1.

Kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (1) artikli 2 punkti b, direktiivi 93/13 artikli 3 lõikeid 1 ja 2, artiklit 4 ning selle direktiivi järgmisi põhjendusi:

2.

Kui esimesele küsimusele vastatakse, et direktiivi 93/13 alusel ei hõlma tarbijakaitse mitte kõiki tarbijaid, vaid ainult keskmisi tarbijaid, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikud ja arukad, kas siis võib piisavalt informeerituks, mõistlikult tähelepanelikuks ja arukaks keskmiseks tarbijaks pidada tarbijat, kes ei lugenud enne allkirjastamist läbi 30 aastaks sõlmitud ja 150 000 Poola zloti suuruse, välisvaluutaga indekseeritud hüpoteeklaenu lepingut? Kas sellisele tarbijale saab anda kaitset direktiivi 93/13 alusel?

3.

Kui esimesele küsimusele vastatakse, et direktiivi 93/13 alusel ei hõlma tarbijakaitse mitte kõiki tarbijaid, vaid ainult keskmisi tarbijaid, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikud ja arukad, kas siis võib piisavalt informeerituks, mõistlikult tähelepanelikuks ja arukaks keskmiseks tarbijaks pidada tarbijat, kes küll luges enne allkirjastamist läbi 30 aastaks sõlmitud ja 150 000 Poola zlotti suuruse, välisvaluutaga indekseeritud hüpoteeklaenu lepingu projekti, aga ei saanud sellest täielikult aru ja sellest hoolimata ei üritanud lepingu tähendust enne allkirjastamist täielikult mõista, eelkõige ei pöördunud teise lepingupoole ehk panga poole palvega selgitada lepingu ja selle üksikute sätete tähendust? Kas sellisele tarbijale saab anda kaitset direktiivi 93/13 alusel?

—

tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 25. märtsi 2020. aasta määrus kohtuasjas T-129/19: Necci vs. komisjon;

—

saata kohtuasi Euroopa Liidu Üldkohtule uueks arutamiseks;

—

teha otsus kohtukulude kohta edaspidi.

1.

Kas, võttes arvesse nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (1) artikli 3 lõiget 1, artikli 4 lõiget 1 ja artiklit 5 ning selle direktiivi põhjendusi, milles on ette nähtud kohustus koostada leping lihtsas ja arusaadavas keeles ning vajadus tõlgendada kahtlusi tarbija kasuks, peab lepingusäte, millega määratletakse välisvaluuta ostu ja müügi kurss välisvaluutaga indekseeritud laenu lepingus, olema sõnastatud ühetimõistetavalt ehk nii, et laenuvõtja/tarbija saaks selle kursi kõnealusel päeval ise kindlaks teha, ning kas, võttes arvesse lepingute liiki, millele viidatakse ülaltoodud direktiivi artikli 4 lõikes 1, lepingu pikaajalist (mitmekümneaastast) iseloomu ja asjaolu, et välisvaluuta kurss muutub pidevalt (igal hetkel), on võimalik sõnastada lepingusäte üldisemalt, nimelt nii, et see oleks seotud välisvaluuta turuhinnaga, mis takistaks poolte õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse tekkimist tarbija kahjuks ülaltoodud direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses?

2.

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 5 ja selle direktiivi põhjenduste kontekstis saab tõlgendada lepingusätet, milles käsitletakse viisi, kuidas laenuandja (pank) määrab välisvaluuta ostu ja müügi kursi, nii, et lahendada lepingust tulenevad kahtlused tarbija kasuks ja võtta seisukoht, et lepingus ei ole määratletud välisvaluuta ostu ja müügi kurssi mitte meelevaldselt, vaid vaba turu põhimõttel, eriti olukorras, kus pooled on välisvaluuta ostu ja müügi kurssi määratlevatest lepingusätetest ühtmoodi aru saanud või kus laenuvõtja/tarbija ei tundnud lepingu sõlmimise ja täitmise ajal huvi vaidlustatud lepingusätte vastu, sh ei tutvunud ei lepingu sõlmimise hetkel ega kogu lepingu kestuse jooksul lepingu sisuga?

