvesse oma 15. novembri 2017. aasta resolutsiooni loodust, rahvast ja majandust käsitleva tegevuskava kohta (3),

—

võttes arvesse ÜRO 2019. aasta kliimameetmete tippkohtumise teadusnõuanderühma kokku pandud kõrgetasemelist koondaruannet uusima kliimateadusliku teabe kohta pealkirjaga „United in Science“ (Ühinenud teaduses),

—

võttes arvesse Eurobaromeetri 2019. aasta aprilli uuringut kliimamuutuste kohta,

—

võttes arvesse küsimusi Hispaanias Madridis toimuva 2019. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP25) kohta, mis esitati nõukogule (O-000029/2019 – B9-0055/2019) ja komisjonile (O-000030/2019 – B9-0056/2019),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 136 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 2,

A.

arvestades, et Pariisi kokkulepe jõustus 4. novembril 2016; arvestades, et 19. novembriks 2019 oli 197st ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osalisest 187 andnud ÜRO-le hoiule oma ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja;

B.

arvestades, et 6. märtsil 2015. aastal esitasid EL ja selle liikmesriigid ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsile oma kavatsetavad riiklikult kindlaksmääratud panused, võttes sellega endale siduva eesmärgi saavutada 2030. aastaks liidus kasvuhoonegaaside heitkoguste vähemalt 40 % vähendamine võrreldes 1990. aasta tasemetega;

C.

arvestades, et kohustustest, mille Pariisi kokkuleppele allkirja andjad seni on võtnud, ei piisa ühise eesmärgi saavutamiseks; arvestades, et praegused ELi ja liikmesriikide esitatud riiklikult kindlaksmääratud panused ei ole Pariisi kokkuleppes seatud eesmärkidega kooskõlas ning tuleb üle vaadata;

D.

arvestades, et IPCC aruanne 1,5 oC kohta näitab, et temperatuuri sellise tõusu tagajärjed on tõenäoliselt tunduvalt vähem rasked kui 2 oC suuruse tõusu tagajärjed;

E.

arvestades, et neli viimast aastat (2015–2018) olid ülemaailmsete andmete kohaselt neli kõige soojemat aastat ning 2018. aastal saavutasid ülemaailmsed CO2 heitkogused rekordtaseme; arvestades, et 2019. aasta juuli oli andmete kohaselt kõige soojem kuu ja 2019. aastal praegune suundumus jätkub, mistõttu aastad 2015–2019 on Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni andmetel tõenäoliselt viis kõige soojemat üksteisele järgnenud aastat;

F.

arvestades, et Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni andmetel oli ülemaailmne CO2 kontsentratsioon 2018. aastal 407,8 miljondikku (ppm), mis on 2,2 miljondikku suurem kui 2017. aastal, ning et CO2 kontsentratsioonid võivad 2019. aasta lõpuks saavutada või isegi ületada 410 miljondikku;

G.

arvestades, et kliimastreigid on osana ülemaailmsest liikumisest toimunud 185 riigis üle kogu maailma ning 2019. aasta septembris tuli ajaloo suurima kliimaliikumise nimel tänavatele rekordilised 7,6 miljonit inimest;

H.

arvestades, et Pariisi kokkuleppe preambulis tunnistatakse „kõikide ökosüsteemide, sealhulgas ookeanide terviklikkuse tagamise olulisust“ ning et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni artikli 4 lõike 1 punktis d rõhutatakse, et selle osalised aitavad kaasa kasvuhoonegaaside reservuaaride ja neeldajate säästvale majandamisele, kaitsele ja suurendamisele, kaasa arvatud nii biomass, metsad ja ookeanid kui ka teised maismaa, rannikualade ja mere ökosüsteemid;

I.

arvestades, et Tšiili, kes on COP25 järgmine eesistujariik, on juba märkinud, et ta kavatseb tõsta esile ookeanide rolli globaalse soojenemise vastu võitlemisel, mis on veelgi mõistlikum otsus pärast seda, kui IPCC avaldas uue murettekitava aruande ookeanide soojenemise kohta;

J.

