Euroopa Liidu Kohtu viimased väljaanded Euroopa Liidu Teatajas

(2021/C 189/01)

Viimane väljaanne

ELT C 182, 10.5.2021

ELT C 180, 10.5.2021

Eelmised väljaanded

ELT C 163, 3.5.2021

ELT C 148, 26.4.2021

ELT C 138, 19.4.2021

ELT C 128, 12.4.2021

ELT C 110, 29.3.2021

Käesolevad tekstid on kättesaadavad

EUR-Lex'is järgmisel aadressil: http://eur-lex.europa.eu.

Euroopa Kohtu (kümnes koda) 24. märtsi 2021. aasta otsus (Symvoulio tis Epikrateias’i eelotsusetaotlus – Kreeka) – NAMA Symvouloi Michanikoi kai Meletites A.E. – LDK Symvouloi Michanikoi A.E., NAMA Symvouloi Michanikoi kai Meletites A.E., LDK Symvouloi Michanikoi A.E. versus Archi Exetasis Prodikastikon Prosfigon (AEPP), Attiko Metro A.E.

(Kohtuasi C-771/19) (1)

(Eelotsusetaotlus - Vee-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektori hankemenetlused - Direktiiv 92/13/EMÜ - Vaidlustusmenetlused - Lepingueelne etapp - Pakkumuste hindamine - Tehnilise pakkumuse tagasilükkamine ja konkurendi pakkumuse vastavaks tunnistamine - Selle akti täitmise peatamine - Edutu pakkuja õiguspärane huvi vaidlustada eduka pakkuja pakkumuse nõuetekohasus)

(2021/C 189/02)

Kohtumenetluse keel: kreeka

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Symvoulio tis Epikrateias

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: NAMA Symvouloi Michanikoi kai Meletites A.E. – LDK Symvouloi Michanikoi A.E., NAMA Symvouloi Michanikoi kai Meletites A.E., LDK Symvouloi Michanikoi A.E.

Kostjad: Archi Exetasis Prodikastikon Prosfigon (AEPP), Attiko Metro A.E.

Menetluses osalesid: SALFO kai Synergates Anonymi Etairia Meletitikon Ypiresion Technikon Ergon – Grafeio Doxiadi Shymvouloi gia Anaptyxi kai Oikistiki AE – TPF Getinsa Euroestudios SL, SALFO kai Synergates Anonymi Etairia Meletitikon Ypiresion Technikon Ergon, Grafeio Doxiadi Shymvouloi gia Anaptyxi kai Oikistiki AE, TPF Getinsa Euroestudios SL

Resolutsioon

Nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiivi 92/13/EMÜ veevarustus-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate üksuste hankemenetlusi käsitlevate ühenduse eeskirjade kohaldamisega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiviga 2014/23/EL) artikli 1 lõikeid 1 ja 3, artikli 2 lõike 1 punkte a ja b ning artikli 2a lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et pakkuja, kes on riigihankemenetlusest kõrvale jäetud enne edukaks tunnistamise etappi ja kelle taotlus peatada sellest menetlusest kõrvalejätmise otsuse täitmine on jäetud rahuldamata, võib oma samal ajal esitatud taotluses peatada teise pakkuja pakkumuse vastavaks tunnistamise otsuse täitmine esitada mis tahes väiteid liidu riigihankeõiguse või seda õigust rakendavate liikmesriigi õigusnormide rikkumise kohta, sealhulgas ka väiteid, millel ei ole seost nende nõuetele mittevastavustega, mille tõttu tema pakkumus tagasi lükati. Seda võimalust ei mõjuta asjaolu, et vaidlustus sõltumatule riigisisesele asutusele, mille see pakkuja pidi liikmesriigi õiguse kohaselt enne esitama otsuse peale jätta ta hankemenetlusest kõrvale, jäeti rahuldamata, tingimusel et see rahuldamata jätmine ei ole jõustunud.

---

(1)  ELT C 19, 20.1.2020.

Euroopa Kohtu (kümnes koda) 24. märtsi 2021. aasta otsus (Corte suprema di cassazione eelotsusetaotlus – Itaalia) – Prefettura Ufficio territoriale del governo di Firenze versus MI (C-870/19), TB (C-871/19)

(Liidetud kohtuasjad C-870/19 ja C-871/19) (1)

(Eelotsusetaotlus - Õigusaktide ühtlustamine - Autovedudel kasutatav sõidumeerik - Määrus (EMÜ) nr 3821/85 - Artikli 15 lõige 7 - Määrus (EÜ) nr 561/2006 - Kontrollimenetlus - Halduskaristus - Sõidumeeriku salvestuslehtede esitamata jätmine jooksva päeva ja eelnenud 28 päeva kohta - Üks rikkumine või mitu rikkumist)

(2021/C 189/03)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Corte suprema di cassazione

Põhikohtuasja pooled

Kassaator: Prefettura Ufficio territoriale del governo di Firenze

Vastustajad: MI (C-870/19), TB (C-871/19)

Resolutsioon

Nõukogu 20. detsembri 1985. aasta määruse (EMÜ) nr 3821/85 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 561/2006, artikli 15 lõiget 7 ja määruse nr 561/2006 artiklit 19 tuleb tõlgendada nii, et juhul kui kontrollitava maanteeveosõiduki juht ei esita sõidumeeriku salvestuslehti mitme töötatud päeva kohta ajavahemikul, mis hõlmab kontrolli päeva ja sellele eelnenud 28 päeva, siis tuleb kontrolli toimumise koha liikmesriigi pädevatel ametiasutustel tuvastada, et see juht on toime pannud ühe rikkumise, ning määrata talle selle rikkumise eest üks sanktsioon.

---

(1)  ELT C 54, 17.2.2020.

Euroopa Kohtu (viies koda) 24. märtsi 2021. aasta otsus (Helsingin hallinto-oikeuse eelotsusetaotlus – Soome) – Menetlus, mille algatamist taotles A

(Kohtuasi C-950/19) (1)

(Eelotsusetaotlus - Äriühinguõigus - Direktiiv 2006/43/EÜ - Raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslik audit - Artikli 22a lõike 1 punkt a - Vannutatud audiitori tööle võtmine auditeeritud üksusesse - Ooteaeg - Keeld asuda auditeeritud üksuses võtmetähtsusega juhtivale ametikohale - Rikkumine - Rikkumise raskus ja kestus - Väljend „asuda ametikohale“ - Ulatus - Töölepingu sõlmimine auditeeritava üksusega - Vannutatud audiitorite sõltumatus - Väline aspekt)

(2021/C 189/04)

Kohtumenetluse keel: soome

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Helsingin hallinto-oikeus

Põhikohtuasja pooled

A

Menetluses osales: Patentti- ja rekisterihallituksen tilintarkastuslautakuntac

Resolutsioon

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiivi 2006/43/EÜ, mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslikku auditit ning millega muudetakse nõukogu direktiive 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 84/253/EMÜ (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiviga 2014/56/EL), artikli 22a lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellist vannutatud audiitorit nagu võtmetähtsusega auditeerimispartner, kelle audiitorühing on määranud kohustuslikku auditit läbi viima, tuleb auditeeritavas üksuses võtmetähtsusega juhtivale ametikohale asununa selle sätte tähenduses käsitada alates hetkest, kui see audiitor on sõlminud auditeeritava üksusega töölepingu sellele ametikohale asumiseks, isegi kui ta ei ole veel tegelikult asunud sellele ametikohal ametiülesandeid täitma.

---

(1)  ELT C 77, 9.3.2020.

