—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 26, milles sätestatakse, et „Igaühel on õigus saada haridust. Haridus peab vähemalt alg- ja üldhariduse ulatuses olema tasuta“,

—

võttes arvesse dokumenti „Muudame oma maailma: kestliku arengu tegevuskava aastani 2030“, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 25. septembril 2015 ja milles tõdetakse, et võrdsed võimalused, kaasatus ja sooline võrdõiguslikkus on lahutamatult seotud kõigi õigusega haridusele,

—

võttes arvesse kestliku arengu eesmärke, eriti 4. eesmärki „tagada kõikidele kaasav ja õiglane kvaliteetne haridus ning elukestva õppe võimalused“, samuti Incheoni deklaratsiooni ning kestliku arengu 4. eesmärgi rakendamise raamistikku, milles on sätestatud, et „sooline võrdõiguslikkus on lahutamatult seotud kõigi õigusega haridusele“,

—

võttes arvesse ÜRO naistevastase diskrimineerimise lõpetamise komitee soovitust nr 36 (2017) seoses tütarlaste ja naiste õigusega haridusele,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 27. juulil 2015. aastal vastu võetud Addis Abeba tegevuskava arengu rahastamise kohta,

—

võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 22. juuni 2017. aasta resolutsiooni 35/L2 pealkirjaga „Le droit à l’éducation: suivi de la résolution 8/4 du Conseil des droits de l’homme“ (Õigus haridusele: Inimõiguste Nõukogu resolutsiooni 8/4 järelmeetmed),

—

võttes arvesse komisjoni 2002. aasta teatist „Hariduse ja koolituse osa vaesuse vähendamisel arengumaades“ (COM(2002)0116),

—

võttes arvesse komisjoni 2010. aasta töödokumenti hariduse ulatuslikumaks muutmise ja parendamise kohta arengumaades „More and Better Education in Developing Countries“ (SEC(2010)0121),

—

võttes arvesse komisjoni 2018. aasta teatist „Haridus hädaolukordades ja pikaajalise kriisi tingimustes“ (COM(2018)0304),

—

võttes arvesse G7 poolt 9. juunil 2018 Charlevoix’s tehtud avaldust tütarlaste, teismeliste ja naiste kvaliteetse hariduse kohta arengumaades,

—

võttes arvesse Euroopa arengukonsensust ning ELi tegevusjuhendit tööjaotuse kohta arengupoliitikas (COM(2007)0072),

—

võttes arvesse oma 31. mai 2018. aasta resolutsiooni talituste ühise töödokumendi (SWD(2015)0182) „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020“ rakendamise kohta (1),

—

võttes arvesse oma 17. aprilli 2018. aasta resolutsiooni arengumaade võla jätkusuutlikkuse suurendamise kohta (2),

—

võttes arvesse UNESCO 2017. aastal avaldatud ülemaailmset seirearuannet hariduse kohta „Rendre des comptes en matière d’éducation: tenir nos engagements“ (Vastutus hariduse eest: kohustuste täitmine),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A8-0327/2018),

A.

arvestades, et haridus on põhiline inimõigus ja et see on keskse tähtsusega kõikide kestliku arengu eesmärkide täitmise jaoks; arvestades, et haridus hoiab ära sugupõlvede vahelise vaesuse edasikandumise ning täidab määravalt tähtsat rolli soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamisel; arvestades, et haridusega seotud õiguste valdkond läheb kaugemale aritmeetilisest võrdõiguslikkusest ja edendab pigem tõelist soolist võrdõiguslikkust hariduses ja hariduse kaudu;

B.

arvestades, et komisjoni viimane teatis hariduse kohta arengumaades avaldati 2002. aastal ja seda ajakohastati alles 2010. aastal töödokumendi kaudu;

C.

arvestades, et haridusele antav toetus moodustas 2009. aastal kogu arenguabist 8,3 %; arvestades, et 2015. aastal langes see osakaal 6,2 %-ni; arvestades, et liidu ja selle liikmesriikide puhul langes see osakaal sama ajavahemiku jooksul 11 %-lt 7,6 %-ni;

D.

arvestades, et liidu ja selle liikmesriikide abi põhiharidusele langes 2009. ja 2015. aasta vahel 33,9 %, st rohkem kui toetus haridusele üldiselt (15,2 %);

E.

arvestades, et 2015. aastal ei käinud koolis 264 miljonit alg- või keskkooliealist last ja noort;

F.

arvestades, et 2017. aasta lõpuks oli üle maailma rohkem kui 25,4 miljonit pagulast, kellest 7,4 miljonit olid algkooliealised lapsed, kellest 4 miljonit ei saanud mingisugust algharidust; arvestades, et ebakindlas ja konfliktiolukorras olevates riikides on 37 % rohkem tüdrukuid kui poisse, kes ei käi põhikoolis, ja et noored naised ei käi peaaegu 90 % suurema tõenäosusega keskkoolis võrreldes samaealiste meestega riikides, mida konflikt ei mõjuta;

G.

arvestades, et ÜRO 2017. aasta aruanne kestliku arengu eesmärkide kohta näitab, et 2011. aastal oli ainult umbes veerandil Sahara-taguse Aafrika koolidest juurdepääs elektrienergiale ning vähem kui pooltel oli juurdepääs puhtale joogiveele; arvestades, et Sahara-taguses Aafrikas on kvalifitseeritud õpetajate osakaal nii põhi- kui ka keskhariduses kõige väiksem;

H.

arvestades, et arengumaade hariduse toetamisel keskenduti minevikus liiga palju õpilaste arvule, mitte pakutava hariduse kvaliteedile; arvestades, et kestliku arengu 4. eesmärk on tagada 2030. aastaks kõigile juurdepääs kvaliteetsele haridusele;

I.

arvestades raskusi, millega seisavad teatavates arengumaades silmitsi ettevõtjad, et leida töötajaid, kelle kvalifikatsioon vastaks nende vajadustele;

J.

arvestades, et ehkki alates 2016. aastast tehtud jõupingutusi tuleb tunnustada, ei ole nendest piisanud kuhjunud mahajäämuse kõrvaldamiseks ning seetõttu tuleb pingutusi jätkata ja suurendada;

K.

arvestades, et UNESCO kohaselt tuleks väikese ja keskmisest madalama sissetulekuga riikide puhul haridusele antavat abi kuuekordistada, et täita 2030. aastaks kestliku arengu 4. eesmärk; arvestades, et üleilmsete haridusvõimaluste rahastamise rahvusvahelise komisjoni kohaselt peaks haridusele antav abi olema 2030. aastal 89 miljardit dollarit võrreldes praeguse 12 miljardi dollariga;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

19.

20.

21.

22.

23.

24.

25.

26.

27.

28.

29.

30.

31.

32.

33.

34.

35.

36.

37.

—

võttes arvesse ELi aluslepinguid, eelkõige Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 4, 6 ja 7,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

—

võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

—

võttes arvesse Rumeenia põhiseadust,

—

võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2014. aasta teatist ELi uue õigusriigi tugevdamise raamistiku kohta (COM(2014)0158),

—

võttes arvesse oma 2. veebruari 2017. aasta arutelu demokraatia ja õigluse kohta Rumeenias,

—

võttes arvesse oma 7. veebruari 2018. aasta arutelu Rumeenia kohtusüsteemi reformist põhjustatud ohtude kohta õigusriigile,

—

võttes arvesse oma 3. oktoobri 2018. aasta arutelu õigusriigi kohta Rumeenias,

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonis 1. oktoobril 2018. aastal toimunud arvamuste vahetust, millest võttis osa komisjoni esimene asepresident Frans Timmermans,

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonis 22. märtsil 2017 toimunud kuulamist demokraatia ja õigluse kohta Rumeenias,

—

võttes arvesse komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri ja esimese asepresidendi Frans Timmermansi 24. jaanuari 2018. aasta ühisavaldust viimaste arengute kohta Rumeenias,

—

võttes arvesse Veneetsia komisjoni 16. märtsi 2018. aasta ühisarvamust Rumeenia seaduseelnõu nr 140/2017 kohta, millega muudetakse valitsuse määrust nr 26/2000 ühenduste ja sihtasutuste kohta,

—

võttes arvesse Veneetsia komisjoni 20. oktoobri 2018. aasta arvamust, milles käsitletakse muudatusi Rumeenia seaduses nr 303/2004 (kohtunike ja prokuröride staatuse kohta), seaduses nr 304/2004 (kohtukorralduse kohta) ja seaduses nr 317/2004 (kõrgema justiitsnõukogu kohta),

—

võttes arvesse Veneetsia komisjoni 20. oktoobri 2018. aasta arvamust muudatuste kohta Rumeenia karistusseadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus, mis mõjutavad ka seadust nr 78/2000 (korruptsiooni tõkestamise, avastamise ja selle eest karistamise kohta) ning seadust nr 304/2004 (kohtukorralduse kohta),

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu riikide korruptsioonivastase ühenduse (GRECO) 11. aprilli 2018. aasta eriaruannet Rumeenia kohta,

—

võttes arvesse komisjoni 15. novembri 2017. aasta aruannet Rumeenia edusammude kohta koostöö- ja jälgimiskorra raames,

—

võttes arvesse kolme muutmisseadust, mille Rumeenia parlament võttis vastu 2017. aasta detsembris ja millega muudetakse kohtusüsteemi: seadust nr 303/2004 (kohtunike ja prokuröride staatuse kohta), seadust nr 304/2004 (kohtukorralduse kohta) ja seadust nr 317/2004 (kõrgema justiitsnõukogu kohta); võttes arvesse 2018. aasta juuni muudatusi karistusseadustikus ja 2018. aasta juuli muudatusi kriminaalmenetluse seadustikus,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (PACE) resolutsiooni nr 2226/2018 ja soovitust nr 2134/2018,

