—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

rahuldada hageja ELi kaubamärgi taotlus nr 16 729 154 tervikuna või teise võimalusena saata asi apellatsioonikojale tagasi;

—

mõista hageja kohtukulud välja EUIPO menetluse teiselt poolelt, kui viimane astub menetlusse;

—

kui hageja kohtukulud ei mõisteta välja EUIPO menetluse teiselt poolelt, mõista need välja EUIPO-lt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

rahuldada hageja ELi kaubamärgi taotlus nr 16 761 769 tervikuna või teise võimalusena saata asi apellatsioonikojale tagasi;

—

mõista hageja kohtukulud välja apellatsioonikoja menetluse teiselt poolelt, kui viimane astub menetlusse;

—

kui kohtukulud ei mõisteta välja apellatsioonikoja menetluse teiselt poolelt, mõista need välja EUIPO-lt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

—

tühistada Euroopa Keskpanga 26. novembri 2019. aasta otsus, millega keelduti andmast võimalust tutvuda tema toimikuga;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et EKP ei võtnud arvesse hageja esmast materiaalset õigust tutvuda enda toimikuga.

2.

Teine väide, et EKP otsus põhineb määruse (EL) nr 468/2014 (1) artikli 32 lõike 1 põhjendamatult kitsal tõlgendusel.

3.

Kolmas väide, mille kohaselt rikkus EKP otsus hageja õigust piisavalt põhjendatud otsusele.

4.

Neljas väide, et rikutud on hageja õigust olla ära kuulatud.

5.

Viies väide, et rikutud on õiguskindluse põhimõtet.

6.

Kuues väide, et rikutud on proportsionaalse põhimõte.

7.

Seitsmes väide, et EKP rikkus nemo auditur põhimõtet.

8.

Kaheksas väide, et rikutud on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

—

tunnistada hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

—

tühistada vaidlustatud akt; (1) ja

—

mõista käesoleva menetluse kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et rikuti olulist menetlusnormi, kuna kostja ei täitnud kõiki kohustuslikke nõudeid, mis on sätestatud komisjoni rakendusmääruses nr 844/2012 (2) (artiklid 12 ja 13) ja võttis vaidlustatud akti vastu puuduliku riskihindamise alusel. See tähendab, et vaidlustatud akt ei põhine täielikul, seadusega nõutud teaduslikul alusel.

2.

Teine väide, et rikuti läbipaistvuse põhimõtet vis-à-vis esimese hagejaga, kuna pikendamise menetluse jooksul ei saanud esimene hageja kordagi teavet sellest, et lisaks avaliku konsultatsiooni perioodil arutatud ja EFSA artikli 13 lõike 3 kohaselt täiendava teabe taotluses tõstatatud küsimustele oli olemas veel teisigi probleeme.

3.

Kolmas väide, et rikuti olulist menetlusnormi, kuna EFSA vastastikuse hindamise aruande asemel võeti vaidlustatud akti aluseks kaks EFSA deklaratsiooni ning esimene hageja ei olnud võimeline esitama teaduslikke kommentaare, mis annaksid vastuse kostja tõstatatud probleemidele.

4.

Neljas väide, et rikuti ettevaatuspõhimõtet: vaidlustatud akt tugineb ettevaatuspõhimõttele, mida metüülkloropürifossi puhul kohaldati õigusvastaselt, sest esimene hageja oli esitanud asjakohase andmekogumi, mis pärast hindamist näitas negatiivseid tulemusi, täites seega ettevaatuspõhimõtte nõudmised. Lisaks tohib ettevaatuspõhimõtet kohaldada vaid siis, kui riskihindamine on läbi viidud ja lõpetatud. Käesoleval juhul siiski riskihindamist lõpule ei viidud ning ettevaatuspõhimõte ise kujunes riskihindamise järelduste aluseks.

5.