Euroopa Kohtu (suurkoda) 23. märtsi 2021. aasta otsus (Attunda tingsrätti eelotsusetaotlus – Rootsi) – Airhelp Ltd versus Scandinavian Airlines System SAS

(Kohtuasi C-28/20) (1)

(Eelotsusetaotlus - Lennutransport - Määrus (EÜ) nr 261/2004 - Artikli 5 lõige 3 - Ühiseeskirjad reisijatele lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta - Hüvitamiskohustusest vabastamine - Mõiste „erakorralised asjaolud“ - Seaduslikus raamistikus korraldatud pilootide streik - Lennuettevõtja tegevust mõjutavad „ettevõttesisesed“ ja „ettevõttevälised“ tegurid - Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 16, 17 ja 28 - Lennuettevõtja ettevõtlusvabaduse, omandiõiguse ja läbirääkimisõiguse riive puudumine)

(2021/C 189/05)

Kohtumenetluse keel: rootsi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Attunda tingsrätt

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Airhelp Ltd

Kostja: Scandinavian Airlines System SAS

Resolutsioon

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et tegutseva lennuettevõtja töötajate ametiühingu üleskutsel ja liikmesriigi õigusnormides ette nähtud tingimusi – eelkõige nendes õigusnormides ette nähtud etteteatamistähtaega – järgides alustatud streik, mille eesmärk on saavutada selle lennuettevõtja töötajate nõuete täitmine ja milles osaleb üks töötajate kategooria, kelle kohalolu on lennu teostamiseks vajalik, ei kuulu mõiste „erakorralised asjaolud“ alla selle sätte tähenduses.

---

(1)  ELT C 85, 23.3.2020.

Euroopa Kohtu (viies koda) 24. märtsi 2021. aasta otsus (High Court of Justice, Family Divisioni (England ja Wales) eelotsusetaotlus – Ühendkuningriik) – SS versus MCP

(Kohtuasi C-603/20) (1)

(Eelotsusetaotlus - Eelotsuse kiirmenetlus - Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala - Õigusalane koostöö tsiviilasjades - Määrus (EÜ) nr 2201/2003 - Artikkel 10 - Kohtualluvus vanemliku vastutusega seotud asjades - Lapserööv - Liikmesriigi kohtute pädevus - Territoriaalne ulatus - Lapse äraviimine kolmandasse riiki - Selles kolmandas riigis saadud harilik viibimiskoht)

(2021/C 189/06)

Kohtumenetluse keel: inglise

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

High Court of Justice, Family Division (England and Wales)

Põhikohtuasja pooled

Hageja: SS

Kostja: MCP

Resolutsioon

Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, mida on muudetud nõukogu 2. detsembri 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 2116/2004, artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav juhul, kui on tuvastatud, et vanemlikku vastutust puudutava taotluse esitamise kuupäevaks on laps saanud kolmandas riigis, kuhu ta rööviti, hariliku viibimiskoha. Sellisel juhul tuleb asja lahendava kohtu pädevus kindlaks määrata vastavalt kohaldatavatele rahvusvahelistele lepingutele või sellise rahvusvahelise lepingu puudumisel vastavalt selle määruse artiklile 14.

---

(1)  ELT C 28, 25.01.2021

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de lo Mercantil no 2 de Madrid (Hispaania) 15. jaanuaril 2021 – ZA, AZ, BX, CV, DU ja ET versus Repsol Comercial de Productos Petrolíferos S.A.

(Kohtuasi C-25/21)

(2021/C 189/07)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Juzgado de lo Mercantil no 2 de Madrid

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: ZA, AZ, BX, CV, DU ja ET

Kostja: Repsol Comercial de Productos Petrolíferos S.A.

Eelotsuse küsimused

1.

Kas juhul, kui hageja tõendab, et tema ainuõigusliku tarnimise ja kaubamärgi esindamise lepingusuhe (komisjoni- või lõppmüügi korras allahindlusega baas-edasimüügihindadega) REPSOLiga kuulub riigi konkurentsiasutuse analüüsitud territoriaalsesse ja ajalisse ulatusse, tuleb asuda seisukohale, et Tribunal de Defensa de la Competencia (konkurentsikaitsekohus) 11. juuli 2001. aasta otsus (menetlus nr 490/00 REPSOL) ja/või Comisión Nacional de la Competencia (riiklik konkurentsikomisjon) 30. juuli 2009. aasta otsus (menetlus nr 652/07 REPSOL/CEPSA/BP) mõjutab lepingusuhet, kuna nende otsuste alusel on määruse (EÜ) nr 1/2003 (1) artikli 2 tingimused rikkumisega seotud tõendamiskoormise osas täidetud?

2.

Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav ja konkreetsel juhul on tõendatud, et Tribunal de Defensa de la Competencia (konkurentsikaitsekohus) 11. juuli 2001. aasta otsus (menetlus nr 490/00 REPSOL) ja/või Comisión Nacional de la Competencia (riiklik konkurentsikomisjon) 30. juuli 2009. aasta otsus (menetlus nr 652/07 REPSOL/CEPSA/BP) mõjutab lepingusuhet, siis kas seetõttu tuleb ELTL artikli 101 lõike 2 kohaselt leping tunnistada algusest peale tühiseks?

---

(1)  Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht Ravensburg (Saksamaa) 28. jaanuaril 2021 – F. F., B. A. versus C. Bank AG, Bank D. K. AG

(Kohtuasi C-47/21)

(2021/C 189/08)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Landgericht Ravensburg

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: F. F., B. A.

Kostjad: C. Bank AG, Bank D. K. AG

Eelotsuse küsimused

1.

Küsimused seaduslikkuse fiktsiooni kohta tsiviilseadustiku rakendamise seaduse (Einführungsgesetz zum Bürgerlichen Gesetzbuche, edaspidi „EGBGB“) artikli 247 § 6 lõike 2 kolmanda lause, § 12 lõike 1 kolmanda lause alusel a) Kas EGBGB artikli 247 § 6 lõike 2 kolmas lause ja artikli 247 § 12 lõike 1 kolmas lause on osas, milles need tunnistavad direktiivi 2008/48/EÜ (1) artikli 10 lõike 2 punktile p vasturääkivad lepingutingimused vastavaks EGBGB artikli 247 § 6 lõike 2 esimese ja teise lause nõuetele ning vastavaks EGBGB artikli 247 § 12 lõike 1 teise lause punkti 2 alapunktis b esitatud nõuetele, vastuolus direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punktiga p ja artikli 14 lõikega 1? Kui vastus on jaatav: b) Kas liidu õigusest, eelkõige direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punktist p ja artikli 14 lõikest 1 tuleneb, et EGBGB artikli 247 § 6 lõike 2 kolmas lause ja artikli 247 § 12 lõike 1 kolmas lause ei ole kohaldatavad osas, milles need tunnistavad direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punktile p vasturääkivad lepingutingimused vastavaks EGBGB artikli 247 § 6 lõike 2 esimese ja teise lause nõuetele ning vastavaks EGBGB artikli 247 § 12 lõike 1 teise lause punkti 2 alapunktis b esitatud nõuetele? Olenemata esimese küsimuse alaküsimustele a ja b antavatest vastustest:

2.