—

võttes arvesse Rumeenia konstitutsioonikohtu 20. oktoobri 2018. aasta otsust, mille kohaselt kriminaalmenetluse seadustiku 96 muudatustest 64 on põhiseadusega vastuolus; võttes arvesse konstitutsioonikohtu 25. oktoobri 2018. aasta deklaratsiooni, mille kohaselt on karistusseadustiku 30 muudatust põhiseadusega vastuolus;

—

võttes arvesse pärast 2017. aasta jaanuari korduvalt aset leidnud massimeeleavaldusi, mille käigus protesteeriti korruptsiooni vastu ja avaldati poolehoidu õigusriigile, sealhulgas 10. augustil 2018 Bukarestis toimunud massimeeleavaldust „Diaspora at Home“, mille järel vajasid sajad inimesed politsei vägivaldse sekkumise tagajärjel arstiabi;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.

arvestades, et Euroopa Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine, ning arvestades, et need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus (ELi lepingu artikkel 2);

B.

arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikes 3 on sätestatud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga tagatud ja liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest tulenevad põhiõigused on liidu õiguse üldpõhimõtted;

C.

arvestades, et EL toimib vastastikusel usaldusel, et liikmesriigid järgivad oma tegutsemises demokraatiat ja õigusriiki ning põhiõigusi, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste konventsioonis ning põhiõiguste hartas;

D.

arvestades, et kohtusüsteemi sõltumatus on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 47 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 6 ning see on võimude lahususe demokraatliku põhimõtte oluline eeldus;

E.

arvestades, et Euroopa Nõukogu riikide korruptsioonivastane ühendus (GRECO) väljendas oma 2018. aasta aprilli aruandes Rumeenia kohta tõsist muret seoses Rumeenia parlamendis vastu võetud kohtunike ja prokuröride staatust, kohtukorraldust ja kõrgemat justiitsnõukogu käsitlevate seaduste teatavate aspektidega, ning samuti seoses muudatusettepanekutega kriminaalõiguse muutmiseks; arvestades, et GRECO seab kahtluse alla õigusloomeprotsessi, väljendab muret mõju pärast kohtusüsteemi sõltumatusele ja viitab korruptsioonivastaste standardite kaudsele rikkumisele;

F.

arvestades, et oma 20. oktoobri 2018. aasta arvamuses nr 924/2018, milles piirduti „eelnõude eriti vastuoluliste aspektidega“, jõudis Veneetsia komisjon järeldusele, et „kuigi eelnõudesse on pärast kriitikat ja konstitutsioonikohtu mitut otsust tehtud tervitatavaid parandusi … sisaldavad kolm eelnõud olulisi aspekte, mille tagajärjel … võivad kohtunikud ja prokurörid surve alla sattuda ning mis võib lõpuks kahjustada kohtusüsteemi ja selle liikmete sõltumatust ning koos ennetähtaegselt pensionile jäämise korraga vähendada selle tõhusust ja kvaliteeti, millel on korruptsioonivastase võitluse jaoks negatiivsed tagajärjed“, ning leidis, et need aspektid tõenäoliselt „vähendavad üldsuse usaldust kohtusüsteemi vastu“ (1);

G.

arvestades, et Veneetsia komisjon jõudis oma 20. oktoobri 2018. aasta arvamuses nr 930/2018 järeldusele, et „on vajalik ja asjakohane, et Rumeenia parlament korraldaks karistusseadustiku reformi, et rakendada konstitutsioonikohtu otsuseid ja asjaomaseid ELi direktiive“, ning et paljud muudatused „kahjustaksid tõsiselt Rumeenia kriminaalõigussüsteemi tõhusust võitluses mitmesuguste kuriteoliikide, sh korruptsiooniga seotud kuritegude, vägivaldsete kuritegude ja organiseeritud kuritegevuse vastu“ (2);

H.

arvestades, et Veneetsia komisjon väljendas oma 16. märtsi 2018. aasta arvamuses nr 914/2018 heameelt asjaolu üle, et „seaduseelnõude algatajad näitasid Bukaresti kohtumiste käigus valmisolekut seaduseelnõusid mitmes aspektis muuta“, ning kutsus Rumeenia ametivõime üles kaaluma Veneetsia komisjoni peamisi soovitusi, nimelt et „seaduseelnõudes ette nähtud uued aruandlus- ja avalikustamisnõuded, sealhulgas tegevuse peatamise ja lõpetamise sanktsioonid nõuetele mittevastavuse korral on ilmselgelt ebavajalikud ja ebaproportsionaalsed ning need tuleks kehtetuks tunnistada“, ning et finantsaruannete üksikasjalikul avaldamisel iga kuue kuu järel koos tuluallika märkimisega, sõltumata summast ja koos laialisaatmise sanktsiooniga on „kodanikuühiskonnale pärssiv mõju“ ning see on vastuolus „ühinemisvabadusega ja õigusega eraelu austamisele“ (3);

I.

arvestades, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee palus Rumeeniat lükata tagasi hiljuti esitatud seaduseelnõud, millega valitsusvälistele organisatsioonidele kehtestatakse täiendavad finantsaruandluse kohustused, ning muuta neid kooskõlas Veneetsia komisjoni ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (OSCE/ODIHR) soovitustega ning enne nende vastuvõtmist nende üle avalikkusega põhjalikult konsulteerida (4);

J.

arvestades, et 19. juulil 2018. aastal andis komisjon Rumeenia Euroopa Liidu Kohtusse, kuna Rumeenia ei ole võtnud siseriiklikku õigusesse üle neljandat rahapesuvastast direktiivi; arvestades, et Rumeenia parlament võttis 24. oktoobril 2018. aastal vastu rahapesu ja terrorismi rahastamise vastast võitlust käsitleva seaduseelnõu;

K.

arvestades, et käimasolev arutelu Rumeenia luureteenistuse rolli ja selle väidetava sekkumise üle Rumeenia kohtusüsteemi tegevusse tekitab küsimusi sellise sekkumise võimaliku ulatuse ja vormide kohta; arvestades, et Veneetsia komisjon jõudis oma 20. oktoobri 2018. aasta arvamuses järeldusele, et „luureteenistuste kontrolli käsitlevate õigusnormide põhjalik läbivaatamine näib olevat vajalik“;

L.

arvestades, et 2016. aasta mais algatati petitsioon Rumeenia põhiseaduse läbivaatamiseks, et piirata perekonna määratlust abieluga mehe ja naise vahel; arvestades, et paljud inimõiguslaste rühmad on väljendanud muret, et see ettepanek võib viia rahvusvaheliste inimõiguste standardite rikkumiseni ja suurendada Rumeenias homofoobset diskrimineerimist; arvestades, et läbivaatamine kiideti parlamendis heaks kahekolmandikulise häälteenamusega; arvestades, et selles küsimuses korraldatud rahvahääletusest osavõtt jäi alla nõutava 30 protsendi;

M.

arvestades, et vastavalt rahvusvahelise lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste Euroopa piirkonna ühenduse (ILGA-Europa) 2018. aasta ülevaatele LGBTI-inimeste inimõiguste olukorra kohta Euroopas on Rumeenia 28 ELi liikmesriigi hulgas LGBTI-inimeste vastu suunatud õigusaktide, vihkamist õhutavate avalduste ja diskrimineerimise osas 25. kohal;

N.

arvestades, et Euroopa Liit on võtnud endale ülesandeks kaitsta massiteabevahendite vabadust ja mitmekesisust ning õigust saada teavet ja sõnavabadust; arvestades, et rikkumisest teatamine on uuriva ajakirjanduse ja ajakirjandusvabaduse oluline osa ning komisjoni 23. aprilli 2018. aasta teatise (rikkumisest teatajate kaitse tugevdamise kohta ELi tasandil) (COM(2018)0214) kohaselt on rikkumisest teatajad enamikus liikmesriikides kaitstud vaid väga piiratud juhtudel; arvestades, et meedia funktsioon ühiskonna valvekoerana on nende õiguste kaitsmisel ja kõigi muude põhiõiguste kaitsmisel otsustava tähtsusega;

O.

arvestades, et organisatsioon Piirideta Reporterid on juhtinud tähelepanu katsetele muuta Rumeenia meedia poliitiliseks propagandavahendiks ning avaldanud muret poliitilise tsensuuri pärast meedias (5);

P.

arvestades, et põhiõiguste harta artiklis 12 on sätestatud, et igaühel on õigus rahumeelselt koguneda ning moodustada ühinguid kõigil tasanditel, eelkõige poliitika, ametiühingute ja kodanikuühiskonna valdkonnas;

Q.

arvestades, et teated Rumeenia politsei vägivaldse sekkumise kohta 10. augusti 2018. aasta meeleavalduste käigus on tekitanud tõsise mure seoses ülemäärase jõu kasutamise ja meeleavaldajate põhiõiguste rikkumisega, mille tulemusel on käimas Rumeenia õiguskaitseasutuste uurimised;

R.

arvestades, et korruptsioon on ELis endiselt probleem; arvestades, et korruptsiooni olemus ja ulatus võib liikmesriigiti erineda, kuid see kahjustab ELi kui tervikut ning selle majandust ja ühiskonda, takistab majandusarengut, õõnestab demokraatiat ja kahjustab õigusriiki;

S.

arvestades, et pärast konstitutsioonikohtu otsust, millega piirati presidendi võimu, tagandati vaatamata kohtunõukogu vastupidisele seisukohale 9. juulil 2018 ametist riikliku korruptsioonivastase direktoraadi peaprokurör; arvestades, et teisest küljest märkis Veneetsia komisjon oma 20. oktoobri 2018. aasta arvamuses, et on oluline „tugevdada prokuröride sõltumatust ning säilitada ja suurendada selliste institutsioonide rolli nagu president ja kõrgem justiitsnõukogu [Consiliul Superior al Magistraturii – CSM], kes saavad tasakaalustada [justiits]ministri mõjuvõimu“; arvestades, et 24. oktoobril 2018 nõudis justiitsminister peaprokuröri ametist vabastamist, süüdistades teda võimupiiride ületamises;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 19,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 10, 21 ja 22,