Viies väide, et tehti ilmne hindamisviga, kuna kostja võttis vaidlustatud akti vastuvõtmiseks arvesse asjakohatuid tõendeid. See akt võeti vastu regulatiivmenetluse kohaselt, mis nõuab SCoPAFFi kvalifitseeritud häälteenamust. Ühendkuningriigi peatse EList lahkumise tõttu (edaspidi „Brexit“) ei osalenud Ühendkuningriigi esindaja SCoPAFFi 6. detsembri 2019. aasta kohtumisel ning andis hoopis Soomele volituse enda nimel hääletamiseks. Ühendkuningriigi esindaja ei osalenud, kuna Ühendkuningriigi valitsus teatas 2019. aasta augusti lõpus uuest poliitikast seoses nende riigi osalemisega ELi teaduskomiteede kohtumistel. Asjaolu, et Soome – ja sellest tulenevalt ka kostja – võtsid arvesse Brexitist kantud poliitikat, tähendab, et vaidlustatud aktide vastuvõtmisel lähtuti asjakohatust tegurist.

6.

Kuues väide, et rikuti hea halduse põhimõtet: kostja ja EFSA järeldasid, et metüülkloropürifoss võib tekitada terviseprobleeme ning seetõttu korraldasid nad ekspertide kohtumise, pärast mida paluti referentliikmesriigil viia läbi täiendav teaduskirjanduslik uurimine, mis neid kahtlusi kinnitaks. Selle uuringu tulemusel võeti otsus vastu nõuetele mittevastavate uurimuste alusel ja andmata esimesele hagejale võimalust oma seisukohta avaldada.

7.

Seitsmes väide, et järeldus genotoksilisuse kohta ei ole õiguslikult põhjendatud: kostja jõudis järeldusele, et metüülkloropürifoss on potentsiaalselt genotoksiline, analoogmeetodi ja tõendite kaalukusel põhineva lähenemisviisi õigusvastasel kohaldamisel.

8.

Kaheksas väide, et järeldus arengutoksilisuse kohta ei ole õiguslikult põhjendatud: kostja tuvastas metüülkloropürifoss arengutoksilisusega seotud probleemid selle aine ning etüülkloropürifossi ja organofosfaadi analoogmeetodil uuringu alusel, märkimata, kuidas ja miks see uuring oli teaduslikult ja õiguslikult asjakohane.

9.

Üheksas väide, et rikuti 1B kategooria reproduktiivtoksilise ainena klassifitseerimise reegleid: kostja rikkus määruses (EÜ) 1272/2008 (3) kehtestatud reegleid, kui ta märkis, et metüülkloropürifoss klassifitseerimine 1B kategooria reproduktiivtoksilise ainena võib olla asjakohane. See seisukoht tugines nimelt õigusvastasel ja põhjendamata analoogmeetodil.

—

tühistada 5. aprilli 2019. aasta otsus jätta hageja 10. aprilli 2018. aasta abitaotlus rahuldamata;

—

vajadusel tühistada 4. novembri 2019. aasta otsus jätta hageja 5. juuli 2019. aasta kaebus rahuldamata;

—

mõista välja rahaline hüvitis, mille suurus on ex aequo et bono hinnatuna 75 000 eurot;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et rikutud on põhjendamiskohustust ja õigust olla ärakuulatud.

2.

Teine väide, et tehtud on ilmne hindamisviga ja rikutud personalieeskirjade artiklit 24.

3.

Kolmas väide, et rikutud on hoolitsemiskohustust.

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta otsus (ÜVJP) 2019/2109 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi otsuse 2010/788/ÜVJP II lisa punkti 9;

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/2101 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi määruse (EÜ) nr 1183/2005 Ia lisa punkti 9;

—

tuvastada otsuse 2010/788/ÜVJP artikli 3 lõike 2 punkti b ning määruse (EÜ) nr 1183/2005 artikli 2b lõike 1 punkti b õigusvastasus;

—

mõista kohtukulud välja nõukogult.

1.