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. novembri 2002. aasta direktiivi 2002/83/EÜ elukindlustuse kohta […] (1) artikli 36 lõiget 1 koostoimes direktiivi III lisa punkti A alapunktiga 12 tuleb tõlgendada nii, et seal nimetatud info edastamise kohustus hõlmab ka kindlustatud isikut, kes ei ole samal ajal kindlustusvõtja, vaid on tarbijana liitunud kapitali kogumise kollektiivse elukindlustuse ja üleelamiskindlustuse lepinguga, mis on sõlmitud kindlustusseltsi ja kindlustusvõtjaks oleva ettevõtja vahel, ning on tegelik investor kindlustusmaksetena tasutud rahaliste vahendite valdkonnas?

2.

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas direktiivi 2002/83/EÜ […] artikli 36 lõiget 1 koostoimes direktiivi III lisa punkti A alapunktidega 11 ja 12 tuleb tõlgendada nii, et sellise õigussuhte raames, nagu on kirjeldatud esimeses küsimuses, tähendab kohustus teavitada kindlustatud isikut kapitali kogumise elukindlustusega seotud alusvara laadist muu hulgas seda, et tarbijat ehk kindlustatud isikut tuleb piisaval määral ja arusaadaval viisil teavitada kõigist kapitalikogumisfondi investeerimise riskidest (nagu struktureeritud võlakirjad või tuletisinstrumendid), nende liigist ja ulatusest, või on viidatud õigusnormi kontekstis piisav, kui tarbijale ehk kindlustatud isikule edastatakse ainult põhiinfo riskide kohta, mis on seotud vahendite investeerimisega kapitalikogumisfondi kaudu?

3.

Kas direktiivi 2002/83/EÜ artikli 36 lõiget 1 koostoimes direktiivi III lisa punkti A alapunktidega 11 ja 12 tuleb tõlgendada nii, et sellise õigussuhte raames, nagu on kirjeldatud esimeses ja teises küsimuses, tuleneb sellest õigussuhtest kohustus teavitada tarbijat, kes liitub elukindlustuslepinguga kindlustatud isikuna, kõigist kapitalikogumisfondiga seotud investeerimisriskidest, millest vara (struktureeritud võlakirjade või tuletisinstrumentide) emitent on kindlustusseltsi teavitanud, ja nende riskidega seotud tingimustest?

4.

Kui vastused eelmistele küsimustele on jaatavad, siis kas direktiivi 2002/83/EÜ […] artikli 36 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et tarbija, kes liitub kindlustatud isikuna kindlustuskapitalifondiga seotud kollektiivse elukindlustuse ja üleelamiskindlustuse lepinguga, peab info alusvara omaduste ja sellesse investeerimise riskide kohta saama enne lepingu sõlmimist, eraldi lepingueelse protseduuri osana, ja kas selle õigusnormiga on vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm nagu 22. mai 2003. aasta kindlustustegevuse seaduse […] artikli 13 lõige 4, mille kohaselt on piisav, kui see info avaldatakse kõigepealt kindlustuslepingu sisus ja lepingu sõlmimise käigus ning info saamise hetk ei ole lepingueelses protseduuris ühetimõistetavalt ja selgelt välja toodud ja eraldatud?

5.

Kui vastused küsimustele 1–3 on jaatavad, siis kas direktiivi 2002/83/EÜ […] artikli 36 lõiget 1 koostoimes III lisa punkti A alapunktidega 11 ja 12 tuleb tõlgendada ka nii, et seal sätestatud teavitamiskohustuse nõuetekohast täitmist tuleb kapitali kogumise elukindlustuse ja üleelamiskindlustuse lepingu puhul käsitleda kollektiivse lepingu olulise elemendina ning kas hiljem võib väide, et seda kohustust ei täidetud nõuetekohaselt, anda kindlustatud tarbijale õiguse nõuda kõigi tasutud kindlustusmaksete tagastamist lepingu kehtetuks tunnistamise või lepingu esialgse kehtetuse või sellise lepinguga liitumise individuaalse avalduse kehtetuks tunnistamise või sellise avalduse esialgse kehtetuse alusel?