—

võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust (1) (rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv),

—

võttes arvesse Kopenhaageni kriteeriumeid ja reeglite kogumit, millest Euroopa Liiduga ühineda sooviv kandidaatriik peab kinni pidama (liidu aquis),

—

võttes arvesse ÜRO rahvuslikesse või etnilistesse, usulistesse ja keelelistesse vähemustesse kuuluvate isikute õiguste deklaratsiooni ja ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni,

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 1948. aastal,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 1. novembril 2005. aastal vastu võetud resolutsiooni A/RES/60/7 holokausti mälestamise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni ja selle protokolle, eriti protokolli nr 12 diskrimineerimise keelu kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) 2018. aasta põhiõiguste aruannet ning tema Euroopa Liidu vähemuste ja diskrimineerimise teist uuringut (EU-MIDIS II),

—

võttes arvesse 13. detsembril 2006. aastal vastu võetud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle vabatahtlikku lisaprotokolli (A/RES/61/106),

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni ning Euroopa regionaal- või vähemuskeelte hartat,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 2014. aastal vastu võetud resolutsiooni 1985 rahvusvähemuste olukorra ja õiguste kohta Euroopas,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 2017. aastal vastu võetud resolutsiooni 2153 romade ja rändurite kaasamise edendamise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 2018. aastal vastu võetud resolutsiooni 2196 Euroopa regionaal- või vähemuskeelte kaitse ja soodustamise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressi 2017. aastal vastu võetud resolutsiooni 424 regionaal- ja vähemuskeelte kohta Euroopas tänapäeval,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 1993. aastal vastu võetud soovitust 1201 Euroopa inimõiguste konventsiooni lisaprotokolli kohta vähemuste õiguste suhtes,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 1. veebruaril 2012. aastal vastu võetud deklaratsiooni romade diskrimineerimise ja romade vastase rassistliku vägivalla suurenemise kohta Euroopas,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu riigipeade ja valitsusjuhtide kolmandal tippkohtumisel 16. ja 17. mail 2005. aastal Varssavis vastu võetud suunist nr 5 Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu vaheliste suhete kohta,

—

võttes arvesse OSCE 1990. aasta Kopenhaageni dokumenti ning OSCE rahvusvähemuste ülemvoliniku ja OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo välja antud arvukaid vähemuste õigusi käsitlevaid temaatilisi soovitusi ja suuniseid,

—

võttes arvesse oma 7. veebruari 2018. aasta resolutsiooni vähemuste kaitse ja mittediskrimineerimise kohta ELi liikmesriikides (2),

—

võttes arvesse oma 25. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni põhiõiguste aspekti kohta romade integreerimisel ELis ja romavastasusega võitlemise kohta (3),

—

võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega (4),

—

võttes arvesse oma 13. detsembri 2016. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (5),

—

võttes arvesse oma 15. aprilli 2015. aasta resolutsiooni rahvusvahelise romade päeva kohta, romavastasuse kohta Euroopas ja II maailmasõja ajal toimunud romade genotsiidi mälestuspäeva tunnustamise kohta ELis (6),

—

võttes arvesse oma 11. septembri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa ohustatud keelte ja keelelise mitmekesisuse kohta Euroopa Liidus (7),

—

võttes arvesse oma 8. juuni 2005. aasta resolutsiooni vähemuste kaitse ja diskrimineerimisvastase poliitika kohta laienenud Euroopas (8),

—

võttes arvesse oma 12. detsembri 2017. aasta resolutsiooni ELi kodakondsuse 2017. aasta aruande ja kodanike õiguste tugevdamise kohta demokraatlike muutuste liidus (9),

—

võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta (10),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsuseid ja kohtupraktikat, eelkõige kohtuasja T-646/13 (Minority SafePack – miljon allkirja Euroopa mitmekesisuse nimel vs komisjon), ning Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat,

—

võttes arvesse FRA aruandeid ja uuringuid, näiteks aruannet pealkirjaga „Vähemuste hulka kuuluvate isikute austamine ja kaitse 2008–2010“, ning muid riiklike, Euroopa ja rahvusvaheliste organisatsioonide ja vabaühenduste poolt kõnealusel teemal koostatud asjakohaseid raporteid,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi põlisvähemuste, rahvuskogukondade ja keelte fraktsioonidevahelise töörühma tegevust ja järeldusi,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamust (A8-0353/2018),

A.

arvestades, et vähemuste õigused kuuluvad lahutamatult inimõiguste hulka, mis on universaalsed, jagamatud ja sõltumatud; arvestades, et vähemuste õiguste kaitse ja edendamine on oluline rahu, julgeoleku ja stabiilsuse tagamiseks ning sallivuse, vastastikuse austuse, mõistmise ja koostöö edendamiseks kõigi ühel territooriumil elavate inimeste vahel;

B.

arvestades, et EL on kultuuride, keelte, uskude, traditsioonide ja ajaloo mosaiik, mis loob erinevate kodanike kogukonna, keda ühendavad nende ühised põhiväärtused; arvestades, et see Euroopa rikkus ei ole enesestmõistetav ning seda tuleb kaitsta ja edendada;

C.

arvestades, et ligikaudu 8 % ELi kodanikest kuulub rahvusvähemusse ja ligikaudu 10 % räägib piirkondlikku või vähemuskeelt; arvestades, et pidev ahistamine, diskrimineerimine (sh mitmekordne ja läbipõimunud diskrimineerimine) ja vägivald piirab inimeste võimalust täielikult kasutada oma põhiõigusi ja -vabadusi ning takistab nende võrdset osalemist ühiskonnas;

D.

arvestades, et vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste kaitse võib aidata rajada Euroopale jätkusuutliku tuleviku ning aidata kaasa inimväärikuse, võrdsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtete järgimise tagamisele; arvestades, et hüved ei ole piiratud vähemustega, sest selline kaitse ja edendamine toob stabiilsuse, majanduskasvu ja heaolu kõigile;

E.

arvestades, et Lissaboni lepinguga on ELi esmasesse õigusesse sisse viidud mõiste „vähemuste hulka kuuluvad isikud“, mis on esimene taoline selgesõnaline viide ELi õiguse ajaloos; arvestades, et ELi lepingu artiklis 2 on öeldud: „Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus.“; märgib, et neid väärtusi jagavad kõik liikmesriigid ning EL ja liikmesriigid peavad neid nii sise- kui ka välispoliitikas järjekindlalt järgima ja aktiivselt edendama; arvestades, et nendele õigustele tuleb tagada samasugune kaitse nagu muudele aluslepingutes sätestatud õigustele;

F.

arvestades, et ELi aluslepingud ei määratle mõistet „vähemused“, järgides sellega rahvusvahelise õiguse lähenemisviisi; arvestades, et ELi lepingu artikli 17 kohaselt peab aluslepingute rakendamise tagama komisjon;

G.

arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 19 on sätestatud, et nõukogu võib ühehäälselt ja pärast seadusandliku erimenetluse käigus Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist astuda vajalikke samme diskrimineerimise vastu võitlemiseks;

H.

arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta jõustumisega muutus mõiste „rahvusvähemused“ ELi õiguse mõisteks; arvestades, et harta artiklis 21 rõhutatakse selgelt, et diskrimineerimine on keelatud; arvestades, et erilist tähelepanu tuleks pöörata kõige kaitsetumas olukorras isikute põhiõiguste kaitsele;

I.

arvestades, et liidu kodakondsuse määratlemisel sätestatakse ELi lepingu artiklis 9 selgelt, et liit järgib oma kodanike võrdsuse põhimõtet, mille kohaselt kohtlevad liidu institutsioonid, ametid ja asutused kodanikke võrdselt;

J.

arvestades, et rahvusvähemuste kaitse raamkonventsioon (FCNM) ja keelteharta on rahvusvahelise vähemuste kaitse süsteemi suured saavutused ja osalisriikide joaks tähtsad rahvusvahelised standardeid loovad vahendid; arvestades, et asjaomaste lepingute mõju nõrgendab aeglane ratifitseerimisprotsess, poolte esitatud reservatsioonid ja kontrolliõiguse puudumine, mis muudab need sõltuvaks riikide heast tahtest; arvestades, et kohtuotsuste, otsuste ja soovituste süstemaatiline mittejärgimine toob kaasa ka selle, et nende kahe rahvusvahelise õigusakti täitmata jätmist hakatakse pidama normaalseks;

K.

arvestades, et liikmesriikides juba kasutusel olevaid parimaid tavasid tuleks võtta arvesse ühiste Euroopa miinimumstandardite väljatöötamisel vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste kaitseks, nagu Itaalias (Alto Adige/Lõuna-Tirool) või Saksamaal (Schleswig-Holstein);

L.

arvestades, et vähemuste hulka kuuluvate isikute õigused on tagatud nii mitme- kui ka kahepoolsete rahvusvaheliste lepingutega ja sätestatud paljude liikmesriikide põhiseaduslikes süsteemides ning nende austamine on õigusriigi hindamise oluline eeldus;

M.

arvestades, et rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv on peamine õiguslik meede etnilise ja rassilise diskrimineerimise vastu võitlemiseks; arvestades, et mitu liikmesriiki ei ole seda ikka veel täielikult rakendanud; arvestades, et rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi artiklis 5 on sätestatud, et täieliku võrdõiguslikkuse tagamiseks ei takista võrdse kohtlemise põhimõte ühtki liikmesriiki säilitamast või kehtestamast erimeetmeid, et rassilise või etnilise päritolu tõttu tekkinud olukorra halvenemist ära hoida või heastada;

N.

arvestades, et ELi moto „Ühinenud mitmekesisuses“, mida on kasutatud alates 2000. aastast, rõhutab mitmekesisuse austamist kui üht Euroopa Liidu põhiväärtust;

O.