Esimene väide, et rikutud on kaitseõigusi, sh põhjendamiskohustust, mis võimaldab meetmeid põhjendada ja tagada õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, ning õigust olla ära kuulatud.

2.

Teine väide, et tehtud on ilmne hindamisviga seoses hageja osalemisega tegevuses, mis kujutab endast inimõiguste rasket rikkumist Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

3.

Kolmas väide, et rikutud on õigust eraelu puutumatusele, süütuse presumptsiooni ja proportsionaalsuse põhimõtet.

4.

Neljas väide, et nõukogu 20. detsembri 2010. aasta otsuse 2010/788/ÜVJP, mis käsitleb Kongo Demokraatliku Vabariigi vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2008/369/ÜVJP (ELT 2010, L 336, lk 30), artikli 3 lõike 2 punkt b ning nõukogu 18. juuli 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1183/2005, millega kehtestatakse Kongo Demokraatliku Vabariigi suhtes kehtestatud relvaembargot rikkuvate isikute vastu suunatud teatud eripiirangud (ELT 2005, L 193, lk 1), artikli 2a lõike 1 punkt b ei kuulu kohaldamisele. Sellega seoses väidab hageja, et nendes artiklites määratletud õiguslik kriteerium, mille alusel kanti tema nimi asjaomastesse loeteludesse, rikub liidu õigusaktide ettenähtavuse põhimõtet ja proportsionaalsuse põhimõtet, kuna annab nõukogule meelevaldse ja omavolilise kaalutlusõiguse.

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta otsus (ÜVJP) 2019/2109 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi otsuse 2010/788/ÜVJP II lisa punkti 8;

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/2101 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi määruse (EÜ) nr 1183/2005 Ia lisa punkti 8;

—

tuvastada otsuse 2010/788/ÜVJP artikli 3 lõike 2 punkti b ning määruse (EÜ) nr 1183/2005 artikli 2b lõike 1 punkti b õigusvastasus;

—

mõista kohtukulud välja nõukogult.

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

registreerida kaubamärk „MaxWear“ kõigi registreerimistaotluses nimetatud kaupade jaoks, ja

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti b ning lõike 2 rikkumine.

—

Hageja: Ferdinand Ilunga Luyoyo (Kinshasa, Kongo Demokraatlik Vabariik) (esindajad advokaadid T. Bontinck, P. De Wolf ja A. Guillerme)

—

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta otsus (ÜVJP) 2019/2109 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi otsuse 2010/788/ÜVJP II lisa punkti 3;

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/2101 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi määruse (EÜ) nr 1183/2005 Ia lisa punkti 3;

—

tuvastada otsuse 2010/788/ÜVJP artikli 3 lõike 2 punkti b ning määruse (EÜ) nr 1183/2005 artikli 2b lõike 1 punkti b õigusvastasus;

—

mõista kohtukulud välja nõukogult.

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta otsus (ÜVJP) 2019/2109 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi otsuse 2010/788/ÜVJP II lisa punkti 1;

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/2101 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi määruse (EÜ) nr 1183/2005 Ia lisa punkti 1;

—

tuvastada otsuse 2010/788/ÜVJP artikli 3 lõike 2 punkti b ning määruse (EÜ) nr 1183/2005 artikli 2b lõike 1 punkti b õigusvastasus;

—

mõista kohtukulud välja nõukogult.

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta otsus (ÜVJP) 2019/2109 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi otsuse 2010/788/ÜVJP II lisa punkti 12;

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/2101 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi määruse (EÜ) nr 1183/2005 Ia lisa punkti 12;

—

tuvastada otsuse 2010/788/ÜVJP artikli 3 lõike 2 punkti b ning määruse (EÜ) nr 1183/2005 artikli 2b lõike 1 punkti b õigusvastasus;

—

mõista kohtukulud välja nõukogult.