Küsimused kohustusliku teabe kohta direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 alusel a) Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punkti p tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingus esitatav intressisumma päeva kohta peab arvutuslikult tulenema lepingus märgitud lepingulisest laenuintressist? b) Küsimus 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punkti r kohta: aa) Kas viidatud sätet tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingus tuleb näidata laenu ennetähtaegsest tagasimaksest tingitud hüvitise täpne ja tarbijale arusaadav arvutuskäik, mille põhjal saab tarbija vähemasti ligikaudselt arvutada hüvitise suuruse lepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral? (kui eespool sõnastatud küsimusele vastatakse jaatavalt) bb) Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punktiga r ja artikli 14 lõike 1 teise lausega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt hakkab direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punktis r ette nähtud kohustusliku teabe nõuetekohaselt esitamata jätmise korral taganemisõigus ikkagi kulgema lepingu sõlmimisel ja laenuandja kaotab üksnes õiguse nõuda hüvitist laenu ennetähtaegse tagastamise korral? c) Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punkti l tuleb tõlgendada nii, et absoluutarvuna tuleb esitada krediidilepingu sõlmimise ajal kehtiv viivitusintressimäär või vähemasti intressimäära kehtiv võrdlusalus (käesoleval juhul baasintressimäär tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, edaspidi „BGB“) § 247 alusel), mille põhjal arvutatakse kehtiv viivitusintressimäär teatava määra (käesoleval juhul 5 protsendipunkti tulenevalt BGB § 288 lõike 1 teisest lausest) lisamise teel, ja kas tarbijat tuleb baasintressimäärast (baasintressimäär) ja selle muutuvusest teavitada? d) Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punkti t tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingu tekstis tuleb teatavaks teha olulised vorminõuded, mille täidetuse korral saab kasutada vaidluste kohtuvälise lahendamise võimalust? Kui teise küsimuse alaküsimusele a, b, c või d vastatakse jaatavalt: e) Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 14 lõike 1 teise lause punkti b tuleb tõlgendada nii, et taganemisõiguse tähtaeg hakkab kulgema vaid siis, kui direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõikes 2 nimetatud teave on edastatud täielikult ja sisuliselt õigesti? Kui vastus on eitav: f) Millised on määrava tähtsusega kriteeriumid, mille täidetuse korral hakkab taganemisõiguse tähtaeg kulgema olenemata sellest, et teave ei ole edastatud täielikult või sisuliselt õigesti? Kui esimese küsimuse alaküsimusele a ja/või teise küsimuse alaküsimusele a, b, c või d vastatakse jaatavalt:

3.

Küsimused direktiivi 2008/48/EÜ artikli 14 lõike 1 esimeses lauses nimetatud taganemisõiguse kaotamise kohta: a) Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 14 lõike 1 esimeses lauses viidatud taganemisõigus on kaotatav? Kui vastus on jaatav: b) Kas taganemisõiguse kaotamine on taganemisõiguse ajaline piirang, mis peab olema sätestatud parlamendi poolt vastu võetud seaduses? Kui vastus on eitav: c) Kas taganemisõiguse kaotamine eeldab subjektiivsest aspektist seda, et tarbijale oli tema taganemisõiguse jätkumine teada või et tarbija teadmatus oli vähemalt põhjustatud raskest hooletusest? Kui vastus on eitav: d) Kas krediidiandja võimalus esitada asjaomane teave krediidivõtjale direktiivi 2008/48/EÜ artikli 14 lõike 1 teise lause punkti b kohaselt tagantjärele ja tekitada sellega olukord, kus taganemisõiguse tähtaeg hakkab kulgema, on vastuolus taganemisõiguse kaotamise sätete kohaldamisega hea usu põhimõtte alusel? Kui vastus on eitav: e) Kas see on kooskõlas rahvusvahelise õiguse väljakujunenud põhimõtetega, mis on põhiseaduse kohaselt Saksa kohtunikule siduvad? Kui vastus on jaatav: f) Kuidas peab õiguse kohaldaja Saksamaal lahendama vastuolu rahvusvahelise õiguse siduvate nõuete ja Euroopa Kohtu nõuete vahel?

4.

Küsimused direktiivi 2008/48/EÜ artikli 14 lõike 1 esimeses lauses viidatud taganemisõiguse kuritarvitaval viisil kasutamise eelduse kohta: a) Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 14 lõike 1 esimeses lauses viidatud taganemisõigust saab kasutada kuritarvitaval viisil? Kui vastus on jaatav: b) Kas taganemisõiguse kuritarvitaval viisil kasutamise eeldus tähendab taganemisõiguse ajalist piirangut, mis peab olema sätestatud parlamendi poolt vastu võetud seaduses? Kui vastus on eitav: c) Kas taganemisõiguse kuritarvitaval viisil kasutamise eeldus saab subjektiivsest aspektist kehtida vaid juhul, kui tarbijale oli tema taganemisõiguse jätkumine teada või kui tarbija teadmatus oli vähemalt põhjustatud raskest hooletusest? Kui vastus on eitav: d) Kas krediidiandja võimalus esitada asjaomane teave krediidivõtjale direktiivi 2008/48/EÜ artikli 14 lõike 1 teise lause punkti b kohaselt tagantjärele ja tekitada sellega olukord, kus taganemisõiguse tähtaeg hakkab kulgema, on hea usu põhimõtte alusel vastuolus taganemisõiguse kuritarvitaval viisil kasutamise eeldusega? Kui vastus on eitav: e) Kas see on kooskõlas väljakujunenud rahvusvahelise õiguse põhimõtetega, mis on põhiseaduse kohaselt Saksa kohtunikule siduvad? Kui vastus on jaatav: f) Kuidas peab õiguse kohaldaja Saksamaal lahendama vastuolu rahvusvahelise õiguse siduvate nõuete ja Euroopa Kohtu nõuete vahel?

5.

Olenemata eespool sõnastatud küsimustele antavatest vastustest: a) Kas liidu õigusega, eelkõige direktiivi 2008/48/EÜ artikli 14 lõike 1 esimeses lauses sätestatud taganemisõigusega on kooskõlas riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et kui tarbija on müügilepinguga seotud krediidilepingu puhul kasutanud direktiivi 2008/48/EÜ artikli 14 lõike 1 kohast taganemisõigust, siis aa) muutub tarbija poolt krediidiandja vastu esitatud nõue tagastada tasutud laenumaksed sissenõutavaks alles siis, kui tarbija on ostetud eseme krediidiandjale välja andnud või esitanud tõendi selle kohta, et ta on eseme krediidiandjale ära saatnud? bb) jäetakse tarbija hagi tema tasutud laenumaksete tagastamiseks pärast ostu eseme väljaandmist põhjendamatuse tõttu rahuldamata, kui krediidiandja ei ole sattunud ostu eseme vastuvõtmisega viivitusse? Kui vastus on eitav: b) Kas liidu õigusest tuleneb, et eelmise küsimuse alaküsimustes aa ja/või bb kirjeldatud riigisisesed õigusnormid ei ole kohaldatavad? Olenemata eespool sõnastatud esimesele, teisele, kolmandale, neljandale ja viiendale eelotsuse küsimusele antavatest vastustest:

6.

Kas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Zivilprozessordnung) § 348a lõike 2 punkt 1 on osas, milles sellega on hõlmatud ka eelotsusetaotluste esitamine ELTL artikli 267 teise lõigu alusel, vastuolus liikmesriigi kohtutele ELTL artikli 267 teisest lõigust tuleneva õigusega esitada eelotsusetaotlusi ja seetõttu ei ole see eelotsusetaotluste esitamisele kohaldatav?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof (Saksamaa) 2. veebruaril 2021 – Leinfelder Uhren München GmbH & Co. KG versus E. Leinfelder GmbH, TL, SW, WL

(Kohtuasi C-62/21)

(2021/C 189/09)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bundesgerichtshof

Põhikohtuasja pooled

Hageja ja kassatsioonkaebuse esitaja: Leinfelder Uhren München GmbH & Co. KG

Kostjad ja vastustajad kassatsioonimenetluses: E. Leinfelder GmbH, TL, SW, WL

Eelotsuse küsimused

1.

Kas määruse nr 207/2009 (1) artikli 56 lõike 1 punktist a ja määruse 2017/1001 (2) artikli 63 lõike 1 punktist a, mis näevad ette, et iga füüsiline või juriidiline isik või iga hagemisõigusega huvirühm võib kaubamärgi kasutamata jätmisele tuginedes esitada ELi kaubamärgi tühistamise taotluse, tuleneb sellise lepingutingimuse kehtetus, millega kohustub kolmas isik hoidumast esitama Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile ELi kaubamärgi omaniku vastu, tuginedes kaubamärgi kasutamata jätmisele, asjaomase kaubamärgi tühistamise taotlust?

2.