arvestades, et Kopenhaageni kriteeriumid on ELi ühinemiskriteeriumide osa; arvestades, et üks kolmest Kopenhaageni kriteeriumist nõuab riikidelt selgelt, et nad tagaksid demokraatia, õigusriigi, inimõigused ning vähemuste austamise ja kaitse; arvestades, et pärast seda, kui kandidaatriigist saab liikmesriik, ei kontrollita enam vähemuste õiguste tagamist;

P.

arvestades, et kogemused näitavad, et ühinemiseks valmistuvad riigid on altimad järgima Kopenhaageni kriteeriume; arvestades, et kuna puudub asjakohane raamistik nende kriteeriumide täitmise tagamiseks ühinemise järel, on liikmesriikides pärast ELi liikmeks saamist toimunud tõsiseid tagasiminekuid; arvestades, et ELil puuduvad endiselt liidu tasandil ühised standardid liikmesriikides vähemuste kaitsmiseks;

Q.

arvestades, et praegu on liidul üksnes piiratud mõjuga vahendid, et reageerida süstemaatilisele ja institutsioonilisele diskrimineerimisele ning rassismi- ja ksenofoobiailmingutele; arvestades, et vaatamata komisjonile tehtud mitmele üleskutsele on vähemuste hulka kuuluvate isikute tõhusaks kaitseks astutud vaid piiratud samme;

R.

arvestades, et tuleb välja töötada tugevad õigusriigi mehhanismid ja protsessid, et tagada aluslepingu põhimõtete ja väärtuste järgimine kogu liidus; arvestades, et vähemustesse kuuluvate isikute õiguste austamine on nende väärtuste oluline osa; arvestades, et allesjäänud lünkade kaotamiseks peaksid olemas olema tõhusad mehhanismid; arvestades, et sellised mehhanismid peaksid olema tõenduspõhised, objektiivsed, mittediskrimineerivad, järgima subsidiaarsuse, vajaduse ja proportsionaalsuse põhimõtteid, olema kohaldatavad nii liikmesriikidele kui ka liidu institutsioonidele ning nende aluseks peab olema järkjärguline lähenemisviis, mis hõlmab nii ennetavat kui ka korrigeerivat osa; arvestades, et Euroopa Parlament kinnitas oma toetust sellele 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta ning see võiks aidata suurel määral kaasa Euroopa valitsemistava suhtes kohaldatava lähenemisviisi kujundamisele, mis praegu puudub;

S.

arvestades, et keeled on Euroopa identiteedi lahutamatu osa ja kultuuri kõige vahetum väljendus; arvestades, et keelelise mitmekesisuse austamine on ELi põhiväärtus, mis on sätestatud näiteks harta artiklis 22 ja ELi lepingu preambulis, mille kohaselt „saades innustust Euroopa kultuurilisest, religioossest ja humanistlikust pärandist, millest on kasvanud välja inimeste puutumatute ja võõrandamatute õiguste universaalsed põhiväärtused, vabadus, demokraatia, võrdõiguslikkus ja õigusriigi põhimõte“;

T.

arvestades, et keeleline mitmekesisus moodustab olulise osa piirkonna kultuurilisest rikkusest; arvestades, et 40–50 miljonit inimest ELis räägib ühte selle 60-st piirkondlikust ja vähemuskeelest, millest mõned on tõsises ohus; arvestades, et vähemuskeelte vähenemine on märgatav kogu Euroopas; arvestades, et keeled, mida räägivad väikesed kogukonnad ja millel ei ole ametlikku staatust, on veelgi suuremas väljasuremise ohus;

U.

arvestades, et hinnanguliselt üks inimene tuhandest kasutab riiklikku viipekeelt oma esimese keelena; arvestades, et nendele keeltele tuleks anda ametlik staatus;

V.

arvestades, et kaasavates ühiskondades on olulised nii individuaalne kui ka riiklik identiteet ja need ei välista teineteist; arvestades, et liikmesriikide õigussüsteemid sisaldavad vähemuste osas suuri lünki ning nende ühtlustatuse ja sümmeetria tase on madal;

W.

arvestades, et Euroopa kultuuripärand on rikkalik ja mitmekesine; arvestades, et kultuuripärand rikastab iga kodaniku elu; arvestades, et ELi lepingu artiklis 3 on sätestatud, et „liit austab oma rikkalikku kultuurilist ja keelelist mitmekesisust ning tagab Euroopa kultuuripärandi kaitse ja arendamise“; arvestades, et inimesed, kes kuuluvad Euroopas sajandeid elanud vähemustesse, annavad sellesse rikkalikku, ainulaadsesse ja mitmekesisesse pärandisse oma osa ning on Euroopa identiteedi lahutamatu osa;

X.

arvestades, et liikmesriikides on suured erinevused vähemuste tunnustamisel ja nende õiguste austamisel; arvestades, et kogu ELis kannatavad vähemused endiselt institutsionaalse diskrimineerimise all ja nende suhtes kasutatakse halvustavaid stereotüüpe ning isegi nende omandatud õigusi sageli piiratakse või kohaldatakse valikuliselt;

Y.

arvestades, et vähemuste kaitsmise ja diskrimineerimisvastase poliitika vahel on erinevus; arvestades, et diskrimineerimise keelust ei piisa assimileerimise peatamiseks; arvestades, et tegelik võrdõiguslikkus läheb kaugemale kui diskrimineerimisest hoidumine ja tähendab nõuet tagada vähemustele nende õiguste – nagu õigus identiteedile, keele kasutamisele ja haridusele, kultuuri- ja kodanikuõigused jne – teostamine võrdselt enamusega;

Z.

arvestades, et ksenofoobse vägivalla ja vihakõne sagenemine Euroopa Liidus, mida sageli edendavad paremäärmuslikud jõud, mõjutab vähemustesse kuuluvaid isikuid ja on nende vastu suunatud;

AA.

arvestades, et vähemustesse kuuluvad ELi kodanikud ootavad, et Euroopa tasandil võetaks nende õiguste kaitsmiseks rohkem meetmeid, nagu näitab Euroopa Parlamendile selles küsimuses esitatud petitsioonide suur hulk;

AB.

arvestades, et Euroopa kodanikualgatus „Minority SafePack“ on kogunud 1 215 879 allkirja kogu ELis, mis näitab nende ELi kodanike soovi tugevdada ELi tasandil vähemustega seotud poliitikat reguleerivat õigusraamistikku;

AC.

arvestades, et vähemuste õiguste tõhusat kaitset ELis saab tunduvalt parandada; arvestades, et demokraatlike institutsioonide legitiimsus põhineb kõikide ühiskonnarühmade, sealhulgas vähemuste hulka kuuluvate isikute osalusel ja esindatusel;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

19.

20.

21.

22.

23.

24.

25.

26.

27.

28.

29.

30.

31.

32.

33.

34.

35.

36.

37.

38.

39.

40.

41.

42.

43.

44.

45.

46.

47.

48.

49.

50.

51.

52.

53.

54.

55.

56.

57.

58.

59.

60.

61.

62.

63.

64.

65.

66.

67.

68.

69.

70.

71.

72.

73.

74.

75.

76.

77.

78.

79.

80.

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 208, 209, 210, 211 ja 214,

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) kestliku arengu tippkohtumist ja ÜRO Peaassamblee 25. septembril 2015. aastal vastu võetud lõppdokumenti „Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma““ ning 17 kestliku arengu eesmärki,

—

võttes arvesse 2017. aasta mais vastu võetud Euroopa arengukonsensust „Meie maailm, meie väärikus, meie tulevik“ (1),

—

võttes arvesse komisjoni 14. oktoobri 2015. aasta teatist „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“ (COM(2015)0497),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 2. mai 2017. aasta töödokumenti „Digital4Development: mainstreaming digital technologies and services into EU Development Policy“ (Digitaalsus arengu heaks: digitehnoloogia ja -teenuste integreerimine ELi arengupoliitikasse) (SWD(2017)0157),

—

võttes arvesse 2015. aasta mais vastu võetud Euroopa digitaalse ühtse turu strateegiat,

—

võttes arvesse Euroopa välisinvesteeringute kava,

—

võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele kaubanduspoliitika strateegia „Kaubandus kõigile“ rakendamise kohta: „Edumeelse kaubanduspoliitika kujundamine üleilmastumise ohjamiseks“ (COM(2017)0491),

—

võttes arvesse oma 12. detsembri 2017. aasta resolutsiooni digitaalkaubanduse strateegia loomise kohta (2),

—

võttes arvesse oma 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni ülemaailmseks humanitaarabiteemaliseks tippkohtumiseks valmistumise, humanitaarabiga seonduvate probleemide ja võimaluste kohta (3),

—

võttes arvesse komisjoni 13. mai 2014. aasta teatist „Erasektori rolli tugevdamine kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu saavutamisel arenguriikides“ (COM(2014)0263),

—

võttes arvesse nõukogu 2017. aasta novembri järeldusi, mis käsitlevad digitaalsust arengu heaks,

—

võttes arvesse 10.–13. detsembril 2017. aastal Argentiinas Buenos Aireses toimunud 11. WTO ministrite konverentsi,

—

võttes arvesse ÜRO Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu algatusi arenguriikide toetuseks (ITU-D),

—

võttes arvesse Maailma Kaubandusorganisatsiooni infotehnoloogia lepingut (ITA),

—

võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) 2016. aastal Cancúnis esitatud ministrite avaldust digitaalmajanduse kohta,

—

võttes arvesse 29. ja 30. aprillil 2016. aastal Jaapanis Takamatsus toimunud G7 info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna ministrite kohtumisel tehtud ministrite ühisavaldust,

—

võttes arvesse ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) algatust „E-kaubandus kõigile“,

—

võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle vabatahtlikku lisaprotokolli (A/RES/61/106),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A8-0338/2018),

A.