arvestades, et metsad aitavad oluliselt kaasa kliimamuutuste leevendamisele ja nendega kohanemisele; arvestades, et kasvavad metsad neelavad ligikaudu 10 % ELi kasvuhoonegaaside heitkogustest; arvestades, et raadamine põhjustab ligikaudu 20 % üleilmsest kasvuhoonegaaside heitest ning see on tingitud eriti tööstusliku loomakasvatuse ning soja ja palmiõli tööstusliku tootmise laiendamisest, sealhulgas ELi turu jaoks; arvestades, et EL peaks vähendama oma kaudset kaasaaitamist raadamisele („tarbimisega seotud raadamine“), mille eest ta kannab vastutust;

K.

arvestades, et Euroopa Parlament on komisjonilt korduvalt, sealhulgas oma 14. märtsi 2019. aasta resolutsioonis kliimamuutuste kohta palunud, et see uuriks CO2 hinnakujundust sektorites, mis ei ole veel ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga (ETS) hõlmatud;

L.

arvestades, et kliimamuutused mõjutavad ebaproportsionaalselt palju arengumaid, hoolimata asjaolust, et need tekitavad palju vähem CO2 kui arenenud riigid;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

19.

20.

21.

22.

23.

24.

25.

26.

27.

28.

29.

30.

31.

32.

33.

34.

35.

36.

37.

38.

39.

40.

41.

42.

43.

44.

45.

46.

47.

48.

49.

50.

51.

52.

53.

54.

55.

56.

57.

58.

59.

60.

61.

62.

63.

64.

65.

66.

67.

68.

69.

70.

71.

72.

73.

74.

75.

76.

77.

78.

79.

80.

81.

82.

83.

84.

85.

86.

87.

88.

89.

90.

91.

92.

93.

94.

95.

96.

97.

98.

99.

100.

101.

102.

103.

104.

105.

106.

107.

108.

109.

110.

111.

112.

113.

114.

115.

116.

117.

118.

119.

120.

121.

122.

123.

124.

125.

126.

127.

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa Liidu toimimise lepingut ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni, mis avati allkirjastamiseks Istanbulis 11. mail 2011 (edaspidi „Istanbuli konventsioon“),

—

võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nende põhjal ÜRO erakorralistel istungjärkudel Peking+5 (2005), Peking+15 (2010) ja Peking+20 (2015) vastu võetud dokumente,

—

võttes arvesse inimõiguste, eelkõige naiste õiguste alaseid sätteid ÜRO õigusaktides,

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu 4. märtsi 2016. aasta otsus (COM(2016)0109),

—

võttes arvesse nõukogu 11. mai 2017. aasta otsust (EL) 2017/865 Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel allkirjastamise kohta seoses küsimustega, mis puudutavad õigusalast koostööd kriminaalasjades (1),

—

võttes arvesse nõukogu 11. mai 2017. aasta otsust (EL) 2017/866 Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel allkirjastamise kohta seoses varjupaiga ja mittetagasisaatmisega (2),

—

võttes arvesse 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni, eelkõige selle artikleid 26 ja 27,

—

võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu asjaomast kohtupraktikat,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK (3),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta (4) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta määrust (EL) nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta (5),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK (6), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (7),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (8) ning nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega (9), milles määratletakse ahistamise ja seksuaalse ahistamise mõisted ning mõistetakse need toimingud hukka,

—

võttes arvesse oma 4. aprilli 2019. aasta resolutsiooni, millega palutakse Euroopa Kohtu arvamust Euroopa Liidu ühinemist Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooniga käsitlevate ettepanekute kooskõla kohta aluslepingutega ning ühinemise menetluse kohta (10),

—

võttes arvesse oma 11. septembri 2018. aasta resolutsiooni meetmete kohta töökohal, avalikes kohtades ja poliitilises elus toimuva kiusamise ja seksuaalse ahistamise ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks ELis (11),

—

võttes arvesse oma 26. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni seksuaalse ahistamise ja väärkohtlemise vastase võitluse kohta ELis (12),

—

võttes arvesse oma 12. septembri 2017. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (COM(2016)0109 – 2016/0062(NLE)) (13),

—

võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks (14),

—

võttes arvesse ELi 8. detsembri 2008. aasta suuniseid, mis käsitlevad naistevastast vägivalda ja võitlust kõikide naiste diskrimineerimise vormide vastu,

—

võttes arvesse komisjoni talituste 3. detsembri 2015. aasta töödokumenti „Strateegiline soolise võrdõiguslikkuse tagamise kava 2016–2019“ (SWD(2015)0278),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) 2014. aasta märtsi aruannet „Naistevastane vägivald – Euroopa Liitu hõlmav uuring“,