Kas määruse nr 207/2009 artikli 56 lõike 1 punktist a ja määruse 2017/1001 artikli 63 lõike 1 punktist a, mis näevad ette, et iga füüsiline või juriidiline isik või iga hagemisõigusega huvirühm võib kaubamärgi kasutamata jätmisele tuginedes esitada ELi kaubamärgi tühistamise taotluse, tuleneb, et Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametis ja liidu kohtutes toimuvas tühistamismenetluses tuleb jätta tähelepanuta liikmesriigi kohtu jõustunud otsus, millega kohustatakse kostjat võtma tagasi kaubamärgi tühistamise taotlus, mille on kostja või tema volitatud isik esitanud kaubamärgi kasutamata jätmisele tuginedes?

---

(1)  Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (kodifitseeritud versioon) (ELT 2009 L 78, lk 1).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrus (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Superior de Justicia de Castilla y León (Hispaania) 11. veebruaril 2021 – Gerencia Regional de Salud de Castilla y León versus Delia

(Kohtuasi C-86/21)

(2021/C 189/10)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunal Superior de Justicia de Castilla y León

Põhikohtuasja pooled

Apellant: Gerencia Regional de Salud de Castilla y León

Vastustaja apellatsioonimenetluses: Delia

Eelotsuse küsimused

1.

Kas ELTL artikliga 45 ja määruse nr [492]/2011 (1) artikliga 7 on vastuolus niisugune riigisisene õigusnorm nagu 2. juuli 2009. aasta dekreedi nr 43/2009 artikkel 6.2.c, mis välistab võimaluse tunnustada Euroopa Liidu teise liikmesriigi avalikus tervishoiuteenistuses teatud kutsekategoorias töötamist?

2.	Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas liikmesriigi riiklikus tervishoiusüsteemis töötamise tunnustamise tingimuseks võib seada, et enne on ametlikult kinnitatud Euroopa Liidu liikmesriikide tervishoiutöötajate karjäärisüsteemi samaväärseks tunnistamise üldkriteeriumid?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määrus (EL) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires (ELT 2011, L 141, lk 1)

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaad) 25. veebruaril 2021 – X BV versus Classic Coach Company vof, Y, Z

(Kohtuasi C-112/21)

(2021/C 189/11)

Kohtumenetluse keel: hollandi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Hoge Raad der Nederlanden

Põhikohtuasja pooled

Hageja: X BV

Kostjad: Classic Coach Company vof, Y, Z

Eelotsuse küsimused

1.

Kas tuvastamiseks, et esineb kolmanda isiku „varasem õigus“ direktiivi 2008/95/EÜ (1) (kehtetuks tunnistatud) artikli 6 lõike 2 tähenduses, a) on piisav, et see kolmas isik kasutas vastava liikmesriigi õigusaktides tunnustatud õigust kaubandustegevuse käigus enne kaubamärgiõiguse registreerimiseks esitamist, või b) on vajalik, et vastavate liikmesriigi õigusaktide kohaselt võib kaubamärgi omanik keelata sellel kolmandal isikul kaubamärgi kasutamise selle varasema õiguse alusel?

2.

Kas vastamisel küsimusele 1 omab veel tähtsust, kas kaubamärgi omanikul on veel varasem (vastava liikmesriigi õigusaktide kohaselt tunnustatud) õigus kaubamärgina registreeritud tähisele ning kui see on nii, siis kas omab tähtsust, kas kaubamärgi omanik võib keelata kolmandal isikul väidetavalt „varasema õiguse“ kasutamise selle veel varasema, tunnustatud õiguse alusel?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiiv 2008/95/EÜ, kaubamärke käsitlevate liikmeriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (kodifitseeritud versioon) (ELT 2008, L 299, lk 25).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hof van beroep te Brussel (Madalmaad) 2. märtsil 2021 – Proximus NV versus Gegevensbeschermingsautoriteit

(Kohtuasi C-129/21)

(2021/C 189/12)

Kohtumenetluse keel: hollandi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Hof van beroep te Brussel

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Proximus NV

Vastustaja: Gegevensbeschermingsautoriteit

Eelotsuse küsimused

1.

Kas direktiivi 2002/58 (1) artiklit 12 [lõiget 2] koostoimes sama direktiivi artikliga 2 [punktiga f] ja isikuandmete kaitse üldmääruse (2) artikliga 95 tuleb tõlgendada nii, et on lubatav, et liikmesriigi järelevalveasutus nõuab teistsuguste riigisiseste õigusaktide puudumise tõttu abonendi „nõusolekut“ isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses tema isikuandmete avaldamiseks avaliku juurdepääsuga abonentide kataloogides ja telefoninumbriinfoteenustes, mille annavad välja operaator ise või kolmandad pakkujad?

2.

Kas õigust andmete kustutamisele vastavalt isikuandmete kaitse üldmääruse artiklile 17 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, et liikmesriigi järelevalveasutus käsitab abonendi taotlust andmete kustutamiseks avalikult juurdepääsetavatest abonentide kataloogidest ja telefoninumbriinfoteenustest kui taotlust andmete kustutamiseks isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 17 tähenduses?

3.

Kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikleid 24 ja 5 [lõiget 5] tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, et liikmesriigi järelevalveasutus tuletab selles sätestatud aruandekohustusest, et vastutav töötleja peab rakendama asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid, et teavitada teisi vastutavaid töötlejaid, täpsemalt telefoniteenuse pakkujaid ja teisi abonentide katalooge ja telefoninumbriinfoteenuste pakkujaid, kes said andmeid esmanimetatud vastutavalt töötlejalt, puudutatud isiku nõusoleku tagasivõtmisest vastavalt isikuandmete kaitse üldmääruse artiklile 6 koostoimes artikliga 7?

4.

Kas isikuandmete kaitse üldmääruse artiklit 17 [lõiget 2] tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, et liikmesriigi järelevalveasutus määrab avalikult juurdepääsetavate abonentide kataloogide ja telefoninumbriinfoteenuste pakkujatele, kellelt nõutakse ühe isiku andmete avaldamise lõpetamist, et need peavad võtma asjakohaseid meetmeid otsingumootorite teavitamiseks andmete kustutamise taotlusest?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (EÜT 2002, L 201, lk 37, ELT eriväljaanne 13/59, lk 514).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT 2016, L 119, lk 1).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Constitucional (Portugal) 3. märtsil 2021 – Autoridade Tributária e Aduaneira versus VectorImpacto – Automóveis Unipessoal Lda

(Kohtuasi C-136/21)

(2021/C 189/13)

Kohtumenetluse keel: portugali

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunal Constitucional

Põhikohtuasja pooled

Apellant: Autoridade Tributária e Aduaneira

Vastustaja: VectorImpacto – Automóveis Unipessoal Lda

Eelotsuse küsimus

Kas ELTL artiklit 110 saab tõlgendada eraldivõetuna või koostoimes ELTL artikliga 191 ja eelkõige selle lõikega 2 nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisene õigusnorm, mis ei kohalda teistes Euroopa Liidu liikmesriikides ühenduse lõpliku registrimärgi saanud kasutatud sõidukite suhtes kohaldatava maksu arvutamisel sõidukite väärtuse keskmise vähenemisega riigi turul seotud vähendusi keskkonnakomponendi suhtes, mistõttu maks on suurem kui samaväärsete kodumaiste kasutatud sõidukite puhul?