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta otsus (ÜVJP) 2019/2109 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi otsuse 2010/788/ÜVJP II lisa punkti 11;

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/2101 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi määruse (EÜ) nr 1183/2005 Ia lisa punkti 11;

—

tuvastada otsuse 2010/788/ÜVJP artikli 3 lõike 2 punkti b ning määruse (EÜ) nr 1183/2005 artikli 2b lõike 1 punkti b õigusvastasus;

—

mõista kohtukulud välja nõukogult.

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta otsus (ÜVJP) 2019/2109 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi otsuse 2010/788/ÜVJP II lisa punkti 10;

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/2101 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi määruse (EÜ) nr 1183/2005 Ia lisa punkti 10;

—

tuvastada otsuse 2010/788/ÜVJP artikli 3 lõike 2 punkti b ning määruse (EÜ) nr 1183/2005 artikli 2b lõike 1 punkti b õigusvastasus;

—

mõista kohtukulud välja nõukogult.

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta otsus (ÜVJP) 2019/2109 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi otsuse 2010/788/ÜVJP II lisa punkti 2;

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/2101 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi määruse (EÜ) nr 1183/2005 Ia lisa punkti 2;

—

tuvastada otsuse 2010/788/ÜVJP artikli 3 lõike 2 punkti b ning määruse (EÜ) nr 1183/2005 artikli 2b lõike 1 punkti b õigusvastasus;

—

mõista kohtukulud välja nõukogult.

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta otsus (ÜVJP) 2019/2109 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi otsuse 2010/788/ÜVJP II lisa punkti 7;

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/2101 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi määruse (EÜ) nr 1183/2005 Ia lisa punkti 7;

—

tuvastada otsuse 2010/788/ÜVJP artikli 3 lõike 2 punkti b ning määruse (EÜ) nr 1183/2005 artikli 2b lõike 1 punkti b õigusvastasus;

—

mõista kohtukulud välja nõukogult.

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta otsus (ÜVJP) 2019/2109 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi otsuse 2010/788/ÜVJP II lisa punkti 6;

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/2101 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi määruse (EÜ) nr 1183/2005 Ia lisa punkti 6;

—

tuvastada otsuse 2010/788/ÜVJP artikli 3 lõike 2 punkti b ning määruse (EÜ) nr 1183/2005 artikli 2b lõike 1 punkti b õigusvastasus;

—

mõista kohtukulud välja nõukogult.

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta otsus (ÜVJP) 2019/2109 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi otsuse 2010/788/ÜVJP II lisa punkti 5;

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/2101 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi määruse (EÜ) nr 1183/2005 Ia lisa punkti 5;

—

tuvastada otsuse 2010/788/ÜVJP artikli 3 lõike 2 punkti b ning määruse (EÜ) nr 1183/2005 artikli 2b lõike 1 punkti b õigusvastasus;

—

mõista kohtukulud välja nõukogult.

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta otsus (ÜVJP) 2019/2109 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi otsuse 2010/788/ÜVJP II lisa punkti 4;

—

tühistada nõukogu 9. detsembri 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/2101 osas, milles selle kohaselt jäetakse hageja nimi määruse (EÜ) nr 1183/2005 Ia lisa punkti 4;

—

tuvastada otsuse 2010/788/ÜVJP artikli 3 lõike 2 punkti b ning määruse (EÜ) nr 1183/2005 artikli 2b lõike 1 punkti b õigusvastasus;

—

mõista kohtukulud välja nõukogult.

—

tühistada hagejaid puudutavas osas komisjoni 28. novembri 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/2092, millega kehtestatakse lõplik tasakaalustav tollimaks Indoneesiast pärit biodiislikütuse impordi suhtes (1);

—

mõista käesoleva menetlusega seotud hagejate kulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et komisjon on rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1037 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed („alusmäärus“), artikli 3 lõike 1 punkti a, artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti i, artikli 3 lõiget 2 ja artikli 7 lõike 2 punkti a ning tegi ilmseid hindamisvigu, kui leidis, et Oil Palm Plantation Fundilt saadud maksed kujutavad endast tasakaalustatavat subsiidiumi ja kui ta ei kohandanud väidetavat kasu, mida hagejad said hinnaalandusest, transpordist ja krediidikuludest, mille põhjustas väidetava subsiidiumi saamine.