—

võttes arvesse Veneetsia komisjoni 14. oktoobri 2019. aasta arvamust Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni ratifitseerimise põhiseadusliku mõju kohta Armeeniale,

—

võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega (15),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

A.

arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on üks ELi põhiväärtusi; arvestades, et õigus võrdsele kohtlemisele ja mittediskrimineerimisele on aluslepingutes ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigus, mida tuleks täiel määral austada;

B.

arvestades, et naiste ja meeste võrdõiguslikkust pole Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) soolise võrdõiguslikkuse indeksi kohaselt üheski ELi riigis täielikult saavutatud; arvestades, et soolise vägivalla kaotamine on selle eesmärgi saavutamise eeltingimus;

C.

arvestades, et soolise vägivalla vastu võitlemine on üks ELi strateegilise soolise võrdõiguslikkuse tagamise kava (2016–2019) põhiprioriteete;

D.

arvestades, et vastavalt Istanbuli konventsioonile on naistevastane vägivald naiste inimõiguste rikkumine ning diskrimineerimise üks vorme; see tähendab kõiki soolise vägivalla akte, mille tulemusena või võimaliku tulemusena tekitatakse naisele füüsilisi, seksuaalseid, psühholoogilisi või majanduslikke kahjusid või kannatusi, sealhulgas selliste aktidega ähvardamist, sundi või omavolilist vabadusest ilmajätmist sõltumata sellest, kas see leiab aset avalikult või eraelus;

E.

arvestades, et mõiste „naisetapp“ on Belém do Pará konventsiooni järelevalvemehhanismis (MESECVI) määratletud kui „naiste vägivaldne surm soolisel alusel, olenemata sellest, kas see toimub perekonna, partnerluse või mis tahes muus isikutevahelise suhte raames; kogukonnas, ükskõik kelle käe läbi, või kui seda sallivad riik või selle esindajad oma tegevuse või tegevusetuse kaudu“ (16);

F.

arvestades, et Istanbuli konventsioonis sätestatakse, et kõigi konventsiooni sätete, eriti ohvri õiguste kaitse meetmete rakendamine konventsiooniosaliste poolt tagatakse ilma diskrimineerimiseta mis tahes alusel, nagu bioloogiline sugu, sotsiaalne sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus, poliitilised või muud veendumused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, kuulumine rahvusvähemusse, varanduslik seisund, sünnijärgne päritolu, seksuaalne sättumus, sooline identiteet, vanus, tervislik seisund, puue, perekonnaseis, rändaja või põgeniku staatus või muu staatus;

G.

arvestades, et nii füüsiline kui ka psühholoogiline naistevastane ja sooline vägivald on väga levinud ning puudutab naisi kõigil ühiskonnatasanditel, olenemata vanusest, haridusest, sissetulekust, ühiskondlikust positsioonist või päritolu- või elukohariigist;

H.

arvestades, et sooline vägivald on nii põhjus kui ka tagajärg struktuursele ebavõrdsusele, mida naised kogevad paljudes eluvaldkondades – töö, tervishoid, juurdepääs rahalistele vahenditele, võimule ja teadmistele ning isikliku aja haldamine; arvestades, et soolise vägivalla vastu võitlemine nõuab selle põhjuste ja seda soodustavate tegurite mõistmist;

I.

arvestades, et kui püütakse selgitada naistevastase vägivalla levikut meie ühiskonnas, on oluline tunnistada struktuurilist või institutsioonilist vägivalda, mida võib määratleda kui naiste allutamist majanduslikus, sotsiaalses ja poliitilises elus;

J.

arvestades, et liikmesriikide erineva poliitika ja õigusaktide tõttu ei ole naised soolise vägivalla eest ELis võrdselt kaitstud;

K.

arvestades, et kohtusüsteemid ei paku sageli naistele piisavat tuge; arvestades, et paljudel juhtudel peavad ohvrid kuulama õiguskaitseametnike alandavaid kommentaare või on nad sõltuvas seisundis, mis suurendab nende hirmu vägivallast teatamise ees;

L.

arvestades, et käesoleval kümnendil võib täheldada ülemaailmsel ja Euroopa tasandil nähtavat ja organiseeritud rünnakut soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste, sh seksuaal- ja reproduktiivtervise ja seonduvate õiguste vastu;