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal d’arrondissement (piirkondlik kohus, Luksemburg) 8. märtsil 2021 – Christian Louboutin versus Amazon Europe Core Sàrl, Amazon EU Sàrl, Amazon Services Europe Sàrl

(Kohtuasi C-148/21)

(2021/C 189/14)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunal d’arrondissement (piirkondlik kohus, Luksemburg)

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Christian Louboutin

Kostjad: Amazon Europe Core Sàrl, Amazon EU Sàrl, Amazon Services Europe Sàrl

Eelotsuse küsimused

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse 2017/1001 Euroopa Liidu (1) kaubamärgi kohta artikli 9 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgiga identse tähise kasutamine veebisaidil kuvatavas reklaamis on omistatav veebisaidi haldajale või temaga majanduslikult seotud ettevõtjale seetõttu, et sellel veebisaidil kuvatakse veebisaidi haldaja enda ja temaga majanduslikult seotud ettevõtja ning kolmandast isikust müüja pakkumused segiläbi nii, et need reklaamkuulutused on integreeritud veebisaidi haldaja või temaga majanduslikult seotud ettevõtja enda kommertsteadaannetesse? Kas sellist integreerimist rõhutab asjaolu, et: — reklaamid on esitatud veebisaidil ühetaoliselt? — veebisaidi haldaja ja temaga majanduslikult seotud ettevõtja ning kolmandast isikust müüja reklaamid kuvatakse päritolu järgi vahet tegemata, kuid veebisaidi haldaja või temaga majanduslikult seotud ettevõtja logo kuvatakse selgelt kolmanda isiku veebisaitide reklaamirubriigis hüpikreklaami kujul? — veebisaidi haldaja või temaga majanduslikult seotud ettevõtja osutab kolmandast isikust müüjale tervikteenust, mis hõlmab abi reklaami koostamisel ja müügihindade kindlaksmääramisel, kaupade ladustamisel ja saatmisel? — veebisaidi haldaja ja temaga majanduslikult seotud ettevõtja veebisait on projekteeritud nii, et seda esitletakse poodide ja niisuguste märgiste kujul nagu „parim müük“, „enim nõutud“ või „kõige enam pakutav“, ilma et esmapilgul tehtaks vahet veebisaidi haldaja ja temaga majanduslikult seotud ettevõtja enda kaupadel ning kolmandast isikust müüja kaupadel?

2.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta artikli 9 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgiga identse tähise kasutamine veebimüügisaidil kuvatavas reklaamis on põhimõtteliselt omistatav selle saidi haldajale või temaga majanduslikult seotud ettevõtjale, kui piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepaneliku internetikasutaja tajub, et see veebisaidi haldaja või temaga majanduslikult seotud ettevõtja täitis selle reklaami koostamisel aktiivset osa või et seda reklaami tajutakse selle veebisaidi haldaja enda kommertsteadaande osana? Kas sellist tajumist mõjutab: — asjaolu, et see haldaja ja/või temaga majanduslikult seotud ettevõtja on mainekas mitmesuguste kaupade, sealhulgas reklaamis kiidetud kaubakategooria kaupade jaemüüjad; — või asjaolu, et sellisel viisil kuvatud reklaami päises on reprodutseeritud selle haldaja või temaga majanduslikult seotud ettevõtja kaubamärk, kuna see kaubamärk on mainekas teatava turustaja kaubamärgina; — või ka asjaolu, et see haldaja või temaga majanduslikult seotud ettevõtja pakub selle kuvamisega samaaegselt teenuseid, mida pakuvad tavaliselt sama kategooria kaupade turustajad, kuhu kuulub reklaamis esitletud kaup?

3.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta artikli 9 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgiga identse tähisega kauba lõpptarbijale saatmine kaubandustegevuse käigus ilma kaubamärgiomaniku nõusolekuta on käsitatav saatja poolt kasutamisena üksnes siis, kui viimane on tegelikult teadlik sellest, et kaubal on see tähis Kas selline saatja on asjaomase tähise kasutaja, kui ta ise või temaga majanduslikult seotud ettevõtja on teatanud lõpptarbijale, et ta võtab kauba saatmise enda peale pärast seda, kui ta ise või temaga majanduslikult seotud ettevõtja on kaupa sel otstarbel ladustanud? Kas selline saatja on asjaomase tähise kasutaja, kui tema ise või temaga majanduslikult seotud ettevõtja on eelnevalt aktiivselt panustanud selle tähisega tähistatud kauba reklaami kuvamisse kaubandustegevuse käigus või on reklaami alusel lõpptarbija tellimuse registreerinud?

---

(1)  ELT 2017, L 154, lk 1.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal administratif (Prantsusmaa) 5. märtsil 2021 – A, B ja C, kelle seaduslikud esindajad on nende vanemad versus Ministre de l’Immigration et de l’Asile (sisserände- ja varjupaigaminister)

(Kohtuasi C-153/21)

(2021/C 189/15)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunal administratif

Põhikohtuasja pooled

Kaebajad: A, B ja C, kelle seaduslikud esindajad on nende vanemad

Vastustaja: Ministre de l’Immigration et de l’Asile (sisserände- ja varjupaigaminister)

Eelotsuse küsimus

Kas [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta] direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (1) artikli 33 lõike 2 punkti a koostoimes [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta] direktiivi 2011/95/EL (mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule) (2) artikliga 23 ning samuti Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 24 võib tõlgendada nii, et sellega on lubatud tunnistada vastuvõetamatuks rahvusvahelise kaitse taotlus, mille on esitanud lapsevanemad oma alaealise lapse nimel ja eest muus liikmesriigis (käesoleval juhul Luksemburgis) kui see, kus on eelnevalt antud rahvusvaheline kaitse ainult lapsevanematele ning lapse õdedele ja vendadele (käesoleval juhul Kreekas), põhjusel, et selle riigi ametiasutused, kes andis neile rahvusvahelise kaitse enne nende lahkumist ja lapse sündi, tagavad, et lapse saabumisel ja teiste pereliikmete tagasipöördumisel saab see laps elamisloa ja samad eelised, mis on antud rahvusvahelise kaitse saajatele, ilma et need ametiasutused siiski kinnitaksid, et lapsele isiklikult antakse rahvusvahelise kaitse staatus?

---

(1)  ELT 2013, L 180, lk 60.

(2)  ELT 2011, L 337, lk 9.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Administratīvā rajona tiesa (Läti) 12. märtsil 2021 – SIA BALTIJAS STARPTAUTISKĀ AKADĒMIJA versus Latvijas Zinātnes padome

(Kohtuasi C-164/21)

(2021/C 189/16)

Kohtumenetluse keel: läti

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Administratīvā rajona tiesa

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: SIA BALTIJAS STARPTAUTISKĀ AKADĒMIJA

Vastustaja: Latvijas Zinātnes padome

Eelotsuse küsimused

1)	Kas üksuseks määruse nr 651/2014 (1) artikli 2 punkti 83 tähenduses võib lugeda (eraõiguslikku) organisatsiooni, millel on mitu põhitegevust, mille hulgas on uuringute teostamine, kuid mille tulu pärineb peamiselt tasuliste haridusteenuste osutamisest?

2)

Kas on põhjendatud kohaldada majandustegevuse ja mittemajandustegevuse rahastamise (tulud ja kulud) omavahelise osakaalu nõuet, et määrata kindlaks, kas üksus vastab määruse nr 651/2014 artikli 2 punktis 83 kehtestatud nõudele, et üksuse peamine eesmärk on sõltumatult teostada alusuuringuid, rakendusuuringuid või tootearendust ja laialdaselt levitada sellise tegevuse tulemusi, kasutades selleks õpetamist, avaldamist või teadmussiiret? Jaatava vastuse korral, mis on piisav vahekord majandustegevuse ja mittemajandustegevuse rahastamise vahel, et määrata kindlaks üksuse tegevuse peamist eesmärki?

3)

Kas vastavalt määruse nr 651/2014 artikli 2 punktile 83 on põhjendatud kohaldada nõuet, et kõnealune asutus investeerib põhitegevusest saadud tulu uuesti (reinvesteerib) põhitegevusse, ja kas on vajalik hinnata muid aspekte, et määrata nõuetekohaselt kindlaks projekti esitanud üksuse tegevuse peamist eesmärki? Kas see hinnang oleks erinev sõltuvalt saadud tulu kasutamisviisist (reinvesteerimine põhitegevusse või näiteks eraõigusliku asutaja korral dividendide maksmine aktsionäridele), ja seda isegi olukorras, kui suurem osa tulust saadi haridusteenuste tasudest?