1.

Kas liikmesriigi kohus peab monopoli ette nägeva korra kaitse eesmärgil toimuvas trahvimenetluses kontrollima kohaldatavat trahvimäära teenuste osutamise vabaduse aspektist, kui ta on monopoli ette nägevat korda varem vastavalt Euroopa Kohtu nõuetele juba kontrollinud ja selle kontrolli tulemusel tuvastanud, et monopoli ette nägev kord on põhjendatud?

2.

Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt:

3.

Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt:

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivi 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (1) artikli 3 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et raamistik tulevase nõusoleku saamiseks projektidele, mis on loetletud direktiivi 2011/92/EL (keskkonnamõju hindamise direktiiv) (2) I ja II lisas, luuakse juba siis, kui loodus- ja maastikukaitse eesmärgil vastu võetud määrus näeb ette üldised keelukoosseisud koos vabastamise võimalusega ning loakohustused, millel puudub eriomane seos keskkonnamõju hindamise direktiivi lisades loetletud projektidega?

2.

Kas direktiivi 2001/42/EÜ artikli 3 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kavad ja programmid on koostatud põllumajanduse, metsanduse, maakasutuse jmt valdkondades siis, kui nende eesmärk on luua alusraamistik ühele või mitmele nimetatud valdkonnale? Või piisab sellest, kui loodus- ja maastikukaitse eesmärgil nähakse ette üldised keelukoosseisud ja loakohustused, mida tuleb hinnata paljudele projektidele ja rakendustele loa taotlemise menetlustes ja millel võib olla kaudne (peegelduslik) mõju ühele või mitmele nimetatud valdkonnale?

3.

Kas direktiivi 2001/42/EÜ artikli 3 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et raamistik tulevase nõusoleku saamiseks projektidele luuakse siis, kui loodus- ja maastikukaitse eesmärgil vastu võetud määrus sätestab kaitsealal üldised keelukoosseisud ja loakohustused seoses paljude abstraktselt kirjeldatud projektide ja meetmetega, kuid konkreetseid projekte pole määruse vastuvõtmise ajal veel ette näha ega ei ole neid kavandatud ja seetõttu puudub eriomane seos konkreetsete projektidega?

1.

Kas käesolevas asjas kõnealust tootja ja turustajate vahelist kokkulepet (mille kohaselt on potentsiaalse tehingu esimesena registreerinud turustajal kuue kuu jooksul alates potentsiaalse tehingu registreerimisest eesõigus müügiprotsessi läbiviimiseks kõnealuse lõppkasutajaga, kui viimane ei ole selle vastu) võib pidada Euroopa Liidu toimimise lepingu õige tõlgenduse kohaselt ettevõtjatevaheliseks kokkuleppeks, mille eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi [ELTL] artikli 101 lõike 1 tähenduses?

2.

Kas käesolevas asjas kõnealune tootja ja turustajate vaheline kokkulepe, tõlgendatuna kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu sätetega, sisaldab viiteid, mis võimaldavad hinnata, kas see kokkulepe ei ole üldisest keelatud kokkulepete keelust vabastatud?

3.

Kas käesolevas asjas kõnealust tootja ja turustajate vahelist kokkulepet, tõlgendatuna kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu sätetega, võib pidada erandiks? Kas erand, mis võimaldab sõlmida vertikaalseid kokkuleppeid, millega piiratakse aktiivset müüki territooriumil või klientide rühmale, mille on tarnija reserveerinud ainult endale või on eraldanud ainult teisele ostjale, kui see keeld ei piira ostja klientide müüki ja kui tarnija (kaebaja) turuosa ei ületa 30 %, on kohaldatav ainult ainuõiguslikele turustussüsteemidele?