M.

arvestades, et FRA 2014. aasta uuring näitas, et kolmandik kõigist Euroopa naistest on alates 15. eluaastast kogenud vähemalt ühe korra füüsilist või seksuaalset vägivalda, 55 % naistest on puutunud kokku ühe või mitme seksuaalse ahistamise vormiga, 11 % on kogenud küberahistamist, 5 % naistest on vägistatud ja rohkem kui kümnendik on kogenud seksuaalvägivalda, mis hõlmas jõu kasutamist; arvestades, et paljudes liikmesriikides tapetakse üle poole kõigist naissoost mõrvaohvritest intiimpartneri, sugulase või pereliikme poolt; arvestades, et oma kõige raskematest partnerivägivalla juhtumitest teatab politseile vaid 14 % ohvritest ja kõige raskematest muu isiku kui partneri vägivallajuhtumitest vaid 13 % ohvritest, mis näitab, et teatamata jätmise määr on väga suur; arvestades, et #metoo liikumine on viimastel aastatel julgustanud naisi ja tütarlapsi teatama väärkohtlemise, vägivalla ja ahistamise juhtumitest;

N.

arvestades, et inimkaubandus ja orjuse nüüdisaegsed vormid, mis puudutavad peamiselt naisi, ei ole EList kuhugi kadunud; arvestades, et 71 % kõigist inimkaubanduse ohvritest maailmas on naised ja tütarlapsed ning 75 % nende hulgast kasutatakse seksuaalselt ära (17);

O.

arvestades, et internetivägivallal ja ahistamisel on sageli füüsilised tagajärjed ning see tekitab tõsise vägivalla õhutamise ohu, kui ergutatakse internetikasutajaid jäljendama vägivalda ja ahistamist, millest nad on lugenud, ja jätkama selliste tegude toimepanemist;

P.

arvestades, et mõned naiste ja tütarlaste rühmad, nagu naissoost pagulased, varjupaigataotlejad ja sisserändajad, puuetega naised ja tütarlapsed, LBTI-naised ja roma naised seisavad silmitsi mitmekordse ja läbipõimunud diskrimineerimisega ning on seoses soolise vägivalla ohuga seetõttu veelgi kaitsetumas olukorras ja ilma juurdepääsuta õigusemõistmisele, tugi- ja kaitseteenustele ning võimaluseta kasutada oma põhiõigusi;

Q.

arvestades, et soolise vägivalla ohvriks langenud naised ja nende lapsed vajavad tihti erilist tuge ja kaitset seoses suure ohuga uuesti ohvriks langeda ning sellise vägivallaga seotud hirmutamise ja kättemaksuga;

R.

arvestades, et sooline vägivald kahjustab inimõigusi, sotsiaalset stabiilsust ja julgeolekut, rahvatervist, naiste haridus- ja töövõimalusi ning laste ja kogukondade heaolu ja arenguväljavaateid;

S.

arvestades, et kokkupuude füüsilise, seksuaalse või vaimse vägivalla ja väärkohtlemisega mõjutab ohvreid rängalt ning võib tekitada kestvat füüsilist, seksuaalset, emotsionaalset, psühholoogilist või majanduslikku ja rahalist kahju;

T.

arvestades, et naistevastaste kuritegude toimepanijate karistamatus püsib ja see tuleb kaotada, tagades, et toimepanijad võetakse vastutusele ning vägivalla ohvriks langenud naised ja tütarlapsed saavad kohtusüsteemilt asjakohast toetust ja tunnustust; arvestades, et on väga oluline pakkuda koolitusi naistevastase vägivalla vastu võitlevatele teenuseosutajatele, nagu õiguskaitseametnikud, kohtunikud või poliitikakujundajad;

U.

arvestades, et EL peab koostöös liikmesriikidega võtma kõik vajalikud meetmed, et edendada ja kaitsta kõigi naiste ja tütarlaste õigust elada vägivallavaba elu nii avalikus kui ka eraelus;

V.

arvestades, et kaheksa aastat pärast Istanbuli konventsiooni heakskiitmist ei ole kõik liikmesriigid ega EL seda veel ratifitseerinud;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

19.

20.

21.