arvestades, et 2017. aasta Euroopa arengukonsensuses juhitakse tähelepanu info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ja -teenuste tähtsusele kaasavat majanduskasvu ja kestlikku arengut võimaldavate teguritena;

B.

arvestades, et komisjoni strateegia arengut soodustava digitaliseerimise kohta (D4D) hõlmab majanduskasvu ja inimõigusi, tervishoidu, haridust, põllumajandust ja toiduga kindlustatust, põhitaristut, vett ja kanalisatsiooni, valitsemist ja sotsiaalkaitset ning soo ja keskkonnaga seotud valdkondadeüleseid eesmärke;

C.

arvestades, et digitehnoloogia võib tagada kestlikkuse ja keskkonnakaitse; arvestades, et digiseadmete tootmisel kasutatakse siiski teatavaid vähese ringlussevõetavuse ja piiratud varudega haruldasi metalle ning elektri- ja elektroonikaseadmete romud kujutavad endast keskkonna- ja terviseprobleemi; arvestades, et ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) ja Interpoli ühisuuringu (4) kohaselt on elektri- ja elektroonikaseadmete romud prioriteetne keskkonnakuritegevuse valdkond;

D.

arvestades, et ülemaailmse andmekogu Development Global Dataset (ID4D) 2017. aasta ajakohastatud versiooni kohaselt ei saa hinnanguliselt 1,1 miljardit inimest üle maailma ametlikult tõendada oma isikut, sealhulgas oma sünni registreerimist, ning 78 % neist elab Sahara-taguses Aafrikas ja Aasias; arvestades, et see on kestliku arengu eesmärgi 16.9 saavutamise peamine takistus, kuid ei võimalda ka kasutada digitaalkeskkonda ja sellest kasu saada;

E.

arvestades, et digitehnoloogiat nimetatakse selgesõnaliselt viies kestliku arengu eesmärgis (kestliku arengu eesmärk nr 4, mis käsitleb haridust; kestliku arengu eesmärk nr 5, mis käsitleb soolist võrdõiguslikkust; kestliku arengu eesmärk nr 8, mis käsitleb inimväärset tööd ja majanduskasvu; kestliku arengu eesmärk nr 9, mis käsitleb taristut, industrialiseerimist ja innovatsiooni; kestliku arengu eesmärk nr 17, mis käsitleb partnerlusi);

F.

arvestades, et kestliku arengu eesmärkides rõhutatakse, et interneti üldise kättesaadavuse ja taskukohase hinna tagamine vähim arenenud riikides elavatele inimestele 2020. aastaks on arengu soodustamise seisukohast määrava tähtsusega, kuna digitaalmajanduse areng võib soodustada inimväärsete töökohtade loomist ja kaasavat majanduskasvu, suurendada ekspordimahtu ja eksporti mitmekesistada;

G.

arvestades, et ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi andmetel kaasneb digiteerimisega üha enam monopole ning see tekitab uusi probleeme nii arengu- kui ka arenenud riikide monopolivastases võitluses ja konkurentsipoliitikas (5);

H.

arvestades, et oma üldises ülevaates infoühiskonna maailma tippkohtumise tulemuste rakendamise kohta (6) võttis ÜRO Peaassamblee endale kohustuse kasutada ära info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) võimalusi kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärkide ja teiste rahvusvaheliselt kokku lepitud arengueesmärkide saavutamiseks, märkides, et IKT võib kiirendada edusammude tegemist kõigis 17 kestliku arengu eesmärgis;

I.

arvestades, et ühendatus on endiselt keerukas küsimus ja probleem, mis põhjustab erinevaid digilõhesid nii IKT kättesaadavuses kui ka selle kasutamises;

J.

arvestades, et digitaalmajanduse arenemise kiirus ja arenguriikide märkimisväärsed lüngad digimajanduse valmisolekus tagada turvalise riikliku poliitika, eeskirjade ja tarbijakaitse areng viitavad tungivale vajadusele laiendada arenguriikidele, eelkõige vähim arenenud riikidele antavat suutlikkuse suurendamise alast ja tehnilist abi;

K.

arvestades, et digitaalkirjaoskus ja -pädevused on sotsiaalset ja isiklikku arengut, ettevõtluse edendamist ja tugeva digitaalse majanduse ülesehitamist ja edasiminekut võimaldavad olulised vahendid;

L.

arvestades, et digiteerimine peaks aitama parandada ka humanitaarabi osutamist ja vastupanuvõimet, katastroofiohu ennetamist ja üleminekuabi andmist, ühendades ebakindlates ja konfliktiolukordades humanitaar- ja arenguabi;

M.

arvestades, et enam kui pool maailma rahvastikust on internetiühenduseta ning edasiminek 9. kestliku arengu eesmärgi saavutamisel (parandada oluliselt info- ja sidetehnoloogia kättesaadavust ning püüda selle poole, et tagada 2020. aastaks vähim arenenud riikide elanikele üldine ja taskukohane juurdepääs internetile) on olnud aeglane;

N.

arvestades, et maailmas kasvab oluliselt mobiilsideteenuste levik ja mobiiltelefonide kasutajate hulk on nüüd suurem nende inimeste hulgast, kellel on juurdepääs elektrile, kanalisatsioonile ja puhtale veele;

O.

arvestades, et humanitaarinnovatsioon peab vastama humanitaarpõhimõtetele (inimlikkus, erapooletus, neutraalsus ja sõltumatus) ning väärikuse põhimõttele;

P.

arvestades, et: humanitaarinnovatsiooni tuleb ellu viia selleks, et edendada abisaava elanikkonna õigusi, väärikust ja suutlikkust ning et kriisist mõjutatud kogukonna kõigil liikmetel oleks võimalik innovatsioonist kasu saada, ilma et tehtaks diskrimineerivaid takistusi;

Q.

arvestades, et tahtmatu kahju vältimiseks, sealhulgas eraelu puutumatust, andmete turvalisust ja kohalikku majandust mõjutava kahju vältimiseks tuleb kasutada riskianalüüsi ja riski vähendamist;

R.

arvestades, et eksperimenteerimine, katseprojektid ja katsed peavad toimuma kooskõlas rahvusvaheliselt tunnustatud eetiliste standarditega;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

19.

20.

21.

22.

23.

24.

25.

26.

27.

28.

29.

30.

31.

32.

33.

34.

35.

36.

37.

38.

39.

40.

41.

42.

43.

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 sätestatud põhimõtteid, mille hulka kuuluvad demokraatia ja õigusriigi edendamine, rahu säilitamine, konfliktide ennetamine ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamine,

—

võttes arvesse nõukogu 8. detsembril 2008 vastu võetud ühist seisukohta 2008/944/ÜVJP, millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad (1) (edaspidi „ühine seisukoht“),

—

võttes arvesse 19. aastaaruannet (2), mis koostati vastavalt ühise seisukoha artikli 8 lõikele 2,

—

võttes arvesse nõukogu 22. jaanuari 2018. aasta otsust (ÜVJP) 2018/101 tulemusliku relvaekspordi kontrolli edendamise kohta (3) ja nõukogu 29. mai 2017. aasta otsust (ÜVJP) 2017/915 relvakaubanduslepingu rakendamist toetava liidu teavitustegevuse kohta (4),

—

võttes arvesse sõjaliste kaupade ajakohastatud ühist Euroopa Liidu nimekirja, mille nõukogu võttis vastu 26. veebruaril 2018 (5),

—

võttes arvesse nõukogu ühise seisukoha (millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad) kasutusjuhendit,

—

võttes arvesse 12. mail 1996 sõlmitud Wassenaari kokkulepet tavarelvastuse ning kahesuguse kasutusega kaupade ja tehnoloogia ekspordi kontrolli kohta koos nende kaupade, tehnoloogia ja laskemoona nimekirjadega, mida ajakohastati 2017. aasta detsembris (6),

—

võttes arvesse ELi 25. juuni 2012. aasta inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava, eelkõige tegevuskava 11. tulemuse punkti e, ning ELi 20. juuli 2015. aasta inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019), eelkõige selle 21. eesmärgi punkti d,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblees 2. aprillil 2013. aastal vastu võetud relvakaubanduslepingut (7), mis jõustus 24. detsembril 2014,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiivi 2009/43/EÜ kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo tingimuste lihtsustamise kohta (8),

—

võttes arvesse nõukogu 5. mai 2009. aasta määrust (EÜ) nr 428/2009, millega kehtestatakse ühenduse kord kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi, edasitoimetamise, vahendamise ja transiidi kontrollimiseks (9), mida on muudetud 16. aprilli 2014. aasta määrusega (EL) nr 599/2014, ning selle I lisas esitatud kahesuguse kasutusega kaupade ja tehnoloogia loetelu (edaspidi „kahesuguse kasutusega kaupade määrus“),

—

võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke, eeskätt eesmärki nr 16 toetada rahumeelseid ja kaasavaid ühiskondi, et saavutada kestlik areng,

—

võttes arvesse ÜRO desarmeerimise tegevuskava „Assurer notre avenir commun“ (Meie ühise tuleviku kindlustamine),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. novembri 2016. aasta määrust (EL) 2016/2134, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1236/2005, mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks (10),

—

võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Ülemvoliniku Ameti aruannet Inimõiguste Nõukogule relvatarnete mõju kohta inimõiguste kasutamisele (11),

—

võttes arvesse oma varasemaid selleteemalisi resolutsioone, eriti ühise seisukoha rakendamist käsitlevaid 13. septembri 2017. aasta resolutsiooni (12) ja 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni (13),

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programm eesmärgiga toetada Euroopa Liidu kaitsetööstuse konkurentsi- ja uuendusvõimet (COM(2017)0294), ning ettepanekut võtta vastu määrus, millega luuakse Euroopa Kaitsefond (COM(2018)0476),

—

võttes arvesse oma 25. veebruari 2016. aasta (14), 15. juuni 2017. aasta (15) ja 30. novembri 2017. aasta resolutsioone (16) humanitaarolukorra kohta Jeemenis,