4.

Kas käesolevas asjas kõnealuse tootja ja turustajate vahelise kokkuleppe põhielement, tõlgendatuna vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingule, võib seisneda üksnes ühe ettevõtja ebaseaduslikus tegevuses? Kas käesoleva kohtuasja asjaoludel, tõlgendatuna kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu sätetega, on võimalik leida tõendeid selle kohta, et keelatud kokkuleppes osales üksainus ettevõtja?

5.

Kas käesoleva kohtuasja asjaoludel, tõlgendatuna kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu sätetega, on võimalik leida tõendeid konkurentsi vähenemise (moonutuse) kohta turustussüsteemi raames või eelist kaebaja kasuks või negatiivset mõju konkurentsile?

6.

Kas juhul, kui käesoleva juhtumi asjaoludel, tõlgendatuna kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu sätetega, ei ületa turustusvõrgu turuosa 30 % (kaebaja on tootja, mistõttu hõlmab tema turuosa ka tema turustajate müügimahtusid), on võimalik leida tõendeid negatiivse mõju kohta konkurentsile turustussüsteemis ja/või väljaspool seda ning kas nimetatud kokkuleppe suhtes kehtib keelatud kokkulepete keeld?

7.

Kas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõikele 3 ja komisjoni 20. aprilli 2010. aasta määruse nr 330/2010 (1) artiklile 2 koostoimes selle määruse artikli 4 punktiga b:

—

inimese tervise ja keskkonna kaitse põhimõte (artikkel 13);

—

iseseisvuse ja läheduse põhimõtted, mis on sätestatud artikli 16 lõikes 1, vastavalt millele „[i]ga liikmesriik võtab asjakohased meetmed, ja kui see on vajalik või soovitav, siis koostöös teiste liikmesriikidega, et luua ühtne ja sobiv võrgustik, mis koosneb jäätmekõrvaldusrajatistest ja rajatistest eramajapidamistest kogutud segaolmejäätmete, sealhulgas asjakohasel juhul ka teistelt jäätmetekitajatelt kogutud selliste jäätmete taaskasutamiseks, võttes sealjuures arvesse parimat võimalikku tehnikat“;

—

põhimõte, mis on sätestatud artikli 16 sama lõike 1 teise lõigu viimases lauses, mille kohaselt „[l]iikmesriigid võivad määruses (EÜ) nr 1013/2006 (2) sätestatud keskkonnakaitselistel põhjustel piirata samuti väljuvaid jäätmesaadetisi“;

—

sama direktiivi 2008/98 preambuli põhjendus 33, vastavalt millele „[…] määruse (EÜ) nr 1013/2006 (jäätmesaadetiste kohta) […] kohaldamisel jäävad nimetatud määruse artikli 3 lõikes 5 osutatud segaolmejäätmed segaolmejäätmeteks isegi juhul, kui nende suhtes on kasutatud jäätmetöötlustoimingut, mis ei ole oluliselt muutnud nende omadusi“:

—

tühistada ELTL artikli 263 alusel hagejaid puudutavas osas otsus SRB/ES/2020/24 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2020. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta;

—

tuvastada ELTL artikli 277 alusel, et järgmised ühtse kriisilahenduskorra määruse, rakendusmääruse ja delegeeritud määruse sätted ei ole kohaldatavad:

—

mõista kõik kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, sest ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex-ante-osamaksete arvutamise kord, mis on ette nähtud ühtse kriisilahenduskorra määruses ja delegeeritud määruses, ei vasta krediidiasutuste tegelikule suurusele ega tegelikule riskile.

2.