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Venemaa Föderatsiooni kohta,

—

võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Euroopa inimõiguste konventsioon),

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—

võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

—

võttes arvesse kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

—

võttes arvesse ÜRO aluspõhimõtteid kohtuvõimu sõltumatuse kohta,

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonis hiljuti, 12. novembril 2019, toimunud arvamuste vahetust (1),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.

arvestades, et Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise otsese tagajärjena annekteeris kommunistlik NSVL peale teiste riikide ka Leedu Vabariigi;

B.

arvestades, et Venemaa Föderatsioon on inimõiguste ülddeklaratsiooni ja Euroopa inimõiguste konventsiooni osalisena ning Euroopa Nõukogu ja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni täisliikmena kohustunud järgima demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ning austama põhivabadusi ja inimõigusi;

C.

arvestades, et 11.–13. jaanuaril 1991 panid NSV Liidu relvajõud iseseisva Leedu riigi ja inimeste vastu, kes püüdsid rahumeelselt Vilniuse teletorni kaitsta, toime agressiooniakti, mille tagajärjel sai surma 14 ja vigastada peaaegu 800 inimest; arvestades, et Nõukogude Liidu relvajõudude repressiivne tegevus jätkus kuni 1991. aasta augustis Moskvas toimunud riigipöördekatseni;

D.

arvestades, et verevalamine mõisteti hukka kogu maailmas, sealhulgas mõni päev hiljem Moskvas toimunud massimeeleavaldusel ka Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi ülemnõukogu esimehe poolt;

E.

arvestades, et 29. juulil 1991 Leedu Vabariigi ja Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi vahel sõlmitud lepingus riikidevaheliste suhete aluste kohta tunnustas Venemaa Föderatsioon Leedu Vabariigi iseseisvuse taastamist 11. märtsil 1990;

F.

arvestades, et Venemaa Föderatsioon võttis üle endise Nõukogude Liidu õigused ja kohustused ning on selle õigusjärglane;

G.

arvestades, et 27. märtsil 2019 tegi Vilniuse piirkonnakohus otsuse nn 13. jaanuari kohtuasjas, milles Nõukogude Liidu endine kaitseminister Dmitri Jazov, Nõukogude armee Vilniuse garnisoni endine ülem Vladimir Ushoptšik, KGB erijõudude endine komandör Mihhail Golovatov ning 64 Venemaa, Valgevene ja Ukraina kodanikku mõisteti süüdi sõjakuritegudes ja inimsusevastastes kuritegudes, sest nad osalesid Leedu riigi vastu toime pandud agressiooniaktis;

H.

arvestades, et kõigi agressiooniakti toimepanijate, v.a kahe endise Nõukogude Liidu ohvitseri – Juri Mel ja Gennadi Ivanov – üle mõisteti kohut tagaselja, ning süüdistatavatele mõisteti kuni 14-aastane vanglakaristus; arvestades, et 2019. aasta kevadel tehtud kohtuotsused puudutavad traagilisi sündmusi, mis leidsid aset pärast Leedu 11. märtsi 1990. aasta iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmist, ja Nõukogude Liidu katseid sundida Leedut oma iseseisvusdeklaratsiooni tühistama, mis algasid 1990. aasta sügisel majandusblokaadiga ja kulmineerusid 1991. aasta jaanuaris jõhkra katsega kukutada Leedu valitsus;

I.

arvestades, et Leedu Vabariigi ametiasutused taotlesid 13. jaanuari kohtuasja kohtueelsel uurimisel järjekindlalt, et Venemaa Föderatsiooni pädevad asutused annaksid nendes kriminaalmenetlustes õigusabi, kuid Venemaa Föderatsioon ei teinud koostööd;

J.

arvestades, et arvatavalt varjab ja kaitseb Venemaa Föderatsioon aktiivselt süütute ja relvitute tsiviilisikute vastaste relvastatud kallaletungide ametlikke juhte ja toimepanijaid, nagu 1991. jaanuari sündmuste ajal sõjaväe vanemohvitserina tegutsenud Mihhail Golovatov, ning kasutab kõiki võimalusi, et aidata neil vastutuse võtmist vältida;

K.

arvestades, et Venemaa esialgne reaktsioon kohtuotsusele oli negatiivne, sest Venemaa Riigiduuma väitis, et kohtuprotsess oli „poliitiliselt motiveeritud“ ja sellega „püüti ajalugu ümber kirjutada“, ning Venemaa välisministeerium teatas, et „sellel on tagajärjed“;

L.