—

võttes arvesse oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni relvastatud droonide kasutamise kohta (17),

—

võttes arvesse Inimõiguste Nõukogu 17. augusti 2018. aasta aruannet inimõiguste olukorra kohta Jeemenis, sealhulgas rikkumiste ja riivete kohta alates septembrist 2014 (A/HRC/39/43),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ja artikli 132 lõiget 2,

—

võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8-0335/2018),

A.

arvestades, et ÜRO põhikirja artiklis 51 on sätestatud võõrandamatu õigus individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele;

B.

arvestades, et relvaekspordil ja relvatarnetel on vaieldamatu mõju inimõigustele, inimeste turvalisusele, sotsiaal-majanduslikule arengule ja demokraatiale; arvestades, et relvaeksport aitab kaasa ka selliste tingimuste kujunemisele, mis sunnib inimesi oma riigist põgenema; arvestades, et seetõttu on põhjendatud range, läbipaistva, tõhusa, üldkehtiva ja ühiselt kehtestatud relvastuskontrollisüsteemi loomine;

C.

arvestades, et ühine seisukoht 2008/944/ÜVJP on õiguslikult siduv raamistik, milles on kindlaks määratud kaheksa kriteeriumi; arvestades, et rikkumise korral keeldutakse ekspordilitsentsi andmisest (kriteeriumid 1–4) või keeldumist vähemalt kaalutakse (kriteeriumid 5–8); arvestades, et vastavalt ühise seisukoha artikli 4 lõikele 2 tehakse sõjatehnoloogia ja varustuse üleandmise lubamise või keelamise otsus iga liikmesriigi puhul siseriikliku diskretsiooni alusel;

D.

arvestades, et viimased andmed (18) näitavad, et ELi 28 liikmesriigi relvaeksport moodustas aastatel 2013–2017 27 % maailma koguekspordist, mis muudab ELi tervikuna USA (34 %) järel ja Venemaa (22 %) ees suuruselt teiseks relvatarnijaks maailmas; arvestades, et ELi andmete kogumise alustamisest kuni tänaseni on kõige suuremas väärtuses relvaekspordilitsentse välja antud 2015. ja 2016. aastal, kusjuures 2015. aastal oli litsentside koguväärtus 195,95 miljardit eurot ja 2016. aastal tavarelvastuse ekspordi (COARM) töörühma viimase aruande kohaselt 191,45 miljardit eurot (19); arvestades, et kahjuks on 2015. ja 2016. aasta andmed eksitavad ja ebatäpsed, sest litsentside hulk väljendab osaliselt pigem kavatsust kui täpseid andmeid lähimas tulevikus realiseeruda võiva tegeliku ekspordi kohta;

E.

arvestades, et COARMi töörühma aastaaruanded on seni ainus vahend, mille eesmärk on käsitleda ühise seisukoha rakendamist; arvestades, et need aruanded on aidanud muuta liikmesriikide relvaeksporti läbipaistvamaks ning kasutusjuhendi suuniste ja selgituste maht on märgatavalt kasvanud; arvestades, et ühise seisukoha tõttu on kasvanud relvaekspordi litsentside andmist puudutava teabe maht;

F.

arvestades, et nii ülemaailmne kui ka piirkondlik julgeolekukeskkond on väga palju muutunud, eriti ELi lõuna- ja idanaabruse puhul, ning et see rõhutab tungivat vajadust parandada meetodeid seoses andmete esitamisega ekspordilitsentside riskihindamiste jaoks ja muuta need kindlamaks;

G.

arvestades, et vastavalt ühise seisukoha artiklile 3 on kaheksa kriteeriumiga kindlaks määratud üksnes miinimumnõuded ning need ei piira liikmesriikidel kehtestamast rangemaid relvastuskontrollimeetmeid; arvestades, et otsustamine relvaekspordi litsentsi lubamise või sellest keeldumise üle kuulub üksnes liikmesriikide pädevusse;

H.

arvestades, et kõik liikmesriigid ei edasta COARMi töörühmale täielikke andmeid; arvestades, et andmed ei ole täielikud ega samaliigilised ja relvaeksporditavad on väga erinevad, sest liikmesriikides kehtib erinev andmete kogumise ja esitamise kord ning liikmesriigid tõlgendavad kaheksat kriteeriumi erinevalt; tuletab meelde, et teabevahetusel tuleb austada iga riigi õigusakte ja haldusmenetlusi;

I.

arvestades, et praegu puudub standardne, sõltumatu mehhanism nende kaheksa ühise seisukoha kriteeriumi täitmise kontrollimiseks ja sellealaseks aruandluseks;

J.

arvestades, et viimaste aastate jooksul on võetud väike- ja kergrelvadega kauplemist käsitlevaid meetmeid ning ajakohastatud Wassenaari kokkuleppesse kuuluvat kahesuguse kasutusega kaupade ja tehnoloogia nimekirja; arvestades, et kuigi sellised küsimused nagu relvavahenduse kontroll, litsentseeritud tootmine väljaspool ELi ja lõppkasutaja kontrollimine on võetud päevakorda ning teatud määral lõimitud isegi ühisesse seisukohta, on veel palju tooteid, eelkõige kahesuguse kasutusega kauba, kübertehnoloogia ja seire valdkonnas, mida kontrollisüsteem ei hõlma;

K.

arvestades, et 19. aastaaruandest selgub, et 40,5 % relvaekspordi litsentsidest väärtusega 77,5 miljardit eurot anti Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna riikidele ning suurem osa sellest, väärtusega 57,9 miljardit eurot, eksporditi Saudi Araabiasse, Egiptusesse ja Araabia Ühendemiraatidesse;

L.

arvestades, et mõnel juhul on teatavatesse riikidesse, näiteks Saudi Araabiasse, Araabia Ühendemiraatidesse ja Saudi Araabia juhitud koalitsiooni liikmesriikidesse, eksporditud relvi kasutatud konfliktides, näiteks Jeemeni konfliktis; arvestades, et selline eksport rikub selgelt ühist seisukohta;

M.

arvestades, et Euroopa Parlament palus oma 25. veebruari 2016. aasta resolutsioonis humanitaarolukorra kohta Jeemenis, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja käivitaks algatuse, mille eesmärgiks on kehtestada ELi relvaembargo Saudi Araabia suhtes;

N.

arvestades, et relvadel, mida ELi liikmesriigid on lubanud üle anda ja mida seejärel on kasutatud praeguses Jeemeni konfliktis, on olnud Jeemeni kestlikule arengule katastroofiline mõju;

O.

arvestades, et kaitsesektor on tõusnud ELi poliitikas kesksele kohale, sest Euroopa Liidu üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias sätestatakse, et „jätkusuutlik, uuenduslik ja konkurentsivõimeline Euroopa kaitsetööstus on hädavajalik Euroopa strateegilise autonoomia ja tõsiselt võetava ÜJKP tagamiseks“ (20); arvestades, et relvaeksport on oluline Euroopa kaitse tööstusliku ja tehnoloogilise baasi tõhustamiseks ning et kaitsetööstus aitab esmajärgus tagada liidu liikmesriikide kaitset ja julgeolekut, aidates seejuures kaasa ÜJKP elluviimisele; arvestades, et Euroopa Kaitsefondi – ja sellele eelneva hiljuti kasutusele võetud Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi – põhiülesanne on toetada Euroopa kaitsetööstuse konkurentsivõimet (21);

P.

arvestades, et läbipaistvusmeetmed, näiteks relvaekspordi kontroll, aitavad kaasa liikmesriikidevahelise usalduse suurendamisele;

Q.

arvestades, et ühise seisukoha artiklis 10 on selgelt öeldud, et kaheksa kriteeriumi järgimine on tähtsam kui liikmesriikide võimalikud majanduslikud, sotsiaalsed, kaubanduslikud või tööstuslikud huvid;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

19.

20.

21.

22.

23.

24.

25.

26.

27.

28.

29.

30.

31.

32.

33.

34.

35.

36.

37.

38.

39.

40.

41.

42.

43.

44.

45.

46.

47.

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut (ELi leping) ja Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

—

võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta (1),

—

võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee, ministrite komitee, inimõiguste voliniku ja Veneetsia komisjoni konventsioone, soovitusi, resolutsioone ja aruandeid,

—

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 17. juuli 2018. aasta arvamust nr 1/2018, mis käsitleb 2. mai 2018. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus liidu eelarve kaitsmise kohta, juhul kui liikmesriikides esineb üldistunud puudusi õigusriigi toimimises,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) 2018. aasta aruannet põhiõiguste olukorra kohta,

—

võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2014. aasta teatist „ELi uus õigusriigi tugevdamise raamistik“ (COM(2014)0158),

—

võttes arvesse oma 12. septembri 2018. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta, millega kutsutakse nõukogu üles järeldama Euroopa Liidu lepingu artikli 7 lõike 1 alusel ilmset ohtu, et Ungari rikub oluliselt liidu aluseks olevaid väärtusi (2),

—

võttes arvesse oma 1. märtsi 2018. aasta resolutsiooni komisjoni otsuse kohta kohaldada Euroopa Liidu lepingu artikli 7 lõiget 1 seoses olukorraga Poolas (3),

—

võttes arvesse oma 15. novembri 2017. aasta resolutsiooni õigusriigi kohta Maltal (4),

—

võttes arvesse oma 19. aprilli 2018. aasta resolutsiooni uurivate ajakirjanike kaitse kohta Euroopas: Slovakkia ajakirjaniku Ján Kuciaki ja Martina Kušnírová juhtum (5),

—

võttes arvesse oma 3. oktoobri 2018. aasta täiskogu arutelu õigusriigi kohta Rumeenias,

—

võttes arvesse oma 1. märtsi 2018. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta ELis 2016. aastal (6),

—

võttes arvesse komisjoni 2. mai 2018. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027 (COM(2018)0322),