4)

Kas projekti esitanud üksuse liikmete õiguslik staatus on oluline, et hinnata, kas see üksus vastab määruse nr 651/2014 artikli 2 punkti 83 määratlusele, st kas tegu on äriühinguga, mis on asutatud äriühinguõiguse alusel, et viia läbi majandustegevust (tasuline tegevus) kasumi saamise eesmärgiga (äriseadustiku (Komerclikums) artikkel 1), või kas selle liikmed või aktsionärid on füüsilised või juriidilised isikud, kelle eesmärk on kasumit saada (sh haridusteenuste osutamine tasu eest), või see asutati mittetulunduslikul eesmärgil (näiteks ühendus või sihtasutus)?

5)

Kas projekti esitanud üksuse tegevuse majandusliku laadi hindamiseks on oluline see, milline on riigisiseste ja liidu liikmesriikide kodanikest üliõpilaste osakaal, võrreldes kolmandatest riikidest pärit üliõpilaste osakaaluga, ning asjaolu, et selle üksuse tegevuse peamine eesmärk on pakkuda üliõpilastele konkurentsivõimelist kõrgharidust ja kvalifikatsiooni rahvusvahelisel tööturul kooskõlas kaasaegsete rahvusvaheliste nõuetega (kaebaja põhikirja punkt 5)?

---

(1)  Komisjoni 17. juuni 2014. aasta määrus (EL) nr 651/2014 ELi aluslepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks (ELT 2014, L 187, lk 1).

Üldkohtu 24. veebruari 2021. aasta otsus – Braesch jt versus komisjon

(Kohtuasi T-161/18) (1)

(Tühistamishagi - Riigiabi - Banca Monte dei Paschi di Siena ennetav ümberkorraldusabi - Esialgse uurimise etapp - Otsus, millega abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks - Vastuvõetamatuse vastuväide - Huvitatud poole staatus - Põhjendatud huvi - Õigus esitada hagi - Vastuvõetavus)

(2021/C 189/17)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hagejad: Anthony Braesch (Luxembourg, Luksemburg), Trinity Investments DAC (Dublin, Iirimaa), Bybrook Capital Master Fund LP (Grand Cayman, Kaimanisaared), Bybrook Capital Hazelton Master Fund LP (Grand Cayman), Bybrook Capital Badminton Fund LP (Grand Cayman) (esindajad: advokaadid M. Siragusa, A. Champsaur, G. Faella ja L. Prosperetti)

Kostja: Euroopa Komisjon (esindajad: K. Blanck ja A. Bouchagiar)

Ese

ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 4. juuli 2017. aasta otsus C(2017) 4690 (final) riigiabi SA.47677 (2017/N) kohta – Itaalia, Banca Monte dei Paschi di Siena (Itaalia) uus abi ja muudetud ümberkorralduskava.

Resolutsioon

1.	Lükata vastuvõetamatuse vastuväide tagasi.

2.	Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

---

(1)  ELT C 190, 4.6.2018.

Üldkohtu 10. märtsi 2021. aasta otsus – AM versus EIP

(Kohtuasi T-134/19) (1)

(Avalik teenistus - EIP personal - Töötasu - Vastuvõetavus - Lepitusmenetluse alustamise taotluse esitamise tähtaeg - Huve kahjustav akt - Geograafilise liikuvuse hüvitis - Üleviimine välisbüroosse - Hüvitise määramisest keeldumine - Tühistamishagi ja kahju hüvitamise hagi)

(2021/C 189/18)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: AM (esindajad: advokaadid L. Levi ja A. Champetier)

Kostja: Euroopa Investeerimispank (esindajad: G. Faedo ja M. Loizou, keda abistas advokaat A. Dal Ferro)

Ese

ELTL artikli 270 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 50a alusel esitatud nõue esiteks tühistada EIP 30. juuni ja 11. detsembri 2017. aasta otsused – ning vajalikus ulatuses EIP presidendi 20. novembri 2018. aasta otsus, millega jäeti need otsused muutmata –, millega ta keeldus hagejale määramast geograafilise liikuvuse hüvitist, ning teiseks nõue hüvitada varaline ja mittevaraline kahju, mida hageja nende otsuste tõttu väidetavalt kandis.

Resolutsioon

1.	Tühistada Euroopa Investeerimispanga (EIP) 30. juuni ja 11. detsembri 2017. aasta otsused osas, milles nendega keelduti AMile maksmast geograafilise liikuvuse hüvitist.

2.	Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.	Jätta EIP kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja AMi kohtukulud.

---

(1)  ELT C 155, 6.5.2019.

Üldkohtu 17. märtsi 2021. aasta otsus – Alvargonzález Ramos versus EUIPO – Ursus-3 Capital, A.V. (URSUS Kapital)

(Kohtuasi T-114/20) (1)

(Euroopa Liidu kaubamärk - Tühistamismenetlus - Euroopa Liidu kujutismärk URSUS Kapital - Kaubamärgi tegelik kasutamine - Osaline tühistamine - Määruse (EL) 2017/1001 artikli 18 lõige 1 ja artikli 58 lõike 1 punkt a - Tegeliku kasutamise tõendamine - Tõendite hindamine - Teenuste kvalifitseerimine)

(2021/C 189/19)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Hageja: Pablo Erik Alvargonzález Ramos (Madrid, Hispaania) (esindaja: advokaat E. Sugrañes Coca)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (esindaja: S. Palmero Cabezas)

Teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses: Ursus-3 Capital, A.V., SA (Madrid)

Ese

Hagi EUIPO viienda apellatsioonikoja 10. detsembri 2019. aasta otsuse (asi R 711/2019-5) peale, mis käsitleb Ursus-3 Capital, A.V. ja P. E. Alvargonzález Ramose vahelist tühistamismenetlust.

Resolutsioon

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Mõista kohtukulud välja Pablo Erik Alvargonzález Ramoselt.

---

(1)  ELT C 129, 20.4.2020.

26. veebruaril 2021 esitatud hagi – Swissgrid versus komisjon

(Kohtuasi T-127/21)

(2021/C 189/20)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Swissgrid AG (Aarau, Šveits) (esindajad: advokaadid P. De Baere, P. L’Ecluse, K. T’Syen ja V. Lefever)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus;

—	mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hageja palub oma hagis tühistada komisjoni 17. detsembri 2020. aasta kirjaga edastatud otsus, millega viimane teatas põhivõrguettevõtjatele, et hageja ei kvalifitseeru osalema Euroopa tasakaalustamisenergia standardtoodete vahetamise keskkondades, seal hulgas Trans European Replacement Reserves Exchange's (TERRE), ning kohustas TERRE põhivõrguettevõtjaid välistama hagejat TERRE keskkonnast hiljemalt 1. märtsiks 2020. Oma hagi põhjendamiseks esitab hageja neli väidet.

1.

Esimese väide, et vaidlustatud otsuses on kohaldatud vääralt komisjoni 23. novembri 2017. aasta määruse (EL) 2017/2195 (1) artikli 1 lõiget 6. — Vaidlustatud otsus rikub määruse 2017/2195 artikli 1 lõiget 6, kuna otsuse kohaselt peaks selleks, et hagejal oleks võimalik osaleda Euroopa tasakaalustamisenergia standardtoodete vahetamise keskkondades, olema tema osalemine „vajalik“, et kõrvaldada plaaniväliste võimsusvoogude põhjustatud süsteemi talitluskindluse probleemi, samas kui asjakohane kriteerium seisneb selles, kas Šveitsi väljajätmine „võiks põhjustada piirkonna talitluskindlust ohustavaid plaaniväliseid võimsusvooge Šveitsi kaudu“. — Vaidlustatud otsus rikub määruse (EL) 2017/2195 artikli 1 lõiget 6, kuna selles on tõlgendatud määruse (EL) 2017/2195 artikli 1 lõike 6 alternatiivseid tingimusi kumulatiivsetena.