arvestades, et 2018. aasta juulist kuni 2019. aasta aprillini algatas Venemaa Föderatsiooni uurimiskomisjon kriminaalmenetlused nende Leedu Vabariigi prokuröride, uurijate ja kohtunike suhtes, kes osalesid nn 13. jaanuari kriminaalasja uurimises või selle kohta otsuse tegemises, tuginedes Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksi artiklitele 299 ja 305, milles on ette nähtud, et „teadvalt süütu isiku kriminaalvastutusele võtmise“ ja „kohtuniku (kohtunike) poolt teadlikult ebaõiglase kohtuotsuse, otsuse või muu õigustoimingu tegemise eest“ eest võetakse kriminaalvastutusele;

M.

arvestades, et Venemaa Föderatsiooni algatatud poliitiliselt motiveeritud kriminaalmenetlused võivad viia püüdlusteni kuritarvitada Interpoli süsteemi ning muid kahe- ja mitmepoolseid koostöömehhanisme, et piirata 13. jaanuari kohtuasja menetlevate uurijate ja kohtunike õigusi läbiotsimise, ülekuulamise ja vahistamise ajal; arvestades, et Venemaa Föderatsioon võib püüda taotleda menetlustega seotud Leedu ametnike kohta rahvusvahelise vahistamismääruse väljastamist;

N.

arvestades, et Venemaa Föderatsiooni riigi kontrolli all olev meedia ja selle ametlikud esindajad viivad ellu propaganda- ja väärinfokampaaniat, mille eesmärk on arendada 13. jaanuari kohtuasjaga seotud vandenõuteooriaid ning mis on osa ELi ja demokraatlikke riike ähvardavast hübriidohust;

O.

arvestades, et õigusriik, sh kohtusüsteemi sõltumatus, on üks ühistest väärtustest, millele EL on rajatud; arvestades, et aluslepingute kohaselt vastutab komisjon koos Euroopa Parlamendi ja nõukoguga õigusriigi kui ELi ühe alusväärtuse ning ELi õiguse, väärtuste ja põhimõtete järgimise tagamise eest;

P.

arvestades, et iga liikmesriigi kohtunikud on ka Euroopa Liidu kui terviku kohtunikud;

Q.

arvestades, et kohtusüsteemi sõltumatus on õigusriigi alus ning vajalik demokraatia toimimiseks ja inimõiguste austamiseks; arvestades, et kohtusüsteemi sõltumatus on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 47 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 6;

R.

arvestades, et ÜRO aluspõhimõtetes kohtuvõimu sõltumatuse kohta on sätestatud, et kohtusüsteemi sõltumatust peavad austama ja jälgima kõik valitsus- ja muud institutsioonid; arvestades, et põhimõtetes on ühtlasi sätestatud, et kohtumenetlusse ei tohi asjakohatult ega põhjendamatult sekkuda (2);

S.

arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsioonis on eelkõige sätestatud põhimõtted, mis puudutavad võrdsust seaduse ees, süütuse presumptsiooni ning õigust õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele seaduslikult loodud, pädevas, sõltumatus ja erapooletus kohtus;

T.

arvestades, et kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni – mille Venemaa Föderatsioon on ratifitseerinud – artiklis 1 on sätestatud, et konventsiooniosalised kohustuvad võimaldama üksteisele käesoleva konventsiooni sätete kohaselt kõige ulatuslikumat vastastikust abi menetlustes, mis on seotud kuritegudega, mille eest karistuse määramine kuulub abitaotluse esitamise ajal taotluse esitanud konventsiooniosalise õigusasutuste pädevusse;

U.

arvestades, et Venemaa Föderatsioon rikub rahvusvahelist õigust ja kohustusi üha enam, väljendab seisukohti, mis ei ole heanaaberlike suhetega kooskõlas, ja õõnestab sellega väljavaadet edaspidi koostööd teha;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

—

võttes arvesse Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) vahekohtus 2. oktoobril 2019 Airbusi subsiidiumivaidluses (DS316) tehtud otsust, millega lubati USA-l võtta ELi ekspordi suhtes 7,5 miljardi USA dollari (6,8 miljardi euro) väärtuses vastumeetmeid,

—

võttes arvesse WTO vaidluste lahendamise organi 14. oktoobri 2019. aasta ametlikku otsust nende vastumeetmete lubamise kohta,