Teine väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet, sest ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex-ante-osamaksete mehhanism, mis on ette nähtud ühtse kriisilahenduskorra määruses ja delegeeritud määruses, põhineb hinnangul, mis kunstlikult halvendab selliste suurte Prantsuse krediidiasutuste nagu hagejate riskiprofiili ja toob seetõttu kaasa osamakse summa, mis on ebaproportsionaalselt suur, arvestades nende krediidiasutustega seotud tegelikku riski.

3.

Kolmas väide, et rikutud on õiguskindluse põhimõtet, sest ühtse kriisilahenduskorra määruses, delegeeritud määruses ja rakendusmääruses kindlaks määratud ex-ante-osamaksete arvutamine ei ole esiteks piisava täpsusega prognoositav ja teiseks ei sõltu see mitte niivõrd krediidiasutuse enda olukorrast ja riskiprofiilist, kuivõrd tema olukorrast võrreldes teiste osamakseid tegevate asutustega. Veel leiavad hagejad, et komisjonil ei oleks tohtinud olla delegeeritud määruse raames riskinäitajate kindlaksmääramise pädevust, sest osamaksete suuruse kindlaksmääramisel on need kriteeriumid eriti keskse ja määrava tähendusega (ELTL artikkel 290).

4.

Neljas väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet, sest Ühtne Kriisilahendusnõukogu ei kohaldanud riskifunktsiooni muutuja arvutamisel kõiki delegeeritud määruses ette nähtud riskikriteeriume. Hagejad leiavad, et vaidlustatud otsuses ei ole ka piisavalt selgeid ja täielikke andmeid, et nad saaksid ümber arvutada osamakse summa, mis neil tuleb tasuda, ning see tähendab ka ELTL artikli 296 rikkumist.

—

tühistada ELTL artikli 263 alusel hagejaid puudutavas osas otsus SRB/ES/2020/24 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2020. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta;

—

tuvastada ELTL artikli 277 alusel, et järgmised ühtse kriisilahenduskorra määruse, rakendusmääruse ja delegeeritud määruse sätted ei ole kohaldatavad:

—

mõista kõik kohtukulud välja kostjalt.

—

tühistada ELTL artikli 263 alusel hagejaid puudutavas osas otsus SRB/ES/2020/24 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2020. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta;

—

tuvastada ELTL artikli 277 alusel, et järgmised ühtse kriisilahenduskorra määruse, rakendusmääruse ja delegeeritud määruse sätted ei ole kohaldatavad:

—

mõista kõik kohtukulud välja kostjalt.

—

tühistada ELTL artikli 263 alusel hagejat puudutavas osas otsus SRB/ES/2020/24 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2020. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta;

—

tuvastada ELTL artikli 277 alusel, et järgmised ühtse kriisilahenduskorra määruse, rakendusmääruse ja delegeeritud määruse sätted ei ole kohaldatavad:

—

mõista kõik kohtukulud välja kostjalt.

—

tühistada ELTL artikli 263 alusel hagejaid puudutavas osas otsus SRB/ES/2020/24 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2020. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta;

—

tuvastada ELTL artikli 277 alusel, et järgmised ühtse kriisilahenduskorra määruse, rakendusmääruse ja delegeeritud määruse sätted ei ole kohaldatavad:

—

mõista kõik kohtukulud välja kostjalts.

—

tühistada ELTL artikli 263 alusel hagejat puudutavas osas otsus SRB/ES/2020/24 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2020. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta;

—

tuvastada ELTL artikli 277 alusel, et järgmised ühtse kriisilahenduskorra määruse, rakendusmääruse ja delegeeritud määruse sätted ei ole kohaldatavad:

—

mõista kõik kohtukulud välja kostjalt.