2.

Teine väide, et kostja rikkus alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti iv, artikli 3 lõike 1 punkti b, artikli 3 lõiget 2, artikli 6 punkti b ja artikli 28 lõiget 5 ning tegi ilmseid hindamisvigu, kui leidis, et palmitoorõliga varustamise puhul piisavast väiksema tasu eest on tegemist valitsusepoolse abiga.

3.

Kolmas väide, et kostja tegi ilmse hindamisvea ja rikkus alusmääruse artikli 8 lõiget 8, kui leidis, et liidu tootmisharule on tekitatud olulist kahju.

4.

Neljas väide, et kostja on rikkunud alusmääruse artikli 8 lõiget 5 ja artikli 8 lõiget 6 ning tegi ilmseid hindamisvigu, kui leidis, et Indoneesiast pärit import tekitab kahju liidu tootmisharule, kuid ignoreeris Argentinast pärit impordi mõju.

—

tühistada komisjoni 1. oktoobri 2019. aasta määrus 2019/2021, millega kehtestatakse kuvarite ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ, muudetakse komisjoni määrust (EÜ) nr 1275/2008 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 642/2009, osas, milles see puudutab halogeenitud leegiaeglusteid;

—

mõista kostjalt välja menetluskulud.

—

Esimese väite kohaselt rikkus komisjon vaidlustatud määruse vastuvõtmisega ökodisaini direktiivi (1) artikli 1 lõiget 4 ja artikli 15 lõike 2 punkte c ja i, kuritarvitas võimu ja ületas oma pädevust, samuti piiras liidu õiguse muude meetmete soovitud toimet.

—

Teise väite kohaselt rikkus komisjon hageja kaitseõigusi, kuna vaidlustatud määrusega keelas ta halogeenitud leegiaeglustite kasutamise kuvarites.

—

Kolmanda väite kohaselt tegi komisjon ilmse hindamisvea ja ei võtnud arvesse kogu teavet, rikkus ökodisaini direktiivi artikli 15 lõiget 1 ja jättis täitmata oma kohustuse nõuetekohaselt hinnata mõju, kui ta vaidlustatud määrusega keelustas halogeenitud leegiaeglustid.

—

Neljanda väite kohaselt on vaidlustatud määrus vastuolus õiguskindluse põhimõttega, kuna hageja on pandud lubamatusse õiguskindlusetuse olukorda.

—

Viienda väite kohaselt on vaidlustatud määrus vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, kuna halogeenitud leegiaeglustite keelustamine ületab kohaseid piire, ei ole vajalik viidatud eesmärkide saavutamiseks ning ei ole kõige vähem piirav meede, mida komisjon oleks võinud kasutada.

—

Kuuenda väite kohaselt rikub vaidlustatud määrus võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna halogeenitud leegiaeglustite keelustamine kujutab endast diskrimineerimist, võrreldes muude tootekategooriate ja teiste ainetega.

—

Seitsmenda väite kohaselt rikkus komisjon vaidlustatud määruse vastuvõtmisega ökodirektiivi artikli 15 lõiget 1 ning otsuse 1999/468/EÜ (2) artikli 5a lõikeid 1–4 ja artikleid 7 ja 8 ning ületas oma pädevust.