—

võttes arvesse USA otsust kehtestada alates 18. oktoobrist 2019 teatavatele põllumajanduslikele toiduainetele ja teatavatele mittepõllumajandustoodetele uus, 25 % väärtuseline tollimaks ning muudele mittepõllumajandustoodetele 10 % väärtuseline tollimaks,

—

võttes arvesse asjaomaseid artikleid Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta määruses (EL) nr 1144/2014 siseturul ja kolmandates riikides võetavate põllumajandustoodete teavitus- ja müügiedendusmeetmete kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 3/2008 (1) (müügiedenduse määrus), ning komisjoni 18. novembri 2019. aasta rakendusotsust siseturul ja kolmandates riikides võetavate põllumajandustoodete teavitus- ja müügiedendusmeetmete 2020. aasta tööprogrammi vastuvõtmise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1308/2013 (millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus) (2) (ühise turukorralduse määrus) asjaomaseid artikleid,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.

arvestades, et USA on ELi 28 liikmesriigi põllumajandustoodete ekspordi peamine sihtkoht ja selle ekspordi maht oli 2018. aastal 22,3 miljardit eurot (16,2 % põllumajanduslike toiduainete koguekspordist) ning USA on seetõttu nii ekspordi väärtuse kui ka mahu poolest asendamatu turg;

B.

arvestades, et 4,3 miljardi euro väärtuses põllumajanduslike toiduainete ekspordile (60 % vastumeetmete koguväärtusest) kehtestatakse uued tollimaksud, mille suuruseks on 1,1 miljardit eurot;

C.

arvestades, et peamised riigid, keda USA otsus mõjutab, on Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Saksamaa ja Iirimaa, kuid see mõjub kahjulikult ka teiste ELi liikmesriikide põllumajanduslikule toidutööstusele;

D.

arvestades, et peamised põllumajandustooted, mida USA sanktsioonid mõjutavad, on ELi jaoks sümboolse tähendusega ja väga suure lisaväärtusega tooted, mis on sageli kaitstud ELi kvaliteedisüsteemidega (veinid ja piiritusjoogid, näiteks ühelinnaseviski, oliiviõli ning piimatooted, näiteks või ja juust);

E.

arvestades, et sihtmärgiks, kuigi vähemal määral, on ka muud põllumajandustooted, nagu lauaoliivid, sealiha, kohv, magusad küpsised, töödeldud puuviljad, tsitrusviljad, rannakarbid, liköörid ja kašmiir;

F.

arvestades, et põllumajandustootjad ja põllumajandusliku toidutööstuse tarneahela ettevõtjad on pärast Venemaa embargot langenud taas neist mittesõltuva mittepõllumajandusliku kaubanduskonflikti ohvriks, ning arvestades, et USA otsus neid tollimakse kohaldada võib jääda kehtima määramata ajaks, kuni liikmesriigid täidavad WTO resolutsiooni Airbusi puudutava vaidluse kohta;

G.

arvestades, et USA vastumeetmed suurendavad selle oma loomult juba niigi volatiilse sektori Euroopa tootjate majanduslikku ja juriidilist ebakindlust ning lisavad ebastabiilsust ELi siseturul, kus tuleb toime tulla Venemaa embargost tingitud häiretega ja valmistuda Ühendkuningriigi võimalikust EList väljaastumisest tulenevateks majandusprobleemideks;

H.

arvestades, et USA võib vastavalt USA õiguse sätetele võtta kasutusele nn tariifide karusselli, millel oleks järelmõju teistele toodetele, mis võimendaks vastumeetmete majanduslikke tagajärgi ning millel oleks põllumajanduslikule toidutööstusele ebaproportsionaalne mõju;

I.

arvestades, et vaidlus Boeingi toetuste üle on WTOs veel pooleli;

J.

arvestades, et mõnes sektoris, näiteks lauaoliivid (mida on juba mõjutanud USA tariifide kohaldamine alates 2017. aasta novembrist) ja oliiviõli, ohustab USA otsus veelgi siseturu niigi habrast olukorda, samal ajal kui teistes sektorites, näiteks veini, viski ja piimatoodete sektoris, võib see põhjustada kogu turul tõsiseid häireid; arvestades, et sellest tulenevalt seaks niisugune otsus ohtu majanduskasvu, investeeringud ja töökohtade loomise ning tooks kaasa konkurentsivõime ja turuosa olulise kahanemise, kusjuures nende praeguse taseme saavutamiseks kulus aastaid ja langusest oleks raske taastuda;