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

—

tühistada vaidlustatud otsus osas, milles sellega rahuldati vastulause seoses kaupade ja teenuistega klassides 29, 30, 35 ja 43, ning lükata tagasi väide, et kõigi vaidlusaluste kaupade ja teenuste puhul esineb segiajamise tõenäosus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses;

—

mõista käesoleva apellatsioonmenetluse kulud välja EUIPO-lt ja vastavalt asjaoludele menetlusse astujalt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 47 lõigete 2 ja 3 ning komisjoni rakendusmääruse (EÜ) nr 2868/95 eeskirja 22 lõigete 3 ja 4 rikkumine;

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

—

tühistada kostja 2. juuli 2020. aasta otsus hageja teisele teenistuskohale, Euroopa Parlamendi Büroosse Luksemburgis üleviimise kohta alates 1. septembrist 2020;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide: puuduv põhistus

2.

Teine väide: otsuses ette nähtud menetluskorra järgimata jätmine

3.

Kolmas väide: hoolitsuskohustuse rikkumine. Üleviimine teisele teenistuskohale rikub tööandja hoolitsuskohustust, sest see on vastuolus mitme EL põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigusega. Eelkõige rikutaks järgmisi õigusi:

4.

Neljas väide: teise teenistuskohta üleviimise ebaproportsionaalsus

5.

Viies väide: kaalutlusõiguse väär kasutamine

6.

Kuues väide: õiguspärase ootuse kaitse põhimõte

7.

Seitsmes väide: õiguse kaotamine

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud, sealhulgas vastulausete osakonna ja apellatsioonikoja menetluses kantud kulud välja EUIPOlt ja teiselt poolelt apellatsioonikoja menetluses.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

—

tunnistada hagi vastuvõetavaks;

—

tühistada komisjoni 30. aprilli 2020. aasta rakendusmäärus (EL) 2020/611, millega kehtestatakse uuesti teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit rauast või terasest kinnitusdetailide impordi suhtes nõukogu määrusega (EÜ) nr 91/2009 kehtestatud lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Malaisiast lähetatud rauast või terasest kinnitusdetailide impordi suhtes, olenemata sellest, kas need deklareeritakse Malaisiast pärinevatena või mitte (1); ja

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et olulise menetlusnõude tagasiulatuva „parandamisega“ rikub määrus (EL) 2020/611 Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 266 ja 264 ning tõhusa õiguskaitse põhimõtet.

2.

Teine väide, et kuna määrusel (EL) 2020/611 puudub kehtiv õiguslik alus, rikub see määruse (EÜ) nr 1225/2009 (2) artikli 13 lõiget 1, Euroopa Liidu lepingu artikli 5 lõikeid 1 ja 2 ning hea halduse põhimõtet.

3.

Kolmas väide, et keelates tagasimaksmise ja kohustades sisse nõudma tagasimakstud dumpinguvastast tollimaksu, rikub määrus (EL) 2020/611 ELL artikli 5 lõikeid 1 ja 2.

—

tühistada hagejaid puudutavas osas komisjoni 12. juuni 2020. aasta rakendusmäärus (EL) 2020/776, millega kehtestatakse lõplik tasakaalustav tollimaks Hiina Rahvavabariigist ja Egiptusest pärit teatavate kootud ja/või nõeltöödeldud klaaskiust kangaste impordi suhtes (1) ning muudetakse nõukogu rakendusmäärust (EL) 2020/492, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Hiina Rahvavabariigist ja Egiptusest pärit teatavate kootud ja/või nõeltöödeldud klaaskiust kangaste impordi suhtes.

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt ja kõikidelt menetlusse astujatelt, kellele võidakse anda luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

1.

Esimene väide, et komisjoni metoodika hagejate subsiidiumimarginaali arvutamiseks rikub Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1037 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (2), artikli 1 lõiget 1, artikli 5 lõiget 1, artiklit 6, artikli 12 lõike 1 punkti c ja artikli 24 lõiget 1.

2.

Teine väide, et komisjoni otsus tasakaalustada Hiina avalik-õiguslike üksuste antud rahaline toetus rikub määruse (EL) 2016/1037 artikli 2 punkte a ja b, artikli 3 lõike 1 punkti a ning artikli 4 lõikeid 2 ja 3.