—

teha otsus, millega muudetakse vaidlustatud otsust ja jäetakse rahuldamata kasutamata jätmisel põhinev kehtetuks tunnistamise taotlus, mis esitati registreeritud ELi kaubamärgi nr 5 641 303 URSUS Kapital (kujutismärk) peale seoses klassi 36 kuuluvate teenustega „finantstehingud“, ning tuvastada, et kaubamärki nr 5 641 303 kasutati tegelikult „finantstehingute“ jaoks;

—

teise võimalusena teha otsus, millega muudetakse vaidlustatud otsust ja jäetakse rahuldamata kasutamata jätmisel põhinev kehtetuks tunnistamise taotlus, mis esitati registreeritud ELi kaubamärgi nr 5 641 303 URSUS Kapital (kujutismärk) peale seoses klassi 36 kuuluvate teenustega „finantstehingud“, ning tuvastada, et kaubamärki nr 5 641 303 kasutati tegelikult vähemalt „järgmiste finantstehingute jaoks: investeerimisteenused, fondiinvesteeringud, investeeringuanalüüsid, investeeringute haldamine ja juhtimine, investeeringutealane nõustamine ja kinnisvarasse investeerimise teenused“;

—

kolmanda võimalusena tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

tühistada Euroopa Parlamendi presidendi 10. detsembri 2019. aasta kirjas esitatud otsus mitte teatada parlamendile ega suunata pädevale komisjonile Diana Riba i Giner’i 10. oktoobri 2019. aasta taotlust, mis esitati hagejate nimel ja nende immuniteedi kaitseks kooskõlas Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 7 lõigetega 1 ja 2 ning artikli 9 lõikega 1;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

—

tühistada komisjoni 28. novembri 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/2072 järgmises osas: – IV lisa – osad: A (söödakultuuride seemned), B (teraviljaseemned), C (viinapuud), F (köögiviljaseemned), I (köögiviljad) ja J (viljapuud);

—

tunnistada tühiseks määrus EL 2016/2031 seoses artikliga 36, I lisa 4. jao punktiga 3 ja artikli 37 lõikega 2.

1.

Esimene väide, et rikuti määruse (EL) 2016/2031 artikli 36 punkte e ja f, proportsionaalsuse põhimõtet ja jäeti käesoleval juhul esitamata põhjendused.

2.

Teine väide, et rikuti ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni rahvusvahelist lepingut taimede geneetiliste ressursside kohta.

3.

Kolmas väide, et rikuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrust (EL) 2018/848, mis käsitleb mahepõllumajanduslikku tootmist ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamist ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 834/2007 (ELT 2018, L 150, lk 1).

4.

Neljas väide, et puudub kooskõla liidu põllumajanduspoliitikaga.

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud, sealhulgas hageja kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine.

—

tunnistada käesoleva hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

—

tühistada vaidlustatud otsused;

—

mõista kõik kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimese väite kohaselt on rikutud hea halduse põhimõtet ja põhjendamiskohustust. Hageja väidab sellega seoses muu hulgas, et komisjon ei kohelnud teda õiglaselt, ei järginud hoolsuskohustust ega komisjonil lasuvat hoolitsemiskohustust. Hageja leiab, et komisjon oleks pidanud küsima teavet kriminaalmenetluse tulemuste kohta, mis hageja suhtes lõpetati, ning edastama saadud teabe distsiplinaarnõukogule, et viimane seda oma otsuses arvesse võtaks.

2.

Teise väite kohaselt on vaidlustatud otsuse ettevalmistavad aktid õigusvastased ning komisjon on teinud ilmsed hindamisvead. Hageja leiab muu hulgas, et vaidlustatud otsuse kahe ettevalmistava akti õigusvastasuse tõttu on vaidlustatud otsus õigusvastane.

3.

Kolmanda väite kohaselt on rikutud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade X lisa artiklit 10, kuna esiteks ei ole hageja toimiku kõiki konkreetseid asjaolusid analüüsitud ning teiseks on karistuse kindlaks määramise aluseks olevaid kriteeriumeid ebaõigesti hinnatud või ebaproportsionaalselt kaalutud.

—

tühistada komisjoni 26. novembri 2019. aasta rakendusotsus (EL) 2019/1960, millega jäetakse heaks kiitmata olemasoleva toimeaine hõbetseoliidi kasutamine tooteliikidesse 2 ja 7 kuuluvates biotsiidides (1);

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et rikutud on aluslepingute ja määruse (EL) nr 528/2012 (2) artiklite 4 ja 19 kohaldamisega seotud õigusnormi.