—

võttes arvesse 2018. aasta ELi õigusemõistmise tulemustabelit,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.

arvestades, et Euroopa Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine, ning arvestades, et need on liikmesriikide ühised väärtused;

B.

arvestades, et õigusriik, demokraatia ja põhiõigused on kolmepoolses suhtes ning et need tugevdavad üksteist ja kaitsevad üheskoos ELi ja selle liikmesriikide põhiseaduslikku tuuma;

C.

arvestades, et 2014. aastal kehtestas komisjon õigusriigi raamistiku; arvestades, et seda raamistikku on kasutatud vaid üks kord, ning arvestades, et see vahend on osutunud ebapiisavaks, et ennetada või heastada õigusriiki ähvardavaid ohte;

D.

arvestades, et Euroopa Liidul puudub objektiivne ja alaline mehhanism, mille abil jälgida kõikides liikmesriikides demokraatia, põhiõiguste ja õigusriigi olukorda;

E.

arvestades, et 2018. aasta ELi õigusemõistmise tulemustabel näitab, et liikmesriikide kohtusüsteemide toimimises ning liikmesriikides ellu viidud teatavate reformide mõju osas esineb endiselt probleeme;

F.

arvestades, et õigusküsimuste, põhiõiguste ja kodakondsuse valdkonnas on pooleli palju rikkumismenetlusi (7);

G.

arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet on avaldanud mitu aruannet, milles pööratakse tähelepanu eri liikmesriikides demokraatiat, õigusriiki ja põhiõigusi ohustavatele probleemidele ning milles käsitletakse selliseid küsimusi nagu kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevusruumi ahenemine Euroopas (8);

H.

arvestades, et demokraatiat, õigusriiki ja põhiõigusi ähvardavatele ohtudele on seni reageeritud ajutiste meetmetega, mis on viinud eri liikmesriikides väga erinevate lähenemisviisideni;

I.

arvestades, et komisjon algatas ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kohase menetluse seoses Poolas valitseva olukorraga ning Euroopa Parlament algatas sama menetluse seoses Ungaris valitseva olukorraga;

J.

arvestades, et Euroopa Parlamendi kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon moodustas õigusriigi järelevalverühma, kes alustas oma tööd seoses uurivate ajakirjanike mõrvade ja õigusriigiga;

K.

arvestades, et kõnealused ELi meetmed on peamiselt reageerivad, mitte ennetavad ning nende võtmist takistab asjaolu, et demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste probleemidele pööratav tähelepanu on eri liikmesriikides ebaühtlane ja politiseeritud;

L.

arvestades, et komisjon avaldas 2. mail 2018. aastal ettepaneku võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus liidu eelarve kaitsmise kohta, juhul kui liikmesriikides esineb üldistunud puudusi õigusriigi toimimises (COM(2018)0324);

M.

arvestades, et Euroopa Kontrollikoja arvamuses nr 1/2018 kõnealuse määruse ettepaneku kohta rõhutati vajadust täpsustada veelgi suuniste allikaid ja menetlusi, mille alusel saab teha kindlaks, et liikmesriikides esinevad üldistunud puudused õigusriigi toimimises;

N.

arvestades, et varasemates ELi korruptsioonivastase võitluse aruannetes ja 2018. aasta Euroopa poolaasta riigiaruannetes osutatakse tõsistele mureküsimustele, mis on seotud korruptsiooniga mitmes liikmesriigis, ning arvestades, et see vähendab kodanike usaldust institutsioonide ja õigusriigi vastu;

O.

arvestades, et liikmesriikides esinevad õigusriigi ja demokraatiaga seotud probleemid seavad ohtu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala, mis põhineb vastastikuse usalduse vaidlustataval eeldusel (presumptio juris tantum);

P.

arvestades, et liikmesriikides esinevad õigusriigi ja demokraatiaga seotud probleemid seavad ohtu liidu välistegevuse legitiimsuse, eelkõige selle ühinemis- ja naabruspoliitika osas;

Q.

arvestades, et kõik liidu institutsioonid, organid ja asutused on kohustatud austama, kaitsma ja edendama demokraatiat, õigusriiki ja põhiõigusi;

R.

arvestades, et liit ei ole ikka veel ühinenud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, kuigi ELi lepingu artikli 6 lõike 2 kohaselt on ta selleks kohustatud;

S.

arvestades, et komisjon ja nõukogu ei ole võtnud meetmeid resolutsiooni põhjal, mille Euroopa Parlament esitas ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi kohta, ning on siiani keeldunud võtmast vastu demokraatiat, õigusriiki ja põhiõigusi käsitleva ELi pakti alast institutsioonidevahelist kokkulepet;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 8 ja V jaotist, eelkõige artikleid 21, 22, 36 ja 37, ning Euroopa Liidu toimimise lepingu V osa,

—

võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu, Euroopa Aatomienergiaühenduse ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Gruusia vahelist assotsieerimislepingut, mis jõustus täielikult 1. juulil 2016,

—

võttes arvesse oma 18. detsembri 2014. aasta resolutsiooni, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu, Euroopa Aatomienergiaühenduse ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Gruusia vahelise assotsieerimislepingu Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (1), ja 21. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni assotsieerimislepingute / põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduspiirkondade kohta Gruusia, Moldova ja Ukrainaga (2), samuti oma 15. novembri 2017. aasta soovitust idapartnerluse kohta (3), 14. märtsi 2018. aasta seadusandlikku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus täiendava makromajandusliku finantsabi andmise kohta Gruusiale (4) ning 14. juuni 2018. aasta resolutsiooni okupeeritud Gruusia alade kohta kümme aastat pärast Venemaa sissetungi (5),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu ja Gruusia assotsieerimislepingu rakendamise iga-aastaseid riiklikke tegevuskavasid,

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ja Euroopa välisteenistuse talituste 9. novembri 2017. aasta ühist töödokumenti, mis käsitleb assotsieerimiskava rakendamise aruannet Gruusia kohta (SWD(2017)0371),

—

võttes arvesse idapartnerluse tippkohtumiste ühisavaldusi, eriti viimast, 24. novembril 2017. aastal Brüsselis kokku lepitud ühisavaldust,

—

võttes arvesse 2015. aasta Riia tippkohtumisel loodud koostöövõrgustikku „20 tulemust 2020. aastaks“, mis aitab saavutada tugevamat majandust, tugevamat valitsust, tugevamat ühenduvust ja tugevamat ühiskonda,

—

võttes arvesse ELi Gruusia toetamise ühtset toetusraamistikku aastateks 2017–2020,

—

võttes arvesse 5. veebruaril 2018 toimunud ELi ja Gruusia assotsiatsiooninõukogu neljanda kohtumise tulemusi,

—

võttes arvesse Euronesti assamblee koosolekute tulemusi, sealhulgas viimase, 25.–27. juunil 2018 toimunud koosoleku tulemusi – seitset resolutsiooni ja üleskutset ELile suurendada külmutatud konfliktide vahendamist,

—

võttes arvesse 26. aprillil 2018 toimunud ELi ja Gruusia parlamentaarse assotsieerimiskomitee kuuenda kohtumise lõppavaldust ja soovitusi,

—

võttes arvesse ELi ja Gruusia kodanikuühiskonna platvormi 22. märtsi 2018. aasta kolmanda koosoleku ühisdeklaratsiooni,

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni esimest viisavabaduse peatamise korra kohast aruannet, mis avaldati 20. detsembril 2017 (COM(2017)0815),

—

võttes arvesse Veneetsia komisjoni 19. märtsi 2018. aasta lõplikku arvamust Gruusia põhiseaduse reformi kohta (CDL-AD(2018)005),

—

võttes arvesse 21. septembri 2015. aasta talituste ühist töödokumenti „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020“ (SWD(2015)0182),

—

võttes arvesse Transparency Internationali 2. juuli 2015. aasta aruannet korruptsiooni kohta Armeenias, Aserbaidžaanis, Gruusias, Moldovas ja Ukrainas,

—

võttes arvesse väliskomisjoni jaoks koostatud ekspertuuringuid, sh 26. oktoobril 2017. aastal avaldatud uuringut teemal „Idanaabruse kolme assotsieerunud riigi – Ukraina, Gruusia ja Moldova – valimisreformid ja valimisreformide mõju nende riikide poliitilistele arengutele“ (6), 28. juunil 2018 avaldatud uuringut „ELi ning Moldova, Gruusia ja Ukraina vahelised assotsieerimislepingud“ (7) ning 2018. aasta septembris avaldatud võrdlevat uuringut teemal „Institutsioonilise raamistiku arendamine assotsieerimislepingute rakendamiseks Gruusias, Moldovas ja Ukrainas“ (8),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

—

võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A8-0320/2018),

A.

arvestades, et ELi ja Gruusia suhted süvenevad jätkuvalt tänu suurtele saavutustele, nagu ELi–Gruusia assotsieerimisleping, põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubanduspiirkond ning assotsieerimiskava, mille hulka kuulub viisavaba režiimi jõustamine ja Gruusia liitumine energiaühendusega;

B.

arvestades, et edasise Euroopa integratsiooni aluseks on täielikult järgida põhiväärtusi, sh demokraatiat, õigusriigi põhimõtet, head valitsemistava, inimõiguste ja põhivabaduste austamist, sh vähemuse õigusi;

C.

arvestades, et Lõuna-Osseetia ja Abhaasia okupeeritud piirkondade humanitaarolukord ja isolatsioon on jätkuvalt Gruusia üks peamisi probleeme;

D.

arvestades, et Transparency Internationali 2017. aasta korruptsiooni tajumise indeks näitab Gruusia kohta püsivalt häid tulemusi korruptsioonivastase võitluse valdkonnas;

E.

arvestades, et organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise uues riiklikus strateegias aastateks 2017–2020 ja selle 2017. aastal vastu võetud tegevuskavas on kesksel kohal „seaduslike varaste“, narkootiliste ainete transiidi ja küberkuritegevuse vastane võitlus ning analüüsipõhine ja ühiskondlik korravalve;

F.

arvestades, et 1. septembril 2017 jõustus Istanbuli konventsioon naistevastase vägivalla ja koduvägivalla ärahoidmiseks ja selle vastu võitlemiseks ning Gruusias lood asutustevaheline soolise võrdõiguslikkuse, naistevastase vägivalla ja koduvägivalla vastase võitluse komisjon;

G.

arvestades, et organisatsiooni Piirideta Reporterid maailma ajakirjandusvabaduse indeks näitab Gruusia puhul olukorra mõningat paranemist: 2017. aastal oli Gruusia 64., 2018. aastal 61. kohal;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

19.