K.

arvestades, et mõlemal pool Atlandi ookeani toovad tollimaksud kaasa tarbijatele suure hinnatõusu ning ettevõtjatele majandusliku kahju ja töökohtade kaotuse, millest saavad lõppkokkuvõttes kasu väljaspool ELi ja USAd asuvad tootjad;

L.

arvestades, et kehtivate ELi normide kohaselt ei saa USA turu jaoks mõeldud ja juba heaks kiidetud müügiedenduskampaaniaid ümber kavandada ning mõned meetmed, mis on juba võetud väga väärtuslike toodete edendamiseks, võivad USA tollimaksude kohaldamise korral osutuda kasutuks;

M.

arvestades, et ELi põllumajandus, mis on oma olemuselt teatud aspektides eriti tundlik, on rahvusvaheliste turgudega üha enam integreeritud, mistõttu on väga olulised konstruktiivsed kaubandussuhted üldiselt ja tarbijate nõudmistele vastavate kvaliteetsete toiduainete tarneahela säilitamine;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

—

võttes arvesse 15. aprilli 1994. aasta Marrakechi lepingut, millega loodi Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO),

—

võttes arvesse vaidluste lahendamist reguleerivate eeskirjade ja protseduuride käsitusleppe artiklit 17, millega asutati WTO vaidluste lahendamise organi alaline apellatsioonikogu,

—

võttes arvesse WTO peanõukogule esitatud Euroopa Liidu, Hiina, Kanada, India, Norra, Uus-Meremaa, Šveitsi, Austraalia, Korea Vabariigi, Islandi, Singapuri, Mehhiko, Costa Rica ja Montenegro 11. detsembri 2018. aasta teatist WT/GC/W/752/Rev.2 ning Euroopa Liidu, Hiina, India ja Montenegro 11. detsembri 2018. aasta teatist WT/GC/W/753/Rev.1,

—

võttes arvesse vaidluste lahendamist reguleerivate eeskirjade ja protseduuride käsitusleppe artikli 25 kohast 25. juuli 2019. aasta esialgset vahekohtumenetluse kokkulepet ELi ja Kanada vahel ning sarnast kokkulepet Norraga, mis saavutati 21. oktoobril 2019,

—

võttes arvesse peanõukogu egiidi all toimunud mitteametlikku protsessi apellatsioonikogu toimimise küsimustes, Uus-Meremaa suursaadiku David Walkeri poolt 28. veebruaril, 7. mail, 23. juulil ja 15. oktoobril 2019. aastal WTO peanõukogule esitatud aruandeid JOB/GC/215, JOB/GC/217, JOB/GC/220 ja JOB/GC/222 ning suursaadik Walkeri poolt 15. oktoobril 2019 peanõukogule esitatud peanõukogu otsuse eelnõu apellatsioonikogu toimimise kohta, mis on lisatud tema sama kuupäeva aruandele,

—

võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2019. aasta avaldust,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

—

võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

A.

arvestades, et WTO loodi selleks, et tugevdada mitmepoolsust, edendada kaasavat ülemaailmset majanduskorda ning soodustada avatud, reeglitepõhist ja mittediskrimineerivat mitmepoolset kaubandussüsteemi;

B.

arvestades, et WTO vaidluste lahendamise süsteem on oma siduva iseloomu, kahe otsustustasandi ning otsuste langetajate sõltumatuse ja erapooletuse kaudu aidanud edukalt kaasa WTO reeglite järgimise tagamisele ning mitmepoolse kaubandussüsteemi turvalisusele ja prognoositavusele, et vältida ühepoolsete meetmete kasutamist;

C.

arvestades, et WTO apellatsioonikogul on WTO vaidluste lahendamise süsteemis oluline roll;

D.

arvestades, et Ameerika Ühendriigid takistavad alates 2017. aastast seitsmeliikmelise apellatsioonikogu liikmete väljavahetamist ning on tagasi lükanud arvukad vabade kohtade täitmise ettepanekud;

E.

arvestades, et apellatsioonikogusse on jäänud veel kolm liiget, kellest kahe volitused lõpevad 10. detsembril 2019, mis tähendab, et apellatsioonikogul ei ole enam võimalik uusi kaebusi läbi vaadata, sest selleks on vaja kolme liiget;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.