3.

Kolmas väide, et komisjoni otsus, mis puudutab Jushi’le maa andmist rikub hagejate kaitseõigust ja määruse (EL) 2016/1037 artiklit 30 ning alusmääruse artikli 3 lõiget 2, artiklit 5 ja artikli 6 punkti d.

4.

Neljas väide, et komisjoni otsus tasakaalustada Jushi’le imporditud seadmete tollimaksu vähendamine rikub määruse (EL) 2016/1037 artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti ii, artikli 3 lõiget 2 ja artiklit 5.

5.

Viies väide, et komisjoni otsus tasakaalustada valuutakursi vahede maksustamislahendus rikub määruse (EL) 2016/1037 artikli 3 lõiget 2 ja artikli 4 lõike 2 punkti c.

6.

Kuues väide, et komisjoni metoodika hindade allalöömise marginaalide kindlaksmääramiseks hagejate suhtes rikub määruse (EL) 2016/1037 artikli 1 lõiget 1, artikli 2 lõiget d ning artikli 8 lõikeid 1, 2 ja 5.

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud ja apellatsioonikoja menetluses kantud kulud välja EUIPO-lt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine;

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumine.

—

Hageja palub Üldkohtul tühistada Euroopa Liidu Teatajas 4. juunil 2020 avaldatud komisjoni 3. juuni 2020. aasta direktiivi (EL) 2020/739, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/54/EÜ III lisa seoses SARS-CoV-2 lisamisega teadaolevalt inimesi nakatavate bioloogiliste mõjurite loendisse ja muudetakse komisjoni direktiivi (EL) 2019/1833 (ELT 175, lk 11).

1.

Esimene väide, et rikutud on direktiivi 2000/54/EÜ artikleid 2 ja 18 ning III lisa.

2.

Teine väide, et rikutud on olulisi vorminõudeid, kuna bioloogilise mõjuri SARS-CoV-2 klassifitseerimist 3. rühma ei ole põhjendatud.

1.

Esimene väide, et on rikutud Euroopa Kohtu suurkoja 19. detsembri 2019. aasta otsust eelotsusetaotluse asjas C-502/19, Junqueras Vies, kuivõrd selles tunnustatakse O. Junquerase Euroopa Parlamendi liikme staatust alates 13. juunist 2019, nii et nimetatud kohtuotsust kohaldades ei kontrollita, kas esineb 1976. aasta akti otseste ja üldiste Euroopa Parlamendi valimiste kohta (EÜT 1976, L 278, lk 5) artikli 7 lõikes 2 sätestatud huvide konflikt.

2.

Teine väide, et konkreetsel juhul on 1976. aasta akti Euroopa Parlamendi valimiste kohta artikli 7 lõiget 2 vaja tõlgendada, kuivõrd, arvestades parlamendi tegevusetust O. Junquerase immuniteedi kaitsel, oli viimasel materiaalselt ja füüsiliselt ning tema tahte vastaselt takistatud loobumine oma Congreso de los Diputados (Hispaania Saadikute Kongress) liikme staatusest ning Euroopa Parlamendi liikme ülesannete täiel määral täitma asumine.

3.

Kolmas väide, et kuna konkreetsel juhul on 1976. aasta akti Euroopa Parlamendi valimiste kohta artikli 7 lõiget 2 vaja tõlgendada materiaalselt ja mitte formaaselt, kuna huvide konflikti esinemise materiaalsed tingimused ei olnud täidetud, kuivõrd O. Junquerasel oli igal ajal oht jääda ilma Congreso de los Diputados (Hispaania Saadikute Kongress) liikme staatusest ning sellega seotud kõikidest õigustest ja kohustustest, lisaks sellele hoiti teda tema tahte vastaselt nimetatud staatuses, takistades tal nimetatud staatusest loobuda, et asuda täiel määral täitma oma Euroopa Parlamendi liikme ülesandeid.