2.

Teine väide puudutab pädevuse puudumist – rikutud on ELTL artiklit 290 ning määruse (EL) nr 528/2012 artikleid 4 ja 19.

3.

Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud aluslepingute kohaldamisega seotud õigusnormi – diskrimineerimiskeelu põhimõte.

4.

Neljas väide, mille kohaselt on rikutud aluslepingute kohaldamisega seotud õigusnormi – õiguskindluse põhimõte.

—

esimese võimalusena tunnistada vaidlustatud otsus kehtetuks;

—

igal juhul mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

1.

Esimene väide, et rikutud on ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna maksuvabastus ei kujuta endast eelist.

Esimese väite põhjendamisel leiab hageja, et maksuvabastuse meetmed, mida vaidlustatud otsused käsitlevad, ei kujuta endast majanduslikku eelist, samas kui selle maksuvabastuse kaotamine paneb Autoridad Portuariale majandusliku koormuse, kuna ta peab jätkuvalt täitma oma kohustust rahastada üldist huvi pakkuvaid investeeringuid enda vahenditest.

2.

Teine väide, et rikutud on ELTL artikli 107 lõiget 1 koostoimes ELTL artikliga 296 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 41, kuna komisjon ei analüüsinud eelise olemasolu kontrollimisel kõiki olemasolevaid andmeid terviklikult.

Teise väite põhjendamisel leiab hageja, et hinnates seda, kas vaidlustatud otsustes käsitletavad maksuvabastuse meetmed kujutavad endast eelist või mitte, ei analüüsinud Euroopa Komisjon kõikehõlmavalt andmeid, mida talle Autoridad Portuaria menetluse jooksul esitas. suhtes võimaliku erandi andmise hindamisel.

3.

Kolmas väide, et rikutud on ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna maksuvabastus ei kahjusta ega ähvarda kahjustada konkurentsi ega kahjusta liikmesriikidevahelist kaubandust.

Kolmanda väite põhjendamisel leiab hageja, et vaidlustatud otsustes käsitletavad maksuvabastuse meetmed ei paranda Autoridad Portuaria konkurentsiseisundit ja seega ei ole võimalik, et konkurents kahjustaks liikmesriikidevahelist kaubandust. Järelikult ei ole tegemist riigiabiga ELTL artikli 107 tähenduses.

4.

Neljas väide, et rikutud on ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna maksuvabastus ei ole valikuline.

Neljanda väite põhjendamisel leiab hageja, et vaidlustatud otsuses käsitletavad maksuvabastuse meetmed ei ole valikulised, kuna need ei tee erandit võrdlussüsteemist, mistõttu ei ole tegemist riigiabiga ELTL artikli 107 tähenduses.

5.

Teise võimalusena esitatud viies väide, et asjaomased maksuvabastused, isegi kui need kujutavad endast riigiabi, on siseturuga kokkusobivad.

Teise võimalusena esitatud viienda väite põhjendamisel leiab hageja, et isegi kui vaidlustatud otsuses käsitletavad maksuvabastused peaksid osutuma riigiabiks, on tegemist siseturuga kokkusobiva abiga.

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt ja apellatsioonikoja menetluse teiselt poolelt, juhul kui viimane menetlusse astub.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine;

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 94 lõike 1 rikkumine.

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt ja apellatsioonikoja menetluse teiselt poolelt, juhul kui viimane menetlusse astub.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine;

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 94 lõike 1 rikkumine.

—

tühistada komisjoni 28. novembri 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/2092, millega kehtestatakse lõplik tasakaalustav tollimaks Indoneesiast pärit biodiislikütuse impordi suhtes;

—

mõista hageja kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon on rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1037 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed („alusmäärus“), artikli 8 lõikeid 1 ja 2, jättes hinna allalöömist tuvastades hindamata olulised tõendid ega tuvastanud hinna allalöömist toote kui terviku kohta.