20.

21.

22.

23.

24.

25.

26.

27.

28.

29.

30.

31.

32.

33.

34.

35.

36.

37.

38.

39.

40.

41.

42.

43.

44.

45.

46.

47.

48.

49.

50.

51.

52.

53.

54.

55.

56.

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 8 ning V jaotist, eriti selle artikleid 21, 22, 36 ja 37, samuti Euroopa Liidu toimimise lepingu V osa,

—

võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu, Euroopa Aatomienergiaühenduse ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Moldova Vabariigi vahelist assotsieerimislepingut, mis jõustus täielikult 1. juulil 2016,

—

võttes arvesse oma eelnevaid resolutsioone, eriti 5. juuli 2018. aasta resolutsiooni poliitilise kriisi kohta Moldovas pärast Chișinău linnapea valimiste kehtetuks tunnistamist (1), 15. novembri 2017. aasta resolutsiooni, mis käsitleb idapartnerlust 2017. aasta novembri tippkohtumise eel (2), 4. juuli 2017. aasta resolutsiooni, mis käsitleb Moldova Vabariigile makromajandusliku finantsabi andmist (3), ning 21. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni assotsieerimislepingute / põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduspiirkondade kohta Gruusia, Moldova ja Ukrainaga (4),

—

võttes arvesse 2017. aasta novembris allkirjastatud vastastikuse mõistmise memorandumit, laenukorralduse lepingut ja 100 miljoni euro suuruse mikromajandusliku finantsabi toetuslepingut aastateks 2017–2018,

—

võttes arvesse Moldova riiklikku tegevuskava Moldova ja Euroopa Liidu vahelise assotsieerimislepingu rakendamise kohta aastatel 2017–2019,

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ja Euroopa välisteenistuse 3. aprilli 2018. aasta talituste ühist töödokumenti, mis käsitleb assotsieerimiskava rakendamise aruannet Moldova kohta (SWD(2018)0094),

—

võttes arvesse idapartnerluse tippkohtumiste ühisavaldusi – viimati 24. novembril 2017. aastal Brüsselis,

—

võttes arvesse välisasjade nõukogu 26. veebruari 2018. aasta järeldusi Moldova Vabariigi kohta,

—

võttes arvesse Transparency Internationali 2. juuli 2015. aasta aruannet korruptsiooni kohta Armeenias, Aserbaidžaanis, Gruusias, Moldovas ja Ukrainas,

—

võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) ning Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni arvamusi ja soovitusi, eriti 15. märtsi 2018. aasta arvamust Moldova valimisreformi kohta,

—

võttes arvesse Euronesti parlamentaarse assamblee, idapartnerluse kodanikeühenduste foorumi ja muude Moldova kodanikuühiskonna esindajate soovitusi ja tegevusi,

—

võttes arvesse väliskomisjoni 3.–4. aprilli 2018. aasta Moldova-visiidi tulemusi,

—

võttes arvesse väliskomisjoni jaoks koostatud ekspertuuringuid, sh 26. oktoobril 2017. aastal avaldatud uuringut teemal „Idanaabruse kolme assotsieerunud riigi – Ukraina, Gruusia ja Moldova – valimisreformid ja valimisreformide mõju nende riikide poliitilistele arengutele“ (5), 28. juunil 2018. aastal avaldatud Euroopa rakendamishinnangut teemal „ELi ning Moldova, Gruusia ja Ukraina vahelised assotsieerimislepingud“ (6) ning 2018. aasta juulis avaldatud võrdlevat uuringut teemal „Institutsioonilise raamistiku arendamine assotsieerimislepingute rakendamiseks Gruusias, Moldovas ja Ukrainas“ (7),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 lõike 1 punkti e ja 3. lisa,

—

võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A8-0322/2018),

A.

arvestades, et Euroopa Liidu ja Moldova Vabariigi poliitilised ja majandussuhted on süvenenud idapartnerluse raamistikus ning eelkõige ELi ja Moldova assotsieerimislepingu, sealhulgas põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonna, allkirjastamisega 27. juunil 2014 ning selle jõustumisega 1. juulil 2016;

B.

arvestades, et assotsieerimisleping põhineb ühistel väärtustel, muu hulgas „demokraatlike põhimõtete, inimõiguste ja põhivabaduste austamisel, nagu on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis ja nagu on määratletud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, Euroopa Julgeoleku- ja Koostöö Konverentsi 1975. aasta lõppaktis (Helsingi lõppakt) ning 1990. aasta Pariisi uue Euroopa hartas“;

C.

arvestades, et kõnealuse lepinguga võttis Moldova kohustuse viia riigis ELi õigusaktidele ja tavale tuginedes paljudes valdkondades läbi suuri reforme, mis soodustavad head valitsemistava, majanduse arengut ja tõhustatud koostööd ELiga; arvestades, et EL võttis nende jõupingutuste toetamiseks kohustuse pakkuda Moldovale olulist finants- ja eelarveabi, mida on alates 2007. aastast eraldatud 1,14 miljardit eurot, lisaks piirkondlike programmide rahastamine;

D.

arvestades, et põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubanduspiirkond annab Moldova kaupadele ja teenustele eelisjuurdepääsu ELi turule; arvestades, et põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonna tulemusena kasvas ELi ja Moldova kaubavahetus 2017. aastal 20 % ehk 4 miljardi euroni; arvestades, et EL on praegu Moldova suurim kaubanduspartner, kelle arvele jääb üle 55 % kaubavahetuse kogumahust; arvestades, et EL on ka suurim Moldovasse investeerija; arvestades, et 2018. aasta esialgsed andmed kinnitavad positiivset suundumust; arvestades, et Moldova soodustuste kasutamise määr 90 % näitab, et põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubandusleping on toonud kasu Moldova ettevõtetele, töötajatele ja kodanikele; arvestades, et on tehtud edusamme sellistes olulistes valdkondades nagu sanitaar- ja fütosanitaarmeetmed, tehnilised kaubandustõkked, tollimaksud ja riigihanked; arvestades, et loodi kaubanduse ja kestliku arengu peatüki sätetele vastavad sisenõuanderühmad, mis on praeguseks kolm korda kokku tulnud;

E.

arvestades, et vastutasuks Moldovas õiguse ja turvalisuse, sealhulgas korruptsioonivastase võitluse valdkonnas tehtud reformide eest andis EL 2014. aastal ka nõusoleku Moldova biomeetrilist passi omavate kodanike viisavabaks reisimiseks Schengeni alale; arvestades, et viisavaba reisimise korra rakendamise esimese nelja aasta jooksul on seda kasutanud rohkem kui 1,5 miljonit Moldova kodanikku;

F.

arvestades, et EL on korduvalt väljendanud muret demokraatlike normide nõrgenemise pärast Moldova ametivõimude hiljutiste otsuste tagajärjel, sealhulgas Chișinău kohalike valimiste küsitavatel põhjustel ja läbipaistmatul viisil tühistamine 2018. aasta juunis, 2017. aasta juuli valimisreform, mis võeti vastu hoolimata ODIHRi ja Veneetsia komisjoni negatiivsetest soovitustest, edusammude puudumine 2014. aastal avalikuks tulnud 1 miljardi USA dollari suuruse pangapettuse eest vastutajatele süüdistuse esitamisel ning inimõiguste rikkumiste sagenemine, eelkõige sõltumatute kohtunike, ajakirjanike ja poliitiliste oponentide vastu;

G.

arvestades, et nende sündmuste tõttu ei maksnud EL 2017. aastal välja õigusvaldkonna reformide eelarvetoetuse programmi kaht viimast osamakset, sest Moldova ametiasutused näitasid üles ebapiisavat pühendumust selle sektori reformimisele, ning 2018. aastal peatas EL makromajandusliku finantsabi esimese osamakse väljamaksmise, sest Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2017. aasta otsusele, milles märgitakse, et „makromajandusliku finantsabi andmise eeltingimus on see, et abi saav riik järgib mõjusaid demokraatlikke mehhanisme (nagu parlamentaarne mitmeparteisüsteem) ja õigusriigi põhimõtet ning tagab inimõiguste austamise“, lisatud poliitilised tingimused ei olnud täidetud;

H.

arvestades, et pärast neid otsuseid toimunud hiljutised sündmused on kartusi veelgi suurendanud, eelkõige seoses 2018. aasta juulis vastu võetud niinimetatud fiskaalreformi paketiga, sest selles sisalduv maksuamnestia kava suurendab rahapesu riski, samuti seoses suurema survega opositsioonile, selle rahumeelsetele meeleavaldustele ning väikestele sõltumatutele meediaväljaannetele, kellel on suuri raskusi oma tegevuse jätkamisel hoolimata uue audiovisuaalmeedia teenuste seadustiku vastuvõtmisest 2018. aasta juulis;

I.

arvestades, et Transparency Internationali 2017. aasta korruptsiooni tajumise indeksi järgi on Moldova 180 riigi hulgas koos Aserbaidžaani ja Maliga 122. kohal; arvestades, et Piirideta Reporterite maailma ajakirjandusvabaduse indeksi arvestuses on Moldova langenud 180 riigi hulgas 56. kohalt 2014. aastal 81. kohale;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.