2.

Teine väide, et vaidlustatud otsuses on määruse (EL) 2017/2195 artikli 1 lõiget 7 kohaldatud vääralt — Vaidlustatud otsus rikub määruse (EL) 2017/2195 artikli 1 lõiget 7, kuna selles on tõlgendatud määruse (EL) 2017/2195 artikli 1 lõike 7 teist lauset nii, et selle kohaselt on nõutav ELi ja Šveitsi valitsuse vahelise elektrialast koostööd reguleeriva lepingu sõlmimine määruse (EL) 2017/2195 artikli 1 lõike 6 tähenduses; — Vaidlustatud otsus rikub määruse (EL) 2017/2195 artikli 1 lõiget 7, kuna see ei põhine nõuetekohaselt Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti (ACER) ja kõikide põhivõrguettevõtjate arvamustel.

3.	Kolmas väide, et vaidlustatud otsus rikub Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti a ja hageja kaitseõigusi, kuna Euroopa Komisjon jättis arvestamata väiteid, mille hageja esitas 29. septembri ja 8. detsembri 2020. aasta kirjadega, ega vastanud neile.

4.

Neljas väide, et vaidlustatud otsus rikub Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti c ja ELTL artiklit 296, kuna ühelt poolt ei ole selles piisavalt põhjendatud Euroopa Komisjoni otsust jätta arvestamata esiteks väited, mille hageja esitas 29. septembri ja 8. detsembri 2020. aasta kirjadega, teiseks kõikide põhivõrguettevõtjate arvamus ja kolmandaks ACERi arvamus, ning teiselt poolt on otsuse põhjendus vastuoluline ja puudulik.

---

(1)  Komisjoni 23. novembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2195, millega kehtestatakse elektrisüsteemi tasakaalustamise eeskiri (EMPs kohaldatav tekst) (ELT 2017, L 312, lk 6).

19. märtsil 2021 esitatud hagi – Saure versus komisjon

(Kohtuasi T-151/21)

(2021/C 189/21)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Hans-Wilhelm Saure (Berliin, Saksamaa) (esindaja: advokaat C. Partsch)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada komisjoni 27. jaanuari 2021. aasta otsus jätta rahuldamata hageja taotlus tutvuda komisjoni dokumentidega ja edastada talle ärakirjad komisjoni kogu kirjavahetusest alates 1. aprillist 2020: a) ettevõtjaga BioNTech SE, b) Saksamaa liidukantseleiga seoses ettevõtjaga BioNTech SE ja tema toodetega, c) Saksamaa tervishoiu liiduministriga seoses COVID-19 pandeemiaga võitlemiseks vaktsiinide ostuga, ja eelkõige BioNTechi pakutavate vaktsiinide hulga ja tarneaegade kohta,

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kolm väidet.

1.	Esimene väide: hagejal on õigus tutvuda Euroopa Komisjoni vaidlusaluste dokumentidega vastavalt määruse (EÜ) nr 1049/2001 (1) artikli 2 lõikele 1.

2.	Teine väide: määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 punkt 1 ei takista vaidlusaluse teabega tutvumist. Teabe avaldamisega ei kahjustata ühegi füüsilise või juriidilise isiku ärihuve. Taotletud teave ei ole ärisaladus direktiivi (EL) 2016/943 (2) tähenduses.

3.

Kolmas väide: määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 punkt 1 ei takista vaidlusaluse teabega tutvumist. Nimetatud säte ei kaitse käimasolevat otsustusprotsessi. Hageja taotluse dokumentidega tutvuda ese on dokumendid, mis käsitlevad kostja läbirääkimisi vaktsiinide tarnimise üle. Need läbirääkimised on juba lõppenud. Lisaks on vaidlusaluse teabe avalikustamise suhtes ülekaalukas avalik huvi, kuna liidu poolt vaktsiinide hankimist arutatakse juba mitmeid nädalaid kogu Euroopas.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/943, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset (ELT 2016, L 157, lk 1).

23. märtsil 2021 esitatud hagi – Saure versus komisjon

(Kohtuasi T-154/21)

(2021/C 189/22)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Hans-Wilhelm Saure (Berliin, Saksamaa) (esindaja: advokaat C. Partsch)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada komisjoni otsus jätta rahuldamata hageja taotlus tutvuda komisjoni dokumendiga Gestdem 2021/0592 ja edastada talle ärakirjad järgmistest dokumentidest: juhtkomitee (Steering Committee) ja ühiste läbirääkimiste meeskonna (Joint Negotiations Team) koosolekute kõik protokollid, kokkuvõtted, memod, teated, märkused, toimikud, läbirääkimiste protokollid, otsused, ettepanekud, stenogrammid, e-kirjad, kirjavahetus, telefonikõnede salvestused – sealhulgas eelostulepingute (Advance Purchase Agreements) kohta – ja konkreetsete ravimifirmadega sõlmitud lepingud COVID-19 pandeemiaga võitlemiseks COVID-19 vaktsiinide tarnimise kohta. Eelostulepingute all mõeldakse kõiki COVID-19 vaktsiinide ostu,- tarne-, tagatis- ja reserveerimislepinguid ELi liikmesriikide jaoks.

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kaks väidet.

1.	Esimene väide: hagejal on õigus tutvuda Euroopa Komisjoni vaidlusaluste dokumentidega vastavalt määruse (EÜ) nr 1049/2001 (1) artikli 2 lõikele 1. Komisjoni keeldumine on selle sättega vastuolus.

2.	Teine väide: hageja taotlusele dokumentidega tutvuda ei saa kohaldada ühtegi määruses (EÜ) nr 1049/2001 nimetatud erandit. Komisjon ei ole viidanud ühelegi erandile ja ükski erand ei ole ilmselge.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

22. märtsil 2021 esitatud hagi – BZ versus EKP

(Kohtuasi T-162/21)

(2021/C 189/23)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: BZ (esindaja: advokaat H. Tettenborn)

Kostja: Euroopa Keskpank

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada juhatuse 17. novembri 2020. aasta ja 12. jaanuari 2021. aasta otsus seoses 28. mai 2020. aasta kohtuotsuse täitmisega kohtuasjas T-483/16 RENV selles osas, milles otsuses on kindlaks määratud (ebapiisav) 50 000 euro suurune hüvitis ja millega hagejale pannakse konfidentsiaalsuse kohustus seoses EKP 12. jaanuari 2021. aasta kirjaga;

—	mõista hagejale välja 30 000 euro suurune hüvitis mittevaralise kahju eest, mis talle on tekitatud selle tõttu, et EKP jättis nõuetekohaselt täitmata 28. mai 2020. aasta kohtuotsuse kohtuasjas T-483/16 RENV;

—	jätta kostja kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja hageja käesoleva menetluse kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet.

1.

Esimene väide, et on rikutud ELTL artiklit 266, sealhulgas on jäetud: a) heastamata tühistatud otsuste varasem mõju; b) adekvaatselt hüvitamata hagejale tekitatud ebamugavuste/avaldatud mõju eest; c) hagejat nõuetekohaselt teavitamata seoses juhatuse 17. novembri 2020. aasta täitmise otsusega või vähemalt seoses selle otsuse oluliste osadega ning d) andmata talle luba levitada EKP 12. jaanuari 2021. aasta kirja EKP sees ja sellest väljaspool.

2.	Teine väide, et on rikutud läbipaistvuse ja hea halduse põhimõtteid ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat 41.

3.	Kolmas väide, et on rikutud hoolitsemiskohustust, töötajate heaolu ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 21 ja 31.