2.

Teine väide, et komisjon on samuti rikkunud alusmääruse artikli 8 lõiget 5, sest kahju põhjuste hindamisel tugineb ta ekslikult hinna allalöömisele.

3.

Kolmas väide, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea ja rikkunud alusmääruse artiklit 3, kui leidis, et esiteks tuleb Oil Palm Plantation Fundi („OPPF“) maksed kvalifitseerida toetuseks ja mitte tasuks biodiislikütuse eest, ja teiseks et OPPFi maksed soodustavad biodiislikütuse tootjaid, sest komisjon (i) lähtus ekslikult vastupidisest stsenaariumist ja (ii) ei tuvastanud, et soodustus, kui üldse selline esines, anti edasi biodiislikütuse segajatele.

4.

Neljas väide, et komisjon tegi kasu summa arvutamisel OPPFi süsteemis ilmse hindamisvea ja rikkus alusmääruse artiklit 7.

5.

Viies väide, et komisjon on rikkunud alusmääruse artikli 8 lõikeid 1 ja 8, sest ta ei ole põhjendanud kahju tekkimise ohtu selgete tõenditega ega kontrollinud objektiivselt kõiki olulisi tegureid.

6.

Kuues väide, et komisjon on rikkunud hageja kaitseõigusi, sest ta esitas hinna allalöömise hindamisel aluseks olnud teatavad olulised kaalutlused alles vaidlustatud määruses ning ei võimaldanud hagejal seega nende kohta oma seisukohta väljendada.

—

tühistada komisjoni 28. novembri 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/2092, millega kehtestatakse lõplik tasakaalustav tollimaks Indoneesiast pärit biodiislikütuse impordi suhtes hagejaid puudutavas osas;

—

mõista hagejate kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon on rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1037 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed („alusmäärus“), artikli 8 lõikeid 1 ja 2, jättes esiteks hinna allalöömist tuvastades hindamata olulised tõendid ega tuvastanud teiseks hinna allalöömist toote kui terviku kohta.

2.

Teine väide, et komisjon on samuti rikkunud alusmääruse artikli 8 lõiget 5, sest kahju põhjuste hindamisel tugineb ta ekslikult hinna allalöömisele.

3.

Kolmas väide, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea ja rikkunud alusmääruse artiklit 3, kui leidis, et Indoneesia valitsus soovitas toorpalmiõli tarnijatel pakkuda enda tooteid piisavast väiksema tasu eest või kohustas neid selleks, samuti et Indoneesia valitsus andis toorpalmiõli tarnijatele mingil kujul tulu või hinnatoetust ning et seeläbi on kasu saadud.

4.

Neljas väide, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea ja rikkunud alusmääruse artiklit 3, kui leidis, et esiteks tuleb Oil Palm Plantation Fundi („OPPF“) maksed kvalifitseerida toetuseks ja mitte tasuks biodiislikütuse eest, ja teiseks et OPPFi maksed soodustavad biodiislikütuse tootjaid, sest komisjon lähtus ekslikult vastupidisest stsenaariumist ja ei tuvastanud, et soodustus, kui üldse selline esines, anti edasi biodiislikütuse segajatele.

5.

Viies väide, et komisjon tegi kasu summa arvutamisel OPPFi süsteemis ilmse hindamisvea ja rikkus alusmääruse artiklit 7.

6.

Kuues väide, et komisjon on rikkunud alusmääruse artikli 8 lõikeid 1 ja 8, sest ta ei ole põhjendanud kahju tekkimise ohtu selgete tõenditega ega kontrollinud objektiivselt kõiki olulisi tegureid.

7.

Seitsmes väide, et komisjon on rikkunud hageja kaitseõigusi, sest ta esitas hinna allalöömise hindamisel aluseks olnud teatavad olulised kaalutlused alles vaidlustatud määruses ning ei võimaldanud hagejal seega nende kohta oma seisukohta väljendada.