4.	Neljas väide, et on rikutud põhjendamiskohustust koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 rikkumisega.

26. märtsil 2021 esitatud hagi – QM versus Europol

(Kohtuasi T-164/21)

(2021/C 189/24)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: QM (esindaja: advokaat N. de Montigny)

Kostja: Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Amet (Europol)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada 27. mai 2020. aasta otsus mitte pikendada hageja lepingut tähtajatult;

—	vajadusel tühistada 18. detsembri 2020. aasta otsus osas, milles sellega lisati põhjendusi;

—	mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja viis väidet.

1.

Esimene väide, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus tegi vea lepingu pikendamist taotleva kandidaadi hindamiskriteeriumide kohaldamisel; täpsemalt eksis ta mõiste „ettenähtavad tulevased vajadused“ tõlgendamisel, kuna otsuse tegemise kuupäeva seisuga ei olnud neid kindlaks määratud ega isegi välja selgitatud.

2.	Teise väite kohaselt on rikutud isiku õigust olla tõhusalt ära kuulatud enne, kui tehakse tema huve kahjustav otsus.

3.	Kolmas väide, et rikutud on hea halduse kohustust ja hageja õigust sellele, et hinnatakse tal tõendatult olevaid oskusi, mida vastaval töökohal on vaja. Hageja kritiseerib otsust põhjusel, et see on tehtud eelarvamuste ja kartuste põhjal, tema oskusi tegelikult hindamata.

4.	Neljas väide, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus tegi ilmse hindamisvea hageja profiili ja oskuste hindamisel.

5.	Viies väide, et on moonutatud õigust ja rikutud hoolitsemiskohustust.

29. märtsil 2021 esitatud hagi – Amort jt versus komisjon

(Kohtuasi T-165/21)

(2021/C 189/25)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hagejad: Heidi Amort (Jenesia, Itaalia) ja 31 teist hagejat (esindaja: Rechtsanwältin R. Holzeisen)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	hagejad paluvad tühistada vaidlustatud rakendusotsuse, mida on muudetud ja täiendatud.

Väited ja peamised argumendid

Hagi komisjoni 29. jaanuari 2021. aasta rakendusotsuse C(2021) 698 (final) peale, millega antakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 726/2004 kohaselt tingimustega müügiluba inimtervishoius kasutatavale ravimile „COVID-19 Vaccine AstraZeneca – COVID-19 vaktsiin (ChAdOx1-S[rekombinantne])“, põhjendatakse järgmiste väidetega.

1.

Esimene väide, et vaidlustatud rakendusotsus rikub määruse (EÜ) nr 507/2006 (1) artikli 2 punkte 1 ja 2. On teaduslikult tõendatud, et ülemaailmne paanika väidetavalt SARS-CoV-2 nakkusega seonduva suremuse tõttu on alusetu. Pealegi ei ole WHO ega EL nõuetekohaselt tuvastanud, et kriisiolukord oleks ohuks rahvatervisele.

2.

Teine väide, et vaidlustatud rakendusotsus rikub määruse (EÜ) nr 507/2006 artiklit 4, kuna: — puudub positiivne riski ja kasulikkuse vahekord, mis on määratletud direktiivi 2001/83/EÜ (2) artikli 1 punktis 28a; — pole täidetud määruse (EÜ) nr 507/2006 artikli 4 lõike 1 punktis b ette nähtud tingimus, sest taotleja tõenäoliselt ei suuda esitada kõikehõlmavaid kliinilisi andmeid; — pole täidetud määruse (EÜ) nr 507/2006 artikli 4 lõike 1 punktis c ette nähtud tingimus, sest ravimiga ei saavutata seda, et rahuldamata ravialased vajadused rahuldatakse; — pole täidetud määruse (EÜ) nr 507/2006 artikli 4 lõike 1 punktis d ette nähtud tingimus.

3.	Kolmas väide, et on rikutud määrust (EÜ) nr 1394/2007 (3), direktiivi 2001/83/EÜ ja määrust (EÜ) nr 726/2004 (4).

4.	Neljas väide, et on oluliselt rikutud ELTL artikleid 168 ja 169 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 3, 35 ja 38.

---

(1)  Komisjoni 29. märtsi 2006. aasta määrus (EÜ) nr 507/2006 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 726/2004 reguleerimisalasse kuuluvate inimtervishoius kasutatavate ravimite tingimustega müügiloa kohta (ELT 2006, L 92, lk 6).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiv 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (EÜT 2001, L 311, lk 67, ELT eriväljaanne 13/27, lk 69).

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1394/2007 uudsete ravimite ning direktiivi 2001/83/EÜ ja määruse (EÜ) nr 726/2004 muutmise kohta (ELT 2007, L 324, lk 121).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta määrus (EÜ) nr 726/2004, milles sätestatakse ühenduse kord inim- ja veterinaarravimite lubade andmise ja järelevalve kohta ning millega asutatakse Euroopa ravimiamet (ELT 2004, L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 13/34, lk 229).

29. märtsil 2021 esitatud hagi – Autorità di sistema portuale del Mare Ligure occidentale jt versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi T-166/21)

(2021/C 189/26)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hagejad: Autorità di sistema portuale del Mare Ligure occidentale ja 15 teist hagejat (esindajad: advokaadid F. Munari, I. Perego, G. Roberti, S. Zunarelli)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hagejad paluvad Üldkohtul:

—	tühistada komisjoni otsuse artiklid 1, 2, 3 ja 4;

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesolev hagi on esitatud komisjoni 4. detsembri 2020. aasta otsuse C(2020) 8498 (lõplik) Itaalia rakendatud riigiabikava SA.38399 2019/C (ex 2018/E) kohta – Itaalia sadamate maksustamine, vaidlustamiseks.

Selle otsusega kvalifitseeriti Itaalia sadamasüsteemi asutustele kohaldatava äriühingu tulumaksust vabastamine riigiabiks.

Hagejad esitavad hagi põhjendamiseks järgmised väited ja argumendid.

1.

Esimese väite kohaselt on otsus ekslik ja rikub ELTL artikli 107 lõiget 1 osas, milles väidetakse, et sadamasüsteemi asutused tegelevad majandustegevusega komisjoni kindlaks määratud kriteeriumide kohaselt. Hagejad väidavad selle kohta, et komisjon eksis, kui ta leidis, et ta võib üle kanda kriteeriumid, mis on välja töötatud praktikas ja kohtupraktikas seoses teiste liikmesriikide sadamate või muud liiki taristu kohta, rikkudes sellega ka üldist võrdse kohtlemise ja hea halduse põhimõtet.

2.	Teise väite kohaselt on otsus lisaks ekslik ja rikub ELTL artikli 107 lõiget 1 osas, milles komisjon moonutas Itaalia esitatud kaitseargumente turu puudumise kohta, kuna tegemist on liikmesriigi seadusandja otsusel konkurentsile mitte avatud majandussektoriga.

3.

Kolmanda väite kohaselt rikkus komisjon ka ELTL artiklit 345, ELTL artikleid 3, 7 ja 121 ning mitut liidu õiguse põhimõtet, kuna ta ei võtnud arvesse asjaolu, et alusleping ei mõjuta liikmesriikide õigust jätta sadama varad ja taristu riigiomandisse ning usaldada ja anda reguleerimine ja juhtimine eranditult sellistele riigisisestele struktuuriüksustele nagu sadamasüsteemi asutused.

4.

Neljanda väite kohaselt on otsus ekslik ja rikub ELTL artikli 107 lõiget 1 osas, milles: — tuvastati, et toimus riigiressursside üleandmine; — leiti, et sadamasüsteemi asutuste suhtes kohaldatav maksustamiskord on valikuline; — leiti, et Itaalia sadamate maksustamiskord võib moonutada konkurentsi ja liikmesriikidevahelist kaubandust.

5.	Viienda väite kohaselt ei ole otsuses läbi viidud vajalikku uurimist ja otsus on põhjendamata.